Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja ministrid! Alustame infotundi. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 41 Riigikogu liiget, puudub 60.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder ja siseminister Ken-Marti Vaher.
Esimese küsimuse esitab kolleeg Viktor Vassiljev peaminister Andrus Ansipile. Palun!
Aitäh, proua juhataja! Austatud härra peaminister! Kuni aastani 1999 arvestati vanaduspensione lähtuvalt baasosast, staažiosakust ja kindlustusosakust, kusjuures kaks viimast sõltusid otseselt tööstaažist. Alates aastast 1999 aga arvestatakse nn pensioniaastat isiku makstud sotsiaalmaksu järgi. Seejuures on nendel, kelle eest on sotsiaalmaksu makstud keskmiselt palgalt, riikliku vanaduspensioni suurus seotud aastakoefitsiendiga 1, need, kelle palk on olnud alla keskmise, saavad koefitsiendiks väiksema numbri, aga need, kelle eest on sotsiaalmaksu makstud miinimumpalgalt, peavad töötama kolm aastat, et saada üks pensioniaasta koefitsiendiga 1. Härra peaminister, kas teie õiglustunne lubab sellist olukorda, kus vanaduspensioni arvutamise süsteem on kasulik vaid keskmist ja kõrgemat palka teenivatele inimestele, jättes madalamapalgalised ilma võimalusest pensionipõlves normaalselt toime tulla?
Aitäh! Eestis makstakse (või maksti) pensionideks umbes 20 miljardit krooni aastas. Praegu makstakse selleks samas suurusjärgus summa eurodes. Eesti pensionisüsteem on pensionäre väga selgelt võrdsustava iseloomuga. See tähendab, et need pensionärid, kes said kunagi rohkem palka ja maksid ka rohkem sotsiaalmaksu, saavad pensioni suhteliselt vähem, võrreldes nendega, kes said kunagi vähem palka ja maksid vähem sotsiaalmaksu. Meie pensionisüsteem on selgelt võrdsustava iseloomuga. See süsteem ei ole täiesti proportsionaalne. On juba maitseasi, kuidas neid koefitsiente jagada. Kui te ütlete, et selline võrdsustamine on põhimõtteliselt vale ja pensione tuleks maksta proportsionaalselt makstud sotsiaalmaksuga, siis peaks lähenemine olema hoopis teine. Kui te väidate, et praegune süsteem on vähe võrdsustav, siis tuleks koefitsiendid kuidagi teistmoodi üle vaadata. Aga fakt jääb faktiks: ükspuha, kuidas seda 20 miljardit ka jaotada, 20 miljardit jääb 20 miljardiks, see summa ei suurene, kui majandus ei kasva. Mina leian, et praegune süsteem on õiglane ja see süsteem on hea. Tõsi, ma möönan, et mõnel on raske aru saada nendest koefitsientidest ja sellest, miks need koefitsiendid lõppkokkuvõttes siiski inimesele head on.
Palun, kolleeg Viktor Vassiljev, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh, proua juhataja! Austatud härra peaminister! Pensionikoefitsient 1 on seotud keskmise palgaga. Keskmine palk on aga statistiline näitaja. See ei tähenda, et keskmine eestlane saabki keskmist palka. Keskmise palga ajab suureks ülikõrge palgaga vähemus, näiteks riigiettevõtete juhid, kõrged ametnikud, ka teie, hea härra peaminister, ja isegi mina, keskmine Riigikogu liige. Viimaste aastate isikustatud sotsiaalmaksu andmed näitavad, et 70% kindlustatutest saavad palka alla keskmise. Kui alla keskmise palga saajatel arvestataks pensioniaastaid koefitsiendiga 1, siis see ei halvendaks sugugi nende inimeste olukorda, kes on elus paremini hakkama saanud, kogunud pensionisambaid ja muud varandust. Austatud härra peaminister, mida te arvate võimalusest muuta pensioniskeem aastakoefitsiendi abil siiski selliseks, et see soosiks neid, kes vajavad rohkem abi, aga mitte neid, kes saavad ka ise hakkama?
Aitäh! Ma usun, et kui te pisut pikemalt mõtlete, siis te jõuate ka järeldusele, et kõigile Eesti pensionäridele üle keskmise pensioni maksta ei ole võimalik. Osa saab rohkem, osa saab vähem. Nii jääb ka siis, kui neid koefitsiente ükspuha missugusel moel ümber teha. Ehk ma ei pea teie pakutud ideed mõistlikuks (kui seda üleüldse annab edasi arendada), sest ma leian, et igal maksumaksjal peab olema huvi koguda omale vahendeid pensionisambasse ja maksta võimalikult suurt sotsiaalmaksu, selleks et kunagi saada suuremat pensioni. Kui see huvi ära võtta, siis me oleme tagasi nõukogude ajas ning kõigil on enam-vähem üks ja seesama pension. Vaevalt et ka teie seda aega tagasi tahate.
Palun, kolleeg Viktor Vassiljev, teine täpsustav küsimus!
Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma olen selle asja üle päris pikalt mõelnud ja leian, et meie ühiskonnas järjest suurenev lõhe rikaste ja vaeste vahel tekib nüüd ka pensionäride puhul, kes on suurema osa elust elanud sellises ühiskondlikus formatsioonis, kus polnud eriti võimalik rikkaks saada. Härra peaminister, te olete lubanud viia Eesti viie rikkaima riigi hulka. Hindade poolest ta seda vist juba ongi. Minu küsimus on: kelle te võtate endaga kaasa sinna lubatud helgesse tulevikku, kui alla keskmise palgaga töötajatest saavad alla keskmise pensioniga vanainimesed ja enamik vanainimesi on sellised? Tegelikult oli see retooriline küsimus. Ma küsin teistmoodi: härra peaminister, kas teie isiklikult elaksite ära Eesti keskmisest pensionist?
Aitäh! Ma arvan, et Riigikogu liige ei peaks rääkima edasi turujutte, vaid Riigikogu liige peaks oma väidetes tuginema faktidele ehk argumendina tuleks kasutada pigem statistilist materjali kui seda, mida naised turul on rääkinud. Jutt sellest, et Eestis kihistumine järjest süveneb, on vale. Eesti oli Euroopa Liidus kõige kiiremini tulusid võrdsustanud riik aastatel 2000–2009. Eestis erinesid ülemine ja alumine tulukvintiil 2000. aastal 6,3 korda ning praeguseks on see vahe kahanenud 5,0-le. See tähendab, et me oleme tulude jaotumise võrdsuse poolest Euroopa Liidus täpselt keskmised ehk Euroopa Liidu keskmine ülemise ja alumise tulukvintiili erinevus on täpselt samamoodi 5,0. Euroopa Liidus on vaid kolm sellist liikmesriiki, kus viimase kümne aasta jooksul on tulude jaotumise ebavõrdsus vähenenud, kusjuures Eestis on tulude ebavõrdsus teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega võrreldes vähenenud kõige rohkem. Kõigis ülejäänud Euroopa Liidu liikmesriikides on viimase kümne aasta jooksul tulude jaotumise ebavõrdsus süvenenud.
Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Kõigepealt kolleeg Marika Tuus.
Aitäh! Austatud peaminister! Ma arvan, et ka teie puutusite enne valimisi valijatega kohtudes kõige enam kokku just sellega, et jutuks tuli ebaõiglane pensioniindeks. Palga suurus ei tohiks ju olla tööpanuse näitaja, mille alusel pensioni arvutatakse. Aga jätkuks eelmisele teemale ütlen, et Eesti keskmine pension (võib-olla te ei tea päris täpset arvu) on praegu 290 eurot. Veel on teada, et ühe pensioni aastas maksab pensionär ära arstirohtude, retseptirohtude eest tasumiseks. Arvatavasti on see summa isegi suurem. Pensionid on olnud väga pikalt külmutatud. Näiteks on Soomes keskmine pension 18 800 krooni. Miks te olete pensionid külmutanud, nagu tehti Laari valitsuse ajal?
Aitäh! Teie väide, et palga suurus ei saa olla pensioni arvutamise alus, on iseenesest kummaline. Ma küsin vastu: mis siis saab selleks olla? Kas tõesti on ihalus nõukogude süsteemi järele, kus kõigile anti võrdselt, nii suur, et peaks minetama igasuguse turumajandusliku lähenemise ka pensionide arvutamisel? Ma ei tea, kust te olete võtnud sellise keskmise pensioni suuruse. Minu teada on keskmine pension Eestis 302 eurot. Aga jäägu see edasiste vaidluste objektiks. Kohtumistel valijatega (neid kohtumisi oli väga palju) tõdesin, et minu valijad ei paistnud küll sugugi silma selle poolest, nagu nad oleksid arvanud, et mingisuguste koefitsientidega tehtavate hookuspookustega oleks võimalik suuremaks teha seda 20 miljardit krooni, mis Eestis aasta jooksul pensionideks makstakse. Samuti ei olnud minu valijad seda meelt, et meie pensionisüsteem võiks tulevikus olla vähem võrdsustava iseloomuga. Otse loomulikult ei soovinud nad seda, et meie pensionisüsteem ei arvestaks sugugi inimese tööaastate jooksul saadud palga suurust ega sellelt palgalt makstud sotsiaalmaksu. Ilmselt seletub see kõik sellega, et meil on täiesti erinevad valijad. Minu valijad on intelligentsed. Nad on aru saanud, kuidas pensionisüsteem toimib. Ma soovitan teil oma valijatele rohkem selgitada, kuidas süsteem toimib, mitte anda lootust, et mingisuguse žongleerimisega on võimalik seda 20 miljardit suuremaks kasvatada.
Head kolleegid! Kuna meil on täna kuus eelnevalt registreeritud küsimust, siis nüüd saab esitada viimase kohapeal registreeritud küsimuse selle teema kohta. Kolleeg Inara Luigas, palun!
Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma tahan teid natuke parandada. Me ei räägi siin kaugeltki mitte pensionide võrdsusest, vaid me räägime pigem õiglusest pensioni saamisel. Keskerakond algatas ka seaduseelnõu, et pensionisüsteemi õiglasemaks muuta. Kui me Riigikogus seda menetlesime, siis üks Reformierakonna liige, kes tegi ettekande komisjoni nimel, ütles, et inimesed on ise süüdi, kui nad ei oska ennast paremini müüa ega paremat palka teenida. Sellega ta kogu loo ka lõpetas. See oli väga haavav inimestele, kes elavad näiteks Kagu-Eestis. Mitte kunagi ei võrdsustu töötasud Harjumaal ja Kagu-Eestis. Töötasud ja töökohad Eesti riigi territooriumil on väga erinevad. Kas te tõesti jääte seisukohale, et pensionid ei peaks olema õiglasemad? Kas te olete üldse rääkinud regionaalministriga, et võiks võtta meetmeid ja teha regionaalpoliitiliselt selliseid parandusi, et Eesti riigis tervikuna oleks tagatud õiglasem pension?
Head kolleegid, küsimuse esitamiseks on aega minut.
Aitäh! Ma olen veendunud, et praegune pensionisüsteem on õiglane, see on võrdsustava iseloomuga süsteem. Need, kes said suuremat palka, saavad suhteliselt väiksemat pensioni, võrreldes nendega, kes said väiksemat palka. Praegune vahekord on päris õiglane. Ma olen veendunud selles, et kui te korraldaksite praegu rahvaküsitluse ja küsiksite rahva käest, kas soovitakse sõltuvust palga suurusest vähendada, siis te saaksite vastuseks selge ei. Praegune süsteem on piisavalt võrdsustava iseloomuga, see süsteem on õiglane. Jah, emotsionaalselt võttes on inimestel olemas see tunne, et koefitsient teeb liiga. Aga kui praegu on näiteks ühel inimesel koefitsient 0,5 ja teisel 1,0, siis selle puuduse võib kergelt kõrvaldada nii, et suurendada mõlemat koefitsienti kaks korda ehk need, kellel on praegu koefitsient 0,5, saavad tulevikus koefitsiendiks 1,0, ja need, kellel on praegu koefitsient 1,0, saavad tulevikus koefitsiendiks 2,0. Ma kinnitan teile, et see 20 miljardit krooni aastas jaotuks ka siis täpselt samamoodi, nagu see jaotub praegu, ehkki osal on koefitsient 1,0 ja mitte enam 0,5.
Aitäh, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Andres Anveltilt siseminister Ken-Marti Vaherile. Palun!
Lugupeetud siseminister! Kõigepealt tahan teid tunnustada selle eest, et te olete üheks oma ministeeriumi haldusala prioriteediks võtnud võitluse organiseeritud kuritegevusega. Ma loodan, et selles vallas on oodata läbimurret ja ka arvud hakkavad üsna pea seda näitama. Täna tahan aga küsida teilt elanike turvalisuse kohta, täpsemalt õnnetussurmade kohta. Liiklussurmade arv on viimastel aastatel näidanud positiivset langustendentsi, kuid see aasta on alanud küllaltki muret tekitavalt, sest liiklussurmade arv suurenes esimeses kvartalis 73%. Tulekahjudes hukkus 2010. aastal ligi 9,5% rohkem inimesi kui 2009. aastal. Põhjuseks on toodud näiteks halbu ilmastikuolusid, kuid kahte viimasel nädalal liikluses hukkunut selle arvele küll ei ole võimalik panna. Siit minu küsimus: kas teie ministeeriumi valitsemisalas on olemas kiireloomuline tegevuskava lähiajaks, et seda negatiivset tendentsi peatada ning õnnetussurmade arv taas vähenema panna?
Aitäh, hea küsija! Hea Andres! Sa tõid välja huvitavad arvud. On näha, et sinus on väga suurt parlamendiliikme potentsiaali. Nimelt tõid sa välja tulekahjudes hukkunute arvu 2009. ja 2010. aastal ning liikluses hukkunute arvu 2010. ja 2011. aastal. Selleks et anda parlamendiliikmetele ülevaade praegusest seisust, ütlen, et praegu on tulekahjudes hukkunuid 2010. aasta sama ajaga võrreldes 10% vähem, mis kõlab ju ilusamalt kui kolm isikut vähem. Aga tumedamates toonides rääkides tuleb öelda, et tõesti on liikluses hukkunud 28 inimest (eelmise aasta alguses oli neid 20). Samas on uppumissurma läbi siit ilmast sellel aastal lahkunud 8 isikut, kuid eelmise aasta samal ajal oli uppumissurmi olnud 12. Me võime öelda, et siin on positiivseid trende ja on negatiivsemaid trende. Kui rääkida eelkõige liiklusest, siis 2010. aasta oli erandlik. Siis Eestis tegelikult kordus aasta 1940 heas mõttes, sest nii vähe hukkunuid ei ole hiljem olnud. Eksperdid ja statistikud viitavad ikkagi kolme aasta keskmisele, mis on Eestis ligikaudu 100 hukkunut aastas. See ei tähenda, et eesmärk oleks jälle need näitajad saavutada. Pikaajalised meetmed on loomulikult võetud juba aastaid tagasi ja me jätkame neid. Kohe tulen sinu küsimuse juurde. Ma tahan sellele uuesti vastata.
Esimene täpsustav küsimus, kolleeg Andres Anvelt, palun!
Hea siseminister! Sinus on aga tunda väga suurt ministrikogemust ja oskust parlamendiliikmest üle sõita. Sellest hoolimata ma küsin: milline on tegevuskava, et see arv ei hakkaks kasvama, et inimesed tunneksid ennast tänaval turvalisemalt? Kas politseil on mingisugust võimalust seda arvu väiksemaks muuta, kui tänavatel on vähem patrulle?
Tänan, Andres! Ma kindlasti ei sõida mitte ühestki lugupeetud parlamendiliikmest üle. Ma ei kavatse seda kunagi teha. Ma tõin esile lihtsalt selle, et sinu küsimuses sisaldus mitu teemat. Ka nüüd viitasid sa hoopis tänavapatrullidele, kuigi sinu küsimuse tegelik tuum oli liiklus. Liiklusohutusprogramm on Eestis olemas. Seal on paika pandud üsna täpsed meetmed. Esiteks on liiklusjärelevalvet viimastel aastatel oluliselt tõhustatud ning selle tulemusel on eelkõige liiklussurmade ja liikluses vigastatute arv vähenenud. Väga tähtis osa on loomulikult ennetustööl, teavitustööl. See puudutab eelkõige noori, alaealisi ja ka neid, kes saavad esmased juhiload. Äärmiselt oluline samm astuti paar aastat tagasi, kui hakati liiklusjärelevalvele teaduspõhiselt lähenema ehk tehti kindlaks näiteks asjaolu, mis on seotud turvavarustusega. Veel kolm-neli aastat tagasi suhtuti turvavarustuse kinnitamata jätmisesse sõiduvahendis võrdlemisi kergekäeliselt. Uuringud aga näitasid, et turvavarustuse kinnitamata jätmine on üks põhilisi liiklusõnnetuse surmaga lõppemise eeldusi ehk isikud, kes ei kasuta turvavarustust, hukkuvad intsidentide toimumise korral. Liiklusjärelevalve hakkas sellele suuremat tähelepanu pöörama, mis tõi kaasa selle, et turvavarustust hakati rohkem kasutama. See omakorda tõi kaasa liiklussurmade ja ka vigastatute arvu vähenemise.
Palun, kolleeg Andres Anvelt, teine täpsustav küsimus!
Aitäh! Kuna ma saan aru, et need on kõik pikaajalised meetmed ja ei ole plaanis midagi kiireloomulist ette võtta, et seda arvu muuta, siis ma küsin teiste õnnetussurmade kohta. Peagi on käes suur suvi. Eelmisel aastal me lõime uppumissurmade arvuga rekordeid nii Eestis kui ka rahvusvaheliselt. Nagu ilmateade ütleb, on sel aastal oodata samasugust suve. Kuid see pole tähtis. Tähtis on see, kas Siseministeeriumil on olemas mingisugune kava, kuidas suvele vastu minna ja vähendada Eesti elanike hukkumist veekogudes.
Tänan küsimuse eest! Jah, 2010. aasta oli traagiline, sest uppumissurmasid oli 2009. aastaga ja ka varasemate aastatega võrreldes kahetsusväärselt palju. See aasta on, nagu ma ütlesin, alanud paremini. Praeguseks on uppunuid vähem kui 2010. aasta samaks ajaks ehk 8 isikut sel aastal versus 12 isikut 2010. aastal. Uppumissurmade vähendamiseks on käivitatud laiaulatuslik teavitus- ja ennetusprogramm. Selle eesmärk on teadvustada inimestele, kes lähevad veekogude äärde meeldivalt aega veetma, et nad ei läheks napsuse peaga vette. Väga suur hulk 2010. aastal uppunutest olid alkoholijoobes. Siin on oluline osa kõigil nendel inimestel, kes eelkõige suvekuudel, aga ka juba varajastel kevadkuudel veedavad vaba aega veekogude ääres. Inimesed peaksid olema tähelepanelikumad ja jälgima, et oma võimeid üle ei hinnataks. Loomulikult on vajalik teha teavitustööd ka koolides, alaealiste ja noorte seas. Päästeamet ja Siseministeerium on suunanud siia sisemisi ressursse, et parandada inimeste teadlikkust ning vabatahtlike valmisolekut intsidente ära hoida.
Nüüd üks kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Igor Gräzin!
Õnnetussurmade puhul on tegemist siiski suhteliselt väikeste absoluutarvudega, kus hälbed jäävad enam-vähem statistilise vea piiridesse, nagu mulle tundub. Aga kolleeg tahab teada saada seda, kas on võimalik ja kas teil on kavas välja töötada mingisugune kiirreageerimise ekstrakava paberi kujul ning milline see paber peaks olema. See on minu küsimus. Ma kommentaarina lisan, et näiteks uppumiste kohta ma ei oskaks sellist paberit teha, sest talvel päästevesti ei kanta ja ujutakse kaldale tänu sellele, et ollakse joonud, sest inimese keha on siis soojem. Suvel on täpselt vastupidi. Kas neid kahte surmapõhjust on võimalik ühendada ühtsesse kavasse või kas selline kiirkava on üldse tehniliselt võimalik?
Tänan! Andres küsis päris mitme valdkonna kohta: liikluse, uppumissurmade, tulekahjude ja inimeste turvalisuse kohta tänavatel ehk patrullimise kohta. Millised on näiteks viimased sammud, mida on teinud lugupeetud parlament? 2010. aasta 1. septembril jõustus uus päästeseadus, mis annab tegelikult vabatahtlikule sektorile ehk vabakonnale märkimisväärselt suurema rolli ja ka õiguse aidata neid kogukonna inimesi, kes satuvad ohtlikku olukorda. Samuti jõustus selle aasta alguses uus abipolitseiniku seadus, mis on andnud politseile suurepärase võimaluse kaasata rohkem vabatahtlikke abipolitseinikena, et pidada korda ja jälgida avaliku korra eeskirja täitmist hajaasustusega piirkondades. Abipolitseinikud ja vabatahtlikud päästjad on Eestis esimest korda saanud seadusega iseseisva pädevuse tegutsemiseks. See on väga suur edusamm ja edasiminek. Kindlasti tähendab see ka kiiremat reageerimist, sest reageerimine saab olla kogukonnasisene, eelkõige hajaasustusega piirkondades, külades, alevikes, väiksemates linnades. Ma arvan, et see on väga konkreetne asi, millele me tähelepanu pöörame. Kiirreageerimisega, eelkõige seoses uppumissurmadega, tegeleb Päästeamet kogu aeg. Ta valmistub selleks ajaks, kui uppumissurmasid võib rohkem ette tulla. Nagu ma ütlesin, alkoholijoobel on märkimisväärne osa selles, et inimesed hindavad oma võimeid üle, lähevad vette ja upuvad. Nii see toimubki. Nüüd on küsimus selles, kuidas me saaksime seda kõike ära hoida, inimeste teadlikkust suurendada ja koputada natukene nende inimeste südametunnistusele, kes on alkoholijoobes inimestega ühes seltskonnas.
Suur tänu, härra siseminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Ester Tuiksoolt põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile. Palun!
Aitäh, proua juhataja! Austatud põllumajandusminister! 5. mail s.a kiitis valitsus heaks vedelkütuse erimärgistamise seaduse muutmise, millega piiratakse erimärgistatud kütuse maksusoodustusi. On teada, et põllumeestel kaob võimalus kasutada erimärgistatud kütust. Palun rääkige, millised on valitsuse mõtted selle n-ö äravõtmise kompenseerimiseks!
Aitäh, hea kolleeg! Tõepoolest, koalitsioonilepingus on kokku lepitud, et erimärgistatud kütuse süsteem vaadatakse üle. Ma loodan, et kaugemas tulevikus kütuse värvimine Eesti Vabariigis üldse lõpeb ning siis väheneb bürokraatia, vähenevad riigi kulutused ja ka kulutused järelevalvele, mida ei ole enam vaja. Aga kui rääkida põllumeeste erimärgistatud kütusest, siis on põhimõtteliselt kokku lepitud, et see soodustusena kaob ja seda hakatakse põllumeestele kompenseerima riigieelarvest ehk taastub samasugune süsteem, mis toimis Eesti Vabariigis kuni aastani 2000. Positiivne põllumeeste jaoks on see, et selle tulemusena muutub kütuse kasutamine vabaks ehk põllumehed ei pea enam sooduskütusega ainult põllumajanduslikke töid tegema, vaid nad võivad teha kõiki töid, on see siis lume lükkamine, transporttööd või mis iganes. Nii et jääb ära vajadus kütuseid vahetada ja seadmeid puhastada. Nagu ma ütlesin, ka kontrollorganid vabanevad väga ebameeldivast ja kulukast järelevalvest. Need on eesmärgid. Läbirääkimised Rahandusministeeriumi ja Põllumajandusministeeriumi vahel on alanud. Millised on täpselt tehnilised nüansid, seda ma täna öelda ei oska, aga ma tean teemasid, mis kõne alla tulevad. Need on päris mahukad ja keerulised. Aga eesmärk on igal juhul põllumehele positiivne. Me vabaneme ka sellest igal talvel esilekerkivast probleemist, mis tekib, kui põllumehed teevad sooduskütusega muid töid.
Rohkem küsimusi ei ole. Palun, kolleegid, ärge oodake nii pikalt! Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, esimene täpsustav küsimus!
Tänan, proua juhataja! Vabandust viivitamise pärast! Aitäh vastuse eest, härra põllumajandusminister! Aga teada on, et valitsusel ei ole niisugust asendusplaani veel pakkuda. Oma vastuses te rääkisite põllumeestest, aga võib-olla te selgitate, milliseid tootjaid hõlmab see kompensatsioonimehhanism, mida te peate vajaduspõhise määratluse alla kuuluvaks.
Aitäh! Kompenseerimismehhanism peaks puudutama kõiki neid, kes praegu seda soodustust kasutada saavad. Ma pean silmas põllumajandustööde tegijaid ja loomulikult kalandussektorit. Uuele süsteemile üleminekuga seda ringi ei kitsendata ega vähendata soodustuse suurust, vaid lihtsalt tehniliselt minnakse üle teisele süsteemile. Nii et kõik need, kes on praegu kaasatud – on nad siis põlluharijad või loomakasvatajad, tegutsevad nad katmikaladel või kalanduses –, jäävad hõlmatuks ka uue kompensatsioonimehhanismiga. Siin on kaks arutelu suunda. Esiteks, läbirääkimised Rahandusministeeriumiga selle üle, kuidas Maksu- ja Tolliamet saab selle kohta informatsiooni, kui lai on soodustuse saajate ring, kui suur hakkab olema ühe või teise põllumajandustootja või kalandusega tegeleva ettevõtja soodustus, kuidas täpselt see õige number Rahandusministeeriumisse jõuab ja kuidas jõuab kompensatsioon taotleja kätte. See on üks suur arutelude ring. Teine arutelude ring käsitleb seda, kuidas kujuneb kompensatsiooni suurus. Me ju teame, et kulutused põllumajandustöödele on väga erinevad. Kütusekulu sõltub näiteks sellest, kas tegeldakse köögiviljakasvatusega või lihtsalt pikaajalise rohumaa hooldamisega. Need alused tuleb põllumajandustootjatega läbi rääkida. See on päris keeruline ja mahukas töö. Aga ma usun, et me saame sellega hakkama, sest üldine positiivne ootus ja valmisolek läbi rääkida on ka sektoris olemas.
Palun, kolleeg Ester Tuiksoo, teine täpsustav küsimus!
Tänan, proua juhataja! Austatud minister! Ma soovin teile edu nende aluste väljatöötamisel! Kas te saate täna rääkida ka tähtaegadest? Millise ajaga te olete arvestanud nende kompensatsioonimehhanismide väljatöötamisel?
Ideaalne oleks, kui uus süsteem käivituks 1. jaanuaril 2012. Sellise eesmärgi me oleme ka seadnud. Ma ei taha seda tähtaega küll kuidagi kahtluse alla seada, aga kui see ei peaks õnnestuma, siis põllumees kindlasti hammasrataste vahele ei jää, sest siis toimub üleminek uuele süsteemile mingil hilisemal kuupäeval. Aga see toimub ikka nii, et kui kehtiv süsteem tühistatakse, siis on juba uus valmis. Mingit vahet ei teki. Sellist olukorda, kus me tühistame kehtiva soodustuse, aga ei ole veel kehtestanud uut kompensatsioonimehhanismi, kindlasti ei teki. Me teeme jõupingutusi, et jõuda kokkuleppele 1. jaanuariks 2012. Aga see ei sõltu ainult valitsusest, Põllumajandusministeeriumist ja Rahandusministeeriumist, vaid, nagu ma ütlesin, siin on väga oluline saavutada kokkulepe tootjate vahel, et leida konsensus või üksmeel. Ma ei oska öelda, kui kaua see aega võtab.
Üks kohapeal registreeritud küsimus. Kolleeg Lembit Kaljuvee, palun!
Aitäh, proua esimees! Hea minister! Küsimus on kütuseaktsiisi kohta. Te rääkisite põllumajandusministrina põllumajanduse osast, kuid seda määrust vaadates on näha, et põllumajandusega on siin seotud suhteliselt väike osa. Kuidas te valitsusliikmena suhtute sellesse, et kavatsetakse kaotada kaevanduste, raudtee, laevanduse soodustus ja kaotada see veel mujalgi? Kas teie arvates peaksid kompensatsioonimehhanismid olema ka seal või ainult põllumajanduses?
Aitäh! Eestis on üks kõige laiemaid erimärgistatud kütuse soodustuse saajate ringe Euroopa Liidus üldse. Ma ei tea Euroopa Liidus teist riiki, kus see sihtrühm oleks nii suur, et lisaks ehitusele ja kaevandusele kuuluksid sinna metsandus, raudtee, kalurid ja kalamehed, väikekatlamajad ning veel mõni sihtrühm. Eesmärk on soodustatute ringi koomale tõmmata, et see oleks selline, nagu see on teistes Euroopa Liidu liikmesriikides. Me oleme kokku leppinud, et soodustus jääb kindlasti alles põllumeestele, kaluritele ja ka väikekatlamajadele ehk individuaalkatlamajadele. Nii me jõuame enam-vähem teiste Euroopa Liidu liikmesriikide tasemele. Usun, et see on põhimõtteliselt õige.
Suur tänu, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Heljo Pikhofilt peaminister Andrus Ansipile. Palun!
Austatud peaminister! Keila hooldushaiglas toimunut ei saa vaadelda sugugi üksikjuhtumina. Nimelt on patsientide esindusühingusse tulnud üle Eesti hulk kaebusi juhtumite kohta, mis on samalaadsed Keila haiglas juhtunuga. See, et PERH-i juhatus Keila hooldushaiglat juhtinud Andres Peri töölt vabastas, on igati kiiduväärt, aga sellega ei saa lugeda Eesti hooldusravi probleeme lahendatuks. Praegu kuulub Terviseametile küll järelevalvefunktsioon, kuid see on formaalne, sest kontrollitakse ainult pabereid, aga mitte hooldusravis toimuvat, mitte sisulist poolt. Selleks et eakad ei peaks muremõtteid heietama ja öösiti ikka rahulikult magada saaksid, tuleb korralagedus kiiresti likvideerida. Minu esimene küsimus: kuidas on plaanitud tagada teenuste kvaliteet hooldusravis?
Aitäh! See, mida ka mina nägin "Pealtnägija" saates – ma räägin Keila haiglast –, mind loomulikult kurvastas. Aga ma siiski kutsun üles kõiki, sealhulgas teid, mitte tegema ühest juhtumist üldistusi. Sakslased ütlevad: einmal ist keinmal. Ühe juhtumi põhjal statistilisi järeldusi teha on väär. Ma tahan uskuda, et meie hooldusravi kvaliteet on praegu märgatavalt parem, kui see oli aastaid tagasi. Sellele annab aluse teadmine, et hooldusravi voodikohtade arv on Eestis väga kiiresti kasvanud. Sellele annab aluse ka teadmine, et hooldusravile kulutatud vahendite hulk on viimaste aastate jooksul väga kiiresti kasvanud. Konkreetne juhtum nõuab kindlasti väga põhjalikku analüüsi. Küsimus pole selles, kas arst on käitunud hästi või halvasti, küsimus on selles, kas konkreetne arst on toime pannud kuriteo või mitte, sest "Pealtnägijast" oli võimalik teha järeldus, et ta on võtnud altkäemaksu. Aga see on selgelt kuritegu. Ma ei taha selle üldise olukorra kirjeldusega kuidagimoodi vähendada konkreetse juhtumi tähendust ja kaalu.
Palun, kolleeg Heljo Pikhof, esimene täpsustav küsimus!
Tegelikult oli minu küsimus hoopis laiem. Ma ei tahtnud peatuda Keila haigla juhtumil kui üksikjuhtumil. Ma viitasin patsientide esindusühingule, kus on arutatud tervet hulka samalaadseid kaebusi, mis on tulnud üle Eesti. Siit minu teine küsimus: kuidas on Eestis tagatud patsientide kaebuste efektiivne ja sõltumatu lahendamine?
Seadustega. Kahetsusväärsel kombel ei räägitud ka selle televiisorist nähtud Keila haigla juhtumi puhul patsientide või nende lähedaste kaebustest institutsioonidele, kes nende menetlemisega peaksid tegelema. See ei tähenda loomulikult seda, et pöördumine ajakirjanduse poole oleks olnud väär. Ajakirjanduse poole võib alati pöörduda, kuid eelkõige tuleks pöörduda konkreetsete arstide, osakonnajuhatajate poole, sealt edasi haigla juhtkonna, haigla nõukogu poole, siis ministeeriumisse ja loomulikult on olemas sõltumatud inspektsioonid, kes niisuguste küsimustega tegelevad. Patsientidele peaks hea kaitse tagama kõik tervikuna, kogu see süsteem, sealhulgas ajakirjandus.
Palun, kolleeg Heljo Pikhof, teine täpsustav küsimus!
Aitäh vastuse eest! Minu meelest ei saa teenuse osutajad, planeerijad ega rahastajad kuidagi olla kaebuste lahendajad, sest neil kõigil on oma huvid ja nii ei saa patsienti kaitsta. Kolmas küsimus on see: kas Sotsiaalministeeriumis välja töötatud hooldusravi arengukava on mõeldud ka täitmiseks või ainult lugemiseks ja teadavõtmiseks?
Aitäh! Loomulikult täitmiseks. Aga ma ei saa nõustuda teie justkui tehtud avaldusega, nagu arstide hulgas või meditsiinisüsteemis tervikuna valitseks totaalne ringkäendus, et juba eelduslikult ei ole ülemusele kaebamisel mitte mingisugust mõju ja nagunii midagi ei aita. Kui see tõesti nii oleks, siis minu meelest ei võiks meie seadusandjad rahulikult sellist olukorda pealt vaadata. Nad peaksid siis seadusandlikul teel sellesse olukorda sekkuma. Õnneks asjad nii halvad ei ole.
Nüüd üks kohapeal registreeritud küsimus. Kolleeg Viktor Vassiljev, palun!
Aitäh, proua juhataja! Härra peaminister! Eesti tervishoiureformi põhiline ideoloogia seisnes selles, et vähendada aktiivravi osa ja vahendite vabanemise tulemusena muuta hooldusravi osa suuremaks. Selleks kinnitas Vabariigi Valitsus, kui ma ei eksi, aastal 2002 hooldusravivõrgu arengukava, kus oli kirjeldatud, milliseid hooldusravi liike tuleb arendada maakonniti, kui palju peab olema haiglakohti, kuidas on korraldatud koduvisiidid jne. See kava oli ette nähtud täitmiseks aastani 2015. Selleni on jäänud üsna vähe aega, aga kavast on täidetud küllalt väike protsent. Mulle praegu tundub, et hooldusravivõrgu arengukava jääb täitmata. Kas seda muudetakse, kas selle täitmist nõutakse ja kes vastutab, kui see täitmata jääb?
Aitäh! Väidan vastupidist. Arengukava on täidetud ja sellest kõnelevad ka arvud. Näiteks oli meil 2003. aastal 976 hooldusravi voodikohta, 2010. aastal aga 1557. Sellesama arengukava alusel eraldati ka Euroopa Regionaalarengu Fondist vahendeid hooldusravi voodikohtade juurdeloomiseks. Neid tuleb juurde 878. Ehk kui võrrelda olemasolevate voodikohtade arvuga, siis suureneb hooldusravi voodikohtade arv märkimisväärselt ja seda suuresti tänu Euroopa Liidu maksumaksja rahale. Koos omafinantseeringuga me kulutame suurusjärgus 700 miljonit krooni (räägin kroonides sellepärast, et kui arengukava tehti, olid need summad kroonides) hooldusravi voodikohtade juurdeloomisele ja olemasolevate voodikohtade renoveerimisele ehk haiglahoonete remontimisele. See on märkimisväärne summa. Lisaks tuleb meeles pidada, et me oleme igal aastal suurendanud hooldusravi finantseerimist ka haigekassa eelarvest. Haigekassa on seadnud eesmärgiks suurendada kuni aastani 2015 igal aastal hooldusravi finantseerimist 10%, mis on märksa kiirem tempo kui haigekassa vahendite kasvutempo.
Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Kalle Laanetilt siseminister Ken-Marti Vaherile.
Aitäh, austatud juhataja! Hea minister! Pean siiralt tunnistama, et ma ei kadesta sind, sest need ülesanded, mis siseturvalisuse valdkonnas on, on üsna tõsised, eriti puudutab see siseturvalisuse valdkonna töötajaskonda ja konkreetsete funktsioonide täitmist. Tänasest Eesti Päevalehest võime lugeda, et kärped jätavad 27 komandot pooleks aastaks elupäästevõimekuseta, ja oleme lugenud rahandusministri väidet, et avaliku sektori töötajate palgad ei tõuse. Nende hulka kuuluvad ka siseturvalisuse valdkonnas töötavad inimesed. Kuidas sa plaanid tagada, et inimesed tahaksid jääda sinna valdkonda tööle, ja kuidas plaanid neid motiveerida, kui lisaraha ei tule?
Aitäh küsimuse eest! Kõigepealt, 2012. aasta eelarve ettevalmistamine ja kavandamine on alanud. Teadaolevalt jõuab see augustis Rahandusministeeriumi ja ministrite vaheliste läbirääkimisteni. Loodame, et parlamendi ees on järgmise aasta eelarve septembris, nii nagu see tavapäraselt on olnud. On selge, et raha on riigil vähe ja seda saab juurde tulla ainult maksutulude laekumisest. Siseministeerium on aastate jooksul väga palju keskendunud ka välisabile. Oleme välisabi programmidest ja meetmetest saanud väga palju toetust eelkõige tehnilise varustuse parandamiseks. Motivatsiooni säilitamine puudutab nii Siseministeeriumi kui ka mitme teise ministeeriumi valitsemisala, kus motiveeritud inimeste olemasolu on äärmiselt tähtis. Ma arvan, et ühiskond tervikuna ei ole majanduskriisist välja tulnud, seda ei ole teinud erasektor, ammugi mitte avalik sektor. Me viibime endiselt raskes seisus. Aga tundub, et tunneli lõpus on valgust rohkem paista kui mõni aasta tagasi. Me kavatseme teha kõik selleks, et hoida inimesi motiveerituna. Selleks muutis ka Riigikogu veebruaris politsei ja piirivalve seadust, kui te mäletate. Kalle eelmise koosseisu liikmena mäletab. Oluline on vabatahtlike kaasamine ja loomulikult on olulised valdkonnasisesed võimalused. Ükski ministeerium ei ole lõplikult valmis, alati on arenguruumi.
Palun, kolleeg Kalle Laanet, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Kuidas sa hindad Politsei- ja Piirivalveameti võimekust planeerida raha kasutamist? Eelmisel aastal pidi tollane siseminister korduvalt Riigikogu ja avalikkuse ees põhjendama nn masupäevi, kuid aasta lõpus selgus, et 30 miljonit krooni palgaraha oli kasutamata. Mida sa sellest arvad?
Ma näen, et endine siseminister raputab pead. Seda debatti te saate rahulikult omavahel parlamendi koridorides jätkata. Politsei- ja Piirivalveameti liitmine 2010. aasta alguses oli minu arvates väga tähtis samm. Sellega hoiti oluliselt kokku maksumaksja raha, eelkõige tugiteenuste pealt. Aga selge on, et Politsei- ja Piirivalveameti õlitatud viisil käimasaamine võtab oma aja. See amet on toiminud üsnagi üürikest aega. Loomulikult, nii Politsei- ja Piirivalveametis toimuvate kui ka Siseministeeriumi strateegilisel juhtimisel toimuvate protsesside eesmärk on muuta iga krooni kasutamine võimalikult läbipaistvaks, võimalikult läbimõelduks. Need summad tuleb suunata prioriteetidele. Nendeks on organiseeritud kuritegevusega võitlemine, millele eelmine küsija lahkelt viitas, kõik, mis seondub meie välispiiriga, ja loomulikult inimeste turvalisuse tagamine nende kodukohas, tänavatel, kogukondades. Selleks ongi mõeldud kogukondliku ressursi ehk vabatahtlike maksimaalne kaasamine. Ma ütlen lühidalt, et Politsei- ja Piirivalveamet muutub iga päevaga üha läbimõeldumalt ja paremini toimivaks organisatsiooniks. Me teeme ka 2011. aasta jooksul kõik selleks, et raha, isegi ühe või kahe krooni kulutamine oleks läbimõeldud ja läbipaistev.
Palun, kolleeg Kalle Laanet, teine täpsustav küsimus!
Aitäh! Ma tänan sind vastuste eest, mida sa kogenud poliitikuna oskad loomulikult väga hästi anda! Aga sa oled mitu korda rõhutanud, et me oleme vastu võtnud seadused, millega me anname vabatahtlikele suuremad õigused osaleda, ütleme niimoodi, ühiskonna teatud protsessides. Kuid me teame sedagi, et protsessides osalemine ka maksab midagi, see vajab lisaraha. Kas sa oled seda meelt, et lisaraha on võimalik saada?
Jah, ma olen seda meelt, et vabatahtlike tegevuse rahastamiseks on võimalik lisavahendeid leida. Näiteks on 2011. aastal vabatahtlikele päästjatele antud vahendid suurenenud, üks osa sellest loomulikult parlamendi otsuse alusel. Circa 350 000 eurot jagati vabatahtlikele päästekomandodele. Teatavasti on praegu Eestis seis 50 : 50 ehk riiklikult finantseeritavaid elukutselisi päästekomandosid on ligikaudu 83, vabatahtlikke komandosid on ühe võrra rohkem ehk 84. Sisuliselt on neid ühepalju. Üldiselt on Euroopa arenenud riikides riiklikult finantseeritavaid päästekomandosid vähem kui Eestis ehk vabatahtlike komandode osakaal on suurem. See näitab seda, et vabatahtlike päästjate kaasamist on võimalik muuta palju paremaks, läbimõeldumaks ja tõhusamaks. Sellega me tegeleme. Mis puudutab abipolitseinikke, siis abipolitseinikud kaasatakse vabatahtlikkuse alusel. Need mehed ja naised tulevad omast vabast tahtest ning kulutavad oma vaba aega. Tehnilised vahendid, mida neil on oma tegevuseks vaja, tulevad Politsei- ja Piirivalveametist. Neid vahendeid on palju vähem kui vabatahtlike päästjate puhul. Vabatahtlike päästjate tehnilised vahendid on teatavasti võrdlemisi kallid, neil on isiklik varustus ja tehnilised vahendid, mida kasutatakse päästeintsidentide lahendamisel ehk sündmuskohal. Abipolitseinikele mõeldud ressursid on oluliselt väiksemad. Praegu on meil 2000 abipolitseinikku ja ma väga loodan, et järgmistel aastatel see arv suureneb.
Nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Kõigepealt kolleeg Raivo Järvi.
Suur tänu, hea juhataja! Me tänase infotunni jooksul kuulsime ja me ka teame, et vist kõikides riikides on nii, et raha ei ole kunagi küll. Ma julgen öelda, oma ametikaaslaste arvates võib-olla üpriski skandaalselt, et kui minult kunstnikuna küsitakse, kas kultuur või sisejulgeolek, siis vastan mina, et loomulikult sisejulgeolek. Aga umbes kümme aastat tagasi, kui ma ei olnud veel poliitikas, polnud seda ministergi, kureeris Eestimaad säärane endine Kieli politseipealik nagu Wolf Röper, kes tõi meile kõikvõimalikku abi. Ta kurtis alati, et iga kord, kui ta oli ühe mehega milleski kokku leppinud, oli siis, kui ta tagasi tuli, pukis juba järgmine mees. Nüüd seda enam ei ole ehk Eestimaa on omamoodi valmis saanud. Nüüd, justkui selle valmis olemise olukorras, kui me oleme ka Euroopa Liidus, tahangi küsida, kas see mainitud välisabi on vähenemas. Kas nüüd on Siseministeeriumi lobimisvõime taga (ma tean väliskomisjoni esindajana, et see võime on Eestis üleüldse kehvavõitu) see, kas on võimalik välja kaubelda näiteks täiendavaid koolitusvõimalusi, mis tegelikult oluliselt suurendaks motivatsiooni ka väikesest palgast hoolimata?
Aitäh, Raivo! Nagu sa tead, välisabi, mis tuleb koolituse jaoks, on seda liiki abi, mis tuleb kõige kergemini. Teatavasti pöörduvad juba ka meie poole riigid, kes vajaksid Eesti abi ja võib-olla kogemusi, sooviga, et me neid aitaksime. Ja keda me siis pakume? Eks ikka oma eksperte, koolitajaid, et saata neid Euroopa raha eest nendesse riikidesse, mis asuvad peamiselt ida pool ja mujalgi. Koolituseks leiab alati vahendeid ja võimalusi. Peamine ja oluliselt suurem rahavajadus sisejulgeoleku valdkonnas on aga seotud tehnilise varustusega. Maailmas areneb tehnika edasi. Näiteks moderniseerub ka organiseeritud kuritegevuse kasutatav tehnika. On selge, et riik peab sellega sammu pidama. Ma ütleksin, et riik peaks siin paljuski hoopis ees käima. Ei ole võimalik, et meie võimekus organiseeritud kuritegevusega võitlemisel jääks tehniliste vahendite nappuse taha. See tähendab lihtsalt seda, et me teatud varjatud kuritegusid ei suuda avastada. Seda me ei saa lubada. Me oleme Siseministeeriumis palju välisabi kaasanud. Minu arust on Siseministeerium olnud siin võrdlemisi edukas. Päästeamet on saanud reostustõrjetehnikat (160 miljonit krooni), Politsei- ja Piirivalveametil on kaks helikopterit, õige pea valmib reostustõrjelaev, mis maikuus Riias n-ö sisse õnnistati, raha on nõudnud idapiiri radarisüsteemid, piirivalvekordonid, IT-süsteemid jne. Aga välisabikõlblik ei ole kogu tehnika ja varustus, olgu selleks alkomeetrid, kiirusemõõtjad, kriminalistikatehnika, päästevarustus, relvastus, isikukaitsevarustus või tehniline varustus organiseeritud kuritegevusega võitlemiseks. Sellesse me peame ise panustama.
Nüüd ilmselt kõige viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Jevgeni Ossinovski!
Aitäh, austatud juhataja! Hea siseminister! Loodetavasti olete jõudnud oma ametisse juba piisavalt sisse elada ning saate vastata küsimusele, milline on Siseministeeriumi seisukoht Sisekaitseakadeemia Ida-Virumaale üleviimise kohta. Selle olulisusest piirkonna arengule on rääkinud maavanem, kohalike omavalitsuste esindajad jt. Küsimus on: kas te isiklikult toetate seda? Küsin ka eelarve kontekstis: kas teil on olemas mingisugused arvud ja oskate öelda, kui palju see orienteerivalt maksma võiks minna?
Tänan küsimuse eest! Koalitsioonileppes on kirjas, et me kaalume Sisekaitseakadeemia viimist Ida-Virumaale. Praegu see kaalumine toimubki. Kellelegi ei ole saladus, et kaalutakse peamiselt kolme asukohta: praegune asukoht Tallinnas Kase tänaval, paljuräägitud ja mitu korda eelmises valitsuses arutatud võimalik asukoht Murastes ja nüüd ka Ida-Virumaa. See analüüs on tegelikult algusjärgus. Meile on enam-vähem teada argumendid, plussid ja miinused, mis puudutavad Kase tänava ja Muraste võrdlust. Loomulikult, selles kaalumises on oluline osa rahal ehk sellel, kui palju see tervikuna maksab. Näiteks on teada, et Muraste puhul me peame võrreldes Tallinnas asuva Kase tänavaga arvestama, et peab leidma lisaressursse teedevõrgule, mis on rahalises plaanis võrdlemisi kulukas. Ida-Virumaal on tõenäoline mitme asukoha kaalumine ehk kaalutakse seda, on see koht natukene rohkem Vene piiri lähedal või pigem Tallinna pool. Ma arvan, et me jõuame selle analüüsiga sügiseks ühele poole. Siis tuleb ühel hetkel langetada otsus. Ma arvan, et me teeme seda võimalikult avalikult ja loomulikult kogukondi kaasates.
Aitäh, lugupeetud siseminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Head kolleegid, suur tänu küsimuste esitamise eest! Suur tänu peaministrile ja ministritele vastamise eest! Infotund on lõppenud.
