Hea eesistuja! Lugupeetud rahvasaadikud! Teie laudadel on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Ma arvan, et enne kui asuda selles seaduses sisalduvate ettepanekute juurde, oleks asjakohane peatuda küsimusel, milleks need seadusmuudatused üldse vajalikud on. Neid tuleks vaadelda hariduskorralduse tänapäevastamise võtmes. Siit edasi tuleb küsida, mida me tahame Eesti hariduskorralduses tänapäevastada või uuemaks muuta. Küsida tuleb sedagi, miks me seda tahame. Sellepärast, et hariduskorraldus vastaks tänapäeva nõuetele.
Küsimusele, mil määral meie hariduskorraldus ja Eesti kool tänapäeva nõuetele vastavad, võib vastata erinevalt. Kui need erinevad vastused kokku võtta, siis koorub sealt välja arusaam, et lõhe meie koolitegelikkuse ja elu vahel väljaspool kooli on viimastel aastatel kasvanud ja kasvab edasi. Osalt on see ilmselt objektiivne ja isegi üleilmne protsess. Tehnoloogiline progress ei ole jõudnud kooliseinte vahele nii kiiresti, kui võiks või nagu paljud meist loodavad. See probleem on sedavõrd suur, et selle käsitlemine praeguse seadusmuudatuse raamides käib üle jõu. Küll aga on terve hulk ebakohti, mis on olnud omased eelkõige Eesti hariduskorraldusele, eriti just viimased 10–15 aastat.
Esiteks, koolivõrk. Veidigi koolivõrku vaadates näeme, et see kannab endas kollektiviseerimise ja industrialiseerimise ajastu mõttelaadi. Vaadake Võhmast või Lasnamäelt, pilt on enam-vähem sama. Väikese pealisehituse sinna tekitas taasiseseisvumisjärgsete aastate buum, kui otsustamine tuli koolidele lähemale, Tallinnasse ja teistesse kohtadesse, ning tekkis lootus, et see võimaldab avada taas kõik need koolid, mis mitmesuguste protsesside tõttu okupatsiooni ajal kinni olid pandud. Tänaseks oleme koolivõrku tasapisi jõukohasemaks muutnud ja kokku tõmmanud, aga mitmeski mõttes, eelkõige gümnaasiume puudutavalt, on veel pikk tee minna.
Ma mõistan, miks gümnaasiumist püütakse iga hinna eest kinni hoida. Paraku ei ole need põhjendused seotud eelkõige hariduse ja selle kvaliteediga, vaid lähtuvad mitmesugustest kohalikest poliitilistest huvidest ja ilmselt kohati ka väärettekujutusest, et hariduslik sunnismaisus suudaks kuidagipidi vastu töötada nendele objektiivsetele protsessidele, mis rahvast suurematesse keskustesse viivad, ja just nagu oleks võimalik haridussektoris töökohtade loomisega lahendada tööhõiveprobleemi kõikides Eesti omavalitsustes. Nii et üks põhjus on demograafia. Probleemi teravust näitab see, et Eestis on koole, kus lapsi on vähem kui töötajaid ja köetavat pinda üle 300 ruutmeetri ühe lapse kohta. Osas valdades on lapsi kolm korda vähem kui 20 aastat tagasi, aga õpetajaid täpselt samapalju kui tollal. Kuid meil on ka piirkondi, kus lapsi on mitu korda rohkem kui paarkümmend aastat tagasi, aga tarviline infrastruktuur on välja arendamata ja paraku puuduvad selleks ka head mehhanismid.
Võtame teise valdkonna. Õpetajate töötasustamine toimub ka praegu 1985. aastal välja antud Nõukogude Liidu määruste alusel, nn tarifikatsiooniskeemi põhjal. Seda hoolimata okupatsiooni lõppemisest, uuest põhiseadusest, töölepingu seadusest ja paljudest teistest seadusandlikest aktidest, mis peaksid seda valdkonda kui mitte tänapäevastama, siis vähemasti Eesti õiguskorraga vastavusse viima.
Vähetähtis ei ole tähelepanek, et kehtiv haridusseadus pärineb Eesti Vabariigi põhiseaduse eelsest ajast. Sellepärast tuleb ka praegust põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatust vaadelda ühe suurema protsessi osana. Päris kindlasti vajame uuendatud haridusseadustikku, mis lähtuks Eesti Vabariigi põhiseadusest, st mitte üleminekuperioodi poliitilistest eelistustest, vaid juba ülesehitatud põhiseaduslikust õiguskorrast ja teeks seda süsteemselt kõigis haridusvaldkondades, kaotaks vastuolu, mida me oleme korduvalt märganud ja märkinud, aga mida siiamaani oleme olnud võimetud muutma: me vajame rohkem haridusseadusi kui haridusasutuste tööd reguleerivaid seadusi. Ka põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on ikkagi eelkõige koolide ja asutuste seadus, mitte niivõrd põhi- ja keskhariduse seadus.
Ettevalmistus selle seaduse muutmiseks algas 2011. aasta juunis. Seega on see kestnud üle poolteise aasta. Selle aja sisse on mahtunud päris palju arupidamisi mitmete partneritega. See, mis teie laudade peale on pandud, on ühisosa, milles, mulle tundub, on võimalik leida mõistlik konsensus või kompromiss. Tõsi, paljud asjad võiksid minu paremat äranägemist pidi olla radikaalsemad ja julgemad. Aga poliitiline reaalsus on selline, et partnerid tahavad selles protsessis sel määral osaleda, et võiksid tunnetada selle protsessi suhtes omanditunnet. Sellepärast ei arva ma, et liiga jõulised sammud ka siis, kui need on ratsionaalselt põhjendatud, annaksid parima lõpptulemuse või oleksid parimat lõpptulemust silmas pidades otstarbekad.
Esitan ühe tsitaadi. Võtan selle dokumendist, mida 2008. aastal asusid koostama Eesti Haridusfoorum ja Eesti Koostöö Kogu ning mis veidi enam kui aasta tagasi jõudis Haridus- ja Teadusministeeriumi kokkuköidetud dokumentidena "Eesti hariduse viis väljakutset" ja "Eesti haridusstrateegia 2012–2020: taustamaterjal". Ma ei hakka peatuma strateegiaosal. See ettepanek on heatahtlikult vastu võetud ja loodetavasti valmib strateegia s.a 1. septembriks. Küll aga loen ette päevakorrapunkti puudutava olulise osa lühikokkuvõttest: "Kõige kiiremat lahendust vajavateks ülesanneteks Eesti hariduses on haridusasutuste võrgu korrastamine, sealhulgas põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine; õpetajakoolituse kvaliteedi tõus koos õpetajatele väärika palga tagamisega; põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sätestatu tegelik ellurakendamine; kõrg- ja kutsehariduses õiglast juurdepääsu kindlustava ning õppekvaliteeti toetava rahastamismudeli juurutamine; tööandjate tunduvalt laiem kaasamine õppekavaarendusse nii kutse- kui ka kõrghariduses." Enamik nendest soovitustest on seaduste või määruste tasemel juba täidetud. Põhikooli- ja gümnaasiumiharidust puudutav osa on teie ees. Arvan, et seda ei saa ei venitamiseks ega ka kiirustamiseks nimetada. Poolteist aastat on olnud ühtpidi piisavalt pikk, teistpidi piisavalt lühike aeg, et uskuda sellesse, et mõistlikud mõtted on välja selekteeritud ja parlamendile aruteluks ette pandud.
Mis on peamised punktid? Õpetajaameti väärtustamine, sisustamine, toetamine ja lihtsustamine. Koolile ja õpetajatele antakse rohkem vabadust ja vastutust. Vastutuse jagunemine haridussüsteemi osapoolte vahel peab muutuma selgemaks ja sellega seotud rahastamine läbipaistvamaks. Need kolm peamist tegevussuunda kajastuvad ka käsitluse all olevas eelnõus.
Alustan koolivõrgust. Me peame põhikooli vabastama gümnaasiumiastme survest ja gümnaasiumi varjust, mis on paljudel juhtudel ahistanud häid, aga veel rohkem iseseisvaid põhikoole. Ajakirjanduses avaldatu põhjal ja ka iseenda informatsioonile tuginedes oskame heade koolidena nimetada valdavalt nn eliitgümnaasiume. Väga vähesed meist oskavad nimetada häid põhikoole, saati siis niisuguseid põhikoole, mis tegutsevad ilma gümnaasiumiastmeta. Põhikooli- ja gümnaasiumiaste tuleb funktsionaalselt lahutada – see on eri uuringute üsna üksmeelne järeldus, olgu need uuringud siis kodumaised või rahvusvahelised, sh juba meenutatud Eesti haridusstrateegiat puudutav ühisprojekt. Ettepandud lahutamine on paindlik ja pikaajaline ning asetab pearõhu funktsionaalsele lahutamisele.
Gümnaasiume vajame ilmselt palju vähem kui praegu, aga päris kindlasti vajame vähemalt ühte tugevat gümnaasiumi igas maakonnas, ühte gümnaasiumi, mis õigustatult suudaks konkureerida kohale 20 parima gümnaasiumi seas. Meil on 15 maakonda ja see, et neist igaühest vähemalt üks gümnaasium jõuaks 20 parima hulka, ei tohiks olla võimatu ülesanne. Praegu leiame riigieksamite tulemuste põhjal nende 20 hulgast vaid Tallinna, Tartu, Pärnu ja Narva gümnaasiume. 2012. aastal oli nende hulgas ka üks Haapsalu kool. Aga paljude maakondade parimad koolid on alles 80. või isegi 100. kohal. Niisugune gümnaasiumihariduse nõrgenemine paljudes Eesti regioonides peab lõppema. Pakutud tee, kuidas sinna saaks jõuda, on riigigümnaasiumide institutsionaliseerimine.
Teine teema. Me kõik mäletame, kuidas mõne aasta eest konkureerisid Tallinna lapsed esimesse klassi. Niisugune konkurss, mis puhtkorralduslikult ei ole mitte kõige paremini õnnestunud ja on pedagoogiliselt küsitav, peaks lõppema. Eelnõu abil loodame luua olukorra, kus põhikool võtab vastu kõik lapsed, kelle elukohajärgne kool ta on. Tugev kodulähedane põhikool peaks olema norm, mitte erand. Kui selles koolis on pärast elukohajärgsete laste vastuvõtmist vabu kohti, siis need võib täita vajaduse korral ka konkursi korras.
Veel üks põhimõtteline muutus: kui meile jäävad institutsionaalselt integreeritud koolid, siis peab kõikidele põhikoolilõpetajatele olema tagatud võrdne ligipääs gümnaasiumiastmele, mitte niimoodi, et esmajärjekorras võetakse vastu need, kes on samas koolis lõpetanud põhikooli, ja alles siis teised. Ilmselt puudutatakse debattides ka progümnaasiumi ja gümnaasiumi integreeritud varianti. Sedagi oleme põhjalikult kaalunud. Ütlen siinkohal vaid niipalju, et progümnaasiumi lubamine osa gümnaasiumide juurde tegelikult tapab tugeva põhikooli. On päris selge, et sellisel juhul eelistavad lastevanemad pärast kuuenda klassi lõpetamist viia oma laps progümnaasiumisse, et tagada talle nii parem ligipääs gümnaasiumiastmele. Võrdsete võimaluste tagamine gümnaasiumiharidusele võiks minu arvates olla üks arengueesmärk. Seda eesmärki on see eelnõu püüdnud ka täita.
Järgmine teema on selgus ja läbipaistvus vastutuses ja rahastamisel. Seni ebamääraselt sõnastatud vastutus keskhariduse eest on palju selgemini nihutatud riigile, kui see oli senises seaduses. Kas see on piisav? Võib arutada, kas see ei võiks olla ainuüksi riigi vastutada. Nagu juba öeldud, see on kompromiss, arvestades praegust olukorda ning suuremate omavalitsuste suutlikkust ja soovi gümnaasiumiharidust pakkuda. Igas maakonnas peaks olema vähemalt üks riigigümnaasium, kus on korralik õppekeskkond ning valikuvõimalused.
Rahastamine. Olukord, kus keegi, ei avalikkus, õpetajad, ametnikud, kohalik omavalitsus ega Riigikogu liikmed ei saa kindlad olla, et riigieelarvest eraldatud vahendid jõuavad sinna, kuhu need on määratud, ei ole normaalne. Ka see ei ole normaalne, et hoolimata sellest, et õpetajate palga tõus otsustati ära juba eelmise aasta sees, on terve hulk omavalitsusi senini olukorras, kus õpetajate palk ei ole kindlaks määratud ja valitseb segadus, kes siis ikkagi palka maksab, kes on hea ja kes halb. See ei ole mõistlik. Kui tõepoolest kuidagi teisiti ei saa, siis tuleb suurem selgus luua seaduse tasemel. Kui mitte midagi muud enam üle ei jää, siis selleks, et oleksid selged nii vastutus kui ka õigused, tuleb kaaluda võimalust, et palgad makstakse ilma vahendajateta välja otse riigieelarvest.
Lõpetuseks räägin kaugeltki mitte kõige vähem tähtsast – õpetajatest. Tarifikatsioonil põhinev rahastamissüsteem ja töökorraldus tähendab seda, et õpetaja on tunniandja. See, kui mitu tundi sul on, mis on su koormus – 6, 16 või 26 –, on palju tähtsam näitaja kui see, kas sa töötad õpetajana täisajaga või osaajaga, nagu enamiku teiste töövõtjate puhul. Kui me tahame kaotada olukorra, kus õpetaja on tunniandja ja õpetab ainet ning õpetaja kõikide muude ülesannete eest peab vastutama keegi teine, siis tee selles suunas on õpetaja ametikoha terviklik määratlemine ja sellele vastava väärika palga sisseseadmine. Niisugused sätted on jõudumööda siia seaduseelnõusse sisse kirjutatud. Ei piisa sellest, kui 35 õppenädala jooksul antakse 10 või 20 tundi, vaid õpetaja tööülesanded määratakse terviklikult kindlaks. Nende hulka kuulub muu hulgas klassijuhatamine, kui töökorralduslikult on nii mõistlik.
Loodan väga, et seaduseelnõuga täpsustatud vastutus toob lõpuks kaasa selle, et lisaks tavapärasele olukorrale, kus hariduses nähakse vaid kahte osapoolt – õpetajat ja ministrit ehk ministeeriumi –, oleks oma selge vastutus koolipidajal, selgem vastutus hoolekogul ja õppenõukogul ning eelkõige oleks selge direktorile, milline on talle langev vastutus. Vastutust on tasakaalustatud ressurssidega, mille üle otsustamiseks saab direktor palju suurema õiguse kui seni.
Veel paar sõna bürokraatiast ja reeglitest. Eelnõu on mitmes kohas jäiku reegleid lõdvendanud ja jätnud otsustamisõiguse kohaliku omavalitsuse või kooli tasandile. Tõsi, sellega kaasneb risk, et neid õigusi kuritarvitatakse, kuid ilma mõistliku usalduse ja järelevalveta oleme praegu pigem teel sinna, et liigne kontroll ja jäigad raamid raiskavad ressursse ja hajutavad vastutust ning lõpuks ei suuda tagada seda eesmärki, mida me hariduselt kõige enam ootame: et oleksid olemas selged õigused, kohustused ja vastutus.
Nagu ma aru saan, on mulle jäänud 30 sekundit aega ja mulle soovitakse esitada rikkalikult küsimusi. Võtan oma jutu veel kord kokku järgmiste märksõnadega: koolile ja õpetajale rohkem vabadust, vastutus selgeks ja rahastamine läbipaistvaks, aus ja õiglane vastuvõtt esimesse klassi ja gümnaasiumisse ning selle baasil korrastunud koolivõrk. Tänan tähelepanu eest!