Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu kolmanda töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt on võimalik üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Palun kõnetooli Heljo Pikhofi!

Proua juhataja! Head Riigikogu liikmed! Annan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni nimel üle vanemahüvitise seaduse ja riiklike peretoetuste seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega me soovime muuta vanemahüvitise seaduses sätestatud hüvitise maksimaalset määra, asendades hüvitisele õiguse tekkimise kalendriaastaks Vabariigi Valitsuse kinnitatud ja Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras arvutatud Eesti keskmise sotsiaalmaksuga maksustatava ühe kalendrikuu tulu kolmekordse suuruse kahekordse suurusega. Samas suurendataks riiklike peretoetuste seaduses sätestatud üksikvanema lapse toetus seitsmekordse lapsetoetuse määrani. Ehk teisisõnu, tahame hakata üksikvanema toetust maksma 65 eurot senise 19 euro asemel.
2010. aasta mais avaldatud OECD põhjalik Eesti sotsiaalprogrammide analüüs näitas, et vähene raha, mis sotsiaaltoetusteks eraldatakse, jõuab tõeliste abivajajate asemel hoopis päris heal järjel olevate inimeste taskusse. Kogu perede toetusteks jagatavast maksumaksja rahast läheb viiele rikkamale tulugrupile tervelt 59%, samal ajal näitab statistika, et suurem osa lapsi kasvab just viies vaesemas tulugrupis. Perede toetamise ja raha jagamise ühiskonna rikkamale osale tingib suures osas vanemahüvitise maksmise kord. Samas on üksikvanemaga leibkondadest vaesed 38%. Ühesõnaga, üksikvanemad, õieti nende lapsed elavad meil kõige kehvemas olukorras ja me tahame seda olukorda parandada. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud ühe eelnõu. Riigikogu juhatus otsustab selle menetlusse võtmise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.
Kolmapäeval, 28. septembril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, keskkonnaminister Keit Pentus ja välisminister Urmas Paet.
Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete arupärimise haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoole.
Ja veel on teatada järgmist: täna pärast täiskogu istungi lõppu toimub istungisaalis Eesti-Belgia parlamendirühma asutamiskoosolek. Selle kokkukutsuja on Andres Herkel.
Ja nüüd, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 84 rahvasaadikut, puudub 17.
Täpsustame päevakorda. Tänase teise päevakorrapunkti, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud riigieelarve seaduse § 40² täiendamise seaduse eelnõu 95 arutusel teeb algatajatepoolse ettekande Riigikogu liige Eiki Nestor ning rahanduskomisjoni ettekande rahanduskomisjoni liige Aivar Sõerd. Tänase neljanda päevakorrapunkti, Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud pühade ja tähtpäevade seaduse § 2 muutmise seaduse eelnõu 52 arutusel teeb algatajatepoolse ettekande Riigikogu liige Priit Toobal.
Head Riigikogu liikmed! Alustame tänaste päevakorrapunktide menetlemist. Täna on päevakorras üks otsuse eelnõu ja neli seaduseelnõu.

Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi raamlepingust ja selle muudatustest tulenevate kohustuste täitmise tagamine" eelnõu 90 esimene lugemine. Ma palun ettekandeks kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Esitlen teile üht maailma majanduse seisukohalt väga oodatud euroala stabiliseerimise meedet – Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi ehk EFSF-i. Ma teen seda veendumuses, et pole võimalik, et Eesti võtaks Euroopa riikide võlakriisi lahendamisel ükskõikse kõrvaltvaataja ning jänest sõitja positsiooni. Tegu on Euroopa ja kogu maailma majanduse kõige põletavama murega ning meie nõusolekuta jääks see lahendus sündimata. Ma tänan siiralt Riigikogu väga mõistva suhtumise eest, arusaamise eest, et selle asjaga on väga kiire!
Peame paraku tõdema, et majanduse taastumine ülemaailmsest finantskriisist ja langusest on peatumas. Eksperdid näevad majanduskliima jahenemise peamise põhjusena Euroopa riikide võimetust teenindada oma võlgu ning sellega seotud nakkusohtu teistele. Investorid kui tarbijad on seetõttu kaotanud vajaliku kindluse majandusse panustamiseks. Mõne euroala riigi kriis ja otsuste venimine on oht kogu maailmale.

Ettekandja palub tähelepanu ja vaikust saalis! Suur tänu, head kolleegid! Väga oluline teema, palun kuulame!

Vabandust, tähelepanu ma ei küsigi, vaikust küll.
Praegu ei ole enam abi pelgalt tõdemusest, et aastaid on eelarve puudujääkidele ning võlakoorma paisumisele läbi sõrmede vaadatud. Kärbetest ja juba realiseeruvatest reformidest ei piisa, nõrgematel riikidel on vaja ka aega ning laenuabi, et ümberkorralduste aeg üle elada. Kevadel 2010, kui Kreeka probleemid olid lõpuks lauale pandud, oli selge, et euroalal on vaja üldisi kriisiennetuse ja -lahenduse instrumente ning majanduspoliitikate koordinatsioon peab omandama uue kvaliteedi. Kuna Kreeka probleemid ning nende mõju euroalale olid akuutsed, leiti kiirkorras lahendus Kreeka laenumehhanismi näol. Lepiti kokku kahepoolsed laenud euroala riikidelt. Selles mehhanismis Eesti ei osale. Seeläbi loodi süsteemsema lahendusena kolmeks aastaks ka EFSF, kuna abi ja tulemüüri näisid vajavat veel mõned riigid. Ideede küpsemisel järgnes ka alalise Euroopa stabiilsusmehhanismi ehk ESM-i loomine, mis peaks EFSF-i välja vahetama hiljemalt 1. juulil 2013. Äsja saavutati Euroopa Parlamendiga kokkulepe rakendada tugevdatud eelarve- ja majanduspoliitika koordinatsiooniraamistikku.
Seega ei ole enam 2012. aastast vabandusi korrast ära riigirahanduse ja kreenis majandusega riike mitte korrale kutsuda. Stabiilsuse ja kasvu pakti reform muudab rangemaks ennetava eelarveseire, võla vähendamise ja makromajanduse järelevalve, laiendab sanktsioonide ringi, kehtestab miinimumstandardid riikide eelarvereeglitele, -protseduuridele, -prognoosidele ja eelarvestatistikale. Minu kindel seisukoht siinjuures on, et riigid ei saa rahulduda eelarve puudujäägi vähendamisega 3% piiresse SKT-st, eesmärk peab olema tasakaalus või ülejäägis eelarve. Alles siis saame tõsiselt rääkida kriiside vältimisest ja võlakoormuse vähendamisest.
Stabiilsusfondi põhitõed on järgmised. See on loodud euroala stabiilsuse tagamiseks rangete tingimuste alusel. See annab euroalal liikmesriikidele erakorralisi laene või uue mehhanismi kohaselt osaleb muude mehhanismidega, muude stabiliseerivate meetmetega – võlakirja ostudega esmaselt ja järelturult, ennetavate laenude ja pankade kapitaliseerimisega. EFSF on ajutine eraõiguslik mehhanism, kuna sanktsioonid võtab 2013. aastal üle Euroopa Liidu õiguse alusel loodav Euroopa stabiilsusmehhanism. Seega EFSF ei anna tagastamatut abi, vaid laene olukorras, kus abivajajal tavapärastele rahastamisallikatele ligipääsu ei ole. Sellest tuleneb oht kogu euroala stabiilsusele. EFSF-i rahastamisvõime kindlustavad tema osanike garantiid. EFSF-i väljaantavate toetusinstrumentide maht on maksimaalselt 440 miljardit eurot. EFSF-il endal on AAA reiting ja selle 440 miljardi katavad AAA reitinguga riigid üksi, teised osalevad tegelikult solidaarsusavaldusena. Kaks riiki – Iirimaa ja Portugal – on saanud EFSF-i ressurssi kasutada. Mõlemad on oma tegevusega tõestanud, et EFSF-i toel ostetud aeg on efektiivselt kasutatud, st on konsolideeritud eelarvet, tegeldud struktuursete reformidega ja ümber korraldatud finantssektorit. Pidev seire kinnitab laenude tagatiseks olevate programmide töötamise.
Euroala ja Euroopa Liidu stabiilsus on ka Eesti majandusliku heaolu tähtis garant. Meie esmane huvi on vältida kriisi levikut. Kriisi mõjud jõuavad meieni eelkõige ekspordinõudluse vähenemise ning finantsturgude ebakindlusest tingitud rahastamisvõimaluste halvenemise näol.
Euroopa Liidu liikmena oleme siseturu võimalustele lisaks nautinud solidaarsust tagastamatu abi vormis. Me peame olema valmis vastama soldiaarsusega kõigi teiste abistajate suhtes – praegusel juhul me räägime ju garantiidest ja abilaenudest ehk mittetagastamatust abist. Toetamine tähendab ka kõrgendatud õigust ja kohustust nõuda muutusi, ning seda me ka teeme. Eesti osalus EFSF-i aktsiakapitalis on 48 000 eurot ehk 0,26% kogu kapitalist. See jaotus põhineb Euroopa Keskpanga kapitaliosalusel ning osalevad kõik euroala riigid. Eesti osalus EFSF-i võetavates kohustustes tähendab valmidust anda 1,995 miljardi euro ulatuses garantiisid. Garantiidega seotud kohustuste tekkimise võib jaotada kolme ossa. Käesoleva otsusega kinnitame me valmidust anda välja garantiisid nimetatud 1,995 miljardi euro ulatuses, EFSF-i sekkumise aluseks oleva programmdokumendiga nõustumiseks – laenuprogramm, võlakirja ostu programm, pankade rekapitaliseerimise programm – valitsusele volituste andmine Riigikogu poolt ja kolmandaks, reaalse garantii andmine programmi väljamakse rahastamiseks EFSF-i poolt.
EFSF-i toimimiseks on hädavajalikud kaks eeldust: seda peab saama kasutada väga kiiresti ja selle kasutamisel peab olema võimalikult laiapõhjaline poliitiline mandaat. Mõlemad tingimused on otsuse eelnõus täidetud. Riigikogule esitatud eelnõu tagab Riigikogu otsustusõiguse. Samasugune protseduur, kus parlament kiidab heaks garantiide üldise piiri ning valitsus selle raames konkreetsed laenuprogrammid, on kasutusel ka teistes euroala riikides.
Õiguskantsleri tõstatatud küsimustes näen lahendust järgnevas. Kõnealuse otsuse vastuvõtmine võiks vajada vähemalt 51 poolthäält. See ei ole vaieldamatu väide, aga see kindlasti maandab õiguslikke riske. Veel: riigieelarve seaduse finantsstabiilsuse tagamise sätte täpsustamine, et ei jääks kahtlust, et võlakriis ja finantsstabiilsuse probleem on lahutamatud. Jällegi täpsustan: see ei ole midagi väga uut ja vältimatut, aga seegi maandab õiguslike vaidluste riski. Edasi: vajadusel võib Riigikogu kodukorraseaduses täpsustada, milline on ELAK-i või mõne muu komisjoni pädevus EFSF-iga seotud otsustes. Otsuse preambulis võiks minu hinnangul teha viite nii Euroopa Liidu liikmelisusega seotud kohustustele kui riigieelarve seaduse finantsstabiilsust puudutavale paragrahvile. Kahtlemata tuleks eemaldada eksitav sõnakasutus. Ma nimetan seda siiski eksitavaks sõnakasutuseks, mitte sisuliseks eksimuseks otsuse punktis – kui ma ei eksi, oli see 3 või 4 –,  kus räägiti, et valitsus otsustab garantii andmise. Loomulikult on see sõnastus eksitav – mitte valitsus, vaid Riigikogu annab ikkagi üldise garantii.
Lõpetuseks rõhutan, et ei Eesti ega meie partnerid ei jaga kõnealuse meetmega tagastamatut abi, vaid me kaitseme end kriisi leviku eest ja anname riikidele aega oma majapidamine korda teha. Me oleme väga nõudlikud laenajad ja see on ka tagatis, et meie antud garantiid sisse nõudmata jäävad. Kokkuvõttes saan vaid tõdeda, et vastutustundlik eelarvepoliitika on ülimalt tähtis. Tänan!

Suur aitäh! Rahandusministrile on hulk küsimusi. Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud rahandusminister! Ma kõigepealt tänan, et te leidsite aega ja tahtmist vastu võtta ka Keskerakonna fraktsiooni kutse ning andsite meile väga põhjalikke vastuseid oma seisukohtadest selles küsimuses. Aga mõni küsimus jäi ikkagi segaseks ja üks neist on see, et kui Eesti annab laenule garantii, siis garantiid andes peab olema valmis ka selleks, et laenu võtja ei suuda oma kohustusi täita ja kohustuse täitmisel pöördub see garantii andja vastu. Kust võtab Eesti sellises mahus summasid, ligi 2 miljardit eurot? Kui see nõue pöördub käendaja vastu, siis tuleb see summa osaliselt välja käia kahe pangapäeva jooksul? Kust see raha tuleb?

Mina jällegi tänan teid, et te mind kutsusite. See oli mulle ka kordumatu elamus. Aga eks ma seda fraktsioonis teile ka seletasin. Muidugi, infot on väga palju, väga raske on jälgida, kui kaks tundi järjest räägitakse. Aga me ei räägi ju 2 miljardist. Jutt ei ole 2 miljardist ega vajadusest võtta kahe pangapäeva jooksul see summa kusagilt välja. Jutt on kõigepealt, hakkame otsast peale, ülegarantiist. Me tegelikult maksimaalselt garanteerime 1,2 miljardit. Aga see ülegarantii on vajalik. Need riigid, kellel ei ole AAA reitingut, põhjustavad selle, reaalselt taandub kogu see maht kõigepealt 1,8-ni.
Edasi, kui me vaatame nüüd EFSF-i eluiga ja eeldame, et EFSF kestab kaks aastat – praegusel hinnangul on see aeg pigem poole lühem –, siis EFSF-i enda kõige värskem prognoos, arvestades uusi meetmeid, on, et sellest 1,2-st läheb kahe aasta jooksul käiku 1/3 ehk siis 400 miljonit Eesti jaoks. Prognoosi järgi jaotub see tõenäoliselt tolleks hetkeks kolme riigi vahel. Praegu on kahe riigi vahel, kelle programmide maht on 58 miljardit, need on Portugal ja Iirimaa. Nende riikide puhul kahe aasta, ammugi mitte ühe aasta jooksul nii suurt maksejõuetust mitte keegi ei prognoosi. Tõsiselt, seda ei saa prognoosida. Nad saavad hästi hakkama. Kui lisandub Kreeka, siis neid riike on kolm. Aga ikkagi see 400 miljonit jaguneks siis kolme riigi vahel.
Kaks pangapäeva, millest siin üks ilmatark rääkis, see tähendab ikkagi EFSF-i enda kehtestatud laenumakse aega. See ei tähenda seda, et riik ütleb, et nüüd on kõik läbi, enam ei jaksa maksta, ja siis kahe päevaga tuleb raha välja käia. Ei, seal on omad etteteatamise ajad ja EFSF, kes ise tekitab rahavaru, teatab, kui ma ei eksi, needsamad kaks pangapäeva ette. Aga see vajadus on palju varem ette teada.
Kust riik selle raha võtab? Ma ikkagi rõhutan vastutustundliku eelarvepoliitika väärtust ka selles kontekstis. Meil on reservid ja me saame nende maksetega hakkama. Meil on laenuvõime ja me saame selle maksega hakkama. See ei löö meid jalust. Hea kolleeg Jüri Ratas peale peaaegu et neljatunnist vestlust – ta istus ka rahanduskomisjonis – ikkagi tegi avalduse, et meil on jutuks metsikud summad, mis käivad meile üle jõu. Sellistest summadest ei ole jutt! Ja ka selle 1,8 miljardi väljaandmine on ikkagi arvestusega, et see on jõukohane. See on nendele riikidele jõukohane ja kogu sellele mehhanismile jõukohane. Väga ebameeldiv asi, mitte midagi rõõmustada ei ole, aga jõukohane see on. Ning see valmisolek on selleks, et hoida ära suuremad kahjud. Hoida ära suuremad kahjud – rõhutan seda.

Aitäh! Palun, Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud minister! Teie juttu on huvitav kuulata, sest see erineb kardinaalselt sellest, mida on meie teadlastest eksperdid viimasel ajal iga päev meedias rääkinud. Aga okei.

Täpsustage, kes need targad eksperdid on, siis ma saan vastata ja kommenteerida!

Ma tahtsin küsida teie käest järgmist, küsimus on erakordselt tähtis, olgu see summa nüüd 2 miljardit või 1,2 miljardit. Palun öelge mulle, härra minister, miks te selle küsimusega nii hilja tegelema hakkasite avalikkuse ja Riigikogu ees? Miks me ei võinud suvel tulla kokku ja rääkida sellest asjast? Miks me viimasel nädalal, kui on jäänud kaks päeva aega küsimuse otsustamiseni, peame seda tegema? Miks selline asjakorraldus?

Minul on olnud sellega kogu aeg tuli takus. Ma olen tegutsenud nii kiiresti kui vähegi võimalik, ja jaganud vähemalt üle nädala informatsiooni ajakirjanduse kaudu. On ju olnud meie eurogrupi kohtumised, on pidevad päringud ajakirjanike poolt. Ma olen infot kogu aeg andnud – suuliselt, kirjalikult, mikrofoni ja kaamerasse, kogu aeg. Nii palju kui hetkel on teada, nii palju kui hetkel on kokku lepitud, ma saan öelda – ma tean kahtlemata rohkem, kui ma rääkida saan –, et ma olen olnud ka ette vaatav. Ma ei ole välistanud asju, mida võib aimata. On poliitikuid, kes neid välistavad, mina ei ole välistanud.
Ja mis puutub sellesse protseduuri, siis ma võtsin kaasa asjaomase graafiku, kust võiks nähtuda minu laisklemise aeg. Meie EFSF-iga liitumisega samal ajal toimub EFSF-i uuendamine, sellepärast on need kuupäevad väga tähtsad. 26. augustil saadi EFSF-i uus tekst, ette valmistatud spetsialistide tasemel. 29. augustil sai eelnõu kinnitatud telefonikonverentsil eurogrupi töögrupi (EVG, erialainimeste lühend) tasemel. 30. augustil saadeti lõplik tekst ministritele allakirjutamiseks. Aga vaat nüüd tuleb see minu laisklemise aeg! Ma ei ole päevagi puhanud, ma olen omateada tegutsenud, aga paraku oli vaja see tekst ka tõlkida. See peab olema laitmatu juriidiline tõlge ning 30. augusti ja 8. septembri vahel see tõlkimine toimus. Seega esimene päev, kui oli valitsuse istungile võimalik asi esitada, oli 8. september. Võib ju öelda, et oleks pidanud kontrollima, kas sul on tõlge äkki juba enam-vähem valmis, et teeme valitsuse erakorralise istungi. Aga seda ei saanud teha. Ma arvan, et kiirustamine ei oleks mõistlik olnud. Tõlge peab olema laitmatu ja 8. septembril valitsus selle kinnitas. Õigemini, see volitus oli sisuliselt rahandusministrile antud ja minu allkiri sai paberile samal päeval. Jällegi oli küsimus, kas ma oleksin pidanud samal päeval paluma Riigikogu kokku kutsuda. Ma arvan, et see oleks olnud liialdus. Esimene Riigikogu kokkukutsumise päev oli 12. september ja tol päeval saigi Riigikogu selle dokumendi oma menetlusse. Ma ei näe siin tegelikult reaalselt kiirema tegutsemise võimalust.
Tõepoolest, juttu, et EFSF-ist ei räägita, on väga palju, aga see ei ole aus jutt. Vähemalt meie kahe suud on juba väsinud – üks olen mina ja teine on peaminister. Me oleme sellest rääkinud lõputult kogu aeg, ka valitsuse pressikonverentsil iga nädal. Ma olen pakkunud lausa, et küsige selle kohta ka. Jälle kuskil keegi ütleb, et keegi midagi räägib. Mis teha!

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud rahandusminister! Öelge, palun, miks valitsus arvab, et võlgu elavaid ja krooniliselt maksejõuetuid Euroopa riike on võimalik aidata neile lihtsalt raha juurde andes. Ehk teile tuttavat allegooriat kasutades: miks te seekord annate õnge asemel kala? Miks peaks tohutult kärpeid teinud, väga palju makse tõstnud ja palgad külmutanud Eesti abistama end vastutustundetult lõhki laenanud riike? Me astume ju niiviisi oma rahva õiglustunde vastu.

Ma siiralt tänan toetuse eest vastutustundlikule eelarvepoliitikale! Ma väga loodan, et see saalipool tuletab eelarve menetluse ajal kõiki neid sõnu meelde ja kahetseb ka neid etteheiteid, mis on eelarvetele tehtud varem – need kõik on sellised kreekalikud. Aga jah, ma siiski tänan – teie hoiak selles küsimuses on õige! Oma kõnes ma tegelikult vastasin sellele ära. Me anname mitte raha, vaid aega. See raha on garantii vormis ja selle garantii alusel saavad riigid aega, saavad raha, et see periood üle elada – ütleme niimoodi. Me ei lähe otseselt oma raha neile andma. Me anname neile väga kindlatel tingimustel garantiid, et nad saaksid oma puudujääke rahastada ja oma võlgadest välja tulla.
Nüüd, miks me nii arvame? On kaks väga head näidet: Iirimaa ja Portugal, kes väga kiiresti on oma olukorda parandanud ja kiiresti reageerinud asjade seisu halvenemisele. Need kaks ongi praegu ainsad EFSF-i kliendid. Nii et see ei ole ainult Eesti valitsuse arvamus, see on ikkagi rahvusvaheline seisukoht. Paremat varianti ei ole ja just sellest räägivad ka eksperdid. Ma ei räägi siin edvikutest, kes edevuse pinnal arvamusliidriteks pürivad. Ma ikkagi räägin inimestest, kes on teadjad ega räägi asjast rohkem, kui nad teavad.

Aitäh! Palun, Kalev Kallo!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Sa oled korduvalt maininud, et olukord muutub väga kiiresti ja et mõningaid samme, mis järgmised võivad olla, oled sa ette aimanud. Tänahommikustest uudistest kuulsin ma pooletunnise vahega vähemalt kaks korda, et Euroopa rahasüsteemi päästmiseks oleks tarvis juba kaks triljonit eurot. See küll otseselt ei puuduta EFSF-i, aga Euroopa kui terviku küsimus on see ikkagi. Kas ei ole mitte niimoodi, et selle 1,995 miljardi asemel peame varsti näiteks 5 miljardit kirjutama, et osaleda tervikmahus?

Kuulujutte on raske kommenteerida. Las raadiod levitavad neid. Üks ettevaatav hoiak, mis mul on olnud: ma ei ole kunagi välistanud, et toimub selle süsteemi mingisugune laiendamine. Aga seda, mis praegu teada on, on väga vähe. Kokkulepped on sõlmimata ja üks tõde, mida ei ole minu silmis ümber lükatud, on see, et parlamentidelt rohkem mandaati küsida ei ole vaja. Et see finantsvõimendus, mis luuakse, luuakse ilma EFSF-i praegust mehhanismi laiendamata. Aga olukorrad muutuvad, ma pean oma sõnadega ettevaatlik olema. Ma ei oska seda skeemi praegu veel kirjeldada, aga täna õhtul olen juba tunduvalt targem. Täna on nimelt üks väga tähtis nõupidamine, kus võidakse esitada murrangulisi seisukohti – mitte veel küll avalikke, aga minu jaoks siiski väga informatiivseid.
Meenutan teile, et sellest 440 miljardist eurost on Kreeka ja Portugali, kahe kliendi programmide maht ainult 52 miljardit. EFSF-il on veel väga palju jõudu. Kreeka uus programm, mis suure tõenäosusega siiski liitub, on suurusjärgus 109 miljardit. Ma ei ekspluateeriks seda kahte triljonit ja meie puhul ammugi siis mitte kahte miljardit. Need mõlemad on sellised hüpoteetilised arvud, mis meie puhul kindlasti ei kehti. Selle laiendamise puhul ei kehti need maksumaksja koormusena. Maksumaksja koormusena ei ole need mõeldud.

Aitäh! Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! On selge, et finantsstabiilsus on oluline. EFSF annab garantiisid ju eelkõige pankadele, kes on laenanud eri riikidele, eelkõige Kreekale. EFSF ise on tänaseks meie jaoks ju tähtajaline instrument. Sealjuures tekibki küsimus, kui pikad need garantiid, mis pankadele antakse, on. EFSF ise lõpeb ühel konkreetsel hetkel ära ja mis nendest garantiidest edasi saab? Teatavasti aktsiaseltsi puhul võib juhtuda nii, et juhatus otsustab ja valitsus ei saa selles kaasa rääkida, seda me teame ja teeme hoopis nii, mitte naa. Mis saab nendest garantiidest kahe aasta pärast?

Praegu me räägime ikkagi riikidele garantii andmisest. Valdkond, kus kokkulepped on lahtised, on erasektori kaasamine, erasektori koormuse vorm ja maht. See läheb üle kivide ja kändude, aga on selge, et pangad kannavad päris korralikku koormust ja selle koormuse kandmisel ei ole välistatud – ei ole veel otsustatud, aga ei ole välistatud –, et ka EFSF-i garantiid nende väljavahetatud instrumentidele kehtestatakse. Pangad ei saa oma raha sellel ajal kätte, mis nad lootsid, nad ei saa seda intressi, mis nad lootsid, ja nad osaliselt ei saa ka selles mahus, mis nad lootsid. Ma ei saa praegu rohkem täpsustada, sest käes on üldiselt kriitiliste otsuste aeg. Ma ei tahaks levitada kuulujutte.

Aitäh! Palun, Tõnis Lukas!

Austatud juhataja! Hea minister! Ma arvan, et sul on täiesti õigus, kui sa väidad, et me peame pingutama omaenese finants- ja üldse majandusturvalisuse nimel, sest Euroopa majanduse käekäik on meile väga tähtis. Nüüd on räägitud mitmest sammust Kreeka paketis. Senises me pole osalenud, EFSF on tänane teema ja tulebki eraldi võtta. ESM on sisuliselt ikkagi samas jadas. Samas sa ütled, et ega neid samme väga täpselt ette pole võimalik näha. Ütleme, samm-sammult saab minna, aga üldiselt saadakse aru, kas need sammud viivad su trepist üles või alla, mingi tunnetus ikkagi on olemas. Nüüd, kui valitsus on valmis võtma garantiide osas summade otsustamise enda peale, kas sa võid kindlalt väita, et praegu juba tehtud käikude ja finantsministrite juttude alusel ei saa aimata valmidust loobuda täielikust riiklikust iseseisvusest ja muuta aluslepinguid?

Aitäh! See on fundamentaalne, kui mitte öelda dramaatiline küsimus. Riiklik iseseisvus tõepoolest kadumas ei ole, lihtsalt me mõneti kollektiivselt võitleme enda rahandusliku, majandusliku elujõu eest, mida võib nimetada ka sõltumatuseks. Kui kriis levib, siis lüüakse ikkagi riikide otsustusvõimel kõvasti jalad alt, Riigikogu ei saa siis enam tegelikult eelarve osas poliitilisi valikuid teha. Ta peab lihtsalt olukorrale reageerima. Meil on olemas hea lõunanaaber. Selle meie hea naabri olukorra üks pool on see, et nad on muljet avaldavalt oma kriisist välja tulnud, peaaegu meiesarnaselt, aga teine pool on ikkagi see, et nad on ära andnud suure osa iseseisvusest. Sisuliselt olid nad ju rahvusvahelise juhtimise all. Meie olime seal IMF-i ja Euroopa Komisjoni kaudu pigem neile otsuste dikteerijad. Mis seal salata, see on riigile väga valus saatus ja keegi ei peaks endale sama tahtma. Sealtkaudu on oht iseseisvusele muidugi reaalne. Samas jutud mingisugusest ühtsest majandusvalitsusest jne on üksnes jõuetuse demonstratsioon. Tegelikult on kodused eelarved ikkagi eelkõige koduse vastutuse küsimus ja kollektiivne tegevus peaks keskenduma sellele, milleks on reformi raamistik ju heaks kiidetud: et selliseid olukordi ei tekiks ja et oleks võimalik tulemüüre ehitada. EFSF on ühtlaadi tulemüüri ehitamine kriisis riikide ümber.

Palun, Raivo Järvi!

Suur tänu! Mina tahaksin veidi informatsiooni saada. Sa just mainisid, et Portugal ja Iirimaa on juba n-ö EFSF-i kliendid. Mind huvitab, kuidas töötab see käsuliin. Kas on nii, et riik annab indikatsiooni, et jah, me oleme hädas ja palume abi, või on mingi organ, mis ütleb: te olete hädas, te peate saama abi? Kuidas see vajaduse, palve ja selle täitmise ahelik töötab?

Pigem on tegu vajaduse ja palvega, mitte käsuga. Konkreetne näide on Portugal, kellel olid lihtsalt valimised jalus ja kes lükkas palvet edasi. Ühesõnaga, see on vastus: jah, abi tuleb küsida. Venitamisega süvendas Portugal oma probleeme. Aga uus valitsus on siiani näidanud ikkagi väga selget silma ja tegusust. Poliitikud on tihti valimiste vangid, toodud näitesse tuleb ka mõistvalt suhtuda. Vaidluste lahendused võivad langeda valimiskampaania ohvriks.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Me teiega mõlemad vähemalt kord aastas täidame majandushuvide deklaratsioone ja kui mul oleks mingeid garantiikohustusi, siis koos laenude-liisingutega peaksin ma needki kohustuste poolele kirja panema. Täpselt sama toimub ka ettevõtte raamatupidamises: garantii on põhimõtteliselt võlg. Mul on küsimus, õieti kaks küsimust. Kas Eesti võetav garantiikohustus kajastub eelarves võlana või millegi muuna või kajastub see kuskil mujal? Ning küsimuse teine pool on: kui selline kohustus on meil üleval, kuidas see mõjutab meie riigireitingut?

Kõigepealt, nagu nägite, tõi meie liitumise eelne aeg meile kopsaka reitingu paranemise ja see oli suureks kontrastiks teiste riikide reitingu alanemisele. Me oleme siin ju koos eelarveid menetlenud. Tuletan meelde, et eelarve näeb ette suurima lubatud pikaajaliste laenude mahu, suurima lubatud lühiajaliste laenude mahu, suurima lubatud antud laenude mahu, suurima lubatud eelarvelaenu jäägi, kassareservi suuruse ja lubatud mahu eelarvetulude laekumist ületavate kulude finantseerimisel. Riigi raamatupidamine kirjendab ka neid garantiisid, mis on välja antud.
Üldiselt hindavad reitinguagentuurid ju väga seda, kas probleemidega tegeldakse. Praegusel juhul tegeldakse riskidega ja see pigem on reitingut tõstev instrument. Koorem, mis me saame, on võrreldes meie laenuvõimega, reservidega siiski tagasihoidlik. Me oleme Euroopa kõige väiksema laenukoormusega riik. Isegi kui need garantiid läheksid realiseerimisele, me jääksime ikkagi selleks. Kui nüüd võrrelda Euroopa keskmisega, siis see on enam kui suurusjärgu võrra väiksem laenukoormus, mis meil on. See näitab, et tegelikult riigid saavad opereerida, küll raskustega, ka suurema laenu korral, mis ei ole soovitatav, aga mis ei ole veel päris saatuslik.

Aitäh! Palun, Kaia Iva!

Aitäh! Austatud minister! Mul on küsimus selle kohta, millised on need protseduurid, millega hätta sattunud riik, kui ta ei suuda oma laenu tagasi maksta, tunnistatakse maksejõuetuks. Sellise halva stsenaariumi korral me peame ju oma garantii reaalselt realiseerima ja tolle maksmata laenu vastu võtma, mis meile üle antakse. Millised on asjaomased kriteeriumid ja milline see protseduur on, kui riik tunnistatakse maksejõuetuks?

Oh, ega ma kõiki neid bürokraatlikke instrumente ei oska kirjeldada ega peagi oskama. Aga mõte on see, et kui konkreetne laenumakse jääb laekumata – riigid maksavad regulaarselt oma võlakirjade ja laenude katteks –, siis see ongi see signaal. EFSF ei pöördu kohe liikmesriikide poole, sest tal on selleks ka omad varud, et säärased hetked üle elada. Aga loomulikult, kui garantiid peaksid minema realiseerimisele, siis ei tähenda see seda, et need laenud maha kantakse. Ükski riik ei võta praegu sellist hoiakut, et ta garanteerib laenu arvestusega, et ta sellest rahast loobub. Vastupidi, need mehhanismid rajanevad nii EFSF-i kui ESM-i puhul põhimõtteliselt eelislaenamise põhimõttele, st esimesena rahuldatakse nende instrumentide võlanõuded. Igal juhul jäävad nõuded riigi vastu üles. Ma olen täiesti veendunud, ja olgu varade müük või väga pikk laenude pikendamine – lahendused on selles, mitte selles, et näiteks sakslased ütlevad oma parlamendis, et kuulge, kanname selle riigi laenu maha, tal on niimoodi lihtsam. Ei, keegi ei taha niimoodi teha! Keegi ei kavatse niimoodi teha, ma olen täiesti veendunud.

Aitäh! Palun, Peeter Laurson!

Aitäh! Lugupeetud minister! Täna me räägime euroala rahandusministrite loodud Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi raamlepingust. Aga kas euroala rahandusministrid on moodustanud ka mõne preventatiivse organisatsiooni, mis tegeleks euroala riikide rahastamisraskustesse sattumise ennetamisega?

Kõigepealt täpsustus, et ega siis rahandusministrid üksi midagi loo. See on ikkagi suur rahvusvaheline ettevõtmine, mille lõpuks kinnitavad riigijuhid. Ja seda süsteemi nad uuendasid viimati 21. juulil. Sellest ennetuse mehhanismist ma rääkisin ka, et uued meetmed hakkavad kehtima tulevast aastast. Riikidele hakkab edaspidi kehtima, ja mitte ainult ülemäärase defitsiidi korral, protseduur, kuidas nad peavad puudujääki vähendama, ka liiga aeglaselt väheneva laenukoorma puhul. Neile saab osaks makrojärelevalve. Kui leitakse tasakaalustamatust, siis sellele järgnevad ettekirjutused kuni sanktsioonideni välja. Hakkab kehtima n-ö Euroopa semester – see on siis eelarvete eelkooskõlastamine. Riikidele saab osaks statistikaprognooside ja eelarve koostamise nõuete kehtestamine. Ei saa lihtsalt niimoodi, et kirjutatakse statistikasse valesid arve. Need protseduurid on väga range järelevalve all, vaadatakse, kas prognoosid on realistlikud.
See süsteem oli ka mu ettekandes kirjas. Põhirõhk on kogu aeg olnud ennetusel ja tingimuste kehtestamisel, mitte mingitel garantiide realiseerumisel. See on täiesti hüpoteetiline olukord, et garantiisid hakatakse realiseerima. Selleks, et ennetusmehhanismid ja kodutööd saaksid toimima hakata, on riigil vaja aega, aga ka likviidsust. Maksevõimega tegeldakse põhjalikult. Meie arvates küll võiks see põhjalikkus olla veel suurem, sest meie enda asjaajamine on olnud konservatiivsem. Aga sellised on poliitilised kompromissid.

Aitäh! Palun, Deniss Boroditš!

Aitäh, proua eesistuja! Hea minister! Nii Keskerakonna fraktsioon kui ka paljud õigusteadlased on viimastel päevadel asunud seisukohale, et see eelnõu ei ole Eesti seaduste ja põhiseadusega kooskõlas. Nimelt, selle otsuse vastuvõtmiseks puudub meil õiguslik alus. Samas on see ka põhiseaduse mõttega vastuolus, kui me tahame anda valitsusele volituse otsustada iga konkreetse laenu üle. Minu küsimus on järgmine: kas te olete nende märkustega päri? Ja kui te olete päri, kas te kavatsete selle eelnõu viia kooskõlla seadustega nendesamade punktide osas, millest ma rääkisin?

Lühike vastus on ei, sest seadusi teeb Riigikogu ja otsuse eelnõu saab muuta Riigikogu. Aga oma kõnes ma osutasin mõnele kohendamist vajavale punktile. Ma tahaks näha neid õigusteadlasi, kes selliseid avaldusi teevad, nagu te siin ette lugesite. Eks ühelt poolt on siin selgelt välja tulnud tõsiasi, et juristidel kipub arvamusi olema rohkem, kui neid endid on. Ja ka kõige autoriteetsema juristi arvamuses võib olla vasturääkivusi. Ma ei hakka praegu näpuga näitama, aga üks viimaste päevade suur autoriteet esitas mulle täna hommikuks must valgel põhimõttelised vastuolud teise suure autoriteedi väidetes.
Mis aga üldisem probleem on, siis ega laitmatut õigusraamistikku sellisele rahvusvahelisele ettevõtmisele, nagu EFSF on, Eestis tõepoolest ei ole. See ei tähenda, et sel mehhanismil pole õiguslikku alust, et ta pole professionaalselt koostatud. Ma olen endiselt seisukohal, et toetudes põhiseaduse §-le 65, saab Riigikogu otsuseid teha. Täpselt nii, nagu ta saab muuta riigieelarve raamseadust garantiide osas, saab ta selle põhiseaduse punkti järgi anda ka garantiisid. Aga tõepoolest, riigieelarve raamseadus on mehhanism, mis ei ole loodud konkreetselt selliste asjade jaoks. Kui on huvi, et ta ka selliseid asju reguleeriks, siis tuleb vaadata, mis paragrahvi see kirjutada. Ma ei ole kindlasti nõus sellega, et hea lahendus on lisada riigisiseste garantiide juhtude loetellu üks rahvusvaheline, väga erakorraline ja väga spetsiifiline eraõiguslik instrument, justkui me hakkaksime edaspidi osalema riikide aktsiaseltsides. Põhimõtteliselt ma arvan, et sellist sätet ei olegi vaja raamseadusse, mida siin peagi hakatakse arutama, küll aga võiks täpsustada punkti, mis praegu räägib finantsstabiilsuse huvides sekkumisest ka garantiide vormis. Me võiksime selle paragrahvi niimoodi sõnastada – mul on need tekstid olemas, kui Riigikogu huvi tunneb –, et oleks selge: tegeldes riikide võlakriisiga, me tegeleme kõige otsesemalt finantsstabiilsusega. Lihtsalt natukene kohendada seda punkti, sest tookord seda sõnastades mingisugusele EFSF-ile ei mõeldud. Aga finantsstabiilsusega tegelemise võimalused on riigile raamseaduses antud. Me ei ole päris ilma instrumentideta. Praegu lihtsalt need rahvusvahelised kohustused ja ettevõtmised, mis meil on, tingivad samm-sammult ka Eesti seadustiku kohendamise. Meil on küll ka praegu, enne kohendamist, piisavalt vettpidav konstruktsioon olemas, aga seda vettpidavust saab veelgi parandada. Teiste sõnadega saab veelgi parandada meie seadusi.

Aitäh! Palun, Reet Roos!

Tänan! Lugupeetud minister! Minul on selline küsimus. Olen täiesti nõus, et aeg on keeruline ja isegi kriitiline, iga hommik võib tuua uue olukorra, mis nõuab kiireid otsuseid. Kas aga Rahandusministeeriumi analüütikud on arvestanud ka kõige mustema stsenaariumiga? Kust ikkagi läheb meie selliste finantskokkulepete piir, kustmaalt edasi me enam ei suuda liituda ja garanteerida?

Mina ei ole see, kes ütleb, et siit siia, ja kõik igavesti. Olukordi tuleb ikkagi hinnata konkreetses kontekstis. Praegu ma saan öelda, et sellest 440 miljardist jätkub tükiks ajaks. Sellest on plaanidega kaetud selge vähemus ja me ei pea rääkima kogu mehhanismi laiendamisest. Küll aga tõepoolest see idee, et finantsvõimenduse kaudu võiks ilma teie kui maksumaksjate ja valijate esindaja mandaati küsimata anda edaspidi kõlavama sõnumi, et meil on veel paksemad ja kõrgemad tulemüürid käepärast, on eraldi arutelude objekt. Ja need arutelud on minu jaoks silmapiiril. Mul ei ole teile midagi täpsustavat öelda. Ma ei saa öelda, et mitte midagi uut ei tule, aga ma siiski prognoosin, et garantiide mahu suurendamine parlamentide mandaadiga on vähetõenäoline.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister, te võiksite natuke rohkem rääkida, mida endast kujutab Luksemburgis registreeritud aktsiaselts, mis tegutseb eraõigusliku raamlepingu alusel.

Ega ma teda näinud ei ole. Luksemburgis käin küll, juba järgmise kuu alguses lähen jälle. Mis ma tast tean? Ma tean, kes teda juhib ja et me istume temaga ühise laua taga. Aga ma juba oma kõnes mainisin, et tegu oli eelmise aasta kevadel pärast Kreeka abipaketti kiiruga loodud juriidilise kehaga. Oli vaja tulekahju kustutada, ei olnud aega luua Euroopa õiguse alusel rahvusvahelist organisatsiooni, ütleme Euroopa IMF-i. Küll aga oli vaja kiiresti sekkuda. Tol ajal oli selge Iirimaa vajadus sekkumise järele, Portugal venitas palvega, kuigi ka tema vajadus oli selge. Aga nendel olid valimised ees. Nii et uudset juriidilist keha oli vaja. See tehti ühise otsusega ära, aga tema aeg jääb üürikeseks. Ma ei soovita sellist konstruktsiooni kirjutada järgmise päevakorrapunkti arutelu ajal seadusesse, mis vähemalt 51 poolthäält nõuab. See oli erakorraline juhtum ja seadusesse sellist pretsedenti sisse kirjutada ei ole tarvis.

Aitäh! Palun, Andrus Saare!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Senised abipaketid riikidele on olnud riikide majandusprogrammide elluviimiseks. Riigid on lubanud oma majandust reformida, eelarvedefitsiidi kontrolli alla saada jne. Samas kui räägitakse riikidele laenu andmisest ka pankade rekapitaliseerimiseks, siis ilmselt peavad kehtima mingisugused teistsugused nõuded. Kes ja mille alusel otsustab, milliseid pankasid hakatakse rekapitaliseerima?

See on minu jaoks ka keeruline küsimus. Panganduse eest põhivastutaja on Euroopa Keskpank. Aga neid institutsioone on erinevates kombinatsioonides, kes siin kogu aeg otsuseid langetavad. Kui kohtuvad rahandusministrid, siis on laua taga viimasel ajal olnud ka IMF. Ta osaleb kogu aeg. Ka selle 440 miljardi puhul on 60 miljardit lisaks saadud Euroopa Liidu eelarvest ja lisandub 250 miljardit IMF-i abi. Panganduse puhul on ilmselt kõige tähtsam institutsioon keskpank, aga ta teeb oma otsuseid koostöös Euroopa Komisjoni, IMF-i ja liikmesriikidega. Detailsemalt ma ei üritaks neid otsuseid tutvustada – te mõistate, et siin on vastutused jaotatud.

Aitäh! Erki Nool, palun!

Aitäh! Austatud minister! Eile oli uudis, et Olli Rehn avaldas arvamust, et võib-olla peab laenugarantiide mahtu suurendama. Samas on Saksamaa rahandusminister Wolfgang Schäuble öelnud, et me kasutame EFSF-i efektiivselt ja meil ei ole kavatsust suurendada selle mahtu. Eile käis meediast läbi ka jutt 2 triljonini suurendamisest. Mis on teie tänahommikune hinnang? Kas oleks vaja seda mahtu suurendada ja kui oleks vaja suurendada, siis kas te sooviksite Eesti Vabariigi parlamendi käest saada volituse, et see suurendamise maht otsustatakse ainult valitsuses?

Eks ma olen siin sellele küsimusele mitu korda vastanud: ma ei prognoosi praegu, et parlamentidelt küsitaks mandaati selle mahu suurendamiseks. Ühelt poolt on selle mahust vähe kasutatud, teiselt poolt on selge, et selle suurendamise ees eksisteerivad nii majanduslikud kui ka poliitilised tõkked. Küll aga kaalutakse erinevaid mehhanisme, kuidas seda mõju finantsvõimenduse kaudu suurendada. Olli Rehn ja Schäuble mõnes mõttes, mulle tundub, räägivad ühte juttu, aga mul on raske praegu täpsustada. Ma ei tahaks rohkem kuulujutte kommenteerida.

Aitäh! Palun, Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Oleme üsna tihti teie käest kuulnud sellist fraasi, et tuleviku arvel ei elata. Ka siin saalis eelmisel nädalal, kui te kommenteerisite järgmise aasta eelarvet, te ütlesite, et see on vastutustundetu jne. Kas teie arvates praegune otsuse eelnõu ei ole tuleviku arvel elamine? Me ju hüpoteetiliselt võime tõesti kunagi vajada laenu kahe miljardi ulatuses ja siis me ei tea, mis protsendiga, mis tingimustel ja kui pikaks ajaks see tuleb võtta. Minu küsimus on: kas see otsuse eelnõu ei ole tuleviku arvel elamine?

Ei, see on reageering tuleviku arvel elamisele.

Aitäh! Palun, Kajar Lember!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Te kinnitasite, et EFSF-i kajastataks riigieelarves vastavalt seadusele. Palun siiski täpsustada, mis hetkel muutub see võimalik finantseerimistehing meie jaoks kuluks ja kuidas seda täpselt kajastatakse!

Eks see siis muutu kuluks, kui see on tehtud. Aga tahan seda hüpoteetilist olukorda lõputult kirjeldades öelda, et ma ei näe raamatupidamisreeglite sellisel konstrueerimisel siin suurt mõtet. Ju te tajute seda.

Marika Tuus-Laul, teine küsimus, palun! Kus on Marika Tuus-Laul? Teda ei ole. Järgmine küsija on Ülo Tulik.

Hea minister! Mulle tundub majandusloogikat silmas pidades, et Eesti koefitsient on liialt suur. Kui me eurotsooni liikmeks saime, siis oli Kreekale suur osa laenudest juba välja antud. Kuidas see koefitsiendi kinnitamine Eestile käis ja kas Eesti võitles ka väiksema koefitsiendi eest?

Siin oli juttu varem välja antud laenudest. Kõigepealt kommenteerin seda, et Eesti osaleb ikkagi nendes laenudes, mis pärast tema liitumist on antud või garanteeritakse. Ja Kreeka ei ole praegu EFSF-i klient, nii et mineviku arvel me säästame. See võti ei saa kunagi olema see, mis ta selle kapitaliosaluse järgi on. Selle kapitaliosaluse aluseks oli Euroopa Keskpanga osaluse võti, Eesti osa oli seal 0,26%. See kujuneb poole ulatuses, arvestades rahvaarvu, ja poole ulatuses, arvestades SKT-d. Mida suhteliselt vaesemad me oleme, seda rohkem meile meeldib rahvaarvu arvestav võti, ja mida rikkamad, seda vähem meile meeldib SKT-d arvestav võti. Nii et aja jooksul meie huvid muutuvad. Kuid see otsustati, kui ma ei eksi, mais 2010, enne meie liitumist eurotsooniga.
Kas me võitlesime? Jah, me võitlesime. Ja päris ausalt võin öelda, et see oli võitlus. Niipea kui hakati disainima ESM-i, siis me vaidlustasime selle. Otsus seisis meie taga tükk aega ja kui ma väga lihtsustatult ütlen, siis me saime võtme, mis on meile tunduvalt soodsam, kus riikide erinevused on väiksemad. Kui alguses oli meie vahe Luksemburgiga 3–4-kordne – EFSF-ist rääkides –, siis ESM-is on meie vahe väga palju väiksem, on rohkem arvestatud SKT-d. Suurusjärgus 87,5% on arvestatud SKT-d ja ülejäänus rahvaarvu. Aga veel kord: kui me oleme viie rikkaima hulgas, siis meil on huvi hoopis vastupidine. Liiga palju ei tasu võidelda. Liiga palju ei tasu võidelda ka struktuurivahendite igavese kasvu nimel. Kunagi me hakkame ise rohkem maksma, kui saame. Igal juhul ei ole selline ülalpeetavus ka Euroopa kui terviku huvides.

Palun, Lauri Laasi, järgmine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Öeldakse küll, et kes vana asja meelde tuletab, sellel silm peast välja, aga tuletan siiski. Olen siin kolleegide käest küsinud – kellelegi ei meenu, et te oleksite enne seda, kui te koos härra Ansipiga Estonia ette eurodega lehvitama läksite, rääkinud euroga kaasnevatest probleemidest. Miks te varjasite, et euroga tuleb kaasa hulk probleeme ja meil tuleb suuri summasid maksma hakata?

Aga miks teie oma valijale valetate selliste süüdistustega? Millal euroalaga liitumise otsused vastu võeti? Viimased otsused võeti vastu kevadel 2010. Nendele eelnes meie taotlus, nendele eelnes Maastrichti kriteeriumide täitmine. Nendele eelkõige eelnes Euroopa Liitu astumine, mille üks tingimus oli liitumine euroalaga. Meil ei olnud midagi varjata, sest mitte midagi ei olnud otsustatud ega teada. Mitte midagi ei olnud sellest teada, et niimoodi läheb! Et tulekahju läheb uuesti lõkkele ja sellised abipaketid luuakse – mitte ühtegi sellist ideed ei olnud realiseerumas. Need tekkisid väga kiiresti.
Samas võin öelda, et mul on väga hästi meeles enda missioon, kui ma sain rahandusministriks. Väga paljudel esinemistel ma hakkasin kasutama slaide, mis kajastasid Euroopa võlaprobleeme. Väga paljud on näinud, milline on Eesti seis võrreldes teiste riikidega, kui silmas pidada võlakoormust, millised on defitsiidid, kuidas need arenevad, mis juhtub, kui riigid ei tegutse, mis riigid on tegutsenud jne. Nii et probleemist endast ma rääkisin väga palju juba aastal 2009 – ammu enne, kui valitsuski uskus, et me suudame euroalaga liituda. Ma rääkisin sellest alates suvest 2009.

Aitäh! Palun, Rannar Vassiljev!

Aitäh! Hea minister! Paar nädalat tagasi Rahandusministeeriumi ametnikud küll väitsid rahanduskomisjonis, et vaatamata finantsturgude arvamusele ei ole Euroopas praegu tegu finantskriisiga. Ma loodan, et selline jaanalinnulik pea liiva alla peitmine on vähenenud või lõppenud ja te olete oma majas sees ka arutanud, mis võiksid olla järgmised sammud pärast seda EFSF-i. Tõenäoliselt see EFSF on vajalik asi, aga finantskriisi see ju tegelikult ei lahenda. Millised on meie arvamused võimalike lahenduste osas, näiteks eurovõlakirjade, keskpanga rahatrüki või muude variantide osas, mida on välja pakutud?

Te kahjuks opereerisite terminitega üsna vabalt ja selles mõttes ma ei saa küll kinnitada, et meie ametnikud on midagi valesti öelnud. Finantskriis on defineerimise küsimus. Praegu me peame rääkima eelkõige riikide võlakriisist, mis ohustab finantssüsteemi. Otseselt seda, et pangandus on sügavas kriisis, ei ole, aga riskid on üleval. Kogu aeg tehakse stressiteste, kogu aeg ollakse mures ja kui võlakirjad ei osutu usaldusväärseks, siis on see hoop pankade kapitalivarude pihta.
Mis puutub väitesse, et kõnealune instrument ei tegele finantskriisiga, siis kui jutt on finantssektori kriisist, siis EFSF, nagu ma juba ütlesin, tegeleb ka sellega. Ning tegeleb sellega kõige otsesemalt ja just sellepärast ma ütlen, et finantsstabiilsuse paragrahv riigieelarve raamseaduses on kõige õigem koht, millele selle otsuse puhul viidata, kui te tahate riigieelarve raamseadust vägisi siia otsusesse tuua. Ongi tegemist just finantsriskidega, finantsstabiilsuse küsimusega, mis algab riikide võlgadest. See kohustab jälgima pankade kapitaliseeritust ja seda lahendatakse riikide rahanduse kaudu.
EFSF-il, nagu sai juba öeldud, on uute instrumentidena lisaks nendele garantiidele kasutada võlakirjade ostud esmaselt ja järelturult, ennetavad laenud, kui riik veel teenindab võlgu, aga tal on tunda pingeid ja umbusku turgudel. Ja lõpuks, nagu on öeldud juba korduvalt, ka pankade kapitaliseerimine on ju otsene tegelemine finantsstabiilsusega.
Ma tõesti ei saa aru, miks järgmises eelnõus on viidatud hoopis mingile muule paragrahvile, mitte finantsstabiilsuse paragrahvile riigieelarve raamseaduses. Ma olen seda ka komisjonis selgitanud, et väga ajutise, väga ebatavalise instrumendi toomine garantiide paragrahvi üldistava reeglina ja edaspidiseks pretsedenti loovalt ei ole minu arust üldse vajalik. Kui te tahate seda teha aastaks või kaheks, siis – ma kindlasti pean Riigikogu pädevusest lugu, ütlen vaid oma arvamuse – eelkõige peaks ikkagi viitama sellele, et riikide võlakriis on finantsstabiilsuse küsimus.

Aitäh! Palun, Priit Sibul!

Aitäh! Austatud minister! Tahtsin üht asja täpsustada. Teie sissejuhatavas sõnavõtus oli juttu sõnade väärkasutamisest. Kui praegu on eelnõus kirjas, et garantiide andmise otsustab Vabariigi Valitsus, siis te mainisite, et siia asemele tuleb tõenäoliselt Riigikogu. Kas ma sain õigesti aru, et põhimõtteliselt iga konkreetsest toetusprogrammist tulev garantii antakse tulevikus Riigikogu otsustada?

Oma ettekandes ma nimetasin, et see üsna loomulikult paberile sattuv sõnapaar "valitsus otsustab", on antud juhul eksitav. See tuleb teisiti sõnastada, sest jääb mulje, et garantii otsustab kogu selle ulatuses valitsus. Ei, garantii ulatuse otsustab Riigikogu, nii nagu peabki. Aga me võiksime täpsustada ka kodukorraseadust ja määratleda väga täpselt valitsusele antavad volitused. See on siiski hästi prognoositav, et kolm riiki on lähiajal EFSF-i kliendid. Nad vajavad iga kuu oma võlakirjade lunastamist, turult laenata nad ei suuda, reserve neil enam ei ole ega ole õieti kunagi olnud enamikul. On täiesti võimatu, et me teeksime Riigikogu selle EFSF-i orjaks ja täitevvõimuks, kes kogu aeg asja arutab. Tal oleks iga nädal päevakorras üks laenumakse. Kogu selle kompetentsi juures, mis Riigikogul on, ega tal selleks seda ikkagi ei jagu. Ja huvi ka ei jagu – varsti on saal tühi ja kõigil on piinlik. Jälle arutatakse, kuidas üle kanda 5 miljardit EFSF-i poolt ja kas üle kanda Iirimaale, Portugalile või kellelegi teisele. Seda ei tohiks Riigikogu endale võtta.
Vaidluskoht on aga see, kas Riigikogu täiskogu peaks omama ELAK-i pädevust. Tahan siin rõhutada, et ELAK on väga tõhusat tööd teinud EFSF-iga, seda palju kordi arutanud. Täiskogu võiks veel kord kaaluda soovi, et üksikute riikide programme arutataks Riigikogus. Minu arvates on see päris riskantne. Ühelt poolt avab see muidugi väga laia tee populismile ja kindlasti hinnatakse oma huvi asja vastu mõneti üle. See võiks käia teises vormis. Kui näiteks riigieelarve arutelu vaadata, siis tegelikult ei arutata ju meie riigi toimetulekut ja efektiivsust, struktuurseid rõhuasetusi, vaid hoopis seda, kas ühe või teise populaarse huvigrupi palgad tõusevad, jne. Kujutage nüüd ette, et me samas stiilis hakkaksime arutama Portugali eelarvet! See peaks ju käima samas stiilis, mida me oma eelarve puhul rakendame. See muutuks piinlikuks!
Mis on see kriitiline koht? On see, et EFSF-i instrumendiks saab olema üks väga operatiivne ja väga konfidentsiaalne asi: võlakirjade ostmine järelturult. See peab toimuma päeva või paariga väga operatiivselt ning kui me hakkame rääkima mingisugusest Riigikogu kogunemisest, komisjonidest, mitmest lugemisest, siis on tegemist muidugi katastroofiga. Ei juhtu midagi, üks jalg on EFSF-il kohe ära lõigatud! Kaaluge seda! Ma ei saa kätt ette panna, aga ma arvan, et te võiksite rohkem usaldada oma erialakomisjone, kus on sellel alal kõige pädevamad inimesed. Ja te võiksite rohkem usaldada valitsust, kelle eelarvepoliitika on selges vastanduses abi vajavate riikide senise eelarvepoliitikaga.

Aitäh! Palun, Aivar Kokk!

Hea minister! Selle jutu järel tahan küsida: kas üheski teises Euroopa Liidu riigis ei otsusta seda parlament? Kas kõikides teistes riikides teeb seda valitsus?

Mul ei ole lõplikku nimekirja, aga ma väidan, et valdav skeem on selline, et parlamendid otsustavad üldmahu ja valitsused – jutt on riikidest, kes on otseselt sellele küsimusele nüüd vastuse andnud – langetavad üksikotsuseid. See on täitevvõimu tegevus. Sellega ei peaks koormama rahvaesindajat, kellel on miljon muud probleemi. Kõige rangem süsteem, mis seni teada, on Saksamaal. Nendel saab see olema üks pidev debati küsimus. Ma tõesti tunneksin teile kaasa, kui te peaksite siin iga nädal, ka suvel, vajalikku kvoorumit ja jõuvahekordi arvestades kohal olema ja arutama mingit järjekordset makset. Portugali või Iirimaa üldine programm on midagi, mida saab, aga mida ei ole praktiline arutada üldkogus, arvan ma. Meil on teisi töövorme, mille abil te saate soovitava informatsiooni kätte täpselt selles mahus ja sellel ajal, mis te vajate.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Võib-olla järgmine küsimus tundub teile kui finantsistile natuke lihtne, aga seda palusid küsida minu valijad. Nimelt: väidetavalt on Kreekal kullafondis 111 tonni kulda. Eestil on kõigest 200 kg kulda. Kas ei näe see asi välja sedamoodi, et nüüd Suur Peeter sööb kõigepealt Väikese Peetri leiva ära ja pärast naudib enda oma uhkes üksinduses?

Eks muinasjutu lugemise eas näisid meile igasugused asjad tegelikena. Me nägime lohesid ja nõidasid ja suuri ja väikesi Peetreid. Praegu ma siiski ütlen, et siin on üks suur ja tugev vend ning mõned väikesed ja nõrgad pereliikmed, keda praegu toetatakse. Ma ei näe ette olukorda, kus need abistajad loobuksid oma nõuetest. Seda ei ole ette näha.

Aitäh! Palun, Urve Palo!

Hea minister! Kõigepealt tahan öelda, et teil ei maksa nii väga meie Riigikogu liikmete töö pärast muretseda. Ma arvan, et teil on omal tööd ja muret piisavalt palju ja see, kui palju kellele garantiide raames väljamakseid tehakse, võiks olla ikkagi Riigikogu pädevus. Aga küsimus on hoopis muus. Kui palju riike on juba parlamendi tasemel heaks kiitnud otsuse neid garantiisid anda? Ja mis te ise arvate, kas võib kujuneda olukord, kus osa parlamente ei kiidagi garantiide andmist heaks? Mis siis saab ja mis nende riikidega tehakse? Kas mingeid sanktsioone kasutatakse?

Proua Palo! Ma vaatan siin saalis praegu ringi ega leia ühtegi inimest – ei, ühe leidsin! –, kes oleks minust kauem parlamendis olnud. Mina ise ka, kui ma omadega vaidlen – mina olen samuti parlamendi liige, mul on mandaat –, muretsen selle pärast, kuidas see kogu töötab. Ma ei vastanda ennast kunagi parlamendile. Mis puutub Euroopa riikidesse, siis vaieldamatu info on mul pärit eelmisest ECOFIN-i istungist selle kuu keskel: paari erandiga kinnitasid rahandusministrid küsitlusel kõik, et see asi püütakse iga hinna eest teha ära septembris. See on olnud ka IMF-i, Maailmapanga ja rahvusvaheliste turgude väga selge ootus. Mida kiiremini see vastus tuleb, seda parem see turgude kindluse seisukohast on.
Nüüd paarist riigist, kellel on probleemid. Tolleks hetkeks oli parim tulemus Eestil – kõige viimane, 12. oktoober. Selles mõttes ma tänan siiralt Riigikogu juhatust, Riigikogu liikmeid ja komisjone, kes võtsid seda appihüüet kuulda ja arvestasid argumente, et kiire on. Olen neid tunde esitanud. Riikidest on probleeme veel Hollandil. Nende vastus on segane. Nad lootsid tol hetkel valmis saada 5. või 6. kuupäeval, aga aeg on edasi läinud ja mul ei ole värsket infot. Seal ju ei istunud parlament laua taga, vaid valitsus. Sloveenia otsustavusega on ikka muresid olnud. Neil on seal omad põhiseaduse probleemid, neil lagunes valitsus. Hästi keeruline on öelda, mis lagunenud valitsusega riigi parlament võib teha, kui kiiresti tegutseda ja millistel motiividel. Ja veel on Slovakkia, kes on ennast väga selgelt meedia kaudu vastandanud võlgades riikidele ja nende abistamisele, olles tegelikult täpselt samasuguses puudujäägis juba mitu aastat nagu need riigid. Aga tema võlakoorem on väike ja selle tõttu on ta olnud rahastamisvõimeline.
Riigid on erinevad, tahe laua taga on üks ja arusaamine üks. Tegelikult on väga kiire, tegelikult ei ole sellise eneseupitamise ruumi. Turud ootavad! Turud räägivad ainult sellest iga päev – millal ometi tulevad otsused. Ma arvan, et kokkuvõttes jõuab see ka rahvaesindajateni kõigis riikides.

Aitäh! Palun, Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Hea minister! Ma kõigepealt tahan teid tänada. Teid on tõesti hea kuulata, te räägite sisulist juttu, mitte stiilis "nii ja naa". Nii et palju tänu! Aga küsimus on selline. Ma saan aru, et teil on täna väga pingeline päev – see on arusaadav. Oma kõne alguses, kui saalis oli suur sumin ja proua Randjärv palus tasa olla, te ütlesite sellise repliigi, et te ei taha tähelepanu, vaid pigem vaikust. Arusaadav! Aga vaadake, kui me täna kõik siia majja tulime, siis maja ees oli pikett. Kui me vaatame tänaseid lehti, siis igal lehel on esikaanel suur küsimärk selle otsuse kohta, mida me täna hakkame vastu võtma. Kas teile ei tundu, et see otsus, mis täna siin saalis peaks sündima, on tegelikult meie rahva, meie maksumaksja tahte vastu?

Eks see tähelepanu jutt oli eneseirooniaga öeldud – mis ma teha saan, kui Riigikogul on muud asja ajada. Ma olen ise ka tihti Riigikogus muud asja ajanud. Aga siin olles ma siiski tahaks nii rääkida, et oleks kuulda. Mis nendesse maja ees seisnud inimestesse puutub, siis need on eksiteele viidud inimesed. Nii palju, kui ma jõudsin näha, nad opereerivad tarkusega Õhtulehe esikaane tasemel. Seda esikaant ma kuulsin kirjeldatavat ajalehe ülevaates, ise ei ole vaadanud. Õhtulehe kohta ma võin öelda, et mul on mulje, et sinna trükikotta on sisse murdnud debiilikud. Kes sellised numbrid sellises vormis esitab ja miks on vaja rahvast niimoodi hirmutada? Nood ärahirmutatud on nüüd praegu maja ukse taga. Ma ei tea, kelle valijad need on. Ma ei taha küll öelda, aga need on pigem minust vasakul istuvate erakondade valijad või siis üldse mitte valijad, kes on lihtsalt riigi suhtes umbusklikud, kelle silmad-kõrvad on kinni ja kes loevad ainult Õhtulehe pealkirju. Mul on kahju, et ajakirjandus on sellise tooni võtnud ja et sellised arvamusliidrid, kes kõige rohkem arvavad ja kõige vähem teavad, on lehtedes liigselt upitatud.

Aitäh! Palun, Indrek Raudne!

Aitäh! Hea minister! Jutuks oleva probleemi nimi on tuleviku arvel üles ehitatud sotsiaalne riik Euroopas, nii nagu meie aastail 2006–2008 ehitasime tuleviku arvel. Ka meie ei tulnud välja kärbete ja strukturaalsete reformidega, me tulime välja maksutõusu ja teiste Euroopa Liidu riikide abiga – toetusrahade ja teiste abipakkidega, mis aitasid meie eksporti. Nüüd me peame ise olema solidaarsed ja teeme seda, et hoida ära finantsturgude kollapsit. Kas hoiame, ei tea. Aga me peaksime olema juriidiliselt korrektsed. Ma väga selle vasaku poole peale ei viitaks, sest üks erakond – sotsiaaldemokraatide oma – aitas meil siin olla juriidiliselt korrektne selle riigieelarve täiendamise seadusega. Erinevalt Rahandusministeeriumi juristidest teised juristid arvavad siiski suhteliselt üksmeelselt, et nii see protseduur peaks käima.

Küsimus, palun!

Küsimus on selle kohta, et kui nüüd ikkagi selgub, et kõik teised juristid arvavad ka, et Riigikogu peab andma neid garantiisid, kuidas me peaksime siis käituma. Kas sellisel juhul on see võimalik praktilises elus või on Eesti põhiseadusliku korra järgi võimatu ...

Aitäh, teie aeg on täis!

Mina olen ikkagi proovinud nii rääkida, et mu mõtted on selged ja jälgitavad. See valang, mis sealt tuli, sisaldas väga segaseid väiteid maksutõusudest ja juriidilisest ebakorrektsusest. Ma olen rääkinud, mismoodi meie eelarve joonde sai, ja maksutõusude osa oli selles mikroskoopiline, samuti ei kujutanud Euroopa Liidu summad endast põhimõttelist lahendust eelarvedefitsiidile.
Mis puutub sellesse juriidilisse lahendusse, mida pakub see saali pool, siis ma olen juba öelnud, et see ei olnud hea lahendus ja see ei olnud vältimatult vajalik lahendus. See on selline poliitiline kompromiss ja ka õiguslik kompromiss juristide kohati väga vastandlike seisukohtade vahel. Ma olen endiselt seisukohal, et riigieelarve baasseadusse ei ole vaja kirjutada säärast väga eriskummalist asja, nagu on Luksemburgis registreeritud aktsiaselts – mingis üldistavas vormis siseriiklike garantiide paragrahvi. Ma olen endiselt sellel arvamusel. Selles mõttes ei ole tegemist abiga. Abi on lihtsalt see, et meil on üks juriidiline instrument, seaduseelnõu, mille põhjal me saame protsessi kiirendada. Ja siin ma ütlen tõesti nendele eelnõu autoritele aitäh, et nad olid pärast küll mõningate eelnõu autorite solvamist abiks. Nad aitavad protsessi kiirendada ja ma ei ole sellist abi enne näinud, et opositsioon on valmis kiirkorras ühte eelnõu menetlema. Kuigi see eelnõu olevat – ma ei taha kasutada sama sõna, mida nad selle otsuse eelnõu kohta täiesti ebaõiglaselt kasutasid –, on nad valmis seda parandama ja sellega tegelema. Selle tõttu tõesti autoritele sügav kummardus. Mis puutub õiguslikku ekspertiisi, siis nii palju, kui me saame seda lisada, tuleb selle ekspertiisi juures alati arvestada, et tegemist on finantsmaailmaga. Mingitest üldistest õiguspõhimõtetest ei piisa, et kavandada otstarbekaid regulatsioone, alati peab ka natukene täpsemalt valdkonda tundma. Me oleme selles abiks.
Aga küsimust ma ei jõudnud jälgida, sest ma tundsin, et mind süüdistatakse milleski, milles ma süüdi ei ole.

Aitäh! Palun, Kalev Kallo, teine küsimus!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Lugupeetud minister! Soovin täpsustada ühte detaili, mis tõenäoliselt ka tuleneb kiiresti muutuvatest asjaoludest. Jälgisin tähelepanelikult sinu ettekannet ja sa mainisid n-ö koormuse jaotamise tulemusena Eesti osalust 0,26%, aga mulle meenub, et rahanduskomisjonis ka sinu ametnikud kinnitasid, et kuna mõned riigid on n-ö garantii andjatest muutunud juba abi saajateks, siis on meie osalusprotsent nüüd 0,28. Kumb see õige on?

Aitäh! Mõlemad on õiged! 0,26 on see esialgne proportsioon, mis praeguseks kehtib selle kapitali puhul, kus meie sissemakse on 48 000 eurot. Peale seda, kui kaks kapitali osanikku sattusid abistatava rolli, on see proportsioon garantiide võtmes 0,02 protsendipunkti võrra suurenenud. Tegelikult natukene ümardatud numbrid on mõlemad, aga jah, garantiisid me anname, kui te siin ikkagi appi tulete, küünemusta võrra suurema proportsiooni järgi, kui me osaleme kapitalis.

Aitäh! Palun, Heljo Pikhof!

Aitäh, proua juhataja! Austatud rahandusminister! Kas teie arvamus otsuse eelnõu õiguspärasusest on viimastel päevadel muutunud? Ning kui on, kas siis tulenevalt õiguskantsleri ja põhiseaduskomisjoni arvamusest?

Mul on olnud hästi viljakaid arutelusid meie tippjuristidega, kelle hulka kuuluvad nii õiguskantsler, härra Maruste, Ülle Madise kui ka teised inimesed, kes täpselt jälgivad seda konkreetset valdkonda ja selle õiguslikku raamistikku. Ärge alahinnake tõsiasja, et ka õigus on erialaspetsiifiline valdkond. Ja ma olen hakanud asja vaatama selles mõttes avaramalt, eelkõige härra Maruste abiga, et meie õigusraamistik on loodud ammu enne – muidugi ma teadsin seda ise ka – Euroopa Liidu liikmeks astumist ja enne eurotsooni, eriti enne eurotsooni põhimõttelist uuenemist, mis praegu toimub. Laitmatut mehhanismi, kuidas eurotsoonist istutada meie õigusse, ei eksisteeri. Me võime neid kriginaid ja kraginaid poliitiliste ja õiguslike kompromisside abil leevendada, et võimalikult paljud juristid oleksid samal seisukohal. Seda me võime teha.
Ka see on üks vettpidav seisukoht, mis on teil otsuse eelnõus. Aga arvamusi on tõesti erinevaid, näiteks et õiguskindluse seisukohalt on vajalik vähemalt 51 häält – mitte vältimatult vajalik, aga just õiguskindluse seisukohalt –, et riigieelarve baasseadust peaks ka kohandama vastavalt meie jaoks täiesti uuele olukorrale – see uus olukord on ühisraha kasutamine –, et fiskaalpoliitika ja rahapoliitika ikkagi üksteist praegu nii palju mõjutavad, et nii valitsused kui keskpangad peaksid sellega õiguslikult kohanema ja me peaksime avardama raamseadustiku finantsstabiilsust käsitlevaid sätteid. Kogu aeg on olnud selge, et finantsstabiilsus tagatakse meile rahvusvaheliselt, ka erinevate kanalite kaudu, aga praegu on hästi aktuaalne, et riikide rahandus ja finantsstabiilsus on lahutamatud asjad. Me lahendame ühelt poolt riikide rahandusküsimusi, teiselt poolt aga hoiame ära sügavama finantskriisi ja majanduslanguse. Minu arvamus on avardunud, ma olen erakordselt – enda kohta erakordselt – kompromissivalmis muide olnud kohe esimestest päevadest peale. Arvan, et me saame nende eelnõudega ilusasti mäele – teie abiga.

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Hea minister! Eesti osalemine garantiifondis tuli suhteliselt ootamatult. Igasugused arutelud sellel teemal on meil jäänud pidamata ja kui nüüd Eestil tekib vajadus garanteerida neid ebaõnnestunud laene, kumb väljapakutud variantidest – kas riigilaen või reservid – läheb esmajoones käiku? Ja kui veel edasi mõtelda, siis mis valdkonnas peab Eesti hakkama eelarvet sel juhul kärpima? Kas te olete seda arutanud?

Proua Tuiksoo, te poleks tohtinud seda küsimuse esimest poolt ette lugeda! Te räägite iseendale vastu! Te olete ELAK-i täieõiguslik liige. ELAK on arutanud EFSF-i enne selle eelnõu sündi seitse korda. Te olete olnud äärmiselt leebe arvamuseavaldaja ja tähelepanelik kuulaja. Te heidate iseendale ette, kui te ütlete, et mingisuguseid arutelusid ei ole olnud. Mina olen arutanud seda ajakirjanduses väga palju, andnud vastuseid – see on kõik ära räägitud. Seda on arutanud majanduskomisjon, rahanduskomisjon, ma olen pidanud vaidlema vestlusringides. Seda kõike on tehtud! Ja üks arutelu käib ju ka siin. Kui te nüüd, arutelu teise tunni lõpul hakkate väitma, et arutelu ei ole, siis ma pean möönma, et te lihtsalt ei ole osalenud. Kuidas muidu te jõuate täpselt samasse punkti, millega mina olen alustanud. Ma olen need vastused andnud. Te ei kuulanud seda, kui te niimoodi ette heidate. See on selline tädimaalilik hoiak – valitsus midagi ei räägi, ega mina ei tea midagi, ma ei saa millestki aru. Teil on kohustus aru saada ja vähemalt küsida õigel ajal!

Aitäh! Palun, Rannar Vassiljev, teine küsimus!

Aitäh! Hea minister! Mulle jäi eelmisest vastusest natuke arusaamatuks, kas teie arvates hakkab praegune võlakriis muutuma finantskriisiks ja kas EFSF sellises mahus, nagu me seda täna siin menetleme, välistab või hoiab ära selle võimaliku muutuse või me vajame veel mingisuguseid täiendavaid abimehhanisme?

Mis on teie arvates finantskriis? Mis mõistetega te opereerite? Mina ei tea ju. N-ö ametlikus tähenduses on finantskriis ikkagi finantssektori kriis ja ma olen seda pidevalt rääkinud, et riikide võlakriisid ohustavad praegu finantssektorit. Finantssektorit ähvardava ohu tõttu vähenevad investorite ja isegi tarbijate rahastamisvõimalused. See kõik on osa suurest majanduslanguse ohust ja mis puutub EFSF-i piisavusse või mittepiisavusse, siis sel teemal ei maksa kellelgi anda lõplikke vastuseid. Ärge nõudke minult selliseid kategoorilisi kinnitusi, mida te saate näiteks aasta pärast mulle ette heita! See ei ole minu stiil! Ma näen pilti suhteliselt laiemalt ja kaugemale ette kui enamik, aga ma ei tohi spekuleerida mingite kuulujuttudega ja õli tulle valada. On ju teada väga paljud pankade reitingute alandamised. Kas rahandusminister tohib Riigikogule öelda, et Euroopa pangad on kriisis, väga halb olukord on? See ei ole minu töö! Minu töö ei ole nende probleeme eksponeerida ja võimendada, ma võin vaid kinnitada, et stressitestid iseenesest annavad Euroopa pankadele suhteliselt häid tulemusi. Eriti häid tulemusi annavad nad Põhjamaade pankadele, kes domineerivad meie turul.
Kui mehhanismidest rääkida, siis EFSF on ainult üks punkt seinal, kui vaadata kogu seda tegevust, mis on olnud ka osa minu tööst, eks ole. Keskpank pumpab juba pikemat aega hiigelsummasid teatud riikide pangandusse. See kõik on tegutsemine, see kõik on plaan. Me ei saa öelda, et EFSF-ist piisab, kui see on ainult üks instrumentidest. Panganduse likviidsus tagatakse siiamaani ikkagi eelkõige väga suurte keskpanga likviidsussüstidega. Väga paljud Euroopa pangad on päästetud maksumaksja raha ja garantiidega. Normaalne see olukord ei ole, aga see ei ole ka selline finantskriisi olukord, mis meil oli 2008. aasta sügisel. Samasuguse olukorra kordumist me ikkagi igati proovime vältida.

Palun, Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! On selge, et kui me oleme Euroopa Liidu ja eurotsooni liige, siis me võtame endale teatud vastutuse kogu ühistegevuses. Siit ka minu küsimus. Millised on konkreetsed, sh õiguslikud ja fiskaalsed tagajärjed juhul, kui me otsustame eelnõu 90 mitte vastu võtta, garantiisid mitte anda?

No ütleme nii, et see oleks kõige akuutsem instrument. Jätame keskpanga praegu välja, sest ta on ise ka hästi akuutses olukorras kogu aeg, need likviidsussüstid on ju erakordselt operatiivsed asjad. Õiguslikke tagajärgi ma isegi ei oska öelda, aga üldiselt oleksid sellel hästi kurvad tagajärjed, sest maailma majandus tahab teada, kas Euroopa saab oma võlakriisiga hakkama või mitte. Miks ei tule otsust, küsitakse iga päev. Ka meie vähemalt ühe lehe veebiväljaande peaküsimus eile oli, nii palju kui ma jõudsin vaadata, kas tulevad otsused. Täna rääkis üks suur arvamusliider raadios kohati väga tarka juttu, aga ta ikkagi ei saa aru, et tuleb lahus hoida kriisimeede selle haldamise mõttes, tulemüüri mõttes, ja fundamentaalsed muudatused, mida samal ajal tehakse. Minu ettekandes need olid nimetatud. Öelda, et EFSF ei lahenda fundamentaalseid probleeme, on formaalselt õige. Aga see ei olegi tema ülesanne! Ent kui EFSF jääb realiseerumata, siis tulekahju levib kogu majas, selles on probleem. Meil on praegu tulemüüri vaja. Meil on vaja anda nendele riikidele aega, et tuld kustutada. Teised riigid tulevad appi oma raha ja usaldusväärsusega ning selles mõttes oleks erakordselt nadi, kui üks 17 riigist, kõige pisem, lihtsalt vilistaks väga raskelt tulnud kokkulepetele rahvusvahelisel areenil, kui meie parlament ütleks, et tegelikult pole seda asja vaja – siin on ainult mingi Kreeka, aga meil on pensionide maksmisega tegemist, ja muud sellist jama.

Aitäh! Palun, Annely Akkermann!

Aitäh! Väga palju on täna räägitud Euroopa riikide muredest, aga kas me oleme mõelnud ka, kui palju Eesti riik saab võtta endale kohustusi? Tänases eelnõus on see määr 10% sisemajanduse kogutoodangust ja kolmandik ühest aastaeelarvest, aga uudisteagentuurid räägivad, et nendest garantiidest ei pruugi finantsstabiilsuseks piisata. Kus on piir Eesti riigi jaoks? Kui palju kas summas või protsentuaalselt me suudame garantiisid anda?

Mul tekib küsimus, mitu korda võib ühte küsimust küsida. Kus selle piir on? Me räägime praegu 440 miljardi suurusest EFSF-ist, millele lisandub raha Euroopa Liidu eelarvest ja millele lisandub nende summast poole ulatuses IMF-i panus. Pole põhjust spekuleerida! Seda, mis uudisteagentuurid räägivad, ma olen mitu korda kommenteerinud. Tegemist on kuluaarijuttudega, mehhanismid on välja töötamata ja otsustamata. Tõenäoliselt see ei puuduta neid EFSF-i 440 miljardit, vaid uusi finantsvõimenduse mehhanisme, mille puhul parlamendi käest loa küsimine ei ole vajalik. Aga need otsused langetatakse ikkagi järk-järgult. Esialgu on EFSF-is tulejõudu väga palju – kõvasti üle poole, kui me arvestame, et kogu Kreeka raha, mis lähiajal on vaja välja maksta, tuleks sealt.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh, proua eesistuja! Härra minister! Kindlasti peab teiega selles osas nõustuma, et selle fondiga võidetakse aega. Aga aeg ei ole tegelikult lahendus, lahendus on võlgade kustutamine. Ma küsin teie käest: et on see välistatud, et sellest fondist kellegi võlgu kustutatakse?

Kui ma üksi otsustaksin, siis ma ütleksin, et jah, see tuleks välistada. Need plaanid peetakse ikkagi põhimõttel, et kellelegi ei minda raha kinkima. Ei minda kinkima ka lodevust ja saamatust, vaid on loodud mehhanismid, et nõuda laenusaajatelt ja panna nad ennast reformima. Milles see täpselt seisneb? Palju räägitakse, et need riigid on Lõuna-Euroopas konkurentsivõimetud. Ka konkurentsivõimega tegeldakse, ei maksa arvamusliidritel nii palju tühje sõnu pilduda. Laias laastus on nende konkurentsivõime suuresti avamata. Kui on olnud tugevad konkurentsipiirangud pikka aega, siis nende kõrvaldamise korral on oodata täiendavat majandusaktiivsust. Kui tööseadustik on liiga jäik tööturu suhtes, siis nõutakse muutusi. See on muide tegelikkus ja kõik need nõuded on nende riikide programmides sees. Edasi, sotsiaalsüsteemi kärped, mis konkurentsivõimet pärsivad sel moel, et ei innusta indiviidi tasemel pingutama. Ka tegemata erastamisi on Lõuna-Euroopas üksjagu. See tähendab teiselt poolt jällegi erasektori kaasamist investeeringute kaudu. Kui eksisteerivad hiiglaslikud kahjumis riigifirmad nendes riikides, siis need firmad tuleb maha müüa.
Aga kust võetakse nüüd laenude maksmiseks raha, see on väga sisuline ja hea küsimus. Kui me näiteks räägime Kreeka programmist – ma kordan, et Kreeka ise EFSF-i liige ei ole –, siis teises programmis on endistviisi 50 miljardi ulatuses riigivara müüki. Müüdud vara eest saadud rahaga saab kohe võlgu vähendada. Sellest ei piisa, aga see vähendab intressikoormust. Kui me räägime eelarve olukorrast Kreekas, siis Kreeka rahandusminister on ikka ja jälle rääkinud, et 2009. aastal oli nende primaarpuudujääk 24 miljardit, 2010. aastal 10 miljardit ja et tänavu on nende primaarpuudujääk ainult 1 miljard. Mis tähendab primaarpuudujääk? See tähendab seda puudujääki, mille rehkendamisel ei arvestata intressimakseid. Ühesõnaga, kui tekib primaarülejääk – praegu ollakse nagu seal piiri peal –, siis on raha mitte ainult intresside maksmiseks, vaid ka võlgade vähendamiseks. Primaarülejääk tähendab seda. Polegi nii hull lugu! Lihtsalt võlakoorem ise on nii suur ning see rahvas ja poliitika on muutuste suhtes ülimalt inertne. Sellest tekivad põhilised vastuseisud. Hirmud pole seotud mitte niivõrd sellega, kas jooksev eelarve paraneb, kuivõrd juba tekkinud olukorraga.

Aitäh! Palun, Peeter Võsa!

Aitäh! Härra minister! Minu mõtteid viljastab teie värvikas sõnakasutus. Kui Õhtulehte vaadates tekib teil tunne, et trükikotta on sisse murdnud debiilikud, siis kas teil seda tunnet ei teki, et Kreekas mässavad debiilikud, kellele ei tohiks küll raha anda, sest nad ei mõista sellega ringi käia?

Eks tunnete avaldamine siin Riigikogu saalis ole libe tee, aga kindlasti saab iga poliitik tunnete kirjeldamisega kuulsust juurde. Nagu me kõik, vaatan ka mina hämminguga, mis toimub Kreeka tänavatel ja milline on nende mentaliteet, aga me ei saa mingil juhul öelda, et Kreeka tänavatel on ühiskonna enamus. See on ikkagi põhiliselt vasakpoolsete, või ütleme viisakuse mõttes, et äärmusvasakpoolsete ametiühingute hoiak. Ärgu nüüd keegi siin saalis arvaku, et ma siin mingit poliitilist suunda Eestis märgistan. Aga see on pikaajaliselt kuhjunud probleemide avaldus ja frustratsioon, mis haarab muidugi ühiskonda laiemalt. Kui on ilmselgelt võetud heaoluvõlgu ja seda tendentsi tuleb järsult vähendada, siis me peaksime mõistma, et seda ei olegi nii lihtne teha. Seda on väga keeruline omaks võtta riikides, kus on kogu aeg saadud ise otsustada. Meie võtsime selle omaks sellepärast, et meil otsustasid võõrad, kuigi me kannatasime palju tõsisemat elatustaseme langust, kui Kreekat praegu ähvardaks. Palju tõsisemat! Me elasime selle üle, sest meil oli teada, et meie ei otsustanud. Aga väga raske on oma süüd tunnistada, lihtne on süüdistada abistajaid, mida uhkelt ka tehakse. Aga veel kord: me arutame siin EFSF-i. Kreeka ei ole praegu klient.

Aitäh! Palun, Inara Luigas!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud rahandusminister! Ütlesite siin ennist, et EFSF taastab usaldusväärsuse ja kustutab tulekahju eurotsoonis. Ma isiklikult olen teiega päri, et ta teatud mõttes taastab usalduse. Kuid kas ta ka kustutab tulekahju? Seda kindlasti mitte. Me anname garantiidena eurotsoonile tegelikult väga suures ulatuses toetust, teie oma jutus aga justkui annaksite meile garantii, et seda garantiid kohustustena meie vastu ei pöörata. See tähendab, et meil ei tule rahaliselt summasid välja käia. Kas teil on olemas mingid analüüsid või muud andmed, millele te tuginete kinnitustes, et seda ei juhtu? Võib-olla te varjate midagi meie eest? Ehk räägiksite pikemalt?

Ma olen selle formuleeringuga, millega te alustasite, teatud mõttes nõus. Et EFSF taastab usalduse ja kustutab tulekahju – see ei ole minu kõnepruuk. Tegu on ühe vajaliku abivahendiga. Mina räägiks pigem ikka tulemüürist ja võimalusest tegelda tulekahjuga seal, kus ta on tekkinud.
Nüüd, isiklikke garantiisid minu palgast ei ole võimalik anda. Te teate seda, te olete mulle palga määranud, te ei ole mulle sellist võimalust andnud. Aga ma veel kord ütlen: tõenäosus, et meil tuleb midagi maksta, tehakse nii väikseks kui võimalik nende tingimustega, mis riikidele esitatakse. Ja ka pärast millegi halva juhtumist kellelegi võlgu ei kingita, olen selles täiesti veendunud. Mul ei ole mingit põhjust arvata teisiti. Samas ma ei ole ka muidugi hiromant – ma ei tea, missugused poliitilised muutused võivad maailmas edaspidi toimuda. Nii ta on. Garantii iseenesest, kordan, on asi, mis võib realiseeruda. See peab silmas olukorda, mis võib minna halvemaks. Muidu garantiisid ju ei jagataks.

Aitäh! Palun, Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Sellest arutelust on välja koorunud, et üks meie eesmärkidest on tagada riigi võlakirjade stabiilsus ja kindlasti parandada ka konkurentsivõimet. Tavaliselt niisugustes olukordades mängivad oma rolli mitmed institutsioonid: Rahvusvaheline Valuutafond, Euroopa Keskpank, Euroopa Komisjon, euroala riikide parlamendid ja valitsused. Ma küsin: kui töökomisjonid käivad abi vajavates riikides, kui palju nende otsuseid kuulatakse ja kes nendest loetletud institutsioonidest mängib esimest viiulit? Kas valuutafond või Euroopa Keskpank või keegi teine? Lõppude lõpuks on ju meile kõigile vajalik taskukohane võlakirjade intress.

Milliseid otsuseid te täpselt mõtlete? Juhtroll on ikka liikmesriikide, nii IMF-i riikide kui ka Euroopa Liidu ja euroala liikmesriikide käes, ka Euroopa Komisjoni suhtes. Nemad on meie instrumendid, nemad ei ole meie bossid, ülemused, vaimsed liidrid. Seda nad ei ole.

Aitäh! Palun, Karel Rüütli!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea minister! Mul on tunne, et me läheneme sellele küsimusele vähemalt siin Eestis vale nurga alt. Me soovime anda hätta sattunud riikidele garantiisid, laene. Samas me oleme väikese majandusega vaene rahvas ja endalgi on raha vähe. Kas need riigid ei vaja hoopis kõva käega poliitikuid, kes teeksid raskel ajal raskeid otsuseid, kärbiksid nende riikide majandusi ja mis kõige olulisem, seletaksid rahvale asjad niimoodi ära, et ei tekiks meeleavaldusi ja muid rahutusi? Kas Eestil ei ole võimalik kuidagi teisiti panustada sellesse protsessi? Meil on ju hulgaliselt väljapaistvaid ministreid, poliitikuid – Mart Laar, Andrus Ansip, ka teie ise olete otsustuskindel ja kõva käega mees. Kas kuidagi teisiti ei ole võimalik neid riike aidata?

Aitäh! See on selline meeldiv kompliment, mis ma siin muud ütlen. Aga need ühiskonnad ühel või teisel põhjusel ei ole tootnud piisavalt nõudlikke ja enesekriitilisi valijaid. Täpselt samuti ei ole nad suutnud toota piisavalt tugevaid otsustajaid poliitikute hulgas. Poliitikute puhul ei saa seal ette heita professionaalsuse vähenemist, aga just otsustavuse puudumist. Ja see tuleneb ikkagi ühiskonnast laiemalt. Kui on oma riik olnud väga kaua aega, siis ei ole teinekord ka õiget selgust, kus probleemid tekivad ja kuidas need tasapisi kuhjuvad. Üldiselt tekkis ju pärast sõda optimistlik usk lõputusse progressi ja see on tasapisi kuhjunud. Sellest ka igasugune retoorika, igasugused ühiskondlikud standardid-normid, mis kuhugi kirja pannakse ja mis ühel päeval liiga kalliks osutuvad. Küsimus ei ole lihtsalt selles, kas me kulutame liiga palju või vähe, vaid selles, et me ehitame põhimõtteliselt Euroopas liiga kallist ühiskonda – kallimat, kui me jõuame kinni maksta.

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo!

Tänan, härra juhataja! Härra Ligi, ma tänan moraalilugemise eest, aga mu küsimus oli heatahtlik. Loomulikult on Riigikogus seda teemat arutatud päris mitmel korral, nii ELAK-is kui ka võib-olla teistes komisjonides. Aga näiteks numbridki on 20 korda muutunud ja arutelu ei ole ju olnud Eesti elanikega. Seda võimalust pole olnud ja sellepärast ka meedia ei ole võib-olla kõigest täpselt aru saanud, nagu teiegi täna viitasite. Ma siiski kordan oma küsimust: kui tekib vajadus garanteerida, millest te peate õigeks Eesti riigil alustada, kas reservidest või laenust?

Ahaa, see oli siis küsimus. Mina sain aru, et te küsite, miks ei olnud arutelusid. Tegelikult on olnud arutelusid – tunnistame ausalt, et neid on olnud. Aga isegi põhiseadus viitab sellele, et mitte kõik asjad ei saa olla rahva otsustada. Me oleme infot pakkunud, olnud avatud, et rahvas oleks kursis, aga lõpuks peame võtma endale vastutuse, et teha ebameeldivaidki otsuseid. Ja teha neid näiteks rahanduse vallas. See on põhiseaduses viitamisi kirjas. Me ei saa eeldada, et viimane kui kodanik on kursis rahanduslike tõdedega.
Aga küsimus oli, kust võtta raha. See on riigikassa küsimus – millised eelarved me suudame koostada. On teatud põhimõtted, puhvrid, mida me ehitame. Me peame teadma, millist reageerimisaega me vajame juhul, kui asjad lähevad halvemaks, ja sellest lähtuvalt me ka otsustame, kas me võtame kasutusele reserve või me võtame kasutusele laene. Aga see ei ole silmapiiril olev küsimus. Ühegi abi vajava riigi maksevõimetus ei ole silmapiiril olev küsimus. Seetõttu on meil täiesti võimatu anda täpset vastust küsimusele, kas laen või reserv. Sõltub sellest, millised me oma eelarved teeme, sõltub sellest, millal probleemid kulmineeruvad. Aga pigem nad ei kulmineeru, kui me kõik Euroopas oma tööd hästi teeme.

Aitäh! Palun, Urve Palo!

Hea minister! Euroopa Liidus on 27 liikmesriiki ja 17-s nendest on kasutusel euro. Ja praegu need 17 riiki on otsustanud panna kokku abipaketi ja aidata hädas olevaid riike, et finantsturud ei langeks. Samal ajal me teame, et kui finantsturud palju langevad, siis kannatavad kõik 27 liikmesriiki, ka Läti ja Leedu meie kõrval, kuigi nad ei kasuta eurot. Mulle tundub, et me õigest solidaarsusest rääkida ei saa, kuna eurotsooni mitte kuuluvad riigid selles paketis ei osale. Seetõttu on mul ikkagi kõhklev tunne – kas me saame olla kindlad, et vähemalt need 17 riiki on lõpuni solidaarsed ja annavad parlamendi tasemel heakskiidu osaleda abipaketis. Palun nimetage riigid, kes juba on parlamendi tasemel heakskiidu andnud! Kes need on? Ennist te mainisite, kelle otsuses te kahtlete.

Ma võin neid riike järjest lugeda, aga kuupäevi ma pole endale selgeks teinud. Ühe esimesena otsustasid asja Prantsusmaa ja Luksemburg, rohkem ma ei ole endale meelde jätnud. Tolleks hetkeks, kui meie seda arutasime – see oli, ma pakun, 15-ndal –, olid kolm riiki ära otsustanud, ma arvan, ja kohe liitus neljas. Kas oli tol hetkel neljas juba otsustanud või mitte, ei mäleta. Aga see on läinud selles graafikus, et need vastused olid vahemikus 27 kuni 29.
Ja mitte midagi ei saa välistada, kui tegu on demokraatliku riigi parlamendiga. Solidaarsuse puudumist ei saa ka välistada. Kahjuks on ka sellist rehepapilikku kodust sõnumit praegu väga palju – eurotsooniga liitumist samuti ei võeta enam kui kohustust ja öeldakse, et me veel vaatame. Selgelt rehepapilikud on niisugused kommentaarid olnud. Neid on tulnud, mis seal salata, ka Lätist, kus valitsus on neid siis ruttu eitanud.
Euro on suur ja ühine ettevõtmine, korraga õigus ja kohustus. Kõik võidavad sellest, et ühisraha on. Ka need, kes eurotsoonis ei ole, on eurole kui ankrule kriisis väga tõhusalt toetunud. Mõni on võitnud lühiajaliselt oma valuuta devalveerumisest juhul, kui siseturu maht on piisavalt suur, et majandust püsti hoida. Aga see on ehtne rehepaplus ja parasiitlus, kui hakatakse rääkima, et oh, meil siin Lõuna-Euroopas on probleemid ja me veel mõtleme, kas me kohustusi ka võtame või naudime ainult võitusid. See on tõsi! Solidaarsus Euroopas ei tohiks olla nii valikuline, nagu see praegu mõne riigi puhul on.

Aitäh! Palun, Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud rahandusminister! EFSF-i kliendid on ka Iirimaa ja Portugal. Kas Eesti käendus, mida me vähemalt osaliselt loodetavasti ka tulevikus arutame, kui järgmised riigid hätta satuvad, ulatub tagantjärele ka Portugali ja Iirimaani?

See puudutab vaid neid laene, mis antakse välja peale meie liitumist selle otsusega.

Aitäh! Palun, Sven Mikser!

Aitäh! Austatud minister! Algselt oli EFSF mõeldud pigemini väikeste ja perifeersete Euroopa riikide päästmiseks võimalike hädade korral. Viimastel päevadel on aga palju räägitud sellest, et too 440 miljardit ei pruugi olla piisav, ja ka sellest, et garantiide suurendamine võib garantiisid andvate riikide reitingud ohtu seada. Milline on teie hinnang: kui suures mahus Eesti eraldi ja eurotsooni liikmesriigid kollektiivselt võivad selliseid garantiisid anda, ilma et nad ohustaks omaenda reitinguid?

Vahel on reitinguagentuuride otsused vastuolulised olnud. Mina reitinguagentuur ei ole ja mina nendega ei vaidle. Ma arvan, et nad teevad oma tööd professionaalselt ning valitsustel ei maksa nendega jageleda ja öelda, et nad ajavad tegelikult kõik segi. Aga selge on, et ekspertide tasemel ikkagi tunnistatakse, et nad on vahel probleeme võimendanud, reageerinud teinekord hilinemisega ja üle. Tihti magavad nad probleemid maha, nii nagu oli ka buumiajal.
Nende hinnanguid prognoosides ma ei alahindaks tõsiasja, et EFSF-i puhul on tegemist stabiliseerimismeetmega, mis aitab kogu Euroopat. Ma usun, et reitinguagentuurid peavad seda ikka väga oluliseks argumendiks. Isegi kui mõni konkreetne riik oma koormaga ületab mingi künnise, siis Euroopa riikide reitingud tervikuna saavad sellest tuge, kui see süsteem tööle hakkab. Kas aga sellest mahust piisab? Ma olen siin juba tükk aega rääkinud, et sellest fondist on n-ö ära märgitud nii väike vähemus, et ruumi on. Ja mina ei tea ka kavadest küsida parlamentidelt suuremat mahtu. Ma ei saa neid kavasid välistada, aga need on ikkagi kuulujutud. Eks ma püüa asjaomaseid fraase kogu aeg – mõni võtmeminister, kes siiani on kategooriliselt vastu olnud, võib öelda ühel hetkel, et tegelikult ma ei välista seda. Kuidas ma seda parlamendis tulen teile refereerima? Ei saa ju! See on üks kuluaarifraas, muud midagi.

Palun, Marianne Mikko!

Suur tänu, juhataja! Rahandusminister kasutas sõna "parasiitlus", mis kuulub nõukogude propaganda valdkonda. Siit ka mu küsimus. Kas sellised postkommunistlikud eurotsooni riigid nagu Sloveenia, Slovakkia ja Eesti, kus on domineerinud käsumajandus, on omavahel konsulteerinud EFSF-i garantiide andmise asjus? Kas te olete koos istunud kui endised sotsialistlikud riigid?

Mina seda nõukogude süsteemi väga hästi ei tunne, sest mina ehitasin tollal enda ümber kõrge müüri. Päris siiralt: täiesti puhtalt tulin välja! Ajupesu tehti ju meile kõigile, aga ma ei jaga selle propaganda sõnavara ja kõike seda kokkukuuluvust. Endisi sotsialismimaid, VMN-i ja Varssavi pakti riike mina lähiliitlasteks ei pea. Mis ma aga teinud olen? Olen käinud Slovakkias – teiste riikide hulgas – esinemas ja oma kogemusi jagamas. Sloveenias ma ei ole seda teinud. Mis riiki te veel pakkusite? Üldiselt me nende kahe riigiga kipume olema suhteliselt eri poolel. Meie eelarvepoliitika on märksa tugevam ja meie euroskepsis märksa nõrgem – ütleme nii. Me ei ole Euroopa suhtes nii teravad kunagi olnud. Ma arvan, et ükski siin istuv erakond ei ole olnud nii kriitiline, kui me sealt kuuleme, ja samas oleme olnud oma majapidamises hoolsamad.

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Tuginen oma küsimuses Indrek Neivelti blogis üleeile avaldatud loole EFSF-i teemal. Ta küsib, kas Eesti peaks selle garantii andma, ja vastab, et kui keegi tuleks sellise garantii jutuga pangajuhi ette, saadetaks ta ruttu tagasi. Seda juttu, mida paljud räägivad, et see ei ole raha, vaid garantii, on piinlik kuulata. Risk on risk, olenemata sellest, kas annad garantii või laenu. Ka riiklikud organid nõuavad pankadelt nii garantiide kui ka laenude puhul ühesugust riski hindamist ja sama suurt omakapitali. Kui pangajuht seletaks Finantsinspektsioonile, et see on kõigest garantii, mitte laen, paluks Finantsinspektsioon panga aktsionäridel juht välja vahetada. Kas te olete Neiveltiga nõus ja kas parlament ei peaks praeguses olukorras valitsusjuhiga samamoodi käituma nagu Neivelti näites toodud pangajuhiga?

Mina arvan, et selles osas on otsus juba langenud. Pankurid ei kõlba poliitikasse. Ma ei tea ühtegi erandit peale keskpankurite. See loogika, nagu laenude puhul kehtiksid samad põhimõtted pankades ja riigisektoris, on ikka paras absurd. Pangad annavad raha välja vahetu kasumi teenimiseks, riigid põhimõtteliselt vaid avaliku teenuse tagamiseks. Mingit kasumit püüdma ei minda. Ja oleks ikka hästi kummaline jutt, kui ma tuleksin parlamenti rääkima 2 miljardist: et teate, meil on vaja 2 miljardit, eraldage mulle. Ma ei saa sellest rääkida, sest ma olen tulnud küsima ainult garantiid – see ongi see, mida ma küsin. Kõik teavad, et garantii taustaks on võimalus, et see realiseerub. Kuidas ma saaksin teistmoodi rääkida? Kuidas saab üks arvamusliider sellist asja valitsusele ette heita? Kuna seda raha ei garanteerita kasumi teenimiseks, siis ei kehti selle puhul kõneks olnud juhtimispõhimõtted. Kedagi ei ole vaja lahti lasta! Lahti tuleks lasta juhul, kui jäetaks tegelemata probleemidega, millest sõltub avaliku teenuse pakkumine. Aga neid väiteid oli seal teisi veel. Ma tõesti jätsin need kiiruga lugemata ja saatsin ühe sõnumikese Indrekule, muud midagi. Ta tegelikult on ju väga särav mõtleja, aga ta võiks vähem arvata ja rohkem teada.

Aitäh! Palun, Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud minister! Teatavasti Prantsuse vasakpoolne opositsioon sai möödunud pühapäeval Senati valimistel ajaloolise võidu, mis asjatundjate arvates tähendab seda, et järgmine president on Prantsusmaal vasakpoolne ja kogu riik võtab kursi vasakule. Üks äriringkondade tuletorne, ärimees Jüri Mõis ütles täna juba korduvalt tsiteeritud Õhtulehes, et järgmine Eesti peaminister on vasakpoolne. Siit minu küsimus teile kui poliitilisele ministrile. Kas te ei karda, et sel nädalal siin saalis kiiruga läbi surutud otsus, mis jäi ikkagi avalikkuse ees laialdaselt arutamata ja mille tulemusi rahvas alles hakkab mõistma, võib saada saatuslikuks IRL-i ja Reformierakonna valitsusele?

Ma arvan, et ei saa. Me ju kogu aeg tõestame maailmale, kui õigesti, põhitõdesid järgides, on Eestit valitsetud. Me oleme neid põhitõdesid järginud erinevates poliitilistes kombinatsioonides, aga ma võin küll öelda, et kujunenud olukord on paradoksaalsel moel olnud üks lõputu kiitus Eesti senisele valitsemisele. Sellel, et me läheme appi, on kaht sorti põhjendusi. Üks asi on lihtsalt majandusmehhanismide tajumine, mis kindlasti on erinevatel poliitilistel süsteemidel erinev. Keegi tajub tugevamini sotsiaalseid probleeme, keegi tugevamini neid, millest need sõltuvad ehk majandust. Mis ma ikka oskan öelda? Vasakpoolne leer annab ju ka täiesti erinevaid vastuseid. Ühed ütlevad, et jah, on vaja olla solidaarne, teised ütlevad, et ei, on vaja olla egoistlik. Tegelikult on sellel selged majanduslikud ja poliitilised põhjused, miks üht või teist asja tehakse.

Aitäh! Palun, Tarmo Tamm!

Aitäh! Härra minister, ma täpsustan natuke eelmist küsimust. Ma loodan, et te vastate hästi konkreetselt ja täpselt, nagu te üldjuhul ka teete. Kas te välistate selle, et ajal, kui teie olete rahandusminister, hakatakse Eesti maksumaksja rahaga mõne riigi laene kustutama?

Oh jumal ... Ma arvan, et see on õiguslik küsimus, mitte rahandusministri küsimus! Minu ametiaeg tõenäoliselt on suhteliselt üürike, seda näitab ka reaalne poliitiline statistika. Ma tõesti ei saa midagi välistada, ma saan midagi prognoosida. Mina ei usu, et Eesti antavad garantiid realiseeruvad nähtavas tulevikus. Ammugi ma ei usu, et nende realiseerimise korral toimuks andestamine. Ei, tsiviliseeritud maailmas käib võlgade pikendamine, mitte asendamine teiste võlakirjadega äärmisel juhul ja ikkagi raha väljanõudmine. Need riigid, kõik küll erinevas mahus, aga siiski omavad ka varasid, mis nõutakse välja. Vähem likviidsed varad pannakse lihtsalt müüki. Midagi ei andestata. Ma tõesti arvan, et riigid ei luba endale seda, et nad oma maksumaksja raha kulutavad laristajatele, annavad seda tagastamatult. Me ju praegu ei kuluta oma maksumaksja raha selle otsusega.

Aitäh! Palun, Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea rahandusminister! Te olete täna rääkinud korduvalt sellest, kui head peremehed meie siin Eesti Vabariigis oleme ja et on ka neid riike, kus peremehed ei ole nii tublid. Aga praegu me oleme olukorras, kus me peame vastama näiteks meie õpetajate esindusorganisatsioonile, miks me oleme nii head peremehed, et me ei saa neile maksta vähemalt OECD keskmisel tasemel, rääkimata sellest, et me sealt alt otsast liiguksime edasi ja natukene üle keskmise saaks maksta. Samal ajal needsamad kehvad peremehed – Kreeka ja Itaalia ning mõned teised, Iirimaast rääkimata – maksavad oma õpetajatele märksa paremat palka. Kuidas te selgitaksite õpetajate organisatsioonidele, miks me läheme nendele riikidele appi, olles ise suhteliselt tagasihoidlikud palgamaksjad?

Kõige lühemalt: seda on vaja, et me ei jääks veel tagasihoidlikumaks palgamaksjaks, sest nende riikide hädad võivad meie majandust kõige jõhkramal moel riivata. Meie langesime ju sügavasse majanduslangusesse kaugeltki mitte pelgalt enda optimismi tõttu, vaid selle tõttu, et doominokivid hakkasid varisema. Me püüame seda kivide varingut või tulekahju vältida.
Mis puutub OECD-sse, siis me oleme ka õpetajatega ausad. Me kulutame OECD raamides proportsionaalselt erakordselt palju SKT-st haridusele, eriti kui võrrelda eelarve mahuga. Meie haridussüsteem on erakordselt kallis, haridus ise on kallis mitmes mõttes ja õpetajad on meile kallid selles positiivses mõttes, mitte hinna mõttes. Kui me tahame selle suure – hetkeseisu arvestades kvantitatiivselt ilmselt liiga suure süsteemi juures saavutada ka kvaliteeti ja maksta õpetajatele inimväärset palka, siis me peame tegelema selle struktuuri reformimisega. Mis puutub keskharidusse – kui see termin ikka veel on korrektne, kui mind ei sunnita rääkima gümnaasiumist, mis vanasti tähendas hoopis võimlat –, siis kui me räägime keskhariduse süsteemist koolihariduses, siis mina loodan küll, et need reformid on käima lükatud. Eelmises Riigikogus ma ei jõudnud seda jälgida. Võib-olla ma olen teinud Tõnis Lukasele liiga, kui ma ütlesin, et esimene haridusminister, kes räägib asjadest õige nimega, on Jaak Aaviksoo. Tegelikult ka Tõnis tegi ponnistusi ja Riigikogu hakkas päris kõvasti vastu. Kindlasti tegite ka teie ponnistusi, aga võib-olla mitte päris selles suunas, et saaks õpetajatele kõrgemat palka maksta, vaid pigem selles suunas, et rohkem õpilasi saaks riigi arvel kõhu täis. See on ka ju üllas, aga ei aita haridusele nii palju kaasa.

Aitäh! Palun, Annely Akkermann!

Aitäh, proua eesistuja! Hea rahandusminister! Kõnealuse otsuse eelnõu nr 90 punkt 2 ütleb, et Vabariigi Valitsus esitab Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonile heakskiitmiseks toetusprogrammide rahastamise ja majanduspoliitilised tingimused. Samas on teada, et Eesti panus mõjutab Euroopa finantsstabiilsust 0,28%, aga garantii kogumaht mõjutab Eesti riigi aastaeelarvet 30%. Seega mõju riigisisesele rahandusele on kordades suurem. Mis kaalutlustel valitsus ei ole pidanud vajalikuks taotleda heakskiitu ka rahanduskomisjonilt?

Rahanduskomisjoni võib rahulikult sinna juurde kirjutada. Ma lihtsalt olen aru saanud, et ELAK on loodud selleks, et Euroopa tasemel langetatavaid otsuseid operatiivselt parlamendiga kooskõlastada. Seal on kõik fraktsioonid esindatud, seal on kindlasti Euroopa asju üle keskmise tajuvaid rahvasaadikuid, kes seda temaatikat kogu aeg jälgivad. Teisalt arvan ma sedagi, et rahanduskomisjoni liikmed tunnevad asja vastu samasugust huvi ja on rahanduses kindlasti targad. Ma ei usu, et sealt tuleb selliseid väiteid, et me paneme praegu mängu kolmandiku oma aastaeelarvest. Ausalt, selle jutuga võib minna sinna ukse taha, sinna plakatihoidjate kõrvale. Ma veel kord ütlen, et need 2 miljardit me taandame lähiajaks, kõigepealt paariks aastaks 1,8 miljardile, edasi aga 400 miljonile. Rõhutan: tegu on garantiiga. Ja rõhutan: tegu on kolme riigiga. On ettekujutamatu, et see kõik realiseerub riskina. See on kujuteldamatu! Isegi see, rääkimata mingist kolmandikust aastaeelarvest. No andke andeks! Andke andeks või võtke plakat – kaks võimalust.

Aitäh! Palun, Liisa-Ly Pakosta!

Aitäh! Eesti on väike riik ja meile on solidaarsus märksa tähtsam kui suurtele riikidele. Kuidas te hindate eri riikidest kostvaid kahtlusi Euroopa solidaarsuses? Kuidas te hindate nende kahtluste mõju Eesti pikemaajalistele väljavaadetele nii sotsiaalses kui majanduslikus arengus?

Ma ei jõudnud selle küsimusega päris kaasa mõelda. Kuidas ma hindan solidaarsuse seisu Euroopas üldisemalt – kas see oli laiemalt küsimuse mõte? Ja kuidas see mõjutab meie väljavaateid? Eks see ole mitmeharuline küsimus. Kõigepealt on Eesti olnud üks kõige suurema solidaarsuse objekt, seda nii rahalises mõttes, tagastamatu abi mahu suhtes kui ka poliitilise solidaarsuse mõttes. Tuletame ikka meelde, et me kuulume Euroopa Liitu ka suurematel julgeolekupoliitilistel kaalutlustel kui Euroopa Liidu enamik. Me oleme saanud konkreetsete probleemide korral ka poliitilist tuge. Kuidas hakkab see praegu loodav otsustusmehhanism mõjutama Eesti saatust? Ma arvan, et siin on teistes riikides mõneti tõrked sisse programmeeritud. Hästi keeruline mehhanism, mis Saksamaal on loodud, seab kogu Euroopa abimehhanismi kõva katsumuse ette, et hästi levinud euroskepsis mõnes meiega natuke sarnase staatusega riigis võib edaspidi kollektiivseid otsuseid blokeerida. Me kõik oleme ühe kogukonna poolt mõjutatavad ja nende solidaarsuse poolt mõjutatavad. Igal juhul on see küsimus, mille te jutuks võtsite, hästi lai ja lihtsat vastust sellele pole. See teema on hästi mitmeharuline ja -dimensiooniline.

Aitäh! Palun, Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua juhataja! Hea minister! Euroopa Liit on teid tunnustanud kui head rahandusministrit. Kindlasti on täna arutusel olev teema teatud mõttes ajalooline ja väga tähtis. Te olete seda tõsiselt kaalunud ning vastanud ja üldse rääkinud sellel teemal väga palju. Enda jaoks olete otsuse teinud. Kas te selle otsuse langetamisel mõtlesite ka, kuidas Jürgen Ligi vaatab 10 või 20 aasta pärast tagasi tänasele päevale ja otsusele, mis te tegite?

See ei ole ju personaalne otsus. Ja kõik me vaatame kunagi oma elule tagasi. Kuidas nüüd öeldagi, see on üks teema, mille puhul ma isegi mõtlesin, et võiks oma mälestusi ja tundeid kirja panna. Päris ausalt! Ma juba tegin mingid leheküljed märkmeid, et mälu hiljem ei petaks. Aga see ei ole isikliku elu küsimus. Lihtsalt on huvitav, kuidas otsused langevad ja mis neid mõjutavad. EFSF-i puhul 20 aastast ei pea rääkima, me näeme EFSF-i mõjusid juba kahe aasta jooksul. Aga laiem Euroopa raamistik, mida praegu luuakse, on väga pikaajalise mõjuga. Ja veel pikaajalisema mõjuga on see, mida võetakse ette Euroopa konkurentsivõimega. Kõik see mingil määral puudutab ka rahanduspoliitikat. Aga mis puutub üldiselt Euroopa konkurentsivõimesse, siis minu arvates on Euroopa maailmas 20 aasta pärast halvas mõttes hoopis teisel positsioonil, kui ta ennast ei muuda. Praegu ta on mõneti muutmas.

Aitäh! Palun, Rainer Vakra!

Aitäh! Hea minister! Me oleme pikalt rääkinud, et Eesti annab garantiisid EFSF-ile 1,995 miljardi euro ulatuses. Aga nii ELAK-is kui ka rahanduskomisjonis oli juttu sellest, et tegelikult on Rahandusministeeriumil olemas selline prognoos, mis osa sellest peaaegu 2 miljardist eurost läheb üsna kindlasti garanteerimisele. Kas seda arvu oleks võimalik uuesti korrata? Te teate alati arve väga hästi.

Jah, see oli seesama jada tegelikult, mis rahanduskomisjonis jutuks oli. Kõlab natuke nadilt, aga me opereerisime pigem 300 miljoniga, tänahommikuse teadmise juures ma opereeriks 400 miljoniga. EFSF teeb oma prognoose kogu aeg ja need instrumendid laienevad. Too instrumentide muutuse mõju on raskesti arvestatav. Eesti garanteeriks kahe aasta jooksul programme 2 miljardi asemel suurusjärgus 400 miljoni euro ulatuses. Veel kord: ei tohi võrrelda seda mingi ühe aasta eelarvega! Need jagunevad mitme riigi vahel ning need on üksikud maksed ja võlakirja lunastamised, mida garanteeritakse. Need on teatud otsused, mis puudutavad uusi instrumente. Ei ole tõesti nii, et see realiseerub ühe eelarveaasta jooksul kõigis riikides. Seda on täiesti võimatu ette kujutada!

Palun, Rainer Vakra, teine küsimus!

Aitäh! Kas ma sain ikka õigesti aru? Kui rahanduskomisjon eelmisel kolmapäeval asja arutas, siis me rääkisime 300 miljonist reaalsuses. Sellest on möödunud viis päeva – need päevad on kokku loetavad ühe käe näppudel –, ja selle ajaga on 100 miljonit juurde tulnud: 400 miljonit. Kui me arutaksime siin saalis seda järgmisel nädalal, kas siis oleks kokku juba 500 või 600 miljonit? Kuidas Rahandusministeeriumi hinnang nii ruttu muutub?

Te ei saanud õigesti aru. Sõnal saite sabast küll, aga ma lihtsalt olin avameelne. Tol korral te tabasite meid selle küsimusega ootamatult ja me ei olnud arve värskendanud. Aga selle küsimuse põhjal said need värskendatud. EFSF-i uuendatakse ja seetõttu ka prognoosid täpsustuvad. On antud hinnanguid, kui palju oleks vaja vastavalt turuolukorrale näiteks väärtpabereid osta – ma oletan, ma ei ole selle mehhanismi uurinud. On vaadatud värskelt selle võlakriisi mõju finantssektorile. On ju jutt pankade kapitaliseerimisest EFSF-i kaudu. Ja kui me räägiksime tõesti ainult vanast skeemist ehk laenude garanteerimisest, siis oleks kõik väga lihtne. Siis oleks umbes teada, kui palju on emiteeritud, ja me saaksime olla palju täpsemad. Aga tol korral olid jah vastuseks küsimusele pakkuda vananenud andmed. Aga saite täna kohe uued – nädalaga.

Aitäh, rahandusminister Jürgen Ligi! Te olete olnud 2 tundi ja 15 minutit siin puldis. Täname! Reformierakonna fraktsioon on teinud ettepaneku pikendada Riigikogu täiskogu istungit teisipäeval, 27. septembril kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 48 panen Eesti Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku hääletamisele. Me valmistume hääletamiseks!
Panen hääletusele Reformierakonna fraktsiooni ettepaneku pikendada Riigikogu täiskogu istungit teisipäeval, 27. septembril kuni päevakorra ammendumiseni, kuid mitte kauem kui kella 14-ni. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt on 63 Riigikogu liiget, vastu või erapooletu ei ole keegi. Seega on ettepanek vastu võetud.
Palun järgmiseks ettekandeks kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Ma tahan kõigepealt omalt poolt tänada rahandusministrit nende põhjalike selgituste eest! Keeruline küsimus sai kindlasti päris palju selgemaks. Nüüd rahanduskomisjoni töö juurde.
Rahanduskomisjon arutas Vabariigi Valitsuse algatatud Riigikogu otsuse "Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi raamlepingust ja selle muudatustest tulenevate kohustuste täitmise tagamine" eelnõu 22. septembri istungil. Istungil osalesid peale rahandusministri Rahandusministeeriumi makromajanduspoliitika osakonna juhataja Andrus Säälik, õigus- ja haldusosakonna juhataja Aet Sallaste ning riigikassa osakonna juhataja Merle Wilkinson, osales ka Justiitsministeeriumi õigusloome korralduse talituse juhataja Karmen Vilms. Kuulajana viibis kohal Jüri Ratas.
Minister andis rahanduskomisjoni liikmetele küsimusest põhjaliku ülevaate, samuti pööras päris palju tähelepanu sellele, kui keeruline on praegu olukord globaalses finantssüsteemis. Minister rääkis ka sellest, et eurotsooni liikmesriigid pingutavad ...

Head kolleegid! Ma palun vaikust!

... et need otsused teha septembri jooksul. Minister mainis probleeme, mis on tekkinud Slovakkial, aga ministri sõnul valitseb ikkagi optimism, et septembri jooksul saavad riigid selle asjaga hakkama. Minister rääkis sellest, kuidas EFSF loodi (ma ei hakka sellel pikemalt peatuma, ta rääkis täna sellesama veel kord üle), ja rõhutas korduvalt, et teiste riikide abistamine, EFSF-i poolt laenude andmine hädasolevatele riikidele on mõeldud ikkagi selleks, et anda nendele riikidele võimalus oma rahandus ja majandus korda teha, et need riigid ei läheks pankrotti ega tõmbaks kaasa teisi eurotsooni riike ja, kui soovite, siis kogu maailma. Minister rõhutas seda, mida tasub siin üle korrata, et Portugal ja Iirimaa on tegelikult head näited selle kohta, et paistab, et abimehhanism on seal juba toiminud ning riigid on saanud konkreetse lisaväärtuse ja võimaluse oma rahandus ja majandus korda saada.
Komisjoni liikmetel oli arvukalt küsimusi. Komisjoni esimees avas küsimustevooru küsimusega, kuidas hakkab edaspidine protseduur Riigikogus välja nägema. Minister selgitas, et parlament annab garantii üldmahu ja parlamendi töö põhiline instrument on ikkagi Euroopa Liidu asjade komisjon, kes kiidab valitsuse otsused heaks.
Järjekordselt oli selline küsimus, et meie sellega kiirustame, aga kuidas on teistel riikidel see menetlus läinud. Minister juba mainis siin Slovakkiat, aga tehnilisi probleeme oli sel hetkel ka Hollandil. Nii et seda küsimust käsitleti.
Küsimus oli selle kohta, kuidas süsteem toimima hakkab. Lisaks EFSF-ile on veel IMF, on Euroopa Komisjon. Minister selgitas, et EFSF saab laialdased funktsioonid ja edaspidine töö peabki käima koos IMF-iga. Nii nagu ta tänagi rääkis, uuendatud raamleping lisab IMF-ile instrumente, milleks on võlakirjade ostmine otseselt ja teiseselt turult, ennetavad laenud, pankade rekapitaliseerimine. Lõppkokkuvõttes on suurem probleem selles, et globaalselt me seisame silmitsi finantssektori ebastabiilsusega. Olukord on läinud selleni, et näiteks pangad ei julge laenata, mis on tõsine risk ja eeldab kõikidelt riikidelt väga kiiret tegutsemist. Finantsturud ootavad, et poliitikud võtaksid eurotsoonis vastu otsuseid. See arvamus kõlas mitmel korral.
Pikem teema oli garantiid. 440 miljardit eurot, mida fond garanteerib, on tegelikult summa, mis sisaldab ka lisagarantiid. Fondi eesmärk on saavutada kõrgeim reiting ehk reiting AAA. Kõrgeima reitinguga ei ole teatavasti kõik raamlepingus osalevad riigid, neid on kuus, nende hulgas on Austria, Soome, Luksemburg, Holland. Küsimus oli selles, mis saab nendest riikidest, kes on garantii andnud, aga osutuvad ise abisaajateks. Vastus oli, et nende varem välja antud garantiid jäävad kehtima, aga samas nad edaspidistes garantiides enam ei osale, mis tähendab teiste jaoks proportsioonide muutumist.
Üks rahanduskomisjoni liige küsis, miks ei räägitud euroga kaasnevatest jamadest, nüüd on need jamad käes ja mis saab siis, kui tuleb hakata reaalselt garantiid välja maksma. Miks me peame siin ummisjalu tõttama? Nii nagu tänagi selgitas minister väga kannatlikult, et EFSF saab ikkagi eelisjärjekorras nõudeõiguse ja esiteks pöördutakse garantiide realiseerimisel ikkagi võlgnike poole. Põhiline eesmärk, mida püütakse saavutada, on see, et hädasolevad riigid ise ennast reformiksid ja saaksid oma maksevõime kontrolli alla.
Pikalt käsitleti rahanduskomisjonis riigiõiguslikke küsimusi. Sotsiaaldemokraatide fraktsioon oli juba esitanud Riigikogu menetlusse riigieelarve seaduse ehk baasseaduse muutmise seaduse eelnõu. Pikk arutelu oli selle ümber, et riskide maandamiseks on õige, kui riigieelarve seadusesse viiakse muudatused sisse enne, kui antakse kinnitus EFSF-i raamlepingus sisalduvatele garantiidele.
Küsimus oli ka selle kohta, mida see EFSF endast kujutab, miks see loodi aktsiaseltsina jne. Lühikokkuvõte vastusest oli see, et liikmesriikidel oli kiire. Nagu ma ütlesin, finantsmaailm nõudis kiireid otsuseid ja selline vorm oli otstarbekas.
Pikem arutelu oli ka selle ümber, kas otsuse hääletamine Riigikogu täiskogus nõuab 51 häält või lihthäälteenamust. Siin olid eri arvamustel riigieelarve baasseaduse muutmise eelnõu esitajad ja Rahandusministeeriumi juristid. Sotsiaaldemokraatide esindajad rahanduskomisjonis rõhutasid, et EFSF-i raamlepingu eelnõu on tähtis, see otsus on vajalik, aga nende põhiline mure oli see, et ikkagi saaks ära muudetud ka riigieelarve baasseaduse § 40.
Ma juba rääkisin, et komisjoni liikmeid häiris, et see protsess on olnud liiga kiire ja otsustamiseks on liiga vähe aega. Komisjoni liikmetel oli küsimus ka selle kohta, kuidas saab parandusettepanekuid teha, kas saab muuta otsuse eelnõu või saab muuta ka kogu raamlepingu teksti, kas raamlepingule on tehtud juriidiline analüüs ja antud eksperdihinnang. Ministri vastus oli, et Euroopa Liidu asjade komisjon on võlakriisiteemat oma istungitel korduvalt arutanud, raamlepingu enda on teinud Euroopa Liidu institutsioonid konsensuslikul alusel ja loomulikult on olnud sellesse töösse kaasatud juristid. Komisjoni liikmed avaldasid arvamust, et rahanduskomisjonis võiks toimuda pikem arutelu, et saaks arutada sedagi, millised on alternatiivid.
Küsimus oli selle kohta, et kui Euroopa Liidus on olemas stabiilsuse ja kasvu pakt, mis rangelt kõike sanktsioneerib ja peaks töötama, siis miks need mehhanismid ei tööta. Esitati küsimusi, milleks veel luua selline paralleelsüsteem. Minister selgitas kannatlikult nagu tänagi, et need meetmed on üks osa terviklikust stabiilsuse paktist. Lõppkokkuvõttes on ka stabiilsuse ja kasvu pakti eesmärk ära hoida hättasattumist, aga loomulikult ei tööta need mehhanismid soovitud mahus siis, kui riigid on juba hätta sattunud.
Küsimus oli ka koostöö kohta Eesti Pangaga. Tunti huvi, mida arvab asjast Eesti Pank ning mida arvab Euroopa Keskpank ja kuidas tema on sellesse protsessi kaasatud. Vastus oli, et Euroopa Keskpank on see institutsioon, kes seda protsessi on kogu aeg tagant kiirustanud. Praegu lisab Euroopa Keskpank teatavasti finantssüsteemi likviidsust, aga seda rolli võiks täita uuendatav EFSF. Rahandusministeeriumi esindaja selgitas, et abistamine käib ennetava ja stabiilsust tagava mehhanismiga käsikäes, ja selgitas praegusi menetlusi, mis on ülemäärase defitsiidi protseduurid, ning seda, millised meetmed on lisandunud või lisandumas.
Korduvalt küsiti, kuidas ikka niimoodi saab, sest juba aastal 2002 moonutas Kreeka statistikat. Kuidas on võimalik, et meid on petetud ja me peame nüüd seda asja klaarima? Tegelikult on see natuke lihtsustatud käsitlus, niimoodi kõlas Rahandusministeeriumi esindajate vastus. Kuus-seitse aastat tagasi oli Kreeka statistika tõesti väga viletsas seisus. Ka kreeklased ise ei teadnud, milline on nende riigi majandusseis. Ei ole päris õige väita, et teadlikult peteti. Küll aga näiteks oli 2009. aasta jooksev seis hullem, kui Kreeka seda näitas. Ta teadis, et seis oli hullem.
Oli küsimus selle kohta, et garanteerivate riikide hulgas on riike, näiteks Itaalia, kellel on endal väga suur laenukoormus ja on probleeme laenude teenindamisega, ning mis juhtub, kui Kreeka riskid võimenduvad. Vastus oli, et need riskid on teada, aga põhilise garanteerimise kvaliteedi tagavad ikkagi need riigid, kellel on reiting AAA.
Oli küsimus ka võlgade sissenõudmise kohta, suhete kohta võlakirjaomanikega. Rahandusministeeriumi esindaja selgitas, et leping on ikkagi EFSF-i ja liikmesriikide vahel, see ei reguleeri suhteid võlakirjaomanikega.
Ma arvan, et ma andsin põhjaliku ülevaate komisjonis käsitletud küsimustest. Komisjonil kulus tol hetkel palju tähelepanu riigiõiguslike küsimuste arutamisele ehk sellele, kas õiguslike riskide maandamiseks on vaja eelnevalt muuta riigieelarve baasseadust.
Komisjon tegi pärast arutelu lõppemist järgmised otsused. Esiteks, nimetada siinkõneleja komisjoni ettekandjaks. Selles küsimuses saavutati konsensus. Teiseks, komisjon tegi ettepaneku võtta eelnõu esimene lugemine Riigikogu päevakorda teisipäeval, 27. septembril ehk täna. Selle otsuse poolt oli 8 komisjoni liiget, vastu oli 3. Kolmandaks, komisjon tegi otsuse lõpetada esimene lugemine. Selle otsuse poolt oli 6 komisjoni liiget, vastu oli 1, erapooletuks jäi 3. Neljandaks, komisjon tegi otsuse määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks kolmapäev, 28. september kell 12. Selle otsuse poolt oli 6 komisjoni liiget, vastu oli 1, erapooletuks jäi 3. Viiendaks tegi komisjon otsuse, et kui esimene lugemine lõpetatakse, siis viia teine lugemine läbi 29. septembril ja panna eelnõu lõpphääletusele. Selle otsuse poolt oli 6 komisjoni liiget, vastu oli 5. Komisjon arutas põgusalt ka Keskerakonna fraktsiooni ettepanekut viia EFSF-iga liitumise küsimus Riigikogu ette riiklikult tähtsa küsimusena. Komisjoni üks osa vaidles sellele vastu, et see nõuab aega, ettevalmistust, esinejate määramist, formaati. Ettepanekut panna see teema riiklikult tähtsa küsimusena arutelule toetas 3 komisjoni liiget, vastu oli 6. Ma tänan!

Aitäh! Väga täpne ajakasutus, 20 minutit. Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud komisjoni ettekandja! Minu küsimus puudutab komisjoni suhtumist Keskerakonna ettepanekusse, et sellises mahus garantiide andmine vajaks ka teise arvamuse ärakuulamist. Te rääkisite komisjoni tööst, sellest, et minister selgitas kõike väga põhjalikult. Kas rahanduskomisjonis ei tekkinud kordagi mõtet, et sellise mahuga garantiide puhul peaks küsima arvamust ka näiteks panganduse esindajatelt või sõltumatutelt ekspertidelt? Kui see soov tekkis ja arvatakse, et see riiklikult oluline küsimus võiks tulla arutlusele mõne kuu pärast, kas siis ei ole juba hilja, kui ühe nädala jooksul on see otsus vastu võetud ilma teist arvamust ära kuulamata?

Aitäh! Komisjon ei olnud põhimõtteliselt selle vastu, et seda arutelu teha. Kindlasti me jõuame ka selle arutelu teha, see on minu arvamus. Teisalt, komisjoni liikmed olid selles osas erinevatel seisukohtadel, kas seni on EFSF-iga liitumise küsimust ja kogu euroala võlakriisi jõutud Riigikogus arutada või mitte. Mitmed rahanduskomisjoni liikmed on ka Euroopa Liidu asjade komisjoni liikmed. Euroopa Liidu asjade komisjon arutas nii EFSF-iga liitumist kui ka laiemalt võlakriisi teemat suvel oma istungitel seitsmel korral. Ei saa öelda, et poleks olnud võimalust selle küsimusega tegelda. Minister andis täna kuupäevaliselt täpse ülevaate, millal see raamleping euroala liikmesriikide konsensuse abil valmis. Need olid augusti lõpu kuupäevad. Mitte kuidagi ei saa öelda, et me ei oleks olnud tempokad või olime laisad selle konkreetse raamlepingu käsitlemisel, alates sellest päevast, kui see osutus meile kättesaadavaks. Rahanduskomisjon pöördus pärast seda istungit kohe õiguskantsleri ja põhiseaduskomisjoni poole, et saada selgust ja teadmisi, kuidas riigiõiguslikke riske maandada. Tänaseks on õiguskantsleri vastus olemas ja see on meile väga suureks abiks. Tõesti, kui mõned rahanduskomisjoni liikmed tundsid, et nad ei ole saanud seda küsimust piisavalt arutada, siis oleks võinud ju teha ettepaneku kutsuda suvel kokku rahanduskomisjoni istung. Seda ettepanekut kahjuks ei tehtud.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Mul on küsimus: kuidas garantiisummad piiravad Eesti eelarvepoliitikat ja võimalusi kasutada eelarvevahendeid teiste küsimuste lahendamiseks? Minu küsimuse aluseks on Euronews. Kreeka rahandusminister on öelnud, et Kreeka ei suuda tagastada laenudest rohkem kui 50%. Teiseks, lähemal ajal arutatakse selle üle, et kustutada 50% Kreeka võlgadest. Aga teiselt poolt on vastu võetud otsus, et kahe kuu jooksul kasvatab EFSF oma ressursse 440 miljardist eurost kahe triljoni euroni. Viimaseks: Merkeli sõnul oli eile öeldud, et ...

Teie aeg on otsas.

Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab hädasolevaid riike, siis nemad saavad lisaaega, et vältida kõige hullemat stsenaariumi ja ka selleks, et olemasolevate laenude tagasimaksmise võimekust parandada, teha struktuurseid reforme, parandada riigi rahanduse seisu. See annab neile riikidele võimaluse. Tegelikult sunnib fond riike ka tegutsema, laenud, mis antakse, on tingimuslikud. Teisalt tekib sund kiiresti läbi viia neid muudatusi, mis on hädavajalikud kõigepealt nende riikide ja laiemalt terve eurotsooni jaoks. Mis puudutab meie eelarvet, siis meie järgmise aasta riigieelarves kajastub aktsiate ostmiseks tehtav sissemakse 48 000 eurona. Minister rääkis pikalt sellest, et teadaolevatest laenudest on meie osa suurusjärgus 400 miljonit eurot. See suurendab meie laenukoormust ja see on see summa, mis on praegu teada ning mida meil tuleb garanteerida selle raamgarantii sees. Aga muidugi, kui küsimus on abi saavate riikide kohta ja nende eelarvevõimekuse kohta, siis probleemid ongi jõudnud sinnamaale, et nendel riikidel on ees varasemate laenude tagasimaksmise tähtajad. Tagasimaksmiseks on vaja uusi laene finantsturgudelt, aga finantsturud laenu ei anna või annavad sellise intressiga, mis ei ole mõistlik. Siin on vaja euroala liikmesriikide solidaarset sekkumist, et anda nendele riikidele võimalus ellu jääda.

Aitäh! Palun, Igor Gräzin!

Lugupeetud proua esimees! Austatud ettekandja! 28. septembril kell 12 on parandusettepanekute esitamise lõpptähtaeg. Nüüd on mul küsimus: kas selle otsuse eelnõu teisel lugemisel saavad sõna kõik soovijad, Riigikogu liikmed, ja kas istung kestab seni, kuni kõik, kes on tahtnud rääkida, on saanud rääkida?

Aitäh küsimuse eest! Rakendub Riigikogu kodukorra seadus, nii nagu see on sätestatud ja sõnastatud.

Aitäh! Palun, Lauri Laasi, teine küsimus!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kas komisjonis tuli ka jutuks, et see otsus, mida me täna siin arutame, riivab Eesti inimeste õiglustunnet? Küsin teie käest isiklikult: kas te hääletate poolt kerge südamega, mõeldes oma vanemate pensioni peale ja raja taga elavate inimeste pensioni peale, mida me hakkame nüüd toetama?

Aitäh! Mina pean seda küsimust väga oluliseks. Kohustuse maht on kaks miljardit eurot, 2,5 miljardit on potentsiaalne maht. See on piisavalt suur summa ja see kätkeb endas kindlasti väga suurt vastutust. Ma võin öelda, et tegelikult me juba kevadel Reformierakonna fraktsiooniga nende teemadega tegelesime ja tegime seda intensiivselt. Enne oli küsimus selle kohta, kas Eesti Panka ja teisi institutsioone on kaasatud. Me kutsusime kevadistungjärgu ajal fraktsiooni Eesti Panga esindajaid, kutsusime fraktsiooni ka EFC liikme. See on küsimus, millega, mina julgen küll seda öelda, on olnud võimalik pikalt tegelda. Ma mainisin juba Euroopa Liidu asjade komisjoni istungeid suvel. Kas see riivab õiglustunnet? Me võime ju rääkida sellest, et Kreeka on üle jõu elanud ja need riigid on ise süüdi selles olukorras, kuhu nad on sattunud. Aga ma olen informeeritud ka sellest, et need riigid on mõistnud olukorra tõsidust ja kas rahastajate või enda valitsuse ja parlamendi survel on tegemas küllaltki radikaalseid otsuseid. Me oleme kuulnud riigiametnike mastaapsete koondamiste kohta. Tasub rõhutada, et kuigi Portugal viivitas abi vastuvõtmisega, mis tekitas neile kahju, on Portugal ja Iirimaa saanud abilaenude mehhanismist reaalset kasu ja reaalse võimaluse oma riigi rahandus uuesti korda teha.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud kolleeg! Seletuskirjas on päris täpselt lahti kirjutatud Kreeka, Iirimaa ja Portugali rahalised raskused. Minu küsimus on seotud sellega, kas komisjonis arutati teiste euroala riikide finants- ja majandusolukorda.

Aitäh! Komisjoni formaat ei võimalda väga põhjalikult garantii andmisel osalevate riikide seisu arutada. Oli küsimusi Portugali, Iirimaa ja Kreeka kohta. Oli küsimusi ka Itaalia kohta. Itaalia probleem on see, et riigil on meie arusaama järgi mõistusevastaselt suur laenukoormus, aga samas ei ole Itaalia olukord Kreekaga kaugeltki mitte võrreldav, sest nende maksebilanss on parem ja majanduse ekspordivõime on parem. Itaalia on juba astunud samme, et eelarvekulusid kärpida. Aga need olid üksikud riigid, millest räägiti. Kogu seda spektrit ei saanud rahanduskomisjon arutada. Omalt poolt ütlen, et Riigikogu hoiab jätkuvalt tähelepanu all kõikide võlakriisis riikide ja ka garanteerivate riikide rahanduse olukorda. Nii nagu siin eelnevalt kõlas: iga päev tuleb uusi uudiseid.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev, teine küsimus!

Aitäh, proua eesistuja! Ma tahan täpsustada. Praegu ei ole eelarves rida selle garantii kohta. Kas tulevikus peab eelarvetes olema see rida, mis seda garantiid teenindab, ja milline on selle mõju eelarvele täna, homme ja tulevikus? Kas või protsentuaalselt?

Aitäh! Ma ei saa Riigikogu kõnepuldist anda eelarvekirjete põhjalikku raamatupidamislikku käsitlust. Seda ei pidanud otstarbekaks ka minister täna küsimustele vastates. Aga nagu ma ütlesin ja on teada, aktsiate sisseostmiseks tehtav sissemakse 48 000 eurot peaks kajastuma juba järgmise aasta riigieelarve eelnõus. Nagu ma aru saan, antavad laenud ehk laenud, mille kohta me täna teame või suure tõenäosusega teame, et IMF ja EFSF annavad need Portugalile, Iirimaale ja võib-olla Kreekale, millest meie osa on proportsionaalselt 0,28% ja meie kanda jääv osa on suurusjärgus 400 miljonit eurot, suurendavad sama summa võrra meie laenukoormust, mida tuleb arvestada riigieelarve koostamisel.

Aitäh! Palun, Igor Gräzin!

Täpsustan seoses kodukorraga. Kui teine lugemine on siin samas tähenduses nagu seaduseelnõu lugemisel, siis muidugi saavad sõna kõik Riigikogu liikmed, kui te aga käsitlete teist lugemist kolmanda lugemisena, nii et teine jääb vahele, siis mina sõna ei saa, sest fraktsioon otsustas, et meie fraktsiooni esindab keegi teine. Küsimus: kas mina saan neljapäeval sõna, jah või ei? Ütle ka, kas sulle meeldiks, kui ma saaksin natuke rääkida.

Aitäh! Minu vastus on, et sinu sõnavõtud on väga huvitavad. Mina ootan küll sinu sõnavõttu, kui meie kodukord seda vähegi võimaldab.

Aitäh! Palun, Aivar Riisalu!

Aitäh! Kogu see Euroopa võlakriis on ajanud mind sisemiselt lõhki ehk ma ei tea enam, kuidas ma pean edasi elama. Minu fraktsioon on otsustanud, et ma pean elama edasi niimoodi, nagu ma võib-olla edasi elada ei tahaks. Samasugune küsimus on mul sulle, hea ettekandja. Sa kuulud Reformierakonda ja kui sa otsustasid, et teed komisjoni ettekande, siis sa said seda teha, aga kui sa oleksid kuulunud Rahvaliitu, kas sa oleksid ka siis teinud komisjoni ettekande ja rääkinud täpselt sedasama juttu?

Aitäh! Ma räägin alati seda juttu ja käsitlen probleeme selliselt, nagu mina neist aru saan. Ma lähtun nendest põhimõtetest, mis on mulle tähtsad ja väärtuslikud. Enne oli küsimus selle kohta, kas see otsus on mulle endale raske. Muidugi on raske. See on meile kõigile raske. See on solidaarne otsus, nagu ministergi rääkis. Aga ma ei tahaks olla sellises olukorras, kus me näiteks otsustaksime mitte olla solidaarsed ja mitte osaleda abipaketis. Kõigepealt, meie huvides on ju see, et eurotsoon toimiks. Me sõltume Euroopa Liidu majandusest, seal on meie peamised kaubanduspartnerid. Meie tuleviku heaolu sõltub sellest, kui hästi läheb eurotsoonil ja Euroopa Liidul tervikuna, kui tahate, siis kogu maailmal tervikuna. Praegu me ikkagi osaleme mehhanismis, mis võtab maha kuhjunud riske. See on praegusi teadmisi arvestades parim, mida on võimalik teha, sest kõik muud sammud või meetmed, mida on ka meedias arutatud, kas lähevad oluliselt kallimaks või toovad kaasa tagajärgi, mida me ei oska ette kujutada.

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea komisjoni ettekandja! Minu küsimus käsitleb riigieelarve baasseaduse muutmise vajalikkust. Õiguskantsler on asunud selgele seisukohale, et enne garantii andmise otsuse vastuvõtmist on tarvis muuta riigieelarve baasseadust. Kohtudes eile põhiseaduskomisjoni ja õiguskomisjoniga, andis kantsler mõista, et ta võib nimetatud küsimuses ka Riigikohtu poole pöörduda. Mainisite, et komisjon arutas seda temaatikat. Kuid kas komisjon langetas ka otsuse ja milline see otsus oli?

Aitäh, küsija! Seda küsimust me tegelikult selgitame põhjalikumalt järgmise eelnõu, eelnõu 95 kontekstis. Komisjon tegi selles küsimuses otsused oma 26. septembri istungil. Aga tõesti, selles küsimuses oli, ma sain nii aru, komisjonis konsensus: õiguslikud riskid on vaja maandada ja otstarbekas on riigieelarve baasseadust muuta kas § 40 täiendamise teel, mis küll käsitleb riigisiseste garantiide andmist, või pigem riigieelarve seaduse § 37 muutmise teel, mis käsitleb finantskriiside ärahoidmist laiemalt. Ma saan aru, et komisjonis on konsensus, et riigieelarve baasseadust on vaja täiendada. Riigieelarve baasseadus võeti vastu ja need sätted kirjutati seadusesse siis, kui me ei olnud isegi veel mitte Euroopa Liidu liige, rääkimata eurotsooni liikme staatusest. Olukord on muutunud. Meie riigisiseseid seadusi on vaja täiustada ja täiendada, muuta need selliseks, et me saaksime eurotsooni otsustamisprotsessis osaleda.

Aitäh! Palun, Inara Luigas!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Rahanduskomisjonis oli palju küsimusi selle teema kohta ja minister oskas neile hästi vastata. Mõned küsimused jäid küll õhku. Tõstatus ka selline küsimus, milline on Eesti Panga arvamus seaduseelnõu kohta. On ju olemas Eesti Panga ja Rahandusministeeriumi vaheline leping, mille järgi Eesti Pank lausa kohustub andma nõu majandusküsimustes ja kindlasti ka rahandusküsimustes. Minister vastas, et Eesti Pank ütleb, et võtke see seadus ruttu vastu. Kas teil on käepärast Eesti Panga arvamus ja kas te loeksite selle meile ette?

Eesti Pank on osa Euroopa Keskpankade Süsteemist. Trichet osaleb, ma tean, niipalju kui võimalik eurotsooni rahandusministrite nõupidamistel. Euroopa Keskpank on survestanud eurotsooni liikmesriike, et selle fondi loomisega kiirustataks, et selle fondi täiendamisel, mida praegu raamlepinguga tehakse, hoitaks tempot ja otsused langetataks kiiresti. Praegu täidab seda rolli, mida see fond võiks täita, mõne meetmega Euroopa Keskpank. Ma ei usu, et Eesti Panga seisukoht selles küsimuses erineb sellest, mida näiteks Trichet on öelnud. Aga mul Eesti Panga arvamust siin praegu kaasas ei ole, ma ei saa seda teile tsiteerida.

Aitäh! Palun, Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Hea ettekandja! Kolleeg Efendijevil õnnestus ikkagi peale pikki pingutusi saada vastus küsimusele, kas järgmise aasta eelarvesse tuleb see eelarverida, kuhu on kirjutatud 400 miljonit eurot garantiide jaoks. Küsimus on selline: kust see raha tuleb, mille arvel, kas me peame jälle pingutusi tegema ja midagi kärpima või hakkame laenu võtma, mis paratamatult meie reitingut halvendab?

Aitäh küsimuse eest! 400 miljardit eurot on üldgarantii, mida garanteerivad kõik eurotsooni riigid. See otsuse eelnõu sätestab üldgarantii. Meie laenukoormusesse lähevad need summad, mis moodustavad proportsionaalse osa nendest laenudest, mida see fond on andnud. Praegu teadaolevaid laene antakse välja sellises mahus, et meile langev osa on suurusjärgus 400 miljonit eurot. Muidugi, garantii on garantii, garantii võib realiseeruda ja võib mitte realiseeruda. Minister rõhutas korduvalt, et kogu garantii realiseerumise võimalus on vähe tõenäoline. Sellele on raske vastu vaielda.

Aitäh! Palun, Enn Eesmaa!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Loomulikult, praegune olukord finantsmaailmas, Euroopa Liidus on unikaalne, kuid mitte päris lõpuni. 1970. aastatel oli väga raske olukord Ladina-Ameerika riikides. Me mäletame, milline oli siis otsus Ameerika Ühendriikide eestvõttel ja finantseerimisel ning teiste Ameerika mandri riikide kaasabil. Kustutati peaaegu kõik võlad ja kriisist saadi üle. Praegu on väga palju räägitud sellest, et pooled Kreeka võlad kustutatakse. Siis tekib täiesti uus olukord. Kas Riigikogu komisjon ka seda tõsiselt arutas, sest siis on tõepoolest uus olukord?

Aitäh selle väga asjatundliku küsimuse eest! Komisjon selliselt püstitatud küsimust otseselt ei käsitlenud, aga võin öelda, et maailm kindlasti õpib varasemate kriiside kogemusest. Eksperdid on meedias pakkunud väga erinevaid lahendusi, alates sellest, et osa hädasolevate riikide võlgadest võiks kustutada, neid refinantseerida nii, et pangad selles osaleksid ja kannaksid sisuliselt kahjusid. Aga ma ei kujuta hästi ette seda, et liikmesriigid või pangad saavutaksid konsensuse, et võlad kustutatakse. Praegu on erasektorile tehtud ettepanek osaleda refinantseerimisprotsessis selliselt, et kahju ei oleks väga suur. Räägitud on suurusjärgust 21% põhiosa suhtes. Ka sellele ettepanekule pole erasektorilt saadud nii palju toetust, kui varem eeldati. Olukord on kahtlemata keeruline. Olukorra teeb keeruliseks see, et eurotsoonis on kahjuks liikmesriike, kes on üle jõu elanud, ja me tegeleme praegu selle üle jõu elamise tagajärgedega. Peale Iirimaa, Portugali ja Kreeka on ka teisi riike, kus riskid on väga suured. Meedias on räägitud Hispaania ja Itaalia probleemidest. Ka need riigid sõltuvad finantsturgudest. Kõiki neid riske ei saa jätta tähelepanuta. Põhieesmärk on panna võlakriisi levik seisma, et finantsturgudel ei tekiks paanikat, mille tagajärjeks oleks Hispaania või Itaalia võlakirjaintresside tõusmine mõistusevastasele tasemele. See on selle probleemi suur sisu.

Aitäh! Palun, Peeter Võsa, teine küsimus!

Aitäh! Tegelikult tahan kolleeg Ennu küsimust edasi käsitleda. Te ütlesite, et Euroopa pangad nõuavad ja Eesti Panga seisukoht pole teile praegu teada. Me räägime siin abivajavatest riikidest, aga, olgem ausad, neid riike ei tarvitse me garantiid andes tegelikult üldse aidata ja garantii tuleb rahas välja maksta. Sel juhul me aitame ju finantsturu spekulante. Kui meil Kreekat tegelikult aidata ei õnnestu, kui õigustatud on siis risk oma tulevast maksutulu lihtsalt laiali jagada, sellest ilma jääda ja Eesti ilmselt aastakümneteks stagnatsiooni tõugata?

Aitäh! Ma arvan, et ma tean Eesti Panga seisukohta. Eesti Panga seisukoht toetab finantsstabiilsuse fondiga liitumist ja selle tegemist võimalikult kiiresti. Eesti Pank toetab ka selle raamlepingu teksti ja selles tehtud muudatusi. Aga mis puudutab küsimuse teist poolt, siis kui me ei tee otsust ega osale solidaarselt päästemehhanismis, siis see võib tõesti tekitada olukorra (selle tõenäosus on päris suur), kus tulenevalt kas või välisriskidest saab meie majandus tõsise tagasilöögi ja meil tekib raskusi oma eelarvetuludega, sest need riskid, mis on maailmamajanduses, võivad realiseeruda, kui Euroopa Liidu poliitikud ei võta otsuseid vastu.

Aitäh! Palun, Enn Eesmaa, teine küsimus!

Aitäh! Kommenteerides otsuse eelnõu kolmandat punkti, et garantiide andmise otsustab Vabariigi Valitsus, ütles rahandusminister, et see ei ole mitte kõige täpsem sõnakasutus. Küllap on asi siiski pisut sisulisem ja tõsisem. Me oleme olukorras, kus tõenäoliselt teeb Vabariigi Valitsus ettepaneku ja lõplikult otsustab siiski Riigikogu. Kas seda teeb n-ö suur saal või teeb seda Euroopa Liidu asjade komisjon, on ilmselt veel lõpuni otsustamata. Sa oled nende inimeste hulgas, kes arutab neid asju ka perspektiivis. Kuidas sulle tundub, milline on lõpptulemus? Näiteks, kui see otsustamine läheb ELAK-isse, kas siis on niimoodi, et Vabariigi Valitsuse esindajad tutvustavad seda otsust ja ELAK nõustub, või on seal väga sisuline ja pikk arutelu?

Aitäh küsimuse eest! Kuna istungi lõpp on kiiresti lähenemas, siis ma proovin hästi kiiresti ja lühidalt vastata. Kõigepealt, komisjonis on saavutatud konsensus, et otsuse eelnõu punkti tuleks muuta. Mina ise arvan, et Euroopa Liidu asjade komisjon on nagu miniparlament, kes võiks edaspidi neid küsimusi käsitleda, kusjuures see protseduur on meil praegu paigas ja toimib. Kindlasti on need küsimused sellised, mida tuleb arutada n-ö kaalukate küsimustena. Euroopa Liidu asjade komisjon arutab ka palju tehnilisi küsimusi. Mina pooldan varianti, et Euroopa Liidu asjade komisjon, kuhu kuuluvad kõigi fraktsioonide esindajad, võiks olla see institutsioon.

Aitäh! Palun, Tõnis Lukas, teine küsimus!

Aitäh! Austatud ettekandja! Tegelikult ei ole siin tegemist üksikotsusega. EFSF-i käsitleva otsusega me rajame teed ka ESM-i protseduuridele. Me anname sellesama otsusega ju õiguse oma õigusi ja potentsiaalseid kohustusi üle kanda ka ESM-i. Kas te olete mõelnud selle peale, kas on veel otsuseid, mida praegu tehes me genereerime mõjusid tuleviku jaoks, aga mille mõjust meil tegelikult selget pilti ei ole? See tähendab, kas me ei genereeri täiendavat Euroopa Liidu tsentralisatsiooni, mis viib riikliku iseseisvuse vähenemisele?

Aitäh! Minu praegune teadmine ja arusaam on, et neid garantiimahte, mida Euroopa Liidu riikide parlamendid heaks kiidavad, on väga raske suurendada. Garanteerivate riikide maksumaksjad ei pruugi sellega lihtsalt leppida. Samas on need mahud piisavad, et toime tulla Kreeka, Portugali ja Iirimaa laenuprobleemiga ning praegusi teadmisi arvestades peatada kriisi edasine levik. Mis puudutab EFSF-i õigusjärglast ESM-i, siis põhiline erinevus on selles, et ESM saab suurema finantsvõimekuse tänu sellele, et reaalsed rahalised sissemaksed sinna fondi on mitu korda suuremad kui praegu EFSF-i puhul.

Aitäh! Palun, Deniss Boroditš!

Aitäh, proua eesistuja! Hea ettekandja! Enne eurole üleminekut räägiti meile selle vajalikkuse kohta näiteks seda, et investeeringud suurenevad ja kohe. Võib-olla kaugemas perspektiivis on see nii, aga meile öeldi, et on vaja üle minna praegu. Mis on tagajärg? Tagajärjeks on tohutu hinnatõus, raha väljavool on suurem kui sissevool ja investeeringutest me väga rääkida ei saa. Juba siis olid teada esimesed reaalsed abipaketid nii Portugali, Iirimaa kui ka Kreeka jaoks. Nüüd me tahame seadusi eirates võtta vastu reaalsed rahalised kohustused, kuid räägime jälle, et pigem on see meile kasulik, me räägime jälle solidaarsusest. Kas te ei arva, et lõpuks ometi võiks nii endale, meile kui ka rahvale rääkida tõtt tagajärgede kohta, mitte aga rääkida, et kuigi seda on kaks miljardit, mis moodustab kolmandiku eelarvest, on see lihtsalt nagu garantii ...

Teie küsimuse esitamise aeg on täis.

Aitäh küsimuse eest! Väga lihtne on kritiseerida ja rääkida sellest, mis meid kõik tabab, kui palju see maksma läheb ja et sellest pole kasu mitte midagi. Aga tehke oma ettepanek! Te ei ole seda teinud. Tehke kas või ettepanek, mida te arvate sellest, kas võiksid tulla ühised võlakirjad, kas tuleks laene finantseerida või tuleks võtta lisameetmeid selleks, et sundida liikmesriike oma kulusid kokku hoidma. Tehke need ettepanekud! Kritiseerida on väga lihtne. Teie ettepanek rakendada astmelist tulumaksu siin ei toimi, sest nendes riikides, kes on hädas, astmeline tulumaks kehtib.

Aitäh! Palun, Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua juhataja! Hea kolleeg! Rääkisite 20 minutit põhjalikult, kuidas komisjon arutas, miks on vaja nende pakettidega kaasa minna. Kas sina kui rahandusspetsialist arvad, et komisjon arutas piisavalt seda alternatiivset varianti, et mitte kaasa minna, ja mida see kaasa toob? Kas sellega tegeldi sinu arvates põhjalikult või mitte? Ja kui ei, siis miks?

Aitäh! See on ka tähtis küsimus, ka need õiguslikud küsimused on tähtsad, aga sellel istungil kulus suurem osa ajast riigiõiguslikele küsimustele. Kui meil oleks olnud konsensus varem saavutatud, siis me oleksime saanud selle aja pühendada rohkem sisulistele küsimustele.

Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Täna varahommikul vaatasin Euronewsi. Seal rääkis Soome rahandusminister sellest, et nad arvavad, et seda otsust toetab Eduskunnas igal juhul 120 liiget 200-st. Aga juttu oli ka sellest, et Soome tahaks saada garantiid, et see raha, mida riik garanteerib, tuleb kunagi tagasi. Mis sa arvad, miks meie ei räägi sellest garanteeritult raha tagastamisest, nagu seda tehakse mõnes muus riigis?

Aitäh! Vaadake, ma tõesti soovitan sellesse teemasse natuke süveneda ja mõista reaalset olukorda. Need garantiid, mida üks riik endale nõuab, saavad tulla ju ainult teiste riikide arvel. See garantii nõudmine ei tööta, see võib pigem rahustada riigisisest klientuuri või, kui soovite, siis valijaid. Aga reaalselt sellised garantiid ei toimi, sest need ei saa tulla mujalt kui teiste riikide arvel.

Mihhail Stalnuhhin, palun!

Aitäh! Teine küsimus on puhttehniline. Eelnõu viiendas punktis on öeldud, et käesolev otsus jõustub selle allakirjutamisel. Kas sa saad öelda, millisest normitehnilisest dokumendist see sõnastus tuleneb? Siin ei ole tavaline sõnastus, et jõustub Riigi Teatajas avaldamisel või sellest järgmisel päeval või jõustub teatud tähtajast. Kust kohast tuleb see formuleering?

Komisjon tegi otsuse, et parandusettepanekuid eelnõu kohta saab teha homme kella 12-ni. Tehke see ettepanek ja seda kindlasti käsitletakse.

Aitäh! Palun, Olga Sõtnik, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Mul on teile selline küsimus. Kas te olete komisjonis arutanud, et kui see garantii peaks käiku minema ja me peaksime kelleltki raha laenama, kelle käest me siis seda laenama hakkaksime? Millistelt pankadelt, mis tingimustel, mis tähtajaks jne? Kas te neid detaile olete juba arutanud?

Aitäh! Sellise detailsusega me võimalike garantiide käikuandmise küsimust ei käsitlenud.

Suur tänu! Küsimused on lõppenud. Ma avan läbirääkimised. Läbirääkimisteks palun kõnetooli Jüri Ratase Keskerakonna fraktsiooni nimel! Kaheksa minutit.

Austatud istungi juhataja! Head ametikaaslased! Täna me menetleme Riigikogu saalis esimest korda üliolulist Riigikogu otsuse eelnõu 90. Selle arutelu ja otsuse vastuvõtmise raames väljendame ühelt poolt solidaarsust ja kindlat Euroopasse kuulumist, kuid teisalt peame arvestama oma rahva arvamuse, riigi võimekuse ja korraldusega, mis on samuti euroopalik tava.
Soovin kohe alguses mainida, et Keskerakond ei seisa Euroopa solidaarsuse vastu, vastupidi, ta peab seda ääretult oluliseks. Juba maailmavaateliselt peame vajalikuks vähendada ühiskonna kihistumist nii riigiti kui ka hoopis laiemalt ning tagada euroopalik maksupoliitika. Ajal, mil kandsime valitsusvastutust, hoidsime alati tähtsal kohal reservide kogumist rasketeks aegadeks. Ka see on euroopalik lähenemine. Tõsi on see, et oleme olnud kriitilised selliste eelnõude ja otsuste suhtes, mille puhul arutelusid täiskogus ja juhtivkomisjonis on olnud väga vähe. Langetada kahe päevaga täiskogus otsus kahe miljardi euro kohta tähendab kiirenduskursil vastu võetud vastutustundetut otsust. Selline ei tohi olla seadusandliku võimu menetlustava. Siinkohal on paslik meenutada Vabariigi Presidendi kõnet sügisistungjärgu avamisel, kus ta rõhutas: "Olukord, kus eelnõu tuuakse täna Riigikokku, homme võetakse vastu ja ülehomme jõustub, on täiskasvanuks saanud õigusriigis lubamatu!" Praegu on olnud vähe läbirääkimisi, alternatiivide otsimist, selgitusi ning vastuseid sisulistele küsimustele, samas on meie kõigi kohustus selgitada valijatele oma arvamust sellistes küsimustes.
Käsitletav eelnõu ei anna selgeid vastuseid meie riigi võimekuse kohta garantii realiseerumise korral. Otsuse eelnõu kohaselt garanteerib Eesti riik rahastamisraskustesse sattunud euroala liikmesriikide võlakohustusi 1,995 miljardi euro ulatuses, millele lisanduvad võlakohustuste intressid. Tegemist on peaaegu kolmandikuga Eesti riigi eelarvest. Peame arvestama, et iga allkiri, mille anname, eeldab meie võimekust tulevikus see ka välja osta ehk meil tuleb arvestada võimalusega, et garantiid võivad pöörduda täitmisele. Kas me oleme suutelised tulevikus selliseid rahalisi kohustusi kandma? Usun, et paljud meist küsivad seda endalt, kuid kindlasti küsivad seda meie riigis elavad inimesed. Viimase kolme aasta jooksul on kärbete ja hinnatõusu tõttu Eesti inimeste ostujõud vähenenud, aga nüüd me hakkame selle eelnõu kohaselt toetama endast paremal elujärjel olevaid riike garantiiga, mis käib meile selgelt üle jõu. Eesti rahvatarkus käsib seada suu sekki mööda. Oleme seda enda jaoks usinalt rakendanud. Aga see õpetussõna käib ka solidaarsuslubaduste kohta. Samas, ärgem unustagem, et Euroopa Liidu majandus- ja rahandusvolinik Olli Rehn on juba avaldanud arvamust, et Euroopa stabiilsusfond võib vajada veelgi rohkem raha, kui praegu on pakutud.
Kuidas kõike seda selgitada oma rahvale ajal, mil õhus terendub esialgu ühe riigi poole võlakoguse kustutamine ja võlgade restruktureerimine kahjustaks paljude euroala pankade bilanssi? Keskerakonna fraktsioon soovib kindlasti otsuse eelnõu menetlemisel palju sisulisemat ja võimalikult laiapõhjalist arutelu koos Eesti rahvaga. Oleme teinud rahanduskomisjonile ettepaneku arutada Eesti osalemist EFSF-is oluliselt tähtsa riikliku küsimusena, kuid kahjuks seda arutelu enne selle küsimuse otsustamist ei tule.
Siinkohal soovin tunnustada sotsiaaldemokraate, kes on andnud menetlusse riigieelarve seaduse § 40² täiendamise seaduse eelnõu (95 SE), sest hetkel arutluse all olev otsuse eelnõu (90 OE) on kehtiva riigieelarve seadusega vastuolus. Selle vastuolu kõrvaldamine aga eeldab selgelt seaduseelnõu 95 vastuvõtmist enne otsuse eelnõu 90 otsustamist. Käesoleva nädala kehtiv päevakord seda kahjuks ei võimalda.
Õiguskantsler rõhutas oma arvamuses, et põhiseadus ei keela Eestil osaleda EFSF-is ning anda riigigarantiisid võlakohustustele, mis tekivad EFSF-il seoses euroala liikmesriikidele antava finantsabi rahastamisega, kuid ta leiab, et otsuse eelnõu 90 kooskõla põhiseadusega on küsitav, kuna riigigarantiide andmine EFSF-i võlakohustustele ning vastavate otsuste tegemise delegeerimine Vabariigi Valitsusele eeldab riigieelarve seaduse muutmist, sest otsuse eelnõuga reguleeritav väljub riigieelarve seaduse §-s 40² sätestatud riigigarantiide andmise reeglitest. Tõsi küll, õiguskantsler oma arvamuses Riigikogule ütleb, et seda vastuolu on võimalik likvideerida riigieelarve seadust täiendades. Seda positiivset suhtumist väljendas täna ka rahandusminister. Ilmselt on valitsuskoalitsioon rahanduskomisjonis seda ka tegema hakanud.
Teiseks on õiguskantsler juhtinud tähelepanu meie arvates väga õigele küsimusele, milleks on Riigikogu kaasatus ja kontroll. Parlamentaarse kontrolli tagamiseks on vaja, et Riigikogu väljendaks oma seisukohta toetusprogrammide rahastamise ja majanduspoliitiliste tingimuste kohta täiskogul vastu võetud otsustega. Ainult nii saab anda Vabariigi Valitsusele siduvaid suuniseid finantslepingu sõlmimise protsessis ning tagada kontrolli. Kahjuks seda soovitust otsuse eelnõu 90 ette ei näe.
Oleme nagu õiguskantslergi seisukohal, et Riigikogu kaasatus ja kontroll Eesti riigi garantiikohustuste üle peab olema suurem. Kuid ometi puudub pärast selle eelnõu otsusena vastuvõtmist Riigikogu täiskogul kontroll edasise üle. Eelnõu oleks pidanud sisaldama sätet, et iga konkreetse uue garantii kinnitab Riigikogu. Indrek Neivelt tabas naelapea pihta, kui ta ütles, et risk on risk, olenemata sellest, kas annad garantiid või laenu. Eelnõu menetlemisel tuleb arvestada võimalusega, et garantii võib pöörduda täitmisele täies mahus ja me peame raha reaalselt välja maksma. Seega peab olema selge, kelle või mille arvel me 2,5 miljardit eurot kinni maksame. Täna me seda ei tea, mistõttu ei ole seda eelnõu sellisel kujul võimalik toetada. Ühtlasi teeme ettepaneku see eelnõu tagasi lükata. Aitäh!

Aitäh! Ma palun kõnetooli Sven Sesteri!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Esitan teile IRL-i fraktsiooni seisukoha meie arusaamade kohta, mis imeloom see EFSF on, miks Eesti selles osalema peab ja mida IRL arvab eelnõu menetlemise protsessist.
Alustan oma varem avaldatud mõtte refereeringuga. Nimelt, kujutage ette, et te elate ridaelamus. Ühel päeval näete aknast, et mõned lähedased ridaelamuboksid on põlema läinud. Mida teha? Kas hakkate kiiruga oma vähest materiaalset vara majast välja tassima või kiirustate appi vett peale viskama? Just analoogilised küsimused on viimasel ajal paljudel Euroopa Liidu tavakodanikel peas ja huulil olnud. Kas me ikka peame andma garantiisid ja ka reaalraha välja käima, kas ilma kuidagi ei saa?
IRL-i fraktsioon nendib, et oleme riigina osa Euroopa Liidu ühisest kauba- ja teenusturust ning võib kindlalt väita, et ühisel turul tegutsevate arenenud riikide maksujõuetus on kulukas nii konkreetsele riigile kui ka tema partneritele. Seega on liikmesriigile antav laen majandusprogrammi toetuseks ja selle programmi täitmise eeldusel – aga muidu laenu ei saagi – kogu rahaliidu jaoks oluline.
Aluslepingu põhimõte on, et liikmesriigid ei vastuta üksteise rahaliste kohustuste eest. Range tõlgendus ei ole võimaldanud varasemalt euroala stabiilsuse toetuseks püsivat raamistikku luua. Juunis 2010 asutasid euroala rahandusministrid Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi ehk EFSF-i. EFSF on üks euroala finantsstabiilsuse tagamiseks ellukutsutud abivahenditest, abimehhanismidest, millest sõltub nii Euroopa Liidu kui ka Eesti tugevus, areng ja julgeolek. EFSF-i eesmärk on toetada erakorralistesse finantsraskustesse sattunud euroala riike, sest probleemid ühes euroala riigis puudutavad paratamatult ka kõiki teisi riike, kaasa arvatud Eestit. Fondi näol ei ole tegemist rahvusvahelise finantsinstitutsiooniga, vaid ajutiselt loodud eraõigusliku ettevõttega, mis euroala riikide antud garantiide alusel rahastab erinevaid toetusmeetmeid euroala stabiilsuse tagamiseks. Fondi omanikeks on kõik euroala riigid. IRL-i fraktsioon on seisukohal, et kõik EFSF-i võimalikud tegevusmeetmed (toetuslaenude andmise võimalus, ennetavad krediidilimiidid, võlakirjade ostmine esmaselt ja järelturult ning pankade rekapitaliseerimine) saavad toimuda vaid range tingimuslikkusega, liikmesriigile antakse finantstoetust ainult konkreetse majandusprogrammi toetamiseks ja selle elluviimise tagatisel. Kui liikmesriik programmi tingimusi ei täida, siis ei tohiks võlausaldajad järgmist finantstoetuse osamakset teha.
Täna otsuseid tehes saame aru, et EFSF on ajutine ja selle ülesanded võtab 2013. aastal üle Euroopa stabiilsusmehhanism ehk ESM, Euroopa Liidu asutamislepingu alusel loodav organisatsioon.
Head kolleegid! Järgmiseks küsimus, kuidas ja miks Eesti selles osaleb. Eesti on alates 2010. aastast toetanud astutud samme euroala stabiilsuse tagamiseks, sest euroala stabiilsus on Eesti ja tema elanike huvides. Seetõttu osaleb Eesti euroala liikmena võrdväärselt teiste euroala riikidega euroala stabiilsuse kindlustamisel. Eesti liitumine EFSF-iga on viibinud, sest EFSF-i raamleping on 2011. aastal juba kaks korda muutmisel olnud. Selle on tinginud vajadus suurendada EFSF-i paindlikkust. Eesti saab aga liituda organisatsiooniga, mille sisus  ja olemuses on üheselt kokku lepitud.
Lõpetuseks räägin eelnõu menetlemise protsessi kiirusest ning eelnõu vastavusest seadusandlikule baasile. Eesti liitumine EFSF-iga ei jõustu enne, kui kõik euroala riigid on ära teinud riigisisesed juriidilised toimingud ja esitanud kinnituskirjad EFSF-ile. Euroala valitsused on võtnud eesmärgiks viia kiireloomulised riigisisesed menetlused võimaluse korral läbi septembri jooksul. Riigikogu otsus on kinnituseks, et Eesti on ära teinud vajalikud riigisisesed protseduurid EFSF-iga liitumiseks.
Viimastel päevadel on õiguskantsleri initsiatiivil üles tõstetud õigustatud küsimused tulevase otsustuspädevuse teemal, aga ka Riigikogu häälteenamuse küsimus otsuste tegemisel. Tunnustame õiguskantslerit proaktiivse tegevuse eest, üldjuhul annab ta oma otsused ju järelotsustena. Oleme seisukohal, et kõik ettepanekud otsuse eelnõu õiguskindlamaks muutmiseks on Riigikogu ühine huvi. Kinnitame, et IRL-i fraktsioon on huvitatud EFSF-i otsuse eelnõu viivitamatust ja kiirest otsusena vastuvõtmisest, samas tuleb likvideerida võimalikud vastuolud põhiseaduse ja riigieelarve baasseaduse ning muude seadustega. Palun ühe minuti lisaks!

Üks minut juurde.

Tulen tagasi ettekande alguse juurde. Üks kommentaator kirjutas mulle, et ridaelamu ühte boksi on mõtet kustutama minna siis, kui selle boksi elanikud ise ka sellele kaasa aitavad, kui aga elanikud ise bensiini juurde valavad, et paremini põleks, siis on põhjust hakata oma vara päästma.
IRL-i fraktsioon on seisukohal, et otsuse eelnõu otsusena jõustumise korral tuleb tulevasi EFSF-i eraldisi teha rangelt vastavalt eelkokkulepetele, st abivajaja konkreetse majandusprogrammi toetamiseks ja selle elluviimise tagatisel. Toetame selle otsuse eelnõu kiiret menetlemist ning teeme tööd selle nimel, et tekiks vajalik õiguskindlus. Tänan!

Suur tänu! Palun kõnetooli Sven Mikseri!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Eelkõneleja lõpetas kauni metafooriga ridaelamust. Mina alustan sellest, et me nägime siin maja ees piketeerinute plakateid ja ka ühe tänase päevalehe esikaant, kus Euroopat, õieti eurotsooni, kujutati Titanicuna. Tõepoolest, kui laeval on leke, siis on võimalik käituda õige mitut moodi. Kindlasti on mõistlik üritada ennast päästa. Kindlasti on mõistlik üritada ennast päästa, päästes ka võimalikult palju teisi. Kolmas võimalus on tõmmata oma kajutiuks kinni ja öelda, et minu kajutis ju ei leki. See ilmselt kõige mõistlikum ei ole.
Me oleme Eesti poliitika puhul väga palju rääkinud huvidest ja väärtustest ning arutanud, kummast me peaksime oma poliitika planeerimisel lähtuma. Ma arvan, et see küsimus on tõeliselt keeruline üksnes siis, kui huvid ja väärtused satuvad omavahel vastuollu. Praegu, rääkides eurotsooni stabiilsuse tagamisest, ma arvan, et seda nõuavad meilt nii meie rahvuslikud huvid kui ka meie väärtused.
Esmalt huvidest. Me teame, et Eesti on väga väike majandus, kes on väga suures sõltuvuses sellest, mis toimub meie eksporditurgudel. On selge, et ühe või teise eurotsooni liikmesriigi maksejõuetus annaks suure löögi Euroopa suurte riikide esmalt pangandussektorile, aga seejärel kindlasti ka reaalmajandusele ja mitte väga kauges tulevikus ei jätaks sellise arengu negatiivsed mõjud tabamata ka meid. Kindlasti ei ole olemas mingit garantiid. Ka meid, sotsiaaldemokraate, valdavad mitmed kahtlused ja kõhklused, kas kavandatavad päästepaketid on piisavad ja kas need toimivad. Seda enam, et eelkõneleja rääkis siin võimalikest meetmetest, nagu riikide võlakirjade ostmine ja pankade rekapitaliseerimine. Viimastel päevadel räägitakse väga palju ka võimalusest hättasattunud riikide võlgu osaliselt kustutada, mis kindlasti eeldab ka pankade rekapitaliseerimist, et turge rahustada. Me ei tea, millist neist meetmetest tegelikult EFSF-i puhul otsustatakse kasutada. See kindlasti süvendab neid kõhklusi, kahtlusi ja hirme. Samal ajal, kui me näeme läbi maailmaruumi meie poole kihutamas komeeti ja meil on olemas vähemalt teoreetiline mehhanism enda päästmiseks, siis oleks äärmiselt vastutustundetu jätta see kasutamata vaid sel põhjusel, et võib-olla see ikkagi ei toimi ja võib-olla on see väga kallis.
Nüüd väärtustest. Olukorras, kus Eesti riik on juba aastaid võrdlemisi suure osa oma eelarvetuludest kasseerinud sisse Euroopast, oleks leebelt öeldes ebasolidaarne, kui me jätaksime toetamata abivajavaid riike. Loomulikult on iseenesestmõistetav, et me nõuame ka neilt mõistlikku ja distsiplineeritud käitumist.
Tulles selle juurde, kuidas me oleme Eestis seda otsuse eelnõu menetlenud ja poliitilist debatti pidanud, tuleb paraku öelda, et ega see viis erilist kriitikat ei kannata küll. Vaadates, kuidas valitsus on asja ajanud, tuleb mulle pähe kaks võimalust. Esiteks, seda avaliku debati mõttes ju üsna ebamugavat küsimust taheti toimetada pimedas ja teki all, või, mis on veel hullem võimalus, valitsus käsitles parlamenti tõepoolest kummitemplina ja eeldas, et mis iganes valitsuses kokku lepitakse, koputatakse siin saalis väga kiiresti ja ilma vastu kobisemata ära. Mõlemad on tegelikult hullud variandid. Jah, on tõsi, nagu ma ise ennist ütlesin, et see protsess on olnud pidevas arengus, väga palju on vastuseta küsimusi, väga palju on uut infot, mis tuleb päevade ja tundidega, ja kindlasti seisavad väga paljud muutused veel ees. Ma palun lisaaega!

Lisaaeg.

Sellest hoolimata on põhiraamistik, põhilised printsiibid olnud teada piisavalt pikka aega, et me oleksime saanud siin saalis seda debatti alustada. Kindlasti oleksime saanud teha õigel ajal ja tavaprotseduuri korras korda oma riigisisesed seadused, luua need õiguslikud alused, mis on vältimatult vajalikud, et Eesti saaks EFSF-is osaleda nende garantiide näol, mida me praegu arutame. Sotsiaaldemokraadid on siin tõepoolest ulatanud koalitsioonile abikäe. Me oleme olnud suhteliselt šokeeritud sellest, kui ebasõbralikult seda abikätt on vastu võetud. Aga meil on hea meel, et põhiseaduskomisjonis toimunud arutelude ja õiguskantsleri väga selge seisukohavõtu abil on ilmselt ka koalitsiooni enamus vähemalt mõistnud, et eelarve baasseadust muutmata ei ole täna menetletava otsuse eelnõu otsusena vastuvõtmine võimalik. Me arvame, et kui Eesti langetab vajaliku otsuse EFSF-is osaleda, siis peab see toimuma juriidiliselt korrektselt. Kõige halvem, mis saaks toimuda, oleks see, kui me võtaksime selle otsuse vastu rabedalt ja kiirustades ning takerduksime pärast kohtuvaidlustesse selle legaalsuse üle. Ma arvan, et siin tuleks visata suur kivi valitsuse kapsaaeda. On palju sellist, mida oleks saanud teha teisiti ja paremini, ja on palju sellist, mida veel praegugi annab korda teha. Tehkem seda! Aitäh!

Suur aitäh! Sulgen läbirääkimised, rohkem kõnesoove ei ole. Kuna on tulnud ettepanek eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, siis me valmistume hääletusprotseduuriks.
Panen hääletusele Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepaneku Riigikogu otsuse eelnõu 90 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 21 Riigikogu liiget, vastu oli 61. Seega ei leidnud ettepanek toetust.
Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku Vabariigi Valitsuse esitatud Riigikogu otsuse "Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi raamlepingust ja selle muudatustest tulenevate kohustuste täitmise tagamine" eelnõu 90 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 28. septembri kell 12.

Teine päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud riigieelarve seaduse § 40² täiendamise seaduse eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli Riigikogu liikme Eiki Nestori!

Auväärt juhataja! Auväärt Riigikogu! Alustan kahe protseduurilise märkusega. Kõigepealt ...

Palun tähelepanu!

... mul on hea meel, et peale esimest ehmatust Riigikogu rahanduskomisjonis leidis meie idee sooja vastuvõtu, arusaamise ja mõistmise. Teiseks ütlen kohe ära, et minu kõne varsti lõpeb, me jätkame seda homme ja siis vastan ka küsimustele. Ilmselt tuleb ka Riigikogu rahanduskomisjonil seetõttu mõned protseduurilised otsused langetada.
Aga eelnõu algatamise põhjustas üks lihtne asjaolu. Vaadake, riigieelarve seadus on hästi range, kuiv, külm, konservatiivne dokument. See on meelega sellisena koostatud. Kõik rahandusministrid, kes on seda siin kaitsnud, on seda sellisena hoidnud ja, ausalt öeldes, selles on ka selle väärtus. Riigieelarve seaduse § 1 lõikes 1 öeldakse: "Käesolev seadus sätestab riigieelarve koostamise, vastuvõtmise ja täitmise korra." Paragrahvi 2 lõikes 2 öeldakse: "Riigieelarve koosneb riigi eelarveaasta kõigist tuludest ja kuludest ning finantseerimistehingutest." Teisisõnu: juba selle seaduse loogika järgi, nii nagu riigil ei saa olla kahte rahakotti, vaid tal on üks, ei saa olla ka kahte otsustusmehhanismi. Kõik, mis on riigi rahaga seotud, on selles seaduses kirjas.
Seetõttu äratas otsuse eelnõu 90 puhul imestust, miks üldse ei mainita riigieelarve seadust. Põhjus sai ka küllalt ruttu selgeks. Sellepärast, et seesama EFSF, millest me siin räägime, on äriühing, mis on euroala liikmesriikide loodud ja mis asub Luxembourgis ning tegutseb aktsiaseltsina ja Eesti on selle äriühingu aktsionär Vabariigi Valitsuse 8. septembri otsuse kohaselt, ning meie riigieelarve baasseadus ütleb väga selgelt, kellele võib Eesti riik garantiisid anda.
Siinkohal, austatud koalitsiooniliikmed, hoolimata minu lugupidamisest meie rahandusministri vastu, pean ütlema, et natuke on tema viimastes väljaütlemistes olnud sellist mundriau momenti. Et teile asja lihtsalt seletada, loen paar paragrahvi ette. Selles §-s 40², mis räägib riigigarantiidest, on tõesti olemas lõige 3, mis on kunagi ammu sinna kirja pandud ja mis räägib sellest, kuidas riigisisest garantiid taotletakse, kes seda küsib, kes otsustab, kes mida teeb. Näiteks andis Riigikogu kevadel sellesama paragrahvi ja sellesama lõike alusel tagatise Põhja-Eesti Regionaalhaiglale, et see saaks laenu võtta ja ehitada. Aastal 2009, eelmise kriisi ajal, me täiendasime seda seadust lõikega 3¹. Tegime seda seetõttu, et Eesti riigil puudus operatiivne mehhanism finantskriisi sekkumiseks sellel teel, et aidata Eestis tegutsevaid finantsasutusi juhul, kui näiteks riigid, kust need asutused pärit on, otsustavad oma panku aidata. Tegime täienduse, et Eesti riik võiks ka, kui ta nii otsustab, solidaarselt osaleda. See paragrahv uues sõnastuses tähendab seda, et riigigarantiid võib anda ka juhul, kui Eesti riik ei ole enamusaktsiate omanik, äriühingule, mille finantsstabiilsuse tagamiseks kasutatakse Eesti Vabariigi stabiliseerimisreservi vahendeid. Muid tingimusi ei ole. Kui stabiliseerimisreservi vahendid on võetud kasutusele, siis lubab see paragrahv ka garantiisid anda.
Meie eelnõule saab ette heita, et see on mõeldud ainult üheks korraks. Tõesti, me ei olegi seda varjanud. Minugi poolest kehtigu see niikaua, kuni EFSF muutub ESM-iks. Aga teist võimalust praegu ei ole. Isegi puhtteoreetiliselt ei kujuta ma ette rahandusministrit, kes toetaks järgmist skeemi. Rahandusministri juurde tuleb tema sõber (ärgu olgu see erakonnakaaslane, vaid lihtsalt sõber, ärimees) ja ütleb, et olgu rahandusminister täitsa, tal on hea äriplaan, kui ta saaks riigigarantii taha, siis ta saaks laenu odavamalt, äkki rahandusminister garanteerib seda. Nüüd võtab rahandusminister § 40² välja, loeb lõiget 3 ja ütleb, et riigil ei ole õigust garantiid anda. Siis ärimees ütleb, et ärgu rahandusminister andku selle seaduse järgi, vaid andku põhiseaduse alusel. Te saate aru, et see on jabur. Niisugust asja ei saa tekkida. Kui tagatisi on vaja lõpuks välja maksta, siis me maksame ikka sellesama riigieelarve seaduse alusel, mitte mingi teise seaduse alusel. Meil ei ole teist rahakotti, musta rahakotti riigil ei ole ja ta ei saa teistmoodi käituda. Nii et on üheselt selge, et seda seadust tuleb muuta.
Ma olen eelnõu autorite esindajana selle eelnõu kohta öelnud, et kõik head muudatusettepanekud, mis võiksid tulla, on teretulnud. Ma loodan, et need on tõesti head. Praegu on kuulda olnud, et võiks täiendada selle seaduse § 37. See paneb ausalt öeldes õlgu kehitama. Oleksin ma üks range rahandusminister, ma oleksin sellele kategooriliselt vastu. Me ei saa ka finantsstabiilsuse huvides muuta seda seadust nii, et Eesti riik võiks anda garantii suvalisele kebabiputkale Istanbulis. Niisugust võimalust ka teoreetiliselt luua ei saa, see peab olema hästi selge.
Nii et meie eelnõu koostamise aluseks olidki need muudatused, mis tehti 2009. aastal. Tõesti, siin on teine protseduur, see ei ole riigigarantii taotlemise protseduur, vaid rohkem operatiivse tegutsemise protseduur, ka seal on mõeldud stabiliseerimisreservi vahendeid. Praegusel juhul on see maht palju suurem kui stabiliseerimisreservi vahendite maht, nii et oleks kohatu siin rääkida vastavate paragrahvide kasutamise võimalusest.
Eelnõu autorite nimel ütlen veel kord: meie jaoks on kindel see, et selle eelnõu seaduseks muutmine on eelduseks sellele, et saaks üldse otsuse eelnõu 90 otsusena vastu võtta.

Suur tänu ettekandjale! Praegu teile küsimusi registreeritud ei ole. Päevakorra käsitlemine jääb pooleli ja me jätkame arutelu homsel istungil. Suur aitäh kõikidele!

Istungi lõpp kell 14.00.