Tere päevast, austatud Riigikogu! Tere päevast, lugupeetud peaminister ja valitsusliikmed! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 48 Riigikogu liiget, puudub 53.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, kultuuriminister Rein Lang ja rahandusminister Jürgen Ligi.

Alustame esimese küsimusega. Kolleeg Marianne Mikkol on küsimus peaminister Andrus Ansipile.

Eesti on Brüsselis kiidusõnu teeninud NATO liikmesriik, kes ühena vähestest samaväärselt USA ja Suurbritanniaga kulutab kaitsele 2% SKT-st. Täites terrorismivastase võitluse liitlaskohustusi ja soovides saada parimaid lahingukogemusi, ei ole Eesti kompanii mitte ohutus Põhja-, vaid rahutus Lõuna-Afganistanis. Olukord Afganistanis on aga viimastel päevadel järsult pingestunud. Sellele on kaasa aidanud USA merejalaväelaste laipu rüvetav urineerimine jaanuaris, islami pühakirja põletamine veebruaris ja pühapäeval toimunud Ameerika sõduri amokijooks, mis tähendas 16 Afganistani külaelaniku tapmist. Mida konkreetselt on Eesti valitsus teinud selleks, et Eesti kaitseväelaste turvalisus nüüd ja edaspidi oleks Helmandis tagatud, et me ei peaks Eesti poiste pärast muretsema?

Aitäh! Kõigepealt sellest 2%-st. 2% SKT-st pole mitte pelk lubadus, mille Eesti on oma NATO partneritele andnud, vaid 2%-ga riigikaitsesse panustamine on meie eluline vajadus. Meie riigikaitse peab tugevnema. Meenutuseks ütlen, et me alustasime riigikaitse ülesehitamist 20 aastat tagasi. Kui teised riigid on võinud oma riigi kaitsesse panustada aastakümneid, isegi aastasadu, siis meie oleme vaid 20 aastaga suutnud luua arvestatavad kaitsejõud, aga need pole veel valmis. Afganistanis ei ole ohutuid paiku. Võib-olla mõne üksiku väga turvalise, pindalalt piiratud paiga võib leida, aga üldiselt ei ole õige jagada Afganistani põhimõttel, nagu põhi oleks turvaline ja lõuna ebaturvaline. Ohud võivad inimesi ähvardada igas Afganistani regioonis. Sõjasituatsioonis hinnatakse ohte iga päev ja vastavalt ohuhinnangutele ka tegutsetakse. Ohutunnet ei ole Eesti kontingent Afganistanis kunagi minetanud ja seda ei või teha ka siis, kui teatakse, et Afganistani missiooni lõpp on juba kindlaks määratud.

Palun, kolleeg Marianne Mikko, esimene täpsustav küsimus!

Enne veel, kui Ameerika sõdur tappis 16 külaelanikku, korraldasid Washington Post ja ABC News küsitluse. See näitab, et Afganistani sõja kiiremat lõpetamist nõuab 60% ameeriklastest. Pidades silmas meie 150 sõdurit Afganistanis, küsin: kas Eestil on olemas näiteks plaan B, kui olukord peaks Afganistanis võtma NATO jaoks eriti halva pöörde?

Olukord Afganistanis ei võta NATO jaoks eriti halba pööret. Jah, see on kahetsusväärne, et ühe sõduri tegevus väljus mõistuse kontrolli alt. Selle eest on vabandust palunud nii NATO peasekretär kui ka Ameerika Ühendriikide president. Mitte ainult kristlikus kultuuris, vaid kõikides kultuurides on nii, et kui südamest kahetsetakse ja palutakse vabandust millegi eest, mis sai halvasti tehtud, siis ka andestatakse. Olgu öeldud, et käesoleval aastal on ISAF-i kaotused varasemate aastatega võrreldes palju väiksemad olnud.

Palun, kolleeg Marianne Mikko, teine täpsustav küsimus!

Kas ma saan õigesti aru, et valitsuselt ei ole nende kolme päeva vältel läinud Afganistani signaali, et meie poisse oleks vaja eriliselt turvata?

Aitäh! Te esinete kuidagi väga tugeva eksperdina. Võiksite ka pakkuda, milleks võiks see signaal kohapeal transformeeruda. Meie poiste, aga ka tüdrukute ja naiste turvariske hinnatakse iga päev ja iga tund. Kui riskid suurenevad, siis võetakse turvameetmeid. Ei ole varem kellelgi olnud ega ole ka praegu ega tulevikus kavas Afganistanis ohutunnet minetada, ma pean silmas Eesti kontingenti.

Nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust. Alustame kolleeg Tõnis Kõivust.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Tõesti, Eesti sõdurite, aga tegelikult ka terve Eesti riigi julgeolek on väga tähtis küsimus. Seetõttu oleme liitunud NATO-ga ja panustame ka riigieelarvest kaitsevõimesse sellel aastal esmakordselt 2% SKT-st. Arusaadavalt on riigi julgeolekul väga selge seos kaitsevõimesse panustatava rahaga. Kas teie saite ka nii aru, et vähemalt üks sotsiaaldemokraat Riigikogus arvab, et seda 2%-list kulutust ei peaks vähendama ei sellel ega järgnevatel aastatel?

Aitäh! Ma olen korduvalt oma arvamust esitanud, võin seda veel korrata. Riigikaitse ei ole midagi niisugust, millega tuleb tegelda või millega võib tegelda headel aegadel ja millega ei pea tegelema siis, kui ajad enam nii head ei ole. Riigikaitse ei ole ühele rahvale ja riigile luksus, vaid riigikaitse on rahva ja riigi kohustus ning seda unarusse jätta ei tohi.

Palun, kolleeg Sven Mikser!

Aitäh! Härra peaminister! Ma olen teiega nõus, et kindlasti ei ole Afganistanis ohutuid paiku. Ma olen teiega nõus ka selles, et julgeolekuolukorda jälgitakse iga päev ja tehakse kõik endast olenev, et meie kaitseväelasi seal kaitsta. On teada, et need kahetsusväärsed intsidendid – nii koraani põletamine kui ka tsiviilelanike tapmine – on mitmes piirkonnas olukorda teravdanud, kindlasti juhtus nii Kandaharis, ka Kabulis. Oleme uudistes näinud väljaastumisi näiteks Jalalabadis riigi idaosas. Kas teile on teada, millised on hinnangud julgeolekuolukorra muutumisele seoses nimetatud intsidentidega Helmandis? Kas me oleme saanud teavet selle kohta, et olukord seal ja suhtumine ISAF-i vägedesse piirkondades, kus meie kaitseväelased teenivad, on läbi teinud mingisuguseid muutusi?

Aitäh! Ei ole võimalik mingitele tõsikindlatele andmetele tuginedes väita ei seda, et suhtumine on muutunud, ega ka seda, et suhtumine pole muutunud. Ka Eestis ei ole võimalik teha arvamusküsitlusi nii lühikese perioodi jooksul, et kinnitada eri maakondades toimunud suhtumise muutusi, ammugi ei ole võimalik seda teha Afganistanis. Igale televaatajale, nende hulgas ka teile ja mulle on selge, et kohalikes elanikes ei saanud ei koraani põletamine ega 16 tsiviilelaniku tapmine tekitada positiivseid tundeid. Meelepaha on mõistetav nii mulle, teile, NATO peasekretärile kui ka Ameerika Ühendriikide presidendile.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Muutunud julgeolekuohtudele saavad kaitsevägi ja meie NATO-liitlased loodetavasti adekvaatselt reageerida, küll ei pruugi see nii olla meie sõdurite moraali koha pealt. Me teame, et paari päeva eest käis Afganistanis Saksamaa liidukantsler, nüüd käis seal USA kaitseminister. Kas valitsusel on plaanis võtta seda laadi meetmeid, et meie sõduritele selles uues, väga pingelises olukorras Afganistanis moraalselt toeks olla?

Aitäh! Meil on olnud kombeks, et kriisipiirkonnas, sh Afganistanis, käib kas kaitseväe juhataja, kaitseminister, välisminister või peaminister vähemalt kord aastas, vajaduse korral sagedamini. Sellest me kavatseme ka tulevikus kinni pidada. Mitte üheski riigis, mille peaminister, president, kaitseminister või välisminister kavandab Afganistani-visiiti, ei anta sellest teada enne, kui ollakse Afganistanis kohal. See ei ole selle riigi sisemise otsuse küsimus, vaid see on kokkulepitud reeglistik, et tagada mitte ainult nende isikute, vaid ka Afganistani kohalike elanike turvalisus.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Yana Toomilt rahandusminister Jürgen Ligile.

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Laupäeval lugesin ma lennukis kolm tundi ühte ajalehte. See oli Postimees, kus oli teie arvamuslugu "Dialoogi tõde ja õigus". Olude sunnil lugesin ma selle lausa mitu korda läbi. See mulle väga meeldis, ma ütlen siiralt. Te heitsite streikijatele ette dialoogi hea tava kõikvõimalikke rikkumisi ja ebaõiglust. Üks küsimus jäi aga minu arvates täiesti vastamata. Kas te olete äkki nõus ütlema paar sõna selle kohta, kas teie valitsusliikmena midagi õppisite sellest õppetunnist, mille tunnistajad me kõik olime eelmisel nädalal Eestis, kui toimus suur streigilaine?

Aitäh! Muidugi ma õppisin ja ma arvan, et see, kes seda lugu luges, võis selles veenduda. Sellest tekstist võib aga välja lugeda ka minu neid seisukohti, mis ei ole muutunud. Ma ei heitnud kellelegi kindlasti ette ebaõiglust, vaid pigem valet ("ebaõiglus" ei ole täpne sõna), valet fooni ja valesid hinnanguid, mida selle kriisi õigustamiseks kasutati. Neid motiive ma oma loos natuke lahkasin, näiteks toetusstreikide ja sotsiaalse dialoogi temaatikat või otseselt hinnanguid õpetajate palkadele, mis olid ikkagi väga liialdatud. Õpetajate palka ei nimeta ma mingil juhul kõrgeks, kuid ei pea ka õigeks manipuleerida valedega.

Palun, kolleeg Yana Toom, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Nagu te ilmselt teate, olen mina siia valitud pigem vene kogukonna esindajana. Kas te saate, palun, dešifreerida venekeelsetele inimestele selliseid lauseid: "Kõrvalsaadusena äratas streik üles olemuslikke hirme, millega Eesti lootis olevat toime tulnud üle-eelmisel kümnendil. Punalipud, võõrkeelsed nõudmised vahetada valitsus, ähvardus halvata energiavarustus, riigikeele ja muu riikliku vastased üleskutsed – need räägivad tulega mängu ebaõnnestumisest"?

Aitäh! Teie venekeelse valijaskonna esindajana olete kahtlemata palju parem selle dešifreerija ja tõlkija kui mina. Te saate ka ise ju aru, et see on viide Eesti julgeolekule ja rahvussuhetele. Kui ikkagi kuskil Eesti piirkonnas toimub selge poliitiline demonstratsioon ja veel valel ettekäändel, kui see demonstratsioon laiendatakse protestiks Eesti riigi põhialuste vastu, siis minu arvates oli vaja neid lauseid öelda. Aga teie olete parem seletaja. Meil on olnud erakonnas alati oma venekeelne tiib. Ma olen nendele inimestele seletanud, et nende suurim missioon on ikkagi tõestada, et kahel rahval on ühishuvid, mitte erinevad huvid, et poliitikas ei ole vaja esindada ühte rahvust, vaid kogu Eesti rahvast ja rahvuste ühishuve. Mis puudutab väiksemate gruppide huve, siis näiteks kultuuri puhul ei ole Eesti riigil hoolimata sellest, et meil on venekeelsed rahvasaadikud, kunagi vaja esineda vene kultuuri kaitsjana. Vene kultuuri parim kaitsja on siiski Vene riik, Eesti peab oma nappe ressursse keskendama eesti kultuurile. Põhiseadus ütleb nii.

Palun, kolleeg Yana Toom, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Ma siiski täpsustan. Kas teie andmetel toimusid eelmise nädala streigilaine raames mingisugused venekeelsed või venemeelsed või Venemaa-meelsed meeleavaldused, mis ohustasid Eesti riigi julgeolekut, või pidasite seda artiklit kirjutades silmas õpetajate miitingut Vabaduse platsil, kus olid ka näiteks plakatid "Utšiteljam dostoinuju zarplatu" ("Õpetajatele väärikas palk")? Kas just need plakatid ähvardavad teie arvates Eesti riiki?

Aitäh! Ma pidasin julgeoleku puhul kõige rohkem silmas majandusjulgeolekut. Eestlasi hirmutas 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul väga tugevalt ettekujutus, et stepsel tõmmatakse välja ning meid lihtsalt näljutatakse ja külmutatakse kuulekaks. See hirm oli. Ma arvan, et ka teie teate neid aegu. Aga valitsuse tagasiastumise nõudmine, kui see esitatakse võõrkeeles, on asi, mis hirmutab paljusid Eesti elanikke, see äratab vanu hirme ajast, kui Kirde-Eestis ja Tallinnas märatses Interrinne, kellel olid samasugused loosungid. Ma mäletan midagi sellist ka 2007. aastast, kui kahjuks kõige teravamate rahutuste pinnal oli ka eestikeelseid nõudmisi, et valitsus tagasi astuks. Aga vene keeles mõjuvad need loosungid kahtlemata kõige hirmutavamalt. Kui tullakse ikka Venemaalt kohale ja seda nõutakse, siis ma arvan, et need, kes praegu seda ideed edasi kannavad ja meenutavad neid aegu, et justkui valitsust rünnata, peaksid punastama. Need on avaliku elu tegelased, kes neid vanu asju üles soojendavad ja väidavad, et Eesti valitsusel oli siin suuri valikuid.

Palun, kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud härra Ligi! Valitsus tuli peale streike välja justkui väga ühtemoodi sõnumiga, et ametiühingute meeleavaldused ja toetusstreigid olid poliitilised ja Kremli-meelsed. Juhtusin vaatama ka saadet "Kolmeraudne", kus te lausa ütlesite, et streikijad olid ju interrindlased. Saatejuht parandas teid ja küsis, kas teie arvates ka õpetajad kuuluvad nende hulka. Siis te ütlesite, et nii ja naa. Siis tuli veel Siim Kallas oma artikliga, kus ta ütles, et vaid bolševikest poliitikud politiseerivad streike. Aga kuidas on võimalik, et streik ei ole poliitiline? Mismoodi see üldse võimalik on? Minu meelest on streikidel ikkagi poliitilised nõudmised taga. Ka see, mis täna siin meie maja ees toimus, oli ju streik hinnatõusude ja kõige muu sellise vastu.

Aitäh! Kust servast nüüd peale hakata? Valitsus ei ole tulnud välja mingi ühesuguse sõnumiga. Mina olen oma kõned ja artiklid ise kirjutanud. Minu kohus oli näidata ka teist poolt, sest streigi korraldajad ei ole meedias seni mingile kriitikale allunud. Vabandust, viimastel päevadel on asi siiski paranenud, põhiliselt küll piiratud meediaruumis. Ma kindlasti ei nimetanud streikijaid interrindlasteks. Ma ütlesin, et see seltskond ja nende stiil suures osas kattub ning need mälestused äratati ellu. Mis puudutab poliitilisi streike, siis võib öelda, et siiani on Riigikogus kehtinud konsensus, et poliitilisi streike me ei toeta, sest need on väga ohtlikud, see on mäng tulega ja muu hulgas mäng rahvussuhetega. Seda ei saa ju eitada, eks ole? Mis puudutab poliitilisust, siis streikide korraldajatele anti hiljuti Euroopa Komisjoni ühes uuringus hinnang, et nad on marksistlik-leninlike arusaamade ja juurtega. See ei ole minu väljamõeldis, see on sõltumatu hinnang. Nad kindlasti arvavad, et punased lipud ja tugev rünnak kukutab iga võimu ja see toobki rikkust. Nad arvavad seda nagu teiegi. Ma arvan, et teie puhul on tegemist strateegilise liiduga.

Viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Rannar Vassiljev.

Aitäh! Härra minister! Te mainisite oma vastuses, et need plakatid, mis kandsid sõnumit, et valitsus peaks tagasi astuma, olid hirmutavad. Kas need olid hirmutavad ka teie kui praeguse valitsusliikme jaoks?

Aitäh! Ma ei ole arg inimene ja olen sellistest asjadest üle. Kui jõud üle ei käi, siis olen nõus ka ohver olema, aga ma kindlasti ei anna sellistele hirmudele järele, ma ei anna sellisele survele järele ei poliitiliselt ega rahanduslikult. Kuid ma ikkagi viitasin, et need olid olemuslikud hirmud, mis üles äratati, kui me nägime televiisorist seda stiili, neid nõudmisi ja neid ähvardusi, et kui hakatakse takistama elektri tootmise vähendamist, siis sellel on rasked tagajärjed. Need olid sõnad, mis rahvusringhäälingust kõlasid. Arvestage, et see oli üleskutse füüsilisele vastuhakule. Sealjuures oli see protest kindlasti üles ehitatud valedele alustele.

Suur tänu, härra rahandusminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Jaan Õunapuult kultuuriminister Rein Langile.

Aitäh! Lugupeetud minister! 2006. aasta juulis kinnitas valitsus objektid, mida sooviti Euroopa rahaga toetada. Summaks oli 790 miljonit Eesti krooni, millest pool miljardit pidi minema Eesti Rahva Muuseumi uue hoone ehitamiseks. Eestile oli selge sõnaga öeldud, et pakutud kultuuriobjektid on abikõlblikud. Seda on näidanud ka edaspidine praktika: need objektid on kas rahastatud või praegu veel rahastamisel. Valitsus vahetus 2007. aasta aprillis. Pärast seda muutis regionaalminister Kiisler avalikkusele arusaamatult rakendusmääruse senist sisu, mis tähendas, et 2006. aasta otsus muutus tühiseks ja objektide leidmiseks kuulutati välja uus taotlusvoor. Ajaloolise tõe huvides soovin teada, kelle survel ja miks oli vaja seda teha.

Aitäh, Jaan! Vastan nagu ikka ausalt: pole õrna aimugi, pole vähimatki aimu! 2007. aastal tegelesin ma hoopis teiste asjadega, mitte kultuuriinvesteeringutega. Kui sinul on olemas mingisugune dokument, mis üheselt näitab, et ERM kultuuriobjektina oli Euroopa Liidu vahendite saamiseks kvalifitseerunud, siis ma hea meelega võtaksin selle dokumendi ja vaataksin seda. Teatavasti ei ole Euroopa Liidul üldse sellist meedet, mida võiks eesti keelde tõlkida kui kultuuripärandi hoidmise, rahvusmuuseumide meedet. Ingliskeelne termin selle kohta on national heritage. Ka ERM-i raha taotleti ju teise meetme alt, piirkondade konkurentsivõime tugevdamise meetme alt. Sisuliselt on tegemist turismimeetmega. Aga veel kord ütlen, et kui sul on olemas mingisugune ametlik dokument, millest tuleb üheselt välja, et Siim Valmar Kiisler muutis ära otsuse, mille alusel oleks ERM-il raha n-ö taskus olnud, siis ma hea meelega vaataksin seda.

Palun, kolleeg Jaan Õunapuu, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! 2006. aasta valitsuse otsus selle kohta on olemas. Aga väga ülevaatlikult on 2007. ja 2009. aastat kirjeldanud endine kultuuriminister Laine Randjärv, kes on väitnud, et uue eelnõu kooskõlastamine hakkas venima, sest Kultuuriministeeriumil, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil ning Siseministeeriumil oli erinev arusaam rakenduskava põhieesmärkidest. Uuesti jõuti kokkuleppele 2008. aasta mais ja ka siis läks veel hulk aega, alles märtsis 2009 otsustati valitsuses, millised projektid investeeringute kavva lülitatakse. Mis puudutab ülejäänud objekte, mis 2006. aastal said nimekirja pandud, siis need on sisuliselt ju kõik rahastatud, nagu ma oma esimeses küsimuses ütlesin. Härra minister! Kui ei oleks segadust tekitatud ega uut taotlusvooru avatud, kas teie arvates oleks ERM-i hoone tänaseks Tartus Raadil valmis?

Ei, kindlasti mitte. Ma arvan, Jaan, et sa ajad midagi segamini. See riigisisene määrus on üks asi, aga reeglistik, mille alusel Euroopa Liit teatavaid projekte rahastab, on hoopis teine asi. Ma olen täiesti kindel, et ka 2007. aastal ei saanud Eestis olla niisugust määrust, mis oleks üheselt kinnitanud ERM-i ehituse finantseerimist Euroopa Liidu vahenditest. Kindlasti mitte. Aga ütlen veel üks kord, et kui sinul on selline dokument olemas, siis ka mina vaataksin seda hea meelega. Vähemalt Kultuuriministeeriumis sellist paberit registreeritud ei ole. Teine küsimus on, kas 2007. aastal jäi seoses valitsuse vahetusega mingite uute dokumentide koostamine venima. Veel üks kord vastan, et ma ei tea. Ma ei osalenud selles protsessis. Võib-olla tead sina seda paremini. Aga see, mis sisuliselt juhtus, oli ju iseenesest lihtne: see projekt turismi edendamise projektina ei kvalifitseerunud.

Palun, kolleeg Jaan Õunapuu, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Jah, härra Lang, tõepoolest, te olite 2005. aastast peale küll justiitsminister, aga te olite siiski üks valitsuse ministritest. Okei, tuleme ajaloost tänasesse päeva. Nii teie kui ka peaminister olete kindlalt öelnud, et Raadile ehitatakse muuseum valmis hoolimata sellest, et raha jäi Euroopast saamata. Teada on, et aastatel 2007–2011 kulus projekti ettevalmistamiseks ligi 9,3 miljonit eurot. Saladus ei ole see, et sellele kultuurkapitali rahale on teisigi kosilasi, me oleme seda viimasel ajal kuulnud ja näinud. Ma tean, et lähiajal on küsimus otsustamisel. Kas valitsuse mõlemal osapoolel on hea tahe kinnitada ERM-i ehituse rahastamise skeem?

Aitäh! Jällegi, asja tundva inimesena peaksid teadma, et kultuurkapitali raha seda osa, mis on ette nähtud riiklikult tähtsate kultuuriobjektide ehitamiseks, saab praeguses õigusruumis, mille on kehtestanud Riigikogu, kasutada ainult kahe objekti finantseerimiseks: Eesti Rahva Muuseumi hoone ehitamiseks ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia hoone teise järgu ehitamiseks. Sa ütlesid, et on teisi kosilasi. Kosilasi saab õiguslikult olla ainult üks, kui Riigikogu seadusruumi ei muuda. Jah, loomulikult, valitsus peab langetama otsuse, kuidas tekkinud olukorras ERM-i rajamist rahastada. On selge, et kultuurkapital kogu ERM-i ehitamise raha korraga välja panna ei saa. Praeguste maksuseaduste järgi tilgub see kulkasse, vabandust, kultuurkapitali – emakeelepäeval peab eesti keelt ilusasti kõnelema – pika aja jooksul. Valitsus tuleb homme selle küsimuse juurde ning langetab loodetavasti ratsionaalsed ja mõistlikud otsused, arvestades jällegi kehtivat õigusruumi. Riigikogu 1996. aasta otsus ütleb üheselt, millised on riiklikult tähtsad kultuuriobjektid. Neid on kolm: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Kumu ja ERM. Seda loetelu ei ole keegi laiendanud, see on lõplik loetelu. See ei ole mitte näidisloetelu.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Alustame kolleeg Tarmo Leinatammest!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister Lang! Kas see ERM-i minev raha on aastate peale laiali löödud? Kas on olemas ennustus, mitu aastat võtab ERM kultuurkapitalist nii suure raha, et teistel sinna asja ei ole? On see välja arvutatud, selleks et need objektid, kes sooviksid ka saada riikliku kultuuri tähtsaks osaks ja saada kultuurkapitalist raha, teaksid, kui kaua nad peavad ootama või kui kaua nad peavad raha otsima ja leidma kusagilt mujalt?

Aitäh, Tarmo! Ära nüüd arva, et keegi võib mõelda, et ta lihtsalt sinna loetellu satub! Selle loetelu kehtestab Riigikogu. See, millised objektid sellesse nimekirja kantakse ja mis on riiklikult tähtsad kultuuriobjektid, sõltub sinust ja sinu sajast kolleegist. Eestis ei ole kellelgi õigustatud ootust, et Riigikogu teda sellesse nimekirja kannab. Tegemist on selgelt seadusandja otsusega. Aga vastates küsimuse esimesele, sisulisele poolele, kui kaua võtab kultuurkapitalil aega kogu ERM-i projekti finantseerimine, vastan, et praeguste arvutuste järgi 10–12 aastat.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Tõnis Lukas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ajakirjanduses avaldatud arvamusi jälgides jääb mulje, et Tartu asub sügaval pimedas ürglaanes kaugel tsivilisatsioonist ja vähe sellest, et turisti jalg sinna kunagi ei astu, ei satu sinna tõenäoliselt ka ühtegi eestlast, kes oleks huvitatud muuseumis käimisest, või vähemalt kultuurseid inimesi nii kaugel Tallinnast ei ole. Taotlustes on Eesti Rahva Muuseum näidanud, et aastas planeeritakse 130 000 külastajat. Mina, kes ma arvan, et Tartus on kultuuri palju ning kultuurseid inimesi kogu maailmast ja Eestist satub sinna tihti, arvan, et inimesed vähemalt esimestel aastatel seal kindlasti käivad, võib-olla tuleb neid veel rohkemgi, inimeste puudus probleem ei ole. Kas te oskate öelda, kas inimesed tulevikus Eesti Rahva Muuseumisse satuvad või mitte?

Sellel küsimusel oli väga ilus algus. Muide, tulin eile õhtul Tartust. Ma karusid seal tänavatel jalutamas ei kohanud, aga võib-olla nad ei ole veel talveunest ärganud. Tartu on viimasel ajal tõepoolest väga jõudsalt arenenud. Hea näide on ju Tartusse rajatud AHHAA keskus, millele võis küll edu ennustada, aga kindlasti mitte nii suurt edu. On erinevaid hinnanguid, kui palju inimesi võiks Eesti Rahva Muuseumis käima hakata. Arvestame, et tegemist ei ole traditsioonilise muuseumiga, ühe muuseumiga muuseumide seas, vaid tegemist on ka teadus- ja haridusasutusega, mis annab ERM-ile hoopis teised ülesanded, võrreldes näiteks Tallinnas asuva tarbekunstimuuseumiga. Euroopa Liidule esitatud projektis on tõepoolest kirjas, et aastas oodatakse sinna 130 000 inimest. Tartu Ülikooli sotsioloogialabor eesotsas Marju Lauristiniga on teinud eestimaalaste hulgas uuringu ja on saanud hoopis teise arvu selle kohta, kui suurt klientuuri on ERM-il oodata. See arv on umbes kaks korda suurem kui see, mis me Euroopale esitatud dokumentides kirja panime. Milline on tegelikkus, seda näitab ainult praktika, kõik muu on hüpoteetiline. Juba praegu käib ERM-is hästi palju inimesi, hoolimata sellest, et tegutsetakse endises ENSV raudteelaste klubis. Kindlasti tuleb sellest muuseumist, kui ta ükskord valmis saab, üks Eesti muuseumide suuri pärle.

Suur tänu, härra kultuuriminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Ester Tuiksoolt rahandusminister Jürgen Ligile. Palun!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud minister! Te esitasite eelmise aasta mais Riigikogule vedelkütuse erimärgistamise seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega piirati kütuse kasutamise maksusoodustusi. Väitsite Riigikogus, et te reformite seda seadust kahes etapis. Teine etapp pidi puudutama põllumajandust ja seal kasutatava erimärgistatud kütuse toetussummasid. Te pidite selle eelnõu esitama 2011. aasta sügisel. Kui kaugel see süsteem on?

Aitäh! Mul on ettepanek järgmise küsimuse juurde liikuda, sest ma vastasin identsele küsimusele nädal tagasi. Meil on tehnilisi raskusi selle asja rakendamisega, aga me pingutame edasi. Idee on õige, idee on õilis – see on vastutustundlik maksustamine, kui me ei toeta põllumajandust fossiilse kütuse põletamise alusel, vaid toetame seda teistmoodi. Aga selle skeemi pakkumine on pigem põllumajandusministri tehniline töö. See töö ei ole kindlasti lihtne ja see ei ole lõppenud, aga me pingutame edasi.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, esimene täpsustav küsimus!

Tänan väga, proua juhataja! Ma tahan siiski teada, kui kaugel selle süsteemi loomine on ja millal me võime selle juurde tagasi tulla. Talv hakkab lõppema, kevad tuleb, ühe ja sama traktoriga tehakse nii metsatöid kui ka põllumajanduslikke töid ning põllumeestel on õigustatud ootus. Kas selle süsteemi loomine venib teil veel ühe talve või millised võimalused meil siin on?

Aitäh! Veel kord: anname aega järgmistele küsimustele, sest sellele küsimusele ma olen juba vastanud. Töö käib, tulemustest anname teada ja lihtne see asi ei ole. Aga küsida võite sama asja põllumajandusministrilt, sest jäme ots selles vallas on praegu tema käes.

Palun kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Aivar Sõerd!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Praegu käib 2013. aasta riigieelarve ettevalmistamine. Teatavasti oli erimärgistatud kütuse kontrollimine Maksu- ja Tolliameti jaoks kaunis ressursimahukas, see nõudis keemilisi analüüse ja proovide võtmist. Kas me võime nüüd, kui esimene etapp on rakendatud, rääkida mingisugustest arvestatavatest ressurssidest Maksu- ja Tolliametis, mida on võimalik sellest valdkonnast suunata näiteks käibemaksu tasumise või ümbrikupalkade maksmise kontrolliks?

Me suuname ressursid sinna, kus rikkumised on suuremad. Sellega me tegeleme. Ma ei oska teile nii täpselt aru anda, sest see küsimus oli ootamatu, aga võin öelda, et idee ise, selle tööga alustamine on õige. Majandust ei või toetada selle järgi, kui palju põletatakse fossiilset kütust. Kas või moraalne olukord on minu arust praegu parem kui varem.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Neeme Suurelt peaminister Andrus Ansipile.

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Esmaspäeval arupärimisele vastates ütlesite, et subsidiaarsuse printsiip on demokraatlikes riikides keskne põhimõte. Subsidiaarsuse printsiip tähendab lähimuse põhimõtet, mille kohaselt tuleb otsused alati teha madalaimal võimalikul haldus- ja poliitilisel tasandil ning võimalikult lähedal kodanikele. Praktikas aga paraku näeme, et Eesti riik hoopis eemaldub subsidiaarsuse põhimõttest. Kuidas saab näiteks rääkida kohaliku omavalitsuse iseotsustamise võimekusest, kui autonoomsete tulude osakaal kohalikes eelarvetes on vähenenud 30%-st 15%-ni? Kui ei ole eelarvelist iseseisvust, siis on subsidiaarsuse mõiste omavalitsuste jaoks sisutühi. Siit ka minu küsimus. Mida teeb valitsus selleks, et omavalitsused saaksid olla tegelikult ise otsustajad koos asjakohaste õiguste ja ressurssidega?

Aitäh! Tuleb jätkata senist praktikat. Esmaspäeval te minu mälu järgi nõudsite kõigi normide kehtestamist seaduse või vähemalt valitsuse tasemel. Nüüd te olete jõudnud teise äärmusesse ja nõuate kõigi otsuste langetamist kohaliku omavalitsuse tasemel. Kui me hoiaksime ikkagi vankri tee peal ega kolistaks ühest kraavist teise, siis sujuksid asjad hästi.

Palun, kolleeg Neeme Suur, esimene täpsustav küsimus! Palun küsimused kiiremini esitada!

Ma olin lihtsalt natuke hämmelduses, aga pole midagi. Jätkan täpsustava küsimusega. Riigiametites on väiksematesse kohtadesse jäänud vaid teenindavad üksused. Otsustusõigus liikus mõni aasta tagasi maakondadest regioonikeskustesse, nüüd on aga suures osas koondunud hoopis Tallinna. Alles hiljuti kaotati iseseisvate asutustena Politsei- ja Piirivalveameti, Päästeameti ning Maanteeameti regionaalsed üksused. Siit minu küsimus: kuidas riigiametites toimunud tsentraliseerimine on kooskõlas subsidiaarsuse printsiibiga?

Aitäh! Mul on hea meel, et minu esmaspäevase tähelepanujuhtimise tulemus on see, et te olete enda jaoks avastanud subsidiaarsuse printsiibi, lähimuse printsiibi, aga mul on kahju, et te ei ole aru saanud, et subsidiaarsus puudutab otsustamist, otsustusprotsessi, mitte menetlemist. Teie nimetatud riigiametid tegelevad asjade menetlemisega, mitte otsustamisega. Tasuks asjaga edasi tegelda, küllap jõuaks siis ka tuumani.

Palun, kolleeg Neeme Suur, teine täpsustav küsimus!

Jah, tuumani me kindlasti jõuame. Nende ametite menetlusprotsessid sisaldavad küllap ka otsustusmomente, mis on kahjuks kohalikust tasemest paraku väga kaugele nihkunud. Aga veel näiteid. 2009. aastal kehtestatud hädaolukorra seadusega sisuliselt likvideeriti maakondlikud kriisikomisjonid. Kui eelmisel aastal tekkis probleem, et maal on palju perearste puudu, siis kõige esimene lahendus, mida Sotsiaalministeerium pakkus, oli perearstiabi korralduse viimine maavalitsuse vastutusalast Terviseameti vastutusalasse. Maakondliku ühistranspordi korraldus kavatsetakse viia maavalitsuste vastutusalast Maanteeametisse. Nende protsesside tagajärg on valdkondlikult killustunud ja valdkondade sees tsentraliseeritud riigihalduse mudel. Me võime seda kõike lugeda OECD raportist riigi juhtimise kohta. Te ütlesite esmaspäeval, et subsidiaarsuse printsiip on demokraatlikes riikides keskne põhimõte. Mida see subsidiaarsuse printsiip teie käsitluses tähendab?

Aitäh! Subsidiaarsuse printsiip ehk lähimuse printsiip tähendab demokraatlikus riigis seda, et otsused langetatakse nendele inimestele, keda otsused puudutavad, lähimal poliitilisel või haldustasandil, kodanikule kõige lähemal võimalikul tasandil. Ma palun teid veel kord: ärge ajage omavahel segamini otsustamist ja otsuste täideviimist. Need on kaks iseasja. Menetlemine ja otsustamine ei ole üks ja seesama, need ei ole sünonüümid. Te viitasite perearstiabi korraldusele. Perearstiabi korraldamine maakonna tasandil ei ole taganud seda, et igasse perearstikeskusesse oleks perearst leitud, sest probleem on suurem, ühe maakonna piires ei ole võimalik sellele lahendust leida. Kui keskselt koordineeriv asutus on Sotsiaalministeerium, siis on võimalik perearste üle Eesti paigutada nii, et igas geograafilises punktis oleks perearst. Maakond üksi ei pruugi selle ülesandega hakkama saada. Sel ei ole subsidiaarsusega küll mitte mingisugust kokkupuudet.

Nüüd kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Rannar Vassiljev.

Aitäh! Küsin ka emakeelepäeval subsidiaarsuse printsiibi kohta. Hea peaminister! Mainisite oma vastuses, et üks viis, kuidas subsidiaarsuse printsiipi saaks edaspidigi rakendada, on senise poliitika jätkumine. Kas siit võib välja lugeda, et valitsusel on plaanis kohalike omavalitsuste maksuautonoomiat veelgi vähendada?

Kui te pidasite maksuautonoomia vähendamiseks Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kehtestatud müügimaksu ja paadimaksu kaotamist Tallinnas, siis see on juba tehtud, sellega ei ole valitsusel enam vaja jätkata. Leian, et müügimaksu ja paadimaksu kehtestamine teie poolt oli kurjast, see tõstis hindu ega soodustanud ettevõtluse arengut. Müügimaksu ja paadimaksu kaotamine oli hea ja õige tegu. Loodan, et tallinlased ja Tallinna ettevõtjad paranevad löödud haavadest õige pea.

Viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Kaia Iva.

Aitäh! Austatud peaminister! Eelmisel nädalal räägiti seoses õpetajate streigiga üsna palju alusharidusest. Lasteaiad on praegu kohaliku omavalitsuse korraldada ja toimetada. Paljudel juhtudel on välja tulnud, et lasteaiatöötajad ei ole rahul selle suhtega, mis neil on kohaliku omavalitsusega. Nad tegid ettepaneku, et nii palgakorralduse kui ka palga maksmise peaks andma riigi kätte. Mida te sellest ettepanekust arvate?

Euroopa kontekstis võib nii ja võib teistmoodi. Euroopas on kõige enam avalikke teenuseid viidud kohalike omavalitsuste tasandile Taani Kuningriigis. Taanis tehakse koguni 60% kõigist avalikest kulutustest kohaliku omavalitsuse tasandil. Taanile järgnevad kohalikul tasandil tehtud avalike kulutuste osatähtsuse poolest Rootsi ja Soome. Eesti oma 25%-ga jääb Euroopa Liidus keskele. Teisel pool ääres on sellised riigid, kus kõigist avaliku sektori kulutustest tehakse kohalikul tasandil alla 5%. Ma ei leia, et Eestis oleks tarvidust praegu kohalikul tasandil tehtavate avaliku sektori kulutuste taset vähendada. Ma ei arva, et me peaksime Eestis liikuma rohkem tsentraliseeritud riigi suunas. Kuid kui rahvas vabadel demokraatlikel valimistel annab sellise mandaadi, siis ma ei välista seda. See ei ole Euroopa kohaliku demokraatia arusaamadega vastuolus, kuid praegu ma selle järele vajadust ei näe.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Tarmo Tammelt rahandusminister Jürgen Ligile.

Aitäh, proua juhataja! Härra rahandusminister! Haridusminister Jaak Aaviksoo lubas õpetajate streigi käigus tõsta järgmisest aastast nooremõpetaja palka vähemalt 700 euroni kuus. Kas rahandusminister on selle garantiiga nõus ja oleks täna nõus sellele garantiile ka alla kirjutama?

Aitäh! Kas ma olen nõus andma garantiid õpetajate palga tõusuks, kas see oli küsimus? Kolleeg siin kõrval oli minu vastu nii kriitiline, et ajas mu segadusse. Vabandust! Kui haridusminister nii ütleb, siis ta kindlasti teab, kuidas haridusraha ümber tõsta. Ma muidugi ei tahaks suurendada innustust selles suunas, et kuskilt hakkab lisaraha tulema. Ei, streikidega lisaraha ei teki, tegelikult jääb streikide tõttu raha isegi vähemaks. Aga haridusministril on olnud ju pikka aega soov teha struktuurseid muutusi eelarve sees. Mina olen tema tuline liitlane ja olen nõus seda tuld enda peal hoidma ka natukene rohkem, kui mu kohus oleks. Koolireform on üks võimalus. Teine võimalus on see, et hariduse praegused kulud tuleb ümber nihutada. See on kiirem ja operatiivsem lahendus. Aga kindlasti ta teab, mida ta räägib. Ta ka üldjoontes tutvustas mulle, mida ta mõtleb.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Härra minister! Ma samuti loodan, et järgmisel aastal õpetajate palk tõuseb ja tõuseb rohkem kui nooremõpetaja miinimumpalk. Aga mis te, härra minister, arvate, mis saab õpetajatest, lasteaiaõpetajatest jt, kes saavad palka omavalitsuse eelarvest?

Aitäh! Kui keegi saab raha juurde, ega siis teistel seda juurde ei teki, teiste osa jääb väiksemaks, ma kardan. Tegelikkus on ju selline. See ongi selline tekirebimise olukord, nagu president ütles. See võib kehtestada suurema õigluse, aga kellelgi on pärast seda külmem, see on täiesti kindel. Omavalitsused on siin mänginud ka natukene küünilist mängu – nii ei tohi küll üldistada, jumala pärast, on ju täiesti erinevalt käitutud –, aga kui rahvaarvu järgi öelda, siis väga suures osas on tõesti mängitud küünilist mängu, on ise streiki õhutatud ja kaasa mängitud, sh on õhutatud streike ja demonstratsioone valitsuse vastu omavalitsusele endale kuuluvates lasteaedades. See on hästi innovaatiline idee – panna oma asutused nõudma valitsuselt palgatõusu.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Härra minister! Kas te nõustute minuga, et kui me räägime õpetajate keskmisest palgast, siis me peaksime rääkima ka palgast normkoormusele vastavalt?

Aitäh! Saab rääkida eri moodi. Kui masu ajal kärbiti enamikus valdkondades reaalselt palka, siis juhtus ka see, et inimesed pidid samal ajal rohkem tööd tegema. Õpetajatega juhtus nii, et palka ei kärbitud, aga normkoormus mõnevõrra suurenes, see on tõsi, aga selline see olukord oli. Vähemate inimestega tuli hakata tegema niisama palju või isegi rohkem tööd. Selle tulemusena on Eesti praegu palju tugevamas olukorras. Kui rääkida väljavaadetest, siis just see on peamine põhjus, miks Eestil on Euroopa üldise tasemega võrreldes palju paremad majanduskasvu väljavaated. Sealtkaudu, me teame ju seda kõik, tuleb tegelik palgatõus, mitte sealtkaudu, et kisume naabri teki enda peale ja siis nõuame valitsuse vahetust.

Palun kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Jaak Allik!

Lugupeetud rahandusminister! Te olete korduvalt öelnud ja ka praegu kinnitasite, et õpetajate täiendav palgaraha saab tulla vaid haridussüsteemi seest. Samal ajal on haridusminister lubanud 2015. aastaks Eesti õpetajatele riigi keskmisest palgast 20% kõrgemat palka. Te olete matemaatikas minust kindlasti tugevam. Kas te oskate öelda, kui palju õpetajaid tuleks kolme aastaga koondada või lahti lasta, et see nii juhtuks, ja kas selle kohta on üldse mingeid arvutusi tehtud või kas haridusministeerium on neid teile esitanud?

Aitäh! Opositsiooni ja kindlasti ka meedia vahendusel moonduvad ministrite sõnad väga tugevalt. Ma soovitan kasutada otseallikat ja küsida haridusministrilt, mida ta tegelikult lubanud on. Mina ei tea, et ta oleks 2015. aastaks lubanud õpetajatele keskmisest 20% kõrgemat palka. Ma ei usu seda. Minu arvutused seda igatahes ei luba. See on nii suur kamakas, et ma kardan, et õpetajad ei ela seda lihtsalt üle, sest neid jääks siis liiga palju vähemaks. Seda ei ole meil vaja. Me ei tohi jätta valet muljet. Kõik need toredad protestid selle nimel, et oleks rohkem päästekomandosid ja erinevaid ameteid, lõpevad ju, kui järele antakse, tegelikult madalama palgaga. Ja vastupidi: kui me nõuame suuremat palka, siis me peame tegema struktuurilisi muudatusi, mida ka haridusminister on lubanud korraldada. Aga me näeme seda plaani siis, kui see on konkretiseerunud. Haridusminister on minuga isiklikult sel teemal kohtunud. Ta toob selle teema sel kevadel kabinetti, minu teada isegi selles kuus. Ma ei alahindaks selle teema keerukust, natuke võib see asi ju ka nihkuda.

Aitäh! Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Ma küsin lühemalt: kas haridusministril on olemas arvutused, kuidas leida 20%-liseks palgatõusuks raha haridussüsteemi seest?

Aitäh! Siin räägib praegu rahandusminister. Mina saan haridusministri arvutustest värske ülevaate umbes kuu aja jooksul. Ma ikkagi ei tahaks vahendaja olla. Ma hoiatan kõiki, kes suurt rahalist võitu taotlevad, et see võib osutuda väga valusaks, sest see raha tuleb kellegi või millegi arvel. Hariduse puhul millegi arvel, hariduse enda arvel, mitte, ma väidan, nende arvel, kelle palka on juba reaalselt kärbitud. Ma tean riigisektoris ikka väga vähe selliseid ameteid, kus palka ei ole reaalselt kärbitud.

Aitäh, härra rahandusminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Jaak Allikult peaminister Andrus Ansipile.

Lugupeetud härra peaminister! Kakskümmend aastat osalemist Eesti poliitikaelus on kujundanud minus kindla veendumuse, et meie riigis on üks inimene, kelle tahe ja sõna maksavad. See on peaminister, sõltumata tema isikust. Te ütlesite, et ERM tuleb valmis ehitada, ja ma olen täiesti kindel, et nii see läheb. Aitäh teile selle eest! Miks te pole tahtnud või ei taha, et Tallinna kesklinna büroode ja kaubamajade vahele rajataks teistsuguse vaimsuse ja energiaga ning rahvusvahelise arhitektuurikonkursi võitnud kunstiakadeemia uus ja kaunis hoone?

Aitäh! Olen tahtnud ja tahan. Ma olen oma tahtmist korduvalt kinnitanud eri foorumitel, näiteks valitsuse pressikonverentsil. Kuid uue hoone kavandatud kujul Tallinna kesklinna tulemine või mittetulemine ei sõltu üksnes peaministri tahtest või selle tahte tugevusest. Meist keegi ei osanud siis, kui me valitsuses raha eraldamise otsuse langetasime, ette näha, et võivad tekkida valguse ja varju probleemid, mis ei võimalda anda kunstiakadeemia hoonele tähtajaks ehitusluba. Paraku need probleemid tekkisid. Ei olnud mina võimeline nende probleemide teket ette nägema ja olen kaugel sellest, et süüdistada Eesti Kunstiakadeemia rektorit või teisi akadeemia juhte võimetuses näha ette selliste probleemide tekkimist. Ma tean, et kunstiakadeemia juhid on ka ise jõudnud järeldusele, et praeguse finantsperioodi jooksul ei ole võimalik seda hoonet tähtajaks valmis ehitada, järelikult tuleb keskenduda juba järgmise perioodi vahenditele. See ei tähenda ajas väga pikka pausi, kõige rohkem kestab see aasta. Projektiga tuleb kindlasti edasi minna. Ma ei saa aru nendest, kes arvavad, et Tallinna kesklinna, sinna, kus on kogu aeg olnud kunstiakadeemia, võiks jääda tühi auk.

Suur tänu, härra peaminister! Meie aeg on läbi saanud.
Head kolleegid, suur tänu küsimuste esitamise eest! Lugupeetud valitsusliikmed, tänan küsimustele vastamise eest! Infotund on läbi.