Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu viienda töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid! Nüüd on aeg anda üle arupärimisi ja eelnõusid. Palun, kolleeg Valeri Korb!

Lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Meie arupärimine, millele on alla kirjutanud 11 Keskerakonna fraktsiooni liiget, on lugupeetud Keit Pentusele, keskkonnaministrile. Arupärimise teema on ohtlike jäätmete kogumiskeskuste rendilepingud. 8. veebruaril ajalehes Äripäev avaldatud artikli "Riigivara kummaline haldamine" andmetel lõpevad Keskkonnaministeeriumi valitsemisalas olevates Vaivara ja Lõuna-Eesti ohtlike jäätmete kogumiskeskustes lähiajal senised rendilepingud, uut konkurssi pole aga välja kuulutatud ja rentnikega pole ühendust võetud. Seoses eeltooduga on meil ministrile neli küsimust, millele tahame vastust saada. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikmete nimel annan üle arupärimise haridus- ja teadusministrile. Arupärimine käsitleb ministeeriumi arusaama hariduslike erivajadustega laste õpetamisest, konkreetsemalt aga küsime Vaeküla kooli kohta, kus on alustatud hoone renoveerimist. Renoveerimine seiskus 2010. aastal ja seisab siiamaani. Õpilased õpivad väga kesistes tingimustes. Me küsimegi ministrilt, milline on edasine plaan, ja tunneme laiemalt huvi, kuidas nähakse tulevikus Eestis hariduslike erivajadustega laste õpetamist.

Aitäh! Palun, kolleeg Kadri Simson!

Head kolleegid! Mul on seitsme Riigikogu liikme nimel üle anda arupärimine majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Arupärimine käsitleb üht selle aasta jaanuaris lõppenud kohtuvaidlust. Harju Maakohtu otsuse põhjal võttis riik endale kohustuse maksta tagasi 2,3 miljonit eurot, mida väärkasutati aastal 2004 Eesti Raudtee parendustöödel. Seoses sellega küsime majandusminister Juhan Partsilt, et kui seda kohtuotsust otsustati aktsepteerida ja esimese astme kohtu otsust edasi ei kaevata, kas sellega tunnistab ministeerium juhtunu enda veaks. Mida on ministeerium õppinud sellest kogemusest, et kui Euroopa abiraha väärkasutada, siis see raha tuleb hiljem tagasi maksta? Soovime ministrilt vastust kokku viiele küsimusele. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud kolm arupärimist. Kui arupärimised vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, edastan need otsekohe adressaatidele.
Järgnevad teated. Riigikogu juhatus on Kaja Kallase Riigikogu liikme volituste taastumise kuupäeva lükanud edasi s.a 2. juulile.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 9. veebruaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsuse Euroopa Liidu kodanikukaitsemehhanismi eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning otsuse eelnõu kohta arvamust andma põhiseaduskomisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 20. veebruar kell 15. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 9. veebruaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni rohelise raamatu "Euroopa Liidus elavate kolmandate riikide kodanike suhtes perekonna taasühinemise õiguse kohaldamise kohta" kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning Euroopa Komisjoni rohelise raamatu kohta arvamust andma põhiseaduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 20. veebruar kell 15. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 9. veebruaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni rohelise raamatu "Valgustuse tulevik. Uuendusliku valgustustehnoloogia kasutuselevõtmise kiirendamine" kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning Euroopa Komisjoni rohelise raamatu kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 20. veebruar kell 15.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimise Eesti Panga presidendile Andres Lipstokile.
Head kolleegid, palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 85 Riigikogu liiget, puudub 16.
Läheme nüüd päevakorra kinnitamise juurde. Palun tähelepanu, päevakorras on muudatusi! Vabariigi Valitsus on teinud ettepaneku arvata 15. veebruari päevakorrast välja järgmised punktid: rahvusvahelise raudteeveo konventsiooniga ühinemise seaduse muutmise seaduse eelnõu 160 esimene lugemine (päevakorra kaheksas punkt), Rahvusvahelise Taastuvenergia Agentuuri (IRENA) põhikirja ratifitseerimise seaduse eelnõu 163 esimene lugemine (päevakorra üheksas punkt) ja elektrituruseaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu 139 esimene lugemine (päevakorra viimane, kümnes punkt). Koos nende parandustega panen selle nädala päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 79 Riigikogu liiget, vastu oli 4, erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Alustame tööd tänase päevakorra punktidega. Algab arupärimistele vastamine. Esimene punkt on Riigikogu liikmete Andres Anvelti, Kalev Kotkase, Mart Mere, Karel Rüütli, Sven Mikseri, Heljo Pikhofi, Indrek Saare, Urve Palo, Rannar Vassiljevi, Jaan Õunapuu, Jaak Alliku, Eiki Nestori, Kalvi Kõva ja Neeme Suure 9. jaanuaril s.a esitatud arupärimine vägivaldsete surmade arvu järsu kasvu kohta. Palun Andres Anvelti kõnepulti!

Proua juhataja! Head kolleegid! Arupärimise teema ehk vägivaldsete surmade arvu järsk kasv on vist nii kole, et väga paljud kolleegid lahkusid sellepärast saalist.
Natukene arupärimise taustast. Ma tahan kõigepealt tunnustada siseministrit, kes on sattunud ministeeriumi juhtima sellel ajal, kui on ette võetud nii palju asju: politsei tsentraliseeritakse, luuakse uusi päästeasutusi, taasluuakse keskkriminaalpolitsei jne. Kõige selle juures teeb aga muret, et natukene on kannatanud siseministri töö põhivaldkond ehk meie igapäevase elu turvalisemaks muutmine. Seda, et olukord ei ole kõige roosilisem, rääkis täna õiguskomisjonis ka justiitsminister, kes homme annab meile ülevaate kriminaalpoliitika arengusuundadest.
Toon lihtsalt mõne arvu teadmiseks neile, kes sellele teemale seni tähelepanu pole pööranud. Vägivaldsete surmade arv Eestis on taas kasvanud. Liiklussurmade arv kasvas eelmisel aastal 101-ni. Tuletan meelde, et 2009. aastal jõudis see alla 100, 2010. aastal oli see lausa 79. 27%-line kasv on väga tõsine. Sama tendentsi näitab ka isikuvastaste kuritegude arvu ligi 26%-line kasv. Tapmised ja mõrvad moodustavad nendest kuritegudest küll suhteliselt väikese osa, kuid see arv näitab selget tendentsi. See arv on kasvanud 2010. aasta 84-st ligi 100-ni, teisisõnu, 17% rohkem inimesi kaotas kurjategijate käe läbi elu. Kui see muutus oleks olnud mõne protsendi ulatuses, siis võiks ju rääkida, et põhjuseks on majanduse taassoojenemine ja rahva suurem heaolu, et võib-olla ostetakse rohkem alkoholi ja lubatakse endale natuke lõbusamat elustiili, kuid sellist ligi veerandi võrra suuremat arvu ei saa põhjustada majanduse käekäik sel hetkel. Statistikale peaks, nagu öeldakse, vaatama ilma roosade prillideta. Me deklareerime praegu täitevvõimu tasemel kogu aeg, et kuritegevus väheneb. Kunagi ütles mulle Valgevene siseminister, kui ma küsisin temalt, kuidas neil kuritegevus väheneb, et väheneb nii kiiresti, et ei jõua miilitsaautoga ka järele. Tihtipeale tundub, et meilgi on sarnane olukord. Kuritegevuse üldarv näitab küll vähenemist, aga kogu maailma kriminoloogid peavad põhiliseks kuritegevuse olukorra näitajaks ikkagi isikuvastaste raskete kuritegude arvu, sest seal ei anna statistikaga mitte midagi teha, võrreldes varavastaste kuritegudega. See teeb natuke ettevaatlikuks.
Seetõttu meil ongi viis küsimust siseministrile vägivallasurmade kohta. Me soovime teada, mida on ette võetud jne. Palun härra ministril, kui ta vastused ette kannab, enne iga vastust lugeda ette ka küsimus! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Andres Anvelt! Palun kõnepulti vastama lugupeetud siseministri!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Tänan arupärimise eest! Ma vastan viiele küsimusele nii, nagu arupärimise esitaja soovis.
Esimene küsimus: "Millised on Teie juhitava ministeeriumi selgitused antud olukorra tekkimisele kõigis nendes äratoodud valdkondades? Kuidas põhjendada nii liiklussurmade kui tapmiste ja mõrvade ligi 20%-list kasvu?" Kõigepealt natukene taustaks. 2011. aastal hukkus liikluses 101 inimest. Minu andmed ütlevad, et 2009. aastal, millest tegi juttu arupärimise esitaja, 100 inimest. 2010. aastal kukkus see arv 79 peale, mis on tõesti erakordne, seda võrreldes ka väga-väga ammuse ajaga. Seda on nimetatud 50 aasta parimaks tulemuseks. Liikluse ja liiklusohutusega tegeleb peamiselt Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium liikluskomisjoni kaudu, mida juhib majandusminister. See on valitsuse komisjon, mis käib koos väga aktiivselt ja arutab ka nimetatud teemat. Loomulikult on iga-aastased arvud olulised, aga üldiselt vaatavad eksperdid peale selle ka kolme aasta keskmist, mis annab tegeliku pildi suundumusest ehk trendist, sellest, milline on olnud järjepidev töö hukkunute arvu vähendamisel. Ehk kui me vaatame seda erakordset aastat, milleks 2010. aasta tõesti oli, siis selle kõrval oleks kindlasti vaja vaadata ka kolme aasta keskmist arvu, mis on natuke üle saja. Võrreldes kolme aasta keskmisega oli hukkunute arv 2011. aastal – 101 – kolme võrra väiksem ehk me olime 2011. aastal keskmisest pisut siiski ees. Taustaks veel niipalju, et maailma kõige turvalisema liiklusega riik on Rootsi, kus 2011. aastal suurenes liikluses hukkunute arv 18%.
Liikluse kui väga kompleksse teema puhul on välja toodud viis komponenti, mille koosmõjust liiklusohutus tegelikult koosneb: liikleja, sõiduk ja selle korrasolek, liikluskeskkond, liiklusreeglid ja liiklusjärelevalve. Mitmes uuringus on eksperdid hinnanud, et politsei järelevalvel on mõju 10–25% ulatuses ehk enamik sellest, mis liikluses toimub, tekib teiste komponentide koosmõjus. See tähendab, et kui ühe või teise komponendi puhul toimub järeleandmine, on tagajärjeks liiklusõnnetused ja liiklusturvalisuse vähenemine. Seetõttu on ääretult oluline, et kõik need viis komponenti oleksid n-ö täidetud ehk töö kõigi viie komponendiga käiks paralleelselt. See tähendab loomulikult ka vastutustundlikku liiklejat, paremat liiklusteadlikkust, teistesse liiklejatesse hoolivat suhtumist ja sõidukite korrashoidu. Samuti on oluline panustada liikluskeskkonda. Toon märkimisväärse näite liikluskeskkonna kohta. Eksperdid on väitnud, et õnnetusse sattumise risk võib suureneda 15–25%, kui hoitakse kokku tänavavalgustuselt, arvestamata asjaolu, et tänavavalgustuse eesmärk on väga paljuski ka liiklusõnnetuste või muude avaliku korra rikkumiste arvu vähendamine pimeda ajal. Kui liiklusest rääkida, siis tänavavalgustus aitab vähendada õnnetuste arvu, lihtsustades tee, teiste liiklejate ja vahetu ümbruse nägemist. Eesti suurim omavalitsus tegi mõni aasta tagasi otsuse tänavaid n-ö osaliselt pimendada ja sellel on kindlasti olnud oma mõju liikluses toimuvale.
Kui rääkida veel kolme aasta keskmisest, siis kolme aasta keskmine tuleneb praegu 2009., 2010. ja 2011. aastal registreeritud hukkunute arvust. Eelmisel aastal tulenes see keskmine 2008., 2009. ja 2010. aastal liikluses hukkunute arvust ja see keskmine oli üle 100. Loomulikult, mainitud statistika ja kõik eelnev ei õigusta kaugeltki mitte ühtegi liikluses kaotatud elu, kuid see annab teatud määral aimu suundumusest. Suundumus on Eesti Vabariigis olnud väga selgelt allapoole ehk positiivses suunas, mis tähendab, et kõik liikluses toimuv ja viimase viie aasta või ka pikema aja statistika on viinud meid oluliselt lähemale arenenud Euroopa riikidele. Täiendavalt toon siia taustteabena ühe detaili liiklusõnnetustesse sattumise tõenäosuse kohta. Tuleks arvestada ka liiklussagedust. Uuringud annavad alust väita, et näiteks olukorras, kus teised komponendid püsivad muutumatuna, võib liiklussageduse 1%-lise kasvu puhul vigastustega lõppevate liiklusõnnetuste arv ka peaaegu 1% suureneda. 2011. aasta kohta peab välja tooma, et põhiteedel liiklussagedus kasvas, see saavutas väidetavalt 2009. aasta taseme. Näiteks raskeveokite osakaal liikluses kasvas 2011. aastal eelneva aastaga võrreldes lausa 18%.
Aga 2011. aastal kujunes Eesti liikluse üheks põhiprobleemiks jalakäijate turvalisus. Jalakäijatele ohutuma liiklemise tagamine on olnud aktuaalne varemgi, ka varasematel aastatel on põhimure olnud helkurita liikuvad jalakäijad maanteedel. Kui pideva teavitustöö ja ka liiklusjärelevalve tulemusel ei ole maapiirkondades pimeda ajal jalakäijatega toimunud õnnetuste arv eriti kasvanud, siis jalakäijatega toimunud õnnetuste sagenemine linnades ja asulates aga jätkus. Lõppenud aastal sai Tallinnas, Tartus, Pärnus, Narvas ja Kohtla-Järvel surma rohkem jalakäijaid kui mujal riigis kokku. Võib välja tuua sellise huvitava fakti, et kui 2011. aasta teisel poolel toimus 19 jalakäija surmaga lõppenud liiklusõnnetust, siis 16 juhul see jalakäija ei kandnud helkurit, mis tähendab, et helkuri ja nähtavuse probleem on väga märkimisväärne. Võib öelda, et liiklussurmade arv suurenes just 2011. aasta teisel poolel ehk päris aasta lõpus, kusjuures üks mõjur oli ka ilm. Seega tuleb rõhutada kohaliku omavalitsuse olulist rolli jalakäijate liiklussurmade vähendamisel. 2008. aastast alates koostatakse üleriigilist liiklusjärelevalve iga-aastast plaani, mis võimaldab liiklusjärelevalvetegevust ühtlustada. Lisaks politsei järelevalvele sisaldab see plaan loomulikult nii Maanteeameti kui ka kolmanda sektori korraldatavaid liiklusohutuskampaaniaid. Alates 1. jaanuarist 2012 on politsei koosseisus liiklusbüroo, mis koosneb liiklusjärelevalve talitusest ja liiklusmenetlustalitusest. On aga täiesti selge, et me peame analüüsipõhist liiklusjärelevalvet paremaks muutma. Teine suund on süütegude ennetustöö, mis on 2012. aasta oluline tegevussuund. Eesmärk on just raskete tagajärgedega liiklusõnnetuste arvu vähendamine. Tuleb keskenduda sihtgrupi valikule, kindlasti tuleb ka rohkem teavitada, eelkõige kindlat, analüüsipõhiselt välja selgitatud sihtgruppi. Niipalju liiklusest.
Kui rääkida tapmistest ja mõrvadest ning kui vaadata, nagu küsimus ka oli, tapmiste ja mõrvade koosseisu eraldi, siis kasvanud on tapmiste arv, mõrvade arv on vähenenud, olles viimaste aastate väikseim. Vaatame perioodi 2007–2011. 2010. aastaga võrreldes oli 2011. aastal tapmiste arv suurem, olles 2008. ja 2009. aasta tasemel. Suurema osa 2011. aastal registreeritud 91 juhtumist moodustasid nn olmetapmised, mida oli 85% ehk 77 juhtumit. Need leiavad tihti aset ühise ajaveetmise raames, kus omavahel tuttavad isikud tarbivad tõenäoliselt ka alkoholi. Üldiselt võib leida korrelatsiooni alkoholi tarbimise ja isikuvastaste, sh raskete isikuvastaste kuritegude vahel. See tähendab, et alkoholi tarbimisel on seos ka isikuvastaste kuritegude hulgaga. Muret tekitab fakt, et 44%-l juhtudest on ühelt aadressilt tulnud aja jooksul mitu väljakutset. See tähendab, et politseil on loomulikult kohustus selgitada rohkem välja algpõhjuseid. See tähendab vajadust kogukonnakesksest lähenemisest tuleneva individuaalsema suhtumise ja hoiaku järele, mis aitaks tapmisi ära hoida. 20%-l juhtudest ehk 18 juhul oli tapetu sama pere liige. See on see lähisuhtevägivalla temaatika. 64%-l juhtudest oli tegu tuttavatega, mitte pereliikmetega, ja surm saabus olmetüli käigus. Sageduselt teine tapmiste ja ka mõrvade motiiv oli omakasu. Aga siin ei ole tegelikult muutust toimunud. 2011. aastal oli omakasuline motiiv kaheksal juhul, 2010. aastal oli üheksa sellist juhtumit. Samuti saab tapmiste ja mõrvade motiivina välja tuua kättemaksu, mida 2011. aastal mainiti põhjusena neljal korral, võrreldes 2010. aasta kümne korraga ja 2009. aasta kahe korraga. Hoolimata ka paljudes Hollywoodi filmides esinevast kättemaksumotiivist, mis justkui õigustaks sellist tegu, on siin õnneks selge positiivne tagasilangus, mis tähendab, et kättemaks on selliste traagiliste juhtumite korral olnud motiiviks oluliselt harvem. Peab möönma, et 2011. aastal esines kahel korral ajendina ka armukadedus. Teo toimepanemise koha järgi on juhtumite arv suurenenud eelkõige tihedamalt asustatud piirkondades: Tallinnas ja Harjumaal kuue juhtumi võrra, Ida-Virumaal kaheksa võrra, Pärnumaal nelja võrra. Teistes maakondades on arv vähenenud või jäänud varasemate aastatega võrreldes sisuliselt samale tasemele.
Teine küsimus: "Kas vägivallasurmade ..."
Kas on võimalik aega juurde saada?

Ei saa aega juurde. Kõik!

"Kas vägivallasurmade pidev kasv ei ole tingitud asjaolust, et ühendameti moodustamine viidi läbi kiirustades?" Ma ei peaks seda kindlasti põhjuseks. Ma arvan, et struktuuriüksuste reorganiseerimist vägivallasurmade kasvu põhjuseks tuua ei saa. Pigem me oleme vähendanud tugiteenuste ressursse ja suurendanud põhitegevusse suunatud ressursse. Tänan!

Suur tänu, härra siseminister! Alustame küsimustele vastamist. Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh! Hea siseminister! Ega ma eriti ei kuulnud küll, mida on ministeerium teinud ja milline on teie osa selles statistikas. Aga okei, võib-olla te ei saanud seda ajapuuduse tõttu rääkida. Mul on konkreetne küsimus. Kui teie eelkäija Jüri Pihl tuli teie kabinetti tööle, siis valgustas meedia üsna laialdaselt tema programmi, kuidas saaks liiklussurmasid ja üldse liiklusõnnetusi vähendada. Mul on meeles, et pärast seda, kui ta oli mõni kuu tööl olnud, hakkasidki liiklusõnnetused oluliselt vähenema. See statistika oli päris positiivne ja hea. Kas tema n-ö pärand on teie majas ära unustatud?

Aitäh, härra Lenk! Ma eeldan, et te peaksite olema üsnagi informeeritud parlamendiliige. Nagu ma oma vastuses mainisin, näitab statistika üsna üheselt, et viimase viie aasta ja veelgi pikema aja jooksul on liiklussurmad märkimisväärselt vähenenud, näiteks on vähenenud joobes juhtide süül hukkunute arv, samuti liiklusõnnetustes vigastatute ja üldse liiklusõnnetuste arv. Võtame näiteks liikluses hukkunute arvu, mis 2008. aastal oli 132. Nüüdseks on see kolme aasta keskmisena kukkunud 100 peale. Liiklusõnnetustes vigasaanuid oli 2008. aastal umbes 2400, 2011. aastal aga 1890. Nii et jällegi on see arv aastatega järk-järgult kahanenud. Samuti on vähenenud inimkannatanutega liiklusõnnetuste arv võrreldes näiteks 2008. aastaga. Kõiki tegevusi, mille eesmärk on vähendada liiklusõnnetuste ja loomulikult ka kannatanute arvu, saab korraldada eri ametkondade koostöös. Ma mainisin oma sissejuhatuses, et liiklusjärelevalvest kahjuks või õnneks sõltub ainult väike osa sellest, mis liikluses toimub. Märkimisväärne roll liiklusohutuses on liikluskeskkonnal, sellel, milline on taristu, sõidukite seisukord ja inimeste ehk liiklejate teadlikkus. Mida võib öelda liiklejate teadlikkuse kohta? Näiteks viimastel aastatel on märkimisväärselt paranenud turvavarustuse kasutamine. Ma arvan, et siin on ühelt poolt jällegi olemas eri komponentide koosmõju. Jah, ka liiklusjärelevalve hakkas kolm-neli aastat tagasi turvavarustuse mittekasutamisse palju rangemalt suhtuma. Samas on tehtud teadlikkuse parandamiseks mitmeid kampaaniaid, mida korraldavad ennetustöö eest vastutajad Maanteeamet ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium. Need kampaaniad on olnud igal aastal laiaulatuslikud, samas aga on need suunatud ka konkreetsematele sihtgruppidele. Tulemuseks on uuringute kohaselt see, et inimesed on hakanud märkimisväärselt rohkem turvavarustust kasutama. See on olnud üks põhjus, miks inimkannatanuid ja ka surmasaanuid on liikluses vähem. Probleemiks eelmisel aastal, nagu ma oma vastuses juba ütlesin, olid jalakäijad. Ilmekas on helkuri kasutamine. Nagu te näete, ka praegu toimub suur kampaania, et kasutage helkurit, sellest on pimeda ajal väga palju abi. 19 jalakäijast, kes 2011. aasta teisel poolel liikluses surma said, 16 ei kasutanud helkurit.

Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma ehitan oma küsimuse üles väiksele vastandumisele sinu arvamusega. Kui me vaatame Maanteeameti kodulehekülge, siis me näeme, et selle aasta ühe kuu ja 12 päevaga liikluses hukkunute arv on tunduvalt suurem kui eelmisel aastal – 13. Viimased kaks aastat on see arv kasvanud. Täpselt samuti ei saa rääkida, et osa mõrvu on paremad kui teised tapmised, ja seda vabanduseks tuua. Mul on väga konkreetne küsimus. Kas sa kinnitad või lükkad ümber, et praegune ressursside jaotus ühendametis, Politsei- ja Piirivalveametis, toimub läbimõtlematult ja see süsteem vajab taas kiiret remonti?

Tänan hea küsimuse eest! Ma kinnitan, et sisejulgeolek ega kindlasti ka Politsei- ja Piirivalveamet ei ole kaugeltki valmis. Seda on vaja veel kõvasti ehitada ja lihvida. 2010. aasta alguses liideti ühendametiks erinevad organisatsioonikultuurid. Kui me seda parlamendis minu arust väga suure konsensusega, aga ka palju vaieldes arutasime, siis me teadsime, et tööd tuleb selle ühendametiga teha veel palju. Ressurssidest ja kõigepealt konkreetselt liiklusjärelevalvest rääkides tuleb öelda, et 2012. aastal liiklusjärelevalve maht kindlasti ei vähene, vaid meie eesmärk on seda suurendada. Näiteks proovime rohkem läbi mõelda e-politsei võimalusi, vähendada bürokraatiat, vähendada n-ö vähem innovatiivsete vahendite kasutamist ja saata rohkem liikluspatrulle riskikohtadesse, mida me analüüsipõhiselt tuvastame. Ma olen veendunud, et ühendameti loomine tõi kaasa selle, et kolme ameti tugistruktuuridelt suudeti kokku hoida märkimisväärne osa ressurssidest, mida on saanud suunata põhitegevusse. Te küsisite ka Ernst & Youngi analüüsi kohta, mille ma algatasin 2011. aasta suve lõpus ja mis sai aasta alguses valmis. Õiguskomisjon on sellega tutvunud ja see on kõigile kättesaadav. Enamik esitatud muudatusettepanekutest viiakse ellu. Ka seal tuuakse välja vajadus vähendada dubleerimist ühendameti sees, võtta n-ö kontoripoolelt ära ressursse, tõsta need ümber põhitegevusse, samuti tõsta Siseministeeriumi strateegilise juhtimise taset, mis selle konsultatsioonifirma hinnangul on praegu väga madal. Siseministeeriumis ei ole mõnda aega olnud piisavaid ressursse, et juhtida peaaegu 10 000 inimese suurust ametkonda, spetsialistide ja ekspertide suurt meeskonda, mis Siseministeeriumi valitsemisalasse kuulub. Mina kavatsen teha kõik selleks, et põhitegevusse ressursse suunata, isegi praegusel raskel ajal ehk majanduskriisi järel või võib-olla isegi ajal. Minu kinnitus sulle on selge: kõik saab tehtud, et põhitegevusse võimalikult palju vahendeid leida, ja loomulikult ei tehta seda mitte süsteemita, vaid läbimõeldult, analüüsile tuginedes. Me väga palju räägime ja ka ma ise olen palju rääkinud analüüsidest, mis toimusid eelmise aasta teisel poolel. Nendele tuginedes saame selle aasta jooksul vastu võtta ka otsuseid.

Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Ma tulen teile appi ja annan teile võimaluse vastata ühele küsimusele, mis teil vastamata jäi. Milliseid meetmeid kavatseb Siseministeerium võtta, et vägivallasurmade arvu kasvu peatada ja see taas vähenema panna? Palume konkreetset tegevuskava nii lühiajalises kui ka pikemaajalises perspektiivis!

Tänan väga! Vägivallasurmade kohta tuleb veel kord märkida, et valdav osa nendest tapmistest, nagu ma mainisin, on olmetapmised. Need on sageli pandud toime eluruumides, märkimisväärselt paljudel juhtudel ka joobeseisundis. Nagu ma ütlesin, analüüsis on toodud välja, et peaaegu pooltel juhtudest on samale aadressile politseid ka varem välja kutsutud. Need väljakutsed on olnud seotud rahurikkumisega, joobes isikutega, kehalise väärkohtlemisega. Seega, märkimisväärse hulga tapmiste puhul ja ka selle arvu kasvu puhul, millest te rääkisite oma arupärimises, on tegu sotsiaalse, isikulise probleemiga. Siin on seisukoht väga selge: politsei peab suunama üha enam tähelepanu avaliku korra rikkumistele eluruumides, samuti vägivallale pereliikmete, naabrite, sõprade vahel. See ei ole loomulikult mitte lihtne. Sellega ei ole tegelnud analüütikud ja eksperdid kõrgemal ja madalamal tasemel mitte ainult Eestis, vaid väga mitmes maailma paigas ja suurlinnas. See puudutab tegelikult seda n-ö kogukonnakeskset politseitööd ning ka võimalikult individuaalset lähenemist probleemsetele peredele, kuhu politseid korduvalt välja kutsutakse, ja mitte ainult peredele, sest tegelikult seal, kuhu politseid korduvalt kutsutakse, ei pruugi üldse elada leibkonnad. See ei ole mitte üksinda politsei teema, vaid kindlasti puudutab see omavalitsusi ja sotsiaaltöötajaid, kellega koostöös korrakaitseorganid saavad tegelikult võimaluse korral vältida sääraste olmetülide tõttu tekkida võivat kõige traagilisemat tagajärge, milleks on inimese surm. Aga statistika näitab tõesti, et eelmise aasta 91 juhtumist 85% puhul oli tegemist olmetüliga. Justiitsministeeriumi uuringus on toodud välja selge seos ka näiteks alkoholi tarbimise ja vägivallategude toimepanemise vahel, millest nähtub, et oluline on vähendada alkoholi tarbimist. Tervikuna tuleb öelda, et selle väga kompleksse ja keerulise teema puhul, mis puudutab inimeste privaatsfääris toimuvat ehk olmetülisid perekonnas, tuttavate vahel, on vaja eri asutuste koostööd ja väga paljuski ennetavat tegevust. Ennetav tegevus tähendab, et individuaalselt lähenetakse peredele, mille puhul võib arvata, et asi ei lõpe ühekordse väljakutsega, vaid tegemist võib tulla mitme väljakutsega. Tuleks ikkagi kaasata nõustajaid, sotsiaaltöötajaid ja loomulikult ka politseid, et tuua probleeme välja, rääkida neid rohkem lahti ja tegelikult proovida võimalikku vägivallakuritegu ära hoida.

Palun, kolleeg Kajar Lember!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Et pikk kodutöö ei läheks raisku, küsin ma ära ka meie arupärimise viimase küsimuse, kuna te juba siin ministeeriumi rollist veidi rääkisite. Kas ja kes peaks võtma vastutuse niivõrd tõsise vägivallasurmade arvu kasvu eest?

Tänan küsimuse eest! Ma olen statistikast siin põhjaliku ülevaate juba andnud. Proovin välja tuua ka selle, et kui me räägime olmetülidest, siis see puudutab väga mitmeid ametkondi ja väga mitmeid spetsialiste ja eksperte, kes peaksid sellele probleemile lahendust otsima. Kindlasti on Siseministeeriumil siin sisejulgeoleku strateegilise juhina märkimisväärne roll. Kui me räägime aga konkreetsest küsimusest, tapmiste arvu suurenemisest, siis me võime välja tuua ka teisi ametkondi, keda see teema kindlasti puudutab. Siseministeeriumi valitsemisalasse kuulub olustikuline ennetustöö, kuritegude uurimine, ka operatiivne reageerimine. Justiitsministeeriumi rollina on kindlaks määratud kriminaalmenetluse juhtimine, samuti selle menetluse tulemuslikkuse tagamine ja karistuspoliitika elluviimine, kuritegude ennetustöö ja selle koordineerimine. Ka Sotsiaalministeerium on teemaga seotud, kuna sageli on tegemist inimeste sotsiaalse turvalisuse tagamisega, mida me säärase kuritegevuse, sääraste olmetülide käigus tekkinud probleemide, lähisuhtevägivalla puhul ei saa alahinnata. Sotsiaalne ebakindlus võib mitmel juhul olla vägivallakuriteo ajend. Haridusministeeriumi töövaldkonda kuulub noorte inimeste väärtushinnangute kujundamine ja kinnistamine hariduse kaudu. See on selline laiem kuriteoennetuse teema. Aga konkreetselt tõin ma välja kolm osapoolt: sotsiaaltöötajad, omavalitsused ja kindlasti politsei. Politsei peab senisest palju läbimõeldumalt, individuaalselt lähenema sellistele perekondadele ja leibkondadele, mis on olnud korduva tähelepanu ja väljakutsete objektiks. Ma arvan, et siin on kindlasti arenguruumi. Niipalju kui ma tean, toimub ka analüüs, kuidas läbi mõelda kas või suuremates asulates, näiteks Tallinnas, kus märkimisväärne osa nendest tapmistest aset on leidnud, omavalitsustasandi kaasamine väga tihedasse koostöösse.

Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Otse lust on kuulata, kuidas te räägite, et kõik asjad lähevad paremaks. Aga viimaste aastate jooksul on seadusandlik initsiatiiv olnud suuresti suunatud sellele, et ka võimalikult palju vabatahtlikke saaks korrakaitses osaleda. Kui me vaatame selle ühendasutuse loomist, siis eesmärk oli vähendada tugifunktsioone ja suunata põhitähelepanu ikkagi põhitööle. Aga arvud näitavad, et me kuidagimoodi ei jõua arvude vähenemiseni. Turvatunne ühiskonnas pigem kahaneb, kui kasvab. Mis sa arvad, kas probleem võib olla selles, et seadused ehk eeldused küll luuakse, aga rakenduspool ehk need inimesed, kes peaksid seadusi ellu viima, võib-olla ei mõista oma eesmärke?

Tänan väga! Ma arvan, et seaduste rakendamise probleem on olnud jätkuv ja väga tõsine. Kindlasti, loomulikult! On vaja avaliku halduse, avaliku sektori läbimõeldust, tegevuse argumenteeritust ja ka tõhusust tervikuna. Siin ei ole üldse küsimust. Kui ma olin neli aastat õiguskomisjoni esimees – ja ka juba ammu enne seda –, olin ma veendumusel, et seaduse vastuvõtmine ei lahenda olukorda. Olukorra lahendab see, kui seadus viiakse ka ellu. See on täiesti selge. Ma ei jaga aga sinu seisukohta, et turvatunne väheneb. Statistika ei kinnita seda. Ma siiski toon välja statistika, mille järgi kuritegude arv Eestis pidevalt väheneb. Homme hakkab sellest rääkima justiitsminister ja turvalisuspoliitika teemal me räägime 23. veebruaril, kui mina siin teie ees esinen. 2011. aastal registreeriti 12% vähem kuritegusid kui 2010. aastal. Vähenemine on märgatav eelkõige varavastaste kuritegude puhul. Nagu me rääkisime, tapmiste arv on suurenenud, siin on tegemist olmetülidega. Seda teemat ei ole mitte kuskil maailmas lahendatud lihtsalt, üheülbaliselt ja mustvalgelt, sest seda ei ole võimalik teha. See on inimeste privaatsfääris toimuv, need on olmetülid, mis mitmel juhul on lõppenud traagiliselt, sinna on segatud ka alkohol. Omaette küsimus on, milline on nende perekondade iseloomustus, kus säärased juhtumid aset leiavad. Omaette küsimus on ka see, kuidas on võimalik neid inimesi positiivselt mõjutada, et nad hoiduksid minemast teise inimese elu kallale, hoiduksid astumast traagilisi samme, mis võivad lõppeda raskete vigastustega jne. See on väga tõsine küsimus ja ma arvan, et seda ei lahendata mitte ühe aastaga. Aga peab ütlema, et ka selle statistika põhjal on tapmiste ja mõrvade arv palju varasemate aastatega võrreldes vähenenud.
Ma olen täiesti nõus sinu selle väitega, et seaduste rakendamine on äärmiselt tähtis. See tähendab tegelikult seda n-ö taktikalist, operatiivset taset. See tähendab seda, kuidas politsei reageerib ühele või teisele juhtumile, kui palju põhineb see reageerimine argumentidel ja analüüsil ning kui palju suudetakse saada tagasisidet. Ma toon teile näite. Kui omavalitsusele antakse ühe või teise perekonna kohta teada, et see on tõenäoliselt probleemne perekond, nendega seoses on olnud mitmeid väljakutseid ja kaebusi, siis mida teeb omavalitsus selle perega edasi, milline on sotsiaaltöötajate, sotsiaaltööalane reaktsioon? Kas toimub regulaarne n-ö tagasisidestamine, individuaalse kaasuse analüüs jne? See on kindlasti koht, kus on vaja palju rohkem läbimõtlemist. Ühes maailma suurlinnas, New Yorgis, sai kogukonnakeskne politseitöö alguse 1990. aastate alguses uue politseijuhi William Brattoni ja linnapea koostöös. Selle üks eeldus oligi just individuaalne lähenemine probleemsetele peredele. Aga tulemuste saavutamine võttis aega aastaid. Kindlasti on ka Eestis, kus olmetülide ajal tapetakse ikkagi 77 inimest aastas, eri osapoolte süsteemne ja ühine töö tegelikult kõige suurema tähtsusega.

Palun, kolleeg Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Teatavasti pidi eelmise aasta lõpus valmima Politsei- ja Piirivalveameti juhtimise audit. Kas te kommenteeriksite, millistele järeldustele selles auditis jõuti? Kas on tunda ebaefektiivset juhtimismudelit?

Tänan küsimuse eest! Siseministeerium tellis selle kõrvaltvaate rahvusvaheliselt konsultandilt, kes sai mitme pakkuja hulgast parimana välja valitud. See firma oli Ernst & Young. Tehti sisejulgeoleku juhtimise analüüs, mille eesmärk oli leida võimalusi Siseministeeriumi ning Politsei- ja Piirivalveameti juhtimise korrastamiseks, samuti asutustevahelise rollijaotuse parandamiseks. Nimetatud analüüsiga saate kõik tutvuda meie kodulehel. Analüüs näitas kätte mitmed kitsaskohad, mida muutes saab konsultandi hinnangul muuta sisejulgeoleku juhtimist senisest paremaks. Järeldustes viidatakse peamiselt märgatavale ressursipuudusele Siseministeeriumis, seda nii valdkonnapoliitikate kujundamisel kui ka valdkonnapoliitikate mõjude analüüsimisel. Samuti ei ole konkreetselt paigas n-ö strateegilise ehk ministeeriumitasandi ja taktikalise ehk ametitasandi otsustusprotsessi piirid. Analüüsis märgitakse ka, et Politsei- ja Piirivalveametis mitmeid funktsioone dubleeritakse. See tähendab, et samu funktsioone täitvad ametnikud asuvad eri struktuuriüksustes. Samuti tuuakse esile vastutuse hajumist ehk seda, et juhtidel ei ole tegelikult piisavat vastutust, vaid see on hajunud eri üksuste vahel. Konsultant tegi ka järelduse, et Siseministeeriumi ning Politsei- ja Piirivalveameti töökorralduses on võimalik teha mitmeid muudatusi, mis muudaksid nende ametkondade töö palju tõhusamaks. Tema hinnangul on vaja täpsustada juhtimisstruktuuri, mis aitaks raha kokku hoida, ning pöörata rohkem tähelepanu ja eraldada rohkem ressursse politsei põhitööle. Selles juhtimisanalüüsis toodi ühe soovitusena välja, et sisejulgeoleku analüüs või arengusuundi kujundav töö peaks koonduma Siseministeeriumi. Analüüs näitas, et praegu ministeeriumis valdkondade strateegiliseks suhtlemiseks vajalikud ressursid puuduvad ja oluliselt peaks suurendama ministeeriumi põhiosakondade võimekust. Sisejulgeoleku valdkonda tuleb tervikuna analüüsida ja strateegiliselt juhtida. Me oleme Ernst & Youngi ettepanekute läbitöötamiseks moodustanud töörühma, kes jõuab varakevadel oma ettepanekutega valmis. Sinna töörühma kuuluvad Siseministeeriumi ning Politsei- ja Piirivalveameti inimesed.

Palun, kolleeg Neeme Suur!

Aitäh, proua Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Mina saan sajaprotsendiliselt aru sellest, et kui minister siia tuleb, siis on tal materjali hullupööra kaasas ja vastuse fookus võib libiseda pisut kõrvale. Seetõttu küsin üle kolleeg Rüütli küsimuse teise poole. Ma pingsalt kuulasin, kas sellele tuleb vastust, aga ei tulnud. Küsin üle. Kas ja kes peaks võtma vastutuse niivõrd tõsise vägivallasurmade arvu kasvu eest?

Ma arvan, et vastutus selle eest on kõikidel nendel ametkondadel, keda ma nimetasin ja kellel on võimalik aidata sääraseid juhtumeid ära hoida ja kes peaksid, nagu ma ütlesin, palju tihedamas koostöös püüdma ka lahendusi leida. Seda lahendust ehk tapmiste arvu vähendamist, mida me kõik soovime, ei ole võimalik saavutada ühel ametnikul, ka üks ametkond ei saa võtta kätte ja vähendada olmetülide käigus tekkinud tapmiste arvu Eestis. Nii ei ole seda võimalik teha. Ma proovisin seda hästi põhjalikult ka selgitada. Siin on oma roll nii korrakaitseasutusel ehk politseil kui ka sotsiaalasutustel ja omavalitsustel. Eelkõige on ju eesmärk ära hoida sääraseid juhtumeid, mis lõpevad traagiliste tagajärgedega. Küsimusele, kui palju me saame inimeste privaatsfääri mõjutada, ei ole ühemõttelist vastust. On inimesi, kellele on võimalik kiiremini n-ö aru pähe panna, ning on neid, kes ei võta midagi kuulda ja kes kahetsevad alles siis, kui traagiline tagajärg on käes, enne seda kahetsust ei ole. Ei ole kahetsust ka siis, kui on olnud mitmeid väljakutseid ühele aadressile. Kindlasti on tähtis ka individuaalsete oskuste arendamine politseistruktuuris, et politseinikud suudaksid käsitleda lähisuhtevägivallaga seonduvat. See ei puuduta mitte ainult perevägivallajuhtumeid, vaid lähisuhtevägivalda laiemalt. Siia hulka kuulub koolivägivald, kindlasti ka vägivald tööpostil. Mis puudutab tapmisi, siis loomulikult on kõige enam perevägivallajuhtumeid, aga nagu ma mainisin, sellised traagilise tagajärjega lõppevad sündmused ei toimu mitte ainult perekonnas, vaid ka tuttavate isikute vahel lõbusa ajaveetmise käigus. Seega, väga lihtsalt öeldes, ma arvan, et vastutus selle arvu kasvu eest on väga mitmel osapoolel. Kindlasti peab politsei märkimisväärselt oma tähelepanu suurendama. Eelkõige tuleb jälgida statistikat, mille põhjal siis, kui politseisse helistatakse ja antakse teada, et inimene on saanud raske tervisekahjustuse või on see asi lõppenud surmaga, ei ole pooltel juhtudel tegemist mitte esmakordse väljakutsega, vaid sellele ühele ja samale aadressile on varem olnud mitmeid ja mitmeid väljakutseid.

Palun, kolleeg Indrek Saar!

Aitäh! Lugupeetud minister! Tahtsin sinu käest küsida motivatsiooni kohta. Rahandusminister Ligi on teatanud, et enne 2016. aastat ei maksa avalikul sektoril mingit palgatõusu oodata, kui, siis vaid sisemiste reservide arvel. Sama kinnitasid põhimõtteliselt ka sina küsimustele vastates. Samas me teame, et elu on oluliselt kallimaks muutunud, mis tähendab, et politseinikud ja päästjad tunnevad üha enam seda, et nende töötasu on tegelikult vähenenud. Me teame, et ka summad elementaarsete töövahendite, näiteks kütuse jaoks, mida operatiivtöös on hädasti vaja, ei ole suurenenud, küll aga on nende asjade hinnad oluliselt tõusnud. Sa rääkisid väga ilusasti kogukonnapõhisest lähenemisest. Aga kas teil on olemas ka mingi motivatsiooniuuring, mis kinnitaks, et nendesamade politseinike ja päästjate motivatsioon, kellelt me eeldame igakülgset pühendumist, ei ole viimastel aastatel, eriti viimastel kuudel oluliselt vähenenud?

Tänan küsimuse eest motivatsiooni kohta! 2012. aastal sai Siseministeeriumi valitsemisala konkreetseteks tegevusteks juurde kümme miljonit eurot, mis on märkimisväärne eelarve kasv. See raha läheb muu hulgas elupäästevõimekuse suurendamiseks Päästeametis, see on seotud konkreetsete töötundidega, ning kriminaalpolitseis tekib märgatav võimalus töötajate motiveerimiseks, see on seotud eelkõige tulemustasuga. See tähendab, et inimfaktorit ei ole mitte sugugi ära unustatud, vaid, vastupidi, sellesse on suunatud ka raskel ajal, ka 2012. aastal märkimisväärseid summasid. Mina ei oska kommenteerida rahandusministri seisukohta, mis käib nii kauge aja kohta nagu 2016. aasta. Aga me loomulikult proovime, esiteks, läbi valgustada kogu Siseministeeriumi valitsemisala, niipalju kui see on võimalik, et leida kinnitust, kas kõik, mida tehakse, on läbi mõeldud, kas on võimalik mingeid ressursse, eelkõige kontoripoolelt, tõsta põhitöö poolele, kas on võimalik vähendada dubleerimist. Teiselt poolt on loomulikult vaja suunata lisaressursse nendesse kohtadesse, kus vajadus nende järele on märkimisväärne. Minu hinnangul on näiteks võitlust varjatud raske kuritegevuse vastu vähe rahastatud. Me teeme 2012. aastal siin märkimisväärse sammu edasi, et eraldada täiendavaid tehnilisi vahendeid kuritegevusvastaseks võitluseks, samuti kriminaalpolitseinike motiveerimiseks üle Eesti. Lisaks on taastatud keskkriminaalpolitsei, mis tähendab esimesi samme keskse kriminaaltuluüksuse ja korruptsiooniüksuse moodustamise suunas Politsei- ja Piirivalveametis. Käib ka teiste kuriteoliikide analüüs. Ma arvan, et need sammud, mis on kõik mõeldud selleks, et politsei töö oleks veelgi ja veelgi enam mõtestatud ja dubleerimist oleks vähem, mõjutavad positiivselt nende inimeste motivatsiooni, kes teevad igapäevast tööd nii politseis, Päästeametis kui ka muudes asutustes.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea minister! Te olete täna korduvalt rääkinud lähisuhtevägivallast ja ka statistikast on näha, et see on tõsine probleem. Kui Euroopa Nõukogu eksperdid koos Eesti ekspertidega tegid analüüsi, kuidas me oleme suutnud nii juriidiliselt kui ka konkreetsete sammudega reageerida, võitlemaks lähisuhtevägivallaga – nemad rääkisid küll rohkem naistevastasest vägivallast –, siis ei paistnud Eesti silma kui väga edumeelne riik. Meie vastused tollase justiitsministri Langi suu läbi olid pigem sellised, et kõik on niigi suurepärane. Seetõttu on mul küsimus. Mis on need konkreetsed sammud, mida teie siseministrina õigeks peate, lisaks sellele, et politsei korduvalt väljakutsetele reageerib? Mida me saaksime veel teha? Kas on vaja teatud lähenemiskeelde tugevdada või on vaja võtta mingeid muid meetmeid?

Tänan väga! Minu teada arutab ka õiguskomisjon praegu selleteemalisi seadusmuudatusi ja käib tõsine vaidlus. Eile lugesin üht ekspertide hinnangut, kus öeldi, justkui parlament tahaks midagi lahjendada. Mina küll loodan, et õiguskomisjon ei lahjenda, vaid pigem pakub seadusesse praktilise muudatuse, sellise, mis ka toimib. Politsei on teinud lähisuhtevägivalla analüüsi. Mul on siin kirjeldus lähisuhtevägivalla vältimiseks mõeldud projektidest 2011. aastal, mis lähevad sellel aastal edasi. Siin on 13 projekti, nendega töötatakse kõikides Eesti prefektuurides. On pakutud erinevaid samme, näiteks lähisuhtevägivalla juhtumite puhul kriminaalmenetluse ühtlustamist ehk püüdlust alustada iga juhtumi puhul menetlust. Samuti individuaalne lähenemine, millest ma ennist rääkisin, ka selles mõttes, et politseis oleksid olemas isikud, kes suudaksid lähisuhtevägivalla võimaliku ohvriga positiivselt suhelda, kes teda mitte ära ei hirmutaks, vaid kes suudaksid selliselt suhelda, et politsei sekkumisest oleks reaalselt abi, ja kes suudaksid julgustada ohvreid sellistest juhtumitest rohkem teatama. On välja toodud vajadus lähisuhtevägivalla juhtumite jaotamiseks nende kriitilisuse järgi. Kriitilisemate juhtumite peale peaks kulutama rohkem ressursse. Loomulikult puudutab see jällegi koostööd teiste ametkondade, teiste organisatsioonidega. Selle aasta esimesel poolel on vaja uurida ajutise lähenemiskeelu mõju ja efektiivsust. 1. jaanuarist 2012 hakkas teatavasti kehtima kriminaalmenetluse seadustiku säte, mille kohaselt antakse näiteks lähenemiskeelu seadmise määruse koopia kahtlustatavale, süüdistatavale ja kannatanule ning saadetakse ka PPA-sse. Seadustes on tehtud teatud muudatusi, kuidas muuta lähenemiskeeldu üha mõjusamaks. Loomulikult on oluline ka teavitamine. Ega lähisuhtevägivallast ei teavitata kunagi liiga palju, pigem on seda alati vähe. Oluline on mitmesugune teavitamine, loomulikult ka kuritegude ärahoidmise kohta. Siin on jällegi äärmiselt oluline politsei koostöö omavalitsustega. Tuleb jätkata ennetusprogramme. See ei puuduta mitte ainult naistevastast vägivalda, mille kohta teie küsisite, vaid on väga suur hulk projekte, mis koolides toimuvad. Üha rohkem räägitakse ju koolivägivallast, koolides toimuvast lähisuhtevägivallast. Hea meel on vähemalt näha, et üha enam tuleb kuritegude ärahoidmiseks mõeldud projekte ka mittetulundussektorist ehk kolmandast sektorist või vabakonnast, vabakonna algatusena.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Iga kord, kui Siseministeeriumisse tuleb uus minister, kuuleb ühiskond reformidest ministeeriumis. Minu küsimus ongi sellega seotud. Härra minister, missugused reformid on ministeeriumis praegu pooleli ja milliseid muudatusi on teie arvates vaja lähitulevikus veel teha, et saada seda tulemust, millest te nii pikalt rääkisite?

Tänan küsimuse eest! Meil ei ole mitte vajadus teha pidevaid reforme, vaid minu hinnangul on iga avaliku sektori tippjuhi ülesanne vastata küsimusele, kas kõik, mis valitsemisalas toimub, on läbi mõeldud ning kas maksumaksja raha kulutatakse sihipäraselt, õigesti ja argumenteeritult. Vaatame kas või Politsei- ja Piirivalveametit. See ühendamet moodustati 2010. aasta alguses. See on Eesti suurim amet. Jah, siit ja sealt kostab kriitilisi noote, erinevaid arvamusi, kas ühendameti moodustamine oli ikka õige, et võib-olla ei oleks pidanud seda tegema, võib-olla oleks vaja midagi teha teistmoodi. Mina arvan, et ühendameti moodustamine oli õige samm. Ma arvan, et seda oleks võinud varem teha. Selge on see, et erinevate organisatsioonikultuuride, lähenemiste, juhtimismudelite ja hoiakutega ametite kokkupanek ei lahenda iseenesest küsimusi, mis puudutavad n-ö tõhusat juhtimist, läbimõeldud juhtimisahelat, vastutuse jaotust jne. Ma arvan, et Politsei- ja Piirivalveametis on veel väga mitmeid valdkondi ja kohti, mida saab paremaks muuta. Maailm areneb, ka infotehnoloogilised vahendid arenevad väga kiiresti. On selge, et me peame sellega kaasas käima. On olemas e-politsei võimalused. Me oleme ikkagi püüdnud rääkida Eestist kui e-riigist. On täiesti selge, et me peame neid muudatusi ja innovaatilisi lahendusi püüdma võtta kasutusele ka politseis. Nagu te kuulsite, paar nädalat tagasi katsetati esimest kümmet liikuvat makseterminali, et isikutel oleks võimalik kiirmenetluse korral trahv kiirelt ära maksta. See vähendab jällegi bürokraatiat ja põhjendamatut menetlust. Tänase seisuga on minu teada juba märkimisväärne hulk inimesi selle projekti käigus seda võimalust kasutanud.
Pean möönma, nagu ka konsultatsioonifirma Ernst & Young, et Siseministeeriumil on vähe võimekust ja ressursse juhtida seda töötajate arvu poolest kõige suuremat valitsemisala. Meil on valdkonnapoliitikate peal sisuliselt 28 inimest, kes tegelevad Siseministeeriumis valdkonnapoliitikate strateegilise juhtimise ja analüüsiga. See hõlmab aga meie valitsemisala 10 000 ametnikku. 28 inimest on selgelt vähe. Konsultandid on esitanud väga selged ettepanekud, mida me analüüsime. Kindlasti puudutab see Päästeameti valdkonnas toimuvat. Eesmärk on ikkagi see, et ühelt poolt kasutataks maksumaksja raha võimalikult läbimõeldult, teiselt poolt tuleb ajaga kaasa liikuda. Seda nõuab meilt paratamatult ka see teine pool ehk kuritegelik maailm. Näiteks infotehnoloogilised ehk kübermaailmas toimuvad kuriteod on üle maailma jõudnud järele narkokuritegudega tekitatavale kahjule. Riik ei saa sellele teistmoodi vastu, kui peab omaenda tarkvara, riistvara, teadmisi ja võimekust pidevalt kohandama ning ajaga kaasas käima. See ülesanne on väga keeruline. Siseministeeriumi valitsemisala paistab silma kui üks kõige keerukamate tehniliste vahenditega valitsemisala.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud härra minister! Turvatundeteema puudutab lähedalt ka päästekomandode kaotamist. Ma esitasin eelmise nädala infotunnis konkreetse küsimuse Palamuse komando kaotamise kohta. Küsimus kõlas nii: miks peetakse Palamuse komando kaotamise põhjuseks just väikest elanike arvu, miks pole arvestatud Luua Metsanduskooli õpilastega, et saada täis see arv – 5000 inimest? Kas te oskate praegu konkreetselt vastata Palamuse kohta, miks seal komando likvideerimisele läheb?

Lugupeetud proua Tuus-Laul! Minu arust on see arupärimine hoopis teise teema kohta. Ma vastasin teile infotunnis kahe minuti vältel, nii kaua, kui aega oli, ja minu arust helistas Riigikogu juhataja lausa kella, et minu vastust katkestada. Ma arvan, et te võiksite stenogrammi üle vaadata. Päästeameti peadirektor kirjutas eelmisel nädalal oma otsusele alla. Minu teada olete teie esitanud mulle sellel teemal ka arupärimise. Nii et mis puudutab teie küsimust, siis me kohtume sellel teemal järgmist arupärimist arutades.

Palun jääme arupärimise piiridesse! Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!

Aitäh, proua esinaine! Hea minister! Ma jään selle arupärimise piiridesse selles kontekstis, mida minister siit puldist täna rõhutas, et päästeteenistuse selle aasta eelarve on 10% suurenenud. Aga ma mäletan, et mõni nädal tagasi ütles Päästeameti peadirektor otseselt, et masu ajal eelarve vähenes 20%, ja nagu ta väitis, ei ole talle ka lubatud kasvu, isegi mitte endise olukorra taastamist. Ma annan teile hea võimaluse siit puldist selgitada, kuidas asi tegelikult on. Kes räägib tõtt ja kes ei räägi?

Kas sa võiksid, Jaan, öelda, kuidas on see küsimus seotud arupärimisega? Sa alustasid oma küsimust sellega, et see on arupärimisega seotud, aga ma ei näe seda seost. Hästi, hästi, mul ei ole kunagi mingit probleemi vastamisega, ma teen seda hea meelega. Päästeameti eelarve on 2012. aastal kasvanud 10%, s.o üle nelja miljoni euro. See ongi vastus. See on minu hinnangul märkimisväärne suurenemine. Suurem osa sellest aitab tagada elupäästevõimekust. Päästeamet sai eelnevatel aastatel tõesti n-ö topeltkärpe osaliseks. See oli seotud ühe konkreetse otsusega valvevahetuse pikkuse kohta. 2011. aasta alguses arvestati kaks tundi senist puhkeaega samuti tasustatava valveaja ehk 24 tunni hulka, mis tekitas märkimisväärse augu Päästeameti eelarvesse, lisaks muule kärpele, mis oli avalikus sektoris nendel rasketel aegadel võrdlemisi ühtlane. See on 2012. aastal likvideeritud. Samuti oleme Päästeameti päästekomandosid ümber korraldades täiendavalt tugevdanud päästevõimekust üle Eesti. Loomulikult, me võime unistada ja peamegi unistama nendest aegadest, kust me võib-olla mingil hetkel tulime ja kuhu me läheme. Me elame aga päris elus. Päris elu ütleb meile 2012. aasta kohta, et Päästeametil on sellel aastal võimalik täiendavalt kulutada neli miljonit eurot, ja see kulutus läheb kindlasti õigesse kohta. Sellest ei ole aga kunagi küll. Sisejulgeolek on üks valdkondi, mis hüüab investeeringute järele. Päästeametil on märkimisväärne hulk tehnilisi vahendeid, mida on vaja välja vahetada, samuti on vaja välja vahetada varustust, näiteks riietust, hapnikumaske vm. Täiesti selge, et mõni aasta tagasi, majanduskriisi eel, oli meil võimalik rohkem kulutada, sest tulud olid suuremad. Nüüd on meil tulusid vähem, seega on ka kulutada võimalik vähem. Aga ma arvan, et kõikidele Päästeameti töötajatele ja Eesti inimestele tervikuna on hea sõnum see, et selle aasta eelarve on suurenenud. Suurenenud on ka Politsei- ja Piirivalveameti eelarve. See raha on mõeldud väga konkreetsete projektide jaoks, mida ma PPA puhul juba mainisin: kriminaalmenetluse tõhustamine, kriminaalpolitsei erinevad algatused, võitlus raskete varjatud kuritegudega, korruptsioonivastane võitlus, ekspertide palkamine, uute inimeste töölevõtmine, tehniliste vahendite väljavahetamine jne.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra siseminister, vastamise eest! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ministrid! Ma ei tea, kas see nüüd üldse läbirääkimine on, aga annan edasi paar kiiret emotsiooni.
Mida me siis tegelikult kuulsime? Me ei kuulnud sisuliselt mitte midagi. Kuulsime mingisuguseid kaudseid põhjendusi, isegi selleni välja, et jälle on kõiges süüdi Tallinna linnapea, kuna ta on Tallinna pimendanud ja seetõttu on helkurita jalakäijad maanteedel hukka saanud. Me kuulsime seda, et lähitulevikus tulevad suured investeeringud võitluse jaoks raske kuritegevuse ja korruptsiooniga.
Aga kahjuks need nukrad arvud, mis ma siin ette kandsin, suurenevad jätkuvalt. Siseminister rääkis, et vaatame, milliseks see arv kujuneb kolme aasta peale. Aga kui me vaatame neidsamu kuid, jaanuari ja veebruari, kus see arv on üle aastate suurim, siis ma arvan, et süsteemis on mingid kruvikesed-poldikesed lahti.
Vägivaldsete surmade suurt arvu ei saa põhjendada sellega, et need on olmekuriteod ja nende põhjused on kuskil sügavamal, sotsiaalses sfääris. Jah, kindlasti on põhjused ka seal. Aga ka need arvud varem aastast aastasse vähenesid, erinevalt viimasest aastast.
Siit hakkavadki tulema välja põhjused. Põhjused on selles, et nendesamade kuriteo- ja liikluskuriteoliikidega tegeleb see kõige harilikum patrullpolitseinik, konstaabel. Tema on see, kes reageerib olmetülile, kus kõigepealt antakse üksteisele lihtsalt kere peale, järgmine kord antakse kere peale kaikaga ja viimane kord juba noaga. Tema reageerimisest sõltub tihtipeale see, kuidas järgmisel korral see arveteõiendamine toimub ja kas see üldse toimub, kas ta on võtnud tarvitusele kõik seaduslikud abinõud. Teine asi: kas ta on üldse reageerinud ja sündmuskohale läinud?
Tihtipeale pöördutakse minu kui endise süsteemi inimese poole – seda on ka Kalle Laanet öelnud – ning palutakse olla suhtekorraldaja politsei ja kodaniku vahel. Täpselt samuti on oluline see, kui tihti me näeme tänaval liikluspolitseinikke. Või äkki oleme heal arvamusel, et oleme kõik nad asendanud liikluskaameratega? Kindlasti mitte.
Tegelikult me seda, mida mina ja minu kolleegid, kes me arupärimise esitasime, täna kuulda tahtsime, ei kuulnud. Me ei kuulnud mitte ühtegi konkreetselt Politsei- ja Piirivalveametile ning Siseministeeriumile mõeldud ettepanekut, kuidas see kurb arv lähiajal taas vähenema panna. Me ei kuulnud mitte ühtegi ettepanekut. Räägiti sellest, kuidas tuleks parandada haridussüsteemi, kuidas tuleks parandada sotsiaalsüsteemi, kuidas kohalik omavalitsus peab paremini kõigile nendele probleemidele reageerima. Aga need probleemid ei tekkinud eile ega üleeile, need on juba paarkümmend aastat olnud meie korrakaitsestruktuuride ees sellisena, nagu need on täna.
Mina näen ühe suurema probleemina pigem Siseministeeriumi sisejulgeolekuvaldkonna pidevat ümberkorraldamist. See on toimunud viimased kaks aastat. Me oleme ka selle koosseisu ajal järjekordselt muutnud Politsei- ja Piirivalveameti struktuuri ja ülesehitust. Me kogu aeg otsime variante, kuidas ameti ja ministeeriumi struktuuri korda teha, aga see ei peegeldu politsei igapäevases töös, mis kokkuvõttes peaks peegelduma meie kõigi turvalisuses.
Nii et julget peeglisse vaatamist ja ütlemist, et, jah, võib-olla on mingis vallas kiirustatud, võib-olla on ressursse valesti jaotatud ning me peaksime tegema seda, seda või seda, me täna ei kuulnud. Kahju küll. Aitäh teile!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Rainer Vakra, Kalle Laaneti, Tarmo Tamme, Enn Eesmaa, Inara Luigase, Peeter Võsa, Lauri Laasi, Vladimir Velmani, Deniss Boroditši, Valeri Korbi, Mihhail Stalnuhhini, Mailis Repsi, Viktor Vassiljevi ja Aadu Musta 6. veebruaril s.a esitatud arupärimine Eesti keskkonna jätkusuutlikkuse kohta. Rainer on kohe kõnepuldis.

Hea juhataja! Austatud proua Keit Pentus! Mina ja veel 13 Keskerakonna fraktsiooni liiget tunneme tõepoolest muret Eesti keskkonna jätkusuutlikkuse pärast ja seetõttu oleme esitanud ka arupärimise. Arupärimine käsitleb seda, et Eesti on maailma riikide keskkonnaalase tulemuslikkuse edetabelis aasta-aastalt langenud. Viimases Environmental Performance Indexis avaldatud uuringu põhjal on Eestile antud muret tekitav 54. koht. Meie lähinaabrid soomlased ja lätlased on selles tabelis tunduvalt eespool. Aga veelgi laastavam on hinnang Eesti arengusuunale ehk keskkonnaalase tegevuse tulemuslikkusele viimasel aastakümnel. Eesti on viimaste seas ehk lausa 128. kohal. Uuring toob välja paljude riikide keskkonnaalase tulemuslikkuse näitajate kasvu, aga on ka neid riike, kelle näitajad on halvenenud. Üks langeja, koos selliste riikidega nagu Bosnia ja Hertsegoviina, Kuveit ning Venemaa, on ka Eesti. Vaadates graafikuid, on näha, et halva hinnangu on saanud ökosüsteemi elujõulisus ning erakordselt madal hinnang on antud Eesti keskkonnatervisele, mille all mõistetakse inimeste tervist sõltuvalt keskkonnast ja keskkonna muutmist inimese tervisele soodsamaks. Kui vaadata ministeeriumi kommentaare ajakirjanduses, siis üks kandev mõte ja idee oli see, et lähteandmed olid valed. Et saada täpsemaid vastuseid meile muret tekitavale viiele küsimusele, me esitasimegi selle arupärimise. Küsimusi ma ette ei loe. Aitäh teile!

Suur tänu, kolleeg Rainer Vakra! Palun proua keskkonnaministri vastamiseks kõnepulti!

Austatud Riigikogu esimees! Head arupärijad! Riigikogu liikmed! Ma kõigepealt tänan selle arupärimise eest, sest selle konkreetse uuringu või indeksi kohta on tõesti olnud üsna palju küsimusi ja esialgu paraku ka infomüra. Mul on väga hea meel, et te selle teema siin tõstatasite ja et on võimalik seda indeksit, aga mitte ainult indeksit, vaid ka teemat laiemalt pisut lahti rääkida. Te esitasite kokku viis küsimust ja need küsimused on kõik omavahel seotud. Ma loen küsimused ette, aga kui te lubate, siis teema parema jälgimise huvides ma vastan kõigile küsimustele korraga, küll kõigile eraldi tähelepanu pöörates. Siis ei ole see teema niivõrd hakitud.
Esimene küsimus: "Mida on Keskkonnaministeerium tegemata jätnud, et uuringu tulemused nii kehvad on?" Teine küsimus: "Mis võib olla põhjuseks, et meie lähinaabrid on uuringus tunduvalt eespool?" Kolmas küsimus: "Kuidas hindate Eesti keskkonna jätkusuutlikkust, võttes arvesse, et viimase aastakümne eest on saadud väga kehv hinnang?" Neljas küsimus: "Milliseid meetmeid plaanib Keskkonnaministeerium rakendada, et tõsta Eesti keskkonna jätkusuutlikkust?" Viies küsimus: "Keskkonnaministeerium ja keskkonnaspetsialistid on meedia vahendusel teadlaste hinnangud ümber lükanud, viidates, et uuringus on kasutatud iganenud ja valesid andmeid. Mida plaanib Keskkonnaministeerium teha, et edaspidi sarnaste olukordade tekkimist vältida?"
Kõigepealt, tegu oli kahe ülikooli keskkonnaga tegelevate uurimisinstituutide koostatud riikide edetabeliga või keskkonnaalase tulemuslikkuse indeksiga, milles Eesti paigutus 132 riigi seas 54. kohale. Teie esimene küsimus puudutas seda, mida on Keskkonnaministeerium tegemata jätnud, et uuringu tulemused just sellised on. Nagu te sissejuhatavas sõnavõtus rõhutasite, analüüsitakse selles uuringus ja indeksis erinevaid näitajaid. Kui te vaatate neid andmeid, siis näete, et looduskaitse, konkreetselt bioloogilise mitmekesisuse ja elupaikade kaitse valdkonnas asub Eesti kõikide maailma riikide hulgas esimesel kohal. Nii et kui me räägime konkreetselt looduse kaitsmisest, sellest, et Eesti loodus on väga rikas ning et me oskame seda hästi hoida ja kaitsta, siis siin on ka indeksis antud Eestile erakordselt positiivne hinnang. Ma arvan, et selle üle tasub meil igal juhul uhke olla. Meil on Euroopa Liidu loodusdirektiivis loetletud elupaigatüüpidest kokku 60 elupaigatüüpi, 51 looma- ja taimeliiki, 136 Euroopa Liidu linnudirektiivis loetletud linnuliiki ning nende kaitseks on moodustatud terve suur hulk loodus- ja linnualasid, mis kokku moodustavad Eesti Natura 2000 võrgustiku. Ilmselt on teile teada, et Eestis on Natura 2000 aladega kaetud ligi 17% territooriumist. Tulevikku vaadates on oluline märkida selget hoiakut, et me oleme võtnud üheks lähiaastate selgeks kavaks mitte enam kaitsealasid väga ekstensiivselt laiendada, vaid just nimelt olemasolevatel kaitsealadel kaitset efektiivselt korraldada. Ehk kui midagi on kaitse alla võetud, siis tuleb selle eest ka hästi hoolt kanda ja seda hästi kaitsta.
Kui me oma looduse kaitse poolest oleme tõesti edetabelis nr 1, miks siis on nii, et me kokkuvõttes asume 132 riigi hulgas 54. kohal või, nagu te oma teises küsimuses küsite, mis on see põhjus, miks näiteks meie lähinaabrid on Eestist tunduvalt eespool? Kui võtta kõik põhjused ühe sõnaga kokku, siis see üks sõna on paraku põlevkivi. Eesti energeetika- ja tööstussektor tervikuna ei ole mitte ainult võrreldes meie lähinaabritega, vaid see on ka mitme teise riigiga võrreldes oluliselt saastavam, see raiskab palju rohkem ressursse ning on süsinikuintensiivsem, tulenevalt just meie strateegilisest maavarast põlevkivist. Põlevkiviga on Eestis praegu seotud näiteks üle 80% kõigist tekkivatest jäätmetest. Vaadake veekasutuse andmeid sellessamas indeksis. Mõnes inimeses on see sügavat hämmastust tekitanud, sest me oleme ju inimestena loomult suhteliselt kokkuhoidlikud, me ei raiska vett, vesi ei jookse kraanist lihtsalt niisama, aga ometi on meie veekasutuse näitajad väga halvad. Millest see tuleneb? See ei tulene mitte millestki muust kui sellest, et umbes 80% kogu Eesti veekasutusest on seotud põlevkiviga, konkreetselt põlevkivielektrijaamadega. Samamoodi on umbes 70% kogu õhku paisatavast CO₂-st seotud põlevkiviga. Me oleme küll põlevkivi kaevandamisele seadnud hästi selge ja ühemõttelise piirangu, kaevandada on lubatud kuni 20 miljonit tonni aastas ja mitte enam, aga kui me vaatame keskkonnaseisundi ja -tervise näitajaid, siis oluline ei ole mitte ainult põlevkivi kaevandamine kui tegevus, vaid ka see, mis saab sellest kivist pärast kaevandamist, pärast maa seest väljavõtmist, ehk kuidas ja mida me suudame kaevandatud kivist järjest väiksema keskkonnamõjuga toota. Nii et just põlevkivi kasutamisest ja sellega seotud näitajatest tuleneb see vahe Eesti ja naaberriikide vahel, millele te oma küsimustes viitate. Kui kõrvutada näiteks Rootsiga, siis meie paiskame inimese kohta õhku rootslastest üle kahe korra rohkem CO₂. Kui Eestis toodetud elektris oli taastuvelektri osakaal 2009. aastal umbes 6% ja 2011. aastaks jõudis see ilmselt 14%-ni (täpseid andmeid 2011. aasta kohta veel pannakse kokku), siis näiteks Lätis toodetud elektrienergias on taastuvelektri osakaal umbes 60%. Nii et tõsi on, et kui me jääme endiselt väga põlevkivielektrikeskseks, siis meie positsioon nendes tabelites eriti palju tõusta ei saa. Meie prioriteedid elektri tootmises on keskkonna jaoks üliolulised. Mida saastavam on elektri tootmine, seda koormavam on see kokkuvõttes nii keskkonnale kui ka tarbijale.
Keskkonnaministeerium on pakkunud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile igakülgset koostööd, et meil tekiks selles valdkonnas pikaajaline ja konkreetne kava, kuidas hiljemalt aastaks 2050 jõuda olukorda, kus meil põlevkivi enam ahju ei aeta. Nii et oluline on Eesti elektriportfelli mitmekesistamine ja mitte ainult elektriportfelli, vaid ka energiaportfelli mitmekesistamine ja üleminek vähem saastavale energiamudelile. Seda nii elektri tootmises, aga ka laiemalt energiamahukates valdkondades, ükskõik, kas me räägime soojamajandusest või transpordist.
Veel on koondindeksis keskkonnatervise indikaatorina suure osakaaluga, nagu te ka viitasite, alla viieaastaste laste suremuse tõenäosus, mille kohaselt asub Eesti 2010. aasta näitajate põhjal 60. kohal. Kui teil on võimalus Sotsiaalministeeriumi inimeste käest detailseid põhjendusi küsida, siis kindlasti kasutage seda võimalust. Lühidalt võib öelda, et reaalselt on Eestis viimasel kümnendil konkreetselt alla viieaastaste laste suremus vähenenud, aga selle uuringu metoodika on paraku selline, et arvesse võetakse vähenemist absoluutarvudes. Te mõistate, et Eestis ei saagi absoluutarvud väga suured olla. See on üks tegur, mis seda indikaatorit väga oluliselt mõjutanud on.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et see indeks võtab arvesse näitajaid aastate 2000–2010 kohta. Siin ei ole arvestatud viimastel aastatel tehtud ja ka käesoleval, 2012. aastal tehtavaid väga suuri investeeringuid just nimelt ressursside säästlikumaks kasutamiseks ja energiasäästuks. Kui need näitajad ühel hetkel uuringusse jõuavad, siis on Eesti positsioon kindlasti hoopis teistsugune, võrreldes sellega, mis see praegu on.
Aga ma vastan hea meelega täpsustavatele küsimustele. Ma näen, et neid on. Aitäh!

Suur tänu, proua minister! Alustame küsimustele vastamist. Palun, kolleeg Enn Eesmaa!

Suur aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Kõigepealt aitäh nende vastuste eest! Ma täpsustan ühte liini, millest ei olnud juttu, aga millest veel kümmekond aastat või pisut rohkem aega tagasi üsna palju räägiti. See on see koormus ja negatiivne mõju, mille jättis Eesti keskkonnale Nõukogude armee tegevus. Kas on teada, kui palju see veel meie keskkonda mõjutab või on nende aastate jooksul suudetud enamik nendest kahjulikest mõjudest n-ö ära kaotada?

Aitäh selle küsimuse eest! See konkreetne indeks arvestab siiski eelkõige praegust ressursikulutust, mitte niivõrd seda ajaloolist jälge. Aga kindlasti ei saa veel väita, et Nõukogude sõjaväe jälgedega on nüüd kõik ühel pool, et me oleme suutnud kõik jäljed oma maastikupildist likvideerida või et sellega on kõik korras. Seda kindlasti väita ei saa. Aga jah, konkreetne indeks seda ei kajasta, mis ei tähenda, et sellega tegelema ei peaks. Keskkonnaministeerium saatis hiljuti kooskõlastamisele ühe uue määruse eelnõu, mille sisuks on see, et Keskkonnainvesteeringute Keskuses luuakse programm, et võimaldada toetust endiste militaarobjektide, aga ka näiteks lagunevate, mahajäetud tööstushoonete lammutamiseks. Ühest küljest võib öelda, et tegu on keskkonnareostusega, mõeldes selle all maastikureostust. Teisest küljest on tegu objektidega, mis paraku võivad olla ka ohtlikud, ükskõik kas me räägime põhjaveest või militaarobjektide puhul näiteks kinnikatmata šahtidest. Mitte ainult hulljulgete turnijate jaoks ei ole tegu ohtlike objektidega, vaid need on ka mitmes muus mõttes ohtlikud. Meil on soov panna õlg alla, et Eesti muidu väga ilus maastik nendest kolevantsidest lõpuks puhtaks saaks.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma sain aru, et linnupesad on meil hästi hooldatud, aga mulle jäi pisut ebaselgeks – võib-olla kordate üle –, kas me saime suhteliselt viletsa koha valeandmete või põlevkivisaaste tõttu. Kas me oleme teenitult selle koha peal? Praegu on avalikkusele jäänud mulje, et arvud on valed ja uurimus on üldse selline, et ei tea, kuidas sellesse suhtuda. Ma saan aga aru, et põlevkivi tootmine on meil käest ära.

Aitäh! Ma ei naeruvääristaks linnupesade kaitset. Ma arvan, et on oluline, et looduse mitmekesisuse poolest on Eesti näitajad väga head. Tõepoolest, ka väljastpoolt vaatajad hindavad kõrgelt seda, mida me looduse kaitsmisel oleme teinud ja üha teeme. Mis puudutab andmeid, siis näiteks metsanduse vallas, kus meie üldpositsioon ei ole ka mitte väga kiita, on tõepoolest tegu sellega, et arvesse on võetud 2008. aasta andmeid või, täpsemalt öeldes, 2008. aastal tehtud prognoosi 2010. aasta kohta. Nende andmete kohta tuleb öelda, et tegelikkus on osutunud mõnevõrra teistsuguseks ja seetõttu ei ole tegu korrektsete andmetega. Need andmed on pigem tõlgendused ja prognoosid, mis tõeks ei osutunud. Näiteks aga andmed veekasutuse ja CO₂ õhku paiskamise kohta on paraku need, mis meie positsiooni selles indeksis tinginud on, seda just põlevkiviga seotu tõttu. Tuleb vaadata iga konkreetset näitajat eraldi. On näitajaid, kus on aluseks võetud andmed, mis ei ole olnud päris täpsed, aga on ka näitajaid, mis objektiivselt kajastavad Eesti olukorda. Loomulikult on oluline, kuidas me edasi liigume. Keskkonnaministeerium on selgel seisukohal, et kui me räägime energeetikast ja elektrimajandusest, siis tarbijale väga koormav ja saastav elektri tootmine kindlasti perspektiivikas ei ole. Igal juhul tuleb tõsiselt mõelda sellele, kuidas edasi minna. Nagu ma ka eespool ütlesin, me jõuame hiljemalt aastaks 2050 Eestis selleni, et me enam põlevkivi ahju ei aja, elektri tootmine on saastavast põlevkivielektrist vaba.

Palun, kolleeg Peeter Võsa!

Aitäh! Austatud minister! Te tõite välja, et viletsa hinnangu põhjus on põlevkivi. Kas nii nigela hinnangu puhul ei mängi oma rolli aga see, et segisongitud looduskeskkonna taastamisega kaevandatud aladel piisavalt ei tegelda? Kas on plaanis siin midagi ette võtta ja kui on, siis mida?

Aitäh! Põlevkivi puhul on muidugi tegu eelkõige allmaakaevandamisega. Ei saa otseselt öelda, et me oleme endiste kaevanduste või karjääride maa-ala taastamise kuidagi hooletusse jätnud. Vastupidi, sellele on aasta-aastalt rohkem tähelepanu pööratud. On esitatud ka väga konkreetsed tingimused, et kaevandajad võtaksid tõsiselt oma kohustust pärast kaevandamise lõppu, pärast kaevanduse ammendamist see maa-ala korda teha. Aga ma veel kord rõhutan põlevkivi osakaalu ja neid põhjusi, mille kaudu põlevkivi meie keskkonnaseisundit mõjutab. Ma neid paar korda juba mainisin. Kui me räägime veekasutusest, õhu saastamisest, aga ka jäätmetest, siis valdav osa ressursikulutusest või jäätmete tekitamisest on Eestis seotud põlevkiviga. Meil ei ole kuidagi võimalik teha nägu, et see nii ei ole. See on nii ja ei ole mõtet seda eitada.

Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Hea ettekandja! Küsin ka põlevkivi kohta. Kui saastav on keskkonnakaitse seisukohalt põlevkiviõli tootmine, võrreldes põlevkivi ahjuajamisega, nagu te väljendusite? Te ütlesite, et olete majandusministrile pakkunud tuge, et Eestis põlevkivi ahjuajamine lõpetada ja Eesti energeetika keskkonnasõbralikumaks muuta. Kas siis keskkonnaministrit ei taheta sel teemal väga kuulata, arvestades Eesti Energia plaanitavaid suurinvesteeringuid põlevkiviplokkidesse?

Aitäh! Küsimuse esimene osa puudutas võrdlust, seda, mille alusel saab öelda, et näiteks põlevkivist õli tootmine on vähem saastav kui selle ahjuajamine. Kui me räägime CO₂ emiteerimisest, siis õli tootes tekib CO₂ umbes 20% vähem kui põlevkivi ahjuajamisel. See on üks näitaja. Teine osa küsimusest puudutas Eesti Energia investeeringuid. Kindlasti on oluline just nimelt pika vaate loomine. Minu teada ei ole majandusministeerium kuidagi eitanud või tagasi lükanud vajadust selline pikk vaade koostada. Pigem vastupidi, sellega on tegelema hakatud. Kui ma ei eksi, siis siinsamas Riigikogus toimus üsna hiljuti üks arutelu teemal, milline see pikk vaade olla võiks. Koostöö Keskkonnaministeeriumi ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vahel on igal juhul töine. Ma ei näe seda muret, et majandusministeerium kuidagi keskkonnapoolt eitaks. Sellist probleemi ei ole.

Palun, kolleeg Rainer Vakra!

Aitäh! Hea minister! Ma pean siiski meedia juurde tagasi tulema. Kui selgusid uuringu tulemused, siis Keskkonnaministeerium hakkas kohe neid ümber lükkama, väites, et on kasutatud iganenud ja valesid andmeid. Täna me räägime sellest, et põhjuseks on põlevkivi ja valed andmed olid ainult metsanduse kohta. Mida plaanib keskkonnaminister teha, et edaspidi ikkagi selliste olukordade tekkimist vältida?

Aitäh! Ma sain aru, et te küsisite, kuidas oleks võimalik tagada, et algandmed, mis uuringu tegemisel aluseks võetakse, oleksid korrektsed. Meil ei ole paraku võimalust dikteerida Ameerika ülikoolidele, milliseid andmeid nad aluseks võtavad. Me teeme omalt poolt kindlasti kõik selleks, et avalikustatud andmed oleksid viimase hetke andmed, et need oleksid kõigile ligipääsetavad ja kättesaadavad, aga see, millised andmed konkreetselt aluseks võetakse, on uuringu tegijate otsus. Näiteks metsaandmete puhul kasutati satelliitfotosid. Eksperdid ütlevad, et on üsna tõenäoline, et nii läksid metsana arvesse ka näiteks viljapuuaiad jm. Seda mitte ainult Eesti, vaid ka teiste riikide puhul. Ma arvan, et sellise uuringu aluseks olevates andmetes on täpsustamisvõimalust küll ja veel. Loodan, et uuringu tegijad on ka ise huvitatud sellest, et algandmed kajastaksid tõesti võimalikult viimase hetke seisu ja oleksid võimalikult täpsed. Aga mis puudutab meediakajastust või meediale antud vastuseid, siis ma hea meelega saadan teile kõik need mitme lehekülje pikkused vastused, mis Keskkonnaministeerium meediale saatnud on. Teil on võimalus siis algallikast vaadata, millele me täpselt viitasime, millistele andmetele tuginesime või millele tähelepanu juhtisime. Ma saadan need teile.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Mind huvitavad piiriäärsed piirkonnad, kus ühel pool on Eesti, teisel pool Venemaa. Arusaadav, et kui seda tööd ei tehta kahepoolselt, siis meie tööst üksi ei jätku, näiteks Peipsi järve või Narva jõe puhul. Kuidas te praeguses olukorras seda asja hindate ja milline on perspektiiv?

Aitäh! Tõsi, eriti kui asi puudutab Peipsit, siis Eestil üksinda ei ole võimalik midagi korda saata. Aga Peipsi puhul on Eesti ja Venemaa koostöö olnud pigem hea. Kui me räägime näiteks Peipsi vee kvaliteedist või kalanduse olukorrast, siis on märgata, et Venemaa on samamoodi huvitatud sellest, et meil ei oleks tegu reostunud järvega, et vee kvaliteet oleks hea ja et me ka kalanduses saaksime rääkida kestlikust arengust, et meil oleks võimalik ka 15–20 aasta pärast samamoodi Peipsil kala püüda. See on oluline eelkõige kohalike elanike jaoks. Selles osas on koostöö hea. Teistmoodi see olla ei saagi, sest mõju ulatub mõlemale poole Peipsit.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Te mainisite, et meie madal koht keskkonnakaitse edetabelis tuleneb sellest, mida me teeme põlevkiviga, et me saastame õhku, ümbrust, keskkonda. Me peame kindlasti pingutama selle nimel, et põlevkivi kasutataks otstarbekalt, säästlikult ja samas keskkonda vähem reostavalt. Mainisite ka, et Eesti on teatud näitajate poolest lausa esimesel kohal. Need valdkonnad on looduskaitse, bioloogiline mitmekesisus jne. Te aimate, et ma tahan oma küsimusega jõuda Haanja looduspargi ja Tallikese sihtkaitsevööndi loomise juurde. Kas me peaksime teatud positsioonidel olema päris esimesed või piisaks ka teisel kohal olemisest, aga samas me annaksime inimestele võimaluse nendes paikades elada? Inimesed oleksid väga rahul, kui ei kehtestataks mitte sihtkaitsevööndit, vaid jääks piiranguvöönd.

Aitäh! Esiteks, ega me ei tee selliseid pingutusi ega kaitse oma loodust sellepärast, et olla mõnes edetabelis esimene, teine, kolmas või viieteistkümnes. Me teeme seda ikka sellepärast, et meie oma inimestel oleks võimalik looduses aega veeta ja oma patareisid laadida ning seda mitte ainult viie aasta perspektiivis, vaid ka viiesaja aasta perspektiivis. Need on need põhjused, miks me kaitseme seda, mis meil väärtuslikku on. Ma arvan, et need on väärtused, mida tasub kaitsta. Mis puudutab seda konkreetset näidet, siis ma taas kord arvan, et see arutelu on pisut laiem. Kas me tahame, et oleks nii, et kui kuskil on midagi tõeliselt väärtuslikku, siis me seda kaitseme, või me tahame hakata mingisugustel alustel erandeid tegema? Kui me ükskord teeme mingisugustel alustel erandi, siis mis need alused on? Kuidas me edaspidi käitume? Kuhu me selle joone tõmbame? Mis on need subjektiivsed kriteeriumid, millest saaks sellistes olukordades üldse lähtuda? Seni on olnud põhimõte, et kui on tegu suure ja unikaalse väärtusega, kui on tegu sellise väärtusega, et kui see korra käest lasta, siis 25, 50 või isegi 10 aasta pärast seal enam midagi kaitsta lihtsalt ei ole, siis seda tuleb kaitsta sõltumata sellest, kelle omandis see on, ükskõik kas tegu on riigi omandiga või eraomandiga. Konkreetsel puhul on tegu loodusmetsaga. Kõige suurem oht loodusmetsale on selle maharaiumine. Kui me seal raiumist lubame, siis me peame leppima sellega, et mõne aasta pärast seda loodusmetsa sellisel kujul enam ei ole. See on piiri tõmbamise koht. Ma veel kord rõhutan seda, mida ma alguses ütlesin, et ka mina olen väga selgelt seisukohal, et kaitsealade massilise, ekstensiivse laiendamise järele põhjust ei ole. Meil on päris suur osa Eesti territooriumist juba kaitse all. Aga kui tegu on tõesti suure väärtusega, siis ei saa ka nii öelda, et kuna meil on mingisugune protsent juba täidetud, siis me enam nendest väärtustest ei hooli ega kaitsealasid ei laienda. Nii üheselt kindlasti läheneda ei saa. Aga ma pean mõistlikuks ja oluliseks, et me nüüd pööraksime oma põhitähelepanu sellele, et juba kaitse alla võetu eest tõesti igast küljest ja hästi hoolitsetaks, et tegu ei oleks hoidmise ja kaitsmisega ainult nime poolest.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Aitäh! Ma ei tea, kas mu küsimus puudutab päris viiesaja aasta perspektiivi, aga natuke pikemat aega küll kui viis aastat. Teema on põlevkivisaaste. Kui palju on Eesti kasutanud Euroopa Liidu ja Eesti riigi vahendeid põlevkivisaaste kõrvaldamiseks, näiteks vanade tuhamägede sulgemiseks, poolkoksiprügilate sulgemiseks jne?

Aitäh! Need arvud on üsna mastaapsed. Algsete prognooside järgi oli põlevkivituhamägede ohutuks muutmiseks – ohutuks just selles mõttes, et tegu ei oleks põhjavett rikkuva reostusega – planeeritud üle miljardi krooni. Nüüd meil õnnestub seda teha palju odavamalt, aga sellegipoolest oleme põlevkivituhamägede ohutuks tegemisele kulutanud kümneid miljoneid eurosid. Ma komakoha täpsusega praegu öelda ei taha, aga see summa on kümnetes miljonites eurodes. Taas kord ütlen, et see on n-ö avalik raha. Tegelikult tähendab see otsest maksumaksja raha kulutamist, see raha ei tule kuskilt puu otsast. Nii et kui me sageli räägime, et põlevkivielekter on väga odav, siis paraku on tihti tegu sellega, et osa nendest kulutustest, mida põlevkivielektri eelisarendamine endaga kaasa toob, on kuidagi vaikselt vaiba alla sokutatud ja püütakse teha nägu, et neid kulutusi justkui ei olegi. See on väga lühinägelik lähenemine. Kokku võttes tähendab see ikkagi, et tegu on elektri tarbija jaoks erakordselt koormava elektri tootmise viisiga. Lõpuks on tarbija see, kes kõik need mõjud kinni maksab. Neid näiteid, kuidas n-ö avaliku rahaga on põlevkivienergeetikat ühel või teisel kombel toetatud, on veel.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Kas ministeerium on pidanud plaani, et pöörduda nende Ameerika ülikoolide poole, kes need tabelid paika panevad, et nad algandmeid täpsustaksid? Kokku võttes on selline asi ju Eestile kahjulik, sest kui investor vaatab, millisesse riiki investeeringuid tegema tulla, siis ta võib valida pigem Läti või Soome. Ma arvan, et seda ei tuleks kõrvalt vaadata. Võib-olla võiks nende ülikoolidega asja täpsustada.

Aitäh! Meil on plaanis sel aastal teha meie enda jaoks üks võrdlusanalüüs, kus me kõikide keskkonnanäitajaid kajastavate indeksite n-ö koostist analüüsime, et selgitada, kust täpselt andmed võetakse, millistel puhkudel me saaksime ise selliseid andmeid saata või pakkuda omalt poolt koostööd. Selle analüüsi me teeme. Siis on võimalik juba täpsemalt mõelda, kas meil oleks juba varem võimalik neid ülikoole õigete ja tõesti ajakohaste andmetega varustada või mida täpselt selles olukorras teha. Seda me analüüsime. See on selle aasta töö.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea minister! Te mainisite täna ka metsandust. Kas teie hinnangul ja võib-olla ka ekspertide hinnangul mõjutab Eesti kohta keskkonna jätkusuutlikkuse indeksis tulevikus ka see, et me kriisi ajal oma riigimetsa üsna tugevalt maha võtsime? Kuidas te hindate, kui palju me suudame seda järgnevatel aastatel taastada?

Aitäh! Riigikogu eelmine koosseis kiitis heaks metsanduse arengukava, kus muu hulgas üheselt kehtestatakse, et Eestis võib metsa raiuda ikkagi ainult nii palju, kui palju seda juurde kasvab. Me ei saa ega tohi metsa raiuda rohkem, kui seda juurde kasvab. See on üheselt paigas ja siin mingisuguseid kõrvalekaldeid olla ei saa. Aga kui veel konkreetse indeksi juurde tulla, siis ma mõne sõnaga selgitan metsandust puudutavat külge. Nimelt on selles uuringus statistiliste meetoditega tuvastatud metsamaa pindala vähenemine. Eesti kontekstis puudutab see eelkõige põllumaal 1990. aastatel, kuni 2000. aastani toimunud metsastumise lõppu. Ehk põllumaa, mis aastatel 1990–2000 metsa täis kasvas, võeti nüüd uuesti põlluna kasutusele. Sellest tulenevalt on statistika selline, nagu oleks meil olnud väga tõsiseid probleeme metsamaa vähenemisega. Aga algselt oli tegu põllumaaga, mitte metsamaaga. Nii et viimase kümne aasta jooksul on metsamaa osakaal tõesti vähenenud, kuid tegemist on endise põllumaaga. Aga ma rõhutan veel kord, et kui me räägime metsamajandamisest, siis Riigikogu on heaks kiitnud metsanduse arengukava, kus öeldakse üheselt, et Eestis on võimalik metsa raiuda ainult selles ulatuses, kui palju metsa juurde kasvab, mitte rohkem.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, lugupeetud keskkonnaminister, vastuste eest! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Meie viimane arupärimine on Riigikogu liikmete Deniss Boroditši, Kalle Laaneti, Lauri Laasi, Mihhail Stalnuhhini, Heimar Lengi, Valdimir Velmani, Peeter Võsa, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Tarmo Tamme, Olga Sõtniku, Viktor Vassiljevi, Yana Toomi, Ester Tuiksoo, Mailis Repsi ja Kadri Simsoni tänavu 8. veebruaril esitatud arupärimine võltsimisvastase kaubanduslepingu kohta (nr 109). Palun kõigepealt kõnepulti kolleeg Deniss Boroditši!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Meil on tõepoolest arupärimine välisminister Urmas Paetile, teemaks on võltsimisvastane kaubandusleping. Nagu me kõik teame, on võltsimisvastane kaubandusleping riikidevaheline kokkulepe, mis määratleb rahvusvahelised normid intellektuaalomandi õiguste jõustamiseks. Leping parafeeriti 25. novembril 2010 ning on avatud allkirjastamiseks alates 1. maist 2011. Välisministeeriumi poolt 19. jaanuaril 2012 avalikustatud memo alusel kinnitatakse Välisministeeriumi pädevust ja vastutust ACTA-ga seonduvates küsimustes Eestis.
Arupärimise esitajate arvates on tegemist väga vastuolulise lepinguga, mis ühelt poolt peaks aitama ennetada autoriõiguste rikkumist, kuid teiselt poolt kasutatakse selleks jälitustegevust, mis võib põhjustada isikuandmete kontrollimatut jagamist. Seega asetab leping autoriõigused kõrgemale õigusest eraelu puutumatusele ja andmekaitsele. Segaseks jääb ka asjaolu, millistel põhjustel nõustus Välisministeerium lepingu heakskiitmisega ilma avaliku diskussioonita. Seoses eeltooduga on meil viis küsimust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Deniss Boroditš! Palun nüüd lugupeetud välisministri kõnepulti!

Tere õhtupoolikust, head Riigikogu liikmed! Kui te lubate, siis enne kui ma hakkan vastama arupärimises esitatud konkreetsetele küsimustele, teen väikese sissejuhatuse. Kõigepealt, paraku tõepoolest levib selle lepinguprojekti kohta kõiksugu jutte, sh hirme ja muresid. Ma väga loodan, et meil õnnestub lähimatel aegadel need alusetud mured ja hirmud kummutada, et ühiskonnas ei oleks selle teemaga seotud liigset stressi, ja keskenduda sellele, mis selles konkreetses lepinguprojektis on ja mida selles tegelikult ei ole.
Deniss Boroditš luges praegu ette sissejuhatuse nendele konkreetsetele küsimustele ja nimetas muu hulgas riski, et kasutatakse jälitustegevust, mis võib põhjustada isikuandmete kontrollimatut jagamist. Nii asetaks võltsimisvastane kaubandusleping autoriõigused justkui kõrgemale õigusest eraelu puutumatusele ja andmekaitsele. Enne kui ma üldse muust rääkima hakkan, tahaksin selle väite kategooriliselt ümber lükata. Nimelt, kui te võtaksite lahti ka võltsimisvastase kaubanduslepingu projekti teksti – see tekst on kättesaadav Välisministeeriumi kodulehel koos muude selgitustega –, siis näete kaht väga olulist asja, mis selles lepingus on must valgel kirjas. Artiklis 4 öeldakse, et käesolev leping ei kohusta lepinguosalist avalikustama teavet, mille avalikustamine oleks vastuolus tema õigusaktidega, sh eraelu puutumatuse õigust käsitlevate õigusaktidega või rahvusvaheliste lepingutega. Teiseks, artiklis 2 öeldakse, et igal lepinguosalisel on õigus valida sobiv meetod lepingu rakendamiseks oma õigussüsteemis ja oma õiguspraktikas. Lepingu sissejuhatavas osas rõhutatakse korduvalt inimõiguste olulisust, üldse kõigi nende õiguste olulisust, mida me siin Eestis oleme väga tähtsaks pidanud ja peame ka edaspidi. Seetõttu ma ei ole nõus kõige sellega, mida siin just räägiti.
Aga tulen nüüd selle juurde, miks seda lepingut üldse vaja on. Püüan vastata viimasel ajal levinud küsimustele. Kõigepealt, see analüüs, mille Justiitsministeerium on koostanud, ütleb seda, et kui Eesti võltsimisvastase kaubanduslepinguga ühineb, Eestis ühtegi uut seadust ega ka seadusmuudatust teha vaja ei ole. Praegune Eesti õigusruum on mõneti isegi konkreetsem ja kangem, kui võltsimisvastane kaubandusleping ette näeb.
Toon teile võrdluseks paar näidet ka rahvusvahelistest kokkulepetest. Eelmisel nädalal olid Tallinnas Rahvusvahelise Kriminaalkohtu endine ja tulevane prokurör. Rahvusvahelise Kriminaalkohtu asutasid kümme aastat tagasi sellised riigid, kellel endal pole olnud mingit plaani läbi viia genotsiidi või muid inimsusvastaseid kuritegusid. Tegu oli riikidega, keda ennast otseselt asi ei puudutanud ja kellel oma seadusandlusega mingisuguseid probleeme ei olnud. Tänaseks, kui kümme aastat on möödunud, on Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga ühinenud 121 riiki, sh ka need, kellel lähiajaloos on olnud probleeme inimõiguste ulatusliku rikkumise või ka suisa genotsiidiga. Samuti algatati Euroopa Nõukogus mõni aasta tagasi küberkuritegudevastane konventsioon – seda tegid ka riigid, kellel endal selles valdkonnas riiklikul tasandil suunamisega probleemi ei ole. Ometi on just see riikide rühm olnud algatav jõud nimetatud konventsiooni väljatöötamisel.
Siit tuleb teatav paralleel võltsimisvastase kaubanduslepinguga. Kui te vaatate riikide loendit, kes on praeguseks selle projektiga töötasandil nõustunud, siis need on Euroopa Liidu maad ja riigid ka väljastpoolt Euroopa Liitu, kus austatakse inimõigusi, kus austatakse internetivabadust ja kus peetakse oluliseks autoriõigusi ja ka intellektuaalomandi kaitset. Sellest tulenebki kõnealuse kokkuleppe idee. Ja see on, et mõne aja pärast oleks võimalikult rohkem riike, kes on selle lepinguga ühinenud ning võtnud omaks ka riigisiseses seadusandluses tolles lepingus sätestatud põhimõtted, et intellektuaalomand ja autoriõigused oleks kaitstud järjest rohkemates maailma riikides.
Praegu vastavad nii meie Eestis tehtud analüüsi kui ka Euroopa Komisjoni analüüsi järgi Euroopa Liidu autoriõiguse ja intellektuaalomandi kaitse regulatsioonid juba sellele konkreetsele lepinguprojektile. Kogu leping on tulevikku suunatud, selle siht on, et Euroopa, sh Eesti autorite huvid oleks maailmas võimalikult hästi kaitstud. Eesti puhul võib näiteks tuua Lotte filmi, mis on saavutanud rahvusvahelise tuntuse ja menu, aga veelgi enam puudutab probleem suuri kultuurieksportööre Euroopas – Prantsusmaa, Hispaania, Skandinaavia riigid ja paljud teised, kelle filmi- ja muusikatoodang ning muu intellektuaalne omand on maailmas laialt levinud, aga seda paraku ka kommertseesmärgil illegaalsena levitatuna. See on ACTA peamine sisu ja väärtus meie jaoks. Tulevikus peaks see Euroopa, sh Eesti autorite loomingut mujal maailmas paremini kaitsma kui seni.
Tahaksin sissejuhatuseks veel kommenteerida mõningaid hirme, kuna võib-olla on mõned selle lepingu sätted justkui liiga laialt tõlgendatavad. Seda on siin saalis öeldud ja seda on kajastatud ka uudistes, et äkki tuleb Eestis võimule keegi hull või ebastabiilne isik ja, kasutades seda lepingut, hakkab kruvisid kinni keerama ja internetivabadust tõkestama. Kui puhtteoreetiliselt arutada, siis selleks kindlasti ei ole vaja ACTA-t. Kui Eestis õigusriigiga mingil hetkel millegipärast midagi väga viltu läheb, siis on täiesti ükskõik, kas see leping on olemas või ei ole. Siis on hoopis uus olukord.
Ja kui lõpuks keegi näiteks avastab, et selle lepingu pärast ikkagi tuleks mingit seadust muuta või uus seadus vastu võtta, siis seda tehakse ju siinsamas saalis. Kui keegi kuskil kujutab ette, et selle lepingu alusel on võimalik Eesti seadusi mingis suunas väga lihtsalt muuta, siis nii see ei ole. Kõiki seadusmuudatusi ja uusi seadusi võtab vastu seesama saal siin, seesama Riigikogu.
Ning kui te vaatate maailmas laiemalt ringi, siis paraku on nii, et riikides, kus autoriõigusi ja intellektuaalset omandit ei austata, seal ei austata ka internetivabadust. Need asjad käivad käsikäes ja selle lepingu n-ö tuumik ehk riigid, kes on selle välja töötanud ja üritavad seda maailmas levitada, on maailmas kõige vabamad ühiskonnad.
Praegu on Euroopa Liidu eesistuja Taani, kes selle lepinguga otseselt tegeleb, et see saaks Euroopa Liidus vastu võetud. Mäletate, mõni aasta tagasi oli Taanis väga suur sõnavabaduse temaatika seoses karikatuuriskandaaliga. Taani riik sõnavabaduse nimel ei taganenud mitte sammugi. Taani saatkonnad põlesid, mitmes riigis olid demonstratsioonid, ettevõtjad kandsid kahjusid – kõik see käis sõnavabaduse nimel. Kas keegi kujutab ette, et seesama Taani riik Euroopa Liidu eesistujamaana on eestvedaja algatuses, millega tahetakse sõnavabadust või internetivabadust kahandada? See ei ole nii. Meil tuleks ikkagi natukene rohkem laiemat pilti vaadata.
Nüüd aga läheksin konkreetsete küsimuste ja nendele vastamise juurde.
Esimene küsimus on, miks ei ole Välisministeerium kaasanud avalikkust ja poliitikuid selle teema arutellu, samas kui väidetavalt on seda Euroopa Liidu Nõukogu tasandil juba aastaid tehtud. Sellele on kaheosaline vastus. Kõigepealt, tõepoolest on võltsimisvastase kaubanduslepingu tekst olnud avalik juba kaks aastat, 2010. aasta aprillist peale. Nii et kõigil, kellel on olnud soovi seda lepingut uurida ja selle kohta seisukoht võtta, on see võimalus olnud.
Nüüd küsimus, miks ei ole Eestis mingi riigiasutus ühiskonnas diskussiooni selle üle alustanud. Arvan, et kõige ausam vastus on see, mida ma olen kuulnud nii mõneltki ametnikult viimastel päevadel, kui see teema on siin Eestis kuumaks läinud. Nimelt on see, et too teema nii teravalt Eestis üles tuli, neile justkui pauk luuavarrest. Nii on nad kinnitanud. Põhjus on tõepoolest selles, et selle lepinguprojektiga on tegeldud 2008. aasta algusest. Ka Euroopa Komisjoni juures on sel teemal toimunud arutelusid eri huvigruppide osalusel. Tegemist on ju segapädevusega lepinguga – osa pädevusi on Euroopa Liidu kui terviku käes ja osa liikmesriikide käes. Ja kuna see leping ei muuda praegu kehtivas Eesti ja Euroopa Liidu õigusruumis midagi, siis need inimesed, kes sellega aastate jooksul konkreetselt tegelnud on, ei näinud ette, et see võiks tekitada nii tohutu resonantsi ja kriitikalaviini, nagu see praegu tekitanud on. See puudutab teisi riike samamoodi.
Siin on ka see põhjus, millest siin on samuti räägitud – miks see võeti vastu põllumajandus- ja kalandusnõukogus? Seda võiks natuke lahti rääkida. Üldiselt on nii, et Euroopa Liidu ministrite nõukogudes – näiteks välisministrite nõukogus, aga teistes samamoodi – on lisaks nendele punktidele, mille üle käib tohutu arutelu, mille tulemusel tehakse otsuseid, teisigi punkte. Olenevalt koosolekust on 10, 20, võib-olla isegi 30 nn A-punkti – need on punktid, mida ministrite kohtumisel ei avata aruteluks, kuna nende osas on saavutatud kokkulepe juba varem kas alaliste esindajate vahel  – umbes 27 riiki osaleb – või vastavates teematöögruppides. Nende hulka kuuluvad teemad, mille puhul riikide vahel ei ole eriarvamusi, ja/või on tegu otsustega, mis ei muuda Euroopa Liidu õigusruumis midagi. Võltsimisvastane kaubandusleping liigitati nende Euroopa Liidus vastu võetavate dokumentide hulka, mis ei muuda Euroopa Liidu õigusruumi. Ja seetõttu paraku ei pööratudki sellele nii suurt tähelepanu, et oleks ise käivitatud ulatuslikke arutelusid. Aga samas ei ole õige väita, et midagi oleks tehtud salajas. Veel kord: see lepinguprojekt ise on olnud avalik 2010. aasta kevadest juba – kaks aastat.
Teine küsimus: "Miks survestatakse läbi Euroopa Komisjoni Euroopa Parlamenti antud lepingut heaks kiitma?" Ma ei oska arvata, mida on küsijad selle survestamise all silmas pidanud. Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi vaheline suhtlus kaubanduslepingute menetlemisel – see leping on kaubandusleping – on määratud kindlate reeglitega ja neid reegleid on selle lepingu üle peetavatel läbirääkimistel Euroopa Komisjonis ja Euroopa Parlamendis ka järgitud. Ei minul ega minu kolleegidel Välisministeeriumis ei ole teada, et komisjon oleks kuidagi eraldi survestanud parlamenti seda lepet heaks kiitma. Parlament on olnud, muide, nende läbirääkimiste käiguga kursis aastate jooksul. Parlament on isegi vastu võtnud mõned selleteemalised resolutsioonid ja lähitulevikus, kui Euroopa Komisjon on sellele lepingule alla kirjutanud, hakkab parlament seda menetlema.
Kolmas küsimus: "Kas Välisministeerium on teostanud mõjude hinnangut Eesti tasandil? Kui jah, siis millised on tulemused, ja kui ei, siis miks seda ei ole tehtud?" Mis puutub sellesse konkreetsesse eelnõusse ja selle ettevalmistamisse, siis praegu me oleme selles etapis, et koostamisel on eelnõu seletuskiri. Et seletuskiri saaks tekkida, on loomulikult tulnud teha ka analüüs lepingu mõju kohta Eesti seadusandlusele. See on, ma võin öelda, suures osas valmis ja seda ei teinud mitte Välisministeerium, vaid Justiitsministeerium, kelle pädevuses Eesti riigis autoriõiguse, sh intellektuaalse omandi kaitse küsimused on. Nii et lühike vastus on: jah, mõju hinnang on Justiitsministeeriumis suures osas tehtud. Mingeid kõrvalisemaid aspekte nad tahavad veel täpsustada, aga põhimõtteliselt käib eelnõu seletuskirja koostamine, milles osalevad ka paljud teised ministeeriumid ja ametid, kellesse see teema mingil moel puutub. Kõik nad on osalenud viimaste aastate jooksul ka selle lepingu ettevalmistamisel. Need on lisaks Justiitsministeeriumile ja Välisministeeriumile ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Rahandusministeerium, Patendiamet, Maksu- ja Tolliamet ning Kultuuriministeerium.
Järgmine küsimus: "Kuna ühise kaubanduspoliitika valdkond kuulub Euroopa Liidu ainupädevusse, kas ACTA leping tuleb arutusele ka Riigikogu täiskogu ette?" Meie seisukoht on, et jah. Kui me nii kaugele jõuame, siis tuleks see siia ratifitseerimisele pärast seda, kui Eesti on lepingule alla kirjutanud. See on nii nagu kõigi välislepingutega – pärast allakirjutamist tulevad need parlamenti ratifitseerimisele.

Lugupeetud välisminister! 15 minutit, ja finito! Alustame küsimustele vastamist. Palun, kolleeg Peeter Võsa!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Kõigepealt ma tänan teid selle eest, et te meid siinolijaid praegu ei sõimanud! Küsimus aga on selline: mil moel aitab ühiskonnas järjest kasvava lõhe vähendamisele kaasa valitsusliikmete valimatu sõim nii kodanike kui ka eri parteide esindajate pihta, selle asemel et pidada mõistlikku diskussiooni? Seda me ju tegelikult soovime. Mil moel aitab sõim ja halvustamine diskussioonile kaasa ja kas diskussioon lõpuks siis tuleb või saame veel sõimata?

Ma saan aru, et see annab mulle ka võimaluse vastata ära viiendale küsimusele, enne kui ma Peeter Võsa küsimusele vastan. Arupärijate viies küsimus oli, millised muutused toob see leping kaasa Eesti inimestele. Kuna see on tegelikult põhiküsimus, siis ma vastan, et selle lepinguga liitumine inimestele igapäevases elus võrreldes tänase olukorraga mingeid muudatusi kaasa ei too. Ükskõik, kas nad kasutavad internetti, tarbivad kaupu või teenuseid. Nii et veel kord: Eesti õigusakte muuta ei ole vaja, selle lepingu peamine väärtus on see, et meie autorid, meie intellektuaalse omandi õiguste omajad võiksid saada suurema kindlustunde nendes riikides, kus praegu autoriõigused nii hästi kaitstud ei ole.
Mis puutub sõimamisse, siis ma ei ole kunagi arvanud, et sõimamine on väga konstruktiivne element ja viib midagi edasi. Ma väga loodan, et ka seda võltsimisvastast kaubanduslepingut on võimalik siin lähiaegadel käsitleda vähemate emotsioonidega ja rääkida selle tegelikust sisust ja mõjust. Ka sel nädalal olen ma enda meelest iga päev seotud selle lepingu avalike seletustega – täna siin, homme seal on järjekordsed kohtumised huvigruppide esindajatega. Kolmapäeval on mul rõõm tulla teie juurde infotundi, homme, nagu ma tean, põhiseaduskomisjon arutab seda asja, reedeks kavandab Euroopa Liidu asjade komisjon laiendatud istungit. See ongi tegelikult diskussioon. Nagu ma ütlesin, paralleelselt me valmistame ette ametlikku seletuskirja, et see küsimus mingil hetkel ka valitsusse viia. Aga keegi ei kiirusta sellega kuidagi ülepeakaela. Seda on ka räägitud, et kui vaadata kõiki Euroopa Liidu riike, siis 22 riiki on sellele alla kirjutanud ja Eesti on nende viie hulgas, kes ei ole seda veel teinud. Mis tähendab seda, et mingit erilist kiirustamist Eestis kindlasti ei ole olnud.

Palun, kolleeg Valdo Randpere!

Hea minister! Ka mina tahan teid kõigepealt tänada sisuka ja huvitava vastuse eest. Aga küsida tahan ma niimoodi. Minugi poole on viimastel päevadel ja nädalatel pöördunud väga paljud inimesed ja korduvad küsimused, mida nad on esitanud, on olnud, kas võltsimisvastane kaubandusleping hakkab vähendama meie sõnavabadust, kas see hakkab piirama meie põhiõigusi, kas nüüd hakkavad kohtud ilma kohtuotsuseta inimesi vangi panema, kas Eesti ühiskond paisatakse keskaega tagasi jne. Mina olen kõigile nendele küsimustele vastanud, et ei, ei, ei. Aga siis on tulnud järgmine küsimus: jah, see kõlab ju hästi, sa ütled, et võltsimisvastane kaubandusleping ei tee seda, ei sätesta ühtegi nendest asjadest, aga mida teevad selle võltsimisvastase kaubanduslepingu salaprotokollid? Ja kuna mina ei tea ühtegi salaprotokolli, siis ma mõtlesin teie käest küsida: kas on olemas salaprotokollid, mis hakkavad sõnavabadust vähendama, põhiõigusi piirama jne?

Ei, selle lepingu juures ei ole loomulikult mitte ühtegi salaprotokolli. Ma võin küll aimata, kust need hirmud on tulnud, ja ma ehk avan seda. Need võivad olla tulnud kahest kohast. Kõigepealt on meil Eestis natuke ülemüstifitseeritud seda, et kuskil on olemas mingid salajased läbirääkimiste dokumendid, mida ei avaldata. Mis asjad need siis on? Tegelikult on kõikide rahvusvaheliste lepete üle peetavatel läbirääkimistel kõik osapooled, antud juhul kõik riigid välja tulnud mingite oma ettepanekutega. Osa ettepanekuid on leidnud ühist heakskiitu, need on lepinguprojektis sees, osa mitte. Hea rahvusvahelise tava järgi neid läbirääkimisdokumente sellisel kujul ei avaldata, kuna neis on need riikide ettepanekud, mis toetust ei leidnud ja mis dokumendis, antud juhul siis lepingus ei kajastu. Piltlikult öeldes: riik X on tulnud välja mingite ettepanekutega, osa neist ei saanud heakskiitu, neid lepingus ei ole ja ta võttis need tagasi. Ei ole sellist tava, et kõik ülejäänud hakkavad rääkima, et näed, millised ettepanekud see riik tegi. Need lihtsalt ei leia kajastust, olid need siis rumalad või targad – nii lihtsalt ei tehta. Aga see ei puutu kuidagi sellesse lepingusse, mis teie ees näha on.
Teine asi, mille kohta ma ka jutte kuulnud olen, on selles lepingus sisalduv komitee. Justkui see komitee oleks eriti mõjuvõimas ja saaks seda lepingut täiendada ja arendada nii, et kõik peavad täitma kõike seda, mis see komitee suudab välja mõelda. Aga maksimum, mida see komitee, kuhu kuuluvad kõigi lepinguga ühinenud riikide esindajad, teha saab, on see, et kui nad aja jooksul näevad, et selle lepinguga on mingisuguseid muresid, siis nad teevad osalisriikidele omad ettepanekud lepingut täiendada või muul moel muuta. Edasine protsess on samasugune nagu kõigi rahvusvaheliste lepete muutmise puhul. Kui ACTA-t tulevikus tahetakse muuta, tuleb teha läbi kõik needsamad protseduurid: valitsused, siis parlamentide ratifitseerimine jne. Kõnealune komitee on lihtsalt tööorgan, kes vaatab, kas leping on aja jooksul hakanud toimima või mitte ja kas oleks vaja midagi muuta või mitte. Need otsused teevad aga riigid vastavalt oma otsustusprotseduuridele.
Ühe asja tahan veel siin öelda, kuna see võib-olla aitab natukene pingeid leevendada. Selles ei ole ju midagi ebatavalist, et parlamendid, kui nad teevad ratifitseerimisotsuseid ühes või teises küsimuses, kasutavad aeg-ajalt võimalust teha mingi avaldus. See on ka teile mõtlemiseks. Kui me võltsimisvastase kaubandusleppega jõuame kunagi niikaugele, et see on parlamendis ratifitseerimisel, siis minu ettepanek on tõsiselt kaaluda võimalust esitada koos ratifitseerimisega või enne parlamendi avaldus, mis puudutab näiteks internetivabaduse teemat. Selles väljendataks veel kord väga põhimõtteliselt Eesti hoiakuid internetivabaduste vallas ja veel kord sõnastada meie endi jaoks, mis on piirid. Arvestades seda, et lepingu tekst ei ole tõesti kuigi lihtsasti loetav, annaks see ehk veel kord kinnituse, et mitte midagi hullu, kui Eesti ühineb selle lepinguga, mitte kellegagi ei juhtu. Kellegi õigusi ei ahistata, mingisugusest internetivabaduse piiramisest ei ole juttu. Aga jah, ka see oleks üks variant, kuidas riigi sees kommunikatsiooni üleval hoida.

Palun, kolleeg Andrus Saare!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Lepingu eelduseks peaks olema küll üheselt arusaadav seaduslik raamistik. Otsustades praegu meie ühiskonnas toimuva järgi, ei ole see aga kaugeltki ühtemoodi arusaadav. Te küll puudutasite seda teemat, aga ma täpsustavalt küsin ikkagi üle: milline oleks teie vastus kriitikutele, kes väidavad, et kõnealuse teema teeb veelgi keerulisemaks seesama uus loodav rahvusvaheline organisatsioon, mille eesmärgid ja volitused on täiesti ebamäärased ning etteaimamatumad kui diskussiooni all olev leping? Võib-olla te rahustaksite mind?

Selle lepingu alusel mingit organisatsiooni keegi luua ei kavatse. Jutt on tegelikult sellest, nagu on enamiku rahvusvaheliste lepingute puhul, et lepingu raames luuakse ka komitee, kelle ülesanne on vaadata, et leping toimiks, ja kui esineb mingeid puudujääke, siis tulla välja võimalike ettepanekutega lepingut kõigi osaliste poolt muuta. Mingisugust organisatsiooni või seltskonda, kellel on tohutu võim lepinguosalistele riikidele ette kirjutada, mida nad peavad tegema või mitte tegema, seda loomulikult see leping kuidagi ette ei näe. See oleks ka mõeldamatu. See on ikkagi säärane tehniline üksus, kelle asi on mingi aja jooksul teha ülevaade ja vajadusel tuua ettepanekud kõikide osalisriikide ette, kes siis kaaluvad, kas seal on midagi otsustamisväärset või mitte. Ja kui on, siis tuleb seesama protseduur läbida, mis kõigi rahvusvaheliste lepete puhul kõikides riikides. Eestis käib see läbi valitsuse ja parlamendi.

Palun, kolleeg Urve Tiidus!

Lugupeetud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Oletame, et Eesti võtab kuulda ACTA-vastaste seisukohta mitte alla kirjutada sellele lepingule. Mis mõju sellel Eestile oleks?

Seda on raske ette hinnata. Ei ole me keegi siin hiromandid. Eks see natuke sõltu ka sellest, milline on lepingu edasine käekäik mujal. Aga me võiksime siin nagu kõvasti mõelda ja üht-teist ette kujutada. Kui me kujutame ette olukorda, et ülejäänud Euroopa riigid ja ka teised riigid, kes selle lepingu algatajad on, leppega ühinevad, selle ratifitseerivad ja Eesti on ainuke, kes jääb välja. Muidugi tekitab see selles seltskonnas ja kindlasti ka laiemalt küsimärke. Seal tuleb kindlasti mängu jälle lihtsustamine, näiteks teemal, kas siis Eestile ei olegi oluline rahvusvaheline intellektuaalomandi õiguste kaitse. Eelmisel nädalal ilmus välismaises pressis kirjatükke, kus nenditi, et jah, mõnes Ida-Euroopa riigis, kus pikka aega ei olnud võimalik omandit austada, on nüüd probleemid selle asjaga. Mõnes riigis aga on olnud uudisteagentuuride sõnumitel pealkirju, et Eestis protestitakse autoriõiguste kaitsmise vastu. Loomulikult on kõikidel nendel aruteludel olemas võimalik teine pool, et kas keegi tahab seda või see lihtsalt kujuneb nii välja, aga tugevneb see kuvand, et Eesti ei pea justkui millekski autoriõiguse ja intellektuaalomandi kaitset. Muidugi seda kuvandipoolt tuleb ka silmas pidada.

Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Kõigepealt suur tänu sellise inimliku tooni eest! Ma ei ole nõus oma eespool sõna võtnud kolleegiga, kes kritiseeris varem juhtunut. Aga tõepoolest, selline inimlikus toonis seletamine on alati mõistlikum. Teema on sensitiivne ja ühiskonnas suurt erutust tekitanud. Valdo Randpere markeeris minu põhiküsimuse nende salaprotokollide kohta ära ja ma sain päris adekvaatse vastuse. Küsin nüüd teise nurga alt. Me räägime kogu aeg võltsimisvastasest kaubanduslepingust, aga ma tean, et Eesti muusikutel on üsna suured probleemid. Plaadimüügi tiraažid on langenud kordades, sellepärast et keegi riputab sinu värske loo netti üles ja igaüks saab seda sealt tasuta maha laadida. Kas ACTA ka selliste probleemidega loovisikuid kuidagiviisi abistab?

Veel kord: võltsimisvastane kaubandusleping ei tekita Eestis mitte mingisugust uut olukorda. Võtsin täna ekstra välja meie karistusseadustiku, seal on olemas kõik paragrahvid, karistused nendesamade asjade eest, millest ACTA üldisemas keeles räägib. Aga eks meil Eestiski on üks asi see, mis on seadustes, sh karistusseadustikus kirjas, teine asi on tegelik elu. Siin on juttu olnud hirmust, et nüüd enam ei tohi nagu üldse mitte midagi alla laadida. Aga mis puutub isiklikku tarvitamisse, siis seda  see võltsimisvastane kaubandusleping ei muuda kuidagi. Kui aga tegemist on ärilisel eesmärgil illegaalse tegevusega, siis seda see leping taunib ja selle eest näeb väga selgelt ka Eesti karistusseadustik ette konkreetsed karistused. Iseasi on, jah, kui tõhus meie riik on seni olnud Eestis kehtivate seaduste täitmise tagamisel. Mingit uut olukorda võltsimisvastane kaubandusleping selles osas Eestis ei loo.

Palun, kolleeg Deniss Boroditš!

Aitäh, istungi juhataja! Hea välisminister! Ka mina tahan kõigepealt tänada väga kiire vastamise eest! Minu praktikas on see esmakordne juhtum, kui vastus eelmise nädala arupärimisele tuleb viie või nelja päeva pärast. Aga minu küsimus puudutab samuti ohtu, et tuleb hakata seadust muutma. Näiteks kui me vaatame selle lepingu artiklit 27, siis see seab riikidele kohustuse tõkestada levitamisvahendite ebaseaduslikku kasutamist. Te räägite, et praegu süsteem toimib. Kuidas siis praegu tõkestamine käib? On ju ka oht, millest on väga laialt räägitud, et selle tegevuse tõkestamiseks pannakse interneti kaudu vahendajatele jälgimise ja teatamise kohustus?

Üks üldisem täpsustus veel. Meil siin Eestis on jäänud mulje, et võltsimisvastane kaubandusleping räägib ainult sellest, mis toimub internetis või digimaailmas. Tegelikult sellest räägib ainult väiksem osa lepingust. Suurem osa räägib klassikalisest piraatlusest ja võltsimistegevusest. Mis puutub paragrahvi, mida te nimetasite, siis selle kohta ütleb Justiitsministeerium, kes peaks meil olema kõige pädevam andma hinnanguid riigis kehtivate seaduste, sh karistusseadustiku kohta, et see teema on Eesti karistusseadustikus vajalikul määral kajastatud ja midagi rohkemat, midagi uut teha vaja ei ole. See on Justiitsministeeriumi hinnang ja mina küll ei tea peale kohtuinstantside kedagi, kelle hinnanguid meie seadusloomele rohkem usaldada võib.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Mõned Euroopa Liidu riigid – näiteks vanadest Saksamaa, uutest Tšehhi, Poola, Slovakkia – lükkasid ratifitseerimisprotseduuri edasi. Kuidas te hindate: mispärast nad seda tegid? Kas see on poliitiline taktika või mõjutas neid aruanne, mille rohelised europarlamendis tegid? See analüüs püstitas küsimusi, mida oli nagu raske tõlgendada.

Ma kõigepealt täpsustan: Euroopa Liidus jagunevad riigid praegu selles osas, mida nad on seoses võltsimisvastase kaubandusleppega juba teinud, kahte ossa. On riigid, kelle esindaja on lepingule allkirja andnud. Need riigid on väljendanud tugevat tahet selle lepinguga ühineda ja neis on ees ratifitseerimisprotsess. Need on 22 riiki, kes on alla kirjutanud ja nüüd siis peavad ratifitseerima. Ning on viis riiki, kes ei ole veel ka alla kirjutanud. Teie nimetatud riikide seas tegelikult oli mõlemaid. Seni ei ole alla kirjutanud viis riiki, need on peale Eesti veel Slovakkia, Küpros, Saksamaa ja Holland. Nendes ei ole jutt ratifitseerimise edasilükkamisest, vaid nad ei ole isegi veel alla kirjutanud. Lisaks on mõningaid riike, kes on alla kirjutanud, aga kus nüüd käib arutelu, et võib-olla ratifitseerimisega ei peaks kiirustama.
Mis need põhjused on? Ma arvan, et valdavalt on põhjus võib-olla sama mis Eestis. Ühiskonnas on mingid huvirühmad, kes on häälekalt protesti või arusaamatust avaldanud. Arvan, et normaalses õigusriigis, demokraatlikus ühiskonnas on oluline dialoog nende huvirühmadega ära pidada. Et viimaks, kui minnakse lõppotsuste juurde, tehtaks need otsused teadlikult. Eks võib ju lõpus jääda ikkagi keegi, kes on vastu, aga vähemalt tehakse otsused maksimaalse teadlikkuse olukorras. Need, kes otsustavad, teavad täpselt, mida nad otsustavad, ja neile, kes on protestinud ühe või teise asja vastu, on siiski antud maksimaalne informatsioon ja maksimaalne võimalus asjad läbi arutada. Loomulikult, kunagi ei ole sellist olukorda, et kõiki on võimalik ümber veenda, aga sel juhul on see osa ühiskonnast, kes on teadmatuses või ei saa asjadest aru, ikkagi võimalikult väike. Ilmselt just see on peamine põhjus ka nendes riikides, kus kas ratifitseerimisprotsess või ka ettevalmistused lepingule allakirjutamiseks on aeglasemaks tõmmatud.

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh, lugupeetud minister! Ka mina tänan teid! Olen alati nautinud teie rahulikku meelt keeruliste küsimuste selgitamisel siin saali ees. Samas tahan siiski öelda, et minu arvates teil läheb päris raskeks neid asju selgitada. Kui lugeda internetiportaale ning vaadata rahva meelsust ja neid miitinguid, mis tänaval olid, siis tuleb välja, et rahvas ei usalda neid sõnu, sest tal on kogemus. Tegemist on à la loosungiga "Euro hindu ei tõsta!". Mis tegelikult on toimunud, seda võib igaüks ise hinnata. Seepärast ma tahan ikkagi üle küsida, kuigi seda on sada korda küsitud ja ma pole originaalne: kui see leping Eestis mitte midagi ei muuda, miks ta siis meile nii tähtis on?

Kõigepealt tuleksin tagasi oma eelmise küsimuse vastuse juurde. Loomulikult võib selle lepinguga ühinemisele vastu olla ja oma seisukoha juurde jääda. Mulle aga väga meeldiks, et need, kes lepingu vastu on, oleks samamoodi nagu need, kes arvavad, et asi on õige ja seda võiks toetada, kujundanud oma seisukoha maksimaalselt adekvaatselt. Et see vastu olemine ei tuleneks ainult emotsioonidest ja ilmselt alusetutest hirmudest, asjadest, mis selle lepinguga üldse mitte ei kaasne.
Võrdlus sellega, kas euro tõstis hindu või mitte – ma arvan, et see ei ole päris kohane. Kindlasti on juhtunud, et midagi on öeldud, aga pärast läheb teistmoodi. Aga üldiselt on tegu asjadega, millesse sekkumise võimalust on vähe või see on olematu.
Selle lepingu puhul, nagu ma juba ütlesin, säärast olukorda ei saa tekkida mitte mingil juhul, et kui keegi tõlgendab seda lepingut tulevikus teistmoodi, siis Eesti jaoks asjad automaatselt muutuvad. Aga isegi sellisel juhul – see on sügavalt teoreetiline arutlus – peavad konkreetsed seadusmuudatused tulema lõppude lõpuks siia saali ja enne veel ka valitsusest läbi käima. Ei ole mingit automaatikat selles mõttes, et keegi kuskil annab teada, et ma lugesin selle lepingu veel korra läbi ja mulle tundub, et me ikka muudame Eestis midagi – sellist automaatikat ei ole. Siis käivitub tavaline seadusloome protsess.
Nüüd küsimus, miks seda üleüldse vaja on. Peamine eesmärk on Euroopa – ma rõhutaksin siin Euroopat kui tervikut, seda meie sisemist Euroopa solidaarsust, mida ma pean väga oluliseks – ja sh ka Eesti autorite ja kogu intellektuaalse omandi õiguste kaitse nendes riikides, kus seni autorikaitse lonkab. Lootus on selles, et lepinguga ühinevad ka riigid, kus on vaja seadusi muuta, kus autorikaitse ja intellektuaalse omandi õiguse tase on madalam, kui see leping ette näeb. Nemad – need on riigid väljaspool Euroopa Liitu – peavad selle lepingu alusel tõstma oma taseme selleni, mis on meil juba olemas. Ja veel on lootus, et sellise positiivse rahvusvahelise surve peale liitub lepinguga aja jooksul veel riike, kus autorikaitse seni heal tasemel ei ole. Nad liituvad lepinguga ja tõstavad ka oma autorikaitse sellele tasemele. Nii et peamine huvi või positiivne pool on see, et nii Eesti kui ka kogu Euroopa filmitootjate ja muusikaautorite ning muudegi autorite õiguste kaitse maailmas paraneb.
Jah, loomulikult, Euroopa kontekstis on see ennekõike väga oluline riikidele, kus kultuuriekspordi osa on märkimisväärne, kus on suur filmi- või muusikatööstus. Need on, nagu ma enne nimetasin, eelkõige Prantsusmaa, Hispaania ja Skandinaavia riigid. Meie ka, aga arvestades seda, et meie kultuurieksport ei ole väga suur, on väga otsene ja käegakatsutav mõju Eesti autoritele, Eesti loojatele suhteliselt väike. Eelmise nädala neljapäeval ma küll lugesin Eesti Ekspressist, et meie Lotte filmi tootjad kurtsid, et nad kaotavad piraatluse tõttu väga suuri summasid.

Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Hea minister! Sa rääkisid sellest, et eri ministeeriumides on ACTA-t pikka aega arutatud ja et Euroopa Parlament on neid asju mitu korda arutanud ja avaldusi vastu võtnud. Ma küsin Eesti parlamendi kohta. Peaministrilt ma küsisin ega saanud kõige adekvaatsemat vastust. Sinu stiili järgi otsustades tundub, et võib teist korda veel proovida. Nimelt, Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 152¹ seab kohustuse, et valitsus peab olulise majandusliku ja sotsiaalse mõjuga EL-i õigusakti mandaadi saamiseks esitama ELAK-ile, mida praegusel juhul tehtud ei ole. Peaminister rääkis, et lepingul on väga oluline majanduslik mõju kas või meie enda autoriõigustega inimestele. Miks see siis ELAK-ist ei ole läbi käinud?

Tagantjärele on meil kõigil muidugi alati suhteliselt lihtsam tark olla kui n-ö jooksvalt. Ma juba kirjeldasin selle lepingu ettevalmistamise protseduuri Brüsselis ja Euroopa Liidus ja Eestis. Põhjus on selles mõttes sama, et inimesed, kes selle lepinguga tegelesid väga mitmes ministeeriumis ja muus ametiasutuses, ei hinnanud seda nii, et see on olulise sotsiaalse ja majandusliku mõjuga eelnõu. Peamine põhjus ongi see, et õigusruumi ei ole vaja muuta. See on sama vastus, mille ma juba Heimar Lengile andsin. Väga kiiret, otsest ja kohest käegakatsutavat tulu Eestis see ilmselt kaasa ei too ja nii need eri ministeeriumide ametnikud hindasidki, et see ei ole olulise sotsiaalse ja majandusliku mõjuga eelnõu. Tavaliselt on kõik eelnõud, millel on oluline sotsiaalne ja majanduslik mõju, niisugused eelnõud, mis Euroopa Liidu nõukogudes ei kuulu nende nn A-punktide alla, mis otsustatakse automaatselt. Nende puhul ikkagi punktide arutelu avatakse ja need käivad alati ka ELAK-ist ja teistest siinsetest komisjonidest läbi. Ma ütlen veel kord: tagantjärele tark olles võib öelda – ja see ei puuduta ainult Eestit, vaid ilmselt ka paljusid teisi Euroopa riike –, et eksitus tehti sellega, et kogu eelnõu ja sellega seotud võimalikku avalikku tähelepanu ei hinnatud adekvaatselt. Seda enam on see teema praegu tähelepanu all.

Palun, kolleeg Peeter Laurson!

Aitäh! Hea ettekandja! Leping näeb ette, et kriminaalkorras karistatavad on õigusrikkumised, mille puhul kaubamärgi võltsimine või autoriõiguse rikkumine toimub kommertseesmärgil. Kas see tähendab seda, et igapäevane interneti kasutaja ei muutu selle lepingu järgi automaatselt kurjategijaks, kui ta laadib internetist mõne faili alla või teeb sealt oma varukoopia?

Lühike vastus on, et ei muutu. Sellega on samamoodi nagu ka paljude muude sätetega: vaadake Eesti karistusseadustiku seda osa, mis puudutab autoriõiguse rikkumist ja piraatlust. Midagi muud sellest lepingust ei tulene. Hoiak on seesama. Lihtsustatult öeldes: isiklikuks kasutamiseks võib alla laadida, seda ei karistata, aga kui teete seda selleks, et seda maha müüa ja ebaseaduslikult selle pealt teenida, siis see on karistatav. Aga see on ka praegu Eesti seaduses nii kirjas.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh! Hea ettekandja! Ega Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga ei ole ka kõik riigid liitunud, isegi Ameerika ei ole liitunud. Mu küsimus on selline. Juhul kui näiteks kiuslikud Tšehhi, Slovakkia või Eesti ei liitu selle lepinguga, mis siis nendest saab? Ja mis saab kogu Euroopa Liidus sellest lepingust? Kuidas ta siis jõustuma hakkab?

Selles mõttes on olukord natuke keeruline, et tegemist on n-ö segavastutuslepinguga: lepingus on osa pädevusi, mis on juba praegu Euroopa Liidu kui terviku pädevuses. Sellepärast oligi Euroopa Komisjon üks ACTA-le allakirjutajaid – tema vastutab nende osade eest, mis juba varasemate Euroopa Liidu siseste dokumentidega on antud Euroopa Liidu kui terviku pädevusse. Ennekõike puudutab see tollipiiride küsimust jms. Veel on selles lepingus teemad, mis on riikide enda pädevuses, ennekõike kriminaalõiguse teema, karistuste poliitika jms. Nii et kui me kujutame ette olukorda, et üldiselt kõik liituvad ACTA-ga ja ka Euroopa Parlament ratifitseerib selle, aga on mõned riigid Euroopa Liidus, kes ei ühine, siis nendele see leping laieneb selles osas, mis on Euroopa Liidu ühispädevus. Valdkonnad, mis on riikide pädevuses, ei laiene. Sellepärast ongi siin ette nähtud kahetine protsess: et leping täies mahus jõustuks kõigi Euroopa Liidu riikide suhtes, peavad selle heaks kiitma nii Euroopa Komisjon allakirjutanuna kui ka Euroopa Parlament ratifitseerijana ja teiselt poolt kõik liikmesriigid, sest ACTA-s on hõlmatud, ütlen veel kord, nii pädevused, mis on Euroopa Liidu ühispädevuses, kui ka need, mis on riikide siseasi, nagu seesama karistuspoliitikagi.

Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Me oleme rääkinud siin väga paljude päevade jooksul lepingu negatiivsest poolest. Aga minul on selline tarbija küsimus. Tegelikult mitmed failide allalaadimised legaalsest keskkonnast, iTunes'iski osalised rakendused, mis on seotud näiteks filmindusega, on siiamaani olnud Eestile suletud. Sisuliselt sa ei saagi legaalselt alla laadida midagi. Kas ACTA-ga liitumine annab meile ka mingeid positiivseid tulemusi või me jääme ikka osale maailma suurematele tegijatele "endiseks Nõukogude Liidu territooriumiks"?

Nende otsuste tegemisel on peale ratsionaalse elemendi tõepoolest mängus ilmselt ka päris suur kogus emotsionaalsust. Turumajanduse puhul on küsimus suures osas selles, kus piltlikult öeldes oma pood usaldatakse avada ja kus mitte. Suure tõenäosusega oleks entusiasmi Eestisse laieneda ja siin uusi võimalusi avada hoopis vähem, kui Eesti ei peaks ACTA-ga liituma. Siis saab seesama sildistamine ilmselt suhteliselt kiire olema. Ükskõik, mida meie siin arvame või ei arva, aga sildistamine stiilis, et see on riik, kes ei pea autoriõigustest ja intellektuaalsest omandist mitte midagi, saab teoks. Selge, et kõik need, kes praegu veel meie turul ei ole, pärast sellist otsust siia ei kiirusta ka.
Teine sellega seotud tahk on see, et meil on tegelikult täna päris head eeldused ja võimalused olla Euroopa Liidus eestvedaja digitaalse siseturu arengus. Me ju kogu aeg räägime, et me tahame ja võiksime seal juhtija olla. Siis on selge, et seda juhtrolli me kindlasti ei saa – võime sellest ainult unistada, kui Eesti erinevalt enamikust Euroopa Liidu riikidest ei peaks ACTA-ga ühinema.
Mõnes mõttes on see spekulatiivne jutt, aga ma ise arvan, et teatava emotsionaalse tõuke võiks Eesti liitumine lepinguga küsija nimetatud firmadele anda. Siis on selge, et siin riigis peetakse ka rahvusvahelise lepingu kontekstis autoriõigusi ja intellektuaalset omandit oluliseks.
Jälle võib paralleeli tuua muust valdkonnast, näiteks seesama euroteema. Meie siin Eestis teadsime küll, et Eesti kroon on kindlalt seotud euroga ja seda ei saa devalveerida. Aga fakt oli see, et siinsamas meie vahetus naabruses olevas Rootsis liikus ettevõtjate seas majanduskriisi ajal jutte, et põhimõtteliselt on Eestis jah kõik nagu okei ja me võiksime sinna investeerida, aga neil on see oma raha ja mine tea, äkki ikka devalveerivad. Ootame veel, pärast saame soovitu 20–30% odavamalt kätte. Nüüd, kui Eesti on eurotsoonis, euroga liitunud, on seda laadi spekulatsioonid kohe maas – emotsionaalne takistus investeeringute tegemiseks on likvideeritud.
See analoog töötab ka nüüd. Olukorras, kus meil on meie arvates asjad niigi korras ja õigusruum vastab nõuetele, annab ACTA-ga liitumine ka laiema rahvusvahelise garantii, positiivse kuvandi – mis iganes. See peaks andma asjaomastele firmadele suurema kindlustunde, et Eesti ei ole postsovetliku mõtteviisiga riik. Kuna meie turg ei ole väga suur, ongi meil vaja rohkem seda tõestada.
Muidugi on lootus, et aastal 2015 võiks see digitaalne siseturg käivituda, ja siis tegelikult see probleem peaks niikuinii ära langema. Aga kui ACTA-ga tekivad osas Euroopas suuremad probleemid, siis see võib kindlasti häirida ka ühtse digisiseturu teket, mis omakorda võib edasi lükata legaalsete võimaluste avanemist meie inimestele.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea minister! Kui vaadata tagasi tänasele diskussioonile, siis paljuski oli teie seisukoht, et suures osas on need, kes on ACTA vastu, vastu just valeinfo tagajärjel. Kui nad saaksid asjadest paremini aru, siis nad võib-olla ei oleks vastu. Samal ajal te rõhutasite, et üks põhjus, miks me ACTA pärast ei peaks mures olema, on see, et Justiitsministeeriumi kinnitusel ei ole meil seadusi vaja muuta. Riigisiseselt midagi suurt ei muutu. Oletame, et Riigikogu sellele teadmisele tuginedes ratifitseerib ACTA, too komitee aga teeb meile näiteks aasta pärast 15 ettekirjutust, sh interneti kasutuse jälgimise osas, mis on meedias kõige rohkem diskussiooni põhjustanud. On selge, et see pakett tuleb siis meil Riigikogus läbi vaadata. Kuidas teie selliseid hirme kommenteerite?

Kõigepealt küsimuse esimene osa. Ma pigem ei väidaks, et inimestel, kes on väga aktiivselt vastu, on kõigil vale info. Pigem neist osal lihtsalt infot kui sellist ei ole – siin on vahe sees. Aga seda, et too komitee, mis kuulub selle lepingu juurde nagu kõikide selliste lepingute juurde ja koosneb kõigi lepinguga ühinenud riikide esindajatest, hakkab kiiresti tegema mingisuguseid ettepanekuid, ma ei pea reaalseks. Seda ei tule kindlasti. Kui otsustada teiste nii ulatuslike rahvusvaheliste lepingute järgi, kus on palju osalejaid, on see kõige vähem kümne aasta küsimus. Ja siis rakendub seesama mehhanism: kui Eesti parlament ja valitsus arvab, et need on head ettepanekud, siis ilmselt neid toetatakse, kui arvab, et ei ole, siis ei toetata.
Mis puutub interneti kasutamise jälgimisse, siis minu mõistus keeldub uskumast, et need Euroopa riigid, kus on kordades pikem ja sügavam vaba ühiskonna kogemus kui meil siin Eestis, läheksid tõsimeeli kaasa, kui jutt on isikute õiguste ahistamisest ja interneti kasutamise jälgimisest. Kui me oleksime hoopis mingis teises maailmanurgas, kus kehtib autoritaarsus ja õigusriiki ei ole, siis oleks ehk alust muret tunda, aga Euroopa Liidus on kõikvõimalikud inimõiguste teemad, kõikvõimalike vabaduste, sh interneti kasutamise vabaduse teema nii olulised, et siin ei saaks keegi tõsimeeli näiteks interneti kaudu mingite isikute jälitamise teemaga lagedale tulla. Selleks peab enne Euroopas olema midagi väga suurel määral viltu läinud.

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud minister! Ma kuulasin nii teie pikka ettekannet kui ka vastuseid küsimustele ja tuleb tunnistada, et ega selles infos heas mõttes ju midagi uut ei ole. Kõik need vastused peituvad materjalides, mis on Välisministeeriumi koduleheküljel avaldatud. Piisab ainult, kui see lahti teha, üleval paremas nurgas on link, millele vajutades kõik – nii müütide ümberlükkamine kui ka lepingute sisu kenasti välja tuleb. Aga nüüd küsimuse juurde minnes: mis see teie arvates on, mis ühtesid või teisi inimesi hirmutab? Miks räägitakse ohust, et hakatakse ilma kohtuta vangi panema, räägitakse sellest, millest siin juba juttu tuli, et on mingid salajased protokollid, mille alusel elu hakkab käima, et mingi lepingukomitee hakkab iseseisvalt lepingut muutma? Kust teie arvates need müüdid alguse saanud on ja miks need levivad?

Mul on raske seda öelda. Arvan, et eri inimestel on eri põhjused olla kahtlustav. Mingit ühte üldnimetajat kindlasti ei ole. Võib-olla mõne inimese puhul on tegu isikliku ambitsiooniga saada tähelepanu, mõned aga võivad tahta igaks juhuks ennetavalt häirekella lüüa, mis iseenesest on ju positiivne. Inimesed on mures, et keegi soovib ehk minna vabaduste kallale. Kindlasti on üks tegur seesama, millest ma enne rääkisin: inimesed, kes seda lepingut koostasid, ei näinud ette, et see võib osutuda väga tundlikuks teemaks, ja seetõttu ei võetud ette aktiivset teavitamist. On olnud vaid n-ö passiivne teavitamine – lepingu eelnõu on olnud kaks aastat interneti kaudu kättesaadav. Ma arvan, et kindlasti sellel on olnud oma roll. Kui keegi mingil hetkel avastas, et selline asi toimub, ja polnud varem sellest midagi kuulnud, siis loomulikult võis see tekitada kõhklusi ja kahtlusi, et miks on asja kuidagi varjatult aetud. See aga pole kunagi kellelgi kavas olnud, see pole olnud nii mõeldud. Lõppude lõpuks ju kõiki neid asju otsustavad demokraatlike õigusriikide valitsused ja parlamendid. Kujutada ette, et midagi sellist keegi saab teha lõpuni salajas, on siiski nonsenss.
Usun, et siin on segu kõikidest nendest asjadest. Kui me vaatame nüüd ajas ettepoole, siis kordan: tuleb rääkida, rääkida ja veel kord rääkida. Tuleb selgitada, mida me edasi teeme. Ja lõpetuseks veel kord: võib-olla parlament mõtleb sellele, et kui kunagi jõutakse lepingu ratifitseerimise otsuseni, siis ehk võiks teha ka selgitava avalduse, mis käsitleb kehtivaid põhiväärtusi, internetivabadust jms.

Inara Luigas, palun!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma isiklikult arvan, et kindlasti peaks intellektuaalomand olema rohkem kaitstud ja ka autoriõigused rohkem tagatud. Samas peaks internetis surfamine minu arust olema teinekord rohkem piiratud, just nende portaalide puhul, kus on tegu vägivalla ja muu sellisega. Kõik see nõuab muidugi rohkem reguleerimist. Aga kõik see, mis on meie ühiskonnas toimunud – kodanikkonna ärkamine, protestid ja vastuhakud – on seotud sellega, et kogu selle asja kohta on vähe informatsiooni. Te tegite siin ettepaneku esitada teemakohane avaldus. On olemas veel üks võimalus: Riigikogul on võimalus algatada riiklikult olulise tähtsusega küsimuse arutelu siin saalis, kus ei oleks vastajaks mitte peaminister, vaid analüütikud ja muud spetsialistid. Mis te arvate sellisest ettepanekust?

See on lõppude lõpuks parlamendi otsus. Minu ettepanek on minna edasi samm-sammult. Meie tänane arutelu on ju ka avalik ja kõikvõimalikud ees seisvad infotunnid on avalikud. Usun, et reedel korraldab Euroopa Liidu asjade komisjon avaliku kuulamise, kus ei pea rääkima ainult poliitikud või riigiametnikud, sinna saab samamoodi kutsuda muid asjatundjaid ja huvitatud poolte esindajaid. Küllap sellest tulebki lähtuda, kas pärast loodetavasti ratsionaalset debatti on veel vajadust korraldada riikliku tähtsusega küsimuse arutelu või mitte. Ma arvan, et selle järgi tulebki otsustada. Iseenesest, kui kõik need emotsioonid ära unustada ja süveneda veel kord asja sisusse, siis usun, et Riigikogul on olulisemaid teemasid, mida riikliku tähtsusega küsimusena arutada. Veel kord: kuna selle lepinguga liitumine ei muuda Eesti riigi jaoks midagi, siis on meie esmane ülesanne tegelda praegu selgitustööga, kommunikatsiooniga, et ei oleks põhjendamatuid hirme ja väärarusaamu.

Peep Aru, palun!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Küsimuse märksõna võiks olla "abi ausale eestimaalasele". Kas on olemas või loomisel lepinguga ühinevate riikide intellektuaalse omandi andmebaas, mille järgi saaks kontrollida, kellele omandiõigused kuuluvad, mis riikides need on kaitstud, kui kaua need kehtivad jne? Kust üks tavaettevõtja või tavaline elanik saaks selle kohta informatsiooni, kui ta soovib oma tegevuses ja tahtmistes ja kauba hankimisel ausalt käituda?

Eestis esindab autorite huve Eesti Autorite Ühing. Ma ei oska vastata, kas selline andmebaas on olemas ja kui on, siis kui vabalt kättesaadav see kõigile huvilistele on. Eestis tegeleb selle valdkonnaga Justiitsministeerium, varem oli see aastaid Kultuuriministeeriumi pädevuses. Aga n-ö kolmanda sektori esindajana peab autorite ühing Eestis meie autorite huve kaitsma. Mis puutub teistes riikides loodusse ja nende autorite õiguste kaitsesse, siis on praktika info kättesaamise vallas eri riikides ilmselt erinev. Aga ma arvan, et küllap oleks viljakas ära kuulata meie autorite ühingu informatsioon, nendel on kindlasti pilt sellest olemas. Ma ei pretendeeri siin sellele, et mina oleksin inimene, kellelt saab kiiresti infot kõikide autoriõiguste valdajate kohta.

Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Mul on teile küsimus selle kohta, mis saab siis, kui Euroopa Parlament ei ratifitseeri seda dokumenti. Praegu on Euroopa Parlamendi tasandil kuulda olnud ka päris palju kriitikat, ACTA pearaportöör on tagasi astunud. See, et leping Euroopa Parlamendis ratifitseeritakse, on küsimärgi all. Teine osa sellest küsimusest: millal see leping sajaprotsendiliselt jõustub? Mis kuupäeval? Ja mitu riiki peab sellele alla kirjutama? Kas Euroopa Liit peab seda kindlasti tegema või mitte? Sellised kaks küsimust, mis on ühte koondatud.

Kui Euroopa Parlament ei peaks seda ratifitseerima, siis Euroopa Liit selle lepinguga ei ühine. Selleks, et ACTA jõustuks – lepingu lõpus on täpselt kirjas, kuidas jõustumine käib –, peavad vähemalt kuus riiki olema kõik protseduurid läbi teinud ja andnud üle oma ratifitseerimiskirjad Jaapani valitsusele, kes on kokkuleppe järgi selle ratifitseerimiskirjade hoidja. Siis on leping jõustunud – kuus riiki.

Valeri Korb, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud härra minister! Aitäh vastuste eest! On näha, et te olete sügavalt veendunud, et see kaubandusleping on vaja ratifitseerida. Seoses sellega, härra minister, mul on teile küsimus. Kas poliitikutel ei ole hirmu, et möödub kaks-kolm aastat ja tänased vastused meie arupärimisele ei lähe eluga kokku?

Mina räägin teile ju praegu sellest olukorrast, kus me täna oleme. Kes meist teab, milline on maailm kahe aasta pärast. Ja Euroopa kahe aasta pärast või Eesti kahe aasta pärast. Me loomulikult kõik loodame parimat, aga kahjuks ei ole võimalik seda ette näha. Nagu ma juba alguses ütlesin, iseenesest selleks, et kas või osa nendest võimalikest hirmudest võiks realiseeruda, ei ole seda lepingut vaja. Kui Eestis peaks päeval x millegipärast tulema võimule valitsus, kes ei austa õigusriiki ja inimõigusi, siis on minu arvates sellel valitsusel täiesti ükskõik, kas see leping on või ei ole – ta keerab kraanid kinni niikuinii.
Veel kord: kui me maailmas ringi vaatame, siis näeme, et probleemid inimõigustega, sh internetivabadusega on just nendes riikides, kus muude asjade hulgas ei austata ka intellektuaalset omandit ega autoriõigust. Olen sügavalt veendunud, et Eesti-suguses õigusriigis saavad kõnealused hirmud ikkagi realiseeruda ainult sel juhul, kui meil on ühiskonnas juba palju olemuslikumad ja suuremad probleemid tekkinud. Et selle konkreetse lepingu pärast hakkab kellelgi katus sõitma või keegi läheb peast segi ja hakkab rumalusi tegema, see ei ole võimalik. Mul ei ole seda väites siin käepärast mingit erilist analüüsi, ma lihtsalt vastasin teile, ma loodan, terve mõistuse seisukohalt.

Austatud minister, ma tänan teid! Rohkem küsimusi ei ole. Avan läbirääkimised. Palun Riigikogu kõnetooli Deniss Boroditši!

Hea istungi juhataja! Head kolleegid! Hea minister! Ma alustaksin ka eessõnast ja üldisest foonist ja üldtõdedest. Valitsus ja seadusandja peavad iga otsuse tegemisel lähtuma järgmistest aspektidest: mis on otsuse eesmärk, kuidas eesmärki saavutada ehk millised on selleks võetavad meetmed ning milline on otsuse mõju. Seejuures on väga oluline, et nii eesmärk, selle nimel kasutatavad meetmed kui ka mõju ja tagajärjed oleksid avalikkuse jaoks läbipaistvad ja selged. Rahvas on ju ikkagi kõrgeima võimu kandja! Läbipaistvuse ja selguse aga tagab laiem dialoog.
Tulen aga tagasi ACTA juurde, mis, nagu me kõik näeme, kütab pingeid ja tekitab palju küsimusi. On puhkenud erakordselt ägedad debatid meedias ja korraldatud erakordselt rahvarohkeid pikette. Mida see näitab? Ühelt poolt see näitab seda, et kodanikuühiskond on meil oluliselt arenenud. Rahvas on märksa aktiivsem kui viis või kümme aastat tagasi. Teiselt poolt aga tahan sisust rääkida. Esmapilgul tundub ACTA eesmärk selge olevat. See on hoogustada ning muuta efektiivsemaks võltsimisvastast võitlust. Sellega seotud meetmed ning nende mõju meile kõigile, internetioperaatoritele, õiguskaitseorganitele ja ka riigile tervikuna ei ole aga üheselt arusaadavad nii oma vormi kui ka oma proportsionaalsuse poolest. Kuidas on meetmete rakendamine tasakaalus põhiõigustega? Kas autorikaitse inimõiguste arvel – mõtlen sõnavabadust, eraelu puutumatust, ettevõtlusvabadust – on mõistlik ning proportsionaalne taotletud eesmärgiga? Minu meelest ei ole.
Teine laialt levinud küsimus on, kas lepinguga liitumine toob kaasa muudatusi meie õigusaktides. Nagu minister lubab, ei too. Mina lepingut lugenuna selles nii kindel ei ole, sest väga palju aspekte on selles lepingus jäetud tõlgendamise hooleks. Hirmud avalikkuses on väga aktuaalsed: kas internet saab operaatori poolt tsensuuri internetiliikumise jälgimise kaudu, kas on oht, et odavamad ravimid kaovad apteekidest ära jne. Need on küsimused, mis praegu meie rahvast huvitavad, ja need peavad leidma objektiivseid selgitusi ja vastuseid.
Aga mis selle vastu aitab? Ma arvan, et tark riigijuht ei torma. Tark riigijuht kuulab ja esindab oma rahvast. Kui õhus on küsimusi, siis tuleb asja selgitada, tuleb oma otsuseid põhjendada. Seega, tagamaks avalikkuse ees läbipaistvus ja selgus, tuleb tõesti saata ACTA ratifitseerimine Riigikokku ning garanteerida vaidlusküsimustes konstruktiivne arutelu laiema huvi gruppidega. Ja tõesti, selleks et hajutada riske ning hoida ära ohte ja hirme, peaks Riigikogu vastu võtma avalduse, kus me selgitame, et ACTA ei muuda seadusi ega piira interneti kasutust. Ma arvan, et see on see, mida rahvas ootab. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Heimar Lengi!

Lugupeetud eesistuja! Head kolleegid! Kõigepealt tahan veel kord tunnustada härra välisministri rahulikku ja väga põhjalikku esinemist. Asi sai palju selgemaks ja stiil, milles välisminister siin saalis esines, erines tunduvalt paljude teiste esinejate omast. Aga kuigi ma jäin uskuma kõike, mida välisminister meile ütles, ei pea ma ka n-ö patsiga poisse rumalateks inimesteks. Neid on väga palju, nagu me nägime Tartus ja Tallinnas meeleavaldustel, ja nendel on esitada omad faktid, mida on väga raske ümber lükata.
Härra välisminister ütles, et ACTA on juba kaks aastat üleval rippunud, igaüks on võinud seda lugeda. Aga internetis ripub ju tuhandeid rahvusvahelisi leppeid ja nende projekte ja seadusi, kui infot ei ole, siis ei tea ju sealt midagi konkreetset otsida. Asi võttis pöörde pärast seda, kui see küsimus tuli Euroopa põllumajandus- ja kalandusnõukokku. Siis tuli see avalikkuse ette ja me ei tohiks inimesi hukka mõista, et tekkis paanika. Kuigi see leping on juba ammu valmis, ei ole Eestis siiamaani mitte keegi sellest rääkinud – ei siin saalis ega ka meedias suurt mitte. Minu meelest polegi enne eelmise aasta detsembrikuud, kui Euroopas esimene samm astuti, sellest kuigi palju räägitud.
Kogu aeg korratakse, et rahvas nagu ei suuda ACTA-t mõista. Aga ta ei saagi seda mõista, sest ta pole informatsiooni saanud! Peaminister nimetas kõiki, kes olid seal väljakul rahva huve kaitsmas – aga võib arvata, et inimesi, kes ACTA-s kahtlevad või ei ole sellest aru saanud, on väga palju –, nendesamade rumalate sõnadega, mida on siin palju korratud. Loomulikult tekib selle peale trots.
Kui me läksime eurole üle, siis see oli ka leping Euroopaga. Ja sellesama eurole ülemineku puhul tehti väga kõvasti propagandat kogu ühiskonnas, kaasa arvatud sellest puldist. Ma mäletan, et nii peaminister kui ka rahandusminister, samuti Finantsinspektsiooni ja Eesti Panga esindajad ei väsinud kordamast, et euro hindu ei tõsta. Ma ei hakka seda teemat rohkem arutama, aga ma arvan, et kes neid stenogramme loeb või seda meie saalis toimunud diskussiooni analüüsib, annab endale aru, millega see eurojutt lõppes – lubadused pole täitunud. Ja sellepärast tahan ma praegu rahva poolel olla ja öelda, et ACTA tekitab samasuguseid hirme.
Siinsamas saalis võeti vastu töölepingu seadus. See ei olnud Euroopa seadus, vaid meie enda oma, aga mitte keegi, isegi meie siin ei jaganud ära, mis sellest seadusest pärast järeldus – selleni välja, et pärast lapsepuhkust võib ema töölt lahti lasta, kui ta on pärast beebi ilmale toomist esimest päeva tööle tulnud.
Ma tahan sellega rõhutada, et me peaksime aru saama, et ei ole mingit õigust süüdistada neid inimesi, kes tänavale tulid ja praegu ACTA vastu seisavad. Võib-olla tõesti nad ei tunne ACTA-t.  Liiga palju on meie inimesi petetud nii siit puldist Toompeal kui Stenbocki majast. Rahvas on tehtud väga hellaks.
Ütleksin veel ühe asja, millele on väga raske vastu vaielda ja millele toetuvad ka ACTA vastased. Ja ma olen nendega peaaegu et nõus: selline internetivabadus ei saa maailmas kaua kesta. Ükskõik mis moel tulevad piirangud peale. Ja ma olen nõus Valeri Korbiga, et võib-olla kahe aasta pärast me tunnistame, et me ei osanud seda kõike ette näha. Me räägime, et see ei muuda Eestis mitte kui midagi. Seda pole mõtet mitte kellelgi enam korrata, sest kui sa ütled inimesele, et me teeme sulle uue seaduse, aga see ei muuda sul mitte midagi, siis mitte keegi mitte kunagi ei hakka neid sõnu uskuma. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Jevgeni Ossinovski!

Hea istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Lugupeetud välisminister! Avaliku debati käigus ja ka siin saalis on ACTA kohta küsitud küsimusi, mis võib-olla ei ole märklauale päris pihta saanud, mõnikord pole need vist isegi mitte märklaua lähedale läinud. Kuid peale rumalate küsimuste on küsitud ka tarku ja väga olulisi küsimusi. Sellepärast on minu arvates väga kurvastav, et ka olulistele küsimustele on tihti vastatud kas ebaadekvaatselt või siis hoopiski ebademokraatlikult solvavalt, nagu peaminister hiljuti tegi.
Sotsiaaldemokraadid näevad ACTA-ga seoses kaht probleemi. Esiteks sisuline. Kui vaadata ACTA teksti, siis on täiesti võimalik, nagu ministeeriumidest on kinnitatud ja nagu ka välisminister täna kinnitas, et ACTA-ga liitumine ei nõua Eesti seaduste muutmist. Nimelt seetõttu, et enamik ACTA artikleid algab sõnadega "osapool võib" ja lõpeb sõnadega "vastavalt liikmesriikide seadustele". Siis tekib muidugi küsimus, mis selle ACTA mõte üldse on. Peaministri väide, et see parandab meie ettevõtete konkurentsivõimet teistel turgudel, kus autoriõigused ei ole nii hästi kaitstud, ei pea tegelikult paika, sest ka kõikidele nendele teistele riikidele kehtivad klauslid "vastavalt liikmesriikide seadustele".
Välisminister tõi siin paralleeli Rahvusvahelise Kriminaalkohtuga. Ma arvan, et see oli väga hea paralleel, aga ei ole vist kõige õigem, sest et ICC statuut ei sisaldanud sõnu, et "genotsiid on keelatud kooskõlas riikide seadustega" või et "osapool võib keelata genotsiidi". Lisaks võiks välisministrilt ehk küsida, kas Marokos ja Singapuris ikka on kõik inimõiguste ja sõnavabadusega korras. Aga see selleks.
Loomulikult on ACTA eesmärgid täiesti õiged. Autoriõigusi tuleb kaitsta ja varastada ei tohi. Ent internetipiraatlusega tegeleb iga päev miljoneid inimesi ja üksikute rangem karistamine ei too kuidagi kaasa tõhusamat autoriõiguste kaitset, samamoodi nagu Megauploadi kinnipanemine ei tähenda seda, et sellele ei teki vähemalt viis analoogi mingites teistes riikides, kus seda endiselt teha saab. Võib-olla natukene aega on seda laadi piraatlust vähem, aga tegelikult on selge, et selline karistamismeede eriti efektiivselt toiminud ei ole. Vastupidi, praktikast me pigem teame, et efektiivsena on end tõestanud meetmed, mis võimaldavad legaalselt, aga samas lihtsalt ja odavalt asju osta.
Seega, kui autorikaitse seadused loodi olukorras, kui põhiline meedium oli raamat tiraažiga 300 tükki, siis muidugi tuli sisse seada karistused, et vaene kirjanik nälga ei sureks. Nüüdseks on olukord täiesti teistsugune ja koos massiühiskonna tekkimisega on autoriõiguste kaitsel hoopis teised mastaabid ja ka teised väljakutsed. Seepärast ma arvan, et nii meie kui ka laiem avalikkus, sh need, kes ACTA vastu praegu protestivad, ootavad valitsuselt pigem seda, et valitsus näitaks üles seadusandlikku innovatsiooni, mis muudaks selle valdkonna seadused tänapäevaseks, kaitstes meie loomeinimesi ja ka meie innovaatilisi ettevõtteid. Aga seda muidugi ei saa saavutada lihtsalt karistusi rangemaks tehes – sellel puudub igasugune mõju.
Teine probleem meie arvates on asja menetluslik külg, millele ma olen korduvalt tähelepanu juhtinud. Riigikogust on ACTA käinud läbi ühel korral – 2008. aastal, kui ELAK andis valitsusele mandaadi teha Euroopa Komisjonile ettepanek töötada välja piraatlusvastase võitluse plaan. Sellest lõpuks sündis ACTA.  Riigikogu ei ole ACTA läbirääkimiste ajal ega ka enne selle heakskiitmist detsembris Euroopa Liidu tasandil asja arutanud ega valitsusele mandaati andnud. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse alusel oleks seda võinud loomulikult eeldada.
Ma palun kolm minutit juurde!

Palun, kolm minutit lisaaega!

Peaminister vastas eelmisel kolmapäeval minu küsimusele, miks on ELAK ACTA menetlusest kõrvale jäetud, et lepinguga ei kaasne muudatusi meie seadusandluses. Nagu ma siis ütlesin ja praegu ka välisministrile mainisin, ütleb nimetatud seaduse § 152¹ teine lõige, et ELAK-i heakskiit on vajalik ka siis, kui tegemist on õigusaktiga, millel on oluline majanduslik või sotsiaalne mõju. See on aga ACTA-l peaministri sõnul olemas. Urmas Paet ütles, et seda ei saanud ette näha, et ACTA-l võiks see mõju olla. Aga igal juhul ma arvan, et vähemasti on rikutud Riigikogu head tava, et ELAK-ist käib läbi enamik Euroopa Liidu dokumente, sh rohelisi raamatuid, kuigi viimane ei ole ju otseselt mitte kuidagi nõutud.
Muidugi tekitab selline asi parlamentaarses riigis natuke nördimust. Välisminister nimetas seda küll tagantjäreletarkuseks, aga see ei muuda tõsiasja, et parlament ei ole ACTA-t tegelikult arutanud.
Tihti küsitakse: milles probleem? Valitsus on soostunud, toome Riigikokku ratifitseerimisele ja siis arutage, palju tahate. Probleem on muidugi selles, et nüüd saab Riigikogu lihtsalt öelda kas jah või ei terviklikule paketile. Samas, kui ELAK olnuks koos teiste komisjonidega ACTA läbirääkimisprotsessi aktiivselt kaasatud, siis olnuks võimalik Eesti seisukohti varem markeerida ja kui seal on mingisuguseid punkte, mis meile ei meeldi, oleksime ehk saanud need sealt välja või midagi vajalikku sinna sisse. Nüüd me enam seda teha ei saa.
Siiski tahan tänada välisministrit, et ta on soostunud valitsuse nimel avalikkusega viisakalt ja rahulikult ACTA-st rääkima. Sotsiaaldemokraadid ootavad järgmist sammu – seda, et ACTA jõuab Riigikokku ratifitseerimisele ja kõikide osapoolte argumendid saavad põhjalikult läbi vaieldud, nii et Eesti saab ACTA osas langetada mõistliku ja tasakaaluka otsuse. Aitäh!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Olga Sõtniku!

Lugupeetud härra juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Ma soovin ka nendel teemadel sõna võtta, aga võib-olla veidi teisest vaatevinklist. Mind tõid täna siia pulti sündmused, mis leidsid aset laupäeval nii Tallinnas kui ka Tartus, samuti need kümned ACTA ja selle ratifitseerimisega seotud kirjad, mis on jõudnud nii minu kui ka minu kolleegide postkastidesse. Soovin siiralt tänada kõiki neid inimesi, kes tulid laupäeval Tallinnas ja Tartus vaatamata kümnekraadisele pakasele ACTA-vastastele meeleavaldustele välja ja kes on kulutanud oma aega ka kirjade kirjutamiseks. Kõik see näitab seda, et kodanikujulgus ja kodanikualgatus ei ole õnneks kuskile kadunud, kuigi vahepeal juba tundus, et meie rahvas on väga passiivseks muutunud ega oma mingit seisukohta väga paljudes küsimustes. Erilised tänusõnad aga nende meeleavalduste korraldajatele MTÜ-st Eesti Interneti Kogukond, kes suutsid miitingutel tagada korra ning sõbraliku ja konstruktiivse õhkkonna. Tõenäoliselt oli tegemist taasiseseisvusaja suurimate meeleavaldustega, mida organiseerisid kodanikud ise ja millest võttis eri hinnangutel osa 2000–3000 inimest.
Ma ei mäleta ühtegi sellist teemat, mis oleks sotsiaalvõrgustikes, blogides, meedias ja ka tänavatel nii palju kajastust leidnud. See näitab seda, et teema on oluline ja sellega tuleb edaspidi tegelda. Miks otsustasid kõik need inimesed sel teemal nii reaalselt kui ka virtuaalselt sõna võtta? Sellel on mitu põhjust. Ühelt poolt inimesed ei ole rahul sellega, mida ACTA leping oma ebamääraste definitsioonide ning ebamääraste tagajärgedega interneti- ja isikuvabadusele kätkeb. Ei olda rahul sellega, et leping, mis puudutab meid kõiki kas otseselt või kaudselt, on koostatud üsna salaja. Minister küll rõhutas, et spetsiaalset salastamist ei olnud, aga üldjuhul kaasatakse selliste dokumentide ettevalmistamisse erinevaid huvirühmi, kuid siin seda ei toimunud. Ei olda rahul sellega, kuidas seda lepingut on menetletud. Viimase hetkeni ei olnud selge, kas see ratifitseeritakse Vabariigi Valitsuse tasandil või tuleb see siiski Riigikogusse. Õnneks täna me saime kinnituse, et see tuleb siia majja.
Aga teine põhjus, miks tänavatele tuldi, on kindlasti see, et inimesed ei ole rahul rahva vastu üles näidatud arrogantsiga. Inimesed tahtsid näidata oma umbusaldust ja vastuseisu valitsusele tervikuna ja ka peaministrile, kes solvas kõiki, kes ei olnud päri tema arvamusega. Ja mingil määral võib neid meeleavaldusi pidada protestiks ka opositsiooni vastu, sest me ei märganud selle lepingu koostamist. Me ei osanud sellele tähelepanu juhtida ega suutnud sellest läbi närida, saamaks teada, millised võivad olla ACTA jõustumise tagajärjed. Õnneks rong ei ole siiski veel läinud. Veel on meil võimalik pidada korralikku ja konstruktiivset debatti ACTA teemal. See algab homme põhiseaduskomisjonis ja jätkub reedel tõenäoliselt siin suures saalis.
Rõõm oli kuulda, et siiski valmib põhjalikum analüüs kui see kaheleheküljeline memo, millest peaminister rääkis. Ma loodan, et me kõik saame sellega tutvuda ja saab selgemaks, milline on ACTA mõju nii Eesti inimestele, ettevõtetele kui ka seadustele. Oleks muidugi väga huvitav teada saada ka seda, mis tagajärg oleks sellel, kui Eesti ei liituks võltsimisvastase kaubanduslepinguga. See oleks väga hea täiendus analüüsile, mida praegu teeb Justiitsministeerium.
Sooviksin kolm lisaminutit!

Palun, kolm minutit!

Aitäh! Loodan väga, et minister, kes tuleb siia seda lepingut tutvustama, ei lahmi nii, nagu seda tegi peaminister, vaid on sama tasakaalukas nagu meie tänane ettekandja. Loodan väga, et see on nii. Paraku pean ise tunnistama, et kuigi seda debatti ei ole siin saalis toimunud, on minul oma arvamus selle lepingu kohta juba kujunenud. Mina olen oma otsuse vastu võtnud, tuginedes sellele, mida olen lugenud ja mida olen kuulnud. Mina tõenäoliselt hääletan ACTA vastu, kuigi ma ei tea, milline tuleb Keskerakonna ametlik seisukoht, sest me arutame seda alles kolmapäeval. Ma loodan, et enamik siin saalis teeb samamoodi – vajutab punast nuppu.
Lõpetuseks. See, mis praegu toimub ACTA ümber, ja kõik teised meeleavaldused, mis viimasel ajal selle lossi ees on aset leidnud – olgu demonstrantideks õpetajad, päästjad, tudengid või üksikkodanikud, kes on protestinud hinnatõusu vastu –, näitavad seda, et kodanikuühiskond on aktiviseerumas. Mingis mõttes võib öelda, et on alanud kodanikuühiskonna ärkamise aeg või taasärkamisaeg, kuidas keegi nimetada soovib. Mingi paralleeli võib tõmmata sellega, mis toimus 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses, kui kodanikuühiskond aktiviseerus ja kõik võitlesid Eesti vabaduse eest. Praegu võideldakse samuti vabaduse eest – internetivabaduse eest. Internet on muutunud meie elu väga tähtsaks osaks, piir reaalse ja virtuaalse maailma vahel on hakanud kaduma. Loodan väga, et see kodanikualgatus ja kodanikujulgus ei vaju ära, vaid me hakkame oma kodanike käest üha rohkem kuulma hinnanguid mitte ainult ACTA lepingu kohta, vaid ka kõikide muude teemade kohta. Ja seda mitte ainult tänavatel, vaid ka internetis läbi meilide ja läbi meedia. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Sellele arupärimisele on vastatud.

Head ametikaaslased! Kõik, kes soovivad, palun ennast registreerida sõnavõtuks vabas mikrofonis peale haamrilööki! Deniss Boroditš, palun tulla Riigikogu kõnetooli!

Hea istungi juhataja! Kolleegid! Minister! Viimastel päevadel pole Eestis suurt muust räägitud kui ACTA-st. See seni võõras nimetus on üsna tuttavaks saanud ja inimesi juba tänavalegi toonud. Eelmisel kolmapäeval kuulsime peaminister Andrus Ansipi hinnangut, täna kuulsime Urmas Paeti märkimisväärselt tasakaalukamaid vastuseid. Kui peaminister ei mõista neid inimesi, kes ACTA-s tonti näevad, siis mina ei mõista seda, kuidas valitsus sai nii suure reha otsa astuda. Praegu tundub mulle, et valitsus on nõus autoriõiguse ja tööstusomandi kuulutama ülimaks kõikidest teistest õigustest. Ei maksa unustada, et inimeste peamine hirm ACTA ees on just eraelu puutumatuse rikkumine ning isikuvabaduste piiramine.
Minu meelest on just internet andnud viimase kümne aasta jooksul inimestele vabaduse – vabaduse rääkida Eestis veebikaamera vahendusel austraallastega, vabaduse täita tuludeklaratsioon paari minutiga, vabaduse saada ülikiirelt tohutult infot kogu maailmas toimuva kohta. Ja vabaduse saata hetkega fotod maale vanaemale – jah, isegi maal vanaemad kasutavad internetti!
Nõustun, et autor peab saama oma töö eest tasu, kuid kardan, et ACTA võib lõigata justkui kahe teraga mõõk. Sellest lepingust huvitatud ettevõtjad näevad suurenevaid kasuminumbreid ja on valmis tulu teenimise nimel jõulist lobitööd tegema, et oma eesmärk saavutada. Aga selleks ongi vaja riiki ja seadusi, mis oleksid mõistlikud ja tasakaalustaksid ettevõtjate ja tarbijate huvide teenimist. Kui me tahame, et Eesti oleks e-riik, siis ei tohi me peaministri väiteid uskudes kinnisilmi ACTA-t kinnitada. Vastupidi, me peame selle lepingu võtma luubi alla, seda lugema, analüüsima ja selle üle vaidlema. ACTA tuleb selgeks teha ja mis peamine: selguse peavad saama Eesti inimesed.
Kui mõelda tagasi viimase aja sündmustele Eestis, siis tekib õigustatud küsimus: keda praegune valitsus üldse esindab? Õpetajad tulid Toompeale meeleavaldusele inimväärset palka nõudma, just täna saime lugeda uudist, et palgaläbirääkimised nurjusid ning õpetajad hakkavad märtsikuus streikima. Järelikult õpetajaid see valitsus ei esinda. Päästjad tulid Toompeale meeleavaldusele nii pensioniea küsimuses kui ka seismaks neile ülimalt oluliste komandode sulgemise vastu. Mitmel pool mujalgi Eestis protestivad inimesed päästekomandode sulgemise vastu, aga neid pannakse siiski kinni. Järelikult ka päästjaid valitsus ei esinda. Tudengid tulid Toompeale meeleavaldusele kõrgharidusreformi muutmist nõudma. Nende nõudmisi ei arvestatud, järelikult ka tudengeid valitsus ei esinda. Kui Riigikogu liige küsib peaministrilt, kas ehk ACTA lepinguga liialt ei kiirustata, saavad Eesti inimesed teada, et need, kes küsida julgevad, on pehmelt öeldes lollid. Vanarahvas teadis kinnitada, et küsija suu pihta ei lööda. ACTA puhul on asjad teisiti: Riigikogu ärgu küsigu ning rahvas ärgu küsigu! Niisiis jääbki mulje, et valitsus esindab vaid Euroopa Liitu ja NATO-t. Ta täidab pidevalt nende tingimusi ja saab sealt pidevalt kiita. See on muidugi tore, aga valitsus peaks siiski käituma nii, et Eesti rahval oleks hea. Aitäh! (Aplaus.)

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, sulgen vaba mikrofoni. Tänane istung on lõppenud. Ma tänan teid, head ametikaaslased, ja soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 18.31.