Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister! Alustame Riigikogu täiskogu I istungjärgu seitsmenda töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid, nüüd on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt kutsun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni.

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kuus seaduseelnõu ja esitab ühe Riigikogu otsuse eelnõu. Esiteks, kinnisasja omandamise kitsendamise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel esindab Vabariigi Valitsust põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Teiseks, veeseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Keit Pentus. Kolmandaks, välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega võetakse üle Euroopa välisõhu kvaliteedi direktiiv. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Keit Pentus. Neljandaks, teine välisõhu kaitse seaduse muutmise seaduse eelnõu, millega võetakse üle ühenduse kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteemi täiustamise direktiiv. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Keit Pentus. Viiendaks, Riigikontrolli seaduse ja audiitortegevuse seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Kuuendaks, Rahvusvahelise Telekommunikatsiooni Liidu põhikirja ja konventsiooni 2010. aasta muutmise aktide ratifitseerimise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Seitsmendaks, Riigikogu otsuse "Kaitseväe kasutamine Eesti riigi rahvusvaheliste kohustuste täitmisel õhuturbemissioonil Islandil" eelnõu. Riigikogus esindab eelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kaitseminister Mart Laar. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Enda ja veel 12 Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni liikme nimel annan üle arupärimise sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Arupärimine käsitleb mitmeid olulisi  perearstiabi korralduse puudujääke, millele on juhitud tähelepanu ka selle aasta aprillis valminud Riigikontrolli auditis. Mure on selles, et perearstiabi kättesaadavus on aasta-aastalt halvenenud, perearste ja -õdesid ei jätku kõikjale ja nende arv väheneb veelgi. Perearstide puudus on eriti terav mitmes maapiirkonnas. Ka on paljude, enamasti linnas tegutsevate perearstide nimistud üle paisutatud, praegused esmatasandi meditsiinitöötajad on tööga üle koormatud, nende juurdekasv on ebapiisav ja materiaalne baas nõrk. Paljud akuutsed probleemid leiavad küll kajastamist esmatasandi tervishoiu arengukava arengudokumendis aastaiks 2009–2015, samas on mitmed 2011. aastaks seatud vaheeesmärgid täitmata, mitmed 2015. aasta sihid on muutunud ebareaalseks. Seega ei ole Sotsiaalministeeriumi jõupingutused olnud piisavad. Kui riik kardinaalseid meetmeid ei rakenda, pole meie perearstisüsteem jätkusuutlik.
Eeltoodust lähtudes on meil sotsiaalministrile kuus küsimust. Kas Sotsiaalministeeriumil on kavas võtta midagi kardinaalset ette perearstide ja -õdede järelkasvu koolitamiseks? Kuidas arste ja õdesid motiveerida tulema ja ka jääma esmatasandi meditsiinitööle? Samuti tahame teada, kas lugupeetud minister jagab sotsiaaldemokraatide seisukohta, et esmatasandi arstiabi peaks olema kättesaadav kõigile inimestele? Tahame ka teada, kas Sotsiaalministeerium on  näinud ette maksta perearstile pearaha kindlustamata isikute eest.

Aitäh! Palun, kolleeg Marika Tuus!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Annan Keskerakonna fraktsiooni nimel üle arupärimise sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Arupärimine puudutab hooldusraviteenust. Me teame, et mitmesuguste analüüside järgi pakutakse Eestis rahvusvahelises võrdluses tegelikust vajadusest neli kuni viis korda vähem hooldusteenuseid. Põhjamaade tasemele jõudmiseks peaks meil seda teenust olema isegi kuni kümme korda rohkem. Meie järel- ja hooldusravi nõrgale tasemele on tähelepanu juhtinud ka Maailma Terviseorganisatsioon (WHO). Hooldusravi on teinud veel kättesaamatumaks 2010. aastast kehtima hakanud omaosalus 15% ehk siis kuus eurot ööpäevas, mis on kuus umbes 182 eurot. Järjest enam on viimasel ajal päevakorrale kerkinud hooldusravi kvaliteedi küsimused, millele on juba varem juhtinud tähelepanu Riigikontroll, samuti õiguskantsler. Ja olgugi et sotsiaalminister on pidevalt toonitanud, et hooldusravi rahastamine paraneb ning investeeringud suurenevad, ei kajastu see tegelikus olukorras.  Üks põhjus on siin loomulikult ka hoolduspersonali väljaränne. Me esitame ministrile mitu küsimust. Mida plaanib Sotsiaalministeerium ette võtta, et tagada hoolekandeasutuste töö kvaliteet, tervishoiuteenuse parem pakkumine? Loomulikult küsime ka tervishoiuteenuste kvaliteedi hindamise kohta ning järjekordselt ja uuesti meditsiinitöötajate palkade kohta: millal need tõusevad, et töötajate väljavool ei oleks selline, nagu ta praegu on?

Aitäh! Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Proua esimees! Head kolleegid! Mul on üle anda 13 Eesti Keskerakonna liikme arupärimine majandusminister Juhan Partsile. Arupärimine puudutab vedelgaasiterminali rajamist Eestisse või teistesse Balti riikidesse. Sellest on aastaid juttu olnud, välja on öeldud erinevaid seisukohti ja peetud palju nõu. Me tahaksime teada, milline on Eesti majandusministri ja Eesti valitsuse seisukoht. Meil on selle kohta kuus küsimust ja lubage mul need üle anda.

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud seitse eelnõu ja kolm arupärimist. Kui eelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetlemise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimised vastavad nimetatud seadusele, siis edastan need otsekohe adressaatidele.
Nüüd järgmised teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse majanduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Arengufondi nõukogu liikmete nimetamine" eelnõu ning määranud selle juhtivkomisjoniks majanduskomisjoni.
Riigikogu juhatus on edastanud Euroopa Liidu asjade komisjonile järgmised Vabariigi Valitsuse poolt s.a 26. mail esitatud Euroopa Liidu dokumendid. Esiteks, Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu elamukinnisvaraga seotud krediidilepinguid käsitleva direktiivi eelnõu kohta. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja direktiivi kohta arvamust andma rahanduskomisjoni ja õiguskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 10. juuni kell 12. Teiseks, Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni teatise "Konkurentsivõimeline vähese CO₂-heitega majandus aastaks 2050 – edenemiskava" kohta. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja teatise kohta arvamust andma keskkonnakomisjoni ja majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 3. juuni kell 12. Kolmandaks, Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni teatise "Energiatõhususe kava 2011" kohta. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja teatise kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 3. juuni kell 12. Neljandaks, Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni valge raamatu "Euroopa ühtse transpordipiirkonna tegevuskava – Konkurentsivõimelise ja ressursitõhusa transpordisüsteemi suunas" suhtes. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja valge raamatu kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 10. juuni kell 12. Viiendaks, Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni rohelise raamatu "Käibemaksu tuleviku kohta. Lihtsama, kindlama ja tõhusama käibemaksusüsteemi suunas" suhtes. Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja rohelise raamatu kohta arvamust andma rahanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 2. juuni kell 18.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimise justiitsminister Kristen Michalile, sotsiaalminister Hanno Pevkurile, majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile ning õiguskantsler Indrek Tederile.
17. mail moodustasid Riigikogu liikmed Eesti-Kambodža parlamendirühma, 19. mail Eesti-Kirgiisi parlamendirühma ning Eesti-Norra parlamendirühma ning toetusrühma inimõiguste ja poliitiliste vabaduste eest Iraanis.
Austatud Riigikogu liikmed! Täna pärast täiskogu istungi lõppu toimuvad istungisaalis kasakate toetusrühma (kokkukutsuja Viktor Vassiljev) ning eesti keele võõrkeelena õpetamise toetusrühma (kokkukutsuja Mihhail Stalnuhhin) asutamiskoosolekud.
Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 80 Riigikogu liiget, puudub 21.
Head kolleegid, läheme nüüd päevakorra kinnitamise juurde. Selle nädala päevakord on teie laudadel ja panen päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 77 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Alustame siis tänaste päevakorrapunktide arutelu. Päevakorras on kolm arupärimist. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Jüri Ratase, Viktor Vassiljevi, Lauri Laasi, Valeri Korbi, Kalev Kallo, Inara Luigase, Kadri Simsoni ja Mihhail Stalnuhhini 11. aprillil s.a esitatud arupärimine omavalitsuste tulude vähendamise hüvitamise kohta (nr 1). Ma palun kõnepulti kolleeg Inara Luigase!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Täna me arutasime rahanduskomisjonis esimest korda sellist seaduseelnõu, millega koduomanikud vabastatakse maamaksust. Kui see seaduseelnõu siin Riigikogus ka kinnitatakse, siis hakkab kohalikele omavalitsustele laekuma 17 miljonit eurot vähem tulu. Kui sellest seaduseelnõust veel üldse rääkida, siis peaksime mainima, et see on üks musternäidis sellest, millist seaduseelnõu ei tohiks Riigikogusse tuua. Selle seaduseelnõu võikski kõikidele kohalikele omavalitsustele laiali saata, et näidata, kui vigaseid ja nõrku seaduseelnõusid Riigikogusse tuuakse. Aga see selleks.
Kui rääkida kohalike omavalitsuste tulubaasist, siis selle seadusega vähendatakse järjekordselt tulumaksu osa ja kompensatsioonimehhanismi veel leidmatagi minnakse selle emotsionaalse seaduseelnõuga edasi. Me oleme küsinud riigikontrolör Mihkel Oviirilt selle kohta, et on olemas Riigikohtu 16. märtsi 2010. aasta otsus, mis kohustab Vabariigi Valitsust välja töötama seaduseelnõu, seadusakte, mis piiritlevad konkreetselt kohalike omavalitsuste kohustused ja riigi kohustused. Ka riigikontrolör ütles siin kõnepuldis, et Vabariigi Valitsus peab need seadusaktid tegema ja et kõik riiklikud kohustused, mis kohalikul omavalitsusel tuleb täita, peavad olema tagatud tulubaasiga. Kuid nagu kohtulahendist selgub – ja nii on see tänase päevani –, pole veel otsustatud ega reguleeritud, kuidas kohalike omavalitsuste kohustuste täitmine tagatakse.
Meie tänane arupärimine peaminister Andrus Ansipile sisaldab kaheksa küsimust. Arupärimisele on alla kirjutanud neli Keskerakonna fraktsiooni liiget. Ootame nendele küsimustele vastuseid ja palun, et peaminister loeks ette ka meie küsimused. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Inara Luigas! Palun nüüd kõnepulti vastama peaminister Andrus Ansipi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie 11. aprillil 2011. aastal esitatud arupärimisele. Kõigepealt Riigikohtu 2010. aasta 16. märtsi  otsuse nr 3-4-1-8-09 täitmisest.
15. juulil 2010. aastal arutas valitsuskabinet regionaalministri koostatud kokkuvõtet omavalitsustele pandud riiklike ülesannete hindamise kohta. 2011. aasta riigieelarve planeerimisel arvestati esitatud analüüse ning Riigikogu eristas 2011. aasta riigieelarve seaduses kohalikele omavalitsustele pandud riiklike kohustuste ja omavalitsuslike ülesannete rahastamist. Seda tehakse ka edaspidi.
Vastused küsimustele. Esimene küsimus: "Koalitsioonileppe kohaselt kaob alates 1. jaanuarist 2013 kodualune maamaks tiheasustusega piirkonnas kruntidelt 1500 ruutmeetri ulatuses ja hajaasustusega piirkonnas kuni kahe hektari ulatuses. Kas lubaduse taga on arvutused, palju jääb linnadel ja valdadel maksutulu saamata? Kuidas kavatsetakse kohalikele omavalitsustele kompenseerida saamata jääv tulu?" Arvutused on olemas. Muudatuste mõju on suurusjärgus 17 miljonit eurot ning see kaetakse riigieelarvelistest vahenditest. Ka riigikontrolör Mihkel Oviir tõdes 16. mail arupärimisele ja kodualuse maamaksu kaotamise küsimusele vastates: "Minu arvates tundub see protsess praegu mõistlik olevat. Ühelt poolt riik seadusega reguleerib seda protsessi ja samal ajal näeb ta ette vahendid omavalitsuste kaotatud tulubaasi kompenseerimiseks."
Teine küsimus: "Tallinna Ülikooli professor Georg Sootla on väitnud, et Eesti kohalike maksude osakaal eelarves on Euroopas üks viimaseid, sisuliselt olematu. See oli tema sõnul mõistetav aastal 1993, kuid mitte aastal 2010. Kui valitsus vähendab omavalitsuse tulusid, siis tuleb tal leida vahendid selle hüvitamiseks. Kuivõrd keskvalitsus võiks hüvitada omavalitsustele saamata jäänud tulu näiteks talle laekuvatest maksudest või oma valitsemiskulude arvelt?" Sellele küsimusele ma juba eelmise küsimuse vastuses vastasin, aga siiski. Alates 2004. aastast ei rakendata omavalitsuste tulumaksu osa puhul maksuvaba miinimumi ega teisi mahaarvamisi. Muudatuse tulemusena on riik võtnud enda kanda tulumaksusüsteemi oluliste muudatuste mõjud. 2010. aastal laekus omavalitsustele 150 miljonit eurot rohkem, võrreldes olukorraga, kui oleks kehtinud 2004. aasta süsteem. Riigieelarveliste toetuste osakaal moodustas 2010. aastal 35% kohalike omavalitsuste tuludest, 2003. aastal oli see näitaja 37%. Seega on viimase seitsme aastaga omavalitsuste maksutulude, kaupade, teenuste ja vara müügist laekuvate tulude ning muude tulude osakaal eelarves kasvanud.
Kolmas küsimus: "Kuidas muudab Reformierakonna ja IRL-i koalitsioonileppes fikseeritud maamaksu vähendamine kohalike maksude osakaalu kohalikes eelarvetes?" Muudatus on 0, sest maamaks on maksukorralduse seaduse § 3 lõike 2 punkti 3 järgi riiklik maks.
Neljas küsimus: "Kuidas täidetakse koalitsioonileppes antud lubadust, mis ütleb, et "üldise suundumusena peab tänaste väikeste kohalike maksutulude, suure osatähtsusega riigitoetuste ja niinimetatud kohaliku iseloomuga riiklike maksude asemel oluliselt suurenema omavalitsuste roll oma maksutulu kujundamisel"?" Vabariigi Valitsuse tegevusprogrammi aastateks 2011–2015 kohaselt valmib kohalike omavalitsuste tulubaasi kujunemise analüüs 2012. aasta teises kvartalis.
Viies küsimus: "Eesti riik on riigiteadlaste sõnul liiga tsentraliseeritud, kuigi on üldtuntud tõsiasi, et omavalitsuspoliitika tegeleb inimesega vahetumalt kui keskvalitsus. Miks on vajalik ja kellele on kasulik vähendada kohalike kogukondade otsustusõigust ja iseolemisõigust?" Kuues küsimus: "Kohaliku autonoomia eeldus on kohaliku omavalitsuse iseseisvad tuluallikad. Kuidas eristub iseseisvate tuluallikate poolest Eesti kohalik omavalitsus oma põhjanaabritest?" Vastus viiendale ja kuuendale küsimusele. Omavalitsuse autonoomia sisuks ei ole ainult maksude kehtestamine. Omavalitsuste ülesanne on kohaliku elu küsimuste iseseisev otsustamine ning korraldamine ja avalike teenuste osutamine. Eestis ei ole avalikke teenuseid seni kõikehõlmavalt ja detailselt standardiseeritud, mis omakorda lubab omavalitsustel piisava paindlikkusega otsustada ülesannete korraldamise ulatuse ja viiside üle. Riigikontroll nendib ülevaates "Tulude vähenemise mõjud valdade ja linnade tegevusele perioodil 2009–2010" lk 2, et kuigi 90% omavalitsustel on perioodil 2009–2010 tulud vähenenud, on omavalitsusjuhtide arvates elanike ja ettevõtjate võimalused teenuseid tarbida paljuski samad mis kriisieelsel ajal. Paindlik rahastussüsteem aitab säilitada Eesti riigi konkurentsivõimet.
Seitsmes küsimus: "Milleks on keskvalitsusel vaja Eesti Linnade Liitu ja Eesti Maaomavalitsuste Liitu?"
Kaheksas küsimus: "Milliseks hindate käesoleval hetkel keskvalitsuse sisulist koostööd Eesti Linnade Liidu ja Eesti Maaomavalitsuste Liiduga?" Vastus seitsmendale ja kaheksandale küsimusele. Üleriigilised omavalitsusliidud on kohalike omavalitsuste esindusorganisatsioonid, mis on ellu kutsutud nende huvide esindamiseks. Oleme alati olnud avatud konstruktiivseks koostööks omavalitsusliitudega. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Aitäh, proua juhataja! Härra peaminister! Te ütlesite, et summa, mis kohalikele omavalitsustele kompenseeritakse, on 17 miljonit krooni. Mina olen kuulnud, et see summa, mida omavalitsused saavad maamaksu laekumisest, võib olla palju suurem. Kas teil on kavas see siiski 100%-liselt kõikidele omavalitsustele hüvitada või tehakse näiteks mingisugune valik või hüvitatakse 50% või 70% laekuvatest summadest? Kas on olemas mehhanism, kuidas see 17 miljonit jaotatakse, või te siiski suurendate seda summat, kui te näete, et need laekumised on olnud tõesti suuremad?

Aitäh! Kõigepealt, te olete kasutanud valesid allikaid ja olete kuulnud seetõttu valet informatsiooni. Ehk siis see summa on 17 miljonit eurot ja suurem tema ei ole. Riik teab, kui palju talle elamumaa pealt maamaksu laekunud on, ja riik teab ka seda, kui suurtelt kinnistutelt seda maamaksu makstud on. Nii et suurusjärk on õige – 17 miljonit eurot. Valitsuskoalitsioon on otsustanud kompenseerida kohalikele omavalitsustele 17 miljonit eurot, aga konkreetne kompenseerimise mehhanism ei ole praeguseks veel välja töötatud. Küll aga on valitsuskoalitsioonil selge tahe saamata jäänud tulu kohalikele omavalitsustele kompenseerida.

Palun, kolleeg Aadu Must!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Rahandusministeerium on oma arvamuses öelnud, et koduomanikele kindluse lisamise kõrval tõstab maamaksust vabastamise seadus maa hinda ja vähendab käivet ning seega noorte perede juurdepääsu elamumaale. See lahkneb oluliselt seaduse eesmärgist. Muidugi võiks küsida, kumb seisukoht on valitsuse seisukohtadele lähemal, kuid mind huvitab tunduvalt laiem küsimus. Mõne sõbraliku kuningriigi parlamendis menetletakse seaduseelnõusid nii, et enne tehakse põhjalik, igakülgne, ka kaudsete tulude-kulude analüüs. Meie kuuleme ainult kohati üksteisele vastukäivaid fragmente. Kas meie valitsus teeb ka enne eelnõude esitamist mitmekülgset tulude-kulude analüüsi, sh kaudsete mõjurite kohta, või on need lihtsalt nii keerulised, et parlamendiliikmetele ei maksa neid esitada, nagunii nad aru ei saa?

Aitäh! Kõigepealt, mis ajendas valitsuskoalitsiooni kuuluvaid erakondi üleüldse seda eelnõu välja töötama? See on väga selgelt võimu kuritarvitamine Tallinna linnas. Kui paljudel koduomanikel on maamaks sellise iseloomuga, et see meenutab või tähendab pigem maa osalist konfiskeerimist, järkjärgulist konfiskeerimist, siis ei saa valitsus ega ka parlament jääda lihtsalt kõrvalt vaatama, kuidas inimesi kooritakse. Valitsus peab sekkuma, sest see ei ole demokraatia, kui enamuse tahtel konfiskeeritakse Tallinnas Pirita, Kadrioru ja Nõmme elanike kinnisvara, mis neil on kunagi oma töö ja vaevaga soetatud. Nimetage seda nüüd kaudseks või otseseks mõjuks, aga see on see põhjus, miks valitsuskoalitsioon peab praegu jälle kord tegelema ühe seaduse muutmisega. Julgen jääda eriarvamusele ka Rahandusministeeriumi seisukoha suhtes, et see suurendab märgatavalt maa hinda, ja kuna maa hind tõuseb, siis jääb see maa noortele peredele kättesaamatuks. Ma arvan, noorele perele on kindlustunne, et hiljem ei hakata varandust, mille ta on suure laenuga soetanud, konfiskeerima, märksa olulisem kui see esialgne ostuhind, mida siis tõepoolest see, kui maamaks oluliselt väheneb või sootuks kaob, võiks inimesele kaasa tuua. Nii et maa sellepärast, et 1500 ruutmeetrilt maamaks ära kaob, kindlasti defitsiitseks ei muutu ja kindlasti ei muutu see maa nii defitsiitseks, et noorel inimesel polegi enam võimalik seejärel maad osta. See on selge liialdus.

Palun, kolleeg Deniss Boroditš!

Aitäh, proua eesistuja! Hea peaminister! Teie kolleeg rahandusminister Jürgen Ligi väitis, et elamualuse maa maksu kaotamine nõrgendab kindlasti kohaliku omavalitsuse tulubaasi autonoomsust, mis tegelikult, kui lugeda koalitsioonilepingut, on üks põhiväärtustest. Samas ei ole see kooskõlas ei OECD ega IMF-i soovitustega suurendada maamaksu osakaalu maksulaekumistes. Ma arvan, et inimestel on muidugi hea meel, kui üks või teine maks kaob, selles ei ole küsimus. Aga kuidas te suhtute rahandusministri väidetesse, kuidas te neid kommenteerite? Või on need inimesed oma seisukohtades ebapädevad?

Aitäh! Kõigepealt autonoomia juurde. Siin viidati auväärsele professorile, kes ütleb, et Eesti kohalike omavalitsuste tulubaasis on kohalike maksude osatähtsus väga väike. Eesti puhul ei pea selleks professor olema – kõik teavad, et kohalikest maksudest tuleb umbes 1% kohalike omavalitsuste tuludest, ja need maksud on seaduses kõik korralikult loetletud. Põhiliselt on need reguleeriva iseloomuga maksud: teede-tänavate sulgemise maks – maks on kehtestatud selleks, et inimesed saaksid teedel-tänavatel sõita, mitte et teed või tänavad oleksid torude ootuses kogu aeg lahti kaevatud – või siis reklaamimaks, mis peaks reguleerima reklaami mahtu. Me ei taha ju, et meie kaunid linnad oleks kõik reklaamiga visuaalselt reostatud, ja selleks kasutatakse kohalikku reguleerivat maksu.
Eesti kohalike omavalitsuste tulubaasi on korduvalt hinnanud ka mitmesugused rahvusvahelised institutsioonid ja nad on jõudnud enam-vähem samale järeldusele, millele ka arupärijad viitavad, et jah, kohalike maksude osatähtsus kohalike omavalitsuste tuludes on väike, aga kohalike omavalitsuste rahaline autonoomia on tagatud iseseisva seaduse alusel määratud tulubaasiga. Etteheiteid Eesti riigile mitte keegi selles osas ei tee. See on rohkem maitse- ja iluküsimus, kas näiteks maamaks nimetada kunagi kohalikuks maksuks või mitte, sest ka kohalike maksude puhul määrab keskvalitsus, parlament tavaliselt piirid, missuguses ulatuses kohalikul omavalitsusel on võimalik seda maksumäära muuta. Maamaks iseenesest on oma olemuselt kohalik maks, kuid Eesti oludes on ta riiklik maks. Ka seaduse alusel kohalikule omavalitsusele laekuv tulumaks on oma olemuselt kohalik. Sinna ta laekub – kohalikule omavalitsusele –, aga maksumäära muuta kohalikel omavalitsustel võimalik ei ole. Ma küll ei välista, et tulevikus näiteks võiks anda kohalikule omavalitsusele õiguse seda maksumäära alandada, aga mitte mingil juhul suurendada. Ka siis võiks ju kohalike maksude osatähtsus Eesti oludes väga kiiresti kasvada.
Aga mitte see ei ole kohaliku omavalitsuse puhul kõige olulisem, missugune protsent tema tuludest tuleb kohalikest maksudest. See ei ole kohaliku autonoomia põhiküsimus. Kohaliku omavalitsuse kõige tähtsam roll seisneb keskvõimu tasakaalustamises ja kohalik omavalitsus peab tasakaalustama keskvõimu, tuginedes tugevale kohalikule identiteedile. Õigus keskvalitsusele ei öelda on see, mille pärast demokraatlikus riigikorralduses kohalikud omavalitsused eksisteerivad.
Kui nüüd vaadata Euroopa kohalikke omavalitsusi ja nende rahastamist ning võrrelda Eestiga, siis me näeme, et Euroopa Liidu 11 liikmesriigis on kohalikul tasandil tehtud kulude osatähtsus kõigis avaliku sektori kulutustes suurem, kui see on Eestis, ja 15 riigis on kohalikul tasandil tehtavate avaliku sektori kulutuste osatähtsus kõigis avaliku sektori kulutustes väiksem kui Eestis. Meil ei ole Euroopa Liidu teiste liikmesriikide kontekstis kohalike omavalitsuste rahastamise pärast mitte midagi häbeneda. Kui vaadata neid riike, kus kohalikul tasandil on avaliku sektori kulude kasutamise osatähtsus kõige madalam, siis näiteks kõige pisem on see protsent Maltal. Maltal tehakse kõigist avaliku sektori kulutustest vaid 1,4% kohaliku omavalitsuse tasandil ja ma ei ole küll kunagi kuulnud ei Malta elanikelt ega ka Euroopa Nõukogu Kohalike ja Regionaalsete Omavalitsuste Kongressis, kus ma olen kuus aastat liikmeks olnud, kurtmist selle üle, et Maltal oleks probleeme kohaliku demokraatiaga. Ei ole rahakoti suurus see, mis määrab kohaliku autonoomia. Kohaliku autonoomia määrab pigem kohalike omavalitsuste põhiseaduslik voli vastanduda keskvõimule. Ja Eestis on seda voli antud nii palju, et kohalikud omavalitsused võivad näiteks ka riigi vastu kohtus hagi esitada. Ei saa öelda, et see oleks Euroopa Nõukogu liikmesriikide hulgas väga tavaline.

Palun, kolleeg Kalev Kallo!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra peaminister! Mul on muidugi kahju, et nii kui jutt käib Tallinnast, siis peaminister kas ei tea täpselt seadusi või esineb oma vastustes sihilikult pooltõdedega. Teatavasti on maamaksu suurus 2,5% seadusega paika pandud, seda ei ole kehtestanud Tallinna linn. Kohalikul omavalitsusel on õigus anda soodustust ja Tallinn on seda soodustust andnud, sest Tallinnas kehtib 1,5% maa maksustamise hinnast. Maa maksustamise hind pannakse paika riigi ehk Keskkonnaministeeriumi väljatöötatud reeglite alusel. Maa maksustamise hind tehakse nii. Tegelikult on siin riiklik regulatsioon ja Tallinn on, vastupidi, andnud soodustusi, tal oleks õigus võtta 2,5%.
Kui tulla tagasi selle eelnõu juurde, siis seletuskirjas on ka selline lause, et eelnõu ei suurenda eelarve kulutusi. Ehk see tähendab seda, et ei tarvitsetagi kompenseerida. Milline on garantii, et üldse kompenseeritakse, sest selle eelnõu järgi ei ole kompenseerimist ette nähtud?

Aitäh! Eelnõus öeldakse selgelt, et kompenseeritakse, ja garantii on siinsamas minu ees – teie. Kohalikule omavalitsusele antud õigust ei pea kohalik omavalitsus kasutama siis, kui ta näeb, et see õigus tekitab väga suurt ebaõiglust. See, et Tallinnas ei rakendata 2,5% maa maksustamise hinnast, vaid rakendatakse 1,5%, ei ole mitte mingisugune vabandus. Tallinna linnal on õigus rakendada ka 0,5%. Miks ta ei tee seda?
Maa maksustamise hind – ega Keskkonnaministeerium ei võta seda kusagilt laenurgast, see ei ole mitte suvaline number, mille üle hääletatakse kusagil kabinettides või kogudes. See hind tuletatakse suures osas ikkagi selles piirkonnas tehtud tehingute hindadest. Sealt see maa maksustamise hind tuleb. Ma arvan, et Eesti võiks ükskord jõuda ka näiteks Rootsi tasemele, kus maa maksustamise hinda muudetakse igal aastal. See käib suuresti ilma inimese sekkumiseta või, ütleme, see tuleb arvutist ja arvestab kõiki tehinguid, mis aasta jooksul on varasema perioodi omadele lisandunud. Mitte mingisugust personaalset süüdistamist, et miks keskkonnaminister või keskkonnaministeeriumi halvad ametnikud mõtlesid välja sellise maa maksustamise hinna, ei ole ma Rootsi puhul küll kunagi kuulnud. Kui Tallinna linn on võtnud mõne kodualuse maa pealt, kus on pere elamu, 20 000 krooni, ja mulle saadeti kunagi üks kiri, kus oli nimetatud veelgi suuremat summat, 50 000 krooni, siis viidata siin parlamendile ja Vabariigi Valitsusele, kes justkui mahitaks seda, ei ole minu meelest küll põhjust. Te ei peaks sellega tegelema. Vastasel korral ei oleks koalitsioonierakonnad pidanud praegu hakkama ka seda maamaksu kogumist ja määra kinnitamist uuesti muutma. Kui kõik omavalitsused käituksid mõistuspäraselt, kui enamusel puuduks tahe rakendada vägivalda süütu vähemuse suhtes, poleks seda eelnõu sündinud.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud peaminister! Te tahate seda juttu kangesti Tallinna peale lükata, aga ma tuletan meelde, et maamaksu on kriisi ajal tõstetud Eestimaa 59 linnas ja omavalitsuses ning Tallinnas ei ole ta sugugi kõrge. Tartumaa valdades on see igal pool kõrgem, samuti paljudes kohtades Harjumaal, Tallinnas on see üks väiksemaid. Aga ma ikkagi küsiksin, milline seisukoht teil koalitsioonisiseselt selle eelnõu suhtes on. Rahandusminister on korduvalt toonitanud, et selle eelnõuga on mitmeid probleeme ja vastuolusid, et seda ei ole kooskõlastatud OECD ja IMF-iga ega arvestatud soovitusi suurendada maamaksu osa. Rahandusminister on ka välja öelnud, et pole selge, millega maamaksust laekumata tulu kompenseeritakse. Küsingi teilt, et millega.

Tuludega. Ma ei taha teie väidet, et ma tahan viia juttu Tallinna linnale, sugugi tõsiselt võtta, sest ausõna, me ei oleks tahtnud selle eelnõuga tegelda, kui meid ei oleks selleks sunnitud. Teie sundisite.
Väide, nagu me peaksime mingeid oma seaduseelnõusid OECD-ga kooskõlastama, on minu jaoks küll täiesti naeruväärne. Ärge enam nii väitke! Eesti on iseseisev riik, otsustuspädevus on siin Riigikogus. OECD-st oleme siiani saanud ja ma loodan, et saame ka tulevikus, väärtuslikke analüüse, parimate praktikate võrdlusi ning me teame, et OECD parimatest praktikatest saavad ükskord – paljudel juhtudel on nii läinud – ülemaailmsed standardid. Meil on igal juhul kasulik OECD-ga koostööd teha, liikmesus selles auväärses organisatsioonis on Eesti huvides, aga kindlasti ei tahaks me seal liikmed olla siis, kui me peaksime hakkama nendega oma seaduseelnõusid kooskõlastama. Ei!

Palun, kolleeg Meelis Mälberg!

Aitäh, juhataja! Austatud peaminister! Palju on kõlanud väiteid, et omavalitsuste tulubaas väheneb mitmesuguste seaduste toimel pidevalt. Kas te oskate öelda, mida ütleb selle kohta statistika? Kui palju on omavalitsuste tulubaas pikema aja jooksul vähenenud?

Selline väide, et omavalitsuste tulubaas on pidevalt vähenenud, ei vasta muidugi tõele. Küll aga vastab tõele väide, et omavalitsuste tulubaas on ülemaailmses finantskriisis vähenenud nii Eestis kui ka mitmel pool teistes riikides. Aga jah, väide, et kohalike omavalitsuste tulubaasi on pidevalt vähendatud, on palju kõlanud, eriti opositsioonierakondade esindajate suust, ja näitena tuuakse see 11,93% üksikisiku tuludest, mis oli kohaliku omavalitsuse osa. Meenutuseks tuleb öelda, et endine süsteem, mille järgi 56% laekunud tulumaksust läks kohalikule omavalitsusele (ning millest omakorda läksid maha kõik tulumaksusoodustused ja mahaarvamised) ja ülejäänu oli riigi oma, muudeti ära 2004. aastal. Siis kehtestati kohalikule omavalitsusele jäävaks tuluosaks 11,4% üksikisikute tuludest ilma mahaarvamisteta. Võrreldes selle eelmise süsteemiga said kohalikud omavalitsused 11,4% osakaalu juures juba märgatavalt rohkem raha aastas, kasv oli umbes 13% või 12,9%, sinnakanti. Ja kohalike omavalitsuste tulud tulumaksust on ka sealhulgas alati suurenenud. Kui ma vaatan aastaid 2002–2007, siis on kohalikele omavalitsustele laekuv tulumaksu osa kasvanud 2,26 korda – 2,26 korda, kusjuures riigile laekuv tulumaksu osa on suurenenud 38,4%. See on ikka tohutu suur vahe! See tuleneb suuresti sellest, et riigi kanda on jäänud tulumaksutagastused, ka tulumaksu määra alandamine on jäänud riigi kanda, kohalikud omavalitsused on saanud aga garanteeritult kätte selle, mis nendele seadusega ette nähtud on.
Kohalikud omavalitsused oleksid saanud rohkem tulu, kui omavalitsuse tuluosa ei oleks vähendatud 11,93%-lt tagasi 11,4%-le, aastas 430 miljonit krooni. Seda 430 miljonit krooni on kogu aeg valitsusele ette heidetud ja räägitud sellest, kuidas kohalikke omavalitsusi on kangesti kiusatud, alandatud ja tehtud nad peaaegu maksejõuetuks. Seda kriitikat ei tahaks ma omaks võtta. Kahju, et proua Tuus välja läks, aga ma räägin veel kord Tallinnast. Ainuüksi Tallinna linn saab Kyoto saasteühikute müügist laekuvatest vahenditest 700 miljonit krooni ehk 45 miljonit eurot ja lisaks 300 miljonit krooni ühtekuuluvusfondist, st miljard krooni selleks, et soetada trammid ja ehitada trammitee. Kõigi Eesti kohalike omavalitsuste peale üksikisiku tulumaksu laekumine selle määra vähendamise tõttu vähenes aastas 430 miljonit, aga Tallinna linn saab üheainsa otsusega miljardeid!
Kui võtta Eesti kohalikud omavalitsused ja vaadata näiteks nende veeprojekte, siis veeprojektide rahastamiseks on ette nähtud 8,4 miljardit krooni. Ütleme, et võrreldes 430 miljoniga on see ikka päris suur tükk raha. Kui vaadata nüüd kohalike omavalitsuste tulumaksu osa kahanemist aastatel 2007–2010, siis see on kahanenud 7,2%, samal ajal kui riigi üksikisiku tulumaksu laekumine on kahanenud 37,3%. Selles arupärimises oli ka justkui süüdistus, et keskvalitsus hoolitseb kõigepealt oma murede eest ja kohalike omavalitsuste mured jäävad talle kaugeks, tundmatuks. See ei vasta tõele! Kohalikel omavalitsustel kahanes üksikisiku tulumaksu laekumine 7,2%, riigil 37,3%. Minu meelest väga palju kurtmiseks põhjust ei ole. Kõigil oleks parem olnud, kui ülemaailmset finantskriisi poleks tulnud.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud peaminister! Võib rääkida omavalitsuste tulude vähenemise hüvitamisest või riigipoolsest kompenseerimisest, aga üks põhiküsimustest on see, et riigi ja kohaliku omavalitsuse ülesanded ei ole täpsustatud. Sellest rääkis siin meie ees ka riigikontrolör. Siit küsimus: kas Vabariigi Valitsus kavatseb tegelda riigi ja kohalike omavalitsuste ülesannete täpsustamisega, kas või alustades nendest valdkondadest, kus need küsimused tekivad?

Aitäh! Kavatseme ja ka täpsustame. Nagu ma juba päris arupärimisele vastamise alguses nimetasin, on  käesoleva aasta riigieelarves ülesanded rahalises mõttes eraldi välja toodud, nii keskvalitsuse kui ka kohalike omavalitsuste omad. Põhimõtteliselt võib siin paljudes küsimustes muidugi ka riigikontrolöri seisukohtadele vastu vaielda. Viimasel ajal ei ole ta ka väga selgelt öelnud, et kõigile kohalikele omavalitsustele tuleb kehtestada täpselt üks teenusestandard, mida kõik omavalitsused üle terve Eesti peavad igal pool järgima. Kui ta viimati auväärt Riigikogu ees esines, esitas ta selle seisukoha küsimuse vormis. Pigem olen ma ka seda meelt, et demokraatia, kohaliku omavalitsuse autonoomia ei tähenda üle riigi täpselt sama teenusestandardi kehtestamist kõikidele omavalitsustele. Kui riik läheb standardiseerimise teed, siis minu arusaamist mööda peaks ta standardiseerima miinimumtasemel teenused ja igal kohalikul omavalitsusel peab olema võimalus teha paremini. Näiteks Taanis ei osuta kohalikud omavalitsused kindlasti teenuseid täpselt sama standardi järgi. Osas kohalikes omavalitsustes on kohalikud maksud suuremad ning seetõttu on ka teenuste ulatus ja kvaliteet parem, teistes on maksud väiksemad ja teenuseid seetõttu kesisemalt. Inimestel on võimalus hääletada jalgadega. Kes tunneb ennast iseseisvamana, ei tahagi kohalikke teenuseid suures ulatuses saada, valib oma elukohaks madalamate maksudega omavalitsuse. Kes tunneb, et asi on makse väärt, valib kõrgemate maksudega ja parema teenindusega kohaliku omavalitsuse. Aga nii nagu Eestis seisneb ka Taanis kohaliku omavalitsuse kõige olulisem roll keskvõimu tasakaalustamises.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud härra peaminister! Ma juhtusin kuulama teie intervjuud Raadio 4 eetris, kus te rääkisite sedasama trammijuttu mis praegugi. Te kurtsite, et Tallinna elanikud ei täna teid selle eest, et te hoolite nendest. Nii et ma tahaksin teid kõigepealt Tallinna elanike nimel tänada, et te ikka väsimatult hoolitsete meie eest. Aga minu küsimus on selline: kui valitsusliidul on tõesti nii suur soov kompenseerida kohalikele omavalitsustele saamata jäävat tulu, kas see tähendab siis ka seda, et kohalikele omavalitsustele kompenseeritakse aastal 2013 kaotatav müügimaks?

Oi ei. Kas me peaksime siis uuesti müügimaksu kehtestama või? Ei, see mõte ei ole mul küll kordagi pähe tulnud. Ei-ei, seda küll kindlasti mitte. Aga mis tänusse puutub, siis sellesse raadiosaatesse oli üks kodanik läkitanud tänukirja. Ma ütlesin, et tavaliselt ikkagi pahandatakse ja harva tänatakse. Aga aitäh talle suure tänu eest! See puudutas hoopis mingit korteri erastamise vaidlust, mida ma ise tegelikult ei mäleta, aga tänu on ikka meeldiv. Ma arvan, et Tallinna linna käest me tänu saame. Tallinna elanikud on kindlasti tänulikud selle eest, kui Tallinna keskmiselt 25-aastased trammid lähevad muuseumisse ja sõitma hakkavad tänapäevased trammid. Ma arvan, et pisuke põhjus tänulik olla on ka Tallinna Linnavalitsusel, sest Eesti maksumaksja raha eest tehakse Tallinna investeering suurusjärgus miljard krooni – kroonides on kergem rehkendada ja summad on suuremad ka –, Tallinna linna osalus kogu selles projektis on aga 3 miljonit eurot, polegi nagu õieti.

Palun, kolleeg Jaak Allik!

Lugupeetud härra peaminister! 17 miljonit eurot, mida valitsus kavatseb kompenseerida, on selle maksu laekumise tase 2010. aastal. Seadus kavatsetakse kehtestada 1. jaanuarist 2013. Kas ja kuidas kavatseb valitsus takistada seda, kui kohalikud omavalitsused otsustavad maksumäära vahepeal kuni lubatud 2,5%-ni tõsta? Sel juhul kujuneks see summa hoopis suuremaks.

Aitäh! Ei kavatse suurendada. Kindlasti ei kavatse teha sellest maamaksu muutmisest mingisugust täiendavat tulubaasi kohalikele omavalitsustele, kes võiksid mõelda, et nagunii ta elanikele ei rakendu, et las see keskvalitsus maksab kaks või kolm korda või viis korda suuremas määras saamata jäänud tulu kinni. Ei, niisugust mõtet ei ole.

Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma loodan, et ma ei eksi, ma kuulsin ühest teie vastusest peaaegu et üleskutset teha meie maamaksusüsteem või kinnisvaramaksusüsteem sama heaks kui Rootsis ja e-riigile kohaseks. Ma olen kahe käega selle poolt, et teeme paremaks, aga kuidas saab teha paremaks ühte süsteemi, mida valitsus tahab praegu ära kaotada?

Ega süsteem ei kao ära, süsteem jääb alles. See maksuvabastus on teatud piirangutega, seda võib nimetada maksuerisuseks. Maks iseenesest jääb ju alles ja kui kellelgi on väga suur krunt, siis ta peab maksma. Praegune seadus ei reguleeri nende inimeste maksumäära suurust kuidagimoodi. Ma olen nõus sellega, et väga paljudel Eesti inimestel ei tule enam maamaksu maksta, aga ma olen kaugel mõttest, et praegune maamaksuseaduse muudatus vabastab maamaksust absoluutselt kõik Eesti elanikud. Paraku tuleb tunnistada, et ka mina jään maamaksu maksma, sest meie krundi suurus Tartus on 2400 m², aga jutt käib ainult 1500 m² maksuvabastusest. Ma loodan, et Tartu linn ei suurenda maamaksuvabastuse alt väljajääva 900 m² maksustamismäära selliselt, et ma pean hakkama veel rohkem maksma, kui ma praegu kogu 2400 m² eest maksan, nagu mõnes Eesti vallas paraku on kahjuks juhtunud.

Palun, kolleeg Kajar Lember!

Aitäh, juhataja! Kõigepealt üks kommentaar. Enne oli siin näpuviibutus omavalitsuste suunas, et nad võiksid olla õnnelikud, sest kuigi tulumaksust võeti tükk ära, on ühtekuuluvusfondi kaudu tulnud rohkem tagasi. Tegemist on aga ikkagi oma olemuselt, rahanduslikult olemuselt täiesti võrreldamatute asjadega, sest üldjuhul läheb ühtekuuluvusfondi raha, mis omavalitsusse jõuab, n-ö kohustuste täitmiseks ja omavalitsustel on omaosaluse näol pigem vaja raha sinna juurde panna, mitte vastupidi. Ma arvan, et see võrdlus oli natuke ebakohane.
Teiseks, jätkates kolleegi eelmist küsimust. Te rääkisite n-ö heast Rootsi süsteemist, millest te olete rootslaste käest kuulnud ja kus igal aastal vaadatakse üle näiteks maamaksu alused, kus võib olla kinnisvaramaksupõhine maksustamine jne. Kui te peate seda heaks süsteemiks, miks siis ei ole kuue aasta jooksul, mil te olete valitsust juhtinud, sellel suunal ühtegi sammu astutud?

Aitäh! Senine süsteem on ka ju olnud toimiv süsteem. Alles viimastel aegadel on see süsteem muutunud tõepoolest häirivaks ja paljude inimeste vara kallale kippuvaks. Mõne konkreetse kohaliku omavalitsuse käitumine on see, mis on tinginud koalitsioonierakondade praegused sammud.
Ma ei saa kuidagi olla nõus teie suhtumisega ühtekuuluvusfondi vahenditesse. Justkui see raha poleks mitte midagi olulist, õnnelikuks see ei tee, pagana pihta, kohalik omavalitsus peab ka oma raha panema selleks, et ehitada välja korralik joogiveevarustus või kanalisatsioon ühes reoveepuhastiga. Hämmastav on kuulda sellist seisukohta Riigikogu liikmelt! Kohalikud omavalitsused saavad lisaks Euroopa Liidu vahenditele ka näiteks hoonete energiatõhususe suurendamiseks 35 miljonit eurot, see on 560 miljonit krooni – ikka selleks, et soojapidavust parandada, energiasäästu suurendada. Alati võib ju öelda, et aga see on ju kah ette nähtud ülesannete täitmiseks. Tahaks lihtsalt niisama oma televisiooni teha, aga nemad käsivad lasteaia soojemaks ehitada. Tahaks linnaosa lehte välja anda korralikult, südamest, aga nemad käsivad reovee ära puhastada! Jah, see on mul juba seitsmes aasta, aga mind suudetakse ikka veel siin parlamendis üllatada. Ärge seda enam tehke!

Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!

Aitäh, proua juhataja! Austatud peaminister! See tänane arupärimine on tegelikult läinud laiemaks debatiks kohalike omavalitsuste eelarvete üle. Teie vastuseid kuulates peaksid Eesti kohalikud omavalitsused olema väga õnnelikud selle üle, mis valitsus on viimastel aastatel nendele lubanud või pakkunud. Te tõite siin välja selle, mis puudutab üksikisiku tulumaksu osa vähenemist 430 miljoni krooni võrra, kuid tegelikult on ka tasandusfond kahanenud üle 330 miljoni krooni, teederaha on pool miljardit vähemaks jäänud jne.
Ma tahaksin jääda ikkagi teema raamidesse ja küsida hüvitamise valdkonna kohta. Maa korraline hindamine võib tekitada selle, et maatulundusmaale võib riik hinda juurde panna ja sellega võib-olla püütakse kohalikele omavalitsustele kompenseerida võimalik maamaksusoodustus. Kas see võib niimoodi olla või oskate mulle öelda, mille arvel need laekumised võiksid tulla?

Praegu tahavad koalitsioonierakonnad selle laekumata jääva maamaksu osa kompenseerida riigieelarve muudest laekumistest. Jah, selge on see, et maa korraline hindamine, mida pole pikka aega tehtud, viib ilmselt maa maksustamise määra tõstmiseni ja siin peaksid kohalikud omavalitsused kindlasti alandama protsendimäära, mille ulatuses nad tegelikult maad maksustavad. Väga halb oleks, kui kohalikud omavalitsused ütleksid, et aga näe, valitsus andis meile uue maa maksustamise hinna, meil on õigus võtta 2,5% ja selle me nüüd võtamegi. Iseenesest see alus, see maa maksustamise hind, peab tulema objektiivselt, ilma igasuguse ametkondliku või poliitilise tahteta. See peab peegeldama eelkõige maa tegelikku hinda ja see peaks olema üks raamatupidamislik lähtekoht, poliitikud kohaliku omavalitsuse volikogus peaksid otsustama, missugune on see õige maamaksu määr, mida ühelt majaomanikult, äriomanikult tuleks küsida selleks, et linn või vald oma kulud kaetud saaks. Aga see on kohaliku elu korralduse küsimus ja mina siin midagi dikteerida ei tahaks. Tahaks ainult meie kohaliku omavalitsuse tegelasi üles kutsuda, et nad ei hakkaks politiseerima maa maksustamise hinda, mis ei ole poliitiline number.

Palun, Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Tahaksin teada teie arvamust, milliseid kohalikke makse võiks Eesti kohalik omavalitsus Euroopa kohaliku omavalitsuse harta järgi üldse rakendada ning milliste põhjendustega võiks neid pakkuda meie inimestele?

Aitäh! Ma ei arva, et Eesti kohalikud omavalitsused peaksid mõtlema, kuidas saada juurde mingisuguseid lisamakse, olgu need siis müügimaksud või paadimaksud või mis iganes maksud, et inimeste käest rohkem maksuraha korjata ja seda raha siis mitte kõige sihipärasemalt ära kulutada. Meil on kohalikud maksud seaduses loetletud. Palju neid ei ole, suurt tulu sealt ei saa, aga selleks, et teatud protsesse reguleerida – ma tõin siin ennist näiteks teede ja tänavate sulgemise maksu – tuleb neid kasutada. Suurema osa kohalike omavalitsuste tuludest kindlustab seadusega tagatud tulubaas ja selle tulubaasi kõige olulisem osis on üksikisiku tuludest laekuv 11,4%, mis küllap, ma usun, kasvab peagi jälle ja saavutab kriisieelse 11,93% taseme.
Selle seadusega tagatud kohalike omavalitsuste tulubaasi oluline osis on ka tasandusfond, mille jaotamise üle meil praegu minu arvates väga suurt debatti ei peeta, sest kõik kohalikud omavalitsused, nii jõukamad kui ka vähem jõukad, leiavad, et see jaotusvalem on suhteliselt õiglane.
Maamaks – samamoodi seadusega tagatud kohaliku omavalitsuse tuluallikas. Kui seadusandja vähendab selle tulu mahtu, siis ta kompenseerib selle teistest vahenditest. Ma arvan, et nii võibki jääda, aga nagu juba öeldud, on meil kavas teha analüüs. Me kaalume kõiki võimalusi ja võib juhtuda, et kohalikud omavalitsused saavad rohkem kohalikke makse, mille määra nad ise võivad teatud piires muuta. Aga ma ei pea võimalikuks anda kohalikele omavalitsustele vaba voli makse ebamõistlikult suurendada.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh! Austatud peaminister! Mulle tundub, et mida rohkem aeg õhtusse jõuab, seda rohkem te iseendale vastu räägite. Kui te alustasite sellega, et omavalitsused ei tohiks niivõrd vägivallatseda oma maksumääradega, siis nüüd te väidate, et kohalikel omavalitsustel peaksidki olema omad maksud, oma maksumäärad, oma eelarve jne. Hea, et te veel ei kutsunud siin üles, nii nagu teie koalitsioonipartner Juhan Parts, et kiitke valitsust, valitsus on kõik teinud selleks, et kohalikud omavalitsused end hästi tunneksid. Tegelik olukord on üpris nutune. Ma tulen tagasi meie tänase arupärimise juurde ja sellesama kohtuotsuse juurde, mis ütleb, et Vabariigi Valitsusel tuleks välja töötada õigusaktid, mis lahutavad kohalikud kohustused ja riigi kohustused ning reguleerivad neid. Kohalikele omavalitsustele peab olema tagatud tulubaas. Minu küsimus ongi: kui kaugele on need seaduseelnõud, need otsused jõudnud ja millal need tulevad siia Riigikogusse?

Aitäh! Ma loetlesin suure osa kohaliku omavalitsuse seadusega tagatud tulubaasist teile eelmisele küsimusele vastates juba ära. Ma usun, et uudist, missugune on Eesti kohaliku omavalitsuse seadusega tagatud tulubaas, teie jaoks siin kindlasti ei ole. Kohalike maksude arvuline suurendamine ei tähenda kindlasti, vähemalt minu meelest, kohaliku omavalitsuse õigust maksumäärasid lõpmatuseni tõsta. Vastupidi, minu usaldus kohalike omavalitsuste vastu ei ole nii suur, et ma oleks valmis praegusi riiklikke makse üle andma kohalikuks maksuks ühes vabadusega maksumäärasid tõsta. Küll aga olen ma valmis riiklikke makse kohalikele omavalitsustele üle andma ühes voliga, omavalitsuse vaba suvaga otsustada neid määrasid alandada. Ehk siis kohaliku omavalitsuse maksuna võiks kõne alla tulla üksikisiku tulumaks, aga tänases suuruses, 11,4% üksikisiku tulust, ja kohalikul omavalitsusel võiks näiteks olla õigus seda alandada kuni, ma ei tea, 10%-ni. Aga see 11,4% on lagi mis lagi.

Palun, kolleeg Maihhail Stalnuhhin!

Aitäh! Lugupeetud härra peaminister! Loodan, et nõustute minuga, et meie kõik siin saalis olijad oleme legitiimselt, seaduslikult oma kohal Riigikogu liikmetena ja teie olete siin peaministrina. Loodan, et nõustute, et meil on õigus teile küsimusi esitada ja saada rahulikke, asjalikke vastuseid. Meie kuuleme selliseid ütlusi: "hämmastav on sellest Riigikogu liikmetelt kuulda", "ärge seda enam tehke". Selgitage mulle kui Riigikogu liikmele, mida me veel me ei tohi teie käest küsida, et te, jumal hoidku, ei ärrituks.

Aitäh! Ei see nüüd ärritamine olnud, aga intelligentne inimene saab isegi aru, mis on kohane ja mis on rumalus. Tahaksin kogu aeg intelligentseid küsimusi kuulda. Intelligentne inimene ei tohi kindlasti suhtuda Eesti riigieelarve vahenditesse nii, et kuna muist vahendeid on tulnud kuskilt Brüsselist, siis see nagu polegi raha, aga see, mis on saadud ise kokku korjata, see on tõeline ja õige raha. Kindlasti ei tohiks Riigikogu liige suhtuda näiteks veemajandusküsimustesse, oma elanikele puhta joogivee tagamisse või siis reovee puhastamisse kuidagi kui mingisse alaväärtuslikku, Brüsseli poolt peale sunnitud tegevusse, mida siis kindlasti ei teeks, kui keegi meile seda peale ei sunniks. Ma arvan, et Eesti inimestel on kogu aeg olnud kombeks puhtust pidada ja nii võiks ka tulevikus jääda.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Aitäh! Hea peaminister! Loodan, et ma väga mitteintelligentset küsimust ei esita. Täna on päris pikalt räägitud võimalikust kompenseerimisest seoses selle eelnõuga, mis meil siin menetluses on. Mul on selline üsna konkreetne küsimus: kas plaan kompenseerida omavalitsustele saamata jäävat tulu hakkab lähtuma sellest saamata jäävast tulust endast või tulevad mingisugused muud parameetrid, millest see sõltuma hakkab?

Kindlasti lähtub see saamata jäävast tulust endast ja kindlasti ei maksa kellelgi aru saada nii, et kui nüüd veel enne, kui seadust hakatakse vastu võtma, kiirustada ja 2013. aastaks see maksustamismäär hästi kõrgele ajada, siis see ongi saamata jääv tulu. Nii rumalaks ei ole meie riiki kellelgi mõtet pidada, seda riik kompenseerima ei hakka.

Palun, kolleeg Andres Anvelt!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud härra peaminister! Ma esitan rohkem sellise täpsustava küsimuse. Neli-viis küsimust tagasi te vastasite, et üsna pea on tagasi see kohalike omavalitsuste protsentuaalne osa tulumaksust, 11,9. Paar küsimust hiljem ütlesite, et 11,4 on lagi mis lagi. Andke mulle andeks see minu mittearusaamine, aga kumb ta siis on? On see lagi siis 11,9 või ...?

Praegu on lagi 11,4, järgmisel aastal on ta võib-olla 11,6. Ükskord võib ta olla 11,93. Aga kui me räägime tänases kontekstis, kui me annaksime tänase tulubaasi üle ja kohalikele omavalitsustele tekiks oma üksikisiku tulumaks, siis hetkel oleks see 11,4. Missugune saab see järgmisel aastal olema? Eelarvega otsustatakse, teie otsustate. Sõltub loomulikult sellest, kui hästi majandus kasvab, kui kiiresti riigi tulud suurenevad.
Seda ma võtan küll veel kord väita, et õige pea saab kohalikele omavalitsustele minev üksikisiku tulumaksu osa olema jälle 11,93%, nagu see oli enne kriisi. Ja selles ei ole mingit uudist – ka siis, kui me kärpisime, sai ju korduvalt rõhutatud, et see on ajutine meede.
Olgu veel kord meelde tuletatud, et kohalikud omavalitsused tunnetasid üksikisiku tulumaksu vähenemist vähem kui riik tervikuna. Ütlen veel kord protsendid: kohaliku omavalitsuse tulumaksu osa laekumine kasvas aastatel 2002–2007 2,26 korda ja kahanes aastatel 2007–2010 7,2%, riigil oli kasv 38,4% ja kahanemine 37,3%. Niisiis, kasv riigil kehvem, kahanemine märgatavalt suurem kui kohalikel omavalitsustel. Kuid see oli vastus arupärimise viitele, justkui mõtleks riik kõigepealt endale ja alles siis kohalikele omavalitsustele. Arvud kõnelevad muust.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra peaminister! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Kadri Simsoni, Aivar Riisalu, Valeri Korbi, Lauri Laasi, Yana Toomi, Tarmo Tamme, Rainer Vakra, Viktor Vassiljevi, Mihhail Stalnuhhini, Inara Luigase, Kalle Laaneti ja Kalev Kallo tänavu 14. aprillil esitatud arupärimine euroala stabiilsuse tagamise kohta. Palun nüüd kõnepulti Kalev Kallo!

Austatud eesistuja! Lugupeetud kolleegid! Härra rahandusminister! Eesti on olnud euroala täieõiguslik liige alates s.a 1. jaanuarist, mil Eestis võeti kasutusele euro. Selle lühikese aja jooksul on teatud riikide finantsprobleemid saanud ka Eesti riigi mureks. Kiireks olukorra leevendamiseks on Euroopas loodud Euroopa Finantsstabiilsuse Fond. Eesti ei ole selle fondiga veel liitunud, kuid eeldatavasti toimub Riigikogus asjaomane ratifitseerimisprotsess selle aasta esimeses pooles. Lisaks Euroopa Finantsstabiilsuse Fondile on põhimõtteliselt kokku lepitud, et 2013. aastast hakkab toimima Euroopa stabiilsusmehhanism ehk ESM, millega liitumine on euroala riikidele sisuliselt kohustuslik, teistele Euroopa Liidu riikidele aga vabatahtlik. Riigid teevad ESM-i prognoositavalt kokku rahalisi sissemakseid 80 miljardi euro ulatuses. Eesti peab sinna maksma viie aasta jooksul 149 miljonit eurot, seda võrdsetes osades alates 2013. aasta juulist. Seega on Eesti sissemakse umbes 30 miljonit eurot aastas. Selle summa eest on võimalik ehitada umbes 15 lasteaeda – ühe uue lasteaia ehituse maksumus jääb suurusjärku 1,9 miljonit eurot.
Meie lasteaiad jäävad ehitamata, kuna tuleb toetada näiteks Kreekat, kus kulub pensionide maksmiseks 12% sisemajanduse kogutoodangust, samal ajal kui Euroopa Liidu keskmine on vaid 3%. Murelikuks teeb meid veel asjaolu, et rahandusminister on Euroopas juba kindlasti nõusoleku andnud ja igale poole peaaegu et käe alla pannud. Parlamendis seni mingit debatti pole toimunud – erinevalt Soomest, kus selle üle peeti eelkõige parlamendis korralik debatt. Meil terendab kaunil silmapiiril jällegi kummitempli roll. Seoses sellega on meil rahandusministrile hulk küsimusi, millele vastamise käigus me loodame targemaks saada. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalev Kallo! Palun nüüd kõnepulti rahandusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Ma pean ütlema, et enamikul arupärimistel – küll mitte sellel järgmisel, aga enamikul küll – on see probleem, et sissejuhatavas osas esitatakse palju vigaseid väiteid. Väike fakt: tegelikult me ei pea neid fonde puudutavaid lepinguid ratifitseerima esimesel poolaastal. Mis lubadustesse puutub, siis kõik riigid järgivad samu protseduure. Rahandusministrid ja peaministrid tegutsevad oma volituste piires ja kõik teavad, et järgnevad parlamentide protseduurid. Mis aga puutub võrdlusse lasteaedadega, siis sellist asja küll püütakse vältida. See ei takista lasteaedade rajamist. Samas on hoiak, et ei maksa abistada teisi, kes on igasuguste ehitamistega liiale läinud, aga vaat ise võiks küll liiale minna. Kui te natuke järele mõtlete, siis see on vale mõtteviis.
Aga püüan kõigepealt tutvustada Euroopa Liidu ja euroala stabiilsusmehhanismide üldpõhimõtteid. Euroopa ja sh Eesti arengu ning julgeoleku tagamiseks on oluline Euroopa Liidu ja euroala finantsstabiilsus ning ühise turu toimimine. Just selleks ongi ellu kutsutud stabiilsusmehhanismid, mille kaudu antakse raskustesse sattunud riikidele abi. Aga seda vaid tingimusel, et nad viivad läbi väga põhjalikke majandusreforme, mis võimaldavad neil edaspidi endaga ise toime tulla ja turult laenata. Võib öelda, et samasugune solidaarsus, aga tagastamatu abi vormis, saab meile osaks struktuurifondide kaudu. Euroala ja Euroopa Liidu mehhanismide kaudu antava laenu eeltingimus on liikmesriigi väga tugev majandusprogramm, nagu ma ütlesin, ja selle peavad heaks kiitma nii Euroopa Liit kui ka IMF. Laenulepingu alusel tehtavate väljamaksete eeldus on kehtestatud tingimuste täitmine. Seda jälgitakse kvartaalselt ning kui tingimusi ei täideta, siis raha välja ei maksta.
Nüüd küsimused. Milliseks jääb Eesti maht garantiides?
Kõigepealt Eesti ja EFSF. Eesti garanteerib maksimaalselt 1,99 miljardi, ütleme, 1,995 miljardi euro ulatuses EFSF-i võetud laenude või emiteeritud võlakirjade põhiosi. Neile lisandub garantii EFSF-i laenuteenindamiskuludele. Tõenäoliselt jääb Eesti osa tegelikult palju väiksemaks ainuüksi seetõttu, et Eesti ei liitu EFSF-iga mitte algusest peale, vaid kõige tõenäolisemalt aastavahetusest. Praegu võime prognoosida Iiri ja Portugali programmide mõju Eestile alates ajast, mil Eesti osaleb garantiide andmisel. Aastail 2012–2013 tuleb EFSF-il tõenäoliselt laenata 20 miljardit eurot. Raamlepingu muudatused kehtestavad ülegarantii nõude, seda põhjusel, et kõik riigid ei ole AA reitinguga nagu see fond ise. Aga laenukoormuses see ei kajastu. Eesti osa selles fondis on peale neid väljalangemisi 0,28%, aga see ei tähenda reaalset raha. Tegelikult tähendab see tasulist garanteerimist. Eesti võlakoormuses, nagu öeldud, ülegarantii ei kajastu. Aastatel 2012–2013 me räägime umbes 4%-st 2013. aastal planeeritavast võlakoormuse tasemest. See näitaja väheneb, kui laene tagasi makstakse.
Nüüd Eesti ja ESM. Siin on kapitalimaht kokku 700 miljonit eurot, sellest on 80 miljonit sissemakstavat ja 620 miljonit kutsutavat ehk nõudmiseni kapitali. Eesmärk on tagada ESM-i laenuvõimekus 500 miljardi ulatuses. Siin võib öelda, et Eesti maksimumpiir või sissemakse on lõplik. ESM-i kutsutav kapitaliosa ei suurenda meie väljaantavate laenude koormust – Eesti maksimaalne panus on viie aasta jooksul 149 miljonit ehk ca 30 miljonit eurot aastas. Seda makstakse sisse viie aasta jooksul vastavalt ülemkogu kokkuleppele. Ülejäänud osalus ESM-is on meil 1,15 miljardit eurot, see on 0,186% 620 miljardist. Hüpoteetiline sissemakstav kapital Eestis võib ulatuda 1,3 miljardi euroni. Eesti võetud laenud asutajariikide võlakoormuses ei kajastu, kuna ESM on sarnane IMF-iga – see on iseseisev rahvusvaheline finantsorganisatsioon.
Järgmine küsimus käib võimalike muude maksevahendite kohta peale raha. Et kas suurriigid saavad kasutada sissemakseks kõrge reitinguga riigi võlakirju, Eesti aga teeb sissemakse rahas. Tegelikult on nii, et sissemakse tingimused on kõigile võrdsed. Meie probleem on lihtsalt selles, et me ei küüni AA reitinguni.
Vastus järgmisele küsimusele on, et Eesti osalus on praeguste arvutuste kohaselt 0,186%. Samas on selge, et ESM-i klientriik garantiides ei osale. Seda ma juba rääkisin. Kui suur on oht, et Euroopa Liidus tekib uusi abi vajavaid riike? Me võime öelda, et otseseid kandidaate praegu pole, väljalangejate tõttu kasvab meie osalus 0,26%-lt 0,28%-le. Muidugi põhjustavad turuspekulatsioonid sel teemal närvilisust. Aga tõesti võib öelda, et rohkem riike, kes oleks tõsistes probleemides ja oma reformidega hiljaks jäänud, praegu ei nähta.
ESM ei võimalda riigil kapitaliosalusest väljuda. Kõik euroala riigid teevad sissemakseid ESM-i kapitali, sõltumata sellest, kas nad on programmiriigid või mitte. See on erinevus EFSF-ist. Samuti on kõik riigid kohustatud vajadusel osalema kutsutava kapitali koormuse kandmisel.
Järgmine küsimus on selle kohta, et esimesed uudised Kreeka riigi olukorrast tulid 2009. aastal. Kreekale lisandusid Iirimaa ja Portugal. Tegemist pole ootamatusega, vaid neil riikidel oli jätkusuutlikkusega probleeme hulga varem, ja nii edasi. Seega räägitakse küsimuses ajaloost. Riigid on erinevad. On neid, kes on pikka aega üle jõu elanud – tõepoolest Kreeka ja samuti Portugal. Samas on ka finantskriisi ohvreid nagu Iirimaa, kellel tõesti oli probleemide vahetu põhjus finantssektori suurus. Aga võib öelda, et üks ajajärk on Euroopas siiski möödas. Enam ei tolereerita jätkusuutmatut elustiili ja Euroopa Liidu nõuete eiramist. Seda ei aktsepteeri turg – see tähendab, et turult ei saa laenata, mis ongi nende abipakettide tegelik põhjus – ega aktsepteeri ka Euroopa Liit. Nüüdseks on loodud ikkagi hoopis teine järelevalvesüsteem. Eksinud riigid on rangete majanduspoliitiliste meetmete abil sunnitud ennast muutma ja seda tõestades on neil võimalik teha IMF-i ja euroala stabiilsusmehhanismide toel alusvigade parandus. Kõik peaks lõpuks päädima sellega, et euroala on tugevam kui enne.
Üldiselt on nii, et peale selle, et me peaksime aktsepteerima Euroopa solidaarsuspõhimõtet, peaksime me tegema selget vahet, et siin on tegemist tagastatava abiga, tasulise abiga isegi. Ning meenutan ka seda, et me saame Euroopast arvuliselt palju suuremat tagastamatut abi. Meil kindlasti ei sobi seepärast Euroopas liiga palju kõrgendatud häält kasutada. See, mida me peaksime nõudma, on tõepoolest reformid nendes riikides, kes on hädas. Ja seda me ka nõuame. Tahaksin Riigikogule ja erakondadele, aga ka üldiselt huvigruppidele südamele panna, et kõik see, mis on toimunud ja toimumas, peaks olema õppetund. Igasugused üle jõu käivad kohustused avalikule sektorile ja ebamõistlikud maksusoodustused – neid ei tohiks tegelikult taotleda, nii nagu seda juhtub siin peaaegu iga nädal. Aitäh!

Suur tänu, härra rahandusminister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Valeri Korb!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Soomes toimus ühiskonnas debatt abiprogrammide teemal. Minu küsimus ongi see, millal on plaanis sellised debatid Eestis. Kas need üldse tulevikus tulevad?

Debatid on ju meie enda teha. Mina olen olnud kogu aeg avatud, andnud sel teemal kogu aeg kommentaare ja olen olnud valmis ka vastama, kui keegi debateerida soovib. Õnneks ei ole meil sellist riigisisest vahukloppimist sel määral olnud, nagu kahetsusväärselt on Soomes korraldatud. Muidugi on siin erinevus ka selles, et Soome on Euroopa Liidu poliitikasse väga selgelt panustav riik, meie oleme pigem saaja riik ja meie puhul on viisakus igati loomulikum. Samas on Soome debatt kohati viisakuse piiridest väljunud ja ega neid kadestada ei maksa. Ma loodan, et Eestis läheb asi rahulikumat rada ja sellised isegi võõraviha avaldused, nagu Soome pressis on olnud, jäävad ära.

Palun, kolleeg Aadu Must!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Hea rahandusminister! Mina ei taha debateerida, aga tunnen huvi sellise asja vastu. Rahandusministeeriumi koduleheküljel oli mõnda aega minu arvates üks üsna sisukas fail, mis kajastas finantsstabiilsuse fondi ja Euroopa stabiilsusmehhanismiga kaasnevaid ohte. Pärast seda, kui ajaleht Äripäev oli asja vastu huvi tundnud ja seda teemat võimendanud, tahtsin uuesti seda informatsiooni vaadata, aga avastasin ehmatusega, et enam ma sealt oma teadmislünkade täitmiseks tuge ei leia. Fail oli kadunud. See pani mind mõtlema, miks see ära kadus. Kas muutusid ministeeriumi seisukohad või olen mina ainuke, kelle arvates see teema ei ole veel teps mitte ammendatud?

Ma väga loodan, et te tõepoolest olete nii põhjalik rahvasaadik, et uurite Rahandusministeeriumi kodulehekülge ja tutvute algmaterjalidega. Kui aga nii, siis oleksite saanud juba varem küsida, praegu jääb mulje, et see on pigem ajalehe avastus.
Mis ma aga ütlen selle paberi kohta? Tegemist oli näpuveaga. See paber on tüüpiline töödokument, kus ei ole väga palju rõhku pandud sõnakasutusele ja sellele, et ka kõrvaline silm kõigest aru saaks. Ja nii juhtus, et me kõrvaldasime selle lihtsalt põhjusel, et mitteametlik paber tekitab segadust. Mulle tulevad isegi meelde mõned sõnad, sellised kõnekeelsed kerglasevõitu väljendid, mida kasutades inimesed omavahel mõtteid vahetasid – need olid ühes failis kirjas ja mingil arusaamatul moel sattus see vale fail meie koduleheküljele. Rahandusministeerium on viimasel ajal paraku väga koormatud. Aga mingit varjamist siin ei ole. Üldiselt selle sisus midagi häbeneda ei ole, vormi ja selguse poolest aga on kindlasti tegu piinliku eksitusega.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Tõesti, ka mina ei soovi praegu teid kiusata, vaid täpsustada. Muidugi on solidaarsus väga hea, aga me teame, et eelmise aasta novembris-detsembris Austria hakkas mässama ega tahtnud Kreekale oma osa abist anda. Austria leidis, et Kreeka ei suuda endale võetud kohustusi täita. On Portugal, on Iirimaa, on Kreeka, ukse ees seisab Hispaania. Mis te arvate, kas Eesti oma piiratud võimalustega saab lähimas tulevikus abipaketis täiskoormusega osaleda, arvestades vajadusi, mis meil endal Eestis on?

Need programmid iseenesest mingit üle jõu käivat koormat Eesti õlgadele ei pane. Kuna me oleme ise oma laenukoormust ja puudujääki vaos hoidnud, siis saame hakkama. Meil on ka reservid, mille abil saaks seda teha, isegi eelarve suhtes neutraalselt. Ega see muidugi mingi õnneasi ja investeering ka ei ole. See ikkagi seob meie vahendeid. EFSF tegelikult ei seo vahendeid, vaid annab garantiisid. Me ei näe võimalust, et paari aasta jooksul garantiid realiseeruksid, kuid jah, normaalsetes oludes me selliseid garantiisid niisama ei jagaks. See on ikkagi hädaolukord. ESM-i puhul, mis tähendab ka suurt rahalist sissemakset, me aga saame hakkama. Me ei kulutaks seda raha riigisisesteks vajadusteks. See on kindlasti sisepanus. Ja veel kord: kõik need nii garantiid kui laenud teenivad intresse, nii et otsene kulu kahe asja peale kokku on meil, ma ütleksin, olematu, kui me vaatame alternatiivkulusid. Aga üks ebamugav koormus on see loomulikult.
Mis puutub eri riikide väljaütlemistesse, siis too Austria väljaütlemine on juba unustatud. Aga võin informatsiooni korras riike täpsustamata öelda, et kõik sellised ülesastumised ajakirjanduses on rahandusministrite ringis väga piinlikult lõppenud. Need üksikud rahandusministrid on pidanud kuulma kommentaare sel teemal ja kinnitama, et neist on valesti aru saadud. Nii et ei ole see niisama lihtne. Hädas olevate riikide halvustamine ei ole mitte ainult poliitiliselt, vaid ka majanduslikult riskantne. Sellele reageerivad turud ja investorid ning see lihtsalt suurendab abivajadust. Halveneb ka turule juurdepääs. Üldiselt ei ole Euroopa poliitika kontekstis sellised riikide avalikud halvustamised kunagi hästi lõppenud ka halvustajatele endile.

Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Aitäh! Hea rahandusminister! Mainisite oma arupärimise vastuse lõpus kogetud õppetunde ja neist õppimist, sealhulgas seda, et tulevikus ei antaks katteta lubadusi ega tehtaks põhjendamatuid maksusoodustusi. Kas viimase hulka võib lugeda ka eluasememaa maamaksust vabastamist?

Oi, te olete unustanud selle maksu tegeliku nime, see on koduomanike maamaks. Kui me räägime samast asjast, siis eks järgmise arupärimise ajal proovime sellele vastuse saada. Mina ei ole selle eelnõu ega selle meetme fänn. Ka peaminister tõstis siin esile teatud lahkarvamusi ja mina oma seisukohti muutnud ei ole.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Austatud minister! Ega me õigupoolest täpselt ei teagi, mis summad seal stabiilsusfondis on ja mis me peame välja käima. On räägitud esialgsest summast 148 miljonit eurot ehk siis 2,3 miljardit krooni. 1,3 miljardist eurost, mis oleks siis üle 20 miljardi krooni ja mis on ilmselt reaalne summa, mis tuleb maksta, pole sisuliselt räägitudki. Mis need summad siis õigupoolest on ja kui palju me peame laenu võtma? Me teame, et Eesti on alati uhkeldanud, et ta ei võta laenu – nüüd ilmselt tuleb võtta?

Praegu ei ole Eestil otsest laenuvajadust. Aga ma võin proovida esitada need faktid teile uuesti kirjalikult, ilmselt oli teil raske jälgida. Ma möönan, et me tegelikult peaksime selliseid asju ikkagi eelnõu lugemise raames menetlema. Mängus on väga palju tegelikke ja hüpoteetilisi maksimaalselt võimalikke arve, mis tuleks esitada must valgel. Ma ei usu, et asi saab väga palju selgemaks, kui ma hakkan seda lõiku uuesti ette lugema. Mõte on selles, et 148 või 149 miljonit eurot on sissemaks, n-ö põhikapital sellesse fondi, ülejäänud on võimalik sissemaks. Aga kõik need summad sõltuvad tegelikest laenuvajadustest ja minu kõhutunne ütleb, et päris raske on panna 17 riigil oma parlamente edaspidi neid summasid aina suurendama. Tegelikult hakkab ka maksumaksja ühel hetkel vastu ja need on sellised konsensuslikud otsused. Ma arvan, et põhistsenaarium, mida me peame käsitlema, on surve nendele abisaajatele. Ega neil tegelikult valikut ei ole – riik jääb rahastamata, kui ta oma reforme ära ei tee. Meie võime olla õnnelikud, sest meil on rahvas olnud mõistlik, aga nendes kõige suuremates üle jõu elavates riikides on rahvas täiesti ebamõistlike nõudmistega tänaval. Nii et me võime uhked olla, selle asemel et kahju tunda, et meil tänavatel ei kraagelda. On ikka hästi piinlik – see on ju seesama rahvas, kes ei maksa nii palju makse, kui ta tahab kulutada. See arusaamine on minu arust jõudnud juba rahandusministriteni ja jõuab laiemalt valitsusteni ka, aga see peab tasapisi jõudma tänavatelegi.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud rahandusminister! Eesti hakkab tegema sissemakseid Euroopa stabiilsusmehhanismi ja te ütlesite, et see pole üldse midagi katastroofilist. See makse hakkab teenima intresse ja on tulevikus pigem tulutoov. Minu küsimus lähtub eeldusest, et kõik need riigid, kes on praegu laenuraskustesse sattunud, saavad sellist ühekordset toetust ja teevad oma majanduse korda. Kas rahandusministrid on ka arutanud, kui suur peab olema ühe või teise raskustesse sattunud liikmesriigi majanduskasv, et raskustest välja tulla ja tagastada liikmesriikidele see raha, mis stabiilsusmehhanismi suunatakse?

Küsimus ei ole ju otseselt majanduskasvus, küsimus on primaarülejäägis. See tähendab, et ilma laenuintresside kuludeta peaks riik suutma teenida rohkem, kui kulutab. Selles on printsiip. Eelkõige on vaja struktuurseid reforme ja otseseid kulukärpeid, mis peavad kulutamise viima allapoole ja tulubaasi muidugi ülespoole lubatust. Mina seda loodetavat intressi ei armasta väga rõhutada, see oli lihtsalt lohutuseks öeldud. EFSF-i puhul, ilma raha sisse panemata, ma mainisin seda pigem sellepärast, et EFSF-i puhul on meie osalus proportsionaalselt suurem kui ESM-i puhul. Kui olete ajakirjandusest näinud, siis ESM-i puhul, mil me olime juba laua taga, me saime vaielda. Me kauplesime endale madalama määra, mis on enam-vähem meie SKT-ga proportsioonis, samas EFSF-i puhul on proportsioon pool SKT-d. Aga ma ei ole selle pärast eriti õnnetu. Esiteks, see oli varem otsustatud asi ja selle lahingu pidamise võimalust meil ei olnud – me ei olnud siis eurotsoonis. Teiseks, garantii toodab tõepoolest intressi. Meil ei lähe raha vaja, aga selle kohustuse võtmise eest, mis saab tõenäoliselt teoks järgmisest aastast, me tõesti teenime intressi. Päris niisama neid lubadusi ei anta.

Palun, kolleeg Deniss Boroditš!

Aitäh, proua eesistuja! Hea minister! Tahaks teie käest nõu küsida just ennetusvahendite kohta. Kõik me teame: selleks, et euroalaga liituda, peab riik täitma väga rangeid Maastrichti kriteeriume. Samas näitab praegune olukord, et euroala liikmeks pürgiv riik peab detailse täpsusega neid kriteeriume järgima, vanad euroala riigid aga võivad vabalt neile vilistada. See kindlasti ei ole normaalne. Mis on teie seisukoht: mis ennetusabinõud tuleks kasutusele võtta, et tulevikus Kreeka, Iirimaa ja Portugali juhtum ei korduks?

Üks väike ebatäpsus te küsimuses oli, aga üldiselt on tõesti nii, et liituja – see on üldiselt ka mujal märgatav – peab olema paavstist püham. Ta peab lubama, et ta ei tekita ebastabiilsust ja distsiplineerimatust juurde ning tal peab olema saavutatud rahanduslik tasakaal, et ta eurot ega selle poliitikat ei nõrgestaks. Sees olijatest on paljud pikka aega käitunud palju lõdvemalt ja nüüd on finantskriisi tagajärjel asi õige paigast ära enamikus riikides. Siin mängib muidugi suurt osa ka ülereageerimine, riiklike stiimulite loomine kõige laiemas tähenduses. Tegelikult ei ole need olnud ei efektiivsed ega jätkusuutlikud. Aga jah, on liialdatud sellise eelmise sajandi reageerimisega. Praegu on riigid hoopis teistsuguses olukorras ja suureks kasvanud võlgu on raske teenindada. See on Euroopas keskpikas perspektiivis peamine majandusoht.
Aga ma juba mainisin, et olukord on muutunud, enam seda ei taluta. Praegu peavad peale Eesti ja Luksemburgi kõik eurotsooni riigid läbi tegema ülemäärase defitsiidi protseduuri, ainult Rootsi on veel lisaks väljastpoolt, teised on kõik rahvusvahelise surve all. Hoopis selge surve ja suveräänsuse piiratuse käes vaevlevad muidugi need riigid, kes ei suuda turult enam talutava hinnaga laenata. Need on eurotsoonis Kreeka, Iirimaa ja Portugal. Aga ka väljaspool eurotsooni on sellesse programmi kuulujaid, üks nendest on Läti. Ungari on nii ja naa. Ungari on kokkulepetest kõrvale kaldunud ja enam raha ei saa, ta laenab selle asemel kallimalt ja proovib probleemide lahendamist edasi lükata. Aga neid riike on veel, Rumeenia näiteks, kes on oma eelarve kulude ja majanduspoliitika tõttu otseses rahvusvahelises sõltuvuses.

Aitäh! Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra rahandusminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata.

Läheme nüüd viimase arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Tarmo Tamme, Kadri Simsoni, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Ester Tuiksoo ja Priit Toobali s.a 21. aprillil esitatud arupärimine omavalitsuste, OECD raporti ja maamaksu kohta. Palun kõnepulti kolleeg Tarmo Tamme!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Härra minister! Kui härra peaminister käis siin meie küsimustele vastamas, siis põhimõtteliselt pühendas ta tund aega sellelesamale küsimusele, mille ma nüüd esitan härra rahandusminister Jürgen Ligile. See puudutab omavalitsusi, OECD raportit ja maamaksu.
Ma kõigepealt kiidan Rahandusministeeriumi ja härra ministrit, sest nad jõudsid sisuliselt samadele seisukohtadele kui meie, arupärimise esitajad. See puudutab OECD seisukohta, kohaliku omavalitsuse autonoomiat ja ka seda, et saamata tulu tuleb kohalikele omavalitsustele kompenseerida. Et mitte kogu teemat üle rääkida, siis selgitan, et meid puudutab kõige rohkem küsimus, et kui keskvalitsus leiab, et kui kohalik omavalitsus ei jaga põhimõtteliselt neid seisukohti, mida keskvalitsus esindab, kas siis sellepärast peaks hakkama seadusi muutma. See puudutab praegusel juhul Tallinna maamaksu, mis on 1,5% maa maksustamise hinnast, samal ajal me aga teame, et Viimsis ja Harkus on see määr 2,5% maa maksustamise hinnast. Neid omavalitsusi aga kuidagi ei taheta mainida. Nagu me teame, maamaks laekub riigieelarvesse ja asjaomane kulu riigieelarvele on ca 255 miljonit krooni. Mul ongi täiendav küsimus härra rahandusministrile: kust see raha raskel ajal leitakse? Me ju teame, et riigieelarves ei ole piisavalt raha, et kõiki ettenähtud ülesandeid täita?
Samas on ka teine küsimus, et see maks ei paranda kuidagi ettevõtluskeskkonda. See maks on ainult kindlale seltskonnale ja riigieelarvele tähendab see ainult kulu. Nii et aitäh, härra rahandusminister, selle arvamuse eest, mis te esitasite selle seaduseelnõu kohta, aga meil on teile viis küsimust, millele me loodame vastuse saada. Aitäh!

Palun veel kord kõnepulti lugupeetud rahandusministri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Seda kirja on siin mitut pidi valikuliselt tsiteeritud. Eks me poliitikuina tea kõik, et poliitikas tuleb teha kompromisse. Selles mõttes ma ütlesin ka valitsusele eelnõu kohta märkusi tehes, et kuna see on väga oluline inimestele, kellega ma tahan koostööd teha, siis ma ei anna selle kohta mittetoetavat hinnangut, aga eriarvamusele jään väga mitmes lõikes. Ma ei ole sugugi rahul selle eelnõu räpaka vormiga, alates pealkirjast kuni peaaegu et seletuskirja viimase lauseni. Ja ma ei ole tegelikult ka selle menetlusprotseduuriga rahul. Selliseid juriidilisi ja eelarvelisi probleeme, mis kõik õhus on, ei ole võimalik kõrvaldada nädalaga. Riigikogu aga vist menetleb eelnõu tõesti ainult nädalaga – muudatusettepanekud tuleb esitada nädala jooksul. Ma ei näe sellele mingit põhjendust! Aga seda kõike ma ütlesin juba rahanduskomisjonis ja jäin seal vähemusse, nii nagu ma jäin ka koalitsioonis selle teema arutelul vähemusse. See on mu saatus.
Nüüd aga küsimuste juurde. Esimene küsimus puudutab seda, kas muu maa maks kasvab. Kõigepealt, neid asju ei otsusta mina, vaid volikogud. Ma ei tea, kuidas nad otsustavad. Aga kui te tahate teada mu isiklikku maksupoliitilist seisukohta, siis mul on hea meel, kui omavalitsustele jääb võimalus seda kompenseerida. Täpselt niimoodi ma koalitsiooniläbirääkimistel asja käsitlesin ja täpselt selline oli minu arusaam koalitsioonilepingust. Juhul kui leitakse ja tõestatakse, et sotsiaalselt on põhjendatud 1500 ruutmeetri vabastamine maamaksust, siis peaks omavalitsustele looma kõik võimalused, et nad koguks vajaliku raha kuidagi teistmoodi. Ma ei pea mõistlikuks – see on mu isiklik ja vähemusse jäänud arvamus –, et seda kompenseeritaks lihtsalt teiste maksumaksjate arvel ehk riigieelarvest. Sest maksusüsteemi seisukohalt, omavalitsuse seisukohalt on minu arust väga oluline maksu seos kohaliku eluga, kohaliku territooriumiga. Omavalitsus ju tegelikult vastutab selle pinna eest, kus ta toimetab – see on vääramatu, seda ei ole võimalik teise kohta tõsta –, ja nende inimeste eest, pakkudes inimestele avalikku teenust, aga ka tõstes selle maa väärtust. Kui maaomand asub ikka hästi valitsetud kohas, siis on tema väärtus suurem. Kui omavalitsus on taganud juurdepääsu, avaliku korra, siis võib-olla isegi kui see on printsiibilt keskvõimu oma, aga omavalitsus on taganud valgustuse ja infrastruktuuri laiemalt, siis ei ole midagi valesti, kui maaomanik, elab ta siis seal piirkonnas või mitte, selle eest ka maksu maksab. See on olnud minu seisukoht ka valitsuskoalitsioonis. Nii et iseenesest ma ei pea seda valeks, kui see maks kogutakse teisel moel.
Teine küsimus on, millist funktsiooni maamaks täidab maksusüsteemis. See on riiklik maks, mis laekub asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele ja peaks maksuteoreetiliselt soodustama maa efektiivset kasutamist. Kui seletuskiri – selle eelnõu puhul üks minu põhilisi kriitikaobjekte – nimetab elamukruntide maa maksu ebamoraalseks, kohatuks jne, siis loomulikult on vastus ainult see, et see peab olema jõukohane maks. Kui see läheb üle mõistlikkuse piiri, siis see on probleem. Kui mulle esitatakse andmed, et Tallinnas, Viimsis ja Harkus on see üle mõistlikkuse piiri, siis ma ütlen, mis ma sellest arvan, aga meile ei antud aega isegi selle andmestiku läbitöötamiseks ja ettepanekute tegemiseks.
See, et maamaks ei tohi sundida kodust loobuma, on ka minu arvamus. Aga ma kuidagi ei alahinda, ei naeruväärista maamaksu teoreetilist printsiipi, et maamaks peab tagama turu efektiivse toimimise. See tähendab ju ikkagi ka seda, et osta soovijal peab olema võimalus osta. Näiteks Tallinnas, kus mina ringi olen vaadanud – mitte isiklikust ostusoovist, vaid lihtsalt professionaalsest huvist –, ostuvõimalusi väga palju ei ole. Hind on kõrge, pakkumine väga väike. Maa maksustamise põhiline idee on siiski see, et maa on piiratud ressurss. Kui kinnisvaramaksule olen ma täiesti vastu põhjusel, et see on ise tehtud investeering, siis maa on midagi, mida ei teki juurde ja mida selle tõttu tuleks maksustada lihtsalt põhjusel, et keegi hoiab seda kinni ja keegi teine seda samal ajal ei saa. Ma näen maamaksu väikese signaalina turule ja seda näeb ka maksuteooria ette. See signaal kaob ära ja selles mõttes ma soovitan ikkagi argumentatsiooni selle eelnõu menetlusega tugevasti kohandada. Võib-olla võiks mõelda ka alternatiividele, proportsionaalsematele lahendustele. Aga jällegi ei ole mina siin see, kes neid asju ette ütleb, see on Riigikogu otsus.
Kolmas küsimus: "Kas koalitsioon võtab arutamisele Eestis kinnisvaramaksu võimaliku rakendamise küsimuse?" Ei võta. Isiklikult olen ma väga selle vastu. Veel kord: mitu korda rajatud asja, kui seda saab juurde teha, ei ole vaja maksustada. Kinnisvara ei ole vaja maksustada. Ehitisi, mis on ise ostetud või ise ehitatud, mida saab juurde teha, ei ole vaja igaveseks maksustada. Sellel on tähendus väga suure varimajandusega piirkondades, kus tekib küsimus, kas tõesti musti tulusid muudmoodi ei saa maksustada kui olemasoleva kinnisvara kaudu. Maaga on teistpidi, seda juurde ei teki. Selle omamine ning samal ajal ka omavalitsuse, riigi ja üldse avaliku võimu tehtavad kulutused maa väärtustamiseks on põhjus, miks ma ei ole nõus väitega, et see on ebamoraalne maks. Seda saab mitte kehtestada, aga seda pole õige nimetada ebamoraalseks.
Neljas küsimus: "Oma hinnangus OECD majandusraporti ettepanekutele olete märkinud, et raporti ettepanekute rakendamist segavad Eestis poliitilised tendentsid." Kindlasti ma ei öelnud, et segavad, ma ütlesin, et ei toeta. See oli lihtsalt tõdemus, et kokkulepped on teistsugused. Ja nii ta on. Ma ei prognoosi nende soovituste täitmist ja me alati ju vastame neile ning väga avameelselt räägime, missugused OECD või IMF-i soovitused on realistlikud ja millised mitte. Maamaksu kohta ma ütlesin, et seda poliitilised tendentsid ei toeta, nii et unustage ära, kui soovite. Umbes nii ma ütlesin.
Ja lõpuks: "Millist mõju võib avaldada maamaksu vähendamine kohalike omavalitsuste finantsautonoomiale?" Kindlasti nõrgendavat mõju. Aga ega see nüüd väljapääsmatu olukord ei ole. Oma kirjas, nagu te olete juba näinud, soovitan ma maa korralist hindamist või siis ka mingisugust teist mehhanismi selle turuväärtuse paremaks arvestamiseks, aga ka kindlasti hästi paindlikku süsteemi. Nagu ka peaminister ütles, ei ole mõtet lasta seetõttu tekkida ebamõistlikel maksumääradel. Kui mõnes piirkonnas selgub, et turuhind on väga kõrge ja sellel on tõsised sotsiaalsed tagajärjed, siis tuleks seadustesse kirjutada garantiid. Ma soovitasin ka valitsusele mitte lasta tekkida ebamõistlikel maksumääradel.

Suur tänu, härra rahandusminister! Nüüd küsimused. Palun, kolleeg Rannar Vassiljev!

Aitäh! Hea minister! Kui peaks minema sedapidi, et siin saalis eelnõu läbi läheb ja seadusena vastu võetakse, siis tõenäoliselt läheb see kompenseerimine ja asjaomase mehhanismi väljatöötamine Rahandusministeeriumi kätte. Sellest saab teie pärusmaa. Milline on teie arvamus: kas see kompenseerimine hakkab tulevikus baseeruma konkreetses omavalitsuses saamata jäänud tulul või mõeldakse välja mingi muu lahendus?

Ma idee poolest ei ole üldse kompenseerimise toetaja, sellepärast ma ei saa seda hüpoteetilist maksimumi variandina kuidagi pakkuda. Peaminister juba ütles, et alus saaks ikkagi olla seni saadud tulu mingist hetkest, nii õnnestub ehk ära hoida võimalikke omavalitsuste manipulatsioone. Aga ega ma tõesti seda kompenseerimist heaks ei kiida. Miks peaks näiteks toidu või jalanõude ostja kompenseerima kellegi krundi kulusid kuskil mõnusas piirkonnas? Selles osas iseloomustab meie maksusüsteemi väga selge loogika. Ma olen omadega siin Riigikogu fraktsioonis tülli läinud, kui mulle on öeldud, et riik peab kinni maksma. Ja olengi vähemuses! Ma tunnistan, et mulle öeldaksegi niimoodi. Ei maksa minu isikut siin tähtsustada, aga minu sisuline vastus on see, et kui riik maksab, siis maksab ju maksumaksja. Ja maksusüsteemi põhimõttelised kaalutlused lähtuvad küsimusest, milline maksumaksja siis. Mina ütlen, et kõnealusel juhul peaks maksma see maksumaksja, kes valdab seda piiramatut ressurssi. Aga see on praegu teoreetiline arutlus, sest ilmselgelt on Riigikogu selles osas teisel arvamusel ja sellega tuleb arvestada. Ning tuleb välja mõelda, mis teha. Üldiselt on minu kiirhinnang – kahjuks ei antud mulle põhjalikeks analüüsideks aega –, et ka koefitsientide kaudu saaks omavalitsus kompenseerida ilma korralise hindamiseta enam-vähem sellesama summa. Mille vastu mul tegelikult midagi ei ole. Need inimesed, kes tegelikult kohapeal elavad, saaksid tõepoolest survest lahti ja neil enesetunne paraneks, aga omavalitsuse võime koguda kohapealt makse, sealhulgas mujal elavatelt inimestelt, ettevõtetelt jne, kes omavad maatükki, jääks alles. Siin tuleb lihtsalt asjad kaalukausile panna ja mitte häbeneda. Kui tõesti on kodualuse maa maks Eesti omavalitsustes suur probleem, siis see on võimalik lahendus, mis seni arvestamist pole leidnud.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud härra minister! Te olete mitu korda maininud, et teile ei ole antud aega. Kui palju aega teil siis vaja oleks, et seda kõike korralikult analüüsida? Siin on Rahandusministeeriumi arvamuses selline lause, et maamaksuvabastus tõstab ka maa hinda ja vähendab käivet ning seega kahaneb noorte perede juurdepääs elamumaale. Kas on tehtud ka rehkendusi, kui suur võiks see hinnatõus näiteks protsentuaalselt olla?

See on minu kirjutatud lause, ma kirjutasin selle lause oma käega. Seda lauset tuleks lugeda tervikuna ja ma pean selles määravaks väidet, et see lahendus vähendab käivet. Kindlasti lükatakse müüki edasi, kuna seda ei ole vaja. Majandus kasvab, maa omamine ei tähenda mingit otsest kulu, öeldakse, et ega ta leiba küsi – väga lihtne vanarahvatarkus. See ongi  põhiline majanduslik põhjus, miks kõnealune eelnõu mind häirib. Samamoodi muidugi tõsiasi, et seos omavalitsustega nõrgeneb. Kaalutlusi on erinevaid. Ja tõesti ei saa eitada, et neid argumente ja andmeid, mis eelnõu pooldajad on esile toonud, mul ei ole olnud võimalik adekvaatselt analüüsida. Selles mõttes oleks eelnõu menetluse tempo võinud aeglasem olla. Me taotlesime selle vähemalt kolmandasse kvartalisse edasilükkamist. Aga ma ei oska öelda, mulle ei antud vastust, miks see kolmandasse kvartalisse edasilükkamine on võimatu. Riigikogu püha otsus, mina pean alluma.

Palun, kolleeg Marika Tuus!

Aitäh! Te ütlesite, et see eelnõu on kompromiss ja seda lihtsalt nagu tuleb toetada. Öelge, palun, mis eelnõu te siis IRL-ilt selle eelnõu eest vastu saate.

Enne mind oli siin puldis üks eelnõu tulihingeline kaitsja – valitsusjuht. Miks te arvate, et IRL üksi seda toetab? Sel on väga tugevaid toetajaid ka minu erakonnas, näiteks Keit Pentus ja Valdo Randpere. Ma ei jõua enne päikeseloojangut kõiki neid nimesid üles lugedagi, ei tule meelde ka võib-olla. Veel kord: ühes liberaalses erakonnas on eri arvamused lubatud. Ja ega see, kes vähemuses on, ei pea eeldama, et ta on kõige targem, võib-olla ta on kohe kõige lollim.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, härra minister, väga siirate ja ausate vastuste eest! Minul on ikka see küsimus, et te peate leidma ju kusagilt 255 miljonit krooni, millega kompenseeritakse see summa, mis omavalitsustel saamata jääb. Näiteks Harku vallas tuli tõsta lasteaia kohamaksu. Millise maksu tõstmise plaan riigil on, et see summa kätte saada? Ja kas te oskate ka lühidalt kommenteerida, millised on mujal Euroopa Liidus maamaksu määrad? Minu teada Euroopa Liidus on maamaks päris korralik.

Enamikus Euroopa riikides on minu arvates kinnisvaramaks, aga ma ei ole seda statistikat enam ammu vaadanud. Mina seda õigeks ei pea. Need on maksusüsteemis teatud rudimendid, mida ei õigustata mitte niivõrd teoreetiliselt, kuivõrd lihtsalt rahva arvamusega. Maamaksust ma teoreetiliselt ei taganeks, aga kinnisvaramaksust küll. Te nimetasite siin Harkut. Ma ei ole häbenenud Harku maamaksuvabastust kritiseerimast ja nüüd olen olukorras, kus sama juhtub terve Eestiga. Aga kui Eesti ulatuses ei järgne sellele niisugune üleüldine tühikäik, siis Harkus kohapeal küll. Üks selle eelnõu kaitsja kirjutas tõestamaks, kui oluline see teema inimestele on, et pärast seda, kui see maks kaotati, registreeris ennast nädalaga Harku valda 80 inimest. Mina nimetan seda teeseldud tehinguks ja väidan, et see ei toonud rikkust juurde. Ma näen tulevikus väga suurt niisuguste teeseldud tehingute võimalust: pere lihtsalt registreerib end eri kinnistutele sisse, saades igalt poolt soodustust. Minule kui rahandusministrile teeb see väga muret. Ma ei tea, kuidas neid asju haldama saab hakata. Igal juhul hakkab inimeste rikutus tööle, täiskasvanud pereliikmed panevad end kindlasti eri elukohtadesse kirja. Aga Harku näiteks tõi just selle põhjenduse ja pärast tema liitlased kiitsidki takka, et näe, kui tore, inimesed kirjutasidki end sisse. Ent kus tekkis jõukus? Kus tekkis aus konkurents? See oli mingi hiireklikk ainult. Kas pakuti selle tõttu paremat avalikku teenust? Kas tekkis rikkust juurde? Kas inimesed avastasid seetõttu, et neile oli see oluline, järsku oma kodu? Järsku selgus, et ma tegelikult elan Harkus? Minu arust selle koduomanike filosoofiaga ei lange kokku ka selline, ütleme, nomaadi viis internetis surfata.
Ja võtame ka selle eelnõu pealkirja. See ei kajasta tegelikku probleemi, nagu ka seletuskiri. Kui me ütleme "kodu", siis me jätame kasutamata juriidilised terminid ja jätame võimaluse mitmesugusteks manipulatsioonideks. Aga ma olen eelnõu algatajate jutust aru saanud, et pealkirja muudetakse. Seda oleks võinud kohe teha. Sealt hakkavad probleemid, sest meil ei ole kodul juriidilist tähendust. Meie sissekirjutused on suhteliselt fiktiivsed. Ärme siis teeme nägu, et eri pereliikmed hakkavad ennast kodus tundma eri kohtades. Nii see paraku aga edaspidi olema hakkab. Paljudel on mitu kinnistut – suvilad, pärandatud talukohad – ja kõik need leiavad endale kindlasti asukad. Mitte kõigil pereliikmetel ei ole kohalikust omavalitsusest vaja vahetut avalikku teenust, mis sunniks end sinna registreerima.
Tahan selle pika jutuga öelda lihtsalt seda, et, head riigikogulased, menetlege seda eelnõu rahulikult ja tegelge nende probleemidega. Need on reaalsed probleemid. Nii see on reaalne probleem, et mõnel pool on maamaks liiga kõrge, kui ka see, et pakutud lahenduse sellisel moel rakendamine ei ole moraalne. Pigem võiks öelda, et see soosib moraalitust, maksu maksmisest kõrvalehoidmist. See ei ole kindlasti moraalne. Üleskutse veel kord: menetlege sisuliselt! Ma ei taha öelda, et eelnõuga üles tõstetud probleem ei ole reaalne. See on reaalne, aga me ei tohiks ikkagi koos vanniveega last välja visata või kuidas see väljend ongi. Päris tõsise muudatusega on tegemist.

Palun, kolleeg Deniss Boroditš!

Aitäh, proua eesistuja! Hea minister! Nagu teie, pean ka mina selle eelnõu kõige suuremaks probleemiks seda, et jälle me läheme kohalike omavalitsuste tulubaasi autonoomia kallale. Selle aasta jooksul on see juba teine katse. Esimene kord oli, kui Riigikogu tühistas kohaliku omavalitsuse õiguse kehtestada müügimaks. Kui me vaatame KOKS-i, siis varsti ei jää kohalikele omavalitsustele ühtegi võimalust oma tulubaasi genereerida. Samas, kui lugeda koalitsioonilepingut ja uurida, milliseid väärtusi see tähtsaks peab, siis selle punkt 12 ütleb, et koalitsiooni eesmärk on suurendada kohaliku omavalitsuse tulubaasi autonoomsust. Ma ei saa aru – plaanid ja deklaratsioonid lähevad nagu tegudega vastuollu. Muudmoodi nagu ei saa seda seletada. Me räägime kõlavates loosungites, et on vaja suurendada autonoomiat, samas praktikas võtame kohalikelt omavalitsustelt võimalusi tulu genereerida.

Ise olen alla kirjutanud sellisele kirjale – kus ma pääsen. Aga minu jaoks ei ole isegi see määrav, kas omavalitsusel on raha natuke rohkem või natukene vähem, vaid raha väga tugev seos kohaliku asjaga. Kõige kohalikum asi on maa, kohalikumat asja pole. Juurde seda ei tule, ära seda ei lähe – erinevalt inimestest ja nende tuludest. Maksupoliitika on raudselt loogiline asi, kui me selle sisusse süveneme. Sellest tulenevad ka meile antud OECD ja IMF-i soovitused. Teistpidi tagab see stabiilse tulubaasi, selle maksu saab alati kätte. Kõlab toorelt, aga nii see on ja seepärast peab see maks olema jõukohane. See võinuks olla selle eelnõu kõige tõsisem idee, seda oleks tulnud rõhutada, et maks peab olema jõukohane, aga mitte panna ette maksu täielik kaotamine. 1500 ruutmeetrit on siiski suur krunt.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud minister! Mõni aeg tagasi ilmus selline informatsioon, et Euroopa Liidus arutatakse tõsiselt küsimust, kuidas laiendada kohalike omavalitsuste maksuvõimalusi, sest omavalitsustel on kriisi ajal ja peale kriisi probleeme tekkinud. Kuidas te hindate sellist tendentsi ja tulevikku?

Vabandust, ma olin hajameelne ega püüdnud seda küsimust kinni! Mõtlesin millelegi muule. Kas te saaksite küsimust korrata?

Palun, Eldar Efendijev!

Mõni aeg tagasi ilmus massimeedias informatsioon, et Euroopa Liidus arutatakse päris tõsiselt küsimust, kuidas laiendada kohalike omavalitsuste maksuvõimalusi, et lahendada kriisi ajal ja pärast seda kohapeal tekkinud probleeme. Kuidas te seda hindate?

Ma ei ole selle materjaliga tuttav. Aga iseenesest ma nõustun peaministri väidetega, et kohalike omavalitsuste osa eelarvetes on väga erinev ja et ka nende funktsioonid on erinevad ning et demokraatia seos eelarve suuruse ja kohaliku maksubaasiga ei ole määrav. Ma räägin meie funktsioonide ja tulu jaotuse olukorrast, sellest, mis suunas, mismoodi nihked mõjuvad. Ma olen alati olnud kriitiline kunagise tulumaksumäära osa taastamise suhtes. Arvan, et pigem peaksime omavalitsustele väljakujunenud proportsiooni järgi raha juurde andma tasandusfondist. Aga meil on tõesti koalitsioonis erinevad seisukohad ja erakondades ka. Olen IRL-ist ja ka meilt endilt täiesti vastandlikke arvamusi kuulnud, aga selge on, et olukorras, kus meil on kaks loogilist asja, mida maksustada – maapind ja inimeste tulu –, siis üks selgelt nõrgeneb. On nii loogiline sealtkaudu maksu koguda, et mul on väga kahju, kui eelnõu läheb sellises vormis läbi, aga paistab, et läheb.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud rahandusminister! Te ütlesite väga õigesti, et see seaduseelnõu ei ole mitte ainult halvasti kokku kirjutatud, vaid päris räpakalt kokku kirjutatud. Täna esitati rahanduskomisjonis selle kohta päris põhjalikke küsimusi. Pole olemas mõjude analüüsi, pole kooskõlastusi Eesti Linnade Liidu ja kohalike omavalitsustega jne. Teiseks, miks peaks näiteks Kagu-Eestis elav toimetulekutoetust saav kodanik püksirihma pingutama ja teenima Eesti riigi eelarvesse tulu, et selle abil kompenseeritaks Tallinnas maamaksuvabastusi? Nii et probleeme on selle seaduseelnõu puhul väga palju. Kuna siia on alla kirjutanud Eesti Reformierakonna fraktsioon ja IRL-i fraktsioon, siis on mul teile ettepanek: öö on veel ees, enne kui me homme hakkame seda Riigikogus menetlema, rääkige oma koalitsioonipartneritega, rääkige oma fraktsioonis! Võtke see eelnõu tagasi, tehke see korralikuks ja tulge siis sellega uuesti Riigikogusse!

Mina allun Riigikogule, oma fraktsioonile. Nad võivad mu ära saata, kui ma nendega liiga palju tülitsen ja kindlasti ma saan ka täna veel pahandada selle eest, et ma oma arvamust otse väljendan. Aga põhiprobleem on selles, et eelnõu koostati ilma spetsialistideta. Mõnes lõigus üks lause väidab ühte ja teine lause vastupidist. Ühest lõigust ei saa üldse aru, millest seal jutt on, laused on poolikud ja kordused on sees. Nii ei tehta! Ka pealkirju ei panda niimoodi. Ausalt öeldes, jumal teab, mis seadusi tuleb pärast otsida, kui me tahame teada, kuidas ja milliste aktidega on sätestatud mingisugune maksumuudatus. Ikka peab olema pealkirjas konkreetne seadus, mida muudetakse, ja tuleks kasutada juriidilisi termineid. Kui juriidilisi termineid ei ole, siis on see kohe signaal, et tõenäoliselt tekib rakendusprobleeme, tõenäoliselt on tegemist mingi propagandistliku või emotsionaalse kaalutlusega, miks ei otsita asjale juriidilist vormi. Meile tähendab see kõik peavalu – minu haldusalas on maksuamet ja maksupoliitika laiemalt. See on valus!
Eks Riigikogus ole ennegi nõrku tekste esitatud. Mul lihtsalt on kahju, et seekord ei antud aega enne üldse midagi öelda. Ei antud mingit võimalust! Oleks tahtnud esitada nii juriidilisi kui eelarvelisi analüüse – seda ma palusin. Ma ei sõdi selle idee enda vastu viimse võimaluseni. Ma ütlen veel kord: mina olen see, kes leevendas seda eelmist seadust ja hakkas rääkima maamaksuvabast miinimumist, kui tuli eelmine kord see seadustik arutusele. Siis ma esitasin selle tõepoolest võimalusena. Nüüd on see esitatud kohustusena – see on väga pikk samm edasi, ja mitte tingimata paremuse poole. Selle asja oleks saanud ära teha ka maksulae abil. Aga analüüs, mis saab, on praegu tõepoolest jäetud tulevikku, nagu te ütlete.
Eks ma ole siin oma isiklikke muresid kurtnud ja sel ei ole tähtsust. Riigikogu otsustab. Ärge sellele liiga palju tähelepanu pöörake. Vestlen sellest hea meelega kuskil kohvikus. Sellel ei ole õiguslikku tähendust.

Palun, kolleeg Priit Toobal!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Hea minister! Ma saan täiesti teie murest aru, teie argumentatsioon selle seaduseelnõu mõtte vastu on olnud väga veenev. Olen teiega täiesti ühel meelel. Saan aru, et teil ei ole selles küsimuses oma erakonna toetust. Ma tean, et suvel on Reformierakonna kongress või üldkogu. Kas te ei ole plaaninud kandideerida Reformierakonna esimeheks? Võib-olla siis teie positsioon erakonnas tõuseks ja teid võetaks erakonnas tõsisemalt.

Räägime sellest! Aga enne öelge, kas teie sügisel kandideerite Keskerakonna esimeheks. Keskerakonnas pidi olema esimehe kriis, meil ei ole.

Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Austatud härra minister! See, et kohalikud omavalitsused üritavad kehtestada kord paadimaksu, kord maamaksu, kord müügimaksu, tähendab seda, et ilmselgelt on neil rahast puudus. Aga me teame, et mitmes Euroopa riigis, näiteks Taani Kuningriigis, on topelttulumaks: riik võtab oma progressiivset tulumaksu ja kohalik omavalitsus võtab oma proportsionaalset tulumaksu. Mis te arvate, kas selline süsteem oleks Eestile sobiv? Võib-olla see lahendaks need küsimused või on miskit mäda seal Taani riigis?

Kõigi nende teie toodud tõsiasjade osas ma kipun olema täpselt samadel seisukohtadel, mis peaminister siin enne esitas. Ma ei tahaks tekitada omavalitsustes kiusatust ise tulumaksu tõsta, ma ei tahaks kogeda, et minu erakonnakaaslastest omavalitsustegelastel see kiusatus on. Mul oleks hirmus halb näha, kui nad seda teevad. Erinevalt enamikust teistest maksudest on tulumaksul majanduskeskkonna ja konkurentsivõime seisukohalt väga selge tähendus. Eestis piirkondade vahel maksukonkurentsi arendada – minu arust see kuskil rikkust ja heaolu juurde ei loo. Ka tulumaksu tõstmine kuskil tegelikult hästi ei mõju. Meil on kõik päris hästi selles mõttes, et pigem proovitakse tarbimiselt maksud kätte saada kui tuludelt. See on tööhõivele hea, see on majanduskasvule hea. Seesama seisukoht ju sisaldub ka viimastes ülemkogu maksupoliitilistes soovitustes. Ärge seda tulumaksu tahtke! Mina küll ei taha, et see tõuseks. Nii et ma olen samal seisukohal, mida siin peaminister täna juba väljendas.

Palun, kolleeg Helmen Kütt!

Lugupeetud eesistuja! Austatud minister! Me mõlemad oleme valitud Järvamaa ja Viljandimaa piirkonnast. Kui me valimiseelsetel debattidel teiega koos olime, siis jätsite te nii oponentidele kui ka väga paljudele valijatele ausa ja sirge seljaga mehe mulje ning selle mulje olete jätnud täna ka siin. Suur aitäh teile! Teil on rohkem informatsiooni kui opositsioonis olevate erakondade esindajatel ja Riigikogu liikmetel. Järsku on loota, et selliseid inimesi on ka IRL-i ja Reformierakonna fraktsioonis ning eelnõu ei leia Riigikogu liikmete hulgas positiivset vastuvõttu ja enamus hääletab selle vastu?

Ärge nüüd nii ka aru saage, et ma siin midagi teile meeldimiseks teen. Vastupidi, ma tahaksin, et ma teile ei meeldiks – te olete teistsuguse poliitilise orientatsiooniga. Mul oleks väga häbi, kui tuleks välja, et ma olen vasakpoolne. Mis puutub IRL-i või mu oma erakonna esindajate häältesse, siis ma loodan, et nad käituvad üksmeelselt. Ma olen siin mõneti pikemalt rääkinud sellepärast, et nad protseduuriliselt käitusid valesti. Nad ei lasknud eelnõust praaki kõrvaldada, nad ei oodanud ära analüüse ega leppinud vastutava ministriga kokku, kuidas kõik eelarve seisukohalt toimima hakkab. Ma saan suurepäraselt aru, et üksikküsimustes vastandumine, blokeerimine maksab ennast väga valusalt kätte. Nii et ka valitsuses ma ütlesin: ma lepin sellega põhjusel, et seda toetavad paljud inimesed, kellega ma tahan koostööd teha. Ma tahan nende inimestega tõepoolest koostööd teha ja, andke mulle andeks, meeldida neile rohkem kui teile.

Palun, kolleeg Aivar Kokk!

Aitäh, proua eesistuja! Lugupeetud minister! Mul tekkis järgmine küsimus. Kui tulumaksu vähendada 1% võrra ja riigile laekub selle võrra vähem raha, siis on see hea mõte, kui aga inimene on ostnud endale elamumaa, sinna maja peale ehitanud ja iga aasta teeb nii suvel kui ka talvel kulutusi kas lume lükkamiseks või muru niitmiseks, siis selle maksu tühistamine ja inimeste toetamine on halb mõte. Kuidas kommenteerite?

Minu teada te olete sellele muudatusele kenasti alla kirjutanud ja toetanud seda printsiipi, mida ma siin põgusalt ka puudutasin, et tulumaks on väga selgelt majanduskeskkonna konkurentsivõime küsimus. Tulumaks ja üldse tööjõu maksustamine, aga tegelikult ka kapitali maksustamine on see, mis määrab riikide konkurentsivõime. Kui te tahate, ma võin teile välja otsida OECD maksu-uuringu, mis on üldiselt sellises piibli staatuses, et midagi sellest paremat ei eksisteeri. Selles uuringus peetakse maamaksu majanduskeskkonna seisukohalt neutraalseks maksuks. Kõige halvemaks maksuks peetakse ettevõtte tulumaksu, mis meil õnneks on hästi piiratud, järgnevad tööjõu maksudena sotsiaal- ja tulumaks. Üsna ohutuks peetakse käibemaksu ning neutraalseks maa- või kinnisvaramaksu sõltuvalt sellest, kus riigis miski kehtib. Ma olen väga sellega nõus. See on juba oma kolm aastat vana uuring ja ma näen, et Euroopa Liit ja üldse Euroopa riigid tõepoolest lähtuvad sellest oma reformides. Maksud tuleb kuskilt koguda ja need tuleb koguda sealt, kus see on valutum. Asi ei ole tõesti riigieelarve kulus, asi on maksustamispõhimõtetes. 1% võrra tulumaksu alandamine on kindlasti oluline väljaminek eelarvele, kodualuse maa maksu kadumine on väiksem väljaminek, aga printsiibi poolest, nagu ma ütlesin, väärib see korralikku eelnõu, korralikku analüüsi.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra rahandusminister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Mina sellest loogikast aru ei saa. Kord ostetud, pärast maksustatud ja siis 40 aastaga maksad jälle kinni. Tallinnas esiteks 67 aastaga, Viimsi vallas 40-ga, kui seda loogikat järgida. Kuid see on täiesti arusaamatu. See käib ju iga maksu kohta.
Mina tulin siia rääkima sellest asjast, mis on teenimatult kuidagi kõrvale jäänud, me pole sellele piisavalt tähelepanu pööranud. Tegelikult on eelnõu nr 51, koduomanike maamaksust vabastamise seaduse eelnõu, fantastiliselt uudne. Ma ütleks, et see on modernistlik, see on teatud mõttes progressi tagantlükkaja, ja nimelt eesti keele valdkonnas. Vaadake, mina ei ole eestlane, mul võivad mõnikord sõnad segi minna, aga selle seletuskirja kirjutasid kindlasti eestlased ja sellist asja näen ma esimest korda elus, kuigi ma olen seitse aastat Riigikogus olnud. Seletuskirjas on kirjas sõna "puntiga" – pidi olema "punktiga", eks ole, aga on "puntiga". Ka on  kirjas selline uus formuleering, et "algatajad plaanivad seaduse jõutamist". Ausalt, ma käisin ja küsisin eestlaste käest, kas on selline sõna olemas. Mõne sõna puhul vaatasin ÕS-i ka. No hea küll. Uute sõnade väljamõtlemine – seda juhtub vahetevahel. Aga kuidas te saate aru sellisest lausest: "Löögi alla on sattunud just põlisasumitele elanikud"? Kellele elanikud? Ja kuidas nad selles käändes löögi alla sattusid? Modernismi esineb ka selles, kuidas kasutatakse modaalverbe. Selle uurimine on nii tore töö, nagu kontrolliks vene kooli eesti keele tunnis 6. klassi vihikuid. Aga näiteks see lause: "Teiselt poolt näitab statistika, et oma kodu omamine ka majanduslikult kõige efektiivsem eluviis." Kuhu jäi "olema" vastavas pöördes?
Kolleegid, mõni lause aga üllatab veelgi rohkem. Vaadake, siin on ausalt kirjas, et eelnõuga ei võeta kasutusele uusi termineid. Uusi termineid siin ei ole. See on puhas tõsi. Aga vaat see, kuidas käitutakse eesti keele grammatikaga, on küll uus: "Eelnõu toob maamaksu kaotamine ning koduomanikuks olemise soodustamine näol kaasa mitme positiivseid sotsiaalmajanduslikke mõjusid." Kolleegid, ühes lauses, kus on kokku 14 sõna, on kolm viga, kolm vigast vormi! Kes siin rääkis intelligentsusest? Aa, peaminister rääkis intelligentsusest! Kas on piisavalt intelligentne sellise asjaga siia Riigikogu ette tulla – mitte mul, vaid teil? Ja veel üks lause. Ma arvan, et see peaks entsüklopeediasse sattuma. Ma loen ette, püüdke aru saada: "Eelnõu vähendab survet sotsiaalhoolekande süsteemile vähenevat survet, laste arvu seost elamispinna ruutmeetrite arvuga ning põlisasumite säilimist." Vaadake, eesti keele filoloogina ütlen ma teile: siin on üks verb, eelnõu "vähendab". Ja see verb käib ka järgmiste lauseosade kohta. Järgmine kord, kui eelnõu teksti kirjutate, siis vaadake seda asja. "Eelnõu vähendab survet." Nõus! Isegi ei hakka uurima, mis see "vähenevat survet" veel siin on. Aga see verb käib ka lause lõpu kohta: eelnõu justkui vähendab põlisasumite säilimist. Kuidas nii?
Ma tahaksin tänada kõiki, kes seda eelnõu ette valmistasid. Ma arvan väga intelligentselt, et eelnõu sisu on täiesti vastavuses sellega, kuidas ta vormistatud on. Üks asi veel, sellega ma pöördun meie proua juhataja poole. Minu arvates on Riigikogul teatud normitehnilised reeglid olemas. Mida te ütlete selle peale, et kahe lehekülje pikkuses tekstis on 11 viga?
Aga edu eelnõu läbilükkamisel! Mis meil, filoloogidel, siin ikka rääkida on! Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Nüüd võib pärast minu haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Lugupeetud kolleegid! Tänase päeva askeldustes ei tohiks me unustada ka minevikku. Kolme nädala pärast, 14. juunil meenutame taas kurbusega üht tähtpäeva Eesti lähiminevikust – eestlaste Siberisse küüditamise aastapäeva. Tuhanded pered aeti oma kodudest välja ja saadeti kaugele külmale maale. Pool sajandit hiljem on siinsamas Eesti parlamendi saalis püütud seda Jossif Stalini tehtud kohutavat ülekohut heastada. 13. juunil 1991. aastal võeti vastu omandireformi aluste seaduse esimene variant. Sellel seadusel oli äärmiselt inimlik sisu: soov anda tagasi eluase ja muu varandus neile, kellelt see segastel aegadel ära võeti ehk natsionaliseeriti. Kahjuks sündis sellest suurepärasest kavast heastada ülekohus hoopis uus ja alandav ülekohus, seekord juba eestlastele eestlaste endi poolt. Tol juunikuu päeval 20 aastat tagasi oskasid vaid mõned üksikud poliitikud ette näha omandireformi tegelikku nägu ja tagajärgi, mis see kaasa toob. Juba õige pea selgus, et eestlased on palju ahnemad, kui seadusandja suutis ette näha. Ühe parlamendierakonna, Isamaa juhtimisel ja Mart Laari valitsuse ajal algas seaduse lõputu muutmine, selle ümbertegemine selles suunas, et viimane kui majalogu siin Eestimaal saaks kellelegi tagastatud. Iga uus seadusmuudatus laiendas oluliselt nn endiste omanike ringi. Kui kujundlikult öelda, siis lisandusid vara tagasisaajate ringi ka ülikauged sugulased, kunagiste omanike lastelastelaste sõbrad ja tuttavad. Tihtipeale ei õnnestunud sugugi korralikult tõestada, kas konkreetne maja või maa kunagi üldse kommunistide poolt natsionaliseeriti. Ilmusid välja terved hordid libaomanikke meilt ja välismaalt, kes hakkasid valevolituste alusel mingit maja välja ajama ja lõpuks saidki selle omale. Asi läks nii hulluks, et maju tagastati juba ka surnutele. Advokaatide ja kinnisvarasulide tööpõldu jätkus rohkem kui 15 aastaks.
Tol ajal ajakirjanikuna töötades ja omandireformi võigast käiku kajastades olen meie keskarhiivis oma silmaga näinud arhiivikaustu, kust lehekülgede kaupa on andmeid kinnistute kohta välja rebitud, et ei oleks võimalik tõestada, kellele kunagi mõni maa või maja kuulus. Olen oma silmaga näinud hulka võltsitud volitusi Eesti välissaatkondade templitega – templitega, milliseid pole ametlikult kunagi olnud ja mis on valmistatud Tallinnas mõne templifirma poolt. Tean juhtumeid, kui kaugel elanud väliseestlane on Tallinna külastades oma kunagist isamaja vaatama läinud ja avastanud hämmastusega, et kinnistu ja maja koos elanikega on hoopis ühele teisele inimesele tagastatud, kuigi see operatsioon on tehtud tema omaenda nimele.
Suur osa neist juhtumeist on fikseeritud ajakirjanduses, paljud on kirjas Eesti Üürnike Liidu avaldatud raamatus "Kaotatud kodu" ning kindlasti paljud saavad kajastatud varsti ilmuvas ja praegu koostatavas kogus "Lõhutud elud".
Kõik see on olnud, kõik see on toimunud ja kõike seda oleme oma silmadega näinud – meie, loomadena oma kodust välja aetud üürnikud. Tagastatud majades elanud üürnike perekonnad olid 1990. aastail, kui tagastamise tippaeg kätte jõudis, looma seisundis: majasid tagastati koos inimestega. Ja tänase päevani, kallid sõbrad, ei ole nendele umbes 100 000 sundüürnikule, kes oma kodu kaotasid, hüvituseks makstud ühtegi rubla, ühtegi Eesti krooni ega ühtegi eurot. Ma püüan järgmisel esmaspäeval samal teemal pidada teisegi kõne ja kolmanda ülejärgmisel nädalal.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Ma räägin teile üsna lihtsalt arusaadavaid asju. Näiteks kui keegi soovib korralikku tõukutsikat, siis viib ta kaks koera kokku. Ta ei hakka selle eesmärgi nimel kokku viima emast pärdikut ja isast karu, sest see oleks üsna tülikas ja ka absoluutselt ebaperspektiivne. Kui keegi soovib raketti kosmosesse lasta, siis ei pane ta selleks kosmonaute kohapeal hüppama, vaid ehitab korraliku raketi. Kohapeal hüppamine on tülikas ja absoluutselt ebaperspektiivne. Kui keegi soovib autoga sõita, siis ei maksaks tal seda kahest motorollerist konstrueerida, märksa kergem on lihtsalt auto osta või rentida. Motorolleritega toimetada on tülikas ja ebaperspektiivne. Jätkame seda rida.
Eksisteerib arusaamatu arvamus, et eesti keelt pole vaja õppida mitte eesti keele tunnis, vaid kuskil kõrval. Kosmonaut, kes hüppab raketi kõrval, pärdik ja ahv tõukutsika asemel. Bioloogia-, matemaatika-, ajalootunnis õpitakse eesti keelt ja tahetakse öelda, et sellega võib eesti keele tundmist parandada. Paraku see nii ei ole. See ei ole tõhus ja progressiivne meetod. Eesti keelt, ma avaldan teile saladuse, on vaja õppida eesti keele tunnis. Ja selleks on vene koolis piisavalt võimalusi: põhikooli tasemel 1050 tundi ja kui kokku võtta gümnaasiumi ja valikainetega, siis umbes 1800 tundi. Mulle tundub, et keegi ei tee ettepanekut, et näiteks võiks õppida matemaatikat inglise keele tunnis või vastupidi, õppida inglise keelt matemaatikatunnis. Keegi ei paku, et kehakultuuriga võiks tegelda ajalootunnis – ei ole ju sellist asja!
Mille poolest on situatsioon eesti keelega erinev? Ma arvan, et lihtsalt see on ripakile jäänud, haridusministeeriumis sellega keegi ei tegele. See tähendab, et meie peaksime sellega tegelema. Me peame välja uurima, mistõttu üheksa aasta jooksul saadud 1000 tundi põhikoolis ei anna piisavaid teadmisi eesti keele vallas – isegi B1-tasemel mitte. Sest keskmine tase üle Eesti on umbes 60% ja need lapsed lähevad selle oma 60%-ga eesti gümnaasiumi. Selleks, et uurida, millega selles valdkonnas tegeleb haridusministeerium, mida ta on teinud viimase 10–20 aasta jooksul selleks, et venelased Eestis siiski omandaksid eesti keele, algatan ma täna eesti keele võõrkeelena õpetamise toetusrühma. Loodan, et te võtate selle tööst aktiivselt osa. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on läbi.

Istungi lõpp kell 17.39.