Tere päevast, lugupeetud Riigikogu liikmed! Austatud ekstsellentsid, külalised, valitsusliikmed! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu neljanda töönädala esmaspäevast istungit. Kõigepealt on tavapäraselt võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Eelnõusid üle anda ei soovita.
Läheme teadete juurde. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, Vabariigi Valitsuse s.a 28. septembril algatatud Eesti keskmise palgaga seotud ametipalkade maksmise ajutise korralduse seaduse, kõrgemate riigiteenijate ametipalkade seaduse, Kohtute Raamatupidamiskeskuse Rahandusministeeriumi valitsemisalasse üleviimisega seotud seaduste, riigieelarve seaduse ning Vabariigi Valitsuse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – rahanduskomisjon; teiseks, Riigikogu majanduskomisjoni s.a 29. septembril algatatud Eesti Arengufondi seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – majanduskomisjon; kolmandaks, Vabariigi Valitsuse s.a 29. septembril algatatud lennundusseaduse, meresõiduohutuse seaduse ja raudteeseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – majanduskomisjon; neljandaks, Vabariigi Valitsuse s.a 29. septembril algatatud välisõhu kaitse seaduse ja sellega seotud teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – keskkonnakomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 30. septembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Liidu nõukogu direktiivi ettevõtte tulumaksu ühtse konsolideeritud maksustamisbaasi (CCCTB) kohta, eelnõu suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määras Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja direktiivi eelnõu kohta arvamust andma rahanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 13. oktoober kell 16. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse k.a 6. oktoobril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb õigust kaitsjale kriminaalmenetluses ja õigust teatada kinnipidamisest, eelnõu suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja direktiivi eelnõu kohta arvamust andma õiguskomisjoni ja põhiseaduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 20. oktoober kell 16. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 6. oktoobril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Liidu ühise kalanduspoliitika reformipaketi kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja kalanduspoliitika reformipaketi kohta arvamust andma keskkonnakomisjoni ja maaelukomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 20. oktoober kell 16. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 6. oktoobril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse, millega kehtestatakse Läänemere lõhevarude ja kõnealuste varude püügi mitmeaastane kava, eelnõu suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja määruse kohta arvamust andma keskkonnakomisjoni ja maaelukomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 20. oktoober kell 16.
Head kolleegid, palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreeritud 87 rahvasaadikut, puudub 14.
Head kolleegid, läheme nüüd käesoleva nädala päevakorra kinnitamise juurde. Panen hääletusele Riigikogu täiskogu II istungjärgu neljanda töönädala päevakorra. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt on hääletanud 86 rahvasaadikut, vastuolijaid ega erapooletuid ei ole. Päevakord on kinnitatud.

Lugupeetud kohalviibijad! Me jätkame uue presidendi ametivande andmisega. President Toomas Hendrik Ilves, palun teid ametisse astumisel anda Riigikogu ees ametivanne Eesti rahvale!

Astudes Vabariigi Presidendi ametisse, annan mina, Toomas Hendrik Ilves, pühaliku tõotuse kaitsta vankumata Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi, õiglaselt ja erapooletult kasutada minule antud võimu ning täita ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja parima arusaamisega Eesti rahva ja vabariigi kasuks.
(Lauldakse Eesti Vabariigi hümni.)

Austatud Vabariigi President Toomas Hendrik Ilves, õnnitlen teid Riigikogu nimel ja palun teid Riigikogu kõnepulti!

Lugupeetav Riigikogu! Hea Eesti rahvas! On haruldane au pöörduda teist korda Eesti Vabariigi presidendi ametisse astudes kõnega kõigi teie poole. Rahva ehk meie enda poolt valitud parlamendi ees. Ühena meie kõigi seast.
Tänavu oleme väärikalt ja eestiliku vaoshoituse, ehk isegi väikese umbusuga tähistanud kakskümmend aastat tagasi sündinut. On neid, kes peavad meie riigile ja rahvale osaks saanud vabanemist enda teeneks või siis ajalooliseks vääramatuseks või juhuslikuks imeks. Tegelikult aga teame, et õnn soosib neid, kes söandavad tahta ja tegutseda. Iseenesest ei juhtu midagi.
Täpselt viis aastat tagasi seadsin samas saalis meile sihi elada Eesti vabaduse taastamise kahekümnendal aastal nii, nagu poleks okupatsiooni siin kunagi olnudki – aitab kibedusest ja vabadusetooja oreooli pärast kaklemisest, aitab ülemineku kaotajate ja võitjate eristamisest. Et me käitume rahva ja riigina nagu täiskasvanud, kes vaatavad vastutustundlikult homsesse. Avaldasin lootust, et Eestis tunneb iga inimene end väärika ja väärtuslikuna, et me riik on ausameelselt oma rahva teenistuses.
Täna viis aastat targemana tunnistan, et nende sihtideni ei saa jõuda viie ja ehk isegi mitte kümne aastaga. Ent ma tunnen, et oleme riigi, rahva ja ühiskonnana liikunud valdavalt õiges suunas. Ei ole vajutud tagasi, vaid kõige kiuste on saadud kindlamaks ja paremaks. Korruptsiooni on vähem, vabakond tugevam ja tühja tülitsemist on harvem, ka siinsamas Riigikogu saalis.
Me oleme peaaegu lahti saanud oma põhilisest hirmust: kas me jääme alles, kas jääme rahvana ellu? Sisemise usu ja väliste ankrukettidega, NATO, Euroopa Liidu ja euro abil oleme endid, oma kodud ja pered kinnitanud oma kodusadamasse, vabasse Eesti riiki.
Aga me pole veel nii rikkad ja õnnelikud, kui oma teekonna alguses lootsime. Ent käega löömiseks või parema marjamaa otsimiseks ei näe ma ka põhjust. Täna teame, et kusagil mujal ei oota meid haljamad aasad või muretumad riigid. Meie töö on teha siin Eestis. Me saame sellega hakkama, kui igaüks meist täidab oma kohust, seab Eesti huvid esiplaanile ja isiklikud huvid kõrvale.
Mu daamid ja härrad! Jakob Hurt sõnastas juba ammu meid kaua saatnud mure: meie väiksus ja oskus sellega toime tulla. Seda muret ei murra ühegi täpse rehkenduse ega teoga, vaid õige hoiakuga.
Kui edukas ja jõukas, kui kestev ja kestlik saab olla riik, milles elab vaid 1,3 miljonit inimest – ligilähedaselt niisama palju kui Helsingis koos teda ümbritsevate äärelinnadega või Taani pealinnas Kopenhaagenis? Tänapäevane linn ei vaja diplomaatilist teenistust ega saatkondi, sellel ei ole vaja kaitseväge ega piirivalvet, tervishoiusüsteemi ega maksuametit, politseid ega ülemkohut. Linn ei saada oma sõjaväelasi Afganistani ega varusta neid seal, ei pea ülal olümpiakoondist. Ükski linn ei osale alaliselt kõikides Euroopa Liidu allkomiteedes ühiste poliitikate ja eelarve kujundamises. Tänapäevane riik aga vajab seda kõike, sest see on kodanike tahe.
Me oleme tänaseks jõudnud veenduda, et me tuleme oma riigi pidamisega toime. Aga küsimuse “kas?” kõrvale on tähtis leida vastus ka küsimusele “kuidas?”. Kuidas tuleb Eesti riigina toime? Kas oleme piisavalt targad, uuenduslikud ja ettenägelikud?
Üks hea näide arukast riigipidamisest on meie e-riik, millega, tasub tunnistada, oleme erakordselt hästi toime tulnud. Siin oleme ammu ületanud nn uute ja vanade Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise lõhe. Ent sellest ei piisa. Oma võimaluste selge tajumine ongi Eesti suuremaks tegemise eeldus. See on me omariikluse paradoks. Tehes kõike nagu teised, meist suuremad ja rikkamad, määrame end vääramatult olema nendega võrreldes pisemad ja nirumad. Küsimus on järelikult selles, kuidas leida Eestist seda suurust, mis võimaldaks meil jätkuvalt areneda ja kasvada, võrdselt teistega, ja samas paremini paljudest, just nii, nagu me unistame. See tähendab, et inimestevaheliste suhetega alustades ja Euroopa võlakriisi suhtumisega lõpetades peame mõistma oma väiksuse paratamatuid piiranguid ja tegema nendes piirides tarku valikuid.
Head kuulajad! Et teha end paremini mõistetavaks, alustan Euroopa Liidu ja euroga. Need olid eesmärgid, millega tegelesime sisuliselt kogu põlvkonna vältel. Ainult et … kui meie koolimajja jõudsime, olid kõuepilved Euroopa taevasse juba kogunemas. Tänaseks kehastab ehmatavalt suur osa Euroopast seda, mida meie õnneks ei ole. Vastutustundetu eelarvepoliitika ja selle tagajärjed, lõhestatud ühiskonnad, suutmatus aduda paratamatust, et senine elukorraldus ei saa kesta, laiemas mõttes rahvast koos hoidva usalduse kriis.
Nii võibki Kreeka abistamine näida ebaõiglane, sest meie oleme ju teinud teisiti: oleme üheskoos pingutanud ja oma võimeid realistlikult hinnanud, mitte püüdnud tänast heaolu võimendada homsete võimaluste arvel. Selline hoiak Kreeka suhtes on loogiline. Aga eelkõige lasub meil vastutus tõusta kõrgemale emotsioonidest, kaaluda kõigi võimalike variantide tagajärgi ja teha ratsionaalne otsus.
Meenutagem Lehman Brothersi krahhi kolm sügist tagasi USA-s – veelgi kaugemat, veelgi meretagusemat juhtumit. Nördinud ameeriklased nägid süüdimatult käitunud investeerimispanka ja arvasid, et las kõrbeb, nõnda käitunud panka päästa oleks absurdne. Ometi: tegemist oli tegelikult millegi märksa julmemaga kui ühe panga saatus. Üle mõistliku piiri viidud finantsvõimendus murdus lihtsalt just selle panga kohalt. Ei adutud, millise ahelreaktsiooni see vallandab, kuidas finantssektori raputusest saab globaalne majanduskriis. Vaid aasta-poolteist hiljem lugesime majanduskriisi ohvreid Eestis kokku kümnete tuhandete töötute, järsu majanduslanguse ning suurte eelarvekärbetega avalikus sektoris, mis puudutasid kõiki: õpetajaid, kaitseväelasi ja päästeametnikke.
Kreeka või koguni suure osa Euroopa majandusliku kokkuvarisemise puhul pole Eestil midagi võita, ent tohutult palju kaotada. Mõistlik ja vastutustundlik on teisi aidates ka ennast aidata. Seda on mõistnud kõik, ka euroalasse mitte kuuluvad Eestist kordades võimsama majandusega riigid. Ärme unusta, et Euroopa riikide tänane tegevus, mis võib tunduda ühtedele liiga leebe ja teistele liiga aeglane ja kitsi, on tegelikult pürgimus veenda ja ka sundida riike tegema homse jaoks tarvilikke otsuseid.
Pole presidentki nii arutu, et ta arvaks, nagu võiks vaesema riigina rikkamate ja raiskavate riikide päästmises olla midagi meeldivat. Aga pannes kaalule võimalikud kaotused ja ähvardava kaose hinna Eesti majanduse taastunud tervisele, olen valmis seda tegema. Me ei peaks olema upsakad ja seetõttu lootma, justkui võetaks Eesti kogemus eeskujuks Euroopa Liidu tulevase eelarve- ja maksupoliitika kujundamisel. Ent me oleme osutanud, et meie viis sarnase kriisiga toime tulla on toonud tulemusi. Seda on märgatud, ning oleme ka seeläbi saanud natuke mõjukamaks.
Mu daamid ja härrad! Paraku pole Euroopa majanduse hetkeseis ainus päevateema, millele vaadates me justkui oma tegelikku suurust unustama kipume. Euroopa Liidus näikse olevat moes ühist Euroopat maha teha. Meil kajastub see valdavalt ahvitud upsakuses, kus sätitakse end mujal leviva populismi kiiluvette. Ma meenutan, et Eesti pole Euroopa Liidus kaugeltki kannataja või kaotaja. Oleme veel päris kaugel Euroopa Liidu eelarvesse netomaksja staatusest. Aastal 2012 tuleb iga kuues euro Eesti riigi eelarvesse Euroopa Liidult. Järgmise aasta olulise ja mastaapse taristu väljaehitamise maksab 80% ulatuses kinni Euroopa Liit. Piltlikult öeldes saab iga Eesti riigi ehitusobjektil rassiv töömees esmaspäevast neljapäevani palka Brüsselist ja alles reedel Tallinnast.
Pole mõtet heietada ega ka kuulata nutulaulu Brüsseli väidetavast sunnist. Kõigega, mis "sealt" tuleb, oleme ise nõustunud, ka säästupirnide ja piimakvootidega. Eesti Euroopa Liidu poliitika pole vaid Eesti valitsuse asi, mida siis teised tagantjärele tarkadena kritiseerivad. See paljukõneldud lõhe "eliidi" ja "ülejäänute" vahel eristab sageli neid, kes peavad nende küsimustega tegelema, ja neid, kes peaksid ka, aga ei vaevu seda õigel ajal ja õiges kohas tegema.
Toon näite: Eestil on vaja hinnata tulevast Euroopa Liidu eelarveperspektiivi kui tervikut ning nõuda endale sealt seda, milleks meil on ühtse Euroopa projektis õigus ja põhjendatud ootus. Polegi praegu oluline, kas see väljendub põllumeestele makstava otsetoetuse kasvus, ühtekuuluvusfondi eraldiste kosumises või muus. Ent Eestil tuleb koos oma liitlastega taotleda õiglast kohtlemist. Kui oleme suhteliselt vaesema riigina läinud rikkamatele appi, siis on meil ka moraalne õigus küsida ühisest eelarvest suuremaid, tegelikult aga võrdsemaid toetusi. Me vajame oma soovide selgitamisel ühiskondlikku arutelu, mis vormitakse valitsuse eelarveläbirääkimiste mandaadiks.
Head kuulajad! Oma riik on kallis, on öelnud üks mu kallis eelkäija. See on jätkuvalt nii. Me peame eristama, mis on meile jõukohane, mis on otstarbekas ja mida teeme lihtsalt sellepärast, et meist oluliselt suuremad riigid midagi sarnast teevad. Seepärast pole alati ka tark mõõta Eesti selle või teise valdkonna kulusid Euroopa Liidu keskmisega. Meile ei sobi mõõdupuu, et kõik teised ju teevad nii. Muu hulgas valitseb siin risk võtta aja jooksul omaks kõige aegunum ja kõige viletsam praktika.
Sageli peame mingis valdkonnas kulutama rohkem. Põhjusel, et meid on vähe, et Eesti on väike. Mõnel teisel alal seevastu tasuks olla kokkuhoidlikum. Kas me tõesti peame järgima suurriiklikku väeliigistruktuuri eraldi õhu-, mere- ja maaväestaapide ja karjääriredelitega? Kas meie välisesinduste praegune võrk peegeldab meie tegelikke vajadusi või on siin hoopis tarvis teha ümberkorraldusi? Usutavasti annab Välisministeeriumi analüüs sellele peatselt vastuse.
Ja vastupidi, on asju, kus me oleme sunnitud rohkem kulutama. Kui mõnes suures riigis ei pane paar ajutiselt rivist välja langenud päästekopterit kedagi muretsema, siis Eesti-sugusele riigile tähendavad need paar kopterit kogu päästevõimekust. Siin võib rumala kokkuhoiu arve väljenduda kaotatud inimeludes. Me oleme niigi väikesed, me ei saa lubada rumalaid inimkaotusi.
Teisisõnu, me peame nüüd, mil õigete vastustega ülesandelehti meile Brüsselist enam lauale ei panda, oma peaga julgelt ja uuenduslikult mõtlema. Me ei saa endale enam lubada teiste üks ühele kopeerimist. Pidagem meeles, et meile on alati edu toonud originaalsed, nutikad ja mõnikord suisa tavatud lahendused.
Oma teede, raudtee- ja energiaühenduste poolest oleme endiselt ääremaa, Euroopa ääremaa, ja sestap on investeerimine taristusse üks olulisemaid eesmärke. Me ei peaks laskuma lihtsustatud vastandumisse, kas eelistada tuleks ajusid või hoopis betooni. Me vajame mõlemat. Ent kindlasti ei vaja me olukorda, kus ajud valatakse betooni, kus elu tardub, kus iga julge algatus põrkab vastu bürokraatia betoonseina.
Meil tuleb väga tõsiselt mõelda hariduse kvaliteedile ja endalt küsida: kas me käitume oma laste ja seega rahvaga vastutustundlikult, kui me endiselt arvame, et igas vallas peab olema gümnaasium? Väikese õpilaste arvuga kool annab pearahasüsteemi tingimustes kindla peale vaid ühesuguse tulemuse: väljaspool linnu elavad lapsed saavad kehvema hariduse kui linnalapsed. Ja see on maal elavate laste jaoks talumatult ebaõiglane.
Aasta pärast on meil laual värskeima rahvaloenduse andmed. Kasutagem neid arve teejuhina kursi muutmiseks ja õigete, sageli paratamatute otsuste langetamiseks. Ja ärme kasuta neid arve malakana poliitilises võitluses, kus ühed parastavad ja teised õigustavad. Me peame olema suuremad ideoloogilistest dogmadest ja olema üle veendumusest, et kunagi tulu toonud lahendused kehtivad ka paarkümmend aastat hiljem hoopis teistsugustes oludes.
Mu daamid ja härrad! Valitsus ja omavalitsused on vaid osa meie riigi vundamendist, vaid osa sellest, mida tuleb tugevdada. Ammu enne, kui mind viis aastat tagasi sellesse ametisse valiti, rääkisin ma samasuguse veendumusega sellest, et meil on vaja tugevdada meie vabakonda, kodanikuühiskonda. Tugev vabakond on tõhusaim kaitsesüst populismi vastu ning samas parim enesekaitse nendeks juhtudeks, kui ühiskonda tabab kriis või katastroof.
Harvardi ülikooli professor Elaine Scarey on võrrelnud kahju ja ohvreid Jaapanis pärast Fukushima maavärinat ja USA-s pärast New Orleansi tabanud orkaani. Ta järeldab, et sadade ühiselu kirjutamata reeglite toel tulid jaapanlased kriisiga oluliselt kiiremini ja efektiivsemalt toime kui killustunud ja lõhestunud ameeriklased New Orleansis. Mõlemal juhul võttis riigil reageerimine päris kaua aega, aga seal, kus vabakond toimis, saadi palju paremini hakkama.
Vabakond, kodanikuühiskond – kuidas iganes me seda vabatahtlikult kokku tulnud ja koos tegutsevate seltsingute kogumikku ei nimeta – moodustab meie riigi selgroo ja sidekoe. Selle, mis hoiab meid sõltumatutena. See kaitseb meid riigi või kohaliku võimu pealetükkivuse eest.
Me vajame riiki, et see meid kaitseks, ehitaks teid, hariks väikeseid ja suuri, tagaks eakatele väärika vananemise ja haigetele kättesaadava ravi. Kõigeks selleks me maksamegi oma makse. Elu kirevuse, õlatunde, ühise olemise rõõmu oskame me ise üles leida. Siin me riigi suunavat kätt ei vaja. Me teeme midagi ära, saame hakkama, võtame endi kätesse oma tänava või linnaosa heaolu. Mida rohkem kirevust see eluvaldkond sisaldab, seda paremini ühiskond toimib.
Pisikesel, kurjal ja inimesi umbusaldaval võimul on kalduvus end tähtsalt puhevile ajada ja inimeste igapäevaellu pugeda. Julge ja suur riik tunneb rahulolu oma inimeste aktiivsusest ning ei tüki suuremaks.
Ühiskond on indiviididevaheline vabatahtlikust koostööst spontaanselt tekkinud kord. Riik abistab seda, aga ei sekku seal, kus tal pole asja: eraelus, meie vabakoosluse valikutes. Just selline on eduka, demokraatliku ja õigusriigi ühiskonna alusleping.
Mu daamid ja härrad! Meie riigi kõige olulisem osa on kodanik, iga elanik, kes siin teenib oma igapäevast leiba, siin sirgub või peab pensionipõlve. Inimestena saame me olla täpselt nii suured, nagu me ise seda soovime. Meie väiksus või suurus on väga suures osas meie endi hingesuurus. Sallivus, viisakus ja sõbralikkus ei sõltu rahvaarvust. See kallis vara on meil täitsa tasuta käes. Ning sellest, uskuge mind, sõltub meie edu või ebaedu rohkem kui millestki muust.
Meil on aina suuremaks jututeemaks eestlaste kolimine välismaale. Esmane motivatsioon olevat seal teenitav raha, aga ma kahtlen, kas see on kõigi jaoks ainus ja peamine põhjus. Ma olen väga murelik, kui ma loen ja kuulen, et põhjus lahkumiseks ja mitte naasmiseks on sageli Eestis tajutav sallimatus, hoolimatus ja tigedus.
Hiljaaegu kinnitas seda veendumust ka peagi valmiv teaduslik uuring. Tuleksin küll, ütlesid inimesed, aga "seal" ehk meil siin Eestis ollakse ebaviisakad ja teiste suhtes sallimatud. Eemal olles on nad ära tundnud, et ei peagi olema tige ja kuri ja ebaviisakas. Asi on ikka meis, meie kultuuris, meie hingehariduses, mille puudus on laastav, aga võib olla ka hukatuslik.
Hea Eesti rahvas! Eestis elab veidi üle miljoni inimese. Igaüks meist tunneb kedagi, kes teab kedagi kolmandat ja sealtkaudu igaüht meist. Me kõik oleme üksteisega tuttavad, teineteisest umbes kahe "tere" kaugusel. See väiksus ja lähedus tähendab ka, et me oleme omavahel seotud. See on väiksuse kadestamisväärne võlu, sest selles ruumis on iga inimene tohutult suur ja tähtis.
Ent sellel on ka teine pool – haavatavus. Teiste ja seeläbi meie enda haavatavus. Me käitume vahel nii, nagu elaksime suures anonüümses riigis, kus naljalt kedagi rohkem kui kord elus ei kohata; kus võime suvalist inimest solvata, sest ta ongi suvaline inimene. Eestis pole keegi suvaline inimene. Igaüks on kuidagi seotud. Me teed paratamatult ristuvad, olgu kolleegidena, alluva ja ülema rolli vahetumisega, lastevanemate koosolekul, majanaabrite või palatikaaslastena. Kunagine hoolimatus ja kurjus, lendu lastud mürgine sõna elab seetõttu kaua, mürgitab me elusid aegumatu jõuga ning nõrgestab sel viisil me ühiskonda ja riiki.
See ongi koht, armsad kuulajad, kus mu optimism Eesti suhtes ei ole piiritu. Me võime siin imesid teha, aga kui me tambime meie oma inimesi, siis kuidas me tõuseme? Kui me ei suuda arutada asju isikustamata ja sõimuta, siis pole mingit mõtet jätkata diskussiooni teemal, miks inimesed lähevad Eestist ära.
Kallid kaasteelised! Me oleme vabad. Me elame vabas riigis, mis on meie endi tehtud. Algusest peale. Meil on vabadus teha seda, mis meile rõõmu ja rahuldust pakub. Meil on õigus, ja vääramatu õigus, käituda vastavalt oma südametunnistusele. Meil on õigus minna ja tulla vastavalt oma meelevallale. Meil on võimalus olla ka kodust ära, olemata samas sunnitud tegema lõplikke valikuid, sest avatud Eesti on meie kodu, meie kese. Meil on täielik vabadus valida, millised me oleme. Me võime vabalt olla hoolivad ja lahked, sest seda ei keela keegi. Meil on vabadus olla suure südamega.
Seda vabadust lubangi presidendina kaitsta. Täpselt nii, nagu luban seista õigusriigi, Eesti julgeoleku ja meie pikaajaliste huvide eest; ja luban seista vastu lihtsaid ja kiireid lahendusi lubavale populismile. Ma luban seista vabakonna eest ja seista vastu katsetele pisendada kodanike vabadusi. Ma luban seista inimeste väärikuse eest ja hakata vastu katsetele inimesi pisendada, neid ähvardada või mõnitada, lähtugu need katsed siis riigi või kohaliku võimu tasandilt, meediast või ärist.
Meil kõigil siin on võõrandamatu õigus ja vabadus öelda iga oma teo ja lausega: jah, see siin on minu ja sinu kodu, ning see on meile parim maailmas.
Ma tänan! Elagu Eesti!
(Aplaus.)

Tänan teid, härra president! Eesti Vabariigi presidendi ametisse astumise pidulik tseremoonia on lõppenud.

Head kolleegid, austatud Riigikogu! Läheme päevakorras edasi, järgmisena on kavas arupärimised. Esimene on Riigikogu liikmete Deniss Boroditši, Lauri Laasi, Marika Tuus-Lauli, Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Peeter Võsa, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Kalle Laaneti, Tarmo Tamme, Rainer Vakra, Priit Toobali ja Mailis Repsi 9. juunil 2011. aastal esitatud arupärimine tervishoiuteenuste osutajate olukorra kohta joobeseisundi tuvastamisel. Vastab sotsiaalminister Hanno Pevkur. Palun arupärimise esitajate esindajana kõnetooli Deniss Boroditši! Head kolleegid, ma palun vaikust!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Õiguskantsler Indrek Teder saatis Justiits- ja Siseministeeriumile märgukirja, kus ta rõhutab, et politsei ja piirivalve seaduse teatud osa ei ole kooskõlas põhiseadusest tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega tervishoiuteenuse osutaja õigust vabale eneseteostusele silmas pidades. Õiguskantsleri märgukirja koostamise tingisid õiguskantsleri poole pöördunud tervishoiuteenuste osutajad, kes nägid PPS-is sätestatud joobeseisundi tuvastamise korra ellurakendamisel mitmeid probleeme.
Näiteks selgus märgukirjast, et tervishoiuteenuste osutajate peamised probleemid olid politsei poolt mis tahes tervishoiuteenuse osutaja kohustamine proovi võtmiseks ilma eelneva halduslepinguta, sundproovi võtmise võimalik ohtlikkus joobekahtlusega isiku tervisele, piisava pädevuse puudumine joobeseisundi hindamiseks ning vastuolu arstieetika põhimõtetega.
Menetluse käigus küsiti seisukohta eri organisatsioonidelt ja vastavalt analüüsi tulemustele tegi õiguskantsler ettepaneku viia PPS-i nimetatud lõiked kooskõlla põhiseadusega ning analüüsida alaealiste õiguste kaitse tagamise piisavuse küsimust, koostöös erialaeksperdiga narkojoobe tuvastamise regulatsiooni ning selgitada sundkorras uriiniproovi võtmise ohutust isiku põhiõiguste ja tervise kaitse seisukohalt. Sellest tulenevalt on meil neli küsimust.

Aitäh! Ma palun kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Head arupärijad! Mul on hea meel vastata 14 Riigikogu liikme arupärimisele joobeseisundi tuvastamise kohta. Olgu sissejuhatuseks ja taustaks öeldud, et isiku joobeseisundi mõiste on kindlasti laiem ega oma tähtsust ainult liikluses. Joobeseisund võib olla õnnetusjuhtumi oluline soodustegur. Peale liiklusalaste süütegude võib see olla ka muude süütegude koosseisuline tunnus, näiteks relva kandmine alkoholi või muu joovastava aine mõju all, alaealise poolt alkoholi tarvitamine vms. Kui määratakse alkoholisisaldus veres, on see kõige täpsem viis välja selgitada, milline on isiku joobeaste. Vere alkoholisisalduse määramise põhjuseid on erinevaid. Vajadus mootorsõidukijuhi joobeastet määrata võib olla tingitud ka sellest, et inimese tervislik seisund – näiteks hüpoglükeemia ehk madal veresuhkur, neuroloogiline haigus, diabeet vms – võib jätta mulje joobest. Vere alkoholisisaldus on kohtupraktikas õigusliku hinnangu andmisel tähtis instrument.
Aga nüüd konkreetsele küsimuste juurde. Esimene küsimus puudutas seda, kuidas on tekkinud selline olukord, et arsti osalemine sunni abil vere- või muude kehavedelike proovi võtmisel on vastuolus meditsiinieetikaga. Tahan juhtida arupärijate tähelepanu asjaolule, et karistamise tõkestamise Euroopa komitee ehk CPT, millele arupärijad viitavad, teostab järelevalvet kinnipidamiskohtade üle, korraldades neid küsitlusi, et hinnata seda, kuidas kinnipeetavaid koheldakse. Kinnipidamiskohtade alla kuuluvad vanglad, noorte kinnipidamiskeskused, politseijaoskonnad, sisserändajate kinnipidamiskeskused, psühhiaatriahaiglad, hooldekodud jne. Komitee ei teosta järelevalvet kõikide tervishoiuteenuse osutajate üle. Joobeseisundi tuvastamist reguleerib tõepoolest politsei ja piirivalve seadus, mille § 7²² lõike 1 kohaselt on joobeseisund alkoholi, narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine tarvitamisest põhjustatud terviseseisund, mis avaldub väliselt tajutavas, häiritud või muutunud kehalistes või psüühilistes funktsioonides ja reaktsioonides. Joobeseisundi kontrollimise ja tuvastamise algatab politsei vastavalt politsei ja piirivalve seaduses kehtestatud nõuetele. Politsei kontrollib indikaatorvahendiga alkoholisisaldust isiku väljahingatavas õhus. Indikaatorvahendi positiivse tulemuse korral tuvastab politsei alkoholijoobe tõendusliku alkomeetriga. Joobe tuvastamise protsessi alguses politsei selgitab isikule tema õigusi. Isiku võib toimetada tervishoiuteenuse osutaja juurde või riiklikku ekspertiisiasutusse, kui isik ei ole nõus politsei poolt tuvastamise tulemustega või isik keeldub joobe tuvastamisest. Politsei ja piirivalve seaduse § 7²⁶ lõike 1 kohaselt on tervishoiuteenuse osutaja, kellel on vereproovi võtmise õigus, ja riiklik ekspertiisiasutus kohustatud politsei nõudmisel võtma vereproovi. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt on politseil õigus kasutada vereproovi võtmise tagamiseks vereproovi andmiseks kohustatud isiku suhtes vahetut sundi nii kaua, kui see on eesmärgi saavutamiseks hädavajalik. Seega, vereproovi võtmisel võib sundi rakendada ainult politsei. Siinkohal tuleks rõhutada asjaolu, et tervishoiuteenust osutava isiku suhtes sundi ei rakendata, aga tervishoiutöötaja on kohustatud vereproovi võtma. Tervishoiutöötaja on politsei antud korralduse või ülesande täitja.
Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse mõistes vereproovi võtmise kui tervishoiuteenuse osutamise eesmärgiks on haiguse diagnoosi püstitamine või diagnoosi kinnitamine, mille alusel või järgselt toimub patsiendi raviplaani koostamine ja tegemist on tavapärase tervishoiuteenuse osutamisega. Tavapärase tervishoiuteenuse osutamine on ka võlaõiguslik suhe. Seega, politsei nõudmisel vereproovi võtmisel ei saa rääkida arsti ja patsiendi suhtest võlaõigusseaduse mõttes, kuna isik, kellelt vereproovi võetakse, ei ole patsient võlaõigusseaduse mõttes ja vereproovi võtmise eesmärgiks ei ole diagnoosi püstitamine ja edasise ravi korraldamine. Sunni rakendamist vereproovi võtmise tagamiseks tuleb pidada oluliseks, sest vastasel korral võibki proov jääda võtmata. Selle tagajärjel võiks aga jääda joobeseisund üldse tuvastamata, kuna isik pole nõustunud ei tõendusliku alkomeetri kasutamisega ega vabatahtlikult vereproovi andmisega. Vahetu sunni rakendamine vereproovi võtmiseks on äärmuslik meede, mida kehtiva regulatsiooni kohaselt võib kasutada vaid siis, kui tõendusliku alkomeetri kasutamine ei ole võimalik või kui isik keeldub sellest. Samuti, kui isik keeldub vabatahtlikult vereproovi andmisest.
Vereproovi võtmine on invasiivne protseduur, millel võivad olla ka tüsistused ning tervishoiutöötaja on vastutav selle ohutu teostamise eest. Seega, meie hinnangul peab tervishoiutöötaja jätma vereproovi võtmata, kui tema hinnangul isiku tervislik seisund või olukord ei võimalda seda teha ohutult. Oleme nõus, et vereproovi sunniviisiline võtmine tekitab tervishoiuteenuse osutajal konflikti meditsiinieetikaga. Ministeeriumi hinnangul võiks olukorra lahendamiseks kaaluda joobe tuvastamise reguleerimiseks ka teisi lahendusi, sealhulgas proovi andmisest keeldumise võrdsustamist positiivse tulemusega.
Teises küsimuses oli viide ühele kohtumisele Justiitsministeeriumi, Siseministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi ja politsei esindajatega. Küsimus: miks ei kaasatud tervishoiuteenuse osutajate esindajaid? Aastail 2007–2008 toimus liiklusseaduse ja politseiseaduse muudatuste menetlemine, mille käigus täiendati politseiseadust peatükiga "Joobeseisundi tuvastamine". Too politseiseaduse muudatus jõustus 1. juulil 2009. Enne seda toimus joobeseisundi tuvastamine vastavalt valitsuse määrusele, hiljem on joobeseisundi tuvastamise peatükk tervikuna politsei ja piirivalve seaduses.
Teie nimetatud kohtumisest võtsid osa ka haiglate esindajad. Kohtumise eesmärk oli püüda leida lahendus haiglates, eriti üldhaiglates isiku joobeseisundi tuvastamisel üles kerkinud probleemidele ja politsei murele olukorra pärast, kus haiglad on keeldunud joobeseisundit tuvastamast. Tolle keeldumise põhjuseks oli asjaolu, et sel ajal kehtinud regulatsiooni kohaselt pidi tervishoiuteenuse osutaja joobeseisundi tuvastama ka kliiniliselt. Kliiniliselt joobeseisundi tuvastamise probleemiks oli kliiniliste leidude tulemuste interpreteerimine. Haiglate esindajate sõnul ei ole kliinilise joobeseisundi tuvastamise tulemus kohtumenetluse käigus süüdimõistva otsuse aluseks, selleks on ainult vereproov. Tervishoiuteenuse osutajad tegid hulga asjakohaseid ettepanekuid politseiseaduse muutmiseks. Seega ei saa nõustuda väitega, et kohtumisele polnud kutsutud tervishoiuteenuse osutajad. Olid küll. Rõhutan siinjuures, et joobeseisundi tuvastamisel vere võtmine analüüsiks ei ole oma eesmärgist tulenevalt tervishoiuteenus ja nagu ma eelmisele küsimusele vastates ütlesin, seal puudub arsti ja patsiendi vahel võlaõiguslik suhe.
Kolmas küsimus puudutab Terviseametit. Küsimus on selles, et Terviseamet on tegevuslubade väljastajana sedastanud, et terviseteenuse osutajal peaks olema sisse seatud seaduses ettenähtud tingimustele vastav ruum. Selle kohta on vastus järgmine. Joobeseisundi tuvastamisel vere- ja uriiniproovi võtmine on reguleeritud valitsuse määrusega nr 204 "Vere ja bioloogilise vedeliku proovi võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ning nende toimingute tasustamise ja uuringu tulemustest teavitamise kord". Vereproovi võib määruse kohaselt võtta tervishoiuteenuse osutaja või riikliku ekspertiisiasutuse vastuvõtukabinetis või protseduuriruumis või spetsiaalses vereproovi võtmiseks kohandatud ruumis. Vereproovi võtab tervishoiutöötaja, kuid uriiniproovi annab isik iseseisvalt. Uriiniproovi andmiseks pole täiendavad ruumid vajalikud, kuna tervishoiuteenuse osutajatel on vastavad tingimused loodud kõigis osakondades, sh vastuvõtuosakonnas.
Neljas küsimus: "Kuidas hindate õiguskantsleri ettepanekut määrata riigi poolt mõned kindlad tervishoiuteenuse osutajad, kellele pannakse proovi võtmise kohustus seaduse alusel?" Tuleb muidugi arvestada asjaoluga, et joobeseisund on mööduv nähtus ja selle tagantjärele tuvastamine pole teatud aja möödudes võimalik. Seetõttu on selge, et politsei peab saama joobeseisundit tuvastada edasilükkamatu toiminguna, muu hulgas peab tal olema võimalus tuvastada joobeseisund vereproovi abil. Seega on politseile oluline, et vereproovi võtmise võimalus oleks tagatud 24 tundi ööpäevas ning et vereproovi võtmiseks ei tuleks väga kaugele sõita. See asjaolu ei võimalda meie hinnangul piirduda üksikute teenuseosutajatega üle vabariigi. Õigus verd võtta on igal tervishoiutöötajal ja bioanalüütikul, kes töötab tegevusluba omavas tervishoiuasutuses. Tavaliselt võtavad verd haiglates kas õed või bioanalüütikud. Seadusaktides ei ole eraldi kehtestatud loetelu protseduuridest, mida üks või teine tervishoiutöötaja võib teha. See on jäetud tervishoiuasutuse otsustada. Vereproovi võtmine kuulub tervishoiutöötaja ja bioanalüütiku baasõppeprogrammi ning igapäevaste tegevuste hulka, mistõttu vereproovi võtmise protseduurireeglite kirjapanemine mõnes õigusaktis ei ole otstarbekas. Aitäh!

Suur tänu! Ja nüüd küsimus. Tõnis Kõiv, palun!

Austatud minister! On teatavasti selline ütlus, et õige hõlma ei hakka keegi. Aga kui ma praegu kuulasin kõigepealt neid küsimusi ja seejärel ka vastuseid, siis mulle jäi mulje, nagu poleks küsijate mure mitte see, et inimesed on joobes ja tekitavad seetõttu ohtlikke olukordi, et osa neist paneb näiteks liikluses toime lausa kuriteo või väärteo. Mitte see ei ole nagu nende probleem, vaid hoopis see, et äkki on võimalik kuskile mingisugune auk tekitada. Äkki on joobeseisundi tuvastamise probleemistikule tuginedes kogu protsessi venitamisega sellel, kes ei ole õige, võimalik karistusest pääseda.  Kas sul jäi ka neid küsimusi lugedes selline mulje?

Ma püüan küsimustele vastamise ettevalmistamisel subjektiivseid muljeid vältida. Ma püüan süüvida küsimuse sisusse ja sellele vastata. Küsimus oli laias laastus sellest, kas tervishoiuteenuse osutajad lähevad vastuollu meditsiinieetikaga ja kas õiguskantsleri viidatu vajaks kuidagi rakendamist. Kokkuvõttes on ju, ma usun, õigusriigis igati selge ja loogiline, et me soovime õigusrikkujad võimalikult kiiresti tuvastada. Ja kui tuvastamise meetodiks on vereproovi võtmine, siis tuleb seda teha. Siin kindlasti rohkem valikuid ei olegi, kui jätta välja meie pakutud võimalus, et kui isik keeldub vereproovi andmast, siis tuleb see lugeda positiivseks prooviks, nii nagu on sätestatud ka liiklusõnnetuse kohalt lahkumise korral.

Aitäh! Palun, Deniss Boroditš!

Aitäh! Hea minister! Mul on teema jätkuks niisugune küsimus. Siin päriti, kas küsijate eesmärk oli leida kuidagi auke, et täis peaga sõitmist õigustada. Mis te arvate, kas õiguskantsler ka tõstatas teema samal eesmärgil? Kas temagi otsis auke, kuidas saaks täis peaga sõita?

Ma usun, et te võite pärast omavahel pikalt vaielda teemal, mida keegi mõtles. Ma usun, et minu vastustest te saite aru, et meie maja seisukoht on üsna selge. Küsimus on selles, et see, kes sundi rakendab, on politsei, ja see, kes tervishoiuteenust osutab, on haigla. Selle üle, kas keegi otsib mingeid muid põhjuseid, võite vaielda omavahel.

Aitäh! Ministrile rohkem küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Lõpetan selle arupärimise käsitlemise.

Järgmine küsimus. Riigikogu liikmete Marika Tuus-Lauli, Deniss Boroditši, Aadu Musta, Valeri Korbi, Viktor Vassiljevi, Kadri Simsoni ja Priit Toobali 14. juunil 2011. aastal esitatud arupärimine hambaravi kohta. Ka see on sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Ma palun kõnetooli Marika Tuus-Lauli!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! 14. juunil esitasime fraktsiooniga arupärimise hambaravi kättesaamatuse kohta. Nagu me kõik väga hästi teame ja mäletame, kaotati 2009. aasta 1. jaanuarist hambaravihüvitis täisealistele. Uuring "Elanike hinnangud tervisele ja arstiabile 2010" näitas, et hambaravi mittesaamise põhipõhjus on see, et arsti vastuvõtt ja ravi on liiga kallis. Ja sama uuring tuvastas samuti – loomulikult see on ilma uuringutagi kõigile selge –, et täiskasvanute hambaravi hüvitise kaotamine on kaasa toonud nii hambaraviteenuse kättesaadavuse olulise vähenemise kui ka inimeste tervise halvenemise.
Me juhime tähelepanu ka sellele, et Eestis on hambaravi riiklik kindlustus Euroopa Liidu riikides kõige väiksem, täiskasvanutele seda sisuliselt ei ole. Kõik Euroopa riigid kompenseerivad seda vähemal või suuremal määral ja mujal on see reguleeritud peamiselt riikliku või kohustusliku sotsiaalkindlustuse kaudu. Eestis maksame selle omast taskust. Sotsiaalminister Hanno Pevkur tõdes mullu märtsis siin Riigikogus samale küsimusele vastates, et meil on majandussurutis, ja nii suur, et tuleb igasuguseid toetusskeeme muuta. Selle tagajärjel kadus ka hambaravihüvitis. Praegu me teame, et Eesti majandus kasvab jälle ja olgugi et me oleme tagasi jõudnud küll alles 2006. aasta jaanuari tasemele, on peaminister siin pidevalt toonitanud, et meil on jälle kõige suurem majanduskasv. Seepärast me arvame, et nüüd võiks vähemalt selle minimaalse hambaravitoetuse taastada.
Meil on ministrile mitu küsimust. Kõigepealt, kui ikkagi tagantjärele hinnata, millistele konkreetsetele hinnangutele ja uuringutele tuginedes jõuti järeldusele, et täiskasvanud isikute hambaravihüvitise vajadust enam ei ole või et see vajadus on märkimisväärselt vähenenud? Lõuna-Euroopas ja Iirimaal osutatakse teatud elanikkonnagruppidele – lapsed, töötud jm – fikseeritud teenuseid tasuta. Millal hakatakse Eestis vähemalt vähekindlustatud gruppidele, näiteks pikaajalistele töötutele ja toimetulekutoetuse saajatele osa hambaravist kinni maksma? Ja loomulikult, millal taastatakse täiskasvanute hambaravihüvitis? Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri!

Austatud istungi juhataja! Head arupärijad! Eks ma ole sellel teemal teiega siin eri aegadel mitmeid kordi vestelnud, aga vestlen ikka ja jälle hea meelega uuesti. Esimene küsimus oli, millised olid hambaravihüvitise vajaduse hinnangud ja uuringud. Nagu arupärijad ka väga selgelt ütlesid, oli majandussurutis tõesti nii suur, et tuli teha raskeid valikuid. Nende raskete valikute langetamisel oli kindlasti eesmärk tagada tervishoiusüsteemi jätkusuutlikkus ja kaaluda, millised otsused on kõige vähem valusad. Tasub meeles pidada, et ravikindlustushüvitiste puhul on olemas n-ö avatud kohustuste täitmise kulud ja lepinguliste kohustustega kaasnevad kulud. Ja avatud kohustused ongi soodusravimite hüvitised ja muud rahalised hüvitised, samuti Euroopa Liidu ravikulud, mis tähendab, et need tuleb kinni maksta ka siis, kui selleks eelarves eraldatud summast ei piisa. Kõige selle juures oligi neid valikuid raske teha, aga see oli üks võimalus hoida ravikindlustuse eelarve jätkusuutlik.
Tasub ühte asja veel meenutada: haigekassa jätkas hambaravihüvitise maksmist kõikidele kindlustatutele, kes olid viimase kolme aasta jooksul kasutanud hambaarsti teenuseid enne 1. jaanuari 2009, kuid ei olnud veel hüvitist taotlenud. Samas näitab haigekassa statistika, et seda võimalust kuigi aktiivselt ei ole kasutatud. Muidugi ei muuda see fakti, et 1. jaanuaril 2009 täiskasvanutele või tööealistele hambaravitasu osaline kompenseerimine lõppes.
Teine küsimus on teemal, millal asutakse vähekindlustatud elanikkonnagruppidele hambaraviteenust osaliselt kinni maksma. Te toote näiteks Lõuna-Euroopa ja Iirimaa, kus nendeks gruppideks on lapsed, töötud ja muud sellised. Tasub meenutada, et ka Eestis tasub haigekassa ravikindlustuse seaduse kohaselt kuni 19-aastaste kindlustatud isikute hambaraviteenuste eest. Pensionikindlustuse seaduse alusel makstakse pensioni saavatele inimestele hambaravihüvitist 300 krooni. Nii et kõige raskemas seisus olijad ehk lapsed ja eakad saavad hüvitist, täisealistele aga on ette nähtud vältimatu abi. Pluss loomulikult – loeme siis üles – on ka rasedad, alla 1-aastase lapse emad ja need, kellel on tervishoiuteenuse tagajärjel tekkinud suurenenud hambaraviteenuse vajadus. Vajadusel on kindlustamata isikutele tagatud vältimatu arstiabi. Kui vaadata teisi elanikkonnagruppe, siis ei ole välistatud võimalus, et toimetulekutoetust taotlevad inimesed või ka muud abi vajavad inimesed saavad abi omavalitsusest.
Ja kolmas küsimus: millal hambaravihüvitis taastatakse? Küll tahaks teha seda kohe! Minu tahtmisest üksi on aga vähe. Selleks on vaja raha, selleks on vaja haigekassa nõukogu otsust ja selleks on vaja ka Vabariigi Valitsuse otsust. Mida me aga teinud oleme, on see, et igal sügisel on püütud inimeste käest küsida, millised on nende arvamused. Viimane, eelmise aasta uuring ütleb, et hambaravi eest on nõus maksma 41% küsitletutest.
Kokkuvõttes ma usun, et me võime siin üsna pikalt veel vaielda, aga jah, nii WHO kui teised – ma olen seda korduvalt öelnud – arvavad, et see on üks esimesi toetusi, mille võiks taastada. Samas me peame arvestama seda, et õed, sanitarid ja arstid küsivad oma töö eest rohkem palka, nii et haigekassa nõukogul on pikk vaidlus ees, mis taastada esimeses järjekorras, kui kiiresti ja kuidas.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul, teie küsimus!

Aitäh! Austatud minister! Te ütlesite, et tahaksite selle hüvitise kohe taastada, kui oleks raha. Aga ma küsin: kas te ikka olete eelarvevaidluste käigus öelnud, et saage aru, seda on vaja, me peame selle ära tegema, inimestel on hädavajalik need kulutused teha? Me ju teame, mis pilt on, kui me vaatame kas või maal inimestele otsa.

Aitäh küsimuse eest! Vaadake, kui me haigekassa nõukogus asume eelarvet täpsemalt arutama – see seisab ees kohe lähinädalatel, järgmisel nädalal oli vist nõukogu koosolek, nagu ma mäletan, või oli isegi sel nädalal, mul ei ole kalendrit ees –, siis kindlasti tõusevad üles mitmesugused küsimused. Üks meie lubadusi on olnud arstidele ja haiglatele tõotatu, et esimeses järjekorras taastatakse raskes majandusseisus hinnakärpega võetu. See on 6%. Õigemini me 1% panime juba sel aastal tagasi, nii et see on 5%. Nüüd me oleme fakti ees, et ka hooldusravisse on vaja rohkem panna, muidu te tulete järgmine kord küsimusega, millal te hooldusravisummat kavatsete suurendada. Oleme enam-vähem kokku leppinud, et suurendame hooldusravi rahastamist märksa kiiremini, suurendame 10%. Veel on vaja seetõttu, et meie elanikkond vananeb, 2–3% ravijuhtude arvu suurendada. Paneme sinna 2–3% juurde. Nii need valikud tulevad.
See kõik tähendab aga seda, et järgmisel aastal ravikindlustuse eelarve suureneb rohkem kui 50 miljonit eurot, mis on väga suur summa. See on väga suur summa! Ja too raha läheb eelkõige hinnakärpega võetu taastamiseks, hooldusravisse, ambulatoorsete juhtude arvu suurendamiseks, et inimesed saaksid kiiremini arsti juurde. Loomulikult tahaks rahvale soodsaid valikuid rohkem teha, aga me saame teha nii palju, kui meil jaksu on. Teised sektorid ei saa nii palju raha juurde. Uskuge mind, te tahaksite ju samamoodi, et õpetajad või päästjad saaksid palka juurde. Tervishoius me saame natukene minna ikkagi seda teed, et haiglajuhid ise otsustavad, kust king kõige rohkem pigistab. Ma usun, et see on väga oluline. Kui tekib rahaliselt rohkem võimalusi, saab vaadata ka, mis on uued hüvitised või uued vanad hüvitised, millest on hambaravi puhul võimalik rääkida. Selline seis.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Meil on siin palju räägitud, et Eesti riigil on olnud raske lapsepõlv ja ta on sotsialismi poolt ahistatud ning meil ei ole raha ega võimalust üheks, teiseks ja kolmandaks. Aga kogu Euroopas hüvitatakse pensionäridele ja teistele täiskasvanud isikutele, nii nagu ka lastele – ühesõnaga kõigile – vajalik hambaravi. Ma tahan teie käest küsida: kuidas saavad selle probleemiga hakkama Läti ja Leedu, kes on samasuguse saatusega nagu meie? Kuidas nendel on lood hambaravi hüvitamisega täiskasvanud kindlustatud ja ka kindlustamata isikutele?

Ma usun, et hea küsija, olles ise haigekassa nõukogu liige, teab väga hästi, mis võimalused meil on. Mis puutub Lätisse ja Leedusse või teistesse Euroopa riikidesse, siis me võime eri elualade seisu võrrelda või mida iganes. Me kuulsime just härra presidendi kõnet, kus ta ütles, et võib-olla ei tasu alati kõigest eeskuju võtta, mis Euroopast tuleb. Toon teile näite eelmisel nädalal minu juures külas käinud Bulgaaria kolleegilt. Bulgaaria rahvaarv on üle 7 miljoni, peaaegu 8 miljonit inimest. Nende tervishoiukulud on 1,6 miljardit eurot. Eesti panustab oma 1,3-miljonilise elanikkonna juures tervishoidu järgmisel aastal 770–800 miljonit eurot ehk kaks korda vähem, aga meie rahvaarv on viis korda väiksem. Bulgaarias on arstide keskmine palk 400–500 eurot. Meie arstide keskmine palk on kui palju? Hea küsija teab seda väga hästi. Need ongi need valikud. Me oleme püüdnud oma tervishoiusüsteemi tervikuna hoida tugevana ja selle nimel teinud väga palju jõupingutusi, et haiglatel oleksid head tingimused haigeid vastu võtta ja need inimesed, kes haigeid vastu võtavad, saaksid seda teha väärikalt.

Aitäh! Palun, Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud minister! Te nüüd tegelesite nende küsimustega ja ehk oskate öelda – mina ei suuda praegu meenutada –, millal meil see hambaravihüvitis ära kaotati. Minu meelest oli see riigi n-ö taassünniaastatel olemas, haigekassa vist toetas ikka rohkem hambaravi. Millal see ära võeti? Kas olete sellega kokku puutunud?

2003.–2007. aastani oli hambaraviteenuse hüvitis täiskasvanutele, üle 19-aastastele 150 krooni ja 2007. aastast kasvas see 300 kroonini. Mis oli enne seda, ma praegu ausalt öeldes peast öelda ei oska. Aga kui me vaatame seda 2007. aastast alates makstud 300 krooni, siis tegemist oli kord aastas hüvitamisega. Ma arvan, et tihtipeale ka see 300 krooni ei katnud 2008. aastal ära ühte ambulatoorset visiiti või siis pidi augukene olema väga pisikene, et selle ravi kinni makstud sai. Seega oli tegu osalise hüvitamisega. Aga kordan: kui me neid valikuid tegime, siis lähtusime ikkagi loogikast, et lapsed ja eakad jätta kaetuks ja tööinimene peab püüdma ise hakkama saada.

Aitäh, härra minister! Teile rohkem küsimusi ei ole. Viktor Vassiljev soovib sõna võtta arupärijate esindajana. Palun!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Hambavalu on ju tegelikult kohutav valu. Kui me räägime sellest, et enne hüvitati hambaravi 150 krooni ja seejärel 300 krooni ulatuses, siis see raha oligi mõeldud selleks, et profülaktiliselt suu läbi vaadata, avastada seal midagi. Nii hambaarstid kui ka nende patsiendid andsid sellele rahale, sellele summale väga tabava nimetuse: suu lahtitegemise raha. Ja see oligi suu lahtitegemise raha. Kuna hambaravi maksis tunduvalt, kordades rohkem, kui oli see suu lahtitegemise hind, siis inimesed lõid käega ja seda lihtsalt ei küsinud. Mõned hambaarstid kirjutasid selle automaatselt kuludesse, mõned ei kirjutanud. See on tegelikult tühine raha.
Võiks mõelda, et kui meie hambaravi kontseptsioon pandi paika sellisel viisil, et kuni 19-aastastel lastel ravitakse tasuta, siis peaksid kõigil nagu hambad ilusasti terved, korda tehtud olema. Inimene astub täiskasvanuellu kõigi 32 terve hamba särades ja elab nõnda kuni pensionini välja. Kui ta saab 65 aastat täis ja on pensionär, siis hakatakse talle hüvitama proteese õige pisikese summa ulatuses. Teoreetiliselt näeb see nagu õige välja, aga mis puutub proteesidesse, siis selle raha eest saab ju mingi hästi lihtsa plastmassitüki. Mingit büügelproteesi selle eest ei saa, see maksab tuhandeid eurosid. Ei saa selle eest implantaati ega mingit muud proteesimist või hammastiku taastamist tänapäevaste meetoditega. Jah, saab tõesti nõukaaegse plastmassitüki, mida hoia suus või sülita välja, tolku sellest mitte midagi ei ole. Selliseid proteese näidatakse telereklaamis, kui reklaamitakse Corega proteesiliimi: liim võtab selle nii kõvasti kinni, et see suust välja ei kuku, ja nüüd ma saan kõike närida.
Mis puutub sellesse, et lapsukestel tehakse hambad korda haigekassa raha eest, siis jaa, muidugi, nendel lapsukestel, kes sündisid 1980-ndate lõpus või 1990-ndatel, nendel tõepoolest tehakse korda. Tehakse ka nendel lastel, kes praegu sünnivad. Aga, andke andeks, kõige rängem probleem on ju minuvanustel. Meil, keskealistel inimestel, kellel raviti hambaid nõukaajal nõukaaja tehnoloogia ja suhtumise järgi ja tulemus ongi selline – vastavalt GOST-i standarditele. Meie peame püüdma taastada oma hammastikku ja ravima nõukaajastu stomatoloogiasaavutuste tagajärgi täie hinna eest. See hind on selline, et inimesed ei suuda hambaid ravida, ei lähegi hambaarsti juurde.
Te võite küsida suvalise apteekri käest, mida inimesed väga sageli apteegist küsivad – nad küsivad hambavalurohtu. Minu meelest on arusaadav, et kui hammas valutab, siis ei pea mitte hamba peale hapet tilgutama, vaid tuleb minna hambaarsti juurde. Aga kui apteeker ütleb inimesele, et jah, ma annan sulle valutabletikese, aga ole hea, mine homme hambaarsti juurde, siis inimene ütleb: äkki saab ikka kuidagi teisiti, andke mulle kangem tablett, et hambavalu üle läheks. Ei lähe inimene hambaarsti juurde, sest lihtsalt ei ole raha.
Ma ei tea, kas keegi on püüdnud statistikat teha ja üle lugeda Eesti rahva hambad elanikkonna vanusegruppide järgi. Ma väidan, et vanuses 45–60 aastat on meil keskmine hammaste hulk inimese suus viis korda väiksem kui Euroopa keskmine. Niimoodi me siis hambutult naerame selle jutu peale, kui meile öeldakse, et tahame jõuda viie Euroopa rikkaima riigi hulka. Kas hammasteta, nii nagu me oleme? Ma tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Palun nüüd kõnetooli arupärija Marika Tuus-Lauli!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Kuus inimest on veel saali jäänud. Jah, sama sisuga arupärimist on siin ministrile korduvalt esitatud ja on ka olnud sellesisulisi küsimusi infotundides nii peaministrile kui sotsiaalministrile. Kahjuks tänane vastus ei kannata küll mitte mingisugust kriitikat. Ja on vist esmakordne juhtum, kus minister lahkub saalist enne arupärimise arutelu lõppu. Väga imelik!
Aga see vastus oli tõesti täiesti puudulik. Kui ma küsisin, miks me ei võiks hambaravi kompenseerida vähekindlustatud elanikkonnale, ning tõin näiteks pikaajalised töötud ja toimetulekutoetuse saajad, siis minister rääkis vastuses hoopis lastest ja pensionäridest ning tõi näiteks Bulgaaria, justkui oleks Bulgaaria meile mingi eeskuju. Kummaline oli ka kuulda, et inimeste arvates nad suudavad ise hambaravi eest maksta ja et selle 300 krooni eest justkui midagi ei saanudki. Ma arvan, et kas või pool plommi tasust – ka sellest on kasu väga paljudele.
Nii et ühelt poolt me kiitleme oma tohutu majanduskasvu ja mille kõigega, me eraldame aastaeelarves raha küll välissaatkondade läikima löömiseks, küll kaitsekulude suurendamiseks 1/5 võrra. Meil on raha abifondide sissemakseteks ja võlagarantiideks, on raha vanade kopterite ja tankide soetamiseks, me paneme raha betooni ja rauda, aga me ei taha inimesse panustada, sest me tahame võtta sealt, kust enam mitte midagi võtta ei ole.
Me ei kärbi mitte sellepärast, et me oleme nii vaesed – me lihtsalt ei hooli! Kui me selle 300-kroonise hambaravihüvitise ära võtsime, siis saime jälle sellesse nimekirja, kus me oleme Euroopas kõige viimased. Eranditult kõik riigid peale meie kompenseerivad hambaravi vähemal või suuremal määral. Ma toon näiteks Sloveenia, kellega me oleme täiesti võrreldavad. Sloveenia panustab hambaravisse – ta on üks suurimaid panustajaid üldse. Soomel ja Saksamaal loomulikult on kõige heldem süsteem. Taanis hüvitatakse hambaravi kuludest 60%, Suurbritannias 80%, Luksemburgist rääkimata – 80%. Norras ja Itaalias on see sisuliselt tasuta. Tõesti, see 19-eurone ehk 300-kroonine hambaravitoetus oleks väike, aga see sümboliseeriks seda, et riik tahab aidata. See oleks kas või läbivaatuse raha, aga läbivaatuse käigus avastavad hambaarstid nii hambahaigusi kui ka üldhaigusi ja sellega seotud muutusi. Nii et see on ääretult, ääretult tähtis. Me teame, kui hambad on põletikus ja katki, võib see kaasa tuua raskeid ja kroonilisi haigusi või lausa eluohtlikke komplikatsioone. Too 19 eurot võiks olla kas või selleks, et bussiga sõita Tartusse või Tallinnasse või Pärnusse hambaarsti juurde.
Maal elavate inimeste olukord on, ma rõhutan, eriti hull. Enne valimisi küsiti mult, kas hambad on kehaosa. Ma küsisin sama ka Ansipilt, aga muidugi vastust ei saanud. Hannes Danilov vastas selle peale, et hambaid tuleb pesta, siis polegi arsti vaja. Haigekassa poolt nelja aasta eest tellitud uuringus selgus, et kolmandik inimesi ei saa hambaarsti juures käia. See oli neli aastat tagasi, mõelge, mis vahepeal on juhtunud! Tohutu töötus, pikaajalised töötud – olukord on nii palju halvenenud. Mis oleks praegu sellise uuringu tulemus, me ei tea. Meile sellest ei räägita, küsitlusi ei tehta. Aga praegu on meil 12,8% töötuid ja pikaajalise töötuse aeg aina pikeneb.
Nii et jah, mul on küll tunne, et minister ei tahagi kuulda, mis me räägime. Tema ülbed vastused lähevad aina hullemaks. Sotsiaalminister ei ole lihtsalt oma ülesannete kõrgusel ja meil on piinlik, et sotsiaalminister ei võitle rahva eest. Just tema peaks olema koos meiega siin Riigikogus inimene, kes võitleb, vaidleb ja püüab olukorda paremaks teha, aga me saame vastupidiseid vastuseid. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised ja ka selle päevakorrapunkti käsitlemise.

Ja nüüd on võimalik sõna võtta vaba mikrofoni voorus. Kas on soove? Palun, vaba mikrofon, Viktor Vassiljev!

Proua juhataja! Ei saa ma siiski vaiki olla sellel teemal – ikka hammaste teemal. Vaadake, kui jälgida, kuidas töötavad meie hambaarstid, millised on järjekorrad tasuliste hambaarstide juurde – hea hambaarsti juurde on päris pikk järjekord –, siis võib öelda, et rahvas käib nii usinalt, nii usinalt. Aga seal käivad soomlased! Seal käivad soomlased, sellepärast et Soome turist tuleb Eestisse, ta ostab siit prillid, laseb siin korda teha oma hambad, ta kaotab ära oma fotoaparaadi, mis on kindlustatud, elab vingelt vähemalt kaks ööd hotellis, käib siin ostukeskustes, ostab kaasa viisakas koguses õlut ja siis läheb tagasi Soome, kus talle makstakse kinni hotell, laevapilet, kaotatud fotoaparaat, prillid ja hambad ka. Vaat niimoodi! Aga meie inimene on hambutu! Jah, Riigikogu liikmetel – ma näen neid siin saalis praegu vähe, koos minuga kokku kuus – on ju hambad suus. Riigikogu liikmed võivad endale osta kas või topelthambad, ei ole mitte mingit probleemi. Ilmselt hammastega inimene ei saa aru hammasteta inimese murest. Aga, head kolleegid, kui te kohtute valijatega, vaadake teinekord neile suhu! Mitte nii, et nemad vaatavad teile suhu ja ootavad sealt kuldseid sõnu, vaadake, mis nendel on suus!
Mina paraku puht professionaali pilguga näen, millised hambad on inimestel. Me käisime fraktsiooniga hiljuti Ida-Virumaal. Me kohtusime seal koolidirektoritega, lasteaiajuhatajatega – kohtusime inimestega, kes on ühiskonnas päris arvestataval positsioonil. Ma kuulasin nende juttu, ma vaatasin nende asutusi ja professionaalse kretinismi tõttu vaatasin neile ka suhu. See oli kole. Ei, "kole" on vale sõna, see oli kurb, see oli tohutult kurb pilt, see oli surnuaed suus.
Ja teate, kui inimestel toimuvad hammastega sellised asjad – ega hambad pole üksnes iluasi, hambad on vajalikud selleks, et korralikult toitu mäluda –, kui hammastik ei tööta korralikult, siis see annab tunda kogu seedetraktis, tekitab gastroenteroloogilisi haigusi. See on ju kõigile meditsiinitöötajatele teada, see on aabitsatõde.
Nii et ei ole need hambad niisama tühiasi. Ja meile siin öeldakse, et on ju ka teisi võimalusi, pöörduge kohaliku omavalitsuse poole, küsige nende käest mingisugust toetust. No teate, samamoodi võib ju minna kerjama kiriku ette tänavale, võib küsida sponsoriabi rikka Kanada onu käest, aga ma kardan, et need Kanada rikkad onud enam eestlastele ei anna midagi.
Inimene ei pea kerjama talle vajalikku tervishoiuteenust, mida kogu haritud maailmas, kogu Euroopas osutatakse suuremal või vähemal määral, aga vajalikul määral on see vajadus kaetud. Ma ei räägi praegu Mosambiigist või Elevandiluurannikust või Hondurasest, ma ei tea, kuidas seal asjad on korraldatud. Aga meie teiega tahame elada Euroopas ja me tahame euroopalikku elukvaliteeti. See tähendab ka seda, et me peaksime olema võimelised lugema ajalehtedest meie suurepäraseid saavutusi, et me peaksime olema võimelised vaatama televiisorist meie suurepärast arengut ning kõike seda kuuldes ja nähes me peame saama selle peale säravalt naeratada.
Vaadake, kuidas naeratab Euroopa inimene – ta näitab hambaid ja naeratab, ameeriklane ka muuseas. Jah, nad on kaugel, las ameeriklane tühi teeb seal, mis ta tahab, see meid suurt ei puuduta. Kuidas aga naeratab Eesti inimene? Kinnise suuga, vaat nii. Ja peab kiitma Tallinna Linnavalitsust, sest Tallinnas ravitakse linnaeelarve rahaga töötute hambaid. Nad saavad vajalikku abi. Nii et Riigikogu liikmed ja töötud on meil hammastega, kõigile ülejäänutele aga ministri ja valitsuse poolt head säravat tühja naeratust! Aitäh!

Aitäh! Kas on veel soovi kõneleda vabas mikrofonis? Rohkem kõnesoove ei ole. Tänan kõiki kohalolijaid ja soovin kena õhtu jätku! Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 16.30.