Austatud Riigikogu, tere hommikust! Eile alanud draakoniaasta puhuks ja ka kasutamiseks – ad usum, nagu ütlesid vanad roomlased – üks teritaja, mis teie pliiatsid teravana hoiab. Nii et ad usum, kasutage terviseks. Me alustame Riigikogu täiskogu III istungjärgu kolmanda töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun, Peep Aru!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Julgeolekuasutuste seaduse § 36 lõike 5 kohaselt esitab Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon vähemalt üks kord aastas Riigikogule ülevaate komisjoni tegevusest, julgeolekuasutuste ja jälitusasutuste järelevalvest. Siin see on, kuigi mitte kõige teravama pliiatsiga tehtud.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni nimel on mul arupärimine sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Arupärimises käsitletakse Sotsiaalministeeriumi siseauditis viidatud õigusrikkumisi. Nimelt uuritakse Sotsiaalministeeriumi siseauditis kolme Sotsiaalministeeriumi ja ühe Justiitsministeeriumi ametniku loodud MTÜ-d Omapäi, kes sai rahastuse Sotsiaalministeeriumilt. Selle MTÜ eesmärk on inimkaubandusega kokku puutunud laste eestkostesüsteemi väljatöötamine. Toetust sai see MTÜ 100 000 krooni. Ministeerium on siiani teinud koostööd mitme teise kodanikuühendusega, kes tegelevad sama teemaga, aga nemad toetust ei saanud. Kehtivas korruptsioonivastases seaduses öeldakse, et ametiisikul on keelatud teha tehinguid mittetulundusühinguga, mille liige ta ise on, samuti mittetulundusühinguga, mille tegevust ta kontrollib. Meil on seoses sellega sotsiaalministrile mitu küsimust. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe arupärimise. Kui see vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sätestatule, edastab Riigikogu esimees selle adressaadile viivitamata. Samuti olen vastu võtnud komisjoni tegevuse ülevaate, mille Riigikogu juhatus võtab teadmiseks. Nüüd asume teadete juurde.
Kolmapäeval, s.a 25. jaanuaril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, keskkonnaminister Keit Pentus ning majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts.
Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimise peaminister Andrus Ansipile. Nüüd, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Hetkel on kohalolijaks registreerunud 85 rahvasaadikut, puudub 16.

Me asume tänase päevakorra punktide käsitlemise juurde. Meil on päevakorras üks punkt, õiguskomisjoni algatatud kollektiivlepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli õiguskomisjoni liikme Valdo Randpere!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Lugupeetud kolleegid! Õiguskomisjon arutas oma 16. jaanuari istungil seaduseelnõu 153, kollektiivlepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu. Sellest õiguskomisjoni istungist võtsid lisaks komisjoni liikmetele osa Sotsiaalministeeriumi töösuhete poliitika juht Seili Suder ja tööelu arengu osakonna peaspetsialist Mariliis Proos.
Kollektiivlepingu seaduses tehakse järgmised muudatused. Esiteks, § 11 lõiget 5 muudetakse ja see sõnastatakse järgmiselt: "Kollektiivlepingu tähtaja möödumisel loetakse, et kollektiivleping on muutunud tähtajatuks, kui kumbki kollektiivlepingu pool ei teata vähemalt kaks kuud enne kollektiivlepingu tähtaja möödumist kirjalikult teisele poolele, et ta ei soovi lepingu pikenemist. Kollektiivlepingu tähtajatuks muutumise korral on pooled kuni uue kollektiivlepingu sõlmimiseni või kollektiivlepingu lõppemiseni selle ülesütlemise tõttu kohustatud täitma kollektiivlepingu tingimusi. Tähtajatu kollektiivlepingu võib kumbki lepingupool üles öelda, teatades sellest teisele poolele ette vähemalt kolm kuud, kui kollektiivlepingus ei ole sätestatud teisiti. Alates kollektiivlepingu ülesütlemise teate tegemisest lõpeb kollektiivlepingust tulenev töörahu pidamise kohustus."
Teiseks, § 17 senine tekst loetakse lõikeks 1 ning paragrahvi täiendatakse lõikega 2 järgmises sõnastuses: "Käesoleva seaduse § 11 lõikes 5 sätestatut kohaldatakse ka nendele kollektiivlepingutele, mis on sõlmitud enne 2012. aasta 1. märtsi."
Eelnõu § 2 on järgmine: "Käesolev seadus jõustub 2012. aasta 1. märtsil."
Seletan nüüd natukene lahti. Kehtiv kollektiivlepingu seadus lähtub põhimõttest, mille kohaselt sõlmitakse kollektiivleping küll tähtajaliselt, ent tähtaja möödumisel säilib lepingupooltel kohustus lõppenud kollektiivlepingut edasi täita. Lõppenud kollektiivlepingu edasitäitmise kohustus kestab kuni uue kollektiivlepingu sõlmimiseni. Kui uut lepingut sõlmida ei õnnestu, toob selline lahendus kaasa vana lepingu igavese edasikehtimise. Kollektiivlepingu seaduses puudub hetkel regulatsioon, mis võimaldaks lõppenud kollektiivlepingu edasikehtimise lõpetada. Selline olukord on vastuolus põhiseadusega ja sellele on juhtinud tähelepanu ka õiguskantsler.
Eelnõu eesmärk on viia kollektiivlepingu seaduse regulatsioon kooskõlla põhiseadusega ja sätestada protseduurireeglid, mille järgimisel on tähtaja möödumise tõttu kehtivuse kaotanud kollektiivlepingu pooltel võimalik kollektiivleping üles öelda ja selle edasine kehtivus lõpetada.
Õiguskantsler on analüüsinud kollektiivlepingu seaduse § 11 lõike 5 kooskõla põhiseadusega ning jõudnud järeldusele, et see regulatsioon on vastuolus mitme põhiseadusest tuleneva põhiõigusega, eelkõige ettevõtlusvabaduse ning lepinguvabaduse põhimõtetega. Õiguskantsler on seetõttu juhtinud sotsiaalministri kui selle valdkonna eest vastutava ministri tähelepanu sellele, et on vaja astuda samme kollektiivlepingu seaduse muutmiseks ja selle põhiseadusega kooskõlla viimiseks. Regulatsiooni põhiseadusega kooskõlla viimiseks tuleks seda muuta selliselt, et kollektiivlepingu pooltele oleks tagatud võimalus vabastada end seotusest kollektiivlepinguga pärast selle esialgu kokkulepitud kehtivusaja möödumist. Kollektiivlepingu seaduse § 11 lõike 5 muutmise näol on tegemist Riigikogu põhiseadusliku kohustuse täitmisega, sest Riigikogu peab tagama seaduste vastavuse põhiseadusele. Kollektiivlepingu seaduse põhiseadusega kooskõla tagamiseks ei ole vältimatult vaja kollektiivlepingu seaduse § 11 lõige 5 kehtetuks tunnistada. Juhul, kui senine põhimõte kollektiivlepingu edasikehtimisest pärast esialgse lepingu tähtaja möödumist säilitada, on põhiseadusega kooskõla tagamiseks piisav, et pärast kollektiivlepingu esialgse kehtimistähtaja möödumist antakse mõlemale lepingupoolele võimalus leping lõpetada, teatades sellest teisele poolele ette seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Põhiseadusega kooskõla tagamiseks puuduvad aga õiguslikud alternatiivid. Riik ei tohi aktsepteerida olukorda, kus pikema aja jooksul kehtib ilmselt põhiseadusega vastuolus olev säte, mis piirab isikute põhiõigusi, sh ettevõtlus- ja lepinguvabadust.
Millisel viisil me selle eelnõu kohaselt seadust muudaksime? Kollektiivlepingud sõlmitakse endiselt tähtajaliselt. Endiseks jääb ka põhimõte, et kollektiivlepingu tähtaja möödumisel jääb sõlmitud kollektiivleping senisel viisil edasi kehtima. Kollektiivlepingu edasikehtimine tähendab erinevalt senisest õigusest ka lepingupooltele töörahu pidamise kohustust, st streikimise ja töösulu korraldamise keeldu. Seni, kuni töösuhte pooled on töörahu hoidmisest huvitatud, jääb kollektiivleping seega edasi kehtima ning pooled peavad selle tingimusi täitma.
Uus on põhimõte, mille kohaselt võib kumbki pool lõpetada kollektiivlepingu, mille kehtimise tähtaeg on möödunud, teatades kavatsusest teisele poolele kolm kuud ette. (See on kollektiivlepingu ülesütlemine.) Sellise tähtaja andmine on põhjendatud, et anda teisele poolele võimalus reageerida toimuvale muudatusele, näiteks selleks, et alustada läbirääkimisi uue lepingu sõlmimise üle. Lepingu lõpetamise soovist teatamisega lõpeb töörahu pidamise kohustus. See tähendab, et võib alustada streiki jms.
Seaduse muutmine muudab kollektiivlepingu kui kollektiivse töösuhte reguleerimise vahendi töösuhte osaliste jaoks atraktiivsemaks. Eelduslikult elavdab ja lihtsustab kollektiivlepingu seaduse § 11 lõike 5 muutmine kollektiivlepingute sõlmimist. Tööandja võib kollektiivlepingu alusel lubada töötajatele suuremaid soodustusi, olles kindel, et ta ei jää nendega igavesti seotuks ning kollektiivlepingu kehtimise tähtaja möödumisel on võimalik nendest loobuda, kui muutunud olud ja ettevõtte olukord enam soodustusi anda ei võimalda. Samuti muutuksid sõlmitavad kollektiivlepingud eelduslikult sisukamaks ning detailsemaks. Tööandjal ei oleks põhjust kollektiivlepingu sõlmimisest hoiduda kartuse tõttu, et sellest vabanemine osutub tulevikus võimatuks ning muutunud oludes võib kollektiivlepingu edasitäitmise kohustus hakata oluliselt takistama ettevõtte tegevust või selle ümberkorraldamist ja vähendada seega ettevõtte konkurentsivõimet.
Pärast seda, kui komisjon oli kõik need asjad läbi arutanud, toimus komisjonis hääletamine ja otsustati järgmist: teha Riigikogu juhatusele ettepanek võtta seaduseelnõu 153 esimese lugemise arutelu Riigikogu täiskogu päevakorda 24. jaanuari istungil ehk täna (poolt 7, vastu 1, 1 jäi erapooletuks), määrata komisjoni ettekandjaks Valdo Randpere ehk mina (selle poolt olid kõik), teha Riigikogu täiskogule ettepanek eelnõu 153 esimene lugemine lõpetada (poolt 7, vastu 2, erapooletuid ei olnud) ja teha Riigikogu juhatusele ettepanek määrata eelnõu 153 muudatusettepanekute õiguskomisjoni esitamise tähtajaks 7. veebruar kell 16 (võeti vastu konsensusega). Ma olen valmis vastama küsimustele, kui neid on.

Suur aitäh! Küsimused on juba registreeritud. Palun, Kalev Kotkas!

Tänan, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Eelnõu seletuskirjas puudub märge eelnõu koostajate kohta, kuigi normitehnika eeskiri seda nõuab. Miks õiguskomisjon eelnõu autorit varjab ja kes selle eelnõu tegelikult koostanud on?

See on huvitav küsimus. Sellele on väga raske vastata, kuna koostajaid on palju. Aga ma võin natuke tagapõhja valgustada. Kogu see protsess jõudis dokumenteeritud kujul minuni juunis 2010, kui õiguskantsler palus Sotsiaalministeeriumilt selgitust ja teabenõude korras aruannet kollektiivlepingu seaduse just selle paragrahvi kohta. Umbes samal ajal ma ka ise leidsin – mul oli enne Riigikokku tulekut teistmoodi töö ka olemas –, et see osa Eesti kollektiivlepingu seadusest ja ka tööõigusest on iganenud, ja ma rääkisin sellest näiteks meie erakonda kuulunud toonase justiitsministriga. Selle asja suhteliselt pikaldane areng on tulenenud esiteks sellest, et õiguskantsler jõudis oma seisukohani aasta hiljem. Möödunud aasta juunis saatis ta sotsiaalministrile kirja. Mul on see juhuslikult siin kaasas, ma millegipärast arvasin, et äkki tunneb keegi selle vastu huvi. Ma loen ainult paar rida sellest kirjast ette: "Austatud härra Pevkur! Pöördun Teie poole seoses probleemidega kollektiivlepingu seaduse § 11 lõikes 5. Algatasin omal algatusel põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse, et kontrollida antud sätte põhiseaduspärasust. Analüüsi tulemusena leian, et kollektiivlepingu seaduse § 11 lõige 5 on osas, milles see sätestab kollektiivlepingu poolte kohustuse kollektiivlepingu kehtivuse lõppedes täita kollektiivlepingu tingimusi kuni uue kollektiivlepingu sõlmimiseni, välja arvatud kohustus pidada töörahu, vastuolus põhiseaduse § 29 lõikest 1 tuleneva töölepingu poolte lepinguvabadusega, § 29 lõikest 5 tuleneva kollektiivläbirääkimiste pidamise ja kollektiivlepingu sõlmimise vabadusega ning §-st 31 tuleneva ettevõtlusvabadusega." Pärast seda kirjeldab ta 15 lehel analüüsi käiku ja seda, mida ta teinud on. Põhimõtteliselt võiks öelda, et algatus tuli õiguskantslerilt, kes tegi ära väga suure töö, kuna ta tegi ära selle analüüsi. Ülejäänud töö on teinud õiguskomisjon. Aga neid inimesi, kes on sellega seotud olnud, on olnud palju.

Aitäh! Palun, Karel Rüütli!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Eelmine Riigikogu koosseis võttis vastu hea õigusloome tava. Juhtivkomisjon oli siis õiguskomisjon. Mida te arvate, kas see eelnõu vastab hea õigusloome tavale? Ühest küljest tuleks rääkida näiteks tööturu osapoolte kaasamisest selle eelnõu koostamise protsessi. Teisest küljest, nii nagu eelnevalt sõna võtnud kolleegile, nii on ka minule arusaamatuks jäänud, kes siis lõpuks selle eelnõu on koostanud. Te vihjasite justkui õiguskantslerile ja tõite välja, et õiguskomisjon pani selle eelnõu kokku, aga minu teada ei ole õiguskomisjoni liikmed seda eelnõu kokku pannud.

Esiteks küsimus, kas see vastab hea õigusloome tavale. Ma pean ütlema, Karel, et see on üks kõige mõistlikumaid seaduseelnõusid, mis selle aja jooksul, kui mina olen Riigikogu liige olnud, siit üldse läbi on käinud, sest tegelikult on kehtivas seaduses väga selge vastuolu põhiseadusega. Kehtiv seadus, võiks öelda, töötab isegi oma eesmärkide vastu. Selles mõttes ma leian, et see seaduseelnõu, mida ma praegu siin teile esitan, kuulub selliste seaduseelnõude hulka, millega Riigikogu peaks tegelema. Aga ma ei öelnud, et selle pani kokku ainult õiguskomisjon. Ma ütlesin, et neid inimesi, kes sellega seotud on olnud, on palju: Sotsiaalministeeriumi ametnikud, Justiitsministeeriumi ametnikud, õiguskomisjoni liikmed, õiguskantsler. See protsess on olnud pikk. Ma olin ka ise kunagi üks idee algatajatest, aga ma ei oska näidata näpuga sellele inimesele, kes oleks nagu selle asja isa.

Aitäh! Palun, Heljo Pikhof!

Aitäh! Austatud ettekandja! Teie juttu kuulates ja ei tea, kelle koostatud seletuskirjast väljavõtet lugedes on mul tekkinud kindel veendumus, et te pole kollektiivlepingu mõistest aru saanud. Mina olen olnud suhetes tööandjatega just kollektiivlepingu sõlmijana. Mulle tundub, et te olete siin tööandjate esindajana ja tahate kindlasti kaotada seda paragrahvi, mille järgi näiteks aastal 2012 sõlmitud kollektiivlepingus toodud palgatingimused kehtiksid ka aastal 2020. Kas võib öelda, et see eelnõu on tööandjatele kasulik, aga töötajatele mitte?

Raske on ju küsimusele vastata, kui sa küsimuse alguses tembeldasid mind enam-vähem ebakompetentseks sellele küsimusele vastama. No mida ma oskan öelda? Ei muud kui seda, et ma olen lugenud kõiki ametiühingute kirju, mis nad on saatnud. Väide, et neid ei ole kaasatud, on selles mõttes vale, et nad on vägagi kaasatud olnud ja on saanud oma arvamust avaldada. Neil on võimalus ka edaspidi, muudatusettepanekute tegemise käigus seda teha. Aga kui esitada see klassivõitluse klassikaline retooriline küsimus, kas see on kasulik tööandjatele või kahjulik töötajatele, siis ma arvan, et küsija ei ole ise aru saanud, et me ei ela enam sellel ajal, kui töötajad olid ühel pool barrikaadi ja tulistasid tööandjate pihta ning vastupidi. Mida see seaduseelnõu tegelikult teeb? Esiteks, kui hakata otsima kasusaajat, siis teoreetiliselt võttes võib see olla kasulik mõlemale poolele. Praegu on olukord selline, et kui on sõlmitud kollektiivleping, siis selle tingimused võivad mingi aja pärast tunduda kas töötajatele või tööandjale koormavad. Aga praegu nad sellest kollektiivlepingust välja ei pääse, juhul kui mõlemad ei ole sellega nõus. Ma arvan, et väga raske on leida lepingut, millega mõlemad oleksid aasta või kaks aastat peale selle sõlmimist täpselt samamoodi nõus, sest asjaolud muutuvad, majanduslik olukord muutub, majandus kas tõuseb või langeb. Sõltuvalt sellest võid sa alati leida ühe poole, kes leiab, et küll oleks tore, kui see kollektiivleping kehtiks igavesti, ja teise poole, kes leiab, et küll oleks tore, kui seda kollektiivlepingut, mis oli sõlmitud üheks või kaheks aastaks, oleks võimalik peale seda ühte või kahte aastat või pärast pikemat perioodi lõpetada. Ma tõin selle näite õiguskomisjonis ja toon ka teile, sest äkki te saate siis paremini aru, millest jutt käib. Kui ma omal ajal õppisin ülikooli õigusteaduskonnas, siis meile õpetati sellist lihtsat asja, et meil on olemas põhiseadus, mis loob inimestele teatud õigused, võimalused, kohustused. Meil on lisaks sellele võimalik sõlmida omavahel lepinguid. Näiteks, kui me abiellume, siis me võime sõlmida lepingu, et me ei lahuta mitte kunagi. Tõenäoliselt on see abiellumise hetkel mõlemale poolele väga südamelähedane teema, sõlmime lisalepingu, et me ei lähe kunagi lahku. See on ilus lisaleping. Ainuke viga on see, et see leping on vastuolus põhiseadusega, sest nendel inimestel, kes abielluvad, on õigus ka lahutada. Täpselt samamoodi peab olema ka kollektiivlepingu ja tööseaduste puhul: kui sa sõlmid lepingu, siis peab sul olema võimalus sellest lepingust loobuda. Kollektiivlepingu seadus on koostatud selliselt, et ametiühingud saavad sellest aru nii (kahjuks tundub, et ka küsija saab sellest nii aru), et tähtajatu leping on igavene leping. Nii see juriidikas ei ole.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh, istungi juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin: mis mõte on üldse siis raskete läbirääkimiste tulemusel sõlmitud kollektiivlepingul, kui tööandja võib selle suvaliselt lõpetada? Kas see eelnõu aitab kaasa õiguskindluse põhimõttele? Küsin veel juurde: kas te olete ikka kursis, et ebamõistlikult koormavaks muutunud lepingut saab ka praegu võlaõigusseaduse alusel tühistada?

Lugupeetud küsija! Selle küsimusega te näitasite, ausalt öeldes, et te ei ole päris hästi aru saanud, millest jutt käib. Jutt ei käi mitte sellest, et tööandja võib kehtiva kollektiivlepingu suvalisel hetkel, suvalise ettekäändega üles öelda. Tööandja või töövõtjad võivad üles öelda lepingu, mille kehtimise tähtaeg on lõppenud. Kui kollektiivleping sõlmitakse üheks aastaks või kaheks aastaks – need on tavalised tähtajad Eesti tööelus –, siis peale selle aja möödumist võib üks lepingupool kolmekuulise etteteatamisega lepingu üles öelda. Mina leian, et see on täiesti normaalne. Veelgi enam, kogu ülejäänud maailm leiab, et see on täiesti normaalne.
Mis küsimuse teine pool oli? Kas ma olen teadlik võlaõigusseaduses toodud võimalustest, et lepingu võib ka võlaõigusseaduse kohaselt üles öelda? See väide on juriidiliselt ebakorrektne. Võlaõigusseadus annab võimaluse lõpetada leping erakordsetel asjaoludel ja enam-vähem hädaolukorras. Selles küsimuse püstituses on kaks võimalikku kari. Esimene kari on see, et hinnangu andmine, kas on tegemist eriolukorra või hädaolukorraga, jääb põhimõtteliselt kohtu ülesandeks. Meil ei ole kohtupretsedenti, me ei tea, mida kohtunikud sel hetkel otsustavad. Nad võivad vabalt otsustada, et see olukord ei ole piisavalt erakorraline selleks, et lepingut üles öelda, ja nad võivad seda mitte heaks kiita. Lisaks on veel üks tõenäolisem kari. Mina kui jurist hääletaksin ka selle poolt. Tegelikult on ju praeguse kollektiivlepingu seaduse järgi niimoodi, et kollektiivleping lõpeb, aga pooled on kohustatud selle tingimusi täitma, kuid võlaõigus ei reguleeri mitteeksisteeriva lepingu ülesütlemise võimalust. Pooltel ei ole kehtivat lepingut, aga nad peavad täitma selle tingimusi. Seda ütleks teile tõenäoliselt kümnest juristist üheksa.

Aitäh! Palun, Jaan Õunapuu!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mina väidan küll seda, et töövõtjate esindajatele tuli see eelnõu üllatusena. Selle kinnituseks oli ka eile ühes päevalehes ilmunud meremeeste ametiühingu esimehe artikkel. Ei ole ju saladus, et tööandjate esindajad on töötu- ja haigekassa nõukogust enda esindajad tagasi kutsunud. Jääb mulje, et selle eelnõu Riigikokku toomisega püütakse suhteid tööandjatega siluda. Aga minu küsimus teile on selline: milline on riigi huvi, kas töörahu või võimalikult palju streike?

See on jälle hea küsimus, mis on kantud vanast heast, saja aasta tagusest klassivõitluse vaimust. Mina arvan, et õige vastus sellele on järgmine. Te tõenäoliselt saate ka ise sellest aru. Praegune kollektiivlepingu seadus on tegelikult viinud selleni, et uusi kollektiivlepinguid ei sõlmita. Tööandjad ei ole huvitatud sellest, et sõlmida kollektiivlepinguid, mis kestavad igavesti. Mina tean ainult ühte riigikorda, kus sõlmiti igavesi lepinguid ja räägiti tuhandeaastasest riigist. Ma ei soovita ka teile igavesi lepinguid. Pigem teeb see seadusmuudatus seda, et kollektiivlepinguid hakatakse rohkem sõlmima. Ei ole midagi loomulikumat kui see, et tööandja ja töövõtja räägivad läbi, sõlmivad kollektiivlepingu, aga nad teevad seda ainult sel juhul, kui nad teavad, et need tingimused ja see leping on piiratud ajas ja ruumis. Kui leping sõlmitakse ilma mingi lõpuhorisondita, siis ei julge ükski normaalne inimene, ei tööandja ega tegelikult ka mitte töövõtja, sellisesse lepingusuhtesse minna. Seda on ametiühingute esindajad omavahelistes vestlustes nüüd, kui see eelnõu olemas on, tunnistanud ja kinnitanud, kuigi ajalehtedes esinemiseks on nad valinud teise retoorika. Me näeme tihti ka siin saalis, et kui kaamerad käivitatakse, kaovad mõistlikud argumendid.

Aitäh! Palun, Tõnis Kõiv!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mind pani imestama esimeste küsimuste suunitlus, nagu eelnõul ei oleks autorit või nagu ei oleks teada, kes see autor täpselt on. Mina võtan eelnõu ja vaatan, et nii eelnõul endal kui ka seletuskirjal on väga selgelt nimi ja allkiri all. Teda tulebki siis ju autorina käsitleda. Teiseks juhin tähelepanu sellele, et kui pooled sõlmivad heasoovlikult, heas usus lepingu mingisuguseks tähtajaks, siis tuleb ju eeldada, et nende huvi ja soov on olnud kokku leppida selleks tähtajaks, peale seda sõlmitakse uus leping. Ei saa eeldada, et see, mis on kunagi kokku lepitud, jääbki kestma. Lõpetuseks küsimus: kas eelnõus pakutud muudatusest on abi ka töötajatele, kes saavad reaalse lahenduse olukorras, kus tööandja ei soovi majanduskriisi ajal sõlmitud kollektiivlepingut uuesti sõlmida ja uut, paremat lepingut teha?

Hea küsimus. Ma osaliselt juba enne vastasin sellele. Tõepoolest on see nii. Ma ei näe ausalt öelda siin mingit põhjust, miks üks või teine pool, tööandja või töövõtja peaks tundma, et talle on liiga tehtud. Pigem on täpselt nii, nagu sa kirjeldasid, et elus on olemas mõlemaid juhtumeid, mõlemaid pooli. Ka õiguskomisjoni esimees Marko Pomerants – tema ongi, muide, sellele seletuskirjale allkirja andnud – selgitas oma pika tööelu põhjal, kuidas ta on sõlminud kollektiivlepinguid erinevates olukordades, erinevates majanduslikes tingimustes ja tundnud ennast selle juures alati erinevalt. Mõnikord on see leping olnud kasulik tööandjale, teine kord töötajale, aga see selgub alles hiljem. Pärast seda, kui ajad on muutunud, asjaolud on muutunud, majanduslik olukord on muutunud, ei ole midagi normaalsemat kui see, et lepingupooled tulevad peale lepingu kehtivuse aja lõppemist uuesti kokku, räägivad läbi ja lepivad või ei lepi kokku uue kollektiivlepingu tingimustes, aga nad ei jää ühe poole jaoks orjastavates tingimustes elama kuni elu lõpuni. Praegu on tegelikkus ju selline, et ettevõtja ainuke võimalus sellisest lepingust välja tulla on firma likvideerida ja töötaja ainuke võimalus sellisest lepingust välja tulla on sealt töökohast lahkuda.

Aitäh! Palun, Arto Aas!

Aitäh! Hea ettekandja! Kõigepealt suur tänu initsiatiivi eest viia kollektiivlepingu seadus kooskõlla põhiseadusega! Aga mul on teile kaks täpsustavat küsimust eelnõu mõjude kohta. Esiteks, kuidas see teie hinnangul mõjutab meie majanduskeskkonda ja ettevõtluskliimat? Kas see mõjutab seda pigem positiivses või negatiivses sunnas, kui me räägime kas või uute töökohtade loomisest? Teiseks, meie sõbrad sotsiaaldemokraadid toovad tihti eeskujuks Skandinaavia riike. Kuidas on see küsimus lahendatud näiteks Soomes ja Rootsis?

Aitäh! Mul on hea meel selle küsimuse üle. Esimene küsimus on tegelikult osaliselt vastatud, aga ma võin selge sõnaga öelda meie sõpradele sotsiaaldemokraatidele, kui nad ei ole sellest veel aru saanud, et väga suure tõenäosusega (ma võin seda peaaegu kindlalt väita) muudab see seadusmuudatus olukorra Eesti tööturul ja Eesti majanduses paremaks. See kindlasti soodustab uute töökohtade loomist, see kindlasti soodustab seda, et hakatakse sõlmima kollektiivlepinguid. Te võite siin saalis sotsiaaldemokraatide poole peal teha väga kurbi nägusid, aga kui te räägite ametiühingujuhtidega silmast silma ja südamest südamesse, siis nad kinnitavad teile praegu ühte probleemi: uusi kollektiivlepinguid ei sõlmita. Lepingute sõlmimine on aga täpselt see, millele ametiühingud peaksid kaasa aitama, mida soodustama ja mille nimel tegutsema. Uusi kollektiivlepinguid ei sõlmita sellepärast, et keegi ei taha astuda mingisse igavesse lõksu.
Teine küsimus oli, kuidas on asi lahendatud Soomes ja Rootsis. Soomes on asi nii, et kollektiivlepingu seadus võimaldab määramata ajaks sõlmitud kollektiivlepingu üles öelda igal ajal kolmekuulise etteteatamisega, pikemaks ajaks kui neljaks aastaks sõlmitud kollektiivleping loetakse nelja aasta möödumise korral võrdseks tähtajatu lepinguga. Tähtaja möödumise korral seadus kollektiivlepingu edasikehtimist ette ei näe. Kollektiivlepingu tingimuste edasikehtimist ei näe ette ka Rootsi kollektiivlepinguid reguleeriv seadus lag om medbestämmande i arbetslivet. Samasugust loogikat näeb tegelikult valdavas osas Euroopa Liidu riikides. Ma kordan veel: igavese lepingu traditsiooni tänapäeva õigusruumis ei esine. Eesti on selles suhtes väga erandlik.

Aitäh! Palun, Kajar Lember!

Aitäh! Hea ettekandja! Vastupidi teie pidevale kordamisele, justkui oleksid sotsid mingid klassiviha tekitajad, tahan kinnitada, et sotside eesmärk on normaalsed töösuhted tööandjate ja töövõtjate vahel. Sellest ka meie suur huvi selle teema vastu. Kindlasti on see teile üllatus, aga ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmete seas on väga palju ettevõtjaid ning ka minul on olnud võimalus enne Riigikogu liikmeks saamist teha teistsugust tööd. Sellest tulenevalt küsin: kas tööandjate esindajad teile teadaolevalt toetavad seda eelnõu üheselt või milline nende arvamus on?

Aitäh! Mul on hea meel nii sinu väikese näpunäite või vihje üle kui ka küsimuse üle tööandjate seisukoha kohta. Täiesti juhuslikult on mul kaasas tööandjate arvamus selle seaduseelnõu kohta, tagasiside, mille nad andsid. Paberid hakkavad natuke sassi minema, aga ma kohe leian selle üles. See ei olnud väga pikk kiri, ma võin selle teile ette lugeda. Siit see tuleb. Siiski ei tule. Aga tööandjate seisukoht oli selline, et nad toetavad seda eelnõu. Nad leidsid, et sõltumata kollektiivlepingu kehtimise lõppemisest peaks töörahu hoidmise kohustus kehtima edasi ajal, mil lõppenud kollektiivlepingu pooled peavad läbirääkimisi uue kollektiivlepingu sõlmimise üle. See oli nende ainukene vastuväide. Seda vastuväidet, ausalt öelda, kui see kuni 7. veebruarini tuleks muudatusettepanekuna, võiks päris tõsiselt kaaluda. Seal on väike juriidiline probleem. Peab väga täpselt reguleerima seda, mis hetkest lugeda kollektiivlepingu sõlmimise läbirääkimised alanuks ja mis hetkest lugeda need lõppenuks. Aga selle definitsiooni olemasolu korral võib täiesti mõelda ja kaaluda, et sellel ajal, kui peetakse läbirääkimisi uue kollektiivlepingu sõlmimise üle, säiliks vastastikune töörahu kohustus. See oli tööandjate ainukene täiendus või etteheide sellele eelnõule.

Aitäh! Palun, Kalev Kotkas, teine küsimus!

Tänan, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Meil on juba üle kümne aasta olnud hea tava, et töösuhteid käsitlevad seaduseelnõud arutatakse läbi tööturu osapooltega veel enne, kui eelnõu Riigikokku esitatakse. Kuhu meil seekord nii kiire oli, et me seda head tava ei järginud?

Ma esiteks ei ütleks, et meil väga kiire on, kuna, nagu ma ütlesin, õiguskantsler on selle teemaga tegelnud kaks aastat. Sellest on teadlikud olnud nii tööandjad, töövõtjad kui ka Sotsiaalministeerium. Lisaks sellele sai juba detsembris teatavaks meie kavatsus see seaduseelnõu menetlusse anda. Alates sellest on kontakti võetud nii tööandjate kui ka ametiühingute esindajatega ning palutud neilt tagasisidet ja arvamusi. Neil on olnud kõik võimalused nende andmiseks ja ka piisavalt aega. Ka nüüd on veel kuni 7. veebruarini aega teha muudatusettepanekuid seaduseelnõu kohta. Ma ei kujuta ette, mis vormis seda dialoogi veel võiks pidada. Seda enam, et me oleme ka õiguskomisjonis kokku leppinud, et me kutsume kahe lugemise vahel osapooled õiguskomisjoni istungile ja neil on kõik võimalused mõjutada seda seaduseelnõu muudatusettepanekute tegemise teel. Praegune koalitsioon ei ole mitte selline koalitsioon, kes viskab head mõtted nurka lihtsalt sellepärast, et need tulevad ametiühingu esindajate või sotsiaaldemokraatide käest. Kui on asjalikke ettepanekuid, siis me neid kindlasti arvestame.

Aitäh! Palun, Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud ettekandja! Eelnõu seletuskirjas on mõjude kohta mõned read kirja pandud. Aga minu küsimus puudutab seda, kuidas see eelnõu mõjub individuaalsetele töösuhetele. Minu teada on ka Sotsiaalministeerium sellele tähelepanu juhtinud. Kas te arvate, et eelnõu ei mõjuta individuaalseid töösuhteid, või te ei pea seda selle eelnõu juures oluliseks?

Aitäh! See on hea küsimus. Tavaliselt peaks nii olema, et individuaalsed töölepingud sisaldavad olulisi töösuhteid reguleerivaid sätteid, näiteks palka puudutavat. Kui nad seda ei tee, siis oleks see pisut üllatav. Sel juhul on küll üleskutse kõigile, nii tööandjatele kui ka töövõtjatele, see asi korda teha, ära korrastada. Kollektiivleping peaks olema lisaks kehtivale töölepingule ja kollektiivlepingu kehtivuse lõppemine ei tohiks kuidagi mõjutada individuaalse töösuhte olemasolu. Seda enam, et nagu öeldud, kollektiivleping peaks idee kohaselt sõlmitama tänapäeval aastaks või kaheks. Kui on selliseid probleeme, siis ma küll soovitan tööandjatel ja töövõtjatel need asjad väga kiiresti üle vaadata ning korda teha, sest tööleping töötaja ja tööandja vahel peab igal juhul jääma. See on ka seadusandja mõte olnud.

Aitäh! Palun, Heljo Pikhof, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea ettekandja! Ma alustuseks ütlen, et me oleme õppinud ühte ja sama eriala ühes ja samas ülikoolis, aga natuke erineval ajal. Mind teeb kurvaks see, et edasi lükatakse kõigi nende sätete kehtima hakkamine, mis on töötajale vähegi soodsad. Vaatame kas või töölepingu seadust. Töötajale soodsate sätete kehtima hakkamine lükati edasi aastasse 2013, tööandjale soodsad sätted hakkasid kehtima aastal 2009. Nüüd riigistati töötukassa raha, mida töötutel oleks praegu väga vaja jne. Kui rääkida kollektiivlepingutest, siis ei ole sugugi nii, et töötajate esindajad on mingid tondid. Ma tean väga hästi, et kui on sõlmitud kollektiivleping ja tööandja on palunud kollektiivlepingu mingiks ajaks peatada, sest tal pole olnud kas raha ...

Küsimus, palun!

... või on muud põhjused olnud, siis on see võimalik olnud. Minu küsimus ongi see ...

Aeg on läbi.

... kas te peate riigi sellist käitumist õigeks?

Kuna kell helises natukene varem, enne kui sa jõudsid oma ettekande ära pidada, siis ma ei saanud küsimusest aru. Kas ma pean riigi sellist käitumist õigeks? Jah, ma pean seda sel juhul õigeks. Ma ei saanud küsimusest aru, aga ma igaks juhuks vastan sulle jah, et sa minu eid valesti ei tõlgendaks. Aga küsimus võiks olla selline, millest mina ka aru saan.

Aitäh! Palun, Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Hea komisjonikaaslane! Ma juhtisin, Valdo, sellele ka komisjonis tähelepanu. Meie kolleeg Tõnis on seda naeruvääristanud, sellepärast ma küsingi selle veel kord üle. Ma ei räägi barrikaadist ega klassivõitlusest, ma räägin 1. jaanuarist kehtivast eelnõude normitehnika eeskirjast. Selle §-s 41 "Sissejuhatus" on öeldud, et sissejuhatuse teises alaosas "Eelnõu ettevalmistaja" nimetatakse järgmiste isikute nimed, ametikohad ja kontaktandmed: eelnõu ja seletuskirja koostajad, sh töörühma esindaja, keeletoimetaja ning eelnõu ja seletuskirja juriidilist kvaliteeti kontrollinud jurist. Selles eelnõus ma seda ei näe. Seetõttu on minu küsimus väga lihtne. Ma ootan sult ei- või jaa-vastust. Kas see eelnõu vastab 1. jaanuarist kehtestatud eelnõude normitehnika eeskirjale?

Hea komisjonikaaslane! Kui sa tahad, et ma vastan jaa või ei, siis ma vastan jaa. Ma võin seda põhjendada. Ma saan aru, et sa ei oota seda vastust, sa tahaksid, et ma jääksin kinni selle formaalsuse juurde, et seal ei ole keeletõlgendajat või keda iganes. Ma ütlen sulle veel kord: ma olen ise päris palju sellega tegelnud, õiguskantsler on sellega tegelnud, Justiitsministeerium on sellega tegelnud. Kui sul oleks juurdepääs minu mailbox´ile – aga seda sul ei ole –, siis sa näeksid, kui kaua ma olen sellega tegelnud, kui kaua ma olen saatnud erinevaid versioone edasi-tagasi mitmete inimeste vahel, ja sa saaksid aru ka minu kimbatusest, miks ma ei suuda sulle vastata. Ma võin ju teha väga lihtsa triki ja öelda, et okei, see on Marko Pomerants ja kõik. Algusest peale on Marko Pomerants olnud selle asja isa ja see, et ta unustas keelelise aitaja või korrigeerija nime siia kirjutada, võib tuleneda sellest, et ka tal endal on kirjanduslikud ambitsioonid ja ta tegi selle töö ise ära.

Aitäh! Marika Tuus-Laul, palun, teine küsimus!

Aitäh! Selle seaduseelnõuga seatakse väga selgelt n-ö primaarseks tööandja majandushuvid, samas kui töötajate sotsiaalsed huvid on väga selgelt tagaplaanile jäetud. Ma küsin veel kord üle küsimuse, millele te ei vastanud. Miks ei kaasatud arutlusse tööturu osapooli, nagu see on varem heaks tavaks olnud ja nagu see on enesestmõistetav teistes Euroopa riikides? Miks ei tegelnud selle eelnõu väljatöötamisega Sotsiaalministeerium, kuigi see kuulub väga selgelt nende tegevusalasse?

Sa suutsid selle lühikese ajaga esitada kaks vale väidet ja ühe küsimuse, mida ma enam ei mäleta. Korda küsimust, sa vahepeal küsisid ka midagi. Sa väitsid, et tööturu osapooli ei kaasatud. See ei ole tõsi. See, et Sotsiaalministeerium sellega ei tegelnud, ei ole ka tõsi. Aga sa vahepeal küsisid ka midagi.

Aitäh! Istungit juhatan siiski mina. Vastus küsimusele sisaldus vastaja vastuses. Läheme edasi. Neeme Suur, palun!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Sa kirjeldasid kenasti tööandjate seisukohti. Samas on ka töövõtjate esindusorganisatsioonid, nii TALO kui ka ametiühingute keskliit oma seisukohad eelnõu kohta esitanud. Äkki sa räägid ka sellest, milline on töövõtjate seisukoht, ja mida sa arvad, miks need seisukohad sellised on?

Aitäh! Hea küsimus. Töövõtjad on meile oma seisukohad saatnud ja need on olnud pikad. Aga ma pean kahjuks ütlema Eesti Ametiühingute Keskliidule, kes saatis oma arvamuse neljal leheküljel, et kui neil on kollektiivleping mõne juristi või kellegagi, keda nad on kasutanud, siis tuleks see kollektiivleping üles öelda ja kasutada paremaid juriste, sest nende vastuväited kubisevad juriidilistest ebatäpsustest või valeväidetest. Aga üks huvitav vastuväide – selle kohta küsisid ka sina komisjonis – oli selle seaduseelnõu võimalik vastuolu rahvusvaheliste lepingute, hartade ja konventsioonidega, millega Eesti on ühinenud. Sellisele võimalikule vastuolule viitas loomulikult ka ametiühing. Ma uurisin seda asja. Ma toon välja ainult ühe punkti, aga see on hea näide. Ametiühing väidab, et meie seaduseelnõu on vastuolus nii sotsiaalharta §-ga 6 kui ka ILO konventsiooniga. Õiguskantsler on seda asja uurinud ja kirjutab asja kohta nii. Ma tsiteerin, see on tõeliselt hea tsitaat ka ajakirjanduse jaoks. Pange tähele, mida ütleb õiguskantsler nende väidete kohta: "Kuigi ILO tööstandardid ei reguleeri kollektiivlepingu toimet pärast lepingu kehtivuse lõppemist ning samuti puudub sellekohane ILO järelevalveorganite praktika, on ka ILO oma publikatsioonides korduvalt tauninud nn igavesi kollektiivlepinguid. Nii on ILO ühinemisvabaduse komitee, kelle jurisdiktsioonile Eesti allub, asunud seisukohale, et sellised lepingud sisaldavad tõsist riski, et napi esinduslikkusega ja ebakindla tulevikuga ametiühing võib huvi tunda võimalikult pika kestusega kollektiivlepingu sõlmimise vastu, takistades sellega normaalset sotsiaaldialoogi ja eirates töötajate tõelisi huvisid." Kas te tahate, et ma kordan seda ILO tsitaati? Rannar noogutab pead, ma siis kordan: "Nii on ILO ühinemisvabaduse komitee, kelle jurisdiktsioonile Eesti allub, asunud seisukohale, et sellised lepingud sisaldavad tõsist riski, et napi esinduslikkusega ja ebakindla tulevikuga ametiühing võib huvi tunda võimalikult pika kestusega kollektiivlepingu sõlmimise vastu, takistades sellega normaalset sotsiaaldialoogi ja eirates töötajate tõelisi huvisid."

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Ma küsin ka ühe formaalse küsimuse, mis teile küll üldse ei meeldi, aga ma arvan, et see on seadusloomes siiski suhteliselt oluline. Nimelt küsin ma seletuskirja peatüki "Seaduse mõjud" kohta. Ka Sotsiaalministeerium või valitsus on oma arvamuses väljendanud seisukohta, et need ei ole piisavalt lahti kirjutatud. Ma ütleksin veel rohkem: need mõjud sisuliselt puuduvad, kuna ei ole analüüsitud ei mõju ettevõtluskeskkonnale, mille kohta küsis Arto Aas, ega mõju ametiühingute tegevusele. Sotsiaalministeerium on välja toonud, et täiesti analüüsimata on mõju individuaalsetele töösuhetele. Tegemist on aga väga olulise seadusega. Kas te ei arva, et see eelnõu on natuke toores, selleks et seda siin arutada?

Aitäh, Jevgeni! Sa eeldad, et mulle sinu küsimused ei meeldi. Sa eksid, mulle meeldivad sinu küsimused väga. Mul on väga hea meel, et sa just selle küsimuse esitasid, ja mul on väga hea meel, et me selle üle siin praegu diskuteerime. Sellepärast, et see diskussioon, need küsimused ja vastused on tõenäoliselt täitnud üsna paljud nendest lünkadest, mida sa leidsid selle seaduseelnõu seletuskirja mõjude hindamise peatükist. Eks see küsimustering olegi hõlmanud ka mõjusid. Üsna paljud asjad, ma arvan, on saanud selgemaks. Kindlasti me töötame selle seaduseelnõuga edasi ning tegeleme selle teemaga esimese ja teise lugemise vahel veel. Mingis osas olen ma sinuga nõus, need mõjud ei ole lahti kirjutatud, aga need mõjud ei ole alati ka täiesti ettearvatavad. 99,9% ettearvatav on see, et selle seaduseelnõu mõju Eesti tööturule on positiivne, selle seaduseelnõu mõju Eesti majandusele on positiivne, selle seaduseelnõu mõju Eesti töötajate ja tööandjate huvile sõlmida kollektiivlepinguid on positiivne ja edaspidi see eelnõu seda huvi suurendab.

Aitäh! Palun, Rannar Vassiljev!

Aitäh! Mul on pisut üldisem küsimus. Kas teie meelest on töösuhteid kollektiivselt reguleerivaid lepinguid üldse vaja või mitte?

Eesti on ühinenud rahvusvaheliste hartade ja rahvusvaheliste organisatsioonide konventsioonidega, millega ta on võtnud endale kohustuse igati soodustada kollektiivlepingute sõlmimist. Mina jagan seda seisukohta. Ma leian, et kollektiivlepingute sõlmimist peab soodustama, ja mul on siiralt hea meel, et see seaduseelnõu seda teeb, ta soodustab kollektiivlepingute sõlmimist.

Aitäh! Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud ettekandja! See arutelu on kestnud juba tund aega. Tund aega tagasi ei teadnud ma asjast veel midagi. Nüüd läheb asi kogu aeg põnevamaks. Mulle kui kõrvalseisjale on jäänud mulje, et selle asja taga on mingid suured saladused, millest te ei taha rääkida. Õiguskomisjon peab olema õigusloome eeskujuks kõigile teistele, aga meil on eelnõu, millel ei ole autorit, millel ei ole koostajat, mis hea õigusloome tavale ei vasta. Äkki te seletate ära, milles tegelikult seisneb see saladus, mida me juba tund aega arutame? Mis selle asja taga võib olla?

Saladus on väga lihtne. Jaak, kui sa oleksid algusest peale tähelepanelikult kuulanud, siis sa teaksid, et ma lugesin ette lõigukese õiguskantsleri kirjast. Saladus on see, et kollektiivlepingu seaduse § 11 lõige 5 on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. See lõige riivab Eesti Vabariigi põhiseadust vähemalt kolmes punktis või see riivab vähemalt põhiseaduse kolme paragrahvi. See ongi kogu saladus. Aga autori suhtes me juba leppisime kokku, et Marko on autor ja isa. Marko noogutab pead, nii et seal ei ole mingit saladust. Ma rääkisin alguses päris pikalt sellest, kuidas see asi alguse sai. See protsess on kestnud kaks aastat. Kogu see meilivahetus on mul arvutis olemas. Õnneks on see ainult minu arvutis.

Aitäh! Palun, Neeme Suur, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Me rääkisime enne ILO seisukohtadest seoses kollektiivlepingutega. Minu küsimus komisjonis puudutas eelkõige sotsiaalharta artiklit 6, kus on väga selgelt öeldud, et teatud tingimustel tuleb kollektiividel arvestada ka varem sõlmitud kollektiivlepinguid. Kui te olete hinnanud Eesti poolt ratifitseeritud välisdokumente, sh sotsiaalhartat, siis kuidas te hindate sotsiaalharta artiklit 6, milles räägitakse varem sõlmitud kollektiivlepingutest?

Aitäh! Hea küsimus. Eesti on tõepoolest ühinenud Euroopa sotsiaalhartaga. Ametiühingute keskliit viitab oma kirjas nende arvates olemasolevale vastuolule sotsiaalharta artiklitega 5 ja 6. Selle kohta võin öelda, et see väide ei ole õige. Euroopa sotsiaalharta artikkel 5 reguleerib töötajate ühinemisvabadust, ametiühingusse koondumise vabadust, mis on tagatud ka Eesti põhiseadusega. Kollektiivlepingu lõppemise regulatsioon ei ole ühinemisvabadusega seotud ega piira seda kuidagi. See ei saa olla ka ühinemisvabadusega vastuolus. Euroopa sotsiaalharta artikkel 6 seevastu just kohustab Eesti Vabariiki soodustama kollektiivlepingute sõlmimist ja selleks kollektiivläbirääkimiste pidamist. Kollektiivlepingu lõppemise regulatsiooni ettenägemine ei ole vastuolus Euroopa sotsiaalharta artiklist 6 tulenevate kohustustega. Pigem vastupidi, kollektiivlepingute igavese edasikehtimise kaotamine on kooskõlas Euroopa sotsiaalharta mõttega ning soodustab uute kollektiivlepingute sõlmimist ja ka läbirääkimisi.

Aitäh! Palun, Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud esineja! Teie äsjasele väitele räägib vastu arstide liidu pöördumine, mis on just internetti üles riputatud ja kus öeldakse, et Riigikogu peaks selle seadusmuudatuse arutelu katkestama, sest selle seaduse muutmine on vastuolus Euroopa sotsiaalpoliitika põhimõtetega ja halvendab töötajate olukorda. Ma palun sisulist vastust ja palun mitte tituleerida kõiki küsijad kas üle-eelmises sajandis elavateks või valeväidete esitajateks, nagu te seni olete teinud! Palun sisulist vastust!

Aitäh, kallis Heimar! Ma ei ole kaugeltki mitte kõiki tituleerinud üle-eelmises sajandis elavateks, eriti ei saaks ma seda sinu puhul teha, kuna selgub, et sa oled õppinud saalis istumise ajal ka internetti kasutama. Au ja kiitus sulle! Aga sa tegelikult kordasid eelmist küsimust. Arstide liidu pöördumisest rääkides tuleb öelda, et tõenäoliselt on siin ringi käinud ametiühingute keskliidu kiri, millest on natuke tehtud copy't ja paste'i. Ma ei näe nendes argumentides juriidilist süvenemist. Vastuolu Euroopa sotsiaalhartaga selles seaduseelnõus ei ole. Kui sa, Heimar, jätad kõrvale kõik, mida sa internetist loed, ja mõtled oma peaga, siis ütle mulle päris ausalt, Heimar, kas sina leiad, et kui sa sõlmid mingi lepingu kaheks aastaks, et siis see leping peaks kestma igavesti? Kas sina leiad, et tähtajatu leping on sünonüümne igavese lepinguga? Ükski endast lugupidav jurist seda leida ei saa. Tähtajatu leping ei ole igavene leping. Ma arvan, et see on see, millest praegu mingi osa saalist aru ei saa või ei taha aru saada. Aga nii see on. See, et kollektiivleping võib mingil hetkel lõppeda, tähendab ainult seda, et töötajad ja tööandjad on huvitatud uute kollektiivlepingute sõlmimisest, mitte ei page nende nagu katku eest, nii nagu praegu.

Aitäh! Palun, Jevgeni Ossinovski, teine küsimus!

Aitäh! Ma jätkan oma küsimust. Ma ei ole sinuga päris nõus, et meie selline intuitiivne asjaarmastajalik vaidlemine seaduse mõjude üle meid tõele kuidagi lähemale oleks viinud. Sinu intuitsioon ütleb, et 99%-lise tõenäosusega see parandab ettevõtluskeskkonda. Mina arvan, et kellegi intuitsioon ütleb, et 99%-lise tõenäosusega see halvendab töötajate olukorda. Ikkagi oleksid eksperdid pidanud selle seaduse mõjud põhjalikult läbi analüüsima. Aga ma küsin sinu erakonnakaaslase poolt ühe teise seaduseelnõu menetlemisel nii ilusasti küsitud küsimuse: kuidas saab vastutustundlik Riigikogu liige selle seaduse kohta seisukoha võtta, kui eksperdid ei ole selle seaduse mõjusid põhjalikult läbi analüüsinud?

Ma ei tea, kui palju sa nüüd küsida tahtsid või tahtsid sa hoopis midagi väita, aga ma vastan sulle ikkagi, et need mõjud ei ole läbi analüüsimata. Üks osa nendest mõjudest tuleb välja eelnõu seletuskirjast, teine osa on väga selgelt välja tulnud tänasest diskussioonist. Kui sa nimetad seda asjaarmastajate või diletantide diskussiooniks, siis see jääb sinu südametunnistusele. Mina olen selle eelnõuga väga tõsiselt ja sügavuti tegelnud, kaasa arvatud kõigi nende vastuväidetega, mis on esitatud ametiühingute keskliidu ja TALO minu kätte jõudnud kirjades, sh nendes, mis on etteruttavalt saadetud Eesti Vabariigi presidendile, hoiatades teda, et seda seadust ei tohiks kuidagi välja kuulutada. Ametiühingud on neid kirju kirjutanud. Ma olen saanud tagasisidet tööandjate käest. Kui see sind rohkem rahuldab, siis ma lähen kaugemale ja ma ei ütle enam, et 99,9%, vaid ma ütlen, et 100%. Usu mind, Jevgeni, see seaduseelnõu muudab tööturu olukorra paremaks, sest ükski igavesti kehtiv leping, kordan veel, ei saa kuidagi olla õigustatav. Ütlen ühe korra veel, Jevgeni, et me räägime siin seaduspügalast, mis on kolmes punktis vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega. Me ei saa sellest mööda vaadata, me ei tohi seda eirata. Siinsamas kõnetoolis on käinud president rääkimas sellest, kui tähtis on, et me teeksime häid seadusi, mis ei ole vastuolus põhiseadusega. Seda on teinud ka õiguskantsler. Mina ei saa päris ausalt öeldes aru, miks mingi osa Riigikogust sõdib selle poolt, et kehtima jääks paragrahv, mis on põhiseadusega vastuolus.

Aitäh! Palun, Kajar Lember, teine küsimus!

Aitäh! Hea ettekandja! Me oleme siin palju rääkinud sellest, et praegune seadus ei ole põhiseadusega kooskõlas. Loomulikult, põhiseadus on pidanud väikeste muudatustega, kuid valdavalt siiski muutumatuna päris pikka aega vastu. Tegelikult võib ka küsida, miks ta omal ajal selline tehti. Aga kui me vaidleme autorluse ja algatuse üle, siis ma küsin, kas ei ole natuke sellist tunnet, et praegune redaktsioon valmistab probleeme mõnele konkreetsele tööstusharule või mõnele konkreetsele ettevõttele.

Kui ma küsimusest õigesti aru sain, siis sa pigem kutsud meid üles muutma põhiseadust, mis on iseenesest huvitav ettepanek. Aga kui me siiski jääme kollektiivlepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu juurde, siis ma päris kindlasti ei väida, et siin on tegemist ühe ettevõtte või tööstusharu probleemidega. Ma ei saa nõustuda väitega, et kollektiivlepingu kehtiv redaktsioon, mis takistab tööturupooltel uute kollektiivlepingute sõlmimist, oleks taandatav ühe ettevõtte või ühe tööstusharu probleemiks.

Aitäh! Palun, Rannar Vassiljev, teine küsimus!

Aitäh! Ka Isamaa ja Res Publica Liit ning Reformierakond on sõlminud ühe lepingu. Ma ei loe siit küll välja, kas see on tähtajaline, tähtajatu või igavene, aga seda nimetatakse valitsusliidu programmiks. Siin on kirjas, et rakendatakse kaasamise hea tava põhimõtteid. Kas sinu hinnangul selle seaduseelnõu siia toomisel või ettevalmistamisel valitsusliidu programmi seda punkti täideti või mitte?

Aitäh, Rannar! Esiteks, koalitsioonikokkulepe või koalitsioonilepe on sõlmitud neljaks aastaks, nii et see on tähtajaline. Teine pool sinu küsimusest oli, kas me oleme kaasanud sotsiaalseid gruppe ja osapooli, kelle huve see seadusmuudatus puudutab. Ma vastan, et oleme küll. Ma olin isegi natukene pettunud või üllatunud selle pärast, kui loiult need osapooled alguses kaasa tulid. See teadmine jõudis nendeni detsembri keskel, sel ajal läks õiguskomisjonist välja informatsioon kollektiivlepingu seaduse muutmise seaduse eelnõu kohta. Esialgsed reaktsioonid olid olematud, natukene on elevust hakanud tekkima nüüd, jaanuari keskpaiku. Ma ei oska seda põhjust öelda. Aga väide, nagu me oleksime kuidagi saladuskatte all toonud seaduseelnõu Riigikokku ja alles nüüd oleksid osapooled selle avastanud, on vale. Tegelikult on nad sellest teadlikud olnud. Ka õiguskomisjoni esimees Marko Pomerants on isiklikult nende kõigiga rääkinud, mina olen kontaktis olnud päris paljudega nendest, kaasa arvatud riikliku lepitajaga. Kontakte on olnud palju. Me oleme tõepoolest proovinud anda endast parima, et see küsimus siin saalis üldse ei tekiks. See on natukene ebaõiglane, et see küsimus siiski nüüd üleval on.

Aitäh! Palun, Urve Tiidus!

Lugupeetud ettekandja! Kui te asetate ennast korraks töövõtja rolli, kelle töökohal on sõlmitud kollektiivleping, kas te siis tunnete, et selles seadusmuudatuses on midagi tõsiselt muret tekitavat just näiteks töövõtja jaoks?

Ma olen see, kes ma olen. Ma proovin olla vastutustundlik inimene ja mõelda selle peale, et kui ettevõttel läheb hästi, siis läheb ka minul hästi, ja kui minul läheb hästi, siis läheb ka ettevõttel hästi. Need ajad on möödas, kui, nagu öeldud, käis klassivõitlus, ühel inimesel olid töövahendid ja teine sõdis töövahendite omaniku vastu ning iga hinna eest oli vaja igal pool konflikti näha. Ma kindlasti ei näe selles seadusmuudatuses mingit probleemi. Ma pigem näen seda positiivsena. Kui ma oleksin töövõtja, kes töötab ettevõttes, kus ei ole kollektiivlepingut ja kus tööandja selgelt ei ole huvitatudki kollektiivlepingu sõlmimisest, sest ta ei taha sattuda igavesse lõksu, milleks see leping võib mõne aja pärast muutuda, siis mul oleks väga hea meel, kui ma kuuleksin, et selline seaduseelnõu on Riigikogus arutlusel. Aga täpselt samamoodi oleks mul hea meel, kui ma oleksin tööandja ja ma seda kuuleksin. Ma rõhutan veel kord, et see muudatus on huvide poolest kaunis neutraalne. Mõlemad pooled peaksid olema positiivselt meelestatud, sest see muudatus lõpetab ära absurdse olukorra, kus üks leping võib kehtida igavesti. Teisest küljest lõpetab see ära olukorra, kus keegi ei julge sõlmida uusi lepinguid just sel põhjusel, et need võivad igaveseks kehtima jääda.

Aitäh! Palun, Helmen Kütt!

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Kas teil on ülevaade või kas kellelgi teisel võiks olla ülevaade, kui palju praegu on Eesti Vabariigis üldse kollektiivlepinguid sõlmitud? Kui see hea seadus vastu võetakse ja see hakkab kehtima 1. märtsist, siis oleks näiteks aasta pärast huvitav vaadata, kas sõlmitud lepingute arv on suurenenud või vähenenud. Kas on ülevaadet selle kohta? See küsimus on tõesti lihtsalt huvist tingitud. Kui palju on kehtivaid kollektiivlepinguid?

See on väga hea küsimus. Ma ise tundsin ka selle vastu huvi. Ma ei saanud seda arvu kuskilt kätte. Võib-olla oleks võimalik saada see arv kätte nii, kui ametiühingud, kes tänast diskussiooni jälgivad, saadavad meile need andmed. Muidu on seda väga-väga keeruline teada saada. See oleks kindlasti väga huvitav teadmine. Ma usun, et neid lepinguid hakkab tulevikus tänu sellele muudatusele rohkem olema. Ma olen väga huvitatud sellest, et teada saada, kas see on nii või ei ole.

Aitäh! Palun, Heimar Lenk, teine küsimus!

Aitäh! Te ütlesite, et seda seadusmuudatust on osapooltega laialdaselt arutatud. Ometi väidetakse selles arstide liidu pöördumises Riigikogu poole vastupidist. Siin on kirjutatud, et kollektiivlepingu seaduse muutmine ilma töötajatega arutamata ei ole õigusriigile kohane. Nad paluvad asja arutamise Riigikogus lõpetada. Siit minu küsimus: miks siis osa tulevastest lepingupooltest on niivõrd vastu sellele seadusele, mis teie sõnul on väga hea seadus? Ma palun vastamisel mitte olla familiaarne ja mind mitte sinatada!

Lugupeetud härra Lenk! Ma tõesti palun vabandust, kui ma läksin familiaarsusega liiale! Me oleme siiamaani sina peal olnud, aga kui sa tahad, siis võime siin saalis edaspidi teietada. Esiteks, muidugi on tore näha, et ühe dokumendi kallal saab nii kaua pead vaevata ja esitada mitu enam-vähem ühesugust küsimust. Ma eeldan, et Eesti Arstide Liit on kuidagi seotud kas Eesti Ametiühingute Keskliidu või TALO-ga. Eesti Ametiühingute Keskliit ja TALO on olnud asjasse kaasatud, nad on andnud oma vastuse ja ma eeldan, et nad esindavad teatud hulka ametiühingute alaliite. Miks mõned ametiühingud leiavad, et see muudatus on negatiivne? Seda, mida ILO on öelnud, ma tsiteerisin Rannari palvel kaks korda: vähese mõjuga ametiühingud tahavad hirmust oma mõjuvõimu veelgi suurema vähenemise ees sõlmida eriti pika kehtivusajaga kollektiivlepinguid, mis ei ole mitte kuidagi soodsad ei tööturule ega majandusele. Ma arvan, et see ongi põhjus.

Aitäh! Palun, Väino Linde!

Aitäh, hea istungi juhataja! Hea ettekandja! Esmalt suur tänu asjakohaste ja põhjalike vastuste eest! Ma usun, et need siin saalis olevatest kolleegidest, kes soovisid selle eelnõu osas targemaks saada, kindlasti saidki targemaks. Aga siin on olnud ka palju filosoofilisi mõtisklusi sellel teemal. Asja kokku võtvalt: kas ettekandja võiks lühidalt veel korra üle öelda, mis on selle eelnõu n-ö maailmaajalooline tähtsus, et see ei kaoks kogu selle pika jutuajamise keskel ära?

Aitäh! Hea küsimus. Võib-olla ongi paslik lõpetada see küsimustevoor väikese kokkuvõttega. Arutatav muudatusettepanek kollektiivlepingu seaduse kohta on põhimõtteliselt mõeldud kahe eesmärgi täitmiseks. Esiteks, me tahame kõrvaldada vastuolu Eesti Vabariigi põhiseadusega. Teiseks, ja see on iseenesest seotud selle vastuoluga põhiseadusega, Eesti õigusruumis ei peaks olema lepinguid, mis kehtivad igavesti, kuigi neil on olemas kehtivusaeg. Need on need kaks asja, mida me tahame muuta. Me tahame, et kollektiivleping, mis edaspidi sõlmitakse kas üheks või kaheks aastaks, kehtiks tõepoolest kas üks või kaks aastat või kauem, juhul kui mõlemad osapooled seda soovivad.

Aitäh! Palun, Paul-Eerik Rummo!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te olete mitu korda selle eelnõu algatamise olulise põhimotiivina rõhutanud kehtiva sätestuse vastuolu põhiseadusega. Kas te oskate öelda, mis protseduuriliselt juhtub, milline peaks olema Riigikogu järgmine samm juhul, kui see eelnõu ei leia Riigikogu heakskiitu? Missugusel viisil ja missuguste sammudega saab Riigikogu edaspidi viia selle sätestuse põhiseadusega kooskõlla?

Aitäh hea küsimuse eest! Esiteks, ma arvan, et tegelikult alternatiivi ei ole. Aga kui teoretiseerida, siis võin öelda, et praegu on käsil kollektiivlepingu seaduse põhjalikum läbivaatamine, millest on küll juba aastaid räägitud. Võib-olla saaks seda teha kunagi selle raames. Kuigi selle variandi välistab põhimõtteliselt õiguskantslergi oma kirjas, mille ta lõpetab niimoodi: "Samas rõhutan veel kord, et vaidlusalune säte rikub vähemalt kolme töötaja, tööandja ja kollektiivlepingu poole põhiõigust. Sellepärast loodan põhiseadusvastasuse võimalikult kiirele kõrvaldamisele."

Hea ettekandja! Teile rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu Valdo Randperele ettekande ja vastuste eest! Avan läbirääkimised. Palun kõigepealt kõnepulti Marika Tuus-Lauli Keskerakonna fraktsiooni esindajana!

Palun kolm lisaminutit!

Kokku siis kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Selle aasta aprilli algul täitub 20 aastat esimese kolmepoolse kokkuleppe sõlmimisest ametiühingute, valitsuse ja tööandjate vahel. Sellest paarikümne aasta tagusest ajast alates hakati ka asutustes ja organisatsioonides kollektiivlepinguid sõlmima. Muidugi ei olnud see massiline. Tööandjad olid vägagi ettevaatlikud ja tihti kestsid vaidlused aastaid, kokkulepped saavutati raskete läbirääkimiste tulemusena, vahel pidi suhteid klaarima ka riiklik lepitaja. Äsjase suure majanduslanguse ajal sündis Eestis neid kokkuleppeid väga harva, aga viimasel ajal on jälle edasiminekut olnud. Lepingutega on kaetud näiteks kogu energeetikasüsteem, bussifirmad, Tallinkil on nüüd leping, rääkimata veel varasematest kokkulepetest. Täna saamegi öelda, et 23% meie töötajaskonnast on kollektiivlepingutega kaetud. Ida-Euroopa kohta on see üsnagi hea tulemus. See tähendab, et töötajate ja tööandjate vahel on kokku lepitud näiteks töötasu, töö- ja puhkeaja, puhkuse ning paljude muude töötingimuste suhtes, kusjuures tavaliselt on kehtestatud individuaalsest töölepingust soodsamad tingimused. Kollektiivleping tähendabki ju kollektiivset töölepingut.
Sellepärast on täiesti uskumatu, et praeguses Eestis, Euroopa Liidu ja ILO ehk Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni ühes liikmesriigis, ilmus parlamendi töölaudadele järsku seaduseelnõu, mis annab tööandjale võimaluse ühepoolselt tühistada tähtajatuks muutunud kollektiivleping ja vabaneda varem kokkulepitust, jättes kohustused täitmata. Seletuskirjas leitakse, et selline regulatsioon polevat majanduslikult mõttekas, lisaks piiravat see ettevõtlusvabadust ja lepinguvabadust. Asi on seda kummalisem, ma tahan seda rõhutada, et kollektiivsete töösuhete reform, näiteks kollektiivse töötüli lahendamise seadusega tegelemine, kuulub praeguse valitsuse tööplaani ja seda praegu tehakse. Nüüd aga soovitakse ülima kiirusega juba ette ära muuta vaid ühte punkti, mis on aga kahjuks sisult sedavõrd ulatuslik, et tõmbab kriipsu peale aastatepikkusele tööle. Kui tähtajatut lepingut võib suvaliselt tühistada, siis polegi ju selle järele enam erilist vajadust.
Asju on aetud vaid tagatubades, tööturu osapooli pole kaasatud. Et valitsus ei saaks miinuspunkte, ei töötatud eelnõu välja mitte valitsuses, vaid Riigikogu õiguskomisjonis koalitsioonisaadikute leeris. Ametiühingute keskliit rõhutab oma arvamuses, et demagoogiline on eelnõu väljatöötamise põhjendamine viitega Põhjamaade tööõigusele. On ju üldteada fakt, et Skandinaavia riikides on enam kui saja aasta jooksul sügavalt juurdunud sotsiaalpartnerluse kultuur, kus töösuhteid reguleeritakse suuresti just kollektiivlepingutega, mitte aga normatiivaktidega. See tagab neis riikides kollektiivlepingute sõlmimise järjepidevuse. Eesti riigil puudub võrreldav praktika, mis tähendab, et eelnõu seletuskirjas on võrreldud täiesti võrreldamatuid asju. Õigusloomes loetakse sellist tegevust ebapädevaks ja lubamatuks, öeldakse ametiühingute keskliidu seisukohas. Lisaks vaikitakse maha õiguskantsleri need seisukohad, kus räägitakse vajadusest tagada töösuhetes stabiilsus ja arvestada kollektiivlepingu tingimuste jätkumise nõuet ka pärast lepingu kehtimise lõppu. Teatavasti saatis ametiühingute keskliit president Toomas Hendrik Ilvesele avaliku pöördumise, milles palub vajaduse korral sekkuda Riigikogu õiguskomisjoni algatatud kollektiivlepingu seaduse muutmise protsessi.
Selgituseks veel, et ka praegu näeb kehtiv võlaõigusseadus ette võimaluse öelda erakorraliselt üles ebamõistlikuks, n-ö koormavaks muutunud kollektiivleping. Samuti võib öelda, et siiani pole mitte kordagi tekkinud sellist olukorda, kus aastaid tagasi sõlmitud kollektiivleping oleks tekitanud mõnele ettevõttele nii suuri raskusi, et oleks olnud vaja see erakorraliselt üles öelda. Ma kordan veel, et kollektiivlepingute sõlmimisele osutatakse Euroopa Liidu riikides väga suurt tähelepanu ja kui meie siin nii drastilisi muudatusi tahame teha, siis pälvib see kohe ka ILO tähelepanu. Me läheme ju otseselt vastuollu Euroopa sotsiaalharta põhimõtete ja praktikaga. Nende põhimõtete järgi peab liikmesriik looma sotsiaaldialoogiks soodsad tingimused ja soodsa kliima ning suunama osapooli kokkulepete sõlmimisele, mitte aga nende lõpetamisele, nagu me sellest ilmselt tööandjate tellimusel valminud eelnõust välja loeme ja mille on kahjuks heaks kiitnud ka sotsiaalminister Hanno Pevkur. Pealegi kogeme taas, et dokument, mis peaks arutlusel olema sotsiaalkomisjonis – töösuhete reguleerimisega tegeleb ju Sotsiaalministeerium –, tahetakse õiguskomisjonis, kus siiski on selles valdkonnas suhteliselt nõrk kompetentsus, kiirendatud korras vastu võtta. Seda me märkasime ka töölepingu seaduse puhul, mis anti ju menetlemiseks õiguskomisjoni.
Keskerakonna fraktsioon leiab, et see eelnõu, mis annab tööandjatele võimaluse ühepoolselt ja ilma põhjendamata lõpetada tähtajatuks muutunud kollektiivlepinguid, läheb vastuollu inimeste õiguskindluse põhimõttega, eelnõu peab tähtsaks ainult tööandja majanduslikke huve, jättes töötajate sotsiaalsed huvid kõrvale. Eelmainitut silmas pidades teen Keskerakonna fraktsiooni nimel ettepaneku eelnõu menetlusest välja arvata. Aitäh!

Aitäh! Palun kõnetooli Marko Pomerantsi Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindajana!

Tere päevast, lugupeetud eesistuja ja lugupeetud saalis viibivad Riigikogu liikmed! Kasutan läbirääkimiste võimalust ka johtuvalt oma õiguskomisjoni esimehe rollist. Ma jälgisin väga tähelepanelikult küsimusi, mida siin saalis esitati, ja tegin endale väikese tabeli, kus on kirjas need küsimused, mis puudutavad eelnõu ja selle sisu, ning need, mis seda tegelikult ei puuduta. Sisu kohta väga palju küsimusi ei olnud, aga ma loodan, et seda enam tuleb hästi vormistatud muudatusettepanekuid, mida õiguskomisjon saab oma istungitel seda eelnõu menetledes arutada.
Nüüd Helmen Küti küsimusest, kui palju on kollektiivlepinguid. Ma vaatasin just värskelt järele, kõik pääsevad nendele andmetele ligi, Sotsiaalministeeriumi kodulehel on see andmekogu olemas (selle leiab üles, kui natukene mööda linke edasi liikuda). Tänase päeva seisuga on seal registreeritud 178 kollektiivlepingut, neid on nii era- kui ka avalikus sektoris, muuseumides, ooperiteatrites ja mujal.
Mis puudutab hea õigusloome tava ja normitehnikat, siis ma olen osaliselt kriitikaga nõus. Selle kohta, miks see nii on, andis ettekandja selgituse. Tõepoolest, väga erinevad osapooled on sellesse eelnõusse panustanud ja minu meelest ei ole päris eetiline täita normitehnika nõudeid lihtsalt mõne konkreetse ametniku nime sinna alla kirjutades. Ma arvan, et selle lugemise lõppedes me teeme kindlasti seletuskirjas parandused ja see eelnõu saab normitehniliselt eeskujulikuma kuju.
Märkustega mõjude kohta olen ka nõus. Kindlasti on kohti, mida saab analüüsida, ja need peaksid seletuskirjas kajastuma. Neid märkusi tegi meile ka Sotsiaalministeeriumi või valitsuse esindaja, kui ta käis õiguskomisjonis eelnõule hinnangut andmas. Tõepoolest, need mõjud on paljuski hinnangulised ja sõltuvad natukene vaataja lähtekohast.
Rääkides tööturu osapoolte suhtumisest sellesse konkreetsesse eelnõusse, sellesse reguleerimispüüdesse, siis tegemist on selliste klassikaliste seisukohtadega.
Nüüd kaasamisest, kas seda on tehtud piisavalt või liiga vähe. Õige on see, et eelnõu menetlusse andmise kavatsus sai teatavaks eelmise aasta sees. Tegemist on eelnõu algatamise ühe võimaliku legaalse viisiga. Seniste kontaktide kohta ütlen, et mina olen füüsiliselt kohtunud korra Harri Taligaga ja täna kohtun Tarmo Kriisiga. Aga kui esimene lugemine on lõppenud ja me hakkame järgmiste nädalate tööplaane kokku leppima, siis nii ametiühingute kui ka tööandjate esindajad, kaasa arvatud õiguskantsleri esindaja, kui ta soovib meie aruteludel osaleda, kutsutakse komisjoni ja kaasatakse komisjoni töösse.
Sisulised küsimused puudutasid praegust võimalust võlaõigust rakendada ja selle võimaluse keerukust. Kui veel rääkida sellest, mis võiks olla selle protsessi tulem, siis ma arvan, et ka individuaalsed töölepingud hakkavad olema ...
Ma palun kaks minutit juurde!

Kaks minutit.

... paremini kajastatud. Mul endal on kogemus kahest korrast. Ma rääkisin riigi nimel sotsiaalministrina töövõtjatega läbi headel aegadel. Sel juhul see pügal toetas mind. Kui ma asusin siseministri ametisse ja mul oli ees kolleeg Pihli sõlmitud kollektiivleping, aga aeg oli hoopis teine ja tuli hakata kulusid kokku tõmbama, siis oli see konkreetne pügal kasulik töövõtjatele. Lõpuks on ju mõlemad tööturu osapooled huvitatud töörahust. Seadused peavad olema omavahel kooskõlas, sellest tuleb meil lähtuda. Mis puudutab komisjoni ametnike kompetentsust, siis selle kohta soovitan headel kolleegidel hinnanguid mitte jagada. Mina olen oma ametnike tööga rahul. Aitäh!

Aitäh! Palun kõnetooli Neeme Suure Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Palun ka kolm minutit lisaaega!

Kokku kaheksa minutit.

Head kolleegid! Täna on meil võimalik jälgida, kuidas Riigikogu võtab ehk õigemini meie lugupeetud partnerid koalitsioonist võtavad erinevaid hoiakuid ja käsitlevad seaduseelnõusid täiesti erinevalt. Ajaline vahemaa kahe hetke vahel ei olegi pikk. Natuke aega tagasi oli siinsamas saalis sotsiaaldemokraatide esitatud eelnõu, mis käsitles päästeteenistusi ja eripensione ehk päästetöödel osalejate ja demineerijate pensioniootele jäämist. See oli väga vajalik eelnõu. Ka komisjonis tunnistati, et see on väga vajalik. Tunnistati, et kogu eriteenistuste eripensionide temaatika on jäänud väga pikalt toppama. Aga seda konkreetset eelnõu ei jäetud menetlusse sellepärast, et Vabariigi Valitsusel on plaanis vaadata läbi kogu eripensionide pakett, ja öeldi, et selleks, et terviklikust pildist mitte ühte osa eraldada, seda eelnõu ei käsitleta. Toimus hääletus ja eelnõu lükati tagasi.
Praegu on täpselt samasugune juhtum. Sotsiaalministeeriumi eestvedamisel on käivitatud kollektiivsete töösuhete valdkonna reform. Kooskõlastatult töövõtjate esindusorganisatsioonidega lähevad ülevaatamisele kollektiivlepingu seadus, kollektiivse töötüli lahendamise seadus ja kollektiivse töötüli lepitaja põhimäärus. See tähendab tervet paketti. Eelkõneleja Valdo Randpere ütles, et meil ei ole barrikaade. Tõesti, barrikaade ei olegi. Nii tööandjad kui ka töövõtjad on näinud, et kollektiivsed töösuhted ja sellega seotud seadused tuleb üle vaadata. Miks me siis praegu võtame välja ühe punkti, kollektiivlepingu seaduse § 11, ja katsume seda probleemi lahendada täiesti eraldiseisvalt? Seesama normitehnika eeskiri ütleb, et see oleks võimalik ainult juhul, kui tegemist oleks eriliselt pakilise asjaoluga. Mis asjaolu teeb selle seadussätte muutmise eriti pakiliseks? Mitte ühtegi selgitust sellele ei ole.
Läheme uuesti normitehnika eeskirja juurde, mille eelmine koosseis nii suurepärasena meie ette tõi. Tõesti on eeskirjas öeldud, et seaduseelnõu seletuskirjas peab olema ära toodud eelnõu ja seletuskirja koostaja, töörühma esindaja ning näiteks ka eelnõu ja seletuskirja juriidilist kvaliteeti kontrollinud juristi nimed. Miks me tegelikult nii väga uurime seda, kust eelnõu pärit on? Muud väga head põhjendust peale selle, et õiguskantsler on õigusega viidanud võimalikule põhiseaduse riivele, eelnõu kiireloomuliseks menetlemiseks ei ole. Ka õiguskantsleri viide on muidugi väga hea põhjendus, aga kui oleks teada, kes ja mis eesmärgiga on eelnõu koostanud, siis oleks meil võimalik kõike seda paremini arutada. Seni me teadsime, et meie hea kolleeg Marko Pomerants on olnud nii sotsiaal- kui ka siseminister. Nüüd selgub, et ta on ka hea tankist, kes on seadnud oma laia rinna selle eelnõu kaitseks välja ega hooli sellest, kui see rind auklikuks tulistatakse.
Mis puudutab Riigikogus menetletavate eelnõude normitehnika eeskirja, siis selles eeskirjas on peale paragrahvi, mis näeb ette, et seletuskirjas peavad olema kirjas eelnõu koostajate nimed, ka nõue, et seletuskirjas oleks osa "Eelnõu kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon" (eeskirja § 50). Paraku ei ole sellist osa eelnõu seletuskirjas olemas, lihtsalt sel põhjusel, et eelnõu koostamise juures on kooskõlastamine, huvirühmade kaasamine ja avalik konsultatsioon ära jäänud. Väga lihtne põhjus. Pean tunnistama, et erinevalt kolleeg Valdo Randperest ei saa ma väita, et tegemist oleks hea õigusloome tavale ja normitehnika eeskirjale vastava seaduseelnõuga. Eelnõu ei vasta hea õigusloome tavale ega normitehnika eeskirjale.
Kui sisuliste asjade juurde minna, siis üks väga suur puudus, mis sellel seaduseelnõul on ja millele juhtis tähelepanu ka Sotsiaalministeerium, on see, et seadusmuudatus ei arvesta individuaalseid töösuhteid ega seda, millised võivad olla muudatused individuaalsetes töösuhetes, ehk ta ei kaitse töötajate omandatud õigusi. See väide, et kogu Euroopa elab teistmoodi, on demagoogiline. Põhjamaad elavad väga teistmoodi ja terve nende kollektiivtöösuhete pakett on teistsugune. Aga mis puudutab seda, et töötajate omandatud õigused jäävad kehtima ka siis, kui kollektiivlepingu kehtivus lõpeb, siis selline praktika on mitmes Euroopa riigis, näiteks Saksamaal, kus töötajate kollektiivlepingutest tulenevad individuaalsed õigused on pärast kollektiivlepingu kehtivuse lõppemist väga kindlalt kaitstud.
Üks punkt eelnõus räägib kollektiivlepingu ülesütlemise tähtajast. Öeldakse, et ülesütlemine peaks olema võimalik kolmekuulise etteteatamisajaga. Vaatame asja reaalselt, kolme kuuga ei toimu mitte midagi. Kolme kuu jooksul võib kollektiivse töösuhte lõpetamise sooviga hakata tegelema hoopis riiklik lepitaja ja tema töö koos kõigi protseduuridega võib kesta mitu kuud kauem kui see kolm kuud. Kindlasti ei ole kolmekuuline etteteatamisaeg piisav.
Lõpuks, Euroopa sotsiaalharta. Ei ole hea lugeda sotsiaalharta artiklist 6 ainult esimesi punkte ja viimaseid punkte mitte lugeda, nagu Valdo Randpere siin nii osavalt demonstreeris. Kui viimane punkt ikkagi ütleb, et tuleb arvestada varem kehtinud kollektiivlepinguid, siis neid me peaksime ka arvestama.
Sellega seoses on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioonil ettepanek eelnõu esimest lugemist mitte lõpetada. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnepulti Kalle Jentsi Reformierakonna esindajana!

Lugupeetud juhataja! Hääd kolleegid! Ma arvan, et me oleme täna siin saalis liigselt keskendunud ühele valele eeldusele. Eriti on lugupeetud opositsiooni ja sotsiaaldemokraatide poolelt pidevalt kõlanud väiteid, et seda seadusmuudatust tahetakse ellu viia seetõttu, et eelistada tööandjate huve ja kahjustada töövõtjate huve. Ma tahan siin esitada ühe väite, millest tegelikult ka ettekandja Valdo Randpere kõneles, vastates põhjalikult küsimustele: kui me seda seadusmuudatust ei tee, siis on see kahjulik töövõtjatele.
Ma olen töötanud 15 aastat eraettevõtte juhina, olen töötanud ka avalikus sektoris ja olen neid kollektiivlepinguid näinud. Ma kõigepealt ütlen, et seda teemat võib-olla üldse liialt dramatiseeritakse. Mis on töösuhetes oluline? Oluline on ikkagi tööleping, see, millised on tingimused ja millised on lisatingimused, teiseks on olulised ettevõtte head tavad. Minu ettevõttes ei olnud kollektiivlepingut, aga seal toimusid suvepäevad, maksti jõulupreemiaid, toimusid laste talvepäevad jne. Nii toimub see praegu paljudes ettevõtetes, kuigi need asjad ei ole kollektiivlepingusse kirjutatud või ei ole kollektiivlepingut üldse sõlmitudki. See, et kollektiivlepingud on praegu sellised, nagu Valdo Randpere korduvalt rõhutas, et need kehtivad igavesest ajast igavesti, ongi põhjus, miks tööandja vaatab, et sinna jumala pärast mitte midagi sellist sisse ei läheks, mida ta võib-olla kahe või kolme aasta pärast ei suuda täita.
Ma arvan, et kui mõlemale poolele on tagatud võimalus ja õigus leping mõistliku etteteatamisajaga üles öelda, siis muutuvad kollektiivlepingud sisukamaks. Tööandjad paneksid sinna sisse kindlasti rohkem soodustusi.
Me käisime eelmisel nädalal oma fraktsiooniga Lääne-Virumaal. Päris mitmes ettevõttes oli näha, et tööturul toimuvad muutused. Me tuleme masu ajast, majanduslanguse ajast ja mõtleme, et kui tööandjad saavad selle õiguse kätte, siis kõik kollektiivlepingud tühistatakse ja mitte mingeid soodustusi enam ei ole. Aga mida me Lääne-Virumaal nägime? Me nägime tasuta lõunaid, nägime, kuidas ettevõtjad veavad inimesi tasuta bussidega tööle. Me teame, et tööpuudus on vähenenud ka Lääne-Virumaal, praegu on see 7,5%, kuid kunagi oli see 15–17%. Tegelikult on meil juba tööjõupuudus ja ettevõtjad on huvitatud, et kollektiivlepingus oleksid kirjas sellised tingimused, et oleks võimalik töötajaid saada.
Nii et, lugupeetud kolleegid, ma olen täiesti nõus sellega, mida Neeme Suur märkis, et see kolmekuuline tähtaeg peaks võib-olla pikem olema, aga kõik see on edasiste debattide teema. Kuid ma leian, et selle seaduseelnõu menetlusest väljahääletamine oleks väga lühinägelik. Pigem arutlegem teemat edasi, et see seadusparandus saaks mõistlik. Aga kindlasti, me oleme muud tööturusuhted muutnud paindlikumaks (ma mõtlen siin töölepingu seadust) ja kui me kollektiivlepingu seadusega siin järele jõuame, siis ma arvan, et see tuleb kasuks nii tööandjatele kui ka töövõtjatele. Need hirmud on üleliigsed. Aitäh!

Suur tänu! Sulgen läbirääkimised. Kuna Riigikogu juhatusele on laekunud Keskerakonna fraktsiooni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanek eelnõu 153 peale esimest lugemist tagasi lükata (ma stenogrammi huvides täpsustan, et tegemist on identsete ettepanekutega, Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses on räägitud tagasilükkamise ettepanekust, Keskerakonna fraktsioon teeb ettepaneku eelnõu tagasi lükata, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon teeb aga ettepaneku eelnõu esimest lugemist mitte lõpetada, me käsitleme neid identsete ettepanekutena) ja see ettepanek on tarvis läbi hääletada, siis me alustame hääletamisprotseduuri ettevalmistamist.
Panen hääletusele Keskerakonna fraktsiooni ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku seaduseelnõu 153 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on 37 Riigikogu liiget, vastu on 50, erapooletuid ei ole. Ettepanek ei leidnud toetust. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 153 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 7. veebruari 2012 kell 16.
Head kolleegid! Päevakord on ammendatud. Tänu osalemise eest ja soovin kaunist päeva jätku!

Istungi lõpp kell 11.48.