Head ametikaaslased, tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu 13. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Heljo Pikhof, palun!

Austatud Riigikogu liikmed, annan sotsiaaldemokraatide nimel üle arupärimise, mis puudutab hariduslike erivajadustega laste toetamist. Annan selle arupärimise üle teist korda sellepärast, et haridusminister palus veel aega mõtlemiseks. Loodan, et nüüd saame peagi oma küsimustele vastused. Aitäh!

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Lugupeetud kolleegid! Annan üheksa Riigikogu liikme nimel üle arupärimise siseminister Ken-Marti Vaherile. Kuigi aega on juba palju möödas, on elamislubade väljastamise skandaal meil ikka veel meeles. Meile jäi kindel arusaam, et juriidiliselt on kõik korrektne, seadusi rikutud pole, elamislubadega võib kaubelda. On ainult üks küsimus, mis puudutab mõnda allilmategelast, kes said tänu sellele kontorile ja asjaajamisele Eestis elamisloa. Nüüd, kui aasta on möödas, oleks huvitav teada saada, kas nad viibivad praegugi Eestis ja on neil elamisluba endiselt olemas. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Yana Toomi!

Härra eesistuja! Austatud kolleegid! Mul on Keskerakonna fraktsiooni liikmete nimel üle anda arupärimine justiitsminister Hanno Pevkurile. See puudutab ID-kaardiga hääletamist. Me arutasime seda teemat siin üle-eelmisel nädalal ja ma küsisin põhiseaduskomisjoni ettekandjalt, kuidas on välistatud olukord, et mina hääletan e-valimistel oma pereliikmete ID-kaartidega. Siis ma sellele küsimusele vastust ei saanud. Tegin vahepeal väikest uurimistööd ja sain veidi targemaks. Valimisseadus näeb ette, et inimene hääletab isiklikult, aga mehhanismi tõhusaks kontrolliks, kas digiallkirja on andnud isik ise või mitte, pole olemas. Ainuke võimalus, et seda seaduslünka kuritarvitanud inimene karistada saab, on see, kui too inimene, kelle hääl on varastatud, kaebab politseisse. Samas pole sugugi välistatud, et ta ei saa sellest kunagi teada. Seoses sellega on meil  härra Pevkurile viis küsimust, millele loodame vastused saada. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Tarmo Tamme! Head ametikaaslased, saalis on väga suur lärm. Ma palun vaiksemalt!

Härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Annan Keskerakonna fraktsiooni 16 liikme nimel üle arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. See puudutab teedeehitust ja -hooldust. Teed ja tänavad moodustavad olulise osa igapäevaseks toimimiseks vajalikust taristust. Paraku näitavad mitmesugused uuringud ning vaatlused, et nende olukord läheb iga aastaga järjest hullemaks. Teede Tehnokeskuse 2011. aasta uuringu järgi on riigimaanteede hooldust pikka aega alarahastatud, nii et kumulatiivset alarahastamist on 836 miljoni euro ulatuses. Kohaliku omavalitsuse teede kumulatiivne alarahastamine on 300 miljoni euro ringis. Selle tagajärjel on Eesti põhimaanteede teekate keskmiselt 13 aastat vana, tugimaanteede teekate keskmiselt 25 aastat vana ning kõrvalmaanteede ja kohalike teede teekate juba 30 aastat vana. Me tahamegi Juhan Partsi käest saada vastuseid, kuidas sellest keerulisest olukorrast kavatsetakse välja tulla. Meil on härra ministrile kaheksa küsimust. Aitäh!

Palun kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud istungi juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu: esiteks, ehitusseaduse muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts; teiseks, Finantsinspektsiooni seaduse ja investeerimisfondide seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi; kolmandaks, söödaseaduse muutmise seaduse eelnõu ja neljandaks, Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Kahe viimase seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Aitäh!

Head ametikaaslased, olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu neli eelnõu ja neli arupärimist ning vastavalt meie kodu- ja töökorra seadusele otsustab Riigikogu juhatus nende edasise menetlemise.
Liigume edasi teadete juurde. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid: esiteks, Vabariigi Valitsuse s.a 22. aprillil algatatud korrakaitseseaduse muutmise ja rakendamise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – õiguskomisjon; teiseks, Vabariigi Valitsuse s.a 22. aprillil algatatud liikluskindlustuse seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – majanduskomisjon; kolmandaks, Vabariigi Valitsuse s.a 24. aprillil algatatud välismaalaste seaduse ja isikut tõendavate dokumentide seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – põhiseaduskomisjon; neljandaks, Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 24. aprillil algatatud reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – majanduskomisjon; viiendaks, Riigikogu sotsiaalkomisjoni s.a 25. aprillil algatatud tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – sotsiaalkomisjon; kuuendaks, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 25. aprillil esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu, juhtivkomisjon – sotsiaalkomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 29. aprillil, 2. mail ja 3. mail esitatud järgmised eelnõud Euroopa Liidu asjade komisjonile. Esiteks, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse eelnõu, mis käsitleb finantsvastutust investori ja riigi vaidluse lahendamisel vahekohtus rahvusvahelise lepingu alusel, mille osaline on Euroopa Liit. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma õiguskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on 9. mai kell 16. Teiseks, Euroopa Komisjoni algatatud tooteohutuse ja turujärelevalve pakett. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning eelnõude, teatiste ja aruande kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on 9. mai kell 16. Kolmandaks, Euroopa Liidu Nõukogu otsuse eelnõu, millega volitatakse liikmesriike allkirjastama 2012. aasta Kaplinna lepingut (1977. aasta Torremolinose kalapüügilaevade ohutuse rahvusvahelise konventsiooniga seotud 1993. aasta protokolli sätete rakendamise kohta), seda ratifitseerima või sellega ühinema. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on 9. mai kell 16. Neljandaks, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse eelnõu, millega muudetakse määrust (EÜ) nr 261/2004, millega kehtestatakse ühiseeskirjad reisijatele lennureisist mahajätmise korral ning lendude tühistamise või pikaajalise hilinemise eest antava hüvitise ja abi kohta, ning määrust (EÜ) nr 2027/97 lennuettevõtja vastutuse kohta reisijate ja nende pagasi õhuveol. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on 16. mai kell 16. Nüüd palun eeskätt majanduskomisjoni liikmete teravdatud tähelepanu! Meile on esitatud ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse eelnõu kiire elektroonilise side võrkude kasutuselevõtu kulude vähendamise meetmete kohta. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma just majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on 16. mai kell 16. Kuuendaks, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi eelnõu, millega kehtestatakse mereala ruumilise planeerimise ja rannikualade integreeritud haldamise raamistik. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma majanduskomisjoni ja keskkonnakomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on 16. mai kell 16. Seitsmendaks, Euroopa Komisjoni küsimustikud "Konsultatsioonidokument riigiabi kohta põllumajandus- ja metsandussektoris" ning "Vähese tähtsusega abi määrus". Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse täiendatud seisukoha ja küsimustike kohta arvamust andma maaelukomisjoni ja majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on 23. mai kell 16. Kaheksandaks, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruste eelnõud, millega luuakse riiki sisenemise ja riigist lahkumise süsteem ning registreeritud reisijate programm (nn e-piiride pakett). Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõude kohta arvamust andma õiguskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on 16. mai kell 16.
Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimised peaminister Andrus Ansipile ja sotsiaalminister Taavi Rõivasele.
Head ametikaaslased, viime läbi kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 86 Riigikogu liiget, puudub 15.
Asume päevakorra kinnitamise juurde.
Head ametikaaslased, panen hääletusele 13. töönädala päevakorra esitatud kujul. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 80 Riigikogu liiget, vastu 2 ja 1 erapooletu on päevakord kinnitatud.

Asume tänaste arupärimiste juurde. Esimene on Riigikogu liikmete Tarmo Tamme, Olga Sõtniku, Kalev Kallo, Priit Toobali, Viktor Vassiljevi, Yana Toomi, Ester Tuiksoo, Mailis Repsi, Kadri Simsoni, Aivar Riisalu, Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Lauri Laasi, Peeter Võsa, Enn Eesmaa ja Eldar Efendijevi 26. märtsil esitatud arupärimine kodukulude vähendamise kohta, mis kannab numbrit 313. Arupärimisele vastab majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Ma palun kõnetooli Tarmo Tamme, et ta arupärijate esindajana tutvustaks arupärimise sisu.

Austatud härra juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud härra minister! Meie arupärimine on kodukulude vähendamise kohta. Eluasemevaldkonna arengukavas on üheks eesmärgiks seatud parandada Eesti eluasemefondi kvaliteeti ning muuta see fond jätkusuutlikuks. Eesti eluasemefond on vananenud, amortiseerunud ja energiakulukas, mistõttu tuleks inimeste kodukulusid vähendada, soovides oluliselt panustada korterelamute ja eramajade rekonstrueerimisse. Üks selle meetme indikaator on eluasemevaldkonna arengukavas seatud siht, et renoveerimistoetuse abil rekonstrueeritud korterelamute arv kasvab 2013. aastaks 8000 elamuni. Paraku pole KredExi laenutaotluste rahuldamiseks ettenähtud vahendid olnud piisavad. Möödunud aastal sai KredExil selleks ette nähtud raha otsa juba mais ning tänavuseks mõeldud toetussummad on juba praegu otsas. Kahjuks on sama seis ka KredExi eramajade omanikele makstava renoveerimistoetusega. Mullu alustas KredEx väikeelamute rekonstrueerimise toetuse taotluste vastuvõttu 30. aprillil ning see raha sai otsa augustikuus. Tänavu aga ei võeta väikeelamute rekonstrueerimise toetuse taotlusi vastu juba praegu, sest soovitud toetuste maht ületab ettenähtud summasid kaks korda.
Eesti Korteriühistute Liidu juhatuse liige Urmas Mardi on väljendanud arvamust, et tänavu laekunud 5,7 miljonist eurost saastekvoodi müügi rahast jääb korterelamute renoveerimiseks selgelt väheks. Statistikaameti andmetel olid veebruaris eluasemekulud võrreldes aastataguse ajaga 10,4% suuremad. Kodukulude kasvu on vedanud elektrituru avanemine, mis on kasvatanud tarbijate elektriarveid veerandi võrra. Oma osa selles kasvus on aga ka monopolide ohjeldamise seadusel ning koduomanike maamaksust vabastamise seadusel. Monopolide ohjeldamise seadus andis vee hinna Konkurentsiameti kontrolli alla ning see samm pidi hinnatõuse ohjeldama. Nüüdseks on Konkurentsiamet andnud loa hindu tõsta aga juba enamikule vee-ettevõtetele, kes on neilt seda taotlenud. Koduomanike maamaksust vabastamise seadus aga on vaatamata oma nimele toonud üllatavalt suure maamaksuteate tuhandetele inimestele, kelle korterelamu alumisel korrusel on äripinnad.
Meil, härra minister, on teile arupärimises esitatud viis küsimust. Ehk olete nii kena ja loete need ette, enne kui vastama asute. Aitäh!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi, et arupärimisele vastata!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud arupärijad ja muud Riigikogu liikmed! Vastan mulle esitatud küsimustele.
Esiteks: "Kuidas Te kommenteerite Eesti Korteriühistute Liidu juhatuse liikme Urmas Mardi arvamust, et saastekvoodi müügi rahast jääb selgelt korterelamute renoveerimiseks väheks? Kuidas on plaanis lähiaastatel korterelamute renoveerimise vahendeid suurendada?" Me oleme aastail 2008–2012 eraldanud eri programmide ja meetmete raames korterelamute renoveerimise käivitamiseks 120 miljonit eurot. Need summad on eri allikatest. Esialgu, 2006. aastal, kui see teema päevakorrale tõusis, plaaniti eraldada ainult 19 miljonit eurot. Selle aasta eelarvega on lisatud 10 miljonit eurot. Möödunud nädalal leidis valitsus riigi vahenditest täiendava renoveerimislaenu eraldamiseks sihtasutusele KredEx kokku 16 miljonit eurot. Julgen öelda, et need on olnud vajalikud sammud, et teadvustada ja käivitada meie korterelamufondi põhimõtteline renoveerimine.
Mis puutub väitesse, et saastekvootide müügi rahast jääb väheks, siis see on õige. Tuleb leida teisi allikaid. Saan siit puldist täna välja öelda, et me oleme valitsuses põhimõtteliselt kokku leppinud üldised raamid, kuidas kasutada perioodi 2014–2020 Euroopa summasid. Üheks prioriteediks saab kindlasti korterelamute renoveerimise jätkamine. Me näeme investeeringutoetustena summat 102 miljonit eurot, mis sõltuvalt renoveerimise tempost hiljem, aastal 2018 ja sealt edasi, peab saama täiendust võimalikust tulemusreservist, mille valitsus Euroopa vahendite puhul ette näeb.
Praegu võib öelda, et kui kõik ettevalmistustööd lähevad plaanipäraselt, siis juba järgmisel aastal on võimalik korterelamute renoveerimiseks avada täiendav finantseerimisallikas. Lisaks tuleb vahepeal teha ammendavad  kokkuvõtted senisest kogemusest. Korralik renoveerimine on puudutanud kõige rohkem 5% elamufondist. Tuleb vaadata, millised on tehnoloogia arendused, kuid suures plaanis tuleb toetusi, nagu me oleme neid pakkunud sõltuvalt saavutatavast energiakokkuhoiust kas 15%, 25% või 35% korteriühistu renoveerimisprojekti maksumusest, sellel moel jätkata. Kindlasti saavad korteriühistud neid summasid kasutada renoveerimisprojektide ettevalmistamiseks, need peavad olema kõrge kvaliteediga energiaauditid, korralikud projektid. Need summad ei ole väga suured, aga ma arvan, et ettevalmistav töö on õnnestunud renoveerimise seisukohalt väga oluline.
Mis puutub laenuressurssi, nagu me oleme seda KredExi kaudu eraldanud, siis ma arvan, et riigil on kaks valikut. Vahest laenuressurssi mitte eraldada juhul, kui pankade tingimused on rahuldavad. Me näeme, et pikaajalise laenu turg on stabiliseerunud ja see on laenuvõtjatele suhteliselt atraktiivne, kui on hea projekt. Teine võimalus on see, et me möödunud nädalal eraldasime riigi rahadest KredExile 16 miljonit eurot, et korteriühistutele oleks pankade vahendusel võimalik pakkuda pikaajalist fikseeritud intressiga laenu. Intressi suurus turuintressi suurusest väga palju ei erine, see on null koma millegagi. See on lühike vastus. Kogu programm kindlasti jätkub suuremas mahus ja loodetavasti me suudame saavutada olukorra, kus me tõesti võime öelda, et mingi kaalukas osa meie elamufondist on renoveeritud nii, et me ei küta välisõhku, ei raiska inimeste raha, vaid hoiame kokku.
Igaks juhuks ütlen ka, et mis puutub kulude kokkuhoidu, siis seni on renoveeritud umbes 500 maja ja keskmine saavutatud kokkuhoid on 40% ringis. Loomulikult sõltub kõik maja seisukorrast. Kui on olnud väga kehv maja, siis on soojakulude kokkuhoiud ka üle 50%. Kui maja on olnud heal tasemel, on tehtud ka mingeid eelnevaid töid, siis on loomulikult kulude kokkuhoid väiksem. Aga keskmine näitaja on KredExi toetatud projektide puhul vähemalt 40%.
Teine küsimus oli, millal saavad väikeelamute omanikud taas rekonstrueerimistoetust taotleda? Vastus on, et meil on kavas jätkata analoogse väikeelamutoetuse programmiga. Rahastamisallikana näeme riigile eraldatud CO₂ kvootide müügist laekuvaid summasid. Valitsuskabinetis on tehtud põhimõtteline otsus, et kui CO₂ kvootide müügi tulud laekuvad optimistliku stsenaariumi järgi – selle laekumise maht sõltub väga palju sellest, milliseks kujuneb lähiaastatel emissioonikaubanduse turg –, siis me eraldame vähemalt 5 miljonit eurot just väikeelamutoetuse programmi elluviimiseks.
Aga ma veel kord rõhutan: praegu on seis selline, et CO₂ kvoodi hind on võrdlemisi all. See on umbes 2,5 eurot tonni kohta. On tehtud mitmesuguseid kavasid. Kui me esitasime selle aasta eelarve, siis arvestasime hinnaks 5–6 eurot tonn. Mujal Euroopas on tehtud väga optimistlikke prognoose, kus arvestatakse tonnihinnaks 10, isegi 20 eurot. Kuna emissioonikaubanduse süsteem jõustus uuel moel alles 1. jaanuaril 2013, ei ole see veel stabiliseerunud. Ka ei ole Euroopa majanduse hoog sugugi selline, mis tekitaks suuremat nõudlust. Hind on paratamatult all ja selle tõttu on plaanitud summad, mis me tahaks suunata energiatõhususse, teatud määral küsimärgi all. Aga ma usun, et selgus saabub aasta lõpuks, kui turg on oma reageeringud teinud ja asi paika loksunud.
Kolmas küsimus: "Kuidas on aidanud monopolide ohjeldamise seadus vähendada inimeste kodukulusid?"
Kõigepealt pean kahetsusega märkima, et siin on kõlanud väljaütlemisi, justkui monopolide ohjeldamise seadus oleks üks tühi seadus. Olen suhelnud ühelt poolt ettevõtjatega ja teiselt poolt reguleerijatega ning  mulje on vastupidine: kui me vaatame struktuurseid muutusi, mida monopolide ohjeldamise seadus on esile kutsunud soojamajanduses, siis tuleb seda hinnata pigem edukaks. Toon mõned näited. Me kehtestasime nõudmise, et kõik kaugkütte hinnad tuleb kooskõlastada Konkurentsiametiga. See on loonud sellise võimaluse, et kui kütuse hind langeb 5% võrra, siis on meil reaalne kontrollimehhanism, mis sunnib ka sooja hinda vastavalt korrigeerima. Varem, kui see puudutas ainult 40 ettevõtet, siis väga suur hulk soojaettevõtteid langes süsteemist välja.
Teiseks, tänu sellele, et Konkurentsiamet on nüüd näinud soojamajandust ka 160 ettevõttes, kes varem Konkurentsiameti kontrollile allutatud ei olnud, on meil tekkinud reaalne pilt, millised on võimalused kogu soojamajandust ümber korraldada. Praegu me kavandame lisameetmena vastavat seadusmuudatust, samuti riigipoolset investeeringute toetusprogrammi soojamajandusele ennekõike piirkondades, kus elanike arv on väiksem. See puudutab nii üleminekut odavamale kütteallikale, soojatranspordi kadude vähendamist kui ka paljut muud.
Ma võin öelda, et sama Euroopa Liidu vahendite kokkuleppe raames on kavas järgmisel perioodil soojamajandusse riigipoolse toetusprogrammi raames investeerida 78 miljonit eurot. Tegelikult on asjade seis tänu monopolide ohjeldamise seadusele numbriliselt kõigile nähtav – hinnad on näha, on teada, kui palju keegi kuskil Eesti piirkonnas tegelikult maksab ja mis on nende kulude taga. Varem seda ei olnud.
Teine asi on, et monopolide ohjeldamise seadus on toonud kaasa selge mehhanismi, kuidas survestada monopole üle minema palju odavamale kütusele ehk praeguste hindade puhul kohalikule kütusele. See puudutab ennekõike kohti, kus seni on kasutatud maagaasi või kütteõli. Nüüd on neil motivatsioon minna üle kohalikule kütusele. Võime öelda, et üleminek kohalikule kütusele toob sõltuvalt soojapiirkonnast kaasa 20–60% soodsama soojuse hinna. Selle seaduse kohaselt ei saa võrguomanik enam tegevusetult istuda ja kütta kallist põlevkiviõli. Seadusega on sätestatud ka kolmandate osapoolte juurdepääs võrgule. Kui võrguomanik ei ole huvitatud üleminekust soodsamale kütusele, võib investeeringuid tegema hakata ka võrguomanikest sõltumatu investor. Selle tulemusena on juba kohalikule kütusele üle mindud või käivitatud vastavad investeeringud mitmes maakonnakeskuses ja muudes asulates, näiteks Raplas, Jõgeval, Põlvas, Rakveres, Jüris, Kuressaares. Võimalikuks saab laialdasem maagaasi asendamine, mis teadupärast on palju kallim kui biomass või mingi muu kütus. Tallinnas käivitub 2013. aastal Eesti Energia prügipõletusjaam, mis vähendab nii tugevat konkurentsi soojatootmises kui ka alandab prügi hinda. Tallinna Küte on viinud läbi konkursi ning eeldatavalt 2016. aastaks valmib lisaks Väo elektrijaamale veel üks kohalikul kütusel töötav katlamaja. Tallinnas saavad lõpuks ka soojatorustikud ühendatud ning siis ei ole Tallinnas enam kaht eri piirkonda väga erinevate hindadega. Kõik need muudatused on tegelikult paljuski ajendatud selles seaduses sätestatud mehhanismidest.
Lisaks näeb seadus ette ettevõtete kohustuse säästa energiat. Majandusminister on kehtestanud lubatud trassikaod, millest on väga palju räägitud. Toon mõne näite selle kohta, mis on kulupõhises hinnas lubatud. 2011. aastal oli trassikadude lubatav määr 21%. Järk-järgult see väheneb ja 2017. aastal ei tohi see olla üle 15%. Teisisõnu on kehtestatud regulatiivne mehhanism, kuidas soojaettevõte peab oma trassikadusid vähendama või vastasel juhul need kulud ise kandma. Sama kehtib vee hinna kohta. Kuna minu aeg saab otsa, siis lihtsalt kommentaariks nii palju, et paljuski on vee hinna tõus tingitud sellest, et on tehtud väga suured Euroopa Liidu investeeringud infrastruktuuri ja loomulikult kajastuvad need investeeringud kulupõhiselt hinnas. See, et vee hinda suuremates vee tarbimise piirkondades kooskõlastab Konkurentsiamet, oli ainuvõimalik ja mõistlik samm. Sellist korralagedust, nagu on olnud vee hindade kinnitamise puhul mitte ainult suuremates omavalitsustes, vaid ka väiksemates, on raske ette kujutada. Vee hind oli poliitikute mängumaa, mille tagajärjel sattus mõnel pool löögi alla vee kättesaadavus üldse. 
Järgmine küsimus: "Kuidas põhjendate monopolide ohjeldamise seaduse ja koduomanike maamaksust vabastamise seaduse algatamist ja vastu võtmist, kui need tegelikult on tõstnud paljude inimeste jaoks kodukulusid?" Ma püüdsin seletada, need üldised väited ei pea paika. Minu arvates on mõlemad seadused olulised, et kodukulusid kontrolli all hoida.
Ja viimane küsimus puudutab seda, miks on valitsuskoalitsiooni jaoks inimesed, kelle kodu asub elamus, kus on ka äripinnad, teistsugused koduomanikud kui inimesed, kelle elamutes ei ole äripindasid. Minu seisukoht on, et kindlasti koduomanikud ei ole kuidagimoodi teistsugused ja see maamaksu seaduse aspekt vajaks täpsustamist, et oleks tagatud võrdne kohtlemine. Minu teada on Riigikogu rahanduskomisjon asjaomase töörühma juba loonud. Kaasatud on ka Rahandusministeerium, et leida lahendus nendele üksikutele juhtumitele. Tõepoolest, koduomanikud peavad olema võrdselt koheldud. Aitäh!

Aitäh! Austatud minister, teile on küsimusi. Mihhail Stalnuhhin, palun!

Lugupeetud härra minister! Esitan küsimuse Narva Korteriühistute Liidu palvel, loodan asjalikku vastust. Eesti eri piirkondades on soojuse hind väga erinev. Minimaalne hind on 34 eurot ja maksimaalne 108 eurot megavatt-tunni eest. Samas on eri piirkondades palju ühte ja sama tüüpi maju, näiteks viiekorruselisi 60 korteri ja nelja trepikojaga paneelmaju. Firmad, kes soojustamisega tegelevad, väidavad, et kui piirkonnas on soojuse hind 70 eurot ja enam, siis maja soojustamine teatud projekti alusel annab plussi: soojuse kokkuhoid on nii suur, et katab võetud krediidi. Aga seal, kus hind on alla 60 euro, annab renoveerimine miinuse: soojust hoitakse küll kokku, aga krediit on väga suur. Kas on teada erinevate majatüüpide puhul kehtivad mediaanid, mille järgi saaks otsustada, kas on kasulik soojustada või ei ole?

See on väga tehniline küsimus, aga ma püüan vastata üldiselt. Ehk saate siis täpsustada. Esiteks, minu arvates, kui maja on renoveerimata, siis soojustamine peaks tasuv olema igal juhul. Teiseks, te viitasite oma küsimuses õigesti sooja hindade erinevusele Eesti eri piirkondades. Ma arvan, et Narva on siin selge erand, kuna seal lihtsalt jääb palju soojust elektri tootmisel üle.
Aga kui me vaatame muud Eestit, siis on täiesti selge, et teatud sooja hindu tuleb lugeda täiesti anomaalseks. Ma toon teile vahemiku 50–60 eurot megavatt-tunni eest. Kõik muu on tegelikult tarbijatele liigategemine. Kuid see ei tähenda, et korteriomanikul või muul tarbijal ei pea olema motivatsiooni välisõhu kütmine ära lõpetada. Me kindlasti analüüsime ka erinevaid mudeleid – seda on loomulikult mõistlik teha. Mulle tundub, et korteriühistute liit on siin haaranud tänuväärt initsiatiivi, et luua avalik võrdlusandmebaas erinevate majatüüpide ja kasutatavate kütteallikate kohta. Oleks väga vaja, et avalikkuse teadlikkus tõuseks sel määral, et inimesed suudaksid võrrelda erinevaid kütte hindasid. Tänu sellele inimeste valmisolek renoveerida ja ka nõuded soojamajandusettevõtetele kasvaks.

Olga Sõtnik, palun!

Lugupeetud härra minister, parandage mind, kui ma valesti aru sain! Kas tõepoolest sellel aastal KredExile eraldatakse 16 miljonit eurot, selleks et toetada korteriühistuid renoveerimistöödel? Kas 10 miljonit peaks tulema saastekvootide rahast ja 6 miljonit kusagilt mujalt juurde? Aga samas te ütlesite, et kuna CO₂ kvootide hinnad on praegu küllaltki madalal, võib-olla ei tulegi seda 10 miljonit täis. Kas te siis lisate rohkem kui 6 miljonit muudest allikatest?

Aitäh! Sellel aastal on riigieelarves ette nähtud investeeringutoetuseks 10 miljonit eurot. See on riigieelarveline kulu ja seotud riigi müüdavate CO₂ kvootide eest laekuva rahaga. Esimesed neli kuud on näidanud, et müük on läinud päris hästi. Prognoosid, kui palju riik võib teenida vaatamata kvootide hinna kukkumisele aastal 2013, julgevad pakkuda, et tõenäoliselt see 10 miljonit eurot on täidetav, võib-olla kõigub natuke siia-sinna. Praegu on maikuu. Olukord sellel turul muutus eelkõige viimastel kuudel europarlamendi teatud arutelu tulemusel. Seda esiteks.
See on investeeringutoetus. Me anname endale täiesti aru, et selle nõudlus on suur. Minu arust niisugune nõudlus on hea – see näitab, et korteriühistud valmistavad rohkelt projekte ette. Ma usun, et Euroopa Liidu järgmise eelarveperioodi vahendite kasutamise põhimõtteline otsus peaks julgustama korteriühistuid projekte tegema. Kui me tänavu ei ole võimelised lisaraha leidma, siis järgmisel aastal avanevad juba need vahendid. Nood 16 miljonit eurot on selle nn renoveerimislaenu ressurss. Need on erinevad asjad. Varem me oleme kasutanud ka Euroopa Liidu summasid selle laenuressursi loomiseks. Eesmärk on olnud, et intress oleks pikemaks ajaks fikseeritud ja õige napilt väiksem kui turuintress. Paar nädalat tagasi otsustas valitsus anda tänavuse aasta ja võib-olla osalt ka järgmise aasta vajaduse katteks raha riigi vahenditest. See on tegelikult ka riigile kasulik – arvestades riigi ja KredExi vahel kehtivat laenuintressi ja sealt edasi pankade kaudu antud laenu intressi, on minu meelest siin kõik võitjad.
Nagu ma juba ütlesin, see, kas laenuressursiga jätkata, on omaette küsimus. Täna ma siin lõplikku vastust ei anna. Kui vaadata praegust olukorda laenuturul, siis kõnealuste toodete puhul on laenuintress, mida pangad pakuvad, võrdlemisi konkurentsivõimeline. See ei ole takistuseks. Kui korteriühistu tahab käivitada mõistliku renoveerimisplaani, siis intress seda ei takista. Pigem on problemaatiline pikaajalise intressi kindlam fikseerimine. Korteriühistud on sellele viidanud ja seda muret ma mõistan. See muudab ettevaatlikuks nii ühistud kui ka muud laenuvõtjad.

Priit Toobal, palun!

Lugupeetud minister! Kahe aasta tagustel parlamendivalimistel oli kodukulude vähendamise teema üks teie koduerakonna põhilisi valimislubadusi. Nüüd, kui on möödas kaks aastat ja mõni kuu peale, on selge, et te seda valimislubadust täita pole suutnud. Ma ei teagi, kas te kaks aastat tagasi seda lubadust välja käies seda üldse täita plaanisite. Uus kampaania on juba käimas – kohalike valimiste kampaania. Mis te arvate, kas ei oleks enne uue kampaania alustamist olnud korrektne kahe aasta taguse kampaania eest vabandust paluda? Te ju oma valijatele selgelt valetasite, et viite kodukulud alla.

Mul on raske teie loba kommenteerida. Minu arvates me peame praegu siin asjalikku diskussiooni. Enamik teie fraktsioonikaaslasi on aru saanud, mida Isamaa ja Res Publica Liit loosungiga "Kodukulud alla!" planeeris. Ma ei hakka seda üle kordama. Minu arvates me oleme seda lubadust kenasti täitnud ja kavatseme edasi täita. Mis puutub kortermajade renoveerimise programmi elluviimisse, siis see on põhimõtteline ülesanne. Minu arvates on täiesti kohatu siin selle üle ilkuda või irvitada. Minu arvates on see suur üldrahvalik ülesanne lõpetada Nõukogude-aegsetes majades välisõhu kütmine ja raiskamine ära. See oli tegelikult IRL-i põhiline valimislubadus ja me täidame seda.

Head ametikaaslased! Austatud minister! Ma väga palun, et me säilitaksime oma kõnepruugis viisakuse! Kalev Kallo, palun!

Lugupeetud minister! Teie juhitav ministeerium on ka elamupoliitika või -strateegia kandja. Omal ajal, kui ehitati esimesi paneelmaju, valitses arvamus, et need ei peaks vastu pidama rohkem kui 50 aastat. Nüüd on tehtud mitmeid uuringuid ja leitud, et käivad veel küll. Milline on praegune strateegia? Kas peate vajalikuks ka neid rohkem kui 50-aastasi – mõnede vanus läheneb juba 60 aastale – paneelmaju soojustada ja renoveerida nii, et neis oleks korralik ventilatsioon ja soojustus olemas? Võib-olla on mõistlikum nende asemele uued majad ehitada. Millised on viimased strateegilised põhimõtted? Kui kaua võiksid need paneelmajad veel kesta ja mis ajani on mõttekas neid renoveerida?

Eks vastus sõltu väga palju konkreetsest majast. Aga üldine ehitusinseneride seisukoht on, et konstruktsioon ja tehniline seisukord on nendel majadel niisugune, et need võiksid püsida veel mitu põlvkonda. Samas on oluline ühe või teise maja asukoht. Sellestki oleneb, kas tasub, arvestades maja turuväärtust ja ka esteetilisi või mingeid muid kaalutlusi, renoveerida. Vahest ei ole mõtet mingis konkreetses kohas asuvat konkreetset maja soojustada. See on tegelikult omanike otsustada. Me näeme Eestimaa eri paikades, et on ka asulaid, kus 1950., 1960. ja 1970. aastate majad lükatakse kokku ja ehitatakse asemele mingisugused kaasaegsemate lahendustega majad. Aga inimesed, kes on majandusministeeriumi konsulteerinud, arvavad üldiselt, et kui me nii rikkad ei ole, et saame kõik majad kokku lükata, siis on mõistlikum renoveerida. Mõistlikum on teha see kulutus, võites kõvasti soojusenergia eest vähem makstes, parandades sisekliimat ja kolmandaks, tõstes sellega kindlasti ka maja turuväärtust.

Marika Tuus-Laul, palun!

Austatud minister! Paljudel inimestel on alles need kodukulude allaviimise loosungiga bukletid. Muu hulgas lubati poole võrra alandada ka toasooja tasu. Täna te räägite selle asemel kortermajade soojustamisest. Ma küsin: kas ülisuurte laenumaksete tasumine ei olegi teie meelest kodukulu? Te soovitate asendada suured küttekulud suurte laenumaksetega.

Ei, see päris nii ei ole. Aga ma vastan ka teie küsimuse sissejuhatuses väidetule. Usun, et kui on võimalik oma kodusse investeerides riigi toel saavutada 50% või nagu ma oma ettekandes ütlesin, keskmiselt 40% väiksemad küttekulud, siis see on reaalne kokkuhoid. See on reaalne kokkuhoid! Rääkimata sellest, et suurendatakse hoone turuväärtust ja juhul, kui viiakse läbi terviklik renoveerimine, parandatakse ka sisekliimat, mis tuleb elanike tervisele kasuks. Positiivseid aspekte on palju.
Mis puutub sellesse, kas laenumaksed on nii- või naasugused, siis ma veel kord ütlen, et korteriühistutel on väga erinevaid lahendusi, sõltuvalt sellest, kui palju nad on kogunud endale raha amortisatsioonifondi või muude tööde jaoks. Sugugi ei pruugi olla nii, et kokkuhoitud soojakulu hakkab korteriomanike rahakotile mõju avaldama alles siis, kui laen on tagasi makstud. Ma arvan, et igal korteriühistul tasub kaaluda, milline võiks olla parim variant.
Ja isegi kui lood on nii kurvad, nagu te kirjeldasite, siis mida teie välja pakute? Et inimene lihtsalt jätkab seda raiskavat eluviisi? Me peame kuidagi aitama inimestel oma kodud korda teha. Pakkuge midagi konstruktiivset välja, ei ole mõtet ainult halada!

Heimar Lenk, palun!

Lugupeetud minister, ma soovitan teil ka raamidesse jääda. Küsimus on selles, et teie kui minister ja teie partei lubasite kodukulud alla viia, aga te ei ole sellega hakkama saanud. Ei ole mõtet siin aega raisata ja väga peensusteni detailidesse laskuda, kuidas maju renoveerida. Olen aastakümneid korteriühistut juhtinud ja võin öelda seda, et 60% suuruseid kokkuhoidusid ma väga palju ei tea. Ärge unustage, et kui soojustamine aitabki küttekulu vähendada, siis selle mõju kaob kütuse hinna pideva tõusu tõttu, pluss veel pangalaenude kulud. Kokkuvõttes pered ei võida mitte midagi. Elu on ikka sama kallis. Miks see nii on läinud? Kuidas te saate väita, et te olete valimislubaduse täitnud?

Ma väga loodan, et te enam selle korteriühistu esimees ei ole. Veel kord: seni on korteriühistud ellu viinud 500 erineva renoveerimismahuga projekti, keskmine soojakulude kokkuhoid on 40%. See on ju kokkuhoid! Kui pole, mis asi see siis on? Ma kordan, et kui teid huvitab konkreetselt meie erakonna valimisprogramm, võtke see uuesti välja ja lugege sõna-sõnalt läbi, siis saate aru, kas seda on täidetud või mitte. Ma ei näe küll mingit põhjust vabandust paluda. Seda, mida oleme lubanud, oleme ka teinud. Võiksite siiski olla korrektne poliitik, mitte lihtsalt lihtlabane propagandist.

Peeter Võsa, palun!

Lugupeetud minister! Eesti elektritarbijate arvest moodustab suure osa taastuvenergia tasu. AS-i Elering nõukogu esimees on ametlikult kinnitanud, et seadus ei näe ette elektritootjate omatarbe katteks toetuste maksmist, kuid selle riigiettevõtte juhatus on asjatundmatult seda siiski teinud. Miks peab Eleringi vead kinni maksma vaene Eesti elektritarbija? Kui kaua te lasete sellisel raha raiskamisel veel kesta?

See puudutab hoopis teist teemat. See, mida te väitsite omatarbe katmise kohta, minu arvates ei vasta lihtsalt tõele. Mis puutub taastuvenergia tasusse, siis ma ei taha kiuslikuks muutuda ja meenutada, kes oli see majandusminister, kes selle tarbijat rööviva taastuvenergia tasude süsteemi kehtestas. Ja praegu me oleme olukorras, kus me üritame uut regulatsiooni vastu võtta ja teha selle niisuguseks, et ka tarbija huvid oleks arvestatud.

Tarmo Tamm, palun!

Lugupeetud minister! Kindlasti annab majade soojustamine efekti, aga ma arvan, et kõige kiirem ja mõjusam meede oleks katlamajade üleviimine hakkpuidule. Üks näide on Võrumaalt, kus ühes asulas mindi üle õliküttelt hakkpuiduküttele, sooja hind vähenes 50%. Aga Eestis on veel loendamatu hulk keskasulaid, kus köetakse gaasi või õliga. Aga minu küsimus on hoopis Eleringi kohta. On see normaalne, et kui kodukulud on nii suured, siis Eleringi kasum on üüratu? Eelmise aasta kasum oli 190-miljonilise käibe juures minu teada 34 miljonit eurot, selle aasta esimese kvartali kasum on juba 20 miljonit eurot. Kas üks monopoolne ettevõte ikka peab saama nii suurt kasumit?

Olen täiesti nõus teie küsimuse sissejuhatusega. Loodetavasti saame seda kunagi pikemalt arutada. Ma ühele teie küsimusele juba vastasin, et nii eraettevõtted kui ka kohalikele omavalitsustele kuuluvad ettevõtted on mitmel pool, eriti aga väiksemates maakonnalinnades ja muudes soojapiirkondade keskustes jõudsalt alustanud üleminekut biokütusele. Tegelikult on see monopolide ohjeldamise seaduse mõju ja minu arvates on see mõju jätkuv, sellepärast et on kohustus teha konkurss. Ma möönan, et tõenäoliselt on Eestis piirkondi, kus tarbimise hulk on nii väike, et on vaja täiendavat investeerimistoetust riigilt. Aga juhin tähelepanu, et need ettevõtted, kogu see toimetamine kuuluvad omavalitsuste vastutusalasse.
Mis puutub Eleringi kasumisse, siis 25. märtsil esitas Kalev Kallo mulle arupärimise, mis puudutas põhivõrku ja selle tasude kujundamist. Seal sai antud piisavad vastused, oleks palve lihtsalt need stenogrammist läbi lugeda. Me peame arvestama, et sellise monopoli puhul on väga oluline vara tootlikkus. Ja selleks, et meie energiajulgeolek ja kauges perspektiivis ka parim hind oleks tagatud, peame investeerima energiaühendustesse. Me peame garanteerima, et meie elektrisüsteem tagab avariivõimsused igaks hetkeks, et elekter kunagi ei katkeks. Need kohustused sunnivad põhivõrku investeerima. Ning need on suured investeeringud, suuremad, kui on iga-aastased rahavood. Investeeringute maht jooksval aastal on vaata et kolm või neli korda suurem kui sisse tulev rahavoog. See tõsiasi ehk näitab, mis laadi väljakutse meie elektrisüsteemi haldajal on olnud ja mida me oleme 1990. aastatel jätnud tegemata.

Viktor Vassiljev, palun!

Hea minister! Te viis minutit tagasi mainisite koduomanike raiskavat eluviisi. Tõepoolest tuleb välja, et suure osa sissetulekust elanikud raiskavad sellele, et valgustada ja kütta oma elamist. Kas aga riik mitte ei soodusta seda "raiskamist", tõstes hindu? Ja vähe sellest, ta lõikab sellest kasu, tõstes aktsiisi ja maksustades kodukulusid käibemaksuga. Ka KredExi renoveerimistoetus on põhimõtteliselt maksustatav toetus – toetuse saaja peab sellelt tulumaksu maksma ja KredExil on selle kinnipidamise kohustus. Kas vähemalt seda KredExi probleemi valitsus ei kavatse kuidagimoodi lahendada, nii et poleks nõnda, et KredExi toetust, mis antakse ühe käega, teise käega ei kärbitaks tulumaksu võttes?

Kui te peate silmas väikeelamutoetusi, siis tulumaksuküsimus sai lahendatud siis, kui see programm käivitati.

Valeri Korb, palun!

Lugupeetud härra minister! See pole midagi uut, kui ma räägin sellest, et kodukulud – soojus, vesi, elekter – sõltuvad hinnast. Saan aru, et elu ei seisa paigal ja need hinnad võivad muutuda näiteks 5%, 10%, 15%. Aga kui hind läheb üles 60% – isegi 60% pluss veel 20% käibemaksu –, siis tulebki mõte, kas Konkurentsiamet on meie riigis üldse vajalik. Muide, te teate hinda, mida  Kohtla-Järve Soojus on pakkunud. Viru Keemia Grupp pakkus inimestele 60% kõrgemat hinda ja te ise ütlesite kohtumisel – lugesin sellest ajakirjandusest –, et niisugune hindade tõus ei ole võimalik. Aga see on, ja inimesed maksavad. Minu küsimus on: kuidas te kommenteerite niisuguseid äkilisi hinnatõuse?

Ma arvan, et selliste hinnatõusude korral peaks seadusandja täpsustama käitumisreegleid. Te tõite Kohtla-Järve näite. Minu arvates oli tegemist täiesti erakordse juhtumiga, kus üks suur linnaasum viidi üle absoluutselt uuele kütteallikale. Ma olen veendunud, et te teate seda olukorda detailideni. Narva esindaja härra Stalnuhhin läks küll ära, aga oletame, et mingil põhjusel Narva elektrijaamad enam ei tööta, ei ole enam seda odavat soojust, mis jääb elektritootmisel üle. Paljuski sama seis oli Kohtla-Järvel. Sealne keskkonnanõuetele mittevastav soojatootmine lihtsalt lõpetati ära. Tegelikult ma olen nõus, et Konkurentsiamet oleks pidanud seda uut situatsiooni ajaliselt ette valmistama, et tarbija jaoks ei oleks kaasnenud selline järsk hinnatõus. Konkurentsiameti selgitus sellele on, et nemad peavad lähtuma kehtivast seadusest ja kehtiv seadus sätestab just sellised reeglid. Ma arvan, et seadust tuleks natuke täiendada juhuks, kui selliseid juhtumeid peaks Eestis veel ette tulema.

Kadri Simson, palun!

Lugupeetud minister! Te rääkisite, et tuleb lähtuda kehtivast seadusest. Ja varem ühele küsimusele vastates soovitasite üle lugeda IRL-i "Kodukulud alla!" lubadused. Aga IRL on lubanud, et monopolide ohjeldamise seaduse abil te vähendate koduomanike kütte- ja veekulusid kuni poole võrra. Tegelikult seesama monopolide seadus tõi Eestimaal väiksemates kohtades kaasa märkimisväärse vee kallinemise. Mis puutub sooja hinda, siis te nagu ütlete, et te pole mitte midagi teinud. Midagi te siiski olete teinud: 500 korteriühistut on saanud tuge. Eesti Korteriühistute Liidu andmetel on Eestis 9000 tegutsevat korteriühistut. Seega on soojustamisel tuge saanud laias laastus iga kahekümnes korteriühistu. Millal võiks olla iga Eesti korteriühistu saanud teie lubatud tuge?

Ega kortermajade renoveerimise programmi eesmärk ei saa olla ühe ööga terve Eesti elamufond viia selleni, et kütet ei raisata. Kas teie ettekujutuse järgi on võimalik seda teha ühe päevaga? Ma juba rääkisin, et see sünnib riigi ja korteriühistute, aga tore oleks, kui ka omavalitsuste ja muude asjapulkade koostöös. Täna me põhimõtteliselt kinnitame, et me kavatseme jätkata korteriühistute toetamist investeeringutoetustega, mille maht on 100 miljonit eurot. Ja kui korteriühistud tulevad sellega kaasa – tegu on ju ikkagi nende omandiga –, siis ma usun, et me saavutame olukorra, kus tänu selle raha rakendamisele on umbes 20% Eesti elamufondist heal tasemel nii küttekulude aspektist kui ka sisekliima aspektist. Ma arvan, et see on tegelikult päris suur samm, aga tuleb veelgi edasi minna.
Kortermajade kordategemine ja seeläbi ka suurte soojaarvete vähendamine on asi, mis võtab aega. See võtab 10, 15, võib-olla 20 aastat. Üks küsimus on, kuidas aidata korteriühistutel asjaomased projektid valmis teha. Teie näitate kõike kuidagi pahatahtlikus valguses ja see tekitab inimestes vahest jõuetustunde. Te justkui õigustate seda, et inimene, kes on oma korteri omanik, ei mõtle selle peale, kuidas kortermaja niimoodi korda teha, et saaks vähem sooja eest maksta ja maja turuväärtust tõsta. Minu arvates on igaühe kohus natuke kaasa aidata, et inimesed saaks nendest tõketest üle.
Muidugi takistavad renoveerimist ka sotsiaalsed probleemid. Aga ma tean korterühistuid, kus on ühiselt ka nendest üle saadud. Kui majas elab perekondi, kellel ei ole võimalik võtta endale sellist kohustust, nagu enamik perekondi on valmis võtma, siis kuidagi ikka sellest üle saab.
Juttu on täna olnud ka katlamajadest. Teie fraktsioonikaaslane härra Tamm, väga informeeritud inimene ja  väga praktiline inimene, ju ütles, et kui viia paljud katlamajad üle kohalikule kütusele, on kokkuhoid kuni 60%. Ja kui te mulle venitamist ette heites kujutate ette, et saaks viia katlamajad teisele kütusele üle ühe päevaga, siis see ei ole võimalik. Ma arvan, et see on 50 aasta pikkune, võib-olla ka pikem programm, kus riik saab kaasa aidata ja saavad ka omavalitsused. Niimoodi need kulud lõpuks muutuvad mõistlikumaks.

Lauri Laasi, palun!

Härra minister! Eesti Soojuspumba Liidu andmetel töötab Eestis umbes 75 000 maa- ja õhksoojuspumpa. Teadupärast on need üpris efektiivsed vahendid just eramajade kütmisel ja nad kasutavad taastuvenergiat. Kuna tegemist on ikkagi taastuvenergia kasutamisega, siis mis te arvate mõttest, et võiks luua soojuspumba kasutajatele mingisuguseid soodustusi, kas või selle näol, et kuna soojuspump võtab elektrit, siis müüa neile elektrit soodsama hinnaga? Võiks olla käibemaksusoodustus või aktsiisisoodustus – mis iganes.

Ma olen soojuspumba liidu inimestega rääkinud ja teie nimetatud statistiline arv võib enam-vähem tõele vastata. Nagu te ütlesite, tegu on sellise kütteviisiga, mille puhul ei ole mitte mingisuguseid turutõrkeid. Ja see kütteviis on inimestele võib-olla ka jõukohane. Üldiselt, kui te olete tähele pannud, siis on meie välja pakutud programmid ikkagi mõeldud eraomanikele, kes on sellises olukorras, kus nad turutõrgete või muude takistuste tõttu ei ole ise majanduslikult motiveeritud muudatusi käivitama. See on vastus nende soojapumpade kohta.
Aga kindlasti teema on oluline ja me arvestame seda majandusministeeriumis järgmise aasta ja sealt edasi korterelamute renoveerimise programmi läbi töötades. Mõtlen seda, kas me peame detailides täiustama suuremate kortermajade küttesüsteemide nõudeid, pidades silmas ka soojuspumpade kasutamise kogemusi.

Ester Tuiksoo, palun!

Austatud minister! Kodukulude allaviimine on kindlasti väga tänuväärne töö. Kahjuks teie oponendid ei ole teid alati mõistnud ja ootavad tulemusi kiiremini. Te ütlete, et see on väga suur samm, ja neid tuleb jätkata, mis on väga õige. Ma küsingi, millised on need järgmised sammud või meetmed, et kodukulusid vähendada ja  parem mõistmine saavutada.

Kui ma vaatan seda aktiivsust, mis on korteriühistute seas tekkinud, siis võib järeldada, et protsess on juba ammu jõudnud praktilisemasse, eestlasele omase terve mõistuse faasi. Mitte keegi ei võta enam tõsiselt destruktiivset kriitikat, mis puudutab seda, kas kodukulud on alla viidud või mitte. Me püüame oma elamufondi korda teha olukorras, kus see fond peaaegu 100% kuulub eraomanikele, Eesti inimestele. See ei ole 100% majavalitsuste hallatav süsteem, nagu oponendid tunduvat arvavat. Ja sellises olukorras on see tegelikult üsna keeruline kogu ühiskonda haarav ülesanne. Aga nähes, kui aktiivselt korteriühistud on tegutsenud viimased kolm aastat, olen ma kindel, et asi liigub jõudsalt edasi. Nüüd on vaja garanteerida riigi poolt usaldusväärne käitumine, nii et programmi jätkumises saab kindel olla. Valitsusel on selles osas garantii olemas ja ma usun, et on võimalik mõistlikult edasi minna.

Aadu Must, palun!

Austatud minister! Mul on alati olnud väga huvitav kuulata teie vastuseid, eriti huvitav on neid pärast tagantjärele lugeda. Ma tänan teid selliste huvitavate vastuste eest! Üle-eelmisel korral, kui ma esitasin küsimuse, jäi see küll vastuseta, aga lisaküsimusele vastasite nii toredasti. Nimelt, kui ma küsisin, kas ma tohiksin paluda ka vastust, siis te vastasite, et minu küsimustele vastamine on teile alati suur au. Aitäh! Aga lähen nüüd edasi. Täna ma nautisin seda, kuidas teie käest küsiti vee hinna kohta, teie aga rääkisite, et äsja toodi näide, kuidas kohalikule hakkpuidule üle minnakse. Aga, vabandust, vee hind ja hakkpuit on natukene erinevad asjad. Ma küsin heatahtlikult: kas ma saan õigesti aru, et kodukulude allaviimise programm võiks lähima poole sajandi jooksul saada täislahenduse?

See on filosoofiline küsimus. Te küsitegi alati läbisegi. Teil on palju mõtteid peas, alustate kuskilt ... Lenk näiteks meenutas aega, kui talle usaldati korteriühistu juhi amet, ja siis ta rääkis veest, elektrist, ravimitest. Ma pean siis millestki kinni võtma ja vastama. Nüüd te küsite filosoofilise küsimuse, kas kodukulude temaatika kaotab aktuaalsuse järgmise poole sajandi jooksul. Ma julgen arvata, et mitte. Seda kahel põhjusel. Esiteks, energia hinnad ja meie valikud. Ma ei ütle, et need hinnad käituvad niimoodi, need võivad käituda igat moodi. Me mäletame poliitilisi kriise 1970. ja 1980. aastatel – teie mäletate neid eriti. Ometi energia hindade trend on meil niisugune, nagu see on. Teine küsimus on tehnoloogiate areng. See kõik võib meile kaasa tuua igasuguseid üllatusi.
Aga üks on kindel: me ei ela enam selles ajajärgus ja sellises majandussituatsioonis, kus me – iga üksik inimene, iga üksik pere – saame endale lubada ilmselget raiskamist. Lähed poodi, seal on igasuguseid ehitusmaterjale, igal pool on asjatundlikke ehitajaid, insenere. Oma kätega midagigi teha, et mitte lihtsalt raisata – see on minu arust täiesti unikaalne väljakutse meie jaoks. Meil ei ole mingit mõtet ennast võrrelda arenenud lääneriikidega. Kokku võttes julgen ennustada – see ongi filosoofiline vastus teie küsimusele –, et poole sajandi pärast seisavad meie järglased rinnutsi täpselt samade probleemidega, aga võib-olla hoopis teise vaatenurga alt.

Inara Luigas, palun!

Austatud minister! Kodukulud on teadagi püsikulud ja ilma nende kulutusteta ei saa me siin kliimavööndis hakkama. Olete korduvalt öelnud, et tuleb loobuda raiskavast eluviisist, tuleb rakendada kõik need meetmed, õhku ei tohi kütta. Kuid selleks, et kodukulud oleksid väikesed, võib kasutada ka hoopis teist lahendust. Te olete majandus- ja kommunikatsiooniminister ning valminud on riigieelarve strateegia 2014–2017. Algab ka Euroopa Liidu uus programmiperiood, kus nõutakse majanduskasvu. See tähendab, et Eesti võiks saavutada taseme, kus töötasud ja pensionid oleksid suuremad, siis tunduksid kodukulud väiksemad. Mida teie kui minister arvate, mis peaks Eesti riigis juhtuma, et palk oleks nii kõrge, et kodukulusid poleks raske maksta?

Ükskõik kui kõrged töötasud ei õigusta välisõhu tarbetut kütmist. Kui teie sellega nõus olete, võime asuda põhiküsimuse juurde: mida teha selleks, et Eesti inimeste jõukus kasvab? Esialgu peame vahest kokku leppima, et ei jää üle midagi muud, kui tuleb tööd teha. Küsimus on, millist tööd teha ja kuidas. Kuidas teha tööd, mille eest saaks rohkem raha küsida – kogu rahvas tervikuna ja igaüks eraldi? Kui me sellele küsimusele kõik koos ja igaüks eraldi oskame vastata niimoodi, et me järgmisel hommikul hakkame selles suunas tegutsema, siis meie majandus ei lähe üles mitte niimoodi, nagu me prognoosime järgmiseks neljaks aastaks, vaid natuke suurema nurga all. See tegelikult on meie endi kätes.

Eldar Efendijev, palun!

Austatud minister! Tahaks ühe konkreetse näite abil teie positsiooni täpsustada. Võtan jutuks soojuse teema ja Narva. Nagu te teate, saab Narva soojust kaugküttesüsteemi kaudu elektrijaamast. Seal arvestati, et KredExi kaudu laenu võttes saavutatakse tarbimise kokkuhoid, samuti teiste projektide kaudu, mis nägid ette paigaldada automaatsüsteemid. Ühesõnaga, arvestati, et jah, sellega võiks tegelda. Võeti krediit ja hakati tegutsema. Teiselt poolt ka elektrijaamad isoleerisid üksuste kaupa soojatorud, kõik kaod said väga hästi likvideeritud, aga lõpptulemusena hind tõusis. Mispärast? Sellepärast, et maht läks väiksemaks, aga raha on vaja palju. Kuidas ministeerium seda kommenteerib?

Kui te räägite mingist konkreetsest Narva projektist või n-ö Narva kaasusest, siis võib-olla peaks seda konkreetselt analüüsima. Minu arusaam asjadest on järgmine. Kui sul on üks maja, mis on ehitatud niisugusel moel, et ei ole väga silmas peetud võimalusi säästa energiat ja omada head ventilatsiooni. Kui sul on võimalik teha see maja korda, parandada sisekliimat ja vähendada soojatarbimist kaks korda, siis küllap peaks ka kaks korda vähem sooja eest maksma. Ongi kõik! Ma ei tea, mis seal Narvas spetsiifilist on, te pole mind informeerinud. Vahest tuleks uurida, miks Narvas ei kehti üldised Eesti seadused. Aga laias laastus, kui ma vähem tarbin, siis ma maksan ka vähem.

Karel Rüütli, palun!

Loomulikult on elamute soojustamine kodukulude vähendamise seisukohalt äärmiselt oluline ja omast kogemusest kinnitan, et see annab efektiivsust juurde. Samas me peaksime looma olukorra, kus need majapidamised, kes soovivad, saavad ise toota energiat ning seda võimalikult efektiivselt ja säästlikult kasutada. Eeskätt puudutab see väikeenergeetika võimsuste arendamist, kuhu oleks võimalik kaasata väga palju eraraha. Väga paljud ettevõtted on valmis sellesse investeeringuid tegema. Kui me aga võrdleme ennast muu Euroopaga, siis näeme, et kahjuks ei ole riik seda keskkonda kuigi hästi välja arendanud. Kas valitsus on valmis astuma mingisuguseid samme, et seda keskkonda luua? Kas oleks võimalik toetada näiteks selliste taastuvenergiavõimsuste loomist, mida kasutatakse eramajapidamises?

Ma saan aru, mida te silmas peate, aga soovitan siiski mingeid konkreetseid ettepanekuid teha. Mis puutub taastuvenergiasse, siis päikesepatareid või -kollektorid ja väikesed tuulikud – kõik need tehnilised seadmed on kasutatavad nii kortermajades kui ka väikemajades. Ideaalne oleks, kui need seadmed oleks sellise hinnaga, et neil oleks turul lihtne konkureerida – nii nagu soojapumpadel, millest teie kolleeg härra Laasi enne rääkis. See oleks ideaalne olukord. Aga toetada neid eraldi, silmas pidamata üldist energiaefektiivsust, ei ole vist rahvamajanduse seisukohast praktiline. Kui on võimalik selliseid lahendusi toetada ühe või teise konkreetse renoveerimise käigus, siis seda saab ainult tervitada.
Kindlasti väga tore võimalus, mida tuleb lihtsalt tehniliselt paremini rakendada, on see, kui keegi sellise energiaseadme hankinu suudab energiat võrku anda. Võrguga liitumine peaks aga olema lihtsam, vähem bürokraatlik, mugavam. See paraku eeldab tihtipeale meie kõigi kulutusi võrgu täiustamiseks, et võrk oleks valmis neid vastu võtma. Jällegi tuleb teatud mõttes otsida tasakaalupunkti. Siin on täna küsitud võrku investeerimise kohta, seegi vastus selgitab, miks võrgutasud on just sellised ja mitte väiksemad. Aga ma arvan küll, et päikesepatareid ja väiketuulikud on väga vajalikud, aga ainuüksi nende omanike kitsaid ärihuve silmas pidades me mõistlikku, tasakaalustatud lahendust ei pruugi saada.

Aivar Riisalu, palun!

Hea minister! Täna on siin väga palju räägitud renoveerimise vajadusest. Mina renoveerisin oma maja aastal 2008. Ma paigutasin maasoojuspumba, soojusvahetiga ventilatsiooni. Minu elektriarve kasvas 40%, kuna ma Eesti Energia ettepanekul valisin nende fikseeritud hinnaga paketi. Lisaks sellele astus minu abikaasa IRL-i, sest talle tundus, et IRL on kõige õigem erakond Eestimaal. Nüüd ma küsin oma abikaasa käest, millal ta maksab ära minu 40% kasvanud elektriarve vahe ehk kompenseerib mulle kasvanud kodukulud. Mida te minusugustele inimestele soovitate? Me oleme kõik, mis on olnud võimalik teha, ära teinud, aga ikka arved kasvavad.

Arutage seda kodus oma abikaasaga.

Tiit Tammsaar, palun!

Härra minister! Teie jutust saab üheselt aru, et te teete vahet kahte liiki elektri- või energiatarbijatel. Ühed on need, kes elavad suurtes kortermajades ja kellele on siiani pakutud ja pakutakse edaspidi mitmesuguseid meetmeid. See on loomulikult õige, ei vaidle vastu. Ja siis on need teised, külavahel kükitavad nn muidumehed, kel, nagu te ütlete, rahvamajanduslikult ei ole mingit tähtsust. Kas teile ei tundu, et see kipub mõjuma nagu diskrimineerimisena või ma ei oskagi öelda, millena just? Mul on ka muuseas soojuspump. Kuidas meiesuguseid ikkagi käsitada?

Te teete mu jutust meelevaldseid järeldusi. Kortermajade renoveerimine on kõige suurem energia kokkuhoiu allikas, kui me liidame kõik kokku. Seda esiteks. Teiseks, ma ei ole kordagi öelnud, et me ei peaks mõtlema, milline võiks olla mõistlik poliitika, mis peab silmas hajaasustusega alal elavaid väikeelamuomanikke. Aastal 2011, seega mitte kaua aega tagasi, me kavandasime siinkõneleja eestvõttel ja kõigi teiste toel 4 miljoni eurose pilootprogrammi. Nüüd me oleme seda rakendanud ja loeme tibusid kokku, vaatame tulemusi. Teatud küsimusi on tekkinud, aga seda annab korrigeerida. Mina pean õigeks väikeelamute teemat mitte päevakorralt maha võtta. Kui te kuulasite minu vastust, siis ma ütlesin, et me väikeelamute vallas tahaksime natukene modifitseeritud programmiga edasi minna, kui valitsusel õnnestub teenida suuremat CO₂ kvootide müügi tulu. See sõltub Euroopa emissioonikaubandusest ja sealsest turuhinnast. Aga me oleme kavandanud sellise meetme, et parema sihitusega selliseid võimalusi pakkuda.

Mailis Reps, palun!

Hea minister! Meenutan mõni kuu tagasi olnud iseseisvuspäeva ja president Toomas Hendrik Ilvese kõnet. Ta rõhutas, et Vabariigi Valitsus ja Riigikogu peaksid rohkem tegelema riigile tähtsate otsustega. Ta tõi näiteks, et kodualuse maa maksuvabastus ja monopolide ohjeldamise seadus on seesugused asjad, mis ei vii riiki tähtsatele otsustele lähemale. Miks te ministrina tegelete selliste mitteoluliste asjadega?

Ma paneks siia enda asemele suure peegli. Teie olete ju need seadused vastu võtnud! Mina sain presidendi kõne kontekstist siiski teistpidi aru. Ka president peab väga oluliseks, et monopolid oleks ohjeldatud. Me tõepoolest, nagu ma teile kinnitasin, analüüsime selle seaduse mõju meie soojamajandusele. See puudutab iga inimest ja sellel on minu arust väga strateegiline tähendus. Rääkimata analüüsist, millest oleme täna rääkinud pikalt ja laialt ning mis puudutab kogu meie elamufondi – kus ja kuidas meie inimesed elavad, kui palju tasub riigil sekkuda, kuidas aidata tarbijatel natukene plaane sättida, milleks ka president üles kutsus.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Heimar Lengi!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Lugupeetud ministrid! Viimasel ajal on küsimustele vastamine siin Riigikogu saalis päris lustakaks läinud. Kas tasub selle peale riigi ja maksumaksja raha raisata, et minister tuleb meie ette ja ütleb, et see saal pole see, kes teda mõistaks? Mulle jäi mulje, et siin saalis on natuke poole aruga inimesed, kes ei mõista ministri kõnet ega saa aru, mis ta tahab meile öelda. Peaminister Ansip näitas eeskuju, tema hakkas esimesena oma kõnesid naljaks keerama. Nüüd on teised ministrid ka selle kunsti ära õppinud. Osa ministreid aga kasutab meetodit, et tuleb siia ja räägib hästi lühidalt, vastab igale küsimusele ühe lausega. Härra Parts, vastupidi, laskub detailidesse, seletab meile ära, kuidas katlale kruvid külge keeratakse. Pärast oled uimane ega saa tõesti aru, mida minister öelda tahtis. Me oleme praegu poolteist tundi siin saalis olnud, aga mida härra Parts on meile öelnud, ma küll ei oska kokku võtta. Ma ei suuda seda teha, sest mitte midagi pole öeldud.
Selge on aga teine asi. Selge on see, et IRL-i valimislubadus on täitmata. Me võime siin rääkida renoveerimisest, me võime rääkida ei tea mis soojustamisest. Aga statistika ütleb, et meie kodukulud olid veebruarikuus keskmiselt 10,4% suuremad kui eelmisel aastal samal ajal. See, härra minister, on selge statistika ja sellele vastu vaielda pole mõtet. Eesti inimeste elu on läinud kallimaks. Ma ei imesta, et nii palju on meedias olnud viimasel ajal nupukesi ja uudiseid, et nõutakse majandusministri tagasiastumist. 
Minu käes, head kolleegid, on IRL-i leping. Mu õde andis praegu selle mulle, tal oli see laual. Härra IRL-i minister, siin on teie lepingu täitmine. Kas see on täidetud? Ma mäletan valimisi ja IRL-i lubadust, et nad viivad kodukulud alla. Sellele järgnes skandaal, sest kodukulusid alla viia ei suudetud. Ma mäletan, kuidas IRL arutas – sellest oli ka meedias juttu –, kuidas olukorrast välja tulla. Siis leiutatigi, et hakkame maju renoveerima, sellega saame õigustada oma vildakat valimislubadust.
Nüüd me oleme siin poolteist tundi rääkinud majade renoveerimisest, mis on täielik udu. Ja seda räägib meile minister! See ei ole mitte kodukulude allaviimine. Ma saan aru, et maju tuleb renoveerida. Kui praegu üks ühistu võtab laenu ja hakkab oma maja renoveerima, siis tõepoolest ta võib selle soojustamisega maja küttekulusid vähendada. Kuid ärgem unustagem, et elanikud sellest otseselt ei võida, sellepärast et 20 aastaks on ühistul kaelas laen, mida kollektiivselt tagasi makstakse. Kinni tuleb maksta ka muud maja remondi kulud, mis on väga suured. Ja kohe, kui eluasemekulu hakkab vähenema, leiab soojafirma võimaluse takse tõsta. Tema tahab oma kasumi kätte saada ja seda säilitada, nii nagu see enne oli. Siin oli juttu, et mõnel pool on soojuse hind tõusnud 60%. Kuidas me saame rääkida, et me hoiame kodukulusid kokku?
Elektri hinnast minister ei rääkinud sõnagi, see on aga tõusnud vähemalt 25%. Eesti Energia, mida meie minister haldab, tegi, kui me läksime üle avatud turu süsteemile, väga huvitava internetikampaania ja meelitas enamiku inimesi Eesti Energia kliendiks edasi jääma, surudes samas inimestele kaela püsihinnaga paketi.
Niimoodi me oleme siis püüelnud kodukulude kokkuhoiu poole. Ma ütleksin nii, et IRL on valetanud Eesti rahvale. Ma arvan, et valijad teevad järgmistel valimistel sellest omad järeldused. Ministril aga pole mõtet tulla meie ette rääkima asjast, mis on must, püüdes seda valgeks teha. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Marika Tuus-Lauli!

Head kolleegid! Kõigepealt lubage meenutada 25 aasta tagust aega, mil me moodustasime üle Eesti Rahvarinde staape ning elu kihas ja kees. Me võitlesime ja saavutasime selle nii ihaldatud iseseisvuse. Aga mis on nüüdseks juhtunud? Meie oma riigi valitsus absoluutselt ei kuula rahva tahet, tema soovidega ei arvesta – kõik on null. Täna on siin juba õige palju kordi öeldud, et enne valimisi lubati kodukulud alla viia. Nii peteti rahvast ja peteti endale välja mandaat Riigikokku Toompeale, valitsusse, pärast seda aga lasti kõik need kulud lakke tõsta. Ma ikkagi loen veel kord ette selle kuulsa lause, see on mul siin ees: "Alandame kodukulusid, nende hulgas kütte-, vee- ja elektrikulu, poole võrra." Niisugune oli see loosung, mis ka otse siin saalis sai välja öeldud.
Nüüd räägib majandusminister meile kortermajade soojustamisest. Kõlab ilusasti, aga ma toonitan: selleks, et saada renoveerimistoetust 35% projekti maksumusest, peab maja soojustama nii, et suudetaks 50% soojatarbimist vähendada. Kuidas seda saavutada? Selleks tuleb maja täielikult ümber ehitada katusest keldrini – soojustada seinad, vundamendid, trepikojad. Veel on vaja paigaldada soojustagastusega ventilatsioonisüsteem, et soe õhk n-ö kinni püüda. Sisuliselt tuleb uus maja ehitada ja mis see kõik maksma läheb?! Võime vaid ette kujutada, kui palju tuleb pangalaenu võtta. Võib-olla Tallinnas, kus ülisuurtes majades on mitusada korterit ja kus linn, nagu me teame, ka on toetanud, on seda võimalik saavutada. Aga meil on väga palju ka väikesi külasid ja muid asulaid, kus majades on 10–15 korterit, kus elavad mehed on praegu Soomes tööl. Ainult lapsed emadega ja vanaemad-vanaisad on sinna alles jäänud. Öelge, kust võtavad need inimesed nii suure laenu tagasimaksmiseks raha! See ei ole võimalik ja vastupidine jutt on täielik udu!
Ma olen enne öelnud, et soovitus niimoodi kodud soojustada võrdub üleskutsega, et kui on väga külm, siis ostke endale ülikallis kasukas. See on praegu IRL-i pakkumine.
Vaatame neid kodukulusid edasi. Valimiste eel lubas IRL vabastada koduomanikud maamaksust. Tegelikult müüdi lihtsalt õhku ja tühje lubadusi. Kui kortermaja all olev pind jaguneb elamumaaks ja ärimaaks, siis miks peavad elanikud kinni maksma ka esimesel korrusel asuva ettevõtte maamaksu? Omanikud on selle probleemiga kohtusse läinud. Veel mäletame, et Tallinn vabastas maamaksust kaasomandi puhul 1500 m² iga kodaniku kohta, aga valitsusliit tegi seaduse ümber ja see 1500 m² puhul kehtiv maamaksuvabastus saadakse kõigi kaasomanike peale kokku. Miks ikkagi halvendati inimeste olukorda, kui Tallinn tahtis tõesti oma elanikele soodustusi teha?
Palun kolm minutit juurde!

Palun, kolm minutit!

Me võime öelda, et kõik see on olnud meie valitsuse poliitika. Elektrihind on lakke tõstetud, ka teame, mismoodi on riigimakse tõstetud. Majandusminister küsis, mida meie välja pakume. Loomulikult me alandaks kõigepealt riigimakse. Elektriaktsiis on viis korda kõrgem Euroopa miinimumnõudest. Sinna otsa tulevad käibemaks – maksule otsa maks! –, võrgutasud jne. Täpselt me ei tea, mis sinna hulka kõik arvestatakse. Me teame, et Elering teenis mullu rekordilise kasumi. Ettevõtte juht Taavi Veskimäe sõnul on tulemused olnud üle aastate kõige paremad. Aga kelle arvel see on saavutatud? Rahva arvel! Me ei tea, kuhu see raha läheb, kas Jordaania kaevandustesse või liinide parandamisse, ja kui palju seda raha sinna läheb. Meile öeldakse, et Estlink 2 ehitusse, et see tekitab konkurentsi ja hind läheb alla, kuid tegelikult on see lihtsalt Eesti Energia äriprojekt, et Soomele elektrit müüa.
Jõgeva Painküla projekti on maetud 43 miljonit eurot, mis on täiesti mõttetu, valitsus tunnistab seda ise. Eesti Energiast on tehtud valitsuse kullaauk, kust võetakse välja koos maksurahaga sel aastal dividende 100 miljonit. Mõelge ise, hinnad ei saa tõepoolest kuidagi madalamad olla! Võrgutasude raha eest tehakse kalleid gaasiuuringuid, sest Elering hakkab ka gaasimajandust enda peale võtma.
Nii et elu läheb aina kallimaks ja kallimaks. Täna kuulsime, et rongipilet hakkab neli korda rohkem maksma. Kõik see toimub ühe ministri haldusalas. Meil on tõesti mõõt täis kogu sellest kärpimisest, valetamisest ja inimeste lollitamisest. Ma usun, et inimesed mäletavad seda sügisel ja hääletavad vastavalt sellele. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eldar Efendijevi!

Härra eesistuja! Austatud ministrid! Ma tulin pulti, et oma küsimuses lühidalt kirjeldatud Narva situatsiooni selgitada. Võib-olla minister võtab sõna ja saab vastata. Veel kord: oli eesmärk ühte ja teist Narva soojussüsteemis teha, et hakata vähem raha maksma. See oli hästi argumenteeritud ja inimesed läksid asjaga kaasa. Projektide kaudu saadi KredExist raha, korteriühistud võtsid laene ja tegid nende eest isolatsioonitööd,  paigaldati ka automaatsüsteemid, et soojusenergia kasutamine igas majas oleks hästi reguleeritav. Teiselt poolt võeti ette tööd, et uuesti isoleerida kõik torud, mille kaudu soojus tuleb linna meie elektrijaamadest. Nagu teada, on nn Balti elektrijaam Narva turul monopol. Selgitan ka, et see soojusenergia ei ole elektrijaama otseprodukt, vaid kaudne produkt elektrienergia tootmisel. Kui olid kõik need tööd tehtud, siis arusaadavalt läks tarbimismaht väiksemaks. Inimestele üllatuseks aga sel talvel hinnad tõusid.
Miks ma sellest räägin? Oleks tegu omaette äri ajava firmaga, siis ma ei oleks võib-olla seda küsimust püstitanud, aga elektrijaamad ja nendega seotud üksused on ikkagi riigiettevõtted ja nii või naa reguleerib nende tegevust riik. Mõtlen Eesti Energiat, elektrijaamu, soojustransiidiettevõtet, kellele kuulub soojusvõrgustik. Asi on selles, et inimesed lootsid, et nad saavad tänu tehtud kulutustele soojusenergia eest vähem maksta, aga peaaegu kohe peale nende tööde lõpetamist tõusid hinnad.
Siit minu küsimus: kuidas edaspidi toimida? Kas tõesti võib inimestele öelda, et vaadake, kui hea see investeerimine on, ja nad nõustuvad sellega, kui on aga kõik tehtud, siis tulla välja teise argumendiga, et maht läks väiksemaks ning päris suured kulutused on võrgustiku ehitamise ja hooldusega seotud, nii et on vaja hinda tõsta? See on konkreetne küsimus. Milline on ministri positsioon? Selline väga konkreetne piirkondlik, aga hea näide. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Aivar Riisalu!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Ma ei oleks siia pulti tulnud, kui tänane diskussioon ei oleks kujunenud nii emotsionaalseks. Siin kõlas ministri suust ka päris palju õigeid seisukohti. Tõepoolest, renoveerimine ja renoveerimise toetamine on Eesti riigis olnud arenev trend. Tuleb tunnistada, et ilma selleta me tõepoolest oma nõukoguliku pärandiga ju hakkama ei saaks.
Aga mina tulin siia pulti eelkõige sellepärast, et ma hakkasin oma koha peal mõtlema vaat mida. Kui mulle üks mees ütles, et võid kindel olla, siis mina mõtlesingi, et kui niisugune mees ütleb, et võid kindel olla, siis mul ongi Eestis kindel elada. Siis tuli üks teine mees, kes oli mulle natuke isegi lähemal, ja ütles, et aitab. Kui ta ütles, et aitab, siis ma uskusin, et järsku aitabki. Siis kui tuli üks kolmas mees ja ütles, et nüüd on mul kodus kõik korras, kõik on kontrolli all, ma uskusin teda ka. Teda ma uskusin kõige rohkem, sellepärast et me kodus arutasime seda väga põhjalikult ja leidsime, et Eesti inimesele on tähtis see, kui kodus on kõik kontrolli all – siis on kõik hästi. Minu kodu on minu kindlus.
See oli nüüd selline mõistukõne. Asja praktiline sisu on järgmine. Mis meil Eestis on juhtunud? Me tegelikult ju ajame õiget asja. Täna siin Riigikogus kippus jutt minema üsna emotsionaalseks või lausa tüliks kätte, kusjuures mõlemal poolel on justkui õigus. Mina oma küsimusega proovisin eelkõige puudutada nende inimeste probleemistikku, kes on kõik selle, mida nüüd riik ise mitte otsustada suutvatel inimestel teha aitab, juba omas kodus ära teinud. Nad on ehitanud või renoveerinud oma kodu vastavalt kõikidele progressiivsetele standarditele, mis praegu olemas on. Ma tunnistan, et minu Eesti Energia on mind petnud minu elus kaks korda. 1990. aastatel ta kinnitas mulle, et parim kütteliik on elektriküte, sellepärast et see on meil kodumaine, see on kogu aeg kontrolli all, meie riik tegeleb sellega ja sa võid kindel olla, et kui sa selle paned, siis sa oled võitja. Sellel ajal ma ehitasin ühte suurt ajaloolist hoonet, mille ümberehitamine oleks praegu väga kallis, mistõttu ma pigem olen sunnitud sellest hoonest loobuma.
Järgmine kord ma juba oli targem ja mõtlesin, et ei usu kedagi. Analüüsisin projektid rahulikult läbi, milline variant on parim. Parim variant sellel hetkel tundus maasoojuspump ja isegi ventilatsioon soojusvahetiga – midagi ei lähe nagu kaduma. Ja jälle tuli mulle appi minu Eesti Energia. Nüüdki, selles segaduses, kui vaba turg tuli, ma ei suutnud otsustada, mis ma pean tegema. Võib-olla ma olen rumal – seda ei saa välistada, sest Riigikogu on läbilõige ühiskonnast. Eesti Energia ise helistas mulle ja ütles, et te olete olnud meie kauaaegne klient, teil on siin mitu objekti, mina pakun teile fikseeritud hinnaga elektripaketti, see on teile kõige kasulikum. Ja mina loll jälle uskusin! Mis tähendas seda, et minu elektriarve kasvas 40%.
Sellessamas diskussioonis oleme tänagi kuulnud loosungeid, et "Võid kindel olla!" ja "Aitab!" ja "Kodukulud kontrolli alla!" Mina olen siin puldis seepärast, et ma proovin olla tavaline inimene. Riigikogu liikme staatus on ajutine. Kui mulle ei meeldi enam see, mida ma siit näen, siis mul on võimalus sellest loobuda. Täpselt sama ajutine on ka ministriamet. Kui sulle enam ei meeldi, et sulle midagi öeldakse, siis sul on võimalik loobuda, aga isikutena, inimestena jääme edasi eksisteerima. See on tähtis. Me ei tohi mitte kunagi unustada seda, et me oleme eelkõige inimesed ja alles seejärel ministrid ja Riigikogu liikmed ja kes iganes. See tavaline Eestimaa inimene, tema mõtleb oma kodus just niimoodi, nagu mina siin praegu valjusti mõtlen: ma olen kõik teinud, aga ikkagi on mu olukord vägagi palju hullemaks läinud.
Ma võtan lisaaega, mu jutt läks praegu väga emotsionaalseks. Palun kohe kolm minutit!

Kolm minutit.

See on see, milleks ma kutsun tegelikult kõiki üles. Kui meil läks loosungitega valesti – ühele aitas ja teine võis kindel olla jne –, siis tunnistagem seda ausalt ja proovigem otsida koos lahendusi! Ärgem röövigem oma inimesi, tehes nad soojuse- ja elektriarvega nende palgasaamise hetkel paljaks! Avaks ühiskonnas diskussiooni ja mõtleks, kuidas elektrienergia vabaturust põhjustatud šokki leevendada, nii et inimestele jääks palgapäeval natukene rohkem raha kätte. Anname neile võimaluse osaleda sisemajanduses! Sisemajanduses osalemine tekitab sellist tsentrifugaalset tsirkulatsiooni, nii et majandus hakkab vaikselt, aga kindlalt kosuma. Tekivad uued töökohad, sest meil on teenuspõhine majandus, kus osaleb mitusada tuhat inimest. Lisandväärtust Eestis väga palju ei looda, veel vähem luuakse lisandväärtust ekspordiga seoses. Aga jah, see võimaldaks meie sisemajandusel kosuda. Paraku on see kuidagi selline tabuteema. Me oleme täiesti ära unustanud, et paraku meie heade ja tublide Eestimaa inimeste vältimatud argipäevakulutused kogu aeg kasvavad.
Ma ei tea, kes oli see, kes mõtles välja tolle kodukulude kontrolli alla saamise loosungi. Samas meil ei maksa selle kallal ka väga palju norida, sest meil kõigil on läinud midagi valesti. Aga vaadake, see kontrolli all hoidmine ei ole tänapäevases maailmas kuidagi võimalik, sest energiakandjate hinnad tõusevad niikuinii, meeldib see meile või ei meeldi. Selle tõttu peaks meie diskussioon olema kõigil ühtemoodi – me oleme siin ju kõik rahva teenrid – suunatud püüdele pakkuda inimestele reaalset leevendust, olgu see või ajutise iseloomuga. Kui me saame sellele leevendusele kaasa aidata, siis, uskuge mind, kauges perspektiivis annaks see meile märksa rohkem tagasi, kui me oskame seda täna ette kujutada.
Mis on praegu kõige hullem? Aga see, et kui ma tõusen hommikul üles, siis ma olen kurb. Olen kurb, sest ma olen justkui kõik teinud selleks, et olla progressiivne, aga tunnen end ikkagi haleda kaotajana, sest ma näen, et ma püüdsin küll, aga sellest ei ole olnud mitte midagi kasu. Vaat see on asi, millele me peame laiemalt mõtlema.
Me võime siin üksteise kallal norida, me võime nõuda ministri tagasiastumist ehk siis tema probleemidest vabastamist. Peale seda elab ta täiesti normaalse inimese kombel targa mehena edasi, ei ole tal häda midagi. Me võime siit ise kõik koos, kullakesed, ära minna, ja suure osa jaoks meist ei juhtuks mitte midagi. Aga inimeste jaoks võib juhtuda küll, sest nemad elavad oma elu. Neil ei ole võimalik teha vahetusi nagu meil. Selle tõttu olgem dialoogis ja proovigem leida lahendusi, sest tõesti liiga kiiresti kõik need kulud kasvavad küll. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Lauri Laasi!

Pärast kolleeg Riisalut on tunne, nagu oleks tsunami siit puldist üle käinud. Ma võtan rahulikumalt. Head kolleegid, ikka ja jälle on vaja tulla siia Riigikogu ette, et rääkida elektri hinna tõusust ning selle mõjust kodukuludele. Kui Keskerakond eelmisel sügisel siin elektri hinna tõusu leevendamise nimel öölahinguid pidas, siis ründas koalitsioon meid väitega, et meie väljapakutud meetmed ei aita kedagi ning taastuvenergia tasude vähendamine nende poolt on palju efektiivsem. Mis on taastuvenergia tasude vähendamisest saanud, seda teame kõik: mitte midagi.
Kuid ega Keskerakonna poliitikud pole ainsad, kes räägivad, et suured kodukulud teevad liiga Eesti inimestele ja majandusele. Seda rõhutas enne avatud turule üleminekut ka Eesti Pank, seda on rääkinud mitmed akadeemikud ning hiljuti tõdes seda siinsamas Riigikogus ka peaminister Ansip, üteldes, et ta mõistab inimesi, kelle kannatus kodukulude pärast on katkemas. Tsiteerides tegelast kirjandusklassikast, võib öelda, et hää, et niigi läits. Lõpuks ometi mõistab peaminister, et inimeste kannatus on katkemas. Ega meie ministrid pole ju rumalad inimesed – täiesti targad mehed, aga lihtsalt natuke liiga kauaks riigivõimu juurde jäänud. Miks ma nii ütlen? Aga sellepärast, et ainus soovitus kogu selle mõistmise juures on seni olnud kokku hoida. Kahju küll, aga rohkem häid nõuandeid, kuidas suurte kodukuludega toime tulla, inimestele pole antud.
Ma olen täiesti nõus, et ministrid saavad oma palga juures rääkida kokkuhoiumeetmetest, ka mina saan seda teha, sest teenin Eesti mõistes suurt palka ja on, mida renoveerimiseks ja muul moel kokkuhoiu huvides kulutada. Küll aga ei saa sel moel kokku hoida pooled majapidamised – just nii paljudel pole Eesti Panga andmetel mingeid sääste. Kuidas nad peaksid saama kokkuhoiu huvides oma elamist täiustada, kui üldisest hinnatõusust moodustavad kodukulud poole ja toit kolmandiku? Jah, ma tean isiklikult ühte vanaprouat, kes on isegi oma külmkapi seinast välja tõmmanud, et see elektrit ei kulutaks. Ta ärkab siis, kui läheb valgeks, ja heidab magama, kui päikesevalgus tuba enam ei valgusta. Kas see on selline elu, nagu me tuhandetele Eesti peredele tahame? Tegu pole ju mingi luksuskaubaga. Soe tuba, vesi ja elekter on täiesti esmavajalikud.
Head kolleegid! Kui me hakkame siit Toompealt soovitama inimestele kommunaalteenuseid mitte tarbida, siis peaksime küll selle parlamendikoosseisuga laiali minema. Eesti tahab olla eesrindlik ja edukas, Eesti tahab olla Euroopa tiiger. Käsi laiutav suhtumine ning 19. sajandisse tagasimineku soosimine ei ole küll mingi tiigri käitumine. Reaalne olukord on selline, et hinnatõusu all kannatajad pole mingid saamatud tegelased, kes on pidevalt hädas, vaid täiesti tavalised töötavad inimesed, kes on üha kasvavate kodukulude tõttu raskustesse sattunud. Kui kommunaalkulude arved hakkavad rahakotist neelama juba veerandi ja rohkem, siis on see selge märk, et proportsioonid pole paigas ja asi on tasakaalust väljas. Meie kliimas pole võimalik kütte ja elektri tarbimisest loobuda ning kahtlemata tagab selline lollikindel situatsioon valitsusele korraliku maksutulu. Kusagil aga peab olema piir ja lõppema rahva alalhoidlikkuse kuritarvitamine.
Täna hommikul tabasin ennast mõttelt, et äkki on Juhan Parts reformierakondliku poliitika ohver. Me saame siin aru, et kokkuhoidlik kärpepoliitika peab tulema millegi või kellegi arvelt. Kui vallad ja linnad said paljaks kooritud ning matusetoetus tühistatud, siis tuli minna millegi muu kallale. Lausparempoolne tulumaksu langetamise poliitika on riigi maksutuludele nii rängalt mõjunud, et raha tuleb eelarvesse tuua kaudsete maksudega mängides salaja inimese rahakotist raha ära võttes. Miks on Juhan Parts selle kärpepoliitika ohver? Aga just sellepärast, et tema kureerida on Eesti Energia, riigi julgeolekupoliitika tagaja, mis justkui peaks olema rahva oma. Rahandusminister aga on suunanud ettevõtte pelgalt kasumit teenima ja korrutab nagu mantrat, et küll see hinnatõus meelest ära läheb.
Majandusminister on ka Eesti Energia ohver, kes lausa pakatab asendamatuse tundest ja arrogantsist. Tuletan teile meelde, et need Riigikogu liikmed, kes on julgenud Eesti Energia tegevust kritiseerida, tembeldab ettevõte kohe asjatundmatuteks valetajateks. Pensionäridele, kellele kaablirikke tõttu tuleb 500-eurone elektriarve, pakutakse olukorra lahendamiseks järelmaksu võimalust. Tasumata 2-sendise arve pärast ähvardatakse minna kohtu kaudu seda tarbijalt välja nõudma. Midagi ei ole parata, minister peab vastutama, ja riigifirma niisugune inimvaenulik suhtumine võrdsustatakse tema suhtumisega.
Lõpetuseks kordan: valitsuse võimuses on kodukulusid piirata. Kui olete lubanud, siis tehke ära! Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Tarmo Tamme!

Lugupeetud minister! Head kolleegid! Härra ministriga ma olen täna ühes asjas nõus. Me mõlemad saame aru, et kui katlamajad viia õli- ja gaasküttelt üle hakkpuidule, siis see võib soojaarveid vähendada kuni 60%. Taasiseseisvunud Eesti riiki on olnud juba 20 aastat, aga tänase päevani ei ole suudetud seda lihtsat lahendust kasutama hakata. Samas on selge, et kui inimesel jääb 50% raha rohkem kätte, siis ta saaks üht-teist tarka ette võtta, näiteks kasutada seda tervise huvides, perele midagi head soetada või võimaldada lastele midagi, mida praegu võimaldada ei saa.
Küllap härra minister teab, et see 50% suurem summa, mis praegu liiast makstakse, läheb Eesti riigist välja, kui tegemist on gaasküttel katlamajadega. Kui riigil ei ole välja töötatud programmi, kuidas viia katlamajad lühikese perioodi jooksul üle hakkpuidule, siis on see kurjast. Oleks võimalik see raha riiki jätta. Võidaksid ka maatootjad, kes saaksid hakkpuitu müüa. Kasu oleks seega mitmepoolne ja ma arvan, et see oleks üks elementaarsemaid ettevõtmisi, mille abil oleks võimalik kiiresti kodukulusid vähendada. Selle teemaga peaks tegelema aktiivselt.
Vahest nüüd härra minister ütleb, et need katlamajad on ju suures osas eraomandis ja nende puhul peaks kehtima turureeglid. Kahjuks ei suuda väiksemad katlamajad sooja tootes nii suuri summasid koguda, et kõnealuseid investeeringuid teha. Nii et, härra minister, ma loodan, et te mõtlete välja ühe tõhusa meetme, mille abil saaks lähemal ajal katlamajad üle viia hakkpuidule. Võidaksime meie kõik – nii kogu riik kui ka tarbijad, kes seda kõrget sooja hinda maksavad.
Üks asi, milles ma härra ministriga kindlasti nõus ei ole, on Eleringi suured kasumid ja nii lühikese perioodi jooksul tehtavad hiigelinvesteeringud. Elektrivõrgu puhul on siht jõuda mõne aastaga seisu, kuhu teised riigid on 50 aasta jooksul jõudnud ja meil eest ära läinud. Paraku neid valdkondi on Eestis veel palju. Põhiprobleem on selles, et Eesti rahva elatustase ei võimalda nii suuri investeeringuid korraga kinni maksta. Kui need investeeringud oleks hajutatud pikema perioodi peale, saaks Elering hakkama väiksema kasumiga ja pakkuda inimestele natuke soodsama hinnaga elektrit. Need on kaks ettepanekut härra ministrile. Ma loodan, et härra minister neid ka arvestab. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Esimesele arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise juurde. Selle esitasid Riigikogu liikmed Marika Tuus-Laul, Valeri Korb, Vladimir Velman ja Tarmo Tamm 18. märtsil 2013. aastal. Arupärimine on Sotsiaalministeeriumi arengukava probleemide kohta ja sellele vastab sotsiaalminister Taavi Rõivas. Ma palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Marika Tuus-Lauli, et ta arupärimist tutvustaks!

Head kolleegid! Märtsis saime teada, et Sotsiaalministeerium plaanib kulutada ligi miljon eurot, et osta ja kohandada Eesti jaoks lastevanemate koolitusprogramm, mille on välja töötanud Austraalia teadlased. Me esitasime selle kohta sotsiaalministrile arupärimise. Koolitusprogramm kujutab endast pere toetamise strateegiat. Me leiame, et ajal, mil Eestis on nii palju vaesust, kui 63 000 last elab vaesusriskis ja kannatab tühja kõhtu, kui me ei saa lubada isegi seda, et ka keskkooliõpilased saaksid tasuta koolitoitu, ei tohiks ikkagi nii suure raha eest niisuguseid projekte osta. Võiks teha hoopiski koostööd Eesti teadlastega. Meil on hulk küsimusi, millele palume vastust. Aitäh!

Aitäh! Ma palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Lugupeetud arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Küsimus nr 1: "Kas Teie hinnangul on antud arengukava plaani teostamine mõistlik samm ning kuidas see aitab kaasa vaesusriskis elavate laste elu parandamisele?" Kõigepealt lubage mul tähelepanu juhtida, et me ei räägi mitte Sotsiaalministeeriumi arengukavast, nii nagu on kirjas arupärimise pealkirjas, vaid me räägime laste ja perede arengukavast aastateks 2012–2020, mille 2011. aastal koostas ligikaudu 100 osapoolt ja mille valitsus ka kinnitas. Aga nüüd teema juurde.
Tõele ei vasta seegi väide, nagu oleks Sotsiaalministeeriumil plaan miljoni euro eest midagi osta. Jutt käib tõenduspõhise vanemlusprogrammi elluviimisest. Lõviosa nendest summadest, mis jäävad kindlasti miljonist eurost allapoole, ei ole kavas kasutada sugugi mitte programmi ostmiseks, sest eraldi litsentsitasu ette nähtud ei ole, vaid see raha on mõeldud tegevustele ja koolitustele ning selle metoodika vanematele ja peredele selgitamiseks. Tõepoolest on üsna pika aja jooksul tegemist üsna mahukate tegevustega ja selleks on ka vahendid ette nähtud. Need vahendid tulevad täies või peaaegu täies ulatuses välisrahastamisest, Norra programmist. Olgu etteruttavalt öeldud, et jagada see raha võrdselt laste vahel nii, et iga laps saaks kätte oma osa, 15 eurot või pisut vähem, ei ole ka kõige parema tahtmise korral võimalik. Aga samas näitavad uuringud, et tõenduspõhise vanemlusprogrammi elluviimine vähendab oluliselt lastega seotud riske, laste hooletusse jätmist, sõltuvusprobleeme ja depressioone ning tugevdab laste ja vanemate positiivseid suhteid. Programmi elluviimine säästab asjatundjate hinnangul maksumaksjate raha, sest madala sotsiaal-majandusliku staatusega lastel on suurem risk, et tekivad kõikvõimalikud probleemid. Seega, tänu sellele programmile võiks vähem raha vajada sotsiaalhoolekanne, käitumishäiretega tegelemine, ravisekkumised, depressiooni ravimine ja ka kuritegevusega võitlemine. Kõik need probleemid on loomulikult maksumaksja rahakotile üksjagu kulukad. Probleemide vähenenud arv on positiivses seoses sellega, mis toimub tööturul. Inimesed, kellel neid probleeme ei ole, on suurema tõenäosusega tööturul aktiivsed ja teenivad riigile rohkem maksuraha, eeldatavasti kasutavad nad ka vähem sotsiaal- ja meditsiiniteenuseid.
Teine küsimus: "Kas Teie hinnangul võib pidada mõistlikuks miljon eurot maksva programmi sisseostmist?" Rõhutan veel kord, et väited, nagu oleks kellelgi plaanis midagi miljoni euro eest osta, ei vasta lihtsalt tõele. Samas, tõenduspõhiste sekkumiste väljatöötamine on pikaajaline, see kestab vähemalt kümme aastat. Kui Eesti ise hakkaks vanemlusprogrammi välja töötama, tähendaks see sisuliselt seda, et me peaksime hakkama otsast peale tegelema sellega, mis nii mõneski riigis on juba ära tehtud. Rõhutan ka seda, et tegelikult ei ole sugugi panust tehtud ühele konkreetsele meetodile, nagu ajakirjanduses on viidatud. Selle otsuse tegemine, milline konkreetne, maailmas levinud teaduspõhine meetod Eestis kasutusele tuleks võtta, seisab meil veel ees. Ma olen täiesti kindel, et sellesse saab kaasata asjatundjaid, täpselt nii, nagu nad olid kaasatud laste ja perede arengukava väljatöötamisse. Kõrvaltähelepanekuna ütlen, et kui te laste ja perede arengukava kas või diagonaalis läbi oleksite lugenud, siis need küsimused oleksid jäänud olemata. Küsimused probleemide kohta, mis Eesti ühiskonnas lahendamist vajavad, ka selle kohta, kuidas teistes riikides on sarnaseid probleeme lahendatud, on seal üsna kompleksselt vastatud. Ma olen täiesti kindel, et kui te oleksite seda arengukava lugenud, siis selliseid kohati ebatäpseid ja võib-olla kohatuid küsimusi ei tekiks. Ma väga soovitan seda lugeda, see on hea materjal, kust saab väga palju vastuseid.
Kolmas küsimus: "Mida öelda neile 63 000 lapsele, keda oleks võimalik toetada antud programmi ostmiseks kuluva rahaga?" See küsimus on klassikaline näide selle kohta, kus ühe lausega esitatakse igati kena küsimus, aga samas tehakse mitu viga. Nimelt ei ole väide, mis küsimusest välja tuleb, et Eestis elab 63 000 last vaesuses, täpne ei absoluutse ega suhtelise vaesuse statistika järgi. Viimati elas üle 60 000 lapse vaesuses kümmekond aastat tagasi. Eesti laste vaesuse statistika on märgatavalt paranenud, see näitaja on 1,5 korda väiksem, kui teie välja tõite. Samuti ei ole korrektne öelda, et oleks võimalik võtta see Norra maksumaksja raha, jagada Eesti laste vahel ära ja öelda, et me ei tegele perepoliitikaga, me lihtsalt jagame selle raha kõikidele ühtlaselt, igaüks saab 15 eurot ühekordset tulu, kuigi see programm on ette nähtud kümneks aastaks. Ka see ei ole võimalik, sest Norra programmid on kindlate eesmärkidega. See, et te väidate, et selle programmi ostmiseks kuluvat raha on võimalik võtta ja sel kombel jagada, on teine väga suur ebatäpsus. Kolmas ebatäpsus, nagu ma ütlesin, on see, et mingit programmi miljoni euro eest ei osteta, vaid esiteks on jutt väiksematest summadest ja teiseks on jutt aastate jooksul teaduspõhise vanemluse metoodika Eestis sisseviimisest ja selle vanematele selgitamisest. Need summad kulutatakse selleks, mitte mingi programmi ostmiseks, nagu teie küsimusest võis aru saada.
Aga nüüd tulen selle ohtralt vigadest kubiseva küsimuse ilusa osa juurde. Mida öelda neile lastele? Sotsiaalministrina pean ma õigeks maksumaksja alati piiratud vahenditest aidata eeskätt neid, kes kõige rohkem abi vajavad. Just nimelt kõik need lapsed, kes elavad vaesusriskis, saavad juba alates käesoleva aasta suvest täiendavat lapsetoetust. See on põhimõtteline muudatus, mis toob meie väga pikalt universaalsete toetuste kujul toiminud peretoetuste süsteemi väga olulise lisanduse, milleks on vajaduspõhine lapsetoetus. See, et me paari aasta jooksul saame vaesuses või vaesusriskis elavate laste toetused kahekordistada, on minu hinnangul suur asi. Nii et prioriteet on see, et tuleb tegelda just nimelt nende perede ja lastega. See, et me aasta-aastalt suurendame kõige rohkem abi vajavate laste toetusi, ei tähenda, et me peaksime täiesti unarusse jätma selle poole, mis puudutab perepoliitika metoodilisemat poolt (ei tahaks öelda, et sisulisemat poolt), mille eesmärk on vähendada riski, et on lapsi, kes vajavad lastekaitsetöötajate sekkumist, vähendada riski, et vanemad ei suuda oma lastega toime tulla. Need on asjad, millega tuleb samuti tegelda. Mul on väga hea meel, et asjatundjad töötasid need teemad väga põhjalikult läbi juba 2011. aastal laste ja perede arengukava koostades ning et meil on võimalik lisaks Eesti maksumaksja rahale kasutada nende metoodikate elluviimiseks ka näiteks Norra maksumaksja raha.
Neljas küsimus: "Kui palju vahendeid on ministeerium kulutanud ja planeerib edaspidi kulutada Austraalia visiitideks? Kas plaanite ka ise programmiga Austraaliasse tutvuma minna?" Ministeerium ei ole kulutanud ega planeeri kulutada vahendeid Austraalia visiitideks. Aitäh!

Aitäh, austatud minister! Teile on küsimusi. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud minister! Kui sa rääkisid vajaduspõhisest lapsetoetusest, jätsid sa ütlemata, et isegi mitte kõik need lapsed, kes toimetulekutoetust saavad, ei hakka seda vajaduspõhist lapsetoetust saama. Aga sinu jutust jäi mulje, et Eesti on valinud Lõuna-Euroopa tee, mis tähendab seda, et lapsi sünnib järjest vähem ja vähem. Nagu sa ise väga hästi tead, ei sünni meie peredesse enam ka esimesi lapsi. Vaatame Vabariigi Valitsuse plaane. Valitsuse koduleheküljel on kirjas, et ühe sünnituseas naise kohta peaks olema 1,71 last, aga summaarne sündimuskordaja kogu aeg väheneb. Sellel aastal on see alla 1,5, veel paar aastat tagasi oli 1,63. Mida on plaanis teha, et lapsi rohkem sünniks ja vaesed lapsed toetust saaksid?

Aitäh! Selleks et vaeses peres elavad lapsed toetust saaksid, ongi välja töötatud vajaduspõhine lapsetoetus. Tõsi on see, et on umbes 200 sellist perekonda, kes on aasta jooksul taotlenud toimetulekutoetust – võimalik, et vaid mõnel või ühel kuul, aga nad on seda aasta jooksul taotlenud ja nad on toimetulekutoetusele sellel perioodil kas või korraks kvalifitseerunud –, aga kes tõepoolest ei ela suhtelises vaesuses ja seetõttu ei ole neil praeguste õigusaktide järgi õigust täiendavat lapsetoetust saada. Ma kaldun arvama, et kui me selle muudatuse põhjalikult läbi mõtleme, siis saame aru, et seda õigusakti võiks muuta selliselt, et kõik toimetulekutoetuse saajad saaksid ka vajaduspõhist lapsetoetust. Samas eeldab see natuke põhjalikumat läbitöötamist kui see eelnõu, mis praegu sotsiaalkomisjonis menetluses on. Samuti tuleb kindlasti teha arvutused (ma olengi palunud Sotsiaalministeeriumi ametnikel neid teha) selleks puhuks, kui me soovime toimetulekutoetuse piirmäära tõsta. Ma leian, et järgmise aasta algusest tuleks piirmäära tõsta, et see reaalsemalt vastaks perekondade vajadustele. On vaja selgust, kui paljusid inimesi see puudutaks ja mida see endaga laiemalt kaasa tooks. Samas on üldprintsiibina vajaduspõhisust lapsetoetuste kontekstis hinnatud ikkagi märksa laiemalt, siin ei ole kõne all vaid toimetulekutoetuse saajad. Enamasti on vajaduspõhisuse latt ikkagi kõrgemal, aga tõsi, teatud juhul võib tekkida olukord, kus napilt kvalifitseerutakse toimetulekutoetuse saajaks, aga vajaduspõhist lapsetoetust ei saada. Ma olen nõus, et seda olukorda saab korrigeerida.
Aga jutt Lõuna-Euroopa teest ja sellest, kuidas summaarne sündimuskordaja väheneb, ei ole teab kui tõsiselt võetav. Nii sündimus kui ka summaarne sündimuskordaja hakkasid kasvama 2004. aastal. Ei ole vaja olla hiromant, et mõista, mis selle taga on. 2004. aasta 1. jaanuarist jõustunud vanemahüvitise seadus on sellele palju kaasa aidanud. Enne kui vanemahüvitis kehtima hakkas, oli Eestis iive 5000 inimesega miinuses. Nüüd oleme jõudnud niikaugele, et ühel aastal oli iive mõnekümne inimese võrra plussis, seda paljuski tänu vanemahüvitisele, aga kindlasti olid siin olulised ka teised asjaolud. Tõsi on seegi, et viimased paar aastat on olnud selle tipuga võrreldes taas tagasihoidlikumad. Me oleme ministeeriumis seda analüüsinud ja kavatseme perepoliitika rohelise raamatu kontekstis väga põhjalikult analüüsida, mis need põhjused on. Aga meile on väga hästi teada, et üks probleem on seotud peredele osutatavate teenustega. Nagu te teate, nii mõnigi omavalitsus, eeskätt just Tallinn ja Tallinna ümbruse omavalitsused, ei suuda täita seadusest tulenevat nõuet tagada igale lapsele lasteaiakoht või lastehoiuvõimalused. See on suures osas omavalitsuse ülesanne, aga me kindlasti soovime aidata omavalitsustel seda funktsiooni täita. Nii lastehoiu kui ka lasteaiakohtade jaoks on Euroopa Liidu järgmisel eelarveperioodil vahendeid ette nähtud. Nii et ka riik saab siin kindlasti kaasa lüüa, kuigi mitte peamise vastutajana, vaid omavalitsuste toetajana.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Teie paljusõnaline, segaste väljendite poolest rikas ja teaduslikku esinemist matkiv ettekanne oli sedavõrd arusaamatu, et kõigepealt tuleb täpsustada algtermineid. Ma kirjutasin lausa üles. Mis asi on "teaduspõhine vanemlusprogramm", kuidas ema-isa seda kodus rakendama peavad?

Aitäh! Riigikogu kõnepuldist selle teema selgitamine võib minna pisut pikale, aga ma toon teile ühe näite. 40% inimestest peavad normaalseks laste füüsilist karistamist. Teaduspõhine lähenemine toob välja põhjused, miks seda ei tohi teha, ja pakub alternatiive. See on üks näide paljudest. Aga kui te loete laste ja perede arengukava, mis on internetis kättesaadav ja täiesti ladusas tekstis kirja pandud, siis, ma olen täiesti kindel, saab ka see küsimus palju detailsema ja põhjalikuma vastuse.

Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Hea minister! Laste vaesuse probleem on Eestis väga terav. 63 000 last elavad vaesuses või vaesusriskis, selle arvu on toonud välja õiguskantsler Indrek Teder. Me teame, kuidas vaesuses elavad lapsed saavad abi toidupangalt, meil on supiköögid. Tänagi on lehes väga kurb lugu sellest, kuidas lapsed vaesuses elavad. Aga selle arupärimise temaatika tõi avalikkuse ette Eesti Päevaleht. Selles artiklis öeldi väga täpselt, et mõne aasta jooksul kavatsetakse sellele programmile kulutada 967 413 eurot. Kas laste kasvatamise ja õpetamise teemal ei võiks pigem teha koostööd Eesti teadlastega? Miks me peame neid programme välismaalt ostma? Räägitakse, et meil on endal väga palju teooriaid laste kasvatamise kohta. Miks me peame neid mujalt ostma?

Aitäh! Ma imetlen teie võimet minutiga nii palju küsida. Ma püüan olla teie vääriline ja kõigile teie küsimustele korrektselt vastata. Kõigepealt, mis puudutab laste vaesust, siis mõistagi on see ka Eestis probleem, nii nagu enamikus riikides, ma ütleksin, et lausa kõigis riikides. Niikaua, kui on kas või üks laps, kes elab vaesuses, on see ühiskonnale probleem, olgu see ühiskond kui tahes kena või rikas. Eestis, tõsi, on laste vaesus märgatavalt vähenenud, viimati vähenes see 19,5%-st 17%-ni. Selle taga võib näha ka seda, et erinevalt paljudest teistest riikidest on meil väga positiivsed tööturutrendid. Kui me vaatame neid lapsi, kes elavad vaesusriskis, suhtelises vaesuses või absoluutses vaesuses, siis näeme, et märgatavalt on vähenenud just nende laste osakaal, kes elavad peres, kus kumbki vanem ei tööta. Selle taga omakorda on loomulikult tööpuuduse kiire vähenemine, seda ka viimastel nädalatel. Seda statistikat nädalakaupa ei avalikustata, aga ma võin teile öelda, et tööpuudus väheneb Eestis iga nädal 600–800 inimese võrra. See tähendab, et iga nädal paraneb 600–800 perekonna majanduslik toimetulek. Kõige kindlam rohi nii laste vaesuse kui ka ühiskonna vaesuse vastu on see, kui inimestel on töökoht. Siin on Eestis kindlasti positiivsed arengud. Lisaks oleme seadustanud vajaduspõhise lapsetoetuse, mis on mõeldud just nimelt nendele lastele, kes elavad peres, kus vaesusrisk on kõige suurem. Ma väga loodan, et ka opositsioon asub varem või hiljem seda toetama. Mina arvan, et nendel lastel on seda toetust väga vaja.
Nüüd sellest, et Eesti Päevaleht on avaldanud mingeid väited ja nimetanud mingeid summasid. Te olete olnud professionaalne ajakirjanik. Mina teie asemel säilitaksin kindlasti kriitikameele. Kõik, mida ajakirjanduses avaldatakse, ei ole alati puhas kuld. Ma ei taha seda Kadri Ibruse lugu päriselt Tallinna Televisiooniga võrrelda, aga võin siiski öelda, et ma sattusin ühel päeval täiesti kogemata vaatama Heimar Lengi saadet, kus ta analüüsis siin saalis toimunut. See analüüs oli üsna kaugel sellest, mis siin saalis tegelikult toimus. Nii et mis tahes meediaväljaanne, olgu see kas või nii väärikas nagu EPL, mõnikord eksib detailides. Seda tuleb arvesse võtta. Kui kommentaarides on midagi täpsustatud ja selgitatud, siis tasub neid kommentaare uskuda.
Teie küsimuse viimane osa puudutas seda, kas Eestis on välja töötatud teaduspõhine vanemlusprogramm või mõni sarnane metoodika, nii nagu seda on tehtud rahvusvaheliselt. Otsene vastus on, et ei ole, sellisel kujul meil neid metoodikaid ei ole. Kõik need asjatundjad, kelle nimed on mul kirjas neljas tulbas, mis vaevu mahuvad ära ühele A4 lehele, on osalenud laste- ja perede arengukava koostamisel, mitmed ministeeriumid on seda arengukava toetanud ja selle heaks kiitnud. Nad kõik on välja toonud, et selline metoodika tuleb kasutusele võtta. Ma ei häbeneks seda, kui me nendelt riikidelt, kus ühes või teises valdkonnas on asjad hästi, õppust võtame. Küllap on nii mõnelgi riigil ka meilt nii mõneski küsimuses õppust võtta.

Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, härra juhataja! Austatud minister! Mind paneb imestama, millise uhkusega te räägite vajaduspõhisest lapsetoetusest, nimetamata selle suurust – 9 eurot ja 59 senti. See toetus tähendab teie arvates nagu nende vaesuspiiril elavate laste päästmist. Need pered peavad aga ju ka tõestamas käima, et nad seda toetust vajavad. Tõestamas käimine maksab raha, näiteks kui on vaja bussipilet osta. See toetus on ääretult väike. Kas te olete arutanud, et võib-olla oleks pidanud selle rahasumma siiski suunama tasuta koolitoidu pakkumiseks? Koolis saavad lapsed regulaarselt süüa, praegu aga gümnaasiumiosas tasuta toitu ei pakuta. See 9 eurot 59 senti on tegelikult naeruväärne summa.

Aitäh! Mina teie asemel ei naeruvääristaks neid toetusi. Küllap te teate, et me läheme vajaduspõhisele lapsetoetusele üle kahes jaos. Paari aasta jooksul nende perede toetus kahekordistatakse. Kolme lapsega perel on need summad märksa suuremad, sest kolmanda lapse toetus suureneb ligikaudu 95 euroni. Need lisasummad võivad teie arvates olla tagasihoidlikud, aga ma usun, et sellele perele, kes tõesti abi vajab, eriti kui seal peres on mitu last, on Eesti riigi peretoetused kogusummas väga vajalik täiendus. Mina kindlasti ei võtaks neid kuidagi naeruvääristada. Ma rõhutan veel kord, et lapsetoetus kahekordistub kahe aasta jooksul. See esimene tõus, mis toimub selle aasta suvel, ei jää kindlasti lõplikuks, juba 2015. aasta algusest tuleb teist niisama palju juurde.

Inara Luigas, palun!

Aitäh! Austatud minister! Ma olen selle arengukava põgusalt läbi lugenud ja arvan, et ma saan aru, millist programmi soovitakse Eestis rakendada. Aga ma ei ole kuskilt saanud lugeda analüüsi. Te ütlesite, et on olemas uuringud, millest tulenevalt on selline programm tellitud, et on olemas lastevanemad, kes ei oska lapsi kasvatada, ja see programm justkui aitab neil toime tulla. Riigikontroll on teinud väga hea analüüsi ning tutvustanud seda Riigikogu liikmetele ja avalikkusele. Öeldakse, et Eesti riigi probleem on selles, et sotsiaaltöötajad, arstid, koolid ja politsei ei tee piisavalt koostööd. Igas omavalitsuses pole isegi lastekaitsetöötajaid. Kas te ei arva, et kõigepealt peaksime likvideerima põhjused, peaksime tagama, et vanematel oleks tööd, kooli juures oleksid huvialaringid ja lastel oleks, kus olla? Kas me ei peaks alustama põhjustest?

Aitäh! Ma olen teie küsimuse lõpuosaga väga nõus. Ma ütlesin ka ise, et parim ravim vaesuse vastu on see, kui pereliikmetel on töö ja perekond saab ennast ise ülal pidada. Aga sellegipoolest on neile, kelle palk on väike või kellel ühel või teisel põhjusel tööd ei ole, täiendav lapsetoetus kindlasti vajalik lisa. Mis puudutab lastekaitsetöötaja olemasolu omavalitsustes, siis juhin tähelepanu, et nii mõneski omavalitsuses täidab lastekaitsetöötaja funktsiooni mõne teise ametinimetusega töötaja. See on teatud mõttes paratamatu, kuni meil on valdu, kus elab näiteks alla tuhande inimese. Sellele omavalitsusele ei pruugi olla jõukohane hoida palgal ametnikku, kes tegeleb ainult lastekaitsetööga, seetõttu tuleb lastekaitsega tegelda muude sotsiaalteemaliste ülesannete kõrvalt. Kui te nüüd küsite, kas see on mõistlik ja tagab üle Eesti lastekaitsetöö ühtlase kvaliteedi, siis loomulikult on vastus eitav. Selleks et ühtlast kvaliteeti tagada, ei vaja me mitte seda, et ilmtingimata oleks igas vallas inimene, kelle kabineti ukse peal on silt "Lastekaitsetöötaja", vaid me vajame, et nendel töötajatel oleks võtta tuge, kui selline kaasus tekib. Me loome tsentraalsed ja mobiilsed, laiapõhjalise kogemusega spetsialistide rühmad. Väikese valla töötajal selliseid kogemusi ei ole ka siis, kui ta tõesti ainult nende teemadega tegeleb, sest väikeses vallas ei pruugi selliseid kaasuseid tekkida nii palju, et tekiks ka vilumus, kuidas ühes või teises olukorras käituda. Seda teemat käsitletakse põhjalikult uues lastekaitse seaduse eelnõus. Mulle teadaolevalt on seda ka Riigikogu sotsiaalkomisjonile tutvustatud. Lähiajal on kavas mitmed kaasamisüritused, et lastekaitse seaduse konkreetseid punkte parandada. Aga seaduseelnõu tervikteksti valmistatakse ette. Ma loodan, et teie kaasabil saab see eelnõu veel sel aastal seaduseks.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Te tuletasite küsimustele vastates pidevalt meelde, et arupärimises on väga palju vigu ja peaks kindlasti arengukava läbi lugema. Kõigepealt, Riigikogu liikmed, nagu te mäletate, võivad küsida täpselt nii, nagu nad soovivad. Arengukavaga, ma loodan, on enamik tõepoolest tutvunud, sest arengukavana on see väga hea dokument. Selle koostamisse olid pikka aega kaasatud väga paljud eksperdid. Nüüd astume sammu edasi. Meil on tore dokument, meil on arengukava, ootused on väga suured. Mismoodi me suudaksime nii mitmedki unistused ellu viia? Seesama pakutud nn Austraaliasse reisimise programm tekitas vähemalt haridusfoorumi listis sadu ja sadu kommentaare sel teemal, et me ei hinda oma eksperte. Kas selliseid fopaasid on veel tulemas või on järgmised tegevuskavad rohkem läbi mõeldud?

Aitäh! Ma arvan, et te teete liiga mitmesajale inimesele, kui te seda laste ja perede arengukava fopaaks nimetate. Need inimesed on väga erinevatest eluvaldkondadest, nende hulgas on mitme ministeeriumi ja asutuse riigiametnikke, mittetulundusühingute esindajaid, teadlaste esindajaid. See on väga laiapõhjaliselt kokku pandud arengukava. Ma arvan, et seda tasub lugeda ja sellest lähtuda. Lisaks sellele, et tuleb aidata Eesti peredel, kes seda vajavad, lastega paremini toime tulla, on loomulikult väga palju asju, mis aitavad Eesti rahval püsima jääda ja aitavad kaasa sellele, et Eesti peredes oleks rohkem lapsi. Me tegeleme nende teemadega iga päev. Me kavatseme lisaks arengukavale välja töötada perepoliitika rohelise raamatu, mis sõnastab poliitika eesmärgid ja vaatab ka kitsaskohti. Üks oluline kitsaskoht, mida ma juba nimetasin, on see, et mitte kõigis omavalitsustes ei ole lastega peredele tagatud kindlustunne, et laps saab kas lasteaias või lastehoius koha, mis on vanematele jõukohane. Ma usun, et te lapsevanemana teate väga hästi, kui kõhedat tunnet võib tekitada see, kui pere ei saa planeerida, kas mõlemad vanemad saavad poolteiseaastase lapse kõrvalt tööle minna või mitte. See, kui peab pärast vanemahüvitise saamise lõppemist veel lapsega koju jääma, võib pere jaoks tähendada märkimisväärselt väiksemaid sissetulekuid. See on paljudele peredele kindlasti põhjus, miks lapse saamist kas edasi lükatakse või kõige kurvematel juhtudel sellest päris pikaks ajaks loobutakse. Ma usun, et me peame rõhku panema eeskätt teenustele, mida osutatakse siis, kui vanemahüvitist enam ei maksta. Vanemahüvitis on väga hea meede, see suurendab kindlustunnet, aga see kindlustunne saab kesta üksnes niikaua, kuni kestab vanemahüvitis, ehk lapse sõimeikka jõudmiseni. Kui peale seda pere ei tea, mis edasi saab, siis võib see kindlustunnet vähendada. See on kindlasti üks põhjus, miks osas peredes sünnib laps hiljem või jääb üldse sündimata.

Lauri Laasi, palun!

Härra minister! Te ütlesite, et meie riigil läheb hästi ja nädalas pääseb vaesusest ligi 600 last. Kas see tähendab seda, et aastas pääseb vaesusest 31 000 last ja kahe aastaga on seega probleem lahendatud? Või sain ma millestki valesti aru? Ma loodan, et see nii on, aga kinnitage seda.

Aitäh! Te tsiteerisite mind ebatäpselt. Ma ütlesin, et viimasel ajal on saanud töökoha 600–800 inimest nädalas. Tööpuudus on viimastel nädalatel tõepoolest väga kiiresti vähenenud. See on väga kiiresti vähenenud juba kaks ja pool aastat. Töötusest väljumine on kindlasti kõige kiirem ja kindlam garantii ka vaesusest väljumiseks. Samas võib viimaste nädalate trendide ekstrapoleerimine järgnevale kahele aastale olla teatud liialdus, kuigi ma usun, et meile kõigile meeldiks, kui see kõik nii jätkuks. Eestis on registreeritud tööpuudus jõudnud 6,4%-ni. Ma olen täiesti kindel, et on veel ruumi tööpuuduse vähenemiseks, aga ma ei julge küll kindlalt väita, et see saaks kaks aastat jutti langeda samas tempos nagu viimastel nädalatel ehk väga kiiresti. Vaevalt et tööpuuduse näitajad negatiivseks saavad muutuda.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Kuulates kolleeg Laasi ja teie diskussiooni nende 600–800 inimese üle, muutus asi minu arvates veelgi segasemaks. Kui need 600–800 inimest, olgu nädalas või kuus või mis iganes, läksid tööle, kas nad siis ei pääsenudki vaesuspiirist ülespoole? Kui nendega seda ei juhtunud, miks need lollid siis üldse tööle läksid?

Aitäh! Nagu te hästi teate, selleks, et seda täieliku kindlusega väita, peaks kahte statistikakogumit kõrvuti vaatama. Aga ma julgen üsna suure kindlustundega väita, et lõviosa nendest, kes tööle läksid, pääsesid vaesusest. Me ei saa täie kindlusega väita, et nad ka enne ilmtingimata vaesuses elasid, sest Eestis on neidki töötuid, kes elavad perekonnas, kus teine palgasaaja saab korralikku sissetulekut, või leidis inimene töö sel ajal, kui ta sai näiteks töötuhüvitist. Kõik need 600–800 töötut, kes keskmiselt nädalas tööle on saanud, ei pruugi olla enne seda vaesuses elanud. Nende kahe näitaja ühte patta panek ei ole metoodiliselt kõige täpsem. Aga ma arvan, et see suurusjärk sarnaneb selle näitajaga, kui paljude inimeste vaesus väheneb. Ma juhin tähelepanu, et suhteline vaesus on mõiste, mida rehkendatakse protsendina ühiskonna üldisest jõukusest. Inimene, kes teenib mingi kindla summa, võib järgmisel aastal sama summat teenides muutuda suhteliselt vaesemaks, sest ühiskond tervikuna on kiiremini jõukamaks muutunud. Selliseid statistilisi iseärasusi tasub ka jälgida. Absoluutne vaesus on see, mis lähtub absoluutnumbritest, suhteline vaesus võtab arvesse ühiskonna kui terviku jõukust.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Mailis Repsi! Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu liikmed! Lugupeetud minister! Tuletan meelde, mida me selle päevakorrapunkti all arutame. Me räägime arengukavast, mis peaks pikas ja loodetavasti ka lühemas perspektiivis kõigi Eestis elavate laste olukorda oluliselt parandama. Tõepoolest, arengukava väljatöötamisse oli kaasatud väga lai ring eksperte. Nende hulgast need, kes iga päev laste probleemidega tegelevad, on kindlasti äärmiselt hästi kursis probleemkohtadega, mida minister neist mängleva kergusega üle libisedes täna eiras.
See vaatenurk, mida sotsiaalminister püüdis kasutada, sobiks kindlasti rahanduskomisjoni esimehele, kes võiks tuua välja statistikat ja mängida sellega, kas keegi on vähem või rohkem vaene või kas ta on suhteliselt vaene või ikka täitsa vaene. Eestimaal ringi liikudes – ma loodan, et sotsiaalminister õpib seda aina rohkem ja rohkem tegema – ei näe me tegelikult mitte suhtelises vaesuses elavaid, vaid väga raskes olukorras perekondi. Need inimesed ei ole enam töötuna kirjas, nad on ammu tööst võõrdunud, sest selles piirkonnas, kus nad elavad, ei olegi võimalik tööd leida. Neil ei ole erinevatel põhjustel võib-olla ka nii palju soovi, tahtmist või võimalusi liikuda nendesse piirkondadesse, kus töökohti on. Seetõttu nad statistikas ei kajastugi. Nad ei kasuta võib-olla ka seda palju kiidetud võimalust, mida täna korduvalt kui suurt päästerõngast esitati, et on võimalik saada üheksa ja pool eurot toetust, kui lõpuks oma avaldusega sotsiaaltöötaja juurde jõutakse. Nad ei küsi ka seda toetust, sest keskusest veidi kaugemal elades ei ole neil tihti lihtsalt võimalust sotsiaaltöötaja juurde pääseda. Niinimetatud tõsieluseriaalide vaatajate kommentaare lugedes näeme, et inimesed küsivad pead vangutades, kas see on tõesti meie Eesti. Jah, kahjuks on. Meil on ka neid inimesi, kes on korra käinud abi küsimas, saanud väga negatiivse kogemuse osaliseks ja hiljem kunagi enam uuesti abi küsima ei lähe. Meil on inimesi, kes ei oskagi abi küsida.
Täna võiks siin saalis teema kokku võtta nii, et meil on praegu olemas arengukava. Me tahaksime aga nüüd statistika, arvude ja ilusate loosungite juurest jõuda niikaugele, et saaks rääkida sammust edasi. Olgu need raamatud rohelised, kollased või valged, me tahame näha konkreetseid samme. Ees on, nagu sotsiaalminister väga hästi teab, uue eelarve kokkupanek. Millised on need konkreetsed sammud, mida me 2014. aasta eelarves näeme, mis tulenevad arengukavast ja parandavad olulisel määral meie laste olukorda järgmisel aastal? Mis on need otsesed meetmed, mis ühe või teise vanuserühma laste olukorda parandavad, mis aitavad lastel osaleda huvitegevuses, aitavad keskusest eemal elavatele lastele anda tuge peale seda, kui koolipäev on lõppenud? Kas need on otsesed toetused mingitele MTÜ-dele, on need kaudsed meetmed, nagu te ütlesite, mobiilsete rühmade kaudu? Meil on vaja otseselt abistada neid lapsi, kes kuuluvad riskirühma ja kellele ei ole vaja mitte arengukava tüüpi dokumenti, vaid sellest tulenevaid järgmisi samme.
Ühe aspekti tahan veel välja tuua. Ka ministri laps on juba veidi suuremaks kasvanud. Kindlasti on tore rõhutada, et meil on olemas vanemahüvitis. Me kõik nõustume sellega, et need esimesed meetmed on olulised. Aga niisama oluline on märgata, et reaalselt viid sa poolteiseaastase lapse korra sõime ja järgmised kolm kuud on ta haigena kodus. Meie lapsetoetused, mida makstakse peale vanemahüvitise maksmise lõppu, ei anna lastevanematele valikuvõimalust. Küsimus ei ole selles, kas vanemad soovivad lapsele sõimekohta või ei, vaid lihtsalt selles, et peale vanemahüvitise maksmise lõppu on ülejäänud sotsiaalsed meetmed, mis laste kasvatamist toetavad, nii väikesed. Vaatame, kui palju maksab keskmiselt lasteaiakoht, lisaks arvestame lapse toidukulu. Siis näeme, et kahjuks ei ole harv see, et lasteaias on isegi koht olemas, aga last materiaalsetel põhjustel sinna ei viida. Samal ajal ei kuulu see pere sellisesse riskirühma, et ta sooviks või saaks taotleda vabastust lasteaiatasust või toitlustustasust. See on see probleemide ring, mida arengukava välja töötades puudutati. Siinkohal oleks võib-olla paslik minna korraks ka arvudest kaugemale ja vaadata, millised on võimalused jõuda iga lapseni.
Viimaseks räägin sellest, et Riigikogu sotsiaalkomisjonis on juba olnud arutelul uus lastekaitse seaduse kontseptsioon. Kindlasti jõutakse siin saalis konkreetsemate aruteludeni, kuidas tegelikult last kaitsta nendel juhtudel, kui laps vajab kaitset omaenda vanemate eest. Kindlasti on võimalik tuua välja ka teisi uuringuid, mis näitavad, kuidas lastevanemad vajavad veel tuge ja informatsiooni, kuidas lapsi paremini kasvatada. Aga arusaam, et lapsele on alati parim bioloogiline vanem, peab ka meie ühiskonnas kord murduma. Kahjuks peame üsna tihti kuulma, et sotsiaaltöötaja mõnda kurba juhtumit hiljem kommenteerides ütleb, et tal ei olnudki võimalik enne sekkuda, sest intsidenti polnud olnud, kuigi riskirühmal oli ammu silma peal hoitud. Neil hetkedel peab ka seadusandja appi tulema ja kuulama nende ekspertide arvamusi, kes tõid arengukava väljatöötamisel selle probleemistiku välja.
Lõpetuseks julgustan sotsiaalministrit teemat laiemalt vaatama. Kindlasti on üks väga oluline meede, mis mõne aasta eest nii paljudelegi perekondadele leevendust tõi, soe koolitoit. Suvepuhkus on ees ja üsna ootavalt vaadatakse Sotsiaalministeeriumi ja mitmete MTÜ-de poole, sest sooja koolitoidu pakkumine juuni alguses või keskel lõpeb, aga väga paljudel lastel on see ainukene võimalus saada sooja toitu. Missuguseid alternatiive pakub ülejäänud sektor, see jääb küsimuseks, millega, loodan, ka minister enne juuni keskpaika tegeleb. Aitäh!

Aitäh! Ma palun nüüd Riigikogu kõnetooli Viktor Vassiljevi!

Härra eesistuja! Kuna täna ei ole meil eesmärki istungit venitada, siis ma pikka kõnet ei pea, vaid räägin hästi lühidalt. Üldiselt ei ole minu kõne või sõnavõtt mõeldud opositsiooni liikmetele, kes ainsatena siin saalis on, koalitsiooni liikmed ju esmaspäeviti puhkavad, vaid see on mõeldud televaatajatele väikeseks selgituseks. Arupärimised, mida esmaspäeviti arutatakse, on igale ministrile nii nagu komm, nagu magus suutäis. Küsimused on kuu aega ette teada, ministeeriumi staff on väga toredad ja asjalikud vastused valmis kirjutanud. Ainult et pärast hakatakse kohapeal esitama selliseid küsimusi, millest vastaja ei ole teadlik, ja siis ta peab improviseerima. Selleks puhuks valmistatakse ette ka mõned toredad laused, mida võib vastuste sekka poetada. Järgmisel päeval ajakirjandus tavaliselt ei tsiteeri ju mitte arupärijaid, vaid ministrit, ikka kui säravalt see esines ja kui targalt ütles. Ma leidsin selle lause üles, mis oli üles kirjutatud. See on suurepärane lause: "Kui on kas või üks laps, kes elab vaesuses, on see ühiskonnale probleem." No lausa pisar tuleb silma! Aga ministri esinemise lõpus kuulsin ma ühte teist ütlust, mida tasuks samuti meeles pidada, kohe tükk aega: "Suhteline vaesus on osa ühiskonna jõukusest." Suurepärane! Ma olen väga õnnelik selle üle, et loosung "Viie jõukaima hulka!" on vist maha võetud. Jumal tänatud! Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise juurde. Arupärimisele vastab sotsiaalminister Taavi Rõivas. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Viktor Vassiljevi, et ta tutvustaks arupärimist, mis kannab numbrit 317!

Härra juhataja! Arupärimised esitatakse tükk aega enne seda, kui neile vastama hakatakse. Selle arupärimise esitasid Keskerakonna fraktsiooni liikmed juba 28. märtsil. Ministril oli küll ja küll aega vastust ette valmistada. Arupärimine rajanes kahel tol ajal teada olnud faktil. Esiteks, 20. märtsil lahkus tugevdatud järelevalvega hooldekodust töötajate nõusolekul patsient, kes põdes rasket skisofreeniat. Ta külmus kraavis surnuks. Teiseks, 22. märtsil tungis ühes teises psüühiliste erivajadustega täiskasvanute hooldekodus hoolealune kallale teisele patsiendile, mis lõppes selle teise patsiendi surmaga. See kõik toimus küll rohkem kui kuu aega tagasi, aga asi pole sugugi mitte unustatud, vaid ühiskonnas on see teema üles võetud ja seda on tublisti võimendatud, sest selliseid juhtumeid on olnud teisigi. Poleemika käib ühiskonnas selle üle, et hooldekodusüsteem ei tööta nii, nagu inimesed vajaksid. Kohti ei ole, personal on alatasustatud, kvalifitseeritud personali on raske leida ja inimesed peavad maksma hooldekodukoha eest sellist raha, mida neil lihtsalt ei ole kuskilt võtta. Eesti kodudes elab tuhandeid täisikka jõudnud puudega inimesi, kes vajavad ööpäevaringset hooldust ja järelevalvet. Kas nad seda saavad või ei saa? Mõni jõuab abi ära oodata, mõni ei jõua. Kõige selle juures toonitab Sotsiaalministeerium pidevalt, et hooldusravi rahastamine paraneb ja investeeringud suurenevad, kuid paraku see millegipärast ei lohuta neid inimesi, kes kirjutavad ahastavaid kirju ajalehtede toimetustesse ja avaldavad artikleid hoolekandeprobleemidest, täiesti lahendamatutest probleemidest ja oma muredest, mis lahendust ei leia.
Seoses sellega esitasime viis küllaltki lihtsat küsimust. Ma olen raudselt kindel, et lugupeetud sotsiaalministril on kõigile nendele viiele küsimusele olemas suurepärased vastused. Ma enam-vähem aiman, mis need vastused võiksid olla. Me saame siit puldist kohe kuulda, kuidas panustatakse taristusse, luuakse rangemad kriteeriumid ja rakendatakse paremaid standardeid. Kindla peale mainitakse ka kohalikke omavalitsusi, seda, et probleemi peaks nagu nende kaela lükkama. Kohalike omavalitsuste all mõeldakse loomulikult Tallinna. Võib-olla isegi täpsustatakse, et silmas peetakse Edgar Savisaart isiklikult. Väiksematest omavalitsustest on koalitsioonil niisama palju sooja või külma kui meie sotsiaalministril võõra vanaema pampersi sisust. Aga kindla peale leitakse süüdlane. Süüdlane on tasuta ühistransport ja Tallinna Televisioon. Tallinna Televisioon teeb praegu, muuseas, ülekannet, kusjuures Tallinna Televisiooni ei vaata sugugi mitte ainult Keskerakonna juhatuse liikmed, vaid seda kanalit näeb rahvas üle kogu Eestimaa. Ma usun, et inimesed on huvitatud sellest, et lugupeetud sotsiaalminister loeks veel kord ette need küsimused, mis me talle esitasime. Rahvas kuulab ära, mis neile küsimustele vastatakse, ja siis rahvas otsustab. Aitäh!

Tänan! Ma palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Lugupeetud arupärijad! Head Riigikogu liikmed! Vastan üheksa Riigikogu liikme arupärimisele hoolekandeteenuse kättesaadavuse ja kvaliteedi kohta.
Küsimus nr 1: "Mida plaanib Sotsiaalministeerium ette võtta, et tagada hoolekandeasutustes kvaliteetne hoolekandeteenuse pakkumine ja kuidas tulevikus sarnaseid traagilisi juhtumeid ennetada?" Nendesse juhtumitesse tuleb loomulikult suhtuda täie tõsidusega ja selgitada kõik üksikasjad, et leida võimalusi selliseid olukordi ära hoida. Ma andsin kohe Sotsiaalkindlustusametile korralduse teha ametlik järelevalve. Tuleb öelda, et kuigi töö veel käib, on juba teada, et mitte kõik, mis on avalikkuse ette jõudnud, ei ole olnud täiesti täpne. Kõik need lood on tihti palju keerulisemad, kui esmapilgul võib mulje jääda. Seetõttu on mul ka parlamendiliikmetele ja poliitikutele palve, et võiks rääkida teemadest laiemalt, mitte asuda konkreetseid juhtumeid puuduliku info pinnalt kommenteerima. Puudulikust infost lähtudes järeldusi tehes võib väga rappa minna. 2013. aastal valmib Sotsiaalministeeriumis erihoolekande valdkonna strateegia. Selle eesmärk on koos asjatundjate ja kõigi pooltega kokku leppida valdkonna arengusuundade eesmärgid ja täpsemad vajadused teenuste järele. Me oleme strateegia koostamisse kaasanud mõistagi erivajadustega inimeste esindajaid, aga ka teenuste osutajate esindajaid, erihoolekandes töötavaid inimesi, ka koolitusega tegelevaid inimesi ja teisi huvigruppe. Me soovime süstemaatiliselt, mitte ainult üksikjuhtumite pinnalt analüüsida (kuigi ka üksikjuhtumid on väga olulised) valdkonna puudujääke ja planeerida tegevusi. On teada, et väga suure osa teenuse kvaliteedist moodustab ruumiprogramm. On väga oluline, millistes tingimustes teenust osutatakse. Seetõttu võtame väga tõsiselt erihoolekande või psüühilise erivajadusega inimeste hoolekandeteenuste taristusse investeerimist. Kui mullu investeeriti uute kohtade loomisesse ja kohtade ümberkohandamisse ligi 30 miljonit eurot, siis järgmistel aastatel on need summad üle 50 miljoni euro, vanas vääringus ligi miljard krooni. Kui me seni oleme uuendanud või nüüdisajastanud 550 statsionaarset kohta (ma räägin nüüd erihoolekandest, millel oli esimese küsimuse rõhuasetus), siis lähemate aastate jooksul me soovime täiendavalt nüüdisajastada ligikaudu 2000 statsionaarset kohta. See aitab kaasa sellele, et üle Eesti osutatakse ühtlaselt kvaliteetset teenust.
Küsimus nr 2: "Kuidas Teie hinnangul tagada kõigile abivajajatele koht hoolekandeasutuses?" Ma usun, et te olete nõus, et selle küsimuse võiks tegelikult ümber sõnastada selliselt: kuidas tagada, et kõik abivajajad saaksid just neile sobiliku teenuse? Mitte kõik abivajajad ei vaja statsionaarset hooldamist hoolekandeasutuses. Ka psüühilise erivajadusega inimestele on mõistlik pakkuda esmajärjekorras võimalusi kodus elada ja neid teenuseid kasutada. Tuleb leida paindlikumaid lahendusi. Loomulikult tuleb nendele klientidele, kes vajavad statsionaarset teenust, need kohad tagada. Tõsi, erihoolekandes on järjekorrad. Me soovime need järjekorrad järgmisel Euroopa Liidu vahendite kasutamise perioodil kaotada. Nagu ma ütlesin, selleks kavatseme investeerida üle 50 miljoni euro. See on üks kõige suuremaid valdkondi, kus Euroopa Liidu vahendeid kasutatakse. Lihtsalt teadmiseks ütlen, et psüühilise erivajadusega inimeste teenuseid, mida riik rahastab, kasutab märtsi lõpu seisuga 5413 inimest. See inimeste hulk jaguneb pooleks: 2723 inimest kasutavad kogukonnas elamist toetavaid teenuseid ja 2690 inimest ööpäev läbi pakutavaid statsionaarseid teenuseid. Need investeeringud, millest ma rääkisin, keskenduvad eeskätt statsionaarsetele teenustele. Aga nagu te küllap mõistate, kogukonnas elamist toetavad teenused on tihti inimestele meelepärasemad ja ühiskonnale odavamad. Me kavatseme kindlasti nendesse teenustesse panustada, hõlmates psüühilise erivajadusega inimeste ja eakate hoolekande, aga ka omastehoolduse laiemalt.
Küsimus nr 3: "Mida planeerib ministeerium ette võtta, et igas hoolekandeasutuses oleks piisavalt kvalifitseeritud personali?" Ma nõustun, et ei saa tagada kvalifitseeritud personali olemasolu täies mahus, lähtudes kehtestatud miinimumnõuetest: vähemalt põhiharidus ja registreeritud täienduskoolitus. Me vaatame ka selle strateegia raames haridus- ja koolitusnõuded üle, aga ei saa üle ega ümber sellest, et hoolekandeasutustes tuleb palgataset märgatavalt tõsta. Rahandusministeerium on teinud kõikide valdkondade palgaanalüüsi. Sotsiaalministeeriumi valdkond on üks nendest, kus palkade seis on halb, kus on vaja palku tuntavalt tõsta. Me soovime kindlasti juba järgmise aasta eelarvega palku tõsta. Kui suures ulatuses see võimalikuks saab, seda näitab aeg ja see oleneb riigi rahakoti võimalustest, aga see on ministeeriumi väga selge prioriteet. Tervishoius palgalepet sõlmides lepiti kokku, et kõige kiiremini kasvavad just nimelt hooldustöötajate palgad. Ma usun, et nii tuleks talitada ka ministeeriumi haldusalas laiemalt. Hooldustöötajate palgad, mis on suhteliselt kõige madalamad, peaksid kasvama kõige kiiremini.
Küsimus nr 4: "Kas Teie hinnangul on piisavalt ja üheselt reguleeritud hooldustöötajate tööalased kohustused?" Nagu te hästi teate, üldnõuded teenuste osutamisel on kehtestatud sotsiaalhoolekande seaduses. Kõikide nende nõuete täitmise järele valvab Sotsiaalkindlustusamet. Nii süstemaatiliselt, strateegia koostamise käigus kui ka konkreetsete juhtumite valguses peame kindlasti olema avatud, sest kui me leiame kitsaskohti, siis regulatsioon ei tohi olla kivisse raiutud ja vajaduse korral tuleb teha muudatusi.
Küsimus nr 5: "Millal planeerib Sotsiaalministeerium tõsta hooldekodudes töötavate isikute töötasu, et tagada hooldustöötajatele vääriline palk?" Sellele küsimusele ma sisuliselt juba vastasin. Lühike ja täpne vastus on see, et soovime tõsta palku ka järgmise aasta algusest. Aitäh!

Austatud minister, teile on vähemalt üks küsimus. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud minister! Hooldekodu kuutasu kõigub 500 ja 1000 euro vahel, mida ei kärista ka parimast pensionist välja. Nii ongi haigevoodisse surutu omastel valida vaid koduorjuse ja rahaorjuse vahel. Inimväärne oleks, kui pensionist jaguks hooldekodukoha eest maksmiseks ja jääks järele ka taskuraha. Ma arvan, et oleks igati mõistlik jätta tulumaksumäär 2015. aastal 1% langetamata (sellest võidaksid nagunii ainult suurema sissetulekuga töötajad) ja kulutada need kokkukorjatud 70 miljonit eurot hooldekodudele, samuti koduõenduse ja koduhooldusteenuste arendamiseks ja taskukohasemaks muutmiseks. Kas te peate õigeks, et tulumaksumäära on vaja iga hinna eest 1% langetada või tuleks seda raha, ütleme, hoopis inimeste heaks kulutada?

Aeg, küsija, aeg!

Aitäh! Ma usun, et te mõistate, et me räägime Keskerakonna esitatud arupärimise kontekstis praegu psüühilise erivajadusega inimeste hoolekandest. Aga loomulikult, kui te soovite rääkida üldhoolekandest, kohati te mainisite ka hooldusravi, siis me võime ka nendest teemadest rääkida. Oluline on see, et me kõik mõistaksime, mis teemast parajasti jutt käib. Kõigepealt koduõendusest. Nagu ka õendusabi või vana nimega hooldusravi on see tervishoiuteenus, mida ei peaks segi ajama hooldekodu osutatava teenusega. Koduõenduse visiitide arv on lühikese ajaga kasvanud 8000 visiidist aastas 320 000 visiidini aastas. Me soovime lähiaastatel koduõendusvisiitide arvu viia 500 000-ni. Igal aastal hakkab Eestis olema pool miljonit koduõe visiiti. See katab hinnanguliselt teenusevajaduse. Te viisite jutu ka hooldusravile. Hooldusravi statsionaarseid kohti rahastab lõviosas haigekassa, järgmine panustaja on omavalitsus. Kahjuks on ka neid omavalitsusi, kes väga kiduralt panustavad, nende hulgas on Tallinn. Me oleme varem Viktor Vassiljevi arupärimisele vastates seda juba arutanud. Minu hinnangul ei ole õige, et Tallinn hooldusravisse nii vähe panustab, just nimelt kohatasu mõttes. Patsiendi omaosalus moodustab hooldusravitasust ligikaudu 15%. Ka seal jõuame kohtade arvult statsionaarse teenuse puhul lähematel aastatel selle tasemeni, mis katab Eesti vajaduse. See vajadus on ligikaudu 2500 statsionaarset kohta. Te tõite teemana sisse üldhoolekande ja omastehoolduse laiemalt. Me ei pea muutma maksukliimat inimestele ebasoodsamaks, veel vähem peame minema sotsiaaldemokraatliku maksupoliitika teed, mis inimeste heaolu ja tulevast majanduskasvu kärbib. Meil on võimalik panustada kodus hooldamise teenustesse ning omastele hoolduspuhkuse andmisesse, nende teenuste arendamisse ja rahastamisse märkimisväärseid vahendeid. Juba praegu oleme Euroopa Liidu vahenditest planeerinud üle 33 miljoni euro nende teenuste arendamiseks, selleks et nende kvaliteet oleks üle Eesti ühtlane. Ääremärkusena ütlen statsionaarse teenuse kohta, et teie mainitud summad näitavad Tallinna ja selle lähiümbruse hinnataset. Ma käisin eelmisel nädalal mitmes hoolekandeasutuses. Nende hulgas oli ka selliseid, kus oli vabu kohti. Tegemist oli väga kvaliteetse teenuse osutajatega. Mitte kõikides kohtades ei ole teenuse hind sedavõrd kõrge, nagu teie väitsite. Aga tõsi on see, et enamikus kohtades tuleb 100–200 eurot pensionile lisaks omaosalust tasuda. Me oleme selleks pakkunud erinevaid lahendusi, just nendele inimestele, kelle lähedastele see jõukohane ei ole.

Austatud minister! Ikka on teile veel küsimusi. Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh! Hea minister! Ma ei tea, kuidas mul õnnestus kohe nii hästi pihta saada. Te rääkisite oma vastustes enam-vähem niimoodi, nagu ma prognoosisin. Te rääkisite panustamisest ja sellest, et nõuded tuleb üle vaadata ja taset tõsta, rääkisite prioriteetidest ja jõudsite ka, nagu ma ennustasin, kohaliku omavalitsuse, Tallinna juurde. Väga tore, et meie plaanid niimoodi ühte teed läksid. Aga teil jäi mainimata ühistransport ja Tallinna Televisioon. Kas te selle kohta ka paar sõna ütlete?

Ma palun jääda arupärimise piiridesse!

Aitäh! Teate, see teema on liiga tõsine, et selle üle selliselt ilkuda. Mulle on kohati jäänud mulje, et te seda teete. Tõsi on ka see, et kui Tallinn suunaks selle raha, mille ta annab Tallinna Televisioonile, näiteks omastehooldusesse või miks mitte ka hooldusravisse, siis sellest rahast oleks tuhat korda rohkem kasu kui sellest, et me näeme kolleeg Heimar Lenki televisioonis mingit seosetut juttu ajamas.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Minister püüdis meid siin veenda, et hooldusteenusega seotud tegevused praegu käivad, eriti psüühilise erivajadusega inimestele pakutavate teenuste puhul, mida arupärimine puudutas, ja on lootust, et järgmise perioodi Euroopa rahast saab suurem ring renoveerimisi tehtud. Te puudutasite ka palku. Te olete nendes asutustes käinud ja tõite positiivseid näiteid, et on võimalik pakkuda inimestele seda teenust üsnagi taskukohase hinnaga, kui tegemist võib olla pere ülejäänud liikmetele ohtliku inimesega. Kas teie hinnangul on neid võimalusi piisavalt või on meil väga palju arenguruumi?

Aitäh! Nagu ma enne ütlesin, meil on teatud teenuste järele järjekorrad, osaliselt sõltuvad need ka ruumiprogrammist. Lähemate aastate jooksul need investeeringud, mida me oleme planeerinud ja milleks meil on reaalne rahaline kate olemas, psüühilise erivajadusega inimeste statsionaarsete kohtade investeeringute vajaduse katavad. Olen täiesti kindel, et järjekorrad hakkavad vähenema. Selleks et rahastus infrastruktuurile järele tuleks, on vaja suurendada riigieelarves pearaha. Kui teenuse saajate arv kasvab, siis mõistagi on ka surve eelarvele suurem, aga kuna tegemist on seaduses ettenähtud teenusega, siis olen täiesti kindel, et selleks tuleb vahendeid leida.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister, te ütlesite, et meil on soodsamaid hooldekodusid ja ka neid, kus on tühje kohti. Võib-olla nimetate mõne, siis teaks neid soovitada.

Aitäh! Erakordselt kaunis, erakordselt sõbraliku personaliga ja küllalt mõistliku hinnatasemega hooldekodu, mis tõsi, asub Tallinnast pisut kaugel, aga väga ilusas looduskaunis kohas, on Alutaguse Hoolekeskus. See maja on värskelt renoveeritud. Suhtlesin seal elavate inimestega, nad on teenuse kvaliteediga väga rahul. Ruumid on seal sobivamad, kui need enamikus kodudes kunagi olla saavad. Aga tõsi on ka see, et asutuses elamine ei ole automaatselt lahendus kõigile. Kui me räägime inimeste endi soovidest, siis üsna palju on ka neid, kes soovivad koduhooldusteenuseid. Ka neid soovib riik märkimisväärselt toetada. Aga see oli üks näide. Neid võib tuua palju.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Viktor Vassiljevi!

Härra juhataja! Lugupeetud minister! Head Riigikogu liikmed! Eestis on hooldekoduprobleem natuke teistsugune kui nendes riikides, kus hoolekandesüsteem on hästi arenenud. Tavaliselt on see süsteem hästi arenenud seal, kus ka majandus on hästi arenenud ja inimesed on jõukamal järjel. Olgu see Skandinaavia, Kesk-Euroopa või isegi Ameerika Ühendriigid, millega meil suurt asja ei ole, sest see on meist nii kaugel, aga seal inimene arvestab juba ette, et kui see elustaadium on käes ja ta ei taha lastele jalgu jääda, siis ta valibki sellise institutsiooni, mis on talle sobiv teenuste poolest, sellises kohas, mis talle meeldib, ja mis talle on taskukohane. Kuna heaoluühiskonnas on inimesed elu lõpp-perioodiks teeninud endale piisavalt neid ressursse, mida meil sammasteks nimetatakse, siis nad saavad väga ilusasti hakkama. Eestis aga läheb inimene hooldekodusse siis, kui ta on nii vilets, vana ja haige, et lihtsalt ei saa enam kodus hakkama. Siin on suur vahe.
Muidugi võib ju tekitada igasuguseid vahvaid programme ja kirjutada arengukavasid, kus on lõppeesmärgina paika pandud, et kui arengukava rakendatakse, siis kõik eakad inimesed on rahulolevad ja õnnelikud. Aga see raha, mis selleks kulub, meile suurt midagi juurde ei too. Hoolimata sellest, et meile siin räägitakse, et kohti on küll ja küll, Alutaguses on suurepärased tingimused ja koduhooldus areneb nagu mühinal edasi, inimesed ikka kurdavad, et siiski ei saa hooldekodukohta ega jõua selle eest maksta. Vanuri lapsed, kes peaksid nagu selle kohustuse üle võtma ja maksma puudujääva summa, maksavad ju oma kodukulusid, nad maksavad makse ja tahavad oma lapsi koolitada. Kust nad võtavad selle 200–300 eurot? Igaühel ei ole seda võtta. Nii see paraku on. Sellepärast ongi inimesed hakanud leiutama igasuguseid fantastilisi lahendusi. Nad ehitavad mingit utoopiat, kooperatiivset hooldekodu: paarkümmend vanurit panevad oma raha kokku, ostavad mingi vana kolhoosiaegse elamu, renoveerivad selle ja üritavad sinna rajada midagi, palun vabandust, mis meenutab Orwelli "Loomade farmi". See on muinasjutt, sellest ei tule mitte midagi välja. Ikkagi on riigi kohustus hoolekandesüsteemi ülal pidada.
Tegelikult näitab see, milline on hoolekandesüsteem ja kuidas me hooldame vanu inimesi, seda, kuidas me eakatest hoolime. See, kuidas riik haldab hoolekandesüsteemi, näitab ka seda, kuidas riik hoolib eakatest inimestest, kes on ju eluaeg panustanud selle maa ja rahva heaolusse, ükskõik, millised sõjad, revolutsioonid ja anastused siit poleks ka üle käinud.
Tegelikult sattus meie hea minister ju naelapea pihta, kui ta eelmisele arupärimisele vastates ütles, et parim ravim on töö. Kui perekonna tööealistel liikmetel on töö olemas, siis nad suudavad lahendada kõik probleemid, ja on kahju, kui tööd ei ole. Nii see ongi.
Kas ma saaksin natuke aega juurde?

Kui te seda soovite. Kolm minutit.

Aitäh! Jah, parim ravim ongi töö. Kui perekonna noorematel liikmetel on töö, on sissetulek, siis muidugi saavad nad hakkama eaka inimese hooldamisega, toimugu see kodus, hooldekodus või mõnes sellises kallis institutsioonis nagu Villa Benita. Pappi on, maksame kinni, et meie memmekesel hea oleks, et ta oleks hooldatud ning tõepoolest rahulolev ja õnnelik. Siis saavad lapsed teda külastades näha, et ta on ilusasti pestud ja kammitud, nad saaksid kuulata, mida vanaema nendele pajatab. Vanaema räägib siis vahvaid vana aja lugusid, mitte sellest, palun vabandust, et tal on pampers päev otsa vahetamata.
Aga mis sa ütled, kui tööd ei ole ja valitsus laseb täiesti rahulikult toimuda ajakirjanduses diskussioonil eutanaasia üle. Ma keeldusin andmast kommentaare televisioonile ja ajalehtedele eutanaasia kohta, sest siin on terminoloogiline arusaamatus. Üks asi on see, kui eutanaasia on seadustatud Hollandis. Kui seal on inimene 95 aastat vana ja krooniliselt haige, siis on ta ümbritsetud kõikvõimalikust hoolest, tema elementaarsete füüsiliste vajaduste rahuldamine on kindlustatud, on olemas ka hingehoiuteenus, ta on ümbritsetud tõelise hoolega. Kui ta on elust väsinud, siis on see tema vabatahtlik otsus elust lahkuda. Seda võib ju austada, kui ühiskond on nii otsustanud.
Aga mille pinnalt tekkis meil jutt eutanaasiast? Sellelt pinnalt, et hooldekodukoht on kättesaamatu, lapsed ei jõua seda kohta kinni maksta, ning on juhtumeid, kus väga-väga eakad inimesed kukuvad välja kas haigemaja või oma kortermaja ülemise korruse aknast, ja siis selgub, et see oli segastel asjaoludel toimunud õnnetus. Sellel alusel hakatakse meil eutanaasiast rääkima. See ei ole eutanaasia. Inimesed, me räägime hädatapmisest! See ei ole see teema, millest peaks ühiskonnas üldse rääkima. Rääkima peaks sellest, millele juhtis tähelepanu meie tubli sotsiaalminister, et parim ravim on töö. Minu meelest peaks Vabariigi Valitsus ausalt ütlema: "Inimesed, tööd, millega te saaksite ennast üleval pidada, ei ole meil teile pakkuda, sest meil ei ole majandust, mis teid üleval peaks, ega põllumajandust, mis suudaks teid ära toita. Me ei tea, mis edaspidi saab." See oleks aus. Laiutage siis käsi ja ütelge, et ei saa, aga ärge valetage. Elu näitab, mis saab.
Eestis on rahvaküsitluse kohaselt 90 konfessiooni, erinevat usku. Puudu on ainult need, kes usuksid valitsuse arengukavasid, loeksid need läbi, kuulutaks neid põhimõtteid kantslist, nii et rahvas kummardaks ja usuks ning oleks õnnelik ja rõõmus, nii et inimesed teaksid, et kindlasti saabub kunagi see aeg, kui valitsus toob üleüldise õnne meie õuele. Olgu see valitsus igavesest ajast igavesti kiidetud! Aamen.

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Ma soovin lihtsalt tähelepanu juhtida, et Viktor Vassiljevi viimasel sõnavõtul ei olnud just väga tihedat seost selle arupärimisega, mille ta ise mõni aeg tagasi esitas. Me rääkisime täna küsimuste ja vastuste formaadis psüühilise erivajadusega inimeste hoolekandest. See on teenus, mida erialaslängis nimetatakse erihoolekandeks. See on eraldi teenus, mida finantseeritakse eraldi ja korraldatakse teistsugustes asutustes kui üldhooldust, eakate hooldust või omastehooldust. Loodan väga, et kui te soovite rääkida siin saalis eakate hooldusest ja omastehooldusest laiemalt, siis te esitate arupärimised või küsite selle kohta infotunnis. Siis on meil võimalik selle teema üle diskuteerida. Kui te küsite ühe teema kohta, aga pärast kommenteerite hoopis teist, kuigi sellega natukene seotud teemat, siis see ei ole, ma arvan, kõige viljakam diskussioon. Püsime fookuses ja räägime kõikidest teemadest, aga räägime sisuliselt ja nii, et arupärimise sisu ja hilisemad kommentaarid oleksid kooskõlas. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise juurde, mis kannab numbrit 311. Arupärimisele vastab rahandusminister Jürgen Ligi. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Rannar Vassiljevi, et ta arupärimist tutvustaks!

Head kolleegid! 25. märtsil esitasid sotsiaaldemokraadid rahandusminister Jürgen Ligile arupärimise seoses Eesti Energia täiendava finantseerimisvajadusega. Põhjus selleks tekkis seoses ajakirjanduses levitatud informatsiooniga, millel oli päris palju muret tekitavaid aspekte. Selle kohta me ministrilt aru pärida tahamegi.
Esimene aspekt, mida tasub kindlasti mainida, on see, et väidetavalt võib Eesti Energia täiendav kapitalivajadus küündida 1 miljardi euroni, millest ca pool ehk 0,5 miljardit peaks tulema riigi taskust. Teiseks, sellest artiklist selgus, et Eesti Energia nõukogu liikmed väidavad, et neil puudub informatsioon selle kohta, milleks investeeringut kasutada plaanitakse. Samuti on meid murelikuks teinud kolm kiirhinnangut, mille keskmine annab elektri tootmise ja jaemüügi väärtuseks ainult vähem kui kümnendiku kogu Eesti Energia kontserni väärtusest. Sellest kõigest tulenevalt on meil heale rahandusministrile kaheksa küsimust, millele palume vastust. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi, et ta arupärimisele vastaks!

Austatud juhataja! Austatud arupärijad! Kõigepealt juhin tähelepanu, et te olete käitunud väga kärsitult. Te esitasite arupärimise mulle kuu aega enne seda, kui ma üldse aktsiate hoidja rolli sain täitma hakata. Praeguseks olen ma seda rolli täitnud ainult kaks nädalat.
Teie esimene küsimus puudutab investeeringute suurust ja seda, kuidas neid ajastatakse. Te märgite õigesti, et eelmisel aastal paigutas riik vastavalt eelarvele Eesti Energia omakapitali 150 miljonit eurot. Edasised plaanid on sellised, et 2013. aastaks on eelarve järgi ette nähtud paigutada sinna kuni 200 miljonit eurot, kuid tehnilistel põhjustel need investeeringud nähtavasti nihkuvad ja seda raha sel aastal vaja ei lähe. On otsustamise koht, kas seda läheb vaja järgmisel aastal.
Teises küsimuses viitate juhatuse liikmele, kes räägib valitsuse lubadusest paigutada aktsiakapitali 400–500 miljonit eurot. Ilmselt vihjatakse selles intervjuus valitsuse 2010. aasta otsusele mitte viia Eesti Energia aktsiaid börsile ja teha vajaduse korral investeeringuid aktsiakapitali ise. See plaan täpsustus 3. mail 2012. Aga iga suurem investeering otsustatakse eraldi, nii et praegu meil uudiseid lisada ei ole. Ma pakun, et valitsus käitub konservatiivselt ja kõigi agressiivsete investeerimiskavadega niisama lihtsalt kaasa ei minda.
Kolmandaks küsite, kas valitsusel on informatsiooni lähiaja investeeringute kohta ja kas finantssüstid on põhjendatud. See on jällegi, nagu mainitud, otsustamise koht. Valitsus on saanud ettevõtte kümne aasta investeerimissoovidest ülevaateid 2009., 2010. ja 2012. aastal. Sel aastal ei ole me neid veel arutanud. Me teame, et investeeringud õlitööstusesse tehnilistel põhjustel venivad. Meie teadmised ei ole kindlasti sel tasemel nagu aastatel 2009–2010, vaid kõik aja jooksul täpsustub.
Neljandaks küsite, kas omakapitali laiendamise kõrval on arutatud ka investeeringut finantseerimislaenu abil. Loomulikult on iga firma ja ka Eesti Energia enamiku oma investeeringuid teinud laenukapitaliga. Viimase kahe aastaga, aastatel 2011–2012, võeti laenu 435 ja aasta lõpu seisuga on bilansis üleval 733 miljonit eurot.
Viiendaks küsite finantssuhtarvude kohta, mida olete lugenud aastaaruandest. Kõigepealt ütlen, et see, millised on laenulepingus võetud kohustused laenusuhtarvude kohta, ei ole avalik informatsioon. Aga muidugi jälgib firma ise konservatiivset joont ja ka reitinguagentuuride arvamused on siin olulised. Ettevõte on praegu seadnud netovõla piiriks kolmekordse aastase kulumieelse ärikasumi. 2012. aasta lõpus oli see suhtarv 2,1, aga see suureneb.
Kuuendaks küsite Moody'se reitingu negatiivse väljavaate kohta, miks see on negatiivne. Kahtlemata on põhjus konservatiivsem vaade Eesti Energia äririskidele. Ühelt poolt on põhjus konkurentsi tihenemine seoses elektrituru avanemisega, teiselt poolt mõningane tõrge õlitehase käivitamisel.
Seitsmendaks küsite Eesti Energia likviidsusliinide mahu kohta. Teid huvitab, miks seda on vähendatud ja miks see on 400 miljonit eurot. Kõigepealt ei tea ma ühtki põhjust, miks peaks parlamendis sellist asja arutama. Selle firma riskide hulgas on likviidsusrisk mõeldavaist ilmselt kõige viimane ja see on hästi juhitud. Kindlasti ei ole see parlamendi tasemel arutelu teema, ka üldkoosolek ei tegele likviidsusjuhtimisega. Aga nagu arvata võite, on likviidsuspuhvrite suurus seotud investeeringute suuruse ja ajastamisega. Samas ei ole mõistlik arvata, et likviidsuspuhver on midagi, mille arvel tehakse pikaajalisi investeeringuid. See on ikkagi hoopis muu instrument.
Kaheksandaks küsite kiirhinnangute kohta ning Eesti Energia elektri tootmise ja jaemüügi turuväärtuse kohta. Te kurdate, et see on väike. See viitab sellele, et Eesti Energia ei püga tarbijaid, nagu tihti püütakse väita, vaid sel alal on tihe konkurents, kulud suurenevad ja tulusid kontrollib turg. Kui vaadata Nord Pooli pikaajalisi keskmisi, siis on näha, et need ikkagi elektri tootmise kasumlikkust väga piiravad ja on isegi riskantsed. Tahan öelda sellele erakonnale, kes käib ministrite akna all protestimas, et mina ootan oma akna alla demonstratsiooni, mis kiidab elektri hinna langemist, mida on ka äsja näha olnud. Elektri hind on sesoonne ja Nord Pooli pikaajaline keskmine on midagi, mis viitab tulevastele turuhindadele. Aga aitäh! Sellega ma praegu piirdun.

Austatud minister, teile on küsimusi. Tiit Tammsaar, palun!

Tänan, härra eesistuja! Härra minister! Mulle jäi kõrva, et sinu arvates on Enefit 280 käivitamine natukene hiljaks jäänud. Ma arvan, et seal on tänaseks tegu ligi aastaga. See on ausalt öeldes ikka tõsine puudujääk. Me käisime seal ja tuli välja, et võib-olla on tegemist isegi projekteerimisvigadega. Kui soojuspaisumiskoefitsienti ei arvestata laadimistigude pikkuse mõõtmisel, siis on see ikkagi jäme ja labane apsakas. Mis sa arvad, mis edasi saab, millal saab uus omanik selle uue tehase käima?

Rõõm on näha, et te teate asja nii täpselt. Mina eitan ettevõtete parteilist juhtimist ja kolhoosiesimehe mentaliteeti, seda, et ma peaksin andma vastuseid tehnoloogia kohta. Küll aga olin ma juba 2008. aastal, kui ma kuulusin Eesti Energia nõukokku, nii tark, et teadsin, et selle minu teada mahu poolest kaks korda suurendatud – kuidas peaks ütlema, mis see õige erialasõna ongi? – õliretordi tööle saamine tähendab pikka katsetamist. Ei ole lihtsalt nii, et kaks korda suurem seade töötab täpselt samuti nagu kaks korda väiksem seade, mis on palju kordi läbi proovitud.

Rannar Vassiljev, palun!

Aitäh! Mul on ees Eesti Energia strateegia. Siin on kirjas üks töös olev projekt, elektrijaama ehitus Auveres, mille prognoositava mahuna on siin kirjas 638 miljonit eurot. Eelmise aastaga kulutati sellest 278 miljonit eurot. Selle projekti prognoositav kapitalitootlus on negatiivne (–1,2%). Teie ei olnud tol ajal, kui see otsus tehti, aktsiate valitseja, küll aga osalesite valitsuses, kus väidetavalt seda teemat arutati ja otsused tehti. Järgmisel leheküljel on kirjas Eleringi prognoos aastani 2023, kust näeb, et ka ilma Auvere uue plokita on meil tippkoormuse rahuldamine tulevikus tagatud. Mis on see põhjus, et seda investeeringut, mis ka ettevõtte enda arust ei ole majanduslikult otstarbekas, on vaja teha?

Aitäh! Nagu te hästi teate, oli selle põhjus eelkõige energiajulgeolek, mida tol korral väga tähtsaks peeti. Aga kui teil on paremaid ideid, siis arvestage, et ma olen neid valmis arutama alles siis, kui ma olen natuke aega aktsiaid hoidnud ja selle teemaga tegelda jõudnud. Praegu olen ma selles mõttes, mis puudutab ammu toimunud investeeringuid, valitsuse lihtliige.

Eiki Nestor, palun!

Minu küsimus ongi Riigikogu lihtliikme küsimus valitsuse lihtliikmele. See, et riik oma maavaradelt ka mingit tulu saab, on ilmselt normaalne. Praegu on valitud see tee, et riik investeerib, tegelikult paigutab oma raha Eesti Energia aktsiakapitali laiendamisse, selleks et õli tootmine käima lükata. Teine võimalus oleks see, et ettevõte ise hindab oma riske ja võtab laenu, ta teeb seda laenude abil. Nüüd on otsustatud seda niipidi teha, ilmselt lootes tulevikus võtta dividendi ja ettevõtet aidata. Kas valitsus on arutanud põlevkivist õli tootmise puhul alternatiive, et riik oma tulu kätte saaks? Kas see on ainus tee, et me praegu riigiettevõttesse paigutame raha, selleks et nad selle tootmise käivitaksid?

Aitäh! Ma ei tea, mida te alternatiivi all mõtlete. See on loomulik finantsjuhtimine. Enamik investeeringuid tuleb laenust, aga ka omakapitali baas peab olema korralik. Ma ei tea, mida te alternatiivi all mõtlete.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Soovitakse. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Rannar Vassiljevi!

Ma teen hästi lühidalt. Sotsiaaldemokraadid, kes on selle arupärimise esitanud, on mures Eesti Energia tuleviku pärast. Oleme mures selle pärast, kuidas seal väidetavalt otsuseid tehakse. Nagu nõukogu liikmed ajalehes kirjeldavad, puudub neil täpne informatsioon, miks ja mida tulevikus tegema hakatakse. Siiski oleme seisukohal, et tegu on Eesti riigile äärmiselt olulise ettevõttega ning kahtlemata peab see ettevõte olema majanduslikult, finantsiliselt ja ka oma reaaltegevuses võimekas edaspidigi. Seetõttu tekitavad meile muret nii mõnedki otsused, mida ettevõttele tegelikult peale surutakse. Ettevõte ise ütleb, et põlevkivist elektri tootmisel ei ole tulevikus potentsiaali. Väita, et sellega elimineeritakse julgeolekuriski, kui suurem osa elektri tootmisest suunatakse ühte piirkonda, ja nimetada seda riskide maandamiseks tundub tavaloogika järgi äärmiselt küsitav. Kui see ei ole ka majanduslikult otstarbekas, siis tekib paratamatult küsimus, kas meie ühist ressurssi, mida maapõu endas sisaldab, ehk põlevkivi ei võiks kasutada mõistlikumalt ja ratsionaalsemalt keskkonna seisukohalt ja ka rahanduslikus mõttes. Sest nagu hetkeolukord näitab, vääristada põlevkivi muul kujul kui elektrit tootes tundub otstarbekam. Nii tundub paljudele siin saalis viibijatele, nii nendele, kes kuuluvad parlamenti, aga miks mitte ka valitsusliikmetele, samamoodi tundub Eesti Energiale endale. Sotsiaaldemokraatide arvates on igati mõistlik see, et põlevkivi kasutatakse, aga seda tuleb kasutada nii, et sellest oleks riigile kõige rohkem kasu. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume viienda arupärimise juurde. Arupärimise number on 314 ja sellele vastab keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Tiit Tammsaare!

Härra juhataja! Ütlen paar sõna sissejuhatuseks. Aegruum on loomulikult oma töö teinud, arupärimise esitamisest on möödunud teatud aeg. Vahepeal on Riigikogu saanud maha uue jahiseadusega, aga formaaljuriidiliselt kehtib praegu veel vana seadus. Nagu ma olen kuulnud, on Kadrioru poole teel mitme seltskonna palved seda seadust mitte välja kuulutada. Vaatame, kuidas aeg edasi kulgeb. Võiks öelda, et esitatud küsimused on aktuaalsed ka täna. Tõe huvides, ajalooannaalides on need vastused igal juhul väga tähtsad.
Me teame, et uus seadus ei vabasta vanade vigade tegemisest, pigem suurendab uus seadus muret Eesti rikkaliku fauna säilimise pärast. Kõige masendavam on see, et suurkiskjate toidulaua peab kinni maksma just see vaene külamees-jahimees (Eesti riik on Euroopa Liidu ees võtnud sellised kohustused). Kellele küll oli vaja seda tüli küla vahele, kus on niigi palju kannatatud? Külades suletakse koole. Panku, postkontoreid ja kauplusi tuleb tihti tikutulega otsida ja sõita nende leidmiseks kümnete kilomeetrite kaugusele. Kohalikud jahimehed on tänini olnud tublid Kaitseliidu liikmed, priitahtlikud pritsimehed ja abipolitseinikud, nad on riigile vabatahtlikult appi tulnud. Nüüd ütleb seesama riik, et nad olid küll tublid, aga seda kõike on vähe, nüüd peavad nad ka ulukikahjud kinni maksma. Riik ise sinna peaaegu ei sekku, aga 200 hunti, 600 karu ja ilvest olgu olla või muidu ...
Ma võiksin veel pikalt jätkata. Tahaksin näiteks teada saada, kuidas ministri arvates nõukogulikust jahikorraldusest hoolimata säilis fauna selline liigirikkus ja elujõulisus 45 aasta jooksul, seda hoolimata sovetiajast ja väidetavalt verejanuliste külameeste barbarlikust küttimisest. Olen veendunud, et just selle uue seaduse jõustumise tõttu satub ohtu kogu Eesti rahvuslik uhkus, metsade fauna, aga riik pühib lõbusalt käed puhtaks, öeldes vaid, et klaarigu maa- ja jahimehed ise omavahel, riiki see eriti ei puutu.
Kõige lõpuks tahan ministriproualt teada, kus on uue jahiseaduse jõustumiseks vajalikud alamastme aktid. Vikerraadios väitis ta usinalt, et need olevat olemas. Kus need ikkagi on? Ka jahimehed tahaksid neid näha ja neist midagi kuulda. Kõik me ju teame, et just nendest ministri määrustest ja eeskirjadest sõltub uue jahiseaduse realiseerumine tegelikkuses.
Jahiseaduse seisukohalt määrava tähtsusega on see, mida hakkab tegema RMK ja millised hakkavad olema lepingud jahimeestega. Siin on ministeeriumi ja ministri vastutus ülisuur. Ma loodan, et minister seda vastutust ka tunnetab. Ma tänan!

Aitäh! Ma palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannuse!

Austatud juhataja! Head arupärijad, jahinduse vastu huvi tundjad! Ma olen kerges kimbatuses, sest hea arupärija sissejuhatus läks arupärimises olnud küsimustest üksjagu kaugele. Mul on soov ja tahtmine nendele küsimustele vastata, aga kodukord seda ette ei näe. Kodukord suunab mind püsima nende küsimuste raames, mis te olete esitanud. Ma siiski ütlen mõne täpsustuse. Kindlasti olen ma samuti seda meelt, et üldiselt on kohalikud jahimehed olnud väga tublid ja see töö, mida nad teinud on ning mis tähendab ühtlasi töö ja hobi ühendamist, on olnud tõepoolest väga tänuväärne. Üksikud näited selle kohta, et koostöö ei ole väga hästi laabunud, ma arvan, ei peaks üldist pilti väga palju rikkuma. Ma kindlasti ei nõustu aga teie sissejuhatuses olnud väitega, et meil on tegu – kuidas te ütlesitegi? – verejanuliste külameeste või millegi sellisega. See väide, ma arvan, jääb teie südametunnistusele. Küllap te kasutate võimalust ja hiljem täpsustate, et te ei tahtnud külameestele liiga teha.
Konkreetne küsimus teie sissejuhatuses puudutas uue tervikliku jahiseaduse n-ö alamakte või määrusi, mis sellest tulenevad. Need määruse eelnõud esitati keskkonnakomisjonile juba mitu kuud tagasi, nende väljatöötamisse on kaasatud reaalselt jahindusega tegelevad inimesed, jahiseltsi esindajad, on peetud nõu ka metsaomanike esindajatega. Nende ettepanekuid on arvesse võetud. Ma usun, et need alamastme määrused on igati sobilikud selleks, et jahiseadus, mis ootab presidendi allkirja, võiks hästi ellu rakenduda.
Nüüd olen ma sunnitud tulema teie arupärimise juurde. Te esitasite selle märtsi lõpus ja vastamise tähtaeg on nüüd kätte jõudnud. Nagu te mainisite, vahepeal on uus jahiseadus parlamendi heakskiidu saanud. Ilmselt on mõned küsimused, mille te mulle arupärimises esitasite, nende pikkade arutelude käigus siin läbi vaieldud ja juba varem minult vastuse saanud.
Tulen nüüd küsimuste juurde. Esimene küsimus: "Miks täidab keskkonnaminister kehtivat jahiseadust valikuliselt ja ei ole alates 2009. aasta oktoobrist ühtegi jahimaakorralduskava kehtestanud ega ühtegi jahipiirkonda moodustanud?" Pean täpsustama, et kõik olemasolevad jahipiirkonnad on Eestis moodustatud igati korrektsetel õiguslikel alustel. Edaspidi korraldab uue jahiseaduse alusel jahipiirkondadega seonduvat ja kõiki seonduvaid toiminguid Keskkonnaamet jahindusnõukogu ettepanekuid arvestades. Jahindusnõukogusse, nagu uues seaduses ette nähtud on, hakkavad kuuluma jahimeeste ja maaomanike esindajad ning ka riigi esindaja.
Teine küsimus: "Kes olid need ametnikud, kes otsustasid jahimaade korralduse likvideerida?" Pisut hiljem hakkame arutama järgmist arupärimist, kus te sõna-sõnalt sama küsimust kordate, seal olete selle sidunud küll ühe konkreetse osakonna likvideerimisega. Sinna ei saa võrdusmärki vahele panna. Jahimaade riikliku korraldamise süsteemist loobuda otsustas parlament värske jahiseaduse vastuvõtmisega. Kui see seadus jõustub, siis on see seaduslik akt, millega vastav otsus tehtud on. Küll aga pean taas kord mõistlikuks täpsustada seda ebakõla või segadust, mida siin on proovitud tekitada. Ka praegu on olukord, kus kõik jahipiirkonnad tegutsevad täiesti korrektsete ja veel kehtivate kasutuslubade alusel. Esimeste kasutuslubade lõpp jõuab kätte juuni keskpaigas ja sealt edasi tuleks nende 64 varasema rendijahipiirkonna kasutusload üle vaadata, aga praegu on ka veel kehtiva, vana jahiseaduse kohaselt tegu täiesti korrektsete ja kehtivate kasutuslubadega.
Kolmas küsimus: "Miks mindi vastuollu kehtiva jahinduse arengukavaga?" Kehtiva jahinduse arengukavaga ei ole vastuollu mindud. Ma proovin olla pisut mõtetelugeja, püüan ära arvata, mida te täpsemalt seda nappi küsimust sõnastades silmas olete pidanud. Oli viide jahimaade korraldamise süsteemist loobumisele. Aga seesama jahinduse arengukava näeb ette varasema jahimaade korraldamise mõttekuse analüüsi ja selle, et analüüsist tulenevalt tuleks vastu võtta otsus, mis kavade koostamisest edasi saab. Analüüs on tehtud, see on Keskkonnaministeeriumi kodulehel kõigile kättesaadav. See analüüs ei pidanud varasema jahikorralduse jätkamist otstarbekaks.
Neljas küsimus: "Kas EV seadused ei kuulu enam täitmisele?" Kindlasti kuuluvad need täitmisele.
Viies küsimus: "Kas olite teadlik asekantsleri seisukohtadest ministeeriumi nimel?" Arupärimise sissejuhatus on mälu järgi öeldes umbes kaks ja pool lehekülge pikk, te tsiteerite seal asekantsler Andres Talijärve kirjavahetust. Olen täiesti veendunud, et asekantsler on kogu väga pikaks veninud jahiseaduse väljatöötamise ajal tegutsenud heas usus ja sooviga potentsiaalseid segadusi vältida, ta on vastuste andmisel nõu pidanud ja konsulteerinud juriidiliste ekspertidega ning sellest tulenevalt oma selgitused andnud.
Kuues küsimus: "Kes vastutab ministeeriumis seaduste täitmise või täitmata jätmise eest? Kas võtate kellegi vastutusele ministri ja ministeeriumi maine kahjustamise eest?" Ministeeriumis vastutavad seaduse täitmise eest kõik, kes ministeeriumis ametis on. Küsimust, kas ma võtan kellegi vastutusele ministri või ministeeriumi kahjustamise eest, on teil ilmselgelt vaja täpsustada, et oleks selge, mida te selle all silmas peate. Kui üks või teine ministeeriumis töötav inimene kahjustab kuidagi ministeeriumi või valitsuse mainet või seab küsimuse alla seaduste kehtimise, siis loomulikult peab ta selle eest vastutama. Aga praegu jääb mulle täiesti arusaamatuks, mida te siin täpselt mõtlete.
Viimane, seitsmes küsimus: "Keskkonnaministeeriumi ametnikud on väitnud, et 64 rendijahipiirkonna probleem hoitakse teadlikult üleval, et kindlustada ministeeriumi eelnõu sujuv menetlemine Riigikogus. Kas tegemist on mõjuvõimuga kauplemisega?" Ausalt öeldes, minu meelest on see kaunis inetu ja asjasse puutumatu paralleel. Tegu oli valitsuse eelnõuga, mida Riigikogu arutas, ta on tänaseks sellele oma toetust avaldanud ja seaduseelnõu pärast muudatusettepanekute sisseviimist heaks kiitnud. Mul on seda kaunis keeruline kommenteerida. Võin ainult seda korrata, et uue jahiseaduse jõustumisega – ma loodan, et me saame jõustumisest rääkida – on needsamad 64 rendijahipiirkonda saanud kindluse, et ka nende puhul jätkub kümme aastat pärast seaduse jõustumist tõrgeteta jahipiirkonna kasutamine. Minu meelest on need 64 rendijahipiirkonda, kus tõepoolest on mõni inimene proovinud segadust tekitada, saanud nüüd kindluse. Meil on väga hea meel, et parlament on selle kindluse andnud. Aitäh!

Austatud minister, tänan! Teile on küsimusi. Karel Rüütli, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Ma arvan, et ministeeriumi maine on kindlasti kahjustada saanud. Need otsused, mis 2009. aastal tehti ja millega likvideeriti jahimaade korraldus, lähevad väga selgelt vastuollu nii jahinduse arengukava kui ka jahiseadusega. Aga see ei ole kindlasti isiklikult teie süü, teie selle eest ei vastuta, sest 2009. aastal tegid otsuseid teised inimesed. Ma arvan, et kogu selle protsessi ajal on teile lihtsalt eksitavat informatsiooni antud, sest vaevalt te muidu oleksite kõige sellega nõus olnud. Aga kas te üldiselt nõustute sellega, et asekantsleri seisukohad, need kirjad, mis ministeeriumi nimel välja saadeti, olid teatud mõttes ennatlikud, mingis mõttes ka pahatahtlikud, eesmärgiga survestada jahiseaduse sujuvat ja kiiret vastuvõtmist?

Aitäh! Kahju, et mul ei ole arupärimise sissejuhatust kaasas, sest võib jääda pisut arusaamatuks, millest me siin omavahel täpselt räägime. Ma ei nõustu mitte mingil juhul sellega, et asekantsler, kes jahiseaduse väljatöötamise juures on kogu selle protsessi algusest, alates 2008. aastast väga aktiivselt tegev olnud, on soovinud anda eksitavat informatsiooni või olnud pahatahtlik. Vastupidi, asekantsler Andres Talijärve soov on olnud selgitada olukorda ja neid teadmisi, mis tal on olnud. Kui vaadata 2012. aasta augustist pärit kirja, mis on saadetud Eesti Jahimeeste Seltsi presidendile, siis tõepoolest sel ajal oligi Keskkonnaministeeriumis see teadmine, et 1. märtsil 2013 võib tekkida olukord, kus 64 rendijahipiirkonda kasutusõiguse loa kaotavad. See oli hinnang, mille juristid sel ajal andnud olid. Mul on hea meel, et te ka oma arupärimises viitate hilisemale, 2013. aasta veebruarist pärit sama asekantsleri seisukohale, kus ta selgitab seda seisukohta, mis tolleks hetkeks kujunenud oli. Ta teeb seda sooviga võtta pinged maha ja selgitada 64 rendijahipiirkonnale, et ei ole ohtu, et 1. märtsist jahipidamine või kasutusõigus lõpeb, sest tegu on tähtajalise kasutusloaga. Ma tean, et see informatsioon anti edasi kõigile keskkonnakomisjoni liikmetele. Kui te oleksite tahtnud neid pingeid maha võtta, oleks teil olnud samamoodi võimalus tegelikku olukorda selgitada. Paraku tuleb öelda, et te seda ei teinud, vaid nägite pigem võimalust veel sütt alla visata, mis kindlasti ei olnud kõige mõistlikum tegevus ja tekitas täiesti ilmaasjata pingeid seal, kus neid pingeid mitte olema ei oleks pidanud.

Tiit Tammsaar, palun!

Aitäh! Pinged hakkavad tõenäoliselt kulmineeruma alles sügisel või järgmisel aastal, kui jahimeestele hakatakse uusi trahvikviitungeid välja kirjutama. Aga ma küsin veel üle selle küsimuse, mida ma alguses küsisin. Mida RMK ikkagi tulevikku vaadates teeb? Milline hakkab olema raamleping jahimeestega, kui mitu eurot hektari pealt RMK küsima hakkab? Tema ju loob, eks ole, turutrendi, tema järgi hakkavad käituma teised.

Aitäh! RMK põhitegevus ei ole kindlasti jahi korraldamine, see ei saa olla ega peagi olema põhiline tegevus, millega RMK tegeleb. Me oleme korduvalt selgitanud, et RMK ei muuda oma seniseid põhimõtteid jahinduses. Nagu ta praegu annab jahimaid kasutusse, nii jätkub see ka tulevikus. Seda tehakse suuresti enampakkumise kaudu, mis annab ja on andnud võimaluse pääseda jahti pidama ka nendele jahimeestele, kes mingil põhjusel ei ole saanud ühe või teise jahiseltsi liikmeks. Mis need põhjused mõnel puhul on, seda teate teie kindlasti minust paremini. Aga ma ei saa ikkagi aru, mis trahvikviitungitest te räägite ja kes neid välja kirjutama hakkab. Mina nõustun pigem teie enda sissejuhatuses toodud väitega, et Eesti jahimehed on mõistlikud inimesed. Ka jahimeeste huvides on väga selgelt see, et suhted maaomanikega oleksid head. Jahimehed ei ole kindlasti huvitatud sellest, et meil oleks võimalikult palju ilma lepinguteta piirkondi, kus võiks probleeme tekkida. Ausalt öeldes on ju juba praegu olukord, kus suurem osa piirkondadest on lepingutega kaetud. Suurem osa piirkondadest on sellised, kus maaomanike ja jahimeeste suhted on täiesti mõistlikud.

Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Praegu veel mitte rakendunud jahiseaduses on selline põhimõte, et ulukikahjustuste puhul klaarivad maaomanik ja jahimees vastastikku neid asju, mis on jahinduspiirkonnas juhtunud, aga riik jääb sellest välja. Kuidas te seda kommenteerite? Meie seisukoht on selline, et riik võiks olla ja peaks olema ulukikahjustuste kompenseerimisel üks osapooli.

Aitäh! Hea küsija, nii hästi nagu mina tean, teate ka teie, et see, mida te praegu väitsite, ei vasta tõele. Riik osaleb Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu kahjude kompenseerimises. Ma lugesin seda suurejoonelist avaldust pressile, mille te tegite, ja kirja, mille te saatsite teele presidendi kantseleisse. Pean ütlema, et ma ei saa päriselt aru, miks te lähete ilmselt teadlikult presidenti eksitama, väites asju, mis tõele ei vasta. Riik osaleb kahjude kompenseerimises. Lisaks Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu makstavatele kompensatsioonidele osaleb ta selles ka aladel, kus jahipidamine ei ole lubatud. Kilomeetri raadiuses nende aladega piirnevatel aladel on riik võtnud täielikult enda kanda kõik tekkivad kahjud. Väide, et riik on täielikult distantseerunud, ei vasta tõele. Riik osaleb ka jahinduse planeerimises jahindusnõukogude kaudu, kus riigi esindaja on täiesti olemas ja osaleb seal aktiivselt. Nii et ärge levitage selliseid eksitavaid väiteid.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Tiit Tammsaare!

Härra juhataja! Teen hästi lühidalt. See raha, millega KIK praegu osaleb jahinduse edendamisel, on jahimeeste käest kokku korjatud. Sellel rahal ei ole mitte midagi pistmist eelarverahaga. Ka uue seaduse valguses on jahitasu, on see siis 10 või 25 eurot, ja sellest tulenevad tagasimaksed – väidetavalt kuni 30% ulatuses, kui KIK-i armulikkus seda lubab – jahimeeste käest kokku korjatud raha. Olgem täpsed, proua minister! Ma tänan!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannuse!

Tänan! Sellel kaunil õhtul on läinud pikalt jahiteemal arutamiseks. Ma pean tõepoolest reageerima. Kes see riik siis teie arvates on, mis rahaga riik neid kahjusid kompenseerima peab? Jahimehed on maksumaksjad. Ka kõik muu riigi tuludesse laekuv raha on maksumaksjatelt kokku kogutud raha. Kust seda raha siis võtma peaks? Mina ei ole veel kuskilt leidnud sellist kappi, kuhu anonüümne raha tekib. Keskkonnainvesteeringute Keskusesse laekub raha samamoodi riigieelarvest, tegu on riigi tuludega. Sellest rahast Keskkonnainvesteeringute Keskus oma osa nendest kahjunõuetest katabki. Anonüümset raha ei ole olemas. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Arupärimisele on vastatud.

Liigume järgmise arupärimise juurde. Head ametikaaslased, see on tänane kuues arupärimine ja sellele vastab keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus. Arupärimine kannab numbrit 315. Palun Riigikogu kõnetooli arupärijate esindaja Rein Randveri, et ta arupärimist avalikkusele tutvustaks!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Lugupeetud minister! Selle arupärimise on tulenevalt eelmisest arupärimisest esitanud kaheksa Riigikogu liiget. Nad tõdevad kurbusega, et kahjuks on arupärimisele vastamine hilja kätte jõudnud, see protsess on aeglaselt kulgenud. Me oleksime tahtnud jahiseaduse eelnõu menetlemisel kasutada ka jahinduse arengukava andmeid. Teistpidi näeme, et jälle Riigikogus on jahiseadust menetletud väga kiiresti, et saada mingisugunegi selgus meie riigi jahindusmaastikul.
Arupärijad on koostanud mitmeid küsimusi. Me tahame teada, kas see arengukava, mis peaks looduskaitset ja maaelu väärtustama, on oma eesmärgi täitnud, kas on teadvustatud neid probleeme, tegevusi ja tulemusi. Kas riik on ka edaspidi jahinduspoliitika kujundaja ja järelevalvaja rollis? Kuidas riik toetab jahimehi, kujundades partnerorganisatsiooni? Millised on arengukavale eraldatud rahasummad, kuidas neid on kasutatud ja kuidas on kulgenud arengukava elluviimise aruanne? Loomulikult, me ei vaata ainult tänast päeva. Viimases küsimuses mainime, et jahinduse arengukava kehtivus lõpeb käesoleval aastal. Me tunneme huvi, kas ministeerium on alustanud uue arengukava väljatöötamist ja milline on see töörühm.
Palume proua ministril nendele küsimustele vastata! Tänan!

Aitäh! Palun arupärimisele vastamiseks Riigikogu kõnetooli keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannuse!

Hea juhataja! Head arupärijad! Lähen kohe teie küsimustele vastamise juurde.
Esimene küsimus on kaunis pikk ja kõlab nii: "Arengukava täiendamist, elluviimist, arengukavakohase tegevuse hindamist ja aruandlust koordineerib Keskkonnaministeerium keskkonnaministri kokku kutsutud jahindusnõukogu kaudu. Mitmel korral on toimunud jahindusnõukogu koosolekud aastatel 2008–2013?" Sellel ajavahemikul on toimunud neli jahindusnõukogu istungit. Nende protokollid on Keskkonnaministeeriumi kodulehel kättesaadavad. Viimasel istungil oli ootuspäraselt kõne all uue jahiseaduse eelnõu väljatöötamine. Muu hulgas kuulati seal arengukava täitmise aruannet. Tollal anti ministrile volitus jahiseaduse eelnõu edasiseks menetlemiseks.
Teine küsimus: "Jahindusnõukogu eestvedamisel esitatakse kord kolme aasta jooksul keskkonnaministrile arengukava elluviimise aruanne. Mitmel korral on vastav aruanne koostatud ja kus on võimalik sellega tutvuda?" Aruanne on esitatud nendelsamadel jahindusnõukogu koosolekutel. 2010. aasta jahindusnõukogu koosoleku protokollis on selle lühikokkuvõte olemas. Ka sellega on kõigil võimalik tutvuda.
Kolmas küsimus: "Arengukava eesmärkide saavutamise taseme indikaatorid koos baas- ja sihttaseme näitajatega töötatakse välja 2009. aasta jooksul. Kas arengukava eesmärkide saavutamise taseme indikaatorid koos baas- ja sihttaseme näitajatega on välja töötatud ja kus on võimalik nendega tutvuda?" Arengukava kõige olulisem indikaator oli uuele arengukavale vastava ja arengukava eesmärke toetava jahiseaduse väljatöötamine ja selle vastuvõtmine. Täna võib öelda, et see eesmärk on täidetud.
Neljas küsimus: "Kui palju on laekunud riigieelarvesse jahimaade kasutusõiguse tasu ja kui palju on KIK suunanud vahendeid jahinduse sihipäraseks kasutamiseks? Palun tuua summad välja aastate lõikes, 2008–2013." Katsun seda aastate kaupa teha. 2013. aasta kohta ei ole muidugi võimalik veel andmeid esitada. Aga 2008. aastal laekus riigieelarvesse tasu ümmarguselt 6,5 miljonit krooni ja projekte rahastati ligi 7,5 miljoni krooni eest. 2009. aastal laekus 6,6 miljonit krooni. 2009. aasta oli mäletatavasti see aasta, kui võeti vastu kärpe-eelarve, siis rahastati jahindusprojekte 3,6 miljoni krooni eest. Parlament on võtnud vastu seaduse, millega on Keskkonnainvesteeringute Keskusesse laekuv kasutusõiguse tasu ka järgmistel aastatel fikseeritud 2009. aasta tasemel. 2010. aastal oli suurusjärguks samamoodi 6,6 miljonit krooni nagu 2009. aastal ja rahastatud projektide maht oli pisut üle 4 miljoni krooni. 2011. aastal oli summa 424 000 eurot ja projekte rahastati pisut üle 285 000 euro. 2012. aastal laekus samamoodi suurusjärgus 424 000 eurot ja projekte rahastati 234 000 euro eest.
Viies küsimus: "Jahinduse arengukava näeb ette jahimaade korraldamise jätkamist. Miks likvideeris Keskkonnaministeerium jahimaade korraldamise osakonna ja läks vastuollu jahinduse arengukava täitmisega?" Jahinduse arengukava muidugi ei saa sätestada ega sätestagi Keskkonnaministeeriumi struktuuri. Konkreetne osakondade ümberkorraldamine ei ole kuidagi jahinduse arengukavaga vastuolus olnud.
Kuues küsimus: "Kes olid need ministeeriumi ametnikud, kes otsustasid lõpetada jahimaade korralduse, ja mis olid argumendid?" Sellele küsimusele vastasin ma juba eelmisele arupärimisele vastamise raames. Otsus reaalselt see jahimaade korralduse süsteem lõpetada võeti vastu hiljuti parlamendis uuele jahiseadusele heakskiidu andmisega.
Seitsmes küsimus: "2013. aastal lõpeb arengukava kehtivus. Kas ministeerium on alustanud uue arengukava koostamisega ja kes kuuluvad töögruppi?" Me valmistame praegu koostöös Rahandusministeeriumiga ette plaani, mis puudutab arengukavu laiemalt. Eesmärk on teha kindlaks, millised arengukavad ja millisel tasemel edaspidi üldse vajalikud on. Enne kui selles selgust ei ole, ei alusta me uue arengukava koostamist ega pea seda otstarbekaks. Aitäh!

Aitäh! Hea minister, teile on üks küsimus. Karel Rüütli, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Te olete kahel korral osavalt meie küsimusest kõrvale põigelnud ega ole tahtnud anda vastust, kes olid Keskkonnaministeeriumis need, kes 2009. aastal otsustasid jahimaade korralduse lõpetada. Jah, te küll väitsite, et see otsus langetati Riigikogus 25. aprillil s.a, aga tegelikult said väga paljud probleemid, miks see konflikt nii suureks on läinud ning miks need erimeelsused on kerinud ja kerinud, alguse just 2009. aastal, kui tehti jahinduse jaoks väga põhimõttelised otsused, mida ei näinud ette ei arengukava ega jahiseadus.

Aitäh! Tollased põhimõttelised otsused on kõik läbi arutatud ja vaieldud sellessamas jahindusnõukogus, millele ka teie ise viitasite. Kui teie küsimus puudutab jälle ühe osakonna ümberkorraldamist, siis veel kord ütlen, et see iseenesest ei tähenda, et jahindusteemadega edaspidi ei tegelda. Jahindusteemade eest vastutavad inimesed on ametis Keskkonnaministeeriumi metsaosakonnas. Aga et ei tekiks taas kord möödarääkimist, siis ütlen, et ka praegu kehtiva, nn vana jahiseaduse alusel on kõigile jahipiirkondadele välja antud kehtivad kasutusload, mis kehtivad selle aasta juuni keskpaigani. Esimeste lubade kehtivus lõpeb juuni keskpaigas. Ma loodan, et selleks ajaks on uus jahiseadus jõustunud ja edasi toimetatakse juba uue tervikliku jahiseaduse alusel.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Arupärimisele on vastatud.

Head ametikaaslased, nüüd ootan aktiivset osavõttu vaba mikrofoni voorust. Palun kõikidel soovijatel ennast peale haamrilööki registreerida! Kõnesoove ei ole, vaba mikrofoni ei avata.
Head ametikaaslased, ma tänan teid! Tänane istung on lõppenud. Soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 19.05.