Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Tere päevast, austatud ministrid! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 30 Riigikogu liiget, puudub 71.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: kaitseminister Urmas Reinsalu peaministri ülesannetes, põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ja välisminister Urmas Paet.

Alustame tänaste küsimuste esitamist. Head kolleegid, tänaseks on meil registreeritud kuus küsimust, seega saan neist igaühe puhul lubada kohapealt esitada kaks lisaküsimust. Alustame kolleeg Heimar Lengist, kellel on küsimus kaitseminister Urmas Reinsalule peaministri ülesannetes. Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Lugupeetud kaitseminister peaministri ülesannetes! Ma tulin siia saali otse pensionäride miitingult siinsamas Toompea nõlva all. Suurt lausvihma trotsides skandeeris rahvamass ühte ja sedasama loosungit "Valitsus astugu tagasi! Valitsus astugu tagasi!". Ma mõistan neid inimesi, sest ühel kolmandikul Eesti elanikkonnast, 300 000 inimesel on kuu elatisraha 300 eurot, mis Euroopa mõistes tähendab täielikku vaesust. Mul on teile küsimus. Palun öelge, miks on Eesti riigis see asi niimoodi läinud! Kas teil on retsepti, kuidas seda olukorda parandada? Kuidas saab Eesti riik leppida sellega, et üks kolmandik inimesi ei saa elada inimväärset elu? Te olete täna peaminister, on teil midagi pensionäridele öelda?

Härra Lenk! Valitsuse poliitika on, et inimeste sissetulekud peavad kasvama, ka pensionid peavad kasvama. Mul on hea meel, et 1. aprillist tõusis keskmine vanaduspension 5% ja riigi eelarvestrateegia näeb ette pensioni kasvu ka järgmistel aastatel. Pensioni kasvu eeldus aga on, et riigil on olemas tulu, mida inimestele jagada. Tulu tuleneb väärtuse kasvust ühiskonnas, sellest, et Eesti inimestel on tööd, nad teenivad endale elatist ja maksavad makse. Mida suuremal hulgal inimestel on tööd, seda rohkem on riigil tulu, mida ümber jagada, seda rohkem kasvab ka pension.
Kui võrrelda igakuulist registreeritud töötust asjade seisuga aasta tagasi, on mul hea meel näha, et tööpuuduse näitaja on mitme tuhande inimese võrra väiksem. Valitsuse poliitika seoses järgmise seitsme aasta Euroopa Liidu vahendite kasutamise programmiga seisneb just nimelt selles, et parandada Eesti majanduse konkurentsivõimet seeläbi, et suurem hulk inimesi käib tööl ja saab oma töö eest enam palka. Kui me suudame selle programmi täita, kasvavad ka inimeste pensionid. Majanduskasv ja inimeste sissetulekud on üksüheselt seotud ja praeguse valitsuse poliitika on teha kõik, et majandus kasvaks. Seda võite, härra Lenk, julgelt inimestele kinnitada.

Palun, kolleeg Heimar Lenk, esimene täpsustav küsimus!

Lugupeetud kaitseminister! Sellist asja on piinlik pensionäridele öelda ja mina seda ütlema ei hakka, nii et öelge palun seda ise neile otse. Pensionitõus on olnud minimaalne, hindade tõus on seda kõvasti ületanud. Tegelikult jäid pensionärid aprillis veel vaesemaks, kui nad olid märtsis, sest hinnad tõusid kõvasti. Ja mis puutub tööhõivesse, siis see meil eelmisel kuul vähenes. Miks teie valitsus pole suutnud luua sellist Eestit, et riik suudaks ennast ära majandada ja kindlustada kõikidele elanikele inimväärse elu?

Valitsuse poliitika on selge ja ühemõtteline. See on poliitika, mis on suunatud väärtuse loomisele ühiskonnas – sellele, et inimestel oleks rohkem tööd, et Eesti ettevõtetel oleks võimalus toota kaupu ja pakkuda teenuseid, mille eest saaks kõrgemat hinda, et Eesti inimeste sissetulekud kasvaksid ja ka eakate inimeste pension kasvaks. Valitsuse poliitikas peetakse eakate toimetulekut väga oluliseks. Mul on hea meel, et Sotsiaalministeerium on koostanud ka sellel aastal aktiivsena vananemise strateegia, milles lisaks toimetuleku küsimustele, eakate inimeste tööhõivele ja tervisele käsitletakse ka hooldusravi ja hooldekodude küsimusi. Kui vaadata meie regiooni ja kogu Euroopa Liidu majanduskasvu tänavusi prognoose, võib öelda, et valitsuse valitud majanduse elavdamise ja majanduskasvu soodustamise poliitika on mõistlik ja asjakohane ning see on ainukene lahendus, mis võib kaasa tuua inimeste sissetulekute kasvu. Eksitavate vekslite jagamisega ning pettumuse ja hirmu sisendamisega me kindlasti Eesti ühiskonnas jõukust ei kasvata.

Palun, kolleeg Heimar Lenk, teine täpsustav küsimus!

Lugupeetud kaitseminister peaministri ülesannetes! Millal see praegu selgitatud poliitika võiks hakata vilju kandma? Praegu on Eestis keskmine pension 300 eurot ja Luksemburgis 3000 eurot. Mitme aasta pärast me jõuame oma pensionidega Euroopa keskmisele tasemele? Kas te oskate mulle öelda, kui kaua see aega võtab? Kakskümmend aastat oleme juba võidelnud.

Mul on hea meel, et te toote võrdluseks Euroopa Liidu heaolunäitajaid. Millegipärast tuli mulle täna meelde teie aktiivne kampaania, et Eesti ei peaks Euroopa Liiduga ühinema. Aga Euroopa Liidus on kahtlemata liikmesriikide sissetulekud üsna kiirelt ühtlustumas. Arvan samas, et kui me võrdleme nii töötavate inimeste sissetulekuid kui ka eakate pensione, siis oleks korrektne võrrelda meiega samal ajal liitunud riikide, ennekõike Läti ja Leedu näitajaid. Te teate väga hästi, et Läti ja Leedu vanaduspension on väiksem kui Eestis.
Ent on tõsi, et me kahtlemata ei tohi leppida praeguste palkade ja pensionidega, inimeste toimetulekuga. Lahenduse ainukene, keskne võti on majanduskasv. See saab tulla sellest, kui meil on rohkem töökohti, kui meil on rohkem võimalik müüa väljapoole Eestit oma kaupu ja teenuseid ning saada kõige eest paremat hinda. See on ka vastus küsimusele, kuidas inimeste sissetulekud kasvavad. Samas on teie küsimuses kõlanud kärsitus maad võtnud kahtlemata ka Eesti ühiskonnas laiemalt. See on igati õigustatud kärsitus, aga see tuleb suunata õigesse kohta. Ja see õige koht on just nimelt see, et me peame ühiselt välja pakkuma lahendusi ja panustama sellesse, et töö kaudu saaks ühiskond jõukamaks, mitte laenamise ja eksitavate loosungite esitamise kaudu.

Nüüd siis kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Austatud kaitseminister Urmas Reinsalu peaministri ülesannetes! Ka mina tulen sealt väljast ja tõesti, meeleolu on väga ärev. Inimesed nõuavad valitsuse tagasiastumist, hinnatõusude ohjeldamist, sekkumist kõrgete maksude, näiteks käibemaksu kehtestamisse. Põhiküsimus on aga seotud reaalpensioniga, mis on mitu aastat järjest langenud. Toidu kallinemiselt oleme Euroopas olnud mitu aastat järjest esikohal, kodukulud on pidevalt kasvanud ja kasvavad lumepallina edasi, samuti kerkivad kõik muud teenuste ja kaupade hinnad. Millal hakkab meil reaalpension tõusma ja millal hakatakse üksi elavatele pensionäridele, kes on kõige raskemas olukorras, maksma lisapensioni, nagu seda teistes Euroopa riikides tehakse? Millal ja kuidas tagatakse vanainimestele inimväärne pension?

Mis puutub reaalpensioni, siis oleneb, millisest ajalisest perspektiivist seda analüüsida. Õige on, et reaalpension kahanes seetõttu, et tegelikku pensionitõusu aastail 2010 ja 2011 ei olnud, pension jäi samaks. Samas on õige ka see, et aastail 2006–2013 on reaalpensioni kasv olnud üle 10%. Mis puutub viimasesse 5%-lisse vanaduspensioni kasvu, siis Rahandusministeeriumi statistikud ei prognoosi tänavu tarbijahinna tõusu üle 5%. Nii et praegune pensionitõus peaks tähendama seda, et hinnatõus on aeglasem, kui oli pensionide tõus.
Nüüd keskne küsimus, kuidas inimeste sissetulekud saaksid kasvada – nii palgad kui ka pensionid. Nagu ma ütlesin ka teie vennale, selle võti on see, et meil on inimestel rohkem töökohti. Praegu on paljud inimesed tööturult eemal. Tuleb luua võimalusi, et me saaksime neid paremini tööturule kaasata ja seal loodud väärtuste eest kõrgemat hinda küsida, eriti tänu ekspordile. On tõsi, et üksikute pensionäride toimetulekuprobleemid on kõige tõsisemad. See on kindlasti teema, mida Eestis peaks analüüsima. On välja käidud näiteks mõte kehtestada Eestis täiendava pensionilisana lesepension. Ma arvan, et ka ühiskonna ühtsuse huvides tuleks seda tõsiselt arutada.

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Lugupeetud kaitseminister peaministri ülesannetes! Räägime Eestist. Eesti maksuvaba pension, millest ei lähe maha tulumaks, on 336 eurot. Paljudel inimestel tõusis pension 1. aprillist tõesti 5% ja kiitus teile, et te ei öelnud, et valitsus tõstis pensioni – tegelikult tõstab pensioni seadus, sõltumata sellest, kes on valitsuses. Milline teie isiklik seisukoht on, millal võiks tõusta tulumaksuvaba miinimumi piir, et need inimesed, kellel pension kirjade järgi 5% tõusis, sellest ka tegelikult osa saaksid? Seni neil, kellel on pension veidi suurem, see osa kõik kadus ja mõne inimese pension tõusis reaalselt ainult mõne euro.

Ma arvan, et on igati mõistlik kehtestada kõrgem tulumaksuvaba miinimumi määr pensionäridele, seda just toimetuleku huvides. Samas on seoses nominaalse pensioni kasvuga suurenenud nende vanainimeste osakaal, kellel osa sissetulekust ulatub üle tulumaksuvaba miinimumi. Nende inimeste hulk on Sotsiaalkindlustusameti andmetel üle 100 000. Valitsus on tulumaksuvaba miinimumi määra tõstmist arutanud riigieelarve strateegia koostamisel. Me asusime seisukohale, et tulumaksuvaba miinimumi küsimuse juurde pöördume valitsuses tagasi siis, kui on olemas suvine majandusprognoos ja me asume koostama järgmise aasta riigieelarvet. Minu isiklik seisukoht on, et kui jutt on maksupoliitilistest meetmetest inimeste toimetuleku soodustamiseks, siis on tulumaksuvaba miinimumi tõstmine kõige mõistlikum idee.

Suur tänu, härra kaitseminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Indrek Saarelt välisminister Urmas Paetile. Palun!

Hea minister! Topeltkodakondsuse teema on vähemalt aasta aega taas üleval olnud. Seda teemat arutas 26. juulil 2012. aastal valitsuskabinet ja tegi Siseministeeriumile ülesandeks esitada valitsusele sügiseks analüüs. Paraku pole selle analüüsi tulemusi avalikest allikatest õnnestunud kätte saada, ka põhiseaduskomisjonile ei ole neid edastatud. Küll tuli Siseministeerium aasta lõpuks välja seaduseelnõuga, kus pakuti välja topeltkodakondsus kõigile formaalselt keelata, aga ka mitte kohustada kodakondsust sünnijärgsel ajal valima, mis on sisuliselt pea liiva alla peitmine. Tuleb nõustuda Välisministeeriumiga, kes jättis tolle seaduseelnõu detsembris 2012 kooskõlastamata. Järgmine kord arutas Riigikogu seda teemat infotunnis tänavu 16. jaanuaril, mil välisminister Paet avaldas lootust, et lähinädalatel jõuab valitsus mingile seisukohale. Probleem on endiselt üleval, aga ei ole kuulda olnud, milline on valitsuse seisukoht või mis edasi saab. Palun ministri kommentaari!

Tere päevast! Peamine põhjus, miks asi ei ole edasi liikunud, ongi see, et vähemalt Siseministeerium ja Välisministeerium on selles küsimuses eri arvamusel. Võimalik, et eriarvamusi on ka teistel valitsusliikmetel, aga seda ei ole uuesti testitud – valitsus ei ole seda teemat enam käsitlenud. Siseministeerium on saatnud Välisministeeriumile sel teemal oma analüüsi, aga nagu ma ütlesin, meie seisukohad on endiselt erinevad. Välisministeeriumi, sh ka minu seisukoht on, et sünnijärgse Eesti kodakondsusega inimestele võiks topeltkodakondsust lubada. Siseministeeriumi meile lähetatud analüüsis jõutakse järeldusele, et seda ei tohiks lubada. Nii et eks paistab, kas neid hoiakuid õnnestub kuidagi lähendada ja lõpuks otsus teha. Selge on, et valitsuse tööjaotuse järgi kuulub kodakondsuse seaduse muutmine Siseministeeriumi tööpõllule. Välisministeerium saab väljendada oma hoiakuid ja seisukohti, aga konkreetne eelnõu, nende muudatuste tegemine on Siseministeeriumi teema.

Palun, kolleeg Indrek Saar, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh vastuse eest! Hea minister, ma saan aru, et Siseministeeriumi valitsemisalasse teil sekkuda ei lubata. Sellest tulenevalt on mul küsimus konsulite tegevuse kohta. Välismaal on meil ilmselt sadu topeltkodakondsusega noori inimesi, kes said 18 aastat tagasi omale Eesti passi ja peavad nüüd hakkama seda dokumenti uuendama. Järelikult tuleb neid informeerida sellest, et nad on seadusrikkujad ja peavad kolme aasta jooksul otsustama, kumma kodakondsuse nad valivad. Küllap olete seda konsulitega arutanud. Millised on neile antud suunised? Kuidas nad peaksid käituma?

Arvestades põhiseaduse printsiipi, et sünnijärgset Eesti kodakondsust ei ole võimalik kelleltki ära võtta, ei ole põhjendatud inimeste traumeerimine ükskõik milliste muude segaste sõnumitega. Nii et meie sõnum konsulitele on, et kui Eesti Vabariigi kodanik tuleb uuendama Eesti Vabariigi passi, siis seda tal ka tehakse.

Palun, kolleeg Indrek Saar, teine täpsustav küsimus!

Tänan selle vastuse eest! Aga need kodanikud on ikkagi seadusrikkujad, kuna topeltkodakondsust Eesti seaduste järgi olla ei saa. Kas ei peaks neid inimesi siiski informeerima? Ent olgu sellega, kuidas on, pigistame silma kinni, peidame pea liiva alla ja harrastame topeltmoraali – deklareerime üht, aga lubame teist. Praktikas võime aga tuua hulgaliselt näiteid probleemidest. Eelmisel aastal sai Soome kodakondsuse 520 Eesti kodanikku. Paljud neist on pidanud seetõttu Eesti kodakondsusest loobuma. Teine küsimus on: kas teie arvates on see Eesti huvides, et me sunnime paljusid oma inimesi loobuma Eesti kodakondsusest, et me ei võimalda sellises situatsioonis topeltkodakondsust?

Siin on nüüd mitu asja koos. Tuleb arvestada ka seda, millised on teiste riikide seadused. Osas riikides on selline seadus, et kui sa soovid saada selle riigi kodanikuks, siis sa pead loobuma oma varasemast kodakondsusest. Seega pole oluline, kas Eesti riik tahab kelleltki midagi ära võtta või ei taha. Eesti riik ei saa suurt midagi teha, kui riigi x seadus nõuab, et inimesed, kes tahavad saada selle riigi kodanikuks, peavad oma varasemast kodakondsusest loobuma.
Mis puutub teie viidatud üldisesse vastuollu, siis see ongi põhjus, miks mina olen seisukohal, et sünnijärgsetele kodanikele tuleb topeltkodakondsust lubada. Siin ongi mängus vastuolu põhiseaduse printsiibi ja kodakondsuse seaduse sätte vahel. Ühelt poolt kelleltki sünnijärgset Eesti kodakondsust ära võtta ei saa, samas ei tohi olla topeltkodakondsust. See on vastuolu ja see on ka põhjus, miks minu arvates on mõistlik seda lubada, seda enam, et mujal maailmas, sh Euroopas, on väga selge suund sellele, et topeltkodakondsus on lubatud, ennekõike sünnijärgsetele kodanikele. Soome, kes ajab suhteliselt konservatiivset kodakondsuspoliitikat, tegi selle sammu juba aastal 2003 ehk kümme aastat tagasi. Sünnijärgsetele Soome kodanikele on topeltkodakondsus lubatud. Nüüd lubab tublisti rohkem kui pool Euroopa Liidu riikidest topeltkodakondsust ja pea kõik riigid lubavad topeltkodakondsust oma sünnijärgsetele kodanikele.

Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Hea minister! See probleem, millest me praegu räägime, on tõesti olemas. Mul on selles vallas n-ö perekondlikud kogemused. Minu teismelised lapselapsed on topeltkodakondsusega, neil on väga palju sõpru ja nad päris tihti arutlevad selle teema üle. Mul on hea meel, et Reformierakond saab asjast aru ja toetab topeltkodakondsust. Mis te arvate, kui sotsid või demokraatide ühendus koostaksid sellise eelnõu, et need noored ei peaks seadust rikkuma ega ei täna ega tulevikus Eesti kodakondsusest loobuma, kas siis Reformierakond toetab seda?

Te viitasite, jah, väga aktuaalsele probleemile. Inimesi, kes kodakondsuse valimise dilemma ees seisavad, tekib kogu aeg juurde. Eesti kodanikud ei abiellu ainult Eesti, vaid ka välisriikide kodanikega ja neil sünnivad lapsed. Minu meelest on üsna ebaeetiline panna need lapsed või nende vanemad valiku ette, kas laps peab võtma ema või isa kodakondsuse. Ka puhtalt sellisest inimlikust aspektist ma leian, et sünnijärgsetele kodanikele topeltkodakondsuse lubamine on mõistlik. Mis puutub sellesse, kuidas konkreetsele eelnõule reageerida, siis seda Reformierakond ei ole arutanud. Meie esimene eelistus on siiski saavutada sellises olulises sammus nagu kodakondsuse seaduse muutmine kindlasti kokkulepe ka koalitsioonis ehk valitsuses.

Palun nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Jaak Allik!

Lugupeetud härra välisminister! Teie seisukohad tunduvad olevat igati mõistlikud ja loogilised. Aga seda infotundi jälgib ka avalikkus ja praegu jääb tõesti üles küsimus, millised on Siseministeeriumi vastuväited teie loogilistele seisukohtadele. Kas te ei selgitaks mõne sõnaga?

Analüüs, mille Siseministeerium meile saatis, on kokku 42 leheküljel, lisaks veel allikaviited ja ülevaade kirjandusest, millele on tuginetud. Kui vaadata vastuargumente ainult ühe lehe peal, siis see põhjustab sotsiaalseid pingeid, ebaõiglustunnet ja vastandumist riigile, kui seda ei lubata näiteks inimestele, kes ei ole sünnijärgsed kodanikud. See võib kaasa tuua eskaleeruva diskrimineerimise teema tõstatuse. Ka on hirm selle ees, et võib olla väga palju Venemaa kodanikke, kes on samal ajal sünnijärgsed Eesti kodanikud. Veel nimetatakse mitmikkodakondsuse seadustamise võimalikke otseseid julgeolekuohte, eelkõige vastuluure, põhiseadusliku korra tagamise ja riigisaladuse kaitse valdkonnas, kaugemas perspektiivis omandab suurema aktuaalsuse ka terrorismioht. Ja nõnda edasi, kokku 42 lehekülge.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Ester Tuiksoolt põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile. Palun!

Austatud proua juhataja! Austatud põllumajandusminister! Ma soovin täna teiega rääkida rahast, mis on Eesti riigilt ja Eesti ettevõtjailt ülekohtuselt ära võetud. Eelmine aasta otsustati osa sellest rahast tagastada. Jutt on nimelt põllumajandussaaduste üleliigsetest laovarudest. Jaanuaris te teatasite, et Eestile on tagastatud 6,6 miljardit eurot. Minu küsimus teile on, kas on tagastatud ka intressid ja kohtukulud. Mis seis selle tagastusega on?

Aitäh küsimuse eest! See on tõesti Eestile oluline küsimus, summa suurus on ju märkimisväärne. Jah, üleliigsete laovarude trahvi, mis omal ajal Eestile määrati ja mille Eesti on ära tasunud, on Euroopa Komisjon Eestile tagasi maksnud. Ei ole tagasi makstud summasid, mis kulusid kohtupidamiseks ja intressideks, seda me ei ole Euroopa Komisjonilt ka veel nõudnud. Valitsuskabinet on asja arutanud ja praegu läbirääkimised Euroopa Komisjoniga jätkuvad, sest nn suhkrutrahvi osas ei ole me komisjoniga üksmeelele jõudnud. Me oleme taotlenud, et ka suhkrutrahvi raha makstaks Eesti Vabariigile tagasi, seni me ametlikku vastust Euroopa Komisjonilt saanud ei ole. Aga nagu ma ütlesin, läbirääkimised käivad ja sõltuvalt nende tulemustest on minul kui põllumajandusministril kohustus viia see teema uuesti valitsuskabinetti ja vastavalt valitsuskabineti otsusele me ka käitume. Mõtlen seda, et kui meile suhkrutrahvi raha tagasi makstakse, kas me hakkame siis Euroopa Komisjonilt nõudma ka nende kulutuste hüvitamist, mis on seotud intresside ja kohtukuludega Eestis. Võib-olla Euroopa Komisjon otsustab suhkrutrahvi üldse mitte tagasi maksta, siis on meil võimalus uuesti kohtuteele minna. Niikuinii oleme seal juba aastaid käinud. Täna ma nendele küsimustele vastata ei oska. Kõik sõltub Euroopa Komisjoni ametlikust vastusest meile, mida kahjuks veel ei ole.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, esimene täiendav küsimus!

Tänan teid, minister, vastuse eest! Millegipärast on see asi veninud. Miks te ei ole selle küsimusega valitsuskabinetti läinud, et seda protsessi pisut kiirendada? Aeg jookseb ja selle kõigega on ju seotud ka suured kulud. Ettevõtted on niigi kõvasti kannatada saanud. Kas te oskate välja pakkuda mingi ajakava, millal te valitsuskabinetti lähete ja millal te järjekordselt Euroopa Komisjoniga näiteks suhkrutrahvi raha tagasinõudmise asjus suhtlete?

See teema sai alguse aastal 2003, enne Euroopa Liiduga ühinemist. Nii et tegu on vana teemaga. Praegu me oleme aastas 2013, nii et saaga on kestnud kümme aastat. Valitsuskabinetis, nagu ma juba ütlesin, me oleme seda arutanud. Praegu ei ole Eesti riigil võimalik teha samme enne, kui me oleme saanud Euroopa Komisjoni ametliku seisukoha. Esitasime juba möödunud aastal valitsuskabineti arutelu tulemusena Euroopa Komisjonile taotluse, et meile tagastataks ka suhkrutrahvi raha. Me ei ole sellele ametlikku vastust saanud, aga me oleme suulisi läbirääkimisi poole aasta jooksul päris intensiivselt pidanud, ka mina olen sellel teemal põllumajandusvolinikuga rääkinud. Kantsleril seisab teema arutamiseks ees kohtumine põllumajandusvoliniku kabinetijuhiga. Ma loodan, et see toimub enne suvepuhkusi, kuid see sõltub Euroopa Komisjoni menetluskiirusest.
Ma saan aru, et Euroopa Komisjonil ei ole seda otsust kerge teha, sest see puudutab analoogseid juhtumeid teistes liikmesriikides. Mujal on suhkrutrahvi puhul küll tegu väiksemate summadega kui Eestis. Aga see siiski oleks teatud mõttes pretsedent ja ma saan aru, et Euroopa Komisjon on väga keerulise otsuse ees, kuidas Eestiga käituda. Samal ajal on olemas Euroopa Liidu analoogiline otsus, millest võib välja lugeda, et komisjon justkui peaks trahviraha liikmesriigile tagasi maksma. Muude laovarude küsimuse puhul komisjon nii otsustas. Nii et meil ei ole valitsuskabinetis täiendavalt enne midagi arutada, kui me oleme saanud Euroopa Komisjoni ametliku vastuse. Pärast seda saame kujundada oma seisukoha ja vajaduse korral uuesti kohtusse pöörduda. Enne pole meil põhjustki kohtusse pöörduda. Nii et asi ei seisa riigisiseste arutelude taga, vaid Euroopa Komisjoni otsuse taga.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, teine täiendav küsimus!

Tänan, minister, vastuse eest! Te olete öelnud, et Eesti küsib Euroopa Komisjonilt tagasi kogu üleliigsete laovarude eest Euroopa Liidu eelarvesse makstud summa ning tunnistab individuaalsete kaalutlusotsuste alusel kehtetuks ettevõtjatele määratud üleliigse laovaru tasu nii suhkru kui muude põllumajandustoodete puhul. Kuidas on nende individuaalsete kaalutlusotsuste tegemine siiamaani läinud? Ja kuidas te olete ettevõtjatega käitunud, kui tegu on põllumajandussaadustega, ja kas te olete ka suhkru osas midagi etteruttavalt juba otsustanud?

Muude laovarude osas on valdavalt kõik ettevõtjate taotlused rahuldatud. See tähendab seda, et raha on tagasi makstud kõigile, kes seda on taotlenud. Aga kuna te küsisite, siis kinnitan, et me vaatame kõik juhtumid individuaalselt läbi, et ei oleks tegemist mingisuguse eksitusega. Ent need summad on tagastatud.
Mis puutub suhkrutrahvi, siis me ei ole seda protsessi alustanud, kuna me ei tea, milline on Euroopa Komisjoni otsus. Me ei saa päris kindlasti hakata omal initsiatiivil ettevõtjatele neilt väljamõistetud suhkrutrahvi raha tagasi maksma. Väga paljud ei ole ju seda ka tasunud ja väga paljudega käib Eestis kohtuvaidlus. Osa on tasunud, osa ei ole tasunud. Nendele, kes on trahvi tasunud, ei saa me praegu kohe mingil juhul seda raha tagastada. Kui komisjon otsustab raha mitte tagasi maksta, Eestis aga on seda juba tehtud, siis nad suure tõenäosusega käsitlevad seda kui keelatud riigiabi ja lisaks suhkrutrahvile rakendatakse Eesti riigi suhtes veel trahve, mida me kindlasti peame vältima. Nii et me ei saa ettevõtjatele suhkrutrahvidest enne midagi tagasi maksta, kui on olemas komisjoni selge otsus, mida me võime kohtu kaudu vaidlustada ja võime ka mitte vaidlustada. Nagu ma ütlesin, kui vastus on käes, siis viin ma selle valitsuskabinetti seisukohavõtuks.

Palun kohapealt esitatav küsimus, kolleeg Neeme Suur!

Lugupeetud minister! Tahan küsida sellise küsimuse: mis te arvate, kas Venemaa turg on Eesti toiduainetööstusele oluline turg ja millised on viimase aja trendid selles suhtes? Kas Venemaa turu tähtsus pigem kasvab või kahaneb? Mida peaks tegema Eesti riik, et Venemaa turg oleks meie toiduainetööstusele kättesaadav?

Te vist peate silmas eelkõige toiduainetööstust ja meie toiduainete vedu Vene turule. See on ajalooliselt meile tähtis olnud ja on seda praegugi. On olnud halvemaid ja paremaid päevi. Praegu võib öelda, et Soome ja Venemaa turg konkureerivad meil ekspordituruna, kord on üks ees, kord teine. Venemaa ja Soome osakaal on 18–19%. Eelmises kvartalis eksporditi kõige rohkem Eesti toiduaineid Soome, praegu on viimastel andmetel esikohal Venemaa. Aga jah, nende osakaal on 18–19% ja need on meie jaoks olulised turud.
Samas me peame endale aru andma, et Venemaa turg on meie jaoks tõepoolest lausa piiramatute võimalustega, kui pidada silmas tarbijate rohkust ja mahtu, mida sinna võiks eksportida. Kuid me peame ka silmas pidama, et tegu on väga riskantse ja ettearvamatu turuga, mille puhul mängib oma rolli poliitika. Me teame otsust keelustada elussigade vedu Venemaale. See ei ole üldse mitte argumenteeritud otsus ja juba terve aasta peavad nii Eesti Vabariigi esindajad kui ka Euroopa Komisjon oma kõige kõrgemal tasemel, voliniku tasemel, Venemaaga läbirääkimisi, et see ebaõiglane piirang tühistataks, aga seda ei ole tehtud, kuigi Venemaa on vahepeal liitunud WTO-ga.
Nii et see turg on meile väga ahvatlev, väga vajalik, aga väga riskantne. Ettevõtjad peavad arvestama ka nende riskidega ja kindlasti ei tohiks me Vene turust ülemäära palju sõltuda ja orienteeruda ainult sellele.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Hea minister! Ma võtaksin sõnasabast kinni. Te ühtepidi kiitsite Vene turgu ja teistpidi tõite välja riskid, mis sellega kaasnevad. Samal ajal poliitilises mõttes te olete selle vastu, et sõlmida piirilepe. Mis te arvate, kui meil oleks piirilepe, kas siis oleks meie põllumajandussaaduste viimisel Vene turule risk väiksem või suurem?

Ma tahan kõigepealt teid parandada. Mina ei ole piirileppe sõlmimise vastu. Ma olen selle välja öelnud, et ma toetan piirilepet, mis vastab kahepoolselt mõlema riigi huvidele. Tuleks leida selline lahendus, mis oleks mõlema riigi huvidega kooskõlas. Selline lepe on igati mõistlik, aga mitte igasugune lepe iga hinna eest.
Samas see, et meil ei ole piirilepet, ei ole küll minu arvates kaubavahetusele ja üldse majandussuhetele Venemaaga erilist mõju avaldanud. Ei saa öelda, et näiteks Läti ja Leedu majandussuhetes Venemaaga on pärast piirilepingu sõlmimist toimunud märkimisväärseid muudatusi, et eksport on suurenenud või nende ettevõtjate tingimused Venemaal kuidagi paranenud või et Venemaa võimud on neid riike märksa paremini kohtlema hakanud. Mina küll ei näe siin väga selget seost.
Praegu kehtib meie ja Venemaa vahel kontrolljoon oma piiriületusreeglitega. Need raskused, mis meil aeg-ajalt tekivad, ei ole seotud piiriga, vaid hoopis muude küsimustega. Toiduainesektoris, kus meil probleeme on olnud, on takistuseks toiduohutusnõuetele viitamine, samuti elussigade ekspordi ja muud piirangud. Oma ametisoleku ajast ma ei mäleta, et toiduainetööstuse ja põllumajanduse valdkonnas oleks olnud olulisi takistusi seoses piirileppe puudumisega või piiri ületamisega. Nii et sellist seost ja ohtu ma praegu küll näha ei oska.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme järgmise küsimuse juurde. See on kolleeg Inara Luigase küsimus välisminister Urmas Paetile. Kolleeg Inara Luigas, palun!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Nagu põllumajandusminister juba ütles, pole oluline, kas meil on uus piirileping või mitte. Tegelikult on suur eesmärk saavutada head kaubandus- ja üldse majandussuhted Venemaaga. Aga ma esitan teile küsimuse, mille eile üks härra mulle saatis. Ta kirjutab nii: "Käesolevaks ajaks on Eesti Vabariik, ka ilma uue piirilepinguta, võetud Euroopa Liitu ja NATO-sse, me oleme eurotsooni liige. Eesti Vabariigi sünniga saadud ja Tartu rahulepinguga kindlaks määratud riigipiir on alles, kontrolljoon, halduspiir toimib rahuldavalt juba aastakümneid. Miks on Eesti poliitikutel vaja uut Eesti riigipiiri, kuigi mingit loogilist mõistmist, tõsist põhjendust ei ole? Miks ei jäeta rahule Tartu rahulepinguga kindlaks määratud Eesti Vabariigi riigipiiri?" Küsin siis uuesti, miks selline kiirus ja millest on ajendatud see, et soovitakse uut Eesti riigi piiri.

See on muidugi hea küsimus. Peaaegu 22 aastat on piiriteemat Eesti ja Venemaa suhete kontekstis käsitletud. Kui tulla ajas lähemale, siis möödunud aasta oktoobris edastasid kõik Riigikogu fraktsioonid ja ka Riigikogu demokraatide ühendus valitsusele, sh mulle, kirja. Ka teie saadikuühenduse esindaja Rainer Vakra oli sellele alla kirjutanud. Seal avaldati soovi, et valitsus taasalustaks Vene poolega konsultatsioone, et leida võimalus lõppude lõpuks tekitada Eesti ja Venemaa vahele mõlemalt poolt tunnustatud õiguslik riigipiir.
Miks seda vaja on? Vahest võiks ka ilma elada? Minu jaoks on peamine argument see, et mida vähem meil on Venemaaga suuri, olulisi lahtisi küsimusi, seda parem. Ma näen riigipiiri õiguslikku fikseerimist ka julgeolekuküsimusena ja täpselt nii ma seda käsitlen. Praeguseks on Venemaaga sõlminud piirileppe kõik Euroopa riigid, kes on Venemaa naabrid ja kes ei kuulu SRÜ-sse. Eesti on ainuke riik, kes seda veel ei ole teinud. Ja nüüd, kui me oleme jõudnud konsultatsioonide ja välisministeeriumide tasandile – selle on heaks kiitnud ka Riigikogu väliskomisjon, kus on esindatud kõik Riigikogus olevad erakonnad –, siis on minu arvates mõistlik selle protsessiga edasi minna, et see siiski oluline teema lõpuks päevakorralt maha võtta ning fikseerida õiguslikult Eesti ja Venemaa vaheline riigipiir, maandades sellega ka võimalikke julgeolekuriske. Selle küsimusega tegeldes me tegeleme Eesti tulevikuga.

Palun, kolleeg Inara Luigas, esimene täpsustav küsimus!

Lugupeetud minister! See on tõsi, et hea läbisaamine Vene riigiga meil peab olema ning eesmärk on kaubandus- ja kõigi majandussuhete elavdamine. Te olete hiljuti meedias öelnud, et lepingu tekst on sisuliselt valmis ja kui see kiidetakse heaks ministeeriumide tasandil ja Vene riigi tasandil, siis jõuab see ka siia Riigikogusse ning Riigikogu loodetavasti ratifitseerib selle piirilepingu. Kas te seletaksite, kuidas see uus piirileping suhestub Tartu rahulepinguga? Kas uus piirileping tühistab Tartu rahulepingu piiri puudutava osa?

Kuna Tartu rahulepingu üks punkt räägib sellest, kus kulgeb maismaa piirijoon Eesti ja Venemaa vahel, siis jah, kui uus piirileping jõustub, siis see muudab Tartu rahulepingu punkti, kus on kirjas, kuidas kulgeb piirijoon. Küll ei puutu see teistesse selle lepingu punktidesse.

Palun, kolleeg Inara Luigas, teine täpsustav küsimus!

Austatud minister! Ma usun, et me peaksime siin Riigikogus sellel tähtsal küsimusel rohkem peatuma ja sellel teemal rohkem rääkima. Me oleme siin saalis uljalt käsitlenud nii mõndagi väga olulist küsimust. Me oleme heldelt jaganud maksumaksja raha vaestele Euroopa Liidu riikidele, me oleme isegi osaliselt pannud Eesti riigieelarve panti ja on hästi kummaline, et me ei ole siin Riigikogu suures saalis menetlenud nii tähtsat küsimust, nagu on Eesti ja Venemaa piirilepe. Kas te ei arva, et enne kui siin saalis see leping ratifitseeritakse, peaks Välisministeerium tegema avalduse ja seda teemat käsitletaks kui olulise tähtsusega riiklikku küsimust?

Mina väidan, et Riigikogu on seda teemat arutanud küll ja küll. 2005. aastal Riigikogu jõudis suisa piirilepete ratifitseerimise otsuseni, mis sündis pärast seda, kui seda teemat oli arutatud. Kui me räägime piirijoonest, siis ka praeguses lepingu eelnõus on see joon täpselt sellessamas kohas, kus aastal 2005, kui Riigikogu need lepped heaks kiitis. Piirijoone küsimuses ei ole mitte mingisuguseid muudatusi, võrreldes sellega, kui Riigikogu 2005. aastal oma otsused tegi. Ja arutelud olid pikad ja laiad.
Ma küll ei näe, et välisminister või Välisministeerium oleks kuidagi keelanud arutada edaspidi seda küsimust ükskõik kas parlamendi suures saalis või komisjonides. Ma saan aru, et see oli rohkem retooriline küsimus või küsimus Riigikogu juhatusele, kuna puudutab seda, mida te siin soovite oma istungite päevakorda panna. Kõik komisjonid, kes vähegi on tahtnud seda asja arutada, on saanud seda arutada koos kõikvõimalike Välisministeeriumi inimestega, sh minuga. Näiteks viimase seitsme kuu jooksul, kui konsultatsioone on peetud, olen ma käinud iga kuu sellest rääkimas väliskomisjoniga. Ja nii palju kui ma Riigikogu siseelu tean, väliskomisjoni koosolekutel võivad osaleda ka teistesse komisjonidesse kuuluvad parlamendiliikmed. Öelda, et üldse mingit arutelu pole toimunud – pehmelt öeldes nii see küll ei ole. Kui Riigikogu tahab seda teemat ükskõik mis moel veel arutada, siis see on tema enda kätes ja on kogu aeg olnud.

Härra välisminister, juhatus ei ole saanud palvet seda arutada. Aga alustame kohapeal registreeritud küsimuste esitamist. Palun, kolleeg Valeri Korb!

Lugupeetud härra minister! Meil päris paljud poliitikud, sh valitsusliikmed, kirjutavad Eesti-Venemaa piirileppest, kuid Venemaa internetiportaalides pole piirileppe kohta kahjuks peaaegu üldse informatsiooni. Minu küsimus ongi seotud sellega. Kas teil on ülevaade, mida kirjutavad Venemaa tipp-poliitikud Eesti-Venemaa piirileppest ja mida nad üldse mõtlevad, kas selle võib lähemas tulevikus alla kirjutada või ei?

Mõningane ülevaade mul on. Selge, et see teema on Eestis märksa rohkem arutlusel kui Venemaal. Neil on seal ka palju muid asju arutada. Aga teatud määral on see teema seal viimastel aastatel ja ka viimastel kuudel arutluse all olnud ning kui keegi arvab, et Venemaal valitseb selles osas eri poliitikute ja poliitiliste jõudude vahel suur üksmeel, siis nii see ei ole. Venemaal on väga palju poliitikuid, kes on seisukohal, et Eestiga ei tohiks sellist Venemaale alandavat piirilepingut mingil juhul sõlmida. Teatud mõttes sarnast retoorikat, mida me selle lepingu eelnõu kohta ka siin Eestis aeg-ajalt kuuleme, kõlab Venemaalgi.
Ka sealse välisministeeriumi inimesed on arvanud, et kui need lepped peaksid kunagi jõudma parlamenti ratifitseerimisele, küllap siis seal kuuleb väga erinevaid seisukohti. Nii et võib-olla me aeg-ajalt müstifitseerime Eestis seda üle, justkui seda lepingut oleks kellelegi osapooltest rohkem tarvis. See ei ole nii! Seda lepingut on vaja mõlemale poolele. Ei maksa arvata, et Venemaal on suur üksmeel, et see tuleb nüüd ära teha. Ei ole nii! Täpselt samalaadset diskussiooni, mis on puhkenud Eestis, näeme – loomulikult teistsuguses võtmes ja võib-olla ka teistsuguse ambitsioonikusega – ka Venemaal.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Hea minister! Mulle isiklikult sümpatiseerivad seisukohad piirileppe küsimuses ja Riigikogu demokraatide ühendus üldiselt toetab neid. Tõesti, kaua võib? 22 aastat on väga pikk aeg ja ükskord tuleks see ära teha. Nii et enamik meist arvab, et me oleme õigel teel ja see piirilepe tuleb sõlmida. Mis te arvate, kuidas on lood teiste parteide ja fraktsioonidega? Kas enamik toetab seda ettepanekut? Igal Riigikogu liikmel on oma põhimõtted ja need arvamused, mis tulid fraktsioonidelt, kajastavad fraktsioonide enamiku seisukohta.

Möödunud aasta oktoobris kirjutasid kõik Riigikogu fraktsioonid ja ka teie saadikuühendus alla valitsusele tehtavale ettepanekule taasalustada konsultatsioone Venemaaga, et leida võimalus piirilepete jõustamiseks. Just seda ma enamiku seisukohana võtangi. Järelikult olid kõik need fraktsioonid seda meelt, et seda tuleb teha. Selle protsessi lõpetuseks võeti Riigikogu väliskomisjonis kokku, kuhu need konsultatsioonid omadega jõudsid, ja väliskomisjon toetas ühel häälel otsust liikuda edasi riigisiseste protseduuridega, mille eesmärk on jõustada need lepped sellisel kujul, nagu konsultatsioonide tulemus oli. Veel kord: ka sellel väliskomisjoni koosolekul olid esindatud kõik Riigikogus esindatud erakonnad ja nagu ma ütlesin, väliskomisjoni otsus oli üksmeelne. Seda on näinud Eesti avalikkus, olen näinud mina, olete näinud teie kõik. Mul on väga raske siin millestki muust rääkida.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Palun nüüd kolleeg Kajar Lemberilt küsimus põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile!

Hea minister! Teatavasti on Euroopa Liidu vahendite kasutamise planeerimisel ka maaelu puhul suurim väljakutse töökohtade loomine ja hoidmine, et inimesed maalt lihtsalt ära ei läheks. See puudutab kindlasti ka põllumajandust, kus meie konkurentsivõime peaks suures pildis võrreldes nn vana Euroopaga pisut paranema. Aga kui palju kasvavad – kui üldse kasvavad – mittepõllumajandussektori arenguks eraldatavad summad võrreldes eelmise perioodi ja võib-olla ka teiste Euroopa riikidega?

Tõepoolest, maaelu arengukava on väga oluline dokument ja ma tahan siinkohal rõhutada, et see ei ole ainult raha jagamise dokument. Viimasel ajal on väga palju tähelepanu pööratud just raha jagamise proportsioonide kujundamisele maaelu arengukavas, aga see on ka sisuline dokument, mis fikseerib eesmärgid, eri valdkondades rakendatavad meetmed ja ka selle, kes on eri meetmete puhul abikõlblik – see on väga tähtis.
Aga kui rahast rääkida, siis kogu maaelu arengukava maht järgmisel perioodil on kokku 936 miljonit eurot, millest 721 miljonit tuleb Euroopa Liidu eelarvest ja ülejäänu on Eesti riigi kohustuslik kaasfinantseerimine. Mittepõllumajandusliku ettevõtluse rahastamine tagastamatu abi vormis peaks praeguse visiooni kohaselt järgmisel perioodil olema väiksem kui sellel perioodil. Kui palju täpselt, on raske öelda, sest me oleme loonud uue finantsinstrumendi, mida sellel perioodil ei ole, ja seda saavad kasutada ka muu maaettevõtluse arendajad. Kui hoogsalt seda kasutama hakatakse, ei oska öelda ja praeguse perioodiga võrdluse moment puudub. Nii et tagastamatu abi maht väheneb, aga tagastatava abi vormide arv suureneb. Milline saab olema bilanss, on raske öelda.
Teiste riikidega on meie seisu väga raske võrrelda, sest teised riigid ei ole oma maaelu arengukava veel loonud. Need on alles tööjärgus ja meil ei ole millegagi võrrelda. Kui teised riigid on ka maaelu arengukava vastu võtnud ja kinnitanud, siis me saame võrrelda, milliseks pilt kujuneb. Täna ma seda öelda ei oska.

Palun, kolleeg Kajar Lember, esimene täpsustav küsimus!

Nagu eelmisel perioodil, on tõenäoliselt ka uuel perioodil maal tegutseval mittepõllumajanduslikul ettevõtjal võimalik tuge saada Leader-programmi ja maaelu mitmekesistamise meetme raames. Seni pakkus ka maaelu mitmekesistamise meede võimaluse suuremaid projekte ellu viia ja mahukamaid investeeringuid teha. Minu teada on plaan see suur meede ära lõpetada. Kas te olete kindel, et see on tark samm?

Leader on kohaliku omaalgatuse programm, mille raames rahastatakse mittemajanduslikku tegevust ehk nii sotsiaalset kui tehnilist infrastruktuuri, aga võib toetada ka ettevõtlust. Tolle meetme maht sellel perioodil on olnud 10% kogu maaelu arengukava mahust, ka järgmisel perioodil saab see tõenäoliselt olema 10%. Selline on praegu maaelu arengukava väljatöötamise seis.
Sellel perioodil on peale Leader-programmi rakendatud ka külaelu arendamise meedet, mida me uuel perioodil käivitada ei plaani. Tegelikult ei olnud seda meedet kavas rakendada ka praegusel perioodil, aga kujunes välja teisiti. Leader-programmi käivitamine võttis mitu aastat aega, kuna kõigepealt tuli vabatahtlikult moodustada Leaderi piirkonnad, siis tuli välja töötada strateegiad, hindamiskriteeriumid ja kõik muu vajalik, alles seejärel sai hakata programmi rakendama. Nii töötati maaelu arengukavaga seoses kiiresti välja ka külaelu arendamise meede, mis ei vajanud nõnda pikka ettevalmistust. Seda sai kiiresti alustada ja perioodi esimestel aastatel rakendatigi külaelu arengu meedet. Kui käivitus Leader-programm, siis külaelu arendamise meede lõpetati. Praegu Leader-programmi süsteem töötab ja me tahame sellega jätkata, teist analoogset programmi me enam ei rakenda. Mis puutub projektide rahastamise mahtu, siis see on arutluse teema, see ei ole lõplikult otsustatud. Juhtkomisjon tuleb veel kokku, teised ministeeriumid ei ole oma arvamusi avaldanud, ka valitsus hakkab kindlasti veel MAK-i arutama. Nii et lõplikke otsuseid langetatud ei ole.

Palun, kolleeg Kajar Lember, teine täpsustav küsimus!

Teie vastusest võib järeldada, et ettevõtluse toetused vähenevad ka seetõttu, et sel perioodil eraldati Leader-programmi ja külaelu arendamise meetme peale kokku suurem summa, kui tõenäoliselt uuel perioodil eraldatakse Leader-programmile. Ja kuna Leaderi rakendamisel muutub kogukondliku tegevuse rahastamise surve arvatavasti suuremaks, siis mul on tunne, et ettevõtluse osa jääb veelgi väiksemaks, kui see praegu on. Mis hinnangu te sellele väitele annate?

See on tõesti nii, et kui liita kokku selle perioodi külaelu arendamise meetme ja Leader-programmi raha, siis saame kokku suurema summa, kui järgmisel perioodil Leaderile eraldatakse. Järgmise perioodi Leader-programmi rahastamine on võrreldes praeguse perioodiga mõnevõrra suurem, aga kokku on seda raha tõesti vähem.
See, kui palju Leaderi rahast läheb ettevõtlusesse, on piirkonna oma otsustada. Peab ütlema, et sel perioodil ettevõtlust toetavaid projekte Leaderi raames kuigi palju ei olnud. Suurem osa rahast on läinud mitteettevõtluse toetamiseks. Nii et ma ei oska prognoosida. Kõik sõltub kohalikest arengukavadest, kohalikest prioriteetidest Leaderi piirkondades, sellest, mida kohalikud oluliseks peavad. Kui nad peavad vajalikuks rahastada märksa rohkem ettevõtlust, siis ka järgmise perioodi Leader-programm võimaldab seda teha. Kordan, raske on ennustada. See oleneb kohalikust omaalgatusest, kohalikest inimestest. Aga ma veel kord rõhutan, et sel perioodil oli Leader-programmi raames ettevõtlusse suunatud raha osakaal suhteliselt tagasihoidlik.

Nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Palun, kolleeg Rein Randver!

Austatud minister! Ka sel Euroopa Liidu eelarveperioodil on toetatud ettevõtlust küll EAS-i, küll KredExi ja arengufondi kaudu. Viimases on loodud ka riskikapitali fond. Te rääkisite ka mingi fondi moodustamisest uuel Euroopa Liidu finantsperioodil. Ettevõttel loomulikult on ise võimalik otsustada, kas võtta laenu, saada garantiisid oma ettevõtmistele või taotleda tagastamatut abi. Kas maaelu arengukava raames tehakse midagi sellist uuel finantsperioodil ka spetsiaalselt maaettevõtluse hüvanguks ja kui tehakse, siis kui suur see summa võiks olla?

Jah, me plaanime tõepoolest uut meedet, mida sellel perioodil ei rakendanud. See on finantsinstrument, mille maht on järgmisel perioodil 65 miljonit eurot ja mida peaks meie arusaama kohaselt hakkama rakendama Maaelu Edendamise Sihtasutus. Jutt on laenudest, laenuintressidest ja tagatistest. Ettevõtjal on valikuvõimalus: ta kas taotleb eri meetmete raames tagastamatut abi, juhul kui ta on abikõlblik, või eelistab finantsinstrumenti. Teatud meetmete puhul, mis puudutavad ka põllumajandusinvesteeringuid ja maaelu mitmekesistamist ehk muu ettevõtluse toetamist, me näeksime, et tagastamatut abi reeglina ei anta liikuvtehnika soetamiseks – mõtlen autosid, traktoreid ja muid liikuvaid masinaid. Tagastamatu abi läheks eelkõige hoonete ja rajatiste ehitamiseks ning uue tehnoloogia rakendamiseks. Liikuvtehnika hankimiseks oleks eelkõige finantsinstrument, mis kataks ära liisingud ja liikuvtehnika ostud. Niisugused on meil plaanid, aga lõplikult meetmed välja töötatud veel ei ole. See saab toimuda ikkagi siis, kui Euroopa Komisjon on Brüsselis maaelu arengukava heaks kiitnud. Siis saame meetmed lõplikult välja töötada. Aga esialgsed plaanid on niisugused.

Nüüd veel üks lühike küsimus ja lühike vastus. Palun, kolleeg Neeme Suur!

Lugupeetud minister! Nende finantsinstrumentide puhul käsitatakse antavat toetust põhimõtteliselt teistmoodi. See pole tagastamatu abi, vaid toetus garantiide või laenude näol. Kas te ei arva, et nõnda jõuab riigi abi tegelikult tugevamate ja jõukamate põllumajandusettevõteteni, alustavad väikeettevõtjad aga saavad ligi pisematele summadele? Laenude või üldse tagastatava abi kasutamisel on suuremate ja tugevamate võimekus igal juhul suurem.

Jah, teatud määral on see oht olemas ja selleks me oleme maaelu arengukava meetmete puhul, mis puudutavad tagastamatut abi, väiksematele tootjatele erisused ette näinud. Nad saavad tagastamatut abi soodsamalt kasutada. Aga ma tahan finantsinstrumendi kohta veel ühe lühikese märkuse teha: selle oluline eelis riigi jaoks on, et see raha laekub tagasi, see on korduvkasutusega. Ja kui see periood on möödas ja raha on tagasi laekunud, siis on liikmesriigil vaba raha ettevõtluse toetamiseks. See on hästi oluline, et me tekitaksime niisuguse vaba raha, mida me saame oma ettevõtluse toetamiseks kasutada juba oma riigi reeglitest ja prioriteetidest tulenevalt, nii et Euroopa Komisjon meile seda ette ei kirjuta. See on finantsinstrumendi rakendamisel tekkiv lisaväärtus.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Head kolleegid, meie infotund on lõppenud. Suur tänu Riigikogu liikmetele küsimuste esitamise eest ja palju tänu valitsusliikmetele vastamise eest!