Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja ministrid! Alustame tänast infotundi. Kõigepealt tervitan teid selle toreda päeva, priiuse põlistamise päeva puhul! Meil on kõikidel väga hea meel, et nüüd on aeg taasiseseisvunud Eestis tiksunud juba pikemat aega, kui kestis esimene iseseisvusaeg. Aga alustame infotundi. Head kolleegid, palun teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 39 Riigikogu liiget, puudub 62.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ning välisminister Urmas Paet. Head kolleegid, kuna eelnevalt on registreeritud juba viis teemat, siis luban ma iga teema kohta esitada ainult kaks kohapeal registreeritud küsimust.

Alustame. Esimese küsimuse esitab kolleeg Kadri Simson peaminister Andrus Ansipile. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Möödunud nädala reedel avaldas Eesti Päevaleht artikli, mis tugines Eesti Energia nõukogu materjalidele. Sealt selgus, et nõukogu on arutanud, et Eesti Energia iseseisev laenuvõime on otsa saanud ja edasiste investeeringute tegemiseks kaalutakse mitmesuguseid alternatiive. Avaldatud materjalid näitasid, et ettevõte vajab aastatel 2012–2021 kuni 1,05 miljardit eurot täiendavaid rahasüste. Kindlasti on see probleem teada ka valitsusele. Kas te võite öelda, kui palju on riik valmis sellesse ettevõttesse maksumaksja raha investeerima?

Aitäh! Ma ei ole seda artiklit küll lugenud, aga Eesti Energiasse investeerimisest võin kõnelda küll. Eesti Energia iseseisev laenuvõime ei ole mitte kuhugi kadunud. Teatavasti on olemas teatud suhtarvud, mida laenuandjad alati jälgivad. Kui suhtarvud lähevad paigast ära, ei tähenda see, et laenuvõime on kadunud, vaid laenuressursi eest tuleb lihtsalt rohkem maksta. Eesti Energia finantsjuhid jälgivad väga hoolikalt, et nad ei maksaks laenuraha eest rohkem, kui hädasti tarvis on. Laenuvõimega on selline lugu, et mulle teadaolevalt loobus Eesti Energia oma 100 miljoni euro suurusest likviidsuspuhvrist, kuna tal on likviidseid vahendeid (ma võin nüüd eksida) suurusjärgus 650 miljonit eurot. Likviidsed vahendid tähendavad ka väljavõtmata likviidsuslaenu võimalust. Möödunud aasta jooksul loobusid nad sellisest 100 miljoni euro suurusest võimalusest. Sel aastal on riigieelarves kavandatud võimalikeks investeeringuteks Eesti Energiasse 150–200 miljonit eurot, kuid sellel aastal neid investeeringuid Eesti Energiasse ilmselt teha ei tule, kuna investeerimisotsused ei ole sellises staadiumis.

Palun, kolleeg Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma tunnistan, et teil ei ole tõepoolest Eesti Energia arengutel silma peal hoidmiseks vaja ajalehti lugeda. Eesti Energia nõukogus on võrdselt Reformierakonna ja IRL-i esindajaid ja ju siis teie poolt sinna suunatud inimesed hoiavad teid asjaga kursis. Ajakirjandusest on jäänud mulje, et Eesti Energia küsib pidevalt lisaraha, kuid tegelikult pole neil olemas isegi korralikku investeerimiskava, milliseid investeeringuid ettevõte omakapitali laiendamise teel plaanib teha. Kas teie olete tutvunud Eesti Energia investeerimiskavaga ja kuidas te seda hindate?

Jah, valitsus on arutanud Eesti Energia investeerimiskava. Teie viidatud artikkel puudutas vist 2011. aastal arutatut. Peab ütlema, et lehte jõudmise viivitus on küll häbematult pikaks kujunenud. Aga jah, ma olen kursis sellega, millest ma rääkimist alustasin. Sel aastal ei vaja Eesti Energia seda 200 miljonit eurot, mida riigieelarve ette näeb, sest õlitehase käivitamine on võtnud oodatust kauem aega. Käivitamise oleks ilmselt pidanud planeerima pikema aja peale. Kuni Eesti Energial ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil ei ole veendumust, et juba tehtud investeeringud toodavad stabiilselt kasumit ehk õli, seni ei ole ei Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ega valitsus valmis ettevõttesse järgmisi investeeringuid tegema. Tõtt-öelda pole ettevõtte juhtkond seda ka taotlenud. Nii et selleks aastaks aktsiakapitali laiendamiseks kavandatud 150–200 miljoni eurot jäävad väga suure tõenäosusega kasutamata. Vabariigi Valitsus pole seda küll arutanud, aga ma tean Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi seisukohta, et seda investeeringut sel aastal ei tehta. On ka muud põhjused, miks seda investeeringut teha ei tule. Visaginase tuumajaama arengud on paraku sellised, et see projekt ei ole kindlasti küps arvestatavate investeeringute tegemiseks. Kas see üleüldse kunagi küpseks saab, seda näitab aeg. Aga Riigikogus aktsiakapitali suurendamiseks Eesti Energiale kavandatud vahendid selle projekti tarvis jäävad küll käesoleval aastal rakendamata.

Palun, kolleeg Kadri Simson, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Vabariigi Valitsuse 21. märtsi korraldusega nr 129 määrati Eesti Energia aktsiate valitsejaks Rahandusministeerium. Eesti Energiat on senine valitsus kasutanud finantsinstrumendina, sealt on märkimisväärsel hulgal dividendi välja võetud. Minu teada planeeritakse sel aastal dividendina välja võtta 75 miljonit eurot. Aga samas on sageli üles tulnud teema, et Eesti Energia võiks maha müüa või börsile viia. Paar aastat tagasi tehti suured kulutused börsiplaani väljatöötamiseks. Kas te võite kinnitada, et teie peaministriks olemise ajal Eesti Energiat börsile ei viida?

Aitäh! Selles võib küll päris kindel olla. Aga see ei tulene mitte sellest, nagu ma oleksin kaljukindlalt veendunud, et mitte kunagi ei saabu see aeg, mil tõepoolest oleks Eesti maksumaksjate jaoks mõistlik noteerida mingi osa Eesti Energia aktsiatest ka börsil. Ma olen lihtsalt veendunud, et praegune aeg pole selleks kindlasti küps. Liiga palju on energeetikavaldkonnas määramatust. Kui seda on palju, siis ma arvan, et riigil ei oleks mõistlik ka osa Eesti Energia aktsiatest börsile viia. Milles see määramatus seisneb? Esiteks, ega me praegu täpselt ei tea, missuguseks kujunevad Eesti Energia majandustulemused elektrituru täieliku avanemise tingimustes. Kui me seda väga selgelt prognoosida ei oska, siis ilmselt ei oska me prognoosida ka seda õiget ja õiglast hinda, mida me tahaksime nende aktsiate eest kunagi turult saada. Teiseks, õlitootmisse tehtud investeeringud ei ole tehnoloogiat Enefit 280 kasutavas uues tehases praeguseks veel käivitunud. Missuguseks kujuneb selle tehase tootlus, ei ole meile teada. Kui me seda täpselt ei tea, siis ei ole minu meelest õige aeg aktsiaid börsil noteerida. Kuna ma olen deklareerinud, et see valimistevaheline periood jääb mulle peaministriametis viimaseks, siis julgen küll öelda, et järelejäänud aja jooksul ei ole võimalik nendes selgusetutes küsimustes sel määral selgusele jõuda, et oleks võimalik aktsiaid börsil noteerida.

Palun kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Kalle Palling!

Aitäh, austatud juhataja! Austatud peaminister! Kadri Simson mainis Eesti Päevalehes ilmunud artiklit. Selles artiklis mainiti muu hulgas lisaks õlitehaste investeeringutele investeeringut põlevkivil töötavasse elektrijaama ja ka Leedu tuumajaama. Leedu tuumajaamaga seonduvat te juba mainisite. Aga milline on teie seisukoht teise 300-megavatise põlevkivil töötava elektrijaama rajamise kohta? Kas oleks mõistlik oodata selle otsusega kuni Eesti elektrimajanduse arengukava valmimiseni?

Aitäh! Esimese ploki ehitus käib, teise ploki ehitamiseks on ehitajaga sõlmitud optsioonileping. Järgmisel aastal peame teatama, kas me soovime teist plokki ehitada või mitte. Praegu ei saa argumenteeritult väita, et meil seda Auverre rajatavat teist plokki kindlasti vaja ei lähe, aga kui vaadata turu arenguid, siis indikatsioonid on küll sellised, et ilmselt piirdub Eesti ühe uue keevkihtkatelde ploki ehitamisega Auverre. Otsus langetatakse kõige varem selle aasta lõpus, ilmselt siiski järgmise aasta alguses. Selleks ajaks on meil hulga rohkem informatsiooni selle kohta, kuidas on Eesti Energia majandustulemusi mõjutanud elektrituru täielik avanemine. Ka uute õlitehaste rajamise investeeringud sõltuvad väga suurel määral sellest, kuidas käivitub esimene tehas. Aga need uued investeeringud sõltuvad ka sellest, missugune hakkab olema Euroopa Liidu keskkonnapoliitika, kas põlevkivist toodetud õli või ka diislikütust on uute reeglite järgi üleüldse võimalik Euroopa Liidu turul müüa. Valitsus on rääkinud mitmest investeeringust, kuid informatsiooni investeerimisotsuste langetamiseks ei ole praegu piisavalt. Seetõttu on see materjal, mis ilmselt mõnes lehes ilmus, suuresti spekulatiivse iseloomuga.

Viimase kohapeal registreeritud küsimuse esitab kolleeg Lembit Kaljuvee.

Aitäh, proua esimees! Hea peaminister! Ma olen teiega ühte meelt, et praegu ei ole õige aeg Eesti Energiat börsile viia, aga tõsi on ju ka see, et lisakapitali see ettevõte vajab. Ma olen mõelnud ja sõpradega arutanud, et võib-olla oleks üks sobiv variant see, kui õlitööstus muuta eraldi ettevõtteks ning siis kapitaliseerida eraldi elektri tootmist ja jagamist ning õlitööstust. Mis te sellest arvate, kas see ei oleks üks mõeldav variant?

Aitäh! Lisakapitali vajab Eesti Energia siis, kui need arendusprojektid kõik rakendamist leiavad. Kui uusi arendusi, uusi õlitehaseid ei tule, kui ei tule ka õlist diislikütuse tootmise tehast, siis selleks otstarbeks investeeringuid tarvis ei ole. Kui Eesti Energia ei investeeri tuumaenergeetikasse, siis neidki investeeringuid teha ei tule. Samas on Eesti Energia üks ettevõte, mille abil me peame kindlustama elektrienergia tarnimise Eesti elanikele. Tarnekindluse tagamine on ka Eesti Energia kohustus. Põhimõtteliselt võib muidugi diskuteerida, kas riik peab põlevkivist õli tootmisel eraettevõtetega konkureerima. Minu isiklik seisukoht on see, et kui seda sektorit ekspansiivselt laiendada, siis tuleks väga hoolikalt kaaluda, kas maksumaksjad, Eesti Energia omanikud, peaksid kõik riskid enda kanda võtma. Aga ma oleksin selle ekspansiooni puhul üldse pisut alalhoidlikum. Ma arvan, et põlevkiviressursid on midagi niisugust, mis maapõues ei rikne. Ma ei usu, et meil on tarvis praegu hullupööra kiirustada, et kõik ressursid enne riknemist kätte saada ja neist ruttu õli tootma hakata.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Heljo Pikhofilt haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole. Palun!

Aitäh! Austatud minister! Lapse õpi- ja käitumisraskusi, tema põhiprobleeme peab vaatama tema keskkonnas, sest sageli on probleemide põhjused just seal, nii vähemalt väidavad professionaalid. Väga tähtis on varajane sekkumine ja seda juba lasteaiaeast peale. Õpilaste edasijõudmatuse, käitumishäirete ja muude probleemide põhjuste selgitamine nõuab aega ja häid erialaseid oskusi. Selleks ei piisa paarist kohtumisest tugispetsialistidega kauges keskuses, vaid on vaja pikaajalist koostööd kohapeal. Teie pakkusite maakondlikke nõustamiskeskusi. Kas pole ohtu, et väga paljud lapsed kukuvad uuendatava koolivõrgu ja maakondlike nõustamiskeskuste võrgu suurtest aukudest lihtsalt läbi?

Aitäh! Teie pikk sissejuhatus kajastas seda probleemi üsna hästi. Ma usun, et Eesti koolides on tugiteenused suhteliselt hästi korraldatud. Viimastel aastatel oleme siin oluliselt suurendanud riigi toetust. Toon teile mõned arvud. Kui kohalikele omavalitsustele eraldati eelmisel aastal 10 miljonit eurot haridusliku erivajadusega õpilaste tarbeks, siis sel aastal eraldati 13,1 miljonit eurot – kasv oli 31%. Tervikuna, arvesse võttes ka era- ja riigikoole, oli kasv 23,7%. Nii et ma usun, et tugiteenuste pakkumine on senise töö tulemusena üsna hea. Eelseisvatel aastatel tuleb seda muidugi veelgi parandada. Te rääkisite tugiteenuste pakkumisest haridusliku erivajadusega lastele maakonna tasandil. Paraku on enamikus Eesti koolides vähe õpilasi. Isegi kui meil oleks üsna luksuslik tugispetsialistide ja õpilaste arvu suhe, selline, nagu on Soomes, ei jaguks igale koolile ka mitte 0,1 tugispetsialisti kohta. Niisuguste koolide teenindamist, kus tugispetsialistil ei ole rohkem koormust kui napilt 10% või veerand täiskohast (sellised koolid on Eestis enamuses), on mõistlik korraldada tsentraalselt ja riigi rahastatult. Selles suunas me haridusliku erivajadusega laste puhul liigumegi.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof, esimene täpsustav küsimus!

Austatud minister! Te lugesite ette summad, aga need puudutavad ju neid lapsi, kellel on tõsised terviseprobleemid. Haridusliku erivajadusega lapsi on koolide endi hinnangul umbes 24 000. Neid need summad paraku, eriti järgmist aastat ja kaugemat tulevikku silmas pidades, ei puuduta. Põhikoolist väljakukkujate või põhikooliharidusega piirdujate suur hulk on kahtlemata Eestis hariduse ja tööturu suurim probleem. Teie ministeeriumi koduleheküljel on põhjalik analüüs selle kohta, kui palju läheb nn alaharitud elanikkonnakiht Eestile maksma. Selles on välja toodud, et ainuüksi see, kui need inimesed, kellel on praegu põhiharidus või veelgi madalam haridustase, saaksid keskhariduse, annaks riigieelarvesse juurde 0,32%. Kas Eestis oleks kohustusliku keskhariduse kehtestamine võimatu ettevõtmine?

Aitäh! Esmalt sellest, mida te rääkisite haridusliku erivajadusega laste kohta. Teie arusaam ei vasta kahjuks tegelikkusele. Ma mõistan, et see probleem on keeruline. Ma palun haridusministeeriumi spetsialistidel teile seda probleemi veel selgitada, et selliseid möödarääkimisi ei peaks rohkem siit saalist kuulma ega ajakirjandusest lugema. Aga nüüd kohustuslikust keskharidusest. Ma ei ole veendunud, et formaalne kohustusliku keskhariduse nõue iseenesest tagaks selle probleemi lahendamise, millele te viitate. Usun, et sisuline töö õpilastega, kes langevad kas kutseõppeasutusest või üldhariduskoolist välja enne keskhariduse omandamist, on konstruktiivsem. Eestis on olnud – tõsi, see oli nõukogude ajal – keskhariduse omandamine kohustuslik, kuid sisuline haridustase toona ei olnud päris kindlasti kõrgem kui praeguse mittekohustusliku keskhariduse pakutav. Aga kui vastata teie küsimusele formaalselt, siis põhimõtteliselt on loomulikult mõeldav sisse viia ka kohustuslik keskharidus.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Austatud minister! Põhikooli riikliku õppekava kohaselt võib oodata, et põhikooli lõpetanud õpilasel on olemas arusaam oma tulevastest rollidest perekonnas, tööelus, ühiskonnas ja riigis. Peale kohustuslikku põhikooli võikski kohe neid rolle täitma hakata. Gümnaasium on riikliku õppekava kohaselt edasiõppimise hüppelaud, selleks et selle lõpetajad saaksid tõrgeteta jätkata õpiteed kas kõrgkoolis või gümnaasiumijärgses kutseõppes. Millist tööturgu silmas peetakse, kui elanikkonnale saadetakse sõnum, et gümnaasiumisse mineku ainus eesmärk on võimaldada edasiõppimist? Kas gümnaasiumiharidusega töötajaid polegi Eestile vaja?

Aitäh! Gümnaasiumiharidus on üldharidus. Üldhariduses on, tõsi, üksikuid erialase, ametialase ja kutsealase ettevalmistuse komponente, kuid tööturukõlblikuks ainuüksi üldharidusega kindlasti ei saa, seda ei põhikooli- ega gümnaasiumitasemel. Eesti hariduse üks suurem probleem strateegilises mõttes ongi asjaolu, et iga kolmas noor siseneb tööturule ilma eri-, kutse- ja ametialase ettevalmistuseta ehk tema viimane omandatud hariduskvalifikatsioon on üldhariduslik kvalifikatsioon. Seega, küsimus ei ole mitte ebaadekvaatsete sõnumite saatmises, vaid lausa vastupidi. See on igati mõistlik, et gümnaasiumilõpetaja peab arvestama, et tööturul edukalt toimetulekuks oleks vaja omandada ka eri-, kutse- ja ametialane ettevalmistus.

Head kolleegid, ma tuletan teile meelde, et küsimuse teema on erivajadusega laste tugiteenused. Palun jääme selle teema piiridesse! Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Kolleeg Helmen Kütt.

Tänan, proua eesistuja! Lugupeetud haridus- ja teadusminister! Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse eelnõus on õpilasesindusele viidatud seoses kooli arengukavaga ja õpilasesinduse esindajale seoses õppenõukogu tegevusega ning õpilaste vajaduste arvestamisest on räägitud ainult seoses pikapäevarühma ja õpilaskoduga. Mis te arvate demokraatiast koolis ja õpilaste suuremast kaasatusest, mis puudutab ka erivajadusega laste tegevust ja elu? Mis teie meelest on demokraatia koolis ning kuidas on see kajastatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses?

Ma arvan, et ka haridusliku erivajadusega õpilastel oleks igati mõistlik võimetekohaselt kooli demokraatlikus protsessis osaleda, seda arendada ja tugevdada õpilasesinduste ja teiste koostöövormide kaudu, mida kooli organid on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning teiste õigustloovate aktide alusel otstarbekaks pidanud.

Viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Ma ütlen aitäh Inara Luigasele, kellega me vahetasime küsimise järjekorra ära. Tema tahtis küsida pedagoogikauuringute kohta. Ma loodan, et ministril on võimalus ka talle vastata. Kindlasti on ministeerium aga kursis sellega, et kui erivajadusega laste vanemad ei ole tugiteenustega rahul või ei leia nad neid oma piirkonnas piisavalt, siis on neil alati võimalik luua ise eraalgatuslikult haridusasutus. Erivajadusega lastele hariduse andmiseks on olemas terve hulk erakoole. Sellest aastast on otsustatud, et riik tegeleb erakoolidega otse, ise. Küll aga on tekkinud küsimus seoses sellega, et eelarveliselt eraldatakse erakoolidele raha 1. jaanuarist 1. jaanuarini. Mida te ütlete ministeeriumi nimel erakoolidele, kuidas nad peavad hakkama saama 1. septembrist 1. jaanuarini, need neli kuud, kui kool on, ütleme, eraalgatuslik ja tal on vähe raha?

1. septembrist 1. septembrini on samamoodi 12 kuud nagu 1. jaanuarist 1. jaanuarini. Rahasumma ei sõltu sellest, missugusest kuust alates seda rehkendada. On, tõsi, üks probleem. See on seotud sellega, et kui kool kasvab, siis 1. septembrist võib seal olla rohkem lapsi, kui seal oli esimesel kahel kolmandikul aastast. Sellisel juhul tekib ilmselt ka lisavahendite vajadus. Tõsi on seegi, et on ka teistsuguseid juhtumeid, nimelt, et 1. septembrist alates on koolis vähem lapsi. Me oleme arutanud, kuidas sellisel juhul käituda. Üks võimalus on see, et kui õpilaste arv muutub, siis võetakse osalt koolidelt raha tagasi ja antakse teistele juurde. Aga praeguse seisuga oleme seda meelt, et parem niisuguseid edasi-tagasi arveldusi mitte teha ja leppida sellega, et riiklik haridustoetus ei tähenda mitte kulude katmist, vaid see ongi toetus. Kui õpilaste arv kasvab, siis langevad lisakulud kooli pidaja õlgadele, aga kui koolis õpilaste arv kahaneb, siis saab ta riigieelarvest lisavahendeid, mida tema käest tagasi ei nõuta. Niisugune on praegune arusaam. Kui eelarveaasta sees hakatakse vahendeid ümber jagama, siis ma ei ole kindel, kas koolide pidajate kindlustunne kasvaks, kui 1. jaanuaril antaks raha ainult kaheksaks kuuks, pärast 1. septembrit vaadataks, kui palju lapsi on, ja siis otsustataks, kui palju juurde anda. Ma usun, et koolide pidajad on võimelised õpilaste arvu muutusi puhverdama. Kui see on aga suur probleem, siis tasub teema juurde tagasi tulla ja korraldada asi nii, et kui laste arv kahaneb, siis makstakse raha riigile tagasi, ja kui laste arv kasvab, siis saadakse lisaraha.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan ka selle küsimuse käsitlemise.

Läheme järgmise küsimuse juurde. Palun, kolleeg Tarmo Tamm, küsimus peaminister Andrus Ansipile!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Tean teie vastuseisu sunniviisilisele omavalitsusreformile juba sellest ajast, kui me olime koos linnade liidu juhatuses. Härra peaminister, milline seisukoht on teil täna? Kas olete samal seisukohal, et sunniviisilist omavalitsusreformi ei peaks Eestis läbi viima?

Jah, olen endiselt seisukohal, et mingit sunniviisilist omavalitsuste liitmist Eestis ei peaks Riigikogu kunagi aktsepteerima. Mina ei aktsepteeri.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Koalitsioonilepingus ei ole juttu sellest, et peaks omavalitsusi sunniviisiliselt liitma ja selle teemaga aktiivselt tegelema. Miks siis teie koalitsioonipartner IRL sellega nii aktiivselt tegeleb, joonistades uusi kaarte jne? Kas oskate seletada, miks nad tegelevad teemaga, milles te pole kokku leppinud?

Aitäh! Ma ei omistaks oma koalitsioonipartnerile küll sugugi mingit omavalitsuste sunniviisilise liitja rolli. Ajal, kui me peaaegu iga nädal kuuleme uudiseid selle kohta, et jälle on mõned kohalikud omavalitsused alustanud liitumiskõnelusi, ja selle kohta, et kusagil on kohalikud omavalitsused otsustanud vabatahtlikult liituda, oleks minu meelest täiesti kohatu hakata kas või diskuteerima kohalike omavalitsuste sunniviisilise liitmise üle. Ajal, kui meil on käimas jääkeldri protsess ja räägitakse osalusdemokraatia laienemisest, ei ole ilmselt sobiv rääkida demokraatlikest vabadustest teerulliga ülesõitmisest.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Kas on alust nendel juttudel, mis nagu tulevat Euroopa Liidust, et kui Eesti riik ei vii läbi omavalitsusreformi, siis see seotakse kuidagi tulevase eelarveperioodi rahastamisega? On neil juttudel üldse alust?

Ei, nendel juttudel ei ole mingit alust. Nüüd saan ma kinnitada, et olen selle ajaleheartikli läbi lugenud. Tuleb öelda, et see oli väga vildakas käsitlus. Ei ole olemas sellist ideepaberit, ammugi mitte Euroopa Komisjoni dokumenti, mis sunniks Eestit läbi viima haldusjaotuse reformi. Loomulikult, kui ei ole olemas ideepaberit, siis ei ole juttugi mingisugusest sunniviisilisest omavalitsuste liitmisest. See on ülimalt meelevaldne käsitlus. Euroopa Liit – see oleme meie, meie olemegi need, kes otsuseid langetavad. Kõik käsitlused, mis olid toodud selles äärmiselt vildakas artiklis, nagu valitsust sunnitaks omavalitsusi liitma ja kui omavalitsused ei liitu, siis Eesti riik võiks jääda ilma Euroopa Liidu mitmeaastasest eelarvekavast saadavast rahast jne, on rumalad ja alusetud, neil ei ole mitte mingisugust põhjendust. Euroopa Liit ei ole Nõukogude Liit, kus korraldusi anti kuskilt keskusest ja siis tõtati kontsi kokku lüües neid täitma.

Nüüd saab esitada kaks kohapeal registreeritud küsimust. Alustab kolleeg Kajar Lember. Palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea peaminister! Teie vastuseid oli rõõm kuulda. Aga regionaalministri presentatsioonid ja paberil olev, ma ütleksin, mustvalge kava näevad ometi ette, et kõigepealt tuleb omavalitsusel endale tõmbekeskus leida ning kui 2017. aastaks ei olda tõmbekeskust välja valinud ja ühinemine pole paigas, siis tuleb riik ja liidab kõik need omavalitsused tõmbekeskusega. Kas te peaministrina saate aru, millega regionaalminister haldusreformi vallas praegu tegeleb?

Nagu ma korra nimetasin, näen ma uudistes tihtipeale lugusid sellest, kuidas omavalitsused peavad liitumiskõnelusi ja tahavad vabatahtlikult ühineda. See on protsess, mida riik stimuleerib ka raha andes. Ilmselt ei ole põhjust arvata, et parima tulemuse annab kogu see protsess ilma koordineeriva tegevuseta. Ka omavalitsuste vabatahtliku liitumise puhul jääb koordineeriv roll ilmselt alles ja see peabki alles jääma. See, mis alustel kohalikud omavalitsused peaksid senisest enamal määral ja efektiivsemalt koostööd tegema, on ka loomulikult diskussiooni objekt. Selleski valdkonnas tuleb teha valikuid. Pakutud mudelid on iseenesest päris huvitavad ja diskussiooni aluseks head, aga töö, mis on praeguseks tehtud, ei ole küll olnud selline, mille põhjal võiks öelda, et ongi välja valitud tõmbekeskuste Eesti või kahetasandilise Eesti mudel või kuidas seda kutsutigi. See ei lähe mitte. Mälu järgi öeldes saadi 67 vastust. 45%-l vastanutest ei olnud mitte mingisuguseid mudelieelistusi. Enam kui pool nendest, kes mingit mudelit eelistasid, pooldasid tõmbekeskuste mudelit, aga nende hulgas olid põhiliselt maavalitsused, kohalikud omavalitsused ja eksperdid. Iseenesest on selline statistiline käsitlus, kus üks ekspert võrdub kohaliku omavalitsuse või maavalitsusega, minu arvates üleüldse kummaline.

Palun, viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Lugupeetud peaminister! Ka minul on küsimus teie kabineti ühe ministri kohta. Rahandusministeeriumis on põhikoolide edasise rahastamise jaoks pakutud ühe kandva versioonina praegu seda, et kui kohalikul omavalitsusel on mitu põhikooli, siis rahastatakse tühje õpilaskohti ainult sellises mahus, et kindlalt saaks rahastatud üks põhikool omavalitsuse kohta. Kas te ei karda, et selline mudel võib kaasa tuua juba alustatud omavalitsuste liitumiskõneluste pidurdumise? Omavalitsused kardavad, et sellise rahastamise tõttu tuleb ülejäänud põhikoolid kinni panna ja alles jääb ainult üks põhikool.

Aitäh! Minu veendumuse järgi peab põhikool olema võimalikult lapse kodu lähedal. Asjaolul, kui suur on kohalik omavalitsus, ei peaks seejuures mitte mingisugust rolli olema. Kool peab lapsele lähedal olema ja ta ei tohi lapsest kaugemale jääda ainult sel põhjusel, et omavalitsused on otsustanud liituda. Küll aga on oluline anda meie noortele hea kvaliteediga gümnaasiumiharidust. Seda ei ole võimalik anda pisikoolides. Seetõttu on gümnaasiumihariduse kontsentreerumine maakonnakeskustesse ilmselt tulevikusuundumus. Sel eesmärgil, et luua või arendada maakonnakeskustes korralikke riigikoole, tuleb kasutada ka Euroopa Liidu vahendeid. Aga põhikool peab jääma lapse kodu lähedale. Hüpoteetiline ja minu arvates täiesti ebatõenäoline stsenaarium, mille järgi maakonnast saab omavalitsus, ei peaks tähendama, et põhikoolid küladest ja praegustest valdadest ära kaovad ja maakonnakeskustesse kolivad. Sellega ei tasuks liituda kavatsevaid omavalitsusi küll ähvardama hakata.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Ester Tuiksoolt välisminister Urmas Paetile.

Tänan väga, proua juhataja! Austatud välisminister! Läbirääkimised WTO-ga on olnud Eestile olulised eri aegadel, kindlasti on need olnud olulised ka Euroopa Liidule. Jõuliselt on selles protsessis osalenud nii põllumajandusvolinik kui ka kaubandusvolinik. Sellest on viimasel ajal vähe räägitud. Millise hinnangu on välisministrid andnud WTO-ga peetud läbirääkimiste protsessile näiteks sellel aastal? Kui tihti te üldse seda teemat käsitlete?

Välisministrid on seda teemat käsitlenud umbes paar korda aastas. Tuleb arvestada, et välisministritel on Euroopa Liidu riikides väga erinevad ülesanded. On välisministeeriume, kus ka väliskaubandus on portfelli osa, ja on riike, kus on eraldi väliskaubandusega tegelev minister. Seetõttu on need formaadid, kus ministrite vahel WTO-ga peetavate kõneluste temaatikat arutatakse, erinevad. Hinnangute diapasoon on olnud mõõdukalt optimistlikust kuni pessimistlikuni. Me kõik teame, et on palju aspekte, mille puhul on need kõnelused väga vaevaliselt läinud ja võtnud aastaid, võib-olla isegi üle aastakümne. Kuna aga ei ole ühtegi paremat varianti, siis ei kavatse keegi muidugi püssi põõsasse visata.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, esimene täpsustav küsimus!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud välisminister! Eelmisel aastal liitus WTO-ga Venemaa. Eelnevalt olid selles suhtes suured lootused ka Eestil. Eestil ongi olnud WTO-s eri aegadel huvi põllumajanduse ja ka teenustekaubanduse vastu. Mis arvavad välisministrid sellest, et Venemaa käitub täiesti isepäiselt, otsides põhjusi kaubavahetuse n-ö mittenormaalseks toimimiseks? Näiteks on häiritud elussigade eksport. Viimane uudis oli see, et on probleeme Hollandi seemnetega. Mõnel juhul võib see olla õigustatud, aga paljuski on selge, et need on otsitud põhjused. Kas on arutatud, mida peaks sellise liikmega tegema?

Ikka on arutatud. Üldpildis on kõik rahul sellega, et Venemaa lõpuks Maailma Kaubandusorganisatsiooniga liitus. On hulk valdkondi, kus tänu sellele liitumisele on asjad muutunud ladusamaks ja paremaks. Aga kahjuks on ka terve hulk valdkondi, kus Euroopa Liidu hinnangul Venemaa ei täida Maailma Kaubandusorganisatsiooni tingimusi ja kokkuleppeid, mis selle organisatsiooni sees sõlmitud on. Meile on viimase aasta jooksul kõige rohkem muret tekitanud seesama elusloomade impordi keeld. Lisaks sellele on liikmesriike puudutavad probleemid seotud ka näiteks kasutatud importautode taaskasutusmaksuga. Ka on kehtestatud muid piiranguid põllumajandustoodetele, näiteks on keelatud mõnest riigist importida piimatooteid või seemnekartuleid. Probleeme on ettevõtete lisamisega heakskiidetud eksportijate loendisse jms. Nii et peale elusloomade impordi piirangu on neid muresid, mille tõttu üks või teine Euroopa Liidu riik kannatab, tegelikult veel. Kahepoolsetel Euroopa Liidu ja Venemaa kohtumistel on see teema väga tõsiselt päevakorral olnud, seda arutati viimasel Euroopa Liidu ja Venemaa tippkohtumisel möödunud aasta detsembris, seda teemat on arutatud ka WTO enda raames. Üldine Euroopa Liidu ja välisministrite hoiak on selge: tuleb tegutseda väga selgelt selles suunas, et Venemaa kõiki WTO reegleid täidaks, ühepoolseid piiranguid juurde ei kehtestaks ja olemasolevad piirangud lõpetaks.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, teine täpsustav küsimus!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud välisminister! Ega te mulle konkreetseid vastuseid ei anna, aga ma ikkagi küsin, kas välisministrite ringis on arutatud, et Euroopa Liit võiks läbirääkimistel jõulisemalt käituda. Tahan veel teada, kas Eesti sinna organisatsiooni ka rahaliselt liikmemaksu näol panustab.

Kui on konkreetne küsimus, siis on võimalik sellele konkreetselt vastata. Mis puudutab n-ö jõulist käitumist, siis see, mis kellegi meelest on jõuline käitumine, sõltub ju hinnangust. Nende probleemide puhul, millest me eelmist küsimust arutades rääkisime, on võimalik alustada vaidlust WTO sees, kasutades kõiki vaidlusmehhanisme, mis selles organisatsioonis olemas on. Hinnangute järgi võtab tulemuseni jõudmine aastaid. Siiski on lootus, et kahepoolse suhtlemisega on neid konkreetseid probleeme võimalik lahendada kiiremini, kui algatades n-ö täiemahulise vaidlusmenetluse WTO reeglite raames selle organisatsiooni sees. Tegutseda on ka nii võimalik, aga see on kindlasti väga pikaajaline protsess. Seda teed ei ole Euroopa Liit veel läinud, aga see on võimalik. Seni on arutatud ja leitud, et aja otstarbeka kasutamise mõttes tuleks siiski jätkata kahepoolset ehk Euroopa Liidu ja Venemaa otsesuhtlemist ning püüda neid probleeme nii lahendada.

Suur tänu, härra välisminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme nüüd viimase küsimuse juurde, mille on esitanud kolleeg Marianne Mikko peaminister Andrus Ansipile. Küsimuse teema on väga huvitav. Palun!

Tänan, proua eesistuja! Priiuse põlistamise päeval on õige aeg rääkida Eesti Vabariigi kaitsmisest. Me oleme Euroopa Liitu ja NATO-sse vastu võetud kui riik, kus valitseb demokraatia ja vaba turg, meil on õigusriik. Kui need kolm printsiipi on meie olemise mõte, siis kuidas suhtub peaminister kõrgete riigiametnike tegutsemisse organisatsioonides, mis oma olemuselt ei ole avatud, kui mitte öelda, et need on salajased? 21. märtsi Eesti Ekspressis nägime kaitseväe juhatajat kultuurselt aega veetmas. Ta oli tõmmanud vormile peale keebilaadse kostüümi ja esines rüütlina. Tänasel teatripäeval tuleb seda tervitada. Näitekunsti arendamine on väga tore, ent paraku on kaitsevägi konservatiivne asutus, mille vormiriietuse kandmise kord keelab vormi kombineerimise erariietusega. Kuna ma ei suuda uskuda, et härra Terras oleks millegi vastu eksinud, siis palun selgitage mulle, millal täiendati kaitseväe vormiriietust nende veidrate aksessuaaridega!

Aitäh! Ma vormirõivaste kandmise reeglitega väga hästi kursis ei ole. Selles küsimuses tuleks ilmselt pöörduda kaitseväe juhataja poole, temalt saaks ammendava vastuse. Mis puudutab riigi kaitsevõimet ja kaitsevõimet tagavate ohvitseride osalemist seltsingutes või ühingutes, siis minu suhtumine sellesse on igati soosiv. Ilmselt ei arva ka hea küsija, et ohvitserid ei võiks osaleda näiteks laulukooris. Ma kujutan ette, et teil on pisut rohkem kõhklusi siis, kui ohvitser kavatseb kaasa lüüa rahvatantsurühmas. Mina ise olen Rotary klubi liige. Ma tean, et ka seda klubi on üritatud müstifitseerida, ehkki müstikat selles asjas ei ole. Klubi liikmed on avalikkusele teada, ka see, millega klubi tegeleb, on avalikkusele teada. Täpselt samamoodi on avalikkusele teada see, kes kuulub templirüütlite ordusse ja millega nad tegelevad. Inimeste abistamine ja oma liikmete kõlbeline arendamine on ühe organisatsiooni igati üllas eesmärk. Kui osa ohvitsere ongi otsustanud selle eesmärgi saavutamiseks liituda teatud seltsingusse või ühingusse, siis minu meelest on see tervitatav ja demokraatlikus õigusriigis põhiseaduse järgi ka igati aktsepteeritav.

Palun, kolleeg Marianne Mikko, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Kaitseväe juhataja näitekunstiharrastust jälgisid teatrisõbrad Prantsusmaalt ja Venemaalt. Kas ka Venemaa teatrisõbrad kuuluvad nagu Eesti rüütlietenduste korraldajad sealsete relvajõudude ladvikusse ja kas ühised rüütlimängud on suurendanud vastastikust usaldust ja teineteisemõistmist?

Aitäh! Jälle kord pean tunnistama, et ma ei ole nende konkreetsete ühiste harrastustega väga kursis. Suhtlemine tuleb heade suhete loomisele tavaliselt kasuks. Olgu veel kord ja otse öeldud, et mina näiteringis osalemist ega näitekunsti mitte kuidagi põlastada ei võta.

Palun, kolleeg Marianne Mikko, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Kuidas teie peaministrina kommenteerite fakti, et kui Riho Terras sai kaitsejõudude juhiks, siis ei tõmbunud ta tagasi Eesti templirüütlite juhtimisest? Kui kindel saab ikka olla, et kindral allub ja on lojaalne demokraatlikult valitud parlamendile ja valitsusele, kui ta samal ajal juhib demokraatiavõõraid ja varakristlikke printsiipe kummardavaid templirüütleid? Kus on mäng ja kus on päriselu?

Kui nad tegelevad heategevusega, siis nad tegelevad sellega päriselt. Sellel on reaalne efekt. Nende tegevuse tulemusena on inimesed saanud konkreetset abi. Mänguks või pseudotegevuseks ei julge mina küll hädasolevate inimeste abistamist pidada. Ma ei arva, et need organisatsioonid ja ühendused, mis tekkisid sajandeid tagasi, on oma arengus või olemuselt ikka veel sajanditetaguses ajas. Ilmselt on nii, nagu on arenenud kogu ühiskond, arenenud ka need organisatsioonid, ühendused ja liidud, mis on saanud alguse juba sajandeid tagasi. Niipalju kui mina tean Templiordu rüütlite tegevusest, võin öelda, et see on igati tänapäevane organisatsioon, nad ei ole oma arengus kusagile keskaega pidama jäänud.

Nüüd saab esitada kaks kohapeal registreeritud küsimust. Alustab kolleeg Tiit Tammsaar.

Tänan, proua juhataja! Hea peaminister, vend Rotarys! Kuulun ka Rotary liikumisse ja minu küsimus on natuke üldisem. Teatavasti kehtib kaitseväelaste kohta hulk piiranguid: nad ei või näiteks kuuluda erakonda ega ametiühingusse. Ma jagan teie arusaama, et tantsuringi, lauluringi ja isegi Rotarysse on kõik need sõjaväelased teretulnud. Nüüd on aga tekkinud huvitav situatsioon. Ametiühingusse ei tohi nad kuuluda, aga igale poole mujale tohivad kuuluda. Ametiühingut vaadatakse meil kuidagi erilise nurga alt, võrreldes ka Templiorduga.

Aitäh! Ametiühingusse kuulumine on teatavasti ka mujal Euroopas ja üldse laias maailmas teatud elukutsete ja ametite puhul välistatud. Demokraatlikes riikides kuulub nende ametite hulka enamasti ka kutselise sõjaväelase amet. Eesti riik selles küsimuses kindlasti erandlikult ei käitu. Ma ei usu, et vabal kodanikul oleks võimalik ennast ametialaselt väga hästi teostada, kui ta on ühiskonnast täielikult ära lõigatud, kui ta ei tohi osaleda mingites seltsides, ühingutes või sõpruskondades. See ei saa ilmselt ühes demokraatlikus õigusriigis, vabas riigis, kellegi tõsiselt võetav taotlus olla.

Viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Jaak Allik, palun!

Lugupeetud härra peaminister! Kõnealune juhtum kinnitab veel kord tõsiasja, et relvaga mängida soovivate meeste suhtarv on igas populatsioonis enam-vähem konstantne. Pole vahet, kas need relvad on piigid või tankid, see on sama tung, mis mehi selle juurde viib. Sellega seoses on mul meie rahva väiksust ja üha vähenevat arvu silmas pidades mure. Me oleme suurte riikide eeskujul loonud hulga paralleelseid relvastruktuure: kaitsevägi, politsei, piirivalve, päästeteenistus, eraturvafirmad. Nüüd oleme jõudnud templirüütliteni välja. Me oleme lahutanud nende struktuuride funktsioonid ega jaksa neid enam vajalikul hulgal kvaliteetselt mehitada. Kas teile ei tundu, et viimane aeg on hakata relvastatud struktuuride funktsioone ühitama, nii et näiteks kaitseväe ohvitserid ja ajateenijad võiksid ka piiri kaitsta ja täita abipolitseiniku ülesandeid näiteks tänaval patrullides? See annaks nende igapäevasele tegevusele ka ühiskondlikult vajaliku sisu, sest ainult sõda oodates võib aeg igavaks minna. Siis hakataksegi kõikvõimalikke mänge mängima.

Aitäh! Kui hea küsija on selle Eesti Ekspressi artikli läbi lugenud, siis ta ilmselt teab, et Templiordu Tartu haru (või kuidas iganes nad seda kutsuvad) juhib doktor Ants Peetsalu. Mina ei oska teda kuidagimoodi relvastatud inimeseks pidada. Ilmselt olete teie, hea küsija, keskajas kinni ja arvate, et ordusse kuuluvad isikud kannavad relvi ja saadavad nende relvadega üht-teist korda. Ma arvan, et ajad on ikkagi oluliselt muutunud. Ma palun mitte müstifitseerida erinevaid seltsinguid ja mittetulundusühinguid. Prantsuse kuningas Philippe IV Ilus omal ajal sisuliselt hävitas Templiordu. Ta ei teinud seda mitte riiklikest huvidest lähtudes, vaid seetõttu, et ta oli Templiordu suurvõlgnik. Ma julgen Eesti orduliikmetele kinnitada, et valitsus pole Templiordult midagi võlgu võtnud ja seetõttu valitsuse sanktsioonid ordut ei ähvarda. Ka Philippe IV kohta tuleb öelda, et ta küll lootis leida Templiordust kõvasti vara, et oma rahalist seisu natukene edendada, aga ta ei leidnud seda sealt. Valitsusel on praegu märkimisväärsed reservid, valitsus ei kavatse Templiordust vara otsima hakata. Kui jätta kõrvale need ajaloolised paralleelid, mida me ei kavatse rakendada, siis ma ütlen, et soovijad ühinegu, Eestis on ühinemisvabadus põhiseaduslik printsiip.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan ka selle toreda küsimuse käsitlemise.

Nüüd on võimalik esitada üks küsimus ja saada sellele lühike vastus. Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea välisminister! Täna tähistatakse pidulikult priiuse põlistamise päeva. Mulle see väga meeldib. Nii tore, kui on selline tähtis päev ja inimesed on rõõmsad. Ma olen tänulik nendele inimestele, kes selle päeva pidulikuks on teinud ja seda tähistavad. Mis teie kui välisminister arvate, mida meie lähinaabrid meie sellisest pidupäevast arvavad?

Ma usun, et kõigil meie lähinaabritel on hea meel, et nende lähinaabril on hea meel.

Suur tänu! Nüüd hakkab aeg tõepoolest lõppema. Ma tänan kõiki küsimuste esitamise eest! Ma tänan peaministrit ja valitsusliikmeid küsimustele vastamise eest! Infotund on lõppenud.