Tere päevast, austatud peaminister ja minister! Alustame tänast infotundi. Teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohal on 32 Riigikogu liiget, puudub 69. Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, siseminister Marko Pomerants ja välisminister Urmas Paet.

Alustame esimese küsimusega. Palun, kolleeg Kadri Simson, küsimus peaminister Andrus Ansipile!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Aastal 2008 ja 2009 arutas valitsus oma nõupidamistel uue rahvaloenduse läbiviimist. Viimane rahvaloendus toimus Eestis aastal 2000. Rahvusvahelise tava kohaselt peaksid rahvaloendused toimuma iga kümne aasta tagant, aga teie otsus oli lükata rahvaloendus kaks aastat edasi. Statistikaamet on andnud teada, et varasemate andmekogujate ukselt uksele käimise asemel kavatseb ta rahvaloendusel panna rõhku riiklikele registritele. Samas teame kõik, et näiteks rahvastikuregister ei ole väga ajakohane või ei ole 100% korrektne. Minu küsimus on selline: kuidas loetakse üle need inimesed, kes on jätnud ennast kirja küll kodukoha rahvastikuregistrisse, aga kes juba pikemat aega töötavad väljaspool Eestit?

Aitäh! Euroopa Liidus on kokku lepitud, et rahvaloendus toimub 2011. aastal. Eesti puhul tähendab see seda, et rahvaloenduse hetk, mis tuleb fikseerida, on 2011. aasta 31. detsember täpselt kell 00.00. Esimese kuu jooksul pärast seda hetke on siis inimestel võimalik loendada ennast ise ja täita ankeet internetis ehk toimub e-loendus. Pärast seda käib küsitlus-loendus traditsioonilisel meetodil. Nendel inimestel, kes elavad väljaspool Eestit, aga on Eesti alalised elanikud, on võimalik osaleda internetis e-loenduses. Küsitletavate inimeste ring on piiratud nende välismaal elavate inimestega, kes on elanud väljaspool Eestit vähem kui aasta. Neid, kes on elanud väljaspool Eestit kauem kui aasta, rahvaloendus ei hõlma. Meil on kavas palgata 2000 loendajat pluss 200 reservloendajat. Seda on peaaegu poole vähem kui varasematel rahvaloendustel ja eelkõige tuleneb see sellest, et meil on lootus või eesmärk teha 25% kõikidest loendustest elektrooniliselt. Loomulikult kontrollivad rahvaloendajad pisteliselt ka elektroonilisi loendusankeete. Räägin sellest järgmisele küsimusele vastates edasi.

Palun, kolleeg Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Enne eelmist rahvaloendust aastal 2000 tegid rahvastikuteadlased prognoose, kui palju võiks Eestis elanikke olla. Näiteks professor Ene-Margit Tiit pakkus 2000. aasta kevadel välja, et teadlaste hinnangul on Eestis 1 439 000 elanikku. Kui inimesed kokku loeti, siis selgus, et tegelik rahvaarv on 5% väiksem ehk ligi 70 000 inimest oli vähem. Kas te olete ka seoses eeloleva rahvaloendusega küsinud hinnanguid, milliseks võib kujuneda Eesti elanike arv selle aasta lõpus?

Aitäh! Selliseid prognoose ei ole kuidagimoodi mõtet siduda rahvaloendusega. Jah, me teame Statistikaameti andmetest, kui palju meil on elanikke, me teame rahvastikuregistrite andmetest, kui palju meil on elanikke, kuid selleks, et neid eelnimetatud andmebaase korrigeerida, ongi hädavajalik korraldada regulaarselt rahvaloendusi. Aasta 2011 on kokku lepitud eelkõige just sellepärast, et kui rahvaloendus hõlmab kogu Euroopa Liidus  sama ajavahemikku, siis on andmed Euroopa Liidu piires kergemini võrreldavad.
Praegu ei ole mul mitte mingisugust mõtet hakata ennustama, missugused on rahvaloenduse tulemused. Loomulikult ei suudeta mitte ühtki loendust korraldada veatuna, tulemused sisaldavad kindlasti teatud tõenäosuslikkust. Aga ma olen veendunud, et tänu registrite, andmebaaside olemasolule ja võrdlusvõimalustele, mis tekivad seetõttu, et meil on olemas suhteliselt häid elektroonilisi andmebaase, on seekordsed loendustulemused märksa täpsemad, kui olid loendustulemused aastal 2000.

Palun, kolleeg Kadri Simson, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Minu eelmine küsimus tuleneski sellest, et meie registrid ei ole väga täpsed. Näiteks on teie kolleeg välisminister Paet tunnistanud, et Eestil puudub korralik ülevaade välismaal elavatest kodanikest. Möödunud kord, kui ta sellele küsimusele vastas, tõi ta näiteks, et Euroopa Parlamendi valimiste ajal osati saata valijakaart 38 500 Eesti kodanikule, kes elavad väljaspool Eestit. Soome riigilt saime aga andmed, et Soome on oma alalise elukohana registreerinud 37 641 Eesti kodanikku. Peaaegu sama suur arv! Samas teame, et valijakaardi saavad suures osas mitmenda põlvkonna väliseestlased, kes lahkusid Eestist Teise maailmasõja järgsel perioodil. Siit tulenevalt ongi mul küsimus: kas te tõesti loodate ainult registritele, mis ilmselgelt on puudulikud, või on see aasta tagasi selgeks saanud lünk pannud ka valitsuse omalt poolt midagi tegema, et eelseisvatel Riigikogu valimistel saaks valimiskastide juurde kutsuda need kodanikud, kes praegu ei ela Eestis?

Aitäh! Riigi valijaskond ja riigi elanikkond – need ei kattu ju! Kõigepealt, valijate hulka kuuluvad, nagu te ka ise viitasite, sünnijärgsed Eesti kodanikud, kes elavad võib-olla Ameerika Ühendriikides, Kanadas, kes ei valda enam eesti keeltki. Ometi saavad nad õigustatult osaleda Eesti Vabariigi Riigikogu valimistel. Aga nagu ma juba eespool nimetasin, rahvaloendus hõlmab Eesti alalisi elanikke, kes elavad Eestis, ja lisaks sellele neid, kes on elanud välismaal, väljaspool Eesti piire alla ühe aasta. Need, kes on seal elanud kauem kui aasta, saavad valimistel loomulikult hääleõiguslike kodanikena osaleda, kuid rahvaloendus neid kui Eesti alalisi elanikke hõlmata ei saa, sest nad ei ole Eesti elanikud, vaatamata sellele, et nad on Eesti Vabariigi kodanikud. Need kaks mõistet ei kattu.

Palun nüüd üks kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Mark Soosaar!

Austatud peaminister! Peamiselt Lõuna-Eesti keelte aladel on sellised lugupeetud asutused nagu Võro Instituut ja Mulgi Kultuuri Instituut püstitanud küsimuse, kas rahvaloenduse käigus ei peaks küsitama inimestelt näiteks nende emakeele eelistuse ja võib-olla ka rahvuskuuluvuse kohta. Nii saaks seda üsna kallist instrumenti, mis käesoleval, 2011. aastal  käivitatakse, kasutada selleks, et teada saada ka sääraseid andmeid. Milline on selles suhtes teie arvamus?

Kui see küsimus oli nüüd suunatud kihnlastele ja setudele, siis ma arvan, et kõigepealt tuleks defineerida, mis on murre ja mis asi on iseseisev keel. Vaevalt, et rahvaloendusel murdeid eristama hakatakse, sest paljud inimesed, kes ütlevad, et nende emakeel on eesti keel, on võimelised ka näiteks väga korralikku võru keelt rääkima. Kellena sa ennast siis lõpuks määratled? Aga rahvaloenduse eesmärk ei ole välja selgitada mitte ainult Eesti kui terviku elanike arv, nende elamistingimused, eluruumide suurus jne, rahvaloenduse eesmärk on välja selgitada elanike arv, nende elamistingimused eluruumide tähenduses ka haldusüksuste kaupa. Nagu ma juba ütlesin, olen veendunud, et see rahvaloendus saab olema märksa täpsem ja usaldusväärsem, kui oli eelmine rahvaloendus. 2010. aasta alguses viidi edukalt läbi prooviloendus, mis hõlmas teatud valimit, ja sellest valimist umbes 25% osales elektroonilisel loendusel. Ma usun, et kogu loenduse metoodika on praeguseks juba korralikult testitud ja ei vea meid loendusel kuidagi alt.

Suur tänu, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus. Kolleeg Mark Soosaar, palun, küsimus härra peaministrile!

Lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Viimased andmed Eesti demograafilise olukorra ja ka iibe kohta on ju päris head, surmad ja sünnid on peaaegu tasakaalus. Ent maailmas jagunevad rahvad kahte gruppi: ühed on need, kes on väga mures oma liiga kõrge iibe pärast, ja teised on jälle hädas sellega, et iive on väga madal. Eks meie oleme aastakümneid pidanud ikkagi sellesse teise gruppi kuuluma. Kuidas nüüd siis edasi? Kas jääme sellega rahule, et praegu oleme tasakaalus? Samal ajal on demograafiline olukord ju selline, et meil on suur osa kõrgesse ikka jõudnud inimesi. Tulevikus muutub see suhe tõenäoliselt veel, sest arvatakse, et paari aastakümne pärast on neid inimesi, kes üle saja aasta hakkavad elama, juba üsna palju.

Aitäh! No kus me siis rahule jääda saame. Ma loodan, et tulevikus elavad Eesti inimesed veel vanemaks, kui nad praegu elavad, ehkki sünnihetkest arvutatav oodatav eluiga on Eestis väga kiiresti kasvanud. Eriti rõõmustav on see, et tervena elatud eluaastate arv on väga kiiresti kasvanud: viimase viie aasta jooksul on tervena elatud eluaastate arv kasvanud viie aasta võrra. See iseenesest on ju väga rõõmustav, et meil on sünde rohkem, kui oli varasematel aegadel, ja rõõmustav on ka see, et õnnetussurmade läbi siitilmast lahkunuid on nüüd märksa vähem. Meil on teada esialgsed iibeandmed, sünni- ja surmastatistika, mille järgi surmad olid siiski viie inimese võrra ülekaalus, sünde oli viis vähem kui surmasid. Aga seda praegu veel väga tõsiselt võtta ei saa, need on esialgsed andmed. Viimase nelja aasta statistika muutused kõnelevad sellest, et tavaliselt on sünde esialgsetele andmetele siiski lisandunud, isegi sadades. See tuleb eelkõige sellest, et esialgne statistika puhastatakse nende inimeste sündidest-surmadest, kes ei ole alalised Eesti elanikud, ja juurde haaratakse nende Eesti alaliste elanike sünnid-surmad, kes on kas sündinud või surnud väljaspool Eestit. Seetõttu on iibe statistika muutunud tavaliselt positiivsemaks.

Palun, kolleeg Mark Soosaar, esimene täpsustav küsimus!

Lugupeetud peaminister! Mul kui sotsiaaldemokraadil on väga hea meel tõdeda, et ligi kümmekond aastat tagasi Katrin Saksa poolt väljakäidud meie erakonna idee emapalgast on praegu teie juhitava erakonna eestvedamisel ellu viidud. See instrument vanemahüvitise näol on ju üsna oluline vahend selleks, et sündimus suureneks. Aga kõik riigid ja maailma rahvad ju täiustavad pidevalt oma maksupoliitikat ja toetuste poliitikat. Mis te arvate, kas ka vanemahüvitist ei peaks siiski täiustama, nii et alampiiri ja ülempiiri vahe oleks väiksem ja et vanemahüvitise lõppemise ja lapse lasteaeda andmise vahel ei tekiks tühimikku?

Aitäh! Ma olen teiega nõus selles osas, mis puudutas hinnangut vanemahüvitisele. Tegemist on väga hea meetmega. Vanemahüvitis on märgatavalt suurendanud sündimust Eestis ja eriti puudutab see naisi vanuses 25–29 aastat. Aga märkimisväärselt on kasvanud ka järgmise vanusegrupi, 30–34-aastaste sünnitajate arv ja seda seostatakse eelkõige just hästi toimiva vanemahüvitise süsteemiga. Ei ole mõtet hakata muutma seda, mis hästi toimib. Mul on iseenesest hea meel, et ka kõrgepalgalised ja kõrgema haridusega naised on saanud  tänu vanemahüvitisele kindlustunde ja on otsustanud soetada peresse näiteks ka kolmanda lapse. Demograafide hulgas ei ole see, kas vanemahüvitis on lisanud inimestele kindlustunnet, et peresse lapsi soetada, enam diskuteeritav, kaheldav – see on väljaspool igasugust kahtlust. Vanemahüvitis on Eesti rahvast hästi teeninud ja soovime vanemahüvitisele pikka iga selleks, et eestlasi saaks palju.

Palun, kolleeg Mark Soosaar, teine täpsustav küsimus!

Lugupeetud peaminister! Sellega tuleb nõustuda, mis te ütlesite, aga igal nähtusel tekivad ka kõrvalefektid. Mina võin küll kinnitada, et nii suured erinevused alampiiri ja ülempiiri vahel ei ole ühiskonna sidusust ja solidaarsust kasvatanud, pigem on see kasvatanud kihistumist. Kahjuks ei ole siiamaani statistilist uuringut tehtud, kuid nii mitmestki maakonnast on kuulda, et nende laste hulk, kelle kasvatamisest vanemad pärast 18. elukuud ehk siis pärast vanemahüvitise lõppemist loobuvad, on suurenemas. Ma olen püüdnud ka Sotsiaalministeeriumist teada saada, kas seda on uuritud. Kuid kas ei tasuks mõelda sellele, et see hea algatus, mida vanemahüvitis toetab, jätkuks ka edaspidi, kui laps suuremaks kasvab, kestaks pikemat aega ja toimiks paremini?

Aitäh! Väide kihistumise süvenemisest on selgelt paljasõnaline ja seda väidet ei kinnita ka statistika, ei meie oma kodune Eesti statistika ega Eurostati andmed. Aga kahjuks on see väide küllalt üldlevinud. Eesti on viimase kümne aasta jooksul tulude jaotamise ebavõrdsust kõige enam vähendanud riik Euroopa Liidus. Kui Euroopa Liidus on viimase kümne aasta jooksul olnud suundumus suuremale kihistumisele, siis Eestis on varaline kihistumine nende kümne aasta jooksul märkimisväärselt vähenenud. Kui aastal 2000 oli ülemise 20% tulukvintiili sissetulekute ja alumise kvintiili vahe 6,3-kordne, siis praegu on see 5,0 korda, mis on täpselt Euroopa Liidu keskmine. Ehk siis Eestis on trend tulude jaotumise ühtlustumisele, samal ajal kui Euroopa Liidus on valdav tulude jaotamise ebaühtlustumise trend. Mis puudutab vanemahüvitist, siis tasuks kindlasti meeles pidada, et tänu vanemahüvitisele hakkasid hüvitist saama ka need inimesed, kellel enne lapse sünnitamist üleüldse sissetulekut ei olnud. See kindlasti pigem vähendab elanikkonna tulude jaotumise ebaühtlust, kui suurendab seda. Vanemahüvitis ei ole mõeldud sotsiaalse meetmena, mille eesmärk oleks tulusid riigis ühtlasemalt jaotada, kuid muu hulgas on ta ka seda eesmärki päris hästi teeninud. Vanemahüvitise eesmärk on ikkagi parandada iivet.

Lugupeetud kolleegid! Kuna meil on täna palju küsimusi, siis luban ainult kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Kui on räägitud noorte peredega, kes on langetamas otsust laps muretseda ja teda kasvatada, ning küsitletud ka noori peresid, kes on läinud siit tööle-elama Põhjamaadesse või teistesse Euroopa riikidesse, siis on nad alati rõhutanud, et kõige rohkem rahuldab neid seal see, et neil on sotsiaalne turvalisus. Kui nad kasvatavad last, siis nad teavad, et lisaks enda panusele toetab neid ka riik, nad saavad anda lapsele hea koolihariduse, hea kasvatuse ja selleks ei pea näpistama lausa kõhu kõrvalt. Küsimus on selles, et iibe tõstmiseks ei piisa ainult vanemahüvitisest, mis võib ju olla hea asi. Ka edaspidi on vaja toetust, näiteks tasuta kooliharidust. Samas on valitsus ranitsatoetuse kaotanud. Mis te arvate sellest, et see tasuta haridus võiks olla lõpuni tasuta?

Aitäh! Vanemahüvitis on juba sündimust parandanud, see on fakt ja seda vaidluse alla seada ei ole praegu erilist põhjust. Selleks oleks vaja argumente, aga neid ei ole teil võimalik mitte kusagilt leida, neid lihtsalt ei ole. Küsitluste järgi hindavad Eesti inimesed vanemahüvitist kõrgelt. Nad ütlevad, et vanemahüvitis annab nendele kindlustunde, mis võimaldab neil peresse lapsi soetada. Ma arvan, et selles osas on Eesti andnud noortele peredele rohkem kindlustunnet kui teie viidatud riigid mujal. Eestis on ka teatavasti haridus tasuta ja kooliharidus on väga heal tasemel. Eesti kulutab haridusele 6,7% sisemajanduse kogutoodangust. See on üleüldse üks Euroopa suurimaid hariduskulude osatähtsusi võrrelduna sisemajanduse kogutoodanguga. Ma julgen kinnitada, et meie haridus on väga heal tasemel. See on just see, mida lapsevanemad ühelt riigilt soovivad. Ka ÜRO inimarengu aruande järgi asetub Eesti haridus maailma kõigi riikide hulgas, mida see aruanne üleüldse võrdleb, kaheksandale kohale. See on ikka suurepärane tulemus olla maailmas hariduse pingereas riikide hulgas kaheksandal kohal. Ma arvan, et kõik Eesti lapsevanemad võivad kindlad olla, et Eestis saavad nende lapsed hea hariduse. Selleks et head haridust saada, vähemalt põhiharidust ja gümnaasiumiharidust, ei ole tarvis küll kuhugi välismaale minna.

Viimane kohapealt registreeritud küsimus. Kolleeg Paul-Eerik Rummo.

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Mul on olnud üsna rohkesti kohtumisi noorte perekondadega ja põhiline asi, mis neid paneb siiski veel kõhklema kas esimese lapse või rohkemate laste tegemisel, on see, et lastehoiuküsimused ei ole päris korralikult lahendatud. Suur osa omavalitsusi ei ole ikkagi suvatsenud tagada, et igal lapsel, kes seda vajab, oleks tõepoolest lasteaiakoht olemas. Minult on otsesõnu küsitud, kas riik ei kasuta piisavalt võimalust kutsuda korrale omavalitsusi, kes seda oma seaduskohast ülesannet ei täida, et iga laps peab saama vajaduse korral lasteaiakoha.

Aitäh! Ega riiki ei juhita ju mitte ainult Toompealt. Eestis on kohaliku autonoomia printsiip, põhiseaduslik printsiip ja kohalikul tasandil juhitakse riiki ka kohalikest omavalitsustest. Kohalike omavalitsuste elanikel on alati võimalik hääletada ja valida neid, kes seadusega kohalikule omavalitsusele pandud ülesandeid hästi täidavad, ning mitte enam valida neid, kes seadusega pandud ülesanded täitmata jätavad. Ma usun, et ka Vabariigi Valitsusel on võimalik lähemal ajal kohalikke omavalitsusi jälle aidata ja uuesti käivitada programm "Igale lapsele lasteaiakoht!", mis ülemaailmse finantskriisi tõttu paraku peatada tuli. Nii et lasteaiateema on kahtlemata oluline Riigikogu liikmetele ja Vabariigi Valitsusele ning samamoodi peab see olema oluline ka kõigile kohalikele omavalitsustele.

Head kolleegid! Nagu ma ütlesin, on meil palju küsimusi ja seetõttu ma kohapealt registreeritud küsimuste esitamiseks rohkem sõna ei anna. Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme järgmise küsimuse juurde. Palun, kolleeg Evelyn Sepp, küsimus siseminister Marko Pomerantsile!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Ma märgin sissejuhatuseks, et kindlasti on vanemahüvitis väga hea asi, aga paraku on sündimus Eestis langenud neli aastat järjest. Nii et selle kasuteguri üle võib pikalt vaielda.
Aga nüüd ma pöördun siseministri poole. Uppumissurmade ja veekogul saadud vigastuste arv Eestis on kahtlemata masendav. Loomulikult saab alati süüdistada ohvreid endid, mida ka sageli tehakse. See justkui vabastab n-ö avalikes huvides tegutsejad vastutusest ja kohustustest, neil on kellegi peale näpuga näidata ja öelda, et noh, mis meie siin teha saame. Eelmisel sügisel tegi Päästeamet suve traagilistest sündmustest lähtudes väga põhjaliku analüüsi ja ka ettepanekud, mida ja kuidas tuleks teha. See analüüs oli väga aus ja alasti. Kahjuks ei õnnestunud mul seda enam kodulehelt leida. Aga küsimus on, et milliseid järeldusi on Siseministeerium sellest analüüsist teinud ja mida ta kavatseb sellest lähtuvalt edasi teha.

Tere päevast! Aitüma küsimuse eest! Tõepoolest, kui härja ajab kaevu häda, siis inimese ajab veekogusse tavaliselt kas kuum ilm või huvi just veekogu peal millegagi tegelda või seal midagi vabal ajal ette võtta. Kuuma ilma aspekti ma mainisin seetõttu, et 2010. aasta suvi selles suhtes erakordne oli ja andis sellele kurvale statistikale kindlasti oma lisa. Järeldused on meil aga sellised, et teadliku tegevuse tulemusena on kindlasti võimalik hukkunute arvu vähendada. 2010. aastal kasutasime selleks 1,5 miljonit krooni, mis läks nii kampaaniatele kui ka gümnaasiumiõpilaste koolitamisele. 2011. aastal on meil sellele vaatamata, et eelarvelised piirangud on endiselt peal, võimalik suunata spetsiaalselt sellele teemale 128 000 eurot ehk 2 miljonit krooni. Päästeameti tegevuste raames käiksid selle tegevuste loetelu alla meediakampaaniad, veeohutusalased koolitused gümnaasiumiastmes 6800 õpilasele (2010. aastal oli neid õpilasi 4900), ühe päevalehe raames kevadise suurveeohu ajal infolehe avaldamine, kodulehe "Veeohutus" täiendamine. Soovime aidata ka mittetulundusühinguid ja ministeeriumis on meil samuti plaanis mitmesugused tegevused.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh! Kui ma õigesti mäletan, siis viidatud analüüsis oli Päästeamet teinud ka omapoolsed arvutused ja ettepanekud raha kohta, mida siis tõesti tõhusalt toimetades peaks kulutama, et oleks võimalik esile kutsuda arvestatav hoiaku muutus. Need summad olid ei vähem ega rohkem kui kümme korda suuremad kui see raha, millele te praegu viitate. Kas ca kümme korda väiksem summa näitab, et see teema on kümme korda vähem prioriteetne, kui ta peaks olema? See on minu küsimuse esimene pool. Teine pool on selline: kas te olete kavandanud ka seaduste täiendamist, muutmist, mis puudutab näiteks veeohutust veekogudel, pisilaevu, väikelaevu, paate, päästevahendite kohustuslikkust nendel jne?

Aitüma! Kui olla täpne, siis kümnekordne see vahe ei ole. Päästeameti peadirektor rääkis sellest, et kui raha oleks kroonides suurusjärgus kümmekond miljonit versus kaks miljonit, mida me kasutame, siis oleks võimalik saavutada olulist inimelude säästmist. Aga lisaks nendele Päästeameti tegevustele – hea, et te andsite niisuguse suunava võimaluse sellest rääkida – on Siseministeeriumil endal plaanis 2011. aastal välja töötada kutsestandardid rannavalvuritele ja vaadata läbi ohutusnõuded, mis on kehtestatud süsta, kanuu ja muu veesõiduki rentimisel või matka korraldamistega tegelevatele ettevõtetele. Praegu on selline huvitav olukord, et nendele väikeujuvvahenditele, purjelaudadele, vesijalgratastele ja alla 2,5-meetrise pikkusega paatidele ei ole kehtestatud mingisuguseid varustusnõudeid. Loomulikult ei saa need liigist tulenevalt olla ka ühesugused. Keegi ei kujuta ette, et näiteks purjelaual oleks lisaks veel päästerõngas, päästevest peaks niikuinii olema. Samuti on plaanis kehtestada nõuded rannavalveteenuse pakkumisele, see tuleb ära teha, kuigi 2010. aasta statistika järgi sellel avalikes randades uppumissurmades eriti suurt osa ei olnud, võib öelda, et praktiliselt üldse ei olnud. Lisaks on näiteks Harju maavanem võtnud ette omapoolseid tegevusi korralduse kaudu, mis sisaldab päästevestide kasutamise nõudeid kohaliku omavalitsuse territooriumil. Aga see puudutab Harjumaad. Nii et kokku rahalisi vahendeid mitmesugustele prioriteetsetele valdkondadele lisaks veeohutusele võiks olla ja peaks olema meie valdkonnas – pean silmas sisejulgeolekut – oluliselt rohkem, aga me lähtume ja oleme lähtunud sellest, mida Eesti maksumaksja on suutnud meile anda.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp, teine täpsustav küsimus!

Aitäh! Minu teine täpsustav küsimus puudutab koostööd eri ministeeriumide haldusalade vahel, sest tegemist on kahtlemata väga kompleksse küsimusteringiga. Milline koostöö on teil olnud näiteks Kultuuriministeeriumiga, kellele allub sport ja kooli kohustuslik ujumine, Haridus- ja Teadusministeeriumiga, kes tegeleb õppekavadega üldisemalt, Sotsiaalministeeriumiga, kelle haldusalas on tervisepoliitika ja võib-olla ka alkoholipoliitika, ning näiteks majandusministeeriumiga, keda see valdkond alkoholipoliitika kaudu samuti puudutab. Millist koostööd te olete teinud või kavatsete teha, et läheneda põhjustele ja tagajärgedele kompleksselt?

Aitüma! Eks siin on selliseid valdkondi, kus ministeeriumid saavadki täiesti iseseisvalt panustada. Kui me peame silmas õppekavasid, siis siin on Haridus- ja Teadusministeerium äsja teinud uuenduse ja õppekavades on ujumine kui algõpetus olemas. Omaette teema, mis jälle nõuab lisaraha, on see, kuidas need toetused, mida Kultuuriministeeriumi kaudu ujumise algõpetuseks omavalitsustele antakse, võiksid ja saaksid olla suuremad. Ma arvan, et siin on prioriteedid või õigemini see, mida saaks paremini teha, asjaomastel ministeeriumidel otsustatud. Mis puudutab alkoholipoliitikat, siis siin on meie ja Sotsiaalministeeriumi seisukohad loomulikult ühesugused, ja mitte ainult veeohutuses, vaid üleüldse. Kõik need veeohutusnõuded ja veesõidukitele kehtestatud nõuded on tõepoolest sündinud meil koostöös Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumiga ning meie poole pealt on inimesed, kes päästevaldkonna poliitikat kujundavad, need spetsialistid, kes siis juba ametnike tasemel peaksid otsima seda ühisosa tegutsemises selle nimel, et inimesi rohkem ellu jääks.

Head kolleegid! Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun kõigepealt kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh! Lugupeetud minister! Võrumaa Vetelpäästeühingu pikaajaline juht Vambola Sulg kirjutas Võrumaa Teatajas, et tuntud sportlase Taavi Peetre surmaga lõppenud paadiõnnetuse Tamula järvel oleks võinud ära hoida või vähemalt mehe elu päästa see, kui seal oleks olnud aastaringne valve. Selline vetelpäästevalve tegutses järvel veel kümmekond aastat tagasi, aga nüüdseks on see tegevus lõpetatud. Ta arvas ka, et suur uppunute hulk viimastel aastatel on tingitud vetelpäästejaamade ja vetelpäästepostide riikliku toetuse kaotamisest 2000. aastal. Varem korraldasid vetelpäästejaamad lisaks päästetegevusele ka ujumiskursusi ja paadijuhtimiskursusi ning sealsamas Tamula ääreski õpetati suve jooksul mitusada last ujuma. Kas kõike seda arvesse võttes ei oleks ikkagi mõistlik taastada vetelpäästejaamade ja vetelpäästepostide riiklik rahastamine, nende tegutsemine n-ö riiklikul tasemel?

Aitüma! Juhul kui vahendeid oleks piiritult, aitaks säärane toetus loomulikult kaasa sellele, et inimesed oleksid veekogudel ohutumas olukorras. Paraku ei ole selliseid võimalusi leidunud, kui pidada silmas Eesti riiki, ja see, mis puudutab rannavalvet, on praegu ranna haldaja-valdaja, kohaliku omavalitsuse ülesanne olnud. Ma ei usu ka seda, et kui sellised rikkalikumad rahalised vahendid oleksidki olemas, saaks rannavalvet veekogude juures aastaringselt ja ööpäevaringselt pidada. Ma arvan, et praktikas see nii ei oleks, isegi kui raha oleks oluliselt rohkem. Nii et hästi oluline osa kogu selles veeloos, vaatamata sellele, et inimesi tuleb koolitada, et nõuded peavad olema, et järelevalve peab olema, jääb ikkagi ka inimesele endale, siin ei ole midagi parata.

Viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Tiit Kuusmik!

Aitäh, austatud juhataja! Härra minister! Ma tulen küsimuse juurde, mille üle on küll palju vaieldud, aga mida ei ole võib-olla mitte alati stabiilselt reguleeritud – ujumise algõpetuse juurde. Praegu on ressurss jaotatud põhimõtteliselt kolme ministeeriumi vahel, Haridus- ja Teadusministeeriumi, Kultuuriministeeriumi ja Sotsiaalministeeriumi vahel. Kui nüüd võtta seda algõpetust ühe osana sellest, kuidas tagada inimeste turvalisus, nagu öeldakse, maast madalast kuni täiskasvanueani välja, kas siis on kavas arutada või on juba arutatud, mismoodi muuta kogu süsteem üheks tervikuks, alates algõpetusest kuni randade turvalisuseni välja?

Aitäh! Ma ei usu, et on olemas selline programm nagu "Ujuv Eesti", kus oleks olemas tervikvaade, alates tõepoolest lapse sünnist kuni selleni, kuidas see inimene oma elu veekogudel veedab. Mina olen vestlustest Kultuuriministeeriumi spordivaldkonna asekantsleri Tõnu Seiliga aru saanud, et n-ö esimese sammuna oleks hästi oluline mitte see, et me võtame kogu maailma sülle, vaid et sellele algastmeõpetusele, mis on esimeses-teises klassis, oleks juurde panna kursuse kordamine kuskil keskastmes. See oleks suur samm, aga siin on jällegi vahendite küsimus.

Suur tänu, härra siseminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Rein Rataselt peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Tänan, auväärt esimees! Austatud härra peaminister! Eesti ühiskonnas on küllaltki suured erinevused eeskätt regionaalsel, vanuselisel ja hariduslikul tasandil. Siit tulenevad ka, vähemalt osaliselt, meie viletsavõitu tervisenäitajad, mida omakorda võimendab meie tervishoiu nõrk hooldus-, järel- ja koduravisüsteem. On ju nii, et haiglast ja arstikabinetist välja astudes jääb abivajaja üksinda. Härra peaminister! Kas te näete vajadust ja ka võimalusi arendada hooldustervishoidu mõningase kiirendusega? Olen rääkinud.

Aitäh! Ütleksin siiski, et üldhinnang Eesti meditsiinisüsteemile on hea. Seda kinnitavad ka väga mitmed avaliku arvamuse uuringud, mida on teinud Eesti avaliku arvamuse uurijad ja mõned institutsioonid. Eesti inimesed hindavad meie tervishoiusüsteemi ja tervishoiuteenuste kvaliteeti väga kõrgelt. Loomulikult on see nii eelkõige tänu meie headele, kõrge kvalifikatsiooniga arstidele, kuid ka tänu sellele, et me oleme viimaste aastate, julgen isegi öelda, et peaaegu kümne aasta jooksul väga oluliselt panustanud ka meditsiini, tervishoiusüsteemi ja selle taristusse. Raha, mis läheb haiglate renoveerimiseks ja ehitamiseks, on päris märkimisväärselt ette nähtud ka käesolevaks ja järgmiseks aastaks. Ülisuured investeeringud on tehtud PERH-i Tallinnas ja Tartu Ülikooli Kliinikumi, aga teised suuremad haiglad saavad samuti märkimisväärseid investeeringuid. Ka hooldusravi parandamiseks on maakonnakeskuste haiglatesse tehtud väga suuri investeeringuid. Ma usun, et nende investeeringute tulemusel on nii hooldusravi kättesaadavus kui ka hooldusravi kvaliteet oluliselt paranenud. Ma olen kaugel sellest, et öelda: kõik on tehtud ja midagi paremaks muuta enam ei anna. Annab küll ja sellega me tegeleme.

Palun, kolleeg Rein Ratas, esimene täpsustav küsimus!

Tänan, auväärt esimees! Austatud härra peaminister! Tartu Ülikooli tervishoiukorralduse professor Raul Kiivet väidab, et eakamate patsientide ja krooniliste haigete aitamisel oleme veel koolieelikud ja me ei suuda ette näha seniste tegematajätmiste tagajärgi. Härra peaminister! Kas te nõustute nimetatud professori hinnanguga, et viimase kümne aasta vältel pole meil tervishoiusüsteemi ja sotsiaalsektorit edasi arendatud ja sotsiaalsektori kontseptsioon selle koostöö kohta puudub hoopis? Mida siis teha? Olen rääkinud.

Aitäh! Ma kindlasti ei nõustu selle väitega ja ma ei suuda ka uskuda, et auväärt professorile võiks omistada teie esitatud väidet. Või kui see väide tõepoolest temale kuulub, siis on see väide ilmtingimata kontekstist välja rebitud, sest keegi ei saa tõsimeelselt väita, et Eesti tervishoius pole viimase kümne aasta jooksul olnud mitte mingisuguseid arenguid. Arengud on olnud väga märkimisväärsed nii tervishoiukorralduses kui ka eriti tervishoiu materiaalses baasis, need arengud on olnud vaieldamatud. Neid arenguid on tunnetanud Eesti inimesed, kes on Eesti meditsiini väga kõrgelt hinnanud, ja ma usun, et auväärt professor kinnitab sedasama, mida kinnitavad väga paljud uuringud.
Ma kasutaksin võimalust ja õiendaksin ära ühe järjekordse vea. Proua Evelyn Sepp väitis, et viimase nelja aasta jooksul on sündimus Eestis järjepidevalt vähenenud. See väide ei ole tõene. Sündide arv oli  2010. aastal 15 842 – see on esialgne, aga seda korrigeeritakse, sest teatavasti on üksjagu Eesti elanikke sünnitanud väljaspool Eestit ja eelmiste aastate järgi võib öelda, et seeläbi meie sündide arv suureneb. 2009. aastal oli sündide arv 15 763. 2008. aastal, jah, oli sünde rohkem – 16 028 –, 2007. aastal 15 775 ja 2006. aastal 14 877. Kui vaadata summaarset sündimuskordajat, siis see on kasvanud päris kiiresti: 1998. aastal oli see 1,28 ja 2009. aastal juba 1,63. See kõneleb kõige ilmekamalt rahvastiku püsimisest.

Palun jääme küsimuste piiridesse! Palun, teine täpsustav küsimus, kolleeg Rein Ratas!

Tänan! Austatud härra peaminister! Jutt käib meil ikkagi eeskätt hooldusravi- ja koduravisüsteemist. Minu väide, mille te panite kahtluse alla, leiab kinnitust, kui te suvatsete lugeda selle aasta 17. jaanuari ajalehte Postimees, kus see on toodud. Oma arstide arvult tuhande elaniku kohta oleme praegu veel muu Euroopaga enam-vähem samal tasemel. Halastajaõdede ja hooldustöötajate arvult oleme aga Rootsi ja Soomega võrreldes näiteks kolm korda kehvemas seisus. Kas te näete võimalust tervishoiusüsteemi peamiste tugitalade, õdede ja hooldustöötajate arvu oluliselt suurendada? Olen rääkinud.

Aitäh! Me oleme ka nende suhtarvudega jõudnud oluliselt lähemale Euroopa Liidu keskmisele. Kui te nüüd võtate väita, et meil on õdesid, hooldusraviõdesid kolm korda vähem kui mõnes Põhjamaade riigis, siis selle väite vastu ei suuda ma vaielda, sest sellist statistikat minul käepärast ei ole. Küll aga võin ma kinnitada seda, et Eestis töötavate õdede arv 100 000 elaniku kohta on Euroopa Liidu keskmisega võrreldaval tasemel ja siin meil väga suurt mahajäämust ei ole, ehkki tuleb tunnistada, et me oleme allpool Euroopa Liidu keskmist. Kui need suhtarvud Euroopa Liidus on aastate võrdluses 747 ja 756 ehk umbes 750 õde 100 000 elaniku kohta, siis Eestis on see arv 100 võrra väiksem ehk 655-656. Umbes selline on see proportsioon. Arstidel on see proportsioon märksa parem. Eestis on üle 4400 arsti ja arstide arv 100 000 elaniku kohta on meil aastate kaupa 330 ja 335, Euroopa Liidus 313, 318, 321, 323 – eri aastatel erinevad arvud. Me oleme selles mõttes, kui vaadata arvnäitajaid, Euroopa Liidu tasemel. Ma usun, et meie arstid on märksa parema kvalifikatsiooniga kui Euroopa Liidus arstid keskmiselt ja sellest ka meie elanike väga kõrge hinnang meie arstkonnale.

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus puudutab ka tervishoiu jätkusuutlikkust. Me panustame teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes SKT-st suhteliselt vähe, ühe kõige väiksema osa. Jah, me pigistame selle rahaga välja kõige suurema tulemuse ehk Eesti tervishoid on tõesti väga efektiivne, seda tunnistavad rahvusvahelised uurimused. Eelmisel aastal avaldatud uuring rahastamise jätkusuutlikkusest tervishoius, mis valmis koostöös Maailma Terviseorganisatsiooniga, räägib seda, et me saame hakkama lähemad paar aastat, kuid siis tekib niisugune kriitiline moment. Ka Maailma Terviseorganisatsioon soovitab panustada rohkem, sest inimeste omaosalus on kasvanud nii suureks, et nemad panustada enam ei suuda. Esimene soovitus on siiski see, et just avalik sektor peaks tervishoidu rohkem panustama, ja lähiajal tuleb need otsused teha. Mida teie sellest arvate?

Aitäh! Tervishoiu kogukulude osatähtsus võrrelduna sisemajanduse kogutoodanguga on Eestis küllalt kiiresti kasvanud. Kui meil oli aastatel 2002–2003 tervishoiu kogukulude osatähtsus 4,9–5,0% sisemajanduse kogutoodangust, siis aastal 2009 on see juba 7,0%. See on päris märkimisväärne tervishoiukulude kasv nii lühikese perioodi jooksul. Muidugi me teame, et see protsent on suuresti mõjutatud ka sellest, et sisemajanduse kogutoodangu maht iseenesest on vähenenud, aga tervishoiukulutuste maht pole samas proportsioonis vähenenud. Kuid 4,9% ja 7,0% näitavad väga märkimisväärset kulutuste kasvu ja toonitan veel kord, et see kasv on leidnud aset viimase viie aasta jooksul. Me oleme teatavasti haigushüvitiste süsteemi ümber korraldanud, kuna Eestis hüvitatud haiguspäevade arv kasvas nelja-viie aasta jooksul 7,5 miljonilt 9,2 miljonile. Pärast seda, kui me muutsime oma hüvitiste süsteemi selliseks, nagu see on Euroopa Liidu teistes liikmesriikides – Eesti oli enne seda muudatust ainus Euroopa Liidu liikmesriik, kus tööandjatel ei olnud mitte mingisugust võimalust panustada haigushüvitistesse –, on süsteem muutunud märksa efektiivsemaks ja tervishoiule, meditsiinile jääb raha märksa rohkem järele.

Viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Nikolai Põdramägi!

Aitäh, Riigikogu esimees! Lugupeetud peaminister! Homme on meil siin Riigikogu saalis arutusel olulise tähtsusega riiklik küsimus "Tervishoiu olukord Eestis". Kuidas teie hindate Eesti Vabariigi tervishoiu olukorda, mis seisundis ta on, mis on tema plussid ja mis on miinused? Plussidest me põgusalt juba kuulsime, aga kas miinuseid ka on?

Aitäh! Alati saab paremini, kuid Eesti tervishoiusüsteemi kõige suurem pluss on vahendite väga efektiivne kasutamine. Eesti tervishoiusektoris kulutatakse raha peaaegu poole vähem kui näiteks Šveitsis, aga ravi tulemus on Eestis, vaatamata sellele, et raha kulutatakse vähem, peaaegu samal tasemel kui mõnes väga rikkas riigis. Ma muidugi ei nõustu ka sellega, nagu oleks Eesti kõige väiksemate tervishoiu kogukuludega riik kas Euroopa Liidus või maailmas tervikuna. See väide on meelevaldne, sel pole mitte mingisugust statistilist kinnitust. Nii see ei ole. Aga alati saab paremini!

Aitäh, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus. Palun, kolleeg Inara Luigas, küsimus välisminister Urmas Paetile!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud minister! Euroopa Liidu ja Venemaa vaheline jutuajamine viisavabaduse üle on kestnud juba tükk aega ja ilmselt see jätkub. See protsess on läbinud mitu etappi ja nähtavasti kestavad läbirääkimised suhteliselt kaua. Aga Venemaa välisminister Sergei Lavrov on öelnud, et Venemaa soovib lahendada erimeelsused väga kiiresti ja et paari aastaga viisavabadus Euroopa Liidu ja Venemaa vahel tuleb. Kindlasti on ka Eestil oma roll selles süsteemis ja kogu selles protsessis, aga kunagi ei ole kuskilt lugeda saanud, milline on Eesti ametlik seisukoht. Minu küsimus ongi, milline on Eesti ametlik seisukoht Euroopa Liidu ja Venemaa viisavabaduse küsimuses.

Aitäh küsimuse eest! Eks seda on ikka saanud lugeda ka, seda seisukohta olen minagi korduvalt väljendanud. See seisukoht on selline, et Euroopa Liit peab kõiki võimalikke viisavabaduse taotlejaid käsitlema ühtemoodi. Mis tähendab, et on selged tehnilised nõuded, mida riik peab täitma, et saavutada viisavabadus Euroopa Liiduga. Lisaks nendele tehnilistele nõuetele ei saa muidugi mööda minna ka üldisest poliitilisest kontekstist. Näiteks, milline on õigusriigi põhimõtete järgimise seisund või inimõiguste seisund selles konkreetses riigis. Needki aspektid on olulised. Nii et kui lühidalt kokku võtta, siis Eesti on selle poolt, et Euroopa Liidul oleks viisavabadus kõigi nende riikidega, kes vastavad nii tehnilistele kui ka poliitilist konteksti arvestavatele kriteeriumidele.

Palun, kolleeg Inara Luigas, esimene täpsustav küsimus!

Aitäh, lugupeetud välisminister! Nii nagu ma mainisin, ütles Venemaa välisminister, et kõik need nõuded saavad olema täidetud. Aga kui nüüd rääkida Eesti seisukohast, siis kindlasti jagab ka kaitseminister Jaak Aaviksoo teie seisukohta. Ta on käinud Võrumaal ja korduvalt öelnud, et viisavabadus Venemaaga ei ole mitte ainult Eesti riigi suur võit, vaid eriti just Kagu-Eesti suur võit. Näiteks Võrumaa Teatajas ilmunud artiklis arvab kaitseminister ka seda, et Venemaa suur huvi viisavabaduse vastu on tingitud sellest, et Venemaa soovib seda territooriumi majanduslikult rohkem hõlmata. Kui me vaatame statistikat kuritegevuse seisukohast, siis näiteks Võru linn on teinud suure hüppe ja on kuritegevuse registris päris neljandal kohal. Kas selline viisavabadus võib tekitada Eestile ka mingisuguseid ohtusid? Kuidas valitsus on võtnud arvesse neid ohte ja milleks Eesti riik peaks selles osas valmis olema?

Aitäh! Nagu ma nimetasin, on tegemist suure hulga nii tehniliste kui ka poliitiliste aspektidega. Tehniliste nõuete hulgas on näiteks see, et reisidokumendid peavad vastama Euroopa Liidule vastuvõetavatele nõuetele ehk peavad olema biomeetrilised. Teiseks tuleb asuda täitma juba 2007. aastal koos viisalihtsustuslepinguga sõlmitud tagasivõtuleppeid. Näiteks Eestiga ei ole siiani isikute tagasivõtmise rakendusprotokolli sõlmitud, kuigi selle leppe sõlmimisest on pea neli aastat möödas. Venemaal tuleks kaotada registreerimiskohustus Euroopa Liidu kodanikele. Ma nimetaksin ka neidsamu õigusriigi ja inimõigustega seonduvaid küsimusi. Nii et tegelikult on teemade ring väga lai. Kui vaadata viimaseid riike, kes said viisavabaduse Euroopa Liiduga – need on näiteks Lääne-Balkanil asuvad Serbia, Makedoonia ja Montenegro –, siis ka nemad pidid täitma kõik needsamad tingimused. Nagu ma nimetasin, tuleb kõiki viisavabadust taotlevaid riike käsitleda ühtemoodi.
Mis puudutab võimalikku kuritegevusriski või muid riske, siis kindlasti ei maksa siin olla liialt paranoiline. Aga samas teeb Euroopa Komisjon praegu põhjalikku koondraportit viisadialoogi raames kogutud info kohta ja analüüsi viisavabaduse mõjude kohta, samuti tagasivõtulepingu ja selle rakendusprotokollide toimimise kohta. Nii et see töö on hästi põhjalik, mida Euroopa Komisjon teeb. Kindlasti on nii meil kui ka teil väga huvitav selle analüüsiga tutvuda. Ma loodan, et see saab peatselt valmis. Seal on näiteks analüüsitud ka teie nimetatud mõju kuritegevusele Euroopa Liidus, mis võiks viisavabadusest teoreetiliselt tuleneda.

Palun, kolleeg Inara Luigas, teine täpsustav küsimus!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud välisminister! Ma oleksin tegelikult tahtnud rohkem kuulata seda, mida Eesti nende ohtude vältimiseks kavatseb ette võtta, aga eks sellega ole Eestil veel natuke aega. Kui rääkida kõikidest nendest positiivsetest asjadest ja positiivsest stsenaariumist, siis arvatakse, et kui viisavabadus tuleb, aktiviseerub meil ka majandustegevus ja kaubanduslik suhtlemine. Minu küsimus on järgmine: kas valitsus on ka seda teemat arutanud, on ta saavutanud mingeid kokkuleppeid? Mida Eesti riik peaks tegema juba täna-homme näiteks Kagu-Eesti piirkonnas, Eesti riigis tervikuna, et muuta piirkond ja kogu Eesti riik atraktiivseks vastuvõtumaaks?

Kõigepealt veel teie kommentaari kohta kuritegevuse osas, et kuidas Eesti peaks nende ohtudega tegelema. Nagu ma nimetasin, on Euroopa Komisjonil käsil analüüsi tegemine. Nii et enne, kui hakata ohtudega võitlema, tuleb selgeks teha, kas üldse mingid ohud on. Tänaseks ei ole see analüüs, mis peaks ütlema, kas üldse mingisuguseid ohte nähakse või mis laadi need on, veel valmis. Kui need on fikseeritud, siis järgmine loogiline samm oleks tõepoolest nendega tegelema hakata.
Mis puudutab aga Eesti atraktiivsust, siis mulle näib, et praegugi ei ole selle atraktiivsusega Vene turistide seas midagi lahti. Eestit külastanud Vene turistide arv suurenes eelmisel aastal, võrreldes üle-eelmise aastaga, umbes 50%. Olgugi et Eesti on juba viimasel kahel aastal väljastanud suurema osa viisadest mitmekordsete ja pikaajaliste viisadena, kasvas viisataotluste arv meie esindustes Venemaal ka eelmisel aastal ikkagi 21%, võrreldes üle-eelmise aastaga. Kui me siin aastavahetuse paiku kuulsime, et miks me ei kasuta ära võimalust ega võta siia muudkui rohkem ja rohkem Vene turiste, siis minul jäi küll selline mulje, et näiteks aastavahetusel olid majutusasutused kõik täis. Küsimus on, et kuhu me neid siis võtame rohkem ja rohkem, ehk tegelikult peaks ka Eesti enda n-ö turismiinfrastruktuur selleks rohkem valmis olema.
Üks oluline aspekt, mis puudutab Eesti külastamist ja ka meie inimeste reisimist Venemaale, on piiriületuse temaatika, st sellesama viisadialoogi raames piiriületusjärjekordade kaotamine ehk normaalse piiriületustempo tagamine. See on üks väga oluline põhimõtteline punkt ka meie jaoks. Nii et see teema on kõnealuses kontekstis ka selgelt üleval. Kui inimesed peavad tundide kaupa piiril ootama, siis võib-olla nad tõesti mõtlevad korra veel, kas ikka tasub reisi ette võtta. Nii et piiriületustempo on üks väga praktiline probleem nendes suhetes.

See ongi Eesti seisukoht.

See ongi Eesti seisukoht, nii nagu siin härra lisab.

Lugupeetud kolleegid! Meie infotunni aeg on läbi. Ma tänan teid küsimuste esitamise eest ja suur tänu valitsusliikmetele ja peaministrile küsimustele vastamise eest! Infotund on lõppenud.