Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Valitsus on esitanud Riigikogule riikliku arengukava "Eesti merenduspoliitika 2011–2020". Kõigepealt paar sõna selle arengukava sünniloost.
Ühiskondlik nõudlus riigi tervikliku merenduspoliitika järele on olnud juba pikka aega, sellest on räägitud rohkem kui kümme aastat. Koostamine võttis aega üle kahe aasta ja koostamise protsess oli laiapõhjaline. Me kaasasime partnereid avalikust sektorist, ettevõtjate ühendustest, kodanikuühendustest, kokku üle 30 (Merendusnõukoda, Eesti Laevaomanike Liit, väikelaevaehitajate klastri initsiatiivgrupp, Logistika ja Transiidi Assotsiatsioon, Eesti Sadamate Liit, Rannarahva Koda, Tallinna Tehnikaülikool, Eesti Mereakadeemia jne). Tõepoolest, töösse olid kaasatud kõik Eestis ühel või teisel moel merendusega seotud isikud. Selle töö tulemus on teie laudadel ja on teie hinnata. Kas see on kõiki rahuldav? Vaevalt. Kuid ma usun, et nii nagu me ei pea Eesti merendusega alustama täna tühjalt kohalt, nii on ka merenduspoliitika koond meie tänastest arusaamistest ja põhimõtetest ning loob kindlasti parema eelduse ühiseks tegutsemiseks selle nimel, et me meid ümbritsevat merd, mereressurssi paremini kasutaksime ja hoiaksime.
Dokument on loomulikult seotud väga paljude muude arengukavadega, seletuskirjas ja kavas endas on need ka loetletud. Paljudele küsimustele, mis võivad lugejaid ja asjaosalisi vaevata, ei leia võib-olla detailset vastust merenduspoliitika arengukavast, mistõttu soovitan vaadata ka sellega seotud arengukavasid, mida on rohkem kui 15. Me oleme välja pakkunud, et see dokument võiks kehtida 2020. aastani. Selle olulisemad põhimõtted on aga kirja pandud ja otsustamiseks välja pakutud kindlasti pikema ajaperspektiiviga. 2020. aasta on valitud selle tõttu, et viia ka merenduspoliitika kui üks riigi strateegilisi dokumente samasse ajaperspektiivi enamiku teiste arengukavadega. Selle dokumendi rakendamise peale mõeldes arvestame ka asjaolu, et mitmed rahasummad on seotud praegu toimuvate läbirääkimistega Euroopa Liidu finantsperspektiivi üle ajavahemikul 2014–2020. Selles mõttes on merenduspoliitika vaata et üks kõige esimesi strateegilisi dokumente, mis annab kindlasti poliitilisi ideid, põhimõtteid tulevasteks finantsperspektiivi raames tehtavateks otsusteks.
Merenduspoliitika enda puhul tooksin välja kolm peamist asjaolu. Kõigepealt, merendus on oluline majandusharu ja me arvame, et selle majandusharu võimalused ei ole kaugeltki ammendunud, vaid vastupidi, pigem on jätkuvalt alakasutatud. Sektori lisandväärtus on suurem keskmisest Eesti majanduse lisandväärtusest. Merendus moodustab olulise osa ekspordist, meretransport moodustab 20% teenuste ekspordist ja sellega otseselt seotud raudteetransport omakorda 20%. Kui me vaatame ühe või teise indikaatori alusel koostatud Eesti edukamate ettevõtete edetabeleid, siis leiame tavaliselt väga palju ühel või teisel moel Eesti merendusega seotud ettevõtteid, olgu need Tallinna Sadam, Tallink, rahvusvahelised ettevõtted, nagu Vopak ja paljud teised. Teine merenduspoliitika aspekt on Läänemere keskkonna seisund. Me võime lühidalt öelda, et Läänemere keskkonna seisund on muret tekitav või halb, seda on vaja kindlasti parandada ja merenduspoliitika peab sellele tähelepanu juhtima. Kolmandaks, merendus on killustunud mitme ministeeriumi ja ameti vahel, seetõttu on koostöö parandamiseks ja sünergia tekkimiseks mõistlik tegevused korrastada ja ülesanded paremini ära jagada. Sektori majanduskasv ja merekeskkonna säilimine on küll vastandlikud eesmärgid, kuid meie soov on leida siin mõistlik tasakaal.
Merenduspoliitika toob välja viis peamist tegevussuunda. Esiteks, merendussektori ettevõtluskeskkond, mida me soovime kujundada ettevõttesõbralikuks ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeliseks. Teine suund on merenduse ohutus, turvalisus ja merekeskkonna puhtus. Loomulikult on meie eesmärgiks suurendada ohutust, muuta merendus turvalisemaks ja parandada merekeskkonda. Kolmas tegevussuund puudutab avaliku sektori tegevusi. Need peavad olema hästi koordineeritud ja suunatud merenduse arengule, ja mitte ainult riigisiseselt. Arvestades, et merenduses otsustatakse väga palju küsimusi rahvusvahelisel tasandil, Euroopa Liidu tasandil, on vaja tagada ühtne tegutsemine rahvuslike huvide kaitsel. Neljas tegevussuund on Eesti mereharidus ja -teadus. Me soovime arengukavaga anda panuse, et mereharidus, teadus- ja arendustegevus oleks tänapäevasemal tasemel. Viies tegevussuund on rannaäärse elu- ja külastuskeskkonna parendamine. Soovime tõsta selle atraktiivsust, soodustades mereturismi, samuti kohaliku ettevõtluse arengut, ning kanda põlvkondades edasi merekultuuripärandit, mis meil teadupärast ulatub aastatuhandete taha. Seega soovime paremini ära kasutada meremajanduse potentsiaali, arvestades samal ajal looduskeskkonnaga ja parandades rannaäärset elukeskkonda. Ma püüan oma ettekandes puudutada vaid mõnda teemat, sest ajaliselt ei ole lihtsalt võimalik käsitleda kõiki merendusega seotud küsimusi.
Kõigepealt kriitikast. On olnud kriitikat, et merenduspoliitika ei arvesta piisavalt merekeskkonnaga. See on osaliselt tõsi. Praeguses dokumendis ei ole merekeskkonna meetmed lahti kirjutatud nii detailselt nagu meremajanduse omad. See ei tulene mitte meie soovist või vähesest rõhuasetusest, vaid asjaolust, et merekeskkonna kaitse meetmete tegevusi, mis arvestavad kõiki merd mõjutavaid tegureid, sealhulgas ka maismaalt lähtuvat reostust, käsitletakse vastavalt Euroopa Liidu raamdirektiivile aastaks 2015 väljatöötatavas merestrateegias. Seejärel lisame need tegevused ka merenduspoliitika dokumendile.
Teine valdkond on sadamad ja logistika. Võib öelda, et sadamad ja logistika on praegu meie merenduse nurgakivi. Selles valdkonnas me näeme kahte eesmärki. Esiteks peame hoidma neid kliente ja turge, mis meil on tänaseks välja kujunenud, ja teiseks tuleb kindlasti leida uusi turge ning avada uusi võimalusi meie sadama- ja logistikasektoris tegutsevatele ettevõtetele. Olemasolevate klientide hoidmiseks ei saa me käed rüpes istuda, nad ei ole meile garanteeritud, arvestades üha tihenevat rahvusvahelist konkurentsi. Me peame oma teenuste kvaliteeti pidevalt parandama, hoidma seda konkurentsieelist, mis meil lähinaabrite ees on. Mööngem, et enamik sellest on küll erasektori teha, kuid ka riik saab siin oluliselt panustada. Olgu näiteks sellised initsiatiivid nagu elektrooniline mereriik, mis teeb sadamatesse sisenevate laevade paberimajanduse elektrooniliseks, või lähimerevedude keskus, mis aitab klientidel kiiresti infot ja kontakti leida. Kindlasti on olemasolevate klientide hoidmiseks oluline välja arendada ka meie jäämurdevõimekus. Kordame veel kord üle, et Eestil on vaja kahte uut jäämurdjat. Üks peaks kindlasti kuuluma riigile, teine võib olla ühises omandis eraettevõttega, kes kasutab seda jäävabal ajal mujal. See võib tunduda rentimise sarnasena, kuid on siiski üks oluline erinevus: keegi ei soovi teha oma laevadele pikaajalist rendilepingut ning loota, et me iga aasta leiame laeva, mida on võimalik talveks rentida. See oleks liiga riskantne ja seaks küsimuse alla meie transpordikoridori usaldusväärsuse.
Teiseks peame leidma uusi turge ja kaubagruppe ning teenuseid. Seda on loomulikult teadvustatud juba tükk aega tagasi, aga julgen öelda, et alles viimastel aastatel oleme astunud selles osas ka väga konkreetseid samme. Riigi toel on loodud logistikaklaster, mille eesmärk on panna ettevõtted koos riigiga töötama selle nimel, et teadvustada meie potentsiaalsetele turgudele Eestit kui transpordikanalit. See tähendab, et otsitakse aktiivselt uusi turge, töötatakse uute teenuste loomise nimel, arvestades seda, et oluline on merendusettevõtete, raudtee- ja maanteetranspordiettevõtete, aga ka lennuettevõtete vaheline koostöö. Nii raudtee kui sadamate infrastruktuur on meil piisav, et kaubamahte suurendada, mistõttu merenduspoliitika ei näe ette suuremahulisi investeeringuid infrastruktuuri, vaid pigem nn pehmeid tegevusi turgude laiendamiseks. Samas me loome valmisoleku vajaduse korral infrastruktuuri laiendada. See on pikem perspektiiv.
Selles kontekstis on tõstatatud laiemalt ka ettevõtete ja kohalike omavalitsuste vahelise koostöö parandamise küsimus. Praegune maksusüsteem ei soosi otseselt ettevõtete asutamist või asumist kohaliku omavalitsuse territooriumile, sealhulgas ka sadamaterminalide laiendamist või tööstus- ja logistikaparkide rajamist sadamate lähedusse. Meil oleks vaja paremat süsteemi, mis suurendaks selgelt omavalitsuste huvi, et nende territooriumil tegutseksid ettevõtted. Samas on ka teisi võimalusi peale maksusüsteemi muutmise, näiteks riiklikud teemaplaneeringud. Seetõttu ongi meil kavas analüüsida, milline oleks parim võimalus parandada ettevõtete ja omavalitsuste koostööd selles valdkonnas.
Nagu öeldud, meremajanduse tugevad valdkond on meil praegu sadamad, logistika ja kindlasti ka reisijatevedu. Nendes me soovime olukorda säilitada ning ka parandada. Kui rääkida kasvuvõimalustest, siis jätkuvalt tuleks soodustada laevaehituse kasvu. Kindlasti on praegu nõrk kaubalaevandus. Siin on vaja seda, mida me seni oleme teinud, oluliselt muuta.
Kõigepealt laevaehitusest. Laevaehitus on juba selgelt kasvutrendis ning meie hinnangul on sellel ka suur arengupotentsiaal. Seetõttu leiame, et järgmise rahastamisperioodi ettevõtluspoliitika peab arvestama nii nn suurte kui ka väikelaevade ehituse vajadusi, olgu need siis tööjõu koolituse, ekspertide värbamise, turunduse või tehnoloogia ja investeerimise küsimused. Erilist tähelepanu väärib väikelaevaehitus, mis on väikelaevaehituse klastri tegevuse kaudu selgelt näidanud võimet koonduda, et koostööle tuginedes areneda. Seetõttu oleme juba otsustanud toetada väikelaevaehituse kompetentsikeskuse loomist Saaremaale ja see tegevus on juba ka käivitunud.
Kaubalaevandusest. Kui teistes riikides on kaubalaevandus üks oluline merendusklastri arenduse alustala, siis Eestis see paraku nii ei ole. Seetõttu me näeme, et tulevikus võiks ikkagi toimuda põhimõtteline muutus ning me tagaksime Eesti laevandusele teiste Euroopa Liidu riikide laevandustega võrdsed konkurentsitingimused. Jah, see tähendaks ühe variandina laevandustoetusi, kuid siin tuleb arvestada, et laevandus on globaalne äri. Kui me tahame selles äris edukalt kaasa lüüa, siis ei ole seda võimalik teha teiste reeglite järgi kui need, mida ülejäänud maailm järgib. Merenduspoliitikas pole konkreetselt ära toodud, millised peaksid olema need toetused või see toetusskeem, et saavutada laevade naasmine Eesti lipu alla ja ka Eesti ettevõtete või ettevõtjate investeerimine kaubalaevandusse. Seda on tehtud taotluslikult. Arengudokumendiga me soovime seada sihi, kuhu minna, millised on aga vahendid, see sõltub keskkonnast ning täpsemalt ka veel töös olevatest analüüsidest. Keskkonna all pean ma silmas Euroopa Liidu tasandil läbivaatamisel olevaid laevandusele kehtivaid riigiabi juhiseid. Selle protsessi tulemusena määratakse ära, esiteks, mida liikmesriigid üldse teha võivad, ning teiseks me näeme, mida teised riigid teevad. Oma otsused peame tegema lähtuvalt sellest kontekstist. Igal juhul näitavad meie praegused arvutused, et on võimalik välja töötada selline konkurentsivõimeline süsteem, et laevandustoetusteks vajaminev summa laekuks täielikult nendest maksudest, mida makstakse registrisse tulevate laevade pealt. Kaudsed kulud, mis tekivad hiljem meremeeste tervishoiukulude ning pensionide tõttu, kompenseeritaks aga uute töökohtade ning merendussektori suurenenud lisandväärtuse kaudu.
Järgmine teema seondub mereharidusega. Võime öelda, et mereharidus on mõneti meie murelaps. Ka viimastel kuudel on mereharidus saanud jätkuvalt tähelepanu ja pigem negatiivsest aspektist. Siin on meil vaja kindlasti selget otsust ja pikaajalist stabiilsust. Iseenesest ei ole Eesti Mereakadeemia juriidiline staatus oluline nii kaua, kuni haridus, mida seal pakutakse, on kvaliteetne. Ka merenduspoliitika ei maini otseselt mereakadeemia juriidilist staatust. Samas, olgem ausad, mereakadeemia eksistents eraldiseisvana, sõltumatus on kindlasti märgilise tähendusega ja ma ei alahindaks seda, eriti kui liitumiskavad ei sisalda endas kõige olulisemat kava, kuidas merehariduse kvaliteeti parandada. Seega ma leian, et siin pole mõtet liigselt rabistada, vaid panna paika pikem plaan, kuidas tagada parim võimalik arenev mereharidus Eestis. Merenduspoliitikas me oleme sõnastanud selle merehariduskontseptsioonina, mis peaks valmis saama aastaks 2013.
Kui ma siiani rääkisin põhiliselt meremajandusest, siis merenduspoliitikas on leidnud koha ka merenduse n-ö inimlikum nägu, mis väljendub rannaäärse elukeskkonna ja merekultuuriga seotud prioriteedis. Selleks, et avada meri inimestele, peame vajalikuks luua väikesadamate võrgustik. See oleks kogu Eesti rannikut kattev, üksteisest umbes 30–40 meremiili kaugusel paiknevate väikesadamate võrgustik, mille sadamad vastavad teatud teenusstandarditele. Me oleme juba koostöös partneritega potentsiaalse võrgustiku kaardistanud ja hakkame sellel aastal pidama sadamaomanike, kohalike omavalitsuste ja maavalitsustega läbirääkimisi juba konkreetsema tegevusplaani paikapanemiseks. Uueks eelarveperioodiks näeme ette investeeringutoetusi, et viia need sadamad kooskõlla nõutud teenusstandardiga. See võrgustik on kindlasti suunatud turismile, nii välis- kui siseturistidele, aga ka sellele, et meri inimeste jaoks üldisemalt avada. Me ei saa rääkida piisavast järelkasvust merendussektoris, kui lastel ja noortel ei ole võimalik oma kodukohas või vähemalt lähipiirkonnas minna merele nii, et see oleks ohutu ja meeldiv.
Kokkuvõtteks. Ma loodan väga, et tänane merenduspoliitika arutelu tuleb asjalik. Loomulikult huvitab valitsust, et merenduspoliitikas fikseeritud põhimõtted, aga ka konkreetsemad tegevussuunad oleksid konsensuslikud, ning me kuulame tähelepanelikult ka opositsioonierakondade seisukohti. Ainult nii ei jää see merenduspoliitika mitte järjekordseks paberiks, vaid sellest saab mõtestatud tegevuste plaan, mille tulemusena on tõepoolest võimalik ka emotsionaalselt öelda, et Eesti on mereriik. Aitäh!