Austatav Riigikogu, tere hommikust! Alustame Riigikogu täiskogu I istungjärgu neljanda töönädala teisipäevast istungit. Kõigepealt on võimalus anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Palun Riigikogu kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esiteks, Eesti Vabariigi põhiseaduse muutmisega seonduvalt rahuaja riigikaitse seaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust kaitseminister Mart Laar. Teiseks, raudteeseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Aitäh!

Tänan! Järgmisena palun kõnetooli Mihhail Stalnuhhini!

Lugupeetud istungi juhataja! Austatud kolleegid! Eesti Keskerakonna fraktsiooni nimel annan Riigikogu menetlusse tuumakatastroofi piirkonda saadetud isiku seaduse eelnõu. Nagu te kõik teate, seda tuletati meelde, sai eelmisel nädalal Tšernobõli katastroofist 25 aastat täis. Öeldi palju tänusõnu nendele inimestele, kellele Euroopa on lõpmatuseni tänu võlgu. Meie kõik – siin saalis istujad, meie lapsed ja lapselapsed – oleme ka oma tervise eest neile võlgu. Samas kehtib meil otseselt mõni diskrimineeriv seadussäte, mis jätab sotsiaalsete soodustuste süsteemist välja umbes 1300 inimest 3140-st Tšernobõli veteranist. Selleks, et asja parandada, annab Keskerakonna fraktsioon üle vastavasisulise eelnõu. Aitäh!

Tänan väga! Rohkem eelnõusid üle anda ei ole. Olen Riigikogu juhatuse nimel võtnud vastu kolm eelnõu. Riigikogu juhatus otsustab nende menetlusse võtmise vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele.
Läheme teadete juurde. Kolmapäeval, 4. mail osalevad infotunnis järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, sotsiaalminister Hanno Pevkur ja välisminister Urmas Paet. Teiseks olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimised justiitsminister Kristen Michalile ning majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Veel on teatada, et täna pärast täiskogu istungi lõppu toimuvad istungisaalis Eesti – Bosnia ja Hertsegoviina parlamendirühma asutamiskoosolek, kokkukutsujaks Margus Hanson, ning Harjumaa toetusrühma asutamiskoosolek, kokkukutsujaks Kalev Lillo.
Head kolleegid! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohal on 93 Riigikogu liiget, puudub 8.
Head Riigikogu liikmed! Alustame tänaste päevakorrapunktide menetlemist. Täna on meil päevakorras kolm Riigikogu otsuse eelnõu ja olulise tähtsusega riikliku küsimusena riigi rahanduspoliitika arutelu.

Esimene päevakorrapunkt on põhiseaduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Riigieelarve kontrolli erikomisjoni moodustamine" eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni liikme Väino Linde!

Meeldivat hommikutundi, lugupeetud istungi juhataja! Head kolleegid Riigikogu liikmed! Tegelikult on päris suur au olla uue Riigikogu koosseisu avaettekandja eelnõude lugemisel ja menetlemisel siin parlamendisaalis. Head kolleegid, nii uskumatu kui see ka täna võib mõnele meie seast tunduda, saabki väga erinevate eelnõude menetlemine selles Riigikogu saalis ju järgmise kolme aasta ja kümne kuu jooksul meie põhitegevuseks – ausalt!
Meie kodu- ja töökorra seaduse § 19 kohaselt moodustatakse Riigikogu erikomisjon seaduse alusel ja seadusest või välislepingust tulenevate ülesannete täitmiseks. Nagu me mäletame, on põhiseaduses öeldud, et Riigikontroll on oma tegevuses sõltumatu majanduskontrolli teostav riigiorgan. Riigikontrolli seaduse kohaselt esitab riigikontrolör selle kontrolli tulemused Riigikogu vastavale erikomisjonile. Nende ülesannete täitmiseks on  põhiseaduskomisjon algatanud Riigikogu otsuse eelnõu riigieelarve kontrolli erikomisjoni moodustamiseks. Põhiseaduskomisjon vaagis seda küsimust kokku kolmel istungil ja tegi seda eesmärgiga, et otsuse eelnõu menetlemine sujuks siin Riigikogu saalis tõrgeteta. Avalöögi tegime juba 11. aprillil, mil me arutasime erikomisjoniga seonduvaid üldküsimusi ning tegime fraktsioonidele ettepaneku esitada omapoolsed komisjoni liikmete ning nende asendusliikmete kandidaadid. Me olime komisjonis teadlikud, et Riigikogu juhatus ja Riigikogu fraktsioonide juhid olid juba üheskoos otsustanud, et Riigikogu erikomisjonid tulevad praeguses koosseisus kaheksaliikmelised, st iga fraktsiooni hakkab komisjonis esindama kaks liiget. 19. aprilli istungil vaatas põhiseaduskomisjon fraktsioonide ettepanekud läbi ning otsustasime algatada eelnõu sellises sõnastuses, nagu ta siin teie laual on. Kellel seda veel ei ole, see võib võtta eelnõu Riigikogu saali tagaseinas olevast riiulist.
Kuna Riigikogu juhatus oli määranud põhiseaduskomisjoni ka selle eelnõu juhtivkomisjoniks, siis juba 21. aprillil vaatasime oma muude ilusate päevakorrapunktide seas selle otsuse eelnõu teksti veel kord üle. Komisjon otsustas tõesti konsensuslikult teha Riigikogu täiskogule ettepanek täna selle eelnõu esimene lugemine lõpetada ning muudatusettepanekute esitamise tähtajaks palume määrata selline tore aeg nagu 3. mai kell 13.45. Veel oli meie komisjoni ettepanek, et kui eelnõu esimene lugemine lõpetatakse, siis teise lugemise arutelu võiks toimuda ülehomme, see on neljapäeval, 5. mail, ja kui teine lugemine ka lõpetatakse, siis võiks eelnõu ka samas otsusena vastu võtta.
Lõpetuseks tuletan veel kord meelde, head kolleegid, et moodustatava riigieelarve kontrolli erikomisjoni eesmärk on tagada Riigikogu ning Riigikontrolli koostöös kontroll Vabariigi Valitsuse üle riigieelarve täitmise ning riigi vara ja riigieelarve vahendite säästliku, tõhusa, mõjusa ja õiguspärase kasutamise osas. Huvilistele ütlen veel lõpetuseks, et kui me selle erikomisjoni moodustame, nagu eeldatavasti ka kõik teised, mis täna arutusele tulevad, siis vastavalt seadusele on erikomisjonide tööaeg esmaspäeval 13.30–15.00 ja neljapäeval kella 16-st kuni päevakorra ammendumiseni. Tänan!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimissoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Juhtivkomisjoni ettepanek on eelnõu esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Muudatusettepanekute esitamise tähtajaks määran s.a 3. mai kell 13.45.

Läheme edasi teise päevakorrapunkti juurde ja alustame põhiseaduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni moodustamine" eelnõu esimest lugemist. Palun ettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni aseesimehe Deniss Boroditši!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 19 ning julgeolekuasutuste seaduse § 36 alusel otsustab Riigikogu moodustada julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjoni eelnõu punktis 2 nimetatud funktsioonide täitmiseks. Põhiseaduskomisjon kui juhtivkomisjon arutas eelnõu 21. aprilli istungil. Nagu eelmises punktiski otsustati teha Riigikogu täiskogule ettepanek otsuse eelnõu esimene lugemine lõpetada ja Riigikogu juhatusele ettepanek määrata muudatusettepanekute esitamise tähtajaks 3. mai kell 13.45. Kui eelnõu esimene lugemine lõpetatakse, siis on Riigikogu juhatusele ettepanek võtta eelnõu teine lugemine täiskogu 5. mai istungi päevakorda. Aitäh!

Suur tänu! Kas ettekandjale on küsimusi? Küsimusi ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Juhtivkomisjoni ettepanek oli eelnõu esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 3. mai kell 13.45.

Kolmas päevakorrapunkt on põhiseaduskomisjoni esitatud Riigikogu otsuse "Korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjoni moodustamine" eelnõu esimene lugemine. Palun ettekandeks kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Rait Maruste!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud kolleegid! Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 19 ja korruptsioonivastase seaduse §-le 14 on põhiseaduskomisjon esitanud menetlusse otsuse eelnõu, millega moodustatakse korruptsioonivastasest seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjon. Nimetatud seaduse § 19 kohaselt  moodustatakse erikomisjon, määratakse selle koosseis ja lisaks igale koosseisu täisliikmele ka asendusliige ning sätestatakse komisjoni ülesanded ja tegevusest aruandmise kord. Nagu Väino Linde selgitas esimese eelnõu puhul, on põhiseaduskomisjon ka seda eelnõu arutanud kahel istungil. Meie ettepanek on eelnõu toetada, lõpetada esimene lugemine ning esitada muudatusettepanekud täna hiljemalt kella 13.45-ks. Tänan!

Kas on tekkinud küsimusi? Küsimusi ettekandjale ei ole. Tänan ettekandjat! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Läbirääkimiste soovi ei ole. Juhtivkomisjoni ettepanek oli eelnõu esimene lugemine lõpetada. Esimene lugemine on lõpetatud. Määran muudatusettepanekute esitamise tähtajaks s.a 3. mai kell 13.45.

Head kolleegid! Asume tänase viimase, neljanda päevakorrapunkti juurde, milleks on olulise tähtsusega riikliku küsimusena riigi rahanduspoliitika arutelu. Tutvustan lühidalt selle arutelu korda. Kõigepealt saab ettekandeks sõna rahandusminister Jürgen Ligi, kellel on ettekandeks aega 20 minutit. Seejärel saab ettekandeks sõna Eesti Panga asepresident Märten Ross. Tema ettekandeks on aega samuti 20 minutit. Seejärel teeb ettekande rahanduskomisjoni esimees härra Sven Sester, ettekande aeg on 20 minutit. Juhin Riigikogu liikmete tähelepanu, et selles päevakorrapunktis on igal Riigikogu liikmel võimalik esitada ettekandjatele kokku kuni kaks suulist küsimust. Igal ettekandjal on küsimustele vastamiseks aega kuni 20 minutit. Pärast küsimusi-vastuseid avame läbirääkimised, mille jooksul on Riigikogu kõnepuldist võimalik rääkida viis minutit ja vajaduse korral saab kolm minutit lisaaega. Vastavalt tavale teen austatud Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt võtaksid sõna fraktsioonide esindajad ja seejärel ülejäänud Riigikogu liikmed. Arutelu lõpetamisel Riigikogu otsust vastu ei võta.
Mul on hea meel paluda ettekandeks kõnetooli rahandusminister Jürgen Ligi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Usun, et on väga õige aeg arutada sellist teemat Riigikogus riiklikult tähtsana, sest Eesti, Euroopa ja kogu maailma majandus on ületamas viimaste kümnendite kõige sügavamat majanduslangust ning meil on ka uued Euroopa rahanduspoliitika raamid. 2011. aastal võime euroalal ja Euroopa Liidus oodata eelmisel aastal alanud kasvu, mis ulatub 1,5%-ni, jätkumist. Iseenesest ei ole seda liiga vähe ja see on lähedane Euroopa potentsiaalsele kasvule.
Siiski jätab kriisist väljumise tempo paljudes riikides soovida ja on põhjust küsida, kas majanduslangus on maailmamajandust püsivamalt mõjutanud ning kas arenenud riikide tööpuudus jääb pikemaks ajaks kriisieelsest kõrgemaks. Problemaatiliseks teeb arenenud riikide majandusolukorra kriisi ületamise eest makstud kõrge hind. Nii USA kui ka Euroopa Liidu avaliku sektori võlg võrreldes SKT-ga on ületamas või ületanud 90% taset. Mitte kunagi pole valitsussektori võlg suurtes arenenud riikides rahuajal nii kiiresti ja sellise tasemeni kasvanud. Seetõttu on raske prognoosida maailmamajanduse arengut, kus suurriikide valitsused astuvad samme võla piiramiseks. Majanduskasvu taastumise kiirusel ja võla vähendamisel on omakorda otsene mõju finantssüsteemi ja pangandussektori usaldusväärsusele.
Kõiki neid riske arvestades on oluline tagada Euroopa senisest jõudsam areng. Euroopa ja euroala peavad suurendama kasvupotentsiaali ning tegema kõik selleks, et sellist finantskriisi enam ei tuleks. Seda me peame ka ise silmas, koostades oma strateegiaid ja tegevuskavu. Eesti viimase aasta areng on Euroopa majandust ohustavate riskide taustal olnud seda hinnatavam. Eesti on väljunud kriisist struktuuri poolest tugevamana ning me võime eelolevatele aastatele vaadata mõõduka optimismiga. Ekspordi, tööstustoodangu ja tootlikkuse kiire kasv algas eelmise aasta alguses ning jätkub ka tänavu. Eesti jooksev konto on ülejäägis ja kaupade-teenuste väljavedu ületab importi. See kinnitab ühiskonna ja majanduse soovi, tahet ja oskusi oma tegevust ümber korraldada ning kiiresti muutuvates oludes toime tulla. Lisaks tööstuse ning kaupade-teenuste väljaveo kiirele kasvule suureneb tänavu ka sisenõudluse ehk investeeringute tarbimise osakaal kasvus. Kui vaadata tagasi valitsuse poliitikale kriisi läbimisel, siis on selge, kui tähtis on olnud hoida eelarvet tasakaalu lähedal, vältida riigivõla kasvu ja ühineda euroalaga.
Väikeses ja avatud majanduses ning vastutustundliku majanduspoliitika puhul üldisemalt ei ole mõtet palju rääkida valitsuse aktiivsest rollist sisenõudluse kunstlikul ja ajutisel stimuleerimisel. Majandus- ja rahanduspoliitika peamine eesmärk on hoida riigi usaldusväärsust ka keerulistel aegadel ja luua eeldused majanduse kohanemiseks muutuvate oludega. Ainult nii on võimalik tagada investorite usaldus, tootlike investeeringute jätkumine ning töökohtade loomine. Ainult nii on tagatud Eesti püsiv ning avatud ühiskonna põhiväärtustele tuginev areng. Riigi rahanduse probleeme ei saa lükata järgmistele põlvedele, nendega tuleb tegelda kohe.
Viimaste aastate kogemus ei rõhuta mitte ainult kriisi haldamise tähtsust, vaid ka kriiside ennetamise vajadust ja olulisust. Kriisile eelnenud aastatel kogutud reservid võimaldasid majanduslanguse ajal rahastada riigi kulutusi ning ei seadnud eelarve täitmist sõltuvusse rahaturgude kõrgetest intressidest. Tulude langusele vaatamata suurenes hariduse ja aktiivse tööturupoliitika meetmete, sealhulgas täiendusõppe ja palgatoetuste rahastamine ning 2009. aastal tõusis ka riikliku pensioni määr. Eesti valitsussektori investeeringud on viimastel aastatel pidevalt kasvanud ning struktuurifondide kasutamise poolest oleme tõenäoliselt Euroopa Liidus kõige tulemuslikumad. Nende sammude tulemusena suutis eelarvepoliitika majanduse kohandumist oluliselt toetada ja kriisi mõju leevendada. Hinnanguliselt moodustas 2008. aasta eelarvepoliitiline stiimul nominaalse eelarvepositsiooni põhjal 5,4% SKT-st.
Üleilmses majanduskriisis oli Eesti üks neid, kes järgis kindlalt jätkusuutlikku arengut toetava poliitika põhimõtteid. Me rakendasime avatud ühiskonna ettevõtlikkust toetavaid meetmeid, mis vastavad meie käsutuses olevatele ressurssidele. Sihikindel eelarve konsolideerimine, eriti 2009. aasta teisel poolel, usaldusväärne pangandus ja struktuurireformid lubavad kasutada kohanemisvõimest tulenevaid eeliseid.
2011. aasta poliitika planeerimise tsüklit alustasime uue ja tervikliku töökorraldusega. Eelmisel neljapäeval kiitis valitsus heaks rahandus- ja majanduspoliitika põhidokumendina riigi eelarvestrateegia aastateks 2012–2015. Eelarvestrateegial põhinevad ka valitsuse heakskiidu saanud Eesti stabiilsusprogramm ja Eesti konkurentsivõime kava, mille alusel Euroopa Liit ja euroala hindavad poliitikate vastavust Euroopa ühistele eesmärkidele.
Riigi eelarvestrateegia sätestab valitsuse üldiseks majanduspoliitiliseks eesmärgiks tasakaalustatud ja kõrgel lisandväärtusel põhineva majanduskasvu, ettevõtluskeskkonna arengu ja tööturu paindliku toimimise toetamise kaudu majanduse pikaajalise kasvu väljavaadete parandamise. Järgmiste aastate eelarvepoliitikast soovin välja tuua neli põhimõtet.
Esiteks, valitsussektori eelarve viiakse 2013. aastaks ülejääki ning 2015. aastaks suureneb ülejääk 1%-ni SKT-st. Seejuures on valitsussektor kogu perioodi vältel struktuurses ülejäägis. Majanduslikult arvestades on riigi tulud ja kulud juba praegu tasakaalustatud. Ülejääk on eriti oluline ka rahanduspoliitika pikema perspektiivi väljakutsete taustal, millest peamine on elanikkonna vananemisega seotud kulude rahastamine lähematel aastakümnetel. Eelarve struktuurse ülejäägi üldeesmärk on kooskõlas euroala raamistikuga. Teiseks, kogu programmiperioodi jooksul hoitakse valitsussektori netovarade taset ehk likviidsed varad ületavad võlakoormuse. Lähiaastatel varade ja kohustuste vahe küll väheneb, ent 2015. aastast alates alustatakse nende kasvatamist, et tagada Eesti stabiilne areng ka tulevikus.
Kolmandaks, maksukoormus alaneb majanduslanguseelsele tasemele ning eelkõige vähenevad tööjõuga seotud maksud. Maksukoormust vähendavad nii kohustusliku kogumispensioni maksete taastumine 2012. aastaks kui ka kompensatsioonid maksetega jätkanuile. Et tõsta töö tasuvust, langetab valitsus tulumaksu määra 20%-ni ja vähendab töötuskindlustusmakse määrasid. Kokkuvõttena alaneb maksude ja SKT suhe 2015. aastaks 31,1%-ni. 2010. aastal oli see 33,5% SKT-st.
Neljandaks, kergemale maksukoormusele vaatamata riigi tulud kasvavad. Maksutulud suurenevad aastatel 2012–2015 keskmiselt 6% aastas. Maksulaekumisi tõstavad kiirenev majanduskasv ja kasvav tööhõive. Lisaks sellele toetavad riigi tulusid ka äriühingute dividendid, lisanduv tubakaaktsiisi tõus 2013. aastal ning tulumaksusoodustuse ülempiiri alandamine. Riigiasutuste tegevuskulude kasvu ei planeerita ning investeeringute maht eelarves kasvab igal aastal.
Ettekande teises osas käsitlen Euroopa Liidu ja euroala majandus- ja rahanduspoliitilise koostöö viimase aasta muudatusi. Eesti poliitika on olnud aastaid kooskõlas euroala sisuliste nõuetega ning põhinenud rahapoliitika ja panganduse väga tihedal lõimumisel Euroopa Liidu ja euroalaga. 2010. aastal oli Eesti väikseima võlakoormuse ja eelarve puudujäägiga riik Euroopa Liidus ning me oleme taas üks kõige kiiremini kasvavaid Euroopa majandusi. Eesti kogemus kriisis käitumisel ja kriisist väljumisel saab olla ja peabki olema üks näide, kuidas europiirkonna liikmesriigil tuleb kohaneda muutunud majandusolukorraga. Vastutustundlik, ülejäägile suunatud eelarvepoliitika ning majanduse kohanemisvõime peavad saama normiks kõigis euroala liikmesriikides.
Rõhutan samuti, et paljud avalikkuse tähelepanu pälvivad probleemid ja riskid ei ole omased kaugeltki mitte kõigile Euroopa Liidu ja euroala riikidele. Eesti peamiste majanduspartnerite olukord on hea. Saksamaa, Rootsi ja Soome kasv on muljet avaldav, eelarve kindla kontrolli all ning majanduse struktuur üldiselt tasakaalus. Ühelt poolt on nende tugev eksport konkurentsivõimeline arenevatel turgudel, teiselt poolt on kiirenemas ka kodumaine nõudlus. Igati tervitatavad on Läti viimase kahe aasta edusammud majanduse stabiliseerimisel, struktuuriliste muudatuste elluviimisel ja kasvu taastamisel. Meie peamiste partnerite ja meie enda kogemus kinnitab, et Euroopa Liidu poliitika üldised põhimõtted on kasvu ja arengut toetavad, kui neid igapäevases elus järgida. Paraku ei ole kõik liikmesriigid ega ka Euroopa Liit tervikuna asutamislepingu põhimõtteid alati järginud. Eelmisel kümnendil väljus majanduse haavatavus kontrolli alt. Jõudsast majanduskasvust hoolimata ei pidanud enamik riikidest vajalikuks koguda reserve, vaid ajasid lodevat eelarvepoliitikat ja kasvatasid riigivõlga. Finantssektori kiire areng ning integratsioon ei tulnud üllatusena mitte ainult Eestis, vaid ka Euroopa Liidus. Ligipääs rahastamisele lihtsustus sedavõrd ning piiriülesed grupid ühtsel finantsturul arenesid sellise kiirusega, et panganduspoliitika ei jõudnud sellele järele. Kiire laenukasv, kerkivad varade hinnad ja tulu otsimisel unustatud riskid – need on peamised märksõnad, mis iseloomustavad kriisieelset poliitikat. Lõdva eelarvepoliitika ja vastutustundetu riskivõtmise tagajärjel kuhjusid erinevused euroala riikide vahel, sageli kasvasid palgad – paljuski avaliku sektori poolt tõugatuna – kiiremini, kui konkurentsivõime oleks seda lubanud. Kasv põhines üha enam sisenõudlusel, pangalaenudel ja kinnisvarasektoril ning erinevused jooksva konto positsioonides ja võlakoormuses üha kasvasid. Riski alahinnati nii valitsustes kui ka erasektoris ning seda süvendas suutmatus hinnata ja teadvustada finantsriskide ülekandumist makromajandusse. Tegelik valmisolek kriisi halduseks ja lahenduseks oli nõrk, kuid suhteliselt head aastad varjasid põhimõttelisi probleeme. Usalduskriis lahvatas alles 2010. aasta esimesel poolel, mil turgudel tekkis mitme liikmesriigi madala kasvu, eelarvepoliitika ning lõhkenud kinnisvaramulli ja panganduse probleemide taustal tõsiseid kõhklusi. Kriisi mõju võimendus nõrgemates riikides ja tõstis riskiastet Euroopa finantsturgudel laiemalt. Stabiilsuse tagamiseks leppisid Euroopa Liidu Ülemkogu ja Ministrite Nõukogu 2010. aastal ja 2011. aasta esimesel poolel kokku mitmes sammus, mis loovad eeldused kindlaks väljumiseks kriisist ja kasvupotentsiaali tõstmiseks.
Põhimõtteliselt ei ole kokku lepitud midagi uut ega üllatavat: riigi rahandus tuleb saada korda, finantssektor puhastada halbadest laenudest ja panna senisest tugevamatesse raamidesse. Struktuurireformid tuleb ära teha, et suurendada konkurentsivõimet ning olla valmis pikema perspektiivi väljakutseteks, nagu näiteks rahvastiku vananemine. Ühte lausesse kokkuvõetuna on meetmete eesmärk liikmesriikide koostöö toetamine, et tagada majanduste kooskõla Euroopa Liidu ja euroala formaalsete ja sisuliste reeglitega. Kokkulepitud meetmetest tasub kõigepealt mainida majanduspoliitilise koostöö tugevdamist.
Korraliku eelarve ja jätkusuutliku majanduse eelduseks on stabiilne majanduskasv. Euroopa Liidu kasvupotentsiaali tugevdamine on aastaid olnud võtmeküsimus. Konkurentsivõime ja kasvu tõstmise strateegia "Euroopa 2020" ning liikmesriikide reformiprogrammid annavad sellele suunale uue alguse. Strateegias seatud eesmärkide täitmiseks annab lootust reformide senisest tihedam sidumine riikide eelarveplaanidega Euroopa semestri raames. Loogilise jätkuna peaks Euroopa Liidu enda järgmise perioodi eelarve keskenduma strateegias seatud eesmärkide elluviimisele. Konkurentsivõime küsimuste olulisust näitab ka "Euro pluss" pakt, millega lisaks euroalale võtavad veel kuus liikmesriiki ise endale vabatahtliku eesmärgi ja allutavad end reformide läbiviimisel kollegiaalsele survele. Ühisraha ja ühtne finantsturg tekitavad vajaduse tihedama koostöö ja siduvamate poliitiliste lubaduste järele.
Teine eesmärk on liikmesriikide võetud eelarvepoliitiliste lubaduste kõrvalekaldumatu täitmine. Liikmesriigid peavad kinni pidama kokkulepitud graafikust vähendada eelarve puudujääki 2013. aastal vähemalt 3% tasemele. See eesmärk on miinimum. Euroala riigieelarve puudujääk oli 2010. aastal ka 6% ning riigivõlg 85% SKT-st. Ülemäärase puudujäägi menetlust ei ole algatatud ainult kolme riigi suhtes – need on Eesti, Rootsi ja Luksemburg. Puudujääkide vähendamine ning ülemäärasest eelarve puudujäägist väljumine on ka eeldus, et asuda otsustavalt vähendama ähvardavalt paisunud riigivõlga. Sügavas kriisis olevad riigid, nagu on Kreeka, Iirimaa, Portugal, peavad järjekindlalt täitma programmidest võetud kohustusi. See tähendab eelarve korrastamist, võla juurdekasvu pidurdamist ja vähendamist ning, mis kõige olulisem – struktuurireforme. Siin ei saa olla leebe, sest iga järeleandmine tähendab sammukest lähemale järgmisele usalduskriisile. Majanduskasvu taastumise tingimustes peaks kasvama ambitsioon veelgi resoluutsemalt tegutseda.
Kolmandaks, meie kõigi soov on saavutada Euroopa Liidus majanduse ja eelarve stabiilne areng. Siin on oma roll nii liikmesriikidel individuaalselt kui ka kollektiivselt Euroopa Liidul ja euroalal. Kõik algab liikmesriigi vastutusest ning eelarve ja majanduse korraldamisest rahaliidu ja ühise turu tingimustes. Tegemist on kohustusega, mille iga riik asutamislepingule alla kirjutades on võtnud. Asutamislepingus seatud majanduspoliitiliste eesmärkide täitmine ja poliitikate koordineerimine tugineb stabiilsuse kasvu paktil. Viimase aasta jooksul on eksperdid, kõrgemad ametnikud, ministrid ja riigijuhid tegelnud selle tugevdamise ja täiustamisega. Nüüdseks on õigusaktide pakett, mis reformib pakti ning täiendab Euroopa Liidu majanduspoliitikate senist seiret, jõudnud läbirääkimisteni Euroopa Parlamendiga. Kõigi eelduste kohaselt rakendub uus kord tuleval aastal.
Ma julgen öelda, et liikmesriikide majanduspoliitiline mõtteviis on juba praegu muutunud. Poliitiline tahe on alati võtmeks ning selle tõestuseks on need riigid, kus ka seniste reeglite alusel on suudetud ajada vastutustundlikku eelarvepoliitikat. Seega on olemas kõik eeldused, et Euroopa Liidu ja euroala koostööraamistik liikmesriikide kestliku poliitika toetamiseks hakkab toimima.
Tahan rõhutada selle põhijooni. Esiteks, uus raamistik sisaldab tugevamaid õigus- ja survemehhanisme. Kollegiaalne surve ja nõuanne ning sanktsioonide võimalus aitavad tagada õiget eelarvepoliitikat tavaolukorras ning kiiret väljumist ülemäärasest puudujäägist. See on oluline samm edasi. Ministrite nõukogus kokkulepitud tekstide näol on tegemist kompromissiga ühelt poolt automaatsemaid sanktsioone ja teiselt poolt ministrite suuremat rolli pooldavate riikide vahel. Meie kuulume esimeste sekka.
Teiseks muutub riigivõla kriteerium. See on siiani olnud tagaplaanil ja selle vähendamist nõutakse järjekindlalt. Kolmandaks viiakse sisse liikmesriikide majandusarengu terviklik jälgimine, et ennetada kriise.

Härra rahandusminister, kahjuks on ettekandeks ettenähtud 20 minutit läbi. Võib-olla on võimalik avada teemasid veel  küsimustele vastamise käigus. Meil on registreeritud juba mitu küsimust. Palun, Marika Tuus!

Suur tänu! Austatud härra minister, tänan teid põhjaliku ettekande eest! Te rõhutasite, et peamine on säilitada riigi usaldusväärsust ja hoida riigi rahandus korras. Aga nimetagem ka, mille arvel see tegelikult tuleb. Me teame, et meie elatustase on langenud, reaalpalk väheneb, rahva vaesus suureneb, toiduhinnad on juba Londoni omadest kõrgemad, tööpuudus on kõrge ja inimesed lahkuvad Eestist. Miks te oma probleemiasetuses ei puudutanud selle temaatika neid aspekte?

Aitäh! Minu ülesanne oli rääkida riigi rahandusest. Mis puudutab usaldusväärsust, siis see on võti, et vältida probleeme tulevikus ja ka olevikus. Kui te tähelepanelikult jälgisite, siis vaatamata sellele, et 2010 oli juba selgelt majanduse taastumise aasta, lahvatas usalduskriis turgudel alles 2010. aastal, kuigi langus algas ju 2008. See tähendab, et riigid ei suutnud enam finantseerida neid lubadusi, mida valijale oli antud. See ei ole lihtsalt poliitikute tahte küsimus. Poliitikud võivad ju turge siunata, mida nad teevadki, ka rahandusministrid teevad, aga tegelikult me kõik sõltume neist. Laenud läksid lihtsalt liiga kalliks, osa riike ei saanud füüsiliselt laenu. Meie naabritest oli esimene selline riik Läti, aga enne seda oli samasse olukorda sattunud mitu mitteeurotsooni riiki. Nii et see, et kriis jõudis eurotsooni, oli ikka tõsine äratuskell. Kõiksugu jutud, et laenu arvel tõstetakse elatustaset, on tegelikult tänases maailmas juba kohatud. See mentaalsus, nagu ma ütlesin, on Euroopas poliitilisel tasandil enamasti juba muutunud või enamikus riikides vähemalt muutumas.

Aitäh! Järgmine küsimus on härra Jaak Allikult.

Lugupeetud härra rahandusminister! Me kuulsime, et te planeerite 2013. aastaks maksukoormuse alanemist 31,3%-ni. Ilmselt te nõustute, et sellise maksukoormusega ei jõua riik ülal pidada praeguses mahus avalikku sektorit, korrakaitsjaid, kaitseväge, meditsiini- ja sotsiaalsfääri, haridust, kultuuri, välisteenistust. Millistes sfäärides on sel juhul planeeritud edasised kärped ja mis te arvate sellest, et esmalt tuleks määrata rahvuse ja riigi, keele ja kultuuri püsimajäämiseks vajalikud avaliku sektori kulutused ning vastavalt sellele leida maksukoormus ning sobiv maksusüsteem?

Aitäh! Kui te märkasite, siis ma rääkisin rohkem maksukoormuse alanemisest kui alandamisest. Ta alaneb suuresti struktuuriliste nihete tõttu ja selgelt ka teise samba maksete taastumise tõttu. See on statistiline muutus, see ei ole valitsuse tehtud algatus. Tegelikult on maksualandused, mida valitsus teeb, väga mõõdukad. Näiteks tulumaksusoodustuse ülempiiri alandamine, mida opositsioon, näiteks vasakopositsioon, võiks tuliselt tervitada, puudutab ju ainult kõige jõukamaid ja enamikku peresid üldse mitte. See omakorda tõstab ju maksukoormust. Neid samme on mitmesuguseid. Me kohendame maksusüsteemi suhteliselt vähe, aga me püüame tööjõult koormust ära võtta. Tööjõu kõrge maksustamine on olnud kõigi eksperdihinnangute järgi meie probleem, üks tööpuuduse soodustaja.
Mis puudutab neid suuri rahastamiseesmärke, siis ärme üle dramatiseerime. Eesti on nii hariduse kui ka kultuuri rahastamise poolest, võrreldes SKT-ga, üks esimesi riike Euroopas, hariduse poolest kolme-nelja hulgas, kultuuri poolest OECD esimene. Nii et lahendus ei ole see, et me aina suurendame, rahuldame aina kasvavaid vajadusi aina rohkem. Ma olen rääkinud, et riik hoiab oma tegevuskulud stabiilsena või minimaalses kasvus. See ei tähenda mingisugust dramaatilist probleemi. Arusaamisi, kui suureks meie riigisektor või, ütleme, riigiaparaat saab paisuda, on ju kõvasti korrigeeritud. Olen ka ise buumiaastatel minister olnud ja mäletan, kui lihtsalt loodi siis uusi ametikohti ja kujutati ette uusi struktuure. Jäi mulje, et me oleme kasvava rahvastikuga ja lõputult kiireneva majanduskasvuga riik.

Aitäh! Järgmine küsimus on Rannar Vassiljevilt.

Aitäh! Hea rahandusminister! Küsimus puudutab kohalikke omavalitsusi. Riigi eelarvestrateegia ei näe ette muudatusi kohalike omavalitsuste rahastamises ehk teisisõnu kehtivad senisel kujul kärbituna nii tulumaksu osa kui ka tasandusfond. Samal ajal kaob kohalikel omavalitsustel aastast 2012 ära laenupiirang, mis teisisõnu tähendab seda, et omavalitsused hakkavad tõenäoliselt rahastama puudujääki laenu abil. Kas olukorras, kus omavalitsuste eelarve puudujääk on osa valitsussektori puudujäägist, ei oleks mõistlikum mingil määral taastada omavalitsuste rahastamist? See suurendaks puudujääki riigieelarves, aga samal ajal vähendaks seda kohaliku omavalitsuste eelarvetes ehk üldproportsioon jääks samaks, arvestades just olukorda, et tõenäoliselt on riigi laenuintress oluliselt madalam kui on omavalitsuste oma.

Aitäh! Omavalitsuste laenupiirang ei kao, laenupiirang muutub paindlikumaks ja täpsemaks, arvestatakse võlga ja edaspidi ka defitsiiti. Tutvuge kohaliku omavalitsuse finantsjuhtimise seadusega, see on päris keeruline reeglistik, mina ei suuda päris kõike seda teile praegu ette kanda. Mis puutub omavalitsuste tulubaasi taastamisse, siis siin võib tuua erinevaid graafikuid, kuidas mingil hetkel omavalitsuste eelarved kasvasid kiiremini ja kriisi ajal nad ei kärpinud. Praegu on pendel natukene liikunud ja võib tõesti öelda, et kärped on jõudnud ka omavalitsusteni. Aga kui rääkida nende tulubaasi taastamisest, mille üle me oleme ka koalitsioonilepingut tehes pikalt vaielnud ja kus detailid on veel lahtised, siis mina olen veendunud tasandusfondi suurendamise pooldaja. Regionaalpoliitika, mis seisneb tulumaksu protsendi suurendamises, on selgelt suunatud Tallinnale, Viimsile, Harkule ja ma arvan, et see ei ole mõistlik. Ma arvan, et nad elavad niigi üle keskmise hästi ja on mõneti isegi üle kuumenenud, kui vaadata infrastruktuuri ja kõike seda.

Järgmine küsimus. Palun, Eiki Nestor!

Aitäh! Räägiks ka sellest, mis on mõistlik. Kindlasti olen nõus sellega, et headel aegadel on vaja tagavarasid koguda ja halbadel aegadel tuleb neid kasutada. Meil juhtus nüüd nii, et halbadel aegadel oli varusid kogutud mõnevõrra vähe, näiteks töötuskindlustusse, aga sellegipoolest hoidsime valitsussektori tasakaalu pingutustes kokku just töötute kuludest ehk teisisõnu suurendasime reserve sotsiaalkindlustuses, töötuskindlustuses ja muudes sfäärides ei astunud mingeid samme. Kui mõistlikuks sa pead sellist tegevust, et sotsiaalkindlustuse arvel hoitakse rasketel aegadel reserve kinni?

Aitäh! Ärge olge nii kriitiline oma noore kolleegi suhtes, ta küsis täitsa mõistliku küsimuse. Aga mis puutub reservidesse, siis kõige tundlikumad on kindlasti just sellised suletud ja sotsiaalselt suunatud fondid. Nende puhul ongi reservide hoidmine kõige suurem probleem. Ma pean seda mõistlikuks. Töötuskindlustuse puhul, selge see, tehti kriisi alguses viga, kui just siis kärbiti drastiliselt sissemakset ja seejärel tuli seda kõige raskemal kriisi hetkel suurendada. See oli kindlasti kõige halvem, mis sai juhtuda, aga see pidi juhtuma, lihtsalt muud väljapääsu ei olnud.
Ma olen loomulikult nõus, et tegelikult peaks põhieelarve olema püsivas tasakaalus vähemalt, see tähendab, ka ilma nende fondideta. Seda me seni saavutanud ei ole, aga selleks on meil hulk poliitikaid, kaasa arvatud riigi tegevuskulude külmutamine, ja pidev efektiivsuse otsimine. Mulle omistati siin täna jälle mingisugust vallandamiste ähvardust, aga seda ma ei ole öelnud. Ma ütlesin, et me ei saa mõelda nii, et me peame vägisi inimesi tööl hoidma. Minu käest küsiti, et kuidas te mõtlete hoida inimesi tööl. Aga kui need inimesed tööle võeti ja struktuurid loodi, siis oli aasta 2008, kus kõik olid veel eufoorias. Me oleme kahaneva rahvastikuga riik ja ümberhinnatud kasvupotentsiaaliga riik. Ei maksa sisendada endale jällegi seda, et kõik, mis on headel aegadel tehtud, peab säilima igavesti. Me oleme jõudnud stabiilse, tasakaalustatud, kindlatel alustel kasvuni. Tookord oli kasv suuresti ju laenuraha ja ülioptimismi arvel.

Aitäh! Palun, Ester Tuiksoo!

Tänan väga, proua juhataja! Austatud rahandusminister! Valitsuse kinnitatud konkurentsivõime kavas "Eesti 2020" ja ka tänases ülevaates puudub täiesti põllumajanduspoliitika, puudub maaelutemaatika. Ma tahaksin väga kuulda teie mõtteid finantsperspektiivi kohta, mis puudutab ÜPP-d. Või olete te selle valdkonna ära unustanud?

Aitäh! Küsimus oli vist konkurentsivõime kava kohta. Põllumajandus kui niisugune ei ole konkurentsivõime küsimuses nii kõrge profiiliga. See on midagi, mida massiivselt toetatakse, mille toetamine käib Euroopas läbiräägitavate reeglite järgi. Niipalju, kui on juba läbi räägitud, on strateegiadokumentides seda valdkonda ka kajastatud. Kirjutada oma dokumentidesse midagi, mida kokku lepitud ei ole, oleks ikkagi piinlik. Meie prioriteedid, millest me räägime, on konkurentsivõime kontekstis. Põllumajanduse konkurentsivõime on midagi sellist, kus on tegu väga rangelt Euroopa tasemel poliitikatega, mitte niivõrd rahvuslikega.

Aitäh! Palun, Deniss Boroditš!

Aitäh! Hea minister! Mul on mõned küsimused riigiettevõtete kasumi jaotamise põhimõtete kohta. Kas praegune valitsuse suund on pigem maksimaliseerida dividenditulu, nii nagu te ütlesite, et on oodata dividenditulu tõusu, või pigem soosida investeeringuid välisriikidesse, Eesti Energia näitel Ameerikasse või teistesse riikidesse, või on mingi muu viis? Miks ma seda küsin? Viimastel istungitel on väga teravalt tõusnud üles elektri hinna küsimus. Teadaolevalt avaneb 2013. aastal elektriturg, mis erinevate spekulatsioonide kohaselt toob kaasa 30–50% elektri hinna tõusu ja tähendab ka seda – selle mõistmiseks ei pea majandusteadlane olema –, et oluliselt suureneb Eesti Energia tulu ja sellest tulenevalt kasum. Millist dividenditulu kasvu pärast elektrituru avanemist te oma strateegias planeerite? Ja kui tõesti dividendide kasv on päris suur, kas siis sellest tulenevalt on järsku oodata näiteks elektriaktsiisi alandamist?

Aitäh! Ega dividendide summa ei ületa – ma peast meenutan, andke mulle andeks – kõige kõrgemaid tippe, mis minu arust saavutati 2009. aastal eelmise aasta, st 2008. aasta suurte kasumite tõttu. Aga Eesti Energia teema on natuke pikem. Te nagu vastandasite kaks varianti. Välisprojektid on ju iseenesest ka suunatud kasumi teenimisele, ütleme, et üheselt kasumi teenimisele ehk ka dividendide maksimeerimisele. Samas dividenditulu ei võeta investeerimisprojektide arvel, seda tehakse riigifirmade äri- ja investeerimisplaanide alusel, jäetakse selleks vahendid kätte ja kui midagi üle jääb, siis võetakse. Eesti Energia puhul on ju selge, et nad teenivad oma kasumi põhiliselt avatud turul, ja seda ei ole põhjust ei neile ega ka riigile pahaks panna, kui see dividend välja võetakse. Valitsus ju kinnitab ka Eesti Energia investeeringute kava, mis on minu teada mõneti korrigeerimisel. Ühesõnaga, see on pikem küsimus. Kui soovite täpsustada, mida te tegelikult küsida tahtsite, siis proovin uuesti vastata.

Aitäh! Kuna meil on jäänud selle küsimuste-vastuste vooru lõpuni vähem kui neli minutit, siis viimane küsimus, härra Tarmo Tamm, ja väga lühikene vastus härra rahandusministrilt.

Austatud minister! Te rääkisite oma kõnes, et riigieelarve tulud ja kulud on tasakaalus, mis iseenesest on väga hea. Aga samal ajal olen ma lugenud, et riigi reservid vähenevad. Kus neid reserve siis kasutatakse, kui eelarve tulud ja kulud on tasakaalus?

Aitäh! Ettekandes ma puudutasin seda teemat. Reservid olid kasutusel miinuse aegadel, praegu reservid ei kahane. Mõneti nad kahanesid, kui me olime sügavas kriisis, aga juba eelmisel aastal me saavutasime ju tillukese ülejäägi. Kogumit tuleb vaadata – omavalitsusi, sihtasutusi, kõiki sotsiaalfonde ja kõike kokku. Reservid olid aastavahetuse seisuga peaaegu kaks korda suuremad kui avaliku sektori laenud.

Kuna küsimus ja vastus olid lühikesed, siis on veel paar minutit aega. Härra Neeme Suur, palun teie küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud härra rahandusminister! Ma tahaksin küsida ka kohalike omavalitsuste kohta. Kuidas on maamaksu vähenemise kompenseerimisega kohalikele omavalitsustele? Kõige esimene teema oli seotud euro kasutuselevõtu seadusega. Mõnele omavalitsusele läks see muudatus maksma võib-olla 1000, mõnele võib-olla 10 000 eurot. Maamaksu teadet enam ei väljastata, kui enne oli 50 krooni, siis nüüd on 5 eurot – seal on vahe vahel. Teine asi on see, et nagu valitsuse tegevuskavas kirjas on, kaotatakse koduomanike maksukoormuse vähendamiseks alates 1. jaanuarist 2013 maamaks kodualusele maale. Siit ka küsimus: milline on kohalike omavalitsuste maksutulude vähenemise kompenseerimise mehhanism?

Aitäh! See on õige küsimus. Praegu veel ühest vastust ei ole. Mina olen ise kaitsnud tuliselt seda seisukohta, et jutt, nagu piisaks sellest, kui me ütleme varakult ette, on naiivne. Selles mõttes on ka koalitsioon võtnud hoiaku, et tõepoolest ei piisa ütlemisest, vaid kompenseerimine või kompenseerimise eelduse loomine on hädavajalik, et sellist soodustust kehtestada. Omavalitsused kindlasti ei peaks jääma ilma maamaksust, mis iseenesest on üks stabiilne ja loomulik tuluallikas. Aga võimalusi on siin mitmeid. On võimalus seda ülejäänud maa osas diferentseerida. Meil on kavas maa korraline hindamine. Meile on ka rahvusvaheliselt korduvalt soovitatud, et maamaks tuleks ikkagi seada tulupõhiseks, et 2001. aasta hinnad on tänasel päeval kindlasti ebatäpsed. Selle kallal me töötame ja minu arust see tähtaeg, millal me peaksime hakkama vastuseid andma, on juba sel aastal.

Sellega lõpetan härra rahandusministrile esitatavate küsimuste vooru. Suur tänu, härra Jürgen Ligi! Ma palun järgmiseks ettekandeks kõnetooli Eesti Panga asepresidendi härra Märten Rossi!

Lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud Riigikogu liikmed! Järgneva sõnavõtu jooksul pööran tähelepanu neljale teemale. Esiteks räägiksin euroala stabiilsusest, raha stabiilsusest, teiseks makromajanduse stabiilsusest Eestis, kolmandaks paar sõna Euroopa eelarveraamistikust ja neljandaks hästi lühidalt mõni mõte ka finantsstabiilsusest.
Alustuseks euroala hinnastabiilsusest. Euro on Eesti jaoks olnud äärmiselt oluline küll juba mõnda aega, kuid kui varem mõjutas euro meid kaudselt ning rahapoliitilist vastutust saime kanda ikkagi ainult Eesti rahapoliitika eest, siis alates euroalaga liitumisest on euro ja Eesti üks ja sama asi. Ehkki majandusliku paradigma mõttes ei olnud muutus meil nii suur kui mõnedes riikides, sest meil oli vahetuskurss juba enne fikseeritud, on euroala ühine rahapoliitika ja inflatsiooni arengud meie jaoks siiski tähtsamad kui varem. Nii seepärast, et eurot kasutades mõtleme euro väärtusele paratamatult rohkem kui enne ja see mõjutab ka meie otsuseid, kui ka seepärast, et varasemad riskid, mis olid seotud valuutakomiteega ja seetõttu hinnastabiilsusega, on tänaseks möödanik.
Tahan siinkohal rõhutada, et euroalaga liitudes on oluliselt muutunud Eesti Panga tegevusfookus, mitte ülesannete tegevusfookus. Olles osa euroala keskpankade süsteemist, on meie kohustus osaleda eurosüsteemi rahapoliitika otsuste tegemises ning nende elluviimises selleks, et saavutada euroala ühiseid eesmärke rahapoliitika vallas. Euroala rahapoliitika teostamisel ei ole mitmeti mõistetavust selles, mis on meie eesmärk. See on väga selge – see on hinnastabiilsus. Hinnastabiilsus määratletakse kui euroala ühtlustatud tarbijahinnaindeksi tõus alla 2%, kuid selle ligidal keskpikas horisondis. Ei ole ühegi liikmesriigi, sealhulgas Eesti rahvuslikes huvides, et eurosüsteem, st ka Eesti Pank, sellest üldeesmärgist kõrvale kalduks. Selle üldise peaeesmärgi täitmine ongi meie peamine rahvuslik erihuvi euroalal. Euroopa Keskpanga nõukogu on oma rahapoliitikaalastes otsustes sellest ka lähtunud ning viimasel istungil aprillis tõsteti inflatsiooniriskide suurenemise tõttu rahapoliitilist intressimäära 0,25 protsendipunkti võrra.
Peatuksin paari sõnaga nendel põhjustel. Nii maailma- kui ka euroala majandus on hakanud kriisist oodatust kiiremini taastuma ja ilmutab järjest tugevamat tervist. Kasv on küll aeglasem, kui enne kriisi n-ö normaalseks peeti, kuid märksa kiirem näiteks aasta tagasi prognoositust. Muidugi, see taastumine pole olnud kõikides riikides ühtlane ning osa riikide võlakriis ohustab majanduse taastumise jätkumist tegelikult euroalal tervikuna. Sellest hoolimata on maailmamajanduse olukorra paranemine koos mitme muu põhjusega oluliselt tõstnud maailmaturgudel mitme toorme hinda. See on olnud ka peamine tegur, mis on mõjutanud euroala viimaseid hinnaarenguid, ja aprillis oli aasta hinnatõus koguni 2,8%.
Eelkirjeldatud olukorda arvestades võib selgelt näha ohtu, et hinnasurve kasvab pärast kriisi nii Euroopas kui ka laiemalt. On väga oluline, et inflatsiooni hiljutine kasv ei tooks kaasa ulatuslikku inflatsioonisurvet keskmise aja jooksul. Seetõttu on eurosüsteemi keskpankade ülesanne olla praegu eriti tähelepanelik, et ohjata hinnastabiilsust ohustavaid riske. Peamiselt nende riskide vähendamiseks nõukogu intresse ka tõstis. On selge, et praegune intressi väga madal tase on jätkuvalt piisav tugi majanduse kriisist taastamisel. Samas tuleb selgelt teadvustada, et närvekõditavad probleemid mõnes euroala riigis on intressi tõstmise otsusele tähtsad ainult nii palju – ainult nii palju! –, kui need mõjutavad euroala üldist arengut. Selleks, et leevendada rahapoliitika toimimist ohustavaid riske, võeti juba mõni aeg tagasi vastu otsus kasutada ka mittestandardseid meetmeid, mis on aidanud ajada euroalal efektiivset rahapoliitikat olukorras, kus mõned turud hästi ei toimi. Kuid need sammud on oma iseloomult ajutised ning ei takista karmistamast rahapoliitikat selleks, et taltsutada inflatsiooni ohtu.
Eesti majanduse olukord on selles üldpildis praegu suhteliselt tasakaalus ning oluliselt parem, kui veel aasta tagasi oleks tihanud oodata. Eesti majanduskasv on pärast kriisi taastumas eeskätt ekspordi toel. See kinnitab meie varasemaid arusaamasid, et Eesti majanduse käekäik sõltub ühest küljest sellest, kuidas läheb meie välispartneritel, ja teisest küljest loomulikult sellest, kuidas meie ettevõtted suudavad kohanduda maailmaturu nõudmistega. See on aidanud mõnevõrra parandada ka olukorda tööturul, kus hõive on hakanud kasvama, kuid siin on veel pikk tee käia, et olukorraga võiks päris rahule jääda.
Euroalaga liitumine on avaldanud majandusele üldjoontes ootuspärast mõju. Nagu eeldatud, on finantseerimistingimused muutunud paremaks ning Eesti on atraktiivsem investeerimispaik. Samas ei olnud õige oodata ning see pole ka nii läinud, et kõik probleemid laheneksid euro tõttu, saati siis üleöö. Koos toormehindadega on ka Eestis väga kiiresti kasvanud inflatsioon, mis juba mõnda aega muret valmistab. Kõige suurem mure aga ei seisnegi vahest selles, et see kasv on prognoositust kiirem või et ta on praegu kiirem euroala keskmisest. Peamine risk on võib-olla see, et sellest tulenevalt võivad järgmised sammud ohustada konkurentsivõimet pikemas perspektiivis, ja selline näitaja hoiatab, et n-ö lihtne aeg makrostabiilsuse hoidmisel, kus kriisi järelmid majandust tagasi hoidsid, võib läbi saada rutem, kui on eeldatud. Mõnevõrra on sellel rindel meid rahustanud see, et toormehindade surved ei ole seni hoogsalt üle kandunud muudesse hindadesse või palkadesse. Riigil on majanduspoliitikat kavandades oluline kaasa aidata, et seda riigisisestel põhjustel ka ei juhtuks. Välisriiklikel või euroülestel põhjustel on loomulikult esmatähtis hoida euroala rahapoliitika jätkuvalt kindlal joonel. Kuid on ikkagi tähtis, et ka oma riigi poliitika toetaks samme, mis mäletavad neid riske, täpsemalt öeldes riskide realiseerumist, mis eelmises tsüklis selles kontekstis aset leidis.
Euro kasutuselevõtu mõju Eesti inflatsioonile on olnud lühiajaliselt kahetine. Detailsemat hinnangut anda on ka veel praegu vara, kuid on ilmne, et esiteks on euroga liitumine vähendanud pikaajalisi inflatsiooniriske meie majanduses, sest enam ei tunta muret võimaliku devalveerimise ja muu sellise pärast. Võib-olla on veel vara hõisata, kuid aasta alguse konjunktuuri baromeetri näitajad ütlevad näiteks, et inimeste kartus tuleviku inflatsiooni ees on üllatavalt väike, arvestades seda, kui suured on globaalsed hinnasurved. See on hea näitaja. Muus osas võib öelda, et euro kasutuselevõtt mõne konkreetse hinna kujunemisel kahtlemata rolli mängis, eelkõige selles, kuidas need hinnad ajas muutusid. Kuid on selge, et vähegi pikemas perspektiivis ei erine koondpilt sellest, mis oli mujal Euroopas. See tähendab, mõju on pikemas perspektiivis väike. Samas on tõsi, et mõnede kaupade-teenuste hindades võib tuvastada kummalisi liikumisi, mida ei saa seletada ei euroga ega globaalsete teguritega. Seetõttu tuleb ka edaspidi pidevalt jälgida, kuidas toimib meie turg ja kas siin on selliseid väärastusi, millega peab tegelema majanduspoliitika.
Eesti eelarveraamistiku puhul tuleb avaldada tunnustust sellele, et  vahepealsetele kõhklustele vaatamata on valitsus ka pärast valimisi võtnud kokkuvõttes seisukoha, et tuleb jätkata 2009. aasta kevadel paika pandud üldtasakaalu eesmärkidega. See on kooskõlas jätkusuutliku rahandusega. Kui midagi viimasest kümnendist õppida, siis eelkõige seda, et meiesugusel väikese ja avatud majandusega riigil tuleb n-ö headel aegadel olla veelgi konservatiivsem. See polegi nagu õieti konservatiivsus, ma ei taha öelda, et ma olin konservatiivne seda öeldes. See on pigem õppimine ja tasakaalukas käitumine õiges ajas ja õiges kontekstis.
Liikudes edasi euroala eelarvepoliitilise raamistiku küsimusteni, ütleksin, et euroala riikide väga suur lõimumine õigustab kindlasti tihedamat majanduspoliitilist koostööd ka selleks, et meie rahasüsteem toimiks tõhusalt. Paraku on viimase paari aasta jooksul olnud hinnastabiilsuse saavutamise puhul üks avalikkuse jaoks ebakindlust tekitav tegur just ebakõlad liikmesriikide poliitikate vahel. Meie euro stabiilsust see otseselt ohustanud ei ole, kuid see on teinud rahapoliitika toimimise ebaselgemaks ning suurendanud ebakindlust turgudel. Põhjuseks on, et keerulistes olukordades on eelarvepoliitikas varem tihtilugu jäänud peale üksikute riikide lühiajalised erihuvid, mille kohta, kui nüüd tagantjärele tark olla, võiks öelda, et see polnud ka nende huvides. See tähendab, et majanduse koordineerimise mehhanism pole olnud tõhus, liikmesriigid ei ole kinni pidanud ei pikaajalistest strateegilistest plaanidest ja eesmärkidest ega ka riigi rahanduse kohta käivatest reeglitest – mitte kõik loomulikult, aga väga paljud –, olgu need eesmärgid riigisisesed või euroala ja Euroopa Liidu ülesed.
Kuigi meie praegune eelarvepoliitika seis on kiiduväärt, on ka meil põhjust ikka ja alati peeglisse vaadata ja küsida, kuivõrd me tähtsustame näiteks sedasama riigieelarve strateegiat aastateks 2012–2015. Samuti tuleb märkida, et eelarve koostöömehhanismi tõhus toimimine eeldab, et meie erihuvi ja kohustus pole jälgida ainult enda tegemisi, vaid ka teiste euroala liikmesriikide – ja mitte ainult Kreeka või Portugali – arengukavasid ning eesmärgipüstitusi. See mõjutab nii süsteemi üldist toimimist kui ka sedakaudu meid endid siinkandis. Selle teadmise taustal on loogiline ja ootuspärane, et tänaseks on Euroopa Liidu institutsioonide tasandil majanduspoliitika koordineerimise raamistiku täiustamise ettepanekutega lõpusirgele jõutud. Peale minister Ligi sõnavõttu ei ole mul tarvilik seda üle kirjeldama hakata. Kuid raha stabiilsuse nurga alt vaadates on kartus, et selle raamistiku täiendamisel ei ole mindud lõpuni. Nimelt, kui ülemäära suurte tasakaalustamatuste puhul on ühiselt kokku lepitud neid korrigeerivates meetmetes ja ka tähtaegades, siis survemehhanismid selle kava täitmise jälgimiseks ja elluviimiseks on jäänud endiselt liiga suvakohaseks. Uus valmiv raamistik näeb ette rakendada varasemast suuremaid sanktsioone ja trahve ning muid survemehhanisme peale riigi rahanduse ka teiste makrotasakaalustamatuse ilmingute puhul. Paraku on praeguste plaanide kohaselt ministrite nõukogul suhteliselt suur otsustusõigus nende rakendamise või mitterakendamise suhtes, viidates näiteks erakorralistele teguritele. Eelnenust õppides tuleks reeglite rakendamise automaatsust suurendada, tagamaks makromajandusliku järelevalvemenetluse stimuleerivat toimet ja usaldusväärsust turuosaliste silmis.
Et uus Euroopa majanduspoliitika koordineerimise järelevalve raamistik tõepoolest toimiks, peavad euroala liikmesriigid vastavalt kohandama oma riigi raamistikke. Näiteks on eurosüsteemis levinud veendumus, et igas euroala liikmesriigi eelarveraamistikus, kavandamise, eesmärkide seadmise raamistikus peaks olema roll ka iseseisval, omaette institutsioonil. Kuidas täita seda funktsiooni Eesti olemasolevaid institutsioone ära kasutades, on ilmselt mõttekoht ka Riigikogule.
Lõpetuseks tahan praeguses faasis tähtsustada neljandat teemat ehk kriisijärgset arendustööd Euroopa finantssektori ülesehituses. Ka siin on mõneski mõttes olulisim Eesti asi Euroopa asi. Ei ole nii, et meile on olulised Eesti asjad ja võõrad Euroopa asjad. Hiljutine kriis kinnitas, et eriti ohtlik on nii meile kui ka eurole tervikuna kombinatsioon eelarvekriisist ja finantskriisist. Seetõttu on majandusanalüüsi järelevalve poole peal tugevdatud vaadet finantssektori ja üldmajanduse laiemale koosmõjule. Selles vallas alustas juba aasta alguses tegevust uus institutsioon ingliskeelse nimega European Systemic Risk Board, mis muu hulgas peab andma ka sisendid ja hinnangud eespool kirjeldatud euroala majanduspoliitika koordineerimisele järelevalve süsteemi jaoks. See on tervitatav!
Finantskriisi õppetunnid on andnud õnneks tõuke ka sellele, et piiriülene koostöö järelevalve vallas on astunud kogu Euroopas mõne sammu edasi. Samuti on varasemast rohkem hakatud tähtsustama pankade kapitalipuhvreid. Ehkki see suundumus on üleilmne, on hea meel tõdeda, et Läänemere piirkonnas, sh Eestis, on valmisolek ja tegelikult ka ettevalmistus möödunud aastatel selles suunas tegutseda suuremgi kui mõnel pool mujal. Samas tuleb võetud suunal astuda veel samme, et selline sidus süsteem Euroopas tõepoolest tõhusalt toimiks. Kahtlemata on siinkohal roll mängida ka meil ja teil.
Kokkuvõttes on Eesti rahandus saanud euroalaga liitudes palju kindlama ja toekama raami. Samas ei anna see meile võimalust teiste najal lihtsalt liugu lasta. Selleks, et eurosüsteem toimiks tõhusalt, peavad sellesse panustama kõik süsteemi osad, sh kõik rahvuslikud keskpangad. Samuti peame teadvustama, et kõrvuti kitsalt riigisiseste väljakutsetega mõjutavad meid oluliselt ja võib-olla ka kõige tähtsamas võtmes teiste riikide otsused ja käitumine, mistõttu meil on täielik õigus oodata samasugust lähenemist ka nendelt riikidelt ja kohustus sellesse töösse panustada. Suur tänu!

Suur tänu! Asume küsimuste juurde. Esimesena on registreerunud Kalle Laanet. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Härra asepresident! Oma esimeses punktis te rääkisite euroala stabiilsusest ja rõhutasite hinnastabiilsust. Ma ei ole küll eriline rahandusspetsialist, aga igapäevaselt ja praktikas me näeme, et juba eelmise aasta lõpust on hinnad iga päevaga muudkui kasvanud. Kas see ongi siis meie eesmärk, et hinnad stabiilselt tõuseksid, te rõhutate seda, või näen ma selle taga hoopis midagi muud? Kuidas Eesti inimene peaks reaalselt hakkama saama, kui tema sissetulek ei kasva? Kui toorainehinnad kasvavad, kui majanduses kõik kasvab ja meie räägime stabiilsusest.

Suur tänu! Väga õige küsimus. Tuleb rõhutada, et kuigi Euroopa majandusel on olnud tagasivaates raske periood ja see on olnud mõnes mõttes selline lihtsustav tegur, mis ütleb, et hinnatõus on meil euroalal kindlalt ohjes, on meid mõjutanud see, et maailmamajandus on kasvanud tegelikult palju kiiremini, kui oli oodatud, ja see on mõjutanud ka toormehindu, toiduainete hindu, energiahindu. Keskpangad, sealhulgas ka Eesti Pank eurosüsteemi osana, peavad olema väga selge seisukohaga selles osas, et vaatamata avalikkuses ja ka turgudel levivatele üleskutsetele, et intressi tõstmine peab silmas pidama Portugali probleeme või seda, et Euroopa alles tuli kriisist välja, on ainuke ja euroala ainuke rahapoliitiline eesmärk toetada oma intressiotsustega seda, et keskpikas perspektiivis oleks hinnastabiilsus euroalas tagatud, see tähendab, et hinnad ei kasvaks mitte rohkem kui 2% või selle ligi. Tahaks öelda niipalju, kui viidata teie küsimusele, et jah, tehniliselt võttes me räägimegi sellest, et inflatsioon ei tohiks olla suurem kui 2%. Kümne aasta jooksul tähendab see, et hinnad tõusevad tegelikult peaaegu viiendiku. Aga põhjus, miks see nii on defineeritud, nõuab vist pikemat käsitlust.

Aitäh! Järgmine küsimus. Palun, Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Me teame, et meie riigi viimaste aastate eelarve- ja rahanduspoliitikale on antud suhteliselt hea hinnang. Aga kui nüüd Eesti Panga koha pealt vaadata, mida oleksid siis valitsus ja parlament võinud veel paremini teha, et kriis oleks meid vähem valusalt löönud?

Suur tänu küsimuse eest! Kui üritada kolmetunnist teemat ühte minutisse paigutada, siis tagantjärele targana on punkt üks see, et me alahindasime globaalse majandustsükli eemaldumist oma tasakaalust, eriti finantssektoris, ja ei osanud võimendada neid riske ka iseendale. See tähendab, et kui me aastail 2005–2007 hindasime majanduse positsioone ja tulevikuväljavaateid, kommunikeerisime või arvestasime neid poliitika tegemisel, siis mis seal salata, seda ulatust, mil määral maailmamajandus ja sealtkaudu ka meie majandus oli tasakaalust väljas, alahinnati. Tinglikult öeldes, kui me rääkisime 2%-lise ülejäägi eesmärgist, tulnuks meil rääkida 5%-lise ülejäägi eesmärgist, miks mitte ka 7%-lisest ülejäägist. Kui me rääkisime sellest, et me tõstsime pankadel kapitali adekvaatsust 10%-ni, kusjuures me suurendasime väga varakult ja ennetavalt mitmeid riskikaalusid, nõudsime rohkem kapitaliriskide katmiseks, siis oleks pidanud veel rohkem rõhutama, et see küsimus ei ole mitte ainult meie probleem, vaid on ka riigipiiriülene, toetama rahvusvahelist koostööd Põhjamaade naabritega varem, kui me seda tegime, kuigi me astusime väga õiges suunas ja tegelikult enne kui ülejäänud Euroopa. Ma pean tunnistama, et minu piiratud analüüs viitab sellele, et uusi asju ei oska ma eriti pakkuda, aga paljusid neid asju, mis me tegime, oleks võinud teha veel rohkem.

Aitäh! Eiki Nestor, teine küsimus.

Teatavasti on Euroopa Liidu riikidest majanduslangusest vist kõige paremini välja tulemas Rootsi ja Saksamaa. Mõlemas riigis on maksukoormus suurem kui Eestis ja riigivõlg ka suurem kui Eestis. Kas nendes riikides on rahandus korras?

Hinnang turgudel on, et on korras. Ma arvan, kindlasti on väga oluline, et need riigid ja ka paljud teised riigid jätkaksid seda kurssi. Mul ei ole kahtlustki, et nad seda ka teevad. Ma tahaksin osutada ka sellele, et kui te tutvute Saksamaa ja Rootsi eelarvestrateegia kavadega, siis ei paista seal silma mitte see, et ollakse rahulolevad ja arvatakse, et eelarve konsolideerimist ei peaks jätkuvalt suurendama.

Aitäh! Järgmine küsija on Raivo Järvi.

Suur tänu, hea juhataja! Austatud asepresident! Me kõik küsime siin küsimusi, mis väärivad n-ö pikka seminari, nii nagu sai just mainitud, ja ma kardan, et minu küsimus läheb samasse valdkonda. Võib-olla siis mõned markeeringud. Kui praegune Eesti Panga president rahanduskomisjoni esimehena siin majas saatis mind Brüsselisse, esines seal üks rahandusnobelist, kes rääkis sellest, et kui euro tahab saada sääraseks valuutaks, nagu seda on USA dollar, siis peab looma vastavad instrumendid, mõeldes selle all siis loomulikult ka võlakirju. Teada on, et praegu on kava luua eurotsooni võlakirju tagasi lükatud. Minu küsimus on: mis tingimustel säärane asi ikkagi toimuks ja mille taga see praegu seisab, kas see on suurem Euroopa konsolideerumine?

Suur tänu! Väga keeruline küsimus, eriti kui see on kaudselt esitatud nobelisti poolt. Minu isiklik arusaamine on selles küsimuses niisugune, et rahaliidus ei ole päris sellist reeglistikku, et läheme raamatukokku, võtame reeglistiku lahti ja vaatame punktidest 1, 2, 3, 4, 5, mida on vaja teha, et rahasüsteem rahaliidu mõttes hästi toimiks. On küsimusi, mida saab lahendada niimoodi, on küsimusi, mida saab lahendada natuke teistmoodi. Küll on selge, et nende asjade vahel peab olema konsistentsus. Kui me tähtsustame või, täpsemalt öeldes, kui teie tähtsustate seadusandluse kaudu seda, et meil ei ole euroala eelarveliitu, mis võib olla mõistlik, mis ei ole ainuke variant, kuidas Euroopat korraldada, aga mis võib olla mõistlik, siis on selge, et palju rohkem peab rõhutama seda poolt, mis puudutab eelarvepoliitilisi piiranguid, seda, et ükski riik üksinda ei satuks löögi alla või kriisi. Mis ei tähenda seda, et kui Euroopa Liidus oleks tõepoolest eelarveline liit, siis oleksid üksikud liikmesriigid nagu suures vabaduses ja võiksid teha, mida tahavad. Siis on kindlasti teised mehhanismid, kuidas piiranguid korraldada. Minu vastuse mõte on selles, et kindlasti on väidetud, et ilma selleta rahaliit ei toimi, kuid päris nii must-valgelt see tõsi ei ole. Küll on selge, et kui me astume sammu A, siis tuleb arvestada, et B peab olema seda tugevam. Aga küsimus, kas võlakirja on vaja, jääb vahest tõesti seminari teemaks.

Aitäh! Palun, Andres Anvelt!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Ühisraha on muidugi Euroopa Liidu ühisturu arengus samm edasi, kuid efektiivne siis, kui seda toetavad ka liidu kõikide riikide vähemalt sarnased rahanduspoliitikad. Te rääkisite põgusalt survemehhanismidest, kuid kas te saaksite välja tuua, milliseid konkreetseid sanktsioone planeerib Euroopa Keskpank juhul, kui riigid ikkagi ei suuda nende meetmete rakendamist tagada? See on ju nüüd ka meie maksumaksja raha ja sellest oleneb ka meie riigi julgeolek.

Suur tänu! Täpsustaksin väga selgelt, et see valdkond on valitsuste pädevus. Euroopa Keskpankade Süsteem, sh ka meie rahvuslik keskpank, ei kehtesta eelarvepoliitikate suhtes mingisuguseid sanktsioone ega kontrolli ka täitmist. See on väga selgelt eurogrupi ja euroala rahandusministrite ning teiste sellega seotud organite pädevus ja ülesanne.

Aitäh! Järgmine küsija on Taavi Rõivas.

Austatud ettekandja! Poliitikud peavad arvestama rahandustõdesid ja tervet mõistust, aga samas painab neid tihti kiusatus anda järele avalikkuse survele. Praegu me näeme väga tugevat avalikkuse survet, mis puudutab ilmselgelt tootlikkust ületavat palgakasvu. Me näeme seda erasektoris, aga ka avalikus sektoris. Eeskätt puudutab see loomulikult parlamenti. Need nõudmised on juba jõudnud, julgen öelda, buumiaegsele tasemele. Te olete üks väheseid inimesi Eestis, kes oskab sellistele keerulistele küsimustele väga selgelt vastata. Mu palve on: kas te selgitaksite saalitäiele poliitikutele, millised ohud valitsevad, kui me anname järele tootlikkuse kasvu ületavatele palganõudmistele?

Väga lühidalt võib öelda, et vähegi kaugemas perspektiivis tähendaks see meile konkurentsivõime nõrgenemist eelkõige ekspordisektoris, sealtkaudu aga loomulikult ka palkade survet nendessamades ettevõtetes. Loomulikult ei anna see mingisugust täiendavat arenguperspektiivi kaugemas tulevikus ühelegi Eesti elanikule. See seos sealt tulebki. Hüpates aga lühikesest vastusest natuke pikema peale, ütleksin, et nagu möödanik on meile näidanud, on otsese seose väljatoomine loomulikult komplitseeritud ja igas ajahetkes on raske analüüsida, kas me oleme õigel rajal või mitte. Ma ei taha öelda, et kuskil on nupp, mille kohta me teame, kas see on õige või vale. Loomulikult on kõhklusi ja kahtlusi, kuid kokkuvõttes on konservatiivsus ühiskonnas ka selles vallas kindlasti meie ühishuvi.

Aitäh! Palun, Arto Aas!

Hea ettekandja! Eesti majandus on tüüpiline eksportiv majandus ja mullused ekspordi kasvunumbrid ületasid vist isegi parimate buumiaegade näitajaid, muidugi eelmise aasta võrdluses. Selle taustal teame, et meie peamised eksporditurud Soome, Rootsi ja Saksamaa on ajanud üsnagi mõistlikku rahanduspoliitikat, aga samal ajal on seal kodumaise tootmise ergutamiseks (iseasi, kui edukalt) kasutatud stiimulpakette, mis on nüüd lõppenud või lõppemas. Kas nende riiklike toetuspakettide kadumine Euroopa Liidu sees mõjutab kuidagi drastiliselt nende riikide majandust ja selle kaudu ka Eesti ettevõtete ekspordivõimet?

Mõistlikud toetuspaketid on sellised, mis püsivad eelarvepoliitika raamistiku sees. Kui me viitame mingisugusele erilisele toetuspaketile näiteks Soomes või Rootsis, siis tuleb toonitada, et ega nemad ei ole sellest eelarveraamistiku üldkontseptsioonist kõrvale tõmbunud. Selles mõttes võiks vastus sisalduda tõdemuses: kui meie arvates majanduse areng edaspidi toetab eelarvepositsioonide paranemist ja seetõttu loomulikult ka selliste tugipakettide kadumist – kui nii võib nimetada –, siis siin ohtu Euroopa majandusele kindlasti ei ole. Vastupidi, siis hakkab mängima see teine pool, et tugev eelarvepositsioon toetab investeerimiskindlust, toetab tarbimise usaldust kaugemas perspektiivis. Ja see tähendab juba iseendast majanduskasvu, selle kiirenemist. Tegelikult aga on Euroopa majanduskasv praegu suhteliselt kiire, nii et väga palju kiirendada seda ei tahakski. Aga vähemalt toetab see seda, et olemasolev keskkond toimib ja on meie jaoks soodne.

Aitäh! Palun, Rannar Vassiljev, teine küsimus!

Hea asepresident! Palun teie hinnangut, kuidas võiks avaliku sektori konkurentsivõimet tööjõuturul mõjutada valitsuse plaan hoida tööjõukulud veel umbes neli aastat samal tasemel, samas kui kevadine majandusprognoos näeb aastas ette 3,5–5% nominaalpalga kasvu.

Suur tänu keerulise küsimuse eest! Ma arvan, et ma ei oska sellele vastata. Küsimus iseenesest on nagu lihtne. Kui me suurendame tootlikkust ka avalikus sektoris, siis see ei tähenda, et palgasumma kokkuhoidmine piirab üksikindiviidide palga kasvu. Aga see teema on nii keeruline, et nõuab palju tõsisemat ja kindlasti väga professionaalset analüüsi, mida minu arvates Rahandusministeerium ja teised ministeeriumid ka teevad.

Aitäh! Andres Anvelt, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Ma küsin siis oma küsimuse teistpidi. Millised on teie arvates reaalselt võimalikud survemehhanismid, millega saaks mõjutada neid euroala riike, kes ei suuda kuidagi sisepoliitiliselt vajalikke meetmeid rakendada? On ju tähtis, et meie maksumaksja raha, mida me maksame praegu stabiilsusfondi, ei läheks tuulde.

Me ka ise nuputame, kas me oskaksime midagi paremat soovitada kui seda, mis on praegu välja pakutud. Ikkagi konkreetsed rahalised karistusmehhanismid, konkreetne kulu riigile, kui ta peab panema mingisugused summad deposiiti ilma sellest intressitulu saamata. Siin midagi väga palju targemat pakkuda on keeruline ja mõnes mõttes tähtsustab see seda teist poolt. Ärme unustame, et mehhanismide teine pool on otsene partnerite surve, eriti olukorras, kus karistusmehhanismid ei ole täiesti automaatsed. Seda rohkem tähtsustub rahandusministrite ja laiemalt valitsuste töö üksteise seiramisel ja mõjusa surve avaldamisel õigel hetkel.
Ma kasutaksin võimalust ja ütleksin, et loomulikult ei ole ainukene mõjutusvahend riiklik. Põhimõtteliselt peaks viimasest kümnendist õppima seda, et suurim viga oli tegelikult see, et hinnati valesti mõne riigi rahandusriske ka turgudel endil. Selles mõttes on olukord praegu palju parem. Iseenesest on see, et üks või teine riik peab praegu oma laenude eest kõrgemaid intresse maksma, ainult tervitatav, eriti kui see on andmetega täiesti kooskõlas ja vastab suuremale riskile. Selles mõttes ma ei ole eriti murelik, kui see mehhanism ka järgmise 10 või 20 aasta jooksul püsima jääb. Küllap riiklikud surveavaldused muutuvad uuesti olulisemaks, kui tekib kõhklus, et turg hakkab jälle seda riski alahindama, mis on seotud  üksikute liikmesriikide maksevõimega.

Aitäh! Jäänud on alla kahe minuti, nii et palun lühike küsimus ja lühike vastus! Neeme Suur, teine küsimus!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Siin on palju juttu olnud majanduse kasvust tänu majanduse efektiivsemaks muutmisele, aga majandus sõltub väga palju ressurssidest. Üks põhilisi ressursse on tööjõud. Meil on Eestis tööjõulist elanikkonda ca 650 000. Praegu on registreeritud töötust umbes 50 000, registreerimata töötust umbes 50 000 ja uuringutele tuginedes võib väita, et 120 000 inimest on välismaal tööl käinud ja 70 000 plaanib seda teha. Seega umbes 30% tööjõust on meil nagu tööturult välja lülitatud. Kas rahanduspoliitilised meetmed mingil moel toetavad meie tööjõuressursi püsimist Eesti riigis?

Suur tänu küsimuse eest! Mu vastus on väga lihtne. Nii euroalal tervikuna kui ka meie laialdasele majanduspoliitika stabiilsusele suunatud rahanduspoliitika kõige efektiivsem ja olulisem element on kindlasti see, et inimesed saaksid liikuda ja tahaksid ikka Eestisse tagasi tulla.

Aitäh! Kui Valdo Randpere veel jõuab, siis palun väga lühidalt!

Hea ettekandja! Palun kirjeldage paari sõnaga olukorda Lätis ja Leedus. Ma tean, et Eesti Pank jälgib ka neid. Läti kohta tean, et nad tahavad eurole üle minna, Leedu kohta ei tea midagi.

Vastuseks on aega 15 sekundit.

Ma natuke kokutan ja siis ütlen, et aeg lõppes otsa. Aga tegelikult ma ei tahaks kommenteerida palju rohkem kui öelda, et rahandusminister juba viitas sellele, kui tähtis on meie jaoks, et Läti on suutnud oma lubadusi rahvusvaheliste kreeditoride ees täita ning oma programmi ellu viia ja arendada.

Aitäh! Lõpetan selle küsimuste-vastuste vooru. Suur tänu, härra Märten Ross! Järgmisena palun kõnetooli rahanduskomisjoni esimehe Sven Sesteri!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Rahanduskomisjon on algatanud olulise tähtsusega riikliku küsimusena riigi rahanduspoliitika arutelu. Riigikogus komisjonide algatatud olulise tähtsusega riiklike küsimuste arutelu teemad on olnud siiani välispoliitika, tervishoiupoliitika, ettevõtluspoliitika, Eesti inimarengu aruanded ja palju muid tähtsaid päevakohaseid teemasid. Rahanduspoliitika arutelu Riigikogu kevadistungjärgul on esmakordne. Sel teemal arutelud on toimunud komisjonide tasandil ja täiskogu teistes töövormides ning leidnud väljundi riigieelarve menetlusel sügisel.
Komisjon peab positiivseks, kui selline arutelu muutub traditsiooniks, nii et kevadel arutatakse laiemalt eelarvestrateegilisi dokumente ja sügisel menetletakse järgmise aasta riigieelarvet. Teadaolevalt peab Vabariigi Valitsus ka 2012. aasta riigieelarve eelnõu vastavalt riigieelarve seadusele esitama Riigikogule hiljemalt kolm kuud enne eelarveaasta lõppu, s.o septembri viimasel nädalal. Peaaegu paralleelselt menetleb Riigikogu riigi 2010. aasta majandusaasta koondaruannet koos Riigikontrolli kontrolliaruandega, mille Vabariigi Valitsus esitab Riigikogule kinnitamiseks vastavalt riigieelarve seadusele samuti septembris.
Rahanduspoliitika on lai mõiste. Rahanduspoliitika on osa riigi majanduspoliitikast, seda teostatakse eelkõige riigieelarve kaudu ja selle eesmärk on mõjutada tööhõivet, tarbimist, säästmist, investeerimist ning majanduse arengut ja keskkonnakaitset. Peamised vahendid, millega rahanduspoliitikat ellu viiakse, on maksud ehk maksupoliitika ning laekunud raha kulutamise viis. Maksustamisega saab soodustada ettevõtluse arengut ning selle kaudu tööhõivet, samuti suurendada rahvamajanduse koguprodukti ja elanikkonna rikkust. Rahanduskomisjoni huvi keskendus eelnenud aastatel eelkõige ülevaadetele eelarvestrateegiast ja konvergentsiprogrammist.
Riigieelarve seaduse kohaselt koostatakse eelarvestrateegia riigieelarve eelnõu alusena järgmise eelarveaasta ja sellele järgneva kolme eelarveaasta kohta. Vabariigi Valitsus kiidab selle rahandusministri ettepanekul heaks hiljemalt seitse kuud enne järgmise eelarveaasta algust. Riigi eelarvestrateegia koostamise eesmärk on tagada keskpikas perspektiivis eelarvepoliitika jätkusuutlikkus ning muuta valitsuse tegevus riigi ja valdkondlike arengute suunamisel tulemuslikumaks. Eelarvestrateegias esitatakse järgneva nelja aasta eelarvepoliitilised põhimõtted, Vabariigi Valitsuse prioriteedid, majandusolukorra analüüs ja majandusarengu prognoos, sh tulude prognoos, ning muu tähtis finantsjuhtimist puudutav informatsioon.
Vastavalt Euroopa Liidu eelarvepoliitikate koordineerimise reeglitele peab Eesti tulenevalt euroala liikmeks saamisest esitama stabiilsusprogrammi – varem oli see konvergentsiprogramm – ning valitsus just äsja kiitis selle stabiilsusprogrammi heaks. Samal ajal on koostatud ja heaks kiidetud veel kolm valitsuse strateegilist dokumenti: riigi eelarvestrateegia 2012–2015, Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm 2011–2015 ning selle rakendusplaan ehk Vabariigi Valitsuse tegevusprogramm ning konkurentsivõime kava "Eesti 2020".
Lähtuvalt eeltoodust tegi komisjon ettepaneku algatada arutelu riigi rahanduspoliitika teemadel. Põhjus, miks arutelu sai ette valmistatud suhteliselt lühikese aja jooksul võrreldes väljakujunenud tavaga, on komisjoni soov arutada aktuaalset teemat Riigikogu täiskogus ajategurit võimalikult palju arvestades. Teise aspektina pidas komisjon tähtsaks vajadust riigi eelarvestrateegiat arutada mitte ainult rahanduskomisjonis ja ELAK-is, vaid ka Riigikogu täiskogus koos teiste rahanduspoliitikat puudutavate teemadega. Nii saavad kõik Riigikogu liikmed võimaluse oma arvamusi ja küsimusi esitada. Samuti on eesmärk kompaktse ja olulisi teemasid käsitleva arutelu abil asjaomane info ja probleemistik laiema üldsuse ette viia. Komisjoni arvates on väga tähtis saada tervikpilt riigi rahanduse hetkeseisust ja kavandatavatest muudatustest selles valdkonnas.
Annaksin teile ka lühikese ülevaate rahanduskomisjoni tööst selle arutelu ettevalmistamisel. Komisjoni istungil 18. aprillil andis Rahandusministeerium ülevaate stabiliseerimisreservi vara suurusest 2011. aasta esimese kvartali seisuga, ka saime infot reservi olemusest ja vara paigutamisest. 19. aprillil, päev hiljem, tutvustas Rahandusministeerium rahanduskomisjonile riigi 2011. aasta kevadist majandusprognoosi.
Rahanduskomisjon valmistas olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu konkreetsemalt ette kahel istungil. Esialgne ettepanek riigi rahanduspoliitika arutelu läbiviimiseks tehti 21. aprilli istungil. 2. mail osalesid rahanduskomisjoni istungil Rahandusministeeriumi esindajad ja Eesti Panga esindajad, andes ülevaate vastavalt eelarvestrateegia ja stabiilsusprogrammi koostamisest ning Eesti ja euroala majanduse arengust. Komisjon võttis info teadmiseks ja kasutab seda edasiste eelnõude menetlemisel taustateabena.
Rahandusministeeriumi ettekandest peab komisjon olulisimaks järgmisi alateemasid: riigi eelarvestrateegia, mille eesmärk on struktuurne tasakaal, stabiilsusprogramm 2011, eelarvepoliitilised eesmärgid, reservid, võlakoormus ja maksupoliitika. Eesti Panga ettekandest tõusid teemadena esile euroala hinnastabiilsus ja majandusaktiivsus, Euroopa eelarvepositsioon, inflatsioon ja välised hinnasurved, eksport, sisenõudlus, hõivatute arv ja tarbijahinnaindeksi tõusu mõjutavad toidu ja kütuse hinnad.
Komisjoni liikmete väga laias spektris esitatud küsimused puudutasid maksukoormuse muutumist, Euroopa Liidu poolse hindamise võimalikku tulemit, avalik-õiguslike reservide ühendamist riigikassaga ja nende kasutamise juriidilisi aspekte, perioodil 2013–2015 kavandatavaid pensione, töötuskindlustuse makseid ja kohustusliku pensionifondi makseid puudutavaid muudatusi ning reservide kogumise ajakava ja paindlikkust. Tunti huvi inflatsiooniriskide ja kohalike omavalitsusüksuste finantseerimise muudatuste vastu, samuti selle vastu, kuidas on eurotsooniga liitumine mõjunud inflatsioonile, millised on tööhõivet kajastavad andmed ja meie konkurentsivõime kasvu tegurid. Vastused on eelmiste ettekannete käigus siin juba kõlanud.
Lõpetuseks. OECD tõstab oma hiljuti Eesti kohta esitatud riigiülevaates endiselt esile Eesti tugevat eelarvepositsiooni. Eesti pole kunagi olnud Euroopa Liidu ülemäärase defitsiidi menetluses ja meie võlg on väikseim OECD riikide seas. Rahvusvahelise Valuutafondi delegatsiooni lõplikus avalduses "Eesti Vabariik – 2010. aasta artikkel IV konsultatsioon" on rõhutatud Eesti kõigutamatut sirgeseljalisust eelarvepoliitika vallas ja lisatud, et saavutatu taustal seisab Eesti ees kolm suuremat proovikivi, mis tuleb kasvu säilitamiseks ületada. Need on eelarve konsolideerimise tagamine ja vastutsüklilise eelarvepoliitika kehtestamine, majanduse taastumise rahastamine ja finantssektori vastupidavuse säilitamine ning potentsiaalsete ressursside täielik kasutamine ja konkurentsivõime taastamine.
Kõik tänased ettekanded ning nende aluseks olevad materjalid on koostatud eesmärgiga tagada riigi rahanduse pikaajaline jätkusuutlikkus ja tasakaalus eelarve, võttes arvesse kõike eeltoodut. Rahanduskomisjon, Euroopa Liidu asjade komisjon ja samuti teised valdkondlikud komisjonid annavad omapoolse sisendi riigi rahanduspoliitikasse asjaomaste eelnõude ja seisukohtade kaudu. Teema arutelu jätkub juba sügisistungil riigieelarve menetlemise käigus, kui on laekunud ka info Euroopa Komisjoni hinnangust meie 2011. aasta stabiilsusprogrammi kohta.
Kordaksin üle oma ettekande alguses väljaöeldud mõtte: meie arvates oleks positiivne, kui muutuks traditsiooniks selline arutelu, et kevadel analüüsitakse laiemalt eelarvestrateegiat ja sügisel arutatakse juba konkreetsemalt järgmise aasta riigieelarvet. Tänan teid!

Tänan väga ettekandjat! Ja nüüd küsimused ettekandjale. Teine küsimus, Kalle Laanet.

Aitäh, austatud juhataja! Hea komisjoni esimees! Riigi tulude kasvatamise suurimaid võimalusi on kindlasti eksport. Numbrid on näidanud, et eksport küll kasvab, aga kas see on meie riigi jaoks piisav? Kuidas sina ettevõtja ja komisjoni esimehena tunned: kas riik on teinud piisavalt selleks, et leida uusi turge Euroopa Liidu sees, eelkõige aga Euroopa Liidust väljaspool?

Tuletagem meelde kõige raskemaid aegu, kui me hakkasime kriisi jõudma. Üks esimesi asju, mis riik tegi, oli mitmesuguste toetusfondide loomine eksportivatele ettevõtjatele. Ma võin praegu eksida, aga vist oli tegemist miljardi krooniga, kui mitte suurema summaga. Eksporditoetused oli esimene teema, millele riik hakkas kohe tähelepanu pöörama. Hiljem järgnesid muud tegevused, millega riik on eksporti hoidnud ja toetanud. Ma olen kindel, et riik on teinud enam-vähem kõik endast oleneva, et eksporti toetada. Parim tõestus ongi see, et me oleme tegelikult jõudnud olukorda, kus ekspordi tase on jõudnud juba täpselt samale tasemele, mis oli enne kriisi algust, kui mitte juba isegi natuke kõrgem.

Aitäh! Teine küsimus, Tarmo Tamm, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud komisjoni esimees! Ma tahan veel kord rääkida dividendipoliitikast. Kui riik võtab dividende Tallinna Sadamast kui edukast ettevõttest, siis ei ole ju probleeme. Aga kui riik võtab dividende Eesti Energiast, siis tekib probleem. Tekib probleem kõigile riigi kodanikele ning tekib probleem ka riigiettevõtetele – nende konkurentsivõime nõrgeneb, sest see kajastub kõikides hindades. Ja samal ajal peab Eesti Energia ise hakkama turult kallilt raha laenama. Kui tark on ikkagi Eesti Energiast raha välja võtta ja samal ajal selle jaoks raha juurde laenata? Kas see on tark ja jätkusuutlik poliitika?

Alustame kõigepealt sellest, et kõigi nende äriühingute puhul, kus riik on omanik, teostab n-ö aktsionäriõigusi täidesaatva võimu esindajana minister. Kindlasti oleks kõige õigem küsida seda ministrilt. Aga kui te tahate teada minu arvamust, siis ma püüan seda selgitada.
Mis on tegelikult ühe laenu mõte? Väga trafaretselt öeldes on tegemist aktsionäriga, kes tahab saada mingit kindlat tootlust – see on vähemalt seesama protsent, mis laenul on. Tihti öeldakse, et ettevõtte jaoks on just omakapital kõige kallim kapital, nii imelik, kui see ka ei ole. Omakapitali tootlus eeldab teatavaid näitajaid ja väga paljud äriettevõtted pigem võtavad väliskapitali juurde. Tuleb muidugi märkida, et riigi omanduses olevate ettevõtete ainus eesmärk ei ole kasumit saada. Kindlasti on see üks nende eesmärkidest, aga mitte ainuke, on muidki sihte. Eesti Energia eesmärk on vähemalt siiani olnud lisaks kasumi teenimisele Eesti energiapoliitika sisuline elluviimine, stabiilsuse hoidmine.
Kui tulla uuesti teie küsimuse juurde, siis ma ei näe selles probleemi, kui riik võtab osa kapitali välja. Aga riik peab seejuures jälgima, ega selle otsusega ei kahjustata ettevõtte majandustaset sel moel, et ta ei saa enam edasi eksisteerida. Kui seda ohtu ei ole, siis ma ei näe probleemi. Sama küsimus on praegu riigi reservide ja laenudega. Lähimatel aastatel on küsimus, kuidas me oma kulusid katame: kas võtame reservidest raha või võtame laene. Me peame lähtuma sellest, mis on parajasti riigile otstarbekas.

Aitäh! Teine küsimus, Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua juhataja! Hea ettekandja! Eelmisel nädalal tulid avalikkuse ette Eesti Panga juhtide vahelised arusaamatused, mille tagajärjel asepresidendid ilmselt kaotavad oma ametiposti. Minu küsimus ei puuduta aga nende isiklikke ameteid. See, mis seal toimub, mõjub ju tegelikult negatiivselt nii Eesti Panga kui ka Eesti riigi rahanduspoliitikale. Kas teie komisjon on seda küsimust arutanud või mis te sellest küsimusest arvate?

Lühidalt vastates võin öelda, et komisjon ei ole seda arutanud. Oma isikliku arvamuse jätan seekord ütlemata.

Aitäh! Kajar Lember, palun!

Mõnes mõttes teema juhatati juba sisse. Teie ettekandes oli palju juttu Eesti rahanduspoliitika usaldusväärsusest just nimelt väljaspool. Eelkõnelenud ministri kõnest tuli välja, et Euroopat ootab rahanduse vallas uus algus, ja selle üle on mul sotsina hea meel. Suur osa selles on Euroopa Keskpangal ja ka Eesti Pangal. Tõepoolest, kas teie seisukohalt võiks praegu Eesti Pangas toimuv kahjustada seda paljukiidetud Eesti rahanduspoliitika usaldusväärsust muu maailma silmis või mitte?

Aitäh, küsija! Te küsisite täpselt sama küsimuse teist korda. Ma just enne vastasin, et me ei ole seda teemat komisjonis arutanud, seega on mul raske teile praegu komisjoni seisukohti tutvustada. Ja kuna ma ei ole ka Eesti Panga Nõukogu liige, siis ma ei tea, millest lähtuvalt seal mingeid otsuseid tehtud on. Nii et me ei ole seda komisjonis arutanud ja ma jään teile praegu kahjuks vastuse võlgu.

Aitäh! Taavi Rõivas, teine küsimus!

Austatud komisjoni esimees! Kas see uus algus, millest Euroopa rahanduses räägitakse, ei ole mitte selline, et see ei tohiks just nimelt sotsiaaldemokraate liigselt rõõmustada? Liigutakse ju selgelt sotsiaaldemokraatlikest ja võib-olla ka ülekulutamise vigadest eemale. Kas mul on õigus, kui ma ütlen, et kõnealune uus algus Euroopa Liidu rahanduses on risti vastupidine sellele uuele algusele, mida sotsiaaldemokraadid oma kaubamärgina on Eestile välja pakkunud?

Aitäh, hea küsija! Ma saan aru, et käimas on ühe väikese palli põrgatamine läbi minu. Aga ma rõõmuga vastan, niipalju kui ma suudan vastata. Juba üks varasem härra Rõivase küsimus oli seotud tootlikkuse ja palgatõusudega. See andis väga selgelt mõista, et tõsilugu, me peame lähtuma lähitulevikus sellest, et kõigepealt vaatame üle oma tootlikkuse ja alles seejärel palgatõusud. Kui sellest nagu samm tagasi astuda, siis ka mulle tundub praegu, et see uus algus, mis Euroopa majanduses on, ei ole võib-olla päris üks ühele see, mida sotsiaaldemokraadid on näinud. Aga mine tea, eks me lähiajal näe – võib-olla tuleb ilus korralik koostöö ja me näeme ühist algust mõlemal poolel.

Aitäh! Kajar Lember, teine küsimus.

Kuna see teema on nüüd tõusetunud, siis tahan ka selle kohta küsida. Eestis rõhutatakse alati, et Eesti ei tohiks teha Kreekat. Aga siis peaks ka mainima, et Kreeka rahanduskriisi ellukutsujad olid suures osas konservatiivid. Võib-olla seal on tõesti vaja uut algust, et edasi minna. Kas meie rahanduskomisjon ikka jälgib seda, mis teistes euroriikides toimub?

Aitäh teile, see on hea küsimus! Rahanduskomisjon jälgib seda. Ja mitte ainult ei jälgi ise, vaid paneb ka teile kõigile siin saalis südamele, et needki inimesed, kes ei ole rahanduskomisjonis, jälgiksid Euroopas toimuvat. Selleks anname teile kaks võimalust. Üks võimalus on siinsamas saalis ja selleks me täna siia tulimegi. Ja on ka teine võimalus: tulge, palun, teinekord rahanduskomisjoni, seal käib meil pidev arutelu. Nii et tere tulemast!

Aitäh! Rohkem registreeritud küsimusi ei ole, tänan head ettekandjat! Avan nüüd läbirääkimised. Esimesena palun kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindaja Aivar Sõerdi!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Eesti majandusolukord on märgatavalt paranenud ja lähiajal seisavad ees kasvuaastad. Aprilli keskel avaldatud majandusprognoosi kohaselt kasvab majandus normaalses tempos kogu äsja valitsuses kinnitatud strateegiadokumentidega hõlmatud perioodi jooksul aastatel 2012–2015. Hulga näitajate poolest on majandusprognoosi ootused tänavuse majanduskasvu väljavaadete osas märksa positiivsemad kui varem sama perioodi kohta tehtud prognoosis. Ka maailmamajanduse taastumine on osutunud oodatust tõhusamaks, sealhulgas meie peamistel eksporditurgudel. Tänu sellele ongi kevadises prognoosis ekspordi loodetavat kasvu ülespoole korrigeeritud ja ka tööhõive kasvu väljavaade on parem.
Loomulikult tuleb stabiilse kasvu aastaid kasutada riigi rahanduse seisu parandamiseks ja selliste eelduste loomiseks, et suudaksime tulevikus paremini taluda ebakindlust maailmamajanduse arengus. Viimane majanduskriis näitas väga selgelt, kui haavatav on väikese ja avatud riigi majandus välismõjude poolt. Tänu sellele õppetunnile sai meile vääramatult selgeks, et kriisi aitavad ületada tugev eelarvepositsioon ja headel aegadel kogutud reservid. Eesti majanduse kriisist väljumist hinnanud institutsioonid on öelnud, et enne kriisi kogutud reservid on olnud meie suurim tugevus.
Konservatiivset rahanduspoliitikat tuleb jätkata ka lähimas ja kaugemas tulevikus. Ehkki lähiaastate majanduskasvu väljavaated on positiivsed, näitab viimane prognoos seda, et kui praegust poliitikat mitte muuta ja mitte sekkuda, on küll riigieelarve struktuurselt ülejäägis, aga nominaalse ülejäägi saavutamiseks on vaja pingutada. Strateegiadokumendis on seatud eesmärgiks saavutada nominaalne tasakaal aastal 2013. Tahan rõhutada, et eelarve tasakaalu saavutamine pole pelgalt eesmärk iseenesest või soov ilusaid arve näidata, vaid sellel on ka suur sisuline tähendus. Reservide taastamise algusest saame rääkida peale seda, kui on taastatud nominaalne tasakaal. Ja paraku praeguste teadmiste juures reservide taastamine või reservide kasvatamise algus jääb ikkagi strateegiaperioodi lõppu ehk aastatesse 2014–2015. Me teame, et kui 2013 õnnestub nominaalne tasakaal saavutada, siis tuleb keskvalitsuse reservide arvel katta ka rahavoogusid, mida me vajame keskvalitsuse institutsioonidele võetud laenude tõttu, samuti sissemakseteks Euroopa stabiilsusmehhanismi. Paraku tekibki selline olukord, et keskvalitsuse reservi kahanemist tasakaalustab sotsiaalkindlustuse reservide kasv. Selleks, et seda vahekorda muuta, ongi tähtis, et keskvalitsuse reservide taastamist oleks võimalik alustada nii kiiresti kui võimalik.
Nagu ma ütlesin, ongi peamine eelarvepoliitiline eesmärk jõuda lähiaastatel eelarve tasakaaluni ja perspektiivis reservide taastamine vähemalt kriisieelsele tasemele. Meie reservide maht polnud enne kriisi ega ole ka tulevikus ülemäära suur – võrreldes SKT-ga 12–13%. Tegelikult võiks reservide maht, arvestades just väliskeskkonnast tulenevaid riske, olla tunduvalt suurem. Palun lisaaega!

Soovite kolm minutit lisaaega? Palun!

Võrreldes mitme Euroopa Liidu riigiga oli meil tänu reservidele kriisi lihtsam ületada. Defitsiidi katmine laenurahaga läheb kokkuvõttes märgatavalt kulukamaks ja reeglina peavad valitsused laenude tagasimaksmiseks ja intresside tasumiseks suurendama maksukoormust. Teadaolevalt – ma viitan siin Saksa keskpanga andmetele – kulub euroala riikidel aastas keskmiselt 9–10% maksutuludest intresside tasumiseks, Kreekas isegi neljandik maksutuludest. Aga see on ju raha, mida riigid võiksid kasutada oma prioriteetsete kavade elluviimiseks.
Teada on, et ka meie riigieelarves on fikseeritud kulude osatähtsus väga suur ehk siis vaba raha mitmete meetmete, uute algatuste elluviimiseks on vähe. Valitsuse maksupoliitiliste meetmetena strateegiaperioodil tuleb märkida eelkõige seda, et maksusüsteem jääb stabiilseks. Samas on oodata tööjõuga seotud maksude, s.o töötuskindlustusmaksete ja aastast 2015 tulumaksu protsendi vähenemist, samuti kütuse erimärgistamise reformimist. Riigiasutuste töö paremaks korraldamiseks ja kulude kokkuhoiuks on kavandatud järgmised meetmed: tugiteenuste tsentraliseerimine, riigihangete keskne läbiviimine, kinnisvarahoolduse tsentraliseeritud valitsemine. Ehk on need reaalsed meetmed, mis aitavad suurendada avaliku sektori tootlikkust.
Kokkuvõtteks võib öelda, et konservatiivse eelarve põhimõtete rakendamine on kinnitanud seda, et need põhimõtted tagavad makromajandusliku stabiilsuse ja maandavad majanduse tasakaalustatud arengut ohustavaid riske. Stabiilne majanduskasv parandab tööhõivet, tagab riigile stabiilse tulubaasi ja selle kaudu võimalused kõigi elanike majandusliku heaolu kasvuks. Aitäh!

Suur tänu, Aivar Sõerd! Järgmisena palun kõnetooli Eiki Nestori Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Hea juhataja! Kui ma hoogu lähen, palun samuti lisaaega. Head kolleegid! Raamatupidajavõimed ei ole mul kõige paremad, sellepärast räägiksin natuke millestki muust. Kui ma olin ministri sõnavõtu ära kuulanud, siis ausalt öeldes tekkis mul üks küsimus, mida ministri käest ei sobinud küsida. Nimelt ma mõtlesin, et kuulanud rahandusministri ettekannet Eesti rahanduspoliitikast, võiks inimene küsida: hea küll, tore, aga mis mul sellest kasu on? Vahest on see natuke lihtsustatud lähenemine, aga see on ka tõsine näide, mismoodi oma rahandusasju siin ajada.
Ma julgen veel kord meelde tuletada, et põhimõtteliselt on paarkümmend aastat tagasi Eestis valitud väikesele riigile kohane avatud majanduse idee mõistlik. Selles mõttes oli meie valitsusel õigus, kui ta paar aastat tagasi majanduse kukkudes endal selles suurt süüd ei näinud. Rõhutan: suurt süüd ei näinud. Ja seetõttu on valitsusel õigus ka praegu, kui ta väga ei kelgigi, et tänu temale majandus tõuseb. Me oleme nii sõltuvad sellest, mis toimub väljaspool Eestit, et tõesti, meie enda valitsusel siin suurt midagi teha ei ole. Ta saab mõnevõrra mõistlikumalt käituda, kui majandus kasvab, ja saab kindlasti käituda mõistlikumalt ka siis, kui on majanduslangus. Näiteks oleks ta saanud ilmselt teha midagi selleks, et kinnisvarabuumi ära hoida või, nagu ka täna siin minister väga õigesti tunnistas, et kui ühel aastal jätkus tahtmist ja julgust vältida viga ning koguda halbadeks aegadeks töötuskindlustusse vara, siis järgmisel aastal seda julgust enam ei jätkunud ja nõustuti sellega, et maksemäära vähendati. Ka languse ajal oleks kindlasti saanud teha teistsuguseid otsuseid, kas või sellel moel, et meie üldiselt palju kirutud rahanduspoliitika juures kogu maailma finantsistid ajaksid imestusest silmad pärani, kui nad kuuleksid, et näiteks eelmisel aastal eelarve jäi nii suure tööpuuduse juures tasakaalu tänu sellele, et töötuskindlustuses reservid kasvasid. See on majanduslikult ebaloogiline, see on lollus.
Nüüd ka sellest, mismoodi me sellest masust välja tuleme. Mulle väga meeldisid siin täna esitatud küsimused. Püüaksin need nüüd kokku panna. Ühtpidi on õige küsimus: näete, hinnad tõusevad. Teistpidi, kindlasti tuleb ka majandusloogikast lähtudes aru saada sellest, et tootlikkuse kasv peaks olema eespool palkade kasvu. Samal ajal küsimus esitatakse kogu aeg niipidi, et miks te nii palju palka nõuate. Aga palka nõutakse seetõttu nii palju, et hinnad tõusevad. Teistmoodi ei saa! Küsima peaks hoopis tegelikult majanduse mõttes, miks tootlikkus nii vähe kasvab. Kui me seda küsimust esitama ei hakka, siis ei olnud masust mingit kasu. See, et hinnad tõusevad, toob kaasa palkade tõusu surve – palgad peavad tõusma. Tööjõu vaba liikumise tingimustes teistmoodi ei saagi olla, vastasel korral inimesed lähevad siit lihtsalt minema.
Meie majanduse põhiküsimus ongi see, miks tootlikkus nii vähe suureneb. Aga tootlikkus suureneb meil, sõbrad, seetõttu nii vähe, et me kulutame selleks vähe, et tootlikkus suureneks. Me oleme Euroopa Liidu liikmena ja nüüd euroalaga ühinenuna ilmselt juba aru saanud, et on olemas teatud kriteeriumid, millele meie rahanduspoliitika peab vastama. Nende kriteeriumide täitmise osas selgus paar aastat tagasi, et Eestile avaneb aken Euroopasse ehk rahanduspoliitilises mõttes õnnelik võimalus ühineda euroga, mis on meie majanduse arengule kasuks. Tänase päeva seisuga me euroga ei ühineks. Osutus, et see aken oli avatud ühe aasta jooksul ja me kasutasime selle ära. Seejuures peaaegu et erakondadevahelise konsensusega, ma ütleks. Kui hinnata eelmise Riigikogu tööd, siis tuleb tunnistada, et ega see suurt vastuseisu ei tekitanud.
Nüüd on küsimus selles, mismoodi me oma uue raha ehk euro tingimustes edasi käitume. Kindlasti on mõistlik puudutada ka teemat, mille asjus Eestis poliitikutega pahandatakse, miks me sellest ei räägi. Ütlen siis siit kõnepuldist, et kindlasti tuleb toetada kõiki neid meetmeid, mida Euroopas rakendatakse euro kui raha stabiilsuse tagamiseks. Eesti osalemine nii ajutistes kui ka pikemaks ajaks mõeldud stabiilsusmehhanismides on kindlasti vajalik ja õige. Aga Maastrichti kriteeriume on teisigi. Selles mõttes me võime olla viiemehed, võime olla neljamehed, me ei pea olema 5+ mehed. Ma tahan öelda seda, et rahanduspoliitika on kindlasti ühele riigile üks prioriteetidest, aga ta ei ole ainuke prioriteet. Kindlasti peab olema prioriteet ka inimene, kes siin elab ja kes kuulas rahandusministri kõne ära ja küsis, mis tal sellest kasu on.
Millegipärast on levinud niisugune arvamus, et rahanduspoliitika on õige ja korras ainult siis, kui maksud on võimalikult madalad ja laenukoormust ei ole. Mujal Maastrichti kriteeriume täitvates eeskujuliku rahandusega riikides sellist primitiivset põhimõtet ei rakendata. Meie rakendame ja piirame sellega oma arengut. Sageli on laenude abil mingi ettevõtmise rahastamine palju jätkusuutlikum. Kui Eestil oleks kunagi olnud võimalus emiteerida võlakirju – kuna meil oli oma kroon, siis me ei võtnud seda riski –, siis oleks pensionireform olnud jätkusuutlikkuse mõttes palju edukam. Seda olnuks otstarbekam võlakirjade abil rahastada. See oleks päästnud poliitikud inetust otsusest pensionireform peatada.
Nii et olgem nende kriteeriumide suhtes avatumad! Saagem aru, et meie rahandusminister saab paitatud meie avalikkuse poolt ja muu maailma finantssektori poolt, sõltumata sellest, kas meie laenukoormus on 6%, 8% või 12% SKT-st. Aga tundkem siiski muret selle pärast, et rohkem kui üks kolmandik noortest, kes on läinud mujale õppima, millegipärast ei taha Eestisse tagasi tulla. See on palju tõsisem probleem kui see, kas meie laenukoormus on 8% või 12% SKT-st. Aitäh!

Aitäh! Järgmisena palun kõnepulti Jüri Ratase Keskerakonna fraktsiooni esindajana! Kaheksa minutit.

Lugupeetud istungi juhataja! Head ametikaaslased! Täna arutlusel olev olulise tähtsusega riiklik küsimus riigi rahanduspoliitikast on vajalik ja asjakohane teema. Tunnustus selle algatajatele! Rahanduspoliitika ei tohiks tõesti siin saalis arutusel olla ainult sügisel, kui meie laudadele pannakse eelarve. Hoopis olulisemad iga-aastastest eelarvenumbritest on fiskaalpoliitika põhimõtted, arutelud nende üle ning võimalikult laiapõhjaline ühisosa. Rahanduspoliitilised põhiseisukohad ja -sammud määravad paljuski meie riigi majanduse, sotsiaalvaldkonna ja keskkonna arengu järgmistel aastatel.
Olgu kohe alustuseks öeldud, et Keskerakond ei toeta mitte ainult tasakaalus oleva eelarve poliitikat, vaid sellise eelarve poliitikat, mille eest me oleme seisnud valitsuses olles. See on ülejäägis eelarve, mille puhul me iga majandustõusu aasta lõpus võisime riigi reservi suurendada. Just sellise vastutustundliku reservide kogumise eest me seisime ka siis, kui olime valitsuses ja kui pensionireserve suurendati rohkem kui 5 miljardi krooni võrra.
Head kuulajad! Vaatamata positiivsele majanduskasvu ootusele püsib arvestatav ebakindlus maailma majanduse arengus ka edasi. Euroopa Liidus tekitab tõsiseid probleeme Kreeka, Portugali ja Iirimaa võlakoorem. Eesti majanduskasv ulatus 2010. aastal 3,1%-ni, 2011. ja 2012. aastal prognoositakse majanduskasvuks 4% aastas. Sellega seoses tekib inimestel õigustatud ootus elatustaseme tõusuks. Samal ajal kogeme tormilist hinnatõusu, mis kutsub esile elukalliduse tõusu, nii et toidukorv mitte ei suurene, vaid hoopis kuivab kokku.
Mida me oleme suutnud siin Riigikogus teha, et hoida hinnatõusu mõistlikes piirides, mitte seda tagant tõugata? Juba käesoleval aastal ootab meid ees jaotusvõrgu elektri hinna tõus, mis annab kõigi esmatarbekaupade kallinemisele järjekordse tõuke. Kas ootab meid ees ka Eleringi põhivõrgutasu kasv, ei ole täna veel teada. Minu käest on palju küsitud, kuidas seletada seda, et Eesti Energia saab hiigelkasumit, arendab tegevust välisriikides ning tõstab samal ajal oluliselt elektri hinda. Selline tegevus on mõistmatu! Kuhu jääb siis valitsuse hoolimine inimestest ja lubadus vähendada kodukulutusi?
Tänane debatt rahandusest peab käsitlema ka riigi võimalusi elektri kallinemist tagasi hoida, nii palju kui riik seda teha saab – olgu selleks käibemaksuerisused või aktsiisid. Kahjuks me täna võimukoalitsiooni esindajate ettekannetes sellest ei kuulnud. Kuid 2013. aastal seisab meil ees elektrituru avamine, mis põhjustab veelgi suurema hinnatõusu, ja mitte ainult elektrienergia suurtarbijatele, vaid kõigile tarbijatele. Kallinevad kõik kaubad ja teenused. Siit ka minu küsimus valitsuskoalitsioonile: millal ja milliste vahenditega te üritate peatada hindade ja sellega koos elukalliduse tõusu? Ainuüksi majanduskasvu ja riigieelarve tasakaalu püüdlustega on seda ülimalt raske, kui mitte võimatu saavutada.
Austatud Riigikogu! Meie rahandusminister Jürgen Ligi ütles oma eilses intervjuus, et riigi eelarvestrateegia järgmiseks neljaks aastaks avalikus sektoris palgatõusu ette ei näe. Seega õpetajatel, politseinikel, päästetöötajatel, arstidel ja medõdedel palgatõusu ei maksa oodata enne 2015. aastat. Kuidas need töötajad ja nende pered kerkivate hindade taustal toime tulevad? Kindlasti on tõsine oht, et ajude ja spetsialistide väljavool selle rahandusministri üsna masendava teate peale veelgi suureneb ning meie siin Riigikogus jäämegi talentide kojutulekust unistama.
Huvitav on siinjuures märkida, et enamik Eestist lahkunuid leiab endale uue töökoha just sellises riigis, kus kehtib astmeline tulumaks, mida meie valitsuskoalitsioon kategooriliselt keeldub arutamast. Minu meelest just sellised sisulised küsimused nagu maksureform ja sealhulgas erisuste kehtestamine näiteks käibemaksu vallas peaksid olema tänase debati teema. Paljud Euroopa riigid on olulistele tarbekaupadele kehtestanud väiksemad käibemaksumäärad. See parandaks väikese sissetulekuga inimeste majandusseisu märksa.
Head ametikaaslased! Loomulikult on riigi peamiseks rahaallikaks usin maksumaksja. Paraku on meil praegu üheaegselt probleemiks nii kvalifitseeritud tööjõu puudus kui ka tööpuudus ning see on tõsiselt ohtlik tendents. Ka nende küsimustega tegelemine peab rahanduspoliitika kujundamisel tugeva vundamendi andma.
Lihtne tõdemus on see, et majandus ja rahandus käivad käsikäes. Tööpuudus, hinnatõusud, tööjõu puudus, tulubaasi ebaselgus ei ole jätnud mõju avaldamata ka kohalike omavalitsusüksuste haldussuutlikkusele. Kahjuks on valitsus paljud omavalitsusüksuste õigustatud ettepanekud tähelepanuta jätnud. Ei ole tõstetud üksikisiku tulumaksu kohalikesse eelarvetesse laekuvat osa tagasi varem kehtinud tasemeni 11,93%, ei ole suurendatud tasandusfondi summasid ning kohalike teede hooldustööde rahastamist kütuseaktsiisi laekumistest. Seega tõdeme, et päris paljudes küsimustes valitsus ignoreerib omavalitsusliitude ettepanekuid ega arvesta neid kui võrdväärseid partnereid.
Riigi rahanduspoliitikas ei tohi piirduda vaid riigieelarve tasakaalu püüdlustega, maksusüsteemi stabiilsena hoidmisega ja majanduskasvu ootustega. Meie arvates on valitsusel tarvis rahanduspoliitiliste otsuste tegemisel laskuda riigieelarve tasandilt kohalike omavalitsuste tasandile ja edasi elanike tasandile, et anda vastused ka neid eluliselt huvitavatele küsimustele, millal luuakse uued töökohad, millal peatatakse hinnatõusud, kas üldse ja kui, siis millal peatatakse inimeste väljaränne tööd otsima, miks ei saa kehtestada maksuerisusi ääremaastumise tõkestamiseks ja uute töökohtade loomiseks. Neid küsimusi tuleb analüüsida ja lahendada mitte ainult valitsuse vaatenurga alt ülevalt alla, vaid ka tavakodaniku pilguga ja ootusega alt üles.
Head ametikaaslased! Kätte on jõudnud kevadine külviaeg, sügise saabudes hakkame lõikama ka fiskaalvilja. Kas me teeme omalt poolt kõik võimaliku, et globaalsetes heitlikes tingimustes saada parimat võimalikku saaki? Tänan teid tähelepanu eest!

Tänan! Palun nüüd kõnetooli Margus Tsahkna, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja! Kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Mul on hea meel rääkida siin peale kolleeg Jüri Ratase sõnavõttu. Kindlasti ei suuda ma koalitsioonierakonna esindajana vastata kõikidele nendele küsimustele ega taotlegi seda, kuid ma ei tea, kas Keskerakonna meelehärmiks või heameeleks ma veidi peatun ka sellel teisel poolel, mis tavaliselt on konservatiivsele rahapoliitikale omane.
Eesti rahvas on viimase 20 aasta jooksul teinud tõsiseid pingutusi oma rahvusriigi ülesehitamise nimel. Nii nagu president Ilves on öelnud, oleme praegu üks kõige integreeritumaid riike Põhjamaades, kuuludes NATO-sse, Euroopa Liitu, eurotsooni ja teistesse lääne demokraatia põhimõtteid järgivatesse organisatsioonidesse. Selle kõige eesmärk on tagada eelkõige meie rahvusriigi ja meie riigi rahvusvaheline julgeolek. Eesti rahvas on tõesti teinud väga tõsiseid pingutusi. Praegu võime öelda, et keegi ei kahtle Eesti riigi olemasolus, me oleme täieõiguslik rahvusvahelise kogukonna liige. Siit tulevad nii meie õigused kui teistpidi ka kohustused.
Olen seisukohal, et järgmise nelja aasta jooksul on meie eesmärk muuta riik hoolivamaks oma inimeste suhtes. See majanduskasv, millele me oleme aluse pannud – viimaste andmete järgi on Eesti üks kõige kiiremini kasvavaid majandusi Euroopas –, tuleb rakendada meie enda inimeste toimetuleku, parema hariduse ning seeläbi suurema konkurentsivõime saavutamiseks. Majanduskasvule rajatud pensionide suurenemine, emapension ja tasuta kõrgharidus on vaid mõned näited sammudest, mis kannavad endas hoolivuse sõnumit. Korras riigi rahandus ja jõudsalt kosuv majandus on alus, mille peale saame ehitada oma inimestest hooliva riigi.
Järgmise nelja aasta valitsemiskava aluseks on just nimelt need põhimõtted, mida ma eespool nimetasin. Nendele tuginedes on võimalik anda majanduskriisist väljuvale riigile uus hingamine. Korras rahandus- ja eelarvepoliitika siht on saavutada aastaks 2014 eelarve ülejääk. Ettevõtluse edendamiseks peame vähendama eelkõige tööjõukuludega seotud maksukoormust, vähendades töötuskindlustusmakse ning üksikisiku tulumaksu määra ja seades kõrgepalgalistele töökohtadele sotsiaalmaksu lae. Et vähendada hinnatõusu survet peredele, kaotame kodualuse maa maksu kogu Eestis.
Head kolleegid! Meie ülesanne ei ole elada vaid nelja aasta kaupa. Meie kohustus on mõelda kaugemas perspektiivis nii Eesti rahva tulevikule kui ka riigi rahandus-, majandus-, sotsiaalpoliitika kujundamisele. Ajal, mil Euroopa riigid vaevlevad võlalõksus, peame meie tegema tuleviku seisukohalt tarku otsuseid. Seepärast on tasakaalus eelarve poliitika põhimõte vaja sätestada riigieelarve baasseaduses – tuleb valmis olla ka tulevasteks võimalikeks raskusteks ja kriisideks. Riik peab headel aegadel koguma piisavalt reserve, et majandustsükli kehvemad aastad laenu võtmata üle elada. See on tavaline talupojatarkus, mis on Eesti rahvale läbi aegade omane olnud.
Riigieelarve baasseaduse muutmise eesmärk on kehtestada reegel, et riik ei tohi kulutada rohkem, kui ta teenib tulusid. See tähendab, et riigi tulud ja kulud peavad igal tavapärasel aastal, kui majandus kasvab, olema vähemalt tasakaalus, ja seda ilma laenudeta. Rõhutan eriti: just ilma laenudeta. Majanduslanguse aegadel võib ju riik kulutada enam, kui ta tulusid teenib, kuid seda vaid kogutud reservide arvel. Eelarve puudujäägi ülempiiriks on sel juhul Maastrichti kriteeriumides sätestatud 3% SKT-st. Sellisel juhul tuleb eelarvedefitsiidi katmiseks kulutatud reservid järgmise kuue aasta jooksul taastada. See võiks olla põhimõte selle võimaliku eelarve baasseaduse muutmisel, mida me hakkame arutama.
Uus idee on anda Riigikogule lisaks iga-aastase eelarve kinnitamisele roll ka riigi keskpika perspektiiviga eelarvepoliitika kujundamisel. Riigikogu võiks sätestada valitsuse kuludele ülempiirid järgmiseks neljaks eelarveaastaks, lähtudes majanduse olukorrast. See tähendab, et riigieelarve kulud määratakse ette neljaks aastaks, vastavalt riigieelarve tsüklilisele tasandatud tulude ja kulude prognoosile. Loomulikult peab Riigikogu olema nendes otsustustes vaba, kuna meie ülesanne on järgmiste aastate riigieelarvete sisuline koostamine. Samas on soovitatav ja mõistlik, et Riigikogu tugineks oma otsuste tegemisel valitsuse sõltumatute ekspertide hinnangutele ning majanduskasvu ja eelarve tulude-kulude prognoosidele.
IRL on seisukohal, et jooksvateks kuludeks me ei tohi reeglina laenu võtta. Valitsuse aktiivse laenamise toetamiseks on väidetud, et valitsuse tulusid ületavad ja laenude arvel tehtavad täiendavad kulutused toovad, kui need on tehtud targalt, riigile kaugemas perspektiivis tagasi piisavalt maksutulu, et maksta võlad tagasi. Praktika on aga näidanud, et mitmesuguste argumentide toel kogutud võlakoorem ei ole märkimisväärselt vähenenud üheski riigis. Sisuliselt on tegemist olnud maksukoormuse suurendamise edasilükkamisega tulevaste põlvede kaela. Samuti tähendab suure võlakoorma tagasimaksmine riigile ja riigieelarvele olulisi kulusid. Näiteks Maastrichti kriteeriumiga sätestatud maksimaalne võlakoormus 60% SKT-st tähendab olukorras, kui riigi kulutused on 40% SKT-st, seda, et ainuüksi intressimakseteks kulub sama suur summa kui kõigiks õpetajate palkadeks või kaitseväele. Need näited on vahest piisavad, et mõista, miks riigid oma laenukoormust enamasti vähendada ei suuda ja miks laenukoormust ei ole võimalik lõputult suurendada. Riigil lihtsalt võivad ühel hetkel puududa võimalused laenu teenindamiseks, rääkimata tagasimaksmisest. Halvim on olukord, kus ka intressimaksete tasumiseks tuleb võtta laenu. Me näeme päris kujukalt, mis toimub täna mujal Euroopas. Ka Eesti on ühinenud stabiliseerimispaktiga, et mõningaid Euroopa riike raskest olukorrast välja aidata. Loodame, et need meetmed on piisavad.
Kõigele eeltoodule tuginedes soovib IRL eelarve tasakaalu põhimõtte sätestada riigieelarve baasseaduses. Ja just nimelt seetõttu, et me ei tea täpselt, milline valitsus meil võib olla nelja aasta pärast, kümne aasta pärast, kaheteistkümne aasta pärast.
Lugupeetud Riigikogu! Tasakaalus riigieelarve, väike laenukoormus ja konservatiivne rahapoliitika ei ole eesmärgid omaette. Eesmärk on nendele tuginedes pöörata Eesti riigi majandus jõudsale kasvule ning rakendada see hooliva ja tulevikku suunatud poliitika abil oma inimeste heaolu saavutamise teenistusse. Suur tänu!

Aitäh, Margus Tsahkna! Järgmisena palun kõnepulti Lembit Kaljuvee!

Proua juhataja! Head kolleegid! Head külalised! Täna on siit puldist räägitud sügavalt ja pikalt ja laialt Eesti rahanduspoliitikast. Mina tahaksin rääkida ühest Eesti rahanduspoliitika tõhusast instrumendist, tõsisest institutsioonist Eesti Pangast ja sellest, mis seal praegu toimub. Eelmisel nädalal saime nimelt teada, et panga juhid on tülli pööranud ja selle tagajärjel peavad kaks asepresidenti ametist lahkuma. Võib küsida: asepresidendid lahkuvad, ja mis siis? Aeg saab täis, kõik on normaalne. Aga tegelikult on kõiges selles, mis toimub, väga suur osa olnud meil, parlamendil. See sai alguse siis, kui oli vaja Eesti Panga Nõukogu esimees välja vahetada. Leiti üks tõsine tegija mees, aga oh häda, sellel mehel ei olnud haridust, mida seadus nõudis. Eesti Panga seaduses oli kirja pandud, et Eesti Panga Nõukogu esimees ja president peavad olema rahandus- või majandusharidusega. Riigikogu võttis ja muutis seda nii, et ei pea olema spetsialist, aitab, kui on hea juht. Ja siis pandigi härra Männik pukki. Mees läks ja hakkas toimetama.
Tegelikult oli Eesti Pangas väga hea meeskond – me ju nägime, kui hästi korraldati kogu valuutavahetus, kui sujuvalt me läksime eurole üle. Ma ei tea ei rahvusvahelises plaanis ega Eesti-siseselt ühtki äpardust ei korraldusliku poole pealt ega juhtimise poole pealt. Tegelikult töötati väga hästi. Aga me panime ametisse sellise inimese, kes tegelikult akadeemilises mõttes ei tea pangandusest kahjuks mitte midagi. Ta ei saagi sellest midagi teada, ta ei ole ju seda õppinud. Ta lihtsalt läks ja tahtis tööd teha, aga teistel polnud aega teda õpetada. Tekkisid konfliktid ja selle tagajärjel tegija mees hakkas midagi tegema. Ja mis ta tegi? Ta võttis kätte ja tegi plaani, kuidas need noored mehed lahti lasta. Enne ei olnud Eesti Pangas spetsiaalset dokumenti selle kohta, kuidas asepresidendid valitakse. Kehtestati vastav kord, siis moodustati komisjon, kes vaataks, kas pangas on kõik asjad korras, kas pank ikka töötab nii, nagu peab. Võeti ka teadlased appi. Aga tegelikult ei tohiks pangas see asi niimoodi toimuda.
Ma rääkisin siin kolm aastat tagasi, et tegelikult peaks Eesti Panga Nõukogu esimees olema pankur. Ta peaks olema rahandust õppinud, ta peaks olema majandust õppinud. Ta võib olla väga tubli teenindusettevõtte juhataja, mida kindlasti härra Männik oli, aga sellest ei piisa. Paraku Eesti Panga kui põhiseadusliku institutsiooni seadusesse ei olnud kirjutatud, et sellel kohal peab spetsialist olema. Samas me ju ei pane õiguskantsleriks mittejuristi, eks ole. Aga sinna panime muud ala õppinud inimese ja nüüd me oleme minu arvates teinud Eesti Panga rabati peale korraliku bläki. Need mehed oleksid ju tegelikult võinud ilusti ära minna, nad oleks võinud trummipõrina saatel medali või tänukirjaga ära saata. Tegelikult tegid nad ära väga suure töö, ja mitte viie aasta jooksul, vaid pikema aja jooksul.
Kes ikkagi süüdi on? Meie siin! Me tegime sellise rumala seaduse, muutsime liiga vara seadust. Seda ei oleks tohtinud üldse sellisel moel teha. Aga mida ma oma sõnavõtuga taotlen? Mida ma soovitan? Kõigepealt tahan ma soovitada seda, et kui me seadusi teeme, siis peame ikka pikemalt ette nägema, et analoogilisi olukordi ei tekiks. Me peame otsustama südametunnistuse järgi ja mitte ainult nägema ühte inimest, vaid kaaluma asja sügavamalt ja laiemalt.

Kas soovite kolm minutit lisaaega?

Jah. Me peame oma otsuseid vastutustundlikult langetama, et selliseid näiteid edasipidi ei oleks. Aga parlamendile soovitan kindlasti, et rahanduskomisjon peaks kindlasti tegelema põhiseadusliku institutsiooni, põhilise rahandusinstrumendi käivitajaga. Nädal aega on möödas, komisjon asja arutanud ei ole, esimehel oma seisukohta pole või kui ongi, siis ei taha ta seda meiega jagada. Seda ma õigeks ei pea. Tegelikult asi ei ole pehmelt öeldes ilus. Asi ei ole korrektne – kindlasti mitte! – ja komisjon peaks seda arutama ning mõtlema, mida teha. Aitäh teile kuulamast!

Aitäh! Palun kõnepulti Taavi Rõivase!

Austatud juhataja! Head ametikaaslased! Ma ei plaaninud täna siin teie ees sel teemal rääkida, aga mind ajendas sõna võtma esiteks üks konkreetne küsimus, mille küsis Eiki Nestor ja millele tegelikult oleks ju viisakas vastata, ning teiseks üks valeväide, mille esitas hea ametikaaslane Jüri Ratas ja mille ma tahan kindlasti ümber lükata.
Kõigepealt, Eiki Nestor küsis kogenud poliitiku kohta minu meelest väga ootamatu küsimuse. Ta küsis, mida tähendab konservatiivne eelarvepoliitika ja korras hoitud riigi rahandus tavalise inimese jaoks. Minu meelest on see teema Eesti avalikkusele ammuilma selgeks saanud. Kui on veel keegi, kes kõhkleb, siis piisab vaid pilgust Vahemere äärde ja mis seal salata, kohati veelgi lähemale, et saada aimu, mida laenatud heaolu ehk alternatiiv korras hoitud rahandusele tegelikult tähendada võib. Aga piisab ka sellest, kui mõelda meie oma Eesti peale, et mõista: heades kätes, ka karmides kätes hoitud riigi rahandus ja kiire reageerimine kriisile on tegelikult aidanud kaasa sellele, et Eesti majandus on ühena esimestest Euroopas pööranud tagasi kiirele kasvule. Kui sellest on liiga keeruline tõmmata otsejoon tavalise inimeseni, siis räägime sellest, et Eesti tööpuudus on erandlikult ja teatud määral isegi vastuolus majandusteooriaga vähenenud sama kiiresti, kui ta kasvas. Selle taga on, ma usun, igaühe jaoks mõistetavalt eelarvepoliitika, majanduspoliitika ja inimeste heaolu vaheline seos. Me võiksime siin tuua veel hulga näiteid, sh võimaluse saada eluasemelaenu märksa soodsamalt, kui saadakse paljudes teistes Euroopa riikides, jne, jne.
Samas ei tohi unustada loomulikult ka väga tähtsat aspekti, et kui meil oleks suur võlakoorem, siis peaksid meie lapsed hakkama kinni maksma meie kulutusi. Küllap ei taha keegi meist seda järeltulevale põlvkonnale pärandada. Igaühel meist on vaja eraisikuna laenu võttes eeskätt iseendale selgeks teha, kas laenumaksed on meile jõukohased, alles teises järjekorras on seda vaja tõestada pangale. Ja täpselt samamoodi on tegelikult kõikide nende Maastrichti kriteeriumidega, kõikide eelarve terve mõistuse loogika reeglite järgimisega. Neid reegleid on vaja eeskätt meie enda jaoks, eelarve tasakaalu on vaja meie jaoks siin Eestis ja alles seejärel Brüsseli, Frankfurdi ja mis tahes muu tähtsa Euroopa Liidu linna jaoks. Seda ei tohiks unustada.
Teiseks sellest valeväitest. Nimelt, hea ametikaaslane Jüri Ratas omistas Jürgen Ligile väite, nagu oleks rahandusminister öelnud, et järgmistel aastatel ei kasva õpetajate, päästetöötajate ja veel kellegi palgad. Mitte midagi sellist Jürgen Ligi pole öelnud. Kontrollige stenogrammist! Jürgen Ligi rääkis avaliku sektori tegevuskulude kasvust, milleks ei ole võimalusi. See ei ole absoluutselt välistanud ka kriisiaastatel seda, et me oleme printsiibina avaliku sektori kulutusi isegi vähendanud, mitte ainult kasvu ohjeldanud, nagu praegu jutt käib. Sellele vaatamata näiteks hariduskulud on nii absoluutarvudes kui ka osakaaluna eelarves aasta-aastalt kasvanud. See on olnud selge poliitiline valik. See, kui hoitakse riigiaparaat tervikuna stabiilse suurusega, ei tähenda, et ühes või teises valdkonnas ei oleks võimalus lisavahenditeks. Ma palun kaks minutit juurde!

Kaks minutit juurde, palun!

Efektiivsuse suurendamiseks on avalikus sektoris kahtlemata võimalusi. Näiteks on valitsusel väga detailne plaan tugiteenuste efektiivsuse suurendamiseks – seal on juttu nii raamatupidamisest, infotehnoloogiast kui kinnisvarast. Neid võimalusi on kindlasti veelgi. Aga selles küsimuses tuleks kindlasti meelde jätta, et kahanev rahvastik ei suuda tegelikult ülal pidada pidevalt kasvavat riigiaparaati. Usun, et sellega te kõik nõustute. See, ma rõhutan veel kord, ei tähenda aga mitte mingil juhul seda, et meil ei võiks kasvada õpetajate või päästeametnike või kelle iganes palgad. Need teemad arutatakse väga detailselt läbi eelarveläbirääkimiste käigus ja neid võimalusi tuleb väga tõsiselt otsida. Jah, mööname tõepoolest, ega neid vahendeid ei ole rohkem, kui erasektor maksudena meile maksab. Avaliku sektori palgad ei saa kasvada kiiremini, kui kasvavad erasektori palgad, sest see tähendaks jälle millegi või kellegi arvel raha võtmist. Aga rõhutan veel kord, et väide, mille Jüri Ratas Jürgen Ligile omistas, pole õige ei faktide ega ka hinnangu poolest. Aitäh!

Aitäh! Nüüd palun kõnepulti Tõnis Lukase!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Taavi Rõivase väide, et korras rahandusega riiki on rahval kokkuvõttes odavam pidada, on täiesti õige. Eesti valitsused on pärandanud järgmistele valitsustele ja loodetavasti ka järgmistele põlvedele riigi, mis oma reitingute järgi on nii võimalike riigile laenu andjate kui ka üksikisikutele laenu andjate silmis väga usaldusväärne ja tänu sellele saame oma igapäevaseid toiminguid odavamalt teha. On täiesti selge, et see on hea.
Mis aga puutub konkreetsetesse väidetesse, siis tõepoolest lähiaastatel on meil dilemma. Praegu ministrid juba ütlevad, et kui majandus kasvab, hakkavad kasvama ka palgad – ühelt poolt on prognoositav majanduskasv seega kirjas kõigis meie tähtsaimates dokumentides. Teiselt poolt on väidetud, et asutuste tegevuskulud ei saa programmiperioodil või, ütleme siis, eelarvestrateegia perioodil suureneda. Need väited on omavahel vastuolus, sest tegevuskulude hulka kuuluvad ka palgad.
Taavi Rõivas väitis, et kui vaadata avalikku sektorit tervikuna, siis avaliku sektori tegevuskulud tervikuna ei tohi kasvada, aga üksikutes asutustes need siiski võivad kasvada. Kui me mingites valdkondades suudame olla kokkuhoidlikud ja oma struktuure muuta, struktuurireforme läbi viia, siis saab osas riigiasutustes kõrgemaid palku maksta. See on täiesti õige. Lähiajal võiksid ministrid selles mõttes oma kõnepruuki ühtlustada ja mõelda, kas nad räägivad asutuste tegevuskulude mittekasvamisest lähiajal või avaliku sektori tegevuskulude mittekasvamisest. Kui jutt on eri asutustest, siis kindlasti tekib vastuolu, kui majandus kasvab ja palkade tõusuks justkui on võimalused, aga ühelegi meie asutusele seda ikkagi ei laiendata. See võib põhjustada pahameelt.
Ma olen täiesti nõus: avaliku sektori üldised raamid panevad meile tegevuskulude kasvule piirid, aga me ei tohiks välistada riigiasutuste, sh haridus- ja kultuuriasutuste puhul osa tegevuskulude ehk palkade kasvu tulevikus. Me oleme ise loonud positiivse fooni, et majandus tulevikus kasvab. Nii et kõnepruuki tuleks tõesti ühtlustada. Aitäh!

Aitäh! Rohkem sõnavõtusoove ei ole. Sulgen läbirääkimised. Tänan kõiki esinejaid, küsijaid, vastajaid ja kuulajaid nii siin saalis kui igal pool mujal! Tänan rahandusminister Jürgen Ligi ja Eesti Panga asepresidenti Märten Rossi ettekannete eest, samuti rahanduskomisjoni esimeest ja kogu rahanduskomisjoni arutelu ettevalmistamise ja sisuka ettekande eest!
Head kolleegid, neljas päevakorrapunkt on käsitletud ja tänaseks on täiskogu istung lõppenud. Head päeva!

Istungi lõpp kell 12.39.