Tere päevast, austatud Riigikogu liikmed! Tere päevast, lugupeetud peaminister ja valitsusliikmed! Alustame infotundi. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 42 Riigikogu liiget, puudub 59.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ja sotsiaalminister Hanno Pevkur.

Alustame küsimustele vastamist. Lugupeetud kolleegid, esimene küsimus jääb ära, kuna kolleeg Kadri Simson on haigestunud. Alustab kolleeg Helmen Kütt küsimusega sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud sotsiaalminister! Enne oma küsimuse esitamist tahan ma väga avaldada tänu ja tunnustust teile ja Sotsiaalministeeriumile ning haigekassale, aga eriti Tartu Ülikooli Kliinikumi stomatoloogiakliinikule ning selle juhatajale doktor Taavo Seedrele, tänu kelle pingutustele on alates selle aasta aprillist-maist võimalik erivajadustega üle 19-aastastel inimestel saada üldnarkoosis hambaravi. Suur roll selle küsimuse lahendamisel oli ka eelmise Riigikogu sotsiaalkomisjonil ja komisjoni aktiivsel liikmel Mai Treialil ning meedial, pean silmas telesaadet "Puutepunkt" ja ajakirja Puutepunktid. Küsimus on selles, et informatsiooni kohaselt hakkab see ravi toimuma ainult Tartus, aga läbirääkimised käivad ka Tallinna mitme haiglaga. Järsku te jagate informatsiooni, kui kaugel need läbirääkimised on ja millal on lootust Tallinnas sellist meditsiiniteenust saada?

Aitäh küsimuse eest! Ka mina ühinen teie tänuavaldusega, eelkõige tunnustan Tartu Ülikooli Kliinikumi ja seda, et seal on korraldatud selle teenuse pakkumine. Aga ma olen ka varem siin saalis öelnud, et kui seda teenust pakutakse ainult Tartus, siis on seda ilmselgelt liiga vähe. Eestis peaks olema vähemalt kaks kohta, kus erivajadustega inimeste hambaravi on korraldatud. Esialgsed kokkulepped Tallinnas olid Lääne-Tallinna Keskhaiglaga, kus oli valmisolek seda teenust osutama hakata. Kahjuks ütles Lääne-Tallinna Keskhaigla juba mõnda aega tagasi, et nad ei soovi seda tegema hakata. Seetõttu oleme otsinud uusi partnereid. Kõige kaugemale oleme jõudnud läbirääkimistel Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga, kes valmistab ette nii hambaravikabineti sisustamist kui ka inimeste väljaõpet. Hetkel ei olegi rohkem öelda, kui et ootame Põhja-Eesti Regionaalhaiglaga peetavate läbirääkimiste lõppu ja loodame, et me saame ka Tallinnas selle teenuse niisama kenasti toimima nagu Tartus. Ma isiklikult arvan küll, et kui Tartus on peale täiskasvanute see teenus koostöös lastekliinikuga tagatud ka lastele, siis Tallinnaski peaks olema koostöö Põhja-Eesti Regionaalhaigla ja lastehaigla vahel, et nii lapsed kui ka täiskasvanud seda teenust saaksid.

Palun, kolleeg Helmen Kütt, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Suure rõõmuga käivad kaasas ka väikesed mured. Praegu on haigekassa eelarves 12 750 eurot ligi 50 inimese hambaraviteenuseks, s.o narkoosiraha. Kui selgub, et näiteks augustiks on see raha Tartus juba otsas, kas siis on mingit lootust lisa saada? Mis saab edasi nendest, kes seda ravi vajavad? Praegu on Eestis stomatoloogide arvates üle 10 000 inimese, kes sellist teenust vajaksid, aga kes pole seni saanud hambaarsti poole pöörduda. Mis on teie arvates lahendus? Kui see raha haigekassas otsa lõpeb, aga vajadus teenuse järele on, mis siis edasi saab?

Aitäh! Haigekassa nõukogu on ka varematel aastatel eri raviteenuseid jooksvalt ümber hinnanud, kui selleks on vajadus olnud. Mõne raviliigi puhul on ületäitmine, mõne raviliigi puhul aga alatäitmine. Selle teenusega on samamoodi. See on seadusest tulenev teenus, mille katmiseks on haigekassal kindlasti valmisolek olemas. Aga loomulikult, selleks peab olema teenus sisuliselt võimaldatud. Nii et valmisolek ka aasta sees ridade vahel muutusi teha on kindlasti olemas. Püüame ikkagi kõigepealt teenuse korralikult käima saada ja kui see korralikult töötab, siis me ka näeme, kas selle järele on reaalset vajadust ja kui suur see on, et me oskaksime järgmise aasta haigekassa eelarvet tehes raha õigesti planeerida.

Palun, kolleeg Helmen Kütt, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Praegu on puuetega inimeste koda, patsientide ühendused ja eelkõige need inimesed, kes seda teenust vajavad, ehk erivajadustega täiskasvanud inimesed, hästi rõõmsad, et on koht, kuhu pöörduda. Minu küsimus on aga selles, et sageli ei suuda omavalitsus transpordikulusid katta. Sotsiaalkomisjoni esimees Margus Tsahkna on avaldanud arvamust, et oleks vaja ligi 800 000 eurot, et kõik need inimesed seda teenust saaksid. Mida te prognoosite? Ma tean, et te ei ole selgeltnägija, aga milline summa võiks 2013. aastal sellel eelarvereal olla?

Aitäh! Ma ei hakka isegi prognoosima. Ma ütlen veel kord, et see sõltub ka sellest, kas see teenus on kättesaadav nii Tallinnas kui ka Tartus, nii Põhja-Eestis kui ka Lõuna-Eestis. Kui me saame Põhja-Eestis seda teenust osutama hakata, siis me oskame anda paremaid hinnanguid selle kohta, milline see summa on. Mis puudutab transporti, siis on küll väga kahju, kui omavalitsused ei suuda seda vajaduse korral pakkuda. Kui me räägime psüühiliste erivajadustega inimestest, siis nende inimeste hulk ei ole nii suur. Stomatoloogide pakutud 10 000 hõlmab peale psüühiliste erivajadustega inimeste ka teiste erivajadustega inimesi. Igal juhul on teenust võimalik rohkem pakkuda. Me kindlasti ei saavuta seda, et kõikides üldhaiglates või, ütleme, maakonnakeskustes asuvates haiglates oleks võimalik narkoosi all hambaravi teha. Suure tõenäosusega jääb see teenus Tallinnasse ja Tartusse. On selge, et Tallinnast ja Tartust väljaspool elavad inimesed peavad olema suutelised kas ise või abiliste või omavalitsuse abiga teenuse osutamise kohta jõudma.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud minister! Kui me vaatame hambaravi üldisemalt, siis minu arvates on see aastaid olnud kõige põletavam probleem tervishoius üldse. Hiljuti oli ajalehes väga austatud arsti Adik Levini artikkel. Ta kirjutas, et olukord on nii hulluks läinud, et inimesed on nõus juba kõik hambad välja tõmbama ja proteesid panema, sest vähemalt saab siis kuidagi edasi elada. Ilma hammasteta ei söö ega tee midagi. Pikaajalisi töötuid on juba ligi 60% töötutest. Mida nendele siiski öelda? On teil lähitulevikus plaanis hakata ikkagi hambaravi kompenseerima? Vähemalt võiks kõigepealt taastada 300-kroonise profülaktilise läbivaatuse toetuse, kuigi selle eest õieti midagi ei saa. Öelge, palun, millised on lähiaja plaanid!

Aitäh! Eks me ole siin neid mõtteid juba ka vahetanud. Seis on endine. Selle aasta eelarve on tehtud, selle aasta ravieelistused on selgelt paigas. Nagu te ka ise teate, me rahastame suuremas mahus hooldusravi, ka järgmiseks aastaks on ette nähtud hooldusravi rahastamise suurenemine. Kui me vaatame hambaravi, siis alaealiste ja eakate ravimahud jäävad kindlasti samaks. See, kas mingisuguseid lisavõimalusi tuleb, oleneb eelkõige sellest, milline on ravikindlustusmaksu laekumise prognoos. Me teame, et kui me sel aastal suurendame hooldusravi mahtu näiteks 12%, siis järgmisel aastal on sinna palju rohkem raha vaja, sest järjest ja järjest saavad valmis hooldusravikliinikud. Ka siinsamas Tallinnas on Haaberstis väga suur kompleks valmimas, Hiiul Laste tänav 1 sai just valmis suur hooldusravikompleks. Samamoodi on olulised teised raviliigid. Eks haigekassa nõukogu, kuhu ka Riigikogu liikmed kuuluvad, hakkab neid prioriteete vaagima. Hambaravi kohta on täpselt sama sõnum: tuleb võimalused ja vajadused kõrvuti panna ja välja valida, milliseid teenuseid me selle raha eest suudame täiendavalt rahastada.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Nagu ma teie vastusest aru sain, midagi erilist pole ministeeriumis hambaravi kohta välja mõeldud ja kõik läheb samamoodi edasi, sest seda, et raha pole, võib iga minister siit puldist öelda. Teil hambaraviprogrammi pole. Helmen Kütt küsis puuetega inimeste kohta. Siit minu küsimus: kas teile ei tundu, et me tekitame puuetega inimesi juurde? Teatavasti algab tervis ju suust, iga arst teab seda. Millal see hambutu rahva probleem meil lahendatakse? Kasutasin siin lihtsalt ajakirjandusest võetud pealkirja "Hambutu rahvas".

Aitäh! Mul on tunne, et te ise tekitate neid pealkirju, rääkides hambutust rahvast ja kellest iganes. Me peame olema realistid ka tervishoiu korraldamisel ja ravikindlustuse rahastamisel ning vaatama, mis on meie jaoks prioriteedid. Mis puudutab hambaravi, siis hambaravis on omakorda prioriteedid. Need prioriteedid selleks aastaks on alaealiste, vanemaealiste ja puuetega inimeste hambaravi. Need on need prioriteedid. Igas valdkonnas tuleb seda tegevust niimoodi vaadata. Ma usun, et kui me võtaksime siin arutluse alla hooldusravi, siis te küsiksite minu käest täpselt sama retoorilise küsimuse: millal ükskord eakad saavad hooldusravi? Vastus on see, et nad saavad paremini hooldusravi siis, kui ka omavalitsused siia taha tulevad. Me leppisime juba 2004. aastal kokku, et omavalitsused tulevad hooldusravi rahastamisel appi. Siinkohal ma pean, jah, isegi Tallinnale ütlema, et väga tore, et vähekindlustatud inimeste, mitte kõigi, aga vähekindlustatute hooldusravi omaosalus kaetakse, aga see on ka kõik, sinna midagi juurde ei tule. 2004. aastal lepiti kokku, et kolmandiku katab riik, 15% katab inimene ja 50% katab omavalitsus. Praegu katab selle 50%-lise omavalitsuse osa riik ja ka järgmiseks aastaks me planeerime seda. Nii et jah, see on prioriteetide seadmise küsimus. Hambaravis oleme prioriteediks seadnud lapsed ja eakad.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Priit Toobalilt peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud peaminister! Ringhäälingu uuest majast on räägitud juba aastaid. See on olnud kirjutatud mitmesse ringhäälingu arengukavasse ning see on kirjas ka praegu arutatavas arengukava eelnõus. Ringhääling ise loodab, et uue maja ehitust saab alustada lähiaastatel. Nii teie kui ka kultuuriminister olete kinnitanud, et Eesti Rahva Muuseumi ehitus läheb käiku ka ilma toetusrahata. Kas see teadmine, et Eesti Rahva Muuseum jäi eurorahast ilma, mõjutab ringhäälingu uue hoone ehitust või on ka selle ehitus päevakorral? Kui see nii on, siis millal võiks ehitusprotsess alguse saada?

Aitäh! Eesti Rahva Muuseumi ehitamise otsustas Riigikogu juba 1996. aastal ja siis otsustati ära ka see, et Eesti Rahva Muuseum tuleb Tartusse. Ma usun, et selle küsimuse revideerimine ei ole aktuaalne. Eesti Rahva Muuseumi ei saanud rahastada Euroopa Liidu turismimeetme vahenditest, aga see ei tähenda, et see projekt ei oleks hea muuseumiprojekt. See on hea muuseumiprojekt ja Eesti rahvas peab hoolitsema selle eest, et sõjas hävinenud Eesti Rahva Muuseumi hoone asemele ehitataks uus hoone. Ringhäälingu hoone ei ole kunagi konkureerinud Eesti Rahva Muuseumi hoonega. Ringhäälingunõukogu langetab otsuse, millal nad ehitust alustavad. Teatavasti on Vabariigi Valitsus andnud rahvusringhäälingule kahel korral kaks päris suurt krunti. Viimane kinnistu oli enam kui 7000 m² suur. Sellega on Vabariigi Valitsus näidanud, et tema jaoks on rahvusringhäälingu uue hoone ehitamine oluline.

Palun, kolleeg Priit Toobal, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud peaminister! Kas teie valitsusjuhina toetate rahvusringhäälingu uue hoone ehitamist või ei pea te seda otstarbekaks ja leiate, et pigem tuleks panustada tehnilisse baasi ja inimestesse ning nii programmi kvaliteeti parandada?

Aitäh! Mina valitsusjuhina rahvusringhäälingu juhtimise sõltumatusesse sekkuda ei kavatse. Rahvusringhäälingul on ringhäälingunõukogu, kes otsustab, missugused on prioriteedid, kas tehnika soetamine, hooned, töötajate palk või lisatöötajate palkamine.

Palun, kolleeg Priit Toobal, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Minu teine täpsustav küsimus ongi palga kohta. 2010. aastal anti ringhäälingu töötajatele valida, kas 10%-line palgalangus või üks kuu palgata puhkust aastas. Tegelikult vähendati kõigi ringhäälingu töötajate sissetulekut, kusjuures lubati endine sissetulek esimesel võimalusel taastada. Ringhäälingunõukogu on igal aastal eelarveläbirääkimistel pöördunud rahandusministri ja valitsuse poole taotlusega taastada endine palgatase ning küsinud selleks lisavahendeid. Siiani on lubadused täitmata ehk teilt on saadud eitav vastus. Millal on loota, et ringhäälingu töötajad saavad oma endise palga tagasi? Millal saabub see esimene võimalus?

Aitäh! Mulle teadaolevalt kasvas rahvusringhäälingu eelarve maht käesoleval aastal möödunud aastaga võrreldes 3,9%. Kui majandus jätkab kasvamist sellises tempos nagu eelmisel aastal, küllap siis muutub reaalsemaks ka lootus saada uus maja. Aga teile on niisama hästi teada kui mulle, et Riigikogu saab jaotada ainult seda raha, mida maksumaksja töökad käed riigikassasse maksnud on. Kui seda raha ei piisa selleks, et ehitada ühe aastaga maja ja tõsta ka palku, siis tuleb sellega paraku leppida. Tuleb pingutada selle nimel, et Eestis oleks rohkem töökohti ja ka maksuraha laekuks eelarvesse rohkem.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Alustame kolleeg Heimar Lengist.

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma saan aru, et te ei taha avalikult sekkuda ringhäälingu juhtimisse. Sellepärast ma küsin teilt kui ringhäälinguteenuse tarbijalt, nagu on moes öelda, või televaatajalt: kuidas te hindate seda tendentsi, et Eesti avalik-õigusliku ehk peaaegu riikliku televisiooni vaatajaskond pidevalt kahaneb, kommertskanalite oma ja äsja loodud Tallinna Televisiooni vaatajaskond aga väga kiiresti kasvab? Kas see ei ole mitte äkki juhtimise küsimus, et saadete tase on nõrk, või panete selle kõik siiski selle arvele, et uut maja ei ole?

Aitäh! See Tallinna Televisiooni vaatajaskonna kasvamine on kindlasti teie soovmõtlemine. See väide vastab tõele, kui lähtuda ajast, kui televisiooni ei olnud ja vaatajaskonna suurus oli järelikult null. Võrreldes selle ajaga on Tallinna Televisiooni vaatajaskond muidugi kasvanud. Aga ma ei ole nõus selle väitega, et rahvusringhäälingu kuulajate või vaatajate arv järjepidevalt kahaneks. Otse vastupidi, ma näen, et Raadio 4 positsioon on väga tugev, Vikerraadio positsioon on väga tugev, ka teiste rahvusringhäälingu programmide positsioon on väga tugev. Kui vaadata Eesti Televisiooni mõlemat programmi, siis esimene programm on tihtipeale olnud kõige vaadatavam kanal Eestis ehk kommertskanalid on Eesti Televisiooni esimesele programmile alla jäänud. See on minu meelest olnud juba aastaid suhteliselt sesoonne reeglipära, et kord vaadatakse rohkem kommertskanaleid Kanal 2 ja TV3, kord aga Eesti Televisiooni esimest programmi.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud peaminister! Tallinna Televisiooni vaadatavus, muide, kogu aeg suureneb. Ma arvan, et see on väga tore, sest ühel nii suurel linnal peabki olema oma televisioon. Näiteks Brüsselis on mitu linnatelevisiooni ja kõikjal Euroopa suurtes linnades on oma televisioon olemas. See on tore. Aga see muidugi ei ole tore, et Eesti Televisiooni vaadatavus väheneb. Kui vaadata saateliikide viisi, siis ka Eesti Televisiooni uudistesaadete vaadatavus on väga tihti olnud väike ja erakanalid on eespool olnud. Me teame, et kohe varsti nõukogu volitused lõpevad, aeg saab täis. Seal on praegu tegemist erakondlikku liini pidi ühe teile suhteliselt lähedase inimesega. Kas te jätkate seda liini või mõtlete teha mingeid vahetusi, just selleks, et Eesti Televisiooni saated koguksid rohkem populaarsust?

Ringhäälingunõukogu liikmed nimetab ju Riigikogu. See on teie otsus, kelle te ringhäälingunõukogusse nimetate. Ringhäälingunõukogu liikmed langetavad rahvusringhäälingu tulevikku puudutavad otsused. Peaminister seda ei tee. Olgu teile veel kord meelde tuletatud, et Eesti Televisioon oli kõige populaarsem teleprogrammi pakkuv ringhäälinguasutus näiteks siis, kui oli eetris "Laululahing" ja kui olid olümpiamängud. Teised kanalid ei suutnud siis Eesti Televisiooniga võistelda. Ma ei läheks kaasa niisuguse padupessimismiga ega nõustuks teie väitega, et rahvusringhäälingu vaatajaskond või kuulajaskond on pidevalt kahanev. Oodake veel mõni kuu ja te näete jälle, et kohad kuulatavuse-vaadatavuse edetabelis on vahetunud.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Ester Tuiksoolt põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile. Palun!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud põllumajandusminister! 15. veebruari seisuga oli PRIA teinud otsuse loomakasvatusehitise investeeringutoetuse kohta (meede 1.4.2) 49 ettevõttele 12,1 miljoni euro eraldamiseks. Etteruttavalt tahan teid tunnustada veel nelja miljoni euro eraldamise eest selle meetme jaoks. Taotlejaid olid 123 ja taotletud summad ületasid 30 miljoni euro piiri. Teatavasti on lisaks sellele, et taotlus peab olema nõuetekohaselt vormistatud, toetuse määramisel oluline ka taotluse vastavus teatud kriteeriumidele, mille alusel kõik taotlused reastatakse. Palun selgitage, mille eest ja kui palju antakse taotlejatele hindepunkte!

Aitäh küsimuse eest! Tõepoolest, investeeringumeetmete puhul on taotlusi üldjuhul rohkem, kui on raha ette nähtud. Sellepärast tuleb selgitada paremusjärjestus, kes raha siiski saavad, kelle projektid on hinnanguliselt paremad ja milliste projektide realiseerimise tõenäosus on suurem. Selle pingerea alusel ka raha eraldatakse. PRIA-l on kokku üle 80 meetme koos alameetmetega. Mina ei ole küll võimeline teile praegu siin peast lahti rääkima eri meetmete hindamiskriteeriume ega seda, milliste kriteeriumide eest kui palju hindepunkte antakse. See toimub PRIA metoodika alusel. PRIA viib seda ellu täpselt määrusi ja metoodikat jälgides. Kui te tahate saada põhjalikumat informatsiooni iga üksiku meetme hindepunktide suuruse kohta, siis me oleme valmis teile kirjalikult vastama, kas PRIA kaudu või otse Põllumajandusministeeriumist.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, esimene täpsustav küsimus!

Tänan vastuse eest! Kahju, et te ei ole selle hindamissüsteemiga tuttav. Aga ma võin teile öelda, et üks punktide andmise alus on ettevõtte omaniku vanus. Nooruse eest, mis olevat küll ajas mööduv nähtus, antakse lausa kümme punkti. Kuidas te kommenteerite olukorda, kui üks põllumajandusettevõte on registreeritud linnas, selle põllumajanduslik tegevus toimub maakonnas ja omanike ringi kuulub taotluse esitamise ajal inimene, kes vastab Euroopa Liidu mõistes nooruse parameetrile, aga teise ettevõtte 20 aastat tegutsenud 60-aastane omanik on 30-aastase poolteiseaastase tegevusajaga omanikuga võrreldes diskrimineeritud olukorras? Kas siin ei ole tegemist siiski jokk-süsteemiga?

Aitäh! Kui vastata üldisemalt, siis igasugused kriteeriumid on teatud mõttes piiravad ja ahistavad kellegi õigusi. Kui me seame mingeidki prioriteete, siis loomulikult need, kes ei vasta nendele kriteeriumidele, jäävad toetusest ilma. Nii ei ole see mitte ainult vanusetsensusega. Meil on näiteks meetmeid, kus antakse hindepunkte selle eest, et taotleja on naisterahvas, ta on algaja ettevõtja, tegeleb ühistegevusega vms. Kõigi nende kriteeriumide puhul võib ju rääkida diskrimineerimisest, aga mina seda nii ei näe. Me püüame valikut kuidagi suunitleda. Ma arvan, et need kriteeriumid on täiesti kooskõlas kõigi õiguste ja kehtivate seadustega. Tõsi, kõigi selliste valikute puhul on tegemist riskiga, et neid kriteeriume või eelistusi kasutatakse ära variisikute abil. Otsitakse inimesi, ettevõtjaid, kes vastaksid kriteeriumidele ja oleksid abikõlblikud, nii et nende kaudu saaks investeeringutoetusi taotleda. See on probleem. See on nii noorte ettevõtjate kriteeriumi puhul, ühistegevuse kriteeriumi puhul ja pean ütlema, et kahetsusväärselt ka daamide kriteeriumi puhul. Kui daamid peavad kuuluma juhatusse, siis küllap moodustatakse ettevõttele selline juhatus, et kas fiktiivselt või sümboolselt leitakse sinna see sobiv inimene ja vormistatakse dokumendid. Meil on valik, kas me loobume üldse protsessi sellisest suunamisest või püüame siiski neid kriteeriume järgida nii palju, kui see vähegi võimalik on. Meie oleme valinud selle teise tee.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, teine täpsustav küsimus!

Tänan väga! Ma ei saanud küll aru vihjest daamidele, aga hea küll. Mainisite hiljuti väga õigesti, et töökohad on maaelu arendamise võti. Investeeringutoetuste taotlejate hulgas on mitmes maakonnas Eesti mõistes staažikad põllumajandusettevõtjad, kellel on piirkonnas regionaalpoliitiline tähtsus ning kes on kõik need aastad andnud tööd vähemalt sajale inimesele, makstes samas riigile makse ja kalkuleerides majanduse madalseisu ajal, millal ollakse valmis kandma kaasfinantseerimiskohustusi. Selliseid olulisi näitajaid aga ei ole hindepunktide määramisel arvesse võetud. Miks seda ei ole tehtud ja kuidas te suhtute edaspidi nende näitajate arvessevõtmisesse investeeringutega seotud taotluste puhul?

Aitäh! Eri kriteeriumide üle on kogu aeg vaidlus käinud. See on üks põhivaidlusi investeeringutoetuste jagamise puhul. See toimus juba enne, kui maaelu arengukava, mis praegu kehtib, vastu võeti, ja see toimus siis, kui erinevaid määrusi välja töötati. See vaidlus on jätkunud määruste kehtimise ajal. Aastatel 2007–2012 on mitut määrust vastavalt praktikale ning elus ettetulnud küsimustele ja probleemidele ka muudetud. Nüüd räägin investeeringutest ja töökohtadest. Kui me peaksime maal oluliseks ainult töökohtade olemasolu, ka põllumajandussektoris, siis me tõenäoliselt investeeringumeetmeid võtta ei saakski, sest tavaliselt investeeringumeetmete tulemusena töökohtade absoluutarv väheneb. Raske käsitsitöö likvideeritakse ning asendatakse masinate, seadmete ja uute tehnoloogiatega, töö muudetakse efektiivsemaks, mille tulemusena põllumajandussektoris töökohtade arv väheneb, töökohti ei teki juurde. See on ka üks põhjus, miks me nii triviaalselt, nii lihtsalt või otsejoones ei saa töökohtade olemasolu või juurdeloodavaid töökohti arvesse võtta. Iseküsimus on uued algatused ja projektid, uued töökohad. Me loomulikult toetame seda, kui uue äriprojekti realiseerimise kaudu avatakse uusi ettevõtteid, aga olemasolevate investeeringutoetuste puhul ei ole väga mõistlik rakendada kriteeriumina töökohtade arvu suurendamist.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Miks te pole arvestanud toetuse taotlejate järjestuse määramisel regionaalset aspekti? Näiteks Põlvamaa kaheksa ja Järvamaa üheksa taotlusega ei mahtunud üldsegi investeeringutoetuste saajate hulka. Kas teie arvates oleks tark arvestada ka regionaalset aspekti?

Aitäh! Eri meetmete puhul regionaalset aspekti siiski arvestatakse. Maaelu arengukavas on mitmeid meetmeid. Ka selle üle käib äge vaidlus, miks näiteks Tallinnaga piirnevates omavalitsustes Harjumaal on toetuste saamise võimalused tagasihoidlikumad kui Lõuna-Eestis või miks näiteks Leader-programmi raames ei ole abikõlblikud nende kohtade jaoks koostatud projektid, kus elab üle 4000 elaniku. Nii et me oleme eri kriteeriumide puhul regionaalseid aspekte arvestanud. Iga investeering, mis tehakse, on erinev, seda tuleb vaadata individuaalselt. Kui teil on häid ettepanekuid üksikute meetmete kohta, kuidas võiks tugevamini kui seni rakendada regionaalpoliitilisi kriteeriume, siis olge hea ja tehke need ettepanekud. Me kindlasti arutame need läbi. Aga ma kinnitan teile, et see on olnud pidev vaidluste objekt. Vastan täpselt samamoodi nagu eelmisele küsijalegi: kriteeriumid kedagi piiravad ja kellelegi annavad eelise ning see on hästi teravate vaidluste objekt. Ma arvan, et tavaliselt me oleme leidnud investeeringutoetuste puhul optimaalse kompromissi, aga kindlasti on võimalik veel paremini teha. Kui on häid ettepanekuid, siis püüame neid arvestada.

Viimane kohapeal registreeritud küsimus, palun, kolleeg Tõnis Kõiv!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Inimesed kurdavad, sest nad ei ole PRIA menetlustega ja kaebuste lahendamise korraga rahul. Mulle kirjutas üks inimene, et PRIA tõlgendas kord ühtemoodi ja kord teistmoodi ühte määrust, mille tõttu temale anti vähem raha, kui ta algselt lootis. On ka kaebusi, et PRIA-s on selline tava, et kui keegi negatiivset tagasisidet annab, siis saadetakse karmid kontrollid peale ja midagi peab selle kaebaja juurest leidma. On ka teie kätte sattunud seda laadi kaebusi PRIA tegevuse kohta või mitte?

Aitäh! Raha jagamisega on enamasti nii, et seda jagatakse ikka vähem, kui taotlejal on lootust või ootust. Seda võin teile küll kinnitada, see vastab tõele. See on nii ka põllumajandustoetuste puhul, on need siis otsetoetused, investeeringutoetused või Eesti riigieelarvest makstavad riigisisesed toetused. Ootused, lootused, soov ja tahe toetusi saada on suuremad, kui on võimalused. See on alati nii. Mis puudutab vaidlusi ja vaideid raha jagamise kohta PRIA-s, siis neid on hästi palju. Jah, ka Põllumajandusministeerium on aeg-ajalt sunnitud tegelema eri probleemide ja vaietega. Enamasti lahendab vaided küll PRIA ise, mõned üksikud jõuavad meieni. Põllumajandusministeerium tavaliselt vaideprotsessi sekkuda ei saa. Kui vaidlustav osapool, kes vaide esitas, ei ole lahendusega rahul, siis on tal õigus ja võimalus pöörduda kohtusse. On olnud ka selliseid juhtumeid, et on kohtusse pöördutud. Siin on oma loogiline protsess, kuidas neid vaideid lahendatakse. Jah, vastab tõele, et vaidlusi on palju. Kuid kui me võrdleme PRIA tegevust teiste Euroopa Liidu makseagentuuride tegevusega, siis vaidlusi ja vaideid ei ole meil sugugi rohkem kui teistes liikmesriikides, pigem vähem. Kuritarvitusi ehk ebasihipäraselt makstud toetusi on PRIA-s Euroopa Liidu arvestuses kõige vähem. See on ühelt poolt tunnustus PRIA-le, et ta jälgib väga täpselt kriteeriume ja määrusi ning on tubli, teiselt poolt on see muidugi väga ebameeldiv ja ebamugav taotlejale, kes tunnetab, et kontroll on range. Aga ma arvan, et maksumaksja raha kasutamine peabki olema väga range kontrolli all ja läbipaistev.

Suur tänu, härra põllumajandusminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Rannar Vassiljevilt peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Aitäh! Hea peaminister! Kevadel oli meil siin väga põnev ja diskussioonirohke debatt maamaksuvabastuse teemal. Tol ajal oli teil üsna konkreetne nägemus, kuidas maamaksust vabastamist kohalikele omavalitsustele kompenseerima peaks. Samuti jäi siin saalis kõlama, et see kompensatsioon või mehhanism tuleks võimalikult varakult välja töötada, et omavalitsustel oleks võimalik oma eelarvet planeerida. Mainiti ka seda, et oleks olnud hea, kui see oleks tekkinud juba eelmisel aastal. Siiani meie kätte ühtegi selleteemalist eelnõu ei ole jõudnud. Minu küsimus ongi, miks see nii on.

Aitäh! Minu seisukoht on endine: maamaksu kaotamisest kohalikele omavalitsustele mittelaekuv tulu tuleb kompenseerida ja see tuleb kompenseerida tasandusfondi kaudu, kuna maamaksu laekumine ja tasandusfondist makstavate vahendite suurus on üldjuhul väga tugevas korrelatsioonis. Kõik kohalikud omavalitsused, kaasa arvatud need, kes juba enne seda, kui Riigikogu maamaksu kaotas, otsustasid oma aktiga maamaksust loobuda, võivad arvestada tasandusfondist laekuvate vahendite suurenemisega. Eelnõu on ilmselt kusagil valmimas. Kui te oleksite esitanud konkreetse küsimuse, oleksin ma võinud konkreetse ministri eest vastuse anda, mis staadiumis see eelnõu praegu on.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev, esimene täpsustav küsimus!

Ma küsin nii: kas on lootust, et see jõuab siia lähikuudel?

Lootust ikka on. Ma ei näe põhjust, miks selle asjaga tuleks viivitada, sest selles küsimuses meil väga palju määramatust pole. Me oleme väga selgelt lubanud, et kohalikele omavalitsustele kompenseeritakse saamata jäänud tulu, ja oma lubadusest peame ka kinni.

Nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust. Alustame kolleeg Lembit Kaljuveest.

Aitäh, proua esimees! Hea peaminister! Kuna teema on kohalike omavalitsuste tulevik, siis tahan teie käest küsida järgmist. Riigikontroll on väga teravalt esinenud haldusreformi teemadel. Teie koalitsioonipartner püüab aeg-ajalt selles osas, vähemalt jutu järgi, midagi ära teha, aga peaminister ja valitsus on seisukohal, et las olla, nagu on, ei tehta midagi, ei aeta ei prääniku- ega piitsapoliitikat. Miks te nii suhtute? Kas arvate, et meie haldusterritoriaalse jaotuse praegune olukord on hea ja normaalne?

Aitäh! Küsimus on eelkõige vaatenurgas: kelleks kohalikku omavalitsust pidada? Kui keegi peab kohalikku omavalitsust teenindusasutuseks, siis võib lähtuda muidugi mingisugusest efektiivsuse taotlusest ja öelda, et mida suurem, seda parem. Ehkki Euroopas läbi viidud haldusterritoriaalsed reformid kinnitavad ühemõtteliselt, et suuremas kohalikus omavalitsuses võib paraneda teenuste kvaliteet, kuid kindlasti läheb see parem kvaliteet maksumaksjale rohkem maksma ehk suures kohalikus omavalitsuses halduskulud hüppeliselt kasvavad. Sellele on väga lihtne seletus. Kui väikeses organisatsioonis on paljud protsessid iseorganiseeruvad, siis suures organisatsioonis tuleb neid protsesse formaliseerida, allüksuste tegevust tuleb omavahel koordineerida ja see toob kaasa kulutuste kasvu. Ma viitan näiteks professor Wolfgang Drechsleri töödele, mis kirjeldavad haldusterritoriaalseid reforme Saksamaal ja Belgias. Mälu järgi öeldes toimusid need 1980. aastatel. Ühemõtteliselt tuleb välja, et suures kohalikus omavalitsuses kasvavad halduskulud elaniku kohta hüppeliselt. Minu jaoks ei ole kohalik omavalitsus pelk teenindusasutus. Kohaliku omavalitsuse kõige olulisem ülesanne demokraatlikus riigikorralduses seisneb tema keskvõimu tasakaalustavas tegevuses. Kohalik omavalitsus, tuginedes tugevale kohalikule identiteedile, peab tasakaalustama keskvõimu. Selline on olnud kohaliku omavalitsuse definitsioon juba vähemalt viimased 150 aastat.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud peaminister! Kohalike omavalitsuste raha kärpimine oli küll üks esimesi asju, mida koalitsioon siin saalis mõni aasta tagasi tegi. Mul on kohati tunne, et maaelu areng on praegu pandud tuginema põhiliselt saamishimule, sellele soovile, et Euroopa raha oleks rohkem. Lootus ongi praegu saada Euroopa Liidust rohkem raha, et omavalitsused natukenegi edasi areneksid. Ka ühes inimarengu aruandes, mitte viimases, vaid eelviimases, kritiseeriti väga teravalt seda finantseerimissüsteemi. Ka meie pöördusime kunagi Riigikohtu poole ja sealt tuli üldkogu lahend, kus öeldi, et rahalised asjad on paigast ära, tuleb selgeks teha, mis on kellegi kohustus ja mis mitte. Kui kaugel see on?

Teile teadaolevalt eristati juba 2011. aasta eelarves selgelt kohaliku omavalitsuse funktsioone ja keskvalitsuse funktsioone, mida täidavad kohalikud omavalitsused, ning eelarves on need tegevused juba väga selgelt eristatud. Kuid kärpimise osas olen ma siiski teiega eri meelt. Ma olen üks kord siit puldist juba nimetanud, et üksikisiku tulumaksu laekumine kohalikele omavalitsustele oli 2010. aastal võrreldes kriisieelse 2007. aastaga 7,2% väiksem, laekumine riigieelarvesse aga tervelt 37,3% väiksem. Prioriteetsus on siin väga selgelt näha. Kõigepealt on kärbitud keskvalitsuse kulusid ja alles seejärel kohaliku omavalitsuse tulusid. Nüüd ülesannete eristamisest. See eristamine ei ole ka Riigikohtu lahendi järgi üks akt, vaid see on protsess, mis jätkub. Paljude funktsioonide puhul on diskuteeritav, kas funktsioon kuulub keskvalitsuse pädevusse, keskvalitsuse ülesannete hulka või kohaliku omavalitsuse ülesannete hulka. Kindlasti on keskvalitsuse ülesanne registreerida sünde ja surmi. Seda ülesannet täidab praegu kohalik omavalitsus ja selle ülesande täitmiseks on riigieelarvest ka raha eraldatud. Täpselt samamoodi on teiste riiklike funktsioonidega. Mitte ühtegi riiklikku funktsiooni pole pandud kohalikule omavalitsusele nii, et selle ülesande täitmiseks poleks antud vahendeid.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud peaminister! Mulle tuli üllatusena, et te pakkusite maamaksu kaotamise kompenseerimise mehhanismiks tasandusfondi. Te olete varem pakkunud tulumaksuosa suurendamist ja selle kaudu kompenseerimist. Millest selline äkiline meelemuutus? Kas see võib olla tingitud sellest, et tasandusfondist ei saa kõik omavalitsused osa, näiteks ka Tallinn sealt osa ei saa, ja seega justkui ei peaks neile maamaksuvabastust kompenseerima? Kas see ei võiks olla meelemuutuse põhjus?

Aitäh! Ärge lugege siit küll meelemuutust välja. Tasandusfond, üksikisiku tulumaksumäära tõstmine või üksikisiku tulust kohalikule omavalitsusele makstava maksuosa suurendamine – minu jaoks on need samasuguse tähendusega. Kõigile, kellel maks laekumata jääb, see kompenseeritakse. Tallinn võib arvestada sellesama protsendi tõusuga. Ma mälu järgi ütlen, et 11,4% asemel peaks see protsent tõusma 11,72% või 11,74% peale. Ma täpselt ei mäleta. Seeläbi omavalitsuse tulubaas suureneb. Minu jaoks ei ole see allikas praegu kõige esimese tähtsusega. Tallinn saab kindlasti kompensatsiooni, hoolimata sellest, et nad maamaksu juba varem ära kaotasid. Selles osas oleme kokku leppinud. Milline täpselt see tehnika olema hakkab, ei ole oluline. Arvestada võib sellega, et see kompenseeritakse.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Marika Tuus-Laulilt sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Palun!

Aitäh! Austatud minister! Minu teema puudutab vaesust laiemalt. Just mõne päeva eest lugesin lehest, kuidas üks väga eakas proua, kunagine gaid, ütles, et ta on elanud üle väga palju valitsusi, aga ta ei ole mitte kunagi näinud nii palju vaeseid inimesi kui praeguses Eestis. Me teame, et iga viies laps elab vaesuses, iga kolmas üle 65-aastane pensionär elab allpool vaesuspiiri ja üksi elavatest pensionäridest iga teine. Kui rääkida töötutest, siis on ju teada, et pikaajalisi töötuid, kes on töötu olnud kaks või kolm aastat, on juba 60% ja töötus meil isegi kasvab. Millised on lahendused?

Aitäh! Kui te mingeid protsente ja numbreid ütlete, siis öelge sinna täpselt juurde, kas te räägite suhtelisest vaesusest, absoluutsest vaesusest või millest. Kui rääkida sellest, mida Eesti teeb või milline seis meil on, siis ma usun, et ka hea küsija teab seda või on vähemalt lugenud Euroopa Komisjoni avaldatud ülevaateid vaesusest. Kui te vaatate suhtelise vaesuse näitajaid Eurostati kodulehel, siis te näete, et Eesti positsioon teiste Euroopa riikidega võrreldes väga hull ei ole. Kui me vaatame sotsiaalseid siirdeid – ma usun, et hea küsija on nii kaua olnud Riigikogus, et teab, milline on sotsiaalsete siirete mõju –, kui me vaatame nende mõju vaesusele ja suhtelisse vaesusesse langemisele, siis näeme, et kui enne siirdeid on suhteline vaesus Eestis üle 40%, siis pärast siirdeid on see 16–17%. Üks suuremaid suhtelise vaesuse ärahoidjaid on viimastel aastatel olnud kahtlemata see, et meie pensionisüsteem on võimaldanud seda, et pensioniindeks ei saa olla väiksem kui 1, ja veel 2009. aastal said pensionid tõusta. Me jätkame seda tööd. Aga kui hästi lühidalt kokku võtta see, mida on vaja, siis on vaja, et meie riik tervikuna jõukamaks muutuks. Selleks et me jõukamaks muutuksime, on vaja tagada korralik majanduskasv ja korralik elatustase.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Kui ma oleksin rääkinud suhtelisest vaesusest, siis ma oleksin öelnud, et iga neljas laps ehk 63 000 last elab vaesuses või vaesusriskis. Ma ütlesin, et just iga viies laps elab vaesuses, allpool absoluutset vaesuspiiri. Seda on üle 45 000 lapse. See on väga-väga suur arv. Need arvud on läinud hullemaks just viimasel kolmel aastal. Ka eelmises valitsuses olid samad ministrid. Ma ei räägi niivõrd vaesusriskist, kuivõrd laste süvavaesusest. Ka toimetulekutoetuse taotluste arv on lausa kolmekordistunud. Kas siin ei oleks vaja mingit riiklikku programmi? Me lihtsalt räägime, et asi paraneb siis, kui meie rikkus suureneb. Kuidas see siis nii väga suureneb, see rikkus? Mida te kavandate?

Aitäh! Kui te viitate ajaleheartiklitele, siin on teil kindlasti mõistlik lugeda ka 15. veebruaril ühes Eesti ajalehes ilmunud Hanneli Rudi artiklit, mis räägib Eurostati andmetest. Selle pealkiri on "Eurostatistika: Eestis pole laste vaesus kõige hullem". Siin on ära toodud kõik need näitajad, samamoodi võrdlus teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega. Ma usun, et ühiselt me võime ja saame tõdeda ning peame tõdema, et kõige parem vaesuse leevendamise abinõu on kindlasti töökoht ja töö. Vaatame veel andmeid, millele te viitasite. Nagu ma ütlesin, 2008. aastal oli meil suhtelise vaesuse üldine määr peaaegu 20% ja 2009. aastal oli suhtelise vaesuse määr, kui mu mälu ei peta, umbes 15%. Nii et kriisi algusaastatel vähenes suhteline vaesus märkimisväärselt. Seda eelkõige tänu sellele, et me suutsime kriisi ajal pensione tõsta. Kui me läheme tagasi näiteks 2004. aastasse, siis sel aastal kestsid 2000. aastate alguse kriisi järelmõjud ja vaesuse näitajad olid palju kehvemad kui praegu. Eestile on kümne aasta jooksul edu toonud hea ja tugev majandus ning võimalikult kõrge tööhõive. Need on tegelikult Eesti eesmärgid olnud läbi aegade, need on kirjas ka konkurentsivõime kavas "Eesti 2020". Nende nimel tuleb tööd edasi teha.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Ma olen juba väga mitu korda toonitanud, nii selles infotunnis kui ka eelmises, et ma ei räägi suhtelisest vaesusest (selle puhul on küsitluse metoodika muutunud), vaid ma räägin süvavaesusest, ma räägin allpool absoluutset vaesuspiiri elavatest ja nende hulgas süvavaesuses elavatest inimestest. Seda esiteks. Teiseks, minu andmed ei baseeru mitte ajalehel, vaid teie ministeeriumi vastustel minu esitatud kirjalikele küsimustele. Need on teie ministeeriumi saadetud arvud. Aga võrrelda 2004. aastaga! Kas te tõesti arvate, et praegu, kümme aastat hiljem, on kohane võrrelda meie elatustaset selleaegsega ja öelda, et näete, see ei ole isegi hullemaks läinud? Seda oli valus kuulata. Kui me võrdleme neid arve, siis näeme, et toimetulekutoetuse taotluste arv on ju viimase kolme aastaga üle kolme korra kasvanud. Kas ei peaks toetusi rohkem tõstma või mida teha, kui inimesed ei saa hakkama?

Aitäh, hea küsija! Kui te küsite, kas ei ole häbi võrrelda 2004. aastaga, siis vastan, et ei ole häbi, sest 2004. aasta andmed teiste Euroopa Liidu liikmesriikide kohta on täpselt niisama adekvaatsed kui 2012. aasta või mõne teise aasta andmed. Need võrdlusandmed peavad ka praegu paika. Kui me vaatame tollaste Euroopa Liidu liikmesriikide andmeid 2004. aastal ja võrdleme neid 2009. aasta andmetega, samuti Eesti andmeid 2004. ja 2009. aastal, siis näeme, et Eesti seis on läinud suhteliselt paremaks. Te küsisite, et mida teha. Me oleme ka valitsusprogrammis öelnud, et mis puudutab näiteks peretoetusi, siis meie eesmärk peab olema toetada neid, kes rohkem abi vajavad. Samamoodi on meie eesmärk pensionikasv ja teiste toetuste ülevaatamine, et me saaksime aidata rohkem neid, kes rohkem abi vajavad. Sellest annab kinnitust seesama suhteline vaesus enne ja pärast sotsiaalseid siirdeid. Siin on Eesti kahtlemata olnud üks edukamaid riike. Ma ei taha öelda, et meil on sellega kõik hästi, ma tahan öelda, et need poliitilised meetmed, mis Eesti riik on valinud, on väga efektiivselt toiminud. Loomulikult, kui vaadata perede hulka, kes saavad toimetulekutoetust, siis on näha, et see hulk on suurenenud. Kriisi ajal on loomulik, et nende perede hulk suureneb. Riigil ongi vaja tagada, et toimetulekuvahendid oleksid olemas. Need ka on olemas.

Alustame kohapeal registreeritud küsimuste esitamist. Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Aitäh, proua juhataja! Õiguskantsler on rõhutanud, et olukord, kus 26% alla 18-aastastest lastest, st 243 000 lapsest enam kui 63 000 last elas 2010. aastal vaesusriskis, on riikliku tähtsusega probleem, millele tuleb kohe lahendus leida. Mõni aasta tagasi algatasid sotsiaaldemokraadid Riigikogus riiklikult tähtsa küsimusena laste vaesuse arutelu. Me pakkusime terve hulga meetmeid, kuidas vaesust laste hulgas leevendada. Mõne aastaga on nende laste hulk, kes elavad kas süvavaesuses või vaesusriskis, kasvanud 20 000 võrra. Samas te rõhutasite, et koalitsioonilepingus ...

Palun küsimust!

Kuidas on valitsuskoalitsioon toetanud rohkem neid lapsi, kes reaalselt abi vajavad?

Aitäh! Me kirjutasime selle koalitsiooniprogrammi täiesti teadlikult. Praegu töö selle nimel ka käib. Hea küsija kindlasti teab, et laste ja perede arengukava on vastu võetud. Seal on esimesed tegevused ka selleks aastaks planeeritud. Toetus ei ole ainult rahaline toetus, vaid see tähendab ka teenuseid, toetust peredele ja samamoodi nõu omavalitsustele. See on kompleksne teenus. Eile näiteks me vaatasime uut lastekaitse seaduse tegevuskava, täpsustasime selle ajakava. Me leppisime kokku, et selle aasta lõpuks on lastekaitse seaduse esimene versioon kaante vahel. Te viitasite õiguskantslerile. Minule teadaolevalt on õiguskantsler märtsi alguseks (võib-olla isegi 8. märtsiks) kutsunud kokku ümarlaua seda küsimust arutama. Nii et töö läheb kindlasti edasi. Te küsisite, kuidas aidata rohkem neid, kes rohkem abi vajavad. Kui rääkida konkreetselt peretoetustest, siis peretoetuste analüüs on samamoodi käimas. Ma usun, et ka teie olete päri, et uisapäisa ei ole siin mõtet tormata. Kui me lihtsalt kõikide toetusi suurendame, siis see kindlasti aitab, aga igal juhul oleks mõistlikum vaadata, et võimalikus vaesusriskis elavate laste perede toetus kasvaks rohkem. Ma kordan üle, et see ei saa ega tohigi olla ainult riigi küsimus, vaid see peab olema ka omavalitsuste küsimus, eelkõige teenuste, lasteaiakohtade, koolitoidu ja muude võimaluste kaudu.

Palun, kolleeg Peeter Võsa!

Aitäh, proua esimees! Härra minister! Eestis elab üle 46 000 lapse absoluutses vaesuses, aga teie ütlete, et olukord ei parane, kuni majandus ei parane. Mul on teile küsimus: mida teie, Hanno Pevkur, olete teinud, et majandus paraneks ja raha rohkem oleks?

Aitäh! Samamoodi võiks retooriliselt vastu küsida, mida teie Riigikogu liikmena olete selle jaoks teinud, kas te olete mõne eelnõu ette valmistanud või midagi muud sellist. Ma usun, et selliste retooriliste küsimustega me väga kaugele ei jõua. Selge on see, et majandus saab kasvada siis, kui majanduskeskkond on korras. Majanduskeskkonna eest meie, valitsus ja Riigikogu, vastutame kõik ühiselt, selles mõttes, et me ei tohi teha rumalaid ega valesid otsuseid. Kui me tahame tööhõivet ja majandust kasvatada, siis on kõigil vaja anda normaalne ja õige panus. Mina saan vastutada selle eest, mis toimub sotsiaalvaldkonnas. Sotsiaalvaldkonnas oli konkreetselt vaesusega seotud meetmetest viimane kõige olulisem otsus kindlasti toimetulekupiiri tõstmine. Järgmised otsused on järjest tulemas. Ma mainisin laste ja perede arengukava ning piirkondlikke nõuandekeskuseid. Ma võin seda loetelu jätkata, kui te tahate veel konkreetsemalt teada. Aga ma usun, et meil ei ole selleks lihtsalt aega, sest istung hakkab peale.

Väga lühike küsimus, palun, kolleeg Urve Palo!

Aitäh! Lugupeetud minister! Mind sundis küsima teie väide, et mujal on ka niimoodi. Kui teie laps tuleb teie juurde ja kurdab, et hammas valutab, kas te siis ütlete talle, et te olete kuulnud, et kuskil Viljandis ka ühes peres lapsel hammas valutab, ja laps lihtsalt kannatagu, või te viite ta arsti juurde? Kui lapsevanem selle peale nii vastab ja last arsti juurde ei vii, siis tekib küsimus, kas see lapsevanem on ikka oma õigel kohal ja õige inimene lapse eest vastutama. Samuti tekib minul küsimus Eesti Vabariigi valitsuse ja tema tegevuse kohta. Te ütlesite, et te midagi teha ei saa, ega toonud välja konkreetseid samme, mida te hakkate kiiresti tegema, et vähendada vaesust Eesti laste hulgas. Kas te ikkagi tunnete oma tööd ja võimalusi? Olgu öeldud, et Põhjamaades, mille perepoliitikat ja ka sündimust me endale eeskujuks toome, on laste vaesuse näitajad palju madalamad kui Eestis.

Aitäh! Te viitasite, et ma olevat midagi öelnud. Esiteks, selliseid asju, mida teie väitsite, pole ma öelnud. Teiseks, mis puudutab lapsevanema kohustusi, siis mina täidan oma kohustusi küll nii, nagu mina õigeks pean. Kui lapsel hammas valutab, siis ma lähen loomulikult lapsega arsti juurde. Ma loodan, et ka teie seda teete. Võtame ette statistika: Eesti suhtelise vaesuse näitajatest allpool on Taani, Soome, Sloveenia, Rootsi, Hollandi, Tšehhi ja Austria näitajad. Kõik. Kui palju me saime? 7 riiki 27-st. Loomulikult, eri riikides on erinevad probleemid ja nendega tuleb tegelda. Kui te lihtsalt sellise manifestiga esinete, siis on see teie õigus. Mina ütlen, et meie riik ja inimesed väärivad seda, et nad saavad korralikku teenindust. Selle nimel iga päev ka töötatakse.

Suur tänu, härra sotsiaalminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Infotunni aeg on läbi. Suur tänu Riigikogu liikmetele küsimuste esitamise eest ja suur tänu valitsusliikmetele vastamise eest! Infotund on lõppenud.