Austatud Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu II istungjärgu teise töönädala teisipäevast istungit. Kas kolleegidel on soovi üle anda arupärimisi ja eelnõusid? Palun, Tarmo Tamm!

Väga austatud proua juhataja! Head kolleegid! Annan Keskerakonna fraktsiooni 11 liikme nimel üle arupärimise keskkonnaminister Keit Pentusele. See puudutab RMK kahtlast koostööd finantsettevõttega Cofi. Nagu me teame, on küttepuu hind väga järsult tõusnud ja Riigimetsa Majandamise Keskus ehk RMK võiks pakkuda vaesust kannatavatele inimestele normaalse hinnaga küttepuid ise, aga nad on valinud teise tee. Nad on sinna vahele võtnud finantsettevõtte Cofi, kes pakub inimestele talvesooja sisuliselt laenuks, ja see laenuprotsent on 24,9% aastas. Lisaks sellele lisandub veel lepingutasu 15 eurot iga inimese kohta. Me küsimegi, milliste kriteeriumide alusel valiti selle teenuse pakkujaks finantsettevõte Cofi. Miks ei suuda RMK pakkuda seda teenust iseseisvalt mõistliku hinnaga ja eelkõige suunata teenus vähekindlustatud peredele? Miks garanteerib RMK ühele ettevõttele nii suure kasumi? Millise RMK arengukavas toodud eesmärgiga eelnimetatud tegevus haakub? Aitäh!

Aitäh! Ja palun, Rannar Vassiljev!

Head kolleegid! Annan viie sotsiaaldemokraadi nimel üle arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile seoses AS-i Eesti Raudtee plaaniga osta ca 30 miljoni euro eest vedureid, sellega seotud riigihankega ja nõukogu otsustega ning nõukogu liikmete ümbervahetamisega suvel. Aitäh!

Aitäh! Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks arupärimist. Kui need vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses sätestatule, edastab Riigikogu esimees need adressaadile viivitamatult.
Nüüd teadete juurde. Kolmapäeval, 21. septembril osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, justiitsminister Kristen Michal ning majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts.
Nüüd, head kolleegid, teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 89 rahvasaadikut, puudub 12.
Austatud Riigikogu, ma palun tähelepanu! Juhin teie kõikide tähelepanu sellele, et täna viibib pressirõdul Riigikogu külaliste delegatsioon, Islandi parlamendi väliskomisjoni delegatsioon, koos selle esimehega Árni Thór Sigurdssoniga. Tervitame neid! Welcome! (Aplaus.)
Jätkame nüüd oma töises meeleolus, täpsustades päevakorda. Tänase esimese päevakorrapunkti, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 44 tutvustamisel teeb esitajate nimel ettekande Riigikogu liige Marianne Mikko. Tänase viimase päevakorrapunkti, Riigikogu liikmete Kalev Kotkase ja Eiki Nestori algatatud avaliku teenistuse seaduse § 108 täiendamise seaduse eelnõu 71 arutelul teeb algatajate nimel ettekande Eiki Nestor.
Head Riigikogu liikmed! Alustame tänaste päevakorrapunktide menetlemist. Meil on päevakorras üks otsuse eelnõu ja kuus seaduseelnõu.

Esimene päevakorrapunkt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 44  esimene lugemine. Kutsun ettekandeks kõnetooli Marianne Mikko, kes on algataja esindaja. Head kolleegid, palun tähelepanu! Vaiksemalt saalis!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Hoolimata naiste tunduvalt kõrgemast haridustasemest – Statistikaameti andmetel oli 2009. aastal kõrgkoolilõpetajate seas 70,3% naisi – on naiste palgad keskmiselt umbes 30% madalamad kui meestel, mis näitab, et sooline palgalõhe on suur. Eestis on naiste tööhõive kõrgem Euroopa Liidu keskmisest, meeste tööhõive aga Euroopa Liidu keskmisest madalam. Eesti eripära on ka eakate, 55–64-aastaste naiste suur tööhõive, mis Euroopa Liidu riikidest on suurem vaid Rootsis. Ent see kõik ei loe, sest Euroopa Liidu kõige suurem palgalõhe Eurostati järgi on just siinsamas Eesti Vabariigis. Piltlikult öeldes saab Eesti naine oma möödunud aasta palga kätte mitte 31. detsembril nagu Eesti mees, vaid aprilli keskpaigas. Keskmiselt on Euroopa naise jaoks võrdse palga päev 5. märtsil ehk 40 päeva varem.
Töötasu on enamiku inimeste jaoks peamine ja ainuke sissetuleku allikas, seetõttu on palga erinevusel selge mõju naiste toimetulekule ning majanduslikule iseseisvusele võrreldes meestega. Väiksem töötasu mõjutab lisaks igapäevasele sissetulekule kaudselt ka sotsiaaltoetuste, kindlustusmaksete, pensionide jms suurust. Samuti mõjutab see naiste ja meeste ligipääsu ressurssidele, näiteks ettevõtte käima lükkamiseks laenu võtmise võimalusi. Seega loob sooline palgalõhe täiendavat ebavõrdsust meie ühiskonnas. Olukord, kus inimesi koheldakse kas teadlikult või teadmatult soo järgi erinevalt, on põhiõiguste vastane, seega on palgaerinevuste likvideerimine põhiõiguste tagamise küsimus.
Euroopa Liit, see tähendab ka Eesti Vabariik kui Euroopa Liidu riik, tegeleb majandus- ja tööhõivestrateegiaga "Euroopa 2020". Selle keskne teema, Euroopa Liidu tööturul valitseva meeste ja naiste ebavõrdsuse kaotamine on väga oluline. Sama teema on Euroopa Liidu soolise võrdõiguslikkuse uue, viieks aastaks koostatud strateegia keskmes. Selles on selge sõnaga kirjas, et meeste ja naiste palgaerinevused tuleb kõrvaldada ning ka naiste osakaalu juhtivatel ametikohtadel suurendada. On üpris loomulik, et majanduse elavdamiseks peab Euroopa paremini ära kasutama poole elanikkonna ehk naiste potentsiaali. Eestis on naisi 54%.
Kui Rooma lepinguga 1957. aastal kehtestati põhimõte "võrdse töö eest võrdne palk", siis oli see kogu maailmale soolise võrdõiguslikkuse eeskujuks. Paraku peab tunnistama, et palgaerinevused on visad kaduma, nagu ka see, et naised töötavad endiselt nn pehmematel, kuid alamakstud ametikohtadel. Eestiski on meditsiiniõed, lasteaiaõpetajad, müüjad ja kultuuritöötajad põhiliselt naised.
Euroopa Komisjoni möödunud aastal vastu võetud soolise võrdõiguslikkuse viie aasta strateegia ei välista õiguslikke meetmeid palkade läbipaistvuse, tugevamate sanktsioonide ning meeste ja naiste palgaerinevuse regulaarse aruandluse osas. Meil, sotsiaaldemokraatidel, on väga hea meel, et Eurobaromeetri andmetel toetab üle 80% eurooplastest kiiret sekkumist meeste ja naiste palgaerinevuse vähendamiseks. Euroopa Liidu 27 riigi kodanikest 62% leiab, et sooline ebavõrdsus on nende kodumaal laialt levinud.
Palgalõhe tekkimisel on tegelikult väga palju põhjusi, ka selle püsimisel ei ole ühte kindlat põhjust – see on seotud mitme üksteisega seotud teguriga. Ühe suurema asjaoluna on see seotud naiste ja meeste koondumisega erinevatele tegevus- ja ametialadele. Teadlased ütlevad, et tegemist on horisontaalse segregatsiooniga.
Naiste pikad lapsehoolduspuhkusega seotud karjäärikatkestused ning koduste kohustuste ebavõrdne jagunemine meeste ja naiste vahel võib vähendada naiste karjääri- ning arenguvõimalusi, mis omakorda põhjustab soolist palgalõhet. Töö- ja pereelu ühitamise võrdsem jagunemine naiste ja meeste vahel suurendaks võrdset kohtlemist tööturul ja oleks seeläbi ka oluline mõjutegur palgalõhe vähendamiseks. Töö- ja pereeluga kaasnevate kohustuste võrdsemaks jagunemiseks naiste ja meeste vahel tuleks suurendada meeste osalust lapsehoolduspuhkusel.
Soolist stereotüüpset mõtlemist ühiskonnas aitab vähendada haridussüsteemi muutumine sootundlikumaks, kuna kool mängib noorte arengus väga tähtsat rolli ning õpetajate mõju nende hoiakute ja eelistuste kujundamisel on suur.
Tööturul erineval kujul esineda võiva suulise diskrimineerimise vähendamiseks ja vältimiseks on vaja hinnata, mil määral organisatsiooni tasandi palgakujundus on sooliselt tasakaalustatud ning kuidas seda tasakaalukamaks muuta. Võiks mõelda, kuidas ja millisel kujul tööandjaid motiveerida töötasusid oma organisatsioonis soo lõikes hindama ning vajadusel palgasüsteeme selliselt muutma, et need oleksid sooliselt tasakaalus. Soolise palgalõhe vähendamise poole püüeldes on mõttekamad sellised meetmed, mis kohustavad tööandjaid analüüsima, kas võrdväärse töö eest makstakse võrdset tasu. Metoodika, mida võrdväärse töö tuvastamiseks kasutatakse, on analüütiline ametikohtade hindamine. Tuleks toetada sooliselt tasakaalustatud analüütilise ametikohtade hindamise läbiviimist selliselt, et kui osapooltel tekib soov seda teha, siis oleks vastavad juhendid ning koolitused lihtsalt kättesaadavad.
Võiks suurendada töötajate teadlikkust keskmisest töötasust eri ametikohtadel. Selleks on vaja märksa tõsta riiklikku töötasude statistika detailsusastet ja suurendada selle ajakohasust. Organisatsioonisisese palgainfo parema avalikustamise võimalused on töölepingutes palgainfo konfidentsiaalsusklauslite muutmine ebaseaduslikuks või kui eesti keeles teisisõnu öelda, siis tööandjate kohustamine oma palgaandmeid avalikustama. Võiks suunata ettevõtteid soolisest aspektist analüüsima ning vajadusel ümber kujundama töökohtade disaini ehk seda, milliseid tööülesandeid eri ametikohtadel tuleb täita. Selleks on teadlased välja pakkunud, et riik võiks metoodiliselt toetada sooliselt tasakaalustatud ametikohtade analüüsi ja propageerimist, samuti võiks riik rahaliselt toetada töökohtade sellist ümberkujundamist, et naistel oleks võimalik töötada ka traditsioonilistel meeste ametikohtadel ja vastupidi.
Nõustume sotsiaaldemokraatidena Rootsi kuulsa majanduskonsultandi Kjell Nordströmiga, kes kapitalismi tulevikku mõjutavast kuuest suunast peab kõige otsustavamaks kõrghariduse feminiseerumist. Sellest tulenevalt ei peagi midagi tööturul meeste ja naistega ette võtma, kuna asjad loksuvad iseenesest paika. Sellega ei saa me sotsiaaldemokraatidena enam nõus olla.
Eestis näiteks valitseb küüniline olukord, kus ühiskonna hierarhias madalamal paiknev naine on märksa kõrgemini haritud kui mees. Seega tuleb tunnistada vapustavat tõika, et kõrgem haridustase ei taga meie riigis karjääriredelil tõusu. Mõelgem kas või Economisti  viimasele, 13. septembri väljaandele, kus toodi ära, et Eesti naised on hariduse poolest tipus, nad on lihtsalt maailmas nr 1. Lugege seda!
Pole kahtlust, et Eestis haigutava palgalõhe probleemi peab lahendama valitsus. Olgu selle lahenduse nimi tegevuskava või strateegia, oluline on, et meetmed oleksid konkreetsed ja tulemus käegakatsutav. Alustada võiks avalikust sektorist, muuta töötasud läbipaistvaks ja üheselt arusaadavaks. Riigiettevõtete juhtide hulgas peaks olema nii lipse kui kleite. On tähtis anda naistele võimalus ametiredelil tõusta, et ei peaks Eesti puhul kurvalt tõdema ja pead vangutama, et tegemist on unikaalse Euroopa riigiga, kus haridus ei loe ja teadmised ei maksa.

Palun korraks vabandust, hea ettekandja! Kolleegid saalis, jutt läheb juba väga kõvaks! Palun kuulame ettekandjat!

Ma olen jõudnud lõpusirgele. Usun nagu teisedki sotsiaaldemokraadid, et otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu, milles me paneme ette töötada välja tegevuskava, vähendamaks meeste ja naiste palgalõhet, saab Riigikogus vähemalt 51 poolthäält. Euroopa riikide kogemused näitavad, et väiksemad erinevused meeste ja naiste palkades tähendavad meeldivamat töökeskkonda, paremini töösse panustavaid inimesi, oskuste ja annete maksimaalset ärakasutamist ehk teisisõnu, paremat ja konkurentsivõimelisemat majandust. Pärast sisukat arutelu põhiseaduskomisjonis, mille eest ma olen väga tänulik Rait Marustele, olen ma veendunud, et koalitsioon ei karda anda oma häält selle ühiskonnas nii vajaliku otsuse poolt. Kutsun teid kõiki üles seda eelnõu toetama. Suur tänu!

Suur tänu! Teile on küsimusi. Palun, Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Suur tänu teile selle väga huvitava ja sisuka ettekande eest! Väga kahju, et meil siin suures saalis arutatakse nii harva seda küsimust, kuigi tegemist on väga olulise probleemiga meile kõigile. Te ütlesite oma ettekandes, et vähemalt 51 häält võiks eelnõu toetada. Ma loodan, et ikka 101 häält toetab seda, sest see on kõikidele vajalik. Aga nüüd küsimuse juurde. Üks institutsioon Eestis, kes peaks palgalõhe problemaatikaga tegelema, on meil kindlasti soolise võrdõiguslikkuse volinik. Kas te olete kursis, kui paljud naised on tema poole sellise murega pöördunud ja kas ta on midagi teinud, et seda probleemi lahendada?

Suur tänu selle hea küsimuse eest! Tõepoolest, meil on soolise võrdõiguslikkuse volinik, kellel jookseb teine ametiaeg. Kui esimene soolise võrdõiguslikkuse volinik Margit Sarv analüüsis oma ametiaega, siis sai ta öelda, et talle laekus selle viie aasta vältel seitse sellist küsimust või kaebust, mis oli seotud palgalõhega. Tegelikult tähendab see seda, et meil võivad küll olla kõrgeltharitud naised, aga nad on samal ajal suhteliselt tagasihoidlikud ja häbelikud oma õiguste eest seisma. Pealegi, soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikul on õigus küll esitada teave palkade kohta, aga tal puudub juriidiline õigus selle probleemiga edasi minna. Ehk teisisõnu, ta saab teada anda, aga ta ei saa mitte midagi ette võtta. See on see probleem.

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Hea kolleeg! Teema tõstatamine Eestis on kindlasti väga vajalik. Tahan teie käest küsida: mis te arvate Eestis sookvootide kehtestamisest?

See ei ole küll palgalõhe teema puhul võib-olla päris relevantne küsimus. Aga mu isiklik arvamus, mida ma olen korduvalt ka meedias välja ütelnud, on, et instrumentaalselt tuleks seda ilmselt teha. Seda meelt on ka Euroopa Komisjoni justiitsvolinik Viviane Reding, kes ei välista seda abinõu. Võib-olla juba sel sügisel tutvustatakse Euroopa Liidu 27 liikmesriigile meedet, mis puudutab börsiettevõtete nõukogudes osalemist, st soolist kvooti seal.

Aitäh! Palun, Maret Maripuu!

Aitäh! Hea ettekandja! Täna me siin suure tõenäosusega toetame seda ettepanekut ja kohustame Vabariigi Valitsust astuma konkreetseid samme. Minu küsimus teile on: millist rolli võiks Riigikogu mängida selle teemaga edasisel tegelemisel?

Aitäh väga hea küsimuse eest! Kui ma nüüd esindaksin radikaalset liini, siis rõhutaksin oma kogemusele Euroopa Parlamendis mõeldes, et muude komisjonide hulgas oli Euroopa Parlamendis ka soolise võrdõiguslikkuse komisjon. Ma ei välistaks, et selline komisjon, kes analüüsiks seadusloomet läbi prisma, kuidas see mõjub ühiskonnas meestele ja naistele, oleks vajalik ka Eesti Vabariigi Riigikogus. See on minu vastus.
Kui mõelda sellele, mis küsimusi põhiseaduskomisjonis mehed mulle esitasid, siis üks küsimus oli, kas pole liiga radikaalne vähendada palgalõhet sellisel kombel, nagu sotsiaaldemokraadid on välja pakkunud: et 1. jaanuariks 2013 kahandada selle tegevuskava alusel vahet kolmandiku võrra. Päriti, ega see ole liiga ambitsioonikas. Mu vastus seal oli sama, mis see on täna siin. Vaadake, ma ei võrdle ennast Lennart Meriga, aga ma tahan viidata, kuidas Lennart Meri seadis Eesti jaoks ambitsioonid kõige laiemalt. Ta esindas riiki, mille rahvaarv on 1,5 miljonit, Euroopas ja mujal maailmas sellisel kujul, et jäi mulje, et meid on 10 miljonit. Ükskõik, kus Euroopas ka ei küsitud Eesti kohta, kui tuli juttu rahvaarvust, siis ikka imestati, kui selgus, et see on ainult 1,5 miljonit. Selle arvu varjamisega tegelesid Eesti diplomaadid üle maailma, sest see tundus absurd. Lennart Meri seatud ambitsioonid Eesti suhtes olid alati suured. Just Reformierakond esitas küsimuse, et äkki me sotsiaaldemokraatidena võtame liiga radikaalselt ette, aga ma arvan, et latt võikski olla kõrgemal. Soomes näiteks on selline tegevuskava juba 2005. aastast, ja kui meie seatud latt on kõrgel, siis tähendab see seda, et me tegutseme kiiresti. Ma ei taha sugugi, et meie ühiskond oleks Euroopa Liidus selles küsimuses see punane latern, aga paraku ta on.

Aitäh! Palun, Kaia Iva!

Aitäh! Kindlasti on see oluline teema ja ma arvan, et eelkõige tuleb meil mõelda, kuidas me seda praktikas rakendame. Eks siinse saali piltki näita rohkem ühe soo kontsentreerumist siia saali. Kui ma vaatasin seda, kuidas erakonnad Riigikogu valimiste nimekirjades oma inimesi ritta panevad – nii ringkondades kui üldnimekirjades –, siis tuli välja, et üldjuhul naised saavad valijate käest parema tulemuse, kui erakonnad nad asetanud on. Kui ma vaatasin seda nelja erakonna võrdluses, siis tuli välja, et sotsiaaldemokraatide puhul 21% juhtudel on naised saanud kehvema tulemuse, 43% juhtudel aga on nad saanud parema tulemuse valijate käest kui oma erakonna järjestuses. Ja see on pisut kehvem tulemus, kui nelja erakonda võrrelda.

Palun küsimus!

Kas teie erakonnas on märke sellest, et see võiks edaspidi paremuse suunas muutuda?

Jah on märke. Ja ma olen täiesti veendunud, et kui sotsiaaldemokraadid kunagi valitsuses on, siis seal ei ole ainult üks minister naissoost.

Aitäh! Palun, Imre Sooäär!

Ma tänan! Hea ettekandja! Te tõite oma ettekandes õigustatult välja, et meil on traditsioonilised naiste ja meeste erialad. Aga miks on tihti nii, et teinekord ei olegi nn traditsiooniliste naiste erialade puhul küsimus palgas. Ka nendel erialadel jõuavad tippu siiski mehed. Näiteks kõige rohkem rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti tippkokad on valdavalt mehed. Aga kui vaadata rohujuure tasandil – koolisööklates ja lasteaedades –, siis meil on valdavalt söögitädid. Kuidas seda muuta? Ei ole isegi kuulnud nimetust, et oleks olemas söögionud. Kuidas seda valdkonnasisest lõhet vähendada, et tippu jõuaksid ka naised?

Ma nende söögionude ja söögitädide kohta ei oska väga täpselt öelda. Aga tõepoolest, kui mees teeb köögis süüa, ei ole see mitte lihtsalt armas vaatepilt, vaid see tähendab ka seda, et töö- ja pereelu poliitika on kodus ellu viidud. Tuleb tunnistada, et see on ka Eestis väga suur probleem, kui palju rohkem pühenduvad naised kodutöödele võrreldes meestega, kes seda tasustamata tööd märgatavalt vähem teevad.
Mis puutub edutamisse kokkade hulgas, siis see on keeruline küsimus ja ma ei oska sellele vastata. See on spetsiifiline teema. Aga üldiselt on nii, et edutamine kõige laiemas plaanis peaks toimuma põhimõtte järgi, et ettevõtte juht, organisatsiooni juht mõtleks, et nõukogus ja juhatuses ei oleks ainult pintsakud. Kõik sõltub väga paljus ettevõtte-organisatsiooni kultuurist. Ühiskonnas tuleks rohkem küsida, et kui naised meie riigis märksa haritumad on – ma ei tea, kas see on meie õnn või õnnetus –, siis kus nad ikkagi on. See on üleskutse meediale, meile kui poliitikutele, aga ka ärieliidile. Teeme silmad-kõrvad lahti! Loeme veel kord Economisti ja vaatame, kus kohal Eesti naised on – nad on maailmas tipus! See ei ole enam Euroopa mäng, vaid see on maailma mäng. Ja see on uus paradigma meile. Me peame harjuma teadmisega, et Eestis on haritud naised.

Aitäh! Palun, Priit Sibul!

Aitäh! Hea ettekandja! Ühe võimalusena palgalõhet vähendada näete te sootundlikumat haridussüsteemi. Ma tahan küsida: mille poolest see erineb praegusest haridussüsteemist ja millele peaks kultuurikomisjon oma töös juba praegu tähelepanu pöörama?

Õpikutele! Tasub vaadata, millised on õpikutes pildid, mis kujutavad koduses keskkonnas toimuvat. Kas on ikka nii, et emal on põll ees, ta on köögis, isal aga on prillid ees, ta vaatab televiisorit, ajaleht või raamat käes? Need on visuaalsed mõjutusvahendid, mille mõjul lastel kujuneb tasahilju arusaam, kes mida teeb. Ja loomulikult on väga kahetsusväärne, kui lasteaedades õpetajad juhivad tüdrukuid mängima ainult nukkudega ja poistel on ainult autod. Võib-olla see ei pea ikka täpselt niimoodi olema, et lasteaedades õpetatakse tüdrukuid vaid kodu mängima ja poisse tehnikaga tegelema. Need on väikesed asjad, aga sealt hakkab kõik peale. Tuleb avada silmad ja kõrvad ning vaadata, mismoodi üks stereotüüp süveneb. Keerame uue lehekülje oma ühiskonnas ja vaatame iseendale hästi otsekoheselt otsa! See on minu nõuanne: õpikud!

Aitäh! Palun, Toomas Tõniste!

Aitäh! Mina isiklikult olen veendunud, et Eesti naised on väga tublid ja asjalikud ning saavad väga hästi hakkama. Olen näinud väga paljudes firmades, et naised on meestest edukamad ja peaaegu sada protsenti võimu enda kätte võtnud. Ainult jõudu ja jaksu neile! Samas on minu arust naistel ikkagi õigus ise valikuid langetada, kas tähtsamad on jääv- või mingid muud väärtused. Kas te mitte liialt ei alahinda Eesti naisi? Kui ma siin teid kuulasin, siis jäi mulje, et nad ise millegagi hakkama ei saa ning on väga õnnetud ja saamatud. Pigem laseks neil ise otsustada, ärme teeme kõike ette ja taha ära! Nii saamatud nad ei ole.

Minu vastus on: teeme natuke ette ja taha ära. Ärme rohkem teegi!

Aitäh! Palun, Väino Linde!

Aitäh, hea ettekandja! Hea istungi juhataja! Lisan paar tilka õli sellesse tulle, mis meil praegu tänu sellele eelnõule vaikselt, aga õigustatult põleb – tegemist on ju väga olulise küsimusega, mille lahendamine annab meile Euroopa silmis kindlasti üht-teist juurde. Aga ma küsin: kas selle otsuse eelnõu valguses tuleks meil ka näiteks riigieelarve projekt muu olulise hulgas vaadata läbi soolise võrdõiguslikkusegi aspektist?

Väga hea küsimus! Ma kardan, et sellel aastal me seda lihtsalt ei jõua. Aga mis puutub tegevuskavasse ja printsiipidesse, siis see on esimene samm. Ja see ei ole kulukas. Ent oleme ausad: isegi siis, kui tahaks, me tänavu seda ei jõuaks. Nii et tänavu läheb eelarve arutamine selles mõttes rahulikult, et soolist aspekti ei arvestata.

Aitäh! Palun, Tõnu Juul!

Austatud esimees! Lugupeetud ettekandja! Igas ühiskonnas on probleemid – on väikesed probleemid ja on suured probleemid. Kui me võtame ühe väikese probleemi ja tekitame temast ühe suure pseudoprobleemi – võimendame seda trükiajakirjanduse ja televisiooni kaudu –, kas te ei karda, et peresuhted võivad selle tõttu kannatada? Tekib nagu naiste mäss äkki.

Ma panen väga imeks, et sellise küsimuse esitab liberaal. Oleks arvanud, et midagi säärast võib konservatiiv küsida. Aga ei, ma ei karda seda. Vaadake, kui te ütlete, et palgalõhe on väike probleem, siis sellega ei saa kuidagi nõustuda. See on ju majanduse küsimus – mis mõttes on see väike probleem? Ja kui mõelda ka sellele, et mehi ja naisi on meil enam-vähem pooleks, õigemini küll naisi on rohkem, siis kas see on teie hinnang naistele, keda on Eestis 54%?

Aitäh! Palun, Arto Aas!

Aitäh! Ka mina arvan, et Eesti naised on väga tublid ega vaja ülemäärast vägisi aitamist. Tegelikult kogemus näitab, et valimisnimekirjade koostamisel on naiseks olemine väga selge konkurentsieelis. Teie sõnavõtust jäi kõrva väide, et avalikus sektoris ka justkui naisi ahistatakse, palgad pole läbipaistvad jne. Kas te võiksite tuua ka mõne konkreetse näite? Ja teine küsimus: kui võrdsus iga hinna eest on teie eesmärk, kas siis ei oleks kõige lihtsam variant seadusega vähendada kõikide meeste palka 30%, ja olekski palgalõhe likvideeritud?

Ma pean tunnistama, et teie küsimuses on teatud annus demagoogiat, aga demagoogia kammitsaisse ma ei taha minna. Mis puutub küsimusse, kas avaliku sektori palgad on läbipaistvad või mitte, siis palka klassifitseerib Euroopa Kohus. Rait Maruste, kes kohe tuleb minu järel põhiseaduskomisjoni nimel sõna võtma, võib kinnitada, et Euroopa Kohus klassifitseerib töötasu kõikide palgaosade summana. Teisisõnu, me võime näha palganumbrit kui sellist, aga rahvusvaheliselt klassifitseeritakse töötasuna summat, kus on kõik palgaosad esindatud. Seetõttu tuleb tunnistada, et meie avaliku sektori palgad ei ole väga läbipaistvad.

Aitäh! Palun, Erki Nool!

Aitäh, austatud eesistuja! Austatud eeskõneleja! Siin oli küsimus kultuurikomisjoni kohta. Te avaldasite arvamust, et raamatuid peaks natuke muutma. Aga kui rääkida tõelisest võrdõiguslikkusest, siis praegu on suurem osa kohustuslikust kirjandusest suunatud tütarlastele. Kuna te olete süvitsi selle asjaga tegelenud, kas olete mõelnud teha ettepaneku vaadata üle kohustuslik kirjandus, et oleks ka poistele suunatud raamatuid?

Ma päris täpselt sellest küsimusest aru ei saa. Kui ma lasen maailmakirjanduse puhul autorid silme eest läbi, siis mulle tundub, et need autorid on läbi aegade olnud lõviosas siiski mehed. Teie meelest on nad oma sõnumi suunanud ainult tüdrukutele, aga see vist pole päris nii. Aga ma võin eksida.

Aitäh! Palun, Annely Akkermann!

Aitäh, hea eesistuja! Hea ettekandja! Ma tahan remargi korras öelda, et see, et lasteaias mängitakse kodu, on väga tore, sest elupäevade lõpus ikka perekond matab su. Aga küsimus on võrdõiguslikkusest ja sootundlikkusest. Mis kohal selles Economisti tabelis on Eesti mehed? Ja kui nad ei ole tipus, siis miks? Kas koheldakse neid koolis tüdrukutega võrdselt või mis põhjusel meeste nii loomulik uudishimu siis koolis saab maha surutud, et nad ei ole selle tabeli tipus?

Kui ma teaksin, siis võiksin saada Nobeli preemia. Ma ei oska sellele vastata. Aga tõsi on see, et väga suur probleem, ja mitte ainult Eestis, on poiste väljalangemine koolist. Põhikoolist väljalangemus poiste ja tüdrukute hulgas on täiesti selgelt poiste kasuks. Ja see tähendab seda, et üks võimalus haridussüsteemi täiustada oleks see, et kooliõpetajate hulgas oleks rohkem meesõpetajaid. Mida teha, et mees tuleks kooli õpetama? Aga siit jõuame jälle palgalõhe juurde: õpetajate palgad ei ole sugugi nii seksikad, et mehed jookseksid ummisjalu kooli õpetajateks. See on nõiaring, millest väljapääsemiseks ei ole võimalik poliitikul anda täit retsepti. See on uuringute küsimus ja see on poliitilise tahte küsimus. Me peame vaatama küsimusele otsa – siin me oleme ja teisiti ei saa! – ja peame hakkama seda probleemi tasahilju arutama, lõngakera lahti kerima, et kus on ots ja millega see lõpeb. Aga see on jumalast õige, kui Mati Heidmets ütleb, et Eesti probleem on meeste lumpeniseerumine. See tähendab olukorda, nagu Eestis on: Statistikaametit ja Economisti tsiteerides ma juba ütlesin, et kõrgkooli lõpetanutest on meil 70% naised – see on maailmas kõige kõrgem näitaja – ja 30% mehed. Mehed on järelikult maha jäänud ja rumalamad. Kuidas teha nii, et haridus muutuks meestele tähtsaks küsimuseks? Ma ei tea. Tõesti ei tea.

Aitäh! Palun, Juku-Kalle Raid!

Marianne, kui rääkida meestest ja naistest, palkadest ja palgalõhedest, siis mulle meenub statistika teine ots. See on see, et suur osa meestest sureb kohusetundlikult enne pensionile jõudmist, jättes seega pensionifondi naistele maha laristada. Mida oled sina kui tuntud võrdõiguslikkuse eest võitleja teinud selleks, et võrdsustada meeste ja naiste eluiga?

Teate, haritud mees oskab oma elu strateegilist plaani paremini teha kui harimatu mees. Siin on tegelikult ka see küsimus, et kas pigem töötada pisut vähem, kuid optimaalselt, või siis, kuidas ma ütlen, loobuda elu mõtte otsimisest, lihtsalt vegeteerida à la siin ma olen, mulle meeldib teleka ees õlut libistada ja see ongi kogu maison d'être. Mu mure Eesti mehe pärast on tegelikult suurem kui Eesti naise pärast. Ma ei tunneta, kuidas te funkate – ma ei tea päris täpselt. Ma ei suuda teie sisse minna ja öelda, et nii tuleb teha. Aga seda ma saan öelda: teid on siin 81 meest ja teie kätes on väga paljus ka see, et olla eeskujuks paljudele Eesti meestele. Palun tehke seda! Räägime rohkem meestest ja naistest! Teid on ju hoopis rohkem kui meid, keda on siin ainult 20. Ühiskonnas on tõepoolest väga palju lesknaisi ja suurem osa neist on vaesemad, kui me tahaksime. See, et nad on vaesemad, tuleb ka sellest, et nad on saanud vähem palka. Ja minu meelest on see väga ebaõiglane. Nende pensionid, nende elatustase ei ole kaugeltki see, mis on keskmiselt näiteks Belgia vanaproual.

Aitäh, head küsijad-vastajad! Ma palun, et iga kord vajutataks ikkagi nuppu, kui uuesti sõna võetakse. Niisugune ilma registreerimata küsimuste-vastuse pingpong ei ole teretulnud. Igaühel on õigus esinejale üks küsimus esitada. Palun, Urve Palo!

Aitäh! Hea ettekandja! Suur aitäh väga olulise teema püstitamise ja hea ettekande eest! Kui me vaatame palgalõhet, siis me peame rääkima ka sellest, milline on üleüldse võrdõiguslikkus ühiskonnas. Ja me teame, et Eestis on sellega väga suuri probleeme. Võrdleme ennast kas või Põhjamaadega, kus on töö- ja pereelu ühitamine arukamalt korraldatud ja ka kodutööd paremini jaotatud. Nendes riikides sünnib ka rohkem lapsi ühe naise kohta ja rohkem naisi käib tööl. Kui ma Eestis olen küsinud ühiskonnaõpetuse tundides meie noorte käest, millised on naiste ja meeste kodutööd, siis kahjuks kuulen vastuseid, nagu me elaksime 19. sajandi Eestis. Loetletakse vähemalt kümme tööd naistele ja siis naeruga pooleks öeldakse, et noh, meestel on kodu valvamine, auto remontimine ja ajalehe lugemine. See probleem on tegelikult ühiskonnas palju ulatuslikum kui ainult palgalõhe, küsimus on suhtumises meeste ja naiste rolli. Mis te arvate, kuidas me saaksime Eesti naisi kasvatada, et nad oleksid ka kodus printsipiaalsemad ja tublimad?

Ennist oli juttu õpikutest ja koolisüsteemist, et seal õpetatav võiks olla sootundlikumalt esitatud. Selles vallas, mille kohta teie küsisite, oleks palju ära teha meedial. Ma pean tegelikult Eesti ajakirjandust kiitma. Kümne aasta jooksul olen ma märganud, kuidas sellisest fuih-teemast on saanud teema, mille puhul me vaatame tõepoolest inimestele otsa: ühed on naised ja teised on mehed. Näen paljus ajakirjanduse selgitavat rolli, näen portreelugusid, intervjuusid, muid artikleid, kus naised räägivad ausalt, kuidas nad end tunnevad. Minu meelest on aeg ühiskonnas rääkida ka tunnetest – nii seda, mida mehed tunnevad, kui ka seda, mida naised tunnevad. Ja kui naised tunnevad, et nad on väsinud, ei jaksa, siis nad peavad seda ka meedia kaudu teada andma. Ma ei arva, et mehed on nii kalgi südamega, et nad ei saa aru, lihtsalt võib-olla naised ei räägi sellest. Nii et naised peaksid olema julgemad, et jutustada, ja ajakirjandus julgem, et kajastada.

Aitäh! Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea ettekandja! Eurostati uuringute kohaselt on Eestis palgalõhe ca 30%. Minu teada Eurostat ei haara selle palgalõhe hindamisse avalikku sektorit. Kas on tehtud ka uuringuid, mis on käsitlenud eraldi palgalõhet era- ja avalikus sektoris? Ning kui on tehtud, siis mida need uuringud näitavad?

Ei, Eurostat annab siiski läbilõike kogu ühiskonnast üle Euroopa Liidu ning see on üks ja seesama metoodika. Ehkki siin muidugi võib uurida, kas see tõesti on nii, et Itaalias on palgalõhe väiksem kui Eestis. Üks tegur võib siin olla see, et meie naiste tööhõive tase on nii kõrge, igal juhul kõrgem kui Itaalias, Kreekas ja ma arvan ka, et Portugalis.

Aitäh! Järgmine küsimus, Peeter Kreitzberg.

Aitäh! Ma arvan küll, et hariduses on päris hea potentsiaal asju muuta. Aga mis te arvate, kas kodus emad saaksid ise ka poegi teistmoodi kohelda, et pärast oleks see tulemus natukene paremini söödav?

See on väga hea küsimus ja see on väga tõsine küsimus. Eestis on ju Viljandi linna jagu üksikemasid, kes kannavad oma õlul väga suurt koormat: nad peavad isa ja ema eest väljas olema. Ma arvan, et emadel on poiste kasvatamisel roll, aga veelgi suurem roll tegelikult on isadel. Sest kui poisid edaspidises elus kelleltki mõõtu võtavad, siis mitte niivõrd emalt kuivõrd isalt. Nad on ju samast soost ja mängu astuvad rollimudelid. Poiss alateadlikult matkib seda, kuidas isa mõnda olukorda lahendanud on. Nii et ma väga tahan rõhutada seda, et isadel ja emadel on väga võrdne roll. Ning poiste puhul, mulle tundub, on isade roll eeskuju tõttu märgatavalt suurem.

Esinejale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Marianne Mikko! Ma palun kaasettekandjana kõnetooli komisjoni esindaja Rait Maruste!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Tsiviliseeritud demokraatlikus riigis koheldakse inimesi võrdselt, sõltumata nende soost ja paljudest teistest tunnustest, nagu nahavärv, rass ja mitmed teised tunnused, mis inimesest endast ei sõltu. Nii on ka kirjas meie põhiseaduse §-s 12. Meie Eesti rahvast enam kui poole moodustavad naised ja nii ka meie valijaist on enamik naised. Me võtame nende hääle koefitsiendiga 1,0, kuid nagu näitavad uuringud, mingil põhjusel maksame meie tublidele Eesti naistele palka koefitsiendiga 0,7. See tähendab nende kohtlemist meestest erinevalt. Ja see on põhjus, miks me täna seda teemat siin arutame ja miks meie ees on sotsiaaldemokraatidest kolleegide algatusel esitatud eelnõu.
Eelnõu menetlusse võtmisel määras Riigikogu esimees juhtivkomisjoniks põhiseaduskomisjoni. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määrati 24. mai kell 18. Tähtajaks eelnõu muutmise ettepanekuid ei laekunud.
Põhiseaduskomisjon arutas Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 44 oma 13. septembri istungil. Esitajate esindajana tutvustas eelnõu eelkõneleja proua Mikko. Proua Mikko andis ülevaate näidetest ja kogemustest, mis viisid otsuseni algatada eelnõu, millega tehakse valitsusele ettepanek luua tegevuskava naiste ja meeste palkade vahelise lõhe vähendamiseks. Eesti meeste ja naiste palgalõhe on Euroopa Liidu sügavaim, nagu siin juba räägiti. Eesti naiste keskmine kuupalk oli kaks aastat tagasi 200 eurot väiksem kui meeste keskmine brutopalk. Euroopa Liidu meeste ja naiste keskmine palgalõhe on 18%, Eestis aga täiskoha ja -ajaga töötajate seas 31,4%. 2010. aastal kõrgkooli lõpetanutest moodustasid naised 70% ja mehed 30%. Samas töötab kõrgharidusega meestest juhi või peaspetsialistina 40%, naisi seevastu ainult 18%, see tähendab kaks korda vähem. On selgelt eristunud elukutsed, kus naised on domineerivas rollis – näiteks meditsiin, haridus, kultuur, sotsiaaltöö – ja samas on nad kehvemini tasustatud. Algataja esindaja rõhutas, et soolise võrdõiguslikkuse küsimuste ning palgalõhe leevendamisega võiks tegeleda laiemas plaanis valitsus, mitte ainult Sotsiaalministeerium, nagu see siiamaani on olnud.
Komisjon kuulas ära ka Sotsiaalministeeriumi esindajad, kes tutvustasid Eesti praegust olukorda soolist palgalõhet käsitlevate uuringute ja Euroopa Liidu materjalide põhjal. Nende sõnade kohaselt on Eesti senine tegevus palgalõhe vähendamiseks toimunud Euroopa Sotsiaalfondi uuringute raames. Esmajoones on keskendutud teavitusele. Võrdõiguslikkuse monitooringu raames korraldati ka elanikkonna küsitlus, mille eesmärk oli saada ülevaade üldistest hoiakutest ja arvamustest soolise võrdõiguslikkuse küsimustes. Kokkuvõtvalt on Sotsiaalministeerium seni tegelenud küsimusega nn pehmete tegevuste raames, viies läbi mitmesuguseid programme, uurimist ja teavitust. Ministeeriumi esindajad tutvustasid komisjonile ka uuringut "Sooline palgalõhe Eestis". Selle kohta on välja antud ka raamat, mis on ilmselt kõigile kättesaadav. See kirjeldab põhjalikult palgalõhe olemust ja suurust ning arvestamise metoodikaid Eesti ja ülejäänud Euroopa Liidu võrdluses. Nagu ma märkisin, selle uuringu põhjal tuli välja, et palgalõhe Eestis on 31,4%. 2000. ja 2008. aasta võrdluses tuli keskmiseks palgalõhe suuruseks 28,7%, mis näitab seda, et lõhe ei ole mitte vähenenud, vaid natuke isegi suurenenud. Uurimusest tuli välja ka see, et ainult 4–8% palgalõhest Eestis on selgelt seletatav, st on olemas ameti- ja tegevusalade erinevus, haridus- ja erialane erinevus, tööaja erinevus. Selgitamatu palgalõhe suur osakaal loobki pinnase arvamuseks, et meie naisi diskrimineeritakse tööturul.
Põhiseaduskomisjon leidis peale paljude küsimuste esitamist ja elavat arutelu, et nõnda suur protsentuaalne palgalõhe näitab, et probleem on tõepoolest olemas, sellest tuleb rääkida ja sellega tuleb tegeleda. Et saada selge ülevaade palgalõhe tekkimisest, olemusest ja selle kõrvaldamise teedest, oleks mõistlik tõsta probleemiga tegelemise kandepind ministeeriumi tasandilt valitsuse tasandile ja esitada valitsusele asjaomase tegevuskava koostamise ettepanek.
Sooline palgalõhe on kompleksne nähtus, mis hõlmab naiste karjäärikatkestusi, soolist segregatsiooni tööturul, organisatsioonide personalipoliitikat, õiguslikku keskkonda, levinud hoiakuid ja stereotüüpe ning haridust. See oleks poliitiline suunis täitev-korraldavaks tegevuseks, mis aitaks kaasa meie ühiskonna ühtekuuluvusele, võrdsele kohtlemisele ja Eesti rahvusvahelise renomee parandamisele. Milliseid samme astuda, on valitsuse otsustada.
Eeltoodust tulenevalt otsustas põhiseaduskomisjon eelnõu toetada. Komisjon otsustas konsensusega teha Riigikogu juhatusele ettepanek esitada Riigikogu otsuse eelnõu 44 esimeseks lugemiseks täiskogule tänase päeva päevakorda. Samuti otsustas põhiseaduskomisjon lisada eelnõu esitaja nõusolekul eelnõusse üks tehniline täpsustus. See seisneb selles, et määratakse Riigikogu otsuse jõustumise aeg, mida algselt eelnõus ei olnud. Seega otsustas komisjon esitada eelnõu esimesele lugemisele muudetud kujul. Veel otsustati määrata komisjoni nimel ettekandjaks siinkõneleja, panna eelnõu lõpphääletusele ning teha Riigikogu täiskogule ettepanek eelnõu Riigikogu otsusena vastu võtta.
Lõpetuseks üks protseduuriline repliik – seda edaspidiseks. Tegu on otsuse, mitte seaduse eelnõuga. Vabariigi Valitsuselt ei oodata konkreetse seaduseelnõuga väljatulemist põhiseaduse § 103 lõike 2 mõttes, vaid tegevuskava väljatöötamist. Tegevuskava on mitmemõõtmeline, mahukas, pikaajaline programm, mida seadusena vormistada ei saa. Teisalt oleks ka ekslik arvata, et palgalõhe saab kõrvaldada ühe eelnõu väljatöötamise ja vastuvõtmisega. Tean, et varem on Riigikogu ettepanekute tegemisel valitsusele ehk siis otsuste puhul kasutatud koosseisu häälteenamuse vormelit, kuid leian, et praegusel juhul see tee ei ole asjakohane, nii ettepaneku sisult kui ka vormilt põhiseaduse § 104 valguses. Viimane, s.o põhiseaduse § 104, annab teatavasti ammendava loetelu koosseisu häälteenamust nõudvatest seadustest ja Riigikogu sellesisulist otsust seal kirjas ei ole. Seega meie tänane eelnõu nii oma sisult (tegevuskava väljatöötamine) kui ka vormilt (otsus) ei ole koosseisu häälteenamuse kvoorumi rakendamiseks asjakohane. Sellisel juhul peaks piisama lihthäälteenamuse vormelist. Suur tänu teile!

Suur tänu! Teile on küsimus. Palun, Enn Eesmaa!

Suur aitäh! Hea kõneleja! Sellel teemal on väga palju tahke ja ka selle teema võimalikul lahendamisel on mitmeid tahke. Äsja sa ütlesid ja me kõik teame, et põhiseaduse mõttes on kõik absoluutselt korras. Seda ütleb meie põhiseadus. Praegune otsus määrab põhitegutsejaks valitsuse. Kuid kui on üks institutsioon Eesti Vabariigis, kus olukord on peaaegu ideaalne, siis seda on Riigikogu. Meil on Riigikogu juhatuses enamus naiste käes, Riigikogu spiiker on naisterahvas. See, et meil on ainult 20 naissaadikut, ei ole mitte Riigikogu otsus, vaid valijate tahe. Kas sulle ei tundu, Rait, et Riigikogu roll peaks olema suurem: mitte kaasamõtleja, vaid eestseisja?

Ma olen nõus, et Riigikogu peab tegelema oluliste sotsiaalsete ja poliitiliste teemadega. Ja see, et me täna siin sellest teemast räägime, ongi hea näide. Praeguse otsuse eesmärk on pöörata valitsuse tähelepanu tõsiasjale – valitsus ju haldab täitev-korraldavaid abinõusid –, et kõigepealt tuleb probleem Eestis selgeks teha. Me oleme natuke seda uurinud Sotsiaalministeeriumi tasemel, aga et saada kõikehõlmav pilt, mis, miks ja kuidas, selleks tuleb asju uurida, tegevuskava ette valmistada ja siis sellega välja tulla. Seejärel saab Riigikogu hinnata, kas tegevuskava vastab meie ootustele ja põhimõtetele, mis Eesti ühiskonnas peaks valitsema.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Rait Maruste! Avan läbirääkimised. Registreerunud on esimesena Margus Tsahkna, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja. Palun!

Lugupeetud aseesimees! Head kolleegid! Eesti meeste ja naiste palgalõhe on teema, mis kütab kirgi, kuid sellesse tuleks võimaluse korral suhtuda võimalikult emotsioonivabalt. Kerge on asuda mehi ja naisi vastandavale positsioonile, mis on oma olemuselt vale lähenemine. Kuigi meie elatustase on viimase 20 aasta jooksul tugevalt tõusnud ja naaberriikidega võrreldes oleme teinud kõige kiirema arengu, jääme siiski oma sissetulekutes arenenud Põhjamaadest, kes on meile tavaliselt eeskujuks, kõvasti maha. See tähendab, et meeste ja naiste palgalõhe teema puhul ei ole mõtet tegeleda sellega, et mehed saaksid vähem palka, vaid pigem peaksid naised saama sama töö ja sama kvalifikatsiooni korral meestega võrdväärset tasu, st reaalselt rohkem palka.
Eesti õigusaktides on päris hästi soolisest diskrimineerimisest tulenev reguleeritud. Ma arvan, et meeste ja naiste palgalõhe taga ei ole mitte seadusest tulenev erikohtlemine, vaid ühiskonnas valitsevad stereotüüpne mõtlemine ning naise, paljudel juhtudel ka ema keerulisem olukord tööturu konkurentsis. On ju poolteist aastat lapsepuhkusel olnud noorel emal keerulisem tööturule tagasi pöörduda kui sealt mitte lahkunud mehel pidevalt ennast täiendades karjääri teha.
Praxise 2010. aastal tehtud soolise palgalõhe uuringust ilmneb, et sooline palgalõhe on erasektoris suurem kui avalikus sektoris. Erasektori töösuhteid on riigil ka keeruline kontrollida, kuna töötasu on suures osas tööandja ja töövõtja vaheline kokkulepe. Samas saab riik sekkuda avaliku sektori palgapoliitikasse, muutes avaliku sektori palgad veelgi läbipaistvamaks, mis võimaldab võrdset tasustamist enam kontrollida. Selleks on vaja muuta väga pikalt arutatud avaliku teenistuse seadust ja just nimelt nii, et kehtestatakse kõigile arusaadavad ja läbipaistvad palgaastmed. Praegune olukord on ju suures osas selline, et poole avalike teenistujate palkadest moodustavad kõikvõimalikud lisatasud, mille läbipaistvus on kergelt öeldes küsitav.
Palgalõhe vähendamisel on oluline tõsta inimeste teadlikkust oma õigustest. Samas ametis ja sama kvalifikatsiooniga mees ja naine peavad saama sama palka. On oluline muuta stereotüüpset mõtlemist ning julgustada inimesi oma õiguste eest seisma. Ja mitte ainult naisi, vaid ka mehi, kes tihti töökoha kaotuse kartuses ei julge suuremat töötasu nõuda.
Nagu te siin saalis juba kuulsite, Eesti naised on paremini haritud kui Eesti mehed. 2010. aastal kõrgkooli lõpetanutest oli ligi 70% naisi ja 30% mehi, mis loogiliselt võttes peaks eelise andma just nimelt naistele. Samas, majanduskriisi ajal, viimase paari-kolme aasta jooksul, kui töökohad kadusid, jäid töötuks eelkõige vähem haritud mehed – seda madalama haridusega inimeste hulgas. Teatud nurga alt vaadates pani see paljudes peredes just naistele suurema rolli pere ülalpidamisel. Ma arvan, et meie tööturu ümberkorralduste käigus, mis lähimatel aastatel juhtumas on, saab just nimelt haridustase väga oluliseks palgamäära teguriks. Selles mõttes peaks tööturg ise palgalõhe suurust just nimelt positiivsemas suunas reguleerima ehk siis vähendama.
Üks võib-olla kõige tähtsamaid teemasid on aga hoopis töö- ja pereelu ühitamine. Eesti riigi olulisimaid prioriteete on rahva juurdekasv – selles osas ei ole vähemalt siin Riigikogu saalis vaatamata erinevatele poliitilistele jõududele mitte mingeid lahkarvamusi. Samas peab emaks saada sooviv hea haridusega naine langetama otsuse, mis saab tema tööst ja karjäärist, kui ta lapsega vähemalt poolteiseks aastaks töölt lahkub. Kas ta suudab oma kvalifikatsiooni hoida ja kas tööandja suhtumine temasse jääb samaks ka siis, kui ta noor ema on? Kas tal on tööle naasmiseks võimalus laps hoida anda ja kas see on ka taskukohane? Samuti on levinud praktika, et lapse haigestumise korral on just ema see, kes lapsega koju jääb või arsti juurde läheb, mis aga tähendab võrreldes meestega veelgi vähemaid konkurentsieeliseid. Siin ongi riigil ja ma rõhutan, eriti omavalitsustel täita oluline roll selliste olukordade leevendamisel, luues paindlikke ja kõigile kättesaadavaid lapsehoiuteenuseid.

Aitäh! Kas soovite lisaaega?

Jah, palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Aitäh! Riigi roll on soodustada tööregulatsioonide abil paindlikku tööaega või osalise tööajaga töötamist. Eriti keerulises olukorras on tegelikult üksikvanemad, kellest enamiku moodustavad naised. Tihti puudub neil võimalus tööl käia, kuna töö- ja pereelu ühitamine on võimatu. Üksikvanemad on meie ühiskonnas majanduslikult kõige keerulisemas seisus. Kui me vaatame leibkondi, siis just nimelt üksikvanemad virelevad tahes-tahtmata, isegi töötades, vaesuspiiri lähedal või vaesuspiiril. Järgmine grupp selles reas on kolme- ja enamalapselised pered. Üksikvanematest on surnud ringis väga paljud. Tööle ei saa minna, kuna puudub lasteaiakoht; lapsehoidjat ei saa võtta, kuna selleks puudub raha, ning raha ei ole, kuna ei ole võimalik tööle minna. Seepärast on just töö- ja pereelu ühitamine see, millega tuleb kohalikel omavalitsustel ja riigil aktiivsemalt tegeleda.
Kui me räägime naiste ja meeste palkade erinevusest, siis tihti kiputakse minema sugude vastandamise teed. Vastandamine aga ei vii mitte kuskile. Olen kindel, et enamik mehi tahab naistele head. Ma arvan, et naiste teadlikkuse tõstmisele oma õiguste eest seismisel aitaks kaasa ka meestepoolne julgustamine. Iga mees peaks olema huvitatud sellest, et tema naine saaks ausalt väljateenitud ja meestega võrdset töötasu isegi siis, kui see on tema omast kõrgem. Mul on hea meel, kui Riigikogu toetab seda otsuse eelnõu. Teeme meie väga mehisele ehk siis pea ainult meestest koosnevale valitsusele ülesandeks välja töötada meeste ja naiste palgalõhet vähendav tegevuskava. Usun, et see on meie kõigi huvides. IRL-i fraktsioon on otsustanud seda eelnõu toetada. Aitäh!

Aitäh! Palun, Sven Mikser Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma arvan, et me oleme saavutanud päris olulise mentaalse läbimurde. Mul on äärmiselt hea meel, et meie konservatiivsed kolleegid on otsustanud seda väga vajalikku eelnõu toetada. Samas olen pisut kurb, et vähemalt osa meie paremliberaalidest tundub oma mõttemaailmas veel 19. sajandis olevat. Aga ma loodan ka nende puhul kiirele arengule.
Võib-olla on paslik siinkohal üle korrata mõned põhjused, miks palgalõhe Eestis on nii terav, nagu see statistika andmetel on, ja miks on tähtis selle probleemiga kõige kõrgemal tasemel ja pidevalt tegelda. Üks palgalõhe põhjus on kindlasti täiesti otsene diskrimineerimine, mille korral samasuguse töö eest makstakse naisele vähem kui mehele. Aga see ei ole kaugeltki mitte ainus ja võib-olla isegi mitte peamine palgalõhe põhjus. Kindlasti on oluline teema naiste töö alaväärtustamine. Niisuguseid oskusi või teadmisi nõudvatel töödel, mida tavapäraselt teevad naised, on makstav palk märksa väiksem kui nendel töödel, mida tavapäraselt teevad mehed. Kindlasti ei olnud sugugi haruldane, eriti majandusbuumi ajal, selline peremudel, kus suhteliselt madalat kvalifikatsiooni ja haridust nõudvat tööd tegev mees, näiteks ehitusel töötav mees, tõi koju kolm korda rohkem raha kui suhteliselt kõrget või väga kõrget haridust ja kvalifikatsiooni nõudval erialal töötav naine, näiteks õpetaja. Ei ole ju saladus, et meil on tööd, kus valdav osa seda tööd tegevatest inimestest on meesterahvad, teisel juhul naisterahvad. Kindlasti on niisuguses perekonnas ka naise majanduslik sõltuvus oma mehest suurem, kui see ilmtingimata peaks olema, rääkimata sellest, millisest üldisest väärtushinnangute süsteemist selline olukord kujuneb.
Tegelikult on see üsnagi tüüpiline juhtum osa palju laiemast ühiskondlikust probleemist, mis ei seondu üksnes soolise võrdõiguslikkusega. See on meie ühiskonnas palju aastaid kultiveeritud arusaam, et üksnes erasektor loob väärtusi, mida siis avalik sektor tarbib. Jäetakse arvesse võtmata, et avaliku sektori teatud osad, näiteks haridussüsteem, loovad võib-olla raskemini mõõdetavaid, aga kindlasti märksa suuremaid väärtusi meie ühiskonna pikaajalise arengu mõttes kui väga paljud madalat kvalifikatsiooni nõudvad erialad, olgu avalikus või erasektoris.
Kindlasti üks põhjus on ka tööturu segregatsioon. Tööturu valdkondades, kus enamikus on hõivatud naised, on töötasu madalam, sektorisiseselt aga töötavad väiksema palgaga, assisteerivatel ametikohtadel pigemini naised ja juhtide ametikohtadel pigemini mehed. Kindlasti on olemas ka teatud traditsioonilised stereotüübid, mis mõjutavad eriala valikut ja karjääri planeerimist enne, kui inimene üldse tööle asub. Juba on räägitud töö- ja pereelu ühitamise probleemist. Laste kasvatamisel on suuremad kohustused reeglina jäetud naise kanda. See piirab naise võimalusi pöörduda tagasi tööturule või sunnib peale osaajaga töö, mistõttu karjääri tegemise võimalused on tunduvalt ahendatud.
Need on osa põhjustest, mis on viinud selleni, et Eestis on tõesti palgalõhe kahetsusväärselt suur, Euroopa Liidu suurim.
Miks on äärmiselt tähtis selle probleemiga nüüd ja edaspidi pidevalt tegelda? Esiteks, palgalõhega võitlemine annab kasu nii tööandjatele kui ka töötajatele. See võimaldab hoida ja värvata paremaid töötajaid, mis kindlasti on ka tööandja huvides. See aitab paremini ära kasutada kõigi töötajate oskusi ning kasvatada tootlikkust ja konkurentsivõimet, aga tõstab ka ettevõtete mainet ja klientide rahulolu. Tänu sellele suureneb kogu tööprotsessi väärtus. Palgalõhega võitlemine edendab ka majanduskasvu. Naiste töö ja oskuste alakasutus on tegelikult kogu ühiskonna seisukohast raisatud ressurss. Kõige eredamalt näeme seda nendes riikides, mis on väga ressursirikkad, aga kus kultuurilistel põhjustel on naised kas tööturul alaesindatud või puudub neil sellele üldse juurdepääs. Vaatamata oma ressursirikkusele on reeglina selliste riikide majanduslik areng pärsitud. Loomulikult edendab palgalõhega võitlemine sotsiaalset õiglust ja loob võrdseid võimalusi, aitab luua võrdsema ja ühtsema ühiskonna, mis tegelikult on ju meie kogu Eesti poliitilise protsessi eesmärk. Aitäh!

Suur tänu! Palun, Inara Luigas, Keskerakonna fraktsiooni esindaja!

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud kolleegid! Praegu, mil Eestis valitseb endiselt suur tööpuudus, päästeteenistujad valmistuvad koondamiseks ning õpetajad nõuavad põhjendatult palgalisa, tundub paljudele sellest palgalõhest rääkimine teise- või pigem ka kolmandajärgulise teemana. Ent võrrelgem Eestit Euroopa teiste riikidega, kus keskmine palgalõhe on 17,6% – Eestis on see näitaja 31,4%. Palgaerinevus Eestis on Euroopa suurim. Mis tähendab seda, et peame euroopalikul tasandil sellel teemal päris kõval häälel rääkima hakkama. Poliitikauuringute Keskuse Praxis ja Eesti Rakendusuuringute Keskuse CentAR tehtud uuringust "Sooline palgalõhe Eestis" selgub, et naiste ja meeste ebavõrdset kohtlemist tuleb ette igas eluvaldkonnas ning see võib avaldada otsest või kaudset mõju inimeste eneseteostuse võimalustele. Ebavõrdne kohtlemine soo alusel on ka põhjus, miks on ressursid, mille hulka kuulub ka sissetulek, jagunenud meie ühiskonnas naiste ja meeste vahel ebaõiglaselt. See mõjutab inimesi nii olevikus kui ka tulevikus. Analüüsi tulemused kajastuvad lühikokkuvõttes ja otsivad vastuseid küsimustele, millest tekib naiste ja meeste palga erinevus, mil määral on palgalõhe seletatav Eesti naiste ja meeste oskuste, teadmiste ja kogemuste kogumisest tulenevate erinevustega, ning on pakutud välja meetmed palgalõhe vähendamiseks.
Meid peaks kõige rohkem huvitama just see, milliseid poliitikasoovitusi uuringus välja on toodud ja mida Riigikogu saaks neid uuringuid ära kasutades kohe praegu teha. Soolise palgalõhe tekkimine ja püsimine on keerukas, mitmetahuline ja paljudest omavahel seotud teguritest sõltuv protsess. Palgalõhe kaotamine eeldab võrdsete võimaluste ja võrdse palga põhimõtete heakskiitmist ühiskonnas ning selle sätestamist õigusaktidega.
Soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku poole pöörduti näiteks 2009. aastal seoses ebavõrdse kohtlemisega töökohal või palgadiskrimineerimise küsimustes 37 korral, õiguskantsler lahendas 2008. aastal ainult kolm eraisikute diskrimineerimisavaldust. Seega võib öelda, et institutsioonidesse pöördutakse seoses diskrimineerimissüüdistusega harva. Et Eesti elanikud teaksid paremini oma soolise võrdõiguslikkusega seonduvaid õigusi ja kohustusi, tuleks võrdõiguslikkuse valdkonda tutvustavaid abimaterjale aktiivsemalt levitada ja tutvustada. Tuleks julgustada elanikke soolise võrdõiguslikkuse küsimustes rohkem abi otsima, samuti peaks rohkem teavitama sellest, millised on inimeste võimalused ja loodud instantsid abi saamiseks. Ka Riigikogu liikmed võiks väljasõitudel maakondadesse inimestega rohkem palgalõhest rääkida, samuti võiks probleemi tutvustada kodanikuõpetuse tundides gümnaasiumiõpilastele.
Nii soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik kui ka poliitikauuringute keskuse analüütikud toovad samas välja positiivse ilmingu, et sooline palgalõhe kui soolise ebavõrdsuse näitaja on viimastel aastatel sageli tõstatatud kõneaine olnud ja inimeste teadlikkus selles vallas on kasvanud. Teemale lähenetakse palju teadlikumalt ja diskrimineerimist osatakse üha asjatundlikumalt esile tuua. See on vaid hea.
Mulle isiklikult väga meeldis endise soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise voliniku Margit Sarve ütlemine, et see ei ole enam selline "kas lilli ikka võib kinkida" teema. See on juba ka Eesti ühiskonnas teema, mille puhul püütakse sisulistest asjadest aru saada ja üha enam kaasa rääkida. Keskerakonna fraktsioon toetab seda seaduseelnõu. Aitäh!

Suur aitäh! Kõnesoove rohkem ei ole. Sulgen läbirääkimised. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu otsusena vastu võtta ja teatanud oma kirjas, et see vajab Riigikogu koosseisu häälteenamust. Viime kõigepealt läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerunud 58 rahvasaadikut, puudub 43. Valmistume hääletamisprotseduuriks. Palun koguneme saali hääletamisprotseduuriks!
Panen lõpphääletusele Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu 44. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Tulemusega poolt 77, vastu ei ole keegi ja erapooletuid 3 on Riigikogu otsuse eelnõu 44 otsusena vastu võetud.

Asume teise päevakorrapunkti juurde: Vabariigi Valitsuse algatatud Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni pensionikindlustust käsitleva koostöölepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu 85 esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli sotsiaalminister Hanno Pevkuri! Head kolleegid, palun vaikust saalis!

Austatud istungi juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tere kaunist sügishommikut! Mul on hea meel tutvustada parlamendile Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni pensionikindlustust käsitleva koostöölepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu 85. Tänavu 16. oktoobrini kehtivad Eesti Vabariigi valitsuse ja Venemaa Föderatsiooni valitsuse vaheline pensionilise kindlustamise alane koostöökokkulepe, mis kirjutati alla 25. juunil 1993, ning Eesti Vabariigi valitsuse ja Venemaa Föderatsiooni valitsuse vahelise pensionilise kindlustamise alase koostöökokkuleppe muutmise protokoll, mis kirjutati alla 5. novembril 2002. Mõlemad jõustusid 16. oktoobril 2007 ja protokollist tulenevalt lõpeb koostöökokkuleppe kehtivus 16. oktoobril 2011. Seega on kõnealuse seaduse eesmärk ratifitseerida uus Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni pensionikindlustust käsitlev koostööleping. Nimetatud leping sõlmiti eesmärgiga arendada Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni vahelist koostööd pensionikindlustuse valdkonnas. Lepingu peamine ülesanne on tagada Eesti kodanike ja kodakondsuseta isikute pensioniõiguste parem realiseerumine.
Uue lepingu põhimõtted erinevad kehtiva pensionilepingu põhimõtetest. Uutel põhimõtetel lepingu sõlmimise vajadus tuleneb sellest, et alates 1993. aastal sõlmitud pensionilepingu kehtima hakkamisest kuni praeguse ajani on Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni sotsiaalkindlustuses toimunud suured muudatused. Leping on koostatud, arvestades Eesti ja ka Venemaa pensionisüsteemi reforme. Samuti on arvestatud Euroopa Liidu sotsiaalkindlustuse koordinatsioonireegleid. Leping aitab kaasa Eesti Vabariigis ja Venemaa Föderatsioonis elanud ning nende riikide territooriumil pensionistaaži omandanud lepingupoolte kodanike ja kodakondsuseta isikute pensioniõiguste realiseerimisele. Võrreldes vana lepinguga, mille kehtivus oktoobris lõpeb, võimaldab uus leping saada kummastki riigist seal töötatud aja eest pensioni ning liita kahe riigi pensionistaažid selleks, et isikul tekiks õigus pensionile. Saab jätkata selle lepingu alusel määratud pensioni maksmist pensioni saava isiku ümberasumisel ühe riigi territooriumilt teise riigi territooriumile ja vältida pensionide topeltmaksustamist, samuti võimaldab leping pensionistaaži arvestamist vastavalt selle lepingupoole õigusaktidele, kes pensioni määrab, ning arvestada vaid Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni territooriumil omandatud pensionistaaže. Muudes NSV Liidu endistes liiduvabariikides omandatud staaže lepingu alusel ei arvestata, välja arvatud juhul, kui on tegemist nn kolmanda riigi juhtumiga.
Lepingu rakendamine toob kaasa täiendavad kulutused Sotsiaalkindlustusameti infosüsteemi arendamiseks ja majanduskuludeks, kuid arvestades, et kumbki riik hakkab maksma oma pensioniperioodide eest, võib eeldada, et kulutused pensionide väljamaksmisel Eesti riigi jaoks pigem vähenevad.
Lepingu ratifitseerimise seaduse peamine mõju on õigusselgus ja topeltpensionide maksmise vältimine. Leping tagab isikutele põhiseaduses sätestatud sotsiaalriigi põhimõtte parema rakendamise. Aga loomulikult peamine eesmärk on see, et mõlema riigi kodanikud saaksid pensioni ka pärast kehtiva pensionilepingu lõppemist. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Palun, Maret Maripuu, teie küsimus!

Aitäh! Hea ettekandja! Kõigepealt tahan avaldada tunnustust kõikidele Sotsiaalministeeriumi inimestele, kes on selle lepingu nimel väga palju vaeva näinud! Loodan väga, et nende järelejäänud päevadega jõuab ka Vene pool nii kaugele, et kõikidest tähtaegadest suudetakse kinni pidada ja lepingud õigel ajal ratifitseerida. Aga minu küsimus on: juhul kui seda ei jõuta, mis siis saab?

Aitäh küsimuse eest! Küsimus on igati asjakohane. Ma väga loodan ja eeldan, et Eesti Vabariigi parlament on oma toimingutes ratsionaalne ja kiire ning see leping jõutakse ratifitseerida. Teatavasti rahvusvaheliste lepingute jõustumiseks on peale ratifitseerimisseaduse vastuvõtmist vajalik ka ratifitseerimisnootide vahetamine, mille järel ühe kuu jooksul leping sisuliselt jõustub. Täna lõpetavad Sotsiaalministeeriumi ametnikud Moskvas eile alanud läbirääkimisi rakenduslepingu üle, mis on samamoodi hädavalik eeltingimus nimetatud lepingu sisuliseks jõustumiseks. Võib eeldada, et 16. oktoobriks ei jõua osapooled vähemalt ratifitseerimiskirju vahetada, mis tähendab, et praegu käivad läbirääkimised Moskvas ka selle üle, kuidas jõustada leping, mis on juba alla kirjutatud, sisuliselt varem. Selleks annab aluse Viini rahvusvaheliste lepingute konventsioon, mis eeldab valitsustevaheliste nootide vahetamist. Elik kui me oleme saanud parlamendilt heakskiidu sellele lepingule, tekib meil võimalus vahetada Vene poolega n-ö üksteisemõistmise memorandum ehk noot selle kohta, et lepingu osapooled ehk siis Venemaa Föderatsioon ja Eesti Vabariik on valmis lepingu jõustama sisuliselt varem ja alates 16. oktoobrist hakatakse tegutsema uue lepingu alusel. Nii et auku ei tohiks tekkida. Ja mis on kõige olulisem: ühelegi inimesele pension välja maksmata ei jää, kõik inimesed saavad pensioni loomulikult ka pärast 16. oktoobrit.

Aitäh! Palun, Urmas Klaas!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Ma tervitan loomulikult selle koostöölepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu jõudmist meie täiskogu saali, aga mul on küsimus. Võib-olla tutvustate natuke lähemalt, kas oli keeruline partneriga koostöölepingu sõlmimiseni jõuda. Kui töömahukas ja keeruline see protsess teie juhitava ministeeriumi jaoks oli?

Aitäh küsimuse eest! Kindlasti on kõik sotsiaalkindlustusalased lepped, mis on bilateraalsed, sõlmitud kahe riigi vahel, äärmiselt keerulised. Pensionisüsteemid on erinevad. Euroopa Liidu liikmesriikidega meil probleeme ei ole, aga kui me räägime kolmandate riikidega, siis on vaidlusi päris palju. Mäletatavasti sai natukene enne Vene lepingut alla kirjutatud ka Ukraina leping, mis kohe-kohe parlamendi suures saalis lugemisele tuleb. Samamoodi on lõppjärgus läbirääkimised Moldova, Gruusia ja veel mõne riigiga. See protsess on pikk.
Kui vaadata Vene lepingut, siis läbirääkimised said alguse 2009. aastal ja võis juba eeldada, et kui see meil 2011. aasta oktoobris lõpeb, siis jõuame kenasti kõik toimingud tehtud. Samas on selge, et Venemaa Föderatsiooniga on küsimusi võib-olla rohkem kui mõne väiksema riigiga – seal on ainuüksi Venemaa eri asutuste andmevahetus Eestiga tohutu. Näiteks kui inimene on tulnud mõnest kõrvalisemast Venemaa Föderatsiooni piirkonnast, siis temagi andmete jõudmine Eestisse on ülimalt tähtis, selleks et inimesele saaks õige pension välja makstud, aga see võtab aega. Ja kuna on uus väga selge põhimõte see, et mõlemad riigid maksavad oma riigis omandatud staaži eest, siis see teave on kriitilise tähtsusega. Sellepärast jätkuvadki täna veel rakenduslepingu läbirääkimised, et õiged andmed kindlasti jõuaksid Venemaalt meile ja meilt Venemaale. Eesmärk on, et saaks õige pension välja makstud.
Jah, läbirääkimised olid pingelised ja sellesse on väga palju töötunde pandud. Venemaa inimesed käisid Eestis ja meie inimesed Moskvas ning ka minul oli au Vene kolleegiga sel kevadel kõik veel üle rääkida, et me jõuaksime seaduseelnõuga parlamenti enne oktoobrit. Kindlasti ma tahan tunnustada nii oma inimesi kui ka Vene poolt mõistva suhtumise eest. Tänu sellele oleme nüüd sealmaal, et ükski pension välja maksmata ei jää.

Aitäh! Palun, Maret Maripuu, teine küsimus!

Aitäh! Selle uue ratifitseeritava lepinguga inimeste olukord paraneb. Vene sõjaväepensionärid näiteks hakkavad saama pensioni ka Eestis töötatud aja eest. Mida nüüd inimene tegema peab? Kui Riigikogu on eelnõu vastu võtnud, kas ta peaks kohe minema pensioniametisse? Kuidas toimub inimeste teavitamine, et ei tekiks segadust ja võimalikku hirmu?

Aitäh! See on väga oluline küsimus. Otseselt ükski inimene, kes praegu pensioni saab, ei pea midagi tegema. Kui me räägime uutest pensioniõiguslikest staažidest ja uutest pensioniikka jõudvatest inimestest, siis nende puhul rakendub 16. oktoobrist uus kord. Nende pensioniõiguslik staaž vaadatakse üle: mis on kogutud Venemaal ja mis on kogutud Eestis. Samamoodi rehkendatakse staažid, mis annavad õiguse eripensionideks. Otsest vajadust Sotsiaalkindlustusameti piirkondlikku osakonda minna seega ei ole. Kui inimene tahab kindlust saada, soovitan eelkõige helistada.
Kogu teavitustöö oleme plaaninud niimoodi, et me võtame nii eesti kui ka vene meedia pärast seda, kui parlament on ratifitseerimisseaduse heaks kiitnud, veel kord kokku – korraldame asjaomase infopäeva nii eesti- kui venekeelsele meediale. Ja loomulikult läheb pensioniametite kohapealsetesse esindustesse vastav info välja. Nii et teavitusega ei tohiks probleeme tekkida. Ja mis kõige olulisem: need inimesed, kes praegu pensioni saavad, täiendavalt midagi tegema ei pea.

Aitäh! Palun, Meelis Mälberg!

Aitäh! Hea minister! Te ütlesite, et mõlemad pooled hakkavad maksma oma inimestele ja et hinnanguliselt peaks Eesti pensionisüsteemi koormus vähenema. Kas sa umbkaudu oskad öelda, kui palju mõlemal poolel on inimesi, kes on sellise pensioni välja teeninud?

Seda on võimatu öelda, kuna meie senine pensionipraktika ja pensionikokkulepped, mis meil on olnud Venemaaga, on ette kirjutanud, et n-ö vanad pensionistaažid loetakse kõik pensioniõiguslikuks staažiks. Pole vahet tehtud, kas pensioniaastad on kogutud Eesti riigi territooriumil, Lätis, Leedus, Aserbaidžaanis, Gruusias, Venemaal – kus iganes. Arvestus on toimunud pensioniõigusliku staaži ehk tööaastate järgi. Nüüd, pärast seda, kui see leping jõustub, me räägime ikkagi pensionikindlustusstaažist. See kindlustusstaaž tuleb ikkagi makstud sotsiaalmaksu pealt ja mõlemad riigid hakkavad vastavat arvestust pidama. Sellepärast oli ka vastus eelküsijale, et praegu pensioni saavad isikud ei pea midagi tegema, sest nende pensioniarvestus on tehtud aastate järgi.

Aitäh! Rohkem ministrile küsimusi ei ole. Ma palun ettekandeks kõnetooli sotsiaalkomisjoni esimehe Margus Tsahkna!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas seda eelnõu 13. septembri koosolekul. Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni pensionikindlustust käsitleva koostöölepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu 85 kohta tegi ülevaate Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna finantspoliitika ja koordinatsiooni juht Evelyn Hallika.
Nagu te kuulsite, on lepingu eesmärk arendada Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni koostööd pensionikindlustuse valdkonnas. Leping aitab kaasa Eesti Vabariigis ja Venemaa Föderatsioonis elanud ja nende riikide territooriumil pensionistaaži omandanud kodanike ja kodakondsuseta isikute pensioniõiguste realiseerimisele.
Arutelu oli päris pikk. Me kuulasime Sotsiaalministeeriumi esindaja informatsiooni. Ma tahan ka avaldada tunnustust Sotsiaalministeeriumi ametnikele, kuna läbirääkimised Venemaaga on olnud keerulised. 16. oktoobril vanad lepingud lõpevad. Ka meil tekkis küsimus, mille pärast siis nüüd nii kiiresti ja nii lühikese menetlusajaga tahetakse seda lepingut siin Riigikogus ratifitseerida. Me võime öelda, et probleemid ei olnud mitte Eesti-poolsed, vaid Eesti on juba üle poolteise aasta üritanud võtta ühendust Vene poolega, kuid sealt vastust ei tulnud, alles mõni kuu tagasi saadi kontakt. Pärast seda on vähemalt Sotsiaalministeeriumi esindajate seisukoha järgi koostöö ja arutelu kulgenud väga konstruktiivses vormis.
Seetõttu olid sotsiaalkomisjonis seisukohad, mis puudutavad menetlust, konsensuslikud. Riigikogu sotsiaalkomisjon tegi otsuse saata seaduseelnõu 85 Riigikogu täiskogule esimeseks lugemiseks 20. septembril, ettepanek on esimene lugemine lõpetada. See otsus oli konsensuslik. Me tegime Riigikogu juhatusele ka ettepaneku määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 21. september kell 10 ja saata seaduseelnõu teisele lugemisele juba 22. septembril. See otsus oli samuti konsensuslik. Kuid Riigikogu juhatus otsustas, et nii kiiret menetlemist pole Riigikogus võib-olla vaja. Riigikogu sotsiaalkomisjon kogunes uuesti 19. septembril ja tegi ettepaneku määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 23. september kell 16, jätkata eelnõu võimalike muudatusettepanekute arutelu komisjoni 26. septembri istungil ja teha otsus seaduseelnõu saatmiseks Riigikogu täiskogu saali teiseks lugemiseks 28. septembril, ettepanekuga panna eelnõu lõpphääletusele ja seadusena vastu võtta. Ka need otsused olid konsensuslikud.
Kui veel midagi öelda selle protseduuri kohta, siis meie positsioon sotsiaalkomisjonis on olnud, et Eesti teeb kõik endast oleneva, mis puudutab ka selle lepingu ratifitseerimist, et meil saaksid otsused õigel ajal langetatud. Nii nagu sotsiaalminister varem kõnepuldis ütles, praegu on kontakt ja läbirääkimised Vene poolega konstruktiivsed. Kuna Venemaa Föderatsioonis on menetlusprotsess lihtsalt aeglasem, see puudutab Riigiduumat jm, siis suure tõenäosusega ei jõua nad seda lepingut 16. oktoobriks ratifitseerida. Me ei jõua ratifitseerimiskirju vahetada, küll aga toimuvad läbirääkimised, et Viini konventsiooni alusel nootide vahetamise tulemusena saaks see uus leping tegelikult jõustuda.
Ma loodan Riigikogult mõistvat suhtumist, nii nagu see sotsiaalkomisjonis oli, ja loodan, et te toetate selle eelnõu esimese lugemise lõpetamist. Aitäh!

Aitäh! Küsimus Jüri Jaansonilt, palun!

Aitäh! Tahtsingi üle küsida, kas praeguse informatsiooni põhjal jõuab Vene pool selle lepingu ratifitseerida enne 16. oktoobrit, ja kui ei jõua, mis siis konkreetselt juhtub inimestega, kes selle lepingu tõttu n-ö õhku jäävad.

Aitäh! Tahe on kindlasti olemas, kuid süsteem on aeglane. Riigiduumas peab toimuma kolm lugemist, lisaks on olemas esindajatekoda, kus toimub veel üks lugemine. Peale seda tuleb vahetada ratifitseerimiskirju. 16. oktoobrini ei ole väga palju aega jäänud. Aga sellele küsimusele vastasid sotsiaalkomisjonis Sotsiaalministeeriumi ametnikud nii, et ka nootide vahetamise suhtes on sisuline koostöö toimunud. See näeb välja loodetavasti enam-vähem nõndamoodi, et meie oleme valmis ratifitseerimiskirju vahetama ja kokkulepe peaks olema selline, et Vene pool esitab noodi, mille meie siis vastu võtame. Sellisel juhul saab see leping tegelikult jõustumisele minna. Loodetavasti ei lähe teistmoodi. Aga kui läheb teistmoodi, kui tekivad mingisugused sisulised tõrked, mida praegu näha ei ole, siis tegelikult jätkavad need vanad lepingud rahvusvahelise õiguse n-ö kaasuste põhjal kehtimist. Nende inimestega, nende pensionäridega nii Eestis kui ka Venemaal otseselt midagi ei juhtu.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku Eesti Vabariigi ja Venemaa Föderatsiooni pensionikindlustust käsitleva koostöölepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu 85 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 23. septembri kell 16.

Me asume kolmanda päevakorrapunkti juurde. Selleks on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun kõnetooli Riigikogu liikme Karel Rüütli!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõuga olen Riigikogu ees juba teist korda. Esimesel korral kaitsesin seda eelnõu 20. jaanuaril 2011. aastal. Siis otsustas Riigikogu XI koosseis seda eelnõu mitte toetada.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni taasalgatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu esitamine tulenes vajadusest viia õppetoetuste ja õppelaenu seadus kooskõlla õigustatud ootuse printsiibiga. Väga paljude noorte inimeste ootusi on riik oma käitumisega petnud. Me soovime, et neile, kellele lubati õppelaenu kustutamist, see võimalus taastataks.
Selgitan Riigikogu uuele, XII koosseisule, miks on tekkinud olukord Sotsiaaldemokraatliku Erakonna arvates ebaõiglane. Nimelt, 1. juulil 2009 muudeti õppetoetuste ja õppelaenu seadust ning lõpetati õppelaenu kustutamine kõigil avaliku sektori töötajatel, sh õpetajatel, pääste- ja noorsootöötajatel, kes ei olnud selleks hetkeks õpinguid lõpetanud ja aasta aega avalikus sektoris töötanud. Samuti lõpetati õppelaenu osaline kustutamine emadel ja isadel, kes olid õpingud lõpetanud ja kasvatasid alla viieaastast last. Seadus võeti Riigikogus vastu väga kiiresti. Seadust muudeti 18. juunil 2009. aastal Riigikogus vastu võetud 2009. aasta teise lisaeelarve seadusega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega. Vabariigi President kuulutas selle välja 22. juunil ning see jõustus 27. juunil. Avaldusi õppelaenu kustutamise jätkamiseks oli inimestel õigus esitada 30. juunini.
Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse nii kiire muutmise tõttu on paljud noored pöördunud kohtusse. Nad peavad seda ebaõiglaseks ja õiguskindlustunnet riivavaks seaduseks. Õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise otsuse tegemisel arvestas valitsus oma mõjuanalüüsides eelkõige finantsilisi aspekte ja lähtus soovist saavutada eelarves kokkuhoid. Selle otsuse tegemisel aga ei arvestanud valitsus üliõpilaste sotsiaal-majanduslikku olukorda ega vajadusi. Juhin Riigikogu liikmete tähelepanu ka sellele, et riik peatas ajutiselt maksed pensionikindlustuse teise sambasse. Tänase seisuga on osamaksed osaliselt taastatud, täielikult taastatakse need järgmisel aastal.
Asi ei ole selles, et kunagi väljatöötatud hüvitiste süsteemi ei tohiks muuta. Probleem on selles, kuidas asjaomast seadust muudeti ja millised tagajärjed kaasnesid sellega tuhandetele noortele. Üle 13 000 noore on esitanud näiteks Riigikogu esimehele palve seda seadust muuta. Nõustun kõigi nendega, kes ütlevad, et olukorra lahendab vajadustepõhine õppetoetuste süsteem, mida on siiani veeretatud nagu kuuma kartulit, lahendust aga seni ei ole. Loodan, et lahendus leitakse kas või näiteks Haridus- ja Teadusministeeriumi esitatud ülikooliseaduse, rakenduskõrgkooli seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu abiga. Sotsiaaldemokraatlik Erakond leiab, et Eestis tuleks kehtestada näiteks 130 euro suurune tudengitoetus, millele võiks lisanduda stipendium, mille puhul arvestataks üliõpilaste sotsiaal-majanduslikku olukorda. Toetus peab olema võimalikult paindlik ning soodustama erinevaid õppevorme, näiteks osakoormusega elukestvat õpet. See aitab pühenduda õpingutele, võimaldab vajaduse korral töötada koormusega, mis õppimist ei häiri.
Sotsiaaldemokraatliku Erakonna eelnõu ei räägi seaduse tagasipööramisest, vaid me soovime parandada eelmise valitsuse vea ning säilitada nendele noortele, kes õppisid enne 1. juulit 2009 ülikoolis või kõrgkoolis, varem kehtinud õppelaenu kustutamise tingimused ja korra.
Head Riigikogu liikmed! Palun mõelge nendele gruppidele, kellele on õppelaenu kustutamine äärmiselt oluline, näiteks õpetajad, noorsootöötajad, lasteaiaõpetajad, päästetöötajad, üksikemad jne. Paljudele neist on kõrghariduse nõue oma ametikohal töötamiseks kohustuslik. Nad tegid läbi tasulise õppe ja võtsid õpingute rahastamiseks õppelaenu teadmises, et õppelaenu riik neile kunagi tagastab. Kuidas tekib nendel noortel inimestel usaldus oma riigi vastu, usk, et riik vastutab oma sõnade eest ega muuda üleöö seadust, mis tulevikus mõjutab nende majanduslikku toimetulekut? Eesti paistab teiste Euroopa riikide seas praegu silma sellega, et ühena vähestest ei arvestata siin toetuste võimaldamisel üliõpilaste sotsiaal-majanduslikku olukorda ega vajadusi, vaid lähtutakse ainult tudengite õpitulemustest. Õppemaksud on kasvanud, kuid üliõpilaste sotsiaalsed garantiid paranenud ei ole.
Eelnõu esitajate hinnangul kulub selle seaduse rakendamisel aastas õppelaenude kustutamiseks ligi 6,4 miljonit eurot, lastevanematele kulub 3,2 miljonit eurot. Need summad hakkavad aastate jooksul vähenema, kui väheneb laenu tagasimaksmise kohustusega ja neid tingimusi täitvate inimeste hulk. Ehk kokku on seda ainult 9,6 miljonit eurot. Tänan!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, Priit Sibul!

Aitäh, hea eesistuja! Austatud ettekandja! Selles eelnõus on väga palju positiivseid nüansse ja õiglast tunnetust. Aga kui me korraks unustame ära selle õigustatud ootuse ja peame silmas seda, millele te ka ise viitasite, et teatavaid hüvitisi tuleb aeg-ajalt üle vaadata, siis kas see meede, mille abil saab meelitada inimesi avalikku sektorisse, on praeguses majandussüsteemis õigustatud?

Loomulikult parandaks olukorda vajadustepõhine õppetoetuste süsteem. See meede loodi omal ajal seetõttu, et avalik sektor vajas häid töötajaid ja nii kompenseeriti see, et riigil ei olnud neile noortele inimestele tihtipeale võimalik õiglast palka maksta. Neile siis riik garanteeris selle, et nende õppelaen kustutatakse, kui nad avalikku sektorisse tööle lähevad. See eelnõu ei vaata tulevikku, vaid selle eelnõuga soovime kõrvaldada vea. Nende inimeste jaoks, kes kunagi õppelaenulepingu allkirjastasid, kehtisid teatud seadused ja nad eeldasid, et riik täidab oma lubadusi. See, mis puudutab tulevikku, ma loodan, lahendatakse ära vajadustepõhise õppetoetuste seadusega, aga see eelnõu vaatab tagasi ja seisab eelkõige nende noorte inimeste eest, kellele riik omal ajal selle lubaduse andis.

Aitäh! Palun järgmine küsimus, Aivar Kokk!

Hea Karel! Kas sulle ei tundu, et see on ebavõrdne, kui inimesed, kes on ülikooli lõpetanud ja lähevad riigiametisse tööle, saavad oma õppelaenu tagasi? Need, kes lähevad tööle erasektorisse või kelle vanemad on õppimise kinni maksnud, ei saa ju mitte midagi tagasi. Oleks loogiline, et oleks ikkagi võrdsus. Eelmise eelnõu puhul me rääkisime meeste ja naiste võrdsusest. Ka tudengid peaksid ju võrdsed olema.

Aitäh küsimuse eest! Eestis on arvukalt erialasid, mille puhul nõutakse kõrgharidust. Nagu ma oma ettekandes tähelepanu juhtisin, paljud noored, kes kunagi õpinguid alustasid, teadsid, et kui nad lähevad hiljem tööle näiteks kultuuritöötajaks, siis nad saavadki alla riigi keskmise palga, aga riik kustutab nende õppelaenu kas osaliselt või täielikult. See oli riigi lubadus või teatud mõttes riigi garantii väga paljudele noortele inimestele. Need erialad ei olnud võib-olla väga prestiižsed, aga riik vajas seal neid noori inimesi. Loomulikult oleks võinud juba ammu luua vajadustepõhise õppetoetuste süsteemi, aga kuna seda ei olnud, siis see meede mingis mõttes töötas. Lihtsalt praegu on väga paljud noored, kes sellest lubadusest lähtusid ja selle täitmist eeldasid, jäänud nagu kahe maailma vahele.

Aitäh! Palun, Lauri Luik!

Aitäh! Hea ettekandja! Kuigi Riigikogu eelmine koosseis andis analoogse eelnõu kohta oma arvamuse tegelikult ära, on mul hea meel, et te olete uuesti selle mõttega välja tulnud. Kui me hakkame arutama uut kõrghariduse reformi, siis võiks võib-olla üritada seda mõtet kuidagiviisi kas või sinna integreerida. Aga küsimus on selline. Kas te olete mõelnud, äkki see õppelaenu kustutamine on meetmena oma elu ära elanud, äkki peaks vaatama asja laiemalt ja kuidagi teise nurga alt? Kas te olete ka seda uurinud, et ehk on mingeid efektiivsemaid meetodeid, kuidas neid inimesi, kes abi vajavad, natukene riigi poolt toetada?

Aitäh! Ma tunnustan Riigikogu XII koosseisu kultuurikomisjoni, kes täna hommikul tegi äärmiselt positiivse otsuse ja otsustas selle eelnõuga edasi minna. Tõepoolest, mõistlik oleks vaadata üliõpilaste sotsiaalseid garantiisid terviklikult, ühes paketis. Meie eelnõu ei soovi tegelikult seda seadust tagasi pöörata. Meie eelnõu räägib nendest noortest inimestest, kes asusid õppima enne 1. juulit 2009. Me soovime, et nendele inimestele, kes läksid õppima ja võtsid õppelaenu, kehtiks see kord edasi. Nende noorte jaoks, kes on nüüd õppima asunud, töötame välja uue süsteemi, mis on vajadustepõhine ja arvestab laiemat pilti. Ma arvan, et me oleme ühel meelel, aga arvan ka, et nendele noortele inimestele, kes teatud tingimustel õppima tulid ja eeldasid, et riik ühel hetkel täidab antud lubadused, me oleme võlgu ja nende jaoks oleks mõistlik taastada endine kord.

Aitäh! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Ma palun kaasettekandeks kõnetooli kultuurikomisjoni esimehe Urmas Klaasi!

Proua juhataja! Austatud kolleegid! Kultuurikomisjon on eelnõu 13 oma istungitel arutanud kolmel korral: 6. juunil, 12. septembril ja, tõepoolest, nagu Karel Rüütli ütles, täna hommikul. 6. juunil toimus eelnõu sisuline arutelu. Sügisel võtsime vastu menetluslikud otsused. Vahepeal palus algataja ise eelnõu täiskogu päevakorrast välja lülitada. Täna hommikul tegime minu ettepanekul otsuse, et kuna kõrgharidustemaatika on taas meie töölaudadel, siis on ehk tark mitte kiirustada ka selle eelnõu suhtes otsuste langetamisega ja jätta eelnõu töösse. Komisjoni tänane otsus on esimene lugemine lõpetada ning määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 10. oktoober s.a kell 18. See otsus tehti konsensusega.
Nüüd avan pisut kultuurikomisjoni 6. juuni istungi arutelu, kui eelnõu päevakorras oli. Üks põhiline küsimus, mida me arutasime koos Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajatega, kelleks olid ministeeriumi jurist Kaire Liiv ning ministeeriumi rahandusosakonna finantsekspert Malle Kurm, oli see, kas Riigikogu otsus rikub õigustatud ootuse printsiipi ja kas sellest tulenevalt on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni algatatud õppetoetuste ja õppelaenu seaduse muutmise seaduse eelnõu põhjendatud. Ütlen ka seda, et Haridus- ja Teadusministeerium on esitanud selles küsimuses valitsuse seisukoha. Vabariigi Valitsus otsustas kõne all olevat eelnõu mitte toetada.
Selle eelnõu jõustumise korral tekiks õigus õppelaenu riigipoolsele kustutamisele kõigil avaliku sektori töötajatel ja teenistujatel, kes enne 1. juulit 2009 õppetoetuste ja õppelaenu seaduse § 15 lõigetes 1 või 2 nimetatud õppeasutusse õppima asusid või seal enne seda aega õppisid. Eelnõu seletuskirja kohaselt viiakse selle muudatusega õppetoetuste ja õppelaenu seadus kooskõlla nende isikute – paneme tähele! –, kes alustasid oma õpinguid enne 1. juulit 2009. aastal, ootustega ja seeläbi õiguskindluse põhimõttega. Eelnõu algataja seob õppelaenu riigipoolse kustutamise õiguse olemasolu või selle puudumise õppeasutusse õppima asumise ajaga. Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad selgitasid meile, et selline eeldus on väär, sest avaliku sektori töötajate ja teenistujate õppelaenu kustutamise näol ei ole tegu mitte üliõpilase sotsiaalse tagatisega, milleks tal tekkis õigus õppeasutusse astudes, vaid tegu on soodustusega, millele tekkis õigus isikul, kes oli võtnud õppelaenu, lõpetanud õpingud õppekava täies mahus ning töötanud teatud aja avalikus sektoris. Ehk tegu on ametnike ja avaliku sektori töötajate soodustusega, mitte üliõpilase sotsiaalse tagatisega, mis oleks kuidagimoodi seotud õppeasutuses õppimise ajaga.
Meil on kasutada ka üks Riigikohtu lahend, mis lahkab isiku subjektiivset õigust nõuda riigilt mingi kohustuse täitmist. Haridus- ja Teadusministeerium, kes on sellist praktikat lähemalt uurinud, selgitab, millal selline õigus tekib ja millal mitte. Kindlasti tuuakse taas välja, et selline õigus ei saa tekkida õppelaenulepingu sõlmimise ajast. Oluline on tähele panna, et nende isikute puhul, kellel oli enne 1. juulit 2009 sõlmitud õppelaenuleping ja kellel on seaduse kohaselt õigus seda soodustust saada, on seda tehtud.
Me arutasime komisjonis ka seda, kui põhjendatud on ikkagi avaliku sektori töötajatele erasektoris töötavate inimestega võrreldes sellise palgalisa võimaldamine. Kõlas erinevaid seisukohti. Mõne arvates on see põhjendatud, paljude arvates mitte. Eriti seoses praeguse situatsiooniga tööturul tekkis küsimus, kas me peame avalikus sektoris töötamist niimoodi soodustama. Komisjoni liige Mailis Reps esitas oma arvamuse. Tema arvates tasuks teatud gruppidele soodustusi teha, näiteks aineõpetajatele, lasteaiaõpetajatele, noorsootöötajatele. Nii et kõlas ka diferentseerimise vajadus.
Me arutasime ka kuni viieaastast last kasvatava vanema õppelaenu osalist kustutamist riigi poolt. Haridus- ja Teadusministeeriumi esindajad selgitasid, et sedagi ei ole tark siduda õppeasutusse õppima asumise ajaga, siingi on tegemist soodustusega ning on arusaamatu, miks seda ühele grupile võimaldatakse, teisele aga mitte.
Kuid sellegipoolest, nagu öeldud, tegi komisjon täna otsuse, et teemaga on mõtet edasi tegelda, sest kõrghariduse temaatika on meil laiemalt töös. Aitäh!

Aitäh! Enne kui me läheme küsimuste juurde, üks täpsustus. Teie ettekandes kõlas muudatusettepanekute esitamise tähtajana 10. oktoober. Kas te mõtlesite kümmet tööpäeva, siis oleks tähtaeg 4. oktoober, või pidasitegi silmas 10. oktoobrit?

Me mõtlesime kümmet tööpäeva ehk 4. oktoobrit.

Selge! Palun, Jaak Allik!

Lugupeetud ettekandja! Tuhanded noored spetsialistid, nende hulgas paljud õpetajad, kes on kõrgkooli lõpetanud, tunnevad end riigi poolt subjektiivselt petetuna, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna arvates ka objektiivselt petetuna. Meilt oodatakse selle probleemi konkreetset lahendust. Palun selgitage, kuidas see lahendus võiks olla seotud kavandatava kõrgharidusreformiga, mis puudutab ju neid noori, kes pole veel õppima asunudki. Just see side oli teie sõnade kohaselt põhjus, miks tuleks eelnõu jätta Riigikogu menetlusse, seega, anda nendele inimestele siiski mingit lootust, et probleem laheneb positiivselt.

Aitäh! Siin on kaks aspekti. Üks on see, et seoses kõrgharidusreformiga on kõne all vajaduspõhise stipendiumisüsteemi ülevaatamine ning üldse stipendiumide ja õppetoetuste süsteemi tänapäevastamine. See on tõepoolest üks tulevikku vaatav teema. Teine aspekt, mille ma ka välja tõin, on see, kas õigustatud ootuse printsiipi on rikutud või ei ole. Siin oli toodud kolm tingimust, millal tekib õigus õppelaenu osalisele kustutamisele. Kokkuvõtvalt refereerisin nii Haridus- ja Teadusministeeriumi kui ka Rahandusministeeriumi seisukohta, mis tugines Riigikohtu lahendile, et õigustatud ootuse printsiipi rikutud ei ole. Kui inimene astub kõrgkooli ja kui inimene sõlmib pangaga õppelaenulepingu, siis ei saa tal automaatselt tekkida õigustatud ootuse printsiipi, et tema õppelaen kustutatakse. Pole ju teada, kas ta üldse saab riigiametisse tööle või ei saa. Meil ei ole riiklikku suunamist, riik ei saa anda mingit garantiid. See käis läbi meie arutlustest komisjonis ning see on kirjas ka valitsuse seisukohas. Aga kuna teema kui niisugune on üleval, siis oli minu ettepanek, et ärme kohe eelnõu kõrvale heidame, võib-olla on siit midagi tuleviku jaoks õppida.

Aitäh! Palun, Karel Rüütli!

Aitäh! Austatud ettekandja! Eesti Vabariigi president manitses alles hiljuti Riigikogu, et palju rohkem tuleks oma igapäevastesse tegemistesse ja töödesse kaasata eri huvigruppe. Kas te oskate ütelda, kas ja milliseid huvirühmi kaasati näiteks selle eelnõu arutelusse? Haridus- ja Teadusministeerium ning Rahandusministeerium on oma seisukohad esitanud. Kas ka väljastpoolt valitsussektorit on küsitud huvirühmadelt nõu või seisukohta?

Aitäh! Praeguse menetlusgraafiku raames seda küsitud ei ole, kuid kuivõrd teema on päevakorral ja eelnõu on meie töölaudadel, siis ei saa välistada, et seda saab teha.

Aitäh! Palun, Lauri Luik, teine küsimus!

Aitäh! Hea ettekandja! Siin on jäänud just nagu kõlama arvamus, et on halb, kui me seda asja edasi arutame. Minu arust on väga positiivne, et me üritame seda teha kõrgharidusreformi kava kontekstis. Kas te olete nõus, et kui me hakkame kõrgharidusreformi arutama, siis me võtame teemad eraldi plokkidena arutluse alla ja üks teema võiks kindlasti olla, nagu te ka ise ütlesite, kogu finantspool ning eraldi plokina võiks olla õppelaenu teema? Kui me õppelaenu tulevikku vaatavalt arutame, miks me ei võiks siis sellega koos vaadata konkreetset eelnõu? Kas te olete sellise lähenemisega nõus?

Vastus on lühike: jah.

Aitäh! Teine küsimus, Jaak Allik, palun!

Lugupeetud ettekandja! Kas see eelnõu jääb Riigikogu menetlusse n-ö õppevahendina, nagu te sõnastasite, või on teil kultuurikomisjoni esimehena kavas tuua see eelnõu Riigikokku ka teisele lugemisele?

Ma ei ole õppevahendi terminit kasutanud. Ma ütlesin, et kindlasti on siit tuleviku tarbeks võimalik midagi õppida. See sõltub ikkagi meie ühistest otsustest kultuurikomisjonis.

Aitäh! Rohkem teile küsimusi ei ole. Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Läbirääkimisi pidada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu 13 esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran eelnõu 13 muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 4. oktoobri kell 18.

Me asume neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud tuumakatastroofi piirkonda saadetud isiku seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun kõnetooli Riigikogu liikme Mihhail Stalnuhhini!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Eesti Tšernobõli Ühing on mitmeid kordi juhtinud avalikkuse tähelepanu probleemile, et paljud Tšernobõli veteranid ei saa riigilt toetust. Alaliselt riigis elavate inimeste ebavõrdne kohtlemine ei ole demokraatlikule riigile kohane. See on vastuolus ka Euroopa Liidu põhimõtetega, mille kohaselt sotsiaaltoetusi ja hüvitisi peavad võrdsetel alustel saama kõik elanikud, hoolimata nende kodakondsusest.
Eelnõu eesmärk on tagada kõikidele Eestis elavatele tuumakatastroofi piirkonda saadetud isikutele toetused, hüvitised ja soodustused sarnastel alustel ning võrdses ulatuses. Eelnõu jõustumise korral on kõigile Eestis alaliselt elavatele tuumakatastroofi piirkonda saadetud isikutele seadusega tagatud õigus saada aastas 160 euro ulatuses tervise taastamise toetust, õigus tasuta külastada riigimuuseume ning laulu- ja tantsupidu, õigus tasuta tegelda harrastuskalapüügiga, õigus 50%-lisele sõidusoodustusele ühissõidukites riigisisestel liinidel. Need toetused ja soodustused on okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadusega tagatud vaid osale tuumakatastroofi piirkonda saadetutele. Eesmärk ei ole soodustusi saavate isikute hüvesid vähendada, mistõttu tuuakse need soodustused ka sellesse eelnõusse ning laiendatakse nimetatud soodustuste ja toetuste saajate ringi.
Hüvitiste ja soodustuste eest tasutakse riigieelarves selleks ettenähtud vahenditest Sotsiaalministeeriumi kaudu. Maksimaalsed kulutused oleksid aastas 264 550 eurot. Aitäh!

Aitäh! Kas ettekandjale on küsimusi? Palun, Peeter Võsa!

Aitäh! Tegelikult on tuumakatastroofi piirkonda saadetud isiku seaduse eelnõuga ühiskonnas sellist pingpongi mängitud. Need inimesed on olemas, ühiskonnas on olemas tahe see eelnõu vastu võtta ja seaduseks muuta. Mul on selline küsimus: mida te arvate, miks meie parempoolne valitsus on nii hirmsasti selle seaduseelnõu vastu?

Aitäh küsimuse eest! Teate, on selline väide, et kogu vene kirjandus on välja kasvanud Gogoli "Sinelist". Ümber sõnastades: Eesti Vabariik on välja kasvanud Eesti Nõukogude Sotsialistlikust Vabariigist. Tolle aja tavad ja kombed on elus. Räägitakse ühte ja samas tehakse midagi otse vastupidist. Päevast päeva tegeldakse võrdõiguslikkusega, tänagi on siin saalis seda teemat arutatud, samas ei taheta näha konkreetset probleemi. Kogu maailm ülistas sellel aastal, mil sai täis 25 aastat Tšernobõli katastroofist, tuumakatastroofi tagajärgede likvideerijaid, st neid inimesi, kellele me oleme võlgu meie endi ja meie laste tervise. Meie aga siin saalis – muidugi mitte kõik, kuid enamik – ei suuda murda oma nõukogudeaegseid, verre imbunud instinkte. Kui teie laps on terve, siis teatud määral peate selle eest tänulik olema ka neile 1300 inimesele, kellele ei taheta isegi tasuta laulupeopiletit anda. Selline tänamatus on kommunismi ajastu pärand. Seni, kuni me sellega elame, ei lahendata ka tuumakatastroofi piirkonda saadetud isikute probleeme.

Aitäh! Palun, Reet Roos!

Aitäh! Lugupeetud ettekandja! Kas te oskate öelda, kui palju maksab Venemaa tuumakatastroofi tagajärgede likvideerijatele iga kuu lisatoetust, lisaks sellele, mis ka meil kehtib?

Aitäh! Ma põhimõtteliselt ei hakka sellele küsimusele vastama. Miks see on põhimõtteline seisukoht? Sest iga kord, kui on vaja midagi halba näidata, näidatakse näpuga Venemaa poole, me ei tohi teha nii, nagu seal tehakse, see on ebademokraatlik, see on totalitarism jne. Miks peaks praegu arutlema selle üle, mida makstakse ja tehakse teistes riikides, kui meil on laua peal meie endi loodud probleem?

Aitäh! Palun, Priit Sibul!

Aitäh! Hea ettekandja! Mul on küsimus puhtalt eneseharimise jaoks. Kas te teate, kui suur on see seltskond, kes kuuluvad § 2 lõike 1 punkti 1 all nimetatud isikute ringi, kes allutati katseobjektina kiiritusele seoses tuumapommi lõhkamisega? Kui suur on see inimeste ring, on see teil teada?

Kui rääkida konkreetselt tuumapommi lõhkamisest, siis arvata võib, et see ring on väga ja väga väike. See juhtus, mälu järgi ütlen, vist 1951. või 1952. aastal. Mina olen igatahes lugenud, et nendest sõduritest, kes sellest osa võtsid, peaaegu kedagi elus ei ole.

Aitäh! Ettekandjale rohkem küsimusi ei ole. Ma palun kõnetooli kaasettekandja, sotsiaalkomisjoni esimehe Margus Tsahkna!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Riigikogu sotsiaalkomisjon arutas seda eelnõu esmaspäeval, 12. septembril. Tuumakatastroofi piirkonda saadetud isiku seaduse eelnõu 29 tutvustas Yana Toom kui algataja esindaja. Eelnõuga tagatakse kõikidele Eestis elavatele tuumakatastroofi piirkonda saadetud isikutele toetused, hüvitised ja soodustused sarnastel alustel ja võrdses ulatuses. Komisjonis tehti ettepanek saata eelnõu 29 esimesele lugemisele 20. septembril s.a. Esimese lugemise lõpetamise poolt oli 5 ja vastu 6 komisjoni liiget, erapooletuid ei olnud. Hääletustulemuse kohaselt on ettepanek eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata, selline oli otsus. Kui esimene lugemine lõpetatakse, siis on ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 4. oktoober kell 18. Ettekandjateks, nagu te juba nägite, määrati Eesti Keskerakonna fraktsiooni liige Mihhail Stalnuhhin ning sotsiaalkomisjoni nimel komisjoni esimees Margus Tsahkna. See oli see, mida komisjon otsustas. Samuti tutvustati komisjonis valitsuse arvamust, mis oli päris pikk. Valitsus ei toetanud selle eelnõu esimese lugemise lõpetamist. Aitäh!

Aitäh! Palun, Eiki Nestor!

Aitäh! Minu meelest on tegemist eelnõuga, mida peaks arutama ja mida tuleb tervitada, sest need inimesed kindlasti vajavad riigi abi. Praegune õnnetus ja ebaselgus on põhjustatud sellest, et seda püütakse teha vale seaduse raames. Ma juhtisin sellele tähelepanu juba siis, kui seadust vastu võeti. Neid inimesi ei saa pidada represseerituks, aga tuumakatastroofi piirkonda saadetud on nad kindlasti ja neid peab aitama. Selles mõttes on see mõistlik ettepanek. Me püüdsime inimestele head teha, kuid seadusmuudatusega jätsime tegelikult pooled inimesed abita. Ega sul ei ole meeles – minul tõesti ei ole –, mis ajast Tšernobõli saadetud inimesi represseerituteks peetakse?

Hea küsija! Pean tunnistama, et jään hetkel vastuse võlgu. Ma mälu järgi ei oska seda öelda, mind sel ajal siin n-ö menetlemas polnud. Aga eks sellest ole arvatavasti juba mõni aasta.

Aitäh! Palun, Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Arusaadav, et ebavõrdsus siin on fakt, selle kohta on ka statistikat. Palun ütelge, miks koalitsioon on selle vastu, et edaspidi seda küsimust arutada ja meie riigis nende inimeste probleeme lahendada.

Aitäh! Kindlasti ei ole koalitsioon selle vastu, et nende inimeste probleeme edaspidi arutada. Me räägime täna konkreetsest eelnõust ja otsusest laiendada okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduses toodud isikute ringi samadel alustel eriseadusega. Valitsuskoalitsioon on võib-olla selle filosoofia muutmise vastu, kindlasti aga mitte nende inimeste probleemidega tegelemise vastu. Praegu on riik võtnud seisukoha, et lisaks samadele õigustele, mis neil inimestel on võrdselt kõigi Eesti elanikega meditsiini- ja sotsiaalsüsteemi suhtes, saavad nad soodustusi, mida saadakse okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse alusel. Sinna on lisatud need isikud, kes on Eesti Vabariigi kodanikud ja keda okupatsioonirežiim n-ö võttis tuumakatastroofi piirkonnas tööle. See on see filosoofia, mis siin on. Ma arvan, et nende inimeste probleemidega tuleb edaspidi tegelda ja sotsiaalkomisjon on kindlasti valmis selle teemaga tegelema.

Aitäh! Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud komisjoni ettekandja! Te mainisite, et valitsus seda eelnõu ei toeta, aga ei tutvustanud meile põhjusi, miks ei toetata. Samuti soovin teada, kas pakutakse alternatiivseid lahendusi, et nende inimeste probleeme lahendada, või on vastus selline, et praegu on kõik korras, ja rahuldutakse olemasoleva olukorraga.

Valitsuse seisukoht on päris pikk ja koosneb väga mitmest punktist. Mul pole mõtet seda siin ette hakata lugema, see on kõigile kättesaadav. Mõne punkti toon välja. Peaaegu sama eelnõu oli Riigikogu menetluses 2008. aastal, ma arvan, et ka valitsuse seisukoht on enam-vähem sarnane tolleaegse seisukohaga. Aga jah, selles seisukohas on mitu punkti. Üks käsitleb seda, et Eesti riik on otsustanud okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse abil anda toetusi omaenda kodanikele. Laias laastus öeldes leitakse, et nende toetuste rehabilitatsioonipool peaks olema seotud eelkõige riikidega, kes on need kahjud tekitanud. Samuti on välja toodud mõned eelnõu formaalsed ebatäpsused. On toodud välja, et konkreetselt ei ole kindlaks määratud nende isikute ring, kellele see võimalik seadus laieneks. Samuti on välja toodud riigieelarvele tekkivad kulutused. Algatajad on kulutusteks pakkunud 264 550 eurot, mida ei ole ette nähtud järgmiste aastate riigieelarvetes. Samuti väidetakse algatajatele vastu selles, mis puudutab rahvusvahelise õiguse norme. Praegune regulatsioon, mis Eesti Vabariigis kehtib, ei ole kuidagi vastuolus rahvusvahelise õiguse normidega. On viidatud Genfi IV konventsioonile. Need on laias laastus öeldes need seisukohad, mis olid valitsuse arvamuses. Aga ma soovitan asjast huvitatutel see tekst põhjalikult läbi lugeda, selle pikkus on kaks lehekülge.

Aitäh! Palun, Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Hea kolleeg! Sa ilmselt mäletad seda arutelu ja mäletad sedagi, mida rääkis komisjonis valitsuse esindaja. Tema nimelt heitis eelnõu autoritele ette, et eelarve on ebatäpne, ilmselt hakkavad Eestisse kolima kümned kui mitte sajad katastroofi tagajärgede likvideerijad lootuses saada seda 160 eurot jne. Aga sisulist arutelu meil ei toimunudki. Minu küsimus on järgmine. Sa väidad, et komisjon on nõus edaspidi nende inimeste probleemidega tegelema, ja samas räägid sellest, et valitsuse seisukoht ei ole kolme aastaga muutunud. Millal nende inimeste probleemide lahendamine võiks kõne alla tulla, millal ja kas on koalitsioon võimeline loobuma sellest, et seada siin esikohale kodakondsuse küsimus? Olgem ausad, asi on ju kodakondsuses.

Aitäh, hea küsija! Tõepoolest, üks tähelepanek, mida valitsuse esindaja mainis, on see, et kui me selle seaduse sellisel kujul vastu võtame, siis nende võimalike õigustatud isikute ring ei ole kindlaks määratud, need soodustused laieneksid ka nendele isikutele, kes otsustavad ühel hetkel siia kolida. Aga jutt ei olnud mitte sellest, et neid inimesi oleks sadu või tuhandeid, vaid lihtsalt juriidilisest aspektist. Selles mõttes pole võimalik väga täpselt kindlaks määrata, mis on selle eelnõu võimalik maksumus riigieelarvele. See oli see pool. Kui ma rääkisin nende inimeste konkreetsetest muredest, siis sotsiaalkomisjoni esimehena pidasin silmas eelkõige neid muresid, mis on tekkinud terviseprobleemidest. Me peame vaatama, et nad saaksid igakülgselt ja võrdväärselt abi Eesti sotsiaalsüsteemist ja tervishoiusüsteemist. Kui me räägime sellest eelnõust, siis siin on konkreetsete toetuste nimekiri, mida need isikud peaksid saama, ehk me räägime 160 euro ulatuses tervise taastamise toetusest, õigusest tasuta käia riigimuuseumides ning laulu- ja tantsupidudel, õigusest tasuta tegelda harrastuskalapüügiga ja õigusest saada ühissõidukis riigisisesel liinil 50% sõidusoodustust. Mis aga puudutab konkreetseid muresid, mis suures osas on seotud tervisega, siis tuleb nendesse isikutesse suhtuda väga tõsiselt.

Aitäh! Palun, Marika Tuus-Laul!

Aitäh! Austatud esineja! Valitsus on väga selgelt selle eelnõu vastu ning toob välja rahamured ja muud probleemid. Teie siin puldis ütlesite, et koalitsioon ei ole vastu ja me põhimõtteliselt peaksime selle teemaga tegelema. Mida te arvate sellest, kui me vormistame selle Riigikogu otsuseks ja teeme valitsusele ettepaneku see eelnõu välja töötada? Võib-olla oleks veel parem, kui sotsiaalkomisjon teeks ise selle eelnõu. Kas see võiks niimoodi minna, milline on täpne plaan?

Komisjon seda täpset plaani ei arutanud, kuna meie päevakorras oli konkreetse eelnõuga tegelemine. Aga algatajate info kohaselt on Eestis 1300 inimest, kes jäävad välja okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seaduse raamest. Kui neil on (ja suure tõenäosusega neil on) probleeme, mis tulenevad sellest tuumakatastroofist, mille tagajärgi neid likvideerima saadeti, ja kui tulevad ettepanekud nende teemadega edasi tegelda kas või Riigikogu otsuse näol, siis me kindlasti arutame neid väga tõsiselt. Tänane päev on näidanud, et ei ole vahet, kas ettepaneku esitab opositsioon või koalitsioon, kui arutatakse Riigikogu otsust ettepaneku tegemiseks Vabariigi Valitsusele, siis võib siin saalis leida täiesti konsensusliku lahenduse.

Aitäh! Palun, Valdo Randpere!

Lugupeetud ettekandja! Eelkõnelejalt Mihhail Stalnuhhinilt küsiti, kuidas Venemaa seda nendele inimestele kompenseerib. Ta jättis sellele küsimusele vastamata mingi krüptilise põhjendusega, millest mina aru ei saanud. Ma ei saanud aru sellest, miks ta ei tahtnud öelda, mida Venemaa teeb. Ma ei tea, kas komisjonis oli sellest juttu. Kas sina tead seda vastust? Kui tead, äkki sa ütled meile?

Aitäh, hea küsija! Ka valitsuse seisukohas väljendub põhimõte, et tegelikult peaks just nimelt see riik, kes on selle riigi õigusjärglane, kus see tuumakatastroof toimus (enamasti me räägime ju ühest konkreetsest juhtumist), nende inimeste eest hoolitsema, andma neile soodustusi või kuidagi korvama seda kahju, mis on tekitatud. Kui need inimesed praegu neid soodustusi ei saa, siis ma eeldan, et Venemaa poolt neid soodustusi, vähemalt sellisel kujul, nagu on Eestis ette nähtud okupatsioonirežiimide poolt represseeritud isiku seadusega, ette nähtud ei ole. Aga ma ei väida seda lõpliku tõena, kuna konkreetselt seda küsimust sellisel kujul komisjonis arutlusel ei olnud.

Aitäh! Palun, Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Hea kolleeg! Mind hämmastab, et te nii rahulikult räägite inimestest, kes võtsid osa tuumakatastroofi tagajärgede likvideerimisest. Aga need inimesed on meie riigi maksumaksjad ja nad võivad loota riigi toetusele. Minu küsimus on seotud komisjoni tööga. Te ütlesite, et kuus kolleegi hääletasid vastu. Võib-olla nimetate, kes need olid.

Aitäh! Mis puudutab nimelist hääletust, siis ma ei hakka siin nimesid ette lugema. Sotsiaalkomisjon langetas sellise otsuse, häälte suhe oli selline ja see kõik vastab meie kodukorra reeglitele.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh, Margus Tsahkna! Kas soovitakse pidada läbirääkimisi? Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Palun ette vabandust, kui ma liiga isiklikuks muutun! Mul on väga palju tuttavaid Tšernobõli veterane. Ühega neist on mul pikaajaline ja väga soe suhe, oleme peaaegu sõbrad. Hirmus on vaadata seda, kui ta särgi üles tõstab ja oma arme näitab. Ma pole kellelgi teisel midagi sellist näinud, ta on üle elanud mitu operatsiooni ja siirdamist. Kuus maksab ta umbes 2000 krooni ravimite eest, nii vähe seetõttu, et ta ostab neid tavaliselt Venemaalt, kus need on odavamad.
Ta oli 21-aastane, kui ta Tšernobõlisse saadeti. Ta oli seal neli kuud. Tavaliselt me räägime omavahel teistest asjadest, aga kunagi aastaid tagasi küsisin tema käest, kas ta oleks sinna läinud, kui oleks teadnud, millega see lõpeb. Ta vastas mulle, et esimese pauguga ta ütleks, et ei, ei oleks läinud, aga kui mõtlema hakata, siis vahest oleks ta nüüd küll veidi ettevaatlikum, aga läheks, sest see oli kõige ilusam, mis ta elus on olnud. Ma imestasin selle peale, et kuidas nii. Tema ütles, et lapsi tal ei ole, aga kui ta käib mööda linna ja vaatab ringi, siis mõnikord tajub, et nende laste tervises, kes ümberringi jalutavad ja kes on terved, on tema panus, seal on väike tükike tema tervist.
Mul on kaks poega, enamikul teistki on lapsed. Minu pojad sündisid 1980. aastatel. Jumal tänatud, suuri probleeme nende tervisega ei ole. Kui ma aga kujutan ette, et poleks olnud neid mehi ja naisi, kes Tšernobõlis töötasid ... Mis asi on radioaktiivne kiirgus, seda me teame tõenäoliselt kõik. Kuidas näeksid välja meie lapsed, kui need inimesed oleksid siis teadnud, millega tasutakse nende kangelasteo eest tulevikus? Kui nad oleksid vältinud sinna sõitmist ja see kiirgus oleks levinud üle Euroopa? Ega see paik Eestist kaugel ei ole.
Arutatav eelnõu ei räägi rahast. 160 eurot aastas on umbes Tšernobõli veterani ühe kuu ravimite hind. Praegu on võimalus öelda aitäh nendele inimestele, kes maksid oma tervisega minu, teie ja igaühe laste tervise eest. Mingit rahaarvestust siin olema ei peaks.
Ma saan suurepäraselt aru, et iga fraktsioon arutab ja iga fraktsioon otsustab. Praegu vajutab saali vasak pool punasele nupule, saali parem pool vajutab rohelisele nupule, olenemata sellest, mida te mõtlete. Ma saan aru, et seda olukorda ei ole võimalik muuta. Te ei saa lihtsalt teisele nupule vajutada, te ei saa valida punast nuppu. Aga alati on võimalik mitte hääletada, alati on võimalik dialoogi jätkata, selle asemel et kõik otsad ära lõigata.
Keskerakonna fraktsiooni nimel võtan enne hääletamist üheminutilise vaheaja, andes teile võimaluse asi veel kord läbi mõelda. Aru saades, et teil on võimalik kas vajutada rohelist nuppu või viibida kuskil teises kohas, palun teid: jätkame seda dialoogi! Kui see ei õnnestu, siis võtame seda minutit vaikimisminutina. Aitäh!

Aitäh! Eesti Keskerakonna fraktsioon palub üheminutilist vaheaega. Taotlusele on alla kirjutanud Kadri Simson. Üks minut vaheaega, jätkame kell 12.29.
V a h e a e g

Jätkame istungit. Juhtivkomisjon on teinud ettepaneku eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Me valmistume hääletuseks.
Panen hääletusele sotsiaalkomisjoni ettepaneku tuumakatastroofi piirkonda saadetud isiku seaduse eelnõu 29 esimesel lugemisel tagasi lükata. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
48 on poolt, vastu on 33 ja erapooletuid on 2. Ettepanek leidis toetust.
Eelnõu on esimesel lugemisel tagasi lükatud.

Viies päevakorrapunkt on Eesti Keskerakonna fraktsiooni algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu esimene lugemine. Ma palun kõnetooli Riigikogu liikme Lembit Kaljuvee!

Proua juhataja! Head kolleegid siin saalis ja need kolleegid, kes kuulavad, vaatavad ja jälgivad istungit oma kabinetis! Kõneks tuleva eelnõu puhul on mul ühtepidi väga hea ja kerge esineda, sest siin saalis esindatud erakonnad peaksid seda eelnõu kindlasti toetama. Nad peaksid seda eelnõu toetama sellepärast, et see eelnõu toetab neid põhiprintsiipe, mida need erakonnad on oma valijatele lubanud. Kindlasti meeldib see eelnõu, kui temast saab seadus, ka kõikidele valijatele, kõikidele Eesti inimestele.
Eelnõu käsitleb elektriaktsiisi alandamist 2013. aastast. Miks peaks see eelnõu meeldima näiteks kolleegidele IRL-ist? IRL on lubanud ja deklareerinud, et ta võitleb kodukulude alandamise eest. See eelnõu alandab keskmise Eesti kodu kulutusi alates 2013. aastast 15 euro võrra. Kogu riigile läheb see eelnõu maksma 24 miljonit eurot. Aga ma mäletan, et 17 miljonit eurot läks riigile maksma kodualuse maa maksu kaotamine. Niipalju numbritest ja sellest, miks see eelnõu peaks eriti meeldima kolleegidele IRL-ist. Me ju läheme seda rada, et alandame kodukulusid. Kas kõik kuulsid, et me alandame selle eelnõuga kodukulusid? Kindlasti meeldib see eelnõu ka reformaritele, sest nad on rääkinud, et nad alandavad makse, nad on olnud kõige rohkem makse alandav erakond Eestis läbi aegade, seda kõigi nende kümne aasta jooksul, mis nad võimul on olnud, ainult viimasel viiel aastal on nad kogu aeg makse tõstnud. Teeme nüüd ühe korra seda, et alandame! Tulge kaasa selle seaduseelnõuga, kallid kolleegid Reformierakonnast! Kindlasti meeldib see eelnõu väga ka sotsidele! Sellepärast, et sotsid andsid eile menetlusse analoogilise eelnõu, nad täiendasid seda. Nemad hääletavad poolt. Keskerakond hääletab kindlasti poolt, sest Keskerakond on nii otsustanud ja kes poolt ei hääleta, need visatakse välja meie fraktsioonist ja parteist ka. Meil on vastu hääletades teistega võrreldes kõige suurem risk, sest teiste erakondade põhikirjas selliseid paragrahve ei ole. Nii et väga tore oleks, kui te tuleksite selle asjaga kaasa.
See oli sissejuhatus. Nii et pidage, kallid kolleegid, põhimõtetest kinni ja kuulake, millest see eelnõu räägib. Eelnõu räägib sellest, et 2013. aasta 1. jaanuarist tuleks elektrienergia aktsiis viia Euroopa Liidus kehtestatud minimaalmäärani, st ühe euroni megavatt-tunni eest.
Nüüd räägin eelnõu sisust ja võrdlevast analüüsist. Eelnõu §-s 1 muudetakse alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse § 66 lõiget 12 ning kehtestatakse elektrienergia aktsiisimääraks 1 euro ühe megavatt-tunni elektrienergia kohta. Kehtiva seaduse alusel on Eestis elektriaktsiisi määraks 4,47 eurot, mis ületab Euroopa Liidu alammäära üle nelja korra. Eelnõu §-s 2 määratakse eelnõu seadusena jõustumise tähtajaks 1. jaanuar 2013. Nii et meil on väga pikalt aega seda ette valmistada.
Nüüd terminoloogiast ja vastavusest Euroopa Liidu õigusele. Mingeid uusi termineid kasutusele ei tule ning see eelnõu vastab Euroopa Liidu õigusele ja Eesti Vabariigi põhiseadusele.
Järgmiseks räägin seaduse mõjust ja rakendamiseks vajalikest kulutustest. 2010. aasta 1. aprillist on Eestis suurtarbijad, kelle aastane tarbimismaht on suurem kui kaks gigavatt-tundi, kohustatud ostma elektrit elektribörsilt. Majandusministeeriumi andmetel on elektri hind avatud turu tingimustes olnud keskmiselt 46 eurot megavatt-tunni eest, mis on ligi 50% kõrgem kui Narva Elektrijaamadest tuleva elektri reguleeritud hind. Alates 1. jaanuarist 2013 avaneb elektriturg Eestis kogu ulatuses, mis tähendab, et ka väiketootjad ning kodutarbijad peavad ostma elektrit börsihinnaga.
Nüüd mõjust tarbijatele. Ma sissejuhatuses juba ütlesin, et keskmine tarbija võidab Eestis aastas 15 eurot, kilovatt-tund odavneks 0,42 eurosenti.
Mõjust riigieelarvele. Seaduseelnõu vähendab elektriaktsiisi riigieelarvesse laekumist. 2011. aasta riigieelarves prognoositakse elektriaktsiisi laekumiseks sellel aastal 31 miljonit eurot. Elektri hinna tõustes kodutarbijate tarbimine tõenäoliselt pigem väheneb või jääb samaks. Elektriaktsiisi muutmise korral väheneks aktsiisi laekumine riigieelarvesse 24 miljoni euro ulatuses. Samas suureneb elektri hinna tõusu tõttu käibemaksu laekumine riigieelarvesse. Elektrienergia kogutarve 2009. aastal oli ligi 8 teravatt-tundi, sellest kolmandiku ehk 2,6 teravatt-tundi tarvitavad suurtarbijad, kes ostavad juba praegu elektrienergiat elektribörsilt kõrgema hinnaga. Ülejäänud 5,4 teravatt-tunni hind tõuseb 2013. aastal, mistõttu suureneb sealt laekuv käibemaks. Prognoosi kohaselt suureneb käibemaks 0,25 eurosenti kilovatt-tunni kohta ehk 2,5 eurot megavatt-tunni kohta ning 2,5 miljonit eurot teravatt-tunni kohta. Seega laekub riigieelarvesse käibemaksu täiendavalt 13,5 miljonit eurot. Kokku väheneb elektriaktsiisi laekumine riigieelarvesse 24 miljoni euro võrra. Käibemaksu laekumine katab sellest 13,5 miljonit eurot. Ülejäänud laekumise vähenemist, 10,5 miljonit eurot, on võimalik arvestada 2013. aasta riigieelarve koostamisel. Kuidas arvestada? Kui praegu on megavatt-tunni tootmise omahind alla 30 euro ja turul maksab see üle 45 euro, siis ülejärgmisel aastal hakkab Eesti Energia praeguste megakasumitega võrreldes veel suuremat kasumit teenima, sealt on võimalik see kümmekond miljonit eurot dividendidena välja võtta ja ei teki mingit muret.
Nii et mõelge! Sissejuhatus oli emotsionaalne, aga kui arve vaadata, siis on näha, et tegelikult tasub selle eelnõuga kaasa tulla. Me teeksime kõikidele koduomanikele kingituse, see ei ole küll suur, aga ikkagi 15 eurot. See on tuntav raha, selle eest saab endale mitu kerget einet lubada. Tõesti, reformarid, me alandame maksu! Teie eestvedamisel ja toel on elektriaktsiisi ja elektri käibemaksu tõstetud. Me oleme elektri hinda, kui me vaatame 2013. aastani, viie aasta jooksul tõstnud üle kahe korra. Nii et mõelge!
Tulen veel korra tagasi selle juurde, et, koalitsioonierakonnad, jätke, nagu Stalnuhhin ütles, hääletamata ja arutame seda eelnõu edasi. See ei ole mingisugune populistlik ega totter teema, vaid heatahtlik ja kõigile meeldiv asi. Nii et ärgem seda eelnõu täna välja hääletagem! Ma vaatan, et härra Sõerd on väga tõsine. Temal on muidugi selles mõttes lihtsam, et ta on Reformierakonnas nii vähe olnud, et ta ei pea selle maksualandamise asjaga kaasa minema. Aga ikkagi, tulge kaasa ja teeme ära, arutame seda eelnõu edasi, arutame nagu parlament. Nagu president siin rääkis, ärgem olgem erakonna kummitemplid, ärgem olgem fraktsiooni kummitemplid. Mina näiteks julgen küll öelda, et kui on väga hea ettepanek, siis ükskõik, kuidas meil otsustatakse, mina hääletan siin saalis oma südametunnistuse ja mõistuse järgi. Tehke teie ka seda! Aitäh!

Aitäh! Kadri Simson, teie küsimus, palun!

Aitäh! Lugupeetud eelnõu kaitsja! Mul on teile selline küsimus. Enam-vähem avalikult on teada, et kui elektriturg 1. jaanuarist 2013 avatakse, siis on kodutarbijail oodata hinnatõusu. Konservatiivse seisukoha järgi on see hinnatõus 30%, on kostnud ka 40% ja 50%-seid hinnatõusuprognoose. Kuidas Riigikogu teada saab, milline hinnatõus siis kodutarbijaid vähem kui poolteise aasta pärast ees ootab? Millised on teised viisid seda tõusu pehmendada?

Aitäh küsimast! Küsimuse teisele poolele vastates ütlen, et Riigikogu saab elektri hinda mõjutada maksude kaudu. Me teame, et elektri tarbijahinnast peaaegu kolmandiku moodustavad maksud. Me saame muuta elektri käibemaksu, luua siin erinevusi nii kodutarbijatele kui ka ettevõtjatele. Kodutarbijatele saame luua erinevusi käibemaksu osas, kui me tahame elektri hinda alandada. Teine asi on seesama ettepanek aktsiisi kohta, kolmas asi on taastuvenergiatasud. Need kolm maksu tõstavad otseselt elektri hinda. Peale selle teame, et Eestis kuulub elektrit tootev ja ülekandev ettevõte praegu sada protsenti Eesti riigile. Majandusministeeriumi, selle ettevõtte n-ö omaniku tahte abil on võimalik ka elektri hinda ühele või teisele poole suunata. Viimastel aastatel on seda kahjuks ülespoole suunatud. Omaniku tahe on olnud selline, et elekter oleks tarbijatele kallis, sellepärast on hind ka tõusnud. Muidugi, see, milles me kaasa rääkida ei saa, on turuhind. Me peame tõesti hakkama turult ostma, aga me ka müüme turule. Eesti on selles mõttes heas olukorras, et me ka toodame. Kui elekter on turul kallis, siis Eesti Energia, kui ta turule müüb, saab kasu ja seda kasu me saame siin saalis jagada. Küsimuse esimene pool läks mul juba meelest ära.

Aitäh! Koha pealt hüütud küsimustele me siin ei vasta. Enn Eesmaa, palun, järgmine küsimus!

Suur aitäh! Austatud kõneleja! Väga sageli saab võrdlustes pilt selgemaks ja teinekord selgub ka tõde. Euroopa Liidus kasutavad elektrienergia maksustamisel alammäära õige mitmed riigid, nende hulgas Läti ja Leedu, kelle elatustase on statistilistel andmetel meie omast nigelam. Mis sa arvad, ehk oled ka ise seda uurinud, kas lätlased ja leedulased peavad oma mitte just kõige parema majandusseisu põhjuseks selle alammäära kasutamist, või on asi selles, et hoolimata suhteliselt nigelast majandusseisust püütakse inimestele vastu tulla ja selles üliolulises sektoris anda nendele natukene rohkem hõlpu?

Mis puudutab elektrienergia hinda ühes või teises riigis ja sealset elatustaset, siis tegelikult mõjutab elektrienergia hind väga suurel määral elatustaset ja riigi majanduse käekäiku. Tänapäeval on tootmine energiamahukas ja kui elektrienergia hind on kõrge, siis investor jälgib seda ning teeb selle põhjal ka otsused. Eesti, Läti ja Leedu on väga erinevas olukorras. Meie oleme siin saalis võidelnud selle eest, et meil oleks oma elektrienergia, et me suudaksime ka oma maksimaalvajaduse ära katta. Läti ja Leedu seda ei suuda. Tõesti, vaadates nende valitsuste käitumist elektri hinnaga, siis näeme, et nad on käitunud vastupidi meile, nad on oma tarbijatele vastu tulnud ega koorma elektrit maksudega, nagu meie oleme seda viimastel aastatel usinasti teinud.

Aitäh! Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Mul on, esineja, sulle selline küsimus. Kuna sinu poolt vaadates saali parem pool ei esita ühtegi küsimust, neid see teema ei huvita, siis võib-olla paremerakondadel ja valitsuskoalitsioonil ei olegi huvi, et elektri hind võiks madalam olla? Kas sul sellist muljet pole jäänud, vana elektritegija?

Ma ei oska öelda, mida need erakonnad mõtlevad, aga ma näen, kuidas nad käituvad. Käitumine on küll olnud selline, et tehakse väga palju selleks, et elektri hind oleks kõrge. Kahjuks on see nii ja siiamaani ei ole me saanud sinna midagi parata. Aga järsku nad muudavad oma meelt? Mina küll ei ole lootust kaotanud.

Aitäh! Palun, Urmas Klaas!

Aitäh! Ma muidugi ei reageeri kolleeg Lengi märkusele, ärgu ta seda lootkugi! Aga ma küsin sinu käest, sest Kadri Simsoni küsimus jäi ju vastuseta. Sain pragada, kui ma sulle seda meelde tuletasin. Kust Riigikogu teada saab, kui palju elektri hind tõuseb, kas 20%, 30%, 50% või 60%? Kui palju see siis kerkib ja kust me seda teada saame?

Kust me teada saame? Meil on olemas Statistikaamet. Ma arvan, et 2013. aasta 1. veebruaril me saame teada, kui palju on elektri hind tõusnud. Vaadates neid prognoose, mida praegu tehakse, ametlikult on ju välja öeldud, et hinnatõus on vähemalt 15% või 30%, pean oma kogemusest lähtudes ja vaadates, mis ümberringi toimub, ütlema, et hinnatõus tuleb suurem. Selles olen ma täiesti veendunud. Aga milline see täpselt tuleb, seda saame teada siis, kui see on toimunud.

Esinejale rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Lembit Kaljuvee! Ma palun kõnetooli rahanduskomisjoni liikme Aivar Sõerdi! Igaks juhuks tuletan meelde, kuigi meil on istungi lõpuni aega kaheksa minutit, me kuulame ettekande ära. Selleks on aega kuni 20 minutit.

Aitäh selle lahkuse eest, austatud juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon arutas eelnõu nr 33 12. septembril. Samal päeval oli päevakorras ka majandusprognoosi arutelu. Nii nagu kogu maailma, nii on ka meie rahanduse seis üsna tõsine, nii et minul riigi rahanduse arutamise kontekstis naljatuju ei ole.
Vabariigi Valitsus eelnõu ei toetanud. Valitsuse seisukoht oli üsna lühike, aga see-eest väga sisuline. Valitsus leiab, et elektrituru täieliku avanemisega kaasnevat hinnatõusu ei ole õige maandada elektriaktsiisi vähendamisega, sest hinnatõus ei ole seotud maksustamisega. Maksupoliitikat ei ole õige kasutada hindade reguleerimise mehhanismina. Valitsus ei pea seda õigeks ega võimalikuks, arvestades, et aktsiisiga maksustamine teenib nii keskkonnakaitse kui ka eelarve täitmise eesmärke. Väga lühidalt ja sisukalt on siin kogu asi ära räägitud.
Komisjonis oli arutelu juures ka rahandusminister Jürgen Ligi. Eelnõu tutvustas Keskerakonna fraktsiooni liige Kalev Kallo. Küsimusi palju ei olnud. Üks küsimus oli, selle esitas siinkõneleja. Nagu eelkõneleja rääkis, tähendab eelnõu riigieelarve tulude vähenemist 24 miljoni euro võrra. Ma täpsustasin seda Rahandusministeeriumis. Tegelikult on mõju 26 miljonit eurot. Ma küsisin, kust leitakse sellele katteallikas. Sellele küsimusele ma vastust ei saanud. Rohkem küsimusi ei olnud. Minister seletas natuke põhjalikumalt maksustamispõhimõtteid, ta viitas ka Euroopa Liidu rahandusministrite nõukogus Ecofinis toimunud aruteludele, kus on saavutatud konsensus, et energiamaksudega ei mängita ja neid praegu ei alandata.
Mis puudutab elektriaktsiisi, siis selle osatähtsus elektri hinnas on üsna väike. Praegu on see 4,4%. Selle vähendamine ühe euroni megavatt-tunnilt tähendaks, et elektriaktsiisi osatähtsus väheneb 4,4%-st 1%-ni. Võite ise arvutada, kui suur mõju siit elektri hinnale tuleb. See ei ole märkimisväärne.
Ma tahan täpsustada ka seda, mida eelkõneleja rääkis. Seletuskirjas viidatakse, just nagu oleks käibemaks katteallikas. Eelnõu ei suurenda mitte kuidagi käibemaksutulusid riigieelarves, pigem vähendab neid. Olen endiselt sellel seisukohal, mida ma ka komisjonis väljendasin, et selles osas on seletuskiri eksitav.
Komisjon langetas otsuse võtta eelnõu päevakorda 20. septembril (selles küsimuses oli komisjonis konsensus) ja teine ettepanek oli lükata eelnõu esimesel lugemisel tagasi (selle poolt oli 5 ja vastu 3 komisjoni liiget, erapooletuid ei olnud). Aitäh!

Aitäh! Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud komisjoni ettekandja! Te ei olnud oma ettekandes päris korrektne. Keskerakonna algatatud elektriaktsiisi alandamise eelnõul on kate olemas. Nimelt, kui elektrienergia hind 1. jaanuarist 2013 tõuseb 30%, siis hakkab riik sellelt elektri hinna tõusult väga suurt tulu teenima. Ta saab hinnatõusu tõttu märksa rohkem käibemaksu, kui ta seni elektri pealt on saanud. Kas te tutvustaksite meile, milliseid summasid teenib riigieelarve elektri hinna tõusu tõttu teie arvates lisaks? Siin ongi ju see põhjus, miks valitsusele elektri hinna tõus meeldib, sest eelarvesse tuleb rohkem raha. Kui palju planeeritakse käibemaksulaekumiste suurenemist 1. jaanuarist 2013, kui elektri hind tõuseb 30%, nagu Rahandusministeerium on pakkunud?

Aitäh küsimuse eest! Veel kord: ma ei saanud komisjonis vastust küsimusele, kust see konkreetne eelnõu leiab katteallika, kuna elektrituru täielik avanemine ja sellest tulenev prognoositav hinnatõus ning ka käibemaksulaekumiste kasv ei puuduta teie eelnõu, sest teie eelnõu lisaks aktsiisile ju vähendab ka käibemaksulaekumisi, mitte ei suurenda. Aktsiis väheneb 26 miljoni euro võrra, lisaks tuleb veel käibemaksulaekumiste vähenemine. See on näiteks sama suurusjärk, mida taotletakse õpetajate palga tõusuks. Sellele summale ei ole teil ju katteallikat pakkuda. Kui teie jaoks tähendavad eelarvetulud mingit riigieelarve seletuskirja lehekülge 147, siis minu arvamus on, et see on oluline summa riigieelarves ja aktsiisi langetamise tagajärjel sellest summast loobuda ei ole õige. Pealegi ei oska me prognoosida, kui palju aktsiisi langetamine elektri hinda mõjutab, sest elektri hinna prognoos sõltub sellest, kui suur on elektrituru maht, kuidas toimivad põhivõrguühendused, kuidas Põhjamaade või kolmandate riikide energiatootjad siia elektrienergiat tarnivad ja paljudest muudest teguritest. Aga käibemaksu kohta ma oskan vastata. Suurusjärgus 12 miljonit eurot on käibemaksusumma, mida on arvestatud ka Rahandusministeeriumi viimases majandusprognoosis.

Aitäh! Kahjuks ei jõua me praegu rohkem seda päevakorrapunkti käsitleda. Päevakorrapunkt jääb pooleli ja selle käsitlemine jätkub homsel istungil. Suur tänu kõikidele! Kena päeva jätku!

Istungi lõpp kell 13.00.