Tere päevast, austatud Riigikogu! Tere päevast, lugupeetud peaminister ja ministrid! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 40 rahvasaadikut, puudub 61. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ja regionaalminister Siim Valmar Kiisler.

Alustame esimese küsimusega. Palun, kolleeg Yana Toomi küsimus peaminister Andrus Ansipile!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud härra peaminister! Eelmisel nädalal me arutasime siin saalis väga ägedalt maamaksu teemat ja saime seejuures teada, et ka koalitsioonipartnerid ei ole selles küsimuses päris ühel meelel. Ka Reformierakonna sees on koduomanike maamaksust vabastamise plaan tekitanud erimeelsust ja teie erakonnakaaslane härra Jürgen Ligi rääkis siin saalis sellest päris avameelselt. Õnneks aga juhtus nii, et Tallinna Linnavalitsus asus teie positsioonile ja kaotas tänasel istungil koduomanike maamaksu. See tähendab, et järgmisest aastast on tallinlased, kelle maa kodu all ei ole suurem kui 1500 m², maamaksust vabastatud. Seoses sellega on mul järgmine küsimus. Kuna valitsuse eelnõu oli suuresti tingitud Tallinna maamaksu kadumise soovist ja seetõttu oli asjaga kiire, nüüd aga pole enam joosta kuhugi, kas on lootust, et valitsus võtab kuulda rahandusministrit ning lükkab seaduseelnõu menetluse kolmandasse kvartalisse, et ka ministeeriumi spetsialistid saaks selle kallal tööd teha ja uuenduse põhjalikult ette valmistada?

Ei seda Tallinna Linnavalitsust saa uskuda! Ta võib täna mingid teemad laest võtta ja homme on see juba rahvale kohustus. Me ei saa sellele riigi tulevikku rajada. Koduomanike kiusamine-alandamine on Tallinnas kestnud juba aastaid ning vaatamata sellele, et väga mainekad inimesed – ma viitan näiteks Mats Traadile ja Debora Vaarandile – on korduvalt pöördunud Tallinna Linnavalitsuse ja riigiametnike poole, ei ole mitte midagi ette võetud selleks, et koduomanike puhul rakendatud röövellikku maamaksu kuidagimoodi piirata. Meenutuseks nii palju, et eelmiste kohalike omavalitsuste valimiste ajal oli maamaksu teema kesksel kohal ja juba siis Reformierakond lubas kaotada kodualuse maa maksu. Reformierakonna sees ei ole mitte mingisugust erimeelsust selles osas, kas seada koduomanike maamaksule piir või mitte. Küsimus on selles, mil moel see piir kehtestada. Näiteks rikkas Rootsi riigis on piiriks kehtestatud 6000 Rootsi krooni. Ütleme otse: see on köömes Tallinna linnas makstavate maamaksude kõrval. Eestis on meil olnud valik, kas kehtestada mingisugune summaline maamaksu lagi või vabastada teatud arv ruutmeetreid maamaksust sootuks. Koalitsiooni läbirääkimistel me leppisime kokku, et vabastame 1500 m² ulatuses kodud maamaksust, ja selle me ka teoks teeme.

Palun nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust. Oi, palun vabandust! Palun, kolleeg Yana Toom, teil on eesõigus!

Palun vabandust, ma jäin kuulama ega vajutanud nuppu.

Esimene täpsustav küsimus, palun!

Härra peaminister! Ma vist väljendasin ennast kuidagimoodi valesti, aga ma ütleksin seda, et kui Tallinn kaotas seda kurikuulsat PGS-i puudutava hagi kohtus, siis ta pöördus Rahandusministeeriumi poole ja Rahandusministeerium saatis Tallinna linnale soovituskirja, kus oli kirjutatud, et linnal on võimalik tõsta maamaksu määra lubatud maksimumini, see tähendab 2,5%-ni. Tegelikult on küsimus, kes keda kiusab. Aga see selleks. Tallinna Linnavalitsus kaotas tänasel istungil koduomanike maamaksu. Milles seisneb kiusamine ja alandamine?

Kiusamine ja alandamine seisneb selles, et kõik need õndsad aastad on mingi osa tallinlastest pidanud maksma röövellikku maamaksu. Kui ühe kodu eest makstakse aastas maamaksu 20 000, isegi 50 000 krooni – ja sellesisulisi pöördumisi on majaomanikud ka peaministri büroosse saatnud –, siis ei saa seda muuks nimetada kui järkjärguliseks vara konfiskeerimiseks ja sellega on Tallinnas tegeldud aastaid. See, et Tallinna linn nüüd otsustas järgida koalitsiooni kavatsusi ja kaotada maamaksu 1500 m² kodualuselt maalt, on igati tervitatav, kuid ma ei ole täpselt selle Tallinna linna otsusega kursis. Ma olen kuulnud, et te kavatsete või ehk on juba otsustatud kompenseerida see saamata jääv tulu äripindade või ärimaa kõrgema maksustamisega. Selleks puudub vähimgi vajadus. Ka selles, kui see tõesti nii on, nagu ma kuulnud olen, on jälle hulgaliselt kiusu, sest koalitsioon on kokku leppinud, et kohalikele omavalitsustele kompenseeritakse saamata jääv tulu. Minu isiklik seisukoht on, et see kohalikel omavalitsustel maamaksust saamata jääv tulu tuleb kompenseerida kohalikele omavalitsustele ettenähtud üksikisiku tulumaksu osa suurendamisega. Arvutuslikult võiks see tähendada, et kui lähtuda saamata jäävatest tuludest 16,6 miljonit eurot, siis praegune 11,4% suureneks 11,78%-ni, kui mu mälu mind ei peta.

Palun, kolleeg Yana Toom, teine täpsustav küsimus!

Lihtsalt repliigi korras nii palju, et ülejäänud maamaksu tõstmine on tingitud teie erakonnakaaslase juhitud ministeeriumi soovist. Aga küsimus on selline. Korraline maa hindamine on Eesti Vabariigis aastatel 1993–2001 toimunud kolmel korral. Viimase kümne aasta jooksul pole seda tehtud, kusjuures me kõik teame, et meil on endiseid hernepõldusid, mis on vahepeal muutunud väga atraktiivseteks elukohtadeks, ja on ka külasid, mis ei ole enam nii atraktiivsed kui kümne aasta eest. Mis põhjusel on Vabariigi Valitsus loobunud kavast teha korraline maa hindamine aastal 2012?

Kõigepealt, te ei suuda hämmastada mitte ainult mind, vaid kogu Eesti rahvast, kui te väidate, et Keskerakond on Tallinnas otsustanud hakata juhinduma minu erakonnakaaslase soovidest. No mille pärast te siis olete ignoreerinud mitte ainult minu erakonnakaaslaste, vaid väga paljude tallinlaste soove kõik need aastad, mil keskerakondlik Tallinna Linnavalitsus on majaomanikelt nõudnud ebamõistlikult suurt maamaksu?
Maa korralisest hindamisest nii palju, et see on küll minu isiklik seisukoht, aga ma olen veendunud, et ametnike poolt hindamise abil maa hinna selgitamine on üldse üks rudiment. Hind teatavasti kujuneb turul vastavalt nõudmise-pakkumise vahekorrale ja ma ei arva, et tuleks käivitada mingisugune kulukas bürokraatlik protseduur, et maa hind välja selgitada. Ja kui mõelda minu erakonnakaaslase väidetavale soovitusele, siis ma olen veendunud, et uus maa korraline hindamine, mis kindlasti toob kaasa maa kõrgema hinna, toob kaasa ka selle, et keskerakondlik Tallinna Linnavalitsus laiutab käsi ja ütleb, et jah, kahjuks ei saa me midagi teha – me peame teie käest jälle 2,5 korda rohkem maamaksu koorima, nii nagu kord on Tallinna Linnavalitsuses juba otsustatud. Mõistlik oleks seda hindamist mitte teha.

Palun nüüd kolm kohapeal registreeritud küsimust. Kõigepealt kolleeg Kadri Simson, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Koalitsioonileppest tulenevalt algatasid Reformierakonna fraktsioon ja IRL-i fraktsioon maamaksu kaotamise, mis lööb kõiki Eesti omavalitsusi. See seaduseelnõu kubises nii mõttelisest praagist – eelnõu eesmärgina näiteks oli kirjas, et vähendatakse põlisasumite püsimist – kui ka keelelisest praagist. Ühel lehel oli vähemalt  17 õigekirjaviga. Ja ainuke põhjendus, miks seda praaki siin Riigikogus edasi lohistati, oli soov karistada Tallinna. Tühja sellest, et ülejäänud 225 Eesti omavalitsust ka selle tõttu kaotavad. Mul on praegu siin ees tänane Pärnu Postimees, kus ka Pärnumaa vallajuhid ütlevad, et neile on segane, kuidas see maksu äravõtmine neile kompenseeritakse. See ongi segane! Olgem ausad, peaminister, teie juttu ei saa tõsiseks pidada, sest praegu on meil vaid umbmäärane lubadus, aga lubadusi olete ennegi omavalitsusjuhtidele andnud ja te pole neid täitnud. Minu küsimus on see, et kui Tallinn ei ole enam ees, kui Tallinna maamaks kodualuse maa eest on kaotatud, nii nagu te soovisite, kas on mõtet karistada ülejäänud Eesti omavalitsusi.

Koalitsioonil pole kunagi olnud eesmärki karistada Tallinna linna või Tallinna Linnavalitsust. Koalitsiooni eesmärk on kaitsta neid Tallinna elanikke, keda keskerakondlik Tallinna Linnavalitsus ja keskerakondlik Tallinna volikogu on karistanud juba aastaid. Ja ainult sellest soovist lähtudes on koalitsioon otsustanud vabastada maamaksust kodud 1500 m² osas.
Ma ei saa kuidagi nõustuda teie väitega, et see osaline maamaksust vabastamine karistab kõiki kohalikke omavalitsusi. Vastupidi, koalitsioon on lubanud, et maamaksuvabastuse tõttu saamata jääv tulu kompenseeritakse kohalikele omavalitsustele riigieelarvest. Nagu ma juba ütlesin, minu isiklik seisukoht on, et see saamata jääv tulu tuleks kohalikele omavalitsustele kompenseerida, suurendades kohalikele omavalitsustele ettenähtud üksikisiku tulumaksu osa: kui praegu läheb üksikisiku tulumaksust kohalikele omavalitsustele 11,4%, siis tulevikus võiks see olla 11,72%, kui võtta arvesse praegune sisemajanduse kogutoodangu maht. Aastal 2013 on see muidugi muutunud, nii et ka see protsent võib muutuda, aga eesmärk on kogu saamata jääv tulu ehk siis 16,6 miljonit eurot summa summarum kohalikele omavalitsustele kompenseerida. Ja õiglane on kompenseerida kohalikele omavalitsustele saamata jääv tulu summa summarum, mitte premeerida neid, kes on oma kodanikke aastate jooksul röövinud.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud peaminister! Te esinete praegu vägagi populistlikult ja annate ulatuslikku eksitavat ja vale infot. Me teame kõik väga hästi, et Tallinna maamaks 1,5%, mis on nüüd kadunud, oli ka siis, kui ta oli olemas, üks Eesti keskmisi. Rohkem kui 30 omavalitsust tarvitas maksimumtariifi 2,5%. Kriisi ajal suurendas maamaksu umbes 50 omavalitsust. Ma küsin ikkagi veel kord: miks te arvate, et luksuse pealt ei peaks maksma? Miks te arvate, et Nõmme luksusliku kinnisvara või Tartu ümbruses paikneva kalli kodu omamise peaksid teised, väga paljuski kortermajade elanikud kinni maksma? Nemad ei saa oma väikse pinna puhul nii suurt kompensatsiooni. Miks te pooldate sellist sotsialistlikku võtet?

Palun vaadake neid pensionäre, kes istuvad meil täna siin rõdul. Ka nemad on selliste majade omanikud, luksuse tarvitajad. Nad ehitasid oma luksuse oma kätega 30–40, mõned aga vahest juba 60 aastat tagasi. Selle luksuse puhul ei ole Tallinna Linnavalitsus kohati viimase 50 aasta jooksul kulutanud mitte sentigi selleks, et see luksus veel suuremaks muutuks. Nii nagu see maja oli ilma linna veevärgi ja kanalisatsioonita, nii on ta praegugi. Nii nagu see tänav selle maja ees oli ilma asfaldita, nii on ta praegugi. Ainult maamaks on muutunud luksuslikumaks ja nendel inimestel on suur rõõm maksta kordades suuremat maamaksu lihtsalt sellepärast, et linn on valgunud kaugustesse laiali ja nende omaaegne otsus ehitada maja just Nõmmele või Piritale on nüüd kaasa toonud üleliia suure maksukoorma. Ma tahaksin healt küsijalt küsida: mida need inimesed tegema peaksid? Kas nad peavad jätma oma kätega loodud kodu pelgalt sellepärast, et Tallinna linn peletab nad oma kodudest ülikõrge maamaksuga välja? Natukene empaatiavõimet võiks ka keskerakondlastel olla!

Head kolleegid, mul on üks palve. Kui te esitate ministrile või peaministrile küsimusi, siis palun kuulake ka vastus ära, kuigi see võib teile mitte meeldida. See on teatud määral viisakus. Palun nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud peaminister! Te vastates ütlesite, et peaks olema kompensatsioon, aga kui me eelmisel nädalal diskuteerisime selle küsimuse üle, siis eelnõu initsiaatorid väitsid, et riigil pole kohustust seda kompensatsiooni maksta. Ja siit ka küsimus: kas see kompensatsioonimehhanism võib tõesti ilmuda? Ja kui ilmub, siis millal? Ning kas see peaks olema ühekordne aktsioon või pikaajaline? Sellele mitte keegi initsiaatoritest ei vastanud.

Need, kes ütlesid, et riigil ei ole seda kohustust, rääkisid tõtt. Kohustust ei ole, kuid koalitsioon on otsustanud selle kohustuse riigile võtta. Ja kordan veel kord, et minu meelest kõige õiglasem kompenseerimise viis on teha seda tulumaksuprotsendi suurendamise kaudu: need 16,6 miljonit eurot, mis kodualuse maa maksust vabastuse tõttu kohalikel omavalitsustel saamata jäävad, kogu selle summa peavad nad kätte saama tänu üksikisiku tulumaksu osa suurendamisele. Praeguse SKT mahu juures tähendaks see seda, et 11,4% asemel hakkaksid kohalikud omavalitsused saama 11,724% üksikisiku tulumaksust. See oleks õiglane kompensatsioon. Me kindlasti ei peaks karistama neid kohalikke omavalitsusi, kes on kodualuse maa maksu juba kaotanud. Ja me kindlasti ei peaks premeerima näiteks seda kohalikku omavalitsust, kes on Tallinna elanikelt kasseerinud 20 000, 30 000 või 50 000 krooni maamaksu aastas. Kui me kompenseeriksime selle 50 000 või ka 20 000 krooni suuruse maamaksu, siis me ju tunnistaksime, et see oli õiglane ja riik võtab nüüdsest selle kohustuse endale. Me ei kavatse seda teha. Aga koalitsioonis on kokkulepe olemas, et summa summarum selle ärajääva 16,6 miljonit eurot riik riigieelarvest kohalikele omavalitsustele kompenseerib. Olgu ka öeldud, et üksikisiku tulumaksu ja maamaksu vahel on selge korrelatsioon, see on väga õiglane kompenseerimise viis minu arvates.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Neeme Suurelt regionaalminister Siim Valmar Kiislerile. Palun!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud regionaalminister! Vastavalt koalitsioonilepingule ja Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammile luuakse Eesti elanikkonnale võimalus registreerida endale alates 2012. aasta lõpust kaks alalist elukohta. Samas on oluline osa inimese suhetest riigi või kohalike omavalitsustega seotud registrijärgse elukohaga. Praegu on Riigikogus menetluses kodualuse maa maksu kaotamine ja ka see on otseselt seotud rahvastikuregistrijärgse elukohaga. Kas võib tekkida olukord, et kui üks pereliige saab maamaksuvabastuse kahelt maaüksuselt, siis teine pereliige veel kahelt? Kuidas sel juhul need kaks eesmärki – võimaldada inimestel registreerida mitu ametlikku elukohta ja kaotada kodualuse maa maks – omavahel kooskõlas on?

Härra Suur! Praegu ütleb rahvastikuregistri seadus seda, et kui isik kasutab elamiseks mitut elukohta, esitab ta rahvastikuregistrisse kandmiseks omal valikul ühe tema kasutatava elukoha aadressi. Aga inimene võib elukohateate blanketil esitada ka sideandmeid ehk sideaadressi – selle aadressi, kus ta elab osa ajast. Kui ma näiteks küsin teilt, kas te viibite suurema osa aega oma registreeritud elukohas, siis ma kardan, et te peate eitavalt vastama. Tegelikult on rahvastikuregistris ka praegu olemas võimalus panna kirja oma teine elukoht, kui inimene seda kasutab. Siis on riigil võimalus temaga igal juhul ühendust võtta.
Koalitsioonileppes on see teise elukoha registreerimise võimalus tõesti kirjas. See ei ole meil detailideni kokku lepitud, seda eelnõu veel olemas ei ole, aga minu arust kõige loogilisem on see, et sel juhul lihtsalt tekib paljudel inimestel ka teine aadress, mida saab kasutada samamoodi kui praegust aadressi. Samas kõik need õigusaktid, mis praegu reguleerivad kas teenuseid või mingeid hüvesid-soodustusi vastavalt elukohale, peaksid esimese hooga jääma kehtima ikkagi selle esimese elukoha suhtes. See on minu isiklik arusaam. Seda ei ole valitsuses arutatud, aga minu arusaam on selline. Eks asjaomased ministeeriumid peaksid teada andma, kas neil on soov neid teenuseid või hüvesid laiendada teisele elukohale või mitte. See oleks minu arust kõige loogilisem viis, kuidas hakata kasutama ka teist sideaadressi.

Palun, kolleeg Neeme Suur, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Praegu kehtiva seaduse alusel on inimesel õigus määrata oma elukohaks ka ruum, mis ei ole eluruum. Samuti määratakse inimesele elukoha aadress omavalitsusüksuse täpsusega. Kuidas võiks sellistes situatsioonides maamaksuvabastus teoks saada, kui inimene on registreerinud oma elukohaks mitteeluruumi või kui tema elukoha aadress on määratud omavalitsusüksuse täpsusega?

Sellele küsimusele peab vastama eelnõu, mida te sel nädalal Riigikogus menetlete – neljapäeval, kui ma ei eksi. Mis puutub inimestesse, kelle elukoht on registreeritud omavalitsusüksuse täpsusega, siis rahvastikuregistri seadus ütleb seda, et kui kohaliku omavalitsusüksuse territooriumil püsivalt viibiva rahvastikuregistri objektiks oleva isiku elukoha aadress pole kantud rahvastikuregistrisse, peab kohaliku omavalitsusüksuse pädev asutus algatama elukoha aadressi rahvastikuregistrisse kandmise. Nii et see võib toimuda ka kohaliku omavalitsuse algatusel.
Aga kui me räägime kodualuse maa maksu kaotamisest, siis ma küll ei näe siin tohutuid probleeme, mida püütakse välja imeda seoses mitme elukohaga. Üldiselt Eesti inimestel on üks elukoht. Ka siin saalis on kõlanud väited, et hakatakse registreerima eri perekonnaliikmeid eri elukohtadesse. Juhin tähelepanu, et kui seda tahetakse teoks teha, siis selleks tuleb vahetada ka omanikku. Ja omaniku vahetus on seotud kuludega, on seotud riigilõivudega, riik saab sealt pealt tulu. See ei pruugi sugugi nii kasulik olla, kui siin saalis on spekuleeritud. Lisaks ütlen ühte asja veel: meie karistusseadustik näeb ette, et ametiasutusele valeandmete esitamise eest, kui see on toime pandud ametliku dokumendi või muu hüve või tulu saamiseks, karistatakse rahalise karistuse või kuni 1-aastase vangistusega. Nii et ka see võimalus on meie seadustes ette nähtud.

Palun, kolleeg Neeme Suur, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Kas meil on teada, kui palju on praegu rahvastikuregistris neid inimesi, kes on registreerinud oma elukohaks mitteeluruumi või kes on registris kirjas omavalitsusüksuse täpsusega?

Jään teile praegu vastuse võlgu. See arv on minu teada üle 10 000, aga päris täpselt ma ei oska teile öelda. On arutelu all olnud, et kui maja ehitamine on selles mõttes pooleli, et ehitist ei ole lõplikult vastu võetud, kas siis võib registreerida inimesi selle maja elanikeks. Me oleme vastavalt seadusele olnud seisukohal, et kui inimene reaalselt elab sellel aadressil, siis ta peaks saama selle ka oma elukohana registreerida. Lõppude lõpuks on riigi huvi teada, kus inimene tegelikult elab. Ja ta võib elada ka majas, kus näiteks köök ja magamistuba on valmis ehitatud, aga ülejäänud majaosas ehitus käib ning hoone ei ole veel registreeritud valmis elupaigana. Aga me oleme pigem huvitatud sellest, et me teaksime, kus inimene ikkagi asub. Sellepärast oleme lähtunud sellest, et kui reaalselt kusagil elatakse, siis me selle elukohana ka registreerime. Kuid ma rõhutan, et kohalikul omavalitsusel on seaduse järgi võimalus keelduda elukoha aadressi vastavalt teatisele registrisse kandmisest, kui isik on esitanud elukohateatises valeandmeid. Kohalikul omavalitsusel on võimalus seda kontrollida. On teada ka juhtumeid, et keegi soovib ennast registreerida mingile aadressile, ent selgub, et seal maja üldse ei ole või on mingi elamiskõlbmatu suvila näiteks. Kohalikul omavalitsusel on täielik õigus keelduda sel juhul elukoha registreerimisest.

Head kolleegid! Kuna aeg liigub kiiresti, siis ma luban veel kolm kohapeal registreeritud küsimust. Alustame kolleeg Jaan Õunapuuga.

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Ma saan aru, et teil ei ole lihtne praegu vastata küsimustele, mis puudutavad kahte elukohta, kohalike omavalitsuste finantse, otsuseid jne. Seda eelnõu, nagu teiegi ütlesite, füüsiliselt ei ole ju olemas. Nagu te ka oma isiklikku arvamust edasi andes välja tõite, on too nn esimene elukoht ikkagi justkui prevaleeriv. Aga ma tahaksin selle elukoha registreerimise teema siduda ka homme arutlusele tuleva eelnõuga selles kontekstis, mida just praegu peaminister meile selgitas. Jutt on sellest 16,6 miljonist eurost, mis peaks omavalitsustele kompenseeritama füüsilise isiku tulumaksust, aga tegelikult on minu arvates suuremates linnades tegu suurema tuluga kui ...

Palun küsimus!

Küsimus on selline: kas olete arutanud võimaliku tasandusfondi suurust? On see koalitsioonis omavahel kokku lepitud?

Head kolleegid, aega küsimuse esitamiseks on üks minut!

Mina nõustun peaministri seisukohaga, et üksikisiku tulude pealt maksu laekumine on üsna heas korrelatsioonis konkreetses omavalitsuses kehtestatud maa hinnaga. Loomulikult ei saa selles osas päris täpset peenhäälestust lõpuni teha. Aga minagi arvan, et üksikisiku tulumaksu osa suurendamine on kõige loogilisem kompensatsioonimehhanism. Kui me vaatame  omavalitsusi, kus absoluutarvudes on maamaksu laekumised suuremad, siis nendes omavalitsustes on ka tulumaksuprotsendina laekuv summa suurem – nii et üsna hästi katab. Ma arvan, et üksikisiku tulumaks on kohaliku omavalitsuse seisukohast hea ja loomulik tululiik. Olen siin saalis ka korduvalt rõhutanud, et minu arvates peaks seda üksikisiku tulumaksu osa jälle järk-järgult vastavalt võimalustele suurendama. Seni seda võimalust ei ole olnud. Loodan, et järgmistel eelarveläbirääkimistel astume sammu edasi.

Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Mul on küsimus, mis tegelikult eeldab rohkem teie isikliku arvamuse kuulmist. Minagi pooldan mõttelaadi, et inimesel võiks olla kaks ametlikku rahvastikuregistri aadressi. Näiteks üks koht, kus ta töötab, ja teine koht, kus ta elab. Aga küsimus on järgmine. Milline on teie seisukoht: kui kaks omavalitsust, kuhu inimene on sisse kirjutatud, peavad tagama talle ja tema pereliikmetele, näiteks lastele, mitmesugused sotsiaalteenused ja -tagatised, siis kas tulevikus, kui inimese tulumaks laekub kahte omavalitsusesse, peaksid need omavalitsused mõlemad täies mahus talle nood teenused-tagatised tagama või peaks need kuidagi vastama tema makstava tulumaksu osale?

Saan vastates tõesti lähtuda oma isiklikust seisukohast, kuna valitsus ei ole oma lõplikku seisukohta kujundanud. Kõigepealt, me oleme ministritega otsustanud, et katsume koostöös Rahandusministeeriumiga saada korraliku ülevaate sellest, kuidas tulumaks jaotub. Tegelikult on meil võimalik võrrelda andmeid selle kohta, kus inimesed vastavalt maksuameti infole töötavad, andmetega nende elukoha kohta. Seda statistikat me saame teha.
Mis puutub teie küsimusse, siis ma arvan, me peame seda väga põhjalikult kaaluma valdkondade kaupa. Mõned teenused on omavalitsuse seisukohalt ikkagi väga kallid. Näiteks võib probleem tekkida sellega, et inimene on oma elukohaks märkinud mõne Eesti väikesaare ja kui ta soovib panna lapse kooli Tallinnasse, siis on see tollele väikesaarele väga suur rahaline koormus. Sel juhul peab tõesti neid proportsioone arvestama.
Kui asjaomane eelnõu Riigikogus ühel päeval heaks kiidetakse, siis see tulumaksuosa, mis edaspidi laekuks, oleks ehk ebaproportsionaalselt väike võrreldes kuluga, mida näiteks koolihariduse andmiseks tuleks teha. Siis ei saa kohe järsult minna seda teed, et kindlasti tuleb seda teenust pakkuda. Sellepärast ma pakun välja variandi, et teatud teenused-soodustused tagatakse esimeses elukohas ja siis valdkondlikult kaalutakse teenuste kaupa, mis tagatakse ka teises elukohas.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud minister! Ma jätkan viimase küsimuse teemal. Nagu te mainisite, elanike olemasolu ei ole vallas ainult privileeg, see tähendab ka kohustusi. Aina enam on väikestest valdadest kuulda, et kui maagümnaasiume jääb vähemaks, siis valdade elanikud saadavad oma lapsed suurematesse keskustesse koolidesse. See toob väikevaldadele kaasa kohustuse õpingute eest tasaarveldada omavalitsusega, kus on gümnaasium ja mõnel juhul ka põhikool. Te mainisite, et kaks eluaset on põhjendatud näiteks juhul, kui laps õpib kusagil mujal. Kas teie arvates oleks eelistatav, et laps, kes käib koolis mõnes teises omavalitsuses, registreerib ennast sinna elama ja tasaarveldus kaob sel juhul ära? Kas olete selle läbi rääkinud ka haridusministriga?

Otsene vastus on, et ma ei ole seda küsimust haridusministriga veel arutada jõudnud. Aga kui laiemalt vaadata omavalitsusüksuste probleemi, st kas pidada oma gümnaasiumi, põhikooli või algkooli, siis nende otsused on selles mõttes ratsionaalsed, et lähtutakse üldiselt rahastamisest. Kui soovitakse oma kooli pidada ja raha jätkub, siis seda peetakse. Ja kui kooli, näiteks gümnaasiumi tegutsemine lõpetatakse, siis järelikult on ka rahaliselt kasulikum lapsed teise omavalitsuse kooli saata. Meil on omavalitsusi, kellel ei ole üldse oma kooli. Järelikult on nad leidnud, et nende seisukohast on see ratsionaalsem. Ühest küljest saavad lapsed odavamalt haritud, teisest küljest on omavalitsused kindlasti kaalunud ka hariduse kvaliteeti, mis on väga oluline. Kui ikkagi omavalitsuste koos tegutsemise korral saavad lapsed parema kvaliteediga hariduse, siis see on väga tähtis.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Ester Tuiksoolt põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile. Palun!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud põllumajandusminister! Toidukaupade hinnad on väga kiire tempoga tõusnud ja meil on teiega olnud viimasel ajal siin saalis väga meeldiv diskussioon sellel teemal. 2009. aastal tõstis valitsus käibemaksu 18%-lt 20%-le ja arvestuslikult tähendas see toidukaupade osas täiendavat 400 miljonit Eesti krooni. Kui teil on mõni teine arv, siis olen selle teada andmise eest tänulik. Tahan teilt küsida: kas te oskate öelda, mida põllumajandussektor, toiduainetööstus või ka tarbija on sellest võitnud?

Aitäh küsimuse eest! Selle põhjused, et hinnad, eelkõige toiduainete hinnad on kiiresti tõusnud, on üldisemad ja nendel teemadel me oleme teiega pikalt rääkinud. Ma arvan, et ei ole mõtet seda siin üle kordama hakata. Kuid see on ainult üks pool murest või probleemist. Tegelikult on hinnad Eesti inimeste jaoks kallid ka seetõttu, et meie ostujõud on väike. Valitsus ning Põllumajandusministeerium ongi eelkõige püüdnud neid põhjusi leevendada. See tähendab põllumajandussektori konkurentsivõime suurendamist mitmesuguste investeeringu- ja muude ettevõtlustoetuste abil, inimeste elatustaseme tõstmist töökohtade loomise ja palkade kasvu abil. Kui me võrdleme ostujõudu ja hindasid, siis Eestis on rahva ostujõud Euroopa Liidu keskmisega võrreldes umbes 60% või natuke üle selle, aga toiduainete hinnatase 80%. See on tegelik probleem: mitte kõrge hinnatase, vaid suhteliselt väike ostujõud. Eelkõige peaksime sellega tegelema. Hinnatõusu pidurdamine või hindade riiklik reguleerimine võimalik ei ole. Seda ei tehta kuskil Euroopa Liidus ja seda kindlasti ei hakata tegema ka Eestis. Tegelikult ei ole Euroopa Liidus korrelatsiooni toiduainete käibemaksu suuruse ja toiduainete hindade vahel. Ei ole nii, et kus on madalad käibemaksud, seal on ka madalad hinnad, ja vastupidi. Tegelikult on see korrelatsioon pigem vastupidine. Riikides, kus on toiduainete käibemaks väiksem, kipub toidukaup kokkuvõttes kallim olema.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, esimene täpsustav küsimus!

Tänan väga! Hea kolleeg! Te nimetate probleemiks väikest ostujõudu, millega ma nõustun. Samas olete oma vastustes rõhutanud ka seda, et pooldate pigem sihtotstarbelist toetamist. Kas teil on plaanis teha lähiajal midagi sellist, millega toidukaupade hinna tõusu saaks leevendada? Loomulikult on Eesti inimese sissetulek väga väike, aga valitsus tahab hästi kiirelt ju rikastuda.

Jah, ma arvan küll, et palju õigem on maksud kokku koguda ühtse määra alusel – see on lihtne, arusaadav, läbipaistev ja aus – ning siis laekunud tulude abil toetada vajaduspõhiselt neid sihtrühmasid ja inimesi, kes tegelikult abi vajavad. See on palju odavam viis aidata nii põllumeest kui ka tarbijat. Kui me teeme kõigile ühesuguse soodustuse maksusoodustuse näol, siis me ei tea tegelikult, kuidas see soodustus jaguneb põllumajandustootja, töötleva tööstuse, hulgikaubanduse ja jaekaubanduse vahel. Ja tõenäoliselt ei ole suurimad võitjad ei põllumees ega tarbija, vaid vastupidi, selle ahela keskmised ketilülid. Seda on näidanud ka teiste riikide kogemus. Nii et mõistlik on tõesti see raha kokku koguda ja siis toetada sihtotstarbeliselt abivajajaid.
Kas meil on konkreetselt uusi meetmeid Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas? Jah, me oleme sellele mõelnud ja uues maaelu arengukavas, mille väljatöötamist on alustatud, me kindlasti peame seda aspekti silmas. Tuleb teha põhjalik eelnev analüüs kogu selle ahela kohta, kuidas tegelikult tulud jagunevad, kuidas marginaal jaguneb, ja siis langetada otsused ning püüda välja mõelda ja rakendada kõige õiglasem ja efektiivsemalt toimiv abinõu. Ma ütlen veel kord, et nende Euroopa Liidu riikide kogemused, kus neid soodustusi on tehtud, kinnitavad seda, et toiduainetele kehtestatud käibemaksusoodustus ei ole tarbijat ega põllumeest oodatud määral aidanud ja pigem kaalutakse sellest loobumist. Soome on seda soodustust kord kehtestanud ja kord tühistanud, aga vaadake, seal on küll tehtud märkimisväärselt käibemaksusoodustusi, kuid Soome toiduained on ühed kalleimad Euroopa Liidus. Ja niisuguseid näiteid võib tuua veel.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, teine täpsustav küsimus!

Tänan väga! Austatud minister! Täna on siin saalis korduvalt olnud juttu karistamisest. Meie tarbijat on tõesti karistatud nende kõrgete hindadega. Te ikkagi ei ole toonud ühtegi konkreetset näidet, mida valitsus pakuks välja toidukaupade kalliduse leevendamiseks. Võib-olla te siiski toote ühe väga konkreetse näite?

Konkreetseid näiteid on teile toodud küll. Kogu maaelu arengukava ja toetused on suunatud just nimelt sellele, et põllumajandussektori konkurentsivõime paraneks ja tarbijad saaksid  osta toiduaineid taskukohaste hindadega. Põllumajandusministeeriumi kaudu makstakse mitmesuguseid toetusi põllumajanduse ja kogu maaelu sektorisse aastas umbes 4 miljardit Eesti krooni, kui rääkida veel kroonides. Ja meil on üle 80 erineva meetme, mida me rakendame. Piiratud vastuseaeg ei võimalda hakata neid kõiki ette lugema ja kirjeldama, kuidas need tegelikult mõjutavad nii põllumajandussaaduste kokkuostuhindasid kui lõpuks ka tarbijahindasid, aga see mõju on täiesti olemas. Kui teil on põhjalikum huvi, me võime kogu selle materjali teile kirjalikult anda, seal on üksikasjalikult kirjas kõigi nende meetmete mahud ja toimed. Tänane kaheminutine vastuseaeg säärast ülevaadet kindlasti ei võimalda.

Head kolleegid! Aeg liigub kiiresti, luban esitada ainult kaks kohapeal registreeritud küsimust. Kõigepealt kolleeg Peeter Võsa!

Aitäh, proua eesistuja! Väga austatud minister! Ma tahan teie käest küsida säärast asja. Teada on, et 20–25% Eesti lastest elab vaesuses. Ja kujutage nüüd ette olukorda, kus ema ütleb lapsele, et täna leiba ei saa, sellepärast et on kõrge hinnatase. Homme ütleb ta lapsele, et täna leiba ei saa, sellepärast et on väike ostujõud. Kas oskate mulle selgitada, mis vahe peaks tavalise kodaniku silmis olema väikesel ostujõul ja kõrgel hinnatasemel?

Eks siin ole palju seoseid. Kõigepealt, Eestis on tõesti toiduainete hinnad viimase aasta jooksul tõusnud kiiremini kui Euroopa Liidus keskmiselt. Aga me peame siin arvestama sedagi, et ka Eesti majandus ja tulevikuprognoosid näitavad kiiremat kasvu kui Euroopa Liidus keskmiselt. Üldiselt on olemas seos, et kui majandus kasvab kiiremini, siis tõusevad  hinnadki kiiremini ja sellega kaasneb ka inflatsioon. Nii et see iseenesest on normaalne protsess, mille taga on väga palju mõjureid ja tegureid.
Aga te küsisite laste ja hindade kohta. Ma ikkagi ütlen, et me ei saa kehtestada riiklikke administratiivseid hindasid. Neid pole kusagil kehtestatud – nii lihtsaid lahendusi lihtsalt olemas ei ole. Kaudselt on üks abinõu, kuidas inimestel aidata paremini toime tulla, maksukoormuse vähendamine, näiteks võib tuua kas või sellesama maamaksu. Jätame selle raha nendele peredele kätte ja nad saavad selle eest endale rikkalikuma toidulaua. Ka see on üks kaudne abinõu, mis aitab võidelda toiduainete kõrgete hindadega.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud põllumajandusminister! Ütlen lihtsalt repliigi korras, et väga paljud korterites elavad pered, kellel on raske toime tulla, ei maksa praegugi maamaksu, sest nad elavad sellisel pinnal, mille puhul maamaks on alla viie euro. Aga mu küsimus on seesama mis Peeter Võsalgi. Te peate kõrget hinnataset normaalseks – on normaalne, et Eestis on eurotsooni kõrgeim hinnatõus ja see jätkub. Samas, kas te peate normaalseks ka seda, et Eesti inimeste sissetulekud on kordades väiksemad kui meie naaberriigis Soomes, aga toiduainete hinnad on jõudnud juba samale tasemele? Kas see on teie meelest normaalne ja nii peakski jätkuma?

Kõigepealt ma tahan täpsustada, et Eestis on toiduainete hindade tase umbes 80% Euroopa Liidu keskmisest, Soome hinnatase 120%. Kui rääkida seosest käibemaksu ja toiduainete hindade vahel, siis riikides, kus on kõrge käibemaks, on üldiselt toiduainete hinnad alla keskmise, mis näitab väga selgelt, et põhjused on mujal. Eestis on käibemaks 20%, toiduainete hinnatase Euroopa Liidu keskmisega võrreldes 80%. Võtame siit head näited: Bulgaaria, täismaks 20%, toiduainete hinna keskmine tase 68%; Ungari, 25% toiduainete käibemaks, toiduainete hinnatase 79%; Leedu, käibemaks täismahus 21%, toiduainete hinna keskmine tase 74% Euroopa Liidu keskmisest; Rumeenia, 24% käibemaks täismahus, hinnad 66% Euroopa Liidu keskmisest. Ja võtame nüüd siis n-ö sooduskäibemaksuga riigid: Iirimaa, osal kaupadel käibemaks null, osal 4% või 10%, hinnatase 129% Euroopa Liidu keskmisega võrreldes; Austria, 10% ehk pool käibemaksu tasemest, hinnatase 116%, jne. Põhjused on selgelt mujal ja tegelikult annab hinnatõus Eesti põllumehele võimaluse müüa ka ekspordiks väga soodsate hindadega toiduaineid, mis on üks hinnatõusu põhjus. Samas võimaldab see maksta ka paremat palka ja tõsta sedakaudu elatustaset. Igal juhul tähendab ettevõtluse arendamine ja kaupade, sh toidukaupade eksportimise võimaldamine Eesti majanduse elavdamist ja on kaugemas perspektiivis õige.

Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine on kolleeg Heljo Pikhofi küsimus peaminister Andrus Ansipile. Palun, Heljo Pikhof!

Austatud peaminister! Eesti on nagu teisedki Euroopa maad vananeva rahvastikuga riik. Paraku on Eesti eakatel rohkem kroonilisi ja pikaajalisi terviseprobleeme kui nende eakaaslastel Euroopa kõrgema elustandardiga riikides. Terviseprobleemid aga mõjutavad inimeste hooldusvajadust. Eesti kulutused tervishoiule ja hoolekandele on võrreldes meie SKT-ga Euroopa Liidu ühed väikseimad. Meil peab eakas inimene või mõni tema lähedane kinni maksma hooldusteenustega seotud kulutustest ligi 65%, samas kui näiteks Soome pensionäri omaosalus hooldekodu eest tasumisel on kõigest 8%. Sageli ei võimalda meil ka laste väike sissetulek aidata emal või isal seda omaosalust maksta. Kas teie peaministrina peate normaalseks, et isegi peaaegu kahest pensionist ei piisa, et saada kõige odavamasse hooldekodusse?

Ei, seda ma normaalseks ei pea. Mina tahan esimese viie jõukaima hulgas olla ja tagasihoidlikum koht mind ei rahulda. Paraku ei sõltu see ainult ühe inimese tahtest. Ajalugu eitada ei ole mitte mingisugust mõtet ja ei ole mõtet ka ignoreerida seda 50 aasta pikkust  perioodi, mis on meid võrreldes näiteks Soomega sellisesse olukorda pannud, kus me olime 20 aastat tagasi. Viimase 20 aastaga aga on arengud olnud väga märkimisväärsed.
Hoolekandest rääkides tuleb silmas pidada seda, et hoolekandeasutusi on viimase 20 aasta jooksul Eestisse märgatavalt juurde tulnud ja nendes hoolekandeasutustes on ka voodikohti märkimisväärselt rohkem. Näiteks 1993. aastal oli täiskasvanute hoolekandekohti 4021, praegu  – see on koos erihoolekandega – on neid kohti 10 151. Siinjuures tuleb silmas pidada seda, et meie rahvastik on vähenenud kõik need aastad, aga hoolekandekohti on 2,5 korda rohkem. Eks me liigu kogu aeg jõukate riikide poole. Ja me liigume sinnapoole ka oma hoolekandesüsteemiga. Ma ei ole nõus teie väitega, et Eesti sotsiaalhoolekande kulutused on Euroopa Liidu kõige väiksemad. See ei vasta tõele! Eriti kiiresti kasvasid Eestis sotsiaalhoolekande kulutused just kriisi ajal. Kui meil eelmise kümnendi alguses ja kümnendi esimesel poolel kulus sotsiaalhoolekandele 12–13% SKT-st, siis nüüd kulub juba 20% SKT-st, mis on täiesti normaalne tase.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Tegelikult ma ei küsinud statistikat hooldekodude arvu kasvu kohta. Seda ma tean, et neid on juurde tulnud, aga inimestel puudub lihtsalt sageli võimalus seda teenust kasutada. Selles on asi! OECD raportist nähtub, et pikaajalise hoolduse süsteem Eestis lähtub teenuse osutaja, mitte inimese huvidest. Sellise süsteemi puhul raha ei liigu inimesega kaasa, vaid inimene liigub sinna, kus on rahastatud teenus. Selline rahastamine tekitab olukorra, kus inimene ei saa seda teenust, mida ta vajab, vaid saab seda teenust, mis juhuslikult olemas on, või jääb üldse abita. Kas valitsuskoalitsioon saaks sellist mõttetut raha raiskamist ära hoida? Mõtlen olukorda, kus inimesele osutatakse teenust, mida ta tegelikult ei vaja, või veel hullem, ta jääb üldse ilma abita.

Kuidas see küll nii läheb, et tihti, kui teie küsite, ei saa ma teie küsimuseasetusega nõus olla?! Ma ei saa mitte mingil juhul olla nõus teie väitega, et Eestis osutatakse teenuseid, mida inimesed ei vaja, ja teenuseid, mida inimesed vajavad, neid, näe, riik kiusu pärast mitte ei osuta! Tarvis ikkagi rohkem tegeliku eluga kokku puutuda. Nii võiksite veenduda, et Eestis kulutatakse sotsiaalhoolekande raha märksa efektiivsemalt kui Euroopa Liidus keskmisena. Te ei taha küll statistikat kuulda, kuid kõik me räägime, teie ise samuti, teadmistepõhisest ühiskonnast, ja teadmistepõhine ühiskond ilma statistikata on nonsenss. Seega teadmisi tuleb kindlasti ammutada ka Statistikaametist ja statistilised andmed kinnitavad seda, et Eestis oleks suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus ilma sotsiaalsete siireteta mitu korda suurem. Just nimelt meie efektiivne sotsiaalhoolekande süsteem on viinud selleni, et meil on suhtelises vaesuses elavaid inimesi Euroopa Liidu keskmisel tasemel.

Palun, kolleeg Heljo Pikhof, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Tegelikult ma rääkisin sellest, et osa inimesi ei saa teenust, mida nad vajavad, ja seda põhjusel, et kohalike omavalitsuste vahel ei ole piisavalt koostööd. Kui siit edasi minna, siis eakad peavad väga oluliseks, et saaks võimalikult kaua elada iseseisvalt oma kodus, oma armastatud asjade keskel. Ja kui inimene enam ise hakkama ei saa, on väga oluline saada abi erisuguste esmatasandi teenuste näol nagu transport, toitlustamine, koduteenus, kodune hooldusabi. Teenuste osutamine peaks põhinema individuaalsete vajaduste hindamisel. Samas, teenuste kvaliteet on omavalitsuseti väga erinev. Millal me jõuame sinnamaale, et olenemata kohast, kus inimene elab, on teenused talle kättesaadavad?

Et vastata, tuleks defineerida nii teenuse kättesaadavus kui ka teenus ise. Ja ilmselt seda lõplikku õnne ei saabu mitte kunagi – alati on võimalik veel kvaliteetsemat teenust veel kättesaadavamaks teha, kui see mingil ajal parasjagu on. Eakate teema kontekstis ma tahan  praegu Riigikogu tänada. Kodualuse maa maksust vabastusega on ju seotud needki maad, need majad, millelt saadakse ka osaliselt üüritulu. Me teame muu maailma kogemustest seda, et väga paljudes ülikoolilinnades pakuvad vanapaarid, kelle kodust on lapsed juba iseseisvasse ellu suundunud, üliõpilastele majutusteenust. See võimaldab nendel vanapaaridel jääda oma kodumajja märksa kauemaks elama, kui see ilma nende üürniketa oleks võimalik. Mille pärast me peaksime, nii nagu praegune maamaksuseadus seda ette näeb, iga hinna eest karistama neid inimesi, kes on omale mõne üürilise võtnud?
Samas ma usun, et mõne aja pärast Eesti suundub samadele radadele, kuhu on läinud näiteks Kanada ja Austraalia juba aastakümneid tagasi. Vanad inimesed, kui nad hakkavad juba nii jõuetuks jääma, et nad ei suuda iseseisvalt oma eluga hakkama saada, mõtlevad varakult, kus nad võiksid edaspidi elada. Ka Soomes on hulk ridaelamuid kohandatud just eakatele inimestele ja kui tänava poolt vaadata, pole võimalik vahet teha tavalise maja ja sellise hoolekandeasutuse vahel ...

Aeg!

... aga õueteede peal toimub hooldus.

Palun nüüd ilmselt viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Imre Sooäär!

Aitäh, hea juhataja! Austatud peaminister! Minu küsimus kutsub pigem kaasa mõtlema. Ma ei usu, et sellele saab ühest vastust olla, aga küsin sellegipoolest. Kahtlemata on riiklikul hoolekandel väga oluline roll ühiskonnas, aga Eestis on läbi sajandite olnud väga hea traditsioon, et oma pere hoolitseb vanemate eest. Miks on nüüd pahatihti niimoodi, et noored tublid pered unustavad oma vanad ära ja eeldatakse, et riik peab kõik ette ja taha ära tegema? Ka siin saalis küsitakse vanade teema korral tihti sellise alatooniga, et riik peab selle vastutuse võtma. Miks ei ole meil rohkem seda perekeskset vastutust? Kuidas seda saaks suurendada?

Mis puutub noorte ja vanade vahelistesse suhetesse, siis Eesti ei ole selles mõttes kindlasti mitte erand. Ka Eestis kehtib ütlemine, et kõige parem pensionikindlustus on lapsed. Valdavalt toetavad lapsed oma vanemaid ka Eestis, kuid vanemad inimesed on üldiselt uhked inimesed ja üritavad iseseisvalt hakkama saada nii kaua, kui see on võimalik. Ma usun, et seesama Austraalia, Kanada ja Soome mudel muutub ükskord ka Eestis valdavaks. Kui ühel päeval enam suurt maja ülal pidada ei jõua, siis see müüakse maha, soetatakse omale tuba või väike ridaelamuboks. Näiteks Austraalias Estonia külas elavad inimesed, ka eestlased, soetavad omale sel juhul ühe toa. See on nende kodu, seal on nende asjad, aga sotsiaalhoolekanne nii meditsiinilise teenindamise mõttes kui ka tavalise inimliku hoolitsuse mõttes on riigi kinni makstud ja inimesed saavad seal väärikalt oma vanaduspõlve veeta. Küllap arendatakse ka Eestis selline sotsiaalhoolekande süsteem aastatega välja, ja mitte ainult riigi vahendeid kasutades, vaid ka erasektori vahenditega.

Aitäh, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise, kuna aeg on läbi. Suur tänu, lugupeetud Riigikogu liikmed, küsimuste esitamise eest! Aitäh valitsusliikmetele küsimustele vastamise eest! Infotund on lõppenud.