Tere hommikust, head ametikaaslased! Alustame Riigikogu täiskogu IX istungjärgu esimese töönädala neljapäevast istungit. Kas on soovi anda üle eelnõusid või arupärimisi? Palun Riigikogu kõnetooli Olga Sõtniku!

Lugupeetud proua juhataja! Head kolleegid! Annan üle arupärimise peaminister Andrus Ansipile. Arupärimine käsitleb domeenireformi. Selle teema me tõstatasime eile infotunnis. Kuna selle teema arutamiseks jäi vähe aega, siis esitame talle lisaküsimusi arupärimise vormis. Aitäh!

Võtsin juhatuse nimel vastu ühe arupärimise. Kui see vastab meie kodu- ja töökorras sätestatule, edastatakse arupärimine adressaadile viivitamata.
Head kolleegid! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 66 Riigikogu liiget, puudub 35.
Üks täpsustus tänase päevakorra kohta. Nimelt on algatajate soovil muudetud ettekandjate esinemise järjekorda olulise tähtsusega riikliku küsimuse "Erakondade rahastamine" arutelul, mis on tänase päevakorra kolmas punkt. Muudatus on järgmine: esimesena esineb ettekandega endine Riigikogu liige Jüri Adams, teisena endine õiguskantsler Allar Jõks ja kolmandana Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni aseesimees Indrek Saar.

Võime asuda tänase päevakorra punktide menetlemise juurde. Esimene punkt on Vabariigi Valitsuse algatatud perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas on soovi pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Võime minna eelnõu lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 836. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt oli 58 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud.
Eelnõu 836 on seadusena vastu võetud.

Algab Vabariigi Valitsuse algatatud toiduseaduse § 17 muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas on soovi pidada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata. Läheme lõpphääletuse ettevalmistamise juurde.
Panen lõpphääletusele Vabariigi Valitsuse algatatud toiduseaduse § 17 muutmise seaduse eelnõu 883. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Poolt oli 68 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud.
Eelnõu 883 on seadusena vastu võetud.

Head kolleegid! Asume olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu juurde. Tegu on küll protseduuriga, mida selle Riigikogu koosseisu ajal on õige mitu korda läbi tehtud, aga käime selle siiski veel üks kord läbi. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse kohaselt ning tulenevalt Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni ettepanekust määras juhatus selle küsimuse arutamiseks järgmise korra. Endise Riigikogu liikme Jüri Adamsi ettekandeks on aega kuni 20 minutit, ka küsimusteks-vastusteks on aega kuni 20 minutit. Endise õiguskantsleri Allar Jõksi ettekandeks on aega kuni 20 minutit ja küsimusteks-vastusteks samuti kuni 20 minutit. Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni aseesimehe Indrek Saare ettekandeks on aega kuni 15 minutit ja küsimusteks-vastusteks on aega samuti kuni 15 minutit. Meeldetuletuseks ütlen, et igal Riigikogu liikmel on võimalik päevakorrapunkti raames esitada üks suuline küsimus. Pärast küsimusi avame läbirääkimised. Sõnavõttude puhul on palve, et tavakohaselt esineksid sõnavõttudega kõigepealt fraktsioonide esindajad ja seejärel ülejäänud Riigikogu liikmed.
Alustame nüüd arutelu. Palun esimesena ettekandeks Riigikogu kõnetooli endise Riigikogu liikme Jüri Adamsi!

Austatud rahvaasemikud! Minu tänase ettekande sisuks on katse kirjeldada lähiajalugu, viimast 18 ja poolt aastat, seda, mis selle aja jooksul Eestis erakondade kampaaniate rahastamises on toimunud.
Kõigepealt paar sõna sellest, kuidas ma siia pulti sattusin. Tegelesin selle teemaga paar aastat tagasi, kui pidasin paar lähiajalugu käsitlevat väikest ettekannet mõne klubilise kooskäimise raames. Tookord jäi minu töö seisma selle tõttu, et 2009. aastal olid tulemas kahed suured valimised ja ei olnud selge, milliseks kujuneb nende rahanduslik külg.
Mulle tehti ettepanek siin ettekannet pidada. Ettekande põhiosa oli valminud enne 2009. aasta kevadet. Teine, väiksem osa räägib sellest, mida me võime selles valdkonnas viimase kahe aasta jooksul toimunud sündmustest teada saada avalikest allikatest. Mul valmis selle ettekande juurde umbes kümme lehekülge mitmesuguseid abimaterjale tabelite ja kokkuvõtete kujul. Ma loodan, et need leiavad mõne aja pärast koha näiteks Riigikogu Toimetistes. Praegu ei ole tehnilistel põhjustel võimalik teile neid demonstreerida, nii et ma neid vaid natuke kirjeldan. Informatsiooniks ütlen, et mingisugune hulk pabereksemplare peaks olema Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni personali käes, kes neid soovijatele annab. Kõik need materjalid peaksid praeguseks olema üles pandud ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna kodulehele.
Nüüd teema juurde. Erakondade rahastamisega seotut saab taastatud iseseisvuse ajal jagada selgelt neljaks perioodiks. Need perioodid on järgmised.
Kõigepealt aastad 1992–1995. See periood hõlmas VII ja VIII Riigikogu valimisi. Nendel aastatel ei andnud Eesti riik erakondadele mitte ühtegi senti ja erakonnad ka ei küsinud seda riigi käest. Valimiskampaaniaid tehti vastavalt võimalustele annetustest, mida erakond suutis kokku korjata. Mingisugust spetsiaalset reguleerivat normistikku selles valdkonnas ei olnud. Olukord oli põhimõtteliselt samasugune, nagu on praegu meie naaberriigis Lätis. Seal on vastandlikult Eestile siiamaani selline olukord, et erakonnad ei saa riigilt toetust. Läti ühiskondlikus diskussioonis on selles valdkonnas põhiküsimus, kas ei peaks järgima Eesti eeskuju, sest on oht, et vähemalt mõni erakond võib sõltuda üksikute väga rikaste inimeste rahakotist (neid inimesi nimetatakse seal oligarhideks). Oletatakse, et need erakonnad teenivad nende oligarhide huve.
Teine periood algas VIII Riigikoguga, õieti algas see juba VII Riigikogu ajal. 1994. aastal võeti vastu erakonnaseaduse esimene variant. Selles variandis oli ühe paragrahvi üks lõige, kus oli öeldud, et erakonnad hakkavad saama riigilt toetust proportsionaalselt Riigikogus saavutatud kohtade arvuga ja see mehhanism käivitub VIII Riigikogu volituste algusest. Nii et põhimõtteliselt oleks see pidanud käivituma umbes 1995. aasta aprillist. Mul ei ole õnnestunud siiski leida andmeid, et 1995. aastal oleksid erakonnad toetust saanud. Aga kindlasti oli 1996. aasta riigieelarves sees toetus erakondadele. Selle toetuse kogusumma oli viis miljonit krooni. Järgmistel aastatel see summa mõnikord natuke suurenes, mõnikord vähenes. Põhitendents oli ikkagi tõusu suunas, nii et järk-järgult jõuti aastaks 2003 viielt miljonilt kroonilt 20 miljoni kroonini, mille riik erakondade vahel ära jagas. Peab ütlema, et nende aastate valdav filosoofia selles küsimuses oli see, et riigi toetus peaks olema minimaalne rahasumma, mis võimaldab erakonnal valimiste vaheajal ülal pidada oma bürood ja muid struktuuriüksusi. Need toetussummad olid liiga väikesed selleks, et neid oleks olnud mõeldav kasutada valimiskampaanias.
Samal perioodil toimus erakonnaseaduse areng. Selle arengu kõige olulisem tähis oli aasta 1999, kui erakonnaseadust täiendati uue pika peatükiga, mille pealkiri oli "Erakonna vara ja selle finantseerimine". Seal olid küllaltki üksikasjalikud reeglid, millised annetusi ja kuidas võib vastu võtta ning milliseid ei või vastu võtta. Arenesid ka avalikustamise eri vormid, üheaegselt interneti kasutamise levimisega. Igatahes perioodi lõpuks, 2003. aastaks, jõuti avalikustamises selleni, et kõik erakonnad olid kohustatud pidama elektroonilist annetuste registrit, millele pääses juurde peaaegu iga kodanik. See ei käinud mitte ainult selle raha kohta, mida kasutatakse valimiskampaaniateks, vaid seda tuli teha ka valimiskampaaniate vaheaegadel. Põhireegel tookord oli see, et annetus peab olema seotud kindla annetaja nimega, kas inimese või juriidilise isikuga. Anonüümseid annetusi ega sularahaannetusi ei lubatud.
Sellel ajal tekkis annetustega ka esimene suurem probleem. Nimelt selgus, et terve hulk annetajaid oli huvitatud sellest, et avalikkus ei saaks nende nime teada. See ilmselt ei olnud tookord seotud mitte erakondade huvidega, vaid pigem annetajate huvidega. Minul on selle kohta niisugune seletus, et kuna aastatel 1995–1999 oli Eestis offshore'idesse suunatud majandustegevuse kõrgaeg (selle ilmne siht oli maksumaksmisest kõrvale hoida), siis tõenäoliselt ei olnud tegemist mitte millegi muuga kui sellega, et annetajad olid huvitatud oma nime varjamisest maksuameti ees.
Kolmas periood algas aastaga 2003. 2003. aasta valimised võitnud koalitsioon viis 2003. aasta lõpul, st selle parlamendiperioodi esimese aasta jooksul, läbi väga olulise seadusmuudatuse ja ka muudatuse poliitikas, millele ma ei oska praegu anda paremat nimetust kui 2003. aasta pööre.
See pööre tähendas kahte olulist asja. Esiteks, hüppeliselt kasvas erakondadele riigilt antava aastase toetuse kogusuurus. Kui 2003. aastal oli see 20 miljonit krooni, siis 2004. aastal oli see kolm korda suurem, nimelt 60 miljonit krooni. Edaspidi kasvas see 90 miljoni kroonini. Et ei peaks hiljem selle teema juurde tagasi tulema, ütlen, et viimasel kahel aastal ja ka 2011. aasta eelarves on toimunud väike vähenemine. Üldsumma on olnud 84,69 miljonit krooni, mis teeb 5 412 678 eurot.
Selle pöörde teine aspekt oli erakonnaseaduse muutmine. Väga suur osa annetusi käsitlevatest normidest, mis olid seaduses enne 2003. aastat, visati sealt välja. Etteruttavalt võib öelda, et eelmise aasta kevadsuvel te võtsite vastu järjekordse erakonnaseaduse muutmise seaduse, mis jõustub tänavu 1. aprillil. Sellega suurem osa 2003. aastal väljavisatud sätteid sisuliselt seaduses taastatakse, kuigi mitte kõik. Ma ütleksin, et on veel arenguruumi, et jõuda järele 1999. aastale. Kõige huvitavam 2003. aasta suurtest muudatustest oli see, et keelustati juriidiliste isikute annetused erakondadele.
Mõni sõna nende muudatuste tagajärgedest. Tagajärjed olid sellised, mida muudatuste tegijad kas oma vähese elukogemuse, mõõdutunde puudumise või mingi teise põhjuse tõttu arvatavasti ei osanud ette näha. Ma lähtun siin oletusest, et nad tegid oma arusaama järgi parimat ja püüdsid olla oma kodumaale nii kasulik kui võimalik. Aga hüppeline toetuste kasv põhjustas põhimõtteliselt valimiskampaaniate rahastamise tüübi muutuse. Kui enne 2004. aastat oli nii, et erakond kogus annetusi ja kogutud annetuste baasil tegi valimiskampaania, siis pärast  2004. aastat hakati valimiskampaaniaid tegema võlgu. Need võlad kaeti valdavalt järgmistel aastatel riigi antud toetustest. Sellel asjal on olnud mitu veidrat tagajärge. Üks on see, et kui enne 2004. aastat tegelesid erakondade juhtkonnad aasta enne valimisi palehigis igalt poolt annetuste hankimisega, siis nüüd langes see intensiivne töökohustus ära, erakondi sai kergemini juhtida ja tööd teha oli kergem, teisest küljest aga katkes paraku paljude suurte ja keskmiste annetajate harjumus teha valimiskampaaniateks regulaarselt annetusi. Teine tagajärg oli, et juriidiliste isikute annetuste ärakeelamine tegelikult ei teostunud. See on analoogiline näiteks kuiva seadusega mitmel pool maailmas. On teatud asju, mida on targem mitte keelata, kuna valdav osa inimesi, kes sellele keelule peaksid kuuletuma, ei käsitle seda vajaliku ega õiglasena ning nad hakkavad seda lihtsalt ignoreerima. Juriidiliste isikute annetused on valdavalt säilinud. Aga need on võtnud sellise kuju, et need ei kajastu enam nendes arvudes, mida erakonnad esitavad Riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjonile ja mida see avaldab. Annetused tehakse suurel määral nüüd niimoodi, et mitmesuguste kampaaniakulutuste arved makstakse kinni ja tõenäoliselt kaasneb sellega päris palju raamatupidamislikku võltsimist. Selline oli teine tagajärg: legaalse valimiskampaaniamajanduse kõrvale tekkis n-ö varikampaaniamajandus, mis on küllaltki mahukas ja mille suurust ma püüan edaspidi natuke iseloomustada.
Veel võib öelda, et kuna mitmesugused 1999. aasta normid, mis kindlasti ei olnud täiuslikud ega lõplikud, visati 2003. aastal välja, siis põhimõtteliselt avanes tee teha legaalsel viisil seda, mida ajalooliselt on meil nimetatud administratiivsete ressursside ärakasutamiseks, st põhiliselt kohalike omavalitsuste rahaliste või muude võimaluste kasutamist poliitiliste kampaaniate jaoks. Peale selle, nagu meedia on toonud näiteid ja seda kinnitavad ka eksperdid, massiliselt said alguse nähtused, mille kohta näiteks meist ida pool asuvas riigis on tihtipeale kasutatud venekeelset terminit otkat, mis tähendab sisuliselt seda, et ettevõtjaid kohustatakse kandma teatud osa oma tulust üle kas konkreetsele ametnikule või võimulolevale erakonnale või leitakse mingisugune teine n-ö illegaalse sundmaksustamise vorm. Ma arvan, et ka sellel on teatud põhjuslik seos 2003. aasta pöördega.
Püüan natuke hinnata erakondade vajadust raha järele ja kampaaniakulutusi. See ei ole väga kerge, sest vähemalt minule ei ole teada, kas kuskil on säilinud mingisugused arvandmed 2003. aasta ja varasemate aastate kohta. 2004. aastast alates on arvandmed olemas Riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjoni koduleheküljel avaldatud aruannetes. Nendest saabki praegu lähtuda. Nende aruannete järgi tuleb välja selline pilt, et viimaste europarlamendi valimiste üldkulusid deklareerisid erakonnad umbes 26 miljonit krooni, keskmiselt ühe parlamendikoha kohta umbes viis miljonit krooni. Seda kinnitavad ka ekspertide arvamused. Mis puudutab Riigikogu valimisi aastal 2007 (ma ei saa kahjuks teile seda kulude tabelit näidata, see on olemas korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjoni aruandes), siis suuremad ja n-ö edukamad erakonnad finantseerisid kampaaniat umbes 1,5 miljoni krooniga ühe Riigikogu koha kohta.
Kas mu aeg on läbi?

Teil on veel 20 sekundit ettenähtud aja lõpuni.

Kas mõnda minutit juurde ei saa?

Ma hea meelega annaksin, aga seadus sellist võimalust paraku ette ei näe.

Kui te annate mulle võimaluse küsimustele vastates ütelda paar sõna viimase kahe aasta kohta, siis ma oleksin tänulik.

Aitäh ettekandjale! Nüüd on võimalus esitada küsimusi. Esimesena saab küsimuseks sõna Lauri Vahtre. Palun!

Tänan! Austatud ettekandja! Kas sa võiksid lühidalt kirjeldada viimase kahe aasta arenguid?

Tänan küsimuse eest! See on väga asjakohane küsimus. Viimased kaks aastat on olnud kummaline areng selles mõttes, et kuni 2008. aastani toimus kõik kasvavas joones: kasvasid reklaamimahud, kasvasid eraldised erakondadele. Seoses majanduslangusega toimus äkiline langus. Riigi toetus erakondadele vähenes umbes 6%. Reklaamihinnad on kampaaniakulutuste põhikomponent. Riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjoni andmete põhjal on erakonnad näidanud, et nende kulutused reklaami ostmisele valimiskampaaniate ajal olid vahemikus 60–90%. See on kõige olulisem kuluallikas. Reklaamihinnad langesid umbes 25%, praegu on need taas jõudnud tõusuteele. 2009. aastal tegid erakonnad kaks suurt valimiskampaaniat: kohalike omavalitsuste valimisteks (minu eksperdid arvavad, et need olid vähemalt 1,25 korda kulukamad kui järgmiste Riigikogu valimiste kampaania summaarselt) ja europarlamendi valimisteks. 2009. aasta kahtede valimiste tagajärjel sattusid ilmselt kõik olulisemad valimiskampaanias osalenud erakonnad lootusetutesse võlgadesse. Kõik märgid näitavad, et võlgu ei suudetud likvideerida 2011. aasta Riigikogu valimiste kampaania alguseks. Miks ei suudetud likvideerida? Ilmselt põhiliselt sellepärast, et see osa rahast, mille erakonnad hankisid annetustest, majandussurutise all hüppeliselt vähenes. Praegu on erakonnad läinud uude valimiskampaaniasse olukorras, kus vanad võlad on veel tasumata. Uued valimiskampaaniad toimuvad sisuliselt võlgu. Kõik erakonnad otsivad meeleheitlikult mitmesuguseid erakorralisi või ühekordseid võimalusi, et saada valimiskampaaniaks lisaraha. Viimased eksperdiandmed, mida ma olen kuulnud, on sellised, et arvestatakse, et käimasolev valimiskampaania tuleb rahapuuduse tõttu palju odavam kui 2007. aasta valimiskampaania, ilmselt ka odavam kui 2003. aasta valimiskampaania. Väga ligikaudne hinnangu katse on, et erakonnad püüavad hoida kulutusi umbes poole peal sellest, mis kulutati 2007. aasta Riigikogu valimiste kampaaniale.

Andres Herkel, palun!

Aitäh, proua juhataja! Austatud ettekandja! Kõigepealt suur tänu nende materjalide eest, ka kirjalike materjalide eest, mis on võrdlemisi näitlikud! Minu küsimus käsitleb 2003. aasta pööret, mille te oma ettekandes nii reljeefselt esile tõite. Üldjoontes olen ma selle tõlgendusega nõus, kuid mõni asi eeldaks võib-olla veidi pikemat seletamist. Kõigepealt, kui see pööre niisugusel kujul ei oleks toimunud, kas see oleks hoidnud reklaamikuludel põhineva erakondadevahelise võidurelvastumise majandusbuumi aastatel ära või kui palju see oleks seda ohjeldanud? Samuti võiks rääkida mõjust administratiivressursside kasutamisele. See ei puuduta üksnes väikesi omavalitsusi, vaid ka näiteks Tallinna Televisiooni ja pealinna tehtavaid igasuguseid "sotsiaalreklaame", mis väga sarnanevad linnas võimul oleva erakonna reklaamidega jne.

Siin oli tegelikult kaks küsimust. Esimesele küsimusele vastates ma arvan, et ära see tõenäoliselt ei oleks hoidnud. Kes mäletab sellel ajal toimunut, see teab, et Eestis oli valdav arusaam, et valimistulemus on reklaami ja suhtekorraldustegevuse produkt, mida on võimalik osta. Tõepoolest, erakondade omavaheline konkurents läks pidevalt seda rada, et oluline oli, kes suudab kokku kanda rohkem sadu tuhandeid või miljoneid kroone mõne suhtekorraldus- või reklaamifirma, televisioonikanali või mõne muu meediaettevõtte teenuste eest maksmiseks. Juba tookord oli muidugi hoiatavaid hääli, et see asi ei ole õige ja lõpeb halvasti, aga ilmselt ei oleks olnud võimalik seda protsessi takistada. Mis puudutab administratiivressursse, siis eks see probleem oli mingil määral ka varasemal ajal, aga tõepoolest on see mingis korrelatsioonis selle poliitilise protsessiga, mis toimus pärast 2002. aastat, kui suuremad omavalitsused, st põhiliselt linnad, hakkasid üksteise järel minema n-ö ühe erakonna kontrolli alla. Selles olukorras osutus võimalikuks vähemalt kohaliku võimu jätkuvust tagada administratiivressursse kasutades. Kui linna valitsev erakond suutis edukalt seda teha, siis ta suutis pidevalt, ühest valimisest teise tagada iseenda võimu kestmist. Mingisugune põhjus võis olla siin ka selles, et nõukogude tüüpi majandamise ja poliitika tegemise, eriti poliitika finantseerimise praktikat võis tulla üldise nõukogude aja nostalgia tõttu tagasi. Mingi osa võis siin olla seotud sellega, et teatud kultuuriga inimesed on meist ida pool asuvaid maid kippunud eeskujuna jäljendama.

Küsimuseks saab sõna Mari-Ann Kelam. Palun!

Suur tänu, proua eesistuja! Aitäh ettekande eest! See, kuidas finantseerida poliitikat ja kampaania tegemist, on väga huvitav ja väga lai teema, mida igal pool maailmas arutatakse, ja kusagil ei ole seda probleemi väga edukalt lahendatud. Minu küsimus on ühe vihje kohta, mis oli teie kõne lõpuosas. See oli varikampaania finantseerimise või, ütleme, varifinantseerimise kohta. Kas saaks sellest natuke rohkem kuulda ja ka analüüsi selle kohta, kuidas see rahvale mõjub?

Tõsi on see, et maailmas ei ole kuskil ideaalset erakondade rahastamise süsteemi, igal pool on oma finessid ja igal pool on oma puudused. Põhiskeemid käsitlevad ikkagi seda, kui palju ja milliseid annetusi on seaduslik koguda. Teine võimalus on see, kui palju maksumaksjad selleks tööks erakondadele annavad. Nagu ma ütlesin, Lätis ei anna maksumaksja üldse midagi. Eestis on praegu see olukord, et poliitikatööks kulutatavatest summadest üle poole tuleb maksumaksja taskust. Mis puudutab varimajandust, siis on küsimus, kuidas seda defineerida. Mina defineeriksin poliitikavarimajandust nii, et see on kõik see, mis ei kajastu nendes aruannetes, mida erakonnad, üksikkandidaadid või valimisliidud esitavad Riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjonile. See ei tähenda seda, et kõik need avaldamata jäänud asjad peaksid tingimata olema ebaseaduslikud või ebamoraalsed, aga nad on varjatud. Mingisugune osa nendest on ilmselt nii amoraalsed kui peaksid olema ka keelatud. Kuid kuna neid ei õnnestunud eos tõrjuda, siis praegu on olukord, et puuduvad isegi poliitilised ideed, kuidas oleks võimalik seda mahtu vähendada. See on arvatavasti järgmise Riigikogu koosseisu üks olulisemaid küsimusi, millele tuleb hakata mõtlema: kuidas reageerida sellele olukorrale, mida mina nimetaksin ühiskondliku vale järsuks kasvuks. Olen koos oma tuttavatega püüdnud esitada ka eksperdiarvamusi, kui suur on varimajanduse osakaal valimiste või erakondade finantseerimises. Täna julgen väita, et see võib ulatuda 35–40%-ni kogu sellest rahast, mis erakondade igapäevategevuses ja valimistegevuses liigub.

Kalle Palling, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Hetk tagasi te oma kõnes mainisite, õigemini, mitte ei maininud, vaid väitsite, et kõik erakonnad lähevad valimistele vastu võlgadega eelmistest valimistest. Kõigepealt oleks stenogrammi huvides vaja mainida, et Reformierakonnal ei ole ühtegi võlga, millega ta järgmistele valimistele vastu läheks. Kas teile on teada, et mõnel teisel erakonnal peale Keskerakonna on valimisvõlgu, või te soovisite lihtsalt siin Riigikogu puldis ka teistele erakondadele kaela määrida valimisvõlgu, mida neil ei ole?

Võlgade probleem on keeruline selles mõttes, et tekib küsimus, mis on võlg. Ma arvan, et teil ehk on formaalselt õigus, sest formaalne allikas võlgade olemasolu kinnitamiseks on kahtlemata Riigikogu korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjoni aruanded. Viimases aastaaruandes on vähemalt tolle aruande avaldamise kuupäeva seisuga ära toodud terve hulga erakondade võlad. Ma ei tea, millised andmed on komisjoni käsutuses praegu. Kui ma eksin ja teil ei ole võlgu, siis mul oleks selle üle hea meel. Aga ma natukene kahtlen selles. Vaevalt teiegi teate oma erakonna majandamise ja annetuste hankimise kõiki finesse. Aga niisugust väidet on muidugi väga meeldiv kuulda. Ma väga loodan, et ka teised erakonnad saavutavad sellise taseme, et nad võiksid, käsi südamel, öelda: "Meil ei ole mingeid võlgu. Veelgi enam, me tulevikus ei kasuta sellist praktikat, et me teeme kampaaniaid võlgu ja maksame arveid neli korda aastas nendel kuupäevadel, kui erakondadele laekuvad riigieelarvelised eraldised."

Eiki Nestor, palun!

Aitäh! Ka minu küsimus on seotud selle 2003. aasta pöördega. Teatavasti toimus see sellise üldise loosungi all "Keelame ära!". Inimestele oli see hästi meeltmööda, nad uskusid seda. Kas me võime tagantjärele öelda, et see suur ja ilus loosung on osutunud blufiks?

Ma ei tea täpselt, milline oli see suur ja ilus loosung. Ma ei olnud 2003. aastal enam Riigikogus, ma ei oska seda kommenteerida. Omaaegse Riigikogu liikmena suhtusin ma alati väga skeptiliselt igasugustesse keelamistesse, välja arvatud need juhud, kui tegemist on asjaga, mida, ütleme, 90% sellega võimalikult seotud isikuid omal vabal tahtel niikuinii ei teeks, ja kui ühiskonnal on vaja sundida üldise normi täitmisele väikest vähemust, kes tahab üleüldiselt aktsepteeritavat normi rikkuda. Seda juhtumit võiks käsitleda ühe õppetunnina ja see õppetund on mitmes teises majandustegevuse valdkonnas kahtlemata olulisem kui kõne all olevas erakonnamajanduses.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! On üldteada, et piirangud kipuvad süsteemi muutma veelgi segasemaks ja hägusemaks. Öelge oma arvamus, kuidas teie suhtute sellesse, et äriühingutel on erakondade rahastamine keelustatud. Mina näiteks arvan, et äriühingud võiksid seda rahulikult teha, siis oleksid suhted palju selgemad.

Ma olen oma arust seda vastust juba paar korda siin andnud. Maailmas on küllalt levinud arvamus, et oleks parem, kui erakonnad vabatahtlikult loobuksid annetuste vastuvõtmisest teatud suurematelt äriühingutelt, et mitte sattuda n-ö poliitilisse sõltuvusse nende äriühingute soovidest. Teisest küljest, kui tuleb valida mitme võimaliku halva vahel, siis sellel juhul, kui lubada annetusi anda ja võtta, tingimusel, et annetajate nimed ja annetuste summad oleksid avaldatud, on pahed palju väiksemad kui sellesama nähtuse surumisel põranda alla, kus selle üle kaotatakse igasugune kontroll.

Jaanus Marrandi, palun!

Tänan! Lugupeetud härra Adams! Tänan teid tähelepanuväärse ettekande eest! Te olete olnud pikalt poliitik ja nüüd olete mõnevõrra sellest kõigest kõrval, seega olete päris sobiv inimene hindamaks praegust erakondade rahastamise süsteemi, mis sõltub üheselt ja ainult parlamendikohtade arvust. Paljud eksperdid on arvanud, et see viib kaheparteisüsteemi süvenemisele, mõned erakonnad tegelikult monopoliseerivad kogu poliitika. Praegune riigieelarvest rahastamise süsteem toetab seda. Missugune on teie hinnang ja kas te peate praegust korda optimaalseks ja õiglaseks?

Aitäh küsimuse eest! Umbes 1995. aastast on perioodiliselt tekkinud küsimus, kas Eesti ei peaks riigi rahalise toetuse jagamisel minema Riigikogus saadud kohtade järgi jagamise süsteemilt n-ö saadud häälte süsteemile, mis võtaks arvesse nii häälte saamist Riigikogu valimistel kui ka häälte saamist kohalikel valimistel. See on nii mitmel maal, tuntuim on arvatavasti Saksamaa süsteem. Tehniliselt oleks seda raskem teostada, aga ega see küsimus ei ole kuskile kadunud. Muide, teoreetiliselt kirjutati see sisse ka 2003. aasta pöörde ajal vastu võetud seadusmuudatusse, küll lükati see kahe aasta võrra edasi ja kaks aastat hiljem kadus see uuesti seadusest ära. Aga enne tuleb lahendada üks väga oluline eetiline ja juriidiline küsimus. Nimelt, kas püütakse hoida raha saajatena ainult suurerakondi, kes on Riigikogus, ega laiendataks toetussumma saamist üksikkandidaatidele ja kohalikele valimisliitudele. Kui selline laiendamine toimuks, siis oleks suhteliselt lihtne minna praeguselt süsteemilt üle n-ö häälte arvu järgi toetuse andmise süsteemile.

Hea ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh ajaloolise ülevaate ja küsimustele vastamise eest! Me jätkame oma arutelu.

Aitäh teile! Jõudu, rahvaasemikud!

Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli endise õiguskantsleri Allar Jõksi! Ettekandeks on aega 20 minutit, küsimusteks ja vastusteks samuti 20 minutit. Juhin tähelepanu, et igal Riigikogu liikmel on päevakorrapunkti raames võimalik küsida üks küsimus. Palun!

Austatud juhataja! Lugupeetavad Riigikogu liikmed! Ühe suurettevõtte juht väitis mulle, et viimaste hinnakirjade järgi maksab seadusmuudatuse algatamine ja erakonna toetus sellele, ilma läbisurumise garantiita, alates 500 000 kroonist ehk uues vääringus 32 000 eurost. Lahendused, kuhu ja kuidas raha kanda, olevat olemas. See ärimees ei olnud tõenäoliselt mures sellepärast, kas seaduse müüjad on kampaaniaga "Euro hinda ei tõsta" ühinenud või mitte. Pigem keeldus ta uskumast, et Eesti Vabariigis ei ole ühelgi õiguskaitseorganil enam pädevust sellise väite tõepära kontrollida ja seda sel põhjusel: mis ei ole karistatav, ei ole ka kontrollitav ega uuritav. Ainuke erakonna varjatud rahastamise menetleja on alates 1. aprillist 2011 Eesti Vabariigi ajakirjandus. Kui see isik või erakond, keda süüdistatakse varjatud rahastamises, meedia süüdistusega ei nõustu, siis on tal võimalus tõe väljaselgitamiseks pöörduda oma au ja väärikuse kaitseks kohtusse. Aga siin tuleb arvesse võtta, et kohtus saab kaitsta vaid seda, mis on olemas.
Austatud Riigikogu liikmed! Sissejuhatuses toodud näide markeerib teemat, mida ma täna käsitlen. Erakondade loomise, ülalpidamise, maailmavaate levitamise ja poliitkampaania põhimõtete ning erakondade ja teiste poliitikat viljelevate kehandite tegevuse rahastamise ja kõige lõpuks ka valimissüsteemi, sealhulgas künnise, nimekirjade esitamise õiguse, ringkondade suuruse, kautsjoni ja teiste küsimuste lahendamine eeldab terviklahendust. Kuna arutelu formaat seda ei võimalda, siis peatun vaid killukesel mosaiigist nimega eluterve demokraatia.
Parlamentaarset demokraatiat võib vaadata kui ideede turuplatsi või heitlust, kus poliitilised jõud püüavad võidu edastada oma sõnumit. Kui keegi saab tänu suuremale rahakotile monopoli, tõemonopoli, siis on see võistlus sisuliselt läbi. Poliitikas defineeritakse edu valimistel jaotatava võimu kaudu. Selle saamiseks on vaja raha ja see raha on jaotatud laias laastus kaheks kuluartikliks: erakondade ülalpidamine ja erakondade valimiskampaania. Erakondade võlgnevused ja suutlikkus võlgu seaduslikult tagasi maksta on muutnud erakonnademokraatia haavatavaks. Seda põhjusel, et sulide osalemine poliitikas muudab riigi hapraks. Erakondade rahapuuduse teine paratamatu tagajärg on poliittöö maksumaksja raha eest, sõltumata sellest, kas tegemist on riigiasutuse või kohaliku omavalitsusega. Teisisõnu: võimendub riigiaparaadi parteistamine. Erakondade kesise majandusliku seisuga võib olla põhjendatud ka teiselt riigilt raha küsimine ja Riigikogu ootamatult üksmeelne otsus keelatud annetuse vastuvõtmine dekriminaliseerida. Pärast Riigikogu novembrikuist otsust välistada varjatud annetuse eest karistusõiguslik vastutus on õiguskaitseorganid kimbatuses, sest nad ei tea, mida kogutud materjaliga pihta hakata. Mõjuvõimuga kauplemist, usalduse kuritarvitamist või keelatud majandustegevust on tunduvalt keerulisem (kui mitte öelda, et võimatu) tõendada, kui me võrdleme seda varjatud raha vastuvõtmisega erakonna poolt. Ilmekalt tõendab seda eilses Postimehes ilmunud artikkel varjatud annetuse vastuvõtmise kohta.
Eeltoodut arvestades fookustan oma tänases ettekandes tähelepanu asjadele, millest on räägitud aastaid, kuid mille alahindamise kibedaid vilju oleme nautinud viimase kuu aja jooksul.
Esiteks, meil puudub poliitilist vastutust kandev organ või ametiisik, kelle jaoks erakondade rahastamise kontroll ja poliitilise korruptsiooni vältimine oleks peamine ülesanne. Puudub organ või ametiisik, kes kujundaks avalikku arvamust ja seeläbi ühiskonna hoiakuid. Eestis on ametid nii tervise kaitseks, taimede kaitseks kui ka tarbijate kaitseks, kuid puudub demokraatia kaitse.
Teiseks, puudub erakonna õiguslik vastutus varjatud annetuse vastuvõtmise eest. Seadus peaks kujundama olukorra, kus erakonnal oleks seadust järgida kasulikum kui seda rikkuda. Praegu on olukord vastupidine. Riigikogu keeldus kehtestamast erakonnale kohustust kanda varjatud annetus kolmekordses ulatuses riigieelarvesse tagasi. Põhjendus oli selline, et põhiseaduse kohaselt saab erakonda trahvida vaid kohus. Isegi kui kohustust raha kolmekordses ulatuses tagasi maksta pidada trahviks põhiseaduse tähenduses, oleks Riigikogul olnud võimalus vastav kohtulik menetlus kehtestada. Teiseks tunnistas Riigikogu kadestusväärse üksmeelega kehtetuks karistusseadustiku sätte, mis nägi erakonnale ette vastutuse varjatud annetuse vastuvõtmise eest. Seda olukorras, kus seaduse ette valmistanud Justiitsministeerium rõhutas seletuskirjas: "Kuid olukorras, kus erakond saab keelatud annetuse, mida ta ei tagasta või ei kanna riigieelarvesse, on kehtiva erakonnaseaduse vastutuse sätted erakonnale liiga leebed." Keelatud annetuse vastuvõtmine on üks raskemaid ja tõenäoliselt ka populaarsemaid rikkumisi. Seetõttu on eelnõu viimases seletuskirjas olev põhjendus, et erakondade karistamine keelatud annetuse vastuvõtmise eest ei ole otstarbekas, lihtsalt küüniline. Ka maksude maksmine või liikluseeskirja järgimine ei ole paljude jaoks otstarbekas. Kui erakonna tegevus raha hankimisel võib kujutada ohtu Eesti julgeolekule, siis peaks selline tegevus olema kontrollitav ja karistatav. Kui Eesti riik ei taha kontrollida oma erakondi, siis ta riskib võimalusega, et tema erakondi hakkavad kontrollima teise riigi erakonnad. Seetõttu kujutab Eesti riiklikule julgeolekule ohtu nii varjatud rahaküsimine võõrriigist kui ka see, kui Riigikogus esindatud erakonnad sellise rahaküsimise dekriminaliseerivad.
Õiguskaitseorganid on erakonna rahastamise väärjuhtude uurimisel olnud tagasihoidlikud. Eesti õigusemõistmise lähiajalugu on täis näiteid, kus kasinast tõenduslikust baasist ja haprast õiguslikust alusest hoolimata on süüdistuse esitaja kriminaalasjas üritanud, pea ees, läbi betoonseina joosta, õigustades seda vajadusega kujundada õiguspraktikat. Kui tegemist on aga erakonna rahastamisega, siis piisab prokuratuuril mõnest tunnist, et väljastada pressiteade kriminaalasja algatamata jätmise kohta. Ainsaks töövõiduks võib pidada Erakonna Eesti Kristlikud Demokraadid karistamist selle eest, et nad deklareerisid sinisilmselt, et on võtnud laenu isikult, kellelt seadus laenamist keelab.
Aastaid on räägitud ka sellest, et erakondade rahastamise kontrollorgan peab olema sõltumatu, pädev ja piisavate ressurssidega. Erakonnaseaduses 2010. aasta novembris tehtud muudatused ei ole küllaldased, et luua sellist kontrollorganit. Riigikohtu 2008. aasta otsusega leiti, et erakonnaseadus on põhiseadusega kooskõlas, sest erakondade rahastamise kontrolli süsteem ning kontrollorganite pädevus koostoimes on piisav selleks, et jõuda erakondade rahastamise tegelike allikateni. Oluline on aga märkida, et sellisele tulemusele jõudis Riigikohus põhjusel, et seadus nägi muu hulgas ette erakonna vastutuse varjatud annetuse vastuvõtmise eest. Olukorras, kus erakonnad on oma tegevuse varjatud annetuse vastuvõtmisel dekriminaliseerinud, tekib taas küsimus erakonnaseaduse vastavusest põhiseadusele. Viimase kuu aja jooksul on avalikkuses korduvalt viidatud, et kapo on tõhus kontrollorgan erakondade rahastamise kontekstis. Paraku on kapo seadusjärgsed eesmärgid teised, tema eesmärk ei ole mitte erakonna rahastamise kontrollimine, vaid julgeolekuohtude ennetamine. Kui erakonnale küsitakse varjatult raha mitte idanaabrilt, vaid kohalikelt ärimeestelt, siis jääb see kapo tegevusraadiusest välja.
Kokkuvõtteks. Eeltoodud puudused on ilmselged, kuid nende puuduste valguses pole niivõrd oluline mitte see, et viimased erakonnaseaduse muudatused ei taga Euroopa Nõukogu organi GRECO soovituste täitmist ei kontrollorgani sõltumatuse ega sanktsioonide ja haldusmeetmete mõjususe osas. Ma arvan, et me võiksime Eestis ilmselgete puudustega tegelda ka siis, kui meid kubjas käskimas ei ole. Selles mõttes on rõõm, et viimaste skandaalide valguses on erakonna rahastamise ja kontrolliga seonduvate seaduste täiendamise vajadusele tähelepanu juhtinud nii Vabariigi President kui ka endine Riigikohtu esimees Rait Maruste.
Aga et mitte jääda lihtsalt puuduste üle halama, toon välja, millised on minu, Eesti Vabariigi kodaniku ettepanekud olukorra parandamiseks.
Esimene ettepanek on selline, et tuleks täiendada erakondade riigieelarvest rahastamise normistikku selliselt, et tulevikus kataksid riigieelarvest tehtavad eraldised vaid mõistliku isikkoosseisu ja kontori ülalpidamise. Teisisõnu: vaid erakonna tegevuskuludeks saaks riigieelarvest raha eraldada. Valimiskuludeks võiks kasutada ainult tulumaksuvabalt tehtud annetustest saadud raha, kusjuures nii füüsilisel kui ka juriidilisel isikul oleksid annetamisel ülempiirid. Nii oleks valijal endal võimalik otsustada, kui palju ta soovib valimiskampaaniale raha kulutada. Lisaks võimaldab selline regulatsioon laiendada Riigikontrolli pädevust erakondadele küsimuses, kas riigieelarvest eraldatud raha on kasutatud sihtotstarbeliselt või mitte.
Teiseks. Tuleks vähendada erakondade vajadust raha järele. Valimistel on alati vähe raha, seetõttu on ainus võimalus vähendada survet kampaania rahastamisele. See kaudne meede on parem kui ükskõik milline otsene meede. Kõige mõjusam teadaolev kulude vähendamise viis on teatud kanalite keelamine või nende andmine maksumaksja ülalpeetavasse ringhäälingusse. Mitmes Euroopa riigis on kasutusel erinevad kombinatsioonid, näiteks keelatakse välireklaam või telereklaam ja antakse kõigile kandidaatidele teatud kriteeriumide alusel esinemisvõimalus avalikus meedias. Samuti on võimalik seada kampaania maksumusele ülempiir. Samas peab nentima, et sellisest piirangust kõrvalehoidmiseks on mitu leidlikku võimalust. Siinkohal võib küsida, kas Eesti Vabariigi põhiseadus lubab piirata väljendusvabadust, ettevõtlusvabadust ja teisi asjasse puutuvaid põhiõigusi. Riigikohtu 1. juuli 2010. aasta otsus annab väga selge ja ühese vastuse. Riigikohus rõhutas, et põhiõigused, mida valimisreklaami keeld riivab, ei ole absoluutsed. Teisisõnu: puudub õigus sõnavabadusele tuginedes valijaid kohatult mõjutada, näiteks manipuleerida valija tahtega poliitilise programmi ja kavatsuste kohta sisulist teavet jagamata, samuti valijaid sisulisse arutellu kaasamata. Teiseks väärib rõhutamist Riigikohtu järeldus, et demokraatia kindlustamiseks on oluline ja vajalik teavitamistöö valijate teadlikkuse suurendamiseks, samuti on olulised meetmed valimisaktiivsuse suurendamiseks, mis peaksid omakorda kaasa aitama erinevate ühiskondlike vaadete ulatuslikumale esindatusele esindusorganis. Riigikohus on nii väga täpselt näidanud, et võimu kvaliteet sõltub valija teadlikust valikust. Kolmandaks on kohtuotsusest järeldatav, et Riigikogu võiks kogu valimiskampaaniaga seonduvat käsitleda kompleksselt. Sellise lahendusega tagataks paremini raha osakaalu vähendamine poliitilise võimu saavutamisel, sisulise poliitilise argumentatsiooni osakaalu suurendamine valimiskampaanias ning valijate kohatu mõjutamise vähendamine.
Kolmandaks. Tuleks tagada kontrollorgani sõltumatus ja piisavad vahendid selle tegevuseks. Kuigi 1. aprillist olemasolev kontrollorgan ei ole parim variant, tuleks kuni parema lahenduse leidmiseni olemasolevat organit võimalikult efektiivselt kasutada. Selleks võiksid Riigikogus esindatud erakonnad nimetada komisjoni koosseisu erakonnast sõltumatuid liikmeid, kes on laitmatu reputatsiooniga, vastavate teadmisega ja kes ei karda rikkuda oma mainet poliitilise eliidi silmis. Ainult nii on võimalik vältida kontrollorgani muutumist tõekomisjoniks.
Neljandaks. Tuleks taastada õiguslik vastutus erakonna varjatud rahastamise eest. Vaid tõhus ja järjekindel järelevalve võib tuua muutusi poliitilises kultuuris. Tuletame meelde, kui palju muutis ärikultuuri Diveci juhtum. Eesti ärikultuur ja maksudistsipliin ei oleks sellised, kui riigiametid ei oleks olnud seaduse kaitsel järjekindlad. Ümbrikupalga maksmine töötajale ei erine varjatud raha maksmisest erakonnale. Poliitilise otsustusmehhanismi läbipaistvus ei ole vähem kaitset vääriv väärtus kui laekuvad maksud. Seetõttu on minu arvates möödapääsmatu luua erakonna õiguslik vastutus varjatud annetuse vastuvõtmise eest.
Viiendaks. Poliitilise otsustusprotsessi läbipaistvus tuleks muuta üheks valimisdebati teemaks. Eestis ei ole siiani toimunud intelligentset arutelu erakonna rahastamise üle. Seda põhjusel, et pole erakonnaülest kohta, kus seda teha. Riigikogu kui erakonnapoliitiline kogu ei ole selleks sobiv, sest võimu pärast omavahel võisteldakse, aga erakondade rahastamine nagu ka Riigikogu liikmete töötasustamine on küsimus, mis peaks olema erakonnaülene.
Eesti valija on siiani läbi sõrmede vaadanud sellele, kas erakonnad mängivad ausa mängu reeglite järgi või mitte. Vähemalt kinnitab seda senine valimispraktika. Saabuvate valimiste eel peaksid nii valijad kui ka ajakirjanikud küsima näiteks järgmisi küsimusi ja erakonnad peaksid neile selgelt vastama. Esiteks, kas vähendate raha osakaalu poliitilise võimu omandamisel ja piirate maksumaksja raha kasutamist valimiskampaanias? Teiseks, kas taastate õigusliku vastutuse erakonna varjatud rahastamise tõkestamiseks? Kolmandaks, kas loote kontrollorgani, mis on erakondlikust tahtest sõltumatu ja pädev? Valijahariduse lahutamatuks osaks peaks saama teadmine ausa rahastamise mõjudest ja ohtudest. Vaid sellise debati abil on võimalik kujundada ühiskonnas hoiakuid ja väärtushinnanguid. Selle põhitõe eiramise tagajärg võib olla rahvavõimu hääletu alistumine rahavõimule. Ma tänan!

Aitäh! Nüüd on võimalus esitada küsimusi. Küsimusi ei ole. Vabandust! Jäädi küll pisut hiljaks, aga Sven Mikseril on siiski küsimus. Palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Te rääkisite valimiskampaania kulude ülempiirist ja annetuste ülempiirist nii juriidilistele kui ka füüsilistele isikutele. Üks probleem on kindlasti see, et kuna suuremahulist reklaami tellitakse eri reklaami- ja meediafirmadest, siis on n-ö deklareerimise tasemel väga halvasti näha, mida ja kui palju õieti osteti, kui palju osteti näiteks telesekundeid, klippide kordusi, lehepinda, välireklaamipinda. Kas teie hinnangul tuleks deklareerimise korras teha mingisuguseid muudatusi?

Aitäh! Ma pakkusin tegelikult kaks alternatiivset valikut. Ma mainisin, et valimiskampaaniale rahalise ülempiiri seadmine ei pruugi anda kõige paremat tulemust. Seetõttu olen skeptiline selles suhtes, kas deklareerimiskohustuse täiendamise korral on võimalik saavutada ülempiiri järgimist. Ma arvan, et tõhusam vahend on teatud reklaamikanalite keelamine.

Taavi Rõivas, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kõikvõimalike kanalite keelamise arutelu on siin parlamendis olnud väga palju. See on kindlasti intellektuaalselt huvitav arutelu. Samas teame, et just nimelt kanalite keelamine on tekitanud sellised nähtused nagu K-kohuke ja munitsipaalraha massiivne kasutamine reklaamieesmärkidel, mis praeguse kampaania ajal on minu meelest ületanud igasugused taluvuse piirid, vähemalt pealinnas. Aga te märkisite õigesti, et suur osa parlamendierakondadest on väga suurtes võlgades (stenogrammi huvides ütlen, et Reformierakond kindlasti välja arvatud). Ka minu meelest tekitab see selgeid ohte, just nimelt ohtu kasutada avalikke vahendeid reklaamide tellimisel, nagu me Tallinnas näeme, aga see võib tekitada ka muid ohte. Millise hinnangu teie meelest peaks valija andma sellele, kui osa erakondi on süstemaatiliselt võlgu ega suuda majandamisega hakkama saada?

Aitäh! Nagu ma oma ettekandes märkisin, siis ilma selleta, kui valija ei anna hinnangut või kui valija ei esita oma kandidaadile või oma erakonnale väga selgeid erakonna rahastamisega seotud küsimusi, ei ole võimalik mingeid positiivseid muutusi kaasa tuua. Teisisõnu: me jääme edaspidigi imetlema kas munitsipaalmeedia kasutamist erakonna valimisvankri ees või mingeid teisi nippe. Minu arvates on kõige parem võimalus see, kui nii ajakirjandus kui ka valijad nendel teemadel väga täpseid küsimusi esitavad.

Imre Sooäär, palun!

Aitäh, hea juhataja! Austatud ettekandja! Oma ettekande soovituste osas mainisite tulumaksuvaba annetust. Kehtiv seadus teatavasti ei võimalda enam tulumaksuvabalt erakondadele annetada. Kas teie ettepanekut tuleks käsitleda nii, et tulumaksuvaba annetus erakondadele tuleks taastada? See vähendaks ju riigieelarve tulusid ja suurendaks riigieelarve defitsiiti.

Aitäh! Seda ma pakkusin ühe võimalusena, sest muidu võib olla väga raske motiveerida isikuid erakonnale annetama. Mis puudutab riigieelarvele tekkivaid mõjusid, siis ma arvan, et ülempiiri seadmisega on võimalik neid ohte minimeerida.

Kalev Kotkas, palun!

Tänan, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Sotsiaaldemokraatlik Erakond tegi otsuse eelnõuga ettepaneku tellida erapooletu audit erakondade tegelike valimiskulude hindamiseks, et saaks neid hiljem deklareeritud valimiskuludega võrrelda. Kuidas teile see ettepanek tundus?

Ma ei ole kahjuks selle ettepaneku ega selle ettepaneku põhjendustega kursis, aga ma arvan, et iga väike samm või ettevõtmine, mis aitaks erakondade valimiskampaaniate kuludes tagada suuremat läbipaistvust, on teretulnud. Kuid need sammud ei tohiks piirduda killukesega tervest mosaiigist. Eelkõige on vaja siiski terviklahendusi.

Hannes Rumm, palun!

Hea juhataja! Lugupeetud ettekandja! Minu küsimus käsitleb erakondade seda laadi rahastamist, mida SRÜ riikides nimetatakse varjamatult administratiivsete ressursside ärakasutamiseks ja mida me oleme ka Eestis näinud, riigi tasemel õnneks seni veel vähe, küll aga väga palju omavalitsuste tasemel. Mõne omavalitsuse raha eest tehakse väga jõuliselt erakondlikku propagandat. Minu küsimus on: kas ja kuidas saab siin seadusandja sekkuda ja milliseid seadusandlikke võimalusi te näete selliste, mõnes mõttes ka varjatud rahastamise katsete lõpetamiseks?

Ma olen küllaltki skeptiline selles suhtes, et mõne kiire seadusmuudatusega oleks võimalik saavutada olukord, kus administratiivseid ressursse erakondade valimiskampaaniates ei kasutataks. Aga ma arvan, et võib-olla esimene samm oleks see, kui taastada vastutus varjatud annetuse vastuvõtmise eest ja varjatud annetust vastavalt defineerida. Ma arvan, et teatud juhtumeid on siis võimalik õiguslikult hinnata. Aga samas arvan, et suurem osa sellega seotud probleeme jääb siiski eetilisel tasandil hinnatavaks.

Karel Rüütli, palun!

Aitäh! Kõigepealt tänan väga huvitava ja sisuka ettekande eest! Teie ettekandest jäi mulle lisaks muule kõrvu üks märksõna, nimelt "ausad mängureeglid". Sellest on väga palju räägitud, aga ikkagi, kui me vaatame poliitilist olukorda, siis näeme, et ühed mängivad justkui jalgpalli ja teised ragbit. Samas, poliitpraktika ütleb, et valijad tahavad pigem kuulda magusat valet kui kibedat tõtt ja valimiste karmides konkurentsitingimustes ausate mängureeglite järgi mängimist väga palju hinnata ei osata. Kas see tähendab seda, et meie avalikus ruumis ja avalikus meediaruumis räägitakse sellest ikkagi vähe, kui valijad ei oska valimistel sellele väga selget hinnangut anda? Ühest küljest peaksid ju needsamad meediakanalid veel rohkem sellele tähelepanu pöörama, aga samas me räägime reklaamirahast.

Aeg, kolleeg Rüütli!

Aitäh! Ma ei ütleks, et ausast valimiskampaaniast või erakonna rahastamisest vähe räägitaks. Kuid paraku ei ole ausate valimisreeglite järgimine siiamaani saanud valimiskampaania või valimisdebati lahutamatuks osaks. Sellest ongi tingitud minu viies ettepanek, mis on suunatud eelkõige valijatele ja ajakirjandusele, et ausa mängu reeglite järgimine valimiskampaanias hakkaks kujunema üheks oluliseks teemaks.

Tõnis Kõiv, palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Te oma kõne lõpus ütlesite, et tuleks luua erakondade õiguslik vastutus keelatud annetuse vastuvõtmise eest. Üllatav väide. Minu teada on õiguslik vastutus väga selgelt olemas. Palun selgitage Riigikogule või rääkige lahti, tuginedes oma teadmistele ja varasemale kogemusele, milline õiguslik vastutus tekib erakonnal, kes on võtnud vastu keelatud või varjatud annetuse.

Mul on siin erakonnaseadus sellises redaktsioonis, nagu see jõustub 1. aprillist 2011. Sellest seadusest, karistusseadustikust ega ühestki teisest seadusest ei õnnestunud mul leida ühtegi viidet sellele, et varjatud annetuse vastuvõtmine erakonna poolt oleks õiguslikult, ma rõhutan, õiguslikult taunitav. Puudub nii karistusõiguslik sanktsioon kui ka haldusõiguslik sanktsioon.

Küsimusi rohkem ei ole. Aitäh ettekande ja küsimustele vastamise eest! Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni aseesimehe Indrek Saare!

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Ma kõigepealt luban, et kuna kiire kampaaniaaeg on juba alanud, siis ma säästan teie aega. Ma loodan, et te kulutate seda selle jaoks, et suhelda inimestega ja mõelda mõned head mõtted, selmet otsida veelgi rohkem raha kampaania jaoks. Kindlasti ei kuluta ma ära 15 minutit teie ajast.
Aga esiteks tahan väga tänada Jüri Adamsit ja Allar Jõksi, kes võtsid vaevaks teha minu arust ära väga oluline töö, millele toetudes on võimalik edasi minna nendel, kes tahavad midagi muuta erakondade rahastamises, muuta seda läbipaistvamaks. Jüri Adamsil oli väga hea ülevaade ja kokkuvõte sellest, kuidas erakondade rahastamise temaatika on 18 ja poole aasta jooksul, nagu ta ise täpselt ütles, Eestis arenenud, ja Allar Jõks esitas minu arust üsnagi tervikliku muudatuspaketi, millele toetudes oleks võimalik juba hommepäev erakonnaseadus ette võtta. Paraku oleme näinud, et siin saalis ei ole piisavalt neid, kes seda tegelikult teha tahaksid. Nii et tuleb lootusrikkalt vaadata järgmise koosseisu poole ja loota, et seal on neid inimesi rohkem.
Ma ei hakka täna enam rääkima sellest, millest ma teile juba mitu korda olen rääkinud ja mõnegi ära tüüdanud, sellest, et me peaksime midagigi tegema selle jaoks, et parandada Eesti poliitikute, poliitika ja Riigikogu mainet. Küll aga nimetan neid asju, mis minu arvates on praegu valesti ja mis ei lähe kokku sellega, mida üks demokraatlik riik peab eesmärgiks seadma.
Me oleme põhiseaduses seadnud eesmärgiks, et meie valimised on ühetaolised. Paraku nad seda mitte kuidagi ei ole. Põhiseaduse § 60 põhjal saab ühetaoliste valimiste kohta öelda, et iga valija kohta arvestatakse võrdne arv hääli, antud hääled lähevad ka võrdselt arvesse, st neil on võrdne kaal. Jah, sellega võime nõustuda. Edasi saab öelda, et see sisaldab ka seda, et kõikidele kandidaatidele ja kandideerivatele erakondadele peavad olema tagatud võrdsed tingimused. Vabariigi Valimiskomisjoni koduleheküljel on siin toodud näitena võrdne eetriaeg. Ükskõik millise paindajuga tubli poliitdemagoog ka on ja kui ta isegi tõestab meile juriidiliselt korrektses keeles, et praegu on kõigil võrdsed võimalused, siis paraku peame nii viimaseid kui ka eelolevaid valimisi vaadates tõdema, et see ei ole sugugi tõsi. Ainuüksi Riigikogus esindatud erakondadel on riigieelarvest saadavates vahendites viiekordne vahe, rääkimata nendest, kes ei ole Riigikogus, kes saavad kümneid kordi väiksemaid toetusi või ei saa üleüldse toetust. Millistest võrdsetest tingimustest me räägime, kui me teame, et suur osa sellest rahast kulutatakse kampaaniaks?
Ma ei hakka pikemalt käsitlema administratiivsete ressursside väärkasutamist, aga tuleb mainida, et võimu omamine nii riigi- kui ka munitsipaaltasandil, samuti  see, kui võimulolijad mehitavad olulisi riigi- ja munitsipaalameteid tublide parteisõdurite või lihtsalt lähedaste sõpradega, annab valimiskampaanias selgeid eeliseid ja tekitab ebavõrdset konkurentsi.
Me eeldame, et me soovime vältida korruptsiooni igal tasemel, ka poliitilisel tasemel. Paraku, kui me oleksime päris ausad, siis suurel osal meist peaks siin saalis olema seljas näiteks selline hokisärk, kuhu peale oleks kirjutatud, kes on olnud need annetajad, kelle abiga erakond on ta Riigikokku toonud. Me ju ei soovi tegelikult, et Riigikogu koosneks vaid suurettevõtjate esindajatest. Ainult jõuline rahaline tugi teeb võimalikuks saada valituks, aga see paneb ka kohustuse sponsorit erikohelda. See on see palju viidatud kohustus teha seadusi nende jaoks, kes on maksnud.
Vaadates kahte eelmist punkti, peab paraku tõdema, et kui see, mida rääkis Jüri Adams, mida rääkis Allar Jõks ja mida ma üritasin praegu veel kord üle korrata, on tõsi, siis keskmine Riigikogu liige on keskmisest enam korrumpeerunud ehk keskmisest suurem pätt või keskmisest loomuldasa oluliselt rikkam. Riigikogu tuleks sellisel juhul nimetada mingiks muuks koguks, sest ta ei esinda siis kindlasti mitte kogu riiki, vaid ainult privilegeeritud klassi.
Me oleme endale seadnud eesmärgiks (eriti kohane on seda mainida nüüd, 2011. aasta jaanuaris), et valimised ei tohi kaasa tuua julgeolekuohtu. Ehk raha ei saa tulla välisriigilt, ei riigi fondidest, riigi- ega munitsipaalettevõtetelt või nendega otseselt seotud fondidest. Samal ajal jätsime selle punkti oma seadustest 2003. aastal välja, olgugi et kogu ülejäänud Euroopa Liit peab seda kohustuslikuks. Me peaksime seda uuesti kaaluma. Aga lõppkokkuvõttes taandub asi jällegi sellele, kas erakonnad on sunnitud võidurelvastuma ja milline on surve, et hankida raha ükskõik millise hinnaga.
Lõppkokkuvõttes me tahame ju valida inimesi ja ideid. Praegu tuleb taas tõdeda, et me valime tihtipeale kuvandit. Nagu me hästi teame, suure raha eest teeb meedia mullist mehe ehk mainekujunduseksperdid ja reklaamibürood löövad läikima kõik selle, mis võib-olla tegelikult ei läigigi. Nagu üks netikommentaator tabavalt ütles, tegelikult on roheline must ja jänes siga. Seda me ju ei taha, me tahaksime siia valida inimesi nende omaduste järgi, mis neil tegelikult on, mitte selle järgi, mis meile meedia vahendusel on pettekujutelmana ette maalitud.
Ma olen veendunud, et suur samm ühetaoliste, korruptsioonivabade, julgeolekuriski vähendavate sisuliste valimiste poole on kindlasti valimiskuludele ülempiiri ehk n-ö töökeeles öeldes lae seadmine. Sellepärast tuletan meelde, et sotsiaaldemokraadid koostöös roheliste ja Rahvaliiduga (siis, kui neil oli veel fraktsioon) esitasid 18. juunil 2009 seaduseelnõu, kus me tegime ettepaneku seada valimiskulutustele ülempiir viis miljonit krooni ehk praeguse vastena ligi 350 000 eurot. Oleme teinud ka järgmise ettepaneku, kuna esimene seaduseelnõu on küll läbinud esimese lugemise, aga on siis loomulikult jäänud komisjoni tolknema. Kui me vähegi tahame, me võime selle vastu võtta veel selle koosseisu ajal.
Selleks et oleks raskem sellest ülempiirist mööda hiilida, millest siin ka juttu oli, on suurepärane võimalus kaasata sõltumatuid eksperte ja sedasama kodanikuühiskonda, kes meil tekkimas on ja mingite ülesannetega juba nii suurepäraselt hakkama saab. Ta suudab seni katta küll vaid väga väikseid sektoreid, aga siiski. Tuleks tellida neilt valimiskulude audit, mis ei tegele mitte erakondade esitatud raamatupidamisdokumentide kontrollimisega, vaid monitoorib tegelikult kasutatud teenuste mahtu. Sellisel juhul muutub väga raskeks peita väidetavalt kaks korda suuremaid valimiskampaaniakulusid. Minu arust, head kolleegid, ei ole veel lootusetult hilja võtta uuesti ette see eelmise aasta lõpus meie ette pandud Riigikogu otsus, mis nägi ette eraldada vahendeid korruptsioonikomisjonile, nagu me seda kutsume, sellise auditi tellimiseks. Ma arvan, et sotsiaaldemokraadid isegi ei pretendeeriks autorlusele, kui keegi selle initsiatiiviga välja tuleks. Me hea meelega ühineksime selle initsiatiiviga. Väidetavalt on kaks korda suuremad kulud avalikkuses mitmel korral kõlanud. Kuigi Jüri Adams oma kokkuvõttes oli optimistlik, kõlab see tegelikult ju pessimistlikult: "Optimistlikul hinnangul on 2011. aasta alguse seisuga Eestis valimiskampaaniate majandusliku külje seadusliku ja avaliku osa koguväärtus suurem, kui on varimajandusliku külje koguväärtus." Optimistlikul hinnangul. See osa, mida me kunagi ei näe, võib olla tegelikult veelgi suurem.
Aga mida me kohe teha saame, lisaks sellele, et me oleme juhtinud ühiskonna tähelepanu sellele probleemile ja loodame, et nende siin välja toodud ohtude ja argumentide taustal jälgib avalikkus veidi rohkem seda, mida me selle kampaania käigus kulutame, ette võtame ja mida pärast selle kohta väidame? Lisaks siinsele arutelule, katsele seisukohti lähendada ja loomulikult eespool mainitud sotsiaaldemokraatide initsiatiivide toetamisele on meil võimalik ka ise midagi ette võtta. Meil, kes me oleme alustanud kampaaniat, maksab ehk kõigil korraks Riigikogu kandidaadina, selleks et võib-olla ei oleks pärast piinlikult valus valesti elatud aastate ehk sundotsuste pärast, millega ei oleks tahtnud end tegelikult siduda, läbi mõelda ja äkki ka oma erakonna peasekretärilt või mõnelt teiselt asjaomaselt isikult küsida: kes see maksab memme vaeva, tasub taadi kannatused? Ehk kes ja kui palju minu kampaania eest tegelikult maksis? Võiks küsida ka seda, kuidas see raha tegelikult teenitud on ja mis ma selle eest võlgnen. Nagu ütleb Jüri Adams: "Kelle katus ma olen? Millist varimajandust ma edendan?" Kindlasti on tunduvalt väiksem moraalne probleem (paljude jaoks on see sestap lihtsamini mõistetav, pragmaatilisem ja praktilisem) küsida enda käest, kes maksab erakonna võlad, kui me teame, et osa erakondade võlad on hiigelsuured juba enne tõsiste kampaaniakulutuste algust. Mis saab siis, kui tuleb välja, et riigi toetus peaks ühel või teisel põhjusel vähenema?
Kõigest hoolimata, hoolimata sellest, et suurem osa praktilisi inimesi ei tule saali kuulama sellist lastelalinat, nagu on arutelu erakondade rahastamise, demokraatia ja võimaliku korruptsiooni üle, tahan ma siiski uskuda ja üles kutsuda teid uskuma, et maailma või vähemalt iseennast on võimalik paremaks muuta. Ehk maksab meil kõigil siiski veel enne tõsise kampaania algust kordki endalt küsida, millise surve alla me ennast nende valikutega asetame ja kas see annab meile võimaluse teha selliseid otsuseid, millesse me usume, ehitada sellist riiki, millest me unistame. Tänan tähelepanu eest!

Küsimused. Küsimuseks saab sõna Mai Treial. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud ettekandja! Kõigepealt aitäh ettekande eest nii sinule, hea kolleeg, kui ka teistele ettekandjatele, kes täna on ettekandega esinenud! Ma tahan tänada sellegi eest, et Rahvaliidul on olnud koos sotsiaaldemokraatide ja rohelistega võimalus esitada erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu! Ma arvan ka, et sa kindlasti kolleegina ei öelnud häbenedes, et siis, kui Rahvaliidu fraktsioon oli. Rahvaliit on ka praegu Riigikogus esindatud kui erakond. Meie oleme jätkuvalt erakonnana sellel lainel, et valimistega seotud kulutused peavad olema selged ja läbipaistvad. Aga kuidas sa kommenteerid niisuguseid valikuid? On mitmeid kalendreid, kus on peal juba kandideerivad inimesed, kes esindavad ühte või teist organisatsiooni. Kuidas sellist rahastamist vaadata? Seda nad ju ise rahastanud ei ole.

Aitäh! Ma kõigepealt palun vabandust, kui mu väljend oli ebatäpne! Ma lihtsalt konstateerisin fakti, ma ei tahtnud anda mitte mingisugust hinnangut. Ma tegelikult siiralt loodan, et Rahvaliit kui erakond jääb ka pärast Riigikogu valimisi püsima, sest ma arvan, et seda erakonda on Eesti riigis vaja. Kui ma tulen küsimuse juurde, siis see, mida me näeme kalendrite peal, majaseinte peal, elektroonilises meedias, kus iganes, kui kasutatakse ära oma ametipositsiooni selle jaoks, et teha kampaaniat, on administratiivsete ressursside väärkasutus. Tõepoolest, seda teemat käsitleti täna ehk kõige vähem, aga avalikkuses on sellel teemal vist kõige rohkem spekuleeritud. See vajab kindlasti pikemat käsitlust, et need näited välja tuua. Ma arvan, et kõige ilusamad näited tulevad, kui me vaatame, kuidas üks pikka aega valitsuses olnud erakond kasutab ära oma võtmepositsioone ja enda mehitatud riigiameteid, ning teistelt poolt siis, kui me vaatame ühte Eesti suurlinna juhtivat erakonda. Need on kindlasti kõige võikamad ja kõige karmimad näited. Aga väärkasutusi või selliseid piiri peal kõndimisi on aeg-ajalt kõigil erakondadel ju olnud.

Küsimuseks saab sõna Jaan Kundla. Palun!

Aitäh, austatud juhataja! Lugupeetud ettekandja! Ettekandes mainiti põhiseaduse nõuet, et kõigil kandideerijatel peavad olema võrdsed võimalused kandideerimiseks. Kuidas seletada seda, et Riigikogus olevate erakondade nimekirjades kandideerijate eest makstakse kautsjoni riigi eraldatava raha eest, aga üksikkandidaatidel tuleb see maksta oma taskust? Kas see ei ole väga suur erinevus?

Jah, see on osa sellest probleemist. Mida rohkem kohti on sul Riigikogus, seda suurem on sinu konkurentsieelis. Me liigume lõppkokkuvõttes kogu rahastamistemaatikaga selles suunas, mille peale kaks suuremat erakonda ütlevad jälle: "Ah ei, see on mingi opositsiooni või pisikeste parteide probleem, ise olete viletsad olnud." Aga tegelikult see situatsioon, kus iga juurdevõidetud koht annab sulle veel rohkem ressursse ehk sinu konkurentsieelis teiste suhtes kogu aeg suureneb, viib meid lõppkokkuvõttes kui mitte üheparteisüsteemi, siis kaheparteisüsteemi. Loomulikult, vahel tekivad mõned erandid, millele viidates saab öelda, et see ei ole oluline teema, sest Indrek Tarand sai olematu rahaga europarlamenti või roheliste eelmine valimiskampaania maksis vähem. Aga need on üksikud erandid. Tegelikult on tendents see, et kes on suutnud ennast juba täis puukida, see saab järgmine kord veel suurema tüki.

Küsimusi rohkem ei ole. Aitäh ettekande ja küsimustele vastamise eest! Avan läbirääkimised. Palun esmalt sõnavõttudeks ja kõnedeks registreeruda fraktsioonide esindajatel! Esimesena palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Andres Herkeli!

Proua juhataja! Austatud kolleegid! Kõigepealt tänan Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni selle arutelu ja algatuse eest maailma paremaks muuta (püüan ka omalt poolt siin natukene kaasa rääkida), samuti mõlemat eksperti, kes meie ees esinesid!
Sellel arutelul on kaks joont, mida võiks sissejuhatuseks ära märkida. Kõigepealt on see erakondade rahastamise teemal vist esimene seda laadi diskussioon Riigikogus, millega ei kaasne mõni kirgi tekitav konkreetne seaduseelnõu. Vahest see ongi hea, et saada niisugust panoraamset ülevaadet, nagu esitas meile Jüri Adams, ja mõelda, mida edasi teha. Teiseks, see arutelu langeb omapärasesse aega, kui valimiskampaania stardipositsioonil toimub võib-olla selle kõige magedam eelfaas, kui poliitiline diskussioon on taandatud tänavareklaamide, plakatite ja lihtlausete analüüsile. Ma arvan, et Riigikogu liikmetel on poliitika kohta palju rohkem öelda.
Rahastamise kontrolli kohta on avalikus ruumis võib-olla kahte tüüpi arusaamu, millest on kõige enam räägitud. Üks on see, millele mõlemad ettekandjad, mõlemad eksperdid keskendusid: parem tulemus saavutatakse rangema või tõhusama kontrolli kaudu. Aga siin on täiesti ilmselgelt olemas eri koolkonnad. Minu meelest tuli tänastest ettekannetest juba välja, et need koolkonnad lähevad natukene lahku. Ühed keskenduvad pigem karistustele, kriminaliseerimisele, lootes, et seda õnnestub rakendada ja see toob kasu. Teised räägivad rohkem kontrollkomisjonist ja selle koosseisust. Kolmandad on aga keeldude osas võib-olla üsna skeptilised. Ma osutan siin Jüri Adamsi arusaamale n-ö 2003. aasta pöördest, et tuleks minna tagasi pigem sellele eelnenud rahastamise kontrolli ja aruandluse mudelite juurde.
Teine lähenemine tuleb aeg-ajalt esile ja see on olnud viimase kuu aja jooksul minu meelest ühiskonnas selgelt arutluse all, tulenevalt ka Vene raha küsimise skandaalist. See tähendab lootmist sellele, et avalik arvamus kutsub erakonnad korrale ning teatud kampaania viisid ja raha kasutamise viisid tekitavad inimestes lihtsalt tülgastust või valijates halvakspanu ning sellest tehakse oma järeldused. Ma pean ütlema, et siin on ilmselt tegemist väga erinevate poliitiliste kultuuride ja arusaamadega ka Eesti ühiskonna sees. See ei ole mitte alati hästi õnnestunud. Mõtleme kas või sellelesamale administratiivsete ressursside kasutamisele, kus tegelikult tehakse reklaami omavalitsuse rahaga, mitte erakonna rahaga, aga selle reklaami teatud elemendid on väga sarnased hiljem väljatuleva erakonnareklaamiga. See on leidnud ühiskonnas halvakspanu. Aga samal ajal näitavad tulemused, et mingi osa ühiskonnast aktsepteerib seda ja Lasnamäel on sellega paraku võimalik päris tõhusalt hääli koguda, nagu eelmiste kohalike valimiste ajal ilmnes. Viimase juhtumi puhul, mis puudutab Vene raha küsimist, öeldi väga selgelt, et ei ole õnnestunud tõestada mingisuguseid kriminaalseid elemente, mõjuvõimuga kauplemise kohta ei ole ilmselt andmeid. Sellega oli nõndaviisi, et esimest korda ületati täiesti selgelt ühiskonna valulävi. See on minu meelest leidnud väga selget ühist hukkamõistu.

Hea ettekandja! Teil on võimalus saada kolm minutit lisaaega.

Ma palun kolm minutit lisaaega!
Minu meelest on üks aspekt üldse avalikust diskussioonist välja jäänud. See on erakondade sisekontroll. Teades selle debati toimumisest, suhtlesin ma valijatega. Üks inimene on mulle kirjutanud väga ilmeka kirja, mis käsitleb ka erakondade võidurelvastumist. Ma tsiteerin seda: "Demokraatiat kahjustava rahastamisega on nagu võidurelvastumisega, seda ei saa ühepoolselt lõpetada. Kampaaniateks kulutatud raha hulk sõltub muu hulgas tellija tarkusest. Reklaamiagentuurid kasutavad loomulikult ära olukorda, kus tellija ei ole eriti pädev ega range. Poliitilised kampaaniad on tegijale magus leib, laristatakse palju ja oskamatult. Mulle on see pigem arusaamatu. Parteides peaks olema küllalt kogenud turundajaid, kes võiksid ressursse säästlikult suunata."
Niisiis, mulle tundub, et me saame siin päris palju ise teha. See keeld, et välireklaami valimiskampaania perioodil ei oleks, ei toimi, sest enne valimiskampaania ametlikku algust me välireklaami tänavatel näeme. Ega siin ei aitagi ilmselt miski muu kui võidurelvastumisvastane kokkulepe, kui erakonnad suudaksid selle saavutada.
Me oleme kõik veidi paradoksaalses seisundis. Minule isiklikult poliitikuna ei meeldi rääkida lihtlausetes. Ma arvan, et sellised poliitikud on enamuses. Nagu ma eespool osutasin, poliitikaanalüüsi piirdumine tänavareklaami analüüsiga viimastel nädalatel, seitse nädalat enne valimisi, on minu meelest pehmelt öeldes halb.
Kuidas edasi? Tuletan meelde, et rääkides erakonnaseaduse viimaste muudatuste vastuvõtmisel, ma ütlesin, et pigem pool muna kui tühi koor. Paljud asjad, mida ka meie erakonna arvates oleks tulnud teha, jäid tegemata. Kindlasti peaks järgmine Riigikogu broneerima võimaluse vigade paranduseks. Osutan ühele Allar Jõksi ettepanekule, mida ma ka ise mainisin. Nimelt, see muudatus, mille me vastu võtsime, tegelikult ei keela erakondadel esitada kontrollkomisjoni eksperte väljastpoolt. Mõlemad täna esinenud eksperdid võiksid olla sinna esitatud kui mitte enam aktiivpoliitikud.
Üks aspekt veel, mida siin ei mainitud. Seda võib-olla lisaks arusaamadele rahapesu kriminaliseerimise ja sularaha kasutamise kohta. Selle viimase näite puhul oli üks ilmekas lause: üks kolmandik ülekandega, kaks kolmandikku sularahas (või oli see vastupidi?). Ka siin tuleks ilmselt reegleid tõhustada. Aitäh!

Palun kõnetooli Valdur Lahtvee Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindajana!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Vastasin just äsja Õhtulehe ajakirjaniku pärimisele, kui palju Erakonna Eestimaa Rohelised tänavareklaami on soditud. Vastasin talle, et ei ole üldse soditud, sest meie nende valimiste ajal tänavareklaami ei kasuta. Erakond Eestimaa Rohelised ei kasuta nende valimiste ajal valimisreklaami. Aga ikka ja jälle me kuuleme, kuidas meedia, analüütikud ja eksperdid kahetsusväärselt räägivad, et kõik erakonnad on ühesugused, kõik erakonnad olid pärast 2009. aasta kahtesid valimisi võlgades. Erakonnal Eestimaa Rohelised polnud pärast kohalike omavalitsuste ja europarlamendi valimisi ühtegi senti võlga. Mitte sentigi. Me deklareerisime seda ning kõikides dokumentides on see kirjas. Meedia, analüütikud ja kommentaatorid ütlevad, et kõik erakonnad on ühesugused ja kõigil on võlad.
Ka täna on siit puldist kahjuks öeldud, et kõik erakonnad on vastu valimiskulutuste läbipaistvuse ja vastutuse suurendamisele, järelevalve tõhustamisele ja erakondade rahastamise süsteemi muutmisele. Ei ole õige. Erakond Eestimaa Rohelised on teinud korduvalt konkreetseid ettepanekuid, kuidas rahastamist läbipaistvamaks muuta ja kuidas tõhustada järelevalvet, kuidas konkreetselt muuta erakondade rahastamise süsteemi, et oleks tagatud võrdsem kohtlemine ja et oleks tagatud ka nende poliitiliste vaadete ja nende vaadete kandjate rahastamine riigi antavatest vahenditest, kes ei saavuta valimistel kohta Riigikogus. Nad ju tegutsevad ühiskonnas ja esindavad teatud huvigruppe, teatud poliitilisi vaateid.
Me oleme mitmekesisuse poolt poliitikas, me oleme mitmekesisuse ja elurikkuse poolt ühiskonnas ja keskkonnas. Täna kõlas siin kolme erakonna väga konkreetne ettepanek valimiskulutustele ülempiiri seadmiseks. Jah, ka meie olime seal taga. Möödunud aasta aprillis esitasime konkreetsed ettepanekud erakonnaseaduse muutmise seaduse eelnõu kohta. Ma toon need ettepanekud veel kord välja, need on väga konkreetsed ja aitavad lahendada kõiki probleeme, millele täna on osutatud, aga mille lahendamiseks pole siiani siin saalis piisaval määral poliitilist tahet leidunud. Need ettepanekud on sellised. Igal valimistel osalenud erakonnal, mitte ainult valimised võitnud, vaid ka neil osalenud erakonnal on õigus saada riigieelarvest toetust. Kui nad osalevad valimistel, siis nad on olemas. Nad esindavad teatud huvisid ühiskonnas ja peaksid pärast valimisi saama riigieelarvest toetust ka siis, kui nad ei osutunud edukaks. Me oleme pakkunud, et riigieelarvelised eraldised jagataks kaheks: pool jagataks Riigikogusse valitud erakondade vahel võrdselt, teine pool jagataks vastavalt saadud häälte arvule ja jagataks ka neile, kes valimiskünnist ei ületanud, nii erakondadele kui ka üksikkandidaatidele. Kui neid ettepanekuid rakendada, oleksid lahendatud pooled nendest probleemidest, millele osutasid eksperdid ja millele me ise, poliitikud, täna osutasime, öeldes, et vaat kui tore oleks, kui keegi tuleks. Aga kes tuleks kui mitte meie?
Selleks meile kõigile jõudu ja kui mitte meile (ma ei usu, et lähema paari kuu jooksul suurtel erakondadel, kes paraku moodustavad siin enamuse, oleks valimiskampaania kõrval veel nii palju ärksust või soovi), siis järgmisele koosseisule! Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Sven Mikseri Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Me räägime erakondade rahastamisest. Ma arvan, et erakondade rahastamise võib n-ö ühte telge pidi kindlasti jagada legaalseks, seaduste järgi toimuvaks, ja varjatud või ebalegaalseks rahastamiseks ning kuhugi sinna vahele jääb hall tsoon, mida siin on enamasti kirjeldatud administratiivsete ressursside kasutamise kaudu. Ka legaalne erakondade rahastamine, esmajoones valimiskampaaniate rahastamine toimub maailmas õige mitut moodi. Küsisin kunagi ühelt USA Kongressi Esindajatekoja liikmelt, kui palju oma tööajast kulutab ta fundraising'ule või kampaaniaraha hankimisele. Ta tunnistas tagasihoidlikult, et umbes poole. Seal toimuvad ka valimised kaks korda sagedamini (vähemalt esindajatekoja valimised) kui meie Riigikogu valimised, aga siiski on see päris märkimisväärne. Seevastu näiteks teises kaheparteisüsteemiga poliitilises kultuuris Suurbritannias on väga ranged piirangud, kui palju erakonnad ja kandidaadid tohivad kulutada. Seetõttu ei ole vajadust kulutada väga palju aega ega energiat kampaaniavahendite hankimisele ning kampaaniad on mõnevõrra vähem mahukad. Kindlasti ei saa selle põhjal väita, et näiteks Suurbritannia valijad teeksid oma valimisotsused oluliselt vähema informatsiooni alusel. Küll aga ilmselt näiteks eri lobigruppide mõju poliitika üle on seal väiksem, vähemalt mõnes osas.
See hall tsoon ja administratiivsete ressursside kasutamine on üks selline asi, mis torkab eriti eredalt silma. Kui näiteks enne aktiivse valimisagitatsiooni algust teeb erakond reklaami loosungi all "Aitab hinnatõusust!", siis kui pisut fantaseerida ja kujutada ette, et mõni aeg hiljem omavalitsus, kus on seesama erakond võimul, teeb kampaaniat loosungi all "Tallinn aitab!", ei ole valijal seost tabada ilmselt iseäranis keeruline.
Kui vaadata, kuidas on toimunud varjatud rahastamine või kuidas seda ühiskonnas tajutakse, siis minule meenub üks nõukogudeaegne anekdoot. Mees palub ennast registreerida silma-kõrvaarsti vastuvõtule. Polikliiniku registraator ütleb, et neil on silmaarst ning on nina-, kõrva- ja kurguarst. Mees ütleb, et ei, talle oleks vaja just nimelt silma-kõrvaarsti, sest ta pidevalt kuuleb ühte asja, aga näeb midagi muud. Ma arvan, et kui me vaatame reaalseid kampaaniamahtusid ja vaatame, kui paksud klantsajakirjad meie postkastidesse potsatavad, kui palju me näeme teleklippide kordusi ekraanil ja loeme või kuulame erakondade ülevaateid sellest, kui palju tegelikult kulutati, siis on vastuolu võrdlemisi silmatorkav.
Mida on võimalik teha või kas üleüldse on võimalik midagi teha? Poliitilise tahte olemasolu korral on kindlasti võimalik teha õige mitut asja. Selleks et varjatud rahastamist vähendada, tuleks piirata võimalusi kulutada. On märkimisväärne korrelatsioon, nagu palju kordi juba mainitud, valimistel kulutatava raha ja saavutatava tulemuse vahel. Tõsi, siin on mõned märkimisväärsed erandid, paraku, suurem osa neist eranditest ei ole pärit mitte Riigikogu valimiste, vaid Euroopa Parlamendi valimiste kampaaniate ajast. Üks on kindlasti Erakonna Res Publica äärmiselt mahukas kampaania 2004. aastal, mis n-ö ei tootnud vastavat tulemust, teine on Indrek Tarandi valimiskampaania viimastel europarlamendi valimistel, mis kulutatud rahaga võrreldes andis märkimisväärselt suurema tulemuse, kuigi vähest kampaaniaraha ilmselt mõnevõrra kompenseeris arvestatava osa meedia tasuta soosing. Kui tahta kampaaniakulusid piirata, siis kindlasti üks viis selleks on teatud reklaamikanalite kas keelamine, nagu kõneles siin Allar Jõks, või piiramine, mida on paljudes riikides kasutatud näiteks välireklaami puhul. Meil sai siin aastaid tagasi koos pesuveega ka laps välja visatud. Me alustasime välireklaami piiramisega, aga lõpetasime välireklaami keelamisega, mis, tõsi, Riigikohtu hinnangul ei ole ebaseaduslik, aga ilmselt ka mitte kõige otstarbekam.
Küll aga tuleks oluliselt korrastada annetajate ja kulutuste deklareerimise korda. Ükski erakond ei telli endale ju valimisreklaami meediafirmalt põhimõttel, et tehke mulle mingi klipp ja näidake seda mõne korra õhtupoolikuti. Erakondadel on äärmiselt täpne ülevaade, mitu sekundit, millistel kellaaegadel, mitu kordust, mitu moodulit lehes ...
Palun lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

... nad tegelikult oma kampaaniaks tellivad. Miks mitte kohustada erakondi seda samas detailsusastmes ka deklareerima? Sellisel juhul on nii sõltumatutel vaatlejatel kui ka valijatel võimalus näpuga järge ajades tuvastada, kas deklareeritud klipikorduste ja lehereklaamide arv ning maht vastab sellele, mis tegelikult lehest või ekraanilt vastu vaatas, ja on võimalik tuvastada ka see, kui mõni erakond saab ligipääsu mõnele reklaamikanalile märkimisväärselt odavamalt kui teised. Kindlasti oleks siia juurde vaja sõltumatut auditit, millest rääkis juba Indrek Saar oma ettekandes, mis võimaldaks sõltumatult hinnata tegelikku reklaamimahtu, mitte üksnes n-ö raamatupidamislikku külge.
Veel üks meede on kindlasti valimiskuludele ülempiiri seadmine, seda nii erakondade kui ka üksikkandidaatide puhul. See võrdsustaks mängu tingimused, n-ö võidurelvastumine kaotaks mõtte ja tegelikult kaotaks igasuguse mõtte ka kiusatus hankida raha hämaral viisil, hämaratest allikatest, sealhulgas allikatest, mille kasutamine võiks kahjustada Eesti riigi julgeolekut.
Üks meede, mida tasub tõsiselt kaaluda, on riigieelarveliste toetuste mõningane ühtlustamine, mitte võrdsustamine, ja ilmselt ka nende kasutusala teatud mõttes reglementeerimine ja piiramine. Ehk tuleks tõepoolest tõsiselt kaaluda, kas riigieelarvelisi toetusi on võimalik valimiskampaania jaoks kasutada.
Kindlasti võiks piirata annetuse maksimaalset määra ühe annetaja kohta. Kui seda teha, siis võib tagasi pöörduda ka küsimuse juurde, kas uuesti legaliseerida juriidiliste isikute annetused.
Kui küsida, milline neist sammudest on poliitilise tahte olemasolu korral võimatu, siis julgen väita, et mitte ükski. Ka suured erakonnad, kes on olnud vastu selle süsteemi paremale reguleerimisele, ei ole olnud oma argumentatsioonis päris järjekindlad. Kord on nad öelnud, et nad ei soovi seda teha, siis on nad öelnud, et seda pole vaja teha, teinekord on nad jälle öelnud, et seda on juriidiliselt üleüldse võimatu teha ja et alati leidub võimalus nõuetest mööda hiilida. Ma arvan, et tegelikult ei pea need väited paika. Siinkohal meenub mulle jälle üks nali 1980. aastate keskelt. Kui mõnedes ärksates peades tekkis mõte, et Eesti võiks ju olla majanduslikult iseseisev, siis mõned nõukogude nomenklatuuri tegelased leidsid, et see on võimatu ja see on võimatu põhjusel, et nemad ei lase. Ma arvan, et kui me leiame endas head poliitilist tahet, siis on erakondade rahastamist võimalik korda teha. Aitäh!

Keskerakonna fraktsiooni esindajana tuleb kõnelema Aivar Riisalu. Palun! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Hea juhataja! Head kolleegid! Selle erakondade rahastamise teema võiks võtta kokku ühe filmiklassikasse kuuluva lausega: "Mina sidusin mind kinni, mina mind." Ehk natuke naljakas on kuulata nii iseennast kui ka oma häid kolleege, poliitilisi oponente, tegelikult avalikkuse esindajaid, kes kõik räägivad üllastest eesmärkidest, aga need üllad eesmärgid ei taha mitte kuidagi formeeruda näiteks normaalse seadusena paberile, sest sellel hetkel, kui peaks sellele seadusele konkreetsed vormid andma või peaks konkreetselt formuleerima, milline on Eesti Vabariigis erakondade rahastamise süsteem, muutuvad kõik kuidagi kidakeelseks. Sellel hetkel väga palju poliitilist diskussiooni enam ei toimu. Sellel hetkel hakatakse vihjama, et vaadake, kui me praegu ikkagi niimoodi teeme, siis avalikkus reageerib sellele teistmoodi, avalikkus ei saa sellest aru. Nokk kinni, saba lahti, saba kinni, nokk lahti.
Ma olen ühel selleteemalisel üritusel öelnud, et kui me ise hakkama ei saa, siis peaks ühiskond väga selgelt formuleerima sotsiaalse tellimuse. Ühiskond on meil tegelikult meedia abil kõikvõimas. Erakondade rahastamise seadus sai selline viletsake just seetõttu, et kardeti, milline reaktsioon puhkeb meedias ja kuidas avalikkus sellele reageerib. Kui avalikkus ise ründaks ja annaks ette selged piirjooned, järsku oleks meil siis rohkem julgust? Igal juhul ei ole see asi kuhugi jõudnud.
Siin on täna väga palju räägitud tublidest algatustest, sellest, kuidas oleks hea. Tuleb tunnistada, et nende hulgas on päris palju teraseid mõtteid. Mina arvan, et Eesti riik ei peaks nii palju maksumaksja raha üleüldse tõepoolest erakondadele kulutama, sest see paneb maksumaksjad olukorda, kus nad maksavad kinni selle, et neid raudu pannakse. Minu meelest oleks ikkagi palju mõistlikum jätta ühiskonnale võimalus, et oma sisetunde põhjal saaks varem ära otsustada, kas inimene tahab toetada seda, mida ta selle raha eest saab, või ei taha. Kui inimesed on juba riigile raha andnud, siis las riik täidab neid ülesandeid, mida riik peab täitma. Siit me jõuamegi mina-sidusin-mind-kinni-situatsiooni. Parlament ei muuda süsteemi seetõttu, et tal ei ole seda mõistlik teha.
Kui me räägime sellest väga hästi välja toodud pöördest aastal 2003, siis populistlikumat asja kui 2003. aasta pööre annab välja mõelda. Kui osaühing Peeter & Pojad võis enne seda annetada talle sobivale parteile 5000 krooni (rohkem tal raha ei olnud), siis nüüd ta seda teha ei saa. Kui keegi tuleb mulle rääkima lugusid sellest, et suurannetajad (nimesid nimetamata), kes annavad erakondadele sadu tuhandeid kroone, on selle raha võtnud oma isiklikest säästudest, siis ma ausalt öeldes seda juttu ei usu. Nad on maksnud endale oma kontsernist dividende, nad on toetanud erakonda ja selle toetuse abil on see kontsern saanud järjekordselt häid tulemusi riigihangetel jne. Kas saab olla veel võltsimat teadustust kui see: "Me oleme keelanud äriühingutel avaldada poliitilist mõju"? See tuleb vabaks lasta. See jutt siin isegi vaikselt liikus, aga mitte keegi ei julgenud tunnistada muret, et kui see vastu võetakse, mida siis ajakirjandus mõtleb. Vaat nii poliitikud mõtlevadki!
Siin on täna väga palju räägitud administratiivsete ressursside kasutamisest. Kõik erakonnad on toonud ühe kohaliku omavalitsuse näite. Kui suure ajalehe peatoimetajal on selge eelistus ja kui mina nende eelistuste hulka ei kuulu, siis selles väljaandes ma sõna ei saa. Kui maksumaksja kinni makstud meedias ehk riiklikus meedias on kulbiga ajud välja võetud juhatuse esimehel, kes kuulus ühte erakonda ja deklareerib, et nüüd ei tea ta enam mitte midagi, siis see on ju vale. Tegelikult on palju paremas olukorras see, kellel on riigis võimu. Me oleme küll ja küll saanud oma postkastidesse kirju, kus majandusministeeriumist kinni makstud MTÜ räägib meile väga konkreetsetest poliitikutest järgmiselt: "Toetades neid, on teie kodukulud kontrolli all." Isegi ilmavaateliselt meile lähedane erakond räägib, et vaadake, kohalikus omavalitsuses pannakse oma inimesed mitmetesse ametitesse. Kui nad olid meiega koalitsioonis, huvitav, miks nemad siis oma inimesi panid, oleks võinud ju need ametikohad meile jätta? Sellesama erakonna üks noorliige deklareerib, et tema teeb oma isiklikku valimiskampaaniat pere toel. Aga pere on, kahjuks, nagu öeldakse, Spacecom, mis on selgelt Vene kapitaliga seotud ettevõte. Kuid Savisaarest me armastame rääkida. Mina sügavalt häirituna küsin ja erakonna liikmed sügavalt häirituna küsivad: "Aga milles ta süüdi on?" Prokuratuur ütleb: "Mitte milleski." Kaitsepolitsei ütleb: "No põhimõtteliselt nagu midagi eriti ei olnud, me nagu hoidsime selle ära." Inimene ei ole süüdi! Metoodiliselt hävitatakse terve suure erakonna identiteeti! Kas see ei ole administratiivsete ressursside kasutamine, kui julgeolekuorgani sisuliselt olematu raport (nad ei kinnita, et see raport oleks olemas) pannakse poliitilise võitluse vankri ette? Kas see on administratiivsete ressursside kasutamine või ei ole? Keegi ei vasta. Tegelikult vaatavad kõik maha ja ütlevad, et ega põhimõtteliselt ei olegi ju midagi. Mina aga ütlen, et kui ta on süüdi, siis tuleks teda ju karistada. Vastatakse, et ei noh, me ei saa teda karistada, ta polegi nagu süüdi.
Öelge mulle, kullakesed, kas see on see ühiskond, kus me tahame elada? Kas see on see koht? Me räägime võrdsetest võimalustest kõikidele ühiskonnaliikmetele, me räägime võrdsetest võimalustest parteidele. Me taunime õukonnameediat, nagu siin nimetati, aga kas meie kõigi meedia on praegu vaba? Seda loetelu võiks lõputult jätkata.
Ma proovin oma jutu lõpetuseks olla ka konstruktiivne. Poliitikutel oleks mõistlik saada täiskasvanuks, istuda laua taha ja omal initsiatiivil võtta vastu selline erakondade rahastamise seadus, kus oleksid sees kõik need head ettepanekud, et me ei vahiks põrandale, mitte julgedes üksteisele otsa vaadata, ja teeksime selle asja lõpuks ära, lõpetaksime ära üksteise lõputu materdamise olukorras, kus riik on sattunud situatsiooni, kus rahval enam võimalik elada ei ole.

Palun Riigikogu kõnetooli Tõnis Kõivu Reformierakonna fraktsiooni esindajana! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Ma kinnitan Reformierakonna fraktsiooni nimel, et erakondade rahastamine on ...

Üks hetk, hea ettekandja! Kolleeg Riisalu! Teie ettekanne on läbi. Kui te soovite debatti kõvahäälselt edasi pidada, siis ma palun, et te teeksite seda väljaspool Riigikogu saali, et need, kes Riigikogu kõnetoolis on, saaksid kõnet pidada. Vabandust!

Aitäh! Kinnitan Reformierakonna fraktsiooni nimel, et erakondade rahastamine on kaheldamatult tähtis küsimus. See on riigiõiguslik küsimus, see on demokraatia küsimus, läbipaistvuse ja aususe küsimus. On väga oluline teada, kes rahastab poliitiliste otsuste tegijaid ehk erakondi, kas see raha tuleb maksumaksja taskust ehk riigieelarvest, kas seda raha annavad füüsilised isikud, erakonna liikmed või mitte erakonna liikmed või tuleb see erakonna varast. Muud võimalust ei ole. Või tuleb see hoopis Vene raudteelt, mida juhib eriteenistuse taustaga mees, või mõnelt muult Vene eriteenistusega seotud isikult? Peame ikka meeles, et süüdistus sealt raha küsimises, ilma küsimata vastuvõtmises või selle vastuvõtmisega nõustumises on tõsine süüdistus ja märkimisväärne oht mitte ainult erakondade rahastamisele, vaid Eesti julgeolekule ja iseolemisele laiemalt. Edgar Savisaare teolt ei tasu mingisuguse "tõekomisjoni" ega seadusmuudatuse jutuga tähelepanu kõrvale juhtida. Savisaart ei takistanud karistusseadustiku § 402², mille kohaselt on erakonnale tehtava annetuse vastuvõtmise keelu rikkumine kriminaalkorras karistatav. Nüüd tsitaat kapo raportist 24. juunil 2010. aastal toimunu kohta: "Edasise kultuuriprogrammi käigus külastati Kiltsi mõisakompleksi Lääne-Virumaal. Mõisakompleksis eraldusid Savisaar, Boroditš, Bušujev, Petrov ja Jakunin, viimati nimetatu ettepanekul, omavaheliseks konspiratiivseks vestluseks. Vestlusel teatas Jakunin, et Eesti parlamendivalimisteks antakse Keskerakonnale toetuseks 1,5 miljonit eurot. Sellest üks kolmandik antakse sularahas, kaks kolmandikku ülekandega arvete alusel." Kas keegi mainitud vestluses osalejatest on maininud seda olulist nüanssi, et Eesti seadused ei luba mingite arvete alusel erakonna rahastamist? Lubatud on vaid füüsiliste isikute annetused. Annetuse eest arvet ei esitata, ei saagi esitada. Kas siin saalis keegi meist tõemeeli arvab, et see üks kolmandik sularahas ja kaks kolmandikku arvete alusel on erakonnaseaduse pärusmaa? Üks kolmandik sularahas ja kaks kolmandikku arvete alusel oli keelatud siis ja on keelatud ka praegu. Muidugi, kui ma kuulan nii sotside kui ka Keskerakonna ettepanekuid, siis tundub, et kaks kolmandikku arvete alusel tahetakse tagantjärele seaduslikuks muuta. Kuidas seda sisuliselt mõista, kui nõutakse ettevõtete annetuste lubamist erakondadele? See on ju tagantjärele kahe kolmandiku arvete alusel maksmise seadustamine. Reformierakond on selle vastu.
Imekspandavalt naiivne on kuulda ka arvamusi, et seadusega tuleks üle jõu elamine ära keelata, sealhulgas erakondadel, et võtame aga seaduse vastu ja keelame üle jõu elamise ära. On kõlanud ka ettepanek, et võlgades erakondadel tuleks üldse valimistel osalemine ära keelata. Kas siin ei ole tegemist täiesti äraspidise loogikaga? Kas siis erakond on seetõttu võlgades, et seadus ei keela teha üleliigseid kulutusi, sealhulgas reklaamile? Ei ole ju. Tahan rõhutada, et Reformierakonnal ei ole eelmistest valimistest juba ammu alles ühtegi võlga. Meie teada on võlad vaid Keskerakonnal ja tänase arutelu algatanud sotsiaaldemokraatidel. Nii nagu igal inimesel on ka inimeste loodud organisatsioonil, milleks erakond ju on, õigus otsustada ja oma otsuste eest ka vastutada, sealhulgas ebamõistlike või suisa valede otsuste eest ehk üle jõu elamise ja enda võlgadesse viimise eest. Pealegi on tegemist väärtusliku infoga valijate jaoks. Miks peaks eeldama, et erakond, kes on iseenda suutnud pankrotiohtu majandada, suudaks Eesti riiki teistmoodi majandada? Miks peaks sellise info valijale ära keelama või miks ei peaks valija seda teadma?
Nüüd olemasolevast erakonnaseadusest. Reformierakonna eestvedamisel on seda seadust muudetud täpsemaks ja suuremat läbipaistvust tagavaks ehk lihtsalt öeldes paremaks. Me oleme lähtunud järgmistest põhimõtetest. Esiteks. Kõik erakonna rahastamise allikad peavad olema 100% avalikud, veebilehel igaühele kättesaadavad. Erakonnal on kohustus esitada õigeid andmeid. Neid andmeid kontrollib vannutatud audiitor, kes vastutab oma arvamuse eest, selle õigsuse eest oma tegevusloaga. Avalikkus ongi suurim garantii, demokraatlikule kodanikuühiskonnale kohane garantii. Teiseks. Juriidiliste isikute annetused ei ole lubatud. Kolmandaks. Igasugune varjatud annetus on keelatud, kusjuures seadus defineerib täpselt, hoopis täpsemalt kui varem, mis on varjatud annetus. Kui kellelgi on ideid, kuidas seda määratlust veelgi täpsemaks teha, veelgi paremaks muuta, siis, palun, esitage ettepanek ja arutame. Vahemärkusena tahan öelda nagu jurist juristile, et ilmselt ei ole kõik erakonnaseaduse uut, 1. aprillist jõustuvat versiooni täpselt läbi lugenud. Kuidas muidu on saanud kahe silma vahele jääda terve peatükk, mis puudutab vastutust, sealhulgas § 12¹⁷, mis sätestab väga üheselt vastutuse annetuste registri pidamise reeglite rikkumise eest, seal annetuste registreerimata jätmise eest jne? Ka karistusmäär on väga selgelt paigas – maksimaalselt 20 000 eurot. Neljandaks. Erakonna esitatud andmete õigsuse kontrollimiseks on lisaks avalikkusele olemas Riigikogu juures tegutsev komisjon. Järjekordselt ütlen, et kui on ideid, kuidas komisjoni liikmeskonda tugevamaks muuta ja paremaks muuta, siis arutame seda. Ma loodan, et täna siin esinenud Allar Jõks ei ütle ära, kui ka tema saab ettepaneku seal komisjonis osaleda. Politsei, maksuameti ja prokuratuuri pädevust ei ole keegi vähendanud ning süütuse presumptsioon kehtib meil jätkuvalt. Reformierakond ei lähe kaasa plaaniga panna riik jälgima kampaania mahtu, sest see viib jälle tähelepanu olemuslikult mujale. See oleks sama, kui me praegu arutaksime siin tõsimeeli, mille jaoks Keskerakond tohib Vene eriteenistusega seotud raha kasutada ja mille jaoks mitte. Tähelepanu peab olema sellel, kas Eestile on vastuvõetav, et võimalik tulevane peaminister või president saab raha või küsib raha Kremliga seotud isikutelt. Meie jaoks see vastuvõetav ei ole. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Mai Treiali!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud ettekandjad! Ilmselt pole vaja olla valimiste ekspert, väitmaks, et Eesti püüab maailmameistritiitlit kõige priiskavamates valimiskulutustes ühe elaniku kohta, kui niisugust tiitlit kuskil välja antaks. Juba 2007. aastal esitas Eestimaa Rahvaliit Riigikogule seaduseelnõu valimiskulutuste piiramiseks, seades tol korral kulude ülempiiriks kümme miljonit krooni. Eelnõu läbis detsembris 2007 esimese lugemise. Kasinusele ja õiglusele kutsuv seadusparandus, mis kahe aasta pärast sotsiaaldemokraatide ja roheliste toel oma eluõigust nõudis ning uuesti esitatuna Riigikogusse jõudis, on vaatamata mitmetele meeldetuletustele ja põhiseaduskomisjoni poole pöördumisele jäänud nii põhiseaduskomisjonis kui ka valitsusparteide kabinettides tolmuma.
Küsisin ühelt lugupeetud ettekandjalt, mida ta arvab ametiposti võimalikust seotusest valimisreklaamiga. Laiendan siinjuures pisut seda mõtet. Hiljuti potsatas minu postkasti üks mitmest 2011. aasta kalendrist, paari päeva pärast tuli veel teinegi samasugune. Ühel uisuliidu juhil, kes nüüd kandideerib Riigikogusse, oli kalendris väga keskne koht selge sõnumiga. Kas sellised kulutused on käsitletavad valimisreklaamina? Arvan, et on. Aga see ei ole valimiskampaanias kindlasti selgelt välja toodud, rääkimata sellest, et jutt ei ole mitte isiklikest säästudest, vaid uisuliidu kui organisatsiooni niigi kasinast rahast. Kas see on varjatud annetus? Arvan, et on. Ma ei hakka siin kordama neid näiteid, mida täna on mitme organisatsiooni tegevuse kohta reklaami puhul juba toodud. Võiks tuua palju-palju näiteid, kuid aja kokkuhoiu mõttes piirdugem sellega.
Teisest valdkonnast on mõtisklus võrdsetest võimalustest. Pean silmas esinemist televisioonis, raadios, tegutsemist saatejuhina jne. Kahtlemata pole piiranguid kandideerivatel ministritel, rääkimata saatejuhtidest ning mõnel muul ametipostil olevatest inimestest. Neil on piiramatud võimalused, seda eriti erakanalites. Ma kahtlen, kas me saame rääkida võrdsetest võimalustest.
Mitme erakonna esindajad on täna rõhutanud, et nad lähevad valimistele vastu ilma võlgadeta. Sedasama saan öelda ka Eestimaa Rahvaliidu kohta, kes saab minna Riigikogu valimistele ilma võlgadeta. Rahvaliit ei pea vajalikuks masu ajal raha tuulde loopida, pannes seda klantspiltidesse. Me arvame, et rohkem on vaja sisulisi diskussioone ja ühiskonna arengu seisukohalt olulisi lahendusi, ilma trummipõrina ja klantsita. Eestlane on ajast aega ikka tasakaalukalt ja targu oma asju toimetanud.
Erakondade rahastamisse, eriti valimisreklaami rahastamisse on vaja selgust tuua, väga kaua siin oodata ei saa. Loodan, et tänasele arutelule järgneb põhjalik diskussioon põhiseaduskomisjonis ning seaduseelnõud tuuakse kalevi alt välja, et oleks võimalik neid seaduseks vormida. See näib küll olevat sinisilmne lootus, kuid öeldakse, et lootus sureb viimasena. Nii et jõudu meile! Aitäh!

Rohkem kõnesoove ei ole, lõpetan läbirääkimised. Olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu on lõppenud. Tänan kõiki ettekandjaid ja arutelus osalejaid!

Istungi lõpp kell 12.16.