Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu viienda töönädala kolmapäevast istungit. Nüüd on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kutsun kõnepulti kolleeg Urmas Klaasi.

Lugupeetud proua esimees! Head kolleegid! Riigikogu kultuurikomisjon otsustas oma 18. veebruari istungil esitada Riigikogule otsuse eelnõu "Riigikogu liikmest Eesti Rahvusraamatukogu nõukogu liikme nimetamine". Teeme ettepaneku nimetada nõukogu liikmeks kolleeg Reet Roos. Tänan!

Palun, kolleeg Jaanus Tamkivi!

Lugupeetud rahvasaadikud! Eesti Reformierakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel esitan Riigikogu menetlusse eelnõu pealkirjaga "Paldiski omavalitsuse korraldamise seaduse muutmise seadus". Eelnõu eesmärk on reguleerida Paldiski omavalitsuse korraldamise seaduse alusel Keila linna Paldiski linnaosaga seotud varade küsimusi, mis tekkisid, kui Paldiski linnana taasiseseisvus. Kuigi Keila linna Paldiski linnaosa on likvideeritud juba Paldiski Linnavolikogu valimiste tulemuste väljakuulutamisega 20. oktoobril 1996. aastal, on senimaani reguleerimata Paldiski linnaosa varadega seotud küsimused. See vajab seaduse alusel reguleerimist. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Annan üheksa Riigikogu liikme nimel üle arupärimise siseminister Ken-Marti Vaherile. 2010. ja 2011. aastal fikseeritud kuritegevus on fikseeritud ka vastavates aastaraamatutes. Kui neid vaadata, siis riigi hallatavates asutustes on korruptsioonikuritegusid olnud ühel aastal 61%, teisel aastal 57% kogu riigi korruptsioonikuritegudest, kusjuures mõlemad näitajad on suuremad kui 2009. aastal. Seejuures need protsendid, mida ma teile nimetasin, ei hõlma selliseid asutusi nagu KIK, RKAS jne. Need andmed on grupeeritud niiviisi, et raske on riigi hallatavaid asutusi eraldada. Sel teemal tahaks vastutava ministriga rääkida. Kui rääkida korruptsioonist, siis seis on üsna ohtlik. Kohalikes omavalitsustes on korruptsioon, kuigi seal on töötajaid märksa rohkem kui riigi hallatavates asutustes, ainult 16–18% tasemel. Tahaks teada saada, miks siin saalis kunagi ei räägita korruptsioonist riigi hallatavates asutustes, vaid ühe või kahe näite najal tehakse põhjapanevaid järeldusi selle kohta, et Eesti kohalikud omavalitsused on ülikorrumpeerunud. Nii et annan üheksa Riigikogu liikme nimel üle arupärimise Ken-Marti Vaherile. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Annan kaheksa Keskerakonna fraktsiooni saadiku nimel üle arupärimise majandusministrile. Arupärimise sisu puudutab võrguteenuste hindu. Nimelt, eelmise aasta septembris kooskõlastas Konkurentsiamet Eleringi võrgutasude muutuse, mille kohaselt Eleringi keskmine võrgutasu tõusis s.a 1. jaanuarist 0,15 senti kilovatt-tunni kohta. Uus keskmine võrgutasu on eelmise aasta omast 1,28 senti ehk 13,3% kõrgem. Võib öelda, et tavatarbijaid tabas väga suur võrgutasude tõus. Eelmisel nädalal tuli ka uudis, et Eesti Gaasile kuuluv põhivõrguettevõte EG Võrguteenus tõstab 1. maist võrguteenuse hinda koguni 66%. Sellega seoses on meil majandusministrile neli küsimust, millega me üritame selgitada võrgutasude tõusu tagamaid.

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud kaks seaduseelnõu ja kaks arupärimist. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetluse kolme tööpäeva jooksul. Ja kui arupärimised vastavad sellele seadusele, edastan need otsekohe adressaatidele.
Nüüd järgmised teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid: esiteks, Vabariigi Valitsuse s.a 18. veebruaril algatatud ohvriabi seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – õiguskomisjon; teiseks, Riigikogu põhiseaduskomisjoni s.a 19. veebruaril esitatud Riigikogu otsuse "Korruptsioonivastase erikomisjoni moodustamine" eelnõu, juhtivkomisjon – põhiseaduskomisjon. Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimise siseminister Ken-Marti Vaherile ja tagastanud arupärimise nr 292 selle esitajatele.
Palun nüüd, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 87 Riigikogu liiget, puudub 14.

Head kolleegid, läheme tänase päevakorra juurde. Esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse muutmise seaduse eelnõu 259 kolmas lugemine. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Läheme lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse muutmise seaduse eelnõu 259. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 81 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse ja sadamaseaduse muutmise seaduse eelnõu 300 kolmandat lugemist. Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Võime minna lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud Riigikogu, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud meresõiduohutuse seaduse ja sadamaseaduse muutmise seaduse eelnõu 300. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 79 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud rahvusvahelise tollitariifide väljakuulutamise liidu asutamiskonventsiooni denonsseerimise seaduse eelnõu 324 teine lugemine. Ma palun ettekandeks kõnepulti majanduskomisjoni liikme kolleeg Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Majanduskomisjon arutas seaduseelnõu 324 oma istungil seoses teisele lugemisele saatmisega esmaspäeval, 11. veebruaril. Istungil tõdeti, et muudatusettepanekute esitamise tähtajaks, st 30. jaanuaril kella 17-ks ei laekunud ühtegi muudatusettepanekut ei Riigikogu liikmetelt, fraktsioonidelt ega teistelt komisjonidelt. Küll aga tegid Riigikogu Kantselei keeletoimetajad eelnõu tekstis väikesed muudatused. Nimelt asendati esialgses tekstis lahku kirjutatud sõnad "vastu võetud" ühe sõnaga "vastuvõetud" ning lause lõpus asendati sõna "seadusega" sõnadega "seaduse alusel". Tegemist on väikeste keeletoimetuslike muudatustega.
Sellest lähtudes tegi komisjon oma menetluslikud otsused. Otsustasime teha ettepaneku võtta Vabariigi Valitsuse algatatud rahvusvahelise tollitariifide väljakuulutamise liidu asutamiskonventsiooni denonsseerimise seaduse eelnõu 324 teiseks lugemiseks Riigikogu täiskogu 20. veebruari istungi päevakorda, teha ettepanek teine lugemine lõpetada ja kui teine lugemine lõpetatakse, panna eelnõu lõpphääletusele ja see seadusena vastu võtta. Selle poolt olid kõik üheksa kohal olnud komisjoni liiget. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalev Kallo! Küsimusi teile ei ole. Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu muutmiseks ettepanekuid ei olnud ja nii võime minna lõpphääletuse juurde.
Lugupeetud Riigikogu liikmed, panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud rahvusvahelise tollitariifide väljakuulutamise liidu asutamiskonventsiooni denonsseerimise seaduse eelnõu 324. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 68 Riigikogu liiget, vastu või erapooletu ei olnud keegi. Eelnõu on seadusena vastu võetud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud maareformi seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 335 teine lugemine. Ettekandeks palun kõnetooli maaelukomisjoni liikme kolleeg Aare Heinvee!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Pärast maareformi seaduse muutmise ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 335 esimese lugemise lõpetamist Riigikogu täiskogu 23. jaanuari istungil arutas maaelukomisjon seda eelnõu oma 12. veebruari ja 19. veebruari istungil. 12. veebruari istungil osalesid eelnõu algataja esindajatena Maa-ameti õigusosakonna juhataja Triinu Rennu ja maareformi osakonna juhataja kohusetäitja Maire Salu.
Tuletan meelde, et eelnõu eesmärk on lahendada kehtivas õiguses ilmnenud kitsaskohad ning näha ette vajalikud muudatused, et maareformi aastaks 2017 kiiremini ellu viia. Tegemist on eelnõuga, millega muudetakse lisaks maareformi seadusele veel asjaõigusseaduse rakendamise seadust, Eesti Vabariigi omandireformi aluste seadust, maapõueseadust ja riigivaraseadust.
Muudatusettepanekute tähtajaks esitas ühe muudatusettepaneku Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon. Oma ettepanekud saatis komisjonile ka Eesti Linnade Liit. Eesti Linnade Liit esitas koos Eesti Maaomavalitsuste Liiduga oma ettepanekud juba 15. jaanuaril, kui maaelukomisjonis toimus eelnõu arutelu koos Eesti Linnade Liidu, Eesti Maaomavalitsuste Liidu, maavalitsuste, Keskkonnaministeeriumi ja Maa-ameti esindajatega. Eesti Linnade Liidu 6. veebruaril saadetud ettepanekud kordasid või täpsustasid varem saadetud ettepanekuid.
Komisjon arutas Eesti Linnade Liidu ettepanekuid nii 15. jaanuari kui ka 12. veebruari istungil, kuid toetas neist vaid ühte, ja sedagi osaliselt. Komisjon ei toetanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanekut lühendada aega, mil kohalikul omavalitsusel lasub kohustus maksta riigile 65% munitsipaalomandisse saadud maa võõrandamisel saadud tulust, kümnelt aastalt viiele aastale. Komisjoni enamus toetas seisukohta, et kehtestatud piirang võiks kehtida kauem kui ühe kohaliku omavalitsuse volikogu volituste kehtimise periood, lisaks pole põhjendatud riigivaraseadusega sätestatud ühtsetest põhimõtetest loobumine.
Maaelukomisjon juhtivkomisjonina sõnastas koostöös algatajaga viis muudatusettepanekut, millest kaks täpsustavad eelnõu teksti, üks on ajendatud komisjoni 15. jaanuari istungi arutelust ja üks Eesti Linnade Liidu ettepanekust. Viimase ettepanekuga muudetakse seaduse jõustumise aega.
Täpsustasime eelnõu § 1 punktiga 12 muudetava maareformi seaduse § 23 lõike 1¹ teksti. Eelnõu senises tekstis oli, et kui erastamise õigust omava isiku tegevuse tõttu ei ole võimalik katastriüksuse moodustamist lõpule viia, siis kohalik omavalitsus võib määrata tähtaja katastriüksuse toimiku valla- või linnavalitsusele esitamiseks, misjärel kaotab õigustatud isik maa erastamise õiguse. Kuigi on võimalik tõlgendada, et tegevus tähendab ka tegevusetust, pidas komisjon vajalikuks lisada sättesse ka tegevusetuse sõna, sest katastriüksuse moodustamise lõpuleviimist võib takistada nii maa erastamise õigust omava isiku tegevus kui ka tegevusetus.
Samuti täpsustasime § 1 punktiga 20 maareformi seadusesse lisatava § 31³ lõike 7 tekstis, et kinnisasjaga liitmiseks sobivast maast võib moodustada ühe või mitu katastriüksust. Moodustatavate üksuste arv sõltub eelkõige maakorralduse nõuetest ja sellest, kas maa liidetakse ühe või mitme kinnisasjaga.
Eelnõu § 1 punktis 15 täiendasime maareformi seaduse § 25 lõiget 4 muutvat sätet nii, et pärast seaduse jõustumist ei pea lisaks munitsipaalomandis olevate hoonete ja rajatiste aluse maa võõrandamisele ka munitsipaalomandisse antud omandiõigust tõendavate dokumentideta abiehitise ja kortermaja aluse maa võõrandamisel omavalitsus riigile raha üle kandma. Pole põhjendatud, et kohalik omavalitsus peaks maa võõrandamisest laekunud rahast maksma riigile 65% olukorras, kus võõrandataval maal asuvad teisele isikule kuuluvad ehitised, st ühiskasutuses olevad abihooned ja korteriomand. Suure tõenäosusega võõrandatakse ehitisealune maa hiljem otsustuskorras ehitise omanikule või kasutajale.
Komisjoni 15. jaanuari istungil tõstatati küsimus, kas on ikka põhjendatud maavanemale nn vahekohtuniku rolli andmine kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa jagamisega seonduvas vaidluses. See regulatsioon ei pruugi oma eesmärki täita, kuna see, kes otsust vaidlustada soovib, võib seda teha nii omavalitsuse kui maavalitsuse otsuse peale. See aga pikendaks menetluse aega. Leiti, et riba erastamise korral on põhjendatud tavapärase maareformi menetluse läbiviimine, kus eeltoimingu teeb omavalitsus ja erastamisotsuse maavanem. Komisjon otsustas jätta eelnõu § 1 punktist 20 välja maareformi seaduse § 31³ lõike 5 viimase lause: "Kui maa taotlejad ei nõustu linna- või vallavalitsuse otsusega, otsustab kinnisasjaga liitmiseks sobiva maa jagamise või jagamata jätmise ning omandaja või omandajad maavanem."
Algselt oli kavandatud, et eelnõu jõustub 2013. aasta 15. veebruaril, kuid kuna eelnõu menetlus on veninud, muudetakse seaduse jõustumise päeva, mis on nüüd 2013. aasta 20. märts. Eelnõus on tehtud ka mitmeid redaktsioonilisi, keelelisi ja normitehnilisi muudatusi.
Maaelukomisjon juhtivkomisjonina teeb ettepaneku eelnõu 335 teine lugemine lõpetada, juhul kui täna teine lugemine lõpetatakse, saata eelnõu kolmandale lugemisele 27. veebruaril 2013 ja see seadusena vastu võtta. Kõik komisjoni menetluslikud otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Suur tänu, Aare Heinvee! Kas on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Läheme muudatusettepanekute läbivaatamise juurde, neid on kuus. Esimene ja teine ettepanek on maaelukomisjoni esitatud ja arvestatud täielikult. Kolmas on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjon on jätnud selle arvestamata. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Palun seda muudatusettepanekut  hääletada!

Suurima heameelega! Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 3, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 20 Riigikogu liiget, vastu 40, erapooletuid ei olnud. Ettepanek toetust ei leidnud. Muudatusettepanek nr 4 on juhtivkomisjoni esitatud ja arvestatud täielikult. Ettepanekud nr 5 ja 6 on esitanud juhtivkomisjon, need on arvestatud täielikult. Oleme läbi vaadanud kõik muudatusettepanekud. Seaduseelnõu 335 teine lugemine on lõppenud.

Alustame Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse, kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise soodustamise seaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 352 teist lugemist. Ma palun ettekandeks kõnepulti maaelukomisjoni aseesimehe kolleeg Aivar Koka!

Hea juhataja! Head kolleegid! Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse, kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise soodustamise seaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu 352 esimene lugemine täiskogus toimus 30. jaanuaril. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg oli 7. veebruar kell 17. Selleks ajaks esitas Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon kolm ettepanekut, Eesti Reformierakonna fraktsioon ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon ühiselt viis ettepanekut. Juhtivkomisjon koostöös eelnõu algatajaga ning ühistranspordiseadust puudutava muudatuse osas ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindajaga sõnastas kolm ettepanekut.
Komisjon arutas eelnõu 352 kohta esitatud muudatusettepanekuid oma istungitel 11. ja 14. veebruaril. Esimesel korral osalesid arutelul regionaalminister Siim Valmar Kiisler, Siseministeeriumi regionaalarengu osakonna õigusnõunik Olivia Taluste, kohaliku omavalitsuse ja regionaalhalduse osakonna nõunik Ave Viks ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi teede- ja raudteeosakonna juhataja Ain Tatter. Vaadati läbi fraktsioonide esitatud muudatusettepanekud ning seaduse jõustumist käsitlev ettepanek. Ühistranspordiseaduse muutmist puudutava sätte osas ei olnud ministeeriumidel ühist seisukohta ning komisjon tegi Siseministeeriumile kui eelnõu algatajale ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, kelle valdkonda ühistranspordiseadus kuulub, ettepaneku koostöös eelnõu komisjonipoolse esindaja ja fraktsioonide esindajatega järgmiseks istungiks välja töötada kompromissettepanekud. See ning kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse muutmist käsitlev muudatusettepanek arutati läbi komisjoni 14. veebruari istungil, kus osalesid ka Olivia Taluste ja Ain Tatter.
Komisjonis arutati kõiki ettepanekuid. Esimesena võeti jutuks saarte erisused ja omavalitsusüksuste võrdne kohtlemine. Komisjoni istungitel nii enne eelnõu esimest lugemist kui ka muudatusettepanekute arutamise käigus, samuti eelnõu esimesel lugemisel täiskogus tõusetus küsimus saartele tehtava erandi põhjendatusest ning erandi kooskõlast võrdse kohtlemise printsiibiga. Eelnõu § 1 punktiga 1 tehtava Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse (ETHS) § 7 lõike 4 muudatuse kohaselt saavad kohaliku omavalitsuse üksused ühineda juhul, kui selle tulemusel moodustuv omavalitsusüksus koosneb ühist piiri omavatest haldusterritooriumidest. Eelnõu § 1 punkti 2 ja ETHS-i § 7 lõike 4¹ kohaselt tehakse saarte jaoks erand, ühise piiri nõuet seal ei ole. Erisusest loobumise ettepaneku tegi Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, kuid komisjon jättis selle arvestamata.
Eelnõu algataja põhjendused saartele erandi tegemiseks olid järgmised. Saared on mandriga võrreldes erilises olukorras. Kui mandril on välja kujunenud mitmed tõmbekeskused, siis saartel on neid üks, näiteks Hiiumaal Kärdla linn, Saaremaal Kuressaare linn, väikesaartel aga puuduvad need üldse. Erandi tegemine võimaldaks Hiiumaa valdadel näiteks ühineda Kärdla linnaga ja Vormsi vallal Läänemaa valdadega. Omavalitsusüksuse funktsionaalse terviklikkuse ja haldussuutlikkuse parandamise mõttes oleks selline ühinemine tõmbekeskustega põhjendatud.
Kuna mandril on tõmbekeskusi rohkem ja ühinemine võib toimuda erinevates suundades, siis ühist piiri mitteomavate omavalitsusüksuste ühinemise lubamine mandril ei ole hädavajalik samm. Saartel seevastu on võimalikke ühinemispartnereid mandriga võrreldes märksa piiratum hulk ja seetõttu on saartel omavalitsuse haldusvõimekuse tõstmise võimalused kesisemad. Ebamõistlik oleks piirata saartel olevate omavalitsuste ühinemist ka mandril oleva omavalitsusüksusega, kellega saarel on sisuliselt ühtne ja toimiv teenusepiirkond. Saartele tehtava erisuse eesmärk ühtib eelnõu eesmärgiga: soodustada kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemist ja territooriumi haldusjaotuse korrastumist, millega kaasneb kohaliku omavalitsuse üksuste haldussuutlikkuse ja edukate projektitaotluste koostamise suutlikkuse kasv, kohaliku omavalitsuse üksuse poolt tema territooriumil pakutavate avalike teenuste parem kättesaadavus ja kvaliteet ning kohaliku omavalitsuse üksuste koostöövõime areng. Saarte erisust arvestavad ka teised seadused, näiteks püsiasustusega väikesaarte seadus ja ühistranspordiseadus. Võrdse kohtlemise põhimõte tähendab muu hulgas, et võrdseid tuleb kohelda võrdselt, kuid ebavõrdses positsioonis olijaid võib kohelda ebavõrdselt. Jäik lähenemine, et saartele ei tohiks mandriga võrreldes mingeid erisusi kohaldada, kuigi saared on oma geograafilisest asendist tingituna eriseisundis, viiks vastuoluni võrdse kohtlemise põhimõtetega.
Nüüd ülevaade muudatusettepanekutest ja eelnõus tehtud muudatustest. Eelnõu esimesse paragrahvi on Reformierakonna ja IRL-i fraktsiooni ühiste ettepanekute põhjal – muudatusettepanekud nr 3–5 – lisatud punktid 4, 5 ja 7, mille kohaselt peab maavanem alates ühinemisläbirääkimiste algusest ühinevaid omavalitsusi nõustama kokkuleppe sõlmimisel ning piiride muutmise ja haldusterritoriaalse korralduse muutmisega seonduvate vaidlusaluste küsimuste lahendamisel. Kehtiva seaduse § 8 lõike 4 punkt 3 näeb ette maavanema nõustamisalase pädevuse olukorras, kui haldusterritoriaalse korralduse või piiride muutmise on algatanud Vabariigi Valitsus. Kuna kohalike volikogude algatusel toimuva piiride ja haldusterritoriaalse korralduse muutmise juhtudel on maavanema seadusest tulenev ülesanne anda omapoolne seisukoht esitatud muudatuste põhjenduste osas, siis praktikas on kavandatavate muudatustega seonduvates küsimustes enne piiride või haldusterritoriaalse korralduse muutmise dokumentide esitamist maavalitsuste poole sageli ka pöördutud. Muudatustega antakse maavanema nõustamisalasele tegevusele nüüd ka seadusest tulenev selge alus, mis on kirjas eelnõu § 1 punktides 5 ja 7. Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse § 8 lõike 4 punktis 3 on kasutatud asjaomaste volikogude "nõustamise" asemel sõna "toetamine". Termin on eksitav, kuna seaduses ei ole silmas peetud volikogude rahalist toetamist lisaks ühinevatele kohaliku omavalitsuse üksustele ühinemistoetuste maksmisele, vaid ainult maavanema rolli omavalitsusi nõustava organina. Seetõttu on kõnesolevas sättes sõna "toetab" asendatud sõnaga "nõustab".
Nüüd eelnõu §-st 3. Reformierakonna fraktsioon ja IRL-i fraktsioon tegid ettepaneku täiendada kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise soodustamise seaduse § 6 lõiget 2 punktiga 4¹ (muudatusettepanek nr 8) ja näha volikogude algatusel toimuva halduskorralduse muutmise puhul kohaliku omavalitsuse volikogude esimeestele, linnapeadele ja vallavanematele ette ühekordne hüvitis, juhul kui nimetatud isikud ei jätka samades funktsioonides ühinemise tulemusel moodustunud omavalitsusüksuses. Hüvitise maksmise tingimus on, et nimetatud isikud on oma kohal töötanud vähemalt ühe aasta enne ühinemise käigus moodustunud uue kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu valimiste tulemuste väljakuulutamise päeva. Hüvitist makstakse valimistulemuste väljakuulutamise päevale eelnenud kahe aasta kuu keskmise töötasu või hüvitise kuuekordses ulatuses volikogu esimeeste puhul ning kuu keskmise ametipalga kuuekordses ulatuses linnapeade ja vallavanemate puhul. Komisjon arvestas seda ettepanekut sisuliselt ning sõnastas koostöös eelnõu algataja esindajaga uue muudatusettepaneku. Kuna volikogu valitud ja ametisse nimetatud isikute sotsiaalsed garantiid tulenevad KOKS-i §-st 54¹, siis tuleb kõik volikogu esimeeste, vallavanemate ja linnapeade hüvitise maksmise alused sätestada KOKS-is ning selle reguleerimisalasse jäetakse vaid säte, millega täiendatakse nende kulude loetelu, mida on võimalik katta riigieelarvest eraldatavatest ühinemistoetustest. Sellega seoses on eelnõu täiendatud uue §-ga 2, millega muudetakse KOKS-i § 54¹ lõikeid 3 ja 4 ning täiendatakse seda paragrahvi lõikega 3¹. Samuti muudetakse seaduse pealkirja, sõnastades selle nii: "Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus".
Seoses vallavanema, linnapea ja volikogu esimehe hüvitise maksmise regulatsiooni täiendamisega KOKS-is lisatakse § 6 lõikesse 2 täiendav kuluallikas, mida on võimalik katta riigieelarvest eraldatavatest ühinemistoetustest. Ühinemistoetuse piirsummasid on kavas suurendada komisjoni poolt täielikult arvestatud Reformierakonna fraktsiooni ja IRL-i fraktsiooni esitatud muudatusettepanekuga nr 6. Selle ettepaneku kohaselt kasvaks ühinemistoetus ühinenud kohaliku omavalitsuse üksuse iga elaniku kohta 40 eurolt 50 eurole. Ühinemistoetuse miinimumsumma suurendatakse 128 000 eurolt 150 000 eurole ning maksimumsumma 256 000 eurolt 400 000 eurole iga ühineva kohaliku omavalitsuse üksuse kohta. Ka ühinemise käigus moodustuvale kohaliku omavalitsuse üksusele territooriumiosa üleandmisel saaks ühinev omavalitsusüksus toetust riigieelarvest senise 40 euro asemel 50 eurot üleantava territooriumiosa elaniku kohta. Ühinemistoetuse piirsummade suurendamise eesmärk on motiveerida omavalitsusi ühinema, kuna senine riigi toetus on osutunud omavalitsuste jaoks liiga väikeseks, et ühinemisega seonduvaid kulusid katta.
Ühinemistoetuste suurendamist käsitleva ettepaneku tegi ka sotsiaaldemokraatide fraktsioon, see on muudatusettepanek nr 7. Toetuste summad selles olid mõnevõrra erinevad Reformierakonna ja IRL-i fraktsioonide pakutust. Komisjon toetas seda ettepanekut osaliselt, kuna ettepaneku esindaja soov oli samuti ühinemistoetuse määra tõsta ning kattus ka üks summa.
Eelnõu § 4 käsitleb ühistranspordiseaduse muutmist. Ühistranspordiseaduse § 15 lisatava lõike 6 eesmärk on soodustada ja julgustada kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemist, mille üheks takistuseks võivad saada ühistranspordi korraldamisega seotud küsimused. Kehtiva ühistranspordiseaduse kohaselt korraldab maakonnaliine asjaomane pädev ametiasutus – kas maavalitsus või piirkondlik ühistranspordikeskus – ning valla- ja linnaliine kohalik omavalitsus. Kohalike omavalitsuste ühinemise tulemusena võivad mõned senised maakonnaliinid muutuda valla- või linnaliinideks ühistranspordiseaduse tähenduses. Siseministeerium ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium olid ühel meelel, et senise maakonnaliini asemel tekkivaid valla- või linnaliine võiks omavalitsusüksuste ühinemise soodustamiseks endiselt rahastada riik. Kuid liinide korraldamise osas pooldas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kehtivas ühistranspordiseaduses sätestatud põhimõtet, et maakonnaliine korraldab maavalitsus ning valla- ja linnaliine kohalik omavalitsus. Siseministeerium nägi ühinemise tulemusel maakonnaliini asemel tekkinud valla- ja linnaliinide korraldajana endiselt maavalitsust ega pidanud põhjendatuks kohalikule omavalitsusele suunatud uue sihtotstarbelise toetuse kehtestamist. Samuti soovis Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium täpsustada, millises mahus tekkinud valla- või linnaliini rahastatakse. Ministeeriumid jõudsid sätte sõnastuse osas kompromissile ning see on kirjas juhtivkomisjoni muudatusettepanekus nr 9. Ettepaneku järgi jätkab juhul, kui omavalitsusüksuste ühinemise tulemusena tekib senise maakonnaliini asemel valla- või linnaliin, selle liini korraldamist ja rahastamist kuni kehtiva avaliku teenindamise lepingu lõppemiseni lepingu sõlminud pädev ametiasutus. Uue avaliku teenindamise lepingu võib vedajaga omavalitsusüksuse taotlusel sõlmida pädev ametiasutus, kas siis maavalitsus või piirkondlik ühistranspordikeskus. Rahastatakse seda riigieelarvest senise liinitöö mahu ja mõistliku toetusmäära ulatuses vähemalt neli aastat. Seega võib liini korraldajaks olla maavalitsus, ühistranspordikeskus ja ka kohalik omavalitsus, kui viimane seda soovib.
Avalike maakonnaliinide puhul on silmas peetud avaliku teenindamise lepingu alusel teenindatavaid liine, mida toetatakse riigieelarvest. Kui avalik maakonnaliin muutub valla- või linnaliiniks, siis peab nende liinide korraldamisega, sh avaliku teenindamise lepingu sõlmimisega kaasnevate menetlustega, kehtiva seaduse kohaselt hakkama tegelema uus, ühinemise tulemusena tekkinud kohaliku omavalitsuse üksus, kellele see toob kaasa lisaülesandeid ja -kohustusi. Neid ülesandeid ja kohustusi tuleks omavalitsusüksuste ühinemise soodustamiseks riigil sihtrahastada tingimusel, et liini töömahud määrab uue avaliku teenindamise lepingu alusel koostöös omavalitsustega kindlaks maavalitsus või piirkondlik ühistranspordikeskus omavalitsuse taotlusel. Olemasolevad maavalitsuste või piirkondlike ühistranspordikeskuste sõlmitud avaliku teenindamise lepingud kehtivad kuni nende lõppemiseni. Seega ühinemise hetkel kehtivate lepingute lõpuni korraldab ja toetab kõnealuseid avalikke liine riik asjaomase pädeva ametiasutuse kaudu, kes selleks, et toetada omavalitsusi, sõlmib vastavalt omavalitsuste taotlustele pärast kehtivate lepingute sõlmimist uued lepingud järgmiseks neljaks aastaks.
Rahastamisvajaduse väljaselgitamiseks uue avaliku teenindamise lepingu sõlmimisel võetakse arvesse omavalitsusüksuses käigus olnud avalike maakonnaliinide töömahtu, sh eelkõige liinikilomeetreid ja liinitunde, ja mõistlikku toetusmäära. Samuti tuleb arvestada nõudlusega liinide jätkamise järele. Mõistliku toetusmäära all on peetud silmas asjaolu, et ei saa eeldada 100% ulatuses riigi toetust, juhul kui omavalitsus soovib näiteks tasuta ühistransporditeenust pakkuda. Teisalt ei saa eeldada ka seda, et ühinemise ajal kehtinud lepingu lõppemisele järgneva nelja aasta pärast on mõistlik säilitada ühinemishetkel kehtinud toetuse osakaal, samas kui teistes võrreldavate tunnustega piirkondades kehtivad näiteks hoopis teistsugused toetusmäärad. Mõistlik on ühinemise hetkel kehtima jätta olemasolev toetusmäär, mis aga võib aja jooksul muutuda, sh ka suureneda, kui vastavalt muutub näiteks ühistranspordi toetamise riiklik poliitika. Vastav kaalutluskohustus lasub avaliku teenindamise lepingu riigipoolsel menetlejal. Riigieelarves nähakse asjaomased summad ette Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi maanteetranspordi toetuse real. Juhul kui riigieelarves omavalitsuste ühinemise tulemusena tekkinud kohalike liinide toetamiseks lisaraha ette ei nähta, rahastatakse ühinenud omavalitsusüksuse siseseid valla- ja linnaliine, mis moodustusid endistest avalikest maakonnaliinidest, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile maakonna bussiliinide toetamiseks ettenähtud summadest. Kogu seda arvestust peab Maanteeamet.
Eelnõusse on lisatud seaduse jõustumist käsitlev § 5 (muudatusettepanek nr 10), mis näeb ette seaduse jõustumise järgmisel päeval pärast selle Riigi Teatajas avaldamist. Erisus on vajalik selleks, et 2013. aasta kohaliku omavalitsuse üksuste volikogude korralisteks valimisteks saaksid ühineda soovivad omavalitsused kõik vajalikud ühinemisprotseduurid seaduse uue redaktsiooni kohaselt läbi viia. Eelnõusse on tehtud ka keeletoimetaja redaktsioonilised ja keelelised parandused.
Maaelukomisjon juhtivkomisjonina teeb ettepaneku eelnõu 352 teine lugemine lõpetada. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Aivar Kokk! Nüüd küsimused. Palun, kolleeg Priit Toobal!

Hea ettekandja! Ma küsin ühe konkreetse juhtumi kohta, kas see seaduseelnõu aitab seda lahendada. Kahe omavalitsuse juhid on maas istunud ja avaldanud põhimõtteliselt soovi tulevikus leivad ühte kappi panna, need on Tallinna linn ja Ruhnu vald. Aga kohe pärast selle idee väljatulekut tõttas teie erakonnakaaslane minister Kiisler teatama, et praegune seadus seda ei võimalda. Kas menetluses olev eelnõu võimaldaks seadusena jõustumise korral Tallinna linnal ja Ruhnu vallal ühineda? Ja kui mitte, siis kunas teie erakond kui väga ühinemist soosiv erakond plaanib sellisegi muudatuse algatada? Sooviavaldus on pressi kaudu ehk ka teieni jõudnud.

Pean kurbusega tõdema, et menetluses olev eelnõu seda ei võimalda. Kuid alati on võimalik teha muudatusettepanekuid ja nendega siia saali tulla. Kahjuks selle eelnõu muutmiseks ei tulnud ettepanekut, mis oleks võimaldanud säärast ühinemisprotsessi ellu viia. Lisaks pole asjaomased volikogud niisugust otsust teinud ja ainult ajakirjanduse jutu peale ei ole võimalik siin saalis asju ajama hakata.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Hea kolleeg, hea ettekandja! Siin on mitmes punktis välja toodud, et maavanem nõustab volikogusid piiride muutmise vaidluste lahendamisel. Ma küsin, miks on vaja see seadusesse kirjutada, et maavanem nõustab. On see mingi eriline asi ja kas neid nõustajaid võib veel teisigi olla? Ja milline on siis maavanema kompetents sellel nõustamisel?

Aitäh, Tarmo, väga hea küsimuse eest! Maavanema roll on seadusesse kirja pandud sellepärast, et maavanem on igas maakonnas riigi esindaja ja ta saab kaasata spetsialiste, kes annavad nõu, kuidas hoiduda protsessi käigus mitmesugustest probleemidest, mis võivad ühinemisprotsessi takistada. Volikogudes kerkib ikka päevakorrale küsimusi ja kui nende teemade lahkamisel kaugemale ei minda, siis jäävadki tihti vastused saamata.

Palun, kolleeg Kalev Lillo!

Hea ettekandja! Mul on tõsiselt hea meel, et valitsuskomisjon on astunud jõulisi samme, et soodustada vabatahtlikku ühinemist. Kas komisjonis oli juttu, milline võiks olla selle seaduseelnõu mõju, kui palju see aitab vabatahtlikule ühinemisele kaasa?

Oli sel teemal juttu. Esialgu võib arvata, et kui see eelnõu seadusena vastu võetakse, toimub ühinemine vähemalt kahes piirkonnas: üks on Viljandi maakonnas ja teine Hiiumaal.

Palun, kolleeg Aadu Must!

Lugupeetud ettekandja! Oli kurb kuulda, et Ruhnu ja Tallinn ei saagi ühineda. Me siin kolleeg Peeter Laursoniga arutasime, et ka Tartu ja Piirissaare ühinemist on kaua kaalutud. Piirissaare Vallavalitsus juba tegelikult töötabki Tartus. Mõelda, kui korralikud toetussummad ühinedes saaks! Pärast jagaks raha ilusti pooleks. Kas see projekt on võimalik või ei aita see seadus seda ära teha?

Hea Aadu, kahjuks te ei teinud häid ettepanekuid selle eelnõu muutmiseks. Ma pean tunnistama, et meil oli arutusel, kas mandril ikka peab olema liitujatel ühine piir. Komisjoni enamuse arvates peab küll ja kahjuks teie erakond meile sel teemal head ettepanekut ei teinud. Sellesisulise eelnõuga on võimalik tulla siia saali järgmine kord.

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Hea ettekandja! Siin on juttu olnud saartele erandi tegemisest. Kui ma mõtlen Vormsi peale, siis tegelikult vist ka praegune kord lubaks Vormsil ühineda näiteks Haapsalu või Ridalaga. Selles osas vist poleks vaja erandit teha. Aga Saaremaa kannatab ju välja võrdluse iga teise maakonnaga Mandri-Eestis. Millest see erandi vajadus seal tekib? Samas meil on mandril mitu saarelise iseloomuga valda, mis seisavad väga eraldi. Miks ei lubata ikkagi mandril ühineda ilma ühist piiri omamata?

Hea Neeme! Tuleb lihtsalt tõdeda, et komisjonile ei tulnud ühtegi parandusettepanekut, et ka mandril oleks võimalik liituda ilma ühist piiri omamata.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm, teine küsimus!

Nagu sa oma elu- ja töökogemusest tead, on omavalitsustele suur probleem laenu võtmine ühinemisperioodi ajal. Üks näide on Põlvast, kus ühinemisperioodi ajal – õigemini mitte ühinemisperioodi, vaid rahvaküsitluse ajal – võeti 1,55 miljonit laenu. Härra minister ütles just arupärimisele vastates, et see on normaalne, seadust ei ole rikutud. Kas te olete sama meelt, et see on normaalne ja soodustab omavalitsuste ühinemist?

See küsimus on natuke laiem. Sellega me jõuame teemani, et kui üks omavalitsus teeb teisele omavalitsusele liitumisettepaneku, siis peaks protsessi esimeses faasis leppima kokku mängureeglid, mis kehtivad ühinemisläbirääkimiste ajal. Näiteks milliseid investeeringuid tehakse sel ajal ja milliseid investeeringuid järgmise või ülejärgmise valitsemisperioodi ajal. Tihti jooksevad ühinemised liiva selle pärast, et keegi kasutab – või "kuritarvitab" on vahest õigemgi sõna – seda momenti ära ja vaatab, et ühel omavalitsusel on laenukoormus tunduvalt suurem kui teisel. Samas tean oma kogemustest, et mitu liitumist on jäänud selle pärast tegemata, et kui üks omavalitsus teeb teisele ühinemisettepaneku ja tal on laenukoormus tunduvalt suurem, siis teine, kellel on laenukoormus tunduvalt väiksem, ei taha ettepanekut vastu võtta.

Palun, kolleeg Ülo Tulik!

Hea kolleeg! Minu arvates on tegemist väga hea seaduseelnõuga. Te olete teinud selles ettepaneku muuta kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses punkte, mis puudutavad vallavanemale ja volikogu esimehele kuue kuu palga ulatuses kompensatsiooni maksmist. Kas oli arutusel ka teistele ametnikele kompensatsiooni maksmine? Me teame, et omal ajal tegeles selle teemaga Tarmo Loodus, kes tõi siis näiteks ühe Saksamaa liidumaa, kus maksti väga paljudele ametnikele aasta kompensatsioon.

Komisjonis ei arutatud teistele ametnikele kompensatsiooni maksmist, küll oli kõne all teema, kas maksta võiks kuue kuu palga või rohkem. Kui me oma naabreid vaatame, siis Soomes võetakse endised vallavanemad järgmiseks perioodiks tööle, garanteeritakse nendele töö viieks aastaks. Meie ettepaneku tegemisel on arvestatud seda, et ühinemisläbirääkimiste eestvedaja on tavaliselt vallavanem, linnapea või volikogu esimees ja kui nendel on kindlustunne, et nad saavad mingisuguse kompensatsiooni, siis võib-olla on nad kergemini nõus asja vedama. Elu on näidanud, et kui vallavanem või volikogu esimees või linnapea ütleb ei, siis liitumisotsust volikogu ka ei tee.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Austatud ettekandja! Ma tulen oma küsimusega tagasi mandri aktuaalse probleemi juurde. Esimesel lugemisel ma esitasin selle küsimuse ja nüüd kordan seda. Mandril on miljon näidet selle kohta, et omavalitsuste territoorium on killustatud, näiteks Kohtla-Järve uus osa, Narva kaks osa. Need näited on ainult Ida-Virumaa kohta. Kas komisjonis arutati seda, et Eestis on ka selliseid omavalitsusi, mille osadel pole ühist piiri?

Jah, kolm sellist omavalitsust Eestis on. Komisjonis me otse seda teemat ei arutanud, fraktsioonides aga küll. Vähemalt meie fraktsioonis oli teema üleval ja me arutasime, et praegu on võib-olla vara panna eelnõusse punkt, et ka mandril võib liituda ühist piiri omamata. Maakonnad peaksid kõigepealt ära otsustama, mis on nende tõmbekeskused, kindlasti on tõmbekeskusi igas maakonnas rohkem kui üks. Kui on paigas tõmbekeskused, mille suunas omavalitsused järgmistel aastatel hakkavad ühinema, siis on ehk võimalik lubada liituda nii, et ühist piiri ei ole. Aga kui praegu üks Võrumaa vald ühineb mõne Harjumaa vallaga, siis neil ei ole mitte mingisugust ühisosa.

Palun, kolleeg Aadu Must, teine küsimus!

Hea kolleeg! Mind ajendas küsima sinu hea vastus selle kohta, miks tuleb maksta kompensatsiooni vallavanematele ja volikogu esimeestele. Siit koorus välja mõte, et maksta tuleb nendele, kelle puhul võib tekkida ühiskondliku ja isikliku huvi konflikt, neid tuleb mõjutada ühtpidi hääletama ja tegutsema. Ega siin korruptsioonilõhna äkki ei ole? Kas komisjon seda arutas?

Ma ei tea, kas selles on korruptsiooni, kui volikogu esimees ja vallavanem on ühte meelt. Ma küll eriti seda ei usu. Tavaliselt on nii, et volikogu esimees ja omavalitsuse juht on ühes meeskonnas või vähemalt ühes koalitsioonis. Ma ei tea, et oleks nii, et volikogu on opositsioonis ja vallavanem või linnapea koalitsioonis. Nii et ma ei näe korruptsiooniohtu, Aadu.

Palun, kolleeg Priit Toobal, teine küsimus!

Hea ettekandja! Ma küsin järjekordselt ühe konkreetse juhtumi kohta. Haapsalu linn soovis ühineda või vähemalt oli läbirääkimistes mitme väiksema vallaga. Ridala vald teatas, et nemad ühineda ei soovi, ja see võttis Haapsalu linnalt võimaluse teiste omavalitsustega edasi läbirääkimisi pidada, kuna neil ühist piiri ei ole. Ridala vald on täpselt ring ümber Haapsalu linna. Kui otstarbekas see ikkagi on, et mandril peab omavalitsuste liitumisel nende vahel ühine piir olema?

Ma nõustun, Priit, sinu arvamusega, et maakondlikult võiks selle piirinõude ära kaotada. Rõhutan veel kord, et ma toetan mõtet, et seda piiri ei pea olema. Aga enne seda peaks paigas olema tõmbekeskused. Sa tõid konkreetselt näite Läänemaalt. Sealsetel väikevaldadel ei ole vist teist varianti, kui et Haapsalu on tõmbekeskus. Aga seal oli just see juhtum, et vallavanem mõtles ühtpidi ja volikogu esimees mõtles teistpidi, nii see otsus vastu võtmata jäi. Tihti on otsuste taga konkreetsed isikud. Aadu küsis mu käest enne, kas me ei peaks selgelt sätestama, et mingi kompensatsioon on ette nähtud, kui inimene kaotab pärast ühinemist töökoha. Võib-olla mõtlevad omavalitsusjuhid sel juhul natuke rohkem oma piirkonna huvide peale ja mitte oma isiklike huvide peale.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Aivar Kokk! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Neeme Suur!

Lugupeetud proua juhataja! Austatud kolleegid! Teema on päris keeruline. Ma ei tulnud kõnet pidama sellepärast, et ma olen omavalitsuste vabatahtliku liitumise vastu. Vastupidi! Aga ma olen segaduse, korratuse ja määramatuse vastu. Kaose teooria on küll aktsepteeritud teooria ühiskonnateaduses, kuid riigi juhtimisel ei tohiks sellest väga vaimustusse sattuda. Selles, et nii riiklik kui omavalitsuslik kohahalduspoliitika vajab korraldamist, ei kahtle keegi. Oleks aga päris vahva, kui riigi kohahalduspoliitika oleks mingis osas korrastav, teiste sõnadega, kui tegemist oleks sihikindlate tegevuste kompleksiga mingi valdkonna edendamiseks ühiskonna huvides.
Paraku on haldusreform ja riigireform tõenäoliselt ühed kõige järjekindlamalt ignoreeritud teemad, mille puhul arengul on lastud minna isevoolu teed. Ja paraku ei aita meid ka täna arutatav eelnõu. Korraks riigireformist rääkides riiklikud ametkonnad kord loovad regionaalseid struktuure, siis jälle likvideerivad neid. Keegi ei saa enam aru, kas meil on maakondlik kohahaldus, regionaalne kohahaldus või tsentraalne kohahaldus. Regioonid, mis vahepeal tekkisid, olid ametkondade kaupa erinevad. Nüüd ühed ametkonnad loobuvad regioonidest, teised tugevdavad regioone, kolmandad lähevad tagasi üle maakondlikule halduskorraldusele. Igal ministeeriumil on omad lahendused, mis vahel tundub päris vahvalt autonoomne, kuid riigihalduse seisukohalt tekitab see kõik lihtsalt segadust, probleeme ja riigile lisakulusid. Milline ikkagi on riigi poliitika, on arusaamatu.
Isevoolset omavalitsuste liitumist ei saa nimetada haldusreformiks. Omavalitsused lihtsalt liituvad, kuna nad järjepidevalt vaesuvad ja nende autonoomia väheneb. Olles keskvalitsuse poolt süstemaatiliselt mittekuulatud ja mittearvestatud ning otsides meeleheitlikult lahendeid, omavalitsused kas siis algatavad liitumisi või tõmbuvad endasse, ignoreerides oma sisulist võimetust.
Omavalitsused on praegu ääretult erinevad. Tallinn ja Piirissaare toimivad ühises seadusruumis, neil on sarnased õigused ja kohustused. Õiguskantsler on Riigikogu tähelepanu juhtinud asjaolule, et elanike põhiõigused ei ole eri omavalitsustes ühtemoodi tagatud. See ei ole enam omavalitsuste autonoomia küsimus. See on küsimus omavalitsuste suutlikkusest neile pandud ülesandeid täita ning küsimus inimeste õigustest ja ootustest.
Spontaansete liitumiste tulemusena erisused suurenevad veelgi. Nende valdade üle, kes liituvad ja moodustavad tugeva tuumiku, peaks nagu rõõmus olema, ja on ka põhjust. Nende elanikel on lootust. Nende väikeste valdade puhul, kes jäävad kõrvale ja üksi, tekib aga küsimus, kuidas nemad hakkama saavad. Praegu veel ei paista kuskilt valitsuskoalitsiooni tahet omavalitsuste tulubaasi taastada ja ka omavalitsuste koostööd tugevdada. Eelmisel nädalal oli mitu korda juttu omavalitsusliitudele funktsioonide juurde andmisest. Ministrid aga avaldasid arvamust, et seda ei saa teha, sest omavalitsusliidud on nõrgad. Omavalitsusliitude nõrkusele viidati kui paratamatusele. Huvitav oleks aga teada, miks nad siis nõrgad on. Millest see tuleneb – kas mõnest Euroopa Liidu direktiivist või Eestile iseloomulikust ilmastikust? Ma ei saa aru, mis takistab omavalitsusliitude baasil tugeva maakondliku koostöökeskkonna loomist.
Käesolev eelnõu soodustab omavalitsuste liitumist. Iseenesest on ju kõik tore. Tühistatakse ühinemispiirkonnad – mõistlik; suurendatakse liitumistoetust – mõistlik; bussiliinide osas kaotatakse vasturääkivus – tore! Ainult et see eelnõu ei kanna ühtse koordineeriva poliitika vaimu. Enamgi: pilt omavalitsusmaastikul läheb veelgi segasemaks. Tekib võimalus omavalitsuste tekkeks ka nii, et nende osadel ei pruugi olla ühist piiri. Meil saavad olema väga suured omavalitsused, suured omavalitsused, väikesed omavalitsused ja nüüd siis veel ka kaardil laikudena paiknevad omavalitsused.
Me ei tohiks halduskorraldusega nalja teha. Kohalik omavalitsus on oma olemuselt kohalik ja kogukondlik mõiste, mitte pelgalt majandusüksus. Kus on siin territooriumi haldusjaotuse korrastumine? Ei ole mõtet rääkida saarelisest eripärast. Meie suuremad saared on piisavalt suured selleks, et kannatada välja võrdlus ükskõik millise teise maakonnaga. Meil on mitu saarelise iseloomuga valda ka mandril ja saarelise iseloomuga valla ühinemist mandril paikneva vallaga võimaldaks ka praegu kehtiv kord.
Tekib küsimus, milline on see poliitika, mis praeguse valitsuse ja Riigikogu koalitsiooni koostöös sünnib. Kas tõesti on tegemist "mida segasem, seda parem" poliitikaga? Mitte miski ei keela koalitsioonil praegu lähenemast haldusreformi teemale terviklikult ja süstemaatiliselt. Niipea kui omavalitsusliidud saaksid tugevama seadusandliku baasi ja tekiks võimalus tihedamaks koostööks maakonna tasemel, kaoks ära vajadus väga paljude toimingute järele, mis praegu võivad tunduda toredad, aga mida me peame hakkama mõne aja pärast ümber tegema.
See temaatika on ääretult oluline. Soovin seaduseelnõu algatajatele hästi palju mõistust ja tahtmist tulla kompleksse lähenemisega Riigikogu ette, et me saaksime minna oma halduskorraldusega suunas, kuhu ühiskond ootab seda minevat. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjoni ettepanek on teine lugemine lõpetada. Teine lugemine on lõppenud ja viienda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume edasi kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud avaliku teenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (nr 365) esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli sotsiaalminister Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Kui käesoleva aasta 1. aprillil jõustub uus avaliku teenistuse seadus, muutub sellega või tunnistatakse kehtetuks 40 seadust. Seadusega kaasneb elukorralduse detailide muutus väga mitmes valdkonnas ja seda ka Sotsiaalministeeriumi haldusalas. Täna olen ma teie ees punktidega, mis avaliku teenistuse seaduses ja ka teistes, kaasnevates seadustes Sotsiaalministeeriumi ja Rahandusministeeriumi arvates täpsustamist vajavad.
Kõigepealt Sotsiaalministeeriumi ettepanekud seaduse muutmiseks. Individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse muudatus tagab töövaidluskomisjoni koosseisu kuuluvatele töötajatele ja tööandjate esindajatele töötasu maksmise. See seotakse pärast avaliku teenistuse seaduse jõustumist kehtiva kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seadusega. Teiseks, tööturuteenuste ja -toetuste seaduses ühtlustatakse terminoloogia ja viited avaliku teenistuse seaduse omadega, töötuna arvele võtmise õigust ning töötutoetuse õigust omavate isikute liigid ja loetelu viiakse uue seadusega kooskõlla. Samuti muudetakse samas seaduses palgatoetuse maksmise tingimusi. Palgatoetust ei saa edaspidi ametniku kohaliku omavalitsuse üksuse asutusse teenistusse võtmisel. Neljandaks tagatakse nii välisteenistuse seaduse kui uue avaliku teenistuse seaduse alusel abikaasatasu saajate võrdne kohtlemine ning arvestatakse töötuna arvele võtmisel ja töötutoetuse saamisel edaspidi mõlemat abikaasatasu saamise juhtu. 
Lisaks on, nagu ma ütlesin, ka Rahandusministeeriumi ettepanekud, millega muudetakse avaliku teenistuse seaduse põhiteksti ja üleminekusätteid. Esiteks täpsustatakse riigi kohustuste ulatust teenistusülesannete täitmisel hukkunud ametnike matustega seoses. Kui seni on riik võtnud enda peale ametniku matuste korraldamise, siis eriti just hukkunu omaste seisukohalt on parem lahendus see, kui riik katab matusega seonduvad kulud. Teiseks täiendatakse riigi personali- ja palgaarvestuse andmekogu, et pidada arvestust ka nende isikute kohta, kes ei ole ei ametnikud ega töötajad, aga osalevad sellegipoolest asutuse töös. Näiteks on Rahandusministeerium toonud abipolitseinikud, kellele tuleb seadusest tulenevate kohustuste täitmiseks teatud väljamakseid teha. Kolmas Rahandusministeeriumi teema on rakendussätete täiendamine, et võimaldada uuele seadusele ülemineku soodustingimusi kohaldada ka nendele inimestele, kes asuvad ametiasutuse ülesannete üleviimise tõttu tööle hallatavasse asutusse. See seondub peamiselt riigi tugiteenuste ulatusliku konsolideerimisega. Aitäh!

Austatud ettekandja ja head ametikaaslased, lubage mul korraks katkestada selle eelnõu arutelu! Ma palun teid, hea ettekandja, Riigikogu kõnetoolist korraks lahkuda, et me saaksime tagasi minna eelmise päevakorrapunkti juurde, mis oli eelnõu 352 teine lugemine. Meil jäi seal tegemata üks protseduur, muudatusettepanekute läbivaatamine. Kas te lubate minna selle juurde tagasi või keegi protestib? Aitäh!

Läheme siis eelnõu 352 muudatusettepanekute juurde. Eelnõu muutmiseks on laekunud kümme ettepanekut. Esimene muudatusettepanek on juhtivkomisjoni tehtud. Teine muudatusettepanek on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni tehtud, juhtivkomisjoni seisukoht on jätta see arvestamata. Kolmas muudatusettepanek on Eesti Reformierakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica fraktsiooni tehtud, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Neljas muudatusettepanek on Eesti Reformierakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Viies muudatusettepanek on Eesti Reformierakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Kuues muudatusettepanek on Eesti Reformierakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada täielikult. Seitsmes muudatusettepanek on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada osaliselt. Kaheksas muudatusettepanek on Eesti Reformierakonna fraktsiooni ning Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esitatud, juhtivkomisjoni seisukoht on arvestada sisuliselt. Üheksas ja kümnes muudatusettepanek on juhtivkomisjoni esitatud.
Oleme muudatusettepanekud läbi vaadanud. Meie otsus oli teine lugemine lõpetada, see otsus jääb jõusse. Ma tänan teid ja palun vabandust väikese segaduse pärast!

Ma palun ettekandja sotsiaalminister Taavi Rõivase tagasi Riigikogu kõnetooli! Head ametikaaslased, kas teil on ministrile küsimusi? Küsimusi ole. Ma tänan ministrit! Palun ettekandeks kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Margus Tsahkna!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Sotsiaalkomisjon arutas avaliku teenistuse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu oma 12. veebruari istungil. Ma sellest eelnõust ülevaadet ei anna, kuna seda tegi väga põhjalikult äsja kõnelenud sotsiaalminister Taavi Rõivas.
Sotsiaalkomisjoni istungil osalesid minister Taavi Rõivas, sotsiaalministri nõunik Anni Tooma, Sotsiaalministeeriumi õigusnõunik Teet Torgo ja teised nõunikud nii Sotsiaalministeeriumist kui Rahandusministeeriumist. Minister tutvustas eelnõu ja andis ülevaate põhjustest, mispärast see eelnõu algatati. Nagu te juba kuulsite, tegu on eelkõige avaliku teenistuse seaduse rakenduslike otsustega, mis on seotud sellega, et avaliku teenistuse seadus jõustub tänavu 1. aprillil.
Sotsiaalkomisjon tegi järgmised otsused: saata eelnõu täiskogu istungi päevakorda 20. veebruariks – otsus oli konsensuslik; teha ettepanek esimene lugemine lõpetada – otsus oli konsensuslik; teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 26. veebruar kell 16 – ka see otsus oli konsensuslik – ja määrata ettekandjaks sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna. Aitäh!

Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 365 esimene lugemine lõpetada. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 26. veebruari 2013 kell 16. Esimene lugemine on lõppenud ja kaheksanda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume üheksanda päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo!

Hea eesistuja! Lugupeetud rahvasaadikud! Teie laudadel on põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Ma arvan, et enne kui asuda selles seaduses sisalduvate ettepanekute juurde, oleks asjakohane peatuda küsimusel, milleks need seadusmuudatused üldse vajalikud on. Neid tuleks vaadelda hariduskorralduse tänapäevastamise võtmes. Siit edasi tuleb küsida, mida me tahame Eesti hariduskorralduses tänapäevastada või uuemaks muuta. Küsida tuleb sedagi, miks me seda tahame. Sellepärast, et hariduskorraldus vastaks tänapäeva nõuetele.
Küsimusele, mil määral meie hariduskorraldus ja Eesti kool tänapäeva nõuetele vastavad, võib vastata erinevalt. Kui need erinevad vastused kokku võtta, siis koorub sealt välja arusaam, et lõhe meie koolitegelikkuse ja elu vahel väljaspool kooli on viimastel aastatel kasvanud ja kasvab edasi. Osalt on see ilmselt objektiivne ja isegi üleilmne protsess. Tehnoloogiline progress ei ole jõudnud kooliseinte vahele nii kiiresti, kui võiks või nagu paljud meist loodavad. See probleem on sedavõrd suur, et selle käsitlemine praeguse seadusmuudatuse raamides käib üle jõu. Küll aga on terve hulk ebakohti, mis on olnud omased eelkõige Eesti hariduskorraldusele, eriti just viimased 10–15 aastat.
Esiteks, koolivõrk. Veidigi koolivõrku vaadates näeme, et see kannab endas kollektiviseerimise ja industrialiseerimise ajastu mõttelaadi. Vaadake Võhmast või Lasnamäelt, pilt on enam-vähem sama. Väikese pealisehituse sinna tekitas taasiseseisvumisjärgsete aastate buum, kui otsustamine tuli koolidele lähemale, Tallinnasse ja teistesse kohtadesse, ning tekkis lootus, et see võimaldab avada taas kõik need koolid, mis mitmesuguste protsesside tõttu okupatsiooni ajal kinni olid pandud. Tänaseks oleme koolivõrku tasapisi jõukohasemaks muutnud ja kokku tõmmanud, aga mitmeski mõttes, eelkõige gümnaasiume puudutavalt, on veel pikk tee minna.
Ma mõistan, miks gümnaasiumist püütakse iga hinna eest kinni hoida. Paraku ei ole need põhjendused seotud eelkõige hariduse ja selle kvaliteediga, vaid lähtuvad mitmesugustest kohalikest poliitilistest huvidest ja ilmselt kohati ka väärettekujutusest, et hariduslik sunnismaisus suudaks kuidagipidi vastu töötada nendele objektiivsetele protsessidele, mis rahvast suurematesse keskustesse viivad, ja just nagu oleks võimalik haridussektoris töökohtade loomisega lahendada tööhõiveprobleemi kõikides Eesti omavalitsustes. Nii et üks põhjus on demograafia. Probleemi teravust näitab see, et Eestis on koole, kus lapsi on vähem kui töötajaid ja köetavat pinda üle 300 ruutmeetri ühe lapse kohta. Osas valdades on lapsi kolm korda vähem kui 20 aastat tagasi, aga õpetajaid täpselt samapalju kui tollal. Kuid meil on ka piirkondi, kus lapsi on mitu korda rohkem kui paarkümmend aastat tagasi, aga tarviline infrastruktuur on välja arendamata ja paraku puuduvad selleks ka head mehhanismid.
Võtame teise valdkonna. Õpetajate töötasustamine toimub ka praegu 1985. aastal välja antud Nõukogude Liidu määruste alusel, nn tarifikatsiooniskeemi põhjal. Seda hoolimata okupatsiooni lõppemisest, uuest põhiseadusest, töölepingu seadusest ja paljudest teistest seadusandlikest aktidest, mis peaksid seda valdkonda kui mitte tänapäevastama, siis vähemasti Eesti õiguskorraga vastavusse viima.
Vähetähtis ei ole tähelepanek, et kehtiv haridusseadus pärineb Eesti Vabariigi põhiseaduse eelsest ajast. Sellepärast tuleb ka praegust põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatust vaadelda ühe suurema protsessi osana. Päris kindlasti vajame uuendatud haridusseadustikku, mis lähtuks Eesti Vabariigi põhiseadusest, st mitte üleminekuperioodi poliitilistest eelistustest, vaid juba ülesehitatud põhiseaduslikust õiguskorrast ja teeks seda süsteemselt kõigis haridusvaldkondades, kaotaks vastuolu, mida me oleme korduvalt märganud ja märkinud, aga mida siiamaani oleme olnud võimetud muutma: me vajame rohkem haridusseadusi kui haridusasutuste tööd reguleerivaid seadusi. Ka põhikooli- ja gümnaasiumiseadus on ikkagi eelkõige koolide ja asutuste seadus, mitte niivõrd põhi- ja keskhariduse seadus.
Ettevalmistus selle seaduse muutmiseks algas 2011. aasta juunis. Seega on see kestnud üle poolteise aasta. Selle aja sisse on mahtunud päris palju arupidamisi mitmete partneritega. See, mis teie laudade peale on pandud, on ühisosa, milles, mulle tundub, on võimalik leida mõistlik konsensus või kompromiss. Tõsi, paljud asjad võiksid minu paremat äranägemist pidi olla radikaalsemad ja julgemad. Aga poliitiline reaalsus on selline, et partnerid tahavad selles protsessis sel määral osaleda, et võiksid tunnetada selle protsessi suhtes omanditunnet. Sellepärast ei arva ma, et liiga jõulised sammud ka siis, kui need on ratsionaalselt põhjendatud, annaksid parima lõpptulemuse või oleksid parimat lõpptulemust silmas pidades otstarbekad.
Esitan ühe tsitaadi. Võtan selle dokumendist, mida 2008. aastal asusid koostama Eesti Haridusfoorum ja Eesti Koostöö Kogu ning mis veidi enam kui aasta tagasi jõudis Haridus- ja Teadusministeeriumi kokkuköidetud dokumentidena "Eesti hariduse viis väljakutset" ja "Eesti haridusstrateegia 2012–2020: taustamaterjal". Ma ei hakka peatuma strateegiaosal. See ettepanek on heatahtlikult vastu võetud ja loodetavasti valmib strateegia s.a 1. septembriks. Küll aga loen ette päevakorrapunkti puudutava olulise osa lühikokkuvõttest: "Kõige kiiremat lahendust vajavateks ülesanneteks Eesti hariduses on haridusasutuste võrgu korrastamine, sealhulgas põhikooli ja gümnaasiumi lahutamine; õpetajakoolituse kvaliteedi tõus koos õpetajatele väärika palga tagamisega; põhikooli ja gümnaasiumi riiklikus õppekavas ning põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses sätestatu tegelik ellurakendamine; kõrg- ja kutsehariduses õiglast juurdepääsu kindlustava ning õppekvaliteeti toetava rahastamismudeli juurutamine; tööandjate tunduvalt laiem kaasamine õppekavaarendusse nii kutse- kui ka kõrghariduses." Enamik nendest soovitustest on seaduste või määruste tasemel juba täidetud. Põhikooli- ja gümnaasiumiharidust puudutav osa on teie ees. Arvan, et seda ei saa ei venitamiseks ega ka kiirustamiseks nimetada. Poolteist aastat on olnud ühtpidi piisavalt pikk, teistpidi piisavalt lühike aeg, et uskuda sellesse, et mõistlikud mõtted on välja selekteeritud ja parlamendile aruteluks ette pandud.
Mis on peamised punktid? Õpetajaameti väärtustamine, sisustamine, toetamine ja lihtsustamine. Koolile ja õpetajatele antakse rohkem vabadust ja vastutust. Vastutuse jagunemine haridussüsteemi osapoolte vahel peab muutuma selgemaks ja sellega seotud rahastamine läbipaistvamaks. Need kolm peamist tegevussuunda kajastuvad ka käsitluse all olevas eelnõus.
Alustan koolivõrgust. Me peame põhikooli vabastama gümnaasiumiastme survest ja gümnaasiumi varjust, mis on paljudel juhtudel ahistanud häid, aga veel rohkem iseseisvaid põhikoole. Ajakirjanduses avaldatu põhjal ja ka iseenda informatsioonile tuginedes oskame heade koolidena nimetada valdavalt nn eliitgümnaasiume. Väga vähesed meist oskavad nimetada häid põhikoole, saati siis niisuguseid põhikoole, mis tegutsevad ilma gümnaasiumiastmeta. Põhikooli- ja gümnaasiumiaste tuleb funktsionaalselt lahutada – see on eri uuringute üsna üksmeelne järeldus, olgu need uuringud siis kodumaised või rahvusvahelised, sh juba meenutatud Eesti haridusstrateegiat puudutav ühisprojekt. Ettepandud lahutamine on paindlik ja pikaajaline ning asetab pearõhu funktsionaalsele lahutamisele.
Gümnaasiume vajame ilmselt palju vähem kui praegu, aga päris kindlasti vajame vähemalt ühte tugevat gümnaasiumi igas maakonnas, ühte gümnaasiumi, mis õigustatult suudaks konkureerida kohale 20 parima gümnaasiumi seas. Meil on 15 maakonda ja see, et neist igaühest vähemalt üks gümnaasium jõuaks 20 parima hulka, ei tohiks olla võimatu ülesanne. Praegu leiame riigieksamite tulemuste põhjal nende 20 hulgast vaid Tallinna, Tartu, Pärnu ja Narva gümnaasiume. 2012. aastal oli nende hulgas ka üks Haapsalu kool. Aga paljude maakondade parimad koolid on alles 80. või isegi 100. kohal. Niisugune gümnaasiumihariduse nõrgenemine paljudes Eesti regioonides peab lõppema. Pakutud tee, kuidas sinna saaks jõuda, on riigigümnaasiumide institutsionaliseerimine.
Teine teema. Me kõik mäletame, kuidas mõne aasta eest konkureerisid Tallinna lapsed esimesse klassi. Niisugune konkurss, mis puhtkorralduslikult ei ole mitte kõige paremini õnnestunud ja on pedagoogiliselt küsitav, peaks lõppema. Eelnõu abil loodame luua olukorra, kus põhikool võtab vastu kõik lapsed, kelle elukohajärgne kool ta on. Tugev kodulähedane põhikool peaks olema norm, mitte erand. Kui selles koolis on pärast elukohajärgsete laste vastuvõtmist vabu kohti, siis need võib täita vajaduse korral ka konkursi korras.
Veel üks põhimõtteline muutus: kui meile jäävad institutsionaalselt integreeritud koolid, siis peab kõikidele põhikoolilõpetajatele olema tagatud võrdne ligipääs gümnaasiumiastmele, mitte niimoodi, et esmajärjekorras võetakse vastu need, kes on samas koolis lõpetanud põhikooli, ja alles siis teised. Ilmselt puudutatakse debattides ka progümnaasiumi ja gümnaasiumi integreeritud varianti. Sedagi oleme põhjalikult kaalunud. Ütlen siinkohal vaid niipalju, et progümnaasiumi lubamine osa gümnaasiumide juurde tegelikult tapab tugeva põhikooli. On päris selge, et sellisel juhul eelistavad lastevanemad pärast kuuenda klassi lõpetamist viia oma laps progümnaasiumisse, et tagada talle nii parem ligipääs gümnaasiumiastmele. Võrdsete võimaluste tagamine gümnaasiumiharidusele võiks minu arvates olla üks arengueesmärk. Seda eesmärki on see eelnõu püüdnud ka täita.
Järgmine teema on selgus ja läbipaistvus vastutuses ja rahastamisel. Seni ebamääraselt sõnastatud vastutus keskhariduse eest on palju selgemini nihutatud riigile, kui see oli senises seaduses. Kas see on piisav? Võib arutada, kas see ei võiks olla ainuüksi riigi vastutada. Nagu juba öeldud, see on kompromiss, arvestades praegust olukorda ning suuremate omavalitsuste suutlikkust ja soovi gümnaasiumiharidust pakkuda. Igas maakonnas peaks olema vähemalt üks riigigümnaasium, kus on korralik õppekeskkond ning valikuvõimalused.
Rahastamine. Olukord, kus keegi, ei avalikkus, õpetajad, ametnikud, kohalik omavalitsus ega Riigikogu liikmed ei saa kindlad olla, et riigieelarvest eraldatud vahendid jõuavad sinna, kuhu need on määratud, ei ole normaalne. Ka see ei ole normaalne, et hoolimata sellest, et õpetajate palga tõus otsustati ära juba eelmise aasta sees, on terve hulk omavalitsusi senini olukorras, kus õpetajate palk ei ole kindlaks määratud ja valitseb segadus, kes siis ikkagi palka maksab, kes on hea ja kes halb. See ei ole mõistlik. Kui tõepoolest kuidagi teisiti ei saa, siis tuleb suurem selgus luua seaduse tasemel. Kui mitte midagi muud enam üle ei jää, siis selleks, et oleksid selged nii vastutus kui ka õigused, tuleb kaaluda võimalust, et palgad makstakse ilma vahendajateta välja otse riigieelarvest.
Lõpetuseks räägin kaugeltki mitte kõige vähem tähtsast – õpetajatest. Tarifikatsioonil põhinev rahastamissüsteem ja töökorraldus tähendab seda, et õpetaja on tunniandja. See, kui mitu tundi sul on, mis on su koormus – 6, 16 või 26 –, on palju tähtsam näitaja kui see, kas sa töötad õpetajana täisajaga või osaajaga, nagu enamiku teiste töövõtjate puhul. Kui me tahame kaotada olukorra, kus õpetaja on tunniandja ja õpetab ainet ning õpetaja kõikide muude ülesannete eest peab vastutama keegi teine, siis tee selles suunas on õpetaja ametikoha terviklik määratlemine ja sellele vastava väärika palga sisseseadmine. Niisugused sätted on jõudumööda siia seaduseelnõusse sisse kirjutatud. Ei piisa sellest, kui 35 õppenädala jooksul antakse 10 või 20 tundi, vaid õpetaja tööülesanded määratakse terviklikult kindlaks. Nende hulka kuulub muu hulgas klassijuhatamine, kui töökorralduslikult on nii mõistlik.
Loodan väga, et seaduseelnõuga täpsustatud vastutus toob lõpuks kaasa selle, et lisaks tavapärasele olukorrale, kus hariduses nähakse vaid kahte osapoolt – õpetajat ja ministrit ehk ministeeriumi –, oleks oma selge vastutus koolipidajal, selgem vastutus hoolekogul ja õppenõukogul ning eelkõige oleks selge direktorile, milline on talle langev vastutus. Vastutust on tasakaalustatud ressurssidega, mille üle otsustamiseks saab direktor palju suurema õiguse kui seni.
Veel paar sõna bürokraatiast ja reeglitest. Eelnõu on mitmes kohas jäiku reegleid lõdvendanud ja jätnud otsustamisõiguse kohaliku omavalitsuse või kooli tasandile. Tõsi, sellega kaasneb risk, et neid õigusi kuritarvitatakse, kuid ilma mõistliku usalduse ja järelevalveta oleme praegu pigem teel sinna, et liigne kontroll ja jäigad raamid raiskavad ressursse ja hajutavad vastutust ning lõpuks ei suuda tagada seda eesmärki, mida me hariduselt kõige enam ootame: et oleksid olemas selged õigused, kohustused ja vastutus.
Nagu ma aru saan, on mulle jäänud 30 sekundit aega ja mulle soovitakse esitada rikkalikult küsimusi. Võtan oma jutu veel kord kokku järgmiste märksõnadega: koolile ja õpetajale rohkem vabadust, vastutus selgeks ja rahastamine läbipaistvaks, aus ja õiglane vastuvõtt esimesse klassi ja gümnaasiumisse ning selle baasil korrastunud koolivõrk. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh, austatud minister! Teile on küsimusi. Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Te rääkisite väga ilusasti koolivõrgu ja hariduse tänapäevastamisest. Mina majandusinimesena sain asjast küll aru, aga küsisin haridusspetsialist Mailis Repsi käest, kas ma sain ikka õigesti aru. Kuidas ma aru sain? Ma sain aru, et riik tõmbab kulusid kokku: väikekoolid pannakse kinni, tugispetsialistid ei ole enam riigi asi, see on koolide asi, ka huviringid ja klassiväline töö ei ole riigi asi, see on ka koolide asi. Nii et tõmbame kulusid kokku ja las nad seal kohapeal siis vaatavad. Anname tunnid ära ja see ongi meie hariduse tänapäevastamine. Ruumid ei tohi suured olla. Kas koolis on logopeedid ja eriõpetajad – ka see ei ole riigi asi. Kas ma sain õigesti aru?

Mulle tundub, et te ei ole üldse millestki aru saanud. Eks nende nõuandjatega on niimoodi, et nõuandjaid tuleb osata valida. Hariduskulude kokkutõmbamise kohta ei oska ma midagi kosta. Viimased aastad on hariduskulud pidevalt kasvanud ja praegusel koalitsioonil on kavas neid ka edaspidi kasvatada. Raha tuleb haridusse juurde suunata, mitte ära võtta. Kus te seda kokkuhoidu leiate, sellest mina küll aru ei saa!
Nüüd mõne teise küsimuse juurde, mida te natuke puudutasite. Tõsi see on ja nii ma ka teile ütlesin, et tahaks selgemat vastutust. Tahaks saavutada olukorda, kus ei saaks enam olla nii, nagu praegu sageli on, et üks osapool ütleb, et see pole tema asi, ja ka teine osapool ütleb, et see pole tema asi, aga kannatavad õpilased või laiem avalikkus tervikuna. Sellepärast on eelnõus tõepoolest selgemalt sätestatud vastutus, see, kes mida teeb. Kui osale vastutajatele see ka ei meeldi, siis tuleb see valu ära kannatada. Ma loodan, et vastutus on jaotatud õiglaselt. Sellepärast ei saa ma kuidagi toetada niisugust mentaliteeti, nagu mõned partnerid vahel oma poliitilises retoorikas kasutavad, et kõik tulud mulle ja kõik kulud sulle. Jagame vastutuse õiglaselt ära!
Mis puudutab muudatusi, siis ma ütlen, et olgu need tugispetsialistid, huviringid või muud asjaolud, mida te märkisite, võrreldes kehtiva seadusega ei ole mitte ühegi teenuse või huvigrupi olukord halvemaks läinud. Ma kordan veel: mitte ühegi huvigrupi ega teenuse mõttes ei ole vastav PGS-i muudatuste regulatsioon teinud olukorda halvemaks. Kõige kohatum on tuua siia sisse haridusliku erivajadusega õpilasi ja tugispetsialiste, sest neid puudutavaid muudatusi selles PGS-i muutmise seaduse eelnõus kavandatud ei ole.

Marika Tuus-Laul, palun!

Suur tänu, härra juhataja! Austatud härra minister! Põhikoolide ja gümnaasiumide lahutamine ning riiklike, nn puhaste gümnaasiumide loomine on tekitanud siiski väga palju probleeme. Millistele uuringutele te tuginete, öeldes, et n-ö täistsüklikoolides antav haridus ei ole piisavalt hea ning maakonnakeskuste riigigümnaasiumid annavad noortele parema hariduse? Millele te tuginete?

Millele ma tuginen? Ma ühele dokumendile juba viitasin. Kui te tõesti soovite, siis ma võin ette lugeda terve hulga uuringuid. Aga te saate neid väga hästi leida ka Haridus- ja Teadusministeeriumi koduleheküljelt. Ma toon välja argumendid, mida on esitatud sellise funktsionaalse lahutamise toetuseks. Esiteks, põhiharidus erineb oma loomult keskharidusest, see erinevus on põhimõtteline. Põhiharidus on kohustuslik haridus, see tuleb riigil tagada ühtsena, igal pool ühtlases kvaliteedis. Seal ei ole ette nähtud valikuvõimalusi ega spetsialiseerumist. Põhiharidus on keskharidusega võrreldes terviklik ka selles mõttes, et meil ei ole üldhariduslikku ja kutsehariduslikku haru vms. Kui me vaatame lähiriikide või ka kaugemate riikide praktikat, siis näeme, et valdavas osas on need haridustasemed ka institutsionaalselt lahutatud. Arvestades meie ajaloolist kogemust, ei ole me ette pannud jõuga institutsionaalset lahutamist, vaid meie ettepanek on teha seda pigem evolutsiooniliselt, sedamööda, kuidas eri regioonides ollakse valmis niisuguse institutsionaalse lahutamisega edasi minema. Enamgi veel, on jäetud võimalused ka nn torukoolide või täistsüklikoolide jätkamiseks kaugemas perspektiivis, kui see on mitmesugustel põhjustel õigustatud.
Lõpuks, aga kaugeltki mitte kõige vähem tähtsana: kõige suuremad kannatajad integreeritud koolide puhul on põhikoolid, kus gümnaasiumiastet ei ole. Kõik statistilised analüüsid näitavad, et nendest põhikoolidest on ligipääs kõrgharidusele oluliselt kehvem kui nendest koolidest, kus gümnaasiumiaste on olemas. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks me niisugust olukorda peaksime mõistlikuks pidama ja miks me ei peaks sellele vastu seisma, eriti arvestades, et Eesti Vabariigi veidigi kaugem ajalugu näitab, et meil on olnud olemas algkoolid, mis on institutsionaalselt lahutatud põhikoolidest ja gümnaasiumidest, ja nagu juba öeldud, ka teiste riikide praktika viitab pigem sinnapoole. Integreeritud gümnaasiumid, eriti maapiirkondades, tekkisid valdavalt nõukogude ajal, täiesti arusaadavalt teistsugustest ideoloogilistest, sotsiaalsetest ja majanduslikest argumentidest kantuna. Need on olnud need põhjused, mida te võite nendest uuringutest leida. Nii et veel kord: tutvuge nendega Haridus- ja Teadusministeeriumi kodulehel ja ma arvan, et te saate oma küsimusele vastuse, kui minu vastus jäi kuidagi lünklikuks või puudulikuks.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatustega kaob ära riiklikult reguleeritud koormus 18–24 tundi. Eelnõu seletuskiri selgitab, et tööaja ja tööülesannete kindlaksmääramine peab jääma töötaja ja tööandja kokkuleppe küsimuseks. Kuidas saab olla riiklik kohustus see, et tuleb tagada kõigile lastele võimalus saada kvaliteetset haridust kodu lähedal, kui see sõltub läbirääkimistest kooli tasandil? On ju selge, et õpetaja ei suuda kümneid tunde klassi ees seista.

Ega ma küll täpselt aru ei saanud, mida te küsisite, aga ma püüan vastata oma tagasihoidliku arusaamise piirides. Kas kontakttunnikoormus peaks olema kindlaks määratud ja kui see peaks olema kindlaks määratud, kas see peaks olema seaduses kirjas? Meil on see seaduses kindlaks määratud. See on kindlaks määratud vahemikuna ning see vahemik ja sellest tulenev regulatsioon, nagu ma ütlesin, pärinevad ühest omaaegsest tarifikatsiooni alusel tunniandmist käsitlevast määrusest. Võtame ja vaatame üle lahe, ei olegi vaja kaugemale vaadata. Seal ei ole niisugust normatiivi seaduses kirjas. Vaatame töölepingu seadust ja leiame sealt, et on ette nähtud üldtööaeg 40 tundi täiskoormusega tööks, mis on õpetajatel seaduse kohaselt lühendatud 35 tunnini. Ma arvan, et me võiksime eesmärgiks seada, et õpetaja töö mahukski 35 nädalatunni sisse, seda väljaspool puhkuseaega, hästi jämedalt võttes 44 nädala sees.
Nüüd kontakttunnikoormusest. Kontakttunnikoormus on edaspidi kavandatud arvestuslikuna: 18 pluss 24 jagatud kahega, mis teeb 21 kontakttundi. See on arvestuslik koormus ja erinevatel õpetajatel võib see olla erinev, nii nagu see koolis on korraldatud. Ma arvan, et on lihtne aru saada, et kui õpetaja on lisaks tunniandmisele ka klassijuhataja ja tal on muid kohustusi oma ametiülesannete raames, siis võib tema tunnikoormus olla veidi väiksem, eriti siis, kui tema õpetatav aine nõuab ka kodutööde parandamist. Mõne teise aine õpetajal, kellel klassijuhatamise kohustust ei ole ja kellel on teisi tööülesandeid, võib koormus olla ka üle 21 tunni, selleks et täistööaja palk välja teenida. Meie arvates on mõistlik koolile niisugust paindlikkust võimaldada. See ei tulene jällegi kaugeltki mitte minu isiklikust kapriisist, vaid me tugineme siin mitmete riikide praktika uurimisele ja oleme konsulteerinud ka nende inimestega, kes pooldavad niisugust paindlikku õppeviisi, selle asemel et hoida kinni bürokraatlikust seaduse tasemel regulatsioonist. Aga ma möönan, et läbirääkimised töötingimuste üle tulevad tõepoolest pingelisemad, kuna seadusest tulenevaid jäiku reegleid on vähem. Ent nagu juba öeldud, seeläbi kasvab nii õpetaja kui ka koolijuhi vastutus, sest vabadus kasvab ja vabadusega koos kasvab vastutus oma töö tulemuste eest. See vastutus tuleb välja kanda ning Haridus- ja Teadusministeerium koos teiste seaduses ettenähtud organitega kavatseb selle järele ka valvata.

Aadu Must, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ümber käib eriti haridusringkondades muidugi äge diskussioon ja esitatakse hästi palju küsimusi, sh Riigikogu liikmetele. Mõnele oskame vastata, aga eriti väärtuslik on küsida ikka kõige targemalt, mitte mõnelt vähem pädevalt nõustajalt, nagu te kolleeg Kaljuveed õpetasite. Uue põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse väljatöötamisel on Haridus- ja Teadusministeerium rõhutanud, et koolimudelid jäävad paindlikuna alles ning eraldatud gümnaasiumi mudelit kellelegi peale ei suruta. Samas räägitakse, et põhikoolide ja gümnaasiumide ühendasutusi ehk täistsüklikoole alates 1. septembrist 2013 enam asutada ei saa. Kas teile ei tundu, et need kaks väidet on natuke vastuolus ja tõenäoliselt saab neist ainult üks tõeks osutuda? Kumb väide lonkab või olen ma millestki lihtsalt väga valesti aru saanud?

Ega siin väga suurt tarkust ju tegelikult vaja ei olegi. Öeldud on midagi hästi lihtsat: neid koole, mis on täistsüklikoolidena olemas, seaduse jõuga keegi sulgema ei hakka, aga uute koolide asutamine täistsüklikoolidena selle seaduse kohaselt võimalik ei ole. Selles mõttes see reegel, ütleme niimoodi, ei rakenda jõudu olemasoleva kallal, aga paneb paika üsna selge poliitilise valiku tulevaste koolide jaoks.

Kas võib edasi minna?

Minu poolest võib.

Ester Tuiksoo, palun!

Tänan väga, härra juhataja! Austatud minister! Seoses põhikooli ja gümnaasiumi eraldamisega on tööandjad välja tulnud sooviga, et sellisel juhul võiks kutse- ja gümnaasiumihariduse üheks tervikuks ühendada. Milliseid konkreetseid samme olete astunud selleks, et tekiks niisugune terviklik keskhariduskooslus?

Aitäh! Kõigepealt, seaduseelnõu võimaldab neid mitte ainult lähendada, vaid ka institutsionaalselt liita, et oleks üks asutus ühe direktoriga ning ühtede õpetajate ja õpilastega. Niisugune võimalus on olemas. Ma mainisin teile, et mina näen ideaalis mõne aasta perspektiivis ka seda, et tuleb üks haridustaseme seadus ehk keskhariduse seadus, mis hõlmab endas nii kutseharidust kui ka üldkeskharidust. Kui rääkida praktilistest sammudest, siis ma arvan, et me peaksime liikuma edasi, ütleme niimoodi, kiiresti, aga mitte kiirustades. On terve hulk kutseõppeasutusi ja gümnaasiume, kes on integreeritud variante valmis kaaluma ja nendega eksperimenteerima. Niisuguseid mõtteid edendatakse Järvamaal, niisuguste mõtete jaoks on minu meelest ruumi Räpinas ja nende jaoks on ruumi kus iganes, kus selleks soovi on. Aga haridusministeeriumis ei ole praegu piisavat veendumust, et seda võiks hakata süsteemselt üle Eesti rakendama. Pigem võiks edasi liikuda katseprojektidega ja vaadata, missuguseid tulemusi need annavad. Kui tulemused on head, siis võiks seda laiemalt rakendada. Nii et mingisugust sihikindlat kava haridusministeeriumil ei ole, aga põhimõtteliselt tundub meile, et niisuguseid arenguid võiks toetada.
Ma olen ka ise palunud mitmelgi koolil, kes selle vastu huvi on üles näidanud, vaadata, mida tehakse Soomes. Seal on nii mõnigi maakond läinud seda teed, et on moodustanud ühe kesktaseme õppeasutuse kokku üle 4000 õpilasega. Ma tean, et Eestis võib 4000 õpilasega gümnaasiumi loomine tekitada tõsise kriitika gigantomaania pärast ja seda ma ei tahaks. Sellepärast ma lahendustega ei tormaks, aga kindlasti tasub edasi liikuda mõlemas suunas: et kutseõppeasutuste õpilased saaksid õppida üldharidusaineid ning üldharidusprogrammi või gümnaasiumi riikliku õppekava alusel õppijad saaksid omandada teatud erialaseid oskusi, muidugi väiksemas mahus kui kutseõppeasutuse õppekavade alusel õppijad.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Selle seaduseelnõu tulemusena kaovad õpetajate ametijärgud ja teatud hetkest alates pole enam ei metoodikõpetajaid ega vanemõpetajaid. Nende töömaht suureneb, staatus kaob, palk jääb küll formaalselt endiseks, kuid reaalselt see väheneb. Mul on kahtlusi, kuidas saab sellise süsteemi korral kõige kogenumate õpetajate praktilisi kogemusi edasi anda. Kus on nende stiimul, et nad selle tööga tegeleksid?

Teie apokalüptiline sissejuhatus on jälle üks hea näide selle kohta, kuidas on võimalik tulla välja väidetega, millel puudub igasugune faktoloogiline kate. Te ütlesite, et õpetajate palk väheneb. Mis ma selle peale ikka oskan öelda? Teine väide oli see, et õpetajate koormus kasvab. Miks see koormus kasvama peaks? Pigem peaksid need astutavad sammud õpetajate koormust vähendama, mitte kasvatama.
Aga nüüd tulen selle asja tuuma juurde: tarifikatsioon, ametijärgud ja palk. Veel mõni aeg tagasi maksti meie avalikus teenistuses teaduskraadi ja keeleoskuse eest lisatasu: magistrikraadi eest natukene, doktorikraadi eest palju, läti keele eest vähe ja prantsuse keele eest natuke rohkem. Niisuguste formaalsete kriteeriumide jäika sidumist palgaga on olnud paljude elualade praktikas. Valdavas osas on sellest loobutud. Võib isegi öelda, et see on industriaalajastu jäänuk. Siis oli ettekujutus, et meil on võimalik üsna täpselt ja mehaaniliselt kindlaks määrata funktsioonid, mida keegi peab täitma, ja kui need rattakesed on veidi jämedamad või käivad mingi paberi alusel veidi kiiremini ringi, siis tuleb ka rohkem palka maksta. Kui me tahame avatud ja dünaamilist töökollektiivi, mis pidevalt areneb, on vaja lokaalselt vastu võtta otsuseid, mis on palju rohkem seotud töö tegeliku tulemuslikkusega kui formaalse kvalifikatsiooniga. See on põhjus, miks me avalikus teenistuses oleme sellest loobunud. Seda ei ole tehtud kaugeltki mitte ainult Eestis. See niisugune Bismarcki unistus oli Euroopa riikides laialdaselt kasutusel kuni eelmise sajandi lõpuni. Kasvavas määras on sellest loobutud. Meie ülikoolides puuduvad praegu miinimumpalgamäärad, ometigi on meil olemas lektorid, dotsendid ja professorid ning kuidagi neid tasustatakse. Doktorikraadiga ei kaasne ülikooli seinte vahel automaatset palgatõusu, aga me teame, et doktorikraadiga inimesed teenivad rohkem. Teenitult, ma loodan, mitte automaatselt, formaalse kriteeriumiga seotult, vaid kvalifikatsiooni tegelikust rakendamisest sõltuvalt. Niisuguse paindlikkuse andmine peaks suurendama selles keskkonnas avatust ja sisulist motivatsiooni teha head tööd, tarviduse korral tuleb selleks ka kutseoskust täiendada.
Mis puudutab ametinimetusi või ametijärkusid, siis, nagu juba öeldud, peaksid selle administratiivse struktuuri, mis erineb kõikide teiste kutsealade omast, asendama kutsehariduse kvalifikatsioonijärgud. Ka siin käib suur vaidlus selle üle, kuidas me neid inimesi peaksime nimetama, kas peaks olema metoodikõpetaja või meisterõpetaja, kas peaks olema vanemõpetaja või juhtivõpetaja või mõni muu nimetus. Ma arvan, et kvalifikatsioonid peaksid jääma. Nii nagu need on olemas kõrghariduses, nii võiksid need ka üldhariduses olla. Aga me oleme pidanud otstarbekaks nende automaatset lahtisidumist palgamääradest ja ma olen ka praegu seda meelt, et see on mõistlik. Päris kindlasti on koolijuhid piisavalt kvalifitseeritud, et pädevaid otsuseid langetada. Ma ei kujuta ette, miks peaks nende loogika olema äraspidine, et kehvema kvalifikatsiooniga õpetajale makstakse kõrgemat palka kui parema kvalifikatsiooniga õpetajale. Kui koolijuht vastutab kooli tulemuslikkuse eest, siis ta loomulikult edutab, toetab ja motiveerib eelkõige neid, kelle töötulemused on paremad, nii nagu tehakse arstide puhul ja igal pool mujal. Ma ei arva, et niisuguse jäiga korra säilitamine haridusasutustes oleks põhjendatud.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Õpetajaametis on plaanis kehtestada ametikohapõhine tasu, mille puhul lähtutakse üldtööajast, mida on ette nähtud 35 tundi nädalas. Kõik õpetaja töökohustused on selle tööaja sees. Sellest tulenevalt on eelnõuga plaanis kaotada klassijuhatamise tasu. Nagu me teame, peab klassijuhataja tihti tegelema väga keeruliste asjadega ja keerulise tööga. Ta peab tegema koostööd ametnikega seoses raskete õpilaste või peredega ja tegema väga palju teisi asju. Ma tahan täpsustada: kuidas või kas üldse on kavatsust klassijuhatajate väga rasket tööd edaspidi kompenseerida, ja miks peaks üks õpetaja klassijuhataja olema?

Aitäh! Hästi jämedates joontes öeldes on klasse Eestis poole vähem kui õpetajaid ehk keskeltläbi iga teine õpetaja on ka klassijuhataja. Klassi juhatatakse tavaliselt senikaua, kuni õpilastel üks kooliaste läbi saab. Paljud õpetajad teevad seda pidevalt, paljud peavad mõne aasta või rohkemgi vahet. Ma usun, et see, kes klassi juhatab, võiks olla põhimõtteliselt ka edaspidi kooli töökorralduse küsimus. Praegune regulatsioon näeb ette, et selle eest makstakse lisatasu. Lisatasu, mille puhul ei ole öeldud, kust võetakse selleks tööks aega, kas see toimub väljaspool ettenähtud tööaega või selle sees ja kas niisugune täiskoormusele pideva lisakoormuse panemine on kooskõlas töölepingu seadusega. Tekib veel terve hulk küsimusi. Praeguses seaduses on klassijuhataja lisatasu 10% astmepalga määrast, mis on enam-vähem võrdne 2,1 kontakttunniga võrdsustatud koormusega.
Ma usun, et tulevikus on õpetaja ametiülesannete sisse mahtuvat klassijuhatamise ülesande täitmist võimalik koolijuhil või tema volitatud isikul tagada üsna lihtsalt: vähendades klassijuhatamise ajaks kontakttunnikoormust, nagu juba öeldud, statistiliselt 2,1 tunni võrra. See on see mõte. Ma ise olen seda meelt, et klassijuhatamine on alahinnatud, selle töö maht on ilmselt suurem kui 2,1 kontakttundi. Kui niisugune regulatsioon, nagu PGS-is ette pandi, realiseerub, siis jääb koolijuhile võimalus seda tööd koolis vastavalt korraldada. Kui koolis lepitakse kokku, et see võrdub nelja või viie kontakttunniga, on koolijuhil võimalus seda paindlikult organiseerida. Kui koolis on teistsugune kokkulepe, siis võib see maht olla väiksem. Formaalseid ettekirjutusi me ministeeriumi tasemel otstarbekaks ei pea. Ma ei taha kindlasti nõustuda nendega, kes minu arvates veidi demagoogiliselt väidavad, et haridusministeerium alahindab klassijuhatamist ja tahab lisatasu ära kaotada. Me lihtsalt tahame, et raha selle töö eest oleks palga sees, et sellega oleks arvestatud. Ka teistel elualadel on kogu töö, mis on ette nähtud, palga sees. Tõepoolest erakorraliste lisaülesannete eest saab lisatasu maksta nagu ka teistel elualadel, siin ei muutu midagi. Aga aastaid kestvat lisakohustust ei saa täita, tehes ületunde. Ma usun, et see on ka üldistest põhimõtetest lähtudes arusaadav.

Enn Eesmaa, palun!

Suur tänu! Austatud minister! Minu küsimus johtub sellest, et kaugeltki mitte kõik õpilased ei ole varustatud vajalike õpikute ja töövihikutega. Seda peaksid tagama kirjastused ja selleks kohustab neid ka teie ehk ministri määrus. Kui seda määrust ja nõuet ei täideta, siis peab riik tagama, et õpikud ja õppevahendid oleksid siiski olemas. Mida teie ministrina saate teha, et riik tagaks lastele õpikud ja teised õppevahendid? Siiamaani ei ole seda haridusministri määrust täidetud.

Mina tagan seda sellisel moel, et ma tõin teie ette põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise seaduse eelnõu, kus on kirjas, et nüüd hakkab riik vastutama selle eest, et õpikud oleksid miinimummahus olemas. Kui te kehtivat seadust loete, siis näete, et riigil praeguse seisuga selline vastutus puudub. Õppekirjanduse turg on meil turupõhine, õpetajad on vabad otsustama, missugust õppekirjandust nad õppekava läbivõtmiseks vajavad. Nad võivad õppevahendeid valida kogu olemasoleva kirjanduse hulgast. Kui seal nendele sobivat õpikut või õppevahendit ei ole, siis riik selle olemasolu eest praeguse regulatsiooni alusel ei vastuta. Ma jagan teie muret, et päris õige see ei ole. Miinimumtasemel peaks riik hoolitsema selle eest, et piisava kvaliteediga õpikud oleksid olemas ja kättesaadavad. Praegu on selleks ette nähtud ainult rahastamise instrument, me saadame selle raha kohalikele omavalitsustele (seda raha on alati vähe, aga see on omaette küsimus) ja siis nad turult ostavad. Nende muudatuste jõustudes hoolitseb riik selle eest, et õpikud ka tegelikult olemas oleksid, ja vajaduse korral sekkub sellele turule kas kirjastusele riiklikku tellimust esitades või muul moel. Ma ei peatu siin pikemalt sellel, et kavandatud on ka n-ö kirjanduse depositooriumi või elektroonilise andmebaasi loomine, kus vähemasti elektroonilised versioonid oleksid kättesaadavad. Ka see on üks vaieldav teema. Ma tean, et õpikukirjastused päris kõikide nende regulatsioonide üle õnnelikud ei ole, aga põhimõtteliselt on selle seadusega kavas panna riigile suurem vastutus ja suuremad kohustused.

Lauri Laasi, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud minister! Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on kehtestatud meetmed, toetamaks erivajadusega lapsi tavaklassis. Tõepoolest võib laste vähesuse tõttu või muudel põhjustel olla vajalik ja võimalik kaasata erivajadusega lapsi tavaklassi töösse. Kolleeg Mailis ütles mulle, et paljudes riikides pidi väga edukalt kasutusel olema abiõpetajate ja õpetaja abide tugi. Siit ka küsimus: millal meie jõuame ükskord niikaugele, et õpetaja abi on olemas ka tavaklassis, kus on üks või enam haridusliku erivajadusega last?

Aitäh! Keeruline ja kompleksne küsimus. Selle küsimuse sisse oli pikitud terve hulk eeldusi, mis minu paremat arusaamist mööda päris tõele ei vasta. Hakkan peale haridusliku erivajadusega lastest, kelle ümber on palju juttu olnud ja kelle probleemid on tõepoolest olulised. Aga ka nende probleemidega tuleks minu meelest tegelda rahulikult ja võimalikult emotsioonivabalt, vaadates, kuidas saaks jõuda parimale lõpptulemusele. Hakkan peale sellest, et praegu on hariduse infosüsteemi andmetel 140 000 õpilasest 24 000 haridusliku erivajadusega. 24 000! Arusaadavalt õpib enamik nendest lastest tavakoolis. Nad on alati tavakoolis õppinud ja ilmselt õpivad nad seal ka edaspidi. Nende 24 000 hulgas on 4000 last, keda võiks iseloomustada kui eritingimusi vajavaid haridusliku erivajadusega lapsi. Nende kohta on seaduses toodud täiendavad reeglid ja normatiivid, mida täidetakse tavakoolis eritingimusi luues, erivajadusega lastele ettenähtud klasse luues (nende täituvusnorm on oluliselt väiksem) või erikoole asutades. Seejuures jääb lapsevanemale õigus paigutada oma laps, ka siis, kui lapsel on hariduslik erivajadus, tavakooli. Mingisugust massilist haridusliku erivajadusega laste arvu kasvatamist tavakoolis ei ole kavandatud. Seetõttu siin mingite põhimõtteliste muudatustega tegemist ei ole.
Nüüd põhikooli- ja gümnaasiumiseadusest. Haridusliku erivajadusega laste hariduse regulatsioon selles seaduseelnõus on jäänud samaks, ütleme, 99% ulatuses. Kui te leiate erinevusi, siis need on tehnilise iseloomuga. Seetõttu võib hästi jämedates joontes öelda, et haridusliku erivajadusega laste olukord ei lähe selle seaduseelnõu tõttu ei paremaks ega ka halvemaks. Küll aga tuleb haridusliku erivajadusega laste õppimistingimusi igal juhul parandada, võimalik et ka seadusmuudatuste abil. Kui me nende seadusmuudatusteni jõuame, siis tuleme nendega Riigikokku. Aga need sammud, mis on praegu kavandatud, on eelkõige suunatud sellele, et luua haridusliku erivajadusega laste jaoks tugispetsialistide võrgustik maakondade tasemel. Miks seda vaja on? Selle põhiline põhjus on see, et nagu te väga hästi teate, on keskmine Eesti kool üsna väike. Tagada väikeses koolis kõikvõimalikke tugiteenuseid iseseisvalt, inimesi tööle võttes, on keeruline ja kohati võimatu. Sellepärast on paljudel juhtudel kujunenud praktika, et tugispetsialist, olgu ta siis psühholoog või logopeed, ei tööta mitte ühes, kahes ega kolmes, vaid neljas-viies õppeasutuses. Tal on neli-viis töölepingut või töövõtulepingut, kohati ka käsunduslepingut. Sellisel moel seda tööd korraldada on arusaadavatel põhjustel üsna komplitseeritud ja keeruline. Peale selle on neid inimesi väga raske leida. Seetõttu on mõistlik välja arendada maakondlikud tugikeskused, välja arvatud suuremates linnades ja suuremates koolides, kus niisugused tugispetsialistid saavad täiskoormusega töötada.
Nüüd ma lihtsalt kasutan võimalust ja räägin veel ühest etteheitest, mida ma kogu aeg kuulen ja mis minu arvates on tühisõnaline. Aga selleks, et neid tühje sõnu kuidagigi kummutada, esitan ma teile järgmised arvud. Haridusliku erivajadusega lapsi, kes vajavad selgelt eristatavat lisateenust, on umbes 4% kõikidest lastest, 140 000-st 4%. Nendele lastele kulub statistiliselt võttes 10–11% üldhariduse rahast, mis tähendab, et need kulutused on 2,5–3 korda suuremad kui kulutused tavakooli õpilasele. Jällegi, seda proportsiooni ei ole kavas kellelgi muuta. Haridusliku erivajadusega laste arvel ei ole kellelgi kavas kokku hoida, küll aga tahame haridusliku erivajadusega lastele tugiteenuseid pakkuda mõistlikumalt, paremas kvaliteedis ja ühtse standardi alusel üle terve Eesti. Neid ei tule pakkuda mitte ainult tugevamates keskustes ja suuremates koolides, kus seda on palju lihtsam korraldada, vaid ka seal, kus vajadus nende teenuste järele on võib-olla suuremgi, kuid kooli väiksuse või kohati ka kohaliku omavalitsuse üldise haldusvõimetuse tõttu ei ole need praegu nendele lastele kättesaadavad.

Kadri Simson, palun!

Aitäh, lugupeetud minister! Teie eelnevate vastuste põhjal on mul tekkinud enam küsimusi, kui ma siin saalis küsida saan. Kuigi ma panin ennast küsimise järjekorda siis, kui te rääkisite õpetajate kvalifikatsioonist, tahan ma kinni võtta teie eelmisest vastusest. Ma ei kujuta ette, kuidas te saate anda nõu ühele koolijuhile, kellel on anda mõnes Eesti väikelinnas näiteks logopeedile ainult 0,2 koormust, et leidku nüüd kõrgharidusega spetsialist! See ei ole tegelikus elus võimalik. Mul on teine küsimus veel. Selle seadusega tahetakse teie sõnul rahastus läbipaistvamaks muuta. Mina näen, et te panete siia kirja, et enam ei ole vaja riiklikult toetada õppealajuhatajaid. See on kooli oma probleem, kas ta palkab õppealajuhataja ja kust ta selleks raha leiab. See ei ole ju tõsiselt võetav. Te nimetate seda kooli vabaduseks, aga tegelikult soovite lihtsalt raha kokku hoida. Kuidas saavutada seda, et koolis oleksid ka õppealajuhatajad?

Alustan sellest tugispetsialisti 0,2 kohast. See ongi see probleem, millega me soovime riiklikul tasemel tegelda, pakkudes maakondlikku teenust, selleks et aidata neid koole, kus täiskoormust kokku ei tule. Me pakume tugiteenust maakondlikul tasemel ja rahastame seda riigieelarvest. Niisugune kooliväline teenuse pakkumine on kavas välja arendada.
Te rääkisite ka õppealajuhatajatest, keda justkui ahistatakse. Õppealajuhatajate, koolidirektorite ja õpetajate töötasu toetatakse kehtiva seaduse alusel riigieelarvest, õigemini, selleks toetatakse kohalikke omavalitsusi. Mina küll ei loe kuskilt välja, et edaspidi oleks kuidagi kavas kas õpetajad, direktorid või õppealajuhatajad sellest toetusest ilma jätta. Nende palgavahendeid tuleks ka edaspidi toetada. Missuguses mahus seda tuleks teha, see on rahastamismudeli küsimus. Kehtiv mudel on problemaatiline, sest seal on juhi töötasu toetamiseks ette nähtud 980 eurot, mis jääb ilmselgelt alla sellele palgale, mida de facto makstakse. Paljudel juhtudel maksavad kohalikud omavalitsused juurde.
Mis puudutab teie järjekordset juttu, et me kavatseme midagi kokku hoida, siis rõhutan teile veel kord, et ei Haridus- ja Teadusministeeriumil ega Vabariigi Valitsusel ei ole plaanis koolide arvel midagi kokku hoida. Mitte ühtegi senti, mitte ühtegi eurot ei ole plaanis kokku hoida! Neid vahendeid tuleb suurendada, aga koos sellega tuleb neid mõistlikult kasutada. See haakub ühe teise teemaga: koolide miinimumkoosseis, sh direktoreid ja õppealajuhatajaid puudutavalt. Kas igasse kooli on vaja direktorit ja õppealajuhatajat? Enamik inimesi on veendunud, et on vaja. Aga kui ma küsin, mida teha koolis, kus on kolm õpilast? Seal on juba praegu rohkem töötajaid kui õpilasi. Kas oleks vaja luua täieline õppealajuhataja ametikoht? Ma arvan, et see ei ole mõistlik. Niisugust eripära on koolides päris palju. Me peame seetõttu praegu läbirääkimisi oma partneritega, et juhtimiskulud oleksid kindlaks määratud protsendina õpetajate palgakulust, vajaduse korral progresseeruvalt. Väikestes koolides oleksid juhtimiskulud mõnevõrra suuremad kui suurtes koolides, niisugune mastaabiefekt on ilmselt mõistlik. Kui suur see protsent täpselt on, ma arvan, see võiks jääda nii nagu ka praegu Vabariigi Valitsuse määruse teemaks. Vaevalt et selle sätestamine seaduses midagi paremaks teeks.
Lõpetuseks. Nende paljude küsimuste kohta, mida siin aega esitada ei ole, julgen ma rahvasaadikutele lubada, et ma leian aja nendele vastamiseks ka väljaspool seda päevakorrapunkti. Kui küsimused tekivad, saatke meil või pöörduge ametlikult ministeeriumisse ja te saate vastuse. Ma loodan, et niisugune vorm on ka täiesti sobiv küsimusele vastuse saamiseks.

Marika Tuus-Laul, palun!

Suur tänu, juhataja! Austatud minister! Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatusega kaotatakse ära riiklik õpetajate täienduskoolituse süsteem. See asendatakse riigi tsentraliseeritult korraldatud programmidega, mida rahastatakse küll Euroopa vahenditest. Ma ei tea muidugi, kuidas see edaspidi läheb, aga näiteks õpetajate transport, majutus ja muud kulutused ei kuulu kompenseerimisele. Kuidas saab kaugemal, näiteks kas või Hiiumaal töötav õpetaja oma erialakoolituse kätte ja kuidas ta koolituspaika kohale jõuab?

Oh jah, kohe nii palju küsimusi! Vastan hea meelega. Aitäh tunnistamise eest, et Eesti Vabariigis on õpetajate täienduskoolituse süsteem olemas! Aga me oleme Haridus- ja Teadusministeeriumis jõudnud järeldusele, et siin on veidi rohkem süsteemitust kui süsteemi. See toimub niimoodi, et riigieelarvest eraldatakse seaduses ettenähtud 3% kohalikele omavalitsustele või koolipidajatele ja koolipidajad peavad selle eest täienduskoolitust korraldama. Seda teevad nad iseseisvalt ja oma parimatest arusaamadest lähtudes, rahakott on nende käes. Täienduskoolituse pisteline kontroll lubab mul täna väita, et sellest 3%-st umbes kaks kolmandikku läheb täienduskoolituse rahastamiseks ja sellest kahest kolmandikust osa jõuab ka täienduskoolituse suupistelauale. Kui seda kõike süsteemiks nimetada, siis tähendab see suhteliselt head hinnangut. Samal ajal näeme, et seoses uue õppekava rakendamisega keskse, koordineeritud täienduskoolituse raha riigi käsutuses ei ole. See on kõik laiali jagatud. Seetõttu ongi tehtud ettepanek seaduses garanteerida, et 1% jääks kooli otsustada ja 2% oleks riigieelarves täienduskoolituse tarbeks, mida jaotatakse tsentraliseeritult koordineeritud täienduskoolituse plaani alusel. Mina ise usun, et niimoodi on palju lihtsam mõistlikku süsteemi üles ehitada kui kogu raha laiali jagades ja lootes, et isevoolu teel mingi süsteem tekib. Mis puudutab reisi- ja hotellikulude tasumist, siis mina küll ei oska kuskilt seadusest välja lugeda, et neid ei ole võimalik kompenseerida. Kui selle järele vajadus on, siis on neid võimalik ka kompenseerida. Vähemasti seaduse tekstist niisugust keeldu minu arvates ei tulene. Minu arvates ei oleks see ka mõistlik.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Paragrahvis 7¹ "Üldkeskhariduse kättesaadavus" on lause, et riik kohustub pidama igas maakonnas vähemalt ühte gümnaasiumi. Kui maakonnas on olemas näiteks munitsipaalgümnaasium või eragümnaasium, kas siis on riigi kohustus täidetud või peate selle all silmas just riigigümnaasiumi?

Siin on silmas peetud riigigümnaasiumi. Senine praktika maakondlikel läbirääkimistel on näidanud, et see on üsna mõistlik suund. Kokkulepped riigigümnaasiumide formeerimiseks on olemas juba enamiku maakondadega. Ma usun, et aastaks 2020 me jõuame kõikides maakondades riigigümnaasiumi luua. Kas neid peaks olema rohkem kui üks? Kindlasti võiks neid olla rohkem. Päris selge, et Harjumaal on ainult ühe riigigümnaasiumiga mingit sisulist funktsiooni täita väga raske, ehkki väljaspool Tallinna võiks vajadus riigigümnaasiumi järele olemas olla. Me soovime, et igas maakonnas oleks vähemalt üks riigigümnaasium. On terve hulk maakondi, kus neid võiks olla rohkem, aga vägisi riigistamist me püüdsime vältida. Enamik partnereid on seda meelt, et nad sooviksid ka edaspidi oma gümnaasiume ise pidada. Eelkõige soovivad seda suuremad linnad. Ma arvan, et vägisi riigistamine ei tohiks olla eesmärk omaette. Riigigümnaasiumid on praeguse seisuga olemas Tallinnas muusikakeskkooli näol, Narvas, Nõos ja Noarootsis. Asutatud on riigigümnaasiumid Haapsalus, Viljandis ja Jõgeval. Eeldatavasti saavad need 1. septembriks uued hooned ja kujunevad seega tõsiselt võetavateks keskusteks. Usume, et kavandatud gümnaasiumivõrgu toetusmeetme raamides sõlmitakse veel enne kevadet kokkulepped viie või isegi kuue riigi toetatud gümnaasiumi rahastamiseks, mis tulevikus võiksid kujuneda ka riigigümnaasiumideks. Kõik need kokku annavad juba suurema arvu kui kümme.
Konstruktiivsed läbirääkimised, mis on toimunud, veenavad mind küll,  et vale otsus see ei ole. Eelkõige tuleb silmas pidada niisuguseid struktuuriliselt nõrgemaid maakondi, kus ei ole ka tugevat keskust suure linna näol, näiteks Kagu-Eestis või Jõgevamaal, kus tugeva gümnaasiumi väljaarendamise panek ühe kohaliku omavalitsuse õlgadele, olgu selleks kas või maakonnakeskus, oleks keerukas ka puhtkorralduslikult. Tasaarveldamine, investeeringute vajadus, nende taotlemine, riskid, mis on seotud õpilaste liikumisega – riigil on neid asju lihtsam korraldada. Seetõttu hindan ma väga kõrgelt seda koostööd, mis meil on olnud Viljandi maakonnas, kus me hoolimata mõningatest eriarvamustest ja väärtõlgendustest, ma arvan, oleme lõpuks leidnud üsna hea ja toimiva lahenduse kõikide omavalitsuste jaoks. Aeg näitab, missugune on Viljandimaa ülejäänud gümnaasiumide tulevik, kas nad jätkavad iseseisvalt või toimub tasapisi integreerumine. See sõltub väga palju ka muudest tingimustest, eelkõige sellest, kui hästi riigigümnaasium käivitub, missugune on selle reputatsioon ning missugune on lastevanemate ja õpilaste hinnang. Ma arvan, et niisugune evolutsiooniline käik on mõistlik ja asjakohane.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Minu eelmisele küsimusele vastasite nii, et see seadus haridusliku erivajadusega õpilastele mingisuguseid muudatusi kaasa ei too. Te vastasite siin küsimustele erivajadusega õpilaste kohta päris pikalt. Aga seletuskirja punktis "Paragrahvi 51 muutmine" on sõnaselgelt öeldud: "Eelnõus on oluliselt vähendatud erinevate hariduslike erivajadustega õpilaste klasside liike. Välja on jäetud kõnepuudega õpilaste klassid, liitpuudega õpilaste klassid ..." See selleks. Tegelikult on koolid pahased ju sellepärast, et te lubasite, et riik hakkab edaspidi tugispetsialiste rahastama, aga sellest seadusest võib väga selgelt välja lugeda, et riik seda tegema ei hakka. Miks see nii on?

Sellega, mis te ette lugesite, ei kaasne minu paremat teadmist pidi mingeid sisulisi muudatusi, pigem ühtlustatakse terminoloogiat ja jaotust. Kui ma siinkohal eksin, siis palun ette vabandust! Vähemasti olen ma nii aru saanud nendest inimestest, kes seda seaduseelnõu ette valmistasid. Mingit poliitilist tahet siin kuhugi midagi liigutada ei ole.
Ma vastasin eelnevalt haridusliku erivajadusega laste kohta pikemalt, sest põhikooli- ja gümnaasiumiseadust tõmmatakse kunstlikult sellesse debatti. Kõige kahetsusväärsemalt on seda minu meelest teinud muidu igati sümpaatne ja empaatiline Tiina Kangro, kes pidas võimalikuks haridusliku erivajadusega laste võtmes seda trotskistlikuks eelnõuks nimetada. Mul on küll raske mõista, millest ta oma hinnangu andmisel lähtus. Aga haridusliku erivajadusega laste puhul on täidesaatval võimul ka muid võimalusi peale seaduseelnõude algatamise. Me kavatseme korrastada seda võrku, püüdes eelkõige lõpetada selle häbiväärse olukorra, kus osas õppeasutustes on ajaloolistel põhjustel õppimis- ja elamistingimused tegelikult niisugused, millega tänapäeval kuidagi rahul olla ei saa. Ilmselt on ka aeg muutunud. Tuberkuloosihaigete laste eraldi õppeasutusi üleval pidada ei ole tänapäeval enam otstarbekas, vähemasti väidavad nii spetsialistid jne.
Nüüd tulen tugispetsialistide juurde. Ma rõhutan veel kord: kehtivas põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses tugispetsialistide palgatoetust riigieelarvest ette nähtud ei ole. Minu paremat teadmist pidi pole seda kogu rippumata Eesti Vabariigi ajaloo vältel kunagi olnudki. Seetõttu ei saa millegi taastamisest juttu olla. Selle kohta on olemas ilus sõna: see on häma, see on üks vastutustundetu häma. Aga mis puudutab tugispetsialiste, siis, head Riigikogu liikmed, kui seadusandjal on olemas veendumus ja tahtmine, et neid tuleks toetada koolipidajate kaudu, mitte nii nagu Haridus- ja Teadusministeerium soovis, riikliku tugisüsteemi kaudu, kui teil on see tahtmine ja veendumus, siis Haridus- ja Teadusministeerium ei hakka selle vastu võitlema. Kirjutage sellele eelarvereale aga hästi palju raha, sest tühje lubadusi on niigi palju antud. Ma arvan, et kui te suudate selle poliitilise tahte sõnastada ja leida sellele rahalise katte, siis haridus- ja teadusministril ning ministeeriumil midagi selle vastu olla ei saa. Nagu juba öeldud, meie näeme lahendusena praegu riiklikku toetust tugisüsteemi kaudu, mitte riigieelarvest ametikohtade rahastamise toetamist munitsipaalkoolide kaudu.

Kalev Kallo, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega kehtestatakse kolm õppesuunda. Samas on Tallinnas lähestikku mitu pika traditsiooniga lugupeetud kooli, mis kõik on teatud suunas spetsialiseerunud: Tallinna Inglise Kolledž, Tallinna Prantsuse Lütseum, Tallinna Reaalkool, Gustav Adolfi Gümnaasium jt. Miks peaksid lähestikku asuvad koolid kõik kolm õppesuunda välja arendama, kui õpilased on nendesse koolidesse siirdudes suuna juba valinud?

Väga hea küsimus. Aga selles Riigikogu koosseisus, kus niisugune tark otsus tehti, mina ei osalenud ega valmistanud ka seda seaduseelnõu ette. Mis nende peades toimus, kes selle regulatsiooni tegid, mina teile selgitada ei oska. Aga nüüd kolmest suunast. Ma arvan, et selle kolme suuna arutelu võiks siin Riigikogus pidada küll, sest me oleme olukorras, kus paljud väikesed gümnaasiumid, kes igati sümpaatselt, aga üsna rasketes tingimustes püüavad väikeste õpilaste arvuga seda kolme suunda pakkuda, on kohati tulnud välja umbes selliste ettepanekutega, et need kolm suunda võiksid olla üldharidus, rahvuslik tikand ja võimlemine. Niisuguste lahenduste seaduse jõuga pealesundimine ei ole tõepoolest mõistlik. Nii et kolme õppesuunaga on probleeme, ma nõustun teiega. Ma arvan, et kui kultuurikomisjon soovib seda küsimust sisuliselt arutada, siis tuleb Haridus- ja Teadusministeerium kindlasti oma nõuga appi. See näide, et Tallinnas on enam-vähem kilomeetri raadiuses kolm õppesuunda rohkem kui olemas, tingib tõepoolest küsimuse seadusandjale, mida siis silmas peeti, kui see regulatsioon siin saalis vastu võeti.

Aadu Must, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Ma jätkan kolleeg Tarmo Tamme küsimuse temaatikat. PGS-i eelnõu sätestab, et riik tagab igas maakonnas vähemalt ühe riigigümnaasiumi tegutsemise. Kogu gümnaasiumivõrku riik üle võtta ei soovi, kuna mõni kool ei vasta nõuetele, mõni ei ole väärikas, mõni ei ole jätkusuutlik jne. Mõni aga suudab pakkuda kõike seda, mida me riigigümnaasiumilt ootame. Selgitustega on juba ära öeldud, et üks osa gümnaasiumidest ei ole riigi arvates jätkusuutlikud ega otstarbekad. Aga mis siis saab, kui nad ikkagi jätkavad? Kas neil on lootust ka riigi finantsabile ja kui on, siis kui suures mahus? Kui palju neid finantseeritakse? Seda küsimust esitatakse hirmunult hästi palju.

Hakkan kaugemalt peale. Meil on üle 200 gümnaasiumiastmega kooli. Võib-olla siin saalis on keegi, kes ütleb, et neid on parasjagu või järsku isegi vähevõitu, aga enamik inimesi ütleb, et neid võiks mõnevõrra vähem olla. Mulle tundub, et see arusaam, et gümnaasiumiastmega koole võiks vähem olla, on üsna konsensuslik. Eks me ju kõik teame, millal valimised tulevad. Selle kõige käsitlemine poliitilises retoorikas on tundlik teema. Loomulikult on keerukas hakata näpuga näitama, ükskõik mis poliitilisel tasemel, et sina oled jätkusuutlik ja sina ei ole. Küsimus ei ole selles, et riik ei tahaks kõiki 220 gümnaasiumi riigistada. Kuid esiteks ei oleks see mõistlik. Teiseks on enamik koolipidajaid sellele vastu, sest nad soovivad ise jätkata. Kolmandaks, kõige olulisem on püüda seda probleemi hakata lahendama sealt, kust king kõige rohkem pigistab, ja teha seda samm-sammult, et jõuda sinna, kuhu me lõpuks jõuda tahame. Ma olen öelnud seda varem ja ütlen ka praegu: mulle tundub, et kui me ükskord jõuame niikaugele, et Eestis on alla 100 gümnaasiumi, siis Eesti keskhariduse kvaliteet ei ole läinud kehvemaks, vaid pigem paremaks. Aga jällegi, meil ei ole praegu ei vajadust, poliitilist soovi ega tahet hakata gümnaasiumiastmetele kriipsu peale tõmbama.
Nüüd nendest, kes jätkavad. Oleme öelnud, et normaalse gümnaasiumi suurus, sellise gümnaasiumi suurus, mis suudab pakkuda valikuvõimalusi ka hajaasustusega piirkonnas (need piirkonnad on põhimõtteliselt kõikjal väljaspool Tartut, Tallinna, Pärnut ja Narvat), võiks olla 250 õpilast. 250 õpilase jaoks tuleks riigil tagada piisav toetus õpetajate, direktori ja õppealajuhatajate palkade maksmiseks ning muu raha, mis käib sellega seaduse kohaselt kaasas. Mida teha väiksemate koolidega? Tõenäoliselt on terve hulk koole, mis ühel või teisel põhjusel on erandlikud. Näiteks tuleb Hiiumaal pidada üleval ühte gümnaasiumi, sest ettenähtavas tulevikus gümnaasiumiharidus Hiiumaalt kuskile ei kao. Ma usun, et riik peab seda rahastama nii, et seal antav haridus oleks kvaliteetne. Keerulisem on niisugustes piirkondades, kus võib nii ja võib naa. Siin, ma arvan, on samamoodi vaja pidada võimalikuks erandeid, mis tähendab, et riik, sõltumata mõnes mõttes õpilaste arvust, tagab täielise rahastamise ehk maksab kinni tühjad kohad, nagu paljud ütlevad. Aga kindlasti on päris palju kohti, kus niisugune tühjade kohtade kinnimaksmine ei ole otstarbekas ega põhjendatud.
On tõepoolest poliitilise valiku küsimus, kas seadusandjal või täidesaatval võimul seaduse volituse alusel oleks ausam koolipidajale öelda, et kui koolis on teatud arvust vähem õpilasi, siis ei saa kool sentigi. Paljud inimesed on minu juures käinud ja öelnud, et otsustatagu see ükskord ära. Ma saan aru, et sisuliselt ollakse selle otsuse poolt, aga sellise ettepaneku taga on ka üks üsna lihtne mõttelaad: oleks vaja halba inimest, kes selle tõe rahvale välja ütleks, aga ise ei taheta see olla. Nüüd on tegelikult poliitiline valik, kaasa arvatud siin Riigikogus, kas me oleme valmis seda otsust langetama või toimub see kõik omasoodu ja kohalikud omavalitsused maksavad nii kaua, kui suudavad, omalt poolt lisaks, sest kvaliteedis järeleandmisi teha kindlasti ei tohi. Mõneti on see valik minu meelest praegu seadusandja käes. Mina võin tuua poolt- ja vastuargumente. Meie ei teinud praegu ettepanekut kehtestada õpilaste miinimumarv, kust alates kooli ei rahastata, aga seda arvu on pakutud. On öeldud, et see võiks olla 100, on öeldud, et see võiks olla 60, on öeldud, et see võiks olla 200. Arvud on erinevad, mina ei tahaks siin mingit positsiooni võtta, aga arutelu käigus vääriksid need ettepanekud kaalumist, kui neid tehakse.

Ester Tuiksoo, palun!

Tänan, härra juhataja! Austatud minister! Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise eelnõus olete välja toonud, et riik tagab igas maakonnas ühe gümnaasiumi toimimise. Millisel määral kavatsete siinjuures arvestada piirkondlike eripäradega, näiteks eestikeelse gümnaasiumi säilimine Narvas, gümnaasiumihariduse säilimine Peipsi ääres või Setumaal ja maapiirkonna laste piirkondlik paiknemine, ma pean silmas Räpinat või Põlvat?

Muidugi tuleb sellega arvestada. Eks ma sellele ka viitasin. Hiiumaa on üks hea näide. Te mainisite eestikeelset gümnaasiumi Narvas. See on ka hea näide. Ma arvan, et Narvas peab eestikeelne gümnaasium olema. Võtame üldteada näite: Järvamaal peab kõiki asju olema vähemalt kaks. Kuidas seda teha, kui tegelikult isegi ühe täismõõtmelise gümnaasiumi jaoks teatud perspektiivis enam lapsi ei jätku? Arutame seda veel, mõtleme. Võib-olla on siiski mingid kompromissid võimalikud. Mis Järvamaasse puutub, siis mina soovitan mõelda integreeritud kesktaseme õppeasutuse peale, mis võiks vabalt paikneda kahes kohas.
Niisugune horisontaalne integratsioon tasuks läbitöötamist ka Põlvamaal. Me teame, et nende Põlvamaa laste esimene eelistus, kes ei õpi mitte Põlva gümnaasiumis, vaid mõnes teises kohas, olgu siis Kanepis, Ahjal või ka Räpinas, ei ole mitte Põlva, vaid mõni teine linn, eelkõige muidugi Tartu. Kui kiiresti siin edasi liikuda? Ma arvan, et Põlvasse on mõistlik rajada riigigümnaasium. Kui riigigümnaasium on seal sündinud, siis ma arvan, et aasta-paari jooksul tekib uus olukord. Inimesed on siis uue korraldusega harjunud ja on võib-olla konstruktiivsemad ka tulevaste arengute arutamisel. Aga Räpinas on suurepärane omaaegne aiandustehnikum, millega koostöös oleks võimalik ka üldharidust anda. Kas on mõistlik sellisel juhul kogu hea tänapäevase gümnaasiumihariduse andmiseks vajalik infrastruktuur välja arendada kahes kohas või jääksid füüsika- ja keemiaklassid ainult Põlvasse, kus Räpina lapsed saaksid teatud regulaarsusega treenida oma praktilisi oskusi loodusteaduste vallas? See on jällegi arutamise küsimus, aga ma arvan, et tegelik areng riigigümnaasiumi puudutavalt on mõõdukalt positiivne, tagasiside on mõõdukalt positiivne. Ma julgen siin soovitada pigem optimistlikku edasiliikumist kui piduripanemist.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Selle seaduseelnõuga muudetakse kehtetuks haridusseaduse § 34¹, mis nägi ette sätted riigikeeleõpetaja kohta. Selle paragrahvi alusel võttis Vabariigi Valitsus 1998. aastal vastu määruse nr 56 "Riigikeeleõpetaja staatuse sisseseadmine ja riigikeeleõpetaja staatuse omistamise korra kinnitamine". Seletuskirjas on öeldud, et selle määruse ning Eesti Vabariigi haridusseaduse § 34¹ sätted ei ole enam asjakohased ega vajalikud. Mingit selgitust siin ei ole. Äkki oskate anda infot, miks enam ei ole vaja riigikeeleõpetaja staatust?

Ma püüan sellele küsimusele vastata natuke kehvasti ettevalmistatuna. Riigikeeleõpetaja institutsioon ei ole päris hästi tööle hakanud. Võib küsida ja analüüsida, miks ei ole, aga kui te soovite teada minu isiklikku arvamust, siis mulle tundub, et niisuguse eristaatuse loomine ei ole võib-olla põhimõtteliselt õige tee. See tõstaks ühed õpetajad nagu kuidagi teistest kõrgemale või annaks neile mingisuguse erilise tähenduse. Kas selle järele on vajadust? Ma pooldan pigem seda, mida me oleme kasutanud ja mille kasutamist tahaks laiendada: teatud piirkondades eesti keeles õpetavate õpetajate lisatoetamine või -rahastamine. Me teame, et hoolimata jõupingutustest ei ole mitmes Eesti omavalitsuses neid õpetajaid siiski piisavalt ja nende täiendav materiaalne motiveerimine on ilmselt põhjendatud. Võib-olla on see samm nende eesmärkide saavutamiseks otstarbekam kui niisuguse formaalse staatuse seadustamine või edasine seaduse tasemel väljatoomine.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Härra minister! Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt on riigil kohustus vastavalt õpilaste arvule eraldada igal aastal valdadele ja linnadele riigieelarvest sihtotstarbelise eraldisena haridustoetust. Kuidas te kavatsete täpsustada põhikooli- ja gümnaasiumiseadust, et oleks täiesti selge, millises ulatuses ning kelle eest kohustub riik kulusid katma?

Praeguses seaduses on ette nähtud, kelle eest. Seda ei ole muudetud. Kui me räägime töötasudest, siis kaetakse direktorite, õppealajuhatajate ja õpetajate töötasu maksmiseks vajalikud vahendid. Kui te loete seda sätet veel kord, siis näete, et tegemist ei ole mitte kulude katmisega, vaid seda nimetatakse haridustoetuseks, mis on antud kohalikele omavalitsustele nende kulude katmiseks. See ei tähenda, et kohalik omavalitsus ei võiks ise vahendeid lisada. Mil määral on plaanis neid kulusid katta? See toimub samasugustel alustel nagu palgavahendite eraldamine teistel elualadel. Paljudel elualadel on see regulatsioon isegi veel nõrgem. Näiteks ei eraldata arstidele palgavahendeid lähtudes nende miinimumpalgast, mis on kindlaks määratud, vaid haigekassaga sõlmitud lepingute alusel. Samamoodi eraldatakse raha kaitseväele või politseile. Õpetajate puhul on aluseks miinimumpalk, mis sätestatakse valitsuse tasemel, jooksval aastal on see 715 eurot. Me oleme lähtunud arvestuslikust alusest, et see peaks olema tagatud kõigile õpetajatele, kes on õppekava täitmiseks vajalikud, pluss 20% selleks, et direktoril oleks võimalus palku diferentseerida, mitte maksta kõikidele ühesugust palka, vaid et keskmine palk oleks 20% sellest miinimumist kõrgem. Nende töötajate ringi ei ole kavas laiendada, välja arvatud siis, kui Riigikogu teeb ettepaneku liita siia tugispetsialistid. Sellest me juba rääkisime. Arvestuse alus võiks ka edaspidi olla miinimumpalk pluss 20% vajalikel ametikohtadel töötavate inimeste tasustamiseks.

Eldar Efendijev, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Austatud minister! Ma jätkan seda küsimust. Kehtivas PGS-is kehtestab õpetajate palga alammäära Vabariigi Valitsus, juhul kui (see oli nii igal aastal) kohalike omavalitsuste ja töötajate esindajate läbirääkimised tulemusi ei anna. Nüüd on soov muuta seda väitega, et osapooled peavad ise omavahel kokku leppima. Samas on aastakümnete jooksul siin olnud rohkem probleeme kui positiivseid näiteid. Siit küsimus: kuidas on võimalik tagada, et õpetajate palga alammäär on tulevikus vähemalt miinimumi tasemel ja üle Eesti ühtlane või on siin ikkagi tegemist läbirääkimiste protsessiga?

Eks omal ajal, kui see siia seadusesse sisse kirjutati, siis, ma kujutan ette, oli täiesti arusaadav soov, et eri osapooled suudaksid selles küsimuses konsensusele jõuda. Paraku on olukord nagu ikka selline, et kuna õigused ja kohustused jagunevad eri poolte vahel ebavõrdselt, siis Vabariigi Valitsus oleks pidanud selle arve kinni maksma. Ma arvan, et ma ei eksi, kui ma ütlen, et siiamaani pole kolmepoolsed läbirääkimised kordagi tulemust andnud. Seda ühel formaalsel põhjusel: kohalike omavalitsuste liidud ei ole saanud mandaati või volitust kohalike omavalitsuste esindamiseks. Vähemasti minu praktikas ei ole seda kordagi sündinud. Ka selle põhjal saan ma aru, et keskliitudele täievolilise mandaadi andmine on enam kui 200 omavalitsusele liiga suur risk ja seetõttu see mehhanism ei tööta. Mulle tundub, et ega siin midagi avastuslikku välja mõelda ei ole võimalik. Õpetajate miinimumpalk ja ka keskmine palk on tõenäoliselt lähemas tulevikus poliitilise debati objekt. Kui läheb hästi – ma loodan, et läheb hästi –, siis saab seda teha ilma streikideta, konstruktiivses ja rahumeelses õhkkonnas. Aga streik kui üks instrument oma õiguste eest seismiseks jääb ka alati alles.
Ma olen selle poolt, et kui need muudatused, mis selle PGS-i eelnõuga on kavandatud, ja lisasammud, mida on plaanis astuda, on vastuvõetavad, siis me liigume sinnapoole, et õpetajate miinimumpalk oleks riigi keskmine palk. See ei ole lihtne, aga see on võimalik. Niipalju, kui ma aru saan, peaks see enam-vähem rahuldama õpetajate soove, kui õpetajate miinimumpalk oleks riigi keskmine palk ja nende keskmine palk oleks 20% kõrgem kui riigi keskmine palk. Veel kord: kui me suudame riigieelarvest eraldada samas suhtelises mahus hariduskulusid, nagu me teeme seda praegu, koos kohaliku omavalitsusega kokku 6,5–7%, sõltuvalt aastast, siis selle rahasumma sees on seda võimalik saavutada. Aga muidugi on vaja teha otsuseid, kaasa arvatud terve hulk neid samme, mis siin on ette pandud. Need on mõeldud selleks, et õpetajate miinimumpalk oleks niisama suur kui riigi keskmine palk ja õpetajate keskmine palk sellest 20% kõrgem. Nii et ma kardan, et läbirääkimiste jaoks me mingit imevalemit ei leia. Meil määrab miinimumi ära ikkagi poliitiline protsess. Tõenäoliselt kehtestab selle miinimumi suurema või väiksema konsensusega valitsus. Ühised jõupingutused peavad tagama, et kogu see raha jõuaks õpetajate kätte ja koolikorraldus oleks säästlik, et see väärtustaks õpetajat rohkem. Ma ei hakka sellest pikalt rääkima. Terve hulk samme on ju suunatud sellele, et meie koolikuludest moodustaksid õpetajate palgakulud proportsionaalselt niisama suure osa nagu teistes riikides. Mujal läheb õpetajatele 60% kuludest, meil aga 40%. See on muidugi seotud koolivõrgu korraldusega ja koolide ebaökonoomse taristuga. Siin on terve hulk pikaajalisi probleeme, mille lahendamine võtab aastaid, ilmselt mitte üks või kaks, vaid pigem kolm, viis kuni kaheksa aastat. Nii et siin, jah, mingeid kardinaalseid uuendusi kavas ei ole.

Enn Eesmaa, palun!

Suur aitäh! PGS-i muutmine võib kaasa tuua ühe probleemi meie koolikorralduses. Jutt on arenguvestlustest. Kui me PGS-i muudatuse selle seaduseelnõuga vastu võtame, siis kaob lastevanemate kohustus regulaarselt nendel vestlustel käia, võib öelda ka, et kaob võimalus nendel vestlustel käia. Tuleb välja, et paljud organisatsioonid, õpilaste, lastevanemate ja ka õpetajate organisatsioonid, ei poolda seda, et regulaarsed arenguvestlused ära kaovad. Mis siiski tingis selle, et seaduseelnõus 340 on nende kaotamine sees?

Loen teile ette, mis meil siin kirjas on: "Õpilase arengu toetamiseks korraldatakse temaga ja piiratud teovõimega õpilase puhul tema vanemaga koolis perioodiliselt arenguvestlusi kooli kehtestatud korras. Täiendavalt korraldab kool õpilasega arenguvestluse juhul, kui seda taotleb vanem. Arenguvestluse põhjal lepitakse kokku õpilase edasises õppes ja arengu eesmärkides." See küsimus, mille te esitasite, oli nagu umbluu, et ei saa enam korraldada ja jäetakse ära. Ei ole seda! Mida me muudame? Mis on praegu kirjas? "Õpilase arengu toetamiseks korraldatakse temaga koolis vähemalt üks kord õppeaasta jooksul arenguvestlus, mille põhjal lepitakse kokku edasises õppes ja arengu eesmärkides. Arenguvestlusel osalevad õpilane, klassijuhataja ja piiratud teovõimega õpilase puhul vanem. Kui kool ei ole saanud ..." Järgneb suhteliselt bürokraatlik reglementatsioon. Mida see tähendab? See tähendab, et praegu on koolil kohustus korraldada kõikide õpilastega üks kord aastas vestlus. Selle töö maht on suhteliselt suur. Kui te küsite inimeste käest, siis saate teada (ka oma praktikale tuginedes võite lihtsasti sellele järeldusele jõuda), et tõenäoliselt on koolis lapsi ja võib olla päris palju, kellega oleks mõistlik arenguvestlust pidada sagedamini kui üks kord aastas, ja on terve hulk lapsi, kelle puhul piisab sellest, kui see vestlus toimub üks kord kooliaasta jooksul. Võib-olla on olukordi, kui lapsega pole vaja üldse rääkida, kui arenguvestluse formaat ei ole ühel või teisel põhjusel otstarbekas ega mõistlik.
Mis on selle muudatuse mõte? Praktikale tuginedes võib öelda, et paljudes koolides on need vestlused ainult formaalselt kirjas, need korraldatakse lihtsalt formaalselt ära. Kui me koolis nende vestluste kohta küsime, siis vastatakse, et kõigiga on vesteldud. Aga mida sisuliselt arutati, kui palju oli iga vestluse jaoks aega ja mis tulemusi need andsid, see jääb teisele kohale. Jah, muidugi, arenguvestlused on vajalikud, selles ei ole kahtlust. Arenguvestlusi tuleb teha siis, kui kool peab seda vajalikuks, koolis peab olema see kord olemas. Arenguvestlus on koolile kohustuslik, kui seda taotleb lapsevanem. Aga nüüdsest puudub formaalne iga-aastane kohustus kõik õpilased sellest masinast läbi lasta. Kool ise kehtestab arenguvestluste korra, jälgitakse, kas see kord toimib ja kas on rahuldatud nende vajadused, kellel arenguvestlust vaja on. Bürokraatiat tuleks vähemaks võtta ja sisulist toimimist püüda paremaks teha. See on see mõte. Kellelgi ei ole arenguvestluse vastu midagi, hästi toimiv arenguvestlus on igati tarviline instrument. Ei ole vaja inimesi hirmutada apokalüptiliste ettekuulutustega, et enam ei saa ja kõik kaob ära. Ei ole niisugust asja. Haridusministeeriumis töötab ka paar vastutustundlikku inimest.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ma tulen tagasi haridusliku erivajadusega laste temaatika juurde. Käesoleval aastal eraldas valitsus koolipidajatele 3,3 miljonit eurot tugispetsialistide töötasustamiseks. Edasise kohta te rääkisite, et võiks toimida riiklik tugisüsteem maakondlike keskuste kaudu. Samas on koole, kus haridusliku erivajadusega laste hulk on nii suur, et seal peaksid kindlasti olema oma tugispetsialistid. Kui see maakondlik keskus on riigi rahastamisel, kas siis kooli oma spetsialistid on koolipidaja rahastamisel või mismoodi see süsteem peaks välja nägema? Või lähevad kõik riigi rahastamisele? Kas selle aasta rahaeraldise valguses, 3,3 miljonit eurot, on järgmistel aastatel oodata samasugust boonust?

Ma rõhutan teile veel kord: alati on kasulik, enne kui midagi väita, lugeda algallikaid. Praegu võiks algallikaks olla põhikooli- ja gümnaasiumiseadus. Kui te loete seda seadust, siis näete, et seal on väga selgelt kirjas, kes need kulud katab. Need kulud katab selle kooli pidaja: kui see on riigikool, siis katab need kulud riik, kui see on kohaliku omavalitsuse kool, siis katab need kulud kohalik omavalitsus, kui see on erakool, siis katab need kulud selle erakooli pidaja. Siin ei ole kaksipidi mõtlemist. Mis on juhtunud ja millest niisugune suur segadus? Suur segadus on tingitud sellest, et see tekitati. Suur segadus tekitati minu paremat arusaamist pidi 2010. aastal, kui võeti vastu eelmised PGS-i muudatused. Sel ajal sätestati seal niisugune tugispetsialisti liik nagu sotsiaalpedagoog. Varem olid tugispetsialistideks logopeed, koolipsühholoog, abiõpetaja ja õpetaja abi või mis iganes need nimetused on. Siis tuli sinna sotsiaalpedagoog juurde. Minu paremat mäletamist mööda rahalist katet ega isegi riigi kohustust seda rahastada ei olnud. Lihtsalt toodi juurde niisugune teenus, aga rahastamine jäeti lahtiseks. Seejärel tõstsid koolipidajad, nende hulgas kohalikud omavalitsused, õigustatult lärmi, et kuidas nii, on pandud lisakohustus, aga raha ei ole. Siis, ma saan nii aru, öeldi suusõnalise lubadusena, et võtku nad seda raha lõtku arvel. Mis on lõtk? Lõtk on üks niisugune bürokraatlik auk, mille kohaselt Rahandusministeerium rehkendas koolidele haridustoetust. Koolides töötas tegelikult 12 000 õpetajat, aga Rahandusministeeriumi mudelis jagati raha 14 000-le. Siis öeldigi, et pange sotsiaalpedagoogid nende 2000 arvestusliku õpetaja palgaraha peale. Mõned tegidki nii, mõned ei teinud, kuidas keegi. Tekkis niisugune läbipaistmatu, ebamäärane olukord, millega rahule jääda minu meelest ei saa ega tohi. Haridus- ja Teadusministeeriumi soov on selles asjas selgusele jõuda. Teeme selgeks, kes maksab. Kui maksab riik, siis otsime selleks raha ja maksame. Kui ei maksa riik, vaid kohalik omavalitsus, siis maksab kohalik omavalitsus.
Mida teha 2013. aastal selleks, et oleks võimalik tugispetsialistide töö ümber korraldada? Mina olen teinud ettepaneku, et senikaua, kuni PGS-i muudatusi ei ole vastu võetud ja on õiguslikult ebamäärane seis, võiks seda üleminekut ühekordselt toetada eelmise aasta jääkidest, jagada see raha laiali kohalikele omavalitsustele, selleks, nagu me sõnastasime, et viia tugispetsialistide töötasustamine seadusega kooskõlla. Kui PGS-i muudatusi vastu ei võeta ja täiendust siia sisse ei tule, siis tuleb käituda vana seaduse alusel ehk alates järgmisest aastast on see kohalike omavalitsuste kohustus, millele lisandub riigi tugistruktuur. Kui seda seadust muudetakse, siis ilmselt tuleb kohalikke omavalitsusi riiklikult toetada. Sellisel juhul jääb muidugi riiklik tugistruktuur ära, sest selleks siis raha ei ole, nagu ma aru saan, ja kohalikul omavalitsusel on võimalik raha saada otsetoetusena. Niimoodi on see kavandatud. Aga veel kord: selle aasta raha on ühekordne summa ülemineku tagamiseks, ei ole mõeldud, et see jääks jäädavalt n-ö riigi baaskohustuste hulka. See on üheaastane allikas – 2012. aasta riigieelarve kasutamata summad.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Seaduseelnõu kohaselt kaovad ka koolide investeeringutoetused. Ma ütlen selle kohta, et kohalikel omavalitsustel on õigustatud ootus, et investeeringutoetus jääks alles, sest nad on võtnud laenu ja koolimaja remontinud lootuses, et nad saavad ka tulevikus raha ja katavad sellega pangalaenu. See on asja üks pool. Teine pool on rõõmustav: 250 miljonit eurot, millega neid koolimaju hakatakse korda tegema, on päris suur summa. Aga ma kardan, et need objektid muutuvad poliitiliseks ja võib juhtuda, et ehitatakse jälle selliseid maju, mida tulevikus vaja ei lähe. Minu kodukohas on selline näide olemas, kus erakondliku otsuse põhjal ehitati koolimaja, milleks läks neli miljonit eurot, aga eelmisel aastal sündis selles omavalitsuses 19 last. Kuidas vältida selliseid poliitilisi rumalusi?

Aitäh! Kuidas poliitilisi rumalusi vältida? Valimiste kaudu, olen mina kuulnud. Rohkem häid retsepte mul ei ole. Aga valimistega on meil niimoodi, et me parandame vanad rumalused ära ja siis teeme uued.  Nii et ikkagi on jama. Ma ei tea, kas te olete minuga nõus või ei ole, aga kui me jagame raha investeeringuteks laiali peaaegu 200 omavalitsusele, kes koole peavad, siis on minu paremat arusaamist pidi tõenäosus, et tehakse poliitilisi, mitte apoliitilisi investeeringuotsuseid, oluliselt suurem kui siis, kui on ühtne riiklik investeeringuprogramm, nagu see kunagi oli, mida kaalutakse ja mille raamides püütakse poliitilisi riske minimeerida. Mulle tundub, et riiklik investeeringuprogramm on poliitiliste riskide suhtes immuunsem kui kohalike omavalitsuste programmid. Seda esiteks. Teiseks, kui kohalik omavalitsus saab investeeringuraha, siis ta selle raha ka huugama paneb. Isegi siis, kui seal ühtegi last ei ole. Raha ärakulutamisega saadakse hakkama. Mulle tundub, et koolivõrgu tasakaalustatud ja süsteemse arengu otstarbel oleks riiklik programm mõistlikum. Teil oli õigustatud remark selle kohta, et osa kohalikke omavalitsusi on teinud investeeringuid, võtnud laenu ja lootnud selle kustutamisele riikliku toetuse kaudu. See õigustatud ootus on olemas, ehkki ma arvan, et vähemasti juristid oleksid hea honorari eest nõus aastaid vaidlema, kui õigustatud see ootus on ja kui õigustatud see ei ole. Aga sisulise poole peal on siin olemas üks lahendus. See on selline, et kui kohalik omavalitsus ei soovi osaleda riiklike haridusinvesteeringute programmis, siis saab ta seda toetust edasi, ja kui ta soovib osaleda, siis jääb ta sellest toetusest ilma, aga tal on õigus selles riiklikus programmis osaleda. See on nagu valikuna välja käidud. Eks see paljude jaoks natuke raske valik ole, aga vähemasti parem kui mitte midagi. Niimoodi saab, ma loodan, selle õigustatud ootuse küsimuse päevakorrast maha võtta.

Peeter Võsa, palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja! Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse uue eelnõuga kaob ära investeerimistoetus kohalike omavalitsuste koolidele. Kuidas peavad toimima need kohalikud omavalitsused, kes mõne aasta eest kuulasid Res Publica üleskutset renoveerida koole RKAS-i kaudu ning uskusid lubadust, et seda rahastatakse pidevalt suureneva investeerimiskomponendi kaudu?

Mina julgustaksin neid kohalikke omavalitsusi valitud teel jätkama.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma võtan kinni teie näitest. Te ütlesite, et on täiesti reaalne, et Põlva maakonda tuleb üks riigigümnaasium. Kui Värskast ja Räpinast kaovad gümnaasiumiklassid ära, kuidas on siis korraldatud ühistransport, nii et lapsed ka maakonna kaugematest nurkadest jõuaksid õigel ajal tundi, kui Värska tagant Setumaa sopist keegi soovib minna Põlvasse gümnaasiumi õppima?

Ühistransporti korraldavad meil maavalitsused ning seda koordineerib Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Ma olen koolitranspordiga seoses Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga ühendust võtnud ja palunud uurida, kuidas see asi maakondades toimub. Mulle on väidetud üsna üksmeelselt, et maakondlikud ühistranspordiliinid rajatakse üsna hästi haridusvõrgu vajadusi arvestades. See toimib, iseküsimus on, kui hästi või halvasti. Hea näide selle kohta on kutseõppeasutused. Me oleme suutnud tagada kutseõppeasutuste laste kooli jõudmise, nad kas sõidavad iga päev kooli ja koju või elavad õpilaskodus. Ma ei näe ühtegi põhjust, miks gümnaasiumide puhul peaks see asi kuidagi teistmoodi korraldatud olema. Seda tehakse igal aastal, lähtudes koolivõrgust ja kohalike omavalitsuste koolide arvust. Neid liine on varem nii juurde tehtud kui ka kinni pandud. Neid arenguid transpordivõrgu planeerimisel arvestatakse, sellest lähtudes seda korraldatakse.
Kui ma olen lähtudes varasematest küsimustest tundnud huvi, kas oleks mõistlik teha Eestis kaks riiklikku transpordisüsteemi, üks oleks riiklikult doteeritud ühistransport ja lisaks sellele veel koolitransport, siis ühelgi korral ei ole mulle öeldud, et oleks mõistlik teha paralleelstruktuurid, nii et koolitranspordisüsteem oleks riiklikult doteeritud transpordisüsteemist eraldi. Mina näen seda eelkõige praktilise küsimuse ja probleemina, mida tuleb praktilisel tasemel lahendada, vajaduse korral suurendades dotatsiooni, mis maakondlikele liinidele läheb. Otsustades, kas liine on vaja rohkem või on liinidel vaja suuremat tihedust, peaks haridusvõrgu vajadustega kindlasti arvestama.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra juhataja! Kõigepealt tänan eelmise põhjaliku vastuse eest! Ma küsin veel üks kord HEV laste teemal. Rääkisite, et meil on umbes 4000 HEV last, kes vajavad erilist keskkonda. Tõesti on nii, et üks osa HEV lastest on sellised, keda on võimalik õpetada tavalises klassis, osa aga vajab kas eriklassi või -kooli. Ütlesite ka, et erikoolid on siin kindlasti üks meede. Mis te arvate, kas praegune erikoolivõrgustik rahuldab seda vajadust, mis meil selles vallas on? Kindlasti on võimalik luua eriklasse, aga teinekord on vaja laps viia tõesti füüsiliselt täiesti teise kohta, et ta järje peale saaks. Kas erikoolide võrgustik on praegu piisav või peaks see olema kuidagi teistsugune?

Sellele ei ole mustvalget ega jah- või ei-vastust. Kvantiteedist rääkides võib öelda, et meil on neid erikoole päris palju, ligi 40, kvaliteediga on aga tõsiseid probleeme ja seda mitmes mõttes. Esiteks, taristu probleemid. Need koolid asetsevad valdavalt üsna amortiseerunud ja mitte selleks otstarbeks ehitatud hoonetes. Nende kõikide rekonstrueerimine on põhimõtteliselt võimalik, aga kui kõik olemasolevad koolid ette võtta, siis võtab nende kordategemine aega kümme, mitte kaks aastat. Teine probleem on seotud nende funktsionaalsusega. Need on omal ajal välja arendatud praegustest üsna erinevates sotsiaal-majanduslikes tingimustes, aga ühiskonna sotsiaal-majanduslik struktuur (ja sealt tulenevad haridusliku erivajadusega laste vajadused) on muutunud. Ütleme niimoodi, et arvestades meditsiinisüsteemi arengut ei ole somaatiliste haigustega laste jaoks enam vaja neid tingimusi nagu 30 aastat tagasi. Aga peale on tulnud uued, eriti käitumuslikud ja psüühilised probleemid. Struktuur ei vasta muutunud tingimustele. Nii et meil tuleb struktuurseid ümberkorraldusi teha.
Struktuursed ümberkorraldused puudutavad sedagi, et ajaloolistel põhjustel üsna koordineerimatult on haridusliku erivajadusega laste koolid nii riigi kui ka munitsipaalpidajate käes. Arusaadavat põhjust siin ei ole, miks osa neist on riigi, aga osa omavalitsuse käes. Sellega on seotud kulutused. Siin on olnud tohutu palju vaidlusi, kes mida tegema peaks. Praeguste arusaamade kohaselt me arvame, et nende koolide tegutsemispaiku võiks olla vähem, sest 40 koolist osa ilmselt jätkusuutlikud ei ole. Siin ei tasu hakata jälle hirmutama, et erikoolid pannakse kinni ja need lapsed pannakse tavakooli. Laste arv tervikuna on vähenenud ja haridusliku erivajadusega laste või gruppi F2 kuuluvate laste arv on ka vähenenud. Neid on lihtsalt vähem, järelikult on ka koole vähem vaja. See on peamine põhjus. Teine põhjus on selles, et riik peaks võtma enda kanda kõige raskemad juhtumid üle Eesti või eraldi Põhja- ja Lõuna-Eestis. Riigi vastutusel peaksid olema kõige raskemad juhud. Järgmine tasand oleks kohaliku omavalitsuse vastutada, riik toetaks, aga kooli peaks kohalik omavalitsus. Alles jääksid loomulikult munitsipaalkoolid, kus on lihtsalt üksikud klassid nende laste jaoks.
Kui rääkida rahastamisest, siis ma julgen küll väita, nagu ma ka enne ütlesin, et ühe F-lapse peale läheb keskeltläbi 2,5–3 korda rohkem raha. Selle arvel kokku hoida ei ole mitte mingisugust tarvidust, aga on päris suur tarvidus seda raha lapse jaoks tulemuslikumalt ära kasutada. Me maksame teinekord kinni taristut ja ebafunktsionaalset keskkonda ning haridusliku sisu jaoks enam raha ei jätku. Seal ongi see kokkuhoiukoht! Niisuguseid struktuurseid ümberkorraldusi on kindlasti haridusliku erivajadusega laste heaks vaja. Aga ma veel kord ütlen: suured proportsioonid ja summad ei muutu mingisugusel kardinaalsel moel kellegi kahjuks ega kasuks. Pigem peab abi paremini tegeliku abivajaja kätte jõudma.

Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Igal asjal siin ilmas on mingi rahaline väärtus. Jah, öeldakse küll, et haritus on hindamatu, aga siiski on n-ö haridussüsteemi produktil kindlasti ka rahaline väärtus, mille teie alluvuses töötavad targad inimesed on välja arvutanud, ma arvan nii. Kuna ühiskonna rahastatav tegevus peab olema kuluefektiivne, küllap siis on ka kulutused haridussüsteemile mingisuguses korrelatsioonis hariduse väärtusega. Kas seoses hariduskorralduse tänapäevastamisega võetakse arvesse mingit paranduskoefitsienti, mis arvestab haridussüsteemi produkti väljavoolu Eestist ehk seda, et noored inimesed lähevad Eestist ära, kes Austraaliasse kapsaid istutama, kes Hollandisse pakistanlasele mehele, ja igal juhul rikastavad Eesti maksumaksja raha eest kaugete maade etnilist kultuuri? Kas need rahalised parandused on arvesse võetud?

Kui te küsimust alustasite, siis mulle tundus, et me ilmavaateliselt ühes küsimuses erineme. Et kõigel on rahaline mõõde, see tuleb mulle üllatusena. Raske on sellist seisukohta jagada. Aga nüüd sellest, et inimesed lähevad välismaale ja sellest tuleneb mingi rahaline mõõde, mida peaks arvestama. Ma ei oska seda mingisse ratsionaalsesse vormi panna. Mina lähtun arusaamast (võib-olla pärineb see isegi põhiseadusest), et inimestel on õigus haridusele. Me anname järeltulevale põlvele haridust sellepärast, et edasi kesta. Ma ei kujuta ette, kuidas me saaksime hakata haridust andma selektiivselt: nendele, kes tahavad ära minna, ei anna üldse või müüme neile seda. Seda on mul raske mõista.
Mul on raske mõista isegi sellist ettepanekut, mida on päris palju tehtud, aga mis siis, kui seda lõpuni mõelda, on minu meelest üsna küsitava väärtusega: kui me anname oma lastele hea hariduse, näiteks arstidiplomi näol meditsiinilise kõrghariduse, ja nad Eestist ära lähevad, siis peaksid nad hariduse maksumuse kinni maksma. Me oleme võidelnud (kes kuidas ja kummal poolel, on omaette küsimus) vabaduse eest lahkuda Eestist ja õiguse eest Eestisse tagasi tulla. Kui sellele mingisuguseid hariduslikke piiranguid peale panna ja hariduslikku sunnismaisust kehtestada, siis ma kardan, et see ei ole lahendus. Ma muidugi mõistan seda mõtet. Me oleme ju kõik huvitatud, et elu edeneks ning meie lapsed ja lapselapsed elaksid ja oleksid Eestis võimalikult palju, kui soovite, aga reguleerida seda haridusbarjääridega või hariduse eest raha küsimisega ei pea ma ilmavaateliselt mõistlikuks. See ei ole lahendus, see on probleem. Ma kardan, et see probleem võib olla ka nii tõsine, et kui me niisuguse reegli sisse viime, siis inimesed lahkuvad siit veel enne, kui nad haridust omandama hakkavad.

Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Seaduseelnõuga asendatakse mõiste "pedagoog" mõistega "õpetaja" ja seda kõikides seadustes, mida see eelnõu muudab. Väidetavalt on muudatus vajalik selleks, et oleks konkreetselt selge, kes ühte või teist hüve saama hakkab või ühte või teist kohustust täitma peab. Samas levib koolides hirm, et sellise väikese täpsustuse kaudu tahab riik tegelikult vähendada koolipersonali rahastamist. Kuidas teie selgitate, miks on vaja mõiste "pedagoog" asendada mõistega "õpetaja"?

Aitäh! Ma ei tea, kas see seletus on lihtne, aga vähemasti on see mõistlik. Kui te loete kehtivat PGS-i, siis te näete, et mõiste "pedagoog" esineb seal kahes tähenduses. Kohati kasutatakse mõistet "pedagoog" üldmõistena ehk laias tähenduses. Pedagoogid on direktorid, õppealajuhatajad, õpetajad ning teised õppe ja kasvatusega tegelevad isikud. Nagu te isegi aru saate, on pedagoogi mõistet kasutatud siin laiemas mõttes kui ainult õpetaja tähenduses. Õpetajad kuuluvad pedagoogide hulka, nad on pedagoogide alamhulk. Niisugust pedagoogi mõistet ei ole kellelgi kavas kuidagi asendada ega muuta. Veel kord: seda üldmõistet, mille alla kuuluvad kõik eespool nimetatud töötajate grupid, ei ole kellelgi kavas asendada, küll aga kaob tõepoolest see mõiste õiguslikus või niisuguses legaaldefinitsiooni tähenduses, sest see on sisutühi. Seda selles seaduses kuidagi ei sisustata. Pedagoogidele laias mõttes ei tulene sellest seadusest mingeid õigusi ega kohustusi. Seetõttu ei ole niisugust laias mõistes pedagoogi legaaldefinitsiooni otstarbekas kasutada. See kaob ära.
Mõnes teises kohas on pedagoogi sõna kasutatud sõna "õpetaja" sünonüümina. Sellisel juhul sõna "pedagoog" asendamine sõnaga "õpetaja" lihtsalt suurendab mõtteselgust. Õpetaja on jämedates joontes öeldes see, kes seisab klassi ees ja annab tundi, kui hästi banaalselt seletada. Kui pedagoog ei anna tundi, istub direktori kabinetis või koostab õpetajate toas õppekava, siis ei pruugi ta olla õpetaja, küll võib ta olla õppe ja kasvatusega vahetult seotud isik ehk pedagoog laias mõttes. Niisugune on see loogika. Segadus pedagoogi ja õpetaja mõistega jookseb läbi kõikide haridusseaduste ja on siiamaani päris palju probleeme tekitanud. See on lihtsalt selgitav samm. Ma usun, et see teeb selle seaduse kaugemas perspektiivis paremini mõistetavaks.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Mina küsin raha kohta. Riik on lubanud riigigümnaasiume üleval pidada ja on lubanud ka 15% omaosalust investeeringutele, mis neid riigigümnaasiume puudutavad. Mille arvel ministeerium tulevikus need vahendid leiab?

Riigieelarvesse laekuvad vahendid riigieelarve tuludest. Kust need tulud tulevad? Nende allikad on maksud ja ilmselt ka tulevikus Euroopa Liidu struktuurifondide toetused. Haridusel on seal üsna arvestatav perspektiiv. Kui palju täpselt sealt raha tuleb, ei oska ma öelda, aga niisugusel moel on neid kulusid kavas katta. Me oleme ka analüüsinud, kui suur see kulu on. Sellega võtab riik üsna suure kohustuse kohalike omavalitsuste kaelast ära. Me oleme hinnanud riigi lisakohustuste kogumahtu. Kujutame ette, et kunagi kauges tulevikus, mingil aastal X on kõik gümnaasiumid riigigümnaasiumid. Siis hoiaksid kohalikud omavalitsused väga jämedates joontes võttes praegustes hindades kokku umbes 20 miljonit eurot ja riigile tekiks lisakohustusi umbes kaheksa miljonit eurot. Miks on siin suur vahe? See vahe tekib mastaabiefektist. Suuremaid gümnaasiume on lihtsalt odavam pidada, nii üldkulude kui ka jooksvate kulude, sh personalikulude mõttes. Sealt tuleb see ökonoomia, aga riigile tulevad kohalikelt omavalitsustelt kohustused kindlasti üle ja kohalikel omavalitsustel jääb see raha vabaks. Ma loodan, et seda kasutatakse muude hariduskulude katmiseks.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Minu küsimused on palju lihtsamad. Ma olen ise maalt pärit ja mäletan 1970. aastate lõppu, kui 20 koolibussi vedasid minu armsasse maakooli õpilasi. Nüüd me optimeerime koolisüsteemi, osa koole jääb kohalikule omavalitsusele, osa kuulub riigile, aga me lubame, et kõik õpilased saavad koolist koju ja saavad käia ka huvialaringides. Kas kogu see transpordilogistika, mida meil koolisüsteemi optimeerides arvestada tuleb, on ikka läbi mõeldud ja arvutatud, et see igal pool võrdselt toimima hakkaks ja lapsed tõesti liikuda saaksid?

Koolitranspordist ma juba rääkisin. Kas see kõik on lõpuni läbi mõeldud? Eks see sõltub sellest, kui lõpuni seda vaja mõelda on. Selleks, et seda päris lõpuni mõelda, peaks olema laua peal see plaan, kus on kirjas need gümnaasiumid, mis lõpuks alles jäävad. Selleni läheb hea mitu aastat aega, kümme aastat vähemalt. Aga mõningad modelleerimised olen ma palunud teha eri maakondade baasil, eelkõige Viljandi maakonna baasil. Teile teadmiseks, et kui kõik Viljandimaa lapsed käiksid lähimas gümnaasiumis, siis oleks kõikide Viljandimaa laste koolitee summaarselt võttes kolmandiku võrra lühem, kui see on praegu. Juba nüüd ei käi paljud Viljandimaa lapsed mitte lähimas, vaid mõnes kaugemas koolis. Kui teha niisugune mudel, nagu lähitulevikus tõenäoliselt olema hakkab, et Viljandis on gümnaasium, põhja pool on gümnaasium ja lõuna pool kaks gümnaasiumi, ja kui lapsed käiksid lähimas gümnaasiumis, siis oleks nende koolitee summaarselt 10% lühem kui praegu. Kui jääks üksainsam gümnaasium Viljandi linna, siis nende laste koolitee statistiliselt ja keskmiselt pikeneks umbes 15% (ma päris täpselt ei mäleta).
See näitab, et üle jõu käivaid probleeme transpordi korraldamisega tegelikult ei ole. Need probleemid on seotud konkreetsete liinide ja väljumisaegadega, mida, nagu ma ütlesin, tuleks püüda lahendada koostöös maavalitsustega MKM-i koordineerimisel. Niisugune on üldine vastus. Aga me loomulikult oleme selle peale mõelnud ja me muretseme selle pärast. Kõige suurem muretsemise töö sai tehtud siis, kui me tegime kutsekoolide reformi. Meil oli 100 kutsekooli, nüüd on 30. Lapsed aga jõuavad kutsekoolidesse kohale. See võiks paremini toimida, aga ütleme nii, et mingit väga suurt probleemi transpordibarjääri tõttu ka nagu ei ole. Ma arvan, et see põhimõtteliselt ei takista suuremate maakonnagümnaasiumide väljaarendamist, eriti kui see toimub evolutsiooniliselt, nagu praegu on kavandatud.

Priit Toobal, palun!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Esiteks ei saa ma teie kiidulauluga nõus olla selles osas, mis puudutab gümnaasiumireformi Viljandimaal. Seal on sellega palju probleeme, millest te rääkimata jätsite. Mis puudutab raha, siis te minu meelest suhtute ka sellesse veidi kergekäeliselt: pidevalt on puudu ja puudu, aga siis järsku on üle. Kas te võite kinnitada, et need vahendid, mis on tulevikus mõeldud riigigümnaasiumide ülalpidamiseks, ei tule õpetajate palgaraha või kohalike omavalitsuste arvel?

Ma ei kujuta küll ette, kuidas see võiks õpetajate palgaraha arvel tulla. Mis puudutab kohalikke omavalitsusi, siis vaadake põhikooli- ja gümnaasiumiseadust. On säilitatud regulatsioon, et kui laps läheb naabervalla gümnaasiumisse, siis tuleb talle pearaha kaasa panna, kui ta läheb riigigümnaasiumisse või kutsekooli, siis ei tule talle pearaha kaasa panna. Seda regulatsiooni ei ole kavas muuta. Selles mõttes mingeid kohustusi kohalikele omavalitsustele ei teki. Sellest, kui kohalik omavalitsus ei pea enam gümnaasiumiastet üleval pidama, võib tal tekkida pigem kokkuhoid. Omaette küsimus on muidugi, et koolimajas jäävad mingid ruumid tühjaks. Kui on vaja väiksemasse majja ümber kolida, siis sellega seoses tekivad kindlasti üleminekukulud, aga see on suures osas siiski paratamatu. Kui lapsi on vallas ikkagi kolm korda vähem kui enne, siis tuleb midagi nii või naa ette võtta, sõltumata riigigümnaasiumide olemasolust või nende puudumisest.

Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Eelnõuga muudetakse järjekordselt elukohajärgse kooli määramise korda. Seekord, ma olen nii aru saanud, seisneb muudatus selles, et enam ei pea arvestama õdede ja vendade õppimist samas koolis. Seda võib arvestada ainult siis, kui kõigile teistele õpilastele selles piirkonnas on õppekohad tagatud. Aga oletame, et on suur pere, kus on neli-viis last, nendest kolm õpivad ühes koolis, siis aga pere kolib ja neljas laps peab minema teise kooli. Ma kujutan ette, et sellel perel võivad sellega seoses olla küllalt suured probleemid ja suurpered võivad seetõttu tunda küllaltki suurt pahameelt. Kuidas te põhjendate seda, et enam ei ole vaja arvestada pere teiste laste õppimist samas koolis?

Jutt käib eelkõige põhikoolist. Ma kujutan ette, et pakutud regulatsiooni tõttu võiks probleem tekkida siis, kui lastel on erinevad elukohad. Kui neil on üks ja seesama elukoht, siis peab kõigile lastele olema tagatud õpikoht elukohajärgses koolis. Ma kujutan ette, et kui laps õpib teises klassis ja pere kolib Tartust Tallinna, siis ka teise klassi õpilasel, rääkimata esimese klassi õpilasest, on õigus õppekohale elukohajärgses koolis. Ma ei kujuta ette, kuidas see teie mainitud probleem tekkida võiks, kui päris aus olla. Probleem, mida me lahendada püüame, on tegelikult see, et inimene elab koolimajast n-ö üle aia, vaatab koolimaja aknast sisse, aga talle öeldakse, et tema elukohajärgne kool asub Lasnamäel, selle asemel et olla Nõmmel. Siis tekib probleem. Aga kui ametlik elukoht on ka tegelik elukoht, kõik pere lapsed elavad selles kohas ja käivad lähimas koolis, siis ma ei saa aru, millest see suur probleem peaks tekkima.

Lauri Luik, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Selle aasta sügisest avab Haapsalus uksed uus riigigümnaasium, mis on Läänemaal juba teine tegutsev riigigümnaasium. PGS on kantud vaimust, et igas maakonnas võiks olla vähemalt üks riigigümnaasium. Selles kontekstis vaadates, kuidas teile tundub, milline tulevik ootab Läänemaad? Kas mõlemad riigigümnaasiumid võiksid teie seisukohast tegutsema jääda?

Niisugune küsimus on ministeeriumi töötajatele, kaasa arvatud minule, muidugi pähe hüpanud. Meil ei ole mingisugust kava, mida sellisel juhul teha. Noarootsis on olemas suutlikkus, infrastruktuur ja teatud elamistingimused. Nad pakuvad teenust ka väljastpoolt Läänemaad tulnud õpilastele. Muidugi võib spekuleerida, kas koos oleks mõistlikum tegutseda kui eraldi, aga hetkel ma seda väga teha ei tahaks. Vaatame, missugused hakkavad olema arengud pärast seda, kui Haapsalu gümnaasium käima läheb, missuguseid otsuseid teevad lastevanemad ja õpilased, ning kui selle info põhjal on mõistlik midagi otsustada, siis tuleme selle küsimuse juurde tagasi.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin natukene sõjaväeliku küsimuse, võttes aluseks, et te olete olnud ka kaitseminister. Kaitsevägi kardab, et palgareform, mille alusel palk on ühetaoline ja igasugused lisatasud on ära nullitud, toob kaasa sissetuleku vähenemise. Mina loen siit, et õpetajatega hakkab sama asi juhtuma: allüksuse ülem ehk kooli direktor hakkab otsustama igaühe kvalitatiivsete oskuste üle. Kas te ei karda, et see võib teatud mõttes tuua kaasa selle, et osa õpetajate sissetulek direktori meelevaldsuse tõttu väheneb? See võib omakorda kaasa tuua teatud dedovštšina: kui inimene näiteks direktorile ei meeldi, siis direktori voli tema üle muutub ikka liiga suureks. Kas meie ühiskond on valmis sellisteks, nagu öeldakse, töölepingulisteks palgasuheteks, kus otsustusõigus on ühe konkreetse inimese käes?

Ma juba püüdsin sellele küsimusele jõudumööda vastata. Ma põhimõtteliselt ei jaga seda arvamust, et ainuke võimalus kooli kuidagi mõistlikult korraldada on muuta see bürokraatlike sidemetega nii jäigaks, et keegi ei saaks ise midagi otsustada, sest, jumala pärast, kui ta otsustama hakkab, siis teeb ta kohe kurja. Näiteks arvatakse, et kui me anname direktorile õiguse pidada palgaläbirääkimisi ja leppida kokku palk, siis asub ta töötama kooli kui asutuse huvide vastu ja hakkab langetama voluntaristlikke otsuseid, mis võiksid halvasti mõjuda sellele koolile, rääkimata inimsuhetest selles koolikollektiivis. Tuleb aga arvestada, et tuhanded, isegi kümned tuhanded organisatsioonid ja allüksused toimivad praegu niisuguse palgapoliitika alusel. Koolidele lähedasematest asutustest võib mainida, kui soovite, lasteaedu, aga ka ülikoole, üldse avalikku sektorit, erasektorist rääkimata. Meie hirm koolidirektorite kuritarvituste ees on minu arvates põhjendamata. Ma ei usu, et see oleks kuidagi põhjendatud. Loomulikult ei saa keegi välistada subjektiivseid ja põhjendamatuid otsuseid. Ka selline risk on tõepoolest olemas, aga kui selle vältimiseks siduda kõik nagu topised kinni, siis ei muudaks see kooli minu arvates dünaamiliseks, avatud ja arenemisvõimeliseks asutuseks. Kõiki neid juhtimisinstrumente tuleb koolijuhile võimaldada, et ta saaks saavutada oma asutuse eesmärke. Need eesmärgid ei ole pastakast välja imetud, vaid need on seotud teatud juhtimiskultuuri ja arenguga. Ma arvan, et niisuguste hierarhiliste, bürokraatlike, mehaaniliste konstruktsioonide aeg on ka hariduses ümber. Sõjavägi, tõsi, on veel hierarhilisem ja ajalooliselt jäigem süsteem. Kas see on seal mõistlik või ei ole? Kui te vaatate, kuhupoole liiguvad kõik professionaalsele armeele üle läinud riigid, siis te näete oluliselt paindlikumat palgakorraldust, mis on ka põhjendatud. Ma arvan, et need hirmud ei pruugi olla alusetud, aga mulle siiski tundub, et paljud inimesed on neid üle võimendanud.

Mailis Reps, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud minister! Lähen ühe teema juurde, mida me täna veel ei ole käsitlenud, vähemalt mitte eriti pikalt. See on õppekirjandus. Me seda põgusalt küll käsitlesime, aga ma toon nüüd sisse haridus- ja teadusministri kehtestatavad õppekirjanduse liigid. Tulevikus peab nimekirjana välja tooma õppekirjanduse minimaalse vajaduse klasside ja ainete kaupa. Sellega võtab riik endale kohustuse minimaalse loetelu osas. Seega on eelnõu alusel riigil edaspidi kohustus tagada koolidele selle minimaalse vajaduse rahuldamine, mille jaoks riik õppekirjanduse soetamist rahaliselt toetab. Kooskõlastusringil tekkis väga selge küsimus, kuidas kavatseb riik kindlustada, et koolid saavad soetada õppekirjandust mitmesuguste valikkursuste jaoks, eriti arvestades valikainete rohkust gümnaasiumis.

Aitäh! Eks see ole lõpuks ju otstarbekuse küsimus. Praegu on meil selline seis, et riik üldse ei sekku. Ka siin saalis on minu käest küsitud, miks puudub vist matemaatikaõpik IX klassile. Mina ütlen, võib-olla natuke üle pingutades, et see ei ole minu asi, see on turu ja õpetaja asi. Selle regulatsiooniga me oleme püüdnud seda probleemi leevendada ja öelda, et päris nii ei saa riik öelda, et see pole tema asi. Mingi miinimum peab olema, aabits peab Eesti lastel ikka olema. Arvan, et me ei ole veel kõik valmis internetti kolima. Aabitsat tahaks, matemaatikaõpikut ka, aga kas me kreeka mütoloogia õpikut keskkoolile tahame või ei, siin ma hakkan juba kahtlema. Miinimumnimistu üle otsustamine ongi üks kaalutlusotsus. Me peame vaatama, kus me omadega oleme, missugused peaksid olema sõna otseses mõttes koolile valmistatud õppevahendid või õpikud, mis see miinimumpakett on. Õppida võib ju igalt poolt: ajalehest, ilukirjandusest, teatmeteosest, töövihikutest. Võib üldse ilma igasuguse õppekirjanduseta õppida. Mina mäletan oma kooliajast õpetajat, kes ütles, et õpikuga ei ole meil midagi teha, meie õpime niisama. See vabadus peab õpetajale ka jääma.
Nüüd rahalisest tagamisest. Sellega on samamoodi. Me ju tasapisi suurendame seda summat, aga eks õpikute hinnad ka tõusevad. Kui väga-väga tehniliselt või kulupõhiselt kindlaks määrata, kui palju seda raha peab olema, siis ega see väga viljakas suund ei ole. Seda summat tuleb koos inflatsiooni suurenemise ja elu edenemisega kasvatada, aga et riik ostaks miinimumkomplekti, maksaks selle kinni ja saadaks kooli, see ei ole mõistlik, sest me ei taha siiski loobuda õpetaja vabadusest. Kui miinimumnimekiri on kinnitatud (seal on aabits ja matemaatikaõpik IX klassile), aga õpetaja on veendunud, et ta suudab oma eesmärgid saavutada ja klassi vajadused rahuldada kuidagi teisiti, siis me ei kohusta teda hankima neid õpikuid, mis miinimumnimekirjas on. Me teame, et see nimekiri on olemas. Riik hoolitseb, et need õppevahendid oleksid olemas, aga koolidele peaks jääma vabadus kasutada ka midagi muud.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma tulen tagasi üle-eelmise küsimuse juurde. Aivar Riisalul oli mure, et kui kogu otsustusõigus antakse ühele inimesele ehk direktorile, siis võib see kaasa tuua väga palju subjektiivsust. Ma ei karda, et direktorid oma võimu kuidagi kuritarvitavad, aga direktoril võib ju rahapuuduse tõttu kujuneda olukord, kus ta peab valima just odavama õpetaja, mitte parema õpetaja. Vaadates seaduseelnõu, on näha, et sellest tuleneb täiesti uus lähenemine. Öeldakse, et õpetajale on vaja lihtsalt kõrgharidust, see võib olla mis iganes kõrgharidus, ning õpetaja kutsemeisterlikkuse hindamine ja ka motiveerimine jääb direktori otsustada. Kas see mõte ongi seaduseelnõusse kirjutatud selle jaoks, et oleks võimalik palgata ka mitte nii kogenud õpetajat või enne üldse mitte pedagoogitööle mõelnud inimest?

See on üks oluline regulatsioon. Ma ei tea, kui palju te olete kursis niisuguse projekti või programmiga nagu "Noored kooli". Mida see "Noored kooli" tähendab? See tähendab, et kui noortel inimestel, kes on omandanud mingil alal kõrghariduse, on nad siis insenerid või agronoomid, arstid või juristid, on soov ja tahtmine õpetajaametit proovida, siis on loodud teatud struktuur ja õppimisvõimalus selleks, et nad saaksid koolis õpetajana tööd, ilma et nad peaksid selleks omandama pedagoogilist kõrgharidust. See projekt on andnud väga palju positiivset tagasisidet, lastelt, koolidelt, õpetajatelt ja ka ministeeriumilt. See on selline lähenemine, et võimalust õpetajaametit pidada ei saada mitte ainult formaalharidusliku kvalifikatsiooni kaudu, vaid ka ameti- ja kutsealase kvalifikatsiooniraamistiku kaudu, st inimesel peab olema formaalhariduslik tase ehk kõrgharidus ja kutsealane kvalifikatsioon. See on tähtajaline amet selles mõttes, et kui inimesel ei ole õpetaja kvalifikatsiooni, siis on tema leping tähtajaline. Kui ta kutseeksami ära õiendab, siis saab ta jätkata juba tähtajatu töölepinguga. See on üks samm selleks, et õpetaja professiooni natukene avada, et see ei oleks nii tugevalt tsunftikeskne. Eriti inimesed, kes on hilistes kahekümnendates või varajastes kolmekümnendates eluaastates ja tahaksid õpetajaametit  proovida, ei ole tihti piisavalt motiveeritud, et minna Tallinna Ülikooli ja alustada pedagoogilise kõrghariduse omandamist esimeselt kursuselt alates. See on neile lihtsalt liigne koorem. See on põhjus, miks niisugune avatud võimalus on loodud.
Ma rõhutan, et see võimalus on mõeldud eelkõige selleks, et me liiguksime hariduselus tervikuna formaalsetest hariduslikest ja erialastest kvalifikatsioonidest kutse- ja ametialase pädevuse poole. See, kas õpetajal peab olema pedagoogiline kõrgharidus või ei, ei ole mitte ainult formaalne nihe. Ei, inimene peab tõestama, et tal on lisaks erialasele pädevusele ka kutse- ja ametialane pädevus. See paradigmaatiline nihe on minu arvates niisama oluline kui see, et me selle professiooni avatumaks muudame. Me laseme suuremal hulgal inimestel ennast proovile panna. Kõik ei jää selle ameti peale, paljud noored ei jää kooli, aga nad on igal juhul Eesti õpetajaskonda värskendanud. Ma arvan, et selle kanali avamine on mõistlik samm mõistlikus suunas.

Mailis Reps, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma tulen nüüd ühe suhteliselt spetsiifilise teema juurde, nimelt ühendkooli juurde. Kui vaadata põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatusi, siis on näha, et te olete otsustanud kehtetuks tunnistada ühendkooli vormi, kus üldhariduskool ja huvikool tegutsevad ühe asutusena. Te tõenäoliselt teate, et praegu on Eestis kaks sellist kooli, üks Tallinnas ja teine Saaremaal. Muudatuse põhjendusena on toodud, et huvitegevust kui sellist pakutakse ka edaspidi üldhariduskoolide juures, kuid üldhariduskoolid peaksid edaspidi tegelema peamiselt oma põhitegevusega, formaalhariduse pakkumisega. Samal ajal on nendes koolides, kus need kaks asja on ühendatud, seda tehtud just selleks, et näiteks muusikakool ja formaalharidust pakkuv üldhariduslik põhikool suudaksid igapäevaelus ennast paindlikult integreerida. Miks on otsustatud seda muuta?

Niipalju kui mina aru saan (mulle tundub, et ega ma väga ei eksi), on peamine põhjus järgmine. Mina ei saa päris hästi aru, mis lisandväärtus sellel liitasutusel on. Miks ei võiks see olla tasemeõppeasutus, kus pakutakse ka huvihariduslikku tegevust lihtsalt selle asutuse ühe funktsioonina? Selleks ei pea see asutus ilmtingimata olema nagu mingi lüpsja-traktorist. See võib olla lihtsalt asutus, kellel on õigus anda ka huviharidust ja kes teeb seda ilma formaalse ühendasutuse staatuseta. Nii saan mina sellest aru. See vähendab minu arvates lihtsalt bürokraatiat. Minu meelest ei tulene sellest mingisuguseid erilisi õigusi, mingit lisarahastamist, mis võiks põhjendada seda, et see on niimoodi bürokraatlikult eraldi reguleeritud.

Urve Tiidus, palun!

Aitäh, istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma olin vahepeal saalist eemal. Ma loodan, et ma ei korda nüüd mõnda eelmist küsimust. Siin on mitmel korral esile toodud, et seaduseelnõu annab koolijuhile suurema õiguse õpetajate palga üle otsustada. Samas on eelnõus selgelt öeldud, et suureneb hoolekogu roll koolielu korraldamisel. See hoolekogu roll kasvab ka n-ö õiguseks ja kohustuseks esitada oma arvamus kooli palgakorralduse põhimõtete kohta. Perekonna ja kooli koostöö toob alati lapsele edu. Kas te kommenteeriksite natukene laiemalt, millised on hoolekogu õigused palgakorralduse osas?

Aitäh! See regulatsioon on osalt või ka peamiselt viidud sisse sellelsamal põhjusel, mida siin korduvalt on väljendatud. Kui palgakorraldus jääb direktori ainuisikulisse pädevusse ja tal puudub kohustus kaasata teisi huvirühmi, siis võivad kuritarvitused olla lubamatult suured. Selleks et seda vältida, on olemas niisugune kollektiivne organ nagu hoolekogu, kus on esindatud ju nii koolipidaja kui ka lastevanemad. Kuidas seda siis nimetada? Võib-olla stakeholders või huvirühmade esinduskogu, kelle huvides peaks olema, et palgakorraldus on läbipaistev ja õiglane. See kogu tegeleb kaudse järelevalvega. Kui seal on teatud kord heaks kiidetud, aga tegelik elu sellest erineb, siis on asjakohane ja võimalik tõstatada küsimus, kas palgakorraldus vastab sellele korrale, mis on hoolekogule esitatud. See on see põhjus. Ma ei kujuta ette, et võiks olla mõni parem idee. Hoolekogu, ma usun, täidab osaliselt järelevalvefunktsiooni, millest võiksid olla huvitatud mitmed huvigrupid. Sellepärast on see säte sinna lisatud.

Suur tänu! Palun, Igor Gräzin!

Kallis koolivend! Küsimus on väga lihtne, see puudutab digitaalse õppekirjanduse portaali. See, et see rakendus natuke edasi lükkub, on minu meelest väga mõistlik, sest seal on tõesti mingisuguseid küsitavusi. Aga ma küsin põhilise asja kohta. Kas digitaalse õppekirjanduse portaali puhul on tulevikus õpikute autorite õigused kaitstud? Ma pean silmas neid, kes õpikuid kirjutavad.

Aitäh! Siin on terve hulk küsimusi, üks on konkreetselt küsitud, teised on vaikimisi kuskil taamal. Senikaua, kuni autoriõigused on Eesti Vabariigis kaitstud, peavad need olema kaitstud ka selles portaalis, ja mitte ainult autoriõigused, vaid ka varalised õigused, mis selle tekstiga seotud on. Ma loodan väga, et autori loomingu autentsuse ja autorluse järelevalvet on kuidagi lihtsam korraldada. Keerulisemaid vaidlusi võib tekitada varaliste õiguste temaatika. Kirjastused, ma tean, on väljendanud selles küsimuses teatud skepsist: "Kuidas nii? Meie tahame raamatuid müüa, aga teie peaaegu et käsite riputada need failid internetti! Kes siis neid paberraamatuid enam ostab, kui failid on internetis?" Siin võib õiguslikku vaidlust edendada, aga riigil või avalikul sektoril on ostjana see õigus, et ta ostab sada raamatut ainult sel tingimusel, kui talle antakse PDF-failid ja lubatakse need üles riputada. See on müüja valik: kui ta tahab müüa, siis müüb, kui ei taha, siis ei müü. Niisugune pakkumine on vajalik, mõistlik ja võimalik. Vaielda siin juriidilises mõttes võib.
E-õppevahendite portaali ei võiks ideaalis kindlasti nimetada PDF-failide allalaadimise kohaks. Loomulikult oleks meil vaja interaktiivseid e-õppevahendeid, mis kasutaksid kogu tehnoloogia funktsionaalsust, aga ärgem tehkem endale üleliigseid illusioone. Tänapäevase, interaktiivse, pedagoogiliselt, erialaselt ja igas mõttes tasakaalustatud õppevahendi väljatöötamise kulud on nii suured, et enne peab kolm korda mõtlema, kui seada endale riigina ülesandeks katta kogu õppevara niisuguste õppevahenditega. Ma näen siin pigem arenevat koostööd suuremate tootjatega, miks mitte ka Eesti tootjatega mingis kitsas nišis, aga tervikuna on see eeldatavasti ikkagi globaalne koostöö. Ma olen veendunud, et lähikümnenditel siin mingi läbimurre tuleb. Sellest ei tule kindlasti kitsalt rahvuslik depositoorium, kust me kõik vajaliku kätte saame. See kõik peab tulema koostöös välispartneritega. Keeleküsimused, autorluse küsimused ja rahaküsimused tuleb lahendada. Aga mingisugune liikumine selles suunas peab kindlasti toimuma, muidu me jääme lihtsalt rongist maha. Isegi PDF-failidena on niisugune depositoorium parem kui mitte midagi. Las need olla, kedagi need failid seal ei sega. On kindlasti inimesi, kes raamatute asemel kannavad siis koolis kaasas tahvelarvutit, mis ilmselt mingist hetkest muutub kergemaks, funktsionaalsemaks ja tõenäoliselt ka taskukohasemaks, kui pidada silmas üldisi arenguid.

Aitäh! Palun, Urve Tiidus, teine küsimus!

Lugupeetud istungi juhataja, aitäh! Lugupeetud minister! Minu küsimus on natuke filosoofilisem. Kui ma õigesti mäletan, siis üks hiina vanasõna ütleb, et kui te näete elu kümne aasta perspektiivis, siis istutage puu, kui saja aasta perspektiivis, siis õpetage ja andke head kooliõpetust oma lastele. Mis on teie arvates selle põlvkonna jaoks, kes selle seaduseelnõu järgi õpib ja koolis käib, 25 või 30 aasta pärast kõige suurem võit?

Siit tuleb nüüd välja peaaegu et lõppsõnavõtt. Ma ei tea, mis muljeid teie olete saanud viimasel ajal koolist, kui olete vaadanud, mis seal toimub või mis seal ei toimu või mis seal võiks toimuda, ja kui palju olete rääkinud noorte inimeste või ka õpetajatega sellest, mis koolides sünnib ja mis seal ei sünni. Aga mina olen seda nii ametist tulenevalt kui ka perekondlikel põhjustel päris palju teinud ja püüdnud kuidagi ka mingeid mõistlikke mõtteid kokku panna. Ma oma sissejuhatavas sõnavõtus ütlesin, et minu meelest lõhe tegeliku elu ja koolielu vahel kasvab. Kool on liialt suletud asutus. Seda elu, mis muutub, mis kannab endas mitmesuguseid küsimusi ja sündmusi, on koolis lubamatult vähe. Kuidas see elu sinna saada? Elu saab sinna sellisel moel, et uksed-aknad tuleb lahti teha, inimesed tuleb lahti teha. Tegeliku elu probleeme tuleb kooli juurde tuua ja kõigest, mis seda takistab, tuleks võimalust pidi lahti saada. Mis takistab vaba suhtlemist ja vaba elu toimimist, nii nagu see mujal on? Valdavalt takistavad seda pealesunnitud mõttemallid, kehtestatud reeglid ja õpitud käitumismuster. Minu sügav veendumus on küll see, et üks nendest takistustest on tunniandmise mentaliteet. Teine asi on see, et õpetajaamet on suletud, väikese liikuvusega amet. Õpetajad võiksid rohkem liikuda, ma mõtlen professionaalses mõttes. Inimesed peaksid saama õpetajaks hakata, õpetajaametist ka ära minna ja kooli tagasi tulla, kui vajadus on. Kui seda kõike ei teki, siis on väga raske ette kujutada, et kool avaneks.
Ma ei hakka praegu rääkima õppekavadest, sest see on omaette pikem teema. Hommikul teadlane midagi avastab ja õhtul topitakse see juba programmi. Mis need vaesed lapsed sellega tegema peavad? Ma tahaksin, et tulevikus tajuksid noored inimesed oma kujunemiskeskkonda koolis elusamana, elulähedasemana. Siis nad tahavad rohkem kooli minna ja seal olla. Ei tohi olla selles mõttes vastandumist, et koolis õpitakse ühte asja, aga kuskil tänaval, internetis ja kodus õpitakse midagi muud ning probleemid ja küsimused on teised. Õpilane küsib reaalseid, olulisi küsimusi, aga koolis küsitakse tema käest sedasama, mida küsiti 30 aastat tagasi. Niisugust muutust ma sooviksin, aga ega see PGS kõike seda ei suuda. Siin on väga palju tegemist. Aga kui selles töös on kesksel kohal õpetaja ja keskne inimene, kes vastutab, on koolidirektor, siis nende inimeste rolli muutusest, selle nihutamisest ja väärtustamisest, nende kaasatõmbamisest sõltub lõpuks edu. Sellepärast on ka alustatud õpetaja ja direktori institutsioonist. Koolivõrk on laiem koolikorralduslik teema.
Ma tahan tänada kõiki, kes oma kaks küsimused korralikult ette lugesid, ja ka neid, kes dialoogiga konstruktiivselt kaasa tulid! Ma pean seda mõttevahetust väga konstruktiivseks.

Suur tänu, hea minister! Kaks tundi ja 40 minutit ning see küsimuste-vastuste voor ongi läbi saanud. Nüüd on mul hea meel kutsuda kaasettekandeks kõnetooli kultuurikomisjoni esimees Urmas Klaas.

Austatud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Austatud minister! Kultuurikomisjon on selle eelnõu menetlemisel juhtivkomisjon. Esimest korda käsitlesime kultuurikomisjoni istungil parlamentaarse kuulamise vormis hariduskorralduse tänapäevastamise põhimõtteid juba eelmise aasta 10. septembril, kui eelnõu veel ei olnud, aga haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ning Haridus- ja Teadusministeeriumi kantsler Janar Holm selgitasid meile neid põhimõtteid. Eelmise aasta 17. detsembril määras komisjon põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 340 ettekandjaks komisjoni esindaja, kelleks on siinkõneleja. 17. jaanuaril tutvustas seda eelnõu komisjonis minister Jaak Aaviksoo. 29. jaanuaril s.a toimus kultuurikomisjonis esimene suurem huvirühmade ärakuulamine. Kohal olid koolijuhtide ühenduse esimees Toomas Kruusimägi, õpetajate liitu esindasid juhatuse liikmed Margit Timakov ja Peeter-Eerik Ots, haridustöötajate liitu juhatuse esimees Reemo Voltri ja õigussekretär Vaike Parkel ning lastevanemate liitu juhatuse liige Aivar Haller. Kohal olid ka Eesti Eraüldhariduskoolide Ühenduse juhatuse liikmed Ahto Orav ja Anne Nõgu, Eesti Maaomavalitsuste Liidu aseesimees Vello Jõgisoo, Eesti Linnade Liidu tegevdirektor Jüri Võigemast, Eesti Õpilasesinduste Liidu juhatuse esimees Liina Hirv, Eesti Vabade Waldorfkoolide ja -lasteaedade Ühenduse juhatuse liige Meelis Sügis ning Tartu Waldorfgümnaasiumi arendusjuht Katri Tammekand. See oli esimene suurem ärakuulamine. Ma lugesin teadlikult kõik kaasatud ette, et anda teile aimu, kui tõsine see arutelu oli.
Sellel komisjoni istungil, 29. jaanuaril 2013. aastal me tegime otsuse saata eelnõu esimesele lugemisele täna, 20. veebruaril. See otsus oli konsensuslik. Aga meil läks vaidluseks, mida selle eelnõuga täna täiskogus teha. Oli kaks ettepanekut: üks ettepanek oli esimene lugemine lõpetada ja teine ettepanek oli eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Panin ettepanekud hääletusele laekumise järjekorras. Toetust leidis ettepanek esimene lugemine lõpetada (poolt 5, vastu 2 ja erapooletuid 2). Nii et see on komisjoni ettepanek. Täna tegi komisjon otsuse, et muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on s.a 15. märts. See on pikk aeg, nii et kõik peaksid saama oma ettepanekuid esitada.
Eile, 19. veebruaril toimus komisjonis eelnõu esimene suurem sisuline kuulamine. Põhjalikult süveneti ühte teemasse. Me oleme komisjonis kokku leppinud, et me lähemegi edasi nii, et jagame eelnõu temaatilistesse plokkidesse ja käsitleme neid plokke põhjalikult, mitmekülgselt, huvirühmade esindajate ja teadlaste osavõtul. Eile, 19. veebruaril käsitlesime põhjalikumalt põhikooli ja gümnaasiumi lahutamist ning erinevate koolitüüpide olemust, nende erinevaid külgi. Esindatud olid nii n-ö täistsüklikoolide esindajad kui ka puhaste gümnaasiumide esindajad. Koolijuhtide ühendust esindasid Tallinna Inglise Kolledži direktor Toomas Kruusimägi ja Avinurme Gümnaasiumi direktor Aivar Saarela. Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi direktor Helmer Jõgi rääkis puhta gümnaasiumi tegevusest. Kohal olid Eesti Linnade Liidu tegevdirektor Jüri Võigemast, Eesti Maaomavalitsuste Liidu aseesimees Vello Jõgisoo, Tallinna Ülikooli professor Aaro Toomela ning Haridus- ja Teadusministeeriumi üld- ja kutsehariduse asekantsler Kalle Küttis. Arutelu oli väga põhjalik.
Komisjonile on laekunud väga palju kirjalikke ettepanekuid. Kõik need on väljas komisjoni koduleheküljel. Kultuurikomisjoni sekretariaat organiseeris juba enne muudatusettepanekute esitamise tähtaja väljakuulutamist need muudatusettepanekud teemade kaupa ära. Kokku on 84 ettepanekut ja neid kõiki me loomulikult tõsiselt arvestame.
Haridusminister vastas ligi kolm tundi küsimustele. Ma jälgisin kogu aeg väga tähelepanelikult, kas kolleegid oma küsimustega ja minister oma vastustega katavad üldjoontes neid 84 küsimust või ettepanekut. Üldjoontes on need kaetud. Ma ei pea oluliseks ega isegi mitte vajalikuks hakata kõiki neid teemasid uuesti üle käima, sest need on tõesti kõik kaetud. Kõik teemad on täna ministri kõnes ja küsimuste-vastuste voorus kas põhjalikult või vähem põhjalikult kajastust leidnud. Võib-olla üks teema, mida peaks markeerima, on see, et me eelnõuga ju muudame ka koolieelsete lasteasutuste tööd. Neid sätteid siin täna ei arutatud. Üks murekoht on see, et kaob kohustus tagada logopeedi ametikoht. Seda täna ei arutatud, aga ma usun, et edaspidistes läbirääkimistes me ka seda kajastame. Nii et ma ei refereeri rohkem neid ettepanekuid ja seisukohti ning piirdun sellega. Aitäh!

Kas kaasettekandjale on küsimusi? Kaasettekandjale küsimusi ei ole. Väga suur tänu, Urmas Klaas! Nüüd läheme läbirääkimiste juurde. Palun, Mailis Reps Keskerakonna fraktsiooni nimel! Kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu aseesinaine! Lugupeetud minister ja head kolleegid, Riigikogu liikmed! Täna arutame üsna põhjalikult põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatusi. Lisaks sellele tehakse ridamisi muudatusi koolieelse lasteasutuse seaduses, Eesti Vabariigi haridusseaduses ja muudes seadustes. Kui võib, siis ma võtan kokku Keskerakonna fraktsiooni mured, mis tulenevad juba komisjoni esimehe viidatud arvamustest ja kirjadest ning kohtumistest huvirühmadega.
Kõige esimene küsimustering on erivajadusega õpilased. Kui me täna kuulasime ministrit, siis väga tihti tekkis tunne, et haridus- ja teadusminister ning eelnõu ei räägi päris samadest asjadest. Minister on veendunud, et erivajadusega lastega tegeldakse edasi, rahastamine jääb stabiilseks ning need jutud, et on vaja erivajadusega laste haridust optimeerida ja efektiivsemaks muuta ehk seda koondada, ei vasta tõele. Meie oleme selle kõigega nõus. Aga inimesed, kes iga päev erivajadusega lastega tegelevad, on tuginedes eelnõu paragrahvidele välja toonud, et need annavad põhjust muret tunda, et riigi rahastamine reaalselt väheneb, miinimumkoosseisude muutmine annab põhjust tugistruktuure kokku tõmmata ja jääb lõpuni arusaamatuks, kes katab kulud, sest hoolimata lubadustest riik tugistruktuure oma vastutusele ei võta.
Teine teemaring, mis selle eelnõuga seoses vaidlusi tekitab, on koolivõrk ja hariduse kättesaadavus. Ühelt poolt tundub see paragrahv, mis näeb ette riigigümnaasiumi loomise igas maakonnas, igati positiivne olevat. Mis saab olla meil, Riigikogul, selle vastu, et riik ühisel otsusel loob oma rahaga igas maakonnas gümnaasiumi? Vaatame seda aga huvirühmade seisukohast ja arvestame eriti maaomavalitsuste liidu muret. Kui maakonnas tekib üks tugevalt rahastatud, eritähelepanu all olev gümnaasium, siis kaovad teised gümnaasiumid üsna kiiresti. Selle tagajärjel kaovad ära ainespetsialistid, kes ei saa enam koormust jaotada gümnaasiumi ja põhikooli vahet. Nad hakkavad jooksma mitme põhikooli vahel. Teiseks on murekoht see, et me alustame koolivõrgu optimeerimisest ja transpordist, kusjuures õpilaskodudest ja õppetoetustest me lihtsalt räägime, kuid kutsehariduse puhul oli see kõik kogu aeg ühes eelnõus. On meelevaldne tuua siin näidet kutsehariduse kohta, sest kutsekoolis on igale noorele tagatud õppetoetus ja transporditoetus. Kui noor õpib näiteks Räpinas, aga on pärit Hiiumaalt, siis ta vaatab, kui mitu korda ta selle raha eest koju saab sõita, aga talle on see võimalus antud. Igal juhul tuleb maagümnaasiumide puhul rääkida reaalselt ka teistest küsimustest: koolide sulgemine, transport, õppetoetused ja õpilaskodud.
Kolmas ja kõige enam emotsioone tekitanud teemaring on see, millega minister lõpetas: õpetajate positsioon peale selle eelnõu seadusena vastuvõtmist. Õpetajate tunnikoormus on praegu 18–24 tundi. Siin on väga suur lõtk ja koolid on seda üsna erinevalt kasutanud. Õpetajatel on arusaadavalt hirm. Neile pakutakse maksimaalse 24 tunni asemel kuni 35 tundi ja samal ajal öeldakse, et ärgu nad muretsegu, seletuskirjas on korduvalt viidatud, et see on läbirääkimiste küsimus, lepingu saab ju sõlmida ainult poolte kokkuleppel. On aga olemas näide kärbete tegemise ajast, kui poolte kokkulepe oli selline, et lasteaiaõpetajad läksid täisajaga tööle, teenides pool palka. Millised valikud õpetajatel reaalselt on?
Meie õpilased on siiani näidanud ikkagi suhteliselt ühtlasi tulemusi. Selle üks põhjus võib olla see, et meil on õpetajatele antud õigused ja nende kohustused väga selgelt ühtlustatud, võib-olla tõesti isegi pisut vanameelselt. Selle üle, kas me oleme valmis sellest loobuma, peaks toimuma küll pikem debatt kui suvel kooskõlastusringi ajal toimunud arutelu.
Mainida tuleb ka klassijuhatamise tasu. Huvirühmad on vägagi emotsionaalselt reageerinud sellele, et klassijuhataja lisatasu kaob ära, sest see töö võetakse nende 35 tunni sisse. Ministri rahustav sõnavõtt, et see raha jääb kõik ühte potti ja selle abil võidakse palka tõsta, ei anna õpetajale kindlust, et seda tööd tulevikus väärtustatakse.
Need arutelud ning vestlused ja kohtumised, mis toimusid suvel, kui põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise eelnõu kooskõlastusringil menetleti, samuti avaldatud artiklid võib kokku võtta haridustöötajate liidu uue noore esimehe ütlusega, et ta ei ole siiamaani veel avastanud, miks peab põhikooli- ja gümnaasiumiseadust järjekordselt menetlema hakkama ja mis on need paar asja, mis tõepoolest õpetajate tööd takistavad. Kuni me ei ole saanud huvirühmadelt kinnitust, et me seda eelnõu tõepoolest menetlema peaksime, on Keskerakonna fraktsiooni ettepanek see eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Palun, Mart Meri!

Head kolleegid! Austatud minister! Tegemist on väga paradoksaalse eelnõuga. Selle ettevalmistamise aeg on olnud suhteliselt pikk ja selle ideestik toetub justkui haridusstrateegia tuumale. Need on need viis väljakutset, mille on koostanud väga laiapõhjaline Eesti Koostöö Kogu meie haridussüsteemi parimate asjatundjate osavõtul. Ei saa ka väita, et huvigrupid oleksid eelnõu esmasest koostamisest kõrvale jäetud. Vaadake kas või eelnõule lisatud kooskõlastustabelit, kust on näha, et koguni 14 organisatsiooni on esitanud üle 160 ettepaneku, märkuse või nõudliku kommentaari. Kultuurikomisjoni esimees juba mainis, et ka komisjon on saanud erakordselt palju ettepanekuid. Paljud organisatsioonid on osalenud kultuurikomisjoni aruteludel, aga paradoks on selles, et mitte ükski kaasatud osapool pole eelnõuga rahul, mitte ükski ei arva, et sealt tõuseb rohkem kasu kui kahju. Ma pole sellist olukorda oma rohkem kui kuueaastase parlamendikogemuse jooksul varem kogenudki. Ebakindlus, hirm, otsuste võimalik voluntarism, raha diktaat või hirm selle ees on sellele eelnõule loonud väga tugeva emotsionaalse fooni. Samas tunnistavad peaaegu kõik osapooled, et põhikooli- ja gümnaasiumihariduse korraldus vajab muudatusi.
Mis siis õieti lahti on? Ma arvan, et siin on tegemist väga tugeva kommunikatsioonihäirega, hoolimata sellest, et hea mees ministeeriumist Kalle Küttis on viimase aasta jooksul käinud selgitusi andmas vist igas Eestimaa nurgas. Muudatuste ideestik on olemas, muudatuste vajadust on üsnagi laialt aktsepteeritud, aga ministeeriumi pakutud lahendused on kuidagi mehhanistlikud, kui soovite, siis autoritaarsed. Praegu pole enam kindel, kas Eesti haridussüsteemi õnnestub hoida ühtluskoolina egalitarismi teel või hakkab see vääramatult elitaarsusesse vajuma. Tallinna Reaalkooli vilistlasena ei olnud mul just meeldiv lugeda tänast uudist, et minu kool muudab põhihariduse omandamise tasuliseks. See on kõige puhtam elitaarse haridussüsteemi ihalus.
Eelnõu puhul tulebki küsida, mis on selle keskmes. Kas õpilane või raha? Kas koolijuht või õpetaja? Kas majakarp või õppe sisu? Kas egalitaarne või elitaarne hariduskorraldus? Kas õpetaja kutseväärtus suureneb või mitte? Kas hariduslik erivajadus väärib teravdatud tähelepanu või mitte? Kas eelnõust tulenevad rahastamispõhimõtted on ikka kooskõlas teiste seadustega või koguni põhiseaduse mõttega või lähevad nendega vastuollu? Kas omavalitsuste otsustusvabadust ja autonoomiat riivatakse või mitte? Kas riigipoolne rahastamise skeem pärsib hariduse kättesaadavust maal või mitte? Kas koolivõrgul linnades ja maal on olemuslikke erinevusi või mitte? Need vastandused või, õigemini, mõistepaarid ei ole tingimata kaldu ühes suunas, et ühel pool on ministeerium või haridusminister oma erakonnaga või koalitsioon ja teisel pool kõik teised. Ei, kaugeltki mitte nii. Asi on mitmekülgsem, teatud mõttes rikkam. See ehk annabki lootust, et edasine arutelu on tuumakas ega jookse ummikusse.
Peamine võitlus käib täistsükliga maagümnaasiumide saatuse pärast, tegelikult selliste maa-asulate nagu Räpina, Vändra, Avinurme, Mustvee, Tamsalu, Abja ja paljude teiste tuleviku ja elujõu pärast.
Palun lisaaega!

Kolm minutit juurde.

Maagümnaasiumide eesmärk on anda keskhariduse omandamise võimalus nendele noortele, kes ei soovi või ei saa lahkuda oma kodupiirkonnast, et asuda õppima näiteks Tallinnasse või Tartusse. Arukas kompromiss on siin täiesti võimalik. Sotsiaaldemokraatide haridusprogrammis oleme selle sõnastanud järgmiselt: kohaliku omavalitsuse otsuse alusel säilitatavate ning haridus- ja regionaalpoliitiliselt jätkusuutlike tegevuskavadega munitsipaalkoolide gümnaasiumiosa ning kohalike omavalitsusüksuste kokkulepete alusel tekkivaid liitgümnaasiume finantseerib riik kooli- ja õppekavapõhiselt. See lahendus on muidugi kallim kui praegu haridusministeeriumi valitud tee, aga saada korraga head ja odavat ongi võimatu.
Poliitiliselt opositsioonis oleva erakonna esindajana oleks minul ja minu erakonnal väga lihtne siin teatada, et me seda eelnõu ei toeta ja teeme ettepaneku eelnõu 340 menetlusest välja arvata. See oleks aga liiga labane lahendus, justkui teemale allavandumine ja haridusstrateegia koostanud Eesti Koostöö Kogu altvedamine. Haridus on liiga tõsine, liiga strateegiline, otseselt kümneid tuhandeid inimesi puudutav ja kogu ühiskonna arengut kujundav valdkond, et selles uisapäisa kas üht- või teistpidi toimetada. Julgen väita, et vähemalt seni on õhkkond kultuurikomisjonis olnud asjalik ja koostööaldis, teisisõnu, ka koalitsiooniliikmetel on teatud tervemeelne skepsis eelnõu suhtes. Töötagem siis eelnõuga edasi sellisel moel, et vastuhäälte arv menetlemise järgmistes etappides miinimumini viia ja et peale 2015. aasta valimisi ei oleks meil põhjust põhikooli- ja gümnaasiumiseadust kohe kardinaalselt muutma hakata! Aitäh!

Aitäh! Palun, Liisa-Ly Pakosta Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nimel! Kaheksa minutit.

Austatud Riigikogu liikmed, head kolleegid! Isamaa ja Res Publica Liit tervitab kõiki sisulisi arutelusid, mis Eestis on üldhariduse teemadel praegu hoogsalt käima läinud. Ootame nii õpilastelt, lastevanematelt, kooli- ja haridusüldsuselt kui ka kogukondadelt elavat kaasalöömist koolielu paremaks korraldamiseks.
Just see nädal on ülimalt sobiv põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muutmise eelnõu esimeseks lugemiseks. Vabariigi aastapäeva meenutades pöördume tagasi vabadussõja aegadesse. Enne veel, kui püssipaugud vaibusid, oli noor Eesti Vabariik jõudnud tunnistada hariduse kõige tähtsamaks teeks, kõige tähtsamaks sammuks, selleks et noort riiki üles ehitada. Eesti lähiajalugu näitab, et Riigikogu on olnud Eesti haridusküsimustes väga ettevõtlik. Ka Isamaa ja Res Publica Liit tunnetab selgelt seda vastutust, mida valijad meile kui hariduserakonnale pannud on. Rõhutan kolme asja, mida esimesel lugemisel oleks paslik toonitada.
Esiteks kordan üle selle, mida ütles kolleeg Mart Meri: hea ja vastutustundlik on saavutada haridusküsimustes konsensus. See on arenenud riikides tavaks. Me ju räägime nende inimeste saatusest, kes hakkavad 20–30 aasta pärast aktiivsete täiskasvanutena toimetama. Kutsume Riigikogu erakondi töötama, et konsensusele jõuda! Meie lapsed väärivad seda. Tõepoolest, vastutustundetu oleks praegu esimene lugemine lihtsalt lõpetamata jätta.
Teiseks rõhutan, et päris mitmed teemad lisaks eelnõus väljatoodule on siin saalis tänase arutelugi käigus käima lükatud. Usun täiesti, et debatt selle üle, kas kolme õppesuunda gümnaasiumis on tarvis või saame kvaliteetset gümnaasiumiharidust edendada ka ilma selle tegelikult ju täiesti formaalse ja sisustamata nõudeta, on igati asjakohane, hoolimata sellest, et eelnõus otsest paragrahvi selle kohta ei ole. Mis puudutab võib-olla enim debateeritud valdkonda ehk tugispetsialistide temaatikat, siis see ei tähenda sugugi ainult küsimust, et kes maksab. Täitevvõim on andnud juba selle eelnõu seletuskirjas Riigikogule selge ülesande see teema läbi arutada ja lahendusele jõuda. Keegi ei ole hetkekski püüdnud seda kõrvale jätta. Õppivat tegutsemisrõõmu meile kõigile selleks!
Kolmas asi, mida ma tahan eriti rõhutada, on see, et kahetsusväärselt vähe on ka tänase arutelu käigus siin saalis kostnud sõnu "laps" või "õpilane". Kool ei ole ju mingi asi või eesmärk iseeneses. Me teeme seda kõike ainult sellepärast, et noored inimesed saaksid võimalikult hästi õppida. Kõik, mis on selle ümber, kõik, mis on selle kõrval, on selle eesmärgiga võrreldes vähetähtis. Seda eesmärki ei tohiks hetkekski silmist lasta. Ma loodan, et järgnevad arutelud just nimelt siin saalis (kultuurikomisjonis on see vaatepunkt võib-olla paremini esindatud) keskenduvad rohkem sellele, mida laps või õpilane ühe või teise lahenduse tõttu konkreetselt võidab või kaotab. Kõik, mis on selle kõrval, on oluline ainult sedavõrd, kuidas see last ja tema arengukeskkonda toetab. Tänan tähelepanu eest ja soovin tõesti elavaid arutelusid!

Suur tänu! Kas on veel kõnesoove? Kõnesoove rohkem ei ole, lõpetan läbirääkimised. Kuna meile on laekunud Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanek seaduseelnõu 340 esimesel lugemisel tagasi lükata, siis me valmistume selle hääletamiseks.
Austatud Riigikogu, panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse ning sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 340 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 16 Riigikogu liiget, vastu oli 39, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Seaduseelnõu esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 340 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 15. märtsi 2013 kell 16.

Me läheme järgmise päevakorrapunkti juurde. Kümnes päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud politsei ja piirivalve seaduse, päästeteenistuse seaduse ja nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli siseminister Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud proua juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Vabariigi Valitsus on esitanud politsei ja piirivalve seaduse, päästeteenistuse seaduse ja nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu. Selle eelnõu väljatöötamine on tingitud vajadusest viia politsei ja piirivalve seadus, päästeteenistuse seadus ja karistusregistri seadus vastavusse 1. aprillil 2013 jõustuva avaliku teenistuse seadusega. Samuti on vaja teha lisamuudatusi, kuna eriteenistusi käsitlevate seaduste muudatused avaliku teenistuse rakendussätetes ei ole piisavad.
Ma räägin lühidalt nendest muudatustest, mida see lühike eelnõu ette näeb. Kõigepealt kehtestatakse sarnased teenistusalased piirangud ametnikele ja töötajatele, kui nad täidavad sarnaseid tööülesandeid. Eelnõuga nähakse ette õigus kohaldada seaduses sätestatud lisapiiranguid ka töötajaga töölepingu sõlmimisel, kui selle teenistuskoha ülesannete täitmiseks on vaja juurdepääsu vastavatele andmekogudele, teabele või delikaatsetele isikuandmetele. See tuleneb avaliku teenistuse seaduse muudatustest, mille tõttu 1. aprillist sõlmitakse enamiku tugifunktsioone täitvate ametnikega töölepingud. Samas peaks ka sellistel töötajatel säilima töökohustuste täitmiseks vajalik juurdepääs andmekogudele, mis sisaldavad asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teavet või PPA ametnike delikaatseid isikuandmeid.
Teiseks, palgaregulatsiooni muudatused. Uus avaliku teenistuse seadus muudab kehtivat palgasüsteemi, vähendades palgakomponente ja kaotades tsentraalse palgaastmestiku. Ametniku palk hakkab koosnema põhipalgast, muutuvpalgast ja seadusest tulenevatest lisatasudest. Sellest tulenevalt on meie ettepanek Politsei- ja Piirivalveametis uue avaliku teenistuse seadusega kehtestatavale palgasüsteemile mitte üle minna, kuid me peame vajalikuks teha tehnilisi muudatusi, et tagada uue avaliku teenistuse seaduse jõustumise korral praeguse palgasüsteemi toimimine. Me tahame kehtivat palgasüsteemi säilitada ka sotsiaalsete garantiide seisukohalt, kuna pensioniarvestus toimub ametikohale vastava palgamäära ja teenistusastmetasu alusel. Samas on 2013. aasta palkade määramisel juba võetud aluseks avaliku teenistuse seaduse palgaregulatsiooni läbiv uus põhimõte, mille kohaselt on suurendatud põhipalga ja vähendatud lisatasude osakaalu. Eelnõu kohaselt kehtestatakse politseiametnike palgaastmetele vastavad palgamäärad, diferentseerimise alused, teenistusastmetasu suurus, politseiametnikele lisatasu maksmise alused ja ulatus siseministri määrusega. Kehtiva seaduse kohaselt kehtestab need Vabariigi Valitsus.
Mis puudutab palgaregulatsiooni muudatusi päästeteenistuse seaduses, siis on ettepanek muuta päästeteenistujate senine palgakorraldus uue avaliku teenistuse seaduses kehtestatuga sarnaseks, kaotades näiteks diferentseerimise. Samuti kehtestatakse päästeteenistujate palgamäärad, põhipalga määramise ning päästeteenistujatele muutuvpalga ja lisatasude maksmise kord siseministri määrusega.
Lisaks sätestatakse eelnõus õigusselguse huvides politseiteenistuse staaži eest antud kasutamata lisapuhkusepäevade aegumise tähtaeg. See tähendab, et enne 1. aprilli 2013 kehtinud avaliku teenistuse seaduse alusel teenistusstaaži eest antud lisapuhkusepäevad ei säili ja teenistusstaaži eest antud kasutamata lisapuhkusepäevad aeguvad nelja aasta jooksul uue avaliku teenistuse seaduse jõustumisest arvates. Välistamaks tulevikus tekkida võivaid vaidlusi, kehtestatakse politseiteenistuse staaži eest antud kasutamata lisapuhkusepäevade aegumise tähtaeg analoogselt avaliku teenistuse seaduse regulatsiooniga.
Viimaseks räägin üldise konkursi korraldamise nõude erandist. Nagu on võimalik politsei ja piirivalve seaduse alusel, nii kehtestame eelnõu kohaselt võimaluse võtta ka päästeametnik päästeteenistusse ilma konkursita. See erand üldise avaliku teenistuse põhimõtetest on vajalik, kuna näiteks Sisekaitseakadeemia kadettidel on kohustus peale kooli lõpetamist asuda tööle päästeasutusse, muidu on nad kohustatud tasuma õppekulud. See muudatus võimaldab päästeteenistust paindlikumalt korraldada, samuti sisekaitsekõrgkooli vastava eriala lõpetanuid või varem päästeasutuses töötanud isikuid operatiivsemalt uuesti päästeteenistusse võtta. See, et konkursi korraldamise kohustust ei ole, ei tähenda, et teenistusse võiks võtta nõuetele mittevastavaid isikuid. Peab rõhutama, et tegemist on võimalusega. Analoogne säte on ka kehtivas politsei ja piirivalve seaduses. Politseiametniku võib ametisse nimetada avaliku konkursita ja see regulatsioon säilib ka peale 1. aprilli 2013. Tänan väga!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Ettekandja! Muu hulgas on selle seaduseelnõu üks eesmärk tagada politseiteenistuse jätkusuutlik toimimine. Kahtlemata on jätkusuutliku toimimise juures väga oluline roll organisatsiooni juhtimisel. Nimelt otsitakse praegu Politsei- ja Piirivalveametile uut juhti. Teda otsitakse sihtotsinguga. Kas teil ministrina on peast läbi käinud seesugune mõte, et Politsei- ja Piirivalveameti peadirektoriks võiks saada Margus Kurm?

Tänan küsimuse eest! Minul on peast läbi käinud säärane mõte, et Politsei- ja Piirivalveameti juhiks võiks saada parimate eeldustega, juhtimiskogemuse ja juhtimisvõimekusega isik. Selle tõttu tegime ka parlamendis detsembris muudatuse, mida toetas sisuliselt Riigikogu absoluutne enamus. Selle eesmärk oli just nimelt sätestada nõue, et Politsei- ja Piirivalveameti juhil oleks juhtimisvõimekus ja pikaajaline juhtimiskogemus. Seni sellist nõuet ei olnud. Nüüd on fookus seatud just nimelt juhtimiskogemuse pikaajalisusele, sellele, et see isik oleks võimeline nägema ka laia pilti, kuna tegemist on olulise avaliku sektori organisatsiooniga. Sellest lähtuvalt need sihtotsingud käivadki. Ma loodan, et me jõuame sellega lähitulevikus olulise sammu edasi astuda ning Politsei- ja Piirivalveamet saab endale uue väärika juhi.

Aitäh! Palun, Peeter Võsa!

Aitäh! Lugupeetud minister! Tahan küsida teie eelmisest vastusest johtuvalt. Minu teada on parim spetsialist minister ise. Kas te tõesti kavatsete Politsei- ja Piirivalveameti peadirektoriks hakata?

Tänan selle küsimuse ja komplimendi eest! Ma julgen siiski enda rolli näha pigem n-ö strateegina, kes annab üldise visiooni ning toob välja valdkonna poliitikad ja prioriteedid, millega Siseministeeriumi valitsemisalas tegeldakse. Seda olen alates 2011. aastast ka teinud. Peaaegu kaks aastat oleme väga selgeid eesmärke ellu viinud. See töö ei ole kaugeltki jõudnud sinnamaani, et ma võiksin ise rahul olla. Palju on tehtud, aga palju on ka teha. Sellest tulenevalt arvan, et me oleme olukorras, kus Politsei- ja Piirivalveameti uue juhi ülesanne oleks minu hinnangul vaadata seda organisatsiooni just nimelt värske pilguga, asuda juhtima seda ju alles kolm aastat tagasi loodud organisatsiooni eesmärgiga ühtlustada erinevad organisatsioonikultuurid. See ühtlustamine paratamatult ju veel kestab. Julgen arvata, et oluline ülesanne on ka suunata tegevust veel enam tulemuste saavutamisele. Ma arvan, et siin on päris palju ära tehtud, aga arenguruumi veel on. Nii et selle uue juhi ülesanne, kes asub Eesti suurimat avaliku sektori organisatsiooni juhtima, on päris keeruline.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Mida teie sisetunne ütleb, kas me saame uue juhi nime teada enne 1. märtsi?

Ma ei ruttaks praegu ajas ette. Me saame selle teada, ma arvan, siis, kui selleks on paras aeg. Avalik konkurss toimus heas usus. Minu hinnangul oli kandidaatidele esitatavate nõuete täpsustamine ja mingil kujul ka laiendamine, mida parlament tegi, kindlasti õige samm. Kui on õige aeg, siis kandidaadi nimi ka tuleb. Selle jaoks olen ma moodustanud hindamiskomisjoni, täpselt nii, nagu seda tegi 2009. aastal toona siseministri kohuseid täitnud justiitsminister Rein Lang. Me pidasime õigeks korraldada avalik konkurss, nagu seda tehti ka 2009. aastal.

Aitäh! Igaks juhuks ütlen küsijatele: head kolleegid, jääme küsimustega eelnõu raamidesse. Palun, Priit Toobal, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Nii minu esimene kui ka teine küsimus on väga tihedalt seotud selle eelnõu eesmärgiga, mis on kolmel real ära toodud. Ma kordan, et see eesmärk on tagada politseiteenistuse jätkusuutlik toimimine. Kahtlemata on Politsei- ja Piirivalveameti direktori ametikoha täitmine üks vahend selle jätkusuutliku toimimise tagamiseks. Ma kordan oma eelmist küsimust ja küsin veel konkreetsemalt: kas te esitate parlamendi õiguskomisjonile arutamiseks ja Vabariigi Valitsusele kinnitamiseks Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori kandidaadina Margus Kurmi?

Tänan küsimuse eest! Nagu ma eelmises vastuses ütlesin, selleks et kandidaate välja valida, on loodud viieliikmeline hindamiskomisjon. Sinna on komisjoni liikmetena kaasatud Siseministeeriumi enda inimesi, aga ka riigisekretär, riigi peaprokurör ja Kaitseministeeriumi kantsler. Eesmärk on saada asjakohane hinnang, kas kandidaadid sobivad täitma seda ülesannet, mis uut juhti ees ootab. Seega ootan ma ettepanekut, mille teeb mulle hindamiskomisjon, ja siis me saame edasi liikuda.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, siseminister Ken-Marti Vaher! Kaasettekandeks on sõnaõigus komisjoni liikmel Igor Gräzinil.

Lugupeetud proua aseesimees! Austatud kolleegid! Seda eelnõu menetles õiguskomisjon 11. veebruaril 2013, arutelu algas kell 11. Kell 12.05 lahkus Peeter Võsa. Kohale olid kutsutud siseminister Ken-Marti Vaher, ministri nõunik Mariko Jõeorg, personalipoliitika osakonna nõunik Riina Maat ja sama osakonna õigusnõunik Heli Vallisaar. (Peeter, ega ma ei eksinud? Ei kuule, aga hea küll.)
Komisjoni istungil vaadati läbi see seaduseelnõu, mille kõige olulisem eesmärk on avaliku teenistuse seaduse ja siin nimetatud seaduste vastavusse viimine. Probleem on selles, et avaliku teenistuse seadus hakkab kehtima 1. aprillist s.a. Otsus oli saata eelnõu täna täiskogusse (konsensusega), teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (konsensusega), teha ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 25. veebruar 2013 (konsensusega) ja määrata ettekandjaks Igor Gräzin (konsensusega). Vaat nii!

Kas ettekandjale on küsimusi? Ettekandjale küsimusi ei ole. Väga suur aitäh Igor Gräzinile! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek oli, et eelnõu 364 esimene lugemine tuleks lõpetada.
Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 364 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2013. aasta 25. veebruari kell 12.

Me läheme tänase viimase päevakorrapunkti juurde. Algab Vabariigi Valitsuse algatatud tuleohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Taas palun ettekandeks kõnetooli siseminister Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud proua juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Tuleohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu näeb ette päris mitut tehnilist muudatust ja ka ühte olulist sisulist muudatust, millel ma peatun. See oluline muudatus on see, et me anname selgema signaali üksikisikutele, meie ühiskonna liikmetele, et hooletusest tulekahju põhjustamine on keelatud tegevus ja see on edaspidi ka rangemalt sanktsioneeritud. Selle muudatuse tulemusel peaks hooletusest tingitud tulekahjude arv vähenema. 2012. aastal oli hoonetes kokku 1939 tulekahju, millest 517 olid seotud hooletusega lahtise tule kasutamisel, 174 suitsetamisega ja 90 toidukõrbemisega. Hukkunuga tulekahjud saavad kõige sagedamini alguse just hooletust suitsetamisest: 2012. aastal sai 54-st tulekahjus hukkunust 20 surma just suitsetamise tõttu.
Kehtiva seaduse kitsaskoht on see, et puudub ohutusregulatsioon, mis sätestaks, et hooletusest tulekahju põhjustamine ei ole lubatav tegu. Seetõttu on praegu võimalik isikut vastutusele võtta alles olukorras, kus tema tegevus on juba kaasa toonud ulatuslikud tagajärjed ja siis on tegemist kriminaalvastutusega. Meie ettepanek on muuta seadust selliselt, et võimaldada hooletusest tulekahju põhjustajat ka väärteo korras trahvida kuni 300 trahviühiku ehk kuni 1200 euro ulatuses. Tegemist on eelkõige juhtumitega, kui isik on näiteks korterelamus juba mitmendat korda põhjustanud tulekahju hooletu suitsetamise või lahtise tule kasutamise tõttu. Eesmärk on tagada teiste inimeste, eelkõige naabrite ohutus, aga loomulikult ka päästekomandode ressursside mõistlikum kasutamine. Arvestades selliste tulekahjude hulka, on meie hinnang, et ühes aastas võiks olla umbes 700 väärteomenetlust. Menetlusest laekuvad summad läheksid riigieelarvesse.
Lühidalt räägin ka teistest punktidest, mis on peamiselt tehnilised. Me tagame õigusselguse ehitusprojektide ja ehitiste kasutuslubade heakskiitmisel. Me muudame teavitamise korda, mis puudutab tuleohtlikku ja suure tuleohuga aega. Samuti muudetakse riiklikku järelevalvet tulekahju tekkepõhjuste selgitamisel ja ettekirjutuste andmist ehitise või selle osa kasutamise peatamise kohta.
Eelnõu üldine mõju võiks meie hinnangul olla see (mis puudutab eelkõige seda esimest, olulisemat muudatust), et väheneb just nimelt tulega hooletust ümberkäimisest alguse saavate tulekahjude arv. Neid on praegu liiga palju. Nagu ka ennist mainitud, on hukkunute arv siiski suur. Me oleme hooletu suitsetamise tõttu hukkunute arvu vähendanud kiiresti kustuvate sigarettide kasutuselevõtuga. Siit me saame teha ühe olulise sammu edasi, et vähendada lahtise tulega hooletut ümberkäimist, samuti näiteks tulekoldega hooletut ümberkäimist. Me eeldame, et see mõju peaks tekkima võrdlemisi kiiresti.
Nii et meil on ettepanek Riigikogule seda eelnõu toetada. Meie ettepanek on, et see seadus võiks jõustuda tavalises korras. Tänan!

Suur tänu! Palun, Peeter Võsa, küsimus!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud ettekandja! See eelnõu võimaldab üsna laiaulatuslikult hakata inimesi tuleõnnetuste tekitamise eest karistama. Aga kui suure raha ja mille peale täpselt kulutab ministeerium teavitus- ja ennetustööks?

Suur tänu asjaliku küsimuse eest! Ennetustööks minevad summad on viimastel aastatel üsna märkimisväärselt kasvanud. Ka 2013. aasta eelarves on Siseministeerium näinud tulesurmade ärahoidmiseks ette mitmed teavituskampaaniad. Sihtgrupp on näiteks muukeelne elanikkond, kes kahjuks tavalist eestikeelset meediat ei tarbi. Lisaks tehakse pingutusi nende isikute teavitamiseks, keda me võime nimetada mingil kujul sotsiaalselt irdunumateks. Nende juurde minnakse, nende elukohta paigaldatakse vajaduse korral riigi kulul suitsuandurid ja neid teavitatakse ohtudest, mis nende elukohas on. Ma julgen öelda, et ennetustöö tähtsus on suur ka selle eelnõuga seonduvalt, sest me anname signaali, et tulekoldega või üldse tulega hooletu ümberkäimine ei ole enam niisama asi. Oleme näiteks toonud juhtumeid, kui inimene ei ole naabrite kaebustest hoolimata ikkagi oma käitumist muutnud, on tekitanud lokaalseid tulekoldeid ja väiksemat sorti tulekahjusid. Sellele ei ole järgnenud sanktsioone just nimelt selle tõttu, et praeguse seaduse kohaselt tekib kriminaalvastutus alles siis, kui on tegemist ulatuslike tagajärgedega. Nüüd me aga lisame siia väärteomenetluse. Sellel peaks olema, ma eeldan, ka selgelt õnnetusi ärahoidev funktsioon. Mõlemad pooled peavad olema kaetud, nii signaal sanktsiooni kohta, mis ühiskonda läheb, ja loomulikult ka inimeste suurem teadlikkus, millele me kulutame sellel aastal jällegi märgatavalt rohkem raha.

Suur tänu! Palun, Igor Gräzin!

Austatud härra minister! Me komisjonis sellest natuke rääkisime, aga ma kuulaksin seda selgitust veel kord. Paraku on meil ehituses üsna palju igasuguseid rahvakunstnikke, kelle arusaam ohutusest jätab kõvasti soovida. Mis juhtub siis, kui tulekahju on põhjustanud vale installatsioon, hooletult tehtud elektritööd, igasugused vale- ja lühiühendused, mis tekivad sellepärast, et ei ole täidetud tehnilisi eeskirju jne? Paraku selliseid asju juhtub, eriti nendes majades, mis on ehitatud neli-viis aastat tagasi ja kus juhtmed on kokku keerutatud, kuidas jumal juhatab. Kas sellele järgneb mingisugune vastutus?

Suur tänu! Väga hea küsimus. On olemas elektriohutusseadus. Seal on ära toodud vastutus elektritöö nõuete rikkumise eest. Rahatrahv on kuni 300 trahviühikut ehk niisama suur, nagu me kehtestame praegu tuleohutuse seadusega. Juriidilisele isikule on rahatrahv kuni 3200 eurot. Nii et vastutus on selgelt olemas. Elektriohutusseaduses on sätestatud elektritöö olemus, milleks peetakse ka elektriseadmete paigaldamist. Elektritööde tegemiseks on sätestatud nõuded, mille kohaselt tuleb tagada inimese, vara ja keskkonna ohutus, järgides selleks asjakohaseid ohutusnõudeid. Lisaks võib keerukamaid elektritöid seaduse kohaselt teha ainult isik, kellel on selleks tööks vajalikus mahus tehnilisi ja ohutusalaseid teadmisi ning kogemusi.

Suur tänu! Palun, Aadu Must!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister, ärge pahandage, kui minu küsimus läheb natuke teemast kaugemale! Ma loodan, et ka juhataja ei pahanda. 19. sajandil olid eestlased kuulsad selle poolest, et nad olid impeeriumi kõige suuremad süütajad ehk tahtlike tulekahjude tekitajad. Seda peeti vahel lausa rahvuslikuks iseloomuks. Asi ei olnud aga selles, vaid hajaasustuses. Kui Tambovis oleks keegi läinud naabrile tulekahju tekitamisega kätte maksma, siis oleks juhtunud nii, et sauna panin, küla läks, oma tare takkaotsa. Mind huvitab võrdlus. Kas nendest traditsioonidest on midagi tänapäeval säilinud? Kas ka tänapäeval esineb tahtlikku süütamist või on see traditsioon, varajase terrorismi vorm, kui nõrk võis karistada ka tugevat, hääbunud?

Tänan küsimuse eest! Kahjuks peab tõdema, et tänapäevalgi on tegemist tahtlike süütamistega. Mäletan seda ka eelmisest aastast. Ka avalikkuse ees on mingil kujul lahatud juhtumeid, kui on olnud kahtlus, et tegemist oli tahtliku süütamisega. Algatatud on ka menetlusi. Peab siiski möönma, et võrreldes 19. sajandiga on see hoog raugenud või raugemas, sest tulekahjude arv üldiselt suure hooga väheneb. See ei tulene ainult sellest, et inimesed tahavad vähem oma ligimesi kahjustada (ma loodan muidugi, et ka sellest). Pigem on siin väga olulised põhjused suitsuanduri kasutuselevõtt, pidev ja üha suurenev teavitustöö, töö mitmete sihtgruppidega, kelleni on raskem jõuda tavaliste vahenditega, töö noortega ning eelkõige inimeste teavitamine ohtudest ja riskidest. Nagu me täna rääkisime (seda tõi ka härra Gräzin esile), neid riske võib olla kohtades, kus tavaline inimene justkui ei oska neid kartagi: uus maja, pealtnäha asjalik ja professionaalne töötaja, aga siis juhtub uues hoones midagi enneolematut, sest uued seadmed olid valesti ühendatud. Ma julgen seda nimetada hooletuseks, on see siis pahatahtlik või mitte, aga igal juhul hooletus, millest tulenes tulekahju. Neid juhtumeid tuleb ette.
Me saame minu hinnangul olla edukad ainult siis, kui erinevad tegevusliinid on paralleelselt käimas. Mitte nii, et me sisuliselt oleme edukad ainult tulekahjude kustutamisel, aga ennetustöö on puudulik, või et järelevalve ei kannata kriitikat, aga me panustame palju ennetusse. Kõik need liinid peavad toimima. Meil on seadusest tulenev selge vastutus ja õiguslik regulatsioon. Elupäästevõimekus on, ma julgen nii öelda, eelmisel aastal tehtud otsuste tõttu päris märkimisväärselt suurenenud. Tuleohutusjärelevalve maht on kasvanud, ennetusse suunatud raha on kasvanud jne. Kõik tahud peavad lõikama. Nii me edasi liigumegi. Ma julgen öelda, et see, et 2012. aastal oli väikseim õnnetussurmade arv pärast taasiseseisvumist, sh tulesurmade arv vähenes sisuliselt 25%, on juba midagi. Aga me peame siit selgelt edasi liikuma.

Austatud professor, teie küsimused on alati harivad. See oli väga tore küsimus. Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, minister! Ma palun kaasettekandeks kõnetooli õiguskomisjoni liikme Peeter Võsa!

Lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Kallid kolleegid! Õiguskomisjoni koosolek toimus 11. veebruaril, juhatas seda Marko Pomerants, osa võtsid Andres Anvelt, Igor Gräzin, Kalle Jents, Marika Tuus-Laul, Neeme Suur, Peeter Võsa, kes muuseas lahkus kell 12.05, Siim Kabrits, Valdo Randpere, nõunik Linnar Liivamägi ja nõunik-sekretariaadijuhataja Raini Laide. Koosolekult puudus Kalle Laanet.  Arutelule olid kutsutud siseminister Ken-Marti Vaher, ministri nõunik Mariko Jõeorg, pääste- ja kriisireguleerimispoliitika osakonna juhataja kohusetäitja Priit Laaniste ja nõunik Martin Lambing.
Arutleti tuleohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 363 üle. Komisjoni liikmetele tutvustati eelnõu sisu ja vastati komisjoni liikmete küsimustele. Tuleohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu väljatöötamise eesmärk on lahendada praktikas tekkinud probleeme ning tagada isikutele parem õigusselgus tuleohutuse seaduses sätestatu järgimiseks. Praktiliste probleemide lahendamiseks on oluline muuta tuleohutuse seadust ning täpsustada ja korrigeerida tuleohutusnõudeid. Positiivse mõjuna tagatakse seeläbi isikute õiguskuulekam käitumine ning samuti suurem õigusselgus tuleohutuse seaduse järgimiseks.
Õiguskomisjoni istungil otsustati saata eelnõu täiskogu päevakorda s.a 20. veebruaril (see otsus langetati konsensusega), teha ettepanek esimene lugemine lõpetada (see otsus langetati samuti konsensusega), teha ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 6. märts s.a (ka see otsus langetati konsensusega) ning määrata ettekandjaks Peeter Võsa ehk mina. Aitäh!

Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Suur tänu, Peeter Võsa! Kas on läbirääkimiste soovi? Kõnesoove ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on, et eelnõu 363 esimene lugemine tuleks lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 363 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 2013. aasta 6. märtsi kell 16.
Head kolleegid, tänane päevakord on ammendatud. Soovin teile kaunist õhtu jätku! Kohtumiseni homme!

Istungi lõpp kell 19.02.