Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma arvan, et siin saalis ei ole vist inimest, kellele ei oleks lapsepõlves õpetatud, et ole aus ja täida alati lubadusi, mis sa oled andnud. Aga öelge, mida arvata riigist, kes oma lubadustest kinni ei pea? Millist õpetust saavad meie lapsed, kui riik, valitsus näitab ette, et ah tühja nendest lubadustest, mis kunagi antud, kavaldasime tol korral allkirja välja ja võib-olla olite ise kergeusklikud ja rumalad, et selle andsite, meie teeme nagu meile hetkel kasulikum.
Täpselt nii toimib praegu Eesti Vabariik. Neli aastat tagasi peteti sisuliselt halvale töölepingu seadusele ametiühingutelt allkiri välja, suruti kätt, võib-olla löödi klaasegi kokku ja peibutuseks pandi seadusesse, et 40%-list töötuskindlustushüvitist hakkavad saama ka eelmisest töökohast omal soovil või poolte kokkuleppel lahkujad. Nii said ametiühingud omakorda plusspunkti, et nemad võitlesid selle ikkagi välja, kuigi töölepingu seaduse ülejäänud osa oli üldjoontes siiski töötajale kahjulik, sest hüvitisi ju kitsendati ja kärbiti.
Miks täna niimoodi tehakse? Tõepoolest, ma ei saagi aru. Ühtegi loogilist seletust siin praegu ei ole. Euroopas on üldlevinud põhimõte, ma kordan veel, et ka vabatahtliku töötuse puhul makstakse töötukassa kindlustust, seda tehakse 16 Euroopa riigis. Kui hea kolleeg ütles, et siin on ainult Bulgaaria ja keegi veel, siis ma võin öelda, et nende 16 riigi hulgas on Šveits, Belgia, Austria, Norra, Saksamaa jne. Nii et niisama lihtsalt ei lasta inimest koju jääda. Seda enam, kui meil oleks see hüvitis 40%. Me teame, et see on suhteliselt väike raha, ja ega seda nii väga kergelt ei saagi, seal on omad tingimused.
Ja miks ikkagi töölt lahkutakse? On aru saadud, et palk on talumatult väike või on koormus liiga suur. Enamasti on põhjuseks aga see, et suhted tööandjaga lihtsalt ei laabu. Tavaliselt inimene tunneb siis ise ka, et teda seal ei taheta, ta elu tehakse kibedaks, heal juhul antakse kätte A4 formaadis paber avalduse jaoks ja nii see lõpebki. Euroopas on aru saadud, et selles situatsioonis on mõistlik inimesi veidi toetada just sellepärast, et neid inimesi kiiremini tööturule tagasi saada. See on oluline! Riigil pole ju kasu, kui need inimesed on kodus häbiväärselt väikese töötu abiraha peal, millest ilmselt ei saa tööotsimiseks jalavarjegi osta, kulutame selle väiksegi raha ära. Riigile on kasulik töötav inimene, kes maksab makse. Riigile on kasulik inimene, kes teenib ja tarbib ning maksab käibemaksu ja aktsiise. Riigile on igati kasulik, et ta ei pea inimestele maksma vaesetoetusi, et ta ei pea toimetulekutoetust maksma.
Ma tuletan meelde, kui Tallinnas loodi kunagi sotsiaalsed töökohad. Edgar Savisaarelt küsiti siis, et miks te seda raha niimoodi maksate ja raiskate n-ö maksumaksja raha. Ta vastas väga ilusasti, et kas on siis parem toetusi maksta. On ju loogiline. Nii sai ka riik tookord, kui olid väga rasked ajad, eelarvesse maksude näol raha juurde. Samamoodi on ka praegu: parem on panustada inimestele töö andmisesse kui maksta neile vaesetoetusi ja töötu abiraha. Seepärast on ikkagi veel kord täiesti arusaamatu, miks riik murrab oma sõna, miks riik petab. Rääkida, et raha ei ole – täna on siin pikalt räägitud töötukassa rahadest. Kui me oleks kõige raskemal ajal kärpinud töötuskindlustushüvitist, oleksime ikkagi ka selles olukorras reserve juurde kogunud. Aga ma ei hakka sellel teemal enam pikemalt rääkima. Ammu oleks loomulikult võinud vähendada töötuskindlustusmakset, me oleks saanud n-ö käivet suurendada ja raha eelarvesse juurde.
Nii et ma küsin tänase eelnõu pinnal: miks riik ei taha majandust elavdada? See on ju järjekordne kärbe. Kõik eelmised kärped, mis me oleme teinud, on jõus, midagi ei ole nendest tühistatud. Me oleme ju raskel ajal oma majanduse surnuks kärpinud. Kõik me mäletame, kuidas Keskerakond 2008. ja 2009. aastal hoiatas, et ärge bluffige eelarvega, et meil saab olema suur majanduslangus. Mida tol korral vastati? Mäletate ju ise: "Sellises kriisis ma tahakski elada!" Hüüdlause oli: "Meil tuleb pehme maandumine!" Seda öeldi söögi alla ja söögi peale. Nägite ise, mis juhtus. Nüüd tõdes ka rahandusminister Jürgen Ligi, et jah, me tegime tol ajal vea. Tal oli muidugi sellest hea rääkida, ta ei olnud siis ise minister, ta rõhus rahandusminister Padari peale.
Nii et ma rõhutan veel kord: ärgem kärpigem potentsiaalseid töökäsi. Ärge nullige oma lubatud kindlustushüvitist, ärge petke rahvast! Keskerakonna fraktsioon loomulikult ei saa selle eelnõuga kaasa minna ja me teeme ettepaneku eelnõu 180 teine lugemine katkestada. Ma tahaks väga loota, et kõik need, kes ei taha endale lubaduste murdja märki külge saada, hääletavad koos meiega. Aitäh!