Hea juhataja! Head kolleegid! Täna on see ajalooline päev, kui ma ei pea rääkima mitte Keskerakonna fraktsiooni nimel, vaid saan rääkida kodaniku ja inimesena. Ma olen siit puldist mitu korda kurtnud, et olen viis aastat pidanud siin peaaegu et tühikargajana raha vastu võtma ja minu tarku mõtteid pole keegi saanud või tahtnud kuulata, neid pole aluseks võetud ega viitsitud nendega sügavuti tegelda. Täna tunnen esimest korda, et ma olen saanud kätte preemia selle viieaastase tühjuse eest, sest praegu ma koalitsiooni nahas olla ei tahaks.
See otsus, mille valitsuskoalitsioon peab täna langetama, on ju tegelikult õige otsus, sest solidaarsus on teatavasti selline püha asi, mida tõepoolest tuleb järgida ja täita. Koalitsiooni suunurgad-allapoole-väited, et me oleme sealt ikka päris palju saanud ja nüüd peame ainult natuke ära andma, on jumala tõsi. Tõepoolest, garantiisumma on kaduvväike, võrreldes selle rahaga, mida me Euroopast nende aastate jooksul oleme saanud. Kahjuks on läinud puusse ainult ajastus, sest Eesti rahval, kes järjest rohkem peab püksirihma pingule tõmbama, on meelest läinud see, et me oleme sealt saanud, aga tal on täna selgelt meeles see, et te vajutate rohelist nuppu selle poolt, et raha ära anda. Ma usun, et kui me anname pankrotistunud naabrile garantii natuke suurema summa ulatuses, kui on meie enda maja maksumus, siis saab igaüks aru, et garantii täitmisele pööramise puhul on kassavoost päris keeruline seda raha leida. Aga ma arvan, et variant, et seda raha leida ei ole vaja, ei tule suhteliselt suure tõenäosusega kõne alla. Kuid mitte see ei ole minu jaoks täna põhiline.
Minu jaoks on täna põhiline see, et ma olen lõbusa inimesena mõelnud, miks mina ei ole saanud elada nagu kreeklased, lihtsalt lustiks, ilma et oleks üldse teadnud, mis asjad on riigimaksud. Kliima võiks kah natukene parem olla, siis oleks täismäng. Valitsus võiks muudkui laenata ja laenata, sest minu lõbud tuleb kõik kinni maksta. Minu pension võiks ka olla palju suurem, kui on praegune perspektiiv. Ütleme niimoodi, et kui ma Riigikogus ei oleks, siis ma ei peakski midagi eriti tegema, sellel lihtsal põhjusel, et riik toetaks mind suhteliselt usinalt. Kreeklaste lustimine ei näi ju lõppevat.
Kui tõsisemaks minna, siis kõige suurem probleem on see, kas meie, kes me valutame südant Euroopa pärast ja natuke iseenda pärast ka, anname endale aru, et lõppu ei paista. Kreeklastel ei ole plaanis tööle hakata. Kreekas on kitsas ringkond mõistlikke valitsus- ja parlamendiliikmeid, kes tahavad seal midagi muuta. Aga kujutage endale ette musta stsenaariumi, et ka politsei vahetab Kreekas poolt ehk juhtub see, et politsei ei peksa enam mitte tänaval märatsejaid, vaid politsei hakkab koos tänaval märatsejatega peksma neid üksikuid kainelt mõtlevaid Kreeka valitsusjuhte, kes peavad maalt lahkuma. Suhteliselt suure tõenäosusega on reaalne, et kevadistel valimistel pääsevad võimule need, kes praegu võimul ei ole.
Ma arvan, et situatsioon on ülimalt plahvatusohtlik. Kreeka ajalugu on näidanud, et nad on elanud nii, et aeg-ajalt peab seal sõjavägi võimu võtma. Kas see tähendab meie jaoks seda perspektiivi, et me saame Lõuna-Euroopas järjekordse diktatuuri, sest muud moodi ei ole seal võimalik korda luua? Kas see võiks meie jaoks tähendada, et Afganistani asemel on meil sõjaline missioon Kreekas, sest lõunaeurooplased on otsustanud, et nad normaalsest elust midagi aru ei saa? See oleks päris jube, ütlen teile ausalt ja otse.
Üks hea lahendus on veel maailmas olemas, muuseas. Eestlased on seni kogu aeg saanud, kuid nüüd on meie talupojatarkus otsa lõppenud ja me peame hakkama ära andma. Selline vanamoeline Euroopa Liit, kes midagi otsustada ei suuda, kes kogu aeg jagab garantiisid, kes kogu aeg millegi üle arutleb, ei ole tegelikult jätkusuutlik. Mina arvan, et Euroopa Liit peaks elama selliselt, et Kreeka oleks Euroopa Liidu siseasi ehk see oleks ühe maakonna probleem. Tere tulemast Euroopa ühendriikidesse, kus on tsentraalne võim, kus otsuseid langetatakse palju kiiremini ja meie rahandusminister ei pea aukus silmadega sõitma kaheks tunniks Brüsselisse saama uusi nõuandeid, siis jälle koju tagasi ja siis jälle kaheks tunniks Brüsselisse. Las olla! Me oleme ju harjunud sellega, et meil on üks suur riik. Las olla! Sellest ühe suure riigi pealinnast otsustatakse, kas me saadame Kreekale parajasti leiba, saia, padruneid, sõdureid või rahuvalvajaid. Saage aru, niimoodi ei ole Euroopa jätkusuutlik, sellel lihtsal põhjusel, et mulle teadaolevalt on sakslased neile salaja tanke müünud ehk väike rehepaplus käib nagu kogu aeg edasi. Meie sellest veel midagi ei tea. Meile tundub, et me oleme nii pisikesed, et meil tasuks olla ühe suure riigi pisikene osa, siis ei nõuaks meilt mitte keegi iseseisvaid otsuseid, sest iseseisvaid otsuseid selles suures masinavärgis meil eriti teha ei lasta.
Igal juhul, head koalitsioonikaaslased, head kolleegid! Hinges tahaksin olla teiega, aga kahjuks vajutan ma täna punast nuppu. Soovin teile edu tädi Maaliga suhtlemisel, kui te talle selgeks peate tegema, miks te tema raha ära kulutasite! Aitäh!