Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu kolmanda töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid! Nüüd on aeg anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud Riigikogu esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna strateegilise kauba seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust välisminister Urmas Paet. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Kadri Simson!

Head kolleegid! Me oleme sügisese eelarvearuteluga jõudnud sinnamaale, et eelarvet veel Riigikogus ei ole, aga me juba teame, et Eesti riik on endiselt nii õhukene, et eelarvetuludest ei jätku mitme olulise valdkonna palgatõusuks, ei jätku õpetajatele, ei jätku päästjatele. Vähe sellest, et olulised ametimehed peavad hinnatõusu olukorras leppima palga külmutamisega, ka linnade ja valdade eelarved on endiselt kärbitud. Ega selle õhukese riigi olukorda ei paranda mitte miski muu kui see, et riik annab neile inimestele, kellel on suurem tulu, võimaluse olla solidaarne. Keskerakond tuleb taas kord välja tulumaksuseaduse § 4 muutmise seaduse eelnõuga, millega me anname suurema sissetulekuga inimestele võimaluse tasuda kõrgemat maksumäära. Nimetatud maksuastme ehk ühe astme võrra kõrgema maksuastme puhul oleks tegemist liitprogressiooniga, mille puhul maksustatakse kõrgema maksumääraga vaid tuluastme piiri ületav tuluosa. Arvestades kehtivaid mahaarvamisi iga inimese tuludest, toimub üleminek esimesest maksuastmest teise siis, kui kuusissetulek on 1518 eurot. Sellise kõrgema maksuastmega võidaks Eesti riik ühes eelarveaastas 180 miljonit eurot. See on piisav summa, et aidata õpetajaid ja päästjaid, see on piisav summa, et toetada Eesti omavalitsusi, ning see on hädavajalik otsus selle jaoks, et Eesti riigi aina õhemaks lihvimisele piir panna. Tänan teid tähelepanu eest ja loodan, et see eelnõu jõuab aruteludes kaugemale kui opositsiooni algatatud eelnõud tavaliselt. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Yana Toom!

Proua eesistuja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni liikmetel on üle anda arupärimine haridusminister Jaak Aaviksoole. Asi on selles, et alates 1. septembrist 2011 õpivad esimese, neljanda, seitsmenda ja kümnenda klassi õpilased uue õppekava järgi. Muudetud õppekavad nõuavad ka uuenenud õppekirjandust. Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse kodulehel seisab, et uuenenud riiklike õppekavade rakendamine ei too tingimata kohe kaasa kogu õppekirjanduse väljavahetamist, see toimub järk-järgult ning vajadust mööda, eri õppeainetes erinevalt, arvestades õppekavade rakendumise ajakava ning ainekavades tehtud muudatuste ulatust ja iseloomu. Ometi on uute õpikute puudumine kahjuks õppetööd pärssinud. Õppekirjanduse puudumine on tekitanud õpetajatele palju lisatööd, sest tunde tuleb ette valmistada vanade õpikute ning muude kättesaadavate vahendite abil. Mitmel puhul on õpetajate tööpäevad veninud kümne ja isegi kaheteistkümne tunni pikkuseks. Kirjastuste sõnul läheb mõningate õpikute trükkimisega aega kuni järgmise aastani. Õpikupuudus on tekitanud olukorra, kus koolist puudunud õpilasel ei ole võimalik tunnis õpitut iseseisvalt omandada. Seoses sellega esitame härra Aaviksoole viis küsimust, millele ootame vastust. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen võtnud vastu kaks seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetlemise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimine vastab sellele seadusele, siis edastan selle otsekohe adressaadile.
Kuna täna ei ole mul teile edasi anda ühtegi teadet, siis palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Hetkel registreerus kohalolijaks 91 Riigikogu liiget, puudub 10.
Läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Head kolleegid! Riigikogu juhatus ei saavutanud oma istungil selle nädala päevakorra projekti osas konsensust. Riigikogu aseesimees Jüri Ratas ei nõustunud rahanduskomisjoni ettepanekuga viia ühel nädalal läbi Riigikogu otsuse "Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi raamlepingust ja selle muudatustest tulenevate kohustuste täitmise tagamine" eelnõu 90 kaks lugemist, st viia teisipäeval, 27. septembril läbi eelnõu esimene lugemine ja neljapäeval, 29. septembril teine lugemine. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 16 lõike 4 alusel on Riigikogu juhatuse liikmel õigus panna see küsimus Riigikogu täiskogus hääletusele.
Panen hääletusele Riigikogu aseesimehe Jüri Ratase ettepaneku arvata neljapäeval, 29. septembril päevakorrast välja eelnõu 90 teine lugemine. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Ettepaneku poolt hääletas 22 Riigikogu liiget, vastu oli 55, erapooletuid ei olnud. Ettepanek ei leidnud toetust.
Head kolleegid! Rahanduskomisjon on teinud ettepaneku tõsta selle töönädala teisipäevase, 27. septembri istungi päevakorrapunkt nr 5, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud riigieelarve seaduse § 40² täiendamise seaduse eelnõu 95 esimene lugemine sama päeva teiseks päevakorrapunktiks. Teiseks, maaelukomisjon on teinud ettepaneku jätta selle nädala kolmapäevasest, 28. septembri päevakorrast välja esimene päevakorrapunkt, Vabariigi Valitsuse algatatud kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse eelnõu 54 kolmas lugemine. Koos nende parandustega panen selle nädala päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 67 Riigikogu liiget, vastu oli 22, erapooletuks jäi 1. Selle nädala päevakord on kinnitatud.

Alustame arupärimistele vastamist. Esimese arupärimise on esitanud Riigikogu liikmed Deniss Boroditš, Kalle Laanet, Valeri Korb ja Rainer Vakra 14. juunil. Arupärimise teema on kaevandamise seaduslikkus. Ma palun kõnetooli kolleeg Rainer Vakra!

Austatud proua eesistuja! Hea minister! Minu head kolleegi Kalle Laanetit vaevab Saaremaal toimuv kaevandamine ja selle seaduslikkus.
Tutvustan lühidalt arupärimist. Maavarade kaevandamine on reguleeritud seadustega, mille kohaselt tuleb karjääri avamiseks läbida tihe bürokraatiasõel ja maksta hiljem maavaramaksu. Ometi jääb järgneva probleemi valguses arusaamatuks, kas need regulatsioonid on olemas ja kui on, siis mis põhjusel need ei tööta. Näiteks ollakse Saaremaal kursis, kuidas oma maadel asuvat maavara, olgu selleks muld, kruus või liiv, müüa ilma ühegi keerulise kooskõlastuseta ja ilma ühtegi maksu maksmata.
Keskkonnatasude seaduses sätestatakse, et ehitise püstitamise, maaparandustööde või põllumajandustööde käigus tekkiva kaevise võõrandamise või väljaspool kinnisasja kasutamise korral ning pealmaakaevandamisel eemaldatava maavara katendi võõrandamise või väljaspool mäeeraldist kasutamise korral tuleb tasuda maavaraga võrdväärseks määratud maavara kaevandamisõiguse tasu. Lihtsustatult öeldes on probleemiks keset metsa lageraiega puhastatud maale nn tiikide kaevamine, mis mõne aja pärast kasvavad roogu täis, soostuvad ja on juba ohtlikud, rääkimata sellest, et sellised augud maastikku rikuvad.
Lähtuvalt eeltoodust palume vastata kaheksale küsimusele. Neist olulisemad on järgmised. Kas olete metsa kaevatavate n-ö tiikide probleemist teadlik? Mida oleks võimalik ette võtta selle isetegevuse takistamiseks, mis kahjustab loodust ja rikub maastikku? Kuivõrd võimaldavad seadused probleemiga tegelda, sealhulgas loomulikult süüdlasi tuvastada ja neid karistada? Kas Keskkonnaministeeriumil on hoobasid probleemiga tegelemiseks ja selle likvideerimiseks? Kuidas toimub järelevalve maastikukaitse puhul? Kui reaalne on, et viimase poolteise aasta jooksul on Saaremaal kaevatud ainult kaks tiiki, sest kaevise võõrandamiseks on ametlikult antud ainult kaks luba? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Rainer Vakra! Palun keskkonnaministri vastamiseks kõnepulti!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Arupärimisele vastamiseks võtan teie esitatud küsimused ükshaaval ette.
Esimene küsimus: "Kas olete sellisest nn metsa kaevatavate "tiikide" probleemist teadlik?" Olen sellest probleemist täiesti teadlik. Meil on koos nii Keskkonnaametiga kui ka Keskkonnainspektsiooniga ning Keskkonnaministeeriumi-siseselt toimunud nõupidamistel sellest teemast juttu olnud. Olen jälginud selle teema käsitlemist saarlaste päevalehes Saarte Hääl. Nii et mulle on tuttav ka kohalike elanike lähenemine sellele murele ja on teada, et tegu on teemaga, mis on kohapeal pisut kirgi kütnud.
Teine küsimus: "Mida oleks võimalik sellise isetegevuse osas, mis kahjustab loodust ja rikub maastikku, ette võtta?" Igasuguse sellise tegevuse puhul, mis loodust ühel või teisel kombel kahjustab ja mis ka maastikku jäädavalt rikub, tuleb, esiteks, teha väga tõhusat järelevalvet. Kui on tegu rikkumisega, siis peab sellele loomulikult järgnema karistus. Kui tegu on keskkonnakahjuga, siis tuleb see tekitatud kahju välja nõuda. Kehtiv maapõueseadus täiesti võimaldab pidada järelevalvet kaevandamistegevuse üle, see võimaldab ka rakendada sunnimehhanisme karistuste määramise ja juba nimetatud keskkonnakahju väljanõudmise abil.
Ma peatun selle küsimuse raames põgusalt kehtival korral. Nimelt on maapõue kasutamise põhimõtted ja kord reguleeritud maapõueseadusega. Kaevandamist puudutavatele küsimustele annab omakorda vastuse kaevandamisseadus, kus kehtestatud nõuete järgimise ja täitmise üle peab järelevalvet Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalas tegutsev Tehnilise Järelevalve Amet. Kui kinnistul on selliseid materjale nagu liiv, kruus, savi, põllukivid, turvas, siis see materjal kuulub kinnistu omanikule ja omanikul on õigus seda materjali isiklikuks otstarbeks kasutada. Kui omanik soovib aga seda materjali müüa, võõrandada, siis selleks peab tal olema Keskkonnaameti luba, ilma loata seda teha ei tohi. Kui seaduses sätestatud võimalust, et isiklikuks otstarbeks võib liiva, kruusa või põllukive kasutada, hakatakse kuritarvitama, siis tuleb selle teemaga tõenäoliselt eraldi tegelda, sest praegune seadussäte on ikkagi sätestatud usus, et kuritarvitusi sellisel kujul ei tule ja kinnistuomanikud kasutavad seda materjali enda tarbeks. Samamoodi, kui omanik soovib selle kaevandamise või kaevamise saaduse mõnele teisele kinnisasjale transportida, siis ka seda võib teha ainult Keskkonnaameti nõusolekul. Nõusoleku saamiseks tuleb kinnisasja omanikul Keskkonnaametit kirjalikult teavitada ja kui Keskkonnaametist ei ole kahe nädala jooksul keelduvat vastust tulnud, siis on ta kooskõlastuse saanud. Sama kehtib juhul, kui tegu on ehituse käigus tekkiva materjaliga. Ka siis, kui soovitakse seda materjali võõrandada, peab eelnevalt loa saama.
Kolmas küsimus: "Kuivõrd võimaldab seadusandlus antud probleemiga tegelda, sh süüdlasi tuvastada ja neid karistada? Palun täpsustada!" Nagu eespool viidatud, on maapõueseaduses sätestatud maapõue kasutamise kord. Kui tegu ei ole seaduskuulekate maapõue kasutajatega, siis tegeleb selle probleemiga Keskkonnainspektsioon, kes tuvastab rikkumise, võtab tarvitusele abinõud, määrab trahvi ja nõuab sisse tekkinud keskkonnakahju. Keskkonnakahju hüvitamist käsitleb maapõueseaduse § 74. Selle järgi tekitatakse keskkonnale kahju, kui Keskkonnaameti nõusolekuta transporditakse teisele kinnisasjale maavaravaru või looduslikku kivimit, setendit, vedelikku või gaasi, mis ei ole maavaravaruna arvele võetud, või võõrandatakse või kasutatakse väljaspool kinnisasja ehitiste või rajatiste püstitamisel ülejäävat kaevist või võõrandatakse või kasutatakse väljaspool mäeeraldist pealmaakaevandamisel eemaldatavat maavara katendit. 1. jaanuarist 2010 kuni 30. juunini 2011 on Keskkonnainspektsioon maapõueseaduse § 68¹ alusel rikkumisi menetlenud 21 korral ja arvutatud keskkonnakahju ületab 70 000 eurot.
Neljas küsimus: "Kas Keskkonnaministeeriumil on hoobasid probleemiga tegelemiseks ja selle likvideerimiseks?" Nagu ma eespool kirjeldasin, seaduses on vastavad sätted täiesti olemas, seaduslik alus probleemiga tegelemiseks on olemas ja sellega ka tegeldakse.
Viies küsimus: "Kuidas toimub järelevalve maastikukaitse puhul? Kas see on Teile prioriteetne valdkond?" Vastutus keskkonna kahjustamise eest on reguleeritud hästi mitmes keskkonnaalases seaduses, näiteks maapõueseaduses, metsaseaduses, keskkonnavastutuse seaduses. Järelevalve looduskeskkonna ja -varade kasutamise üle toimub kehtiva keskkonnajärelevalve seaduse alusel. Nagu juba paar korda öeldud, järelevalvet teevad Keskkonnainspektsioon, Maa-amet ja ka kohaliku omavalitsuse asutus või omavalitsusorgan. Loomulikult on järelevalve ja maastikukaitsega tegelemine, ma arvan, prioriteet mitte ainult Keskkonnaministeeriumi, aga ka kõigi Riigikogu liikmete jaoks. Nii et kas-küsimusele, kas tegu on prioriteetse valdkonnaga, saab vastata ainult jah.
Kuues küsimus: "Kas Keskkonnaameti ametnikele on antud oluline kaalutlusõigus teatud probleemidega mittetegelemise otsustamisel?" Ei ole. Ametnikud on kohustatud tegelema probleemidega, mis on nende töövaldkonnas tekkinud või tekkimas. Laia kaalutlusõigust, kas mingi probleemiga tegelda või mitte, antud ei ole.
Seitsmes küsimus: "Kui reaalne on, et viimase poolteise aasta jooksul on Saaremaal kaevatud ainult kaks tiiki, sest kaevise võõrandamiseks on ametlikult antud ainult kaks luba?" Nagu eespool selgitatud, nn tiikide kaevamine ise ei eelda ilmtingimata kaevise võõrandamise loa küsimist. Kui tegu on isiklikuks otstarbeks kasutatava materjaliga, siis selleks Keskkonnaametilt eraldi luba taotleda ei tule. Aga vaatame mõningaid andmeid. Maapõueseaduse § 60 alusel andis Keskkonnaamet Hiiu-Lääne-Saare regioonis 1. märtsist 2009 kuni 18. augustini 2011 nõusoleku võõrandada Mustjala vallas Järise külas kahe tehisveekogu rajamisest ülejäänud 30 000 kuupmeetrit kaevist, kasutada Salme vallas Tehumardi külas tiikide laiendamisel ülejäänud 1000 kuupmeetrit ja 3000 kuupmeetrit kaevist, kasutada Kaarma vallas Mändjala külas tiigi rajamisel ülejäänud 300 kuupmeetrit kaevist ning kasutada Nasva külas tiigi rajamisel ülejäänud 1000 kuupmeetrit kaevist.
Kaheksas küsimus: "Eeltoodud info alusel tekib põhjendatult küsimus, kuidas selline keeruline protseduur nagu tiigi kaevamine metsaalale jääb riigile märkamatuks." Ei jää märkamatuks. Nagu ma eespool ütlesin, see probleem on meil täiesti teadvustatud, selle teemaga tegeldakse, Keskkonnainspektsioon peab järelevalvet. Aga loomulikult võib olla ka selliseid juhtumeid, et teave võimalike rikkumiste kohta ei ole õigel ajal teatavaks saanud. Keskkonnaministeeriumil, Keskkonnainspektsioonil ja Keskkonnaametil on palve kõigile valvsatele kodanikele, et kui neil on rikkumiste kohta informatsiooni, siis nad selle ka edastaksid. Keskkonnaalastest õigusrikkumistest teatamine on tehtud üsna lihtsaks, rikkumisest tuleb teada anda ööpäev läbi töötavale telefonile 1313. Ühelegi sinna laekunud teatele reageerimata ei jäeta.
Lõpetuseks. See küll ei seostu otseselt ainult nn tiikide probleemiga, küll aga kaevandamisega laiemalt. Ma vastamisel viitasin mitmel korral maapõueseadusele. Maapõueseaduse muutmist valmistatakse Keskkonnaministeeriumis juba mõnda aega ette. Peamine teema selle seaduse muutmise puhul on minu jaoks üsna küsitav tõsiasi, et riik on praegu maavarade kaevandamise suunamisel küllaltki passiivses rollis. Riigi peamine ülesanne on menetleda kõiki taotlusi, mis tublidelt ettevõtjatelt meile laekuvad ja mille järgi üks või teine kaevandaja soovib kuskil maavara kaevandama hakata. Me analüüsime praegu võimalikke lahendusi, kuidas riik saaks maavarade kasutuselevõtu planeerimisel ja korraldamisel võtta palju selgemalt protsessi juhtivat rolli. Mõned küsimused, mida analüüsitakse, on näiteks sellised, kus on keskkonna seisukohast kõige säästlikum ja mõistlikum kaevandada. See on üks nendest teemadest, mida saab otsustada ja peab suunama ikka ja ainult riik. Või küsimus, kuidas välistada selliseid olukordi, et me alustame uute kaevanduste avamist enne, kui olemasolevad on ammendatud, või kuidas tagada, et kaevandatud alade korrastamine ei jääks venima. Need on mõned näited nende küsimuste kohta, mida me selle seaduse muutmisega seoses analüüsime. Niinimetatud tiikide küsimus on tõenäoliselt üks teemadest, millega tegelda tuleb. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Rainer Vakra!

Aitäh, hea minister, vastuste eest! Kuna te ütlesite, et te olete Saaremaa tiikide probleemistikust teadlik, siis on mul lihtne ja otsene küsimus: kas te olete kursis, kuhu on praeguseks järelevalve ja seadusesilm konkreetselt nende tiikide puhul oma tööga jõudnud?

Aitäh! Oleks võinud muidugi küsimuse natuke täpsemalt sõnastada. Ma lugesin ette need näited, kui on väljastatud luba kaevamisel tekkinud materjali võõrandamiseks. On olnud ka tõesti rikkumismenetlusi. Nagu ma ütlesin, kokku on olnud 21 rikkumist ja keskkonnakahju, mis välja on nõutud, ulatub üle 70 000 euro. Nii et vastuseks praegu niipalju, et kui te küsiksite mõne konkreetsema näite kohta, siis oleks võib-olla võimalik ka konkreetsemalt vastata. Teemaga tegeldakse jooksvalt ja seda ei tee mitte ainult Keskkonnainspektsioon, vaid ka omavalitsused.

Palun, kolleeg Imre Sooäär!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Teema on kindlasti oluline, aga ilmselt on arupärijatel kahe silma vahele jäänud, et lisaks nimetatud tiikide kaevamisele on palju kaevematerjali saadud ka merest. Nimelt on jätkunud sadamate laiendamine ja väga olulisel määral on seda kaevematerjali tulnud seoses sellega ka merest. See on Veeteede Ameti valdkond, need on kõik legaalsed kaevamised olnud ja ka seda materjali on müüdud. Paraku on selge, et näiteks Saare maakonnas kaevandatav paekivi ei ole piisavalt hea kvaliteediga. Seda on ka Maanteeameti spetsialistid tunnistanud. Selleks et teede pealmisi pinnakatteid teha, on see liiga pude ja tolmav. Kuna meri on vahel, siis osa ehitusmaterjalide kättesaadavus ei ole nii hea kui mandril. Ettepanek või küsimus on pigem see, et võib-olla oleks tulevikus mõttekas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vastavate ametite ja Keskkonnaministeeriumi vahel kooskõlastada, kuidas garanteerida, et kõik saaksid vajalikku ehitusmaterjali.

Aitäh! See oli natuke kommentaari moodi küsimus. Aga kui ma viitasin enne vajadusele maapõueseadust muuta ja ka sellele, et analüüse sel teemal Keskkonnaministeeriumis praegu tehakse, siis varustuskindluse tagamine kõige keskkonnasäästlikumal moel on kindlasti üks teema, mis meil praegu laua peal on. Üks näide selle kohta, miks me peame väga vajalikuks hästi tihedat koostööd just nimelt Maanteeametiga ja Maanteeameti vajaduste täpset kindlaksmääramist. See näide on väga lihtne. Kui ühte või teise kohta plaanitakse mõnda suurt tee-ehitusprojekti, siis loogiline asjade käik oleks selline, et me vaatame selle objekti läheduses asetsevaid võimalikke ehitusmaavara võtmise kohti, mitte aga nii, et on vaja vedada materjale teisest Eesti otsast või taotletakse hoopis teises Eesti otsas kaevanduse avamist. Seetõttu on väga oluline, et koostöö oleks ladus ja vajalikud varud suudetaks piisava aja peale ette paika panna, et tõesti ei tekiks olukorda, kus me peame väga kiiresti ehitusmaavarade vallas n-ö tulekahju kustutama hakkama.

Palun, kolleeg Tõnis Lukas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Saaremaal on teisigi ootamatult metsa tekkinud auke ja hea, et need koolimajast piisaval kaugusel on. Võib-olla te ei peagi seda täpselt teadma, aga äkki ütlete, et kui kuhugi kaevatakse selline isetegevuslik tiik, siis kui sügav see võib olla? Kui seda materjali müüa ei tohi, siis saab ju koduõue mäe ka teha. Kui kõrge see võib olla, ilma et seda peaks registreerima?

Aitäh! Kui me nüüd räägime konkreetselt tiigist, siis tiigiga on selline lugu, et selle ehitamine või kaevamine on reguleeritud ehitusseadusega. Kui tegu on alla 60 ruutmeetri suuruse potentsiaalse tiigiga, siis see tuleb kooskõlastada kohaliku omavalitsusega, kui see kõik toimub vallas, siis vallaga. Kui tegu on juba suurema tiigiga, mis on tõesti tiik, siis selleks on vaja koostada ehitusprojekt. Ma arvan, et need, millele arupärijad viitasid, olid osalt tõesti tiigid, aga pigem on Saaremaal tekitanud rahulolematust sellised augud, mida tiikide pähe kaevatakse. Ka Saarte Hääles ilmunud käsitluses viidati, et mõnikord võib see auk olla kaevatud kohta, kus vee sissetulek ei ole üldse tõenäoline. Nende näidete puhul tuleb väga tõsiselt analüüsida, millega ikkagi täpselt tegu on. Kui kellelegi on alguses tundunud, et ta on leiutanud väga kavala nipi, kuidas nõuetest mööda hiilida, siis ma ei soovita selliseid nippe kasutada, sest need maksavad hiljem väga valusalt kätte. Kui tegu on keskkonna rikkumisega, kui tegu on reeglitest möödahiilimisega, siis järgneb karistus. Aga kui tegu on tõesti tiigiga ja kui me räägime sellest liivast või pinnasest, mis välja võetakse, ning kui seda kasutatakse enda tarbeks, siis Keskkonnaameti kooskõlastust vaja ei ole. Kuid kui tegu on suurema tiigiga kui 60 ruutmeetrit, siis peab lähtuma ehitusseadusest ja kõik protseduurid läbi tegema.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, proua keskkonnaminister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine on Riigikogu liikmete Kalle Laaneti, Lauri Laasi, Vladimir Velmani, Deniss Boroditši, Valeri Korbi, Mailis Repsi ja Tarmo Tamme 2. juunil s.a esitatud arupärimine Politsei- ja Piirivalveameti sisese rahulolu-uuringu kohta. Palun kõnetooli kolleeg Lauri Laasi!

Proua juhataja! Head kolleegid! 2. juunil s.a seisis siinsamas kõnepuldis minu kolleeg Kalle Laanet ja andis üle arupärimise siseministrile. Tuletan meelde, milles arupärimise sisu seisneb. Nimelt, Siseministeeriumi valitsemisalas, Politsei- ja Piirivalveametis tehti eelmisel aastal sisemine rahulolu-uuring, mille esimeses etapis uuriti sisekommunikatsiooni toimimist ja teises etapis organisatsiooni sisekliimat. Uuringust tulenevalt ei usu 86% Politsei- ja Piirivalveameti töötajatest, et ameti struktuur soodustab efektiivset juhtimist ja otsustamist, ning 46% juhtidest on rahulolematud töökorralduse ja igapäevase asjaajamisega. 73% Politsei- ja Piirivalveameti töötajatest ei saa töökorraldusest aru ja 81% töötajatest on hädas igapäevase asjaajamisega. Muret tekitavalt suur on rahulolematus sisekliimaga just piirivalveosakonna ja kriminaalpolitseiosakonna töötajate hulgas. Lisaks on tähelepanuväärne, et paljud töötajad on esile tõstnud ausa kommunikatsiooni vajadust. Üllatav on see, et kehvad uuringutulemused olid Politsei- ja Piirivalveameti peadirektorile ootuspärased ja seda põhjusel, et suur organisatsioon ei ole veel valmis. Mis siis tegelikult takistab Siseministeeriumil suurprojekti valmimist ja kas lubadus uuringutulemuste kasutamiseks väljatoodud kitsaskohtade parandamisel saab juhtkonnal täidetud? Meil on siseministrile üheksa minu arvates täiesti heatahtlikku ja selgitust ootavat küsimust. Nii et ootame vastuseid. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lauri Laasi! Palun härra siseministri kõnepulti!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Suur tänu teile nende üheksa küsimuse eest!
Alustan algusest: "Kas Teie hinnangul on suurorganisatsiooni PPA sellise struktuuriga loomine end õigustanud? Kui jah, siis millistel põhjustel täpsemalt?" Minu hinnangul on ametite ühendamine ennast õigustanud. Riigikogu tegi selle otsuse teatavasti väga suure häälteenamusega. See annab väga lihtsalt kokku võttes võimaluse ressursside, varade ja raha paindlikumaks kasutamiseks. Olemasolev struktuur on taganud suure organisatsiooni käivitumise. Nüüd aga on seis selline, et käimas on olemasoleva struktuuri efektiivsuse analüüsid. Tegemist on ikkagi kõige suurema ametiasutusega Eestis, kus töötab 7000 inimest. Analüüsime struktuuri efektiivsust, samuti seda, kas eesmärkide paremaks saavutamiseks on vaja teha mingeid muudatusi.
Teine küsimus: "Millised on Teie arvates süsteemi suurimad puudujäägid? Mida kavatsete selles osas ette võtta?" Ma arvan, et suurim puudujääk on tõenäoliselt seotud selle struktuuri suurusega, seal töötab 7000 inimest. Tegemist on erinevate ametiasutustega, mis on kokku pandud. Olulisema probleemina võib välja tulla selle suure organisatsiooni osade omavahelise sidususe, ühtse organisatsioonikultuuri ning stabiilse ja ühtlase arenguga seotut. Siiamaani, natuke üle poolteise aasta on PPA toiminud. Igal juhul on selge, et on valdkondi, mida saab PPA-s kindlasti paremaks muuta.
Kolmas küsimus: "Kas Teile on teada PPA-s läbiviidud siseuuringu tulemused? Kui jah, siis millised on Teie arvates olulisemad kitsaskohad ning kuidas kavatsete nende parandamisse sekkuda?" Jah, need siseuuringu tulemused on üldjoontes teada. Selle uuringu põhjal tuli välja, et protsessid on pikaldased ja bürokraatlikud ning informatsiooni ei liigu organisatsioonis piisavalt. Siseministeeriumis PPA juhtimisprotsesse analüüsitakse, oleme selleks kaasanud eksperdid. Analüüsi tulemusena saab võtta meetmeid, mis aitavad kitsaskohti leevendada. Aga ma täna võib-olla ette ei ruttaks, ootaksin ära selle analüüsi tulemused, mis peaks valmima selle aasta sügisel.
Neljas küsimus: "Uuringust selgub, et süsteemiga on rohkem rahul need, kelle töökogemus jääb alla aasta. Kas kavatsete täpsemalt uurida, mis põhjusel on pikemaajalised töötajad süsteemiga rahulolematud? Mida peaks Teie hinnangul muutma, et lojaalsed töötajad oleksid motiveeritumad ja süsteemiga rahul?" Siin tuleb tõdeda ainult seda, et on hea meel, et organisatsiooni hiljuti tulnud ametnikud on rahul organisatsiooniga, kus nad on oma karjääri alustanud. See näitab, et uutel inimestel on motivatsiooni, nad tunnetavad ka karjäärivõimalust. Jah, pikema staažiga töötajates tekitas toona, 2010. aasta lõpus rahulolematust jäik karjäärimudel. Teatavasti võttis parlament 2011. aasta veebruaris vastu politsei ja piirivalve seaduse muudatused. See tähendas, et karjäärisüsteem muudeti paindlikumaks. See seadus jõustub 1. jaanuaril 2012, see võimaldab spetsialistidele laiemat arenguperspektiivi ja peaks pakkuma töötajatele motivatsiooni. Samuti vaadatakse organisatsiooni sees üle töötasustamise põhimõtted, mis peavad tagama oma valdkonna tippspetsialistidele motiveeriva töötasu ja loomulikult ka soovi saada oma valdkonna tipuks või selleks edaspidigi olla.
Viies küsimus: "Kas pikaajaliste töötajate rahulolematus süsteemiga on Teile mingilgi määral ohumärgiks? Mis põhjusel?" Jah, loomulikult on see ohumärk. Töötajate rahulolematuse põhjustega tuleb tegelda. Sellega on ka tegeldud, nagu ma juba mainisin, ka parlament on võtnud siin oma otsused vastu. Karjäärisüsteemi on muudetud paindlikumaks ja töö jätkub, et suurendada motiveeritust ja rahulolu selle väga suure ametkonna sees. Loomulikult on selge, et eesmärk on, et sisejulgeolekuametnikud teeksid oma igapäevast tööd pühendumuse ja kindlustundega.
Kuues küsimus: "Kuivõrd vajab Teie hinnangul uurimist PPA töötajate poolt avaldatud rahulolematus ausa kommunikatsiooni osas?" Nagu ma ka varem märkisin, see töö käib, juhtimisprotsesside analüüs PPA-s toimub ja kindlasti on üks analüüsiobjekt ka sisekommunikatsioon ametkonnas.
Seitsmes küsimus: "Mida tähendab PPA peadirektori väide, et peadirektori, tema asetäitjate ja prefektide otsustuspädevus on selgeks vaieldud ja otsustamine viidud sinna, kus see on optimaalne? Kas Teile teadaolevalt on PPA-s otsustamise tasandil midagi sisuliselt muutunud? Kui jah, siis mida ja kuidas täpselt muudeti?" Selle väite kohta saate kõige paremini küsida PPA peadirektorilt. Mina saan teile öelda seda, et loomulikult kinnitab peadirektor juhtimismudeli, mille järgi tema ametkond tervikuna töötab. Kuna tegu on tõesti suure, mitmetahulise, väga mitmest eraldiseisvast ametkonnast kokku liidetud suure ametiga, organisatsiooniga, siis, nagu juba mainitud, käib juhtimisprotsesside põhjalik analüüs, et leida kõige parem mudel, mis tagaks organisatsioonisiseselt selge ja optimaalse otsustuspädevuse.
Kaheksas küsimus: "Kas ministeerium on aktiivselt kaasatud ka PPA siseuuringu põhjal koostatud, eelkõige juhtkonda puudutavate kitsaskohtade parandamise tegevusplaani? Palun põhjendage!" Siseministeerium on kaasanud PPA juhtkonna ja sõltumatud eksperdid, et analüüsida juhtimisprotsesse PPA-s. Sügisel peaks valmima analüüs, mis toob välja juhtimise kitsaskohad, aga kindlasti ka positiivsed aspektid. Nimetatud analüüsi tulemusena vaadatakse üle olemasolev süsteem ja vajaduse korral tehakse juhtimisprotsessides teadmispõhiseid argumenteeritud muudatusi.
Üheksas küsimus: "Kui võtta arvesse, et töötajate põhiprobleemiks on töötasu, siis mida kavatsete selles vallas teha PPA töötajate rahulolu suurendamiseks?" Käesoleval aastal on PPA juhtkond saanud ülesande vaadata üle oma sisemised toimimismehhanismid ja protsessid ning hinnata, milline on sisemiste ressursside jaotus, kas siin on võimalik liikuda kvalitatiivselt samm edasi, seda eelkõige tugiteenuste osas (me räägime administratsioonist PPA struktuuri mõttes). On leitud võimalusi, mida oleme eelarveprotsessis arutanud. Kindlasti tuleb organisatsioonis luua sisemine süsteem, mis tagaks valdkonna tippspetsialistide suure motiveerituse ja tekitaks kõigis soovi areneda valdkonna juhtivaks eksperdiks. See ei ole kaugeltki mitte kerge ülesanne. Siseministeeriumis tegeldakse sellega strateegilisel tasandil ning PPA juhtkond tegeleb sellega taktikalisel tasandil süsteemselt ja pidevalt. Tänan teid küsimuste eest!

Suur tänu, lugupeetud siseminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh, proua juhataja! Aitäh ka teile, härra siseminister, sisuliste vastuste eest! Ma olen selles mõttes teiega täiesti nõus, et iga organisatsioon vajab oma arenguks ja korralikuks töölehakkamiseks aega ning samamoodi vajavad aega need inimesed, kes seda organisatsiooni juhivad. Mind teeb natuke murelikuks viimasel ajal meedia vahendusel kuuldu, et praegune Politsei- ja Piirivalveameti peadirektor, nii võib juhtuda, jõule enam selles ametis vastu ei võta. Kas oskate seda väidet ümber lükata või kinnitada? Kuidas see asi siis on? Kas Raivo Küüt peaks oma senises ametis jätkamise pärast muret tundma või mitte?

Ma ei tea, millisele meediale te viitate. Mina selliseid uudiseid meediaväljaannetest, mis on kõigile kättesaadavad, küll kuskilt lugenud ei ole. Ma keskendusin oma vastustes juhtimisanalüüsile, mis on toimumas, ja andsin teile selle kohta informatsiooni. PPA juhtkond vaatab sellele väga positiivselt, seda teeb ka Siseministeerium. Meil on vaja aru saada, millised on need kvalitatiivsed kohad, kus me saaksime PPA struktuuri ja juhtimist muuta veelgi läbimõeldumaks, optimeerituks. Ressursid on piiratud ja on selge, et nende raames me peame inimestele osutama võimalikult head teenust. See on, ma arvan, kõigi, kes on PPA väga pikaajalises ja ka siin parlamendis laialt ja pikalt vaieldud liitumisprotsessis osalised olnud ning sellele kaasa aidanud, praegune püüdlus. Ma arvan, et tervikuna oli see äärmiselt õige samm ja siit tuleb ainult edasi minna.

Palun, kolleeg Enn Eesmaa!

Aitäh! Me oleme sellises ajagraafikus, et juba sel nädalal tuuakse järgmise aasta riigieelarve Riigikogu laudadele ja me saame hakata nendel teemadel väga konkreetselt rääkima. Aga siiski, milline on sinu arvamus selle sisemise rahulolu suurenemise kohta just järgmise aasta riigieelarve nende ridade põhjal, millest me siin räägime? Võib-olla olete arutanud ka summasid, sest ega rahulolu ei sõltu ainult palganumbritest, see raha läheb ka väga paljudesse muudesse kohtadesse. Mida sa selle kohta ütled?

Tänan küsimuse eest! Järgmise aasta eelarves on sisejulgeolekule lisataotluste kohaselt ette nähtud üsnagi märgatav tõus – üle 8%, millest märkimisväärne osa laekub PPA-le. Väga õige oli sinu osutus, et motivatsioon ja rahulolu ei ole seotud ainult palgaga, see on seotud ka kindlustundega, töökeskkonnaga, tehniliste vahenditega. Lisataotluste kohaselt ongi eri valdkondadesse järgmisel aastal mõeldud valitsuses heakskiidetud investeeringud. Nagu ma mainisin, PPA juhtkond on ise koostöös Siseministeeriumiga ja meie palvel analüüsinud näiteks administratsiooni koosseisu. Sellega me liigume sügisel ja varatalvel kindlasti edasi. Ehk analüüsitakse seda, kas on optimaalne see tugiteenus, mida osutatakse sedavõrd suurele ametkonnale, nagu PPA endast kujutab, kas on võimalik teha midagi teisiti, et leida jällegi lisaressursse põhitegevuseks ehk politsei tegevuseks, mis on peamine teenus, mida inimestele osutatakse.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Oma kõnes te mainisite, et praegu töötab PPA-s 7000 inimest. Seoses sellega on mul küsimus, kuidas te praeguse seisuga üldse hindate kaadriküsimust PPA-s.

Võrdlemisi keeruline on anda hinnangut 7000 inimese kohta. Aga ma olen kindel, et valdav osa nendest inimestest, kes on tööl PPA-s, teeb oma tööd pühendumuse ja täie kindlusega, et nad suudavad anda lisaväärtust inimeste turvatundele üle Eesti. Aga turvatunne ei sõltu mitte ainult politsei enda tegevusest, vaid lisaks politsei tegevusele, kus on väga oluline elukutseliste politseinike karjäär, mille kohta ka parlament tegi, nagu ma mainisin, 2011. aasta veebruaris tähtsad otsused, et muuta karjäärisüsteem paindlikumaks, anda PPA juhtidele võimalus inimesi paremini motiveerida, innustada, on oluline ka kogukonna kaasamine, mida ma siin ja seal ikka rõhutan. Me saame kõik anda oma panuse turvatundesse oma külas, oma linnas, oma vallas. See on vabatahtlik tegevus, see on tegevus, mida igaüks saab teha, osaledes naabrivalves, olles abipolitseinik või vabatahtlik päästja, kui me räägime Päästeametist. Lõppkokkuvõttes sõltub turvatunne ja turvalisus, kogu sisejulgeolek väga paljuski iga ühiskonnaliikme panusest, mitte ainult elukutseliste politseinike panusest, mis on loomulikult väga tähtis. Ma loodan, et meie sisejulgeoleku kompetents ja võimekus tuleb Sisekaitseakadeemiast, ja loodan, olles kooliaasta alguses tervitanud Sisekaitseakadeemia uut kursust ja alles eelmisel reedel Sisekaitseakadeemia parimaid tudengeid, et sealt tuleb peale võimekas, tänapäevane, euroopalik, laia silmaringiga kaader. Nendele meestele ja naistele oleme tänu võlgu nii turvatunde tekitamise eest tänavatel kui ka võitluse eest organiseeritud kuritegevusega.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Kalle Laaneti, Deniss Boroditši, Marika Tuus-Lauli, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Vladimir Velmani, Lauri Laasi, Peeter Võsa, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Tarmo Tamme, Rainer Vakra, Priit Toobali ja Ester Tuiksoo 9. juunil s.a esitatud arupärimine tervishoiuteenuste osutajate olukorra kohta joobeseisundi tuvastamisel. Ma palun kõnepulti kolleeg Peeter Võsa!

Nii, oli selline arupärimine 9. juunil. Arupärimise tingis õiguskantsleri kiri Justiits- ja Siseministeeriumile, kus ta rõhutab, et politsei ja piirivalve seadus, täpsemini, selle § 7²⁶ lõiked 1 ja 6 ning § 7²⁷ lõiked 5 ja 9 ei ole kooskõlas põhiseadusega. Õiguskantsleri märgukirja koostamise tingisid omakorda õiguskantsleri poole pöördunud tervishoiuteenuste osutajad, kes nägid politsei ja piirivalve seaduses sätestatud joobeseisundi tuvastamise korra ellurakendamisel mitmeid probleeme. Märgukirjast selgus, et tervishoiuteenuste osutajate peamised probleemid olid mis tahes tervishoiuteenuste osutaja kohustamine proovi võtmiseks politsei poolt ilma eelneva halduslepinguta, sundproovi võtmise võimalik ohtlikkus joobekahtlusega isiku tervisele, piisava pädevuse puudumine joobeseisundi hindamiseks, eriti mittealkohoolsetest ainetest tingitud joobe puhul, ning vastuolu arstieetika põhimõtetega. Menetluse käigus küsiti seisukohta nii Eesti Arstide Liidult, Eesti Haiglate Liidult, Justiitsministeeriumilt, Politsei- ja Piirivalveametilt, Sotsiaalministeeriumilt kui ka Terviseametilt. Analüüsi tulemuste põhjal tegi õiguskantsler ettepaneku viia politsei ja piirivalve seaduse nimetatud lõiked kooskõlla põhiseadusega ning analüüsida alaealiste õiguste kaitse tagamise piisavust, koostöös ekspertidega narkojoobe tuvastamise regulatsiooni ning selgitada sundkorras uriiniproovi võtmise ohtlikkust isiku põhiõiguse ehk tervise kaitse seisukohalt. Nii et probleemi näevad siin arstid, tervishoiuteenuste osutajad, vägisi võetud proovide ohvrid ja õiguskantsler. Küsimus on selles, kas kirjeldatud olukorras näeb probleemi ka siseminister. Kokku on meil neli küsimust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Peeter Võsa! Palun järjekordselt kõnepulti siseminister Ken-Marti Vaheri!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad, tänan teid küsimuste eest! Esimene küsimus: "Kas näete siseministrina eespool kirjeldatud olukorras probleemi?" Jah, peame õiguskantsleri algatatud arutelu politsei ja piirivalve seaduse kooskõla üle põhiseadusega kindlasti oluliseks, nii nagu kõiki õiguskantsleri osutusi. Nendes tähelepanekutes on palju ainet selleks, et vaadata üle regulatsioonid, ja need aitavad kaasa politsei- ehk korrakaitsevaldkonna õiguse korrastamisele ja põhiseadusega kooskõla tagamisele.
Teine küsimus: "Õiguskantsleri hinnangul riivab politsei nõudmisel toimingu sooritamine intensiivselt proovi võtmisele allutatud isiku põhiõigusi. [- - -] Millised on Teie ettepanekud olukorra lahendamiseks nii, et vajalikud tõendid saaksid kogutud ilma meditsiinieetika ja inimeste põhiõiguste riiveta?" Ma hea meelega väljendan teile seisukohta, et kehtiv regulatsioon on loonud piisavalt paindliku võimaluse, et viia miinimumini isikute põhiõiguste riive ja tagada meditsiinieetika järgimine. Nimelt, seaduses on ette nähtud konstruktsioon, et isikul on võimalik valida kahe variandi vahel: joobe tuvastamine tõendusliku alkomeetriga ja joobe tuvastamise nõudmine vereprooviga. Tegu on isiku vaba valikuga ja seega toimub sel juhul isiku kehalise puutumatuse riive isiku enda nõusolekul. Teine olukord on siis – need on erandlikud olukorrad –, kui isik ei ole oma terviseseisundi tõttu võimeline alkomeetrit kasutama. Sellisel juhul on vaja võtta isikult proov sõltumata tema tahtest, sest isik ei ole võimeline oma tahet avaldama. Samuti võib sellisel juhul olla tegu ka mürgistusega ning seega osutatakse tervishoiuteenust isiku tahtest olenemata. Isiku kehalise puutumatuse riive kohaldamine on kõige problemaatilisem sellisel juhul, kui isik keeldub võrdlusproovi andmast. Tuleb siiski pöörata tähelepanu sellele, et isikul on võimalik valida vähem intensiivne võimalus ning kasutada tõenduslikku alkomeetrit. Samuti tuleb pöörata tähelepanu sellele, et tegu ei ole Eesti õiguses uue nähtusega. Analoogne regulatsioon on sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku §-s 100, mis sätestab võrdlusmaterjali võtmise sunniga ja kui võrdlusmaterjali võtmine riivab isiku kehalist puutumatust, siis kohtuarsti, tervishoiutöötaja või muu spetsialisti osalemisel. Tuleb täpsustada, et sundi ei kohalda tervishoiutöötaja, vaid politseiametnik, ja sunni kohaldamise eesmärk on tagada, et isik ei vigastaks proovi võtmisel ennast ega teisi. Näiteks, tänaval lebava narkomaani juurde kutsutakse samuti kohale tervishoiuteenuste osutaja, kes osutab isikule tervishoiuteenust isiku tahtest olenemata. Lisaks täpsustan, et Siseministeerium teeb koostööd Justiitsministeeriumiga, et korrakaitseseaduse rakendamise seaduse eelnõu menetlemisel leida isikute õigusi minimaalselt riivavaid lahendusi. Üks võimalik kaalumise koht on näiteks seaduses sätestatud tingimused, millisel juhul on tervishoiuteenuste osutajal õigus keelduda proovi võtmisest. Lisaks märgin, et praktikas on sundi rakendatud aasta jooksul 15 korral ja ühelgi juhul ei ole sunni rakendamisele allutatud isikud esitanud kaebust sunni rakendamise ebaproportsionaalsuse kohta.
Kolmas küsimus: "Kuidas hindate õiguskantsleri ettepanekut näha ette vastavad koosseisulised ametikohad ning võtta vastava pädevusega isikud tööle PPA koosseisus või suurendada Eesti Kohtuekspertiisi Instituudis töötavate inimeste arvu, et viia kõnealused normid põhiseadusega kooskõlla?" Tulevikku vaadates peab ütlema, et korrakaitseseaduse rakendamisel võib tekkida teoreetiline võimalus, et tervishoiuteenuste osutaja ei soovi politseiga halduslepingut sõlmida. Samas ei tohi tekkida olukorda, kus joobeseisund vajab tuvastamist, kuid puudub tervishoiuteenuste osutaja, kes seda teeks. Tõesti, üks võimalus, mida te olete õiguskantsleri ettepanekule tuginedes ka küsimuses maininud, on lülitada vastava pädevusega isikud politsei koosseisu või suurendada EKEI piirkondlikke võimalusi. Siiski on tegemist teoreetilist laadi probleemiga, mille tekkimist pean vähetõenäoliseks. Tuleb silmas pidada, et tervishoiuteenuste osutaja olemasolu politsei koosseisus ei lahenda arupärimises esitatud küsimust, mis on eelkõige seotud isiku põhiõiguse, kehalise puutumatuse riivega ja sunni rakendamisega proovide võtmisel. Pigem võib rääkida sellest, et sunni rakendamisega proovide võtmisel nähakse ette lepingulised partnerid. Muudel juhtudel, kui isik ise soovib proovi võtmist, ei ole ratsionaalne piirata isikute ringi ja peaks olema võimalus toimetada isik proovi võtmiseks lähima tervishoiuteenuste osutaja juurde.
Neljas küsimus: "Milliseid konkreetseid samme kavatsete astuda õiguskantsleri ettepanekute ellurakendamiseks?" Nagu ma eespool mainisin, teevad Siseministeerium ja Justiitsministeerium koostööd korrakaitseseaduse rakendamise seaduse eelnõu väljatöötamisel, kus me saame käsitleda neidsamu probleeme, millele teie, head arupärijad, olete tänuväärselt tähelepanu juhtinud. Teatavasti võtsime korrakaitseseaduse nn emaseaduse vastu veebruaris ja oleme loodetavasti õige pea alustamas korrakaitseseaduse rakendamise seaduse eelnõu menetlemist, kui valitsus saadab selle eelnõu parlamenti. Nii et me saame rahulikult võtta need teemad uuesti ette menetluse ajal, millest saavad osa võtta kõik parlamendiliikmed, eelkõige õiguskomisjoni liikmed, kelleks on ka lugupeetud arupärimise ettelugeja. Tänan väga!

Suur tänu, härra siseminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Austatud härra minister! Te praegu seletasite meile, et sunniviisiline proovi võtmine ei olegi sunniviisiline, see on inimese vaba valik, ta võib valida, kas laseb sunniviisil analüüsi teha või puhub sunniviisil alkomeetrisse. Aga siiski, kui seda nimetatakse seaduses sunniviisiliseks, siis ma kaldun arvama, et see sunniviisiline ongi. Kui see ei ole mitte mingi, ma ei tea, asitõendi konfiskeerimine või võetus, siis on see tervishoiuteenus. Kui see on tervishoiuteenus, siis peab see olema sotsiaalministri kinnitatud tervishoiuteenuste loetelus. Sotsiaalminister peab oma määrusega kinnitama selle teenuse osutamisel kehtivad nõuded ruumile, sisseseadele, töötaja kvalifikatsioonile jne. Kas seda kavatsetakse teha? Olete te Sotsiaalministeeriumiga ühendust võtnud? Kuidas need asjad on?

Tänan väga! Jah muidugi, sunniviisil on sunniviisil. Ma proovisin ka selgitada, et kui me räägime joobeseisundist, siis praeguse seaduse põhjal on inimesel endal võimalik valida, kuidas tema võimalikku joobeseisundit tuvastatakse. Ta saab seda teha oma vabal valikul, juhul kui ta on võimeline vaba valikut tegema. Sunniviisiline on see juhul, kui see toimub sõltumata tema tahtest, peamiselt juhtudel, kui isik ei ole võimeline oma tahet avaldama. 15 sellist juhtumit aastas on. See on väga väike arv kõigist joobeseisundi tuvastamise juhtumitest. Siiamaani ei ole väidetavalt esitatud kaebusi, mis räägiksid sunni rakendamise ebaproportsionaalsusest. Kui on tegemist teatud seaduslike aluste täiendamise vajadusega, siis seda me teeme korrakaitseseaduse rakendamise seaduse eelnõu menetlemisel. Selleks see korrakaitseseadus tegelikult ongi, et ka joobeseisundi tuvastamise alused väga täpselt paika panna, võrrelduna praeguse olukorraga, kus need on mingil määral laiali pillutatud eri seaduste vahel. Me saame need alused eraldi läbi vaielda. Nii et ma ei näe hetkel sellist probleemikohta, mis näitaks selle teema väga suurt ajakohasust, kuna juhtumeid on niivõrd vähe – 15. Samas möönan õiguskantsleri analüüsi vajalikkust, ka teie arupärimise vajalikkust ning ma tänan teid selle arupärimise eest. Me saame selle teema juurde rahulikult tagasi tulla siis, kui korrakaitseseaduse rakendamise seaduses on kõigepealt valitsuse tasandil leitud lahendus õiguskantsleri osutatud probleemidele. Kui need ei rahulda, siis vaidleme siin saalis ja ma tulen teie ette. Vabandust, mina ei tule korrakaitseseadusega teie ette, siia tuleb justiitsminister, aga mina olen teie ees niikuinii, kui on vaja. Me teeme seda tööd õiguskomisjonis koostöös Justiitsministeeriumiga. Nii et kogu debatt on täiesti avatud.

Palun, kolleeg Peeter Võsa!

Aitäh! Minul on selline küsimus. Me räägime siin 15 juhtumist, st me räägime vist ka 15 arstist, kes on olnud sunnitud neid proove võtma ja olnud sellest päris tõsiselt häiritud. Kas 15 arsti on vähe?

Härra Võsa! Ma ei tea, kas sellega on olnud seotud 15 arsti, mul need andmed puuduvad, võib-olla on tegemist olnud viie arsti ja 15 juhtumiga. Sellist informatsiooni ma teiega praegu jagada ei saa. Kindlasti on see teema, mis vajab, nagu ma oma vastustes ütlesin, täpsemat vaatlemist. See analüüs käib. Te ise ka küsisite, kas töö käib. Vastus on, et töö käib. Õiguskantsleri märgukiri-analüüs 23. maist on kätte saadud ja me oleme analüüsimas tema väidet teatud põhiseaduslike riivete kohta. Meil on olemas väga konkreetne seadusandlik raamistik, kuidas seda teha. Nii et ma arvan, et ka üks inimene ega üks arst ei ole iseenesest vähe. Igal juhtumil peab olema mõistlik, argumenteeritud põhjendus. Selle põhjenduse ja põhiseadusega kooskõlas oleva protseduuri juurde me tuleme tagasi ja oleme varsti valmis ütlema teile ka seda, mida ja kui palju me peame kehtivas korras muutma.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra siseminister! Avan läbirääkimised ja kutsun kõnepulti kolleeg Viktor Vassiljevi.

Proua Riigikogu juhataja! Austatud minister! Head kolleegid! Me siin kuulasime, kuidas härra minister selgitas, kuidas toimub sunniviisiline proovi võtmine. Inimesele antakse valida, kas ta annab proovi vabatahtlikult või valib võimaluse anda proov sunniviisil. Mina saan sellest aru nii, et ta on nõus sellega, et ta sipleb vastu ja rakendatakse sundi ning võetakse teatud meetmeid.
Homme tuleb meil arutlusele psühhiaatrilise abi seaduse muutmise seaduse eelnõu, kus on üksikasjalikult kirjeldatud teatud tervishoiuteenust, nimelt, patsiendi ohjeldamist psühhiaatriahaiglas. See on tervishoiuteenus ja seda teenust on seal seaduses kirjeldatud, on öeldud, millistel juhtudel seda võib teha, kes võtab selleks otsuse vastu. Seadus annab volitusnormi kehtestada regulatsioon sisseseadele, ruumidele, personalile jne – nii nagu tervishoiuteenuse puhul peabki olema. Härra minister ütles, et sunniviisiline proovi võtmine on tervishoiuteenus. Jumal tänatud, et see ei ole asitõendi konfiskeerimine. Kuna veri on ju teatavasti organismi kude, see pole mingi eritis, see on kude, siis võiks samamoodi näiteks võtta tätoveeringu koos nahatükiga ja õmmelda toimiku vahele. Jumal tänatud, et me nii kaugele ei lähe!
Aga kui rääkida neist 15 inimesest, kes vabatahtlikult jumalakeeli palusid, et võetagu neilt sunniviisil proov, nad naudivad seda, siis ma ei usu, et need inimesed seda nautisid. Mis puudutab seda, et neid inimesi oli kõigest 15, siis kuulge, 15 inimese, isegi 15 arsti pärast ei hakkaks arstide liit ja haiglate liit tekitama sellist suurt pahandust ega kirjadega õiguskantsleri poole pöörduma. Arstid näevad selles asjas probleemi, nad näevad probleemi ka selles, kuhupoole me liigume. Kas me liigume tõesti mingi politseiriigi poole? Kus on siis demokraatia? See sunniviisil proovi võtmine annab politsei käsutusse repressiivmeetodi. Milleks on politseinikul kumminui? Aga selleks, et kui keegi joobes isik, kurjategija, kahtlustatav tekitab mingeid probleeme, siis saab talle kumminuiaga üle turja anda. Praegu me läheme n-ö sügavustesse. Võib ju kahtlustatavale öelda, et olgu see kuss ja vait ning tunnistagu kõik oma kaassüüdlased üles või muidu minnakse uroloogi jutule, kateeter on metallist, vabandust, kaks korda suurem ja, veel kord vabandust, vaseliin sai ka täna otsa. Teate mis, ma võin ju üksikasjalikult kirjeldada, kuidas näeb sunniviisil uriiniproovi võtmine meditsiiniliselt välja. Ma ei hakka seda tegema, sest järsku loevad pärast stenogrammi inimesed, kes ei ole mitte kõige kõvema psüühikaga. Selline lektüür võib tekitada psühhofüsioloogilisi häireid kuni öise allategemise ja potentsihäireteni välja. Ma seda mitte ei taha! Arstina olen andnud vande, et ma hoolitsen inimeste tervise eest, ma ei tekita häda, ma ei tekita valu. Ma ei tea, kes oleks see arst Eestis, kes sunniviisil uriiniproovi võtaks. Vere saab ju väikese kähmlusega kätte, aga uriini kätte ei saa. Seda enam, kui isik on narkojoobes, siis on tal ka põie sulgurlihase kramp, nii et see toimub ikkagi vigastustega.
Ma väga loodan, et võetakse siiski ühendust ka Sotsiaalministeeriumiga, neid asju vaetakse, arutatakse ja lõpuks otsustatakse selle kasuks, et meil ei ole vaja selliseid sunniviisilisi proove, vaid kui inimene keeldub vabatahtlikult proovi andmast, siis tuleks talle sunniviisil väänata täiega karistus, aga mitte ilmaasjata torkida. Aitäh! Head tervist kõigile!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Peeter Võsa, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Priit Toobali, Kalev Kallo, Ester Tuiksoo, Kadri Simsoni, Marika Tuus-Lauli, Heimar Lengi ja Vladimir Velmani 9. juunil s.a esitatud arupärimine võimaliku korruptsiooni kohta omavalitsustes. Palun kõnepulti kolleeg Peeter Võsa!

Niisugune arupärimine läks teele 9. juunil. Arupärimise sisu on järgmine. Juba mõnda aega on Võrus püütud saada selgust Võru endise maavanema ja linnapea Ülo Tuliku korruptsioonikahtlustes. Nimetatud persooni puhul ei ole väidetavalt tegemist just kõige ausama riigiametnikuga, kuna ta kasutas oma mõjuvõimu maavanemana, et suunata Võru tööstusala rajamiseks planeeritud raha oma väimehele, Selista juhile Indrek Klampele. Linnapeana aitas Tulik saada Klampel tehingu, millega linn kohustus sinna oma kuludega tänava ehitama. Härra Tulik on mitmeid kordi sekkunud riigihankemenetlusse ja saavutanud nii oma väimehe jaoks soodsaid otsuseid. Lisaks on välja toodud härra Tuliku õigusrikkumine seoses maade erastamisega. Riigikogu korruptsioonikomisjoni esimees Andres Anvelt leidis, et esitatud süüdistused on piisavad, et prokuratuur nende alusel kriminaalasja algataks. Seda algatatud ei ole. Meil on sellega seoses 12 küsimust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Peeter Võsa! Palun härra siseministri kõnepulti!

Lugupeetud proua juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Siin on hulk küsimusi. Alustame algusest.
Esimene küsimus: "Kas olete teadlik Ülo Tuliku eespool kirjeldatud tegevusest?" Arupärimises kirjeldatud Ülo Tuliku tegevusest ma teadlik ei ole, küll on minuni jõudnud info avalikkuse vahendusel.
Teine küsimus: "Milline on Teie kommentaar antud olukorrale?" Arupärimises on esitatud mitmeid küsimusi, muu hulgas on küsitud järgmist: "Kas Teie hinnangul on selliste süüdistuste olemasolu korral põhjendatud kriminaalasja algatamata jätmine või sellega venitamine? Kuivõrd on võimalik, et uurimist ei alustata Lõuna Prefektuuri juhtivtöötajate hr Meelis Saarepuu ja pr Signe Trummi lähedaste suhete tõttu Ülo Tuliku väimehega? Mis asjaoludel ei ole Lõuna Prefektuuri korruptsioonikuritegude teenistus, mille uurimisalluvusse Võru kuulub, antud asjas uurimist alustanud? Mis täpselt antud asjas puudu jääb, et uurimist alustada ei saa?" Head arupärijad! Teie küsimustele saan vastata järgmist. Kriminaalmenetluse seadustiku kohaselt juhib kohtueelset menetlust prokuratuur – juba aastast 2004 on see Eestis nõnda –, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Prokuratuuri volitusi kriminaalmenetluses teostab prokuratuuri nimel prokurör sõltumatult, alludes ainult seadusele. Siseministri pädevuses on ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvate küsimustega, riigi sisejulgeoleku tagamise, avaliku korra kaitsmise, riigipiiri valvamise, piirirežiimi tagamise, kriisireguleerimise, riigi tegevusvaru, päästealatööde ning kodakondsuse ja migratsiooniga seotud asjad. Kriminaalasja alustamata jätmise, sellega venitamise ning selle põhjendatuse või mittepõhjendatuse kohta hinnangute andmine ei ole siseministri pädevuses.
Neljas küsimus: "Kuivõrd on antud kontekstis seletatav asjaolu, et riigihanget väidetavalt mõjutanud Narva abilinnapea Andrei Filippov peeti kaitsepolitsei poolt kinni (vahistati) ja tema suhtes menetlus käib?" Jällegi on nende väidete õiguslikuks hindamiseks Eestis uurimisasutused ja prokuratuur ning õigust mõistab seaduse kohaselt kohus. Siseministril puudub pädevus sekkuda kriminaalmenetlusse ning anda nimetatud kriminaalasja kohta selgitusi.
Seitsmes küsimus: "Millest tuleb uurimisasutuste kiire tegutsemine keskerakondlaste väidetavate korruptsioonikahtluste olemasolul? On see mõistlikult kuidagi seletatav?" Kriminaalmenetluse ajend on kuriteoteade või kuriteole viitav muu teave, mitte mingi partei liikmeks olemine. Uurimisasutused või prokuratuur alustavad menetlust siis, kui kahtlused on põhjendatud, ning oma tegevuses lähtuvad nad seadustest. Erinevatel juhtumitel on erinevad asjaolud ning sellest johtuvalt esineb uurimises ka menetluslikke erinevusi, kuid seadust kohaldatakse ikkagi ühtemoodi.
Kaheksas küsimus: "Kas siseministrina olete taganenud korruptsiooniga võitlemisest? Mis põhjusel?" Korruptsioonivastane võitlus on minu kui siseministri ja selle valitsuskoalitsiooni üks selgeid prioriteete, sest kõik korruptsioonikuriteod õõnestavad riigi usaldusväärsust ning kahjustavad nii meie turvatunnet kui ka riigi julgeolekut ja majandust. Hea meelega annan teile väikese ülevaate, mida oleme teinud ja mida tegemas. Üldisest korruptsioonivastasest võitlusest rääkides tuleb öelda, et väljatöötamisel on korruptsioonivastase strateegia täiendus. Teatavasti võeti esimene strateegia "Aus riik" vastu aastal 2004 ja sellel on olnud ka järgesid. Selle valitsuskoalitsiooni ajal võetakse vastu korruptsioonivastase strateegia uus järg. Strateegia kehtiv lõpptähtaeg peaks olema aasta 2012. Strateegia eesmärk on konkreetse tegevuskava abil ahendada korruptsioonivõimalusi ja suurendada sallimatust korruptsiooni suhtes. Lisaks on seadusandliku raamistiku muutmise osas töös kriminaalasutuste uurimisalluvuse määruse muutmise eelnõu, mille üks eesmärk on koalitsioonileppes sätestatud kaitsepolitsei uurimisõiguse andmine kõigile korruptsioonijuhtumitele, mis ohustavad Eesti Vabariigi julgeolekut. Samuti toimuvad arutelud uue korruptsioonivastase seaduse üle, mis on teatavasti üks kord parlamendis olnud ja mille annab Vabariigi Valitsus eelduste kohaselt veel selle aastanumbri sees parlamendile menetlemiseks ja vastuvõtmiseks. See seadus täpsustab ametiisikute ringi, kellel on kohustus majanduslikke huve deklareerida, samuti muudab majandushuvide deklareerimise sisuliseks ja elektrooniliseks ehk töödeldavaks, mida see seni tegelikult olnud ei ole. Lisaks, kui me räägime PPA-st, siis alates 1. septembrist on seal moodustatud kaks eraldi üksust. Kriminaaltulu jälitamise ja konfiskeerimise üksus loodi 1. septembril selleks, et tuvastada eelkõige raskete varjatud kuritegudega, sh korruptsioonikuritegudega saadud tulu. See üksus saab kompetentsikeskuseks ja võimaldab vajaduse korral tuvastada kriminaaltulu kõikide uurimisasutuste uuritavate kuritegude puhul. Samuti on eesmärk senisest enam rakendada organiseeritud kuritegevuses ja majanduskuritegudes ning korruptsioonis süüdimõistetute suhtes seadustes sätestatud nn laiendatud konfiskeerimise võimalust. Eesmärk on väga lihtne: muuta kuritegevus võimalikult vähetasuvaks, sest see takistab kriminaaltulu kasutamist uute kuritegude toimepanemiseks. Lisaks on 1. septembrist PPA-s pandud alus kesksele korruptsiooniuurimise büroole, mille eesmärk on väga lihtne: luua jällegi üks kompetentsikeskus PPA-s, mille pädevuses on teatavasti Eesti 220 omavalitsuses toimuvate võimalike seadusrikkumiste uurimine, eelkõige aususe kohustuse rikkumiste uurimine. Praegu tegelevad sellega talitused prefektuurides. Need talitused koondatakse keskse büroo alluvusse. Seda võimekust, mis on suunatud eelkõige PPA pädevuses olevale korruptsioonikuritegude avastamisele ja uurimisele, täiendatakse loomulikult ametikohtadega nii Tallinnas asuvas keskbüroos kui ka eri prefektuurides olevates talitustes.
Üheksas küsimus: "Kuidas on õigusriigis võimalik selline olukord, et kuu aega kajastab ajakirjandus riigiametniku kahtlaseid korruptiivseid tegevusi ja uurimisasutused vaikivad?" Saan ainult juhtida heade arupärijate tähelepanu sellele, et kohtueelse menetluse andmeid ja seda, mis toimub kohtueelses menetluses, avaldab prokuratuur, olles kriminaalmenetluse juht. Andmete objektiivse ja täieliku uurimise ning tõendite kogumise huvides ei ole prokuratuuril üldjuhul võimalik infot avaldada, välja arvatud juhtudel, kui selline otsus prokuratuuris langetatakse. Sellise järelepärimise saab prokuratuurile loomulikult alati esitada.
Kümnes küsimus: "Kas Teie isiklikult tolereerite kriminaaluurimise alustamise sõltuvusse seadmist parteilisest kuuluvusest? Mis põhjusel?" Nagu ma juba eespool ühele küsimusele vastasin, uurimisasutus või prokuratuur alustab kriminaalmenetlust esimese uurimis- või menetlustoiminguga siis, kui selleks on ajend ja alus ning puuduvad seaduses sätestatud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud. Kellegi parteiline kuuluvus kriminaalmenetluse alustamise või mittealustamise kontekstis on juba seadusest tulenevalt välistatud.
Kaheteistkümnes küsimus: "Missuguse signaali selline suhtumine, kus kahtlused on faktidena olemas, kuid midagi IRL-i Riigikogu asendusliikmega ette ei võeta, avalikkusele Teie arvates annab?" Põhiline küsimus taandub siin loomulikult faktide kriminaalõiguslikule hinnangule, kas need faktid on olemas või ei ole, mitte sellele, millise partei liige ollakse või ei olda. Laseme uurimisasutusel ja prokuratuuril teha oma tööd kriminaalasutustena, pädevate asutustena. Eri seoste üle siin saalis spekuleerimine ei anna meile kindlasti midagi. Tänan!

Suur tänu, härra siseminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh! Lugupeetud minister! Kuulates praegu teid kui äraostmatut, korra pooldajat jne, jäi mulje, et te pole sellesse arupärimisse mitte mõhkugi süvenenud. Te tunnistasite esimesele küsimusele vastates, et te ei teagi sellest asjast midagi. Paistab, et te tulite siia lihtsalt meile valvelauseid ette lugema, millega oleks saanud niisama hästi või pareminigi hakkama iga Riigikogu liige. Teinekord oleks parem, kui te teeksite asja endale selgeks. Nüüd küsimus. Kuulates teie väga ebapädevaid, ma ütleksin nii, vastuseid, tekib vägisi kahtlus, kas teie juhitav ministeerium ikka üleüldse tahab korruptsiooniga tegelda. Jääb mulje, et ei taha.

Täpselt samamoodi võib, härra Lenk, küsida, kas teie, härra Lenk, tahate aru saada, kuidas õigusriik Eesti Vabariigis toimib, või ei taha. Kui te seda ei taha, siis te võite meie kaunist eesti keelt siin parlamendisaalis väänata nii palju, kui te tahate. Teil on selleks õigus. Põhiseadus annab teile sellise õiguse. Parlamendiliikmel on õigus debateerida, täpselt niimoodi asja näha ja oma lausekonstruktsioone seada, nagu ta soovib. Selleks on teil võimalus. Teie tegusid hindavad valijad, mitte keegi teine. Teil on selleks õigus. Ma proovisin anda võimalikult täpse vastuse nendele küsimustele, millele ma saan vastata, ja osutada nendele küsimustele, mida te olete oma arupärimises esitanud, aga millele ma ei saa vastata, sest seadus annab õigusriigis pädevuse ja voli erinevatele ametiisikutele, erinevatele ametiasutustele. See on väga lihtne.

Palun, kolleeg Peeter Võsa!

Aitäh! Austatud minister! Mul on täpsustav küsimus. Arupärimises on öeldud, et Riigikogu korruptsioonikomisjoni esimees Andres Anvelt leidis, et esitatud süüdistused on piisavad, et prokuratuur nende alusel kriminaalasja algataks. Ma tahan teie käest küsida, mida te arvate, kas Andres Anvelt on üldse pädev seda otsustama, st kas tal on piisavalt oidu peas, on tal kogemusi ja oskusi otsustada, milliste kahtluste korral võiks algatada kriminaalmenetluse.

Mina arvan, et iga inimene, eelkõige parlamendiliige, saab öelda oma seisukohad välja täpselt nii, nagu ta seda õigeks peab, nii nagu see parlamentaarses riigis on. Teie arupärimise eesmärk on küsida seaduse alusel algatatava kriminaalmenetluse kohta. Selles suhtes on ainuõigus ja pädevus meie kriminaalasutustel: politseil ja prokuratuuril. Nemad langetavad otsuse, kas alus on olemas või ei ole. Sellestki ei piisa, sest on olemas ka kohus, kes lõpuks hindab, kas algatatud kriminaalmenetlus, mille alusel on tuvastatud n-ö konkreetne sündmus, konkreetne asjaolu, mille raames on kogutud tõendeid, on koostatud süüdistus, peab kohtus vett või ei pea. See on kohtu otsustada. Jumala pärast, Eesti on õigusriik. See, et kriminaalasutused on viinud ühe või teise asja kohtusse, ei tähenda veel, et menetlus kindlasti süüdimõistva otsusega lõpeb. Ei ole nii. Te näete ju Eesti kohtupraktikas väga hästi, et see nii ei ole. Üks või teine juhtum ei leia tõendamist. Nii see peabki õigusriigis käima.

Palun, kolleeg Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Te ütlesite väga kõlavalt, et korruptsiooni vastu võitlemine on selle koalitsiooni prioriteet. Meie oleme andnud teile edasi n-ö viitava teabe. Te vastate, et see justkui pole teie asi. Öelge, miks teid ministrina viitav info ei huvita, miks te ei tee midagi selleks, et seda asja ikkagi edasi uuritaks või et me saaksime mingid konkreetsed vastused. Te teete näo, nagu see asi poleks üldse uurimist väärt ja nagu seda poleks olemas.

Tänan väga! Vabariigi Valitsuse liikme kohus on tagada võimalused, vahendid ja seadusandliku baasi olemasolu, niipalju, kui seadusega on meie pädevuses, et õiguskaitseorganitel oleks võimalik kuritegevust avastada, tõendada ja loomulikult kriminaalasju ka kohtusse viia. See on siseministri kui Vabariigi Valitsuse liikme pädevuses. Minu pädevuses ei ole kriminaalasjade algatamine, kriminaalasjade menetlemine ega ka kriminaalasjade kohta hinnangu andmine. Seda teeb pädev asutus. Selleks on meil prokuratuur, selleks on meil politsei. Te olete esitanud arupärimise, mille te võite väga hästi esitada ka õiguskaitseorganitele. Ma arvan, et te olete seda kindlasti teinudki. See ongi õige. Kui teil on kahtlused, kui parlamendiliikmel on kahtlused, siis esitatakse küsimusi. Ma saan teist aru. Olen ka lugenud meediast, kohalikust lehest, et kahtlused on olemas. Nendele kahtlustele tuleb leida kinnitust või tuleb saada kinnitus, et need ei vasta tõele. Ma olen täiesti kindel, et kriminaalasutused sellega Eestis oma pädevuse ja ressursside piires ka tegelevad.

Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Kui korruptsioonikomisjoni esimees Andres Anvelt leiab, et kahtlustusi on piisavalt selleks, et võiks algatada asja uurimise, kas ta ei ole siiski küllalt autoriteetne isik, et teie viidatud õiguskaitseorganid, prokuratuur, politsei või kes iganes, võiksid asjaolusid kontrollida ja menetlust alustada?

Tänan! Ma juhin tähelepanu sellele, hea arupärija, et kriminaalmenetluse kohta annab kommentaare see, kes võimalikke kriminaalmenetlusi juhib. Selleks on Eesti Vabariigis prokuratuur. Minu hinnangul on õigusriigis üsna hästi läbi mõeldud see, milline on ühe või teise ametkonna, ühe või teise ametiisiku pädevus ja kompetents. Kriminaalmenetlus ei kuulu Vabariigi Valitsuse liikmete pädevusse. Ma ütlen, et on kindlasti õige, et ei kuulu. Õigusriigis on selleks seaduses sätestatud, sõltumatud ametiisikud ja ka ametiasutus prokuratuuri näol. Ma arvan, et see on Eesti Vabariigis väga hästi üles ehitatud, ennast tõestanud süsteem ja muutub kindlasti iga päevaga paremaks. Ärgem unustagem, et te olete näinud viimasel viiel aastal ju lademes eriti raskeid korruptsioonijuhtumeid. Need ei ole mingid lihtsad juhtumid, need on väga keerukad. See on väga raske varjatud kuritegevuse liik, millega võitlemine sõltub ühemõtteliselt nendest ressurssidest, mida riik sinna sisse paneb. Eesti riik on viimase seitsme-kaheksa aastaga sinna palju sisse pannud. Ma arvan, et me oleme muutnud Eesti riigi palju läbipaistvamaks, me oleme muutnud riigi tugevamaks, mis tähendab, et riigi võimekus avastada ka raskeid korruptsioonikuritegusid hoiab ära korruptsiooni teket. Need asjad on ühemõttelises seoses. Ma arvan, et me saame siit ainult edasi liikuda. Ka arenenud Euroopa riigid, isegi meie head naabrid Soome, Rootsi ja Taani, kes on ju maailma läbipaistvaimad riigid, ei ole endiselt saanud korruptsioonist lahti, kuigi neil on seda tunduvalt vähem kui Eestis. Eestis on seda rahvusvaheliste ekspertide arvamuse ja uuringute kohaselt jällegi tunduvalt vähem kui meie headel lõunanaabritel ning teistes Ida- ja Kesk-Euroopa riikides. Seega on meil arenguruumi küllalt.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra siseminister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Ma tulin siia pulti lihtsalt sellepärast, et olukord võtab väga omapärase värvingu. Nüüd on juba teine minister käinud Eesti parlamendi ees aru andmas ühe tõsise korruptsioonisüüdistuse kohta, aga me pole keegi mitte mõhkugi targemaks saanud, kas inimene on süüdi või kas mingeid korruptsiooniilminguid Võrumaal üleüldse on olnud. Minister võttis praegu portfelli ja läheb saalist välja, teda ei huvita isegi Riigikogu liikme arvamus. Aitäh, et te tagasi tulite ja istusite! Teie vastus, ma tahan öelda, härra siseminister, oli ju alla igasugust arvestust! Te olete noor mees, teil on ees hiilgav karjäär. Ärge tulge enam kunagi parlamendi ette asjaga, mida te ei tunne!
Esimeses küsimuses küsiti, kas te olete selle Võrumaa juhtumiga kursis. Te ütlesite, et ei ole. Samal ajal on Võrumaa Teatajas – see on kohalik maakonnaleht, võtke teatavaks – kirjutatud sellest juhtumist väga põhjalikult mitmekümneid lehekülgi. Ma imestan, kui siseminister pole sellest kuulnudki. Siis ma küsin, millega tegeldakse ministeeriumis, kui meedia annab teile laua peale valmis lahendeid.
Meie ei süüdista sugugi härra Tulikut. Mina olen tema teretuttav, me oleme ühest valimispiirkonnast ja võin öelda, et ta paistab olevat väga kena inimene. Me alati teretame teineteist. Ma loodan, et ta on ka hea perekonnaisa jne. Meil pole mingit põhjust tema kohta midagi halvasti öelda. Aga nüüd tuleb välja, et Eesti Riigikogu arutab küsimust, kahel esmaspäeval käivad siin ministrid, ühel esmaspäeval käis justiitsminister, nüüd käis siseminister, aga me läheme täpselt niisama targalt sellest saalist minema. Ma küsin teie käest, härra siseminister, mis toimub. Kas härra Tulik peabki elu lõpuni elama selle varjuga, et kahel korral on Eesti Riigikogu suures saalis arutatud seda, et teda väidetavalt süüdistatakse korruptsioonis? Kes siis Eestis peab ütlema, mis on õige? Kas leht valetas? Kas siseminister peaks andma selle lehe kohtusse või peaks ta need materjalid läbi lugema? Küsimus on selles, mis edasi saab. Siin on ju absoluutne vaakum, härra Vaher!
Te tulite valimistel võidule loosungiga "Vali kord!". Te olete äraostmatu, aga siin ma kuulsin teie kõnet ja see jättis mulje, et te ei tea mitte midagi ei korruptsioonist ega äraostmatusest. Te tulete lihtsalt siia ja räägite meile, et te ei saa prokuratuuri käsutada. Sellest ma aru ei saa. Kui Põhja-Tallinna linnaosa vanem pani oma pildi ühe ürituse, vist mingite suvepäevade plakatile, siis selle põhjal, et see foto oli plakatil, alustati asja uurimist. Aga kui kuude kaupa, terve aasta on Võrumaa Teataja väga hästi seda lugu valgustanud (see on väga tõsiselt võetav leht, üks parimaid Eesti lehti praegu, mulle tundub, korruptsiooniküsimustega tegelemisel), siis tuleb välja, et minister seda ei teagi. Ta pole kuulnud, et Võrumaal on väidetavalt korruptsioon! Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Nüüd, head kolleegid, on peale minu haamrilööki võimalik registreeruda esinemiseks vabas mikrofonis. Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Proua juhataja! Head kolleegid! Need, kes on siia saali jäänud, on tõelised riigimehed ja riiginaised, sest Riigikogu liikme töö tähendab seda, et Riigikogu liige võtab maksimaalselt osa kõigest, mis siin saalis ja ka väljaspool saali toimub.
Aga mina tulin teile täna rääkima sellisest asjast. Nimelt, natuke aega tagasi kiitis härra siseminister mitu korda, et meil on õigusriik. Muidugi on ja see on hea. Aga mulle endale vahetevahel tundub, et meil on paragrahviriik, sest meil on tohutult palju juriste. Ma ei ole uurinud, kui palju on Riigikogu koosseisus juristiharidusega inimesi. Mina olen tohter ja võib-olla tulekski vastu võtta seadus, et tohtreid ei tohi Riigikogusse lasta, siis oleks vähem probleeme. Aga juristid näevad maailma natuke teistmoodi kui arstid. Iga inimene näeb maailma oma vaatevinklist, oma eriala, oma kogemuste põhjal. Juriste on tohutult palju ka ministeeriumides ja igasugustes riigiasutustes ning juristidele meeldivad paragrahvid.
Loomulikult ei ole üheski ministeeriumis seatud sellist plaani, et tuleb teha nii mitu seadust, nii mitu määrust jne, aga see on siiski ministeeriumi töö näitaja, kui palju õigusakte on sealt Riigikogusse saadetud. Ma pakun sellise idee. Võib-olla mõtleksime natuke, kas kõiki neid paragrahve on vaja? Kas iga seadus on vajalik?
Homme me arutame siin saalis psühhiaatrilise abi seaduse muutmise seaduse eelnõu, kus kirjeldatakse sellist vahvat teenust nagu psüühiliselt haige patsiendi ohjeldamine, mis on kahtlemata vajalik teenus, seda on alati tehtud, tuhandeid aastaid. Kui psüühiliselt haige inimene on ohtlik endale ja teistele, siis tuleb tema liikumist piirata. Selleks on igal haiglal olemas omad reeglid. Need on vanad, traditsioonilised, läbiproovitud meetodid, ega siin midagi uut välja mõelda ei ole. Aga nüüd raiume selle kõik seadusesse, sest meile on vaja seadust.
Minu meelest on palju selliseid asju, mida peaks reguleerima ühiskondlik tava, sotsiaalne kokkulepe, sotsiaalne kontroll. Kas me peame tõesti vastu võtma seaduse, et koeral on keelatud oma häda murule teha, kui seda võiks reguleerida hoopiski sotsiaalne kontroll? Kogenud inimesena olen sattunud ka välismaale. Inglismaal ja Prantsusmaal koer naljalt häda murule ei teegi, sest nii inimesed kui ka koerad on harjunud, et seda asja tehakse tsiviliseeritud kombel isegi looma seisukohast.
Me võime vastu võtta ka mahasülitamist keelava seaduse. Ega mahasülitamine ei ole hea. Aga miks ei ole meil siiamaani seaduses kirjeldatud, miks see ei ole hea, kuidas see ei ole hea, millal see ei ole hea, millised on seaduse rakendusmeetmed ja mis kriteeriumid võetakse aluseks karistamisel, kas sülje kogus, maht, kaal, keemiline koostis või mida iganes? Võiks ju süljeproovi ka sunniviisil võtta ja vaadata, kuivõrd ohtlik see keskkonnale on!
Vaadake, ma ei ole jurist, ma olen arst. Meditsiin ja üldse patsiendiga tegelemine on mulle südamelähedasem ja ma tean sellest natuke rohkem. Sellepärast ma ütlen, et tervishoius on väga raske täiesti kõike punkt punkti haaval kirjeldada, sest inimesed on ju väga erinevad. Me ei saa vastu võtta seadust, et tabletti võetakse kolm korda päevas pool tundi pärast söömist ja peale juuakse sada grammi vett või mida iganes. Inimesed reageerivad ju kõik eri viisil, nad on väga erinevad. Mitte ainult patsiendid, ka arstid on erinevad, ka need 15 arsti või üks arst, ma ei tea, kes võttis 15 inimeselt sunniviisil proove. Kõik inimesed on erinevad, aga ma usun, et enamik neist on viisakad, korralikud inimesed, kes maha ei sülita, kuigi selle kohta puudub seadus. Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 16.41.