Austatud Riigikogu! Tere päevast! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu 17. töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt soovin kõikidele kaunist Eesti lipu päeva! Nüüd on võimalik anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Ma palun kõigepealt kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud proua juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab maksukorralduse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi.

Palun, Urve Palo!

Tere päevast, lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Mul on hea meel anda Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel üle tulumaksuseaduse muutmise ja täiendamise seaduse eelnõu, mille alusel ei loeta erisoodustuseks töötajate tervisespordikulude hüvitamist ega kulutusi haiguste ennetamiseks rakendatavatele tervishoiuteenustele ja ravile (sh puugisüstid, gripivastased vaktsineerimised või hambaravi), mis kokku ei ületa 400 eurot töötaja kohta kalendriaastas. Eelmisel nädalal, kui samasugune eelnõu siinsamas Riigikogus paraku esimest lugemist ei läbinud, sain ma arutelu käigus aru, et headel kolleegidel ei ole selle idee vastu üldiselt midagi. Vastupidi, toetati mõtet, et tänapäeval ei ole tootmisvahendid enam üksnes masinad ja seadmed, millesse investeerimine on Eestis tulumaksuvaba, vaid tänapäevane tootmisvahend on eelkõige inimaju ja konkurentsieelise annab just inimene. Nii et on täiesti loogiline, et me astume meie maksusüsteemiga 21. sajandile sammu lähemale ja vabastame tööandjate aasta jooksul tehtavad kulutused tervisespordile ja tervise edendamisele teatud osas erisoodustusmaksust. Me muutsime eelnõu kolleegide nõuannete järgi, nii et nüüd ei tohiks olla enam ühtegi takistust selle seaduseelnõu toetamisel. Otsustasime ka mitte oodata viis aastat, nagu tagasilükatud eelnõu lugemisel soovitas rahanduskomisjoni ettekandjaks olnud Erki Nool. Erki, sa soovitasid tulla selle teemaga uuesti välja. Siin me nüüd oleme ja ootame nii sinu kui ka kõigi teiste kolleegide toetust. Aitäh!

Palun, Kadri Simson!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on 18 kolleegi nimel üle anda arupärimine peaminister Andrus Ansipile. See arupärimine käsitleb Euroopa Komisjoni soovitusi. Mai lõpus võttis Euroopa Komisjon vastu eelarvemeetmeid ja majandusreforme käsitlevate soovituste paketi, mis andis igale liikmesriigile konkreetsed soovitused finantsstabiilsuse parandamiseks, majanduskasvu suurendamiseks ja töökohtade loomiseks. Eesti kohta antud soovitustes leiab komisjon, et hoolimata meie valitsussektori eelarve ülejäägist ja tööpuuduse vähenemisest on Eesti reformipingutused olnud siiski ebapiisavad. Riigikogu opositsioonierakonnad on pidevalt juhtinud Vabariigi Valitsuse tähelepanu Eestis leiduvatele kitsaskohtadele, väga paljudele neist juhib nüüd tähelepanu ka Euroopa Komisjon. Näiteks on komisjon oma hinnangus juhtinud tähelepanu, et Eestis on eraisikute laenukoormus väga suur. Samuti on suured noorte tööpuudus ja pikaajaline tööpuudus ning töötute leibkondadesse kuuluvate laste vaesusrisk. Komisjon leiab, et maamaksu kaotamine eluasemealuselt maalt vähendab võimalusi ilma majanduskasvu kahjustamata eelarvetulusid suurendada ja mitmekesistada. Komisjon on oma soovitustes küllalt kriitiline ka Eestis kehtiva peretoetuste süsteemi suhtes, sest lastele ei pöörata meil peale nende 18. elukuu täitumist enam piisavalt tähelepanu. Seoses sellega on meil peaministrile neli küsimust, mis käsitlevad komisjoni ettepanekuid maksupoliitika ja tööpoliitika ning ka lastetoetuste kohta. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks eelnõu. Riigikogu juhatus otsustab nende menetlusse võtmise Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sätestatu kohaselt. Samuti olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise. Kui see vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sätestatule, edastab Riigikogu esimees selle adressaadile viivitamatult.
Nüüd asume teadete juurde. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 31. mail algatatud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 82 muutmise seaduse eelnõu ning on määranud selle juhtivkomisjoniks kultuurikomisjoni.
Teiseks, Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 31. mail esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni teatise "E-hangete strateegia" kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning teatise kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 14. juuni kell 16.
Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimised peaminister Andrus Ansipile ning haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole.
Head kolleegid, nüüd teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 89 Riigikogu liiget, puudub 12.
Järgmiseks asume 17. töönädala päevakorra kinnitamise juurde. Ma panen hääletusele 17. töönädala päevakorra etteantud kujul. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 87 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Head kolleegid, asume tänase päevakorra punktide juurde. Esiteks tuleb arutlusele Riigikogu liikmete Heljo Pikhofi, Andres Anvelti, Jaak Alliku, Neeme Suure ja Helmen Küti 12. aprillil 2012. aastal esitatud arupärimine tervisekaitsenõuete täitmise kohta koolieelsetes lasteasutustes. Arupärimine on esitatud sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Palun arupärijate nimel kõnepulti Heljo Pikhofi!

Proua juhataja! Head Riigikogu liikmed! Viis sotsiaaldemokraati on esitanud sotsiaalministrile arupärimise tervisekaitsenõuete täitmise kohta koolieelsetes lasteasutustes. Omavalitsuste suur mure on olnud ja on lasteaiad. Kasvanud on nõudlus iseäranis väikelaste hoiu võimaluste järele. Sestap on tarvis kiiresti luua selleks uusi kohti, kuid mõelda tuleb ka juba lasteaias käivate laste peale. Uutes lasteaedades on rühmas kaks korda rohkem ruumi kui vanades, lisaks on olemas ka söögituba ja ruumid mitmesuguste tegevuste tarvis. 1980. aastatel ehitatud lasteaedades on enamasti kõigis vaid mängu- ja magamisruum, seejuures saab viimast kasutada ka mänguruumina, kuid on selliseidki vanemat tüüpi või kohandatud ruumidega lasteaedu, kus kogu päevane tegevus käib ühesainsas rühmatoas. Tartus on selliseid rühmi näiteks üle 50. Niisugustel rühmadel on pinda keskmiselt – rõhutan, et keskmiselt, aga on ka väiksemaid lasteaedu – 60 ruutmeetrit, ühe nimekirjas oleva lapse kohta umbes (keskmiselt jällegi) 2,5 ruutmeetrit, millest pool on mööbli all. Peavad ju lastel olema lauad, toolid, avariiulid mänguasjade jaoks, ka õpetajal on vaja töölauda ning mõnda kapikest õppevahendite tarvis. Lisaks on sealsamas veel voodid, mis lahtitõmmatuna võtavad enda alla neljandiku kogu ruumist. Igale lapsele jääb vaba mängupinda ligikaudu ruutmeeter ja õpetaja peab pidevalt lahendama lastevahelisi konflikte.
Uus riiklik õppekava seab nõuded ka ruumikujundusele. Lastel peavad olema mängukeskused ja teistest eraldumise võimalus, selleks aga ruumi ei ole. Kui suuremad lapsed on ametis tegevusega, millest väiksemad osa võtma ei pea, pole pisemaid kusagile eraldi mängima saata (ma pean siin silmas liitrühmi).
Koolieelse lasteasutuse seadus näeb laste arvuks aiarühmas ette 20, sõimes 14 ja liitrühmas 18 last. Lasteasutuste hoolekogu ettepanekul on valla- või linnavalitsusel õigus lapse arenguks vajalike tingimuste olemasolu korral suurendada laste arvu sõimerühmas kuni kahe, lasteaiarühmas kuni nelja ja liitrühmas kuni kahe lapse võrra.
Leevendust olukorrale loodeti uutelt tervisekaitsenõuetelt, need aga üllatasid veelgi napimate ruuminõuetega. Valitsuse määrus "Tervisekaitsenõuded koolieelse lasteasutuse maa-alale, hoonetele, ruumidele, sisustusele, sisekliimale ja korrashoiule" on mõnes osas koguni samm tagasi senistest nõuetest. Mängutoas on iga lapse ja täiskasvanu kohta ette nähtud vähemalt kaks ruutmeetrit pinda senise 2,5–3,5 ruutmeetri asemel. Mööbli mahutab tuppa ehk ära, lapsed aga enam sinna mahtuda ei taha. Liiati on uute nõuete täitmise tähtaeg 2010. aasta seisuga kehtiva koolitusloaga lasteasutustele alles 2030. aasta. Meie kohustus on aga tagada kõigile lasteaias käivatele lastele võrdsed tingimused, sest kohatasu on ju kõikidel ühesugune. Kui lapsed peavad päevast päeva ruumikitsikuses oma koha pärast võitlema, on see haiguste, stressi ja agressiivsuse taimelava ning selle all kannatab õppe- ja kasvatustöö tulemuslikkus.
Lähtudes Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest on meil sotsiaalministrile neli küsimust. Ma loen need ette. Missuguseid norme ruumidele tuleb praegu järgida enne 1. jaanuari 2010 koolitusloa saanud lasteaial, kui vana määrus ei kehti ning uue kehtima hakkamiseks on aega 2030. aastani? Missugustest kriteeriumidest peavad juhinduma kohalikud omavalitsused ja lasteasutuste hoolekogud, kellel on õigus suurendada laste arvu üle seaduses ettenähtu? Missugustest kriteeriumidest peab juhinduma Terviseamet laste ruumiolude hindamisel sellise seadusetuse perioodil? Mis kaalutlustel on kahe ruumiga rühma mängutoa suurust vähendatud kahe ruutmeetrini lapse kohta? Kui poole pinnast hõlmab mööbel, pole lastel ju üldse kohta istuda ega astuda. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnepulti sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Head arupärijad! Kuna küsimused said kõik kenasti ette loetud, siis läheme kohe vastamise juurde. Kõigi lasteasutuste, nii tegutsevate kui ka uute, tegutsemist alustavate lasteasutuste ruumid peavad vastama Vabariigi Valitsuse 2011. aasta 6. oktoobri määrusega nr 131 kehtestatud nõuetele. Nimetatud määruse rakendussätete kohaselt loetakse enne määruse jõustumist ehk enne 14. oktoobrit 2011 ehitusloa taotlemiseks esitatud lasteasutuse ehitusprojekti järgi ehitatud lasteasutus nõuetele vastavaks ka siis, kui see vastab ehitusprojekti koostamise hetkel lasteasutustele kehtinud nõuetele. Tegemist on kompromiss-sättega. Seda otsust langetades arvestati nii reaalseid võimalusi kui ka vahendeid. Selgituseks tasub märkida, et õiguskorras kohaldati tervisekaitsenõudeid juba enne taasiseseisvumist ja muidugi ka pärast seda, enne määruse nr 131 jõustumist. See tähendab, et lasteaedade nõuete suhtes ei ole eksisteerinud õiguslikku vaakumit. Olgu selgituseks lisatud, et 1999. aastal kehtestatud normide täitmisega ei tekkinud praktikas probleeme, sest lastesõimede pindalanõuded lapse kohta olid kooskõlas enne 1985. aastat kehtinud nõuetega. Seega jäävad määruse nr 131 reguleerimisalasse nii kõik enne 2010. aastat koolitusloa alusel tegutsenud lasteasutused kui ka need lasteasutused, kes 2010. aasta jooksul esitasid ehitusprojekti kooskõlastamiseks, said 2010. aastal ehitusloa või asusid lasteasutust 2010. aastal ehitama. Samuti kohalduvad nõuded uutele või oluliselt rekonstrueeritavatele lasteasutustele.
Teise küsimuse vastus. Koolieelse lasteasutuse seaduses on seatud piirid, et hoolekogu ettepanekul võib sõimerühmas suurendada laste arvu kahe lapse võrra ehk rühmas võib olla 14 + 2 last, liitrühmas võib laste arvu suurendada samuti kahe lapse võrra ehk rühmas võib olla 18 + 2 last ja lasteaiarühmas võib olla 20 + 4 last. Koolieelse lasteasutuse seaduse alusel rühmades laste arvu suurendamine peab toimuma seadusega kooskõlas ja lapse õigusi silmas pidades, üksnes laste arengut soodustaval moel ehk siis, kui selleks on vajadus ja tagatakse lapse arenguks vajalikud tingimused. Tervisekaitseaspektist ei ole laste arengut puudutavaid terviseriske ja ohutuid tingimusi ei lasteasutusel ega hoolekogul võimalik hinnata ilma riskianalüüsita. Regulatsioon on kehtestatud sotsiaalministri 24. septembri 2010. aasta määrusega nr 61 "Tervisekaitsenõuded koolieelses lasteasutuses tervise edendamisele ja päevakavale", mille eesmärk on kujundada lasteasutuses tervislikku eluviisi, hoida ja tugevdada lapse tervist, vähendada haigestumisi ning luua igale lapsele tingimused võimetekohaseks arenguks. Selles õigusaktis on ammendavalt reguleeritud tervise edendamise alused, mida nii hoolekogu kui ka kohalik omavalitsus saavad arvestada piirarvu otsustamisel.
Kolmanda küsimuse vastus. Terviseamet tegutseb üksnes talle õigusaktidega antud pädevuse piires ja kontrollib valitsuse 2011. aasta määruse nr 131 täitmist rahvatervise seaduses sätestatu alusel. Koostoimes õiguskorras kehtivate nõuetega tuleb lasteasutuses osutatava teenuse pakkumisel selle teenuse osutajal endal hinnata ka tema osutatava teenuse ohutust. Määrusega nr 131 ei reguleerita nõudeid, mis lähtuvad üldtunnustatud heast ehitustavast ning ootustest tervise ja ohutuse tagamisele. Kiiresti muutuvas ühiskonnas ja majandusruumis on raskusi ühise normistiku loomisel, mistõttu on soovitatav rakendada rohkem kaalutlus- ja kokkuleppenorme, mis arvestaksid ressursse ja kaitseksid kergesti haavatavaid gruppe. Nii lasteasutuste hooned, rajatised kui ka ruumid peavad vastama ehitusseaduses kehtestatud nõuetele, samuti valitsuse määrusega nr 131 kehtestatud tervisekaitsenõuetele. Muu hulgas peab lasteasutus vastama majandus- ja kommunikatsiooniministri 2002. aasta määrusega nr 14 kehtestatud nõuetele. Selle määruse pealkiri on "Nõuded liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimeste liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes". Kui õigusaktides sätestatu ei ole ammendav või on tegemist reguleerimata valdkondadega, võetakse aluseks tarbijakaitseseaduse § 9¹ lõikes 1 sätestatu. Seega hinnatakse juhul, kui teenustele ei ole õigusaktidega nõudeid kehtestatud, teenuse ohutust, arvestades mitmeid standardeid.
Neljanda küsimuse vastus. Vabariigi Valitsuse määruse nr 131 § 6 lõikes 6 on esitatud nõue, et mängu- ja magamisruumis peab iga lapse ja täiskasvanu kohta olema vähemalt kaks ruutmeetrit põrandapinda. See ruutmeetrite arv on konsensuse alusel kokku lepitud määrust ette valmistanud laiapõhjalises töörühmas, kuhu olid kaasatud Eesti Maaomavalitsuste Liit, Eesti Linnade Liit, Tallinna Haridusamet, Tallinna Lasteaedade Hoolekogude Liit, Eesti Õdede Liit, Eesti Perearstide Selts, Eesti Lasteaednike Liit, Lastekaitse Liit, Eesti Lastevanemate Liit ja Eesti Alushariduse Juhtide Ühendus. Tallinna Lasteaedade Hoolekogude Liidu ettepanekul on lisatud täpsustus, et pindala arvestamisel tuleb arvesse võtta ka ruumis asuvaid täiskasvanuid. Kui rühmal on eri tegevusteks mitu mänguruumi, siis võetakse arvestuse aluseks nende kogupindala. Mängu- ja magamisruum võivad olla ühendatud, kuid lapse kohta peab siis ruumis olema vähemalt neli ruutmeetrit. Määruses esitatud pindalanorm on minimaalne. Kui koolieelse lasteasutuse pidaja leiab, et lastel on mängimiseks vähe ruumi, on tal õigus ja võimalus pindala suurendada. Ruumi sisustamisel peab koolieelse lasteasutuse pidaja arvesse võtma, et sisustus peab olema ohutu, kooskõlas ruumide kasutusotstarbega ning vastama laste vanusele ja arvule rühmas. Arvestada tuleb eelkõige laste huve, tagatud peab olema laste tervise jaoks ohutu keskkond ja võimetekohaseks arenguks vajalikud tingimused. Aitäh!

Suur tänu! Me asume küsimuste ja vastuste juurde. Palun, Heljo Pikhof!

Aitäh! Selle määruse § 6 lõige 6 ütleb, et mängu- ja magamisruumis peab iga lapse ja täiskasvanu kohta olema vähemalt kaks ruutmeetrit põrandapinda ning mängu- ja magamisruum võivad olla ühendatud, kui põrandapinda lapse kohta on vähemalt neli ruutmeetrit. See säte hakkab nende lasteasutuste puhul, millel oli 1. jaanuaril 2010 kehtiv koolitusluba, kehtima alles 2030. aastal. See on kirjas rakendussätetes (§ 13 lõige 2). Miks see siis praegu nende puhul ei kehti? Millest need lasteasutused ikkagi lähtuma peavad?

Aitäh! Lasteasutused peavad lähtuma kõikidest nendest aktidest, mis ma ette lugesin. Seda esiteks. Ütleme siis hästi lihtsalt, teeme puust ette ja punaseks. Kõikidel lasteasutustel, mis on ehitatud enne 2010. aastat, olid olemas kehtivad projektid. Need projektid pidid vastama ehitamise ajal kehtinud nõuetele. Need nõuded on olnud sarnased. Ma viitasin 1985. aasta nõuetele ja pärast seda toimunud nõuete muutmisele. See tähendab, et kõik lasteasutused, mis on saanud koolitusloa, loetakse nõuetele vastavaks ja nende ruumides tohib lasteasutust pidada. Koolieelse lasteasutuse seaduses on toodud ülempiirid, kui palju ühes rühmas lapsi olla tohib. Väga lihtne.

Aitäh! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Esimene arupärimine on ammendatud.

Järgmisena tuleb arutlusele Riigikogu liikmete Yana Toomi, Viktor Vassiljevi, Peeter Võsa, Lauri Laasi, Vladimir Velmani, Valeri Korbi, Aadu Musta, Priit Toobali ja Enn Eesmaa 17. aprillil 2012 esitatud arupärimine Eesti noorte tervise kohta. Arupärimine on esitatud sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Ma palun arupärijate nimel kõnetooli Yana Toomi!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Meie arupärimine käsitleb Eesti noorte tervist. Ma üritan arvudega mitte väga pedantne olla. Kaitseministeeriumi andmetel osutus 2011. aastal sõjaväkke kutsutud noormeestest vaid 36% sõjaväeteenistuseks sobilikuks ja veel 1,4% tunnistati piiratult sobivaks. Ajateenistuseks ajutiselt sobimatuks tunnistas meditsiiniline komisjon eelmisel aastal 34,5% ja täiesti sobimatuks 27,4%. Aastatel 2009 ja 2010 tunnistati ajateenistusse sobivaks ja piiratult sobivaks 41% ja 39,8% kutsealustest kodanikest. Niisiis on kolme aasta jooksul ajateenistuseks sobilike noormeeste osatähtsus riigis vähenenud 41%-st 38%-ni, mis annab ilmselt märku noorte tervise halvenemisest. Vähene liikumine ning tasakaalustamata ja ebaregulaarne toitumine on noorte ülekaalulisuse peamised põhjused, mille tagajärjel võidakse täiskasvanueas haigestuda südame- või veresoonkonnahaigustesse. Ajateenistuseks sobilike noormeeste halb tervis teeb murelikuks, arvestades, et juba mitu aastat ei ole ei riigil ega kohalikel omavalitsustel enam kohustust finantseerida laste spordiga tegelemist. Nimelt vähendati kärpekavaga omavalitsuste tulubaasi, mille leevendamiseks kaotati nende kohustus noortesporti finantseerida. Kahjuks ei võtnud seda kohustust enda kanda ka riik. Kuigi Eestis leidub omavalitsusi, kes suudavad laste ja noorte sporditegevust mingil määral doteerida, jätkub siiski ka omavalitsusi, kellel seda võimalust lihtsalt ei ole. Samuti on elanike tervis üldiselt ja noorte tervis eriti seotud viimasel ajal aktuaalseks muutunud laste vaesuse teemaga. On ju ilmselge, et laps, kes on sunnitud toime tulema 61 euroga kuus, ei ole ilma jäetud mitte üksnes täisväärtuslikust toidust, vaid ka võimalusest normaalselt puhata ning osaleda spordiringis, kui selle eest on vaja vähegi maksta. Seoses sellega on meil sotsiaalministrile kuus küsimust, millele ootame vastust. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Austatud arupärijad! Käime siis küsimused läbi.
Esimene küsimus: "Kuivõrd problemaatiliseks peate Teie sotsiaalministrina Eesti noormeeste järjest halvenevat terviseseisundit?" Ma ei tahaks selle väitega nõustuda. Haigekassa ja Sotsiaalministeeriumi tellimusel tehakse igal aastal kogu rahvastikku hõlmavat uuringut tervisehinnangute kohta. 2011. aastal hindas oma tervist heaks või väga heaks 82% 15–19-aastastest ja 79% 20–29-aastastest inimestest. Rahvastiku keskmine oli samal ajal 50%. Noored hindavad oma tervist paremaks kui vanemad inimesed. Kui võrrelda seda eelnevate aastatega, siis ei ole näha, et subjektiivsete hinnangute alusel oleks inimeste tervis halvenenud. Ka tervisekäitumise uuringud näitavad, et viimase kaheksa aasta jooksul on 16–24-aastaste meeste hulgas olnud alla kolmandiku ehk 29–31% neid, kellel on mõni pikaajaline terviseprobleem. See ei ole muutunud. Kui vaadata andmeid alates 2000. aastast, siis selgub, et noormeeste seas on näiteks vähem suitsetajaid ja ka alkoholi tarbimise sagedus on vähenenud, mis on vaieldamatult positiivne. Oluline on, et väiksemaks on jäänud sageli alkoholi tarvitavate inimeste hulk. Suitsetamise puhul on oluline silmas pidada, et noormeeste seas on suitsetajate osatähtsus meeste hulgas väikseim. Alates 2002. aastast on noormeeste seas igapäevasuitsetajate osatähtsus vähenenud 41%-st 33%-ni. Lisaks on noormehed füüsiliselt aktiivsemad, nad on isegi kõige aktiivsem rahvastikurühm. 30% 16–24-aastastest noormeestest kinnitavad, et teevad vähemalt neli korda nädalas trenni. Nende seas on vanematest meestest vähem ka ülekaalulisi ja rasvunuid. Vigastussurmad mängivad väga suurt rolli meeste eeldatava eluea kujunemises. Positiivse trendina saab välja tuua, et aastatel 2008–2010 vähenes vigastustest tingitud terviseprobleemide esinemine Eestis 15–24-aastaste noormeeste seas lausa 6647 juhu võrra. Seega, üldist hinnangut, et noormeeste tervis järjest halveneb, küll anda ei saa.
Läheme teise küsimuse juurde, mis käsitleb ajateenistust. Kindlasti peab märkima, et halb tervis ei ole ainus põhjus, miks mehed ei saa ajateenistusse minna. Välistavaid asjaolusid on teisigi, näiteks karistus tahtlikult toimepandud kuriteo eest või narkootilise või psühhotroopse ainega seotud kuriteo toimepanemise eest, samuti see, kui isik on saanud ajapikenduse jooksul 28-aastaseks jne. Kui vaadata konkreetselt neid, kes on mittekõlblikuks tunnistatud, siis aastal 2009 tunnistati mittekõlblikuks 27%, aastal 2010 24,6% ja aastal 2011 taas 27%. Näitaja on kolme aasta jooksul kõikunud küll 24% ja 27% vahel, aga suurenemist ei ole näha.
Kolmas küsimus: "Kas ja millisel määral peegeldavad selle rahvastikugrupi tervisega seotud andmed Eesti inimeste tervise üldist olukorda?" Teatud järeldusi võib kindlasti teha. Noormeeste tervisenäitajad peegeldavad üldjoontes kogu elanikkonna tervise üldist olukorda, samas, nagu te arupärimises mainite, on meestel suurem risk haigestuda südame- ja veresoonkonnahaigustesse. Kui vaadata murekohti, siis peamine välditav esmahaigestumise põhjus noormeestel vanuses 15–24 aastat on just vigastused. Uuringud on näidanud, et elamustejanu on kõige suurem noorte meeste hulgas, kes võtavad enam riske ja satuvad seetõttu sagedamini õnnetustesse. Samuti on nende hulgas sagedasem ka muu riskikäitumine, mis omakorda suurendab vigastuste ja mürgistuste tekke riski.
Neljas küsimus: "Kas ning kuidas korreleeruvad eespool toodud andmed laste vaesuse näitajatega?" Otseselt vaesuse- ja tervisenäitajate seoseid detailselt uuritud ei ole, kuid on uuritud leibkonna vaesuse üldist mõju selle liikmete tervisele ja tervisekäitumisele. Nii näiteks on Tartu Ülikooli sotsioloog Avo Trumm leidnud, et vaesus vähendab võimalusi harrastada tervislikke eluviise, näiteks võimalust tervislikult toituda ja olla kehaliselt aktiivne. Samuti on ta leidnud, et vaestele on arstiabi vähem kättesaadav ning nad kalduvad enam piirama oma ravimitarbimist, ka esineb neil rohkem psühhosomaatilisi vaevusi ning nende puhul on suurem risk, et nad hakkavad mõnuaineid tarbima.
Viies küsimus: "Millised peaksid Teie hinnangul olema meetmed kirjeldatud olukorra parandamiseks?" Hästi lihtsalt öeldes: kõik tervislikud eluviisid. Liikumisharjumuse tekitamine loob eeldused pikemaks ja täisväärtuslikumaks eluks. Me oleme Sotsiaalministeeriumis pannud rahvastiku tervise arengukavasse kirja tegevused kuni aastani 2020. Sel aastal oleme alustanud uue rakendusplaani koostamist aastateks 2013–2016, kus näiteks tervisekäitumise valdkonnas on prioriteet senisest suurem panustamine laste ja täiskasvanute ülekaalulisuse probleemile. Eelkõige propageeritakse tervislikku toitumist ja parandatakse tervisliku toidu kättesaadavust. Rakendusplaani planeeritakse tegevusi, lähtudes sihtgruppide hinnangutest, hoiakutest ja vajadustest, ning keskendutakse olemasolevatele ressurssidele. Me oleme rakendusplaani koostamisse kaasanud mitme sektori ja valdkonna esindajaid ja otsustajaid ning loomulikult kõiki siht- ja sidusgruppe. Me loodame, et saame rakendusplaani kenasti valmis.
Kuues küsimus: "Kas olete Eesti noorte tervise küsimusi arutanud ka haridus- ja teadusministriga?" Loomulikult, rahvastiku tervise arengukava tehes on Sotsiaalministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumi koostöö vältimatu. Haridus- ja Teadusministeeriumi inimesed on arengukava juhtkomitees ning nad tegelevad mitme programmiga. Meie arengukava koordineerijana jälgime sinna planeeritud tegevuste elluviimist. Teiselt poolt vaadates võib öelda, et me osalesime nii põhikooli kui ka gümnaasiumi uue riikliku õppekava koostamisel ning püüdsime anda oma panuse ja sisendi õppekava valmimisse. Meil on väga hea meel, et enamik meie märkusi on leidnud kajastamist, eelkõige just tervisekasvatuse poole peal. Lähtudes uue õppekava rakendamise vajadustest on Tervise Arengu Instituut Sotsiaalministeeriumi toetusel koostanud õpetajatele juhendmaterjalid toitumise, liikumise ja seksuaalkasvatuse teemadel. On selge, et see töö peab koolides igapäevaselt toimuma hakkama. Aitäh!

Palun, Yana Toom, teie küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Ma ei saanud hästi aru. Te rääkisite esimesele küsimusele vastates uuringutest, mis käsitlevad inimeste enesehinnanguid. Kuidas saab võrrelda seda, kuidas noor inimene hindab oma tervist, ja seda, kuidas hindab tema tervist arstlik komisjon? Kuidas on võimalik, et uuringute andmed, mida te näiteks tõite, ei ole korrelatsioonis nende andmetega, mida me näeme siis, kui arstlik komisjon hindab, kas inimene sobib sõjaväes teenima?

Aitäh! Minu arust võib neid andmeid täiesti kenasti võrrelda. Kui me vaatame 15–19-aastaseid inimesi, siis nendest hindab oma tervist heaks või väga heaks 82%. Ajateenistusse mittekõlbavaid noormehi oli umbes neljandik. Tegelikult ei ole need näitajad teineteisest väga kaugel. Kui me läheme detailidesse ja vaatame tegevteenistuse jaoks mittekõlblikkuse põhjuseid, siis psüühika- ja käitumishäired moodustavad nendest 26%, lihasluukonna- ja sidekoehaigused 22% ning närvisüsteemihaigused 11%. Rääkides subjektiivsest hinnangust, võtame siit näiteks välja psüühika- ja käitumishäired ning närvisüsteemihaigused ning vaatame puhtalt neid juhte, kus noor mees tunneb, et tal on kas mõni lihasluukonna- või sidekoehaigus. Selliseid juhtumeid on 22%. Nii et see suhe 20 : 80 enam-vähem klapib. Loomulikult on see, kuidas nad hindavad oma vaimset tervist siis, kui nad lähevad kaitseväeteenistusse, juba teine teema. Minu arust on need suhtarvud üsna hästi korrelatsioonis. Noorte hinnang ja tegelik kaitseväeteenistusse mittekõlbamine on üsna sarnases suurusjärgus. Eks me ole kuulnud ka meediast erinevaid lugusid, kuidas noormehed mõnikord kaitseväeteenistusest kõrvale hoiavad või püüavad hoida.

Aitäh! Palun, Helmen Kütt!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Regulaarne soe ja tervislik toit on kindlasti noorte tervisele oluline. Mis te isiklikult arvate, kas riiklikult finantseeritud soe koolilõuna gümnaasiumiastmes võiks noorte tervisenäitajaid parandada? Uuringud, mis tehti pärast seda, kui soe toit oli võimaldatud õpilastele üheksanda klassi lõpuni, näitasid, et noored olid hakanud tervislikumalt sööma. Soe koolitoit kutsus sellise reaktsiooni esile. Mis te arvate, kui soe koolitoit oleks tagatud ka gümnaasiumiastmes, kas see võiks neid näitajaid parandada? Praegu oleks see mõnele lapsele võib-olla ainuke soe toit päevas.

Aitäh! Kindlasti on tervislik toitumine, sh sooja toidu söömine, arenevale organismile väga vajalik, sõltumata sellest, kas õpilane on põhikoolieas. Õpilase organism areneb päris jõudsalt ka gümnaasiumiastme ajal. Kui on vähegi võimalik sooja toitu pakkuda, siis tuleb seda teha. Selle üle, millistest vahenditest seda teha, ma debatti pidama ei hakkaks. Aga vastates arupärimise raames (te küsisite tervise seisukohast), ütlen, et loomulikult on soe toit tervislik. Seda mitte ainult noorukieas, vaid ka täiskasvanu jaoks, eriti siis, kui sellega kaasneb korralik köögiviljavalik.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Mõni aeg tagasi võeti kohalikelt omavalitsustelt seaduse tasemel ära kohustus sporti finantseerida. Võimalus neil on, aga kohustust ei ole. Riik võttis selle valdkonna enda peale, aga majandusolukord on selline, nagu on, ja selleks vahendid puuduvad. Mis te isiklikult arvate, kas on aeg taastada see omavalitsuste kohustus, et nad arvestaksid sellega oma eelarvetes ja arengukavades?

Aitäh! Ma isiklikult arvan, et iga omavalitsusjuht võiks olla küll sedavõrd vastutustundlik nii enda kui ka kõikide omavalitsuse territooriumil elavate inimeste suhtes, eriti aga noorte suhtes, et tagada sportimisvõimalused. See, millist spordiharrastust finantseerida, on loomulikult omavalitsuse volikogu otsustada. Noored harrastavad väga erinevaid spordialasid. Liikumisharrastusega saab tegelda ka ilma väga suure investeeringuta pere poolt. Kui omavalitsus on suutnud rajada näiteks liikumisrajad ja mänguväljakud ning tagada spordibaaside olemasolu, siis on omavalitsus juba loonud päris palju võimalusi spordiga tegelemiseks. Aga eelkõige peaks omavalitsus tagama, et oleksid olemas võimalused liikumisharrastuse jaoks. Sunniviisiliselt, jõuga asja käima panna on kindlasti väga raske. Eelkõige peab omavalitsus pakkuma teatud baasi ja edasi saab rääkida sellest, et inimesed tegelevad sportimisega.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! 1970. aastatel oli Tartu sõjakomissariaadis päris suur pahandus, sest arstlik komisjon oli mitme aasta vältel tunnistanud peaaegu kõigi Tartu Ülikooli töötajate lapsed sõjaväeks kõlbmatuks. Sellest tehti järeldused ja järgmisel aastal olid peaaegu kõik sõjaväeks kõlblikud. Tollal olid nõudmised küllalt ranged, aga Eesti kutsealuste hulgas ei olnud kõlbmatuid mitte iialgi üle 20%, kusjuures Eestis oli kõlbmatute protsent suurem kui mujal Nõukogude Liidus. Kas Eestis on keegi uurinud näiteks seda, kas kõlblikkus sõjaväeteenistuseks on kuidagi seotud perekonna haridustasemega?

Aitäh! Ma usun, et Kaitseressursside Ametil on olemas ülevaade sellest, millise haridustasemega noormehed kutsealuseks tulevad. Ma usun, et kui te küsiksite seda kaitseministrilt, siis te saaksite päris täpsed andmed. Minul neid andmeid siin kaasas ei ole, aga kui te neid mujalt kätte ei saa, eks me proovime siis ise Kaitseressursside Ametilt küsida.

Aitäh! Palun, Inara Luigas!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Me oleme siin saalis diskuteerinud selle üle, et kohalikel omavalitsustel ei ole praegu kohustust luua lastele ja noorukitele sportimisvõimalusi. Kuigi ma kinnitan, et soov selleks on neil kindlasti olemas. Siinsamas saalis on menetletud ka häid eelnõusid, mida on ette valmistanud nii sotsiaaldemokraadid kui ka Keskerakond. Need on näinud ette vabastada erisoodustusmaksust need teenused, mis on seotud spordiga, ja anda ettevõtjatele võimalus sporti edendada. Kuidas te nendesse seaduseelnõudesse suhtute ja kuidas te suhtute üldse sellesse, et ettevõtjad on nõuks võtnud rohkem nii sporti kui ka tervisesse panustada?

Aitäh! Ma suhtun väga positiivselt sellesse, kui ettevõtjad on näinud seda võimalust ja pidanud vajalikuks sporti toetada. Mis puudutab erisoodustusmaksu, siis olen küll seda meelt, et iga inimene võiks ise otsustada, mida ta oma rahaga teeb. Kui inimene tahab minna jõusaali, siis, palun, mingu jõusaali. Kui inimene tahab osta käimiskepid, siis, palun, ostku need. Kui keegi tahab minna ujulasse, siis, palun, ta saab seda teha. Minu lihtne ja täiesti isiklik seisukoht on pikka aega olnud, et inimesele tuleb maksta korralikku palka, et ta saaks ise valida, millise liikumisharrastusega tegelda.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Paar päeva tagasi saime informatsiooni, et Venemaa Föderatsiooni apteekidest võetakse välja terve hulk psühhotroopseid ravimeid. Ma tean, et näiteks metadooni kasutamine on Venemaa Föderatsioonis täiesti keelatud, aga meie kasutame seda nagu ravimit. Ma tahan sellega seoses küsida, kui tihti meil vaadatakse läbi neid nimekirju, milliseid psühhotroopseid ravimeid võib apteegist osta.

Aitäh! Apteekide regulatsioon on väga karm ja täpne ning apteekide järelevalve on meil väga range. Te mainisite metadooni. Metadooni kasutatakse üldjuhul asendusravis, seda jagavad ka selleks volitatud asutused. Üle-eelmisel nädalal toimus arutelu uimastiennetuse valitsuskomisjonis. Me käsitlesime muu hulgas asendusravi teemat. Meie või vähemalt minu hinnangul peaks piirikontroll olema nii palju tõhusam, et me Venemaa Föderatsioonist toodud illegaalse kauba ikkagi kätte saaksime. Näiteks kõige suurem narkootikumidega seotud probleem noorte hulgas Eestis on fentanüül. Fentanüülisurmasid on Eestis vaieldamatult väga-väga palju. Kui me võtame kõik narkosurmad kokku, siis valdav osa neist on põhjustatud fentanüülist või selle derivaatidest. Fentanüül tuli Eestisse omal ajal sisse üle idapiiri. Siin ei ole meil võrdlust ei lõunanaabrite ega põhjanaabritega. Piir tuleks kindlasti palju parema kontrolli alla saada, eriti mis puudutab narkootilisi ja psühhotroopseid aineid. Siis on võib-olla suurem lootus, et Eesti noorte meeste tervist ei riku sellised hirmsad mürgid nagu fentanüül, mis on mitu korda tugevam kui heroiin.

Aitäh! Igaks juhuks tuletan meelde, et iga Riigikogu liige saab esitada ühe suulise küsimuse. Kas on veel küsimusi? Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, sotsiaalminister! Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Teine arupärimine on ammendatud.

Kolmas arupärimine on Riigikogu liikmete Viktor Vassiljevi, Yana Toomi, Aadu Musta, Jüri Ratase, Eldar Efendijevi, Enn Eesmaa, Peeter Võsa, Valeri Korbi ja Marika Tuus-Lauli 19. aprillil 2012 esitatud arupärimine abiarstisüsteemi rahastamise kohta. Arupärimine on esitatud sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Ma palun arupärijate nimel kõnetooli Viktor Vassiljevi!

Proua juhataja! Austatud härra minister! Juba 15. jaanuaril 2011 jõustus tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muudatus, millega anti arstiks, hambaarstiks, õeks ja ämmaemandaks õppivatele üliõpilastele õigus osutada omandatava eriala raames tervishoiuteenuseid sama kutseala tervishoiutöötaja juhendamisel ja vastutusel ehk, nagu me lihtsustatult ütleme, neile anti õigus töötada abiarstina. Samas aga ei loodud selleks riiklikku finantseerimist. See tähendab, et üliõpilaste hulgas oleks tahtjaid sel aastal võib-olla 300 (need on neljanda ja viienda kursuse arstiteaduse tudengid), aga kohti oli eelmisel aastal 40 ja sel aastal on 120. See tähendab, et üliõpilased otsivad võimalusi, aga neid napib. Seoses sellega on üheksal Keskerakonna fraktsiooni liikmel küsimused, millele palume vastust. Aitäh!

Aitäh! Ma palun vastamiseks kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Head arupärijad! Aitäh võimaluse eest jälle abiarstiteemadel arutleda!
Esimene küsimus: "Kuivõrd vajalikuks ja võimalikuks peate ettepanekut rahastada riigieelarvest üliõpilaste töötamist omandatava kutseala raames tervishoiutöötaja juhendamisel ja vastutusel?" Kindlasti oleks tore, kui saaks riigieelarvest lisavõimalusi anda. Praktika näitab, et haiglad maksavad abiarstidele tasu. Me planeerime teha ka riigieelarvest raha saamiseks taotluse, mitte küll järgmiseks aastaks, aga ülejärgmiseks aastaks. Iseküsimus on, kas see leiab toetust või mitte. Igal juhul on abiarstisüsteem väga hästi rakendunud. Kindlasti, nagu te ka oma arupärimises mainisite, perspektiivi laienemiseks on.
Teine küsimus: "Kas abiarsti töötamisvõimaluste seadusliku regulatsiooni loomisel oli arutlusel ka riigipoolse rahastuse tagamine?" Selle aasta märtsis me tegime ühe ümarlaua koos üliõpilaste, haiglate, arstide liidu ja haigekassa esindajatega. Sellel ümarlaual leiti, et kui vähegi on võimalik riigieelarvest lisa leida, siis tasub seda teha. Senimaani on seda rahastatud ravikindlustuse eelarvest, aga eks seegi raha tule riigieelarvest, kust mujalt. See tuleb sihtotstarbelisena.
Kolmas küsimus: "Kuivõrd tõhusaks peate Teie 2011. aastal loodud abiarstisüsteemi?" Ütlen hästi lihtsalt, et väga tõhusaks. Ma usun, et võimalus tekitada noortel juba neljanda või viienda kursuse lõpus side mõne Eesti haiglaga on väga-väga vajalik.
Neljas küsimus: "Kuidas tuleks Teie hinnangul abiarstisüsteemi tõhustada, nii et kõik soovijad saaksid Eestis abiarstina töötada ning ei lahkuks võimaluste puudumise tõttu kodumaalt?" Minule teadaolevalt on selleks aastaks jaanuarist detsembrini planeeritud 138 või isegi rohkem töökohta, kuigi teie mainisite 120. Osa üliõpilasi on ju ka praegu tööl. Pärast esimest tööaastat tõid haiglad arutelul esile järgmisi märkusi süsteemi kohta. Neil pole head ülevaadet arstiüliõpilaste tasemest, ebamäärane on arusaam abiarsti olemusest ja tema töö eesmärgist, tekkinud on probleeme tööle vormistamise ja töötasustamisega. Nende probleemide lahendamiseks koostasime abiarstide tööd kirjeldava dokumendi, mis peaks hõlbustama abiarstide tööle rakendamist ja heidab täpsemat valgust igapäevastele küsimustele. Samasugune juhend on tulemas ka perearstide jaoks. Me püüame seda regulatsiooni täiustada. Me püüame ministeeriumis ette valmistada ka muudatused õigusruumis, mis annaksid üliõpilastele võimaluse saada ajutine tervishoiutöötaja kood. Ka see on olnud noortega läbirääkimiste tulemus. See annaks võimaluse selle pädevuse piires, mis nad on selleks ajaks omandanud, kirjutada välja näiteks retsepte ja ametlikult andmebaasidesse andmeid sisestada. Nad võtaksid ka suurema vastutuse selle eest, mida nad patsiendile ütlevad ja mida tervisesüsteemi edastavad. See on eelduseks sellele, et süsteem annaks parema ülevaate praeguste abiarstide tegevusest. Teisisõnu: tegevused toimuvad kõikidel tasanditel, haiglatasandist kuni ministeeriumini välja. Me liigume igal juhul selle süsteemiga edasi, et noortel oleks võimalus abiarstina töötada. Aitäh!

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev, teie küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Olgu neid kohti 120 või 138, aga ma olen vestelnud arstiteaduse üliõpilastega, kes väidavad, et neid kohti on siiski vähe. Igal aastal läheb paarkümmend üliõpilast abiarstina tööle Soome, kus nende väitel on see asi väga hästi korraldatud, makstakse hästi ja riigi poolt. Muidugi peaksid need, kes Soome abiarstina tööle on läinud, puhta lollid olema, kui nad tagasi tulevad. Me oleme viimasel ajal palju rääkinud arstide väljavoolust. Minu meelest on ääretult tähtis luua üliõpilastele võimalus siin abiarstina töötada ja seda ka riiklikult finantseerida, aga mitte ainult haigekassast, sest see toimuks tervishoiuteenuste rahastamise arvel.

Aitäh! Ma pean teiega sel teemal natukene vaidlema. Tudengid oleksid – teie väljendust kasutades – puhta lollid, kui nad tagasi ei tuleks, sest siis jääksid neil õpingud pooleli. Me räägime ju põhiõppes õppivatest tudengitest, kes töötavad abiarstina. See tähendab, et kui nad lähevad abiarstina Soome ja sinna jäävad, siis jääb neil õpe lõpetamata, mis aga tähendab, et nad ei saa endale arstikutset, nad ei saa edasi ka residentuuri minna. Nii et selles mõttes on nad purulollid, kui nad tagasi ei tule. Aga mis neist edasi saab, see on nende noorte vaba valik. Meie ülesanne ja võimalus on motiveerida neid Eestisse tööle jääma. Tasub meenutada, et kaks aastat tagasi ei olnud Eestis üldse võimalik abiarstina töötada. Esimesel aastal oli selle jaoks mõnikümmend kohta, sellel aastal juba üle saja. Eks me iga aastaga kasvame ja nii ka noorte võimalused paranevad.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Arupärimise teema on abiarstisüsteemi rahastamine. Mul on otsene küsimus: kas järgmisel aastal on riigieelarvest midagi sellesse süsteemi loota, kas selle rea peale rahalisi vahendeid tõstetakse või ei?

Aitäh! Riigieelarvest eraldatakse järgmisel aastal haigekassale 40–50 miljonit lisaeurot. Täpseid summasid ma ei tea. Selle raha sees on haiglate vahendid arstide palga tõusuks ja uute ravijuhtude jaoks. Kui nad selle raha eest palkavad ka abiarste, siis teeb see mulle ainult rõõmu.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Kolmas arupärimine on ammendatud.

Neljas arupärimine on Riigikogu liikmete Viktor Vassiljevi, Olga Sõtniku, Enn Eesmaa, Peeter Võsa, Valeri Korbi, Mailis Repsi, Ester Tuiksoo ja Yana Toomi 2. mail 2012. aastal esitatud arupärimine tervise infosüsteemi probleemide kohta. Arupärimine on esitatud sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Ma palun arupärijate nimel kõnetooli Viktor Vassiljevi!

Proua juhataja! Hea minister! Juba aastal 2008 käivitusid tervise infosüsteemi ehk digiloo esimesed rakendused. Eesmärk oli muidugi üllas: parandada ravi kvaliteeti ja suurendada patsientide rahulolu. Nüüd on selle rahuloluga nii, et aastad on läinud, aga tervise infosüsteem ehk TIS ei tööta siiamaani nii, nagu peaks. Probleeme on sellega, et haiglad kasutavad eri programme ja rakendusi (väidetavalt on neli tarkvararakendust), mis hästi ei ühitu. Kui arst kannab patsiendi andmed oma haigla rakendusse, siis tervise infosüsteemi satub see alles pärast seda, kui haigusloo kokkuvõte on suletud. Järelikult, kui vahepeal soovitakse minna teise raviasutusse või teise arsti juurde, ei ole andmed kättesaadavad. Kogu see lugu on jõudnud sinnamaale, et patsiendid nõuavad arstilt paberil haigusloo väljavõtet ja jooksevad siis selle paberiga ringi. Asi näeb välja nii, nagu vahetevahel juhtub mõnes kaupluses, kus arvutisüsteem hakkab streikima. Ostjal on kaup leti peal ja rahakott käes, aga kassapidaja raha vastu ei võta ning siis oodatakse veerand tundi, kuni süsteem tööle hakkab. Kaheksal Keskerakonna fraktsiooni liikmel ongi neli küsimust tervise infosüsteemi probleemide kohta. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Head arupärijad! Räägime tervise infosüsteemist.
Esimene küsimus: "Kui tõhusaks peate Teie raviasutustevahelist koostööd patsientide ravilugude jõudmisel ühest asutusest teise?" Tasub meenutada, et auväärt Riigikogu on vastu võtnud seaduse, mis kohustab terviseteenuse osutajaid andmeid tervise infosüsteemi edastama. Kui me vaatame faktilist seisu, siis näeme, et kõik Eestis tegutsevad haiglad tervise infosüsteemi epikriise ka edastavad. Probleem on selles, nagu te mainisite, et haiglatel on erinev valmisolek tervise infosüsteemiga liidestumiseks ja sinna andmete edastamiseks. E-tervise Sihtasutus on loonud standardid. Ükskõik, milline on haigla infosüsteem, see peab liidestuma tervise infosüsteemiga ja andmed peavad sinna laekuma. Kui te räägite patsiendist ja sellest, et epikriisid, sh digipildid, peaksid kiiremini haiglate vahel liikuma, siis siin on väga lihtne soovitus nii teile kui ka kõikidele patsientidele: nõudke seda oma raviarstilt! Tervise infosüsteemis andmete hulk küll suureneb, aga patsiendid võiksid olla aktiivsemad, et tervise infosüsteem ja ka patsiendiportaalis nähtav andmete hulk täiustuksid nii, et me teaksime, et süsteem toimib efektiivselt ja et kui me läheme ühest haiglast teise, siis ka seal on meie raviandmed nähtavad.
Teine küsimus: "Kuidas tuleks Teie hinnangul lahendada olukord, kus patsientide raviandmed ei jõua läbi infosüsteemi õigel ajal vajaliku arstini?" Vastus on sama, mis ma teile just ütlesin: patsiendid peavad rohkem nõudma. Kui te tahate saada teisest arvamust, siis on loogiline, et te ütlete esimesele arstile, et ta paneks teie andmed tervise infosüsteemi, sest te lähete teisest arvamust küsima. Tasub meeles pidada, et see on arsti ja haigla kohustus. Selle tagamine, et haigla infosüsteem ühilduks tervise infosüsteemiga, on haiglate seadusjärgne kohustus. Kui me vaatame ajalisi raame, siis tasub meenutada, et tervise infosüsteemi andmete esitamise aeg on sätestatud järgmiselt: ambulatoorse tervishoiuteenuse osutamise kohta vormistatud dokumendi andmed tuleb tervise infosüsteemi esitada ühe tööpäeva jooksul pärast dokumendi kinnitamist tervishoiutöötaja poolt ja statsionaarse tervishoiuteenuse osutamise kohta vormistatud dokumendi andmed tuleb tervise infosüsteemi esitada viie tööpäeva jooksul. Nii et siin on antud väga selged raamid. Samal päeval ei ole otsest kohustust andmeid sisse kanda, aga kui te lähete järgmisel päeval teise haiglasse, siis ambulatoorne visiit peaks olema digiloos nähtav.
Kolmas küsimus: "Millisele analüüsile tuginedes valis ministeerium just sellise tervise infosüsteemi ning kas poleks odavam tulnud raviasutuste poolt kasutatavat nelja erinevat tarkvara omavahel ühildada?" Siin on vastus üsna lühike. Digitaalse terviseloo visiooni koostamisel tehti mitmeid uuringuid ja analüüse, teiste hulgas tegid neid Praxis, Ernst & Young ja PricewaterhouseCoopers. Me teame, et Eestis on 12 tervishoiuteenuse osutajatele mõeldud infosüsteemi, neist nelja kasutatakse haiglates ning ülejäänud kaheksat perearsti-, eriarsti- ning hambaraviteenust osutavates asutustes. Raviasutustel on oma süsteemi valikuks kõik võimalused olemas. Mis puudutab tervise infosüsteemi, siis raviasutustel on võimalik valida endale oma vajadustest lähtuv sobiv tarkvara, mis vastab kõigile seadusest tulenevatele nõuetele ja liidestub tervise infosüsteemiga. Me teadlikult ei tahtnud valida seda teed, mida püüdis valida näiteks Suurbritannia, kus mindi n-ö tsentraalse süsteemi arendamise peale. Me ütlesime, et iga tervishoiuteenuse osutaja on vaba valima endale süsteemi, aga see süsteem peab olema liidestunud tervise infosüsteemiga. Tegelikult ongi need süsteemid ühendatud.
Neljas küsimus: "Kui suures mahus on Sotsiaalministeeriumil plaanis investeerida kasutajamugavuse suurendamisse süsteemi edasise arendamise käigus?" Juba praegu on käimas mitmed kesksüsteemi ja portaalide arendustööd, mis võimaldavad suurendada kasutusmugavust andmete edastamisel ja kasutamisel. Näiteks võimaldab kesksüsteemis digitempli kasutusele võtmine perearstidel kiiremini dokumente tervise infosüsteemi edastada. E-visiidi ehk n-ö otsesuunamise projekt võimaldab vastava näidustuse korral kiiremini arstiabi saada ning muudab arstide suhtlemise operatiivsemaks. Tervisetõendid hoiavad kokku arstide aega, sest ei pea korduvalt erinevaid tõendeid täitma. Riigikogu kiitis just hiljuti heaks päringuteenused Sotsiaalkindlustusametile puude ja püsiva töövõimetuse määramiseks. Ka e-kiirabi on töös. E-tervise lahendusi tuleb vaadelda ja nende arendamiseks tehtud investeeringuid kaaluda paralleelselt tervishoiu ja sotsiaalsfääri kulutustega tervikuna. Tervise infosüsteem on loodud eelkõige raviprotsessi, st arsti ja patsiendi suhtluse parandamiseks. Nii et hulk asju on töös. Ma väga loodan, et need annavad väga selgelt lõppväljundi ehk patsient saab süsteemist parema ülevaate. Tervise infosüsteemi tehnilised parameetrid ei ole üldse halvad. Küsimus on pigem selles, kuidas arstid ja patsiendid omavahel suheldes suudaksid saavutada, et sinna tuleks võimalikult palju andmeid. Aitäh!

Aitäh! Küsimus Viktor Vassiljevilt.

Aitäh, proua juhataja! Jah, härra minister, tehnika on raske asi, infotehnoloogia eriti raske. Juba neli aastat on tohtrid ja patsiendid tervise infosüsteemiga maadelnud. Te kordasite, et patsient peab nõudma, et tohter tema andmed tervise infosüsteemi sisse kannaks. Ma küsin teie käest: kui loodi nii mahukas süsteem, kas siis tõesti ei suudetud paika panna regulatsiooni, kus oleksid kindlad nõuded, kuidas tuleb täita digilugu, ja kus oleksid kirjas ka kontrollimeetmed? Kas tõesti peab patsient arstile ette kirjutama, kuidas arst peab oma tööd tegema? Samamoodi võiksime öelda, et inimene peab nõudma, et tema andmed kantaks kinnistusraamatusse, äriregistrisse ja teistesse registritesse. Ikkagi peaksid olemas olema ka kontrollimehhanismid. Kas neid ei ole?

Aitäh! On. Ma olen siit puldist korduvalt öelnud, et sunnimeetodid on olemas. Ma ei ole pidanud õigeks hakata tervishoiuteenuse osutajaid ühel või teisel moel selle eest karistama. Küll olen pidanud võimalikuks ja õigeks mitmesuguste n-ö präänikute või stimulaatorite abil, nimetame neid niimoodi, terviseteenuse osutajaid motiveerida rohkem andmeid edastama. Üks nendest on see, mis üle-eelmisel nädalal või natuke varem Riigikogus vastu võeti – puude vormistamine. Kui perearst vormistab terviseinfo tervise infosüsteemi, siis ta ei pea enam tegema paberil või elektrooniliselt täiendavat terviseseisundi kirjeldust. See on selge motivatsioon. Loodetavasti annab see kõik ka tulemust. Kui ehitatakse üles üks nii suur süsteem nagu tervise infosüsteem kõigi oma ambulatoorsete ja statsionaarsete andmetega, siis ei saa eeldada, et kui saabub x kuupäev, siis on kõik terviseandmed elektroonsed. Oi ei, kaugel sellest. Esiteks on olemas ajalugu, teiseks tulevad peale uued andmed. Loogiline, et kõik see tekib ajapikku. Kui ma võrdlen näiteks kahte arvu, ambulatoorsete epikriiside esitamist tervise infosüsteemi aastal 2010 ja aastal 2011, siis näen, et kui aastal 2010 esitati tervise infosüsteemi 394 135 ambulatoorset epikriisi, siis aastal 2011 juba 785 314 ehk oli toimunud kahekordne suurenemine. Ma väga loodan, et see samamoodi jätkub. Kasv, mitte küll nii suur, on olnud ka statsionaarse ja päevaravi epikriiside puhul. Kõige suurem kasv ongi olnud just ambulatoorsete epikriiside puhul. Ma väga loodan, et see jätkub. Kui ma ütlesin, et patsient peab nõudma, siis oli see mõeldud pigem heas mõttes, mitte n-ö sunnimeetodina. Ma usun, et ühiselt ongi lõpuks võimalik saavutada tulemus, et meie kõikide andmed on tervise infosüsteemis, patsient on ise nende andmete omanik ja kui ta soovib digiloos neid andmeid kinni panna, siis on tal ka see võimalus olemas.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Neljas arupärimine on ammendatud.

Järgmine on Riigikogu liikmete Andres Anvelti, Kalev Kotkase, Helmen Küti, Mart Mere, Marianne Mikko, Sven Mikseri, Heljo Pikhofi, Indrek Saare, Rannar Vassiljevi, Jaan Õunapuu, Urve Palo, Jevgeni Ossinovski, Jaak Alliku, Eiki Nestori, Kalvi Kõva, Kajar Lemberi ja Rein Randveri 16. aprillil 2012. aastal esitatud arupärimine vägivaldsete surmade arvu jätkuva suurenemise kohta 2012. aasta esimestel kuudel. Arupärimine on esitatud siseminister Ken-Marti Vaherile. Ma palun arupärijate nimel kõnepulti Andres Anvelti!

Proua juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! 17 Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liiget tunnevad perioodiliselt muret vägivalla pärast Eestis. Jaanuari alguses küsisime vägivaldsete surmade tendentside kohta 2011. aastal. Tookord tõi lugupeetud minister välja, et statistikat võiks vaadelda kolme aasta kaupa ja et selles valguses ei olegi olukord nii hull. Kuid kahjuks 2012. aasta esimeses kvartalis selles hallis tsoonis päikesetõusu eriti ei täheldatud. Nii suurenes selle aasta esimeses kvartalis eelmise kahe aastaga võrreldes liiklussurmade arv ligi kaks korda: 14-st 21-ni.
Tulesurmade arv 2011. aastaga võrreldes küll ei suurenenud, aga tuleb märkida tõsiasja, et 2011. aastal toimus Läänemaal üks suur traagiline õnnetus, kui tules hukkus kümmekond inimest. Kui selle õnnetuse ohvrid üldarvust maha arvata, siis selgub, et ikkagi on toimunud kasv.
Tapmiste ja mõrvade arv eelmiste aastatega võrreldes küll oluliselt ei suurenenud, kuid jätkuvalt on suurenenud vägivallategude arv. Selleks võib olla mitu põhjust, oma osa võib olla ka lihtsalt paremal registreerimisel. Kuid tõsist muret tekitab teine arv, mille kohta me oleme siin saalis ka varem siseministrilt küsinud. See on narkosurmade suur arv, mille võimalikest põhjustest sotsiaalminister siin saalis täna põgusalt rääkis.
See kõik viitab meie arvates sellele, et ühiskonnas on viimastel aastatel toimunud teatud muutused ning sisejulgeoleku ja turvalisusega tegelevad institutsioonid, nagu Politsei- ja Piirivalveamet ning Päästeamet, ei ole arvatavasti suutnud nende muutustega vajalikul määral sammu pidada. Vägivaldsete surmade arvu jätkuv kiire kasv viitab sellele, et siseturvalisuse tagamises võib olla olulisi puudusi ning eelmiste aastatega saavutatud, vähemalt näiline ja habras turvalisus võib hakata kiiresti murenema, kui me kõik koos nii täitevvõimu tasandil kui ka siin seadusandlikus kogus midagi ette ei võta.
Sellest tulenevalt olemegi küsinud siseministrilt mitu küsimust kõigi meetmete kohta, mida tema ministeerium on selles vallas võtnud. Mul on lugupeetud ministrile palve, et ta arupärimisele vastates ka küsimused ette loeks, siis on rahvasaadikutel parem jälgida. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnetooli siseminister Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Suur tänu arupärijatele arupärimise eest! Loomulikult olen ma nõus küsimused ette lugema.
Esimene küsimus: "Kas Teie ja Teie poolt juhitav ministeerium on jätkuvalt seisukohal, et vägivaldsete surmade kasv viimastel aastatel on vaid statistilise tähtsusega ning mitme aasta lõikes mingeid ohtlikke arenguid tegelikult pole toimunud?" Statistika ei õigusta kunagi ühegi vägivaldse juhtumi, liiklusõnnetuse või tulekahju tõttu kaotatud elu, kuid see näitab üldist suundumust ja riigi järjepidevust probleemi käsitlemisel. Objektiivsete järelduste tegemiseks peame analüüsima aga pikemat perioodi kui 2012. aasta paar esimest kuud. Nii nagu ma ka eelnevatele arupärimistele vastates olen öelnud, eksperdid soovitavad vaadata vähemalt ühte aastat, aga üldise suundumuse väljaselgitamiseks on olulised kolm aastat ja nende keskmine, millest saab teha juba kaugemale ulatuvaid järeldusi. Samas, kui me vaatame natukene lühemat aega, siis 31. mai 2012. aasta seisuga on näiteks tapmiste ja mõrvade arv võrreldes 2011. aastaga Eestis 17% vähenenud. Samuti on languses raskete tervisekahjustuste tekitamine – 39%. Selle lühikese perioodi alusel saame öelda, et näeme suundumust paremuse suunas. Selge on aga see, et muret tekitab olmetapmiste hulk, mille põhjus on lähisuhetes tekkivad tülid. Kui rääkida tulesurmadest, mis jäävad justkui vägivallasurmade hulgast välja (võin suure rõõmuga vastata teie arupärimisele, head arupärijad, laiemalt, rääkides ka õnnetussurmadest), siis tulekahjus hukkunute arv on 2011. aastaga võrreldes praegu 15% väiksem. Liikluses hukkunute arv oli esimeses kvartalis küll suurem. Samas, viimase poolteise kuu jooksul on siin märkimisväärseid, loodetavasti positiivseid suundumusi, millest ma räägin hiljem. 2008. aastal registreeriti 132 liiklussurma. See oli viimase 50 aasta parim tulemus. 2009. aastal liiguti veelgi edasi – 100 liiklussurma (selline seis oli viimati olnud 1946. aastal). Viimase kolme aasta keskmine on umbes 100 liiklussurma. Aga on selge, et me peame edasi liikuma. Liiklusõnnetustes hukkunute arvu vähendamiseks, nagu me oleme siin mitu korda rääkinud, ei piisa pelgalt liiklusjärelevalvest, mis on üks komponent ja mis kuulub Siseministeeriumi valitsemisalasse. Loomulikult teeme omalt poolt kõik, et muuta liiklusjärelevalvet veelgi tõhusamaks kui seni. Me oleme astumas samme, millest ma kohe varsti räägin. Aga teised komponendid on niisama tähtsad. See puudutab nii liiklejaid, sõidukeid, liikluse seisu liikluskeskkonna mõttes kui ka liiklusreegleid. Loomulikult on tähtis, et kõigi nende viie komponendi puhul antaks oma panus, mis kokkuvõttes peaks liiklusohutust Eestis parandama ja liiklussurmasid vähendama, aga see ei toimu kiiresti. Liiklusjärelevalve on selles nimistus tõenäoliselt kõige kiirema mõjuga, kõige kiiremini tulemusi toov samm.
Nüüd teise ja kolmanda küsimuse juurde: "Milliseid konkreetseid analüüse ja kas üldse on selle olukorra selgitamiseks Teie valitsemisalas koostatud ja millised on nende tulemused? Milliseid samme on Siseministeerium ette võtmas, et olukorda stabiliseerida? Palume anda konkreetne ülevaade meetmetest iga arupärimises mainitud vägivaldse surma alaliigi lõikes (sh narkosurmad)!" Ma vastan nendele küsimustele koos. Proovin teha lühidalt, aga ammendavalt. Võtan läbi õnnetussurmade eri liigid.
Kõigepealt tapmised. 2011. aastal tehtud analüüs näitas, et tapmiste üldarvust 21% on sellised, mille puhul tapetu ja tapja olid või olid olnud lähisuhtes, ning 70% tapmiste ja mõrvade ajend on suuremad olmetülid ja konfliktid või ühise joomingu käigus tekkinud tülid. Kui me räägime lähisuhetest, millega on seotud viiendik mõrvadest ja tapmistest, siis on väga oluline esmase reageerija tegevus. Esmane reageerija ja menetleja peavad mõistma probleemi olemust. See tähendab, et oluline on suurendada politseiametnike empaatiavõimet, eriti lähisuhtevägivalla ohvritega suhtlemisel. Selleks on vaja selgitada lähisuhtevägivalla ja lähisuhetes toimuva olemust nii kriminaalpolitseinikele, prokuröridele kui ka kõigile korrakaitsjatele. Sellel teemal toimub mitmeid koolitusi. Aasta lõpuks koostatakse Politsei- ja Piirivalveametis ka tõsiste tagajärgedega lõppenud lähisuhtevägivalla juhtumite analüüs, mis hakkab olema õppematerjal korrakaitsjatele, kes puutuvad lähisuhtevägivalla juhtumitega kokku. Selge on, et lähisuhtevägivalla vastu võitlemisel on oluline ennetav tegevus, mis tähendab nendele konkreetsetele peredele tähelepanu pööramist. Ainult Siseministeeriumi ning Politsei- ja Piirivalveameti käed jäävad lühikeseks. Väga oluline on ka sotsiaalvaldkonna asutuste panus. Oleme alustanud läbirääkimisi Sotsiaalministeeriumiga. Politsei- ja Piirivalveamet on need läbirääkimised algatanud, et leida võimalusi, kuidas kaasata sotsiaalvaldkonna esindajaid sellesse teemasse. Samuti on politsei alustanud teavitustööd omavalitsuste tasandil, kaasates omavalitsuste ametnikke. Varemalt ei ole tehtud niivõrd süsteemset koostööd ega peetud läbirääkimisi teiste valdkondade esindajatega. On selge, et see teema kuulub mitme ministeeriumi valitsemisalasse.
Liiklusjärelevalvest ma põgusalt juba rääkisin. On selge, et meie prioriteet on õnnetussurmade, sh liiklussurmade vähendamine. See tähendab ka tuvastatud rikkumiste arvu analüüsi. 2011. aastal kasvas liiklusalaste väärtegude väljaselgitamine 5%. Tuvastati päris suur hulk rikkumisi enam kui 2010. aastal, kaasa arvatud alkoholi mõju all toimepandud rikkumisi, samuti kiiruse ületamisi ja juhtimisõiguseta juhtide toimepandud rikkumisi. Kõige olulisem on rikkujad välja selgitada eelkõige raskete tagajärgedega liiklusõnnetuste ärahoidmiseks. Selleks püütakse koostöös Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalasse jääva Maanteeametiga mõjutada liiklejate hoiakuid ja käitumist. Väga oluline, ma arvan, liiklusjärelevalve muudatus tehti selle aasta aprillis. Siseministeerium ning Politsei- ja Piirivalveamet leppisid koostöös kokku konkreetsed sammud, millest kirjutab ka tänane meedia. Need sammud on väga lihtsasti kokkuvõetavad järgmiselt. Liiklusjärelevalve maht 2012. aastal kasvab. See on eeldanud muudatusi politsei tööprotsessides. Järelevalvesse suunatakse rohkem vahendeid. Samuti minnakse selle aasta lõpuks üle elektroonilisele välimenetlusele. See tähendab aastas umbes 70 000 inimtunni kokkuhoidu, mida on võimalik samuti ära kasutada liiklusjärelevalves. Üle on vaadatud karistuspoliitika. Sellel aastal on koos prokuratuuriga, mis jääb Justiitsministeeriumi valitsemisalasse, võetud suund konfiskeerimise tõhusamale rakendamisele. Me tahame seal saavutada selget edasiminekut. Eelmisel aastal konfiskeeriti roolijoodikutelt Eestis ainult viis sõidukit, mis meid kindlasti ei rahulda. Seaduslikud võimalused selleks on suuremad. Küsimus on seaduse rakendamises, mida sellel aastal ka tõhusamalt tehakse. 2012. aastal värvatakse täiendavalt abipolitseinikke. Liiklusjärelevalvele spetsialiseerub rohkem politseiametnikke. Vaadatakse üle täiendavad menetlused, selleks et oleks tervikuna ühtne rakendus õigusrikkumiste puhul, mida panevad toime eelkõige need, kes ei kasuta turvavarustust, mille tagajärjeks võib väga tihti olla surm. See puudutab näiteks turvavöösid, jalgratturikiivreid, helkureid. Nagu ma olen siin mitmel korral öelnud, 2011. aastal ei kasutanud enamik hukkunud jalakäijatest turvavarustust ehk helkurit. Arvudes väljendades tähendab see, et 19-st hukkunud jalakäijast 16 helkurit ei kasutanud.
Narkomaania. See on väga selgelt mitut valitsemisala läbiv teema. On olemas nõudluse pool ja pakkumise pool. Aprillis moodustati uimastiennetuse valitsuskomisjon, mis on tänaseks aktiivselt tööle asunud. Selle valitsuskomisjoni põhieesmärk on koondada kõik jõud, kes Eestis juba tegelevad narkomaania vastu võitlemisega, kas siis ennetusega või narkootikumide pakkumise ja nõudluse vähendamisega. Neid ametkondi, asutusi ja vabakonna esindajaid, samuti omavalitsusi, on väga palju. Nende tegevust on vaja koordineerida kõrgemal tasemel ning seda tegevust senisest enam eesmärgipärastada. See tähendab loomulikult suuremat tähelepanu eelkõige ennetuspoolele, sellele, kuidas vähendada uimastinõudlust ja sellest tekkivat kahju. Loomulikult ei pääse me üle ega ümber peaaegu 15 000 narkosõltlasest, kes Eestis on, ja kellega tuleb samuti pidevalt rehabilitatsiooni ja muude tegevuste abil tegelda. Ka siin on kavandatud mitmeid samme. Hiljuti käivitus Politsei- ja Piirivalveameti, Maksu- ja Tolliameti, Ravimiameti ning Tervise Arengu Instituudi koostöös uute sünteetiliste narkootikumide varajase hoiatuse süsteem, mis viib uuele tasemele ka infovahetuse turule jõudvate uute narkootiliste ainete kohta ja mille kaugem eesmärk on muu hulgas vähendada narkootikumide üledoose. Nagu te teate, 85% narkootikumide üledoosidest Eestis on põhjustanud fentanüül, mis on väga tugevatoimeline sünteetiline narkootikum. On selge, et suunatud tegevused, vähendamaks fentanüüli osakaalu Eesti narkoturul, on olulise tähtsusega. Lõpetuseks võib öelda, et narkootikumide üledooside ja narkootikumide korduvtarbijate kohta on Politsei- ja Piirivalveametis valminud analüüs, milles on esimest korda analüüsitud nende isikute tausta. Selle analüüsi järeldus on väga lihtsalt öeldes see, et üsna suur hulk narkootikumide ületarvitajatest on madala enesehinnanguga, nad ei ole saanud väga palju haridust, nende sotsiaalne sidusus on nõrk ja on selge, et ennetustöö just nimelt selle sihtgrupi seas ei ole kerge. Tervise Arengu Instituut on aga astunud mitmeid samme ja kindlasti tuleb selle sihtgrupiga tööd jätkata. Eelkõige tuleb proovida vähendada lähedaste kannatusi. Kindlasti tuleb läbi mõelda, millised võimalused on selleks, et uute meditsiiniliste vahendite abil vähendada just nimelt narkootikumide üledoosidest tulenevaid surmasid.
Nüüd tulesurmadest. Ma arvan, et tulesurmade osas on ennetustöö toonud Eestis märkimisväärset edu. 2007. aastaga võrreldes on hukkunute arv vähenenud 164-st 73-ni. Teie mainitud 2011. aasta oli selles mõttest eriline, et siis toimus veebruaris üks suur tuleõnnetus. Sellest tulenevalt ei saa võrdlust 2012. aastaga võtta üksüheselt. Samas võib öelda, et mitte keegi ei ole ühelgi hetkel kaitstud säärase juhtumi eest, seda ka mitte sellel aastal.

Hea minister! Mul on ettepanek: kuna teile aega kahjuks juurde anda ei saa, siis võib-olla saate vastamata jäänud teemasid valgustada küsimustele vastates.

Kena. Tänan!

Me asume küsimuste juurde. Palun, Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Palju tänu põhjaliku ülevaate eest! Sa mainisid, et üks tõhusaimaid ennetusmeetmeid raskete liiklusõnnetuste ärahoidmisel on liiklusjärelevalve. Ma olen sinuga nõus selles mõttes, et liiklusjärelevalve on kiire ning teatud mõttes tõhus vahend raskete õnnetuste ärahoidmiseks. Aga mulle aeg-ajalt tundub, et see ei ole mitte kõige jätkusuutlikum, selles mõttes, et selle kasvatuslik efekt ei ole väga pikaajaline. Mul ongi küsimus: kas te olete arutanud teiste asutustega ja ministeeriumidega, milliseid meetmeid võtta, et see kasvatuslik mõju oleks pikem?

Aitäh küsimuse eest! Liiklusjärelevalve on teema, mis on otseselt Siseministeeriumi valitsemisalas, sest liiklusohutus on teatavasti Maanteeameti juhtida. Arutelud liikluse üle kestavad kogu aeg, selleks on loodud ka Vabariigi Valitsuse liikluskomisjon Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi juures. Meie pädevuses on liiklusjärelevalve ülevaatamine ja nende vahendite parem kasutus, mida me juba praegu liiklusjärelevalvesse suuname. Meie pingutused on eelkõige sellega seotud. Seda me oleme alates aprillist teinud ja nendest tegevustest on ka avalikkust hästi informeeritud. Mis puudutab pikemaajalise mõjuga meetmeid, siis loomulikult on liikluskomisjoni päevakorras iga kord erinevad liiklusohutusega seonduvad teemad. Selle aasta teisel poolel me tahame koostöös Maanteeametiga parandada nähtavust ja mitte ainult politsei nähtavust, mis seondub liiklusjärelevalvega, vaid eelkõige liiklejate enda nähtavust. See puudutab peamiselt kergliiklejaid, eelkõige jalakäijaid ja jalgrattureid. Eelmise aasta kõige tõsisem probleem oli just nimelt kergliiklejatega, aasta viimased kuud olid paljudele kergliiklejatele väga traagilised. Nagu ma juba ütlesin, nad ei kasuta turvavarustust. Eestis on väga pimedad ööd, eriti talvekuudel. Traagiliselt lõppenud õnnetusi oli eelmisel aastal liiga palju. Me tahame muuta kergliiklejad sõidukijuhtidele sõna otseses mõttes nähtavaks. Selle jaoks on kavas mitmed sammud, näiteks massiline turvavarustuse jagamine nii jalgratturitele kui ka jalakäijatele. Loomulikult on oluline suurem teadlikkus, mille nimel töötatakse igapäevaselt.
Liiklusreeglitest rääkides tuleb öelda, et parlament andis alles hiljuti oma väga tugeva sisendi, kui liiklusseadust üle vaadati. Täiendavalt liikluskeskkonnaga seonduv puudutab eelkõige taristut ehk maanteede korrashoidu. Just talvel on Eesti mitmes paigas muresid teede korrashoiuga. Eelmisel aastal toimus näiteks Hiiumaal traagiline õnnetus, mis lõppes kolme inimese surmaga. Selle põhjus oli suure tõenäosusega just nimelt vajakajäämine tee korrashoius: ei suudetud lükata teed sellisel määral lahti, et oleks olnud tagatud liiklejate ohutus. Selle tõttu säärane traagiline juhtum toimuski. Aga see on ainult üks näide paljudest. Siin on mitmeid küsimusi, mis puudutavad liikluskeskkonda tervikuna ja seonduvad rahaliste vahenditega. Üldiselt on liikluskomisjoni aruteludest välja tulnud, et endiselt on arenguruumi inimeste teadlikkuses. Inimestele pole selge, mis on ohutu ja mis ei ole. Kas või näiteks seesama lihtne nõue, et tuleb kasutada turvavarustust. Liiklusjärelevalves oleme sellel aastal muudatusi teinud. Palju rangemalt kui seni hakatakse karistama inimesi, kes ei kasuta turvavarustust nõuetekohaselt. Politsei on loobunud suures hulgas suuliste hoiatusmenetluste rakendamisest. Sellest on ka tänases meedias juttu. Seetõttu vabanevad järelevalveressursid suunatakse peamiselt nendesse kohtadesse, kus on võimalik ära hoida raskeid ehk surmaga lõppevaid liiklusõnnetusi. Kui te küsite, millised on praegu liikluses kõige suuremad probleemid, siis tegelikult on siin kaks poolt: esiteks, kergliiklejad ja nende nähtavus, ning teiseks, uljas sõidustiil, mis on lõppenud mitmete-mitmete surmadega. Paljudel juhtudel on just nooremapoolsed meesterahvad ennast surnuks sõitnud, hinnates valesti nii enda kui ka oma sõiduvahendi võimeid, samuti sõiduolusid. Need on põhilised probleemkohad, millest on ka räägitud. Oluline on kindlasti esmase juhiloa omanike koolitus, nende võimalik järelkoolitus ja täienduskoolitus. Tähelepanu tuleb suunata just nimelt nendele, kes on värskelt juhiloa saanud ja kellel ei ole liikluses nii palju kogemusi.

Suur tänu! Palun, Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Ma palun sul vastata ka neljandale ja viiendale küsimusele. Aga viiendale küsimusele panen ma väikese sutsaka veel otsa, kui võib. Ma olen mööda Eestit ringi sõites ning politseiametnike ja päästeametnikega kohtudes rääkinud nende viimasest palgalangusest, mis reaalselt ei olnud sugugi 8%. Nad ise on välja arvutanud, et kui arvestada ka lisatasude kadumist ja kõike muud, siis see langus oli umbes 15%. Mida sa siseministrina oskad öelda, millal neil üldse võiks tekkida lootus jõuda masueelsele tasemele? Ma kardan, et meie konkurentsivõime sellel turul hakkab tunduvalt vähenema.

Tänan! Me jäime tulesurmade juurde. Kui me võrdleme 2011. aastaga, siis 2012. aasta 30. mai seisuga oli toimunud 15%-line vähenemine. Eelmise aasta esimese viie kuuga oli 40 hukkunut, praegu on 34. On täiesti selge, et suund on sellele, et tulesurmasid veelgi vähendada, samuti tuleb vähendada tulekahjude arvu. Me oleme selleks suurendanud ennetustööks mõeldud raha, see on eelmise aastaga võrreldes suurenenud 63% ehk 400 000 eurost 650 000 euroni, mis on märkimisväärne edasiminek. Mina usun jäägitult sellesse, et tulesurmade ja tulekahjude ennetustöö on äärmiselt oluline. Samas, mingil hetkel jõuame sellisele nivoole – mingil kujul me Eestis juba olemegi seal –, et üldise ennetusega on kõik võimalik saavutatud. Siis tuleb liikuda edasi kitsalt, teatud sihtgruppide kaupa, proovides jõuda ka nendeni, kelleni üldise teavitustööga ei ole jõutud. Lisaks tuleb õnnetussurmade ennetustööd teha koostöös erasektoriga. Ütlen selle kohta mõne sõna. Eelmise aasta suvel kutsusin ma esimest korda erasektori esindajad ümarlaua ümber. Seda ei olnud vist kunagi varem tehtud. Eesmärk oli võtta appi kõik jõud meie pisikeses ühiskonnas, et ennetussõnumid paremini inimesteni jõuaksid. Kohal olid alkoholi tootvate, müüvate ja importivate ettevõtete esindajad. Ka nemad kaasati ohutussõnumite levitamisse. Me oleme mitu korda kokku saanud, need kokkusaamised on juba regulaarsed. Eelmisel aastal osalesid ettevõtjad suvises veeohutuskampaanias ja talvises tuleohutuskampaanias, selleks et inimeste teadlikkust suurendada. Mõni nädalal tagasi jõudsime Siseministeeriumi eestvedamisel kõiki ametkondi ja erasektorit hõlmava kokkuleppeni, mis puudutab ühtset ennetussõnumit, samuti ühtseid märgistusi kolmes valdkonnas: veesurmad, liiklussurmad ja alaealiste poolt alkohoolsete jookide tarbimine. Kõik need valdkonnad on seotud alkoholiga. Märgistuste ja sõnumite eesmärk on samuti see, et tekitada inimestes selge arusaam, et kui tarbitakse alkoholi, siis tuleb hoiduda liiklusest ega tohi vette minna. See märgistus on kokku lepitud, te näete seda peatselt, ma arvan, et juba praegugi väga mitmes Eesti jaemüügiketis, tootemärgistusena jne. Siin on koostöö erasektoriga väga tihe. Ma arvan, et see aitab märkimisväärselt kaasa selle sõnumi edastamisele, põhjuse ja tagajärje kokkusidumisele. Seda mitte ainult suvel, vaid kõikidel kuudel aastas.
Neljas küsimus: "Kas sellel aastal juhtunud tulesurmad on olnud ka nendes teeninduspiirkondades, omavalitsustes, kus olete planeerinud päästekomandode sulgemist? Kui jah, siis kas olete Päästeameti poolt koostatud sulgemiseelset analüüsi üle vaatamas uue pilguga?" 2012. aastal on tulesurmasid leidnud aset kahes sellises omavalitsuses, mis on seotud päästekomandode ümberkorraldamisega. Veebruari alguses oli üks juhtum Leisi alevikus. Teine juhtum oli Kobilu külas, mis jääb Puhja komando väljasõidupiirkonda. Aga kordan üle, mis on päästekomandode ümberkorraldamise eesmärk. See on täisteenust pakkuvate, sh elupäästevõimekusega komandode arvu suurendamine. Selliste komandode arv suureneb 41-st 66-ni, st 25 päästekomandot saavad aastaringse elupäästevõimekuse ja täisteenuse pakkumise võimekuse. Me suurendame märkimisväärselt ka elanike hulka, kelle elukohas sellist päästeteenust saab osutada. See on pikaajaline lahendus, mis lihtsalt öeldes viib riskid ja ohud kokku võimalustega, mida riik pakub. Ma arvan, et need 72 päästekomandot paiknevad praegu Eestis palju läbimõeldumalt, kui paiknesid komandod eelnevatel aastatel. See arvestab paremini seda, kuhu on inimesed elama asunud ning millised on päästesündmuste tekke kõige suuremad riskid.
Viies küsimus: "Milliseid meetmeid olete ette võtnud, et leevendada eelarvelisi pingeid nii Politsei- ja Piirivalveametis kui ka Päästeametis seoses kütusehindade kiire kasvuga? Kui palju Teie arvates eelarveliste vahendite puudulikkus on mõjutanud vägivaldsete surmade arvu järsku tõusu?" Nagu ma vastasin ka eespool, 2011. aastal oli tapmiste ja mõrvade (eelkõige neid peeti arupärimises vägivallasurmade all silmas) suurim ajend olmetülid ja konfliktid, mis tekkisid paljuski ühise joomingu käigus. Olen ka siit puldist vastanud, et mis puudutab kütusehindasid, siis hoolimata kõigest kehtib väga selge põhimõte: väljakutsetele peab vastama ja avalik kord peab olema tagatud. Mitte ühelegi väljakutsele, mis vajab politsei operatiivset sekkumist, ei jää reageerimata. On selge, et politsei peab üha enam ja enam oma tegevust planeerima, tuleb üha pikema aja peale ja üha täpsemalt kavandada kõiki tegevusi, samuti raha, sisuliselt iga eurot. Vahendid tuleb suunata kohtadesse, kus riskid ja ohud on kõige suuremad. Eelarvelisi pingeid Politsei- ja Piirivalveametis ning Päästeametis seoses kütusehindadega on vähendatud erinevate sammudega. Näiteks oleme sellel aastal soetanud uusi sõidukeid. Nende soetamisel on üks oluline tingimus energia- ja kütusesäästlikkus. 2011. aastal sai politsei hanke korras 151 uut sõidukit, sellel aastal on kavas hankida veel 266 sõidukit. Uute sõidukite puhul on 95% ulatuses valitud kütuseks diislikütus, mis muutis kütusekulu ca 30% väiksemaks. Samuti viisime Eestis esmakordselt läbi suure kütusehanke. Oleme võtnud suuna riigiasutusteüleste suurte ühishangete korraldamisele. Samuti oleme Politsei- ja Piirivalveametis vähendanud amortiseerunud sõidukite arvu 150 võrra. Vähendamiskava alusel tekkiv rahaline kokkuhoid on ca 180 000 eurot, millega täidame 2012. aasta kütusehindade tõusust tekkivat puudujääki. Oleme vähendanud ka erivarustuse soetamiseks mõeldud kulusid. Lisaks näeme ette võimaluse kompenseerida kütusekulude suurenemist selle abil, et teenuste osutamine aasta-aastalt väheneb. See on otseselt tingitud efektiivsest ennetustööst, mille eelarvelist mahtu oleme 2012. aastal oluliselt suurendanud.
Sa küsisid ka palga kohta. Palgateema seondub rahaliste vahendite olemasoluga. 2012. aastal on Politsei- ja Piirivalveametile suunatud neli miljonit eurot, mis on märkimisväärne juurdekasv. Loodame, et 2013. aastal võimaldavad majanduskasv ja riigieelarvesse laekuvad tulud suunata lisavahendeid personalikuludesse inimeste motiveerimiseks. Järgmise aasta eelarve läbirääkimised käivad. Eks me kuuleme aasta teisel poolel, millised võimalused riigil järgmiseks aastaks on. Prognoos, mille alusel tehakse 2013. aasta eelarve, tuleb augusti lõpus. Kindlasti pean mina oluliseks personali motiveerimist ja seda, et inimesed teeksid oma tööd küll südamega, aga ka teadmises, et riik nende samme ja pingutusi hindab. Konkreetne palgakorraldus on Politsei- ja Piirivalveameti juhtkonna otsustuste küsimus. Aga sellel aastal on mitmed valdkonnad, näiteks kriminaalpolitsei, saanud märkimisväärse toe, selleks et inimesi motiveerida. Ma loodan, et järgmisel aastal see kõik jätkub.

Aitäh! Palun järgmine küsimus, Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Rääkisid vägivaldsetest surmadest ja sellest, et suure osa mõrvadest põhjustab perevägivald. Oli vist selline jutt?

Perevägivald põhjustab väiksema osa. Ainult viiendiku mõrvadest ja tapmistest põhjustab pere- ehk lähisuhtevägivald.

Ma lõpetan oma küsimuse ära. Kas mul on veel 30 sekundit?

Jah, palun!

Oli juttu empaatiavõimest. See pälvis lihtsalt mu tähelepanu. Kuidas on lood korrakaitsjate liikumisvõimega? Just äsja selgitasid kütusekuluga seonduvat. Kas oleks äkki võimalik kuulda ministri suust korralikku lubadust, et läbisõidupiirangud oluliselt vähenevad? Praegu on kõige kardinaalsem näide see, et päevas on läbisõidupiirang 50 kilomeetrit. Kas on võimalik anda korralik lubadus piirangute vähendamise kohta?

Läbisõidupiirang ei ole mingi asi iseeneses, mille üle oleks vaja palju arutleda ja millest rääkida. Ma kõigepealt täpsustan andmeid 2011. aasta kohta. Tapmiste üldarvust 21% olid sellised, mille puhul asjaosalised olid või olid olnud lähisuhtes. 70% tapmiste ja mõrvade ajend oli suurem olmetüli või konflikt ning ühise joomingu käigus tekkinud tüli. See oli lihtsalt täpsustus. Aga lähisuhtevägivald on kindlasti tõsine küsimus. Juba seetõttu, et selle vähendamiseks suunatud pingutused ei anna kunagi üksüheselt kohest tulemit. Tegemist on inimeste privaatsfääriga. Inimeste privaatsfääri ja seal toimuvasse peavad riik ja ka omavalitsused suhtuma äärmise delikaatsusega. Me saame inimestele anda soovitusi ja neid suunata. Kindlasti tuleb eraldi tegelda kõige probleemsemate peredega, kelle koju on lähisuhtevägivalla tõttu mitu korda politseid kutsutud. Sellesse töösse tuleb kaasata mitmeid partnereid, nagu ma olen kogu aeg väga tõsiselt rõhutanud (nt sotsiaalvaldkonna esindajad, omavalitsuste sotsiaaltöötajad), sest politseil ei ole võimalik seal üksinda väga palju saavutada. Lähisuhtevägivald on üks selliseid teemasid, kus n-ö kogukonnapõhisel politseikäsitlusel või korrakaitsekäsitlusel on väga tähtis roll. See tähendab, et iga üksikjuhtum tuleb läbi analüüsida, sellele peab pöörama eraldi tähelepanu. Aga seda saab sisuliselt teha koos sellesama kogukonnaga ehk koos omavalitsusega, selle omavalitsuse vabakonna esindajatega, naabruskonna inimestega jne. Mis puudutab soovitusi kilometraaži kohta, siis siin on tegemist politseisisese töökorraldusega. Kindlasti ei takista need soovitused väljakutsetele reageerimist. Võin küll kinnitada, et need läbisõidupiirangud ei ole mingid asjad iseeneses, pigem on nende eesmärk see, et tagada maksumaksja raha võimalikult efektiivne kasutamine, iga väljasõit peab olema läbi mõeldud. Operatiivtasandil on võimalik eristada väga erinevaid väljasõidu ajendeid ja põhjusi. On juhtumeid, kus inimestel oleks võimalik ise kohapeal abi anda, näiteks võiksid seda teha naabruskonna inimesed või abipolitseinikud. Politsei peab loomulikult väga täpselt teadma, kust lähevad piirid ja millised on need väljakutsed, mille puhul ilma korrakaitsjate sekkumiseta hakkama ei saa. Kõigile sellistele väljakutsetele reageeritakse ja siin ei ole piiriks kindlasti mitte sinu viidatud kilometraaž.

Suur tänu! Palun, Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Tänan selle ülevaate eest ning seisukohtade täpsustamise ja tutvustamise eest! Te rääkisite Leisi komando kadumisest ja seal piirkonnas toimunud õnnetusest. Me oleme teiega ennegi sel teemal mõtteid vahetanud. On olemas ka teistpidi näide: Tõrvas on küll komando olemas, aga kahjuks oli sel aastal seal traagiline tulesurm. Ma arvan, et järelduste tegemine nõuab eraldi analüüsi. Te oma ülevaates mainisite Siseministeeriumi tegevusi, aga rääkisite, et käed jäävad lühikeseks ehk turvalisuspoliitika töös tuleb tõhustada koostööd sotsiaalpartneritega. Kuidas on lood ennetustööga, meediakampaaniatega, tööga, mida tehakse haridusasutustes õpetajate ja koolilaste hulgas? Kas tehtu on piisav või jätab midagi soovida?

Tänan! Ennetustööd ei ole kunagi piisavalt. Võib-olla mõni märkus. Kõigepealt Tõrva komando kohta. Tõrva komando saab sel aastal just nimelt ümberkorraldustest tulenevalt tugevust juurde ehk valves olevate meeste arv kasvab seal märkimisväärselt, ka päästekomandosse kuuluvate meeste arv suureneb. Nii et siin on ainult rõõmusõnumid. Mis puudutab väidet, et käed jäävad lühikeseks, siis seda ma kasutasin ainult siis, kui rääkisin politsei sekkumise piiridest lähisuhtevägivalla juhtumite puhul. Nagu ma ütlesin, tegemist on väga delikaatse teemaga. Ilma sotsiaalpartneriteta, ilma sotsiaalekspertideta ega sotsiaaltöötajateta ei ole võimalik siin edukas olla. Sellele on kõik pingutused suunatud. Politsei kaasab praegu sotsiaalpartnereid süsteemselt aruteludesse. Selle aasta jooksul selgitatakse välja probleemsemad paikkonnad. Ma arvan, et kindlasti oleks vaja selgeks teha ka probleemsemad leibkonnad. Näiteks need, kust on tulnud väga suur hulk väljakutseid, mis viitab tõenäoliselt sügavamale lähisuhtevägivalla probleemile, mis on võib-olla aastaid kestnud. Võib öelda sedagi, et siseturvalisuse valdkonnas on mitmeid teemasid, kus Siseministeerium ja meie valitsemisala asutused ei saa olla üksinda edukad, vaid me saame edu saavutada ainult koostöös teistega. Me kavatseme väga tihedalt seda koostööd üles ehitada. Ma toon teile näiteid. Liiklussurmade vähendamisel on äärmiselt oluline koostöö Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga, kelle alluvuses on Maanteeamet, kes vastutab Eestis liiklusohutuse eest. Narkomaaniaga võitlemiseks loodi 5. aprillil uimastiennetuse valitsuskomisjon. Selline komisjon kõige kõrgemal poliitilisel tasemel loodi esimest korda. Uimastiennetuse valitsuskomisjoni töösse on kaasatud neli poliitilise vastutusega ministrit: siseminister, justiitsminister, sotsiaalminister ja haridusminister.
Te küsisite väga õigesti haridusvaldkonna kohta. Oluline on, et koolides ja õppeprogrammides teadvustataks narkomaaniaprobleemi võimalikult varakult. Me oleme võtnud ühe laua taha kokku sisuliselt kõik Eesti eksperdid, kes narkomaaniaprobleemiga tegelevad. Me oleme välja valinud kolm põhilist liini. Esiteks, tegelemine uimastisõltlastega ehk nende isikutega, kes on juba n-ö nõela otsas. Siin on väga tõsine vedav roll Sotsiaalministeeriumil. Teiseks, uimastiennetus ehk uimastinõudluse vähendamine. Siin on väga tõsine vedav roll Sotsiaalministeeriumil ning Haridus- ja Teadusministeeriumil. Siseministeerium üritab oma ennetusprogrammidega siin kaasa aidata. Kolmandaks, uimastite pakkumise vähendamine. Selge vedav roll on siin Siseministeeriumi valitsemisala asutustel, eelkõige kriminaalpolitseil, Keskkriminaalpolitseil ja prefektuuride narkotalitustel. Neid näiteid on veel ja veel, ka seoses muude õnnetussurmadega. Me tahame selliseid n-ö multidistsiplinaarseid teemasid käsitleda just nimelt nõnda, et mõtestada selgelt kõikide ressursside kasutust, mida ühe või teise probleemi lahendamiseks riigis kasutatakse, ja mitte ainult riigis, vaid ka omavalitsustes, vabakondades ja erasektoris. Ehk me tahame tuua ühe laua taha kõik, kes on ühel või teisel, kas kaudsemal või otsesemal kujul seotud sellele probleemile lahenduse otsimisega, ja olla selle võrra efektiivsemad. See on ainuvõimalik sellises pisikeses riigis, kus raha on alati puudu. Eelkõige puudutab see just teie mainitud ennetustööd. Seda ei ole kunagi küll. Siseministeerium on omalt poolt eri valdkondades ennetusprojektidele mõeldud raha suurendanud. Ma juba mainisin päästevaldkonda, mis on 2012. aastal saanud 61% lisavahendeid, ka politseivaldkonnas on sellel aastal toimunud priske ennetusraha suurenemine. Me jätkame seda kindlasti järgmistel aastatel, sest mina usun väga tõsiselt ennetusse suunatud pingutuste tulemuslikkusesse. See muidugi ei tähenda, et tagajärgede likvideerimisse ei pea investeerima. Aga pigem on seis olnud Eestis selline, et tagajärgede likvideerimisse on investeeritud esimesena, sest selleta ei saa, nüüd aga tajutakse üha enam ja enam, et selleks, et saavutada pikaajalisi mõjusid, peab investeerima ka ennetusse. Ennetusse investeeritud raha mõju ei näe me kohe, vaid võib-olla kolme, aga võib-olla viie aasta pärast. Kuid positiivne on see, et üha enam tajutakse seda vajadust ja mõeldakse kaugemas perspektiivis.

Aitäh! Palun, Kajar Lember!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Teie vastusest edasi minnes on hea jätkata juttu kaasamisest, kõikvõimalike inimeste kaasamisest n-ö väljastpoolt struktuure. Olin mõni nädal tagasi riigieelarve kontrolli erikomisjoni istungi raames Narvas. Seal on väga suur probleem sellega, et korrakaitses on täitmata päris palju ametikohti, kas 18 või midagi sellist. Narvas öeldi, et tegelikult on olemas inimesed, kes võiksid abipolitseinikuna töötada, ja seal ollakse valmis sellesse panustama. Aga seal on üks selge probleem – keelenõuete täitmine. Ka abipolitseinikel on vaja täita keelenõudeid tasemel C1, mis näeb ette, et inimene peab mõistma pikki ja keerukaid tekste, tabama ka varjatud tähendust jne. Ma pelgan, et ka kõik siin saalis olijad ei mõista teksti varjatud tähendust. Äkki on see üks praktiline lahendus, mida võiks rakendada, selleks et neid inimesi kaasata. Nii et küsimus: kas see on teema, millega võiks tegelda?

Tänan küsimuse eest! Ka abipolitseinikud on ametiisikud, kui nad täidavad oma teenistuskohustusi. Ma pean oluliseks, et ametiisikud, kellel on puutumus inimeste põhiõiguste riivega, mõistaksid eesti keelt. Teistmoodi ei ole see mõeldav. Kui tänaval jagab käske inimene, kes ei mõista eesti keelt, siis võib ta sellega tekitada märkimisväärse kahju kogukonnale ja tervele riigile. Ma ei näe küll võimalust kuidagi leevendada korrakaitsjate eesti keele oskuse nõudeid. Abipolitseinikud on aga korrakaitsjad. Teatavasti on nad juba mõnda aega saanud täita Eestis ülesandeid ka iseseisva pädevusega. See tähendab, et abipolitseinik ei pea füüsiliselt avalikku korda kaitsma ainult koos politseiametnikuga, seda on tal võimalik nüüd teha ka iseseisvalt, politseiametniku suulise korralduse alusel. Ma ei näe küll võimalust nendest nõuetest taganeda. Oluline on see, et me suudaksime anda abipolitseinikele õpetust ja koolitust, et nad neid nõudeid täidaksid.

Aitäh! Palun, Helmen Kütt!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Kõigepealt suur tänu tõesti väga sisuliste ja põhjalike vastuste eest! Küsimus on mul Tallinna–Tartu maanteele paigaldatud kiiruskaamerate kohta. Kas on olemas mingisugune analüüs õnnetuste arvu kohta enne ja pärast kiiruskaamerate paigaldamist? See võib olla ka lühivastus. Kui see analüüs olemas on, siis kui palju on õnnetuste arv vähenenud? Või on seal maanteel sageli sõitvad autojuhid lihtsalt asjaga ära harjunud, nad on jätnud meelde, kus need kaamerad on, ja õnnetuste arv on ikkagi endine? Kui selline analüüs on olemas, siis mida see näitab?

Tänan! Mul ei ole praegu sellist analüüsi kaasas. Aga laekunud informatsiooni põhjal võin öelda, et kiiruskaamerad on ikkagi ennetusliku mõjuga. Need on paigutatud just nimelt sellistesse kohtadesse, kus on suurem oht, et võib tekkida surmaga lõppev liiklusõnnetus. Jään teile täna konkreetsed arvud võlgu, kuid võin esitada need kirjalikult. Mina küll arvan, et kiiruskaamerate mõju on tugev. Hoolimata laialt levinud müüdist, et kiiruskaamerad paigaldati Eestisse trahvide kogumiseks, ei ole see nii. Neid ei paigaldatud trahvide kogumiseks, vaid selleks, et vähendada suuremates liiklussõlmedes ja maanteedel ohtu, et inimesed hindavad oma võimeid üle ega arvesta küllalt liikluskeskkonna, ilma ega sõiduoludega. Mina olen küll seda meelt, et kiiruskaamerad on ennast igati õigustanud ja nende paigaldamist tuleks jätkata. Seda teeb Maanteeamet, kes allub Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile, aga loomulikult on siin väga tihe koostöö ametkondade vahel, näiteks Maanteeameti ja politsei vahel.

Aitäh! Ministrile rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse läbirääkimisi pidada? Palun, Andres Anvelt!

Proua juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Ma tahan siiralt tänada siseministrit nende vastuste eest! Härra siseminister, kas võib korraks teie tähelepanu saada? Ma tahan teid tunnustada, mida opositsioon suhteliselt harva teeb. Praegu, kui meie riik on pidanud kõvasti kokku hoidma, on, nagu öeldakse, tühjast sidrunist ikka veel võimalik mahla välja pigistada. See eeldab väga tõsist tööd kogu haldusalas.
Aga ma julgen lisada mõne mõtte, tulenevalt sellest, et Eesti sisejulgeolekus ei ole praegu mingisugust suuremat, ressursimahukat investeeringut ette näha. Need mõtted väljendavad seda, millest ma mööda Eestit sõites ning politseijaoskondades või päästekomandodes inimestega rääkides olen aru saanud.
Üks tõesti oluline asi, mis on pannud ette teatud piiri vägivallakuritegude arvu vähendamisele, on see, et juba aastaid on lähisuhtevägivallaga seotud raskete kuritegude arv püsinud teatud tasemel. Siseminister tõi välja, et lähisuhtevägivald on väga delikaatne küsimus. Tõesti, inimese privaatruumi tungimine peretülide lahendamisel on alati väga tõsine kaalutluskoht. Aga kui vaadata mõningaid sündmusi, mida on viimase aasta jooksul seoses lähisuhtevägivallaga meedias kajastatud, siis oleme tihtipeale näinud, et tegemist on ühtede ja samade perekondadega, kust politsei on ka varem väljakutseid saanud. Siin mängib rolli see, mida oma küsimuses puudutas kolleeg Neeme Suur, nimelt, kui palju kilomeetreid on politseil võimalik päeva jooksul läbi sõita. See ei ole ainult taktikaline küsimus, kui see toob sisejulgeolekustrateegias kaasa tugevaid tagasilööke. Kui sinu vastutusalas on neli-viis valda, aga päevalimiit on 50 kilomeetrit, mis on praegu Eesti maakohtades reaalne, siis sa ei suuda teenindada ka riskigruppi kuuluvaid inimesi või perekondi, hoolimata sellest, et nii oleks olnud võimalik ära hoida poole aasta või aasta pärast toime pandavat rasket kuritegu.
Kindlasti ei saa perevägivalla puhul pidada teisejärguliseks ka seadusandlikku poolt. Me oleme jõudnud sellise tammi taha, kus selleks, et saavutada uus kvalitatiivne tase lähisuhtevägivalla ohjeldamisel, on vaja tunduvalt parandada seadusi. Justiitsminister on õiguskomisjonis ja ka siinsamas puldis käinud välja lubaduse, et sellega hakatakse lähiajal tegelema. Ma ootan Siseministeeriumi panust sellesse, mis puudutab politseinike, üldse sisekaitseorganite, laiemalt võttes ka prokuröride õigusi peresuhtevägivalla sündmuste ärahoidmisel. Näiteks võiks mõelda kohtueelse lähenemiskeelu kohaldamisele, mis on olemas paljudes Euroopa riikides. Eestis on tihtipeale probleem see, et kodunt ei viida ära mitte see, kes vägivallatseb, vaid see, kes on vägivalla ohver.
Ma palun kolm minutit juurde!

Kolm minutit juurde.

Seetõttu ma ootan, et Siseministeerium panustaks sinna töömesilaste tasemelt kuni seadusandluseni välja, kuna ainult Justiitsministeeriumi õigusloome ei pruugi olla piisav.
Mis puudutab narkosurmasid, siis ma jäängi siit puldist rääkima, et ma mõistan sotsiaalpoole olulisust narkosurmade vähendamisel ja ennetustöö tähtsust, kuid me ei tohi unustada tänavadiilerlusega võitlemist. Siin ei aita ei Keskkriminaalpolitsei ega võib-olla isegi prefektuuride kriminaalpolitseiosakonnad. Ma ütlen veel kord, et see ei ole puhas taktikaline küsimus, see on natuke laiem teema. See tähendab, et ka patrullid tänavatel tegelevad diileritega. Statistika näitab tagurpidi arengut. Ma isiklikult puutusin siinsamas Riigikogu hoone lähedal pargis kokku sellega, et patrullidel pole lihtsalt võimalik reageerida, kui käib narkootikumide, nagu öeldakse, manustamine või müük päise päeva ajal.
Mis puudutab tulesurmasid, siis tõesti on kahju, et nendes piirkondades, kus on komandod kaotatud, on selle aasta jooksul tulnud ette tulesurmi. Oli väga suur lootus – Päästeameti analüüs näitas seda –, et nendes piirkondades on tehtud piisavalt ennetustööd või on seal olemas küllaldaselt vabatahtlikke. Kahjuks ei ole vabatahtlikke Eestis tekkinud sellisel määral, et me võiksime komandosid julgelt kinni panna. Üks asi peaks asendama teist. Praegu pole aga seda asendust tulnud.
Lõpetuseks räägin motivatsioonist. Kui mööda Eestit ringi sõita ja spetsialistidele otsa vaadata, siis on näha väsimust, tüdimust, lootuse kaotamist. Miks? Sest aastaid on möödunud sellest ajast, kui nad püksirihma pingutasid, kuna kogu riigil oli raske. Tegelikult tähendas nende palga 8%-line langus, nagu ma oma küsimuses ministrile ka ütlesin, reaalpalga 15%-list vähenemist, kohati vähenes palk isegi rohkem. Aastad on mööda läinud ja sisuliselt pole midagi muutunud, kui välja arvata see, et tööd on juurde tulnud. See on riigi julgeoleku seisukohast strateegiline küsimus. Me oleme sellise olukorra ühe korra juba läbi elanud, seda 1990. aastatel. Meil on kolm valikut. Esiteks, leida need vahendid riigieelarvest millegi muu arvel. Teiseks, vähendada korrakaitsejõudusid, kuigi siin ollakse ausalt öeldes juba piiri peal. Kolmandaks, me võime leppida sellega, et me hakkame varsti taas olema näiteks korruptsiooni tunnistajaks. Seda ma muidugi ei taha uskuda, aga need stsenaariumid on meil 1990. aastatel läbi elatud.
Ma soovin igal juhul ministrile selles raskes töös siiralt jõudu! Ma loodan, et see olukord, mis praegu ei ole läinud paranemise teed, leiab lähitulevikus murrangulise joone ja minister suudab seista ka sisejulgeoleku valdkonna veel parema rahastamise eest. Aitäh teile!

Aitäh! Kas on veel kõnesoove? Rohkem kõnesoove ei ole. Kas minister soovib lõppsõna? Ei soovi. Lõpetame läbirääkimised. Ka viies päevakorrapunkt on ammendatud.

Nüüd, head kolleegid, on peale haamrilööki võimalik registreeruda esinemiseks vabas mikrofonis. Palun, Inara Luigas!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tahan rääkida paar sõna rahvaloenduse tulemustest. Sissejuhatuseks niipalju, et ega meie sellist igapäevast rütmi küsitluste või loenduste tulemused suurt ei häiri. Aga kui me vaatame rahvaloenduse tulemusi, siis panevad need arvud meid muretsema küll.
Tulen tagasi nende küsimuste juurde, mida me arutasime juba siis, kui rahvaloendus peale hakkas. Me kahtlesime, kas me ikka saame teada tegeliku rahvaarvu, nende inimeste arvu, kes siin Eesti riigis elavad. Mind isiklikult häirib seniajani üks küsimus, mille üks inimene mulle esitas. Ta seletas, et ta on suurema osa ajast Soomes, töötab seal, aga vabadel hetkedel tuleb ta Eestimaale oma pere juurde. Temalt küsiti loenduse ajal, kas ta on suurema osa oma vabast ajast Eestis. Loomulikult vastab iga ema ja isa sellele jaatavalt. Seetõttu loetigi ta Eesti püsielanikuks. Kuid kui palju on neid, kes tegelikult Eestis ei ela, aga on rahvaloenduse andmete põhjal ikkagi Eesti riigi elanikud?
Meie tulemusi võrreldakse Läti ja Leedu tulemustega. Meid on nüüd 76 000 inimese võrra ehk 5,5% vähem. Me võrdleme ennast Läti ja Leeduga, kus elanike vähenemine on olnud tunduvalt suurem: Leedus 14% ja Lätis 13%. Ma arvan, et neid protsente ei tohi ega saagi võrrelda. Tuleb lähtuda sellest, millised olid küsimused. Sõltuvalt sellest, kas need olid sarnased või erinevad, saame ka erineva tulemuse.
Ka see, et meid on 76 000 inimese võrra vähem, ei tohi meid rahulikuks jätta. Meie valitsuserakonnad on kandnud ühte erakordselt eredat pärga, nad on nimetanud vanemahüvitist rahvastiku suurendamise toetuseks. Me teame kõik, et see ei ole kaugeltki selline meede, mis paneks sünnitama. See võluvits ei ole töötanud, nagu me loenduse tulemustest oleme näinud. Peaksime tulema tagasi selle juurde, et me ei tohiks kompenseerida vanemale saamata jäänud töötasu, kõiki neid hüvesid, vaid me peaksime väärtustama lapsi ja laste sündi. Seega peaks tulevikus mõtlema uuesti selle peale, et vanemahüvitis oleks iga lapse puhul tasakaalustatud.
Anvar Samost ja Kalle Muuli arutlesid ühes raadiosaates selle üle, et 76 000 elanikku on umbes niisama palju, kui on inimesi Pärnus ja Haapsalus kokku. Nad manasid vaimusilma ette pildi, et Pärnu ja Haapsalu võiksid olla inimestest tühjad. See on tegelikult väga kole vaatepilt.
Mina toon välja arvud Kagu-Eesti kohta. Võrumaal elas 2011. aasta seisuga üle 36 000 inimese, Põlva maakonnas üle 30 000, Valga maakonnas üle 33 000. Arvestades, et kümne aasta jooksul on Eesti rahvastik vähenenud 76 000 elaniku võrra, siis võime kujutleda, nagu kõik Võrumaa ja Põlvamaa inimesed oleksid oma kodupaigast lahkunud ja seda oleks teinud ka osa inimesi Valgamaalt.
Kui me küsime, mis on rahvastiku vähenemise põhjused, siis selleks on muidugi vähene loomulik iive ja ka väljaränne. Aga väljaränne on seotud ikkagi tööpuudusega ja töökohtade väikese arvuga. Täna tegi rahanduskomisjonis ülevaate Eesti Töötukassa juhatuse esimees Meelis Paavel. Ta ütles, et registreeritud töötuse määr on jätkuvalt kõige kõrgem Ida-Virumaal, Valgamaal, Võrumaal ja Põlvamaal. Kui me sellele mõtleme, siis võime kujutleda, et kümne aasta pärast ei ole tühi mitte ainult Võru-, Valga- ja Põlvamaa, vaid ka suur osa Tartumaast. Riigil on probleeme ja teemasid, millega tegelda. Kui kõik nii jätkub, siis ma ei usu, et aastate pärast saavad Kagu-Eesti või ka Tallinna inimesed rahulikult magada, kui nad teavad, et Eesti piirialad on elanikest tühjad. Aitäh!

Aitäh! Palun, kas on veel kõnesoove? Kõnesoove rohkem ei ole. Head kolleegid, tänane istung on lõppenud. Kena õhtu jätku!

Istungi lõpp kell 17.16.