Tere hommikust, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu seitsmenda töönädala teisipäevast istungit. Head kolleegid! Nüüd on aeg anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud proua juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu: esiteks, korruptsioonivastase seaduse eelnõu ja teiseks, avaliku teenistuse seaduse eelnõu. Eelnimetatud seaduseelnõude menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust justiitsminister Kristen Michal. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Proua juhataja! Lugupeetud ametikaaslased! Annan Riigikogu sotsiaaldemokraatide fraktsiooni nimel üle arupärimise sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Arupärimine käsitleb laste vaesust leevendavaid meetmeid. Meil on 63 000 last, kes elavad süvavaesuses või vaesusriskis. Laste kasvukeskkonnaga seondub terve kompleks võtmeküsimusi, mis määravad inimese arengu ja täiskasvanuna ühiskonnas osalemise. Vaesus tähendab lapsele ka õppimisvõimaluste piiratust, sotsiaalsete kontaktide vähesust, sageli terviseprobleeme, madalat enesehinnangut ja sõltuvuskäitumise ohtu. Vaesust on viimaste aastate keerulistes majandustingimustes juurde tulnud ja teistest enam on halvenenud just laste olukord. Uuringud on näidanud ka vaesuse riskitegureid. Nendeks on üks või mitu töötut pereliiget, üksikvanemaga, lasterikkad ja hooldamist vajava pereliikmega pered. Et lastel endil on vähe võimalusi oma olukorda parandada, on riigi kohus toetada vanemaid laste kasvatamisel. Seda nõuab ka ÜRO lapse õiguste konventsioon. Siit tulenevalt on meil sotsiaalministrile terve hulk küsimusi. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud kaks seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus nende menetlusse võtmise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimine vastab sellele seadusele, siis edastan selle otsekohe adressaadile.
Nüüd mõned teated. Kolmapäeval, s.a 7. märtsil osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: keskkonnaminister Keit Pentus peaministri ülesannetes, justiitsminister Kristen Michal ning majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimise siseminister Ken-Marti Vaherile ning majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile.
Palun, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 79 Riigikogu liiget, puudub 22.

Alustame tööd tänase päevakorra punktidega. Tänase päevakorra esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse ja riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu teine lugemine. Ma palun ettekandjaks kõnepulti sotsiaalkomisjoni liikme Helmen Küti!

Tere hommikust! Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Vabariigi Valitsuse s.a 9. jaanuaril algatatud puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse ja riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu 159 esimene lugemine lõpetati 8. veebruaril. Sotsiaalkomisjoni ettepanekul määras Riigikogu esimees muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 13. veebruari kell 12. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks laekus eelnõu kohta kaks muudatusettepanekut, mõlemad Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonilt.
Eelnõu teise lugemise ettevalmistamine toimus sotsiaalkomisjonis 20. veebruaril s.a. Istungist võtsid osa sotsiaalminister Hanno Pevkur, sotsiaalministri nõunik Anni Tooma, Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna nõunik Anu Irval, Sotsiaalministeeriumi õigusosakonna õigusnõunik Kersti Berendsen-Koržets ja Sotsiaalkindlustusameti sotsiaalteenuste ja ekspertiisi osakonna ekspertiisinõunik Alvi Tellmann.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni muudatusettepanekud nägid ette arvata § 1 ja § 2 sätete sõnastusest välja "ekspertiisiga tegelevad ametiisikud" ja jätsid juurdepääsuõiguse tervise infosüsteemi andmetele üksnes Sotsiaalkindlustusameti ekspertarstile. Veel oli muudatuse eesmärk see, et inimestele, kes ei ole nõus oma terviseandmete elektroonilise töötlemisega, säiliks vana kord ning nende puude, püsiva töövõimetuse või ajutise töövõimetuse pikendamise andmeid menetletaks paberil.
Nüüd eelnõu arutelust sotsiaalkomisjonis. Muudatusettepanekud ei leidnud komisjonis toetust, kuna Sotsiaalkindlustusameti esindaja väitel nende isikute ring, kes töötavad delikaatsete isikuandmetega, ei laiene. Ka praegu töötlevad neid andmeid spetsialistid, kes valmistavad Sotsiaalkindlustusameti ekspertarstile materjale ette. Tulevikus tehakse seda lihtsalt tervise infosüsteemis. Eelnõu sätestab, et sotsiaalkindlustusametnik ei saa ligipääsu mitte kõikidele delikaatsetele isikuandmetele, vaid ligipääs on piiratud ning isikuandmete koosseis täpselt fikseeritud. Sotsiaalkindlustusameti ametnik täidab üksnes tehnilisi ülesandeid ning tema töö eesmärk on kontrollida, et andmed on olemas ja need on piisavad. Kui andmed pole piisavad, siis on sotsiaalkindlustusametnikul õigus pöörduda ravi- või perearsti poole lisaandmete saamiseks. Väidetavalt muutub isikuandmete töötlemine koguni turvalisemaks, sest praegu on sotsiaalkindlustusametnikul võimalik tutvuda ka terviseseisundi kirjelduse sisuga.
Teine oluline teema, mis leidis komisjonis käsitlust, oli nõusoleku andmine. Puude määramiseks või töövõimetuse tuvastamiseks annab inimene eelnõu kohaselt nõusoleku. Kui taotleja nõusolekut ei anna, siis menetlust ei algatata, küll aga on haldusorganil kohustus inimesele selgitada, miks on nõusolek vajalik ja et see on inimese huvides. Seega on haldusorganil selgituskohustus.
Komisjoni liikmed said ülevaate, kuidas menetlusprotsess praktikas toimub. Küsimusi esitati ka seoses IT-arenduse tähtaegadega. Ministeeriumi ametnikud kinnitasid komisjoni liikmetele, et IT-arendused on niikaugel, et ei ole takistusi uue süsteemi rakendamisel. Süsteem antakse lähiajal Sotsiaalministeeriumile üle.
Komisjon otsustas järgmist. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud muudatusettepanekud on sisuliselt seotud, need on loetellu kantud ühe muudatusettepanekuna ning neid hääletati koos. Ettepaneku poolt oli 2 komisjoni liiget, vastu oli 6 ja erapooletuid ei olnud. Ettepanek komisjonis toetust ei leidnud. Sotsiaalkomisjon tegi konsensuslikult ettepaneku võtta eelnõu teine lugemine täiskogu päevakorda täna, 6. märtsil. Konsensuslik oli ka komisjoni kolmas otsus: kui teine lugemine täna lõpetatakse, siis viia kolmas lugemine läbi 8. märtsil ja eelnõu seadusena vastu võtta. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Helmen Kütt! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Seaduseelnõu kohta on esitatud kaks muudatusettepanekut. Vaatame need läbi. Esimese muudatusettepaneku on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon, juhtivkomisjon on jätnud ettepaneku arvestamata. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Lugupeetud kolleegid, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 1, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 35 Riigikogu liiget, vastu oli 42, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Muudatusettepaneku nr 2 on samuti esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja juhtivkomisjon on jätnud ettepaneku arvestamata. Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Palun seda muudatusettepanekut hääletada!

Palun! Lugupeetud Riigikogu, panen hääletusele muudatusettepaneku nr 2, mille on esitanud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon ja mille juhtivkomisjon on jätnud arvestamata. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 34 Riigikogu liiget, vastu oli 42, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust. Me oleme kõik muudatusettepanekud läbi vaadanud.
Seaduseelnõu 159 teine lugemine on lõpetatud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ettekandjaks palun kõnepulti justiitsminister Kristen Michali!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Alustuseks pean kohe ütlema, et tegemist on muidugi väga hea eelnõuga.
Kõigepealt peatun teie lahkel loal selle eelnõu taustal ja saamislool, kuna saalis viibib ka päris paras hulk neid inimesi, keda eelmise Riigikogu koosseisu ajal siin ei olnud. 17. veebruaril 2011 võttis Riigikogu vastu kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse. Selle seadusega tunnistati kehtetuks kriminaalmenetluse seadustiku 3. peatüki 8. jagu "Tõendite kogumine jälitustoiminguga". Kriminaalmenetluse seadustikku täiendati peatükiga 3¹ "Jälitustoimingud", tunnistati kehtetuks jälitustegevuse seadus ning täpsustati jälitustegevusega seonduvat veel mitmes eriseaduses. Muutmise seaduse jõustumise ajaks nähti ette 1. jaanuar 2012. Enne seda, 17. mail 2011, oli õiguskantsler esitanud Riigikogule ettepaneku nr 12 jälitustoimingust teavitamise ja selle kontrolli kohta. Õiguskantsler leidis, et kriminaalmenetluse seadustiku § 121 lõike 1 punkt 4 ja jälitustegevuse seaduse § 17 lõike 1 punkt 4 ning 1. jaanuarist 2012 jõustuva kriminaalmenetluse seadustiku § 126¹⁵ lõike 2 punktid 2 ja 3 on vastuolus põhiseaduse § 13 lõikega 2, §-ga 14, § 15 lõikega 1 ja § 44 lõikega 3 nende koostoimes osas, mis ei näe ette tõhusa ja süsteemse järelevalve korraldust jälitustoimingust teavitamise edasilükkamise üle, ja osas, mis võimaldab teavitamise edasilükkamise tõttu jätta isiku jälitustoimingust üldse teavitamata. Jälitustoimingute regulatsiooni võimalikule vastuolule põhiseadusega on juhtinud tähelepanu ka Vabariigi President. Seadus kuulutati küll 9. märtsil 2011 välja, kuid seejärel kohtusid Vabariigi Presidendi juures eri ametkondade esindajad ning leidsid, et täpsuse huvides on regulatsioonis vaja teha muudatusi. 28. märtsil 2011 moodustati Justiitsministeeriumis jälitustegevuse õigusliku regulatsiooni analüüsi töörühm, kelle ülesanne oli analüüsida jälitustoimingute läbiviimist ning selle tegevusega kaasneva isikute põhiõiguste ja vabaduste piiramise põhjendatust ning otstarbekust. Töörühmale tehti ülesandeks töötada vajaduse korral välja ettepanekud õigusaktide muutmiseks. Töörühma kuulusid peale Justiitsministeeriumi esindajate veel Riigikohtu esindaja Priit Pikamäe, Tartu Ülikooli õigusteaduskonna esindaja Jaan Ginter, Andmekaitse Inspektsiooni peadirektor Viljar Peep või tema nimetatud esindaja Maris Juha, riigi peaprokurör Norman Aas, Eesti Advokatuuri esindaja Jaanus Tehver, Siseministeeriumi esindaja Priit Heinsoo, Riigikogu õiguskomisjoni esimees Marko Pomerants ja Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste. Töörühma kohtumistel osales ka Õiguskantsleri Kantselei esindaja Saale Laos. Selle komisjoni töö tulemus ongi nüüd teie ees.
Selle eelnõu eesmärk kõlab selliselt: ajakohastada jälitustegevuse regulatsiooni, viia see vastavusse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja kohtupraktikaga, samuti põhiseadusega. Seaduses nähakse ette kehtiva õigusega võrreldes kitsamad tingimused jälitustoimingute tegemiseks ning jälitustoimingute ringist jäetakse välja toimingud, mis oma olemuselt ei ole jälitustoimingud. See on niimoodi ka seletuskirja kirja saanud.
Nüüd kõige olulisema ehk selle juurde, millised muudatused Eesti õiguskorda sisse viia kavatsetakse. Esiteks, jälitustoimingute ringist jäetakse välja omanikupäring ja kõneeristus. Eelnõu kohaselt on see reguleeritud järgmiselt. Kriminaalmenetluses on omanikupäring menetleja lihtpäring, kõneeristust saab teha prokuröri loal. Seda selleks, et säilitada kontroll nende toimingute üle. Väärteomenetluses on omanikupäring menetleja lihtpäring, kõneeristust saab teha kohtu loal. Sealjuures ei saa väärteomenetluses seda päringut teha kõik menetlejad, vaid ainult Politsei- ja Piirivalveamet, kapo, Maksu- ja Tolliamet, Andmekaitse Inspektsioon, Finantsinspektsioon ja Keskkonnainspektsioon. Samuti saab kõneeristust teha vaid üksikpäringuna, st konkreetse kõne, konkreetse elektronkirja ja konkreetse sideseansi kohta. Nende toimingute välistamiseks jälitustoimingute ringist on eelkõige praktiline põhjus. Need ei riku isikute põhiõigusi sellisel määral, et peaksid olema jälitustoimingud. Praeguses regulatsioonis puudub võimalus ka omanikupäringu või kõneeristuse avalikult tegemiseks. Isegi kui näiteks kahtlustatav ise esitab alibi, et viibis kuriteo toimepanemise ajal teises kohas, või palub kontrollida oma kõnede väljavõtet, siis saab masti asukoha päringu või kõneeristuse teha vaid jälitustoiminguna, mis on omakorda vastuolus jälitustoimingu salajasuse põhimõttega. Samuti ei võimalda praegune seadus kõneeristust teha teatavate kuritegude puhul, mis sanktsiooni väiksuse tõttu ei võimalda jälitust. Näiteks ähvardamise puhul, kui see toimub sidevahendi abil, on omanikupäring üsna elementaarne, kuid seda ei saa teha, kuna tegu on jälitustoiminguga. Samas säilib eelnõu kohaselt kontroll prokuratuuri kaudu ja väärteomenetluses kohtu loa abil. Kehtib ultima ratio: toimingut saab teha ainult siis, kui muude menetlustoimingutega on tõendite kogumine välistatud või oluliselt raskendatud. Väärteomenetluses on neid toiminguid eelkõige vaja internetipettuste vastu võitlemiseks, juhul kui vara väärtus jääb alla 64 euro, ja spämmimise vastu võitlemiseks. Näiteks ei saa Andmekaitse Inspektsioon praegu spämmimise vastu võidelda, kuna IP-aadressi tuvastamine oleks jälitustoiming ja seda ei saa väärteomenetluses teha. See on üsna praktiline probleem.
Teiseks tõhustatakse kontrolli jälitustoimingutest teavitamise üle. Tuuakse sisse kohtulik kontroll. Üldreegel on, et isikut, kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga oluliselt riivati, tuleb viivitamata pärast jälitustoimingu tegemist teavitada. Kui esinevad alused teavitamata jätmiseks, annab esmase loa selleks prokuratuur. Kui möödub aasta jälitustoimingust ja prokurör jätkuvalt leiab, et esineb isiku teavitamata jätmise alus, pöördub ta taotlusega kohtusse, kes otsustab, kas teavitada. Samuti täpsustatakse teavitamata jätmise aluseid. Välja jääb näiteks kuritegevuse soodustamise alus. Õiguskantsleri hinnangul on see alus põhiseadusega vastuolus. Eelnõuga muudetakse ka kehtivat seadust. Kui ülejäänud jälitustegevuse pakett jõustub 1. jaanuarist 2013, siis teavitamata jätmise alused kehtivas kriminaalmenetluse seadustikus ja jälitustegevuse seaduses jõustuksid kohe peale eelnõu seadusena vastuvõtmist, et kiiremini tagada isikute põhiõiguste parem kaitse.
Kolmandaks, edasilükkamatul juhul jälitustegevuse loa andmine antakse üle kohtule. Samas peab jääma võimalus kiireloomulisel juhul, s.o peamiselt öösel, ja teatud kuritegude puhul anda luba ilma tavapäraseid rangeid vorminõudeid järgimata, näiteks siis, kui ohus on isiku elu ja tervis. Näitena võib tuua lapseröövi, pantvangi võtmise. Sellisel juhul on kiirusel kriitiline tähtsus. Eelnõuga kehtestame miinimumnõuded, mis sellel nn vormivabal loal, mis peab olema antud taasesitamist võimaldaval viisil, kirjas peavad olema (nt kuupäev ja kellaaeg, loa andja, toiming, isik, kelle suhtes toiming tehakse). Nõuetekohane täispikk taotlus ja luba vormistatakse 24 tunni jooksul. Sätestame ka, millised juhtumid on edasilükkamatud: kui ohus on kellegi tervis, elu, vabadus või suure väärtusega varaline hüve. Praegune seadus selliseid piiranguid ei sea. 2010. aastal oli edasilükkamatuid juhte neli, neist kaks luges kohus õigustatuks, ühe õigustamatuks, ühel juhul seadustas loa nn edasiulatuvalt ehk andis uue loa. 2011. aastal oli edasilükkamatuid lube viis, need kõik luges kohus tagantjärele õigustatuks. Kuritegudest võiks nimetada väljapressimist, pantvangi võtmist, mõrva ja suurt narkokuritegu.
Neljandaks täpsustame isikute ringi, kelle suhtes võib jälitustoiminguid teha. See säte tähendab seda, et seadusesse kirjutatakse see, mis praegu juba praktikas kehtib: jälitada saab ikkagi peamiselt kahtlusalust isikut ja teatud juhtudel ka isikut, kes kahtlustatavaga suhtleb. Näiteks võib tuua väljapressimise puhul kannatanu pealtkuulamise, mis toimub üldjuhul muidugi tema enda teadmisel, tagaotsitava puhul näiteks sugulaste varjatud jälgimise, kui on teada, et isik suhtleb emaga vms. Kolmanda isiku suhtes jälitustoimingute tegemine peab alati olema eraldi põhjendatud. Kehtiv seadus isikute ringi üldse ei piiritle.
Viiendaks tuuakse seadusesse nende kuritegude kataloog, mille puhul on võimalik jälitustoiminguid teha. Kuna kõneeristus jääb jälitustegevuste ringist välja, tuleb kokku tõmmata ka kuritegude ring, mille puhul saab jälitustoiminguid teha. Nende kuritegude arv, mis võimaldavad jälitustegevust, edaspidi väheneb.
Kuuendaks luuakse uus ja selge kaebemehhanism. Inimesele peab olema selge, kuhu ja kuidas ta saab kaevata jälitustoimingute ja kõige sellega seonduva peale. Justiitsministeeriumi hinnangul on oluline, et jälitustoimingu peale saaks esitada kaebust kuni kõrgeima kohtuastmeni, s.o Riigikohtuni välja.
Seitsmendaks kaitstakse paremini kolmandate isikute õigusi. Kui jälitustoimingute materjale säilitatakse kriminaaltoimikus, siis nende avalikustamisel avaliku teabe seaduse alusel, näiteks ajakirjanikule, eemaldatakse või kaetakse kinni nende isikute andmed, kes ei ole süüdistatavad. Kui kohtuistung on avalik ja sellel käsitletakse muu hulgas jälitustoimingu tulemusi, on vältimatu avaldada kolmandate isikute andmeid selles osas, mis on kriminaalasja lahendamiseks vajalik. Näiteks, kui korruptsiooniasja arutelul selgub, et süüdistatav ametnik on kuriteo asjaolul suhelnud ka kolleegidega, võib kohtuistungil avaldada need kõned, mis on toimunud süüdistatava ja tema kolleegide vahel, samuti kuulatakse kolleegid vajaduse korral tunnistajana üle. Samas võivad jälitustoimingu materjalid asja terviklikkuse tajumise seisukohalt sisaldada ka selliste kolmandate isikute andmeid, kellel ei ole asjaga sisulist puutumust. Näiteks võib tuua selle, kui varjatud jälgimise puhul on tehtud fotosid, kus taustal on kõrvalised isikud jne. Need andmed kaetakse kinni, kui menetlusosaliseks mitteolev isik läheb hiljem kohtusse toimikuga tutvuma.
Enne kui ma lõpetan, juhin tähelepanu, et eelnõu vajab seadusena vastuvõtmiseks Riigikogu koosseisu poolthäälteenamust. Valitsuse esindajana toetan kindlasti esimese lugemise lõpetamist. Tänan kõiki tähelepanu eest!

Suur tänu, härra justiitsminister! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, kolleeg Väino Linde!

Aitäh selle põhjaliku ja asjaliku ettekande eest! Aga võib-olla sa täpsustad veel mõnda eriti olulist muudatust, mis selle eelnõu seaduseks saamisel kehtima hakkavad? Ma pean silmas just isikute põhiõiguste riivet. Mismoodi on riik hakanud vaatama seda, et riive toimuks vaid äärmise vajaduse korral, et see ka jälitustegevuse puhul ei toimuks mitte lihtsalt niisama?

Aitäh! See küsimus on väga täpne ja tabab kogu eelnõu südamikku. Eelnõu ongi kantud sellest vaimust, et inimeste põhiõigusi paremini kaitsta. Ma arvan, et see on selle eelnõu üks kõige olulisem aspekt. Kindlasti annab see asutustele ja isikutele, kes ühel või teisel viisil tegelevad inimeste varjatud jälgimisega, ka täpsemad raamid, millisel juhul midagi teha võib. Ma enne lugesin ette töörühma liikmed. See töörühm on laiapõhjaline ja arutelu on tõesti olnud lai. Ma ootan, et ka parlamendis seda teemat põhjalikult arutatakse. Aga kui selle eelnõu kõige olulisemaid aspekte vaadata, siis üks, millele on ka õiguskantsler tähelepanu juhtinud, on see, et isikuid teavitatakse edaspidi rohkem ja kontroll teavitamise üle hakkab olema parem, kui kellegi eraelu või privaatsust on jälitustoiminguga riivatud. Teiseks, edasilükkamatutel juhtudel läheb nende lubade andmine siiski kohtu kontrolli alla. See on üks asi, mida on kaua oodatud. Siin on nähtud võimalikku riivet põhiseadusega. Lisaks tuleb kuritegude kataloog (seda varem ei olnud), et oleks selge, millisel juhul võib jälitust läbi viia. Ma arvan, et kõigi nende muudatuste eesmärk on selgelt see, et isikute põhiõigusi saaks paremini kaitsta. Võib-olla viimane oluline asi, mille ma ka ette lugesin, on see, et seoses toimikutega kaitstakse kolmandaid isikuid, kes sellesse juhtumisse ei puutu. Kui hiljem toimikuga tutvutakse, siis ei ole võimalik selle põhjal enam teha selliseid ajakirjanduslikke passaaže, mis võivad kahjustada kedagi, kes tegelikult asjasse ei puutu.

Palun, kolleeg Peep Aru!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea minister! Kahtlemata on hea, et tõhustatakse kontrolli jälitustoimingutest teavitamata jätmise üle. Aga mul on taustaküsimus: kas sa oskad arvata, kui suures osas praegu asjaosalisi jälitustoimingutest teavitatakse?

Aitäh! Seda küsimust me oleme arutanud ka sinu juhitavas komisjonis. Nagu me aru saime, on hinnangud erinevad ja ligikaudsed. Sellepärast ütlen lihtsalt nii, et suunana ja põhimõttena see eelnõu, mille meie oleme Riigikogu ette toonud ning mida teie hakkate vaatama ja mille üle otsustama, suurendab isikute teavitamist nende privaatsuse riivest ühel või teisel moel märkimisväärselt. Ma ei ütle protsenti, sest see on alati väga ligikaudne.

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Elus on tihti nii, et mõningal juhul on seadused päris head, aga ikka tuleb ilmsiks üks või teine rikkumine, sest kui seadusi täpselt ei täideta, siis head tulemust ei saa. Minu küsimus on see: kas kohtud ei anna neid lube ka liiga formaalselt, võib-olla just kohtute liigse koormuse tõttu? Ajakirjandusest käis hiljuti läbi teave ühe käimasoleva protsessi kohta. Inimest kuulati pealt 650 päeva ja iga kahe kuu tagant seda luba pikendati. See jätab mulje, nagu kohus oleks seda formaalselt teinud. Kas see seadus võimaldab ka sel juhul, kui seadust väga täpselt ei täideta, neid raame väheke kindlamaks teha?

Aitäh! Ma ei kujuta ette, et jälitustegevust oleks Eestis võimalik läbi viia nii, et seadust ei täideta. Kui seda tehtaks sellisel viisil, nagu te kirjeldasite, siis oleks tegemist ebaseadusliku jälitustegevusega. Nagu te teate, on karistusseadustikus kirjas, mis järgneb sellele, kui keegi viib läbi ebaseaduslikku jälitustegevust. Julgen arvata, et kohtud ei vaata neid asju kuidagi pinnapealselt ega formaalselt. Ma arvan, et me arutame seda julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjonis veel edasi, kuna ma tean, et seal oli see küsimus üleval. Ilmselt me arutame ka teistes komisjonides, kas on vaja veel mingisuguseid täiendusi teha. Aga minu hinnangul on ebaseaduslik jälitustegevus Eestis siiski praegu välistatud.

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Aitäh! Härra minister! Üks teema vajaks võib-olla rohkem selgeksrääkimist, kui te seda oma seletavas kõnes tegite. See on kõneeristus kui selline. Mispidi ei ole isiku õiguste riivamine see, kui saab lihtsalt selgeks teha, kes talle helistab ja kellele tema helistab? Kas see ei ole minu põhiõiguste rikkumine tasemel, mis vajaks jälitustoimingu luba?

Aitäh! Ma loodan, et ma sain küsimusest õigesti aru. Ka töörühmas leiti, et üksikjuhtudel võiks kõneeristus jääda jälitustoimingute seast välja, kuna see ei riku isikute põhiõigusi sellisel määral, et peaks olema jälitustoiming. Küll pean kohe rõhutama – võib-olla ma tõesti seda ei maininud –, et ühtegi sellist toimingut ei saa läbi viia ilma kehtiva menetluseta. Igasuguse toimingu läbiviimiseks peab alati olema kehtiv menetlus. Keegi ei kujuta ette, et politseiametnik või ükskõik kes teine hakkab niisama, huvi pärast vaatama kellegi kõneeristusi või midagi muud. Ilma kehtiva menetluseta seda siiski teha ei saa.

Palun, kolleeg Kalev Kallo, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Vastusest minu esimesele küsimusele jäi mulje, et küsimus ei olnud võib-olla väga hästi formuleeritud ja jäi veidi arusaamatuks. Ma ei pidanud silmas ebaseaduslikku jälitamist. Kui see toimub kohtu loal, siis on see igal juhul seaduslik. Minu rõhuasetus oli sellel, et neid lube antakse ehk liiga formaalselt. Kui ikkagi kaks ja pool aastat on kahe kuu kaupa luba pikendatud, siis tekib kahtlusi, et asjale on lähenetud lihtsalt formaalselt. Minu rõhuasetus oli, et kõrvalt vaadates võib tunduda, et see toimub liialt formaalselt. Ebaseaduslikku tegevust ma silmas ei pidanud.

Aitäh selle täpsustuse eest!

Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Mul on laiem küsimus. Esiteks on mul hea meel, et erandid jälitustoiminguks loa andmisel, mis varem kehtisid, on nüüd kadunud, vastavalt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanekule, mis tagasi lükati. Siit ka minu küsimus. Veel eelmisel aastal, sama koalitsiooni ajal, otsustas ministeerium, et see ei ole põhiõiguste riive ja jättis jälitustoiminguks erakorralise loa väljaandmise reeglistiku kriminaalmenetluse seadustikust välja, kuid nüüd on uus minister aru saanud – ja õigesti –, et see on põhiseaduse riive ja seal ei tohiks erandeid olla. Kuidas toimus selline meelemuutus ühe maailmavaate sees?

Aitäh! Maailmavaates on palju erinevaid värve ja tahke. Aga tegemist ei ole kuidagi ministri tagasihoidliku isikuga. Ma lugesin ette selle pika töörühma koosseisu, kus on osalenud ka Riigikogu komisjonide esimehed ja põhiseaduslike institutsioonide, eri ametkondade esindajad. Ma arvan, et see, milleni jõuti, on ühistöö vili. Ma võin kinnitada, et ka minu eelkäija oli väga suur põhiseadusliku korra ja vabaduse austaja. Tegemist ei ole kuidagi meelemuutusega, vaid pigem sellega, et inimeste tarkus koguneb aja jooksul.

Palun, kolleeg Urve Tiidus!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Kas te kommenteeriksite seda, et kataloogist jäävad tervikuna välja intellektuaalse omandi vastased kuriteod, kuna nende puhul on tõendeid võimalik koguda muude menetlustoimingutega? Laiendage natuke seda seisukohta.

Aitäh! Ma tean, et Riigikogus on avaldatud soovi see kataloog põhjalikumalt läbi käia, et teha selgeks, millised kuriteod milliseid toiminguid võimaldavad. Aga üldiselt peaks põhimõte olema selline, et kui tõendeid on võimalik koguda muul viisil, siis ei pea selleks jälitustegevust kasutama. Demokraatlikus tsiviliseeritud ühiskonnas peaks jälitustoiming olema siiski viimane vahend. Kui on võimalik mingil muul moel saada informatsioon kätte või kahtlus maha võtta, siis tuleb seda kasutada.

Palun, kolleeg Väino Linde, teine küsimus!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea minister! Põhimõtteliselt võib ju jälitustoimingute tegemise eesmärgi jagada kaheks. Esiteks on riigikaitselised, riigi julgeolekuga seotud eesmärgid. Teine eesmärk on kuritegude ärahoidmine, tõkestamine. Kas see eelnõu reguleerib n-ö erinevatel eesmärkidel ja eri meetoditega saadud informatsiooni ühitamist või vahetamist? Kas ka see küsimus on seal ära märgitud?

Aitäh! Nagu te teate, üks on kriminaalmenetluse pool ja teine on teabehankeline pool, kui nii võib öelda. Üldiselt teabehanke meetoditega hangitud informatsiooni kriminaalmenetluses ei kasutata. Erandi tegemine on tulevikus võimalik vaid peaprokuröri loa alusel. Selleks on sätestatud piisavalt kõrge tase, et kriminaalmenetluses ei kasutataks teabehanke meetodeid, viise ja vahendeid. Praktikat on mul raske kommenteerida, aga ma arvan, et seda on kasutatud üldse ühel, kahel või kolmel korral. See on hästi umbkaudne arv ega pretendeeri absoluutsele tõele.

Palun, kolleeg Peep Aru, teine küsimus!

Aitäh! Hea minister! Sa ei osanud öelda seda osakaalu, kui palju teatatakse jälitustoimingutest nendele, keda see puudutab. Küsin niimoodi: kas selles eelnõus on sellise statistika pidamine kuidagi reguleeritud, et oleks täpselt teada, kui paljude isikute suhtes on jälitustoiminguid tehtud ja kui paljudele on sellest teada antud?

See on ka üks asi, mida me sinu juhitavas komisjonis arutasime. Sinu komisjoni ettepanek oli mingisuguse registri loomine selle jaoks. Loomulikult, teatav mehhanism tuleb luua. See mehhanism peab suhteliselt automaatselt märku andma, millal see aeg, see aasta täis saab, ja peab märku andma, kui kohus on otsustanud teavitamise teatud ajaks edasi lükata. Mingid mehhanismid peavad olema, mis koguvad informatsiooni ja annavad märku, millal tuleb asi uuesti üle vaadata, või mille alusel saab statistikat teha. Ma arvan, et nendest mehhanismidest või sellest tarkvarast tuleb see välja.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Ühtepidi on teid hea kuulata, teie jutt on sile ja sirge, aga ühtegi arvu ei tule. Mina tahaksin mõnda arvu kuulda. Ma olen kuulnud, et 80% isikutest ei teavitata, et neid pealt kuulatakse, ja heal juhul ainult 20% inimestest saab sellest teada. Kui see eelnõu seaduseks saab, kas järsku need arvud lähevad teistpidi, et vähemalt 80% hakkab teada saama ja 20% ei saa teada? Ma usun, et me selles suunas läheme, aga kas see samm nii suur on? Mida te sellest arvate?

Aitäh! Mina hindaksin neid arve, teavitamise tulevast osakaalu umbes samasuguseks. Ekspertide hinnangute põhjal hakkab see tulevikus olema umbes 80 : 20. Praegu ei ole see olukord vastupidine. Kuidas see Soome suusakuulsus Matti Nykänen ütleski? Fifty : sixty, eks ole. Ma arvan, et sinnakanti. Vähemalt on selline ekspertide hinnang. Aga veel kord: täpset arvu ei oska ma öelda.

Palun, kolleeg Aadu Must!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Kuskilt ajalehest käisid need andmed läbi küll tõepoolest üsna hullusti pööratult. Kas see oli ajakirjaniku või peaprokuröri süü, see on eraldi küsimus. Statistikaga on koledad lood. Läänes on tuntud mõned indikaatorid, mille järgi hinnatakse riigi demokraatlikkuse astet. Nii näiteks on Eesti üle naerdud sellepärast, et meil taheti 75 aastaks salastada dokumente, mida mujal maailmas salastatakse aastaks, kaheks või kolmeks. Selle põhjal on leitud, et Eesti kuulub üldise statistika või indikaatorite järgi väga mahajäänud riikide hulka. Ega äkki ei juhtu sama, kui me hakkame igasuguste teavitamiste kohta statistikat tegema? Ega me sellega äkki halba valgusesse ei lange? Äkki ei maksakski selle tõttu statistikat nii püüdlikult teha? Võrdlus Euroopaga, kas andmed on võrreldavad või ei ole, kas need saavad võrreldavaks või ei ja kas me oleme siis heas või halvas kirjas – see oli küsimuse mõte.

Aitäh! Mina ei arva, et olukord on nii hull, aga kui olukord ka oleks hull, siis ma ei arva, et me ei peaks sellepärast ausalt statistikat tegema ja inimeste põhiõiguste kaitset tagama. Ma arvan, et seda peab tegema. Igal juhul tagab see eelnõu inimeste teavitamise, tagab põhiõiguste parema kaitse. See on selle eelnõu eesmärk. Selle eelnõu põhjal saab teha ka statistikat, anda ülevaate. Justiitsministeeriumi haldusalas on ka Andmekaitse Inspektsioon. Tegeldakse sellega, et ei toimuks asjatut salastamist. Loomulikult, jälitustoimingute puhul on erandeid, tuleb kaitsta isikuid, kes seda läbi viivad, tuleb kaitsta neid vahendeid ja seda metoodikat. Aga ma küll arvan, et praegune eelnõu astub selge sammu edasi ka teavitamise osas, millele on õiguskantsler põhiõiguste mõttes tähelepanu juhtinud. Nii et ma arvan, et see on igal juhul samm edasi.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Seletuskirjas on öeldud, et seaduse eesmärk on viia jälitustegevuse regulatsioon vastavusse Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja kohtupraktikaga. Mul on seoses sellega küsimus: kas see tähendab, et praegune regulatsioon, mis on kehtinud päris pikka aega, ei vasta aja nõudmistele?

Aitäh! Õigus ja arusaamad sellest aja jooksul arenevad. Vastavalt sellele peavad muutuma ka meie arusaamad. Nagu te mõistate, on siin tehtud suur hulk põhimõttelisi muudatusi. Ma kirjeldasin, et inimeste teavitamine muutub paremaks, jälitustoimingute lubade andmist hakkab kontrollima kohus, kohus hakkab neid erakorralisi lube andma. Kõik need sammud, mida me teeme – kehtestame kuritegude kataloogi, sätestame selle, keda täpselt võib jälitada –, on selged sammud edasi. Täpselt samamoodi arenevad ajas meie arusaamad. Võib-olla me kohtume siin saalis kümne aasta pärast uuesti. Mina istun seal, kus teie praegu istute, ja teie olete siin minu asemel ning siis ma küsin teilt samu küsimusi, kas seadused ja õigusruum on arenenud. Elu areneb pidevalt.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra justiitsminister, ettekande ja küsimustele vastamise eest! Ma kutsun kõnepulti õiguskomisjoni liikme Kalle Jentsi. Palun!

Lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid! Õiguskomisjon arutas kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 175 20. veebruaril. Komisjoni istungil osalesid justiitsminister Kristen Michal, ministri nõunik Madis Timpson, kriminaalpoliitika asekantsler Kristel Siitam-Nyiri ning karistusõiguse ja menetluse talituse nõunik Markko Künnapu. Komisjonis toimus põhjalik arutelu. Minister ja teised spetsialistid andsid meile põhjaliku ülevaate eelnõust, nagu minister tegi seda ka siin saalis. Ma julgen öelda, et komisjon asus põhimõtteliselt samale seisukohale, nagu lugupeetud minister täna siin saalis ütles, et tegemist on hea eelnõuga.
Komisjoni istungil pälvisid kõige rohkem tähelepanu kaks teemat. Üks oli kuritegude kataloog, millest täna ka siin saalis juttu oli. Oli selliseid arvamusi, kas ei võiks kohtuniku eriloal siiski võimaldada jälitustegevust ka nende kuriteoliikide puhul, mida selles nimistus ei ole. Jõudsime ikkagi arvamusele, et see hägustab seaduse mõtet, ning see loetelu peab olema ikkagi selline, nagu see on. Kindlasti on siin erinevaid arvamusi. Politsei või prokuratuur on huvitatud, et see loetelu oleks pikem, kaitsepool ja võib-olla ka tavalised inimesed on huvitatud, et see loetelu oleks lühem. Õiguskomisjonil on kavas oma järgmisel istungil, kui me hakkame seda seaduseelnõu edasi arutama, üksipulgi koos spetsialistidega läbi arutada see temaatika, millised kuriteoliigid peaksid sinna loetelusse kuuluma ja millised mitte.
Teine teema, mis pälvis komisjonis päris palju tähelepanu, oli see, kuidas tagada, et delikaatsed isikuandmed, mis fikseeritakse jälitustegevuse tõttu, ei satuks avalikkuse kätte. Minister oma ettekandes seda teemat puudutas. Tõepoolest on kriminaalmenetluse seadustiku § 126¹² lõikes 7 märgitud, et kriminaaltoimiku avalikustamisel eemaldatakse neist või kaetakse kinni andmed isikute kohta, kes ei olnud selles kriminaalmenetluses süüdistatavad ning kelle perekonna- või eraelu puutumatust jälitustoiminguga oluliselt riivati. Aga arutluse käigus me jõudsime selleni, et ikkagi saavad nii kaitsepool kui ka süüdistav pool tutvuda kõigi materjalidega ja jääb siiski oht või võimalus – neid näiteid me ju teame –, et kusagilt need andmed lekivad ajakirjandusse ja teatud inimeste eraelu kohta võib siis ajakirjandusest lugeda ka küllalt delikaatseid või isegi pikantseid detaile. See on teema, millega me komisjonis tahame kindlasti edasi minna.
Oli ka küsimus, millal see teavitamata jätmise loa tähtaeg kehtima hakkab. Konkreetne vastus on, et kui lõpeb jälitustegevuse loa tähtaeg, siis sellest ajast hakkab kehtima teavitamata jätmise loa tähtaeg, mis teatavasti võib kesta kuni üks aasta, siis tuleb kohtu loal seda pikendada.
Oli ka küsimus, millena on käsitletav meilide jälgimine. Seda ei käsitleta siiski postisaadetise varjatud läbivaatusena, mis on ära toodud §-s 126⁶, vaid ikkagi teabe salajase pealtkuulamisena. Ma saan anda vastuse ka Eiki Nestori küsimusele. Ta puudutas kõneeristuse teemat. Kui jälgitakse seda, millest kõnedes või sõnumites juttu oli, siis see on ikkagi jälitustegevus. Mõeldud on aga seda osa kõneeristusest, mis on jälitustoimingute hulgast välja viidud. See tähendab lihtsalt seda nimekirja, millistele telefoninumbritele on helistatud või sõnumid saadetud.
Komisjon tegi oma otsused konsensuslikult: saata eelnõu täiskogu päevakorda 6. märtsil, s.o täna, esimene lugemine lõpetada ning määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 20. märts 2012 kell 16. Nagu ma ütlesin, kõik otsused tehti tõepoolest konsensuslikult.

Suur tänu, kolleeg Kalle Jents! Alustame küsimuste esitamist. Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea kolleeg! Sa rääkisid sellest, et komisjonis oli üsna pikalt juttu eranditest, millisel juhul võib ja millisel juhul mitte. Kuidas komisjon arvas, kas neid erandeid peaks olema palju või peaks neid olema vähe? Ma ise arvan, et mida vähem, seda parem. Aga kuidas komisjoni meelestatus oli?

Aitäh! Ma sain aru, et küsimus puudutab kuritegude kataloogi. Jah, ei mingeid erandeid, see loetelu peab olema selline, nagu seadusesse kirjutatud saab, mitte nii, et võib minna kohtuniku juurde. See tähendaks ju sisuliselt seda, et jälitustegevus oleks võimalik kõikide kuriteoliikide puhul ja siis me läheksime vastupidises suunas. Pigem tuleb see teema väga põhjalikult kõigi osapooltega uuesti läbi käia, et loetelu oleks ammendav. Tõepoolest, on ju ka teisi tõendamise võimalusi, jälitustegevus ei ole kaugeltki ainuke tõendite kogumise viis. Enamiku kriminaalasjade puhul on tegu muude tõenditega.

Palun, kolleeg Marko Pomerants!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Hea ettekandja! Ma pakun sulle lihtsalt natuke tuge. Siin on vahepeal olnud väga palju juttu sellest, kuidas selle teavitamisega ikka on ja kas kõiki asjaosalisi teavitatakse. Võta lahti lehekülg 8, kus on § 126¹³. Kui lugeda selle § 126¹³ lõiget 1, kas siis ei selgu, et mitte kõikide inimeste puhul, kellega suhtleb see inimene, keda näiteks pealt kuulatakse, isikutuvastamist üldse ei toimu? Kui keegi räägib näiteks Toomas Tõnistega purjetamisest, siis see uurimisorganitele huvi ei paku, Toomas Tõniste kui isik jääb üldse tuvastamata ja seetõttu pole talle ka mingisugust kirja vaja saata.

Jah, tõepoolest, teavitamise teemat on §-s 126¹³ väga põhjalikult käsitletud. Kui oli juttu, et paljudel juhtudel ei teavitata, siis siin on väga selgelt toodud ära ka need 15 päeva. Enne tähtaja möödumist tuleb eeluurimiskohtunikult saada luba teavitamata jätmise tähtaja pikendamiseks. Eeluurimiskohtunik pikendab seda tähtajatult või tähtajaliselt. Eelnõu eelneval menetlemisel – ma vaatasin neid parandusettepanekuid – oli ka vaidlus, kas tähtajatu pikendamise võimalust anda, kas see peaks üldse olema, et äkki tuleks alati pikendada mingi tähtajaga. Kui on tähtaeg, siis tuleb see asi tähtaja möödumise korral üle vaadata, muidu võib asi hakata venima ja nagu sumbuda.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Kalle Jents! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Soovivad. Ma kutsun kõnepulti kolleeg Andres Anvelti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana.

Proua juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Ka mina tulin siia pulti selleks, et öelda, et tegemist on väga hea seaduseelnõuga. Mispärast see eriti hea on? Selles seaduseelnõus – nagu ma mainisin ministrile küsimust esitades – on arvestatud Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni muudatusettepanekut, mis puudutas kriminaalmenetluse seadustiku kooskõlla viimist põhiseadusega. Me tegime selle ettepaneku suvel, aga kahjuks lükati see eelmise aasta sügisel siin saalis tagasi. Ettepaneku eesmärk oli välistada võimalus, et eeluurimise käigus riivatakse ilma kohtu loata sõnumisaladust, mis kehtiva seaduse põhjal edasilükkamatutel juhtudel võimalik on. Meie fraktsiooni muudatusettepaneku tekstiga üpris sarnased laused on nüüd seaduseelnõus kirjas.
Ma tahan juhtida tähelepanu sellele, et koalitsioon võiks tulevikus rohkem arvestada, nagu tihtipeale öeldakse, kas või neid mõistlikke, mitte niivõrd poliitilisi, maailmavaatelisi arvamusi juba eelnõude menetlemise käigus. Ma kujutan ette, et siis hakkaks ka arusaam Riigikogust kui kummitemplist kindlasti ajalukku jääma. Eriti sellises valdkonnas nagu õiguskaitse on väga paljud asjad maailmavaate- või poliitikaülesed. Ma loodan, et siis ei teki selliseid olukordi, kus hääletatakse välja see, mis poole aasta pärast natuke teises sõnastuses sisse võetakse. Kindlasti on koalitsioonipoliitikutel võimalik leida paremat sõnastust, sest nende selja taga on, nagu öeldakse, mitte küll Moskva, aga ministeeriumid. Ma loodan, et tulevikus on koostöö paremal tasemel. Uskuge mind, see aitab meil saavutada parimat kvaliteeti. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Andres Anvelt! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Määran eelnõu 175 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 20. märtsi kell 16.
Eelnõu 175 esimene lugemine on lõpetatud.

Järgmine päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud karistusseadustiku, kriminaalmenetluse seadustiku, psühhiaatrilise abi seaduse, karistusregistri seaduse, kriminaalhooldusseaduse ja tervishoiuteenuste korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun veel kord ettekandjaks justiitsminister Kristen Michali!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Taas on tegemist väga hea eelnõuga. Kuigi see eelnõu pole eriti pikk, on sellega kõvasti vaeva nähtud. Ma usun, et kui see eelnõu seaduseks saab, siis toob see kasu kogu Eestile.
Mida see pika nimega eelnõu siis reguleerima hakkab? Kui sellele küsimusele lühidalt vastata, siis tuleb öelda, et see eelnõu loob eeldused seksuaalkurjategijate raviks, eeldusel, et nad ka ise sellega nõustuvad. Kui proovida eelnõu eesmärki pikemalt defineerida, siis võib öelda, et eelnõu eesmärk on võimaldada süüdimõistetule vangistuse alternatiivina ravi, juhul kui isik on süüteo toime pannud ravitava või kontrollitava psüühikahäire tõttu ning on oht, et ta paneb tulevikus toime uue samasuguse süüteo. Kindlasti on paljudel tekkinud küsimus, kuidas hakatakse neid inimesi ravima ja kas mängu tulevad käärid või tangid. Kahjuks või õnneks eelnõu kääre või tange siiski ette ei näe. Ravi seisneb isiku allutamises statsionaarsele või ambulatoorsele ravile, mille eesmärk on kuriteo toimepanemise põhjuseks olnud psüühikahäire ravimine või selle kontrolli all hoidmine, ning ravi kohaldamise vältimatu eeldus on süüdimõistetu enda nõusolek. Etteruttavalt ütlen ära, et seksuaalkurjategijate kompleksravi kohaldatakse üksnes täisealiste isikute suhtes. Ravi sihtrühm on niisiis seksuaalkuritegusid toime pannud isikud, kellel on ühtlasi diagnoositud pedofiilia või mõni muu seksuaalsuunitluse häire (parafiilia) ja kes nõustuvad ravi saamisega. Eelnõu mõttes seisneb seksuaalkurjategijate kompleksravi kombineeritud medikamentoosses ehk ravimravis ja psühhoteraapilises ravis (teraapia/nõustamine), mille eesmärk on isiku seksuaalsuunitluse häirete ravimine või kontrolli all hoidmine. Eelnõuga soovitakse niisiis luua selge alus seksuaalkurjategijate kompleksravi kohaldamiseks.
Ma arvan, et aja kokkuhoiu mõttes ei ole vaja pikemalt peatuda teiste riikide regulatsioonidel. Eelnõu seletuskirjas on need näited ära toodud. Kellel huvi on, saab ise sealt põhjalikumalt järele vaadata.
Milliseid muudatusi konkreetsemalt plaanitakse olemasolevasse õiguskorda sisse viia? Peatun nendel lühidalt. Esiteks muutub kehtiva karistusseadustiku § 69 üldiseks raviparagrahviks, mis reguleerib narkomaanide sõltuvusravi ning seksuaalkurjategijate kompleksravi kohaldamise tingimusi, seda eeldusel, et tulevikus on ka kõnealust sätet võimalik kiiresti ja efektiivselt uute raviliikidega täiendada.
Teiseks peetakse raviks eelnõu § 69² tähenduses narkomaanide sõltuvusravi varem vangistusega karistamata isikule, kes pani kuriteo toime narkomaania tõttu, ja seksuaalkurjategijate kompleksravi täisealisele isikule, kes pani kuriteo toime seksuaalsuunitluse häire tõttu.
Kolmandaks, ravi seisneb isiku allutamises statsionaarsele või ambulatoorsele ravile, mille eesmärk on kuriteo toimepanemise põhjuseks olnud psüühikahäire ravimine või selle kontrolli all hoidmine. Ravi kohaldamise vältimatu eeltingimus on süüdimõistetu enda nõusolek. Seksuaalkurjategijate kompleksravi kohaldatakse üksnes täisealiste isikute suhtes.
Neljandaks, ravi hakatakse kohaldama ennetähtaegse vabanemise eeltingimusena või vangistuse osalise asendamisena raviga. Mõlemal juhul peab olema isikule karistuseks määratud kuuekuuline kuni kaheaastane vangistus.
Lõpetuseks mainin ära, et ravi määratakse 18 kuuks kuni kolmeks aastaks. Seksuaalkurjategijate kompleksravi maksumuse hüvitab riik.
Lühidalt öeldes on tegemist eelnõuga, millest on ka avalikkuses palju räägitud, mida rahvalikult nimetatakse keemilise kastreerimise eelnõuks ning mis tegelikult annab riigile ja ühiskonnale parema võimaluse seksuaalkurjategijaid, kes on saanud kergema, kuni kaheaastase karistuse, hoida pikemalt kontrolli all ja neid ravile suunata. Raviprogrammid kestavad 18 kuud kuni kolm aastat.
Ma usun, et iga euro, mis selleks on kasutatud, on ühiskonna, lastevanemate ja laste turvalisuse seisukohast väga hästi kasutatud. Nii et tegemist on hea eelnõuga. Kindlasti toetan esimese lugemise lõpetamist. Tänan teid tähelepanu eest!

Suur tänu, härra justiitsminister! Alustame küsimuste esitamist. Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! See on ju väga tore, et ei kasutata kääre ega hirmsat kõverat nuga, vaid teatud terapeutiliste võtetega lülitatakse välja selle organi funktsioon, mida kasutati kuriteo toimepanemisel. Aga analoogia põhjal võib öelda, et on ka teisi ravitavaid seisundeid, näiteks mõningatel juhtudel kleptomaania. Kas on võimalik tekitada ka seadus, mille põhjal võib lülitada süstiga välja parema käe, millega kleptomaaniatoiming toime pandi?

Aitäh! Sellist kavatsust selle eelnõuga seoses ei ole. Te arstina ütlesite väga tabavalt, et lülitatakse välja selle organi funktsioon. Täpselt nii selle ravi medikamentoosne osa toimib. Terapeutiline osa tagab, et raviprotseduur oleks edukas ning isiku soov koostööd teha ja ravis osaleda oleks ka olemas. Eelnõus on sätestatud ka selline asi, et kui isikul jääb ravi mingil põhjusel pooleli, olgu kas või ravimi kõrvaltoimete sobimatuse tõttu, siis tuleb tal naasta karistust kandma. Seda see eelnõu sätestab. Võib-olla tulevikus tuleb ettepanekuid ka teiste organite väljalülitamiseks, aga mina küll otsiksin pigem seda lahendust, et inimesed lülitaksid aeg-ajalt sisse selle organi, mis neil kahe kõrva vahel asub. Sellest oleks ikka rohkem kasu.

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Kindlasti on tegemist hea eelnõuga. Kas te oskate öelda, kui palju see võiks lisada koormust riigieelarvele ehk kui palju orienteerivalt üks selline protseduur võiks maksta?

Me oleme planeerinud esimeseks aastaks, kui seda protseduuri tehakse pool aastat, natuke üle 30 000 euro. Põhjamaade andmetele tuginedes võib öelda, et aasta jooksul kuulub sihtrühma kolm kuni kümme isikut. Täisaasta puhul on maksumus 70 000 – 100 000 eurot. Selle me oleme seletuskirja kirja pannud. Te mõistate, et need summad on ligilähedased, kuna me ju alles alustame selle raviga.

Palun, kolleeg Viktor Vassiljev, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Mul on selline küsimus: miks peab vabatahtlik ravile minek olema kindlasti seotud karistuse vähendamisega seaduse kaudu? Kohtul on ju olemas kaalutlusõigus. Tegelikult peaks see olema subjekti enda huvides, et ta läheks ja raviks ennast, olgu ta pedofiil, nekrofiil, gerontofiil või zoofiil. Kui ta tõesti käib ravil, siis kohus võib lihtsalt otsustada teatud määral tema karistust vähendada või kui see ei ole otstarbekas, siis mitte vähendada. Miks peab see olema seadusesse raiutud?

Aitäh! See küsimus oli rubriigist "Ise küsin, ise vastan". Te arstina teate, et üldiselt saab selline ravi olla edukas ikkagi ainult juhul, kui isik ise on sellest huvitatud. Te olete andnud arstivande ja küllap olete ka täna veendunud, et ei ole kuigi humaanne inimesi vastu nende tahtmist ravida. See on seesama küsimus, et kus see piir on. Mujal maailmas on ikkagi lähtutud eeldusest, et isik peab ise olema ravist huvitatud. Tegelikult see ongi ravi edukuse üks alus.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra justiitsminister! Ma kutsun kõnepulti õiguskomisjoni liikme Igor Gräzini!

Austatud proua esimees! Lugupeetud kolleegid! Seaduse põhisisu eespool juba esitati. Lisan siia juurde, et komisjon arutas seda ja kõiki neid probleeme ning enamgi veel. Üldine järeldus oli laias laastus umbes järgmine. Kõige halvem, mis selle seaduseelnõuga seoses võib juhtuda, on see, et midagi ei muutu, kõik jääb nii, nagu praegu on. Parem variant on see, et midagi läheb paremaks, teiste sõnadega, me saame pedofiiliale, mis on muutunud meie jaoks ikkagi juba probleemiks, rohkem piiri panna. Muide, toetades mitmeidki doktor Vassiljevi mõtteid, pean ütlema, et selle asja kõige nõrgem koht – see on minu isiklik seisukoht – on muidugi see, et tange ei ole. Kuid see eelnõu on samm õiges suunas. Alles kümme aastat tagasi ma siinsamas puldis leidsin, et pedofiilidele võiks raskendavatel asjaoludel säilitada surmanuhtluse. Kahjuks me selle seadusega veel nii kaugele ei lähe, aga suund on õige.
Komisjoni konsensuslik otsus oli saata see eelnõu täiskogu päevakorda, esimene lugemine lõpetada, määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 20. märts kell 16 ja määrata ettekandjaks siinkõneleja. Palun küsimusi!

Suur tänu, kolleeg Igor Gräzin! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Peep Aru!

Aitäh, hea eesistuja! Lugupeetud kaasettekandja! Kas te arutasite põhjalikult ka seda, mis kuulub väljaspool pedofiiliat olevate seksuaalsuunitluse häirete ehk parafiilia alla, millised nende muude häirete liigid võiksid olla ja kui suur on nende esinemise protsent või osakaal Eestis, samuti juhtumite arv?

Komisjon seda arutas. Ma juhin kolleegide tähelepanu sellele, et seksuaalsete väärastuste liike on hämmastavalt palju. Seksuaalselt on võimalik nii väärastuda, et te selle peale ei tulegi. Kõige hullem lugu on muidugi veel see, et väga mitmed neist väärastustest toovad endaga reaalselt kaasa ühiskondlikult negatiivseid tagajärgi. Näiteks on olemas selline haigus nagu pürolagnia, kus seksuaalne rahuldus saadakse tulekahju vaatlemisest. Kujutage ette, tekib hirmus tahtmine panna naabri maja põlema! On olemas heterohromofiilia, mille puhul sugutungi objektiks on teise rassi esindaja. Neid probleeme on palju. Me rääkisime sellest ühest probleemist lihtsal põhjusel. Ma ei tea, kas on õige öelda, et see on muutunud Eestis massilisemaks. Kui te ajalehti loete ja televiisorit vaatate, siis panete ju tähele, et ei ole nii, et pedofiilid jookseksid hommikust õhtuni mööda tänavaid ringi. Aga neid on rohkem. See on muutunud seda rohkem probleemiks, et meie järelevalve laste üle on jäänud nõrgemaks. Me ei kontrolli piisavalt inimesi, kes lastega tegelevad. Siin on teatav selline "järelevalvetus", kindlasti on ka meedial oma mõju jne. Ma väidan, et pedofiilide arv ei ole tõenäoliselt suuremaks läinud, aga see on muutunud sotsiaalselt tundlikumaks teemaks. Seda kindlasti.

Palun, kolleeg Valdo Randpere!

Lugupeetud eesistuja! Lugupeetud kõneleja! Küsin täienduseks Peep Arule, kes küsis parafiilia eri vormide kohta. Igor, sa tsiteerisid tõenäoliselt Vikipeediat. Ma vaatasin ka Vikipeediast, et sama mõiste alla on koondatud erinevad seksuaalhälbed. Järsku nägin, et seal oli ära toodud ka heteroseksuaalsus kui üks parafiilia vorm. Kuidas sa seda kommenteerid?

Ausalt öeldes, keegi peab ju ka vabadusse jääma! Sellepärast loeme selle tinglikult normaalseks. Muide, ma ei tsiteerinud Vikipeediat, vaid ametlikku ravijuhist seksuaalkurjategijate menetlemiseks. Kui sa juba neid erinevaid seksuaalhälbeid puudutasid, siis ütlen, et see on väga õpetlik teos. Selle keemilise kastreerimise taga, nagu me komisjonis aru saime, on üks aspekt veel. Kui paljude seksuaalkuritegude puhul (nt vägistamine, see kõige klassikalisem lugu) me võime rääkida tahtehälbest, et inimene ei suuda ennast tagasi hoida, ta ei kontrolli ennast või teda on niimoodi kasvatatud, et ta arvab, et talle on kõik lubatud jne, siis pedofiilia puhul on tegemist isiksuse struktuuri haiglasliku hälbega. Ma ei sea seda kellelegi, hoidku jumal, eeskujuks, aga mõelge natukene selle peale: mis asi on pedofiilia piiri peal? Vladimir Nabokovi "Lolita". Mida te selle peale ütlete? Veel üks nõksuke edasi ja olemegi juba Imre Rammuli juures! Või siis, hea küll, Ingmar Bergmani "Fanny ja Alexander". Pedofiilia puhul me ei räägi mitte ainult karistamisest otseselt toimepandud kuriteo eest, vaid me räägime ka vajadusest seda inimest pärssida ja ravida. Kusjuures komisjoni arutelus juhiti tähelepanu veel ühele olulisele momendile. Tangidel on muidugi üks eelis tablettide ees. Nimelt, tablettide mõju kaob aja jooksul ära. See tähendab, et meil tuleb arvestada, et neid tablette tuleb anda ja jutuvärki tuleb puhuda ka edaspidi. See ei ole nii, et krõks ja valmis. See on see, mis teeb pedofiilia teistest seksuaalkuritegudest erinevaks. See on tõesti haigus.

Palun, kolleeg Peep Aru, teine küsimus!

Aitäh! Ma kasutan ära võimaluse, et kaasettekandja on puldis. Pean vabandust paluma, sest kahjuks ei ole ma saanud aega seda eelnõu põhjalikult lugeda! Aga et pilt selgemaks saaks, siis küsin: kas keemiline kastreerimine toob kaasa ka selle, et kastreeritavad ei saa elada meie mõistes normaalset seksuaalelu?

Jääb selline mulje. Ma arvan, et kõigepealt kastreerime ära ja vaatame siis, mis ta teeb. Aga üldiselt on niimoodi, et sellessamas medikamentoosses kirjelduses on juttu sellest, et see on suunatud nagu kahele asjale: ühest küljest ei saa hakkama ehk, nagu eesti keeles öeldakse, ei tõuse ja teisest küljest ei ole ka õiget tahtmist. See ravi on kompleksne, see pärsib seksuaalaktiivsust ka psüühiliselt. Kusjuures tehakse kahte asja korraga: tablett või injektsioon (on ka intravenoosseid võimalusi, nt üks rohi) ja sinna juurde käib psühholoogiline nõustamine, juturääkimine jne. Üks ei aita. Sellepärast ka seaduseelnõu ütleb, et tegemist on raviga, mis on oma olemuselt kompleksne. Nii et peab olema nii üks kui ka teine.

Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Kuigi ma olen ise ka selle komisjoni liige, mulle ei jäänud meelde, kas me sellest teemast rääkisime. Äkki sa täpsustad? Küsin kui sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni esindaja soolise võrdõiguslikkuse kohta. Siin on olnud juttu keemilisest kastreerimisest. See seadus räägib tegelikult ravist. Kas ravida saab ainult meessoost õigusrikkujaid või laieneb see ka naissoole ja miks mitte ka sinna vahepeale jäävatele isikutele?

Absoluutselt! Sellepärast ongi paragrahvi pealkiri "Vangistuse asendamine raviga". Jutt käib teatavast raviprotseduurist, aga mitte kastreerimisest selle sõna otseses mõttes. Kastreerimine on muidugi põlastamisväärselt seksistlik termin, see teeb meestest ohvrid. Aga ravi võib minna sinna ja tänna. Seaduse praegune formuleering annab tegelikult võimaluse kõiki ravida. Aga see küsimus, mille sa esitasid, kajastab tõesti probleemi. Ma kardan, et me ei ole seda endale piisavalt teadvustanud, kuigi sellest on vihjamisi juttu olnud. Meenutame kas või seda nädala aja eest ilmnenud lugu, kui katoliku nunn oli sisuliselt pedofiil ja tema ohvriks langesid 12–15-aastased poisid, kelle psühhotraumad tulevad välja alles praegu, kui nad on 40-aastased. Nii et see on probleem. Aga seadus seda ei piira, põhimõtteliselt peaks see ka naiste kohta käima.

Palun, kolleeg Erki Nool!

Aitäh, austatud proua esimees! Austatud eestkõneleja! Kas komisjon arutas ka seda, et kui keemiline kastreerimine ja selline sõnaline ravi veel peale selle ikkagi ei anna loodetud resultaati, siis tulevikus võiks minna füüsilise kastreerimise teele? Te ütlesite, et see on meesterahvale traumeeriv. Kui me räägime pedofiilist, siis ma arvan, et ta traumeerib eelkõige neid noori ja lapsi, on need siis tüdrukud või poisid. Kas ka see oli arutlusel?

Vaata, kallis Erki, kas sa seda tahad või mitte, aga me oleme Euroopa Liidus. Euroopa Liidu seisukohalt ei ole ohvriks kuriteo ohver, vaid ohvriks on alati kurjategija. 2008. aastani oli Tšehhis võimalik füüsiline kastreerimine, tähendab, mehaaniline kastreerimine, krõks ja valmis. Aga Euroopa Liit muidugi ütles, et see on väga inetu, nii ikka ei tohi, peab katsuma kuidagi ära rääkida jne. Ma arvan, kuidas öelda, et küsimus pedofiiliast tervikuna hakkab võib-olla alles nüüd tuure üles võtma, sest me oleme hakanud esimest korda nendest asjadest enam-vähem rääkima. Ma arvan, et pedofiilia latentsus ehk varjatus on väga suur. Sellest oli ka komisjonis juttu, kui me otsisime vastust, kas meil on vaja kolm, kümme või 30 inimest ravile allutada. Minister ei osanud seda siis öelda, ta ei osanud seda ka täna öelda, mina ei oska öelda, keegi ei oska öelda. Kui palju ohvreid tegelikult on? Kõige õudsem kõigi nende asjade puhul on see, et lapsed ei räägi. Need lood tulevad välja, kui nad on saanud 25, 30, 40, 50 aastat vanaks ja need pedofiilid on juba surnud. Ma arvan, et praeguse seaduse üks väga oluline mõte on esiteks see, et me oleme siin sellest rääkima hakanud. Teiseks, me tunnistame, et see on probleem. Ma arvan, et selle abil me saame ka tegelikult teada, mis meie ümber toimub. Võib-olla laste kaitse seisukohalt ongi just nimelt see kõige olulisem.

Palun, kolleeg Erki Nool, teine küsimus!

Aitäh! Lähen natukene sel teemal edasi. Kas selleks, et Euroopa seadustest või tavast mööda minna, ei võiks kasutada jokk-skeemi, nimelt teha neile inimestele soovahetusoperatsioon? Pärast võiks nendest halva mainega pedofiilidest saada hoopis meediakangelased, nad saaksid Kroonika esikaanel olla, presenteerida oma lauljakarjääri jne.

Ausalt öeldes, asi on selles, et Riigikogu võimalus mõjutada Kroonika sisu on ikka äärmiselt piiratud. Aga see, millele sa tähelepanu juhid, et sellised seksuaalmanipulatsioonid, kõik need soovahetused, ümberlõikamised ja muud asjad, on muutunud teatava popkultuuri osiseks ja et selle varjus toimub tegelikult ka kuritegelik käitumine alaealiste suhtes, on fakt. Seda enam on hea, et me oleme selle teema seaduse tasemel tõstatanud. Ma arvan, et kui me selle seaduse ühel päeval vastu võtame, siis läheb tõenäoliselt veel aasta või kaks-kolm aastat, ja siis me vaatame, mis on juhtunud, kas me läheme edasi, kas me teeme seaduse paremaks ja targemaks, kas me teeme selle mõjusamaks. Ühesõnaga, peavad hakkama ilmnema esimesed tulemused. Praegu on see ikkagi väga suures osas eksperiment, mis on kantud, ma arvan, meie kõikide väga heast tahtest ja usust.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Igor Gräzin! Kas fraktsioonide volitatud esindajad soovivad pidada läbirääkimisi? Kutsun siia kolleeg Peeter Võsa Keskerakonna fraktsiooni esindajana.

Austatud eesistuja! Kallid kolleegid! See seaduseelnõu on lisaks numbrile 176 saanud siin ka ühe nime, seda eelnõu nimetatakse keemilise kastreerimise seaduse eelnõuks. Eelnõu arutelul on räägitud peamiselt seksuaalkurjategijatest või lausa pedofiilidest. Ometi näen ma üht aspekti, millele pole arutelu käigus piisavalt tähelepanu pööratud. Nimelt, kui toimub perevägivald, näiteks vägistamine – selliseid asju tuleb ikka ette –, ja selle paneb toime isik, kes pole põhimõtteliselt sarivägistaja, ta peaks istuma toimepandud teo eest vangimajas, kas siis ei nähta ohtu, et just seda sorti teo toime pannud isikud, selle asemel et vanglas oma karistust kanda, saavad oma vaba tahte alusel riigi kulul ravi, mida nad tegelikult ei vaja? Vabana ravil olla on ju meeldivam kui vangis istuda. Ärgem laskem end eksitada kõlavatest väljenditest, mida on arutelul kasutatud, vaid nähkem ka võimalikke ohtusid. Mõelgem nn võlakaitseseaduse valguses tuntud mängusõltlase Avo juhtumile, kui sooviti head, aga see tekitas ühiskonnas hoopis vastupidise efekti. Võis taas kord tõdeda, et väikesed sulid ripuvad võllas ja suured sõidavad tõllas. Asi on üldiselt hea, aga minu üleskutse on see, et mõtleme veel natukene ja teeme selle seaduse veel paremaks. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Peeter Võsa! Ka justiitsminister soovib läbirääkimistel osaleda. Palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ma ütlen lihtsalt mõne kommentaari siia lõppu. Saalis tekitas palju elevust see, kui tuntud õigusfilosoof Igor Gräzin esitas oma nägemusi, kuidas seda tegevust võiks läbi viia. Esiteks juhin tähelepanu sellele, et eelnõu seletuskirjas on kirjeldatud sihtrühm ja nende inimeste hulk. Eestis mõistetakse aastas seksuaalkuritegudes süüdi 50–60 isikut, Taanis näiteks 300–400, raviga alustab sealjuures kolm või neli uut isikut. Näiteks Soomes mõisteti 2007. aastal süüdi 470 seksuaalkurjategijat, on prognoositud, et ravi vajab aastas kõige rohkem kümme inimest. Sellest tulenevalt on ka need arvud selgelt prognoositavad. Nii ministeerium, minister kui ka õiguskomisjon teavad, kui suur see sihtrühm võib olla.
Teise märkuse saan teha mõnes mõttes diletantlikul tasemel. Siin mainiti Imre Rammulit. Tema öeldu põhjal julgen arvata, et teatud tingimustel on selle ravi puhul võimalik ka terve seksuaalfunktsiooni jätkumine ja on võimalik terveid suhteid luua. Selline oli vähemalt tema hinnang, mille ta psühhiaatrina andis.
Kolmandale aspektile juhtis tähelepanu Peeter Võsa. Need ohud on läbi mõeldud. Me räägime selles programmis siiski nendest, kes saavad alla kaheaastase karistuse. See programm aga kestab 18 kuud kuni kolm aastat. Me mõtlesime seda programmi tehes ja seda asja läbi kaaludes just sellele, et sellised inimesed peaksid olema ühiskonna jaoks parema kontrolli all, mitte nii, et keegi lihtsalt asendab oma karistuse raviga, on seetõttu vabaduses ja saab ainult kotitäie tablette, mille ta peab aastate jooksul ära tarbima. Nii see ei ole, tegemist on tõhusa raviga. Kui ravi jäetakse katki kas või sellepärast, et ravimid ei sobi, siis peab isik minema tagasi vanglasse karistust kandma. Nii et mingisugust järeleandmist ei tehta, pigem ühiskonna ja laste turvalisus suureneb. See on selle eelnõu eesmärk. Aitäh!

Suur tänu, härra justiitsminister! Lõpetan läbirääkimised. Määran eelnõu 176 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 20. märtsi kell 16.
Eelnõu 176 esimene lugemine on lõpetatud.

Meie päevakorra viimane punkt on Vabariigi Valitsuse esitatud tegevuskava "Eesti merenduspoliitika 2011–2020" eelnõu arutelu. Kuid enne seda, kui ma kutsun ministri kõnepulti, tutvustan teile, kuidas me seda menetleme. Kõigepealt on tegevuskava eelnõu esitaja ettekanne kuni 20 minutit ja siis juhtivkomisjoni esindaja ettekanne samuti kuni 20 minutit. Riigikogu liige võib kummalegi ettekandjale esitada ühe suulise küsimuse. Läbirääkimistel  võivad osaleda kõik Riigikogu liikmed ja arutelu lõppedes Riigikogu otsust vastu ei võta. Hea minister ongi juba kõnepuldis. Palun, majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Valitsus on esitanud Riigikogule riikliku arengukava "Eesti merenduspoliitika 2011–2020". Kõigepealt paar sõna selle arengukava sünniloost.
Ühiskondlik nõudlus riigi tervikliku merenduspoliitika järele on olnud juba pikka aega, sellest on räägitud rohkem kui kümme aastat. Koostamine võttis aega üle kahe aasta ja koostamise protsess oli laiapõhjaline. Me kaasasime partnereid avalikust sektorist, ettevõtjate ühendustest, kodanikuühendustest, kokku üle 30 (Merendusnõukoda, Eesti Laevaomanike Liit, väikelaevaehitajate klastri initsiatiivgrupp, Logistika ja Transiidi Assotsiatsioon, Eesti Sadamate Liit, Rannarahva Koda, Tallinna Tehnikaülikool, Eesti Mereakadeemia jne). Tõepoolest, töösse olid kaasatud kõik Eestis ühel või teisel moel merendusega seotud isikud. Selle töö tulemus on teie laudadel ja on teie hinnata. Kas see on kõiki rahuldav? Vaevalt. Kuid ma usun, et nii nagu me ei pea Eesti merendusega alustama täna tühjalt kohalt, nii on ka merenduspoliitika koond meie tänastest arusaamistest ja põhimõtetest ning loob kindlasti parema eelduse ühiseks tegutsemiseks selle nimel, et me meid ümbritsevat merd, mereressurssi paremini kasutaksime ja hoiaksime.
Dokument on loomulikult seotud väga paljude muude arengukavadega, seletuskirjas ja kavas endas on need ka loetletud. Paljudele küsimustele, mis võivad lugejaid ja asjaosalisi vaevata, ei leia võib-olla detailset vastust merenduspoliitika arengukavast, mistõttu soovitan vaadata ka sellega seotud arengukavasid, mida on rohkem kui 15. Me oleme välja pakkunud, et see dokument võiks kehtida 2020. aastani. Selle olulisemad põhimõtted on aga kirja pandud ja otsustamiseks välja pakutud kindlasti pikema ajaperspektiiviga. 2020. aasta on valitud selle tõttu, et viia ka merenduspoliitika kui üks riigi strateegilisi dokumente samasse ajaperspektiivi enamiku teiste arengukavadega. Selle dokumendi rakendamise peale mõeldes arvestame ka asjaolu, et mitmed rahasummad on seotud praegu toimuvate läbirääkimistega Euroopa Liidu finantsperspektiivi üle ajavahemikul 2014–2020. Selles mõttes on merenduspoliitika vaata et üks kõige esimesi strateegilisi dokumente, mis annab kindlasti poliitilisi ideid, põhimõtteid tulevasteks finantsperspektiivi raames tehtavateks otsusteks.
Merenduspoliitika enda puhul tooksin välja kolm peamist asjaolu. Kõigepealt, merendus on oluline majandusharu ja me arvame, et selle majandusharu võimalused ei ole kaugeltki ammendunud, vaid vastupidi, pigem on jätkuvalt alakasutatud. Sektori lisandväärtus on suurem keskmisest Eesti majanduse lisandväärtusest. Merendus moodustab olulise osa ekspordist, meretransport moodustab 20% teenuste ekspordist ja sellega otseselt seotud raudteetransport omakorda 20%. Kui me vaatame ühe või teise indikaatori alusel koostatud Eesti edukamate ettevõtete edetabeleid, siis leiame tavaliselt väga palju ühel või teisel moel Eesti merendusega seotud ettevõtteid, olgu need Tallinna Sadam, Tallink, rahvusvahelised ettevõtted, nagu Vopak ja paljud teised. Teine merenduspoliitika aspekt on Läänemere keskkonna seisund. Me võime lühidalt öelda, et Läänemere keskkonna seisund on muret tekitav või halb, seda on vaja kindlasti parandada ja merenduspoliitika peab sellele tähelepanu juhtima. Kolmandaks, merendus on killustunud mitme ministeeriumi ja ameti vahel, seetõttu on koostöö parandamiseks ja sünergia tekkimiseks mõistlik tegevused korrastada ja ülesanded paremini ära jagada. Sektori majanduskasv ja merekeskkonna säilimine on küll vastandlikud eesmärgid, kuid meie soov on leida siin mõistlik tasakaal.
Merenduspoliitika toob välja viis peamist tegevussuunda. Esiteks, merendussektori ettevõtluskeskkond, mida me soovime kujundada ettevõttesõbralikuks ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks. Teine suund on merenduse ohutus, turvalisus ja merekeskkonna puhtus. Loomulikult on meie eesmärgiks suurendada ohutust, muuta merendus turvalisemaks ja parandada merekeskkonda. Kolmas tegevussuund puudutab avaliku sektori tegevusi. Need peavad olema hästi koordineeritud ja suunatud merenduse arengule, ja mitte ainult riigisiseselt. Arvestades, et merenduses otsustatakse väga palju küsimusi rahvusvahelisel tasandil, Euroopa Liidu tasandil, on vaja tagada ühtne tegutsemine rahvuslike huvide kaitsel. Neljas tegevussuund on Eesti mereharidus ja -teadus. Me soovime arengukavaga anda panuse, et mereharidus, teadus- ja arendustegevus oleks tänapäevasemal tasemel. Viies tegevussuund on rannaäärse elu- ja külastuskeskkonna parendamine. Soovime tõsta selle atraktiivsust, soodustades mereturismi, samuti kohaliku ettevõtluse arengut, ning kanda põlvkondades edasi merekultuuripärandit, mis meil teadupärast ulatub aastatuhandete taha. Seega soovime paremini ära kasutada meremajanduse potentsiaali, arvestades samal ajal looduskeskkonnaga ja parandades rannaäärset elukeskkonda. Ma püüan oma ettekandes puudutada vaid mõnda teemat, sest ajaliselt ei ole lihtsalt võimalik käsitleda kõiki merendusega seotud küsimusi.
Kõigepealt kriitikast. On olnud kriitikat, et merenduspoliitika ei arvesta piisavalt merekeskkonnaga. See on osaliselt tõsi. Praeguses dokumendis ei ole merekeskkonna meetmed lahti kirjutatud nii detailselt nagu meremajanduse omad. See ei tulene mitte meie soovist või vähesest rõhuasetusest, vaid asjaolust, et merekeskkonna kaitse meetmete tegevusi, mis arvestavad kõiki merd mõjutavaid tegureid, sealhulgas ka maismaalt lähtuvat reostust, käsitletakse vastavalt Euroopa Liidu raamdirektiivile aastaks 2015 väljatöötatavas merestrateegias. Seejärel lisame need tegevused ka merenduspoliitika dokumendile.
Teine valdkond on sadamad ja logistika. Võib öelda, et sadamad ja logistika on praegu meie merenduse nurgakivi. Selles valdkonnas me näeme kahte eesmärki. Esiteks peame hoidma neid kliente ja turge, mis meil on tänaseks välja kujunenud, ja teiseks tuleb kindlasti leida uusi turge ning avada uusi võimalusi meie sadama- ja logistikasektoris tegutsevatele ettevõtetele. Olemasolevate klientide hoidmiseks ei saa me käed rüpes istuda, nad ei ole meile garanteeritud, arvestades üha tihenevat rahvusvahelist konkurentsi. Me peame oma teenuste kvaliteeti pidevalt parandama, hoidma seda konkurentsieelist, mis meil lähinaabrite ees on. Mööngem, et enamik sellest on küll erasektori teha, kuid ka riik saab siin oluliselt panustada. Olgu näiteks sellised initsiatiivid nagu elektrooniline mereriik, mis teeb sadamatesse sisenevate laevade paberimajanduse elektrooniliseks, või lähimerevedude keskus, mis aitab klientidel kiiresti infot ja kontakti leida. Kindlasti on olemasolevate klientide hoidmiseks oluline välja arendada ka meie jäämurdevõimekus. Kordame veel kord üle, et Eestil on vaja kahte uut jäämurdjat. Üks peaks kindlasti kuuluma riigile, teine võib olla ühises omandis eraettevõttega, kes kasutab seda jäävabal ajal mujal. See võib tunduda rentimise sarnasena, kuid on siiski üks oluline erinevus: keegi ei soovi teha oma laevadele pikaajalist rendilepingut ning loota, et me iga aasta leiame laeva, mida on võimalik talveks rentida. See oleks liiga riskantne ja seaks küsimuse alla meie transpordikoridori usaldusväärsuse.
Teiseks peame leidma uusi turge ja kaubagruppe ning teenuseid. Seda on loomulikult teadvustatud juba tükk aega tagasi, aga julgen öelda, et alles viimastel aastatel oleme astunud selles osas ka väga konkreetseid samme. Riigi toel on loodud logistikaklaster, mille eesmärk on panna ettevõtted koos riigiga töötama selle nimel, et teadvustada meie potentsiaalsetele turgudele Eestit kui transpordikanalit. See tähendab, et otsitakse aktiivselt uusi turge, töötatakse uute teenuste loomise nimel, arvestades seda, et oluline on merendusettevõtete, raudtee- ja maanteetranspordiettevõtete, aga ka lennuettevõtete vaheline koostöö. Nii raudtee kui sadamate infrastruktuur on meil piisav, et kaubamahte suurendada, mistõttu merenduspoliitika ei näe ette suuremahulisi investeeringuid infrastruktuuri, vaid pigem nn pehmeid tegevusi turgude laiendamiseks. Samas me loome valmisoleku vajaduse korral infrastruktuuri laiendada. See on pikem perspektiiv.
Selles kontekstis on tõstatatud laiemalt ka ettevõtete ja kohalike omavalitsuste vahelise koostöö parandamise küsimus. Praegune maksusüsteem ei soosi otseselt ettevõtete asutamist või asumist kohaliku omavalitsuse territooriumile, sealhulgas ka sadamaterminalide laiendamist või tööstus- ja logistikaparkide rajamist sadamate lähedusse. Meil oleks vaja paremat süsteemi, mis suurendaks selgelt omavalitsuste huvi, et nende territooriumil tegutseksid ettevõtted. Samas on ka teisi võimalusi peale maksusüsteemi muutmise, näiteks riiklikud teemaplaneeringud. Seetõttu ongi meil kavas analüüsida, milline oleks parim võimalus parandada ettevõtete ja omavalitsuste koostööd selles valdkonnas.
Nagu öeldud, meremajanduse tugevad valdkond on meil praegu sadamad, logistika ja kindlasti ka reisijatevedu. Nendes me soovime olukorda säilitada ning ka parandada. Kui rääkida kasvuvõimalustest, siis jätkuvalt tuleks soodustada laevaehituse kasvu. Kindlasti on praegu nõrk kaubalaevandus. Siin on vaja seda, mida me seni oleme teinud, oluliselt muuta.
Kõigepealt laevaehitusest. Laevaehitus on juba selgelt kasvutrendis ning meie hinnangul on sellel ka suur arengupotentsiaal. Seetõttu leiame, et järgmise rahastamisperioodi ettevõtluspoliitika peab arvestama nii nn suurte kui ka väikelaevade ehituse vajadusi, olgu need siis tööjõu koolituse, ekspertide värbamise, turunduse või tehnoloogia ja investeerimise küsimused. Erilist tähelepanu väärib väikelaevaehitus, mis on väikelaevaehituse klastri tegevuse kaudu selgelt näidanud võimet koonduda, et koostööle tuginedes areneda. Seetõttu oleme juba otsustanud toetada väikelaevaehituse kompetentsikeskuse loomist Saaremaale ja see tegevus on juba ka käivitunud.
Kaubalaevandusest. Kui teistes riikides on kaubalaevandus üks oluline merendusklastri arenduse alustala, siis Eestis see paraku nii ei ole. Seetõttu me näeme, et tulevikus võiks ikkagi toimuda põhimõtteline muutus ning me tagaksime Eesti laevandusele teiste Euroopa Liidu riikide laevandustega võrdsed konkurentsitingimused. Jah, see tähendaks ühe variandina laevandustoetusi, kuid siin tuleb arvestada, et laevandus on globaalne äri. Kui me tahame selles äris edukalt kaasa lüüa, siis ei ole seda võimalik teha teiste reeglite järgi kui need, mida ülejäänud maailm järgib. Merenduspoliitikas pole konkreetselt ära toodud, millised peaksid olema need toetused või see toetusskeem, et saavutada laevade naasmine Eesti lipu alla ja ka Eesti ettevõtete või ettevõtjate investeerimine kaubalaevandusse. Seda on tehtud taotluslikult. Arengudokumendiga me soovime seada sihi, kuhu minna, millised on aga vahendid, see sõltub keskkonnast ning täpsemalt ka veel töös olevatest analüüsidest. Keskkonna all pean ma silmas Euroopa Liidu tasandil läbivaatamisel olevaid laevandusele kehtivaid riigiabi juhiseid. Selle protsessi tulemusena määratakse ära, esiteks, mida liikmesriigid üldse teha võivad, ning teiseks me näeme, mida teised riigid teevad. Oma otsused peame tegema lähtuvalt sellest kontekstist. Igal juhul näitavad meie praegused arvutused, et on võimalik välja töötada selline konkurentsivõimeline süsteem, et laevandustoetusteks vajaminev summa laekuks täielikult nendest maksudest, mida makstakse registrisse tulevate laevade pealt. Kaudsed kulud, mis tekivad hiljem meremeeste tervishoiukulude ning pensionide tõttu, kompenseeritaks aga uute töökohtade ning merendussektori suurenenud lisandväärtuse kaudu.
Järgmine teema seondub mereharidusega. Võime öelda, et mereharidus on mõneti meie murelaps. Ka viimastel kuudel on mereharidus  saanud jätkuvalt tähelepanu ja pigem negatiivsest aspektist. Siin on meil vaja kindlasti selget otsust ja pikaajalist stabiilsust. Iseenesest ei ole Eesti Mereakadeemia juriidiline staatus oluline nii kaua, kuni haridus, mida seal pakutakse, on kvaliteetne. Ka merenduspoliitika ei maini otseselt mereakadeemia juriidilist staatust. Samas, olgem ausad, mereakadeemia eksistents eraldiseisvana, sõltumatus on kindlasti märgilise tähendusega ja ma ei alahindaks seda, eriti kui liitumiskavad ei sisalda endas kõige olulisemat kava, kuidas merehariduse kvaliteeti parandada. Seega ma leian, et siin pole mõtet liigselt rabistada, vaid panna paika pikem plaan, kuidas tagada parim võimalik arenev mereharidus Eestis. Merenduspoliitikas me oleme sõnastanud selle merehariduskontseptsioonina, mis peaks valmis saama aastaks 2013.
Kui ma siiani rääkisin põhiliselt meremajandusest, siis merenduspoliitikas on leidnud koha ka merenduse n-ö inimlikum nägu, mis väljendub rannaäärse elukeskkonna ja merekultuuriga seotud prioriteedis. Selleks, et avada meri inimestele, peame vajalikuks luua väikesadamate võrgustik. See oleks kogu Eesti rannikut kattev, üksteisest umbes 30–40 meremiili kaugusel paiknevate väikesadamate võrgustik, mille sadamad vastavad teatud teenusstandarditele. Me oleme juba koostöös partneritega potentsiaalse võrgustiku kaardistanud ja hakkame sellel aastal pidama sadamaomanike, kohalike omavalitsuste ja maavalitsustega läbirääkimisi juba konkreetsema tegevusplaani paikapanemiseks. Uueks eelarveperioodiks näeme ette investeeringutoetusi, et viia need sadamad kooskõlla nõutud teenusstandardiga. See võrgustik on kindlasti suunatud turismile, nii välis- kui siseturistidele, aga ka sellele, et meri inimeste jaoks üldisemalt avada. Me ei saa rääkida piisavast järelkasvust merendussektoris, kui lastel ja noortel ei ole võimalik oma kodukohas või vähemalt lähipiirkonnas minna merele nii, et see oleks ohutu ja meeldiv.
Kokkuvõtteks. Ma loodan väga, et tänane merenduspoliitika arutelu tuleb asjalik. Loomulikult huvitab valitsust, et merenduspoliitikas fikseeritud põhimõtted, aga ka konkreetsemad tegevussuunad oleksid konsensuslikud, ning me kuulame tähelepanelikult ka opositsioonierakondade seisukohti. Ainult nii ei jää see merenduspoliitika mitte järjekordseks paberiks, vaid sellest saab mõtestatud tegevuste plaan, mille tulemusena on tõepoolest võimalik ka emotsionaalselt öelda, et Eesti on mereriik. Aitäh!

Suur tänu, härra minister, ettekande eest! Alustame küsimustega. Kolleeg Urmas Klaas, palun!

Aitäh, proua Riigikogu esimees! Austatud minister! Hea meel oli kuulda, et selles merenduspoliitika dokumendis on pööratud tähelepanu ka mereharidusele, seda nii kutsehariduse kui ka kõrghariduse vaatevinklist. Te küll üht-teist juba mainisite, aga ma siiski palun, et te laiendaksite seda teemat ja räägiksite, kui põhjalik ja hea koostöö on teil olnud mereharidusdimensiooni sisustamisel Haridus- ja Teadusministeeriumiga. Kui suured on siin majandusministeeriumi ja haridusministeeriumi eriarvamused? Kuidas teie arvates just see merehariduse teema võiks edasi areneda?

Aitäh! Oleme arengukavas ette näinud neli merehariduse tegevussuunda lisaks mainitud merehariduskontseptsiooni väljatöötamisele, mida ma peangi oluliseks küsimuseks. Tegelikult on merehariduse kontseptuaalsed küsimused siiani võib-olla laiapõhjaliselt läbi arutamata, mistõttu aeg-ajalt kerkibki mitmesuguseid probleeme. Me oleme näinud minu arvates kõrvaltvaatajale ka suhteliselt mõistetamatuid konflikte, mis sünnivad, siis surevad ja sünnivad siis jälle. Ma arvan, et merehariduskontseptsiooni väljatöötamine ja rakendamine on oluline, et me suudaks vastata sellele küsimusele, milliseid spetsialiste, millisel tasemel, millises mahus me ise koolitame ja mil määral peaksime olema võimelised koolitama oma noori väljaspool Eestit. Keskne küsimus, mille haridusministeerium on praegu üles tõstnud ja millest Tõnis Lukas ministrina ka juba varem rääkis, on ikkagi mereakadeemia võime teha koostööd nii ülikoolide kui ka rakenduskõrgkoolidega, samuti kutsekoolidega. Lisaks on arengukavas ära toodud põhilised tegevussuunad, mis puudutavad kutseõppe ja kõrghariduse edendamist. Need on loomulikult kirja pandud koostöös haridusministeeriumi ja merehariduse tõsisemate ekspertidega. Laiemas plaanis teeb merehariduses muret see, et tihtipeale on just õppejõudude järelkasv väike, õppejõududena tegutseda tahtvaid inimesi pole piisavalt. Sellest tulenevad teatud kvaliteediprobleemid. Siin on terve hulk küsimusi. Minu isiklik arusaam on, et enne kui teha mingeid struktuurilisi või haridusökonoomikast lähtuvaid muudatusi, peaksime siiski veel kord läbi arutama kontseptuaalsed küsimused, kaaluma rohkemat kui lihtsalt seda, kas üks kinnisvaraarendus tuleb sinna või teise kohta.

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Ma tänan hea, ülevaatliku ettekande eest! Oma ettekande esimeses pooles rõhutasite, et selle poliitika eesmärk on luua meremajandusele rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline keskkond, lõpupoole aga mainisite, et konkreetsed abinõud, ütleme, maksulised ja teised, pole siin kajastamist leidnud. Teades selle dokumendi sündimist, olles püüdnud sellega pidevalt kaasas käia, on jah nii, et mida enam lõpu poole, seda rohkem võeti sealt välja konkreetseid abinõusid. Minu küsimus siit: kuidas ja mis ajateljel võiks sündida merenduse konkreetsete abinõudega toetamise plaan? Olgem ausad, see dokument küll veel laevu Eesti lipu alla ei too.

Aitäh! Tahtmata olla kuidagi terav küsija suhtes, ütlen, et ka kõige parem toetusskeem ei too laevu kellegi lipu alla. Aga ei tohiks olla sellist n-ö mentaalset hoiakut, et laevad kindlasti ei tule kunagi meie lipu alla. Ma arvan, me peame kõik ise mõtlema, et laevad tahavad tulla Eesti lipu alla, ja mitte ainult Eesti ettevõtjatele kuuluvad laevad, vaid miks mitte ka teiste riikide laevad. Praegu käib Euroopa tasandil, nagu ma ütlesin, merendustoetuste, selleks antava riigiabi küsimuste arutelu. Mulle tundub, et mingeid väga revolutsioonilisi muutusi ühes või teises suunas tulemas ei ole. Teisisõnu, see riigiabi võimalus, millel baseeruvad praegu kõik Euroopa Liidu riikide maksu- või toetusskeemid, et konkureerida nn mugavuslipu riikidega, jääb jõusse. Ma arvan, et me peaksime ära ootama selle diskussiooni tulemused ja seejärel olema valmis tulema välja omapoolsete ettepanekutega.
Mida ma tahan  öelda, et arutelu muutuks vähem ideoloogiliseks, on kõigepealt see, et ärgem unustagem, meil on juba laevandustoetuste programm. Nimelt me toetame ju sotsiaalmaksu osas, mida Eesti lipu all olevate laevade meremeestele, Eesti residentidest meremeestele makstakse Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kaudu riigieelarvest. Tõsi küll, see ei ole väga palju midagi muutnud. Ma arvan, et me peaksime veel kord kaaluma ja läbi analüüsima ka teiste, ennekõike otseste maksude puhul, mil määral meie konkurentsisituatsioon on kehvem. See on esimene asi. Nii et siin on täpselt samamoodi see tulumaksu ja ka sotsiaalmaksu ulatuse küsimus. Ma arvan, et me peaksime jääma toetuste põhimõtte juurde, kusjuures ütlen veel kord, nagu ma ka ettekandes rõhutasin, eesmärk peaks olema see, et toetused ei tohiks summa summarum tekitada täiendavaid kulusid, vaid pigem ikkagi tähendama täiendavaid sissetulekuid, mida saadakse selle kaudu, kui rohkem laevu tegutseb n-ö Eesti ettevõtetena. Kindlasti peaks see lühemas eelarveperspektiivis olema vähemalt nullsumma mäng. Ja üks keskne küsimus on minu arvates ka see, et peab olema mudel, mis annab pikaajalise kindluse, on selleks siis ühel või teisel moel riigi volitatud institutsioonide ja laevaettevõtjate vahel sõlmitud pikaajalised lepingud või muud sellised asjad. Ei ole mõtet pakkuda toetusskeeme, mille kehtivusaeg ei ole teada, on see aasta, kolm, neli või viis aastat, sellisel juhul neid muudatusi ei tehta.
Üks selle teemaga seotud asi, mida ma ettekandes ei puudutanud, kuid mida ma tahaksin rõhutada, on see, et me oleme ette näinud ka võimalikud tegevused n-ö teisese laevaregistri loomiseks. Teisisõnu, me tahame pakkuda teatud võimalusi ka välisettevõtete suurematele laevadele. Selle teisese laevaregistri n-ö äriplaani või käsitluse väljatöötamine on meil kuskil keskpaigas. Meil ei ole mõtet seda päris maha magada, kuna meil on teatud eelised.
Kui tulla veel tagasi laevade lipu küsimuse juurde, siis ettevõtte tulumaksu režiim on meil siiski võrdlemisi soodne. Kui analüüsida ettevõtete käitumist laeva koduriigi valimisel, siis tundub, et põhiline on ikkagi otseste maksude temaatika, kus n-ö põhilised lipuriigid pakuvad väga soodsaid tingimusi. Me ei pea pakkuma nii soodsaid tingimusi, kuid see vahe ei tohi väga suur olla, ja lisaks n-ö nullmaksustamisele sõltuvad lipuriigist ikkagi mitmed muud positiivsed asjad, mis minu arvates on Eestil olemas.

Palun, kolleeg Kalev Kotkas!

Tänan, proua eesistuja! Austatud minister! Selle arengukava olulisem ja huvitavam osa on realiseerimisplaan, kus on väga hästi kirjas konkreetne tegevus, maksumus, tähtaeg ja vastutaja. Aga see plaan hakkab peale aastatega 2011–2012 ja selle järgi me oleksime pidanud juba eelmisel aastal kulutama nendele meetmetele 55,5 miljonit ning sellel aastal peaks kulutama 60 miljonit eurot. Me alustame püha üritust nagu väikese mahajäämusega. Kas teil on mingi plaan, kuidas seda olukorda siluda?

Aitäh! Seoses Riigikogu valimisega on merenduse tegevuskava jõudmine siia saali mõneti viibinud. Kui me vaatame tegevusi, siis mitmega nendest tegeleb valitsus juba ammu, sealhulgas rahalise poole pealt. Kui me vaatame oma rahalisi kulutusi, olgu need siis jooksvad kulud või investeeringud, siis on ju merenduses juhtumas märkimisväärseid asju ettevõtete tasandil, ka riigile kuuluvate ettevõtete tasandil ja riigi enda puhul. See on üks pool. Ma tahaksin kasutada võimalust ja öelda mõned sõnad selle rakendamise kohta. See lisa on pigem selline ülevaatlik käsitlus võimalikest finantsvahenditest. Finantsvahendite küsimus on kindlasti oluline. Ma arvan aga, et  kesksem on see küsimus siis, kui me arutame 2014.–2020. aasta finantsperspektiivi. See on väga oluline sisend. Seda esiteks. Teiseks, et valitsuses asju paremini koordineerida, on kavas teha regulaarseid rakenduskavasid kolmeaastase sammuga. Me ei ole ühtegi rakenduskava valitsusse viinud, sest me tõepoolest ootasime seda arutelu siin ja seisukohti. Kui see arutelu lõpeb ja Riigikogu on ühel või teisel moel andnud oma hinnangu, siis tuleb ka esimene rakenduskava kolmeaastase sammuga.

Palun, kolleeg Arto Aas!

Aitäh! Aitäh ministrile hea ettekande eest ja tänu selle eest, et see merenduspoliitika paber on lõpuks Riigikokku jõudnud! Ma pöördun tagasi maksusoodustuste juurde ja plaani juurde võistelda nn mugavuslipu maadega. Euroopa ägiseb praegu teadupoolest võlakriisis ja seetõttu vaadatakse mitmes sektoris päris aktiivselt üle igasuguseid maksusoodustusi ja kingituste jagamist. Olgem ausad, maksusoodustusi ei taha mitte ainult merendussektor, vaid ka kümned, kui mitte sajad muud sektorid. Milline on teie hinnang, kas Euroopa Liit ei võiks selles valdkonnas oma käitumist ühtlustada? Mugavuslipu maadega ei suuda me ju maksusoodustuste valdkonnas kunagi konkureerida. Lõpetaks ära selle omavahelise maksudumpingu ja liiguks edasi ühtsema poliitika suunas. Või on see teie hinnangul ajaloolistel põhjustel ikkagi täiesti lootusetu?

1989. aastal defineeris Euroopa Liit, mis iganes nimega ta tollel ajal siis oli, ühtse poliitika, kuidas tolleaegne Euroopa Ühendus suudaks konkureerida selle trendiga, et Euroopa laevad registreeritakse eri riikides. See kehtib siis 1989. aastast peale. Teisisõnu, siin Euroopa ikkagi konkureerib, on globaalses konkurentsis. Mis  puudutab mugavuslipu maid, siis ma usun, et ka teil, majanduskomisjonil ja kõigil Riigikogu liikmetel on võimalik vaadata, kus kohas neid laevu registreeritakse. Meil on olemas piisavalt andmeid selle kohta, mida üks või teine suurema registreeringute arvuga riik pakub. See kindlasti ei tähenda, et neil laevadel on n-ö mugavus selles mõttes, et nad ei ole ohutud või ei ole korralikult käideldud. Pakutakse väga kõrgel tasemel teenuseid, et laevad end seal registreeriksid, motivatsioonid on nendel riikidel teinekord eripärased. Kuid ometi arvan, et selle asjaolu tõttu Euroopa majandus siiski üksjagu palju kaotab. See võrdlus ei ole võib-olla üks-üheselt võetav, kuid see on midagi sarnast, kui näiteks Euroopa olulised või kesksed tööstused lahkuksid Euroopast. Kindlasti pärsiks see mingi aja jooksul innovatsiooni, tehnoloogia arengut, mitmeid sellega seotud teenuseid jne. Nii et see probleem, Euroopa konkurentsivõimelisus nende riikidega võrreldes, on jätkuvalt olemas, ma jagan seda seisukohta. Ma ei tõstaks esiplaanile maksusoodustuste küsimust, asi on ju pigem selles, kuidas seda konkurentsilõhet ületada. Maksusoodustus ei ole siin tihtipeale käsitletav tavalise soodustusena, et justkui keegi maksab vähem makse. Vastupidi, kui tuua laev oma lipu alla, siis alles keegi hakkab üldse makse maksma. Selles mõttes on ka riigi rahanduse seisukohast oma selge loogika täiesti olemas. Ma ei ennusta, et Euroopa selle globaalse konkurentsi väljakutsega probleemi lihtsalt ära unustaks. Olen nõus, et seda n-ö võidujooksu võiks Euroopa Liidu sees vähendada. See on arutelu koht. Ma loodan väga, et kõik avaldavad siin täiesti ausaid seisukohti, kuidas me peaks toimima, aga ma ei käsitleks seda soodustust klassikalise maksusoodustusena, mida, ma kujutan ette, küsija silmas pidas. Pigem on siin tegu ikkagi reaalse konkurentsiga Euroopa Liidu teiste riikidega ja ka riikidega väljaspool seda.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Minu küsimus puudutab mereharidust. On ju teada, et kes ei õpi, see ei tea ega oska teha. Te rääkisite mereharidusest, visioonidest ja tegemistest, mis kavas on. Ma kuulasin, mida te vastasite kolleeg Urmas Klaasile. Mul on jätkuküsimus: kas on olemas konkreetsed inimesed, konkreetne ajakava, millal need visioonid valmis saavad ja millal üks või teine otsus tuleb?

Jah, need on ka siin arengukavas olemas. Kui te vaatate meedet 8, mis puudutab põhiliselt haridust, siis seal on toodud ka ajalised raamid.

Palun, kolleeg Jaanus Tamkivi!

Aitäh, lugupeetud esimees! Austatud minister! Kõigepealt avaldan ka tunnustust, et see dokument on lõpuks kaante vahele saanud ja isegi Riigikogusse jõudnud. Oma sissejuhatavas sõnavõtus ütlesite, et meie tänane maksusüsteem ei soodusta ettevõtete, sh sadamate ja kõige nende juurde kuuluva rajamist kohalike omavalitsuste territooriumile. Kindlasti olete majandusministeeriumis mõelnud, milliseks meie kohaliku tasandi maksusüsteem tuleks tuunida, et ettevõtete loomine kohalike omavalitsuste territooriumile oleks soodne.

Aitäh! Ma arvan, et see on laiem küsimus. Ma ei ole päris nõus sellega, et ta üldse ei soodusta. Töökohtades, mis reaalselt omavalitsuse territooriumil tekivad, kasutatakse suure tõenäosusega tööjõudu, kelle pealt makstakse tulumaksu omavalitsuse eelarvesse. Siin ikkagi on teatud motivatsioon. Mina rõhutasin ettekandes seda probleemi, et omavalitsused, kelle territooriumil on sadamad, ei pruugi olla üldsegi huvitatud nende sadamate mõistlikust arengust. Ka minu lauale on jõudnud mitu kirjeldust juhtumitest, kus omavalitsused käituvad kummastavalt, aga samas tahan öelda, et ma saan neist aru. Sadamast käib läbi väga palju kaupa, tekivad ohutuse küsimused, elukeskkonna küsimused. Sadamast läbikäival kaubal ja sadama võimalusel laieneda ei ole üksühest seost omavalitsusega. Ennekõike puudutab see niisuguseid suuremaid sadamaid, te kujutate umbes ette, millest ma räägin. See olukord on ebanormaalne, kui meil tegelikult on olemas sadamaressurss, on huvi investeerida. Omavalitsused võiksid käituda riigimehelikult ja mõista, et on üldised huvid – antud juhul riigi majanduse areng on üldine huvi – ja mitte olla nii kitsarinnalised. Aga näete, seda tuleb elus ette, asjad hakkavad venima ja me võime jääda ilma investeeringutest, töökohtadest ja kõigest muust sellisest. Ma pidasin silmas konkreetselt seda. Mõneti analoogne on see olukord sellega, kui siin on olnud juttu sellistest piirkondlikest elektri tootmise variantidest nagu näiteks tuulegeneraatorid. Ka sel juhul ei saa omavalitsused tegelikult mitte mingit kasu, et nende territooriumile on sellised investeeringud tehtud. Sellele võiks mõelda. Reaalsus on täna selline, et mitmel juhul on ettevõtted sõlminudki omavalitsustega mingisuguseid kokkuleppeid, mis jällegi ei näita meid mitte just kõige läbipaistvama riigina. Mis kokkuleppeid peab siis ettevõte omavalitsusega tegema, et oma käitist seal üleval hoida, pigem võiks asi olla selge ja huvid või motivatsioonid ka seadustega tagatud.

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister, tõesti ka suur tänu! Tundub olevat väga sisuline dokument ja samamoodi on vastused väga sisulised. Merendus on oma olemuselt tõesti globaalne äri, kuid nii selle dokumendi järgi kui ka minu arvamuse kohaselt on Eesti mereriigina jätnud oma positsioonid kasutamata. Võib-olla tuleks tõsta merendust kui eraldiseisvat valdkonda riigis tähtsamale kohale. Milline on teie arvamus selles osas? Võib-olla peaks tegema midagi à la mereministeerium?

Aitäh! Ei usu ma nendesse mereministeeriumidesse ja muudesse sellistesse asjadesse, ütlen teile ausalt. Eks Keskkonnaministeerium tegeleb keskkonnaküsimustega, Välisministeerium välisküsimustega, Siseministeerium turvalisus- ja julgeolekuküsimustega, majandusministeerium sellega, et majandus areneks, et transport toimiks. Me peame paratamatult õppima ministeeriumideüleselt koostööd tegema. Me peame lihtsalt seda õppima. Ma ei taha öelda, et seda ei tehta, aga ma arvan, et see võiks kindlasti olla palju efektiivsem. Seda esiteks. Teiseks arvan, et keskseks küsimuseks jääb pigem riigi ja ettevõtjate vaheline koostöö, eriti olukorras, kus meil ei ole enam ainult Eesti kapitalil põhinevad ettevõtted, vaid on ka välisinvesteeringud. Neid koostöömudeleid tuleks lihvida, sest merendus nõuab alati sellist pikaajalist vaadet, investeeringud tasuvad ennast ära pika aja jooksul, töö kannab vilja pika aja pärast. Need ei ole pooleaastased asjad. Ma arvan, et koostöö eraettevõtjaga aitab kindlasti kaasa. Riigikogu tasemel me ikkagi väljendame oma seisukohti, oma põhimõtteid, näitame suundi ja ma arvan, et see on väga tugev signaal meie merendusest laiemalt.

Aitäh! Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Viimastel aastatel on Eesti sadamate konkurentsis päris kõva sõna öelnud Sillamäe sadam. Tahakski kuulda ministri sõnumit, arvamust, kuhu peaks järgmise kümne aasta jooksul olema suunatud Sillamäe sadama majandustegevus.

Ma usun, et kui te selle merenduspoliitika läbi loete, siis kindlasti leiate sealt ka vastuse, kuidas Sillamäe sadam peab arenema.

Palun, kolleeg Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud esimees! Austatud minister, ka minu poolt tänud põhjaliku ettekande eest! Teatavasti on merenduse edendamisel mitmeid prioriteete ja eesmärke. Selleks on kindlasti ka meie merealade ruumiline planeerimine, mis ei ole pelgalt looduskaitse ja keskkonna aspektist tulenev tegevus. Teatavasti on merealade planeerimisel tegu avaliku ja erahuviga ning see väljendub ka rahvusvahelisel tasandil. Kas Eesti on õigusliku poole pealt ruumiliseks planeerimiseks valmis? Kas meil on olemas lähteandmed ja koostöö eri ametkondade vahel?

Aitäh! Hea küsimus. Sellele temaatikale on pühendatud tervelt mitu lehekülge. Välja on toodud nii tänane seis kui ka probleemid ja meie tegevuskavad. Kõigile teie küsimustele tuleb vastata, et asi on võrdlemisi algusjärgus. Me ei ole merealasid ruumiliselt planeerinud, olgem ausad. On olnud mõningaid mõtteharjutusi, aga mitte enamat. Seetõttu pakume välja sellise lähenemise, et me peame tegelema ruumilise planeerimise metoodikaga ja pilootprojektidega. Arvestades kogu meie mereala suurust, ei ole võimalik rääkida ühest terviklikust planeeringust. Julgen öelda, et meetme 7.2 all defineeritud eesmärk, et Eesti mereala peab olema 2020. aastaks planeeritud 100% ulatuses ja niimoodi, et kõigi valdkondade, sektorite ja osapoolte huvid on planeeringute tulemusena ka tasakaalus, on hästi kõva eesmärk. Aga kuna kava kestus on 2020. aastani, siis oleme selle kirja pannud. Kindlasti nõuab see ressursse. Mitmed asjad kogu selles poliitikas on fikseeritud ka ajaliselt lühema vaatega. Kui Siseministeerium on esimese pilootprojekti aastaks 2013 läbi viinud, siis me suudame tegelikult hinnata, kas eesmärk on õige, millised on kitsaskohad, kui palju planeering kasutegurit annab ja kui mõttekas ta on.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister, suur tänu selle dokumendi Riigikogusse toomise eest! Mis Eestimaad ikka peaks toitma – need on maa, mets ja meri ehk vesi. Ja meri annab tänasel päeval kahetsusväärselt vähe töökohti. Küsida tahan aga selle kohta, et kuuldavasti tahetakse Eesti Mereakadeemia sulgeda või teise kõrgkooliga liita. Mereakadeemia on iseenesest ju märgilise tähendusega. Kuidas te seisate selle eest, et nii ei juhtuks?

Aitäh! Me oleme välja pakkunud kava, mida mereharidusega laiemalt teha. Ohjad on siin kindlasti haridusministeeriumi käes. Ütlen veel kord: enne võiks üritada taas kord kontseptuaalse küsimuse läbi arutada ja sellest tulenevalt otsustada ka kooli staatuse. Kindlasti peab mereakadeemia vaagima võimalusi teha koostööd nii ülikoolide kui ka teiste rakenduskõrgkoolidega, siin on koostööpunkte. Mina isiklikult niisugusele juriidilisele liitmisele, eriti veel vägisi, mingit edu ei ennusta. Ma arvan, et seda ka ei tehta, enne peab see kontseptsioon paika saama, kui teie seda täna toetate.

Palun, kolleeg Urve Tiidus!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Kui arengufond tutvustas Riigikogu saalis oma eelmise aasta aruannet, siis räägiti ka tulevikutrendidest. Üks visioon Eesti jaoks kõlas, et Eesti peab saama Läänemere tõmbekeskuseks. Kuivõrd merenduspoliitika aastateks 2011–2020 seda väga auahnet visiooni teie arvates toetab?

Jah, arengufondi aruanne ütleb, et Eesti peab olema Läänemere tõmbekeskus. Siin on küsimus, et mida tuleks siis kokku tõmmata. Kindlasti ei tahaks, et reostus tuleks meie sadamatesse ja kaldale, seda suudame loodetavasti eemale ajada. Tarku inimesi, raha, ilusaid laevu, meeldivaid ärilisi võimalusi, kultuurilisi elamusi – kõike seda püüame selle poliitika elluviimisega ju saavutada.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister, ettekande ja küsimustele vastamise eest! Nüüd ma palun kõnepulti majanduskomisjoni liikme kolleeg Kalev Lillo!

Proua eesistuja! Head kolleegid! Austatud minister, alustuseks tuleb teid tänada sellise suurepärase merenduspoliitikat käsitleva ülevaate eest! Mina majanduskomisjoni esindajana ei keskenduks niivõrd merenduspoliitika eri peatükkidele, vaid räägiksin sellest, millised arutelud meil komisjonis toimusid.
Alustuseks olgu öeldud, et nii nagu me oleme aru saanud, ootavad kõik merendusringkonnad seda poliitikat pikisilmi. Esmakordselt on koostatud dokument, mis arvestab merega seotud eri valdkondade koosmõju, kaasates terviklikku nägemusse kõik asjaomased ministeeriumid: Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi, Siseministeeriumi, Põllumajandusministeeriumi, Keskkonnaministeeriumi ja ka Kultuuriministeeriumi. Arengukava koostamise eesmärk on välja töötada merendussektoreid nende omavahelises koostoimes käsitlevad suunised merenduse edendamiseks, et realiseerida maksimaalselt Eesti potentsiaali mereressursi kasutamisel ning säilitamisel.
Ilmselt ei kahtle meist keegi, et Eesti on mereriik, kas või sel põhjusel, et meil on merepiiri mõnevõrra rohkem kui maismaapiiri ja meri on olnud meie esiisadele pikka aega nii leiva kui ka kala lauale andjaks. Eks me oleme isegi sellist merelembust toonitanud, tsiteerides Hemingwayd, et igas maailma sadamas leidub üks eestlane. Laiemalt võttes on meri ka tänapäeval suur tööandja, hinnanguliselt annab ta Eestis tööd rohkem kui 21 000 inimesele.
Me tõdeme, et riiklik arengukava "Eesti merenduspoliitika" on äärmiselt positiivne sündmus. Tegevuskava koostamist juhtinud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi transpordi arengu ja investeeringute osakonna juhataja Toomas Haidak väärib selle eest kiitust ja tunnustust, sest olgem ausad, nii suurte huvigruppidega ühise nägemuse leidmine ei ole sugugi lihtne töö. Äärmiselt tervitatav on selle tegevuskava jõudmine aruteluks Riigikogu saali. Tegevuskava on koostatud aastaid ja meie käes on peale pikki vaidlusi ja arutlusi sündinud kompromiss. Teatavasti on kompromiss kokkuleppevorm, kus mitte keegi samas ka eriti rahul ei ole. Kuid märk on maha pandud, vundament on laotud ja selle baasil on võimalik ainult edasi minna. Dokumendi valulisele sünnile viitab ka täna päevakorras oleva tegevuskava pealkiri "Eesti merenduspoliitika 2011–2020". Me arutame 2012. aastal dokumenti, mida esialgu oli plaanis kehtestada juba eelmisel aastal. Sellega seoses on statistiline andmestik, mis merenduse plaanide tegemisel esialgu aluseks oli, mitmel puhul vananenud.
Eesti merenduspoliitika arutelu raames kohtus majanduskomisjon juba eelmise aasta lõpul Merendusnõukojaga. Kahel korral on toimunud arutelu komisjoni koosolekul, viimati 23. veebruaril, kus majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts andis poliitikast korraliku ja põhjaliku ülevaate. Enne olid toimunud ka töörühma planeeritud kohtumised Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi, Keskkonnaministeeriumi ning Veeteede Ameti esindajatega. Ma tean, et ka keskkonnakomisjon arutas seda arengukava eelmisel aastal. Neil on ka ettepanek, aga sellest saab  komisjoni enda esindaja hiljem rääkida. Majanduskomisjon leiab, et riiklikku arengukava "Eesti merenduspoliitika 2011–2020" on võimalik ainult paremaks teha. Annaksin siinkohal ülevaate teemadest, mis komisjoni tähelepanu pälvisid, ja mõningatest seisukohtadest, mis kujunesid.
Esiteks, ajakohastamine, millel ma korra juba peatusin. Loomulikult teeme ettepaneku muuta tegevuskava kehtivuse tähtaega (2012–2020), samuti värskendada statistilisi andmeid sel moel, et need ei lõpeks ära mitte 2009. aastaga, sest nüüd on ilmselgelt võimalik kasutusele võtta juba värskemaid andmeid ehk 2011. aasta statistilised andmed. Kuna tegevuskava rakendamine on veninud, siis palume kaaluda esimese rakendusperioodi pikendamist kahe aasta võrra ehk esimene rakendusperiood oleks aastatel 2012–2016. Panime tähele ka seda, et arengukava detailsusaste ei ole kogu dokumendi ulatuses ühtne. Ühelt poolt sisaldab merenduspoliitika eelnõu väga üldsõnalisi tegevusi. Näiteks jääklassiga ilmastikukindla laevakontrollikaatri soetamise vajaduse otsustamine või avameretingimustele sobiva mitmeotstarbelise poilaeva soetamise otsustamine, mis on suhteliselt otsustamise otsustamine. Teiselt poolt on jälle ülikonkreetsed ettepanekud. Näiteks laeva lipuõiguse ja laevaregistrite seaduses loobuda §-s 57 sätestatud nõuetest kustutada laev laevaregistrist ametikohustustest tulenevalt. Samasse ritta võib panna ka sellised näited, et nähakse ette ühe konkreetse laevaliini, Sillamäe–Kotka laevaliini avamine või ühe konkreetse sadama ehk Hundipea sadama rekonstrueerimine. Tekib küsimus, kas need on ainukesed konkreetset nimetamist väärivad asjad või võiks kogu tegevuskava raames jääda üldise käsitluse juurde. Need olid sellised natuke tehnilist laadi küsimused, mida me majanduskomisjonis arutasime.
Sisulisema külje pealt oli üks oluline lõik laevandustoetused, millest ka minister siin suhteliselt põhjalikult rääkis ja küsimustele vastas. Kuid üks asi, mida me tahaksime ettepanekute ritta lisada, on viimase aja põletavaim probleem, millele meie arvates pole piisavalt tähelepanu pööratud. Seoses kütuse väävlisisalduse vähendamise nõuete rakendamisega 2015. aastal peavad Eesti laevad ette võtma suhteliselt rahamahukaid tegevusi. Me leiame, et ka see teema vajaks merenduspoliitikas käsitlemist. Ühtlasi tekib küsimus, kas meil on olukorras, kus Soome toetab oma lipu all sõitvate laevade ümberehitamist, võimalik võtta eesmärgiks tuua 2030. aastaks 50 laeva Eesti lipu alla, kui meie seda ei tee.
Suur ja oluline teema on jäämurdmisvõimekus. Järgmisel aastal saab Eesti veteranjäälõhkuja Tarmo 50-aastaseks. Asjaosalised ei varja, et tegu on heal juhul museaaliga. Ei taha selle asja kohta oma arvamust päris kindlalt öelda, aga vanarauaks ei tahaks seda siiski nimetada. Kõikide rikete parandamine on aeganõudev käsitsitöö. Absoluutselt kõik on seda meelt, et tuleb tagada Eesti vete aastaringne laevatatavus, ja selleks vajame jäämurdevõimekust. Merenduspoliitikas on sellele üliolulisele küsimusele pühendatud tervelt seitse rida ja peamise tegevusena nähakse ette jäämurdmise arengukava uuendamine. Oleksime siiski oodanud vähemalt jäämurdevõimekuse tagamise selgesõnalist kava, rääkimata nende teede kirjeldamisest, kuidas seda saavutada.
Oluline teemade kompleks on sadamaalade planeeringud, jälle täna siin saalis juba läbi käidud küsimus. Suure tõenäosusega ei ole see ainult merenduspoliitika küsimus, vaid võib puudutada ka teisi riiklikult tähtsate infrastruktuurirajatistega seotud arenguid. Toon ühe konkreetse näite, millega me kokku puutusime, kui majanduskomisjon külastas AS-i Tallinna Sadam. Üks suur rahvusvaheline ettevõte soovis rajada tänapäevast naftaterminali alale, kus kehtiv planeering on täiesti olemas. Nad soovisid aga teha seal väikseid muudatusi, ühelt poolt suurendada mahutipargi mahtu, teiselt poolt võtta kasutusele uuemaid tehnoloogiaid, tõsta laadimisplatvormid ümber niisugusel moel, mis viiks need elanikkonnast kaugemale, ja ehitada sinna vahele ka müratõkkeseinad. Nad esitasid detailplaneeringu muutmise taotluse asjaomasele omavalitsusele. Kurb on aga see, et omavalitsuse huvipuuduse tõttu jääb asi lihtsalt seisma. Isegi kui kohus teeb kohaliku omavalitsuse volikogule ettepaneku, et ta võiks selle asja menetlusse võtta, ei saa kohus volikogu otseselt sundida seda tegema. Nii võibki juhtuda, et raha jääb siia toomata ja töökohad jäävad loomata. Ma ei tea, pikemas perspektiivis võib sama saatus oodata ka Rail Balticut. Selle arutelu raames käidi välja kaks ideed, mida tasuks kaaluda. Üks oli suurendada omavalitsuste huvi oma territooriumil asuvate ettevõtete vastu. Siin võib kõne alla tulla ka mingisugune maksusüsteemi ülevaatamine. Teine idee on muuta planeerimisseadustikku sel moel, et sellised olukorrad oleks välistatud.
Oluline teema meie komisjonis oli mereharidus, mille kohta on siin täna mitu küsimust kõlanud. Selleks et saada merehariduses suuremat selgust, paremat vastust meediast tulnud väitele, et mereakadeemia tahetakse liita Tallinna Tehnikakõrgkooliga, saatis majanduskomisjon kirja haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole. Küsisime, kuidas haakub väidetav kahe kooli liitmise kava Riigikogu menetluses oleva merenduspoliitika dokumendiga. Vastus saabus üllatavalt kiiresti, kahe tööpäeva jooksul, mille eest oleme loomulikult tänulikud. Vastuses oli ära toodud, et 2014. aastal läheb Eesti Mereakadeemia institutsionaalsele akrediteerimisele, mille positiivse läbimise suhtes on ministeerium kahtleval seisukohal. Mitteläbimine tähendaks akadeemia sulgemist. Arvestades arengukava "Eesti merenduspoliitika 2011–2020", on Haridus- ja Teadusministeerium koostöös Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga ning kõrgkoolidega asunud lahendusi otsima. Et Eestis oleks võimalik tagada edaspidi kvaliteetne ja jätkusuutlik rahvusvahelisel tasemel merehariduse andmine, on Haridus- ja Teadusministeerium palunud Eesti Mereakadeemial kaaluda konkreetseid võimalusi teha koostööd nii Tallinna Tehnikakõrgkooli kui ka Tallinna Tehnikaülikooliga, leidmaks optimaalne lahendus Eesti merendusspetsialistide vajaduste katmiseks. Kokkuvõtlikult: midagi ei suleta, midagi ei liideta, vaid otsitakse lahendusi, nagu ka minister ennist ütles.
Nüüd väikesadamate võrgustikust. Suvel seilab Läänemerel ligi 200 000 jahti. Jahiga reisivate rahvusvaheliste külastajate ööbimiste kogusumma ja mahajäetav raha on mõõdetav miljonites eurodes. Loomulikult tahaks ka Eesti siit oma osa saada. On välja toodud, et optimaalne sadamate kaugus sadamavõrgustikus võiks olla kuni 30 meremiili. Praegu on Eestis ainult 24 külalissadamate nõuetele vastavat sadamat. Komisjon tundis huvi, kes ja kuidas valib välja ülejäänud väikesadamad, mille investeeringuid, sõltumata omandivormist, on plaanis rahastada. Saime teada, et sadamaid kaardistatakse koos partneritega: sadamaomanikud, kohalikud omavalitsused, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, maavalitsused, nii nagu ka minister enne mainis. Juhul kui potentsiaalse nimekirja alusel koostatakse rahastamise meede, nõuab see kindlasti ka Vabariigi Valitsuse heakskiitu. Ühtlasi võib veel lisada, et kalanduse tegevusgrupid on oma strateegias tänaseks juba välja valinud 63 sadamat, mida välja arendada. Ka merenduspoliitikas seisab, et ilmselt on mõistlik arendada kalapüügi ja väikelaevaturismi sadamaid ühtse tervikuna. Ühtlasi näeb merenduspoliitika ette, et väikesadamate võrgustik on valmis aastaks 2018.
Üks küsimus majanduskomisjonis oli süsteemi "Reostaja maksab" arutelu. Väidetavalt süsteemi kui sellist praegu ei eksisteeri, kuid arutelu selle üle, kuidas võimaliku reostusohu puhul tagada merereostuse likvideerimise võimekus ja finantseerimine, on vajalik. Teiselt poolt peame jälgima seda, et laevadelt võetavad tariifimäärad oleksid konkurentsivõimelised, ja seda kogu Eestit läbiva transiidiahela mõistes. Tegevuskava raames saab valitsus teema korralikult läbi töötada ja siis ka otsustamiseni jõuda.
Üheks olulisemaks teemaks kujunes meil komisjonis merekomisjoni teema. Ühelt poolt on selge, et kui me töötame välja tegevuskava, siis peaks keegi selle tegevuskava järgimist kontrollima, näpuga järge ajama, sisuliselt iga päev selle rakendamisel aktiivselt tegutsema. Ajaloost saab öelda, et 2005. aastal loodi Keskkonnaministeeriumi juurde komisjon, mille ülesandeks oli koordineerida merenduse, merekaitse ja reostustõrje küsimuste lahendamist. Samal aastal loodi Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi juurde töörühm merenduse ja merekaitse küsimuste koordineerimiseks. Ka siinsamas merenduspoliitikas tõdetakse, et ei komisjon ega töörühm pole töötanud piisavalt tõhusalt. Selleks et täna arutatav tegevuskava ei jääks pelgalt paberiks paberi pärast, vaid seda asutaks ka ellu rakendama ja ellurakendamist jälgima, tekkis komisjonis mõte, et merenduspoliitika elluviimist võiks koordineerida ministeeriumideülene valitsuskomisjon, mida juhiks näiteks keskkonna- või majandusminister.
Viimane, millel tahan peatuda, on arengukava maksumuse prognoos, mille kohta oli ka saalist paar küsimust. Tegevuskava maksumuseks on märgitud 534 miljonit eurot. Prognoos on esitatud tabelina prioriteetide ja meetmete kaupa. Komisjonis tekkis küsimus, kas toodud finantstabel pole väga lünklik. Kui te selle peale vaatate, siis mõned read on täidetud numbritega, aga väga paljud lahtrid on tühjad. Sellele küsimusele saime vastuse, et finantstabel on indikatiivne, sisaldab Euroopa Liidu kaasrahastamise võimalusi ja kajastab eelkõige investeeringuid, mis ei kuulu ettevõtete igapäevase tegevuse hulka. Suurimaks investeeringuobjektiks on sadama infrastruktuuri väljaarendamise toetamine 300 miljoni euroga ja teise suurema kuluartiklina on selles prognoosis välja toodud jäämurdja ehitus – 100 miljonit eurot.
Komisjon tegi oma 23. veebruari istungil üksmeelse otsuse saata Vabariigi Valitsuse tegevuskava "Eesti merenduspoliitika 2011–2020" Riigikogu täiskogule arutamiseks s.a 6. märtsiks ehk tänaseks. Ma tahan toonitada sõna "arutamiseks", et see arutelu siin saalis tõepoolest ka tekiks. Kutsun üles kõiki kolleege arutelul osalema ning andma täiendavaid sisendeid, et valitsuse esitatud merenduspoliitika muutuks veelgi paremaks. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalev Lillo, põhjaliku ettekande eest sellest, mis toimus majanduskomisjonis! Alustame küsimustega. Palun esimesena kolleeg Heljo Pikhof!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja, tänan sind põhjaliku ülevaate eest! Mina kahjuks majanduskomisjoni istungil ei olnud ja ei tea päris kõike, mis teil seal toimus. Sa defineerisid väga kenasti ära sõna "kompromiss". Minu küsimus ongi, et millised olid need küsimused, milles te kompromissile jõudsite. Kellele tehti järeleandmisi ja mis küsimustes? Too mõni näide.

Aitäh küsimuse eest! Kompromissi puhul ei pidanud ma silmas mitte komisjonis tehtud kompromisse, vaid kogu selle dokumendi koostamise käigus tehtud teatavaid järeleandmisi. Ma ei oska tuua konkreetseid näiteid, aga ma võin aimata selle järgi, millega ma olen kokku puutunud kohtumistel eri huvigruppidega. Surve on näiteks sellele, et maksusoodustused ei piirduks ainult sotsiaalmaksu hüvitamisega, vaid soovitakse ka tulumaksusoodustusi, võib-olla laevandustoetusi laeva ehitamisel  jne. Ühtegi sellist asja ei ole kavasse konkreetselt siiski sisse kirjutatud, vaid kõike on võimalik veel arutada. Praegu töötab EAS-i kaudu sotsiaalmaksu hüvitamise süsteem.

Palun, kolleeg Arto Aas!

Aitäh! Minu küsimus puudutab konteinerterminale ja konteinerkaubandust pikemas perspektiivis. Teadupoolest on ka riigi osalusega sadamad teinud ja teevad praegugi väga suuri investeeringuid sellesse valdkonda. Kuigi me praegu suudame käidelda suurusjärgus vist 150 000 TEU-d, võib mõne aasta pärast see maht olla ligi viis korda suurem. Minu küsimus puudutab selle seost transpordipoliitikaga ja teede ehitusega. Meie kaubandus Venemaaga on mahuliselt piiratud, meie maanteed on ka suhteliselt kitsad. Kui konteinervedude maht oluliselt suureneb, kuidas need siis liiguvad Eestist välja või läbi Eesti? Kas sellest küsimusest on kohtumistel ministeeriumide või huvigruppidega juttu olnud?

Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt täpsustuseks niipalju, et eelmise aasta kohta ma võin tuua välja Tallinna Sadama konteinerterminalide mahu, ja see ei olnud mitte 150 000 TEU-d, vaid oli 187 000 TEU-d. Ja me ei saa rääkida, et lähiaastatel see kasvab, ma ei tea, viiekordseks või midagi sellist, küll aga on ette näha mahu kahekordne kasv. Komisjonis meil selle koha pealt mingisuguseid arutelusid ei olnud, aga ma tean niipalju, et kõik uuemad lahendused, mis konteinerterminalidega on seotud, eeldavad siiski seda, et suurem osa konteineritest hakkab liikuma mööda raudteed. Kui praegu räägitakse ühelt poolt seda, et mahtusid justkui ei ole ja Venemaa-poolne import on piiratud, siis samas on näha, et Eestist väljapoole on siiski võimalik vedada, pluss järjest rohkem on arenenud selline meri-meri transport, kus konteiner tuuakse meritsi Eesti terminali ja ta lahkub ka meritsi, nii et meie maanteeressurssi ei peagi tarbima.

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud ettekandja! Oma ettekandes te tõite üsna mitu konkreetset näidet Eesti merenduspoliitika mõningatest vajakajäämistest, kohati on võib-olla liigset üldsõnalisust, teises kohas on mõned üksikud asjad liiga konkreetselt välja toodud jne. Milline oli komisjoni seisukoht või ettepanek ministeeriumile? Mina saan aru, et siin saalis me ainult arutame, mingeid muudatusettepanekuid me Riigikogus ei tee nagu arengukavade puhul ikka. Kas ministeerium asub nende komisjoni soovituste kohaselt arengukava täiendama või jääb see selliseks, nagu ta praegu on?

Aitäh küsimuse eest! Meil oli see komisjonis arutusel. Võtame näiteks eelnõu ajakohastamise. Loomulikult saab ministeerium aru, et aega on omajagu merre voolanud ja seda asja tuleks ajakohastada. Lubaduse seda teha nad andsid. Mis puudutab muid tähelepanekuid, siis ka siin on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga selline kokkulepe, et me teeme komisjonis kirja, kus me toome teatud küsimused välja, ja siis saab Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium nendele reageerida. Nii et praegusel kujul on see dokument ilmselgelt ajale jalgu jäänud ja ei oleks ajakohane. Loomulikult läheb see mingil määral täiendamisele, nii on meile lubatud.

Palun, kolleeg Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Mitme mõtte juures sa ütlesid välja fraasi, et ettevõtlus jääb loomata, töökohad jäävad loomata, raha jääb Eestisse toomata jne. Minu küsimus puudutab reisilaevaliiklust, Peterburi, Helsingi, Stockholmi ja Tallinna vahelist laevaliini. Teatavasti pidavat olema piiriületusnõudeid karmistatud. Kui eelmisel aastal oli veel passikontroll neli korda, siis sel aastal tehakse külalistele kaheksa korda passikontrolli ja Tallinna Sadam väidab, et 2000 inimesega reisilaeva ülekontrollimiseks kulub neli ja pool tundi. Eelmisel aastal oli meil heas mõttes suur inimeste sissevool, selle regulaarse liiniga tuli 114 000. Kas seda on arutatud ja kas te peate seda normaalseks?

Aitäh! Me arutasime seda teemat ka merenduspoliitikat käsitledes. Tallinna Sadam tõi selle kitsaskoha välja ja meile teadaolevalt on algatus teha nii sisenemisel kui väljumisel tollikontrolli igas piiripunktis, kus Venemaalt oma kruiisi alustav laev peatuse teeb, tulnud justkui Soome tolli poolt. Tallinna Sadam on oma sõnul selle küsimusega käinud ka Eesti Siseministeeriumis. On kaubeldud teatud ajapikendust, kui mu mälu mind ei peta, siis alustada 1. märtsi asemel 1. mail, aga loomulikult ei ole see lahendus, kui me tahame seda laevaliini säilitada. Kujutage ette, kui te ise lähete reisile, astute Peterburis laevale, et minna laia maailma Skandinaaviat vaatama, ning siis ootab teid igal hommikul Helsingis, Stockholmis või Tallinnas vähemalt 2–3-tunnine järjekord, et laevalt maha saada, ja laevale tagasisaamiseks kulub jälle 2–3 tundi, pluss mitmekordsed Schengeni viisad. Selline laevaliin oleks ilmselgelt hukule määratud.

Palun, kolleeg Kalev Kotkas!

Tänan, proua eesistuja! Austet ettekandja! Mõned oponendid on ette heitnud, et arengukavale ei eelnenud uuringuid. Kas komisjoni arutelul pälvis tähelepanu asjaolu, et meremeeste registrit omav e-riik Eesti lähtub merenduspoliitika kavandamisel arusaamast, et me tegelikult ei tea, kui palju meil meremehi on? Tekstist jookseb läbi, et mehitusfirmade vahendusel on 1350 meremeest välismaa laevadel ja omal käel on tööd leidnud veel 3000–5000. Kas sellest oli juttu?

Sellest oli väga põgusalt juttu töörühmas, mitte komisjonis endas. Paraku ma ei suuda meenutada, mis kontekstis ja kuhu sellega välja jõuti. Aga juttu sellest, et kõik registrid ei ole tõepoolest täiuslikud, oli küll.

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Meil on parasjagu Riigikogus menetluses ka vabatahtliku merepääste seadusandliku keskkonna väljatöötamine. Eesti merenduspoliitikas vabatahtliku merepääste temaatikat ei käsitleta. Kas me peaksime seda tegema? Kas komisjon arutas seda ja milline on sinu hinnang?

Aitäh küsimuse eest! Siinkohal ma lükkan teie väite ümber. Merenduspoliitika käsitleb seda temaatikat ja see on eraldi toodud välja peamiste tegevuste ja väljundnäitajate juures. Ma ei suuda hetkel leida, kus kohas, aga ma kinnitan, et seda on käsitletud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, kolleeg Kalev Lillo! Alustame läbirääkimisi. Kutsun kõnepulti kolleeg Tõnis Lukase.

Austatud juhataja, palun igaks juhuks kolm minutit juurde!

Kaheksa minutit, palun!

Lugupeetud Riigikogu! Austatud minister! Keskkonnakomisjoni nimel ma toonitan üle arengukava päris põhimõttelise ja fundamentaalse seisukoha, et koos majanduskeskkonna ja majandustegevusega tuleb käsitleda ka elukeskkonna, regionaalarengu ja keskkonnahoiu teemasid. Minister Parts rõhutas oma ettekandes arengukava olulise osana keskkonnatemaatikat ja selle eest peab valitsusele tunnustust avaldama, et keskkonnatemaatikaga on tõepoolest tegeldud ja rõhuasetused on täiesti arusaadavad, õiged. Küll aga paistab sellest arengukavast välja, et juhtiva ministeeriumina on majandusministeerium keskendunud eelkõige nendele valdkondadele, mis on  tema valitsemisalas. Teiste ministeeriumide valdkonnad on küll võib-olla teemadena ära märgitud, kuid pole meie meelest vajaliku detailsusega läbi töötatud.
Keskkonnakomisjon arutas merenduspoliitika arengukava oma 27. septembri istungil heas koostöös Eestimaa Looduse Fondiga, kes tegi ettepaneku selline arutelu korraldada ja kes on arengukava praeguses faasis oma argumenteeritud arvamused saatnud. Ma loodan, et valitsus saab edaspidi oma töös neid arvamusi ka arutada. Keskkonnakomisjoni poolt ma rõhutaksin paar nüanssi üle. Majandusministeeriumile aga tänud suure töö juhtimise eest!
20. sajandi algusest on Läänemeri muutunud selge veega vähetoitelisest merest eutroopseks merekeskkonnaks ja sellest lähtuvad ka ettepanekud, mis keskkonnakomisjon valitsuse edasiseks tegevuseks omalt poolt teeb. Läänemere põhja kasutuselevõtmine on järjest intensiivistunud. Need kaardid, mis programmeeritakse kuni 2030. aastani, näevad ette nii tihedalt rajatisi täis majanduskeskkonda, et merepõhja, merd tervikuna võib oma kasutuselevõtu tiheduse poolest võrrelda maismaaga. Riigikogu käsitles väga olulise teemana näiteks Nord Streami rajamisega seotud keskkonnariske. Nüüd, kui Nord Stream on käima läinud, on meil põhjust vaadata tagasi, kas need hoiatused, mida teadlased andsid, on ka õigeks osutunud, sest selliste teemade käsitlemisega võib Eesti riik, tema Riigikogu ja valitsus kokku puutuda ka tulevikus. Meie komisjonil on plaanis kutsuda akadeemik Soomere andma ülevaadet, kuidas uue juhtme paigaldus on mõjutanud merekeskkonda.
Nendest konkreetsetest teemadest, mida keskkonnakomisjon oma 27. septembri istungil esile tõstis ja millega valitsusele saadetud kirjas paluti rõhutatult tegelda, tooksin ma esile kaks.
Esiteks, merealade planeeringud. Merealade planeerimine on keeruline protsess ja ega õiget metoodikat, mis vastaks meie keskkonnale, meie ranniku asustustihedusele, meie saarestikulisele seisundile, ei olegi maailmast võtta. Aga arengukava eesmärk viia meie planeerimisvõimekus alles 2020. aastaks nii kaugele, et me suudaksime neid planeeringuid teha, on selgelt liiga kaugele lükatud. Selleks ajaks on nii ettevõtjate taotlused kui ka meie enda energeetiline turvalisus nõudnud tõenäoliselt merealade kasutuselevõtmist näiteks tuuleparkidena. Keskkonnakomisjon ei tahaks, et selline tegevus hakkab väga sporaadiliselt kulgema. Me tahaks, et planeering oleks enne paigas, mitte nii, et iga taotlust hakatakse suhteliselt süsteemitult eraldi hindama. Selle tõttu me teeme ettepaneku alustada merealade planeerimist kas või pilootprogrammidega. Et teema on väga keeruline, näitab ka see, et teemaplaneeringud, mis maavalitsused on nelja maakonna koostöös praeguseks algatanud ja mis puudutavad nende piirkondade maismaad, Lääne-Eesti nelja maakonda, ei liigu ka väga lihtsalt. Paar päeva tagasi andis näiteks Käina volikogu oma negatiivse hinnangu ja heitis just nimelt ette, et pole piisavalt uuringuid, pole piisavalt põhjendatud. Aga see puudutab alles maismaad. Võib öelda, et maismaal on inimestel krundid ja seal on pinged tõsised, kuid merealade planeering võib olla veel komplitseeritum. Nii et kutsun valitsust üles merealade planeeringu küsimust kiiremini läbi töötama, et me ennetaksime võimalikku merre tuuleparkide rajamist, mitte ei longiks protsessil sabas.
Teine teema, mida paluks valitsusel oma igapäevatöös rohkem käsitleda, on riigi naftareostustõrjealane võimekus. Selle olulisust on arengukavas rõhutatud, aga võimalik rahastamine, selle valvevõimekuse tõstmine tõepoolest niisugusele tasemele, et meil ka keskmise reostuse tõrjeks ei oleks ainsa võimalusena vaja naabreid appi kutsuda, vaid me suudaksime ise reageerida. Tuleb uuesti läbi mõelda need teemad, millega valitsus on ka seni tegelnud, mida õlifondi või nn naftafondi rahastamine, võimalik, et Soome eeskujul, tähendab rahaliselt, mida see tähendab organisatsiooniliselt. Kutsume üles nende teemadega tegelema!
Aitäh hea ettevalmistustöö eest! Valitsuse tegevus ja meie keskkonnakomisjoni tegevus selles valdkonnas kindlasti jätkub. Kui nüüd valitsus on otsustanud, et merenduse arengukava ei tooda dokumendina Riigikogusse tegelikuks vastuvõtuks, siis tuleks valitsuse tasemel luua komisjon või ministrite koostöös jälgida, et keskkonnateemadega edasi tegeldaks. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Tõnis Lukas! Palun, kolleeg Toomas Tõniste! Kaheksa minutit.

Austatud kolleegid! Mul on väga hea meel siin olla, sest lõpuks ometi oleme riigina jõudnud niikaugele, et räägime Eesti merenduspoliitikast. Mereriigina on häbiväärne, et me teeme seda alles nüüd, kui me oleme juba 20 aastat taas iseseisvad olnud. See ei tähenda muidugi seda, et Eesti ei oleks viimased 20 aastat mereriik olnud. Me võime uhkusega rääkida Tallinkist ja meie reisilaevandusest. Samuti on meil head sadamad Tallinnas, Muugal, Sillamäel ja Paldiskis. Meil on ka Balti Laevaremonditehas, Saaremaa väikelaevaehitajad ja isegi maailmatasemel purjetajad. Kõik see on olemas, aga mitte tänu meie riigi merenduspoliitikale, vaid vaatamata selle puudumisele.
Olles ise merega tihedalt seotud, julgen kinnitada, et meresõidus on meeskonnatöö ja hea plaan äärmiselt olulised. Seepärast on mul hea meel, et me oleme lõpuks jõudnud selleni, et paneme riigina kokku tervikpildi ja kaardistame oma vajadused ning lähenemise mereteemadele. Praegu on merendus killustatud eri ministeeriumide ja ametite vahel. Koostöö parandamiseks ja sünergia tekkimiseks on vaja senisest paremat tervikpilti ja plaani, siis väldime kattuvaid tegevusi ja n-ö valgeid laike.
Kõige suurema lisandväärtusega ja kõige tulusamalt toimiv on praegu meie sadama- ja logistikaäri. Logistikaklastri loomisega on siin tekkinud hea potentsiaal, leidmaks Eestile uusi võimalusi turgudel nii idas kui ka läänes. Oluline on olla osaline transpordikoridoris ja meie märgusõnadeks saavad siin olla efektiivsus, turvalisus ja teenuse kvaliteet. Selge on see, et kõigeks ei jätku riigil raha, aga seda enam tuleb läbi mõelda, kuhu me investeerime. Usun, et tuleb toetada uute jäälõhkujate ehitamist, sest iseseisva riigina ei saa me olla iga-aastases sõltuvuses sellest, kas meie naabritel jääb jäälõhkujaid vabaks või mitte.
Aastaid on räägitud laevade toomisest Eesti lipu alla. Selleks ei ole vaja leiutada jalgratast, et merd sõita. Kui vaatame meie kõrval tegutsevaid mereriikidest naabreid, siis peame looma oma laevnikele ja meremeestele lihtsalt võrdsed tingimused ja käivitama vajalikud toetusskeemid. Ei maksa karta kulu, kui see toob endaga kaasa hoopis suuremat tulu.
Samuti pean oluliseks meie väikesadamate võrgustiku korrastamist ja väljaehitamist. Sadamaid on vaja nii meile endile kui ka külalistele, kes merd mööda külla saabuvad. Sadamad on täpselt samasugune osa meie infrastruktuurist, nagu seda on teed, raudteed ja lennujaam. Sadamad on meie mereväravad. Kui me tahame ise turvaliselt liikuda ja oma külalisi hästi vastu võtta, tahame, et meile Eestisse üldse külla tullakse, siis teeme oma väravad korda. Ei ole mõtet panna kohalikke omavalitsusi ja eraettevõtjaid omavahel kaklema EAS-i toetusraha pärast. Ei ole mõtet panna ka kalamehi ja purjetajaid omavahel jagelema selle nimel, kes saab soodsama toetuse, et ehitada üksnes enda alustele mõeldud sadamaid. Paneme õlad ja pead kokku ning teeme ühtse väikesadamate võrgustiku, kasutades selleks ka Euroopa toetusfondide raha. Hästi planeeritud ja ehitatud sadamasse mahuvad nii purjetajad, mootorpaadimehed kui ka kalamehed. Mul on hea meel, et jää on selles vallas liikuma hakanud ja väikesadamate arenduskeskusega on liitunud juba 25 liiget, sh meie suurimad jahtklubid ja parimad väikesadamad. Kaardistame oma sadamad, loome neile klassifikatsiooni, millest tulenevalt on paigas nii sadamateenustele ettenähtud standardid kui ka toetusskeemid sadamate edasiseks arendamiseks.
Suurt potentsiaali näen ka meie väikelaevaehituses. Saaremaal loodud väikelaevaklaster on olnud edukas ja usun, et sealsel kompetentsikeskusel on tulevikku. Väikelaevaehitus on just see, mida me vajame – luua kvalifitseeritud tööjõuga tooteid, millel on suur lisandväärtus ja hea maine. Eesti väikelaevaehitajad on kasvamas Soome ja Rootsi alltöötegijaist ettevõtjaiks, kelle loodud kaubamärkidel võiks olla potentsiaali saada Eesti visiitkaardiks maailmas. Eriti meeldiv oleks, kui me suudaksime koolitada lisaks headele ehitajatele ka tasemel laevakonstruktoreid.
Mõistagi tuleb jätkata tasemel merehariduse andmist Eestis. Mulle tundub, et mereakadeemiat ei tohiks lahutada või liita kiirustades mingi muu õppeasutusega. Pigem tuleks kriitiliselt üle vaadata õppekavad ja sättida nad vastavusse meie tulevikuvajadustega.
Kokkuvõtteks. Nii nagu ütleb laulusalm, et meri on, meri jääb, meri olema peab, peame meie siin Riigikogus kõige muu olulise kõrval seisma hea ka selle eest, et Eesti ei oleks mereäärne riik, vaid oleks mereriik, vaatamata sellele, kas oleme siin maarotid või mitte. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Toomas Tõniste! Palun kõnepulti kolleeg Kalev Kallo! Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud minister! Täna on tõesti ajalooline hetk, sest Eesti merenduspoliitika on esmakordselt selles saalis arutuse all. Meri moodustab kolmandiku meie riigi territooriumist ja selle osa sööti jätmine hämmastab meie esivanemaid, naabermaid ja enamikku meist endistki. Tänaseni pole meie valitsuses midagi kuuldud Euroopa Liidu lubatud laevandussoodustusest, mida riigid teevad kolmel eesmärgil: et säilitada töökohad, et ei kaoks oma laevastik, et kaitsta paremini keskkonda. Eesti merenduse statistika on jaotatud eri valdkondade vahel ja seetõttu pole kellelgi täpset ettekujutust merenduse rollist Eesti majanduses, riigi tuludes, tööhõives, eriti ekspordis, kus laevandusele langeb soliidne osa. Kõik mereriigid, sh meie naabrid Soome, Rootsi, Läti, Leedu, on võtnud seda endastmõistetavana ja rakendanud asjakohaseid meetmeid, kasutades Euroopa Liidu lubatud riiklikke soodustusi. Jutt on rahvusvahelises liikluses olevatest laevadest, mis sõidavad Eesti lipu all. Kahjuks on neid järel vaid mõned. Samas arvatakse Eesti laevaomanike mõjupiirkonnas olevat kuni 80 laeva, kes maksavad oma maksud teistele riikidele. See fakt näitab, et Eesti lipp ehk täpsemalt öeldes laevaregister ei ole rahvusvahelises laevanduses konkurentsivõimeline.
Milles on siis asi? Probleemid algavad eelkõige maksustamisest. Laevandust arendavates riikides kasutatakse tonnaažimaksu, st vastavalt laeva suurusele maksab laevaomanik lipuriigile kindla summa aastas. Teiste hulgas kasutavad seda näiteks Läti ja Leedu. Eesti laevaomanikud maksavad need summad aga välismaale, oma lipuriikidele. Mõned riigid, näiteks Norra, on kehtestanud oma lipule madalama tulumaksu. Paljudes mereriikides, sh Lätis ja Leedus, maksavad meremehed tulumaksu kahekordselt miinimumpalgalt. Kuna meremees on vähemalt kaheksa kuud laevas, mil tema eest vastutab ja kannab kõik sotsiaalkulud laevaomanik, siis näiteks Soomes ja Rootsis tagastatakse sotsiaalmaks 100%-liselt laevaomanikule.
Takistuseks on ka mitmed seadusandlikud probleemid. Eesti lipu alla on peaaegu võimatu võtta tööle välismaalasi. Ei taheta aru saada, et tegemist ei ole immigratsiooniga. Laevaomanikele valmistab peavalu ka Eesti ametkondade bürokraatia. Laeva registreerimine Eesti lipu alla võtab sageli kauem aega kui paljudes teistes riikides. Esitatakse hulgaliselt pisinõudeid, mille järele vajadust ei ole. Laevaomanik peab kindel olema, et lipp ei satuks diskrimineerimise objektiks. See eeldab riigi normaalseid poliitilisi suhteid oma ümbruskonnaga. Näiteid võib tuua Türgi, Küprose, juutide ja araablaste ning teistest piirkondadest. Läänemerel võiks veel rääkida Eesti-Vene suhetest. Laevanduse arendamisel on oluline stabiilsus, et mis on lubatud, saab ka tehtud, et maksusoodustused jäävad kehtima, et investeeringud ei lähe mõne seadusmuudatuse tõttu kaduma.
Märgiksin, et Eesti merenduspoliitika arengukava aastateks 2011–2020 on vaid kõige üldisem raamistik, millesse jäävad suured põhimõttelised muudatused merendusvaldkonnas. Aga millest selles dokumendis juttu ei ole, on üks merekeskkonna kaitsega seonduv küsimus. Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni otsusega on Inglise kanal, Põhjameri ja Läänemeri kuulutatud eridirektiiviga väävlipäästude piirkonnaks, kus alates 1. jaanuarist 2015 tohib väljalaskegaasides olla vaid 0,1% väävlioksiide. 2016. aastal tulevad lisaks veel lämmastikupiirangud. Praeguste arvestuste kohaselt maksab laeva nende nõuetega vastavusse viimine kolmandiku laeva hinnast. Seega on esimesed ohvrid laevaomanikud ja pärast seda tarbijad, sest mereveoste hinnad kasvavad umbes 50%. Tekib ebavõrdne konkurents teiste piirkondade laevandusettevõtjatega. Selle pärast muretsevad kõik piirkonda jäävad mereriigid. Tehakse uurimusi ja peetakse läbirääkimisi, kuidas kulusid vähendada. Mitmed riigid on lubanud osaleda tekkivate kulude korvamisel. Meil pole neist küsimustest seni eriti juttu olnud, kuigi kella kukkumiseni on jäänud vähem kui kolm aastat.
Viimasel ajal on palju küsimusi tekitanud meie merehariduse jätkusuutlikkus. Eesti merehariduse kuulsusrikkast minevikust võiksin palju rääkida, kuid meenutagem lühidalt vaid viimast perioodi. Pärast taasiseseisvumist moodustati merehariduskeskus, millest hiljem sai mereakadeemia. Üsna pea jõuti meie diplomite rahvusvahelise tunnustamiseni. Lisagem siia, et akadeemia lõpetajaid ei vaja üksnes laevandusettevõtjad, vaid ka riigiettevõtted ja -ametid. Need mehed ja naised esindavad Eesti töö- ja käitumiskultuuri mujal maailmas, pole ühtegi teist nii rahvusvahelist elukutset. Nüüd napib järsku vahendeid väljakujunenud ja kõrgelt tunnustatud merehariduse jätkamiseks. Meenutagem, et iga valdkonna areng sõltub kompetentsetest inimestest. Kuidas me saame rääkida Eesti meremajandusest, kui puuduvad selle ala spetsialistid? Kuid see on vaid asja majanduslik pool. Ühe osa väljalõikamine Eesti kultuuripildist on vähemalt sama suur katastroof, see puudutab meid kõiki. Neid asju ei saa otsustada fooliummütsi all või seemneid süües.
Kokkuvõtteks võib öelda, et "Eesti merenduspoliitika 2011–2020" on kaugel täiuslikkusest, kuid ideaalseid programme pole olemas. Programmid peavad olema paindlikud ja neid tuleb pidevalt täiendada vastavalt aja nõuetele. Nüüd sõltub kõik rakenduskavadest. Seni pole neist eriti kuulda olnud, kuigi stardi algusest on möödas juba poolteist aastat. Nii et jõudu tööle selleks, et Eesti saaks mereäärsest riigist mereriigiks, nagu kriipsutas alla ka eelkõneleja, ehk et mereriigist geograafilises mõttes saaks mereriik ka majanduslikus mõttes! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalev Kallo! Palun kõnepulti kolleeg Kalev Kotkase!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Alustuseks lubage mul SDE fraktsiooni nimel tunnustada merenduspoliitika 2011–2020 koostajaid. Samuti tahaks hea sõnaga meeles pidada meie kolleegi Riigikogu XI koosseisust Tarmo Kõutsi, kelle süsteemse kuklassehingamise tulemusena on Eesti riigil 21 iseseisvusaasta jooksul lõpuks esimene ametlik visioon meie merenduse arendamisest. Oleks kohatu küsida, ega me selle arengukavaga hiljaks pole jäänud. Muidugi oleme, aga kas lootusetult, seda näitab lähitulevik. Eesti riigil on praegu 64 kehtivat üleriigilist arengukava, programmi ja strateegiat, neist 19 on heaks kiitnud Riigikogu ja 45 valitsus. Kas merenduse arengukavast saab tõepoolest valdkonda reguleeriv dokument, sõltub sellest, kas tal saab olema side iga-aastase riigieelarvega. Kui seda sidet ei ole, siis rändab see arengukava 65-ndana sinna 100 strateegia surnuaeda. Esimesed märgid tekitavad pigem pessimismi, sest riigieelarves 2011. aastaks ettenähtud 55 miljoni eurot ja 2012. aastaks ettenähtud 60 miljonit eurot kajastuvad vaid osaliselt ehk me alustame püha üritust teatud mahajäämusega.
Sotsiaaldemokraadid on põhimõtteliselt nõus kõigega, mis arengukava kaante vahele mahtunud on. Küll aga näeksime hea meelega, et selles sisalduks täiendavalt kalandust kui Eesti meremajanduse olulist koostisosa käsitlev peatükk ja ka Eesti jäämurdekontseptsioon kui aastaringse merelise transiidi tähtis eeldus. Mõne teema käsitlus võiks olla konkreetsem, selle asemel et nad lihtsalt ära markeeritakse. Üheks selliseks teemaks on meie laevaregistri konkurentsivõime puudumine. Oma laevade registris hoidmiseks on paljud Euroopa riigid läinud maksusoodustuste või maksude kompenseerimise teed. On päevselge, et Eesti laevade huvi kodumaise laevaregistri vastu sõltub tasudest, mida võetakse laevaregistri toimingute eest, registri riigimaksudest ehk ettevõtte tulumaksust ja tööjõumaksudest ja registritoimingute lihtsusest. Seni kuni need asjad on teiste riikide registrites soodsamad, figureerivad meie laevad seal. Kui need näitajad võrdsustuvad, tulevad Eesti laevad meie registrisse kas patriotismist või nostalgilis-emotsionaalsetel kaalutlustel. Kui meie näitajad muutuvad paremaks kui teistel, tulevad laevad meie registrisse ka majanduslikel kaalutlustel. Nii lihtne see ongi!
Sotsiaaldemokraadid näeksid hea meelega, et riiklikus arengukavas "Eesti merenduspoliitika 2011–2020" pöörataks rohkem tähelepanu Eesti meremeestele. Eesti residendist meremees on Euroopa Liidu reederite, tööandjate juures halvemas konkurentsiolukorras võrreldes teiste liikmesriikide ja kolmandatest riikidest pärit meremeestega. Põhjuseks on asjaolu, et Eesti Vabariik ei ole rakendanud meremeestele teiste riikide omaga samaväärset füüsilise isiku maksustamise süsteemi ega ole sõlminud ka Euroopa Liidu määruse 1408 alusel võimalikke riikidevahelisi kokkuleppeid. Sisuliselt oleme loonud olukorra, kus paljudel juhtudel on Eesti residendist meremeest ligi ühe kolmandiku võrra kallim palgata kui tema kolleegi mõnest teisest Euroopa Liidu liikmesriigist. Senise tegevusetuse tagajärjel puudub paljudel Eestist pärit meremeestel tõsiseltvõetav võimalus saada osa riiklikust ravi-, pensioni- ja sotsiaalkindlustussüsteemist. Meid häirib ka asjaolu, et e-riik Eesti, kellel on meremeeste register, lähtub arengukava koostamisel arusaamast, et tegelikult me ei teagi, mitu meremeest meil on.
Sotsiaaldemokraadid tervitavad riikliku arengukava "Eesti merenduspoliitika 2011–2020" valmimist ja me loodame, et valitsus sellest ka reaalselt lähtuma hakkab. Samuti peame vajalikuks selle dokumendi aktualiseerimist iga paari aasta tagant. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalev Kotkas! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised ja kellaajaliselt täpselt on lõppenud ka meie istung. Aitäh kõigile, kes osalesid!

Istungi lõpp kell 13.00.