Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja ministrid! Alustame tänast infotundi. Teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 36 Riigikogu liiget, puudub 65. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, keskkonnaminister Keit Pentus ja välisminister Urmas Paet. Tänaseks on meil registreeritud kaks küsimust.
Alustame kolleeg Jaak Alliku küsimusega peaminister Andrus Ansipile.
Lugupeetud härra peaminister! Kultuuriminister Rein Lang teatas hiljuti oma otsusest likvideerida Tartu Kunstimuuseum kui iseseisev Kultuuriministeeriumi haldusalas olev riigiasutus ja ühendada ta Eesti Kunstimuuseumiga. Lugupeetud kultuuriminister on ka teatanud, et aeg oleks üle saada Tsaari-Venemaa aegsest Eesti jaotamisest Eestimaaks ja Põhja-Liivimaaks, kus mõlemal peavad olema oma institutsioonid ja sümbolid.
Kas kultuuriminister kooskõlastas oma otsuse ka teie valitsuskabinetiga ning me võime selles näha valitsuse uut kultuuri- ja regionaalpoliitilist suundumist? Kas me võime Tartu Kunstimuuseumi Tallinna filiaaliks tegemises näha ka teatavat pilootprojekti, millele võivad järgneda Vanemuise muutmine Estonia filiaaliks ning Tartu Ülikooli muutumine Tallinna Ülikooli filiaaliks?
Aitäh! Kahju, küsimuses oli tavapärases annuses sappi, oleks võinud ka ilma selleta küsida. Valitsusega ei ole kultuuriminister Tartu Kunstimuuseumi puudutavat kooskõlastanud ja ma tean ka, et kultuuriminister pole allkirjastanud mitte ühtegi akti likvideerimiseks, liitmiseks, filiaaliks muutmiseks või milleks iganes. Ehk praegust arutelu staadiumi võib käsitleda kaasamise staadiumina, kus kõigil huvitatud osapooltel on võimalik arutelu tulemust kujundada. Seega Vabariigi Valitsus mingit otsust langetanud ei ole ja veelgi enam – me pole seda küsimust kordagi arutanud.
Palun, kolleeg Jaak Allik, esimene täpsustav küsimus!
Lugupeetud peaminister! Ma palun sapi pärast vabandust, aga see oli pisike iroonia, jumala pärast mitte sapp. Aga tartlased on natuke ärevuses ja teie kui endine Tartu linnapea teate hästi, et enam kui 70 aastat edukalt ning ennastsalgavalt töötanud Tartu Kunstimuuseumi põhiprobleem on Vallikraavi tänava maja amortiseerumine. Samal ajal tegid Eesti Kunstimuuseumi ja Tartu Kunstimuuseumi direktriss ning Kultuuriministeeriumi muuseuminõunik ühise avalduse, et kõik muuseumi kogud jäävad Tartusse ja kõik kunstiajaloolased jäävad tööle. Kas te oskate arvata, kuidas selline ühendamine aitaks kaasa muuseumi põhiprobleemi, hooneprobleemi lahendamisele? Või on, nagu lehtedes viidatakse, mõni kinnisvaraärimees Vallikraavi kenale majale silma peale pannud?
Aitäh! Ma ei ole nii kõva kunstispetsialist, et võiksin praegu defineerida Tartu Kunstimuuseumi põhiprobleemi. Minu meelest on neil ajast aega olnud päris mitmeid probleeme ja need pole üldse ainult majaga seotud, ehkki maja probleem on kahtlemata olnud aktuaalne juba pikka-pikka aega. Selleks ajaks, kui mina sain linnapeaks, oli maja seisund halvenenud sedavõrd, et selles majas enam näitusi korraldada polnud võimalik. Et kunstimuuseumi suured väärtused oleksid mingil moel tartlastele ka eksponeeritavad, otsustasime me tol ajal linnavalitsuses anda kunstimuuseumi käsutusse nn viltuse maja saalid ja minu meelest oli see päris mõistlik otsus. Tol korral ei olnud ministeeriumil ka nii palju raha, et selle näituseruumi eest normaalselt renti maksta, ja me küsisime siis renti viis krooni ruutmeetrilt, mis oli toonaste reeglite järgi kõige madalam rendimäär, mida üldse üks linnavalitsus küsida võis. Võib-olla võiks sellest otsusest lugeda välja ka minu suhtumise Tartu Kunstimuuseumisse ja Tartus eksponeeritavasse kujutavasse kunsti laiemalt. Aga ma arvan, et meil ei ole ei kunsti- ega kultuurivallas asjad sugugi kõige paremas korras, sest et teada on, et me kulutame riigieelarvest protsendina sisemajanduse koguproduktist kultuurisfäärile Euroopa Liidus kõige rohkem, aga samas on meil kõige õnnetumad inimesed võib-olla just sellessamas kultuurisfääris. Ja eelkõige on nad õnnetud raha pärast, raha ei jätku. Midagi tuleb ette võtta, et nii kultuuritegijad kui ka -nautlejad oleksid enam õnnelikud, arvestades seda, kui suur osa SKT-st kulutatakse kultuurile.
Palun, kolleeg Jaak Allik, teine täpsustav küsimus!
Aitäh, härra peaminister! Tartlased mäletavad tõepoolest teie positiivset suhtumist kultuuri ja Tartu Kunstimuuseumi. Mis puudutab SKT-st kultuurile minevat osa, siis me oleme teiega siin ühe viljaka diskussiooni juba pidanud. Aga te ei vastanud siiski küsimusele, kuidas hooneprobleem sellega lahendatud saaks ja kuhu need kogud pannakse, kui nad Tartusse jäävad. Ma palun siiski vastata ühele küsimusele, mille Tiiu Talvistu, Tartu Kunstimuuseumi teadusdirektor, oma artiklis otse esitab: "Kas Eesti Vabariik ja Tartu linn sellest võidaksid, kui neil oleks oma näo ja identiteediga muuseumi asemel filiaal, kelle näo ja teo määrab emamuuseum, ja kaoks eluterve konkurents, mis on senini rikastanud meie kunstielu?"
Aitäh! Ei ole mina jälle see õige inimene rääkima sellest, kuhu tuleks panna kunstikogud. Ma ei oska isegi öelda seda, kas hoiutingimused on praegu siis sedavõrd halvaks muutunud, et seal neid hoida ei saa, kus neid praegusel ajal hoitakse. Ma usun, et hoiutingimused Tartus lähemal ajal kindlasti paranevad, paranevad seoses sellega, et Eesti Rahva Muuseumi uus hoone saab kindlasti valmis ehitatud. Aga ma ei taha nüüd öelda seda, et Tartu Kunstimuuseum liidetakse Eesti Rahva Muuseumiga. Mu sõnum ei olnud see. Ma tahan lihtsalt öelda, et eks neid hoiuvõimalusi tuleb Tartusse ka juurde, aga ma arvan, et ka praegused hoiutingimused on sellised, et kunst Tartus säilib, säilib sajanditeks.
Mida võidetakse? Seda tuleks küsida reformikava autoritelt. Ma võin ainult oletada, kust kohast võit võib tulla. Kui kunsti kogumist juhitakse ühest keskusest, siis ilmselt jääks ära tarbetute, dubleerivate ostude tegemine, saaks tõepoolest moodustada sellise kogu, mis on läbilõige Eesti kujutavast kunstist mingil kindlal ajahetkel, nii et kõik perioodid saaksid korralikult kaetud. Praegu tundub, et kuskil on rivaalitsemist ja rivaalitsemise tõttu ka ülemaksmist. Hüpoteetiliselt võiks öelda, et ka juhtimiskulusid on võimalik kokku hoida, kui muuseume juhitakse tsentraalselt, ka restaureerimistegevus saab olema hoopis kõrgemal kvaliteeditasemel, kui jõudusid annab koondada. Nii et andmata hinnangut konkreetsele reformikavale, julgen ma öelda, et miinuste kõrval on kindlasti olemas ka väga suured plussid.
Palun kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Laine Randjärv!
Aitäh! Austatud peaminister! Ma tahaksin meelde tuletada, et eelmine valitsus tegi eelarve kaudu konsensusliku ettepaneku hakata ehitama Tartu Linnaraamatukogu ja Tartu Kunstimuuseumi ühishoonet. Selleks on eelarvereal eraldatud summad arhitektuurikonkursi ja ideekonkursi läbiviimiseks. Suur aitäh selle toetuse eest! Muu hulgas oli valitsuses ka praegune kultuuriminister, kes samuti seda ideed toetas. Nii et need kogud on Tartus kindlasti praegu sellises seisus, et nad vajavad uusi ruume, ja selle jaoks on ettevalmistused tehtud. Kui Tallinna linn tõstis paar aastat tagasi maarenti nii palju, et kõik suured muuseumid Tallinnas – Eesti Vabaõhumuuseum, Eesti Ajaloomuuseum ja Eesti Kunstimuuseum – pidid oma eelarvet kokku tõmbama, kas siis praegune konflikt tuli teie meelest sellest, et Tartu linn tõstis 3 krooni ruutmeetrilt kunstimuuseumi rendihinda?
Ei tea mina, milles see konflikt on seisnenud, ja kui ta on olemas, millest tema siis põhjustatud oli. See kolm krooni ei ole kindlasti niisugune teema, millest annab korraliku tüli üles tõmmata. Ma mõistan ka Tartu Linnavalitsust, kes peab saama ruumide rentimisest vähemalt nii palju raha, et see kataks amortisatsioonikulud. Tartu linn ei ole kunsti arvel teenimise peal väljas, ei olnud neil aegadel, kui mina olin linnapea või kui sina olid linnapea, ja ma olen kindel, et ei ole teenimise peal väljas ka siis, kui Urmas Kruuse on linnapea.
Mis aga puudutab raamatukogu ja muuseumi ühise hoone ehitust, siis ma olen lehest lugenud, et see arhitektuurikonkurss läks kahjuks aia taha. Millal tema tuleb, see on mulle teadmata.
Viktor Vassiljev, palun küsimus!
Aitäh, proua Riigikogu esimees! Austatud härra peaminister! Eestlane ei ole mitte niivõrd geneetiline, kuivõrd kultuuriline ja keeleline nähtus, see lähtub meie raskest ajaloost. Kultuur on meile seetõttu väga tähtis. Nagu te äsja mainisite, 1% SKT-st on ikkagi vähevõitu ja ega tuleval aastal kunstiinimeste olukord suurt ei parane. Samas me teame, et kaitsekulutused suurenevad 18%. Eesti ei ole sel aastal ühtegi sõda kaotanud ja vist ei kavatse ka järgmisel aastal sõda pidada. Kas ei oleks olnud siiski otstarbekas vähendada kaitsekulusid ja suurendada eraldisi kultuurile?
Aitäh! Ma ei saanud küll aru, missugusest protsendist teie räägite. Eurostati järgi kulutab Eesti Vabariik kultuurile 2,3% sisemajanduse kogutoodangust – see on Euroopa Liidu kõige kõrgem kultuurikulude osatähtsus sisemajanduse kogutoodangust. Euroopa Liidu keskmine tase on 1,2% SKT-st. Järgmise aasta eelarve kultuurikulude maht kasvab COFOG-i järgi liigendades 11% ja seda ei saa sugugi väikeseks kultuurikulude kasvuks pidada. Me teame ju, et käesoleva aasta eelarvest võttis küllalt suure osa enda alla Tallinna kui kultuuripealinna rahastamine. Järgmisel aastal Tallinn enam Euroopa Liidu kultuuripealinn ei ole ja seda raha baasi sisse arvestada ei oleks justkui mõistlik, aga ometi on kasv, vaatamata sellele, et üks oluline rahastamisartikkel langeb ära, ikkagi 11%. See on väga suur protsent! Ma ei saa olla nõus nendega, kes arvavad – tsiteerin praegu kedagi teist, ei ole minu oma mõte –, et on nii, nagu on, ja tahta, et oleks kuidagi teistmoodi, on omane neile, kes oma vaimupiiratuses ei mõista, et on nii, nagu on. Kui me kulutame 2,3% sisemajanduse kogutoodangust kultuurile ja rahulolematus on üldine, siis on teatud muudatused hädavajalikud ja ma tervitaksin neid ministreid, neid poliitikuid, neid kultuurijuhte, kes uute ideedega välja tulevad. Ma ei asuks neid idee väljakäimisel kohe maha tampima, materdama, sest järsku on midagi ratsionaalset, millest võidavad kõik.
Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Laine Randjärv!
Aitäh! Ütlen täpsustuseks, et arhitektuurikonkurss ei läinud aia taha, vaid selle tulemused vaidlustas üks osaleja, kes seda ei võitnud, mis on konkursside puhul täiesti tavaline. Minu küsimus on: kas hoiak on siis selline, et kui mingisuguse konkursi puhul tuleb esimene vaidlustus, tasub selle idee, mis on juba paar aastat eelarves olnud ja valitsuskabinetis otsustatud, maha matta? Minu meelest võiks siiski järjepidevus jätkuda. Ka ERM-i puhul vaidlustati konkursi tulemused ja oldi rahulolematud, kuid ega sellepärast ei visatud nurka ideed see üleüldse ehitada.
Aitäh! Kallis Laine, ei ole mina seda ideed nurka visanud, ma ainult konstateerisin fakti, et asi on ummikus. Riigieelarves on raha eraldatud ja kõik peaks jätkuma vastavalt plaanile, aga plaani on tulnud tõrked.
Aitäh! Lõpetame Tartu Kunstimuuseumi küsimuse arutelu. Suur tänu, härra peaminister!
Järgmine küsimus on kolleeg Rainer Vakralt keskkonnaminister Keit Pentusele. Palun!
Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud keskkonnaminister! Mul on heameel tõdeda, et minu küsimus on sapisusest väga kaugel ja mul on lausa võimalus alustada kiitusega. Euroopa Liidu liikmesriikide võrdluses on Eesti 1. juuli seisuga struktuurivahendite väljamaksete tempolt 29,3%-ga esikohal. Meile järgnevad naaber Leedu 27,6% ja Iirimaa 25,6%-ga. Rahandusministeerium prognoosib välisvahendite väljamakseid 2011. aasta lõpuks vahemikus 850–900 miljonit eurot. Samas teeb mulle keskkonnakomisjoni liikmena muret, et kõige vähem on välisvahenditest siiamaani ära kasutanud Keskkonnaministeerium. Kui täpne olla, siis 15,2% ja 24 miljonit eurot. Siit ka küsimus: miks on selline olukord tekkinud ja kas ei ole ohtu, et just keskkonna valdkonnas jäävad Euroopa struktuurivahendid kasutamata?
Aitäh, hea küsija! Ka mina tahan alustada vastamist kiitusega. Kui peaminister heitis esimese küsimuse esitajale pisut ette sapisust, siis mina tahan teid tänada selle eest, et nii keskkonnakomisjonis kui ka Euroopa Liidu asjade komisjonis on seda teemat väga konstruktiivselt käsitletud. Eile oli Euroopa Parlamendis arutelul üks raport, milles analüüsitakse liikmesriikide suutlikkust eurorahasid efektiivselt ja mõistlikult ära kasutada ning seda, kuidas liikmesriigid on osanud Euroopa fonde rakendada nii, et liikmesriigis tekiks ka töökohti ja et see toetaks majanduskasvu. Raportis toodi positiivse näitena esile kahte liikmesriiki, üks neist oli Poola ja teine Eesti. Nii et kui me ise oleme sageli väga kriitilised ja tahame rohkem, paremini ja kiiremini, siis üldiselt oleme Euroopa Liidu riikide võrdluses päris heal järjel. Mis puudutab keskkonna valdkonda, siis minu arvates on Eesti keskkond vahest üks eurofondidest kõige enam võitnud valdkondi. Me oleme suhteliselt lühikese ajaga näiteks parandanud üle 300 000 inimese joogivee kvaliteeti, me oleme suunanud hästi palju vahendeid ressursside mõistlikumaks kasutamiseks, näiteks küttesüsteemide renoveerimiseks. Talvine aeg hakkab lähenema, soojatrasse on renoveeritud mitmeid kümneid kilomeetreid. Ühe näitena võib tuua Orissaare omavalitsuse. Orissaares väheneb 3. oktoobrist toasooja hind tarbijatele just tänu sellele, et omavalitsus on osanud ja tahtnud eurofonde väga mõistlikult ära kasutada. Nii et ma arvan, et positiivseid näiteid on küll üksjagu.
Kolleeg Rainer Vakra, palun esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Mul on hea meel jätkata positiivses võtmes ja loomulikult ma usun, et neid näiteid, kus eurofonde on hästi kasutatud, on mitmeid. Aga siiski sooviks saada vastust oma küsimusele, miks Keskkonnaministeerium on teiste ministeeriumidega võrreldes kõige tagasihoidlikumalt esinenud ja poolaasta tulemuste põhjal on kasutamise protsent jätkuvalt 15,2, mis on, nii nagu ma olen korduvalt öelnud, pingereas kõige viimane. Mis me oleme teinud üheskoos selleks, et aasta lõpuks oleks Keskkonnaministeeriumil kuldmedal kaelas?
Aitäh! Isegi kui väga tahaks, siis ma kardan, et nii suurt hüpet nii lühikese ajaga ilmselt saavutada ei õnnestu. Aga mida me oleme Keskkonnaministeeriumis ja selle valdkonna rahastamise rakendusüksuses, mis on teatavasti Keskkonnainvesteeringute Keskus, teinud selleks, et neid väljamakseid kiirendada? Me oleme osalt järginud sedasama eespool viidatud europarlamendis arutelul olnud raportit, näiteks nõuannet vähendada mitmesuguseid bürokraatlikke etappe, mis väljamaksete tegemiseks läbida tuleb. Seda me oleme Keskkonnainvesteeringute Keskuses teinud. Oleme rakendanud sellist süsteemi, et kõik projektid on jagatud valgusfoori põhimõttel punasteks, kollasteks ja rohelisteks projektideks, ning punased projektid, mis on eriti kriitilised, on eriti suure tähelepanu all ja nendega tegeldakse tõesti hästi põhjalikult. Kõige selle tulemus on, et viimase kolme kuu jooksul on meie vastutada olevates prioriteetsetes suundades väljamaksed olnud rekordilised. Iga kuu on väljamaksed olnud üle 11 miljoni euro – see on päris suur ja kiire edasiminek ja paranemine. Loomulikult mulle meeldiks, kui väljamaksed oleksid veel suuremad, aga tuleb tõdeda, et need projektid on enamasti ka päris keerulised. Nende ettevalmistamine on läinud mõnevõrra aeglasemalt, kui ilmselt alguses oodati. On olnud palju vaidlustamisi ja erinevalt mõnest teisest valdkonnast on meie partneriteks ju peamiselt kohalikud omavalitsused ja mittetulundusühingud ning nendel ei olnud valmis projekte sahtlist võtta, vaid projekte hakati alles ette valmistama. See kõik on väljamakseid mõnevõrra venitanud. Aga mul on hea meel, et oleme sellise suure kivi tagant liikuma saanud, ja viimastel kuudel on need väljamaksed olnud tõesti rekordilised.
Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Valeri Korb!
Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud proua minister! Tahan küsida, kas ministril või ministeeriumil on juba mustandplaan, kuhu eurotoetused järgmistel aastatel lähevad. Leian, et seda on kohalikel omavalitsustel vaja teada, et korrigeerida oma plaane järgmisteks aastateks.
Aitäh! Järgmisteks aastateks on plaanid tõesti paigas ja järgmistel aastatel nagu ka sel aastal tuleb ikkagi veel maksimaalselt pingutada, et praeguse perioodi vahendid saaksid väga efektiivselt ära kasutatud. Meil on omavalitsustega olnud ju päris palju juttu ka sellest, kuidas neid vajaduse korral rohkem nõustada, kuidas appi minna, et seda raha saaks juba kasutusele võtta, saaks kasutusele võtta võib-olla pisut efektiivsemalt ja kiiremini. Nii et see on igapäevane asi. Aga te pidasite ilmselt silmas järgmist finantsperspektiivi. Selles osas on käimas esimesed arutelud. Loomulikult me küsime ja konsulteerime, peame nõu ka mitme omavalitsusega just selles kontekstis, kuhu järgmisel perioodil oleks vaja teravikku suunata. Ma ise pean mõistlikuks, et üks peamisi suundi oleks teha selliseid investeeringuid, mis aitavad ressursse võimalikult efektiivselt kasutada, mis aitavad võimalikult vähese hulga ressurssidega saada mõnevõrra efektiivsemat ja paremat tulemust kui siiani. Nii et see on ilmselt üks valdkond. Aga see ettevalmistustöö on alles algusfaasis ja ma loodan, et nii koos keskkonnakomisjoni kui ka Euroopa Liidu asjade komisjoniga me arutame ja käsitleme seda teemat lähitulevikus õige mitmel korral.
Palun, kolleeg Neeme Suur!
Aitäh, proua Riigikogu esimees! Lugupeetud proua minister! Kas te näete nüüd, kui planeerimisperiood lõpeb, et mingite programmide all on raha ka üle jäämas, ja kui on, siis kas te olete arutanud ümberpaigutamist programmide vahel, mingi programmi pikendamist, täiendamist?
Aitäh! Raha üle kindlasti ei jää, kui me räägime eurofondide kasutamisest tervikuna, seda ohtu ei ole. Aga on tõsi, et on mõningaid selliseid alalõike, kus me siiamaani ootame, et projekt käivituks. Üks puudutab näiteks Eesti Energia tuhaärastussüsteemi uuendamist. See on üks nendest projektidest, mis siiamaani ei ole mingil põhjusel rakendunud. Me oleme nüüd Eesti Energiaga üsna intensiivselt nõu pidanud, kuidas seda raha mõistlikult kasutusele võtta, et põlevkivienergeetika jäätmehoidlate probleemid eurofondide vahendusel lahenduse saaksid. Mis puudutab ümbersuunamist, siis ilmselt ei ole mingisugune saladus, et näiteks veeprojektide puhul on juba praegu näha, et õige mitmes kohas tuleb ette kallinemist. Reeglid võimaldavad kallinemist katta kuni 30% ulatuses. See maht ei ole veel nii suur, et kõikide projektide kallinemine tuleks praegu katta mõnest teisest meetmest ümbertõstmise teel. Seetõttu me ei plaani praegu veel mingit väga põhjalikku ümbertõstmist. Pigem on meie eesmärk, et puhta joogivee saamise eesmärgid saaksid täidetud, ja kui vaja on, siis tõsta just nimelt sellesse valdkonda raha ringi mõne teise meetme arvel, kus raha jääb täies mahus kasutamata.
Palun, kolleeg Tõnis Kõiv!
Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Ega eurotoetuste ärakasutamine ei ole ju eesmärk omaette, selle rahaga, mis me saame, püüame ikkagi saavutada mingisuguseid eesmärke, mis me oleme enne enda ette seadnud. Kas te saaksite vastata, vaadates eurotoetuste kasutamist selle pilgu läbi, kuidas ja kui palju meil võib jääda keskkonnaalaseid, keskkonnahoiu-, keskkonnakaitsealaseid ülesandeid täitmata või saada poolikult täidetud seetõttu, et asjad natuke venivad?
Tagantpoolt pihta hakates ütlen veel kord, et venimine, nagu te seda nimetate, on tingitud sellest, et projekte on ette valmistatud väga pikalt ja põhjalikult. Nende viimaste kuude näited aga kinnitavad, et me oleme nüüd ka väljamaksete puhul üsna korralikult tempot tõstnud. Nii et kas mõni eesmärk täitmata jääb, seda ma küll praegu ei julge kuidagi öelda. Igal juhul on meie eesmärk, nii nagu ma ka alustasin, võtta need vahendid mõistlikult kasutusele ja täita need ülesanded, mis meil puhtama keskkonna saavutamiseks seatud on. Ükskõik, kas me räägime joogiveest, nendesamade küttesüsteemide ümberehitamisest, soojustrasside renoveerimisest või ka näiteks keskkonnaharidusest. Keskkonnaharidusse suunatakse eurofondide vahendusel väga oluliselt raha. Nii et ma arvan, et kõik need eesmärgid saavutatakse ja et ka kõik meie partnerid võtavad seda väga tõsiselt. Kui nad on sõlminud lepingu, kui nad on võtnud kohustuse teatud tempos seda projekti rakendada, siis tuleb sellega tegelda. Ei ole võimalik seda kuskile kaugusse lükata või venitada, seda me lubada ei saa.
Palun, kolleeg Neeme Suur!
Aitäh, proua juhataja! Proua minister! Sellestsamast keskkonnaharidusest kohe jätkakski. Võib-olla läheb küsimus liiga spetsiifiliseks, aga äkki on teil siiski olnud juttu sellisest suurepärasest programmist nagu keskkonnahariduse infrastruktuuri programm. See oli väga hea programm ja suhteliselt väiksemahuline, rahastati ca 10 objekti keskkonnahariduse valdkonnas, aga samas oli taotlejaid oluliselt rohkem. Kas on olnud jutuks, et keskkonnahariduse infrastruktuuri programmi võiks raha juurde tulla?
Aitäh! Mul on siin kaasas õige mitu lehekülge, kus on kirjas sellesama keskkonnahariduse taristu projekti hetkeseis. Ma ei hakka seda kõike ette lugema, aga ma hea meelega annan selle teile pärast edasi ja teil on võimalik vaadata ka praegu otsustatud projektide n-ö kulgemist. Praegu näib nii, et kõige suurem lisavajadus võib tekkida just nimelt nendes eespool nimetatud veeprojektides. Kas meil on võimalik suunata lisaraha veel ka teistesse alalõikudesse, eks seda tuleb arutada. Aga ütlen veel kord, et on küll seesama viidatud Eesti Energia tuhaärastussüsteemi uuendamine, mis praegu toppab, aga enamik projekte on käivitunud, enamikus alalõikudes on suurem osa otsustega juba kaetud. Niisiis ma loodan, et kellelgi ei ole sellist ekslikku kujutelma, et kuskil raha lihtsalt seisab ja on kuidagi otsustega katmata või pole ideed, kuidas seda kasutusele võtta. Pigem vastupidi. Nii et esmajärjekorras on tõenäoliselt veeprojektid need, kuhu raha juurde suunatakse. Aga samamoodi oleme ju otsustanud näiteks seda, et Tallinnas 4. liinile toodavad uued trammid saavad taristu väljaehitamiseks toetust just nimelt eurovahenditest, ja see summa on kokku üle 18 miljoni euro. See on väga suur summa ja on üks selline lisarahastus, mis on nendesse meetmetesse juurde tulnud.
Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Lembit Kaljuvee!
Aitäh, proua esimees! Hea minister! Hea on kuulata, et alguses ei saanud vedama, lõpuks ei saa pidama, et kõik, mis on võetud ette, saab täidetud. Aga kuidas on eurorahastuse järgmise perioodiga? Kas ministeerium tegeleb sellega, et me järgmine kord ei oleks sellises situatsioonis, kus läheb aasta ja ei tule ega tule ühtegi projekti, kuni siis lõpuks saame asja käima? Kuidas me saaksime selle rütmi sisse, et me ei käituks n-ö laineliselt, vaid et oleksid selged sihid ja selged eesmärgid, mis on ka pikemalt läbi mõeldud?
Aitäh! Eesmärgid ja sihid on kindlasti selged. Loomulikult oleks teine võimalus see, et me otsustame suunata euroraha nendesse projektidesse, mis meil on kuskil sahtlist võtta, aga ma ei tea, kas see on kõige mõistlikum. Iseenesest see, kui meil on klaar, mis valdkonda me tahame arendada, või et mis on keskkonna puhul näiteks see konkreetne, spetsiifiline valdkond, kuhu panustada, on see siis joogivesi, on see õhupuhtus, on see energiaressursside mõistlikum kasutamine, ei tähenda ilmtingimata, et konkreetsed projektid on juba kellelgi sahtlis ootamas. Nende projektide ettevalmistamine võtab loomulikult aega ja ma arvan, et see on täiesti tavaline, mõistlik asjade käik. Seetõttu on ilmselt keskkonna valdkonnas üsna paratamatu, et algus oli mõnevõrra aeglasem, kui paljud ootasid ja arvasid. Ma ei näe selles väga suurt traagikat. Mul on tõesti pigem hea meel, et nüüd on sellest üle saadud ja väljamaksetega näivad asjad minevat ainult paremuse suunas.
Suur tänu, proua minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Nüüd on meil võimalus esitada küsimusi. Palun nimetage ministri nimi ja siis esitage küsimus! Üks moment, palun vabandust! Küsijate nimesid ei ole tablool näha. Läheme praegu siiski edasi. Minu teada oli esimesena kirjas Tarmo Leinatamm. Ma ei jõudnud reageerida, et üles kirjutada. Palun, kolleeg Tarmo Leinatamm!
Aitäh! Küsimus peaministrile, teema on EFSF ja oodatav vastus on, et puust ja punaseks. Oletame, et EFSF on moodustatud, riigid A ja B on kvalifitseerunud ja laenu saanud. Riik A tuleb oma kohustuste täitmisega kenasti toime, aga riigil B on tekkinud takistused, mis on muutunud ühel ajahetkel selliseks, et on näha, et see riik ei saa oma kohustustega enam hakkama, ja EFSF-i kreeditorid hakkavad muutuma rahutuks. Võib-olla te selgitate nüüd seda järjekorda, millal see karvane kohtutäituri käsi jõuab Eesti riigi rahakotti ehk millal see nõue pöördub garantii andjate vastu.
Aitäh! Kõigepealt peaksid muidugi riik A ja riik B laenu saama. Kui me räägime EFSF-ist, siis esialgu me pole jõudnud veel sellessegi staadiumisse, et näiteks seesama Kreeka, teie klassifitseerimise järgi eeldatavalt riik B, võiks hakata EFSF-ist laenu saama. Kui rääkida Kreekast, siis praegu saavad nad laenu kahepoolsete laenulepingute alusel moodustatud abistamismehhanismist ja selle abistamismehhanismi rahad ei ole veel ammendunud. Me teame, et järjekordse kaheksa miljardi eurose laenumakse saamiseks peaks Kreeka tegema väga tõsiseid pingutusi. Nad peaksid kohe sulgema 30 kahjumiga töötavat riigile kuuluvat ettevõtet, nad peaksid kohe vallandama, töölt lahti laskma 20 000 riigiteenistujat, nad peaksid tööreservi saatma 150 000 avalikku teenistujat. Reservi saatmise mõte on selline, et reservis oleku ajal makstakse nendele madalamat palka ja nende tulevik on väga selge – nad kõik vabastatakse riigiametist, nad koondatakse. Eeltingimuste hulgas on veel näiteks pensionide limiteerimine, st pensionide kärpimine, riigiteenistujate palga kärpimine jne, jne. Riik peab need tingimused täitma ja siis tema ka järjekordse laenumakse saab. Üldiselt seatakse need tingimused selliselt, et riik suudab ükskord kõiki oma laenumakseid ilma Rahvusvahelise Valuutafondi, EFSM-i, EFSF-i või ESM-i abita teenindada. Ja kui me ka kahtleme Euroopa Liidu ametnike võimekuses või Euroopa Keskpanga ametnike võimekuses, siis me ei peaks kahtlema Rahvusvahelise Valuutafondi ametnike võimekuses. Nemad on seda asja ajanud juba kogu Teise maailmasõja järgse perioodi ja nende käe all on riigid oma kohustusi korralikult täitnud. Aga palun järgmine küsimus, siis ma vastan edasi.
Minu meelest oli teine kolleeg Marika Tuus-Laul. Kes oli kolmas?
Aitäh, proua juhataja! Minul on küsimus härra peaministrile ja see puudutab riigieelarvet. Täna varahommikul tuli Eesti Pank välja avaldusega, kus öeldakse, et majanduskasvu väljavaated on viimasel ajal, viimastel nädalatel tunduvalt halvenenud ja ebakindlus maailmamajanduses on kasvanud. Eesti Pank soovitab teil riigieelarve tegemisel lähtuda mitte pluss kolmesest majanduskasvu prognoosist vaid pluss ühesest. Teades teie varasemaid vastuseid, et meie majanduskasv on teises kvartalis olnud üllatavalt kõrge, julgeksin ma ikkagi tuletada meelde, et me oleme praegu tagasi jõudnud alles 2006. aasta esimese kvartali tasemele. Kas me ei peaks seekord olema prognoosides natukene realistlikumad, sest eelmised korrad, kui langus oli üks maailma suurimaid, prognoosisime me väga optimistlikult?
Aitäh! Mul ei ole protseduurireeglite järgi võimalust teie käest küsida, mida teie eelistaksite. Kas veelgi konservatiivsemat eelarvet või seda, mille valitsus täna Riigikogule üle annab, või te tahaksite muuta seda optimistlikumaks? Kuna opositsiooni poolelt tulevad tavaliselt soovid tõsta palku rahaga, mida eelarvesse ei laeku, siis ma millegipärast arvan, et teie eelistus ei oleks ilmselt mitte see eelarve, mille valitsus täna Riigikogule üle annab, ja ammugi mitte see eelarve, mida soovib Eesti Pank, vaid hoopis optimistlikum eelarve. Ma kinnitan teile, et täna üleantav eelarve peab vastu ka Rahandusministeeriumi konservatiivsemale, pessimistlikumale prognoosile selliselt, et eelarveaasta lõpuks jääb valitsussektori defitsiit Euroopa stabiilsus- ja kasvupaktiga ette seatud raamidesse. Ma ei saa olla nõus nendega, kes arvavad, et riigil ongi ainult fiskaalsed eesmärgid. Fiskaalsed eesmärgid on kindlasti olulised, aga elu on märksa mitmekülgsem, kui pelgalt rahanumbrid võiksid olla. Ehk siis me teame, et meil ei ole praegu eelarves vahendeid näiteks palkade suurendamiseks. Meie eelarve küll kasvab, aga ta kasvab suuresti selle tõttu, et me kasutame käesoleval aastal ja möödunud aastal Kyoto saasteühikute müügist laekunud vahendeid järgmisel aastal. Mis see alternatiiv siis on, kas jätame kasutamata, et eelarve oleks väiksema mahuga? Ma ei pea seda mõistlikuks.
Kolmas küsija, nagu ma mäletan, oli kolleeg Tõnis Lukas. Palun!
Austatud keskkonnaminister! Eile arutas keskkonnakomisjon merenduspoliitika arengukava. Eesti on mereriik ja ma loodan, et valitsus ei viska püssi põõsasse pärast seda, kui Riigikogu juhatus selle arengukava protseduurilistel põhjustel esimest korda tagasi lükkas. Ma arvan ka, et merenduspoliitika arengukava on vaja Riigikogu tasemel heaks kiita. Me arutasime arengukava asjaomaste ministeeriumidega ja istungil oli esindatud veel Eestimaa Looduse Fond, kes on aktiivselt arvamust avaldanud. Me leidsime, et arengukavas peaks täpsustama ja täiendama kalandusega, naftareostuse tõrjumisega ja merealade planeeringuga seotud punkte, et keskkond oleks tulevikus ka planeeritud või et tuuleparke ei tehtaks juhuslikesse kohtadesse. Kas te näete, et Keskkonnaministeerium saab nende osade täiendamisel kaasa aidata ja et see arengukava peaks Riigikogu tasemele tulema?
Aitäh, hea küsija! Merenduspoliitika teema arutelu avati ka valitsuse istungil ja seal vahetati samuti mõtteid nendesamade teie viidatud punktide üle. Ma ise olen samamoodi olnud ühenduses näiteks Eestimaa Looduse Fondiga ja Eesti Keskkonnaühenduste Kojaga ning olen probleemidega täiesti kursis ja osaliselt jagan nende muret selle dokumendi pärast. Aga see ei tähenda, et kogu käimasolev protsess peaks nüüd toppama jääma, sellega tuleks ikkagi edasi minna.
Mis puudutab näiteks merealade planeeringu küsimust, siis regionaalminister, kes selle valdkonna eest vastutab, on minu arvates väga õigel teel selles osas, et tegu on teemaga, millega tuleb tegelda. Keskkonnaministeeriumis me puutume tõesti iga päev kokku probleemiga, et merealade planeeringut siiamaani tehtud ei ole. Kuidas seda teha, on meil plaanis lähiajal regionaalministriga ka arutada. Keskkonnaministeeriumil ja meie allasutustel on praegu juba olemas terve hulk mitmesuguseid kaardikihte, mida kokku sidudes oleks tegelikult võimalik suur osa sellest planeeringust üsna lühikese ajaga valmis teha. Ma arvan, et oleks tähtis võimalikult kiiresti ära määrata vähemalt need kohad meres, kus üks või teine ehitustegevus, merre rajamine võimalik ei ole, kas siis kaitse põhjustel, keskkonnakaitselistel põhjusel või elupaikade kaitseks – neid põhjusi on väga erinevaid. See töö peaks käima paralleelselt ja jätkuma sõltumata sellest, et Riigikogu merepoliitikat arutama asub.
Aga lõpetuseks – see ei ole küll otseselt Keskkonnaministeeriumi valdkond – tahaks õnnitleda kõiki neid, kes tennisele kaasa elavad, sest meie Kaia Kanepi on just võitnud maailma esireketit!
Hurraa! Head kolleegid! Alustame nüüd uuesti küsimustega. Kolleeg Viktor Vassiljev, palun teie küsimus!
Aitäh, proua Riigikogu esimees! Minu küsimus on härra peaministrile. Austatud peaminister! Praegu on plaanis anda haigekassa ja töötukassa reservid riigikassa hallata, makstes neile selle eest õiglast intressi. Küsimus on aga selles, mis asi on õiglane intress. Kas see on sama intress, millega saab turgudelt raha laenata, või on see intress väiksem? Kui intress on sama, kas selline teguviis on siis õiglane inimeste suhtes, kes oma arusaamise järgi hoiustavad oma sissemakseid töötukassas ja haigekassas? Aga kui intress on turuintressist väiksem, kas see ei ole siis ebaõiglane haigekassa ja töötukassa suhtes?
Aitäh! Õiglane intress on see, milles osapooled omavahel kokkuleppele jõuavad, ja ma eeldan, et nii haigekassa kui ka töötukassa reservide hoiustamisel riigikassas peaks saavutatama osapooltevaheline kokkulepe. Kindlasti ei saa ei haigekassa ega töötukassa eesmärk olla võimalikult suurt intressitulu teenida, sest me ju teame, et kui marginaalid on suured, kui kasumi teenimise lootus on suur, siis on ka riskid selle võrra suuremad. Kui minnakse suurt tulu teenima, siis võib see tähendada, et kogu investeering, kogu hoius hoopis kaotatakse. Sotsiaalkindlustusfondid peaksid hoidma oma vahendeid väga konservatiivsetes instrumentides ja just seda teenust on riigikassa nii töötukassale kui ka haigekassale valmis pakkuma. Haigekassa puhul ei ole tegelikult üleüldse mingisugust probleemi, sest aegade algusest saati on haigekassa rahavooge ja reserve juhtinud riigikassa, niisiis seal olemuslikult mingit muutust tulemas ei ole. Muutus võiks olla selles, et minnakse üle riigikassa kontode kasutamisele, millest võiks haigekassale tulla suur võit, sest siis ei peaks nad enam maksma panga ülekandetasusid, need jäävad riigikassa kanda. Töötukassa puhul on ka 25 miljonit eurot olnud kogu aeg riigikassa juhtida, ülejäänud vahendid on paigutatud kuhugi mujale. Missuguse riskiastmega, seda mina siin kinnitada ei saa. Ma eeldan siiski, et jõutakse kokkuleppele.
Palun, kolleeg Kajar Lember!
Aitäh, hea juhataja! Küsimus keskkonnaministrile. Kuna Rahandusministeeriumil häid vastuseid ei olnud, siis ma küsin keskkonnaministrilt. Äkki oskate selgitada, kuidas on nn CO2 kvoodi rahadega renoveeritavate hoonete nimekirja sattunud suur hulk iseenesest väga hästi kapitaliseeritud Riigimetsa Majandamise Keskuse hooneid? Kas nende hoonete eelistamine paljudele oluliselt suuremat avalikku huvi pakkuvatele ja sotsiaalse suunitlusega objektidele on mõistlik?
Aitäh! Ma alustaks võib-olla pisut kaugemalt ja räägiks korraks lühidalt veel lahti, kuidas käib valiku tegemine AAU tehingute puhul üldse. Otsus selle kohta, kuhu investeeritakse, on nende tehingute puhul selle riigi teha, kes Eestilt ühikuid ostab. Kriteeriumiks, millest lähtutakse, on eelkõige iga konkreetse projekti ja objekti puhul saavutatav energiasääst, mida suurem energiasääst, seda eelistatumad või seda ligitõmbavamad on projektid ostjate jaoks. Samamoodi on oluline kriteerium nende inimeste arv, kes konkreetse objekti puhul kasusaajateks kvalifitseeruvad.
Mis puudutab RMK näiteid, siis hoolimata sellest, et need investeeringud ja projektid ei ole ju mitte väga suure mahuga, ma arvan, et ei ole mõistlik ega õige diskrimineerida asutusi selle eest, et nad on saanud oma majandustegevusega hästi hakkama. Kui neil on välja pakkuda investeeringuobjekte, mille puhul saavutatav energiasääst on suur ja ka võimalikku kasu saavate inimeste hulk on suur, siis ei ole põhjust neid maha kriipsutada ainult selle pärast, et tegu on efektiivselt tegutseva ühingu või asutusega.
Palun, kolleeg Yana Toom!
Aitäh, proua eesistuja! Mul on küsimus härra peaministrile. Kaks nädalat tagasi, 14. septembril siinsamas saalis küsimusele vastates ütlesite sõna-sõnalt nii: "Loodan, et töötukassa reservid ei ole mitte Kreeka pankadesse paigutatud." Kas tegemist oli irooniaga või puudub teil peaministrina ülevaade sellest, kuhu töötukassa reservid on paigutatud?
Aitäh! Minul kui peaministril puudub ülevaade, kuhu on paigutatud töötukassa reservid. Ma arvan, et põhimõtteliselt ma võiksin teada saada, kuhu need reservid on paigutatud, aga ma ei ole selles ka päris veendunud, sest tegemist on avalik-õigusliku isikuga ja teadmisvajadus ei ole peaministril seaduse järgi garanteeritult olemas. Seega on minu lootus endiselt aktuaalne.
Palun, kolleeg Eldar Efendijev!
Aitäh, proua eesistuja! Minu küsimus on peaministrile ja puudutab ka töötukassa ja haigekassa reservide haldamist. Tööandjate keskliit on teinud ettepaneku langetada juba järgmisel aastal töötuskindlustusmakse määra kriisieelsele tasemele. Ametiühingute keskliit on teatanud, et reservide kasv jätkuks ka siis, kui summaarne töötuskindlustusmakse langetataks tänaselt 4,2%-lt 3% tasemele. Milline on Vabariigi Valitsuse seisukoht selles küsimuses seoses sellega, et koalitsioonilepingus on töötuskindlustusmaksete vähendamine ette nähtud alles 2013. aastast?
Aitäh! Hea küsija vastas juba ise küsimusele ära. Valitsuse ühemõtteline seisukoht on, et töötuskindlustusmakse määra alandatakse 1. jaanuarist 2013. Praeguseni ei ole töötukassa reservid saavutanud planeeritud mahtu ja ma usun, et eriti sel ajal, kui maailmas igal pool kipuvad majanduskasvu ootused allapoole minema, ei ole meil küll mõtet töötukassa reservide kogumist lõpetada ja öelda, et nüüd on meile õnnelik põli saabunud ja mitte mingil juhul ei saa enam halvemaks minna, kõik halb on juba seljataha jäänud. Möödunud, meie jaoks juba suuresti möödunud ja seljataha jäänud kriisist oleme õppinud, et ühele väikesele riigile on reservide kogumine ülimalt oluline. Kui kogu Euroopa, kui kogu maailm maadleb praegu enneolematu krediidikriisiga, siis meie võime öelda, et see kriis meid ei puuduta, ja ta ei puuduta meid ainult seetõttu, et meie oskasime koguda põhiliselt aastatel 2002–2007 ja eriti 2007. aastal oma riigile märkimisväärsed reservid. Minu meelest võiks alalhoidlikkus meile ka praegu alles jääda, ehkki Eesti riigi rahandus on Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas kõige paremini korras olev riigirahandus.
Palun, kolleeg Raivo Järvi!
Suur tänu, hea esimees! Kutsun teid üles koos välisministriga lendama laia maailma, nagu seda kunagi tegi prohvet Muhamed tiivulise olendi Buraqi seljas, ehk küsimus on Palestiina kohta. Et meie eilne istung nii pikaks venis, siis ei saanudki me välisministriga kohtuda. Me teame, et meie seisukoht Palestiina omariikluse osas langeb suuresti ühte Ameerika Ühendriikide omaga ja me toetame tõesti n-ö kahepoolseid läbirääkimisi. Küll aga on minuni jõudnud info, et paljud Euroopa Liidu riigid võivad selles küsimuses olla nüansi võrra ühele või teisele poole kaldu. Millised on nüüd esimesed sellised kui mitte just kuulujutud, siis infokillud ÜRO-st? Kas see on tõesti nii ja millised alternatiivid võivad Euroopa Liidu poolt tulla?
Kõigepealt, mis puudutab seisukohta Palestiina riikluse küsimuses, siis siin langeb Eesti seisukoht kokku enamiku maailmariikide omaga, mille kohaselt eesmärk ongi, et Iisrael ja Palestiina riik eksisteeriksid rahumeelselt kõrvuti. Nii et kui me räägime eesmärgist, siis eesmärk on kahe riigi lahendus, see, et Palestiina saaks tõepoolest iseseisvaks ja eksisteeriks rahulikult Iisraeliga koos. Küsimus on selles, kuidas see võimalik on. Paraku, meeldib see kellelegi või mitte, kui vaadata arenguid, mis sealses piirkonnas on praegu, ja neid arenguid, mis seal on olnud viimastel aastakümnetel, siis ikkagi ainus realistlik võimalus, et tekiks olukord, kus kaks riiki on rahumeelselt kõrvuti, on see, kui need kaks lepivad selles omavahel kokku. Seda siis loomulikult rahvusvahelise kogukonna, sealhulgas ÜRO, Euroopa Liidu, aga ka paljude teiste riikide selgel toetusel. Praegu on, jah, ÜRO-s üks protsess alanud, sest eelmisel reedel esitas Palestiina omavalitsus ÜRO peasekretärile taotluse saada ÜRO-s liikmestaatus. Vastavalt ÜRO põhikirjale läks see avaldus arutamisele ÜRO Julgeolekunõukokku. Sinna teatavasti Eesti veel ei kuulu. Nii et selle avalduse osas peab seisukoha võtma ÜRO Julgeolekunõukogu. ÜRO Peaassambleele ehk sellele kogule, kus ka Eesti liige on, ei ole seni ei Palestiina ega keegi teine ühtegi selleteemalist resolutsiooni esitanud.
Palun, kolleeg Arto Aas!
Aitäh! Küsimus on samuti välisminister Urmas Paetile. Esimene küsimus, et kus on teie oravarinnamärk. Aga minnes tõsiseks, küsimus Euroopa Liidu laienemise kohta. Kas Euroopa Liidu riikide võlakriis on saamas takistuseks ka laienemisprotsessile? Ma küsin seda seetõttu, et eelmisel nädalal külastas meie parlamenti Islandi parlamendi delegatsioon, keda ka need teemad huvitasid. Me teame, et Horvaatia on oma läbirääkimisi lõpetamas ja mitu riiki on ootel. Kas see kriisihetk on tekitanud liikmesriikide sees kõhklusi laienemise osas või on selline Euroopa näiline nõrkus tekitanud kõhklusi liituvates riikides?
Aitäh! Oravamärk on kindlas kohas. Mis puudutab võlakriisi, siis ei ole mingit kahtlust, et selline turbulents, selline teatav ebamäärasus on Euroopas kindlasti vesi nende veskile, kes niikuinii, praegustest arengutest hoolimata oleksid ja on olnud skeptilised Euroopa Liidu edasise laienemise suhtes. Nii et eks see annab neile kindlasti lisaargumente, millel ei ole küll mingit seost tegelikkusega selles osas, mis puudutab Euroopa Liidu kui sellise laienemist ja neid põhimõtteid, miks Euroopa Liit üldse on seni laienenud ja miks ta peaks laienema ka tulevikus, ehk mis puudutab vabadusi ja Euroopa julgeolekut. Aga vaieldamatult mõjutavad kõikvõimalikud negatiivsed arengud ja probleemid Euroopa Liidus kõiki aspekte, sealhulgas ka laienemist. Hetkeseisuga on teatavasti tehtud otsus, et Horvaatia liitub Euroopa Liiduga 1. juulil 2013. Islandiga on liitumiskõnelused käimas, ma loodan, et need lähevad suhteliselt valutult. Detsembris tuleks teha uued otsused, mis ennekõike puudutavad Serbiat ja ka Montenegrot. Nii et siin sõltub edasine ka sellest, mis ettepanekuga või hinnanguga Euroopa Komisjon välja tuleb. Eesti positsioon on ju iseenesest klaar ja see ei ole muutunud. Meie hoiak on jätkuvalt see, et kõik Euroopa riigid, kes kriteeriumidele ja tingimustele vastavad, peavad saama võimaluse Euroopa Liiduga liituda. Selle hoiaku peamine põhjus on seesama vabaduste ruumi, stabiilsuse, julgeolekuruumi laienemine siinsamas meie ümber, mis otseselt ka meid mõjutab.
Palun, kolleeg Paul-Eerik Rummo!
Aitäh! Samuti küsimus härra välisministrile. Küsimuse taustaks on see arvatavasti meile kõigile omane tähelepanek, et suurte küsimuste ümber on ühiskonnas tihtipeale käibel mitmesuguseid müüte, infomüra ja paraku vahel ka meedia kaudu otsest väärinformeerimist või faktivigu ja muud taolist, mis põhjustab ühiskonnas sellist ebamäärast ärevust ning mõnede inimrühmade hulgas võib-olla ka põhjendamatuid või kahetsusväärseid hirme ja kartusi. Kas te olete märganud või oskate välja tuua mõne välispoliitilise küsimuse, millest Eesti ühiskond võib-olla ei tarvitse olla adekvaatselt informeeritud ja mis võib tekitada sellist tarbetut ärevust?
Ei, ma ei tahaks siin ühtegi teemat ekstra esile tuua, aga ma usun, et ükskõik millise, sh ka välispoliitilise küsimuse puhul tuleb ikka ette, et info ei ole alati kõigekülgne, et ta on ühekülgne ja selles on võib-olla rohkem emotsiooni, mis võib ka ärevust tekitada, kui vaja oleks. Nii et selles osas on Eesti inimestele, keda maailmas meie ümber toimuv tõsiselt huvitab, soovitus mitte piirduda ainult ühe infokandjaga. Kui võimalik, siis tasub jälgida ka muu maailma meediat ja analüütilisi artikleid. See tuleb kindlasti kasuks, et pilt saaks võimalikult täiuslik ja võimalikult vähe oleks ohtu langeda tarbetute emotsioonide ohvriks.
Kiire küsimus kolleeg Inara Luigaselt.
Aitäh! Minu küsimus on keskkonnaministrile. Austatud minister! Me käisime suvel Haanjamaa rahvaga teie juures ja juttu oli Tallikese sihtkaitsevööndi kehtestamisest. Tegime teile ka arupärimise ja ma käisin nõuniku juures küsimas lisainformatsiooni kogu selle asja kohta, aga ma ei ole vastust saanud. Kas saaksite anda selgitust, milles on asi, et ei vastata meilikirjadele ega vastata ka minu kirjalikele arupärimistele?
Aitäh! Me saame ilmselt omavahel detaile täpsustada. Riigikogust laekusid mulle suvel tõesti kirjalikud küsimused, mis olid edastatud Mailis Repsi nimel, ja nendele on kirjalikud vastused ammu-ammu ära saadetud. Olen neid saatnud veel lisaks ametlikele kanalitele lihtsalt oma meili pealt kõigile, kes on küsinud. Nii et Mailis Repsile teie fraktsioonist, kes küsimused edastas, on vastus ammu-ammu ära läinud.
Aga nii nagu me ka kohtumisel rääkisime, on kõnealuse probleemi puhul vaidlus selles, kas kehtestada ja kui suures mahus kehtestada piiranguvöönd ka eramaadele. Ja nagu ma teile kinnitasin, me analüüsime veel kord võimalust laiendada kaitseala eelkõige riigimaadel. Aga tõsi on ka see, et kaitsealust objekti või kaitsealust elupaika saab kaitsta seal, kus ta on. Muinsuskaitses ei kujuta me ju ette, et näiteks vanalinnas oleksid kaitse all ainult riigi või omavalitsuse omanduses olevad maad. Kui tegu on väärtusega, siis ta peab kaitse all olema. Aga me otsime sellele teemale lahendust. Mis puudutab seda probleemi, et teile ei ole edastatud meie saadetud vastuseid, siis ma arvan, et võin hetke pärast need siitsamast meili pealt ära saata.
Aitäh! Head kolleegid, infotunni aeg on läbi. Tänan kolleege küsimuste esitamise eest ja tänan valitsusliikmeid vastamise eest! Infotund on lõppenud.
