Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja valitsusliikmed! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohal on 23 Riigikogu liiget, puudub 78.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, kaitseminister Jaak Aaviksoo ja põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder.
Esimene küsimus on kolleeg Marika Tuusilt peaminister Andrus Ansipile. Palun!
Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Alustaksin pensionäride teemal. Pensionärid ei saa aru, miks nad peaksid rõõmustama selle üle, et näe, pension ei langenudki. Tegelikult on meil reaalpension ehk pensioni ostujõud kõvasti langenud ja seda väga paljuski just mitme riigimaksu tõstmise tõttu – aktsiisid, riigilõivud, käibemaks jne. Me vaatame, et ajalugu on justkui kordumas. Laari-aegne valitsus, kus te olite koalitsioonis Isamaaga ja sotsid olid ka seal juures, külmutas pensionid ning siis ühel aastal tõusis pension kaks krooni ja teisel aastal 12 krooni. Pensionärid küsivad minu käest, miks nad peaksid selle üle rõõmustama, et pension ei langegi. OECD hinnangul on meil kõige rohkem puudusekannatajaid pensionäride hulgas.
Aitäh! Ma arvan, et pensionäridel on põhjust rõõmustada, sest mõned nendest võtsid tõsiselt Keskerakonda, kes kohalike valimiste eel hirmutas, et kui te valite Reformierakonna, siis kindlasti langetatakse pensione ja kroon devalveeritakse kohe pärast valimispäeva. Ma usun, et te ise võtsite ka oma hirmujutte tõsiselt. Hea on, et need ennustused täide ei läinud ja hirmutamiseks ei olnud mingisugust alust. Pensionid tõepoolest ei langenud ja kõik läks nii, nagu valitsus kinnitas: hirmujuttudel pole alust, pensione ei langetata. Pensione, nagu me mäletame, Eestis kriisiajal hoopis tõsteti 5% võrra. Teisi selliseid riike, kus pensionid oleksid kriisiajal tõusnud, Euroopa Liidust väga palju leida ei ole. Me teame, et õige mitmes riigis pensione mitte ei külmutatud kriisiajaks, vaid mõnes meie lähedases naaberriigis neid tõesti langetati. Nii et rõõmustamiseks on põhjust.
Palun, kolleeg Marika Tuus, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Hea peaminister! No sellest ma just alustasingi, et reaalpension on kõvasti langenud, sest hinnaralli on olnud tohutu. On tehtud aga ka väga palju muid kärpeid ja just pensionäride arvel. Ma küsingi, miks need kõige suuremad kärped on tehtud pensionäride ja eakate inimeste arvel. Tuletame meelde. Pensionide tasuta kojukanne lõpetati ja sellest aastast tõusis kojukande hind veel kord. Hooldusravi läks tasuliseks – 100 krooni päev, mis on ühele inimesele väga kallis. Samuti on kaotatud matusetoetus, tõstetud on ravimite käibemaksu. Ravimite omaosalus on Eestis 43% ning OECD ja WHO on juhtinud tähelepanu sellele, et pensionäridel läheb aastas üks pension, võib-olla isegi rohkem, arstirohtudele. Elektri ja maagaasi aktsiisi tõus – see kõik on mõjutanud just pensionäre.
Statistika kõneleb ühemõtteliselt sellest, et pensionäride ostujõud kriisi ajal ei vähenenud, vaid hoopis suurenes, ja suurenes eelkõige seetõttu, et pensioni tõsteti 5% ulatuses. Hinnatõus on jäänud väiksemaks kui see 5%-line pensionitõus. Kui te tahaksite oma hulgalistele väidetele veel statistikast kinnitust või ümberlükkamist leida, siis te peaksite vaatama ka viimaseid Statistikaameti pressiteateid, mis kõnelevad ühemõtteliselt sellest, et pensionid ja toetused mõjutasid oluliselt 2009. aasta vaesusnäitajaid. Ma usun, et see pressiteade on ka teile tuttav, aga millegipärast te ei taha sellest rääkida, sest see ei sobi teie maailmavaatega. Nimelt elas 2009. aastal Eestis suhtelises vaesuses 15,8% elanikkonnast. Seda on ligikaudu 4 protsendipunkti vähem kui 2008. aastal, mil suhtelises vaesuses elas 19,7% Eestimaa elanikest. Kui kõrvutada seda 15,8% Euroopa Liidu sama näitajaga, siis annab kõrvutada küll: eurotsoonis oli see 15,9% ja Euroopa Liidus 16,1%. Niisiis on Eestis suhtelises vaesuses elajate määr täpselt Euroopa Liidu keskmine, pisut alla selle, kusjuures eelkõige on siin teeneid pensionide tõstmisel kriisiajal ja sotsiaaltoetuste efektiivsel kasutamisel.
Palun, kolleeg Marika Tuus, teine täpsustav küsimus!
Aitäh! Ilmselt te toetute nendele uuringutele, mis teile meeldivad. Minul on siin uuring, kus Eesti on vaesuselt täiesti eesotsas, esimesel kohal. Mis puutub sellesse, et reaalselt on elu pensionäridel paremaks läinud, siis ma tuletan meelde, et kodukulud on kasvanud nelja kütteperioodiga kaks korda, kohati isegi rohkem. See mõjutab pensionäre vägagi. Ma olin eile Jõgeval, kus eakad inimesed ja paljud teisedki palusid esitada teile küsimuse – ma ütlesin, et täna saan teilt küsida –, mis oli täpselt selline: "Kas hambad on kehaosa?" Mille eest peaksid töötud, üksikemad, vaesed, pensionärid, toimetulekutoetuse saajad oma hambaid ravima? Me teame, kui palju kroonilisi haigusi ja eluohtlikke komplikatsioone tuleneb hammastest.
Esitatud oli kas-küsimus. Sellisele küsimusele saab vastata ei või jah. Vastus on jah, hambad on kehaosa.
Kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Jaak Aab!
Tänan, austatud esimees! Lugupeetud peaminister! Repliik pensionide suurenemise ja hinnatõusu kohta: pensionäri ostukorv on sutsu teine kui keskmisel Eesti inimesel. Sellest moodustavad enamiku toiduained, esmatarbekaubad ja eluasemega seotud kulud ning just nende hinna tõus on viimasel kahel aastal olnud päris suur. Tõenäoliselt jääb see ligi 20% juurde ja öelda, et 5%-line pensionitõus katab ära kolme aasta hinnatõusu, on veidi meelevaldne. Aga see selleks. Nende kärbete mõjul, mida on tehtud riigieelarves – mitmesuguste sotsiaaltoetuste kärped, tervishoiuraha kärped – , on minu arvates sotsiaalne sidusus Eestis vähenenud. Mida peaks tegema, et sotsiaalne sidusus Eestis kasvaks?
Aitäh! Sotsiaalne sidusus oleks Eestis lõhutud siis, kui valitsus oleks tõepoolest kaasa läinud nende hirmujuttudega, mida teie erakond ajas, ja pensione oleks tõepoolest vähendatud. Ainus, mis sellega oleks saavutatud, olekski olnud sotsiaalse sidususe lõhkumine. Võib-olla see oligi omal ajal hirmutajate suur eesmärk. Aga selle asemel, et teie hirmujutte järgida ja kärpida, otsustas valitsus pensione hoopis tõsta. Sellega tagati ühiskonnas mõistmine, miks kriisi ajal oli vaja valitsussektori kulutusi kärpida. Rahvas mõistis, miks oli vaja näiteks pensioniiga 2026. aastast tõsta 65 eluaastani. Rahvas mõistis ka, miks aktsiisitõusud olid vajalikud. Ma arvan, et valitsuse otsus oli ainuõige.
Teie juttu 20%-lisest hinnatõusust ei kinnita statistika absoluutselt mitte kuidagi. Statistikast pärinevad andmed kinnitavad ühemõtteliselt, et kõige kõrgem kriisieelne hinnatase Eestis oli 2008. aasta oktoobris. Seejärel hakkasid hinnad langema, mitte tõusma. Juunis 2009 olid hinnad koguni 2,8% madalamal tasemel kui oktoobris 2008. Hinnad jäid madalale tasemele kuni märtsini 2010 ja seejärel hakkasid need tõusma. Seetõttu ei ole põhjust liita viimase aasta ülepaisutatud inflatsioonile oletuslikult juurde ka varasemaid inflatsioone, sest meil oli tegemist deflatsioonilise perioodiga.
Viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Imre Sooäär!
Ma tänan, hea juhataja! Austatud peaminister! Tänane päev on Toompeal natuke eriline. On veidi pidulikum, kuna toimub selle Riigikogu koosseisu viimane istung. Lõpu eel tuleks vaadata tagasi ja teha kokkuvõtteid sellest, mis on nelja aastaga tehtud. Pahatihti oleme nii siit saalist kui ka meediast kuulnud ainult negatiivset. Kas midagi positiivset on ka selle nelja aasta jooksul toimunud, et looduses oleks tasakaal? Kas saate paari sõnaga kokku võtta, mille üle te võite uhke olla? Kas viimase nelja aasta jooksul on ka loodud seda sotsiaalset sidusust?
Aitäh! Küsimus pole väga teemakohane, ehkki ajakohane küll. Muidugi saab viimaste arengute üle Eestis uhke olla. Eesti kuulub nende Euroopa Liidu liikmesriikide hulka, kelle suhtes pole algatatud ülemäärase eelarvedefitsiidi menetlust, ja me teame, et neid riike on ainult kolm: Luksemburg, Rootsi ja Eesti. Me oleme selles kriisis päris hästi hakkama saanud. Meil on valitsussektori reservides endiselt üle 10% sisemajanduse kogutoodangust, samal ajal kui võlakoormus on valitsussektoril 7,1%. Kroonides väljendatuna on aasta lõpu seisuga reservides üle 22 miljardi krooni ja meie võlakoormus on suurusjärgus 15 miljardit krooni. Niisiis on riigi rahandus korras, ka sotsiaalse sidususe mõttes. Etteheiteid saab alati teha, kuid Eesti rahvas, vaatamata kriisiajal tehtud valusatele otsustele, usaldab endiselt oma valitsust. Viimase eurobaromeetri uuringu järgi usaldab 55% Eesti elanikest oma valitsust. Kui võrrelda seda Euroopa Liidu teiste liikmesriikidega, siis me näeme, et keskmine valitsuse usaldatavus on 28%. Meist eespool on vaid Luksemburg ja Rootsi. Eesti on selles pingereas kolmandal kohal. See on väga suur usaldus ja ma arvan, et eelkõige on see usaldus tulnud viljakatest debattidest, mida on peetud ka siin Riigikogus. Meil on õnnestunud väga paljud pinged maandada, leida pingetele lahendused parlamentaarsete debattide käigus. Need pinged, mis ühiskonnas paratamatult on, ei ole pidanud kulmineeruma kusagil tänaval. Suur aitäh Riigikogule!
Aitäh, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Mark Soosaarelt ja samuti peaminister Andrus Ansipile.
Lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Ülemaailmses globaliseerumisprotsessis tahavad rahvad ikkagi alles jääda, oma kultuuri säilitada. Ja nagu laulusõna ütleb, säilib meie eesti kultuur seni, kuni elab edasi meie küla. Meil Pärnumaal on pilt üsna kurb. Sel talvel on sisse langenud kümned ja kümned ajaloolised talukatused ja protsess, kus inimesed maalt lahkuvad, jätkub. Selle asemel, et me näeksime seal töötavaid meiereisid, pagareid ja muud tegevust, on pilt maaelus üsna keeruline. Öelge, palun, mida meie siin Riigikogus oleme jätnud tegemata ja mida ka valitsus oleks võinud teha paremini selleks, et rahvuslikku elustiili meie külades, maa-asulates elus hoida.
Aitäh! Kõik uuringud kinnitavad, et regionaalarengu ühtlustamise eesmärki ei ole teeninud mitte ainult Riigikogu ja valitsuse poolt otseselt regionaalarenguks suunatud meetmed, vaid ka mitmesugused ettevõtlustoetused, mida on makstud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse ja KredExi kaudu. Euroopa Liidu fondide vahendid on jaotunud selliselt, et need on teeninud ühtlase regionaalarengu eesmärke. Täpselt samad tendentsid on näiteks Soomes. Seal on samuti rakendatud otseselt regionaalarengu ühtlustamiseks mõeldud programme, mis on kaetud suurte rahasummadega, ja ka palju ettevõtlustoetusi on kulutatud selleks, et ettevõtlus jaguneks üle terve maa võimalikult ühtlaselt. Aga paraku tuleb maailma kõigi riikide valitsustel ja parlamentidel tunnistada, et linnastumise protsess ei ole peatunud, suuremad ettevõtted koonduvad endiselt suurematesse metropolidesse. Vastutendentsina on täheldatav inimeste asumine maale elama, aga paraku mitte nii palju töötama. See paradoks või mitterahuldav tulemus ei pea kindlasti tähendama aga seda, et uus valitsus ja uus Riigikogu koosseis ei peaks enam suunama vahendeid ühtlase regionaalse arengu eesmärkide saavutamiseks.
Palun, kolleeg Mark Soosaar, esimene täpsustav küsimus!
Lugupeetud peaminister! Mõnes mõttes kujunes rahvuslikuks elustiiliks ka kolhoosikord. Mul on kurb vaadata seda, et kaugemates valdades metsataguste karjalautade juures asuvates nelja-, kuue- ja kaheksapereelamutes, sellistes valgetes silikaatmajades elavad üksikud perekonnad, kes ei saa moodustada korteriühistut, sest neid on liiga vähe. Teiste korterite omanikud on ära põgenenud ei tea kuhu, võib-olla isegi välismaale, ja maja remontida ei saa. Mida me saaksime ette võtta, et abistada selle kategooria inimesi, kes on meie tähelepanu alt üsna välja jäänud? Pean tunnistama, et ka minule kui Pärnumaa saadikule on inimesed viimastel kuudel tulnud rääkima oma murest, aga oli liiga hilja, et selles Riigikogu koosseisus nende päästmiseks ja elutingimuste parandamiseks midagi ette võtta.
Aitäh! Linnastumise probleem on selgelt olemas. Kuid ma väidan, et riik on suunanud optimaalselt vahendeid, nii palju kui maksumaksjatel on neid vahendeid parasjagu olnud, ka regionaalarengu ühtlustamiseks. Kolhoosikord on jäädavalt möödanik ja selline põllumajanduslik suurtootmine, mis oli eelkõige suunatud naftadollarite eest soetatud jõusööda läbilaskmisele Eesti sigalatest ja kus lihakehad ida poole saadeti ning kõrvad, sabad ja mõned muud elundid siia jäeti, ei saa olla meie eesmärk. Sellised monofunktsionaalsed asulad, mis olid omal ajal ehitatud eelkõige just niisugust üleliidulist tööjaotust silmas pidades, ei teeninud kindlasti Eesti huve ja praeguseks – vaatan kas või Jaak Aabi ja mõtlen Võhmale – on meie asulad suuresti sellest omaaegsest monofunktsionaalsusest ka üle saanud. Asjad on läinud paremuse poole, mitte halvemuse poole. Ma arvan, et nostalgitsemine, selle taganutmine, mis meil oli 20 või 30 aastat tagasi, ei aita inimesi, kes praegu maal nendes kortermajades elavad.
Palun, kolleeg Mark Soosaar, teine täpsustav küsimus!
Lugupeetud peaminister! Tänu taevale on kolhoosikord tõepoolest läbi ja loodetavasti ta tagasi ei pöördu. Aga ma arvan, et meie, poliitikute ülesanne on siiski aidata neid inimesi, kes peavad elama kolhoosi tingimustes 20 aastat pärast kolhooside likvideerimist. Aga kuna mul on selles Riigikogu koosseisus võimalik esitada teile viimane küsimus, siis ma tahaksin tõsta saladusloori ühelt teie kuldselt ütlemiselt: "Tule taevas appi!" Mind huvitab küll, keda te sealt taevast appi kutsute ja kas te olete sealt vahel abi ka saanud.
Arvan, et olen. Küllap olete ka teie sealt abi saanud. Kas te seda tunnistate või ei tunnista, on juba teie isiklik küsimus ja ma ei arva, et te peaksite seda praegu kogu Eesti rahva ette paiskama. Ma arvan, et kõik siin elus ei sõltu mitte ainult meist endist. Te võite endale rusikaga kõvasti vastu rindu taguda, nii et roietel valus on, aga palju sõltub ikkagi saatusest või kõigevägevamast. Ma võin teile öelda nii, nagu öeldakse filmi "Forrest Gump" lõpus: "Udusulg lendleb. Ta istub seal ja ta ütleb, et ma ei tea siiani, kellel on õigus, kas leitnant Danil, kes ütleb, et meie saatus on meie endi kätes, või minu emal, kes ütles, et elu lihtsalt pillutab meid nagu udusulgi siia-sinna."
Palun, kohapeal registreeritud küsimus kolleeg Toivo Tootsenilt!
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Ma olen teiega päris ühte meelt, et taevast saab kindlasti kiiremini ja paremat abi kui teie käest. Te olete kuus aastat olnud peaminister. Selle aja jooksul on Eestist lahkunud mitukümmend tuhat elujõulist, tööjõulist inimest. Ja mitte ainult üksi nemad, väga palju perekondi on kaasa rännanud. Soomes moodustavad eestlased nüüdseks kõige suurema rahvusvähemusgrupi. Lapsed käivad Soome lasteaias ja koolis, õpivad soome keeles ja vaata et varsti räägivad ka kodus soome keeles. Need inimesed on meile kadunud ja mitte ükski emapalga suur tõstmine ja sündimuse suurendamine ei hoia seda ära.
Ma tahan küsida: mida teeb meie valitsus nende eestlaste heaks, kes on meilt ära läinud, et nendes ikkagi eestlust alles hoida ja loota, et nad kunagi tulevad siia tagasi ja sulanduvad meie ellu?
Aitäh! See vanemapalga diskussiooni toomine oli teil küll meisterlik! Ma kohe mõtlesin, et kuidas annab seda teemat siduda, aga näe, ometi õnnestus ära siduda! Sama hästi võiks ka kosmosetehnoloogia sellesse diskussiooni sisse tuua, ei oleks hullu midagi. Eestist lahkujate arv ei ole nii suur, nagu Keskerakond kipub tihtipeale väitma. Meie rändestatistika ütleb, et aastas lahkub Eestist umbes 4000 inimest ja tagasi saabub 3000 inimest. Saldo on negatiivne: lahkujaid on rohkem kui tulijaid. Aga jutt ei käi mitte kümnetest ega sadadest tuhandetest, vaid jutt käib tuhandest. Kas tuhat inimest on palju või vähe? Ühe väikese rahva jaoks on seda kindlasti palju. Aga kas me peame väärtuseks inimeste vaba liikumist? Kas see on vabadus, mis Eesti inimestel nii nagu kõigil teistelgi Euroopa Liidu elanikel peaks olema, või järsku teeb Keskerakond mingeid ettepanekuid, kuidas sellest vabadusest järk-järgult loobuma hakata? Nõukogude Liidu ajal, nagu te mäletate, oli väga hea konstitutsioon, maailma kõige parem, sest sinna oli ohtralt igasuguseid vabadusi kokku kuhjatud. Aga sellel oli üks puudus: inimesed ei saanud neid vabadusi kasutada. Ma arvan, et nüüd, kui meil on olemas vabadus vabalt liikuda, ei peaks olema kuidagimoodi taunitav ega põlastusväärne seda vabadust kasutada. Enne sõda lahkus Eesti Vabariigist igal aastal 2000, 2500, 3000 inimest.
Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Rein Rataselt põllumajandusminister Helir-Valdor Seederile. Palun!
Tänan, austatud esimees! Hea põllumajandusminister! Meie kodumaa kauplustest on praegusel ajal võimatu osta Eesti õunu, pirnidest rääkimata. Bioloogiadoktor Kalju Kask toob oma hiljutises põhjalikus monograafias "Puuviljandus Eestis. Sordid ja aretajad" palju kõnekaid arvusid. 1939. aastal oli Eesti õunasaak üle 50 000 tonni, 1976. aastal üle 85 000 tonni. Selle sajandi aastasaagid kõiguvad 2000 – 11 000 tonni vahel. Kas näete Eesti puuviljandusel majanduslikku perspektiivi või jääb see pigem asjaarmastajate pärisosaks? Olen rääkinud.
Aitäh, austatud küsija! Jah, see statistika on õige. Kui me vaatame viimase viie-kuue aasta arenguid puuviljanduses-marjanduses, siis puukoole on Eestis üldse 400 ringis ja nendest pooled tegelevad dekoratiivtaimede kasvatamise kõrval ka puuvilja- ja marjaistikutega. Puuvilja- ja marjaaedade pind on kahanenud 9500 hektarilt 7500 hektarile. Aga see ei tähenda, et see sektor pole Eesti jaoks enam oluline ja et sellel ei ole perspektiivi. On küll. Kui me vaatame statistikat, siis värskete puuviljade ja marjade import on enam-vähem stabiilne, viimasel kümnel aastal ei ole see suurenenud. Küll aga on puuviljade ja marjade eksport viimase kümne aasta jooksul lausa neljakordistunud. Nii et absoluutarvud on küll väikesed, kuid tendents on positiivne ja selle toodangu kvaliteet, mis on küll tunduvalt väiksem kui aastakümneid tagasi, on praegu kindlasti parem. Nii et üks põhjus, miks meil praegu puuvilju ja marju vähem kasvatatakse, on see, et tööstuslikku õuna ja marja toodetakse vähem ning kvaliteetset kaupa rohkem. Ma usun, et olukord muutub. Kui vaadata seda, et meil on palju alla nelja aasta vanuseid õunapuuistandikke ning viimase nelja aasta jooksul on Eestis istutatud ja kasvama pandud juba ligi 60 000 õunapuuistikut, siis näevad ka puuviljakasvatajad sellel sektoril siiski perspektiivi.
Palun, kolleeg Rein Ratas, esimene täpsustav küsimus!
Tänan, austatud esimees! Auväärt põllumajandusminister! Eesti puuviljanduse, eeskätt sellealase teadus- ja aretustöö lipulaev on olnud praegune Polli Aiandusuuringute Keskus. Samas on see olnud istikute ja puuviljade tootja. Ma tundsin kunagi üht kauaaegset Sakala maavanemat isand Seederit, kes suurepäraselt mõistis Polli olulisust ning püüdis seda valdkonda oma võimaluste piires ka igati edendada. Härra põllumajandusminister! Kas te näete Eesti riigil olevat vajadust ja võimalust senisest hoopis rohkem toetada meie puuviljandust, nii aretus- kui ka tootmistegevust? Olen rääkinud.
Aitäh küsimuse eest! Lühike vastus on jah. Kindlasti näen, et puuviljandust ja aiandust tuleks senisest rohkem toetada. Aga kui rääkida Pollist, siis mul on väga hea meel, et Viljandimaa ainukene teadusasutus on viimastel aastatel päris kiiresti ja jõudsalt arenenud. Seal on viimastel aastatel ehitatud täiesti uued, tänapäeva nõuetele vastavad säilitushooned. Üks oluline põhjus, miks meil ei ole igal pool Eestis omamaist õuna, pirni ja marja saada, on just nimelt sobivate säilitustingimuste puudumine. Mitte ainult kasvatamises ei ole probleem, vaid ka säilitamises. Aga Polli on viimastel aastatel tõhusalt arenenud. Lisaks on tehnoloogia kiiresti arenenud, praegu valmistatakse seal ka väga maitsvaid, tervislikke ja värskeid mahlu, keediseid. Selle jaoks on uus, tänapäevane tehnoloogia, mida kasutavad oma toodangu ümbertöötamiseks väga paljud tootjad. Nii et Polli on jõudsalt arenenud ja ma arvan, et seda tuleks kindlasti tõhusamalt toetada. Olles rääkinud ka maaülikooli juhtidega, sest Polli on praegu osa maaülikoolist, olen kursis nende tulevikuplaanidega ja tean, et neil on päris suured ja ambitsioonikad plaanid.
Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Kõigepealt kolleeg Kaia Iva, palun!
Aitäh! Austatud minister! Mul on hea meel kasutada kõigepealt võimalust ja öelda teile edasi need tänusõnad, mida ma olen kuulnud kohtumistel inimestega, kes teevad praegu ka kokkuvõtteid valitsuskoalitsiooni ja Riigikogu nelja aasta tööst. Sõltumata erakondlikest ja maailmavaatelistest eelistustest on inimesed põllumajandusministri aadressil väga palju kiitvaid sõnu öelnud. Nii et aitäh teile!
Aga minu küsimus. Juba üsna mitmel viimasel aastal on inimesed ka ise hakanud uuesti kodus väga palju kodumaistest puuviljadest-marjadest hoidiseid tegema. Mitte ainult sellepärast, et see on soodsam, vaid ka nende maitse-eeliste pärast. Kuidas teile Eesti toidu seisukohalt tervikuna tundub, kas inimeste eelistus valmistada hoidiseid kodumaisest puuviljast, üldse Eestis valmistatud hoidiste eelistamine on trendikas, kas see trend on positiivne ja kuidas üldse Eesti toidul meie inimeste silmis praegu läheb?
Aitäh küsimuse eest! Küsitlused ja uuringud näitavad, et Eesti inimesed eelistavad tarbida kohalikku toitu, Eestimaal toodetud toitu, ning see käib loomulikult ka puuviljade ja marjade ning nendest tehtavate mahlade ja keediste kohta. See trend on viimastel aastatel süvenenud. Neid tooteid tehakse rohkem ja ma arvan, et selleks on mitu põhjust. Üks põhjus on see, et hiljutise majandusbuumi ajal ehitasid ju väga paljud inimesed endale individuaalmajad, oma kodud. Ma ei hakka praegu rääkima laenudest ja muudest probleemidest. Kodude juurde rajati oma puuvilja- ja marjaaedu ning väga paljud inimesed kasutavad oma aia ande ja ka töötlevad neid. Nii et sellist väikest kohalikku isetegemist on oluliselt rohkem kui 10–15 aastat tagasi. Ma arvan, et see on igati hea. Probleeme on rohkem tööstusliku toorme tootmisega Eesti suurematele tööstustele. Probleemiks on veel kvaliteetne söögiõun, söögipirn, marjad nii kodumaiseks tarbimiseks kui ka eksportimiseks. Aga nagu ma ütlesin, on siin probleemiks nii töötlemine kui ka säilitamine. Kui need probleemid saavad lahendatud, siis ma arvan, et praegune trend süveneb veelgi. Põllumajandusministeerium toetab igati seda arengut ja me kavatseme igal juhul ka järgmistel aastatel jätkata Eesti toidu programmi tegevusi selles valdkonnas.
Palun, kolleeg Mark Soosaar!
Lugupeetud põllutööminister Helir-Valdor Seeder! Ka mina ühinen eespool kostnud kiitusega, sest teie erakonnaülene empaatiavõime ja ärakuulamisvõime on olnud tähelepanu vääriv, sellega te eristute teistest valitsusliikmetest. Aga nüüd küsimuse juurde, mis puudutab kah õunapuu- ja muid viljapuuaedasid. Nimelt ehitati paljudesse 1950. aastatel istutatud viljapuuaedadesse 1960. aastatel nõukogudeaegseid korterelamuid. Seal jätkub kahjuks paljudel juhtudel kolhoosikord ning inimesed ootavad väga riigi ja valitsuse abi. Kuna peaminister minu küsimusele ei vastanud, siis ma küsin teie käest: mida te soovitate oma mantlipärijale, kes loodetavasti on juba maaeluminister, mitte üksnes põllutööminister, kuidas abistada neid inimesi, kes ei saa oma maju korda teha, kuna nad on üksikutena nendesse majadesse elama jäänud?
Aitäh! See on keeruline küsimus ja need inimesed sõltuvad loomulikult kohalikust olukorrast, st paljudel neist ei ole võimalust mujale elama või tööle minna. Aga majandusministeeriumis on olemas ka asjaomane abimeede, mis puudutab kortermajade korrastamist, ja seda on võimalik kasutada nii suurtes linnades kui ka maapiirkondades. See on üks võimalus, kust abi saada. Loomulikult püüavad ka kohalikud omavalitsused jõudumööda kaasa aidata. Aga me peame tunnistama, et see on Nõukogude-aegse planeeringu-, asustus- ja ka tootmispoliitika tagajärg, millega me ilmselt veel aastakümneid võitleme. Üksikuid elumaju, mis maapiirkondades on tühjaks jäänud, on ka lammutatud ja ma arvan, et järgmine põllumajandus- või maaeluminister, ükskõik mis nime ta kannab, peaks kindlasti looma meetme, mis aitab neid mahajäetud ja ohtlikuks muutunud maju lammutada. Kuid probleemi põhjused on aastakümnetetaguses ajas, kui inimene oli eelkõige tööjõuressurss ja kui neid korterelamuid paigutati massiliselt just nimelt tootmiskomplekside juurde. Mina nimetan neid kas lautelamuteks või sigalaelamuteks. Me tegime ühe revisjoni, kui ma olin Viljandi maavanem. Viljandimaal on 42 sellist kompleksi – need me kaardistasime ka ära –, kus lauda juurde oli karjakute, lüpsjate ja brigadiride jaoks tehtud kas 4- või 8-korteriline elamu. Kui see konkreetne laut, tootmiskompleks nüüd enam tegevuses ei ole, siis ei ole neil inimestel ka tööd. See sunnismaisus kodeeriti sisse hulk aega tagasi, aga tasapisi peavad selle probleemiga tegelema kõik valitsused.
Suur tänu, lugupeetud põllumajandusminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Mai Treialilt peaminister Andrus Ansipile. Palun!
Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Muretsemiseks on meil väga palju põhjust. Kui lähtuda piirkondlikust ebavõrdsusest, siis Eesti on siin Euroopa riikide hulgas tagantpoolt teine. Väiksema sissetulekuga inimestele annab see tunda kõiges: napib võimalusi korralikult toituda, hoolitseda tervise eest, anda lastele hea haridus. Kui me kõiges muus jäljendame heaoluühiskonda, siis seal aitab ju riik poliitikaga ebavõrdsust vähendada, seal pole mõeldav, et suur hulk lapsi kasvab vaesuses, et haridustaseme määrab ära vanemate rahakoti paksus. Seal pole mõeldav, et inimene jääb arstiabita, nii nagu seegi, et keegi kannatab nälga ja viletsust. Minu küsimus: miks liberaalset majandusmudelit järgides on seda kõike tarbetuks või vähetähtsaks peetud?
Hea küsija! Eesti haridus on maailmatasemel haridus. ÜRO inimarengu aruande järgi asetseb Eesti oma hariduse poolest maailma kõigi riikide hulgas kaheksandal kohal. PISA testi järgi võime öelda, et ka hariduse kvaliteet on Eestis üks maailma parimaid. Seetõttu jääb teie küsimusepüstitus mulle arusaamatuks. Muidugi me ei pruugiks püüelda ainult esimese viie hulka, vaid päris esimeseks ja sealtki veel edasi.
Ka Riigikogule endale ja valitsusele ei ole hariduse rahastamise mõttes palju ette heita. Kui meil aasta tagasi kulus haridusele 6,7% sisemajanduse kogutoodangust, siis võrdluses Euroopa Liidu teiste liikmesriikidega andis see Küprose, Taani ja Rootsi järel neljanda koha. Me teame möödunud aasta kohta juba seda, et Eestis on kulunud haridusele 7% sisemajanduse kogutoodangust. Selle alusel võime teha oletuse, et oleme hariduskulutuste poolest, mis on mõõdetud protsendina sisemajanduse kogutoodangust, möödunud ka Rootsist ja Taanist. Teie etteheited, et haridus on tagaplaanile jäetud, on minu meelest täiesti kohatud. Ka etteheited selles osas, et riik ei aita ebavõrdsust vähendada, ei ole kohased.
Palun, kolleeg Mai Treial, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma nii väga lootsin, et täna, XI Riigikogu koosseisu viimasel istungil te siiski vastate ka nende inimeste küsimustele, kes esindavad opositsiooni. Aga ma esitan nüüd küsimuse vanemahüvitise kohta. Iseenesest on see igati kiiduväärt, aga mitte see, et laste- ja peretoetuste osa on ebaproportsionaalne, 63-64% kulub lapsele, kuni ta saab poolteiseaastaseks, aga ülejäänud ajaks jääb väga väike osa. Riik ei tasakaalusta siin. Minu küsimus on: miks Vabariigi Valitsus jättis tähelepanuta Rahvaliidu algatatud seadusmuudatuse, et toetada eraldi vähemalt töötutega perede lapsi, makstes täiendavat toetust?
Aitäh! Austatud proua Riigikogu liige! Vanemahüvitist saavad teadupärast need inimesed, kes on lapse sündimise tõttu tööprotsessist eemale jäänud. See, mis nendele makstakse, on hüvitis töölt eemaloleku ajaks. Edaspidi, kui nad tööle lähevad, hakkavad nad saama töötasu. Ei ole ju mõeldav, et riik maksaks maksumaksja rahast vanematele toetusi, sõltumata sellest, kas lapsevanem töötab või on ta vastsündinud lapsega kodus. Seetõttu on riigipoolne toetus, mis on olnud enam-vähem proportsionaalne inimeste sissetulekuga, igati põhjendatud sel ajal, kui nad väikeste lastega kodus on. Kui nad tööle lähevad, siis nad ju maksumaksja abi ei vaja. Selles osas, ma arvan, on etteheited jälle täiesti kohatud. Töötutele inimestele, kui neile töötu abirahast toimetulekuks ei jätku, on ette nähtud toimetulekutoetus ja see on kättesaadav absoluutselt kõigile abivajajatele.
Ma tahaksin veel tagasi tulla eelmise küsimuse juurde. Te oleksite pidanud ennast viimaseks infotunniks vähemalt nii palju ette valmistama, et oleksite läbi lugenud Statistikaameti pressiteate nr 23 21. veebruarist. See kõneleb ühemõtteliselt sellest, et siirded, riiklikud toetused ja pensionid aitasid takistada vaesusesse langemist ja nende mittearvestamisel sissetulekute hulka oli 2009. aasta suhtelise vaesuse määr koguni 40,8%. Ehk siis riik on olnud efektiivne.
Palun, kolleeg Mai Treial, teine täpsustav küsimus!
Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Me loemegi erinevaid ridasid ja ridade vahesid. Aga mina käin ilmselt rohkem maapiirkondades, käin rohkem kohtumas tavaliste inimestega ning näen ja kuulen, mis seal sünnib, kuidas elavad lapsed, kuidas elavad eakad ja kuidas elavad töötud. Ma teen teile vastamise lihtsamaks ja küsin väga lühidalt. Miks teie arvates on meie riigis nii palju vaeseid inimesi, kes on sunnitud eksisteerima riigi toetuste najal?
Aitäh! Kui te tähelepanelikult kuulasite, siis te panite tähele, et ühele varasemale küsimusele vastates ma viitasin sellele, et Eestis ei ole suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsus suurem kui Euroopa Liidus keskmisena. See ei anna meile mitte mingisugust põhjust rahuloluks, aga on siiski konstateering, et Eesti ei ole kuidagi häbiväärsetel viimastel kohtadel suhtelises vaesuses elavate inimeste osatähtsuse poolest ühiskonnas. Kindlasti saame oma sotsiaalhoolekande ja sotsiaaltoetuste süsteemi veelgi efektiivsemaks muuta, kuid ka see, et me oleme suhteliselt lühikese ajaga saavutanud Euroopa Liidu keskmise taseme, on minu meelest vabariigi aastapäeva eel igati tunnustust vääriv.
Ma soovitan teil tulevikus keskenduda ridadele ja ridade lugemisele, sest aeg ei ole enam see, kui näiteks meie Statistikaamet peaks midagi ridade vahele peitma. See aeg, kui ridade vahele oli rohkem kirjutatud kui ridadesse, on õnneks jäädavalt möödanikku jäänud ja praegu tuleks usaldada Eesti Vabariigi asutusi, institutsioone, lugeda ridu ja võtta tõsiselt seda informatsiooni, mis nendes ridades kirjas on.
Head kolleegid! Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Kõigepealt kolleeg Jaak Aab.
Tänan, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus puudutab töötutoetust ja toimetulekutoetuse piiri. Valitsusest tulnud selle aasta eelarve eelnõus nähti esialgu toimetulekupiiriks ette 1000 krooni. Opositsiooni ettepanekul – tunnustus kõigile, et seda ka toetati – tõusis see piir 1200-ni. Küll aga jäi töötutoetus sama suureks, 1000 krooni, nagu see on juba aastaid olnud. Minu arvamus on ja seda on ka paljud eksperdid-spetsialistid rääkinud, et töötutoetus kui aktiivne toetus – inimene otsib siis tööd, kui ta saab töötutoetust – peaks olema kõrgem kui toimetulekutoetus, mis on passiivne toetus. Töölepingu seaduse läbirääkimistel kõneldi isegi poolest miinimumpalgast, aga see kokkulepe ei jõustunud. Milline on teie arvamus töötutoetuse ja toimetulekutoetuse piiri vahekorrast?
Aitäh! Olen oma seisukohta ka varem siit kõnepuldist väljendanud. Mina olen seisukohal, et töötud peaksid saama töötu abiraha töötukassast nii palju, et nad suudaksid nii tööd otsida kui ka ära elada. See, et töötud saavad toetust kahest allikast ehk siis toimetulekutoetusena ja töötu abirahana, peaks tulevikus olema välistatud. See hoiaks kokku halduskulusid, aga eelkõige võiks võitja olla töötu inimene, kellega saab siis süvendatult tegelda üks asutus.
Palun, kolleeg Toomas Trapido!
Aitäh! Austatud peaminister! Eesti on 20 aasta jooksul kahtlemata palju saavutanud, alates iseseisvusest, seejärel liitudes Euroopa Liidu, NATO ja OECD-ga ning viimati ka eurotsooniga. Ja see ongi väga hea. Ma kordan: ma tunnustan väga kõike ja kõiki, kes on selle nimel tööd teinud. Teisalt, Eesti riik ei ole valmis ja siin on kindlasti ka palju seda, mis on korrast ära või lausa halvasti. Kas või needsamad töötutoetused ja toimetulekutoetused, mis minu arust on arhailised. Teiseks näiteks võin tuua meditsiini, kus arstiabi ei ole õigel ajal tagatud, vaid inimesed jõuavad arsti juurde tihti siis, kui nad on juba enam-vähem terveks saanud. Ja on ka traagilisemad juhtumid – inimene sureb enne ära. Küsimus on lihtne: kas järgmise nelja aasta jooksul ei peaks Eesti selgelt keskenduma sisemistele eesmärkidele ja tegema nii, et Eestis oleks hea elada?
Aitäh! Ma ei tahaks kuidagi hakata sisemisi eesmärke vastandama välistele eesmärkidele. Kui me võtame kas või viimase, võib-olla et teile välise eesmärgi saavutamisena tunduva eurotsooniga liitumise, siis tegemist oli ju ikkagi tegutsemisega Eesti elanike huvides. Eesti riik pidi oma riigi rahanduse korras hoidma ja kõik, mis me tegime, tegime eelkõige iseendale, mitte Brüsselile ega Frankfurdile. Eurot me võime käsitleda siis boonusena selle eest, et suutsime oma riigi rahanduse korras hoida. Ka nende eelmiste meie ees seisnud eesmärkide saavutamine tähendas eelkõige ikkagi tööd Eesti oma elanike, Eesti rahva heaks. Kui me valmistasime Eesti riiki ette liitumiseks Euroopa Liiduga, siis me ei teinud struktuurireforme, ei harmoneerinud oma seadusi muu Euroopa Liidu omadega seetõttu, et Brüsselist seda nõuti. Kõik reformid, mis me Eestis tegime, tegime iseendale ja loomulikult, kui need sobisid ka Brüsselile ja meie partneritele sedavõrd, et meid võeti klubi liikmeks, siis oli see meile jälle lisaboonus. Või NATO-ga liitumine. Kas me tegime midagi spetsiaalselt selleks, et saada maailma kõige tugevama rahvusvahelise kaitse organisatsiooni liikmeks? Väidan, et kõik ettevalmistused, mis me tegime, tegime ikkagi iseenda huvidest lähtudes ja need huvid oleksid olnud täpselt samasugused, olenemata sellest, kas me liitume mingite rahvusvaheliste organisatsioonidega või mitte.
Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Läheme viimase küsimuse juurde. Kolleeg Peeter Tulviste, palun, küsimus kaitseminister Jaak Aaviksoole!
Aitäh! Härra minister! Enamikku Kaitseministeeriumi haldusala töödest ei näe eraisikud mitte kunagi ja võib-olla sellepärast on loomulik, et kui üks neist töödest järsku seisab keset linna, siis sellega tegeldakse pidevalt. Mu küsimus on: kas Vabadussõja võidusammas saab lähemal ajal valmis või kuidas sellega on?
Hea küsija! Täna, selle Riigikogu koosseisu viimasel tööpäeval on mul hea meel öelda, et see võlg, mis tšehhide praagi tõttu minu, kogu ministeeriumi ja tegelikult kõigi meie kaelas rippus, on nüüd kõrvaldatud. Andsin just äsja, vabariigi aastapäeva aktusel ministeeriumi aumärgi tehnikaülikooli professoritele Urve Kallavusele, Lembi Raadole ja Karl Õigerile, samuti firma KH Energia-Konsult esindajatele Heino Harakule ja Rein Pildile ning projektijuht Argo Rosinale selle valguslahenduse projekteerimise ja teostamise eest, mis tänaseks on Vabadussõja võidusamba pannud põlema niimoodi, et meil ei ole vaja selle üle mitte häbi, vaid uhkust tunda. Olen üsna kindel, et see lahendus, mille Eesti insenerid ja ehitajad on valmis teinud, on teinud sellest sambast tehnoloogiliselt silmapaistva ja tänapäevase rajatise, mis niisugusena on väärikas mälestama kõiki neid, kes on andnud oma panuse võitlusse Eesti Vabariigi eest meie vabariigi algusesse jäävas Vabadussõjas. Seega on mul hea võimalus, head Riigikogu liikmed, kutsuda ka kõiki teid homme kell 9 osalema sellel üritusel, kus me asetame pärjad Vabadussõja võidusambale, et väärikalt mälestada kõiki neid, kes Vabadussõjas hukkusid ja meie vabariigile aluse panid.
Lugupeetud minister! Täna on tõesti viimane istungipäev, aga Riigikogu jätkab oma tööd edasi senikaua, kuni uus Riigikogu rakendub. Nüüd kohapeal registreeritud küsimused. Palun, kolleeg Rein Ratas!
Tänan, austatud esimees! Hea kaitseminister! Tahaksin avaldada teile tunnustust, et te läinud nelja aasta jooksul saavutasite suure töövõidu, valmis Vabadussõja võidusammas. Millises seisus on aga Ämari lennuvälja väljaehitamine? Kas seal võib tulevikus näha ka asukohta Tallinna reisilennuväljale, mis Nõukogude ajal oli ette nähtud ja kavandatud rajada hoopis Kuusikule Rapla külje all? Olen rääkinud.
Aitäh! Ämari lennuväli on üks suurimaid investeeringuprojekte, mida Kaitseministeeriumi valitsemisalas on juhitud ja siiamaani edukalt. Peatselt peaks paigaldatama sinna lennujuhtimis- ja navigatsioonisüsteemid, mis võimaldaksid seda lennuvälja kasutada aasta läbi ööpäevaringselt ja iga ilmaga, ning 2013. aasta lõpuks peaks saavutatama täielik 24/7 valmidus. See rajatis on planeeritud, pidades silmas vajadust rajada varulennuväli Ülemiste Lennart Meri nimelisele lennuväljale. Välistatud ei ole ka selle lennuvälja edasiarendus, nii et seal oleks võimalik vastu võtta regulaarlende. Tahaksin märkida, et Ämari lennuväli on ainukene Kesk- ja Ida-Euroopa suurematest NATO kaasabil teostatavatest investeeringuprojektidest, mis on täies mahus graafiku järgi realiseeritud. Seega on meil õnnestunud ka täies mahus kasutusele võtta NATO finantsabi, mis ühe kolmandiku võrra vähendab Eesti maksumaksjate kulutusi sellele olulisele rajatisele.
Palun, kolleeg Mark Soosaar!
Lugupeetud kaitseminister! Vabadussõja võidusamba loomisega võttis Kaitseministeerium endale ebahariliku kohustuse, mis loomulikult oleks pidanud kuuluma Kultuuriministeeriumile. Aga kuna Kultuuriministeerium sellega hakkama ei saanud, siis viis Kaitseministeerium selle projekti edukalt lõpule, nagu te just praegu kinnitasite. Mis te arvate, kas tulevikus võiks Kultuuriministeerium hakata arutama ja läbi viima näiteks tankide ostu Eestile?
Ärgem välistagem siin maailmas midagi. Aga mis puudutab otsust panna Vabadussõja võidusamba rajamise ülesanne Kaitseministeeriumile, siis selle võttis vastu see valitsus ja see Riigikogu koosseis, kuhu mul ei olnud au kuuluda. Mina võtsin selle üle kui kohustuse, mis oli kaitseministri portfellis juba enne mind. Tõsi, selle portfelli kandmine ei ole kergesti läinud ja mitte kõik kaaskodanikud ei ole seda mulle ka lihtsamaks teinud. Aga ma ei heidaks seda neile ette. Usun tänasel päeval, et võidusammas on nende raskuste kaudu meile lähedasemaks ja armsamaks saanud. Minule isiklikult kindlasti. Tänan teid!
Tänan teid, lugupeetud kaitseminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Head kolleegid! Meie aeg hakkab läbi saama. Selle koosseisuga on nüüd tõepoolest viimane infotund lõppenud. Aitäh Riigikogu liikmetele küsimuste esitamise eest ja aitäh valitsusliikmetele ja peaministrile küsimustele vastamise eest! Infotund on lõppenud.
