Head Riigikogu liikmed! Austatud Vabariigi Valitsuse liikmed! Head külalised! Alustame 1. juuni infotundi. Kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks on registreerinud 51 Riigikogu liiget, puudub 50.
Head ametikaaslased! Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, justiitsminister Kristen Michal ja rahandusminister Jürgen Ligi. Registreeritud on kaheksa küsimust.

Asume esimese küsimuse juurde, mille on esitanud Riigikogu liige Heljo Pikhof. Sellele vastab peaminister Andrus Ansip ning küsimus on lastekaitse teemal. Palun, Heljo Pikhof!

Aitäh! Austatud peaminister! Meil on olemas 2003. aastal tehtud lastekaitse seaduse analüüs, mis ütleb, et see on deklaratiivne ega reguleeri mitte midagi. Samas on teiste riikide lastekaitsealased õigusaktid eelkõige rakendusliku suunitlusega. Valitsuse tegevuskava näeb alles 2013. aasta lõpus, seega kümne aastat pärast ette seaduse kasutuskõlbmatuks tunnistamise ning uue ja tänapäevase lastekaitseseaduse Riigikogu ette toomise. Siit mu esimene küsimus: kas te peaministrina oleksite valmis andma sotsiaalministrile kohustuse või korralduse tuua eelnõu Riigikogu suurde saali sellel sügisel?

Aitäh! Iga asi omal ajal. Riigikogu, väga kõrgelt austatud Riigikogu on küllalt tihti süüdistatud selles, et ta liiga kergekäeliselt seadusi muudab. Minu meelest ei ole kümme aastat ühe seaduse elueaks sugugi mitte vähe, aga seda ei ole ka ülearu palju. Meil on Eestis mõned seadused, mis on kehtinud juba 20 aastat, ja neid pole olnud tarvidust muuta. Üks sellistest piinlikumat laadi seadustest, mida kogu Eesti Vabariigi taasiseseisvuse ajal ei ole muudetud, on taluseadus. Nii et on veel mõni ENSV-aegne seadus, mis meil Eestis praegu kehtib. Nende puhul ma saan aru, et juba puhtvormiliselt on muutmise vajadus olemas, aga seda, et me seadusi igal aastal muudame, ma õigeks ei pea. Kümme aastat on täiesti mõistlik seaduse kehtimise aeg. Mingisugune õiguskindlus peab olema ja ma usun, et Eestis muudetakse seadusi enamasti asja pärast, siis, kui selleks on vajadus, ja mitte sellepärast, et mingisugune seltskond on leidnud, et austatud Riigikogu vastuvõetud seadus ei kõlba kuhugi. Eks analüütikuid ole selliseid ja teistsuguseid, ma ei tugineks nii põhjapanevaid hinnanguid andes ühele grupile.

Aitäh! Palun, Marika Tuus!

Austatud peaminister! Ma küsiksin siia juurde. Viimati saime laste vaesuse kohta OECD raporti järgi 2007. aasta andmed. Eestis oli see näitaja tol korral 12,4%, see oli enne majanduskriisi. Kui palju see praegu on, ei oskagi me öelda, võime vaid aimata. Näiteks Tallinnas on viimase kahe aastaga toimetulekutoetustest elavate laste arv kahekordistunud. Mis te arvate, kui suur siis see tegelik vaesus on ja millal need uued pere- ja muud uuringud avalikustatakse? Neid uuringuid on arvatavasti tehtud, aga me ei tea tulemusi. Või ei olegi neid tehtud? Kas te peate õigeks, et esimese poolteise aasta jooksul saavad lapsed kätte 3/4 lastetoetustest, mis neile üldse on eluks ette nähtud.

Aitäh! Ma olen veendunud, et toetust peavad saama need, kes toetust vajavad. Lausalised toetused ei ole kindlasti efektiivsed. Eesti sotsiaalhoolekande süsteem on muutunud päris efektiivseks ja eriti efektiivseks on see muutunud just viimase kolme aasta jooksul. Kui võrrelda vaesusriskis elavate inimeste osatähtsust Euroopa Liidu liikmesriikides enne sotsiaaltoetuste maksmist, siis asuks Eesti seal viimaste hulgas. Kui võtta arvesse ka riigi makstud sotsiaaltoetused, siis selgub, et Eestis on vaesusriskis elavate inimeste osatähtsus väiksem kui euroala keskmine ja väiksem kui Euroopa Liidu 27 liikmesriigi keskmine. Ka viimased Statistikaameti avaldatud andmed kõnelevad sellest, et kõige kiiremini Euroopa Liidus on vaesusriskis elavate inimeste osatähtsus vähenenud just Eestis. Oleksin ma teadnud, et te seda küsite, oleksin ma arvud ligi võtnud, aga see vähenemine oli umbes 4 protsendipunkti. Ma palun seda nüüd tulevikus mitte tsiteerida, aga vähenemine oli umbes 19,6%-lt 15,8%-le või siis ka 19,8%-lt 15,6%-le, niisugused numbrid on mulle meelde jäänud. Seega on Eesti sotsiaaltoetuste süsteem juba praegu suhteliselt efektiivne ja igasugused süüdistused sellel aadressil, et lastele mõeldud rahast makstakse hästi suur summa välja esimese poolteise aasta jooksul (vanemahüvitis ei ole mõeldud ju lastele, vaid vanematele) ja ülejäänud aastad vaadaku juba laps ise, kuidas ta saab, ei vasta ju vähimalgi määral tõele. Jah, lausalist toetust me ülejäänud aastatel ei maksa, kuid abi vajavad inimesed riigi käest abi saavad.

Aitäh! Heljo Pikhof, esimene täpsustav küsimus.

Aitäh! Austatud peaminister! Mina ei ole küll nõus sellega, et kasutuskõlbmatu seadus peaks kümme aastat reguleerima meie lastekaitset. Tuletan teile meelde, et lastekaitse seadus jõustus Eestis 1993. aastal ja 2003. aastal tunnistati see kasutuskõlbmatuks, kuna seadusel puudub rakenduslik osa. Kui siit edasi minna, siis võib Sotsiaalministeeriumi kodulehelt  leida uuringu, millest järeldub, et enamik laste õigustega kokkupuutuvaid ametnikke ei tea, milles võib avalduda laste väärkohtlemine ja lastevastane vägivald. Ammugi mitte seda, mida ühel või teisel juhul peale hakata. Näiteks ei teata, mida teha, kui  lapsel avastatakse väärkohtlemise jälgi, puudub kindlus selles, kas neil on üldse õigus või kohustus sekkuda, ei teata, kelle poole pöörduda, keda peaks teavitama, kas pöörduda suuliselt või kirjalikult, ja nii ongi kõige lihtsam mitte sekkuda. Kindlasti korralik lastekaitse ...

Heljo, teie küsimus, palun, aeg on täis!

Kas teie peaministrina ja kogu valitsusliit ei tähtsustagi lastekaitset?

Aitäh! Tähtsustame, aga tuletan veel kord meelde, et seadusi saab kõlbmatuks, kasutuks tunnistada Riigikogu, mitte mõni suvaline nn ekspertide rühm.

Aitäh! Selle ajalugemise puhul oli praegu küll tegemist tehnilise rikkega. Palun, Heljo Pikhof, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Austatud peaminister! Euroopa laste strateegia ütleb, et mis tahes tegevusprogammi koostamisel või õigusakti vastuvõtmisel tuleb analüüsida selle mõju lastele. Kõigi ettevõtmiste puhul peame lähtuma eelkõige ikkagi laste huvidest. Laste ja noorte sotsioloogia oli Eestis omal ajal heal järjel, kuid nüüd pole uurimustest enam suurt midagi kuulda. Eesti paistab Euroopa Liidu liikmesriikide seas silma kõige väiksema koolimeeldivuse, õpilaste ülimadala subjektiivse heaolutunde ja koolivägivalla poolest. Minu küsimus on: miks meil puudub vettpidav statistika laste tervisest, elutingimustest, haridusteest, nende muredest, arvamustest ja vajadustest?

Aitäh! Statistilisi andmeid, statistilist analüüsi võiks igas riigis igal ajal olla rohkem, kui seda on, puudus on muidugi karjuv ja silmatorkav nii meil kui ka mujal. Aga ma tänan Statistikaametit selle eest, et nad on ühe tühimiku täna hommikul ära täitnud! Nad on avaldanud pressiteate, mis lahkab laste elutingimusi, ja seal tuuakse ühemõtteliselt välja, et viimase kümne aasta jooksul on väga kiiresti suurenenud nende perede osatähtsus, kes peavad oma elamistingimusi vähemalt rahuldavaks, ja kahanenud nende osatähtsus, kes peavad oma perede elamistingimusi ebarahuldavaks. Näiteks nende inimeste, nende perede osatähtsus, kes pidasid oma pere elamistingimusi ebarahuldavaks, oli kümme aastat tagasi umbes 10% kõigist peredest, praegu on neid 5%. Eks muutused on olnud väga märkimisväärsed, aga selle ühe näitega tahaksin ma kummutada sellise kõikehõlmava väite, et meil puudub tõene statistika. See statistika on olemas, tarvis on külastada Statistikaameti kodulehekülge ja sealt leiab piisavalt andmeid, et teha järeldusi laste ja perede majandusliku olukorra kohta. Kuid ka mina möönan, et ma tahaksin teada rohkem, ja mitte ainult laste või perede kohta, vaid üleüldse, näiteks kõige rohkem tahaksin teada statistikat rahvastiku kohta. Aga paraku maksumaksja võimalused informatsiooni hankimist kinni maksta on piiratud ja kõike me endale lubada ei saa.

Viimane kohapeal registreeritud küsimus selle teema juurde. Palun, Marianne Mikko!

Mis on peaministri sõnum Riigikogule ja rahvale lastekaitsepäeval? Kas te võite kinnitada, härra peaminister, käsi südamel, et igal lapsel on Euroopa Liidu liikmesriigis Eestis õnnelik lapsepõlv, ja kui see päriselt nii ei ole, siis mida te isiklikult selle nimel teete, et siin oleks õnnelik lapsepõlv?

Aitäh! Sellele küsimusele on kahe minuti jooksul vastata täiesti võimatu. Kui nüüd vastata kõige kriitilisemale osale sellest küsimusest, et kas igale inimesele on Eestis garanteeritud õnnelik lapsepõlv, siis on vastus muidugi eitav. Ei saa rääkida erilisest õnnetundest, kui aasta jooksul võetakse vanemlikud õigused ära 178 lapse vanematelt, ei saa rääkida mingisugusest kõigi inimeste, kõigi laste õnnetundest siis, kui pere juurest võetakse aasta jooksul ära 460 last. Need on väga suured arvud, arvestades seda, et aasta jooksul sünnib meil pisut vähem kui 16 000 last. Ehk siis tööpõld on kõigil Eesti lastekaitsjatel lai, tööpõld on lai meie valitsuse liikmetel ja parlamendi liikmetel, et laste olukorda Eesti ühiskonnas parandada. Ja meid ei peaks lohutama see, et ka teistes Euroopa Liidu liikmesriikides, OECD liikmesriikides, eurotsooni liikmesriikides on samasugused probleemid. Teistega võrdlemine ei peaks meie tegutsemistahet kuidagi vähendama.

Aitäh! Lõpetan esimese küsimuse käsitlemise.

Läheme järgmise teema juurde. Teine tänane küsimus on omavalitsuste tulubaas. Küsimuse on esitanud Riigikogu liige Kadri Simson rahandusminister Jürgen Ligile. Palun, Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud rahandusminister! IRL-i ja Reformierakonna valitsusliidu programmi viimases peatükis, mis kannab pealkirja "Kohalik haldus", on muu hulgas antud selline lubadus, et üldise suundumusena peab tänaste väikeste kohalike maksutulude, suure osatähtsusega riigitoetuste ja nn kohaliku iseloomuga riiklike maksude asemel oluliselt suurenema omavalitsuste roll oma maksutulu kujundamisel. Selline oluliselt suurem roll peaks loogiliselt tähendama seda, et valitsusliidu lepingut koostades ei pidanud te silmas vaid niisuguseid kohalikke makse nagu teede ja tänavate sulgemise maks ja reklaamimaks, vaid mingeid uusi omavalitsuse tasandil tekkivaid tulusid. Kuidas teie rahandusministrina selle lubaduse lahti seletaksite?

Aitäh! No kuidas ma ikka seletan? Koalitsioonileping on üks kokkulepe väärtustes, mille poole püüeldakse ja mille kallal töötatakse. Ega mul praegu ühtegi eelnõu ette näidata ei ole. Me oleme nende paari kuu või nädalaga, mis meil on olnud aega, et sellist väärtuste rakendamist arutada, rääkinud peamiselt sellest – ka täna hommikul, muide –, mismoodi käituda selle tulumaksuosaga, kas kompenseerimise mehhanism peaks olema tulumaksu protsendi suurendamine või siis toimub see teises vormis, s.o tasandusfondi kaudu. Mina, nagu te teate, olen eelistanud seda teist seisukohta, aga siin on otsused langetamata. Igal juhul on tegemist väga põhimõttelise valikuga, kus arutelud jätkuvad. Ma tean, et koalitsioonis on täpselt vastupidises veendunuid, kes arvavad, et tegelikult peaks olema prioriteet tulumaksu protsendi taastamine.

Aitäh! Palun, Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Lugupeetud rahandusminister! Ma sooviksingi, et te arendate edasi seda mõtet, mis kõlas ka esmaspäeval siitsamast valitsuse loožist. Nimelt oli sealt välja öeldud lubadus tõsta linnadele ja valdadele kuuluv tulumaksuosa 2009. aasta kärpimise eelsele tasemele. Ajamääratlusena kasutas peaminister sõnu "küllap pea". Kas see "küllap pea" tähendab, et tegelikult arutatakse, et tulumaksuosa, mis laekub kohalikele omavalitsustele, võiks suureneda 11,93%-ni juba järgmise aasta riigieelarves?

Aitäh! Ma ei tea, mida te kuulsite valitsusliikmete loožist esmaspäeval, see pidi olema mingi juhuslik möödakäija kuuldud heli. Peaminister peaks oma arvamusi ikkagi ise väljendama. Ma ei oska seda niimoodi kommenteerida. Minu arust ta ei olnud nii väga siin loožis, või kui, siis eraviisiliselt. Päevakorras seda igatahes vist ei olnud.

Aitäh! Palun, Kadri Simson, teine täpsustav küsimus!

Mulle tundub, et peaminister siiski käis seal loožis ja on isegi stenogrammi oma sõnad maha jätnud. Aga ma küsin teie arvamuse kohta. Aasta tagasi te soovitasite valitsuskabineti istungil viia kiiremas korras läbi maa korraline hindamine. Viimane maa korraline hindamine toimus 2001. aastal ja see hind kujundab maamaksumäära. Keskkonnaministeerium peaks kümne aasta tagused hinnad ilmselt järgmisel aastal ajakohastama ja kogemus ütleb, et see tähendab hinnatõusu. Näiteks 2001. aasta maa korraline hindamine tõi Tartu kesklinnas kaasa kolmekordse maa hinna. Me oleme siin Riigikogus mitu päeva arutanud maamaksu seadust ja kuulanud umbmääraseid lubadusi, et elamutealuse maa maksuvabastus mingil viisil kompenseeritakse linnadele ja valdadele. Kas te kaalute ka sellist versiooni, et kogu kompenseerimine seisneb maa uues hindamises, mille tulemusena hakkaksid need, kellel on suurem krunt kui piirmäär 1500 ruutmeetrit, tasuma lihtsalt mitu korda suuremat maamaksu?

Aitäh! Ma arendaksin edasi pigem seda mõtet, kas valitsusjuht käib esmaspäeviti valitsusliikmete loožis kõnet pidamas. Ei käi! Vanasti küll ei käinud ja mina teda sellel nädalal ka ei näinud. Mis puutub nendesse hindamistesse, siis see ei ole rahandusministri pädevus. Maa turuväärtuse teadasaamine on iseenesest suhteliselt oluline, aga eks see ole ka suur ettevõtmine. Minu teada ei ole meil valitsuses ära otsustatud, kas see hindamine toimub või mitte. Kui te nüüd räägite kas hinnatõusust või maksutõusust, siis eks see ole maksuseaduse küsimus, milliseid koefitsiente me seal rakendame, ja on ka kohalike omavalitsuse volikogude otsused. Ärge alahinnake volikogusid, küllap nad langetavad kõige targemad otsused. Mitte alati küll kõik, aga mõni ikka.

Aitäh! Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Hea minister! Minu küsimus puudutab samuti ikka ja jälle maamaksu teemat ja seda seoses kodualuse maa maamaksu kaotamise eelnõuga. Selle kaotamisega kaotavad omavalitsused ühe olulise osa oma tulubaasist. Eelnõu seletuskirjas ei ole selget lubadust ega mehhanismi, kuidas see omavalitsustele kompenseeritakse. Eile, kui siinsamas saalis oli selle eelnõu arutelu, kinnitas Urmas Reinsalu, et kompenseerimine leiab aset. Küsin teie kui ministri käest ja ootan ka teie isiklikku arvamust, kas ja mil moel see omavalitsustele kompenseerimine toimuma hakkab.

Aitäh! Eks Riigikogu otsus on ju see, mis lõplikult asja otsustab, ja kui Urmas Reinsalu nii ütles, siis ei hakka mina siin midagi muud ütlema. Sellised arvamused praegu valitsusliidus on, aga konkreetne mehhanism ei ole kokku lepitud, ju neist eilsetest vastustest võis seda aru saada. 2013. aasta on siiski see, kus probleem rahaliselt ette tuleb, ja oleme nüüd rahulikud. Mina ei pea vajalikuks seaduse teksti selle koha pealt risustada, selle tekstiga on hulk muud tööd teha. See on ikkagi poliitiline lubadus ja minu arvates on loomulik põhiseaduslik käik või põhiseadusliku printsiibi järgi käik selline, et valitsus mitte ainult ei hoiata ette, et ta teeb midagi maamaksuga, vaid ta hoiab siis ka ära kohaliku omavalitsuse eelarve olulise vähenemise. See on poliitiline lubadus ja ma arvan, et see on ka kohtus kaitstav põhiseaduslik printsiip. Nii et ei ole mõtet selles kahelda.

Aitäh! Palun, Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud härra minister! Ma jätkaksin Priit Toobali esitatud küsimust. Maamaksuvabastusest võidavad laias laastus ikkagi eramajade elanikud, kes elavad oma krundi peal, ja kui seoses sellega tekibki mingisugune auk, küll see siis ühe või teise mehhanismiga ära täidetakse, aga küllap ikka sellise koormisega, mida tasuvad kõik ülejäänud inimesed. Küsimus ongi selles, et sedaviisi doteerib siis enamik, kes elab kortermajades, neid inimesi, kes elavad oma eramutes. Minu konkreetne küsimus: te küll vist rääkisite sellest eile, aga palun värskendage mu mälu, mitu protsenti elanikkonnast võidab sellest maamaksuvabastusest ehk mitu protsenti elanikest elab eramajades?

Aitäh! Ma ei tea praegu seda numbrit. Me tegeleme praegu hoolega igasugu numbritega ja loodame esitada seadusandjale ka oma analüüsi. Aga ega te päris laitmatut väidet ei esitanud. Eks kortermajade elanikudki maksavad maamaksu. Reaalses olukorras maksunõuet ei esitata, kui see jääb alla 50 krooni, kui ma ei eksi. Võib öelda, et ka see laekumata raha on kellegi doteerimine. Nii ma asja päris ei esitaks. Selle maamaksu puhul on ju põhiline küsimus, kas ta on jõukohane ja mis on see meetod, et teda jõukohaseks muuta. Mina iseenesest olen kaitsnud ju aastaid, mis see vaidlus siin justkui erakonna sees üleval on, seda seisukohta, et maa valdaja või territooriumi valdaja peab vahetult  panustama ka kohalikku territoriaalsesse korraldusse. Aga küsimus on, kui palju, mis on see jõukohane määr. See vaidlus on alati poliitiline. Praeguses eelnõus, mille on Riigikogule esitanud koalitsioonierakonnad, on peetud silmas seda teist printsiipi, mis on samuti oluline. Kodu puhul on maamaksu surve ka sotsiaalne küsimus, mitte ainult majanduslik ja mitte ainult eelarve küsimus. Te olete nende nüanssidega tegelnud hulk aega, mul ei ole midagi lisada.

Aitäh! Kuna ma enne juba nimetasin, et kohapealt esitatakse kaks küsimust, siis me selle küsimuse käsitlemise praegu lõpetame.

Läheme kolmanda küsimuse juurde. Tänane kolmas küsimus on hädaolukorra seaduse rakendamise kohta ning vastaja on justiitsminister Kristen Michal. Küsimuse on esitanud Riigikogu liige Neeme Suur. Palun, Neeme Suur, teie küsimus!

Tänan, lugupeetud proua juhataja! Lugupeetud härra justiitsminister! Vabariigi President ütles Riigikogu avaistungil sellised sõnad: "Kui aga majandust tabab ränk langus, kui tihe lumesadu või tugev tuul peatab liikluse, viib elektri ja lennutab katuseid, siis hakkab meie riik rebenema. Riik on abitu just sellel hetkel, kui kodanikud loodavad tema abile ja toele. /- - -/ Oleme teda kohati liiga palju optimeerinud". See on tsitaat presidendi kõnest. Ma tean, et hädaolukorra seaduse ellurakendamine on tegelikult Siseministeeriumi teema, aga kuna Justiitsministeerium oli juhtiv ministeerium hädaolukorra seaduse loomisel, siis sellepärast on mu küsimus justiitsministrile. Eelnõu koostamisel pidas ministeerium kohalikest ja regionaalsetest komisjonidest ning vabariiklikust kriisikomisjonist koosnevat kriisi reguleerimise võrgustikku piisavaks ja maakondlikud kriisikomisjonid kaotati.

Teie aeg on läbi. Palun küsimus!

Kui palju on tänaseks moodustatud kohalike omavalitsuste kriisikomisjone ja kuidas te hindate nende võimekust ja valmisolekut neile pandud ülesandeid täita?

Aitäh! Lugupeetud küsija! Te märkisite õigesti, et see on põhiliselt siseministri pärusmaa, mina saan anda üldisema hinnangu. Kuna ma eile vestlesin Siseministeeriumi asjaomase valdkonna spetsialistidega, siis on mulle teada, et Siseministeerium teeb selle kaks aastat kehtinud seaduse analüüsi. Justiitsministrina saan ma seda ainult tervitada ja ütlen, et seaduste eel ja järel peabki, nagu Eesti õiguspoliitika tulevikus ka ette näeb, käima analüüs. See analüüs käsitleb ka seda, kuidas seadus avaldab mõju mitmesuguste struktuuride muutuse kaudu. Nagu ma tean, on vähemalt varasemate kogemuste põhjal öeldud, et kõikidest maavanematest võib-olla kolm-neli tundsid huvi maakondlike kriisikomisjonide vastu. Tegelik elu on aga selline, et nende olukordade lahendamisega tegelevad nii pääste-, meditsiini- kui ka kõik muud valdkonnad – ega komisjonid ise ju sellega ei tegele, komisjonid tegelevad ennetamisega, nagu teile on ilmselt teada –, ja need on juba jagunenud regioonidepõhiselt. Ma ütlen, et see analüüs tuleb, ja ma arvan, et see analüüs tuleb Siseministeeriumist. Analüüsi tegemisse kaasatakse kõiki eksperte, asjatundjaid ja neid inimesi, kellel on selles valdkonnas kogemusi.
Mis puudutab selle küsimuse sissejuhatavat, esimest poolt, siis kindlasti ei saa olla päri sellega, justkui riiki oleks pääste arvel õhemaks tehtud. Päästesse on väga palju panustatud. Nii et sellised väited ei ole ilmselt täpsed.

Aitäh! Palun kaks kohapeal registreeritud küsimust. Valdo Randpere, palun!

Lugupeetud justiitsminister! Eesti Vabariigis venib kohtumenetlus tänapäeval tükati aastatepikkuseks. Mind huvitab, kas Justiitsministeeriumil on kavas mingid meetmed, et viia kohtumenetlus läbi normaalse aja jooksul. Ma olen isegi kuulnud, et kõik kohtuprotsessid võiksid lõppeda saja päevaga.

Aitäh, lugupeetud küsija! Täiesti õige, selline plaan on olemas. Uuel Vabariigi Valitsusel on ka koalitsioonileppes sätestatud, et kohtumenetlus on edaspidi sada päeva. Selleks on päris mitu ideed. Ma  räägin täna ikkagi selgelt ettevalmistamisel ja idee faasis olevatest asjadest, sest pean isiklikult väga õigeks ja Justiitsministeeriumis on selline hoiak võetud, et enne kui seaduseelnõu valmis saab, me arutame selle huvilistega läbi. Üks idee on seotud sellesama küsimusega, et kohtud peavad tegelema sisuliselt Pinkertoni tööga ja otsima neid inimesi, kes ei soovi või ei taha menetlusest osa võtta. See on üks pool. Teine pool on kohtute spetsialiseerumine, sest me teame, et palju ühesuguseid menetlusi oleks võimalik märksa kiiremini lõpuni viia, kui oleks teatav spetsialiseerumine, tekiksid n-ö standardid, ühetaolised menetlused. Kolmas pool on kindlasti inimressurss. Kohtunikud on, ütleme, kohtusüsteemi tipud, aga nende taustal on ju suur hulk inimesi, kes seda tööd teevad. Kohtuametnike palgatõus ei saa kindlasti käia palju eespool üldist palgatõusu Eesti riigis, aga kindlasti see on ka üks koht, kuhu me justiitssüsteemis tahaksime panustada. Nii et nende abinõude rakendamise kaudu, mida ma pean üsna tõenäoliseks, me selle saja päevani ilmselt ka jõuame. Olen sellest rääkinud nii advokatuuri, kohtute kui ka prokuratuuri inimestega ja kõikide teiste asjaomastega. Nii naljaga pooleks ütlen, et vaid üks inimene on öelnud, et seda ei saa teha, ja üks inimene on soovitanud muuta statistikat, et siis saabub see sada päeva kiiremini. Ülejäänud on olnud nõus.

Aitäh! Palun, Priit Toobal, protseduuriline küsimus!

Aitäh, lugupeetud istungi juhataja! Mina olen värske Riigikogu liige ja teie värske Riigikogu juhatuse liige. Ma lugesin Riigikogu kodu- ja töökorra seadusest, et infotunni küsimused peavad puudutama teemat, mida infotunnis arutatakse. Mina küll ei saanud aru, kuidas see Valdo Randpere esitatud küsimus puudutas hädaolukorra seaduse rakendamist. Võib-olla istungi juhataja selgitab mulle.

Aitäh! Jah, vastab tõele, et me esitame küsimusi vastavalt teemadele, aga istungi juhatajana ei hakanud ma praegu selle küsimuse esitamise ajal vahele segama ei küsijale ega vastajale. Nii et need kolm minutit me lihtsalt täiendasime oma teadmisi.
Palun järgmine küsimus! Neeme Suur, esimene täpsustav küsimus.

Aitäh, proua juhataja! Kui hädaolukorra seadust loodi, siis Justiitsministeerium mitte ainult ei pakkunud Siseministeeriumile juriidilist teenust, vaid kujundas ka kriisireguleerimise võrgustiku. HOS-i menetlemise käigus tegi Siseministeerium Justiitsministeeriumile ettepaneku, et maakondlikud kriisikomisjonid peaksid säilima. Ministeerium ettepanekut arvesse ei võtnud ja vastas, et kavandatavaid riigi halduskorralduse muudatusi arvestades on maakondliku kriisikomisjoni loomine ebaotstarbekas. Siit küsiksingi: millised kavandatavad riigi halduskorralduse muudatused need olid, millele ministeerium viitas, ja millal need muudatused võiksid jõustuda?

Aitäh, hea küsija! Tegelikult pole need halduskorralduse muudatused ju midagi salapärast, vaid on ikkagi needsamad elulised muudatused, mis on juba ära tehtud ja millele ma oma eelmises vastuses viitasin. Need n-ö tegelikud töötegijad ehk siis pääste-, meditsiini- ja politseitöötajad on mingisuguse jagunemise juba üle Eesti läbi teinud. Sellest on tekkinud ka regionaalsed kriisikomisjonid. Varem oli ettekujutus, justkui peaks see tasand, kellel on ülevaade kohalikest omavalitsustest ja kõigest muust, olema maavanema ja maakonna juures. Täna on see toodud teisele tasemele, regionaalsele tasemele. Nagu ma ütlesin, Siseministeerium teeb analüüsi, kuidas see on rakendunud, kas on mingisuguseid kitsaskohti.
Kindlasti ei saa ma nõustuda ka küsimuse selle poolega, nagu oleks Justiitsministeerium hädaolukorra seaduse üle Siseministeeriumi pea valmis teinud. Minu informatsioon ütleb, et see oli ikkagi tollaste ministrite vaheline kokkulepe, ühine poliitiline arusaamine. Ma arvan, et kui analüüsi tulemusena selgub midagi sellist, kuidas päästetööd saaks paremaks teha, siis me kindlasti kasutame seda võimalust, eeskätt kui Siseministeerium selle välja pakub. Aga ma ei saa küll nõustuda sellega, et pääste kuidagi ei toimiks või et seal oleks midagi salapärast.

Aitäh! Palun, Neeme Suur, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Tõesti täpsustav küsimus. Seaduse menetlemisel viitas Justiitsministeerium riigi halduskorralduse optimeerimise kavale. Mis kava see on, kust kohast seda lugeda saab ja kuidas selle elluviimine edeneb?

Aitäh! Ma pean vist kolmandat korda vastama sedasama. Tegelikult on see seesama igapäevane praktika, mis meil juba on. Ma oletan, et seal ei ole mingisugust varjatud kava, kõik dokumendid, mis seda puudutavad, on ju kättesaadavad. Kui te soovite mingisuguseid riigi halduskorralduse tulevikukavasid, siis ma arvan, et neid tuleb ka tulevikus ja eeskätt tuleks nende kohta küsida regionaalministrilt. Aga veel kord: selle konkreetse seaduse raames, millest me siin räägime, puudutab see eeskätt just nende struktuuride, kes on päästeoperatsioonide ja mitmesuguste sellealaste ülesannete teostajad, jagunemist regioonidepõhiselt. Varem oli justkui ettekujutus, et maavanem võtab need asjad kokku. Nagu ma ütlesin, neid maavanemaid, kes selle vastu tegelikult huvi tundsid ja sellega tegelesid, oli 15-st kolm-neli. Tegelikus elus on need ammu asendunud regionaalsete või kohalike päästepealikega, kes sellega tegelevad. Kokkuvõte on selline. Võib-olla on uus seadus rohkem elu ja, ütleme, pääste mõttes selle järgi tehtud, kuidas riik on arenenud. Nii et ma arvan, et see ei ole üldse halb.

Aitäh! Nüüd veel kaks kohapeal registreeritud küsimust ja rohkem seda teemat ei käsitle. Palun, Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Minu küsimus on rubriigist, et vana kaevu ei tasu enne kinni ajada, kui uus valmis ei ole. Teatavasti toimub kriiside reguleerimine meil ametkondade koostöös. Arvestades, et haldusreformi teema võib meil veel väga pikka aega paigal seista, ja teades, et maavanematel on Vabariigi Valitsuse seadusest tulenev kohustus korraldada kohalike riigiasutuste koostööd, kas ei oleks siis kohaliku elanikkonna turvalisuse huvides mõttekas taastada maakondlik kriisireguleerimise võimekus ja maakondlikud kriisikomisjonid?

Aitäh! Vaadake, tegelik elu on selles seaduses ka selline – ma usun, et see ei ole teile teadmata –, et päästepoolega tegelevad ikkagi päästjad ja needsamad struktuurid, mis on riiklikud. Need kriisikomisjonid, millest te räägite, tegelevad ennetustööga, tegelevad alates kohalikust tasandist kuni vabariigi tasandini välja mitmesuguste ohtude ennetamise ja tegevuste läbimõtlemisega. See on tänase seaduse mõte ja see, kuidas Siseministeerium kriisireguleerimist näeb. Nii et selles mõttes ma ei julge täna öelda, et oleks mõttekas taastada maakondlik töö. Praegune struktuur toimib ja ma ei julge küll öelda, et me hakkame Päästeametit või kedagi muud jälle mingite uute põhimõtete alusel laiali lammutama.

Aitäh! Palun, Mati Raidma!

Aitäh! Ma mõistan endiste maavanemate muret, sest see oli üks asi, mille eest maavanemad ka lisatasu said, kui mu mälu ei peta. Aga minu küsimus selle seaduse kohta on, et hädaolukorra seaduses on tsiviilhädaolukorrad ja päris selle seaduse alguses on välistatud riigikaitselised olukorrad. Meil on tööplaanis ja koalitsioonileppes kindel plaan alustada rahu- ja sõjaaja riigikaitse seaduste muutmist. Tahaks küsida ministri seisukohta, et kas koos selle pakiga tuleks võtta vaatluse alla ka hädaolukord kui selline tema kõige laiemas mõttes ja hädaolukorra seadus samamoodi integreerida uute riigikaitse baasseaduste tekstidega, mis on tulemas. Kas te suudate seostada hädaolukorda ja sõjaseisukorda, kas siin on olemas seos?

Aitäh! Ma vähemalt tean, et kui seda seadust menetleti, siis oli vahe eriolukorral ja hädaolukorral. Seda ilmselt teab ka hea küsija, mis nende vahe on. See on puhtalt terminite vahe. Eriolukorra puhul on tegemist loodusõnnetusega või mingisuguse suurema õnnetusega, aga hädaolukord on näiteks minu valdkonnast vangide massiline rahutus või midagi sellist. Nagu ma ütlesin, mina pean seaduste menetlemisel ja seaduste rakendamise järgselt heaks tavaks seaduste vastuvõtmisele eelnevat ja seaduste vastuvõtmisele järgnevat praktika analüüsi. Ma tean, et Siseministeerium teeb seda analüüsi, see seadus on olnud kaks aastat jõus ja see analüüs tuleb. Nad on lubanud, et analüüs on olemas augusti alguseks. Võib-olla oleks seda küsimust mõistlik vaadelda kogu selle analüüsi tulemusena, mis puudutab ka endiste maavanemate küsimust. Kui ette ära öelda mingisugused kivistunud hoiakud, siis ei ole ju mõtet analüüsi teha.

Aitäh! Lõpetan kolmanda küsimuse käsitlemise.

Läheme järgmise teema juurde. Tänane neljas küsimus on rahandusminister Jürgen Ligile kohalike omavalitsuste kohustuste võtmise piirangu kohta. Küsimuse esitaja on Riigikogu liige Inara Luigas. Palun, teie küsimus!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud rahandusminister! Me kõik teame, et kohaliku omavalitsuse juhid valutavad pead oma tulubaasi pärast. Nii nagu viimane seaduseelnõu siin Riigikogus näitab, halvendatakse kohalike omavalitsuste tulubaasi jätkuvalt. Kuid mitte ainult see ei pane kohalike omavalitsuste juhtide pead valutama. Peavalu teeb nimelt veel üks selline asi. Nagu me teame, on kohalikel omavalitsustel laenu võtmise piirang 31. detsembrini s.a, siis peaks piirang ära lõppema. Kas Rahandusministeerium võib öelda või teie, rahandusminister, võite täna siin saalis öelda, et selle piirangu lõppemise järel saavad kohalikud omavalitsused järgmisel aastal laenu võtta? Juba praegu esitatakse kohalikes omavalitsustes projekte ja tehakse arengukavade täiendusi.

Aitäh! Ka sel aastal, ka eelmisel ja üle-eelmisel aastal võtsid omavalitsused laenu, võtsid väga palju. Nad kaasfinantseerisid europrojekte, refinantseerisid seniseid laene ja kõik oli seaduslik. Mis puudutab järgmist aastat, siis seal on vabadused suuremad. Aga ma küll väga loodan, et laenamisel ei minda uljaks. Te alustasite tulubaasist ja jõudsite sujuvalt laenamiseni. Need on ise asjad. Laen ei ole tulu, laen on see, mis tegelikult sööb tulevast tulu. Omavalitsuste suhtes ma olen endiselt pigem vaoshoitud ja manitsev: ärge unustage, et võivad tekkida probleemid. Ma ei pea teile kui kõrgeaulisele seadusandjale ja rahanduskomisjoni liikmele vist meenutama, et uuest aastast kehtib kohalike omavalitsuste finantsjuhtimise seadus, kus laenureeglid on teistsugused ja paindlikumad.

Aitäh! Palun, Inara Luigas, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Ma täpsustaksin oma küsimust väga lihtsalt: kas see laenupiirang lõpeb?

Aitäh! Kõrgeauline seadusandja teab seda minust paremini. Nii et jah.

Aitäh! Inara Luigas, teine täpsustav küsimus.

Aitäh! Tegelikult on kohalikud omavalitsused seatud riigi, Vabariigi Valitsusega võrreldes palju raskemasse olukorda. Nagu me teame, on riik võtnud endale õiguse laenata ja sellel aastal laenatakse 7,9 miljardit Eesti krooni, samas teeb valitsus sissekandeid Euroopa stabiilsusmehhanismi jne. Kas te ei arva, et kõikide nende seadustega, kõikide piirangutega ja järgmisest aastast kehtiva finantsjuhtimise seadusega piiratakse oluliselt kohalike omavalitsuste arengut ja seoses sellega finantsautonoomiat?

Aitäh! Mina ei paneks võlgu ja arengut ühte patta, võlad võivad olla arengule pigem takistuseks. Võlad võivad arengut takistada, nagu näitab ju kogu Euroopa kogemus. Ma ei ole teie hinnanguga nõus selles mõttes, et valitsus on võtnud endale vabaduse ja õiguse. Valitsus on finantseerinud ainult hädavajalikke riiklikke kulusid, kui ajad läksid väga raskeks, aga laenama ei ole ta rutanud. Laenu on võetud ikkagi ainult investeeringuteks ja tegelikult kaasfinantseerimiseks, nii nagu seda on teinud omavalitsusedki. Samas on valitsuse puhul kulud seaduste kaudu väga tugevalt seotud, omavalitsustel on manööverdamisruum eelarve seotuse poolest isegi suurem. Ma ei ütle, et neil on raha ülearu, seda ei ole kellelgi, aga valitsus lähtub kuludes tõesti väga palju just nimelt seadustest.

Aitäh! Rohkem küsimusi selle teema juurde ei ole.

Me läheme järgmise, viienda küsimuse juurde, milleks on kultuuri rahastamine. Vastaja on peaminister Andrus Ansip ja küsija Riigikogu liige Jaak Allik. Palun, Jaak Allik, teie küsimus!

Härra peaminister! Tuginedes Eurostati andmetele, et Eesti riik kulutab oma sisemajanduse kogutoodangust kultuurile kõigist Euroopa riikidest protsentuaalselt kõige rohkem, avaldasite Vikerraadios arvamust, et efektiivsuse suurendamine kultuurivaldkonnas võib kaasa tuua koondamisi, ning leidsite, et kultuuri veelgi rohkem investeerida pole mõeldav. Samas on Eurostati andmeil Eestis kultuurialal hõivatud vaid 1,8% tööturul osalejaist, millega oleme Euroopa majandusruumis alles 14. kohal, olles samal ajal kõigi kultuuritarbimise näitajate poolest aga kindlalt esikümnes. Viimasel nädalal ajakirjanduses avaldatud statistika näitab, et 2011. aasta I kvartali keskmise palga võrdluses on kultuurivaldkonna keskmine palk 19 võrreldava valdkonna seas 16. kohal, jäädes Eesti keskmisest palgast maha 167 euro ehk 2600 krooniga. Kõrgkooli lõpetanute brutopalk pärast kooli lõpetamist on kunstide alal 19 tegevusvaldkonna seas aga kõige väiksem ehk 9842 krooni.

Teie küsimus, palun!

Kas te nende andmete valgusel jääte oma arvamuse juurde, et kultuurisfääri tegevust tuleks efektiivsemaks muuta ning sinna pole lisainvesteeringuid vaja?

Aitäh! Muidugi jään ma oma arvamuse juurde, et kõigis eluvaldkondades, sealhulgas kultuurialal, on alati võimalik efektiivsust suurendada. Ma ei ole mitte mingil juhul nõus väitega, et Eesti riik tervikuna pole valmis, aga ta on valmis ühes kitsas spetsiifilises valdkonnas – kultuurisfääris. Ei, Eesti riik pole ka kultuurisfääris valmis, teda tuleb pidevalt edasi ehitada. Te nimetasite palju numbreid, aga te ei vaidlustanud kuidagi põhilist väidet, mis kõneleb sellest, et Eesti kulutab kultuurivaldkonnale protsendina sisemajanduse kogutoodangust Euroopa Liidu liikmesriikidega võrreldes kõige rohkem vahendeid. See väide on tõene, see statistika on võrreldav. Ma kasutan siin võimalust, et öelda teile ka, mille arvel siis need kultuurivaldkonda minevad suuremad kulutused tulevad. Teie küsimus Eesti Päevalehes oli, et kui haridusele kulutatakse rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt, riigikaitsele kulutatakse rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt, kultuurile kulutatakse rohkem kui Euroopa Liidus keskmiselt, mille arvel see kõik siis tuleb. Vastus on lihtne: see tuleb riigibürokraatia arvel. Eestis on riigibürokraatiat kaks korda vähem, see on kaks korda odavam kui Euroopa Liidus keskmiselt. Põhiliselt selle arvel see tulebki.

Aitäh! Palun, Jaak Allik, esimene täpsustav küsimus!

Härra peaminister! Kindlasti olete oma välisreisidel külastanud ka kultuuriasutusi ja -üritusi. Kui te näete statistikat, mille järgi Eesti valitsemissektor kulutab kultuurile suhteliselt neli korda rohkem vahendeid kui Saksamaa ja kaks ja pool korda rohkem vahendeid kui Soome või Rootsi, kas teil ei teki siis kahtlust, et selline statistika peegeldab midagi muud kui riigi tegelikku finantspanust kultuuri, näitaks ehk hoopis eri riikide maksusüsteemide erinevust ja ajalooliselt väljakujunenud omandivahekordi kultuurisfääris? Olgu selgituseks öeldud, et institutsioonide puhul, kus riigi omavalitsuse toetus ületab 50% eelarve mahust, neid on aga Eestis selles valdkonnas valdav enamik, arvestab Eurostat valitsussektori panuse hulka ka kogu asutuse omatulu, st ka pileti müügist ja sponsoriabist laekunu. Samas aga riigivahendeist tehtavad tulumaksust mahaarvamised sponsoriabi eest kultuurisfääris, mis Eestis on ju tänu meie maksusüsteemile praktiliselt olematud, selles statistikas ei peegeldu. Enamikus Euroopa riikides on selline riiklik abi kultuurile aga üsna suure ja USA-s koguni valdava osatähtsusega.

Palun küsimus!

Kas teil ei teki kahtlust, et see statistika peegeldab midagi muud kui otsest riigi panust kultuurisfääri?

Aitäh! Ei, seda kahtlust mul ei teki. Ma  kutsun teid üles siiski usaldama Eurostati. Eurostat on usaldusväärne statistikaagentuur, kes annab riikide vahel võrreldavaid andmeid, ja ei maksa arvata, et Eestit käsitletakse kuidagi teistmoodi ja just selliselt, et Eesti arvud ei ole võrreldavad teiste riikide arvudega. Seal teie artiklis, või oli see mõnes teises artiklis, oli kirjas ka see – jah, see oli ühes teises artiklis –, et imelikul kombel võetakse Eestis ka erakondade rahastamine kultuurisummade sisse ja ei tea, kas see kusagil mujal riigis võiks niiviisi olla, et ju see Eurostat üks kahtlase väärtusega seltskond on ja et ei nemad riike küll võrreldavalt ei kirjelda. Kõigepealt olgu öeldud, et sellest 2,3%-st 0,1% on erakondade jagu. Euroopa Liidu liikmesriikide seas jagame oma erakondade rahastamise 0,1%-ga 5.–9. kohta ning oleme sellega Taani, Soome, Hispaania ja Itaalia järel. Eurostat esitab valdavas osas kindlasti ainult liikmesriikide vahel võrreldavaid andmeid. Seda, et mõnd riiki koheldakse kuidagi hälbivalt, nii et selle riigi kulutused pole teiste riikide vastava valdkonna kulutustega võrreldavad, ei maksaks meil arvata. Küll aga ei saa seda 100%-se kindlusega väita, sest igal tegijal võib juhtuda. Aga see aegrida, millest me praegu kõneleme, ehk siis kultuurivaldkonna rahastamine protsendina sisemajanduse kogutoodangust, see on sama pikk kui Eesti Vabariigi ajalugu ja need andmed on omavahel võrreldavad. Aitäh!

Aitäh, härra peaminister! Palun, Jaak Allik, teine täpsustav küsimus! Tuletan meelde, et reglemendi järgi on aega üks minut, see on 60 sekundit. Sissejuhatus ja küsimus peaksid selle sisse ära mahtuma.

Lugupeetud härra peaminister! Mul on tõesti hea meel, et te valdate Eurostati andmeid sama hästi kui mina. Ainult et te kasutate neid kallutatult. Tõepoolest, me oleme kultuuri, riigikaitse, hariduse ja keskkonnakaitse, avaliku korra kulutustelt Euroopa Liidu kolme esimese hulgas, aga see ei ole saavutatud mitte ainult riigibürokraatia väheste kulutuste tõttu – see on üldse tühine arv, mis sinna läheb –, vaid selle arvel, et me oleme tervishoiu- ja sotsiaalkulutuste poolest Euroopa Liidus viimaste hulgas. Teatavasti aga esimesed heidetakse ja tagumised tapetakse, nagu ütleb eesti vanasõna. Kas valitsus on kavandanud ka mingeid abinõusid, et neid elusfääre vähemalt Euroopa Liidu keskmisele tasemele tõsta?

Aitäh! Ega te ei teinud praegu ju ometi ettepanekut vähendada kultuurivaldkonna rahastamist ja suunata need vahendid sinna, kus heidetakse? Olgu veel kord meeldetuletuseks öeldud, et kõiki valdkondi ei saa rahastada vähemalt Euroopa Liidu keskmisel tasemel. See ei ole aritmeetiliselt võimalik. Kui me ühes valdkonnas eelisrahastame, siis teises valdkonnas peab rahastamine Euroopa Liidu keskmisega võrreldes, kui me võtame taustaks sisemajanduse koguprodukti, olema jälle tagasihoidlikum. Ma kordan veel kord: see kultuurivaldkonna, riigikaitse, sisejulgeoleku ja hariduse eelisrahastamine tuleneb suuresti ikkagi just riigi vähesest bürokraatiast. Meil on üks Euroopa Liidu kõige väiksema bürokraatiaga riike ja sellest tuleb peamine osa. Te viitasite õigesti, et jah, tervishoiu rahastamises me jääme Euroopa Liidu keskmisele alla. Ka eluasemesektoris me jääme väga selgelt Euroopa Liidu keskmisele alla. Sotsiaalvaldkonnas on meie kulutused kriisiajal väga kiiresti kasvanud ja seal me oleme jõudnud nüüd peaaegu Euroopa Liidu keskmisele tasemele. Ehk sotsiaalkulutused olid meil pikka aega 12–13%  sisemajanduse kogutoodangust ja praegu me oleme jõudnud juba 20% peale. Nii et sotsiaalkulutuste osatähtsuselt me oleme jõudnud Euroopa Liidu keskmisele tasemele päris lähedale. Sealjuures ma pean ütlema, et sotsiaalkulutusi on suurendatud nii, et nende toime on olnud päris hea, mis väljendub suhtelise vaesuse kiires vähenemises.

Austatud peaminister, küsimusele vastamise aeg on lõppenud. Aitäh! Rohkem küsimusi selle teema kohta ei ole.

Läheme järgmise küsimuse juurde, see on tööpuudusest Ida-Virumaal. Vastata on palutud taas peaminister Andrus Ansipil ja küsija on Riigikogu liige Jevgeni Ossinovski. Palun, Jevgeni Ossinovski!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Eelmisel nädalal avaldati värsked andmed tööpuuduse kohta Ida-Virumaal ja ootuspäraselt selgus kurb tõsiasi, et piirkonna tööpuudus on endiselt Eesti kõrgeim – 15,5%. Kuid veelgi muret tekitavam on see asjaolu, et ligi pool 12 000 Ida-Viru töötust elab ainult ühes linnas, nimelt Narvas. Ühelt poolt soodustab selline olukord kindlasti ebaseaduslikku majandustegevust, näiteks salakaubavedu, aga veelgi olulisem on, et pikemas plaanis on sellel väga tõsised sotsiaalsed tagajärjed, mis riik peab ühel hetkel sotsiaalsüsteemi kaudu kinni maksma. Kas te ei arva, et riik peaks võtma erakorralisi meetmeid olukorra vastutustundlikuks lahendamiseks, ja millised need võiksid olla?

Aitäh! Nii nagu Eestis tervikuna on tööpuudus ja töötute arv vähenenud, on need vähenenud kiiresti ka Ida-Virumaal. Alles eile me saime Eurostatist andmed, mis kõnelevad sellest, et kõige kiiremini on Euroopa Liidus tööpuudus vähenenud just nimelt Eestis. Kuid jah, Ida-Virumaal on tööpuudus Eestis kõige suurem. Siinjuures ma küsiksin, kes meil Narvas võimul on? Miks siiani pole midagi ette võetud, et muuta ka Narva ja Kohtla-Järve ettevõtjatele atraktiivseks? Sest ainult investeeringud, ettevõtjad on need, kes töökohti loovad. Riigi panus Ida-Virumaal on ka praegusel kriisiajal olnud märkimisväärne. Me suuname valdava osa oma vahenditest, nii töötukassa kui ka Sotsiaalministeeriumi vahenditest, mis on mõeldud töötute ümberõppeks, tööhõive parandamiseks, Ida-Virumaale. Aga terve piirkonna atraktiivseks muutmine – see saab sündida ainult kohalike omavalitsuste, riigi ja ettevõtjate koostöös.

Palun, Jevgeni Ossinovski, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Ma arvan, et võib-olla ei ole väga sobiv süüdistada kohalikke omavalitsusi, sest tegemist on demokraatlikult valitud organiga. Kas te võiksite siiski öelda, kuidas riik saaks aidata ettevõtluskeskkonda parandada? Täpsemalt ma küsiksin ühe sisuka punkti kohta koalitsioonileppes, nimelt EAS-i tööstusinvesteeringute Ida-Virumaale suunamise kohta. Valitsuse tegevuskavas on selle punkti täitmise tähtajaks märgitud 2012. aasta teine kvartal. Arvestades olukorra tõsidust, kas valitsusjuht ei pea otstarbekaks anda majandusminister Juhan Partsile korraldus tuua selle punkti täitmine juba sellesse aastasse?

Aitäh! Iga asi omal ajal. Ega kõiki algatusi ei ole võimalik rakendada juba homse kuupäevaga. Et kasutada vahendeid efektiivselt, tuleb vahendite kasutamine enne põhjalikult läbi kaaluda. Kui eesmärk on lihtsalt demonstreerida, et riik on vahendeid kulutanud, ja mitte eeldadagi seda, et saavutatakse ka tulemus, siis muidugi võib kiirustades otsuseid langetada. Aga kuna Eesti maksumaksja ressursid on piiratud, siis ma sellisest tegevusest hoiduksin.
Teile meeldetuletuseks ütlen, et ka Vabariigi Valitsus on demokraatlikult valitud, aga sellest ei pea teie kindlasti tegema järeldust, et Vabariigi Valitsust ei või kritiseerida. Võib küll. Aga te olete sellega ka suurepäraselt alustanud.

Aitäh! Palun kaks kohapeal registreeritud küsimust. Vaatame, kas jõuame. Esimene küsija on Raivo Järvi.

Suur tänu, hea juhataja! Mu küsimus haakub viimase küsimusega. Olen värske Narva bastionide toetusrühma liige ja sealsetest aruteludest on välja tulnud, et summa summarum saab just nimelt Ida-Virumaa kõikvõimalike toetuste näol riigi käest oluliselt rohkem raha, kui saavad teised maakonnad. Kas te võite laias laastus öelda, kas see vastab tõele ja milline on see vahekord muude Eesti regioonidega?

Aitäh! Mis puudutab tööhõivet ja tööpuudust, siis kindlasti vastab informatsioon tõele, aga vastavat statistikat mul praegu käepärast ei ole. Samas mööngem siiski, et vaatamata küllalt märkimisväärsetele kulutustele, mida töötukassa on teinud ja mida Sotsiaalministeerium on teinud selleks, et tööpuudust vähendada, on selles regioonis tööpuudus endiselt kõige suurem üle kogu Eesti.

Aitäh! Palun, Mihhail Stalnuhhin, viimane küsimus!

Aitäh! Mina või härra Ossinovski?

Palun, Mihhail Stalnuhhin! Ma andsin teile sõna.

Lugupeetud härra peaminister! Majanduslik loogika on selline, et omatulud tulevad kohalikul omavalitsusel tulumaksust, tulumaks oleneb töökohtadest ja keskmisest palgast. See tähendab, et iga omavalitsus on töökohtade loomisest huvitatud. Ei ole ühtegi võimalust, mida Narva linn oleks konkreetselt käest lasknud, et seda protsessi toetada. Kas teie praegu siin Riigikogu saalis väidate, et just meie oleme need, kes pidurdavad tööhõive arendamist Ida-Virumaal ja konkreetselt Narvas? Kas te tahate seda öelda?

Ma tahan öelda seda, et investeeringud armastavad ausat ja läbipaistvat asjaajamist, investeeringud armastavad väga madalat korruptsioonitaset. Kahjuks Ida-Virumaa Eesti võrdluses sellega silma ei paista ja see peegeldub omakorda ka piirkonda tehtud vähestes investeeringutes. Kohalikud omavalitsused, kui rääkida laiemalt, mitte ainult Ida-Virumaa kontekstis, on eelkõige huvitatud elanikest, kes maksavad tulumaksu. Paraku on Eestis täheldatav see tendents, et kohalikud omavalitsused püüavad oma territooriumile meelitada võimalikult rohkem elanikke, kes maksavad kohalikule omavalitsusele tulumaksu, aga töökoha loomise mure jätavad nad naaberomavalitsusele. Seda me näeme väga ilmekalt just nimelt siin Harjumaal Tallinna ümbruses, kus probleemid on ilmselged.

Aitäh! Lõpetan infotunni. Näen, et mitmed käed on püsti. Teema on kindlasti see, et Jevgeni Ossinovski ei saanud oma teist täpsustavat küsimust esitada. Infotunnis on juhataja otsustada, kellele ta võimaluse annab. Praegu aeg lihtsalt pärssis neid võimalusi, ja et oma küsimuse saaksid esitada võimalikult mitmed inimesed, sai tehtud see valik.
Tänan valitsusliikmeid, tänan küsijaid! Me läheme oma päevaga edasi.