Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu IX istungjärgu kolmanda töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid! Nüüd on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja Heili Tõnissoni!

Austatud proua juhataja! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna kaks seaduseelnõu. Esiteks, maaelu ja põllumajandusturu korraldamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Teiseks, loomatauditõrje seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu. Nimetatud eelnõude menetlemisel Riigikogus esindab Vabariigi Valitsust põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Lauri Laasi!

Proua juhataja! Head kolleegid! Mitme Keskerakonna fraktsiooni liikme nimel on mul üle anda arupärimine rahandusminister Jürgen Ligile. Arupärimine on ajendatud möödunud nädalal Postimehes ilmunud artiklist, kus kirjeldatakse, kuidas Isamaa ja Res Publica Liit on võtnud riigi palgale parteiametnikke, kusjuures nad jätkavad erakonna asjaajamist. Näiteks on endised IRL-i kontoritöötajad üle viidud Riigikogu Kantseleisse ning nimetatud Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni nõunikeks. Samuti saavad riigilt palka mitmed IRL-i piirkonnajuhid, näiteks Tiit Kirsipuu töötab Kaitseministeeriumis nõunikuna, Kert Karus töötab Siseministeeriumis, Kati Kuusk töötab haridusministri nõunikuna jne. Meil on rahandusministrile, kes on deklareerinud, et ta on Eesti riigi rahakoti valvur, terve hulk küsimusi selle kohta, kuidas ta asjade sellisele käigule vaatab. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Jaanus Rahumägi!

Lugupeetud Riigikogu! Riigikogu julgeolekuasutuste järelevalve erikomisjon annab seaduse kohaselt üle oma tegevuse ülevaate, mis on kirjas kaheksal lehel ning sisaldab statistikat komisjoni tegevuse kohta, samuti on seal kirjas asjaolud, ettepanekud, deklaratsioonid ja andmed välissuhtluse kohta. Eraldi käsitletakse tööstusspionaaži ja parvlaevaliikluse turvalisust. Loomulikult soovitan kõigil selle toreda dokumendiga tutvuda. Samuti tahan öelda lugupeetud Riigikogule, et erikomisjon kinnitas täna uue kandidaadi Teabeameti direktori kohale. Kandidaadi nimi on Rainer Saks.

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud kaks seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, arutab juhatus nende menetlemist kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimine vastab seadusele, siis edastan selle adressaadile otsekohe. Olen vastu võtnud ka erikomisjoni aastakokkuvõtte.
Nüüd teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse Eesti Reformierakonna fraktsiooni, Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni, Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni, Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ning Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 19. jaanuaril esitatud Riigikogu otsuse ""Õiguspoliitika arengusuunad aastani 2018" heakskiitmine" eelnõu ning on määranud juhtivkomisjoniks õiguskomisjoni. Muudatusettepanekute esitamise tähtaeg on s.a 3. veebruar kell 18.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 20. jaanuaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni rohelise raamatu kohta, mis käsitleb e-riigihangete laiemat kasutuselevõttu Euroopa Liidus, Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja rohelise raamatu kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 10. veebruar kell 16. Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 20. jaanuaril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu tsiviil- ja kaubandusasjades kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist käsitleva määruse eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning on määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma õiguskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 10. veebruar kell 16.
Olen edastanud kuue Riigikogu liikme arupärimise majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile.
Head kolleegid! Palun teeme nüüd kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 90 Riigikogu liiget, puudub 11.
Läheme päevakorra kinnitamise juurde. Selle nädala päevakord on teil laudadel. Panen hääletusele selle nädala päevakorra kinnitamise. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 86 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Alustame tänase päevakorra punktide käsitlemist. Riigikogu liikmed Jaak Aab, Kadri Simson, Kalle Laanet, Lauri Laasi, Inara Luigas ja Helle Kalda esitasid 22. novembril 2010 arupärimise Eesti euromüntide ennetähtaegse müügi kohta. Ma palun kõnepulti kolleeg Jaak Aabi!

Austatud esimees! Head kolleegid! Lugupeetud Eesti Panga president! Meie arupärimine käsitleb Eesti euromüntide ennetähtaegset müüki. Arupärimise sisu on järgmine.
Novembri alguses esitles Eesti Pank euromüntide stardikomplekti, mida sai alates 1. detsembrist osta kommertspankade ja Eesti Posti kontoritest. Tegemist oli esimese ametliku võimalusega hoida käes 1. jaanuarist kehtima hakanud Eesti euromünte. Ometi oli novembris ajalehe Sakala väitel tol hetkel tavainimesele kättesaamatud Eesti euromündid müügil ühes Riia numismaatikapoes. Seejuures küsiti nominaalväärtusest kolm korda kõrgemat hinda. Ka väideti, et ei olnud tegemist mitte väikese kogusega, sest see Viljandimaa inimene, kes neid münte seal müügil nägi, väitis, et neid oli seal kastide kaupa. See inimene pöördus minu kui Viljandimaalt valitud Riigikogu liikme poole. Ta oli väga nördinud, kuidas selline asi saab toimuda, kuidas saab Lätis müüa Eesti euromünte enne, kui neid Eestis ametlikult osta saab. Sellepärast koostasid Keskerakonna fraktsiooni liikmed arupärimise ja esitasid selle Eesti Panga presidendile.
Me esitasime järgmised küsimused. Esiteks, kui see fakt teatavaks sai, siis Eesti Panga avalike suhete spetsialist ütles, et pole ühtegi seaduslikku võimalust, kuidas Eesti euromündid oleksid võinud inimestele tol hetkel, novembris 2010, kättesaadavad olla. Kuidas sai ikkagi võimalikuks, et need Lätis juba müügil olid, kusjuures tõenäoliselt sellel eesmärgil, et nende pealt vaheltkasu teenida? Teiseks, Euroopa Komisjoni direktiivis on konkreetselt reguleeritud, kuidas toimub müntide ringlusesse laskmine. Kas kõnesoleval juhul on Euroopa Komisjoni direktiivi rikutud ja millised sanktsioonid võivad sellele järgneda? Kolmandaks, väidetavalt müüdi euromünte ka Soome oksjonikeskkonnas. Kui laialt tolleks hetkeks Eesti euromündid seal levinud võisid olla? Neljandaks, kas Eesti Pank on uurinud, kuidas mündid enne õiget aega välja imbusid, ja millised on uurimise tulemused? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jaak Aab! Palun kõnepulti lugupeetud Eesti Panga presidendi!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Lugupeetud arupärijad! Ma vastan Riigikogu liikmete arupärimisele nii, et ma kõigepealt refereerin küsimust, muidu on vastus liiga monotoonne ega ole jälgitav. Seda esiteks. Teiseks ütlen, et Jaak Aab esitas analoogse arupärimise mõni aeg tagasi kirjalikus vormis ja sellele on kirjalikult vastatud. Nii et ma eeldan, et arupärijad on selle võrra taustaga kursis.
Kõigepealt küsiti, kuidas on ikkagi võimalik, et need mündid juba varem numismaatikute kätte sattusid. Müntide teekond Eesti Pangast kodanikeni toimus vastavalt Euroopa Keskpanga 2006. aasta 14. juuli suunisele euro sularaha vahetuse teatud ettevalmistuste kohta ning euro pangatähtede ja euromüntide eeljaotuse ja kaaseeljaotuse kohta väljaspool euroala. Lühidalt öeldes tarnis Eesti Pank lepingu alusel euro sularaha krediidiasutustele, kes selle pärast kliendi sularahavajaduse hindamist lepingu alusel uuesti oma klientidele edastasid. Euro pangatähed ja euromündid oleksid võinud enne tähtaega ringlusesse sattuda eelkõige röövimise, varguse või eel- ja kaaseeljaotuse lepingupoolte rikkumiste tõttu. Kõnesoleval juhul rikkusid lepingut kaaseeljaotuse käigus riigiasutustelt euro sularaha saanud ettevõtted.
Teine küsimus käsitles sanktsioone. Seda Euroopa Komisjoni direktiivi, millele küsimuses viidati, ei ole olemas. Eeldan, et küsijad mõtlesid Euroopa Keskpanga suunist. Kõnealust suunist ei ole Eesti üleminekul eurole rikutud. Euroopa Keskpanga suunis on arvestanud ka euro pangatähtede ja euromüntide enneaegse ringlusesse sattumise võimalusega ning on püüdnud seda vältida. Lepingu rikkumise heidutuseks on nii suunises kui ka eeljaotuse ja kaaseeljaotuse lepingutes rikkujatele ette nähtud leppetrahv. Järelevalvet lepingu tingimuste täitmise üle tegid Eesti Pank ja Eesti Panga volitatud asutus. Lepingutes sätestatud kohustuste rikkumise korral oli Eesti Pangal õigus nõuda leppetrahvi, mille suuruseks on suunisest lähtuvalt 10% eeljaotatud või kaaseeljaotatud euro sularaha summast.
Järgmine küsimus käsitles Eesti euromüntide müüki Soome oksjonikeskkonnas. Enne 1. detsembrit toimunud oksjonite käigus oli tarnetähtaeg pärast 1. detsembrit. Eesti Pank kontrollis neid, nagu küsijad ütlesid, väiteid. Kontrollimise käigus selgus, et ükski tegelane, kes euromünte enne 1. detsembrit kuidagi käitles, ei olnud väljastamise juures sõnagi rääkinud tähtajast enne 1. detsembrit. Teiste sõnadega: tegelikku rikkumist me ei tuvastanud.
Viimaseks küsiti, kas Eesti Pank on uurinud, kuidas on mündid enne õiget aega välja imbunud ja millised on uurimise tulemused. Eesti Pank on kontrollinud euro sularaha saanud kommertspankade kontoreid ja kaaseeljaotuse käigus euro sularaha saanud ettevõtteid. 8. detsembri seisuga tuvastas Eesti Pank lepingu rikkumisi euro sularaha hoiustamisel ja säilitamisel viies ettevõttes, kes on soetanud euro sularaha SEB kaudu. Puudujäägi kogusumma oli 12 474 eurot. Eesti Pank esitas nendele ettevõtetele leppetrahvinõuded, mille suuruseks on 10% ettevõtetele kaaseeljaotatud summast. Eesti Pangale on leppetrahvid tasutud. Lepingut rikkunud ettevõtetes tuvastati puudujääke 12 474 euro väärtuses. Eesti Pank oli 8. detsembri seisuga eeljaotanud enam kui 67 miljonit euromünti koguväärtuses enam kui 21,7 miljonit eurot. Seega moodustab puudujääk umbes 0,1% eeljaotuse korras jaotatud müntide väärtusest. Aitäh!

Suur tänu, härra president! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Jaak Aab!

Ma tänan, austatud esimees! Lugupeetud pangapresident! Kas ma sain teist õigesti aru, et Eesti Pank esitas need trahvinõuded krediidiasutuste lepingupartneritele? Nagu ma aru saan, pank ei vastutanud selle eest, et tema lepingupartnerid niimoodi käitusid.

Aitäh! Jaotuse puhul on eeljaotus ja kaaseeljaotus. Eeljaotuse korras vahendas Eesti Pank raha kommertspankadele ja see oli reguleeritud lepinguga. Järgmiseks selgitasid kommertspangad kaaseeljaotuse korras välja need ettevõtted ja struktuurid, kes vajasid sularaha, ja sõlmisid kaaseeljaotuse lepingu. Samasugune lepinguline suhe oli kommertspanga ja nende ettevõtete vahel. Kui seda suhet rikuti, siis meie esitasime loomulikult oma nõuded nendele, kelle puhul me rikkumisi tuvastasime. Leping nägi ette, et kui näiteks tekib situatsioon, et nad ei tasu meie nõuet või vaidlustavad selle, siis kaaseeljaotuse ja eeljaotuse lepingust tulenevalt maksab meile selle raha tagasi kommertspank.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, Eesti Panga president! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Jüri Tamme, Kalev Kotkase, Eiki Nestori, Kalle Laaneti, Hannes Rummu, Jaan Õunapuu ja Heljo Pikhofi 25. novembril 2010. aastal esitatud arupärimine sõltumatu ajakirjanduse survestamise kohta. Palun kõnepulti kolleeg Kalev Kotkase!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud regionaalminister! Sõltumatu ajakirjanduse survestamine oli aktuaalne teema läinud aasta oktoobris-novembris. Tõe huvides olgu öeldud, et ma ei ole hiljem ühestki selleteemalisest juhtumist kuulnud. Aga kuna Riigikogu kodukord lubab vastamisega mitu töönädalat venitada, siis tuleb meil siin vahel vanu ja võib-olla ka aktuaalsuse kaotanud probleeme arutada.
Pressinõukogu esimees Sulev Valner oli sunnitud sügisel, pärast kohtumist maakonnalehtede esindajatega tõdema, et mitme väljaande peatoimetajad viitasid ohumärkidele, mis puudutasid vaba ajakirjanduse mõjutamist avaliku võimu poolt. Nimelt olid mõned maavanemad või keegi maavalitsuse töötajatest avaldanud survet kas peatoimetaja või mõne toimetuse töötaja väljavahetamiseks. Selline käitumine kuulub tänapäeval vaid selliste riikide praktikasse, kus demokraatia ja sõnavabadus on uudistooted. On ju võimust sõltumatu ajakirjandus vaba ühiskonna üks olulisemaid tunnuseid ja eeldusi. Ka riigikontrolör Mihkel Oviir kritiseeris aasta lõpus täitevvõimu vaba mõttevahetuse summutamise eest. Ülaltoodud juhtumid vaid kinnitavad riigikontrolöri etteheidete paikapidavust ja põhjendatust.
Lähtudes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-st 139 palume regionaalministril vastata neljale küsimusele. Esiteks, kas minister on kontrollinud nende süüdistuste paikapidavust, et maavalitsus on vaba ajakirjandust survestanud? Teiseks, kas minister on maavanematele selgitanud vaba ja võimust sõltumatu ajakirjanduse toimimise põhimõtteid? Kolmandaks, kas minister plaanib paluda vabandust nendelt väljaannetelt, kelle personalipoliitikasse tema alluvad on lubamatul moel sekkunud? Lõpetuseks, mida minister plaanib teha selleks, et tulevikus analoogsete juhtumite kordumist vältida? Tänan!

Suur tänu, kolleeg Kalev Kotkas! Palun kõnepulti regionaalministri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Ütlen sissejuhatuseks, et vaatamata Eesti väiksusele, on meie ajakirjandusmaastik päris kirev ja konkurentsitihe. Meediaväljaande sõltumatuse tagab suutlikkus turutingimustes iseseisvalt tegutseda. Avalikult võimult ei ole vaja siin midagi oodata, aga ei ole ka midagi karta. Olen kindel selleski, et väljaanne, mis painduks võimu surve all, kaotaks kiiresti oma lugejate usalduse. Õnneks praeguses Eestis avalikul sektoril ajakirjanike või väljaandjate asemel otsuste langetamiseks otseseid hoobasid ei ole.
Aga nüüd küsimuste juurde. Esimene küsimus: "Kas minister on kontrollinud maavalitsustepoolsete vaba ajakirjanduse survestamise süüdistuste paikapidavust?" Nagu te juba ise ütlesite, ajakirjandusvabadus mängib demokraatliku ühiskonna toimimisel kriitilist rolli. See on väärtus, mis ei taastooda ennast automaatselt, vaid mida tuleb silmas pidada ja mille eest tuleb seista. Igale väitele selle piiramise kohta tuleb reageerida. Olen kohtunud sel teemal pressinõukogu esimehega, arutanud seda teemat maavanematega, rääkinud ka mõne ajakirjanikuga, mõne peatoimetajaga, ja olen jõudnud veendumusele, et riigikontrolör Mihkel Oviiri sõnastatud oht, et vaba mõttevahetus sumbub, maakonnalehti praeguses Eestis reaalselt ei ähvarda.
Teine küsimus: "Kas minister on maavanematele selgitanud vaba ja võimust sõltumatu ajakirjanduse toimimise põhimõtteid?" Ma tõstatasin selle teema detsembris toimunud regionaalministri ja maavanemate regulaarsel koosolekul. Ma tuletasin meelde, et ajakirjandus saab neljanda võimu ja ühiskonna valvekoerana toimida vaid sõltumatuna. Eriti praegusel, kommunikatsiooniga üleküllastatud ajastul kannab professionaalne ajakirjandus vältimatult vajalikku info analüüsija ja mõtestaja rolli. Just sellisena on ta hädavajalik ühiskonna normaalseks toimimiseks ja muu hulgas maavanematele ning teistele ametiisikutele igapäevase töö tegemiseks.
Kolmas küsimus: "Kas minister plaanib vabandust paluda nendelt väljaannetelt, kelle personalipoliitikasse tema alluvad on lubamatul moel sekkunud?" Nagu ma eelnevalt juba vastasin, olen suhelnud kõigi väidetavalt asjasse puutuvate osapooltega. Minule teadaolevalt ei ole ei maavanemal, ministril ega Riigikogu liikmel mingeid võimalusi erakapitalil põhinevate väljaannete või ka muude ettevõtete personalipoliitikasse sekkumiseks. Nagu kõigil teistelgi inimestel on riigi- ja omavalitsusametnikel õigus öelda, mis nad arvavad. See on vaba ühiskonna tunnus. Aga otseseid võimalusi personalipoliitikasse sekkuda mina ei tuvastanud.
Neljas küsimus: "Mida minister plaanib teha selleks, et tulevikus vältida analoogsete juhtumite kordumist?" Kõige tugevam relv ajakirjandusvabaduse piiramise vastu on ajakirjanduse enda käes. Kui väljaanded suudavad tõestada end sõltumatu, õiglase ja kriitilisena, ei ole neil Eesti-suguses õigusriigis karta midagi ega kedagi. Olen täiesti veendunud, et meie ajakirjanduses, sealhulgas maakonnalehtedes, töötavad oma ala professionaalid, kes end niisama kergelt kõigutada ei lase. Teiseks, nagu ikka on kõige parem vahend igasuguste mõjutehingute vastu avatus ja läbipaistvus. Ma usun, et ka teie küsimus ja meie tänane arutelu aitavad taas juhtida avalikkuse tähelepanu ajakirjandusvabaduse olulisusele. Aitäh!

Suur tänu! Nüüd on küsimuste aeg. Palun, kolleeg Kalev Kotkas!

Tänan, proua eesistuja! Suur tänu, härra minister, küsimustele vastamise eest! Küsin juurde: kas te näete seost arupärimises kirjeldatud juhtumite ja lähenevate valimiste vahel?

Arupärimises ei ole konkreetseid juhtumeid kirjeldatud. See teebki teile vastamise väga-väga keeruliseks. Enne teile vastamist kohtusin ma pressinõukogu esimehega. Mul ei ole väga konkreetset juhtumit esile tuua, sellepärast ei oska ma sellele küsimusele vastata. Niipalju, kui on juttu olnud mitmest potentsiaalsest teemast, võin öelda, et minu arust ei olnud need valimisperioodiga kattuvuses.

Palun, kolleeg Jaan Kundla!

Aitäh, austatud esimees! Lugupeetud minister! Ma olen täiesti nõus sellega, et meil on demokraatlik riik ja seal peab olema ka demokraatlik vaba ajakirjandus. Samas on küllalt fakte, et ajakirjandus on levitanud sõna otseses mõttes valet ja laimu. Siin oli juttu, et minister peaks mõne asja pärast ajakirjanduselt vabandust paluma. Minu teada on ka selline reegel, et ajakirjandus peab vabandust paluma nendelt inimestelt, kellele ta on liiga teinud. Mõni kuu tagasi avaldas Viljandi ajaleht Sakala teate, et Jaan Kundla on Keskerakonnast välja visatud. See oli otsene vale. Ma saatsin peatoimetajale protesti. Ta tunnistas viga ja palus minu käest meili teel isiklikult vabandust. Aga tuhanded lugejad ei saanud vabanduse esitamisest mitte midagi teada.

Eks korrektsus ole nõutav mõlemalt poolt. Me tahaksime, et see alati nii oleks. Selle juhtumi kohta ma ei oska midagi öelda, ma ei oska seda juhtumit kuidagi kommenteerida. Aga selge, et vastutus on mõlemal poolel.

Palun, kolleeg Mark Soosaar!

Lugupeetud juhataja! Hea regionaalminister Siim Valmar Kiisler! Meil Eestis on väga paljudes omavalitsustes kujunenud omapäraseks tavaks, et eriti valimiste eel kasutab sellele omavalitsusele kuuluv häälekandja ajakirjandusvabadust selliselt, et kulutab maksumaksja raha võimul oleva erakonna või kohaliku koalitsiooni valimispropagandaks. Kas lähenevate valimiste eel teie, kes te vastutate regionaalpoliitika eest, kavatsete ka sellel valdkonnal pilku peal hoida, et mitte lasta seda "head tava" liiga vohama?

Aitäh! Eks sellele ole ju palju tähelepanu juhitud. Mina seda päris ajakirjanduseks küll ei julgeks nimetada. Siin saalis on minust tugevamaid ajakirjandusvaldkonna teoreetikuid, aga mina küll ei nimetaks ajakirjanduseks seda, mida mitmes omavalitsuses maksumaksja kulul tehakse. Nende väljaannete puhul on minu arust oht eelkõige see, et kui nad tegelevad reklaamipindade müügiga, siis nad võtavad sõltumatutel kohalikel ja maakondlikel ajalehtedel tulu käest ära. See on minu arust väga halb tendents. Meil on küllalt näiteid selle kohta, kus ühele kohalikule omavalitsusele kuuluvaid ja selle kohaliku omavalitsuse eelarvest rahastatavaid ajalehti ei levitata mitte ainult selle omavalitsuse territooriumil, vaid ka väljaspool seda, teistes omavalitsustes. Siis ei ole küsimus enam oma kodanike informeerimises, vaid levitatakse oma poliitilist sõnumit ja teiselt poolt solgitakse sellega vaba konkurentsi. See on minu meelest tõsine probleem, millele minu arust ka ajakirjanikud võiksid rohkem tähelepanu pöörata.

Palun, kolleeg Hannes Rumm!

Lugupeetud juhataja! Hea minister! Esiteks tänan teid selle eest, et te meie arupärimist nii tõsiselt võtsite ning vestlesite sellest maavanematega ja veel mitme teise asjaosalise isikuga. Ma usun, et see mõjus paljudele maavanematele kindlasti distsiplineerivalt või aitas vähemalt teatud asju ära hoida. Te ütlesite ühes oma vastuses, et arupärimises polnud kirjas, millistest konkreetsetest juhtumitest on juttu. Ma meenutan teile, et ajakirjanduse andmetel oli tegemist mõjutamiskatsetega Hiiu ja Rapla maakonna lehtedes. Kuna te ütlesite, et suhtlesite mitme ajakirjanikuga, siis ma eeldan, et te suhtlesite kindlasti ka nende kahe maakonnalehe esindajatega. Minu küsimus teile on: kas ka nemad kinnitasid teile nagu maavanemad, et selliseid mõjutamiskatseid tegelikult tehtud ei ole?

Aitäh! Kõigepealt Raplamaast. Raplamaa kohta andis mulle informatsiooni pressinõukogu esimees. Ta ütles mulle, et tegemist ei olnud maavanemaga, tegemist ei olnud peatoimetajaga. Tegemist oli ühe maavalitsuse töötaja ütlusega kellegi ajakirjaniku kohta, mis peatoimetajale, kes ühtlasi on omanik, loomulikult erilist muljet ei avaldanud. Kõigele lisaks on see ametnik (mulle ei öeldud tema nime) maavalitsusest töölt väidetavalt lahkunud. Raske oli seal midagi rohkem ette võtta. Mis puutub Hiiumaa lehte, siis olen rääkinud peatoimetajaga. Taas kord ei olnud tegemist maavanemaga, aga ka mitte maavalitsuse ametnikuga. Ma räägin seda, mida ma ise ei näinud ega kuulnud, aga mida mulle on edastatud. Selle sõnumi, et võiks teha muudatusi, edastas ajalehe omanikule, mulle nii väideti, üks ettevõtja. Maavalitsuse ametnikud selles küsimuses sõna ei võtnud. Taas kord, nagu me näeme, omanik seda ei arvestanud. Rohkem mulle ei olegi selliseid juhtumeid teada. Väga raske on siit kuskilt kinni võtta, seda tõdes ka pressinõukogu esimees. Aga mind pani see mõtlema ühe asja peale. Kui me räägime kohalikest lehtedest või maakonnalehtedest, siis ma olen veendunud, et näiteks maavalitsusel ei ole tõsiseid hoobasid, et kedagi kuidagi survestada või mõjutada. Aga äriringkondadel võivad need teatud tingimustel olla, kui nad näiteks tellivad reklaami või kontrollivad poekette. Teatud võimalused võivad tekkida. Nad võivad öelda, et nad näiteks tellivad reklaami rohkem või vähem. Kindlasti, nagu ma oma vastuses ära tõin, on kõige tähtsam läbipaistvus, selliste juhtumite avalikustamine ja asja avameelne avalik käsitlemine, nagu meil ka siin täna käsil on.

Palun, kolleeg Nikolai Põdramägi!

Aitäh, juhataja! Lugupeetud minister! Ma usun ja loodan, et Eestis veel leidub sõltumatuid ajakirjanikke. Aga kas leidub ka sõltumatut ajakirjandust? Viimasel ajal ja eriti enne valimisi jääb küll mulje, et asjad on kuidagi teisiti. Kas teie olete ikka veendunud, et meie ajakirjandus on sõltumatu?

Jah, olen selles väga veendunud.

Palun, kolleeg Marek Strandberg!

Kas teie pädevusse kuulub mingil moel ka nende juhtumite uurimine, kus ajakirjandust on finantseeritud (näiteks nagu Tallinnas) nähtavalt või kahtlustatavalt korruptiivsel moel? Kas kõne alla tulevad kohtuistungid ja nende tulemus tekitavad teile kui regionaalministrile mingeid võimalusi reguleerida näiteks nii maksumaksja raha kasutamist n-ö meediatootmisel kui ka muid suhteid, mis Tallinnas on välja kujunenud sellise n-ö lausaliselt diktaatorliku riigi kujundamise näol, kus absoluutselt kõik massimeedia võtted ja nõksud on kasutusse võetud linna ja selle juhtide poliitilistes huvides?

Aitäh! Kõigepealt, mis puudutab korruptsiooni, millele te viitasite, siis kaitsepolitsei on see, kes selles valdkonnas kontrollib suuremaid omavalitsusi. Nagu me viimasel ajal oleme näinud, ta on seda teinud tulemuslikult. Mis puudutab väljaandeid, mida Tallinn rahastab, siis mina Tallinna elanikuna saan ka pidevalt postkasti erinevaid tooteid. Nende arv on kõvasti kasvanud. Ajakirjanduseks mina seda küll ei oskaks nimetada. Ma ei oskaks seda nimetada ka kohalikuks ajaleheks ega kohaliku omavalitsuse leheks. Seal on kuidagi järjest vähem juttu kohaliku omavalitsuse või Tallinna teemadest. Kui me räägime Pealinnast või teistest väljaannetest, mida järjest sagedamini postkasti pannakse, siis on pigem tegemist Kesknädala-taoliste propagandatoodetega.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Toomas Vareki, Kadri Simsoni, Valeri Korbi ja Aivar Riisalu 23. novembril 2010 esitatud arupärimine maksupoliitiliste otsuste kohta. Palun kõnepulti kolleeg Toomas Vareki!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud rahandusminister! Neli Keskerakonna fraktsiooni liiget esitasid 23. novembril teile arupärimise. Nimelt, majanduskriisi tingimustes on Eesti teinud mitmeid inimeste jaoks raskeid otsuseid. Kui 2009. aasta teise lisaeelarvega tõstis valitsus käibemaksumäära 18%-lt 20%-le, siis see mõjutas kogu tarbijaskonda ja kogu elanikkonda. Lisaks tõsteti mitut aktsiisimäära ning tehti valusaid kärpeid. Suvel saatsite koos Eesti Panga presidendi Andres Lipstokiga kirja eurogrupi presidendile, ECOFIN-i presidendile ning eurovolinik Olli Rehnile. Kiri sisaldas ülevaadet kärbete kohta, mida Eesti on riigieelarve tasakaalu nimel teinud. Eraldi oli suure saavutusena välja toodud pensioniea tõstmine 65. eluaastani. Samuti oli kirjas lubadus muuta lähiaastail sotsiaaltoetuste süsteem vajadustepõhiseks. Tulenevalt sellest kirjast oleme esitanud teile kolm küsimust. Ma ei hakka neid ette lugema. Et oleks kergem vastata, siis palun lugege need küsimused ette! Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Toomas Varek! Palun kõnepulti rahandusministri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Püüan siis vastata. Sissejuhatuse kohta võin öelda, et see kiri iseenesest leidis kolleegide poolt äramärkimist ja tunnustamist veel eelmisel nädalal. See on olnud üks meie maine parandamise vahend. Tagantjärele öeldi, et see oli väga tõsine kiri ja aitas mitte ainult saada otsust euro tuleku kohta, vaid pani meid riigi rahanduse poolest ikkagi uude positsiooni. Me oleme nüüd hoopis teises rollis. Me ei ole uksele koputajad, vaid me oleme eurotsoonis sees, me oleme teistele pretensioonide esitajad ja üldise poliitika kujundajad – täpselt nii, nagu peabki olema. Nii et seda kirja mingil juhul kahetseda meil ei tule ja kõik, mis seal kirjas on, vastab tegelikkusele. Aga võtame nüüd küsimused ükshaaval ette.
Esimene küsimus: "Eesti otsustas majanduskriisi ajal tõsta käibemaksumäära. Millised mõjud oleks olnud Eesti majandusele, kui käibemaksu asemel oleks tõstetud tulumaksumäära? Kas tulumaksumäära tõstmine ei tulnud kõne alla seetõttu, et Reformierakond on pidevalt lubanud tulumaksumäära vähendamist?" Kui lõpust alata, siis tegelikult on just niipidi, et Reformierakond on seda alandamist lubanud sellepärast, et see on majandusele kõige koormavam maks. See ei ole mitte meie väljamõeldis ja ilmavaade, vaid seda on nii hinnanud ka maailma parimad eksperdid, nimelt OECD, kuhu me nüüd kuulume ja mis ühendab kõiki maailma parimaid majanduspoliitilisi praktikaid. See ongi definitsiooni järgi selle organisatsiooni põhiroll. Tulumaksu on seal nimetanud majandusele kõige koormavamaks, kasvu pärssivaks maksuks ja eriti kahjulikuks on peetud ettevõtte tulumaksu. Selle järel tulevad tööjõumaksud, sealhulgas üksikisiku tulumaks. Ma ütlen täie kindlusega, et tulumaksumäära tõstmine oleks Eesti majandusele halvemini mõjunud. Tarbimismakse peetakse suhteliselt süütuks. Tarbimismaksud on vähem kahjulikud majanduskasvule ja on tegelikult kasulikud keskkonnale. Selles mõttes lähevad roheline ja turupõhine vaade maksupoliitikas väga hästi kokku. Mul on alati kahju, kui rohelised selle unustavad ja tegelikult tihti alavääristavad maksude kogumise viisi mõju majandusele ja keskkonnale. Sellel, kust maksu võtta, on suur tähendus. Kui rääkida mõjust majanduslanguse ajal, siis majanduslanguse ajal sisetarbimine ju kindlasti väheneb, aga veel rohkem vähenevad majanduslanguse ajal inimeste tulud. Selles mõttes on teooria järgi tulumaks ka eelarve jaoks riskantsem. Meil on propageeritud vastupidist vaadet, aga see ei vasta lihtsalt tegelikkusele, sest ettevõtete tulud vähenevad, inimesed kaotavad töö ja nii ettevõttemaksud kui ka tööjõumaksud vähenevad sel ajal üsna rängalt. Meie tarbimismulli ja tarbimisšoki ajal oli olukord natukene spetsiifiline, aga üldiselt väidab teooria vastupidist sellele, mida vasakpoolsed on proovinud levitada.
Tarbimismaksude eelistamise puhul on esile tõstetud veel seda, et need suunavad ressursse eksporti. Kõigi teooriate kohaselt ei ole Eesti väljapääs majandussurutisest mitte uuesti laenama hakkamises, vaid ekspordis. Näiteks esimestes aruteludes Läti probleemide üle tõsteti väga esile seda, et ressursid tuleb suunata tootmisse ekspordi jaoks. Eriti tähtis on see siis, kui on olnud tarbimis- ja laenumull. Seda riik taastada ei tohi. Ta ei suudagi seda, aga seda ka ei tohiks teha, sest see on just see tasakaalutus, mida tuleb ravida. Ma olen kaudsete maksude, eelkõige just käibemaksu teemal siin paar korda juba riike üles lugenud. Aga võin öelda, et Soome, Taani, Hispaania, Kreeka, Portugal, Tšehhi ja Sloveenia on praegu tõstnud käibemaksu, Iirimaa on seda lubanud teha. Võrreldes 2007. aastaga on käibemaksu standardmäära tõstetud ka Tšehhis, Kreekas, Hispaanias, Lätis, Leedus, Ungaris, Rumeenias, Soomes (Soome tõstab seda veel) ja Rootsis. See on niivõrd selge valik, et meil pole põhjust siin vastanduda.
Teine küsimus: "Reformierakond lubab oma majandusprogrammis veelgi vähendada tulumaksumäära, tõstes samaaegselt tulumaksuvaba miinimumi. Praegu kehtib Eestis tulumaksumäär 21%. Kui palju on Teie arvamuse kohaselt võimalik vähendada Eestis tulumaksumäära ilma Eesti jätkusuutlikkuse ohtu seadmiseta?" Kõigepealt, meie programm seob maksualandused väga selgelt eelarve võimalustega. Me astume igal juhul vastu sellistele avaldustele, mis nõuavad maksude alandamist kõigest sõltumata ja eelarveaasta keskel. See pidi olema mingisugune suur rahvuslik eesmärk. Ei, maksu alandamine ei saa olla eesmärk. Maksude kaudu peab tulema riigi rahastamiseks vajalik minimaalne hulk maksutulusid. Tulumaksu alandamine on kindel konkurentsivahend ja majanduskasvu ergutaja, kuid seda ei tohi teha nii, et võlad kasvavad. Me elame praegu võlgu, me sööme reserve ja võtame ka laenu juurde. Selle poolest on meie programmis väga selgelt kõik meetmed seatud sõltuvusse sellest, milline hakkab olema eelarve seis, mitte ainult kassaline seis, vaid ikkagi ka struktuurne seis. Me ei peta ennast laenuraha arvel laekuvate maksudega, vaid analüüsime seda seisu. Eesmärk, mis valitsus on praegu seadnud, on jõuda 2013. aastaks ülejääki. Ma arvan, et kaugemale seda küll, vaatamata valimistele, ei tohi lükata.
Muidugi on vaja laia maksubaasi. Meie jaoks (aga mitte ainult meie jaoks) on maksubaasi laiendamise kõige ohutum meetod ikkagi maksusoodustusi vähemaks võtta, sest need soodustused lähevad selgelt rikkamatele inimestele. Kõik, kes siin räägivad toidu käibemaksu alandamisest, peavad mõistma, et need, kes söövad rohkem ja luksuslikumalt, need, kellel, ütleme, oma toodang oma põllu pealt ei tule, saavad sellest põhiosa. Kui räägitakse mingitest terviseedenduse kuludest, siis on selge, et see kulu, sotsiaalmaks, võetakse pensionäridelt. Nii tervishoiu- kui ka pensioniraha läheb pensionäridele, tervishoiuraha läheb ka lastele. Töötajad peavad seda maksma. Kes siis maksab, kui me teeme maksuvabade palkade kanaleid? On selge, et mida rohkem sa maksu maksad, seda rohkem võidad eranditest. Samas, tulumaksumäär on makromajanduslik meede, mis parandab riigi majanduse konkurentsivõimet ja soodustab investeeringuid. See on teistmoodi lähenemine. Me ei defineeri seda kui sotsiaalpoliitikat, küll aga tasakaalustame tulumaksuvaba miinimumi tõstmisega majanduse stimuleerimist sotsiaalses mõttes. Kuid jällegi, kõik sõltub eelarvest. Meie esimene valik on kahtlemata töötuskindlustusmakse alandamine, millel on tulumaksuga sarnane mõju, kuigi natukene piiratum selle poolest, et muud tulud, ennekõike ettevõtlustulu jääb hõlmamata, aga kaudselt sel see mõju mõneti on, kuna ka tööandjad seda maksavad.
Kolmas küsimus on Prantsusmaa praeguse presidendi Sarkozy 2004. aasta avalduse kohta. Ma otsisin selle välja. Tol ajal tehti Prantsusmaal üldse avaldusi teiste riikide kohta. Ma ei usu, et praegu niimoodi sõnastataks. Eesti, nagu ma sissejuhatuses mainisin, on praegu teises positsioonis. Me pakume (seda Prantsusmaa väga ootab) garantiisid Euroopa päästefondile, Euroopa Finantsstabiilsuse Fondile. Me oleme uues positsioonis. Me saame loomulikult struktuurivahendeid, aga enam ei saa ükski Sarkozy öelda, et me oleme Euroopas ainult saajad ja et meil ei ole õigust kujundada soodsat maksurežiimi. Vastupidi, meie meetod on mitte lihtsalt abirahale loota, vaid aidata kaasa Euroopa ja iseenda konkurentsivõimele. Konkurentsivõimeline maksupoliitika on üks põhilisi meetmeid, kuidas saada abisaaja rollist välja, et suuta teisi abistada. See on teadlik valik. Me ei taha jääda abiraha peale. Ma ei arva, et president Sarkozy praegu selliseid avaldusi teeks, kuigi ta teeb värvikaid avaldusi. Ta oli tookord kõigest rahandusminister, kui ma ei eksi.
Maksumäär ei ole muidugi ainus näitaja. Kui vaadata tulumaksu riigiti, siis mõni riik pakub nii palju erandeid, et kokkuvõttes makstakse tulumaksu vähem. Me ei pea seda mõistlikuks meetodiks. Seda on meile öelnud ka IMF ja OECD. Erandite kaotamine on kõige efektiivsem tee laiendada maksubaasi, parandada laekumisi, vähendada moonutusi majanduses ja ebaefektiivsust. Muidugi peab ütlema, et tulumaksumäär ei ole küsimus, mis on Euroopa pädevuses. See on ikkagi liikmesriikide pädevuses, kuigi võlapingetes riikidel on tahe maksukonkurentsi Euroopa-siseselt vähendada. Aga meie pole ainus riik, kes sellega ei nõustu. Ka Euroopa-sisene maksukonkurents on paratamatu. Sellise suurema ühisnimetaja suunas liikumine, kõige kõrgema maksumäära suunas liikumine tähendab, et me saame kui regioon rahvusvahelisel areenil lüüa. Me peame kõik muutuma natuke atraktiivsemaks, mitte jäljendama kõige vähem atraktiivset maksusüsteemi. On selge, et Euroopa vananev rahvastik ei suuda nagunii selliseid kulusid igavesti kanda, sest võlgu tuleb maksta ja maksumaksjaid jääb vähemaks, kaasa arvatud meid. Seetõttu on vaja rohkem investeeringuid, rohkem atraktiivsust ja tööviljakust. See ongi kõik. Ma arvan, et maksusüsteem on lühidalt öeldes üks meetod, kuidas teistele järele jõuda. See ei ole ainus tingimus, aga see on oluline tingimus. Tänan!

Aitäh! Palun nüüd küsimusi! Kolleeg Marek Strandberg.

Hea minister! Loomulikult on täiesti õige, et tuleviku arvel elamise lõpetamine tähendab väga ulatuslikult kõikvõimalike ressursside ja tarbimise maksustamist. Siinkohal ei ole meil kindlasti mingit erinevat arusaama. Aga kas sulle, hea minister, ei tundu, et see saal on kehv koht, kus näiteks Sarkozyd või muid riigipäid siunata selle tõttu, et nad saamatud on, mis vahel ka välja paistab? Millal võiks oodata meie välisministri jõulist avaldust selle kohta, kuidas kõik ülejäänud riigid on kangesti puusse pannud? Tõepoolest, lahe välispoliitiline avaldus selle kohta, kes oleme meie ja kes on nemad oma otsuste suhtes, võiks olla valitsuse jaoks tõeliselt hea hetk. Ma täiesti siiralt seda loodan.

Mina ei ole välisminister ja mina välisministrina sellist avaldust ei tee. Aga kui on ikkagi öeldud kurjasti meie kui riigi kohta ja seda põhjendamatult ning minult mitu kõrgeaulist Riigikogu liiget selle kohta küsivad, siis ma pean sellele küsimusele vastama. Mul ei ole kombeks nimeliselt ja näpuga näidata. Ma pean kuidagi selgitama. Ma arvan, et Prantsusmaa vaatab meile nüüd teise pilguga, eriti teise pilguga vaatab suurtest riikidest muide Saksamaa. Nad ei saa enam nii kergelt meile öelda, et me oleme ainult saajad. Ma olen selle üle pigem uhke. Me oleme valmis panustama ja osalema rohkem kui enne, küllap tulevikus veelgi rohkem. Mis puudutab seda maksuvaidlust, siis ma ei pidanud tingimata silmas roheliste erakonda ega roheliste erakonna liikmeid, kes teinekord väga palju panustavad, küll aga seda, et teil ei ole ilmselt monoliitset maksupoliitilist positsiooni, inimesed räägivad erinevat juttu. Aga ma teile kui erakonna liidrile ütlen küll, et mõelge, kas maksab tarbimismaksude soodustustest rääkida. Tarbimine on midagi, mida inimkond ei pea mitte ainult ohjeldama, vaid mida võib ka maksustada. Rohelised maksureformid teatavasti on ju sellised, et maksustatakse tarbimist ja saastamist. Selleks, et valija neid reforme vastu võtaks, antakse teiselt poolt tihti vastu tulumaksu vähendamist. On hea, kui me arvame ühtemoodi. Ma vahepeal olin väga murelik mõne teie liikme avalduse pärast.

Palun, kolleeg Toomas Varek!

Aitäh, proua Riigikogu esimees! Hea minister! Te tõite küsimustele vastates uhkusega välja, et paljud Euroopa riigid on käibemaksumäära tõstnud või tõstavad veelgi, näiteks Soome. Meil on viimastel aastatel just Reformierakonna eestvedamisel tarbimismaksud suurenenud. Kas Reformierakonnal on plaanis tarbimismakse veelgi suurendada, kas või sellel aastal?

Aitäh! Te märkisite õigesti, et käibemaks ongi tarbimismaks. Meil ei ole plaanis seda rohkem tõsta. Meil on, vastupidi, olnud mõttevahetusi Läti ja Leeduga, kes tahaksid, et tase ühtlustataks. Meil seda vajadust ei ole, meil ei ole võlgu, meil ei ole eelarvesurvet. Kui meil valida oleks, siis me eelistaksime käibemaksu. Meil on võimalik hoida end võlgadest eemal ja selle tee me oleme valinud. Nii et meil ei ole vaja käibemaksu tõsta. Kui maksude alandamisest rääkida, siis, jah, tööjõumaksud on need, kus esimesel võimalusel võiks järele anda. Nende poolest me oleme Euroopas proportsionaalselt ja absoluutselt päris kõrgel kohal. Üldise maksukoormuse poolest oleme aga väiksema koormusega riikide hulgas, umbes kolmandiku juures, me ei ole kõige väiksema koormusega riik, aga ei saa ka hiilata. Ühesõnaga, meie maksukoormus ei ole kõige suurem, aga kindlasti ei ole meil kaugeltki kõige väiksem maksukoormus.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra rahandusminister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Inara Luigase, Lauri Laasi, Nikolai Põdramäe, Tiit Kuusmiku, Arvo Sarapuu, Jaak Aabi ja Helle Kalda 7. detsembril 2010. aastal esitatud arupärimine maksuameti tegevuse kohta. Palun kõnepulti kolleeg Helle Kalda!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud rahandusminister! Seitse Riigikogu liiget esitasid 7. detsembril 2010. aastal arupärimise maksuameti tegevuse kohta. 25. novembril oli võimalik lugeda ajalehest Eesti Ekspress artiklit "Miks peitsid maksuameti juhid 40 miljoni krooni vargust". Artiklis räägib endine maksuametnik väidetavalt suurimast riigi raha vargusest Eestis. Maksuamet oli teadlik oma arvutiprogrammis olnud veast, kuid seda viga millegipärast ei parandatud. Vea tõttu käibemaksu automaatse tagastamise arvutiprogrammis õnnestus kurjategijatel 2008. aastal riigilt välja petta väidetavalt 40 miljonit krooni. Seda ei ole õnnestunud siiani tagasi saada. Eesti Ekspressi andmetel oli kurjategijatel võimalik riiki petta, sest nad olid kursis maksuameti siseinfoga. Ka viivitati juhtumi suhtes kuriteomenetluse algatamisega. Seoses eeltoodud väidetega on meil teile küsimused. Ma ei hakka küsimusi ette lugema, loodan, et seda teeb minister. Soovime saada selgust, kuidas protsess tegelikult toimus. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Helle Kalda! Palun teid, härra rahandusminister, uuesti kõnepulti!

Austatud Riigikogu liikmed! Esimene küsimus: "Kas olete kirjeldatud juhtumist teadlik ning kas väited vastavad tõele?" Kahjuks pean tunnistama, et enne seda lehelugu ma sellest ei teadnud. See on 2008. aasta lugu, minust sai minister aasta hiljem. Teinekord on lehelugemisest kasu küll, saad rohkem teada oma haldusalast ja selle ajaloost. Kas need väited vastavad tõele? Ega täiesti ei vasta, nagu ikka, kui leheneegrid peavad kirjutama oma teadmiste piires. Tõsi on, et selline käibemaksupettus esines. Summat peaks küll täpsustama: see ei olnud mitte 40 miljonit, vaid 33 miljonit krooni, täpsemalt, 33 260 486 krooni. Teiseks on õige see, et vale tagastamine tulenes automaatse tagastamise süsteemi veast (lühendatult nimetatakse seda süsteemi KMAUT-iks). Õige on ka see, et kriminaalmenetlust alustati 17. novembril 2008. Eesti Ekspressi lugu ilmus mäletatavasti 13. novembril 2008. Aga selles loos oli ka ebatäpsusi. Näiteks väide, et keegi maksuameti töötajatest rääkis kurjategijale programmi veast, ei ole ilmselt õige, sest vähemalt teenistuslik järelevalve infoleket ei tuvastanud. Need on üsna tõsised uurimised ja sellise keskendunud uurimise puhul on keeruline mitte vahele jääda. Ma usun seda järelevalvet, kuigi sellest asjast on tõesti aega möödas. Käibemaksu tagastamise süsteemi viga leiti juulis 2008. See toimus siis, kui kontrolliti käibemaksupetturi esitatud käibedeklaratsiooni. On väga spekulatiivne väita, et varasem kriminaalmenetlus (meenutame, et see menetlus algas novembris) oleks taganud riigile raha tagasisaamise, seda juba kas või sel põhjusel, et kui juulis 2008 peatati kurjategija ettevõttele käibemaksu tagastamine, siis sai ta sellest ju kohe teada. Ta pidi teadma sellest 2008. aasta juulis ja vaevalt tal siis enam tegevusvabadust oli. Ka maksuameti juhtkond ei olnud veast õigel ajal teadlik. Pärast selle avastamist hakati käibedeklaratsioone lisaks sellele automaatsele süsteemile kontrollima ka käsitsi. Sellega suudeti ära hoida üks kolmandik kavandatavast pettusest – 19,6 miljonit krooni. Selline arvutus meil on. Käibemaksu tagastamise süsteemi täiustatud rakendus hakkas tööle pettuse avastamisele järgneval kuul, augustis 2008. Ka see viitab sellele, et menetluse novembris alustamine ei saanud suurt rolli mängida. Uus süsteem on paindlikum ja kindlam. Ma ei välista, et maksuamet oleks pidanud kriminaalmenetlust varem alustama ja oleks saanud seda teha. Täiesti võimalik. Aga minu esimene jutt Enriko Aavaga oli väga rahustav. Ma olen pärast küll aru saanud, et peaksin temaga veel kord rääkima, võib-olla ei ole kogu see positsioon laitmatu olnud. Aga kahju sellest ilmselt ei tekkinud, see on lihtsalt hinnangu küsimus.
Teine küsimus: "Kas kirjeldatud juhtumi suhtes on algatatud kriminaalmenetlus ning millised on selle tulemused?" Kriminaalmenetlus, nagu öeldud, algas 17. novembril 2008 ja 26. oktoobril 2009 tunnistati Vadim Šamrai käibemaksupettuses süüdi. Ta sai reaalse vanglakaristuse ning peab hüvitama 33 miljoni krooni eest tekitatud kahju (eurodes on seda natuke vähem, peast arvutades tuleb summaks umbes 2 miljonit).
Kolmas küsimus: "Kas riigil on lootust tagasi saada väljapetetud 40 miljonit krooni?" Täpne summa on 33 miljonit krooni. Kriminaalmenetluse käigus arestiti umbes 525 000 krooni väärtuses vara, mis koosnes kahjuks ainult kahest sõiduautost. Seni pole hakatud võlgu tasuma, mis näitab, et sellega on kehvasti. Üldiselt võib arvata, et sellist võlga suudavad ka parima tahtmise puhul elu jooksul maksta ainult väga üksikud.
Neljas küsimus: "Kas Maksu- ja Tolliametis võib esineda ka muid selliseid programmivigu, mis võimaldavad riiki petta?" Seda ei saa puhtteoreetiliselt välistada. Teoreetiliselt on see igal juhul võimalik. Teoreetiliselt on võimatu, et seda asja ei juhtuks, aga süsteeme kogu aeg arendatakse. Programm ei saa 100% öelda, milline deklaratsioon on pettus, aga programm on maksulaekumistele ja maksuameti töö efektiivsusele palju kaasa aidanud. Inimene lihtsalt ei jõua kõike. Igal juhul on programm hea, aga ükski programm ei ole kunagi laitmatu.
Viies küsimus: "Kuidas edaspidi sarnaseid juhtumeid vältida?" Raudselt on asjakohane suurem tähelepanu käibemaksu kontrollile, sealhulgas muidugi maksutagastusele. Üks põhjus, miks sai juhtuda, et tagastati nii suurtes summades valedel alustel, olid tagastussüsteemi liiga jäigad ja vananenud kriteeriumid. Neid kriteeriume muudeti juba 2008. aasta augustis. Selle süsteemi kvaliteeti parandatakse pidevalt, vastavalt kogemusele. Üldiselt üritavad sulid alati riigist ees olla, aga me püüame seda vahet vähendada ja vältida. Riskianalüüsi kriteeriumide ajakohastamiseks on MTA-s kehtestatud ka töökord ja moodustatud töörühmad. IT-arenduses on kehtestatud kindlad testimise ja sisekontrolli põhimõtted. Nüüd ongi vist kõik. Aitäh!

Suur tänu, härra rahandusminister! Nüüd küsimus kolleeg Helle Kaldalt.

Aitäh, lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Teie jutust sain aru, nagu oleks kõike alustatud õigel ajal ja et ka 40 miljonit krooni ei ole õige summa. Okei, 33,2 miljonit Eesti krooni on minu arvates ikkagi ka väga suur summa. Ma lugesin selle artikli veel kord läbi. Vanemprokurör väidab, et ei olnud materjali, selleks et menetlust alustada, aga teie väidate, et kõik sai väga kiiresti tehtud. Mulle on see selgusetuks jäänud. Milles on küsimus? Kas tegemist oli suutmatusega või mingi sisemise infopuudusega, et ei saadud kriminaalmenetlust kohe alustada ega saadud seda raha kätte? Kuidas on võimalik, et kui kohe hakati tegutsema, siis 33 miljonit krooni ei olnud võimalik siiski kätte saada?

Aitäh, austatud Riigikogu liige! Tunnistage, et see oli teil varem valmis kirjutatud küsimus. Kui te küsimuse nüüd niimoodi sõnastasite, siis te ilmselt ei kuulanud mu vastust. Mina ei ole öelnud, et kõik oli hästi. Vastupidi, ma ütlesin, et minu arvates oleks tõenäoliselt saanud seda asja teha rutem, küllap oli probleeme hoiakuga. Ma rääkisin ka Enriko Aavaga. Kui esimene vestlus temaga oli rahustav, siis hiljem on mul rahu pigem vähemaks jäänud. Ma arvan, et on praktiline temaga veel kord rääkida. Nagu ma juba mainisin (aga teie oma küsimuses seda ei arvestanud), 2008. aastal ei olnud mina minister. Ma ei tea kõiki detaile lõpuni. Ma saan neid teada teiste inimeste käest, ma esitan neid fakte, mis mulle on antud, ja olen mulle etteantud materjali isegi redigeerinud selles suunas, et vähem õigustada. Ma ei ürita õigustada asju, mille eest ma ei vastutanud. Ma ei olnud minister, aga minister ei tohigi konkreetsetesse maksuasjadesse nina toppida. Ta ei tohi neist isegi teada, kuni menetlusjärelevalve ei ole toimunud. Igal juhul oleksin ma saanud sellest hiljem teada, veel hiljem kui maksuameti juhtkond. Kui nüüd tõesti maksuametit kaitsta, siis oluline on see detail, et seal mängis rolli inimfaktor. See kaebaja oli krooniline kaebaja. Kui väga palju hunti hõikad, siis varsti enam ei võeta seda hõikamist tõsiselt. Võib-olla oli see põhjus siin, nii ma umbes aru sain. Ma ei tea selle inimese nime, aga ma sain aru maksuameti juhi kahetsevast hoiakust, et see oli üks põhjus. Ei, ma ei arva, et kõik on hästi. Ma arvan, et siin on ajakirjandus teinud head tööd. Ta on avastanud asja, mida ministergi ei teadnud, mida õigel ajal ei teadnud ka maksuamet. See artikkel ei hoidnud ära kahju, kuid see võis olla põhjus algatada kriminaalasi. Ma üldse ei välista, et see kriminaalasi (kuigi mulle väidetakse vastupidist) oli ajendatud siiski ajaleheartiklist.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra rahandusminister! Kas kolleegid soovivad pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.
Arupärimistele on vastatud.

Palun registreeruda esinemiseks vabas mikrofonis pärast minu haamrilööki! Kõnesoove ei ole.
Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 16.09.