Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud haridus- ja teadusminister! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu seitsmenda töönädala esmaspäevast istungit. Nüüd on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu.
Esiteks, Kaitseliidu seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kaitseminister Mart Laar; teiseks, karistusseadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust siseminister Ken-Marti Vaher. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Deniss Boroditš!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Mul on Keskerakonna fraktsiooni nimel üle anda arupärimine majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Teemaks on riigimaanteede hooldus. Veebruarikuu lõpus avalikustas Riigikontroll aruande Eesti riigimaanteede hooldamise kohta aastatel 2006–2010. Riigikontroll leidis oma aruandes, et juba 2005. aastal valminud auditis välja toodud probleemid on sisuliselt lahendamata ning praktiliselt samasugustena endiselt üleval. Riigikontrolli hinnangul ei ole Maanteeamet suutnud hoolimata antud lubadustest viie aasta jooksul riigimaanteede hoolduse korralduses positiivset arengut esile kutsuda. See peegeldub endiselt ühtlustamata hoolduslepingutes, oluliselt kasvanud kuludes ning puudulikus järelevalves. Riigikontrolli aruandest selgub, et teehooldekulud eraettevõtetega sõlmitud hooldelepingutes on olnud keskmiselt 8% suuremad, kui see hinnaindeksist lähtudes objektiivselt põhjendatud oleks. Kokku on eraettevõtetele sel perioodil põhjendatud tasemega võrreldes makstud ligikaudu 8 miljonit eurot rohkem. Seejuures leiab Riigikontroll, et kuna riigimaanteede hoolduse nõudeid ei ole sel perioodil karmistatud, on kulude suurenemise põhjus hoopis vähene konkurents, mistõttu ettevõtted on saanud küsida hangete puhul neile sobivat hinda ning Maanteeamet on sellega kergel käel ka leppinud. Riik kulutab riigimaanteede hooldamiseks igal aastal ligi 50 miljonit eurot. Uuringud on näidanud, et hoolduseks tehtavad kulutused on enamasti oluliselt väiksemad kui sellest saadav ühiskonna majanduslik kasu. Eriti kriitilise tähtsusega on teede hea sõidetavus talveperioodil, kui liiklusohutus sõltub suures osas hoolde kvaliteedist. Sellest tulenevalt on meil kuus küsimust. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Peeter Võsa!

Lugupeetud proua esimees! Head kolleegid! Mul on arupärimine siseminister Ken-Marti Vaherile. Sellele on alla kirjutanud 14 Keskerakonna fraktsiooni liiget ning see puudutab mootorikütuste hinda ja siseturvalisust. 27. veebruari ajaleht Postimees tõi lugejate ette fakti, et just kallineva kütusehinna pärast on Lääne Politseiprefektuur kolmel järjestikusel aastal vähendanud läbisõite iga aasta 10%, seega kolme aastaga kokku 30%. Sama olukord on mujalgi. Põhja Politseiprefektuuri korrakaitsebüroo läbisõitude limiit on vähenenud viimaste aastatega kuuvõrdluses ligi 33 000 km. Politseis jälgitakse kütuselimiitidest kinnipidamist pidevalt ning nii ongi Lääne Politseiprefektuuri piirkonna konstaablite kasutuses oleval autol kuu 20 tööpäeva kohta igas tööpäevas võimalik arvestuslikult läbi sõita 50 km, millega tuleb katta kogu vajadus – patrull, menetlustöö, politseioperatsioonid jne. Politseiametnikud on ise tõdenud, et just ressursside puudumise tõttu on vähenenud kogukonnapõhine politseitöö, nii et politsei piiratud kohalolek on kaasa toonud turvatunde vähenemise. Politsei kohalolek distsiplineerib ja tagab turvatunnet kahtlemata ka liikluses. 2011. aasta statistika näitab aga, et mullu hukkus liiklusõnnetustes 101 inimest, mis on koguni 22 võrra enam kui 2010. aastal. Aitäh!

Juhatuse nimel olen vastu võtnud kaks seaduseelnõu ja kaks arupärimist. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus nende menetluse kolme tööpäeva jooksul, ja kui arupärimised vastavad sellele seadusele, siis edastan need otsekohe adressaatidele.
Head kolleegid, nüüd järgmised teated. Riigikogu juhatus on menetlusse võtnud järgmised eelnõud ning määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, Vabariigi Valitsuse s.a 23. veebruaril algatatud keskkonnatasude seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – keskkonnakomisjon; teiseks, Vabariigi Valitsuse s.a 23. veebruaril algatatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ja majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – sotsiaalkomisjon; kolmandaks, Vabariigi Valitsuse s.a 23. veebruaril algatatud Eesti Vabariigi ja Moldova Vabariigi vahelise sotsiaalkindlustuslepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – sotsiaalkomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 1. märtsil esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse, mis käsitleb satelliitnavigatsiooni süsteemide rajamist ja kasutamist, eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning määruse eelnõu kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 15. märts kell 16.
Head kolleegid, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 83 rahvasaadikut, puudub 18.
Läheme nüüd selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Palun tähelepanu! Esiteks, Riigikogu liikmed Deniss Boroditš, Enn Eesmaa, Eldar Efendijev, Tarmo Tamm, Viktor Vassiljev, Rainer Vakra, Jüri Ratas, Kalle Laanet ja Valeri Korb võtavad tagasi nende poolt 18. jaanuaril esitatud arupärimise nr 93 nõuetele vastavate rehvide kasutamise kohta, millele tänase viienda päevakorrapunktina pidi vastama siseminister Ken-Marti Vaher. Teiseks, haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo on esitanud taotluse, et tema poolt täna vastamisele tulevad arupärimised, mis on päevakorras seitsmes (EKA õppehoone rahastamise kohta) ja kaheksas punkt (Vaeküla kooli kohta), tõstetaks päevakorra esimeseks ja teiseks punktiks. Selle täiendusega ma panen selle nädala päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 81 rahvasaadikut, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Alustame arupärimistele vastamist. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Mailis Repsi, Viktor Vassiljevi, Eldar Efendijevi, Yana Toomi, Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi, Deniss Boroditši, Vladimir Velmani, Lauri Laasi, Peeter Võsa, Enn Eesmaa, Rainer Vakra, Jüri Ratase, Priit Toobali ja Kalle Laaneti tänavu 18. jaanuaril esitatud arupärimine Eesti Kunstiakadeemia õppehoone rahastamise kohta. Ma palun kõnepulti kolleeg Mailis Repsi!

Lugupeetud proua esinaine! Austatud minister! Head Riigikogu kolleegid! Möödunud aasta 13. jaanuaril otsustas Sihtasutus Archimedes Eesti Kunstiakadeemia õppehoone projekteerimist ja ehitust rahastada 12 miljoni euroga. Sellest tulenevalt on Eesti Kunstiakadeemia kulutanud uue õppehoone ettevalmistustöödeks viis miljonit eurot, mida poleks ilma Archimedeselt ja Vabariigi Valitsuselt saadud positiivsete signaalideta ju tehtud. Sihtasutus Archimedes tegi aga tänavu 11. jaanuaril Eesti Kunstiakadeemiale teatavaks otsuse, mille kohaselt Archimedes ei pea võimalikuks kunstiakadeemia uue õppehoone projekteerimist ja ehitust rahastada. Põhjenduseks toodi kahtlus, et kunstiakadeemia ei jõua struktuurifondi toetuste kasutamiseks ettenähtud perioodi jooksul projekti ellu viia.
Eesti Kunstiakadeemia juhid teatasid Postimehe vahendusel, et vaatavad abi oodates Haridus- ja Teadusministeeriumi poole, sest sellises situatsioonis omal jõul ilmselt uue hoone ehitust enam käima ei suudeta tõmmata. Haridusministrina, lugupeetud härra Aaviksoo, olete te öelnud, et ülikoolid ja muud kõrgkoolid peavad eelkõige ise oma hoonete eest hoolitsema ja kõigepealt tuleb ära kuulata ka kunstiakadeemia varuplaan.
Nendest sündmustest on üsna mitu nädalat mööda läinud. Vahepeal on olnud palju kohtumisi kunstiakadeemias, kunstiakadeemia nõukogus, ministeeriumis, valitsuses. Sellest tulenevalt on meie esitatud küsimused mõneti ehk täienenud. Nii või teisiti on praegu olukord, kus kunstiakadeemia on teatanud, et ta kindlasti soovib hoone rajamist kõnealusele asukohale ja on otsustanud vähemalt maa-aluseid töid alustada. Ministeerium on sellele väga kriitiliselt reageerides öelnud, et selline tegutsemine ei ole vastutustundlik.
Loodame, et tänane küsimuste-vastuste voor annab võimaluse Riigikogul ja ka üldsusel rohkem teada saada, milline on ministeeriumi visioon, mis Eesti Kunstiakadeemiast saab – kuhu uus hoone ehitatakse ja kas üldse ehitatakse, ning võib-olla kuulda ka ministri hinnanguid, kuidas selline rahastamisotsus mõjutab kunstiakadeemia tulevikku. Eriti oluline on seda teada praeguses olukorras, kus kunstiakadeemia on väga erinevatel pindadel laiali ja suurem osa nendest on ajutised rendipinnad. Kindlasti huvitab meid ka haridus- ja teadusministri ning -ministeeriumi seisukoht, kuidas on kavas olukord kaugemas perspektiivis lahendada. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mailis Reps! Nüüd palun kõnepulti lugupeetud haridus- ja teadusministri Jaak Aaviksoo!

Austatud eesistuja! Head arupärimise esitajad ja muud rahvasaadikud! Kunstiakadeemia uue õppehoonega seoses on tõstatunud nii palju probleeme, et nende lahendamine on tõepoolest üsna suureks väljakutseks kujunenud. Paraku tuleb tunnistada, et kui mõni aeg tagasi tekkis arutelu uue õppehoone mahu ja valmimistähtaegade üle, siis nüüdseks on tegemist märksa tõsisema aruteluga – aruteluga kunstiakadeemia jätkusuutlikkuse ja kunstihariduse, täpsemalt kõrgema kunstihariduse järjepidevuse üle. Aga ma hea meelega vastan konkreetsetele küsimustele ja peatun veidi lühemalt ka üldisemal kontekstil.
Esiteks: "Kuivõrd õigustatud on Teie hinnangul Sihtasutuse Archimedes otsus taganeda oma positiivsest rahastamisotsusest aasta hiljem, kui vana kunstiakadeemia hoone on juba lammutatud ning õppetöö toimub suuresti rendipindadel?" Sihtasutus Archimedes ei saa oma otsustes lähtuda emotsionaalsetest kaalutlustest. Sihtasutuse Archimedes kui rakendusüksuse kohus on jälgida Euroopa Liidu tõukefondide vahendite eesmärgipärast ja otstarbekat kasutamist. Otsuse tegemisel saab rakendusüksus lähtuda ainult konkreetsest projektist ja selle projekti elluviimise riskidest. Paraku tuleb tõdeda, et selle projekti elluviimine on kulgenud nii, et uue õppehoone ehitamine algas kavades juba eelmisel sajandil, sellele järgnesid esimesed tehingud, osaliselt kinnistu võõrandamine enam kui kümme aastat tagasi, kunstiakadeemia otsus ehitada hoone sellele kohale enam kui kuus aastat tagasi. Nüüdseks aga oleme olukorras, kus ei ole olemas ehitusluba. Kogu seda planeerimise kulgu jälgides pole sihtasutusel olnud kindlust, et 2015. aasta lõpuks uus õppehoone ka valmib ja seda saab sihipäraselt kasutama hakata. Ja see, head kuulajad, tähendab riski, et raha ei lähe kaduma mitte ainult Eesti Vabariigi kõrgharidusvaldkonna jaoks, vaid veelgi hullem: Eesti riik oleks kohustatud osa raha tagasi maksma. See ja ainult see on tulenevalt seadusest olnud rakendusüksuse Sihtasutus Archimedes otsuse tagamaa.
Teiseks: "Kas negatiivne otsus kunstiakadeemia suhtes tähendab, et Vabariigi Valitsus ei väärtusta enam kunstiharidust Eestis?" Ei tähenda. Sihtasutus Archimedes teeb oma otsused sõltumatult ning lähtudes ainult seadusest ja sellest tulenevatest õigusaktidest. Sihtasutuse Archimedes otsus puudutab konkreetse projekti teostatavust olemasolevas ajaraamis ega anna ega saa anda hariduspoliitilist hinnangut. Haridusminister Sihtasutuse Archimedes otsuseid mõjutada ei saa ega peagi saama.
Kolmandaks: "Millised toimingud eelnesid kunstiakadeemia uue õppehoone 12 miljoni euro suuruse rahastamisotsuse tühistamisele? Kas otsuse tegemisele eelnes põhjalik analüüs?" Kunstiakadeemia esitas taotluse ehitusloa esitamise tähtaega pikendada 18. novembril. Niisuguse investeeringutoetuse taotlejal tuleb üldjuhul koos taotlusega esitada ehitusluba. Eesti Kunstiakadeemiale oli taotluse rahuldamise otsuses antud ehitusloa esitamiseks erandina maksimaalne tähtaeg, ma rõhutan: maksimaalne tähtaeg. Sihtasutuse Archimedes rahastamisotsuses oli viide, et rakendusüksusele jääb õigus toetuse taotluse rahuldamise otsus tühistada, kui toetuse saaja ei ole tähtajaks rakendusüksusele ehitusluba esitanud. Enne selle otsuse vastuvõtmist, mille ajendiks ja üheks põhjuseks oli ehitusloa esitamata jätmine, olid esiteks konsultatsioonid, mille käigus esitati täiendavaid küsimusi ja analüüsiti vastuseid. Samuti analüüsiti teisi riske. Tahan lisada, et pärast kunstiakadeemia vaide esitamist olen palunud järelevalve korras kontrollida akadeemia tegevuse õiguspärasust. Ühtlasi oleme koos kunstiakadeemiaga kokku leppinud, et vaja oleks läbi viia akadeemia finantsilise jätkusuutlikkuse audit. Kahjuks ei ole kumbki nendest protsessidest lõpule jõudnud. Järelevalve aruanne peaks mulle esitatama 9. märtsil ning finantsseisundi ja jätkusuutlikkuse aruanne selle nädala lõpus, pärast seda, kui kunstiakadeemia on saanud sellele anda oma kommentaarid. Sihtasutus Archimedes on pärast minu palvet veel kord olemasolevaid riske hinnata ja anda oma seisukoht endiselt arvamusel, et EKA esitatud projekti elluviimise ajakava ei ole realistlik ja veel olulisemal määral kui varem on üles kerkinud kogu projekti finantseerimise küsimus. Rõhutan, et võimalik struktuurifondi toetus moodustab kogu projekti maksumusest vaid 35% ehk veidi üle ühe kolmandiku.
Neljandaks: "Kuhu plaanitakse kasutada EKA-le algselt lubatud Sihtasutuse Archimedes rahalised vahendid?" Rahaliste vahendite ümbersuunamine saab tulla otsustamisele alles pärast kogu selle protsessi lõppu, mis on seotud akadeemia esitatud vaide läbivaatamisega. Haridus- ja Teadusministeeriumi prioriteedid on kunstiakadeemia õppehoone teiste variantide võimalik rahastamine, teiseks, kõrgema kunstihariduse võimalik täiendav rahastamine. Kindlasti kasutatakse see raha Eesti kõrgkoolide infrastruktuuri kaasajastamiseks. Veel kord: vastavad ettepanekud esitab ministeerium Vabariigi Valitsusele, kelle pädevuses investeeringute kava muutmine on.
Viiendaks: "Kas ja kuidas kavatseb Haridus- ja Teadusministeerium kunstiakadeemiat antud olukorras aidata?" Oleme korduvalt kunstiakadeemia esindajatega kohtunud, aga veel kord: ei saa vaadata mööda tõsiasjast, et kunstiakadeemia puhul on tegemist autonoomse avalik-õigusliku juriidilise isikuga. Paraku paljusid samme, mida ma pean vajalikuks, osaliselt isegi möödapääsmatuks, ei ole mul riigi esindajana võimalik teostada, sekkumata avalik-õigusliku juriidilise isiku autonoomiasse. Mul on hea meel, et kunstiakadeemia nõustus sõltumatu auditi läbiviimisega. Nagu juba öeldud, auditi tulemused selguvad selle nädala lõpul. Küll aga pean kahetsusega tunnistama, et järelevalve läbiviimise käigus saadud esialgsete dokumentide põhjal on tekkinud kahtlus, et aastatel 2007–2012 on tehtud olulisi kinnisvaratehinguid ning sõlmitud uue maja projektiga seotud lepinguid, ületades kunstiakadeemia nõukogu kinnitatud eelarvega ette nähtud summasid. Sõltumatu auditi aruande projekt sisaldab selliseid repliike, et EKA nii lühiajalist kui pikaajalist maksevõimelisust peetakse äärmiselt väikeseks ja tema tegevuse jätkamine on mõeldav täiendava finantseerimise korral. Sellistes tingimustes on raske tagada EKA finantsilist jätkusuutlikkust. Prognoositava tegevusstsenaariumi kohaselt tekib EKA-l perioodil 2012–2016 pidev maksevõimetus. Olukord on tõepoolest murettekitav. Need signaalid, mida me saime kaudsetel andmetel varem, on kahetsusväärsel moel tõeks osutunud. Loodan, et suudame koos EKA-ga nende objektiivsete hinnangute baasil kujundada tulevikku vaatava arenguperspektiivi, mille realiseerimisel soovib Haridus- ja Teadusministeerium EKA-t igakülgselt aidata, pidades eelkõige prioriteediks kõrgema kunstihariduse jätkusuutlikkuse tagamist.
Kuuendaks: "Kas EKA uue õppehoone rahastamise otsuse tühistamine võib tähendada, et haridusministeeriumi jaoks on mõni teine kõrgharidusobjekt olulisem ning EKA-le mõeldud raha suunatakse ümber?" Head küsijad, hea Riigikogu saal ja kõik, kes te sellele arupärimisele vastamist kuulate! Ma ei ole oma endiste kolleegide rektorite hulgas kohanud kedagi, kes oleks viimase kahe aastakümne jooksul eitanud Eesti Kunstiakadeemia õigustatud ootust uuele õppehoonele. Haridus- ja Teadusministeerium on seda taotlust toetanud. Planeeritud vahendid tudengi kohta perioodil 1991–2012 on EKA puhul suuremad kui ühegi teise avalik-õigusliku juriidilise isiku puhul. Valmisolek kulutada kõik ettenähtud summad kõrgema kunstihariduse ja kunstiakadeemia toetuseks on olemas ega ole mitte kuhugi kadunud. Aga tõsiasi on, et ehitada see maja selle ajaga selle projekti alusel sinna kohta on kahetsusväärselt ebatõenäoline. Otsus peab olema ka selles mõttes vastutustundlik, et tulemuste eest vastutatakse nii Eesti Kunstiakadeemias kui ka haridusministeeriumis ja Sihtasutuses Archimedes.
Nii et, head küsijad, ma loodan, et lähiajal sõltumatu seisukoha teadasaamine aitab meid selle probleemi lahendamisel edasi. Loodan südamest ka sellele toetusele, mida Haridus- ja Teadusministeerium ning Vabariigi Valitsus võib vajada siis, kui kunstiakadeemia jätkusuutlikkuse tagamiseks on vaja koostööd Riigikogu tasemel. Tänan!

Suur tänu, härra minister! Alustame küsimustega. Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud esinaine! Hea minister! Tõsi see on, et Archimedese otsus tugines faktile, et tol hetkel ei olnud ehitusluba olemas. Samas on teile kui ministrile väga hästi teada, et põhjus, miks ehitusluba ei olnud, oli ühes korteriomanikus, kelle suhtes, nagu ajakirjanduse vahendusel selgeks on saanud, ministeerium on soovinud alustada sundmenetlust. Esiteks: kas see vastab tõele? Ja teiseks: kui see nii oli, siis ministri võimuses oli ju mõjutada protsessi positiivselt, nii et Archimedes oleks siiski saanud toetuda faktile, et ehitusloa saamine on väga tõenäoline. Kas see on nii?

Ma kohtusin kunstiakadeemia rektori professor Signe Kiviga eelmisel aastal, arvan, et see oli oktoobrikuus. Tõstatus küsimus sundvõõrandamisest või sundvalduse seadmisest ja ma kinnitasin rektor Kivile, et Haridus- ja Teadusministeerium on valmis igakülgseks koostööks selle küsimuse lahendamisel niisugusel moel, kui teised võimalused on ammendunud. Kunstiakadeemia esitas mõni aeg hiljem vastava taotluse. Haridus- ja Teadusministeerium on läbinud olulise osa protseduuridest, mis on vajalikud niisuguse otsuse tegemiseks valitsuse tasemel. Me ei ole seda veel käiku andnud, sest olen veendunud, et see on ainult üks ja ilmselt mitte kõige tõsisem põhjus selles probleemipuntras, mis puudutab Eesti Kunstiakadeemia uue hoone rajamist sinna kohta selle projekti alusel ja nende tähtaegade ja finantsvahendite piires, mis on selleks kavandatud. Kui selgub, et kõik muud takistused on tõepoolest kadunud, siis on nii õigustatud alus kui ka moraalne õigus asuda Vabariigi Valitsuses kinnisasja sundvõõrandamise seaduse alusel otsust tegema. Rõhutan: on ekslik arvata, et kodanik, kes oma seaduslikke huve kaitseb, on olukorra ainus ja peamine põhjus ning et tema kiuslikkus on kogu protsessi venitanud selle piirini, kus me täna oleme. Kahjuks on teisigi põhjusi, mida ka Archimedes on oma otsuses kajastanud ja mis on ministeeriumile üha selgemaks saanud praeguseks läbiviidud protseduuride või menetluse käigus.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Esitan, saan muidugi ka ise aru, lihtsameelse küsimuse. Ütleme, et mõni kohalik omavalitsus äkki soovib mingit objekti ehitada Euroopa Liidu raha kasutades, näiteks lasteaeda. Enne, kui see finantseerimisotsus on tehtud, võtab ta kätte ja lammutab vana täiesti kasutatava hoone maha, siis aga langetatakse otsus, et finantseeringut ei saa. Pahandust tuleb oi kui palju! Kas te saaksite anda hinnangu sellele, mis toimunud on? Mis signaal see on? Kas edaspidi ongi mõttekas niiviisi toimida – raha ei ole, aga hakkame ikkagi lammutama? Kuidas te hindaksite seda, mis kunstiakadeemiaga juhtunud on?

Ma ei tahaks selle otsuse langetamisega väga tormata, sest kunstiakadeemia ja tema nõukogu langetasid oma otsuse ilmselt parimas usus, et nad jõuavad soovitud lõppjaama. Ilmselt hindasid nad ka riske, mis niisuguse otsusega kaasas käivad. Nüüd tagantjärele me näeme, et mõnigi risk on realiseerunud ja minu jutt kõlaks siin tagantjärele targutusena. Kui ma hakkaksin hindama, mis on hästi läinud ja mis on valesti läinud – neid hindajaid on Eesti riigis ilma minutagi piisavalt. Täna tuleb meil lahendada olemasolevat probleemi ja ma arvan, et sellele tulebki kontsentreeruda.

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Tänu teile, härra minister, vastuste eest! Oma viimases repliigis te ütlesite, et EKA jätkusuutlikkuse tagamiseks läheb tulevikus võib-olla vaja ka koostööd Riigikoguga. Mida te selle all silmas pidasite?

Ma pidasin sellega silmas probleeme, mis võivad tekkida nii Eesti Kunstiakadeemia finantsilise jätkusuutlikkuse tagamisega kui ka EKA kui avalik-õigusliku juriidilise isikuga, kes on loodud ja tegutseb seaduse alusel. Selles mõttes on ta ülikooliseaduse alusel kohustatud aru andma nii parlamendile kui oma loojale kui ka Haridus- ja Teadusministeeriumile, kes tegutseb ainult seaduse alusel.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Te ütlesite, et vaevalt Euroopa Liidu struktuurifondide raha eest seda maja suudetakse valmis ehitada. Ma küsin: kas Eesti riik on oma maksumaksja raha eest nõus selle lõpuni ehitama?

Ma arvan, et kõigepealt tuleks lahendada terve rida probleeme, mis on seotud kunstiakadeemia õppehoone ehitamisega. Nagu juba öeldud, need probleemid ei piirdu mitte ainult ühe kodanikuga seotud kohtuvaidlustega ega ka mitte Euroopa Liidu fondide raha kasutamise tähtajaga. Kui need probleemid saavad lahendatud ja püsib veendumus, et kunstiakadeemiale peab tulema just selline õppehoone, siis on niisugune otsus minu arvates täiesti võimalik ja ka põhjendatud. Praegu aga oleks ennatlik selle info põhjal, mis meil olemas on, säärane otsus langetada.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Aitäh! Hea minister! Ütlesite, et tagantjärele targana ei tahaks kunstiakadeemia saagale hinnanguid anda. Aga kas selles on midagi, mida tulevikuks õppida?

Eks igaühel ole midagi õppida. Ma julgeksin neid järeldusi teha ainult Haridus- ja Teadusministeeriumi ning osalt ka Vabariigi Valitsuse seisukohalt. Teatavasti sai otsus Eesti Kunstiakadeemia sinna nimekirja lülitada vastu võetud pärast korduvaid konsultatsioone, kas projekti ei saaks ellu viia koostöös näiteks Tallinna Ülikooliga, ühendades raha ja muud ressursid ühe õppehoone ehitamiseks. Paraku lükati see ettepanek tagasi. Haridus- ja Teadusministeerium, küll mitte minu, vaid kolleeg Tõnis Lukase juhituna tõi selle küsimuse Vabariigi Valitsusse, kus akadeemia kinnitas, et nad suudavad üksi, iseseisvalt projekti omaenda majana lõpuni viia, ilma koostööta Tallinna Ülikooliga. Minu arvates tulnuks sel hetkel süda kõvaks teha ning analüüsida neid arve ja võimalusi suurema vastutustundega, kui seda toona suudeti. Ilmselt taheti olla suuremeelne, aga teinekord saavad heateod karistatud ja antud juhul võib õppetund just selles seisnedagi. Mina igal juhul enda jaoks seda nii võtan.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Kas kunstiakadeemia ja Tallinna Tehnikaülikooli pehmelt öeldes koostööst või liitumisest või liitmisest on ka selle kunstiakadeemia hoone valguses juttu olnud? Ning kui on olnud, siis kui tõsiselt neid jutte võtta saab? Tehnikaülikooli kuratooriumi liikmena olen ma kuulnud arutelusid sel teemal. Kas ministeeriumis on see ka jutuks olnud?

Pole ju kellelegi saladus, et kõrgkoolide omavaheline koostöö võiks olla parem ja sügavam. Kui kaugele sellega peaks minema, on alati keeruline vastata ja keegi ei taha siin peensustesse laskuda. Kunstiakadeemial on kindlasti võimalusi tihedamaks ja jõulisemaks koostööks nii Tallinna Tehnikaülikooliga, Tallinna Ülikooliga kui ka Tartu Ülikooliga. Aga mina tahaksin, et Eesti Kunstiakadeemia oleks olemas ka kümne aasta pärast.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud minister! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. On kõnesoove? Palun kiiremini! Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja, andke andeks, aga ma ei ole kauboi, kes ühe kümnendiku sekundiga oma koldi välja tõmbab! Lugupeetud kolleegid! Ma esitasin küsimuse ja sain vastuse, mis pikaks ajaks meelde jääb. Olen täiesti nõus härra ministri seisukohaga, mis väljendub sõnades, et tagantjärele targana ei tahaks hinnanguid anda. Õige! Kes meist tahaks seda teha! Ja see kõlas selle kohta, et nõukogu tegutses parimas usus ja kahjuks riske hindamata.
Miks peab mingitel varemetel seistes kindlasti olema tagantjärele targem kui enne? Miks ei tohi lähtuda mitte parimast usust, vaid riskide hindamisest? Kui keegi veel aru ei saa, siis ma räägin venekeelsete koolide gümnaasiumiklassidest, sest praegu toimub venekeelsete koolidega täpselt sama, mis on toimunud kunstiakadeemiaga. See tähendab, et mingit riskide hindamist ei ole toimunud. Tegutsetakse parimas usus, aga see on väga nõrk selgitus sellele, mis toimub. Ja kui keegi aastaid hiljem räägib, nii nagu minu mälu järgi kolm aastat tagasi asekantsler Küttis rääkis Narva volikogus, kus said kokku koolide direktorid ja õppealajuhatajad, ja talt küsiti, mis juhtub siis, kui see teie reform katastroofini viib, ja kes vastutab, et eks siis aastate möödumisel keegi vastutab selle eest, kedagi jäetakse võib-olla preemiast või töökohast ilma – siis on väga kurb.
Miks, vaadates neid varemeid ja kõike seda, mis on kunstiakadeemiaga juhtunud, me ei taha olla targemad juba praegu, aga mitte tagantjärele? Miks peab riskima laste tulevikuga enne, kui keegi on neid riske tõesti hinnanud? Sest tegelik situatsioon on selline, et, jah, vene gümnaasiumide riigieksamite tulemused halvenevad iga aastaga. Ning kui te vaatate kahte graafikut, millest üks näitab nende õpilaste hinnete allaminekut ja teine näitab, kui palju on juurutatud samadel aastatel eesti keeles õpetamist, siis te ei saa mitte märgata täiesti kindlat seost – see on sajaprotsendiline seos. Nii et kasutan juhust, et veel kord pöörduda härra haridusministri poole: püüdke selles küsimuses olla juba praegu tark, mitte tagantjärele! Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmise arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Rannar Vassiljev, Indrek Saar ja Helmen Kütt tänavu 13. veebruaril Vaeküla kooli kohta (nr 111). Palun kõnepulti kolleeg Rannar Vassiljevi!

Head kolleegid! Kolm sotsiaaldemokraati on esitanud haridus- ja teadusministrile arupärimise. See tuleneb meie murest hariduslike erivajadustega laste õpetamise pärast, ja seda ühe Lääne-Virumaal asuva kooli näitel, mis kannab Vaeküla kooli nime. Seal õpib 113 last, 90% neist on pärit samast maakonnast. 2008. aastal otsustati kool täies mahus renoveerida, ehitada juurde ka võimlahoone. 2010. aastal ehitustööd algasid, aasta hiljem seiskusid ja pole tänaseni jätkunud. Kooli tulevik on ebaselge. Praegu toimub õppetöö kooli sööklahoones asuvates korterites ja Vinni-Pajusti Gümnaasiumis. Sellest tulenevalt on meil haridus- ja teadusministrile kuus küsimust.

Suur tänu, kolleeg Rannar Vassiljev! Palun haridus- ja teadusministri veel kord vastamiseks kõnepulti!

Lugupeetud eesistuja! Head rahvasaadikud! Vaeküla kooli küsimus on kindlasti üks näide selle kohta, kuidas asjad ei tohiks käia. Tähelepanu juhtimine sellele, et niisugust olukorda ei tohiks Eesti Vabariigis olla, on asjakohane. Seetõttu ma tänan arupärimise esitajaid, kes aitavad hariduslike erivajadustega laste õpetamise probleeme laiema avalikkuse ja parlamendi ette tuua.
Esimene küsimus: "Milline on Haridus- ja Teadusministeeriumi nägemus hariduslike erivajadustega laste õpetamisest?" Oleme taasiseseisvunud Eesti Vabariigis hakanud järk-järgult omaks võtma hariduslike erivajadustega õpilaste puhul nn kaasava hariduse põhimõtet, mis tähendab, et nendele lastele korraldatakse õpe võimaluse korral elukohajärgse kooli tavaklassis. See printsiip on sätestatud ka põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses. Kui tavaklassis ei ole võimalik tagada õppeks vajalikke tingimusi, luuakse õpilastele vastavad võimalused HEV õpilaste rühmas, klassis või koolis. Tänase seisuga on erinevate hariduslike erivajadustega lapsi üle 20 000. Nende erivajaduste hulka kuulub seaduse põhjal näiteks ka eriline andekus mõnes valdkonnas. Hinnanguliselt 4000 last ehk veidi üle 3% on nii rahvusvahelise statistika kui ka Eesti andmete põhjal niisugused õpilased, kes vajavad oma hariduslike erivajaduste rahuldamiseks õppimise eritingimusi. Hinnanguliselt pooled nendest ehk umbes 2000 last võiksid sel moel õppida erinevates klassides ja ka kohaliku omavalitsuse koolides, pooled aga riigikoolides. Need põhimõtted ei realiseeru ühekorraga. Selleks on vaja välja arendada infrastruktuur, metoodika ja käivitada palju muid kaasava hariduse põhimõtetest lähtuva hariduskorralduse tarbeks vajalikke toiminguid, samuti teha investeeringuid. Pikki aastaid ehk enam kui aastakümne jooksul olid hariduslike erivajadustega laste õppimistingimused lubamatult halvad. Kui keegi soovib nii öelda, siis lausa katastroofilised. Kui ma 1990. aastate keskel samas ametis olin, siis kõige meeldejäävamad halvemas mõttes olid päevad, mil ma külastasin erinevate hariduslike erivajadustega laste koole. Nüüdseks on olukord paranenud. Riikliku, sh Euroopa Liidu vahendatud abi korras on paljud hariduslike erivajadustega laste koolid korda tehtud või kordategemisel. Paraku ei paista asjaomane kava olevat olnud piisavalt süstemaatiline ja kaugeleulatuva sihiga. Sellest tulenevad ka probleemid, sh Vaeküla kooliga.
Kui rääkida põhimõtetest, siis püüame Haridus- ja Teadusministeeriumis järgida järgmisi põhimõtteid. Esiteks, hariduslike erivajadustega õpilased õpivad üldjuhul elukohajärgses koolis, kusjuures riik tagab õppekohad hariduslike erivajadustega laste koolis nendele õpilastele, kelle õpetamine nõuab erandlikke ja väga spetsiifilisi tingimusi. Hariduslike erivajadustega laste koolid on spetsialiseerunud teatud erivajadustega õpilaste õpetamisele, et tagada õppe kvaliteet ja ressursside otstarbekas kasutamine. Kolmandaks, HEV koolide asukoht sõltub piirkonna hariduslike erivajadustega õpilaste arvust, sotsiaalsest vajadusest, spetsialistide ja tugiteenuste kättesaadavusest, võimalusest liikuda HEV kooli ja õpilase elukoha vahel ning väljaarendatud koolivõrgust. Need on põhimõtted, mida peaks 10–20 aasta perspektiivis arvestama. Praegune võrk neid ei arvesta.
Teine küsimus: "Koolihoone omaniku Riigi Kinnisvara AS-i juhtide väitel on Haridus- ja Teadusministeerium otsustanud Vaeküla kooli remontimist puudutava lepingu lõpetada, mis tähendab, et kooli renoveerimist ei jätkata. Mis põhjustel on ministeerium nii otsustanud?" RKAS-i ja ministeeriumi vaheline leping eeldas, et uued tingimused rakenduvad 2010. aasta sügisel, õppeaasta alguses. Paraku see ei olnud võimalik ja me leppisime kokku, et aasta võrra tähtaega pikendatakse. Kahjuks ei valminud see hoone ka 2011. aasta suveks. Raskused ehitajaga on tekitanud olukorra, kus on selge, et ehituse maksumus kasvab oluliselt, korralik kvaliteet ei ole tagatud ning ehituse jätkamine võib venida RKAS-i ja ehitaja vahel alanud kohtuvaidluse tõttu. Sellega seoses teatas HTM 2011. aasta lõpus RKAS-ile, et ei saa enam arvestada Vaeküla kooli valmimisega. Tänasest kuluks koolimaja valmimiseks ikkagi veel vähemalt kaks õppeaastat.
Kokkuvõtteks: õppimis- ja elamistingimused Vaeküla koolis ei vasta nõuetele ning selline olukord jätkuda ei tohi. Teiseks, Riigi Kinnisvara AS ei suutnud koolihoonet kokkulepitud perioodi jooksul korda teha. Tänasel päeval on prognoosimatu, millise aja jooksul renoveerimine võimalik oleks. Koolihoone on seisnud enam kui aasta ilma katuseta ja avatäideteta, käivad kohtuvaidlused ehitaja ja RKAS-i vahel. Kolmandaks, analüüsides erivajadustega õpilaste arvu muutust, oleme jõudnud järeldusele, et äsja valminud Porkuni kool, Ahtme kool ja piirkonna teised erivajadustega laste koolid tagavad juba mõne aasta pärast kogu piirkonna erivajadustega õpilastele õppekohad. Kuna praegu on õpilaste arv suurem, kui on pakutavaid kohti, siis tagame õppimisvõimaluse alternatiivseid õppekohti kasutades piirkonna vajadusest lähtuvalt.
Kolmas küsimus: "Kas peate tänaseid õppetingimusi Vaeküla koolis normaalseks? Kui kaua praegune olukord jätkub?" Ei saa mingil juhul neid tingimusi normaalseks hinnata. Samas ei ole praegu sugugi mitte kõikide õpilaste tingimused väga halvad. Asenduspindadel Vinni-Pajusti Gümnaasiumi ruumides on 1.–4. klassi õpilaste tingimused väga head. Otsime praegu kõiki piirkonna võimalusi, arvestades vajadust tagada head õppimistingimused ka teistele õpilastele. Uuest õppeaastast paigutatakse lapsevanema nõusolekul toimetulekuõpet vajavad lapsed Porkuni kooli. Vinni-Pajusti Gümnaasiumisse saavad õppima minna I ja II kooliastme õpilased, III kooliastme õpilastele otsime piirkonnas parimaid võimalusi õpingute jätkamiseks. Uuest õppeaastast on kõikidele õpilastele tagatud märksa paremad õppetingimused.
Neljandaks: "Kas Vaeküla kool jätkab tulevikus iseseisva koolina ja kui, siis millistes ruumides?" Esialgu jätkab kool asenduspindadel. Edaspidi on kooli jätkamine võimalik kolmel moel. Esiteks, jätkatakse tegutsemist iseseisva koolina rendipinnal. Teiseks, Vaeküla ja Porkuni kool liidetakse üheks asutuseks. Kolmandaks, kooli pidamise, täielikud klassikomplektid koos õpetajate, õppevahendite ja rahastusega võtab osaliselt või täielikult üle kohalik omavalitsus või kohaliku omavalitsuse ühendus. Kõiki võimalusi kaalutakse ning otsustamisel lähtutakse eelkõige laste huvidest.
Viiendaks: "Mis saab 113-st haridusliku erivajadusega lapsest, kes täna Vaeküla koolis õpivad?" Nagu juba öeldud, uuest õppeaastast leitakse neile parimad õppimisvõimalused. Ma ei hakkaks seda hetkel täpsustama. Me oleme sellise kohustuse võtnud ja saame sellega kindlasti hakkama.
Kuuendaks: "Kas Haridus- ja Teadusministeerium on teadlik, kui palju on alates 2000. aastast Vaeküla kooli investeeritud?" Aastail 2000–2004 investeeriti sinna 667 000 eurot. Vaeküla kool on alates 2006. aasta lõpust Haridus- ja Teadusministeeriumi hallatav kool, alates sellest ajast Haridus- ja Teadusministeerium kooli investeerinud ei ole, kuna kool on antud RKAS-i rekonstrueerida. Tehtud investeeringud, nagu kuulsite, on märkimisväärsed, sh RKAS-i poolt. Paraku ei ole osapooled neid investeeringuid tehes omanud kaugeleulatuvat visiooni, mis oleks tänaseks taganud Vaeküla kooli valmimise või mõne muu lahenduse, mille tulemusena investeeringuid oleks lõppkokkuvõttes rakendatud otstarbekamalt. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, härra minister! Alustame küsimustega. Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Kuu aega tagasi infotunnis esitasin ma küsimuse nii kasvatuslike kui õppe erivajadustega laste koolide kohta. Tõsi, küsimus ei käinud Vaeküla kohta, jutt oli Vastseliina koolist. Tol korral te vastasite, et tänaseks ei ole veel otsused langetatud, kuid erivajadustega laste õppega seotud koolivõrku vaadatakse üle. Kas on mingi selgus käes või millal on lootust selle võrgu ülevaatamise tulemusi teada saada? Mures on nende koolide õpetajad, kes on väga hästi koolitatud, mures on lapsevanemad, kelle lapsed seal õpivad, ja mures on kindlasti ka paikkond. Ühele küsimusele vastates te ütlesite, et otsapidi on tegemist regionaalpoliitikaga, sest mängus on ka töökohad. Kas kõigil nendel inimestel on lootust, et otsuse langetamisel arvestatakse siiski eelkõige laste huvisid, või saab raha kõige tähtsamaks?

Jah. Mõeldes selle viimase dilemma üle – muidugi, raha on üksnes vahend. Aga paraku on ikka niimoodi, et pärast seda, kui on kõik tähtsad printsiibid üksmeelselt ja südamlikult kokku lepitud, siis peab keegi ka arved kinni maksma. Nii et päris mööda rahast minna ei saa.
Ma olen näinud hariduslike erivajadustega laste hariduskorralduse kontseptsiooni. Olen sinna teinud omapoolsed märkused ja loodan selle lähinädalatel muuta avalikuks dokumendiks, mis võimaldaks anda tagasisidet. Pärast seda tagasisidet on võimalik langetada otsuseid või hakata pidama läbirääkimisi konkreetseid koole silmas pidades. Pean äärmiselt oluliseks, et kõigepealt oleks olemas kontseptsioon või põhimõtted, seejärel oleks arutelu kontseptsiooni realiseerimise üle, võttes arvesse erinevaid argumente: õpilaste huvisid, regionaalpoliitilisi huvisid, samuti eelarvelisi piiranguid ja võimalusi. Nii et olukord on kindlasti märksa parem kui kaks või kolm kuud tagasi – ma ei mäleta täpselt, millal te selle küsimuse esitasite. See on kindlasti üks olulisi teemasid Haridus- ja Teadusministeeriumi jaoks, kuulub ministeeriumi selle aasta kümne poliitiliselt tähtsaima valdkonna hulka. Nagu ma juba ütlesin, olukord ei ole rahuldav. See olukord peab saama ausa hinnangu ja ausad kavad, et inimesed ei viibiks ebamäärasuses, et vahendeid ei raisataks ja inimeste närvidel ei tallataks.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Küsin veel Vaeküla kooli kohta. Kui oleks läinud nii, et hoone omaniku AS-i Riigi Kinnisvara korraldatud ehitustööd poleks seiskunud, kas Haridus- ja Teadusministeerium oleks ikkagi lõpetanud Riigi Kinnisvara AS-iga lepingu või mitte?

Ma usun, et kui need suure mahuga investeeringud oleksid täiel määral realiseerunud, oleks olukord hoopis teistsugune. Isegi kui too investeerimisotsus ja selle põhjal tehtud ehitustööd ei oleks olnud minu või mõne teise ametkonna või ametiisiku hinnangul kõige otstarbekamad, on status quo alati olnud äärmiselt tugev argument ja ma arvan, et me ei seisaks silmitsi tänase olukorraga. Aga veel kord: see kõik on spekulatsioon ja väga raske on praeguses olukorras anda täiesti vettpidavat vastust.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Aitäh! Austatud haridusminister! Minu poole on pöördunud Keila-Joa sanatoorse internaatkooli laste vanemad. Nende mure on see, et paljudele lastele on koostatud individuaalne õppekava ja nüüd, kui nad sügisest enam selles koolis käia ei saa, siis ei tea, kuidas tavakoolis edasi minna. Meil ju abiõpetajate süsteem puudub. Mis on plaanis, et need lapsed, kes vajavad erijälgimist, saaksid haritud? Sageli nad ei saa kooli minna sellepärast, et lihtsalt tervis ei võimalda, aga tavakoolis neile armu ei anta.

Ma ei usu, et meil on niisugused koolid, kus lastele armu ei anta. Armu peab jaguma kõikidele lastele. Konkreetselt sellele küsimusele vastamiseks peaksin ma olema veidi paremini informeeritud ja seetõttu ma jätaksin detailidesse süüvimata. Aga päris selge on, et hariduslike erivajadustega laste toimetulek tavakoolides nõuab täiendavaid vahendeid ja need on riigieelarves rahastamisskeemide järgi ka ette nähtud. Usun, et nende summade toel on võimalik korraldada seda õpet tavakoolides nii, et see vastab ühelt poolt ootustele, mis lastevanematel ja avalikkusel on, ja ka nendele võimalustele, mis Eesti riigil tänase seisuga on võimalik pakkuda. Kindlasti ei tohi leppida sellega, et laste olukord halveneks.

Palun, kolleeg Taavi Rõivas!

Aitäh! Austatud minister! Kas ma mäletan õigesti, et selle kooli ehitustööd ei peatunud mitte niivõrd RKAS-i tõttu, kuivõrd selle tõttu, et riigihanke korras leitud ehitaja ei suutnud lepingut täita ja kooli valmis ehitada? Ja sealt edasi tekkisidki küsimused kooli tuleviku ja perspektiivi osas. Kas mu mäluga on selles mõttes kõik korras? Kas kõik need segadused on sealt pihta hakanud?

Päris kindlasti. Kui minu vastustest jäi kuidagi kõlama etteheide Riigi Kinnisvara AS-ile, siis see ei ole asjakohane. Lihtsalt Haridus- ja Teadusministeeriumi partneriks on RKAS, kes korraldab kogu seda asja. Riigi Kinnisvara AS-i raskused ehitajatega on suures osas mõistetavad. Paraku me ei suuda mitmel põhjusel Eesti riigis neid vältida. Ma usun, et katsed riigihangete seadust nii kohendada, et konflikte ja muid ebakohti minimiseerida, on tasapisi seda olukorda Eestis paremaks teinud. Paraku täiel määral seda vältida ei saa. Rõhutan veel kord: see sõnavõtt siin ei ole kuidagipidi mõeldud Haridus- ja Teadusministeeriumi etteheitena Riigi Kinnisvara AS-ile.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea minister! Ka mina lähen ajas tagasi. Mõne aja eest arutasime infotunnis samal teemal ja te ütlesite, et erivajadusega laste haridus tuleb põhjalikult läbi arutada, sest vaesuse ümberjagamine ei too rikkust juurde. Kas sellest võib järeldada, et neid koole, mis järgmisest või ülejärgmisest õppeaastast suletakse, on mitu?

Meil on praegu 25 kooli, mis on riigi hallatavad või riigikoolid. On terve rida koole, mida haldab kohalik omavalitsus. Paraku tuleb tõdeda, et ei ole sätestanud seadusandja piisava õigusselgusega ega ilmselt ole ka täidesaatval võimul olnud lõpuni selged need printsiibid, mille alusel osa hariduslike erivajadustega laste koole on kohaliku omavalitsuse, osa riigi hallata. Selle materjali põhjal, millega ma olen tutvunud, näen ma, et süsteemse lahenduse saavutamiseks on ümberkorraldusi vaja teha üsna ulatuslikult. Ettekujutus, et see on võimalik ühe, kahe, kolme või ka nelja aastaga, on kindlasti vee peale kirjutatud. Ma usun, et me võime rahul olla, kui see sünnib viie, kuue, seitsme, kaheksa, kümne aastaga, mitte kahe-kolme aastaga, aga ilmselt tähendab see koolide tegevuse lõpetamise otsuseid lähiaastatel. Kindlasti ei jää need üksikud koolid, mis on oma tulevikust juba teadlikud, viimasteks. Paraku olukord on selline, et enam kui 25 kooli on ilmselgelt liiga palju, seda nii selle hariduse kvaliteeti silmas pidades kui ka otstarbekuse seisukohast.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Mul on täna mingi lihtsameelsete küsimuste päev, aga see selleks. Arupärimisest lugesin välja, et õppetöö toimub ajutiselt kooli sööklahoones asuvates endistes korterites. See ajutiselt, nagu võib aru saada, on kestnud juba peaaegu kaks aastat. Mul on selline küsimus: kas nendes sööklahoones asuvates endistes korterites on normidele vastav valgustus? Kas seal töötab nagu kord ja kohus ventilatsioon? Kas on paigaldatud tuletõkkeuksed? Kas ratastooliga juurdepääs on kindlustatud?

No mis ma nüüd peaksin sellele vastama? Lihtsameelsele küsimusele saate lihtsameelse vastuse: kindlasti on selle kooli tegevus kooskõlas seadusega ja selle alusel välja antud õigusaktidega.

Palun, kolleeg Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud esimees! Austatud minister! Rõõm kuulda, et hariduslike erivajadustega lastele õpivõimaluste loomisega tegeldakse tulevikus väga aktiivselt ja leitakse neile uusi võimalusi. Kuid me teame, et nii nagu Vaeküla on need koolid enamikus kõik suurtest keskustest kaugemal. Tõenäoliselt tekivad seal nende koolide hoonetega suured probleemid, mis edasi saab. Ma olen teiega juba rääkinud Helmest, aga kindlasti on ka teistes regioonides neid küsimusi. Kas siin ei oleks võimalikud mingid kiiremad lahendused, et  Haridus- ja Teadusministeerium, Rahandusministeerium või Riigi Kinnisvara AS leiaksid nendele hoonetele rakenduse? Vastasel juhul on nii, et me Nõukogude-aegseid hooneid ühelt poolt likvideerime ja teistpidi tekitame juurde.

Loomulikult on tegemist kompleksse teemaga. Ise näen ma tulevikku selliselt, et nende hoonete haldamisel ja tuleviku määramisel, mis riigile tema ülesannete täitmiseks ühel või teisel põhjusel vajalikuks ei osutu, oleks vahetu korraldaja Riigi Kinnisvara AS. Kindlasti peaks Riigi Kinnisvara AS-il olema pilt kogu avaliku sektori valdkonna vajadustest ja võimalustest, enne kui ta asub mahamüümise või erastamise teele. Millised need võimalused on, seda on raske üldise printsiibina öelda, aga mida varem kogu teemale kompleksselt tähelepanu pööratakse, seda parem. Mida varem need võimalused kaardistatakse üle Eesti, mida varem tehakse kogu informatsioon kättesaadavaks laiemale avalikkusele, ka võimalikele investoritele, seda parem. Niisuguseid üldisi põhimõtteid on lihtne sõnastada, aga praktikas teame, et Nõukogude-aegse kinnisvara haldamise küsimused ei ole kaugeltki mitte lihtsad. Kõik me teame, missuguseid üsna kurbi pilte avaneb siin-seal Eestis, endiseid tootmishooneid ja ka sotsiaalse infrastruktuuri objekte veel jätkub.

Palun, kolleeg Tõnis Lukas!

Härra minister! Riigi Kinnisvara AS sai tänu Taavi Rõivase küsimusele oma satisfaktsiooni kätte. Sellest julgust saanuna esitan ma küsimuse natuke teises valguses. Nimetasite, et Vaeküla kooli praeguses seisukorras on süüdi see, et ei eksisteeri teid rahuldavat erivajadustega laste koolide arengustrateegiat. Ma küsin nii: kas Vaeküla kooli ehitus seiskus seetõttu, et Facio Ehitus ei saanud oma ehitustegevusega hakkama, või seetõttu, et puudub teid rahuldav erivajadustega laste koolide arengustrateegia?

Loomulikult peatus see Facio Ehituse suutmatuse tõttu. Kui sa, hea kolleeg, pidasid silmas mind isiklikult, siis minule rahulolu pakkumisega on keeruline. Nõudmised on suhteliselt kõrgele seatud, ja mitte sellepärast, et ma tahaksin olla kuidagi rahuldamatu ja ülimalt reljeefne, vaid pigem sellepärast, et otsused, mille puhul on otsustamishetke mugavus tähtsam kui kaugema tuleviku perspektiiv, toovad alati kaasa palju probleeme paljudele inimestele. Seepärast ma arvan, et meil tasub avalikku sektorisse, sh haridussektorisse investeeringuid tehes nõudlik olla ja valusad otsused ära teha. Pärast seda hakkab paremaks minema. Üle jõu investeerimine on üks kõige ohtlikumaid tulevikuteesid. Tundub, et kõik läheb heaks, aga nagu üle jõu käiva võla võtmine on ka üle jõu käiv investeering veskikivina kaelas ja takistab teiste, õigemate prioriteetide realiseerimist. Seepärast ei saa ma ka siin kõnepuldis sellest mööda. Õpetajate madalad palgad, head kolleegid, on olulises osas sellest põhjustatud, et me oleme nende praegust ja ka tulevast palgaraha liiga heldelt betooni valanud.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh! Härra minister, tegelikult te mu küsimusele juba vastasite. Ma tahtsin küsida seose kohta n-ö betooni ja õpetajate palgaraha vahel. Kunstiakadeemiale on juba kulunud üle 5 miljoni krooni, Vaeküla koolile ka märkimisväärne summa. Need on ju omavahel seotud?

On tõesti. Need on rohkem seotud, kui me tahaksime seda endale tunnistada.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra haridus- ja teadusminister! Avan läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Rannar Vassiljevi!

Head kolleegid! On põhjust haridus- ja teadusministriga nõustuda, et tegu on kahetsusväärse näitega, kuidas asjad ei ole toimunud nii, nagu nad peaksid toimuma. Ning selles suhtes on põhjust olla kriitiline vähemalt kahest aspektist.
Üks aspekt puudutab Haridus- ja Teadusministeeriumi, kus otsustati alustada kooli renoveerimist ning teha seejuures veel juurdeehitis, mille järele kool ise väga suurt vajadust ei näinud. Aga loomulikult, kui seda pakuti, siis oldi ka nõus. Poolteist aastat pärast seda, kui ehitustööd olid alanud, aga leiti, et tegelikult seda kooli sellisel kujul, nagu see eksisteerib ja tulevikus uutes hoonetes tegutsema peaks, vaja ei ole. Sellest tulenevalt on kooli tulevik ebaselge. See tähendab seda, et kõigi 113 lapse tulevik on ebaselge, kogu kollektiivi tulevik on ebaselge ning lõpuks ka nendesamade pooleliolevate ja lagunevate hoonete tulevik on ebaselge.
Teisest aspektist on põhjust kriitiline olla Rahandusministeeriumi valitsusalas asuva Riigi Kinnisvara AS-i suhtes. Loomulikult võib alati öelda, et ehitaja on probleemne, ehitaja ei saa hakkama. Üldiselt minu seisukoht on see, et tegelikult ikkagi avalike hoonete eest vastutab avalik sektor. See, kuidas ta seda teeb, on tema enda probleem. Sellesama probleemse ehitaja abil on Eestis väga palju avalikke hooneid korda tehtud, omavalitsused on sellega hakkama saanud. Loomulikult on olukord olnud keeruline, aga ei saa öelda, et see oleks olnud võimatu. Reaalne elu näitab muud. Ja kui me nüüd lähtume sellest, et  RKAS-i mõte on olnud paremini hallata riigile kuuluvat kinnisvara, siis kõnealuse projekti alusel võib küll väga tungivalt küsida, kas RKAS oma eesmärki ikka täidab. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Rannar Vassiljev! Palun, kolleeg Mailis Reps!

Lugupeetud esinaine! Hea minister! Teades, et teil on kiire, räägin lühidalt. Tahtsin lihtsalt üle korrata siin juba kõlanud mõtte, et kui me vaatame erivajadustega laste tulevikku ja nende koole, siis tõepoolest, ühelt poolt vaadatuna on riik olnud väga kehv peremees. Meie keskmised erivajadustega laste koolid ei ole ei ilusad ega moodsad ja neis ei ole piisavalt rehabilitatsioonivahendeid, mida õpetajad ja sotsiaaltöötajad sooviksid. Kuid teistpidi peaksime olema väga ettevaatlikud, kui suuname jõuliselt suurema osa erivajadustega lastest tavalisse kooli. Elu eri koolides on kahjuks üsna erinev. Suur osa koolipersonalist ei ole valmis erivajadustega lastega töötama nii, et need lapsed tunneksid ennast piisavalt kaasatuna ja piisavalt turvaliselt. Nii et jääme igati asjade arengut jälgima. Kindlasti tuleb erivajadustega laste hariduse teemadel veel palju arutada, väga kiireid otsuseid ma soovitaksin mitte teha. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mailis Reps! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Mihhail Stalnuhhini, Peeter Võsa, Inara Luigase, Viktor Vassiljevi ja Yana Toomi tänavu 18. jaanuaril esitatud arupärimine alusetult kinnipeetute kohta (nr 96). Palun kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini!

Lugupeetud proua juhataja, näete, kui kiiresti ma pulti sain! Lugupeetud härra minister! Rahandusministeeriumi andmetel on viimase 11 aasta jooksul (2000–2010, viimane kaasa arvatud) alusetult vahi all viibinud 738 inimest, kellele riik maksis õiguskaitseorganite toimepandud seadusetuse hüvitamiseks 31 miljonit krooni. Statistika kohaselt oli 2005. aastal suurima hüvitise ehk 369 838 krooni saaja vahi all üle kahe aasta – 741 päeva. 2006. aastal suurima hüvitise ehk 436 600 krooni saaja oli 623 päeva vahi all ja 2007. aastal sai suurima hüvitise inimene, kes viibis vahi all 657 päeva ja sai veidi üle poole miljoni.
Vabariigi President on avaldanud oma 8. juuni 2010. aasta kirjas nördimust sellise suure hulga kinnipeetute üle, kelle süüd pole suudetud vajalikul määral ja mõistliku aja jooksul tõendada ning kellele riik on pidanud alusetult vabaduse võtmise eest hüvitist maksma. Seoses eeltooduga esitasid nimetatud viis Riigikogu liiget justiitsministrile kokku kümme küsimust. Arvestades meie tavalist praktikat, et minister loeb enne vastamist ka küsimuse ette, ei hakka ma küsimusi aja kokkuhoiu mõttes ette lugema. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Palun nüüd kõnepulti justiitsminister Kristen Michali!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Kõigepealt suur tänu küsimuste eest! Proovin teid huvitaval teemal ammendavad vastused anda. Enne kui ma päris vastamise juurde lähen, soovin aga märkida, et aastal 2004 jõustus uus kriminaalmenetluse seadustik, mis oluliselt muutis seni kehtinud kriminaalmenetluse koodeksis sätestatud põhimõtteid, sh vahistamise osas. Mina lähtun vastamisel uuest regulatsioonist, sest tänapäeva kriminaalmenetlus on Eestis oma olemuselt varasemast õiguskorrast väga erinev.
Esimene küsimus: "Kui lähtuda mõistliku aja kriteeriumist, siis kuidas selgitate inimese üle kahe aastast vahi all hoidmist, mis lõpeb tema vabastamisega süüdistust esitamata? Kas siin võib olla tegemist õiguskaitseorganipoolse tegevusetuse või lohakusega?" "Mõistlik aeg" on määratlemata õigusmõiste ning seda ei ole võimalik üheselt hinnata. Nii Euroopa Inimõiguste Kohus kui ka Riigikohus on rõhutanud, et menetluse kestuse hindamisel peab lähtuma konkreetse menetlusasja eripärast, sh kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja mahukusest. Samuti ei ole ministeerium pädev sekkuma ega andma hinnanguid konkreetsetes menetlusasjades, mistõttu mul on raske öelda, kas ühel või teisel juhul oli tegemist mõistliku ajaga või mitte. See on ikkagi kohtute ülesanne. Kindlasti ei ole aga kahtlustatava pikalt vahi all hoidmise korral tegemist õiguskaitseorgani tegevusetuse või lohakusega. Iga tõkendi valimisel, eriti aga vahistamisvajaduse üle otsustamisel arvestatakse kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise, kuritegude toimepanemise jätkamise või tõendite hävitamise, muutmise ja võltsimise võimalikkust, kahtlustatava isikut, tema tervist, perekonnaseisu ja muid tõkendite kohaldamise seisukohalt tähtsaid asjaolusid. Vahistamist taotleb prokuratuur, kuid vahistuse kohaldamise lubatavuse üle otsustab eeluurimiskohtunik oma määrusega, mis on ka vaidlustatav. Hiljemgi, juba kohtumenetluse staadiumis olevas asjas on süüdistataval võimalus esitada taotlusi tõkendi muutmiseks ning kohtunikul võimalik ka omal initsiatiivil otsustada tõkend tühistada, kui ta leiab, et alus isiku vahi all pidamiseks on ära langenud.
Teine küsimus: "Millest tulevad sellised pikad inimeste kinnipidamise ajad?" Justiitsministeeriumi 2009. aastal läbi viidud vahistamiste analüüsist selgub, et 2008. aastal vahi alt vabanenud isikud viibisid vahi all keskmiselt 5,2 kuud, s.o 158 päeva. Vahistamine on isiku õigusi kõige tugevamalt riivav tõkend ning selle kohaldamine on võimalik üksnes juhul, kui kohtu arvates on vahistamine põhjendatud ning vajalik ja esinevad kriminaalmenetluse seadustiku § 130 lõikes 2 sätestatud vahistamise alused. Eespool nimetatud kitsendustest tulenevalt saab vahistamist kohaldada eelkõige raskemate kuritegude puhul (tapmised, narkokuriteod jms) ning seda arvestades ei tundu keskmised 5,2 kuud vahi all olemist kohtueelses menetluses pikk aeg. Kriminaalmenetluse seadustiku § 130 lõike 3 kohaselt on kohtueelses menetluses lubatud isikut vahi all hoida kuni kuus kuud ning selle tähtaja pikendamine on lubatud üksnes erandlikel asjaoludel, tulenevalt kriminaalasja erilisest keerukusest või mahukusest. Seejuures on oluline märkida, et kui üldiselt võetakse isik vahi alla prokuröri taotlusel ja eeluurimiskohtuniku määruse alusel, siis vahistamisaja pikendamine üle kuue kuu on võimalik üksnes peaprokuröri taotluse alusel ning eeluurimiskohtuniku loal. Seega hindab vahistamisaja pikendamise vajalikkust nii peaprokurör kui kohus ning seejärel peab kohus pikendatud vahistamise põhjendatust hindama vähemalt kord kuus. Samuti võib kahtlustatav, süüdistatav või kaitse esitada kohtule vahistamisest kahe kuu möödumisel taotluse vahistamise põhjendatuse kontrolliks. Nii vahistamist kui vahistamisaja pikendamist võib vahistatu või tema kaitsja vaidlustada. Üldiselt aga võivad pikad kinnipidamistähtajad tuleneda kriminaalasja keerukusest ja mahukusest või näiteks asjaolust, et kriminaalasja raames on vaja teha koostööd teiste riikidega, mis tihti võtab aega. Keerukusele ja mahukusele võib lisada asjaolu, et vahistatu staatus on isikul seni, kuni tema suhtes tehtud kohtuotsus jõustub. Seega käsitatakse isikut vahistatuna seni, kuni on läbitud kõik edasikaebamise etapid ja otsus jõustunud.
Kolmas küsimus: "Väljatoodud statistika ei viita kuidagi õigusriigile, sest 600 päeva vahi all viibimist lõppes paljudel juhtudel riigi kohustusega maksta alusetult vabaduse võtmise eest väga suur hüvitis. Kuidas on võimalik, et 600 päeva jooksul ei suudeta vahistamise vajadust tõestada? Kas põhjuseid on uuritud? Millised need on?" Ma pean siinkohal nentima, et justiitsministril ei ole võimalik kommenteerida konkreetseid näiteid, millele Riigikogu liikmed ilmselt viitavad. Rahandusministeeriumi poolt Justiitsministeeriumile edastatud andmete kohaselt oli aastatel 2007–2011 kokku kuus isikut, kellele maksti hüvitist rohkem kui 400 vahi all oldud päeva eest. Seejuures oli tegemist raskete kuritegude menetlustega: kahe inimese tapmine, tapmine, tulirelvade ebaseaduslik käitlemine, röövimine, peksmine. Rahandusministeeriumi andmetest saab järeldada, et tegemist oli esimeses astmes süüdi mõistetud isikutega, kelle kohta langetatud otsust kõrgema astme kohus muutis. Üks demokraatliku õigusriigi põhitunnuseid ongi see, et isikul on võimalik taotleda tema suhtes tehtud kohtuotsuste ja -määruste muutmist. Ja kui kõrgema astme kohus hindab asjaolusid teisiti, on inimesel õigus saada hüvitist.
Neljas küsimus: "Milline on õigusvastaselt vabaduse võtmiste osakaal kogu vahi alla võtmiste osas? Näiteks mitmel juhul puudus 2000.–2010. aastal vabaduse võtmiseks õiguslik alus." Kahjuks puudub Justiitsministeeriumil vastav statistika. Ent pean vajalikuks märkida, et ilma õigusliku aluseta vabaduse võtmine on kehtiva õiguse järgi peaaegu võimatu. Isikult on võimalik vabadust võtta üksnes kohtu määruse või süüdimõistva kohtuotsuse alusel, vastasel korral oleks tegemist kuriteoga. Vahi alla võtmine saab olla õigusvastane üksnes siis, kui isikut hoitakse vahi all, kuigi kohus ei ole andnud selleks nõuetekohast luba. Kuna aga vahistamise alusdokumendi olemasolu kontrollivad nii kinnipidamisasutus kui ka prokurör ja isiku kaitsja, siis ei ole selliste olukordade teke kuigi tõenäoline. Asjaolu, et kriminaalmenetlus lõpetati või isiku suhtes tehti õigeks mõistev otsus, ei muuda kogu kriminaalmenetlust ega ka vahistamist õigusvastaseks.
Kuna viies ja kaheksas küsimus oma sisu osas kattuvad, siis ma arvan, et aja kokkuhoiu mõttes pole mõtet neile eraldi vastata ja ma käsitlen neid koos. Ette loen mõlemad küsimused. Viies küsimus: "Kuidas oleks võimalik selliseid juhtumeid oluliselt vähendada?" Ja kaheksas: "Kas nimetatud statistikat arvestades olete teinud samme alusetute vahistamiste arvu vähendamiseks? Kui jah, siis mida olete teinud või tegemas?" Justiitsministeeriumi hinnangul ei esine Eestis õigusvastast vahistamist. Õiguspäraste vahistamiste arvu aga on püütud järjepidevalt mitme viimase aasta jooksul vähendada, võttes kasutusele uued alternatiivsed tõkendiliigid. Näiteks täiendati kriminaalmenetluse seadustikku 2010. aastal sättega, mille kohaselt on võimalik asendada vahistamine elektroonilise valvega. Samuti on võimalik vahistamist asendada kautsjoniga. Vahistamise eeldusi ja õiguslikku alust hindab alati kohus ning vahistamine on võimalik üksnes juhul, kui see on menetluse huve arvestades tõesti vajalik ja ainuvõimalik meede. Paraku ei ole võimalik vahistamiste arvu oluliselt mõjutada, sest selle kohaldamisel kehtivad juba praegu ranged tingimused ja nõuded ning kokkuvõttes sõltub vahistamiste kohaldamine kuriteost ja kahtlustatavatest isikutest. Kriminaalmenetluse läbiviimine kaitseb avalikke huve ning me leiame, et vahistuste arvu vähendamine ühiskonna turvalisuse arvel ei saa mingil juhul olla põhjendatud.
Kahju hüvitamise põhjuseks on olnud vahi alla võetud isiku hilisem õigeksmõistmine, mida ei ole võimalik ette näha ega välistada. Õigeksmõistvate otsuste tegemise võimalikkus on oluline õigusriigi tunnus, mis saadab nii üksikisikutele kui ühiskonnale tervikuna signaali, et kohus kaitseb tõhusalt inimeste õigusi ning igaühele on tagatud tõhus kaebemenetlus. Kohus on oma otsuste tegemisel sõltumatu ning lähtub otsuste tegemisel kehtivast õigusest, kogutud tõenditest ning oma siseveendumusest. Samuti ei saa kuidagi välistada, et menetlusasjas kogutud tõendid ei ole kohtu siseveendumuse kujundamiseks piisavad ning kohus mõistab inimese õigeks ja tal tekib õigus nõuda kahju hüvitamist vahistuses viibitud aja eest.
Kuues küsimus: "Miks leiab riik, et alusetult vabaduse võtmise eest hüvitise maksmine on inimesele piisav tekitatud kahju korvamiseks? Mis saab tekitatud moraalsest kahjust? Kõike ei saa rahas mõõta, seetõttu, miks riik ei aita kahjustatud mainet taastada?" Riik heastab isikule tekitatud kahju seaduse alusel makstava hüvitisega. Seejuures kaetakse hüvitisega nii saamata jäänud tulu kui mittevaraline kahju. Paraku ei ole riigil võimalik heastada isikule tekitatud kahju muul viisil kui hüvitise maksmisega. Kuna tehtut ei ole võimalik tagasi pöörata, peab riik leidma võimaluse isikule tekitatud ebamugavuse heastamiseks. Demokraatlikus ühiskonnas on paratamatu, et isikutel tuleb taluda nende suhtes kriminaalmenetluse läbiviimist, sest menetlust toimetatakse ühiskonna väärtuste kaitsmiseks. Menetluse alustamine, isiku kahtlustatavaks tunnistamine ja veelgi enam, isiku vahistamine eeldavad, et kogutud on piisavalt tõendeid, mis viitavad kuriteole ja konkreetse isiku seotusele võimaliku kuriteoga. Menetluse edenedes võib aga ilmneda uusi asjaolusid, millest tulenevalt langeb isiku suhtes kahtlus ära, samuti võib kohus teha tõendeid hinnates isiku suhtes õigeksmõistva otsuse. Kuna kriminaalmenetlus on reeglina siiski seaduslik ning pädevate otsuste hilisem muutmine ei tähenda varasemate otsuste ebaseaduslikkust, ei saa riik astuda muid samme isiku õiguste taastamiseks kui kahju hüvitamine talutud põhiõiguste piiramise eest.
Riigikogu menetluses on ka uue riigivastutuse seaduse eelnõu, millega soovitakse oluliselt muuta ka alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise korda, luues võimalusi veelgi tõhusamaks isikuõiguste kaitseks.
Seitsmes küsimus: "11 aastaga on alusetult vabaduse võtmise eest makstud hüvitist 31 miljonit krooni, mille on kinni maksnud maksumaksjad. Millega on õigustatud selline kulu? Kas siinkohal võib olla tegemist liiga kergekäelise vahi alla võtmisega?" Justiitsministeerium ei saa kindlasti nõustuda sellega, et vahi alla võtmine oleks kergekäeline. Selgitasin seda ka eelmistes vastustes. Õigusriigis saavad inimesed nende suhtes tehtud otsuseid vaidlustada ning sõltumatud kohtud ja muud asutused varasemaid otsuseid muuta ning tühistada. Tagamaks isikuõiguste realiseerimine ning hüvitamaks tekitatud kahju, on igati põhjendatud ja vajalik, et avalikes huvides talutud ebamugavus heastatakse. Riik saab sellise heastamise teostada hüvitist makstes. Ilmselt oleks alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju hüvitamise juhtumeid märksa vähem, kui isikult vabaduse võtmist ei oleks võimalik vaidlustada ega ümber vaadata. Sellisel juhul aga ei oleks Eesti demokraatlik õigusriik, mis austab isikute põhiõigusi ning loob tõhusad kaitsemeetmed nende õiguste kaitseks.
Üheksas küsimus: "Milline on teistes arenenud riikides vahistamiste ja hilisema kahtlustuste äralangemise suhe?" Kahjuks ei ole sellise statistika saamine ilma pika ja põhjaliku analüüsita võimalik ja analüüs ei näitaks tõenäoliselt ka tegelikku olukorda, sest riigiti on õiguskord ning peetav statistika väga erinev.
Kümnes küsimus: "Põhjendamatu vahistamise ja kinnipidamise ohvriks on langenud väga palju inimesi, sh Aleksander Kuusik. Kas sellistel juhtudel vabandatakse vähemasti inimeste ees?" Riik heastab isikule kahju hüvitise maksmise kaudu, millega heastatakse nii materiaalne kui ka moraalne kahju. Kohus teeb oma otsused ikkagi ka riigi nimel ning õigeksmõistva otsusega tunnistab riik, et isikule varasema menetluse käigus esitatud süüdistused ei ole mingil põhjusel põhjendatud.
Austatud arupärijad, tänan veel kord esitatud küsimuste eest! Siinkohal ma lõpetan.

Suur tänu, härra justiitsminister! Alustame küsimustega. Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Kogu selle teksti peale on üksainus nimi, see on Aleksander Kuusik. Ega te juhuslikult pole tutvunud tema looga? Kas te teate, milles teda süüdistati, mille eest ta vahistati, kuidas see toimus, milline oli pärast see n-ö vabandamise protsess jne?

Aitäh! Ma olen selle juhtumiga tutvunud vaid pinnapealselt. Te ilmselt viitate 2002. aastale. Ma saan aru, et see isik oli tagaotsitav Virumaal toime pandud metallivarguse eest ja viibis vahi all üheksa päeva. 2004. aastal see kriminaalmenetlus lõpetati ja otsuse selle kohta, et talle vahi all viibimise eest hüvitist ei maksta, on õigeks tunnistanud eri kohtuinstantsid. Selle kohta on kaebusi ka hiljem esitatud, kuid need on jäänud rahuldamata. Aga see on minu selline pinnapealne teadmine. Ei ole au teda tunda ja tema juhtumiga olen ainult sellisel tasemel kursis.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! See teema kutsub minus esile nördimuse kahel põhjusel. Härra minister ühele küsimusele vastates teatas, et tegemist oli kord tapmisega, kord kahe inimese tapmisega – seega sellised raskemad kuriteod. Nördimust aga tekitab see, et isegi sellisel juhul, kui inimene on vahistatud, kahtlustatav üle 400 päeva, nagu kõlas, ei suudeta sellist asja nagu tapmine ära tõestada. See on küll väga ebameeldiv! Ning teine asi, miks ma nördimust tunnen, on minu isiklikud teadmised, mis ma olen saanud mitmelt inimeselt, keda on niiviisi vahistatud. Mul on oma ettekujutus, miks pahatihti seda vahistamist kasutatakse. Eesmärk on saada inimeselt teda ennast või mingit kolmandat isikut kompromiteerivat infot. Paraku on nii, et kõik, kes on sellisesse raskesse olukorda sattunud, saavad suurepäraselt aru, et isegi kui sind on solvatud ja sinu suhtes on väga ebademokraatlikult käitutud, siis parem on suu kinni hoida, sest vastasel juhul kunagi veidi hiljem ikka leitakse mingi põhjus, et sind jälle trellide taha pista. Aga see on minu isiklik veendumus ja mulle isiklikult tutvustatud kogemus.
Ma olen rääkinud inimesega, kes vahistati ja kellele pakuti võimalust iseenda vastu komprat anda. Ma ei tea, tema vist käitus õigesti ja vähem kui kahe nädalaga saigi välja ja elas õnnelikult selle ajani, kuni mingi pool aastat hiljem, mis ta oleks võinud trellide taga veeta, äkki selgus, et kaheksast kahtlustusest, millest alguses räägiti, on jäänud ainult üks, kusjuures see oli nii naeruväärne, et advokaat ei uskunud, et sellega kohtusse minnakse. Teine inimene, kes selle skeemiga nõus ei olnud, kes ei tahtnud enda vastu tunnistada ega kellegi teise kohta mingit jama ajada, istus täpselt kuus kuud. Ja polnud seal selle kuue kuu jooksul midagi muud kui istumine, istumine, istumine. Minister siin nimetas, et keskmine vahistamine kestab 158 päeva. Ja kunagi oli päeva hinnaks – eks need arvud muutuvad – umbes 800 krooni. Kui hiljem see raha välja makstakse ja seda peab lugema vabanduseks, kas see on ikka piisav vabandus? Kas vabaduskaotust saab korvata kroonide või eurodega? Ma arvan, et me liigume vales suunas. See, et meil see kõik toimub ja 738 inimest kümne aasta jooksul ei saanudki kokkuvõttes süüdistust või tunnistati kohtus õigeks, viitab sellele, et väga suur töö on tegemata jäetud. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mihhail Stalnuhhin! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Kalev Kotkase, Kalvi Kõva, Jaan Õunapuu, Rein Randveri ja Jevgeni Ossinovski 26. jaanuaril esitatud arupärimine vedelkütuse erimärgistamise kohta (nr 101). Palun, kolleeg Kalev Kotkas, kõnepulti!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud rahandusminister! Valitsusliidu programm näeb ette erimärgistatud kütuse maksuerisuste süsteemi reformimist, pakkudes teatud valdkondades asemele otsetoetusi. Reform oli kavandatud algselt kahes etapis. Eelmisel kevadel lõpetati seaduseelnõu nr 39 heakskiitmisega erimärgistatud vedelkütuse kasutamine paiksetes mootorites ning kaevandus-, metsandus- ja ehitustöödel. Muudatus jõustus 2012. aasta 1. jaanuaril. Selle reformi teine etapp pidi rahandusministri sõnul ette nägema alles jäävate soodustatud valdkondade puhul, nagu reisijate ja kaupade raudteevedu, laevaliiklus, soojuse ja elektrienergia tootmine ning põllumajandus, võimaluse soodusmääraga kütuse kasutamise asemel toetusskeemide või otsetoetuste rakendamise. See teine etapp oli planeeritud eelmisesse sügisesse ja jõustuma pidi see samuti selle aasta 1. jaanuaril. Kahjuks on selle ambitsioonika reformi olulisem osa takerdunud. Ma ei tea rääkida kõigi asjasse puutuvate valdkondade esindajate eest, aga põllumehed on rahulolematud, sest nende ootused ei ole täitunud. Seoses nimetatud probleemiga on meil, allakirjutanutel, ministrile kolm küsimust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalev Kotkas! Palun nüüd, härra rahandusminister, kõnepulti vastamiseks!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Ma kordaksin kõigepealt üle, miks me selle reformi üldse ette oleme võtnud. Siin see administratiivne põnevus on minu arvates teisejärguline, tähtis on, et me saaksime asjast kõik ühtemoodi aru. Me sooviksime tõepoolest kütuse värvimise ja fossiilse kütuse subsideerimise maksusoodustuste kaudu lõpetada. Minu arust on vastutustundliku maksustamise oluline põhimõte mitte soosida fossiilse kütuse põletamist ja energiamahukust, tehes sellele mingeid soodustusi. Aga loomulikult on reaalne elu keeruline. See, mis kuskil läbirääkimislaua taga kirja pannakse, nõuab tehnilist vormistamist, aga ka administratiivset kaasatöötamist. Me lootsime tõesti tulla eelmisel sügisel välja lõplike ettepanekutega. Initsiatiivikam pool on siin olnud Rahandusministeerium, aga meil on koostöös tõrkeid tekkinud. On vaja kaasata erialaministeeriume, ilma majandus- ja põllumajandusministeeriumita asja ära ei tee. Läbirääkimistel oleme saanud nendelt lubaduse, et nad pingutavad selles suunas, aga samas on nad ka kurtnud, et asi on keeruline. Igasugune suur muudatus tekitab loomulikult  kellelegi ebamugavusi, ja eeskätt tekitab see ebamugavusi ametkonnale. Aga ma loodan, et me teeme selle siiski ära. See on meil plaanis, me tõstame selle uuesti esimesel võimalusel üles ja tuletame meelde.
"Millal selguvad allesjäävate soodustatud valdkondade (reisijate ja kaupade raudteevedu, laevaliiklus, soojuse ja elektrienergia tootmine ning põllumajandus) soodusmääraga kütuse kasutamise toetusskeemid või otsetoetuste rakendamine?" Nagu ma ütlesin, me proovime seda teemat koos oma partneritega edasi arendada ja saada need vastused. Kiiret tulemust ei õnnestunud saada. Aga riigieelarve strateegia tegemisel tahaksime sellele uue impulsi anda. Selle tegemine toimub juba sel kevadel, aprillis põhiliselt. Nii et ei ole kauge aeg. Ma ei saa muidugi välistada, et huvigrupid ajavad asja keerulisemaks. Alati on tunne, et äkki keegi kuskil kaotab. Aga selle ettepaneku eesmärk ei ole mõistagi mitte, nagu olete aru saanud, tuua riigieelarvesse raha, vaid lahti saada pettuse võimalusest. Kahtlemata, kui kuskil on lubatud kasutada soodusmääraga kütust, siis võib selle kasutamine kergesti lekkida teistessegi valdkondadesse. Tahame vähendada ka administratiivset koormust vahetegemisel ja soosida kütuse efektiivset kasutamist. Vastavalt on ka vaja kujundada toetusskeemid.
Kolmas küsimus: "Kas peate võimalikuks reformi II etappi rakendada poole eelarveaasta pealt?" Seda ei saa välistada, aga ma siiski välistaksin, et see toimub selle eelarveaasta keskel. Loogiline on selline asi teha aasta alguses. Firmad ikkagi reeglina toimivad ka arvestusega aasta algusest. Aga päris välistada seda ei saa, ka firmade majandusaasta algus ei ole alati 1. jaanuar. Aitäh!

Suur tänu, härra rahandusminister! Alustame küsimustega. Palun, kolleeg Kalev Kotkas!

Tänan! Austatud minister! Ma jagan sinu arusaama, et tegemist on tõesti äärmiselt keerulise teemaga. Aga kui ei ole olemas head lahendust kõigi töös olevate valdkondade jaoks, võiks alustada mõnest sellisest, kus toetusskeeme oleks lihtsam rakendada, näiteks põllumajandusest. Kui on olemas PRIA registrid, siis oleks ehk nende baasil võimalik e-riigile kohaseid lahendusi rakendada. Kas sa pead võimalikuks näiteks põllumajandusest alustada?

Omalt poolt kindlasti pean, aga ma selle ametkonna poolt kardan kõige rohkem tõrksust. Isiklikult ma tunnetan, et kõige keerulisem on seal barjääre murda. Majandusministriga on mul olnud lihtsam rääkida. Aga jah, need e-riigile vastavad lahendused – mingi kütusekaart või miski selline asi – on kaalutluse all. Ma ei oska väga värsket asjade seisu kirjeldada, sest viimati ma rääkisin põllumajandusministriga mõni aeg tagasi. Ta ei ole sellele vastu, aga ma ei näe tal ka sära silmis, kui sellest jutt on. Tahaks näha!

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Rääkisite, et põllumajanduses teistsuguseid skeeme rakendada on ametkondadele keeruline. Aga tegelikult on ka ääretult keeruline, kui mitte peaaegu et võimatu vahetada põllumajandustraktori kütusesüsteemis värvitud kütust niimoodi, et sinna värvijääke ei jääks. Nüüd on meil veel uus lumerohke talv seljataga. Kas te olete teadlik, kui palju on Maksu- ja Tolliametil olnud kokkupuuteid värvitud kütuse kasutamisega teehooldetöödel? Kas on määratud trahve või mis seis on sellega?

Ega ma konkreetsete maksuasjadega ei tegele, ma ei tohigi tegelda. Aga kui see statistika teid huvitab, siis selle saab kindlasti hankida. Iseenesest ei ole siin ju tegemist mingisuguse riikliku sunniga, tegemist on riikliku soodustusega. Kõigi selliste soodustuste kaasnähe on piirijuhtumid ja lekked, piltlikult öeldes kuritarvitused ja ebamugavused, mis nendega kaasnevad. See on reegel. See on üks põhjus, miks me tahaksime kogu platsi puhtaks lüüa. Ma tegelikult tahaksin ka kodumajapidamistes selle soodusõli süsteemist lahti saada ja vastu pakkuda toetusskeemi, eelkõige investeeringute näol. Ega õliküte idee poolest ei saa väga odav olla. Siin tekib nende eri valdkondade vahel kogu aeg probleeme, tekib praegu ka. Enne seda eelmist muutmist oli sama lugu. Niipea, kui sa teed ühe erandi, hakkab see erand levima ja sellepärast ka see paagi küsimus on tekkinud. Aga ma tean, et MTA on siin mõistlik – nende prioriteet ei ole ajada taga selliseid väheolulisi kahtlasi või vaieldavaid juhtumeid. Küll aga on selge, et näiteks lume lükkamisel eelise hankimisel – seal on tegemist ju hangetega, seal on tegemist reaalse majanduskonkurentsiga, äritegevusega – ei tohi sellist võimalust tekkida. Põllumees saab odavalt seda, mida teehooldusfirma peab kallilt saama – tegelikult on see ausa konkurentsi küsimus.

Palun, kolleeg Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud esimees! Austatud minister! Tõenäoliselt oli üks nende muudatuste eesmärke see, et riigi toetus jõuaks sinna, kuhu see peab jõudma, ja kindlasti ka see, et väheneks halduskoormus ja administreerimiskulud. Kas nende kuudega on midagi paremuse poole läinud ja pettusi vähem? Nagu kolleeg Neeme Suur küsis: kas neid on vähemaks jäänud selle kahe kuuga?

Nagu ma ütlesin, mul ei ole kogu aeg käsi maksuasjade pulsil. Kui tahate analüüsi, siis küsige ette – prooviksin seda hinnata. Aga ei saa salata, et täiuslik on see reform ikkagi siis, kui see on tehtud kogu ulatuses. Samas need kaotamised, mis me tegime, olid mõistlikud. Need laiendamised, mida aastate jooksul on lobi tulemusena tehtud, selgitusega, et oh, me siin maantee peal ei sõida – need on kaasa toonud pettusi. Ja need on lihtsalt ebamõistlikud olnud, sest fossiilne kütus jääb fossiilseks kütuseks. Selle lõplikkus jääb lõplikkuseks ja selle kliimamõjud jäävad nendeks, mis nad on. Ja nendeski valdkondades, kus me soodustused kaotasime, on mõistlik ikkagi panustada kokkuhoiule, mitte ainult otsesoodustustele.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Selle küsimuse puhul on mul küll hea meel, et te pole saanud oma tahtmist mööda kõiki ühe lauaga lüüa. Milles on küsimus? Küsimus on selles, et need elualad, mis praegu veel selles nimekirjas on ja kus saab kütuse ostmisel erisoodustust kasutada, on ju teistes riikides subsideeritud. Kui me teeksime ilma kompenseerimata nendele ettevõtetele selle maksumuudatuse, siis nad ju kaotaksid konkurentsis. Kas te selle peale olete mõelnud või ei ole? Ma mõtlen nii kaupade transporti, näiteks meretransporti, kui ka põllumehi.

Ma ei ole ju rääkinud muust kui kompenseerimisskeemist. Et ma ei ole seda tulemust saavutanud, on kahetsusväärne, sest kindlasti ei ole see tulemus ausam ja vastutustundlikum maksustamine ega ka maksuhaldus. Inimesed ikkagi jäävad otsima võimalusi kasutada odavat kütust valdkondades, kus seda kasutada ei tohiks. Ja see on vale! Ma kordan, see on vale viis, kui mingit majandusharu soositakse maksuerandi abil. See toob kaasa pettusi, see toob kaasa energiaalast ebatõhusust ning soosib neid, kes ei ole efektiivsed. Ja see on ka moraali küsimus. Tänapäeval Euroopa Liit peaks olema selles vallas ikkagi pioneer ja ma väidan, et nendes valdkondades tuleb algatusi ka Euroopa Liidu poolt. Praegu, kui te olete kuulnud, on tekkinud suur vastasseis lennunduse maksundusliku subsideerimise ehk n-ö kliimadumpingu teemal. CO₂ kvoot tahetakse kehtestada ka lennunduses ja riigid, kes kliimapoliitikas vastutustundlikkust üles pole näidanud, on sellele vastu. Tulemust me ei tea, aga me näeme suunda, pürgimusi. Eesti võiks selles vallas olla kaasaegne riik.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh! Härra minister! Kas te oma kolleegidega olete sel teemal vestelnud ja suutnud neid veenda, et teie samm on õige ja et nad ühineks teiega, et me oleksime ühel turul siiski ühtede võimalustega?

Muidugi olen. Ma mainisin ka konkreetselt ühte ministrit, kellega me oleme ühe laua taga sellest rääkinud, ka koalitsioonikõnelustel oli see teemaks. Mina olen alati valmis seda seisukohta kaitsma. Ma olen valmis kaitsma ka toasooja normaalset käibemaksustamist, sest sotsiaalpoliitikat ei saa teha kliima arvel, seda peab tegema teistmoodi. Kui ma õigesti mäletan, siis aastal 2003 me tegime selle otsuse ära ja teiegi erakond, kes vahepeal oli valitsuses, seda ei vaidlustanud. Ma arvan, et see oli igati riigimehelik. Aga kuigi riigimehelik ei ole olnud see, et mõned teie liikmed on ikka ja jälle viidanud sellele kui suurele hilisemate valitsuste veale. Me kõik peaksime aru saama, et fossiilsete kütuste põletamisele pealemaksmine, olgu siis maksusoodustuste kaudu või muud moodi, ei ole euroopalik ega vastutustundlik. Küll aga tuleb toetada inimesi, kes objektiivsetel põhjustel endaga hakkama ei saa.

Palun, kolleeg Tõnis Kõiv!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Varasemates küsimustes tuli juba otsapidi jutuks Eesti konkurentsivõime seoses sellega, et meil on siin ühte- või teistmoodi fossiilsete kütuste kasutamine reguleeritud või subsideeritud. Me konkureerime Euroopa Liidus teiste riikidega, teiste riikide ettevõtetega. Milline on üldine Euroopa Liidus kokkulepitud suund majanduses? Kas peetakse õigeks suuremalt toetada fossiilsete kütuste kasutamist seda subsideerides või hoopis vastupidi, fossiilsete kütuste vähemat tarbimist ja seeläbi majanduse konkurentsivõime suurendamist? Ning millised on meie asjaomased perspektiivid konkurentsivõime osas?

Euroopa suund on ikkagi fossiilse kütuse põletamist mitte soosida. Vastupidine suund oleks lühinägelik ja ka kliimale kahjulik. Konkurentsivõime seisukohalt oleks võib-olla mõistlik kliimast mitte hoolida. Nii et meil on tegu maksustamise tõhususe ja globaalse vastutustunde küsimusega. Just seepärast tõrjub Euroopa fossiilseid kütuseid kõigi vahenditega välja. Minu arust on meil näiteks Euroopa Liidu maksuvolinikuga selles osas täiesti ühine arusaam. Tarbimise ja keskkonna koormamise maksustamine on see, mille suunas Euroopa peab liikuma.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra rahandusminister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Marika Tuus-Lauli, Viktor Vassiljevi, Yana Toomi, Eldar Efendijevi, Mailis Repsi, Mihhail Stalnuhhini, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Deniss Boroditši, Vladimir Velmani, Lauri Laasi, Peeter Võsa, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Tarmo Tamme, Kalle Laaneti, Rainer Vakra, Jüri Ratase, Olga Sõtniku ja Priit Toobali 16. jaanuaril esitatud arupärimine arstiabi kättesaadavuse kohta Eestis (nr 91). Palun kolleeg Marika Tuus-Lauli kõnepulti!

Lugupeetud proua esimees! Austatud härra minister! Head kolleegid! Eesti Tervishoiutöötajate Kutseliit ja Eesti Arstide Liit saatsid üsna hiljuti Vabariigi Valitsusele ja haigekassa nõukogule ühiskirja ettepanekuga arstiabi kättesaadavust parandada. Kirjas tõdeti, et arstiabi on Eestis muutunud elanikkonnale, eriti just vaesemale osale sellest üha raskemini kättesaadavaks. Lisaks on paljud töötud kaotanud ravikindlustuse ja jäänud seega ilma ka võimalusest saada esmatasandi arstiabi. Selles pöördumises seisab, et tervishoiu rahastamine ei vasta kaugeltki ravimahule. Arstiabi kvaliteeti on suudetud säilitada vaid arstide ülekoormuse hinnaga. Ülipikki järjekordi põhjustab loomulikult nii töötajate vähesus kui ka rahapuudus. Üha sagedamini piirab ravile pääsemist just nimelt eriarstide puudus. Lisaks tõstatame probleemi, et kõige selle taga on ka mure Tartu Ülikooli Kliinikumi pärast, kust väga paljud arstid on just ülekoormuse tõttu lahkunud ja nende asemele on võetud residente, kes ei tohiks ise raviotsuseid teha, aga millegipärast teevad. Siit siis ka meie küsimused. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marika Tuus-Laul! Palun nüüd lugupeetud sotsiaalministri kõnepulti! Teil on võimalus vastata.

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Kasutan võimalust vastata.
Esimene küsimus on, kuidas ma hindan ministrina olukorda Tartu Ülikooli Kliinikumis. Lühidalt öeldes pean seda täiesti normaalseks ja olen kogu aeg pidanud. Tartu Ülikooli Kliinikum on kindlasti üks parimaid raviasutusi Eestis. Aga kuna te viitasite oma arupärimises Postimehe artiklile kliinikumi kohta, siis lubage teile öelda mõned faktid. 2011. aastal töötas Tartu Ülikooli Kliinikumis 650 arsti. Aasta jooksul lõpetati neist tööleping 25-ga, mis teeb voolavuse protsendiks 3,8. Olgu siinkohal lihtsalt ääremärkusena öeldud, et näiteks Sotsiaalministeeriumis oli eelmisel aastal voolavuse protsent peaaegu 16, s.o neli, isegi peaaegu viis korda suurem. Lepingu lõpetamise põhjustest nii palju, et kuus nendest 25 inimesest siirdus pensionile, üks kahjuks suri, ülejäänud 18-l olid muud erinevad põhjused, millest kindlasti osal ka tööleminek teise riiki. Osa puhul olid mängus töövõtja ehk arsti niisugused nõudmised, mida kliinikumi juhtkond ei pidanud võimalikuks rahuldada. Kliinikumi juhtkonna loal lubage mul mõned nendest nõudmistest ette lugeda: "Olen nõus tegema maksimaalselt vaid kolm valvet ühes kalendrikuus. Nädalavahetustel ja riiklikel pühadel valveid ma ei tee. Iga nädala neljapäev peab olema vaba ja üks nädalalõpp kuus koos reede ja esmaspäevaga peab samuti jääma vabaks. Vajadusel korraldan ise reedese polikliinilise vastuvõtu mõnel muul päeval." Seega küsimus ei ole vaid töötingimustes, vaid ka arstide nõudmistes, mida kahjuks ravitööd ja raviprotsesse arvestades ei ole võimalik rahuldada.
Teine küsimus: kui kättesaadav on minu hinnangul arstiabi Eestis? Minu hinnang on üks, inimeste hinnang teine. Kõige värskema uuringu "Elanike hinnangud tervisele ja arstiabile 2011" põhjal peab arstiabi kättesaadavust heaks 51% Eesti elanikest. Kui võtta viimase viie aasta trend, siis muutusi sisuliselt ei ole toimunud, liikumine on mõne protsendipunkti võrra üles-alla olnud. Huvitav selle juures on tõsiasi, et näiteks Kesk-Eestis meil teatavasti regionaalset ega keskhaigla tasandit ei ole, aga sealsetest elanikest peab arstiabi kättesaadavust heaks 69% ehk rohkem kui kaks kolmandikku. Kõige vähem ollakse arstiabi kättesaadavusega rahul Põhja-Eestis, kus on kõige rohkem haiglaid: seal on arstiabi kättesaadavuse heaks hinnanud 42% vastanutest. Kui perearstidest rääkida, siis aasta jooksul perearsti juures käinutest 84% sai end vastuvõtule registreerida ajaks, mida nad ise soovisid. Maal ja väiksemates linnades elavate inimeste seas on soovitud aja saanuid mõnevõrra rohkem kui suurtes linnades. Seda tõendab ka fakt, et pooled inimestest, kes ootasid järjekorras, ootasid kauem, kui lubatud, kuna neile varasemad ajad ei sobinud;  pooled tulid korduvvisiidile või järelkontrolli ning vaid 1% ootas haigla võimsuse puuduse ehk personali vähesuse või ruumide puuduse tõttu. Nii et kui me räägime arstiabi kättesaadavusest ja järjekordadest, siis peame ka vaatama, mis seal taga on.
Kolmas küsimus: "Kuivõrd problemaatiliseks peate Eesti tervishoiutöötajate lahkumist välisriikidesse?" Ma olen seda ka varem öelnud ja kinnitan tänagi, et kindlasti on tervishoiutöötajate migratsioon probleem. Ning see ei ole probleem mitte ainult Eestis, vaid ka väga paljudes teistes Euroopa Liidu riikides. Ka n-ö rikastes Euroopa Liidu maades on tervishoiutöötajate väljaränne tõsine probleem. Eesti õnn on kindlasti olnud see, et meie tervishoiutöötajad on saanud paralleelselt töötada nii Eestis kui ka välisriigis. Eesti arstide põhiline sihtriik on endiselt Soome. Siinkohal kinnitan, et me oleme Soome kolleegidega kokku leppinud, et me viime selle aasta jooksul, loodetavasti juba enne suve läbi asjaomase küsitluse, et teada saada, kui palju ja millise koormusega Soomes meie arste töötab. Siis saame pildi, kui palju ja mis arste kahe riigi vahel liigub. Repliigi korras veel nii palju, et me kõik teame Eesti Arsti, mis on arstide liidu väljaantav ajakiri. Võtsin ühe numbri siia kaasa. Kui jutt on migratsioonist, siis ma möönan, et selle probleemiga tuleb tegelda, aga ma ei leidnud siit Eesti Arstist mitte ühtegi kuulutust, et mõnda Eesti haiglasse otsitakse arste. Küll leidsin ma kaks kuulutust pealkirjaga "Tööpakkumised Lõuna- ja Lääne-Soomes". Ehk see annab natukene aimu sellest, millist värbamistööd Eesti haiglad teevad ja milline on välisriikide huvi Eesti arstide vastu.
Neljas küsimus oli, milliseid konkreetseid samme peale perearstisüsteemi ümberkorralduse Sotsiaalministeerium plaanib. Nendest on siin varem korduvalt juttu olnud. Aga kui püüda põgusalt neid uuesti loetleda, siis, nagu te kindlasti teate, me oleme sõlminud arstiõppe riiklike õppekohtade vajaduse konsensusleppe kõikide osapooltega – nii arstide liidu, haiglate liidu kui ka haridusministeeriumi ja Tartu Ülikooliga. Viimases on teatavasti residentide arvu suurendatud. Lähtetoetus on juba seadusega ette nähtud ja loodud on asendusperearstide süsteem. Ning nagu ma ütlesin, peagi saame selgust, mis kahel pool Soome lahte toimub – asjaomane  uuring on tulemas. Üks teema, mis loodetavasti jõuab ka parlamendi menetlusse, on seotud sellega, et ühes eelnõus on koos nii ravimite odavamaks muutmine kui sellega seonduvalt ka esmatasandi rolli suurendamine n-ö väravavahina ehk siis krooniliste haigete peamine jälgimine esmatasandil, mis vähendaks kindlasti eriarstivisiitide arvu haiglates. Kindlasti tasub mõelda esmatasandi arstiabi korraldamisel teise pereõe lisamisele kvaliteetsemates keskustes. See on järgmisel aastal meil vähemalt praeguste plaanide kohaselt eelarvesse kavandatud. Aga kas see nii läheb, oleneb eelarvest.
Viies küsimus puudutab teie viidatud Postimehe artiklit ja väidet, et kliinikumis töötavad arstid isegi 75–80 tundi nädalas. Selle kohta saab ainult öelda, et see ei vasta tõele. Vestlesin ka täna kliinikumi juhatuse esimehega. Juhatuse esimees kinnitas mulle üle, et Tartu Ülikooli Kliinikum lähtub Eesti Vabariigis kehtivast töölepingu seadusest. Aga mis puutub teistel töökohtadel töötamisse ja summeeritud tööaega, siis loodetavasti oleme selle koha pealt targemad pärast seda, kui oleme eelmainitud uuringu läbi viinud. Siis selgub, kus ja kui suure koormusega arstid töötavad.
Kuues küsimus oli lepitusmenetluse tulemuse kohta. Siin ma saan öelda, et loomulikult meie kõigi soov on paljudel erialadel, eelkõige erialaspetsialistidel palka tõsta. Aga me oleme kursis, millised nõudmised on õpetajatel, ja teame ka teiste valdkondade soove ning loomulikult peaksid arstide või laiemalt tervishoiutöötajate palganõudmised vastama sellele, kui palju maksumaksjad raha riigieelarvesse maksavad. Järgmise aasta eelarve esialgsesse kavasse kirjutab haigekassa juhatus kindlasti ka palgakomponendi kasvu sisse. Eks siis haigekassa nõukogu asub seda arutama. Kui on selge, kui palju järgmisel aastal maksuraha rohkem laekub, siis saab otsustada, millised on prioriteetsed sektorid või prioriteetsed eelarvevaldkonnad, kuhu lisaraha läheb.

Suur tänu, lugupeetud sotsiaalminister! Alustame küsimustega. Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud minister! Ma küsin: kelle hulgas neid rahulolu-uuringuid tehakse? Kas laiemalt elanikkonna hulgas või vaid nende inimeste hulgas, kes tahavad arsti juurde minna, patsientide hulgas, kes on proovinud arsti juurde pääseda? Ning kas umbes nelja kuu pikkused ootejärjekorrad või üldse mitte järjekorda panemised on teie jaoks normaalsed või mitte?

Aitäh küsimuse eest! Seda uuringut tehakse väga laiapõhjaliselt. Haigekassa kodulehel on see uuring ilusti-kenasti näha. Seal on ka täpsed valimid kirjas. Kui vaja, saadan teile selle uuringu täpse lingi. Seal on eraldi kirjas nende arvamused, kes arsti juurde soovisid saada, ja samamoodi nende omad, kes lihtsalt andsid oma hinnangu arstiabi kättesaadavusele. Need on seal eraldi toodud. Kogu see uuring on täiesti avalik, seda tehakse juba, kui mu mälu ei peta, viiendat või kuuendat aastat järjest ja sealt saab väga palju huvitavat infot.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Te näitasite meile ajakirja Eesti Arst ja ütlesite, et ühtegi kuulutust seal ei ole. Keegi nagu ei otsigi arste, neid polegi vaja, kõik on justkui korras. Äkki olete kunagi näinud selliseid kuulutusi, kus kutsutakse Eestisse kirurgina töötama näiteks arste Jordaaniast?

Aitäh küsimuse eest! Ma kindlasti ei väitnud, et kõik on korras. Võtke stenogramm, lugege üle, mida ma ütlesin. Ma ütlesin seda, et selles ajakirjas ma ei näe Eesti haiglate kuulutusi. Ma väga loodan, et me arutame ka seda, et me saaksime Eesti Arsti kui Eesti ainukest meditsiiniliste teadusartiklite kogumikku riigi poolt toetada. Ja kui me seda toetame, siis me kindlasti soovime ühe tingimusena seada, et kui riik ajakirja rahastab, siis peavad seal olema ka Eesti haiglate kuulutused selle kohta, kui palju arste kusagil vajatakse. Praegu kohe vajatakse näiteks Lääne-Virumaal pediaatrit, samuti LOR-arsti.  Ma lihtsalt rõhutasin, et see on Eesti Arstide Liidu ajakiri, kus pakutakse tööd Soomes. Kui me püüame arste Eestis hoida, siis arstide liit kui kutseorganisatsioon võiks olla huvitatud sellest, et ajakirjas oleksid Eesti haiglate pakutavad töökohad – nii jõuaksid meie noored arstid ehk ka Eesti haiglatesse tööle.
Praegu mulle meenub, et mul jäi esimesele küsimusele vastates üks fakt ütlemata. Ma ütlesin, et Tartu Ülikooli Kliinikumis on 650 arsti ja 25-ga neist lõpetati töösuhe, aga ütlemata jäi, et 26 noore arstiga sõlmiti tööleping. Nii et 25 läks ära ja 26 tuli asemele. Tartu Ülikooli Kliinikum on kindlasti väga prestiižne koht, kus noored arstid soovivad töötada.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Kerge on süüdistada tohtreid, et nad oma ajakirjas otsivad võimalusi töötada välismaal ega viitsi siin tööd teha, küsivad endale laupäevi või neljapäevi või reedeid vabaks. Mida defitsiitsem on spetsialist, seda suuremaks lähevad tema nõudmised, sinna ei ole midagi parata. Aga kas on kavas kasutada ka olemasolevaid reserve? Meil on abiarstid, ent nende rahastamine ei ole otsustatud. Meil on üldarstid, aga nende puhul puudub korralik õigusraamistik, mis aitaks neid paremini rakendada. Mis plaanid on abi- ja üldarstidega?

Hea doktor Vassiljev! Ma kindlasti ei süüdistanud Eesti arste ja ma ei kavatsegi seda teha. Eesti arstid on väga tublid. Ma ütlesin, et selle ajakirja fookus võiks olla pigem selles, et ka Eesti haiglad annaksid oma personalivajadustest märku spetsiaalselt arstidele suunatud ajakirjas, nii nagu seda teevad personaliotsingu firmad mõnest teisest riigist. See oli märkuse mõte, mitte Eesti arstide süüdistamine.
Mis puutub üld- ja abiarstidesse, siis perearsti asenduse süsteemis mäletatavasti on esimene linnukene olemas: ka üldarst võib ennast pakkuda. Abiarstide osas aga on ju seadusraamistik olemas. Mis puutub nende tasustamisse, siis praegu on see haiglate endi otsustada.
See teema väljub küll selle arupärimise raamidest, aga ma usun, et meil kindlasti nii sel kui ka järgmisel aastal jätkuvad viljakad debatid noorte arstidega, arstiüliõpilaste liiduga sel teemal, mismoodi paremini ära kasutada abiarste ning kuidas peaks reguleerima üldarstikutse. See ettepanek on tehtud. Noored arstid ja arstitudengid teatavasti on algatanud väga vahva kampaania "Mina usun Eesti meditsiini". On minulgi au selle kirjaga T-särki omada ja kanda. Nii et jõudu ja edu noortele arstidele! Praegu me oleme kenasti edasi läinud ja küllap jõuame ka üldarsti puudutava regulatsioonini.

Aitäh! Palun, Mailis Reps!

Aitäh! Kuna me räägime arstiabi kättesaadavusest, siis võtaksin ette ühe väiksema valdkonna – lastearstide teema, mida sa põgusalt mõne sõnaga juba mainisid. Olles ka ise noor isa, oled sa kindlasti kursis, et haiguste perioodil on lastehaigla erakorralises vastuvõtus toimuv aeg-ajalt hullumeelsuse piiril. Mis on meie perearstisüsteemis paigast ära, et ikkagi nii massiliselt leitakse ka ajal, kui perearst tegelikult peaks vastu võtma, et on õigem minna lastearsti juurde?

Ma arvan, et meie süsteemil ei ole viga midagi. See, et esmatasandil ka lastega tegeletakse, on igati õige. Kui me võtame perearstide vastuvõtu väljaspool Tallinna ja Tartut, siis seal ju valdavalt perearstid teevadki selle töö väga kenasti ära. Siin tuleb tegelikult paralleel tõmmata mitte ainult Tallinna lastehaigla erakorralise meditsiini osakonnaga, vaid ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla või Ida-Tallinna Keskhaigla traumapunkti või erakorralise meditsiini osakonnaga. Põhja-Eesti Regionaalhaigla enda analüüs näitab, et 25–30% visiitidest on olnud sellised, mis tegelikult erakorralise meditsiini osakonna kompetentsi pole kuulunud.
Eks see ole paljuski patsientide teadlikkuse küsimus, paljuski aga on selle taga tõsiasi, et noor lapsevanem arvab, et juhtumi võib-olla saakski lahendada ka perearst, aga kui minna erakorralise meditsiini osakonda, siis vajaduse korral on seal spetsialistid kohe võtta. Ajakulu on väiksem. Aga nagu ma ütlesin, see privileeg – nimetame seda siis privileegiks – on ikkagi peamiselt vaid Tallinna ja Tartu lapsevanematel. Teised suhtlevad ikkagi eelkõige oma perearstiga ja enamik vajalikust tehakse just esmatasandil ära. Minu arust perearstisüsteem on väga hea. Aga loomulikult on ka erakorralisi ettenägematuid juhtumeid, kõik sõltub väga palju konkreetsest olukorrast, kas minna perearsti juurde või erakorralisse meditsiini. Tallinna lastehaigla võib kinnitada, et eelkõige on nende koormus suurem õhtusel ajal ja nädalavahetustel, mil perearstid ei ole kättesaadavad.

Aitäh! Palun, Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma võtsin sõnasabast või mõttest kinni, kui sa ütlesid, et perearstisüsteem on väga hea süsteem. Mina jäin mõtlema oma lähedaste peale, kes on korduvalt professionaalse abita jäänud. Kus siis nagu viga on või kuhu see pall kukub? Kas selles on küsimus, et see haige, kes on kodus, ei oska end piisavalt hästi väljendada või  piisavalt kõvasti soiguda, et ta on haige? Mida siis tegema peab, kui süsteem toimib, aga inimesed abi ei saa? Kus see viga võiks olla?

Kindlasti peab vaatama igat konkreetset juhtu eraldi. Ma usun, et esimene hinnangu andja on inimene ise. Ta otsustab ise, kas üldse peab arsti poole pöörduma, ja kui peab, siis kas see on perearst või kiirabi või mõni muu kõrgema etapi arstiabi osutaja, kelle juurde ta ise sõidab. See on esimese hinnangu andmise koht. Siis, kui inimene on haaranud telefoni, on järgmine küsimuse koht, kas häirekeskus suudab adekvaatselt reageerida ja otsustada, kas on kiirabi vaja või ei ole vaja, kas inimene saab ise liikuda või ei saa. Aga et küsimusele vastata, selleks peaks küll analüüsima konkreetseid juhtumeid, siis oskaks võib-olla midagi soovitada või kaasa mõelda.

Aitäh, hea vastaja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Me alustame läbirääkimisi. Palun, Marika Tuus-Laul!

Head kolleegid! Saime härra ministri käest teada, et arstide voolavus pole meil probleem, et arstide lahkumine Eestist on hoopis õnn ning arstiabi kättesaadavust hinnatakse uuringute põhjal heaks. Ma julgen väita, et arstiabi ja eriti eriarstiabi kättesaadavus läheb iga päevaga hullemaks. Eriarsti juurde pääsemist peavad inimesed ootama mitmeid kuid, uuringutele pääsemist samuti. Ja see on vana probleem, et raha eest saab kohe, kuid siis tuleb maksta ka analüüsid ise kinni. Näiteks üks magnetresonantstomograafi uuring – seda tehakse üsna palju – maksab inimesele 60 eurot. Ma arvan, et seda saavad endale lubada siiski üsna vähesed.
Nüüd järjekordadest. Näiteks sain teada, ühe ortopeedi juurde pääsemiseks tuleb oodata mai keskpaigani ja teise ortopeedi juurde ei saanudki aega kinni panna – öeldi, et praegu on suveni kõik numbrid kinni ja uut nimekirja veel pole. Ühesõnaga, edasi järjekorda ei panda. Ikka seesama probleem, et nii me varjame justkui tegelikke ooteaegu ja lihtsalt moonutame üldpilti. Mõni aeg tagasi oli näiteks ooteaeg pulmonoloogi vastuvõtule 122 päeva ehk üle nelja kuu, neuroloogi juurde 106 päeva ja LOR-arsti juurde 101 päeva.
Nagu me siin täna juba mainisime, arstide liidu üldkogu tegi avaliku pöördumise. Nad väidavad samuti, et järjekorrad on nii pikad, et ületavad juba ammu igasuguseid määrustes lubatud järjekordi ja seda, mis on kehtestatud seadusega. Midagi pole teha, haigused muutuvad krooniliseks, kui inimene arsti juurde ei saa. Ning nõnda ministrid siin imestavadki, miks puuetega inimesi ja töövõimetuspensionäre pidevalt juurde tuleb. Me ise toodame neid.
Ülemäära pikki ravijärjekordi põhjustab teadagi rahapuudus, kuid ka arstide ja õdede vähesus, nende massiline lahkumine. See on praegu vahest isegi suurem probleem. See kõik on valitsusele teada, aga millega me tegeleme? Ikka vaatame ja otsime, kust veel kord kärpida. Loomulikult, ega raha ei saagi jätkuda, sest Euroopas ainukesena püsib kogu meie süsteem vaid töötaval elanikkonnal. Kaks kolmandikku tervishoiurahast tuleb meil 13%-lisest ravikindlustusmaksust. Tööpuudus on meil aga suur ja nii ei laeku ka makse. Pisut üle veerandi tuleb otse inimese rahakotist ja 6–7% riigieelarvest. Loomulikult raha ei saa jätkuda.
Kordan ikka ja jälle: Maailma Terviseorganisatsioon ehk WHO on otse välja öelnud, et meie tervishoiusüsteem ei ole jätkusuutlik. Kaos on nende sõnul kohe käes. Ka Tartu Ülikooli tervishoiukorralduse professor Raul-Allan Kiivet on öelnud, et Eesti tervishoius on rahastamise kriis. Isegi haigekassa juhatuse esimees Hannes Danilov on tunnistanud, et vaeste inimeste olukord on katastroofiline, sest kui inimene kulutab muude hädavajalike kulutuste tegemisest üle jäävast rahast 40% ravimitele ja ravimisele, siis on see ju katastroofiline.
Hambaravist me oleme siin sadu kordi rääkinud. Inimesed ei käi arsti juures ja lasevad lihtsalt haige hamba välja tõmmata. Prillidest pole mõtet rääkidagi, neid ei jõuta juba ammu osta. Meil on 83 882 ravikindlustamata inimest – need on Praxise andmed eelmise aasta lõpust. Meie retseptiravimid on Euroopas ühed kõige kallimad, omaosalus on 40%. Võrdlen seda nn vanade Euroopa riikidega: Hollandis 0,1%, Itaalias 3%, Prantsusmaal 4%. Palun juurde kolm minutit!

Kolm minutit juurde.

Nii et meie retseptiravimid on ühed kõige kallimad. HIV-i haigestumiselt oleme uhkelt esikohal Euroopas, uute ravimite kompenseerimiselt tagantpoolt teised, tervishoiukulutustelt ühe inimese kohta ka kuskil tagapool, Rumeenia on meist veel kehvem. Samas kingime uhkelt välismaale 100 000-euroseid arste – just nii palju raha kulub ühe arsti koolitamiseks. Varsti hakkame ilmselt värbama ja juba värbamegi arste Venemaalt või Mongooliast näiteks. Loomulikult, arstidel on suur koormus. Ka nende töö, kes on osa ajast Soomes, tuleb teistel ju ära teha. Siit need probleemid hakkavadki. Minister on rääkinud stardirahast noortele, aga seda jätkub ainult kümnele arstile ja mitte rohkem.
Tõepoolest, me ikkagi küsime: mis siis tegelikult toimub, härra minister? Võib-olla teil on keegi tuttav ja lasete tal uurida, kui ruttu ta saaks näiteks ortopeedi või LOR-arsti või pulmonoloogi vastuvõtule. Need on väga pikad järjekorrad.
Muidugi jääb igavesti püsti küsimus sellest, et meie eraõiguslik tervishoid loomulikult töötab kasumi nimel. Äriühingut huvitab vaid kasuminumber, ravimine tuleb alles teises järjekorras. Selle süsteemi korral polegi eriti midagi paremat loota. Me võime sinna kühveldada raha sisse kui palju tahes, andes sisuliselt maksumaksja raha haigekassa vahendusel eraõiguslikesse kätesse. On fakt, et kasumile orienteeritus toobki tervishoius tegelikult kaasa sotsiaalse ebavõrdsuse. Me võiks seda probleemi vähemalt tunnistada, aga selle asemel saime siin täna teada, et kõik on justkui enam-vähem korras. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnepulti Mihhail Stalnuhhini! Kaheksa minutit kokku.

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma tulin kõnepulti ainult selle pärast, et mulle tundus, et lugupeetud härra minister natuke nagu solvus minu küsimuse peale. Lihtne küsimus – kas on kuskil kuulutusi olnud, et otsitakse arste Jordaaniast. Asi on nimelt selles, et ma vahepeal jõudsin saalist väljas käia, helistasin ühe väikse Eesti linna haiglasse ja küsisin: ma olen kuulnud, et teil on üks Jordaania kirurg tööl, kas teistest riikidest on ka arste? Mulle öeldi, et mul on vananenud info – neid Jordaania arste on meil neli. Ja veidi rohkem on arste meie idapoolsest naaberriigist. See tähendab, et me toodame arste ja nad lahkuvad riigist, meie aga peame sisse tooma arste Venemaalt, Valgevenest ja Jordaaniast. Aga mina näiteks ei võta seda isiklikult ja soovitan ka härra ministrile: ärge solvuge! Ärge võtke südamesse, ärge võtke isiklikult!
Tegelikult oleks mul põhjust seda ka isiklikult võtta, sest üks minu sugulane, õetütar, töötab Inglismaal medõena ja sinna välisriiki on teda ajanud ainult majanduslik olukord ja meditsiini finantseerimine siin Eestis. Ja teine näide. See neiu on praegu alles minu potentsiaalne sugulane, aga ma loodan, et ta saab reaalsugulaseks. Eelmine aasta sai ta diplomi, praegu õpib rootsi keelt ja usun, et ta õpib selle ära. Ise saate aru, millega see lõpeb, kui arstidiplomiga inimene õpib rootsi keelt. Nii et mul on põhjust paljudesse küsimustesse isiklikult suhtuda. Näiteks reedel sain ma kätte Kesknädala, millest lugesin, et üks värske sotsiaaldemokraat – oi, ma ei tahaks eksida, siin kõlab tõesti niiviisi –, keegi Tamara Luigas andis intervjuu venekeelsele ajalehele Den za Dnjom ja ütles seal muu hulgas sellised sõnad: "Saaks nädalakski tagasi stalinliku aja, loodaks kiiresti kord majja!"
Ma ei võta seda isiklikult, kuigi minu vanaisa oli küüditatud, 13 aastat istus laagrites, alles 1950. aastate lõpus sai tagasi koju Eestisse. Ma ei võta seda isiklikult. Kui sotsiaaldemokraatidel on selline seisukoht Stalini suhtes, las olla. Igal inimesel on õigus oma arvamusele. Ma ei võta südamesse, kui räägitakse, et meie kant, Lembit, eks ole, Ida-Virumaa, on kuidagi eriti korruptiivne. Ma muidugi tean Justiitsministeeriumi statistikat. Ma tean, et viimase kolme aasta jooksul on korruptiivseid kuritegusid aastas keskmiselt 240 või veidi rohkem. Narvas elab 64 000 inimest, 5% elanikkonnast, seega meil peaks olema keskmiselt aastas 12 korruptiivset kuritegu. Meie võimuorganites on neid viimase kolme aasta jooksul olnud kolm, kusjuures üks juhtum on täielik jama, üks on matkimise tagajärg ja ühest juhtumist võib tõesti rääkida kui korruptsioonist.

Hea ettekandja, mul on selline märkus, et meil on täna olemas ka vaba mikrofoni voor. Ehk  läheksime arupärimise teema juurde tagasi.

Ma räägingi sellest. Toon härra ministrile näiteid sellest, et pole vaja solvuda, kui Riigikogu liikmed küsivad. Meil on õigus küsida, teie võiksite vastata. Solvuda pole vaja! Meie ju ei solvu! Ja kui jätkata seda teemat, mida kõike me südamesse ei võta, siis näiteks seesama korruptsiooni statistika juhtum. Kes on meil korruptandid viimase kahe aasta jooksul olnud? Üks abiprokurör, kaks kohtunikku, politseiülem. Ent räägitakse Narvast, räägitakse Ida-Virumaast. Aga me ei solvu. Me suhtume sellesse täitsa rahulikult. Nii et isegi kui küsitakse, kas Jordaaniast või Venemaalt või mujalt kutsutakse meile arste, ja kui sellist kuulutust ajakirjas Eesti Arst ei ole, siis võib seda teemat ju rahulikult arendada. Ei ole sääraseid kuulutusi näinud. Ja ongi kõik. Niisuguse suhtumisega me elame kõik pikemat ja õnnelikumat elu, sest iga asi, mis sa südamesse võtad, tahab sind tappa. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandja soovib lõppsõna? Palun teid, sotsiaalminister Hanno Pevkur, kõnetooli!

Austatud Riigikogu liige Stalnuhhin, ma imestan teie inimesetundmise üle! Ma ei tea, aga mina küll ei solvunud. Kui teile jäi mulje, et ma solvusin, siis palju õnne teile! Aga ärge inkrimineerige inimestele asju, mida pole olnud. Minu soovitus teile: kui küsite, ma vastan. Kui vastus ei meeldi, saate uuesti küsida.
Ma ei solvunud. Ma tõin väga lihtsa näite, tuginedes sellele arstide ajakirjale. Ma sooviksin näha, et seal oleksid ka Eesti haiglate kuulutused, sest ka Eesti haiglad vajavad pädevaid arste Tartu Ülikoolist. Te kuulsite statistikat: Tartu Ülikooli Kliinikumist lahkus 25 arsti, 26 noort residenti tuli tööle. Tallinna haiglates ei ole ka probleemi. Minu soov ministrina ja ma usun, et ka teie kui Narvast valitud inimese soov on, et Narva haiglaski oleks noori residente, kes tulevad Tartu Ülikoolist, et Ida-Viru Keskhaiglas oleks noori arste, kes tulevad Tartust. Aga kui Ida-Viru Keskhaigla või mis iganes haigla Eestis leiab pädeva personali väljastpoolt Eestit, siis olgu nii. Peaasi, et nad suudavad Eesti inimesi adekvaatselt aidata.
Samasuguse küsimuse võite muuseas Soome parlamendis küsida: miks Soome riigis  koolitatud arstid ei taha töötada Soomes? Miks Saksamaal koolitatud Saksa arstid ei taha töötada Saksamaal, vaid lähevad Norrasse või Ameerika Ühendriikidesse? Arstide liikumine nii nagu teiste erialade spetsialistidel on vaba. Kindlasti saab iga riik teha väga palju, et arstid püsiksid kodumaal, aga tööjõuturg – mitte ainult meditsiinis, vaid ka laiemalt – on Euroopa Liidus avatud ja see on üks Euroopa Liidus kehtivaid  põhiõigusi. Aitäh!

Suur tänu! Kas soovite kohapealt esitada protseduurilise küsimuse, Mihhail Stalnuhhin? Palun!

Protseduuriline küsimus: tahtsin täpsustada, et vastavalt meie töökorraldusele ei saa ma Soome parlamendis küsimusi esitada. Ja ma väga palun vabandust, ent mulle tõesti tundus, et te solvusite. Aga tänu sellele ma sain ka sõna võtta.

See ei olnud protseduuriline küsimus. Aga suur tänu kõigile! Sellega on viies arupärimine ammendunud.

Me läheme järgmise, kuuenda arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Rainer Vakra, Tarmo Tamme, Eldar Efendijevi, Enn Eesmaa, Inara Luigase, Peeter Võsa, Mihhail Stalnuhhini, Marika Tuus-Lauli, Jüri Ratase, Viktor Vassiljevi, Yana Toomi, Kalle Laaneti ja Deniss Boroditši tänavu 18. jaanuaril esitatud arupärimine patsientide ravita jätmise kohta sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Arupärijate nimel tuleb kõnetooli Kalle Laanet.

Austatud juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Ma alustan solvumisest. Ei maksa siin solvuda midagi. See tekitab depressiooni ja depressiooni ravimiseks on jälle arste vaja ja neid on meil vähe. Nii et võtame asja rahulikult. Arupärimise eesmärk on hoopis teistsugune. On olemas tippspetsialist, arst, kes on päevapealt lahti lastud. Ta ei taha Eestist ära minna ja tahaks siin tööd teha, aga kahjuks on töövõimalused kesised, kuna haiglas, kus ta praegu töötab, selles valdkonnas tööd ei ole ja mis saab edasi, ei tea Eestis vist keegi.
Aga meie põhiküsimus, kui minna täpsemalt selle arupärimise juurde, on, et 2011. aastal nädal enne jõule vallandati Põhja-Eesti Regionaalhaiglast päevapealt südamearst Hasso Uuetoa usalduse kaotuse tõttu. Peapõhjus oli tänavuse 13. jaanuari Postimehe andmetel tema osalemine operatsioonil n-ö konkureeriva Ida-Tallinna Keskhaigla südamekeskuses, kus tehti Eestis esmakordselt neeruarterite denervatsiooni kõrge vererõhuga haigetele.
Hasso Uuetoa on Eesti ainuke spetsialist teatud spetsiifilises ravis, südame kodade virvenduse ablatsioonis. Südamearsti vallandamine võttis peatse ravi lootuse 88-lt südame rütmihäirete all kannatavalt patsiendilt. PERH-i kinnitusel tingis südamearsti usalduse kaotamise mitu asjaolu, millest näiteks üks oli, et hoolimata vastupidisest kokkuleppest suunas doktor Uuetoa jätkuvalt patsiente ITK-sse ravile. PERH asus olukorda lahendama, alustades läbirääkimisi Soome kolleegi kaasamiseks, selleks et veebruarist protseduurid taas käivitada. Haigekassa on seisukohal, et ka vajaliku spetsialisti puudumine kuulub nende põhjuste hulka, mis võimaldab inimese välisriiki ravima saata. Siiski pole kindel, kas see kehtib ka vallandatud südamearsti Hasso Uuetoa patsientide kohta.
Kehtiv ravikindlustuse seadus sätestab, et haigekassa võib sõlmida lepingu kindlustatud isikule välisriigis tervishoiuteenuse hüvitise võimaldamiseks kindlustatud isiku või tema seadusliku esindaja taotluse alusel, kui taotletavat tervishoiuteenust ega sellele alternatiivset tervishoiuteenust Eestis ei osutata; kui taotletava tervishoiuteenuse osutamine on kindlustatud isikule näidustatud; kui taotletaval tervishoiuteenusel on tõendatud meditsiiniline efektiivsus ning taotletava tervishoiuteenuse eesmärgi saavutamise keskmine tõenäosus on vähemalt 50%.
Sellega kaasnevalt on meil lugupeetud sotsiaalministrile seitse küsimust. Ootame vastuseid. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Head arupärijad! Arupärijate nimel arupärimise ette kandnud häält Saaremaalt valitud Riigikogu liikmelt oleks küll oodanud ettepanekut, et võtame mõnuga, mitte et võtame rahulikult. Aga see selleks.
Püüan siis küsimused üle käia. Esimene küsimus: kui problemaatiliseks ma pean haiglate omavahelist konkurentsi? Kui me püüame defineerida, mis asi see konkurents on, siis võiksime seda defineerida niimoodi, et mitmel eri subjektil on sarnased huvid või nad taotlevad samaaegselt sama eesmärki. Eesti tervishoius on meil sellega seonduvalt kaks problemaatilist suundumust. Esiteks haiglate konkurents pädeva personali osas, sh teistest riikidest pärit personali osas, mille üle me siin just elavalt debateerisime. Ja teiseks siis haiglate huvi osutada kasumlikke tervishoiuteenuseid. Olukorra muudab kindlasti keerulisemaks asjaolu, et haiglavõrgu arengukava haiglate omanikud on kas omavalitsused või siis riik, ja omanike huvid ei ole mõnikord ühtsed. Aga laias laastus peaks see, et Eesti haiglatel on omavaheline konkurents, tegelikult olema positiivne. Konkurents viib alati edasi ja ka tervishoiuteenuse arendamisel on konkurents üks edasiviivaid jõude. Ning selleks, et seda natukene reguleerida, on Vabariigi Valitsus koostanud haiglavõrgu arengukava ning ministri määrusega on kehtestatud nõuded eri liiki haiglate kohta: eri haiglaliikidele on ette antud tegevused, mida nad teha tohivad ja mida ei tohi ning milleks on neil õigus eeldada ka riigipoolset rahastamist.
Teine küsimus: "Kuidas hindate tekkinud olukorda, kas vallandamine nimetatud põhjustel ei lähe vastuollu arstieetikaga?" Arsti vallandamine on kahtlemata tööandja ja töötaja vaheline küsimus ning arstieetikat otseselt sellega siduda ei saa. Kui me vaatame arstieetika koodeksit, siis selle kohaselt on arsti kutsetöö kõrgeim eesmärk edendada ja kaitsta inimese tervist. Arst käitub igas olukorras oma elukutse vääriliselt. Samuti sätestab Eesti arstieetika koodeks käitumisnormid kolleegidevahelistes suhetes. Arstieetika räägibki arstist, mitte  niivõrd tervishoiuteenuse osutajast. Mis puutub kahe isiku ehk teenuse osutaja ja arsti vahelisse suhtesse, siis see on nende omavaheline kokkulepe. Küll tuleb arvestada loomulikult seda, et kui arst töötab mitme tööandja juures, siis peaks neil olema kokku lepitud, millised on asjaomased tingimused. Meil teatavasti töölepingu seadus lubab reguleerida teise tööandja juures töötamist, samuti kohaldada saladuse hoidmise kohustust. Samamoodi on võimalik lepingus sätestada, millist käitumist tööandja töötajalt eeldab ja mida ta peab usalduse kuritarvitamiseks, lojaalsuskohustuse rikkumiseks jms. Iseenesest on seadusega kõik võimalused antud, aga loomulikult tuleb need tööleasumisel arsti ja haigla vahel kõik läbi rääkida. On väga lihtne töösuhe lõpetada, kui lojaalsuskohustust on rikutud ja kui seda ei ole rikutud või kui olukord on n-ö vaidlusalune, siis minnakse kohtusse.
Kolmas küsimus: kas konkurendi juures oma vabast ajast patsientide ravimine on minu hinnangul piisav põhjus väga hea spetsialisti vallandamiseks? Ma hea meelega jätaksin selle vaidluse kohtu uste taha. Usun, et kui kohus on sellele hinnangu andnud, siis on see tehtud piisavalt adekvaatselt. Minu teada on see vaidlus praegu kohtus ja kindlasti kohus seda ka arutab. Selle küsimuse raames ma aga hea meelega informeerin teid, et me eelmisel nädalal kohtusime selle tüli osapooltega. Ma olin enda juurde kutsunud doktor Uuetoa, Eesti Kirurgide Assotsiatsiooni ja Eesti Kardioloogide Seltsi inimesed, samamoodi mõlema haigla, nii Ida-Tallinna Keskhaigla kui ka Põhja-Eesti Regionaalhaigla juhatuse liikmed. Me rääkisime üsna avameelselt. Rääkisime sellest, milline olukord on tekkinud. Minu kõige suurem mure sellega seonduvalt on ikkagi see, et Eesti arstkonna maine tervikuna ei saaks sääraste probleemide tõttu kahjustatud. Ja loomulikult ka see, et Eesti patsientide ravivõimalused ei muutuks kehvemaks. Sellel kohtumisel Põhja-Eesti Regionaalhaigla esindaja kinnitas, et tänaseks päevaks, kui me siin seda küsimust arutame, on see teenus patsientidele kättesaadav. Aga kõik osapooled möönsid, et kogu see lahendus, kogu see asjade käik ei olnud kõige mõistlikum. Üks ümarlaual osalenud inimene tegi ka üleskutse, et töövaidluse osapooled ehk doktor Uuetoa ja Põhja-Eesti Regionaalhaigla leiaksid kohtuvälise lahenduse. Ma ei tea, kas nad seda teevad või mitte.
Neljas küsimus: kuivõrd ma nõustun väitega, et tuleks leida kompromiss? Kuidas saab sellega mitte nõustuda? Kompromiss on alati kõige parem. Nagu ma juba ütlesin, ka sellel minu juures toimunud arutelul sai tehtud ettepanek, et töötüli osapooled püüaksid leida kompromissi. Aga kompromissi jaoks on vaja kahte poolt. Kui ma peaksin ütlema oma subjektiivse hinnangu, siis selle kohtumise järel on mul tunne, et kompromissi saavutamise tõenäosus on suhteliselt väike, kui nad nüüd mõne nädala või päeva jooksul ei suuda kuidagi teistmoodi kokku leppida. Seal ümarlaual mul küll sügavat veendumust ei tekkinud, et kaks osapoolt võiksid mingi mõistuspärase lahenduse leida.
Viies küsimus: kui palju kallimaks kujuneb hinnanguliselt nende patsientide ravi, kes tuleks vajaliku spetsialisti puudumise tõttu välisriiki saata? Me oleme küsinud kardioloogide seltsilt sõltumatut ja pädevat hinnangut ravimeetodite kättesaadavuse kohta ning nende asendatavuse kohta teiste ravimeetoditega südame rütmihäirete ravis. Palusime samuti seltsi arvamust, millised on nende meetodite edasiseks kasutamiseks eeldatavad välja- ja täiendusõppe vajadused, võimalused ja mõjurid. Kardioloogide seltsi vastusest tulenevalt tegelevad kodade virvendusarütmiaga Eestis kõik raviasutused, muuseas ka perearstid, aga loomulikult, kui me juba räägime kirurgilisest sekkumisest, siis on olukord teine. Kardioloogide seltsi info kohaselt on tegu paljudest põhjustest tingitud haigusega, mille puhul ravi oleneb haiguse arenguetapist. Ei saa väita, et ainult üks ravimeetod on ainuvõimalik. Arvestades nii sellel kohtumisel toimunud vestlust kui praegu käimasolevaid menetlusi, millest üks on erialade arengukavad, sh kardioloogia arengukava, ma loodan väga, et kardioloogide selts eelkõige omavahel lepib kokku nii erinevate raviviiside kui ka ravi osutamise kohtade visiooni Eestis. Sellest tulenevalt saab teha ka edasisi personalivalikuid haiglate kaupa. See on see, mida meil on alust praegu loota, aga selle eelduseks on loomulikult, et mitte haiglad omapäi ja mitte minister üksi kuskil Gonsiori tänava maja neljandal korrusel ei otsusta, vaid eelkõige kardioloogide selts on see, kes kujundab ühtse ja selge arusaama, kuidas nii kodade virvenduse kui ka teiste kardioloogide sekkumist vajavate haigustega tegeldakse. Sel haigusel on mitu astet ja sellest oleneb, milliste näidustuste puhul on kirurgiline sekkumine õigustatud, milliste puhul mitte, milliste puhul sobib üks raviviis, milliste puhul teine. Too möödunud nädala vestlus läks meil väga detailseks. Lõppresümee saab aga olla see, et eesmärk on leida kõiki rahuldav tulemus. Eesmärk on tagada Eesti arstkonna püsivalt hea maine, et me ei peaks tegelema sääraste probleemidega ei avalikkuses ega ministri kabinetis. Aitäh!

Suur tänu! Asume nüüd küsimuste juurde. Palun, Viktor Vassiljev, teie küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Ilmselt nagunii tuleb kedagi välismaal ravida, sellepärast et nii väikses riigis nagu Eesti tuleb käituda nii nagu teistes väikestes riikides: kus osutatakse paremat teenust, sinna inimene ravile saadetakse. Lihtsalt ei ole mõtet kõiki teenuseid ise osutada, kui mujal tehakse midagi paremal viisil ja on rohkem kogemusi. Aga probleem on muidugi selles, et kui üks inimene saadetakse Saksamaale, siis neli inimest jäävad ravimata, sest kindlustuskate on täiesti erinev. Probleem ongi selles, et paljud patsiendid jäävad ravimata, nii nagu paljud inimesed jäävad Eestis tööta, nii nagu paljud inimesed ei suuda oma võlgu maksta – raha ei ole. Ja raha ei ole ka tervishoius. On küll välja kuulutatud, et asjaomane protsent SKT-st on meil peaaegu sama nagu mujal Euroopas ...

Palun teie küsimus!

... aga raha on ikkagi neli ja pool korda vähem kui Saksamaal ja Rootsis. Miks te ei küsi raha juurde?

Raha ei tule seina seest või puu otsast. Hea Riigikogu liige kindlasti teab seda, et raha toovad riigieelarvesse maksumaksja töökad käed. Aga kui me räägime ravi võimalustest ja vajadustest välismaal, siis soovitan teil üle vaadata eilne "Aktuaalne kaamera. Nädal". Seal oli ilusti toodud statistika, kui paljudele välismaal ravi taotlenutest on raviraha võimaldatud ja kui paljudele mitte. Ma olen teiega sada protsenti nõus, et kõiki raviprotseduure ei ole otstarbekas või mõistlik Eestis teha, kui meil puudub selleks pädevus. See on igati mõistlik seisukoht. Mis puutub rahasse, siis minu teada ei ole haigekassa jätnud välismaal kellegi ravi kinni maksmata. Kui on vajadus olnud, on seda tehtud. Aitäh!

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Nagu me teame, töötab väga palju arste paralleelselt nii avalik-õiguslikus äriühingus kui eraõiguslikus äriühingus. Kas see on tavapärane Euroopa Liidu praktika või te näete siin mingit huvide konflikti?

Hea Riigikogu liige! Meil ei ole avalik-õiguslikke äriühinguid haiglates. Kõik haiglad on aktsiaseltsid või sihtasutused. Me võime rääkida sellest, et nende aktsiate omanik on kas siis riik või omavalitsus, aga nad on kõik eraõiguslikud juriidilised isikud. Teiste riikide praktika on erinev. Soomes, meie palju kordi mainitud naaberriigis, viljeletakse sellist võimalust, et arst võtab vastu nii riigi rahakoti peal tegutsevas haiglas kui ka erapraksises. Nii on ka teistes riikides. Pigem on küsimus selles, et see hulk raviteenuseid, mida tellib riik, peab olema haiglas tagatud. Kui arst suudab teha rohkem, siis on tal see õigus olemas.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Kas te võite öelda, kui suur on viimastel aastatel olnud nende arstide arv, kes kaotasid usalduse ja olid sunnitud töölt lahkuma? Või on see, millest me täna räägime, erandlik juhtum?

Ma eelmisele küsimusele vastates tõin Tartu Ülikooli Kliinikumi näite, kus 25 arstiga lõpetati töösuhe. Seal ühel juhul oli kahjuks põhjuseks surm, vist kuuel või kaheksal juhul pensionile minek ja ülejäänud olid teised põhjused – kas selle taga oli töötaja ja tööandja vaheline kokkulepe, töötaja algatus või midagi muud. Mul ei ole käepärast täpset statistikat, seda peaks hakkama haiglate kaupa küsima, kas kusagil on keegi usalduse kaotanud. Aga see juhtum, mille kohta arupärimine on esitatud, on avalikus meedias käsitlust leidnud ja mitte ainult avalikus meedias, vaid nagu ma ütlesin, üsna erakordsena ka ministri kabinetis koos kõikide osapooltega. Ma väga loodan, et selliseid juhtumeid, mis kahjustavad arstide mainet tervikuna Eestis – seda ei saa käsitada ainult ühe arsti ja haigla vahelise konfliktina, vaid seda tuleb vaadata laiemalt –, jääb vähemaks.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Ma olen teiega täiesti ühel nõul, et tervishoius on elementaarne hea pädevus. Ja me oleme seni harjunud oma tervishoiu taset kõrgeks pidama. Tuleb välja, et see nii kõrge siiski ei ole. Ma küsin teilt: millal see tase jõuab nii kõrgele, et meie kõige austatumad inimesed või ütleme siis otse välja, austatud president ei oleks sunnitud pöörduma välisriiki?

Mis nüüd küll juhtus, et me teiega ühel meelel oleme!? Uskuge mind, Eesti arstiabi on väga kõrgel professionaalsel tasemel. Aga nagu näitas ka eilne "Aktuaalne kaamera. Nädal", on siiski hulk juhtumeid, mille puhul ravi tuleb osutada väljaspool Eestit. See ei tulene mitte sellest, et meil on halb arstiabi kvaliteet. Meil on väga hea arstiabi kvaliteet. See tuleneb sellest, et arvestades meie elanikkonna suurust – 1,3 miljonit inimest –, ei saagi meil teatud haruldaste haiguste puhul arstidel korralikku pädevust tekkida. Juhtumite arv on lihtsalt nii väike.
Te mainisite härra presidenti, aga ma ei tahaks siin seda pikemalt lahkama hakata. See on ka meediast läbi käinud. Ütlen vaid nii palju, et olen sellest rääkinud nii haigekassaga kui ka konsiiliumist osavõtnud inimesega. Kui tavapäraselt langetavad konsiiliumi otsuse kaks või kolm arsti, siis selle juhtumi puhul oli konsiiliumis viis inimest. Kõik need viis inimest kinnitasid, et tegu oli sellise vigastusega ja sellise ravimeetodiga, mida ei olnud mõistlik Eestis ette võtta. Nii see ettepanek tehti ja patsient sai lõpuks ise valida, kas ta soovib selle protseduuri teha Soomes või mitte. Arvan, et selle teema võiks lõpetatuks lugeda ja aktsepteerida arstide arvamust. Viis Eesti juhtivat ortopeedi on kinnitanud, et selle protseduuri läbiviimiseks oli mõistlik kasutada Soome arsti, ja me võiksime Eesti arste usaldada.

Suur tänu! Rohkem küsimusi ettekandjale ei ole. Küsimuste voor on läbi. Avan läbirääkimised. Palun kõnepulti Kalle Laaneti!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Hea minister, ma siiralt tänan, et konkreetselt selle arsti küsimust on nii erakordselt kõrgel tasandil arutatud! Ma arvan, et ta on väga hea spetsialist ja tema lahkumine Eestist, mis võib suure tõenäosusega reaalsuseks saada, on nendele haigetele, kes tema abi vajavad, tõsine kaotus. Aga ei saa mina siit puldist seda olukorda lahendada. Kui minister üritas seda ümarlaua abil lahendada ja tulemust siiski ei ole, siis on vist ainukene võimalus oodata, mida toob aeg.
Aga kui rääkida meie meditsiinist, siis ma olen absoluutselt nõus, et Eestis on väga professionaalsed arstid, Eestis on väga hoolivad arstid. Enne ma kasutasin väljendit, et kusagil kukub pall kellegi vahele maha. Väga paljudel puhkudel tekivad probleemid just sellest, et haigusi ei suudeta õigel ajal diagnoosida ja nendele reageerida. Eelmise arupärimise ajal ma esitasin suhteliselt laia küsimuse just seepärast, et mul on väga palju isiklikke näiteid. Suurem osa minu teadlikust tööelust on möödunud turvalisuse valdkonnas. Aga nende näidete baasil tekib mul küsimus, kas mina pean olema see hiromant, kes ütleb ette, millise proovi me võtame või milline see haigus reaalselt võib olla. See ei ole minu arvates väga konstruktiivne lähenemine. Ma arvan, et võib-olla oleks õige aeg teha, kui moodsat sõna kasutada, kogu meditsiinivaldkonna audit, et teada saada, kust king pigistab, ja positiivses mõttes järele aidata. See järelevalvesüsteem ei peaks töötama karistava meetmena, vaid just nimelt ennetava meetmena, et me suudaksime ära hoida midagi, mida me ei soovi.
Samas pean tunnistama, et Hanno Pevkur on sotsiaalministri ametis väga hästi hakkama saanud. Ta on suutnud meile siin Riigikogu saalis adekvaatseid vastuseid anda ja kui on häda käes, siis on võimalik temaga vestelda ka Riigikogu koridoris. Kuid ma mõistan ka seda, et praegune süsteem on üles ehitatud niimoodi, et tal ei ole väga suurt õigust sekkuda teatud küsimuste lahendamisse. Eraõiguslike haiglate autonoomiasse sekkumine on tema puhul õiguslikult välistatud. Jah, positiivne konkurents on kindlasti edasiviiv jõud. Kuid kas ei või olla nii, et Eesti mastaabis muutub see positiivne konkurents ühel hetkel negatiivseks konkurentsiks? Need on küsimused, millele mina kindlasti siin puldis vastata ei oska, aga nendele küsimustele on vaja vastuseid. Vastused tuleks saada inimeste käest, kes on kompetentsed neid andma.
Lõpetuseks ütlen, et ma väga loodan, et Eesti ei kaota ühte head spetsialisti. Minu teada käib praegu selle valdkonna spetsialist Soomest Põhja-Eesti Regionaalhaiglas haigeid vastu võtmas. Kindlasti ei saa Eesti patsiendid sellises mahus abi, nagu nad enne said. Ning kindlasti maksab see teenus tunduvalt rohkem, kui maksis meie oma tohtri puhul. Tegu ei ole mingi lahendusega, millega on aega, tegu on kriisiaja lahendusega. Samas me peame leidma lahendused ka pikemaks ajaks. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnetooli Tarmo Tamme!

Proua juhataja! Härra minister, palun oma väljendi pärast vabandust! Väljendusin valesti – loomulikult ma mõtlesin eraõiguslikke haiglaid, mis osalt kuuluvad riigile ja omavalitsustele ning osalt erakapitalile. Kui arstid võivad seal niimoodi töötada, siis minul ei ole selle vastu midagi, aga piirid peaksid olema selgemad. Kui päeval võtab arst vastu eraõiguslikus haiglas, mis kuulub riigile või omavalitsusele, ja õhtul võtab kusagil mujal vastu, siis minu arvates mingi huvide konflikt on olemas.
Teine teema on see, et meie Eesti väikses turukonkurentsis ei tohiks meditsiinis olla konkurentsi sellisel kujul, nagu see praegu on. Ei tohiks olla investeeringuid, mis kunagi ei teeni end tagasi, ja vastastikust dubleerimist. Ilmselt laieneb see ka personalile. Me võiksime püüda seda valdkonda koordineerida, et olla süsteemsed ja teatud valdkondades tugevad. Need on mõtted, mis ma tahtsin teile edasi öelda. Aitäh!

Suur tänu! Kas on veel kõnesoove? Kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised ja ka kuuenda arupärimise käsitlemise.

Me läheme tänase viimase arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Deniss Boroditši, Kadri Simsoni, Tarmo Tamme, Inara Luigase, Ester Tuiksoo, Priit Toobali ja Rainer Vakra 26. jaanuaril 2012. aastal esitatud arupärimine Eesti kui Venemaa organiseeritud kuritegevuse transiidikoridori kohta siseminister Ken-Marti Vaherile. Palun arupärijate nimel kõnepulti Deniss Boroditši!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Me kõik teame, et 2007. aastast peavad vastavalt Euroopa Liidu määrusele reisijad, kellel on kaasas sularaha väärtusega 10 000 eurot või rohkem, selle tollis deklareerima. See sularaha deklareerimise kohustus on kehtestatud kuritegevuse ohjeldamiseks ning turvalisuse suurendamiseks Euroopa Liidus rahapesu ja terrorismi tõkestamise kaudu. Me kõik teame, et Eesti Vabariigil on Euroopa Liidu välispiirina kanda strateegiline roll. Samas mõned juhtumid näitavad, et alati ei tule see vahest kõige paremini välja. Seoses sellega tahame konkreetsete küsimuste abil targemaks saada. Aitäh!

Suur tänu! Ma palun kõnetooli siseminister Ken-Marti Vaheri!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed, tänan arupärimise eest! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Kuidas takistada tekkimast olukorral, kus teatakse, et juhtum on Venemaa kuritegeliku raha legaliseerimine läbi Eesti, aga me ei suuda seda tõestada?" Tahaksin alustuseks öelda seda, et me ei saa Eesti riiki käsitada kui Venemaa organiseeritud kuritegevuse transiidikoridori. Selles arupärimises käsitletud üksikjuhtumi näitel üldistusi teha minu hinnangul ei saa. Saame aga kindlasti tõdeda seda, et võimaliku sularaha transiidiga seonduv kujutab endast Eesti õiguskaitseorganite jaoks tõsist väljakutset. Sellega on tegelikult juba päris mitmeid aastaid tegeletud, on ka astutud samme niisuguse tegevuse tõkestamiseks. Räägin sellest natuke konkreetsemalt kolmandale küsimusele vastates.
Nüüd konkreetne küsimus. Kui tegemist on rahvusvahelise kaasusega, nagu ka arupärimises on viidatud, mille puhul rahapesu, eelkuritegu, on toime pandud välisriigis, siis on selle eelkuriteo tõendamine sageli äärmiselt keeruline. Rahapesu kriminaalmenetlustes on piiriüleste juhtumite korral suurim probleem just seadustikus sätestatu, mille kohaselt on isiku süüdimõistmiseks rahapesus vaja tõendada, et vara on saadud tänu kuritegelikule tegevusele. See tugineb rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusele. Ka Riigikohus on oma kohtuotsustes toonitanud eelkuriteo tõendamise vajalikkust. Sellisel juhul sõltub Eestis menetletava kriminaalasja perspektiiv välisriigi õiguskaitseorganite võimekusest eelkuritegu lahendada. Paraku on mitmed menetlused tulnud lõpetada, sest välisriikide õiguskaitseorganid pole suutnud võimaliku eelkuriteo kohta selliseid andmeid koguda, mis võimaldaks esitada süüdistuse rahapesu toimepanemises ning võimaluse korral rahapesu objektiks olev vara konfiskeerida.
Teine küsimus: "Milliseid õigusakte me peaksime täiustama, et eelnimetatud piinlikke juhtumeid Eesti residentide osalusel enam ei toimuks?" Rääkides konkreetselt rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest, mis aastal 2008 jõustus ja mida on seitsmel korral muudetud, on selge, et see seadus vajab veelgi lihvimist ja ka täiendamist. On vaja lisada uusi sätteid, reguleerimaks praktikas ilmnenud probleemkohti. Nagu te teate, on praegu Riigikogus menetluses seaduseelnõu 157, mis on just nimetatud seaduse muutmise seaduse eelnõu. Vahest kõige olulisem muudatus on nn halduskonfiskeerimise instituudi mõiste sisustamine, mida ma pikemalt selgitama ei hakka, kuna seda on rahandusminister Riigikogus juba tutvustanud.
Täiendavalt kaalumiseks aga võib-olla mõned märkused juurde. Üks mõte puudutab Politsei- ja Piirivalveametis tegutsevat rahapesu andmebürood. Kaalumiseks on välja käidud mõte anda ka rahapesu andmebüroole kriminaalmenetluse õigus. Praegu tal seda ei ole. Uurimisfunktsiooni andmise vajadus on tingitud just tänapäeva rahapesu toimumise kiirusest – rahapesijate tuvastamise ja kriminaalasjas tõendite kogumise eesmärgil oleks oluline, et pärast vastava sisuga teate saabumist suudetakse vajalikke uurimistoiminguid  alustada väga kiiresti. Aeg, mis siis kulub rahapesu andmebürool materjalide kokkupanemiseks, uurimisorganitele edastamiseks ja viimastel menetluse alustamise otsustamiseks, võib tihti otsustav olla. Kurjategijatel võib õnnestuda oma tehing lõpuni viia ja astuda muidki samme, et võimalikust vastutusest pääseda.
Milliseid samme veel võiks õigusloomes astuda? Üks võimalus oleks rahapesu definitsiooni muutmine. Ka võiks kaaluda, kas mitte loobuda kehtivast rahapesu eelkuriteo tõendamise nõudest, millele ma juba viitasin. Praegu on kriminaalmenetluse perspektiiv paljudel juhtudel sõltunud välisriigi õiguskaitseorganite suutlikkusest. Loomulikult vajab see muudatus eelnevat põhjalikku analüüsi. Samas tuleb tähelepanu juhtida ühele Euroopa Nõukogu konventsioonile 2005. aastast, mis puudutab rahapesu, kriminaaltulu avastamist, arestimist, konfiskeerimist ja terrorismi rahastamist. Selle artikli 9 punkt 5 sätestab, et rahapesus süüdimõistmiseks ei ole vajalik samaaegne või eelnev isiku süüdimõistmine eelkuriteos, ja punkt 6 seda veel täpsustab. Rahandusministeerium on vastava kirjaga veebruaris 2012 juba esinenud ja asjaomane eelnõu, millele eelneb kindlasti korralik analüüs, on Vabariigi Valitsusel plaanis esitada 2012. aasta sügisel.
Ma olen selle peaaegu et aasta jooksul, mis ma ministrina töötanud olen, olulise prioriteedina rääkinud just nimelt kriminaaltulu teemast, selle tulu konfiskeerimisest. See on tähtis meede organiseeritud kuritegevuse vastases võitluses. Teadaolevalt me saame praegu rääkida kuriteost mitte kui teost iseenesest, vaid loomulikult kui teost, mis on suunatud just materiaalse kasu saamisele. Seetõttu kindlasti ei piisa ainult kuritegude avastamisest ja kurjategijate karistamisest, vaid väga tähtis on ka kogu tegevus kriminaaltulu avastamiseks, arestimiseks ja konfiskeerimiseks. Me saame konfiskeerimisalast regulatsiooni pidada tõhusaks vaid siis, kui see toimib n-ö üldpreventiivse hoiatusena.
Kriminaaltulu konfiskeerimisel on sageli probleemiks, et kahtlast vara ei ole võimalik siduda konkreetse kuriteoga, näiteks tulusat narkoäri ajanud kurjategija varandust ühe konkreetse narkotehinguga. Nii ongi see Eestis olnud debati objektiks ja ma olen ka ise välja käinud mõtte, mis puudutab tsiviilkonfiskeerimise instituuti. Kui kriminaalkonfiskeerimine on osa karistusest ja eeldab inimese süüdimõistmist, siis tsiviilkonfiskeerimiseks ei ole vaja kuritegu tõendada, sest konfiskeerimise otsus on suunatud vara, mitte konkreetse isiku vastu. On mitu Euroopa riiki, kus tsiviilkonfiskeerimist rakendatakse ja tehakse seda edukalt. Niisugune tsiviilõiguslik konfiskeerimise protsess on suunatud vara vastu, mis on olnud kuriteo objektiks või mis on kahtlase päritoluga. Vara sidumine kuriteo toimepanijaga ei ole vajalik ja kahtlase päritoluga vara omanik või valdaja peab ise tõendama, et on omandanud vara legaalselt.
Eestis on juba, nagu te teate, aastast 2007 rakendatud ka laiendatud konfiskeerimise võimalust. Need sätted on meie seadustikus olemas. Tegu on sammuga tsiviilkonfiskeerimise poole, sest oleme rakendanud karistusseadustiku § 83² lõiget 1, mis tähendab, et kohus konfiskeerib süüdimõistvat kohtuotsust tehes eeldatavalt varasemate kuritegude toimepanemise tulemusel saadud vara. Loomulikult on see otsus igal konkreetsel juhtumil kohtu teha.
Kolmas küsimus: "Kas Maksu- ja Tolliameti, kaitsepolitsei, prokuratuuri ning rahapesu andmebüroo koostöö ja võimekus on täna Teie arvates piisav võitlemaks kahtlase raha liikumisega läbi Eesti?" Sellele küsimusele vastates tahan kinnitada, et meie Siseministeeriumi valitsemisalasse kuuluvate ametkondade koostöö Maksu- ja Tolliameti ning prokuratuuriga on olnud väga edukas, väga töine. See koostöö toimub iga päev ja operatiivselt. On täiesti selge, et võimekust, mis puudutab nii rahapesu kui kriminaaltulu avastamist, tuleb riigi ametkondades suurendada. Kindlasti me püüame seda teha ka Siseministeeriumi valitsemisalas ja oleme selleks juba samme astunud. Me oleme seda siin juba arutanud. 2010.–2011. aastal on Politsei- ja Piirivalveameti rahapesu andmebüroo teinud Maksu- ja Tolliametiga aktiivset koostööd just Venemaa-suunalise sularahaveo tõkestamiseks. Teostati ühisoperatsioon, rahapesu andmebüroo on koolitanud tolliametnikke, et nad suudaksid efektiivsemalt avastada vigu ja vastuolusid sularahadeklaratsioonides. Koostöös on ka hakatud välja töötama juhendit, mis reguleerib tolliametnike sisemisi tööprotseduure, mis on seotud sularaha veoga.
Nüüd rahapesu andmebüroo haldussuutlikkusest. Praegu on selles büroos 17 töötajat. Seadusega antud võimalused rahapesu kahtlusega tehingute kontrollimiseks on piisavad ning peab märkima head mainet, mis rahapesu andmebürool on rahvusvahelisel tasandil tekkinud. Eesti õiguskaitseorganite pädevusele on andnud positiivse hinnangu ka Euroopa Nõukogu kolmanda hindamisvooru eksperdikomitee – tegu oli hindamisraportiga rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise meetmete kohta.
Neljandat ja viiendat küsimust ma käsitleksin koos. "Kuidas täpsemalt käis antud juhtumi puhul kahtlase raha liigutamine läbi AS-i Tavid? Kas juhtiv reformierakondlane Meelis Atonen, kes kuulub ka antud ettevõtte juhtkonda, võis antud juhtumi "ärakukkumiseks" kasutada ka oma mõjujõudu poliitikas? Kui palju võis antud tehingu vahendamisest kasu saada AS Tavid? Kui palju viiakse sularaha viimaste aastate lõikes üle Eesti-Vene piiri?" Mis seda konkreetset kriminaalasja puudutab, siis selles osas on teile küll palve, et te pöörduksite õiguskaitseorganite poole. See puudutab loomulikult prokuratuuri, kellel on konkreetsete kriminaalasjade avalikustamise pädevus. Mis puutub aga üle Eesti-Vene piiri liikuva sularaha kogusesse, siis Maksu- ja Tolliameti andmetel on need arvud olnud järgmised: 2008. aastal 525 miljonit eurot, 2009. aastal 192 miljonit eurot ning aastail 2010 ja 2011 ligikaudu 330–340 miljonit eurot mõlemal aastal. Tänan väga!

Suur tänu! Me läheme küsimuste juurde. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Lihtsalt faktiline täpsustus. Kas te oskate öelda: see mees, kes piiril nende miljonitega vahele jäi, milline oli tema edasine saatus? Kas ta lasti vabadusse ja anti see raha kaasa või mis temast edasi sai?

Mina ei oska sellele praegu küll vastata, mis sellest konkreetsest isikust sai. Nagu ma juba ütlesin, konkreetse kriminaalasja kohta saate õiguskaitseorganitest kõik andmed, mida on neil võimalik avalikustada.  Seda muidugi siis, kui tegemist on kriminaalasjavälise teemaga. Kui kriminaalmenetlus käib, siis kehtivad info andmisel väga selged piirangud ja seda otsustab prokuratuur.

Aitäh! Palun, Deniss Boroditš!

Aitäh! Hea minister, palun mõningaid täpsustusi! Kas Eestis peetakse ka sellist statistikat, kui suur on keskmine sularahakäive aastas? Ma ei räägi füüsilistest isikutest, kes võtavad oma kontodelt väiksemaid summasid välja, vaid just teatud summast alates. Näiteks võrreldes mõne muu Euroopa Liidu riigiga, kas see on proportsioonis või ei ole? Ning kolmas moment:  mis te ikkagi arvate, kuna oluline rõhk on raha päritolu kontrollil, kas see on praegu teie arvates piisav?

Ma arvan, et mis puutub kriminaalsesse tulusse, rahapesusse, siis selle kontroll ei ole kunagi piisav, eriti meie arengujärgus olevas riigis. Siin on võimalik palju ära teha. Ma tutvustasin täna mõningaid mõtteid, mis puudutavad erinevaid konfiskeerimisinstituute ning rahapesu andmebüroole uurimis-, kriminaalmenetluse pädevuse andmist. Loomulikult tekib kohe ressursside küsimus – võimekus, ajud, kes selles vallas riigi poolel, Politsei- ja Piirivalveametis rahapesu andmebüroos, kriminaaltuluga tegelevas üksuses, mis ju alles loodi. 
Teie küsimuse esimene pool on kindlasti oluline. Eesti paistab silma sellega – sellest on juttu ka 2012. aasta turvalisuspoliitika aastaraamatus –, et näiteks 500-euroseid kupüüre on Eestisse ühe aasta jooksul eraldatud märkimisväärne hulk. Me oleme selles osas Euroopas esirinnas. See tähendab, et meie riigi ees seisev võimaliku rahapesu, võimaliku sularaha transiidi küsimus on väga tõsine ja märkimisväärne. Nagu ma täna juba ütlesin, tuleb selle tõttu kavandatud seadusmuudatusi võtta tõsiselt ja liikuda nendega võimalikult kiiresti edasi. Loomulikult peame oma võimekust iga külje pealt suurendama.
Teie esitatud arupärimine ja küsimused on igati asjakohased. Nii et ma väga tänan! Loodan, et sain natukenegi selgitada meie mõtteid ja ideid, mida me saame siin parlamendis juba edasi arutada. Halduskonfiskeerimise instituuti puudutav eelnõu on juba menetluses, selle esimene lugemine toimus minu teada veebruari alguses. Omaette teema on kriminaalkonfiskeerimise instituudi täiendamine ja võimalikud muudatused, mille kohta on ka ideid. Seda võime eraldi arutada. See on see osa seaduste täiendustest, mis jõustusid 2007. aastal ja mida praktikas on juba paljuski testitud. Omaette teema on tsiviilkonfiskeerimise teema, mida ma ka põgusalt täna käsitlesin. Nii et mõtteid ja ideid on tegelikult veel palju.

Suur tänu, siseminister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Seitsmes arupärimine on ammendatud.

Järgmisena on võimalik kasutada vaba mikrofoni. Palun, Mihhail Stalnuhhin, protseduuriline küsimus!

Ma istun ja ootan, millal te haamriga märku annate, et võib registreeruda.

Enne vaba mikrofoni pole haamrilöök kohustuslik. Riigikogu esimehel on tõesti komme seda teha. Aga kui te soovite tulla kõnelema, siis võib seda teha pärast minu ettepanekut ka ilma haamrilöögita. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Te kõik väga hästi mäletate, et kui veidi üle kolme aasta tagasi Ühendriigid endale uut presidenti valisid, siis arutati meil siin Eestis, milline variant oleks Eesti jaoks parem, kas McCain või Obama. Tollastest artiklitest lehtedes ja blogidest paistis, et enamik oli arvamusel, et Eesti jaoks oleks parem McCain, aga tuli Obama. Kahest võimalikust variandist tuli vähem soodsam. Aga jah, oli selline arutelu. Eile toimusid Venemaa Föderatsioonis presidendivalimised ja täna võiksime öelda oma arvamuse, kas meil uue presidendiga on vedanud või ei ole. Ma tahaksin sellel teemal oma arvamuse öelda.
Igal asjal on oma koht maailmas, igal süsteemil on oma koordinaadid. Ei saa nõuda, kuigi mõni sellest ehk unistab, et Venemaa Föderatsiooni presidendiks saaks näiteks Hillary Clinton. See on välistatud. Me peame olema realistid ja vaatama pragmaatiliselt, millised valikuvõimalused üldse olid. Valida sai viie mehe hulgast, kusjuures kolmel neist ei olnud mingit šanssi isegi teise vooru jõuda. Sotsiaaldemokraadid – Mironov igatahes nimetab oma erakonda sotsiaaldemokraatlikuks – räägivad, et Põhjamaade skeem, näiteks Rootsi oma, on vale ja nemad taotlevad midagi muud. Mida neilt loota on? Mis puutub Žirinovskisse, siis vaevalt me saame rääkida sellest, et Eestil olnuks mingi huvi, et tema saanuks presidendiks. Selle võimaluse ma välistan kohe. Nüüd Mihhail Prohhorov. Venemaal veel väga hästi mäletatakse, kuidas jokk-skeeme kasutades 1990. aastate keskel rööviti paljaks kogu Venemaa rahvas ja kuidas 20 või 30 inimest miljardärideks said. On vaja veel 12 või 18 aastat selleks, et tuleksid põlvkonnad, kes hindavad ennekõike raha, aga unustavad selle päritolu uurimise kuskile tagatuppa. Nii et võimalik oli, et teises voorus kohtuvad Putin ja Zjuganov.
Huvitav, kas keegi meist siin Riigikogu saalis, üldse tõsistest Eesti poliitikutest võiks öelda, et kui võrrelda Putinit ja Zjuganovit, siis olnuks tulevane jälle kommunistlik Venemaa meie seisukohast parem kui see Venemaa, mis praegu areneb, mis arendab suhteid Euroopaga, liberaliseerub, muutub NATO partneriks näiteks Afganistanis ja kõike muud? Nii et kokku võttes me võime rahul olla, et viiest võimalikust kandidaadist sai presidendiks Vladimir Putin. Loodame, et uuelt puhtalt lehelt alustades õnnestub meil luua idanaabriga palju produktiivsemad ja positiivsemad suhted, kui need on olnud seni. Loodame, et keegi neid äkitselt ära ei riku. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Mailis Reps!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! See nädal on Eesti ajaloos üsna ainulaadne. Me oleme silmitsi juba üldstreigi mõõtmed võtnud õpetajate streigiga, millega on ühinenud terve rea väga oluliste ametite esindajad, kes väljendavad oma poolehoidu. Õpetajate streigi toetajate hulgas on ka lastevanemaid, kes on julgustanud õpetajaid streikima. Nad on lasteaiaõpetajatele öelnud, et loomulikult pange uksed kinni. Toetajate hulgas on kindlasti ka vanavanemaid, kes muretsevad oma pisikeste järeltulijate pärast, kuna näevad murega, et aineõpetajaid juba praegu ei jätku. Kui arvestada näiteks ka ACTA aktsiooni ning aasta või veidi rohkem tagasi puhkenud vaidlusi taserite teemadel, siis võib öelda, et kodanikel on aina enam julgust seisukohta võtta ja oma pahameelt näidata, kui nad leiavad, et midagi ei ole päris paigas.
Õpetajate palkade üle on olnud väga palju arutelusid, mis on üldjuhul kokku jooksnud kahte väitesse. Esiteks: õpetajate nõudmised on liiga suured, meil ei ole selliseid summasid, et tõsta nii suure arvu inimeste palk keskmisele tasemele, olgu siis ühe või kahe aasta jooksul. Kui me tõstaksime nii paljudel inimestel korraga riigisektoris või avalikus sektoris palka, oleksime väga kiiresti samas seisus kui Kreeka. Teine väide, mis on kõlanud üsna laialdaselt: tegelikult on õpetajate suurema palga raha olemas, aga kas kohalikud omavalitsused või ebaefektiivne koolivõrk või suured koolide ehitused, nagu täna haridusminister kinnitas, on selle raha ära söönud.
Need on väited, mis on kõlanud vastuväiteks õpetajate soovile saada natukene normaalsemat palka. Kui vaadata neid väiteid tagantpoolt ettepoole, siis võib olla ju tõsi, et eri aegadel on investeeritud enam, kui on palku tõstetud. Aga meenutame, mis seisust me tulime. Me tulime olukorrast, kus koolisööklates ei olnud võimalik toitlustada. Me tulime olukorrast, kus koolimajad olid väga külmad. Me tulime olukorrast, kus mõni kool töötas ajutistel pindadel, kus lastel ei olnud võimlat ja kus väga paljud huvitegevused polnud võimalikud. Nii et kümmekond aastat kestnud üsna suured ehitustööd koolides ja ka lasteaedades on olnud täiesti arusaadavad.
On väidetud, et kui me sulgeksime suure hulga koole – peamiselt on räägitud gümnaasiumidest –, siis justkui õpetajate palgaraha oleks olemas. Ka see on vale väide. Kui me võtame koolist ära 10., 11. ja 12. klassi ning jagame õpetajate koormusnormid ära, hoides oma õpetajaid kinni, siis reaalselt ei ole ju raha kokku hoitud. Koolimaja tuleb ikka kütta ja üldjuhul needsamad õpetajad töötavad selles majas edasi. Kolmas väide: kui me tõstaksime õpetajate palka, siis peaksime kasutama selliseid ressursse, et see viiks Eesti kriisi äärele. Ma usun, et me oleme piisavalt kuulnud, et Eesti riik on juba nii rikas, et saab abistada Kreekat, saab anda toetust Portugalile ja Iirimaale ning suudab järsult suurendada oma kaitsekulude eelarve 2%-ni SKT-st. Ja me saame olla eeskujuks paljudel teistelgi aladel. Ainukene, mida me peame kurbusega tõdema, on, et meie õpetajate palgad on OECD andmetel tagantpoolt neljandad. Seetõttu võiksime nende kiidulaulude kõrval õpetajate palka ikkagi tõsta. Usun, et me oleme piisavalt rikkad, et maksta veidigi enam ning enam mitte olla tagantpoolt neljas riik. Aitäh!

Suur tänu! Kas on veel kõnesoove? Kõnesoove rohkem ei ole. Vaba mikrofon on suletud. Tänane päevakord on ammendatud ja istung lõppenud. Kena õhtu jätku kõigile!

Istungi lõpp kell 18.25.