Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu I istungjärgu kuuenda töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid! On aeg anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna töötajate üleühenduselise kaasamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust sotsiaalminister Hanno Pevkur. Teiseks esitab Vabariigi Valitsus Riigikogu otsuse "Euroopa Investeerimispanga ja Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla vahelisele laenule riigigarantii andmine" eelnõu. Eelnõu menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust rahandusminister Jürgen Ligi. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Koos kuue kolleegiga Keskerakonna fraktsioonist esitan sotsiaalminister Hanno Pevkurile arupärimise töötuskindlustus- ja haigushüvitise kohta. Töötuskindlustuse seadus näeb ette, et õigus töötuskindlustushüvitisele on kindlustatul, kellel on töötuskindlustusstaaži vähemalt 12 kuud töötuna arvelevõtmisele eelnenud 36 kuu jooksul. Kindlustatul, kes kasutas selle perioodi jooksul rasedus- ja sünnituspuhkust, lapsendaja puhkust või lapsehoolduspuhkust, pikendatakse 36-kuulist perioodi puhkusel oldud aja võrra, kui sama aja kohta puuduvad töötuskindlustuse andmekogus andmed töötuskindlustusstaaži kohta. Töötuskindlustushüvitise suuruse arvestamisel on aluseks kõik tööandja makstud tasud, millelt on makstud töötuskindlustusmaksed. Niisiis ei ole vahet, kas tööandja maksab töötajale töötasu, puhkusetasu, preemiat või ettevõtte töötajale mõeldud täiendavaid rahas väljamakstavaid hüvitisi või toetusi. Selline olukord jätab ebavõrdsesse olukorda lapsehoolduspuhkusel viibinud lastevanemad, kellele tööandja on lapsehoolduspuhkuse ajal heast tahtest preemiat või toetust maksnud. Nagu ka töötuskindlustushüvitise puhul, arvutatakse lapsehoolduspuhkuselt naasnud isikule ajutise töövõimetuse hüvitise suurus Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuu töötasu alammäära ja arvu 30 jagatise abil. Ka see olukord seab lapsehoolduspuhkuselt naasnud isiku olukorda, kus hüvitise suuruse määramisel ei arvestata tema tegelikku töötasu, vaid valitsuse kehtestatud töötasu alammäära. Seoses eeltooduga on meil ministrile kolm küsimust, millele soovime vastust. Aitäh!

Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

Austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud Riigikogu! Minul ja veel seitsmel Sotsiaaldemokraatliku Erakonna liikmel on arupärimine sotsiaalminister Hanno Pevkurile. Paratamatult võib inimese elutee mingil ajal jõuda selleni, et ta vajab hooldust ja ravi. Vabariigi Valitsuse tasandil on tõdetud, et Eesti tervishoiu- ja hoolekandesüsteemide lahusus on viinud olukorrani, kus on raskendatud inimeste tervislikust seisundist või sotsiaalsest olukorrast tulenevate vajaduste rahuldamine. Selle probleemi lahendamiseks on kinnitatud Eesti hooldusravivõrgu arengukava kuni aastani 2015. Peaminister Andrus Ansip ütles s.a 11. mail Riigikogu infotunnis, et hooldusravivõrgu arengukava on täidetud ja sellest kõnelevad ka arvud: hooldusravi voodikohtade arv on Eestis väga kiiresti kasvanud, ka hooldusravile kulutatud vahendite hulk on viimaste aastate jooksul väga kiiresti kasvanud. Ta ütles: "Ma tahan uskuda, et meie hooldusravi kvaliteet on praegu märgatavalt parem, kui see oli aastaid tagasi." Eesti Patsientide Esindusühingu hinnang, mis on koostatud ühingule laekunud arvukate kaebuste alusel, erineb peaministri hinnangust nagu öö päevast, seda eriti teenuste kvaliteedi osas. Kaebustest selgub, et Keila haiglas juhtunu pole üksikjuhtum. Patsientide huvid pole alati kaitstud, sest tervishoiuteenuste kvaliteedi üle puudub sisuline ja sõltumatu kontroll. Terviseametile on usaldatud küll järelevalvefunktsioon, kuid ta ei tee sisulist kontrolli. Et selline korralagedus saaks likvideeritud, on sotsiaaldemokraatidel eeltoodust lähtudes sotsiaalministrile seitse küsimust. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Priit Toobal!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel annan Riigikogu menetlusse reklaamiseaduse muutmise seaduse eelnõu. Seaduseelnõuga soovitakse kehtestada täielik alkoholi reklaamimise keeld tele- ja raadioprogrammides ning välireklaamina. Eelnõu eesmärk on vähendada alkoholireklaami mõju tarbijale, eelkõige noorte ja laste väärtushinnangutele ja -hoiakutele. Väärtushinnangute kujundamisel on avalikkusele suunatud reklaamil väga suur mõju. Tarbitava alkoholi hulga poolest on Eesti Euroopas esirinnas. Uuringud näitavad, et alkoholireklaami keelustamine võib alkoholi tarbimist ligi 30% vähendada. Alkoholireklaami keelates saame anda panuse tervislikumatesse ning ohutumatesse eluviisidesse. Ühtlasi vähendame võimalust, et noored alkoholi tõttu elu hammasrataste vahele jääksid. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Urmas Reinsalu!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud parlamendiliikmed! Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioonil ning Eesti Reformierakonna fraktsioonil on samuti anda parlamendi menetlusse oluline eelnõu. Selle eelnõu eesmärk on vabastada kodanikud maamaksust. See seadus, mille elluviimise IRL ja Reformierakond on koalitsioonilepingus kokku leppinud, peaks jõustuma 1. jaanuarist 2013. Selle seaduse alusel kaotatakse maamaks linnas, vallasiseses linnas, alevis ja alevikus kuni 1500 m² ulatuses ja mujal kuni kahe hektari ulatuses, kui rahvastikuregistrisse kantud elukohaandmete kohaselt on maksumaksja elukoht sellel maal asuvas elamus. See on oluline samm, et väärtustada kodu omamist ja leevendada koduomanikuks olemisega kaasnevaid kulutusi. Selle seaduseelnõu rahaline mõju on 17 miljonit eurot. Nagu oleme öelnud ka seletuskirjas, eelnõuga kaasnevad rahalised mõjud kompenseeritakse riigieelarve vahenditest. Eelnõu algatajad peavad otstarbekaks, et seda seaduseelnõu menetletaks venitusteta ja võetaks see seadusena vastu juba selle istungjärgu lõpuks. Aitäh!

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud neli seaduseelnõu ja kaks arupärimist. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, otsustab juhatus nende menetlemise kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimised vastavad sellele seadusele, siis edastan need otsekohe adressaatidele.
Nüüd teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid: Vabariigi Valitsuse s.a 11. mail algatatud makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu, mille juhtivkomisjon on rahanduskomisjon, ja sotsiaalkomisjoni s.a 11. mail esitatud Riigikogu otsuse "Eesti Haigekassa nõukogu liikme nimetamine" eelnõu, mille juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimise keskkonnaminister Keit Pentusele.
Eelmisel nädalal moodustasid Riigikogu liikmed baltisaksa toetusrühma, noorte toetusrühma ja korteriühistute toetusrühma.
Head kolleegid, palun tähelepanu! Sel kolmapäeval, 18. mail on meil hea võimalus kohtuda Saksa parlamendi presidendi dr Norbert Lammertiga, kes esineb pärast kolmapäevase istungi rakendamist Riigikogu ees kõnega.
Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 82 Riigikogu liiget, puudub 19.
Läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Päevakord on teil laudadel. Panen hääletusele selle nädala päevakorra kinnitamise. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 79 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Tänases päevakorras on vastamine kahele arupärimisele. Alustame Riigikogu liikmete Jüri Ratase, Lauri Laasi, Viktor Vassiljevi, Valeri Korbi, Kalev Kallo, Kadri Simsoni, Inara Luigase ja Mihhail Stalnuhhini 11. aprillil s.a esitatud arupärimisega omavalitsuste tulude vähendamise hüvitamise kohta. Ma palun kõnepulti kolleeg Inara Luigase!

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kaheksa Keskerakonna fraktsiooni liiget ja tegelikult kogu Keskerakonna fraktsioon on mures kohalike omavalitsuste finantsvõimekuse pärast. Me oleme mures, et jätkuvate seadusmuudatustega vähendatakse kohalike omavalitsuste tulubaasi. Koalitsioonileppest me võime lugeda, et valitsusliidul on kavas vabastada maaomanikud kodualuse maa maamaksust tiheasustusega alal kuni 1500 m² ja hajaasustusega piirkonnas kuni kahe hektari ulatuses. Selline tulubaasi vähendamine aga tähendab, et üha tehakse liiga kohalikele omavalitsustele, sest vähendatakse küll nende tulubaasi, kuid ei vähendata nendele pandud kohustusi. Nii jäetaksegi unarusse inimestele kõige lähemal seisev institutsioon ehk kohalik omavalitsus.
Riigikohus tuvastas oma 16. märtsi 2010. aasta otsuses kohalike omavalitsuste suhtes riiklike ja kohalike ülesannete piiritlemisel valitseva ebamäärasuse. Kohtuotsuses tunnistatakse põhiseadusega vastuolus olevaks selliste õigustloovate aktide andmata jätmine, mis sätestaksid, millised kohaliku omavalitsuse üksustele seadusega pandud kohustused on omavalitsuslikud ja millised riiklikud. Riiklike kohustuste täitmisega seotud kulud, nagu me kõik teame, tuleb katta riigieelarvest. Kohtulahendist selgub seegi, et tänaseni ei ole selged kohalikele omavalitsustele pandud ülesanded ega nende rahaline kate. Seetõttu kohustaski Riigikohus oma otsusega Vabariigi Valitsust neid õigusakte välja töötama.
See Riigikohtu otsus tehti juba üle aasta tagasi, kuid valitsus ei ole siiski pööranud tõsist tähelepanu selle otsuse täitmisele ega ole midagi teinud selleks, et suurendada kohalike omavalitsuste finantstulusid. Lahendamata on probleem, kes peab vastutama avalike teenuste kvaliteedi ning nende korralduse eest. See suurendab kodanike hulgas segadust ja ebakindlust. Sellest kõigest tulenevalt on meil riigikontrolörile kolm küsimust. Me küsime, kuidas hindab riigikontrolör selles kontekstis riigijuhtimise võimekust, kuivõrd on riigikontrolöri hinnangul sellises olukorras tagatud kohaliku omavalitsuse võimalused täita talle seadustega pandud kohustusi ja kas sellised viivitused on põhjendatud. Aitäh! Ootame vastuseid.

Suur tänu, kolleeg Inara Luigas! Palun kõnepulti lugupeetud riigikontrolöri Mihkel Oviiri!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Kaheksa Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liiget esitasid 11. aprillil mulle arupärimise, mis Riigikohtu sellekohase otsuse valguses käsitleb laias laastus kohalike omavalitsuste tulubaasi ja vahekorda riigiga. Arupärimise esitajad on juhtinud tähelepanu sellele, et omavalitsuse tulubaasi suhtes puudub kindlus ja ülesannete suhtes puudub selgus. Nüüd lähen edasi küsimuste kaupa.
Esimene küsimus: "Kuidas hindate selles kontekstis riigijuhtimise võimekust?" Räägin lühidalt kontekstist. Olulisena toon välja Riigikohtu 2010. aasta märtsi otsuse, mis heitis riigile ette, et omavalitsuste ülesanded ei ole jaotatud riiklikeks ja omavalitsuslikeks. Kohtuotsuses on öeldud, et riigil puudub selline rahastamissüsteem, mis eristaks teistest riiklike ülesannete kulud, et katta need riigieelarvest. Lisaks peab uus rahastamissüsteem tagama, et valdadel ja linnadel oleks omavalitsuslike ülesannete täitmiseks piisav tulubaas. Teiseks tahan meenutada riigi ja kohalike omavalitsuste partnerluse arutelu Riigikogus 23. septembril 2010. Partnerlust käsitleti olulise tähtsusega riikliku küsimusena. See oli paljuski inspireeritud nimetatud kohtulahendist. Kuigi mitmed esinejad tõid arutelu käigus välja vajaduse asuda Riigikohtu lahendit täitma, ei tekkinud diskussiooni selle üle, milliste tegevustega seda konkreetselt saavutada. Tahan esile tõsta Riigikogu toonase põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde sõnavõttu. Ta pidas esmatähtsaks muuta omavalitsused tugevamaks ning arvas, et internetiajastul on omavalitsuste ülesanded teisenenud. Ta rõhutas, et vaja oleks seadust, kus on ära toodud omavalitsuste reaalsed ülesanded ja eesmärgid praegusel ajal. Mitmed esinejad tõstsid samas esile vajadust saavutada kohalike omavalitsuste parem koostöö ja määrata kindlaks omavalitsuste pakutavate teenuste miinimumkvaliteet.
Olen seisukohal, et kohtulahendi täitmise eesmärk ei seisa omaette. Lahenduse peamine positiivne mõju oleks saavutada, et Eesti inimestele pakutakse ühesuguse kättesaadavuse ja kvaliteediga teenuseid kõikjal, vähemalt teatud miinimumstandardi järgi. Kahtlemata ei ole võimalik tagada ühesugust maksimumtaset Põhja-Eesti jõukas ja arenevas vallas ning kehval järjel olevas Kagu-Eesti vallas, kuid jutt on teatud miinimumist. Riigikohtu otsuse täitmine on kõikide inimeste huvides, see muudab riigi ja kohaliku omavalitsuse rolli- ja vastutusejaotuse selgeks ning läbipaistvaks. Riigikontrollile antud ülesanne on hinnata riigi toimimist ja eesmärkide täitmist üldisel tasandil. Paraku peab sellel tasandil tegema järelduse, et kuigi formaalselt on riik asunud üksikuid riiklikke ülesandeid eristama (selle aasta riigieelarveski on mõned sellised), ei ole Riigikontrolli ega omavalitsuste jaoks tegemist selge ja arusaadava protsessiga, mille täpsemad detailid, põhimõtted, etapid ning tähtajad oleksid teada. On veel üsna ebamäärane, kuidas kavatsetakse lõppeesmärk saavutada. Olen seisukohal, et nii omavalitsusi kui ka avalikkust tuleks oluliselt enam kaasata arutelusse selle üle, milliseid ülesandeid peaksid omavalitsused täitma.
Küsimus on selles, kas kõik omavalitsused peaksid täitma ühesuguseid ülesandeid ning kuidas kindlaks teha, et selleks on piisavalt raha. Arvan, et neid küsimusi peaks Vabariigi Valitsus senisest tunduvalt rohkem valgustama.
Teine küsimus: "Kuivõrd on Teie hinnangul sellises olukorras tagatud kohalike omavalitsuste võimalused täita neile seadustega pandud kohustusi?" Riigikontroll on viie aasta jooksul auditeerinud valdavat osa tegevusvaldkondadest, milles omavalitsustele on seadusega kohustusi pandud. Samuti on Riigikontrolli audiitorid valdavas osas valdades ja linnades kohal käinud. Millised on tulemused? Kahjuks ei ole leitud ühtegi hästi korraldatud ja toimivat tegevusvaldkonda, kus omavalitsuste vead ja puudused oleksid tühised või formaalsed. Paljud omavalitsused seadusi lihtsalt ei täida.
Selleks, et seadust täita, on eelkõige vaja, et seadus või muu regulatsioon oleks täidetav, ta peab olema mõistlik. Siin võiks näiteks küsida, kas uus põhikooli- ja gümnaasiumiseadus oli ikka piisavalt läbi mõeldud, kui see võimaldas tekkida sellisel segadusel esimese klassi õpilaste kooli astumisega seoses, või meenutada konflikti Tallinna ja Sotsiaalministeeriumi vahel, kui ministri määrusega muudeti lasteaedade tervishoiunõudeid. Kolmas näide: kohaliku tee kohta tuleb teederegistrisse kanda 60 näitajat, kuid ükski auditeeritud omavalitsus ei ole seda nõuet täitnud. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium teab seda, kuid midagi ei ole ette võetud, et omavalitsusi korrale kutsuda või nõuded realistlikumaks muuta.
Muide, tuleb ka seadust tunda ning soovida ja osata seda täita. Ei ole ulmejutt, et Riigikontrolli audiitoritel tuli selgitada ühele omavalitsusametnikule, kelle ülesanne oli riigihankeid korraldada, kus asub riigihangete register. See tähendab, et omavalitsustes on vaja luua asjakohane töökorraldus ning spetsialistide oskusi ja teadmisi pidevalt arendada, et nad oleksid võimekad. Kui vald on ikka nii väike, et valdkonnad tuleb ära jaotada kolme-nelja palgatud ametniku vahel ja igaüks peab vastutama näiteks viie asja eest, siis millal peaks see ametnik suutma ennast koolitada ja täiendada? Vallaametnikud on paljudes kohtades nagu ärakurnatud Hunt Kriimsilmad, kel on pidada üheksa ametit.
Jah, oluline on raha. Rahata tõesti ühtegi ülesannet ei täida. Raha on oluline, kuid raha ei ole olnud omavalitsustes leitud vigade ja puuduste otsene põhjus.
Millised võimalused looks Riigikohtu otsuse täitmine omavalitsustele? Riigikohtu otsuse tegelik täitmine tähendaks omavalitsustele selgeid suhteid riigiga ja võimalust lõpetada demagoogiline vaidlus tulubaasi protsendikümnendike üle. See võimaldaks, arvestades lisaülesannete loendit, ka sisuliselt läbi rääkida omavalitsuste rahastamise piisavuse üle. Kahjuks ei ole ka kohalikud omavalitsused ise suutnud koostada teenuste kaupa kvaliteedistandardeid rahastamisvajadusega ühendavaid analüüse, mille üle valitsusega läbi rääkida. Küllalt on olnud kuulda kriitikat valitsuse kohta, aga see on jäänud üldisele tasemele. Koostöö on jäänud nadiks. Näiteks on terav teema kohalike teede toetus, mida omavalitsused sooviksid saada protsendina ja tulevikus veel suurema protsendina kütuseaktsiisist. Samas ei ole paljud omavalitsused igapäevases töös suutnud määrata oma vallateede tasemeid, mille taha jääb võimalus selgitada, kui palju raha teed tegelikult vajaksid.
Kehva koostööd iseloomustab ka see, et riigi transpordi arengukavas aastateks 2006–2013 oli Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumil koostöös omavalitsusliitudega ette nähtud ära hinnata kohalike teede investeerimisvajadus juba 2007. aasta lõpuks. Seda ei ole tehtud.
Mis puutub riiklikesse ülesannetesse, siis kõik need kulud kaetakse riigieelarvest. See annaks võimaluse omavalitsusi mõjutada, et nad parandaksid avalike teenuste kvaliteeti. See süsteem looks ka laiemad võimalused raha kasutamist hinnata. Arvan, et inimeste jaoks ei ole oluline, et kõik linnad ja vallad täidaksid ise täpselt samu ülesandeid. Midagi võib teha koostöös, midagi võib sisse osta. Kuna omavalitsused eelduste poolest üksteisest oluliselt erinevad, siis tuleks praeguste killustatud omavalitsuste kogumi puhul teha realistlikke otsuseid.
Viimane küsimus: "Kas Teie hinnangul on kohtuotsuse täitmisega viivitamine praegusel juhul põhjendatud ja vajalik?" Selge on, et Riigikohtu põhjapaneva ja põhimõttelise otsuse täitmine on Vabariigi Valitsusele, aga eriti regionaalministrile ja rahandusministrile keeruline ülesanne. Kõik hoovad selleks on aga riigi käes, alates sellest, et riigi majanduslikku olukorda arvestades määrata kindlaks omavalitsuste rahastamise süsteem ja konkreetsete ülesannetega seotud raha hulk, lõpetades riigi otsustuspädevusega liigitada üks või teine ülesanne riiklikuks või kohalikuks.
Valitsuskabineti nõupidamisel 2010. aasta aprillis otsustati, et ministeeriumid peavad oma valitsemisala õigusaktides hindama, missugused seadusjärgsed ülesanded on olemuselt omavalitsusele pandud riiklikud ülesanded. Kabinetis otsustatud ajakava järgi oleks esimesi tulemusi tulnud rakendada juba 2011. aasta eelarve koostamise ajal. Tulemuseks oli, et sellised ülesanded leiti Kaitse-, Kultuuri-, Sise- ja Sotsiaalministeeriumil. Riigikontroll on seisukohal, et tulemus sai poolik, pigem oli tegu omavalitsuste mõningate riiklike ülesannete väljatoomisega. Esiteks ei võimaldanud napp aeg põhjalikku analüüsi. Teiseks ei eeldanud seda ka Siseministeeriumi juhend. Lisaks määrati riiklikke ülesandeid kindlaks väga erineva detailsusega. Riigikontroll eeldab, et omavalitsuste täiendavate riiklike ülesannete väljaselgitamine jätkub.
Leian, et linnadele ja valdadele pandud riiklikke ülesandeid ei ole võimalik omavalitsuslikest ülesannetest eristada, kui ei analüüsita kõiki õigusaktides omavalitsustele pandud ülesandeid. Riiklik kohustus tuleb kindlaks määrata täpselt, selleks ei saa pidada mõnda valdkonda tervikuna, olgu selleks näiteks haridus- või sotsiaalvaldkond. Rahastamine peab olema korraldatud nii täpselt, et saaks kontrollida, kas riik tegelikult katab mingi kohustusega seotud kulud riigieelarvest.
Keerulisem on omavalitsuslike ülesannete rahastamise süsteemi kujundada nii, et iga omavalitsuse puhul saaks näiteks kohus hinnata, kas raha on piisavalt. Oluline on järgida põhimõtet, et teenuste kvaliteet ei tohiks rahapuuduse tõttu olla oluliselt kehvem kui Eestis keskmiselt. Arvan, et valitsuse senised sammud ei ole olnud piisavad.
Kahtlen, kas regionaalministri praegused ressursid võimaldavad paremat analüüsitulemust niipea loota. Seni on täitmata ka eesmärk, et iga ministeerium teeks ise otse tihedamat koostööd omavalitsuste esindajatega.
Kuna puudub selge tegevuskava, siis ei ole ka teada, millal lõppeesmärgile jõutakse. Aeg aga tiksub ja ma kardan, et kui Riigikohtu otsuse täitmisega praeguses tempos edasi liikuda, siis me näeme juba uue aasta riigieelarve vaidlustamist Riigikohtus. Ei maksa asju ajada nii kaugele, et eelarve üle otsustamine liiguks siit saalist kohtusaali.
Head Riigikogu liikmed! Mul on väga hea meel, et kõike seda hakatakse juba täna kell 16 arutama Riigikogu konverentsisaalis, kus Riigikogu kohalike omavalitsuste ja regionaalpoliitika toetusrühma initsiatiivil toimub ümarlaud kohalike omavalitsuste teemal. Soovin edu ja liikumist konkreetsete lahenduste poole, sest mõttevahetus on küll tore, kuid on vaja reaalseid otsuseid ja samme. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, härra riigikontrolör! Teile on küsimusi. Esimene küsimus, palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra esineja! Viimane teema, millest te praegu rääkisite, oli seotud juhtumitega, kui valitsus paneb mõnele omavalitsusele uue ülesande ühte või teist teenust pakkuda, aga jätab selle rahastamata. Kas me saame seda nimetada seadusrikkumiseks? Milline on teie kui juristi seisukoht, kas valitsus on sellega otseselt seadust rikkunud?

Kui me nüüd vaatame selles situatsioonis läbi Riigikohtu otsuse, siis näeme, et Riigikohus ütles väga selgelt, et kui kohalikele omavalitsustele pannakse selge riiklik ülesanne, siis tuleb hinnata ka nende finantsvõimekust ja leida raha, millega oleks võimalik neid lisaülesandeid katta.

Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te ütlesite oma ettekandes, et te olete käinud väga paljudes kohalikes omavalitsustes ja neid auditeerinud, te olete vaadanud, kuidas nad oma kohustustega toime tulevad. Te ütlesite, et kohalikud omavalitsused ei täida seadusi. Minu küsimus on selline. Kas kohalikud omavalitsused jätavad lihtsalt oma suva järgi ülesanded täitmata või tuleneb see rahapuudusest? Kas kohalike omavalitsuste puhul kehtib ka see, et maavalitsustel on kohustus pidada järelevalvet kohalike omavalitsuste üle ja Vabariigi Valitsusel on kohustus jälgida, kuidas kohalikud omavalitsused tulevad toime kodanikele teenuste pakkumisega?

Tänan küsimuse eest! Ma võib-olla astun veel sammu tagasi. Nagu te teate, toimuvad ju pidevalt läbirääkimised, ühes kohas valitsusega ja teises kohas kohalike omavalitsuste vahel. Kogu eelarveprotsessi üks eeldus on mingisuguste kokkulepete saavutamine. Kui me vaatame protsessi käiku sellel aastal, siis näeme, et ka omavalitsused ei ole aktsentueerinud seda, et on olemas Riigikohtu otsus ning et tuleks eraldada riiklikud ülesanded ja omavalitsuse ülesanded. Tuleks nõuda riigilt aru, kui kaugel need protsessid on, et saaks konkreetselt hinnata nende tööde mahtu, mis riiklike ja omavalitsuse ülesannete täitmisel omavalitsuste ees seisavad. Pean ütlema, et tihti valib omavalitsus mugava positsiooni, öeldes, et tal lihtsalt ei ole vahendeid, ta on väike, tal on vähe inimesi ja ta ei saa neid ülesandeid üldse täita. Väga paljusid asju ei püütagi täitma hakata. Elatakse oma konkreetses keskkonnas. Kontrollimehhanismide täiustamisega me ei saavuta seda eesmärki, mida me tahame saavutada. Meil on olemas omavalitsused, meil on vallavalitsused, meil on vallavolikogud, kes seda peaksid tegema. Meil on terve hulk ülesandeid, mida peaksid täitma maavalitsused. Ma isegi rõhutan, et omavalitsuste jaoks peaks olema süsteemne õpetamis- ja koolitusprogramm. Riigikontroll on teinud omal algatusel terve hulga koolitusi omavalitsuste töötajatele. Saal on alati täis, inimesed tulevad kokku ja kuulavad. Me oleme teinud omavalitsustele sageli koolitusi. Tihti võtavad ministeeriumid selle eest raha. Siin on oluline koostöö. Minu arvates on riik mingil määral ennast omavalitsustest distantseerinud ja ka omavalitsused on selle distantsi loomisele kaasa aidanud.

Palun, kolleeg Mailis Reps!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esinaine! Hea ettekandja! Seda kuulsat Riigikohtu lahendit on väga erinevalt tõlgendatud. Seda on ka valijaskonnale või kuulajaskonnale väga erinevalt selgitatud. Kuidas Riigikontroll on oma selgitustes ja koolitustel sellele lähenenud? Palju kordi menetletud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses on kohalikule omavalitsusele näiteks ette nähtud terve hulk uusi kohustusi. Kas see tähendab, et sellega peavad kaasnema uued rahaeraldised järgmistes eelarvetes, näiteks seoses uue õppekavaga, või aitab sellest, kui me analüüsime ja ütleme, et omavalitsustel on põhimõtteliselt ju raha küll? Tavaliselt on olnud selline lähenemine, et kui mõnel omavalitsusel on raha, siis jaotus ülesannete vahel ei olegi enam oluline.

Tänan selle küsimuse eest! Kõigepealt Riigikohtu lahendi erinevatest tõlgendustest. Riigikontroll korraldas juba möödunud aasta 5. aprillil nõupidamise, kuhu me palusime Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi nõuniku Tim Kolgi, kes seda Riigikohtu lahendit kommenteeris. See, mille te praegu välja tõite, on komplitseeritud, sest tekib küsimus, kelle ülesanne haridus on. Ühest küljest on haridus omavalitsuste ülesanne ja pärusmaa. Teisest küljest tegeleb sellega riik, see on riigi ülesanne. Te saate sellest väga hästi aru. Tuleks ära otsustada, kus algab üks ja kus lõpeb teine, kust peab omavalitsus leidma vahendeid, et neid ülesandeid täita, ja ka riik peaks leidma vahendeid, kui ta teatud ülesanded juurde paneb. Näiteks on teatud juhtudel väga palju probleeme õpetajate leidmisega. Me võime esitada küsimuse, aga kelle ülesanne on õpetajate leidmine omavalitsuse territooriumil asuvasse kooli. Minu arvates on see omavalitsuse ülesanne. Ma ütlen veel kord: haridusvaldkonnas, sotsiaalvaldkonnas jm on terve hulk nn halli tsooni kuuluvaid ülesandeid. Aga ka see on üks ülesanne, et arutelu ja vaidluste käigus pandaks paika piirid, kus lõpeb üks ja algab teine.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Tegelikult on see konflikt sinna sisse programmeeritud. Näiteks teevad omavalitsused septembris valmis lõplikud arengukavad või täpsustavad neid, mis on alus selle jaoks, et koostada kohaliku omavalitsuse eelarve, siis hakkame meie Riigikogu saalis arutama riigieelarvet ja see konflikt läheb jälle edasi. Seda konflikti genereerivad ühelt poolt riigieelarve ja teiselt poolt kohalikud otsused. Kuidas teie arvates võiks selle konflikti lõpetada ja olukorda normaliseerida?

Mina näen seda lihtsalt. Selle konflikti lahenduse võti on siin saalis. Minul on väga raske öelda, kuidas neid konflikte lahendada, aga seda tuleb hakata tegema. Mille pärast Riigikohus selle otsuse vastu võttis? Sellepärast, et ta leidis, et see on olnud konfliktide allikas ja jääb selleks. Minu arvates on väga loogiliselt paika pandud need sammud, mida tuleks teha, ja see, kuhu lõppkokkuvõttes jõuda. Mind isegi ei huvita niivõrd vahepealsed sammud, vaid see eesmärk, kuhu me tahame jõuda, et oleksid selgelt defineeritud ühe ja teise ülesanded, see, kui palju ühe või teise ülesande täitmine läheb omavalitsustele maksma, ja kõik, mis sellest tuleneb. Minu arvates märkis Riigikohus õigesti, et see on see võti. Oleks väga hea, kui te võtaksite selle Riigikohtu lahendi oma kontrolli alla. Ma saan aru, et täna kell 16 toimub arutelu, mille üks põhiküsimusi ongi Riigikohtu otsuse täitmine. Minu arvates peaks austatud parlament olema siin aktiivne ja survet avaldama kõigile, nii omavalitsustele kui ka valitsusele. Meil on omavalitsused teatud erilises staatuses, ministeeriumi suhestus omavalitsustega on väga diskreetne. Kui palju me saame nendelt nõuda, kui palju me saame neile ettekirjutusi teha jne? Need asjad, mis on juba aastaid probleeme tekitanud, tuleks lõpuks paika panna.

Palun, kolleeg Deniss Boroditš!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Hea ettekandja! Me kõik teame, et riik mängib olulist rolli kohaliku omavalitsuse finantsvõimekuses. Seda kahte teed pidi. Esiteks, nagu me täna rääkisime, riigieelarvest eraldiste tegemisega riiklike funktsioonide täitmiseks, pluss teatud protsendiga teatud maksudest. Teiseks, näiteks kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse abil, mis räägib kohalike omavalitsuste võimalustest ise teatud kohalike maksudega tulubaasi genereerida. Sellest tulenevalt on mul järgmine küsimus. Mis on teie seisukoht, kui riik vähendab kohaliku omavalitsuse võimalusi kohalike maksude abil tulu genereerida, kas siis peaks olema läbi töötatud kompensatsioonimehhanism? Kohalikud omavalitsused on ju arvestanud, et neil on võimalus oma tulusid genereerida.

Tänan küsimuse eest! See on loogiline. Nagu me alles kuulsime, esitati eelnõu, mis käsitleb maamaksu uusi normatiive. See põhimõtteliselt vähendaks omavalitsuste tulubaasi. Aga samal ajal öeldi ju selgelt, et riigieelarvest nähakse ette 17 miljonit eurot, kui mu mälu ei peta, selle kompenseerimiseks. Minu arvates tundub see protsess praegu mõistlik olevat. Ühelt poolt riik seadusega reguleerib seda protsessi ja samal ajal näeb ta ette vahendid omavalitsuste kaotatud tulubaasi kompenseerimiseks.

Palun, kolleeg Paul-Eerik Rummo!

Aitäh! Härra riigikontrolör! Me räägime siin riiklike ja omavalitsuslike ülesannete selgemast määratlemisest ja lahutamisest. Ma olen vahel mõtisklenud selle üle, et kui omavalitsus täidab riigi raha eest riiklikke ülesandeid, kas see ei ole põhimõtteliselt vastuolus tema omavalitsusliku olemusega, sest ta nagu täidaks kellegi teise ülesandeid ja laseb need kinni maksta. Kas siin ei ole põhimõttelist probleemi?

Aitäh küsimuse eest! Mina ei leia siin põhimõttelist probleemi. Maailmas on seda probleemi erinevalt käsitletud. On käsitletud nii, et kõik ülesanded, mis riigil tuleb täita, on omavalitsuslikud ülesanded, riik võtab ühe osa nendest ülesannetest ja hakkab neid täitma. On võimalik ühtemoodi ja teistmoodi. On võimalik, et kõik ülesanded on riigi ülesanded ja riik annab teatud ülesanded, mida tuleb täita, üle omavalitsustele. Kolmas osa on, nagu me rääkisime, selles hallis tsoonis. Ma ei leia siin midagi ebamõistlikku. See tundub mulle mõistlik, ükskõik, kuidas me seda nimetame.

Palun, kolleeg Viktor Vassiljev!

Aitäh, proua juhataja! Austatud härra riigikontrolör! Oli väga lohutav teie suust just siin ja praegu kuulda, et kui riik paneb kohalikule omavalitsusele mingi ülesande, siis ta peaks leidma selle täitmiseks ka raha. Aga kui juhtub teistmoodi, et riik protsentuaalselt vähendab omavalitsuse tulubaasi, nagu see hiljuti juhtus, kas siis oleks teie arvates õiglane, et riik peaks kas nimeliselt, osaliselt või protsentuaalselt vähendama ka kohaliku omavalitsuse ülesandeid?

Ma tahan kõigepealt öelda, et need küsimused tuleb ära lahendada siin saalis. Ma ei tahaks, et nende küsimuste lahendamiseks tuleks jälle minna kohtusse. Põhimõtteline seisukoht on ju ära toodud: riigi poolt kohalikule omavalitsusele pandud ülesanded peavad olema rahastatud. See tundub igati loogilisena. Kui riik paneb lisaülesandeid ja kui need põhimõtted on välja töötatud, siis tuleb leida ka lisakatteallikas. Põhimõtteliselt ei saaks olla nii, et riik paneb ülesande, aga raha selleks ei anna. See on selle sisu. Aga ma veel kord ütlen, et mängureeglid tuleb paika panna. Selleks tuleb hakata kindlaks tegema, mis on ühe ülesanne, mis on teise ülesanne ja mida ühe või teise ülesande täitmine maksab.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Te rääkisite väga palju sellest, et ei kohalikud omavalitsused ega riik ei ole selgeks teinud, mis on nende funktsioonid. Ma väidan, et teede osas on täiesti selge, mis on valla- ja linnateed ning mis on riigiteed, aga samal ajal on riigitee kilomeetri peale ette nähtud 15 korda rohkem raha kui kohaliku omavalitsuse tee kilomeetri peale. Viimase kolme aastaga on kolm korda vähendatud kohalike omavalitsuste teederaha. Siin ei ole küll takistus rahastamises, siin peab takistus milleski muus olema.

Ma kordan täpselt, millest oli jutt: jutt oli sellest, et omavalitsused peavad kindlaks määrama teede tasemed. Iga tase nõuab erinevaid vahendeid. Seda esiteks. Teiseks, omavalitsused peavad oma teid hindama 60 parameetri järgi. Minu sõnum oli, et üks kahest: kas me nõuame, et nad seda teeksid (keegi ei ole seda teinud), või peaks Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium selle ümber hindama, ütlema, et see ülesanne on ebamõistlik, seda ei ole vaja. Sellisel juhul peaks seda akti muutma. See oli see sõnum, mida ma ütlesin.

Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra riigikontrolör! Sinna, kus raha jagatakse, on alati konflikt juba sisse programmeeritud. Kuid mälu järgi öeldes oli kunagi konfliktsituatsioone valitsuse ja omavalitsuste vahel palju vähem. Enne 2005. aasta oktoobrit, kui minu mälu järgi oli siin saalis olnud 101 inimesest 98 tööl ka kohalikus omavalitsuses, õnnestus paljud küsimused just nimelt siin lahendada. Te olete mitu korda öelnud, et selle probleemi peaks siin saalis lahendama. Võib-olla ma lähen arutatavast teemast veidi eemale, aga mul oleks väga huvitav teada teie arvamust. Mida te arvate, kui parlamendis oleks jälle lubatud esindada nii kohalikku omavalitsust kui ka riigivõimu, äkki tekitaks see meie suhetes suuremat töörahu?

Ma tänan selle küsimuse eest! Ma mõtlen, et töörahu kehtestamist võiks alustada konverentsisaalis täna kell 16, kus ühelt poolt omavalitsused ja teiselt poolt teie inimesed istuvad maha ja proovivad jõuda kokkuleppele. Kokkuleppe saavutamise viise on väga erinevaid. See ei tähenda, et kõik peaksid siin saalis koos olema. Aga see on poliitiline küsimus ja ma ei tahaks sellesse eriti tungida.

Palun, kolleeg Yana Toom!

Aitäh, austatud eesistuja! Hea ettekandja! Me kõik teame, et vahel juhtub, et ühe poole täitmata ülesanded tekitavad teisele poolele rahalisi kulutusi. Te tõite näite, et õpetajate otsimine on kohaliku omavalitsuse ülesanne. On küll, aga õpetajate ettevalmistamine on riigi ülesanne. Kui riik sellega ei tegele, siis ühel päeval juhtub nii, et kohalik omavalitsus peab tahes-tahtmata hakkama sõlmima mingeid lepinguid ja peab hakkama omal kulul õpetajaid koolitama. Praktiline elu nõuab seda. Kas teie hinnangul ei ole sellist hirmu, et kui me hakkame ülesandeid jagama rahalisest põhimõttest lähtuvalt, siis mõni ülesanne, mida praegu veel täidetakse, kaob üldse ära? Nii juhtus näiteks lastespordi toetusega. See läks kohaliku omavalitsuse ülesannete hulgast välja, aga ka riik ei võtnud seda kohustust endale.

Aitäh küsimuse eest! Ma võin vastata, et me oleme jälle selle Riigikohtu otsuse juures. Ega Riigikohus ei võtnud endale vabatahtlikult seda ülesannet, et ta hakkab sellega tegelema. Järelikult oli ühiskonnas probleem, ühiskonnas oli kaebusi ja Riigikohus hakkas neid lahendama. Tavaliselt jõutakse kohtusse konfliktsituatsioonis, kui ei suudeta asju mõistlikult läbi rääkida. Loomulikult peab riik õpetajaid ette valmistama, selles ei ole kellelgi mingit kahtlust. Aga kõiki asju (selles on teil õigus) ei ole võimalik taandada ainult rahalisele ekvivalendile. Kui paljud asjad on taandatud rahalisele ekvivalendile, siis teeb kohus oma otsuse. Kohus on paraku pidanud asuma arbiitri rolli. Minu arvates oli see otsus õiglane.

Palun, kolleeg Rein Randver!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Härra riigikontrolör! Tänane teema on kohalike omavalitsuste kulude hüvitamine. Kui me loeme koalitsioonilepingut, siis näeme, et seal on peaaegu iga abinõu taha kirjutatud, et see toimub siis, kui vahendid on olemas. Me oleme kuulnud rahandusministrit Riigikogu kõnepuldist ütlemas, et aastal 2013 saavutab riik eelarve tasakaalu ja läheb edasi ülejäägiga. Aga kohalikud omavalitsused saavutavad 2008. aasta taseme alles 2015. aastal. Öelge, palun, kuidas need kaks asja kokku käivad ja kas koostöö on seetõttu kõvasti häiritud.

Ma tänan selle küsimuse eest! Pean ütlema, et ma ei tahaks astuda rahandusministri rolli, mis puudutab riigi võimekust, riigi tulubaasi ja selle jaotamise põhimõtteid. Aga ma ikkagi ütlen: see kõik tuleb siia saali ja teie otsustate seda. Alati on nii, et ei maksa probleeme väljastpoolt otsida. Siin saalis tehakse need otsused, mis on vajalikud Eesti riigile. Ka rahandusministri olete teie paika pannud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra riigikontrolör, ettekande ja küsimustele vastamise eest! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Lembit Kaljuvee, Aadu Musta, Tarmo Tamme, Lauri Laasi, Peeter Võsa, Valeri Korbi, Deniss Boroditši ja Rainer Vakra tänavu 21. aprillil esitatud arupärimine elektrienergia hinnaperspektiivide kohta. Palun kõnepulti kolleeg Lembit Kaljuvee!

Proua esimees! Head kolleegid! Lugupeetud minister! Kannan teile ette Keskerakonna arupärimise, mille teemaks on elektrienergia hinnaperspektiivid. Elektri hinnast on siin saalis väga palju räägitud ka selle koosseisu ajal juba. Meie lugupeetud peaminister peab elektri hinda Eestis normaalseks. Meie lugupeetud majandusminister on öelnud, et elektri hind tõuseb niikuinii ja kõige tähtsam on tegeleda energia kokkuhoiuga. Mis puutub majandusministri ütlemisse, siis ma olen nõus, et elektri hind tõuseb niikuinii ja tõesti väga tähtis on igasugune energia kokkuhoid, olgu see elektrienergia, olgu see soojusenergia, olgu see mootori- või muu kütus.
Aga kas elektri hind on meil normaalne? Minu arvates ei ole normaalne, et Eestis maksab kodutarbija 10,4 senti elektri kilovatt-tunni eest ja Soomes maksab 10 senti. Minu arvates ei ole ka normaalne, et Soomes maksab üks megavatt-tund elektrienergiat suurtarbijale 50 eurot, Eestis aga 67 eurot.
See selleks, aga elektri hinnast me hakkame siin minu arvates ka edaspidi rääkima. Tänane arupärimine puudutab seda, kas riik tahab leevendada elektri hinna tõusu tarbijatele – olgu see kodutarbija või suurtarbija, meie ettevõtted. Keskerakond näeb selleks võimalust maksudes, mis samuti kuuluvad elektri hinna sisse. Konkreetne arupärimine puudutab aktsiisimaksu. Me teame, et Eestis on elektrienergia aktsiis 4,47 eurot megavatt-tunni kohta, Euroopa Liidu miinimumnõue on 1 euro. Tulevikus on Keskerakonnalt oodata ühte seadusmuudatust, mis puudutab elektrienergia aktsiisi, ja tegelikult on ka tänane arupärimine selle aktsiisiga seotud. Siin on kolm küsimust, mida ma ei hakka ette lugema. Arvan, et minister teeb seda nendele küsimustele vastates ise. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud Lembit Kaljuvee! Palun nüüd majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi kõnetooli!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Esimene küsimus: "Rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt tõstab kahe aasta pärast ees seisev vabaturuga liitumine elektri hinda tarbijale kuni 15%. Teie ministeeriumi hinnangul on turu avanemise ja Põhjamaade turuga liitumise eesmärgiks vähendada elektri hinna tõusu. Kuidas mõjutab Teie ministeeriumi arvutuste põhjal elektrituru täielik avamine 2013. aastal elektri hinda kodutarbijale?" Elektri tulevase vabaturuhinna kohta esitatud prognoosid on spekulatsioonid. Elektri tegelik tootmishind kujuneb turul. Poolteist aastat ette on üsna keeruline hinnata, kui palju võiks turuhind tulevikus olla. Ka on üsna keeruline prognoosida, kui palju maksab nafta maailmaturul poolteise aasta pärast. Miks on tähtis nafta hind? Sest tegelikult liiguvad nafta kui ühe põhilise energiaallika ja ükskõik millest toodetava elektri hind üldiselt samas suunas.
Elektrienergia turuhinnad ei ole püsivad. Nimetan mõned lähitulevikus siin Eestis elektri hinda mõjutavad tegurid: teise elektrikaabli Estlink 2 ehitamine Soome ja Eesti vahele, Rootsi ja Leedu elektrikaabli ehitus – need kaablid võimaldavad Eesti ja teiste Baltimaade turgudel lõimuda teiste riikide elektriturgudega –, samuti tuleb arvestada uute elektrituulikute ühendamisega nii Eesti kui teiste Balti riikide ja Skandinaavia süsteemidega, uute hüdroelektrijaamade ehitamisega Norras, Soome uue tuumajaama valmimisega. Kaugemas perspektiivis pole välistatud ka muude tuumajaamade ehitus regioonis.
Küsimusele, kuidas mõjutab turu täielik avamine elektri hinda, tuleb sisuliselt vastata mitte üht päeva, kuud ega isegi aastat silmas pidades. Küsimus on sisuliselt selles, milline on elektri hind pikaajalise keskmisena, milline on selle hinna kujunemise mehhanism ja millist mehhanismi on põhjust pidada efektiivsemaks. Nagu ka küsijad teavad, Euroopa Liidus on kokku lepitud, et elektriturg peab olema osa siseturust, see peab olema avatud. Ja ühinemislepingu sõlmimisest alates on teada ka see, et Eesti elektriturg tuleb täielikult avada 2013. aastal. Seega sisulist valikut meil ei ole, aga selle puudumise üle nuriseda oleks ka sisutu ja isegi populistlik. Miks? Sest pole mingit põhjust arvata, et elektrituru avamata jätmise korral kujuneks elektri hind kaugemas perspektiivis Eesti tarbijatele soodsamaks, kui see saab olema avatud turul.
Miks see nii võiks olla? Eelkõige seetõttu, et juhul kui elektriturud on avatud ja on olemas piisavad võimalused elektri ülekandmiseks ühest riigist teise, saavad elektritootjad üksteisega konkureerida. Kui mingil perioodil tootjate kasumlikkus kasvab rohkem kui teistes ärivaldkondades, meelitab see rohkem investeerima. Selle tulemusena tootmine suureneb, hinnad alanevad ja kasumlikkus väheneb. Selline on turumajanduse üldine loogika, mille alusel peaks toimima ka elektriturg. Hinna reguleerimise mehhanismi, mis suudaks konkureerida efektiivse turuga, ei ole seni leitud. Seetõttu ongi turumajandusega riikides üldiselt hinnad vabad kõigil tegevusaladel, kus konkurents on võimalik.
Põhjamaade avatud elektrituru senised kogemused näitavad, et eri teguritest tingituna on olnud perioode, mil hind seal on Eesti reguleeritud hinnast kallim – ja nii on see ka praegu –, ning on olnud perioode, mil see on olnud odavam kui meil. Kui vaadelda elektri hinna muutumist nii Põhjamaades kui mujal Euroopas, siis tuleb samuti arvesse võtta, et elektrienergia hindadel on seos toorainete ja kütuse hindadega. Samuti mõjutab hindu eelkõige CO₂ emiteerimise maksustamise regulatsioonide muutumine tulenevalt Euroopa Liidu energia- ja kliimapoliitikast.
Eesti oludes peame mõistma veel kahte asja. See, et elektri hind Eestis on Euroopa Statistikaameti andmetel kogu Euroopa Liidus odavuselt teine, ei ole olemuslikult nõnda tänu sellele, et meie elektriturg on kodutarbijatele suletud. Põhjus ei ole ka selles, et Eesti Riigikogu, valitsus või ka Eesti Energia, kui soovite, teaks mingit salaretsepti, kuidas teistest riikidest märksa odavamat elektrit toota. Elektri hinda on aidanud all hoida eelkõige see, et meil on töös vanad elektrijaamad, mille investeeringukulud on ammu tehtud. Ka siis, kui me oma turgu ei avaks, tuleks nende jaamade asemele ehitada uued. See maksab paraku palju ning kajastuks elektri hinnas ka reguleeritud hinna puhul. Turu avamine tähendab seda, et kodutarbijate jaoks ei ole enam ühte monopoolset ettevõtet, kellelt ainsana saab elektrit osta. Elektri müügil tekib konkurents ning tarbija saab valida rohkemate müüjate ja pakettide tingimuste vahel.
Tele- ja kommunikatsioonituru avamisest Eestis on üksjagu möödas ja see on ilmselt paljudele mõistetav paralleel, kuigi kindlasti mitte üksüheselt ülekantav. Aga me näeme, et selles valdkonnas on palju muutunud. Teenused, mida me praegu suures mahus tarbime, ei piirdu kaugeltki enam selle fikseeritud telefoniteenusega, mis kunagi põhiline oli. Nii pakutavate teenuste hulgale, kvaliteedile kui ka ühikuhindadele mõjub konkurents soodsalt.
Elektri vabaturust rääkides tuleb tähele panna, et see ei puuduta võrgutasusid, mis moodustavad umbes poole tarbija elektriarvest. Nii põhivõrgu kui jaotusvõrgu tasu kooskõlastamine jääb endiselt Konkurentsiameti pädevusse, sest erinevalt elektri tootmisest ja müügist võrguteenuste osas konkurents võimalik ei ole.
Teine küsimus: "Euroopa Liit on võtnud suuna nn rohelisema energia poole ning üks osa sellest on CO₂ maksustamine. Kui tänaseni on elektritootjad saanud CO₂ kvooti tasuta, siis alates 2013. aastast peavad ettevõtted hakkama ostma seda turult. Kuidas see mõjutab Eesti põlevkivist tehtud elektrienergia konkurentsivõimekust tulevikus?" CO₂ kulu lisandumine elektrienergia tootmishinnale vähendab kindlasti põlevkivist toodetava elektrienergia konkurentsivõimet, kuna tõuseb toote omahind. Mingil määral võivad uueks CO₂-ga kauplemise perioodiks määratavad tingimused mõjutada elektri hinda ka Põhjamaades. Kuid eeldatavalt on selle mõju juba praegu CO₂ kulu arvestavatele teiste riikide tootjatele tagasihoidlik. Samas on Eesti Energia AS sunnitud juba praegu elektrienergia ekspordi tõttu ostma turult CO₂ kvooti, mistõttu vabaturuhinnas CO₂ kulu teatud määral kajastub.
Selles kontekstis on oluline märkida 2013. aastal tekkivat ebavõrdsust Euroopa Liidu ja nn kolmandate riikide elektritootjate vahel. Kuna väljaspool Euroopa Liitu tegutsevatel fossiilkütustest elektri tootjatel CO₂ lisakulu ei teki, saavad nad põhjendamatu konkurentsieelise. Selle vältimiseks valmistataksegi praegu ette meetmeid selliste põhjendamatute konkurentsieeliste mõju vähendamiseks Euroopa Liidu, eriti just Baltimaade elektriturul.
Põlevkivil töötavate plokkide investeeringute konkurentsivõime suurendamiseks on elektrituruseadusesse lülitatud uute võimsuste toetuse skeem, mille üle käib vaidlus Euroopa Komisjoniga. Samuti on tulenevalt heitmekaubanduse direktiivi erandist Eestil võimalik osaliselt anda elektritootjatele ka tasuta heitmekvooti pärast 2013. aastat, kuid need tulud peab elektritootja investeerima puhtamatesse tehnoloogiatesse. Seetõttu ei suurenda tasuta kvoodi andmise võimalus põlevkivielektri konkurentsivõimet elektri tootmisel, küll aga suurendab selline võimalus uute põlevkivil töötavate jaamade investeeringute konkurentsivõimet, vähendades nendesse investeerimise riske.
Kolmas küsimus: "Euroopa Liidu poolt on kehtestatud elektrienergia aktsiisi alammääraks 1 euro MWh kohta. Eestis kehtib täna elektrienergia aktsiis 4,47 eurot MWh kohta. Kas Te ei arva, et elektrienergia aktsiis on täna riigi võimalus elektrihinna tõusu ohjata?" Elektriaktsiisi tõstis Riigikogu viimati sisuliselt roheliste ettepanekust lähtudes. Seega oli eesmärk aktsiisipoliitika abil soodustada energia säästmist, millega ka küsijad on nõus, nagu selgus sissejuhatusest. Kaudsete maksudega on võimalik teatud määral tarbijate käitumist mõjutada. Nii kütuseaktsiisil kui elektrienergia aktsiisil on lisaks riigi maksutulu kogumisele kahtlemata ka see mõju, et tarbijad mõtlevad rohkem sellele, kuidas energiat tõhusamalt kasutada. Mis puutub elektri hinna muutumise võimaliku sotsiaalse mõju tasandamisse aktsiisipoliitikaga, siis aktsiisimäära muutmine on küll seadusandja käes olev tööriist, kuid selle sotsiaaltoetuse asendamiseks kasutamise otstarbekuses on põhjust kahelda. On tõsi, et see on üks väheseid otseselt seadusandja mõjutatavaid elektri hinna komponente, samas pole see proportsionaalselt nii suur, et selle muutmine oluliselt hinda mõjutaks. Muude hinnakomponentide muutus, eeskätt elektri hinna muutus turul on potentsiaalselt suurema mõjuga. Samuti on tegemist lausalise meetmega, mis rakenduks ühtviisi kõigile tarbijatele, ka neile, kellel tõenäoliselt seda tarvis pole. Hinnatõusu sotsiaalset mõju on minu arvates mõistlik ja tulemuslikum leevendada siiski sihitud sotsiaaltoetuste abil ja selle üle võiks arutleda.
Eelmisel nädalal toimus siinsamas väga tarvilik energiasäästuteemaline arutelu. Väga tarvilik oli see põhjusel, et kõige suuremad võimalused kodukulusid reaalselt vähendada on peidus energia tõhusamas kasutamises. Kõige rohkem energiat sektorite lõikes tarbitakse kodumajapidamistes ning neis omakorda on kõige suurem energiakulu kütmine ehk siis soojus. Uues Euroopa Liidu energiatõhususe kavas tõdetakse, et selle rakendamisega saab kokku hoida kuni 1000 eurot leibkonna kohta igal aastal. Kuidas seda teha? Lähiaastatel on kõige olulisem tegeleda hoonete soojatarbimisega – see on Euroopa Liidu energiatõhususe kava peamine suund ning Eestis, kus soojatarbimine on kliima tõttu keskmisest suurem, on see teema seda tähtsam. Korterelamute ja ka väikeelamute energiatõhusamaks muutmise toetamine on riigi kõige tähtsam ettevõtmine kodukulude vähendamiseks. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Nüüd siis küsimused. Palun, kolleeg Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra minister! Võib-olla mälu petab mind ja sel juhul ma palun ette vabandust, aga umbes kolm kuud tagasi ma nägin teid iga päev telekast. Kord eesti keeles, kord vene keeles te lubasite, et vähendate kommunaalkulusid poole võrra järgmise nelja aasta jooksul – oli vist nii. Nüüd selgub teie vastustest, et näiteks elektri hinna tõus on paratamatu. Siit küsimus: kuidas te alandate poole võrra elektri hinda või milliste kommunaalkulude osas te täidate oma valimiseelse lubaduse?

Nagu ma ütlesin, põhiliselt moodustavad Eesti tingimustes kodumajapidamiste kuludest umbes kaks kolmandikku soojakulud.  Ma arvan, et me peaksime keskenduma just soojakulude kokkuhoiule, mis tähendab energia säästu nii korterelamutes kui väikeelamutes. See on reaalne võimalus kodukulusid kokku hoida. Mis puutub elektri hinda, siis valimislubaduste seisukohast on see kindlasti aktuaalne. Millest me siin arupärimise käigus ei ole rääkinud, on taastuvenergia tasude süsteemi muutmine. See avaldab kindlasti mõju ka elektri hinnale. Aga seda juttu, et elektritootmise hind kujuneb turul ja tarbija saab oma käitumist sellest lähtuvalt kohandada, me rääkisime ka kolm kuud tagasi ja tegelikult juba ka kolm aastat tagasi.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Tahaksin täpsustada. Kas ma kuulsin tõesti õigesti, et tootmishind kujuneb turul? Ja siit ka teine pool küsimusest, kas müügihind kujuneb turul: aga siis öelge, palun, millist rolli mängib praktikas peaministri hinnang või inspektsiooni kooskõlastamine. Oleks nagu turuhinnad, aga need tegurid, kus need on: kas väljaspool turgu või on need sinna sisse lülitatud? Sest nii või naa need mõjutavad hinda.

Elektri hind lõpptarbijale, nagu ka Riigikogus eelmise koosseisu ajal räägiti, koosneb mitmest komponendist. Kui me räägime turu avamisest ennekõike, siis see turg on avatud eri tootjatele. Tootjad müüvad oma toodetud elektrit ja see on siis n-ö turuhind. Tarbija jaoks lisanduvad sellele ka elektri ülekandmise kulud. Neid on kahesuguseid: põhivõrgu ja jaotusvõrgu omad. Põhivõrk ja jaotusvõrk jäävad monopoolseks, nende hinnad on kulupõhised ning nende hinna kulupõhisust ja ettevõtete mõistlikku tootlust kontrollib Konkurentsiamet. Kolmas plokk on see, millest ka härra Kaljuvee räägib. Need on võimalikud maksud: käibemaks, aktsiis ja Eesti puhul, arvestades taastuvenergia toetust, on lisamaksena tarbijale käsitatavad ka taastuvenergia tasud. Need kolm viimast on otseselt Riigikogu teha. Jaotus- ja põhivõrgu osas on seadusandja andnud oma väga täpsed reeglid, mille alusel Konkurentsiamet need hinnad kehtestab, elektri tootmishind aga kujuneb turul. Selles vallas, et see turg oleks moonutusteta, on meil üksjagu palju teha, aga esimesed kogemused näitavad, et see on siiski võimalik. Aitäh!

Palun, kolleeg Heimar Lenk!

Aitäh, lugupeetud eesistuja! Härra minister! Kas te oleksite nii lahke ja seletaksite oma mõttetegevuse mehhanismi pisut lähemalt. Kuidas teil õnnestub meile selgitada, et elektrituru avamisega elektri hind võib isegi langeda? Meil on toiduainete osas avatud turg ja me näeme, et hinnad on laes, enneolematus kõrguses, osalt kõrgemad kui mujal Euroopas. Teie haldusalas olevas bensiinikaubanduses näeme ainult negatiivseid külgi, kartellileppeid ja kõikides bensiinijaamades ühesugust kõrget hinda. Kuidas see elektri hind võib järsku langema hakata?

Pange mingi aeg kinni, me peame teile ühe loengu. Aga te teate ju kindlasti viina hinda. Kui Brežnev lõpetas oma töö, siis pudel maksis 4 rubla 12 kopikat. Kui võrrelda inimese keskmise palgaga 1982. aastal, kui Brežnev suri, siis võib praegust keskmist palka ja pensioni aluseks võttes väita, et viina hind on võrreldes ostujõuga märksa odavnenud. Sama on ka igasuguse muu kaubaga. Kui me vaatame inflatsiooni ja inimeste sissetulekute kasvu suhet mingil ajaperioodil, siis me peaksime aru saama, kas mõni hind on tegelikult kallimaks läinud või mitte.

Palun, kolleeg Rainer Vakra!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Te väidate, et elektribörsi hind on spekulatiivne. Mõnes mõttes on see õige. Kui me vaatame tänaseid arve, siis on Nord Pooli hind kodutarbijale pea kaks korda kallim. Muuseas, meil oli au kohtuda kaks nädalat tagasi Konkurentsiameti peadirektori Märt Otsaga, kes väitis, et 2013. aasta 1. jaanuaril toimub põhimõtteliselt elevandi ja sipelga ühinemine, kus elevant on Põhjamaad ja sipelgas on Eesti. Ja paratamatult sealne hind kandub üle ka Eesti tarbijale. Tema väide oli – hiljem ta kinnitas seda ka pressiteatega –, et tema ja kogu Konkurentsiameti hinnangul hind tõuseb kodutarbija jaoks kaks korda. Kas see Konkurentsiameti hinnang võiks teie meelest olla mõistuslik spekulatsioon või mitte?

Ma ei ole väitnud, et börsihind on spekulatiivne. Praegune elektribörsi hind ongi turuhind. Ma ütlesin seda, et kõikvõimalikud prognoosid on spekulatiivsed. Samamoodi me võime teha ka, kui tahame silma torgata ja mitte tagasihoidlikud olla, prognoosi, et kümne aasta pärast on elektri hind nominaalis kümneid kordi kõrgem. Inimesed, põgenege Eesti Vabariigist! Need on spekulatiivsed väited, mida on väga raske tõendada.
Aga põhjus, miks ma esimesele küsimusele vastasin pikemalt, ongi ka need teatud määral spekulatiivsed prognoosid, mida paratamatult tuleb teha. Mööngem, et Rahandusministeerium siiski mingeid prognoose peab koostama, näiteks me teeme prognoose nafta hindade kohta. Samas peame arvestama, et peale muude hindade kõiguvad ka nafta hinnad. Mine tea, mis maailmamajanduses kõik juhtuda võib. Ka positiivsed prognoosid ei lähe teinekord täppi – majanduskasvu me prognoosisime selle aasta esimeseks kvartaliks 4,5%, aga tuli 8%. Kujutage ette, me ei suutnud isegi kolm kuud ette enam-vähem prognoosida Eesti majanduse lisandväärtuse suurust – me eksime päris korralikult! See ei ole mingi kriitika.
Mis puutub börsihindadesse, siis suure tõenäosusega need tõesti ühtlustuvad. Näiteks võib tuua Põhjamaade ning võimalikud Eesti ja teiste Balti riikide börsihinnad. Samas, kui vaatame praegust reaalsust, siis näeme, et viimased üheksa kuud või isegi rohkem, peaaegu aasta juba, need ei ole siiski ühtsed olnud. Meil on turu olukord aga veel eripalgelisem – meil on ka kolmandate riikide elekter ja ühendused ei ole korralikult välja arendatud. See võtab aega. Nii et need hinnad võivad olla erinevad.
Ja mis veel on oluline: nagu ma juba ütlesin, praegu on kõik kütuse hinnad ja sellest tulenevalt mõneti ka elektri hinnad suhteliselt tipus. Kui me vaatame Nord Pooli kogemusi 10  või 15 aasta jooksul, siis kordan: on olnud aegu, kus sealne hind on olnud odavam kui Eesti reguleeritud hind. See võib samuti võimalik olla. Ja see võib olla ka meie võimalik stsenaarium, päris tõsiselt. Kui te kujutate ette tegureid, mis mõjutavad Põhjamaades ja tulevikus ka Eestis hindu, siis palju oleneb olukorrast suvel. Siis võib selles piirkonnas olla täiesti teistsugune elektri nõudlus. Ka talved on erinevad, kas soojad või külmad. Jne, jne. Nii et selles mõttes võivad hinnad olla väga erinevad.
Me peame õppima sellises meie jaoks uues olukorras käituma. Selge on aga, et meie praegune süsteem, kordan veel kord, on ikkagi tekitanud olukorra, kus ei investeerita elektri tootmisse. Meie reguleeritud hind on tulnud tänu Nõukogude-aegsetele investeeringutele. Hilisem investeering, kapitali komponent selles hinnas puudub. Aga me oleksime imeinimesed siin Eesti Vabariigis, kui me oleksime loonud sellise imeolukorra, et meie elektri hind on siin põhjamaal tegelikult ka ülimalt odav. Tuleb reaalsusele otsa vaadata: kui me neid muudatusi ei tee, siis kaugemas perspektiivis tegelikult see hinna kujundamise süsteem tuleb kõige mõistlikum tarbijale, ka tavalisele kodutarbijale.

Palun, kolleeg Deniss Boroditš!

Aitäh! Hea minister! Me kõik rääkisime, et börsile minekul hind tõuseb, ja varsti kasvab samuti transpordikulu, seega ka tariif. Aga mina näen hinnatõusu vallas veel ühte suurt ohuallikat – need on taastuvenergia toetuste summad. Nagu kolleeg Rainer Vakra ütles, oli meil au kohtuda Konkurentsiameti juhiga, kes ütles, et kui kõik need projektid realiseeruvad, mis meil praegu plaanis on, siis see tähendab taastuvenergia toetuse kahe- kuni kolmekordset kasvu. Ja kuna see on üks tariifi komponentidest, siis mõjutab see ka tariifi. Mis on teie seisukoht: taastuvenergia on muidugi oluline, aga kas see peab olema kinni makstud maksumaksja taskust või on võimalik leida teine katteallikas, olgu see Eesti Energia kasum või näiteks CO₂ kvootide müük.

Taastuvenergia toetuste süsteemi muutmine on praegu ametis oleva valitsuse programmis kirjas. Usun, et me hakkame seda siin saalis arutama. Ma olen oma seisukoha siin välja öelnud: praegune toetuste süsteem on selgelt tarbija poole kahjulikult kaldu. Tasu on liialt suur, arvestades selle tasu olemust, ja seda tuleb korrigeerida. Siin on erinevaid võimalusi. Mul on praegu raske öelda, millise võimaluse osas me saavutame valitsuses, Riigikogus ja ka turuosalistega kokkuleppe. Variante on väga erinevaid. Ma usun, et see on selle aasta küsimus.
Loomulikult on tähtis ka see, kuidas me käsitleme juba tehtud investeeringuid taastuvenergias. Minu seisukoht on ühene, kui tegemist on ikkagi oma olemuselt teatud määral avaliku toetusega, maksudega – ükskõik, kuidas me seda nimetame –, siis sellise toetusskeemi puhul peab investeerija tootlus olema mõistlik. Ja siin ei ole Eesti Energia kasumi või dividendidega mitte mingit pistmist, sest taastuvenergiasse investeerivad meil väga erinevad ettevõtjad. Vaidluse koht on, mis on mõistlik tootlus. Me enam-vähem teame, milline on Euroopa praktika. Kindlasti ei ole mängus mingisugused ülikasumid. Kui on turul taastuvenergia osas sõltuvalt turuhinnast hoopis teine olukord ning kasumid on suured ja taastuvenergia toetust ei saada, siis keegi ei tee takistusi. Teenigu nii palju, kui olukord võimaldab. Nii et see sõltub mõneti ka turuseisust. Aga on selge, et see süsteem vajab korrigeerimist. Meil on siin teatud kogemus nelja-viie aastaga tekkinud ning kindlasti me suudame välja pakkuda mingi lahenduse, mis leevendab seda riski, millele te viitasite, rääkides oma kohtumisest Konkurentsiameti peadirektoriga.

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh! Austatud minister! Tahan teile avaldada tunnustust selle eest, et te üritate taastuvenergia ümber toimuvas mingit korda luua. Samas võin kihla vedada, et ega Reformierakond teil eriti midagi teha ei lase. Aga küsimus on selline: kas teie kui majandusministri arvates on elektri hind Eestis, arvestades inimeste keskmisi sissetulekuid – rõhk just sellele, et arvestades inimeste keskmisi sissetulekuid –, tavatarbija jaoks normaalne? Minu arvates ei ole.

Esiteks, Reformierakonnas on nii palju advokaate, et ma isegi ei võta seda ülesannet endale, et neid kaitsta, kuigi siin on mul väga palju argumente – terve mapp on kaasas. Mis puutub elektri hinna ja sissetulekute suhtesse, siis ma olen sügavalt veendunud, et Eesti inimeste sissetulekud on liiga väikesed. Me peame töötama selle nimel, et Eesti inimeste sissetulekud kasvaksid. See on tegelikult väljakutse. Minu arvates peavad need sissetulekud loomulikult tulema inimestelt, kes töötavad ja palka saavad. Sealt tuleneb võimalus meie eakate inimeste pensioni tõsta ja aidata ka neid, kes vajavad sotsiaalset abi. Me peame selle nimel töötama. Kui Keskerakond saavutaks Eestis üleöö mingisugusel arusaamatul moel suure toetuse, siis te kindlasti võiksite võtta endale ülesandeks viia elektri hind nulli. See tooks ju kaasa teatud rahulolu. Aga ma ei usu, et te seda ette võtate! Nii et paneme asjad ikka pea pealt jalgade peale. Meie eesmärk peab olema inimeste sissetulekut kasvatada.
Kui praegu üldiselt vaadata elektriarveid, siis võtmeküsimus inimese jaoks on see, kas ta kasutab elektrit ka kütmiseks. Ja see on tegelikult see fookuspunkt, seal peitub reaalne kokkuhoid. Selles mõttes ma vastan ka härra Stalnuhhini küsimusele: ei ole mõtet naeruvääristada meie valimislubadusi. Tegu on väga sisulise programmiga selleks, et me tegelikult lõpetaksime raiskamise ja inimesed saaksid teatud investeerimise abil riigi toel pikaajaliselt kokku hoida, ükskõik mida maailmaturul nafta hind ja sellest tulenevalt elektri hind teeb.

Palun, kolleeg Tarmo Tamm!

Aitäh! Hea ettekandja! Ega konkurentsi tingimustes tõesti hinda ei saa keegi määrata, sellest saame meie ka aru. Jutt saab käia ainult hinna sellest osast, mis on seotud riigimaksudega, ja see pannakse siin saalis paika. Ma arvan, et kui te teete hea ettepaneku, küll kolleegid siis teid toetavad. Küsimus on selles, et kui 2013. aastal turg avaneb, kas te olete lugupeetud majandusministrina nõus vähendama aktsiise, et parandada riigiettevõtete konkurentsivõimet?

Üldine vähendamine pole nendel põhjustel, mis ma oma vastustes juba tõin, minu arust mõistlik. Veel kord: kui me vaatame mitmesuguseid parameetreid, siis te olete nii tark inimene, et teate küll, et arvestades meie loodavat majanduslikku rikkust, me tegelikult tarbime energiat liialt palju. Meil on võimalik oma lisandväärtust luues või oma heaolu poole püüeldes olla efektiivsem ka energia tarbimises. Käia energiaga sama mõistlikult ringi nagu inimtööjõuga on mõistlik poliitiline suund ja ma arvan, et seda tuleks hoida. Mis puutub väiksema sissetulekuga peredesse, siis nendele mõjuvaid sotsiaalseid tagajärgi peab meie sotsiaalsüsteem tähelepanelikult jälgima. Ma pakkusin siin võimalust seda arutada. Seda võiks sotsiaalministriga koos teha ja analüüsida, kas meie toimetulekutoetuste süsteem arvestab siin teatud erisusi. Võib-olla tuleks selles osas rohkem toetada. Vajaduspõhine aitamine oleks siin igatahes targasti tehtud.
Mis puutub ettevõtetesse, siis ma olen majandusministrina olnud seda meelt, et me peaksime mõtlema elektriaktsiisi erinevatele määradele. Seda just silmas pidades ettevõtteid, kes tarbivad elektrit teistest tunduvalt enam. Seda võimaldab ka eurodirektiiv. Paraku pole meil valitsuses selles küsimuses ühtset ettekujutust. Aga see ei ole mingisugune ületamatu eriarvamus. Ma saan täiesti rahandusministri argumentidest aru, aga arvan, et peaksime selle mõtte siiski kõrva taha panema. Kui me vaatame praegu neid huvilisi, kes tahavad Eestis investeerida, siis satub majandusministeeriumi laudade peale aeg-ajalt ka selliseid ideid, mis pakuvad Eesti jaoks kümne aasta perspektiivis huvitavaid investeeringuid, milles elektri tarbimisel on oluline koht. Ehk teisisõnu: see ei ole ainult mõnede üksikute ettevõtete mure, kes on koondunud suurtarbijate ühendusse. Nad arvavad, et elektriaktsiis võiks olla erineva määraga, osale ettevõtetele astme või paari võrra madalam. Aga selles osas on Rahandusministeerium kolm aastat suhteliselt jäik olnud. Nii et seda arutelu võiks jätkata. Pigem korjata argumente, et näidata, et see tegelikult riigi üldist konkurentsivõimet teatud sektorites, teatud tööstuses suurendab. Usun, et teatud asjaoludel on see teema arutust väärt.
Mis puutub muudesse ettevõtetesse, siis minu arvates ka nende puhul on ikkagi energia kokkuhoiu võimalused selgelt olemas, olgu need tööstusettevõtted või teenusepakkujad. Jällegi pakuks siin midagi välja, et neid motiveerida millegagi lisaks meie heale tulumaksusüsteemile, mis näeb ju ette tulumaksust vabastuse energiatõhususse tagasiinvesteerimise korral. See oleks üldise rahvamajanduse huvides mõistlikum kui teha mingite ühekordsete soovituste peale mingeid ühekordseid käike. Praegu on säärased seisukohad.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Teie ja ka peaministri seisukoht on, et võrgutasudega, mis moodustavad ühe kolmandiku elektri tarbijahinnast, tegeleb ainult Konkurentsiamet. Mina küll sellisel seisukohal ei ole. Kui vaadata seda, mis meie võrgutasud praegu teevad, siis tekib arvamus, et selle asjaga peaks riik tegelema. Just selles mõttes, et paika panna, milline on meie poliitika võrkude osas: kas me tahame igale poole kuldseid võrke või analüüsime maamehelikult korralikult läbi, kuhu me mida ehitame, milliseid võrke meie Eestimaa vajab. Sellest sõltub väga palju võrgutasu suurus ja seega ka elektri hind, aga sellega tegelikult Konkurentsiamet ei tegele. Tema vaatab ametlikult vaid läbi, kas üks või teine hinnakomponent on põhjendatud või mitte.

Ma olen siin tõenäoliselt peaministriga ühte meelt, et sellega ei saa tegeleda poliitilisel tasandil. Ma juhin veel kord tähelepanu, et ka võrguettevõtteid, härra Kaljuvee, on rohkem kui üks. Minu teada on neid üle Eesti rohkem kui 30, mõned tegutsevad maakonniti, mõned väiksemates piirides. Jah, on õige, et jaotusvõrgust suur enamus on Eesti Energia käes, aga võrguettevõtted on erinevad. Seda esiteks. Teiseks, te olete ise võtnud vastu seaduse, et kui Konkurentsiamet vaatab koos sellise ettevõttega hindu läbi, siis see hindade analüüs ei käi nii, et mingi tšehhovlik kuiv ametnik tembeldab mingisuguseid pabereid. Tegelikult toimub arutelu, kus ettevõte pakub välja oma investeerimisskeemi, mis on oluline kulukomponent, ja pakub välja muidki majandustingimustest tulenevaid komponente. Tehtav hinnaotsus on mõneti kokkulepe ja seda võib vaadata ka kui ettevõtte lubadust ühte või teist asja teha.
Mis puutub võrguettevõtetesse, siis Eesti üldist elektrivõrgu seisu vaadates võib öelda, et 1980–1990-ndatest alates on 20 aasta jooksul tekkinud tohutu defitsiit. Sel ajal lihtsalt ei investeeritud. Olukord on peaaegu selline, et kui siin väike tuuleke puhub, siis muutub Eesti riigiks, kus elektrit ei ole. Ja kui veel tuleb tõsine torm, mida ka välistada ei saa, mis siis saab? Inimesed soovivad minu arvates pidevat elektrivarustust. Nad ei taha teada saada, et väljas puhub lähima 50 km raadiuses tuul ja üks puu on kukkunud mädanenud elektriposti otsa. Inimene tahab, et elekter oleks pidevalt olemas.
Ja seegi puudutab elektrivõrke, et kui me vaatame kogu majandust, kogu ettevõtlust, siis mul on küll raske üldistada, aga üha rohkem vajavad nii Eesti ettevõtted kui ka Eestisse investeerida soovivad ettevõtted väga kvaliteetset, ühtlase pingega elektrivoolu. See on ülimalt oluline teenus, arvestades seadmeparki, mida ettevõtted kasutavad.
Vaat sellised asjad. Me oleme Kaljuveega neli aastat sel teemal vestelnud, aga ma ei ole kuskil näinud kullast traati. Öelge see täpne koht, kus see on ja mis elektrit see siin Eestis edasi annab! Ma sõidan ise kohe seda vaatama. Te liialdate! Olukord on täpselt selline, nagu see on. Praeguse süsteemi puhul on erilise tähelepanu all olnud Eesti Energia ja Konkurentsiameti vaidlus, aga ega Konkurentsiamet ei olnud kõigega nõus, mis Eesti Energia tahtis. Eesti Energia sai palju vähem. Ja investeerida võiks palju rohkem.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister, ettekande ja küsimustele vastamise eest! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Palun, Lembit Kaljuvee, kaks minutit kohapealt!

Ma tahan härra ministrit tänada pikkade ja ammendavate vastuste eest. Aga mis puutub sellesse kuldsesse traadijuppi, siis üht ma võin kindlalt soovitada. Sõitke Pärnust Audru poole ja vaadake vasakule, kus on võrgud välja ehitatud – on elektripostid, on laternad nende küljes, on elektrikilbid –, aga ma arvan, et need jõuavad enne ära roostetada, kui see arendus seal käima läheb. Tegelikult on põhivõrk sinna ressursi pannud ja raha on kulutatud. Ning see raha on tulnud tarbijate taskust.

Palun nüüd kõnepulti kolleeg Mihhail Stalnuhhini! Viis minutit.

Nii palju pole vaja, aga aitäh, proua juhataja! Lugupeetud kolleegid! Härra minister! Kui teile tundus, et ma õelutsesin siin, kui viitasin teie valimiseelsele lubadusele vähendada poole võrra kommunaalkulutusi, siis see on ekslik mulje. Ma olen teile siiralt tänulik selle reklaami eest. Nimelt, kolm ja pool kuud tagasi võtsin ma osa ühest ümarlauast, kus korteriühistud said kokku, et koos läbi arutada erakondade valimislubadused, ennekõike muidugi kommunaalsfääris. Seal oli ette võetud, kui mu mälu mind ei peta, viie suurema erakonna valimisplatvormid ja lubadused, aga mõjutasid muidugi ka need teleklipid. IRL-i platvorm oli konkursilt maha võetud, seda üldse ei arutatud. Üldiselt aga said kokku normaalsed, keskmised inimesed, korteriühistute esimehed. Ja nemad said väga hästi aru, et vee ja kanalisatsiooni hind ei lähe alla mitte mingil juhul. Eestis on teoksil tohutult europrojekte ja need pidurdavad hinnatõusu tempot, aga hinnad tõusevad nii või teisiti ja seda teavad kõik.
Et kallineb soojus, pole mingi saladus. See on viimase nelja aastaga umbes kaks korda kallimaks muutunud ja see tõus jätkub. Ei ole mitte mingit võimalust tänases maailmas seda peatada. Elektriga on täpselt samad lood. Kõik saavad aru, et maja soojustamine on muidugi võimalik ja see võib anda heal juhul kuni 20% kokkuhoidu, aga selleks, et neid töid teostada, võetakse krediiti ja kokkuvõttes ei anna see mitte mingit kokkuhoidu. Makstes pangale laenu tagasi, kulub lõppude lõpuks täpselt sama suur summa. Nii et ma tahtsin öelda, et ärge solvuge, see on normaalne.
Teine asi on, et me hakkame regulaarselt küsima, kuidas täidetakse neid täitmatuid lubadusi. Ja alati on hea meel kuulda selliseid vastuseid, nagu täna oli see viina puudutav. Et ostuvõimekus on kasvanud, sest praegu saab keskmise pensioni eest rohkem viina osta. Jah, muidugi, 1985. aastal sai keskmise pensioni 100 rubla eest osta 20 pudelit viina. Praegu on keskmine pension vanas valuutas 4500 krooni ja selle eest saab heal juhul osta umbes 70 viinapudelit. Tõesti on ostuvõimekus kasvanud. Aga 1985. aastal ma maksin kahetoalise korteri eest kütteperioodil 25 rubla ehk viis pudelit viina. Praegu minu ema maksab selle eest 1200 krooni ehk siis 20 pudelit viina, hinnavahe on neljakordne. Korteriüür on neli korda suurenenud! Sellised loogikavälgatused teevad alati rõõmu. Nii et aitäh igal juhul!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Head kolleegid! Nüüd võite pärast haamrilööki end registreerida sõnavõtuks vabas mikrofonis. Palun, Mihhail Stalnuhhin!

Aitäh! Lugupeetud kolleegid! Ega ma asjatult siin saalis istunud ja vaba mikrofoni oodanud. Mul on tegelikult üks väga tõsine teema ja see teema on eesti keel venekeelses koolis. Möödunud nädalal käis Narvas Haridus- ja Teadusministeeriumi asekantsler härra Küttis. Enne Narvast lahkumist andis ta intervjuusid ja märkis – vähemalt Delfi vahendusel võib seda väita –, et üks probleem vene koolides on, et põhikooli lõpetajatel on eesti keeles äärmiselt nõrk tase. Ma olen temaga nõus ja võin konkreetseid näiteid tuua. Küsimus on aga vägagi põhimõtteline.
Et te teaksite: eesti keelt õpitakse praegu venekeelses põhikoolis üheksa aastat: 1.–9. klassini ning seda õpitakse kokkuvõttes 30 kursust ehk 1050 tundi. See ei ole kõik, sest pidevalt viiakse läbi erinevaid programme, mis peaksid lapsi rääkima panema – need on elamine kuskil mujal Eesti linnades, eesti peredes, näiteks kuskil saartel, igasugused suvelaagrid. Eri koolides antakse kolm kuni seitse õppeainet eesti keeles. Ja ometi me saame 9. klassi lõpuks sellise tulemuse, et praegu näiteks Narvas kavatseb Kreenholmi gümnaasium viia õppe üle eesti keelele, samas kui eelmisel aastal selle gümnaasiumi põhikooli lõpetajad tegid eesti keele riigieksami keskmiselt 58 punkti peale. Ma võin natuke eksida, aga minu mälu järgi sai 56-st eksami sooritajast B1 kategooria tunnistuse ainult 19. See on täielik arusaamatus!
Taasiseseisvunud Eestil sai juba 20 aastat täis ja keeleküsimus on üks tähtsaimaid riigis, sellest räägitakse kogu aeg. Äkki oskab keegi haridusministeeriumist seletada, kuidas on see võimalik, et laps, kelle pea on värske, õpivõime tugev ning motivatsioon suur, kulutab 1050 tundi eesti keele õppeks, aga ikkagi ta ei saa kõige lihtsamatestki küsimustest aru? Kas tegemist on saboteerimisega või lihtsa sooviga, et jääks püsima olukord, kus mitte-eestlased eesti keelt ei valda? Igatahes härra Küttisega me arutasime Narvas seda küsimust. Pakuti ka mõnda varianti, kuidas hakata olukorda kontrollima, kuidas parandada eesti keele õpet vene koolides. Ma olen sügavalt veendunud, et 1000 tunniga on võimalik eesti keel ära õppida, ja arvan, et lihtsalt keegi ei ole seda eesmärki just nimelt eesti keele tundidele püstitanud. Palju kergem on panna eesti keeles rääkima venekeelne bioloogiaõpetaja, las siis vene õpetaja räägib vene lastega vene koolis eesti keeles. Kui keegi väidab, et see on väljapääs, siis ta eksib.
Ma arvan, et meil on vaja ühiskonnas debatti, diskussiooni. On vaja mõelda, kuidas seda olukorda muuta. Ma olen eesti filoloog ja ma väidan teile, et kui laps ei õpi 1000 tunniga ära mingit keelt, näiteks eesti keelt, siis on õpetamise süsteemis midagi mäda. Ma saan aru, et meist selles küsimuses praegu ei sõltu absoluutselt mitte midagi, aga ma pöördun selle tühja saali poole ettepanekuga seda debatti alustada. Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 16.44.