Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud valitsusliikmed! Alustame tänast infotundi. Palun kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 50 Riigikogu liiget, puudub 51.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: keskkonnaminister Keit Pentus peaministri ülesannetes, justiitsminister Kristen Michal ja siseminister Ken-Marti Vaher. Meil on registreeritud üheksa küsimust. Head kolleegid, selleks et me jõuaksime rohkem küsimusi läbi võtta, võib kohapeal esitatud küsimusi olla ainult kaks.

Alustame. Palun, kolleeg Rannar Vassiljev, küsimus keskkonnaminister Keit Pentusele!

Aitäh! Hea minister! Majandus- ja kommunikatsiooniminister on seadnud üheks eesmärgiks taastuvenergia tasude vähendamise juba praeguseks tehtud investeeringutele ja selle väidetavaks tulemuseks peaks olema madalam elektri hind lõpptarbijale. Arvestuslikult võiks hind lõpptarbijale langeda 1,3%. Samas on heal ministril plaan jätkata toetuste maksmist Eesti Energia Narva Elektrijaamadele, mis seaduse järgi peaks lõppema selle aastaga. Narva Elektrijaamad said esimeses kvartalis kõigist taastuvenergia toetustest 39%. Kas minister on valitsust informeerinud, kuidas see plaan võiks kajastuda lõpptarbijate makstavas hinnas?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma alustaksin hoopis sellest, et eile toimus Riigikogus majanduskomisjoni algatusel üks väga asjalik ja rahulik arutelu taastuvenergia ja üldse energeetika teemal laiemalt. Ma arvan, et see on iseenesest väga tänu- ja kiiduväärt, et parlament on sellise rolli võtnud ja kõik asjasse puutuvad osapooled ühe laua taha kokku kutsus. See andis eri osapooltele võimaluse väljendada oma seisukohti. Tegelikult oli eilsel arutelul laua peal ka teie küsitud küsimus. Iseenesest on tõesti tõsi, et kui me vaatame taastuvenergia toetuste väljamakseid nii 2011. aastal kui ka 2012. aasta esimeses kvartalis, siis lõviosa nendest toetustest on läinud Eesti Energia Narva Elektrijaamadele, kus põlevkivi ja puitu koos põletatakse. Loomulikult tekib küsimus, kas selline tegevus on kõige mõistlikum, eelkõige, kas on mõistlik, et tarbijad peavad sellisele tegevusele veel peale maksma. Eks see ongi otsustamise koht, kas on põhjust seda olukorda veel pikendada või mitte. Kehtiva seaduse järgi peaks 1. jaanuarist 2013 täiendava toetuse maksmine puidu põletamisele põlevkiviahjudes lõppema ja ma arvan, et see on igati mõistlik lahendus. Iseenesest ei ole selleks vaja mingisugust seadusmuudatust, et puidu põletamisele põlevkiviahjudes enam peale ei makstaks, piisaks majandusministri määruse muutmisest ja see tooks tõepoolest kohe kaasa elektriarvete vähenemise paari protsendi võrra. Nii et see võimalus on täiesti olemas. Ma arvan, et see on mõistlik võimalus ja seda võiks kasutada.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Küsin majanduskomisjoni eilse istungi kohta. Keskkonnaminister näitas seal slaidi, kus ühe põlevkivienergiatoetusena oli kirjas 150-miljoniline aktsiakapitali laiendamine Eesti Energias. Samas on majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts minu küsimusele 2011. aasta 21. septembril Riigikogus vastanud, et tegemist ei ole mitte mingil juhul riigiabiga, vaid see on aktsiakapitali laiendamine. Küsin teilt kui praegu valitsusjuhi rollis olevalt ministrilt: kas seda teemat on valitsuses arutatud ja kas valitsus teab, kas sellest toetusest on Euroopa Komisjoni informeeritud? Kui jah, siis miks, kui ei, siis ka miks?

Aitäh! Valitsus saab tugineda selle valdkonna eest vastutava ministri tehtud analüüsile ja seisukohale, et see aktsiakapitali laienemine ei ole käsitletav riigiabina. Ma usun, et selle järelduseni on jõutud igakülgse põhjaliku analüüsi tulemusena ja et see nii ka on. See on valitsuse positsioon, mis tugineb majandusministri antud seisukohale. Aga võib-olla tasub korraks mõelda, miks me üldse taastuvenergia toetustest räägime või miks see üldse oluline on. See eesmärk, miks neid toetusi üldse vaja on, on suures debatis ja vaidluses justkui natuke kaduma läinud. Ma ise olen seda meelt, et loomulikult oleks kõige ideaalsem, kui toetusi üldse ei oleks ja tegu oleks puhtalt turupõhise toimimisega. Aga olukord on selline, et meie maksumaksjad toetavad ise seda tõenäoliselt teadmata väga mastaapselt fossiilset ja saastavat elektritootmist ja on teinud seda juba aastaid. Hiljuti tuli välja Säästva Eesti Instituudi arvamus või analüüs, kus on leitud, et fossiilseid kütuseid kasutava ja saastava elektritootmise viiside doteerimine maksumaksjate poolt jääb aastas umbes 800 miljoni euro piiresse. See on väga suur summa. Kuna valitsus, ja ma arvan, et mitte ainult valitsus, vaid see on asi, milles kõik poliitilised jõud on üksmeelel, on võtnud eesmärgiks Eesti energiaportfelli mitmekesistada ja tarbijatele vähem koormavaks muuta, siis see on põhjus, miks me ei saa tekitada äraspidist olukorda, kus fossiilseid kütuseid kasutavat ja saastavat elektritootmist toetatakse, aga puhtam ja kokkuvõttes tarbijale vähem koormav elektritootmine oleks kuidagi ebavõrdses olukorras. See on see põhjus, miks me üldse mingisugustest toetustest räägime.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev, teine täpsustav küsimus!

Viimasest vastusest tulenevalt küsin, kas valitsus on arutanud seda, et taastuvenergia toetused kajastuvad praegu elektriarves. Inimesed näevad, kui palju nad maksavad taastuvenergia toetuseks, samas teie mainitud fossiilsete kütuste toetamisest, mida tehakse maksumaksja rahaga, tarbijatel tegelikult ülevaade puudub. Kas valitsus on arutanud, et nii turu kui ka tarbijate ja maksumaksjate seisukohalt oleks aus informeerida inimesi nendestki toetustest, mida makstakse peale põlevkivile, ja miks mitte välja arvutada, kui suure osa see keskmiselt elektriarves moodustab?

Aitäh! Sellist eraldi arutelu valitsuses toimunud ei ole. Aga jah, ka mina pean oluliseks informatsiooni või teadlikkust sellest, kui mitmel moel on maksumaksja tegelikult aastate jooksul fossiilset ja saastavat elektritootmist eelarve kaudu täiendavalt toetanud. On kindlasti oluline, et see info jõuaks mõnevõrra rohkem tarbijate teadvusse. Lisaks otsesele iga-aastasele rahalisele toetusele või dotatsioonile, mis eelarvest tuleb, on fossiilsete kütustega seotud aga veel terve hulk väga koormavaid kulutusi, mida iga kuu elektriarve peale kirjutada on võib-olla mõnevõrra keeruline. Nagu eile majanduskomisjoniski jutuks oli, on Eestis toodetavatest jäätmetest üle 80% otseselt seotud põlevkiviga. Kuna see on ehk natuke raskesti hoomatav, mis see 80% tähendab, siis illustreerimiseks üks selline näide. Ühel tavalisel, üsna säästlikult elektrit tarbival perel tekib iga kuu põlevkivielektri kasutamisel umbes pool tonni jäätmeid ehk aastaga tekitab ühe pere põlevkivielektri tarbimine kuus tonni jäätmeid, millest pool on ohtlikud jäätmed. Kui te juhtumisi elate kortermajas, siis saate igaüks ise kokku arvutada ja visualiseerida, kujutada ette, kui suur tuhamägi ja ohtlike jäätmete kogus iga aasta ainuüksi ühe korterelamu kohta tekib. See on põhjus, miks me peame oluliseks, et me liiguksime saastavalt elektritootmiselt nii keskkonna kui ka tarbija jaoks odavamale elektritootmisele.

Head kolleegid, nagu ma ütlesin alguses, on meil väga palju registreeritud küsimusi, seetõttu kaks kohapeal registreeritud küsimust. Alustame kolleeg Lembit Kaljuveest.

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Eilsel Riigikogu majanduskomisjoni laiendatud istungil andsite päris hea ülevaate taastuvenergiaga seonduvatest Keskkonnaministeeriumi seisukohtadest nii lähitulevikus, tänasel päeval kui ka edaspidi. Mis te arvate minu ja meie demokraatide ühenduse seisukohast, et Eesti elektrituru avamise päevast, st järgmise aasta 1. jaanuarist vabastada tarbijad taastuvenergia maksust, kusjuures taastuvenergia tootmine kompenseeritakse riigi poolt CO₂ müügi rahast?

Aitäh! Elektritootmise ja elektriportfelli puhul üldse olen ma igati nõus teie seisukohaga, et eelkõige on oluline ikkagi hind tarbijale ja keskkonnale ehk siis see, et elektrit toodetaks nii tarbijale kui Eesti keskkonnale võimalikult odava hinnaga, võimalikult väikese kuluga. Mis puudutab konkreetset ettepanekut, siis ma arvan, et mida varem me tõmbame väga selge joone vahele ja ütleme, et too 2007. aastal kehtestatud taastuvenergia toetamise süsteem uutele ja täiendavatele taastuvelektri tootmise võimsustele enam ei laiene, et uute ja täiendavate võimsuste puhul me läheme üle tarbijat palju vähem koormavale süsteemile, st mida varem see otsus tuleb, seda parem. Kas see peaks olema 1. jaanuar 2013 või on seda võimalik teha veel varem, see sõltub taas nii vastutava ministeeriumi, majandusministeeriumi koostatava eelnõu esitamise ajast kui ka sellest, kui kiiresti on parlament huvitatud ja võimeline seda konkreetset eelnõu menetlema. Aga jah, ma olen seda meelt, et mida varem see joon vahele saab, mida kiiremini see otsus seaduseks saab, seda parem. Ausalt öeldes oleks võinud selle otsuse teha juba mõni aeg tagasi, kui me vaatame, kuidas viimase paari aastaga on makstavad toetused, tarbijate elektriarvete kaudu makstavate toetuste summad oluliselt kasvanud. Ja tõesti, nagu te nimetasite, CO₂ kvoodi tulu võiks olla üks väga tõsiselt võetav investeeringutoetuste maksmise allikas, et tarbijad enam seda koormust kandma ei peaks. Ma olen selles osas teiega ühte meelt.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Deniss Boroditš!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea minister! Taastuvenergia toetuste süsteemis on minu jaoks kaks olulist aspekti. Esimene aspekt puudutab neid investeeringuid, mida Eesti riik on sellesse sektorisse teinud. Kui me räägime toetuste vähendamisest, mis saab siis juba tehtud investeeringutest? Kui me vähendame neid tagantjärele, siis sattub minu meelest löögi alla Eesti Vabariik kui õigusriik, see oleks kogu selle sektori petmine ja vähendaks kogu riigi usaldusväärsust. Milline on selles küsimuses teie seisukoht?
Teine küsimus. See on õige märkus, et me peaksime tulevikus soodustama taastuvenergia tootmist ja saastavat tootmist piirama. Üks selle variante oleks näiteks viia sisse ressursimaks, mille puhul näiteks põlevkivitööstus toetaks taastuvenergia tulekut ehk rohelist energiat. Milline on teie arvamus selles küsimuses?

Üks pool kogu arutelust puudutab kindlasti seda, kuidas me riigina käitume nende investorite ja ettevõtetega, kes on tulenevalt kehtivast seadusandlikust raamistikust teinud Eesti majandusse väga mahukaid investeeringuid, on lähtunud Riigikogu kehtestatud seadusest ja selle raamistikust. Küsimus on, kas ja kuidas on võimalik seda raamistikku tagantjärele muuta. Selge on see, et Eesti ei saa endale lubada niisugust käitumist nagu mõni riik, mida me kindlasti endale eeskujuks ei sea ja kus tagantjärele muudetakse reegleid jõupositsioonilt. See võiks niigi haprale investeerimiskeskkonnale väga tugeva hoobi anda. Sellisel kombel Eesti käituda ei saa. Seetõttu oleme valitsuse tasemel oma hea valitsuspartneriga kokku leppinud, et ainult sellisel juhul, kui majandusministril on võimalik turuosalistega läbi rääkida, jõuda ühisele arusaamale ja turuosalistele vastuvõetava kokkuleppeni, saab selle muudatuse teha. Kui sellist kokkulepet ei õnnestu teha, siis jõuga riik tagantjärele reegleid muuta ei saa. See ei oleks lihtsalt kohane Eesti riigile, kes on valinud selgelt demokraatliku tee.
Teie teine osa küsimusest puudutas ressursimaksu sisseviimist. Ressursimaks iseenesest ju põlevkivil juba on – meil on kaevandamistasu. Küsimus on, et kui me vaatame näiteks põlevkivi kaevandamisel tekkivaid kadusid ja näeme, et need kaod ei ole vähenenud, vaid pigem on endiselt väga suured ja isegi suurenemas, siis tõenäoliselt on põhjendatud vaadata ressursimaks üle just selle nurga alt, kuidas sundida seda väga väärtuslikku maavara võimalikult efektiivselt ära kasutama. Aga täiendava või uue maksu sisseviimine ei pruugi olla põhjendatud.

Suur tänu, proua keskkonnaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Kadri Simsonilt siseminister Ken-Marti Vaherile. Palun!

Aitäh! Lugupeetud siseminister! Kui te lähiajal kohtuksite oma Ukraina kolleegiga, kas te võtaksite temaga jutuks olukorra, mis Ukrainas on kujunenud seoses opositsiooniliider Julija Tõmošenko arreteerimise ja vangistusega? Milline on Eesti seisukoht, kuidas see mõjub Ukraina kui õigusriigi mainele?

Tänan küsimuse eest! Kui selline võimalus oleks, siis ma ei välista, et jutuks tuleks ka see teema, mida on Eesti avalikkuses palju käsitletud ning mis puudutab Ukraina ühte tipp-poliitikut ja tema suhtes selles riigis rakendatud meetmeid. Ukraina ei kuulu Euroopa Liitu, Ukraina võrdlemine Euroopa Liidu liikmesriikidega ei ole kindlasti kohane. Eks Ukraina riigi arengud viimastel aastatel on paljudele muret tekitanud ja on ka selles majas arutelu all olnud, aga pean ütlema, et ettepanekut kohtumiseks Ukraina kolleegidega ei ole tulnud ja ka hetkel ei ole kutset Ukrainasse visiidile minna.

Palun, kolleeg Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Lugupeetud siseminister! Aga ütleme, et te kohtute mõne lääneriigi kolleegiga, kes pärib, milline on olukord Eestis, kus väljamõeldud põhjusel otsitakse läbi Eesti suurima opositsioonierakonna peakorter. Väljamõeldud põhjuse all pean ma silmas seda, et prokurör andis läbiotsimiseks põhjuse, sest väidetavalt olid kaks keskerakondlast kasutanud mõjuvõimu kahe ilutulestiku korraldamisel. Tänaseks on selgunud, et ilutulestik Tallinna merepäevadel Krusensterni laeval oli tehtud vastavalt hankele, mida ei võitnud mitte ärimees Jüri Luik, vaid Viljandi firma, kes ei ole selle ärimehega seotud. Ilutulestiku Võru folkloorifestivalil korraldas Võru Maavalitsus ja Võru maavanem kuulub teie erakonda – parandage mind, kui ma eksin. Kuidas te õigustaksite seda, et väljamõeldud põhjusel leiti tee opositsioonierakonna kontorisse, võeti kaasa asjaajamisdokumendid ja arvutid? Ja enam ei püütagi õigustada, sest juhtum oli välja mõeldud.

Tänan teid küsimuse eest! Mina usun, et Eesti Vabariik on õigusriik, nii nagu teie küsimuse pealkirigi ütleb. Õigusriigis on õiguskaitseorganid ehk siis prokuratuur, uurimisasutused need, kes teevad otsuseid kriminaalmenetluse alustamise kohta. Neil on vastavalt kriminaalmenetluse seadustikule ka sellekohane kohustus, kui on olemas kuriteole viitav teave, kui õiguskaitseorganite meelest on olemas ajend ja alus, tegutseda iseseisvalt ja sõltumatult. Teatavasti on Eestis olemas ka näiteks prokuratuuriseadus, mille alusel prokuratuur tegutseb iseseisvalt ja sõltumatult, on olemas julgeolekuasutuste seadus, on olemas karistusseadustik, kriminaalmenetluse seadustik. Niisiis teevad sellise otsuse õiguskaitseorganid ja ainult nemad. Mitte keegi ei saa öelda ette, ammugi mitte poliitilisel tasandil, kas ühte või teist otsust teha või mitte teha. See on kindlasti Eesti Vabariigis mõeldamatu. Sellest tulenevalt on ka need otsused, mida õiguskaitseorganid ise on langetanud, nende enda põhjendada, nende enda argumenteerida. Kui te viitate nüüd juhtumile, mis puudutab ühte kriminaalasja, siis tegelikult on Eestis Riigikohus ainukesena pädev seadusi tõlgendama. Riigikohtu otsusest tulenevalt kirjeldati esmakordselt ära mõjuvõimuga kauplemise kuriteokoosseis, mis teatavasti võeti vastu 2006. aastal, kui valitsuskoalitsioonis oli veel Keskerakond. See, et selle kuriteokoosseisuga on probleeme, on tänaseks selge, see tuleb üle vaadata ja seda kindlasti ka seaduses täpsustada.

Palun, kolleeg Kadri Simson, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, lugupeetud siseminister! Ma räägin nüüd teisest kriminaalasjast. Möödunud aastal augustikuus tegi ärimees Indrek Raudne IRL-ile 500-eurose annetuse ja ärimees Indrek Raudsele anti võimalus osaleda ministeeriumis elamislubadeteemalisel ümarlaual. Kaks IRL-i kuuluvat ministrit asusid tegutsema selle nimel, et ärimees Indrek Raudsele soodsas äris oleks võimalik suurendada elamislubade kvooti. Kui tuli kuriteole viitav teave, siis ei asutud IRL-i kontorit läbi otsima, kuigi oli tehtud 500-eurone annetus. Te ütlesite, et õigusriigis peaks käituma kahe erakonna suhtes ühtemoodi. Kas põhjus, miks detsembrikuus IRL-i kontorit läbi ei otsitud, oli see, et IRL-il ei olnud toona bürood ja tegutseti Riigikogu hoones, või selles, et IRL-i eelmine peasekretär juhtus olema siseminister, kes kontrollib kapot, või oli mingi muu põhjus, miks samasuguse juhtumi puhul kahe erakonnaga nii erineval viisil käituti?

Tänan väga küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, minu selge usk on, et Eesti on õigusriik. Õigusriigis teevad otsuseid õiguskaitseorganid vastavalt kriminaalmenetluse seadustikule ja see on selge reegel, mille rikkumine on mõeldamatu. Kui teie ja teie erakonna meelest on selle põhimõtte rikkumine mõeldav, siis on see teie seisukoht ja arvamus. Minu hinnangul seda teha ei saa. Selle otsuse, kas kriminaalmenetlus algatatakse või mitte, teevad õiguskaitseorganid või prokuratuur, andes viivitamatult sellest teada uurimisasutusele. Kui selle otsuse langetavad uurimisasutused, siis vastavalt kriminaalmenetluse seadustikule antakse sellest viivitamatult teada prokuratuurile, kes alates 2004. aastast Eestis kriminaalmenetlusi tervikuna juhib. Sellest tulenevalt võin ma väga lihtsalt kokku võtta: Eesti Vabariigis ei tehta otsuseid kriminaalmenetluse kohta lähtuvalt tunnustest, millele inimesed vastavad, kas nad kuuluvad mingisse organisatsiooni või ei kuulu sinna jne. Otsused langetatakse ikkagi lähtuvalt pädevate ametiisikute sisemisest veendumusest, sellest, kas on olemas kuriteo ajend ja alus ning kas nende meelest on olemas selged seaduslikud alused, et algatada kriminaalmenetlus.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Alustame kolleeg Kalev Kallost.

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Olete avalikkuse ees välja öelnud, et Tallinnas võib iga tänavalambi väljakeeramine lisada juurde ühe kuriteo. Hommikul oli põhiteade, et täna kell 8 suletakse Eestis üheksa päästekomandot. Ministeeriumi jaoks on see n-ö pidulik hetk, sest seda on ta taotlenud. Teie loogikast lähtuvalt küsimus: mitu tulesurma siis teie arvates nüüd lisandub?

Tänan küsimuse eest! 16. mai on see päev, kui ümberkorraldused jõuavad lõpule. Eestis saab olema 72 päästekomandot. Nagu ma olen siit puldist mitmeid kordi öelnud, on need muudatused ja ümberkorraldused tehtud selleks, et suurendada Eestis päästevõimekust, eelkõige täisteenuse osutamise võimekust ja kättesaadavust oluliselt rohkematele Eesti inimestele kui seni. Me võime öelda ka arvuliselt: üle 120 000 Eesti inimese saab pärast päästekomandode ümberkorraldamist elupäästeteenust enam kui seni 1–15 minuti jooksul. Ma arvan, et see on märgatav päästevõimekuse kasv üle Eesti ja sellest võidavad väga paljud Eesti elanikud. Suur hulk päästekomandosid tugevneb ja saab valvevahetustesse mehi juurde. Nagu te teate, peab valvevahetuses olema minimaalselt kolm meest, et tulekahju, uppumisjuhtumi ja ka liiklusõnnetuse korral oleks võimalik teha kõige tähtsamat – päästa inimese elu. Kui valves on alla kolme isiku, siis ei ole võimalik inimese elu päästa, sest seda ei luba reeglid ja sellega me seaksime ohtu päästjate endi elu. Seega tulevad 2012. aastal elluviidavad muudatused minu hinnangul Eesti turvalisusele selgelt kasuks. Me teeme loomulikult ka ennetustöös kõik endast oleneva, et vähendada Eestis tulesurmasid, liiklussurmasid ja uppumissurmasid. Aga on selge, et neid tibusid ei ole võimalik n-ö üleöö kokku lugeda, vaid siin on ikkagi vaja aastatepikkust pingutust, et jõuda järele meie headele eeskujudele Lääne-Euroopas.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Aadu Must!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud siseminister! Üks Rootsi ajakirjanik rääkis mulle hiljuti kirglikult Lääne demokraatia traditsioonidest ja tõekspidamistest, mille kohaselt suhtutakse politseistruktuuride kaasamisse rünnakutesse opositsioonierakondade ja nende poliitikute vastu eriti valuliselt. Lääne demokraatia traditsiooni kohaselt nõutakse sellistel puhkudel asjaolude eriti põhjalikku eelkontrolli, kas siiski on kaalukaid põhjusi jälitamise ja kriminaalasja alustamiseks. Juhul kui sellelaadne rünnak peaks tagantjärele osutuma põhjendamatuks, kompromiteerib see oluliselt nii riigi poliitilist süsteemi kui ka tema õiguskaitsesüsteemi. Veel küsis ajakirjanik, kas vastab tõele kuuldus, et meie lugupeetud siseminister ja peaprokurör olevat kehtestanud mingisuguse kvoodi, kui palju kriminaalasju peavad õiguskaitseorganid opositsioonierakondade ja nende liikmete vastu algatama. Kuna mul puudub vastav teave, lubasin seda küsida siseministrilt, mida ma ka praegu teen. Austatud siseminister, mida ma võiksin headele Rootsi ajakirjanikele, kes vastust ootavad, öelda?

Tänan küsimuse eest! On täiesti selge, et avalikkuse tähelepanu pälvivad ja kindlasti ka poliitilist süsteemi puudutavad sammud, mida õiguskaitseorganid ette võtavad, peavad olema eriti põhjalikult läbi mõeldud. Kui sellised sammud astutakse, siis loomulikult tuleb neid ka argumenteerida ja avalikkusele selgitada. Seda saavad teha ja peavadki tegema õiguskaitseorganid ise ja ma väga loodan, et nad teevad seda ka edaspidi, nii nagu on siiamaani püütud asju avalikkusele selgitada. Me peame aga mõistma, et õiguskaitseorganite selgitused avalikkusele näiteks kriminaalmenetluse algatamise järel, kriminaalmenetluse ajal on piiratud. On piiratud kriminaalmenetluse enda huvidega, on piiratud sellega, et infot ei ole võimalik anda välja täies mahus, sest menetlustoimingud alles käivad. See seab õiguskaitseorganid kindlasti ebavõrdsesse olukorda võrreldes nendega, kes asuvad tihti üsna kiiresti ja üsnagi intensiivselt kritiseerima neid samme, mida õiguskaitseorganid astuvad selleks, et suurendada Eesti läbipaistvust ja vähendada kuritegevust. Nii et kindlasti on vaja mõistmist ka selles osas, mida õiguskaitseorganid teevad, ja teiselt poolt on väga selgesti vaja meie nõudlikkust ja oma sammude igakülgset põhjendamist.
Mis puudutab teie küsimuse teist osa, spekulatsioone, siis võin väga lihtsalt öelda, et nendel spekulatsioonidel ega kuulujuttudel ei ole mitte mingisugust alust. Pean tunnistama, et mina kuulen oma kõrvaga täna esimest korda sääraseid kuulujutte, millest te rääkisite.

Suur tänu, härra siseminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus. Palun, kolleeg Peeter Võsa, küsimus justiitsminister Kristen Michalile!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea justiitsminister! Enne 2010. aastat sündinud laste vanematel on praegu võimalik vormistada hooldusõiguse muudatusi maavalitsuses. Alates 1. juulist saab seda teha vaid kohtus. Kui nüüd ühel päeval hakatakse seda seadust rakendama nii, nagu Justiitsministeerium on ette näinud, ja vanemad peavad hooldusõiguse küsimusi ainult kohtu teel lahendama, siis põhjustab see suure segaduse. Ka regionaalminister on probleemile tähelepanu juhtinud ja teinud ettepaneku muuta perekonnaseadust nii, et ka järgmisel viiel aastal saaksid vanemad hooldusõiguse muudatusi vormistada maavalitsuses. Teatavasti on kohtusse pöördumine kulukas ja kohtute töökoormus on suur. Kas te ei leia, et see seadusmuudatus ei ole mõistlik?

Aitäh! Te tahtsite vist küsida, kas see seadusmuudatus oleks mõistlik. Olen sellel teemal isiklikult kohtunud regionaalministriga ja palunud, et kui on täiendav analüüs, mis põhjendab neid väiteid, siis me hea meelega tutvume selle analüüsiga. Regionaalminister on lubanud omapoolsed arvamused saata.
Ma parandaksin ära mõned faktilised lähtekohad. Esiteks, enne 2010. aastat polnud hooldusõiguse instituuti kui sellist olemas. Ka varem määrati laps siiski kohtulikult ühe vanema juurde, nii et sisuliselt ei ole selles osas ju suurt muutust toimunud. Kui te küsite, kas vanemad saavad ühist hooldusõigust tulevikus ainult kohtu kaudu teostada, siis ma vastan, et loomulikult mitte. Kui vanemad lähevad lahku, mida ikkagi Eestis ja igal pool mujal maailmas ette tuleb, ja nad lähevad lahku sellisel viisil, et nad austavad üksteist ja seavad esikohale laste huvid, siis on tegelikult täiesti võimalik seda ühist hooldusõigust ilma kohtuta teostada. Kui vanemad on abielus ja on ka edaspidi abielus, aga ei suuda näiteks kokku leppida, millisesse kooli last panna, siis sellisel juhul peavad nad seda praegugi kohtu kaudu klaarima. Nii et tegelikult annab uus perekonnaseadus lastele pigem suurema kaitse. Nende inimeste jaoks, kes seavad laste huvid esikohale ja suudavad omavahel põhimõttelised küsimused paika saada, ei muutu väga palju midagi. Ma arvan küll, et see teema on ehk natuke üle võimendatud ja võib-olla tuntakse põhjendamatut hirmu.

Palun, kolleeg Peeter Võsa, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Kuna te nüüd ise juba analüüsidest ja faktidest rääkima hakkasite, siis regionaalminister Siim Valmar Kiisler on teinud teile mitu korda ettepanekuid mainitud seaduse muutmiseks, kuid esialgu lükkasite need otsustavalt tagasi. Mis põhjusel te sellele esialgu nii vastu olite? Kas te kasutasite mingeid analüüse või millistele faktidele teie tuginesite?

Üldiselt saab olemasolevate seaduste muutmine tugineda ikkagi sellele, et on ilmnenud mõni väga aktuaalne probleem. Kui tuua näide enda justiitsministriajast, siis võin öelda, et selle aasta või veidi pikema aja jooksul on Justiitsministeerium ainult ühe korra hea õigusloome põhimõtetest natuke kõrvale kaldunud – see on seesama eestkoste põhimõte, mida me oleme teiega õiguskomisjonis ja ka siinsamas saalis arutanud. Teistel juhtudel, kui me soovime – ajaliselt on see jäänud kahjuks üsna hiljaks, sest kõik see jõustub 1. juulil – seadust kiiresti ja ootamatult muuta, siis sooviksin ma näha neid üsna kaalukaid ja analüüsitud põhjusi. Me arutasime seda regionaalministriga ja ta lubas saata materjali selle kohta, et tema väited on tõesed. Mina julgen täna tervest mõistusest lähtuvalt öelda, et nende vanemate jaoks, kes seavad lapse huvid esikohale ja suudavad omavahel kõikides küsimustes kokkuleppele jõuda, tegelikult ju ei muutu midagi. Nad ei pea minema kohtusse, nad saavad hooldusõigust täiesti vabalt edasi teostada. Nii et see on ka vastus.

Palun, kolleeg Peeter Võsa, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Laste hooldusõiguse jagamine on selline keerukas ja ebameeldiv protsess, seda mitte ainult lastele, vaid ka laste vanematele. Kas teil justiitsministrina on andmeid, kui palju Eestis aastas hooldusõiguse muutmise avaldusi laekub ja kas need lahenevad rahumeelselt või on suuri kohtuvaidlusi?

Aitäh! Peast ma neid arve ei ütle, aga kindlasti saan ma hiljem anda need kirjalikult, et teil oleks täpsed faktid. Aga kui te juba räägite sellest jagamisest, siis ma julgen ka välja tuua ühe nüansi, mida uues perekonnaseaduses tähtsustatakse. See on seesama laste kaitse. Uues seaduses on selline nüanss – ma tsiteerin täiesti vabalt, mälu järgi –, et 7–14-aastaselt lapselt, kui tema arengutase seda võimaldab, on võimalik ka küsida, kumma vanema juurde ta soovib jääda ja kuidas hooldusõigust teostada. Üle 14-aastase lapse puhul on lapse tahe üsna määrav. Nii et minu hinnangul antakse uues perekonnaseaduses lapsele ikkagi suurem kaitse ja kohtule antakse ka võimalus seda paremini arvestada. Täpsed arvud, ütlen veel kord, saan hiljem anda kirjalikult.

Ja kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Rein Aidma!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea justiitsminister! Eks laste hooldus ja nende turvatunne on seda suurem, mida paremini on nende vanematele tagatud töökohad. Mina küsin nüüd Ida-Virumaa vaatevinklist. Sellesse maakonda on erasektor viimasel ajal päris korralikult investeerinud ja loomulikult teeb ka riik seal pingutusi. Millised on aga tegelikult need võimalused, mida riigi haldusstruktuurid võiksid regionaalselt Ida-Virumaa arengu toetamiseks sinna kohale toimetada? Ma tean, et oled kabinetiistungil teatud algatusi toetanud, aga ometigi vääriks see võib-olla natukene lähemalt tutvustamist.

Aitäh! Ma olen kindlasti nõus selle sissejuhatusega, et lastel on seda parem tulevik ja parem lapsepõlv, mida paremini läheb nende vanematel. Üldiselt on see üsna loogiline, siin ei ole suurt avastust. Aga kui Ida-Virumaast spetsiifiliselt rääkida, siis tegelikult on ju valitsusel Ida-Virumaa tegevusprogramm, mida sa sealt Riigikogusse valitud saadikuna ja selle kandi pärast südant valutava inimesena kindlasti väga hästi tead. Seda tegevusprogrammi me püüame reaalsete sammudega ellu viia. Justiitsministeerium tegi ju sisuliselt sellise kevadpääsukese sammu, et me otsustasime hiljuti esimese keskasutuse Ida-Virumaale viimise – see on vanglate juhtimise üleviimine. See asutus üksi ei muuda Ida-Virumaal kõike, aga kui sellele sammule järgnevad ka teised sammud, siis on tulemuseks kindlasti Eesti riigi parem kohalolek ja luuakse selline potentsiaal, mis aitab Ida-Virumaad võrdselt teiste Eesti osadega arendada. Kui veel mainida algatusi, siis ministrite hulgas on muidugi mitmesuguseid arvamusi, mina olen aga oma kolleegi siseministrit toetanud selles osas, et ka Sisekaitseakadeemia võiks olla Ida-Virumaal. Selles osas ei ole valitsus tänaseks veel jõudnud niisuguse projektini, mida ta saaks konsensuslikult toetada, nagu valitsusel kombeks on, aga ma loodan, et selleni jõutakse. Nii et aitäh küsimuse eest ja tegeleme edasi.

Suur tänu, härra justiitsminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Andres Anveltilt siseminister Ken-Marti Vaherile. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! 14. aprillil s.a hakkas kehtima mitu karistusseadustiku sätet, mis karistavad inimkaubanduse eest. Karistused inimkaubandusega seotud tegude eest on rasked, küündides 15 aastani. Sellega on seadusandja väljendanud oma väga resoluutset suhtumist sellesse kuriteoliiki. Minu küsimus on: millised on selle seaduse ühe rakendaja ehk Siseministeeriumi lähiaja tegevused, et see suhteliselt varjatud kuriteoliik saaks väärika löögi ka õiguskaitseorganitelt?

Tänan küsimuse eest! Inimkaubanduse vastu võitlemine on olnud õiguskaitseorganite jaoks prioriteediks alates sellest hetkest, kui Vabariigi Valitsus aastal 2004 esimest korda üldse määratles kuritegevusvastaseid prioriteete. Võib öelda, et viimase kaheksa aasta jooksul on Politsei- ja Piirivalveametis teemale spetsialiseeritult lähenetud ning saavutatud üsna suur kompetentsus. Valdkonna ekspertide sõnutsi on viimase kaheksa aasta jooksul, eelkõige mis puudutab prostitutsiooni vahendamist, mis on üks osa inimkaubandusest – 14. aprillist on see karistusseadustikus veelgi täpsemalt ja selgemalt, resoluutsemalt kirja pandud –, muutus olnud selle kuriteo 80%-ne vähenemine Eestis. Ma arvan, Eesti avalikkus on samuti seda tundnud, et need probleemid, mis võib-olla olid 21. sajandi algusaastatel tõsiselt ka üldsuse tähelepanu all, on oluliselt vähenenud. Ma arvan, et saavutatud on üht koma teist. On täiesti selge, et inimkaubandus on Euroopas väga levinud ja ka Eesti on suhtunud sellesse probleemi tõsiselt. Politsei- ja Piirivalveametis on see jätkuvalt prioriteetne teema, sellega toimetab Põhja Prefektuuris eraldi üksus, kus on olemas sellealane kompetentsus ja võimekus, ning ellu hakatakse viima ka neid karistusseadustiku paragrahve, mis on lisandunud selle aasta aprillist.

Palun, kolleeg Andres Anvelt, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Oli meeldiv kuulda, et inimkaubandusvastane võitlus on prioriteet. Sellepärast ma küsin: kas te olete ka kursis, mitu politseitöötajat Eesti politseis selle prioriteediga tegeleb ja kus kohas? Te ütlesite, et Põhja Prefektuuris tegeldakse, aga kui palju neid inimesi on?

Tänan küsimuse eest! Põhja Prefektuuris on olemas vastav üksus, teistes prefektuurides tegeldakse sellega juhtumipõhiselt. Kui tegemist on organiseeritud kuritegevuse osaga, siis on selge, et sellega on puutumus organiseeritud kuritegevuse vastase võitluse uurijatel ja ka prokuröridel. Inimkaubandus on teatavasti karistusseadustiku §-s 133 tehtud muudatustega sätestatud oluliselt täpsemalt ja hõlmab endas väga mitmesuguseid tegevusi: isikut on sunnitud midagi tegema vabaduse võtmise, vägivalla, pettuse, kahju tekitamisega ähvardamisega, olgu see siis prostitutsioon, kerjamine, kuriteo toimepanek vms. Ehk siis sõltuvalt sellest, milline on iga konkreetne kaasus, on ka uurijad ja prokurörid, kes sellele keskenduvad.

Palun, kolleeg Andres Anvelt, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Härra minister! Teile ka informatsiooniks, kui te ei ole kursis, et sellega tegeleb Eesti politseis kolm inimest. Vähemalt minule tundub küll, et see ei ole prioriteetne tegevusliin ja see kuriteoliik eeldab politsei poolt initsiatiivi. Need kaasused ei tule uksest sisse nagu jalgrattavargused. Seetõttu ma küsin, kas teie arvates on kolm politseinikku selle tööliini peal piisav, ja kui ei ole, siis milline peaks selle prioriteedi puhul nägema välja politsei tulevikusuund. Kas selle valdkonnaga peab tegelema Põhja Prefektuur või keskkriminaalpolitsei?

Tänan küsimuse eest! Nii nagu mitme teisegi kuriteoliigi puhul on ka siin kaalutud, kas oleks mõistlik 1. jaanuarist 2012  taas loodud keskkriminaalpolitseis ka inimkaubanduse teema n-ö keskselt üles ehitada või jääks see jätkuvalt prefektuuride pädevusse. See on praegu analüüsi all. Mis puudutab kolme isikut, siis tegemist on spetsialiseerunud uurijatega, kes tegelevad ainult inimkaubandusega seotud kuritegudega. Kindlasti on see samuti analüüsi koht, kas selliseid uurijaid oleks vaja rohkem, kas neid oleks vaja just nimelt keskkriminaalpolitsei ühtses üksuses. Võin tuua teile võrdluseks kriminaaltulu, mis on samuti aastaid olnud märkimisväärne prioriteet. 2006. aastast on olemas kõik seadusandlikud võimalused kriminaaltuluga tegelemiseks. Ka kriminaaltulule spetsialiseerunud isikuid oli 2011. aasta sügiseni kolm. Küsimus on, kas see on piisav või mitte. Kriminaaltulu puhul on see kindlasti ebapiisav, sest kriminaaltuluvastast meedet on võimalik rakendada väga mitut liiki kuritegude puhul. Tänaseks on kriminaaltuluga tegelejaid üle kümne, selle aasta alguses moodustati ühtne tugev üksus keskkriminaalpolitseis ja niimoodi ka jätkatakse. Kas inimkaubandusega seonduvalt oleks vaja spetsialiseerunud uurijaid juurde, saab selgeks selle aasta jooksul. Samuti saab selgeks see, kas oleks vaja luua keskne büroo keskkriminaalpolitseis või tugevdada prefektuure kohapeal.

Palun nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust! Alustame kolleeg Heljo Pikhofist.

Aitäh! Austatud minister! Alaealise kallutamine osalema erootilises show's on 14. maist karistusseadustiku kohaselt kuulutatud kuriteoks. Meie televisioonis jookseb saade "Eesti otsib supermodelli", kus lapsed on poolalasti. Miks politsei ei sekku? Miks seadust ei täideta?

Tänan küsimuse eest! Ma natuke täpsustan: need karistusseadustiku muudatused võeti vastu 14. aprillil 2012. aastal. Mis puudutab teie konkreetset küsimust saate kohta, siis õiguskaitseorganid on need, kes peavad langetama otsuse, kas tegemist on võimalikule kuriteole viitava tunnusega, ajendi alusega või mitte. Ma olen täiesti kindel, et õiguskaitseorganid sellise analüüsi teevad ja seisukoha kujundavad.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, Kajar Lember!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Jätkaksin noorte teemal, aga seekord alkoholiprobleemiga. Viibisin eile ühel noorte seminaril, kus räägiti alkoholist, selle kättesaadavusest noortele ja kõige rohkem alkoholi ostmisest. Jõuti tõdemusele, et kuigi alla 18-aastased just nagu ei peaks meil alkoholi kätte saama ega tarvitama, on tegelikult 90% 13-aastastest seda juba proovinud. Kui õpetaja välja läks ja küsiti, kas on probleeme alkoholi kättesaadavusega, siis 99 juhul arvati, et ei ole probleemi. Ühelt poolt on alaealistel alkoholi ostmist piiratud ja teiselt poolt näidatakse alkoholireklaame sellisel kellaajal, kui telerist veel perefilmid tulevad. Kas alkoholivastaste meetmetega on plaanis lähiajal tegelda või mis sammud Siseministeeriumil plaanis on?

Head kolleegid, jääme küsimuste juurde, mis on põhiküsimuse raamides. Minu meelest võivad alkohol ja inimkaubandus küll olla seotud, kuid see on natuke teise suunaga küsimus. Aga kui lugupeetud minister soovib vastata, siis palun!

Kui proua spiiker lubab, siis ma põgusalt vastaksin. Tänan küsimuse eest! Teie tõstatatud teema on tõsine, korrakaitsepolitsei tegeleb sellega väga mitmest aspektist. Kui te olete tähele pannud, siis sel kevadel on üle Eesti läbiviimisel ka üks eraldi ennetuskampaania, ma ütleksin, teadlikkuse suurendamise või teavituskampaania. Alkohol võib tihti jõuda alaealisteni täiskasvanute kaudu, sest alaealised ei saa väga paljudes, ma loodan, et enamikus Eesti jaekettides või mitte üheski neist alkoholile ligi, aga seda on võimalik osta n-ö vahendaja kaudu, kelleks võib tihti olla täiskasvanu. See teavitus- ja ennetuskampaania on suunatud just sellele, et täiskasvanule väga selgelt öelda: ka üks selline samm, st alkoholi vahendamine alaealisele, rikub elusid ja on väga tõsine kuritegu. Siin ei ole ühest lähenemist, et me suudame ainuüksi keeluga midagi ära hoida, vaid siin on väga paljuski tegemist täiskasvanud vastutus- ja kohusetundlike Eesti kodanike ja elanike enda vastutusega. Kui nad sellise sammu teevad, kui see läheb läbi, et nemad ostavad alkoholi ja annavad selle edasi alaealisele, siis see on väga tõsine kuritegu ja ma loodan, et kõik Eesti elanikud saavad sellest aru saama. Jah, vastus on väga selge: sellega tegeleb korrakaitsepolitsei, sellega tegeleb ennetus- ja teavitusprojektide kaudu kogu Siseministeeriumi valitsemisala. Ma väga loodan, et siin on ka edasiminekut, aga kindlasti ei tule see jällegi üleöö ega kergelt.

Suur tänu, härra siseminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Yana Toomilt keskkonnaminister Keit Pentusele. Palun!

Aitäh, proua eesistuja! Tegelikult, proua Pentus, ma küsin teilt kui peaministrilt. Välisminister Urmas Paet, esinedes 21. veebruaril siin saalis välispoliitika ettekandega, andis väga selgelt mõista, et piirilepe Venemaaga pole Eesti jaoks mingi prioriteet, peaasi, et piir de facto toimib. Tema ettekanne oli 12 lehekülge pikk ja suhetele Venemaaga oli pühendatud täpselt 11 rida. Teine teie erakonnakaaslane, Kristiina Ojuland, on veelgi kategoorilisem, tsiteerin: "Kuigi Venemaa on meie jaoks oluline kaubanduspartner, ei saa silmi kinni pigistada raskete inimõiguste rikkumiste osas ning jätkata Kremli režiimiga tavapäraseid suhteid." Teine tsitaat: "Kuna meie sõnum vajadusest korraldada Venemaal uued valimised on kõlanud kurtidele kõrvadele, tuleb astuda tõsisemaid samme ning seisata Euroopa Liidu – Venemaa parlamentaarse koostöö komisjoni tegevus demokraatlike valimiste toimumiseni Venemaal." Samas me teame, et alles paar päeva tagasi Marko Mihkelson ...

Küsimus!

... läks sulatama Eesti–Venemaa suhteid. Kes kolmest poliitikust valitsuse hinnangul esindab Eesti riiki?

Aitäh selle küsimuse eest! Kes kolmest esindab? Kui me räägime Eesti ja Venemaa vahelistest suhetest, siis need suhted on ju sellised töised ja praktilised. Ma arvan, et ei ole põhjust olukorda kuidagi üle dramatiseerida, pigem tasub vaadata kahe riigi vaheliste suhete faktilist poolt. Kui me vaatame näiteks kaubavahetust või turismi, nende näitajaid, siis nii kaubavahetus kui turism Eesti ja Venemaa vahel on oluliselt kasvanud. Kui turistide arvust rääkida ning võrrelda 2010. ja 2011. aastat, siis eelmisel aastal oli kasv lausa 43%. Ma arvan, kõik need näitajad kinnitavad veel kord, et sellisel praktilisel tasemel on suhted tõesti igati head. Eesti poole pealt oleme loomulikult väga huvitatud töistest kontaktidest. Oleme huvitatud sellest, et suhted paraneksid, ja ei ole mingisugust alust arvata, et meie naaberriigi juhid oleksid selles küsimuses kuidagi teistsugusel seisukohal. Nii et omalt poolt me soovime positiivset arengut ja loodame, et meie naaberriigi juhid soovivad sedasama.

Palun, kolleeg Yana Toom, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Vaadake, proua minister, kui me teiega veel lasteaias või koolis käisime, siis oli selline poliitik nagu Mihhail Gorbatšov, kes oli väga pluralismi poolt, aga talle kuulub ka selline aforism: "Pluralism ühes peas on skisofreenia." Antud juhul jäi asi mulle ikka arusaamatuks. Ma tõin teile näite kolmest poliitikust, kes räägivad täiesti vastuolulisi asju, ja tuleb välja, et n-ö leebem ja konstruktiivsem suund on selles hierarhias kuskil madalamal. Kas ongi nii, et meie kõrgemad poliitikud jätkavad Venemaa suhtes sellist agressiivset tooni, aga parlamentaarsel tasemel me suudame käsi pigistada ja midagi nagu rääkida? Samas me praktikas ju midagi ei muuda.

Aitäh küsimuse eest! Mulle on mõnevõrra arusaamatu, mida te peate silmas leebe suhete arendamise all ja milline see suund teie arvates siis olema peaks. Veel kord: Eesti on omalt poolt huvitatud suhete positiivsest arengust. Me oleme eriti viimasel ajal keskendunud just nimelt lepingulise baasi edendamisele. Selles vallas on arengud olnud sellised, et hiljuti jõustus näiteks kahe riigi vaheline pensionilepe, allkirja on saanud tagasivõtu rakendusprotokoll, hiljuti toimusid kahe riigi kultuuriministrite kohtumised. Ma usun, et lepingulise baasi edasiarendamine, edendamine on mõlema riigi huvides. Kuna see teie propageeritud leebe lähenemine või, ütleme, leebe poliitika on mulle oma sisult mõnevõrra arusaamatu, siis ma kinnitan üle, et Eesti pool on huvitatud sellistest töistest, praktilistest positiivsetest arengutest. Ja ütlen veel kord: ei ole mingit alust arvata, et see huvi meie naaberriigi juhtide hulgas oleks teistsugune.

Palun, kolleeg Yana Toom, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Ma küsin otsesõnu: kas te jagate oma erakonnakaaslase Kristiina Ojulandi seisukohta Venemaa suhtes?

Väga keeruline on vastata, kui teie küsimus on nii üldsõnaline. Eesti riik on suhetes Venemaaga huvitatud praktilistest, töistest ja positiivsetest arengutest. Mulle on teadmata, et meil oleks selles küsimuses mingisuguseid erimeelsusi. Ma usun, et ka parlament on seda meelt, et positiivsed arengud, eelkõige lepingulist baasi silmas pidades, on Eesti ja Venemaa suhetes igal juhul soovitud. Sellele teie viimasele küsimusele on kuidagi teisiti väga keeruline vastata, kuna see oli niivõrd üldine. See on olnud poliitika ja liin, mida Eesti riik tervikuna on aastate jooksul oma naabritega suheldes ajanud, ja seda liini me igal juhul jätkame.

Jätkame nüüd kohapeal registreeritud küsimustega. Palun, kolleeg Raivo Järvi!

Suur tänu! Selle teema valguses ma täpsustaksin veel kord üle. Kui meiega kohtus nüüdseks juba lahkuv suursaadik Moskvas Simmu Tiik, siis ta ütles, et viimase kolme aasta jooksul on meie kaubavahetus Venemaaga kasvanud iga aasta 57%, kusjuures eksport on meie jaoks positiivne. Ma küsin nüüd hästi lihtsalt. Ma ei saa aru, miks siin kaks teemat segamini aetakse. Kui parlamentaarsel tasemel soovitakse arendada suhteid, siis on ju ühel parlamendil täiesti loogiline reageerida. Aga mis puudutab valitsustevahelisi suhteid ja ka piirilepet, mille väga heaks illustratsiooniks ongi just nimelt needsamad ekspordi- ja kaubavahetuse näitajad, siis ma küsin otse: kas Eesti välisminister on esitanud Vene välisministrile taotluse kohtuda, näitamaks oma head tahet?

Aitäh! Eesti on loomulikult ametlikul tasemel sellisteks kohtumisteks igati avatud. Hiljutised uudised selle kohta, et parlamendi väliskomisjonil on juba juunikuus ees kohtumised nii Föderatsiooninõukogu kui ka duuma väliskomisjoni delegatsiooniga, on väga hea märk. Selliste kohtumiste osas on Eesti pool olnud avatud ja on ka praegu avatud. Positiivsed arengud kahe riigi vahelistes suhetes on minu arvates igal juhul mõlema naabri huvides ja Eesti on kõikide oma naabrite puhul olnud alati huvitatud headest suhetest.
Arvude poole pealt veel. Kuna te viitasite ka kaubavahetuse ja turismi kasvule ning teie nimetatud kasv kõlas nii võimsalt, siis võib tekkida arusaam, justkui oleks Eesti ja Vene vaheline kaubavahetus juba sellisel tasemel, et Venemaa on meie ekspordipartneritest konkurentsitult esimene. See ei ole päris täpne. Hetkeandmed on sellised, et pärast 2011. aasta jooksul toimunud muutusi on Venemaa Rootsi ja Soome järel Eesti jaoks kolmas ekspordipartner. Venemaalt saabunud Eestis majutatud turistide arv, nagu ma enne viitasin, kasvas 2011. aastal 43%. Kaubavahetuse, ekspordi poole pealt – Venemaale on suundunud 11% meie koguekspordist. Sellised on arvud.

Suur tänu, proua keskkonnaminister! Meie aeg on kahjuks läbi saanud. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Head kolleegid, ma tänan küsimuste esitamise eest! Head valitsusliikmed, tänan vastamise eest! Infotund on lõppenud.