Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu IX istungjärgu neljanda töönädala esmaspäevast istungit.

Head kolleegid, palun tähelepanu! Meil on täna meeldiv võimalus kuulata ära Riigikohtu liikme Ivo Pilvingu ametivanne. Palun!

Austatud Riigikogu esimees! Head rahvaesindajad! Esmalt kasutan juhust, et tänada teid ametisse nimetamisega kaasnenud usalduse eest. Nüüd aga seaduses sätestatud vande juurde.
Austatud Riigikogu! Tõotan jääda ustavaks Eesti Vabariigile ja tema põhiseaduslikule korrale. Tõotan mõista õigust oma südametunnistuse järgi kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse ja seadustega. Tänan teid! (Aplaus.)

Lugupeetud kolleegid, nüüd on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt palun kõnetooli Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna saastuse kompleksse vältimise ja kontrollimise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust keskkonnaminister Jaanus Tamkivi. Aitäh!

Aitäh! Olen juhatuse nimel vastu võtnud ühe seaduseelnõu ning kui see vastab Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus selle menetluse kolme tööpäeva jooksul.
Nüüd mõningad teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni s.a 26. jaanuaril algatatud konkurentsiseaduse ja karistusseadustiku muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – majanduskomisjon; teiseks, Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni s.a 27. jaanuaril algatatud Kliima- ja Energiaagentuuri seaduse eelnõu, juhtivkomisjon – majanduskomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 27. jaanuaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Liidu sisejulgeoleku strateegia toimimise teatise kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud  Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja teatise kohta arvamust andma majanduskomisjoni, rahanduskomisjoni, õiguskomisjoni, väliskomisjoni, põhiseaduskomisjoni, sotsiaalkomisjoni ja riigikaitsekomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 10. veebruar kell 16.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 1. veebruaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi eelnõu kohta, mis käsitleb kasutatud tuumkütuse ja radioaktiivsete jäätmete käitlemist, Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma keskkonnakomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 17. veebruar kell 16.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 3. veebruaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse eelnõu kohta, mis käsitleb energiaturgude terviklikkust ja läbipaistvust, Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 14. veebruar kell 12.
Olen edastanud Riigikogu liikmete arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile ning arupärimise peaminister Andrus Ansipile.
Ja nüüd palun tähelepanu! See puudutab tänast päevakorda. Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikmed võtsid täna tagasi arupärimise nr 558 ja seetõttu jääb tänase istungi kuues päevakorrapunkt selle töönädala päevakorrast välja.
Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse algatatud Tartu Ülikooli seaduse ja ülikooliseaduse muutmise seaduse eelnõu 858 teise lugemise arutelu aluseks olevate dokumentide esitamise tähtajaks s.a 8. veebruari kell 18.
Head kolleegid! Teeme nüüd kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 75 rahvasaadikut, puudub 26.
Lugupeetud kolleegid! Selle nädala päevakord on teie ees laudadel. Panen hääletusele selle nädala päevakorra kinnitamise. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 71 rahvasaadikut, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Läheme tänase päevakorra juurde, alustame arupärimistele vastamist. Esimene on Riigikogu liikmete Lauri Laasi, Inara Luigase, Nikolai Põdramäe, Aivar Riisalu, Tiit Kuusmiku ja Olga Sõtniku 7. detsembril 2010 esitatud arupärimine valimiskampaania rahastamise kohta. Palun kõnepulti kolleeg Lauri Laasi!

Proua juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! 7. detsembril andsime üle kuue Keskerakonna fraktsiooni liikme arupärimise justiitsminister Rein Langile. Arupärimine on valimiskampaania rahastamise kohta. Nimelt, vastavalt erakonnaseadusele ei või erakonna vara ja vahendite allikaks olla juriidiliste isikute annetused. Samuti ei tohi erakond vastu võtta anonüümseid ega varjatud annetusi. Aastal 2009 sattusid Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni liikmed Jaanus Rahumägi ja Robert Antropov skandaali, kuna pankrotistunud reklaamifirma Droom kontorist sattusid ajakirjandusse dokumendid, mille kohaselt võisid need Riigikogu liikmed aastal 2007 valimiskampaania rahastamisel kasutada ebaseaduslikke võtteid, lastes oma arveid tasuda firmadel. Seadusega on see keelatud. Kellelegi ei olnud üllatus, et prokuratuur menetlust ei alustanud, sest prokuratuur on säärastel puhkudel ikka reageerinud nii, et Reformierakonnaga seotud asjade puhul menetlust ei alustata. Umbes kuu aega pärast Rahumäe ja Antropovi juhtumit tulid avalikuks kampaania rahastamisega seotud probleemid reformierakondlase Kristiina Ojulandiga. Nimelt, 14. ja 24. veebruaril aastal 2007 tasus Kristiina Ojulandi valimiskampaania ürituste eest tema nõuniku firma. Tegu oli samamoodi kampaania rahastamisega eraisikule kuuluva firma kaudu.
Siit ka mitu küsimust härra justiitsministrile. Esimene küsimus vist võtab kõige paremini meie tõstatatud teema kokku. See on, kuidas minister üldse niisugustesse asjadesse suhtub. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lauri Laasi! Palun teid, lugupeetud justiitsminister, vastamiseks kõnepulti!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Austatud arupärijad! Ma pean kurbusega tõdema, et arupärimisega minu poole pöördunud rahvasaadikud kuuluvad kõik erakonda, mille esindajad esitasid juba aasta tagasi peaministrile samasisulise arupärimise, mis puuduste tõttu tagasi lükati. See arupärimine saadeti esitajatele tagasi 27. oktoobril 2009 Riigikogu juhatuse protokolli nr 59 alusel. Kahjuks ei ole arupärijad järgnenud aasta jooksul päris selgelt aru saanud, mis laadi küsimustele ministrid rahuldavaid vastuseid anda saavad. Nendele, kes Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega praeguse koosseisu tööperioodil lähemalt tutvuda ei ole jõudnud, olgu siinkohal korratud, et arupärimisega võib nimetatud seaduse § 139 alusel Vabariigi Valitsusele või mõnele teisele seaduses märgitud riigivõimu esindajale esitada vastavalt vormistatud küsimuse, mis puudutab selle organi või ametiisiku võimkonda reguleerivate õigusaktide täitmist. Justiitsministeeriumi võimkonnaks on õiguspoliitika ja justiitsministri ehk tänase päeva seisuga minu isiku ülesanne on juhtida Justiitsministeeriumi. Kuna arupärimine on siiski esitatud, siis püüan sellele vastata lühidalt ning fokuseeritult selles ulatuses, milles küsimused on esitatud sellisel kujul, et nendele on arupärimise raames võimalik asjakohaselt vastata.
Esimene küsimus: "Kuidas suhtute kirjeldatud või sarnastesse juhtumitesse ning kas tegemist on erakonnaseaduse rikkumisega?" Eeldan, et arupärijad peavad kirjeldatud või sarnaste juhtumite all silmas nende nimetatud 2009. aasta lõpul tõusetunud küsimusi. Vastavalt kehtivale riigikorrale ei ole justiitsministri pädevuses viia läbi eeluurimisi, selleks on Eestis prokuratuur. Prokuratuur, uurinud eelmainitud asjaolusid, ei tuvastanud erakonnaalaste kuritegude tunnuseid.
Teine küsimus: "Kuidas Teie hinnangul oleks võimalik vältida enne 2011. aasta Riigikogu valimisi valimiskampaania varjatud rahastamist?" Ma vastan niimoodi. Justiitsministeerium vastutab õiguspoliitika eest. Oma pädevuse piires esitas Justiitsministeerium praegusel valitsusperioodil erakondade rahastamist käsitleva erakonnaseaduse eelnõu. Tegemist oli väga hea eelnõuga, mis nüüdseks on muudetud kujul muu hulgas ka Keskerakonna poolthäältega vastu võetud. Seadusega on siiski ainult võimalik muuta tõhusamaks kontrolli varjatud rahastamise üle. Et vältida varjatud rahastamist eos, peab austatud rahvasaadik eelkõige vastavalt käituma. Nii lihtne see ongi!
Kolmas küsimus: "Kas kirjeldatud rikkumiste puhul on võimalik rakendada mingeid sanktsioone?" Erakondade ebaseaduslik rahastamine toob endaga kaasa vastutuse erakonnaseaduses sätestatud juhul või kuriteokoosseisu ilmnemisel karistuse kuriteo eest vastavalt karistusseadustikus sätestatule. Näiteks võib kõne alla tulla mõjuvõimuga kauplemine, keelatud majandustegevus või muu selline. Erakondade rahastamist ning vastavaid sanktsioone reguleeriva seadusandliku korraga on arupärijatel võimalik lähemalt tutvuda Riigi Teataja kodulehekülje peal või raamatukogus. Minul kui justiitsministril ei ole praegu põhjust kahelda pädevate riiklike institutsioonide vastuvõetud otsuste õiguspärasuses.
Neljas küsimus: "Milliseid probleeme näete justiitsministrina erakondade rahastamise juures?" Asjaomaste probleemide lahendamisse on Justiitsministeerium panustanud uue erakonnaseaduse eelnõuga. Toon siin ainult mõningad näited jõustuvast erakonnaseadusest. Kui erakonna nimekirjas kandideerinud isik teeb valimiskampaanias kulutusi erakonna kuludest eraldi, lisatakse tema aruanne erakonna aruandele. Analoogsed piirangud kehtivad valimisliidu nimekirjas kandideerinud inimese puhul. Erakonna või valimisliidu nimekirjas kandideerinud isiku esitatud aruande õiguspärasuse eest vastutab nimekirjas kandideerinud isik. Erakondade rahastamist kontrollib tulevikus erakondade rahastamise järelevalve komisjon. Komisjon on haldusorgan, kellel on oma ülesannete täitmisel õigus teha ettekirjutusi ja määrata ka sunniraha. Kõige selle kohta võib täpsemalt lugeda eelnõust 655 ning sellele lisatud seletuskirjast.
Viies küsimus: "Kas Teie isiklikult olete kasutanud valimistel varjatud rahastamise skeemi?" Vastan: ei. Aitäh!

Suur tänu, härra justiitsminister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud justiitsminister! Ma sain teie vastusest aru nii, et see juhtum aasta 2007 parlamendivalimistel, kus kolm kandidaati – Kristiina Ojuland, Robert Antropov ja Jaanus Rahumägi – lasksid firmadel oma kulutusi kinni maksta, ei saa Eestis olla epohhiloov näide, et meil ei ole kaasuspõhiseid juhtumeid. Aga mida te ütleksite praegu käimasoleva valimiskampaania kohta? Mis saatus ootab kandidaate, kes praegu üritavad enda poolt juba järele proovitud viisil oma kampaaniat rahastada? 2007. aastal ütles prokuratuur, et see pole seadusvastane. Kui samal moel käituda praegu, aastal 2011, siis mida see toob kaasa kandidaadile ja erakonnale, kelle nimekirjas olev inimene niimoodi käitub?

Eks see väide, mille te praegu esitasite, et keegi laskis firmadel oma kulutused kinni maksta, jää teie südametunnistusele kuni elu lõpuni. Mina loodan seda, et Eesti Vabariigi Riigikokku kandideerivad inimesed on seaduskuulekad, ausad ja eetilised. Eestis ei ole võimalik valimiskulutusi finantseerida juriidiliste isikute abil. Ma loodan, et kõik seda teavad ja vastavalt ka käituvad.

Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Aitäh! Austatud minister! Ma arvan siiski, et see arupärimine on igati asjakohane. Te olete ikkagi Eesti Vabariigi justiitsminister ja minu arust on teie suhtes aus anda teile võimalus selles küsimuses oma seisukoht välja öelda. Nii et aitäh teile vastuse eest!
Aga küsimus on järgmine: kui natuke dokumentidesse süüvida, siis IRL on majandusaasta aruandes toetuste ja saadud annetustena näidanud sadu tuhandeid kroone suurema summa, kui nad on avalikustanud oma koduleheküljel. Sellest eraldi on arvestatud veel liikmemaksud ja muud tulud ning riigieelarvest saadud raha. Kas Eesti riigis kontrollitakse, et kõik erakonnale laekunud annetused saaksid korrektselt avalikustatud ja kas on võimalik teha avalikustamata jääv annetus? Ning millise karistuse erakond annetuse avalikustamata jätmise eest saab?

Hea Lauri! Sa tead sama hästi kui mina, et ei ole Justiitsministeeriumi ega justiitsministri pädevuses võrrelda erakonna kulusid ja tulusid ning anda hinnangut selle kohta, kas kõik on kodulehekülje peal või majandusaasta aruandes õigesti kajastatud. Seadus näeb ette, et erakondade majandusaasta aruandeid auditeerivad vannutatud audiitorid. Kui audiitor annab oma hinnangu majandusaasta aruandele kas lohakalt või suisa valede andmete alusel või valetab, võib ta litsentsist ilma jääda. Kõike seda kontrollib nüüd uue erakonnaseaduse alusel Riigikogu juurde moodustatud komisjon, millel on haldusorgani õigused. Tuleb pöörduda sinna. Kui teil on kahtlusi, palun väga! Justiitsministeerium nende küsimustega ei tegele.

Palun, kolleeg Indrek Saar!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud minister! Tahtsin lihtsalt täpsustada, kas ma sain eelmisest vastusest ehk siis vastusest Kadri Simsoni küsimusele õigesti aru, et sinu hinnangul ei Jaanus Rahumägi, Robert Antropov ega Kristiina Ojuland ei lasknud juriidilisel isikul oma valimiskampaania kulusid tasuda. Kas ma sain õigesti aru, et sa oled veendunud, et see nii ei olnud?

Minul ei ole andmeid, et nad lasksid oma kampaaniakulusid kinni maksta juriidilistel isikutel. Minule on nad kinnitanud, et nad ei ole juriidilistel isikutel lasknud oma kampaania eest maksta.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra justiitsminister! Avan läbirääkimised. Kutsun kõnepulti kolleeg Lauri Laasi.

Tänan! Aitäh ka ministrile vastuste eest! Olid nad, mis nad olid, aga vastused needki. Paraku pean härra justiitsministri vastustest järeldama, et seadused kehtivad meie riigis eri erakondadele ja kodanikele erineval määral. Mis puutub erakonnaseadusesse, siis on erakonnad, kellele see laieneb, ning on erakonnad ja poliitikud, kellele see millegipärast ei laiene. Viimase all mõtlen kaht arupärimises nimetatud Reformierakonnaga seotud juhtumit. Tahaksin päringuid lugupeetavale justiitsministrile veelgi jätkata ja küsida: mis tüüpi riigikorraga meil tegemist on, kui seadusi rakendatakse valikuliselt? Demokraatlik riigikord see küll ei ole! Pigem on tegemist kambakraatia, oligarhia või millegi muu sellisega. Kas teile ei tundu, head kolleegid, et Eesti valgevenestumine jätkub kiirenevas tempos? Mõtlen siin all eelkõige erinevaid standardeid võimule ja opositsioonile, mis arupärimises kirjeldatu ja näiteks nn kirikuskandaali valguses justkui ilmnevad. Loodan siiski väga, et tegelikult see nii ei ole. Aitäh tähelepanu eest!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine on Riigikogu liikmete Heljo Pikhofi, Jaanus Marrandi, Karel Rüütli, Eiki Nestori ja Kalev Kotkase 14. detsembril 2010 esitatud arupärimine töötingimuste kohta. Palun kõnepulti kolleeg Heljo Pikhofi!

Austatud juhataja! Head Riigikogu liikmed! Tutvustan teile meie erakonna liikmete arupärimist nr 553. Selle sisu on lühidalt järgmine. Justiitsministeerium seisab õigusloome koordineerijana teatavasti hea õiguse süsteemse arendamise eest, kontrollib, et uut õigust loodaks kooskõlas põhiseaduse ja seadustega ning avaliku ja eraõiguse üldpõhimõtetega. Õigusloome alal on muu hulgas ministeeriumi pädevuses põhiõigused ja vabadused ning nende tagamine ja kaitse. Viimaste hulka kuulub ka inimese põhiõigus mitte olla ebasoodsamalt koheldud mingil keelatud alusel ka töösuhetes, sealhulgas töötingimuste poolest.
Põhiseaduse § 29 kohaselt on töötingimused riigi kontrolli all. Eestisse lähetatud töötajate töötingimuste seaduse § 5 kohaselt hõlmavad töötingimused muu hulgas ka töötasu ning võrdset kohtlemist ja võrdseid võimalusi. Töölepingu seaduse § 3 rõhutab võrdse kohtlemise olulisust töösuhtes viitenormina. Paragrahv kohustab töölepingu kohaldamisel arvesse võtma võrdse kohtlemise seaduses ja soolise võrdõiguslikkuse seaduses nimetatut, mis töösuhte kohta kehtivad. Võrdse kohtlemise seadus keelab töötajate diskrimineerimise rassi, rahvuse, etnilise päritolu, vanuse, puude, usulise või muu veendumuse ning seksuaalse sättumuse alusel. Võrdsete võimaluste loomise eesmärgil on tööandja kohustatud edendama võrdse kohtlemise põhimõtet. Samuti peab tööandja rakendama meetmeid, et kaitsta töötajat diskrimineerimise eest. Soolise võrdõiguslikkuse seadus loetleb täpsemalt juhtumid, mida peetakse keelatud sooliseks diskrimineerimiseks tööelus, ning kohustab tööandjaid edendama soolist võrdõiguslikkust, naiste ja meeste vastutuse, kohustuste, õiguste ja võimaluste võrdsust oma organisatsioonis. Viimati nimetatud seaduste täitmist jälgib Eestis üks ametnik – soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik, kellel on küll õigus teavet saada, aga puudub õigus teostada kontrolli, riiklikku järelevalvet, teha ettekirjutusi ja rakendada riiklikku sundi seadussätete täitmiseks.
Töölepingu seaduse § 115 sätestab, et töölepingu seaduse teatud paragrahvides toodud nõuete täitmise üle teostab riiklikku järelevalvet Tööinspektsioon, seda töötervishoiu ja tööohutuse seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Samas puudub viide töölepingu seaduse §-le 3, milles on sõnastatud töötajate võrdse kohtlemise nõue. Kollektiivlepingu seaduse § 16¹ sätestab, et riiklikku järelevalvet kollektiivlepingu seaduse nõuete täitmise üle teostab Tööinspektsioon töötervishoiu ja tööohutuse seaduses sätestatud tingimustel ja korras. Seega on tagatud riiklik järelevalve kollektiivlepingu sõlmimise ja täitmise, aga mitte selle sisu üle. Praegu on kujunenud olukord, kus puudub riiklik järelevalve küllalt oluliste töötingimuste ja -suhetealast diskrimineerimist keelavate normide täitmise üle. Sellest tulenevalt esitame teile Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 139 alusel päris mitu küsimust ja loodame neile saada häid vastuseid. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Heljo Pikhof! Palun teid, lugupeetud justiitsminister, veel kord kõnepulti!

Suur tänu, lugupeetud juhataja! Olen korduvalt ning nagu näha, üsna edutult püüdnud juhtida tähelepanu tõsiasjale, et Justiitsministeeriumil ei ole kõiki neid pädevusi, mida auväärt rahvasaadikud temale omistavad. Tutvume siis täna veel kord üheskoos Vabariigi Valitsuse seadusega.
Selle §-st 67 võime lugeda, et tööhõive, tööturu, töökeskkonna, võrdse kohtlemise ning naiste ja meeste võrdõiguslikkuse edendamine ja nendega seotud tegevuste koordineerimine ning vastavate õigusaktide ja eelnõude koostamine on Sotsiaalministeeriumi valitsemisalas. Kuna aga tundub, et parlamendiliikmed hindavad minu isiklikku arvamust kõrgelt, siis püüan täna rääkida võrdõiguslikkusest.
Esimene küsimus: "Kas Justiitsministeerium on põhiseaduslikkuse järelevalve teostamise käigus märganud praegust vastuolu, kus kõik töötingimused ei ole riikliku kontrolli all?" Kui keegi viitsib tähele panna, siis ma kordan, kuidas on küsimus formuleeritud: "Kas Justiitsministeerium on põhiseaduslikkuse järelevalve teostamise käigus märganud praegust vastuolu?" Ma palun väga vabandust, aga Justiitsministeerium ei ole muu hulgas senini märganud sätet, mille kohaselt on tema pädevuses teostada põhiseaduslikkuse järelevalvet. Juhin tähelepanu Eestis kehtivale riiklikule korrale, mille nimeks on demokraatlik vabariik. Vastava sättega võite näiteks tutvuda põhiseaduse esimeses paragrahvis. Riigivõimu pädevuses ei ole teostada järelevalvet põhiseaduslikkuse üle, sellega tegeleb meil selline auväärne institutsioon nagu kohus, täpsemalt Riigikohus. Mõnevõrra nostalgiline tundub mulle ka lähenemine, nagu peaks riik kontrollima kõikide inimeste töötingimusi. Kui ma õigesti mäletan, siis võeti 2008. aasta detsembris enamiku arupärijate poolthäältega vastu uus töölepingu seadus, mis tunnistab töölepingu kuulumist võlaõiguslike lepingute hulka. Põhiseadusest tulenevalt kehtib aga lepinguliste suhete puhul lepinguvabaduse põhimõte, mis omakorda kätkeb endas seisukohta, et üksnes seal, kus see on hädavajalik, on seadusandjal õigus sätestada miinimumtingimusi, millest ei tohi kõrvale kalduda.
Teine küsimus: "Kuna Justiitsministeeriumi pädevuses õigusteabe alal on õigusteadvuse muutumise prognoosimine, siis sooviks teada saada, kas selle ülesande täitmisega seoses on analüüsitud, mil määral ja mis suunas on muutunud tööandjate õigusteadvus seoses nais- ja meestöötajatele võrdväärse töö eest võrdse palga maksmisega ja sugudevahelise võrdsuse edendamisega? Millistest allikatest ja mil viisil saab Justiitsministeerium andmeid tööandjate õigusteadlikkuse ja seaduskuulekuse kohta, mis puudutavad kõiki töötingimuste aspekte?" Kui Justiitsministeerium soovib saada informatsiooni töötingimuste erinevate aspektide kohta, uurib ta Sotsiaalministeeriumi kodulehekülge. Soovitan soojalt ka arupärijatel tutvuda internetiaadressiga www.sotsiaalministeerium.ee. Sellelt on võimalik leida üksikasjalikku infot kõikides siin esitatud küsimustes. Ma ei kahtle selles, et Sotsiaalministeeriumi asjaomaste valdkondade spetsialistid edastavad teile hea meelega ka uuemaid statistilisi andmeid, kui te seda palute.
Kolmas küsimus: "Millistest õiguspoliitilistest otsustest on lähtutud, määrates töö- ja teenistusalaste seaduste üle erinevad järelevalvemehhanismid?" Nagu ma juba mainisin, on töölepingulised suhted oma olemuselt eraõiguslikud suhted. Lepinguvabadus tagab vabaduse mõjutada lepingu sõlmimist ja ka selle sisu. Piiranguid tohib sätestada üksnes seal, kus need on hädavajalikud. Seetõttu on töölepinguliste suhete raames Tööinspektsiooni riikliku järelevalve pädevus piiratud töölepingu seaduse §-s 115 loetletud ülesannetega. Tööinspektorid teostavad järelevalvet töötingimuste üle, sealhulgas töölepingus esitatavate andmete, töö- ja puhkeaja, töötasu, töötervishoiu ja -ohutuse, töötajate informeerimise ja konsulteerimise ning muude selliste formaalsete nõuete täitmise üle. Töölepingu kui eraõigusliku lepingu sisu osas tekkivad vaidlused tuleb lahendada kohtus või töövaidluskomisjonis. Tööinspektsioon ei ole ega saagi olla õigust mõistev organ, mis lahendab vaidlusi töötaja ja tööandja vahel. Samuti juhin tähelepanu, et üldiselt ei reguleeri tööõigus teenistussuhteid. Avaliku teenistuse puhul on tegemist alluvussuhtega, kus tööandjaks on tavapäraselt riik või kohalik omavalitsus ja mille raames puudub töötajal vabadus mõjutada lepingu sõlmimist ja selle sisu.
Neljas küsimus: "Milline institutsioon peaks tegelema nimetatud töötingimuse aspektide, sealhulgas näiteks nais- ja meestöötajatele võrdse ja/või võrdväärse töö eest võrdse tasu maksmise kui ühe olulise töötingimuse riikliku kontrollimisega?" Selle küsimuse eesmärki ei ole ma suutnud vaatamata suurele mõttepingutusele kahjuks tuvastada. Arupärijad ei ole lähemalt selgitanud, mis vormis riiklikku kontrolli nad sooviksid näha ja kuidas peaks nende arvates selline kontroll eraisikute lepinguliste suhete üle täpsemalt välja nägema. Juba praegu on inimesel, kes leiab, et teda on diskrimineeritud, õigus esitada sellesisuline avaldus soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinikule. Voliniku kantselei annab tasuta õigusnõu, kuhu diskrimineerimise küsimustes oma õiguste tõhusaks kaitseks pöörduda. Kahtluse korral on osapooled vabad pöörduma oma õiguste kaitseks Tööinspektsiooni või kohtu või ka õiguskantsleri poole. Ma ei näe meie kehtiva õiguskorra raames reaalset vajadust ega juriidilist võimalust anda riigile suurem õigus kontrollida eraisikutevahelisi õigussuhteid – osapoolte õiguste kaitse on juba piisavalt tagatud.

Suur tänu, härra minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Heljo Pikhof!

On ju selge, et sooline või ka muul alusel diskrimineerimine pole mitte ainult üksikindiviidide küsimus, vaid mõjutab makromajanduslikul tasemel ka näiteks maksude laekumist, on määrav tegur nii mitmesuguste hüvitiste kui ka pensionide arvestamisel tulevikus, mõjutab laste vaesust, toimetulekutoetuste vajadust jne. Siit mu küsimus: kas riiklik järelevalve asutuste-ettevõtete palgakorralduse, töökorralduse, värbamise ja edutamise üle poleks finantsiliselt otstarbekam kui diskrimineerimise tagajärjel tekkiv koormus riigieelarvele?

Siin võib muidugi jõhkralt ja küüniliselt vastata, et senikaua kuni Reformierakond on valitsuses, mingit riiklikku bürokraatiat, mis hakkab näpuga järge vedades kontrollima, ega kuskil ei ilmne järsku diskrimineeriv töösuhe, ei tule. On eraõiguslike subjektide eraasi jälgida, et sõlmitud lepingutest kinni peetakse. Kui on alust arvata, et on tegemist diskrimineerimisega, siis selleks on õiguskaitse saamise võimalused Eestis täiesti piisavad.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra justiitsminister! Avan läbirääkimised. Kutsun kõnepulti kolleeg Heljo Pikhofi.

Austatud juhataja! Lugupeetud minister, ma tänan teid vastuste eest! Aga nagu alati, jäite ka seekord oma vastamisega poolele teele, ja tundub, et täiesti teadlikult. Järgnevaga tahaksin teid suunata natuke ka riigimehelikult mõtlema.
Jaanuaris avaldati Praxise palgauuringu tulemused, tänu millele saime veel kord teada, et Eestis on naiste ja meeste palga vahe ligi 30%. See on pretsedenditult suur ja suurim Euroopa Liidus. Lisaks on palgalõhet näitav arv eelmiste aastatega võrreldes kasvanud. Täpsema analüüsi käigus on selgunud, et kui tegu on sama ametikoha, sama tegevusala, sama pika tööaja, sama vanuse ja ka muude sarnaste teguritega, siis on naiste ja meeste palga vahe 24,3%. Suures osas võib selle arvu taga peituda sooline diskrimineerimine. Mingi näiliselt sooliselt neutraalse tava tagajärjel üks soogrupp ebasoodsamas olukorras.
Meie seadused – see on siis soolise võrdõiguslikkuse seadus ja võrdse kohtlemise seadus – võimaldavad tõesti igal inimesel, kes arvab, et teda on diskrimineeritud, pöörduda kohtusse. Aga oma küsimusega riikliku järelevalve kohta soovisin teada saada justiitsministri seisukohti veidi laiemas kontekstis.
Ühe küsimuse ma juba esitasin. Tahaksin aga tähelepanu juhtida ka sellistele asjadele. Kui tööandja, kes saaks palgata naisterahva odava hinnaga, aga palkab samasuguse kvalifikatsiooniga mehe lihtsalt isiklike eelistuste või eelarvamuste tõttu ning maksab selle eest kõrgemat hinda, siis ta ju mittediskrimineeriva tööandjaga võrreldes majanduslikult kannatab. Seega on ettevõtetele majanduslikust seisukohast kahjulik pelgalt isiklikele eelistustele tuginedes ainult mehi või naisi palgata, kuna see vähendab nende inimeste ringi, keda saaks värvata. See aga viib omakorda palgad üles.
Seda on juba aastaid tagasi mõistetud arvukates teistes Euroopa Liidu riikides, kus ettevõtjaid on seadusega kohustatud analüüsima, kas nende ettevõttes on ilmnenud diskrimineerimist. Lisaks tuleb välja töötada meetmed selliste töötingimuste loomiseks, mis diskrimineerimist vähendaksid. Toon näiteks Soome, Rootsi, Hispaania, Prantsusmaa. Samalaadsed normid kehtivad ka Eestis, aga meie tööandjad ei täida neid. Osa neist lihtsalt ei tea, et sellised normid on olemas.
Kas mitte just järelevalveinstitutsioon ei saaks teha ettekirjutusi ja anda soovitusi ametikohtade hindamiseks, tööväärtuste hindamiseks, töö kirjeldamiseks, mittediskrimineerivate palgasüsteemide väljatöötamiseks ja muuks? Siit ka minu küsimata jäänud küsimus: kas meie ettevõtete konkurentsivõime kindlustamise eesmärgil ei oleks tark taastada riikliku järelevalve institutsiooni ehk Tööinspektsiooni õigused ja kohustused kõigi töötingimuste kontrollimise osas? Aitäh!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine on Riigikogu liikmete Helle Kalda, Olga Sõtniku, Ester Tuiksoo, Toomas Vareki, Nikolai Põdramäe, Tiit Kuusmiku, Inara Luigase ja Kadri Simsoni 23. detsembril 2010 esitatud arupärimine Kliima- ja Energiaagentuuris toimuva kohta. Palun kõnepulti kolleeg Helle Kalda!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! 23. detsembril 2010. aastal tegid kaheksa Riigikogu liiget arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Arupärimise sisu oli Kliima- ja Energiaagentuuris toimuv.
Teeksin lühikokkuvõtte. 2009. aasta teises lisaeelarves eraldati roheliste fraktsiooni soovil Kliima- ja Energiaagentuurile 86 miljonit krooni. Tegemist oli keerulises majanduslikus olukorras ootamatu otsusega, sest agentuuri loomiseks ja tegevuseks eraldati raha, kuid polnud selge, milliseid ülesandeid ja kuidas agentuur täitma peab hakkama.
Riigikontrolör Mihkel Oviir on Riigikogus tehtud ettekandes kritiseerinud lisaks agentuuri loomisele ka selle personalipoliitikat, sest enamik agentuuri töötajaid on tööle võetud konkurssi korraldamata. Detsembrikuu Äripäevast selgub, et järgmisel aastal plaanitakse Kliima- ja Energiaagentuuri palgaeelarvet kolm korda suurendada. 2010. aastal oli riigieelarves selleks ette nähtud 2,5 miljonit krooni, 2011. aastaks on kirjas ligi 8 miljonit krooni. Tegemist on absurdse otsusega, arvestades avaliku sektori praegust palgapoliitikat ja üldist eesmärki vähendada ametikohti.
Lisaks kogu varasemale segadusele on nüüd selgunud, et Kliima- ja Energiaagentuuri korraldatud riigihanke tingimused olid seatud sellised, et neid tingimusi täitvaid ettevõtteid lihtsalt ei olnud. Üks kõige potentsiaalsemaid hanke võitjaid oli Energiasäästubüroo OÜ. Energiasäästubüroo juhatuse liige on Jaan Tepp, kes on ühtlasi kliimaagentuuri nõukogu aseesimees ja Erakonna Eestimaa Rohelised liige. Õnneks juhtis kahtlasele riigihankele tähelepanu majandusministeeriumi asekantsler.
Kõigest sellest tulenevalt on meil viis küsimust. Ma ei hakka aja kokkuhoiu mõttes neid ette lugema, küllap minister teeb ka seda, kui meile vastab. Aitäh teile!

Suur tänu, lugupeetud kolleeg Helle Kalda! Palun nüüd kõnepulti majandus- ja kommunikatsiooniministri!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud arupärijad ja teised Riigikogu liikmed! Ma loen küsimuse ette ja siis vastan.
Esimene küsimus: "Milliseid täiendavaid tegevusi on 2011. aastaks Kliima- ja Energiaagentuurile ette nähtud, mis vajavad täiendavaid töötajaid ja nõuavad seetõttu palgakulu suurendamist? Millisest vahenditest on plaanis täiendav palgakulu katta? Millises ulatuses on plaanis rahastada agentuuri tegevust saastekvoodi müügist saadavatest miljonitest?" Kliima- ja Energiaagentuuri nõukoda kinnitas 2011. aasta eelarve-tegevuskava, mille kohaselt jätkatakse tänavu mullu alustatud tegevusi hoone energiasäästu valdkonnas ja käivitatakse tegevused keskkonnasõbraliku energeetika, transpordi ja kliima valdkondades. Sel põhjusel on KENA ehk Kliima- ja Energiaagentuuri töötajate arv võrreldes 2010. aastaga ka kasvanud. Teie viide Äripäevas toodud palgakulude kasvule – võrreldud on 2010. ja 2011. aastat – ei ole päris adekvaatne. 2010. aasta palgakulu oli väiksem seepärast, et selles mahus, mis Kliima- ja Energiaagentuur 2011. aastal töötab, komplekteeriti see alles sügiseks. Ehk teisisõnu, Kliima- ja Energiaagentuuri palgaeelarve 2010. aastal oli ette nähtud väga väiksele koosseisule. Nad alustasid 2010. aastal ju vaid hoonete energiatõhususe valdkonnas ning kogu 2010. aasta töötas võib-olla kolm-neli inimest. Järk-järgult on töötajaid juurde võetud.
Kliima- ja Energiaagentuuri eelarve moodustub 2009. aasta riigieelarve sihtotstarbelistest eraldistest ning Euroopa Liidu struktuurivahenditest. Kliima- ja Energiaagentuuri nõukoja kinnitatud 2011. aasta eelarve kohaselt kantakse 2009. aasta riigieelarve eraldistest 2011. aastasse 76,1 miljonit krooni ehk 4,86 miljonit eurot. See ongi see rahaline katteallikas. Ühe täiendava tegevusena lisandub agentuuri eelarvesse-tegevuskavasse Eesti liitumine Rahvusvahelise Energiaagentuuriga. Nimelt alustab Eesti liitumisläbirääkimisi Rahvusvahelise Energiaagentuuriga ning Kliima- ja Energiaagentuurist saab selle Eesti-poolne koostööpartner. Liitumiseks Rahvusvahelise Energiaagentuuriga on Kliima- ja Energiaagentuuri eelarves ette nähtud raha asjaomasteks ettevalmistustöödeks.
Täiendav küsimus oli, kas agentuuris kavatsetakse ka saastekvoodi müügist saadavat raha rakendada. Esiteks, saastekvoodi müügist saadava raha kasutamine sõltub müügiprotsessi edukusest ning ka läbirääkimiste tulemustest. Vastab tõele, et Kliima- ja Energiaagentuur on initsieerinud mitu sellist projekti, ennekõike energeetika ja transpordi valdkonnas. Praegu need läbirääkimised käivad. Läbirääkimiste ühe teemana huvitab võimalikku kvoodiostjat ka tehingu rakenduslik lahendus. Kas rakendusliku lahenduse võiks pakkuda Kliima- ja Energiaagentuur või mingi muu institutsioon, on veel lahtine.
Teine küsimus: "Kui palju on antud hetkel Kliima- ja Energiaagentuuris töötajaid ja milline on keskmine palgakulu töötaja kohta?" Agentuuris on praegu kümme töötajat ja keskmine palgakulu töötaja kohta kuus on 1368,3 eurot brutosummas.
Kolmas küsimus: "Riigikontrolör ei olnud oma ettekandes Riigikogule rahul, et paljud töötajad on agentuuri tööle võetud ilma konkursita. Kas tänaseks on tehtud riigikontrolöri ettekandest vajalikud järeldused ning agentuuri personalipoliitikas on toimunud muutusi?" Riigikontrolöri ettekandes välja toodud probleem on lahenduse leidnud ning uusi inimesi võetakse tööle vaid konkursiga. Näiteks võib tuua, et alates 1. aprillist 2010. aastal on läbi viidud viis töökonkurssi, praegu on välja kuulutatud konkurss ühe ametikoha täitmiseks. See peaks avanema 7. veebruaril, see on täna.
Neljas küsimus: "Riigihange, mille eesmärgiks oli leida ettevõte, kes koostaks renoveerimisprojekte korterelamutele, oleks taganud hanke võitjale kolmeks aastaks 22 miljonit krooni andva lepingu. Millised tegevused järgnesid Kliima- ja Energiaagentuuri poolt pärast majandusministeeriumi asekantsleri märkust, et riigihanke tingimused on põhjendamatult kõrged?" Kliima- ja Energiaagentuur korraldas riigihanke, mille eesmärk oli leida vähemalt kolm projekteerimisteenust osutavat ettevõtet. Ma rõhutan: kolm, mitte üks! Sooviti leida kolm projekteerimisteenust osutavat ettevõtet, kellega oleks sõlmitud raamleping Kliima- ja Energiaagentuuri korterelamute toetusmeetme rakendamiseks. Nimetatud riigihanke eesmärk ei olnud leida Kliima- ja Energiaagentuurile üks lepingupartner, vaid kolm. Tellitava teenuse töömaht on suur ning üks ettevõte ei jõuaks tähtajaks kõiki vajalikke töid teha. Kliima- ja Energiaagentuuri ekspertide selgituse kohaselt seati töö teostajale tolle riigihanke puhul tavapärasest kõrgemad kriteeriumid peamiselt seepärast, et turul tegutsevate projekteerimisettevõtete tavapärasest tasemest ei piisa korterelamute energiasäästlikuks rekonstrueerimiseks. Selline on olnud Kliima- ja Energiaagentuuri senine kogemus näidisobjektide kavandamisel ja kavandatu elluviimisel. Üksikute objektide puhul saavad Kliima- ja Energiaagentuuri insenerid ise projekteerija tööd parandada, projekteerijaid koolitada või puuduolevad ehitusprojekti osad ise arvutada ja joonestada, terve toetusmeetme mahus aga ei ole võimalik igat konkreetset projekti detailselt kontrollida. Nii ongi äärmiselt oluline, et riigihanke menetluses lepingupartneriks valitavad ettevõtted oleksid kogenud ning suudaksid energiasäästu ja tervislikku sisekliimat silmas pidades kvaliteetseid ehitusprojekte koostada. Kuna hankes osutus kvalifitseerituks vaid üks pakkuja, siis on ette valmistatud uus hange ning kavas on korraldada mitu teavitusüritust, leidmaks rohkem sobivaid partnereid.
Ja viies küsimus: "Kuidas Teie ministrina suhtute nendesse probleemidesse, mis Kliima- ja Energiaagentuuri pidevalt saadavad? Milliseid muudatusi on Teil plaanis teha agentuuri töökorralduses?" On hea meel tõdeda, et vahepealsel ajal on Kliima- ja Energiaagentuuri nõukoda kinnitanud 2011. aasta eelarve ja tegevuskava. Ma julgen öelda, et see tegevuskava on oma sisult vägagi ambitsioonikas. Jätkuks neil vaid jõudu ja tahtmist see ellu viia. Peale energiasäästu teemade on tugevamalt kaetud energeetika, kliimapoliitika ja säästva transpordiga seotud tegevused, sealhulgas valdkonna arendamiseks vajalikud uuringud ja analüüsid. Eelmisel korral viitasin ka vajadusele lahendada agentuuri organisatsioonilise arengu ja juriidilise staatuse küsimus. Arvan, et töö sisu, mõtestatus ja mõjusus on vormist ja nimest tähtsamad, kuid põhimõtteliselt peaks organisatsiooni vorm vastama tema ülesannetele. See küsimus vajab arutamist ka roheliste fraktsiooni esitatud Kliima- ja Energiaagentuuri seaduse kontekstis. Ma ei usu, et me leiame lahenduse päeva, nädala või kuuga, kuid 2011. aasta jooksul peaksime jõudma põhimõttelise otsuseni. Ma loodan, et käesoleva arupärimise taga oli konstruktiivne tahe arutada, kuidas Kliima- ja Energiaagentuur parimal moel tööle panna ning et me saame õige pea teiega rääkida konkreetsetest lahendustest. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Helle Kalda!

Aitäh teile vastuste eest! Ma täielikult mõistan, et kõik võtab aega. Raha aga eraldati agentuurile isegi enne, kui te polnud veel otsustada saanud. Aga see selleks. Vastusest, mille Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium meile teabenõude peale koostas, tuleb välja, et reklaamikampaania läks agentuuril maksma 1 243 211 krooni, pluss käibemaks. Ma pean ütlema, et ma võtsin kätte ja uurisin asja, ent ei tea ikkagi, kus on seda reklaami tehtud. Siin on kirjas reklaam meediapindadel. Ma kuulen küll meediast pidevalt, kui IRL teeb oma valimiskampaania käigus reklaami. Kas te võiksite täpsustada, millist reklaami on tehtud selle agentuuri rahaga ja millise rahaga teete teie? Või on see kattuv reklaam, mis kliimaagentuuril ja teie erakonnal praegu käib?

Aitäh selle küsimuse eest! Ma ei tea, mis Kliima- ja Energiaagentuuri reklaamist te räägite. Eks nad ole teinud mitmesugust reklaami. Te näitate mulle saalist mingit valget lehte – ma ei ole hiromant, et näen siit lugeda A4 formaadis lehelt maksimum 12-fondist kirja. Aga mina olen küll märganud, et Kliima- ja Energiaagentuur on aeg-ajalt teinud reklaami nii oma praegu avatud meetmetele kui ka muud reklaami. Võin teile kinnitada, et meie erakonna reklaam on Kliima- ja Energiaagentuuri ning kõigist muudest reklaamidest raudselt lahutatud. Ärge püüdke meile esitada süüdistust niisugustes asjades, millega Keskerakond näitab eeskuju. On võimatu, et IRL võtab kunagi üle Keskerakonna meetodid – me oleme nii saamatud, et me ei saa sellega iialgi hakkama. Meil lihtsalt ei ole selline lastetuba.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Kliima- ja Energiaagentuur on töötanud nüüd veidi üle aasta. Moodustatud sai see küll ebatraditsiooniliselt, aga minu arust on seal mõned päris normaalsed projektid ellu viidud. Mis te ministrina arvate, mida nad on jätnud tegemata või on valesti teinud? Millised puudused on teile agentuuri töös ja tegemistes silma hakanud?

Kui mälu mind ei peta, siis ma olen Kliima- ja Energiaagentuuriga seonduvalt teie vägagi kriitilistele arupärimistele vist neli korda vastanud. Kõigil neil neljal korral ja ka täna, muide, tõin ma välja selliseidki tahke, mis väärivad teatud kriitikat. Kui küsija vähegi seda ettepanekut aktsepteerib, siis ehk ta vaatab varasematest vastustest järele, mis on kriitikat pälvinud momendid ja mis on positiivsed momendid.

Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Nagu te ise oma vastuses praegu ütlesite, seda teemat on siin parlamendis õige mitu korda käsitletud. Ka on arupärijad viidanud lugupeetud riigikontrolöri härra Oviiri siinsamas saalis tehtud aruandele, mis oli küllaltki kriitiline. Kui te tänastele küsimustele vastuseid ette valmistasite, siis milline hinnang teil kujunes? Kas te julgete öelda, et Kliima- ja Energiaagentuur on viimaste kuude jooksul oma tegevuses läbipaistvamaks muutunud? Kas teie kui minister võite kindlalt Eesti rahvale öelda, et selles asutuses sääraseid kuritarvitusi ei ole, mida on vahepeal ette heidetud, ja kas te olete agentuuri tööga rahul?

Kliima- ja Energiaagentuur on oma staatuselt riigi asutatud sihtasutuse osa. Kõik reeglid ja lepingud on viimase kui sendi väljamaksmise osas piisavalt läbipaistvad ja kontrollitud. Samasuguseid probleeme võib tekkida igal riigiasutusel. Kui te viitate mingitele kuritarvitustele, korruptsioonile, nagu seda teie opositsioonipartner on nendel kolmel või neljal korral minu arvates teinud, siis – otsi, mis sa otsid, aga ei leia! Igasuguseid kahtlasi kavatsusi võib üritada inkrimineerida ja seda on ka tehtud, aga tegelik elu on minu arvates olnud natuke teistsugune. Me võiksime hoopis rohkem rääkida sellest, et kliimapoliitikas on globaalsel tasandil ja Euroopa Liidu tasandil toimunud igasuguseid arenguid. Ma imestan, et me sellele kuigivõrd ei pühendu. Meil on erilaadseid eesmärke seatud, meil on rakendatud erilaadseid hoonete energiatõhususe programme. Transpordi vallas on valitsus vastu võtnud taastuvenergia tegevuskava jne, jne. Siin saalis ma ei ole kordagi kuulnud teilt sisulisi küsimusi. Te tegelete mingite üleeilsete ajalehtede pealkirjade ajendil ja oma rikutuse astmelt teatud maitse juurdelisamisega, ja siin me siis vestleme. Ma loodan, et järgmised arupärimised tulevad kliima- ja energiapoliitika kohta sisuliselt.
Teiseks tuletan veel kord meelde, et siin on püütud ka rohelisi süüdistada, et nad murdsid olemasoleva koalitsiooni. See ei vasta tõele. Lugupeetud rahvaliitlane Jaan Õunapuu on vist nüüd juba sotsiaaldemokraat. Kliima- ja Energiaagentuuri moodustamise nägi ette Riigikogus heakskiidetud pikaajaline energeetika arengukava, mille vastuvõtmist toetasid ühel häälel kõik fraktsioonid, välja arvatud roheliste fraktsioon.

Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! See A4 formaadis paber, mida te siin lugeda ei suutnud, tuli teie enda teabenõude vastusest. Ma loodan, et te loete ikka need paberid läbi, millele te alla kirjutate. Juhtub, et ei loe – mis teha! Kuid minu küsimus on teie nimetatud lastetoa kohta. See kliimaagentuur ja lastetuba ... Kas te võiksite öelda, kas te lõite selle kliimaagentuuri, mida oli selgelt vaja roheliste häälte kindlustamiseks Riigikogus, vaatamata oma lastetoale või tänu oma lastetoale?

Lastetuba ja agentuur on seotud sellega, mida teie kolleegid küsivad. Mitte teie, härra Seppik – te olete minu arust viimaste kuude jooksul läbi teinud olulise arengu, mida tähelepanelikud vaatajad on ka märganud. Te kogu aeg küsite mu käest ühte ja sama asja: et on mingisugune agentuur, mingisugune teine riigiasutus, on mingisugused muud rahad, ja kogu aeg te väidate, et sellega teeb IRL ja majandusminister isiklikult endale mingisugust reklaami. Ma kogu aeg vastan, et ei tee. Tule taevas appi! Kliima ja energeetika valdkonnas on suured väljakutsed ja osa nendest väljakutsetest puudutab iga inimese teadlikkust. Katsume nende vahel vahet teha! Te kogu aeg püüate meid süüdistada selles, et meil on mingisugune erakonna kampaania. Ka roheliste puhul on justkui erakonna kampaania. Aga ma äsja just ütlesin, et Kliima- ja Energiaagentuuri poolt hääletasite minu teada teie, härra Seppik, samuti. Nüüd aga seate selle agentuuri vajalikkuse kahtluse alla.

Palun, kolleeg Rein Ratas!

Tänan, esimees! Hea minister! Äsja te pahandasite, et me räägime kõigest muust kui asja sisust. Ma püüan natuke teie muret leevendada ja anda võimaluse rääkida ka sisust. Arupärimine on Kliima- ja Energiaagentuuris toimuva kohta. Öelge, palun, kas teile teadaolevatel andmetel on Kliima- ja Energiaagentuuris arutatud, kui paljud kliimamuutustest on seni toimunud ja toimuvad praegu inimtegevuse tulemusena ning kui paljud neist tulenevad universumis toimuvatest protsessidest ja nende seaduspärasustest. Ja mida teie ise arvate selle sisulise küsimuse kohta? Olen rääkinud.

Ma olen täiesti kindel, et Kliima- ja Energiaagentuuris on seda arutatud. Kui te panite tähele, siis mu vastus teie esimesele küsimusele oli, et lisaks hoonete energiatõhususele kui ühele prioriteetsele teemale on 2011. aasta tegevuskavas ka muud energia-kliimapoliitikaga seonduvad ettevõtmised, sealhulgas kliimapoliitika mõju analüüsid ja raportid Eesti Riigikogule ja valitsusele. Nii et me loodame agentuurilt tänavu kindlasti asjakohasemaid ning valitsuse või ühe või teise ministeeriumi ja erakonna tahtest sõltumatuid seisukohavõtte.
Minu enda seisukoht, nagu ma olen siin varem ka öelnud, on selles mõttes ülimalt skeptiline, et minu arvates pole kliimamuutuste taga eelkõige inimtegevuse mõju. Inimesel on muidugi mõju kliimale, kuid nii dramaatilisi muutusi, mille kohta on siin püütud väita, et need on otseselt seotud inimtegevuse mõjuga, sealhulgas ka täiendava süsihappegaasi õhku paiskamisega, inimene kindlasti esile kutsunud ei ole. Kui te olete tähele pannud, siis kliima globaalse soojenemise ideoloogia jutlustamine on maailma meedia ja avalikkuse tähelepanu alt juba  hakanud välja minema. Kuid see ei tähenda, et meie, puhtast keskkonnast lugu pidavad inimesed, ei sooviks ajada mõistlikku kliimapoliitikat. Ka globaalse soojenemise hirm sunnib meid ette võtma meetmeid, mis on meie keskkonnale kasulikud – need soodustavad säästvat eluviisi ja tulevad kasuks paljudele muudelegi asjadele, millest me kõik vägagi lugu peame – nii mina, teie kui ka kogu Eesti rahvas.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Avan läbirääkimised. Palun kõigepealt kõnepulti kolleeg Lembit Kaljuvee!

Proua esimees! Hea minister! Head kolleegid! Jah, Kliima- ja Energiaagentuuri on vaja – olen kahe käega poolt! Terve Riigikogu on selle poolt hääletanud, ja mitte üks kord, vaid vist kaks korda. Ja tõesti, seda agentuuri on vaja.
Aga mille pärast me võtame arupärimistes selle teema juba mitmendat korda üles? Vähemalt kolm korda on minister pidanud siin Riigikogu ees aru andma, millega energiaagentuur tegeleb. Nagu ma ütlesin, olen seda meelt, et see agentuur, mis sai ellu kutsutud mitte päris õigetel alustel ning korra- ja reeglipäraselt, on teinud üht-teist positiivset. Teatud projektid, mis puudutavad hoonete energiakulu, on head ja toovad meie energiamajandusele kasu. Kuid samal ajal tahan ministrile öelda, et minu hingele teeb kõige rohkem haiget tõsiasi, et tänase majandusministri haldusalas on selliselt moodustatud asutus. Ja ometi on praegune majandusminister olnud riigikontrolör ja peaminister.
Energiaagentuur peaks tegelema energiastrateegia ja energiapoliitika väljatöötamisega. Tegelikult tegeleb meie Kliima- ja Energiaagentuur üsna kitsaste projektide elluviimisega ja  teatud rahasumma jagamisega – seda oli 86 miljonit või natuke siia-sinnapoole. Üks energiaagentuur ei peaks tegelema ainult projektidega! Ta peaks tegelema strateegiate ja poliitikatega. Ja seda, et energiaagentuur ei ole tegelnud strateegiate ja poliitikatega, me näeme elektri hinnast. Meie elektri hind on viimase paari aasta jooksul tõusnud ja me teame, mis Eestis lähiajal elektri hinnaga veel juhtuma hakkab – kallinemine saab olema väga järsk. Üks põhjus, miks see nii on, on tõsiasi, et energiaagentuur ei ole nimetatud asjadega tegelnud.
Toon ühe konkreetse näite. Viis, kuidas praegu Eestis jaotusvõrku arendatakse, on äärmiselt kallis ja meile ei sobi. On tehtud poliitiline strateegiline otsus. Tegelikult on väga kitsas ringis otsustatud, et me läheme seda rada, valime sellised tehnilised lahendused. Need on võib-olla ilusad ja mugavad, need on kuskil teises riigis end ehk õigustanud, aga meie jaoks võivad need olla sobimatud. Tähendab, ühe suure strateegilise otsusega on mööda pandud. Tegeldakse küll teatud projektidega, aga strateegiliste asjadega mitte. Sellepärast me siin Riigikogus ei saa säärase agentuuri tööga rahul olla. Ja muidugi mitte ka ministri tööga, kes oma haldusalas lubab sellist korralagedust. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Lembit Kaljuvee! Palun kõnepulti kolleeg Marek Strandbergi! Kaheksa minutit.

Head kolleegid! Mina, nagu teate, olen selle suurepärase Kliima- ja Energiaagentuuri nõukoja juhtimise eest vastutav inimene. Kõigepealt mõnest aspektist eelkõneleja jutus, mis on, ütleme otse, täiesti laest võetud. Väita, et ühe riigiasutuse või riigiasutusena toimiva osakonna tegevuse tulemusena või õigemini tulemusetusena tõuseb energia hind Eestis, on pelk naiivsus. Energia hinda tõstab tegelikult turg. Energia hinda on tõstnud otsus astuda Euroopa Liitu, mis tehti üle kümne aasta tagasi. Selle otsuse eest meil pääsu polnud. Ainus viis selle otsuse mõjudest pääseda on tõepoolest sisuliselt ja kompetentselt tegelda kiireloomuliste asjadega.
Üks kiireloomulisi ülesandeid on loomulikult pakkuda võimalikult kiiresti ja kompetentselt välja lahendusi, mis energiakulutusi vähendavad. Mitte ühtegi teist teed hinna alandamiseks, õigemini energiakulutuste vähendamiseks ei ole. Ei ole ühtegi mehhanismi, mis energianäljas maailmas hoiaks energia hinda kontrolli all. Ükskõik millise energiakandja käibemaksu alandamine ei langeta mitte mingil juhul üldise trendina tõusvat energia hinda. See peaks igale majandusest arusaavale inimesele mõistetav olema.
On kritiseeritud, et reaalselt vähem kui aasta jooksul või umbes aasta jooksul tegutsenud Kliima- ja Energiaagentuurist ei ole praeguseks saanud poliitikate kujundajat. Mis parata, nii see on. Agentuuri põhieesmärk on olnud ennekõike kompetentsi kujundamine valdkonnas, kus mõju energiasäästule on kõige suurem. See on otseselt seotud just nimelt kodude ja muude hoonete energiasäästuga ning lokaalsete energiatehnoloogiate kasutamisega, olgu tegemist soojuspumpade, päikesekollektorite või muu sellisega. Sellised seadmed võimaldavad tõepoolest inimestel sisseostetava soojus- või elektrienergia hulka vähendada ja nõnda vähendada ka asjaomaseid kulutusi. Praegu ei ole vabas maailmas mitte ühtegi teist teed suurte energiakuludega toime tulla kui see tee. On ka teisi teid, aga seda mittevabades ühiskondades, näiteks diktaatorlikes maades, kus tõepoolest võib riigi ainujuht kehtestada mis tahes hindu nii gaasile kui elektrile ja öelda, et see ongi õnne tagatis. Meie paraku ei ela sellises maailmaosas. Meil on ainukene väljapääs elada säästlikumalt. Arenemine rahakotti vähem koormavate lahenduste suunas on mõistlik innovatsioon, ning seda ka energeetika ja ehituse valdkonnas.
Seda ma võin kinnitada, et ehituse valdkonnas on Kliima- ja Energiaagentuuri assisteeriv abi, mida suudetakse korteriühistutele ja nende liikmetele pakkuda, märkimisväärne. Ainuüksi projektide kvaliteedi paranemine aitab tagada, et inimeste enda ja riigi panustatud renoveerimisraha annab maksimaalse tulemuse. Ma kujutan ette, et kogu energiasäästu valdkond, mis siiamaani on Eesti majanduses olnud suhteliselt vähetähtis, marginaalne, tõusebki majanduslikult olulisele tasemele päris pika aja jooksul. See ei juhtu kohe. 10–15 aasta jooksul tekkinud puudujääki ei ole võimalik ühe aastaga korvata ja see peaks olema arusaadav. Nii nagu peaks olema arusaadav härra Kaljuveele ka see, kuhu tegelikult on kadunud rahva raha. See raha on kadunud aastatepikkusesse põlevkivitööstuse subsideerimisse. Igal aastal kulutab Eesti maksumaksja miljardeid kroone, et eksisteeriksid raudteed ja teed, et eksisteeriks tervisekindlustus ka põlevkivitööstuse piirkonnas haigestunud inimestele, et eksisteeriksid n-ö vahendid, millest kaetakse jäätmetega seotud kulutusi. Neid, julgen öelda, on viimase 20 aasta jooksul olnud poole, kui mitte terve riigieelarve jagu.
Me võiksime küsida, kus on olnud meie silmad varem, et me ei ole märganud, millisel moel on ajast ja arust tööstus, millesse ei ole kuigi sisuliselt ja innovatiivselt panustatud, tegelikult kulutanud meie elanike sissetulekuid. Nende sissetulekutega oleks võinud teha midagi arukamat: ehitada säästlikumaid kodusid, maksta neidsamu elektriarveid ja nii edasi. Ühesõnaga, tervikpilt on üsna komplitseeritud.
Lõpetuseks ütlen ma seda, et roheliste fraktsiooni initsiatiiv ongi olnud sisuliselt selles, et algatada Kliima- ja Energiaagentuuri muutumine selle kompetentsi päält, mis aasta jooksul on kogutud, tõepoolest sõltumatuks asutuseks, mille rollid saavadki olema kõik need, mida härra Kaljuvee ja paljud teised inimesed siin saalis on unistanud ja lootnud. Sellest peab kujunema n-ö poliitikaid ministeeriumideüleselt koordineeriv ja nendele kaasa aitav asutus. Aga üks on selge: ilma kompetentsita, konkreetsete oskusteta ei ole võimalik kujundada mingit poliitikat selliseks, et see oleks sisuline ja tõepoolest ka majandust soodsalt mõjutav. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Marek Strandberg! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Läheme järgmise arupärimise juurde, mis on Riigikogu liikmete Helle Kalda, Toomas Vareki, Lauri Laasi, Enn Eesmaa, Mailis Repsi, Nelli Privalova, Eldar Efendijevi ja Jüri Ratase 10. jaanuaril s.a esitatud arupärimine telekanalite vabalevist kadumise kohta. Palun, kolleeg Helle Kalda, veel kord kõnepulti!

Hea juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! 10. jaanuaril s.a esitasid kaheksa Riigikogu liiget arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile. Arupärimine oli seotud sellega, et äkki kadus inimestel ära võimalus näha Kanal 11. Nagu te mäletate, läks Eesti 1. juulil 2010. aastal täielikult üle digitaaltelevisioonile, mis pidi vaatajate jaoks tähendama mitu korda rohkem telekanaleid ning paremat pildi- ja helikvaliteeti. Kindlasti on see mitmes osas ka saavutatud. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi juurde loodi maapealsele digitaaltelevisioonile ülemineku koordineerimise komisjon, mis töötas 2007. aasta novembrist kuni 2010. aasta novembrini.
Suuremaid muutusi tõi digitelevisioonile üleminek kaasa inimestele, kes varem olid vaadanud televiisorit tavalise katuse- või toaantenniga. Nemad pidid eelmise aasta 1. juulist soetama endale kas digiboksi või ostma uue televiisori. Me teame väga hästi, et need inimesed elavad suures osas maal ja ei ole väga suure sissetulekuga, aga nad tegid sellise investeeringu. Sellega oli neil probleeme ja kulusid. Esiteks pidi inimene tegema umbes 1000-kroonise väljamineku digiboksile ning mõnes piirkonnas oli vaja soetada ka uus antenn, sest vana lihtsalt ei sobinud digilevi vastuvõtmiseks. Muretsejat lohutati, et see on väga hea ja rohkem kulutusi ei tule. Valitsuskomisjoni juht Jüri Pihel väitis, et tegemist on ühekordse kulutusega ning selle väikese investeeringu tulemusena saab edaspidi vaadata kuut kodumaist kanalit (ETV, ETV2, Kanal 2, TV3, Kanal 11, TV6). Esialgu kadus aga vabalevist ära TV6 ja käesoleva aasta alguses kadus üllatusena ära ka Kanal 11. Seega on kanalitest alles jäänud vaid neli.
Meie poole on pöördunud paljud inimesed, kes on väga kurvad ja hirmul, et kunas see asi lõpeb. Sellest tulenevalt oleme esitanud neli küsimust. Me loodame, et saame ministrilt vastused, mis kinnitavad, et need neli kanalit tõesti jäävad, ja ehk on võimalik siiski mõelda, kuidas saaks taastada võimaluse vaadata vähemalt Kanal 11.

Suur tänu, kolleeg Helle Kalda! Majandus- ja kommunikatsiooniminister, palun kõnepulti!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Ma vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "KPMG Ungaris valminud uuring 19 Kesk- ja Ida-Euroopa riigi kohta näitas, et digitelevisioonile üleminek toob lisakanaleid ja investeeringuid. Paraku on Eestis läinud vastupidi. Mida tegi Eesti üleminekul digitelevisioonile valesti?" Teie järeldus küsimuses ei ole täpne. Eestis on üleminek digitelevisioonile samuti toonud lisakanaleid ja ka investeeringuid. Eestikeelsete kohalike kanalite arv on kahekordistunud ja rahvusvaheliste oma mitmekordistunud. Kolme kanali, ETV, Kanal 2 ja TV3 asemel on täna kuus kodumaist kanalit: ETV, ETV2, Kanal 2, TV3, TV6, Kanal 11. Lisaks on saadaval hulk eestikeelse tõlkega kanaleid, ma ei hakka neid üles lugema, neid on terve hulk, lausa kaheksa tükki. Leiame, et inimeste võimalused tarbida mitmekülgset meediateenust on kogu riigis põhimõtteliselt paremaks muutunud.
Kui teie küsimus puudutab aga seda, kas ühe või teise kanali valik on tasuta, n-ö tasuta ehk siis vabalevis, siis see on iga telekanali kommertsotsus. Tuleb tunnistada, et digitelevisioonile ülemineku alguses need telesaadete tootjad – TV6 ja Kanal 11 – vähemalt planeerisid pakkuda programmi tasuta ja nad on seda ka teinud. Nüüd on nad äriplaani muutnud ja me peame lihtsalt aru andma, et see on iga telekanali otsustus. Riiklikul tasandil võivad nende valikute mõjutamise vahendiks olla ainult Kultuuriministeeriumi poolt teleringhäälinguloaga sätestatud kohustused, seni aga ei ole ringhäälingulubade väljastaja niisuguseid tingimusi, piiranguid vajalikuks pidanud. See on täiesti eraldi arutelu teema, mida võib arutada siin Riigikogus ja valitsuses, mõelda, kas on vaja veel suurendada kohustuslikke ja tasuta levitatavate kanalite arvu.
Nõustuda ei saa ka väitega, et digitelevisioonile üleminek ei toonud majandusse lisainvesteeringuid. Summaarsed investeeringud võrkude ja mitmesuguste seadmete ajakohastamiseks on hinnanguliselt üle 25 miljoni euro. Valdavalt oli tegu digitaalsete vastuvõtjate, võrkude ja telejaamade seadmete soetamisega. Ilmselt jäid oodatust väiksemaks investeeringud, mis oleks tulnud suunata täiendavalt kodumaise telesisu tootmisse. Muidugi on siin põhjuseks ka globaalne majanduslangus, mis vähendas eratelekanalite reklaamitulusid, ja seetõttu jäid tagasihoidlikumaks ka panused kodumaise sisuga saadete tootmisel.
Teine küsimus: "Eratelekanalid on toonud üheks põhjuseks vabalevis kanalite levitamisest loobumisel selle liiga kõrget hinda. Samas on Konkurentsiamet juhtinud tähelepanu, et tele- ja raadiosignaali saatva riigi enamusosalusega ettevõtte Levira kasumimarginaal on väga kõrge. Kuidas kavatseb Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium probleemi lahendada?" Erakanalid maksid AS-ile Levira oma kanali levitamise eest analooglevis 10–15 miljonit krooni aastas ehk eurodes 640 000 – 958 000 eurot aastas. Pärast digilevile üleminekut makstakse AS-ile Levira 191 000 – 255 000 eurot ehk 3–4 miljonit krooni aastas. Järeldus on, et analooglevilt digitaallevile üleminek tähendab kanalile levitamiskulude vähenemist viis korda. Võrdluses lähinaabritega on võrreldavad levikulud Eestis märkimisväärselt madalamad. Leviteenuse hinna kujundus on jätkuvalt Konkurentsiameti kontrolli all ja AS Levira on kohustatud püsima lubatud rentaabluse piires. Samas on Konkurentsiamet alustanud Eesti Ringhäälingute Liidu ja Eesti Digitaaltelevisiooni AS-i taotluste alusel haldusmenetlust, mille eesmärk on välja selgitada, kas Levira on rikkunud konkurentsiseaduse § 16 punkti 1 maapealse leviga ringhäälingu edastamise teenuse hinna kujundamisel. Juhul kui Konkurentsiamet tuvastab menetluse käigus, et konkurentsiseadust on tõepoolest rikutud, võetakse ka vastavad meetmed. Lisaks tuleb märkida, et vabalevis levivate erakanalite puhul on tegemist erakapitalil põhinevate ettevõtetega. Seda, millist ärimudelit kasutada ehk kas levitada oma kanalit tasuta või mingi tasu eest, otsustavad ettevõtjad.
Kultuuriministeerium, kes väljastab telekanalitele eetris olekuks vajalikke tegevuslubasid, kuulutas selle aasta 20. jaanuaril välja avaliku konkursi kuue vabalevi telekanali tegevusloa väljastamiseks.
Kolmas küsimus: "Väga paljudes piirkondades on endiselt digileviga probleeme ning esineb pildi hangumisi. Kuidas on plaanis digilevi signaali edaspidi parandada?" Digitelevisioonile ülemineku protsessi käigus on Tehnilise Järelevalve Amet monitoorinud pidevalt digilevi signaali kvaliteeti kõikjal Eestis. Monitooringu tulemusel on Tehnilise Järelevalve Amet teinud AS-ile Levira, kes on vastutav digilevi signaali kvaliteedi eest, mitu ettekirjutust signaali parandamiseks. AS Levira on digilevi signaali parandamiseks paigaldanud üle Eesti hulgaliselt väiksema võimsusega abisaatjaid. Tehtud töö tulemusel ei ole Tehnilise Järelevalve Ametile pikka aega laekunud ühtegi põhjendatud kaebust digilevi signaali halva kvaliteedi kohta. Nii et kui keegi kuskil Eestis kurdab selle üle, siis esimese sammuna soovitame pöörduda operatiivselt Tehnilise Järelevalve Ameti või vahetult AS-i Levira poole.
Küll aga on digilevile ülemineku käigus ilmnenud, et tarbijate antennisüsteemide seisukord ei ole hea. Lisaks vajadusele digiboks või digiteler muretseda tuli paljudel inimestel ka antennisüsteem korda teha. 2010. aasta juulikuus lahendas Tehnilise Järelevalve Amet üle 30 tarbija kaebuse kehva vastuvõtu kohta. Vaid kolmel juhtumil oli tegemist objektiivsete leviprobleemidega, üheksal juhtumil oli antenn katkine, mitmel korral valesti suunatud või oskamatult paigaldatud. Samas jätkab Tehnilise Järelevalve Amet ka edaspidi õigusaktidega kehtestatud digilevi signaali kvaliteedi nõuete täitmise kontrolli.
Neljas küsimus: "Inimesed ei ole rahul, et tasuta telekanalite hulk on vähenenud. Samas ei ole paljudes odavamates digiboksides kaardipesa, mistõttu ei ole võimalik sellise digiboksiga liituda tasulise teenuse pakkujaga. Seega tuleb inimestel osta uus digiboks, mis aga tähendab täiendavaid kulusid. Miks oli info digilevile üleminekul puudulik ning inimesi ei hoiatatud selliste ohtude eest?" Väitega, et info digilevile ülemineku kohta oli puudulik, ei tahaks nõustuda. Üldsust teavitati digilevi vastuvõtu võimalustest väga ulatuslikult. Ei mäletagi nii ulatuslikku teavitamiskampaaniat televisioonis, raadios ja kirjutavas meedias alates 2008. aastast. Informatsioon digilevile ülemineku protsessist, sealhulgas kaardipesa olemasolu vajalikkusest tasuliste programmide vaatamiseks, oli kättesaadav ka veebilehel ning infot jagati lühinumbril, mida inimesed muide väga massiliselt kasutasid. Vabalevis olevate telekanalite arv võib suureneda juhul, kui leidub ettevõtjaid, kes on huvitatud tasuta levis olekust, vaba sagedusressurssi selleks leidub digilevi algusest alates. Minu poolt kõik. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud minister! Palun nüüd küsimus, kolleeg Helle Kalda!

Aitäh, minister! Peab ütlema, et teie vastused jäid väga poolikuks. Kui digitelevisioonile üle mindi, siis anti informatsioon, ma kontrollisin seda mitmest kohast, et inimesed saavad neidsamu kaardipesi ja digibokse kasutada ja saavad ka uusi võimalusi kasutada. Tänases situatsioonis on selge, et inimesed on teinud kulutusi digiboksi soetamiseks, aga kasutada nad seda ei saa. Minu küsimus on: miks tarbijakaitse lubas müüa selliseid digibokse, et inimesed peavad nüüd uued investeeringud tegema?

Aitäh! Kui teie väide, teie informatsioon, et kaardipesaga ja kaardipesata digiboksil on vahe ja ühel või teisel tasulist levi pakkuval ettevõttel võivad olla ka erinevad tehnilised nõudmised, vastab tõele, siis on inimestel alati võimalus pöörduda konkreetselt tarbijakaitse poole.

Palun, kolleeg Georg Pelisaar!

Aitäh, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Inimesed on ju pettunud, nii nagu te isegi aru saate. Nendel, kes lootusrikkalt ostsid digiboksi ja arvasid, et kanaleid tuleb juurde, on programme tõesti vähemaks jäänud, sest kaks kadusid uuesti ära. Ma räägin vabalevi vaatajaskonnast. Te ütlete, et ressurssi on, kui oleks vaid tahtjaid. Samas me teame, et konkurss kuulutati sügisel välja, aga see pole siiani veel lõppenud. Kas teil on andmeid, kas on tulemas uusi kanaleid? Kui ei, siis miks ja mida saaks riik teha, et tagada vähemalt ressursi ulatuses, sageduse ulatuses vabalevikanalite olemasolu?

Aitäh! Isegi kui TV6 ja Kanal 11 on pärast digilevile üleminekut otsustanud aasta algusest oma äriplaani muuta – mina neid põhjusi ei tea, küllap siis neil on majanduslikult mõistlik teistmoodi oma äri ajada –, garanteerib digitelevisioonile üleminek tegelikult ju ikkagi rohkem kanaleid. ETV2 enne ei olnud. Kui me peaksime levitama ETV-d ja ETV2 analoogleviga, siis esiteks on see väga kallis ja teiseks ei jätkuks meil analooglevis vastavat sagedusressurssi. Mul ei ole tõesti ülevaadet, mis plaanid on ühel või teisel telesaateid ja -programme pakkuval institutsioonil, aga me oleme loonud võimaluse, nagu ma juba oma ettekandes märkisin, pakkuda teleprogramme ligi viis korda odavamalt, arvestades levitamiskulusid. Täiesti eraldi küsimus on – ma ei tea, kellega te tahate sellest rohkem vestelda, Kultuuriministeeriumi või kellegi teisega, võite muidugi ka minuga –, kui palju üks 1,2-miljoniline rahvas suudab neid saateid vaadata ja, mis kõige olulisem, kui palju ta suudab neid mõistlikult toota. Ma ei ole mingisugune spetsialist, aga niipalju kui mulle on n-ö briifitud nende programmide sisupoolt, siis ei ole ju suurt vahet, olgem ausad, kas mingi saade tuleb Eesti registreeritud kaubamärgi all ingliskeelse tõlkega või on ingliskeelselt levitatav saade, millel on ka eestikeelsed subtiitrid. Lõppkokkuvõttena on telemaastik läinud tunduvalt rikkamaks. Kui me vaatame Eesti vaatajaskonna käitumise muutusi, siis teie väidate, et kogu rahvas on pettunud. Minul tekib jällegi küsimus, milles nad pettunud on, sest nende n-ö televaatajakäitumine on juba poole aastaga märkimisväärselt muutunud ja muutumas, arvestades seda mitmekesisust, mida praegu televaatajale pakutakse.

Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud minister! Mina oma praktikast julgen küll öelda: arenguruumi on küllaltki palju, et teha digipilt korralikult kättesaadavaks, ikkagi on veel seisakuid ja hakkimisi. Kuid lähiminevikus on meil olnud pikaajalisi interneti- ja televisioonikatkestusi. Kas härra minister on kursis, millest need olid tingitud?

Aitäh! Mis puudutab digipildi hangumist, siis ma rõhutan veel kord üle. Tehnilise Järelevalve Amet, kes on n-ö riiklik järelevalvaja, ja Levira, kus on tööl inimesed, kes inimeste põhjendatud kaebuste korral tulevad kohale, diagnoosivad, mis on ühe või teise Eestimaa kandi probleem, kui keegi väidab, et mingisugune mure on. Soovitage oma inimestele, kes kurdavad, tõesti julgelt nende poole pöörduda, sest siin on tegu ju ka üsna olulise riikliku ülesandega katta kogu Eesti n-ö digilevivõimekustega. Küsimus ei ole ainult mingites Oprah' seebisaadetes, mida võib tundide kaupa magades vaadata.
Teie küsimus puudutas interneti levikut. Mida te täpselt silmas peate? Kui Elioni, siis ma ei ole saanud enda jaoks veel rahuldavaid selgitusi sellest ühel hommikul alanud katkestusest, mis kestis õhtuni välja. On olnud erinevaid seisukohti ja eksperdianalüüse, aga minu jaoks lõplikku põhjendust veel ei ole. Nii et ma jätaksin selle küsimuse praegu õhku.

Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!

Aitäh, proua Riigikogu esimees! Hea minister! Küsimustele vastates olete mitu korda viidanud kvaliteedi paranemisele digilevile üleminekul. Jah, ma olen nõus, inimestel, kellel on see võimalus, on loomulikult rohkem valikuid, ilmselt näevad nad ka paremat ja kvaliteetsemat telepilti. Kuid ma tulen ikkagi tagasi vabalevi juurde. Te nimetasite, et omal ajal tehti väga mahukaid teavituskampaaniaid, millega ma olen täiesti üheselt nõus. Aga ma meenutan ka seda, kuidas nende kampaaniate käigus öeldi, et ostke endale kas uus televiisor või digiboks ja te hakkate nägema kuut tasuta kanalit. Nüüd võib öelda, et inimestele otseselt valetati. Kas teie kui minister saate praegu öelda seda, et kõik on suurepäraselt korras, inimesi ei eksitatud ja samamoodi võib edasi minna? Võib-olla kaob siis mingi aja pärast veel üks-kaks kanalit vabalevist ära?

Aitäh! Me ei saa väita, et kanaleid enam ära ei kao, aga me ei saa välistada ka seda, et vabalevi kanaleid tuleb juurde. Mida me valitsusena saame Riigikogule kindlasti öelda, on see, et ETV ja ETV2 saavad olema piisavalt rahastatud. Ei saa mina aga võtta mürki nende väljaandjate eest, kellele kuuluvad praegu n-ö vabalevis olevad Kanal 2 ja TV3. Loodetavasti läheb neil hästi ja nad muudavad oma äriplaani ka kõnealustel kanalitel. Valitsus ei ole kordagi rääkinud, et kõige tähtsam põhjendus, miks digilevile üle minnakse, on telekanalite arv. See peab olema mingi teistsugune valitsus, kelle arvates rahvale on kõige tähtsam see, et nelja telekanali asemel saab vaadata kuut telekanalit. Ma palun veel kord vabandust, aga kui neid kanaleid n-ö plõksutada, võtta endale selleks pool tundi aega, siis ma pean tunnistama, et ma toetaksin isegi kanalite arvu vähendamist. Aga see ei ole minu võimuses. Ma arvan, et see ei ole kunagi olnud valitsuse jaoks argument. Valitsuse jaoks on põhimõtteline argument olnud n-ö teatud sageduste ressurss, tunduvalt ajakohasema tehnoloogiaga saadete ja muude signaalide edastamise võime ning analoogsageduste vabastamine selleks, et pakkuda lairibainterneti võimalusi üle riigi. Need on hoopis strateegilisemad valikud. Mis puutub sellesse, kuidas tihtipeale on inimestele öeldud, et tekib suurem valik ja see on meeldiv, siis see ongi ju tekkinud! Ma räägin neljast vabalevi kanalist, mida esialgu oli kuus, ja ma räägin paljudest nendest kanalitest, mis on juurde tulnud ja mida on võimalik jälgida eesti keeles. Kokku on neid kanaleid võib-olla 14-15, kui kasutatakse erinevaid vahendajaid ja makstakse selle eest mingit kuutasu. Kas see kuutasu käib üle jõu? Ma kaldun isegi arvama, et ei käi. Minu pensionärist isa maksis kah ühele vahendajale ja vaatab ennast vaata et segaseks, jälgides neid telekanaleid, Eurospordist alustades ja lõpetades ma ei tea millega. Parem, kui ta ei oleks seda otsust teinud ja oleks teleka ausalt öeldes kuhugi mujale viinud.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra majandus- ja kommunikatsiooniminister, vastamise eest! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Inara Luigase, Enn Eesmaa, Kalle Laaneti, Vladimir Velmani, Jüri Ratase, Toivo Tootseni, Olga Sõtniku, Kalev Kallo, Rein Ratase, Evelyn Sepa, Kadri Simsoni, Aivar Riisalu, Ester Tuiksoo, Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Helle Kalda ja Mailis Repsi 13. detsembril 2010 esitatud arupärimine kohalike omavalitsuste raske olukorra kohta. Palun kolleeg Inara Luigase kõnepulti!

Austatud proua juhataja! Lugupeetud rahandusminister! Esitasime selle arupärimise juba 13. detsembril, s.o peaaegu kaks kuud tagasi. Arupärimine on kohalike omavalitsuste raske olukorra kohta. Aga nagu me kõik teame, ei ole see olukord kaugeltki kergemaks läinud. Kui tuletada meelde aastat 2009, siis me teame, et 2009. aastal tehti riigieelarve kärbe. Kärpe tagajärjel vähendati kohalikele omavalitsustele laekuva üksikisiku tulumaksu määra, mis oli 11,93%, 11,4%-le. Lisaks sellele, et vähendati tulumaksu määra, vähenes tulumaksu laekumine iseenesest. Kõik see on tegelikult jätnud jälje kohalike omavalitsuste rahakotti. Samuti on kõik need aktsiisitõusud ja käibemaksumäära tõusud survestanud kohalike omavalitsuste tulubaasi. Kohalikud omavalitsused on pöördunud nii Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kui ka Rahandusministeeriumi poole ning rääkinud oma murest regionaalminister Kiislerile. Regionaalminister Kiisler on avaldanud arvamust, et tulumaksu osa tuleks siiski taastada selles ulatuses, mis oli enne 2009. aasta kärbet. Samuti on regionaalminister avaldanud soovi, et kohalike omavalitsuste tulubaasi määr võiks tulevikus siiski ka suureneda.
Seoses sellega, et ka lumeolud ja lumetõrje on teinud kohalikel omavalitsustel eelarvekohustuste täitmise raskemaks, on meil rahandusministrile neli küsimust. Ma palun, et rahandusminister loeks küsimused ette, ja me ootame nendele vastuseid. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Inara Luigas! Palun kõnepulti lugupeetud rahandusministri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Hakkame otsast peale. Kõigepealt, ma ikka imestan, et erakonnad esitavad omavalitsusi kui kõige raskemat sotsiaalset riskigruppi ja ignoreerivad seda, et tegemist on ühe tervikliku riigiga. Ei saa niimoodi vastandada ja viriseda ainult omavalitsuste tulubaasi teemal.
Aga esimene küsimus on, kuivõrd tõsiselt arutati seda küsimust valitsuse istungitel. Natuke ikka arutati ja arutati ka eelarveläbirääkimistel regionaalministriga. Sellised soovid, nõudmised ja ettepanekud, et taastataks tulumaksuprotsent, ei olnud igatahes küll kuidagi kooskõlas eelarve olukorraga. See tähendab, et ruumi suuremaks loobumiseks tulumaksust riigieelarves ei ole. Kui võrrelda omavalitsuste ja riigi tulubaasi kriisieelse tasemega 2007. aastal, siis 2011. aastal on riigi laekumised endiselt 2%  ja omavalitsuste omad 1% väiksemad. Nii et ma ei näe põhjust, miks seda teemat kogu aeg üles tõstetakse, õieti ma ei näe sisulist põhjendust. Ma olen olnud aastaid selle vastu, et kui riik alandab maksu oma kodanikel, kes elavad korraga nii riigis kui ka omavalitsustes, siis see jääb täiesti keskvalitsuse eelarve kanda. Aga nii tehti aastaid. Buumi ajal oli sellega kõik korras, me suutsime koguda reserve, aga kui läks kitsaks, siis tuli lihtsalt võtta teistsugune suund. Selle teistsuguse suuna üks põhjus oli tõepoolest see, et omavalitsusi oli tükk aega eelistatud. Teine oli see, et omavalitsused keskeltläbi – nende käitumist on tegelikult raske üldistada, see on paljude suhtes ebaõiglane – ei tulnud riigi rahanduspoliitikaga kaasa. Kui me pidime kulusid dramaatiliselt kokku tõmbama, tegema struktuurireforme, siis vaatas just mitu suuremat omavalitsust asja pealt. Kõige suurem ütles tihti ka selliseid lauseid, et õppige rahaga toime tulema, et temal on kõik hästi. Teile on seda küll sada korda räägitud, aga kui me taastaksime selle tulumaksuprotsendi, siis laias laastus saaksid sellest rahast poole Tallinn ja ümbritsevad vallad. Tegemist on piirkondadega või valdadega, kes enamikus on rohkemal või vähemal määral riigi rahanduslikele pingutustele vastandunud nii retooriliselt kui ka praktiliselt. Jätame siis võib-olla Tallinna üle mainimata, aga üks valdadest on näiteks kaotanud maamaksu, mis oleks talle üks lisatulu allikas, autonoomia vorm. Kas oleks siis õiglane taastada selle kompenseerimiseks tulumaksumäär tollele vallale? Tema põhjendused on seejuures sellised, et nii on neile kasulik, niimoodi nad meelitavad valda uusi elanikke. Riigi poliitika seisukohalt on ju naeruväärne seda aktsepteerida, pidada õigeks süsteemi, kus vallad sedapidi omavahel konkureerivad ja tõmbavad elanikke ära. Teine vald, kes suutis Eestis püstitada võlakoormuse rekordi – praegu ta küll juba pikka aega konsolideerib, õigemini, mitte pikka aega, aga eelkõige peale valimisi –, vastandus riigile tükk aega jutuga, et neil on vaja võlgu elada, et neil on palju elanikke. Ja selle võlguelamisega meelitasid nad jällegi kodanikke, maksumaksjaid oma valda elama. Tagajärg on infrastruktuuri ülekoormatus, liiklusummikud. See on tõsiasi. Kolmas vald on oma võlakoormaga taas üsna rekordtasemel, hetkel vist isegi rekordi hoidja. Kah imestab, kuidas küll siis nende riigi meetmetega on, et ei anta struktuurivahendeid juurde, et neil on seal võlakoorem ainult 150%, mille eest neid karistatakse. Ühesõnaga, kõik on nõus rohkem kulutama, rohkem laenu võtma, aga mitte tulema kaasa sellise üleriigilise solidaarse kärpeprogrammiga. See on olnud väga suur probleem, moraalne probleem ja rahanduslik probleem, sest kõik teised on pidanud selle võrra rohkem kärpima.
Kui nüüd küsida, millised on positsioonid, siis on üks teema, kus me kindlasti oleme regionaalministriga vastaspoolel. Räägime siin kahest ministrist, räägime kahest erakonnast, sest meil ei ole see ka erakondlikult nii täpselt sõnastatud. Mina olen selle poolt, et kui läheb kergemaks, siis taastatakse tasandusfond või suurendatakse tasandusfondi, st aidatakse nõrgemaid ja aetakse regionaalpoliitikat. Regionaalminister räägib tulubaasi suurendamisest üldiselt, mis tähendab taas kõige rikkamate valdade eelistamist, sest nemad saavad 100% tulumaksust endale, väiksematele ei jätku nagunii, nemad saavad mujalt juurde. Nii et mina olen regionaalpoliitika poolt, ma ütlen ausalt. See on täpselt meie positsioon, alates eelarveläbirääkimistest. Rohkem polegi siin minu arust midagi lisada. Kui te tahate öelda, et omavalitsusi on kiusatud, siis tegelikult on ju investeeringutega vägagi püütud eelistada regioone, CO₂ rahaga on püütud eelistada regioone, seal ei ole omafinantseeringut, seal otsitakse võimalust, et omavalitsused saaksid renoveerimisraha ikkagi rohkem kasutada. Riik ei saa põhimõtteliselt öelda, et ta on omavalitsustele võlgu. Riik arvab, et ta on tervik, et valitsus ja omavalitsused ajavad põhimõtteliselt ühte asja eri pooltelt vaadates. Kui ei suudeta ühtselt käituda, siis tuleb vahel ka tugevamaid meetmeid võtta.
Teine küsimus: "2009. aastal kuulus kärpimisotsuste juurde retoorika, et olukorra paranedes taastatakse kärbitud toetused ning ka kohalike omavalitsuste tulubaasi suurendatakse. Millal kavatseb valitsus kohalikele omavalitsustele appi tulla ja tagada neile vajaliku rahastuse?" See vajalik rahastus on muidugi ise üks retoorika. Aga mina ei tea, kelle retoorikale 2009. aastal te viitasite, see on olnud kogu aeg erinev ja erinevate inimeste jutt. Mina ei ole kunagi arvanud, et tulumaksuprotsendi suurendamine on regionaalpoliitika. Ei ole, see tähendab rikkamate eelistamist – nii lihtne see ongi. See ei ole mitte viimase paari aasta kogemus, see on paariteistkümne aasta kogemus.
Kui rääkida omavalitsuste olukorrast, siis eelmise aasta novembrist alates on märgata, et KOV-ide tulumaksulaekumine on paranemas. Loomulikult me jälgime olukorda, aitame omavalitsusi saneerimisega, oleme aidanud ülemäärase tulubaasi vähenemise meetmega. Oleme muidugi valmis ka kaaluma poliitikate muutmist tulevikus, aga praegu ei ole see põhjendatud.
Kolmas küsimus on lumetõrje rahastamise kohta. Ma saan aru, küsimus on selles, kas lumetõrjemasinad peaksid saama aktsiisivaba kütust. Mina olen kogu aeg sellise maksusoodustuse vastane olnud. See on üks näide, kuidas riik satub ise maksuerandi lõksu, ta ei aja enam seda poliitikat, mis on eesmärgiks seatud, vaid likvideerib selle tagajärgi. Iga maksusoodustuse puhul tekib mingisugune analoog, mingi piirijuhtum, kus läheb uueks vaidluseks. Kui idee on see, et aktsiisid on ainult asfaldipanekuks, siis mina olen sellele alati vastu vaielnud. Ei ole! Aktsiisidel on palju laiem roll kui asfalteerida maanteid ja sellise protsendi kirjutamine seadusesse on iseenesest eksitav. Fossiilsete kütuste põletamisel on väga mitmesugused tagajärjed ühiskonnale ja keskkonnale. Nende kõigi rahastamine aktsiisi arvel on õigustatud. Nii et ma olen iseenesest rohelise maksustamise pooldaja, aga rohelise maksustamise siht ei saa olla rohkem asfalti. Meie oleme kasutanud neid direktiivis sisalduvaid kompromisse ülemäära, kõikvõimalikud valdkonnad on saanud maksusoodustuse põhjendusel, et ei sõideta ju teedel. Nüüd oleme ringiga olukorras, kus ka need traktorid, mis on defineeritud kui mitte teedel sõitvad, tahavad teedele tagasi tulla. Üksikute lumerohkete talvede pärast ei ole kindlasti õige maksupoliitikat veel kord lõdvendada. Nende valdkondade pidev laiendamine tähendab eelarvele hiigelkulu, see on kasvav kulu. Soodusvaldkondade arvu suurendamine on vale samm.
Mis puutub eriolukordadesse, siis nende puhul ei ole maksuamet lumetõrjemasinaid trahvinud. Küll aga on juhtumeid, kus need pakuvad ebaausat konkurentsi, neil on leping omavalitsusega ja nad kasutavad siiski odavamat kütust. See tähendab, et konkurentide suhtes ollakse ebaaus. Need juhtumid on muidugi karistatavad ja maksuamet sekkub täiesti õiglaselt. Aga eriolukordade puhul, kus tõesti minnakse külamehe traktoriga lihtsalt appi, tuleb leppida sellega, et on halb seadus. Seda halba seadust ei peaks rakendama saksa korralikkusega, nii kurb kui see ka ei ole. Me oleme valitsuses natuke arutanud asja sellest seisukohast, et võib-olla peaks siin olema mingisuguse üle-eestilise komisjoni otsus, mis ütleb, et nüüd on eriolukord, nüüd te võite kasutada odavamat kütust. See teeb jälle maksuameti olukorra väga raskeks, ta peab kontrollima mingeid kütusejääke. Kõik see on väga keeruline. Aga eriolukorras me oleme seaduste tõlgendamisel loomulikult väga leplikud, mis seal salata. See kriisikomisjon saaks siis anda sellise autoriteetse otsuse, sõltumata leplikkusest. Võib-olla see on väljapääs. Kui jätta see mingi kohaliku kriisikomisjoni otsustada, siis on omavalitsus, kelle eelarvest teede rahastus ju tuleb, kohe huvitatud selle maksimaalsest rakendamisest. Kuulutame iga lumesaju eriolukorraks, kus on lubatud kasutada odavamat kütust. Aus lähenemine on tegelikult see, et teede hooldus makstakse siiski kinni, ei rakendata mingisuguseid ümbernurgavõtteid, mingeid maksusoodustuste süsteeme. See tekitab ainult lisavaidlusi ja tülisid ning kindlasti on siis sulidel palju rohkem manööverdamisruumi.
Neljas küsimus ka, kütuse maksuvabastus lumetõrjel. Sellele ma juba enam-vähem vastasin, et me poleks tohtinud seda džinni pudelist välja lasta, me poleks tohtinud lasta sel valdkonnal laieneda. Kui alguses oli jutt, et rakendame ainult põllumajanduses, siis ainuüksi sellegagi on probleem, aga me oleme laiendanud seda metsandusele, me oleme laiendanud seda ehitusele, kalandusele, igale poole. Aktsiisi mõte on siiski sundida tarbima ökonoomsemalt, väga erinevatel põhjustel, mitte lihtsalt sellepärast, et asfalti on vaja panna. Ei ole, see asfaldipanek on minu jaoks aktsiiside puhul täiesti sekundaarne asi. Ka põllumeeste toetamine ei peaks olema sõltuvuses sellest, kui palju ta suudab kütta, põletada kütust, ja ka teede hoolduse toetamine ei peaks olema sõltuv sellest, kui palju põletatakse kütust. See peaks olema läbipaistvalt rahastatud.

Aitäh, härra minister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Inara Luigas!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Ütlesite väga õigesti, et teehooldus tulebki kinni maksta. Eelmise aasta 30. detsembri kuupäevaga esitasid kohalike omavalitsuste organisatsioonid, Eesti Linnade Liit Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ning Rahandusministeeriumile taotluse, et tulenevalt lumerohkest talvest ja lumetõrjele tehtud suurte kulutuste tõttu eraldataks neile vajalikud vahendid. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium vastas otsekohe, et vahendeid ei tule, Rahandusministeerium vastust ei saatnud. Miks see vastus on saatmata? Ja kui te vastuse annaksite, siis milline oleks teie vastus?

Mina andsin oma vastuse sellega, et eraldasin eelmisel aastal neile peaaegu kogu allesjäänud valitsuse reservi, 15 miljonit jagati omavalitsustele aasta lõpus ära, nii palju kui me suutsime säästa. Peast rääkides, 7 miljonit oli see raha, mille me jätsime reservi, kuna omavalitsustega on olnud läbirääkimisi või tehtud selliseid kompamisi teemal "saneerimine". Meil oli ka selleks veel natukene jääke vaja. Aga nii palju kui me saime, nii palju me andsime. Põhimõtteliselt ei saa riik olla ka selline viimane päästeingel mis tahes puhkudel. Omavalitsustel on eelarvete planeerimisel alati ka omavastutus. Kui küsimus on teedes, siis päris nii ei saa, et muudkui küsime ja valitsusel on alati raha olemas. Valitsuse reserv ei ole niimoodi planeeritud, et kui omavalitsustel tuleb puudu, siis antakse. Kui ma olen siin seoses peatsete valimispühadega rohkem ringi käinud, siis olen kuulnud ka seda, et mõnes kohas on riigiteed halvemini lahti aetud kui kohalikud teed. Ka selliseid juhtumeid on.
Ma arvan, et teedepoliitika üldiselt väärib pärast valimisi rahulikumat arutelu. Tohutu suured infrastruktuurivaidlused hoiavad kinni väga suuri summasid, aga samal ajal hoiab lumi jällegi teid kinni, sest et need projektid söövad väga selgelt ära teedehoolduse raha. Me peaksime rahulikumalt vaatama, kui palju meil siis ikkagi on vaja neid ülikalleid teesõlmi ja kohtuasju nende ümber. Ühes valdkonnas ei saa ka lausa luksuslikuks minna, kui inimesed on samal ajal füüsiliselt lumes kinni, nii nagu see on, et ei saa töölegi.

Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!

Aitäh, hea juhataja! Austatud minister! Suur-suur tänu nende väga ülevaatlike ja asjalike vastuste eest, mis te siin praegu meile andsite! Mis puudutab lumeteemat, siis tegelikult ei taha ma küll sellel teemal küsida, aga ma tean, et rahanduskomisjoni on tulnud praegu Lääne-Virumaa omavalitsuste taotlus – lumekoristuskulu on neil olnud üle 300 000 euro. Ma loodan, et Rahandusministeerium ja valitsus käituvad selles osas positiivselt ning mitte ainult Lääne-Virumaa suhtes, vaid ka teiste maakondade suhtes.
Ma tuletan meelde eelmisel aastal omavalitsustega peetud läbirääkimisi, kus riik ja kohalikud omavalitsused ei suutnud kokku leppida. Omavalitsused on ka siinsamas saalis rõhutanud, et regionaalminister ei ole võib-olla see kõige pädevam institutsioon, kes võiks eelarvete üle läbirääkimisi pidada, et see võiks olla rahandusminister. Oma kogemuste põhjal oskate kindlasti midagi öelda. Kuidas te suhtute sellesse? Kas te oleksite sellega päri, kas olete selleks valmis või ei?

Aitäh! Ma ei ole kahjuks valmis valimisi ära jätma. Minu tulevik on ju kõik selle taga. Iseenesest oleme arutanud, et võib-olla võiks teha ühe tõsisema ministrikoha, ühendades põllumajandus- ja regionaalministri maaeluministriks, kes võiks vabalt olla see persoon. Praegu tundub mõlema roll olevat poolik ja natuke üksluine. Aga muidu miks mitte, rahandusministril on tööd nagunii rohkem, kui ta jaksab teha, ei see küll küllale liiga tee. Vaatab siis, mis need ideed on.
Mis puutub Lääne-Viru omavalitsuste palvesse, siis seda muljet ma küll ei tahtnud jätta, et hakkame juba jaanuarikuus riigilt küsima, sest raha on juba otsas. See on natuke piinlik. Ma ei arva, et riik on see, kes kõik valeplaneerimised kinni maksab, ja juba aasta alguses. Aasta lõpus tulime vastu, aga sellel ei tohi olla ka nii võimast pretsedendi väärtust. See oli selline ajutine sekkumine ja erakordne olukord, aga mitte nii, et edaspidi me enam lumeraha ei planeeri, meil on lahke valitsus, enne valimisi kindlasti veel lahkem, maksab juba enne kinni, ütleb, et mitte ainult Lääne-Virumaal, vaid ka Ida- ja Põhja-Virumaal. Minu mõte on ikkagi see, et iga omavalitsus peab tegema mõistliku eelarve, väikese reserviga ja mitte võlgu.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud härra minister! Te ütlesite, et erimärgistusega kütuse süsteem iseendast ei olegi kõige parem võimalus. Sellega võib vist peaaegu nõus olla küll. Ütlesite ka, et kogu seda asja peaks muutma. Kas selle muutmise suunas on hakanud mõtted juba liikuma ja kas mingeid rehkendusi või muudatusettepanekuid töötatakse ka läbi? Milline võiks olla toetuste süsteem juhul, kui erimärgistusega kütus ära kaotada?

Me oleme seda põllumeestega arutanud. Põllumehed iseenesest oleksid nõus saama toetusi ikkagi ühtse paketiga, mitte bensiini- või diislivormis eraldi. Me oleme Rahandusministeeriumis jõudnud koosolekutel, kirjavahetustes üsna üksmeelsele arvamusele, et  sellest süsteemist peaks lahti saama. Aga ütleme, saatan on ikkagi väga paljudes detailides, et mitte öelda rohkemas kui detailides, sest erimärgistusega kütuse, õieti maksusoodustusega kütuse, nii oleks õigem öelda, valdkond on nii lai. Näiteks kodune õliküte – ilmselt sotsiaalselt ei mängi see välja, et me lihtsalt küsime, ilmselt ei halda me selliseid kodutoetusi ära, et vaatame, kes kütab ja kes ei küta, kui palju jne. Selles mõttes on kodud kohe probleem, kuigi idee poolest, rohelise maksustamise seisukohalt peaksid ka nemad maksu maksma, aga me saame aru, et see ei ole väga paljudele jõukohane. Siis ehitus, metsandus, kalandus, kellele see vaevalt mingi määrav kulu on, aga siiski. Sellest tuleb hulk vastuseisu. Me peaksime seda valdkonda ahendama, mitte kõike kinni maksma. Kütuse põletamine on globaalne probleem. See ei ole nii, et teeme seda lihtsalt maksuvabalt. Mul ei ole lihtsat vastust, aga tegeleme sellega edasi, ehk õnnestub järgmises valitsuses jälle rahulikumalt arutada, mitte niimoodi grupihuvidest lähtuda.

Palun, kolleeg Georg Pelisaar!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud minister! Oma vastamise algusosas te väljendasite üsna selgelt, et kui on rasked ajad, siis pole õige, et ainult riigieelarve kannab kaotusi, et vastutama ja kaotusi kandma peaksid ka omavalitsused. Teisalt on põhiseaduses üsna üheselt sätestatud, et kohalikel omavalitsustel on iseseisev eelarve ja nad on täiesti autonoomsed oma eelarve kasutamise üle otsustama, välja arvatud juhud, kui riik paneb neile ülesandeid, ja nende ülesannete täitmiseks peab riik raha andma. Seda ütles eelmisel aastal selgelt ka Riigikohus, kohustades valitsust andma täpselt teada, millised on kohaliku omavalitsuse ülesanded ja kui suur on nende täitmiseks kuluv raha. Te ei öelnud paraku, millised kohustused omavalitsustel ära jäid ja millal saab valmis omavalitsuste kohustuste nimekiri.

Aitäh! Riigikohtu otsus oli hästi vastuoluline. Seda täht-tähelt täita vaevalt õnnestub, sest riik on sedavõrd tervik ja läbipõimunud, aga me proovime neid tõlgendusi loomulikult seadusetähes maksimaalselt arvestada ja eelarve koostamisel ka. Ei ole nii, et meil on siin täpne piir ees. Kattuvaid funktsioone on palju ning selliseid pehmemaid ja jäigemaid kohustusi on omavalitsustel ka erinevaid. Riigi kohustused, ütlen mina tunnetuslikult, on üldiselt palju jäigemad dikteeritud seadustest. Nii et kui te tahate omavalitsuste autonoomiat kaitsta, siis kindlasti ei maksa arvata, et on mingisugune täpne tulumaksuosa, mis tuleb eraldada, mitte seda. Küll aga ei tohiks neid oma manööverdamisvõimalusi lasta omavalitsustel vähemaks võtta. Näiteks maamaksu võimalusi on omavalitsused kasutanud nii ja teisiti. Mõni on maamaksu nulli lasknud, kuidas sa kompenseerid seda pärast siis tulumaksuga teiste arvel? Mõni võtab maksimumi, mõni on seal keskel, aga enamikul oleks reserve. Omavalitsustel on palju lihtsam nõuda riigilt, aga samas jätta kasutamata oma võimalused – nii on populaarsem. Ma arvan, et kõige õigem oleks omavalitsustel täpselt nagu riigilgi kulusid kokku hoida. Lisatulude otsimine on siiski teisejärguline küsimus.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra rahandusminister! Avan läbirääkimised. Kutsun kõnetooli Inara Luigase. Palun!

Austatud Riigikogu juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Tahaksin teha paar märkust kohalike omavalitsuste tulubaasi kohta. Alustuseks räägin ehk sellest, nagu rahandusminister väga õigesti ütles, et kui riik hoiab kokku, siis peab ka kohalik omavalitsus kokku hoidma. Aga ma toon siinkohal välja need summad, mis riik kohalike omavalitsuste tulubaasi pealt kokku hoidis. 2009. aastal, kui tehti esimene kärbe ja kohalikele omavalitsustele laekuvat üksikisiku tulumaksu määra vähendati 11,93%-lt 11,4%-le, oli juba poole aasta mõju 278 miljonit krooni riigi kasuks. 2010. aastal oli see mõju 410 miljonit krooni ja 2011. aastal 440 miljonit krooni. Ja kui me räägime siin, et kohalikud omavalitsused peaksid oma reserve moodustama ja fonde looma, et siis rasketel aegadel nendest raha võtta, siis olgem ausad, kohalikud omavalitsused on väga alalhoidlikud institutsioonid ja vaatavad väga tähelepanelikult, kuhu ja kuidas raha suunata. Viimaste aegade käibemaksumäära tõstmiste ja aktsiisitõusude tõttu kohalikel omavalitsustel enam neid reservide loomise võimalusi ei ole. Nagu ma rahandusministrile küsimust esitades juba ütlesin, tegid  kohalike omavalitsuste esindajad ja linnade liit 30. detsembril Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ning Rahandusministeeriumile taotluse, et saada toetust lumetõrjeks. Kahjuks ei saatnud Rahandusministeerium isegi vastust, kas rahalist abi on üldse loota või mitte.
Miks me arvame, et kohaliku omavalitsuse eelarvet ei tohiks kärpida siis, kui riigil on raske? Sellepärast, et nagu kõik lihtinimesed teavad, tuleb abisoovi ja murega minna kõigepealt kohaliku omavalitsuse uksele koputama. See on lähim institutsioon, kellele lihtinimene üldse saab oma mured edasi anda. Ja mis saab maainimesele olla hullem kui lahti lükkamata teed talvel? Me ei saa rääkida ei maaelu jätkusuutlikkusest ega ka kohalike omavalitsuste jätkusuutlikkusest. Kui me räägime sellistest ühekordsetest kärbetest, siis võime öelda, et riik korraldas kohalikele omavalitsustele tulubaasireformi, analüüsimata tagajärgi ja seda, kuidas kohalikud omavalitsused nende kärbetega hakkama saavad.
Lõpetuseks tahaksin öelda, et igal Riigikogu fraktsioonil oli õigus tõstatada nende nelja aasta jooksul siin Riigikogus üks riiklikult tähtis küsimus. Keskerakonna fraktsioon tõstatas selle küsimusena teema pealkirjaga "Maaelu vajab uusi sihte". Siitsamast kõnetoolist rääkis Riigikogu liikmetele Soome näidetest Kymenlaakso maakonna Eesti esinduse juht Pekka Linnainen, kes ütles, et Soomes on omavalitsus püha. Kui me tahame, et me natukenegi suunduksime Soome mudeli poole, et meie elu oleks natukenegi võrdväärne Soome eluga, siis me võiksime selle austatud isiku sõnu kuulda võtta. Ta toonitas, et mitte kuskil mujal maailmas ei ole vist teist nii püha institutsiooni, kui on Soomes kohalikud omavalitsused. Seega on mul rahandusministrile palve, et me jälgiksime seda ilusat Soome eeskuju. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Inara Luigas! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Läheme viimase arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Lauri Laasi, Kadri Simsoni, Kalev Kallo, Valeri Korbi, Tiit Kuusmiku ja Kalle Laaneti 24. jaanuaril s.a esitatud arupärimine, kus käsitletakse IRL-i parteiasjade ajamist riigi raha eest. Palun kolleeg Lauri Laasi kõnepulti!

Proua juhataja! Head kolleegid! Austatud minister! 24. jaanuaril s.a andsime koos kolleegidega sisse arupärimise härra rahandusministrile. Arupärimine oli inspireeritud Postimehes ilmunud artiklist, kus kirjeldati, kuidas Isamaa ja Res Publica Liidu eri piirkondade parteiametnike kuluka ülalpidamise tõttu otsustas erakond võtta suure osa inimesi tööle riigi palgale. IRL-i kontori töötajaid ja piirkondade juhte on tööle võetud nii ministrite ja maavanemate nõunikena kui ka Riigikogu Kantseleisse. Näiteks endised IRL-i kontori töötajad on viidud üle Riigikogu Kantseleisse ning nimetatud Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nõunikeks, kus nad jätkavad parteitöö tegemist. Erakonna huvides on võetud inimesi tööle ka nn poliitilistele ametikohtadele ministeeriumidesse. IRL-i koduleheküljel märgitud kuuest büroo töötajast on neli ametnikku tööl Riigikogu Kantseleis. Riigilt saavad palka ka IRL-i piirkondade juhid: Tiit Kirsipuu, kes töötab kaitseministri nõunikuna, Kert Karus, kes töötab siseministri nõunikuna, Kati Kuusk haridusministri nõunikuna jne. Mulle tundub, et enne läheb Issanda päike looja, kui ma selle loeteluga lõpule jõuan. Samuti kajastas meedia hiljuti IRL-i ministri Marko Pomerantsi juhitavas Siseministeeriumis personaliosakonna juhatajana töötava IRL-i liikme Eero Kose tegemisi.
Kuna rahandusminister Jürgen Ligi on jätnud mulle vahel mulje niisugusest konkreetse sõnaga mehest, kes paneb ikka käe vahele, kui väga nahaalselt riigi rahakoti kallale minnakse, siis on väga huvitav kuulda siin ka Jürgen Ligi seisukohta. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lauri Laasi! Palun, lugupeetud rahandusminister, kõnepulti oma seisukohti väljendama!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Kõigepealt, arupärimine on iseenesest natuke üllatav selle poolest, et küsitakse rahandusministri käest. On selge, et teie nimetatud ametimeeste, nõunike või abiliste värbamine ei ole rahandusministri töö. Tegelikult te peaksite seda küsima IRL-i käest, nende ministrite käest, regionaalministri käest, aga mitte rahandusministri käest. Mis puudutab minu sõnakust, siis ma kindlasti oskan sõnakas olla, aga seaduse vastu ma ei saa. Kui seaduse järgi on kõik korrektne, siis selliseid eetilisi hinnanguid peaksite küsima nende käest või andma ise. Muidugi, te panete mind ka selles mõttes kahvlisse, et kujutage ette, kui IRL hakkab esitama mulle küsimusi Tallinna personalipoliitika kohta. Te võite küll Issanda päikesest rääkida, aga küllap seal on põnevaid näiteid märksa suuremas mastaabis, mis puudutab ametnike värbamist erakonda ja ka erakondlaste värbamist ametitesse. Neist räägib isegi minu autojuht, rääkimata sellest, et ajalehed kirjutavad. Aga ma ei tahaks sellisel pinnal küll Riigikogus liiga palju debatte pidada.
Proovime siis alustada küsimustega. Kõigepealt ma mainin veel ära selle, et te räägite tõesti IRL-i, mitte Reformierakonna personalipoliitikast. Ma kinnitan, et meie puhul ei ole kunagi tulnud kõne alla, et me värbame piirkondlikud aktivistid riigiametitesse. Me ei tee seda. Samas ma ei tea täpselt üksikasju IRL-i kohta. Ma olen näinud, mida kirjutab leht, ma näen, mida kirjutate teie, aga küsimused peaksid olema nendele esitatud. Ma ei suuda välja selgitada nende inimeste nimesid, töökohti ega reaalseid tööülesandeid.
Esimene küsimus: "Kas olete kirjeldatud probleemiga tuttav ning millise hinnangu annate rahandusministrina riigi raha sellise kasutuse kohta?" Rahandusministrina ütlen, et erakonna ja riigi raha tuleb maksimaalselt lahus hoida. See ei tohi ka paista ühise rahakotina, see on riigi maine küsimus. Ma kommenteeriksin seda veel ühest aspektist. Sel ajal, kui teie siin kuuldavasti esitasite seda arupärimist, sõitsin ma autos ja kuulsin, kuidas IRL-i liige Tiit Riisalo asja kommenteeris. Ühelt poolt nad eitavad asja, teiselt poolt räägivad, et kõik teevad nii. See on äärmiselt mage, kui me hakkame niimoodi üksteise peale, kollektiivselt iseenda peale näpuga näitama. Kaudselt loob Riisalo olukorra, kus ka Res Publicat ja IRL-i saab süüdistada Vene raha kasutamises. Me kõik oleme nagu räpased ja lõpuks muutubki selline räpasus lubatavaks, keegi ei tee enam vahet, kus on tegelik probleem. Ma kordan: Reformierakond ei tee niimoodi. Minu teada on sama öelnud enda kohta ka Keskerakond. Ma püüan seda uskuda, seda enam, et Keskerakond ei ole praegu keskvõimu juures, omavalitsuste koha pealt ma jällegi ei usu seda.
Mis nüüd sellesse olukorda endasse puutub, siis rõhutan veel kord, et mina ei tea täpselt, kuidas on tegelikult. See, mis ma loen ajalehest Postimees, räägib ministrite ja maavanemate nõunikest, sellest, et neile kohtadele võeti erakonna aktivistid tööle kõik korraga. Kui see nii on, siis on see selgelt süstemaatiline tegevus ja ma saan seda ainult taunida. Ma ei saa öelda ja tõestada, et nad ei tee seda tööd, see on nende ülemuste vastutus, mida riik neilt eeldab, aga kindlasti näeb see väga halb välja. Ma saan seda ainult taunida.
Te kirjeldate ka Riigikogu näidet. Siin ma oleksin hinnangu andmisega natuke ettevaatlikum, sest Riigikogu puhul on selgelt tegemist regionaalselt valitud inimestega. Oleme siin arutanud ja võiks öelda, et minu ettepanekul, teiste hulgas ka minu ettepanekul loobunud riigikogulaste personaalsetest abidest. Aga tuleb möönda, et me oleme väga erandlik riik, kus Riigikogu liikmetel ei ole valimispiirkonnas abilisi. Ma ei pea seda väga lubamatuks, kui fraktsiooni tasemel selliseid abilisi siiski on. Küsimus on, kas nad teevad oma tööd, kas nad hoiavad reaalset sidet Riigikogu ja piirkonna vahel või nad teevad tõesti ainult kohalikku erakonna propagandat ning värbavad liikmeid. Ma arvan, et teie võimuses on seda ka natuke vaadata. Igal juhul Riigikogu puhul on sellel natukene teine mõõde.
Nüüd teine küsimus: "Millise hinnangu annate eespool kirjeldatule olukorras, kus riik on pidevalt eelarve kokkuhoiu eesmärgil pidanud koondama ametnikke, sealhulgas päästetöötajaid, või vähendama nende töötasu?" Üle ei saa dramatiseerida. See juhtum ei ole nii mastaapne, et siin saaks vähimalgi määral rääkida päästetöötajate koondamisest ühe ametniku pärast. Kindlasti ei ole see eelarve kunagi nii viimse piiri peal, vaid seal on alati haiguspäevade, lapsepuhkuste, kasutamata puhkusepäevade ja igasuguste muude põhjuste tõttu mingisugune protsent raha, mille ulatuses manööverdada. Selle tõttu ei algatatud kindlasti mingit päästeteenistujate koondamist, nii et üle ei maksa dramatiseerida. Aga välja paistab see, jah, nagu ma ütlesin, taunitav, kui see on nii, nagu lehed kirjutavad.
Kolmas küsimus: "Kas Teile teadaolevalt toimub Siseministeeriumis ametikohtade täitmine ausa avaliku konkursi korras või läbi IRL-i erakondliku filtri?" Ma arvan, et see käib siiski valdavalt sirgel moel. See, et ministril on nõunik – üksiku ministri puhul ei saa rääkida mingisugusest süstemaatilisest ametnikkonna parteistamisest. Minul endal on ministrina, kahel korral alustades, olnud üks nõunik. Ma olen saanud aru, et üks ei mängi välja, ja olen võtnud teise ka. Üks neist ametnikest oli enne eelmise ministri nõunik, teise võtsime juurde. Tema tuli, kui ma ei eksi, otse ülikoolist. Nii et ma ei saa öelda, et ma olen võtnud tööle mingi parteiaktivisti. Teisel juhul võtsin ühe nõuniku vanast ajast, ta oli vahepeal justiitsministri nõunik, hiljuti pidin võtma ka teise nõuniku. Tema tuli erasektorist. Mis ma ikka vastan? Marko Pomerants ei ole kindlasti mingisugune paduparteilane, kes värbab inimesi sellistel alustel. Me ei tohiks ka siin äärmusse langeda ja öelda, et erakondlik kuuluvus välistab töötamise riigisektoris. Vastupidi, parteisse kuulumine ei tohiks mängida mingit rolli. Sellesse peaks suhtuma täiesti neutraalselt, millisesse parteisse ta kuulub või ei kuulu.
Sellega ma võib-olla võtaksingi teema kokku. Ega täpselt olukorda ei tea, aga põhimõtteliselt sellist süstemaatilist tegevust saab taunida, kui see on selline, nagu leht kirjutab.

Suur tänu, härra rahandusminister! Küsimusi teile ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Vaba mikrofoni sõnavõtuks võib registreeruda pärast haamrilööki. Kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 17.14.