Hea küsija! Ma palun mulle mitte omistada väiteid, mida ma esitanud ei ole. Seda esiteks. Teiseks, seda debatti, mida me nädal tagasi alustasime, on muidugi meeldiv jätkata, aga ma arvan, et aus ja praktiline oleks, kui me kohe algusest peale teeksime selgeks, et te tegelikult ei pea silmas mitte üldfilosoofilist arutelu, vaid, nagu te ka eelmisel nädalal täpsustasite, jutt on ühest konkreetsest juhtumist, ühest kaevandamishuviga piirkonnast, mille ümber on käimas vaidlus. Ja käimasoleva vaidluse puhul loomulikult edastab Keskkonnaministeerium ka oma positsiooni.
Aga mis puutub maavaravarusse ja selle üle arvestuse pidamisse ning kaevandamislubade väljastamisse või väljastamata jätmisse, siis igasuguse maavara puhul on esimene samm see, et me tahame kõigepealt saada informatsiooni, kas seda konkreetses kohas üldse leidub ja kui leidub, siis mis kvaliteediga ja mis koguses ning kas teoreetiliselt võiks see varu kaevandatav olla. Vastavalt maapõuealastes õigusaktides sätestatule tehakse esmalt just nimelt maavaravaru väljaselgitamiseks geoloogiline uuring. See on esimene samm. Pärast seda, kui see informatsioon on käes, saame teise sammuna teha otsuse, kas varu võetakse arvele. Varu arvele võtmine ise veel ei tähenda, et automaatselt väljastatakse kaevandamisluba. Kaevandamisloa väljastamine on maavaravaru puhul kolmas samm ja konkreetse kaevandamisloa alusel on võimalik läbi viia lisauuringud, kas kaevandamine konkreetses kohas, konkreetses mahus ja konkreetsel viisil on võimalik.