Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu I istungjärgu kaheksanda töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid! Nüüd on aeg anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Ma palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna Eesti Vabariigi ja Ukraina sotsiaalkindlustuslepingu ratifitseerimise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Hanno Pevkur. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud ühe seaduseelnõu. Kui seaduseelnõu vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus selle menetlemise ühe tööpäeva jooksul.
Head kolleegid! Nüüd teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ning määranud neile juhtivkomisjonid: Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 1. juunil algatatud ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon; Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni s.a 1. juunil algatatud sotsiaalhoolekande seaduse § 22² täiendamise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon; Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 2. juunil algatatud kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on õiguskomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 2. juunil esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni rändeteatise suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning rändeteatise kohta arvamust avaldama põhiseaduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 16. juuni kell 16. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 2. juunil esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni rohelise raamatu "Äriühingu üldjuhtimise EL-i raamistik" suhtes Euroopa Liidu asjade komisjonile ja määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ning rohelise raamatu kohta arvamust avaldama õiguskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 16. juuni kell 16.
Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse algatatud alkoholi-, tubaka-, kütuse- ja elektriaktsiisi seaduse muutmise seaduse eelnõu 42 teise lugemise arutelu aluseks olevate dokumentide esitamise tähtajaks s.a 7. juuni kell 18.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimise siseminister Ken-Marti Vaherile. 
Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 89 Riigikogu liiget, puudub 12.
Lugupeetud kolleegid! Läheme päevakorra kinnitamise juurde. Päevakord on teil laudadel, aga siin on üks muudatus. Õiguskomisjon teeb juhtivkomisjonile ettepaneku tõsta käesoleva töönädala 8. juuni päevakorrapunkt nr 8, eelnõu 9 teine lugemine sama päeva neljandaks päevakorrapunktiks. Riigikogu juhatus on juhtivkomisjoni ettepanekuga nõus.
Just praegu sain sellise teate: "Austatud juhatus! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon teeb ettepaneku tõsta neljapäevase päevakorra punkt 3 sama päeva punktiks 1. See oleks Riigikogu poolt viisakas Riigikohtu esimehe suhtes."
Head kolleegid! Kui te olete sellega nõus, siis panen selle nädala päevakorra koos nende parandustega hääletusele. Palun, kolleeg Urmas Reinsalu!

Aitäh! Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon ei ole nõus.

Siis viimane punkt, mille ma teile esitasin, tuleb ära. Praegu panen hääletusele selle nädala ... Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Mida tähendab "viimane punkt tuleb ära"?

Vabandust! Ma ütlesin seda Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepaneku kohta. Vabandust! Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Ma palun ka protseduuriliselt täpsustada. Rahvasaadik Reinsalu ei öelnud, millega ta ei ole nõus.

Rahvasaadik Reinsalu mõtles seda, et ta ei ole nõus, et Märt Raski ettekanne tuuakse esimeseks punktiks. Head kolleegid, panen hääletusele selle nädala päevakorra ... Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Jah, aga Reinsalu ei öelnud seda. Kust teie seda teate?

Ma võtsin temaga kontakti. (Aplaus.)
Palun, kolleeg Heljo Pikhof! Kas protseduuriline küsimus? Ei ole.
Head kolleegid, panen hääletusele selle nädala päevakorra. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 56 Riigikogu liiget, vastu oli 30, erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Alustame tööd tänase päevakorra punktidega. Tänase päevakorra esimene punkt on Riigikogu liikmete Marianne Mikko, Indrek Saare, Andres Anvelti, Karel Rüütli, Kajar Lemberi, Sven Mikseri ja Helmen Küti 2. mail s.a esitatud arupärimine lähisuhtevägivalla kui kuriteo rohkuse kohta. Palun kõnepulti Marianne Mikko!

Proua esimees! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Lugesin hiljaaegu ühest mehest, kes vihastas naise peale, kui too julges vahetada telekanalit. Mees lasi käed käiku ja purustas naise käeluu. Kirjeldatud sündmus toimus Saudi Araabia idaosas, kus naiste õiguste puudumine on üldteada. Kuid kahjuks leiavad samasugused sündmused aset ka Eestis. Kõne all olevat arupärimist esitama ajendanud Toivo Kuldmäe on samuti tekitanud oma naisele ja lapsele raskeid vigastusi kõigest televiisoripuldi pärast. Paljusid Kolmandas Maailmas toime pandud naistevastase vägivalla juhtumeid ühendab see, et need on leidnud aset kolkakülades ning rusika- või noakangelane on kirjaoskamatu. Võiks oletada, et haritud inimene ei lahenda konflikte rusikatega. Kahjuks ei ole see nii. Pidurdamatul peksjal Kuldmäel on kõrgharidus.
Joakim Helenius on ajakirjandusele öelnud, et ta ei teadnud Toivo Kuldmäe Viisnurga juhatuse esimehe kohale edutamise ajal pooleliolevast kohtuasjast mitte midagi. Kahjuks pole lääne kultuuriruumi jaoks elementaarne distantseerumine vägivallatsejast Eesti jaoks üldine. Meil on ettevõtjaid, kes ei näe probleemi, kui ettevõtet juhtima palgatakse kriminaalkorras karistatud vägivallatseja. Nende jaoks pole probleem seegi, kui firma kriminaalist esindusnägu jätkab oma seadusrikkuja eluviisi ning satub taas uurimise alla. Nad ei mõista, et oma selliste sammudega annavad nad ühiskonnale signaali, et selline käitumine väärib heakskiitu ega tähenda väljaarvamist majanduseliidist.
Lääne Ringkonnaprokuratuuri prokuröri taotlus lõpetada menetlus Toivo Kuldmäe süüasjas põhjendusega, et kuna tegemist on peresisese konfliktiga, siis puudub avalik menetlushuvi, on samuti ühiskonnale sümboli tähendusega. Justiitsminister on leppinud siseministriga kokku, et võitlus lähisuhtevägivalla kuritegude vastu on nende tegevuses prioriteet. Paraku, nagu näitavad eeltoodud sündmused, ei jaga seda seisukohta isegi mitte Justiitsministeeriumi haldusalasse kuuluvad prokuratuur ja kohus. Või on põhjus selles, et prokurörid, kohtunikud ja ka teised riigiametnikud ei adu teema olulisust ning vajavad koolitust? Teate, Eesti ei ole enam suletud ühiskond. Õnneks on ka meil hakatud üha enam mõistma, et perevägivald ei ole pere siseasi, et lapse ja naise peksmine ei ole mehetegu. Seda näitasid ilmekalt Kuldmäe juhtumi meediakajastus ja avalikkuse reaktsioon sellele.
Pärast sotsiaaldemokraatide justiitsministrile esitatud arupärimist perevägivalla kohta algatas Tähtvere Avatud Naistekeskus aktsiooni. Justiitsministrile saadeti postkaarte kirjaga "Vägivald ei ole peresisene asi". Need postkaardid kogusid lühikese ajaga sadu allkirju üle Eesti. Kui palju selliseid aktsioone peaks veel algatama ja kui palju inimesi peaks nendega ühinema, et Justiitsministeerium ja prokuratuur läheksid sõnadelt üle tegudele? Millal jõuab kätte murrang ka meie poliitikute ja ettevõtjate suhtumises, et kuulutada paariaks need, kes ei tule toime pereprobleemide rahumeelse lahendamisega?
Lähtudes eeltoodust oleme esitanud justiitsministrile neli küsimust, mida ma praegu ei hakka kordama. Ootame neile sisulist vastust, eelkõige ootame aga praktilisi tegusid vägivalla lõpetamiseks. Tänan!

Suur tänu, kolleeg Marianne Mikko! Palun kõnepulti justiitsminister Kristen Michali!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Enne kui ma alustan esitatud küsimustele vastamist, pöördun lähiminevikku. Tuletan meelde, et Riigikogu kiitis ligi aasta tagasi siinsamas saalis heaks kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018, kus öeldakse selge sõnaga, et ühiskonnas turvalisuse tagamiseks tuleb kõrgendatud tähelepanu pöörata ka perevägivalla ärahoidmisele ja sellele reageerimisele. Perevägivald on viimasel ajal nii ajakirjanduses kui ka sotsiaalmeedias pidevalt pildil olnud. Ükski riigiasutus ei saa mööda vaadata probleemist, mis ühiskonnas niivõrd teravalt pildil on. Nüüd aga küsimuste juurde.
Esimene küsimus: "Kas Justiitsministeeriumi jaoks on võitlus lähisuhtevägivallaga jätkuvalt prioriteetne tegevus?" Kui proovida lühidalt vastata, siis vastus on, et perevägivallaga tegelemine on jätkuvalt prioriteetne ja mitte ainult Justiitsministeeriumi, vaid ka teiste ministeeriumide, riiklike asutuste, kohalike omavalitsuste ja mittetulundusühingute jaoks. Kui natuke pikemalt vastata, siis peab ütlema, et eelmisel kevadel kiitis Vabariigi Valitsus heaks vägivalla vähendamise arengukava aastateks 2010–2014. Selles on muu hulgas välja toodud konkreetsed sammud, mis lähiaastatel perevägivalla ärahoidmiseks, ohvrite abistamiseks ja vägivallatsejate suhtes ette võetakse. Nende tegevuste eest vastutavad lisaks Justiitsministeeriumile Haridus- ja Teadusministeerium, Sotsiaalministeerium, Politsei- ja Piirivalveamet ning kodanikuühendused. Ohvritega seonduv on suure tähelepanu all kogu Euroopas. Maikuus esitati Euroopa Komisjonis ettepanekud, mis loovad ühtsed ohvrikaitse lähtealused Euroopa Liidus, et ohvrid saaksid olla kindlad, et neile pakutakse abi ja tuge, kui nad satuvad kuriteo ohvriks mis tahes Euroopa Liidu riigis.
Kui rääkida veelgi konkreetsemalt sellest, mida Justiitsministeerium perevägivalla vähendamiseks teinud on, siis näiteks praegu koostatakse praktilist käsiraamatut, milles antakse nõu, kuidas perevägivalla ohvrit ära tunda ja aidata. Esialgse plaani kohaselt oli juhendmaterjal mõeldud kohalike omavalitsuste spetsialistidele, ent toimunud arutelude käigus on jõutud arusaamale, et see võiks olla mõeldud hoopis suuremale sihtrühmale. Juhendmaterjal põhineb Tartu Ülikoolilt tellitud uuringul, milles tehti kindlaks perevägivalla levikut soodustavaid riske. Selleks et saada perevägivallast adekvaatsem pilt ja paremini planeerida meetmeid selle vähendamiseks, plaanime lähiajal teha veel olmetapmiste analüüsi ja analüüsida käitumist olukorras, kus meditsiiniasutusse ilmub võimalik vägivalla ohver. Oluline on, kas ja kuhu jõuab sealt info ohvri kohta, kuidas ohvrit aidatakse, kas talle jagatakse infot varjupaiga või ohvriabi kohta jne. Nagu ma juba mainisin, on käsiraamat koostamisel. 20. mail oli esialgne arutelu, kus osalesid Tartu Ülikooli sotsioloogid ehk juhendi koostajad, Sotsiaalministeeriumi, Politsei- ja Piirivalveameti, varjupaikade, naisteühenduste, Tallinna Tervishoiu Kõrgkooli, naabrivalve ja kohalike omavalitsuste esindajad ning paljud teised. Me leppisime kokku, et Tartu Ülikool veel täiendab seda juhendit ning augustiks ootame kõigilt kommentaare Tartu Ülikooli parandatud versiooni kohta. Miks me seda nii pikalt teeme? On tulnud ettepanek koostada sotsiaaltöötajatele mõeldud juhendi asemel suurem käsiraamat, kuhu oleksid koondatud soovitused ja nõuanded ka näiteks kooli tugipersonalile, sest just nemad märkavad väärkoheldud last esimesena, perearstidele, kohalikele konstaablitele, aga ka ohvritele endile, et nad teaksid, kuidas nad ennast aidata saavad ja kelle poole oma murega pöörduda võivad. Naabrivalve esindaja tegi ettepaneku täiendada käsiraamatut naabri õiguste ja kohustustega ehk näiteks sellega, kuidas peab reageerima inimene, kes kuuleb, et kõrvalkorteris toimub peretüli. Kui kõik läheb hästi, paneme augustis selle juhendi veebi ja teeme avalikuks.
Samuti oleme aktiivselt osalenud Euroopa Parlamendi ja nõukogu lähenemiskeelu direktiivi ettevalmistamisel. Piiriülese lähenemiskeelu eesmärk on, et kaitse, mis on isikule lähenemiskeeluga tagatud ühes liikmesriigis, oleks jätkuvalt tagatud ka teistes liikmesriikides, kuhu isik liigub.
Juhtunu võimalikult kiire menetlemine on kannatanu huvides ja menetluse kiirendamine Justiitsministeeriumi üks lähiaja prioriteete. Kriminaalpoliitika arengusuundades on eesmärgiks seatud, et alaealise kannatanuga isikuvastase kuriteo puhul ei tohiks kohtueelne menetlus ületada kolme kuud. Praegu menetletakse alaealiste kannatanutega seotud asju kohtueelses menetluses keskmiselt 4,8 kuud, sellest 3,3 kuud politseis ja 1,5 kuud prokuratuuris. Sealjuures kehalise väärkohtlemise asjad, kus kannatanuks on alaealine ja mis sageli on just perevägivalla juhtumid, menetletakse ära 4,6 kuuga.
Keskmist kohtumenetlust aitavad lühendada juba selle aasta septembris jõustuvad kriminaalmenetluse seadustiku muudatused, mis aitavad tagada kohtuasjade menetlemise mõistliku aja jooksul. Näiteks üks kohtumenetluse pool võib taotleda kohtult asja kiiremaks lõpetamiseks sobiva abinõu tarvitusele võtmist, kui kriminaalasi on olnud kohtumenetluses vähemalt üheksa kuud. Siiski on mul juba täna hea meel tõdeda, et eelmisel aastal menetleti kohtus iga neljandat kehalise väärkohtlemise juhtumit vaid paar päeva. Keskmine kohtumenetlus kehalise väärkohtlemise asjades kestis ligi kolm kuud, aga selle aja muutis nii pikaks mõni üksik enam kui kolm aastat kestnud menetlus.
Mis puudutab reaalset tööd vägivallatsejatega, siis on loodud rehabilitatsiooniprogramm vägivallakuritegudes süüdimõistetud perevägivallatsejatele. Seda hakatakse nii kriminaalhooldus- kui ka vanglasüsteemis rakendama alates selle aasta sügisest.
Teine küsimus: "Kas ametis olevad kohtunikud ja prokurörid on läbinud lähisuhtevägivalla spetsiifikat käsitleva koolituse ja kui mitte, siis mida kavatseb Justiitsministeerium selle lünga täitmiseks ette võtta?" Prokurörid ja kohtunikud täiendavad end regulaarselt. Näiteks on nad osalenud soolist võrdõiguslikkust käsitlevatel koolitustel. Alates 2009. aastast tegeldakse prokuröridele ja kohtunikele korraldatavatel seminaridel selliste küsimustega nagu diskrimineerimine, ahistamine, töö-, era- ja perekonnaelu sobitamine. Perevägivalda käsitlevas kirjanduses on välja toodud nii ühiskondlike ja soorollide kui ka töö ja pereelu ühitamise võimalik mõju, sh perevägivalla all kannatavate naiste puhul, kes ohvrina tihtipeale ei julge vägivallaringist välja murda. Samuti kõneldakse seminaridel direktiivide sisust nii, nagu seda on tõlgendanud Euroopa Kohus oma kohtupraktika pinnalt, andmaks meie kohtunikele ja prokuröridele praktilisi nõuandeid ja soovitusi. Kuna väliskoolitusel osalemine on tihtipeale kulukas ja seetõttu on seal osalejaid vähe, siis oleme vägivalla vähendamise arengukavasse sisse toonud eraldi tegevused, mis on seotud spetsialistide koolitamisega. Kõigi teiste hulgas on koolitused ette nähtud prokuröridele ja kohtunikele. Siin tuleks lihtsalt meeles pidada, et lisaks on väga oluline keskenduda neile spetsialistidele, kes ohvritega juba enne ametliku menetluse algust kokku puutuvad. Näiteks eelmisel aastal Politsei- ja Piirivalveametis heaks kiidetud põhimõtted perevägivalla juhtumitele reageerimise kohta käsitlevad ka seda, milliseid nõuande ja kaitse saamise võimalusi peaks politsei ohvrile tutvustama. Viimane ohvriuuring näitas, et inimesed ei kipu politseid kutsuma. Kahjuks on see tendents negatiivne. Kui 2004. aastal jättis politseile vägivallajuhtumist teatamata 72% ohvritest, siis viimastel andmetel oli selliseid inimesi 77%. Enamik ohvreid ütleb põhjenduseks, et juhtum ei olnud küllalt tõsine. Mina isiklikult arvan, et lähtuda tuleks põhimõttest, et parem karta kui kahetseda. Igal juhul tuleks politseile teada anda.
Praktika näitab, et kohtute menetluses on kogu aeg mõni raske kehavigastuse või isegi surmaga lõppenud vägivallajuhtum, mille toimiku materjalidest on näha, et kannatanu pöördus politseisse liiga hilja. Kindlasti ei peaks ohvrid abi saama alles siis, kui asi on jõudnud kohtuni. Ideaaljuhul tuleks vägivallale punkt panna võimalikult varakult, see aga tähendab tihtipeale ohvrite nõustamist ja koolitamist, et nad oleksid teadlikud nendest võimalustest, mida pakuvad näiteks ohvriabitöötajad, varjupaigad, aga ka sotsiaaltöötajad ja lastekaitsespetsialistid, kelle poole murega pöörduda saab. Selleks et perevägivalla ohvritega kokku puutuvad spetsialistid oskaksid vägivallajuhtumitele paremini reageerida, on Sotsiaalministeeriumil plaanis üle vaadata näiteks lastekaitse-, sotsiaal- ja tervishoiutöötajate väljaõppeprogramm ning seda analüüsida, et juba eriala õppides omandataks teadmisi perevägivalla kohta.
Kolmas küsimus: "Kas lähisuhetes toime pandud teise astme kuritegude puhul puudub reeglina avalik huvi või puudub see juhul, kui kuriteo toimepanija on lugupeetud ettevõtja?" Mis puudutab arupärimises viidatud konkreetset kohtuasja, siis, nagu olen ka varem öelnud selle loo kommentaariks, kindlasti ei olnud siin küsimus leebes suhtumises, vaid kõige enam halbade asjaolude kokkulangemises. Kindlasti ei arvesta prokurörid avaliku huvi olemasolu või puudumise üle teo toimepanija ühiskondlikust staatusest lähtuvalt. Justiitsministeeriumil ei ole ka põhjust arvata, et prokurörid on oma ametikohustusi täites kallutatud või subjektiivsed. Ma pean oluliseks rõhutada, et prokuröri ülesanne menetluslikke otsuseid tehes on arvestada kannatanu huvidega. Riigi peaprokuröri juhises on prokuröridele seatud ka teatud piirangud perevägivalla juhtumites menetluse lõpetamiseks, näiteks siis, kui tegu on korduva vägivallaga või kui juhtumiga on seotud lapsed. Korduvust hinnates kaalub prokurör, kas menetluse lõpetamine varem karistatud isiku suhtes aitab edaspidi kuritegusid ära hoida.
Neljas küsimus: "Kas Lääne Ringkonnaprokuratuuri otsuste valguses võib Teie juhitavalt ministeeriumilt oodata peatselt lähisuhtevägivalla dekriminaliseerimist nendel juhtudel, kui ohver ei surnud ega kaotanud täielikult töövõimet?" Justiitsministeerium ei plaani ega pea mõeldavaks ühegi praegu karistusseadustikus sisalduva vägivallateo dekriminaliseerimist. Mis puudutab aga üldist kriitikat ülekriminaliseerimise kohta, siis Justiitsministeeriumil on koostöös Tartu Ülikooliga käsil karistusõiguse revisjon, mille raames analüüsitakse karistusseadustikus sisalduvate sätete koosseisulisi elemente ning karistusmäärasid, muu hulgas nende sobivust, süsteemsust ja proportsionaalsust. Selle revisjoni tulemuste kohta oskan ma midagi täpsemalt öelda selle aasta lõpus.
Lõpetuseks. Oleme kätte saanud need postkaardid, millele arupärimise esitaja viitas. Olen isiklikult alla kirjutanud kõigile vastustele, mis saadeti inimestele, kelle nimi ja aadress postkaardi peal oli. Tänan neid justiitssüsteemi, kogu õigussüsteemi ja korrakaitse nimel toetuse eest põhimõttele, et ükski vägivallajuhtum ei tohi jääda tähelepanuta. Nende juhtumitega tegeldakse täiesti tõsiselt. Tänan küsimuste eest!

Suur tänu, härra justiitsminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Aitäh! Austatud minister! Meie seadused ei reguleeri institutsioonidevahelist koostööd perevägivalla ja väärkohtlemise juhtumite puhul, näiteks koostööd politsei, meditsiinitöötajate, lastekaitsetöötajate, sotsiaaltöötajate ja kohaliku omavalitsuse vahel. Uuringud näitavad, et sageli ei tea pedagoogidki, mida teha, kui neile tundub, et lapse kodus on midagi väga valesti. Pole ju öeldud, kellel on missugused kohustused ja õigused sekkuda pereellu, et kaitsta inimeste põhiõigust – õigust elule ja tervise kaitsele. Siit minu küsimus: millised on need sammud, mida te kavatsete astuda, et abivajajad ei jääks kuskile eri institutsioonide vahele?

Aitäh! Ma ei usu, et see päris nii must või valge on, nagu te kirjeldate, et ohvrid jäävad kuskile institutsioonide vahele. Tegelikult see päris nii ei ole. Aga nagu ma viitasin ka vastuse alguses, meil on plaanis juhendmaterjali koostamine, mida me koos Tartu Ülikooliga praegu teeme. See peakski olema mõnes mõttes vastus teie küsimusele. See aitab kaasa, et tekiks võime ohvrit ära tunda ja abistada ning saada selgemaks, millised on kellegi õigused ja kohustused. Nagu ma ütlesin, tuleb selle kohta ka ettepanekuid. Näiteks seesama naabrivalve esindaja ettepanek, kuidas peaksid käituma naabrid, kui kõrvalkorterist on kuulda peretüli. Sellega me tegeleme. Kui teil on häid ettepanekuid või ideid, siis oleme neile avatud.

Palun, kolleeg Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Teie vastusest arupärimisele sain aru, et tegelemine lähisuhtevägivalla kuritegudega on Eesti õigussüsteemi prioriteet. Kuidas saab siis juhtuda, et tingimisi vanglakaristust ei pöörata täitmisele, kui pereliikmete peksmise eest süüdi mõistetud isik paneb katseajal korduvalt toime samalaadseid tegusid samade isikute vastu? Kas te edaspidi oma ametiaja jooksul kavatsete selliseid asju vältida?

Aitäh! Ma arvan, et see on üldisemalt õigussüsteemi küsimus. Ma arvan, et ka teie ootus ei ole see, et justiitsminister hakkaks sekkuma prokuratuuri ja kohtute töösse. Ma ei usu, et te sellist ettepanekut teete. Ülejäänud vastused oleme tegelikult avalikkusele andnud. Minu meelest on kõnealuse juhtumi puhul – nagu ma olen öelnud, ma tean sellest natuke rohkem, kui ma võin siin avaldada – ikkagi selgelt tegemist halbade asjaolude kokkulangemisega. Praegu pööratakse näiteks alaealistega seotud asjadele erilist tähelepanu ja menetluskiirus on oluliselt suurenenud. Ma julgen küll arvata, et praegu selline asi enam võimalik ei oleks.

Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Mul on väga konkreetne küsimus. Euroopa Nõukogu on s.a 11. mail välja töötanud naistevastase ja perevägivalla tõkestamise konventsiooni. Allkirjastanud on selle juba 13 Euroopa riiki, nende hulgas meie, nagu öeldakse, õiguslikud sõsarriigid Saksamaa ja Soome. See konventsioon loob õigusraamistiku igas vormis aset leidva perevägivalla vastu, et seda saaks ära hoida, vägivallatsejaid vastutusele võtta ja vägivalda kaotada. Konventsiooni väljatöötamisel on lähtutud kogu Euroopas end õigustanud lähenemisviisidest ja praktikatest. See on osalisriikidele õiguslikult siduv, nähakse ette ka rahvusvaheline seiremehhanism. Aga küsimus on väga lihtne: kas ja millal kavatseb Eesti konventsiooni allkirjastada, et tagada ka meil nende euroopalike väärtuste kaitse?

Eks need väärtused olegi nii või teisiti ühised. Selle konventsiooni analüüs juba käib. Justiitsministeeriumis on seda analüüsi tehtud ja see analüüs on minu teada pooleli Sotsiaalministeeriumis. Ma arvan, et analüüsi tulemusel selgub, millal ja kuidas me sellega ühineda saame. Sellest konventsioonist tulenevad ideed tähendavad karistusseadustiku täiendusi. Karistusõiguse revisjon on meil käimas. Me vaatame selles valguses ka selle üle. Ma olen seda varemgi öelnud ja pean endiselt õigeks, et analüüs peaks olemas olema enne seaduste tegemist, mitte nii, et kõigepealt ühineme, teeme seadused ära ja alles siis järgneb analüüs. Analüüs võib küll ka järgneda, aga enne see peab olema. Ma loodan, et analüüs tehakse ja siis saame öelda, milline on Eesti täpne seisukoht.

Palun, kolleeg Marianne Mikko!

Minu küsimus jätkab rahvasaadik Anvelti nimetatud konventsiooni teemat. Selles konventsioonis on kirjas, et igasugune lepitusmenetlus on lubamatu kõigi naistevastase vägivalla juhtumite lahendamise puhul. Väga paljudes Euroopa riikides on perevägivalla juhtumite puhul lepitusmenetlus välistatud, sest osapooled on ju ebavõrdsel võimupositsioonil. Kuldmäe juhtumi puhul nägime, et kohus pakkus pooltele lepitusmenetlust, ehkki tegemist oli aastaid kestnud korduva vägivallaga. Lepitusmenetlust võib Eesti seaduste kohaselt kohaldada siis, kui teise astme kuriteo asjaolud on selged, puudub avalik menetlushuvi ja on olemas osapoolte nõusolek. Nagu näitab Justiitsministeeriumi eelmisel aastal tehtud analüüs, on Eestis alates 2007. aastast lepitusmenetlusse saadetud kriminaalasjadest ligi 60% ...

Küsimus!

Okei! Kuidas justiitsminister tõlgendab sellist statistikat, et 60% lepitusmenetlusse saadetud kriminaalasjadest on seotud perevägivallaga, ja kas tõesti puudub perevägivalla juhtumite puhul avalik menetlushuvi?

Üks minut on aega küsimuse esitamise jaoks.

Kindlasti ei puudu perevägivalla juhtumite puhul avalik menetlushuvi. Nagu ma enne ütlesin, ei maksa jääda kinni ühte juhtumisse. Selle juhtumi puhul oli pigem tegemist halbade asjaolude kokkulangemisega, see ei kajastanud üldist praktikat. Nagu ma enne oma suulises ja ka kirjalikus vastuses välja tõin, seesama statistika kirjeldab, kui kiiresti neid asju menetletakse. Mis puudutab lepitusmenetlust üldisemalt, siis loomulikult on erinevaid positsioone. Seesama konventsioon, millele te viitate, nõuab minu meelest (ma mälu järgi ütlen) ka näiteks vaimse vägivalla koosseisu kirjapanemist mingil moel. Uuringutes on leitud, et tavaliselt on vaimse vägivalla ohvrid pigem mehed. Nii et ma ei oska öelda, kumma positsioon on ebavõrdsem.

Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Austatud härra minister! Praegu räägitakse palju samasooliste kooselu õiguslikust reguleerimisest. Kui samasoolised elavad koos ja hangivad kuskilt teadmata kombel ka lapsi, siis meenutab see kooselu väga kahtlaselt perekonda. Ka sellises kooselus võib esineda vägivalda. Kas teie vahvad programmid ja käsiraamat käsitlevad ka omasooliste kooselus toimuvat vägivalda nagu perevägivalda ning kas teie programmides ja käsiraamatus on ka soovitusi samasoolistele ning vastavaid meetmeid?

Aitäh selle üsna rõõmsameelse küsimuse eest! Aga meie programmid ja käsiraamatud on seni olnud üsna sooneutraalsed, käsitlemata seda, millisel moel see kõik võiks aset leida. Võib-olla ei ole sugu selles küsimuses nii tähtis kui see (seda arupärijad ka kirjeldasid), millised on need suhted, kuidas vägivallale võimalikult vara jälile saada ja see, et ohvrid mõistaksid, millised on nende õigused.

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Mitmes Euroopa Liidu riigis on perevägivald karistusseadustikus eraldi koosseisuna välja toodud. Sellised riigid on näiteks Norra, Rootsi, Poola ja Portugal. Paljudes riikides on partneri-, pereliikme- või endise pereliikme vastane perevägivald karistust raskendav asjaolu. Ka ÜRO CEDAW-i komitee on korduvalt andnud Eestile soovitusi võtta vastu perevägivallavastane seadus. Milline on teie isiklik seisukoht selle seaduse vajalikkuse kohta?

Aitäh! Nagu ma ütlesin, meil on käimas karistusõiguse revisjon. Ma olen Riigikogu komisjonides seda teemat juba põgusalt puudutanud, kuna selle kohta on küsitud. Selle revisjoni käigus saame seda vaadata. Kui nii seadusandjal kui ka ühiskonnas on arvamus, et perevägivald peaks olema eraldi koosseisuna kuskil kirjeldatud, siis võib seda arutada. Kui leitakse, et selle järele vajadust ei ole või et see on kaetud olemasolevate koosseisudega, siis ei ole ka põhjust seadustikku täiendada. Praegu on vägivald ju siiski kaetud. Ei maksa arvata, et peresisene vägivald on kellegi eraasi. Kindlasti ei ole. Politsei reageerib, prokuratuur ja kohtud menetlevad – see ei ole kuidagi katmata ala. Aga kui selle seaduse järele on vajadus, siis me võime seda veel arutada. Ma ei tahaks enne analüüsi midagi öelda, sest muidu pole ju mõtet analüüsi teha.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Tänan väga, austatud proua juhataja! Austatud minister! Hiljuti toimus heategevuskampaania naiste turvakodude heaks. Selle kampaania käigus selgus, et suuruselt teise grupi naistest, kes turvakodus viibivad, moodustavad sõjaväelaste, politseinike ja teiste jõustruktuuride esindajate abikaasad. Kui te olete sellest teadlik, siis kas te olete mõelnud selle peale, kuidas neid naisi kaitsta?

Aitäh! Ütlen ausalt, et ma ei ole nii kaua selles ametis olnud, et selline info oleks minu kätte jõudnud. See on väga huvitav info. Kindlasti on meie majas need inimesed, spetsialistid, kes turvakodude teemaga tegelevad, asjast teadlikud. Ma küsin üle ja pööran sellele tähelepanu. See on huvitav.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud härra minister! Tegelikult teab igaüks, kes on nii või naa kokku puutunud perevägivallaga, väga hästi, et selleks, et pöörduda näiteks politseisse, peab perevägivalla ohver olema väga julge inimene. See, mis soosib leppimist, ongi hirm. Sest kui üks naisterahvas kaebab oma abikaasa peale, siis ta peab selle abikaasaga koos elama veel päris pikki kuid, enne kui asi kohtusse jõuab. Kuidas te hindate meie seadusi sellest vaatevinklist? Kas on kavas ka midagi ette võtta, et suurendada perevägivalla ohvrite turvatunnet, et nad ikka julgeksid pöörduda enda kaitseks näiteks pädevatesse organitesse?

Sellega tegeldakse ju pidevalt. Sellesama töö, mida justiitssüsteem teeb (ja mitte üksnes justiitssüsteem, tegelikult teeb Sotsiaalministeerium seda samamoodi), eesmärk ongi, et ohver teaks oma õigusi ja et ümberkaudsed inimesed ei peaks seda vägivalda normaalseks. Politsei reageerib palju paremini kui varem. Politseis on tehtud ka vastavaid koolitusi. Eriti alaealistega seotud asju menetleb prokuratuur märksa kiiremini. Need asjad ei ole õiguskaitsesüsteemil või seadustes kuidagi tähelepanuta jäetud. Pigem on see ühiskonna küsimus. Tihtipeale on perevägivalla puhul tegemist ju varjatud kuriteoga, mida vähesed inimesed näevad. Siis on küsimus, kas nad reageerivad sellele, kas nad ütlevad, et see, mis toimub, ei ole normaalne. Ma loodan pigem, et ühiskonna üldine teadlikkus oleks suurem ja hoiak igasuguse vägivalla vastu rangem – on see siis perevägivald või koolivägivald, kas või laste halb kohtlemine. Me keegi ei pea seda normaalseks pidama. Ei maksa arvata, et õiglus, ausus ja headus on kuidagi reserveeritud justiitssüsteemile. See ei ole nii, see on kõigi inimeste oma ja see on nende võõrandamatu omand.

Palun, kolleeg Kajar Lember!

Tänu juhatajale! Hea minister! Eesti karistusseadustik näeb ette karistuse alaealisele vägivalda või julmust propageeriva teose eksponeerimise eest või ka näiteks alaealise nähes looma piinamise eest jne. Samas näevad lapsed tihti pealt oma vanema peksmist koduseinte vahel, see aga ei ole isegi karistust raskendav asjaolu. Seda ei võta ka näiteks kohus arvesse lapse hooldusõiguse määramisel. Kohtus on lapsel põhimõtteliselt kohustus kohtuda vägivaldse vanemaga. Kas teie arvates peaks lapse juuresoleku perevägivalla juhtumite puhul muutma karistust raskendavaks asjaoluks ja kas seda peaks arvestama ka lahutuse puhul näiteks hooldusõiguse määramisel?

Aitäh! Nagu ma enne ütlesin, on meil käimas karistusõiguse revisjon. Enne revisjoni ei saa ju selliseid asju ära öelda. Seda revisjoni teevad Justiitsministeeriumi inimesed koostöös Tartu Ülikooliga ja sinna on kaasatud palju teisi spetsialiste. Ootame selle tulemuse ära ja siis on võimalik rääkida ka kuriteokoosseisudest. Ma arvan, et seadusandjatel on õigus oma ettepanekuid teha. Minu arust on tähtis, et vägivald kui selline saaks karistatud. Kindlasti on liigutud selles suunas, et vägivalda suhtutakse vähem tolerantselt. Aga ka mina olen lugenud hiljuti tehtud vägivallaalaseid uuringuid ja seal on selgelt toodud välja selline negatiivne joon: kes on kunagi sattunud vägivalla ohvriks või on ise olnud selle põhjustaja, see kipub vägivalda taastootma. Teil on selles mõttes õigus. Ma ei tea, kas see peaks karistusseadustikus kirjas olema, aga suhtumise ja põhimõttena tuleb seda teemat jälgida.

Palun, kolleeg Kaia Iva!

Kahetsusväärselt on see teema Eestis väga aktuaalne. Iga arutelu, mis perevägivalda vähendab ja selle kahjusid minimeerib, on kindlasti vajalik. Aga kõikide selliste arutelude juures on küsimuse koht ka see, kuivõrd me suudame hilisemates arutluskäikudes kaitsta lapsi, kes nendes peredes kasvavad. Kui me räägime teemast ja probleemist üldiselt ning proovime siis lahendusi leida, tundub kõik olevat asjakohane. Kui me aga uuesti seda konkreetset peret ja neid lapsi esile tõstame, kajastame juhtumit ajakirjanduses konkreetse pere näite abil, kas siis ei ole siin oht, et me teeme uuesti nendele lastele liiga ja laste huvid ei ole kaitstud? Kas ministeeriumil on olemas ka mingi hea käitumise tava, kuidas sellistes oludes kaitsta lapsi, et neid mitte üle ekspluateerida?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Minu meelest on see tegelikult meedia enesereguleerimisvõime küsimus. Meedias kajastatavate vägivallajuhtumite puhul tuleks alati lähtuda eeskätt sellest (õiguskaitse ju lähtub sellest), et ohvri huvid oleksid võimalikult hästi kaitstud. Ma arvan, et ka meedia ülesanne on mitte avada neid haavu, mida ta avama ei peaks. Mõnes mõttes puudutab see ka tänast arupärimist, millele ma vastan. Justiitsministeerium tegeleb plaaniliselt vägivalla vähendamise arengukava elluviimisega, aga arupärimine on ju tingitud ühest juhtumist, mis sai laialdase kajastuse. Nii et raske öelda. Ma arvan, et see, et meedia selliseid ühiskonnaelu valupunkte kajastab, on õige, aga kindlasti peaks meedia pigem ise jälgima, et ta ei teeks ohvritele uuesti haiget ja et käitutaks viisakalt. Minu meelest kvaliteetsemad väljaanded tihti ka valivad, mida nad avaldavad, näiteks muudetakse ohvrite nimesid. See on iseenesest juba samm edasi.

Palun, kolleeg Peeter Võsa!

Aitäh! Lugupeetud minister! Naistest kui ohvritest on siin räägitud ja isegi homoabielusid puudutatud. Aga meeste elu on teadupärast lühem kui naistel, nad teevad oluliselt raskemat tööd kui naised, abielulahutuse tõttu eraldatakse neid lastest, lisaks on veel teie mainitud vaimne vägivald. Milliseid programme on olemas meeste kaitseks ja mis on teie arvamus, kas mehed pole siin hoopis vaeslapse ja peksupoisi rolli jäänud?

Aitäh! Ma arvan, et mehed ei ole peksupoisi rolli jäänud. Uuringud näitavad, et pigem on nii, et mehed kipuvad naiste vastu kasutama rohkem füüsilist vägivalda ja naised meeste vastu vaimset vägivalda. Ehkki ma olen näinud ka uuringuid, kust on selgunud, et kergemat kehalist vägivalda kasutavad naised meeste vastu tihedamini. See on, ma ei tea, võib-olla kõrvakiilu tasemel. Ma ei usu, et kumbki sugupool oleks jäänud vaeslapse rolli. Mõlema sugupoole eest võiks rääkida, aga üldiselt nähtub, et tõsine kehaline vägivald ohustab rohkem ikkagi naisi. Võib-olla selles mõttes tegeldaksegi positiivses mõttes naistega rohkem. Aga kindlasti ei jää ka mehed kaitseta, kui selgub, et nende kallal vägivallatsetakse, hoolimata sellest, milline on nende kooseluvorm.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Ma täpsustan Yana Toomi küsimust, sest te vastasite rohkem selle teisele poolele. Küsimus on selles, kui on toimunud konflikt, on kirjutatud ka avaldus, aga mööda võib minna pool aastat, enne kui kohtus saab üks või teine otsus vastu võetud. Kuid sel ajal võib vägivald jätkuda ja võib juhtuda nii – ma ei räägi praegu, kumb pool selle probleemi tekitas –, et näiteks kuu aja pärast on see avaldus tagasi võetud ja midagi polegi nagu juhtunud. Küsimus on selline: kas menetluses võib teha muudatusi, et selliseid juhtumeid menetleda kiiremas korras, mitte üldjärjekorras või, ütleme, poole aasta pärast?

Aitäh! Vägivallajuhtumeid, ma arvan, menetletaksegi üsna kiires korras. Ega need kuskile lauanurgale tolmu koguma ei jää. Loomulikult, nagu ma ka enne ütlesin, needsamad uuringud näitavad, et ega ohvrid tihtipeale politseisse õigel ajal ei teatagi. See on sama asi, millele viidati ühes küsimuses, et on hirm vägivalla kordumise ees või on arvamus, et vägivald oli liiga tühine. Mina näen siin küsimust eeskätt inimeste hoiakutes ja eneseväärikuses ning võib-olla mõnes mõttes ka ühiskonna hoiakutes. Kui ühiskonnas on hoiak, et vägivald ja vägivallatsemine ei ole normaalne, siis ma arvan, et need teated tulevad kiiremini ja inimesed käituvad märksa sirgjoonelisemalt. Eks see natuke hoiaku küsimus ole. Kindlasti on ka lahendusi nendeks juhtudeks, kui on kasutatud vägivalda ning on vaja abikaasad või elupartnerid lahku viia.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea minister! Kõigepealt tahan öelda, et Euroopa Nõukogu konventsiooni väljatöötamine kestis päris mitu aastat ja seal osales ka (ma loodan, et te teate) Eesti esindaja. Tegelikult tehti õigussüsteemi ja ka Eesti seaduste analüüs sel ajal, kui Eesti selles töörühmas osales. Nii et kui täna öelda, et me ei saa konventsiooniga liituda, kuna me peame veel korra oma seadusi analüüsima, siis see päris tõele ei vasta. Tegelikult me oma seisukohad kujundasime välja juba siis, kui me tegime ettepanekuid konventsiooni kohta. Aga mul on heale ministrile konkreetne küsimus. Meil on sellekohast statistikat küll vähe, kuid loodetavasti statistika areneb edasi. Kas on võimalik, et abielumehe ja abielunaise vahel võib toimuda vägistamine?

Aitäh! Kõigepealt ma vastan sellele väitepoolele, mis võib-olla polnudki küsimus. Tegelikult selline analüüs toimub. Ühtede seisukohtade andmine ei tähenda, et seda analüüsi ei tuleks teha kõikide kulutuste ja kõikide meetmete kohta. Seda teadmiseks. Teiseks, mis puudutab seksuaalkuritegusid, siis need on täpselt samamoodi karistusseadustikus kirjas. Sellesama revisjoni käigus me saame kõiki võimalikke koosseise vaadata, kaasa arvatud seoses selle konventsiooniga.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra justiitsminister! Avan läbirääkimised ja kutsun kõnepulti kolleeg Marianne Mikko.

Proua esimees! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Mul on kahju, et perevägivalda kui probleemi pole ühiskonnas piisava tõsidusega tunnetatud. Vaadake, mis on juhtunud meie saaliga: meie read on hõrenenud ja eriti on seda märgata valitsuskoalitsiooni kuuluvate rahvasaadikute hulgas. Samas tunnustan ma justiitsministri püüdlusi tegelda perevägivalla vastu võitlemisega. Pange tähele: sotsiaaldemokraatide arupärimisele vastas minister pretsedenditult kahe tunni vältel on-line-meedias. Eks ministreid olegi kahte tüüpi: ühed, kes on teed rajavad, probleemidele lahendusi otsivad ja leidvad, ning teised, kes sörgivad sündmuste sabas. Ma loodan väga, et meil on tegemist esimesse gruppi kuuluva justiitsministriga ja tema konkreetsed teod panevad piiri perevägivallale Eestis.

Aitäh! Palun kõnepulti kolleeg Heljo Pikhofi!

Austatud istungi juhataja, justiitsminister ja ametikaaslased! On viimane aeg hakata suhtuma perevägivalda kui avalike huvide kaitsesse, mitte kui era- ja perekondlike huvide kaitsesse. Meil on hea võimalus arvesse võtta teiste riikide kümnete aastate pikkusi kogemusi nii õigusloomes kui ka praktiliste meetmete võtmises. On ju vägivald võimu ja kontrolli kehtestamise mehhanism. Paari- ja peresuhetes on sellisel järjekindlal ja sihiteadlikul käitumisel väga kaugeleulatuv sotsiaalne mõju. Esiteks puudutab igasugune vägivald ohvri kõige sügavamat enesemääratlust ja inimväärikust, tingib enesehinnangu languse, enesekindluse vähenemise, tervise- ja psüühikahäirete tekkimisest rääkimata. Kui inimesed, ka naised või tütarlapsed, on keskmisest madalama enesehinnanguga, kaotamas eneseväärikust ja elavad hirmu all, siis ei maksa loota, et nendest saaksid või nende lastest kasvaksid julged, enesekindlad, enese ja teiste väärikust austavad ettevõtlikud inimesed. Seega takistab naistevastane vägivald ühiskonna arengut tervikuna. Justiitsminister võiks strateegiate koostamisel olla teistele heaks eeskujuks, analüüsida ja hinnata, kuidas üks või teine tegevussuund mõjutab naiste ja meeste olukorda ühiskonnas. On ju siin saalis vastu võetud seadussäte kohustuslik kõigile riigiasutustele. Selleks ei ole vaja olla raketiteadlane, et mõista: poisid ja tüdrukud, naised ja mehed käituvad erinevalt, nad käituvalt erinevalt nii kurjategijate kui ka ohvritena. Paljuski on see käitumine seotud just nende soorolliootustega, mille ühiskond nende ette seab. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Heljo Pikhof! Palun, kolleeg Mailis Reps!

Lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea minister! Head kolleegid! Miks ma küsisin justiitsministrilt niivõrd kummalise või vähemalt ootamatu küsimuse? Selleks et selgitada, kui mitmekülgne on olnud arutelu Euroopa Nõukogu uue konventsiooni ümber. Euroopa Nõukogu aktivistide rühm, mis koosnes peamiselt naistest, aga seal oli ka väga aktiivseid Briti parlamendi meesliikmeid, võttis selle teema üles Euroopa Nõukogus. Tänu sellele tulid ka valitsused sellega ministrite nõukogu tasandil kaasa. Võeti üles väga valusaid teemasid, näiteks, kas abielu, perekonna sees ja abikaasade vahel toimuv vägivald võib olla seadustes defineeritud vägistamisena. Üsna paljudest riikidest tuli selline üldine ja tore vastus nii nagu Eestistki, et loomulikult nende seadused seda ette näevad. Vabandust, et ma lähen nii detailseks, aga ühes abieluvoodis magavate inimeste puhul on ikkagi üsna raske tõestada, mis hetkel "ei" tähendab "ei". Selliseid näiteid on toodud üsna palju.
Mul on äärmiselt hea meel, et see konventsioon on saanud paberile. Vaidlusi selle ümber oli aastate jooksul mitmeid ja Eesti osales nendes aktiivselt. Ma loodan siiralt, et ettekääne, et meil on vaja veel korra läbi arutada kõik seadused, ei tähenda seda, et me lõpuks ütleme, et meie õigussüsteemis on sellega kõik korras. Euroopa Nõukogu tabelites me oleme, viisakalt öeldes, kahjuks Aasia riikide tasandil. Meile eeskujuks olevate Euroopa riikidega me ennast küll võrrelda ei saa. Peaaegu iga asja kohta me ütleme, et me ei vaja eraldi regulatsiooni. Meie tavaline sõnastus, et kõik õigusaktide sätted laienevad kõikidele rühmadele ühtemoodi, ei ole siinkohal piisav.
Siin on palju räägitud naistest ja meestest, aga väga valus teema on ka lapsed, eriti teismelised. Kahjuks või õnneks on tehtud piisavalt uuringuid, mis näitavad väga kurba tendentsi. Nimelt, kui pidevat vägivallasuhet näevad kõrvalt teismelised poisid, siis neil tekib kaks väga valusat elumudelit. Üks väga kurvastav mudel võib olla see, et nad leiavad, et naistevastane vägivald on aktsepteeritud ja isa käitumine igati tore. Kui ema või poisi tulevane naine ei oska suppi keeta, siis tulebki talle selle eest virutada. On ka teine tendents, see on nn kompleks. Nad võivad saada täiesti tugeva vaimse trauma teadmisest, et nad ei suutnud kaitsta oma ema vägivalla eest. Mõlemad variandid näitavad, et poisslapsed võivad seda läbi elada veelgi raskemalt kui osalise vägivalla all kannatavad tütarlapsed.
Selline üldine sõnastus, mida Euroopa Nõukogu on ka pakkunud, et kõik kuriteod on kriminaalkorras karistatavad, seksuaalne vägivald on tõestatav jne, ei ole piisav, sest elu näitab, et see kõik nii ei ole. Meie statistika areneb ja me oskame aina rohkem tegelike juhtumite kohta andmeid koguda. Statistika näitab, et tegelikult on Eestis asi üsna kehvakene.
Viimasena tahan öelda vägivallajuhtumite avastamise kohta, et õnneks on õpetajate teadlikkus oluliselt kasvanud. Võime tuua kas või selliseid näiteid. Õpetaja ütleb, et ta näeb, et on probleeme, aga ta ei oska midagi edasi teha. Ta siis vähemalt tõstatab teema kas sotsiaaltöötaja või näiteks perearstiga rääkides. Aga koolieelikute puhul jääb vägivald tihti avastamata. Me peaksime aina rohkem üheskoos mõtlema, mida me saame teha nende laste heaks, kes on pideva vägivalla ohvrid ega ole veel kooliealised. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Mailis Reps! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Heljo Pikhofi, Indrek Saare, Helmen Küti, Andres Anvelti, Kalev Kotkase, Urve Palo, Marianne Mikko ja Karel Rüütli 18. mail s.a esitatud arupärimine õigusaktides sätestatud normide täitmise kohta Vabariigi Valitsuse poolt. Palun kõnepulti kolleeg Heljo Pikhofi!

Austatud istungi juhataja, justiitsminister ja ametikaaslased! Õiguspoliitika arengusuundades aastani 2018 on rõhutatud vajadust tagada igaühe põhiseaduslikud õigused ja vabadused, suurendada ühiskonna sidusust ja õigussüsteemi efektiivsust. Ette on nähtud ka süsteemse tähelepanu osutamine õigusteadlikkusele. 2013. aasta lõpuks peaks see muutuma regulaarseks. Samas lubatakse kindlaks määrata need õigusteadlikkuse näitajad, mis võetakse pideva jälgimise alla.
Igasuguse teadlikkuse mõõtmisel tekib mõõtmisprobleeme. Neist ühena tuleb lahendada küsimus ajavahemikust, mis määrab regulaarsuse. Loodetavasti hakkab üks õigusteadlikkuse näitaja olema ka see, kas Vabariigi Valitsuse liikmed on teadvustanud seaduses Vabariigi Valitsusele sätestatud kohustusi.
Praeguse kogemuse põhjal jääb Eesti valitsuse õigusteadlikkuse mõõtmise vahemiku jaoks väheseks nii ühest valimis- ja valitsemisperioodist kui ka maagilisest seitsmest aastast. Nimelt on 2004. aastal vastu võetud soolise võrdõiguslikkuse seaduses ette nähtud kollegiaalse otsustava kogu, soolise võrdõiguslikkuse nõukogu loomine. Kuigi õiguslik regulatsioon selle toimimiseks – soolise võrdõiguslikkuse nõukogu põhimäärus – võeti Vabariigi Valitsuse määrusega nr 34 vastu juba 2005. aasta veebruaris, on nõukogu seni loomata. Seitsme maa ja mere taha on jäänud ka teine valitsuse täitmata kohustus, kohustus võtta vastu Vabariigi Valitsuse määrus, mis juhendaks tööandjaid analüüsima soolise ebavõrdsuse ja võrdsuse olukorda oma organisatsioonis. Seega on täitmata kohustus, mis on valitsusele samuti seadusega ette nähtud. See Vabariigi Valitsuse määrus peaks aitama Eesti ettevõtjatel olla konkurentsivõimelised teiste liikmesriikide ettevõtjatega, rääkimata selle mõjust organisatsiooni sisekliimale.
Lähtudes eeltoodust on meil, allakirjutanutel, Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 139 alusel kolm küsimust. Aitäh!

Suur tänu! Palun kõnepulti lugupeetud justiitsministri!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Minu kätte jõudnud arupärimises on küll kaks küsimust. Te ütlesite, et küsimusi on kolm. Kolmanda küsite siin. Selge. Ma arvasin juba, et ma olen tulnud siia vale materjaliga. Aga püüan jõudumööda vastata mulle kirjalikult esitatud kahele küsimusele ja kolmandale vastan siis hiljem.
Esimene küsimus: "Mis Te arvate, kui pikk on üks optimaalne ajavahemik, mille tagant õigusteadlikkuse tõusu peaks mõõtma?" Õigusteadlikkuse mõõtmine võib toimuda mitmel viisil. Mõõtmise korraldus sõltub sellest, kui täpset tulemit soovitakse saada, ning samuti sellest, mitu õigusvaldkonda on vaatluse all. Info inimeste õigusteadlikkuse kohta koguneb seadusloojale kolmel moel. Esiteks, pärast iga õigusakti jõustumist alustatakse jooksvat seiret. Seire käigus kogub seaduslooja tagasisidet akti jõustumise tulemuslikkuse kohta. Selle käigus hinnatakse ka õigusteadlikkust. Teiseks, Justiitsministeerium ja teised ministeeriumid koguvad oma tegevuse käigus kvalitatiivset tagasisidet õigusteadlikkuse kohta eri õigusvaldkondades. Sageli toimub see ühes probleempunktide kindlaksmääramisega. Sellele teabele tuginevad arengukavades ja tööplaanides tehtud otsused edasise tegevuse kohta. Mõlemal juhul tuginetakse peamiselt kvalitatiivsele infole, mis pärineb eksperdiarvamustest, fookusgruppidest, meediaanalüüsist ning üldstatistiliste indikaatorite kõrvutamisest. Kolmandat liiki, kõige põhjalikum ja laiema kirjeldusvõimega õigusteadlikkuse mõõtmine toimub empiirilise uuringu käigus. Selline uuring on väga aja- ja ressursimahukas, kuna eeldab laiapõhjalise valimi alusel küsitluse tegemist ning hilisemat ajamahukat andmeanalüüsi. Niivõrd üksikasjalik õigusteadlikkuse mõõtmine ei ole põhjendatud igal aastal. Justiitsministeeriumi spetsialistid arvavad, et minimaalne aeg olekski viis aastat. Justiitsministeerium vaatles õigusteadlikkust 2007. aastal valminud Eesti elanike õigusteadlikkuse uuringus. Uuringust selgus, et ühiskonnas eristub mahajääjate grupp, kelle õigusalased teadmised on väga puudulikud. Selleks et parandada üldist õigusteadlikkust, on oluline anda teadmisi just sellele kriitilisele grupile. See uuring on ka meie koduleheküljel kättesaadav.
Teine küsimus: "Valitsust ilmselgelt tema tegemata töö pärast ei saa saata ühegi seaduse alusel tegema ühiskondlikult kasulikku tööd vms. Kas Teie justiitsministrina peate oluliseks, et Vabariigi Valitsus täidaks seaduseid?" Kindlasti tuleb seadusi täita ja ma olen täiesti veendunud, et ka Vabariigi Valitsus peaks neid täitma. Aga ühiskondlikult kasulikku tööd võib teha ka seadustega pahuksisse minemata. Nii et kutsun kõiki Riigikogu liikmeid üles ühiskondlikult kasulikku tööd tegema! Aitäh!

Suur tänu! Palun, kolleeg Heljo Pikhof, küsimus!

Justiitsministeeriumi arengukavas on õiguspoliitika eesmärgina esitatud ka maailma kõige parema õiguskorra loomine. Kas see piirdub ainult korra loomisega või tähendab ka selle rakendamist?

Aitäh! Üheks vähemalt minu enda jaoks oluliseks teemaks olengi justiitsministrina valinud selle, et me hakkaksime sedasama plaani ellu viima ehk, lihtsustatult öeldes, seaduste loomisele eelneb väljatöötamiskavatsus ja analüüs. Siin oleks Justiitsministeerium eestvedaja ja me loodame positiivse eeskujuga suuta kaasata kõik teised ministeeriumid. Ma loodan, et ka seadusandja leiab, et sel viisil võiks toimida. Tegelikult ta ongi seda juba leidnud sellessamas arengukavas. Seda võib nimetada eri nimedega. Ma tean, et seda on nimetatud heaks õigusloome tavaks ja ka teiste ilusate nimedega, aga kasutame praegu väljendit "hea õigusloome tava". Kui sellisel viisil hakatakse seadusi looma, siis ma arvan, et me muutume selliseks riigiks, kus inimestel on enne seaduste valmimist ja n-ö arutelule jõudmist ülevaade sellest, mida hakatakse tegema. Ma arvan, et see aitab kaasa nii õigusteadlikkuse suurenemisele kui ka selle eesmärgi saavutamisele.

Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Aitäh, juhataja! Üks täpsustav küsimus, lugupeetud minister. Miks seda nõukogu, mille kohta mu kolleeg küsis, loodud ei ole? Kas seda üldse hakatakse looma? Ma pean silmas soolise võrdõiguslikkuse nõukogu.

Aitäh! Selle kohta võin öelda – ma küll ei tea, kas seda on ilus öelda –, et see ei ole kuidagi Justiitsministeeriumisse puutuv nõukogu. Me võime üle küsida, miks seda ei ole loodud, aga see ei ole valdkond, mis puudutaks õiguspoliitikat üldisemalt. Ma ei pea viisakaks näidata näpuga sellele ministeeriumile, kelle töö on tegemata. Aga me võime seda üle küsida.

Palun, kolleeg Eiki Nestor!

Vabariigi Valitsuse seadus paneb justiitsministrile siiski kohustuse seaduste täitmist jälgida. Kogemus ütleb, et on olemas ka teatud rutiin: seaduste täitmiseks määratakse tähtajad ja ministeeriumid asuvad neid täitma. Lõpuks on neil kaks võimalust: kas täita seadust või esitada seadusmuudatus. Räägime näiteks konkreetsest nõukogust. Kuidas saab nii olla, et see on üle viie aasta, isegi seitse aastat loomata?

Ma oletan, et selleks on objektiivsed põhjused.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra justiitsminister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Kalev Kotkase, Neeme Suure, Sven Mikseri, Heljo Pikhofi, Andres Anvelti, Jevgeni Ossinovski, Helmen Küti, Karel Rüütli, Rein Randveri ja Kajar Lemberi s.a 5. mail esitatud arupärimine maaparandussüsteemide hooldustoetuste kohta. Palun kõnepulti kolleeg Kalev Kotkase!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Riik on majanduslikult oluliste ja kuivenduse seisukohalt strateegiliste eesvoolude korrashoiu kohustuse võtnud enda kanda. Sellest sõltub 386 000 hektari kuivendatud põllumaa ning 271 000 hektari kuivendatud metsamaa kasutamine. Riigi hoolduses on 5634 kilomeetrit eesvoole, mille hooldustööd on olnud pikka aega alarahastatud. Vaegtööde maksumus on teadlaste hinnangul ligi 10 miljonit eurot.
2011. aasta riigieelarvest on korrashoiutöödeks eraldatud 600 000 eurot, mida on väidetavalt viis korda vähem, kui vaja oleks. Riiklikul järelevalvel on raske nõuda maaomanikelt kuivendussüsteemide nõuetekohast hooldamist, kui riik ise ei täida endale võetud kohustusi. Kuivendussüsteemide rekonstrueerimine ja hooldamine ei ole võimalik ilma ühiseesvoolude uuendamiseta, mille käigus tuleb veejuhtmetest eemaldada setted ja koprapaisud, raiuda võsa, rekonstrueerida truubid ning drenaažisuudmed, vajaduse korral ehitada settebasseine ning teha nõlvakindlustusi.
Et kirjeldatud probleem ei vähendaks haritava maa pindala ega pärsiks põllumajandustootmise konkurentsivõimet kuivendatud maadel, on vaja taastada riigi korrashoitavate ühiseesvoolude hoiutööde rahastamine mahus 3,3 miljonit eurot aastas.
Andmaks tootjatele tagasi investeeringute tegemiseks ja tootmise laiendamiseks vajaliku kindluse, on allakirjutanutel ministrile kokku neli küsimust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalev Kotkas! Palun teid, lugupeetud põllumajandusminister, kõnepulti!

Tere päevast, austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud rahvasaadikud! Tänan kõigepealt arupärijaid väga olulise teema tõstatamise ja asjalike küsimuste eest! Püüan lühidalt ja konkreetselt vastata.
Esimene küsimus: "Kas peate vajalikuks ja võimalikuks suurendada 2007.–2013. a MAK-i meetme 1.8 toetusi veel 20 mln euro võrra?" Põllumajandusministeerium jagab seisukohta, et maaelu arengukava meede 1.8 "Põllu- ja metsamajanduse infrastruktuur" ehk sisuliselt maaparandus on suureks abiks põllu- ja metsamajanduse taristu käigushoidmisel ning loob eeldused põllu- ja metsamajanduslikeks tegevusteks. Enamiku maaelu arengukava investeeringutoetuste puhul on seni olnud probleemiks rahapuudus, ent võimalike vabade vahendite tekkimise korral tuleks need kindlasti suunata meetmetesse, mis on paistnud silma tulemusliku rahakasutuse poolest, sh nimetatud meede 1.8. Kuna kõigile maaelu arengukava muudatustele tuleb saada Euroopa Komisjoni heakskiit, siis on võimaliku raha juurdesaamise eeldus ka Euroopa Komisjoni kooskõlastus. Meetme 1.8 algne eelarve oli 35,4 miljonit eurot. Põllumajandusministeeriumi ettepanekul on seda korra juba suurendatud 6,39 miljoni euro ehk 100 miljoni krooni võrra – 41,8 miljoni euroni. Käesolevaks ajaks on meetme 1.8 raames kohustusi võetud 31,9 miljoni euro ulatuses ehk eelarvest on kohustustega kaetud 76% ja toetusi on makstud välja 17,8 miljoni euro ulatuses, mis moodustab 56% ülevõetud kohustustest. Viies taotlusvoor on kavandatud selle aasta oktoobri algusesse ja selle eelarve on seitse miljonit eurot, pärast seda jääks meetme raames kasutada veel umbes kolm miljonit eurot. Nii nagu ma algul ütlesin, kui teistest meetmetest vabaneb raha, siis Põllumajandusministeerium suunab selle raha maaparandusmeetme suurendamiseks.
Teine küsimus: "Kas näete mingeid lahendusi taastamaks maaparandussüsteemi hooldustoetus suuruses 2 miljonit eurot aastas, mille põhieesmärgiks on toetada maaparandusühistuid hooldustööde tegemisel ja vähendada nii parasniisketel ja kuivendatud maadel põllumajandussaaduste tootmisel tehtavate kulutuste ebavõrdsust?" Maaparandussüsteemi hooldustoetuse taasrakendamise ettepanek esitati Rahandusministeeriumile 2012. aasta riigieelarve seaduse ettevalmistusprotsessi raames. Praegu läbirääkimised käivad. Maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse alusel oleks seda võimalik maksta, aga ainult vähese tähtsusega abina – kuni 7500 eurot ühele põllumajandustootjale kolme aasta kohta. Põllumajandusministeerium on taotlenud selleks 2012. aasta riigieelarvest üks miljon eurot. Maaparandussüsteemi hooldustoetus kehtestati ajal, mil Eesti ei olnud Euroopa Liidu liige ning Euroopa Liidu riigiabi käsitlevad õigusaktid meil veel ei kehtinud. Liitumise järel oli meil õigus seda toetust maksta kuni 2006. aastani. Tegevustoetuse andmiseks on praegu ainus võimalus vähese tähtsusega abi. Seda oleks meil õigus anda maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse alusel. Selle võimalikkus järgmisel aastal sõltub 2012. aasta riigieelarve läbirääkimistest ja selle lõpptulemusest. Põllumajandusministeerium on igal juhul valmis seda lubatud ulatuses taasrakendama ja on sellest huvitatud.
Kolmas küsimus: "Kas olete kaalunud koostöö tegemist Keskkonnaministeeriumi ja Põllumajandusministeeriumi vahel eesvoolude hooldamiseks ning selleks KIK-i keskkonnaprogrammist veekogude tervendamiseks mõeldud vahendite kasutamist?" Oleme Keskkonnaministeeriumiga üksmeelsed, et maaparanduse hoiutöödega on võimalik parandada ka veekogude ökoloogilist seisundit. Alates 2003. aastast on Sihtasutuse Keskkonnainvesteeringute Keskuse kaudu eraldatud eesvoolude korrastamiseks ligemale 1,6 miljonit eurot, eelkõige keskkonnaprogrammi "Veekogude tervendamine" raames. Selle tulemuseks on näiteks korrastatud ja looduslähedane voolusäng ning kasutuskõlblik ja korrastatud maatulundusmaa. Ka käesoleval aastal on Põllumajandusametil kavas taotleda Ühtekuuluvusfondist KIK-i kaudu raha Lääne-Virumaal asuva Sõmeru jõe jaoks koostöös Sõmeru, Vinni ja Rägavere vallaga ning saada keskkonnaprogrammist raha Tartumaal Laeva jõe jaoks ja Kentsi veehoidla korrastamiseks. Eelprojektid on Põllumajandusamet tellinud, taotlusdokumentatsioon veel täielikult koos ei ole.
Neljas küsimus: "Kas toetate MAK-i meetme 1.8 "Põllu- ja metsamajanduse infrastruktuur" jätkamist ka EL-i 2014. aastal algaval eelarveperioodil?" Täna on veel keeruline rääkida 2014. aastal algava uue finantsperioodi maaelu arengu meetmetest. Praeguse informatsiooni kohaselt avalikustatakse järgmise perioodi toetusi käsitlevad Euroopa Liidu määruste eelnõud 2011. aasta lõpus. Ent eeltoodut arvestades peame kindlasti oluliseks panustada ka järgmisel eelarveperioodil meetmetesse, mis tagavad maa kui põllumajandustootja ja metsakasvataja põhilise tootmisvahendi kasutatavuse. Järgmisele eelarveperioodile ülemineku ettevalmistustöödega on Põllumajandusministeeriumis alustatud. Oleme alustanud olukorra kirjeldamist, võimalike järgmise eelarveperioodi meetmete põhimõtete väljatöötamist ning läbirääkimisi sektori katusorganisatsioonidega. Võin kinnitada, et kui järgmise eelarveperioodi ühise põllumajanduspoliitika õigusaktid võimaldavad sarnase meetme rakendamist Eestis, siis me seda kindlasti teeme. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Teile on küsimusi. Esimene küsimus, kolleeg Kalev Kotkas, palun!

Tänan, proua eesistuja! Austatud minister! Kuidas sinu hinnangul on Riigimetsa Majandamise Keskus hakkama saanud nende omanduses ja kasutuses olevate maaparandussüsteemide hooldamisega ning kas nende pädevust ja võimekust oleks otstarbekas kasutada ka eesvoolude korrastamisel?

Aitäh! Ma ei tea, kas ma olen kõige pädevam inimene hindama, kuidas Riigimetsa Majandamise Keskus on maaparandustöödega hakkama saanud. Ma arvan, et enam-vähem rahuldavalt. Eks nendegi peamine probleem ole rahanappus. Aga ma arvan, et koostöös on võimalik ka nende tegevust parandada, kuigi ma arvan, et Eestis ei ole probleemiks mitte ainult rahanappus, vaid ka see, et maaomandid on killustatud ja maaparandussüsteemid ületavad maaomandite piire. Ühise meele leidmine on paljudel juhtudel ka põllumajandustootjatele raskusi tekitanud. Ma tean, et mitmel juhul on see olnud probleemiks abiraha taotlemisel, nii et ei ole saadud ka seda raha, mis meil juba on, ära kasutada. See on hästi suur probleem, et maaomandite ja maaparandussüsteemide või veeühistute suurused ei kattu või et ühistutes on väga erineva teovõime, suhtumise ja huvitatusega osanikke. See probleem on tõsine, aga ma annan endale aru, et see mureküsimus jääb tegelikult aastakümneteks alles. Aegade jooksul peab omand kontsentreeruma. See on minu arvates ettevaatavalt isegi olulisem kui 1–2 miljonit eurot, mida me saame hooldustööde jaoks lisada, või investeeringutoetused maaparandussüsteemidele.

Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Te märkisite väga õigesti, et raha napib. Aga kui raha napib, siis tuleb seda enam kontrollida, kuidas eraldatud raha kasutatakse. Teile on küsimus seoses näiteks Aardla poldri probleemidega, kus raha kasutamine ei olnud kõige õigem. Kas on andmeid, et riiklik järelevalve oleks maaomanikke karistanud maaparandussüsteemide kas mittenõuetekohase hooldamise eest või eraldatud raha mittenõuetekohase kasutamise eest?

On küll. See ülevaade on olemas. Mul ei ole seda täna kaasas, aga teil on võimalik saada see kirjalikult. Kui te olete huvitatud, siis me saadame selle teile. See informatsioon on olemas. Järelevalvega tegeleb Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas peamiselt Põllumajandusamet. Kõik protokollid on olemas ja fikseeritud ning kui on rakendatud rahalisi sanktsioone, siis on see meil kõik ilusasti olemas. Ma võin kinnitada, et rikkumisi ja väärkasutusi, eriti mis puudutab raha mittesihipärast kasutamist, on suhteliselt vähe. Eesti erineb, ma julgen öelda, enamikust Euroopa Liidu liikmesriikidest sellega, et meil on Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika abiraha kasutamine olnud väga korrektne ja tagasimakseid Euroopa Komisjonile peaaegu ei olegi tehtud. Ühelt poolt on see tunnustus ausatele põllumeestele, aga teiselt poolt on seda aidanud kindlasti saavutada PRIA väga täpne ja range töö, mida tihtipeale ka ette heidetakse, nimelt, ametnike liigset püüdlikkust ja rangust. Eks siin olegi kaks otsa. Aga fakt on, et me oleme üks kõige paremini raha ära kasutanud liikmesriike just sihtotstarbelisuse poolest. Selle hindamine, millised on mõjud, on juba palju keerulisem. Seda vahehindamist me selle aasta lõpus ja järgmisel aastal ka teeme.

Palun, kolleeg Kajar Lember!

Aitäh, hea juhataja! Hea minister! Ma usun, et RMK saab oma teemadega edaspidi hästi hakkama. Mõni nädal tagasi pani koalitsioon sinna ka pädevad inimesed, eks nad ole selle ala spetsialistid ja tegelevad sellega. Aga küsimus on täna järgmine. Seesama meede tekitas päris head tööhõivet maapiirkondades spetsiifiliste tööde osas. Kas teil on infot, kui palju see tekitas maal lisatööhõivet, nagu teise ringi efekti lisaks investeeringutele? Kui palju selle abil reaalselt inimesi rakendati?

Aitäh! Ma ei oska teile küll öelda töökohtade arvu ega seda, kui palju see inimestele lisatööd andis. Aga õige on, et kindlasti see lisatööd andis, kuigi selle meetme eesmärk iseenesest ei olnud ainult tööhõive suurendamine, vaid eelkõige ikkagi maa ja maaparandussüsteemide korrastamine ning investeering maasse kui põllumajandusliku tootmise põhilisse tootmisvahendisse. See on olnud peaeesmärk ja kindlasti see nii ka jääb. Tööhõive ei ole siin peamine eesmärk. Kuid tööhõive kontekstis tasub võib-olla isegi rohkem äramärkimist hooldustööde meede, kus on tegemist puhastamise, niitmise, võsa raiumise ja muu sellisega, mille puhul on päris palju ka füüsilist käsitsitööd, mida alati ei ole võimalik mehhanismidega teha. Aga töökohtade täpset arvu ma küll ei oska teile öelda.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Mitte just väga ammu pöördusid põllumehed ja põllumajandustootjad teie poole maa olukorra ning maaparandussüsteemide hooldamise valusa teemaga, mille peale te meedia vahendusel vastasite, et te olete selle teema ja probleemiga kursis. Sealjuures oli kaks asja, mida te ka täna välja tõite: rahastamine ja omavahelised kokkulepped. Killustatus on tõepoolest probleem. Üks seadusmuudatuse algataja võib alati olla Vabariigi Valitsus, teine võib kindlasti olla Riigikogu. Kas Vabariigi Valitsus ja Põllumajandusministeerium on plaaninud mingit seadusmuudatust? Näiteks praegu me püüame võidelda erateede probleemiga. Juhul kui keegi pahatahtlikult ei soovi tegelda oma maa korrashoiuga või on ära unustanud, et tal on maad (ma olen isiklikult sellistega kokku puutunud), kas sellises olukorras võiks olla mingi lahendus, näiteks sundkohustus või eraomandist n-ö üleminek?

Aitäh! See on hästi keeruliselt lahendatav probleem. Maaomanikud, kelle maad kuuluvad ühte maaparandussüsteemi, on väga erineva rahastamisvõime, suhtumise ja hoiakuga ning ka erinevate ambitsioonidega. On maaomanikke, kes ei kavanda oma maa aktiivset kasutamist, vaid hoiavad seda lihtsalt kui kinnisvara. Ega meil ei ole sellist head varianti, kuidas probleeme kiiresti lahendada. Seadus on olemas. Selle raames, ütleme nii, olukord aasta-aastalt teosammul paraneb, aga mitte piisavalt kiiresti. Praegu ei ole Põllumajandusministeeriumil küll ette valmistatud mingit head seaduseelnõu, mis lahendaks olukorra, mis on tekkinud maa-, omandi- ja põllumajandusreformi käigus üleminekul turumajanduslikele alustele. Nagu ma ütlesin, jääb see probleem ilmselt aastateks alles, sest ei ole mõeldav, et me saaksime seadusega väga jõuliselt sundkohustusi panna või hakata maaomanike suhtes sundvõõrandamist rakendama. See ei oleks ilmselt õiglane. See ei oleks ka lahendus ja ma arvan, et see käiks Eesti riigile üle jõu. Nii et eelkõige võiks lahendused leida kehtivate seaduste raames, eelkõige positiivse motiveerimise ehk nendesamade investeeringu- ja hooldusmeetmete olemasolu kaudu. Kui ühiselt taotletakse, siis on maksumaksja rahast võimalik abi saada.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Rääkisite järelevalvefunktsiooni täitmisest. Äkki võite täpsustada, kui suur on see meeskond, kes praegu järelevalvega tegeleb?

Aitäh! Järelevalvet Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas teeb põhiliselt Põllumajandusamet. Meil on igas maakonnas olemas vastav osakond ja kuni eelmise aasta alguseni töötasid seal iseseisvad maaparandusbürood. Me liitsime maaparandusbürood ja taimetoodangu inspektsiooni Põllumajandusametiks. Ma arvan, et perspektiivi silmas pidades oli see õige samm. Maakondadesse jäid need osakonnad alles. Maakonna suurusest sõltuvalt töötab seal 2–3 kuni 7–8 inimest, kes tegelevad maaparandusküsimustega. Lisaks sellele on ka maavalitsustel teatud kohustus, mis on omaette eetiline probleem, kuna riiki esindavad maaparandusühistutes tavaliselt maavanemad oma maakonnas. Praegu on probleem selles, et maavalitsustel ei ole pädevust ja vahendeid, et n-ö riigi esindatust pädevalt ja kõikehõlmavalt ellu viia, aga samas on probleem ka selles, et kui seda teeb Põllumajandusministeerium, siis tekib huvide konflikt. Ühelt poolt on Põllumajandusministeerium riigi esindaja, teiselt poolt aga peab ta ise valvama selle maaparandusühistu järele, kus ta on osanik. Et hoida need funktsioonid lahus, on praegu selline olukord, kus teatud funktsioone täidab maavalitsus ja teatud funktsioone Põllumajandusministeerium. Kui me leiame tulevikus parema juriidilise lahenduse, siis me tahame selle olukorra lahendada nii, et kogu tegevuspädevus oleks Põllumajandusministeeriumi valitsemisalas.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra põllumajandusminister! Avan läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Kalev Kotkase!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud ministrihärra! Arupärijatel oli hea meel teada saada, et tõstatatud probleem ei tule ministeeriumile üllatusena ning lahenduste otsimisega tegeldakse. Kokkuvõttes taandub ju kogu probleem rahale, täpsemalt öeldes, raha vähesusele. Kui raha on vähe, tuleb teha valikuid. Oluline on rõhutada, et maaparandussüsteemide hooldamine aitab n-ö teise ringi efektina parandada maapiirkondade tööhõivet, julgustab põllumehi rohkem oma tootmisesse investeerima ja suurendab meie põllumeeste konkurentsivõimet tervikuna, mitte ainult sellel osal, kes toimetab kuivendatud maadel. Kuna probleem on ühine nii metsa- kui ka põllumaadel, peaks otsima ühiseid lahendusi. Hea oli kuulda, et nn ametkondadeülesed lahendused paari projekti näol on juba töös. Meil jääb üle ainult tänada ministrit sisukate vastuste eest. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalev Kotkas! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Läheme viimase arupärimise juurde, milleks on Riigikogu liikmete Ester Tuiksoo, Inara Luigase, Vladimir Velmani, Priit Toobali, Marika Tuusi, Mailis Repsi, Aivar Riisalu, Mihhail Stalnuhhini, Valeri Korbi, Lauri Laasi, Enn Eesmaa, Eldar Efendijevi, Tarmo Tamme, Rainer Vakra, Viktor Vassiljevi ja Yana Toomi 18. mail s.a esitatud arupärimine toiduainete hinna tõusu ja Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika kohta. Palun kõnepulti kolleeg Ester Tuiksoo!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud põllumajandusminister! Eestis toimunud hinnatõus on Euroopa Liidu liikmesriikide seas üks kiiremaid. Arupärijate arvates peaks valitsus võitluses hinnatõusuga kasutama peamiselt kahte instrumenti: toidukaupade käibemaksu alandamist ja 2014. aastal algaval uuel finantsperioodil Eestile õiglasemate ÜPP tingimuste tagamist. Kõige vahetumalt on kohalike elanikega seotud toiduainete kallinemine. Valitsuse, aga eelkõige Põllumajandusministeeriumi ülesanne on soodustada kohalike elanike varustamist omamaise toiduga, sh kaitsta tarbijaid ebameeldivate turumoonutuste eest. See tähendab, et riik peab kaitsma oma elanikke turu ebamõistliku käitumise eest. Juba pikemat aega on Eestis toiduainete hinna tõus lineaarselt kasvanud. Põllumajandusministeeriumi ülesanne on kavandada põllumajandustoodete kaubanduspoliitikat.
Arupärijaid huvitab, kui tõhusalt Põllumajandusministeerium tegeleb kodumaisele toodangule mõistliku majandusliku positsiooni loomisega, kus on vaja leida mõistlik tasakaal tootja ja tarbija vahel. Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika paneb paika ühise tegutsemisraamistiku. Uus mitmeaastane finantsraamistik algab aastal 2014. Eeltöö tuleb teha ja uus kokkulepe liikmesriikide vahel ÜPP osas peab tulema lähima aasta jooksul. Eesti maaettevõtja ootab senisest võrdsemaid positsioone. Paremad ja võrdsemad finantstingimused loovad Eesti tootjale võimalused olla konkurentsivõimeline nii sise- kui ka välisturul. Teatavasti on Vabariigi Valitsus pakkunud kolmeastmelist otsetoetuste süsteemi: baastoetus, lisatoetus kõrgemate keskkonnaalaste standardite täitmise eest ja täiendav toetus ebasoodsamate looduslike tingimustega piirkondades. Riigid on pakkunud baastoetuse aluseks erinevaid võimalusi.
Seoses eelnevaga on küsijatel seitse küsimust. Oleme tänulikud vastuste eest. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Ester Tuiksoo! Palun härra ministri kõnepulti!

Lugupeetud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Tänan jälle arupärijaid esitatud küsimuste eest ja püüan vastata.
Esimene küsimus: "Mida on Vabariigi Valitsus mõelnud baastoetuse all ja kuidas seda arvestatakse?" Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika tuleviku arutelude aluseks on 18. novembril 2010 avalikustatud Euroopa Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile, nõukogule, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomiteele ning Regioonide Komiteele "Ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid 2020. aastaks: toidu, loodusvarade ja territooriumiga seotud tulevikuprobleemide lahendamine". Seniste arutelude põhjal on baastoetus tulevase põllumajandusliku otsetoetuse põhiosa, mille aluseks peaks olema ühiskonna hinnang põllumajandustootja poolt ühiskonnale pakutavale teenusele ning selle tase peab olema võimalikult lähedane selle teenuse osutamiseks tehtavatele tegelikele kulutustele. Oluline on, et baastoetus oleks võimalikult võrdne, võrreldav ning selle arvutamise alused oleksid objektiivsed. Baastoetuse täpsem arvutusmetoodika ja sisu peaksid kujunema läbirääkimiste käigus.
Teine küsimus: "Komisjon on teinud ettepaneku, et dubleerimise vältimiseks on maaelu meetmed vaja planeerida koos teiste struktuurifondidega. Mida võib ühisplaneerimine tegelikult kaasa tuua maaelupoliitika meetmete säilimisele, kas maaelutoetused võivad seeläbi lahjeneda?" Euroopa Komisjon on oma teatises Euroopa Liidu eelarve, ühtekuuluvuspoliitika ja ühise põllumajanduspoliitika tuleviku kohta tulnud tõepoolest välja ideega, et Euroopa Liidu fondidele – Ühtekuuluvusfond, Euroopa Regionaalarengu Fond, Euroopa Sotsiaalfond, Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfond ja Euroopa Kalandusfond – võiks järgmisel programmiperioodil ette näha ühise strateegilise raamistiku. Selle raamistiku eesmärk on tugevdada eri poliitikate koostööd ja sidusust. Mis puudutab muret maaelu arengu meetmete säilimise ja lahjenemise pärast, siis võib küsijate rahustamiseks öelda, et Euroopa Liidu fondid praegusel kujul säilivad ja toimivad ka edaspidi eraldiseisvate rakenduskavade kaudu, mille vahel Euroopa Komisjoni sõnul vahendeid ümber suunata ei saa. Seega sõltub maaelu meetmete tõhusus eelkõige Euroopa Liidu eelarveläbirääkimistel saavutatavatest kokkulepetest. Meie omalt poolt oleme seisnud selle eest, et Euroopa Liidu tasandil nihkuks ühise põllumajanduspoliitika eelarve senisest enam just maaelu arengu samba suunas.
Kolmas küsimus: "Milliste riikidega on meil 2014+ finantsperioodi osas lähedased või samad positsioonid, kes on meie liitlased?" Kuivõrd arutelud finantsperioodi tuleviku üle alates 2014. aastast on üsna algusjärgus, ei ole enamik riike avaldanud põhimõtetest kaugemale minevaid seisukohavõtte. Tõenäoliselt täpsustuvad positsioonid märkimisväärselt, kui komisjon esitab seadusandlikke ettepanekuid. Tervikuna võib öelda, et Euroopa Komisjon on mitmed Eesti juba arutelude algfaasis pakutud ideed oma teatises kasutusele võtnud. Näiteks pärineb kihilise otsemakse mõte Eesti seisukohtadest. See puudutab ka seda baasmakset, mille kohta oli esimene küsimus. Selles mõttes võime näiteks ka komisjoni oma liitlaseks pidada. Meie kõige olulisemas seisukohas, mis käsitleb toetustasemete ühtlustamist, on meie peamised toetajad need riigid, kellel on samuti keskmisest madalam otsetoetuste tase ja kelle otsetoetuste maksmise alus on ajalooline referentsperiood. Samas ei vaidlusta ka ülejäänud riigid üldiselt põhimõtet, et liikuda tuleb ühtlasemate otsetoetuste suunas, mis peaksid põhinema sarnastel alustel. Euroopa Liidus on küllaltki suur riikide blokk, kuhu kuulub ka Eesti, kes soovib keskenduda eelkõige innovatsiooni, konkurentsivõime suurendamise ja turule orienteerituse küsimustele. Seega võib öelda, et meie jaoks olulistes küsimustes on meil mitmeid liitlasi, ent lõpptulemus moodustub kompromissi leidmise teel erinevates tasakaaluotsingutes. Tegelikult on nii, et eri küsimustes on tekkinud erinevad koalitsioonid. Nagu ma ütlesin, otsetoetuste taseme puhul erinevad väga selgelt tinglikult uuteks ja vanadeks jaotatud liikmesriigid. Aga kui me räägime innovatsioonist, ÜPP muutmisest, turule orienteeritusest, siis siin moodustavad meie liitlasbloki nn liberaalsemad riigid: Taani, Holland, Rootsi, Inglismaa, Tšehhi. Teisel pool rindejoont on eelkõige Lõuna-Euroopa riigid, kes ei ole vähimalgi määral huvitatud ÜPP muutmisest ja tahaksid pigem praeguse olukorra säilimist. Need on Hispaania, Prantsusmaa, Portugal, Itaalia, Kreeka, ka Soome. Nii et on tekkinud niisugune jaotus, et eri küsimustes on erinevad koalitsioonid.
Neljas küsimus: "Millisel seisukohal on Põllumajandusministeerium toiduainete käibemaksu alandamise suhtes? Kas ollakse kinni eelduses, et põllumees paneb vabanenud käibemaksuosa kohe kasumisse ning tarbija jaoks sisuliselt hindade alandamist ei toimu?" Käibemaksumäära alandamise üks kindel tagajärg on riigieelarve laekumiste vähenemine. Kui senise 20% asemel oleks toidukaupade käibemaksu määr näiteks 5%, siis 2009. aasta jaemüügi mahtu arvestades väheneksid laekumised riigieelarvesse 120 miljoni euro ehk ligikaudu kahe miljardi krooni võrra. Milliseks võib kujuneda mõju tarbijahindadele, seda on väga raske prognoosida. Suure tõenäosusega ei kaasne sellega hindade olulist langust kaugemas perspektiivis. Arvan, et tarbijahindade langetamine või ka põllumajandustootja abistamine käibemaksu alandamise teel on üks kallimaid ja ebapraktilisemaid abinõusid tarbija ja põllumajandustootja toetamiseks. Pigem oleks mõistlik need maksud käibemaksuna riigieelarvesse kokku korjata ja siis sihtotstarbeliselt toetustena välja maksta. Sel juhul saame olla kindlad, et abi jõuab just nimelt sihtmärgini, on selleks siis vähem kindlustatud elanikkond või põllumajandustootja. Tehes lihtsalt käibemaksusoodustuse, ei suuda me ju kindlaks teha, kuhu ja millises proportsioonis see raha tegelikult jäi – kas tootjale, toidutööstusele, hulgikaubandusele, jaekaubandusele või hoopis veel kellelegi teisele. Seda me teada ei saagi. See on küsimus ka Euroopa Liidu teistes liikmesriikides. Isiklikult olen veendunud, et kui meil on tõsine soov ja tahe tootjat ning tarbijat aidata, siis tuleks seda teha pigem sihtotstarbeliste toetustega, kogudes selle raha kokku, mitte sellise maksusoodustusega, mida on keeruline administreerida ja mille puhul suureneb maksupettuste oht.
Viies küsimus: "Kas Eesti madalamad otsetoetused võrreldes vanade Euroopa Liidu liikmesriikidega võisid kajastuda ka Eesti toiduainete kiiremas hinnatõusus?" Peamised põhjused, miks toiduhinnad tõusevad, on praegu järgmised. Esiteks, nõudluse kasv maailmaturul, Eesti jaoks väga soodne ekspordikonjunktuur. 2010. aastal kasvas põllumajandustoodete eksport 2009. aastaga võrreldes 27%. Käesoleva aasta jaanuaris ja veebruaris oli kasv aastataguse ajaga võrreldes isegi ligikaudu 40%. Teiseks, kindlasti sisendite, eeskätt energia ja toornafta hindade tõus. Toornafta oli maailmaturul sel aastal 44% kallim kui eelmise aasta aprillis. Maisi hind on eelmise aastaga võrreldes tõusnud üle 80%. Nii et tooraine ja sisendite hinna tõus on olnud kindlasti üks jõuline põhjus. Kolmandaks, toidutoorme kasutamine bioenergia tootmiseks Euroopa Liidu liikmesriikides. Nagu me teame, on Euroopa Liit võtnud kohustuse suurendada taastuvate energiaallikate tootmist, mis avaldab kindlasti mõju toiduainete hindadele. Neljandaks, möödunud aasta ebasoodne ilmastik maailma eri regioonides on kindlasti olnud üks hindade tõusmise põhjus. Võib oletada, et olulised on ka võimalikud spekulatsioonid turgudel, millest on räägitud ja mille mõju on väga raske hinnata, kuid nende mõju on kindlasti olemas. Me võisime seda tunnetada mingil määral hiljuti ju ka Eestis, kui müüki paisati Euroopa Liidu reservid, mille ostsid ära vahendajad, kes omalt poolt lisasid hinda juurde ja müüsid need reservid siis edasi tegelikele tootjatele. Otsetoetuste mõju toiduainete hinna tõusule on olemasolevate andmete põhjal võimalik hinnata siiski vaid kaudselt. Oleme analüüsinud tootjahindu erineva toetustasemega liikmesriikides, esmatooraine osa toidukauba jaehinnas, põllumajandustootja teenitud tulu struktuuri, toetuste ja turult saadava tulu osakaalu. Kokkuvõttes võib öelda, et nii riigisiseseid kui ka rahvusvahelisi tegureid, mis mõjutavad toiduainete jaehinna muutusi, on väga palju ja igal neist on oma tähtsus üldises muutuses. Siiski on raske olemasolevate andmete põhjal kinnitada, et otsetoetuste tase oleks nende tegurite hulgas määrava tähtsusega.
Kuues küsimus käsitleb seda, kui tõenäoline on toetustasemete suurem võrdsus järgmisel finantsperioodil ja kas pigem vähendatakse vanade liikmesriikide toetusi või suurendatakse meie omi. Arvestades nii liikmesriikidevahelisi kui ka liikmesriikide sees eksisteerivaid regionaalseid erinevusi toetustasemetes, võib arvata, et täieliku võrdsustumiseni jõudmine järgmise finantsperioodi jooksul on ebatõenäoline. Samas on mitmed liikmesriigid väljendanud arusaama, et erinevusi tuleks vähendada. Ka Euroopa Komisjon on väljendanud seisukohta, et madalama toetustasemega liikmesriikide toetuste kogusummat tuleks suurendada ning seda tuleks teha kõrgeima toetustasemega liikmesriikide toetussummade vähendamise arvel. Seega on tõenäoline, et muudatusi toetustasemetes on oodata nii kõrgema kui ka madalama toetustasemega riikides. Võrdsustamine saab toimuda ainult ümberjagamise teel, mitte raha lisamise kaudu. See teeb kokkulepeteni jõudmise äärmiselt keeruliseks. Seni on suuremad reformid Euroopa Liidu ühises põllumajanduspoliitikas viidud ellu lisaraha eraldamise kaudu, seekord tuleb seda teha ümberjagamise teel. See teeb selle hästi keeruliseks.
Viimases küsimuses tuntakse huvi, kuidas on Põllumajandusministeerium fikseerinud talude staatuse ja mida tehakse nende heaks järgmisel finantsperioodil. Tuntakse huvi, kas on oodata lisameetmeid maaelu elavdamiseks. Äriseadustiku § 4 sätestab ettevõtja tegevusala kaudu talupidaja mõiste, mille kohaselt on talupidaja ettevõtja, kelle vähemalt üks tegevusala kuulub põllumajandussaaduste tootmise alla ja kes selleks otstarbeks kasutab omaniku, kasutusvaldaja või rentnikuna talu. Samas ei määra äriseadustik kindlaks, mis liiki ettevõtjana – äriühingu või FIE-na – peaks talupidaja tegutsema. Toetuste taotlemise seisukohalt määravad eelkõige Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seadus ning maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seadus ning nende alusel kehtestatud õigusaktid kindlaks isikute ringi, kellel on õigus taotleda nimetatud seadustes sätestatud toetusi. Siinjuures tuleb märkida, et üldjuhul ei ole oluline taotleja õiguslik staatus ehk see, mis liiki ettevõtjana taotleja tegutseb. Küll aga on ÜPP teatisest võimalik välja lugeda teatud rõhuasetusi. Talude seisukohast võib siit leida mitmeid positiivseid suundumusi. Näiteks arutletakse selle üle, et väiketalunikel tuleks otsetoetuste saamine lihtsamaks muuta. Meie omalt poolt oleme väljendanud seisukohta, et taludel on suurte äriühingute kõrval oluline roll maaelu tasakaalu säilitamisel. Meie arvates ei peaks toetusabinõude rakendamisel lähtealuseks olema põllumajandustootja suurus – maakasutus, loomade arv või muu selline –, vaid tootmise organiseerimise iseloom. Talunik, kes elab oma tootmisettevõtte territooriumil ning kasutab põhiliselt peretööjõudu, vajab teistsugust käsitlust kui põhiliselt palgatööle rajatud tootmisettevõte. Seetõttu peame vajalikuks kindlaks määrata talude staatus ning neile mõeldud toetusabinõud teistest eristada. Võin kinnitada, et järgmisel eelarveperioodil me tahame kindlasti jätkata kõiki spetsiifiliselt taludele mõeldud toetusmeetmeid, on see siis noortaluniku meede, asendustaluniku meede või mis tahes teine meede. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud põllumajandusminister! Teile on päris palju küsimusi. Alustame kolleeg Kadri Simsonist.

Aitäh! Lugupeetud põllumajandusminister! Ma tahan täpsustada teie seisukohta toiduainete käibemaksu kohta. Hoolimata sellest, et väga paljudes Euroopa Liidu riikides kehtib toiduainete käibemaksu erand, peate teie seda ebaotstarbekaks. Oma vastuses ütlesite, et mõttekam oleks raha kokku koguda ja siis see otsetoetustena välja jagada. Eestis, nagu me teame, tõsteti kaks aastat tagasi kõigi kaupade käibemaksu 2%. Kas te oskate öelda, kui palju selle kahe aasta jooksul on riik saanud eelarvesse lisaks toiduainete käibemaksu ja kuhu see raha on läinud? Minu teada ei ole ükski otsetoetus selle aja jooksul kasvanud.

Aitäh! Ma peast ei oska teile küll öelda, kui palju see 2%-line käibemaksutõus toiduainete käibe pealt riigieelarvesse lisaraha tõi. Aga ÜPP toetused lähiminevikus ja käibemaksu tõstmine ei ole omavahel üksüheselt seotavad. Euroopa Liidus on kehtestatud väga selged reeglid, mida tohib teha ja mida mitte. Ka riigisisese top-up'i maksmine reguleeriti Euroopa Liiduga liitumisel. Siin ei ole meil võimalusi põllumajandustootjat piiramatult toetada. Jah, me oleme kärpe-eelarve oludes möödunud aastatel top-up'i kärpinud, aga võin teile kinnitada, et näiteks järgmise aasta eelarves kavandame seda täismahus maksta. Otseselt ma neid asju omavahel ei seoks. Küll aga tahan kinnitada, et olen veendunud, et põllumeeste ja tarbijate toetamine sellise maksusoodustusega on üks kõige ebaefektiivsemaid lahendusi. Miks seda mitmes Euroopa Liidu riigis tehtud on, sellel on väga erinevaid põhjusi. Enamasti, kui te vaatate, on seda ikka rakendatud valimiste eel. Ma usun, et seegi annab selge hinnangu, miks seda tehakse. Maksusoodustust on väga lihtne valimiste eel maha müüa ja see on kindlasti populaarne, aga see ei ole väga efektiivne. Kui me vaatame toiduainete käibemaksu ja hindu Euroopa Liidu liikmesriikides, siis näeme, et siin ei ole sellist korrelatsiooni, et kus on madalam käibemaks, seal on ka madalamad toiduainete hinnad. Me ei saa ennast võrrelda ka soomlastega, kes on lähiminevikus teinud päris mitmeid otsuseid: kord on nad alandanud toiduainete käibemaksu, siis tõstnud, kord on nad kehtestanud suhkrumaksu, siis tühistanud ja nüüd on nad jälle suhkrumaksu kehtestanud. Me ei ole soomlastega võrreldavad, sest erinevalt Eestist kuuluvad Soomes nii toiduainetööstus kui ka märkimisväärne osa kaubandusest põllumajandustootjatele. Kui seal see soodustus tehakse, siis on teada, et põllumajandustootja saab igal juhul sellest soodustusest oma osa, sest ta võtab selle raha välja kas kaubanduses või toiduainetööstuses, sest ta on ju kogu selle keti omanik. Eestis on põllumajandustootja eraldi, toiduainetööstus eraldi ja kaubandus eraldi. Siin ei kuulu ei toiduainetööstus ega kaubandus tavaliselt ühistute kaudu põllumajandustootjatele ja seda efekti sellisel kujul ei teki. Soomlaste olukord on teine. Ma arvan, et igas liikmesriigis on oma erinevused. Eesti oludes seda sellisel kujul rakendada kindlasti mõistlik ei ole.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Ma küsin tavatarbija seisukohalt. Kui sa lähed poodi ja satud juurviljaosakonda, siis näed, et Eesti põllumajandustoodang on kaks korda, mõnikord ka kolm korda kallim kui mujalt toodud juurvili. See muidugi kitsendab Eesti toodangu turuosa ja piirab ka ekspordivõimalusi. Öelge, palun, kas on kavas midagi teha, et Eesti põllumajandustoodang oleks baashinnalt konkurentsivõimelisem.

Aitäh! Jah, loomulikult on. Eks meie põllumajanduspoliitika ja maaelu arengukava oma meetmetega olegi selleks mõeldud, et suurendada Eesti põllumajandussektori konkurentsivõimet. Aga miks see nii on, et Eesti köögiviljad on tihti kallimad kui sissetoodavad välismaised viljad? Kõigepealt, objektiivselt võttes ongi päris mitme kultuuri kasvatamine Eestis kallim, tulenevalt meie kliimast. Aga teine põhjus on kindlasti see, millest on väga palju räägitud, et Euroopa Liidu põllumajandustoetuste tasemed on väga erinevad. Eesti põllumehe toetuste tase on mitu korda madalam kui Lääne-Euroopa riikide põllumajandustootjatel. Meie üks selge eesmärk ja soov on nende toetustasemete võrdsustamine. Kolmandaks peab tunnistama, et kehtivas maaelu arengukavas ei ole spetsiaalset meedet näiteks köögiviljasektori toetamiseks. Köögiviljakasvatajatel on võimalik teiste meetmete alt küll toetust taotleda, kuid spetsiaalselt sellele sektorile mõeldud erimeedet meil ei ole. Me oleme aru saanud, et järgmiseks eelarveperioodiks me peame kindlasti välja töötama eraldi meetme nii köögiviljakasvatajatele kui ka katmikalal tegutsevatele põllumajandustootjatele. See oleks mõistlik ja õiglane.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud minister! Te ütlesite, et kui valitsusel oleks soov ja tahe hinnatõusu ohjeldada, siis tuleks teha seda ja teist. Kas valitsusel on olnud soovi ja tahet hinnatõusu piirata ning kas sellest teemast on ka valitsuse istungitel juttu olnud? Me teame, et peaminister on siin saalis öelnud, et seda nagu ei tahetagi teha.

Aitäh! Valitsus on korduvalt arutanud ja ma ütleksin, et pidevalt arutab teemasid, mis on seotud kas maksude või hindadega, olgu need siis kõrged toormete hinnad, sisendite hinnad või mis tahes muud hinnad. Sellest ei ole valitsus saanud ei üle ega ümber. Aga mis puudutab hindade ohjeldamist, siis see väljub suuresti valitsuse pädevusest. Need on ikkagi üldisemad protsessid, mis tulenevad olukorrast maailmamajanduses ja maailmaturul. Eesti oma tootmismahtude ja turuga on niivõrd väike, et me erilist mõju sellele protsessile ei avalda. Samuti ei avalda me oma maksu- või eelarvepoliitikaga jõulist mõju hindadele. Hinnad kujunevad ikkagi vabas konkurentsis. Parim, mida me teha saame, on see, et me ei ela üle jõu, et me püüame, kui vähegi võimalik, hoida eelarvet tasakaalus ja mitte võtta üle jõu käivaid laene. Me näeme ka teiste Euroopa Liidu liikmesriikide pealt, milleni selline poliitika kaugemas perspektiivis võib viia. Selles mõttes on meie võimalused küll piiratud. Valitsus ei ole arutanud seda, et hakata kehtestama administratiivseid hindu. Kui rääkida toiduainetest, siis oleme toetuspoliitikaga, maaelu arengukava kaudu nii palju kui võimalik toetanud põllumajandustootjaid, et nad oleksid võimelised ostma toormeid ja kütust ning põllule minema. Oleme paindlikult ka Maaelu Edendamise Sihtasutuse kaudu püüdnud võimaldada kas kevadkülvilaene krediidi näol või ka tagatisi. Oleme selliste meetmetega püüdnud ettevõtjaid-tootjaid abistada. Aga administratiivset hindade reguleerimist valitsus tõesti arutanud ei ole.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud härra minister! Hiljuti käisin Peipsi ääres. Kohalikud talupidajad unistavad, et kunagi avaneks nende kurkidele ja sibulatele taas Venemaa turg, kuna nad ei saa praegu oma saagist lahti. Kui ma lähen Tallinnas poodi, siis näen, et Luunja kurk on mitu korda kallim kui Brasiilia mango. Kuidas see asi üldse kujuneb, et ühest küljest meil justkui on kurke ja sibulaid, teisest küljest on need muutunud meie poodides luksuskaubaks?

Aitäh! Ma eelmisele küsimusele vastates lühidalt rääkisin, mis on need põhjused, et meie köögivili on tihtipeale kallim. Me saame Eestis kurki kasvatada ainult hooajati või kasvuhoones, mis on tunduvalt kallim sellest, kui kasvatada kurki seal, kus on soojem kliima, nii et seda ei pea tegema kasvuhoones, ja kus kasvatamise aeg on tunduvalt pikem. Aga mis puudutab Venemaa turu avanemist, siis loomulikult oleks see väga vajalik ja ahvatlev. Üldiselt võib öelda, et nii head kauplemist Venemaaga, kui on olnud viimase aasta-poolteise jooksul, ei ole Eesti toiduainesektoril olnud alates taasiseseisvumisest 1991. aastal. Nii suurt toiduainete kaubavahetust, kui on olnud aastail 2010–2011, ei ole kunagi varem olnud. Aga te küsisite köögivilja kohta. Näiteks viimaste sündmuste taustal, pidades silmas nn Hispaania kurke, on Venemaa keelanud köögivilja sisseveo kogu Euroopa Liidust. Umbes 25% Euroopa Liidus toodetud köögiviljast eksporditi Venemaale. See on tugev tagasilöök Euroopa Liidu köögiviljakasvatajatele. Venemaa reageering on minu arvates täiesti ebaadekvaatne ja põhjendamatu. See mõju on lähiaegadel meil ilmselt tunnetatav. Kui Euroopa Liidu köögiviljakasvatajatel kaob Venemaa turg ära, küllap siis see köögivili otsib endale turgu mujal, sh Euroopa Liidu sees. See peaks viima hindu allapoole. Nii et loodame, et selles tootjate jaoks kehvas olukorras on midagi positiivset tarbijate jaoks.

Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Aitäh, proua juhataja! Austatud minister! Arupärijate küsimustele vastates te ütlesite, et otsetoetuste mõju lõpphinnale on toidukaupade puhul väga raske hinnata. Nüüd te ütlesite, et kõrgeid köögiviljahindu saab kompenseerida toetuste abil. Siin tekkis nüüd väike vastuolu. Äkki tahate seda täpsemalt selgitada, et kuulajad saaksid paremini aru?

Aitäh! Ma püüan täpselt korrata, mida ma ütlesin. Ka küsijad küsisid, milline oli hinnatõusu puhul otsetoetuste mõju, mitte aga mõju kohta hindade üldisele kujunemisele. Viimaste aastate kiire hinnatõus on Eestis olnud võib-olla suurem kui mitmes teises Euroopa Liidu liikmesriigis. Küsiti, milline on selle mõju ja seos otsetoetustega. Siin on seost väga raske leida, sest otsetoetused, nagu te ilmselt ka ise seda teate, on aasta-aastalt kasvanud. See on meil Euroopa Liiduga kokku lepitud. Ka veel järgmisel aastal need selle aastaga võrreldes kasvavad. Nii et põllumajanduse otsetoetused, mida me Euroopa Liidust saame, on järjest suurenenud. Siin mingit vähenemist olnud ei ole, välja arvatud riigi juurdemakse, mis on kõikunud. Otsetoetuste mõju hinnatõusule on väga raske hinnata. Kuid mõju põllumajanduse üldisele olukorrale ja hinnatasemele on küll olemas, seda ma julgen väita. See, et meie põllumees saab palju vähem toetusi kui Lääne-Euroopa põllumees, teeb meie põllumajandustootja olukorra raskemaks ja mõjutab kindlasti ka hindu, kuid mõju hindade kõikumisele on mul küll väga raske hinnata.

Palun, kolleeg Enn Eesmaa!

Suur aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Ma hakkan peale pisut kaugemalt ja siis tulen põhiteema juurde. Paar päeva tagasi nägin telesaadet, kus väideti, et nisu on viimase saja aasta jooksul läinud üle 30% radioaktiivsemaks. Ei olnud toodud võrdlusandmeid, kui radioaktiivne see oli eelmise sajandi alguses ja kui radioaktiivne see praegu täpselt on, aga see väide jäi üsna teravalt meelde. Minu küsimus ja teemaarendus on see: kas sa oled teadlik, milline on Eesti nisu olukord sellest aspektist vaadates? Kas Euroopa Liidu põllumajandusministrid ka selliseid asju arutavad? Tagasi tulles Eesti juurde: kui maailmas on see olukord nigelavõitu, äkki on Eestil võimalik siit n-ö kasu lõigata, juhul kui meie nisu on puhas?

Aitäh! Mul ei ole võimalik võrrelda Eesti praegust olukorda saja aasta taguse ajaga, ei toidu radiatsioonitaseme seisukohalt võttes või ka üldse toidu saastatusest rääkides. Kas need metoodikad ongi täpselt võrreldavad ja kas meil sellist aegrida on, seda ma ei oska teile praegu öelda. Küll aga on toiduohutus üks kõige olulisemaid Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika osi. Nagu me viimastel nädalatel oleme näinud, on see põhjendatult väga oluline. Tuletame meelde, et alles hiljuti oli Saksamaal suur skandaal dioksiiniga saastatuse tõttu. Selliseid juhtumeid on ikka ja jälle olnud, hoolimata sellest, et reeglid on väga ranged ja piiriülesed ning kehtivad kogu Euroopa Liidus ühtemoodi. See on hästi oluline. Ma arvan, et üks vastureaktsioon tänapäeva intensiivsele tootmisele ongi see nn ökoloogilise ehk mahetoidu tootmine, mis on tõesti üks Eesti võimalusi ja mitte ainult Eesti, vaid kõigi nende piirkondade võimalusi, kus ei tegelda nii intensiivse tootmisega kui Lääne-Euroopa hea põllumajandusmaaga piirkondades. Ma arvan, et Eesti üks kasutamata potentsiaale on ökoloogiline ja mahetootmine piirkondades, kus mullaviljakus kõige parem ei ole, kuid me saaksime seal kasvatada heintaimi, väärindades seda liha või piima kaudu ning tehes seda ökoloogiliselt ja mahedalt. Need suunad Eestis praegu kiiresti arenevad: lammaste ja lihaveiste arv kasvab, üldse maheloomade arv tervikuna kasvab, ka mahetootmise pinnad kasvavad. Me peame siin veidi kohendama riigi poliitikat, et mahetoetuste eesmärk oleks rohkem mahetoodangu saamine, mitte ainult mahepõllumajanduse viljelemine. Siin on väga suur vahe. Seda me järgmisel Euroopa Liidu finantsperioodil kindlasti teeme.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Härra minister! Riigikogus kütab kirgi selline seaduseelnõu nagu koduomanike maamaksust vabastamise seaduse eelnõu. Selle seaduse jõustumine läheks riigile maksma ca 300 miljonit krooni. Kas te ministrina võite kinnitada, et seda lubadust ei tule kinni maksta põllumeestel, kui tõstetakse maa maksustamise protsenti või tehakse korraline hindamine? Kas põllumees ei pea seda lubadust kinni maksma?

Aitäh! Ma loodan, et ei pea, sest maa hinnataseme kujundamine on kohalike omavalitsuste pädevuses. Ma ei tea, mida üks või teine kohalik omavalitsus on lähitulevikuks planeerinud oma tulubaasi seoses maamaksuga, kuid olen kindel, et seda ei tehta nii, et läbi mõtlemata ja mehaaniliselt pannakse ühe tululiigi kadumist kinni maksma teised maksumaksjad. Valitsus, koalitsioon ja ma usun, et ka Riigikogu kindlasti arutab seda, kuidas on võimalik ja kõige õigem hüvitada kohalikele omavalitsustele nende vähenev tulubaas. Ma arvan, et kui Eesti riigi majanduslik olukord paraneb, siis kindlasti kohalikele omavalitsustele see vähenemine samm-sammult hüvitatakse ja hüvitatakse ka need kärped, mis eelarvete koostamise ajal tehti ning millega kohalike omavalitsuste tulubaasi kärbiti. Ma arvan, et see on mõistlik tee. Iseenesest on elamumaa maksust vabastamine väga õige ja põhjendatud samm. Tuleb ainult see seadus sellisena vastu võtta, et see toimiks ja seal oleks võimalikult vähe auke, mis võimaldaksid ära kasutada mingisuguseid muid variante. Ma usun, et selle nimel peaksid nii koalitsioon kui ka opositsioon koostööd tegema ja valitsusest parlamenti saadetud eelnõu edasi arendama ning paremaks muutma nii palju kui võimalik. Aga idee ja eesmärk on minu arvates väga õiged. Me näeme, et eelkõige Eesti noored pered on need, kes kannatavad eluasemekulude koormuse all. Sellega on kindlasti seotud iibeküsimus ja paljud muud küsimused. Nii et üldiselt on see õige. Ma ei ole üldse nõus nende hinnangutega, et selle maksuvabastuse tagajärjel elamumaa turg kuidagi kokku kuivab ja maa hind tõuseb. Vastupidi, mina arvan, et kui elamumaad maksustatakse vähem või elamumaalt üldse maks ära kaotatakse, siis muutub elamumaa odavamaks. See turg muutub elavamaks, see raha jääb inimestele kätte, nad saavad seda kasutada eluaseme soetamiseks. Nii paranevad ka noorte perede ja teiste perede võimalused endale eluaset muretseda või seda edasi arendada.

Palun, kolleeg Peeter Võsa!

Aitäh, austatud eesistuja! Lugupeetud minister! Kolmapäeval, 8. juunil on Riigikogus kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse eelnõu esimene lugemine. Selle eelnõuga tahetakse välismaalastel ära kaotada maa ostmise piirangud. Kas te olete analüüsinud, kas ja kuidas see samm mõjutab toiduainete hindu, ja kui ei ole analüüsinud, siis miks?

Aitäh! Sellest me saame kolmapäeval pikemalt rääkida. Ei, see samm kindlasti ei mõjuta vähimalgi määral toiduainete hindu. Sellepärast, et juba pikka aega, alates 1996. aastast on välismaalastel olnud võimalus Eestis vabalt põllu- ja metsamaad omandada. Siin on olnud teatud bürokraatlikud takistused, kuid ei ole olnud sisulisi takistusi. Välismaalased, nii füüsilised isikud kui ka juriidilised isikud on Eestis selle aja jooksul maad omandanud. Ma arvan, et kolmapäeval lugemisele tulev seaduseelnõu seda turgu kuidagi ei mõjuta ja samuti ei mõjuta see toiduainete hindu. Aga tahan öelda, et selle eelnõu eesmärk ei ole mitte kinnisvara piirangute kaotamine, vaid sellel on laias laastus kaks suurt eesmärki. Üks eesmärk on OECD ja Euroopa Liidu liikmesriikide ning Eesti kodanike ja juriidiliste isikute võimaluste võrdsustamine. Teine eesmärk on kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse piirangute laiendamine riigimaa müügile. Praegu riigimaa müügi puhul nende piirangutega arvestama ei pea. Valitsuse ettepanek on muuta need nõuded rangemaks ja laiendada neid kitsendusi kogu riigimaa müügile. Nii et see seadus pigem ahendab välismaalaste võimalusi, mitte ei suurenda.

Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Nimetasite põhilised faktorid, mis mõjuvad toiduainete hinna tõusule: maailmaturg, nafta hind, ebasoodne ilmastik jne. Austatud minister, tahan teada teie arvamust. Võib-olla meie väikesel riigil, ütleme ausalt, ei olegi üldse võimalust osaleda toiduainete hindade taseme formeerimisel.

Ma ei saanud küsimuse lõpust hästi aru. Kas meil on võimalik toiduainete hindade taseme reguleerimist mõjutada? Jah, peab tunnistama, et ega meil ei ole võimalik toiduainete hindu otseselt reguleerida, need kujunevad ikkagi vabas konkurentsis. Nagu ma ütlesin, Eesti turg on väike, ka oma eelarve- ja maksupoliitikaga ei suuda me kuidagi toiduainete hindu mõjutada. Ainus, mida me teha saame, on suurendada konkurentsivõimet ning tõsta nii palju kui võimalik eestlaste elatustaset töökohtade loomise ja ettevõtluse arendamise abil, et eestlaste ostuvõime kasvaks ja nii oleks see toit, mis meil müüakse, taskukohane. See on see poliitika, millega me peame tegelema ja mida me saame mingil määral teha, kuid otseselt hindu mõjutada, ma arvan, me ei saa.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra põllumajandusminister! Avan läbirääkimised ja kutsun kõnepulti kolleeg Marika Tuusi.

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Alati, kui siin saalis hinnatõusudest juttu on, räägitakse sellest, et hinnatõusud tulevad kuskilt väljastpoolt: meid mõjutavad jõukad riigid, Venemaal on üleujutused ja Hiinas on suurenenud piima tarbimine. On olemas aga ka siinsed põhjused, millest me rääkida ei taha. Millises olukorras me tegelikult elame ja milline on meie elatustase? Selle teemaga minister oma sõnavõtud just lõpetas. Eestis on väga suur hulk vaesunud inimesi, kes peavad piirduma minimaalse tarbimisega või on tarbimisest täiesti välja lülitatud. Palgad on ikka külmutatud, tööpuudus on suur, reaalpalk, mis ju näitabki tarbija ostujõudu, väheneb juba üheksandat kvartalit järjest. Paradoks on see, et kuigi nõudlust kaupade ja teenuste järele ei ole, hinnad ikkagi tõusevad. Need tõusevad juba mitmendat kuud järjest rohkem kui üheski teises Euroopa riigis. Hindade kogutõusust rohkem kui poole, nagu me teame, annab toidu ja mittealkohoolsete jookide kallinemine. Pole kellelegi uudis, et näiteks mõne vorstisordi hind on tõusnud peaaegu 100%, et kartul, kohv ja suhkur on meil praegu kallimad kui mitmes teises riigis. Eesti toiduainetööstus sai, muide, eelmise aasta neljandas kvartalis suurima kasumi aegade jooksul ning jaekaubanduses kerkis juurdehindlus rekordtasemele. On selge, et euro tulek võimaldas kaupmeestel hindu tõsta mitme lainena.
Samas on hinnatõusude üks põhipõhjus olnud siiski valitsuse majanduspoliitilised otsused. Me teame, et aktsiiside ja käibemaksu ohjeldamatu tõstmisega on riigieelarve küll tasakaalus hoitud, ent just see on põhjustanud meil suure hinnaralli. Mootorikütuse ja elektriaktsiisi tõstmise tagajärjel loodi olukord, kus kaupade hindu pidid tõstma peaaegu kõik ettevõtjad, kes kasutasid elektrit ja mootorikütust. Me oleme kütuseturul jõudnud olukorda, kus üle 50% kütuse hinnast moodustavad aktsiis ja käibemaks. Seega, rohkem kui poole sellest, mida inimesed kulutavad oma elu käigushoidmiseks ja majandustegevuse arendamiseks, võtab valitsus ära.
Käibemaksu tõstmine 18%-lt 20%-le kandus loomulikult üle otseseks hinnatõusuks. Toiduainete käibemaks Eestis, nagu siin on tänagi mitmeti juttu olnud, on Euroopa riikide seas üks kõrgeimaid. Vaid Eesti, Bulgaaria, Taani ja Leedu pole toiduainete käibemaksu langetanud. Meie oleme seda tõstnud. Teistes riikides on toiduainete käibemaks keskmiselt 10%, Suurbritannias koguni 0%. Toiduainete käibemaksu peetakse näiteks Suurbritannias tagurlikuks ja nimetatakse seda elusolemise maksustamiseks. Kuigi see maks tooks ka Suurbritannia riigikassasse miljardeid naelu, on sellest siiski loobutud, ikka selleks, et mitte haavata vähekindlustatud inimesi ja talunikke. Meie paneme aga täie rauaga.
Mäletame, et enne valimisi räägiti väga palju, et Konkurentsiamet uurib mitmesuguseid kartellikokkuleppeid. Peale valimisi on kõik see peatunud. Peaminister ja rahandusminister ütlevad siin saalis otse välja, et nemad ei saa hinnatõusu ohjeldada, et see polegi valitsuse asi ning et nad ei tahagi seda. Ometi me saaksime seda teha just nimelt nende maksupoliitiliste otsustega, aga nagu minister tänagi ütles: kui me toidu käibemaksu vähendaksime, siis väheneksid laekumised riigieelarvesse kahe miljardi krooni võrra. Järelikult me seda teha ei tahagi. Aitäh!

Aitäh! Palun kõnetooli kolleeg Ester Tuiksoo!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! Mulle väga meeldis ministri aus vastus viimasele küsimusele, et tegelikult ei saagi hinnatõusu ohjeldada ega seda leevendada. Tõepoolest, me tahame muidugi hästi kiiresti rikkaks saada, see on valitsuse poliitika, aga kahjuks me soovime kiiresti rikastuda oma inimeste, oma tarbijate arvel.
Nii et midagi ei ole teha, vastused küsimustele olid ilusad ja poliitilised, aga tõde tuli lõpuks ikkagi välja. Mis seal ikka, tulebki siis see teadmiseks võtta, selle järgi elada ja käituda ning loomulikult ka pingutada. Kahju on ainult meie inimestest, kes on juba päris eakad ja elavad pensionist, mis on kaunis väike. Mind isiklikult ehmatas ükskord see, kui üks mulle lähedane pensionär küsis, kas ma tean, kui suur on tema pension eurodes. Tõepoolest, see on kaunis väike ja neid inimesi on palju, kes sellist pensioni saavad. Aga maapiirkondades ongi memm ja maja ning kui see memm ära kaob, siis niisugustes tingimustes noored pered sinna enam elama ei lähe, vaid lähevad piiri taha, kus on vääriline sissetulek. Sellest on hästi kahju, sest siis nad maksavad makse juba teisele riigile. Nii et suur tänu, härra minister, vastamast, aga paneme ikkagi valitsusele südamele, et me ei saa niisuguse tempoga hindu tõsta ja oma inimeste arvel vägisi rikkaks saada. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised.

Palun esinemiseks vabas mikrofonis registreeruda peale haamrilööki! Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Eesti on koduomanike ühiskond. Ametlik võim peab soodustama kodu omamist. Need loosungid on pärit praegu Riigikogu menetluses olevast IRL-i seaduseelnõust, millega tahetakse koduomanike maamaksu vähendada. Kaks erakonda – Isamaaliit ja Res Publica – soovivad jätta ühiskonnale muljet, et nad hoolivad Eesti perest ja Eesti kodust, kuid mina neid erakondi ei usu. Sellepärast, et just Isamaaliit, praegune IRL, on varem oma seadustega jätnud tuhandeid eestlasi ilma õigusest kodule, nad on tuhandeid eestlasi kodust välja ajanud.
IRL on toime pannud uusküüditamise omaenda rahva kallal. Omandireformi käigus kaotas oma senise kodu umbes 100 000 inimest. Mart Laari esimese valitsuse ajal loodi isegi reformiministri koht. Selleks ministriks sai Liia Hänni. Siis võttis omandireform kohutavad mõõtmed. Omanike ring muudeti nii laiaks, et enam laiemaks seda teha ei saanudki. Siis hakati üürnikke Eestis käsitlema kui loomi. Ma ei liialda. Kui Stalin saatis eestlased loomavagunites Siberisse, siis just eestlased ise küüditasid omaenda rahvuskaaslasi nende kodudest välja kui loomi, otse tänavale ja isegi talveilmaga. Kassid-koerad visati järele. Oli hulk juhtumeid, kui vanainimene jäigi esimeseks ööks kuuse alla, alles järgmisel päeval viisid sugulased või tuttavad ta kuhugi suvilasse või maale. Ma ei liialda, olen ise ajakirjanikuna selliseid juhtumeid vaatamas käinud, need teemad üles võtnud ning neist ajalehes või teleekraanil rääkinud.
Kui eelmisel nädalal tulid rahvuslased välja nõudega kõik stalinlikule küüditamisele kaasaaitajad üles leida ja kohtu alla anda, siis üürnikud ühinevad selle ettepanekuga. Kuid me lisame, et tuleks vastutusele võtta ka Eesti omandireformi kõige julmemad elluviijad. 17. septembril 1997 esines sellessamas kõnetoolis, kus seisan praegu mina, Mart Siimanni valitsuse majandusminister professor Jaak Leimann ja pakkus juba siis välja sundüürnike kannatuste ja kodu kaotamise rahalise hüvitamise riigieelarvest. "Võtame nii, et 100 000 on neid inimesi, kes elasid tagastatavates majades ja ei saanud EVP-dega oma korterit erastada," ütles minister Leimann alasti tõe siitsamast kõnepuldist Riigikogule välja. Kahjuks ei jõudnud see valitsus kavandatut ellu viia, sest 25. märtsil 1999 tuli võimule Mart Laari teine valitsus, kes üürnike õigusest kodule enam kuuldagi ei tahtnud. Üürnikelt röövitud kodude eest pole tänaseni ükski Eesti valitsus ega ükski endine minister, rääkimata praegustest, vabandust palunud.
Vist vähesed siin saalis mäletavad, et 13. märtsil 1996 võttis Riigikogu vastu inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja selle lisaprotokollide ratifitseerimise seaduse. Ma tuletan kogu rahvale meelde, et Eesti parlament tegi seaduse vastuvõtmisel reservatsiooni, et konventsiooni ja selle lisaprotokollide sätted ei laiene Eesti omandireformi käsitlevatele seadustele. See suur ebaõiglus kestab tänaseni. Kuid üürnikud ei kavatse sellega enam leppida. Nad nõuavad Eestis inimõigusi, nagu need kehtivad teistes Euroopa riikides, ning nõuavad, et Eesti riik nende moraalsed ja materiaalsed kannatused heastaks.
Ma püüan oma kolmanda kõne pidada siit puldist järgmisel esmaspäeval, 13. juunil, mis on omandireformi ohvrite mälestuspäev. Aitäh kuulamast!

Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 17.21.