Tere päevast, lugupeetud Riigikogu ja austatud valitsusliikmed! Alustame tänast infotundi. Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 46 Riigikogu liiget, puudub 55. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: keskkonnaminister Keit Pentus peaministri ülesannetes, justiitsminister Kristen Michal ja regionaalminister Siim Valmar Kiisler.
Alustame infotunni küsimustega. Esimene küsimus on kolleeg Andres Anveltilt justiitsminister Kristen Michalile. Palun!
Aitäh, proua juhataja! Tervist, härra minister! Mul on selline küsimus. Eelmisel aastal vastuvõetud kriminaalpoliitika arengusuunad käsitlevad perevägivalda kui rasket isikuvastast kuritegu, mille tunnistajaks olemine lapseeas suurendab tõenäosust puutuda kokku vägivallaga ka hiljem. Selle vältimiseks või ennetamiseks tuuakse seal põhiteesidena välja selgitus- ja sotsiaaltöö, mille raskus langeb enamjaolt Sotsiaalministeeriumile ja kohalikele omavalitsustele. Samas ei ole see nähtus ühiskonnas kuhugi kadunud ega olukord mingil määral paranenud. Eri uuringute näitel on perevägivalda väidetavalt ligi viiendikus Eesti peredes. Siit ka küsimus: kas ja milliseid seadusandlikke initsiatiive planeerib lähiajal selles valdkonnas Justiitsministeerium?
Aitäh! See on hea küsimus! Mina olen samamoodi seda uuringut vaadanud ja ma arvan, et küsijal on õigus. Seal on näha selge korrelatsioon, et kui keegi on varem vägivallaga kokku puutunud või olnud ise selle vägivalla allikas, siis on võimalik taas kord samasugusesse olukorda sattuda. Nii et selles mõttes on küsimuse esimene pool väga korrektne.
Küsimuse teises pooles oli tegelikult sees ka vastus. Ega vägivalla vähendamine ei ole ainult Justiitsministeeriumi pärusmaa, ehkki me oleme üks komponent, üks osa sellest, kes sellega tegeleb. Ka Sotsiaalministeeriumil on selleks oma programmid ja teistel ministeeriumidel samamoodi. Täna näiteks on koostamisel juhendmaterjal erialaspetsialistidele, mis just annabki nõu, kuidas perevägivalla ohvrit ära tunda ja kuidas sellisel juhul käituda. Mis puudutab konkreetselt meie haldusala, siis näiteks vanglates on läbiviimisel vastavad programmid nendele inimestele, kes on varem perevägivallaga silma paistnud. See on väike osa kogu tegevustikust. See tegevus käib ja ka Sotsiaalministeerium annab oma osa, kui te viitate sotsiaalteenustele.
Seadusandlikud initsiatiivid saavad tulla ühisalgatuse põhjal. See arengukava näeb aga ette hulga tegevusi, mida juba tehakse. Nii et täiendavaid seadusandlikke initsiatiive ei ole kohe tulemas. Küll on üks asi, mida Riigikogu õiguskomisjon, kuhu teiegi kuulute, on palunud analüüsida ja mida me ka teeme: see on seesama lähenemiskeeld koos elektroonilise järelevalve kohaldamise võimalikkusega. Sellele on juhtinud tähelepanu teine opositsioonierakond. Nii et selle vastu on huvi tuntud. Aitäh!
Palun, kolleeg Andres Anvelt, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Ma tõesti täpsustangi ja vastus saab olla lihtne ei või jaa. Kas Justiitsministeeriumil on plaanis või on vähemalt kaalumisel tuua karistusseadustikus eraldi välja perevägivalla kvalifitseeritud koosseis?
Aitäh! Kui aus olla, siis seda on arutatud. Ütleme nii, nagu ma olen ka oma varasemates vastustes mitmesugustele küsimustele viidanud, kõik sellised otsused saavad põhineda analüüsil. Praegu on käimas laiem karistusseadustiku analüüs, nagu te teate, ja kogu see kriminaliseerimise ja dekriminaliseerimise vahekord saab mingisuguses esialgses vormis avalikuks selle aasta lõpus või järgmise aasta alguses. Siis tegelikult saabki hinnata, kas on vajadust eraldi koosseisu järele ja kuidas sellesse suhtuda. Selle analüüsi tegemist juhib Jaan Sootak ja kaasatud on tõesti väga laiapõhjaline seltskond Eesti erialainimesi.
Palun, kolleeg Andres Anvelt, teine täpsustav küsimus!
Ma ei jäta hea ministri pinnimist ja küsin samal teemal kriminaalmenetluse koodeksi kohta. Paljud Euroopa riigid on täiendanud oma menetluskoodekseid, seadustikke, lisades sinna mõiste, millele eesti keeles otsest vastet ei olegi. Seda võib seletada umbes nii, et politsei n-ö isoleerib ajutiselt vägivallatseja ohvrist, enne kui jõustub lähenemiskeeld, tekitatakse selline vahepuhver ja võimalik vägivallatseja viiakse ohvrist mingiks ajaks eemale. Kas seda pole kaalutud? Ausalt öeldes on sellest suur puudus, nagu kohtumistel naiste varjupaikades on selgunud.
Aitäh! Olen ise samamoodi kohtunud naisteühenduste esindajatega, kellega me oleme rääkinud mitmest asjast, kaasa arvatud inimkaubanduse koosseisust, mis Eestis nüüd esimest korda kirja saab. See on olnud nende suur huvi ja palve ning tegelikult Eesti jaoks ka välispoliitiliselt või väljastpoolt vaadates üsna oluline märk. Mis puudutab sellist ajutise isoleerimise võimalust, siis üldiselt on ju ka politseiga suheldes see esimene kontakt oluline. Väga tihti on nii, kui te lähete ükskõik millisesse asutusse, et esimene kontakt määrab selle, kuidas kõik asjad edasi lähevad. Kui te lähete meditsiiniasutusse, siis sellest, kuidas teisse registratuuris suhtutakse, oleneb väga tihti, milline meeleolu ka pärast on, hoolimata sellest, kui hea arst on. Samamoodi on sellele tähelepanu pööranud prokuratuur ja ma tean, et ka politsei viib läbi koolitusi. Just esimene kontakt on see, millele põhilist rõhku pannakse, et kui antakse teada või on midagi, mis viitab perevägivallajuhtumitele, et siis ei jäetaks reageerimata. Statistikapool, see esimene osa, mis meie analüüsist on juba välja tulnud ja on avalikkuse ees, ütleb, et 93%-l sellistest juhtumitest algatatakse ka menetlus. Nii et tegelikult on see protsent päris kõrge. Me analüüsime, mis nendest menetlustest edasi saab ja mis põhjustel ülejäänud menetlused algatamata jäävad. Praegu on põhirõhk sellel, et just esimene kontakt oleks kõige parem ja sealt saaks edasi minna.
Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimused! Kõigepealt kolleeg Helmen Kütt.
Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Minu küsimus tuleneb sellest, et 2012. aasta eelarves on olemas eraldi rida prostitutsiooni ohvritele, aga naiste varjupaikade rida veel ei ole. Kas te peate vajalikuks, et selline rida sinna tekiks, sest tänased naiste varjupaigad, mis asuvad üle Eesti eri omavalitsustes, on alarahastatud? Need töötavad projektipõhiselt ja väga tihti sõltub kohaliku omavalitsuse rahalistest võimalustest, kas nad saavad toetada sellest omavalitsusest pärit inimese varjupaigas viibimist või mitte. Ma saan aru, et see küsimus on otseselt sotsiaalministrile, aga kuna temaatika puudutab ka kriminaalpoliitika arengusuundades väljatoodud perevägivalla teemat, siis järsku te ütlete mõne sõna selle kohta.
Aitäh! See küsimus tuleks eelarve mõttes tõepoolest sotsiaalministrile suunata, selles osas on teil kindlasti õigus. Sellelsamal meie kohtumisel nimetasid naiste varjupaikade juhatajad ka sedasama rahaküsimust, mis on kõikides tegevustes üldiselt alati väga oluline. Meie omalt poolt oleme mõelnud, et kui seadustesse saab kirja inimkaubanduse koosseis, siis on riigil võimalik hakata hindama, millisel juhul ja olukorras peaks riik need kulutused katma. See puudutab näiteks just inimkaubanduse ohvreid. Nii et ma arvan, et kui need määratlused seadusandlikul poolel paika saavad, siis on ehk ka Sotsiaalministeeriumil ja naiste varjupaikadel lihtsam ühist keelt leida ja vaadata, mida keegi täpselt rahastama peab. Tegelikult on riigi üks prioriteet ka inimkaubanduse ja selle ohvrite vähendamine ning siin ma näen küll selget kokkupuutepunkti. Ma ei ütle täna, et see väljendub rahas, küll aga saab see olla aluseks rahas väljendumisele tulevikus.
Palun, kolleeg Kalle Laanet!
Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma olen absoluutselt päri teie väitega, et väga sageli on määrava tähtsusega esimene kontakt ja sellest oleneb, kuidas asi edasi arenema hakkab. Eriti tähtis on see juhul, kui kodanik, kellel on mure, saab lõpuks politsei uksest sisse ja vastas on inimene, kes sellest murest aru saab. Kuid me oleme teinud mitmeid seadusandlikke initsiatiive, et minna järgmisse etappi, et inimese mure kuulatakse ära ja hakatakse rakendama konkreetseid meetmeid. Minu küsimus puudutab seda analüüsi, mida te ka enne mainisite ja mis puudutab nii lähenemiskeeldu kui ka Andres Anvelti küsimust, see on suuresti üks pakett. Kui kaugel te sellega olete?
Aus vastus on, et analüüs on sellises faasis, et avalikkusele seda veel esitada ei saa. Oleme avalikkuse ette toonud analüüsi esimese osa, mis puudutab perevägivalla juhtumite menetlusse võtmist – sellest ka need mainitud numbrid, 93% jne. Kohe, kui me jõuame lõpusirgele, kui me näeme, kuidas need menetlused on läbi viidud, mis on nendest edasi saanud, siis me teeme avalikuks ka selle info. Justiitsministeeriumil on üldiselt tava, et olenemata sellest, millised on tulemused, on need kõik meie veebilehel üleval, kas või see eile avalikustatud tervishoiu korruptsiooni uuring. Kõik need on meie koduleheküljel kättesaadavad ja olete alati teretulnud vaatama neid kohe, kui nad valmis on.
Palun, kolleeg Arto Aas!
Aitäh! Küsin ministri käest, kuidas kajastub perevägivalla statistikas samasooliste perekondade käitumine?
Ausalt öeldes ma ei oska sellele peast vastata. Ma jään pigem vastuse võlgu. Perekonna definitsiooni alla nad praegu ei lähe. Ma isegi ei tea, kuidas politsei seda registreerib. Ilmselt registreeritakse seda pigem isikutevahelise kehalise väärkohtlemisena. Teie huvi arvestades ma uurin selle aga kindlasti järele.
Palun, kolleeg Marianne Mikko!
Suur tänu! Läheneb rahvusvaheline naistevastase vägivalla vastu võitlemise päev 25. november, meie mõistes siis kadripäev. Mul on ministrile kaks küsimust. Esiteks, mis on teie kui justiitsministri sõnum ühiskonnale seoses selle päevaga? Teiseks, millal Eestis seadustatakse, nii nagu Austrias on juba ammugi seadustatud, et kodust lahkub vägivallatseja, mitte ohver? Ohver on enamasti naine, koos temaga jäävad koju lapsed, aga mees peab kodust lahkuma.
Aitäh! Politseipraktika ongi tegelikult selline, et üldiselt lahkub ikkagi vägivallatseja. Kindlasti leiab elust alati teistsuguseid näiteid, kui te seda tahate, aga valdav praktika on ikkagi selline. Nagu politseinikud räägivad, on ka olukordi, kus vägivald on sotsiaalne probleem, mida näiteks õiguskaitse vahenditega ei ole võimalik lahendada, eriti kui mängus on alkohol ja sellised eluviisid, mis seda kuidagi soodustavad. Aga valdavas osas, ma julgen arvata, reageerib politsei adekvaatselt. Politseis on viidud läbi koolitusi ja see tase on selgelt tõusnud. Ma arvan, et suund on selgelt paremuse poole. Ütleme nii, et kadripäevaga seoses soovin kõigile kena kadripäeva! Ma ei näe siin küll mingisugust suurt traagikat või seda, et Eestis oleks midagi väga valesti. Minu meelest Eesti justiitssüsteem, politsei- ja sotsiaalsüsteem liigub selgelt õiges suunas, tolerants vägivalla suhtes on selgelt vähenenud ja väheneb ka tulevikus.
Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Igor Gräzin!
Mind rabas, austatud minister, üks fakt, mille ma täna avastasin. Londonis on 1100 varjupaika naistele, perevägivalla ohvritele. No arusaadav, mees kodus laamendab, naistel on, kuhu minna. Seal on 1100 kohta naistele ja ainult 36 kohta meestele, keda naised peksavad. Küsimus on: kas ka Eesti mehi oleks võimalik paremini kaitsta kodus valitseva vägivalla vastu või see ei ole probleem?
Igasugune vägivald on probleem, on see vägivald siis üht- või teistpidi. Vähemalt õigussüsteemi poolt vaadates käsitletakse igasugust vägivalda võrdselt ja ega teisiti ei saagi. Kui hästi suures plaanis öelda, siis trendide poolest on üldiselt muidugi sedasi, et pigem on ikkagi mehed naistele füüsilise vägivalla allikaks. Uuringute põhjal, mida on arutatud ka mitmesugustel poliitilistel nõupidamistel ja komisjonides, võib väita, et vaimse vägivalla puhul on trend pigem jälle teistpidi. Seda on väga raske öelda. Nagu öeldud, ega armastust seadusesse kirja ei pane. Ma loodan, et seda jätkub igale poole ja et vägivalda on võimalikult vähe.
Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Palun järgmine küsimus, kolleeg Igor Gräzin! Küsimus on jällegi justiitsminister Kristen Michalile.
Küsimus puudutab ühte uut teemat, mis on muutunud väga sensitiivseks: keemiline kastreerimine seoses pedofiiliaga. Mul on niisugune küsimus. Esiteks, mis on vahetult selle meetme eesmärk, milleks ta on kavandatud? Teiseks, millal need eesmärgid peaksid realiseeruma? Mis on eesmärk ja millal me saame selle tõkendi käima – see on küsimus. Ma ütlen, miks ma seda küsin. Vaadake, kui see hoiab ära kas või ühe pedofiiliajuhtumi, siis me oleksime huvitatud, et see oleks võimalikult efektiivne ja käivituks võimalikult kiiresti. See on see point. Mis on eesmärk ja millal see realiseerub?
Aitäh! Eesmärk ongi täpselt see, nagu te selle sõnastasite. Kui see hoiab tulevikus ära kas või ühe lastevastase seksuaalkuriteo, siis on eesmärk minu arvates tegelikult saavutatud ja raha on hästi kulutatud. Ajaliselt oleme planeerinud, et see võiks valmis saada 1. jaanuariks 2013, mil see oleks ka rakendatav. See on üsna keeruline temaatika, sinna on kaasatud suur hulk mitmesuguseid erialaliite. Meditsiiniline pool, millega tuleb tegelda, on isegi ehk mõnevõrra keerulisem kui juriidiline pool. Mis puudutab juriidika poolt, siis seesama eelnõu on meie majast välja läinud, loodetavasti liigume sellega tempokalt edasi ja mingil hetkel jõuame ka parlamendi ette. Kuidas see tegelikult rakendub, see on väga lihtne. Sihtrühmaks on kõik seksuaalkurjategijad, kelle karistus on alla kahe aasta, programmi pikkus oleks 18 kuud kuni 3 aastat. Osaliselt, mitte täielikult, on võimalik asendada karistus selle programmiga, mis tähendab nii pidevat ravi medikamentidega kui ka täielikku teraapiat. See ei ole päris nii, et kandiku peal antakse tabletid ja öeldakse: ole hea mees, võta ära ja tule kolme aasta pärast tagasi. See tähendab ikkagi pidevat kohtumist nende inimestega, kes oskavad karistusaluse meeleseisundit hinnata. Kui see ravi peaks mõnel juhul jääma pooleli, kas või näiteks sel põhjusel, et kurjategijale on need meditsiinilised vahendid vastunäidustatud, mida võib ka ette tulla, siis tegelikult on lahendus väga lihtne: kurjategija läheb tagasi vangi karistust kandma. Niisiis mingisugust pääsemist selle kaudu ei tule. Eesmärk on lastevastaste seksuaalkuritegude vähendamine.
Palun, kolleeg Igor Gräzin, esimene täpsustav küsimus!
Kas ministeeriumi inimesed ei arva, et see karistus on ausalt öeldes kuidagi pehmevõitu? Vähe sellest, et see on hiljaks jäänud, see on ka pehme. Ma küsin meelega hästi ägedalt. Ütleme nii: miks vabatahtlik ja tablettidega, kui saaks olla kohustuslik ja tangidega?
Aitäh! Minu teadmiste kohaselt seda küll vist tangidega ei tehta, aga see ei ole väga ammu tagasi, kui selline asi nagu kirurgiline kastreerimine on ühes Euroopa riigis siiski toimunud. Üldiselt muus maailmas, kus seda rakendatakse, on kogemused näidanud, et see annab seksuaalkurjategijate tulevaste kuritegude ärahoidmisel paremaid tulemusi kui lihtsalt vangistus. Täna me räägime sellest sihtrühmast, kes on vangi mõistetud vähem kui kaheks aastaks. Nende vangistus, kaasa arvatud selle programmi lisamine, on ühiskonna jaoks signaal, et nad on kontrolli all pikemat aega, kui nad lihtsalt vangis olles oleksid. Ma arvan, et lõppkokkuvõttes, arvestamata ettepanekut tangide kohta, on see hea tulemus ja see on ikkagi suhteliselt selge teatava sihtrühma kontrollimine.
Palun, kolleeg Igor Gräzin, teine täpsustav küsimus!
Veel kord: ma olen tuliselt selle eelnõu poolt ja võib-olla on kahju, et see on natuke leebem, kui ta olla võiks. Aga samas on ta sooliselt kuidagi natukene ühele poole kalduv. Ta lähtub sellest, et mehed on pedofiilid ja tüdrukud on siis ohvrid. Jällegi seesama Inglise näide: väga suur ohvrite kategooria on noored poisid, kes langevad keskealiste naisõpetajate ohvriks. See on täiesti omaette sotsiaalne probleem. Kas seda seksuaalvägivalla probleemi ei võiks vaadata vahel sedapidi, et me kaitseme natuke ka meessugu? Mis sellistel juhtudel teha või on seal ka tablett?
See programm kui selline laieneb mõlemale soole, soolist vahetegemist siin ei ole. Aga selle eelnõu arutelude käigus ei ole mina kokku puutunud sellega, et valdavalt on tegemist keskealiste õpetajate probleemiga. Sellist infot mul ei ole. See on Inglismaal väidetavalt nii, nagu ma aru saan. Eesti kohta mul sellist informatsiooni ei ole. See programm laieneb kõigile, kes on süüdi mõistetud seksuaalkuriteos, olenemata soost ja kõigest muust.
Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Alustame kolleeg Peeter Võsast.
Aitäh! Mul on lugupeetud ministrile selline küsimus. Oma asjatundmatuse tõttu kohitsemise küsimuses palusin ma konsultatsiooni ja sain teada, et keemiliselt on võimalik maha suruda sugutungi või spermatogeneesi, aga seda ainult ajutiselt. Nii et vägistamist see iseenesest ei takista. Palun selgitage mulle, mismoodi see protsess hakkab tehniliselt välja nägema, et vältida vägistamisi?
Aitäh! Selle ravi väljatöötamisse on kaasatud Sotsiaalministeerium, on kaasatud Eesti Psühhiaatrite Selts, Tartu Laste Tugikeskus, Eesti Seksuaaltervise Liit ja paljud teised. Miks ma neid nimetan? Sellepärast, et kogu selle ideestiku ja kogu programmi rakenduse puhul on uuritud muude riikide kogemusi ja küsitud ka meie praktikute arvamust. Nagu ma enne Igor Gräzinile vastates ütlesin, ei piisa ainult sellest, et inimesele antakse ravimid kandikul üle ja siis loodetakse, et seksuaaltegevus on mingiks ajaks pärsitud. Tegelikult kaasneb sellega ka teraapia. Ma julgen küll arvata, et Eesti arstid on piisavalt pädevad ja heal tasemel ning suudavad hinnata, kas isik teeb selles teraapias edusamme ja läheb edasi, kas ta tegelikult muutub, või ta ei võta sellest programmist osa ja peaks pigem vangi tagasi minema. Nii et üks osa sellest programmist ongi tegelikult teraapia ja isiku enda soov saada paremaks ja muutuda. Ega absoluutset lahendust peale nendesamade tangiideede ei ole kellelgi olemas.
Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!
Aitäh! Muidugi, tõpratohtritel on ka sellel alal väga suuri kogemusi. Aga minu küsimus on natuke teine, terminoloogiline. Tegelikult on tegemist ju väga mõistliku meetmega, mis on vajalik ja mida rakendatakse isiku nõusolekul, samamoodi nagu alkoholismi ravigi. Aga me räägime kogu aeg kastreerimisest. Kastreerimine – see on täiesti lõplik protseduur, lõplik toiming, kas kirurgiline või keemiline. Samamoodi võime rääkida, et taskuvargal võib ju ka kas kirurgiliselt või keemilisel teel, süstiga muuta käe tegutsemisvõimetuks, võib teha süsti, mis muudab käe näiteks ajutiselt liikumisvõimetuks, ma ei tea, kas siis nädalaks ajaks või kuuks ajaks. Aga kui me räägime kastreerimisest, siis me loome teatud pretsedendi. Kas me ei peaks seda asja terminoloogiliselt kuidagi teistmoodi nimetama?
Ütleme, kastreerimine on, kuidas öelda, üldnimetaja ja võib-olla kõigile arusaadav termin. Ametlikus keeles keegi seda küll kastreerimiseks ei nimeta. See on ikkagi ravi kombineerituna karistussüsteemiga. Küllap te arstina teate paremini, mis võimalused need on.
Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Andres Anvelt!
Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Mul on selline puhtpragmaatiline küsimus. Maksumaksja maksab kinni ükskõik, mis kurjategija, sh ka seksuaalkurjategija vanglakaristuse. Kuidas on selle, ma ei teagi, kuidas seda õieti nimetada, keemilise kastreerimise puhul? Kes selle ravi kinni maksab? Kas see tuleb kodanik pedofiililt endalt või tuleb see maksumaksja taskust?
Aitäh! Vähemalt alguses oleme planeerinud, et see tuleb ikkagi maksumaksjalt. Nagu te ütlesite, on olemas ka muud kulud, kui isik viibib vanglas. Rääkimata nendest kuludest – kui neid saab üldse kuludeks nimetada –, mis puudutavad just kurjategijate ohvreid, ja tavaliselt ei ole mitte üks ohver. Me oleme planeerinud, et esimestel, käivitusaastatel on see suurusjärk 45 000 – 47 000 eurot, ja minu arvates saab see raha hästi kulutatud. Tulevikus ei ole me kuidagi välistanud sellist võimalust, me isegi rääkisime sellest eelnõu arutamise ajal, aga eksperdid ütlesid, et kui jätta see ainult, nagu te väljendusite, kodanik pedofiili mureks, siis väga tihti selles programmis ei osaleta, tullakse vangist välja ja ohtlikkus ühiskonnale on suurem. Meie huvi on, et see ohtlikkus oleks väiksem, ja selle eest maksumaksja ka tegelikult maksab. Tulevikus ma ei välista seda võimalust, et kui me süsteemi muudame, siis mingit osa või ka suuremat osa selle ravi kuludest hakatakse sisse nõudma neilt, kes sellele ravile on allutatud. Aga esialgu oleme planeerinud jätta selle maksumaksja kanda. Eksperdid, kes sellega tegelevad, kaasa arvatud tervishoiuinimesed, ütlevad, et vähemalt alguses on see lahendus parem.
Suur tänu, lugupeetud justiitsminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Palun nüüd kolleeg Kajar Lemberi küsimus regionaalminister Siim Valmar Kiislerile!
Aitäh, hea juhataja! Hää minister! Ma olen ikka mures Eesti regionaalarengu tuleviku pärast. Pärast mitmesuguseid väljaütlemisi valitsuse tasandilt ei saa ma enam hästi aru, kes selle valdkonna eest peaks vastutama ehk kelle sõna regionaalarengu suunamisel Eestis maksab. Peaminister tegeleb meil sügavalt kohalike omavalitsuste ajaloolise järjepidevusega. Suurimate regionaalvaldkonna investeeringutega tegelevad lisaks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ka Keskkonnaministeerium ja Põllumajandusministeerium. CO2 kvooti jagab meil Riigi Kinnisvara AS. Teede raha puhul on otsustav sõna ka majandusministri käes. Omavalitsuste rahakoti raudade avatuse üle otsustab rahandusminister. Kui nüüd võtab justiitsminister enda kätte ka veel haldusreformi temaatika, siis ma tahangi küsida, millega Eesti Vabariigi regionaalminister tegelema hakkab või ongi teie meelest regionaalarengu juhtimine delegeerimise kunst.
Aitäh! Kindlasti on igasugune juhtimine delegeerimise kunst, kaasa arvatud regionaalarengu juhtimine. Tõepoolest, regionaalarengut on vastandina harukondlike ministeeriumide vertikaalsetele valdkondadele nimetatud ka horisontaalseks valdkonnaks. Väga mitmed meie ministeeriumid tegelevad riiklike vahendite ümberjaotamisega, et tasakaalustada muidu kehvemaid regionaalseid eeldusi teatud piirkondades. Vastavalt Vabariigi Valitsuse seadusele vastutab regionaalarengu koordineerimise ja kogu valdkonna eest tervikuna regionaalminister. Ükski kolleeg ei ole minu poole pöördunud ega ka valitsuses arutanud ühtegi teistsugust ettepanekut selles valdkonnas.
Palun, kolleeg Kajar Lember, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Kui me juba valitsuse tegevuse juurde läksime, siis te olete oma koalitsioonileppes ja ka Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammis deklareerinud, et arendate ja aitate finantseerida omavalitsuste arengu mõttekoda, kus kohtuksid teadlased, ametnikud, poliitikud, omavalitsejad ja vabasektor. Valitsuse tegevusprogrammis on selleks tähtajaks 2011. aasta neljas kvartal. Ma küsingi, mis on sellest plaanist saanud.
Selle plaani elluviimisega me tegeleme, kohalike omavalitsuste mõttekoja algatuskoosolek on toimunud. Olen arutanud väga paljude ekspertidega, kuidas seda tööd kõige paremini korraldada. Mul on hea meel, et selles valdkonnas on väga suurt aktiivsust ilmutanud ka Riigikogu liikmed – minu teada on kohalike omavalitsuste ja regionaalarengu toetusrühm Riigikogus üks suuremaid, kui mitte kõige suurem – ja et te omalt poolt soovite selles töös tõsiselt kaasa lüüa. Nii et ootan head koostööd Riigikogu liikmetega, et eesmärk saavutada.
Palun, kolleeg Kajar Lember, teine täpsustav küsimus!
Ma sain teie sõnadest aru, et mõttekoda luuakse veel sel aastal. Kas te äkki seletaksite ka Riigikogule, kes teie hinnangul sinna kuuluma hakkavad ning mis oleks selle kogu sisuline eesmärk ja reaalne väljund?
Eelkõige tahan ma näha mõttekojas selle valdkonna asjatundjaid, teadlasi, eksperte. Loomulikult ka inimesi, kellel on seoseid poliitiliste erakondadega, seoseid omavalitsusliitudega. Aga ka need inimesed kuuluvad ju ekspertide hulka. Ülesannet sellele kojale ei ole kuidagi kitsalt püstitatud, mingi teatud tegevuse raames, vaid see on laiem: tegelda kohalike omavalitsuste temaatikaga. Neid probleeme, mis kõige rohkem kõlavad, on ju ka siin saalis korduvalt nimetanud küll riigikontrolör, küll õiguskantsler ja omavalitsusliitude esindajad, kui seda teemat on arutatud üleriigiliselt tähtsa küsimusena. Kogu see temaatika saab kindlasti kuuluma selle koja tegevusvaldkonda.
Alustame kohapeal registreeritud küsimustega. Kolleeg Priit Toobal, palun!
Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Mõned nädalad tagasi ütles teie valitsuse peaminister, et omavalitsused ei olegi teenuste osutamiseks. Minu arusaamist mööda peaks peaminister esindama valitsuse seisukohta. Samas on kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses loetletud terve rida ülesandeid ja teenuseid, millega kohalik omavalitsus peaks tegelema, näiteks mitmesugused sotsiaalteenused, haridus- ja kultuurivaldkonna, teede ja tänavate, vee- ja soojamajandusega seotud ülesanded jne. Kas te olete nõus oma valitsuse juhiga, et kohalikud omavalitsused ei ole teenuste osutamiseks, ja kui olete nõus, siis mille jaoks teie arvates kohalikud omavalitsused üldse olemas on?
Ma ei usu, et minu valitsuse juht on täpselt niimoodi seda öelnud. Ma usun, et see on mõne ajakirjaniku tõlgendus või lihtsustus tema väljaütlemisest. Ma olen teiega väga nõus, et kohalikele omavalitsustele on pandud väga palju ülesandeid, mida kokkuvõtlikult saab nimetada avalikeks teenusteks. Omavalitsustel on inimeste ja kohaliku elu korraldamisel väga suur roll. Kui tihti tullakse lagedale väidetega, et ei ole teada, mis ülesanded omavalitsustel on või et neid peaks kuidagi defineerima, siis ma olen alati väga imestunud, sest need ülesanded on väga selgelt defineeritud seadustes, mis siin saalis on vastu võetud. Riigikogu on need ülesanded andnud ja see loetelu on loomulikult väga pikk, aga ühemõtteliselt ammendav. Alati võime arutada selle üle, kas neid peaks kuidagi muutma, kas tuleks teha Riigikogule ettepanekuid, et need ülesanded võiksid olla teistsugused, mõned võiks riik võib-olla üle võtta, nagu siin on arutatud ja ettepanekuid tehtud. Aga ma olen veendunud, et reaalselt saab kohalikku demokraatiat ellu viia ikka siis, kui korraldatakse seda tegelikku elu ja kohaliku elu korraldamise küsimused laienevad ka muudele valdkondadele kui külakiiged või mõned muud väikesed küsimused.
Palun, kolleeg Raivo Järvi!
Suur tänu! Väga hea, et jutt selle viimase teema peale läks. Mõne aja eest nägin Soome uudistes sellist nuppu, et Soome omavalitsusüksuste ehk kunta'de arv vähenes ühes regioonis lausa kümme korda. Kui ma küsisin, kuidas see võimalik oli, siis selgus, et nad pandi fakti ette, mis puudutas teenuseid, konkreetselt oli tegemist just tervishoiuteenuste võrguga. Siit ka minu küsimus. Me kempleme tihti selle üle, kas tegutseda nõuga või jõuga. Kas ei ole võimalik variant, et töötatakse välja üks säärane pakett, see pannakse omavalitsuste ette ja siis tegelikult toimubki vabatahtlik või ka sunnitud, aga siiski ühinemine?
Aitäh! Üldiselt ei ole Soomes seni nii suuri ühinemisi toimunud. Ma kohtun aga lähiajal oma Soome kolleegiga ja püüan täpsemalt aru saada, millised on soomlaste edasised plaanid. Nad kavatsevad uue haldusreformiga selgelt edasi liikuda, keskenduda eelkõige omavalitsuste ühinemisele, liitmisele. Nad ei ole n-ö kohustuslike ühistegevuspiirkondadega lõpuni rahul. Selge on see, et mõnes valdkonnas saab küsimusi lahendada nii, et sunnitakse koostööd tegema, aga ma arvan, et meie tänaste omavalitsuste puhul on veelgi tähtsam sundida ühinemise kaudu üldvalitsemises koostööd tegema.
Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!
Aitäh! Hea kolleeg Kajar Lember oli mures regionaalministri funktsioonide võimaliku vähenemise pärast. Te mainisite, et juhtimise üks funktsioon ongi delegeerimise kunst. Kui nüüd tegu on kunstiga, kas te ei karda siis, et teie koalitsioonipartner võib teha ettepaneku viia see funktsioon Kultuuriministeeriumi alla?
Ei karda ja koalitsioonipartner ei ole ka ühegi ministri ega mõne teise poliitiku näol sellist soovi avaldanud. Küsimus ei ole ju ministris, küsimus on selles, kus asub kompetents, kus toimub igapäevane suhtlus meie kohalike omavalitsustega, nõupidamised, töörühmad, reaalne koostöö omavalitsustega, kus on riigisektoris tööl asjatundjad, kes on kursis, mis meie omavalitsuses toimub. On selge, et see on meie ministeerium.
Palun, kolleeg Peep Aru!
Ma tänan, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Minu küsimus on ajaloolisest rakursist. Väljapaistev jurist ja riigitegelane Jüri Uluots väidab oma 1933. aastal ilmunud töös "Omavalitsuste tähtsus Eestis ajalooliselt seisukohalt", et kõige väiksem üksus valla näol ulatub tagasi ürgaegadesse. "Tollal olid ühiskondlikeks üksusteks külad ja hiljem külakonnad. Nad täitsid agraarseid, administratiivseid, maksulisi ja usulisi ülesandeid." Lugupeetud minister, kas Jüri Uluotsa teoorias toodut võib pidada tänaste omavalitsuste esivanemateks?
Kindlasti võib ka ahve pidada inimeste eelkäijateks, aga kui me räägime näiteks ajast enne Nõukogude okupatsiooni, siis sel ajal saadi aru, et omavalitsused vajavad tugevdamist. Riigi juhtimisel viidi läbi tõsine omavalitsusreform. Selle tulemusena, ma toon teile näite, oli enne Nõukogude okupatsiooni Eestis omavalitsusi, kus elas alla 2000 elaniku. Need olid põhiliselt saarelised omavalitsused ja neid oli kokku 18. Praegu on Eestis selliseid omavalitsusi, kus elab alla 2000 elaniku, üle poole. Enamikus Eesti omavalitsustes elab vähem kui 2000 elanikku. Ma arvan, et kui me vaatame varasematesse aegadesse, oma eelkäijate poole, siis on meil neilt õppida küll, vaadata, kuidas nemad otsuseid langetasid ja edasi liikusid.
Palun, kolleeg Igor Gräzin!
Austatud härra minister! Ma jätkaksin sealt, kust kolleeg Toobal alustas. Keskerakonna puhul on mind alati natukene häirinud see, et nende jaoks on tähtis ikka see raha, minu jaoks on tähtis inimene. Ja kuna Toobal selle asja juba niimoodi esitas, siis ma küsiksin nii: kas valla omavalitsus on teenuse osutaja, st mingisugune kohalik ärikas, või on ta demokraatliku Eesti riigi sotsiaalpoliitiline alus? Kumb ta siis on?
Minu jaoks, härra Gräzin, on ka tähtis inimene, olen 100% teiega nõus. Küsimus on ju selles, kuidas me tagame, et igal pool Eestis oleksid inimestel võrdsed võimalused. Niipalju, kui me suudame seda tagada. Tänane probleem on selles, et kuna meie omavalitsuste võimekus on ebaühtlane, siis nad kahjuks ei suuda tagada inimestele igal pool võrdsel viisil samasuguseid eeldusi. See on tõsine probleem. Sellele on tähelepanu juhtinud ka õiguskantsler. Selles osas me peame midagi ette võtma, muidu on osa inimesi kehvemas olukorras ja selle tagajärgi me ka näeme. Igasuguste uuringute järgi inimesed lahkuvad vähemvõimekatest omavalitsustest. Lihtsalt lähevad sealt ära, sest neil on seal kehvemad võimalused. See on see küsimus! Kui te räägite veel demokraatiast, siis nagu ma enne ütlesin, tähendab tegelik otsustusvõime esindusdemokraatia kaudu seda, et kui ma valin endale ühe saadiku, siis ma eeldan, et see saadik saab ka kuidagi minu elu korraldada. Ei saa lihtsalt öelda, et käed jäävad lühikeseks. Me võime ju kodus oma peres ka valida äärmiselt demokraatlikult perepea ja öelda, et ta korraldab kodus meil kõiki tegevusi. Meie toimepiirkond, meie tegevuspiirkond on aga laiem ja kohaliku inimese ootus on ju, et valitu suudaks aidata kaasa inimeste elukorraldusele palju suuremas piirkonnas, kui see tihtipeale praegu on. Pluss veel olukorrad, kui me räägime väga väikestest omavalitsustest. Ma olen siinsamas Riigikogu saalis pidanud vastama arupärimisele, kus minult küsiti, kuidas on võimalik, et ühe kohaliku omavalitsuse volikogus istub inimene, kes on saanud null häält. Kui see kohalik omavalitsus läheb ikka väga väikeseks, siis kaob paraku ka demokraatia.
Palun, kolleeg Helmen Kütt!
Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Ma ütlen kohe alguses täpsustuseks ära, et sotsiaaldemokraatide prioriteet on ka inimene. Nagu juba meie valimispropagandast näha, toimubki kõik inimese hüvanguks. Aga nüüd küsimus. Teie kokkukutsutava omavalitsuste arengu mõttekoja väljundiks saab siis ilmselt teatud uurimustele tuginev tulemus. Võite anda lühivastuse: kui pikalt te näete ette seda protsessi, millal see väljund võiks tulla?
Ma eeldan, et sellest mõttekojast tuleb erinevaid väljundeid mitmesuguste ettepanekute näol. Niipea, kui need valmis saavad, tutvustatakse neid loomulikult ka kõikidele poliitikutele. Kindlasti ei ole võimalik teha ühte ettepanekut, millega absoluutselt kõik Eesti omavalitsuste ja regionaalarengu probleemid lahenevad. On selge, et probleemid jäävad alati. Me saame teha ettepanekuid, kuidas korraldust paremaks muuta.
Palun, kolleeg Rein Randver!
Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Minu küsimus puudutab Riigikohtu 2010. aasta otsust. Me kõik saame aru, et see kohtuotsus ei olnud selle jaoks, et saavutada formaalseid muudatusi. Tegelikult on selle otsusega vaja anda inimestele teadmine, et neile pakutakse ühesuguse kättesaadavuse ja kvaliteediga teenuseid kõikjal üle Eesti, vähemalt mingi standardi järgi. Kas seda on analüüsitud ja kas selleks on ka mingi tegevuskava olemas?
Kui te peate silmas Riigikohtu otsust kohalike omavalitsuste rahastamise kohta, siis seal ei olnud küsimus standardites. Riigikohtu otsuse resolutiivosa sõnastas selgelt, et tuleb lahutada need ülesanded, mis on kohalikele omavalitsustele pandud ja on n-ö kohaliku iseloomuga, ning need ülesanded, mis on oma olemuselt riigi ülesanded ja mis riik on delegeerinud kohalikele omavalitsustele. Nende ülesannete täitmiseks, mis riik on delegeerinud kohalikele omavalitsustele, tuleb ette näha eraldi rahalised vahendid ja see raha peab olema eelarves eraldi kajastatud. Nagu te olete võinud veenduda, nii möödunud aasta eelarves kui ka selle aasta eelarves see nii ka on. Palju kriitikat on selle kohta, miks need rahalised vahendid nii väiksed on ja miks neid ülesandeid, mis osapoolte hinnangul on oma olemuselt riiklikud, nii vähe on leitud. Oleme need ülesanded kaardistanud, oleme välja töötanud selge juhendi, kuidas tuvastada riikliku iseloomuga ülesandeid, esitanud selle materjali kõigile ministeeriumidele ja kõik on teinud omapoolsed ettepanekud. Oleme pöördunud korduvalt omavalitsusliitude poole, et ka nemad teeksid oma ettepanekud, millised siis on need riikliku iseloomuga ülesanded. Paraku on nii, et seda arvamust, millised on riikliku iseloomuga ülesanded, on väga vähe. Nüüd me oleme astunud järgmise sammu, me panime järjest kirja kõik needsamad seadustest tulenevad ülesanded, mis üldse kohalikel omavalitsustel on ja millest siin enne juttu oli, ja oleme need taas edastanud kõigile ministeeriumidele, et kõik vaataksid kogu sellele nimekirjale veel kord otsa, kas mõni riikliku olemusega ülesanne ei ole kahe silma vahele jäänud.
Hea kolleeg Priit Toobal! Meil on siin niisugune hea komme, et üks kohalt esitatud küsimus. Kuna on väga palju esimesi kohapeal algatatud küsimusi, täna meil aeg lubab seda, siis ma jätkan praegu Andres Anveltiga. Palun!
Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Eelmisel nädalal külastasin mitmeid Lõuna-Eesti väiksemaid valdu, just neid, kellel on probleeme päästevõimekusega. Selge on see, et lähitulevikus kaob mingi osa komandosid ära, aga mure tekkis just sellest, et väga suurt vabatahtlikkuse kasvu või vabatahtlike pealetungi ei ole kuskil näha. Kas te ei ole teiega samas majas istuva ministriga arutanud, et äkki tuleks kogu vabatahtlike pritsumeeste töökorraldus andagi kohalike omavalitsuste kätte koos nende toetussummadega, mis riigieelarves selleks niikuinii on ette nähtud? See on ju tegelikult kohaliku omavalitsuse üks oluline roll hoolitseda selle eest, et inimeste majad maha ei põleks, eriti kui riiklikku komandot läheduses ei ole.
Aitäh! Oleme korduvalt ühistel koosolekutel koos Päästeameti juhtkonna ja siseministriga päästekomandode küsimust arutanud ja rääkinud ka sellest, kuidas vabatahtlikku tegevust hoogustada. Seal on praegu üks selline, võiks öelda, väga inimlik tõrge. Seal, kus praegu on olemas kas või pooleldi, kas või mitte piisavalt komplekteeritud päästekomando, ei taheta välja öelda seda, et võiks ka vabatahtlikult tegutseda. Niikaua, kui on võimalik ikkagi veel tõestada, et kohapeal peaks olema elukutseline komando, sellest ka kinni hoitakse. Tegelikult selgub see vabatahtlik võimekus hiljem. Ma arvan, et teie ettepanek on väga hea. Meil on pidevalt regulaarsed kohtumised sel teemal ja ma teen siseministrile kindlasti selle ettepaneku. Me oleme juba mõelnud selle peale, et osa vahendeid tuleb elukutselistele päästjatele ette näha just selleks, et vabatahtlikku tegevust ärgitada, et vabatahtlikke koolitada, inimestel peavad ju olema ka mingid oskused, kuidas sellega pihta hakata. Seda me juba arutasime, et selleks on vahendeid vaja, ja miks mitte kanaliseerida seda läbi kohaliku omavalitsuse.
Palun, kolleeg Kalle Jents!
Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea minister! Viimasel ajal on tõepoolest väga palju räägitud haldusreformist ja selle vajalikkusest või mittevajalikkusest, aga väga vähe on jõudnud meediasse seda informatsiooni, mis praegu kohapeal toimub. Ma mõtlen seda, millised protsessid maakondades reaalselt käivad. Näiteks Viljandimaal peavad viis-kuus kohalikku omavalitsust juba pikemat aega tõsiselt ühinemise plaane. Kas teil on sellist informatsiooni, kuidas teistes maakondades lood on, kas sellised vabatahtlikud ühinemisprotsessid toimuvad praegu ka mõnes teises maakonnas?
Jaa, toimuvad küll. Ka meie toetusprogrammidest on taotletud projektidele väga palju raha, et viia läbi ühinemisuurimusi. See on Eestis üsna tavapärane, enam ei ületa õieti uudisekünnistki, et mõni omavalitsus teeb teisele omavalitsusele või ka mitmele omavalitsusele ühinemisettepaneku. Kord lükatakse see tagasi, tavaliselt öeldakse ikka, et arutame. Väga rõõmustav on see, mis toimub praegu Hiiumaal. Hiiumaal on selgelt näha väga suurt ootust, et omavalitsused ühineksid. Neid algatusi on palju. Mis seal on jälle üks probleem või tõrge olnud, on see, et tahetakse ühineda suurema alaga ja ühinemisettepanek tehakse mitmele omavalitsusele. Kui üks neist siis mingil põhjusel kahtleb või ütleb, et lükkame edasi, ootame valimised ära, siis kukub kogu see n-ö pakett laiali. Ma olen omavalitsusjuhtidele südamele pannud, et kui näiteks viis omavalitsust peavad ühinemisläbirääkimisi ja kaks on veendunud, et tuleb lõpuni minna, siis tulekski kahega lõpuni minna. See on ka ülejäänutele selge signaal, et osa niikuinii ühineb. Siis on valik juba hoopis teistpidi, et kas minna ka kaasa või ei.
Palun, kolleeg Jaak Allik!
Lugupeetud härra minister! Te olete korduvalt öelnud, et teie haldusterritoriaalse reformi ideaalne mudel oleks, kui Eestisse jääksid maakonnasuurused vallad ehk 15 valda ja 5 suurt linna. Minu seisukoht on vastupidine, minu meelest oleks see Eesti riigile hukatuslik. Aga täna te ütlesite, et regionaalpoliitika eesmärk on, et igal pool Eestis elavatel inimestel oleksid võrdsed võimalused. Kas te oskate seletada, kuidas nende maakonnasuuruste valdade allesjäämine või tekitamine aitaks kaasa sellele, et igal pool oleksid võrdsed võimalused? Minu mõistus ütleb küll, et maakonnakeskuses, tulevases vallakeskuses elava inimese võimalused ja tänastes väikevaldade keskustes elavate inimeste võimaluste vahe sellise reformi tulemusena ainult kasvab. Aga võib-olla ma ei saa millestki aru.
Ma kõigepealt täpsustan, et minu väljapakutud plaanis ja eelnõus ei ole tingimata üks maakond üks omavalitsus. See on nii just väiksemate maakondade puhul, aga näiteks Ida-Viru puhul näeb see ette teistsuguseid lahendusi ja kindlasti ka Harjumaa puhul. See ei ole sugugi ühemõtteliselt nii. Küll olen ma veendunud, et näiteks Hiiumaal, väikeses maakonnas, peaks olema üks omavalitsus. Ma arvan, et see oleks hiidlastele parim variant.
Küsimus, kuidas tagada need võrdsed võimalused. Praegu on olukord selline, et osas omavalitsustes meil lihtsalt mõningaid võimalusi inimestele ei pakuta. Seda on teile siin välja toonud õiguskantsler, seda on välja toonud riigikontrolör. Kui meie omavalitsused oleksid suuremad, võimekamad ja lõppkokkuvõttes parema eelarvega, siis tekiks neil ka selge võimalus ja tugevam moraalne kohustus neid võimalusi kõigile ühtemoodi pakkuda. Küsimus ei ole ju selles, kas midagi kaob ära, küsimus on selles, kas nendes omavalitsustes, kus praegu pakutakse teatud hüvesid ja teenuseid ju sisuliselt selektiivselt, midagi, mis seadusest tuleneb, pakutakse ja midagi ei pakuta, saaks ka tagada, et seal oleks olemas kõik see, mis on näiteks maakonnakeskuses.
Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!
Aitäh, hea esimees! Austatud minister! Esmaspäeva õhtul oli koos üks grupp inimesi, kes kohaliku omavalitsuse teemade üle südant valutab. Seal oli Riigikogu liikmeid, teadlasi, oli kohalike omavalitsuste liitude esindajaid. Mis puudutab seda mõttekoda, siis väga optimistlikud nad selle suhtes ei olnud. Ma tuletan meelde, et kohalike teede raha osas on koalitsioon pannud riiulisse seisma sotside eelnõu, mis käsitleb 15%-list, vähemalt 15%-list kütuseaktsiisist kohalikele eelarvetele mineva teederaha suurenemist. Eile hääletati menetlusest välja tulumaksuseaduse muudatused jne. 2009. aastal te vähendasite kohalike omavalitsuste tulubaasi oluliselt, oluliselt ja veel kord oluliselt. Härra minister, mul on teile selline küsimus: kas 2009. aasta kärbe avaldas mõju kohalike omavalitsuste toimetulekule või te arvate, et sellel ei olnud mingit mõju?
Aitäh! Kindlasti avaldas kärbe mõju kohalike omavalitsuste toimetulekule. Aga kärped olid ju ka teistes valdkondades ja ka neile avaldas see mõju. Kui teha vahet kohalikel omavalitsustel ja ülejäänud riigisektoril, siis ülejäänud riigisektoris kärbiti valitsemiskulusid selgelt rohkem kui kohalikes omavalitsustes. Loomulikult oli negatiivne mõju, kõigil kärbetel oli oma negatiivne mõju. Õnneks kohalike omavalitsuste tulubaas praegu jõuliselt taastub. Järgmisel aastal on ta suurem, kui on olnud ühelgi varasemal aastal pärast 2008. aastat. Ma usun, et aasta edasi ja siis on tulubaas juba n-ö absoluutarvudes läbi aegade tipptasemel. Vähehaaval püüame ju valdkondade kaupa neid summasid taastada, kui meie eelarve seda vähegi võimaldab. Näiteks seesama kohalike teede hoolde lisarahastamine, see summa kasvab ju järgmise aasta eelarve ettepanekus tänavuse aastaga võrreldes 40%. Kindlasti tahaks, et kasvaks veel rohkem, aga teisi seda laadi tõuse ei oska te ilmselt ju järgmise aasta eelarves eriti välja tuua.
Palun, kolleeg Inara Luigas!
Aitäh, austatud juhataja! Kõigepealt ma tahaksin natuke vastu vaielda kolleeg Igor Gräzinile, kes ütles, et Reformierakonna liikmetele meeldivad inimesed ja Keskerakonna liikmetele meeldib raha. Meie arvame, et raha ei tee kedagi õnnelikuks, ja sellepärast on Keskerakond siin Riigikogus esitanud sellise hea seaduseelnõu, nagu on astmeline tulumaks. Me arvame, et need, kes teenivad rohkem, peaksid ka ühiskonnale rohkem tagasi maksma. Aga Reformierakond ei ole mitte ainult raha armastav erakond, vaid nad on lausa vihased raha peale, sest kuidas ...
Küsimus!
Kohe lõpetan. Kuidas muidu seletada seda, et järgmise aasta riigieelarves kulutatakse ainult kuus miljonit Eesti krooni koduomanike maamaksu administreerimisele? Austatud regionaalminister! Te hakkate selle probleemi lahendamisel tegema koostööd kohalike omavalitsustega. Kuhu te selle kuus miljonit Eesti krooni kulutate?
Tõesti ei oska nii täpselt konkreetset eelarverida kommenteerida. Ma ei tea, kas te mõtlete kodanikuühendust või te mõtlete riigieelarves mõne riigiasutuse rida. Kui vastata teile selle raha kohta, siis mina kuulun kindlasti nende inimeste hulka, kes arvavad, et Eestis on maksud ikka veel liiga kõrged ja hea oleks, kui neid saaks edasi alandada. Ma olen selle üle, et kodualune maamaks kaob, väga rõõmus. Ma arvan, et see on väga hea samm selles suunas, et vähendada Eesti inimeste reaalset maksukoormust, mis on selgelt liiga kõrge.
Palun, kolleeg Yana Toom!
Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Mul jäi selline mulje, et Inara Luigas vist ei saanud vastust oma küsimusele, aga seda otsustab ta ise. Mina küsin natuke teisest valdkonnast, kui lubate. Nimelt huvitab mind väga teie suhtumine härra Aaviksoo plaani jätta meil alles 54 või 60 gümnaasiumi. Mis te arvate, millist mõju see avaldaks regionaalelule ja selle arengule ning kas gümnaasium ühes vallas on tõmbekeskuseks või mitte?
Gümnaasium on kindlasti tõmbekeskuseks, ka näiteks täiendavate töökohtade näol. Küsimus on selles, et kui meil inimeste arv üldse väheneb, kui meil laste arv väheneb, siis on selge, et piltlikult öeldes iga kümne lapse peale eraldi gümnaasiumi teha ei ole lihtsalt mõistlik ka nende laste endi seisukohast. Kui rääkida omavalitsuste aspektist, siis on selge, et meil on raha kasutamisel kohaliku elu korraldamiseks – seni on ka gümnaasiumid kohalike omavalitsuste küsimus ja vastutus – dubleerimist, ebaratsionaalset, mõttetut konkureerimist liiga palju. Gümnaasiumide riigistamise ettepanekud on ju hea näide sellest, et kui omavalitsused on väga killustunud, kuidas siis tekib vastupidine surve, et riigistame, riigistame, riigistame. Mina ei ole väga suur riigistamise toetaja. Gümnaasiumid on võib-olla üks valdkond, kus seda peaks kaaluma, aga lõpmatuseni me ei saa tegelda sellega, et omavalitsused on väiksed ja lahendus on see, et võtame üksteise järel kõik riigile. See surve siis ju järjest kasvab.
Mis puudutab teie väljatoodud minister Aaviksoo pakutud arvu, siis küsimus on ju selles, et üks asi on see, milline oleks Eesti elanike arvu pealt üldse optimaalne gümnaasiumide arv. Teine küsimus on ikkagi geograafilised eripärad, mida me paratamatult peame arvestama, et igas toimepiirkonnas oleks võimalik saada head gümnaasiumiharidust. Ma arvan, et kindlasti on hea haridus, hariduse kvaliteet olulisem kui see, kas kool on kodust 15 või 30 kilomeetri kaugusel.
Head kolleegid! Kuna meie aeg on läbi saamas, siis ma tänan regionaalministrit ja lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Tänan veel kord riigikogulasi küsimuste esitamise ja valitsuse liikmeid vastamise eest! Infotund on lõppenud.
