Aitäh! Mis puudutab eri erialade ametiühingute väljaütlemisi, siis meil ei ole küll põhjust energeetikas mingisuguseid põhimõttelisi muudatusi kaaluda. Me peame jätkuvalt töötama selle nimel, et mitmekesistada energia tootmist, minna uutele turgudele, vähendada selle energeetika osakaalu, mis rohkem keskkonda saastab. Aga me peame kõik endale aru andma, et see ei toimu ühe või kolme aasta jooksul, vaid energeetikas on sihid paratamatult 10 või 20 aasta kaugusel. Praegu räägitakse Euroopas aastast 2050. Võtmeküsimus on, kuidas me neid muudatusi saavutame, kuidas me saavutame seda, et elektri hind oleks taskukohane meile kõigile, nii inimestele kui ka ettevõtetele. See ei ole praegu fundamentaalne küsimus mitte ainult Eesti, vaid tegelikult kogu Euroopa jaoks. Ma usun, et keegi ei taha, et tööstus või miski muu Euroopast lahkuks, me kaotaksime sellega töökohti. Seetõttu on see väga oluline küsimus. Sellele sajaprotsendiliselt kindlat vastust ei ole antud, ei ole olemas tehnoloogiat, mis oleks majanduslikult konkurentsivõimeline ja millesse võiks kindlalt investeerida. Seda ei ole mitte kuskil. See on praegu Euroopa jaoks raske küsimus. Me oleme seadnud ilusad kõlavad eesmärgid, aga kuidas see asi majanduslikult toimiks? Ma võin seadusliku poole kohta öelda niipalju, et ühel ametiühingujuhil ei ole võimalik asuda juhtima elektrijaamu ega muid eluliselt tähtsaid ettevõtteid. Eesti seadus näeb selle võimaluse ette ainult kooskõlastatult tööandjaga. Tööandja Narva Elektrijaamad on öelnud, et ta ei nõustu sellise ettepanekuga. Teiseks, kui on selline soov, siis järgmisena peab seda menetlema riiklik lepitaja, juhul kui ametiühingu soov on seaduslik. Minu kõrvu on kostnud pigem see, et see on ametiühingujuhtide omavaheline pimedas tehtud kokkulepe, mida erialaliidud ei suuda täita. Ma arvan, et ...