Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Tänan võimaluse eest tutvustada sotsiaaldemokraatide eelnõu 357, teisisõnu sotsiaalhoolekande seaduse ja sellega seotud seaduste muutmise seaduse eelnõu! Eelnõu väljatöötamise tingis vajadus, et lapsetoetus ja vajaduspõhine peretoetus jõuaksid kõige vaesemate perede lasteni. Sotsiaaldemokraadid on juba viiendat korda esitanud Riigikogu menetlusse eelnõu, hoidmaks lahus toimetulekutoetust ja lapsetoetust, et need, kes kõige rohkem abi vajavad, ei jääks üsna sümboolse lapseraha tõttu toimetulekutoetusest ilma. Muuseas, mitte ainult sotsid, vaid ka terve mõistusega omavalitsused, nagu näiteks Tartu, on teinud ettepaneku jätta toimetulekutoetuse määramisel kõik peretoetused arvestusest välja. Seega soovitakse eelnõuga lõpetada olukord, kus üks kategooria inimesi on lapsetoetusest sisuliselt ilma jäetud, ja just need, kes seda kõige rohkem vajaksid – toimetulekutoetuse taotlejad. Nimelt läheb lapsetoetus sel puhul arvesse kui abivajaja sissetulek, mis tähendab, et sedavõrd vähem saab inimene toimetulekutoetust. Toimetulekutoetust saava pere esimene liige peab hakkama saama 76,70 euroga, iga järgmine pereliige 61,36 euroga kuus, millest peab jaguma toidule, riietusele, jalanõudele ning muudele kaupadele ja teenustele esmavajaduste rahuldamiseks.
Eelnõu teine pluss on asjaolu, et sellega laiendatakse vajaduspõhise peretoetuse saajate ringi peredega, kelle sissetulek ületab suhtelise vaesuse piiri, ent kellele pärast eluasemekulude tasumist jääb kätte summa, mis on allpool toimetulekupiiri. Eelnõuga soovitakse leevendada kasvavat ebavõrdsust ja vastuolulist väärtustamist, mis ühiskonda veelgi lõhestab.
2005. aastal jõustus sotsiaalhoolekande seaduse muudatus, mille tulemusena hakati toimetulekutoetuse määramisel sissetulekuna arvesse võtma riiklike peretoetuste seaduse alusel makstavaid igakuiseid lapsetoetusi. Toonase muudatusega kaasnes toimetulekutoetuse tõstmine 500 kroonilt 750 kroonile, mis pidi olema hoovaks, et inimene otsiks endale tööd ja töötada oleks kasulikum kui elada abirahadest. Seejärel nulliti lisaks ära ka paljulapseliste perede toetused – mõistagi ainult nende jaoks, kes vajavad toimetulekuks hädasti abi.
Nüüd oleme aga hoopis teises situatsioonis, meie toimetulekutoetuse piir on ajale jalgu jäänud ja on hädapäraseimakski toimetulekuks kaugelt liiga väike ega vasta sotsiaalharta nõuetele. Statistikaameti värskemad andmed (need on aastast 2011) arvestavad üheliikmelise leibkonna elatusmiinimumiks ehk absoluutse vaesuse piiriks 186,26 eurot, millest 85,10 kulub ära toidule. Eesti peretoetused on universaalsed toetused ja neile on õigus nii jõukal kui vaesel lastega perel. Laste kasvatamisega kaasnevad kõigile peredele paratamatult kulutused, millest väikese osa on riik võtnud enda kanda. Praegu toetab riik neid lastega peresid, kes niigi endaga toime tulevad. Peredele, kus vanemad on töö kaotanud või kelle palk on nii madal, et neil on õigus toimetulekutoetusele, makstakse lapsetoetuse võrra vähem toimetulekutoetust. Seetõttu jääb lapsetoetus jõudmata nende peredeni, kes seda kõige enam vajavad. Lapsetoetus peredele, kus kasvab üks või kaks last, on praegu 19,18 eurot lapse kohta kuus ja see ei ole tõsiselt võetav hoob, mis jagaks ühiskonna tulu pisutki lastega perede kasuks. Ehkki 2004. aastaga võrreldes on seegi raha kaotanud vähemalt poole oma ostujõust, on valitsusliidul tahtmine ja seni ka voli külmutada see pisku lõviosale meie lastest. Ligi 94% lastest sirgub ühe- või kahelapselistes peredes. Oludes, kus rahvaarv kahaneb, kus sündimus langeb hoolimata sellest, et sünnitusealiste naiste arv on veel tipus, teeb seesugune lühinägelikkus nõutuks.
Seega on omaette kurbloolisus selles, et senised universaalsed lapsetoetused arvestatakse pere sissetulekute hulka, kui asi puudutab toimetulekutoetuse määramist, ja mõistagi selles, kui madalale on aetud suhtelise vaesuse piir. Ühe inimese kohta kuus on see praegu 280 eurot, alla 14-aastase lapse koefitsient tolles valemis on aga kõigest 0,3. Nii näiteks võib üsna kasina palgaga töötav ja üksi üht või kaht last kasvatav ema jääda vajaduspõhisest lapsetoetusest lihtsalt ilma.
Vajaduspõhise peretoetuse loomisega sooviti eelnõu seletuskirja andmetel toetada rohkem neid, kes reaalselt enam abi vajavad ja kellel on rohkem lapsi. Kahjuks ei taga vastuvõetud seadus vajaduspõhise peretoetuse jõudmist kõige suuremas vaesuses elavate peredeni. Ja see muudatus on seejuures suureliselt ristitud lapsetoetuste reformiks! Võtame näiteks miinimumpalgaga töötava kahte alla 14-aastast last kasvatava ema, kes saab netopalgana kätte alla 300 euro, millele lisandub 38,36 eurot lapsetoetust ning 150 eurot elatist. Kuu sissetulek on siin ümmarguselt 500 eurot kuus. Pärast eluruumi alaliste kulude mahaarvamist jääb perele kuus kätte alla 190 euro, mistõttu neile makstakse talvekuudel toimetulekutoetust. Kuna sellise pere puhul on vaesuspiir 448 eurot, jäävad nad vajaduspõhisest peretoetusest ilma. Selliseid näiteid võiks tuua veel ja veel.
Eelnõuga lõpetatakse toimetulekutoetuse arvestamisel lapsetoetuse arvamine perekonna sissetulekute hulka ja tagatakse lapsetoetuse jõudmine iga pereni, samuti laiendatakse vajaduspõhise peretoetuse saajate ringi toimetulekutoetust saavate peredega, kus kasvavad lapsetoetust saavad lapsed.
Valitsuse väide varem esitatud samasisulise eelnõu kohta oli, et lisaraha võimaldamine võib endaga kaasa tuua täiendavaid toimetulekuriske ning demotiveerida inimesi endale sissetulekuid otsima või teenima, aga eesmärk on ennekõike motiveerida tööd otsima ja vältida olukorda, kus toetuste suurendamisel või korralduse muutmisel on abirahadest elamine kasulikum. See väide pole korrektne. Ärgem unustagem riiklike peretoetuste seaduse eesmärki! Riiklike peretoetuste seaduse eesmärk on tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine.
Austatud rahvasaadikud! Nüüd mõne sõnaga ka seaduse rakendamisega seotud kulutustest ja oodatavast tulust. Sotsiaalministeeriumi andmetel rahuldati 2012. aasta esimese 11 kuu jooksul keskmiselt 3475 lastega leibkonna toimetulekutoetuse avaldust kuus. Lapsetoetuse mittearvamisel toimetulekutoetuse hulka suurenevad kulud toimetulekutoetusele 145 000 eurot kuus. Kuna eelnõu see osa on kavandatud jõustuma 1. aprillil, kuluks eelnõu seadusena jõustumisel 2013. aastal toimetulekutoetusele täiendavalt 1,309 miljonit eurot.
Veel ühest arvutusest. Sotsiaalkomisjonis selgus, et Sotsiaalministeeriumi andmetel oli 2013. aasta jaanuaris ja veebruaris kokku 40 toimetulekutoetust saavat lastega peret (muuseas, nendest 48% olid ühe lapsega pered), kellel 1. juulist jõustuva seadusmuudatuse kohaselt poleks õigust vajaduspõhisele peretoetusele. Me tegime siin ka väikese arvutuse. Vajaduspõhise peretoetuse maksmine toimetulekutoetust saavate leibkondade lastele suurendab kütteperioodil vajaduspõhise peretoetuse maksmise kulusid keskmiselt 335 eurot kuus. Väljaspool kütteperioodi sellised leibkonnad toimetulekutoetuse saajateks üldjuhul ei kvalifitseeruks. Seega kuluks eelnõu teise poole seadusena jõustumisel 2013. aastal vajaduspõhise peretoetuse maksmiseks täiendavalt 1350 eurot.
Sotsiaaldemokraadid on seisukohal, et seaduse osa, mille sisu on vajaduspõhise peretoetuse jõudmine kõigi lasteni, peaks jõustuma üldises korras ehk teisisõnu kümne päeva jooksul pärast Riigi Teatajas avaldamist, ja seaduse see osa, mis puudutab toimetulekutoetuse ja lapsetoetuse lahus hoidmist, jõustuks 1. aprillil. Aitäh!