Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu IV istungjärgu teise töönädala kolmapäevast istungit. Ma näen juba, et on soov üle anda kas arupärimisi või eelnõusid. Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Lugupeetud proua juhataja! Head Riigikogu liikmed! Annan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna nimel üle vanemahüvitise seaduse, riiklike peretoetuste seaduse ja töölepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu väljatöötamise tingis vajadus hõlbustada lapsevanemate toimetulekut ja leevendada perede majanduslikku olukorda mitmike sünni korral. Eelnõu kohaselt antakse kaksikute, kolmikute ja enamate mitmikute sünni korral mõlemale lapsevanemale õigus lapsehoolduspuhkusele jääda ja vanemahüvitist saada ning kehtestatakse uus peretoetuse liik: kolmikuid ja enamaid mitmikuid kasvatava pere toetus. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Priit Toobal!

Lugupeetud esimees! Head kolleegid! Minul ja veel 11 Keskerakonna fraktsiooni liikmel on üle anda arupärimine siseminister Ken-Marti Vaherile. See puudutab siseturvalisust. Ajal, mil Siseministeeriumi energia näib olevat suunatud üksnes Sisekaitseakadeemia kolimisele Tallinnast Ida-Virumaale, on jäetud tähelepanuta riigi siseturvalisus. Politseiametnikud tõdevad, et peamiselt ressursside puudumise tõttu on vähenenud kogukonnapõhine politseitöö. Viidatud on ka tõsistele puudustele juhtimises. Näiteks jälgitakse ülima täpsusega kütuselimiidist kinnipidamist, mis tähendab minimaalset patrullimise võimalust.
Maaleht tõi 6. septembril lugejateni elulise loo, kus kirjeldati Türi elanike hirmu pätikampade ees. Kohalikud elanikud kardavad väljas liikuda, politseile ei julgeta avaldusi kirjutada ning kohalikku politseid süüdistatakse koostöös kriminaalse taustaga isikutega. 15. septembri Vikerraadio saates "Rahva teenrid" viitas ajakirjanik Rasmus Kagge väga tõsistele probleemidele sisejulgeolekus.
Samasugustest probleemidest olime harjunud kuulma 1990. aastate alguses, mil meie õigusruum ja Eesti riik olid oma arengu alguses. Maalehest loetu ja Vikerraadiost kuuldu põhjal on selgunud, et politsei keeldub avaldusi vastu võtmast, patrullidele antakse peksa, kohalik kriminaalpolitsei ülem on mees, kelle poeg on toime pannud narkokuritegusid, autosid pannakse põlema ja kodusid pekstakse kurikatega puruks. Nende probleemide valguses on meil siseministrile viis küsimust. Need puudutavad Politsei- ja Piirivalveametis toimuvat, Päästeametis toimuvat ja ka Sisekaitseakadeemia võimalikku kolimist Ida-Virumaale Vaivara valda. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui seaduseelnõu vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis juhatus otsustab selle menetluse kolme tööpäeva jooksul. Ja kui arupärimine vastab samale seadusele, siis edastan selle otsekohe adressaadile.
Nüüd mõningad teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse Vabariigi Valitsuse s.a 17. septembril algatatud advokatuuriseaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu.
Austatud Riigikogu liikmed! Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub siin istungisaalis toetusrühma "Demokraatia ja kodanikuõiguste eest Valgevenes" asutamiskoosolek, mille kokkukutsuja on Juku-Kalle Raid. Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 85 rahvasaadikut, puudub 16.
Head kolleegid, palun tähelepanu! Täpsustame päevakorda! Tänase esimese päevakorrapunkti juures, milleks on õiguskantsleri ettepanek nr 18 toetusstreikidest etteteatamise kohta, teeb sotsiaalkomisjoni nimel ettekande komisjoni esimees Margus Tsahkna. Tänase teise päevakorrapunkti juures, milleks on õiguskantsleri ettepanek nr 19, teeb majanduskomisjoni nimel ettekande selle komisjoni esimees Kaja Kallas. Tänase kümnenda päevakorrapunkti juures, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud vangistusseaduse, kriminaalhooldusseaduse ja karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 264 esimene lugemine, teeb juhtivkomisjoni nimel ettekande õiguskomisjoni liige Andres Anvelt.

Head kolleegid! Läheme tänase päevakorra juurde. Esimene punkt on õiguskantsleri ettepanek nr 18 toetusstreikidest etteteatamise kohta. Tuletan teile meelde, kuidas me seda menetleme. Kõigepealt on õiguskantsleri ettekanne 20 minutit, siis põhiseaduskomisjoni liikme Väino Linde ettekanne 20 minutit ja seejärel varem Riigikogu menetluses olnud seaduseelnõu juhtivkomisjoni ehk sotsiaalkomisjoni esimehe Margus Tsahkna ettekanne 20 minutit. Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale ühe suulise küsimuse. Seejärel toimuvad läbirääkimised. Sõna võivad võtta komisjonide ja fraktsioonide esindajad ning ka teised Riigikogu liikmed. Läbirääkimiste järel paneb istungi juhataja hääletamisele küsimuse, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Ettepaneku vastuvõtmiseks on nõutav poolthäälteenamus. Kui Riigikogu toetab õiguskantsleri ettepanekut viia kollektiivse töötüli lahendamise seadus põhiseadusega kooskõlla, teeb Riigikogu esimees sotsiaalkomisjonile ülesandeks algatada eelnõu kollektiivse töötüli lahendamise seaduse kooskõlla viimiseks Eesti Vabariigi põhiseadusega.
Alustame! Õiguskantsleri ettepanek nr 18 toetusstreikidest etteteatamise kohta. Palun kõnepulti ettekandjaks õiguskantsler Indrek Tederi!

Austatud juhataja! Lugupeetavad Riigikogu liikmeid! Õigus streikida on põhiseaduse järgi isiku põhiõigus. Streik kui selline on töötaja käsutuses olev legaalne vahend oma huvide ja õiguste eest seismiseks. Eestis on streigiõigus tagatud laiemalt, kui põhiseadus otsesõnu ette näeb, kuna seadus lubab peastreigiga samal ajal korraldada ka toetusstreike. Toetusstreigi mõistet ja sisu täpsemalt määratletud ei ole, kuid olemuslikult on see kollektiivne aktsioon mõeldud nende streikivate töötajate toetuseks, kes seisavad sel moel oma huvide ja õiguste eest. See tähendab, et toetusstreigis osalevate töötajate ettevõttes või asutuses töötüli ei eksisteeri ning streikijad ei seisa otseselt enda huvide eest. Kuna toetatakse nn peastreigis osalejaid, on toetusstreigi eesmärk avaldada täiendavat survet tööandjale, kelle vastu peastreik suunatud on. Tegemist ei ole oma tööandja vastu suunatud aktsiooniga, seega ei tohiks ka toetusstreikijate eesmärk olla oma tööandjale ulatusliku kahju tekitamine ega riigi toimimise või elanikkonna kahjustamine.
Kehtiva korra järgi piisab toetusstreigi korraldamiseks üksnes kolmepäevasest etteteatamisest. Seejuures on tööandja legaalsed võimalused oma õiguste eest seista väga piiratud. Tal puuduvad peastreigis ettenähtud vahendid, ta ei saa pöörduda riikliku lepitaja poole ega streigi kulgu mõjutada, kui tema ettevõtte ja peastreigiga hõlmatud ettevõtte vahel puudub seos.
Kuna peastreigist tuleb ette teatada vähemalt kaks nädalat, saab toetusstreigi korraldamise otsust kaaluda suhteliselt kaua. Samal ajal ei pruugi tööandjad enne toetusstreigi korraldamise teate saamist võimalikku tööseisakut kuidagi ette näha ega saa seetõttu vajalikke ümberkorraldusi läbi mõelda, sest toetusstreigi korraldamiseks pole nõutav ettevõtetevaheline seos. Kuna toetusstreigi korraldamiseks ei ole nõutav tööandjatevahelise mõjuliini olemasolu, siis ei saa näiteks IT-teenuseid pakkuva ettevõtte juhtkond loogiliselt ette näha, et kusagil korraldatav peastreik, ütleme laevatehases, võiks endaga kaasa tuua toetusstreigi nende ettevõttes. See tähendab, et toetusstreik tuleb sellele tööandjale ebameeldiva üllatusena ning asjaomase teate saamisel tuleb tal asuda oma tegevust võimaliku kahju minimeerimiseks aktiivselt ümber korraldama. Muu hulgas tuleb teavitada oma partnereid ja vajaduse korral, näiteks elutähtsate teenuste puhul, ka avalikkust. Elutähtsaid teenuseid pakkuvad ettevõtted peavad tagama teenuste järjepideva osutamise. Nad vastutavad avalikkuse ees ning nende teenuste kättesaadavusest võib sõltuda inimeste elu, tervis või julgeolek. See ei ole valdkond, kus tööseisak võiks toimuda läbimõtlemata, ebameeldiva üllatusena. Mida lühem on etteteatamise tähtaeg, seda keerulisem on ettevõtjal muidugi tööd nii ümber korraldada, et tema ja avalikkus ülemäära kahju ei kannataks. Sellepärast on oluline, et ettevõtja saaks toetusstreigi toimumisest võimalikult vara teada.
Kui arvestada ka töötajatelt nõutavaid samme ning toetusstreigi eesmärki, on kindlasti selge, et kõigest kolmepäevase etteteatamistähtajaga kaasnevad osapoolte õigused ja kohustused ei ole proportsionaalsed.
Streigiõiguse võib tagada põhiseaduses nõutust laiemalt – sellega ma olen täiesti nõus –, kuid sellele vaatamata tuleb järgida põhiseadust ja rahvusvahelise õiguse nõudeid. Streigiõiguse kasutamisega kaasnevad õigused ja kohustused peavad olema tasakaalus. Kolmepäevane etteteatamistähtaeg seab ettevõtja ebamõistlikult raskesse olukorda, kuna nii lühikese ajaga ei ole tööandjal ja tema lepingupartneritel võimalik olukorrale reageerida, eriti veel siis, kui tööandja ei saa streigi kulgu mõjutada.
Etteteatamistähtaja mõistlik pikendamine riivab osapoolte põhiõigusi vähem. Kehtestades toetusstreigist etteteatamiseks pikema tähtaja, ei rikutaks põhiseadusega tagatud streigiõigust ning toetusstreigi läbiviimine ei muutuks sisuliselt võimatuks. Pikema etteteatamistähtaja kehtestamise korral saavad avalikkus ning tööandjad toetusstreigi toimumisest varem teada ning töötajate aktsioon võib saavutada laiema kõlapinna. Tänu sellele võib toetusstreigi mõjusus isegi suureneda, sest toetusstreikijate tööandjale antakse parem võimalus leida viise peastreigi tööandjale mõju avaldamiseks. See mõju avaldamine aga ongi ju toetusstreigi peamine eesmärk. Tänan tähelepanu eest!

Suur aitäh, austatud õiguskantsler! Teile on ka küsimusi. Valdo Randpere, palun!

Lugupeetud õiguskantsler! Mul on selline küsimus. Kevadel, kui toimusid need toetusstreigid, mille puhul kehtis liiga lühike etteteatamistähtaeg, oli tegelikult üks probleem veel. Põhistreik oli vähemalt osaliselt välja kuulutatud ametiühingute keskliidu poolt, kes meie seaduste kohaselt üldse ei tohiks põhistreiki välja kuulutada. Kui juba põhistreik ise on seadusandja silmis kahtlase väärtusega, kas siis toetusstreiki tohiks teha? Kas see ei ole üks küsimus, millega õiguskantsler peaks siia saali tulema, et see puudujääk seadustikus likvideeritud saaks?

Ma ei ole seda küsimust analüüsinud. Võtsin lihtsalt ette teema, mis on üleval olnud, kui ma ei eksi, aastast 2004, ja tulin teie ette, et see ära korraldada. Igasuguseid keerulisi, emotsionaalseid ja muul põhjusel raskeid küsimusi tuleb lahendada probleemide kaupa, analüüsida need läbi ja otsida mõistlik, tasakaalukas lahend, mis oleks igati proportsionaalne. Aga rõhutan, et seda teemat, mille kohta te küsisite, ma ei ole analüüsinud.

Andrei Korobeinik, palun!

Austatud õiguskantsler! Milline võiks teie arvates olla mõistlik etteteatamistähtaeg toetusstreigi puhul?

Ega õiguskantsler ei saa ju seadusandjale dikteerida, milline see lahendus võiks olla. Samas ma oma arvamust mittesiduvalt võin ju väljendada. Igal juhul mitte kolm päeva, tähtaeg võiks jääda nädala piiresse. Kaks nädalat on põhistreigist etteteatamise tähtaeg ja ma oletan, et nädalaga on võimalik ka lepingupartneritega suhted klaarida. Ja arvestada tuleb ka muid asjaolusid, näiteks et saaks kasutada ka kohtusse kaebe, esmase õiguskaitse võimalust. Kohus peab saama sisuliselt asja analüüsida, mis kolme päeva puhul on vägagi küsitav.

Paul-Eerik Rummo, palun!

Härra õiguskantsler! Teie ettepaneku kirjalikust pikemast versioonist ma sain teada, et see küsimus oleks äärepealt leidnud sündsa lahenduse juba hiljemalt 2006. aastal, kui oleks sõlmitud sotsiaalpartnerite kokkulepe. See siiski ei teostunud. Kas te ütleksite, mis asjaoludel see tookord teostamata jäi? Mis võisid olla selle blokeerijate motiivid või polnud seal õieti mingeid motiive, vaid lähtuti lihtsalt ideoloogiast, et mida halvem, seda parem?

Kahjuks mul selle kohta informatsiooni ei ole. Saan lihtsalt öelda, et sinnamaani see läks ja siis jäi seisma. Mina leidsin, et oleks ikka korrektne jõuda asjaga sinnamaani, kuhu põhiseadus õiguskantslerile volituse jõuda annab. Leidsin, et kui probleem on lahendamata, siis õiguskantsler tuleb siia kõnepulti ja teeb teile ettepaneku, aulikud parlamendiliikmed, ja siis te otsustate, jah või ei. Ma ei tea, mis need põhjused olid.

Austatud õiguskantsler, ma tänan teid ettekande ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Palun nüüd Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Väino Linde!

Auväärt Riigikogu! Auväärt istungi juhataja! Eesti ei ole väga suurte streigitraditsioonidega maa, aga üht-teist on meil selles vallas juhtunud ja üht-teist on ka praegu õhus. Nii et see oli läinud teisipäeval, 11. septembril, kui põhiseaduskomisjon muude oluliste päevakorrapunktide seas arutas ka õiguskantsleri kirjalikku ettepanekut nr 18. Kohal oli ka õiguskantsler ja temaga ühes üks ametnik õiguskantsleri ametkonnast. Komisjoni istungil kommenteeris õiguskantsler meile asjaolusid, mis ajendasid teda seda ettepanekut Riigikogule tegema.
Juttu oli sellest, et kollektiivse töötüli lahendamise seadus, mille § 18 lõikes 3 on sätestatud ka toetusstreikidest etteteatamise kolmepäevane tähtaeg, kehtib sellises redaktsioonis 1993. aastast. Nii et see seadus on meil üsna kaua kehtinud. Selgitati, et kolmepäevane tähtaeg on ebapiisav selleks, et tööandja jõuaks oma tööd piisavas mahus ümber korraldada ning õigel ajal ka lepingupartnereid teavitada. Rääkisime ka sellest, et toetusstreigi eesmärk on avaldada toetust põhistreigis osalejatele, olla nendega solidaarne, ning et toetusstreik võib toimuda ka ajal, millal on välja kuulutatud töörahu.
Kõiki neid asjaolusid arvestades on õiguskantsler ka varem Riigikogu poole pöördunud. Eelmine õiguskantsler tegi seda 2004. aastal, aga mingit lahendust küsimusele ei olnud ja nüüd pidas õiguskantsler vajalikuks seda veel kord Riigikogule meelde tuletada.
Kinnitan, et seekord olid põhiseaduskomisjoni liikmed kõik harva esineval üksmeelel. Leidsime, et õiguskantsleri seisukoht, et kolmepäevane etteteatamistähtaeg ei ole toetusstreikide puhul piisav, on õige ja otsustasime kõik üheskoos tema ettepanekut toetada. See, kui pika tähtaja peaks kehtestama, kui me asume seadust muutma, on omaette vaidlusküsimus. Aga selge on, et kolm päeva on tähtaeg, mis loob mõlemale poolele kunstlikke takistusi: ühelt poolt tööandjale, kes ei suuda nii kiiresti oma asju ümber korraldada, ja teistpidi ka toetusstreikijatele endile. Nii kurb-naljakas, kui see ka pole, aga tähtaeg kolm päeva võib ka neile soovimatu tagajärje kaasa tuua. Toon näiteks kevadise juhtumi, mis seostus Eesti Energiaga. Kehtis kolmepäevase etteteatamise tähtaeg ja taheti toetusstreiki korraldada, aga selle kolme päevaga ei jõua ju midagi läbi rääkida ega ka muuta. Tööandjal polnud muud võimalust kui pöörduda oma huvide kaitseks kohtusse. Ja mida sai nii kiiresti teha kohus? Ta sai esialgse õiguskaitse eesmärgil hoopis selle toetusstreigi ära keelata.
Niiviisi siis põhiseaduskomisjon otsustas, nagu ma ütlesin. Meil oli juttu ka sellest, et maailm on erinev, riigid on erinevad. Olevat ka selliseid riike, kus toetusstreigid on täiesti keelatud, lubatud on ainult põhistreigid. Aga me ei tundnud huvi, mis riigid need on või kuidas ja mis. Me leidsime, et toetusstreigi võimalus iseenesest on kindlasti põhiseaduspärane, küll aga ei ole praegune tähtaeg õigustatud.

Suur tänu, hea ettekandja! Teile on vähemalt üks küsimus. Paul-Eerik Rummo, palun!

Aitäh! Ma lähtun selles küsimuses samast teadmisest, millest ma lähtusin oma küsimuses õiguskantslerile. Nimelt, et küsimus oleks 2006. aastal äärepealt lahendatud, aga siis äkiliselt see blokeeriti või blokeerus. Kas te oskate öelda, millist õigushüve kaitseb või taotleb selline lähenemine, et toetusstreigist etteteatamise tähtaeg oleks nii lühike kui võimalik? Jällegi on küsimus motivatsioonist, miks on seni mõistlikuma tähtaja kehtestamist blokeeritud. Millist õigushüve sellega võidakse taotleda?

Hea küsija! Ma ei oska sellele küsimusele vastata, kuna see seadus võeti vastu 1993. aastal, mil mina selles ametis veel riiki ei teeninud. Tolle ammu vastu võetud kollektiivse töötüli lahendamise seaduse 18. paragrahvi kahes lõikes on jah märgitud kolm päeva. On kirjas, et toetusstreigi etteteatamise tähtaeg on kolm päeva ja et toetusstreik ise ei või kesta üle kolme päeva. Aga tol ajal, 1993. aastal oli majanduslik olukord teine, majanduslik seotus teistsugune. Võib-olla siis lihtsalt arvati, et kolm päeva on piisav. Aga praegu pole see ei töötajate ega ka tööandjate seisukohalt õigustatud.

Valdo Randpere, palun!

Mul on küsimus, mida ma hea meelega oleks küsinud õiguskantslerilt, aga kuna anti luba ainult üheks küsimuseks, siis ma küsin sinu käest, hea Väino. Eks õiguskantsler kuule ka. Teine teema, mis meil kevadel üles kerkis, oli, kas Eestis on poliitilised streigid lubatud või mitte. Ühest küljest need seaduses lubatud ei ole, aga pahatahtlik tõlgendus on andnud võimaluse väita, et tegelikult need ei ole keelatud ka. Kas põhiseaduskomisjon on koostöös õiguskantsleriga või iseseisvalt arutanud, et ka selle teema võiks üles võtta ja üheselt ära reguleerida?

Väga õige ettepanek, hea kolleeg Valdo! Jah, miks ka mitte! Siis me saaksime poliitilise streigi määratlusega ka võib-olla ühele poole ja sel juhul ei saaks seda terminit enam kerge käega kasutada, teadmata, kas tegu on poliitilise streigiga või mitte. Kui streik vastab teatud tunnustele, siis on see poliitiline streik, ja kui ei vasta, siis ei ole. Praegu on see meil määratlemata. Loodan, et Riigikogu suur saal arvestab põhiseaduskomisjoni ettepanekut toetada õiguskantsleri seisukohta. Kui me nii täna üheskoos hääletame, siis see annab meile võimaluse asuda seadust muutma. Ja miks mitte seda laiemalt käsitleda, kui õiguskantsler siin täna viitas.

Aivar Riisalu, palun!

Hea ettekandja! Üldiselt eestlased või üldse eestimaalased ei ole end eriti mässumeelsetena näidanud. Tõsi, aeg-ajalt teatud huvigrupid proovivad streiki organiseerida ja selleks, et üldse mingit tulemust saavutada, püütakse kogu aeg ka mingisuguseid toetusstreike korraldada. Kas komisjonist käis läbi kartus, et meil ühiskond ongi kogu aeg mingil toetusstreigi lainel, kui üks väike grupp otsustab põhistreikijatena streikima hakata? Kas komisjonis oli juttu, et järsku tasuks kaaluda nende riikide praktikat, kus toetusstreigid on keelustatud? Eestis on see oht täiesti olemas, et kogu aeg käib üks toetamine.

Põhiseaduskomisjon neid seisukohti, mis sa välja tõid, õiguskantsleri ettepaneku raames ei arutanud. Ma möönan, et selle ettepaneku võib teha siis, kui me asume kollektiivse töötüli lahendamise seadust muutma. Aga usutavasti ma väljendan kõigi põhiseaduskomisjoni liikmete arvamust, kui kinnitan, et eelkõige me siiski loodame streikida soovivate töötajate kainele mõistusele ka toetusstreikide küsimuses.

Andrei Korobeinik, palun!

Hea ettekandja! Üks küsimus, mille ma esitasin ka komisjoni istungil, jäi paraku vastamata. Ühe teise seaduseelnõu menetlemise käigus sain ma teada, et elutähtsate teenuste osutamine on reguleeritud hädaolukorra seadusega. Veel sain aga teada, et seal on kirjas ainult valdkonnad, mitte teenusepakkujad. Minu küsimus on: kellele toetusstreigi piirangud rakenduvad? Kus kohas on kas selliste teenusepakkujate või ametnike nimekiri? Kas näiteks lennujaama koristajad tohivad pikema etteteatamise korral toetusstreiki korraldada?

Eks meil tule lahti võtta kollektiivse töötüli lahendamise seadus ja hädaolukorra seadus, mis reguleerib elutähtsate teenuste osutamist. Üks käsitleb streikimisega seonduvat ja teine riigi kohustusi oma maa ja rahva ees, et tagada elutähtsad teenused. Edaspidi võib-olla on võimalik seada teistsugused tähtajad nende toetusstreikide puhul, mida kavatsetakse korraldada elutähtsate teenuste osutamise valdkonnas. See on edasise arutelu küsimus. Nagu sa tead, nii põhjalikult me põhiseaduskomisjonis teemat ei käsitlenud ja mul oleks väga raske praegu öelda, milline võiks olla põhiseaduskomisjoni seisukoht selles küsimuses.

Kalle Jents, palun!

Hea ettekandja! Ega te komisjonis ei arutanud teemat, kas põhistreigi puhul võiks tähtaega pikendada? Ega väga palju võimalusi toetusstreigist etteteatamise tähtaega pikendada ei olegi, kolmelt päevalt ehk nädalale. Igal juhul peab see tähtaeg olema lühem kui põhistreigile kehtestatu. Kas põhistreigist etteteatamise tähtaeg on piisav? Kas te seda arutasite?

See on hea küsimus, aga komisjon pööras põhitähelepanu siiski ainult toetusstreigist etteteatamise kolmepäevase tähtaja võimalikule põhiseadusvastasusele. Nii et kõik see edasine õnn või õnnetus saab olla otsustatud selle seaduse muutmise käigus, kui peetakse vajalikuks muude tähtaegade üle diskussiooni pidada.

Eiki Nestor, palun!

Austatud Väino Linde! Kuulanud ära õiguskantsleri ettekande ja sinu ettekande ning rahvasaadikute küsimused, on mul ettepanek küsimuse vormis. Kas sa oleksid nõus põhiseaduskomisjoni ettevõtmisel korraldama ühe seminari laadis ürituse streigiõigusest ja kollektiivsest tööõigusest? Et ei oleks kahtlusi, et keegi püüab seal midagi oma kasuks teha, võiks sinna esinema kutsuda kellegi Sotsiaalministeeriumist, kus on kindlasti olemas inimesi, kes teavad, mis on ILO streigiõigus. Nad viiksid selle seminari läbi, aga sinna võiks kutsuda ka õiguskantsleri nõunikud. Neile kõigile tuleks see kasuks. Kas sa oleksid valmis põhiseaduskomisjoni nimel sellist seminari korraldama?

Põhiseaduskomisjoni liikmena ei saa ma kogu komisjoni nimel veksleid välja anda, aga usun, et kui meile tuleb kirjalik ettepanek, siis kindlasti komisjon arutab seda. Miks mitte säärane seminar korraldada, kui seda teemat peetakse vajalikuks sellises vormis arutada. Aga praegu ma ühtegi vekslit välja ei anna.

Hea ettekandja, ma tänan teid küsimustele vastamise eest ja vekslite mitteandmise eest! Läheme edasi!  Palun Riigikogu kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Margus Tsahkna!

Lugupeetud juhataja! Head rahvasaadikud! Sotsiaalkomisjon arutas õiguskantsleri ettepanekut nr 18 viia kollektiivse töötüli lahendamise seaduse § 18 lõige 3 põhiseadusega kooskõlla oma tänavusel 17. septembri istungil. Õiguskantsleri arvates ei ole kollektiivse töötüli lahendamise seaduses kolmepäevane toetusstreikidest etteteatamise tähtaeg põhiseadusega kooskõlas. Õiguskantsleri põhilisi põhjendusi oma ettepanekule oli, et toetusstreigist etteteatamise tähtaeg on ilmselgelt liiga lühike selleks, et ettevõtjad, sh elutähtsate teenuste osutajad, suudaksid oma tööd hädavajalikus mahus ümber korraldada. Komisjoni töös osalesid külalistena õiguskantsler Indrek Teder, Õiguskantsleri Kantselei I osakonna juhataja Kärt Muller, Sotsiaalministeeriumi tööelu arengu osakonna juhataja Thea Treier ja sama osakonna peaspetsialist Mariliis Proos.
Komisjon leidis, et õiguskantsleri tõstatatud probleem eksisteerib ning toetusstreikidest etteteatamise tähtaega tuleks muuta. Komisjon küsis õiguskantsleri käest ka, milline see tähtaeg võiks olla. Õiguskantsler vastas, et see on muidugi seadusandja arutada ja otsustada, aga nagu ta täna ka siin Riigikogus ütles, võiks tähtaeg olla ühe nädala ümber. Peastreigist etteteatamise tähtaeg on ju kaks nädalat. Sotsiaalkomisjon kujundas oma seisukoha õiguskantsleri ettepaneku suhtes ja otsustas konsensusega toetada õiguskantsleri ettepanekut nr 18 viia kollektiivse töötüli lahendamise seaduse § 18 lõige 3 põhiseadusega kooskõlla. Aitäh!

Suur tänu! Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Eiki Nestori! Palun, kaheksa minutit!

See dokument ise ja ka arutelu selle ümber räägib sellest, et kollektiivsete töösuhete praktika on meil kasinavõitu ja seda on ka teadmised selles vallas. Kolleegi küsimus poliitiliste streikide kohta oli õigustatud. Rahvusvaheline tööõigus räägib üht ja eri riikides on erisugused seadused. Ka meil ei saa korraldada streiki näiteks selle nimel, et Riigikogu saadetaks laiali või et Reformierakond või Keskerakond ära keelataks. Selliseid nõudmisi streigi vormis esitada ei saa. Kui aga jutt on mingist seadusandlikust aktist, mida Riigikogu arutab – on see pensioniseadus, töötuskindlustuse seadus, mis iganes –, kui keegi tunneb, et tema õigusi on selles seaduses riivatud, siis ei tohi rahvusvahelise tööõiguse põhimõtete alusel streiki keelata ja demokraatlikes riikides seda ei keelatagi.
Kõnealuse eelnõu puhul on tegu toetusstreikidega, mille kohta on meil ka praktika sellest aastast, sh viimasest kuust võtta. Tegemist on streigiga, kus avaldatakse toetust tegelikult streikivatele inimestele. See oli meil nii õpetajate streigi puhul, mille kuulutas välja haridustöötajate ametiühing ja mitte keegi teine. Teised ainult said seda toetada, see oli õpetajate toetamiseks. Ma ei leia, et ka praegu kehtiva seaduse järgi oleks midagi valesti olnud. Kui transporditöötajate ametiühing teatas toetusstreigist, said kõik sellest õigel ajal teada ja mitte kedagi see ei häirinud. Ja juhtus ka nii, et palju pikema aja jooksul teatasid oma toetusstreigist ette raudteelased, aga kuna nende tööandja andis asja kohtusse, siis inimesed ei julgenud streikida. Kes siis ikka tahab osaleda ürituses, mis võib olla seadusvastane. Hiljem kohtuvaidlus vaibus, aga tööandja saavutas kohtuga ähvardamisega oma eesmärgi.
Viimane toetusstreik Eesti töötajate huvides kuulutati välja Soomes, kus sadamatöölised tegid hoiatusstreigi, minu mälu järgi neljatunnise. Selle mõte oli toetada Eesti sadamatööliste soovi sõlmida kollektiivleping. Aga jah, kui tegemist on teiste toetamisega, siis kehtivad tõesti teised tähtajad. Streigi pikkus on piiratud, seda ei saa liiga kaua teha, ja on ka teine etteteatamise tähtaeg. Eks siin ole ka selge loogika, sest põhistreik võib teinekord tekkida tundide jooksul ja ei ole mõtet hoiatusstreiki korraldada nädal või kaks hiljem, kui see põhistreik juba lõppenud on.
Kõnealuse ettepaneku puhul on kõige kurvem see, et kui oleks tegu kokkuleppega Eesti tööturu osapoolte vahel, et seda tähtaega peaks muutma, siis minu meelest tuleks seda toetada. Kui seda aga niimoodi ühepoolselt peale pressitakse, siis see pole õige. Ning õige ei ole see eelkõige seetõttu, et Õiguskantsleri Kantselei ei ole aru saanud, milles on asja tegelik põhjus. Asja tegelik põhjus, mis paneb ka meid muretsema, on hoopis muus. Nimelt, elutähtsates valdkondades tuleks kokku leppida kindel teenuste maht, mis tagatakse ka streigi ajal. Praegu me loeme uudiseid tervishoiutöötajate streigi kohta ja võib eeldada, et haiglate liit ja tervishoiutöötajate ametiühingud on omavahel põhimõtteliselt kokku leppinud, millised need mahud peavad olema. Lehest saab lugeda, milliseid teenuseid streigi ajal pakutakse, milliseid mitte. Seadus eeldabki, et sellised kokkulepped peaksid olema igal alal, kuna just konkreetse valdkonna tööandjad ja töötajad teavad kõige paremini, kui suur hädavajalik teenuste maht on. Keegi neist sel alal targem ei ole.
Aga meie seadus ütleb ka seda, et kui neid kokkuleppeid ei ole – ja neid valdavalt ei ole, sest neid ei ole keegi sõlminud –, siis on õigus see maht määrata Vabariigi Valitsusel. Vabariigi Valitsus 20 aasta jooksul seda teinud ei ole ja see on tegelik probleem, millega peaks tegelema. Kui on kokku lepitud, millises mahus teenused saavad igal juhul täidetud, ja see kehtib nii põhistreigi kui toetusstreigi puhul, siis ei ole mingit vahet, kas toetusstreigist teatatakse ette kolm päeva või seitse päeva. See ei ole antud kontekstis üldse oluline. Nii et õiguskantsler ja tema kantselei võiks tegelda hoopis küsimusega, miks ei ole tagatud need meile kõigile hädapäraselt vajalikud miinimummahud. Miks ei ole neid kokkuleppeid? Ja kui neid kokkuleppeid ei ole, miks Vabariigi Valitsus ei ole midagi otsustanud? See on palju olulisem! Kas mingi asi on ette teada kolm päeva või seitse päeva, ei ole absoluutselt oluline.
Lootes, et kollektiivseid töösuhteid käsitlev seadustik leiab ajakohastamist mõistlikul moel ehk siis tööandjate ja töötajate ühingute omavahelisel kenal kokkuleppel, mina kindlasti hääletan selle ettepaneku vastu. Mina mingit vastuolu põhiseadusega küll ei näe.

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Valdo Randpere!

Kõigepealt ütlen sissejuhatuseks, et mina kavatsen ettepaneku poolt hääletada. Minu arvates on igati põhjendatud, et toetusstreigist etteteatamise tähtaega soovitakse pikendada. Lisaks sellele tahan ära õiendada mõned eksiarvamused, mis siin saalis täna on kõlanud. Jutt rahvusvahelisest tööõigusest, näiteks. Sellist asja nagu rahvusvaheline tööõigus ei ole olemas. On olemas ILO, kes on välja andnud mõned konventsioonid, millega riigid kas on ühinenud või mitte. Mis puutub ILO konventsioonidesse ja poliitiliste streikide käsitlemisse nendes, siis ka selles osas on mõned ebatäpsused õhku jäänud. Nimelt, ILO ei toeta mitte kuidagi poliitilisi streike, ta pigem hoiatab nende eest. Ta annab väga kitsa möönduse, millal võiks poliitilise streigi ette võtta: ainult juhul, kui see on otseselt suunatud tööalastele suhetele mõju avaldamisele. Aga poliitilise streigi kui nähtuse eest ILO väga selgelt ja konkreetselt hoiatab ning kinnitab, et sellised streigid võivad pigem kaasa aidata demokraatia murendamisele kui selle tugevdamisele.
Mis puutub sündmustesse kevadel, siis tahaksin teile meelde tuletada, et üks probleem ja kogu tänase teemaarenduse ajend oli ju see, et Eesti Ametiühingute Keskliit kuulutas välja streigi. See tähendab, et 17 ametiühingute keskliidu töötajat, kellel ei ole kollektiivlepingut, kellel ei olnud mingit töötüli, kes absoluutselt ei järginud kehtivat seadust, mis puudutab kollektiivsete töötülide lahendamist, kuna see seadus tegelikult neile üldse ei aplikeeru, kuulutas välja põhistreigi ja kutsus teisi ametiühinguid toetusstreike korraldama. Mõned ametiühingud ei taibanud, et see on libe tee, ja kuulutasidki välja toetusstreigi ametiühingute keskliidu streigi toetuseks. Teised taipasid, et nii päris ei lähe, ja ütlesid, et nad toetavad hoopis õpetajaid ja keda iganes veel, kellel tegelikult on õigus välja kuulutada põhistreik ja kes seda ka tegid. Et edaspidi selliseid olukordi vältida, peakski põhiseaduskomisjon minu arvates vaatama nendele probleemidele natuke laiemalt, pidades meeles ka seda, mis Eestis toimunud on. Mina, nagu öeldud, kavatsen kindlasti selle ettepaneku poolt hääletada. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised.
Head ametikaaslased, asume õiguskantsleri ettepaneku nr 18 hääletamise ettevalmistamise juurde. Lubage enne hääletusele panemist paari sõnaga selgitada, mille ma panen hääletamisele. Panen hääletamisele küsimuse, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Ettepaneku vastuvõtmiseks on nõutav poolthäälteenamus.
Head ametikaaslased, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt? Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 59 Riigikogu liiget, vastu 11 ja erapooletuid ei ole. Ettepanek leidis toetust. Kuna Riigikogu toetas õiguskantsleri ettepanekut, teen vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 152 sotsiaalkomisjonile ülesandeks algatada eelnõu kollektiivse töötüli lahendamise seaduse kooskõlla viimiseks Eesti Vabariigi põhiseadusega.
Oleme esimese päevakorrapunkti menetlemise lõpetanud.

Liigume teise päevakorrapunkti juurde, milleks on õiguskantsleri ettepanek nr 19 toote nõuetele vastavuse seaduse § 42 lõike 4 lausete 1 ja 2 põhiseadusele vastavuse kohta. Lubage kõigepealt lühidalt tutvustada menetlemise korda, mis tuleneb Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-dest 149–152. Kõigepealt on õiguskantsler Indrek Tederi ettekanne kuni 20 minutit. Peale seda tuleb põhiseaduskomisjoni liikme Väino Linde ettekanne kuni 20 minutit ning seejärel Riigikogu majanduskomisjoni esimehe Kaja Kallase ettekanne kuni 20 minutit. Riigikogu liige võib esitada igale ettekandjale ühe suulise küsimuse. Peale seda on läbirääkimiste voor, kus võivad osaleda kõik Riigikogu liikmed, ja siis me asume ettepanekut hääletama. Küsimus on nagu eelmiseski päevakorrapunktis: kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt? Ettepaneku vastuvõtmiseks on nõutav poolthäälteenamus.
Mul on suur au paluda ettekandeks Riigikogu kõnetooli õiguskantsler Indrek Teder. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetavad parlamendiliikmed! Juba mainitud toote nõuetele vastavuse seaduse § 42 lõike 4 laused 1 ja 2 võimaldavad teha ka standardid kohustuslikuks, kuigi samas on seal sätestatud ka üldreegel, et standardid on soovituslikud. Põhiseadusvastasus selles seisnebki, et osutatud säte võimaldab teha standardi kohustuslikuks. Käesolevat teemat käsitledes pean ma vajalikuks üle rõhutada, et minu ettepanek ei käsitle Euroopa Liidu kohustuslikke standardeid. Ettepanek keskendub ainult nendele standarditele, mis on kõnealuste sätetega kohustuslikuks tehtud Euroopa Liidu õigusest sõltumatult.
Et põhiküsimusest oleks kergem aru saada, toon välja kolm ettepanekus toodud asjaolu, mille tõttu osutatud säte praegusel kujul on põhiseadusvastane. Seejuures märgin, et iga asjaolu ka eraldi võetuna näitab normi põhiseadusvastasust.
Alustan ettepanekus toodut tagantpoolt. Kõigepealt punkt üks: pädeva organi probleem kohustusliku standardi kehtestamisel. Juhul kui standard, mingi tehniline lahendus või menetlus kehtestatakse kohustuslikuna, kerkib paratamatult üles pädeva organi probleem. Teatavasti on põhiseaduse § 3 lõiget 1 sisustades rõhutatud, et täitmiseks kohustuslikud saavad olla ainult õigusnormid, mille on vastu võtnud kohast menetlust järgides organ, kellele on põhiseadusega antud pädevus kehtestada üldkohustuslikke õigusnorme. Standardi kehtestamisel ei ole järgitud kumbagi põhimõtet. Puudu on kohane menetlus ja puudu on ka pädev organ.
Teiseks: kohustusliku standardi kättesaadavuse probleem. Õigusnormide avaldamise nõue tuleneb õigusriigi printsiibist. Normi avaldamine on seaduse kättesaadavuse eelduseks ja riigil on ka kohustus tagada avaldatud seaduste kättesaadavus. Kui kehtestatakse standard kohustuslikuna, tekib praktiliselt ületamatu probleem: kuidas seaduse jõuga standard kättesaadavaks teha? Standardid teatavasti on kaitstud autoriõigusega ja nendest koopia saamine on tasuline. Seega ei ole järgitud ja tõenäoliselt ei ole võimalikki järgida seaduse kättesaadavuse põhimõtet.

Austatud ettekandja, ma palun vabandust! Ma palun, head ametikaaslased, saalis vaikust! Saalis on lärm ja see segab kuulajaid ja ettekandjat. Palun!

Kolmandaks lähen kõige olulisema juurde: standardi olemuse juurde. Olemuselt on ja saab olla standard soovituslik. Seda, et standard on soovituslik, on rõhutanud ka Riigikohus ühes oma lahendis, tuues välja, et eesmärk, miks standard kehtestatakse, on kohustuslik, on täielikult siduv. Näiteks võib tuua ohutuse. Ja selles ei tohi teha mingeid järeleandmisi. Küll aga on eesmärgini jõuda võimalik mitut teed pidi ja standard on ainult üks võimalikest teedest, kuigi optimaalselt on see võib-olla arengutasemelt kõige parem tehnoloogia. Paljudel juhtudel on eesmärk, milleni tuleb jõuda, kas siis toote ohutus, kvaliteet, mis on kompleksne mõiste ja võib sisaldada ka ohutust, samuti mõõdetavus või ühilduvus taristuga.
Seega, tehes ühe või teise standardi järgimise kohustuslikuks, on õigusaktis sätestatud nii õiguslikku tähendust omavad asjaolud, näiteks eesmärgina ohutus, kui ka tee eesmärgini jõudmiseks. Samas võib olla teid, kuidas õigusaktiga seatud eesmärki saavutada, teisigi. Lihtsustatuna kajastab standard ju olemasoleva tehnoloogilise arengutaseme võimalikult optimaalset tehnoloogiat või menetlust eesmärgi saavutamiseks. Sellest tulenevalt oleks põhiseadusvastane välistada teiste n-ö tehnoloogiliste või menetluslike reaalsete teede võimalust. Rõhutan: reaalsete teede võimalust. Seda öeldes ei mõtle ma, et latti võiks allapoole tuua näiteks ohutuse valdkonnas. Pealegi on enamik standardeid ju oletatavasti soovituslikud, aga neid järgitakse. See, et olemuslikult on standard soovituslik, ei tähenda, et mingi isik ütleb, et ta ei soovi lihtsalt standardit järgida.
Ma soovin rõhutada, et standard on ainult üks võimalus eesmärgi saavutamiseks ning teoreetiliselt on olemas ju ka teised võimalused. Samas kordan veel kord: kui keegi sooviks standardit mitte järgida, lasuks temal täielik tõendamise koormus ja seda ka praegusel juhul. Kui isik ei sooviks järgida soovituslikku standardit, peaks ta tõendama, et tema saavutab eesmärgi võrdväärsel tasemel standardiga.
Seega saab väita, et üldiselt on soovituslik standard ikkagi faktiliselt siduv. Samas ei tohiks faktilist siduvust samastada juriidilise siduvusega. Maailmas on ju äärmiselt palju asju, mis on meie jaoks faktiliselt siduvad, kuid seaduses seda kirjas ei ole.
Kokkuvõtteks märgin, et kui lähtuda standardi olemusest ja pidada seda soovituslikuks teeks eesmärgi saavutamise poole, on lahendatud ka eespool käsitletud pädeva organi ja kohustusliku standardi kättesaadavuse probleemid. Tänan!

Austatud õiguskantsler, ma tänan teid! Head ametikaaslased, kas teil on küsimusi? Küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks põhiseaduskomisjoni liikme Väino Linde!

Hea Riigikogu! Hea Riigikogu istungi juhataja! 11. septembril arutas põhiseaduskomisjon oma istungil teise päevakorrapunktina praegu arutatavat õiguskantsleri kirjalikku ettepanekut numbriga 19 "Toote nõuetele vastavuse seaduse § 42 lg 4 lausete 1 ja 2 põhiseadusele vastavuse kohta." Kuulasime ära, nagu ikka, ka õiguskantsleri kommentaarid sellele ettepanekule ja esitasime talle küsimusi. Seegi kord otsustas põhiseaduskomisjon harvaesinevas üksmeeles õiguskantsleri ettepanekut toetada. Tõepoolest oleks tarvis toote nõuetele vastavuse seadust sel moel muuta, nagu õiguskantsler ette paneb.
See seadus loob võimaluse näha õigusaktides ette kohustuslikke viiteid standarditele. Selle tulemusena omandab ühe eraõigusliku organisatsiooni poolt vastu võetud ja autoriõiguslike piirangute alla käiv standard sisuliselt seaduse jõu. Siiski pidas õiguskantsler ka meie komisjoni istungil vajalikuks väita, nagu ta täna ka siin ütles, et kui lähtuda ettevõtlusvabadusest, vabast ühiskonnast ja ka põhiseaduses toodud vaba eneseteostuse põhimõttest, siis peaksid inimesed saama kasutada mitmesuguseid erinevaid viise ja võimalusi kas või toote ohutuse tagamiseks. Standardi järgimine on siiski vabatahtlik, see ei saa olla kohustuslik, muidu see ehk pärsiks loovat mõtlemist mingites olulistes majandusarengu küsimustes. Võib ju olla hoopis paremaid võimalusi.
Rääkisime ka Euroopa Liiduga seonduvast. Näiteks et alates 2015. aastast peaksid telefonilaadijad olema ühesugused. Üldises kõnepruugis võib öelda, et tegemist on standardiga, aga tegelikult on kõne all hoopis ühilduvus. Euroopa Liit kehtestab teatud süsteemidele ühildumiseks üldised normid ja osa Euroopa Liidu standardeid on meile Euroopa Liidu õiguse puhul kohustuslikud.
Kõike kokku võttes ütlen veel kord, et õiguskantsleril tundub õigus olevat ja põhiseaduskomisjon teeb ettepaneku tema seisukohta toetada ning asuda vastavalt seadust muutma. Aitäh!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Teile on vähemalt üks küsimus. Imre Sooäär, palun!

Austatud ettekandja! Kas komisjon arutas seda, et kui seda seadust siin Riigikogus kunagi menetleti, siis kas selles protsessis tõesti ei tekkinud kellelgi kahtlust, et võib-olla need kaks paragrahvi võivad olla põhiseadusega vastuolus? Kas siin on tegu väikese näpuveaga, mida ikka komisjonides võib juhtuda?

Võib siiski arvata, et päris näpuveaga tol hetkel tegemist ei olnud. Näiteks mõni aeg tagasi vastu võetud liiklusseaduses räägitakse ka mingisugusest kohustuslikust standardist – helkurvestide, jalgrattakiivrite ja mille osas iganes. Sellega võib-olla üritati rahva vaba tahet ohutuslikus mõttes suunata. Aga jah, minu arvates on selle seaduse muutmine igati õigustatud. Ning see on kogu põhiseaduskomisjoni arvamus. Mismoodi täpselt peaks need sätted edaspidi kirja panema, selle otsustamisel kindlasti head kolleegid majanduskomisjonist aitavad meid. Aitäh!

Jaanus Tamkivi, palun!

Hea ettekandja! Saan aru, et tegemist on sellise õigusteoreetilise arutelu ja vea parandamisega. Aga et laiemalt mõista, millega on tegu, ma küsin otse: mis pärast selle seadusmuudatuse tegemist praktilises elus muutub?

Praktilises elus eesmärk tagada toote ohutus säilib ja peab säilima. Kui on tõesti mingi kohustuslik ohutusnõue, siis see peaks toodama edaspidi seadusesse, mitmesugused muud standardid, mida kasutades on võimalik ehitajal või mingil tootearendajal või masinatööstuses oma tööd kergemini teha, võiksid olla vabatahtlikud. Aga see ei välistaks seda, et see tootearendaja või ehitaja kasutab ka teisi võimalusi, mis võib olla keerulisem ja raskem, aga innovaatilisem. Selline võimalus peaks tal olema. Praegusest seadustikust ei pruugi saada seda välja lugeda.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun nüüd kõnetooli ettekandeks majanduskomisjoni esimehe Kaja Kallase!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Majanduskomisjon arutas õiguskantsleri ettepanekut sel esmaspäeval, 17. septembril. Kutsutud olid õiguskantsler Indrek Teder ning majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts koos kahe ametnikuga. Ma ei hakka õiguskantsleri seletusi uuesti ette lugema, peatun aga lühidalt arutelul, mis komisjonis tekkis.
Ühelt poolt tõusetus küsimus sellest, et kui me muudame toote nõuetele vastavuse seadust, aga kohustuslikud viited on ka teistes seadustes, siis kas see lahendab tekkinud olukorra või peaks neid teisi seadusi samuti muutma. Õiguskantsler leidis, et kui me muudame ainult seda ühte seadust, siis see likvideerib probleemi, aga sellega ei olnud nõus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ametnikud, kes väitsid, et probleem jääb endiselt õhku, sest teistes seadustes võivad need kohustuslikud viited alles olla. Ettepanek oli, et nad teevad õigusliku auditi, otsivad välja kõik need seadused, kus on viide toote nõuetele vastavuse seadusele, ja teha see siis paketina korda. Arutelu all oli veel see, kas selle tõttu, et kaob ära viide standardile, võib tekkida palju õiguslikke vaidlusi. Õiguskantsler arvas, et ei teki, kuna faktiline siduvus jääb ikkagi, kuigi juriidilist siduvust nendel standarditel ei ole. Teiste sõnadega eesmärki, mida need standardid kannavad, peab olema ikkagi võimalik tõestada.
Arutelu kokkuvõtteks aga otsustati konsensusega õiguskantsleri ettepanekut toetada. Aitäh!

Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Võime minna õiguskantsleri ettepaneku nr 19 hääletamise ettevalmistamise juurde. Head ametikaaslased, enne kui me asume hääletama, lubage mul selgitada hääletamise protseduuri. Panen juhatajana hääletusele küsimuse, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt. Ettepaneku vastuvõtmiseks on nõutav poolthäälteenamus.
Head ametikaaslased, kes on õiguskantsleri ettepaneku poolt? Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 56 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Õiguskantsleri ettepanek leidis toetust. Kuna Riigikogu toetas õiguskantsleri ettepanekut, teen vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 152 majanduskomisjonile ülesandeks algatada eelnõu toote nõuetele vastavuse seaduse kooskõlla viimiseks Eesti Vabariigi põhiseadusega.
Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Liigume edasi kolmanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 248 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Seaduseelnõu 248 kannab pealkirja "Riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu". Eesmärk on lahendada riiklike pensionide, toetuste ja hüvitiste määramisel esile kerkinud probleeme ja samuti tehnilisi küsimusi, mis seaduse rakendamisel on ilmnenud. Eelnõus sätestatakse riikliku pensionikindlustuse seaduses tunnistaja ütluste andmise regulatsioon pensioniõigusliku staaži tõendamiseks. Reguleeritakse ennetähtaegselt vanaduspensionile saanud isikute üleviimist teist liiki pensionile, sätestatakse lapseeas haigestunud isikutele senisest soodsam pensionistaaži arvutamise alus töövõimetuspensioni saamiseks, täiendatakse välislepingu alusel pensioni maksmise sätteid, kehtestatakse rahvastikuregistri andmete kasutamine pensionistaaži tõendamisel, muudetakse riikliku pensionikindlustuse registri vastutavat töötlejat ning riiklikku pensionikindlustuse registrit puudutavaid sätteid.
Nüüd muudatustest natuke täpsemalt. Eelnõuga võimaldatakse pensioniõigusliku staaži tõendamist Sotsiaalkindlustusameti pensionikomisjonis ka tunnistajatega. Praegu toimub tunnistajate ülekuulamine vaid kohtus. Samuti ühtlustatakse vaiete lahendamise korda ning nähakse ette, et kõik vaided lahendab SKA juures asuv vaidluskomisjon. Praegu lahendatakse pensioniametite otsuste peale esitatud vaideid üldjuhul pensioniametite pensionikomisjonides. Üks muudatus on pensioniameti nimetuse kaotamine seadustes, see asendatakse nimetusega Sotsiaalkindlustusamet. Eelnõus on reguleeritud üleminek töövõimetuspensionilt ennetähtaegsele vanaduspensionile, kui isik on juba varem saanud ennetähtaegset vanaduspensioni. Kehtiv seadus ei näe kahjuks sellist võimalust ette. Vanemahüvitise seaduses reguleeritakse vanemahüvitise maksmine vanema kohtuliku karistamise korral ja seda täpsemalt juhul, kui kohus mõistab isiku süüdi ja karistab teda reaalse vabaduskaotusega ning vanem on kinnipidamisasutuses koos lapsega. Sellisel juhul peatatakse vanemahüvitise maksmine vabaduskaotuse kandmise ajaks.
Eelnõu kohaselt avaldab Sotsiaalkindlustusamet järgmise kalendriaasta vanemahüvitise ülempiiri suuruse hiljemalt kalendriaasta 1. maiks. Ülempiiri arvutamise metoodika ei muutu. Praegu teatavasti kinnitab igal aastal selle arvutusliku summa Vabariigi Valitsus.
Kokkuvõtteks võib öelda, et eelnõu on äärmiselt mahukas, kuna me oleme ette pannud täpsustada ja muul moel muuta teisigi pensionide ja toetuste-hüvitiste maksmist reguleerivaid seadusi. Meil on hea meel, et Riigikogu sotsiaalkomisjon peab õigeks eelnõu esimene lugemine lõpetada. Loodame, et need seadusmuudatused saavad mõistlikult kiiresti Riigikogus menetletud ja ebatäpsused kõrvaldatud. Aitäh!

Austatud minister, ma tänan teid! Head ametikaaslased, kas teil on küsimusi? Jaak Allik, palun!

Lugupeetud härra minister! Selle eelnõuga tahetakse ära võtta vanemahüvitis nende laste eest, kes koos oma vanematega või ema või ka isaga viibivad vangis. Kas te oskate öelda, kui palju Eesti Vabariigis praegu lapsi vangis on?

Läbi aegade on ette tulnud üks-kaks juhtumit aastas, kus vanem on vanemahüvitise saamise ajal koos lapsega vangis olnud. Neid juhtumeid ei ole väga palju, aga õigusselguse huvides on mõistlik ja korrektne, et see küsimus saaks selge õigusliku regulatsiooni.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks sotsiaalkomisjoni liikme Helmen Küti!

Lugupeetud juhataja! Austatud kolleegid! Annan ülevaate sotsiaalkomisjoni istungil tänavu 10. septembril toimunud Vabariigi Valitsuse algatatud riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 248 arutelust. Istungil osalesid külalistena sotsiaalminister Hanno Pevkur, sotsiaalministri nõunik Anni Tooma, Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna pensionipoliitika juhi kt Liidia Soontak ning sama ministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna hüvitiste ja toetuste poliitika juht Katre Pall. Hanno Pevkur tegi komisjonis ülevaate riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõust. Kuna ka täna siin antud ülevaade oli põhjalik, keskenduksin pigem küsimustele, mis komisjonis tekkisid.
Eelnõus sätestatakse pensionikindlustuse seaduses tunnistajate ütluste andmise regulatsioon pensioniõigusliku staaži tõendamiseks, reguleeritakse ennetähtaegset vanaduspensioni saanud isikute üleviimist teist liiki pensionile, sätestatakse lapseeas haigestunud isikutele senisest soodsama pensionistaaži arvutamise alus töövõimetuspensioni saamiseks, täiendatakse välislepingu alusel pensioni maksmise sätteid, kehtestatakse rahvastikuregistri andmete kasutamine pensionistaaži tõendamisel, muudetakse riikliku pensionikindlustuse registri vastutavat töötlejat ning riiklikku pensionikindlustuse registrit puudutavaid sätteid.
Mis puutub vanemahüvitise seadusse, siis selles täpsustatakse vanemahüvitise maksmist vanema kohtuliku karistuse korral ja selle kohta oli sotsiaalkomisjonil küsimusi. Uuriti, milleks see seadusmuudatus vajalik on ja kui palju on inimesi, keda see puudutab. Selgitusi selle kohta andsid meile nii sotsiaalminister Hanno Pevkur kui ka Katre Pall. Katre Pall selgitas, et ettepanek selline muudatus teha tuli Justiitsministeeriumilt, kelle poole omakorda oli pöördunud Harku vangla. Ettepanekut vanemahüvitise maksmisel kõnealune muudatus sätestada põhjendati tõsiasjaga, et neile naistele ja lastele, kes viibivad kinnipidamisasutuses, on seal tagatud ülalpidamine, toit ja riided, ka ei lähe selle hüvitise maksmine kinnipidamisasutustes kokku vanemahüvitise maksmise ideoloogiaga. Küsiti, kas vanglate sotsiaaltöötajad on nimetatud ettepanekuga kursis ja nõus. Vanematel on siiski laste ülalpidamiseks vaja teha kulutusi ka vanglas ja kas neil selleks ikka raha piisab? Vastus oli, et tänavu on vanglas koos vanemaga kolm last. Nimetatud seadus puudutab lapsi vanuses kuni 18 kuud – just nii kaua makstakse vanemahüvitist. Vanglas vanema juures saab laps olla kuni kolme aasta vanuseni. Rohkem küsimusi sotsiaalkomisjonis sellel teemal ei olnud.
Komisjon langetas neli konsensuslikku otsust: võtta eelnõu päevakorda täiskogu 19. septembri istungil, esimene lugemine lõpetada, teha ettepanek määrata muudatusettepanekute tähtajaks 3. oktoober kell 18 ja määrata komisjonipoolseks ettekandjaks teie ees esineja. Aitäh!

Suur tänu! Head ametikaaslased, kas teil on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni seisukoht on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 248 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 3. oktoobri 2012 kell 18.
Esimene lugemine on lõppenud ja kolmanda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud ravimiseaduse muutmise seaduse eelnõu 257 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Selle seaduse eesmärk on üsna lihtne. Täpsemalt on meil ettepanek luua õiguslik alus retseptikeskuse vastutava töötleja rolli üleandmiseks Sotsiaalministeeriumilt Eesti Haigekassale. Kehtiv seadus näeb ette, et vastutav töötleja on ministeerium ja volitatud töötleja haigekassa. Arvestades retseptikeskuse töö iseloomu, teeme ettepaneku muuta seadust nii, et vastutava töötleja rolli üleandmisega haigekassale läheks sisulinegi vastutus süsteemi toimimise eest organisatsioonile, kes kogutavate andmetega ka otseselt kokku puutub. Meie arusaama järgi on haigekassal piisav kompetents, et tagada süsteemi toimimine ja vajaduse korral probleemidele operatiivselt reageerida. Vastutava töötleja rolli üleandmisega välistatakse ka ministeeriumi ja haigekassa dubleerivad tegevused.
Kui vaadata jõustumisaega, siis paneme Riigikogule ette, et see võiks olla 1. aprill 2013. Selle ajani on ministeeriumil vastutava töötlejana retseptikeskuse majutuskeskkonna osas kehtiv leping Elion Ettevõtted AS-iga.
Lisaks retseptikeskuse vastutava töötleja rolli muutmisele täpsustatakse eelnõuga ka apteegiteenuse osutaja kohustust sisestada paberkandjal väljastatud retsepti andmed retseptikeskusesse viivitamatult pärast retsepti saamist. Kehtiv õigus näeb ette, et andmed tuleb sisestada kolme tööpäeva jooksul retsepti saamisest arvates, kuid nii pikk tähtaeg on kahjuks tinginud mõningatel juhtumitel valeandmete esitamise retseptikeskusesse. Eelnõuga ei muudeta põhimõtet, et andmeid ei pea kohe retseptikeskusesse sisestama, kui retseptikeskust ei ole võimalik objektiivsetel põhjustel kasutada. See säte jõustub ühe kuu möödumisel Riigi Teatajas avaldamise päevast, sellest peaks apteegiteenuse osutajatele piisama, et muudatus ellu viia. Aitäh!

Head ametikaaslased, kas teil on ministrile küsimusi? Austatud minister, küsimusi ei ole. Ma tänan teid! Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks sotsiaalkomisjoni aseesimehe Yana Toomi!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Seda eelnõu arutas sotsiaalkomisjon oma istungil 10. septembril s.a. Küsimusi peaaegu ei olnud, kuna eelnõu on lihtne ja lühike. Ainuke küsimus oli seotud sellega, kuidas saavad olema lood rahastamisega seoses sellega, et retsepti haldamise koormus läheb nüüd üle haigekassa eelarvesse. Minister kandis ette, et Sotsiaalministeerium enam neid kulusid ei kanna. Neid kannab edaspidi haigekassa. Igapäevane serverite majutus ja hooldus aga läheb odavamaks, sest haigekassa on palganud ja koolitab inimesi, kes hakkavad ise serverit hooldama. Ta ei pea teenust kuskilt väljast ostma.
Sotsiaalkomisjon otsustas oma istungil esitada eelnõu täiskogu istungil arutamiseks 19. septembril, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, määrata muudatusettepanekute tähtajaks 3. oktoober 2012 kell 18 ja ettekandjaks Yana Toom. Kõik need neli otsust tehti konsensusega. Aitäh!

Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 257 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 3. oktoobri 2012 kell 18.
Esimene lugemine on lõppenud ja neljanda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume viienda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud Rahvusvahelise Põllumajanduse Arengu Fondi asutamislepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu 262 esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannuse!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Lubage mul Vabariigi Valitsuse nimel ja põllumajandusministrit asendades tutvustada Rahvusvahelise Põllumajanduse Arengu Fondi asutamislepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu. Täna oli ka infotunnis juttu rahvusvahelistest organisatsioonidest, kuhu Eesti kuulub, ja siin on siis üks järjekordne seaduseelnõu, ratifitseerimaks ühe olulise fondi asutamisleping.
Miks sellise ettepanekuga välja on tuldud ja miks ühe järjekordse rahvusvahelise organisatsiooniga ühinema peaks? Esiteks on tegu meie Põllumajandusministeeriumi panusega Eesti välispoliitika eesmärkide saavutamisse. Eesti peab olema võimeline reageerima maailmas toimuvatele muutustele. Ja teiseks, me näeme vajadust olla julgeoleku kindlustamiseks järjest tihedamates seostes ka kaugemate piirkondadega. Näitena võib tuua arenguriikides toimunud rahvusvahelist olukorda destabiliseerivad nn toidumässud.
Tähtis on see liitumine kindlasti ka arengukoostöö aspektist. Arengukoostöö on üks välispoliitika haru, mille kaudu tuleb esile ka riigi globaalne vastutus. Eesti on seadnud oma eesmärgiks, et 2015. aastaks oleks meie panus ametlikku arengukoostöösse vähemalt 0,17% RKT-st ehk rahvamajanduse kogutoodangust, samal ajal kui OECD riikide üldine siht on saavutada viis korda kõrgem näitaja ehk siis 0,7%. Olla selle fondi liige oleks üks selliseid meetmeid, mille abil Eesti saaks rakendada ametlikku arenguabi, mis aitaks kaasa ka selle sihtmärgi saavutamisele.
Lisaks on Eesti järjepidevalt uurinud võimalusi, kuidas aidata kaasa Eesti ettevõtjate sisenemisele uutele turgudele. Fondi kaudu avaneks eri sektorite firmadel võimalus osaleda fondi projektide või programmide rakendamiseks käivitatud kaupade, teenuste ja konsultatsioonide pakkumistel, mis on avatud ainult fondi liikmetele. Usume, et Eestis on mitmesuguseid kogemusi ning meie ettevõtete teenused ja tooted võiksid huvitada ka ülemaailmsete organisatsioonide kliente.
Põllumajandusabi ülemaailmne tähtsus on märkimisväärselt kasvanud ja enamikus Eesti arenguabi sihtriikides on põllumajandusel oluline osa tööhõives ja ka sissetuleku tagamisel. Eesti kogemused ja teadmised on kindlasti suurepärane potentsiaal, mis annab võimaluse mängida olulisemat välismajanduspoliitilist rolli. Me ise oleme mitmete partnerite jaoks innustav eeskuju ja sihtriigid on Eesti poole abi saamiseks aina enam pöördunud. See on muidugi positiivne.
Teine suurem ühinemise põhjus ongi luua võimalused kahe- ja mitmepoolseteks konkreetse suunitlusega projektideks, kus meie Põllumajandusministeerium näeb võimalust kaasa rääkida. Leiame, et paljusid arenguprobleeme on kõige tõhusam lahendada riikide teadmisi ja ressursse ühendades. Viimast saab kõige tõhusamalt teostada just rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu, et muu hulgas vältida tegevuste dubleerimist ja tagada iga riigi panus valdkonnas, mis on talle kõige lähedasem. Meie töö peamine sisu on reformikogemuste edasiandmine, mille vastu tunnevad põhjusega enim huvi just idapartnerluse riigid, aga järjest enam ka Balkani riigid ja Türgi.
Hea Riigikogu! Põllumajandusministeerium on planeerinud 2012. aasta eelarvesse fondi esmaseks sissemakseks 45 000 eurot. Nii et rahaline kate on selleks praeguses eelarves täiesti olemas. Fondi rahastamine toimub finantsvarude täiendamise teel, mille üle otsustatakse üldjuhul iga kolme aasta tagant, mil fondi nõukogu võib otsustada vajalikkuse üle kutsuda liikmeid üles tegema lisasissemakseid. Eestil kui fondi liikmel avaneks samamoodi võimalus mõjutada sissemaksete suuruse kujunemist. Põllumajandusministeeriumi prognooside kohaselt peaks Eesti iga-aastane lisasissemakse jääma sellesama esmase sissemaksega samasse suurusjärku. Järgmisest aastast alates on kavas ka hilisemad sissemaksed Põllumajandusministeeriumi eelarves ette näha. Samuti on plaan alustada tulevast aastast aktiivset koostööd oma strateegiliste partneritega juba fondi raames. Nii et, hea Riigikogu, palun seda eelnõu toetada! Aitäh!

Austatud keskkonnaminister, ma tänan teid! Teile on vähemalt üks küsimus. Andres Jalak, palun!

Austatud minister! Millise sektori ettevõtjad võiks sellest ühinemisest kasu saada? Kellele teie arvates võimalused avanevad?

Seda on keeruline prognoosida. Küsimus on, kuhu piir tõmmata. Neid ettevõtteid, kes eelkõige idapartnerluse sihtriikides tegevust arendada võiksid, on kindlasti väga palju. Aga arvan, et pigem on see üleskutse kõigile. Mingisugust väga selget piiri vahele tõmmata ja ütelda, kellel konkreetselt oleks sobilik tulla ja huvi üles näidata, ei saa. Eks kõik ole kinni pealehakkamises ja ettevõtlikkuses ning nii pealehakkamist kui ettevõtlikkust on meil minu arvates igas sektoris.

Austatud keskkonnaminister, ma tänan teid ettekande ja vastuse eest! Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli  maaelukomisjoni liikme Terje Trei!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Maaelukomisjon arutas Rahvusvahelise Põllumajanduse Arengu Fondi asutamislepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu 10. septembri istungil. Eelnõu tutvustas põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder, keda täna asendas keskkonnaminister. Keit andis küll põhjaliku ülevaate, aga ma võtaksin eelnõu lühidalt veel korra kokku.
Eelnõu eesmärk on ratifitseerida Rahvusvahelise Põllumajanduse Arengu Fondi asutamisleping. Fondi eesmärk on mobiliseerida lisaressursse, mis oleksid liikmetele põllumajanduse arendamiseks soodsatel tingimustel kättesaadavad. Eesti sissemaks fondiga liitumisel on 45 000 eurot, mis on Põllumajandusministeeriumi selle aasta eelarves juba olemas, ja nagu me kuulsime, on vajalik raha ka tulevasteks perioodideks kavandatud. Püsivaid suuri rahalisi kohustusi see Eestile kaasa ei too. Samas annab liikmesus ka Eesti ettevõtjatele võimaluse osutatavast abist vajadusel osa saada.
Komisjoniski kõlas küsimus, millised ettevõtted asjast kasu saaksid. Härra põllumajandusminister vastas, et tõenäoliselt eelkõige IT-sektori ettevõtjad. Veel küsiti komisjonis meie rahalise panuse kohta, millest siin juba juttu oli. Tunti ka huvi, kes sellesse organisatsiooni praegu kuuluvad. Põllumajandusminister andis vastuse, et liikmed jaotuvad laias laastus kolme rühma: on OECD riigid, kes on peamised maksjad; on OPEC-i maad, kelle hulgas on nii maksjaid kui ka saajaid, ja ülejäänud on peamiselt saajad.
Komisjon otsustas konsensusega saata eelnõu täiskogule esimeseks lugemiseks 19. septembril, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ning määrata muudatusettepanekute tähtajaks kümme tööpäeva, nagu Riigikogu kodu- ja töökorra seadus ette näeb. Seega on muudatusettepanekute tähtaeg 3. oktoober kell 18. Tänan!

Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimissoovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek on esimene lugemine lõpetada. Määran eelnõu 262 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 3. oktoobri kell 18.
Esimene lugemine on lõppenud ja viies päevakorrapunkt käsitletud.

Läheme kuuenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud kalapüügiseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun Riigikogu kõnetooli keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannuse!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! See seaduseelnõu käsitleb Keskkonnaministeeriumi tegevusvaldkonda kuuluvaid teemasid. Me soovime seaduseelnõuga täpsustada juba kehtiva seaduse sätteid ja viia seaduse kooskõlla Euroopa Liidu õigusega.
Kui lühidalt kokku võtta selle seaduseelnõu kõige olulisem muudatus, siis võib öelda, et muudatuse sisu on see, et kutselise kalapüügi valdkonnas tegutsevate krooniliste seadusrikkujate elu läheb veel kibedamaks ja karistused karmistuvad. Juhul kui te meie esitatud seaduseelnõu toetate, hakkab edaspidi kalapüügieeskirja tõsiste rikkumiste korral kehtima nn karistuspunktisüsteem, mis tähendab, et iga rikkumise eest kantakse kalalaevatunnistusele vastavalt rikkumise astmele karistuspunkte. Maksimumkaristus on, et kalalaevatunnistus tunnistatakse lõplikult kehtetuks ehk selle laevaga ei ole enam võimalik kala püüda. Tõsiste rikkumiste puhul on korraga võimalik saada isegi 12 trahvipunkti, seda siis, kui kala püütakse keeluajal, ilma loata ja lisaks ei alluta inspektorite korraldustele. Kalalaevatunnistus tunnistatakse lõplikult kehtetuks, kui täis on saadud 90 karistuspunkti. See on üks olulisemaid muudatusi.
Teine oluline muudatus on palju positiivsema poole pealt. See peaks rõõmustama kõiki neid, kes püüavad kala Peipsi, Lämmi- või Pihkva järvel. Nimelt teeme ettepaneku muuta kehtivat seadust nii, et lubatud püügimahtu ehk rahvakeeli öeldes kvooti Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel püüdmiseks oleks võimalik kehtestada poole aasta kaupa. Me oleme siin teiega mõttevahetuses nii infotunnis kui ka arupärimisele vastates selle üle varem mõtteid vahetanud ja tuleme sellise ettepanekuga nüüd teie ette. Kui püük on aasta peale ühtlasemalt jaotatud, siis see aitab kaluritele kindlustada pisut stabiilsemaid püügivõimalusi ja stabiilsemat sissetulekut. Ka teadlased, kelle soovituste alusel konkreetsed püügilimiidid kehtestatakse, on oma soovituste aluseks võtnud eelduse, et püük jaotub aasta peale pigem ühtlaselt, pool kvoodist püütakse välja esimesel poolaastal ja teine pool teisel poolaastal. See on teine olulisem muudatus selles seaduseelnõus.
Samuti sisaldab eelnõu muudatust, mille kohaselt harrastuspüük ilma kalapüügiõigust tõendava dokumendita või harrastuspüügiõiguse eest mobiilmakset tasumata on endiselt selline rikkumine, mis toob kaasa trahvi, kuid seda ei kvalifitseerita enam väga tõsiste rikkumiste hulka. Nimetatud rikkumised ei kujuta kalavarudele sellist ohtu nagu näiteks püük keelatud vahenditega või keelatud kohas ja ajal, mistõttu on tegemist rikkumistega, mille puhul ühekordse keskkonnakahjunõude esitamine on kõige proportsionaalsem.
Ka saab eelnõuga selgemaks, millistel kalalaevadel peab olema satelliitjälgimissüsteem. Selle süsteemiga peavad olema varustatud merel kalalaeva kalapüügiloa alusel kala püüdvad laevad, kuid kaluri kalapüügiloa alusel rannapüügil kasutatavatele paatidele see nõue ei kehti, tulenevalt Euroopa Liidu määruse erandist.
Eelnõuga antakse keskkonnaministrile volitus kalapüük ajutiselt peatada, kui me ei täida Euroopa Liidu kalanduspoliitika eesmärke, näiteks juhul, kui mõnda liiki kala püütakse lubatust rohkem ja komisjon seetõttu püügi sulgeb.
Need on olulisemad muudatused, mida see eelnõu sisaldab. Ma palun sellele eelnõule Riigikogu liikmete toetust! Aitäh!

Austatud minister, ma tänan teid! Head ametikaaslased, kas teil on küsimusi? Küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli keskkonnakomisjoni liikme Annely Akkermanni!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Keskkonnakomisjon arutas seda eelnõu esmaspäeval, 10. septembril. Meile andis eelnõust ülevaate Ain Soome. Minister rääkis selle eelnõu juba põhjalikult lahti, ma lisan mõned aspektid, mis ministril jäid välja toomata.
Valitsus võib 60 päeva jooksul pärast Euroopa Liidu püügivõimaluste kehtestamist kehtestada määrusega kalapüügiks Läänemerel kaluri kalapüügiloa alusel lubatud aastase saagi veealade ja maakondade kaupa ning püsiasustusega väikesaarte püsielanikele püsiasustusega väikesaarte kaupa kalaliigi kohta, mida püüavad nii kalalaeva kalapüügiloa kui ka kaluri kalapüügiloa alusel püüdjad.
Komisjonis tekkisid mõned küsimused. Küsiti näiteks seda, miks satelliitsüsteemi on vaja kasutada üksnes suurematel kalalaevadel. Ain Soome põhjendas, et seadust ei ole vaja muuta rangemaks kui Euroopa Liidu määrus. Rannapüügil kasutatakse väikseid, kinnise ruumita paate, süsteem võib saada vett ja mitte funktsioneerida. Samuti küsiti, kust jookseb tõsiste ja teiste rikkumiste piir. Võib-olla jäi välja toomata ka see, et politseiasutusele antakse lisaks menetlusõigusele järelevalveõigus kalapüügiseaduse täitmise järelevalve tegemiseks.
Komisjon otsustas, et Riigikogu juhatusele tehakse ettepanek saata kalapüügiseaduse eelnõu täna esimesele lugemisele, eelnõu esimene lugemine lõpetada ja määrata eelnõu kohta muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 3. oktoober 2012 kell 16. See on kõik.

Head ametikaaslased, kas teil on ettekandjale küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma tänan ettekandjat! Kas fraktsioonide esindajad soovivad läbirääkimisi pidada? Läbirääkimissoove ei ole. Juhtivkomisjoni seisukoht on, et esimene lugemine tuleks lõpetada. Määran eelnõu 255 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 3. oktoobri 2012 kell 16.
Eelnõu esimene lugemine on lõpetatud ja kuuenda päevakorrapunkti käsitlemine samuti.

Liigume seitsmenda päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingule, mida lühendatult kutsutakse fiskaal- või fiskaalstabiilsuse lepinguks, kirjutasid 2. märtsil alla 25 Euroopa Liidu liikmesriiki, kõrvale jäid Ühendkuningriik ja Tšehhi Vabariik. Lepingu peamine eesmärk on tõhustada eelarvedistsipliini ja majanduspoliitika koordineerimist.
Lepinguga nõustunud riigid lubavad, et eelarve iga-aastane struktuurne puudujääk ei ületa poolt protsenti SKT-st. Reegel tuleb riigisisesel tasemel sätestada põhiseaduses või muus iga-aastase eelarveprotsessi suhtes siduvas aktis. Eestis sobib selleks riigieelarve seadus. Liikmesriikidele jääb tasakaalus eelarve sees endiselt õigus teha poliitilisi valikuid. Tulude ja kulude kirjete kontrolli pädevust Euroopa Liidule üle ei anta. Leping sätestab ka kohustuse vähendada ülemäärast võlataset (üle 60% SKT-st), selle kohustuse täitmata jätmise korral alustatakse ülemäärase eelarvepuudujäägi menetlust täpselt nagu eelarvedefitsiidi puhul. Luuakse automaatne korrigeerimismehhanism, mis käivitub kriteeriumidest kõrvalekaldumise korral. Mehhanismi määrab kindlaks liikmesriik ise komisjoni ettepanekutest lähtuvate ühiste põhimõtete kohaselt. Me töötame neid põhimõtteid veel välja ja seda teeb ka Euroopa Komisjon. Oluline seos on lepingul ESM-iga. Abi saavad ESM-ist vaid need riigid, kes on fiskaalstabiilsusleppega liitunud või vähemalt asunud seda jõustama.
Leping jõustub 1. jaanuaril 2013 tingimusel, et vähemalt 12 euroala riiki on selle ratifitseerinud. Eelarve tasakaalu reegel tuleb riigisiseses õiguses fikseerida ühe aasta jooksul jõustumisest alates. Riigieelarve seaduse eelnõu, mis lepingu põhimõtted meie õiguses sätestab, esitatakse Riigikogule 2013. aasta esimeses kvartalis. Ma pakun, et sellega võiks muuta riigieelarve seaduse riigi finantsjuhtimise seaduseks. Aitäh!

Head ametikaaslased, kas teil on küsimusi? Viktor Vassiljev, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea minister! Ka Nõukogude Liidus olid liiduvabariikidel oma eelarved, õigus prioriteete seada ja midagi eelarves ümber tõsta. Praegu jäetakse meilegi see võimalus, aga siiski on tegemist teatud määral meie finantsvabaduse piiramisega. Kas te oskate ette näha, milliseid samme selles suunas võib veel tulla?

Aitäh! Võrdlus Nõukogude Liiduga on kindlasti ebakohane. Selle te tõite küll asjatult. Ja ei saa öelda, et Nõukogude Liidu rahandus oleks hästi lõpetanud. Tõepoolest, eelarve suveräänsus jääb riikidele alles, kuid reeglid, mida meie oleme vabatahtlikult järginud, kehtestatakse nüüd kokkuleppega üle Euroopa. See on meile erakordselt oluline, sest just selle lõdva reeglistiku tõttu valitseb Euroopa ja eurotsooni suhtes maailmas suur umbusaldus, mis pärsib majandusaktiivsust. Kas midagi on veel tulemas? Ei ole välistatud, et sellel sügisel jõuab mõni initsiatiiv, ütleme, küpsesse faasi. Midagi arutab oktoobris ka ülemkogu. Ma ei ole selle päevakorraga kursis. Aga üldine suund on ikkagi see, et mis puudutab rahandust, siis makromajanduspoliitika, makromajanduse regulatsioonid ja eelarvepoliitika allutatakse ühtsetele reeglitele. Mina ei näe, et meil võiks midagi selle vastu olla. Me ainult võidame sellest. Aga üldiselt tundub see ülesehitus enam-vähem valmis olevat, probleem on ainult selles, kas seda süsteemi hakatakse jõuliselt rakendama. On märke, et võib-olla tõstetakse jälle mingisugused kompromissid konkreetsetel juhtudel lauale.

Sven Sester, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Mul on küsimus seoses struktuurse puudujäägiga. Kuigi selle eelnõuga vähendatakse puudujääki 1%-st 0,5%-ni, on tegemist siiski negatiivse arvuga. Kas iseenesest on kaugemas perspektiivis jätkusuutlik lubada liikmesriikidele negatiivset struktuurset puudujääki?

Ma täpsustan, et ega siiani struktuurse puudujäägi reeglit ei olnud, oli nominaalse puudujäägi reegel, mis Maastrichti lepinguga oli ära määratud – 3%. Aga see on üks lisaindikaator, mida tuleb jälgida. Nominaalselt võib riik olla heas seisus, aga peidetult puudujäägis. Meie olime sellises olukorras buumi ajal, kui me peidetult elasime üle jõu. Jälgida tuleb ka rahavooge, mida seovad igasugused finantslepingud. Meie puhul on näiteks Eesti Energiasse paigutatav raha väga suur ja see seob meie reserve. Ka Estonian Air on hästi kulukas. Siin räägitakse väga palju ESM-ist, aga kõige kulukam meile on praegu kindlasti Eesti Energia. Jätkusuutlikkuse kohta ütlen niipalju, et eksisteerib selline arusaam, et riik saab majandust elavdada ka tuleviku arvel. Sellepärast see kompromiss sõlmiti. Euroopas on hulk mõjukaid riike, kes eelistaksid lõdvemat raha- ja fiskaalpoliitikat. Eks nendega kompromissi leidmise jaoks see mööndus siin kirjas ongi. Mina ütlen, et me ei peaks kunagi laskuma struktuursesse miinusesse, sest see ei aita, eriti just väikest riiki see ei aita. See maksab kätte, see ei ole tegelikult jätkusuutlik valik. Kriis näitas, et kõik riigid, kes läksid struktuursesse puudujääki, peavad nüüd tagantjärele seda kahetsema, sest on võlgadest sõltuvad ja ainuüksi võlaintressid moodustavad väga suure osa nende majandusest. See ongi võib-olla piisav vastus.

Andres Anvelt, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea rahandusminister! Siin sai mainitud, et kaks riiki – Tšehhi Vabariik ja Ühendkuningriik – jäid sellest lepingust välja. Kas saaks lühidalt anda ülevaate, mis neil oli selle lepingu vastu? Kas nad olid selle mingi osa vastu või kogu põhimõtte vastu?

Aitäh! Brittide kohta ma ütleksin, et tegu on põhimõttelise opositsiooniga väga paljule, mis Mandri-Euroopas juhtub. Iseenesest sealne praegune valitsus ei arva, et eelarvedistsipliin poleks vajalik, aga nad ei taha siduvaid reegleid väljastpoolt. Praegune valitsus on konsolideerimisega kindlasti palju vaeva näinud. Tšehhide kohta mul täpset seletust ei ole. Kurioosumina see igatahes tookord mõjus. Isegi britid, kes selle lepinguga ei liitunud, on olnud natuke kimbatuses, et kas nad ikka tegid hea valiku. Aga Tšehhi on teatavasti Kesk-Euroopa üks euroskeptilisemaid piirkondi. Seda seletada on keeruline, aga ma ei ole Tšehhi ekspert. Ma arvan, et neil ei ole väga sügavaid sisulisi põhjusi, leebelt öeldes, miks sellest kõrvale jääda.

Tõnis Lukas, palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Alles hiljuti oli aeg, kui me majanduspoliitilisi küsimusi arutades istusime hea meelega brittide esindaja kõrval, sättisime end ühele pildile ja rääkisime, et meil on ühised põhimõtted asjade korraldamiseks. Nüüd on see aeg jäänud selja taha ja meil on teised mõttekaaslased. Kui kaugel, natuke ülekantud tähenduses küll, sellest kokkuleppest võib olla järgmine võimalik kokkulepe maksusüsteemide ühtlustamise kohta?

Aitäh! Ma väidan, et väga kaugel. Maksusüsteeme loodetavasti ühtlustatakse kaudsete maksude osas, aga otseste maksude kohta on vaated väga erinevad. Need, kes on läinud astmeliselt kasvava maksustamise peale, on tegelikult ikkagi probleemide ees. Sellest sõltuvusest on raske välja tulla, kuigi see majandusele selgelt hea ei ole.

Austatud minister, ma tänan teid ettekande ja vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Sven Sesteri!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Räägin siis majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise lepingu ratifitseerimise seaduse eelnõust 249. Rahanduskomisjon arutas seda eelnõu oma korralisel istungil 11. septembril s.a. Algataja esindajana tutvustas eelnõu rahandusminister Jürgen Ligi.
Paari lausega annan veel korra eelnõu kohta üldinfot. Eelnõuga ratifitseeritakse majandus- ja rahaliidu stabiilsuse, koordineerimise ja juhtimise leping, mille eesmärk on kindlustada majandus- ja rahaliidu majanduslikku alust, võttes vastu eeskirja liikmesriikide eelarvedistsipliini tugevdamiseks fiskaalkokkuleppe abil, tõhustada liikmesriikide majanduspoliitika koordineerimist ja parandada euroala juhtimist.
Räägin paarist teemast, mida komisjonis selle eelnõu menetlemisel arutati. Üks teema oli eelarve tasakaalu reegli kirjutamine riigieelarve baasseadusesse. Minister ütles eelnõu tutvustades, et kavandatav seadusmuudatus peaks jõustuma 2013. aastal ja praegu valmistatakse Rahandusministeeriumis eelnõu ette. Eelnõuga tehakse vajalikud muudatused riigieelarve baasseaduses. Samamoodi nagu siin saalis olid ka komisjonis kõne all Ühendkuningriik ja Tšehhi, kes ei ole lepingut ratifitseerinud. Küsiti, kas nende kohta ei kehti sel juhul fiskaalkokkuleppe reeglid. Eelnõu algatajate esindajana andis minister informatsiooni, et nende kohta kehtivad stabiilsuse ja kasvu pakti ning Euroopa Liidu aluslepingute nõuded, aga fiskaallepingu sanktsioonid neile kahele riigile ei laiene.
Komisjonis oli teemaks ka automaatse korrigeerimismehhanismiga seonduv küsimus. Saime vastuse, et tuleb luua automaatne korrigeerimismehhanism, mille puhul jälgitakse Euroopa Liidu õigusest tulenevaid kriteeriume, keskpika perioodi eelarve eesmärki või selle saavutamisele suunatud kohandamiskava. Nendest kõrvalekaldumisel peaks see mehhanism käivituma automaatselt. Mehhanismi määrab kindlaks liikmesriik, kuid Euroopa Komisjoni ettepanekutest lähtuvalt ja ühiste põhimõtete kohaselt. See muudatus automaatse korrigeerimismehhanismi osas on Rahandusministeeriumis ettevalmistamisel.
Küsiti ka sunnimehhanismide kohta: kui liikmesriik ei täida lepingut, mis siis juhtub? Vastus oli, et kui reegleid ei ole sisse viidud riigisisesesse õigusesse (Eestis me sellega praegu tegeleme), siis Euroopa Komisjoni ettepanekul pöörduvad lepinguosalised Euroopa Kohtusse. Kui rikutakse reegleid, siis üldjuhul järgneb kohtusse minek ja sellele järgnevad ka trahvid.
Komisjonis oli küsimus, et kui suur osa riike rikub juba praegu neid kriteeriume, mida hakatakse riikides heaks kiitma, siis kuidas selles olukorras käituda või mida nende riikidega tulevikus tehakse. Vastuseks anti, et enamik neid riike on juba praegu nn protseduuri all ja kehtestatakse reeglid, mida kõik peavad järgima. Tuleb kokku leppida, et võlgu vähendatakse. Ka see on tulevikus riigisiseses õiguses kirjas. Siingi määratakse kindlaks sanktsioonid.
Veel tunti huvi, mis vahe on stabiilsuse ja kasvu paktil ning fiskaallepingul. Vastus oli, et stabiilsuse ja kasvu pakti reeglid ei ole kirjas riigisiseses õiguses, küll aga hakkavad fiskaallepingu reeglid seal kirjas olema. Uued reeglid on ka tunduvalt karmimad. Selle kohta andis minister mõned minutid tagasi ülevaate, et struktuurse puudujäägi termin kui selline tuuakse õigusesse sisse ja pannakse väga selgelt ka arvud paika.
Komisjon langetas otsused võtta eelnõu Riigikogu täiskogu päevakorda 19. septembril, esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata kümme tööpäeva ehk 3. oktoober kell 6. Kõik otsused langetati konsensusega. Aitäh!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Ettekandjale küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Määran eelnõu 249 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 3. oktoobri 2012 kell 18.
Esimene lugemine on lõpetatud.

Me asume järgmise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli justiitsminister Kristen Michali!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Nagu ikka, on tegemist väga hea eelnõuga. Eelnõuga muudetakse võlaõigusseadust ja selle eesmärk on võtta Eesti õigusesse üle komisjoni 2011. aasta 14. novembri direktiiv 2011/90/EL, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/48/EÜ I lisa II osa, milles sätestatakse lisaeeldused krediidi kulukuse aastamäära arvutamiseks.
Eelnõuga kavandatavad muudatused puudutavad tarbijakrediidilepingutes krediidi kulukuse määra arvutamist. Krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidi summast või krediidi ülempiirist. Tegemist on näitajaga, mille eesmärk on anda tarbijale enne lepingu sõlmimist teavet tarbijakrediidilepinguga seotud kogukulu kohta aastas ning võimaldada tarbijal erinevaid tarbijakrediidipakkumisi nende kulukuse alusel võrrelda.
Tarbijakrediididirektiiviga 2008/48/EÜ on juba loodud regulatsioon krediidi kulukuse määra arvutamise kohta. Uue direktiiviga täpsustatakse ja täiendatakse tarbijakrediidi regulatsiooni, täpsemalt, krediidi kulukuse määra arvutamise lisaeeldusi, mida kasutatakse siis, kui krediidi kulukuse määra arvutamise ajal ei tea pooled veel mõnda arvutamiseks vajalikku näitajat, näiteks krediidi kasutusse võtmise aega, lepingu kestust, tagasimaksete summat või nende tegemise aega jne.
Muudatuste üldine eesmärk on tagada kõikvõimalike krediiditoodete jaoks selgete lisaeelduste olemasolu krediidi kulukuse määra arvutamiseks. Ühtsete ja täpsustatud reeglite olemasolu võimaldab krediidi kulukuse määra arvutada ühtsetel alustel ja ühetaoliselt. See tähendab, et kõik krediidiandjad teevad seda ühtemoodi ning seda kõigis 27-s Euroopa Liidu liikmesriigis.
Krediidi kulukuse määra ühetaoline arvutamine tagab, et krediidi kulukuse määr oleks tarbija jaoks tõepoolest võrreldav näitaja ehk võrreldakse omavahel võrreldavaid näitajaid. See annab tarbijale paremad võimalused teha krediidi võtmise kohta kaalutletud otsus, mis omakorda tähendab paremat tarbijakaitset.
Muudatused puudutavad eeskätt selliseid krediidi kulukuse määra lisatingimusi, mis kohalduvad krediitkaartidele. Eesti turul mõjutavad eelnõuga kavandatavad muudatused eelkõige määratud tagasimaksega krediitkaarte ja püsimaksega krediitkaarte.
Eelnõuga täpsustatakse krediidi kulukuse määra arvutamise lisatingimuste kasutamist järgmistest aspektidest. Täpsustatakse, et üheaastast lepingu kestust ja kaheteistkümne võrdse tagasimakse tegemist tuleb krediidi kulukuse määra arvutamisel eeldada nii tähtajatute tarbijakrediidilepingute korral kui ka selliste tarbijakrediidilepingute korral, mille kohaselt tuleb krediit tagasi maksta teatud tähtaja jooksul või pärast teatud tähtaja möödumist, mille järel võib krediidi taas kasutusse võtta. Täpsustatakse samuti, et kui põhisumma tuleb igal maksetähtpäeval tagasi maksta täies ulatuses ühe maksena, loetakse krediidi kulukuse määra arvutamisel, et edaspidi võetakse krediiti kasutusse ja tagasimaksed tehakse ühe aasta jooksul. Lisaks luuakse krediidi kulukuse määra arvutamisel kasutamiseks uus tingimus krediidi kasutusse võtmise kuupäeva kindlaksmääramiseks, kui see ei ole krediidi kulukuse määra arvutamisel veel teada. Sellisel juhul loetakse, et esimest korda võetakse krediiti kasutusse tähtpäeval, mis toob kaasa kõige lühema ajavahemiku krediidi kasutusse võtmise tähtpäeva ja esimese tagasimakse tähtpäeva vahel. Samuti luuakse krediidi kulukuse määra arvutamisel kasutamiseks uued tingimused olukordadeks, kus tagasimaksete tegemise aeg või summa ei ole ka olemasolevate tingimuste põhjal määratavad. Eelkõige tuleb sellisel juhul eeldada, et tagasimaksmine toimub krediidiandja esitatud tähtpäeval ja tingimustel. Lisaks direktiivi ülevõtmiseks vajalikele muudatustele täpsustatakse eelnõus tagasimakse tähendust, selleks et kõrvaldada mõningad tõlgenduslikud probleemid, millega krediidiandjad on kokku puutunud.
Siinkohal ma lõpetan. Vabariigi Valitsuse esindajana toetan esimese lugemise lõpetamist. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu! Palun, Marika Tuus-Laul, teie küsimus!

Aitäh! Austatud minister! Just teie kõne viimast lauset ma oma küsimuses tahangi käsitleda. Siin ei ole ju tegemist ainult direktiivi kohaldamisega, vaid siia on sisse toodud Eesti Pangaliidu ja Eesti Liisingühingute Liidu lobitöö tulemusel valminud muudatusettepanek, mis kitsendab tarbijate õigusi. Miks ei piirdutud ainult direktiiviga ja miks see siia sisse toodi, miks ei tehtud selle kohta eraldi seadust?

Tänan teid selle küsimuse eest! Ma nägin, et te olete sellel teemal ka kirjatüki kirjutanud või vähemalt uudistes sellest räägiti. Samuti oleme saanud selle teema kohta kirja Lilleküla Seltsilt. Vähemalt seaduseelnõu autorite nimel julgen ma öelda, et see hirm (seda hirmu väljendavad ju Lilleküla Seltsi kiri ja ka teie küsimus), et intressilt saaks nõuda lisaviivist, tundub meile alusetu. Meile on natukene selgusetu, miks see hirm on tekkinud. Küll aga oleme nõus seaduseelnõu menetlemisel seda küsimust hoolega läbi vaatama. Ma usun, et ka komisjon teeb seda. Kui sellel hirmul peaks mingi alus olema, siis kindlasti tuleb siin otsida tarbijasõbralikumat lähenemist. Tegemist ei ole kellegi lobitegevusega, mis oleks kuidagi lubamatult seaduse loojate poolt seadusesse sattunud. Julgen öelda, et tegemist on sellesama paragrahvi, § 416 muutmisega, ja selleks eraldi seadust teha pole lihtsalt otstarbekas. Sellest see kaalutlus ongi lähtunud. Aga veel kord: kui teie ja Lilleküla Seltsi väidetav probleem esineb, siis ma olen täiesti kindel, et me asume selles küsimuses tarbija poolele.

Aitäh! Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud minister! Tavapäraselt võetakse eurodirektiive üle ilma riigisiseste täiendusteta. Kas te oskate seletada seda protseduuri, kuidas ja mis menetlusetapis tulid need täiendused siia juurde?

Aitäh! Teie küsimus on kindlasti asjakohane. Ma olen samal arvamusel (see tuleneb ka kõikidest hea õigusloome põhimõtetest), et kui vähegi võimalik, ei peaks eurodirektiivide ülevõtmisel lisama sinna ühtegi sellist riigisisese õiguse muudatust, mis on väga kaalukas või tegelikult muudab selle eelnõu suunda. See oleks nagu nööbile pintsaku külge õmblemine. Mulle tundub, et praegu seda siiski tehtud ei ole. Oleks lihtsalt üsna kummaline ühe tõlgendusprobleemi kaotamiseks teine eelnõu teha. Sellest ongi seaduseelnõu loojad lähtunud. Ma veel täna hommikul vestlesin ametnikega, kes kinnitasid, et see on olnud ka nende eesmärk.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul, teine küsimus!

Aitäh! Te mainisite, et paljudel ühiskondlikel organisatsioonidel on hirm, kuigi seda hirmu nagu ei tohiks olla, sest siin ei ole mingit ohtu. Millega te juriidiliselt tõestate, et seda ohtu ei ole? Miks siis ei ole seda muudatusettepanekut kooskõlastatud Tarbijakaitseameti, Eesti Tarbijakaitse Liidu ega paljude teiste institutsioonidega?

Aitäh! Nagu ma eelnevalt ütlesin, see, mis on must valgel eelnõu tekstis kirjas, ongi arutelu ja tõenduse objekt. Seda saab ka komisjonis arutada ja lõppkokkuvõttes on seadusandja ju lugupeetud Riigikogu. Komisjonis saab selle kõik põhjalikult läbi arutada. Veel kord ütlen, et olles vestelnud oma ministeeriumi inimestega, olen veendunud, et kindlasti ei ole selle seaduseelnõu eesmärk tarbijavaenulikkus. Meile on natuke mõistetamatu, kust see probleem on tekkinud. Aga kui küsimused on üleval, siis tuleb meil selgitada. Võib-olla on "ühiskondlikud organisatsioonid" palju öelda, kui ainult üks organisatsioon, Lilleküla Selts, on meile selle kohta kirja saatnud, aga see ei vähenda sellele küsimusele vastamise olulisust. Igal juhul tuleb vastata ja küsimus tuleb selgeks saada.

Palun, Kadri Simson, teine küsimus!

Aitäh! Lugupeetud minister! Eestis on niimoodi, et mõnikord on lubatud kõik see, mis seadusega ära keelatud ei ole, ja teinekord on keelatud kõik, mis seaduses lubatud ei ole. Kas te oskate öelda, kus selles seaduses on kirjas, et intressilt intressi võtta ei tohi?

Te viitate jälle sellele küsimusele, mille me oleme juba läbi arutanud. Ma usun, et me saame seda komisjonis pikemalt arutada. Ma arvan, et see tõlgendus, mida Marika Tuus-Laul on oma väljaütlemistes kasutanud, ei ole lõpuni korrektne. Sellel hirmul ei ole tõepoolest alust. Aga veel kord ütlen, et komisjonis saab seda kõike ju arutada. See kõik on sellessamas eelnõus kirjas.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Eesti Pank teatas, et neil ei ole eelnõu kohta märkusi, aga Eesti Pangaliit tegi selle eelnõu kohta oma ettepanekud. Seoses sellega tahan küsida teilt, härra minister, kas te võite kuidagi kommenteerida Eesti Panga ja Eesti Pangaliidu erinevaid positsioone.

Mul on küll väga raske kellegi positsiooni täiendavalt kommenteerima hakata. Kõik ettepanekud, mis on lisandunud, on ju eelnõu seletuskirjas olemas. Kui vaja, võime need komisjonis ükshaaval läbi arutada.

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Seda eelnõu arutab õiguskomisjon, aga mina paraku õiguskomisjoni ei kuulu. Ma pigem jagan kolleegide muret seoses tagasimakse mõistega. Võib-olla te räägite ka suurele saalile lühidalt ja väga selges keeles lahti, mis muutub selles tagasimakse mõistes. Kuidas on praegu ja kuidas hakkab olema siis, kui see seaduseelnõu seadusena vastu võetakse?

Nagu ma teile seletasin, see on seesama teie kolleegide tõstatatud probleem. Te peate komisjonis olevaid kolleege usaldama, kaasa arvatud Marika Tuus-Lauli, midagi üle ei jää. Sellessamas komisjonis see eelnõu läbi vaadatakse. Nagu ma rääkisin, ei saa seaduse teksti kirjutanud inimesed aru, kust see hirm tekib. Aga veel kord ütlen, et kõigisse osapooltesse tuleb suhtuda lugupidamisega. Kui on küsimusi, siis selleks ju seadusloomeprotsess ongi, et neile vastus saada. Seaduslooja vaatab lõppkokkuvõttes sõnastuse üle. Ma julgen öelda, et õiguskomisjoni tegevus ei ole kunagi kandnud poliitiliste erimeelsuste pitserit. Ka selle seaduseelnõu arutelu kindlasti seda pitserit ei kanna. Me saame selle mure läbi arutada.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole. Palun kaasettekandeks kõnetooli õiguskomisjoni liikme Valdo Randpere!

Head kolleegid! Lugupeetud juhataja! Õiguskomisjon arutas seda eelnõu oma tavapärasel istungil 10. septembril. Istungist võtsid osa Kalle Laanet, Andres Anvelt, Kalle Jents, Marika Tuus-Laul, Neeme Suur, Peeter Võsa, Siim Kabrits ja Valdo Randpere ning nõunikud Carina Rikart ja Linnar Liivamägi. Puudus Igor Gräzin. Kohal olid justiitsminister Kristen Michal, ministri nõunik Madis Timpson ja eraõiguse talituse nõunik Kristiina Koll. Komisjoni liikmetele tutvustati eelnõu ja vastati küsimustele.
Võlaõigusseaduse muutmise seaduse eelnõus kavandatu kohaselt võetakse Eesti õigusesse üle komisjoni direktiiv, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu varasema direktiivi 2008/48/EÜ I lisa II osa, millega sätestatakse lisaeeldused krediidi kulukuse aastamäära arvutamiseks.
Eelkõnelejale juba esitati mõned küsimused ja eriti terav oli küsimus, kus kohas on must valgel kirjas, et nüüd ei saa intressilt viivist nõuda. Ma julgen sellele ise vastata. Minister ei teinud otsest viidet paragrahvile, mina teen selle. Intressilt viivise nõudmise keeldu reguleerib võlaõigusseaduse § 113 lõige 6, mida selle eelnõuga ei muudeta. Sellepärast ei saa ka edaspidi nõuda intressilt viivist. See paragrahv, mida siin muudetakse, § 416, millega seoses on tekkinud väike küsimärk Lilleküla Seltsil, mõnel õiguskomisjoni liikmel ja võib-olla mõnel inimesel veel, ei reguleeri intressilt viivise nõudmise keeldu, ei puuduta seda teemat. Seda paragrahvi muudetakse, aga see ei ole selle teemaga seotud. Selles mõttes on hirmud täiesti asjatud. Aga minister enne rõhutas ja me oleme seda ka Marika Tuus-Lauliga arutanud, et meil ei ole midagi selle vastu, kui seda komisjonis edasi arutatakse ja jõutakse tarbijasõbraliku lahenduseni. Selle muudatusega ei ole tõesti seotud kellegi mingit salaplaani ega lobitööd. Küsimus on lihtsalt krediidi kulukuse määra arvestamise ühtlustamises. Teine punkt, millest te kinni haarasite, oli sõnade "osamakse" ja "tagasimakse" kasutus, et neid defineeritakse kuidagi erinevalt. Tegelikult pole siin probleeme olnud mitte niivõrd pankadel, kuivõrd laenuvõtjatel, kes on neid sõnu tõlgendanud eri viisi, aga vaidlustes on nad alati kaotanud. Nüüd see ebakõla kõrvaldatakse ja võetakse kasutusele ühtne termin "tagasimakse". Selle sisu on, et inimene, kellel on võlgu, ei pea selleks, et lepingut ei katkestataks, maksma mitte ainult summa põhiosa, vaid ka intressi. Siin oli varem väike arusaamatus. Mõni inimene arvas, et, kui ta maksab tagasi laenu põhiosa, aga intresse ei maksa, siis lepingut katkestada ei saa. Tegelikult on saanud seda kogu aeg teha. Nüüd on see selgelt ka kirjas. See peaks vältima laenuvõtjale ebamugavat olukorda, kui ta rikub lepingut, ise sellest teadlik olemata.
Komisjon, nagu öeldud, arutas teemat ja võttis vastu konsensuslikud otsused: saata see eelnõu täiskogu päevakorda täna, 19. septembril, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, määrata ettekandjaks Valdo Randpere, st mina, ja kui esimene lugemine lõpetatakse, siis teha ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 3. oktoober 2012 kell 16.

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Palun, Marika Tuus-Laul Keskerakonna fraktsiooni nimel!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Nagu juba öeldud, selle eelnõu puhul on üldjoontes tõesti tegemist Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi rakendamisega Eesti õigusruumis. See direktiiv on tarbijakaitselise eesmärgiga. Sellega soovitakse saavutada, et inimesele oleks krediidilepingu sõlmimisel arusaadav, millise kohustuse ta lepinguga endale võtab, ja et tarbijale oleks selge krediidi kulukuse määr. Ent sellesse eelnõusse, mis kohaldab tarbijaid kaitsva sisuga direktiivi, on pangandusringkondade lobitöö tagajärjel ministeerium sisse peitnud meie meelest saatanliku ja tarbijavaenuliku nüansi, mis on nii hästi varjatud, et esialgu ei paistagi välja. Nimelt on eelnõusse toodud selle kooskõlastusringilt pärinev Eesti Pangaliidu ja Eesti Liisingühingute Liidu subjektiivne muudatusettepanek, millel ei ole direktiiviga mitte mingit seost. Seletuskirja kolmandast peatükist selgub, et tahetakse tagasiulatuvalt teha kohustuseks viivitusintress võlausaldaja kasuks. Tagasiulatuva jõuga on see muudatus sellepärast, et tarbijal oli lepingu sõlmimisel sellest sättest erinev arusaam. Me leiame, et selline õigusloome on vastuolus põhiseaduses sätestatud õiguspärase ootuse printsiibiga.
Pangandusringkondade ammune unistus on olnud nõuda viivist ka intressi tasumisega viivitamise korral. Siiani sai tarbijakrediidilepingus viivist nõuda vaid tasumata põhisummalt, sest intress on üldjuhul ju tarbijaga kokkulepitud tasu raha kasutamise eest ning selle arvestamine lõpeb lepingu lõppemisega, sh krediidi tagastamise nõudmisega. Me oleme kindlad, et kahte intressi korraga nõuda ei saa, kuid eelnõusse on peidetud võimalus, et tulevikus saaks viivitusintressi küsida. Panganduse huvigrupid leiavad, et osamakse mõiste pole üheselt mõistetav, sellest ei saada ühtmoodi aru. Nüüd tahetakse sätestada nii, et tagasimakse hõlmaks nii põhisummat kui ka intressi, samuti muude võimalike tasude maksmist.
Rõhutan, et intressilt viivitusintressi küsimine pole kooskõlas Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Kohus on analüüsinud direktiivi, mis käsitleb ebaõiglasi tingimusi tarbijalepingutes. Seal on öeldud, et liikmesriigid peavad sätestama piisavad ja tõhusad vahendid, et lõpetada ebaõiglaste tingimuste seadmine lepingutes, mida müüjad või teenuseosutajad tarbijatega sõlmivad. Seega tuleks direktiivi tõlgendada nii, et liikmesriigi sellega vastuolus olevad õigusnormid on tühised.
On selge, et ei pangaliit ega liisingühingute liit pole just tarbijate huve esindavad huvigrupid. Selles mõttes on väga imelik, et ettepanekut võlaõigusseadust selliselt muuta ei tehta eraldi eelnõus, vaid vargsi, kasutades selleks tarbijaid kaitsva Euroopa direktiivi Eesti õigusesse toomist.
Võime tõesti järeldada, et valitsus nagu ei soovigi, et tema kodanikud kunagi võlgadest vabaks saaksid. Praegu tundub küll, et tehakse kõik, et inimesed ennast veelgi rohkem võlgadesse mässiksid. Võib vaid ette kujutada, mis juhtub näiteks SMS-laenudega. Kõigepealt on röögatud intressid, näiteks 200%, ja siis tulevad intressilt veel viivised! Meie arvates on tegemist pankade ja kiirlaenuandjate lobitööga.
Seletuskirjas pole viidatud ka seadusmuudatuse mõju analüüsile, sellele, kui palju kasvab võlgnike arv, kas muudatus on proportsionaalne, kui vaadata suhet "tarbija versus pank". Tegelikult kaitstakse siin ikkagi pankade huve. Kummaline on seegi, et seadusmuudatuse projekti ei ole kooskõlastatud Tarbijakaitseametiga, Eesti Tarbijakaitse Liiduga, Finantsinspektsiooniga ega Konkurentsiametiga. Oleme teada saanud, et tarbijakaitsega kooskõlastati see n-ö enne selle punkti lisamist.

Kas soovite lisaaega?

Poolteist minutit.

Kaks minutit.

Aitäh! Kui ma õiguskomisjonis viivitusintressi problemaatika kohta küsimuse esitasin, veenis meid Justiitsministeeriumi õiguspoliitika osakonna nõunik, et sellist probleemi selles eelnõus ei ole. Vaatame seda edaspidi!
Võiks küsida, kas Eestis tõlgendab praegu seadusi ikka veel kohus või teevad seda hoopis pangaliit ja liisingühingute liit, keda toetavad ministeeriumid ja valitsus.
Lähtuvalt eelöeldust teeb Keskerakonna fraktsioon kindlasti parandusettepaneku. Me väga loodame, et komisjon võtab seda arvesse. Mina arvan küll, et me ei peaks oma otsustes siin Riigikogus olema nõus pangandusringkondade ärimudeliga ega selle teenistuses ja ühtlasi tarbijate vastu. Aitäh!

Suur tänu! Kas on veel kõnesoove? Kõnesoove ei ole, sulgen läbirääkimised. Määran eelnõu 266 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 3. oktoobri 2012 kell 16.
Selle eelnõu esimene lugemine on lõpetatud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud äriseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli justiitsminister Kristen Michali!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tegemist on jälle ühe väga hea eelnõuga, millega muudetakse päris mitut seadust. Eelnõu peamised eesmärgid jagunevad kaheks: äriseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muudatusteks ning kinnistusraamatuseaduse muudatusteks. Järgnevalt peatun sellel, mis selle eelnõu seaduseks saamise korral Eesti õiguskorras muutub.
Alustan äriseadustiku ja sellega seotud seaduste peamistest muudatustest. Nagu te seletuskirjast lugeda võite, on äriregistrit puudutavas osas muudatusi ajendanud eelkõige uue menetlustarkvara kasutuselevõtt äriregistris. Senine äriregistri tarkvara, millega kohtu registriosakondades määrusi ja kandeid on tehtud, on kirjutatud 14 aastat tagasi. Nagu te arvata võite, on see oma aja ära elanud. See ei vasta enam tänapäeva turvanõuetele. Uus menetlustarkvara võimaldab täielikult rakendada ISKE nõudeid kõrgema turvaklassiga infosüsteemile. Samuti on paberil peetava registri kohta käivad sätted aegunud ning neid on vaja kohandada selliselt, et need sobiksid elektrooniliselt peetavale registrile, mis omakorda vähendab halduskoormust, kiirendab menetlust ning vähendab registripidamise kulusid. Eelnõuga luuakse registriosakondadele ka võimalus lahendada teiste osakondade kandeavaldusi ning teha kandeid. See muudatus aitab ühtlustada registriosakondade töökoormust. Lihtsamaks on muudetud ka ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamise avalduste menetlemine. Registriosakonnad asuvad küll füüsiliselt samas asukohas ja menetlevad oma piirkonna ettevõtjate avaldusi, kuid tänu muudatusele võib avalduste menetlemist jagada ka teistesse registriosakondadesse. Muudatuse eesmärk ei ole osakondades struktuuriliste muudatuste tegemine. Muudatus ei mõjuta määruskaebuse esitamise korda, kuna tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt lahendab määruskaebuse kohus, kes vaidlustatava lahendi tegi. Kehtima jääb ka põhimõte, mille kohaselt edastatakse määruskaebus ringkonnakohtule selle maakohtu kaudu, kelle koostatud kandemäärust määruskaebusega vaidlustatakse.
Muudetud on ka ühinemise, jagunemise ja ümberkujundamisega seotud avalduste menetlemist. Üldjuhul pidi varem avaldusi lahendama mitu registripidajat. Muudatuse kohaselt liidetakse avaldused ühte menetlusse ja kõiki avaldusi lahendab üks registripidaja. Kannete tegemise järjekord sellega ei muutu: esmalt tehakse deklaratiivne, seejärel konstitutiivne ja viimasena kustutamiskanne. Vajaduse korral saab teise piirkonna registripidaja teha avaldusi lahendavale registripidajale vajalikud dokumendid skaneerimise ja salvestamise teel kättesaadavaks.
Toon välja ka selle, et eelnõuga kehtestatakse seaduse tasandil päringutasud äriregistri andmetega tutvumise eest vastava veebilehe kaudu. See tähendab, et äriregistrisse kantud andmete väljastamise eest võetavad riigi teenustasud viiakse vastavusse Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 113 sätestatud nõudega, mille kohaselt tuleb riiklikud maksud, koormised, riigilõivud, trahvid ja sundkindlustuse maksed sätestada seaduses. Arvestades eeltoodut täpsustatakse äriseadustiku § 70 järgmiselt. Selgelt sätestatakse põhimõte, et juurdepääs elektroonilise äriregistri, mittetulundusühingute ja sihtasutuste registri ning kommertspandiregistri andmetele on tasuline. Tasumäärad kehtestab justiitsminister, see määr võib olla kuni kaks eurot ühe päringu või päringuobjekti kohta. Tasu maksmisest on vabastatud isik enda kohta päringu tegemisel ning kehtivate kandeandmete kohta päringu tegemisel. Tasu maksmisest on vabastatud ka avalik-õiguslikud juriidilised isikud ja teised isikud, kes vajavad andmeid seaduses sätestatud avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks. Isikul endal on võimalik ka praegu tasuta tutvuda registritesse kantud andmetega, samuti kehtivate kandeandmetega, mistõttu ei ole tegemist sisulise muudatusega. Oluline on rõhutada, et tasuliseks ei muutu mitte päringu tegemine, vaid päringu tulemuseks saadud andmetega tutvumine, välja arvatud eelnimetatud juhud, mille puhul on andmetega tutvuda võimalik tasu maksmata.
Niipalju siis äriseadustiku muudatustest.
Peatun põgusalt ka kinnistusraamatuseaduse muudatustel. Nii nagu registriosakondade puhul, millest oli juttu eespool, kaotatakse ka kinnistusosakondadelt piirang, mille kohaselt tohib kinnistusosakond pidada kinnistusraamatut ainult tema tööpiirkonnas asuvate kinnistute kohta. Me arvame, et selle tulemusena väheneb kinnistusosakondade töö- ja halduskoormus. Kinnistamisavaldust, mis on seotud mitmes kinnistuspiirkonnas asuva kinnistuga, ei pea enam menetlema kaks, kolm või neli kohtunikuabi, vaid üks.
Teiseks täpsustatakse kannete ja kandemääruste tegemise korda. Luuakse õigusselgus, st täpsustatakse, millistel juhtudel tuleb määrus vormistada ja millistel mitte. Kehtiv sõnastus ei ole selge. Eelnõuga seda täpsustatakse.
Kolmandaks kehtestatakse seaduse tasandil päringutasud kinnistusraamatu andmetega tutvumisel vastava veebilehe kaudu. See tähendab, et kinnistusraamatusse kantud andmete väljastamise eest võetavad riigi teenustasud viiakse vastavusse Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 113 sätestatud nõudega.
Siinkohal ma lõpetan. Vabariigi Valitsuse esindajana toetan kindlasti eelnõu esimese lugemise lõpetamist. Tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Ma palun kaasettekandeks kõnetooli õiguskomisjoni liikme Siim Kabritsa!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikogu õiguskomisjon arutas seda eelnõu oma 10. septembri koosolekul. Koosolekust võtsid osa komisjoni esimees Marko Pomerants, liikmed Kalle Laanet, Andres Anvelt, Kalle Jents, Marika Tuus-Laul, Neeme Suur, Peeter Võsa, Siim Kabrits ja Valdo Randpere ning nõunikud Carina Rikart ja Linnar Liivamägi. Puudus Igor Gräzin. Samuti olid kohale kutsutud justiitsminister Kristen Michal, ministri nõunik Madis Timpson ning õigusloome ja arenduse talituse nõunikud Berit Loog, Piret Saartee ja Kristi Uibo. Äriseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu tutvustati komisjoni liikmetele ja vastati ka komisjoni liikmete küsimustele. Komisjonis kerkis üles eelkõige küsimus, et kui see eelnõu jõustub 1. novembril, siis kas see aeg on reaalne. Õiguskomisjoni liikmed said vastuseks, et tarkvara poole pealt on 1. november täiesti reaalne tähtaeg, tarkvara peaks selleks ajaks valmis olema.
Otsustati saata eelnõu täiskogu päevakorda 19. septembril, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada, teha ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 3. oktoober kell 16 ja määrata ettekandjaks Siim Kabrits. Otsused olid konsensuslikud. Aitäh!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Ettekandjale küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Määran eelnõu 258 muudatusettepanekute tegemise tähtajaks s.a 3. oktoobri kell 16.
Seaduseelnõu esimene lugemine on lõpetatud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud vangistusseaduse, kriminaalhooldusseaduse ja karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Taas kord palun ettekandeks kõnetooli justiitsminister Kristen Michali!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Tegemist on jälle ühe hea eelnõuga. Nagu ikka, peatun ma oma ettekandes esmalt eelnõu eesmärgil. Kui seda püüda hästi lühidalt formuleerida, siis võib öelda, et eesmärk on lahendada vangistuse täideviimisel ning vanglateenistuse korralduses praktika käigus tekkinud küsimusi. Karistusseadustiku muutmine tuleneb vajadusest paremini kontrollida süüdimõistetuid, kes on allutatud kriminaalhooldaja järelevalve alla. Kriminaalhooldusseaduse muutmine korrigeerib aja jooksul tähtsuse kaotanud regulatsiooni kriminaalhooldusametnike töös. Järgnevalt teen ülevaate peamistest muudatustest, mis plaanitakse õiguskorda sisse viia.
Vangistusseadust täiendatakse juhtudega, mil vanglal tuleb keelduda kinnipeetavale lühi- või pikaajalise kokkusaamise võimaldamisest. Nimelt ei ole praegu sellised juhud seaduse tasandil sätestatud ning sisalduvad vangla sisekorraeeskirjas, mis on kehtestatud ministri määrusega. Kuna aga tegemist on isikute õigusi puudutava küsimusega, siis peaks see olema kirjas seaduses.
Eelnõuga täpsustatakse ka seda, milliste esemete omamine on kinnipeetavatele keelatud. Kehtestatakse võimalus seoses õppimise ja töötamisega vanglast välja lubatud kinnipeetavale kohaldada lisagarantiina elektroonilise valve seadet, mis kinnitatakse kinnipeetava jala külge. Praegu on kõigil kinnises vanglas karistust kandvatel kinnipeetavatel vanglariietus. Eelnõuga sätestatakse juba praegu praktikas toimiv regulatsioon, mille kohaselt tavavanglas kannab kinnipeetav isiklikku riietust.
Erinevate distsiplinaarsete mõjutusvahendite olemasolu tagamiseks täiendatakse distsiplinaarkaristuste loetelu uut liiki karistusega, milleks on isikliku raadio, televiisori või muu vajaliku elektriseadme kasutamise keelamine. Eesmärk on tagada kinnipeetavate parem käitumine. Tähtaeg kuni 45 päeva on valitud analoogselt kartserikaristuse pikkusega.
Seadust täiendatakse kinnipeetava poolt alkoholi või narkootikumide tarvitamise tuvastamise regulatsiooniga, mis hakkab olema samasugune nagu politsei ja piirivalve seaduse regulatsioon. Vähendamaks politsei töökoormust keelatud ainete tarvitamise tuvastamisel on mõistlik anda kontrollimise õigus ka vanglateenistusele. Seda enam, et tegelikult on juba korrakaitseseadusega, mis ei ole küll veel jõustunud, ette nähtud võimalus, et politsei või seaduses sätestatud juhul muu korrakaitseorgan võib joobeseisundi kahtluse korral kontrollida isiku organismis alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu joovastava aine esinemist. Kinnipeetavate joovet võib kontrollida ka indikaatorvahendiga. Kui kinnipeetav nõuab tõenduslikku alkomeetrit või vereproovi, peab ta selle ise kinni maksma, juhul kui analüüs osutub positiivseks. Samasugune regulatsioon kehtestatakse kriminaalhooldusalustele.
Vangistusseadust täiendatakse ka sätetega, mis võimaldavad vanglateenistuse ametnikul reageerida õigusrikkumisele, mis on suunatud küll vangla vastu, kuid toime pandud väljaspool vangla piiret. Kõige levinum näide on siin juhtum, kui isik üritab nn ülevisete abil vanglasse keelatud esemeid toimetada. Muudatuse kohaselt saaksid vanglaametnikud selgesõnalise õigusliku aluse sellisel juhul see isik vajaduse korral ka jõu abil kinni pidada ning neil oleks õigus teda kinni pidada kuni politseile üleandmiseni.
Lisaks muudetakse eelnõuga konkreetsemaks ja põhjalikumaks vanglaametnike tausta- ja tervisekontroll. Taustakontrolli laiendatakse tulevikus ka abipersonalile (nt kokad ja koristajad) ning juba teenistuses olevatele vanglateenistujatele ning Justiitsministeeriumi vanglate osakonna teenistujatele. Tervisekontrolli põhimõtted muudetakse analoogseks politsei ja piirivalve tervisekontrolliga.
Eelnõuga laiendatakse politseile ametiabi andmise võimalusi. Kui praegu saab vanglateenistusest kasutada ametiabi korras vaid relvastatud üksust, siis tulevikus laieneks see võimalus ka teistele vanglaametnikele ning Justiitsministeeriumi vanglate osakonna teenistujatele. Muudatuse eesmärk on tõhustada halduskoostööd ja laiendada riigiasutuste koostöövõimalusi.
Tagamaks kannatanu õigust saada informatsiooni süüdimõistetu poolt karistuse kandmise kohta (nt karistuse kandmisele asumine, karistuse täideviimine, samuti kriminaalhoolduse käik) kehtestatakse kannatanu õigus saada igal ajal vanglalt sellekohast teavet.
Kriminaalhooldusseaduses täpsustatakse neid sätteid, mis annavad kriminaalhooldusametnikele õiguse kontrollida kriminaalhooldusalusele kohtu poolt pandud kohustuste täitmist. Näiteks võib kohus määrata, et süüdimõistetu ei tohi käitumiskontrolli ajal tarbida alkoholi. Selleks et keelu järgimist kontrollida ning tagada, et keelu rikkumine ka tagajärje kaasa tooks, tuleb kontrolle läbi viia jooksvalt. Kui kriminaalhooldusalune keeldub kontrollist, on tegemist kriminaalhooldaja kontrollile mitteallumisega, mida loetakse kontrollinõude rikkumiseks.
Ka peab kriminaalhooldusalune edaspidi igal juhul kriminaalhooldajalt elukohast lahkumiseks luba taotlema, kui ta soovib välismaale minna, seda sõltumata päevade arvust. Kehtivas õiguses ei pea isik luba küsima juhul, kui ta soovib minna välismaale lühemaks ajaks kui 15 päeva.
Siinkohal ma lõpetan. Vabariigi Valitsuse esindajana toetan kindlasti esimese lugemise lõpetamist. Tänan kõiki tähelepanu eest!

Suur tänu! Valdo Randperel on küsimus.

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma lugesin selle eelnõu läbi ja vaatasin natuke ka kehtivat seadust. Siin on tehtud selline muudatus, et riigivastase kuriteo toimepanijatel tekib vanglavälise suhtlemise piirang. See on iseenesest kiiduväärt mõte. Aga samas on seal nimetatud erisubjektid, kellega riigivastase kuriteo toimepanija võiks siiski igal juhul kokku saada. Need on advokaat, notar ja vaimulik, mis on ju põhjendatud, aga lisaks on nende hulgas ka konsulaartöötaja. Mina ei saa aru, miks peaks riigivastase kuriteo toimepanijal olema võimalik kohtuda konsulaartöötajaga. Kas see on näpukas või ongi seadusandja tahe ja taotlus selline?

Aitäh! Selles seaduseelnõus on sees regulatsioon, millega kehtestatakse riigi vastu suunatud kuritegude eest süüdimõistetutele teatud piirangud. Ma arvan, et see on kohane. Eks selle üle saab komisjonis ja ka mujal debateerida, millised need piirangud peaksid olema. Nende piirangute kehtestamise kord on väga selgelt sätestatud. Te puudutasite seda küsimust põgusalt ka õiguskomisjonis. See on minu meelest üsna kohane küsimus. Vaatasin järele. Vangistusseaduses on teatud kohtades puudu sõnad "oma riigi". Kõik ju mõistavad, et oleks äärmiselt kentsakas, kui keegi reedaks Eesti riigi ja kohtuks siis selle riigi, kelle heaks ta seda tegi, konsulaartöötajaga ilma igasuguse järelevalveta. See oleks tõepoolest seadusandja apsakas. Igal juhul tuleb sõnastust selgemaks muuta. Ma arvan, et eelnõus tuleb see ära parandada, sinna tuleb lisada sõnad "oma riigi", et pilt oleks selge.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Mul pole midagi selle seaduseelnõu vastu, ma tahan küsida lihtsalt eneseharimise mõttes. Vangistatul on keelatud omada ja tarbida igasuguseid mõnuaineid, alkoholi jm. Aga kuidas on lood tubakatoodetega? Kas need ei kuulu teie arvates mõnuainete hulka? Lisaks küsin, kuidas suhtutakse sigarettide, piibu ja sigarite kõrval põsktubakasse.

Aitäh! Ma arvan, et arstina te ütlete, et tubakas on üldiselt selline kraam, mille sihikindel tarbimine viib vääramatult teatavate tulemusteni. Tulemused ei ole positiivsed ei inimesele endale, meditsiinisüsteemile ega ülejäänud maksumaksjatele. Vanglates on tegelikult suitsetamist piiratud juba paljude aastate vältel, palju varem, kui mina justiitsministriks sain. Ütleme, et selgelt ja oluliselt on näha ka korrelatsiooni: kui vanglates rakendatakse karmimat korda tubakapiirangute järgimisel, siis suureneb kohe kaebuste arv. Juba nüüd on need piirangud väga arvestatavad, on ette nähtud teatud ruudukesed suitsetamiseks ja sigaretid asuvad eraldi kapis. Ei ole enam nii, et kõigil on suitsupakk n-ö laual ja taskus ning käib tohutu vahetuskaup. See peaks ammu lõppenud olema.

Aitäh! Ministrile rohkem küsimusi ei ole. Ma palun kaasettekandeks kõnetooli õiguskomisjoni liikme Andres Anvelti!

Head kolleegid! Hea juhataja! Lugupeetud minister! Kannan teile ette ülevaate Riigikogu õiguskomisjoni istungist, kus arutati sedasama küsimust, millest minister teile juba rääkis, ehk vangistusseaduse, kriminaalhooldusseaduse ja karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu 264.
Istung toimus 10. septembril 2012. Kohal viibisid kõik õiguskomisjoni liikmed, välja arvatud Igor Gräzin. Nõunikest olid kohal Carina Rikart ning Linnar Liivamägi. Kohal olid ka minister Kristen Michal, ministri nõunik Madis Timpson ning Justiitsministeeriumi karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Einar Hillep.
Minister juba kandis ette, mida see seadus endast kujutab. Tegelikult on see seadus vajalik selleks, et viia seadused üldjoontes vastavusse reaalse eluga. Vangistus ja kriminaalhooldus liiguvad ju täpselt samuti ajas ja ruumis nagu muud õigussuhted.
Mida siis komisjonis räägiti? Kolleeg Randpere küsis sisuliselt sama küsimuse: mispärast on konsulaaresindaja nende isikute loetelus, kellega kokkusaamisi ei lubata pealt kuulata? Nagu hea kolleeg Valdo, tegin ka mina endale tausta natuke selgemaks. Ega isegi konsulaarsuhete Viini konventsioon seda ette ei näe. See näeb ette, et konsulaarametnik võib vabalt suhelda lähetajariigi kodanikuga, kes on näiteks arestis või vahi all, ja tema juurde pääseda, aga vähemalt artiklis 36 ei ole mingisugust rahvusvahelist reeglit, et see peaks toimuma täielikult nelja silma all. Ma arvan, et me võiksime seda õiguskomisjonis järgmine kord tõsiselt arutada. Kolleeg Laanet küsis, kas sellist piirangut on ka mõnes meie lähiriigis. Justiitsministeeriumi esindaja selgitas, et selline piirang on olemas Suurbritannias.
Kolleeg Neeme Suur küsis, kas vanglateenistuse ametniku kehalise ettevalmistuse nõuete sätestamine ei too kaasa personalimuudatusi kinnipidamisasutustes. Kui see seadus vastu võetakse, hakkavad kinnipidamisasutustes kehtima sisuliselt ju samad nõuded nagu politseis ja piirivalves. Kolleeg Suurt huvitas just, kas see muudatus puudutab tugiteenistuse ametnikke. Me jõudsime arusaamale, et ka seda punkti tasuks edasisel menetlusel täpsustada.
Õiguskomisjoni esimees Marko Pomerants küsis vabanemistoetuse kohta, mida seaduseelnõu täpsustab. Praegu jääb seaduseelnõus segaseks, kas seda makstakse ainult vahistatutele, kui nad on vabanenud, või ka nendele isikutele, kes on viibinud eelvangistuses. Seaduseelnõu teeb siin selget vahet. Selguse huvides ütlen, et eelnõu täpsustab ainult eelvangistusest vabastamisega seonduvat.
Peale arutelu komisjonis otsustati konsensuslikult saata seaduseelnõu täna täiskogu päevakorda, teha ettepanek esimene lugemine lõpetada ja muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrata 3. oktoober kell 16. Ettekandjaks otsustati määrata siinkõneleja. Aitäh!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Määran eelnõu 264 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 3. oktoobri 2012 kell 16.
Seaduseelnõu esimene lugemine on lõpetatud. Koos sellega on lõpetatud tänase päevakorra punktide käsitlemine. Soovin kõikidele kaunist õhtu jätku!

Istungi lõpp kell 16.43.