Austatud Riigikogu, head ametikaaslased! Austatud peaminister ja teised Vabariigi Valitsuse liikmed! Head külalised! Head infotunni jälgijad! Alustame 15. veebruari infotundi.
Kõigepealt viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 38 Riigikogu liiget, puudub 63. Head ametikaaslased, kuna täna on eelregistreeritult esitatud üheksa küsimust, siis mul on palve, et iga põhiküsimuse juures esitataks veel kuni kaks kohapeal registreeritud küsimust.
Hakkame oma infotunniga pihta. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo ja välisminister Urmas Paet.

Infotunni esimese küsimuse on esitanud Riigikogu liige Kadri Simson, sellele vastab peaminister Andrus Ansip. Teemaks on Eesti maksupoliitika. Kadri Simson, palun!

Lugupeetud peaminister! Eelmisel nädalal läks teil infotund käest ära ja ma arvan, et mitte ainult meie siin saalis, vaid ka laiem üldsus ootab teilt täna sisukamat sõnavõttu. Nädal aega tagasi te teatasite, et tarbimismaksude tõstmine on olnud teie selge poliitiline valik, ega näinud probleemi selles, et vaesemad perekonnad peavad seetõttu kandma suhteliselt suuremat maksukoormust. Te ütlesite, et tarbimismaksude regressiivsuse tasandab üksikisiku maksuvaba tulu. Üksikisiku maksuvaba tulu määra tõsteti viimati 2008. aastal ja elu on muutunud nelja aastaga märksa kulukamaks. Millal on lootust, et teie poliitiline valik langeb sellele, et tulumaksuvaba miinimumi suurendatakse?

Eks me tahaksime muidugi suurendada tulumaksuvaba miinimumi ja alandada ka makse, aga paraku mitte ainult Euroopat, vaid tervet maailma on tabanud kriis ja me ei saa ka täna öelda, et Euroopa jaoks on kriis läbi. Otse vastupidi, järjest tuleb üha ärevamaid uudiseid, et kriis võib lähinädalatel süveneda. Seega oodata minult praegu mingit ülioptimistlikku tulevikukäsitust pole kohane. Me oleme võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega saanud kriisis päris hästi hakkama ja ma olen kindel, et kui lähiajal peaks kriis süvenema, siis Eesti on selleks hulga paremini ette valmistatud, kui me olime ette valmistatud Lehman Brothersi järgseteks sündmusteks.

Esimene täpsustav küsimus, Kadri Simson, palun!

Lugupeetud peaminister! Aastal 2000 vabastati Eestis ettevõtete reinvesteeritud kasum tulumaksust. 30. jaanuari Äripäevas keskendutakse juhtumitele, mille puhul maksu ei maksta, kuid ka kasumit ei investeerita Eestis. Kasutatakse hoopis skeemi, mille järgi suurfirmad annavad välismaal asuvale emafirmale piiramatu tähtajaga laenu või siis makstakse raha välja omakapitali vähendamise arvel. Arvestades seda, et sellised skeemid ei ole kättesaadavad Eesti kapitaliga väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele, kas te ei pea vajalikuks taastada välisfirmade sellise maksudest hoidumise takistamiseks ettevõtte tulumaks? Raskes seisus riigieelarvesse tooks see märkimisväärset lisatulu.

Ei, ma ei pea mitte mingil juhul vajalikuks ettevõtte tulumaksu süsteemi muutmist selliselt, et reinvesteeritud kasum muutuks uuesti maksustatavaks. Teatavasti Tartu Ülikooli teadlased koostasid üsna hiljuti Rahandusministeeriumi tellimusel väga põhjaliku uuringu ja selle ühemõtteline järeldus on, et praegune ettevõtte tulumaksu süsteem on Eestile väga palju kasu toonud. Tasuks rohkem usaldada põhjalikke uuringuid, mitte kellegi hetkeemotsioonist lähtunud arvamusi. Ma ei mõista neid inimesi, kes üllatusid seepeale, kui Swedbank otsustas oma Lätis teenitud kasumi, millelt on seal ka tulumaks makstud, Rootsi viia. Aga me oleme ju väga paljude riikidega sõlminud topeltmaksustamisest hoidumise lepingud! Läti puhul on see loomulikust loomulikum. Alles hiljuti me otsustame Usbekistaniga samasuguse lepingu sõlmida. Kust tuleb üldse mõte hakata unistama topelttulumaksustamisest samasugusel juhul, kui tulu on teenitud Lätis ja Lätis on see tulu ka maksustatud? Eesti puhul on nii, et kui hakatakse dividende välja viima, siis loomulikult tuleb nendelt maksta tulumaksu. Ainult reinvesteeritud kasum ei ole Eestis maksustatud. Niipea, kui omanik hakkab tulu välja viima, tuleb selle eest maksta tulumaksu. Aitäh!

Teine täpsustav küsimus, Kadri Simson, palun!

Lugupeetud peaminister! Te väga ilmekalt peatusite sellel 2010. aasta näitel, kui Swedbank Eestis maksis makse maksmata välja 750 miljonit eurot ja sellest 518 miljonit eurot tuli omakapitali vähendamise arvel, mille tõttu jäi riigieelarvesse laekumata 100 miljonit eurot. Suurusjärgu mõistmiseks nii palju, et see on peaaegu sama palju, kui on Tartu linna terve aasta eelarve. Samasugust skeemi kasutasid Äripäeva andmetel veel mitmed Tallinna börsil tegutsevad ettevõtted. Kas te peate sellist tegevust eetiliseks ja kas te ei näe selles juhtumis mingit probleemi? Kas te ei näe probleemi ka siis, kui emafirmale antakse piiramatult tähtajatut laenu ja Eesti riigile jäävad seetõttu maksud laekumata?

Otse loomulikult ei näe ma mingit vajadust maksustada omakapitali vähenemist. Oletame, et teie asutasite osaühingu ja maksite sinna sisse 40 000 krooni, praegu juba eurodes. Ja ühel päeval vaatasite, et äri ei lenda – võtsite tagasi, lõpetasite äriühingu ära. Kas peaks siis selle 40 000 pealt makse maksma? Te olete ükskord need maksud juba maksnud. Kui omakapitali on tehtud sissemaksed, emafirma on panustanud raha ja võtab pärast mingi osa omakapitalist välja, sest omakapital on muutunud ebaproportsionaalselt suureks võrreldes kaasatud võõrkapitaliga – see ei tähenda ju seda, et peaks selle oma raha eest hakkama makse maksma. Ma ei kujuta ette, et kusagil selline riik oleks. Eesti küll ei peaks selliseks riigiks saama.

Aitäh! Head ametikaaslased! Enne selle küsimuse arutamist ma ütlesin, et iga põhiküsimuse juures on lubatud kuni kaks kohapeal registreeritud küsimust. Kahjuks ma ei saa midagi teha, meie infotehnoloogiline tugi pole vastu pidanud ja kõik küsimused kustusid ekraanil ära. Algul oli küsimuste esitajate järjekord Valdo Randpere, Urve Palo ja Heimar Lenk, nüüd on Heimar Lenk, Urve Palo ja Valdo Randpere. Teen sellise kompromissi, et luban selle küsimuse raames kolm kohapeal registreeritud küsimust, siis me kellelegi liiga ei tee. Hakkame pihta. Heimar Lenk, palun!

Lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Eelmise nädala infotunnis ma küsisin teie käest, miks bensiini hinnast moodustavad riigimaksud nii suure osa ehk 50%. Te ütlesite mulle, et kindlasti pole see nii ja et ma pole nagu ACTA-gi puhul asjast õigesti aru saanud. Nüüd ma toon teile Eesti riikliku statistika, kus öeldakse, et bensiini hinnast moodustab aktsiis 0,42 eurot ja käibemaks 0,21 eurot. Seega on bensiini omahind ca 50% lõpphinnast ning käibemaks ja aktsiis ca 50% lõpphinnast. Nüüd ma küsin teie käest, peaminister: kas te usaldate Eesti ametlikku statistikat või ei?

Muidugi ma usaldan ametlikku statistikat ning ma tahaks, et ka teie usaldaksite ametlikku statistikat, ja mitte ainult Eesti oma, vaid ka Eurostati oma. Ma mäletan täpselt, et ma ütlesin teile, et Eestist madalamal tasemel on bensiiniaktsiis vaid Küprosel, Rumeenias ja Bulgaarias. Kõigis ülejäänud riikides on bensiiniaktsiisi määr märksa kõrgem, kui see on Eestis. Nüüd teine pool küsimuse vastusest: miks on bensiiniaktsiis nii kõrge, nagu ta on – Euroopa Liidus siis väiksuselt neljandal kohal? Miks me üldse aktsiisi küsime? Aga sellepärast, et meil on õpetajatele vaja palka maksta ja sotsiaalmaksust pensionide maksmiseks ei jätku. Ka selleks on meil raha vaja. Kui me aktsiisimaksu ei koguks, siis oleks meil riigieelarves suur tühimik. Ikka selleks, et sotsiaaltoetusi maksta, et riigitöötajatele palka maksta, meil see aktsiis ongi.

Urve Palo, palun!

Suur aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud peaminister! Kuigi teil on väga ilus sinine lips ees, ei ole kahjuks teie jutt Eesti maksupoliitikast kui ainuõigest lahendusest üldse mitte veenev. Seda enam, et kui te viis aastat tagasi lubasite valimiste eel oma reklaamides viia meid viie jõukaima riigi sekka, tõite te eeskujuks Taani, Norra ja Soome riigi. Me kõik teame, et sealne maksupoliitika, ka kaudsete ja otseste maksude osakaal on hoopis teistsugune kui see, mida me siin Eestis kummardame ja mis on rohkem Venemaa ja Bulgaaria poliitika moodi. Minu küsimus on: kuidas te kavatsete Eesti maksupoliitikat samasugusena hoides jõuda Põhjamaade tasemele?

Ma nüüd küll ei saanud aru, mis on selle kõigega pistmist minu ilusal sinisel lipsul? Aga olgu, aitäh teile komplimendi eest! Teil on täna väga ilus sinine kostüüm, aga ma eeldasin, et teil on täna pruunim jume. (Naer.)

Mul on palve nii ametikaaslastele Riigikogus kui Vabariigi Valitsuse liikmetele, et säilitame vastastikku lugupidava suhtumise.

Aga nüüd nende otseste ja kaudsete maksude suhtest. Kahju, et teid eelmine kord siin Riigikogu infotunnis ei olnud, me rääkisime sel teemal päris pikalt. Või oli see üle-eelmine kord juba? On küllaga peale Venemaa ja ma ei mäleta, keda te veel nimetasite, neid riike, kus kaudsete maksude osatähtsus on üsna suur ja kus maksukoormus on märksa väiksem, kui see on Eestis, aga kus sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta on ometi vaatamata sellele, et üldine maksukoormus on väiksem kui Eestis, märksa kõrgem, kui see on Eestis. Vaatame näiteks Euroopa riike. Šveits, Slovakkia – nendes on väga selgelt maksukoormus väiksem kui Eestis, samas tulu elaniku kohta ehk SKT per capita on parem kui Eestis. Iirimaa on kindlasti niisugune riik. Võtame mujalt maailmast: Kanada, Ameerika Ühendriigid, Tšiili – üldine maksukoormus on märksa väiksem kui Eestis, aga SKT per capita suurem kui Eestis. Austraalia, Lõuna-Korea, Jaapan, Uus-Meremaa – maksukoormus on märksa väiksem kui Eestis, SKT per capita aga märksa suurem kui Eestis. Seega ei ole mõtet omistada väikesele maksukoormusele mingisugust rikkust hävitavat rolli. Aitäh!

Valdo Randpere, palun!

Aitäh! Sissejuhatuseks pean ütlema, et ma ei saanud kompromissist aru. Kui kompromissi tulemusel mina jään viimaseks ja Heimar Lenk sai küsimuse esitada, milleks tal üldse õigust ei olnud, siis see on huvitav lähenemine kompromissile. Aga see selleks.
Mul on peaministrile järgmine küsimus. Kuna Keskerakond ja sotsiaaldemokraadid tunduvad väga muretsevat selle pärast, kui palju inimestele jääb raha kätte peale tulumaksu ja muude maksude äramaksmist, siis kuidas te hindate: kas Tallinnas omal ajal kehtestatud paadimaks, müügimaks ja sellest aastast 66% võrra tõstetud maamaks on sellised maksud, mis aitavad inimestele rohkem raha kätte jätta peale seda, kui nad on oma tulumaksu ära maksnud?

Küsimus on muidugi retooriline ja vastus on ette teada. Loomulikult need maksud suurendavad üldist maksukoormust ja me teame seda, et suur osa sellest rahast läheb lihtsalt propaganda tegemiseks. Seega see maksukoormus pole sugugi põhjendatud. Põhjendatud on maksude kogumine siis, kui inimesed saavad nende eest ka hüvesid vastu. Riigi puhul pensione, sotsiaaltoetusi, riigikaitset, sisejulgeolekut – need on sellised hüved, mille nimel makse tasub maksta. Veel kord Urve Palole meeldetuletuseks: vastupidi "Foorumi" saates väidetule sotsiaaldemokraadid siiski olid Tallinna Linnavolikogus koalitsioonis, kui Tallinnas kehtestati müügimaks ja paadimaks.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Helmen Kütt, vastab Vabariigi Valitsuse liige Jaak Aaviksoo. Teemaks on hariduslike erivajadustega laste õpe. Helmen Kütt, palun!

Austatud härra juhataja! Austatud minister! Haridusmaastikul toimuvad praegu suured reformid – on kõrgharidusreform, on gümnaasiumide arvu muutmine. Aga minu küsimus on erivajadustega laste, nii hariduslike kui ka kasvatuslike erivajadustega laste koolide teemal. Kas on otsustatud või otsustamisel, millised koolid, kus need lapsed õpivad – ma ei pea silmas siin Kaagveret ja Tapat, vaid just nimelt erivajadustega lastele mõeldud avatud ustega koole –, suletakse? Kuidas on võimalik selle kohta informatsiooni saada? Selle küsimusega on minu poole pöördunud mitmed lapsevanemad, kellel on mure oma sellises koolis õppiva lapse pärast.

Hea küsija! Tõepoolest, lisaks mitmele muule haridusvaldkonnale on ka hariduslike erivajadustega laste koolide osas tarvilik üks väike revisjon ja pikem pilk tulevikku. Eelkõige selleks, et ka nendele lastele pakutava haridusteenuse kvaliteet viia kõrgele tasemele ja vastavusse tänapäevaste arusaamadega hariduslike erivajaduste rahuldamisest. Praegu on Eestis ligikaudu 139 000 üldhariduskooli õpilast, nendest 24 000-le ehk 17%-le õpilaste koguarvust on Eesti haridus- ja infosüsteemi andmetel märgitud mingisugune hariduslik erivajadus. 17% ehk 24 000! Nende hariduslike erivajadustega laste hulgas on need, kes vajavad õpetamise eritingimusi ehk siis sisuliselt erikoole, selleks et nende erivajadused saaks rahuldatud. Niisuguseid lapsi on 3700 ja nad õpivad 43-s hariduslike erivajadustega laste koolis. 25 on riigikoolid ning ülejäänud munitsipaal- ja eraõppeasutused. Paraku selline koolivõrk ja seal pakutavad teenused ei vasta vajadustele, mis hariduslike erivajadustega laste õppe alal on. Olen palunud käesoleva aasta jooksul haridusministeeriumil läbi viia hariduslike erivajadustega laste koolide võrgu analüüs ning selle põhjal teha pikemaajaline riigikoolide võrgu kava ja sellega seonduvalt ka investeeringuotsused, eelkõige eelseisvat Euroopa Liidu finantsperspektiivi silmas pidades. Nii et täna ma ei ole valmis teile konkreetselt vastama, et nende koolide perspektiiv on niisugune ja nonde koolide oma naasugune, aga kindlasti suudan seda teha mõne aja pärast.

Austatud minister, teie aeg! Helmen Kütt, esimene täpsustav küsimus, palun!

Aitäh, härra juhataja! Suur tänu, lugupeetud minister! Ma saan aru, et konkreetsete koolide kohta on ilmselt targem esitada küsimus arupärimise vormis, kui sellelegi praegu vastata saab, sest arutelud on pooleli. Aga mul on küsimus tulenevalt eilsest justiitsministri ettekandest, kus ta tutvustas kriminaalpoliitika arengusuundi aastani 2020. Ta mainis ka seda, et ühe kinnipidamiskohas viibiva isiku ülalpidamise kulu on orienteerivalt tuhat eurot. Kuidas teile tundub, kas selliste otsuste langetamisel peab arvestama ka regionaalpoliitikat ja seda, et säärane kool võib-olla on küll kallis, aga väga vajalik, et need lapsed siiski koolis saaksid õppida ega satuks koolist väljalangemise tõttu halvale teele? Kas eri ministeeriumid teevad omavahel selles valdkonnas koostööd?

Siin oli kaks küsimust. Kas peaks arvestama? Vastus on jah. Ja kas eri ministeeriumid teevad koostööd? Seegi vastus on jah.

Teine täpsustav küsimus. Helmen Kütt, palun!

Tänan, härra juhataja! Austatud minister! Kuigi te juba kahele küsimusele vastasite, kasutan ma võimalust veel ühe küsimuse esitamiseks. Nimelt algatati projekt erivajadustega õpilastele paremate õppetingimuste loomiseks. Räägin konkreetselt Vastseliina koolist. Leiti, et see on väga vajalik kool. See on 50 aastat töötanud ja tegelikult ainukene kool, kus tegeldakse psüühikakahjustuse tõttu koolis halvasti edasijõudvate lastega. Leiti, et sinna tuleks investeerida. Riigi Kinnisvara AS aga kuulutab, et võssa nemad ei ehita. Kas see on siis nagu regionaalpoliitiline otsus või kuidas sellesse suhtuda?

RKAS-i ehituspoliitikat ma ei oska kommenteerida, eriti võssa investeerimise osas. Aga mis puutub hariduslike erivajadustega laste koolidesse, siis loomulikult tuleks tagada regionaalne ja ka hariduslike erivajadustega laste spetsiifikat arvestav lahendus. See peaks olema kooskõlas ühest küljest vajadustega, teisest küljest aga ka reaalsete võimalustega. Kahetsusväärselt ei ole lahendus see, kui me püüame vaesust ringi jagada, sest sel juhul lõpptulemusena kannatavad kõik. Paraku tuleb tänasel päeval tõdeda, et hariduslike erivajadustega lastel on eriti nendes koolides, mis on loodud just nende jaoks, õpi-, elu ja muud tingimused kaugel sellest, mida aastal 2012 võiks Eestis vastuvõetavaks pidada. Kindlasti tuleb lahendus leida, aga paraku tuleb otsuste langetamisel lähtuda ka sellest, mis on jätkusuutlik ja tarvilik ja mis ei ole.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh, härra juhataja! Austatud haridusminister! Minu küsimus puudutab seda, et need haridusliku erivajadustega lapsed lähevad nüüd tavakooli. Kas sinna on ette nähtud ka abiõpetajad? Need lapsed on teistest natuke erinevad ning vajavad rohkem hoolt ja tähelepanu. Samuti on mul mure selle pärast, mis saab nendest põhikooli ja gümnaasiumi õpetajatest, kes nüüd töölt lahti lastakse seoses koolivõrgu kahanemisega. Kas on planeeritud neile ümberõpet, et neid rakendada mingitel erialadel, mis on lähedased nende elukutsega?

Siin oli jälle kaks küsimust. Hariduslike erivajadustega laste õppimine tavakoolis, nn kaasav õpe on niisugune pedagoogiline põhimõte, mida arenenud riikides üha rohkem kasutatakse ja seda on kindlasti mõistlik kasutada ka Eestis. Koolide rahastamisel, vähemasti riigieelarvest, peetakse niisuguseid täiendavaid kulusid ka silmas, selleks on vahendid ette nähtud. Nii et ma arvan, et see lähenemine on mõistlikult tasakaalustatud. Mis aga puutub õpetajate ümberõppesse, siis usun, et paaniline valmistumine kümnete tuhandete õpetajate lahtilaskmiseks on võib-olla levinud teie erakonnas. Mina küll ei ole teadlik massilistest vallandamistest, mida keegi kuskil on kavandanud. Mis puutub töötajate ümber-, jätku- ja täiendusõppesse, siis selleks on olemas riiklikud struktuurid, ka riigieelarveline rahastamine. Ma arvan, et neid vahendeid tuleb sihtotstarbeliselt kasutada.

Mailis Reps, palun!

Lugupeetud Riigikogu eesistuja! Hea minister! Kui me vaatame hariduspoliitilisi suundi hariduslike erivajadustega laste õpetamisel, siis ka teie ütlesite, et me peaksime lähtuma 21. sajandi vajadustest. Kas teie kui ministri seisukoht on, et erivajadustega laste koolides õppivad poisid ja tüdrukud on valmis õppima meie tavakoolides või te peate oluliseks teatud laste jaoks erikoolide alles jätmist? Ja kui peate, siis ehk jõuate ühe minuti jooksul vastata ka, milliste laste jaoks peaksid siiski erikoolid alles jääma?

Kõigepealt hakkaksin peale hariduslikest erivajadustest. See on suhteliselt lai mõiste ja Eestis kohe eriti lai. Eriti suured taibud on ka hariduslike erivajadustega ja mõned nendest saavad isegi hakkama. Mis puudutab neid, kellel on toimetulekuprobleeme kitsamas mõttes ja kelle hariduslikud erivajadused on seotud tervisehäiretega, mis oluliselt takistavad tavaprogrammi alusel õppimist, siis siin on pikemas perspektiivis planeeritud kolm lähenemist. Üks on see, kui lapsed õpivad tavakoolis, kasutades täiendavaid teenuseid, mida nende hariduslik erivajadus ette näeb. Teine võimalus on, et tavakoolis on hariduslike erivajadustega lastele eraldi klassid. Ja kolmas võimalus – nimetame seda äärmuslikuks hariduslikuks erivajaduseks – on siis koolid, mis on kutsutud ja seatud hoolitsema niisuguste hariduslike erivajaduste rahuldamise eest, mida vajavatel lastel on mõistlik õppida erikoolis.
Kõik need kolm jäävad kehtima ka perspektiivis. Aga kui lähtuda numbrist 24 000 ehk 17% õpilastest, siis suurem osa nendest peaks jätkama üldhariduskoolis ja koos teiste õpilastega. Hinnanguliselt 4% õpilastest vajab spetsiifilist keskkonda, nendest omakorda pooled eraldi õppeasutustes ja ülejäänud siis tavakoolides. Niisugune on see lähenemine, mille alusel tulevikku kavandatakse.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Liigume edasi järgmise küsimuse juurde, mille on esitanud Marika Tuus-Laul. Sellele vastab Andrus Ansip ja teemaks on perede elatustase. Marika Tuus-Laul, palun!

Austatud eesistuja! Austatud peaminister! Minu küsimus puudutab vaesust. Need on üsna ehmatavad arvud, mis Statistikaamet juba läinud aasta novembris välja tõi ja mida õiguskantsleri büroo on täiendavalt uurinud. Aasta lõpus ma juba küsisin teilt selle kohta, aga vastust ei saanud. Küsin täna need faktid üle. Me teame, et iga neljas laps ehk 63 000 last Eestimaal elab vaesuses või vaesusriskis. Allpool absoluutse vaesuse piiri elas 2010. aastal 45 000 last ehk 18,6%, nendest süvavaesuses 8,9%. Rääkimata suhtelisest vaesusest ja vaesusriskist. Need arvud on kasvanud  üle kahe korra võrreldes näiteks 2007. aastaga. Küsimus on: mis on juhtunud? Te olete selle mikrofoni taga öelnud välja hoopis midagi muud ja tõotanud hoopis midagi muud.

Jälle kord ma pean ütlema, et juhtus see, et vahepeal tekkis kriis. Mul on iseenesest hea meel, et me peame normaalsuseks kõige suurema buumi aastat ehk 2007. aastat. Ja et me peame ebanormaalsuseks neid aastaid, kus majanduskasv ei olnud buumiaegne 7,5% või 10%. Iseenesest on ilmselt kõigile teada, et vaesus, sh ka laste vaesus, on töötu nägu. Vaesus korreleerub kõige tugevamalt tööpuudusega. Kui inimesed kaotavad töö, siis on oht langeda vaesusriski või ka vaesusesse väga suur. Kui võrrelda praegust suhtelise vaesuse taset Eestis teiste Euroopa Liidu liikmesriikide omaga, siis me näeme, et teistel on asi veel hullem ehk meie oleme seal paremas pooles. Laste vaesuse osas kehtib sama: meil on olukord parem. Aga ma mitte mingil juhul ei ole nõus väitma, et meil on olukord hea. Ka siis, kui me oleme laste vaesusriski poolest, selle riski väiksuse poolest seitsmendal kohal Euroopa Liidus, on olukord endiselt väga halb. Kõige kindlam lahendus on töökohtade loomine ja selles osas oli möödunud aasta Eesti jaoks üle ootuste hea. Eelkõige just tänu Eesti liitumisele eurotsooniga tuli siia palju otseseid välisinvesteeringuid ja need lõid väga palju uusi töökohti.

Esimene täpsustav küsimus, Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Ka poolteist või kaks kuud tagasi oli nii, et kui ma rääkisin süvavaesusest ja allpool absoluutse vaesuse piiri elavatest peredest ja lastest, hakkasite teie rääkima suhtelisest vaesusest. Seal on metoodikat muudetud ja see ei ole praegu minu küsimus üldse. Aga kui te ütlete, et vaesus on töötu nägu, siis ma küsingi: miks meie riik ei ole miskit ette võtnud pikaajaliste töötutega? Ma toon teile arvud, meil on see näitaja järsult kasvanud. 2010. aastal oli Eestis aasta või kauem tööta olnud 45% kõikidest töötutest. Ma kujutan ette, et me oleks pidanud juba siis kõikvõimalikud meetmed kasutusele võtma. Aga 2011. aastal oli neid juba 57%. See arv on kahe aastaga väga palju kasvanud. Miks me ei rakenda meetmeid, mis tõepoolest ka aitaksid? Lisaks on meil väga suur pikaajaliste töötute osakaal just noorte hulgas, nii tekib ju lausa selline kadunud põlvkond.

Väide, et me midagi ette ei võta, ei ole kindlasti kohane. Eurostati andmetel vähenes möödunud aastal Eestis tööpuudus kõige kiiremini Euroopa Liidus, mis ilmselgelt tähendab seda, et on ikka üht-teist ette võetud küll. Muidugi on tööpuudus endiselt suur, aga ma usun sellesse, et need otsesed välisinvesteeringud, mis Eestisse on juba tulnud ja mida tuleb veel, loovad veelgi enam uusi töökohti. See kindlasti vähendab nii suhtelist vaesust kui ka absoluutses vaesuses elavate inimeste hulka. Paraku ei saa ma anda lubadusi. Nagu ma ütlesin, väga raske on praegusel ajal terves Euroopas ja kogu maailmas teha mingeid tõsikindlaid prognoose, ootamatusi on väga palju. Õnneks ei ole need ootamatused kuidagi seotud meie riigisiseste probleemidega, need võivad tulla mõnest teisest eurotsooni või laiemalt Euroopa Liidu liikmesriigist. Esitan ka ühe statistilise võrdluse, et minu väited oleksid kinnitatud. Absoluutses vaesuses elas lastest vanuses 0–15 aastat 2004. aastal 20,3%, 2007. aastal 9,4%, 2010. aastal 18,1%. Seega me oleme vaesuses langenud jälle peaaegu 2004. aasta tasemeni, ehkki mitte päris sinna. Loodan väga, et tulevikus Eestis vaesus väheneb, tööpuudus juba on oluliselt vähenenud.

Teine täpsustav küsimus, Marika Tuus-Laul, palun!

Aitäh! Ma julgen öelda, et süvavaesuses elas 2007. aastal 4% lastest ja peredest, 2010. aastal 8,9%. Mul on otseselt Statistikaameti tabel siin käepärast. Ja neid arve on siin veel. Te ütlesite, et töötusega justkui kõik läheb paremaks. Pikaajaline töötus aga praegu kasvab, me oleme Läti ja Leeduga selles mõttes ühel lainel, aga meie oleme seal veel kehvemas osas. Aga ma ütlen, et meil ka toimetulekutoetuste arv on väga palju kasvanud. Kui aastal 2008 sai seda 59 000 inimest, siis aastal 2010 juba 165 200. Nii et see on kolmekordistunud. Ma tahan küsida tegelikult seda. Ma tean, et paljud vaesed pered ei saa sedagi toimetulekutoetust kätte, sest ka lastetoetused arvestatakse pere sissetuleku hulka, nagu see oleks töine tulu. Rikkad ja keskklass saavad, aga süvavaesed justkui ei saa lastetoetusi. Millal see ebaõiglus likvideeritakse?

Lastetoetusi saavad ikka kõik, ka siis, kui nad on süvavaesed või vaesed. Aga teie väitest Läti ja Leedu tööpuuduse kohta tõtt-öelda ma ei saanud aru. See väide ei ole kindlasti jälle tõene. Kui võrrelda peretoetuste efektiivsust teiste Euroopa Liidu riikidega omaga, siis statistika kinnitab seda, et Eesti peretoetuste süsteem on märksa efektiivsem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Meie sotsiaalsed siirded aitavad märksa suuremal osal inimestel kas vaesusriskist või süvavaesusest üle saada kui Euroopa Liidus keskmiselt. Mis ei tähenda muidugi seda, et me oma peretoetuste süsteemi ei saaks veelgi efektiivsemaks teha. See on vajalik.

Ja nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Urve Palo, palun!

Suur aitäh! Peaminister, minu kompliment teie lipsu aadressil oli seotud teie komplimendiga minu punase kleidi aadressil kaks infotundi tagasi. Üks viisakas inimene vastab komplimendile komplimendiga. Aga teie hea kolleeg Valdo Randpere ei pidanud sugugi kaks ja pool kuud ootama, et pöörduda teie poole, hea Andrus, küsimusega, kas sotsiaaldemokraadid olid müügimaksu kehtestamise ajal võimul või mitte. Kuu pärast "Foorumi" saadet ma nimelt vabandasin siinsamas Riigikogu ees ja teie kolleegi ees. Nii et see on ammu lahendatud küsimus.
Minu praegune küsimus puudutab aga laste vaesust ja olukorda Eestis laiemalt. Ma sain täna hommikul oma postkasti Reformierakonna reklaami. Muu hulgas öeldakse selles: "Reformierakond – parem Eesti kõigile." Minu küsimus on: kes need kõik on? Kui meil on täna 65 000 last, kes on vaesuses, meil on 50 000 töötut, inimesed lahkuvad Eestist, protestilained järjest suurenevad, õpetajad hakkavad streikima, siis kelle eest te seisate?

Seisame Eesti inimeste eest. Kui meie riigirahandus oleks käest ära lastud nii nagu väga mitmes teises riigis, vaevalt me saaksime rääkida sellisest Eestist, nagu meil praegu olemas on. Tasuks vaadata teleuudiseid ja mõelda, et see, mis toimub väga paljudes riikides – mitte ainult Euroopas, vaid terves maailmas –, oleks võinud olla reaalsus ka Eesti jaoks. Meil ei ole mitte mingisugust kõigevägevama antud garantiid, et Eesti riigis rumalusi ei tehta. Meenutagem veel kord 2007. aastat: majanduskasv 7,5%, tööpuudus jätkas vähenemist. Kas me tahaksime elada kriisis, kus tööpuudus on 4%? Eelarve ülejääk valitsussektoris oli Eesti ajaloo kõige suurem – 6,5 miljardit krooni panime reservidesse. Aga ometi nõuti tol ajal valitsuselt majanduse elavdamist reservide kasutusele võtmise abil. Sõbrad, kui me oleksime seda teinud, siis mitme teise Euroopa Liidu riigi käitumise põhjal võib öelda, et Eesti riigil oleks tekkinud valitsussektori võlg, mis moodustanuks umbes kolmandiku sisemajanduse kogutoodangust. Kas nendes riikides, kes kriisi ajal said Eesti mõistes 70–80 miljardi kroonise täiendava võlakoorma kaela, on olukord parem? Ma küsin: miks nad siis streigivad? Miks nad põletavad autosid? Miks nad lõhuvad klaase? Ma arvan, et Eestit on päris hästi juhitud.

Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Kui teistes riikides on riigil võlakoormus, siis Eestis on märkimisväärne võlakoormus meie inimestel. Aga ma tuleks tagasi küsimuse juurde, mis puudutas Eesti lapsi. Ma näen, et Rahandusministeeriumil on üleval dokument, mis teatab, et tänavuse aasta eelarves on peretoetusteks planeeritud summasid 3,65 miljoni euro ulatuses vähendatud, sest lastetoetuste saajate arv on vähenenud. Ja samas teatatakse, et kulud vanemahüvitise maksmiseks on kasvanud 3,99 miljonit eurot seoses sündide arvu kasvuga. Kui ma nüüd tsiteerin teile meelepärast Statistikaametit, siis me näeme, et Statistikaameti andmetel oli möödunud aastal ränk sündimuse langus. Sündis lausa 1112 last vähem kui aastal 2010. Kas seda te nimetategi efektiivsuseks, kui aina väiksema laste arvu juures tehakse aina suuremaid kulutusi vanemahüvitiseks, aga lastetoetuste pealt hoitakse raha kokku?

Vanemahüvitise süsteem on kindlasti väga hea süsteem. See on andnud väga paljudele noortele emadele ja isadele kindlustunde lapse saamiseks. Väga paljud inimesed on ka statistiliste uuringute andmetel väitnud, et nad poleks kolmandat last peresse soetanud, kui poleks vanemahüvitise süsteemi. Kuid ega üks süsteem ei suuda imet teha. Lapsed teadagi sünnivad armastusest ja ma ei arva, et möödunud aastal oli Eestis suur armastuse puudus. Demograafid ütlevad, et ei ole kohane teha võrdlusi ühe aasta sündimuse põhjal. Enam-vähem võrreldava pildi saab siis, kui kasutatakse kolme aasta keskmisi näitajaid ja võrreldakse neid kas teiste riikide või oma riigi varasemate perioodide näitajatega. Ma olen siin kõnepuldis ka varem rääkinud sellest, et eraisikute võlakoormus ja valitsussektori võlakoormus ei ole terves Euroopa Liidus korrelatsioonis. Ei valitse sellist korrelatsiooni, et kui valitsussektori võlakoormus on väike, siis eraisikute võlakoormus peab olema suur ja vastupidi. Ka Eesti puhul ei vasta sellised väited tõele. Eesti eraisikute võlakoormus – minu mälu järgi on see umbes 54% sisemajanduse kogutoodangust – ei ole Euroopa Liidu kontekstis mida niisugust, mida me peaksime häbenema. See on pigem väike kui suur. Eraettevõtete võlakoormus, jah, on meil Euroopa Liidu keskmisel tasemel.

Austatud peaminister, teie aeg on läbi! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme neljanda küsimuse juurde. Selle on esitanud Riigikogu liige Heljo Pikhof, vastab Vabariigi Valitsuse liige Andrus Ansip. Teemaks on pere- ja hariduspoliitika. Ja ka selle teema puhul siis kuni kaks kohapeal registreeritud küsimust. Heljo Pikhof, palun!

Lugupeetud peaminister! Ma olen teiega nõus, et lapsed sünnivad armastusest, aga lapsed tuleb ka üles kasvatada. 2006. aasta kevadel toimunud Euroopa ülemkogu kohtumisel kohustuti võtma tarvitusele kõik vajalikud meetmed, et kiiresti ja oluliselt vähendada laste vaesust, tagades kõikidele lastele võrdsed võimalused, sõltumata nende sotsiaalsest päritolust. 2008. aastal avaldas sotsiaalkaitsekomitee aruande laste vaesuse kohta, milles analüüsiti selle peamisi põhjusi riikide lõikes. Aruandes oli ka 15 soovitust, kuidas laste vaesust ja heaolu paremini jälgida ning hinnata. Ma ei ole tähele pannud, et ühtki nendest soovitustest oleks Eestis ellu rakendatud. Siit ka minu küsimus: kas Eesti laste vaesuse põhjused on nii iseäralikud, et teiste riikide kogemusi ja kokkuleppeid pole mõtet arvesse võtta?

Ei ole väitega jälle päri! Me oleme väga palju üle võtnud teiste riikide heast praktikast. Kui te olete jälginud tänaseid lehti, näiteks Postimees online'i, siis saate sealt lugeda artiklit, kus väidetakse eurostatistikale viidates, et Eestis pole laste vaesus kõige hullem. Minu meelest probleem on hull küll, aga võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega mitte nii hull. Me ei saa kopeerida absoluutselt kõike, mida kusagil Euroopas tehakse, sest Euroopas on ka selliseid riike, kus vaesuses elavate laste arv on kordades suurem kui Eestis. Me peame üle võtma selle, mida me oleme suutelised üle võtma, arvestades oma jõukuse taset. Ja me peame üle võtma selle, mis Eesti jaoks on hea. Ma arvan, et me oleme päris palju edusamme teinud, aga teha on veel palju.

Urve Palo, palun!

Tänan! Hea peaminister! Tõepoolest, eelmisel aastal sündis meil üle 1100 lapse vähem, kuigi sünnitusealiste naiste arv on praegu tipus. Seega tuluke peaks peas põlema hakkama, sest tendents, et nii vähe lapsi sünnib, on väga kohutav. Ma arvan, et ei maksa oodata kolme aastat, et siis mõtlema hakata, mida nüüd tegema peaks. Tagantjärele sünnitada pole võimalik. Meil on olemas väga hea lastega perede arengukava, kus on konkreetsed poliitikasoovitused, mida peaks tegema, et toetada laste sündi ja kasvamist Eestis. Minu küsimus on aga selline: mida teie peaministrina olete viimase seitsme aasta jooksul – teil saab aprillis seitse aastat peaminister oldud – konkreetselt teinud meie laste ja perede heaks? Millised uusi perepoliitilisi algatusi, mis praegu ka toimiksid, olete te heaks kiitnud?

Ma ei usu, et leidub maailmas riiki, kus peaminister võiks sündimuse hüppelist suurenemist oma teeneks pidada, ja ei julge ka mina seda enda teeneks pidada. Teile meenutuseks ma siiski nimetaksin, et nende viimase seitsme aasta jooksul on Eestist sündimuse poolest saanud Euroopa Liidus esimese nelja hulka kuuluv riik ja see on kahtlemata edulugu. Enne olime Euroopa Liidu punane latern, viimase kolme hulka kuuluv maa. Aga veel kord olgu öeldud: see ei ole peaministri teene. Viimase seitsme aasta jooksul tehtust pean ma väga oluliseks ka vanemahüvitise süsteemi muutmist selliselt, et vanemahüvitist makstakse poolteise aasta jooksul. Vanemahüvitise ja laste sündimuse vahel on väga tugev seos. Seejuures pole see mingisugune säärane seos, mida väidab üks poliitik, vaid see on seos, mille on tuvastanud sõltumatud uurijad. See on seos, millel on teaduslik tõestus.

Ja nüüd esimene täpsustav küsimus. Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Jaanuarikuises infotunnis tundsin muret selle üle, et lapsetoetus ei jõua meil nende perede lasteni, kes seda kõige enam vajavad, s.t süvavaesuses elavate perede lasteni, kelle pere saab toimetulekutoetust. Need lapsed peavad päevas läbi ajama kahe euroga. Ja seda võib-olla pikki kuid ja aastaid. Minu küsimus teile on: kuidas teie saaksite hakkama 61 euroga kuus?

Ei saaks! Nii nagu teie ei saa, ei saa ka mina 61 euroga kuus hakkama. Aga süvavaesus ei ole mitte lapsetoetuse probleem ja ei ole kindlasti ka lapsetoetusega lahendatav probleem. Kui te vaatate ka asjaomast õiguskantsleri analüüsi, siis te näete, et süvavaesus pole isegi mitte ainult rahaline probleem, vaid see on hoopis laiem sotsiaalne probleem. Küsimus on selles, kas inimesed suudavad üleüldse eluga hakkama saada, kas nad suudavad ühiskonnas endale rakendust leida – mitte ainult töö mõttes, vaid ka üldse käitumise mõttes. Kas nad suudavad olla niisugused, nagu enamik on. Süvavaesusele lähenemine peab olema selgelt kompleksse iseloomuga ja Eestis on seda teed mindud. Te viitasite perede arengukavale. Ka selle raames on meil ju vaesuses elavatele inimestele olulist abi antud, kas või konsultatsioonide näol. See ei ole mingisugune asendustegevus, kuigi seda tihtipeale võetakse nagu asendustegevust. Et parem andke natukene raha, ja siis probleemid lahenevad. Nagu te ise ütlesite: väga paljudel juhtudel süvavaesuses elavate perede puhul ei ole pelgalt rahast abi. See ei jõua lasteni ja sellest ei saa abi ka täiskasvanud. Pigem vastupidi, pelk raha andmine hoopis kahjustab paljudel juhtudel nende seisundit, kuna selle eest ostetakse alkoholi.

Teine täpsustav küsimus, Heljo Pikhof, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Nüüd te küll solvasite väga paljusid Eesti naisi. 140 eurot kuus inimese kohta on see piir, kust allapoole on süvavaesus. Ütleme, et pereema teenib kuus 290 eurot, miinimumpalka, sinna tuleb 19 eurot lapsetoetust lapse pealt juurde ja ta peab üleval pidama kaht last. Ta peab sageli juba toimetulekutoetust taotlema, ta elabki süvavaesuses. Minu küsimus on: kas te tõesti arvate, et kui nende perede emade palk on nii väike, siis ei saa nad oma lastega hakkama?

Aitäh! Mina ei tea, kuidas see solvamine mul viimasel ajal nii hästi välja tuleb. Mina olin teiega aus, ma ütlesin, et mina ei saa 61 euroga hakkama. Kas ma peaksin valetama? Ma ei tee seda.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Teil tuleb tõesti viimasel ajal hästi välja see solvamine ja ka rahva tänavale kutsumine. Mina tahan küsida eelmise küsimuse järjena. Te ütlesite, et raha polegi vaesuse seisukohalt tähtis, et inimesed on lihtsalt abitud ja joovad jne. Ma toon teile ühe iseloomustuse vaese inimese kohta õiguskantsleri eilsest aruandest. Seal öeldakse nii: "Eesti inimesed on kuidagi lootusetud, väsinud ja vihased ja neil ei ole lihtsalt enam jõutagavarasid, kui iga viies laps elab vaesuses." Nüüd ma küsin, härra peaminister: raha riik ei taha anda ja inimene peab ise sellest olukorrast ilma rahata välja siplema, aga öelge mulle, mispärast on teie juhitud riigis nii palju neid abituid inimesi, alkohoolikuid, vaeseid ja heidikuid. Miks?

Jälle jõuame tsitaatide juurde ja selle juurde, kuidas keegi hiljem sinu tsitaate kasutama hakkab. Mina väitsin, et ainult rahast ei pruugi abi olla. Vaja on veel lisatuge. Ma saan aru, et teie praegu omistasite mulle väite, et raha polegi tähtis. Ma ei ole seda öelnud! Ma ei ole isegi mõelnud niiviisi! Ja palun, et Kanal 2 ei asetaks seda, mida ma praegu siin rääkisin, valesse konteksti. Aitäh! Ma arvan, et te ei ole seda teinud.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme viienda küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Valdo Randpere, vastab Vabariigi Valitsuse liige Urmas Paet. Teemaks on võltsimisvastase lepingu edasine menetlemine ning Euroopa riikide kogemus. Valdo Randpere, palun!

Hea välisminister! Minul on teile selline küsimus. Möödunud nädalal toimunud diskussioonide ja elamuste valguses küsin: kuidas toimub Eestis võltsimisvastase lepingu edasine menetlemine ja kuidas on edenenud võltsimisvastase kaubandusleppe ehk lühendatult ACTA menetlemine teistes Euroopa riikides?

Et menetlemise pool lõplikult selgeks saaks, siis räägin selle üle. Eestis me oleme praegu selles staadiumis, kus käib suhtlemine kõikvõimalike huvirühmadega ja paralleelselt koostatakse otsuse eelnõu seletuskirja. See võtab kindlasti veel natuke aega.  Paralleelselt käivad ka Riigikogus arutelud ja korraldatakse vahetuid kohtumisi huvirühmadega. Ma loodan ja eeldan, et selle tulemusena saab möödarääkimist vähem olema ja arusaam paraneb. See ei pruugi muidugi tähendada seda, et kõik kõigega nõus on. Välisministeerium seda protsessi juhib, aga sellesse panustavad ka Justiitsministeerium ja teised ministeeriumid. Eile näiteks ma palusin huvirühmadel oma ettepanekuid teha. Edasi läheb eelnõu kooskõlastusringile teistesse ministeeriumidesse. Ja seejärel, kui teoreetiliselt rääkida, oleks protseduur selline, et valitsus otsustab, kas Eesti annab sellele lepingule allkirja. Kui Eesti peaks selle allkirja andma, siis hakkab teatud mõttes kogu protseduur uuesti pihta. Koostatakse eelnõu ratifitseerimise kohta. See läbib samamoodi kõik kooskõlastusringid, siis uuesti valitsusse, et lõpuks jõuda parlamendi ette ratifitseerimiseks. Juhul muidugi, kui nii kaugele jõutakse.
Praegu on 27 Euroopa Liidu riigist peale Eesti sellises olukorras veel neli riiki: Slovakkia, Küpros, Saksamaa ja Holland. Need maad ei ole sellele lepingule allkirja andnud. Ülejäänud 22 Euroopa Liidu riiki on allkirja andnud, aga ükski neist ei ole seda veel ratifitseerinud.

Esimene täpsustav küsimus. Valdo Randpere, palun!

Aitäh! See on väga konkreetne küsimus selle võltsimisvastase kaubanduslepinguga seoses. Erakirjavahetuse saladus on Eestis seadustega tagatud. Teiste meilboksidesse häkkimine ja nende kirjade lugemine on karistatav. Seda teab ja respekteerib Eestis enamik inimesi, aga siiski mitte kõik. Üks küsimus, mida seoses võltsimisvastase leppega sagedasti esitatakse – mõned inimesed küsivad seda hirmuga, mõned lootusrikkalt –, on see, kas seoses ACTA vastuvõtmisega äkki midagi selles osas muutub? Kas erakirjavahetuse saladus muutub vähem või rohkem pühaks, kui Eesti ühineb võltsimisvastase kaubandusleppega?

Justiitsministeeriumi analüüsi järgi – see puudutas Eesti seadusi ja üldse õigusruumi – lepinguga ühinemine Eesti seadustes selles valdkonnas midagi ei muuda. Midagi näiteks karistusseadustikus rangemaks ei muutu. Teine asi on üldine moraalne ja eetiline ruum. Ma väga loodan, et arutelud kõikide nende teemade üle, mida puudutab ka võltsimisvastane kaubandusleping, suurendavad ühiskonna teadlikkust nendest asjadest ja tänu sellele paraneb ka valdkonnaga seotud eetiline ja moraalne pool.

Teine täpsustav küsimus, Valdo Randpere, palun!

Aitäh! Ma ei tea, kas sa oskad sellele päris konkreetset vastust anda, aga ma tahaksin sinu kui mitu korda välismaal käinud inimese hinnangut järgmisele asjale. Ajast aega oleme näinud, et inimeste hulgas tekivad paanikahood. Üsna hiljuti – värskelt on meeles – tekkis Lätis paanika, et Swedbank läheb kohe-kohe pankrotti. Inimesed tormasid raha välja võtma ning kaotasid, kes vähem, kes rohkem selle transaktsiooni ja paanika tõttu. Eestis me nägime eelmisel nädalal, kuidas seoses selle võltsimisvastase kaubandusleppega osa inimesi sattus paanikasse. Nad korraldasid kogunemisi, sest tundsid, et nüüd on nende sõnavabadus ja kõik muud põhiõigused ohus. Oskad sa nimetada mingit põhjust või üldist mehhanismi? Nagu öeldud, välismaal käinud inimesena on sul äkki rohkem kogemusi.

Iseenesest ma eeldan, et ka sinul on televiisor ja sa aeg-ajalt vaatad vähemalt televiisorist, mis välismaal toimub. Selliseid sündmusi, et inimesed tulevad meeleavaldustele ning ütlevad ühe ja teise seisukoha välja, tuleb ikka maailmas ette, ja paljudes riikides sootuks tihedamini kui Eestis. Nii et selles ei ole midagi väga eripärast või hullu. Loomulikult meie soov võiks olla, et siin Eestis kõik arutelud ja diskussioonid toimuksid võimalikult konstruktiivselt. Et võimalikult palju räägitaks konkreetsest asjast või probleemist ja võimalikult vähe hõigataks selle taustal lihtsalt loosungeid või suurendataks kuidagi ühiskondlikku stressi. Selles, et tullakse välja ka külma ilmaga oma seisukohta ütlema, ei ole mitte midagi halba ega eripärast. Aga näiteks sellel nädalal on mul juba tunne, et arutelud kõikvõimalike huvirühmadega on muutunud märksa ratsionaalsemaks ning tõepoolest räägitakse konkreetselt lepingu sisust ja lepingu võimalikest mõjudest nii lähimal ajal kui tulevikus.

Tänan! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Ma tänan peaministrit ja teisi Vabariigi Valitsuse liikmeid küsimustele vastamast ning häid ametikaaslasi küsimast! Tänane infotund on lõppenud.