Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Tere päevast, austatud peaminister ja valitsusliikmed! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 40 rahvasaadikut, puudub 61.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, keskkonnaminister Keit Pentus ning majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts.

Alustame küsimustega. Palun kõigepealt küsimus Yana Toomilt peaminister Andrus Ansipile!

Proua eesistuja, aitäh! Austatud härra peaminister! Ma vaatasin kalendrisse ja sain aru, et täna me saame tähistada väikest sünnipäevakest: täpselt 10 kuud tagasi võttis Tallinna Linnavolikogu vastu otsuse toetada venekeelseid gümnaasiume, kes taotlesid vene õppekeelega jätkamist. Valitsus tegi selle otsustamisel väga pika pausi, ent 22. detsembril õnneks justkui langetas otsuse. Aga see otsus on tänaseni avaldamata. Kui me seda asja uurisime, siis tuli välja, et Justiitsministeerium parandab seda teksti. Aga ta on parandanud seda juba rohkem kui kuu aega ja on tekkinud kahtlus, et see tekst lõpuks ilmub luulevormis ja muusika saatel. Milles ikkagi asi? Miks see nii pikalt kestab? Teised samal päeval vastuvõetud otsused on juba ammu avaldatud ja seega jõustunud.

Oleks te varem ütelnud, et teil see küsimus meeles mõlgub, küllap ma oleksin ka vastuse ette valmistanud. Mina võin kinnitada sedasama, mida te ise teate: valitsus langetas otsuse 22. detsembril ja mul ei ole teada, et selle otsuse rahvale teada andmisega oleks mingisuguseid probleeme olnud. Mäletan väga selgelt, et haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo kommenteeris seda otsust põhjalikult ka valitsuse pressikonverentsil.

Palun, kolleeg Yana Toom, esimene täpsustav küsimus!

Härra peaminister, asi on selles, et otsus ei ole jõustunud. See, mida kommenteeris härra Aaviksoo pressikonverentsil, oli valitsuse poliitiline tahe, mitte valitsuse otsus. Otsuse eelnõus on must valgel kirjas, et see jõustub Riigi Teatajas avaldamise päeval. Seda aga pole juhtunud, mis tähendab seda, et sisuliselt on koolide jaoks otsus olematu.

Kurb kuulda! Kahju! Mida muud ma öelda saan? Aga rõõmustav on see, et praktiliselt kõik venekeelsed koolid on hakanud eestikeelsele õppele üle minema ja protsess sujub päris hästi. Kõik koolid on ka küsinud valitsuse käest raha selleks, et viia õpetajate hulgas läbi täienduskoolitusi, soetada vastavaid õppematerjale ja klassivälist töödki teha eestikeelses keskkonnas. Mul on hea meel, et protsessid sujuvad. Kahju, et otsuse vormistamine, kui see tõepoolest on nii, nagu te väidate, on viibinud.

Palun, kolleeg Yana Toom, teine täpsustav küsimus!

Härra Ansip! Te andsite Delfi portaalile intervjuu peale seda valitsuse istungit 22. detsembril. Te väitsite väga kindlalt, et mujal Euroopa Liidu riikides on see proportsioon 60 : 40 laialt levinud ja et õppekeele mõte ongi see, et 60% on selles keeles. Tegelikult paraku see nii ei ole. Mõiste "õppekeel" on Eestimaa leiutis. Kust te võtsite selle info, mida te Delfi portaali kaudu levitasite?

Allikale on raske viidata. See on nii üldlevinud teadmine, et see on juba paradigmas. Ja kui üks asi, teadmine on juba paradigmas, siis ei ole tarvidust otsida ühte, teist, kolmandat, 3333. allikat – see on üldteada fakt.

Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Tõnis Lukas!

Aitäh, austatud juhataja! Ma võin siin nõu anda. Jah, tõepoolest proportsiooni 60 : 40 – õppekeeleks nimetatakse seda gümnaasiumiastmes, kus õpetatakse selles keeles 60% ulatuses õppekavast – ei ole enamikus Euroopa riikides. Enamikus Euroopa riikides õpetatakse gümnaasiumiastmes 100%-liselt riigikeeles või siis enam levinud keeles. Selliseid vähemuskeeles, mis ei ole riigikeel, gümnaasiumiharusid nii väikses mahus kuskil mujal ei ole. Aga minu küsimus peaministrile on järgmine. Kui nüüd tõesti oodatakse seda valitsuse otsuse teksti, et valitsus kohtusse kaevata, kas sellisel juhul valitsus lähtub seisukohast, et üleminekut nagu ei toimu, et üleminek protsessina on peatatud, või üleminek ikkagi viiakse lõpule?

On selge, et üleminekuprotsess on juba ammu alanud, ja see üleminek on märksa ulatuslikum, kui praegu kehtiv seadus ette näeb. Näiteks vene põhikoolide puhul seadus ei näe ette, et mõnda ainet tuleb kohustuslikult eesti keeles õpetada, aga tegelikult ei ole meil võimalik leida ühtegi venekeelset põhikooli, kus mõnda ainet täiesti vabatahtlikult ei õpetataks eesti keeles. Kõik on aru saanud, et eesti keele valdamine on siin elavatele inimestele väga vajalik. Ja ma olen veendunud, et koolid lähevad juba alustatud protsessiga edasi vaatamata sellele, et mõned omavalitsused takistavad või survestavad neid. Olen ka veendunud, et siin elavad eesti keelt emakeelena mitte kõnelevad lapsed omandavad kõik suurepäraselt eesti keele kõnelemise oskuse.

Palun, kolleeg Jaak Allik!

Lugupeetud härra peaminister! Kas te olete isiklikult tõepoolest veendunud ja kas teie elukogemus kinnitab seda, et jõud ja sund on 16-aastastele inimestele keele õpetamiseks parim vahend ning annab sotsiaalses ja hariduslikus plaanis positiivseid tulemusi?

Ma usun, et keegi ei rakenda siin jõudu ega sundi. Küll aga ma tean seda, et inimesed, kes valdavad Eestis elades eesti keelt, saavad elus palju paremini hakkama. Ja veel kord võtan ma praegu tsiteerida teie jaoks autoriteetset ajalehte Pealinn. Riia linnapea Nils Ušakovs väitis selles, et ta võib Läti kogemusele toetudes kinnitada, et kui õppetöö käib 60% läti ja 40% vene keeles, siis annab see tööturul suure eelise nendele, kelle emakeel on vene keel. Need noored oskavad väga hästi läti keelt, neil pole loomulikult probleeme vene keelega ning lisaks oskavad nad inglise keelt. Lätlastel nii head vene keele oskust pole. Nendel vene noortel, kes läti keelega hakkama ei saa, on aga üldjuhul probleeme ka teiste ainetega. Ma olen selles küsimuses Nils Ušakovsiga täiesti ühel meelel. Ja mis on hea Läti jaoks, see võiks minu arvates hea olla ka Eesti jaoks.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Neeme Suurelt keskkonnaminister Keit Pentusele. Palun!

Aitäh, proua Riigikogu esimees! Lugupeetud keskkonnaminister! Meil on riigis väga palju vaidlusi maardlate planeerimise, kaevandamise ja kaevanduslubade väljastamise üle. Vaidlust oleks kindlasti vähem, kui maavaravarude arvestamine oleks selge ja üheselt arusaadav. Vastavalt maapõueseaduse § 10 punktile 6 on maavaravaru aktiivne, kui selle kaevandamisel kasutatav tehnoloogia ja tehnika tagab keskkonnanõuete täitmise. Vastavalt keskkonnaministri 2005. aasta määrusele nr 29 peab juba maavaravaru aktiivseks määramisel keskkonnakaitsenõuete täitmine maavara kaevandamisel ja töötlemisel olema praktikaga või asjakohaste uuringutega tõestatud. Eelmisel nädalal toimus siin Riigikogu saalis sel teemal debatt ja sellest lähtudes küsingi: kas te olete vahepeal ministeeriumis seda teemat arutanud ja kas te olete endiselt seisukohal, et maavaravaru aktiivseks nimetamisel ei ole keskkonnakaitsenõuete täitmise võimalikkuse tõestamine oluline?

Hea küsija! Ma palun mulle mitte omistada väiteid, mida ma esitanud ei ole. Seda esiteks. Teiseks, seda debatti, mida me nädal tagasi alustasime, on muidugi meeldiv jätkata, aga ma arvan, et aus ja praktiline oleks, kui me kohe algusest peale teeksime selgeks, et te tegelikult ei pea silmas mitte üldfilosoofilist arutelu, vaid, nagu te ka eelmisel nädalal täpsustasite, jutt on ühest konkreetsest juhtumist, ühest kaevandamishuviga piirkonnast, mille ümber on käimas vaidlus. Ja käimasoleva vaidluse puhul loomulikult edastab Keskkonnaministeerium ka oma positsiooni.
Aga mis puutub maavaravarusse ja selle üle arvestuse pidamisse ning kaevandamislubade väljastamisse või väljastamata jätmisse, siis igasuguse maavara puhul on esimene samm see, et me tahame kõigepealt saada informatsiooni, kas seda konkreetses kohas üldse leidub ja kui leidub, siis mis kvaliteediga ja mis koguses ning kas teoreetiliselt võiks see varu kaevandatav olla. Vastavalt maapõuealastes õigusaktides sätestatule tehakse esmalt just nimelt maavaravaru väljaselgitamiseks geoloogiline uuring. See on esimene samm. Pärast seda, kui see informatsioon on käes, saame teise sammuna teha otsuse, kas varu võetakse arvele. Varu arvele võtmine ise veel ei tähenda, et automaatselt väljastatakse kaevandamisluba. Kaevandamisloa väljastamine on maavaravaru puhul kolmas samm ja konkreetse kaevandamisloa alusel on võimalik läbi viia lisauuringud, kas kaevandamine konkreetses kohas, konkreetses mahus ja konkreetsel viisil on võimalik.

Palun, kolleeg Neeme Suur, esimene täpsustav küsimus!

Mis puutub aruteludesse Riigikogu saalis, siis seni oleme jäänud üldfilosoofilisele tasemele. See oli nii eelmises debatis ja usun, et on nii ka praegu. Te olete endiselt samal seisukohal, et maapõueseaduse § 10 punkt 6 ei ole asjakohane – ma lihtsalt teen praegu teie enda vastusest selle järelduse. Ma saan ka aru, et te lähtute oma seisukoha puhul keskkonnamõjude hindamise seadusest, mis ei käsita olulise keskkonnamõjuga tegevusena maavaravaru määramist aktiivseks, vaid maavaravaru kaevandamist, geoloogilist uuringut, üldgeoloogilist uurimistööd või maavaravaru kaevandamise lõpetamist. Kas te ei arva, et kui te nüüd hoiate kinni keskkonnamõjude hindamise seadusest, siis te samas ignoreerite maapõueseaduses sätestatut?

Maavaravarude üle arvestuse pidamine, nende liigitamine aktiivseks ja passiivseks ning  kaevanduslubade väljastamine saab olla ja ongi üksnes seadustest lähtuv. Ja ma veel kord palun mulle mitte omistada väiteid, mida ma öelnud ei ole, ja mitte teha meelevaldseid järeldusi. Kui me räägime konkreetseks tegevuseks ehk siis kaevandamiseks loa andmisest, siis loa saab anda konkreetseks tegevuseks konkreetsel viisil konkreetses kohas. Maavaravaru arvelevõtmine aktiivsena ei tähenda, et automaatselt on õigus selles kohas ükskõik mil viisil kaevandama hakata. Sellist järeldust ei ole õige teha ja ka seaduse mõte ega säte ei väljenda seda kuidagi. Veel kord: loa saab anda konkreetsele tegevusele, mitte üldisele abstraktsele tegevusele. Konkreetse tegevuse ehk kaevandamise soovist me saame teada saada ikkagi ainult sel hetkel, kui seda luba tullakse taotlema. Nagu teile kindlasti väga hästi teada on, maavaravaru arvelevõtmise ja kaevandamisloa taotlemise vahele jääb aastaid, teinekord mõnel pool isegi aastakümneid. Kui taotlus on esitatud, siis tuleb välja selgitada, millised võiksid olla konkreetsel viisil kaevandamise mõjud konkreetses piirkonnas. Selle alusel saab juba otsuse teha.

Palun, kolleeg Neeme Suur, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Ma nüüd küsin igaks juhuks kolmandat korda üle: kuidas te tõlgendate keskkonnaministri määrust nr 29 aastast 2005? Selles on kirjas, et maavaravaru kvalifitseeritakse aktiivseks, kui selle kaevandamisel ja töötlemisel on tagatud maapõue ratsionaalne kasutamine, keskkonnakaitsenõuete täitmine ja majanduslik otstarbekus, mis on tõestatud praktikaga või asjakohaste uuringutega.

Ma tulen tagasi oma esimese vastuse juurde. Veel kord: esimene samm on see, et me hangime kõigepealt informatsiooni, kas mingit maavara konkreetses kohas üldse leidub ning kui leidub, siis kui palju ja mis kvaliteediga see on. Selleks viiakse läbi geoloogiline uuring. See on esimene samm.
Teine samm: sellesama geoloogilise uuringu alusel selgitatakse välja, kas varu võiks kvalifitseeruda  aktiivseks või passiivseks varuks. Lõppotsus tehakse tulenevalt maavarakomisjoni ettepanekust.
Ja kolmas samm on see, kui me hakkame menetlema konkreetseid kaevandamisloa taotlusi. See teie viidatud säte rõhutab tõestatud praktika ja asjakohaste uuringutega kooskõlas olemist, needsamad asjakohased geoloogilised uuringud hindavad ka kehtivaid keskkonnakaitselisi piiranguid. Kui laekub kaevandamistaotlus, tuleb valitsevat olukorda uuesti hinnata. Teilegi on kindlasti väga hästi teada, et keskkonnakaitselised piirangud võivad muutuda, olukord looduses võib ka muutuda. See on põhjus, miks ei ole võimalik varu arvele võtmise hetkel öelda, kas konkreetses kohas konkreetsel viisil ja konkreetse taotluse alusel on kaevandamistaotlust võimalik rahuldada või mitte. Seda saab otsustada ühe konkreetse taotluse menetlemise raames kõiki asjaolusid arvesse võttes.

Nüüd siis kohapeal registreeritud küsimus. Kolleeg Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Eks kaevandamise ja maavarade arvestamisega ole alati probleeme olnud, eriti siis, kui huvi maavarade vastu suureneb nii, nagu seda praegusel perioodil märgata on. Te puutute nende asjadega sagedamini kokku ja just ministeerium peab neid probleeme lahendama, seepärast küsin: kas teil on plaanis seadustikus midagi muuta? Kas te tunnete, et oleks vaja nende asjadega parlamendi poole pöörduda?

Me valmistame ette uut maapõueseaduse versiooni. Selle raames analüüsime muu hulgas ka näiteks seda, kas iga maardla kohta oleks praktiline esmalt koostada selle kasutamise kava, mis väga konkreetselt näeks ette maardla kui terviku lahendamise. Nii ei tekiks olukorda, kus meil on korraga avatud väga palju maardlaid ja igaühes neist kaevandatakse natuke. Nii et meie huvi on väga selge: me soovime läheneda kaevandamisele pisut terviklikumalt kui siiani. Kui meil on tegu ühe maardlaga, siis me selle ikkagi ammendaksime lõpuni, et me ei peaks väikesi kaevandusi avama väga mitmes kohas üle Eesti, vaid kõik oleks kontsentreeritum, et kaevandamine viidaks ühes kohas lõpule pigem lühikese aja jooksul. Ka soovime, et oleks täpselt sätestatud seegi, mis kaevandustest hiljem saab, kuidas need korrastatakse. Niisugune maardlate kasutamise kavade analüüs on meil praegu käsil ja soov on tõesti muuta see tegevus terviklikumaks, nii et see lähtuks ühtsemast lähenemisest kui praegu.

Suur tänu, proua minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Kalev Kallolt majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Palun!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Talv vist tuleb jälle, räägiks siis jäälõhkumisest. 2007. aastal korraldas Veeteede Amet riigihanke uue mitmeotstarbelise jäälõhkuja projekteerimiseks ja ehitusjärelevalveks. 2009. aasta märtsis sai Veeteede Amet võitnud firmaga kaubale, et kogu leping külmutatakse 35 kuuks ehk kuni 2012. aasta veebruarini ehk käesoleva aasta veebruarini. Kusjuures sissemakseid on jõutud teha 1,64 miljonit eurot. Vastates siin saalis 21. novembril ühele arupärimisele te ütlesite, et leping on peatatud kuni detsembrini 2015. Hiljem selgus Veeteede Ameti info kohaselt, et tegelikult ei ole mingisugust kirjalikku kokkulepet lepingu peatamiseks 2015. aastani. Mis ajani on tänase seisuga uue jäälõhkuja projekteerimise leping peatatud?

Lühike vastus on, et 2015. aasta detsembrini. Kui siin käsitleti sotsiaaldemokraatide arupärimist, siis oli projekteerimisfirmaga kokkulepe, et lepingu täitmine peatatakse riigi palvel Veeteede Ameti kaudu 2015. aasta lõpuni, ja projekteerimisfirma oli sellega nõus. Nüüdseks on see ka juriidiliselt igati korrektselt vormistatud.

Palun, kolleeg Kalev Kallo, esimene täpsustav küsimus!

Kas oskate öelda, millistel tingimustel oli ettevõte nõus lepingu pikemaks ajaks peatama? Kas see läheb Eesti riigile kallimaks, kuna tegemist on lepingu tingimuste muutmisega?

Praegu mingeid eritingimusi ei ole. Põhiküsimus seisab täna ikkagi riigi ees: kuidas me jäämurdjaga edasi läheme? Me oleme palunud lepingu peatamist ja ettevõte on meile vastu tulnud. Muidugi ei soovi me, et seni tehtud sisuline töö projekti kallal ja muud ettevalmistustööd tühja läheks ja loomulikult ei taha me kaotada ka seda raha, mis riik on seni maksnud. Põhiküsimus on, kuidas me leiame lahenduse, et me saaksime selle jäämurdja hankega ja siis juba ehitushankega kindla rahastamislahendusena välja minna. Me töötame praegu selle kallal. Kahjuks oli see lepingu peatamine mõneti paratamatu. Aastal 2007 kujutati ette, et meil on võimalik selle jäämurdja ehitamist rahastada tavapäraselt riigieelarvest. Üsna ebareaalne on see täna, aastal 2007 võib-olla ei olnud, kuna majanduskriisi keegi siis ei prognoosinud. Praegu ma pean kõige realistlikumaks leida selle ühe jäämurdja hankimise kaasrahastamine tulevasel Euroopa Liidu rahastamisperioodil, tegemist on ju olulise transpordi infrastruktuuri elemendiga. Kui me tervikuna räägime Eestit läbivatest, Eestist väljuvatest ja Eestisse sisenevatest transpordikoridoridest, siis me saame aru, et selline usaldusväärne jäämurdevõimekus on sama tähtis kui toimiv sadam, lennujaam või raudtee. Selles mõttes on see tähtis transpordiinvesteering ja kui meil jätkub tahet, siis on see üks jäämurdja järgmiste Euroopa Liidu vahendite abil reaalselt hangitav. Teisest ja kolmandast mõtleme siis, kui meil see üks olemas on.

Palun, kolleeg Kalev Kallo, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, austatud eesistuja! Ühele oma küsimusele sain ma vastuse juba selles vastuses – see puudutab kaugemat perspektiivi. Aga kuna meie Tarmo saab järgmisel aastal 50-aastaseks ja jäälõhkuja kohta on seda vanust juba üksjagu, siis võib-olla sa täpsustad, kuidas on lähiaastatel plaanis tagada nõuetekohane jäämurre. See Euroopa Liidu raha abil oma jäälõhkuja ehitamine võtab kindlasti palju aastaid.

Praegu siin hea kolleeg Keit Pentus lubas sooja ilma. Seda ta võib muidugi lubada, aga võib minna ka teisiti. Me oleme valitsuses jõudnud nii kaugele, et varustasime juba ennetavalt, oktoobrikuus Soome lahe ka teise jäämurdevõimekusega. Ei saa välistada, et seda läheb vaja. Igatahes oktoobris me olime valmis samasuguseks talveks, nagu olid kaks viimast talve. Praegused ilmaolud näitavad, et seda võib ka tänavu vaja minna. Miks me seda teed läksime? Olukord on selline, et kui jäämurdjate järele tekib tegelik nõudlus, siis tuleb arvestada, et jäämurdjad on juba kõik ette ära reserveeritud. Järelikult me peame minu arvates ka järgmine aasta minema sama teed, et tagame endale üsna vara teisesegi võimekuse Soome lahel, nii nagu me tänavu oleme teinud. Varasematel aastatel oleme hakanud siis toimetama, kui jää on juba reaalsus, ja see on üsna suurte riskidega seotud lahendus. Loodetavasti me järgmise aasta eelarves suudame juba ette näha, et ka teine jäämurdja Tarmo kõrval oleks kasutada.

Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Eestimaa sadamad ei ole mitte lihtsalt transpordi infrastruktuuri osad, vaid need peavad meile tagama ka strateegiliselt tähtsa transiidi. Kas te oskate öelda, kui jäämurdja hange venib, kas see toob kaasa ka transiidi vähenemise praegu või tulevikus? Kas see tähendab transpordisektorile saamata jäänud tulu ja kui jah, siis kui suures ulatuses ning kes vastutab saamata jäänud tulu eest?

Me oleme siiamaani suutnud jäämurdevõimekuse tagada. Minu arvates see ongi oluline. Kas me tagame selle n-ö turult hangitavate jäämurdjatega või enda Tarmoga või siis enda uuega, see on juba tehnika küsimus. Transiiti see otseselt ei mõjuta. Jäämurdevõimekus on siin meie piirkonnas selles mõttes väga oluline, et mingi osa transiidist sõltub ikkagi keskkonna stabiilsusest ja usaldusväärsusest. Aga Eesti on selles osas tegelikult väga kõrgelt kodeeritud, nii et meie transiidi vähesus või paljus sõltub pigem muudest asjaoludest.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Heljo Pikhofilt peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Austatud peaminister! Te armastate väga protsente ja muid arve. Mitu last peaks tulema tänavale meelt avaldama, et praegune valitsus oma otsustusi muudaks?

Lastel pole vajadust tulla tänavale, selleks et sundida valitsust oma otsuseid muutma.

Esimene täpsustav küsimus kolleeg Heljo Pikhofilt, palun!

Aitäh, proua juhataja! Austatud peaminister! Tänasest Postimehest võime lugeda, et Lõuna-Eestis suletakse terve rida väikeseid maakoole. See seab ebavõrdsesse olukorda need lapsed, kes elavad ääremaadel ja mitte keskustes. Kas teie arvates majanduslikud kaalutlused on tähtsamad kui Eesti laste inimõigused – õigus sellele, et haridus oleks kättesaadav?

Leian, et majanduslikud kaalutlused ja inimõigused ei tohiks omavahel vastuolus, konfliktis olla. Koolide sulgemine on kohalike omavalitsuste pädevuses ja peaministrina ma ei kavatse kuidagimoodi hakata mõjutama kohalikke omavalitsusi, et nende pädevust keskvalitsusele üle võtta. Kohaliku autonoomia printsiip on Eestis põhiseaduslik printsiip ja ma arvan, et põhiseadust peavad austama ja täitma kõik.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea peaminister! Õppetoetuste ja õppelaenu seaduses kavatsetakse teha muudatus, et vajaduspõhist õppetoetust enam ei arvestata toimetulekutoetuse arvestamisel perekonna sissetuleku hulka. Kas teil on plaanis arvestada ka sotsiaaldemokraatide eelnõuga, mis näeb ette, et lapsetoetus ei lähe toimetulekutoetuse määramisel sissetuleku hulka? Sel juhul ei peaks toimetulekuraskustes perede lapsed pikka aega läbi ajama kahe euroga kuus.

Laste vaesus on natuke laiem teema kui toetuste teema. Teatavasti valitseb väga tugev korrelatsioon tööpuuduse ja vaesuse vahel. Eriti tugev on korrelatsioon vanemate tööpuuduse ja laste vaesuse vahel. Seetõttu on mulle arusaamatu teie pidev laste vaesuse teema sidumine lastetoetustega või nende mingis osas toimetulekutoetuse arvestusest väljajätmisega. Tegelikult laste vaesuse vastu saab võidelda ainult töökohtade loomisega laste vanematele. Ja praeguses kriisis võib öelda, et töökohti on loodud päris arvestatavalt. Viimase poolteise aasta jooksul on Eestis tööpuudus vähenenud pea kaks korda ja see tähendab, et samas proportsioonis on vähenenud ka laste vaesus. See on peamine, millega valitsus peab tegelema. Aga kui sotsiaaldemokraadid oma ettepaneku esitavad, küllap seda ka arutatakse.

Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Hea peaminister! Mul on paar küsimust, mis on initsieeritud minu valijate poolt.  Nimelt ma olen kohtunud oma valijate lastega, gümnasistidega. Mõned neist on väga häiritud sellest, et gümnaasiumis toimub üleminek eestikeelsele õppele. Nad kardavad, et ei saa hakkama ja et see vähendab nende võimalusi tööturul. Samas on minu valijatest õpetajad pakkunud välja, et seda üleminekut oleks pidanud alustama lasteaedadest. Üks pensionär aga ütles nii, et tihtipeale kala hakkab riknema peast, aga kala rookimist alustatakse sabast. Kas hoopiski ei oleks pidanud alustama keelereformi lasteaedadest?

No küllap seda keeleõpet on alustatud nii peast kui ka sabast. Teile on ilmselt teada, et väga paljud lasteaiad viljelevad juba keelekümbluse meetodit ja nendest lasteaedadest tulnud õpilased valdavad juba põhikoolis eesti keelt päris hästi nii sõnas kui ka kirjas. Kindlasti on vajalik ka gümnaasiumiastmes eesti keelega süvitsi tegelda, vaid sel juhul suudetakse hiljem tööturul konkurentsivõimeline olla. Te olete oma väitel kohtunud paljude õpilastega, kes ei ole rahul sellega, et nad peavad eesti keele selgeks õppima. Minule teada olevad uuringutulemused kõnelevad sellest, et võrreldud sotsiaalsetest gruppidest on selle kohustusega kõige vähem rahulolematud õpilased, kes peavad eesti keele selgeks õppima. Nii palju kui ma mäletan, on kõige enam sellega rahulolematust üles näidanud need inimesed, kelle lapsi ja isegi lapselapsi see teema ei puuduta. Seega inimesed, kes on selle protsessi puhul täiesti kõrvalseisjad, on uuringute järgi kõige enam rahulolematud.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Oma vastuses ütlesite, et vaesuse vastu saab võidelda ainult ühel viisil ehk töökohti tekitades. Ma olen täiesti nõus, et mida rohkem on töökohti, seda vähem on vaesust, seda vähem on meil vaesuses kannatavaid lapsi. Mida rohkem inimesed palka saavad, seda rikkamad on inimesed, seda rikkam on riik. Te ütlesite, et viimasel ajal on loodud palju töökohti. Kas te teate ka statistikat, millistes sektorites on kõige rohkem töökohti juurde tulnud? Ja kui palju on tööhõive kasvanud maapiirkondades?

Sektoreid eraldi nimetada ei ole põhjust. Tooksin aga välja muidugi töötleva tööstuse ja teenindussektori, mis on laialdaselt töökohti loonud. Üks oluline tunnusjoon on see, et töökohti on palju loodud eksportivasse sektorisse, ja seejuures pole oluline, millega konkreetselt ekspordisektor tegeleb, on see kaupade või teenuste eksport. Eksport on kindlasti ka töökohtade loomise seisukohast tähtis märksõna. Ka toiduainete väljavedu on viimastel aastatel väga kiiresti kasvanud. Kogu Eesti ekspordist moodustab toiduainete eksport koguni 10% ja selge see, et see on toonud uusi töökohti ka maale.

Palun nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud peaminister! Vastates Heljo Pikhofi küsimusele, te ütlesite võib-olla kogemata – te ju teate, et ta ei saa teile meie kodukorra tõttu vastata –, et siis tehke oma ettepanekud. Ma nüüd tuletan meelde, et tegelikult sotsiaaldemokraadid on juba teinud ettepaneku kolmekordistada lastetoetust, ja meie oleme ka omalt poolt ettepanekud teinud. Eelmine nädal me arutasime siin saalis ranitsatoetust. Paraku koalitsioonierakonnad ei aruta neid asju. Mina olen siin suhteliselt uus liige ja mina küll ei mäleta mingisugust laste vaesuse leevendamisele suunatud opositsiooni ettepanekut, mida koalitsioon oleks olnud nõus arutama ja ka aktsepteerima. Kas teie oskate mõnda nimetada?

Kui see nii on, siis tuleb ettepanekutele veel kord otsa vaadata. Lausaliste toetuste suurendamise ettepanekute puhul on ette teada, et need ei ole kõige paremad ettepanekud. Lausaliste toetustena maksumaksja raha kasutamine ei ole efektiivne. Kui me juba ette teame, et mis tahes lausalise toetusega kaks kolmandikku toetussummast läheb nendele, kellel seda tegelikult vaja ei lähe, siis tuleb tunnistada, et see on maksumaksja raha raiskamine. Ma ei näe mingit põhjust, miks me oma nappe ressursse peaksime kõigile võrdselt jagama, samal ajal kui on võimalik kasutada maksumaksja raha selleks, et aidata neid, kellel tõepoolest riigi abi vaja on.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Lauri Laasilt majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! 19. jaanuaril saatsite kooskõlastusringile määruse eelnõu, mis näeb ette laiendada riigi toetust elektrikaubikute soetamiseks. Kahtlemata on keskkonnasäästlik mõtlemine väga tänuväärne, kuid hiljuti jõudis meediasse info, et Eesti ilmastikuoludes läbivad elektriautod ühe laadimisega 150 kilomeetri asemel vaid umbes 70 kilomeetrit. Sellest tulenevalt ma küsin: kui palju ja kas üldse on analüüsitud elektrikaubikute soetamise projekti? Kas ikka tasub neid soetada või mitte?

See on jah määruse eelnõu. Küsimus taandub tõesti sellele, kas elektriautot tasub soetada või mitte. Mis puutub sellesse ajakirjanduses esitatud väitesse, et need sõiduautod, mida praegu Eestis omavalitsuste sotsiaaltöötajad kasutavad, tegelikult kasutavad elektrit rohkem, siis see ei ole korrektne. On ju teada, et talvistes tingimustes võtab bensiini kasutav auto rohkem bensiini ja ka linnas sõites võtab see rohkem kütust kui maanteel, samuti erineva kiiruse korral kulub erineval määral bensiini. Samamoodi on ka elektri tarbimine erinev. Ja loomulikult, kui elektrit läheb vaja paljude funktsioonide täitmiseks, mis nendel autodel on, siis need tarbivad rohkem elektrit. Me oleme seda analüüsinud ja vähemalt eksperdid kinnitavad, et see kõik on n-ö tehase manuaalis ette nähtud.
Kaubikute osas me lihtsalt pakume uusi alternatiive, muud ei midagi. Elektriautode ja ka muude selliste uute turule tulevate sõiduvahendite puhul on meil selline toetuse võimalus olemas, aga seni ei ole see erasektorile, eraisikutele ja ettevõtetele suunatud toetusmeede – meie arvates üsna magus toetusmeede – väga suurt buumi tekitanud. Ollakse ettevaatlikud. Aga loomulikult me tahame turule pakkuda uusi võimalusi. Määrus ei ole veel vastu võetud. Kuulame ära arvamused, arutame ka rahastajaga, aga kokkuvõttes ma loodan, et me need muudatused viime läbi.

Palun, kolleeg Lauri Laasi, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Te siin nentisite, et sõiduautode vastu huvi väga suur ei ole olnud. On teil andmeid, kui paljud eraettevõtjad on tundnud või võiksid tunda huvi nende kaubikute vastu?

Ma muide juhin kõigepealt tähelepanu sellele, et meil on sõnast "kaubik" võib-olla natuke erilaadne arusaam. Ma soovitan seda kaubikut, mis tegelikult turul pakkuda on. See on pigem selline auto moodi, nagu tordikäru oli vanasti Vene ajal, umbes midagi sellist. Ta ei ole suur kaubabuss, nagu me neid oleme harjunud nägema – sellised Mercedesed näiteks sõidavad ringi. Ta on selline kunagise tordikäru suurune asi, peaaegu sõiduauto. Praegu minu kehtiv määrus lihtsalt ei võimalda neid omandada, aga nad on turul saadaval ja minu teada ka Eesti müügiagent pakub neid.
Kui palju huvi on? Veel kord: tänane seis erasektorile suunatud toetuse kasutamisel on selline, et 17 taotlust on esitatud. Meie maht on rahastada 500 taotlust, aga huvi on suhteliselt väike olnud. Reaalselt on tehtud üheksa taotluse rahuldamise otsust. Ma arvan, et huvi väiksusel on mitu põhjust. Kindlasti üks põhjus on see, et ikkagi turul pakkumisi on vähe. Neid tuleb muide sellel aastal juurde, mitu autotootjat peaksid sel alal ka Eesti turule tulema.
Iseenesestmõistetavalt üks oluline probleem on see, mis puudutab kogu elektriautode infrastruktuuri. Riik on asjaomased lepingud sõlminud. Kõik peaks n-ö visuaalselt paigas olema suveks ja täielikult töös oktoobriks. Juunis-juulis algavad katsetused, siis tekib üleriigiline infrastruktuur.
Kolmandaks, me näeme, et meil käib praegu avalikkuses teatud PR-võitlus. Pigem avaldatakse elektriautode kohta negatiivseid sõnumeid, millest on aru saada, et selles osas valitseb teatud skepsis. Me loodame ikkagi hakata andma tõest infot. Ka oleme autotootjatele ja -müüjatele öelnud, et andke inimestele tõest infot. Elektriauto ei ole mingi kosmoserakett, ta on auto, millega ühest linnast teise on täiesti võimalik sõita. Väga soliidne artikkel oli selle kohta Võrumaa Teatajas. Ma soovitan seda lugeda, teen reklaami.

Palun, härra minister, aeg on teil juba läbi! Head kolleegid, teil on ilmselt elektriautode vastu kolossaalne huvi, kuid mul on jäänud üks küsimus kolleeg Valdo Randperelt, keda me pidevalt ei ole jõudnud ette võtta. Nii et võib-olla kõik küsijad ei saa oodatud vastuseid elektriautode teemal, aga seda diskussiooni on võimalik jätkata. Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimus kolleeg Kalle Pallingult!

Aitäh! Härra minister! "Pirukas" öeldi maakeeli nende pisikeste kaubikute kohta. Aga minagi ei saa aru ajakirjanduse ja eelküsija kriitikast, justkui oleks tehtud jube kuritegu, kui nüüd Eesti valitsuse toel pakutakse inimestele võimalust soetada elektriauto. Olgugi et need talvel võtavad natuke rohkem elektrit ja läbisõit on väiksem, aga tegelikult süsihappegaasi emissioon ikkagi väheneb. Kas teile on teada, kui palju umbkaudu tänu elektriautodele aastas meie õhk puhtamaks saab? See on ju tegelikult põhiline argument selle aktsiooni juures.

Proua Pentus kindlasti viib selles vallas läbi ülipõhjalikud monitooringud. Kui need elektriautod on natuke rohkem vuranud meie teede peal, siis me saame selle kohta ka mingisuguse objektiivse analüüsi. Fakt on see, et iga auto paiskab õhku süsihappegaasi, sellel on mõju meie tervisele, erinevate haiguste arengule. Loomulikult saadav efekt inimestele ja ühiskonnale laiemalt ilmneb siis, kui me oleme saavutanud mingi kriitilise massi. Selles osas me peame ka realistid olema, et esialgu me käivitame teatud pilootprojekti, millel on mingisugune nähtav keskkonnamõju. Aga selleks, et  saavutada suurt ja olulist keskkonnamõju meie õhu puhtuse seisukohast, läheb vaja teatud kriitilist massi. Sinna on hästi pikk tee minna. Ning me ei saa kõrvale visata muidki võimalusi meie transpordikeskkonna standardeid tõsta.

Palun, kolleeg Raivo Järvi!

Suur tänu! Ka minul on olnud võimalus sedasama Mitsubishi elektriautot käega katsuda ning, oh üllatust, üldsegi mitte Eestimaal, vaid siis, kui väliskomisjon tegi oma visiidi Aasiasse. Ma mäletan, meile näidati üpris põhjalikku filmi sellesama väikese elektriauto katsetuste kohta Norras, kus on tunduvalt karmimad klimaatilised ja maastikulised tingimused kui Eestis, ning jaapanlased olid nende tulemustega rahul. Eestis me kuuleme justkui hala, et on sündinud mingis mõttes natuke nagu petukaup. Ma küsingi: kas Eesti puhul on tõesti tegemist mingi anomaaliaga või siis on meil alust kahelda Norra testides?

Ei ole. Kindlasti ei ole selles osas kahtlusi, et justkui meie partner – praegu selle projektiosa partner on Mitsubishi – on midagimoodi siin petta üritanud. Kindlasti mitte! Vastupidi, koostöö on olnud äärmiselt kasulik, ja kasulik ka meile. Aga ma arvan, et me teeme selles vallas esimesi samme. Ega see, et elektriautol on mitmed teistsugused omadused kui sisepõlemismootoriga autol, ei tohiks meile üllatusena tulla. Eks me ole ju kõik koolis mingil määral reaalaineid õppinud. Siin kolleeg Reformierakonnast korrigeeris, et tordikäru nimetati pirukaks. Vene ajal olid näiteks villised ja igasugused muud autod, millel üldse sisemine küte puudus, talvel saidki sõita ainult korraliku kasukaga. Elektriautol on loomulikult küttesüsteem olemas, aga ta võtab rohkem energiat selleks, et autoruumis oleks soe, nagu me oleme harjunud, kui sõidame sisepõlemismootoriga autos. Seda me peame arvestama. Energia peab kuskilt tulema ja akust see tuleb. Selle võrra maksimaalselt võimalik läbisõit väheneb.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud minister! Saastekvootide müügi abil soetatud elektriautod jagati kohalikele omavalitsustele ja neid hakkasid kasutama sotsiaaltöötajad. Nemad teevad väga tänuväärset tööd, teenindades nende elektriautodega kodanikke – puudega inimesi, lapsi, vanureid jne –, teenindades kõiki, kes on hätta sattunud. Kas te ei arva, et me tegime nende elektriautode jagamisel ühe väikse vea? Kuna tegemist on keskkonna säästmisega, oleks pidanud need elektriautod jagama Keskkonnaministeeriumi, Keskkonnaameti ja Riigimetsa Majandamise Keskuse ametnikele, et nad tegeleksid keskkonnasäästuga. Need džiibid, mis läbi hangede ja porimülgaste lähevad, oleks aga võinud jagada sotsiaaltöötajatele, kes teenindavad meie riigi kodanikke. Miks peavad sotsiaaltöötajad sõitma talvel, kindad käes?

Raske küsimus! Nii peaminister kui ka keskkonnaminister peaksid mind aitama. Te praegu tahate siin meile mingit vimkat visata! Ma tahaksin veel kord kiita seda Võrumaa Teataja artiklit. Te olete vahest seda lugenud, te olete ise ju Lõuna-Eestist pärit, on ju? Võrumaa Teatajas oli suurepärane artikkel, milles üks sotsiaaltöötaja ütles, et ta on oma vana Peugeot' nurka visanud ja sõidab elektriautoga. Suurepärane, kuidas ta lumest läbi sõidab, mitte mingisugust probleemi ei ole! Tõsi küll, see sisemise kütte probleem talvel on, auto vajab rohkem energiat, et salongis oleks soe nagu toas. Loomulikult, ta paneb auto seisma, läheb välja ja auto muutub külmaks, aga sama juhtub ka sisepõlemismootoriga autoga. Kui sotsiaaltöötaja osutab oma teenust, on inimese juures kodus, siis see võtab pool tundi ja auto jahtub maha. Tuled tagasi, auto on külm. Aga eks me kõik sõida ka talvel ja teame hästi, et peame autos ikkagi olema soojalt riides, kui me pikka sõitu ette ei võta. Ausalt öeldes, see vastandamine on teil kuidagi nagu kombeks saanud. Nüüd siis keskkonnatöötajad ja sotsiaaltöötajad – te tahate seal opositsioonis alatasa lahinguid püsti panna. Koalitsioon tahab, et me ikkagi hoiaksime kokku terve Eesti rahvana, et me töötaksime ühiselt. Ei tohi vastandada keskkonnatöötajaid ja sotsiaaltöötajaid!

Ja nüüd päris viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Austatud härra minister! Muidugi meie kliimas võiks elektriautol olla pisike bensiiniahi soojendamiseks, aga see selleks. Sotsiaaltöötaja, isegi tavakodaniku seisukohalt on ju väga hea, kui mingisuguse kvoodi eest, mida käega katsuda ei anna – keegi ei saa aru, mis asi see on –, antakse, näed, liikuv auto! Aga tasuta anti see küll kätte sotsiaaltöötajatele. Sõidab see auto kolm aastat või viis aastat – mida iganes –, aga akud saavad ju läbi. Tal on need enam-vähem samasugused nagu mobiiltelefonil. Ja kui see on kolme- või viieaastane auto, millel on akud läbi, siis akud maksavad raudselt rohkem kui see plekk-karp ise. Minu küsimus on: mis siis saab? Mis raha eest ostetakse uued akud, mis maksavad päris palju?

Selle peale on ka valitsus mõelnud. Kõigepealt, akude küsimus vajaks rohkem rahvavalgustuslikku tegevust. Neid akusid ja neid autosid, mis praegu sotsiaaltöötajate käsutuses on, saab kindlasti vähemalt kaheksa aastat pidada. Lisaks jääb akul väga palju ressurssi järele ja tegelikult see on üks väga oluline ülesanne, mida meie arengufond, kus on nüüd ka kliimaagentuur, mida te olete siin kõvasti mitu korda kottinud, praegu lahendab. Nad töötavad välja lahendust, kuidas saaks neid akusid, mis enam autole ei kõlba, kasutada rahvamajanduse huvides. Ja loomulikult tuleb lahendada uute akude küsimus. Iga asi, mis on kasutuses, kulub. Nii et akude küsimus on oluline küsimus, aga kaheksa aastaga me saame arvatavasti piisavaid kogemusi. Ent kindlasti tuleb leida lahendus, kuidas nendesse seejärel investeerida ja mis siis edasi saab.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Meie viimane küsimus on kolleeg Valdo Randperelt peaminister Andrus Ansipile.

Aitäh! Neli kuud ja 51 minutit olen ma pidanud ootama võimalust esitada see küsimus ja ma olin juba käega löömas. Aga möödunud nädala teisipäeval kirjutas Urve Palo ühe arvamusartikli Postimehes, kus ta täiesti alusetult tembeldas Taavi Rõivase, minu pinginaabri siin Riigikogus, valetajaks, kuna Taavi Rõivas väitis, et sotsiaaldemokraadid on tahtnud Eestis kehtestada automaksu ja kinnisvaramaksu ja igasuguseid muid makse. Samasugune asi juhtus minuga neli kuud ja 52 minutit tagasi. Ühes telesaates, kui jutt läks Tallinna müügimaksule ja mina ütlesin, et sotsiaaldemokraadid selle Tallinnas koos Keskerakonnaga kehtestasid, ütles Urve Palo: "Jälle sa valetad, Valdo! Meie, sotsiaaldemokraadid, ei olnud müügimaksu kehtestamise ajal Tallinna koalitsioonis." Mina palungi nüüd peaministrit vahekohtunikuks või nagu moes on nimetada, aukohtunikuks ja küsin: hea Andrus, kas ma valetasin või ei valetanud?

Läks neli kuud ja 53 minutit, kui sa said peaministrilt kinnituse: ei, Valdo, sina ei valetanud. Sotsid olid koalitsioonis ühes Keskerakonnaga Tallinna Linnavolikogus ja kõik kaheksa sotsiaaldemokraati hääletasid nii müügimaksu kui ka paadimaksu kehtestamise poolt. Ma olen ka omale abiks kunagisi tsitaate võtnud. Ma mäletan seda "Foorumi" saadet, mis pärast pälvis väitlusekspertide suure tunnustuse. Öeldi, et Urve Palo räägib enesekindlalt, ilus punane kleit, julgeb vastu hakata kõigile, aga tähelepanuta jäi see, et ta valetas. See jäi tähelepanuta!
Kurb, aga müügimaksu kohta on igasuguseid asju öeldud. Äsja saali tulnud Priit Toobal kirjutas Õhtulehes, et Eesti riigis annaks Tallinna müügimaksuga võrreldava soodsa maksuefekti astmelise tulumaksu kehtestamine. Et müügimaks tõi Tallinnasse harmoonia ja stabiilsuse! Edgar Savisaar leidis, et müügimaksul on ettevõtlusele positiivne mõju. Jaan Õmblus väitis, et müügimaks distsiplineerib. Eiki Nestor, sotsiaaldemokraat, leidis, et müügimaks oli ohutu valik. Automaks polnud ohutu, sest elanikud hakkasid ennast Tallinnast registreerima nendesse omavalitsustesse, kus automaksu ei olnud. Olgu öeldud, et müügimaks ka nii ohutu ei olnud, sest mõned automüügifirmad hakkasid tehinguid väljaspool Tallinna vormistama. Veelgi enam: sotsid mitte ainult ei kehtestanud müügimaksu ja paadimaksu, vaid kui Riigikogu otsustas kaotada müügimaksu, siis sotsid ühel meelel hääletasid sellele siin Riigikogu saalis vastu.

Palun, kolleeg Valdo Randpere, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Kuna mulle tundub, et peaminister vaatas ka sama saadet, siis lähme selle saatega veel edasi. Seal juhtus teisigi huvitavaid asju. Urve Palo ütles seal – mul on käepärast järgmine tsitaat – muu hulgas ka järgmist: "Eesti maksupoliitikas on paigast ära struktuur. Meil on kaudsed maksud ligi 10% kõrgemad kui Euroopa Liidus keskmiselt, sealhulgas käibemaks ja kõik aktsiisid." Mina tahangi küsida: kuidas siis meie maksukoormus rahvusvaheliselt välja näeb? Kas käibemaksud ja kõik aktsiisid on siis rahvusvahelises võrdluses 10% kõrgemad kui Euroopa Liidus keskmiselt, nagu Urve väidab? Või ei ole?

Ütleme selle kohta, et ta eksis. No ei ole Eestis kaudsed maksud 10% kõrgemad ja sealhulgas – kuidas see oligi? – kõik aktsiisid. Käibemaks ja aktsiisid, jah? No ei ole need meil 10% kõrgemad kui mujal Euroopas! Ju Urve Palo tahtis rääkida otseste ja kaudsete maksude osatähtsusest meie maksulaekumises ja hakkas rääkima hoopis kaudsete maksude määradest. Käibemaksu kohta me teame, et mitmes riigis on käibemaksu määr 25%, Ungaris peaks see tänavuse aasta algusest olema isegi 27%. Vaid seitsmes Euroopa Liidu riigis on käibemaks madalam kui Eestis. 12 liikmesriigis on käibemaksu määr kõrgem kui Eestis, ülejäänutes on ta samal tasemel kui meil ehk 20%. Bensiiniaktsiisi määr on Eesti omast madalam vaid paaris Euroopa Liidu riigis – Bulgaaria ja Küpros meenuvad mulle –, kõigis ülejäänud Euroopa Liidu maades on aktsiisimäär märksa kõrgem, kui see Eestis on.
Otseste ja kaudsete maksude suhte puhul tuleb silmas pidada ka seda, et üks maksukomponent või üks maksuliik ehk siis kinnisvaramaksud, mis sotsidele väga meeldivad, on Eestis praktiliselt esindamata. Seetõttu on Eestis kaudsete maksude osatähtsus maksulaekumises tõepoolest suurem, kui see oleks siis, kui meil oleks samal tasemel kinnisvara- või automaksud, nagu need mitmel pool Euroopas on. Aga mina küll ei igatse kõrgeid kinnisvaramakse või kõrgeid automakse! Ma ei tahaks, et Eestis igaüks peaks maksma 10 000 krooni kuus automaksu.

Palun, kolleeg Valdo Randpere, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Võtan viimase küsimuse ka samast saatest – kui juba, siis juba! Neli kuud ja 57 minutit ootamist on tasutud saanud. Sama Urve Palo väitis selles saates, et madalad maksud – ta rääkis üldse põlastavalt madalatest maksudest ja madalate maksudega riikidest – on ka Venemaal ja Bulgaarias ning küsis, kas me selles suunas tahamegi areneda. Minu teada on madalad maksud ka sellistes riikides nagu USA, Lõuna-Korea, Austraalia, Jaapan, Šveits – seda loetelu võiks jätkata. Kas teie arvates on ka nii, et madalad maksud on kuidagi halvad ja jõukust koguvad ikkagi suure maksukoormusega riigid ja süsteemid?

Ei, see loomulikult ei vasta tõele, et madalad maksud on ainult nendes riikides, kus majanduskasv ei ole märkimisväärne ja kus sisemajanduse kogutoodang elaniku kohta on tagasihoidlik. Ma ei saa aru sellest Urve Palo madalate maksude inkrimineerimisest ainult kahele riigile. Teatavasti Euroopas on ka selliseid riike, kus maksukoormus on väiksem, kui see Eestis on, aga majanduslikult on nad päris edukad. Šveits oli juba nimetatud, Slovakkia, Iirimaa, mujal maailmas aga Kanada, USA, Tšiili, Jaapan, Austraalia, Uus-Meremaa, Korea. Neid OECD liikmesriike on väga palju, kus üldine maksukoormus on väiksem kui Eestis, aga rahva elatustase on märksa kõrgem kui Eestis.

Suur tänu, härra peaminister! Kuna meie aeg on läbi saamas, siis ma tänan kõiki küsijatest Riigikogu liikmeid ning tänan ka valitsusliikmeid ja peaministrit vastuste andmise eest. Infotund on lõppenud.