Riigikogu
Riigikogu
Riigikogu
Skip navigation

Riigikogu

header-logo

13:00 Infotund

Esimees Ene Ergma

Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja valitsusliikmed! Alustame selle koosseisu eelviimast infotundi. Kõigepealt teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Hetkel registreerus kohalolijaks 29 Riigikogu liiget, puudub 72.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas ning justiitsminister Rein Lang.


1. 13:01 Kasutuses olevate teede legaliseerimine

Esimees Ene Ergma

Esimene küsimus on kolleeg Kadri Simsonilt peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Kadri Simson

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Juba teist aastat järjest on meil väga lumised talved. Lumerohkus on taas esile toonud kohalike teede hooldamise probleemi. Minu poole on pöördunud Pärnumaal elavad inimesed, kes on aastakümneid elanud taludes, mis asuvad keset metsa. Nad on mitmel aastal saanud ise sealt liikuma, aga nüüd on neil lumerohkuse tõttu korraga probleem, et nad vajavad abi. Nende talud on teede ääres, mis asuvad RMK hoiualal. Aga kuna neid teid pole vabariigi ajal kaardile kantud, siis RMK ütleb, et nende probleem see ei ole, sest teed pole kaardil olemas, kuigi see päriselt on olemas. Ka Maanteeamet on kinnitanud, et tee ja teealune maa ei saa kuuluda eri omanikele ning seetõttu peaks tsiviilseadustiku üldosa seaduse kohaselt olema tegemist riigi omandis oleva teega. Millist nõu te riigi esindajana neile inimestele annate? Kust abi saada?

Peaminister Andrus Ansip

Aitäh! Ma saan teie seisukohta ainult jagada. Loomulikult, tee ja teealune maa ei saa kuuluda eri omanikele ehk kui see tee, millest inimesed teile rääkisid, asub Riigimetsa Majandamise Keskusele kuuluval maal ehk riigi maal, siis on see riigi tee. Selle tee hooldamise küsimus on muidugi hästi aktuaalne, sest metsamajandamise aspektist lähtudes pole mitte mingit tarvidust seda teed nagu väga paljusid metsasihte ja -teid talvel lahti ajada. Konkreetsele talule ligipääsu korraldamine peaks olema kohaliku omavalitsuse asi. Ilmselt tuleks probleem lahendada lepingulise suhtega. Kohalik omavalitsus ja Riigimetsa Majandamise Keskus peaksid kokku leppima, kuidas seda teed kasutada. Paljudel juhtudel ei ole probleem mitte Riigimetsa Majandamise Keskuse või riigi maal asuva teega, vaid eraomaniku teega. Ka nendel juhtudel lahendused tavaliselt leitakse, kas lepitakse kokku (üheks osapooleks on kindlasti kohalik omavalitsus) või kui kokku ei lepita, siis on Eestis olemas läbipaistev kohtupraktika ja võimalik on ka sundvalduse seadmine. Tavaliselt, kui on ikkagi olemas huvitatud pool, siis on Eesti oludes kokkulepped, mis on rahuldanud kõiki osapooli (mõnda küll vähem, teisi rohkem), ka sõlmitud.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!

Kadri Simson

Mulle, lugupeetud peaminister, jäi teie vastusest kõlama see, et Eestis on olemas kohtupraktika. Praegu (ma räägin konkreetselt Häädemeeste vallast) on selline lugu, et RMK on pakkunud, et selle metsatee võiks kaardile kanda ja siis oleks selge ka kohustus, aga huvitaval kombel ütleb omavalitsus ehk vald, et tal pole selle vastu huvi. Oma tegevusetust põhjendab ta nii raha kui ka otsese kohustuse puudumisega. Kas vallaelanike ainsaks võimaluseks jääbki pöörduda kohtu poole, kui vallavanem eirab kohaliku omavalitsuse korralduse seadusega vallale pandud kohustust tagada elanike juurdepääs oma kodule?

Peaminister Andrus Ansip

Aitäh! Teehooldus ja omavalitsuse elanike ligipääsu tagamine on kindlasti kohaliku omavalitsuse kohustus. Mul on muidugi soovitus varnast võtta: valige vastutusvõimeline kohalik omavalitsus. Kuid üleüldse ei saa tee kaardile kandmine (ilmselt mõeldakse registrisse kandmist) olla kellegi suva, et tahan, kannan, tahan, ei kanna. Kui tee eksisteerib, tee on olemas, siis tuleb see tee ka registrisse kanda. Seal minu jaoks küll väga palju valikuvõimalusi ei ole. Keegi ei tohiks öelda, et ainult see, et registrisse kantud tee puhul tuleb kohalikule omavalitsusele kohe kaasa kohustus teed hooldada, võiks olla põhjuseks, miks teed registrisse ei kanta. Register peab kajastama objektiivset tegelikkust. Kui see tee objektiivselt eksisteerib, siis peab see ka registrisse kantud saama. Kui kohalik omavalitsus keeldub teed hooldamast, talvel lund lahti lükkamast, siis elanik saab omavalitsuse vastu ka kohtusse pöörduda. Makse ta ju maksab.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Kadri Simson, teine täpsustav küsimus!

Kadri Simson

Aitäh, lugupeetud peaminister! Ma tänan teid väga konkreetsete vastuste eest! Ma lähen teise täpsustava küsimusega üksikult üldisele. Me kõik teame, et Eestis on väga palju omavalitsusi, kes lumerohkuse tõttu on juba veebruariks ära kulutanud enamiku oma aastaeelarves lumetõrjeks ettenähtud rahast. Väga paljud omavalitsusliidud on pöördunud valitsuse poole, et saada selles olukorras lisatuge. Ma panin tähele, et majandusminister Juhan Parts ütles ajakirjanduses, et mingit abi valitsuselt oodata ei ole, esimene kord, kui omavalitsuste raskused arutlusele võetakse, on selle aasta lõpus, kui riigieelarve jõuab Riigikokku (siis juba 2012. aasta riigieelarve). Kas te olete valitsuses arutanud, et toetada omavalitsusi lumetõrjel, kui lumeolud jäävadki nii raskeks?

Peaminister Andrus Ansip

Aitäh! Valitsus on ju kohalikke omavalitsusi aidanud. Me eraldasime kohalikele omavalitsustele lumekoristustöödeks lisaks 15 miljonit krooni. See 15 miljonit krooni on täiesti arvestatav summa. See on sama summa, mille võrra kohalikud omavalitsused möödunud aasta alguses, tulenevalt rohkest lumest, kulutasid ühes kuus teehooldustöödele rohkem kui tavalistel aastatel. Valitsus on kinni maksnud selle põhiliselt detsembris mahasadanud erakorralise lume koristamise kulud. Ma olen siit kõnepuldist ka korduvalt öelnud, et näiteks Tartus läks lume väljavedamine kesklinnast ja kitsamatelt äärelinnatänavatelt maksma suurusjärgus üks miljon krooni või 1,2 miljonit krooni. Pool sellest rahast maksti kinni Vabariigi Valitsuse reservfondist. Kohalikud omavalitsused on kindlasti juba abi saanud. Viimasel ajal on meil pigem olnud tegemist pakasega. Lund on palju ka ära sulanud. Ma usun, et kohalikud omavalitsused ei arvestanud eelarvet koostades sellega, et talvel lund ei sajagi. Talv on olnud raske, aga riik on kohalikke omavalitsusi juba abistanud. Ma arvan, et seda abi tuleks vääriliselt hinnata.

Esimees Ene Ergma

Head kolleegid! Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Arvo Sarapuu

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Omavalitsustes on sellised teederegistri vaidlused põhjustatud tavaliselt sellest, et keegi ei taha seda teed endale võtta, kuna hoolduseks raha ei ole. See on üks põhjus. Kui me räägime sellest, mida praegu teha, siis (ma olen omavalitsusjuhtidega rääkinud) see 15 miljonit krooni, mis riik eraldas, on näpuotsaga antud, see on tulekahju kustutamine. Ma toon ühe näite. Ülenurme valda riik aitas, tõsi küll, eelmisel aastal miljoni krooniga, tegelik kulu oli 3,8 miljonit krooni. Ma olen omavalitsusjuhtidelt küsinud, kui palju sellest 15 miljonist kroonist, mis üle Eesti omavalitsustele jaotati, jagus. On selgunud, et sisuliselt on see ühe, poolteise või kahe päeva raha lume lükkamiseks. Kas ei oleks mõistlikum üldse mitte niimoodi appi tulla, vaid omavalitsuste tulubaas taastada ja saavutada olukord, et see raha oleks omavalitsustel endal?

Peaminister Andrus Ansip

Nüüd te panite küll ühte patta päris mitu kokkusobimatut asja, aga selleks te opositsioonierakonna esindaja oletegi, et seda teha. Muidugi, probleeme oleks hulga vähem, kui raha oleks hulga rohkem, aga küsimus on, kust seda raha võtta. Raha napib kohalikel omavalitsustel ja raha napib ka riigivalitsusel. Kui teaks seda õunapuujuurealust, kust kaevama hakata ja kust kullapott välja tuleb, küllap me siis juba kaevanud oleksime. Praegu majandus kasvab ja kasvab päris hästi. Võib arvata, et kui kasv sellisena jätkub, küllap siis taastuvad ka kõigi tulubaasid, mitte ainult kohalike omavalitsuste tulubaasid, ja mitte ainult taastuvad, vaid ka kasvavad ning seejuures kasvavad ka tulud. Tulen veel kord tagasi selle 15 miljoni krooni juurde. Ma leian, et see on objektiivselt võttes arvestatav summa, see katab erakordsest lumerohkusest tingitud lisakulud. Kui keegi räägib, et sellest jätkub talle ainult üheks päevaks, siis need väited kuuluvad pigem ulmevaldkonda. Selle kohta ei ole võtta mitte mingisugust numbrilist tõestust varasemast ajast ja ma olen kindel, et mitte ka praegusest talvest.

Esimees Ene Ergma

Viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Jaak Aab, palun!

Jaak Aab

Tänan, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Võib-olla tõesti, kui me võrdleme eelmise talvega, siis tundub, et see summa võib ollagi päris hea, aga kui me võrdleme eelmiste talvedega, kui lumelükkamisele ei tulnud nii palju kulutada, siis see teehoiuraha, mis on omavalitsustel mitu korda vähenenud, tekitab probleeme. See raha, mille riik on teehoiuks eraldanud, kulub talvel lumelükkamiseks ära ning siis tekib juba kevadel ja suvel probleem, kuidas teid remontida ja hooldada. See selleks, küsimus puudutab ikkagi omandit. Tihtipeale on vaidlus, mis on riigitee ja mis on kohaliku omavalitsuse tee. Küsimus puudutab just väikelinnu, kust mingisugune suurem tee läbi läheb. Konkreetne näide on näiteks Võhma linn, kust läheb läbi üks tee, mis läheb Järvamaa küladeni, aga riik seda oma omandina ei tunnista ja jätkuvalt peab Võhma linn selle eest hoolt kandma. Milline on teie arvamus niisuguste vaidlusküsimuste kohta?

Peaminister Andrus Ansip

Aitäh! Üldreegel on ikkagi selline, et kelle maa, selle tee. Aga suuri või ka väikesi linnu läbivate maanteede hooldamise küsimus on olnud aktuaalne alates sellest ajast, kui taastati Eesti Vabariigi iseseisvus. Tuleb tunnistada, et mitme tee (linnades võtavad need küll tänava kuju) staatus on ju ka ajas muutunud. Meenutame näiteks Võru linna, kus teede staatus on muutunud, riigile on tulnud suuremad kohustused, kohaliku omavalitsuse kohustused on vähenenud. Selliseid omavalitsusi on üle Eesti päris mitu, kus on olnud just selline suundumus, et seni tänavatena klassifitseerunud teed on muutunud riigimaanteedeks ning teehooldustööde ja tee-ehitustööde tegemise kohustus on läinud üle Maanteeametile. Iga konkreetset juhtumit tuleks vaadata eraldi. Kui see on piisavalt põhjendatud, siis ma ei välista, et ka tulevikus võib mõnigi praegune tänav muutuda riigimaanteeks.

Esimees Ene Ergma

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.


2. 13:14 Õigusemõistmise kättesaadavus

Esimees Ene Ergma

Järgmine küsimus on kolleeg Evelyn Sepalt justiitsminister Rein Langile. Palun!

Evelyn Sepp

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Õigusriigi juurde kuulub teatavasti õigusemõistmise kättesaadavus, seda nii materiaalselt kui ka moraalselt. Kui me pisut vähem kui pool aastat tagasi siin saalis vaidlesime selle üle, kas kohtumõistmine on Eesti Vabariigis kättesaadav, tõhusalt mehitatud ja kvaliteetne, siis me jäime väga selgelt erinevatele arvamustele. Kui ma õigesti mäletan, siis te pidasite ka ringkonnakohtu esinaist lausa ebapädevaks ja rumalaks, et mitte teisiti öelda. Kui 2009. aastal muudeti kohati mitmekordselt riigilõive, mis on muutunud inimestele väga tõsiseks takistuseks kohtusse pöördumisel, siis nüüdseks on sellel teemal tehtud mitu Riigikohtu otsust, mis selle otsuse põhiseadusvastasust kinnitavad. Kas Justiitsministeerium on seda aspekti analüüsinud ja millistele järeldustele on riigilõivude ebaproportsionaalsuse osas jõutud?

Justiitsminister Rein Lang

Aitäh! Alustame sellest, et ma ei ole ühtegi kohtu esinaist kunagi ebapädevaks nimetanud. Selles suhtes te eksite, preili Sepp. Aga mis puutub riigilõivude temaatikasse, siis, jah, tuleb möönda, et Eesti riigilõivud on väga kõrged. Kuid Eestis on ka väga kõrge esimese astme kohtuniku palk keskmise sissetulekuga võrreldes. Eesti esimese astme kohtuniku palk on praeguse seisuga ca 3,5 keskmist palka. Sellega oleme Euroopa Nõukogu liikmesriikide hulgas suhtarvu poolest esimesel kohal. Kõrgemad palgad on üksnes Iirimaal ja Suurbritannias, kus omakorda on kohtunike suhtarv 100 000 elaniku kohta neli korda väiksem kui meil. Kui me räägime kõrgetest riigilõivudest, siis kõrgetel riigilõivudel on ka teatav põhjus. See põhjus on kohtumõistmise kuludes. Justiitsministeerium on väga selgelt lähtunud printsiibist, et vähemalt enamik tsiviilvaidlustega seotud kulusid tuleb katta vaidlevate poolte makstud kohtukuludest, mitte jätta need kulud kõigi maksumaksjate kanda. Praegu katame neid kulutusi umbes 90% ulatuses riigilõivudest, 10% katab endiselt maksumaksja.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Evelyn Sepp, esimene täpsustav küsimus!

Evelyn Sepp

Aitäh! Härra minister! Ma ei tea, mis isiklik vimm on teil Eesti kohtunikkonna vastu, et te suisa siunate neid kõrge palga pärast, mis, ma arvan, on väga põhjendatud. Ja pole see palk nii kõrge ja ebaproportsionaalne midagi. Minu küsimus aga puudutab rohkem õigusemõistmise kättesaadavust. Ka Riigikohus on mitmel puhul seda vähem või rohkem analüüsinud ja jõudnud väga selgele arusaamisele, et ebaproportsionaalsed riigilõivud takistavad inimestel pöörduda kohtusse, et seal oma probleeme lahendada. Kas ma saan õigesti aru, et Justiitsministeerium ei ole seda analüüsinud ja on teadlikult eiranud riigilõivuseadust, mis näeb ette riigilõivude kulupõhisuse, mitte eesmärgi täita nendega riigikassat?

Justiitsminister Rein Lang

Tänan väga! Teie probleem on see, et te üldse ei kuula, mida inimesed räägivad. Ei ole minul mingit vimma kohtunike vastu. Ma ei ole kunagi ütelnud, et nende palk on liiga kõrge. Ma lihtsalt konstateerin fakte. Ma tõin teile statistilisi arve, lisamata ise ainsatki hinnangut. Justiitsministeerium analüüsib pidevalt riigilõivude temaatikat. Me oleme kokku leppinud, et Justiitsministeerium annab 6. märtsil valitava Riigikogu õiguskomisjonile oma esmase analüüsi üle selle aasta aprillis. Tere tulemast sellele õiguskomisjoni istungile, juhul kui teid peaks kogemata valitama! Aga see teema on tegelikult oluliselt laiem. Kui te ütlete, et me täidame riigilõivudega riigikassat, siis see ei vasta tõele. Ma just natuke aega tagasi rääkisin teile risti vastupidist: praegu ei kata lõivudest saadavad summad tsiviilkohtupidamise kulusid. Sellega me rikume just nimelt seda põhimõtet, et riigilõivud peavad olema kulupõhised. Ikkagi panustab praegu maksumaksja vaidlevate poolte õigusesse saada oma vaidlusele kohtulahend. See tähendab, et teie, inimesed Põlvamaalt, Pärnumaalt või kust iganes, maksate osaliselt kinni tsiviilvaidluse poolte kohtukulud.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Evelyn Sepp, teine täpsustav küsimus!

Evelyn Sepp

Aitäh! Ma usun, et kindlasti ei ole mina järgmises koosseisus ainuke, kes julgeb minister Langile hambaid näidata, kui selleks põhjust on. Ma loodan, et selliste inimeste read siin saalis täienevad. Aga ma tulen veel korra õigusabikulude juurde. Teatavasti on tasuta õigusabi osutamise kulud riigieelarves mitu aastat järjest pigem vähenenud. Ka kohtunikud on väga sageli tähelepanu juhtinud sellele, et ressursid ei ole piisavad. Menetlemine mitte abina, vaid n-ö laenuna ja muud menetlused, mis toetuse andmiseks on ette nähtud, on sageli palju keerukamad ja kallimad kui abi ise. Milliseid lahendusi te 6. märtsil valitavale Riigikogule selles osas annate? Kas on plaanis suurendada kulusid, lihtsustada korda ja sisuliselt tagada inimestele õigusabi kättesaadavus?

Justiitsminister Rein Lang

Suur tänu! Ma ei tea, mitmendat korda ma juba pean ütlema, et te olete valesti informeeritud. Riigi õigusabi kulud ei ole eelarves vähenenud ja, muide, need ei vähenenud ka majanduskriisi ajal. Tõsi, neid ei ole saanud finants- ja majanduskriisi ajal suurendada, mis on ka loomulik. Mida siis ette võtta? Me mööname, et riigi õigusabile võiks rohkem kulutada. Niipea, kui Eesti riigil tekivad eelarvevõimalused, seda summat ka suurendatakse. Aga mehhanism, kuidas vabastada isikud näiteks riigilõivu maksmisest, on täiesti olemas. Kohtunikele on see voli antud. Kui nad näevad, et riigilõiv kujuneb õigusemõistmisele ligipääsu takistuseks, on neil poole taotluse korral õigus pool riigilõivu tasumisest täielikult või osaliselt vabastada. Siin ei ole seadus sugugi mitte jäik. Aga ma muidugi möönan, et seda raha võiks eelarves rohkem olla. See kulutatakse kindlasti ära, see ei ole probleem. Õigusabi osutavad meil tavaliselt Eesti Advokatuuri liikmed. Nad on kindlasti võimelised osutama rohkem õigusabi, kui praegu selleks raha on.

Esimees Ene Ergma

Aitäh, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.


3. 13:22 Võrdne ja ebavõrdne kohtlemine

Esimees Ene Ergma

Järgmine küsimus on kolleeg Mark Soosaarelt peaminister Andrus Ansipile. Mark Soosaar, palun!

Mark Soosaar

Lugupeetud juhataja! Austatud peaminister Andrus Ansip! Kindlasti te teate Eesti Vabariigi põhiseaduse § 2, milles öeldakse, et Eesti riigi maa-ala, territoriaalveed ja õhuruum on lahutamatu ja jagamatu tervik, ning kindlasti tuleb teil iga päev kokku puutuda ka §-ga 12, mille järgi kõik on seaduse ees võrdsed. Tahan küsida, missuguse õunapuu alt Vabariigi Valitsus kaevas välja selle häbematuse ämbri, et Pakri, Naissaare ja Aegna elanikud ei ole seaduse ees võrdsed ning nendele ei saa laiendada püsiasustusega väikesaarte seadust. Nimelt on juba 14 kuud olnud Riigikogu menetluses selliste saarte nimekirja täiendamine. Hoolimata sellest, et rahvastikuregistri kohaselt elab Naissaarel seitse, Aegnal kümme ja Pakri saartel kokku kaheksa inimest, ei ole Vabariigi Valitsus lasknud sellel Riigikogu koosseisul seda eelnõu lõpuni menetleda.

Peaminister Andrus Ansip

Aitäh! Hea küsija teab, et võrdsus ei ole kindlasti absoluutne kategooria. Näiteks, Piirissaare elanike heaks on ehitatud sadamaid ja maanteid ning selleks on kulutatud 80 miljonit krooni. Talvel elab Piirissaarel umbes 50 elanikku. Seega, summa, mis on kulutatud ühe elaniku kohta, on päris märkimisväärne. Kui rääkida võrdsest kohtlemisest, siis võiksite ju ka teie küsida, kus on teie peaaegu kaks miljonit krooni. Eesti riik on kulutanud selle summa Piirissaare elanike heaks, aga on jätnud kulutamata näiteks Pärnu või Tallinna elanike heaks. Raha seab mitmele ambitsioonikale kavale teatud piirid. Püsiasustusega saarte puhul oleme võtnud riigile kohustuse tagada nende saartega regulaarne laevaühendus, laevaühenduse puudumise korral tagatakse jääteede ehitamine, lennuühendus, seda ka siis, kui mitme saarega on olemas laevaühendus. Rahaliste ressursside piiratus tekitab paratamatult teatud piiri. Seal, kus elanikke on rohkem, on ka rohkem põhjendatud väga suurte kulutuste tegemine püsiühenduse loomiseks, ja kus elanikke on vähem (teie nimetatud Pakril elab minu teada püsivalt viis inimest), seal on maksumaksjale jälle väga-väga kallis sisse seada püsivat laevaühendust, lennuühendust või ehitada jääteed.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Mark Soosaar, esimene täpsustav küsimus!

Mark Soosaar

Lugupeetud peaminister! See vastus mind kuidagimoodi ei rahulda, sest neid vahendeid, mis on ette nähtud väikesaarte elanikele, tuleks jagada ikkagi võrdsuse põhimõttel, mitte kolm saart sellest nimistust välja jätta. Aga läheme edasi võrdsuse ja ebavõrdsuse temaatikaga. Pärnumaal on viimasel ajal üsna paljud inimesed pöördunud minu kui Riigikogu liikme poole seoses haridustemaatika ja tasuta kõrgharidusega. Teatavasti õpib umbes 5000 meie üliõpilast bakalaureuseõppes välismaal. Lähim riik on Soome, kus ei ole tasulist riiklikku kõrgharidust. Üsna paljud nurisevad selle üle, et osa meie õpilastest-tudengitest saab tasuta kõrghariduse, aga teised peavad selle eest maksma. Kas ka siin ei ole tegemist ebavõrdse kohtlemisega? Kui Soome on olnud meile eeskujuks, miks me ei või siis seda teed edasi liikuda?

Peaminister Andrus Ansip

Aitäh! Vaatamata sellele, et Soomes on ülikoolis õppimine tasuta, õpib soomlasi ainuüksi Tartus umbes 300, vahel on neid ka 400 olnud. Öeldakse, et kolmandik Soomes töötavatest loomaarstidest on saanud oma hariduse Eesti Maaülikoolis. Eks see liikumine ole ikkagi kahesuunaline, mitte ainult ühesuunaline. Täielik võrdsus kõigi üliõpilaste vahel ei ole võimalik ja kunagi ei ole olnud ka eesmärki seda sisse seada. Igas riigis on olnud eelistatud need üliõpilased, kes õppetööl rohkem pingutavad, nendele on kättesaadavad stipendiumid, scholarship'id. Need, kes vähem pingutavad või on enne ülikooli astumist vähem pingutanud, peavad tavaliselt mingisuguse osa oma õppekuludest ise katma. Eestis on tendents selles suunas, et järjest suuremale hulgale üliõpilastele on kõrghariduse omandamine tasuta. Tasuta kõrgharidust pole olemas, keegi maksab nagunii, aga küsimus on selles, kas maksab hariduse saaja või maksab maksumaksja. Järjest enam on neid üliõpilasi, kelle hariduse saamise maksab riigieelarve kaudu kinni anonüümne maksumaksja. Ma väidan, et see trend kestab veel õige pikka aega. Kuna üliõpilaste arv väheneb tulevikus olulisel määral, sest neid pole lihtsalt sündinud, aga riik suunab kõrgharidusse rohkem vahendeid, siis on selge, et tasuta ülikooliharidust saavate inimeste arv kasvab.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Mark Soosaar, teine täpsustav küsimus!

Mark Soosaar

Lugupeetud peaminister! Looduse ees me ei ole võrdsed, aga seaduse ees peame ühes demokraatlikus riigis võrdsed olema. Kunstiinimesena tahan meelde tuletada ühte aksioomi, et kui kunstis ja kirjanduses vaataja ja lugeja hoiab nõrgema poole, siis reaalelus hoitakse tugevama poole. Kuidas te hindate seda, et valimistulemuste väljakuulutamine ajalehes Postimees on juba paika pannud kõik need isikud (eriti palju teie erakonna liikmeid), kes järgmises Riigikogu koosseisus nende laudade taga istuvad? Kas te ei karda, et jättes välja üksikkandidaadid, väiksemad erakonnad, muutes nad näiliselt nagu prügikaladeks, ja väites, et üks erakond kindlasti võidab, pöördub Damoklese mõõk võib-olla sellesama erakonna vastu?

Peaminister Andrus Ansip

Olen teiega täiesti päri. Mina ei ole Postimehe peatoimetaja, mina ei vastuta Postimehe sisu eest, aga mulle see artikkel sugugi ei meeldinud. Ma arvan, et väga eksitav on jätta praegu inimestele muljet, nagu oleks valimistel põhiküsimus see, kes tuleb selles võistluses teiseks ja kes kolmandaks. Kui selline arvamus, et võitja on juba ette teada, võetakse väga laialdaselt omaks, siis võib juhtuda nii, et see, kelle võitu sajaprotsendiliselt eeldatakse, saab lõpuks hoopis kolmanda koha. Loomulikult, arvestades, et praegu räägitakse Reformierakonnast kui võitjast, siis selline kurb perspektiiv mind kuidagi ei rahulda. Ma arvan, et need avaliku arvamuse küsitlused, mis on mõnda aega tagasi tehtud ja millel oma tõepõhi kindlasti all on, ei pea praegustes oludes enam paika. Eksitav on jätta inimestele muljet, et kõik on juba ammu ära otsustatud ja konkreetse valija häälest ei sõltu enam mitte midagi. Nendel valimistel selgitatakse ikkagi välja see, kes hakkab Eesti riiki Riigikogu ja valitsuse tasemel järgmise nelja aasta jooksul juhtima. Mitte midagi pole otsustatud enne, kui valijad oma otsuse langetavad.

Esimees Ene Ergma

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Kõigepealt kolleeg Jaak Aab.

Jaak Aab

Tänan, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Ka minu küsimus puudutab võrdset kohtlemist selles suhtes, mis tuleneb regionaalpoliitikast või maaelu arendamisest. Kord ma infotunnis selle kohta teie käest küsisin ja te ütlesite, et riik on kõik õigesti teinud. Ma ei taha sellega nõustuda. Kui me vaatame kas või lähinaabreid (mitte lõuna poole, vaid põhja poole), siis Soome riik on ikkagi suhteliselt võrdselt arendatud. Inimestel on piisavalt hea elukeskkond ka maapiirkonnas, teenused on kättesaadavad ja seal inimesed ei hääleta jalgadega suurlinnade poolt nii palju kui Eestis ega hääleta ka välismaa poolt nii palju kui Eestis. Praegune probleem on, et maalt ei lahkuta enam Tallinnasse ega Tartusse, vaid välismaale. Maal ei ole transpordiühendust, häid teid ega tööd. Mida riik peaks tegema, et pöörata seda tendentsi teistpidi?

Peaminister Andrus Ansip

Aitäh! Kahju, aga nüüd te küll bluffisite. Minu viimased mälestused (ma ei ole küll väga hiljuti Soome linnastumise trendidega tutvunud) kinnitavad, et Soomes on linnastumise tendents tugevam kui Eestis. Nii nagu Eesti, on ka Soome riik võtnud väga palju meetmeid selleks, et inimesed jääksid elama põhjaaladele, jääksid Lapimaale. Selleks kasutatakse kõikvõimalikke ettevõtlustoetusi, rääkimata regionaalarengu otsetoetustest. Selleks kasutatakse teadus- ja arendustegevuse vahendeid. Paraku on tulemus ikkagi selline, et põhjapoolsetelt aladelt kolivad inimesed Vantaasse, Espoosse, Helsingisse. See trend on Soomes olnud sedavõrd tugev, et see on esile kutsunud isegi nende inimeste pahameele, kes pretendeerivad teadus- ja arendustegevuse vahenditele. Nad leiavad, et nendele määratud vahendeid on ebasihipäraselt kasutatud regionaalpoliitiliste eesmärkide saavutamiseks, mida lõppude lõpuks pole isegi saavutatud. Eesti puhul, kinnitan, on valitsuse poliitikas täpselt samad suundumused nagu Soomes, võib-olla veel ulatuslikumadki. Me kasutame Ettevõtluse Arendamise SA vahendeid, et teostada regionaalpoliitikat, et edendada ettevõtlust igal pool Eestis. Need vahendid ei ole koondunud Tallinnasse. Kõige ettevõtlikumad inimesed vahendite taotlemise mõttes elavad hoopis lõuna pool, näiteks Põlva maakond on olnud korduvalt esirinnas nende vahendite taotlemisel ühe elaniku kohta. KredExi vahendid, Euroopa Liidu fondide vahendid – need on mõeldud Eesti võrdse regionaalse arengu jaoks.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Toivo Tootsen

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud peaminister! Ebavõrdse kohtlemise üle kaebavad ka nn sundüürnikud. Omandireformi aluste seaduse alusel sai enamik Eesti inimesi oma korteri või eramu all oleva maa EVP-de eest erastada, tagastatud majade elanikel aga see võimalus puudus. Eile helistas mulle Võru sundüürnike esindaja, kes ütles, et Võrus on selliseid peresid 68. Teades, et te tulete täna siia infotundi, paluski ta teie käest küsida, mismoodi, kas ja kuidas Eesti riik kavatseb hüvitada sundüürnikele tehtud moraalse ja materiaalse kahju ning ülekohtu.

Peaminister Andrus Ansip

Aitäh! Eesti riik on andnud kõigile oma elanikele võrdsetel alustel erastamisväärtpabereid, seda tehti proportsioonis tööaastatega. Jälle kord tuleb öelda, et täielikku võrdsust ei ole võimalik kuidagimoodi eeldadagi, teades seda, et kinnisvara hind, korteri ühe ruutmeetri hind näiteks Võrus on hoopis madalam kui Tallinna vanalinnas. Kohtlemine ei saa olla võrdne, kui Tallinna elanik saab sama arvu EVP-de eest erastada märksa kallima korteri kui Võhma või Võru elanik. Eesti riik on omandireformi minu hinnangul läbi viinud edukalt ja ka võrdsus on Eesti omandireformis olnud maksimaalselt tagatud. Paljudes teistes riikides on üleüldse loobutud restitutsioonist ja ka mitukümmend aastat pärast seda, kui valitsusel avanesid võimalused anda tagasi omanikelt ebaseaduslikult ära võetud vara, on pinged endiselt väga tugevad. Eestis said kõik erastamisväärtpabereid. Iga inimese otsustada oli, kas ta erastab nende eest oma elamispinna, ostab metsa, maad või müüb need EVP-d hoopis maha. Paraku ei olnud kõigil võimalust EVP-de eest erastada, sest mõned elasid individuaalelamus, teised elasid jällegi kellelegi teisele kuuluvas elamus.

Esimees Ene Ergma

Aitäh, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.


4. 13:38 Arengud Eesti üldhariduses

Esimees Ene Ergma

Järgmine küsimus on kolleeg Lauri Vahtrelt haridus- ja teadusminister Tõnis Lukasele. Palun!

Lauri Vahtre

Ma tänan! Mul on kõigepealt raske üle saada erutusest, mis mind tabas, jälgides Mark Soosaare kompromissitut võitlust võrdõiguslikkuse eest. Jään põnevusega ootama, millal ta võrdõiguslikkuse nimel hakkab nõudma, et kaotataks sooduspiletid, näiteks soodusteatripiletid lastele ja pensionäridele. Aga kuni ma seda ootan, on mul küsimus haridusminister Tõnis Lukasele. Sa oled olnud minister neli aastat ja ma loodan, et sa oled minister ka edaspidi, ükskõik, mida valimised toovad, kuid on aeg teha mõningaid kokkuvõtteid. Oma ministriaja alguses sa lubasid vähendada õpilaste väljalangemust koolist. Kas see on õnnestunud?

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas

Aitäh, austatud juhataja! Hea küsija! Ma tõepoolest väitsin, et valitsuse hakkamasaamist ja ühiskonna küpsust saab mõõta kahe näitaja järgi. Üks neist on see, kas meil õnnestub suurendada elukestvas õppes osalevate täiskasvanute osakaalu ühiskonnas. Eelmise aasta viimases kvartalis õnnestus näitajad senise 7% pealt viia 12,6% peale. Need on väga värsked andmed. Teiseks on oluline, kas meil õnnestub vähendada koolist väljalangemust, õigemini, põhikooliõpilaste väljalangemust, mis on ju ühiskonna üldistes mõõtmetes väga suur ja raske probleem. Kui haridustee jääb liiga noorelt pooleli, siis edaspidi on selle inimese elu õnnetu, aga ka kogu ühiskonna sotsiaalne koorem järjest suureneb. Kui selliseid põhikooliõpilasi, kes katkestasid õpingud õppeaasta keskel, oli 2006/07. õppeaastal 849, siis eelmisel õppeaastal oli neid 235. See tähendab, et väljalangemus põhikoolist on mõne aastaga vähenenud 0,7%-st kogu õpilaskontingendist 0,2%-ni. Kolmandas kooliastmes, kus risk on põhikooliõpilaste puhul kõige suurem, oli väljalangemus 1,4%, nüüd on 0,4%. Ka poiste väljalangemus on sellel taustal palju vähenenud. Siin on rõõmustada paljugi üle, sest need lapsed jätkavad oma õpinguid ja nendest saavad korralikud ühiskonnaliikmed.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Lauri Vahtre, esimene täpsustav küsimus!

Lauri Vahtre

Ma tänan! Need arvud on vägagi imponeerivad. Ma loodan, et need ei ole saavutatud fiktiivsete hinnete panekuga ja kahemeeste klassist klassi lohistamisega. Kuna ma seda kõigest loodan, siis tahan täpsemalt teada, milliste konkreetsete meetmetega need tulemused on saavutatud.

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas

Aitäh! Loomulikult on vaja selle nimel, et väljalangemus väheneks, pidevalt ja järjekindlalt pingutada. Nendest meetmetest me oleme haridusfoorumitel ja haridusdebattidel kogu aeg rääkinud. Meetmed on väga erinevad. Ega siin võluvitsa ei ole. Aga viimastel aastatel on väljalangemust aidanud oluliselt vähendada kindlasti see, et nõustamiskeskused maakondades ja omavalitsustes on arenenud, koolides on varasemast rohkem tugispetsialiste (eripedagooge, psühholooge ja sotsiaalpedagooge). Kutsekoolide tegevus ilma põhihariduseta noorte puhul on aktiviseerunud. On loodud võimalused selleks, et kutsekoolid tegeleksid ka nende noorte õpetamisega, kellel ei ole põhikoolitunnistust ette näidata. Enne oli see võimatu. Oleme põhikooli- ja gümnaasiumiseadust muutes süvendanud vanemate tähelepanu: vanemad vastutavad, nad peavad jälgima, et lapsed koolis käiksid. Kogu õppekavaarendus tahab ju koolirõõmu suurendada, suurendada õpilaste võimalust ka natuke puhata, analüüsida, mitte ainult fakte pähe tuupida. Kahtlemata on siin oluline õpetajakoolitus, mis on orienteeritud sellele, et õpetajad suudaksid individuaalselt tegelda kõigi noortega. Kõik see on mõeldud selleks, et me tulevikus likvideeriksime põhikoolist varase väljalangemuse. See on võtmeküsimus Eesti hariduses ja ka sotsiaalses plaanis.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Lauri Vahtre, teine täpsustav küsimus!

Lauri Vahtre

Ma tänan! See on väga kena, et selline perspektiiv on, kuigi isiklikult jään kõhklema, kas päris nullprotsendi peale seda viia saab, sest alati satub ka lootusetuid juhtumeid hulka, aga las tulevik näitab. Mul on lõpetuseks üks väga oluline küsimus meie üldhariduse kohta, mis kindlasti paljusid huvitab. Nimelt see: kuidas kulgeb vene gümnaasiumide üleminek eesti õppekeelele, kas asjad lähevad kavakohaselt?

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas

See kava tehti juba 1993. aastal. Venekeelsetes koolides on pikalt teatud, et üleminek eesti õppekeelele tuleb. Asi ei ole ju ses mõttes ainult poliitilistes valikutes, kuigi seda ka, Eesti riigis peab haridussüsteem olema peamiselt eesti keeles. Asi on ka selles, et oli ette teada, et venekeelsetes gümnaasiumides hakkab õpilaste arv oluliselt vähenema. See ongi drastiliselt vähenenud, viimase viie aastaga poole võrra. See tähendab, et kui me arvestame, et Eestis on praegu üle 60 venekeelse gümnaasiumi, siis igas neist on 10. klassis alla 25 õpilase, st et on üks klass ja seegi poolik. Õpilaste n-ö kadu venekeelsetes gümnaasiumides on nii suur, et on tekkinud kvaliteediprobleem. Väga väikesed koolid ei paku valikut, õpetajaid ei ole spetsiaalselt gümnaasiumiõpetajateks ette valmistatud. Nii et koolijuhid on teinud ettevalmistusi. Mõnes omavalitsuses on muidugi poliitiline surve, et katkestada üleminek, lükata see mingil põhjusel edasi. Arvatakse, et on võimalik võita venekeelse valijaskonna hääli, öeldes, et ei, eesti keelt ei pea õppima. Aga koolijuhid teevad ettevalmistusi. Riik on olnud järjekindel. Me oleme jõudnud niikaugele, et noored, kes sellest sügisest asuvad õppima 10. klassi ka venekeelsetest perekondadest pärit noori koondavates koolides, mis ei ole siis enam venekeelsed gümnaasiumid, õpivad vähemalt 60% eesti keeles.

Esimees Ene Ergma

Head kolleegid! Kuna ma soovin, et ka kolleeg Jaan Kundla saaks küsida, siis kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kõigepealt kolleeg Mark Soosaar!

Mark Soosaar

Aitäh! Lugupeetud haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas! Lauri Vahtre repliigile ütlen ma vasturepliigi: võrdse kohtlemise printsiibile on juhtinud tähelepanu ka IMF ja andnud üsna selgelt mõista, et Eestis võiks soodustuste ja toetuste süsteem olla rohkem vajaduspõhine. Aga tulen nüüd Pärnu linna juurde. Seal on juhtunud niisugune asi, et kaks põhikooli töötavad praegu gümnaasiumide jaoks ehitatud hoonetes. Üks gümnaasium töötab kortermajas ja teine, klassikaline gümnaasium, töötab põhikooli jaoks ehitatud majas. Nii et haridussüsteem on segamini nagu Kört-Pärtli särk. Kas haridusminister ootab ka Pärnu linna juhte enda juurde, paber peos, et asutaks õige riigigümnaasiumi? Juhul kui asutatakse riigigümnaasium, siis missugune see Pärnu linnas võiks olla?

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas

Aitäh väga hea küsimuse eest! Tõepoolest, selle kõrval, et ka maakonnakeskusest eemal võiksid säilida põhikoolid-gümnaasiumid või täistsüklikoolid, peaks minu meelest olema ikkagi igas maakonnakeskuses üks puhas gümnaasium, mis on demokraatlikult avatud kõigist piirkonna põhikoolidest tulevatele õpilastele. Osa maakonnakeskusi on selle ettevalmistamisega aktiivselt tegelema hakanud. Mõned teevad ettevalmistusi, säilitades munitsipaalkooli, mõned on ettevalmistuste raskusastet nähes palunud, et gümnaasiumiosa riigistataks. Pärnu ei ole sellist ametlikku ettepanekut riigile teinud. See tähendab, me ei pea Pärnuga läbirääkimisi riigigümnaasiumi tegemiseks. Küll aga kindlasti arutatakse Pärnus, kuidas koolivõrku tulevikus kujundada. Riigikogu on otsustanud, et tsentraalset koolivõrgu kujundamist ei tule, omavalitsused ise otsustavad koolivõrgu üle. See otsus langes siinsamas Riigikogu saalis mõni aeg tagasi. Järelikult on põhiline kohalik vaade, koha peal tuleb otsustada, millises hoones peab olema põhikool, millises hoones peab olema gümnaasium. Meie saame, kui meilt ekspertiisi küsitakse, ainult üht-teist soovitada. Ma usun, et kõik omavalitsused, kaasa arvatud Pärnu, seavad ka koolivõrku kujundades peamiseks ikkagi õpilaste huvid. Küllap siis lahendatakse ka see hoonete küsimus, millises hoones või kummal pool jõge milline kool peab asuma.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Maret Merisaar!

Maret Merisaar

Suur tänu! Seoses esmaspäeval toimunud kultuuripoliitika ümarlauaga edastan ma teile tantsuharidust kui huviharidust andvate koolide juhatajate mure. Kui riik kärpis omavalitsuste tulubaasi, siis anti kaasa juhend, et huviharidus on üks koht, kust nad võiksid kärpida. Nendelt koolidelt on laste pearaha ära võetud ja paljud koolid on oma tegevust lõpetamas. Küsimus on järgmine. Kas Haridus- ja Teadusministeerium teeb Kultuuriministeeriumiga mingisugust koostööd tantsuhariduse edendamisel? Kelle poole peaks see tantsunõukogu, kes neid nüüd esindama hakkab, pöörduma, kas rohkem linna või riigi tasandile, kui nad soovivad saada endale hoonet, kus oleksid nõuetekohased treenimis- ja pesemistingimused?

Haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas

Aitäh väga hea küsimuse eest! Kuna kogu maa on meil kaetud omavalitsustega, siis ei ole sellist kohta, mis oleks omavalitsusvaba ja kus riigil oleks võimalik välja panna mõni hoone nii, et see ei oleks mõne omavalitsuse territooriumil. Kahtlemata on huvihariduse võimaluste loomine, kaasa arvatud tantsuharrastusele kaasaaitamine, omavalitsuste ülesanne. Minu teada ei ole küll omavalitsustele kusagilt mingit juhendit antud, et ärgu toetagu huviharidust. See, et omavalitsused ei ole selleks seadusega kohustatud sellisel määral, nagu seadus mõni aeg tagasi ette nägi, on iseasi, aga omavalitsus ise peab oma ülesannete täitmise tagama. Kui ta tahab oma kodanikele olla hea omavalitsus, siis ta kahtlemata toetab nii kohalikku sporti kui ka muud huvitegevust. Minu teada on paljud omavalitsused juriidikast hoolimata ikkagi jätkanud huvihariduse toetamist. Nii et, tantsujuhid ja tantsupedagoogid, selleks et leida koht, kus tantsida ja kuhu õpilasi kutsuda, pöörduge omavalitsuste poole.

Esimees Ene Ergma

Aitäh, härra minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.


5. 13:52 Olukord riigimaanteede ehitamisel

Esimees Ene Ergma

Tänase infotunni viimane küsimus on kolleeg Jaan Kundlalt peaminister Andrus Ansipile.

Jaan Kundla

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud peaminister! Ajakirjandusest on läbi käinud, et Eesti riigimaanteede ehitamisel ja rekonstrueerimisel on tööd takerdunud või osaliselt seiskunud. Teatavasti toimuvad nimetatud tööd suures osas Euroopa Liidu eraldatavast rahast. Seetõttu on levinud kuuldused, et juba eraldatud raha pole kasutatud vastavalt ettenähtule ja rahastamist võidakse piirata või see isegi peatada. Seoses eeltooduga ongi küsimus, kas esitatud väited vastavad tõele või mitte. Milline on tegelik olukord riigimaanteede ehitamisel ja rekonstrueerimisel? Kui efektiivselt on kasutatud Euroopa Liidu eraldatud raha?

Peaminister Andrus Ansip

Aitäh! Teie esitatud kuuldused ei vasta tõele. Euroopa Liidu vahendite Eestis kasutamine kuidagi ohtu seatud ei ole. Kõigile on teada, et mitme maanteelõigu ehitushanke üle käivad vaidlused. Ühe mulle eriliselt olulise lõigu ehk Tallinna–Tartu maantee lõigu vaidlus on kestnud juba kaks aastat. Õigusriigis peab olema kõigil, kes tunnevad, et nende huvid on riivatud ja nende õigusi on rikutud, õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Aga ma ei saa siiski olla õnnelik selle üle, et mõne teelõigu ehitamise hange on juba kaks aastat viibinud seetõttu, et käivad õiguslikud vaidlused. Olgu veel kord öeldud, et Euroopa Liidu vahendid seetõttu kasutamata ei jää. Me oleme viimastel aastatel tee-ehituseks kasutanud Euroopa Liidu vahendeid suurusjärgus poolteist miljardit krooni. Selle eest on saanud päris märkimisväärselt teid korda teha. Ma usun, et ka käimasolevad vaidlused saavad lähemal ajal lahenduse ja ehitamisega on võimalik alustada. Kui riik on otsustanud, et mingit teelõiku remonditakse, siis sellele on eelnenud väga põhjalikud uuringud ja tasuvusarvutused. Mitte ühtegi tee-ehitust ei otsustata ilma teadmata, et see ennast teatud aastate, kas 20 või 30 aasta jooksul ära tasub. Kui remonti ei alustata, tähendab see, et ühiskond maksab kogu aeg mingeid mittetarvilikke kulusid kinni ja sellest sünnib riigile kahju.

Esimees Ene Ergma

Palun, kolleeg Jaan Kundla, esimene täpsustav küsimus!

Jaan Kundla

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Kas hiljuti valitsuse algatatud teeseaduse muutmise seaduse eelnõu 882, mis on praegu Riigikogu menetluses, esitab mingeid uusi nõudeid ka juba ehitamisel olevate teede projektidele? Kui esitab, siis kuidas seda olukorda lahendatakse?

Peaminister Andrus Ansip

Aitäh! Kui juba on uus seadus, küllap siis tulevad ka muutused praeguse olukorraga võrreldes. Aga seaduseelnõu on Riigikogu menetluses. Ma arvan, et minul ei ole paslik võtta seaduseelnõu ette ja hakata iga paragrahvi kehtiva seadusega võrreldes konksutama. Jah, muutusi kindlasti on, aga küsimus on nii laiaulatuslik, et mulle antud kahe minuti jooksul ei ole võimalik sellele mitte mingisugust enam või vähem ammendavat vastust anda.

Esimees Ene Ergma

Palun, kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Mark Soosaar!

Mark Soosaar

Lugupeetud peaminister! Üsna paljud riigid ja rahvad on depressiooniaastatel ja majanduslanguse aastatel tööpuudust likvideerinud sellega, et on ehitanud avalikke objekte ja taristuid. Maailmakuulsaid teid, sildu ja tamme on niimoodi ehitatud. Kuidas teie hindate meie tööhõivet Euroopa teede ja ka üleriigiliste teede ehitamisel ning ehitamise tempot? Vaadates üle õla tagasi sellele raskele perioodile: kas oleks võinud midagi paremini teha, et tööpuudust likvideerida? Just tee-ehituse valdkonnas.

Peaminister Andrus Ansip

Aitäh! See on imetlusväärne, kuidas inimesed on ajaloos kinni. See oli juba peaaegu sada aastat tagasi (mitte küll päris nii palju aega tagasi), kui suure depressiooni ajal võideldi tööpuuduse vastu inimeste massilise hädaabitöödele palkamisega. Need hädaabitööd seisnesid suuresti ka tee-ehituses. Kui te võrdlete praegust tee-ehitust toonase tee-ehitusega, siis võrrelda pole õigupoolest midagi. Jah, lõpptulemus oli siis tee ja on praegu tee ning mõned toona ehitatud teed on ka nüüd veel väga hea kvaliteediga, kuid siis oli võimalik teed muu hulgas labidaga ehitada. Aga praegu maksab üks tee-ehitusmehhanism kolm miljonit, kümme miljonit või isegi viisteist miljonit krooni ja need töökohad, mis luuakse tee-ehituses, võivad osutuda isegi kümme korda kallimaks nendest töökohtadest, mis luuakse ülikoolides või autoremonditöökodades. Ülikoolihariduse puhul on teada, et ühe töökoha maksumus on keskmiselt üks miljon krooni, tee-ehituses võib töökoha maksumus küündida kümne miljoni kroonini. Tee-ehitus tööpuuduse leevendajana kindlasti väga atraktiivne ei ole.

Esimees Ene Ergma

Aitäh, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Infotunni aeg on läbi. Suur tänu Riigikogu liikmetele küsimuste esitamise eest ja aitäh valitsusliikmetele vastamise eest! Infotund on lõppenud.

Lossi plats 1a, 15165 Tallinn, tel +372 631 6331, faks +372 631 6334
riigikogu@riigikogu.ee