Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister! On meeldiv teid jälle siin saalis näha. Alustame Riigikogu täiskogu V istungjärgu esimese töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt on võimalus üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Ma palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna üheksa seaduseelnõu. Esiteks, riigi õigusabi seaduse, riigilõivuseaduse, tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Teiseks, võlaõigusseaduse ja reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnimetatud kahe seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Hanno Pevkur. Kolmandaks, Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Neljandaks, kindlustustegevuse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Viiendaks, kemikaaliseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Taavi Rõivas. Kuuendaks, jahiseaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannus. Seitsmendaks, Eesti territooriumi haldusjaotuse seaduse, kohaliku omavalitsuse üksuste ühinemise soodustamise seaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust regionaalminister Siim Valmar Kiisler. Kaheksandaks, kaubandusliku meresõidu seaduse ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Üheksandaks, välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust siseminister Ken-Marti Vaher. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Annan üle arupärimise siseminister Ken-Marti Vaherile. Arupärimine on teadmata kadunud isikute teemal. Mõni aasta tagasi ilmus Õhtulehes artikkel, millest selgus, et 513 Eesti peret ootavad koju lähedasi, kes on jäänud teadmata kadunuks. Seis oli selline, et 2001. aasta juuliks oli teadmata kadunud 300 inimest, kuid 2007. aasta juuniks juba 513 inimest. Arupärimise sisseandmise hetkel paluti Politsei- ja Piirivalveameti kodulehel abi 52 teadmata kadunud isiku leidmisel. Juhiti tähelepanu, et kasulikuks võib osutuda igasugune teave, mis selgitab isiku praegust võimalikku asukohta jne. Keskerakond leiab, et inimeste teadmata kadunuks jäämine on tragöödia eelkõige lähedastele, kuid samuti on tegemist sisejulgeoleku ohuga, millele tuleb ühiskonnas tervikuna väga tõsiselt tähelepanu pöörata. Arupärimine on koostatud kodanike pöördumise alusel. Palun selgitada, mida peab tegema teadmata kadunud inimese sugulane, kui ta näeb, et tema elukoha politseiametnikud tegelikult ei otsigi kadunud isikut. Siin on veel neli küsimust, millele palun siseministril vastata. Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Tõnis Lukas!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Nüüd, kui minust on saamas valija, kuulake mind, palun, tähelepanelikult! Sellel teemal, millest ma nüüd rääkima hakkan, on olnud selle aasta alguses veidikene juttu, aga kui mälu teritada, siis selgub, et eelmisel aastal oli sellest palju juttu. Nimelt sellest, et Riigikogu valimise printsiipe peaks ühtlustama nii, et valijatel oleks selge, keda valida ja kes saab valitud. Valituks peaks saama see, kes saab valimistel rohkem hääli. Loomulikult on vaja võrrelda ka ringkondade suurust, aga põhimõte peaks olema see, et kes saab rohkem hääli, sel on ka rohkem võimalusi Riigikogu liikmeks saada. Selline avatud nimekirjade printsiip töötab hästi valimisringkondades, paneme selle siis tööle ka üldnimekirjade puhul. Suvest peale on tundunud, nagu oleks selleteemaline täiesti iseseisev seaduseelnõu juba kaua aega menetluses olnud. Tõepoolest, suvel oli juttu ühest muudatusettepanekust, hiljem on juttu tehtud ka kompleksselt paljude muudatuste tegemisest. Kui suvel olid näiteks sotsid väga elevil, et see ei saa õige ettepanek olla, see on kindlasti tehtud ühe erakonna sisemistest huvidest lähtudes, siis nüüd on ka sotsid sama meelt. Järelikult võiksid ka nemad avatud nimekirjade printsiipi toetada. Siis, kui see hääletus toimus, jättis suur osa Riigikogu liikmetest seisukoha võtmata. Järelikult on täiesti olemas tellimus, et arutelu avatud nimekirjade sisseviimise üle jätkuks. Andres Herkel, Juku-Kalle Raid ja mina esitame Riigikogu valimise seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega teeme ettepaneku ka üldnimekirjad avada. Mina lahkun Riigikogust ja minust saab valija, kuid Andres Herkel on selle teemaga juba pikalt kursis olnud ja kaitseb seda seaduseelnõu edaspidi uhkusega.

Tänan! Palun, kolleeg Eiki Nestor, protseduuriline küsimus!

Mul on protseduuriline küsimus. Tänades Tõnist selle hea valijaeelnõu eest, küsin, miks oli tema nime taha kirjutatud IRL, miks ei olnud sinna kirjutatud ERM.

Vabandust, lugupeetud Eiki Nestor! Veel nädal aega on Tõnis Lukas IRL-i ja Riigikogu liige.
Riigikogu juhatuse nimel olen vastu võtnud kümme seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimine vastab sellele seadusele, edastan ta otsekohe adressaadile.
Nüüd teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ning määranud neile juhtivkomisjonid: Eesti Keskerakonna fraktsiooni eelmise aasta 19. detsembril esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu, mille juhtivkomisjon on kultuurikomisjon, Vabariigi Valitsuse eelmise aasta 20. detsembril algatatud tööstusheite seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon, Riigikogu kultuurikomisjoni eelmise aasta 20. detsembril algatatud erakooliseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on kultuurikomisjon, ja Eesti Keskerakonna fraktsiooni eelmise aasta 20. detsembril esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu, mille juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse eelmise aasta 20. detsembril esitatud järgmised eelnõud Euroopa Liidu asjade komisjonile. Esiteks, Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse eelnõu fluoritud kasvuhoonegaaside kohta. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning määruse eelnõu kohta arvamust andma keskkonnakomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 17. jaanuar kell 16. Teiseks, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi eelnõu, millega muudetakse direktiivi 2011/92/EL teatavate riiklike ja eraprojektide keskkonnamõju hindamise kohta. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning direktiivi eelnõu kohta arvamust andma keskkonnakomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 17. jaanuar kell 16. Ka Vabariigi Valitsuse s.a 3. jaanuaril esitatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse eelnõu in vitro diagnostikameditsiiniseadmete kohta ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse eelnõu, milles käsitletakse meditsiiniseadmeid ja millega muudetakse direktiivi 2001/83/EÜ, määrust (EÜ) nr 178/2002 ja määrust (EÜ) nr 1223/2009, on edastatud Euroopa Liidu asjade komisjonile. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning määruse eelnõude kohta arvamust andma sotsiaalkomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 24. jaanuar kell 16. Lisaks on väliskomisjonile esitatud Vabariigi Valitsuse eelmise aasta 21. detsembril esitatud Euroopa Liidu Nõukogu määruse eelnõu, mis käsitleb Iraani vastu suunatud piiravaid meetmeid. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukoha ning määruse eelnõu kohta arvamust andma õiguskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 17. jaanuar kell 16.
Head kolleegid, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 86 Riigikogu liiget, puudub 15.
Enne kui me läheme päevakorra kinnitamise juurde, peame päevakorda täpsustama, kuna Keskerakonna fraktsioon on võtnud tagasi järgmised arupärimised. Esiteks, Riigikogu liikmete Aivar Riisalu, Mihhail Stalnuhhini, Vladimir Velmani, Peeter Võsa, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Aadu Musta, Viktor Vassiljevi, Ester Tuiksoo ja Mailis Repsi 14. novembril 2012 esitatud arupärimine finantstehingute maksustamise kohta (nr 212, päevakorrapunkt nr 7). Teiseks, Riigikogu liikmete Tarmo Tamme, Eldar Efendijevi, Enn Eesmaa, Peeter Võsa, Vladimir Velmani, Mihhail Stalnuhhini, Marika Tuus-Lauli, Aivar Riisalu, Ester Tuiksoo, Yana Toomi, Viktor Vassiljevi ja Aadu Musta 14. novembril 2012 esitatud arupärimine kodutarbijate kaitsmise kohta (nr 226, päevakorrapunkt nr 10). Kolmandaks, Riigikogu liikmete Kalev Kallo, Olga Sõtniku, Enn Eesmaa, Peeter Võsa, Mihhail Stalnuhhini, Aivar Riisalu, Ester Tuiksoo, Viktor Vassiljevi ja Priit Toobali 15. novembril 2012 esitatud arupärimine ilma avaliku hanketa eraettevõtetele eraldatud 2,635 miljoni euro kasutamise kohta (nr 244, päevakorrapunkt nr 11). Neljandaks, Riigikogu liikmete Mihhail Stalnuhhini, Vladimir Velmani, Valeri Korbi, Marika Tuus-Lauli, Aivar Riisalu, Ester Tuiksoo, Yana Toomi, Viktor Vassiljevi, Aadu Musta, Priit Toobali, Kalev Kallo, Olga Sõtniku ja Tarmo Tamme 15. novembril 2012 esitatud arupärimine kodukulude vähendamise kohta (nr 245, päevakorrapunkt nr 12). Viiendaks, Riigikogu liikmete Peeter Võsa, Enn Eesmaa, Kalev Kallo, Aadu Musta, Priit Toobali, Ester Tuiksoo, Tarmo Tamme ja Lauri Laasi 15. novembril 2012 esitatud arupärimine Eesti eluasemevaldkonna arengukava täitmise kohta (nr 249, päevakorrapunkt nr 13). Kuuendaks, Riigikogu liikmete Kadri Simsoni, Lauri Laasi, Valeri Korbi, Aadu Musta, Kalev Kallo, Marika Tuus-Lauli, Olga Sõtniku, Vladimir Velmani, Heimar Lengi, Viktor Vassiljevi, Ester Tuiksoo, Tarmo Tamme, Eldar Efendijevi ja Jüri Ratase 22. novembril 2012 esitatud arupärimine elektri hinna tõusu leevendamise kohta (nr 252, päevakorrapunkt nr 14). Seitsmendaks, Riigikogu liikmete Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Olga Sõtniku, Peeter Võsa, Mihhail Stalnuhhini, Lauri Laasi ja Eldar Efendijevi 14. novembril 2012 esitatud arupärimine peretoetuste reformi kohta (nr 227, päevakorrapunkt nr 15). Kaheksandaks, Riigikogu liikmete Heimar Lengi, Marika Tuus-Lauli ja Aivar Riisalu 14. novembril 2012 esitatud arupärimine pensionide tõusu kohta (nr 228, päevakorrapunkt nr 16). Üheksandaks, Riigikogu liikmete Marika Tuus-Lauli, Heimar Lengi, Mihhail Stalnuhhini, Vladimir Velmani, Eldar Efendijevi, Jüri Ratase, Priit Toobali, Viktor Vassiljevi ja Ester Tuiksoo 14. novembril 2012 esitatud arupärimine arstiabi kättesaadavuse kohta (nr 230, päevakorrapunkt nr 18). Kümnendaks, Riigikogu liikmete Viktor Vassiljevi, Aadu Musta, Priit Toobali, Peeter Võsa, Vladimir Velmani, Valeri Korbi, Mihhail Stalnuhhini, Marika Tuus-Lauli ja Mailis Repsi 15. novembril 2012 esitatud arupärimine hooldusravi rahastuse kohta (nr 237, päevakorrapunkt nr 20). Üheteistkümnendaks, Riigikogu liikmete Valeri Korbi, Priit Toobali, Marika Tuus-Lauli ja Vladimir Velmani 15. novembril 2012 esitatud arupärimine puuetega inimestele mõeldud teenuste kättesaadavuse kohta (nr 243, päevakorrapunkt nr 21).
Nüüd on Keskerakonna fraktsiooniga ühel pool. Järgmine täpsustus. Sotsiaalkomisjon on teinud ettepaneku – palun tähelepanu! – arvata päevakorrast välja Vabariigi Valitsuse algatatud ravimiseaduse, karistusseadustiku ja riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu 332 esimene lugemine, mis on selle nädala päevakorras kolmapäeval, 16. jaanuaril viienda päevakorrapunktina.
Head kolleegid, koos kõikide nende täiendustega panen selle nädala päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 70 Riigikogu liiget, vastu oli 8, erapooletuks jäi 1. Päevakord on kinnitatud.

Alustame tööd tänase päevakorra punktidega. Algab arupärimistele vastamine. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Yana Toomi, Viktor Vassiljevi, Mihhail Stalnuhhini, Ester Tuiksoo, Aadu Musta, Priit Toobali, Olga Sõtniku, Eldar Efendijevi, Lauri Laasi ja Aivar Riisalu 14. novembril 2012 esitatud arupärimine soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku büroo rahastuse kohta. Palun kolleeg Yana Toomi kõnepulti!

Proua eesistuja! Austatud peaminister! Head kolleegid! 14. novembril 2012. aastal andsime üle arupärimise, mis käsitleb soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku büroo rahastamist. Lühidalt tuletan meelde selle sisu. 2008. aasta detsembris võeti vastu võrdse kohtlemise seadus, millega laiendati soolise võrdõiguslikkuse voliniku pädevust võrdse kohtlemise seaduse järelevalve kohustusega. Kui soolise võrdõiguslikkuse volinik tegeles ainult ebavõrdse soolise kohtlemise juhtumitega, siis soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik peab jälgima, kas on ebavõrdset kohtlemist soo, rahvuse, rassi, nahavärvuse, usutunnistuse või veendumuste, puude või seksuaalse sättumuse tõttu. Pädevuse laiendamisel lubati volinikule, et suurendatakse tema büroo rahastust. Seda paraku juhtunud ei ole. Sellest ajast, kui see lubadus anti, on möödas natuke rohkem kui neli aastat. Eelmisel aastal andsime samasisulise arupärimise juba üle. Sellele vastati, et kohe varsti tuleb Norra raha, vähemalt 700 000 eurot, ja sellega rahastatakse ühte osa soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku büroo tegevusest. Just täna enne siiatulekut võtsin taas ühendust Mari-Liis Sepperiga ning sain teada, et raha on endiselt teel ja jääb natuke hiljaks. Raha on tõesti lubatud, aga paraku on olukord selline, et see Norra raha on mõeldud ainult nende tegevuste jaoks, mis on seotud soolise võrdõiguslikkuse tagamisega. See ei ole mõeldud n-ö diskrimineerimise või mittediskrimineerimise valdkonna jaoks. See tähendab, et isegi kui see raha saabub, jääb täpselt pool voliniku ülesannetest siiski riigi rahalise katteta. Seoses sellega on meil peaministrile kuus küsimust. Ma ei hakka aega raiskama ja loodan, et peaminister loeb need küsimused ise ette. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Yana Toom! Palun lugupeetud härra peaministri kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Kuidas Te hindate soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku tegevust? Kas Teie hinnangul aitab see kaasa probleemide lahendamisele ja on tõhusaks instrumendiks diskrimineerimise vastu?" Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik seisab põhiseaduse §-s 12 sätestatud võrdsuspõhiõiguse kaitse ja järgimise eest. Voliniku üks peamisi ülesandeid on jälgida soolise võrdõiguslikkuse seaduse ja võrdse kohtlemise seaduse nõuete täitmist. Oma teisi ülesandeid täites aitab volinik kaasa mainitud seaduste tõhusamale rakendamisele. Voliniku antud arvamus, et isiku arvates toimunud diskrimineerimine on tõesti aset leidnud, ning tema pakutav nõustamine ja abi võib julgustada inimest oma õiguste kaitseks pöörduma ka töövaidluskomisjoni või kohtusse. Voliniku arvamuse edastamine konkreetses olukorras diskrimineerimise eest vastutavale isikule võib aga ära hoida kohtusse pöördumise vajaduse, kui isik saab voliniku arvamuse põhjal aru oma senise tegevuse diskrimineerivast iseloomust ning astub samme olukorra parandamiseks.
Teine küsimus: "Kuidas Te hindate riigi toetust voliniku tegevusele?" Voliniku institutsiooni on loonud riik ja see on osa riigist. Mis puutub Vabariigi Valitsuse rolli seoses voliniku tegevuse toetamisega, siis arvestades asjaolu, et seaduse kohaselt on soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik sõltumatu ja erapooletu iseseisvalt tegutsev asjatundja, näeb valitsus lisaks seaduses sotsiaalministrile või valitsusele volinikuga seoses pandud kohustustele oma peamise ülesandena toetada voliniku institutsiooni tema tegevuse jaoks vajalike vahenditega. Nii näiteks võimaldab Sotsiaalministeerium volinikul ja tema kantseleil tasuta kasutada tööks vajalikke ruume, samuti pakume tasuta tugiteenusena raamatupidamis- ja IT-teenust. Eesti ESF programmi "Soolise võrdõiguslikkuse edendamine 2011–2013" raames (selle programmi elluviija on Sotsiaalministeeriumi soolise võrdõiguslikkuse osakond) on ette nähtud vahendid voliniku kodulehekülje uuendamiseks. Voliniku töö tõhustamiseks on valitsus Sotsiaalministeeriumi ja Rahandusministeeriumi kaudu aktiivselt otsinud ka muid välisvahenditest rahastamise võimalusi.
Kolmas küsimus: "Miks ei ole valitsus viiendat aastat järjest leidnud vahendeid täita oma 2008. aasta lubadust ja tagada voliniku büroole piisav rahastus? Millal plaanitakse seda teha?" 2013. aasta riigieelarvest on volinikule personali- ja majandamiskulude katteks eraldatud 62 351 eurot, mis on veidi enam kui 2012. aastal, kui see summa oli 59 786 eurot. Volinik oli kaasatud ka 2013. aasta eelarve läbirääkimistesse Rahandusministeeriumiga. Lisaks kiitis Norra Kuningriik 2012. aasta 30. oktoobril heaks Eesti esitatud soolise võrdõiguslikkuse edendamist ning töö- ja pereelu tasakaalu käsitleva programmi rahastamise Norra finantsmehhanismist aastateks 2009–2014. Programmi operaatoriks olev Sotsiaalministeerium nägi taotluses ette, et ühe eeldefineeritud projektina, mille maht on 700 000 eurot, rahastatakse programmist ka soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku tegevusi. Eesti riigi kaasfinantseerimine moodustab projekti eelarvest 15%. Lisaressursside abil plaanib volinik võtta meetmeid, et tõhustada diskrimineerimisvastast õiguskaitset teadlikkuse tõstmise, diskrimineerimise ohvrite abistamise ja nende ohvritega tegelevate ametnike võimekuse parandamise abil. Projekti elluviimiseks on ette nähtud kuue inimese palgakulu, kaasa arvatud projekti juhi ja assistendi oma. Volinik planeerib meetmeid ka soolise võrdõiguslikkuse edendamiseks ning soolise võrdõiguslikkuse süvalaiendamise toetamiseks. Praegu on programmi lepingu läbirääkimised Rahandusministeeriumi ja Norra Kuningriigi vahel lõppfaasis. Samas on Sotsiaalministeerium palunud soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikul esitada juba ka täpsustatud ja ajakohastatud projektitaotlus, mille põhjal on pärast hindamist võimalik sõlmida asjakohane kokkulepe ning alustada projektis ettenähtud tegevusi.
Neljas küsimus: "Kas valitsuse prioriteetide seas ei ole mittediskrimineeriva keskkonna loomine ja reaalse võrdõiguslikkuse saavutamine? Milline roll on selles tegevuses soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikul?" Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm 2011–2015 sisaldab mitmeid võrdse kohtlemise, võrdsete võimaluste ja võrdõiguslikkusega seotud eesmärke ja tegevusi, mis aitavad kaasa tegeliku võrdsuse saavutamisele ühiskonnas. Näiteks peetakse vajalikuks edendada Eesti ühiskonna üldist avatust ja sallivust, tõsta inimeste haridustaset ja parandada nende kutseoskust, vähendada varast koolist väljalangevust ning suurendada elukestvas õppes osalemist, toetada aktiivsena vananemist, toetada hoolduskohustuse tõttu pikka aega kodus viibinud naiste tööturule naasmist, arendada töö- ja pereelu ühitamise võimalusi, muu hulgas lapsehoiuteenuse parandamise abil, võtta meetmeid puuetega inimeste elukvaliteedi parandamiseks ning naiste ja meeste tervena elatud ja oodatava eluea näitajate parandamiseks, samuti lähisuhtevägivallaga võitlemiseks ning ühiskonna kõigi liikmete paremaks lõimumiseks. Seega võib väita, et mittediskrimineeriva keskkonna loomine ja tegeliku võrdsuse saavutamine kuulub valitsuse prioriteetide hulka.
Viies küsimus: "Kuidas hindate olukorda, kui selleks ajaks, kui tööga ülekoormatud volinik jõuab diskrimineerimise ära tuvastada, on kohtusse kaebamisega juba hiljaks jäädud? Kas selline töökorraldus ja rahastamisskeem ei õõnesta Teie arvates kodanike usaldust riiklike institutsioonide vastu?" Sellise ebasoovitava olukorra vältimiseks ongi Sotsiaalministeerium astunud võimaluste piires samme, et voliniku institutsioonile lisaressursse leida.
Kuues küsimus: "Kas Teie valitsusjuhina ei arva, et valitsuse liikmed peaksid voliniku tegevust ka moraalselt toetama ja kriitika kõrval oleks mõistlik teda ka tunnustada kas või selle pärast, et volinik on suhteliselt lühikese ajaga ära teeninud Eesti inimeste usalduse?" Valitsuse jaoks on oluline riigi institutsioonide tõhus toimimine ja hea maine. On oluline, et need oleksid tagatud ka soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku institutsiooni puhul. Samas, põhjendatud kriitikat peavad taluma kõik riigiametnikud, kaasa arvatud soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Alustame küsimuste esitamist. Palun, kolleeg Marianne Mikko!

Suur tänu! Soolise võrdõiguslikkuse seadus võeti meie riigis vastu aastal 2004, kui meist sai Euroopa Liidu liikmesriik. Seal on ära toodud selline klausel, mis räägib soolise võrdõiguslikkuse nõukogu moodustamisest. Ma küsin, härra peaminister, kes on selle kogu liikmed, kes peaksid nõustama soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikku, et tema töökoormust veidigi vähendada. Kui sellist nõukogu pole, siis küsin, miks peaminister peab end seadusest kõrgemal seisvaks, kuna ta ei suvatse Riigikogu kui seadusandja tahet täita.

Aitäh! Kindlasti ei pea ma ennast seadusandjast kõrgemal seisvaks. Ma ei ole praegu valmis teie esitatud küsimusele vastama. Ma ei ole sellest informeeritud.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud peaminister! Minu küsimus tuleb natuke kõrvalt, aga samas haakub see selle teemaga väga hästi. Täna me arutasime sotsiaalkomisjonis sookvoote, mis tuleks börsil noteeritud ettevõtetes justkui kehtestada. Seoses sellega ja selle arupärimisega tekib mul üks küsimus. Te olete ilmselt inimene, kes tajub, et sooline võrdõiguslikkus on hea asi, mida tuleb igati kaitsta ja arendada. Miks siis teie juhitavas valitsuses on ainult üks naisminister?

Minu juhitud valitsustes on olnud ka rohkem kui üks naisminister, isegi kolm naisministrit on olnud, aga ma tunnistan, et ka seda on muidugi vähe. See on üldiste hoiakute küsimus. Naised võiksid rohkem pürgida juhtivatele ametikohtadele nii poliitikas kui ka ettevõtluses.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Aitäh! Kui voliniku institutsioon raha juurde ei saa, siis peab volinik valima mingid prioriteedid oma tegevusvaldkondade seast, milleks on näiteks sugude võrdsus, puudega inimesed, rahvusvähemuste kaitsmine, seksuaalvähemuste ja usuliste vähemuste olukord, vanemaealiste diskrimineerimisega võitlemine jne. Millised valdkonnad peaksid teie arvates olema prioriteedid? Nii vähese raha ja nii väikese koosseisuga ei jõua ta lihtsalt kõigega tegelda, ta jääb hätta.

Aitäh! Nagu ma oma vastuses ka juba nimetasin, käesoleval aastal on voliniku eelarve maht 62 351 eurot, möödunud aastal oli see 59 786 eurot, kuid Norra vahenditest lisandub 700 000 eurot, mis on päris märkimisväärne summa. Nagu juba öeldud, see tähendab ka kuue uue ametikoha loomist. Minu meelest on see märkimisväärne tegevuse laiendamine.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud peaminister! Ma kuulasin, kuidas te viiendale küsimusele vastasite, aga te ei öelnud, kuidas te hindate seda situatsiooni, mis praegu on ja mida on tulevikus oodata. Tõesti, teema on küllaltki aktuaalne. Kuidas te seda situatsiooni hindate?

Ma hindan seda situatsiooni just nimelt nende 700 000 euroga, mis lähevad täiendavalt soolise võrdõiguslikkuse voliniku tegevuse laiendamiseks. Iseenesest ei ole ju kellelegi mitte mingisugune uudis, et lisavahendeid läheb vaja igas eluvaldkonnas. Kõnealune valdkond ei kujuta endast mingisugust erandit. Vahendeid läheb vaja õpetajate palkade suurendamiseks, tervishoiuteenuste osutamiseks, kohalikele omavalitsustele – igale poole. Riigieelarve on koostatud vastutustundlikult ning lähtub soovist hoida valdkondade vahel tasakaalu ja arendada Eesti riiki parimal viisil, arvestades meie käsutuses olevaid rahalisi vahendeid.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud peaminister! Eesti on maskuliinne maa: sookvoote me ei toeta, ettevõtete nõukogudesse naisi väevõimuga panna ei saa, valitsus pole seda ka toetanud. Ometi ka teie ütlete, et naised võiksid olla aktiivsemad. Kas te oskate soovitada, mida peaksid siis Eesti naised tegema, et rohkem osaleda poliitikas ja olla rohkem ka ettevõtluses juhtivatel kohtadel?

Aitäh! Ma juba andsin selle soovituse: nad peaksid olema aktiivsemad.

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Tänan, proua eesistuja! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus on see: kas te kolmapäeval infotunnis osalete?

Jah, ma osalen.

Kolleeg Marianne Mikkole ma sõna ei saa anda, sest arupärimiste puhul saab esitada ainult ühe küsimuse. Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas kolleegid soovivad läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Mihhail Stalnuhhini, Vladimir Velmani, Ester Tuiksoo, Yana Toomi, Viktor Vassiljevi, Aadu Musta, Eldar Efendijevi ja Peeter Võsa 14. novembril 2012 esitatud arupärimine rahvaloenduse kohta. Palun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Härra peaminister! 31. märtsi keskööl lõppes Eestis rahva ja eluruumide loendus, seekord juba üheteistkümnes. Viimasel rahvaloendusel loendati Eestis 1 294 236 püsielanikku. Võrreldes 2000. aastal tehtud loendusega on Eestis püsielanike arv vähenenud 75 816 võrra. Samuti on muutunud Eesti rahvastiku koosseis. Kui 2000. aastal moodustasid kuni 14-aastased rahvastikust 18%, siis 2011. aastal oli nende osatähtsus vähenenud 15%-ni. Arvestades Vabariigi Valitsuse poliitikat, on eespool toodud rahvaarvu vähenemine ning rahvastiku vananemine ootuspärane, kuid hoopis huvitavam on Statistikaameti koduleheküljelt leitav loendajatelt andmebaasi laekunud ankeetide statistika. Loendatud elanike arv päevade kaupa 1. jaanuarist kuni 30. märtsini on arupärimise juures olemas, selle kohta on esitatud ka graafik. Nendest andmetest järeldub, et 2.–22. veebruarini ei sisestatud süsteemi ühtegi ankeeti. Mõistetav on see 2.–16. veebruarini, mil elektrooniline loendus oli juba lõppenud ning küsitlusloendus polnud veel alanud, kuid 16.–22. veebruarini toimunu on pisut müstiline.
Ma loen mõne küsimuse ette. Kuidas on võimalik, et 7. märtsil said loendajad ühe päevaga loendatud 106 187 inimest, kuid järgmise 24 päeva jooksul said nad kodudest kätte vaid 1500 kuni 31 500 inimest? Millega on tegemist? Kas teile ei tundu imelik 7. märtsi tulemus, arvestades, et järgmise 24 päeva jooksul laekus süsteemi keskmiselt 8000 ankeeti päevas? Teine küsimuste plokk. Miks ei sisestatud 16.–22. veebruarini süsteemi ühtegi ankeeti? Loendus ju käis. Kas süsteem ei toiminud või tegeldi kokkukogutud ankeetide kontrolliga? Veel üks küsimuste plokk. Kuidas jõudsid küsitlusankeedid süsteemi? Kas see toimus kohe pärast ankeedi täitmise lõpetamist loendatava juures kodus või hiljem? Siia juurde lisan veel sellise informatsiooni, mis jäi kõrva, kui me fraktsioonis kuulasime Statistikaameti esindajaid, kes rääkisid meile rahvaloendusest. Seal oli nimelt juttu sellest, et ankeedid sisestati süsteemi samal päeval, mil need vormistati, mingit viivitust olla ei saanud. Lähtuvalt sellest on need arvud, millest ma praegu rääkisin, väga ja väga imelikud. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Palun nüüd kõnepulti lugupeetud peaministri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele. Jälgitavuse parandamiseks loen siiski veel kord küsimused ette. Esimene küsimus: "Kuidas on võimalik, et 7. märtsil said loendajad loendatud 106 187 inimest, kuigi järgmise 24 päeva jooksul said nad kodudest kätte 1500 kuni 31 500 inimest? Millega oli ikkagi tegemist? Kas ei tundu Teile imelik 7. märtsi tulemusi arvestades, et järgmise 24 päeva jooksul laekus süsteemi keskmiselt 8000 ankeeti päevas?" Siin ei ole midagi imelikku. Teie viidatud andmed ei kajasta päevase täpsusega loendatud inimeste arvu. Seda ka ei taotletud. See märge on lausa punase kirjaga toodud ka Statistikaameti koduleheküljel. Osundan: "Küsitlusloenduse ajal (alates 20.02.2012) kajastab tabel loendajatelt andmebaasi laekunud Eesti elanike isikuankeete. Tehnilistel põhjustel ei pruugi nende arv sisaldada kõiki vastaval kuupäeval loendatud inimesi." E-loenduse ajal 31. detsembrist 2011 kuni 1. veebruarini 2012 oli andmete avaldamisel oluline osa avalikkuse teavitamisel, suuresti ka üleskutsena iseennast loendada. Kuna loenduse kulgemise vastu oli suur huvi, jätkas Statistikaamet loendatud isikute esialgse arvu avaldamist ka küsitlusloenduse ajal. Koduleheküljel avaldati üksnes lõpuni täidetud isikuankeetide arv, alustatud, kuid pooleli jäetud ankeedid selles arvus ei sisaldunud. Küsitlusloendusel kajastas loendatud isikute arv neid isikuankeete, mille küsitlejad olid lõpetanud ja sülearvutitest Statistikaameti infosüsteemi edastanud. Loenduse infosüsteemi suure koormuse tõttu ei toimunud andmete uuendamine koduleheküljel automaatselt ning andmetes tekkis ajalisi nihkeid. Teie arupärimises esitatud tabeli uuendamine toimus 7. märtsil ja viis loendatud isikute arvu vastavusse hetkeseisuga. Sellega seoses suurenes tunduvalt ka loendatud isikute koguarv. Teisiti öeldes on selle 107 000 taga see, et võeti arvele 29. veebruarist kuni 7. märtsini n-ö alasisestatud ankeedid.
Teine küsimus: "Miks ei sisestatud süsteemi 16. veebruarist kuni 22. veebruarini ühtegi ankeeti? Kas süsteem ei toiminud või tegeleti kokkukogutud ankeetide kontrolliga?" Eesti elanike eeldatust oluliselt suurem huvi e-loenduse vastu pani rahvaloenduseks loodud infosüsteemide koormustaluvuse mitmel korral proovile. See tõi kaasa ka muudatusi loenduse ajakavas. E-loenduse aega pikendati ühe päeva võrra, 1. veebruarini. Kuna e-loendusel täidetud ankeetide hulk oli väga suur, olid planeeritust mahukamad ka küsitlusloendusele eelnenud andmekorrastustööd, mis olid vajalikud duplikaatide eemaldamiseks ja loendajate töönimekirjade koostamiseks. Algselt 16. veebruarile kavandatud küsitlusloenduse algus nihkus teatavasti nelja päeva võrra edasi, s.o 20. veebruarile. Küsitlusloenduse alguses tutvus loendaja oma tööpiirkonnaga ning leppis piirkonna elanikega kokku küsitlusaegu. Seetõttu oli küsimustike täitmine välitööde esimestel päevadel minimaalne. Lisaks oli loenduse esimestel päevadel tõrkeid rahvaloendajate sülearvutite ja serverite andmevahetuses.
Kolmas küsimus: "Kuidas toimus küsitlusankeetide jõudmine süsteemi? Kas see toimus kohe pärast ankeedi lõpetamist loendatava juures kodus või hiljem?" Küsitlusloenduse ajal ei liikunud loendajate täidetud ankeedid kohe pärast andmete sisestamist automaatselt Statistikaameti infosüsteemi. Pärast andmete kogumist tegeles loendaja aadresside korrastamise, aruandluse ning selle edastamisega, milleks oli vajalik internetiühendus. Kuna kogu Eesti ei ole kaetud turvalise andmesidevõrguga, mis oli andmete edastamise eeldus, ei olnud andmeid võimalik igal ajal süsteemi laadida. Üldiselt lähtusid loendajad põhimõttest, et ankeete laaditakse süsteemi kord ööpäevas. Andmesidega seotud probleemide tõttu, samuti seoses töökoormuse ning süsteemi ülekoormatusega võis vahe ankeedi täitmise ning andmete infosüsteemi jõudmise vahel olla mitu päeva, mõnes Eesti piirkonnas isegi nädalaid. Andmed olid loendaja sülearvutis krüpteeritud kujul ning turvariski andmeedastuse edasilükkamisega ei kaasnenud. Kord juba suletud ankeete polnud teadupärast võimalik enam arvutis avada. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin, teie küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Härra peaminister! Eeldan, et valitsus teab alati veidi rohkem kui meie. Meie siin peame võib-olla selle aasta lõpuni ootama, et teada saada, kui paljud nendest 1 294 000 inimesest, kes loendusest osa võtsid, on ennast loendada lasknud, olles samal ajal kuskil välismaal, kusjuures paljud neist töötavad seal täiskohaga ja on seal pikemat aega elanud. Kas teile on teada nende inimeste arv, kes osalesid loenduses välismaal?

Aitäh! Vabariigi Valitsuse liikmetel pole kindlasti rohkem informatsiooni, kui on Riigikogu liikmetel. Statistikaamet avalikustab oma informatsiooni kõigile ühel ja samal ajal. Tüüpiliselt toimub see mingi tööpäeva hommikul kell kaheksa. Mingit eriligipääsu Vabariigi Valitsusel veel töötlemisjärgus olevale informatsioonile ei ole.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud peaminister! Kui vaadata üldse laiemalt, kui paljud on taasiseseisvumise ajal Eestist lahkunud, kui palju me oleme inimesi kaotanud, siis on neid üle veerand miljoni inimese. Kas seda tundub teile olevat palju või vähe, on see mõistlik suurus, ja mis ikkagi selle põhjus on olnud?

Aitäh! Küllap te seda kõige suuremat põhjust teate suurepäraselt isegi. Kui Eesti iseseisvus taastati, siis lahkusid Eestist Nõukogude väed ja Nõukogude sõjaväelaste perekonnaliikmed. See oli peamine põhjus, miks taasiseseisvunud Eestis 1990. aastatel rahvaarv oluliselt vähenes.

Rohkem küsimusi ei ole. Head kolleegid, palun kiiremini reageerida! Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! Üheteistkümnes rahva ja eluruumide loendus ei tähendanud mitte ainult inimeste loendamist. Kui rahvastikus toimunud muutuste kohta on pressi kaudu olnud võimalik saada rohkem informatsiooni, siis informatsioon eluruumide kohta on jäänud nagu tagaplaanile. Ükskord oli infotunnis sellest juttu, küsiti, millal me selle informatsiooni teada saame. Siis nagu mainiti, et 17. detsembril saab ülevaate, mis on meie riigis eluruumidega toimunud. Kas te võite meid informeerida, kuidas on praegu olukord selles sfääris?

Selliseid küsimusi oleks kohane esitada otse Statistikaametile. Peaminister seda informatsiooni ei valda ega vahenda. Statistikaamet teeb oma tööd väga korrektselt, ülima põhjalikkusega. Siis, kui nad on veendunud informatsiooni korrektsuses, nad selle Eesti rahvale, sh Riigikogu liikmetele ja valitsusliikmetele meediakanalite kaudu esitavad.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Avan läbirääkimised ja kutsun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini.

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kas te mäletate veel sellist asja nagu keskmine palk? Kunagi oli see väga tähtis asi, sest lähtuvalt sellest määrati kõrgete ametiisikute palku. Kusjuures tollal, kui te mäletate, eksisteeris kaks keskmist palka. Üks oli täiesti objektiivne ja selle arvutas välja maksuamet. See oli täiesti täpne, sest maksuamet teab maksudest kõike, ta teab, kui palju te teenite, ja oskab seda keskmist palka välja arvutada. Samas eksisteeris ka see keskmine palk, mida arvutas Statistikaamet. See oli 25–30% kõrgem reaalsest keskmisest palgast. Alati, kui ma selle teema tõstatasin, kuulsin vastuseks mingit imelikku juttu. Põhjus oli muidugi see, et selle väljamõeldud ja täispuhutud keskmise palga alusel arvestati kõrgete ametnike palku. Sellega olid kõik rahul. Kõik teadsid, et Statistikaameti väljaarvutatud keskmine palk ei vasta tõele, aga kõik olid selle täispuhutud arvuga rahul.
Kuidas ma saan, teades seda praktikat, uskuda juttu, mis praegu kõlas vastuseks minu küsimustele? Ma toon teile näiteid ainult viimasest kuust. Detsembris (võib-olla te mäletate) ilmus Statistikaameti ülevaade, milles räägiti nendest omavalitsustest, kus elanikkond väheneb, ja nendest, kus elanikkond suureneb. Kõigis lehtedes trükiti selle kohta ära graafikud ja värvilised tabelid. Ülevaates märgiti, et Tallinna elanikkond väheneb ja Tallinnas elab 393 000 inimest. Möödus kaks nädalat ja äkki me kuulsime, et rahvastikuregistri täpsete andmete alusel elab Tallinnas ligi 420 000 inimest. Kas vahe reaalsuse ja selle arvu vahel, mida annab Statistikaamet, pole liiga suur? Kusjuures nihe on sinnapoole, mis on võimupoliitikutele hetkel kasulikum. Ma võtsin ja liitsin kokku kõik selles tabelis toodud elanike arvud. Ma panin kokku 226 omavalitsust ja sain arvu, mis erines rahvaloenduse tulemusest 2000 võrra. Öelge, palun, kuidas see võimalik on! Ma saan aru, et 2000 inimest pole isegi Eesti mõistes eriti suur hulk, aga tegelikult on see kahe või kolme keskmise valla elanikkond. Kuidas saab ühe riigiameti koduleheküljel olla informatsioon, mis välistab teise sealsamas oleva informatsiooni?
Räägin veel ainult ühest asjast, sest mul on vähe aega ja ma pean seda kuidagi kokku hoidma. Täna hommikul tegin lahti Statistikaameti kodulehekülje. Te kõik teate, et rahvaloenduse põhjal on Eesti rahvaarv 1 294 000 inimest. Teate, mis arv seisab seal kodulehel praegu? Eesti elanikkond aastal 2012 oli 1 339 000 inimest. 45 000 on see vahe. Selgitage mulle, palun, kuidas saab uskuda selliseid arve! Milline sinisilmne pioneer ja optimist peab olema, et uskuda, et see arv, mis saadi rahvaloendusel, vastab tõele? Ma kardan, et asi pole mitte arvutites ega infosüsteemis. Nagu elektroonilise hääletamisegagi on praegu asi selles, et meid petetakse. Meile moositakse lihtsalt seda situatsiooni: "Vaadake, meil on parem kui Lätis ja Leedus!" Me kõik teame suurepäraselt, et ainult Helsingis ning selle lähedal elab ja töötab juba üle 30 000 Eestist pärit inimese. Tohutult on Eestist pärit inimesi Rootsis, Norras, Inglismaal, Iirimaal. Ja siin selline vale! Mõnikord hakkab häbi. Valetada võib vist suurtes küsimustes ja kui on suur eesmärk, aga selline väiklane vale on häbiväärne. Aitäh!

Aitäh! Härra peaminister soovib läbirääkimistes osaleda. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Hea Riigikogu liige Mihhail Stalnuhhin! Teatavasti korraldataksegi rahvaloendusi selleks, et korrigeerida registrite andmeid. Üldjuhul on igal pool Euroopas, aga ka mujal maailmas tavaks rahvaloendusi korraldada iga kümne aasta tagant. Kui registrid oleksid kõik usaldusväärsed, siis ei oleks põhimõtteliselt mitte mingisugust vajadust korraldada veel eraldi rahvaloendust, ammugi poleks vaja korraldada seda rahvaloendust ukselt uksele käies küsitlusloendusena. Mõned riigid on suutnud oma registrid muuta nii usaldusväärseks, et enam ei pea käima inimesi ukselt uksele küsitlemas, seal kasutataksegi registripõhist rahvaloendust. Me aga ju teame, et meie registrid sellise usaldusväärsuse lähedalegi ei küüni. Sellel on omad ajaloolised põhjused.
Kunagi nõukogude ajal represseeriti inimesi, viidates sellele, et inimesed on rikkunud passirežiimi, viibides registreeritud elukohast eemal kauem kui kolm päeva. See oli teatavasti küllalt laialt levinud ülekuulamisele kutsumise põhjus. Seetõttu oli siis, kui taastati Eesti Vabariigi iseseisvus, väga suur emotsionaalne vastuseis elukoha registreerimisele. Võttis aega, enne kui ka Eestis jõuti tõdemusele, et riigil on õigus ja vaja teada oma kodanike vähemalt ühte legaalset aadressi ning selle teadasaamisel ja elukoha registreerimisel pole mitte mingisugust seost nõukogudeaegse represseeriva sissekirjutamise süsteemiga. Paraku peab tunnistama, et me maksame siiamaani lõivu selle eest, et me alustasime elukohaandmete registreerimist suhteliselt hilja. Soomes, Saksamaal, Taanis – igal pool on täiesti loomulik, et kui inimesed elukohta vahetavad, siis väga täpse arvu päevade jooksul nad oma elukohavahetuse ka registreerivad. Eestis see paraku veel nii loomulik ei ole.
Kui te rääkisite valedest, siis ilmselt tuleks rohkem kahelda registrites, sest paljudel puhkudel on kodanikel lihtsalt kasulik ühte või teise omavalitsusse kuuluda. Kuna registreerimine on inimesele sageli kasulik, siis ei kajasta registrid tegelikkust nii tõeselt kui rahvaloenduse tulemused. Kui peaks milleski tõsiselt kahtlema, siis pigem registrites, aga mitte rahvaloenduses. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Heimar Lengi, Marika Tuus-Lauli, Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Peeter Võsa, Priit Toobali, Viktor Vassiljevi ja Lauri Laasi 15. novembril 2012 esitatud arupärimine Soomes toimunud salajase kolmepoolse kohtumise kohta. Palun kõnepulti kolleeg Heimar Lengi!

Lugupeetud eesistuja! Võtab palju aega, kuni arupärimistele vastama tullakse, mõned sündmused võivad selle aja jooksul isegi ununeda. Ma meenutan, et laupäeval, 3. novembril 2012 kogunesid Helsingis trilateraalse ehk kolmepoolse komisjoni Euroopa regiooni koosolekule paljude riikide tippjuhid. Soome ajakirjanduse andmetel oli kohtumisel osalejaid 150. Nende hulgas olid paljude riikide esindajad, nimelt peaministrid, ka Eesti peaminister. Kohal oli ka Eesti Vabariigi president. Kohtumine oli rangelt salajane, selle toimumispaika ei avaldatud ja seda ei tea me siiani. Kohtumist võõrustanud Soome endine peaminister Esko Aho kaitses salastatust, öeldes, et madala profiili hoidmise eesmärk on võimaldada avalikkuse tähelepanu all olevatele isikutele vabas vormis arutelu. Tol ajal oli päevakorral just Euroopa Liidu tulevik. Kriisist väljatulemise retsepti ei osanud keegi eriti anda. Liikus kõmu, et sellel kohtumisel vahetati väga salajasi mõtteid just selle kriisi ja Euroopa Liidu tuleviku kohta, mida rahvas ei tohiks teada.
Kuna ka Eesti ajakirjandus sellest kohtumisest peaaegu midagi ei kirjutanud, kui mitte arvestada mõnda rida Delfis, siis mõtlesime, et küsiks õige peaministri käest, kes seal viibis, mis selle kohtumise eesmärk oli, millest seal räägiti ja kas seal olid arutusel mõned salajased (mõne arvates võib-olla "salajased") programmid või retseptid Euroopa Liidu kriisi lahendamiseks. Ühtlasi tahame peaministri käest teada järgmist. Kas teile ei tundu, härra Ansip, et sellistelt kohtumistelt tulles võiks mõnda parlamendikomisjoni või parlamendiliikmeid pisutki informeerida, et me saaksime teada, mis toimus ja mida meie tuleviku kohta räägiti? Seda enam, et kuna üks uudisekene selle kohta siiski läbi jooksis, on valijad tihtipeale meilt selle kohta küsinud, arvates, et meie Toompeal peaksime seda teadma. Aga meil on tulnud vastata, et ei tea ka meie seal Toompeal mitte midagi. Nii et äkki on peaminister lahke ja mõne sõnaga valgustab seda küsimust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Heimar Lenk! Palun lugupeetud peaministri veel kord kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Kas võite pisut lähemalt selgitada, millest siiski kohtumisel räägiti? Millisena hinnati seal Euroopa Liidu lähitulevikku?" Trilateraalse komisjoni ehk valitsusvälise erapooletu diskussioonifoorumi eesmärk on alates 1973. aastast olnud dialoogi arendamine Euroopa, Põhja-Ameerika ja Aasia Vaikse ookeani regiooni vahel. Ühenduse eesmärk on kaasa aidata oluliste rahvusvaheliste küsimuste lahendamisele. Esmalt rõhutan, et midagi salajast trilateraalses komisjonis ja minu osalemises sellel kokkusaamisel küll ei ole. Kohtumine toimus Helsingi raekojas 3. novembril vahetult enne seda, kui ma lendasin Helsingist Laosesse, kus toimus Euroopa ja Aasia tippkohtumine. Ma osalesin trilateraalse komisjoni Euroopa grupi kohtumisel korraldatud spetsiaalsel paneeldiskussioonil Balti piirkonna arengu teemal. Kutse Euroopa grupi kohtumisele sain Soome peaministrilt Jyrki Kataiselt. Balti piirkonnale pühendatud paneeldiskussiooni juhtis Esko Aho. Lisaks minule tegid ettekande Läti peaminister Valdis Dombrovskis ning Soome eurominister Alexander Stubb. Mina ei ole sellest üritusest mingit saladust teinud. Ma julgustan küsijaid korrektsema info saamiseks lugema trilateraalse komisjoni ametlikku veebilehekülge, kus on väga palju detailset infot. Eelinfo minu osalemise kohta sellel kohtumisel Helsingis oli kõigile kättesaadav juba 26. oktoobril nii valitsuse kui ka peaministri kodulehel. Selle põhjal avaldati infot ka Eesti meedias, näiteks teie viidatud Delfi artiklis 29. oktoobril. Põhjalikum pressiteade trilateraalse komisjoni kohtumise kohta avaldati valitsuse koduleheküljel kohtumispäeval ehk 3. novembril. Minu sõnavõtt keskendus infrastruktuuri ehk ühendusteede väljaehitamise vajadusele Euroopas. Lühidalt öeldes oli minu sõnum see, et Euroopa Liidus ei saa rääkida tõeliselt ühtsest turust seni, kuni lisaks õigusraamistikule pole välja ehitatud Euroopat ühendavat korralikku taristut. Pikemalt on minu sõnavõttu refereeritud ametlikus pressiteadaandes.
Teine küsimus: "Kas on alust juttudel, et salajase kohtumise tonaalsus oli seoses majanduskriisi jätkumisega üsna pessimistlik ja konkreetsete ettepanekuteni olukorra parandamiseks ei jõutudki?" Minu osalusel toimunud paneeldiskussiooni tonaalsus oli igati konstruktiivne. Kindlasti ei olnud tonaalsus pessimistlik.
Kolmas küsimus: "Kas Teile ei tundu, et sellistest salajastest kohtumistest peaks osavõtjad siiski vähemalt koduriigi parlamendile aru andma?" Veel kord ütlen, et müstifitseerimisega ei ole vaja üle pingutada. Ei saa nimetada salajaseks arutelu, mille kohta on olemas avalik info nii korraldajate kui ka valitsuse koduleheküljel ja kus teiste hulgas osalesid maailma juhtivate meediaväljaannete ajakirjanikud.
Neljas küsimus: "Kas Eestile tuli sellel salajasel kohtumisel mõni kohustus Euroopa Liidu või mõne kolmanda riigi suhtes juurde või vähemalt räägiti neist? Poliitikaringkondades taolised jutud liiguvad." Vastus on ei. Ma soovitan korrektsema informatsiooni saamiseks suhelda usaldusväärsemate poliitikaringkondadega.
Viiendale ja kuuendale küsimusele olen ma eelnevate vastustega juba vastuse andnud. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Teile küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Kadri Simsoni, Kalev Kallo, Priit Toobali, Lauri Laasi, Enn Eesmaa, Tarmo Tamme, Viktor Vassiljevi ja Olga Sõtniku 20. novembril 2012 esitatud arupärimine elektri hinna tõusu leevendamise kohta. Ma palun kõnepulti kolleeg Kadri Simsoni!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Lugupeetud peaminister! Arupärimine käsitleb elektri hinna tõusu ja selle leevendamist. Nimelt on juba mõni nädal Eestis ka väikestele ja keskmistele ettevõtetele ning kodutarbijatele osaks saanud avatud elektriturust tulenev hinnatõus. Kui see arupärimine 20. novembril üle anti, siis oli see hinnatõus veel oodatav. Mitmed asutused hoiatasid, et hinnatõus ei tule raske ainult kodutarbijatele, vaid see mõjutab ka meie majanduskasvu eeloleval aastal. Näiteks teatas Eesti Pank oma 5. oktoobri pressiteates, et 2013. aastal annab olulise panuse hinnakasvu jaanuaris tõusev elektri hind. Eesti oli möödunud aastal eurotsooni kõige kiirema hinnatõusuga riik ja hinnatõus jääb teiste eurotsooni maadega võrreldes ka sellel aastal tõenäoliselt üheks kõrgemaks. Eesti Pank rõhutas samuti, et elektri hinna tõusul on ka üldiselt majanduskasvu pärssiv mõju, kuna see vähendab eelkõige majapidamiste reaalset sissetulekut ning seeläbi tarbimise ja sisenõudluse kasvu. Majanduse kehvema väljavaate tõttu vähenevad edaspidi nii investeeringud kui ka nõudlus tööjõu järele. Seetõttu on elektri hinna tõusu leevendamine väga oluline samm, mis on aga valitsusel siiani tegemata.
Majandus- ja kommunikatsiooniminister on lahendusena välja pakkunud küll taastuvenergia toetuste kärpimist, aga paraku muudaks tema pakutud eelnõu ka siis, kui kõik läheks nii, nagu pealkirjadest lugeda võib, elektrituruseaduses taastuvenergia ja koostootmise tasu järgmisel aastal vaid 0,17 eurosendi võrra ning see leevendaks tarbijate elektriarve 20%-list hinnatõusu vaid 1,6%. Samas on Konkurentsiamet juhtinud tähelepanu, et majandusministeeriumi pakutud muudatuse puhul võivad mõned taastuvenergia tootjad hoopis suuremat toetust saama hakata. Elektri hinna tõusu leevendamiseks on üks võimalus vähendada ka elektriaktsiisi, mis Eestis praegu ületab Euroopa Liidu kehtestatud alammäära üle nelja korra. Elektriaktsiisi määr oleks võimalik viia juba kas või sellel aastal Euroopa Liidu miinimumtasemele, milleks on üks euro. See vähendaks elektriarvete tõusu veerandi võrra.
Keskerakond on selle eelnõu kaks korda Riigikogu menetlusse andnud ja mõlemal korral on eelnõu välja hääletatud. Kolmas kord ootab sellel aastal ees.
Tänaseks päevaks on elektrituru avanemine fakt. Fakt on ka see, et mitmed väikesed ja keskmised ettevõtted maksavad neile osaks saavaid suuremaid elektriarveid kinni teenuste ja kaupade hinda tõstes. Samas ei ole paratamatu see, et Euroopa Liidus peaks elektri kõrgem hind saama osaks kõigile. Vastupidi, Euroopa Komisjoni energeetika peadirektoraadi värskeim elektrituru kvartaliraport ütleb selgelt, et samal ajal, kui jaeturud on avatud konkurentsile, jätkab enamik liikmesriike hindade reguleerimist valitud kodu- ja tööstustarbijatele. Me näeme, et reguleeritud hinnad kehtivad näiteks kõigile Hollandi kodutarbijatele, aga ka päris suurele osale Prantsusmaa kodutarbijatest (96%) või Taani kodutarbijatest (92%). Euroopa Parlamendi ja nõukogu 2009. aasta direktiiv nr 72, mis käsitleb elektrienergia siseturu ühiseeskirju, ütleb artikli 3 punktis 7 üheselt, et liikmesriigid võtavad meetmeid, mis tagavad vajaliku elektritarne kaitsetutele klientidele, et lahendada tuvastatud energiavaesuse küsimusi, sh küsimusi vaesuse laiemas kontekstis. Seda lubatakse liikmesriikidel teha energiakavade abil, energiatõhusust parandades ning sotsiaalkindlustussüsteemi soodustuste kaudu. Mitmes riigis saavad vaesemad inimesed kasutada reguleeritud hinnaga elektrienergiat.
Lõpetuseks. Meie üks küsimus puudutabki seda, mida Eesti valitsus teeb nende inimeste abistamiseks, kes on kõige vaesemad ja kellel juba enne hinnatõuse kulus nende käsutuses olnud sajast eurost üheksa eurot elektriarve maksmiseks. Teisi küsimusi ma ette ei loe. Peaministril endal on mugavam lugeda ette küsimus ja vastus. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, kolleeg Kadri Simson! Palun lugupeetud peaministri veel kord kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Eesti Energia pakub praegu tähtajalist lepingut kestusega 6 kuud hinnaga 4,76 senti/kWh. Tänane reguleeritud hind on 3,15 senti/kWh. Miks on valitsus elektriaktsiisi vähendamise ja seeläbi elektri hinna tõusu leevendamise vastu?" Kahjuks ei ole maksupoliitikaga võimalik tulemuslikult võidelda ei elektri ega muu energia kallinemise vastu. Energiahinnad jääksid paratamatult tõusma ka siis, kui energiat saaks päris maksuvabalt müüa. Elektriaktsiisi alandamine ei aitaks suurt neid, kes abi kõige rohkem vajavad, sest elektrit tarbitakse rohkem just jõukamates leibkondades. Statistikaameti uuringute kohaselt kulutavad pered, kes ei kasuta elektrit otseselt kütteks, elektrile 2,8% pere eelarvest. Küttepaketti kasutab Eesti Energia andmetel 5,5% tarbijatest. Võrdluseks toon fakti, et keskmise leibkonna eelarvest kulub näiteks transpordile 11% ning toidule koguni 24% ehk mitu korda elektrist rohkem. Kehtiv aktsiis moodustab kodutarbija elektrienergia hinnast umbes 4%. Seega võib aktsiisi osakaalu elektrienergia lõpphinnas pidada väga väikeseks. Kõige madalamates tulu- ja kuludetsiilides saaksid leibkonnad tänu aktsiisi langetamisele miinimummäärani aastas keskmiselt vaid kaks-kolm eurot kokku hoida. Elanike elujärje parandamiseks jääb sellest väheks. Küll on neile inimestele ja paljudele teistele suur kasu neist 33 miljonist eurost, mis kava kohaselt laekuvad 2013. aastal riigieelarvesse elektriaktsiisist. Raha vajavad haridus, tervishoid ja paljud muud valdkonnad.
Teine küsimus: "Paljudes riikides on küll elektriturg avatud, kuid kodutarbijaid käsitletakse neis riikides kaitsetute tarbijatena, mistõttu on neis riikides kasutusel hinnaregulatsioon, mis võimaldab väikese sissetulekuga tarbijatele teatud mahus madalama tariifiga elektri müümist. Miks Teie valitsus kui vajaduspõhiste toetuste suur eestkõneleja ei ole sellise regulatsiooni kehtestamist Eestis kaalunud? Kuidas näiteks Rootsi lahendas avatud elektriturule ülemineku?" Valitsus peab tõepoolest õigeks suunda vajaduspõhistele toetustele, mitte aga ebaefektiivsetele maksusoodustustele. Inimeste sissetulekud ja elektri hind on toimetulekutoetuse arvestuses juba seotud. Kehtestada lisamehhanism, mille järgi elekter oleks odavam neile, kes parasjagu kehvemini toime tulevad, oleks ka tehniliselt ebamõistlik. Pigem leiame Euroopast vastupidiseid näiteid, kus madalamat aktsiisi maksavad ka eraisikute hulgas just suuremad tarbijad. Näiteks maksavad Hollandis need, kes tarbivad elektrit kuni 10 megavatt-tundi, aktsiisi 114 eurot, kuid need, kes tarbivad üle 10 000 megavatt-tunni, maksavad vaid 0,5 eurot megavatt-tunni kohta. Nendes riikides, kus kodutarbijate kasutatava elektri hinda reguleeritakse, nähakse alati ette ka hinnavahe kompenseerimise mehhanismid müüjatele, mis on kaasa toonud ülejäänud tarbijate maksukoormuse tõusu. Eesti on seni järginud põhimõtet, et seadustega ei nähta vähekindlustatud tarbijatele ette eritariife, vaid neid inimesi toetatakse sotsiaalhoolekande seaduse kaudu. Oleme regulatsiooni koostamisel soovinud tagada, et elektriturg oleks läbipaistev ja toimiks efektiivselt. Kui küsijad peavad Rootsi puhul silmas aktsiisi, siis ainus kodutarbijat puudutav eriotsus on seal olnud see, et Põhja-Rootsis on kehtestatud kolmandiku võrra madalam aktsiisimäär. Üldise määra asemel, mis on 31,66 eurot megavatt-tunni kohta, on seal määr 20,96 eurot, mis on Eesti aktsiisimäärast peaaegu viis korda kõrgem. Sellele lisandub universaalsena 25%-line käibemaks.
Kolmas küsimus: "Riik on Eesti Energiast võtnud viimaste aastate jooksul välja väga suures mahus dividende. Nende dividendide pealt laekub riigieelarvesse hulk tulumaksu ning pärast liigutatakse see raha läbi kapitali suurendamise ettevõttesse tagasi. Kas sellise skeemi kasutamine ei ole peidetud maksustamine?" Omanikupoolne lisakapital uuteks investeeringuteks ja dividend kasumilt on ettevõtluses tavapärased nähtused, niisamuti tulumaks väljavõetud dividendilt. Eesti Energia kasum on teatavasti olnud ka vajalik lisaallikas riigieelarve tuludele.
Neljas küsimus: "Eesti on viimasel ajal juhtinud kurba edetabelit: inflatsioon on olnud Eestis kas Euroopa Liidu kõige kõrgem või üks kõrgemaid. Kas valitsus võtab Eesti Panka kuulda ning kasutab enda käes olevaid võimalusi elektri hinna tõusu leevendamiseks?" Eesti on käesoleval ajal üks kiirema majandus- ja palgakasvuga Euroopa riike. Paratamatult toob see kaasa kiirema hinnatõusu. Hindade kiiremat kasvu soodustab asjaolu, et Euroopa Liidu keskmine hinnatase on teatavasti ka praegu üle 25% kõrgem Eesti tasemest. Samuti pean veel kord rõhutama, et suurenev nõudlus ja piiratud ressursid teevad energiahindade edasise tõusu paratamatuks kogu maailmas. Pikemaajalises plaanis ei suuda seda tõenäoliselt väärata ei kildagaasi kasutuselevõtt ega muud tehnoloogilised uuendused, ammugi mitte energiamaksude vähendamine. Igapäevased harjumused on meie elanike elektriarvele suurema mõjuga kui elektriaktsiis ja käibemaks kokku. Tuleb jälgida oma igapäevaseid harjumusi: uue kodumasina või lambipirnide soetamisel tuleb silmas pidada energiaklassi ja lahkudes kustutada tuled. See kõik võib säästa palju rohkem raha, kui kulub maksudeks. Olgu veel kord öeldud, et kõige odavam elekter on kokkuhoitud elekter. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Alustame küsimuste esitamist. Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Hea peaminister! Muu hulgas teeb elektri hinna meil kõrgeks ikkagi võrgutasu. Võrgutasu ehk elektri edastamise tasu on meil tunduvalt kõrgem Euroopa Liidu keskmisest, ligi kolm korda kõrgem kui Soomes, isegi Läti omast on see meil kõrgem. Sel aastal tõuseb see 13%, eelmisel aastal tõusis 9%. Kui me oleme küsinud majandusministri käest, miks see siis ikkagi niimoodi on, siis ta ütleb, et meil on hõredalt asustatud riik. Tegelikult on Soome veel kaks korda hõredamalt asustatud, nii et see ei ole argument. Miks meil on võrgutasu ikkagi nii kõrge? Tegelikult on see üsna palju ju valitsuse haldusalas, kes saaks neid asju reguleerida.

Aitäh! Ega te ilmselt ei ootagi, et sellele oleks olemas üks vastus. Aga kui ma peaksin ühe vastuse andma või ühe põhilise argumendi välja tooma, siis see on aastate ja aastakümnete jooksul tegemata jäetud investeeringud. Praegu tuleb meie elektrivõrku üksjagu palju investeerida, selleks et tagada tarnekindlus. Analoogilises situatsioonis on olnud näiteks Ida-Saksamaa elanikud. Kunagi oli Ida-Saksamaal suur rahulolematus selle pärast, et joogivee ja heitvee puhastamise tasu oli seal umbes neli korda kõrgem kui märksa kõrgemat palka saavatel Lääne-Saksamaa elanikel. See sõltus loomulikult ka kohalikust omavalitsusest, kuid seletus oli kahjuks lihtne ja karm. Kui Lääne-Saksamaal oli tehtud piisavalt investeeringuid, et tagada joogivee hea kvaliteet ja reovee piisav puhastamine, siis Ida-Saksamaal 50 aasta jooksul neid investeeringuid tehtud ei olnud, aga loomulikult olid keskkonnastandardid ühel päeval võrdsed nii Ida- kui ka Lääne-Saksamaa jaoks. Eesti elektriga varustatus ja tarnekindlus on viimastel aastatel palju paranenud. On investeeritud reservtootmisvõimsustesse, ikka selleks, et ei oleks ohtu elektrist ilma jääda. Me teame, et käib Estlinki teise kaabli ehitus, mis ei ole odav, aga mis tarnekindluse seisukohast on Eesti jaoks ülioluline. Selliseid investeeringuid on praegu Eesti ülekandevõrkudesse tehtud väga palju ja need ei ole olnud kuidagimoodi liigsed. Need on hädatarvilikud investeeringud, mida oleks tulnud teha juba varasemate aastakümnete jooksul.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Härra peaminister! Praegusel ajal peab väga ettevaatlik olema, kui mõnda ajalehte tsiteerida. Sellepärast on mul lihtsalt täpsustav küsimus. Kas vastab tõele, et kui teilt küsiti, kuidas vastu panna elektri hinna tõusule, siis te soovitasite elektrit vähem kasutada?

Ega hinnatõusule vähema kasutamisega vastu ei saa, aga kulutused elektrienergiale vähenevad tuntavalt, kui vähem tarbida. Kindlasti eksivad need, kes väidavad, et Eestis enam energiasäästuks ruumi pole. Vastupidi, vaadates energiaintensiivsuse võrdlustabeleid ehk elektrienergia kasutamist elaniku kohta, me näeme, et me oleme Euroopa Liidus nende riikide hulgas, kes kasutavad kõige enam elektrienergiat näiteks sisemajanduse koguprodukti ühiku loomiseks. Seega, kokkuhoiuvõimalusi on Eesti majanduses tervikuna väga palju. Palju on räägitud ka küttekuludest. Eestis kulutatakse ikkagi veel ühe kuupmeetri kas büroopinna või eluruumi pinna – siin pole väga suurt vahet – kütmiseks kaks korda rohkem energiat, kui seda kulub näiteks Soomes. Võiks eeldada, et Soome on külmem maa, ometi kasutavad nad ruumide soojendamiseks energiat kaks korda efektiivsemalt, kui teeme seda meie. Seega, üleskutset pöörata senisest enam tähelepanu sellele, et energia kasutamise efektiivsust suurendada, tuleb võtta väga tõsiselt. Muidugi on ka Eestis teatud edu saavutatud. Tänu Kyoto lepingu alusel toimuvale saasteühikute müügile on meie käsutuses lisavahendeid suurusjärgus 6 miljardit krooni ehk 400 miljonit eurot. Sellest küllalt arvestatav osa on läinud riigile ja kohalikele omavalitsustele kuuluvate hoonete ning ka kortermajade soojapidavuse parandamiseks. See on märkimisväärne võit nendele inimestele, kelle kortermaja on tänu sellele programmile saanud soojustatud.

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud esimees! Hea peaminister! Teie juhitud valitsuskoalitsioon on kahel korral lükanud tagasi Keskerakonna ettepaneku alandada elektriaktsiisi. Seda on tehtud väitega, et need, kes on hädas, sellest aktsiisi alandamisest justkui abi ei saa. Sellega ei saa kindlasti nõus olla. Aga teie valitsusele meeldib väga vajaduspõhiseid toetusi kehtestada. 2005. aastal, kui Keskerakond koos Reformierakonnaga valitsuses oli, tõusis toasooja hind oluliselt. Tol ajal otsustas Keskerakonna ja Reformierakonna ühine valitsus kodutarbijaid täiendavalt toetada. Toetati kõiki kodutarbijaid, kelle kaugkütte hind tõusis üle 20%. Kas te ei ole kaalunud, et lisaks toimetulekutoetuse maksmisele võiks sarnast mehhanismi kasutada elektri hinna tõusu leevendamiseks?

Aitäh! Nagu ma juba ütlesin, me toetame hädasolijaid sotsiaaltoetuste, eriti just toimetulekutoetuse kaudu. Ei ole põhimõtteliselt õige maksuleevendustega ebaefektiivset energiakasutust stimuleerida. On meist märksa rikkamaid riike, kus loodusliku gaasi või ka elektrienergia maksumäärad on mitu korda kõrgemad kui Eestis. Näiteks on elektriaktsiis Taanis 24 korda kõrgem. Ma arvan, et maksutulude saamine võib-olla ei olegi nendes riikides peamine eesmärk, miks energiat maksustatakse suhteliselt kõrgete määradega, võrreldes teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega, sh Eestiga. Peamine eesmärk on maksupoliitikaga stimuleerida säästlikumat energiakasutust. Meie saame elektriaktsiisist 33 miljonit eurot. Selle 33 miljoni euroga saame aidata neid, kes on tõepoolest kõige suuremas hädas ja vajavad riigi abi.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Eestis kehtiv elektriaktsiis on 4,47 eurot megavatt-tunni kohta, koos käibemaksuga on see 5,36 eurot megavatt-tunni kohta. Samas on energia maksustamise direktiivis ette nähtud, et miinimummäär võiks olla 0,5 eurot megavatt-tunni kohta ärilise ja 1 euro megavatt-tunni kohta mitteärilise kasutuse puhul. See kõrgem aktsiisimäär hakkas kehtima 2007. aastast, 2009. aastal tõusis see veel. Teie valitsuse majandusminister Juhan Parts on ettevõtjate ees esinedes jäänud hätta selgitusega, mis arvutuste põhjal selline aktsiis Eestis kehtestati. Kas teie oskate öelda, millised olid need kalkulatsioonid, miks on Eestis kohane elektrile just selline aktsiis lisada?

Aitäh! Teatavasti oli enne seda, kui Eestis kehtestati elektriaktsiis, elektri tootmine maksustatud õhusaastetasuga. Tulenevalt Euroopa Liidu direktiivist muutus elektriaktsiisi kehtestamine kohustuslikuks ka Eestile. Kui me elektriaktsiisi sisse viisime, siis me sisuliselt asendasime õhusaastetasu elektriaktsiisiga. Õhusaastetasu maksustas kohalikku elektritootjat ja tekitas parema konkurentsiolukorra imporditud elektri jaoks. Kindlasti ei peaks Eesti maksupoliitika kohalike tootjate tootmistingimusi halvendama. Seetõttu oli ka maksupoliitiliselt õige asendada õhusaastetasu elektriaktsiisiga.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Aitäh! Hea peaminister! Teatavasti tänu sellele, et elektri müügihind tõuseb, kasvab ka käibemaksusumma, mis riik elektri pealt saab. Kas te oskate öelda, kui palju tänu sellele, et avatud turu tingimustes elekter kallineb, riik täiendavalt käibemaksu saama hakkab?

Aitäh! Ma konkreetset summat ei ole valmis praegu siit kõnepuldist nimetama. 33 miljonit eurot on see summa, mis riigieelarvesse elektriaktsiisist laekub. Et teada, kui suur võiks olla summa, mis on elektri hinna tõusu tõttu käibemaksu näol eelarvesse laekumas, tuleb teha lihtsad arvutused. Täna ei ole võimalik väga konkreetselt öelda, kui suur see summa on, aga ma eeldan, et eelarve koostamisel on seda arvesse võetud. Põhimõtteliselt kõnelesid prognoosid sellest, et elektrienergia hind kasvab tulenevalt süsinikdioksiidi emissiooni kvootide ostmise kohustusest, mitte tulenevalt elektrituru avanemisest. Seda kasvu prognoositi suurusjärgus 20%.

Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Härra peaminister! Te nii rahustavalt ja positiivselt seletasite siit puldist, et viimasel ajal on investeeritud elektri tootmisse ja võrkudesse, on ehitatud kaableid ja riik on kõige sellega hakkama saanud ning ka elanikud on siiani hakkama saanud, nad on tublisti oma elektriarveid maksnud, aga see, et elektriturg pidi avanema ning võrgud ja elektrijaamad lahku löödi, tuleneb Euroopa nõudmistest, direktiivist. Milleks on meil siis Brüsselis inimesed, kes Eestit esindavad? Kas ei oleks võinud ikkagi seda asja edasi lükata või rääkida meile eritingimused välja? Oli ju teada, et kõik see tõstab elanike kasutatava elektri hinda nii, et nad enam maksta ei jõua. Võib-olla tuleks Euroopa Parlamendi liikmete palkade pealt kokku hoida ja nad tagasi kutsuda?

Nagu juba eelnevalt öeldud, elektri hind ei tõuse mitte sellepärast, et elektriturg avaneb, vaid elektri hind Eestis on tõusnud sellepärast, et meie peamine elektritootja Eesti Energia peab nüüd raha eest soetama elektri tootmiseks vajalikud süsinikdioksiidi emissiooni kvoodid. See on põhjus, miks elektri hind kasvab. Muidugi oleks Eestile märksa parem, kui me oleksime tihedamalt ühendatud teiste Euroopa Liidu turgudega. Palju on küsitud, kas ei oleks olnud mõistlikum avada elektriturg alles pärast seda, kui Estlinki teine kaabel juba töötab. Sellele on väga ühemõtteline vastus: selline võimalus Eestil puudus. Teatavasti saime selleks, et Estlinki teine kaabel ehitada, Euroopa Liidult sada miljonit eurot lisavahendeid. Ehitamiseks on vaja loomulikult kahe poole, nii Eesti kui ka Soome tahet. Soomlased ei olnud hoolimata küllalt märkimisväärsest Euroopa Liidu toetusest nõus sellesse projekti ühtegi senti investeerima enne, kui Eesti elektriturg on seaduse kohaselt avanenud. See on niisugune nokk-kinni-saba-lahti-situatsioon. Aga olgu veel kord öeldud, et see hinnatõus, mis meid kõiki praegu tabanud on, ei tulene elektrituru avanemisest, vaid kohustusest osta süsinikdioksiidi emissiooni kvoote. Kui süsinikdioksiidi emissiooni kvoote oleks pidanud ostma juba aasta tagasi, siis oleks see hinnatõus leidnud aset aasta varem. Asjaolul, kas turg oleks olnud suletud või avatud, poleks elektri hinnale olnud kuigi märkimisväärset mõju. Kaugemas perspektiivis sellel muidugi on mõju, sest avatud turg tagab tarnekindluse ja ka kõige madalama hinna.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Avan läbirääkimised ja palun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kõne all olev teema annab võimaluse arutleda selle üle, kui järjepidevad on mõned erakonnad. Nimelt tuleb mulle praegu meelde, kuidas mälu järgi öeldes 1999. aastal, kui esimest korda sai selgeks, kui suur oht on Eestile HIV ja aids, mis hakkasid tollal levima, tuli siia pulti üks peaministri erakonnakaaslane, reformierakondlane, ja andis soovituse, kuidas HIV-ist ja aidsist mööda lipsata. Siit tribüünilt ütles ta välja soovituse, et tuleb oma kukeke püksis hoida. Ta sai selle lausega kuulsaks. Väga hea soovitus, et ära tee midagi. Kui elektri hind kasvab ja sa ei jaksa enam maksta näiteks korteri eest, sul tekivad lisakohustused panga ees (neid inimesi, kes kodust tõenäoliselt välja tõstetakse, on sellel aastal veidi alla tuhande ja see arv kasvab iga aastaga), siis ära lihtsalt tarbi. Ära lihtsalt tarbi ja ongi kõik! See näitab järjepidevust Reformierakonna poliitikas. Arutletav teema annab ettekujutuse ka sellest, et mõni erakond ei ole järjepidev. Isamaa ja Res Publica Liidu lubadus kodukulud kaks korda väiksemaks teha kõlas alles kaks aastat tagasi. Sellele ei vasta kuidagi see poliitika, mis praegu siin meie eluks muutub. Sellised väga erinevad jõud on valitsuses üheskoos. Mis siis imestada selle üle, mis meil praegu majanduses toimub.
Neile, kes meid kuulavad, vaatavad ja võib-olla pärast loevad, millest me siin rääkisime, tahan selgitada, et valitsusele on elektri hinna tõus kasulik. Sellised meetmed on ainsad, mis aitavad hakkama saada meie majanduse väga kehva olukorraga. Kui mingi kaup või teenus maksab 100 eurot, siis riik saab sellelt käibemaksu 20 eurot. Kui inflatsiooni või mingite rahvusvaheliste lepingute tagajärjel hakkab seesama kaup või teenus mingi lühikese aja jooksul maksma juba 150 eurot, siis saab riik meie taskust juba 30 eurot käibemaksu. Mida kallimad on kaubad ja teenused, seda kasulikum on see valitsusele, kes ei soovi tegelda mitte millegagi ei tööhõive valdkonnas ega reaalse majanduse ja tööstuse loomisel. See on iseendastmõistetav. Väga huvitav oleks vaadata kahe aasta pärast, kui mitut tuhandet Eesti inimest on nad suutnud veel petta oma lubadusega hinnad maha lasta (nii on siin vist kõige õigem öelda, mitte allapoole tuua, vaid maha lasta) või jõuda milleski viie parima hulka. Aitäh!

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud kolleegid! Elektri hinna tõusu võib suhtuda nii, nagu suhtub sellesse rahandusminister Jürgen Ligi, kes on öelnud, et küll see hinnatõus läheb inimestel meelest ära ja selle pärast ei tasu muretseda. Aga kui suhelda inimestega, kes tõsiselt ja iga päev muretsevad kommunaalarvete maksmise pärast, siis on näha, et see ei lähe meelest ära. Liiga palju on peresid, kes on mõne aasta eest, mitte väga kauges minevikus, oma koju paigaldanud näiteks elektrikütte ja kellele see elektrienergia hinna tõus on nii valus, et hakatakse mõtlema, kuidas see talv üle elada. Paraku asub Eesti sellises kliimavöötmes, kus elekter ei ole luksuskaup, mida võib tarbida või mitte. Kuna meil on pime ja külm talv, siis on elekter üks osa ellujäämisstrateegiast. Liiga paljud pered juba nagunii kasutavad seda nii vähe, kui üldse võimalik on.
Mitmed uurimis- ja muidu mõjukad asutused on juhtinud tähelepanu, et riik ei kasuta selleks, et elekter ei oleks nii kallis, neid hoobasid, mis tal on. Alustada võib sellest, et Eesti Energia investeeringud on mitmel juhul olnud enam kui arusaamatud. Selles võib-olla ei olegi süüd peaministril, sest majandus- ja kommunikatsiooniminister ei käi kõigist oma valdkonna allasutustest üle ega tea, kuhu ja miks investeeringuid tehakse. Küll aga vastutavad valitsus ja valitsusjuht selle eest, kuidas on Eesti Energiast aastate jooksul dividendi välja võetud, kindlasti ka selle eest, et elektri kõrgemast hinnast planeeritakse aastast aastasse aina paremaid käibemaksulaekumisi. Isegi siis, kui tarbimine ei kasva, vaid inimestel tuleb sellesama teenuse eest lihtsalt kõrgemat hinda maksta, saab riik raporteerida, et käibemaksu laekub rekordiliselt.
Seda teemat sisse juhatades tutvustasin ma Eesti Panga seisukohta. Eesti Pank on öelnud, et kui elektri hinna tõusuga midagi ette ei võeta, siis mõjub see halvasti Eesti majanduskasvule ja töökohtade loomise võimele. Ka uuringufirma Praxis on öelnud, et riigil on võimalik elektri lõpphinda mõjutada. Teadupärast moodustavad 35,9% tavakasutaja elektriarvest võrguteenused, järgneb vabaturul kujunev elektrienergia hind (laias laastus 32,5%), käibemaks (16,7%), taastuvenergia tasu (10,3%) ja elektriaktsiis (4,7%). Riigimaksud on riigi otsus ja riigimakse vähendades on riigil võimalik ka lõpphinda vähendada. Me oleme väga palju rääkinud elektriaktsiisist, mis Eestis on 4,47 korda kõrgem, kui Euroopa Liit nõuab. Lisaks elektriaktsiisile on elektri lõpphinna mõjutamiseks võimalik alandada ka käibemaksu. Eestis maksustatakse elektrit kõrgema maksumääraga ehk 20%-ga, sh lisandub taastuvenergia tasule ja elektriaktsiisile tavamääraga käibemaks, 20%. Aga kui vähendatakse taastuvenergia tasu ning elektriaktsiisi, väheneb ka laekuv käibemaks. Mõnes Euroopa Liidu riigis ei lisata elektrile käibemaksu täie rauaga. Näiteks lisatakse Suurbritannias kõigest 5%, kuigi tavaline käibemaksumäär on 20%. Majandusminister on reklaaminud taastuvenergia tasu alandamist, mille mõju hinnatõusule on aga vaid 1,5%, mis ei ole sellise hinnatõusu puhul piisav. Seega kasutatakse praegu elektri hinna tõusu riigieelarve täitmiseks. Kompensatsioon kõige vaesematele peredele, kellel juba enne hinnatõusu kulus sajast eurost üheksa eurot elektriarve maksmiseks, ei ole ilmselgelt küllaldane. Neid peresid lööb omakorda ka toiduainete ja teenuste hinna tõus, sest väikesed ja keskmised ettevõtted peavad enda suuremad tootmiskulud ju ikka tarbija taskust tagasi saama.
Riik võiks kasutada hoobasid, mis tal maksude näol on, et see hinnatõus Eesti elanikele ja ettevõtlusele pehmem oleks. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Priit Toobali, Yana Toomi, Enn Eesmaa, Kalev Kallo, Aadu Musta, Valeri Korbi, Marika Tuus-Lauli ja Ester Tuiksoo 10. detsembril 2012 esitatud arupärimine riigihangete seaduse kohta. Palun, kolleeg Priit Toobal!

Lugupeetud esimees! Lugupeetud peaminister! Möödunud aasta 10. detsembril esitasin üheskoos kolleegidega peaministrile arupärimise, mille teema on riigihangete seadus. Riigihangete seaduse § 1 sätestab seaduse eesmärgiks tagada hankija rahaliste vahendite läbipaistev, otstarbekas ja säästlik kasutamine, isikute võrdne kohtlemine ning olemasolevate konkursitingimuste efektiivne ärakasutamine riigihangetel.
Möödunud aasta viimastel kuudel jõudsid eri meediakanalite vahendusel avalikkuse ette mitmed kahetsusväärsed juhtumid, kus riigihangete korda oli rikutud. Probleemid riigihangete korrast kinnipidamisel on osutunud lausa nii suureks, et ka Riigikontroll on pidanud korduvalt vajalikuks avalikkuse tähelepanu sellele teemale juhtida. Möödunud aasta 3. veebruaril valmis Riigikontrolli aruanne "Vabadussõja võidusamba rajamise korraldus". Auditis nenditi, et monumendiga seotud puuduste peamine põhjus seisnes poliitilise surve tõttu toimunud liigses kiirustamises. Samba projekteerija ja ehitaja valiti liiga kiiresti ehk ilma sisulise konkursita. Suure ajalise surve tõttu ei järgitud mitme hanke korraldamisel riigihangete head tava ning kokkuvõttes läks võidusamba rajamine algul eeldatust ja kavandatust ligi 2,1 miljoni euro võrra kallimaks.
Möödunud aasta 3. detsembril vastas riigikontrolör Mihkel Oviir Riigikogu liikmete arupärimisele Eesti Energia uute põlevkivienergiaplokkide kohta ning nentis, et Riigikontrolli hinnangul rikuti uute põlevkivikatelde ehitamisel riigihangete seadust vähemal kahel juhul.
Möödunud aastal 7. detsembril ilmus Eesti Päevalehes artikkel "Rein Raud ja Ignar Fjuk ehitasid TLÜ maja ilma konkursita". Artiklis kirjeldati, kuidas 2000 ruutmeetrit hõlmanud eskiisprojekt kasvas 11 000 ruutmeetri suuruseks ehitusobjektiks ning 90 000 krooni suuruse eskiisprojekti hanke pakkumuse teinud arhitektuuribüroole tasuti lõpuks 75 000 eurot. Asjaosalised ise kommenteerisid, et hoone ehitati ilma täiendavat eskiisikonkurssi korraldamata ajapuuduse tõttu, sest Euroopa toetusraha oli vaja kiiresti kasutusele võtta.
Ülaltoodud juhtumid on vaid mõned ajakirjanduses kajastatud näited selle kohta, kus on toimunud või võib olla toimunud riigihangete seaduse ja riigihangete korraldamise hea tava rikkumine. Selline olukord aga kahjustab arupärijate hinnangul oluliselt Eesti riigi mainet ning võib peletada ettevõtjaid riigihangetel osalemisest eemale.
Möödunud aasta 10. detsembril esitasime peaministrile sel teemal kokku kuus küsimust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Priit Toobal! Palun lugupeetud peaministri vastamiseks kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Kas euroraha "kiire vastuvõtmine" vabastab edaspidi kõik projektid avalikust konkursist?" Riigihangete seadus peab kehtima eranditeta ka kõigi struktuuritoetuste kaasfinantseerimise teel teostatavate projektide kohta. Struktuuritoetuste kasutamisel on väga oluline järgida riigihangete seadust, kuna selle seaduse rikkumine ei too kaasa mitte ainult rikkuja karistamise, vaid ka rikkumisega seotud kulude tunnistamise abikõlbmatuks ning selles mahus vähendatakse ka toetuste summat.
Teine küsimus: "Kui palju on neid avalikke ehitisi veel, mille puhul on jäetud avalik konkurss välja kuulutamata?" Riigihangete statistika andmetel korraldati 2011. aastal 6266 riigihanget kogumaksumusega 1 miljard 885 miljonit eurot. Ehitustööde tellimine moodustas 2011. aastal kõigist riigihangetest 19%, s.o 1221 hanget, ning riigihangete kogumaksumusest 49% (924 miljonit eurot). 2011. aasta riigihangetest vaidlustati riigihangete vaidluskomisjonis 4%. See näitaja on Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas madalaim. Riigihangete registrist nähtub, et 2012. aastal ehitustööde tellimine oluliselt kasvas. Detsembri seisuga oli korraldatud 2022 riigihanget ehitustööde tellimiseks, riigihangete kogumaht oli 8780 hanget. Vaidlustuste maht aga 2012. aastal vähenes, jäädes 2,9% tasemele. Rahandusministeeriumil kui riigihangete alal riikliku järelevalve tegijal puuduvad andmed avalike ehitiste kohta, mis oleks ehitatud riigihangete seaduse regulatsiooni eirates. Samuti pole järelevalvele laekunud kohaseid taotlusi järelevalvemenetluse algatamiseks. Struktuuritoetuste kasutamisel kontrollitakse väljamaksete tegemisel üle kõik tehtud hanked ja sõlmitud lepingud. Seda tehes avastatakse pidevalt suuremaid ja väiksemaid reeglite rikkumisi ning sellest tulenevaid abikõlbmatuid kulusid. Struktuuritoetuste andmisega seotud avastatud rikkumiste ülevaated on avaldatud Rahandusministeeriumi koduleheküljel.
Kolmas küsimus: "Kuidas ja millised on need konkreetsed sammud edaspidiseks, et vältida analoogsete juhtumite kordumist?" Võimalust, et hankija teadlikult või teadmatusest rikub riigihangete seadust, ei saa kunagi täielikult välistada. Õigusvastast käitumist aitavad vältida eelkõige hankijate paremad teadmised riigihankeõigusest ja tõhus kontroll hankijate tegevuse üle. Rahandusministeerium tegeleb iga päev hankijate teadlikkuse parandamisega. Hankijaid, pakkujaid ja huvitatud isikuid nõustatakse telefoni ja e-posti teel. 2012. aasta novembri seisuga oli kirjalikult vastatud 1375 nõustamispäringule. Korraldatakse tasuta koolitusi, tagatakse riigihangete registri kasutajatugi. Pidevalt tänapäevastatakse riigihangetealast informatsiooni e-riigihangete keskkonna infoportaalis. Preventiivset mõju riigihangete seaduse rikkumisele avaldab kahtlemata riiklik järelevalve ning väärtegude kohtuväline menetlemine. 2012. aasta novembri seisuga oli Rahandusministeerium teinud 52 järelevalvemenetlust ning 8 väärteomenetlust. Muu hulgas kontrollivad eurorahaga finantseeritavate projektide raames korraldatud riigihankeid rakendusüksused ja rakendusasutused. Struktuuritoetuste puhul on nii rakendusasutused kui ka -üksused pidevalt toetuste saajaid teavitanud. Enamasti ei ole probleem info või teadmiste puudumises, vaid toetusesaajate üksikutes valikutes.
Neljas küsimus: "Kas Vabariigi Valitsus on plaaninud välja töötada eelnõu, mis muudaks hanked läbipaistvamaks?" Kehtiv riigihangete seadus põhineb asjakohastel direktiividel ning tema eesmärk on tagada riigihangete läbipaistvus ja kontrollitavus. Õiguskuuleka käitumise korral on riigihangete läbipaistvus kehtiva regulatsiooniga tagatud.
Viies küsimus: "Millist eeskuju annab Tallinna Ülikooli selline käitumine avalikkusele, kas see ei kutsu üles ka teisi edaspidi sama skeemi kasutama?" Tallinna Ülikool on avalik-õiguslik juriidiline isik, kes tegutseb autonoomselt ülikooliseaduse, teiste õigusaktide ja oma põhikirja alusel ning vastutab oma juhtimisotsuste eest iseseisvalt. Haridus- ja Teadusministeeriumi hinnangul olid projekteerimis-ehitushankele eelnenud tegevused ebakorrektsed. 2006. aastal tehti eskiisprojekti hange, mille eeldatav maht oli umbes 2000 ruutmeetrit. Samas muutus lepingu maht töö käigus oluliselt ning kasvas lõpuks 11 000 ruutmeetrini. Mahu ja maksumuse olulise muutumise korral tuleb seaduse kohaselt kaaluda uue konkursi korraldamise vajadust. Riigihangete seaduse kohaselt on hankelepingute muutmine objektiivsetel asjaoludel lubatud, aga kindlasti ei tohiks seda teha seaduses toodud menetluse vältimiseks. Haridus- ja Teadusministeeriumi hinnangul oleks rektor Rein Raud käitunud seaduse mõtte kohaselt, kui ta oleks valinud uue konkursi korraldamise tee.
Kuues küsimus: "Kas Teie hinnangul oli õigustatud Tallinna Ülikooli Astra õppehoone avaliku konkursi korraldamata jätmine?" Kindlasti on oluline, et avalik-õiguslikud ülikoolid oleksid oma valikuid tehes avatud ja läbipaistvad. Kui rektor Rein Raua otsus uut avatud hanget mitte korraldada oli ka formaalselt korrektne, siis ülikooli missiooni ja rolli silmas pidades oleks protsess pidanud olema avatum ning hanke mittekorraldamise põhjendused avalikkusele selgemad. Ma olen nõus nendega, kes leiavad, et nii silmatorkava asukohaga, Tallinna kesklinna rajatava uusehitise puhul pole õigustatud jätta avalik konkurss korraldamata.
Lõpetuseks. Pean tunnistama, et selle juhtumi kohta oli küllalt raske selgust saada ja tõendeid leida. Mitmelgi korral väideti, et kõiki asjaolusid lihtsalt ei mäletata. Küllap võib see ka nii olla. Tõendatud näib olevat, et Tallinna Ülikooli teadusmaja kavandatav maht kasvas 2000 ruutmeetrist üle viie korra suuremaks, muudetud lähteülesande järel uut avalikku konkurssi ei korraldatud ja kogu projekteerimistöö sai lõppkokkuvõttes endale algselt väiksemahulist eskiislahendust tegema palgatud arhitektuuribüroo. Kindlasti on tegu avalikus ruumis olulise hoonega, millest läheb mööda tee nii lauluväljakule, Kadrioru parki kui ka jääkeldrisse. See hoone väärinuks avalikku konkurssi. Rahandusministeerium on aga seisukohal, et toimunu on juriidiliselt korrektne ja kui polegi, siis on võimalike järelevalve- ja väärteomenetluste tähtajad aegunud. Haridus- ja Teadusministeeriumi hinnangul on tegu vähemasti seaduse mõtte suhtes kaheldavate tehingutega. Kogu protsess pidanuks olema märksa avalikum ja põhjendatum. Eesti Päevalehe andmetel oleks avalikku konkurssi ausamaks pidanud ka tellimused saanud arhitektuuribüroo ise. Nüüd on Tallinna Ülikooli rektor vahetunud ja võimalikud menetlustähtajad aegunud. Kui peetakse vajalikuks anda Tallinna Ülikooli Astra õppehoone projekteerimisele eetiline hinnang, siis oleks õige, et oma eestkõnelejate suhtes teeks seda eelkõige vabakond ise. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh! Mul on järjekordne täpsustav küsimus. Te vahepeal ütlesite, et riigihangete seadus peab kehtima eranditeta. Kui me vaatame kirjeldatud situatsiooni, siis milline on see rahasumma, mis oleks seaduse alusel teinud hanke läbiviimise kohustuslikuks?

Praegu ei ole minu arusaama järgi tegemist seadusrikkumisega. Hanked on korraldatud, kuid minu hinnangul oleks tulnud arhitektuurse lahenduse leidmiseks korraldada esiteks arhitektuurikonkurss ja teiseks ka avatud hange. Seda ei tehtud. Korraldati avatud hange eskiislahenduse leidmiseks. Selle võitis üks arhitektuuribüroo, nende pakutud hind oli mälu järgi öeldes 90 000 krooni. Edasi tehti juba suunatud pakkumine sellelesamale eskiislahenduse teinud firmale ja maksti talle välja üle miljoni krooni. Tavaliselt on nii, et linnades ei ehitata silmapaistvatesse kohtadesse uusi hooneid lihtsalt ühe tellija ilumeelest lähtudes, vaid korraldatakse avalik arhitektuurikonkurss, selleks et saada parim arhitektuurne lahendus. Avalik arhitektuurikonkurss tähendab ühtlasi seda, et kõigil linlastel on võimalik oma arvamust avaldada. Praegu jäi linlaste kaasamine lihtsalt ära. Kui lõpuks korraldati ühine projekteerimis-ehitushange, siis, ma kujutan ette, ega sel ehitusettevõtjal enam väga palju valikuid ei olnudki. Kui ta oleks tahtnud alustada päris nullist, oleks pidanud hakkama jälle korraldama arhitektuurikonkurssi, avatud hanget arhitektuurse lahenduse leidmiseks jne. Ta oli juba sundolukorras. Eelnev protsess oli viinud selleni, et projekteerimis-ehitushanke võitnud firmal oli kõige otstarbekam jätkata tööd sellega, kes oli välja töötanud eskiislahenduse ja arhitektuurse lahenduse.

Suur tänu! Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud peaminister! Ütlesite, et kõikvõimalikud kaebetähtajad on tänaseks juba aegunud või mööda läinud. Rektorgi on ülikoolis vahetunud. Kes oleks tollal pidanud rektori üle järelevalvet tegema, kui ta need otsused langetas? Mis on teie isiklik arvamus, miks rektor otsustas selle kasuks, et uut konkurssi mitte välja kuulutada?

See oli rektori isiklik valik. Juriidiliselt võib see valik tõepoolest korrektne olla. Ehkki endine rektor on viidanud sellele, et ta on need toimingud teinud kooskõlas Haridus- ja Teadusministeeriumiga, on minul suisa vastupidine informatsioon. Haridus- ja Teadusministeerium ei kinnita endise rektori Rein Raua väiteid selle kohta, et oleks järgitud nende juhiseid.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, peaminister Andrus Ansip! Avan läbirääkimised. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Ma vahepeal vajutasin nuppu "Sõna", sest arvasin, et ma võin oma avalduse esitada ka koha pealt.

Kui te juba siia tulite, siis võite siit rääkida.

Igal esmaspäeval, kui me siin istume ja kuulame vastuseid oma küsimustele, veendun ma järjekordselt, et on olemas kaks Eestit, millel on formaalselt küll ühed ja samad seadused, aga üks pool on nende täitmisest vabastatud ja teisel ei ole mitte ainult kohustuslik neid täita, vaid tal tuleb neid täita punktipealt.
Ma olen üle kaheksa aasta olnud riigihangete komisjoni liige oma armsas Narvas. Ma ütlen teile, et kohalikes omavalitsustes, eriti seal, kus ei ole võimul reformistid või Isamaa ja Res Publica Liit, järgitakse seadusi niimoodi, et sajaprotsendiliselt täidetakse iga punkti, jälgitakse iga tähte ja iga nõuet, mis seaduses on, et vältida mingitki vastuolu seadusega, sest mitte keegi ei taha ju pärast kapos käia ega mingeid tühje süüdistusi kuulda. Seadus on üks ja sama, aga seda täidetakse täiesti erinevas stiilis, sõltuvalt sellest, kus kohas elatakse ja kes on seal võimul. Siin ei ole tegemist mingi huumoriga. Ma tean täpselt, et kui mingi selline lugu oleks juhtunud meil, siis oleks see lõppenud läbiotsimise, käeraudade ja muu jamaga, nagu toimub isegi siis, kui kirjeldatud situatsiooni ei ole, vaid kõik on palju lihtsam ja labasem.
See oli lihtsalt repliik ja ühe fakti tõdemine. Reaalselt on olemas kaks Eestit. Kuigi nad asuvad geograafiliselt ühes ja samas kohas ning neis kehtivad ühed ja samad seadused, on need kaks täiesti erinevat Eestit. Aitäh!

Aitäh! Kas on veel kõnesoove? Lõppsõnasoove ei ole. Läbirääkimised on lõpetatud ja selle päevakorrapunkti arutelu samuti.

Me läheme järgmise päevakorrapunkti juurde. See on Riigikogu liikmete Priit Toobali, Tarmo Tamme, Eldar Efendijevi, Heimar Lengi, Enn Eesmaa, Ester Tuiksoo, Vladimir Velmani, Valeri Korbi ja Marika Tuus-Lauli 15. novembril 2012. aastal esitatud arupärimine justiitsminister Hanno Pevkurile julgeolekuasutuste kontrolli kohta. Arupärijate nimel tuleb kõnepulti Priit Toobal.

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Möödunud aasta 15. novembril esitasin koos kolleegidega Keskerakonna fraktsioonist arupärimise justiitsminister Kristen Michalile. Tänaseks on minister vahetunud ja arupärimisele vastab justiitsminister Hanno Pevkur. Jälitustegevuse seaduslikkuse problemaatika aktuaalsusele viitavad mitmed Eestis viimaste aastate jooksul jälitustegevuse seaduslikkust puudutavatel teemadel kirjutatud uurimis- ja teadustööd, artiklid ning ka möödunud aastal eriti eredalt esilekerkinud konkreetsed kaasused. Viimaste aastate jooksul on avalikuks tulnud mitmed jälitustegevusega seotud sündmused, näiteks rohkelt meedia tähelepanu pälvinud jälitusasutuste ametnikega seotud korruptsioonijuhtumid ja jälitusasutuste ametnike ebaseaduslik jälitustegevus. Need viitavad samuti jälitustegevuse seaduslikkuse kontrolli teema olulisusele. Olemasolevad kontrollimehhanismid on formaalsed ja nende tõhusust on korduvalt kritiseeritud. Kõige enam on kriitilisi märkusi saanud kriminaaljälitusliku eesmärgiga jälitustegevuse valdkond. Arutletud on jälitustegevuse olemuslike piiride, jälitustegevuse laienemise, tegeliku hädavajalikkuse, ohtlikkuse, kehtestatud formaalse kontrolli tõhususe ja ka teiste küsimuste üle. Tõhus ja süsteemne kontroll julgeolekuasutuste üle Eestis sisuliselt puudub. Euroopa Inimõiguste Kohus on tõdenud, et isikute salajase jälgimise lubamine, mis on iseloomulik politseiriigile, on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni järgi talutav üksnes sel määral, kui see on demokraatlike institutsioonide kaitseks hädavajalik. Samas otsuses märgib Euroopa Inimõiguste Kohus, et jälitustegevus on erandtingimustel demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku huvides ja korratuse või kuriteo ärahoidmiseks.
Arvestades kas või neid juhtumeid, mis möödunud aastal ilmsiks tulid, leian ma, et see julgeolekuasutuste kontrollimise mehhanism, mis praegu Eestis on (pean silmas parlamendikomisjoni, kus liikmeteks on üksnes parlamendiliikmed), ei toimi. Ma ei soovi kritiseerida komisjoni koosseisu ega selle tööd. Olemasolev mehhanism lihtsalt ei tööta ja komisjonil ei ole piisavalt ressursse.
Seoses kõige sellega esitasin möödunud aasta 15. novembril koos kolleegidega justiitsministrile kokku viis küsimust. Me ootame justiitsministrilt küsimustele vastuseid. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnetooli justiitsminister Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Head arupärijad! Tere õhtust! Mul on hea meel vastata arupärijate küsimustele, mis on esitatud justiitsministrile. Alustan esimesest küsimusest, mis puudutab seda, kas Eestis on kontroll julgeolekuasutuste üle teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes piisav, et oleks tagatud isikute põhiõiguste kaitse. Sellisele küsimusele vastates tasub ikka alustada Eesti Vabariigi põhiseadusest ja vaadata, mis seal kirjas on. Põhiseaduse § 4 ütleb, et Riigikogu, Vabariigi Presidendi, Vabariigi Valitsuse ja kohtute tegevus on korraldatud võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõttel. Riigi kolm võimuharu – täidesaatev, seadusandlik ja kohtuvõim – täidavad riiklikus julgeolekupoliitikas tähtsaid rolle ning määravad kohased ja tõhusad vastuabinõud, kui julgeolekuasutused on oma volitusi ületanud või kuritarvitanud. Seadusandlik võim rakendab parlamentaarset järelevalvet, võttes vastu seadusi, mis määravad kindlaks julgeolekuasutused ja reguleerivad nende volitusi, ning kiidab heaks vastavad eelarveeraldised. Juhtimistegevuse alla võib kuuluda ka parlamendikomitee määramine, kes võib julgeolekuasutuste suhtes uurimist alustada. Kui vaadata täpsemalt julgeolekuasutuste seadust, siis § 36 järgi on see erikomisjon Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve komisjon. Järelevalvet täidesaatva riigivõimu asutuste üle julgeolekuasutuste ja jälitusametkondade tegevuse ja põhiõiguste kaitsega seonduvalt teeb komisjon nendes küsimustes, mida ma just mainisin. Sel eesmärgil on ka peaminister ja asjaomane minister kohustatud vähemalt kaks korda aastas komisjoni teavitama julgeolekuasutuste ja jälitusametkondade tegevusest ning järelevalvest nende tegevuse üle. Kui vaadata komisjoni õigusi, millele arupärijad viitavad, siis komisjonil on õigus oma tööga seotud ülesannete täitmiseks välja kutsuda isikuid ja nõuda tutvumiseks dokumente. Komisjon arutab muu hulgas julgeolekuasutuste eelarveid ja esitab vähemalt kord aastas Riigikogule ülevaate oma tegevusest ning tulemustest. Juhin siinkohal tähelepanu, et kui komisjon avastab seadusrikkumise, on ta kohustatud edastama need materjalid uurimisasutusele või õiguskantslerile.
Kui rääkida õiguskantsleri rollist, siis temal on õigus kontrollida julgeolekuasutuste tegevuse vastavust põhiseadusele ja teistele seadustele. Õiguskantsleri seaduse § 19 mõttes on igaühel õigus pöörduda oma õiguste kaitseks õiguskantsleri poole taotlusega kontrollida, kas julgeolekuasutus järgib põhiõiguste ja -vabaduste tagamise põhimõtet ning hea halduse tava. Õiguskantsler alustab menetlust isiku avalduse või talle laekunud teabe alusel omal algatusel.
Prokuratuur omakorda kontrollib jälitustegevust kriminaalmenetluses. Inimeste põhiõigusi enim riivavaid jälitustoiminguid saab teatavasti teha vaid kohtu loal ja prokuröri põhjendatud taotlusel. Igaühel on õigus seaduses ettenähtud korras pöörduda ka kohtusse ja nõuda kahju hüvitamist, kui julgeolekuasutus on tema õigusi rikkunud.
Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi ei ole täitevvõimu selline otsus, mis ei saa materiaalselt kuuluda vaidlustamisele kohtusüsteemis, legitiimne riive Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõike 1 suhtes, mis sätestab, et kohtumõistmisele on ligipääsuõigus. Oluline aspekt siinkohal on isikute teadlikkus oma õigustest. Nende kaitsmine kohtusüsteemis tähendab ühtlasi võimalikult efektiivset, objektiivset ja sõltumatut kontrolli julgeolekuasutuste tegevuse üle.
Kui vaadata eeltoodule tagasi, siis Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kontekstis on Eestis määratud valitsusvälised institutsioonid, mis teostavad sõltumatut ja iseseisvat kontrolli julgeolekuasutuste üle. Selliseid põhimõtteid järgitakse julgeolekuasutuste järelevalve eesmärgil ka teistes Euroopa Liidu liikmesriikides.
Teine küsimus: "Kuidas saaks julgeolekuasutuste tsiviilkontrollile kaasa aidata avalikkus?" Tuleb kindlasti möönda, et avalikkusel on julgeolekuasutuste kontrollis oluline roll. Kui vaadata täpsemalt meediat, siis on selge, et meedia tähtsus julgeolekuasutuste tegevuse kajastamisel on käesoleval sajandil oluliselt tõusnud nii Eestis kui ka maailmas laiemalt. Ajakirjanduse tähtsus julgeolekuasutuste tsiviilkontrollis seisneb näiteks põhiõiguste kaitse olulisuse teadvustamisel ühiskonnas. Samamoodi suurendab inimõiguste käsitlemine meedias otseselt või kaudselt kodanike teadlikkust oma õigustest ja meetmetest, mida saab võtta oma põhiõiguste kaitseks. Meedial on suur tähtsus julgeolekuasutuste tegevuse valgustamisel, sest tavaliselt ei ole julgeolekuasutuste tegevus avalik. Salastatuse tingimustes on tsiviilkontroll aga loomulikult vajalik, muidu ei pruugi salastatuse tõttu ilmsiks tulla põhjendamatud vead luure- ja jälitustegevuses või asutusesisene korruptsioon. Kokku võttes võib öelda, et julgeolekuasutused loomulikult vastutavad avalikkuse ees ja peavad ka talle aru andma.
Kolmas küsimus: "Millised järeldused olete teinud seoses käesoleval aastal (See on siis eelmisel aastal. – H. P.) toimunud uurimistegevustega, kus on rikutud inimeste põhiõigusi?" Julgen uskuda, et järeldusi tegema selle kohta, kas uurimistegevuse käigus on rikutud inimeste põhiõigusi, on pädevad siiski kohtunikud, kes annavad õigusliku hinnangu konkreetsetele asjaoludele. Mina ei hakka siinkohal kindlasti neid hinnanguid andma. Mainin siiski, et isikute põhiõiguste riive ei tähenda veel inimõiguste rikkumist. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi on era- ja perekonnaelu puutumatuse riive õiguspärane, kui see on kooskõlas seadustega ja toimunud seaduste alusel ning demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Samasugust põhimõtet on kirjeldanud ka Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26, kus räägitakse perekonna- ja eraelu puutumatusest. Vajalikkuse kriteerium ei ole Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi samatähenduslik terminiga "asendamatu", kuid sellele ei ole omane ka paindlikkus, mis iseloomustab selliseid sõnu nagu "lubatav", "tavaline", "kasulik" või "mõistlik". Piirangute kehtestamine inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga sätestatud õigustele peab vastama tungivale ühiskondlikule vajadusele ja olema proportsionaalne taotletava legitiimse eesmärgiga. Seejuures tuleb inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni norme, millega nähakse ette erandid kaitstavatele õigustele, tõlgendada Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika järgi kitsalt. Ühtlasi tuleb silmas pidada, et riikidel on küll teatud kaalutlusõigus piirangute kehtestamisel inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga sätestatud õiguste suhtes, kuid üksnes Euroopa Inimõiguste Kohus võib anda lõpliku hinnangu nende õiguspärasusele ning kooskõlale inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Riigisiseses õiguses peab olema seaduslik alus, mis sätestab konkreetse meetme võtmisele tingimused ja piirid. Julgeolekuasutuse võetava meetme tagajärjed peavad olema seaduse alusel isikule ettenähtavad, seadus selgelt sõnastatud ja isikule kättesaadav. Kontrolli tegevale asutusele antud diskretsiooniõigus peab olema selgelt piiritletud, samuti peab igasugune jälitustegevus vastama seaduse sätetele ja olema erapooletu. Kui vaadata julgeolekuasutuste seaduse § 3 lõiget 2, siis selle järgi peab julgeolekuasutus oma ülesannete täitmiseks kasutama ainult vajalikke abinõusid. Mitme võimaliku abinõu olemasolu korral tuleb kasutada sellist, mis isikute põhiõigusi seoses julgeolekuasutuse ülesande täitmisega võimalikult vähe piirab. Kasutada võib abinõu, mis ei piira üksikisiku põhiõigusi ülemäära, võrreldes julgeolekuasutuse taotletava eesmärgiga.
Neljas küsimus: "Milliseid muudatusi seadustes kavandab Justiitsministeerium, et anda inimestele kindlustunne, et nende õigusi ei rikuta, ja tõhustada kontrolli julgeolekuasutuste üle?" Siinkohal saan juhtida teie tähelepanu valitsuse tegevusprogrammi punktidele "Põhiseadus ja demokraatia", "Turvaline Eesti / Õiguskord", "E-riigist i-riigiks". Nendest selgub, et Justiitsministeeriumi 2013. aasta tööplaanis on ülesanne täpsustada kehtiva tausta- ja julgeolekukontrolli, jälitus- ja luuretegevuse ning julgeolekuasutuste järelevalve regulatsiooni kooskõlas põhiseaduse ning inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga. Justiitsministeeriumil on kavas julgeolekuasutustealase regulatsiooni pinnalt tegelda järgmiste küsimustega. Esiteks, täitevvõimuorganite meetmed isikute tausta kontrollimiseks ja riigisaladusele juurdepääsuõiguse andmiseks või muudel eesmärkidel. Teiseks, täitevvõimuorganite teabehankelised meetmed põhiseadusliku korra kaitse menetluses, sh riigi seest või väljast lähtuvate ohtude suhtes. Kolmandaks, järelevalve täitevvõimuorganite põhiseadusliku korra kaitseks kohaldatavate teabehankeliste meetmete õigus- ja eesmärgipärasuse üle. Sellest tulenevalt on 2013. aastal Justiitsministeeriumi eesmärk koostada põhiseadusliku korra kaitse regulatsiooni kontseptsioon. Kontseptsiooni peamised alateemad on tausta- ja julgeolekukontroll, kriminaalmenetluslik jälitustegevus, korrakaitseline jälitustegevus ja järelevalve julgeolekuasutuste üle. Oleme plaaninud vaadata siinjuures ka võrdlusriike. Nendeks riikideks oleme valinud Saksamaa, Soome, Sloveenia, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid. Loomulikult oleme võtnud uurimise alla ka Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika.
Viies küsimus: "Kuidas Te suhtute julgeolekuasutuste tõhusama ja süsteemsema kontrolli teostamiseks rohkemate ressursside ja professionaalsema segakomisjoni moodustamisse, mille töösse oleksid kaasatud lisaks Riigikogu fraktsioonide esindajatele spetsialistid-eksperdid, kes oma varasema töökogemuse tõttu on tuttavad julgeolekuasutuste töö spetsiifikaga, ja põhiseaduslike institutsioonide esindajad?" Pikk küsimus. Aga vastus on järgmine. Kui vaadata Euroopa Liidu riike üldisemalt, siis nagu ma ka Eesti puhul välja tõin, levinud praktika on just nimelt parlamendi erikomisjoni moodustamine, kes vastutab kontrolli eest kõigi julgeolekuasutuste üle. Samas on siin erinevaid näiteid. Näiteks on Tšehhis, Rumeenias ja Slovakkias loodud iga julgeolekuasutuse jaoks omaette parlamendi erikomisjon. See tagab suurema spetsialiseerumise, kuid siin on oht, et mõned järelevalve seisukohalt olulised küsimused võivad jääda väljapoole erikomisjonide mandaati. See võib tekitada sellised hallid alad ja seega võivad komisjonide pädevuse jaotusest tingitud võimalike lünkade tõttu jääda asutuste kontrolli aspektist olulised küsimused käsitlemata.
Mis puudutab eksperte, siis nende kaasamisel erikomisjonide töösse tuleks arvestada asjaolu, et erinevalt rahva poolt otse valitud esindajatest puuduks spetsialistil demokraatlik legitimatsioon julgeolekuasutuste kontrollimiseks. See on kindlasti selline miinuspool. Kui vaadata Euroopa Parlamendi 2011. aastal avaldatud julgeolekukontrolli võrdlevas analüüsis märgitud asjaolu, et spetsialistide-ekspertide julgeolekuasutuste erikomisjoni töösse kaasamise eelis on võimalus rakendada nende ekspertiisi, mida omakorda on vaja julgeolekuasutuste tegevuse mõistmiseks ja hindamiseks, siis kindlasti on siin ka positiivseid mõjusid. Kui vaadata Eesti praktikat, siis meil on järgitud üldist põhimõtet, et julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni liikmeteks on nimetatud varasemad siseministrid või selles valdkonnas eksperditeadmisi kogunud isikud. See on kaasa aidanud julgeolekuasutustega seotud teemade paremale mõistmisele. Aga kui vaadata veel korra Eestist välja, siis võib öelda, et Saksamaal on parlamendi erikomisjoni kõrvale loodud ekspertidest koosnev julgeolekuasutuste komisjon. Tulen veel kord kokkuvõtvalt tagasi Euroopa Parlamendi 2011. aasta kontrolliaruande juurde. Kolmveerand Euroopa Liidu liikmesriikidest on moodustanud ka erikomisjoni ainult parlamendiliikmetest. Aga põhiseadusliku korra kaitse regulatsiooni kontseptsiooni koostamisel me kindlasti vaatame veel täpselt üle teiste riikide praktika ja alternatiivid ning seejärel otsustame, milline on Eestile parim mudel. Kuid loomulikult tuleb seda, milline on parim võimalik mudel, otsustada parlamendi suures saalis. Aitäh!

Aitäh! Me läheme küsimuste juurde. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh! Härra minister! Mul on teile praktiline ja minu arvates üsna hea ettepanek. Mina olen siiralt veendunud (nagu on veendunud ka suur osa minu kolleege siin Riigikogus), et meie telefone ja muid sidevahendeid kontrollitakse, meie kõnesid kuulatakse pealt. Mul ei ole aega teile selgitada, miks ma olen teinud selle järelduse, aga mul on selleks alus olemas. Äkki ostaks siia Riigikogusse sellise tehnika, et igaüks saaks kontrollida, kas tema mobiiltelefon ja lauatelefon on pealtkuulatavad? See tehnika ei maksa suurt midagi. Mõni ametnik peab jätma küll Lõuna-Ameerika komandeeringu ära, aga meie saame siin rahu majja ja kas selgitame välja, milline on olukord, või lihtsalt need kõhklused lõpevad.

Aitäh! Kui teil on selliseid kõhklusi või kahtlusi, siis on teil alati õigus pöörduda julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni poole. Samamoodi tasub meenutada, et selleks, et telefoni salaja pealt kuulata, on vaja kohtu luba. Aga ma usun, et teie Riigikogu liikmena saate kindlasti üle kontrollida, kas teie telefoni on pealt kuulatud ja kas seda praegu tehakse või mitte. Teile antakse kindlasti vastus.

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud aseesimees! Lugupeetud minister! Ma küsin jätkuküsimuse arupärimise viienda küsimuse kohta, mis puudutas parlamendikomisjoni. Ma olen ka praegu seda meelt, et üksnes parlamendiliikmetest koosnev julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon, kus töötab kaks-kolm ametnikku, ei ole tõhus ega suuda oma tööd teha nii, nagu seadusandja on seda mõelnud. Riigikogu Kantselei õigus- ja analüüsiosakond on teinud ühe lühiuuringu, kus selles küsimuses on analüüsitud kõiki Euroopa riike. Mulle väga sümpatiseerib Belgia julgeolekuasutuste järelevalve süsteem. Seal on parlament nimetanud suuremas osas kohtunikest koosneva komisjoni. Kuidas te Belgia süsteemi suhtute?

Aitäh! Eri riikides on tõesti erinevad skeemid ja süsteemid julgeolekuasutuste järelevalveks ja ka mitte ainult julgeolekuasutuste järelevalveks. Kui me vaatame uurimisasutusi laiemalt, siis on meil ju erinevaid kontrollimehhanisme küll. Me oleme siiamaani valinud selle tee, et meil on parlamendiliikmetest koosnev erikomisjon. Nagu ma mainisin, kui eksperdid on selle komisjoni liikmed, võib tekkida legitiimsuse küsimus, kas ja kui palju on mittevalitud liikmetel õigusi ja ka kohustusi. Teiselt poolt, nagu ma ütlesin, me praegu analüüsime seda teemat laiemalt ja oleme pannud selle oma tööplaani. Ma usun, et me arutelude käigus jõuame kindlasti sinnamaale, et kui on vaja, siis tuleb pakkuda ka muudatusi. Ma ei hakka siin praegu väljendama sümpaatiat või antipaatiat ühegi riigi mudeli vastu, sest riikides on mitmesuguseid mudeleid.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, justiitsminister! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Selle päevakorrapunkti arutelu on ammendatud.

Me läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Andres Anvelti, Jevgeni Ossinovski, Jaan Õunapuu, Kajar Lemberi, Helmen Küti, Jaak Alliku, Rein Randveri, Eiki Nestori, Kalev Kotkase, Rannar Vassiljevi ja Sven Mikseri 7. detsembril 2012. aastal rahandusminister Jürgen Ligile esitatud arupärimine järelevalve teostamise kohta seoses Eesti Energia põlevkivielektrijaama hankega. Arupärijate nimel tuleb kõnetooli Rannar Vassiljev.

Head kolleegid! Üksteist sotsiaaldemokraati on esitanud rahandusminister Jürgen Ligile arupärimise seoses järelevalvega Eesti Energia põlevkivielektrijaamade hanke üle. Eelmise aasta detsembris oli Riigikogu ees riigikontrolör Mihkel Oviir, kes vastas arupärimisele, mis käsitles Eesti Energia Narva Elektrijaamad AS-i riigihanget põlevkivielektrijaama rajamiseks ja ka üldkoosoleku pädevuses oleva Juhan Partsi rolli selles. Riigikontrolöri hinnangul rikuti selle hankega seoses riigihangete seadust ja minister Juhan Parts oli sellest teadlik. Ka ajakirjanduse andmetest selgub, et minister sekkus aktiivselt otsustusprotsessi, andes selgeid juhtnööre, et hankeleping tuleks sõlmida. Riigikontrolöri lähenemisest tulenevalt võib öelda, et riigihangete seadust rikuti kahes osas. Esiteks ei vastanud ainuke pakkumus, mis tunnistati tingimustele vastavaks, tegelikult neile tingimustele, kuna pakkuja Alstom soovis oma pakkumuses hankedokumentides toodust erinevaid makse- ja trahvitingimusi. Teiseks asuti pakkujaga läbirääkimistesse selle üle, mille üle tegelikult läbi rääkida ei oleks tohtinud. Pärast neid läbirääkimisi sõlmiti hankeleping. Seejuures nähtub Eesti Energia nõukogu koosoleku protokollist, et nõukogu mõistis, et hankemenetluses tehtud otsused on seadusega vastuolus ja leping sõlmiti nõukogu heakskiidul ning üldkoosoleku pädevuses oleva majandus- ja kommunikatsiooniministri teadmisel. Eesti Energia juhatus kinnitas riigikontrolörile, et ministrit informeeriti enne lepingu sõlmimist kõikidest riskidest.
Tulenevalt sellest, et riigihangete seadus sätestab Rahandusministeeriumi kohustuse ja pädevuse teostada riiklikku järelevalvet riigihangete korraldamise üle ja ka väärtegude kohtuvälist menetlust, on üksteist sotsiaaldemokraati esitanud rahandusministrile üheksa küsimust, millele palume vastust. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Ma tänan selle arupärimise eest ja tänan ka neid paari arupärijat üheteistkümnest, kes on tulnud vastust kuulama! Kõigepealt ütlen küsimuste kohta, et minu arust on võimatu ükshaaval vastata esimesele, teisele, kolmandale, viiendale, seitsmendale ja kaheksandale küsimusele. Need on omavahel nii seotud ja minu hinnangul välistab osa vastuseid järgmised küsimused. Küsitakse, kas Rahandusministeerium on teadlik, kas ta tutvus, kas ta tuvastas, kas ta algatas järelevalve, miks ta kohtleb eri subjekte erinevalt ja kas nii hakkabki olema, et rikutakse seadust. Aga proovin siis neile küsimustele koos vastata.
Kõigepealt, Rahandusministeerium ei saa kõigist riigihangetest kõike teada. Me kuulsime Narva Elektrijaamade hanke suhtes esitatud kahtlustest ajakirjandusest 10. oktoobril 2012. Põhjus on lihtne: see hange ei kuulunud plaaniliselt järelevalvatavate hulka ja selle kohta ei olnud esitatud taotlust, ka ei olnud laekunud muud olulist informatsiooni. Juhin tähelepanu, et Rahandusministeeriumi järelevalvepädevus riigihangete korralduse üle on sätestatud seaduses. Seaduse kohaselt võib ministeerium teha ettekirjutuse hankemenetlus enne hankelepingu sõlmimist kehtetuks tunnistada. Kui informatsioon selle probleemi kohta 12. oktoobril meile laekus (see oli ajakirjandusest pärit informatsioon ja Lilleküla Seltsi järelevalvetaotlus), siis oli hankeleping juba peaaegu kaks aastat tagasi sõlmitud. See sõlmiti 14. jaanuaril 2011. Ministeeriumil poleks olnud mõtet palju ressursse raisata, ta oleks saanud konstateerida fakti, aga mitte enam midagi muuta. Meil on nende allikate põhjal ka võimatu tuvastada, kas seadust rikuti või mitte. Aga avaliku sektori vahendite kasutamise seaduslikkust ja tulemuslikkust kontrollib seaduse kohaselt Riigikontroll. Kui Riigikontrollil on kahtlusi, et tegemist on õigusrikkumisega, siis peab ta esitama materjalid uurimisorganile, kes teatab Riigikontrollile, millised on materjalide läbivaatamise tulemused. Ma võin kinnitada, et Rahandusministeerium ei kohtle ühtegi hankijat erapoolikult ja loomulikult on kõik kohustatud seadust täitma.
Neljandale küsimusele proovin eraldi vastata: "Kas hiljem edukaks osutunud pakkumuse vastavaks tunnistamine oli teostatud vastavalt seadusele? (Pange tähele sõnastust: "Kas vastavaks tunnistamine oli teostatud vastavalt seadusele?"! – J. L.) Kas võitjaga asuti läbi rääkima neid hanketingimusi, mis ei olnud läbiräägitavad ja mida poleks seadusest tulenevalt tohtinud muuta? Kas neid tingimusi muudeti?" Nimetatud riigihange kuulutati välja läbirääkimistega hankemenetlusena. Kapo selles asjas kriminaalmenetlust ei alustanud, kuigi ta avalduse põhjal seda küsimust uuris. Kapo hinnangul on läbirääkimistega hankemenetluse lahutamatu osa läbirääkimiste pidamine tingimustele vastavaks tunnistatud pakkumuste esitajatega. Kapo hinnangul ei selgu Lilleküla Seltsi avaldusest ega telesaates esitatud andmetest, milles seisneb riigihangete seaduse nõuete rikkumine, kas ja kellele on sellega olulist varalist kahju tekitatud ning milles kahju tekitamine täpselt seisneb. Kui riigihankel tehakse olulisi vigu või soositakse mõnda pakkujat, siis teised pakkujad tavaliselt vaidlustavad selle hanke. Seda hanget pole vaidlustatud. Iseenesest on ju sellel menetlusel kaks suurt eesmärki, et ei oleks rikutud kellegi huve ega oleks tekitatud riigile kahju. Praegu ei ole kumbagi tuvastatud.
Kuues küsimus: "Kas seoses hanketingimustele mittevastavate pakkumuste vastavaks tunnistamisega, mitteläbiräägitavate hanketingimuste läbirääkimiste või nende muutmisega on varem Rahandusministeerium algatanud järelevalvemenetluse? Millistel juhtudel viimase viie aasta jooksul?" Selle põhjal, mis ma küsimusest aru sain, võin öelda, et on küll. Riigihangete järelevalve ülesanded anti Rahandusministeeriumi pädevusse 1. juulist 2010. Rahandusministeeriumi finantskontrolli osakond tunnistas 26. oktoobri 2010. aasta otsusega kehtetuks Maanteeameti väljakuulutamisega läbirääkimistega hankemenetlusega riigihanke. Praegu on Riigikohtu menetluses Nordecon AS-i ja Ramboll Eesti AS-i kaebused Rahandusministeeriumi otsuse tühistamiseks.
Üheksas küsimus: "Kas Teie hinnangul on riigikontrolöril õigus, et antud hankemenetluse käigus rikuti seadust ning antud pakkumust ei oleks saanud edukaks tunnistada ning Alstomiga lepingut sõlmida?" Vastus on, et järelevalvemenetlust läbi viimata ei ole mul võimalik sellele küsimusele vastata. Ma arvan ka teadvat, et riigikontrolör ei väljendanud siit puldist esinedes muud kui isiklikku arvamust ja ta ei ole sellesse asjasse tegelikult energiat panustanud. Kas tema selline isiklik hinnang oli korrektne, seda ma ei tea. Aga minu informatsiooni kohaselt toetus ta Eesti Energia koosoleku protokollidele ja tõlgendas neid isikliku arvamuse põhjal. Eesti Energia võib riigihanke alati läbi viia väljakuulutamisega läbirääkimistega hankemenetlusena – seda ütleb riigihangete seadus ja ka võrgustikega seotud valdkondades tegutsevate hankijate direktiiv, millele Eesti Energia allub. Peab eraldi nimetama, et Riigikohus pöördus Euroopa Kohtu poole küsimusega, kas läbiräägitavad on ka need tingimused, mis olid hanke alusdokumentides selge sõnaga esitatud või mis ei olnud lahtised. See on see küsimus, mida riigikontrolör on siin isiklikult ja suusõnaliselt kommenteerinud. Võib öelda, et see on õiguslikult natukene keeruline teema, aga ootame ära Euroopa Kohtu otsuse, et oskaks selle kohta midagi öelda. Mainin veel, et see Riigikohtu küsimus ei toetunud sellele kaasusele, vaid ühele teisele.
Tahan üle rõhutada, et kaitsepolitsei jättis MTÜ Lilleküla Seltsi avalduse alusel kriminaalmenetluse alustamata ja leiab, et esitatud avalduse ega muude materjalide põhjal ei ole võimalik tuvastada, et mõne ametiisiku käitumises oleksid ilmnenud kuriteo tunnused. Kaitsepolitsei arvates ei ole võimalik avalduse pinnalt tuvastada riigihangetele esitatavate nõuete rikkumist ega olulise varalise kahju tekkimist. Kaitsepolitsei ei teinud ka ettepanekut algatada väärteomenetlus. Nii et organid, kes selle teemaga tegelda said, ei ole siin seadusrikkumist tuvastanud. Aitäh!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Rannar Vassiljev!

Aitäh! Riigikontrolöri ettekandest, mis ta meie ees pidas, tuli välja, et Eesti Energia nõukogu koosoleku protokollist nähtub, et nõukogu mõistis hankemenetluses tehtud otsuste vastuolu seadusega. Eesti Energia juhatus kinnitas Riigikontrollile, et ministrit informeeriti enne lepingu sõlmimist kõikidest riskidest. Majandus- ja kommunikatsiooniminister on teie kolleeg valitsuses. Te ütlesite, et Rahandusministeeriumi ei jõudnud informatsiooni selle kohta, et selle hankemenetluse puhul võiks olla seadusrikkumise kahtlusi. Kas majandus- ja kommunikatsiooniminister jagas teiega seda informatsiooni, mida Eesti Energia juhatus temaga väidetavalt jaganud oli?

Aitäh! Valitsus seda ei arutanud. Me ei ole majandusministriga mingid dialoogipidajad, me arutame neid teemasid valitsuse istungil, kus sellist teemat üles ei tõstetud. Põhjus on lihtne: riigivalitsemises kirjeldatakse riske kogu aeg, iga päev. Need riskid on nii majanduslikud kui ka juriidilised. Seadusi saab tõlgendada nii ja teisiti. Et selline oht ja tõlgendamise võimalus on, seda koosolekul tõepoolest räägiti, aga seal ei räägitud (ma olen seda protokolli vaadanud ja kommentaare küsinud), et oleks olnud teadmine, et seadust rikutakse. Keegi ei ole ka seda kinnitanud, et seadust rikuti. Mitte keegi, ma veel kord ütlen, ei ole seda kinnitanud. Mis ma siin veel öelda saan? Riigikontrolör minu arvates sisuliselt toetus (ma olen lugenud ta esinemise stenogrammi) ühe nõukogu liikme arvamusele, kes tegelikult pidas silmas seadusrikkumise riski, mida ta pidas vähetähtsaks, võrreldes võimaliku kahjuga, kui leping sõlmimata jäetakse. Aga see on nõukogu liikme suveräänne seisukoht, siin ei ole mingit tuvastatud seadusrikkumist, vaid on ainult kaalutlus. Kahju ei tekitatud, kahju jäi tõenäoliselt selle lepingu sõlmimise tõttu tekkimata ja kellegi õigusi ei rikutud.

Aitäh! Palun, Kajar Lember!

Ma küsin kohe üle. Ma saan aru, et kui riigikontrolör siin puldis on, siis võib tal olla isiklik seisukoht, aga samas esindab ta ikkagi institutsiooni kui niisugust. Te täna vastasite, et puudub just nagu võimalus vastata sellele küsimusele, kas riigikontrolöril oli õigus, kuna järelevalvemenetlust ei ole ikkagi olnud. Vastustest tuli välja, et seni ei ole seda menetlust kaalutudki. Aga kui mõelda sellele, et äkki on riigikontrolöril õigus, kas siis ei ole plaanis mingi järelevalvemenetlus algatada? Või on teie ja Rahandusministeeriumi arvates see hange pigem lõpetatud ja lugu otsas?

Aitäh! Ma kordan veel, et riigikontrolör ütles siin saalis välja oma isikliku seisukoha. Keda ta sel hetkel veel esindas, seda ta ei öelnud. Tal oleks olnud võimalus selle "seadusrikkumise" suhtes algatada kontroll. Tal on ka Eesti Energia auditeerimise õigus, aga ta ei ole seda teinud. Seda kontrollis avalduse alusel kapo, kes samuti seadusrikkumist ei tuvastanud. See on minu vastus. Ma ei tea, miks ma peaksin olukorras, kus Rahandusministeeriumi roll, potentsiaalne võimalus sekkuda lõppes juba jaanuaris 2011, midagi muud arvama, lihtsalt sellepärast, et Mihkel Oviir kodanikuna midagi arvas.

Aitäh! Palun, Lauri Laasi!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Mis on teie isiklik arvamus, miks on ühte konkreetset ministeeriumi tabanud lugematu arv jamasid? Võtame kas või sadama konteinerterminali lood, teedehanked, EAS-i jamad, elektrijaamad, Estonian Air. Mulle tundub, et issanda päike läheb enne looja, kui see loetelu lõpule jõuab. Miks just ühes ministeeriumis on sellised ebaõnnestumised hommikust õhtuni?

Aitäh! Ega see rida ei ole ju lõppenud. Neid probleeme kuhjub. Sellel on üks kindel põhjus: seal on väga palju majandushuve ja väga palju erinevaid valdkondi, väga palju äririske jne. See on domineeriv põhjus. Majandusministrid elavad piltlikult öeldes miiniväljal. Alati võib kuskil mingi jama tekkida ja on suur kunst neid kõiki hallata. Ma arvan, et majandusministritele peab siin ainult jõudu ja pädevust soovima, mitte nende vastu liiga kuri olema.

Aitäh! Palun, Heimar Lenk!

Härra minister! Kas te oleksite nii lahke ja natuke seletaksite seda väljendit, et härra Oviir esines selles puldis kodanikuna? Minu meelest saavad sellesse Riigikogu kõnetooli tulla ainult teatud inimesed. Mitte ükski lihtsalt kodanik ei tule siia oma arvamust avaldama, seda saab rahvakogus teha. Minu meelest oli see väike liialdus, kui te ütlesite, et Riigikogu puldist avaldab Oviir kodaniku mõtteid.

Aitäh! Ta ei kasutanud sõna "kodanik", ta ütles, et tema isiklikult arvab nii. Aga ta ei ole selle teemaga süvitsi tegelnud. Kui ta arvaks, et see teema on tõsine, siis peaks ta just nimelt ametiisikuna sellega tõsiselt tegelema. Mina ei tea, et ta oleks sellega tõsiselt tegelnud, küll aga andis ta Riigikogu puldist väga tõsise kommentaari minu hinnangul kodanikuna ehk isikuna või isiklikult, nii nagu oli stenogrammis must valgel kirjas, ma vaatasin järele. Mul on väga raske nii särava inimese puhul vahet teha, millal ta esineb inimesena ja millal ametiisikuna. Aga neid juhtumeid on tema puhul teisigi olnud.

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Austatud minister! Teatavasti oli Eesti Energia nõukogu ühel hetkel seda meelt, et Alstomiga lepingut mitte sõlmida, pidades seda majanduslikult ebaotstarbekaks. Aga seepeale saatis majandus- ja kommunikatsiooniminister Parts nõukogule lausa käsu, et see leping tuleb kiiremas korras ikkagi sõlmida. Kui teie oleksite majandusminister, kas te oleksite seesuguse korralduse nõukogule saatnud või oleksite selle siiski saatmata jätnud?

Aitäh! Ega ma täpselt ei tea, millal ja millises olukorras ta selle kirja saatis. Tegemist on üldkoosolekuga, kellel on õigus anda juhtnööre nõukogu liikmetele. Ma ei oska ennast täie kindlusega sellesse olukorda panna. Valitsuse nimel võin öelda, et meil oli tahe valmis teha see Eestile, nagu tundus, energiajulgeoleku seisukohalt oluline ehitus, vähemalt selle üks plokk. Pakkujaid oli üks. Pakkumise tingimused ei tõotanud järgmisel korral paraneda. Turg on selles valdkonnas hästi keeruline ja konsolideeritud. Nii et ma küll ei välista, et ma ei oleks samamoodi teinud. Kindlasti ei saa ma seda välistada.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, rahandusminister! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Selle päevakorrapunkti arutelu on lõppenud.

Läheme järgmise teema juurde. Riigikogu liikmed Kalev Kallo, Olga Sõtnik, Tarmo Tamm, Enn Eesmaa, Peeter Võsa, Lauri Laasi, Vladimir Velman, Aivar Riisalu, Ester Tuiksoo, Yana Toom, Viktor Vassiljev ja Aadu Must esitasid 14. novembril 2012 majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile arupärimise "Eesti jäämurdmise arengukava 2006–2013" elluviimise või selle täitmise lõpetamise kohta. Palun arupärijate nimel kõnetooli arupärimist tutvustama Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud ministrid! Lugupeetud kolleegid! Meresõiduohutuse seaduse muutmise seaduse eelnõu menetlemisel Riigikogus asendati eraldi võetavad tuletorni- ja navigatsioonitasud ühe tasu ehk veeteetasuga. See eelnõu nägi ette tõsta mõne laevagrupi puhul tasu kuni kuus korda. Ootamatu, väga lühikese etteteatamise ajaga ja ebamõistlikult suure tasu tõstmise peamise põhjusena toodi välja vajadus tagada kiiresti jäämurdevõimekus. Eelnõu Riigikogus menetlemise ajal pöördusid Riigikogu majanduskomisjoni ning samuti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poole ligi 20 logistikaklastris tegutsevat firmat ja nende katusorganisatsiooni. Nad väljendasid protesti ja oma arusaamatust majanduskeskkonna suhtes ebanormaalse käitumise pärast ja tuletasid meelde, et 2003. aastal valmistati ette riiklike laevandustasude väga olulised muudatused, mis jõustusid 1. jaanuarist 2004. Jäämurdetasu asemel kehtestati navigatsioonitasu ja, nagu seegi kord, suurendati kõikide laevagruppide tasu, mõningal juhul isegi kuni 60%. Sellega taotleti riigi tulu juurdekasvu 50 miljonit krooni, mis on tänases vääringus 3,2 miljonit eurot. Peamine põhjus oli talvenavigatsiooni parem korraldamine. Kas ei tule tuttav ette? Tundub, et esialgu olid plaanid tõsised, sest valmistati ette ja kinnitati "Eesti jäämurdmise arengukava 2006–2013", milles teatavasti nähti ette kuni kolme jäämurdja hankimine. Erinevalt eespool mainitud nüüd juba eelmise aasta, 2012. aasta eelnõust eelnes tol korral arengukava väljatöötamisele ja kinnitamisele väga põhjalik analüüs. Tundub, et tol ajal suhtuti töötegemisse ja otsuse langetamisse vastutustundlikumalt. Arengukava peatüki 3.5.2 "Rahastamine" sissejuhatuses on öeldud: "Efektiivse jäämurdeteenuse osutamine ei suurenda üheselt riigipoolseid väljaminekuid, vaid tagab samaaegselt ka tuluosa suurenemise läbi teenustasude. Ainuüksi riigi omanduses olevatest äriühingutest dividendidena riigile laekuv tulu on võrdluses küllaldane finantsbaas jäämurdjate soetamiseks." Minu arvates väga kuldsed sõnad. Kas pole? Eriti kui võtta arvesse, et selle aja jooksul on AS-ist Tallinna Sadam välja võetud dividendi vähemalt kahe jäämurdja maksumuse jagu.
Sellest tulenevalt on meil mitu küsimust, millele palume vastata. Aga ma küsimusi siin ette lugema ei hakka. Minister loeb küsimused ette ja annab ka vastused. Aitäh!

Aitäh! Palun kõnetooli majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Esimene küsimus: "Miks Te ministrina ei pidanud selle arengukava elluviimist prioriteetseks?" Vastupidi, jäämurdmise temaatika, sh jäämurdekontseptsioonis kirjeldatud eesmärkide täitmine on olnud majandusministeeriumi transpordivaldkonna üks suuremaid ülesandeid, samuti on see kõik need aastad olnud Eesti merendus- ja transiidisektori suure tähelepanu all. Julgen öelda, et selle nimel on aktiivselt töötatud ja nüüd on olemas ka mõned märkimisväärsed tulemused. Oluline on rõhutada, et kuigi oma laevade soetamine on viibinud kauem, kui arengukava ette nägi, on jäämurdevõimekus olnud tagatud kõikidel talvedel tänu prahitud mitmeotstarbelistele jäämurdjatele ja puksiirlaevadele. 2006. aasta märtsis valitsuses heaks kiidetud jäämurdmise arengukava kuni aastani 2013 nägi ette Soome lahele vähemalt kahe jäämurdja soetamist. Kolmanda laeva vajalikkuse kohta tehakse analüüs kahe laeva valmimise järel, arvestades reaalseid vajadusi ja majanduslikke võimalusi. Sellest põhimõttest on ka lähtutud. Jäämurdmise arengukava kõige suurem probleem on see, et see jättis lahendamata rahastamise küsimuse. Arvestades selliste investeeringute suurust, peab ütlema, et olukord, kus arengukava ja kontseptsioon määravad kindlaks küll suured investeeringud, kuid ei sisalda reaalseid otsuseid rahastamise korraldamiseks, on üsna ebapraktiline.
Nüüd võime öelda, et tänu Riigikogus vastuvõetud meresõiduohutuse seaduse muutmise seadusele, mida olete teie ja on mitmed teised siin saalis viibijad palju kritiseerinud ja mis pärast turuosalistega arutamist sai kindlasti paremaks, on Eesti laevaregistris registreeritud mitmeotstarbeline jäämurdja Botnica. Selle omanikul Tallinna Sadamal on kümneks aastaks lepinguline kohustus murda Soome lahel jääd. Ettevõttel on üsna realistlik plaan, kuidas selle investeeringu majanduslikku tasuvust parandada ka muul ajal. On olemas ülevaade turunõudlusest seda laadi mitmeotstarbeliste jäämurdjate teenuste järele meie lähivetes, on olemas ka reaalsed kontaktid. Seega võime öelda, et tänu valitsuse, majandusministeeriumi, Veeteede Ameti ja Tallinna Sadama tegutsemisele on astutud oluline samm jäämurdmise arengukava realiseerimise suunas, mis tähendab, et üks kahest Soome lahel vajaminevast jäämurdjast on soetatud. Kuna lähiaastatel ei ole võimalik riigieelarvelistest vahenditest jäämurdjat ehitada, siis oleme muutnud esialgset laeva ehitamise finantseerimise plaani. Praeguse seisuga oleme planeerinud teise Soome lahele vajamineva uue jäämurdja ehitamist rahastada Euroopa Liidu eelarveperioodi vahenditest. Me ei näe põhilise rahastamisallikana mitte niivõrd Eesti riigile ettenähtud Euroopa Liidu vahendeid, vaid selle jäämurdja funktsionaalsust arvestades sobib see kokku Euroopa ühendamise rahastuga, juhul kui selline rahastu veebruaris jätkuvatel Euroopa finantseerimisraamistiku läbirääkimistel tekib.
Teine küsimus: "Kas Teie arvates ei olnud arengukava piisavalt hästi ja põhjalikult ette valmistatud?" Ma esimesele küsimusele vastates mõneti seda juba selgitasin. Ma arvan, et see arengukava oli heal tasemel ette valmistatud ning võttis arvesse sel ajal olnud võimalusi. Kontseptsioonis kirjeldatu on põhimõtteliselt suures osas asjakohane ka tänapäeval. Samas on seitsme aasta jooksul toimunud olulisi muutusi majanduses ja äritegevuses, samuti tehnoloogilisi arenguid. Kõige suurem probleem seoses jäämurdmise arengukava ja kontseptsiooniga oli see, et sisuliselt jäi tegemata siduv otsus rahastamise kohta. Tolleaegne arengukava viitas, et jäämurdja võib soetada, rahastades seda riigieelarvest ja võttes laenu. Nähti lausa ette, et raha võib võtta stabiliseerimisfondist ja võib kasutada ka Euroopa Liidu vahendeid. Me kõik saame aru, et meie riigi areng on sellisel tasemel, et seesuguste investeeringute rahastamise otsused tuleb reaalselt ette valmistada, mitte näha lihtsalt ette võimalusi, viidates erinevatele rahaallikatele. Iga selline allikas vajab eelarvestrateegilist vaadet, Euroopa Liidu rahalised vahendid eeldavad programmilisi kokkuleppeid, rääkimata prioriteetsusest võrreldes teiste samasuguste, praegusel juhul transpordiinvesteeringutega. Selles osas, kui palju meil on vaja jäämurdjaid Soome lahel ja Väinamerel, on arengukava enam-vähem adekvaatne ka praegu. Aga kuna me oleme ühe jäämurdja kaudselt riigi kontrolli alla saanud ja on olemas pikaajalised lepingud, siis tuleks nüüd keskenduda teisele jäämurdjale. Praegu mingisugust põletavat probleemi ei ole. Viimase 15 aasta omapära on olnud see, et jäämurdevõimekuse hankimine on alati olnud ehku peale minek, kuna turul pakutakse selliseid võimekusi suhteliselt vähe ja hinnad on kõrged. Me oleme alati otsinud lahendusi, kuid need ei ole olnud kindlad isegi siis, kui jääperiood on juba alanud olnud. Nüüd oleme jõudnud natuke paremasse seisu, aga arvestades jäämurdja Tarmo vanust see teema päevakorrast kindlasti maha minna ei saa. Teine uus jäämurdja Soome lahel on samuti vajalik.
Kolmandaks küsite, kas mul on paremaid lahendusi. Jäämurdeprobleem on saanud tänu jäämurdja Botnica soetamisele praegu lahenduse. Oluline on rõhutada, et jäämurdeteenus on väga kallis. Inflatsioon, kütusehindade tõus ja olukord jäämurdeturul on aastatega jäämurdeteenuse hinda tõstnud. Näiteks, kui 2004. aastal oli jäämurdja prahihind ilma kütusekuludeta 25 000 eurot päevas, siis 2011. aastal oli see 40 000 eurot. Botnica puhul on prahihind 37 500 eurot päevas. Need hinnad ei sisalda kütuseks kulunud summasid. Seega ei olnud ka 2005. aastal kehtestatud navigatsioonitasu ja tuletornitasu määrade põhjal kogutud summad samas suurusjärgus kui raha, mis kulutati aastaringse navigatsiooniohutuse tagamiseks. Siia hulka kuulub ka jäämurdetööde finantseerimine. Sellest tuleneski vajadus korrigeerida veeteetasude skeemi.
Neljas küsimus: "Kas kavatsete uute, järsult tõstetud veeteetasude abil jätkata arengukavas toodud ülesannete täitmist pikemas perspektiivis ja pikendada arengukava kehtivust või tunnistada arengukava kehtetuks ja töötada välja mõni uus dokument?" Me praegu koostame transpordi arengukava kuni aastani 2020. Selle käigus tahame kindlasti selgeks teha ka jäämurdevõimekuse Eesti vetes. Lisaks on meil olemas merenduspoliitika dokument, mis on ju valitsuse tasandil kinnitatud ning määrab kindlaks jäämurdmise põhimõtted ja jäämurdevõimekuse arengu vajadused kuni aastani 2020.
Viies küsimus: "Milline on garantii, et kõrgemad veeteetasud kasseeritakse küll sisse, aga 5–6 aasta pärast tuleb asuda jälle sama probleemi lahendama, sest midagi pole tehtud?" Nagu ma eespool püüdsin kirjeldada, võime täna öelda, et midagi on siiski tehtud. Küll aga on tõenäoliselt oluline mõelda selle peale, et vajaduse korral tuleb leida ka mingid pikemaajalised kokkulepped merendussektoriga, kuidas veeteetasude määrasid võiks tulevikus üle vaadata. Me ei näe mingit vajadust neid lähiaastatel puudutada, arvestades Riigikogu otsuseid, aga elu tõenäoliselt muutub ja vaja oleks mingisugust pikemat ühtset arusaama, kuidas veeteetasud võiksid sõltuda inflatsioonist või muude kulude tõusust. Mis puudutab teenuste osutamist Eesti vetes, siis on jälle mingil hetkel ees hinnahüppe risk. Seda tuleks muidugi vältida. Aitäh!

Aitäh! Kalev Kallo, palun, teie küsimus!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Oma vastuse alguses tõite ühe olulise põhjendusena esile, et ei olnud välja töötatud selget finantseerimiskava, kuigi arengukavas on viidatud, et kui finantseeritakse riigieelarvest, siis katteks võiksid kindlasti olla ka sadama dividendid, mis on välja võetud. Kes pidi siis selle kava suhtes initsiatiivi näitama? Peaaegu arengukava kehtimise teisest aastast olete olnud majandusminister, kes selle initsiatiiviga oleks pidanud valitsusse minema ja katsuma teha finantseerimise kava 2007. või 2008. aastal. Nüüd oleks siis juba kolm-neli aastat olnud võimalik seda kava kasutada. Mulle tundub, et see, et seda finantseerimiskava pole tehtud, on mingil määral kivi ka teie kui ministri kapsaaeda. On see nii?

Ma ei taha sellega päriselt nõustuda. Eraldi finantseerimiskava peaks olema selle põhiarengukava koosseisus. Mis mõtet on arengukaval, kui ei ole tegelikult finantseerimislahendust? Kui öeldakse, et finantseeritakse riigieelarvest, Euroopa Liidu vahenditest jne, siis see on niisama hea vastus nagu see, kui ma vastan kodus lapsele, kes küsib: "Kust sa, issi, raha saad?", et pangast võtan. Kui 2006. aasta otsuse alusel taheti rahastada riigieelarvest, siis oleks pidanud olema see uue jäämurdja ehitamise investeering ette nähtud riigi eelarvestrateegias, mida teadupärast koostatakse vähemalt nelja aasta peale ette. Sellist investeeringut seal ette nähtud ei ole. Kui me võtsime välja 2007.–2013. aasta Euroopa Liidu vahendite n-ö transpordile suunatud osa, siis seal ei olnud ette nähtud sellist võimalust, et asuda finantseerima uue jäämurdja ehitamist suurusjärgus 1,1–1,5 miljardit Eesti krooni. Selline oli see finantseerimise seis. Me loomulikult tegime merenduspoliitikat, rääkisime sektori esindajatega, näitasime seoseid. Praeguseks oleme leidnud lahenduse ühe jäämurdja saamiseks. Ma arvan, et teist uut jäämurdjat võiks osaliselt finantseerida Euroopa Liidu vahenditest. Järelikult tuleb jälgida Euroopa uut finantseerimisperioodi, milles lähiajal loodetavasti kokku lepitakse, ja edasi vaadata, et Eesti-sisesed otsused arvestaksid selle jäämurdja ehitamisega. See on see vastus. Ma seda kivi päris enda kapsaaeda küll ei võtaks. Ma arvan, et 2006. aastal oleks pidanud olema leitud mingisugune tagasipööramatu rahastamislahend. Jutt, et võtke raha riigieelarvest, ei maksa ausalt öeldes mitte midagi. Me teame seda, sest me oleme Eesti riigi erinevate probleemide lahendamisel liiga palju niimoodi toimetanud.

Aitäh! Palun, Lauri Laasi!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Just enne teid esines siin Jürgen Ligi. Ma küsisin tema kui valitsuskabineti liikme käest, mis on tema arvamus, miks ühte ministeeriumi on tabanud laviinina erinevad jamad, näiteks sekeldused EAS-i ümber, probleemid elektrijaamadega, Estonian Airiga jne. Tema oma vastuses ütles, et neid – pidades silmas jamasid – tuleb veel. Kas te oskate majandusministrina öelda, mida ta silmas pidas? Kas on tulemas veel mingid jamad, mida meie siin veel ei tea, aga teie ministrina juba teate?

Aitäh! Ma arvan, et teie oma sisemise hoiaku tõttu defineerite tõenäoliselt jamaks ka seda, et te peate siin elama ja töötama ning muretsema oma heaolu ning oma lähedaste ja perekonna eest. Ma soovitan ellu siiski positiivsemalt suhtuda. Iga elu juurde käivad ka probleemid ja mured ning olukorra muutused. Neid probleeme tuleb vajaduse korral lahendada. Ma ei nimetaks kõike, mis praegu majanduses ja sellega seonduvates sektorites sünnib, lihtsalt jamadeks. See tekitab niisuguse vale mulje.

Aitäh! Palun, Kajar Lember!

Aitäh! Hea minister! Tean, et selle uue jäämurdja tegemise peale on juba päris palju ka finantse kulutatud, sest on tehtud projekt ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Aga kas te julgete täna välja öelda, millal umbes see uus jäämurdja võiks olemas olla? Küsimuse teine pool on järgmine. Mis siis saab, kui seda ei õnnestu Euroopa rahast finantseerida? Kas me ikkagi suudame ka ise vähemalt selle ühe laeva oma jääd murdma tuua?

Aitäh! Me peame vaatama reaalseid asju. 2006. aasta kontseptsioon nägi ette, et seda on võimalik rahastada riigieelarvest. Võib-olla oleks see isegi võimalik olnud, kui majandus oleks kasvanud 10% või 12%. Me peame arvestama, et kui valitsus 2006. aastal selle kontseptsiooni heaks kiitis, siis kujutati ette, et majandus kasvab ja on võimalik selliseid investeeringuid otse eelarvest rahastada. Ma arvan, et ei ole mõtet väga palju lootusi panna sellele, et me suudame seda rahastada riigieelarvest tavapärasel teel kas teiste kulude all või investeeringuna. Loogiline on, et kaasrahastama peame seda investeeringut niikuinii, Euroopa Liidu vahendeid võiks aga olla selleks kavandatud kokkulepetest sõltuvalt kas 75% või 85% ulatuses. Praegu spekuleerida sel teemal, et mis siis, kui see ei ole võimalik, ei ole tõenäoliselt asjakohane. Püüame parem nii Brüsselis kui ka siin Eestis jõuda sellistele otsustele, et see oleks võimalik. Kui see osutub võimalikuks, siis me saame tõenäoliselt selle poolelioleva projekteerimisprojektiga edasi minna. Võib eeldada, et teine jäämurdja võiks kõige varem olla valmis aastal 2018 või 2019. Ehitamine iseenesest võtab kaua aega. Kui Euroopa vahendeid ei ole võimalik järgmisel perioodil saada, siis tuleb selle küsimuse juurde tagasi tulla ja vaadata, millised on alternatiivsed rahastamisvõimalused. Praegu ma selle kohta rohkem mõtteid ei avaldaks.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Te ütlesite, et kui majandus oleks igal aastal kasvanud 10%, siis oleks võinud ehitada veel jäämurdjaid ja mida iganes kõike. Miks see majandus siis ei kasvanud, kas valitsus ei saanud sellega hakkama või kes on selles süüdi? Vahepeal meile 50 aastat räägiti, et süüdi on rahvusvaheline imperialism. Aga kes siis praegu selles süüdi on, et meie majandus ei taha kasvada nii, nagu meil vaja oleks?

Ma arvan, et süüdi on rahvusvaheline imperialism, aga erinevalt sellest imperialismist, millest teie räägite, on selle esile kutsunud kindlasti Eesti valitsus.

Aitäh! Palun, Aivar Riisalu!

Aitäh, hea eesistuja! Hea minister! Ma küsin täiesti siiralt. Me kõik teame, et arupärimistele vastata ei ole alati kõige meeldivam, sest need käsitlevad mitmesuguseid kitsaskohti. Viimasel ajal on minu arusaamist mööda, kes ma olen ka ikkagi mõne päeva praktilisel tööl käinud, teie töökoormus majandus- ja kommunikatsiooniministrina muutunud üle mõistuse suureks. Selge on see, et sellistes oludes inimene aeg-ajalt ei suudagi enam kõiki oma haldusala asju õigesti hinnata. Kas te ei arva, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium tuleks uuesti lahutada kaheks, majandusministeeriumiks ja kommunikatsiooniministeeriumiks, et tekiks normaalne töökeskkond ka ministrite jaoks? See, mida teilt praegu eeldatakse, on ebamõistlik.

Ma ei tea, kust te võtate, et mu töökoormus on ebamõistlik. Te peaksite seda väites teadma, kui suur see töökoormus on. Ma ei usu, et teil on ettekujutus majandus- ja kommunikatsiooniministri töökoormusest. Ma ei arva, et uute ministeeriumide loomine lahendaks mingi probleemi, mis Eesti ees on. Kunagi pandi need valdkonnad kokku ja ma arvan, et küllap on mõistlik, et need ka koos on. Meie eeskuju käivad tudeerimas riigid, kellel on nendes valdkondades tihtipeale neli-viis ministrit, seda ka meie lähipiirkondades. Aga meie oleme väike riik, siin on 1,3 miljonit elanikku. Usun, et on mõistlik, kui ministeeriume on ikkagi piiratud arvul.

Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, minister! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Ka kaheksanda päevakorrapunkti arutelu on lõpetatud.

Üheksanda arupärimise esitasid Riigikogu liikmed Viktor Vassiljev, Aadu Must, Tarmo Tamm, Eldar Efendijev, Enn Eesmaa, Peeter Võsa, Vladimir Velman, Marika Tuus-Laul, Ester Tuiksoo ja Yana Toom 14. novembril 2012. aastal sotsiaalminister Taavi Rõivasele tervishoiusüsteemi rahastamise kohta. Ma palun arupärijate nimel kõnetooli Viktor Vassiljevi!

Proua juhataja! Niisiis, head saalis viibijad! Ma tutvustan arupärimist tervishoiusüsteemi rahastamise kohta. Nimelt moodustati arstide ja tervishoiutöötajate streigi tulemusel sotsiaalministri initsiatiivil (nüüdseks juba eelmise sotsiaalministri initsiatiivil) töörühm, kes hakkas tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkuse tagamiseks koostama koostöökokkulepet. Seal on mitu osapoolt või osalejat (neid on ligi paarkümmend), kes käivad koosolekutel ja esitavad oma ettepanekuid. Meili teel ja võrgus käib väga vilgas ideevahetus. Kogu see asi on jäänud selle taha, et arstide liit ja tema sabas ka tervishoiutöötajate kutseliit ei ole nõus sellele koostöökokkuleppele esialgu alla kirjutama. Nii et ma ei tea, mis koostööst ja leppest siin üldse juttu saab olla, kuid küll ükskord jõutakse mingitele kompromissidele ja kindla peale saavad ka allkirjad sinna alla. Jutt on sellest, et kui tervishoiutöötajad alustasid läbirääkimisi (tanki lükati küll haiglate liit, st tervishoiutöötajad tahtsid läbi rääkida sotsiaalministriga, aga pidid rääkima haiglate liiduga), siis nende nõudmine oli, et mitte mingil juhul ei suureneks patsientide omaosalus. Nagu me tookord kartsime, nii me nüüd ka näeme, et visiiditasu ja voodipäevatasu on tõusnud. Endine minister Hanno Pevkur (kahjuks endine – hea minister oli) seletas siin, et tegelikult on omaosalus väga kompleksne nähtus, see ei ole üldsegi mitte suur ja tema jõuab küll arstiabi eest maksta. Kui aga arvestada meie inimeste elatustaset, palkade ja pensionide suurust ning meeles pidada, et haigemad inimesed on ikka need, kes on kas pensionil või teenivad vähem, siis nende jaoks on see küllaltki suur koormus. Hambaravi maksumusest ei maksa rääkidagi. Minu meelest on sellest juba nii palju räägitud, aga tolku ei ole. Eesti inimese tunneb igal pool maailmas ära. Nii kui ta suu lahti teeb, siis mitteprofessionaal ütleb, et hambaid pole, aga professionaalne hambaarst vaatab eestlase suhu ja küsib, kas see on ise oma hambaid lappinud. Nii see paraku on.
Tervishoius on krooniline rahapuudus, kusjuures raha on täiesti olemas, seda on hunnikute viisi. On olemas haigekassa reserv, mis konsolideeriti riigikassasse. Seal see nüüd vedeleb. Minister Ligi lubas, et seda ei sööda ära. Seda ei olegi ära söödud, see on lihtsalt mööda eelarvet laiali määritud nagu või leiva peale. Ka kadunud see ei ole. Aga seal see on, kasutada seda ei saa, kuigi see on meie kõigi raha, mida me oleme maksnud selleks, et meile osutataks tervishoiuteenust. Häda sunnil on haigekassa tekitanud endale veel ühe reservi. See on jaotamata tulem ehk tegelikult on see kasumit mittetaotleva organisatsiooni kasum. See saab tekkida ainult sel viisil, et meie maksuraha eest meile tervishoiuteenuseid ei osutata ja see raha hoitakse alles. Mingi reserv peab olema, see on teatud määral arusaadav. Aga sellise olukorra kohta oligi meil, Keskerakonna liikmetel, endisele sotsiaalministrile Hanno Pevkurile neli küsimust, millele nüüd vastab õnneks juba praegune sotsiaalminister Taavi Rõivas. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli sotsiaalminister Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele. Küsimus nr 1: "Kuidas saab avalik-õiguslikul, kasumit mittetaotleval juriidilisel isikul nagu Eesti Haigekassa tekkida kasum?" Eesti Haigekassa reservide moodustamine on reguleeritud Eesti Haigekassa seadusega. Eesti Haigekassa kasum ei ole klassikalises mõttes kasum, vaid majandusaasta tulem, mis akumuleeritult moodustab haigekassa jaotamata tulemi ning koos reservidega moodustab haigekassa netovara. Haigekassa majandusaasta kasum tekib juhul, kui ravikindlustuseks ettenähtud sotsiaalmaksutulu ning muud tulud on suuremad kavandatud kuludest. Tuletan siiski meelde, et nii 2012. aastaks kui ka käesolevaks aastaks kavandati haigekassa eelarve selliselt, et kulutatakse rohkem, kui laekub. Ehk haigekassa ei ole mitte kasumis, vaid vastupidi, me võtame osa varem teenitud tulemist kasutusele. Prognoositav kahjum 2012. aastaks oli 10,1 miljonit eurot ja 2013. aastaks on see 9,2 miljonit eurot. Tegelikult ei ole tõsi see, mis sellest küsimusest võis kõlama jääda, et haigekassa tegutseb väga kasumlikult ja osa sellest rahast, mis sotsiaalmaksu ravikindlustuse osast laekub, läheb kuhugi müstilistesse reservidesse. Ma olen, muide, täiesti nõus doktor Vassiljeviga, et tõepoolest on arusaadav, miks reservid on vajalikud. Kuid käesoleval aastal me opereerime ja ka mullu opereerisime väikese puudujäägiga. Samas juhin tähelepanu, et haigekassa eelarve tasakaal on väga lähedalt seotud riigieelarve ja kogu avaliku sektori tasakaaluga. 2009. aastal oli suur miinus, 2010. aastal väiksem miinus, 2011. aastal oli väike pluss, aastatel 2012–2013 oleme väikeses miinuses. Nii et see liikumine on igati korrelatsioonis ja loogiline.
Küsimus nr 2: "Kas jaotamata tulemi või kasumi tekkimine on planeeritav ja milliseks otstarbeks planeeritav?" Viitan taas kord Eesti Haigekassa seadusele. Sellest ja samuti ravikindlustuse seaduse sätetest lähtuvalt peab haigekassa korraldama ravikindlustust, tagades ravikindlustusraha efektiivse ja otstarbeka kasutamise, kindlustamaks ravikindlustuse jätkusuutlikkuse. Jaotamata tulem on kulude katteallikas, mis aitab tagada tervishoiusüsteemi stabiilsust, hoolimata majanduses ja tööturul toimuvatest muutustest ning sellest tulenevast sotsiaalmaksutulu muutumisest (praegusel juhul siis vähenemisest). Selleks et tagada tervishoiu rahastamise stabiilsus, koostab haigekassa igal aastal koos majandusaasta eelarvega ka haigekassa nelja aasta kulude ja tulude katteallikate prognoosi. Sõltuvalt Rahandusministeeriumi majandusprognoosist ja laekuvast sotsiaalmaksu ravikindlustuse osast võib haigekassa jaotamata kasumit kas Eesti Haigekassa seaduse §-s 36¹ lubatud ulatuses kasutusele võtta või suurendada. Seega peab haigekassa eelarve planeerimisel arvestama ka jaotamata tulemi muutumisega. Haigekassa eelmiste perioodide jaotamata kasumit on majandusaastas lubatud kasutusele võtta kuni 30% ulatuses, kuid mitte rohkem kui 7% ulatuses eelmisel kalendriaastal haigekassa eelarves ettenähtud tervishoiuteenuste kuludest. (Kõrvalmärkusena olgu öeldud, et praegu piirabki meid pigem see 7% eelmisel kalendriaastal haigekassa eelarves ettenähtud tervishoiuteenuste kuludest.) Haigekassa eelmiste perioodide jaotamata kasumi kasutuselevõtu otsustab nõukogu juhatuse ettepaneku alusel.
Küsimus nr 3: "Mille poolest erinevad haigekassa jaotamata tulem ja reserv?" Erinevus seisneb reservide ja tulemi moodustamise otstarbes ja kasutusele võtmises. Eesti Haigekassa seadusest tulenevalt peab haigekassa moodustama reservkapitali ja riskireservi. Reservkapital moodustatakse ravikindlustussüsteemile makromajanduslikest muutustest tulenevate riskide vähendamiseks ja selle suurus on 6% eelarve mahust. Reservkapitali võib kasutusele võtta ainult erandkorras Vabariigi Valitsuse korraldusega sotsiaalministri ettepanekul. Riskireserv on haigekassa eelarvevahenditest moodustatav reserv ravikindlustussüsteemile võetud kohustustest tulenevate riskide vähendamiseks ja selle suurus on 2% haigekassa ravikindlustuse eelarve mahust. Riskireservi võib kasutusele võtta haigekassa nõukogu otsusega. Jaotamata tulem seevastu on haigekassa majandustegevuse akumuleeritud tulem, mille eesmärk on tagada ravikindlustussüsteemi jätkusuutlikkus. Mitterahandusinimestele võib see jutt tunduda üksjagu keeruline, aga väga lihtsalt ja ülevaatlikult on see ära toodud haigekassa eelarve seletuskirja viimasel lehel. Ma usun, et kõik arupärijad, kes selle teema vastu detailsemalt huvi tunnevad, saavad sealt päris hea pildi ette. Eelarve seletuskiri on haigekassa kodulehel täiesti olemas. See eelarve on värskelt vastu võetud. Samuti soovitan detailsema pildi saamiseks haigekassa kodulehelt vaadata haigekassa eelarve tulude ja kulude detailsemat ülevaadet. Seal on toodud finantsnäitajad ka laiemalt, sh reservide kogumaht. Nii et saate vaadata ka reservide dünaamikat, kuidas see ajas on muutunud. Ma usun, et kui neid kahte dokumenti vaadata, siis tekib igal huvilisel päris hea ülevaade sellest, milline on haigekassa rahaline seis ja kuidas haigekassat on juhitud.
Küsimus nr 4: "Milliseid ülesandeid täidab haigekassa reserv riigikassas?" Riigikassa haldab Eesti Haigekassa kassatagavara ja reservkapitali vahendeid riigiga sõlmitava hoiulepingu alusel riigi kontsernikonto koosseisu kuuluval arvelduskontol. Hoiuleping peab võimaldama haigekassal igal ajal teha väljamakseid, loomulikult õigusaktides sätestatud tingimustel. Kassatagavara vahendeid paigutab Rahandusministeerium koos riigi rahaga riigieelarve seaduse § 32 lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud rahavoo ja finantsriskide juhtimise põhimõtete kohaselt. Rahandusministeerium maksab haigekassale riigi kontsernikonto koosseisu kuuluval arvelduskontol hoitava kassatagavara jäägilt intressi, mille suurus on võrdne riigikassa reservi tulususega. Haigekassa jaoks ei erine reservi hoidmine riigikassa kontsernikonto koosseisus reservi hoidmisest pangas. Haigekassa reservide kasutamine on reguleeritud, nagu öeldud, Eesti Haigekassa seadusega, kust leiate reservkapitali (§ 38) ja riskireservi (§ 39¹) puudutavad sätted, mille sisu ma edastasin juba eelmisele küsimusele vastates. Aitäh!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! See oli niisugune teksti mahavuristamine, eks me saame neid asju ka ise lugeda. Aga ma küsin teilt niimoodi loovalt. Eelmise ministri maailmavaade oli selline, nagu me mäletame, et tervishoidu tuleb raha juurde saada patsiendi taskust, omaosalust suurendades, ning paljusid summasid tuleb kärpida. Milline on teie seisukoht? Kas teie tahate seda suunda jätkata? Kas te näete ette, et võib-olla kunagi peaks hakkama siiski ka hambaravi tööealistele inimestele mingil määral kompenseerima, mida praegu ei tehta? Ja mis ravijärjekordadest saab? Me teame, et need on tunduvalt pikemad, kui ametlikult on ette nähtud. Keegi ei ole osanud seda õieti öelda. Millised on teie maailmavaatelised seisukohad? Mis hakkab saama piirkonnahaiglatega?

Aitäh selle väga põhjaliku ja kõikehõlmava küsimuse eest! Ma igaks juhuks stenogrammi huvides ütlen, et kui ma vastasin, siis ma suurema osa ajast vaatasin küsijate poole, mitte paberile, just selleks, et paremini selgitada neid üsna keerulisi reservide jaotuse põhimõtteid ja seda, kust täpselt te leiate oma küsimustele detailsed ja ülevaatlikud vastused.
Nüüd vastus küsimusele, milline on minu maailmavaade selles osas, kas Eesti tervishoiusüsteemi tuleb raha juurde leida. Kindlasti tuleb. Ei ole kahtlust, et kõige kestlikum lisarahaallikas on majanduskasv, aga tervishoid on valdkond, mis paljuski tulenevalt demograafilistest arengutest, kuid ka tervishoiusüsteemi sees toimuvast pidevast arengust vajab veel lisaraha. See on täiesti selge. Kust neid vahendeid kõige otstarbekam leida on? Ma arvan, et see on iga ministri, valitsuse ja parlamendi kõige raskem ülesanne. Nagu me kõik ühiselt teame, neid valdkondi, mis Eestis lisaraha vajaksid, on küll ja veel. Sellegipoolest pean ma oma kohuseks seista sotsiaalvaldkonna eest, sh kindlasti tervishoiuvaldkonna eest.
Mul on väga hea meel öelda, et Eesti Haigekassa 2013. aasta eelarve, mis sai värskelt, eelmise nädala lõpus kinnitatud, on suurem kui kunagi varem. See eelarve on selles mõttes kestlikult suurem kui kunagi varem, et ka laekumised on suuremad kui enne. Mullu olime haigekassa kulude poolest 2008. aasta tasemest umbes miljon krooni maas, nüüd oleme tervelt 7% jagu suuremas mahus. Mida see inimeste jaoks tähendab? See tähendab väga paljusid asju. See tähendab loomulikult ka täna siin mitme arupärimise kõneaineks olevat tervishoiutöötajate palgakorralduse muudatust, lihtsamalt öeldes palgatõusu. Ka seda rahastame suures osas haigekassa rahast. Aga sellega kaasnevad väga olulised muudatused ka patsiendi jaoks. Esmatasandi arstiabi kõige olulisem muudatus võiks olla see, et rahastatakse teise pereõe töökoha loomist perearstide juurde. Lühenevad mitmed tähtajad, mis on oluline signaal. Väga palju on ridasid, kus meil on võimalik lisavahendeid eraldada. See kõik tegelikult aitab kaasa sektori olmele ja motivatsioonile ning muudab teenuse patsiendile kindlasti kättesaadavamaks, teatud juhtudel ka kvaliteetsemaks. Lisaraha eraldada on loomulikult vaja, aga me peame nägema kurja vaeva selle nimel, et see raha läheks sinna, kus seda kõige rohkem vaja on. Kui mõnda valdkonda esile tõsta, siis täiesti loomulikult ja loogiliselt läheb väga palju lisaraha näiteks hooldusravile, aga neid valdkondi on muidugi veel. Ma ei tahaks kellelegi liiga teha, jättes midagi mainimata.

Aitäh! Palun, Heljo Pikhof!

Aitäh! Austatud minister! Nagu me teame, seda jaotamata tulemit võis kasutusele võtta ligi 40 miljonit eurot, võeti aga 10 miljonit. Sina endise rahanduskomisjoni esimehena ei ole sotsiaalministri rolli veel väga hästi sisse elanud. Patsiendist kui meditsiini peategelasest sa eriti ei rääkinud. Ega me ei räägi täna siin saalis ainult palgatõusust, vaid ka sellest, et järjekorrad eriarsti juurde, eriti järjekorrad silmaarsti ning kõrva-nina-kurguarsti juurde on ju seadusvastaselt pikad. Kuidas on kavas neid küsimusi lahendada?

Aitäh, hea küsija! Ma saan aru, et see küsimus oli varem ette valmistatud. Ma oma vastuses just sellest rääkisingi, et me eelmise nädala teises pooles haigekassa otsusega mitmeid järjekordi lühendasime. Samuti rääkisin ma just nimelt patsiendist. Ka varem ettevalmistatud küsimusi saaks ju kohapeal täpsustada. Aga räägime sellest reservi kasutuselevõtu maksimumist. Üks asi on tõepoolest seadusega lubatud piir. Ma usun, et pikaajalise sotsiaalkomisjoni liikmena mõistad sa hästi, et see piir on seadusesse ajalooliselt tekkinud eeskätt seetõttu, et meil oleks kriisiaastatel, kui riigi majandusolukord halveneb ja sotsiaalmaksulaekumised oluliselt vähenevad, võimalik minna eelarvega miinusesse. Me räägime praegu eelarve üsna tuntavast kasvust, 7%-st haigekassa eelarve kasvust. Kui te ütlete, et see kasv võiks olla veel palju kiirem, eelarve võiks minna ka miinusesse, siis tekib küll tõsine küsimus, kui mitmeks aastaks te Eesti Haigekassale tulevikku ennustate. Kas paneme viie aasta pärast uksed kinni? Kui me võtaksime 40 miljonit eurot aastas, nagu on seaduses ette nähtud maksimumpiir, siis meil jätkuks seda raha umbes viieks aastaks. Majanduskasvu tingimustes, olukorras, kus haigekassa eelarve kasvab 7%, nii et me saame ulatuslikult tõsta tervishoiutöötajate palka, parandada patsientide olukorda ja tagada teise pereõe perearstile, ei pea mina ministrina kindlasti õigeks kasutada küllaltki lühikese ajaga ära kõik varem kõrvalepandud reservid ning jätta järgmistele valitsustele miinuses eelarve ja tühi reserv. Seda ma kindlasti vastutustundlikuks lähenemiseks ei pea.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh! Lugupeetud härra minister! Eesti elanikkond väheneb, kuid samas ka vananeb. Arste ja üldse meditsiinitöötajaid meil vähem vaja ei ole, pigem vastupidi. Samas on viimaste aastate jooksul selgelt näha olnud, kuidas nii arstid kui ka meditsiiniõed (võib öelda, et eriti just meditsiiniõed) massiliselt Eestist lahkuvad. Seda protsessi rahaga peatada ei ole võimalik. Üks seda laadi eksperiment viimase aasta jooksul andis tulemuseks ainult ühe noore arsti, kes nõustus nende tingimustega, mida talle pakuti. Kas te näete peale rahastamise või palgaga seotud meetmete veel abinõusid, kuidas peatada arstide ja meditsiiniõdede lahkumine Eestist?

Aitäh! Väga hea küsimus. Kindlasti ei ole palk ainus, mis inimesi motiveerib, aga see on kahtlemata oluline. Kestlikult ja pikemas vaates saame taas rääkida palgatõusust ja sellisest palgatasemest, mis oleks Eesti tervishoius rahuldav eeskätt siis, kui meil on majanduskasv. Need on otseselt seotud. Ka käesoleval aastal tõusevad Eesti tervishoius palgad keskmiselt kiiremini kui ühiskonnas tervikuna. Aga on selge, et kestlikuks kasvuks vajame eeskätt majanduskasvu ja kogu ühiskonna jõukuse kasvu. Lisaks palgale on kindlasti olulised töötingimused, sh nii olme, lihtsustatult öeldes kinnisvaralises võtmes, kui loomulikult ka eneseteostuse võimalused, see, milliste seadmetega millises kollektiivis kui keeruliste ravijuhtudega saab tegelda. Need on valdkonnad, kus me samuti peame tugevalt pingutama. Rääkides seadmetest, millega tööd tehakse, ja ka kollektiivist, kus seda tööd tehakse, siis võib öelda, et seis on päris hea. Ma usun, et te nõustute minuga. Aga investeeringuid on jätkuvalt vaja ja investeeringuid on vaja nii nendest vahenditest, mis haiglad on ise kavandanud, kui ka nendest vahenditest, mida on võimalik saada Euroopa toel. On selge seegi, et tuleb tasa teha aastakümnetepikkust teatavas mõttes alafinantseeritust või teist laadi investeerimist. Nii nagu ka kõikides teistes valdkondades ei toimu see tasategemine siingi paraku üleöö. Aga kui käia haiglates üle terve Eesti – ma ei räägi ainult Tallinnast või suurematest keskustest –, siis on näha, et ka väiksemates kohtades on väga palju investeeritud sellesse, et keskkond, milles töötatakse, ning seadmed ja võimalused motiveeriksid arste, õdesid, hooldustöötajaid ning kõiki teisi tervishoiutöötajaid.

Aitäh! Palun, Helmen Kütt!

Tänan, proua eesistuja! Lugupeetud minister! Minu küsimus tuleneb kolleeg Heljo Pikhofi küsimusest. See küsimus ei ole ette valmistatud. Tahan öelda sedagi, et kindlasti suudab Heljo Pikhof sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonda tundva inimesena ka kohapeal küsimusi välja mõelda. Aga küsimus on selles, kas ministeeriumil on ülevaade visiidi- ja voodipäevatasude tõusudest haiglates üle Eesti. Kui seda täna ei ole, kas siis oleks võimalik seda ülevaadet hiljem saada? Teine küsimus on see, kas teil on ülevaade ravijärjekordadest. Kui pikad need kõige pikemad järjekorrad on? Kui täna seda ülevaadet ei ole, siis järsku oleks võimalik ka seda hiljem saada.

Aitäh! Loomulikult, kõik teie soovitud materjalid teile meili teel laekuvad. Visiiditasu on küll järgmise arupärimise teema. Aga etteruttavalt, enne kirjaliku materjali saatmist, võin öelda niipalju, et ega see veel lõpuni selge ei ole. Haiglatel on võimalus iseseisvalt otsustada, kas ja millistel erialadel visiiditasu muudetakse. Riigikogu seadusandjana on kehtestanud maksimumpiiri. Sellest üle minna ei saa. Ma arvan, et ammendav tabel selle kohta, kas ja kus maksimumpiiri raames tõusud toimuvad, on teile võimalik saata alles mõne kuu pärast, siis, kui haiglad need otsused on teinud. Tänaseks on juba teada mõned kohad, kus muudatusi tehakse, ja on teada ka mõned kohad, kus muudatusi tehtud ei ole. Aga me lepime teiega kokku, kas te soovite ülevaadet saada kohe või soovite, et ülevaade oleks ammendav. Vastavalt sellele ministeerium kindlasti käitub.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh! Hea minister! Tervishoiusüsteemi kuuluvad ka haiglate hooned. Tõtt-öelda on viimastel aastatel päris suurt tööd tehtud, aga ma saan aru, et teil ministrina on selle lühikese ajaga olnud raske süveneda kõikidesse probleemidesse, mis on Sotsiaalministeeriumiga seotud. Aga ikkagi tahan küsida, kas teil või teie meeskonnal on juba ülevaade, kuhu lähevad põhilised rahalised vahendid järgmise seitsme aasta jooksul.

Aitäh! Kui teid huvitab euroraha kasutus, siis korrektne vastus on see, et meil ei ole ju veel Euroopa Liidu tasemelgi kokkulepet, kui suur hakkab eelarve olema ja kuhu täpselt raha suunatakse. Loomulikult on meil omad eelistused ja ideed ettevalmistamisel ka sotsiaalvaldkonnas, aga kõik otsused, mis Eesti-sisest rahajaotust puudutavad, olgu sotsiaalvaldkonnas või mis tahes muus valdkonnas, saame teha ikkagi siis, kui valitsusjuhid eelarvekavas kokku on leppinud. Ma loodan, et see juhtub juba lähikuudel. Siis on meil võimalik Eesti prioriteete ja täpsemat rahajaotust kokku leppida.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Mis puudutab haigekassa võimekust ja seda, kuidas asjad edasi lähevad, siis meenutan, et kunagi tehti haigekassas majandusanalüüse, mille järgi tuli välja, et jaotamata tulemit jätkub aastani 2001, kui ma ei eksi, ja pärast seda saabub täielik kollaps. Ma ei usu, et Danilov selle analüüsi kaasa võttis, kui ta ära läks, see peaks haigekassas olemas olema. 7% eelarve suurenemist tähendab seda, et 4% sööb ära inflatsioon, veel 4% söövad ära aktsiisitõusud ja energia kallinemine ning 1% jääb igal juhul puudu. Kui perearst saab juurde teise õe, siis ka see raha juurde ei too. Teie eelkäija üritas vähemalt kuidagi midagi otsida ja kuulas ära, mis talle räägiti, aga Ligi muidugi midagi teha ei lubanud. Kas teie ikka saate rahandusminister Ligiga hakkama?

Aitäh! Hea küsimus. Küllap me saame omavahel väga hästi hakkama. Aga mis puudutab haigekassa rahalist seisu, siis te ei viidanud, mis aasta seisuga esitati see hinnang, et reserve jätkub 2001. aastani. Kuid ma arvan, et tolles ajas võis see ka täiesti tõene olla. Eriti arvestades seda, et ainuüksi 2004. ja 2008. aasta vahel kasvasid haigekassa reservid enam kui 2,6 korda. See on see periood, kui tegelikult valdav osa nendest reservidest, millest me täna räägime, üles said ehitatud. Arvestades haigekassa reservide praegust mahtu, on tõesti nii, et kui me võtame neid igal aastal kasutusele maksimaalses seadusega lubatud ulatuses, siis jätkub neid viieks aastaks, aga kuuendal aastal oleme ikkagi olukorras, kus eelarve on miinuses ja reservist raha enam võtta ei ole. Seda peab arvestama. Sellist olukorda, ma usun, ka teie haigekassa nõukogu liikmena kindlasti ei soovi. Mis puudutab seda, kui palju ühe või teise tervishoiuteenuse osutamiseks lisaraha juurde tuleb, siis siin ei ole päris nii – te teate kindlasti haigekassa nõukogu liikmena väga hästi, et see ei ole nii –, et võetakse ravijuhud ja tervishoiuteenused ning korrutatakse need inflatsiooniga. Tervishoiuteenuste puhul on teatud juhtudel inflatsioonist tingitud muutus ka negatiivne. Näiteks vähenes viimati ortopeediliste operatsioonidega seonduv tarvikute kulu ja tänu sellele on võimalik sama eelarvemahu piires tegelda suurema arvu ravijuhtudega. Selliseid näiteid saab kindlasti ka mujalt tuua. Sellestsamast haigekassa eelarve seletuskirjast, millele ma korra olen juba viidanud ja mis on haigekassa kodulehel avalikult kättesaadav, leiab väga täpselt, rida-realt infot selle kohta, milliste teenuste kättesaadavus ja kui palju täpselt paraneb. Ma soovitan sealt seda vaadata. Tegelikult parandab see 7% eelarve kasvu sel aastal, võrreldes eelmise aastaga, väga mitmes valdkonnas olukorda väga tuntavalt.

Suur tänu ettekandjale! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun kõnetooli Viktor Vassiljevi!

Proua juhataja! Tervishoid on niivõrd lai valdkond, et sellest võib väga kaua ja pikalt rääkida, aga ma ütlen välja ainult kõige valusama, mis mul endal hinge peal on. Kõigepealt ütlen austatud ministrile täpsustuseks, et see uuring, millest ma rääkisin, tehti natuke vähem kui aasta tagasi. Hannes Danilov kandis selle tulemused ette ja rahandusminister sellega üldse rahul ei olnud. Aga veel rohkem kripeldas rahandusministril südamel see, et oli kõva tahtmine nii haigekassa kui ka töötukassa reserv riigikassasse tirida ja Hannes Danilov oli sellele resoluutselt vastu. Siis muidugi vahetati Danilov välja, aga see ka kerge ei olnud ja haigekassas toimus päris pikalt lausa tsirkus. Selleks pidi isegi osa nõukogust välja vahetama, kuid lõpuks tehti see asi ära, mis parata.
Haigekassa reserv, mis on praegu riigikassas, on, nagu minister ütles, mõeldud selleks, et siluda ettenägematuid majanduslikke mõjusid. Minu meelest on arstide streik ja sellest tulenenud patsientide omaosaluse suurenemine täiesti mõjus majanduslik tegur. Oleks ju võinud võtta midagi reservist, mitte võtta töötutelt, mitte ajada tülli haiglate liitu arstidega, arste patsientidega, patsiente töötutega ning mitte tekitada igavest segaputru ja kogu ühiskonnas päris kõva nördimust. Hanno Pevkurist olen ma alati lugu pidanud, aga juhtus niimoodi, et olles tekitanud selle igavese segapudru, ta ise, näed, laskis jalga. Ma saan aru, et ega see ei olnud tema otsustada, aga sellest pudrust tiriti ta kõrvupidi välja ja istutati kuskile mujale. Vaatame, millega ta seal siis hakkama saab.
Aga nüüd tulen selle juurde, et tervishoid vajab raha juurde. Neid allikaid on küll, kust raha saab. Kõigepealt alkoholi- ja tubakaaktsiis, sealt võiks suunata raha tervishoidu. Hoonete kulumi peaks katma riigieelarvest, mitte haigekassa rahast. Nendele kohtadele, kust raha saab, on siin saalis täiesti avalikult näpuga näidatud. Kõik, kes on tahtnud, on sellest aru saanud, aga rahandusminister ei luba, sest talle on tähtis see, et tema armas, kallis, pisikene eelarvekene, mida Brüsselis tuleb näidata, oleks ümarik, roosa ja nunnu ning jumala pärast ei tohiks seal mingit puudujääki olla.
Praegune sotsiaalminister ütles väga ilusasti, et tervishoiu rahastamise peab tagama majanduskasv. Samas rääkisime pool tundi tagasi majandusministriga ja leppisime kokku, et Eesti majanduskasv sõltub siiski sellest, kuidas Vabariigi Valitsus saab hakkama rahvusvahelise imperialismiga, milles ta kõvasti kahtles. Mina küll ei lugenud tema väitest välja, et lähiajal oleks oodata mingit majanduskasvu, mis parandaks ka haigekassa seisu. Aga ma arvan, et praegune sotsiaalminister on väga võimekas isik. Me oleme temaga korduvalt kokku puutunud ja igasuguseid vahvaid üritusi korda saatnud. Muidugi, haigekassa sellest jamast välja tirida ja tema majanduslikku seisu parandada on tunduvalt raskem kui õngitseda mingi pink Õismäe tiigist välja, aga küll me ka sellega hakkame saame. Me näitame kindlasti ministrile näpuga ette, mis tal tegemata on, ja soovitame, mida ta tegema peaks. Ta on noor inimene, ehk ikka kuulab teiste tarka juttu. Loodame, et saame koos hakkama haigekassa, riigieelarve ja ka rahandusminister Ligiga. Aitäh!

Suur tänu! Kas on veel kõnesoove? Kõnesoove rohkem ei ole. Arupärimine on ammendatud.

Tänane kümnes päevakorrapunkt on Riigikogu liikmete Marika Tuus-Lauli, Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Peeter Võsa, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Priit Toobali, Aadu Musta, Viktor Vassiljevi, Ester Tuiksoo ja Mailis Repsi 15. novembril 2012. aastal sotsiaalminister Taavi Rõivasele esitatud arupärimine visiidi- ja voodipäevatasu tõusu ning töötutoetuse tõstmise järjekordse edasilükkamise kohta. Ma palun kõnetooli Marika Tuus-Lauli, et ta arupärijate nimel arupärimist tutvustaks!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! See arupärimine esitati eelmise aasta 15. novembril veel tollasele sotsiaalministrile Hanno Pevkurile. Aga nagu me teame, vastuse saame täna uuelt sotsiaalministrilt Taavi Rõivaselt. Praeguseks on muutunud ka arupärimise sisu, võiks öelda nii, aga ma usun, et minister vastab neile küsimustele n-ö tänase päeva seisuga.
Juttu tuleb visiidi- ja voodipäevatasu tõusust ning töötutoetuse tõstmise vähendamisest. Kui arupärimise esitamise ajal oli eriarstiabi visiiditasu veel 3,2 eurot, siis nüüd on see tõstetud 5 eurole. Voodipäevatasu piirmäär oli 1,6 eurot, aga nagu me kõik teame, on see nüüd hoopis kõrgem – 2,5 eurot. Me mäletame samuti, et riigieelarvega lubati tõsta töötutoetuse päevamäära 2,11 eurolt 4,68 eurole. Tegelikult on töötutoetust tõstetud hoopis vähem. Minister käis tol korral välja, et arstide ja õdede palgakokkuleppe täitmiseks tuleb inimeste omaosalust suurendada. Jutt oligi nendestsamadest visiidi- ja voodipäevatasust. Samas mäletame, et arstide liit ja tervishoiutöötajate kutseliit sellega nõus ei olnud, sest streigi lõpetamise eelkokkuleppes oli väga täpselt kirjas, et arstide nõudmisi täidetakse haigekassa rahast ja riigieelarve muudest vahenditest. Omal ajal, ma mäletan, nimetasid arstid ministri ütlust selle kohta koguni valetamiseks. Me palume heita pisut pilku ka tulevikku ja selgitada, mis ikkagi patsiendi omaosalusest saab ja mis suunas see uue ministri arvates liikuma hakkab. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli sotsiaalminister Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele. Küsimus nr 1: "Kuna streigi lõpetamise eelkokkuleppesse on sõnaselgelt kirja pandud, et meedikute palgatõusu ja koormuse vähendamise raha tuleb haigekassast ja riigieelarvest, siis miks Te väidate praegu vastupidist, et palgatõusu raha tuleb saada töötute ja patsientide omaosaluse tõstmise arvelt?" Hea arupärija proua Tuus-Laul viitas õigesti, et võrreldes arupärimise esitamise hetkega on olukord muutunud. Ma tõesti hea meelega vastan tänases kontekstis. Hea on öelda, et olukord on muutunud selles mõttes soodsas suunas, et tervishoiutöötajate ja Eesti Haiglate Liidu vaheline kollektiivleping on saanud allkirjad. See sai allkirjad 19. detsembril ehk pisut enam kui kuu aega peale arupärimise esitamist. Kollektiivlepingus võeti muu hulgas teadmiseks, et Vabariigi Valitsus kehtestab alates 1. märtsist s.a haigekassa tervishoiuteenuste loetelus palgakomponendi, mis arstidel on vähemalt 7,6 eurot tunnis, õdedel 4,2 eurot tunnis ja hooldajatel 2,4 eurot tunnis. Kollektiivlepingus aga leppisid pooled kokku ka selles, et alates 1. märtsist on arsti töötasu alammäär 8 eurot tunnis, õe-ämmaemanda või tervishoiu tugispetsialisti töötasu alammäär 4,5 eurot tunnis, kiirabitehniku töötasu alammäär 3,83 eurot tunnis ning hooldustöötaja töötasu alammäär 2,6 eurot tunnis. Miks ma neid arve järjest ette loen? Põhjus on väga lihtne: kokkulepitud palga alammäärad on märgatavalt kõrgemad kui need, mis on haigekassa tervishoiuteenuste loetelu alusel jõukohased. Seda kokkuleppe sõlmimisel ka aduti. Seetõttu on täiesti arusaadav, miks tekib vajadus täiendavate tuluallikate järele. Tervishoiusektori täiendavatele tuluallikatele väljastpoolt haigekassat viitas eelmise arupärimise läbirääkimiste voorus Viktor Vassiljev. Siin just seda ongi tehtud: on võetud kasutusele muu hulgas lisaallikaid.
Küsimus nr 2: "Miks on vajalik visiidi- ja voodipäevatasu hinnatõus, kui haigekassa jaotamata kasum pole kasutusele võetud?" Ka siin on olukord muutunud. Riigikogu on seaduse visiidi- ja voodipäevatasu piirmäärade kohta juba vastu võtnud. Nagu ma enne kolleeg Helmen Kütile vastasin, terviklik mõju selgub lähikuudel, kui me saame teada, kui paljud tervishoiuasutused ja millises ulatuses tegelikult visiidi- või voodipäevatasu tõstavad. Riik on otsustanud üksnes ülemmäärad. Aga Eesti haigekassa seaduse kohaselt, nagu ma eelmistele küsimustele vastates korduvalt viitasin ja selgitasin, on väga selged piirangud haigekassa jaotamata tulemi kasutuselevõtuks. Sealt tuleb ka see põhjus, miks on vaja arvestada täiendavate tuluallikatega. Veel kord rõhutan üle selle, mille ma tõin välja, vastates eelmisele arupärimisele, et nii nagu oli mullu, nii on ka käesoleval aastal haigekassa eelarve planeeritud defitsiidiga. Seda hoolimata sellest, et tänu paranenud maksulaekumistele haigekassa eelarve maht oluliselt kasvab ja ületab 7%-ga senise kõige suurema eelarve mahu, mis oli 2008. aastal. Mullune aasta oli 2008. aastaga üsna sarnases mahus.
Küsimus nr 3: "Miks tahate juba ammu planeeritud patsientide omaosaluse tõusu ajada streikijate kaela?" Kuna küsitakse sama asja natuke erinevas sõnastuses, olen sunnitud taas ennast kordama. Kuna kollektiivlepinguga lepiti tervishoiutöötajate tunnitasude osas kokku suuremas summas, kui haigekassa eelarve võimaldab, siis tuleb tervishoiutöötajate palgakokkuleppe täitmiseks leida lisavahendeid.
Küsimus nr 4: "Miks petate taas inimeste ootusi saada suuremat töötutoetust, mis oli planeeritud pooleni miinimumpalgast? Kuna valitsus on seda korra juba ka varem edasi lükanud ja vastavalt seadust muutnud, siis paistab, et kiirabitöötajate ja arstide-residentide palga tõstmine on toodud vaid kunstlikuks ettekäändeks. Kuidas mõjutab selline vassimine sotsiaalministri usaldusväärsust?" Siin on oluline rõhutada, et muudeti veel jõustamata seadust. Ei saa öelda, et juba kehtima hakanud olukorda halvendati. Hoolimata kuvandist, mis sellest teemast võib-olla on jäänud, töötutoetus aasta alguses siiski oluliselt kasvas: 65 eurost 101 euroni. 2012. aastal oli töötutoetuse päevamäär 22,6% töötasu alammäärast, nüüd on see 35%. Taas kord ütlen, et muudatuse vajadus tekkis just sellest, et oli vaja leida katteallikas 3,5 miljonile eurole, mida oli vaja streigi tulemusel kokkulepitud töötasude täiendavaks tõusuks. Seda ma juba selgitasin eelnevates vastustes põhjalikult.
Suuliselt küsisite lisaks omaosaluse kohta laiemalt. Ma soovin rõhutada, et isegi kui kõik tervishoiuasutused tõstavad täiel määral vastavalt Riigikogus vastuvõetud seadusele visiidi- ja voodipäevatasu määrasid – praeguse info kohaselt küll tundub, et päris kõik seda ei tee ja see ei rakendu sajaprotsendiliselt –, siis mõju patsientide omaosalusele tervikuna on umbes 1,2% kogu omaosalusest. Miks nii vähe, võite küsida, ja õigustatult. Seetõttu, et visiidi- ja voodipäevatasu ei ole kaugeltki mitte kõige suurem osa patsiendi omaosalusest. Patsiendi omaosalus koosneb väga mitmest komponendist. Üks olulisemaid neist on loomulikult ravimid. Mul on hea meel öelda, et ravimite kohta me tegime päris palju olulisi otsuseid ka haigekassa nõukogus. Kui võtta kõik ravimid kokku, siis on meil kasutada üle 7 miljoni euro ehk kaks korda rohkem kui seoses selle teemaga, mille kohta te otseselt aru pärite. Aga kuna te selle kohta suuliselt küsisite, siis on võib-olla kohane öelda, et 7 miljonit eurot tekib lisaraha ravimite jaoks kokku. See on umbes 7% ravimite kompenseerimise kogukulust, aga kõige suurem on see lisa loomulikult 50%-lise soodustusega ravimite puhul, kus lisaraha on tervelt 14%. Seda põhjust te ilmselt teate ka hästi, selleks on ülempiiri kadumine. Patsiendi omaosalus on teema, millega tuleb loomulikult tegelda. Aga omaosaluse koondmäära mõjutavad väga paljud asjad. See ei koosne kindlasti mitte ainult visiidi- ja voodipäevatasust. Aitäh!

Aitäh! Asume küsimuste juurde. Palun, Marika Tuus-Laul!

Kuigi omaosaluse kasv ei ole nüüd nii tohutu suur kui omaosalus üldse ravimite ja hambaravi puhul, on see ikkagi üsna oluline. Mis te arvate, kui paljud patsiendid jätavad praegu häda korral eriarsti juurde minemata? Ma pean silmas töötuid, paljulapselisi emasid, üksikemasid jne. Kui palju olukord seetõttu muutub?

Aitäh! Ma rõhutan, et ravimite puhul rääkisin ma lisarahast, mitte kallimaks muutumisest. Kui rääkida ravimitest üksikute toimeainete järgi, siis selle pisut enam kui kuu aja jooksul, mis ma olen minister olnud, ei ole olnud vist ühtegi nädalat, kui ma ei oleks taas mõne ravimi kas omaosaluse vähenemisele või piirhinna langusele alla kirjutanud. Nii et ei ole sugugi nii, et omaosalus saab igas aspektis ainult suureneda. On ka väga selgeid ja tunnetatavaid vastupidiseid trende, eriti mis puudutab haigekassa järgmise aasta eelarves lisasummasid ravimite soetamiseks. Kui te küsite selle kohta, milline hakkab olema teenuste kättesaadavus, siis usun, et Riigikogus seda seadust vastu võttes te analüüsisite seda põhjalikult. Selle tõttu, et visiidi- või voodipäevatasu tõuseb, ei jää küll kellelgi arsti juurde minemata. Seda enam, et esmatasandi arstiabis otsustas sotsiaalkomisjon visiiditasu mitte kehtestada ja perearstiabi on igaühele ka edaspidi kättesaadav.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Tervishoid läheb järjest kallimaks, sest meditsiin muutub tehnoloogilisemaks. On ju teada, et praegu on haigekassa eelarves tervishoiuteenuse kallinemise komponent nulli tõmmatud. Üldeelarve maht on küll 7% suurem, aga teenuste kallinemist ei ole haigekassa eelarves üldse arvestatud. Samas töötab haigekassa n-ö miinusega, eelarve defitsiit hakkab aastast aastasse suurenema. Arvestades ka seda, et elanikkond vananeb, sotsiaalmaksu maksjate hulk hakkab vähenema, aga tervishoiuteenuste tarbijate hulk hakkab suurenema, on selge, et raha tuleb kuskilt juurde leida. Majanduskasv, see on nagu taevariik, me ei tea, tuleb ta või ei. Aga kas teil isiklikult on olemas mingisugune visioon, kust tervishoidu raha juurde saada?

Aitäh! Erinevate arupärimiste või isegi erinevate arupärijate puhul lähevad küsimused üksteisega üksjagu vastuollu. Te heidate selles arupärimises ette, et tervishoiukulude rahastamiseks kasutatakse ka alternatiivseid allikaid. Samal ajal ütlesite suulist küsimust esitades, et see on väga oluline eesmärk ja seda tulebki teha. Jah, loomulikult, ma kavatsen ministrina seista hea selle eest, et tervishoiu rahastamine oleks tagatud. Aga samas ei saa me luua illusioone. Te eelmise arupärimise läbirääkimiste käigus ütlesite, et raha tuleks lihtsalt võtta riigieelarvest. Me ei saa luua illusioone, et riigieelarves on kuskil üks tühi, katteta koht, kust saab lõputult lisarahastust võtta. Niipea kui maksulaekumine tekib, nii päris mitu valdkonda sellele rahale kohe ka pretendeerivad. Minu asi sotsiaalministrina on ära põhjendada, miks peab kasvust osa saama tervishoiuvaldkond, aga mitte ainult. Ka perepoliitikale on raha vaja, ka sotsiaaltoetustele on lisa vaja. Eelarves optimumi leidmine ei ole mitte ainult minu ja valitsuse ülesanne, vaid see on meie kõigi ühine ülesanne. Selles poliitika suurem olemus seisnebki, et tasakaalu leida. Kui on häid ettepanekuid ja need on kattega, siis olen mina küll valmis neid arutama nii haigekassa nõukogus kui ka siin saalis.

Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Suur tänu, minister Taavi Rõivas! Avame läbirääkimised. Palun, Marika Tuus-Laul!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Kui tagantjärele vaadata, siis on küll niisugune tunne, et meie valitsus oskab kasu lõigata isegi arstide ja õdede streigist. Ma meenutan, et tegelikult juba mitu aastat tagasi räägiti vaikselt, et peaks ikkagi visiiditasu tõstma. Seda ei julgetud siis välja käia, aga nüüd leiti põhjus, millele toetuda.
Meenutame pisut ajalugu. Maailma Terviseorganisatsioon tegi 2009. aastal väga mahuka uuringu Eesti kohta ja leidis, et kui rahastamine paremaks ei lähe, siis satub Eesti tervishoid mõne aasta pärast kollapsisse: järjekorrad kasvavad, inimesed ei pääse arsti juurde ja halveneb ka teenuste kvaliteet. Hanno Pevkur ei tahtnud seda uuringut palju meelde tuletada ega sellest rääkida. Aga mis seal siis välja toodi? Ühelt poolt see, et teie valitsus tahab tervishoius toetuda vaid sotsiaalmaksule, sellele 13%-le. Mul on meeles, et selles uuringus mitte mingil juhul ei soovitatud suurendada inimeste omaosalust, mis on meil tõepoolest väga suur, võrreldes Euroopa teiste riikidega. Eraldi toodi välja näiteks hambaravi, mida paljud inimesed ei saa endale üldse lubada. Toodi välja, et prillegi ei saa vaesem osa rahvast osta. Me teame, et juba ammu kulutab kõige rikkam viiendik Eestis hambaravile 20 korda rohkem raha kui vaesem viiendik, kes sellele peaaegu ei kulutagi. Uuring tõi ka välja, et taastus- ja hooldusravi vajab hinnatundlikule patsiendile kättesaadavamaks tegemist, nagu ka loomulikult retseptiravimid pensionäridele (seda toonitati eraldi) ja vaesematele leibkondadele. Tuletan meelde, et retseptiravimite omaosalus Eestis on ikkagi ligi 40%, meist suurem on see vaid Taanis, igal pool mujal on see tunduvalt väiksem. Kui me räägime arstirohtudest, siis ma arvan, et ministeerium peaks kindlasti paremini hinnakokkuleppeid sõlmima ja võtma selle töö peale rohkem inimesi. Kui uskuda ajakirjandust, siis töötab meil selle peal praegu üks inimene. Kaks kohta on ette nähtud, üks koht on tühi. Aga vaatame Euroopa poole, seal on kokkuleppijaid hoopis rohkem.
Mida tegi meie valitsus peale seda WHO uuringut? Hoopis kärpis. Tervishoius tehti tohutud kärped, vähendati piirhindu, pikendati ravijärjekordi, hooldusravis suurendati, nagu te mäletate, omaosalust, inimene hakkas ise voodipäevale juurde maksma üle saja krooni päevas (see oli veel krooniaeg), kärbiti haigushüvitisi, tõsteti ravimite käibemaksu, kaotati hambaravihüvitised jne. Vähe sellest, kui me vaatame, mida tehakse nüüd, kui elu on hakanud justkui paremaks minema, siis selgub, et siis, kui arstid streikisid, millest me täna räägime, tõsteti veel kord visiidi- ja voodipäevatasu ning alandati ammu väljakuulutatud töötutoetuse tõstmise määra. Me mäletame, kuidas töölepingu seadus vastu võeti. Siis oli üks põhilisi kokkuleppeid, et töötutoetus tõstetakse pooleni alampalgast. Aga juba järgmisel aastal sellest taganeti. Nüüd lubati seda lubadust täita, aga seda raha võeti jälle vähemaks. Nii et siin on palju petmist olnud. Nagu arstide liit on öelnud, lubati neile raha mujalt võtta, aga lõpuks võeti see ikkagi patsiendi taskust.
Me näeme praegu ainult seda, et parempoolsed valitsused on pidevalt suurendanud inimeste omaosalust ja võtnud raha inimeste taskust, unustades ära, et tegelikult on ju 13% sotsiaalmaksust see, mida makstakse töötajate palgafondist. Miks me siis topelt maksame? Aga kuna maksu ei taheta tõsta, siis täiesti vaikselt ja, ütleme, varga kombel võetakse patsiendi taskust raha ära ja öeldakse, et maksudega ei mängita. Kui me vaatame Euroopa poole, siis peale maksuraha ...

Kas te soovite lisaaega? Kolm minutit.

... paneb riik muudest vahenditest tervishoidu oluliselt raha juurde. Mul ei ole praegu kaasas andmeid, kuidas see teistes riikides täpselt on, aga need protsendid on oluliselt kõrgemad kui Eestis, kus see on vaid 6–7%. Me peaksime ikkagi ükskord teistele järele jõudma.
Mõelge sellele, mis toimub praegu PERH-is ehk Põhja-Eesti Regionaalhaiglas. Seal hakatakse inimestelt valikuliselt raha võtma ka siis, kui nad lähevad kõrva-nina-kurguarsti juurde. Ma ei tea, kes need valikud teeb, ma kardan, et mingeid valikuid seal ei tulegi. Tegelikult on seda juba ammu vaikselt planeeritud. See ei ole juhuslik, sest LOR-arsti juurde on tõesti kõige pikemad järjekorrad, nagu silmaarsti juurdegi. Väga paljud LOR-arstid on välismaale suundunud, neid siin enam õieti ei olegi. Need, kes siin töötavad, on peaaegu kõik eraarstid. Nüüd tahetakse hiilivalt muuta LOR-arsti teenus inimestele tasuliseks. PERH on siin esialgne näide, aga ilmselt on suund sellele võetud.
Ma kardan küll, et kui inimeste omaosalus tervishoius ikka järkjärguliselt ja pidevalt kasvab, siis muutub arstiabi väga paljudele inimestele kättesaamatuks, tegelikult ongi juba ammu muutunud. Ma kardan, et kahjuks ka tulevikus jätkub see suund, et vaesemad inimesed ei pääse enam arsti juurde. Aga meil on ikkagi uus minister ja meil on lootust, et võib-olla siiski selle probleemiga tegeldakse ja hakatakse rohkem patsiendi peale mõtlema. Aitäh!

Aitäh! Minister soovib läbirääkimistel osaleda. Palun!

Head arupärijad! Täpsuse huvides tuleb siit puldist rääkida pigem faktidest kui hinnangutest. Eelmises sõnavõtus oli väga palju selliseid hinnanguid, mis tuleks faktidel põhinedes ümber lükata. Väideti, et omaosalus pidevalt kasvab, korduvalt on tõstetud visiidi- ja voodipäevatasu jne. Neid väiteid oli rohkem, kui ma jõudsin meelde jätta. Head ametikaaslased! Ma soovin teiega nendel teemadel väga tõsiselt diskuteerida. Ma kindlasti soovin, et see diskussioon oleks hästi argumenteeritud. Seetõttu on mul siiras palve, et me räägiksime faktidel põhinevalt, siis on sellest diskussioonist ka tolku, nii et Eesti tervishoius saavad asjad paremaks minna.
Lihtsalt üks fakt siia juurde. Keskmine Eesti leibkond kulutab tervishoiule 3,65% oma sissetulekust. Nagu ma ütlesin, kui eeldada, et tervishoiuasutuses, mille patsiendiks sellesse leibkonda kuuluvad inimesed on, tõusevad seaduses lubatud ulatuses visiidi- ja voodipäevatasu, siis see suurendab nende inimeste kulutusi 1,2% ehk kui nende sissetulekut arvestada, siis tuleb 0,046% lisaks. Paneme need asjad konteksti. Kui me vaatame kvintiilide kaupa, nagu te välja tõite, siis ka nendesse kvintiilidesse kuuluvad leibkonnad, kes kõige rohkem tervishoiule kulutavad ehk teine ja kolmas sissetulekukvintiil, kulutavad sellele vastavalt 4,34% ja 4,3% pere sissetulekust. Olgu ka need arvud mõtteaineks.
Ma arvan, et mis puudutab tervishoiuteenuste kättesaadavust ja patsiendi omaosalust, siis pigem on need vastused mujal kui visiidi- ja voodipäevatasus, mida umbes kümme aastat pole tõstetud. Nagu te hästi teate, kui neid oleks seadusest tulenevalt, nii nagu seal kirjas on, igal aastal indekseeritud, siis oleksime nüüd ligilähedaselt samasuguses olukorras, nagu selle seadusega, mille te siin eelmise aasta lõpus vastu võtsite. Tõsi, see toimus küll enne minu ministriks saamise aega, aga Eesti Vabariik on järjepidev. Ma arvan, et see otsus, mis toona tehti, tähendab iseenesest loogilist tervishoiusektorisse raha juurdetoomist. Selles mõttes on see omamoodi kooskõlas selle eesmärgiga, mida kolleeg Viktor Vassiljev on korduvalt välja toonud. Peame ka seda aspekti meeles! Aitäh teile!

Aitäh! Rohkem läbirääkimissoove ei ole. Kas protseduuriline küsimus või repliik kohalt? Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Mul on repliik, et voodipäevatasust rääkides pidasin ma silmas just hooldusravi voodipäevatasu. Minister rääkis siin üldisest voodipäevatasust, aga mina rääkisin sellest, mida tõsteti siis, kui olid rasked ajad. See oli just see.

Selge. Nüüd on ka see täpsustatud. Sulgen läbirääkimised ja lõpetan selle punkti arutelu. Suur tänu ministrile! Päevakord on ammendatud.

Peale haamrilööki on võimalik registreeruda esinemiseks vabas mikrofonis. Palun, Aivar Riisalu!

Hea eesistuja! Head kolleegid! Ma olen küll harva kasutanud vaba mikrofoni võimalusi, aga täna sain ma jälle hariduslikku lisateavet ja seetõttu otsustasin siia pulti tulla. Nimelt väitis majandus- ja kommunikatsiooniminister minu küsimuse peale, kas järsku ei oleks mõistlik tema töökoormust vähendada ning ministeerium taas jagada majandus- ja võib-olla näiteks kommunikatsiooniministeeriumiks, et ta saab hiilgavalt oma tööga hakkama ja mitte mingisuguseid probleeme ei ole. Siis hakkasingi mõtlema, et elukestev õpe on ülioluline.
Ma hakkasin ilma abivahendeid otsimata meenutama asju, millest ma majandusministeeriumi haldusalas aru ei saa. Mulle tuli meelde näiteks Tallinna Sadama mitu aastat kestnud luul, et Hiina konteinerite lühim tee Venemaale on läbi Tallinna Sadama, mis tundus mulle olevat Punamütsikese muinasjutu moodi. Probleemid 17. kai ehitusel, millele juhtis tähelepanu Riigikontroll, jäid vastuseta, aga probleemid olid seal arvestatavad. Kui eraettevõtluses mõni raudtee-ettevõte saab 30 miljoni euro suuruse aastakasumi, siis Eesti Raudtee vähendab töötajaid umbes 150 võrra, kuna veomahud on vähenenud. Hiljuti tuli välja, et terve Väo ristmik jääb ehitamata, sest Maanteeametis toimus projekteerimine kütusefirma näpunäidete järgi. Estonian Airist ei viitsi ma enam üldse rääkida, sest jumala päike läheb enne looja, kuni ma kõik need hädad üles loen. Eesti Energiast vist ei ole ka mõtet enam rääkida. Me kõik teame, et börsianalüütikud ütlevad, et me hakkame elektri eest maksma 7% rohkem kui soomlased. Samas ütlevad analüütikud, et Eestis energia tootmise maht väheneb, sest meil ei olegi enam kuskile toota, kuna meie toodetud elektrienergia kipub olema teiste tootjate elektrist liiga palju kallim ja selle tõttu pole meil seda kuhugi müüa. Pigem hakkame selles kauplemispiirkonnas elektrienergia börsihinda ülespoole kangutama, mis ei ole väga palju võimalik, sest vabaturg üldiselt armastab ennast ise reguleerida. Siis tuleb mulle meelde EAS, kus on toimunud kurat teab mis ja ettevõtjad peavad hakkama valesti väljamakstud raha tagasi maksma. Kusjuures üks kõige suurem probleem on seal seotud sellega, et üle 700 000 euro suuruse toetuse sai nõukogu liige. Minule teadaolevalt on tehingud lähikondsetega Eestis justkui kogu aeg keelatud olnud.
Siis tuli mulle veel meelde, et mina olen Eesti kodanik ja riik, see olengi mina ehk kodanik. Me oleme valinud endale parlamendi, kes on justkui nõukogu, ja siis oleme parlamendist nimetanud ametisse valitsuse, kes peaks olema selle minu armsa riigi justkui juhatus. Valitsuse liige mängib mingis minu tütarettevõttes – sest riik, see olengi ju mina – üldkoosolekut ja tegelikult selle funktsiooniga absoluutselt hakkama ei saa ehk ei saa aru, mis tema kui üldkoosoleku juhitud ettevõtetes tegelikult toimub. Aga ta tuleb ja ütleb mulle, et hoopis mina ei saa mitte millestki aru, tema saab hiilgavalt oma tööga hakkama, tal ei ole mitte mingisuguseid probleeme. Siis mulle tundubki, et mina ei saa enam mitte millestki aru.
Esmaspäeva õhtul mitte millestki aru saada on aga tervisele päris kahjulik. Sellepärast, et nüüd lähen ma koju ega suuda uinuda. Kui mina oleksin kümmekonna asjaga, mis ma siin üles lugesin, nii kehvasti hakkama saanud, siis ma arvan, et mulle küll keegi armu ei annaks. Veel hullem, kui ma oleksin selle raha, nagu öeldakse, teenimata jätnud või valesti kulutanud, näiteks oma naise teadmata. Ma arvan, et mul oleksid siis väga suured probleemid. Aga see raha, majandusminister, mis ma siin üles lugesin, on kulutatud rahva teadmata, aga rahva teadmisel. Mina arvan, majandusminister, et kui sul tõepoolest ei ole probleeme ja sa saad oma tööga nii hästi hakkama, siis kõik see, mis ma siin üles lugesin, tähendab küll seda, et jätka mõnes teises kohas. Aitäh!

Suur tänu! Kas on veel kõnesoove? Rohkem kõnesoove ei ole. Head kolleegid, meie uue istungjärgu esimene tööpäev on lõppenud. Soovin kõigile kena õhtu jätku! Kohtumiseni homme!

Istungi lõpp kell 19.26.