Tere hommikust, head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Head külalised! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu teise töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi! Kõnesoove ei ole.
Läheme edasi teadete juurde. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 21. septembril algatatud riigieelarve seaduse § 40² täiendamise seaduse eelnõu ning määranud selle juhtivkomisjoniks rahanduskomisjoni.
Head ametikaaslased, viime läbi kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 72 Riigikogu liiget, puudub 29.

Läheme tänase päevakorra juurde. Meil on üks päevakorrapunkt: Eesti Arengufondi aruanne. Enne kui asume aruannet kuulama, lubage mul lühidalt tutvustada asjaomast menetluse korda. Tulenevalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 155 on kõigepealt Eesti Arengufondi juhatuse esimehe Ott Pärna ettekanne kuni 30 minutit. Järgnevad küsimused ettekandjale. Head ametikaaslased, teil on võimalus esitada ettekandjale üks suuline küsimus. Peale küsimusi on läbirääkimiste voor, kus sõna võivad võtta üksnes fraktsioonide esindajad.
Mul on suur au ja rõõm paluda Riigikogu kõnetooli ettekandeks Eesti Arengufondi juhatuse esimees. Ott Pärna, palun!

Tere hommikust, head Riigikogu liikmed ja hea Riigikogu aseesimees! Tänase kõne aluseks olev maailma arengutrendide raport on teil saali nurgas kättesaadav. Palun võtke, kes soovivad kõne ajal seda jälgida!
Kas te olete vahel mõelnud väga suure Eesti peale, näiteks sellise Eesti peale, mis oleks sada korda suurem kui tänane? Selline riik oleks rahvaarvult Venemaa-suurune.

Austatud ettekandja, ma väga vabandan teie ees! Head ametikaaslased, saalis on liiga suur lärm. Palun austame neid, kes soovivad kuulata, ja palun austame ka ettekandjat! Palun vaiksemalt! Palun, hea ettekandja!

Selline sada korda suurem riik oleks rahvaarvult Venemaa-suurune. Ei tea, kas ta oleks oma naabrite suhtes ka sõbralik riik? Kuidas ta majanduslikult töötaks? Oleks ta õnnistatud maavaradega või mitte? Kas ta oleks korruptsioonist vaba? Kas usutaks rohkem jumalat? Milline oleks selle riigi ajalugu? Vähe sellest, et me ei mahuks ära Tallinna lauluväljakule, tõenäoliselt oleksime ka oma maailmajaos oluline tegija ja meid tihti kardetaks. Meie isekate köhatuste peale maailma riikide luureteenistuste kodeeritud sideliinid võpataksid ning Edward Lucas tunneks hoopis muret meie lähedal asuva väikese Läti ja Leedu pärast.
Aga muidugi me ei ole nii suur riik. Me oleme üks maailma väikseimaid täismahus toimivaid riike, mis ei ole saar. Nähtused, mis suure riigi puhul võivad mõjuda ähvardavalt, mõjuvad meie puhul pigem arusaadavalt ja inimlikult. Mured, mis suure riigi puhul võivad tunduda sünged, kannavad meie puhul nime "arenguvajadus". Väljakutsed, mis paistavad suures riigis välja reljeefsena, on meil nõrgemalt pildis ja seepärast liigagi tihti mööda vaadatavad, aga ka lihtsamad lahendada. Kuna me oleme väikesed, siis paljud asjad on meil kergemini ja kiiremini ümber korraldatavad, kas või seesama eurorahade teema. Me võime olla meetmeusku, loovutada otsustamise Brüsselile ja hinnata normitehniliste võtetega ettevõtete ärimudeleid, kuid kui me taandame ära mõtlemise, liidri vastutuse, kohustuse eilseid asju homme uuel tasemel teha, siis me rahva ja riigina ei edene.
Austatud Riigikogu liikmed! Olgu see kui tahes äraleierdatud ütlus, kuid meie väiksuses peituvadki meie unikaalsed innovatsioonivõimalused, samuti peitub selles võimalus ühiselt mõelda, olulises kokku leppida ja liidrite eestvõttel mõjusaid asju ellu viia. Me teame värskest maailmakogemusest, et seni, kuni keskmine inimene riigis tunneb, et nii tema ja tema laste elujärg kui ka riigi valitsemine üldiselt lähevad aasta-aastalt paremaks, eksisteerib poliitiline stabiilsus. Ja ka vastupidi. Praegu on selge, et kapslistruktuurid, soov eilsete lahendustega tänaseid ja homseid mitmetahulisi probleeme lahendada on teinud suure osa läänemaailma riike võimetuks süsteemsete kriisidega toime tulla. Eesti on kriisist läbi tulnud suhteliselt heas vormis ja erinevalt paljudest teistest riikidest ei ole meil liigset minevikutaaka. Seepärast võiks meist saada märgiline riik Euroopas, kes maailma üldise peataoleku taustal endale uue arenguhüppe tarbeks sobiliku mudeli valmis sepistab. Euroopa tegelikult vajab sellist näidisriiki, kes lisaks riigi korras rahandusele suudab ette näidata ka tuleviku arengut toetava era- ja avaliku sektori ambitsioone ühendava riigikorralduse.
Austatud Riigikogu liikmed! Uute sisukate eesmärkide seadmisel on Eesti päris huvitaval positsioonil. Ühelt poolt oleme Euroopa Liidu äärealal ja Venemaa külje all, teisalt oleme osa põhjalast – regioonist, kus töötatakse välja enamik Euroopa uusi tehnoloogiaid, kus on korralik finantsdistsipliin ja vägagi tasakaalus ühiskonnad ning mis võib näiteks koos Saksamaa ja Hollandiga saada Euroopa uueks kasvukeskuseks.
Milline saab olema Eesti roll selles, on meie endi teha. Ma olen päri optimistidega, et Tallinnal ja kogu Eestil on võimalik saada Läänemere tõmbekeskuseks, kuid selleks peame võtma tõsiselt käsile oma majanduse uue, senisest palju rahvusvahelisema ja suuremat lisandväärtust andva teekonna rajamise.
Head kaasamõtlejad! Me oleme kriisist läbi tulnud, kuid siiski n-ö Lõuna-Soomena. Meie majanduse praegune lagi on olla pigem Skandinaavia tubli teenindaja, mitte võrdväärne partner. See rada on meile tuttav, lihtne ja väikeste riskidega, kuid see on ka perspektiivis väikese potentsiaali ja lühikese kestusega. Oma sisimas ei taha me jääda Skandinaavia väikeseks vennaks, teha lihtsamat ja intellektuaalselt vähem paeluvat tööd, saada vähem palka. Veel vähem tahame näha seda, et meie noored ellusukeldujad otsiksid iseenesestmõistetavalt eneseteostusvõimalusi vaid piiri tagant. Maailmas on tegelikult hulk riike, kus pea pool tööealisest elanikkonnast teenib elatist piiri taga ja kus kohalik majandus elavneb täpselt kord aastas – seda aastavahetuse aegu, kui üheskoos kodus käimas ollakse.
Milles siis Eesti tulevikuedu väljakutse ennekõike seisneb? Kui püüda seda ühes lauses kokku võtta, siis kõlaks see umbes järgmiselt: me ei suuda muuta oma makroökonoomilisi plusse mikrotasandi konkurentsivõimeks. Me kujutame endast omamoodi kolme haruga kahvlit: ühelt poolt on meil väga ambitsioonikad eesmärgid, teisalt on meil hea makromajanduslik ja eelarvepoliitika, tugevad institutsioonid, üsna madal korruptsioonitase ja toimiv õigusriik, kuid kolmandaks on meie äride keerukus, strateegiline roll ja rahvusvahelisus väga väike. Nii on näiteks meie eksportiva elektroonikatööstuse tootlikkus vaid 10% Rootsi omast, meie töötleva tööstuse keskmine palk on tublisti alla 1000 euro kuus. Ja meie ekspordist annavad suurema osa sadakond ettevõtet, millest 2/3 on välisinvestorite omanduses. Viimane ei ole iseenesest paha asi, kuid need välisinvestorid teevad siin täpselt nii keerulist tööd, kui häid inimesi meil on pakkuda. Niisiis: haridus, haridus, haridus!
Minu küsimus siin ongi, kuidas sellest kahvlist välja tulla. Tegelikult on see üks tähtsaimaid Eesti tuleviku küsimusi. Selleks ei ole olemas universaalset mudelit, mida kopeerida. Nagu soovitab OECD tabavalt oma 2011. aasta Eesti riigi valitsemise auditis: Eestil tuleb oma arenguks lahenduskäigud rätsepatööna ise leida. Muud valikut polegi. See on meie ühine töö nii siin saalis kui ka Eestis laiemalt.
Niisiis, Eesti ambitsioon peaks olema saada Läänemere tõmbekeskuseks. Selleks, et Eestist saaks Skandinaavia tõsiseltvõetav partner, peaks meist saama koht, kus juhtuvad uued huvitavad globaalse tähtsusega asjad. Tõmbekeskuse sünonüümiks on energia ja võtmesõnadeks soosiv sotsiaalne ja füüsiline infrastruktuur ehk siis taristu. Tõmbekeskuseks on lihtsam saada ajaloolistel kauplemiskeskustel – näiteks London, Amsterdam, Hongkong – või siis kultuuriliselt ja ettevõtlikkuselt elavatel piirkondadel nagu näiteks Sydney, San Francisco, Kopenhaagen, Mumbai. Tõmbekeskused on atraktiivsed laiale ringile ambitsiooniga tegijatele ja maailmakodanikele. Nende seas on tudengid ja professorid, ettevõtjad ja investorid, kultuuritegelased, arstid ja teadlased, arhitektid ja arendajad, professionaalsete teenuste pakkujad, pankurid, konverentsi- ja ärituristid, aga ka näiteks maratonijooksjad, poodlejad ja seljakotirändurid. Uuringud näitavad, et valdav enamik ülimobiilseid teadustöötajaid valib oma töökoha just asukoha, mitte aga konkreetse organisatsiooni või firma järgi. Seepärast valivad targad ettevõtted oma tegutsemiskoha just piirkonna järgi, kus nende tulevased töötajad töötada tahaksid. Nii on filmitööstus koondunud Hollywoodi, Ida- ja Kagu-Aasia disainitööstus Lõuna-Koreasse. Täpselt selliseks oma valdkondades tõmbekeskuseks peaks ka tuleviku Eesti kujunema.
Niisiis, Läänemere ümbrus vajab märksa globaalsemat ja teistmoodi mõtlevat keskust, kuid see ei teki iseenesest. Tallinn on unikaalne linn, kus randuvad otse kesklinna maailma suurimad kruiisilaevad, tuues meile ilma suurema kutsumiseta kümneid tuhandeid maksujõulisi kliente nädalas. Meie praegune lagi on müüa neile sadamakioskites Baltic amber'it ehk siis maakeeli Balti merevaiku. Kümne, aga miks mitte juba viie aasta pärast peaks kaugete riikide turistid astuma laevalt otse muusikaliteatrisse, ooperiteatrisse, konverentsikeskusse, kallisse hotelli, kaubamajja või kas või kasiinosse. Meil on praegu klient olemas, aga riigi või linnana me korralikku müüki ei tee, kui see ettevõtjate keelde panna. Olgu see lihtsalt üks eluline ja ilmekas näide, kus meie võimalused kõik peidus on.
Aga kuidas siis selle eesmärgi – Läänemere tõmbekeskuse – suunas liikuda? Ma ei ole kindlasti kõiketeadja, kuid maailmakogemuse, eksperdiarvamuste, arengufondi seirete jms põhjal on võimalik esile tõsta viis perspektiivi, kust konkreetsemaid lahenduskäike otsida.
Esiteks, eksperimenteeriv majanduspoliitika, kus era- ja avalik sektor täpse retsepti asemel üheskoos õpib ja katsetab. Toon mõned näited. Selleks et finantsvahendusteenuste ekspordist Eestile võimalusi otsida, ennast konkurentpiirkondadega võrrelda ja siis täpseid panuseid teha, oleme koos erasektoriga käima lükanud koostööprojekti "FinanceEstonia". Tegu on vabatahtlikul alusel töötava era- ja avaliku sektori koostööga, millega on liitunud juba üle 20 liikme ning mille eesmärk on viia Eesti finantsteenused ja nendega seotud tugiteenused rahvusvahelisele areenile. Eesti finantsvahendussektori maht on umbes 4% SKT-st, mis on siseturu seisukohalt suhteliselt optimaalne. See võiks olla natuke suurem, kui me tahaksime, et meie ärid saaksid kapitaliturult oma kasvuks mitmekesisemaid teenuseid, aga jah, siseturu seisukohalt on see enam-vähem optimaalne. Ekspordi suunal aga on kasvuruumi küllalt, et meie finantssektor, küllaltki suure lisandväärtusega valdkond, rahvusvahelistuda saaks. Seda nii otsese ekspordi kui ka kohalike ettevõtete maailma mineku toetamise mõttes. Sedasorti avaliku, era- ja haridussektori koostöö puhul on head võimalused ka kulusid kokku hoida, omavahel nii töine kui rahaline panus ära jagada.
Samasugust ettevõtmist me oleme hakanud käivitama ka meditsiiniteenuste vallas – selle projekti nimi on "MedicineEstonia". Selliseid ärivaldkondi on Eestis mitu, kus era- ja avaliku sektori teadmisi ning ambitsioone kokku pannes saab uusi päris konkreetseid konkurentsieelised välja mängida, olgu selleks valdkonnaks siis rohemajandus, rahvusvaheline kaubandus ja logistika, aga miks mitte ka põllumajandus, töötlev tööstus ja turism, kui traditsioonilisi valdkondi nimetada.
Kuid mis kõige olulisem: mis iganes valdkonnas me Läänemere ääres arvestatavaks tegijaks ka kujuneda ei taha, peab meil olema arvestatav partnerite ring kaugematelgi turgudel. Me peame suutma tuua siia piirkonda uut kvaliteeti ja koostöösuhteid, mis aitaks ka meie naaberriikide ettevõtjatel uut arenguhüpet teha, mitte vaid meie oma ettevõtetel.
Siit jõuame strateegilise kasvu valdkondadeni, teise olulise teemani. Rusikareegel ütleb, et mida kõrgemale tõuseb riigi arengutase, seda raskem on iga järgmine arenguhüpe. Eesti üldine ärikeskkond on juba üsna hästi lihvitud, raske on uute ja universaalsete argumentidega välja tulla. Selles mõttes sarnaneb väikeriigiga tippu pürgimine kellassepa ülesandega: masinavärk koosneb väikestest detailidest, mis peavad omavahel kokku sobima ja kella tööle panema. Nende detailide all mõtlen ma ennekõike inimkapitali, haridust ja teadust, tipptegijatega läbirääkimisi, riiklikke koostöösidemeid ja muud sellist.
Minu käest on samas tihti küsitud, kas Eesti peaks seadma must-valgeid sektoraalseid fookusi. Minu üldine arvamus on, et ei peaks. Eesti on liiga väike ja ka ühes sektoris olevate ettevõtete arv on liiga väike selleks, et selle põhjal väga olulisi haridus- või muid selliseid prioriteete seada. Samuti olen pisut kahtlev kitsa valiku baastehnoloogiate eelisarendamise suhtes, kuna suure tõenäosusega – lotovõidud on muidugi alati võimalikud – ei suuda me endast kümme, sada või tuhat korda suuremaid riike edestada ja jõuda selleni, et just meie pakutav lahendus lööb maailmas teaduslikult ja äriliselt läbi. Mis muidugi ei tähenda, et alustehnoloogiatega tegelema ei peaks – see on maailmatasemel teaduse ja kõrghariduse alus. Kasvuvaldkonnad on selles mõttes sümbioos globaalsest nõudlusest, megatrendidest, riigi tehnoloogilisest suutlikkusest, majanduslikust reaalsusest, ambitsioonidest nii indiviidide, ettevõtjate kui ka riigi tasandil.
Maailmas võib näitena tuua keskkonna- ja rohemajanduse ning säästva energeetika, millest on saanud üks riskikapitalistide peamisi investeerimisvaldkondi. Aastaks 2020 annab rohemajandus näiteks Saksamaal juba rohkem tööd kui auto- või masinatööstus. Rohemajandus pakub erinevaid kasvuvõimalusi nii Eesti töötlevale tööstusele, teenusemajandusele kui ka IT-ärile. Selleks, et Eesti ettevõtted rohemajandusest kui üleilmsest võimalusest osa saaksid, oleme arengufondis algatanud rohemajanduse kasvuprogrammi. See on poliitikavaldkondadeülene ja käsitleb tervikuna erinevaid rohemajanduse komponente, sh Eesti võetud kliima- ja keskkonnakohustusi, antud lubadusi, teadus- ja arendustegevust, haridust, innovatsiooni- ja ettevõtluspoliitikat, allutades need kõik konkurentsivõime, uute ärialade ja ekspordi arendamisele rohemajanduse vallas. Siht on, et selles kogu maailma seisukohalt tihti ka kuluvaldkonnas Eesti ettevõtetele rohkem tulu tekiks.
Samasugused võimalused kasvavad välja ka heaolu- ja tervisemajandusest, mis pakub lahendamist vajavaid väljakutseid kõikidele majandusharudele. Uuringud näitavad, et üle poole eurooplastest on põhimõtteliselt valmis piiriüleselt tervishoiuteenuseid tarbima, samas kui vaid 4% on neist reaalselt seda teinud. Aastaks 2050 on ainuüksi Soomes ja Rootsis ligi pool elanikkonnast üle 60 aasta vanused. Lisaks meditsiiniteenuste tarbimisele on need inimesed ka aktiivsed tööturul ja seega maksejõulised kliendid tervishoiuteenuste pakkujatele. Kulutused tervishoiule kasvavad SKT-st kiiremini pea kõigis arenenud riikides, seda isegi majanduskasvu tingimustes, rääkimata siis väikesest või olematust kasvust. Omaette liigas on muidugi Ameerika Ühendriigid, kus tervishoiukulud on 17% SKT-st, Euroopa keskmine tase on 9,5%.
Arengufondi ja Teenusmajanduse Koja varem mainitud koostööalgatuse "MedicineEstonia" eesmärk ongi ettevõtete ärivõimaluste avamine sellel globaalsel kasvualal. See toob kokku osapooled, kes tegelevad Eestis heaolu- ja meditsiiniteenustega seotud tehnoloogiate ja toodetega. Nende seas on era- ja avaliku sektori haiglad, ravispaad, IT-lahenduste pakkujad, biotehnoloogiafirmad, meditsiini vallas tegutsevad haridus- ja riigiasutused. Miks mitte ei võiks Eestis kujuneda piirkondlik tervishoiukeskus, ingliskeelse lühendina HUB? See on ka kõige ambitsioonikam visioon, mis kasvas välja arengufondi tervishoiuteenuste ekspordi seirest. Eestist võiks saada selles vallas edumeelne riik, kes räägib rahvusvahelistes organisatsioonides kaasa näiteks ka tervishoiuteenuste vaba liikumise teemal. Eesti võiks olla piirkond, kust tulevad uudseimad tervishoiu IT-lahendused ning kes pakub ümbritsevatele riikidele tervishoiuteenuseid ning parandab seeläbi ka omaenda tervishoiu kvaliteeti ja kättesaadavust.
Üks arengufondi kitsamaid seireteid – IT kasutamine tervishoius – tõi näiteks välja, et Euroopas kasvab tervishoiu-IT lähiajal suuruselt kolmandaks tervishoiuvaldkonnaks. Samuti peaks aastaks 2020 tervishoiust saama maailma IT-tööstuse suurim tuluallikas. IT-tööstus teenib kümmekonna aasta pärast suure osa oma tulust just tervishoiuteenuste arendamisel. Meil juba on selles valdkonnas mõned tublid ettevõtted, kes eksporti teevad, kuid sellest on ilmselgelt vähe, et see kasvuvaldkond meile majanduslikult suurt tulu tooma hakkaks. Kasvuvaldkonnad kasvavad sageli välja ka algsetest murekohtadest, nagu näiteks on veetehnoloogiate teema Singapuris. Mõtestatud arendamise korral võiks näiteks küberkaitse puhul Eestis sama juhtuda, kuid selleks vajame valdkondlikke start-up-ettevõtjaid, teaduse ja kõrghariduse arendamist selles vallas ning peame Eestisse meelitama ka suurkorporatsioonide temaatilisi arenduskeskusi.
Siinjuures on oluline märkida, et eeltoodud põhimõtetel defineeritud ja organisatsioonideüleselt arendatavad kasvuvaldkonnad võiks saada ka üheks lähtealuseks Eesti uue tsükli eurorahade planeerimisel, et nendest eurorahadest suuremat mõju saavutada. Veelgi enam, selliselt arendatud valdkondade edukuse tõenäosus on suures korrelatsioonis inimkapitali kättesaadavusega nii selle mahus kui ka selle kvaliteedis. See viib meid minu tänase kõne kolme viimase teemani, milleks on struktuurimuutuste poliitika, talendipoliitika ja maailma arengutrendide tundmine.
Struktuurimuutuste poliitika tähendab iseenesest erinevate sammude kogumit, mille üks eesmärk on majanduse ajakohastamine, suuremat lisandväärtust andvate ärivaldkondade funktsioonide suunas liikumine. Sellel on neli tahku. Esiteks, praeguste äride liikumine väärtusalas keerukamaks; teiseks, praeguste äride liikumine uutesse harudesse, näiteks põlevkivist põlevkivikeemiasse, metsast metsamasinatesse, metsakeemiasse; kolmandaks, uue ja suuremat lisandväärtust andvate valdkondade riiki importimine välisinvesteeringute abil ning neljandaks, uute globaalse ambitsiooniga, kuid alles alustavate ettevõtete arendamine nullist.
Arengufondi riskikapitali suund tegeleb seaduse kohaselt just selle neljanda valdkonnaga: Eesti ambitsioonika uusettevõtlusega ja selle arengu eeltingimuseks oleva riskikapitalituru arendamisega. Selle turu arendamise koha pealt võib ühe hea näitena välja tuua Eesti Era- ja Riskikapitali Assotsiatsiooni ehk EstVCA käimalükkamise paari aasta eest. Nüüdseks on sellel tööstusharu parimat praktikat arendaval ja levitaval MTÜ-l juba üle 40 liikme. Nende globaalse vaatega uusettevõtete jaoks on käesolev aasta omamoodi märgiline ja tähtis, kuna esmakordselt Eesti ajaloos võitis start-up-ettevõte Fortumo aasta ettevõtja tiitli. Kui me arengufondiga nelja aasta eest Eesti riskikapitaliturgu arendama hakkasime, olid sellised terminid nagu kasvuettevõte, riskikapital, skaleeritav ärimudel justkui võõrkeel. Nüüd ei leia naljalt päevalehte, kust need teemad ülepäeviti läbi ei käiks.
Head Riigikogu liikmed! Eesti Arengufond on suurim Eesti ettevõtetest koosneva portfelliga riskikapitali fond. Oleme koos erainvestoritega investeerinud 15-sse maailma pürgivasse ja seal juba tunnustust koguvasse ettevõttesse. Nende seas on maailma suurimaks insenerfirmaks pürgiv GrabCAD, virtuaalselt rõivakabiini loov Fits.me, Põhja-Ameerikas mobiilimakseid pakkuv NOW! Innovations, satelliitmodemeid arendav Modesat, postiterminalide tarkvara arendaja Cleveron/SmartPost, uue põlvkonna tuuleturbiine valmistav Goliath Wind ja my!WIND, pilgu jälgimise tehnoloogia looja Realeyes ja igamehe taskutreener Sportlyzer. Need on reaalsed Eesti uusettevõtted, kes murravad oma innovatsioonidega maailma. Tänu nendele ja mitmele teisele tehnoloogiafirmale on Eesti saavutanud maailma start-up-kommuunis arvestatava tegija positsiooni. Näiteks Euroopa juhtiva ärikiirendi Seedcamp äsja toimunud investorüritusel toimus agar debatt nii Twitteris kui kõikides teistes kanalites selle üle, et Eestist kasvab välja nii ebaproportsionaalselt palju suure potentsiaaliga idufirmasid ja et muul Euroopal on keeruline Seedcampi konkursile pääseda, kui 12 finalistist neli on Eestist. Üritus toimus Londonis.
Selles mõttes on Eesti alustavate tehnoloogiafirmade maailmas võrdne võrdsete seas, seda nii Soomes, Inglismaal kui Ameerika Ühendriikides. Meie võtmeküsimus pigem on, mida teha, et selliseid ettevõtteid rohkem oleks ja et nad Eestis kasvada saaksid. Selleks on vaja meil ühelt poolt rohkem äriingleid ja kapitaliseeritud riskikapitalifonde, kes on valmis riske võtma ja neis investeerima. Teisalt peame oma väiksuse tõttu heitma pilgu ka piiri taha, et sealt tugevaid start-up-ettevõtteid juurde meelitada. Eestis on juba üksjagu argumente, et saada siinse piirkonna start-up-riigiks, kuid selle nimel tuleb vähemalt kümnend sihipärast tööd teha. Sedasama palju räägitud Silicon Valleyt on ehitatud 50 aastat.
Eeltoodu toob meid neljanda olulise teemani, milleks on valdkondadeülene talendipoliitika. Nendesamade varem mainitud teadmusmahukate ettevõtete suurim arenguprobleem on vajalike oskustega inimeste leidmine Eestis või siis ka nende maailmast juurde toomine, kui see peaks vajalik olema. See võtab nii ülikoolide kui ettevõtete kinnitusel praegu liiga palju aega, on kallis ja suhteliselt bürokraatlik.
Talendi teemast edasi. Maailma arengusuundumused näitavad meile, et globaalne konkurents kvaliteetse tööjõu saamisel, pigem lausa sõda talentide pärast muutub üha teravamaks. Sellistes oludes ei saa tööjõupuudusele lahendust otsida vaid haridussüsteemist, lisaks tuleb leida kiiremaid ja paindlikumaid teid, näiteks rakendada valikulist immigratsioonipoliitikat. Samale järeldusele jõudis ka arengufondi seire IT kasutamisest majanduses. Meil on Põhjamaadega võrreldes tööjõuturul puudu 20 000 IT-kvalifikatsiooniga spetsialisti – kui need inimesed oleksid olemas, oleks nende osakaal eri majandussektorites sama mis Põhjamaades. Samas lõpetab meil IT-erialal aastas umbes 400 inimest. Vaja on palju, aga lõpetab vaid 400! Selleks et oma võimalusi IT-riigina suuremas mahus ära kasutada, peame riigina paralleelselt tegelema nelja asjaga, mille ühisnimetajaks on projekt Rahvusvaheline IT Akadeemia, millest te kindlasti kuulnud olete. Me peame IT-hariduse mahtu ja ka kvaliteeti tõstma. Teiseks tuleb käivitada IT olulisemates rakendusvaldkondades interdistsiplinaarsed ja rahvusvahelised programmid, mille puhul umbes pooled tudengid ja professorid on väljastpoolt Eestit. Akadeemilise järelkasvu saamise nimel peame saatma järjepidevalt oma parimaid tudengeid maailma juhtivatesse ülikoolidesse IT-eriala õppima. Neljandaks, me peame leidma viisi, kuidas leida IT-spetsialistide põuale lahendus ka selektiivse immigratsioonipoliitikaga. Puht haridussüsteemiga me ei jõua nii palju toota, et IT-st saaks tõsine kasvuala Eestis.
Kui talendipoliitikaga jätkata, siis selleks, et lääneriikides majanduskasv säiliks, on ainuüksi Ameerika Ühendriikides aastaks 2030 tööjõuturule vaja ligikaudu 25 miljonit uut inimest. Euroopas on vaja juurde 45 miljonit inimest, et aastal 2030 Euroopa majanduskasv positiivne oleks. 45 miljonit inimest on puudu. Suurim puudus kõrget kvalifikatsiooni nõudvate tööandjate silmis hakkab olema inseneridest ja IT-spetsialistidest, aga ka näiteks tervishoiu- ja haridustöötajatest.
Hea Riigikogu! Selleks et meie ettevõtted saaksid areneda ja et me globaalses talendirallis kaotajaks ei jääks, vajame poliitikavaldkondadeülest terviklikku talendipoliitikat ja märksa sihiteadlikumat inimvara juhtimist. Me lubame arengufondi käima lükatud talendiseirega selleks vajaliku taustateadmise luua, inimesi kokku tuua, arutelusid pidada. Novembris olete kõik oodatud ka talenditeemat avavale arengufoorumile, kus toome esmalt lauale maailma talendiralli telgitagused ja edukate riikide praktika selles vallas.
Viimase, viienda olulise teemana tõstan ma esile maailma arengutrendide jälgimise olulisuse. Meie edukus maailmas sõltub otseselt sellest, kui palju me seda tunneme, kui palju me seal toimuvaid paratamatuid protsesse mõistame. Endel Lippmaa ütles arengufondile antud intervjuus tabavalt, et Eesti edu saab tulla vaid targast liitumisest maailmamajanduse tegelikkusega. Ma julgen kinnitada, et vaatamata hallile foonile maailmamajanduses ja eurotsooni tulevikus on maailmas palju kirkaid värve ja trende, mis üheaegselt nii väljakutseid tekitavad kui ka on suured võimalused väledatele ettevõtjatele ja riikidele. Need värvikad trendid, mis maailmas meie ümber teoks saavad, loovad meile palju võimalusi. Et kõik eestimaalased saaks võimaluse sellest virvarrist vähe struktureeritumat pilti saada, peab arengufondi seiremeeskond trendiblogi, mille nimeks on Fututuba. Võite kõik seda vaadata. Sealt leiate värskeid uuringuid ja lugusid näiteks tulevikutöökohtadest, tärkavatest ärivõimalustest, energeetika tulevikust, rohemajandusest, vananemisest, kaugetest turgudest, linnastumisest, uudsetest valitsemismeetoditest, välisinvesteeringutest, tarbimisest, migratsioonist ja paljust muust.
Head Riigikogu liikmed! Ma loodan, et toodud viis perspektiivi andsid teile mõtteainet. Teile koostatud raportist saate nii äramärgitud teemadel kui ka muu maailmas juhtuva kohta põhjalikumaid analüüse lugeda. Kordan Jakob Hurda sõnu 140 aastat tagasi: Eesti rahva ajalooline kutsumus on saada suureks ja vägevaks just nimelt vaimu asjades. Me peame maailmakodanikeks saama just oma tarkuse, uuendusmeelsuse ja headusega. Selle viimase suurepärane näide on "Teeme ära!" meeskond, kelle vabatahtlik planeedi koristamise ettevõtmine on hõlmanud juba 1/4 ÜRO riikidest. Üks värske Ameerika Ühendriikides tehtud uuring muuseas näitas, et 75% inimestest usub, et just kodanike vabatahtlikkuse alusel kaasamine maailma suurimate väljakutsete lahendamisse on võti. 75% inimestest arvab nii! Tegijad ei ole ainult valitsused ja ettevõtted, tähtis on laiemate rahvahulkade mõtte kaasamine.
Niisiis, õige moment Eesti jaoks on käes ja me lihtsalt peame selle ära kasutama. Euroopa ja muu maailm on mitmeid eri süsteeme hõlmava kriisi küüsis, püüdes lahendada minevikus tehtud valearvestusi ja muid vigu. Eesti seevastu on küllalt heas vormis, et muutuva maailma keeristes otsustav liigavahetus teha.
Lõpetuseks soovin teile öelda, et teie ellu kutsutud arengufondist on saanud Eesti riigi innovatsioonilabor ja muutuste agent. Tänu seiretöö kaasavale iseloomule on osapooled hakanud arengufondi võtma kui omamoodi ühenduslüli või tõlki ettevõtlussektori, riigi ja kolmanda sektori vahel. Seda on mõistlik ära kasutada, et algatada ka uusi era- ja avaliku sektori koostöö algatusi, mis aitaks läbi mängida eri huvipoolte kaasamist vajavaid keerukaid teemasid. Selleks et arengufondi mõju majanduse arendamisel veelgi suurem oleks, tasub seda suunata lisaks riskikapitali investeeringutele ka rohkem strateegilist laadi investeeringutele. Selle taustal võiks arengufondist kujuneda ka läbirääkija oluliste ja suuremate välisinvesteeringute kaasamiseks Eestisse.
Ma plaanin järgmistel kuudel kohtuda Riigikogu eri fraktsioonidega, ministeeriumide ja muude asjakohaste riigiasutuste juhtidega, samuti ettevõtlusorganisatsioonide juhtidega. Minu soov on üheskoos arutada, kuidas arengufond saaks järgmise nelja aasta jooksul Eesti riigile võimalikult kasulik olla – ikka selleks, et Eesti teaks ja kasutaks oma võimalusi meie muutuvas ning globaliseerunud maailmas läbilöömiseks. Ma tänan tähelepanu eest ja vastan meeleldi küsimustele. Aitäh!

Austatud ettekandja, ma tänan teid! Teile on palju küsimusi. Urve Palo, palun!

Suur aitäh väga sisuka ettekande eest! Aga minu küsimus on: kuidas te ennast tunnete selles valdkonnas? Kas te saate oma head mõtted ja eesmärgid ka ellu viia, investeerida nendesse innovaatilistesse ettevõtetesse? Kas riik on teile selleks vajalikud ressursid eraldanud ja kas teil on kindlustunne homse päeva ees? Et ei oleks nii, nagu Jürgen Ligi ütles siin talvel, et arengufond on jututuba, et oleks ikka tegudetuba.

Jah, me oleme jututuba ja me oleme ka tegudetuba. Mis puutub investeeringutesse, siis me oleme ära investeerinud oma esimese fondi 6,6 miljonit eurot 15 ettevõttesse. Meie järgmise fondi suurus on 12,4 miljonit eurot ja selle kava kokkupanemisel oleme lõpusirgel. Siia saali tuleb lähinädalatel arengufondi seaduse muudatus – on vaja üks väike punkt muuta, et riik saaks arengufondi moodustatud lepingulise riskikapitali fondi osakuid märkida. See raha on majandusministeeriumi eelarves olemas ja ma olen aru saanud, et olemas on ka poliitiline tahe, et see nii läheks. Tõsi ta on, et arengufond on täna ainukene Eesti riskikapitali fond, kes aktiivselt nendesse start-up-ettevõtetesse investeerib, ja me teeme seda alati koos nendesamade äriinglitega, kellest võiks saada uued riskikapitali firmad tulevikus. Nii et tulevik on positiivne.

Paul-Eerik Rummo, palun!

Aitäh! Suur tänu ettekande eest! Teie ettekannet kandis selline suur, jõuline ja suurejooneline visioon Eestist kui vähemalt Läänemere-äärsest tõmbekeskusest ja tegelikult nagu suurest globaalsest tegijast. Kuidas te tunnete: kas Eesti ühiskond laias laastus on selle visiooniga kaasa tulekuks valmis? Kuidas te seda valmisolekut hindate? Kas te märkate rohkem entusiasmi, rohkem inertsust või rohkem õlakehitust või üldse mitteinformeeritust sellest, et selline visioon on olemas ja võiks nagu selles suunas liikuda?

Eelmisel aastal me viisime läbi Eesti kasvuvisiooni puudutava diskussiooni, kus suur hulk inimesi arutas selle üle, millisest Eestist me unistame. Sealt tuli välja just nimelt selline kahetine unistus, et Eesti peaks olema maailmas edukas ja koduselt armas ehk siis ühiskonnana ja riigina sisemiselt terve, kuid samas maailmas edukas. Oodatakse tegelikult mõlemat. Ning kui me oleme viinud läbi konverentse ja ka küsitlusi noorte seas, siis on selgunud, et vähemasti Eesti noorte unistus on küll selline, et Eesti saaks maailmategijaks. Ja seda ennekõike selleks, et meil siin Eestis oleks huvitavad töökohad, kus meie parimad pead saaks töötada. See on ülimalt vajalik selleks, et kõik meie ajud kodus oleksid. Vastasel juhul minnaksegi Londonisse või Pariisi, sest et huvitav töökoht on seal.
Ütleksin, et äraootav valmidus on olemas. Aga ilmselgelt ühiskond ootab ka diskussiooni teemal, milline on valmidus suurtest eesmärkidest ka konkreetsete tegudeni minna. Ent kordan: minu arvates see valmidus on olemas. Ajalooliselt pole meil enne kunagi seda võimalust olnud, et ennast tegelikult maailmakaardile mängida. 20 aastaga oleme nüüd taas oma riigi üles ehitanud, edasine on just nimelt meie kõigi ambitsioonikuse küsimus. Aga rõhutan veel kord: nii palju kui ma noortega olen rääkinud, nendel on see unistus olemas.

Peeter Kreitzberg, palun!

Tänan! Austatud ettekandja! Te rõhutasite nii, nagu paljud enne teid on rõhutanud ja ilmselt paljud ka pärast teid rõhutavad: haridus, haridus, haridus! Eesti on üsna lühikese ajaga oma haridustasemega läinud mööda nii OECD riikidest keskmiselt kui ka Euroopa Liidu riikidest, sh Soomest. Meil on kõrgharitud inimesi rohkem kui enamikus riikides. Kas küsimus ei ole mitte ainult selles, et äkki me ei suuda oma haridust korralikult kasutada? "Talendid koju!" on muidugi väga ilus loosung, aga ma kardan, et meil on kodus kasutamata ressurssi tohutul määral. Kas küsimus ei ole ikkagi meie majandamisstiilis, kiire ja kerge kasumi saamise soovis ja väheses investeerimises tänapäeva tehnoloogiasse? Kas te täpsustaksite, mida teie tahaksite hariduses praegu teistmoodi teha?

Kui püüda sellele küsimusele lihtsalt vastata, siis ma arvan, et kõrghariduse tasandil peaks märksa suurendama selle rahvusvahelist mõõdet. See, mida seal tehakse ja õpitakse, ei peaks olema mitte niivõrd faktiline, kuivõrd looma eeldused rahvusvahelist äri teha, rahvusvahelises liigas mängida. Kõrghariduse rahvusvahelistumist ma kindlasti suurendaksin, samuti interdistsiplinaarsust ehk ainetevaheliste seoste loomist. Maailmas ei ole mitte ühtegi probleemi, mis on ühe distsipliini põhine.
Kui põhihariduse ja üldhariduse juurde minna, siis ma saan aru, et tegeldakse kõvasti kooli n-ö võrgureformiga. Mina tõstaksin laua peale küsimuse õpetaja kutsest, tuleviku õppimismeetoditest, kuidas koolis eri kursuste ja ainete vahel seoseid luua, kuidas tehnoloogiat rohkem õpiprotsessi tuua. Ma räägiksin palju rohkem ka õpetamismeetodite sisust ja võib-olla veel sellest, kuidas me oma õpetajaid ette valmistame. Nemad on ju tegelikult need, kes meie tulevikupõlvkonnale arenguvõimalused kätte peaksid juhatama.

Valeri Korb, palun!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Te rääkisite tõmbekeskustest. Ja kui te rääkisite Eestist, siis ainult Tallinnast. Seoses sellega on mul teile küsimus: kas te ei näe teisi tõmbekeskusi meil Eestimaal või te lihtsalt ei nimetanud neid?

Ma nimetasin Eestit ja Tallinna. Tallinn on Eesti pealinn ja majanduslikus mõttes praegu paraku kõige mõjusam piirkond. Aga eri piirkondadel on väga selged omad nišid selleks, et Eesti edule kaasa aidata. Näiteks kogu põhjarannik tööstusaladena. Ka oleme maailmas üks rohelisemaid riike mis iganes tegevusteks, sh vaba aja veetmiseks. Me oleme üks kõige rohelisemaid maailmas, kui võtame aluseks rohelise massi võrreldes inimeste arvuga. Arvan, et kõikidel piirkondadel on oma nišid olemas. Aga jah, see, mis saab Tallinnast, määrab paljuski selle, mis liigas Eesti mängib. Sama tendentsi on näha teisteski väikeriikides. Eesti kasv ei ole Tallinna-keskne, aga Tallinn mängib seal olulist rolli.

Marianne Mikko, palun!

Aitäh! Ma ühinen ka teiste rahvasaadikute kiidusõnadega – see oli tõesti väga huvitav ettekanne. Samas ma eeldasin, et te puudutate veel üht teemat, ja väga põgusalt te lõpuks seda puudutasitegi. See on teema, millega te tegelete, ma tean. Tänavu on eriti tugevalt päevakorral nimelt Aasia teema. Seetõttu mu küsimus ongi: mida te arengufondis praeguse seisuga oskate meie ettevõtetele soovitada? Kas eelistada Aasias kahest gigandist pigem Hiinat või pigem Indiat? Ja vastupidi ka: kumba me tahaksime siin Maarjamaal rohkem näha, kas Hiina investorit või India investorit? Mis on ühe ja teise võlu ja valu?

Aitäh hea küsimuse eest! Tõesti, arengufond on viimastel aastatel päris põhjalikult tegelnud sellega, et avada võimalused kasvuks kaugematele turgudele. Praegu käib meil Eesti-India majanduskoostöö alane seire. Me püüame leida Eesti ettevõtetele majandusvõimalusi Indias ja India ettevõtetele teid läbi Eesti Euroopa turule – olgu selleks lennundus või mis iganes muu valdkond, rahvusvaheline kaubandus näiteks.
Kas eelistada Hiinat või Indiat? Ma sellisel moel ei vastandaks. Aasia on nii suur, et kui tahad seda mõista, peab minema teatud regioonidesse, linnadesse, linnriikidesse küllalt spetsiifiliselt, et leida uusi võimalusi. Arvan ka seda, et selleks, et meie ettevõtjate n-ö uus ešelon Aasias rohkem kanda kinnitaks, on väga oluline taustatöö: ühised haridusprogrammid, kultuurisidemed ja kõikvõimalik muu selline. Ilma selleta me Aasiat tundma ei õpi. Kui me ennast näiteks Soomega võrdleme, siis Aasia avastamise teel oleme umbes kümme aastat maas.
Me peame Aasiast aru saama kahel põhjusel. Esiteks seesama Skandinaavia, kellega meil suurem osa kaubavahetusest käib – tema vaatab Aasiasse. Ja kui me ei saa aru, kuhu meie partnerid vaatavad, siis varsti me võib-olla ei ole enam partnerid. Ja teiseks on tähtis see, et meie oma ettevõtted seal unikaalseid konkurentsieeliseid leiaksid. Nagu ma ütlesin, kui me tahame olla Läänemere tõmbekeskus, siis meil peavad olema väga tugevad sidemed ka teiste maailma piirkondadega. Meil peab olema välja käia mingisugune lisandväärtus, mida Helsingil ja Stockholmil näiteks ei ole. See ei pruugi olla kõikides valdkondades, aga see võiks olla mõnes valdkonnas, kuna me lihtsalt oleme väikesed.

Margus Hanson, palun!

Aitäh! Suur tänu ettekande eest, mis tõepoolest oli väga lennukas ja kõikehaarav! Aga see tekitaski minus küsimuse, kas arengufond on pigem visiooniorganisatsioon, kompetentsikeskus, n-ö pehmete meetodite asutus. Milline on teie suhe Eesti tegijatega? Kas olete pigem seemne- ja stardifaasis olevatele ettevõtetele riskikapitali tagamise fond?

Vastavalt seadusele on meile just nimelt need kaks ülesannet antud. Me peame pikema trendi uuringuid ja analüüsiseireid tegema selleks, et eri osapooli eri valdkondades kokku juhtida. Need võivad olla üldteemalised, nagu see kasvuvisiooni töö oli, aga võivad olla ka väga spetsiifilised. Ma rääkisin tervishoiuteenuste ekspordist, IT rakendamisest majanduses, näiteks IT kõrghariduses, IT hariduses. Meil on väga spetsiifilisi ja üldisemaid teemasid, aga alati tuleb silmas pidada kaugemat perspektiivi. Tihtipeale siin teised think tank'id, eriti need, kes täidavad tellimustöid, teevad lühiajalisi, näiteks seaduste ja muid lühema perspektiiviga analüüse. Meie kohus on silmas pidada just nimelt pikka perspektiivi.
Teine pool on investeeringute pool, seegi tuleneb seadusest. Meie maja ongi selles mõttes kahe jalaga: nende vahel on needsamad n-ö pilootalgatused, millest siin jutt oli – "FinanceEstonia", "MedicineEstonia", rohemajanduse kasvuprogramm, IT Akadeemia. Need on sellised algatused, mille siht on, et nendest uuringutest ja analüüsidest välja kasvanud mõtted tegelikult ka ellu viidaks. Et kõik hakkaks ka päris elus juhtuma. Ehk siis ühelt poolt seired, teiselt poolt investeeringud, keskel aga on kasvuprogrammid, et teadmised, mis tulevad nii investeeringute poolelt kui seire poolelt, kokku tuua ja koos teistega uusi muutusi algatada.

Rein Randver, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Ka mina tänan, lugupeetud ettekandja, selle huvitava ettekande eest! Aga teatavasti Eestis on haldusterritoriaalsed üksused – vallad, linnad ja maakonnad – ning kindlasti neil kõigil on oma visioonid, arengukavad, strateegiad, planeeringud jne. Te olete viinud läbi ka foorumeid, mida olete nimetanud maakondade visioonipäevadeks. Kas te kirjeldaksite, kuidas see koostöö on toimunud ja millised on põhilisemad probleemid olnud?

Jah, me oleme maakondade visioonipäevi läbi viinud. Ma isiklikult olen käinud mitmes maakonnas – Põlvamaal, Valgamaal –, ülejärgmisel nädalal lähen Pärnumaale kohalike ettevõtjatega kohtuma. Me oleme jõudumööda kaasa löönud. Aga praegu on arengufond oma 19 või 20 inimesega vist kõige väiksem avalik-õiguslik institutsioon Eestis. Paraku me igale poole korraga ei jõua. Aga me jõudumööda käime kohal, kui just nimelt sellised tulevikuteemad arutusel on. Ma olen veendunud, et Eesti regioonikeskused peaksid muutuma tugevamaks, siis on summa summarum ka Eesti tervikuna tugevam. Võib-olla tõesti peaks kogu haldusterritoriaalse korralduse teemal peetava debati kõrval pidama debatti, mida teha, et piirkonnad muutuksid tugevamaks, on siis tegu Võrumaa, Valgamaa, Põlvamaa või Pärnumaaga.

Neeme Suur, palun!

Aitäh, härra eesistuja! Hea ettekandja! Te räägite siin sellest, et Eestist võiks saada kasvukeskus, räägite talendipoliitikast ja inimvara juhtimisest. Aasta alguses tegi Turu-uuringute AS ühe küsitluse, mille nimi oli "Eesti elanike välismaal töötamise kogemus. Välismaal töötamise plaanid tulevikus." Selle alusel plaanib lähema aja jooksul välisriikidesse tööle minna 12% Eesti elanikest, sealhulgas 4%-l on kindel plaan välismaale tööle minna ja 8% arvavad, et tõenäoliselt nad teevad seda. Kindlam plaan välismaale tööle minna oli nendel, kes olid juba korra välismaal töötanud. Kui me nüüd võtame arvuliselt kokku need, kes juba töötavad välismaal või kes planeerivad sinna tööle minna, liidame nendele ka meie töötuse ja varjatud töötuse, siis me saame umbes 200 000 inimest.

Hea küsija, teie aeg!

Meie inimvara kokku on 650 000 inimest, see on 20% ...

Hea küsija, teie aeg on läbi! Meil on aega üks minut.

Mis te arvate?

Aitäh selle küsimuse eest! Kui seda pilti laiemalt vaadata, siis maailmas on noorte seas tehtud küsitlus ja uuritud, kui paljud sooviksid oma elu jooksul välisriigis töötada, ja peaaegu 100% inimesi ütleb, et nad tahaksid. Maailm on ühelt poolt muutunud selliseks, et kõik inimesed tahaksid maailmas ringi käia, siin ja seal töötada. Eesti küsimus on, et see tsirkulatsioon peaks ka siit läbi käima, et siin tahetaks samamoodi töötada. Teistpidi tahaks, et nendel meie oma inimestel, kes on töötanud väljaspool ekspertidena, sest seal on mingisugused laborid, mingid ettevõtted, kus nad saavad end erialaselt rakendada, oleks ühel hetkel samasugune võimalus ka Eestis. See, et inimesed väljas käivad, ei ole iseenesest paha. Küsimus on selles, et nad tuleksid tagasi ja et ka teised samasugused maailmas rändajad tuleksid oma ajupotentsiaali meie riigis rakendama. See on võtmeküsimus. Ma saan aru, millele te  oma küsimusega tegelikult viitate. Jah, seesama Soomegi siin kõrval on puhver meie oma tööturule. Need inimesed, kes seal praegu ikkagi raha teenivad, oleksid muidu siin töötu abiraha peal. See ongi osa Euroopa tööjõu vabast liikumisest. Muidugi on meie huvi see, et nad tuleksid tagasi. Siit joonistub välja üks niisugune asi, et kuna sellesama Euroopa tööjõu vaba liikumise tingimustes palgatase tõuseb, siis tahab see inimene ka Eestis saada enam-vähem sama palju palka, kui ta saab Soomes. See tähendab seda, et meie majandus peab paratamatult minema keerukamaks, sest muidu meil lihtsalt ei ole neid kõrgepalgalisi töötajaid ja inimesed töötavadki siis väljas. Meil ei ole tegelikult muud väljapääsu, kui minna siin ühendatud anumate süsteemis ise keerukamaks, huvitavamaks, globaalsemaks.

Jaak Allik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Meile kätte jagatud tegevusaruandes on öeldud, et Eesti Arengufond on Riigikogu mõttekeskus. Kuidas teie kui arengufondi tegevjuht hindate, kas see, et arengufondi nõukogusse ei kuulu ühtegi Riigikogu opositsioonierakondade esindajat, on teinud selle mõttekeskuse töö oluliselt sisukamaks?

Ma ei ütleks, et see on eriliseks takistuseks olnud, sest sisuline koostöö on olnud inimeste tasandil, mitte juhtorganite tasandil. Ka praegu oleme näiteks koos väliskomisjoniga korraldamas Aasia-teemalist seminari, kus käsitletakse Aasia kasvu, selle mõju Eestile ja Eesti huvisid seal. Lähiajal teeme vist ka ühe arutelu 21. sajandi saatkondade disainimisest, sellest, millised peaksid olema Eesti saatkonnad eri riikides. Ma arvan, et sellist koostööd on meil tegelikult kõigiga.

Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Te ütlesite, et olete investeerinud fondi kaudu 6,6 miljonit eurot mitmesugustesse ettevõtmistesse ja fondidesse. Kas te oskate öelda, kui palju see on loonud täiendavaid töökohti ja kui palju töökohti Eestis?

Aitäh küsimuse eest! Esimeses faasis on need ettevõtted päris väikesed. GrabCAD, mis võitis ära sellesama Seedcampi Londonis, on Ameerikas tuntust kogunud ja nüüd ka investeeringuid kaasanud, alustas kahe inimesega meie majas. Nii et alguses on nad kõik väikesed, aga kogu mõte ongi see, et nad toimetavad sellistes valdkondades, kus ärimudel, kui ta edukaks osutub, on kiiresti kasvatatav, eskaleeritav, ehk nende ettevõtete kasv on alles ees. Jah, kõik need ettevõtted on tegelikult töökohti loonud.

Urve Tiidus, palun!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus puudutab inimvara arengu juhtimist. Praegu on käsil kõrgharidusreform. Milliseid ettepanekuid on arengufond teinud selle reformi edukaks elluviimiseks?

Aitäh! Me oleme selles valdkonnas teinud ühe taustatöö kõrghariduse rahvusvahelistumise teedest, mis on ilmselgelt käes enamikul selle valdkonna inimestel Eestis. Arengufond on kaasa löönud ka Eesti haridusstrateegia koostamise protsessis. Haridusministeeriumi inimeste, ametnike ja ekspertidega on meil olnud päris tõsine koostöö eri valdkondades, ka kogu IT-hariduse teemal. Lisaks majandusele ja välispoliitikale, välismajanduspoliitikale ongi haridusministeerium ja haridusvaldkond olnud see, millega me oleme rohkem seotud olnud, aga miks mitte ka Sotsiaalministeerium ja sotsiaalvaldkonnad tervishoiuteenuse ekspordi mõttes.

Kajar Lember, palun!

Aitäh, juhataja! Hea ettekandja! Mul on hea meel, et arengufondist on algusaegade kriitikale vaatamata saanud tõesti selline riskikapitali fond, mida riik toetab. Milline on teie sisuline koostöö näiteks EAS-iga, kes minu meelest võiks olla oluliselt riskialtim oma ettevõtlusprojektide määramisel?

Tänan küsimast! Koostöö on nii töises mõttes kui ka juhtkondade tasandil päris hea. EAS-i nõukogu esimees kuulub nüüd ka arengufondi nõukogusse, nii et meil on ka selline side. Ma olen nõus, et võiks olla riskialtim, aga paljuski tulevad takistused nendestsamadest bürokraatlikest määrustest, kus on ette kirjutatud, mida tuleb teha. Aga ma olen täiesti nõus, et järgmise perioodi eurorahade paigutamine majandusse peaks olema märksa riskialtim, rohkem kasvuvaldkondade ümber keskenduv, et mitte läbisegi raha turule panna. See teema, kuidas järgmises tsüklis paindlikum olla ja võib-olla saavutada suuremat mõju tuumikvaldkondade arendamisele, tasuks debateerimist.

Kalle Laanet, palun!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Kõigepealt tänud sisulise ettekande eest! Te kasutasite oma kõnes talendi puhul üsna palju ja põhjalikult retoorikat. Kas te seletaksite, mis see talent teie mõistes on? Milline ta võiks välja näha ja kui suur hulk talente võiks Eestis olla? Mis on teie sihtgrupp, kelle nimel te tööd teete?

Aitäh! Talendi definitsioone on mitmesuguseid ja sellessamas raportis, mis teie ees on, on ka need toodud. Väga kitsas definitsioon on, et nad on väga head inimesed, kes viivad riiki edasi, loovad uusi ettevõtteid, juhivad riiki, on haridusjuhid. Rahvastikuteadlased ütlevad, et üldse 5% on ühiskonnas neid väga teravaid pliiatseid. Aga me räägime kindlasti laiemast ringist, nendest, kes on mingis oma valdkonnas spetsialistid, olgu see valdkond mis iganes. Me räägime kindlasti laiast ringist, mitte ainult tippudest.

Aadu Must, palun!

Aitäh! Mulle meeldisid väga mitu teie ettepanekut just selles valdkonnas, kuidas tuleks kõrgharidust ajakohastada. Selles mõttes te erinete jõuliselt ühest teisest korduvalt riigikogulasi õpetamas käinud mehest, kelle arvates pooled Eesti poisid tuleks koolitada keevitajateks, teine pool panna pinke opereerima ja siis saabuks õnn meie õuele. Meeldis see, et te nimetasite õige mitut suunda, mida me Tartu Ülikoolis 1990. aastate keskpaigas tõepoolest ka juba käivitasime. Riigipoolse abiga oleme seal küll päris hädas, sest näiteks infokorralduse magistriõpe püsib siiani pigem õppejõudude entusiasmil, riiklikku tellimust sellele erialale lihtsalt ei ole. Aga minu küsimus puudutab teie teist sõnumit. Jäi kõrva sõnum, et arengufond kavatseb varsti tulla Riigikokku seadusparandusega, et vaja on väikest seadusparandust. Ma ei ole päris kindel, aga kas te pole Riigikogu ees samast kõnetoolist juba ka varem öelnud, et varsti tulete?

Kõigepealt tänan komplimendi eest! Aga ma olen seda meelt, et seadusi ei peaks kogu aeg muutma. Seni kuni selle arengufondi seadusega saab tööd teha, ei peaks teda muutma. Nüüd on puhtpraktiline vajadus seda muuta, et uus investeerimisskeem, mille me lõime, et investeerimiskapital, mis riik meisse paneb, ei oleks kulu, vaid oleks investeering. Et see Maastrichti kriteeriumi mõttes oleks investeering, mitte kulu riigile, on vaja ehitada investeerimismehhanism, milleks me oleme loonud tütarettevõtte, mis litsentsitakse Finantsinspektsioonis ja mis moodustab lepingulise fondi. Nüüd selleks, et riik saaks lepingulise fondi osakuid märkida, ongi vaja seda seadusmuudatust.

Aivar Sõerd, palun!

Aitäh! Tänan ka omalt poolt väga huvitava ettekande eest! Mul oli eriti hea meel kuulda, et te tõite esile tervishoiu- ja heaoluteenuste ekspordi potentsiaali, mis on tõesti meie majandusele ja arengule, rahvusvahelises konkurentsis osalemisele väga tähtis. Samas on heaolu- ja tervishoiuteenuste ekspordis väga kõva rahvusvaheline konkurents, seda ka siin meie lähiriikidega – Soome, Rootsi, Leedu ja Lätiga. Meie plussideks on kvalifitseeritud kaadri olemasolu, ettevõtjad on teinud sellesse sektorisse päris korralikke investeeringuid, ja võib-olla suhteliselt madal hinnatase. Meie miinuseks on kehv transpordiühendus, lennu- ja raudteeprobleemid jne. Millised võiksid teie arvates ikkagi olla meie konkurentsieelised, et me selles valdkonnas suudaksime rahvusvaheliselt edukalt konkureerida?

Ma arvan, esiteks, et selles valdkonnas on väga erinevaid tegevusi. Ma rääkisin tervishoiutehnoloogiatest, siin on tervishoiuteenuste pakkumine üle piiri ja veel väga palju võimalusi, mis tegelikult selle n-ö tervishoiukeskuse kokku moodustavadki. Tõsi ta on, et tihti on asi kinni transpordiühenduses – on ju teada, et tervishoiuturism jääb umbes kahe tunni lennuühenduse kaugusesse. Meie jaoks on hea, et kogu Skandinaavia vananeb ja nende eelarved on väga suure surve all. Ükski poliitik ei julge öelda, et homme saate kehvemat teenust, kui te saite eile, aga raha on vähem, laenata ka ei saa. See tähendab, et seda teenust peab mingil hetkel hakkama ostma piiri tagant. Seal on lihtsamaid teenuseid, nagu järel- ja hooldusravi, aga on ka keerukamaid protseduure. On teada, et lihtsamini liiguvad üle piiri n-ö out of pocket ehk inimese enda kinnimakstavad teenused ja raskemini need, mida haigekassa maksab. Aga küll hakkavad ka need liikuma. Ma ei räägi ainult Skandinaaviast, siin võib olla muidki võimalusi, kas või Leningradi piirkond, võõrutusravikliinikud Kirde-Eestis – miks mitte.
Teemasid on siin palju ja seepärast see valdkond tahabki mõtestamist. "MedicineEstonia" ongi selleks käima lükatud, et nii erasektor, erainvestorid kui ka riik – haigekassa, Sotsiaalministeerium, ülikoolid ja muud haridusasutused – pead kokku paneksid ja mõtleksid, mida tegelikult ära tuleb teha. Üks asi on see, et kui selliseid kasvuvaldkondi hakata arendama, siis tuleb ette inimkapitali piir. Me peame samamoodi mõtlema, milline meil see inimkapitali sisend on – kas me toome inimesi kuskilt juurde, kui palju me suudame neid juurde koolitada jne. Tegelda tuleb mõlema poolega.

Peeter Laurson, palun!

Aitäh, hea ettekandja! Kuidas te olete kaasanud Eesti ülikoole energeetikavaldkonna probleemide lahendamisse?

Aitäh! Energeetika- ja rohemajandusteemalised uuringud-analüüsid on täna arengufondi tulemas. Senikaua oleme tegelnud pigem majandusega seotud teemadega. Aga seoses sellega, et Kliima- ja Energiaagentuur (KENA) pandi kinni, on kogu see think tank'i või uuringu-analüüsi pool tulemas arengufondi. Et tööjaotus paika saada, siis ühe esimese tööna plaanime teha selgeks, kes mida Eestis selles vallas teeb, teha tahab ja teha plaanib ning millised on Eesti vajadused lisauuringute ja -analüüside järele. Ei saa ei arengufond ega ka ülikoolid kõiki asju teha ja ei peagi tegema. Tuleb saada aru, kes mida teeb, et seda valdkonda Eestis tõesti mõjusamalt edasi viia. Nõudlus selliste komplekssete uurimistööde järele on olemas. Energeetika tulevik on seotud linnastumisega, transpordiga, linnaplaneerimisega. Ilmselt saavad need olema just sellised kompleksseired, kus arengufond saab ennekõike oma lisandväärtust pakkuda, mitte väga tehnoloogiaspetsiifilised, mis on pigem akadeemikute töö.

Kalev Lillo, palun!

Aitäh! Hea ettekandja! Raporti terve peatükk kannab pealkirja "Talendipoliitika on majandusarengu võtmeküsimus". Kas te Riigikogu mõttekojana oskate anda meile ka mingisuguseid nõuandeid, mida me siin kohe praegu saaksime tegema hakata?

Aitäh! Võib-olla otsene nõuanne on rääkida kogu selle hariduskorralduse reformi juures ka hariduse sisu uuendamisest ja ajakohastamisest – see on see, mis alal võiks kohe debatti pidada. Aga teiseks ütlen, et seda talendiseiret me just alustame. Me teeme millalgi novembris esimese maailma parimate kogemuste maaletoomise väikese foorumi, kuhu te olete oodatud, ja püüame umbes kümne kuuga või kui jõuame, siis kiiremini, juba suveks selgeks saada, mida täpselt tuleks Eestis selles vallas teha. Tõsi on, kui lugeda kas või koalitsioonilepet, et ühelt poolt me tahame justkui rahvusvahelisi tudengeid ning teiselt poolt me tahame olla rahvuslased ja panna murumütsi pähe. Et saavutada tasakaal nende teemade vahel, tuleks eri institutsioonid, kellel on erinevad eesmärgid – ühed peavad hoidma Eesti turvalisena, teised peavad talente tooma ja kolmandatel on vaja talente –, ühe laua taha kokku tuua ja leida mõistlik kesktee. Sest kõik ajavad oma asja õigesti, küsimus on see, et Eestil on ka mingid üldised mõtted ja huvid. Ma arvan, et kui me saame talendivallas ja talendikate inimeste migratsiooni teemal suurema konsensuse, siis me oleme üksjagu ära teinud.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea ettekandja! Kadunud sõber Ants Paju rõhutas tihti, et hea mõtte mõõt on tegu. Ka mina vaimustun koos teie ja kolleegidega sellest, kui palju meil on ilusaid mõtteid, aga muretsema hakkan siis, kui mõtlen, kuidas nendest mõtetest saaksid head mõtted, et nad saaksid tegudeks. Võib-olla peaksime rohkem keskenduma sellele ja tegelema sellega, et vormida need ilusad mõtted headeks mõteteks? Mis te sellest arvate?

Ma olen täitsa nõus, et igasugusel tegevusel on plaanimise faas ja tegutsemise faas. Mis puutub arengufondi, siis ühelt poolt me n-ö sätime seiretega plaane paika, vaatame, mis maailmas juhtub, teiselt poolt loome aga oma investeeringutega ju reaalseid uusi Eesti ettevõtteid. Ja need pilootalgatused, millest juttu oli, ongi selleks, et laiemates valdkondades, ka töökohtade mõttes laiemates valdkondades tekiks uus arenguhüpe. Me vaatame väga tähelepanelikult, et just need asjad, milleni me oleme jõudnud, kuidagimoodi ka ellu jõuaksid. Teistpidi on aga nii, et arengufond ei saa kõiki asju ise ellu viima minna. Me ei saa minna ju riiki asendama. Paljud meie mõtted peavadki saama nagu teiste mõteteks ja seired ongi sellised ühise õppimise tööriistad. Näiteks IT-seirest sai infotehnoloogia sihtasutus enamiku oma strateegia sisust. Nii ta tegelikult on, et need mõtted, milleni me jõuame, peaksid jõudma ka laiema ringini, mitte jääma ainult meie oma pilootalgatustesse.

Toomas Tõniste, palun!

Aitäh! Samuti tänud sisuka ettekande eest! Minu küsimus on laiem. See on väga hea, et arengufondi näol on meil üks kompetentsikeskusi, kes teeb seireid ja näitab ettevõtetele ning meile kõigile, keda see huvitab, mis võimalused on ja millises suunas võiks minna. Aga kuidas realiseerida selle tegevuse tulemusi veel paremini ettevõtete tasandil? Seal võib-olla küll teatakse, et selline üksus on olemas ja kuskil midagi tehakse, aga kuidas sellest tegevusest veel rohkem praktilist kasu saaks?

Aitäh! Ma arvan, et vastus on siin hästi mitmene. Aga võib-olla kõige olulisem on nendesamade start-up-ettevõtete eeskuju, kuidas eri valdkondades on püütud oma äriga maailma minna, millised on tõrked, mis on ette tulnud, ja millised on need viisid, kuidas maailmas läbi lüüa. Need investeeringud on paljuski teistele eeskujuks, mis asjad töötavad ja mis ei tööta. See on võib-olla üks asi. Teiseks on need nn sektorispetsiifilised seired, kus valdkonnaga seotud osapooled koos tegutsevad. Meie saame seda diskussiooni toita just nende uuringute ja trendidega väljastpoolt. Aga see on ikkagi sellesama seltskonna debatt, mida oma valdkonnas peetakse. Kolmandaks on need kasvualad, millest ma rääkisin. Et tervishoiuteenuste eksport ongi tervishoiuga seotud, erapraksised, kõikvõimalikud asutused, tehnoloogia- ja IT-firmad. Eks ta nii ongi, et seired on sellised teemaspetsiifilised ja investeeringud on need, mis loovad eeskuju.

Olga Sõtnik, palun!

Aitäh, härra juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ma tahaksin jätkata seda start-up'i teemat, nii sellest küljest, millesse on arengufond investeerinud, kui ka üldisemalt. Niipalju kui mina olen aru saanud ja kuulnud, on väga paljude start-up-ettevõtete üks eesmärk kasvada teatud tasemeni, seejärel müüa ennast mõnele suurele firmale – olgu selleks Google, Yahoo või kes iganes – ja siis sõltuvalt sellest, kui suured dividendid tulevad, elada rahulikult edasi või siis alustada uue start-up'iga. Kas see ongi selline elutsükkel, mis on paratamatus ja viibki need edukad ettevõtted Eestist kuskile Silicon Valleysse? Kas me peame sellega leppima või peaksime tegema midagi selleks, et investeeringud jääksid siiski siia ja need firmad areneksid edasi siin? Või see ongi selline tee, et me kasvatame neid siin teatud tasemeni ja siis nad lähevad ära?

Aitäh selle küsimuse eest! Mul on hea meel tõdeda, et teil on selles vallas Andrei Korobeiniku näol oma ekspert saalis olemas. Aga jah, osalt ongi see paratamatu tsükli osa. Need ongi globaalsed ettevõtted. Ega midagi ei juhtu, kui see ettevõte maha müüakse. Seesama Skype on täna otsapidi Microsofti omanduses, aga ta on täpselt sellisel kujul, nagu ta on siin jupp aega olnud. Sten Tamkivi kasvataks seda siin meeleldi rohkem, kui tal oleks inimesi võtta. Ehk siis pigem säilib seda tarka äri täpselt nii palju, kui palju meil on häid inimesi. See, et osa start-up-ettevõtete ärifunktsioonist, näiteks müügipool, on kuskil Londonis, Shanghais või Silicon Valleys, on paratamatu. Müük on tavaliselt seal, kus on klient. Aga arendus ja mõttetöö jäävad väga paljudel puhkudel Eestisse.

Andres Anvelt, palun!

Aitäh, hea esimees! Aitäh, hea sõnavõtja! Ma vaatan siin arengufondi tutvustava raamatu lehekülge 41, mis räägib tõesti väga kohmakast ja keerulisest välisspetsialisti kolmandasse riiki sissetoomise protsessist. Ühtepidi jah, te alles hakkate monitoorima talendijahi norme või piire. Mida te soovitaksite Riigikogule? Millised oleksid esmased sammud, kuidas seda väga keerulist migratsiooniprotsessi lihtsamaks teha? Samas, nagu te ise ütlesite, ei tohi me ära unustada seda murumütsi pähe sobivuse asja. Millised võiksid need esimesed sammud olla?

Ühelt poolt ma eksperdiorganisatsioonina puusalt tulistada ei tahaks. Kui me teeme selle seire ära, siis on pilt selgem. Aga teistpidi ma arvan, et me võime võtta suhteliselt kitsa valdkonna ja proovida läbi, mis probleemid seal õigupoolest on. Võtame kas või näiteks IT-kõrghariduse teema. Kui me võtaksime 100 tudengit, 200 tudengit, 300 tudengit ja teeksime sellise interdistsiplinaarse uurimiskeskuse, siis tuleks meile ilusasti lauale, mis probleemid on nende tudengite siia saamisega, nende viisadega ja muuga, rahvusvaheliste professorite siia toomisega. Kui meil kuskil on üks suurem seda tüüpi tegevuse kontsentratsioon, siis hakkavad ka need üksikud tõrked välja tulema ja me saame protsessi üheskoos lihvida. Selles mõttes me vajame ühte head pilootprojekti, mis on piisavas mahus, et vead välja tuleksid, ja saame selle najal korrektiivid ära teha.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Aitäh selle hoogsa ettekande eest! Ilmselt peab aga tõdema, et see hoog jääb siia Tallinna ja Tallinna piirkonda ning hoogne areng maapiirkondades jääb päris väikeseks. Ütlesite, et käite ringi ka maakondades ning olete näiteks Põlvas ja Võrus käinud. Kas te olete jätnud sinna maha ka mingisuguseid häid ideid, kuidas muuta neid keskusi tugevamaks, ja need on nakatanud piirkonna ettevõtjaid, inimesi? Kas teil on tuua mingeid käegakatsutavaid näiteid, mis on teie ettepanekute ja teie heade ideede tõttu muutunud?

Aitäh! Seda, kas sellest on tolku olnud, peaks küsima nende inimeste käest, kes on seal seda abi saanud, osa neist on ka Riigikogus. Ma ei ütleks, et see ärgas elu on Tallinna-keskne. Nädal tagasi oli Tartu rattamaraton, minu meelest sõitsid 5000 inimest Otepääl rattamaratoni. Mis ma tahan öelda, on see, et eri piirkondadel on täiesti oma nišid, milles nad peaksid ennast edasi arendama. Jah, ma loodan küll, et sellest käimisest on abi, ja kui kutsutakse tagasi – ning neid kutseid tuleb pigem rohkem kui vähem, mida aeg edasi läheb –,  ju siis sellest on tolku. Aga arengufondi kui ajutrusti roll on tegelikult ju ärgastada, ideid lauale visata. See, kui palju neist üles korjatakse, on korjajate poole tegu. Ju meid sellepärast ka kutsutakse, et me räägime rohkem lahti kaugemaid trende ja võimalusi, millest mõni ettevõte siis võib-olla kolmandal või neljandal aastal tabab ära mingi ärivõimaluse.

Austatud ettekandja! Ma tänan väga teid ettekande ja samuti vastuste eest! Rohkem küsimusi ei ole.

Aitäh!

Avan läbirääkimised ja palun Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindaja Urve Palo!

Lugupeetud eesistuja, palun maksimumaega!

Palun, kaheksa minutit!

Head kolleegid! Riigi majandusprotsesside juhtimine ei ole primitiivne mehhanism väikeste seostega, nagu me kuulsime ka just äsja ettekandest. Tegelikkuses on seoseid väga palju ja tegu on pigem keeruka organismiga, mida võib võrrelda inimesega. Ka inimorganism, nagu majanduski, on kogu oma keerulisuses üks tervik. Hakates ravima ühte haigust kas vale diagnoosi põhjal või vale rohuga või liiga suurte annustega, võime põhjustada tervise paranemise asemel korvamatuid kahjustusi kogu inimorganismile ja põhjustada kokkuvõttes uue, ägedama haigushoo. Siinjuures on oluline, et raviplaani eest vastutajatel, olgu siis inimorganismi puhul arstidel või riigi majandusest rääkides valitsusel, oleks olemas strateegiline tundlikkus ehk võime näha ette võimalusi ja ohte.
Vaadates meie valitsuse käitumist viimaste aastate jooksul, kus buumi ajal, mil valitsuse ülesanne oleks olnud majandust jahutada, küttis riik lisainvesteeringutega majanduse kasvule hoopis kuumust juurde ja aitas erasektoriga konkureerides kaasa hindade tõusule. Kui majandus ilmutas esimesi jahtumise märke ja eksperdid hoiatasid saabuva kriisi eest, kostis meie peaminister, et kui see on kriis, siis ainult sellises kriisis ta elada soovikski. Tarvitusele ei võetud mingeid majanduslangust leevendada püüdvaid abinõusid. Vastupidi sellele, mida tegid näiteks meie põhilised ekspordipartnerid Soome ja Rootsi, tõmbas Eesti riik pidurit. Tagajärg – Eesti majanduse langus ja tööpuuduse kasv oli üks suuremaid Euroopas, kordades rohkem kui meie põhjanaabritel. Käitumist, kus headel aegadel kogutakse reserve ja halbadel neid kasutatakse, nimetatakse vastutsükliliseks majanduseks. Meie valitsus on aga paraku käitunud risti vastupidi. Ilmekas näide majandusloogikale vastupidisest käitumisest on kas või käibemaksu tõus. Kas üks ettevõte tõstab majanduse jahtudes ja käibe langedes oma toodete hinda? Ei! Aga meie valitsus käitus ka siin risti vastupidi ja tõstis majandusloogikavastaselt 2% käibemaksu, aidates majanduse jahtumisele veelgi kaasa.
Selleks, et jätta ära planeeritud investeeringud, kärpida kõiki valdkondi ühe vitsaga või tõsta makse, ei ole vaja erilisi oskusi. Sellega saaks hakkama ka põhikooli lõpetanu. Hoopis keerulisem on näha seoseid ja perspektiivi, mobiliseerida ressursse kiirelt ja paindlikult riigile pikaajalist edu toovatesse valdkondadesse. Oskus neid valdkondi ära tunda on see, mis aitab tagada meie majanduse kasvu ja annab konkurentsieelise teiste riikide ees. Hinnata tuleks, kui suur on riigi jaoks saamata jäänud tulu seetõttu, et rasketel aegadel riik oma rolli majanduse turgutamisel ja inimeste abistamisel ei näinud. Pean siin silmas nii kasutamata jäetud võimalust investeerida masuajal infrastruktuuri arengusse kui ka seda, et kuidagi ei saa pidada normaalseks olukorda, kus töötukassast saavad hüvitist vaid 1/3 arvelolijatest. Milleks siis kindlustust maksta, kui see olukorras, kus abi vaja on, ei aita? Riigi otsused ei ole nagu piruka ostmine, kus vale valiku korral ostan lihtsalt uue, teise täidisega piruka. Riigi poliitikal on pikaajaline mõju ja tagajärjed, mis võivad viia korvamatute kahjudeni.
Arengufondi varasematest ettekannetest on jäänud kõlama lause, et enamik organisatsioone ei sure mitte sellepärast, et nad teevad valesid asju, vaid seetõttu, et nad teevad õigeid asju liiga kaua. Siit võib tuua paralleeli Eesti riigiga. Meil üritatakse jäärapäiselt kinni hoida maksu-, majandus-, haridus- ja regionaalpoliitika põhimõtetest, mis sobisid Eestile taasiseseisvumise esimesel aastakümnel, laskumata arutellu, et aeg on edasi läinud ja see, mis toimis vanasti, ei too täna edu.
Tulles tagasi selle juurde, et majandus on keeruline organism paljude omavahelises sõltuvuses olevate seostega, tooksin välja põhilise organi, mille käekäigust sõltub kogu organismi edu. Riigi edu südameks on inimene. Majandus ei arene kuidagi omaette, majandust saavad edendada üksnes inimesed, alustades sellest, kui palju üldse inimesi on, millised on nende oskused ja võimed, kuni selleni, kui hea tervisega nad on ja kui pikaks kujunevad aktiivselt elatud aastad. Seetõttu on sotsiaaldemokraadid veendunud, et rääkides majanduspoliitikast ja majanduse edendamisest, on oluline, et riigi fookuses oleksid inimesed, et metsa taga nähtaks puid. Sellest, milline on Eesti pere-, haridus-, tervise- ja regionaalpoliitika, sõltub Eesti pikemaajalisem käekäik ja majanduse edu.
Palju räägitakse sellest, et majanduse areng tagab üldise heaolu kasvu, sh tööhõive ja elanike ostujõu, hea hariduse ja tervishoiu, ning pidurdab väljarännet. Nõus. Aga nagu ma ütlesin, majandus ei arene kuidagi omaette, eraldi muust maailmast. Üks peab aitama teist. Riigi panust inimestesse, nende haridusse ja tervisesse tuleb käsitleda kui investeeringut, mis aitab tagada majanduskasvu. Ka igale ettevõtjale on kasulik, kui ta saab tegutseda väärikate, heade oskustega ja ostujõuliste inimeste keskkonnas.
Arengufond toob oma ettekandes välja tõsiasja, et kõikjal karmistub võitlus talentide pärast ja konkurentsis püsida on väga raske, et meil on vaja terviklikku talendipoliitikat. Öeldakse, et me ei saa ainult heale haridusele ja headele, helgetele peadele lootma jääda. Nõus. Aga ometi rõhutan siinjuures, et enne kui me talente mujalt jahtima hakkame, peame õppima oma olemasolevaid talente hindama. Pean silmas inimesi, kes juba Eestis elavad. Tänane sotsiaal-majanduslik keskkond soosib paraku talentide lahkumist, mitte siia tulekut. Vastavalt hiljuti avaldatud inimarengu aruandele pigem ei näe enda ja oma laste tulevikku Eestis ligi 100 000 eestimaalast ja 400 000 ütlevad, et nad ei ole kindlad. Millega me meelitame siia uusi talente, kui olemasolevad ei taha siia jääda?
Sageli tuuakse meie väikeste palkade põhjuseks madal tootlikkus inimese kohta. Tõsi, keskmiselt on tootlikkus Eestis mitu korda madalam kui näiteks Soomes. Aga huvitav on siinjuures see, et kui eestlane sõidab tööle 80 kilomeetrit põhja poole, siis tema tootlikkus järsku ei ole enam madal. Miks? Kas põhjus on ikka töötajates või on põhjused hoopis mujal, juhtimisotsustes? Praegu on 80% eksportivatest ettevõtetest Eestis välisinvestorite käes. Nemad otsustavad, mida siin riigis toodetakse, kas tegu on kõrge lisandväärtusega toodetega, millega kaasnevad ka kõrgemad palgad ja n-ö rohkem raha jääb tootjariiki, või keskendutakse enam odava tööjõuga ja energiamahukale tootmisele.
Me peame hakkama tegema midagi oluliselt teisiti. Kiiremaks kasvuks peame tegema teistsuguseid otsuseid kui eile. Eesti majandus- ja sotsiaalkeskkonnas on midagi mäda fundamentaalselt. Kas selleks on haridussüsteemi puudulikkus, nõrk infrastruktuur, vilets transpordiühendus riigisiseselt ja välismaailmaga, vähese sallivuse keskkond või see kõik kokku, aga vanaviisi me enam konkurentsis ei püsi ja inimesi Eestis ei hoia. Aitäh teile!

Aitäh! Ma palun Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni esindaja Kalev Kallo! Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Arengufondi selle aasta raport nagu tema eelmisedki raportid käsitleb probleeme, millega oleme üht- või teistpidi kokku puutunud, kuid mida pole omavahel tõsiselt arutanud. Arutanud pole ilmselt seepärast, et vaatamata maailmas meie ümber toimuvale loodab suur osa meist endist, et meil polegi vaja midagi teha, et asjad paranevad iseenesest. Tõsi, viimase aasta areng on selleks isegi näilist alust andnud, Eesti majanduskasv on paar viimast kvartalit olnud Euroopa Liidu kiireim. Siiski arvan, et meil ei ole mingit alust olla endaga rahul, vaid me peaksime koos arengufondiga Eesti tulevikuprobleeme senisest tunduvalt intensiivsemalt arutama hakkama. Ning mitte arutama üksnes neid probleeme, mida arengufond on üles tõstnud, vaid olema ka ise aktiivsemad ja tegema arengufondile ettepanekuid ühe või teise probleemi läbitöötamiseks.
Kahjuks ei ole midagi uut siin päikese all. Samasugused üleskutsed kõlasid sõnavõttudes ka aasta tagasi, aga kahjuks ei saa täheldada, et Riigikogu komisjonide huvi teha koostööd arengufondiga oleks aasta jooksul elavnenud. Oleme ühe aasta kaotanud, ja kui nüüd vaadata, kui palju on siin saalis praegu komisjonide esimehi – vist mitte ühtegi –, siis tõenäoliselt kaotame neid aastaid veel. Siinjuures teame vägagi hästi, et arengufondi käsutuses olevad ressursid, seda nii rahas kui inimestes, on väga väikesed ja nad ei saa kõigega tegelda. Kuid minu arust on arengufond demonstreerinud end hästi mõttetalgute korraldajana, organisaatorina, kes on nii mõnigi kord suutnud ületada ametkondlikke barjääre ja korraldada asutustevahelist koostööd. Arvan, et peaksime seda võimekust tulevikus paremini ära kasutama ja aitama arengufondil seada oma uuringute suunda selliselt, et need oleksid paremini kui seni suunatud olulisemate küsimuste lahendamisele.
Kuid nüüd käesoleva raporti juurde. Selles käsitletakse mitmetahuliselt maailmamajanduse järgmise 10–15 aasta probleeme, kusjuures detailsemalt peatutakse Aasia kasvul ning selle tähendusel Eestile. Konkreetsematest valdkondadest leiavad lähemat käsitlemist nn roheline majandus ja IT-tervis ehk tervisevaldkonna IT. Kuid suuremat rahulolu pakub see, et arengufond on pidanud õigeks lülitada raportisse meie talendipoliitika ja valitsemismudeli problemaatika. Mõlemast on räägitud palju, viidi läbi kampaania "Talendid koju!", telliti OECD-lt suure raha eest Eesti valitsemiskorralduse uuring, kuid nagu tundub, lähevad asjad oma rada edasi ja ei ole näha seda jõudu, kes tahaks või suudaks muudatusi algatada ja ellu viia. Samas on täiesti ilmne, et kui see kriis lõpeb, ei ole maailm enam selline, nagu ta oli enne kriisi.
Talentidest ja haridusest on Eestis ja ka selles saalis räägitud üle kahe aastakümne, paraku on see jutt olnud pigem varjupoks kui talendiprobleemi tunnistamine ja sellele lahenduste otsimine. Raporti talendiosa väärtuseks ei ole mitte niivõrd see, et seal pakutakse talendiprobleemile realiseeritavat lahendust, vaid see, et seal on küllalt selgelt ja kompleksselt välja toodud probleemi ulatus ja pakilisus ning ka see, et meil pole mingit alust loota, et asjad meie kasuks ise korda võiksid minna.
Talentide, hariduse ja majanduse omavahelised probleemid ja nende lahendamise võimalused on loomulikult kõige otsesemalt seotud meie valitsemismudeliga. Seni on Eestis ülekaalukalt domineerinud seisukoht, et stabiilsus mis tahes valdkonnas on meie edukuse pant, ainsaks lubatavaks erandiks on olnud kaudsete maksude tõstmine ja tulumaksu alandamine. Tasub meeles pidada, et kusagil on piir, kus stabiilsus muutub stagnatsiooniks, toob kaasa valitsemise, mis ei suuda vastata hetke, veel vähem aga tuleviku väljakutsetele ja tähendab lõppkokkuvõttes arengus teistest mahajäämist. Arenguga kaasaminek pole lihtne. Esiteks nõuab see võimekust näha asju nii, nagu nad on, ja soovimatust pugeda ühe või paari ilusa markoökonoomilise näitaja varju, teiseks nõuab kaasaminek riigimehelikkust, võimet algatada vajalikke muudatusi ja võtta riske.
On täiesti loomulik, et Eesti ei tohiks näha oma tulevikku üksnes Skandinaavia odava allhanke maalemeelitamises. Me peame üritama ka ise midagi konkurentsivõimelist ära teha. Ei mina ega keegi teine ei tea, kas arengufondi osutatud rohemajanduse ja IT-tervise suunad on need, kus Eestil õnnestub läbimurre saavutada, kuid need on siiski mingil määral läbitöötatud ideed, millega tasuks paremate ideede puudumisel edasi minna. Ja siin oleks meil kõige enam vaja lahti saada ettekujutusest, nagu oleks maailmas ükski arvestatav edasimineku keskus sündinud iseenesest, ilma riigi osaluseta ühel või teisel kujul. Me peame aru saama, et meie ettekujutus riigi osast majanduses on primitiivne, sobib üksnes igaveseks arengumaa staatusse jäävale riigile, mitte aga arenenud riikide sekka pürgivale Eestile, sest arengu eesliinil olevates riikides on osa tulevikuriske sellised, mida ükski kasumit taotlev firma kanda ei saa. Seetõttu on arenenud ja eriti kiirelt arenevates riikides riiklikke arenguprogramme nii palju.
Kokkuvõtteks võib öelda, et raport on huvipakkuv ja loogiliselt üles ehitatud, samas aga kumab läbi küllalt tugev enesetsensuur, leebete formuleeringute kasutamine selgemat ütlemist vajavates kohtades. Kohati jäi isegi mulje, et ridade vahelt on võimalik rohkem lugeda kui trükitud tekstist. Sellisest stiilist võib aru saada küll, aga seni kuni me ei harju või ei saa oma probleemidest avameelselt rääkida ega kirjutada, vajalikke muudatusi meie valitsemisse küll oodata ei ole. Aitäh!

Tänan! Rohkem kõnesoove ei ole. Sulgen läbirääkimised.
Head ametikaaslased, selle punkti käsitlemine on lõpetatud. Head külalised, austatud arengufondi esindajad, ma tänan teid siiralt tänase arutelu eest ja loomulikult selle töö eest, mida te olete aasta jooksul teinud! Jõudu ja edu teile! Ma tänan ametikaaslasi küsimuste eest ja läbirääkimiste vooru eest! Tänane istung on lõppenud. Soovin teile jõudu teie töös!

Istungi lõpp kell 11.23.