Tere hommikust, head ametikaaslased! Lugupeetud ekstsellentsid! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu 11. töönädala teisipäevast istungit. Enne päevakorra juurde asumist küsin nagu tavaliselt, kas on soovi üle anda eelnõusid või arupärimisi. Palun Riigikogu kõnetooli Jaak Aabi!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Keskerakonna fraktsiooni nimel annan üle seaduseelnõu tulumaksuseaduse muutmiseks. Teeme ettepaneku vabastada erisoodustusmaksust tööandja kulutused töötaja või teenistuja tervise edendamisele, kui need ei ületa kalendriaastas 500 eurot töötaja või teenistuja kohta. Terviseedenduse kulude hulka, mida ei seota erisoodustusega, arvatakse üks kord kolme aasta jooksul ennetav arstlik tervisekontroll tervisehäirete varajaseks avastamiseks, tervist taastavad ja tervisehäireid ennetavad tervishoiuteenused, mille loetelu kehtestatakse sotsiaalministri määrusega, ning spordirajatise kasutamisega seonduv kulu. Niisuguste teemade puhul kerkib alati küsimus, kui palju riik maksutulu kaotab. Saan kinnitada, et riik teenib praegu erisoodustusmaksuga, mida tööandja maksab töötaja tervise edendamise kuludelt, vaid 3 miljonit krooni aastas. Riigil pole siin midagi kaotada, meil kõigil on aga võimalik väga palju võita, kui tööandjad panustavad oma töötajate tervisesse. Aitäh!

Heljo Pikhof, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Annan sotsiaaldemokraatide Heljo Pikhofi, Jaanus Marrandi, Karel Rüütli, Eiki Nestori ja Kalev Kotkase nimel üle arupärimise justiitsminister Rein Langile. Nimelt seisab justiitsminister õigusloome koordineerijana hea õiguse süsteemse arendamise eest, kontrollib, et uut õigust loodaks kooskõlas põhiseaduse ja teiste seadustega ning avaliku ja eraõiguse üldpõhimõtetega. Õigusloome alal on Justiitsministeeriumi pädevuses muu hulgas põhiõigused ja -vabadused ning nende tagamine ja kaitse. Viimaste hulka kuulub ka inimese põhiõigus mitte olla mingil keelatud alusel ebasoodsamalt koheldud töösuhetes, sealhulgas töötingimustes. Praeguseks on kujunenud olukord, kus puudub riiklik järelevalve küllalt olulise töötingimuste ja -suhete valdkonna, st diskrimineerimist keelavate normide täitmise üle. Ja siit tulenevalt ongi allakirjutanutel tekkinud hulganisti küsimusi. Aitäh!

Kalev Kotkas, palun!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon algatab vedelkütuse erimärgistamise seaduse § 1¹ muutmise seaduse eelnõu. Valla- ja riigiteede lahtihoidmine pärast lumetuisku või -tormi on tegevus, mille vastu on suur avalik huvi. Erakordselt lumerohkele talvele järgneb tõenäoliselt üleujutusterohke kevad, mil võib taas vaja minna põllutöömasinate abi, et päästa inimesi ja nende vara. Seetõttu teeme ettepaneku täiendada vedelkütuse erimärgistamise seadust põhimõttega, mille järgi lubatakse kasutada erimärgistatud vedelkütust põllumajanduses kasutatavas masinas, traktoris ja liikurmasinas hädaolukorra likvideerimisel ja päästetöödel juhul, kui selleks on olemas hädaolukorra seaduse §-des 3, 4 või 5 nimetatud kriisikomisjoni otsus. Aitäh!

Olen Riigikogu juhatuse nimel vastu võtnud kaks seaduseelnõu ja ühe arupärimise. Kui need on meie kodu- ja töökorra kohased, siis otsustatakse eelnõude menetlusse võtmine kolme tööpäeva jooksul ning arupärimine edastatakse viivitamata adressaatidele.
Nüüd teated. Esiteks, Riigikogu esimees on edastanud Riigikogu liikmete esitatud arupärimised rahandusminister Jürgen Ligile, siseminister Marko Pomerantsile ja peaminister Andrus Ansipile. Teiseks, homme, s.a 15. detsembril osalevad infotunnis valitsusliikmetest peaminister Andrus Ansip, kaitseminister Jaak Aaviksoo ja keskkonnaminister Jaanus Tamkivi. Kolmandaks, Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse algatatud meediateenuste seaduse eelnõu 827 teise lugemise arutelu aluseks olevate dokumentide esitamise tähtajaks s.a 14. detsembri kell 18.
Viime läbi kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 76 Riigikogu liiget, puudub 25 rahvasaadikut.
Enne päevakorra juurde asumist veel üks väike täpsustus. Nimelt teeb tänase päevakorra teise punkti, otsuse eelnõu 875 esimese lugemise arutelul algatajatepoolse ettekande Riigikogu liige Indrek Saar.

Head ametikaaslased! Asume tänase päevakorra juurde. Esimesena on päevakorras ülevaade Vabariigi Valitsuse tegevusest Euroopa Liidu poliitika teostamisel. Kõigepealt on meil võimalus kuulata peaminister Andrus Ansipi ettekannet ja seejärel Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe ettekannet. Mõlema ettekande puhul on võimalik esitada üks küsimus. Pärast ettekandeid avame läbirääkimised, mille käigus saavad sõna fraktsioonide esindajad. Mul on hea meel paluda ettekandeks Riigikogu kõnetooli peaminister Andrus Ansip.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Ekstsellentsid! Daamid ja härrad! Mul on suur au anda selle Riigikogu koosseisu ees viimast korda ülevaade valitsuse tegevusest Euroopa Liidu poliitika teostamisel. Esimest korda tänapäeva Eesti ajaloos on valitsusel olnud võimalik mõjutada Euroopa kurssi ilma katkestusteta – neli aastat järjest. See fakt on iseenesest kõnekas, kuid kahtlemata seab see minu valitsusele ka kõrgendatud ootused.
Neist neljast aastast peaaegu pool aega valitses maailmas majanduskriis. Lõppev majanduskriis ei erine eelnenutest vähemalt ühe näitaja poolest. Nimelt on endiselt väga palju viimsepäeva kuulutajaid. Eurotsooni peatsest hukust, siseturu vältimatust lagunemisest ning Euroopa Liidu paratamatust hääbumisest on viimase aasta jooksul tihti räägitud. Sellest on räägitud umbes sama tihti nagu pärast põhiseaduse lepingu ratifitseerimiseks korraldatud referendumite läbikukkumist Prantsusmaal ja Madalmaades viis aastat tagasi või nagu pärast Inglise naela väljumist Euroopa vahetuskursimehhanismist aastal 1992 või nagu pärast seda, kui president de Gaulle keelas Prantsusmaa esindajatel osaleda Euroopa Majandusühenduse institutsioonide töös 1965. aastal. Hoolimata mõningasest pessimismist ei ole ühtse Euroopa loomine kunagi katkenud, pigem on meiega liitutud. Põhjus on väga lihtne: meie, eurooplased, teame, et hoolimata raskustest on see parim võimalik tee. Peatumise või katkestamise kergus on illusoorne. Tagasimineku hind ei oleks kellelegi vastuvõetav.
Mitmel liikmesriigil on praegu tõsiseid probleeme, mis mõjutavad ka euroala tervist. Kuid need, kes on asunud Euroopale hingekella lööma, peavad siiski pettuma. Hoolimata negatiivsetest ootustest oleme suutnud muutustele paindlikult ja otsustavalt reageerida. Paljud ei uskunud, et Euroopa on üldse võimeline selliseid samme astuma. Tänu 2010. aasta jooksul vastu võetud otsustele suudab eurotsoon aga täna probleemidega paremini toime tulla kui eile ja homme veelgi paremini kui täna. Seetõttu kiidame nädala lõpus toimuval Euroopa Ülemkogu istungil heaks alalise stabiilsusmehhanismi aluspõhimõtted ja alustame selle loomiseks vajaliku täienduse tegemist Euroopa Liidu toimimise lepingus. Ma tänan Riigikogu ja eriti Euroopa Liidu komisjoni liikmeid toetuse eest nende vajalike sammude astumiseks!
Loomulikult on mündi teine pool Euroopa majanduse elujõulisus – see, kui kiiresti me suudame Euroopa viia uuele jätkusuutlikule ehk kestlikule kasvule. Debatt selle üle, kas maksumaksja raha eest saab tegelikult osta suuremat majanduskasvu või on sellised tehingud näilised ning toovad lühiajalist kasu, algas enne kriisi ja jätkub ilmselt veel kaua. Vaadates praeguseid trende Euroopas, võib aga kindlalt väita, et üldjuhul on kriisist edukamalt väljunud need riigid, kus valitsus on hoidnud riigivõla kontrolli all ja eelarvedefitsiidi väikese. Rootsi, kelle vastavad näitajad on madalad nagu Eestiski, näitab muljet avaldavat majanduskasvu. Kolmandas kvartalis oli kasv eelmise aastaga võrreldes 6,9%. Saksamaal, kes on oma kaalukategoorias riigivõla ja defitsiidi kontrollimise tõsiselt luubi alla võtnud, oli kasv 3,6%. Eurobaromeetri järgi usaldab ka valija valitsust nendes riikides, kus eelarvedefitsiit ja võlakoormus on väike. Tipus on Luksemburg, Rootsi, Austria ja Eesti.
Need näited on veenvad ja kinnitavad meie valitud tee õigsust. Hoolimata üleskutsetest ei suurendanud valitsus enne kriisi puhkemist riigi võlakoormust ega kasutanud kogutud reserve majandusdopinguks. Juhul, kui me oleksime seda teinud, oleksime nii selle kui ka järgmise aasta eelarvest kulutanud miljardeid kroone laenuintresside tasumiseks, rääkimata laenusummadest, mis tuleks tagasi maksta. On riike, kes peavad seda tegema. Need on miljardid, mida meil saame suunata nüüd haridusse ja mille abil suutsime hoida, mitte langetada pensione.
Tänu jätkusuutlikule ja alalhoidlikule eelarvepoliitikale loome kindla aluse jõukuse kasvuks tulevikus, võttes 17 päeva pärast 17. Euroopa Liidu liikmesriigina kasutusele euro. Ma kinnitan teile, et valitsus teeb kõik endast oleneva, et üleminek eurole oleks sujuv ja tõrgeteta. Eesti liitumine eurotsooniga on sündimas tänu meie rahva ühistele pingutustele. Liitumine toob rohkem töökohti, suuremad pensionid ja kiirema majanduskasvu. See toob kaasa ka stabiilsuse, mis ükskord ometi lõpetab asjatundmatud ja lausa pahatahtlikud spekulatsioonid krooni devalveerimise teemal.
Olgu siinkohal selgeks räägitud ka teine väärarusaam, nimelt hinnatõusu vale seostamine eurole üleminekuga. Hinnad ei lange ega tõuse mitte eurole ülemineku tõttu, vaid turujõudude sunnil. Toon kaks näidet. Esiteks Slovakkia, kus euro võeti kasutusele 1. jaanuaril 2009. Samal ajal langesid nii majandus kui ka hinnad. Kas euro tõttu? Ei! Hinnad langesid samal ajal ilma igasuguse euro mõjuta ka Eestis. Praegu meil hinnad tõusevad, aga hinnad kerkivad nii nendes riikides, kes kasutavad eurot, kui ka nendes riikides, kes ei lähe eurole üle. Igasugune vale hinnastamine seoses üleminekuga on kurjast ja lubamatu, kuid hinnatõus tervikuna ei tulene eurole üleminekust, nii nagu ka hinnalangus ei ole euro teene.
Austatud Riigikogu! Kahtlemata on eurole üleminek praeguse valitsuse Euroopa-suunalise poliitika kõige olulisem saavutus, kuid mul on hea meel tõdeda, et ka meie teised 2007. aastal sätestatud sihid on saavutatud. Mis peamine, me oleme suutnud kehtestada end Euroopa Liidu tuumikus. Kõigi eelduste kohaselt oleme valmis kiiremini edasi liikuma, kuid kindlasti ei soovi me lõhkuda Euroopa Liidu ühtsust. Eesti on vastu mis tahes püsivate blokkide ja uute eraldusjoonte tekkimisele Euroopa Liidus.
Lisaks euroalaga liitumisele on Eesti praeguse Riigikogu koosseisu ajal ühinenud Schengeni viisaruumiga. Siim Kallas, Euroopa Komisjoni asepresident ja minu eelkäija, on lõimumise edu mõõdikuks seadnud vabaduse määra. Edukas lõimumine peaks tooma suurema vabaduse. Seda mõõdikut arvestades ei ole me mitte ainult "kõige enam integreerunud riik Põhjamaades", kui tsiteerida Vabariigi Presidenti, vaid üks vabamaid riike kogu maailmas. Olgu selle kinnituseks ka kodanike suurenenud võimalused viisavabalt reisida, näiteks Ameerika Ühendriikidesse. Vabadus peab veelgi suurenema. Toetame Schengeni viisaruumi laienemist Rumeeniasse ja Bulgaariasse. Toetame ka Euroopa Liidu kui terviku laienemist. Euroopa peab hoidma oma uksed lahti neile, kellel on piisavalt tahet teha lävepaku ületamiseks vajalikud pingutused.
Austatud Riigikogu! Mitte üksnes meie ei ole nihkunud Euroopa keskmesse, vaid ka Euroopa on üha rohkem Eestis kanda kinnitamas. Detsembri alguses võtsid Euroopa Liidu siseministrid vastu poliitilise otsuse, et Eestisse luuakse IT-agentuuri peakorter. Tallinnas hakatakse tegelema Euroopa Liidule oluliste suurte IT-süsteemide strateegilise planeerimisega ja vedama nende süsteemide arendustööd. See on tähtis samm, mis suurendab Eesti IT-võimekust ja võimaldab ülejäänud Euroopal saada kasu meie teadmistest selles valdkonnas. See ei kukkunud meile lihtsalt üleöö sülle, vaid on mitme aasta püsiva töö vili.
Ma pean kogu Euroopale väga oluliseks ka eelmisel ja üle-eelmisel aastal saavutatud kokkuleppeid kliima- ja energiapoliitikas. Ühtse Euroopa Liidu energiaturu loomine on ülitähtis, et tagada Eesti energiajulgeolek ja varustuskindlus. Pärast Eestit ja Soomet ühendava teise elektrisilla rajamist ei ole Eesti enam energeetiline saar Euroopa Liidus. Meie ja Põhjamaade ühine energiaturg, millega lähitulevikus liituvad ka Läti ja Leedu, loob tarbijatele pikemas perspektiivis soodsa turu, mis tagab taskukohase elektrihinna. Eesti jaoks on võrdsete turutingimuste tagamine elementaarne. Seetõttu on mul väga hea meel, et oleme Euroopa Liidus üha rohkem tähelepanu pööranud ka liidu turule siseneva elektrienergia reguleerimisele.
Valitsus on olnud edukas nii Euroopa Liidu arengusuundade mõjutajana kui ka liikmesusest tulenevate hüvede kasutajana. Perioodil 2007–2013 oleme struktuurivahendite kasutamise ning toetuslepingute sõlmimise osakaalult üks edukamaid liikmesriike: vastavalt 16,7% ja 70,8% üldmahust. Novembri lõpu seisuga oli Eestile Euroopa Liidu eelarvest laekunud 17,7 miljardit krooni. Tõstaksin eriti esile meie edukust teadus- ja arendusfondide ehk 7. raamprogrammi raha kasutamisel. Sellel aastal ilmunud raamprogrammi aruannete põhjal ületab Eesti taotluste edukus 27 liikmesriigi arvestuses Euroopa Liidu keskmist. Võrrelduna riigi majanduse kogutoodanguga on Eesti absoluutsel juhtpositsioonil. Kokku on 286 Eesti partnerit saanud 730 miljonit krooni. See näitab meie teadusasutuste head kvaliteeti ja suutlikkust. Raamprogramm on ju vaid poole peal.
Daamid ja härrad! Eesti ei ole Euroopas üksnes saaja rollis. Eelkõige soovime panustada Euroopa Liidu arengusse, et seeläbi tihendada Euroopa lõimumist. Olen rõõmus, et meie partnerid kiitsid selle aasta juunis heaks Eesti initsiatiivil Soome, Taani ja Hollandiga koostöös sündinud algatuse luua aastaks 2015 ühtne Euroopa Liidu digitaalne turg. Siseturg on Euroopa Liidu arengumootor ja selleks et see tulevikus jõukust ja heaolu toodaks, tuleb see digitaalse ajastuga kohandada. See on Euroopa konkurentsivõime küsimus ehk küsimus sellest, kas Euroopa suudab tulevikus pakkuda kõrgepalgalisi ja suurt lisandväärtust loovaid töökohti. Kahjuks tuleb tunnistada, et hoolimata esimestest edusammudest telekommunikatsioonituru liberaliseerimisel ei suutnud me seda edu Euroopas edasi kanda. Alates 1990. aastatest hakkas uuesti kasvama lõhe Euroopa Liidu ja USA produktiivsusnäitajate vahel. Mõne hinnangu järgi võib lõhe olulisim põhjus olla Euroopa väiksemad investeeringud digitaalsektorisse, mis on omakorda tulenenud turgude killustatusest. Meil on täna 27 suurepärast, kuid erinevat regulatsiooni, mis sisuliselt tähendab barjääre ühtse digitaalse turu toimimisele. Need barjäärid tuleb kõrvaldada. Me peame looma võimalused majanduse piiriüleseks toimimiseks digitaalsfääris: looma ühtse platvormi piiriülesele e-autentimisele, e-hangetele, e-kaubandusele, tarbijakaitsele ja autoriõigustele. See ei ole lihtne, sest iga tõkendi taga peitub kellegi ärihuvi, soov säilitada status quo. Me ei tohi sellega leppida! Ma tunnustan Euroopa Komisjoni juba tehtud töö eest, kuid palju on veel teha. Loodan, et kõik tulevased eesistujariigid, kelle õlgadele langeb asjaomaste õigusaktide menetlemine, eelkõige Poola ja Taani, võtavad selle oma südameasjaks.
Austatud Riigikogu! Euroopa tervikuna on praegu endiselt maailma suurim majandusruum, kuid Euroopa osakaal maailmamajanduses ja -kaubanduses on kahanemas. Selleks et säilitada ja kasvatada meie heaolu, peame senisest rohkem pingutama. Üks olulisemaid uue Riigikogu koosseisu ajal lahendamist vajavaid küsimusi on leppida kokku, milline on Euroopa Liidu järgmine pikaajaline eelarveraamistik. Euroopa Liidu eelarve tuleb senisest enam panna Euroopa konkurentsivõime teenistusse, näiteks üleeuroopaliste taristute loomise ja arendamise ning teadus- ja arendustegevuse teenistusse. Eelarve põhiküsimus on sisu, mitte see, kes kui palju maksab ja kes kui palju saab. Eesti konkurentsivõime pikaajalise kasvu tagamiseks ei ole oluline üksnes see, kuidas me ise Euroopa Liidu eelarvevahendeid kasutame, vaid ka see, kuidas kasutavad neid vahendeid meie naabrid nii lähedal kui ka kaugel. Senisest enam eelarvevahendeid tuleb suunata piiriüleste projektide rakendamiseks. Selles protsessis on meile abiks makroregionaalsed strateegiad, nagu näiteks Läänemere strateegia. Konkurentsivõimelise sisemise majandusruumi loomisest ei piisa. Lisaks peame  haarama kinni võimalustest siseturgu geograafiliselt laiendada. Euroopa partneritele tuleb anda võimalus siseturul osaleda – ideaalis nii, nagu on praegu meiega lõimunud Norra. Loomulikult on siseturu vabaduste suurendamise eeltingimus täita siseturu reeglid. Siseturu laiendamine idapartneritele peaks olema oluline osa meie püüdest lõimida oma naabreid tihedamalt Euroopasse, see ei tohiks olla poliitilise lõimumise aseaine.
Austatud Riigikogu! Ma tänan teid meeldiva ja usaldusväärse koostöö eest Euroopa Liidu poliitika kujundamisel ja teostamisel! Selle koostöö tulem oli minu tänase kõne sisu. Eesti Euroopa Liidu poliitika sünnib koostöös ja kannab endas kollegiaalsuse pitserit – see ei ole mitte üksnes koostöö Riigikogu ja valitsuse vahel, vaid ka valitsuse sees. Euroopa Liidu poliitika igapäevase teostamise köögipool toimib täna valitsuses ühtsemalt, koostööaltimalt ning koordineeritumalt kui neli aastat tagasi. Minu soov on, et see areng süveneks. Soovin kasutada mulle antud võimalust, et tänada kõiki Eesti ametnikke ja diplomaate tubli töö eest Euroopa Liidu suunal. Nende pühendumus ja asjatundlikkus on olnud valitsuse edu vundament nii eurole ülemineku kindlustamisel, IT-agentuuri Eestisse toomisel kui ka Euroopa Liidu arendamisel. Olen kindel, et valijad teevad märtsis otsused, mis muudavad Eesti ja Euroopa tugevamaks, ning Riigikogu moodustab valitsuse, kes astub jätkusuutlikud sammud, et lükata käima Eestit 2018. aastal ees ootava Euroopa Liidu eesistumise ettevalmistused. Tänan tähelepanu eest!

Aitäh, lugupeetud peaminister! Lähme nüüd küsimuste juurde. Esimesena saab sõna Tõnis Kõiv. Palun!

Aitäh, proua juhataja! Lugupeetud peaminister! Tänan huvitava ettekande eest! Minu küsimus puudutab Euroopa Liidu energiapoliitika ühte osa. Nimelt on Eesti astunud juba esimesed sammud, et lähtuvalt Euroopa Liidu direktiivist lahutada maagaasi tootja ja müüja omand, et ka Eestis oleks võimalik teistel tootjatel võrku siseneda. Nii tekiks reaalne konkurents. Eestisse saaks rajada vedelgaasi terminali, LNG terminali. Üks sellise poliitika nähtavatest mõjudest on see, et järgmisel aastal langeb Eestisse müüdava gaasi hind – küll õige pisut, st mitte veel nii madalale kui näiteks Saksamaal. Kas valitsusel on teie arvates põhjust seda poliitikat jätkata, et gaasiturul suureneks konkurents ja alaneks hind?

Kindlasti on valitsusel põhjust omandilise eraldamise protsessi jätkata ja mõttekas see ka lõpuni viia. Teatavasti seisnebki kolmanda energiadirektiivi energiapaketi põhisisu, sealhulgas gaasivõrkude puhul, omandilises eraldamises ehk importija ja võrkude omanik ei tohiks kuuluda ühele ja samale juriidilisele või füüsilisele isikule. Selle nn ownership unbundling'u nõude puhul on tehtud erand Soomele, Lätile, Eestile ja Leedule. Erand kehtib seni, kuni need riigid ei ole oma gaasivõrke ühendanud teiste võimalike gaasitarnijatega. Nad sõltuvad praegu ainult ühest tarnijast.
Mul on loomulikult hea meel, et Eestis müüdava gaasi hinda on otsustatud alandada 11%. Mäletatavasti veel suvel ütles Vene Föderatsiooni suursaadik Leedus, et Gazprom ei ole huvitatud gaasi hinna langetamisest sellisele pisikesele tarbijale nagu Leedu. Nüüd, kui omandilise eraldamise protsess on ka Leedus käima läinud, selgus meie rõõmuks, et Gazprom on siiski huvitatud gaasi hinna alandamisest. Kui see oleks toimunud mitte 11%, vaid 22% ulatuses, siis oleks meid minu hinnangul koheldud peaaegu võrdselt Lääne-Euroopa tarbijatega. 11% on ilmselgelt vähe. Kui me otsustame praegu võrkude omandilise eraldamise protsessi pelgalt selle 11%-se alandamise tõttu peatada, siis käitume minu meelest täiesti valesti. Protsessiga tuleb edasi minna – kuni turul ei ole konkurentsi, seni jääme ikkagi monopoli meelevalda.

Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, proua juhataja! Hea peaminister! Ütlesite, et toetame Schengeni viisaruumi laienemist Rumeeniasse ja Bulgaariasse. Mitu Euroopa Liidu riiki on deklareerinud, et nad toetavad viisavabadust Venemaaga. Arvestades meie naabrust ja majandussuhteid, mis paraneksid, kui meil oleks Venemaaga parem viisarežiim, olen välisministri härra Paeti käest küsinud, kuidas Eesti riik suhtub viisavabadusse Venemaaga. Olen saanud ümmarguse vastuse. Kuidas suhtub sellesse valitsus ja suhtute teie isiklikult, et kehtestada viisavabadus Venemaaga?

Suhtun hästi, aga Venemaa peab täitma konkreetsed tingimused. Need on tehnilised tingimused ja Euroopa Liit ei ole kehtestanud neid ainult Venemaale, vaid kõigile riikidele, kes soovivad saada viisavabadust Euroopa Liiduga. Mis tingimused need siis on? Loetlen põhilised.
Esiteks. Tagasivõtulepingu sõlmimine ja ka reaalne tegutsemine selle järgi. Kolmandad riigid, kes soovivad saada viisavabadust Euroopa Liiduga, peavad tagasi võtma kõik isikud, kes on nendest riikidest illegaalselt Euroopa Liitu tulnud.
Teiseks. Välis- või reisipasside andmine kõigile kolmanda riigi kodanikele. Praegu teame mingitest allikatest, et ainult 10%-l Venemaa kodanikest on reisipass, teistel andmetel 20%-l. Igal juhul on see kaugel 100%-st. Euroopa Liit soovib, et kolmandates riikides, kus soovitakse viisavabadust Euroopa Liiduga, koheldaks kõiki kodanikke võrdselt. Kõigil kodanikel peab olema reisipass, sealhulgas biomeetriline reisipass, ja see on viisavabaduse sisseseadmise vältimatu eeltingimus.
Kolmandaks. Registreerimiskohustuse kaotamine. Inimesed, kes tulevad Euroopa Liitu Schengeni viisaga, saavad Schengeni viisaruumi piires liikuda vabalt, ilma et nad peaksid suuremates linnades oma kohalolu registreerima. Teame, et praeguseni peavad Venemaad külastavad Euroopa Liidu kodanikud ennast aeg-ajalt registreerimas käima. Loomulikult ei ole see Euroopa Liidule vastuvõetav. Ma suhtun sümpaatiaga idapartnerluse sihtriikide viisavabadusse või viisa saamise lihtsustusse. Kõiki ei saa kohelda ajaliselt võrdselt, sest riigid on erineval arengutasemel. Ideaalis näen aga, et ühel päeval võiksid just nimelt idapartnerluse sihtriikide elanikud saada vabalt Euroopa Liidu või Schengeni viisaruumi territooriumil ringi liikuda.
Mis puudutab suhete parendamist, siis küsiksin ebaviisakalt vastu: kuidas te tahate suhete headust mõõtma hakata? Julgen siit kõnepuldist veel kord väita, et alates 2007. aastast on Venemaa ja Eesti vahelised majandussuhted väga kiiresti edenenud.
Esiteks, kui me räägime ekspordist, siis tuleb meeles pidada, et aastal 2000 läks Venemaale vaid 2,4% Eesti ekspordist. Eestist Venemaale suunduva ekspordi osatähtsus on järjepidevalt kasvanud ja praegu moodustab see Eesti koguekspordist 10,4%. Minu meelest on Venemaale suunatud ekspordi osatähtsus juba väga suur. Peaksime mõtlema selle üle, kas me ei satu ühest eksporditurust liiga suurde sõltuvusse. Teiseks tuleb meenutada, et aastatel 2007–2009 kahekordistus Venemaalt Eestisse tulnud turistide arv. Sellelt niigi väga kõrgelt tasemelt kasv jätkus: käesoleva aasta esimesel poolaastal oli see 48%. Seega on Venemaalt tulnud turistide osatähtsus Eestis väga jõudsalt suurenenud, eriti pärast 2007. aastat.
Mis on põhjused? Kindlasti mitte pronkssõdur, mis tegi head reklaami. Ka Putini üleskutse mitte Eestit külastada ei ole põhjus, miks Venemaalt on siia nii palju turiste tulnud. Põhjus on Schengeni viisaruumi laienemine. Kui Venemaa kodanikel on Schengeni viisa, et külastada Saksamaad või Prantsusmaad, siis tüüpiliselt soovivad viisaomanikud kasutada oma viisat ka selleks, et külastada näiteks Eestit. Hinnatase on siin neile täiesti vastuvõetav ja ka teenust on siin võimalik pakkuda nende emakeeles. See on põhjus, miks on Venemaalt Eestisse tulnud turistide arv nii kiiresti kasvanud. Tere tulemast kõigile Venemaa turistidele, kes kavatsevad aastavahetuse Eestis veeta! Suhted on head. See oli minu vastuse sisu.

Urmas Klaas, palun!

Aitäh, proua juhataja! Austatud peaminister! Paar aastat tagasi hoiatasite oma samasisulises ettekandes Euroopa ühisturu liikmeid protektsionismi eest, mida majanduskriis võib esile kutsuda. Kuidas te praegu hindate, kas see mure oli toona põhjendatud? Kuidas selles valdkonnas asjalood on? Võib-olla on selles kontekstis põhjust rääkida Eesti ekspordist läände. Siia juurde haagiks veel ühe küsimus. Kuivõrd on Euroopa Liidu riigid teie arvates praegusest majanduskriisist õppinud ja kui tõsiselt soovivad nad rakendada kõiki neid meetmeid, mida ka Eesti on kasutusele võtnud?

Aitäh! Ühes küsimuses nii palju küsimusi! Protektsionismist. Kas protektsionismi oht eksisteeris? Eksisteeris küll ja ka debatid ülemkogus olid päris teravad. Õnneks on Euroopa Liidu riigid suutnud praeguses majanduskriisis protektsionistlike meetmete rakendamist suuresti vältida. Julgen väita, et Euroopa Liit on kriisi ajal väga palju võitnud sellest, et kasutusel on olnud ühtne raha – euro. Tänu eurole ei ole Euroopa Liidu 27 liikmesriigi vahel ägedat devalveerimise sõda olnud. Riigid ei ole üritanud devalveerimise kaudu eksportida oma tööpuudust naabritele ehk nendesse riikidesse, kuhu põhiliselt läheb eksporttoodang. See on suur võit terve Euroopa Liidu jaoks.
Palun vabandust, aga mis need teised küsimused olid? Mul läks meelest ära. Ekspordist. Teatavasti läheb 70% Eesti ekspordist teistesse Euroopa Liidu riikidesse. Otse loomulikult peavad teised Euroopa Liidu riigid jääma Eesti põhiliseks ekspordituruks. Euroopa Liit on ju maksejõuline turg. See on 500 miljoni elanikuga turg. See on ühtne, piirideta turg, kus on võimalik 500 miljonile tarbijale ilma igasuguste protektsionistlike barjäärideta oma kaupu ja teenuseid müüa. Ma ei jaga nende inimeste seisukohta, kes praegu arvavad, et Eesti peaks ruttu pöörduma itta, otsima endale uue turu kusagilt Hiinast või selle tagant. Eesti jaoks on Euroopa Liit selline turg, kus me oleme vägagi konkurentsivõimelised, kus me oleme kriisi ajal oma turuosa kasvatanud, mitte kahandanud. Nii et teised Euroopa Liidu riigid peavad jääma meie põhiliseks ekspordituruks.

Trivimi Velliste, palun!

Aitäh, proua aseesimees! Lugupeetud härra peaminister! Teatavasti on Läti endine peaminister Valdis Birkavs ja Taani endine kaitseminister Søren Gade kirjutanud kahekesi üsna põhjaliku analüüsi Põhjala riikide ja Balti riikide koostöö ning lõimumise kohta. Nad teevad hulganisti ettepanekuid, rõhutades, et Balti riigid ja Põhjala riigid peaksid senisest veelgi enam pöörama tähelepanu lõimumisele, olgugi et kaks Põhjala riiki ei kuulu Euroopa Liitu. Missugune on teie arvamus ja kuidas peaks Eesti sellesse suhtuma? Kas me peaksime Euroopa Liidu raamides senisest enam pöörama tähelepanu Põhjalaga lõimumisele?

Aitäh! Jah, ma olen täiesti nõus! Me peaksime Põhjala ja Balti piirkonnas veelgi rohkem lõimuma, ehkki majanduslikus mõttes on integreeritus juba praegugi väga sügav, 60% Eestisse tehtud otsestest välisinvesteeringutest on tulnud Rootsist ja Soomest. Otsesed välisinvesteeringud, mis on suunatud Eestist väljapoole, teistesse riikidesse, on põhiliselt tehtud Lätis ja Leedus: üks kolmandik Lätti ja teine kolmandik Leetu. Nagu öeldud, on Põhjala ja Balti regioon majanduslikus mõttes juba praegu tihedalt lõimunud. Oma kõnes peatusin ka digitaalse siseturu loomise temaatikal. Ma leian, et ühtse digitaalse turu loomisel avanevad esmalt väga suured perspektiivid just Põhjala ja Balti regioonis. Siin, meie regioonis, on kõikides riikides väga levinud internetipõhised digitaalsed lahendused, aga ka meid lahutavad erinevad regulatsioonid. Eestis on võimalik asutada ettevõte 15 minutiga, ilma et peaks erinevates asutustes käima. Me kasutame digitaalallkirja ja saame ettevõtte asutatud. Ka soomlased saavad Eestis 15 minutiga ettevõtte asutatud. Belglased saavad sama teha. Portugalis on see võimalik. Ka Leedu ettevõtjad saavad Eestis ettevõtte asutatud 15 minutiga, ilma et nad peaksid Eesti valitsus- või pangaasutustes käima. Nad kasutavad digitaalallkirja ja me oleme suutelised üksteise digitaalallkirju aktsepteerima. Kuid miks lätlased ei saa Eestis asutada ettevõtet, kasutades digitaalallkirja? Miks meie seda Lätis teha ei saa? Või näiteks mobiiltelefoniga parkimise eest tasumine. Meil on täiesti loomulik, et me maksame parkimise eest, kasutades mobiiltelefoni. Kuid miks lätlased ei saa Eestis parkimisel kasutada mobiiltelefoni? Miks soomlased ei saa Eestis parkimisel kasutada mobiiltelefoni? Miks on nii, et me ei saa näiteks Rumeenia armee lipsu hankel osaleda, kasutades digitaalallkirja? Kui osta lennukipilet Tallinnast Bukaresti vahemaandumistega mitmes linnas, teeb see hanke juba nii kalliks, et Eesti tootjal ei ole võimalik sinna oma toodangut müüa.
Esmalt võiksime sellised elektrooniliste hangete süsteemid ühtlustada Põhjala ja Balti regioonis. Mulle tundub, et eelsoodumus ühtse lahendusega turu avamiseks on siin suurem kui mõnes teises Euroopa Liidu riigis. Aga loomulikult tuleks selline ühtne digitaalne siseturg luua üle terve Euroopa Liidu. Ma arvan, et Põhjala ja Balti regioonis võiksime selle valmis saada ka enne aastat 2015. Selle koha pealt on mahajäämus Ameerika Ühendriikidest päris suur. Kui seal on koguni 75% kõigist internetikasutajatest midagi ostnud või müünud internetikeskkonnas, siis Euroopa Liidus on see protsent vaid 54. Aga me teame ka seda, et Euroopa Liidus erineb see näitaja liikmesriigiti väga palju. Ühendkuningriigis, kus ostetakse palju Ameerika kaupu ja teenuseid, on see protsent märksa suurem, aga just väikestes Euroopa Liidu riikides on internetikaubanduse kasutajate osatähtsus väike. Miks? Suured internetikaubamajad ei jõua lihtsalt kõikide pisikeste, ehkki väga heade regulatsioonidega kohaneda ning seetõttu jääb reklaam väikestel turgudel ja reeglite harmoneerimine tähelepanuta. Lõpuks jääme meie nii tarbijana kui ka tootjana vaeslapse ossa, sest need, kes midagi interneti vahendusel osta või müüa tahaksid, peavad piirduma Eesti siseturuga. Kahjuks on piiriülest kauplemist Eesti jaoks liiga vähe. Vastus küsimusele on jaatav.

Arvo Sarapuu, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud peaminister! Suur tänu ettekande eest! Eelnevalt oli siin juttu ekspordivõimalustest ja eri riikide arengust. Kuulasin eelküsijaid ja hakkasin mõtlema, et eks Euroopa Liidu riigid ole erinevalt käitunud. Osa on muidugi Euroopa Liidu reegleid järginud ja meie oleme selles suhtes eriti tublid olnud. Ma tahtsin teilt aga näiteks Poola kohta hinnangut küsida. Sellest riigist me väga palju rääkida ei taha. Millegipärast on Poola kasutanud süsteemiväliseid meetodeid. Toome näiteks kas või selle, et ta ju devalveeris zloti ja tuli tegelikult päris kenasti kriisist välja. Poola ekspordivõimalused on praegu ülihead. Kuidas te hindate Poola käitumist?

Aitäh! Ma kindlasti ei ole nõus teie hinnanguga, et me ei taha Poolast rääkida. Mina isiklikult pean Poolat selliseks suurriigiks, kus iga kodanik mõistab eestlaste muresid, ilma et tuleks üleüldse sõnu kasutada. Kahe riigi, sealhulgas peaministritevahelised suhted on väga head. Meie koostöö on olnud väga viljakas ja seda mitte ainult majanduse vallas.
Poola tõepoolest devalveeris kriisis oma zloti. Devalvatsioon oli päris ulatuslik, koguni 35%. Loomulikult muutis see Poola tooted eksporditurgudel konkurentsivõimelisemaks. See mudel on aga Eesti puhul olnud täiesti välistatud, sest Eestisse on kõik investeeringud tehtud eeldusel, et krooni kurss püsib muutumatuna seni, kuni liitutakse eurotsooniga. Teiseks ei oleks Eestis devalveerimine saanud kõne alla tulla pelgalt seetõttu, et 90% kõikidest Eestis võetud laenudest on eurodes. Mida tähendaks devalveerimine Eesti puhul? Kui Eesti krooni devalveeritaks sama palju nagu Islandi krooni ehk 50%, siis tähendaks see lihtsale inimesele järgmist: kui ta siiani lootis oma korterilaenu tagasi maksta 30 aasta jooksul, siis pärast devalveerimist kuluks tal selleks 45 aastat; või kui ta praegu maksis pangale oma sissetulekust 50% korterilaenu eest, siis pärast devalveerimist tuleks tal loovutada 75%. Selline devalveerimine põhjustaks Eestis totaalse katastroofi. Seetõttu ei oleks Eesti puhul devalveerimine – praegu pole mõtet sellest enam rääkidagi, sest euro tulekuni on jäänud 17 päeva – kõne allagi tulnud.
Igasugune devalveerimisega hirmutamine on täiesti kohatu. Minu meelest mängitakse hirmutamisega teadlikult nende närvidel, kellele on ülimalt oluline, kui kaua nad peavad oma laenu tagasi maksma – kas 30 või 45 aastat. Euro on kindlasti Eesti inimestele tähtis, kas või nendele, kes võtsid oma laenu eurodes. Need inimesed teavad, et nad peavad laenu tagasi maksma samas vääringus, milles nad laenu võtsid. Mingisugust sissetuleku järsku vähenemist devalvatsiooni tõttu ei saa põhimõtteliselt tulla.
Euro on meile oluline ka kaubanduse elavdamise mõttes. 70% kogu ekspordist läheb teistesse Euroopa Liidu riikidesse ja ka ülejäänud 30% on suuresti europõhine. Seega võime olla kindlad, et euro elavdab kaubavahetust teiste riikidega. Vähetähtis pole ka see, et Eesti inimestel, nii tootjatel, kaupmeestel kui ka tavakodanikel, vähenevad valuutavahetuskulud. Arvatakse, et umbes kaks kolmandikku valuutavahetuskuludest suudetakse kokku hoida pelgalt seetõttu, et Eesti võtab kasutusele euro. Olen veendunud, et euro on Eesti inimestele ja majandusele tervikuna kasulik.

Kalle Palling, palun!

Aitäh! Austatud peaminister! Mul on kaheosaline küsimus. Eesti on oma eelarvedistsipliini järgimisel väga eeskujulik olnud. Kuidas te üldiselt hindate eurotsooni tervist olukorras, kus mitte kõik Euroopa Liidu ega eurotsooni liikmed ei järgi seda distsipliini nii eeskujulikult, nagu Eesti seda teinud on? Minu küsimusel on ka teine pool. Mõned poliitilised jõud hirmutasid nädalaid tagasi Eesti rahvast, justkui pärast aastat 2013 ei saa me enam Euroopa Liidu struktuurivahendeid kasutada. Kuidas meil ikkagi pärast aastat 2013 nende struktuurivahenditega lood on?

Aitäh! Kõigepealt eelarvedistsipliini järgimisest. Ma olen veendunud, et Eesti peab konservatiivse eelarvepoliitikaga edasi minema ka siis, kui ta on liitunud eurotsooniga. Ma ei ole nõus nendega, kes arvavad, et meie eelarve kärpeid, maksutõuse ja struktuurseid reforme oli vaja ainult selleks, et meil oli soov liituda eurotsooniga. Euroopa Liidus on praegu tõepoolest kujunenud olukord, kus ülemäärase defitsiidi menetlust pole alustatud ainult kolme riigi suhtes. Need riigid on Luksemburg, Rootsi ja Eesti. Ülejäänud 24 Euroopa Liidu riigi suhtes on algatatud ülemäärase defitsiidi menetlus.
Loomulikult ei rõõmusta mind see, et enamik Euroopa Liidu riike ei suuda täita stabiilsuse ja kasvu pakti nõudeid. Eesti on loomulikult huvitatud, et kõik Euroopa Liidu riigid täidaksid oma reegleid. Aeg-ajalt küsitakse ka meil, miks meie peame seal eeskujulikega koos olema. Aga mõelge, kellega me ennast võrdleme – Rootsi ja Luksemburgiga! Need on vanad ja rikkad riigid. Miks meie peaksime oma eelarvet nii heas korras hoidma nagu nemad? Need riigid, olgu nad rikkad või vaesed, kes ei ole oma riigi rahandust korras hoidnud, maksavad selle eest praegu väga kallist hinda. Teame, et Kreeka puhul osutus turupõhine võlgade refinantseerimine võimatuks. Nimelt tõusis laenude eest Kreekalt küsitav intressimäär, enne kui ta otsustas Rahvusvaheliselt Valuutafondilt ja Euroopa Liidult abi paluda, 18%-ni, isegi 23%-ni. Iirimaal ei ole sellist probleemi nagu Kreekas, kus sotsiaalkulutused on võrreldes riigi tuludega üle paisutatud. Iirimaa probleem on põhjustatud valearvestustest pangandussektoris. Tagajärg on aga muidugi suhteliselt ränk: käesoleva aasta valitsussektori defitsiidiks prognoositakse seal 32%.
Mida tähendaks 32% suurune defitsiit SKT-st näiteks Eesti jaoks? Meil oleks kohe vaja riigi toimimiseks saada täiendavalt 70 miljardit krooni, et maksta välja pensionid, õpetajate ja kaitseväelaste palgad. Kust seda saada? Turgudelt? See on võimalik, aga hind on väga ränk. Järele jääb siis ainult Rahvusvaheline Valuutafond ja Euroopa Liit, kust aga antakse abi kindlatel tingimustel, nii nagu siiani on kõiki aidatud. Need tingimused tähendavad, et tuleb kärpida kulutusi, teha struktuurseid reforme ja suurendada makse. Miks me ei võiks seda siis oma peaga ära teha? Me tegimegi.
Ka meil Eestis oli – kui mäletate, siis 2007. aasta lõpus ja 2008. aasta alguses – kange kiusatus võtta reservid kasutusele ja elavdada nende abil majandust. Usun, et küllalt paljud ei taha praegu enam mäletada, kuidas nad siis rääkisid Eestit tabanud kõige sügavamast kriisist pärast Teist maailmasõda. Ilmselt tahaksid need eksperdid, kes sel ajal soovitasid majanduse elavdamiseks reservid kasutusele võtta, praegu läbi põrandapragude kuhugi sügavusse vajuda. Guugeldage ja vaadake, millest paljud poliitikud ja eksperdid siis kõnelesid! Mul on hea meel, et ma tol korral ei olnud valmis minema kaasa nendega, kes rääkisid Eestit tabanud sügavast kriisist. Kordan: 2008. aasta veebruari alguses ma ütlesin, et kui see on kriis, siis ainult sellises kriisis ma tahaksingi elada. Meil ei olnud kriisi! Majandus kasvas 7%, eelarve ülejääk oli 2007. aastal Eesti riigi ajaloo suurim ehk 6,5%. Tööpuudus vähenes pidevalt. Eurostati järgi oli Eestis kõige väiksem tööpuudus 2008. aasta märtsis ja juunis – 3,8%.
Mis oleks juhtunud, kui me oleksime tõepoolest võtnud majanduse elavdamiseks reservid kasutusele siis, kui meil kriisi ei olnud? Ma ei tahaks naaberriike näiteks tuua, aga et asi oleks selgem: meil oleks juhtunud sama, mis Leedus. Ka seal räägiti riiki tabanud suurest kriisist ja reservide kasutusele võtmisest, et majandust elavdada. Mažeikiu müümisest oli saadud nii mõnedki miljardid ja reservid võetigi kasutusele. Mis edasi sai? 2009. aasta alguses olid meie naabrid sunnitud rahaturgudelt raha laenama, et maksta välja pensionid ja palgad. Kui palju see maksma läks? Esimesed 500 miljonit eurot said nad kätte 9,5%-lise aastaintressiga, mis aga fikseeriti viieks aastaks. Sellele järgnesid uued laenud, mis olid juba 1,5 ja 2 miljardit dollarit ning teatavasti dollari kurss euro suhtes muutus.
Nii et praegune kriis on paljudele riikidele väga kalliks maksma läinud. Igal juhul on see kriis tõestanud, et konservatiivne eelarvepoliitika on Eesti riigile kasuks tulnud. Ajal, kui teised maksid palju raha – eks oleneb riigist, aga neid oli päris mitu, kes maksid möödunud aastal kriisi tõttu 10% SKT-st –, et oma riiki toimivana hoida, teenis Eesti reservide paigutuselt 1,1 miljardit krooni. Euroopa Liidus on vaid kaheksa riiki, mille valitsused ei pidanud kriisi ajal kasutama maksumaksja raha selleks, et oma kommertspankasid päästa. Eesti on üks nendest riikidest. Seega on alalhoidlik joon meile alati kasuks tulnud, ka selles kriisis. Ma olen veendunud, et ka tulevikus tuleb sama teed käia, sest see on Eestile kasulik.

Georg Pelisaar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Teatavasti võttis Euroopa kohalike ja regionaalsete omavalitsuste kongress 26. oktoobril Strasbourgis vastu ebatavaliselt teravas toonis sõnastatud soovitused Eestile. Muu hulgas nõutakse Eestilt kiiremas korras seaduste muutmist, et kohalikele omavalitsustele eraldataks rohkem raha neile seadustega pandud kohustuste täitmiseks. Samuti nõutakse neile õigust kehtestada kohalikke makse, et suurendada Eesti omavalitsuste tulusid. Eesti ei ole nendele soovitustele kuidagi reageerinud. Miks Eesti valitsus ei järgi Euroopa kohaliku omavalitsuse hartat ja Euroopa Liidu poliitikat omavalitsuste suhtes?

Aitäh! Teie väites on muidugi palju valet. Esiteks ei ole selline toon sugugi ebatavaline. Mina, kes ma olen kuue aasta jooksul olnud Euroopa Nõukogu Kohalike ja Regionaalsete Omavalitsuste Kongressi liige, julgen öelda, et see on asjalik tavapärases toonis dokument, mis on selle kongressi koostatud. Kindlasti ei vasta tõele teie teine väide, justkui Eesti ei järgiks Euroopa kohaliku omavalitsuse hartat. Midagi sellist te sellest dokumendist ei leia. Te peaksite selle dokumendi hoolega uuesti läbi lugema, mitte tegema pinnapealseid järeldusi.
Vaidlus selle üle, kas kohalike omavalitsuste rahastamine on piisav või mitte, on kestnud niisama kaua, kui kohalikud omavalitsused on eksisteerinud. Seega võib vähemalt Euroopa mastaabis seda vaidlust mõõta 1500–2000 aastaga. Ka Eestis leiame esimeste kohalike omavalitsuste algeid juba 1500 aasta tagusest ajast ja olen päris kindel, et ka kärajatele kogunenud leidsid, et maksumaksjad rahastavad ühistegevust liiga tagasihoidlikult. Võrreldes väga paljude teiste kohalike omavalitsustega Euroopa Liidus on Eesti kohalikud omavalitsused heal positsioonil ja ka hästi rahastatud. Kui vaadata näiteks kohaliku omavalitsuse tasandil tehtavate avaliku sektori kulutuste osatähtsust kõigis avaliku sektori kulutustes, siis on silmatorkav erand Taani. Seal tehakse kohaliku omavalitsuse tasandil ligikaudu 60% kõigist avaliku sektori kulutustest. Järgneb Rootsi 40%-ga, siis Soome ja õige pea tuleme meie. Euroopa Liidus on aga mitu sellist riiki, kus kohaliku omavalitsuse tasandil tehakse alla 5% kõigist avaliku sektori kulutustest. Ma ei ole kuulnud, et te näiteks Iirimaa, Kreeka, Portugali või Ühendkuningriigi puhul kurdate, et seal ei ole kohalikku demokraatiat või rahastamine on ebapiisav.
Sellest kuuest aastast, mil ma olin Euroopa Nõukogu Kohalike ja Regionaalsete Omavalitsuste Kongressi liige, ei suuda ma meenutada mitte ühtegi korda, kui resolutsioonis oleks öeldud, et rahastamine on piisav. Vahet ei ole, kas tegemist on näiteks rikka Norra riigiga või mitte nii rikka Moldovaga. Alati on ühemõtteliselt leitud, et kohalike omavalitsuste tegevuse rahastamine on ebapiisav. Keegi on kunagi ka välja arvutanud, et alati on puudu umbes 25% vahenditest, olenemata sellest, kas tegemist on rikka või vaese riigiga.

Silver Meikar, palun!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Väga austatud peaminister! Pühapäevases Bildis ütles Saksamaa finantsminister, et kümne aasta pärast on Euroopa Liit märksa tugevam struktuur, mitte lihtsalt poliitiline ühendus, ja praegu käib liidus debatt selle üle, kui palju tuleb integreeruda iseenda sees. Sealhulgas vaieldakse selle üle, mis ulatuses peaks harmoneerima maksu- ja tööjõupoliitikat. Ma küsingi teie käest: kuidas te näete Euroopa Liitu kümne aasta perspektiivis ning kas te näiteks toetate liidu ühist maksu- ja tööjõupoliitikat?

Aitäh! Ega me ei saa ka praegu öelda, et meil ei ole teatud maksupoliitika valdkonnad harmoneeritud. Näiteks käibemaksu valdkond on küllalt hästi harmoneeritud. Isiklikult leian, et peaksime edasi minema ka maksubaaside ühtlustamisega. Juba mõnda aega on Eestis ülitundlikult suhtutud maksubaaside harmoneerimise ettepanekutesse. Leian, et Eesti saab maksubaaside ühtlustamisest ainult võita, sest meie maksubaas on Euroopa Liidu laiemaid ja võimalikult väheste eranditega. Ei maksa arvata, et keegi tuleb ja hakkab Eestile mingeid erandeid juurde kehtestama. Kui maksubaasid oleks enamal määral ühtlustatud, siis saaks riike maksutulude mõttes märksa paremini võrrelda. Ma ei näe selles mitte mingisugust ohtu! Otseste maksude kehtestamine kuulub liikmesriikide ainupädevusse. Olen päris kindel, et näiteks tulumaksumäära kehtestamine või maksusüsteemi valimine kuulub ka tulevikus liikmesriikide pädevusse – keegi ei ole nõus seda ühispädevusse andma. Mõned inimesed on Eestis kunagi öelnud, et Euroopa Liit sunnib meile peale astmelise tulumaksu. Ei-ei! Olen päris veendunud, et ka need Euroopa Liidu riigid, kus praegu on kasutusel astmeline tulumaksusüsteem, ei ole mitte mingil juhul nõus oma maksuküsimust liidu ühispädevusse andma. Minu parema äratundmise järgi ei saa seda lähema kümne aasta jooksul juhtuda.
Me ei saa ka öelda, et tööturuküsimustes ühtsed regulatsioonid täiesti puuduvad. Inimeste vaba liikumine on Euroopa Liidu alusprintsiipe ja ma arvan, et seda on liidu tasemel üksjagu reguleeritud. Pigem sooviksin näha rohkem vabadust ja vähem regulatsiooni, mitte vastupidi. Seega peituvad kõige suuremad edasimineku võimalused ilmselt majanduspoliitika koordineerimises. Meil on ühine raha – euro, aga majanduspoliitika koordineeritus on seni suhteliselt kehv olnud. Meil on kehtestatud reegleid, aga nagu ma juba enne ütlesin, ei ole nende täitjaid ülearu palju. Majanduspoliitika on valdkond, kus tuleb saavutada läbimurre. Seal on kõige tõenäolisem prognoosida edasiminekut.

Heimar Lenk, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Te olete tulevikku vaadates hästi optimistlik, mis on muidugi tore ja meeldib mulle. Samal ajal tahaks küsida, kas te selle tulevikuvisiooni kujundamisel arvestate ka näiteks asjaolusid, et Saksamaa on viimasel ajal üsna närviliselt käitunud ja Euroopa meedias on avaldatud hulganisti artikleid, kus avaldub hirmutunne Euroopa tuleviku suhtes. Ka meie meedias on ilmunud üsna palju selliseid artikleid. Alles eile ilmus pikem kirjutis pealkirjaga "Miks me tormame uppuvale laevale?". Seal on silmas peetud eurotsooni. Kas te selliste tunnusjoontega ka arvestate või vaatate ainult väga lootusrikkalt edasi?

Aitäh! Teie ka ei muutu! Teil on ikka ainult pessimistlik maailmavaade! Meenutame, kuidas me liitusime Euroopa Liiduga. Ka siis leidis Keskerakond, et astutakse uppuvale laevale. Õigus oli nendel, kes arvasid, et Eestil on võimalik Euroopa Liiduga ühinemisest palju võita. Kõige suurem võit on ühine Euroopa Liidu turg, kuhu me praegu müüme 70% oma toodangust.
Ma ei ole väga vana inimene, aga ma olen üle elanud vähemalt kümme suurt ajakirjanduslikku dollarikriisi. Kogu aeg on kuulutatud, et kohe-kohe kukub dollar maailmavaluutana kokku. Ma küll ei tea, mida see tähendab ja kuidas see füüsiliselt välja näeb, kui dollar kokku kukub ja lakkab olemast maailma reservvaluuta. Seda ei ole juhtunud ja ma ei ole kunagi pessimistidega kaasa läinud.
Praegu räägitakse palju eurotsoonist ja selle tulevikust. Jällegi tuleb huku kuulutajaid Setust ja Saarest. Ka selles sügavas ülemaailmses finantskriisis ei ole euro maailma reservvaluutana oma positsioone kaotanud, vaid otse vastupidi – euro on oma positsiooni parandanud. Viimased arvud, mida mina mäletan, on liikumine 29%-lt 31%-le. Euro käibele võtmisest on Euroopa Liit juba praegu väga palju võitnud ja ma usun, et eurol on väga hea tulevik. Kui te loete Saksamaa poliitikute arvamusi, siis mingit paanikat te sealt ei leia. Euro on kindlates kätes. Paanika on ilmselt teis endis ja püüdke sellest üle saada.

Raivo Järvi, palun!

Suur tänu! Austatud peaminister! Kui kasutada militaartermineid, siis on teile kaela sadanud n-ö kobarküsimused. Tahaksin täpsustada ühte episoodi, mis haakub tegelikult väga hästi äsjaste vastustega. Eestil on selleski mõttes hästi läinud, et oleme Euroopa Liidust tõesti mitmekordselt tagasi saanud, võrreldes sellega, mis me sinna maksnud oleme. Nüüd aga konkreetsemalt sellestsamast kurjakuulutavast aastast 2013 ja struktuurifondidest. Kuidas on ikkagi lugu nende fondidega, mida oleme siiani nii oskuslikult kasutanud? Kas nendega on siis tõesti n-ö igavene lõpp?

Aitäh! Ennist jäi mul tõesti vastamata küsimuse teisele poolele, ehkki ma panin selle omale ka kirja. See ühelt keskerakondlasest nn majandusteadlaselt tulnud avaldus – mida ka mitu Riigikogu liiget kordas –, et Euroopa Liidu vahendite kasutamine Eestis lõpeb 2013. aastaga, on väga rumal. Midagi sellist ei ole ette näha! Praegu ei ole debatt järgmise finantsperspektiivi üle veel alanud, kuid olen juba pidanud kõnelusi Ungari peaministriga. Ungari eesistumise ajal tuleb eelarveperspektiivi küsimus tõsisemalt arutlusele.
Minu seisukoha järgi ei ole realistlik arvata, et sissemaksed Euroopa Liidu eelarvesse peaksid uuel finantsperioodil oluliselt kasvama. Kui põhiline sissemaksja on Saksamaa, kes kärbib järgmisel aastal oma eelarve mahtu 3%, siis ei ole põhjust eeldada, et ta oleks võimeline näiteks sissemakseid Euroopa Liidu eelarvesse 3% võrra suurendama. Ma ei jaga ka nende (nt Ühendkuningriigi) arvamust, kes leiavad, et järgmise finantsperspektiivi maht võiks käesolevaga võrrelduna olla 0,85%. Arvan, et praegune eelarve maht on optimaalne ja selle juurde peaksime ka jääma.
Mahust tähtsam on minu jaoks aga see, milleks eelarve vahendeid kasutatakse. Laiemalt võttes on Eesti jaoks oluline Euroopa Liitu kuuluda eelkõige majandusliku julgeoleku, eriti ühise siseturu mõttes. See on kõige suurem eelis, mida Euroopa meile pakub. Me saame oma kaupadele niisama hästi kui piiramatu turu – 500 miljonit elanikku seda Eesti jaoks on. Ma ei tahaks, et inimesed hindaksid Euroopa Liidu headust lähtudes sellest, kui palju me sinna maksame ja kui palju me sealt tagasi saame. Jah, me maksame sinna viis korda vähem, kui me sealt tagasi saame. Oleks primitiivne öelda, et see on väga kasulik kaup ja seni, kuni see suhe selliseks jääb, tahame liidus ka olla.
Ma arvan, et kõigi eestlaste huvides on tahta võimalikult kiiresti netomaksjaks saada. Muidugi oleme aga tänulikud selle toetuse eest, mis me saame Euroopa Liidust nendel aastatel, kui me alles liidu keskmist taga ajame. Eesti jaoks on tähtis see, milleks Euroopa Liit ühise eelarve vahendeid kasutab. Oluline on meie jaoks loomulikult ka see, kui palju me sealt vahendeid saame ja milleks me neid kasutada võime. Neid kõnelusi on mõistlik alustada just praegu. Seetõttu leian, et kõik need kõnelused, mida me pidasime ülemöödunud pühapäeval Varssavis ja mida me pidasime eelmisel reedel Riias Ungari peaministriga, on väga vajalikud, pidades silmas just tulevasi arenguid.
Täiesti vale on nende inimeste ettekujutus, kes arvavad, et ühel päeval, kui Euroopa Ülemkogu päevakorras on eelarve kinnitamine, on kõigile laud kaetud ja igaüks võtab selle kompsukese, mis talle sinna laua peale pandud on, tuleb koju ning teatab, et just niisugune see kompsukene oli. See kompsukene, mille me eelmine kord saime, oli 54 miljardit krooni. Meie jaoks on oluline selle kompsukese suurus järgmise finantsperspektiivi raames, samuti see, milleks seda raha kasutada saab. Selle taga on aastatepikkune töö, et Euroopa Liidu maksumaksja raha, mille me Eestisse saame, oleks palju ja seda oleks võimalik siin kõige efektiivsemal moel kasutada. Seda tööd peavad Riigikogu uus koosseis ja järgmine valitsus jätkama.

Aleksei Lotman, palun!

Aitäh! Hea peaminister! Tuleksin korraks tagasi maksude harmoneerimise teema juurde. Üks valdkond, kus maksud on praegu osaliselt, ehkki väga vähesel määral formuleeritud, on keskkond. Kuidas suhtub Vabariigi Valitsus keskkonnamaksude senisest märksa suuremasse harmoneerimisse Euroopa Liidus?

Aitäh! Ka keskkonnamaksude puhul on ju teatud harmoneeritus olemas või kehtestatud ühtsed reeglid. Kui peatuda näiteks teile meelepärasel teemal ehk ressursimaksudel, siis paraku teame, et mitmes riigis on dotatsioonid ressursside kasutamiseks endiselt aktsepteeritud. Me ei saa siin rääkida niivõrd keskkonnahoiust keskkonnamaksude abil, otse vastupidi: mitmel juhul on tegemist riiklikult subsideeritud keskkonnakahju tekitamisega. Seega olen teiega täiesti päri, et arenguruumi on veel väga palju. Suhtun harmoneerimisse positiivselt.

Lugupeetud peaminister! On veel üks küsimus. Marko Mihkelson, palun!

Aitäh! Lugupeetud peaminister! Haaran kinni teie vastusest ühele küsimusele. Me loomulikult teame, et Euroopa Liit on paljudele maailma riikidele väga tähtis kaubanduspartner. Kahtlemata on Euroopa Liidu siseturg Eesti jaoks äärmiselt oluline – nii selle turu arendamine kui ka kõigi võimaluste kasutamine. Samas mainisite ühes vastuses, et me ei peaks vaatama Euroopa Liidust kaugemale. Kõlama jäi justkui selline arvamus, et me ei peaks väga tähtsustama Aasiat või mõnda teist arenevat piirkonda. Tahaksin küsida, kuidas Vabariigi Valitsus sellele praegu tuleviku seisukohalt vaatab. Milliseid võimalusi tagab Euroopa Liit kui oluline kaubanduspartner mitmele maailma regioonile ja meie ettevõtjatele?

Aitäh! Ega ma nüüd taha seda öelda, et Eesti ettevõtja ei võiks näiteks Aserbaidžaani kinnisvaraarendusest tulu otsida – muidugi ta võib seda teha. Kui ta aga teeks investeeringu Euroopa Liitu, siis oleks see talle kindlalt garanteeritud. Tulusus ei oleks võib-olla mõõdetav mitmes tuhandes protsendis, aga see oleks suhteliselt suure tõenäosusega tagatud. Vähemalt ei jääks tulu mingite kriminaalsete asjaolude tõttu tulemata. Kõik sõltub äriplaanist. Euroopa Liit on kindel turg. Sellest ei ole mõtet kerge käega lahti öelda, et söösta kuhugi, kust on justkui lootust rohkem saada. Sellest turust tuleks kinni hoida. Siin on maksejõulised tarbijad ja meie turuosa Euroopa Liidus kasvab. Miks see kasvab? Paljudes kõrgema elatustasemega riikides ei suudeta enam mingis valdkonnas Euroopa Liidu siseturu jaoks konkurentsivõimelist kaupa toota. Meil on suuresti tööjõu odavuse ehk madalamate palkade tõttu tootmiskulud väiksemad, seega suudame olla konkurentsivõimelised. Ma küll ei arva, et peaksime vabatahtlikult Eesti jaoks kindlalt avatud Euroopa Liidu siseturu kellelegi teisele loovutama. See on ju meie kõige kindlam turg. Ettevõtja peab muidugi ettevõtlik olema ja ringi vaatama, aga igal pool riik talle tõsist tuge pakkuda ei suuda. Maailm on suur! Hüperboliseerides kasutaksin Linnar Viigi ja Allan Martinsoni sõnu: peaksime oma riigi kohalolekut suurendama oma põhilistel eksporditurgudel ehk siinsamas lähinaabruses Rootsis ja Soomes. Ning mitte olema kohal ainult Helsingis või Stockholmis, vaid ka Turus, Tamperes, Malmös ja Göteborgis ning aitama seal oma ettevõtjatel kanda kinnitada. Seal on meil loodud usalduslikud partnerlussuhted ja sealt edasiminek on märksa kergem kui täiesti uute turgude avastamine.
Kui rääkida Aasia suunast, siis arvan, et Eesti võiks senisest tihedamat koostööd teha Kesk-Aasia riikidega. Seal on meil võimalik kergemalt saavutada vastastikune usaldus ja see on võib-olla eelis Lääne-Euroopa ettevõtjate ees. Paraku ei ole me seda eelist väga kasutada tahtnud. Seega Eesti võiks pöörata rohkem tähelepanu Kasahstanile, Usbekistanile, Kõrgõzstanile, Tadžikistanile ja Türkmenistanile. Need on kiirelt arenevad turud ja me peaksime nendega rohkem tegelema, sest meil on nendel turgudel tegutsemiseks teatud eelised olemas.
Kui ettevõtjal on globaalset haaret, siis suudab ta kanda kinnitada peaaegu kogu maailmas. Toome veel kord eeskujuks Krimelte, kes hakkas kunagi ehitusvahtu tootma. Nüüd on Krimeltest saanud USA ja Hiina järel maailma suuruselt kolmas vuugihermeetikute ja ehitusvahtude tootja. Ta ei müü oma vahtusid mitte ainult Euroopas, vaid teeb seda ka Aasias ja Lõuna-Ameerikas. Minu meelest oleks ettevõtjatel praegu kõige mõistlikum koopereeruda nendega, kes on maailmaturgudel eri riikides kanda kinnitanud. Ma ei taha siit kõnepuldist ühele ettevõttele reklaami teha, aga arusaadavuse mõttes ütlen ikkagi, et kui olete ehitusvaldkonnas midagi head välja nuputanud ja suudate seda toota, siis võtke ühendust Krimeltega. Ühel väikesel alustajal lähevad logistikakulud nii suureks, et ta paratamatult ei suuda oma tooteid näiteks Brasiilias või Saudi Araabias müüa. Kui olete paberivaldkonnas midagi välja mõelnud, tehke koostööd Horizoni ehk Kehra paberivabrikuga, sest neil on püsivad suhted 50 partneriga. Ühte konteinerisse midagi juurde panna on lihtsam kui üritada kompsukest maailma teise otsa transportida. Millest Eestis tõsiselt puudus on, see on koostöö. Ettevõtjad võiksid tihedamalt koostööd teha, üksteist usaldada, siis tuleks ka edu. Geograafia ei ole seejuures nii oluline.

Austatud peaminister! Suur aitäh ülevaate eest ja küsimustele antud väga põhjalike vastuste eest! Palun Riigikogu kõnetooli Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehe Marko Mihkelsoni!

Lugupeetud Riigikogu istungi juhataja! Head kolleegid! Austatud peaminister! Üksnes mõned päevad lahutavad Eestit ühest järjekordsest väga olulisest sammust süvendatud integreerumisel Euroopa Liiduga. Eestist saab 1. jaanuaril Euroopa Liidu 17. liikmesmaa, kus võetakse käibele ühisraha euro.
Selle hetke tähendust on raske üle hinnata. Lahkuv aasta pole olnud ju kuigi lihtne ei Eestile ega laiemalt kogu Euroopa Liidule. On kõlanud koguni kahtlused, kas euro peab rahvusvahelisele võlakriisile ning mõne liikmesmaa ehk lõdvapoolsemale finantspoliitikale vastu.
Alles eile küsis üks Saue Gümnaasiumi õpilane kohtumisel minult sama küsimuse. Vastasin seepeale, et viimasel paaril aastal on räägitud kõiksugustest mustadest stsenaariumidest, alates üleilmsest majanduskatastroofist kuni eri valuutade kokkuvarisemiseni. Surve eurole pole siin olnud erand. Samas on Euroopa Liidu kiire reageerimine probleemidele ning kriisiabi tugimehhanismide väljatöötamine selge märk, et jutt mingist valuutakrahhist pole kuigi tõsine.
Pigem tuleb aru saada, et tegemist on üldse esimese suurema majanduskriisiga euro ajaloos. Ei maksa unustada, et Euroopa Liidu ühisraha on olnud käibel vaid pisut enam kui kümme aastat.
Ma usun, et Eesti näide räägib pigem sellest, et vastutustundlikku rahapoliitikat ajades on võimalik ka väga keerulistel aegadel hoida eelarve tasakaalus ning avaliku sektori võlgnevused madalal. Eesti ühinemine eurotsooniga on viimast sisemiselt pigem ühendav ja seda eeskätt meie tugeva eelarvedistsipliini traditsiooni arvesse võttes.
Euroopa Liidu asjade komisjon jälgis sellel aastal väga tähelepanelikult valitsuse tegevust eurotsooniga ühinemiseks vajalike sammude tegemisel ning eurotsoonis endas toimuvat. Ma tahan komisjoni nimel tunnustada Vabariigi Valitsust Eestile äärmiselt olulise protsessi eduka lõpuleviimise puhul.
Samas teame kõik väga hästi, et 1. jaanuar ei tähenda mitte finiši-, vaid ennekõike stardijoont. Euro on vahendiks uute võimaluste jaoks nii meie majanduselus kui ka Eesti enda sõna olulisuse kasvatamisel Euroopas.
Teine väga oluline saavutus sellest aastast on IT-agentuuri peakorteri asukohariigi staatuse saamine. See otsus on hea kinnitus Eesti võimekusele leida kompromisse ka selliste suurte ja tähtsate partneritega nagu Prantsusmaa. Selle tulemuse nimel on väga palju tööd tehtud nii diplomaatilisel kui ka poliitilisel tasandil, kusjuures suurima töö tegi mõistagi Siseministeeriumi vastav allüksus. Veel eelmisel kuul Euroopa kolleegidega vesteldes oli kõne all küsimus, kas me suudame prantslastega ikkagi kokkulepet saavutada ning kas lõppotsuse tegemiseks on võimalik vältida hääletust. Olgugi et meid selgelt toetasid mitmed Euroopa suurriigid, sealhulgas Itaalia, on saavutatud kompromiss kõigi jaoks palju parem lahendus kui hääletus.
IT-agentuuri ehk, täpsemalt, Euroopa Liidu õiguse, vabaduse ja turvalisuse valdkonna suuremahuliste infotehnoloogia süsteemide operatiivjuhtimise ameti tulek Eestisse vaid tugevdab meie e-kuvandit. Ääremärkusena olgu öeldud, et ka NATO küberkaitsekeskus on tänu mitmete riikide äsjasele liitumisele saamas sisse uut hoogu.
Head kolleegid! Lissaboni lepingu jõustumisest on tänaseks möödunud pisut enam kui aasta. See on ühenduse tasandil toonud kaasa mitmeid muudatusi, kuigi leppe sätete rakendamine võtab kindlasti rohkem aega. Ka oleme seisus, kus majanduskriisist johtuvalt on elu teinud juba korrektiive, mis nõuavad ka aluslepingute täiendamist. Sellest rääkisime alles eilsel komisjoni istungil, kus üksmeelselt toetati valitsuse seisukohti seoses kriisiabimehhanismide reguleerimise sätestamise vajadusega Euroopa Liidu lepingus.
Lissaboni lepingu rakendamine Riigikogus puudutas meie kodu- ja töökorra seaduse muutmist. Kevadistungjärgul heakskiidetud muudatustega on parlamendile antud lisavõimalusi Euroopa Liidu seadusloomeprotsessi mõjutada.
Seadust muutes lähtusime senisest praktikast ja vajadusest esindada Eestit Euroopas ühe seisukohaga, andes samas võimaluse algatusteks ka parlamendile. Praeguse seisuga ei ole ükski asjaomane Riigikogu või valitsuse organ leidnud subsidiaarsuspõhimõtte rikkumist, vajadust pöörduda Euroopa Kohtu poole või pidurdada Euroopa Ülemkogu otsust hääletusprotseduuri muutmiseks.
Euroopa Liidu riigisisese otsustusprotsessi senine ladusus ja hea toimevahekord parlamendi ja valitsuse vahel räägivad veenvalt sellest, et me peaksime oma hästi töötavat põhimõtet – üks riik, üks seisukoht – ka edaspidi hoidma. Arutelud ja võimalikud vaidlused tuleb vaielda kodus, eeskätt aga Riigikogu komisjonides. Sellega tagame Eestile tervikuna parimad läbirääkimisvõimalused. Siinkohal tahan eraldi esile tuua peaministri eelmisel aastal öeldut, et valitsus annab oma seletuskirjades hinnangu Euroopa Liidu dokumentide vastavusele subsidiaarsuspõhimõttele.
Seega loodan, et valitsus tervikuna ja eeskätt taustatööga tegelevad ministeeriumid võtavad omaks hea tava, et Euroopa Liidu dokumente hinnatakse muude parameetrite kõrval ka subsidiaarsuspõhimõttele vastavuse kontekstis ja nende esitamisel Riigikogule arvestatakse Lissaboni leppest tulenevat ajaraami.
Lisaks riikide parlamentide rolli tugevnemisele on Lissaboni lepingu jõustumisega saanud mõjujõudu juurde ka Euroopa Parlament. Euroopa Liidu asjade komisjon on olnud avatud Eestist valitud Euroopa Parlamendi liikmetele ja me oleme seda ka edaspidi.
Kindlasti peame veelgi enam omavahel informatsiooni vahetama. Samas tahan rõhutada, et see ei saa toimuda meie poolt justkui pealesurutuna. Infovahetus on ikkagi kahepoolne protsess, mistõttu ma loodan meie kuue eurosaadiku aktiivsemat osavõttu Euroopa Liidu asjade komisjoni tegevusest.
Siinkohal pakun pisut mõtteainet ka Riigikogu järgmisele koosseisule. Meie suhted Euroopa Parlamendiga ei tohiks tulevikus piirduda vaid Eestist valitud kuue parlamendiliikmega suhtlemisega või ainult erakondade rahvusvahelise tegevusega.
Euroopa Parlamendis nagu ka Riigikogus on komisjonide tegevusel väga oluline roll, mistõttu peaksime suunama oma tulevase tegevuse rohkem komisjonide koostöö põhiseks. See on siiani olnud sisuliselt kasutamata võimalus Eesti seisukohtade paremaks teadvustamiseks Euroopa seadusandja juures.
Koostööl Euroopa Parlamendi komisjonidega on veel üks praktiline ja samas väga oluline tahk. Selleks on Euroopa Parlamendi komisjonide korraldatavad ühisistungid riikide parlamentide komisjonidega. Siiani on Riigikogu alatised komisjonid olnud nendes osalemisel suhteliselt tagasihoidlikud. Ühest küljest võib seda põhjendada vahendite piiratusega, samuti ebakindlusega selles osas, kas üldse ja kui palju meie esindajad sellistel kohtumistel midagi teha saavad. Teisalt aga arvan, et siiani pole selliste kohtumiste olulisus ja võimalused veel meie komisjonide prioriteetidesse jõudnud.
Iga eesistumise ehk poolaasta jooksul on selliseid kohtumisi umbes viis, lisaks niisama olulised kohtumised, mida organiseerib eesistujariigi parlament. Mõlemad kohtumiste formaadid on olulised ja kindlasti mitte ainult meie võimalike ametlike sõnavõttude kontekstis. Vahetu suhtlemine kolleegidega ja nii meie huvide teadvustamine on see, mis aitab ka meie suuremaid eesmärke saavutada.
Head kolleegid! Euroopa Liidu asjade komisjonis oli sellel aastal olulisel kohal Läänemere strateegia tegevuskava rakendamisega seonduv. Nii kevad- kui ka sügisistungjärgul korraldatud kuulamiste eesmärk oli toetada ministeeriume ja motiveerida neid aktiivselt strateegiaprojektides osalema.
Läänemere strateegia on selline unistus, mille täitumiseks peab tegutsema ega tohi ära väsida. Kui Eesti ei suuda oma lähiregioonis, kus laua taga on kaheksa riiki, sündmuste kulgu mõjutada, siis võiks ju küsida: kus siis veel? Kui arvestada kõigi kaheksa riigi potentsiaali, siis meie regioonis on väga hea võimalus Euroopa Liidu uute koostöömehhanismide kiiremaks ellurakendamiseks.
Euroopa Liidu asjade komisjoni kuulamistel jõudsime järeldusele, et projektid peaksid olema paremini fookustatud ning nende arv võiks olla väiksem. Viimati öeldu haakub ka Euroopa Komisjoni ühtekuuluvuspoliitika tuleviku ettepanekuga.
Läänemere strateegia tuleviku jaoks on võtmeküsimus mõistagi rahastamine. Praegu on Euroopa Liidu 2011. aasta eelarves tekkimas n-ö stardiraha, mis annab võimaluse koostöökohtumiste ja projektiseire korraldamiseks.
2014. aastast rakenduvas uues eelarveperspektiivis võiks aga olla strateegial juba eraldi eelarverida. Selle nimel tuleb julgelt ja aktiivselt läbi rääkida eelkõige partneritega regioonis ning seejärel otsida juba ühiselt laiemat kõlapinda Euroopa Liidus tervikuna.
Selle aasta üheks olulisemaks keskkonnateemaks, mis leidis kajastamist ka Euroopa Liidu asjade komisjoni töös, kujunesid bioloogilise mitmekesisuse ehk elurikkuse edasise kao takistamiseks peetud rahvusvahelised läbirääkimised ja nendeks valmistumine.
Maailma elurikkus hävib tohutu tempoga ja sellele ei ole suudetud piiri panna isegi vaatamata positiivsetele arengutele looduskaitsealade territooriumide suurendamisel.
Teatud osas arvavad teadlased, et juba praegu on ületatud kriitiline piir, millest tagasiminekut pole, nagu korallrahude või Amazonase vihmametsade ja sellega kaasnev mullastiku hävimine. Nagoya konverentsil lepiti kokku, et jätkatakse pingutusi maailma bioloogilise mitmekesisuse kaitsmiseks. Euroopa Liidu tegevuskava oodatakse veel selle aasta lõpus.
Põllumajanduse ja maaelu valdkonnas on terve aasta jooksul tehtud ettevalmistusi ühise põllumajanduspoliitika tuleviku üle toimuvate läbirääkimiste alustamiseks. On kulutatud päris palju energiat nii Euroopa Komisjonis, ministrite nõukogus kui ka Euroopa Parlamendis. Meie jaoks on siin kõige olulisem küsimus põllumajandusettevõtetele Euroopa Liidus makstavate toetuste ühtlustamine.
Põllumajandusega haakuv kalandusteema on samuti olnud väga teravalt meie komisjonis päevakorral. See on olnud seotud nii kalavarude vähenemisega kui ka Islandi saamisega Euroopa Liidu kandidaatriigiks.
Euroopa Liidu asjade komisjon pööras sellel aastal erilist tähelepanu ka meie jaoks väga oluliste transpordiühenduste Rail Baltica ja Via Baltica edasisele arendamisele. Seda käsitlesime nii Eesti Raudtee kui ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindajatega, samuti meie traditsioonilistel kohtumistel Euroopa Komisjoni transpordivoliniku Siim Kallasega.
Loodetavasti leiavad nii need kui ka teised regionaalse tähendusega projektid väärilise kajastuse ühenduse transpordistrateegias aastani 2020. Lisaks maismaaühendustele on meie jaoks väga oluline näiteks ülelennutasude teema Siberis, mis võib laheneda seoses Venemaa võimaliku liitumisega Maailma Kaubandusorganisatsiooniga.
Head kolleegid! Veel enne selle koosseisu töö lõppu võtab Euroopa Liidu asjade komisjon põhjalikult kuulata Eesti seisukohti ning tegevussuundi seoses Euroopa Komisjoni ühtse turu algatusega. Alustasime teema lähemat käsitlemist sügisel kohtumisel siseturu ja teenuste voliniku Michel Barnier'ga.
Siseturu taaskäivitamise ja kitsaskohtade kõrvaldamise eesmärk on ühtse turu loomine, mis tekitaks soodsa ettevõtluskeskkonna ja oleks kasulik kõigile tarbijatele. Kogu selles valdkonnas on Eestil võimalik olla aktiivne panustaja.
Ühenduse siseturg on vaid paarkümmend aastat vana, mis pole Euroopa Liidu enda ajalugu arvestades kuigi pikk iga. Seda enam on oluline, et endiselt eksisteerivate turutõkete vähendamisel on Eesti ideed näiteks erinevate digivõimaluste parema rakendamise kaudu kindlasti laiemalt huvipakkuvad.
Pealegi tuleb Eestil endal võidelda eriti e-kaubanduses valitsevate diskrimineerivate tõkete kõrvaldamise eest, mis tagaks meie kodanikele võrdväärse juurdepääsu rahvusvahelisele teenusteturule.
Ühisturuga seonduva teema ja teiste teemade aktiivsemaks menetlemiseks on Eestil kujunemas hea võimalus mitme järgneva eesistumise jooksul. Tuleval aastal võtavad järje üle kõigepealt Ungari ja siis Poola, kellele omakorda järgneb Taani.
Üks meile väga oluline teema, mis ka sellel aastal on korduvalt olnud komisjoni päevakorras, on Euroopa Liidu energiajulgeolekuga seonduv. Ungari eesistumise ajal tuleva aasta veebruaris toimuv energiatippkohtumine võiks olla järgmine oluline tõuge Euroopa Liidu ühtse energiapoliitika kujundamisel. Meile on siin eriti oluline ühenduse ühtse energiaturu poole liikumine koos vastavate regulatsioonide ning eriti Balti regioonile hädavajalike ühenduste loomisega.
Mul on hea meel kinnitada, et Euroopa Liidu asjade komisjonil on ka sellel aastal olnud aktiivne välissuhtlemine. Me oleme kohtunud nii mitmete liikmesmaade ministrite, Euroopa Komisjoni volinike kui ka kandidaatriikide pealäbirääkijatega.
Lahkuva koosseisu Euroopa Liidu asjade komisjonil on kujunenud hea traditsioon tulevast eesistujamaad enne eesistumist külastada. Sellel aastal toimusid visiidid Belgiasse ja Ungarisse. Need sõidud on olnud alati informatiivsed, need on aidanud paremini aru saada eesistujaks saava riigi eesmärkidest ning on võimaldanud tutvustada ka Eesti seisukohti. Loodetavasti jätkub see traditsioon ka tulevases Riigikogus. Lisaks eelmainitud visiitidele külastas komisjoni delegatsioon sellel kevadel Riigikogu esimese komisjonina Itaalia parlamendi mõlemat koda ning võõrustas sügisel kolleege Türgi parlamendist.
Lõpetuseks tahan anda väikese soovituse tulevase Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonile. 2018. aasta esimesel poolel seisab Eestil ees esimene eesistumine Euroopa Liidus. Kuigi see ei puuduta veel otseselt parlamendi järgmist koosseisu, tuleb ettevalmistusi eesistumiseks teha juba XII Riigikogul. Mida paremini me soovime oma ülesanneteks valmis olla, seda pikemalt tuleb nendeks valmistuda.
Head kolleegid! Euroopa Liidu asjade komisjoni esimehena tahan tänada kõiki, kes on panustanud selle Riigikogu koosseisus Euroopa Liidu seadusandluse ning Eesti positsioonide kujundamisse. Suuresti konsensuslikul põhimõttel töötav riiklik otsustusprotsess on teinud Eestist aktiivse ning nähtava riigi meie partnerite seas. Sellesse on olulise panuse andnud ka Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon. Aitäh!

Aitäh! Läheme küsimuste juurde. Esimesena saab küsimuseks sõna Trivimi Velliste. Palun!

Aitäh, proua aseesimees! Lugupeetud ettekandja! Mul on täpsustav küsimus teiste liikmesriikide Euroopa Liidu asjade komisjonide töökorralduse kohta. Kas enam-vähem igas liikmesriigis on selle komisjoni töö erikaal parlamendis samasugune või võib mingeid erinevusi välja tuua? Küsimuse teine pool: milliste parlamentide vastavate komisjonidega on meil olnud kõige tihedamad kahepoolsed sidemed?

Aitäh! Mõistetavalt on Euroopa Liidu asjade komisjonid olemas kõigis Euroopa Liidu liikmesriikide parlamentides, küll aga on nende roll, sõltuvalt riigist, erinev. Ma tuletan meelde, et kui Eesti liitus aastal 2004 Euroopa Liiduga, siis ka meie Euroopa Liidu asjade komisjon, mis on eksisteerinud alates aastast 1997, analüüsis päris põhjalikult neid kogemusi, mida liikmesriigid tolleks hetkeks olid omandanud. Väga paljuski on see süsteem, mida meie oleme rakendanud ja millega võib tõepoolest rahul olla, rakendatud Põhjala riikides, aga ka mitmes liikmesriigis, kes liitusid Euroopa Liiduga 2004. aastal. Selles süsteemis mängivad parlament ja parlamendi Euroopa Liidu asjade komisjon väga kaalukat rolli valitsuse positsioonide ärakuulamisel ja nende kinnitamisel. Üldjuhul puudutab see kinnitamine poliitilist tuge valitsusele, need ärakuulamised komisjoni tasandil on olnud tavaliselt konsensusliku iseloomuga ja need on tegelikult tugevdanud nende riikide positsioone ennekõike valitsuste tasandil ka läbirääkimistel oma kolleegidega. Kui teinekord on mõni minu hea kolleeg mõnest pikemaajalise kogemusega Euroopa Liidu liikmesriigist, mõnikord isegi asutajariigist kurtnud, et mitte kõigis küsimustes pole nad kursis sellega, mida valitsus kavatseb või planeerib või et igapäevane koostöö ei ole nii tihe, kui võiks olla, siis mina võin küll öelda, et Eesti on selles suhtes võib-olla isegi tuumikule lähemal, kui tuumik ise on. See kogemus, mida Euroopa Liidu asjade komisjon Eestis on saanud viimase peaaegu seitsme aasta jooksul, on väga hea platvorm edasiseks tööks. Kahepoolsetest koostöösuhetest tahan kindlasti rõhutada väga head väljakujunenud traditsiooni, mis on Eesti Euroopa Liidu asjade komisjonil kujunenud Balti kolleegidega komisjoni esimeeste tasandil. Traditsioon on viimastel aastatel olnud selline, et alati enne suuremaid Euroopa kohtumisi, mis toimuvad kord poolaasta jooksul eesistujariigis, tulevad nimetatud riikide komisjonide esimehed kokku ja arutavad ühiselt Euroopa kohtumise päevakorda ja ka teisi küsimusi. Viimati võõrustasin mina oma kolleege Pärnus selle aasta septembris. Pean ütlema, et need kohtumised on alati olnud väga huvitavad ja sisukad. Pean kindlasti ütlema, et, nagu ma mainisin, ka teised meie visiidid, mida me oleme viimase nelja aasta jooksul teinud eesistujariikidesse enne ühe või teise riigi eesistumise algust, on süvendanud kahepoolseid suhteid nende kolleegidega. Ma arvan, et need on olnud väga kasutoovad visiidid.

Mari-Ann Kelam, palun!

Suur tänu! Aitäh huvitava ülevaate eest! Mul on küsimus, mis võib küll kõlada nii, nagu see käsitleks väliskomisjoni pärusmaad. Küsimus on transatlantiliste suhete kohta. Mulle tundub, et Euroopa ja Ameerika Ühendriikide vahel võiksid olla paremad, tihedamad suhted. Kas meie ELAK-il on ka selles mingi roll mängida ja kas te saaksite sellest natuke pikemalt rääkida?

Aitäh! Kahtlemata, üldiselt vastates võib öelda, et Euroopa Liidul ja Ameerika Ühendriikidel on äärmiselt palju ühist, puudutab see siis laiemalt globaalset konteksti ühisel julgeolekuhuvide kaitsmisel, läänemaailma väärtuste kaitsmisel maailma eri kriisikolletes, või kahtlemata ka kaubandus- ja majandussuhete konteksti. Ma usun, et ka siin on läänemaailma kahe pooluse vahel veel liiga palju turutõkkeid, mida tuleks aegamööda ja tasapisi püüda tasandada. Aga tõepoolest, välispoliitika valdkond, mis puudutab ka Euroopa Liidu suhteid kolmandate osapooltega, on Riigikogus suuresti just nimelt väliskomisjoni pärusmaa. Välispoliitika debatt on meil veel ees enne selle koosseisu töö lõppu tuleva aasta veebruaris. Aga kahtlemata on ka Euroopa Liidu asjade komisjon pööranud mõningatele nüanssidele tähelepanu, kas või sellele pisukesele tõrvatilgale meepotis, mis puudutab viisatasude küsimust, mille Kongress on sellel aastal Ameerika Ühendriikide administratsioonile ette pannud. Me oleme komisjoni tasandil aktiivselt suhelnud Euroopa Komisjoni asjaomase volinikuga ja ma usun, et ka meie kodanike huvides on püüda selliseid pisukesi kitsaskohti kaotada.

Hea komisjoni esimees! Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh ettekande ja küsimustele vastamise eest! Avan fraktsioonide esindajate läbirääkimised. Esimesena palun Riigikogu kõnetooli Reformierakonna fraktsiooni esindaja Raivo Järvi! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Head kolleegid! Rääkides praegu Euroopa Liidu poliitikast, tundub, et see oli justkui eile, kui me seisime siinsamas Kuberneri aias ja laulsime kõik koos Beethoveni "Oodi rõõmule". Me ei osanud siis ilmselt keegi aimatagi, kui kiiresti hakkavad sündmused arenema.
Kui me olime alles uustulnukad Euroopa Liidus, siis saatis tollane rahanduskomisjoni esimees, erakonnakaaslane Andres Lipstok mind Brüsselisse, kus toimus rahandusteemaline debatt ja kus oli külalisesinejaks nobelist Joseph Stiglitz. Ta rõhutas, et ei ole vaja niipalju vaadata n-ö uusi ja vanu, suuri ja väikseid Euroopa Liidu riike, kuivõrd just seda, et Euroopa Liidu sees on veel omamoodi superklubi. See on eurotsoon, mis suuresti dikteerib sündmuste käiku ja mida tuleb jälgida. Veel ütles ta seda, et kui kõrvutada eurot dollariga, siis on Euroopas loodud valuuta, aga ei ole loodud instrumente. Nüüd on see teema tugevalt üleval ning nende instrumentide kallal töötab eurotsoon uskumatu tõhususega.
Kui teha kannapööre ja minu taustast tulenevalt vaadata maailma ajalukku, siis näeme, et sääraseid Euroopa ühendamise katseid on tehtud tohutul hulgal. Kindlasti ei saa me võtta eeskujuks Vana-Rooma riiki, mis lõi ühtse mudeli kõikide Euroopa riikide jaoks, ega Püha Rooma riiki. Võib-olla midagi sarnast, esimene katse oli see, kui Napoléon Bonaparte üritas vallutada Euroopat, kuid paraku oli tema n-ö raison d’être ehk liikumapanev jõud sõjaline liikumine. Ehkki demokraatia element tuli sisse, mille eest on Poola tänulik kuni siiamaani, ei olnud see veel see, mida meie tahame.
Nüüd teen ühe veel üllatavama kõrvalepõike. Nimelt, pärast seda, kui seesama Rooma riik lagunes, toimus teatavasti Pürenee poolsaarelt väga tugev umaijaadidest moslemite invasioon Euroopasse. On teada, et aastal 732 – ma vaatan Prantsuse suursaadiku poole, kes istub rõdul – toimus Poitiers' lahing, kus Frangi riigi majordoomus Karl Martell peatas moslemite edasiliikumise. Ajaloolased on palju küsinud (tolleaegne Araabia kalifaat oli ju tunduvalt ees üpriski barbaarsest Euroopast), mis oleks juhtunud, kui araablased oleksid Euroopa enda võimu alla saanud. Jah, tase oleks hetkeks tõusnud, nii teaduses, meditsiinis kui ka mujal. Kuid neil ei olnud ühte asja, see on just nimelt nendesamade lääne barbarite uskumatu tehniline innovatiivsus, mis on tegelikult viinud selle maailmajao sellele tasemele, kus ta praegu on.
Praegu vaatab maailm justkui mitme jõukeskuse poole. On üks riik, mis tarnib ainult energiat, ja on teine riik, mis teeb massiivselt allhankeid. Kuid millised on need maailmale tuntud kaubamärgid, millega nad konkureerivad? Innovatsioon on just nimelt Vanas Maailmas ja tegelikult ka selle tütardes, kui soovite, Uues Maailmas.
Tegelikult on Euroopa Liit praegu proovile panemas oma innovatsioonivõimet. Mõelgem, et ei ole ühtki teist maailmajagu, kus nii palju hoolitsetaks sotsiaalsete garantiide eest. Euroopa Liit, kui drakooniliselt väljenduda, on ennast poonud tohutu suurte keskkonnakaitseliste piirangutega, ja ta suudab ometigi hakkama saada. Kui vaadata kas või mõttemaailma jaotust parem- ja vasakpoolseks, siis näeme (mul on Reformierakonna nimel seda hea tõdeda), et ikka rohkem ja rohkem langetavad inimesed Euroopa riikides valiku pigem paremerakondade kasuks, tajudes, et see on võimalik edasiviiv jõud, et hoida riikide majandust korras.
Me räägime väga palju rahandusest ja majandusest, justkui tagaplaanil on praegu ühine põllumajanduspoliitika ja ka ühtekuuluvuspoliitika. Kuid minul isiklikult on väga hästi meeles, kui siinsamas Riigikogu saalis üks majandusprofessor käis välja ettepaneku, et me peaksime teadlikult laskma oma eelarve defitsiiti, siis tuleks küsida Euroopa Liidult rahanduslikku abi ning me hakkamegi hästi elama. Aga see on Kreeka mudel! Ehk peavadki paika need vanasõnad, et ära narri põldu, ja et mida külvad, seda lõikad, ja teised. Tegelikult on Euroopa Liit ning eelkõige just eurotsoon, kuhu me oleme sisenemas, selle probleemiga uskumatult kiiresti hakkama saanud.
Olles juba teist koosseisu ise Euroopa Liidu asjade komisjoni liige, on mul väga hea meel, et me n-ö hoiame jätkuvalt kätt pulsil, sellel, mis on tulemas. Meie peaminister kohtub järgmiste eesistujariikide peaministrite ja presidentidega ning meie Euroopa Liidu asjade komisjon käib n-ö luuremissioonidel, et saada teada, mis on tulemas, et selle abil oma riiki õigel kursil hoida. Mäletan, et kui me hiljuti käisime Brüsselis ning kohtusime Euroopa Komisjoni rahandusvolinikuga, siis käis ta meile välja n-ö etteulatuva paketi, mis tähendabki eurotsooni rahandustervise parendamist. Nüüd on tulemas eelarvete inspekteerimised poolaastate kaupa, õhus on ka võimalikud sanktsioonimehhanismid, mis ei ole mitte poovad ega karistavad, vaid mõeldud just nimelt selleks, et hoida riikide rahaasjad korras.
Me oleme jõudnud faasi, kus me vaatame läbi ka Lissaboni leppe aluslepingud, et eurotsoon saaks aidata n-ö hättajäänuid oma võimekusega, oma kapatsiteediga. Kui muidu ma olen väga rahul meie parlamendiliikmete esinemistega n-ö Euroopa areenil, kas või COSAC-i istungitel, ning võib tõesti öelda, et häbeneda ei ole meil midagi, siis pean siinkohal Euroopalt ilmselt vabandust paluma, sest kahjuks tuli opositsioonilt üpriski vääraid signaale andvaid lauseid. Öeldi, et Eesti kavatseb Lissaboni leppest taganeda, ning nad ei olnud endale üldsegi selgeks teinud, et tegelikult hääletab Eesti just nimelt nende majanduslike mehhanismide ning eurotsooni hea tervise juures hoidmise põlistamise poolt.
Kui vaadata, mida on Eesti teinud oma fiskaalpoliitikaga, siis see on justkui by the book ehk sellesama reeglistiku järgi, mida Euroopa praegu kehtestab teistele eurotsooni riikidele. Paljudes riikides on käivitunud pensionisammaste süsteem – meie oleme seda teinud. Riigid on luubi alla võtnud ülemäärase defitsiidi – Eesti on siin kolme parima riigi hulgas. Euroopa Liit on piiranud kulutusi, on neid külmutanud – kõike seda on Eesti teinud.
Kui vaadata kõiki otsuseid, mis võeti vastu Frankfurdis Euroopa panganduse konverentsil, siis kõik need kriisimeetmed on Eestil europoliitikasse sisse kirjutatud. Nõnda me jõuamegi tegelikult sellisesse olukorda, nagu kajas siit läbi siis, kui küsiti võimaliku Euroopa Liidu abi kohta tulevikus: aita Euroopat ja siis aidatakse ka sind! Tänan!

Keskerakonna fraktsiooni esindajana kõneleb läbirääkimistel Enn Eesmaa. Palun! Kaheksa minutit.

Austatud peaminister! Ülevaade Vabariigi Valitsuse tegevusest Euroopa Liidu poliitika teostamisel on kahtpidi analüüsitav. Eesti ministrid, peaminister kaasa arvatud, on Brüsselis esitanud Eesti positsioone valdavalt Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni istungeil saadud mandaadi alusel. Seega oleks siinkohal kriitika suuresti kohatu, kuna enamjaolt on komisjoni otsused Eesti seisukohtade kohta olnud üksmeelsed.
Hoopis teine pilt on siis, kui räägime Euroopa Liidus ühiselt otsustatu, põhimõtteliselt kõikjal tavaks olevate normide ja reeglite täitmisest Eestis. Siinkohal võiks anda üsna pika ja põhjaliku ülevaate paljudest teemadest, mis tõestab, et Eestis võiks Euroopa Liitu olla ja peaks olema praegusest rohkem. Räägin riigi ja kohalike omavalitsuste üha pingelisemaks muutuvatest suhetest. Euroopa Nõukogu kohalike ja piirkondlike omavalitsuste kongressi äsjase raporti ja soovituste kohaselt jätab kohalike omavalitsuste olukord Eestis palju paremat soovida ning, mis eriti piinlik, meil ei ole kuulda võetud mitme aasta eest Eestile tehtud märkusi ja soovitusi. Olgu siinkohal mainitud, et raporti koostaja oli Euroopa Rahvapartei esindaja Jos Wienen Hollandist.
Hiljuti siinsamas saalis rääkinud Soome kohalike omavalitsuste esindaja tõdes, et tema riigis on kohalikud omavalitsused pühad ning riik ei saaks isegi parima tahtmise korral seda olukorda muuta. Osaliselt ehk sellepärast ongi Soome praeguses maailmas enamiku riikide, isegi üsna rikaste maade jaoks veel raskesti kättesaadavaks eeskujuks.
Kahjuks on Eesti omavalitsuste osakaal riigieelarve tuludes vähenenud. Valitsus on piiranud omavalitsuste võimekust otsida ise võimalusi oma seadusliku pädevuse piirides maksutulu suurendada. Paraku kärbiti omavalitsuste tulubaasi ka läinud nädalal siinsamas saalis koalitsioonierakondade toetusel vastu võetud Eesti järgmise aasta eelarves. Selle tagajärjel kuulub Eesti jätkuvalt nende Euroopa Liidu riikide hulka, kus omavalitsustele suunatud riigieelarve tulud on teistega võrreldes kahetsusväärselt väikesed. Dialoogi riigi ja omavalitsuste vahel on kahjuks asendanud jõupoliitika oma valuvõtetega. Eesti valitsus on üha rohkem koondanud oma kätte omavalitsustele põhiseaduse ja teiste seadustega pandud ülesannete täitmiseks mõeldud ressursse. See paraku suurendab kohalike otsustajate vormiliselt kohati häbiväärset, sisuliselt aga loogika ja reeglite vastast sõltuvust keskvõimust. Piltlikult öeldes, müts peos, peavad kohalike omavalitsuste esindajad riigi käest paluma raha teehoolduseks või koolide ja lasteaedade toimimiseks. Hoopis piinlik on seejuures n-ö omade ehk valitsejatega samasse erakonda kuuluvate kohalike liidrite soosimine. See poliitika on kaugel Euroopa Liidule kohastest põhimõtetest ning on täielikus vastuolus nende ideaalidega, mille pärast Eesti rahvas riigijuhtidele Euroopa Liiduga liitumiseks referendumil üldse loa andis. Seega pole midagi imestada, kui Euroopa kõrge omavalitsuste esinduskogu taunis Eesti riigi kroonilist suutmatust mitme aasta jooksul ellu viia kunagisi soovitusi omavalitsuste tulubaasi suurendamiseks. Omavalitsusi pole piisavalt kaasatud neid puudutavate otsuste tegemisse, tagatud pole omavalitsustele hädavajalikke vahendeid neile riigi seadustega pandud ülesannete täitmiseks. Seega on piiratud nende võimet tagada rahvale ettenähtud teenuste kättesaadavus.
Karmilt, kuid seda selgemalt ilmnes äsjaöeldu hiljutise lumetormi ajal, kui riik ei saanud hakkama, kohalikud omavalitsused aga kulutasid miljoneid oma niigi napist eelarverahast, sest hädasolijaid pidi keegi aitama.
Eesti suhtes kriitiline raport paneb riigijuhtidele südamele, et omavalitsuste autonoomiat peab suurendama. Neid peab tunnustama riigile võrdväärsete partneritena dialoogis ühiskonnale eluliselt tähtsates küsimustes. Tuletan meelde, et Eesti liitus Euroopa kohaliku omavalitsuse harta ning selle kõikjal tunnustatud põhimõtetega juba 16 aasta eest. Asjatundjate kriitika aga viitab veelgi suurematele probleemidele, mis on vähemalt niisama olulised kui rahanappus ja otsustusvõimaluste vähesus kohalikul tasandil. See viitab ebakõladele Eesti ühiskonna demokraatlikus korralduses, mis pole ainuüksi kohaliku ja riigi tasandi suhtlemise probleem. Selline olukord on Eesti riigi põhiseadusega vastuolus ning peab meid igaüht ärgitama tekkinud probleemidele lahendusteid otsima. Mõlema konfliktiosapoole konstruktiivsest dialoogist paremat pole mitte keegi veel mitte kunagi suutnud välja mõelda ega pakkuda. See oleks euroopalik lahendus Eestis viimasel ajal tekkinud kahetsusväärsele olukorrale. Aitäh!

Palun Riigikogu kõnetooli Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni esindaja Aleksei Lotmani!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid! Ei ole eriti üllatav, et mõne arvates me teeme kõike kõige halvemini, ja loomulikult on ka iseenesestmõistetav, et peaminister ütleb, et me teeme kõiki asju kõige paremini. Ma proovin jääda objektiivseks ja neutraalseks, samuti ei räägi ma pikalt eurole üleminekust, mis on kahtlemata üks meie edulugu. Aga lõppude lõpuks on euro kõigest üks vahend, nimelt maksevahend, nagu me kõik teame. Ma räägin mõnest Euroopa Liiduga seotud väga põhimõttelisest asjast, millel lisaks üleeuroopalisele mõõtmele on ka globaalne mõõde ja selle kaudu mõjutavad need meid kõiki.
Palun igaks juhuks kolm lisaminutit!

Kolm minutit lisaaega.

Alustan kliimamuutustest. Loomulikult, nendele, kes otsustavad kliima üle kahe viimase päeva ilma põhjal, võib tunduda, et mis me siin räägime, mingit globaalset soojenemist pole olemas jne. Kuid olgem ausad, kui nii keerulise valdkonna kohta nagu kliima üldse on võimalik midagi öelda, siis praegu on teaduse seisukohalt väga kindel see, et senise kursi, senise globaalse majandusmudeli jätkudes tüürib inimkond tundmatusse, mis võib viia katastroofini. Euroopa Liit on olnud globaalsete, oluliste tegijate hulgas kõige mõistlikuma, kõige rohkem teadusel ja mõistusel põhineva kliimapoliitika pooldaja, kuigi ka siin on olnud aeg-ajalt tunda ebaproportsionaalset tööstuste mõju. Kuid paraku eelmisel aastal Kopenhaagenis kaotas Euroopa Liit oma liidrirolli, ta ei suutnud muuta globaalseks neid mõtteid, mis Euroopa Liidu sees on läbi vaieldud. Äsja lõppenud Cancúni konverentsil võideti tagasi pisike sammukene, kuid, kolleegid, on vaja, aeg on selleks küps, et Euroopa Liit taastaks oma liidrirolli globaalse kliimamuutuse vastu võitlejate esirinnas.
Teine äsja lõppenud globaalne kokkusaamine, kus Euroopa Liidul oli samuti oma oluline roll, oli bioloogilise mitmekesisuse ehk elurikkuse konventsiooni osapoolte konverents Nagoyas Jaapanis. Jällegi, Euroopa Liidu teoreetilised paberid on igati toredad, praktiline tegevus on olnud natuke nõrgem. Kuid kui võrrelda teiste suurte tegijatega, siis kuulub Euroopa Liit kahtlemata progressiivsete hulka ja ka Eesti peaks selles küsimuses Euroopa Liidus tõsisemalt tegutsema. Seegi hea, et me oleme kõigi poliitiliselt korrektsete loosungitega kaasa läinud, me ei ole lohisenud arengu sabas mõne teise uue liikmesriigi kombel, kuid me pole kahjuks veel suutnud olla tõsiselt võetav, liidrirollis osaleja.
Euroopa Liidul on ees mitu olulist teetähist, muu hulgas järjekordne muutus Euroopa Liidu ühises põllumajanduspoliitikas, mis on eelarveliselt Euroopa Liidu suurim ühine poliitika, ja kuigi selle osa eelarves on aastatega tasapisi kahanenud, on see siiski suurim osa ja kahtlemata on väga oluline, kuhu see raha läheb. Eesti positsioonid on olnud üldiselt asjalikud, aga need ei ole olnud piisavalt suunatud süsteemsele muutusele. Me oleme rääkinud sellest, et senine ebavõrdne toetuste tase peaks jääma ajalukku, kuid me ei ole küllalt rääkinud sellest, et kogu süsteem peaks muutuma selliseks, et ajalool põhinev toetuste ebavõrdsus kaoks iseenesest minevikku. Juhin tähelepanu ka sellele, et rohelised oma hiljutisel konverentsil "Maa mahedaks!" arutasid väga põhjalikult, milliseks peaks kujunema uus ühine põllumajanduspoliitika. Juhin tähelepanu, et see, milline on Eesti maaelu tulevik, sõltub põllumajanduspoliitikast märksa rohkem kui sellest, milliseid loosungeid me pillume kohalikus poliitilises maadluses.
On üks valdkond, kus Eesti kahjuks on üsna järjekindlalt olnud mitte kõige targemal positsioonil. See valdkond on seotud ühise põllumajanduspoliitikaga, nimelt, uute, geneetiliselt muundatud kultuuride lubamisega Euroopa Liidu turule. Kolleegid! GMO-d ei ole mingisugune teaduse tippsaavutus, millena neid serveeritakse. See on tänapäeva teaduse mõttes tubli ja väga kallis käsitöö, mida teevad mõned firmad, eelkõige Monsanto, selleks et vallutada ja monopoliseerida globaalset seemneturgu. Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika olemus peaks olema monopolidevastane. Selle tõttu ei ole GMO-de laiutamine Euroopa Liidu põldudel midagi progressiivset, millena seda proovitakse näidata.
Euroopa Liit on olnud üks inimõiguste kants maailmas, kuigi arenguruumi on. Kes vähegi jälgib näiteks seda, mis toimub Baskimaal, teab, et probleeme on ja et Hispaania seadused ei vasta väga hästi sellele, mida ootaks ühelt tõsiselt demokraatialt. Aga põhiküsimus ei ole loomulikult inimõigustes Euroopa Liidu enda sees, kuigi, jah, kuna Euroopa Liit on ühe osapoolena liitumas Euroopa Nõukogu inimõiguste konventsiooniga, on oluline, et Euroopa Liit seda arengut kiirendaks ja tugevdaks oma toetust Euroopa Inimõiguste Kohtule, selle asemel et mingisuguseid oma alternatiivseid struktuure luua. Kuid märksa olulisem on Euroopa Liidu mõju inimõigustele globaalselt, see, kuidas me suhtleme oma kaubanduspartneritega ja kas me suudame näiteks n-ö eksportida inimõigusi Venemaale, SRÜ riikidesse, kus kindlasti võiks Eesti roll meie ajalooliste sidemete tõttu suurem olla. Aga oluline on seegi, kas me suudame parandada inimõiguste olukorda Hiinas, kus senine inimõiguste dialoog on olnud täiesti hambutu, ning see, kas sellises kandidaatriigis nagu Türgi hakkab inimõiguste olukord otsustavalt paranema või paraneb see niimoodi tasapisi ja lahjalt, nagu seni on juhtunud, õnneks on muutus toimunud õiges suunas, kuid asi on siiski üsna kaugel sellest, mis ühele tulevasele Euroopa Liidu riigile kohane oleks. Türgi küsimus on meile väga oluline, sest meile on väga oluline Euroopa Liidu ja NATO partnerlus. Kui küsida, miks kahel nii oluliselt kattuva liikmeskonnaga organisatsioonil on sellised probleemid, siis loomulikult ei ole need mitte Norra ja Rootsi vahelised probleemid, vaid need on Türgi ja Küprose vahelised probleemid.
Kokku võttes ütlen, et ei maksa pidada end ei ülearu vägevaks ega ka väetiks ja viletsaks, ei maksa maalida meist pilti kui Euroopa hädaorust. Me oleme keskmiselt tubli väikeriik, kes võib-olla elas vahetult enne kriisi mõnevõrra üle oma jõu ja selle tõttu potsatas mõnevõrra sügavamasse kriisi, kui ehk muidu oleks potsatanud. Aga selle kriisiga me oleme patuga pooleks suhteliselt hästi hakkama saanud. Näiteks see, et me näitame Euroopa Liidus eelarveküsimustes eeskuju, ma arvan, on positiivne asi. Aitäh!

Sven Mikser Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana, palun! Kaheksa minutit.

Tahan jätkata seda realistlikku joont, mille eelkõneleja oma sõnavõtu alguses välja kuulutas.
Kuulates peaministri ülevaadet valitsuse Euroopa Liidu poliitikast, tuli mulle meelde vana ütlemine, et enesekiitmise rasket tööd ei saa kellegi teise hooleks jätta. Kahtlemata ei saa poliitikutele enesekiitust päris lõpuni pahaks panna, aga kahetsusväärne on see, kui analüüs sealkohal peatubki. Kindlasti on ühest küljest kahetsusväärne, teisest küljest mõneti naeruväärne, kui peaminister oma suutmatust kriisi algusajal olukorda adekvaatselt hinnata kirjeldab tagantjärele mingi prohvetlikkusena. Kahtlemata ei olnud Eesti peaminister ainuke, kes kriisi sügavust ega kriisi tulekut ette ei näinud, aga kahtlemata kuulus ta nende hulka, kes ei suutnud seda toona adekvaatselt hinnata. Paraku, kuulates täna peaministri ettekannet, jäi mulje, et me ei ole mitte üksnes teel viie parema hulka, vaid oleme juba kohal, oleme oma koha poodiumil, pjedestaalil kenasti sisse võtnud – ennäe, mitte viie, vaid koguni kolme hulgas.
Aga nüüd sellest, mis aasta jooksul on toimunud ja mis aasta jooksul ees ootab. Kindlasti on eurotsooniga liitumine Eesti jaoks hea ja positiivne. Kahtlemata ei või alatähtsustada ka neid jõupingutusi, mida selle jaoks on tehtud, küll aga tuleb tõe huvides märkida, et erimeelsused, mis eri erakondade vahel ja ka siin saalis on olnud selles suhtes, kuidas n-ö eurokõlblikkuseni jõuda, ei ole puudutanud mitte niivõrd seda, kas kärpida, kas võtta kasutusele senisest rohkem reserve, sest teadupärast viib ka reservide kasutamine eelarve suuremasse defitsiiti, vaid pigem on vaidlused käinud selle üle, kust kärpida, ja samuti selle üle, millisest tuluallikast otsida lisatulusid.
Öeldakse (parafraseerin pisut Mark Twaini), et igale keerulisele küsimusele on olemas perfektselt lihtne vastus ja see vastus on alati vale. Seetõttu tahan visata õhku mõne küsimuse seoses Euroopa rahaliiduga liitumisega, mis ka kindlasti väärinuksid peaministri arutelu ja analüüsi.
Esiteks (ma tänan selle küsimuse eest kolleeg Meikarit) on küsimus selles, kas rahaliit on pikaajaliselt jätkusuutlik ilma sügavama integratsioonita maksu- ja tegelikult ka eelarvepoliitikas. Samuti on küsimus, kas stabiilsusmehhanismid, mis eeloleval ülemkogul eeldatavasti heaks kiidetakse, on piisavad, ja kas sanktsioonid liiga lõdva eelarvedistsipliini viljelejatele, millest on ju ka pikema aja jooksul räägitud, on tegelikult poliitiliselt rakendatavad. Ühinedes ainult osaliselt selle kiitusega, mida üks eelkõneleja jagas kriisi sattunud Euroopa riikide reaktsioonile, on kindlasti juba põhjust küsida ja kriitiliselt analüüsida, kas säästumeetmed, mida Euroopa Liidu hätta sattunud riigid on seni võtnud, on jätkusuutlikud, sealhulgas poliitiliselt jätkusuutlikud.
Kindlasti tuleb väga tõsiselt vaadata, millised on üleüldse sisepoliitilised arengud nii kriisi sattunud riikides kui ka kriisi sattunuid riike hädast välja aitavates riikides. Sealhulgas ei tohi väga kergelt vaadata äärmusluse tõusule paljudes Euroopa Liidu liikmesriikides, seda tuleb ka Euroopa tulevase integratsiooni vaatlemisel vägagi tõsiselt arvesse võtta.
Üks oluline teema, mida põgusalt on ka täna käsitletud, on energiapoliitika. Kindlasti tuleb siingi öelda, et Euroopa Liidu arengud on väga positiivsed. See, et Euroopa Liit on võtnud tõsiselt luubi alla liidusiseste energiaühenduste arendamise, et vältida üksikute liikmesriikide haavatavust poliitilistes, energeetilistes ja finantsilistes tõmbetuultes, on väga hea.
Teisest küljest väärib põhjalikku käsitlust kindlasti see, kas meie riigisisene poliitika, sealhulgas valitsuserakondade omavahelised suhted, tegelikult toetavad neid pürgimusi, mida me Euroopa Liidu kontekstis eeldame ja ootame. Ma arvan, et kolleeg Tõnis Kõivu küsimus gaasi hinna kohta oli mitmeti tähenduslik.
Eesti jaoks oluline küsimus Euroopa Liidu kontekstis on Läänemere strateegia, mis on aasta-aastalt liha luudele kogunud. Kindlasti üks tulevikuküsimus on, kas selle strateegia põhiliseks eesmärgiks jääb n-ö Euroopa ühe regiooni maine kujundus ja juba olemasolevate poliitikate parem koordineerimine nende ümbersildistamise või ümberlipustamise abil või omandab Läänemere strateegia Euroopa Liidus ka mingi iseseisva eelarvelise mõõtme.
Üks Eesti selle aasta saavutusi Euroopa Liidus on IT-agentuuri asukoha otsustamine. Me mäletame selle protsessi käigus ka mitmeid enneaegseid väljaütlemisi, mis meie positsioone sellel väga keerulisel ja oskuslikku lobitööd nõudval rajal mõnevõrra kahjustasid. Võib-olla oleks peaministrilt oodanud kriitilist analüüsi, kas meie sammud Euroopa Liidu IT-agentuuri Eestisse toomisel olid valitsusesiseselt eri valitsusametkondade vahel piisavalt hästi koordineeritud ja millised on üleüldse selle protsessi õppetunnid, sest eeldatavasti selliseid Euroopa-siseseid Euroopa Liidu eri liikmesriikide huvide põrkumisi me kogeme ka tulevikus.
Oluline teema Eesti jaoks ja kindlasti üks lõppeva aasta märkteemasid Euroopa Liidu kontekstis on Euroopa Liidu välisteenistuse areng, mis on kahtlemata tore ja positiivne asi, aga see ei ole mitte igas aspektis vastanud ei Eesti ega paljude teiste Euroopa Liidu liikmesriikide ja ka Euroopa Liidu välispartnerite ootustele. Kindlasti tuleb vaadata kriitiliselt tagasi sellele, mida Eesti riik nende oluliste positsioonide jaotamisel sai. Lohutada võib ennast sellega, et mõni meist suurem riik jäi samuti tühjade kätega, aga me peaksime n-ö õppetundi väga tõsiselt võtma, et tulevikus osata oma huvisid ja ootusi paremini kaitsta.
Edasi lähen Euroopa Liidu välispoliitika ehk suhete juurde n-ö muu maailmaga. Kindlasti on Euroopa Liit ise Eestile suur turg ja suur võimalus, aga ta on ka meie kanal tegelemaks nende maailma piirkondadega, kes meie kui väikeriigi käeulatusest muidu välja jäävad. Kindlasti on oluline teema ka ühe eelkõneleja käsitletud Euroopa Liidu ja NATO suhted, samuti Euroopa Liidu edasine laienemine. Seda eriti olukorras, kus lõppev aasta tõi tõsised muudatused kahe suure prospektiivse Euroopa Liidu liikmesriigi välispoliitilistesse pürgimustesse. Need on Ukraina ja Türgi. Aitäh!

Palun kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu esindaja Mart Laari! Kaheksa minutit.

Lugupeetud peaminister! Lugupeetud parlamendi esimees! Kõigepealt tahan tänada peaministrit ja meie parlamendikomisjoni nende ettekannete eest, mida peeti, aga eriti selle töö eest, mis on eelmise aasta jooksul sel alal tehtud!
Tänane arutelu siin Riigikogu saalis paneb küll teiselt pool jälle küsima, kas kõik esinejad ja osalejad on ikka aru saanud sellest, mis küsimust me arutame. Mõnda esinejat kuulates jäi mulle mulje, et me arutame mingisugust muud, kindlasti väga olulist ja tähtsat küsimust, kuid mitte seda, milline peaks olema meie Euroopa-poliitika, mida me oleme sel alal teinud ja mida peaksime tulevikus tegema. Võib-olla on see ka üks põhjus, mispärast meie arutelu on rohkem keskendunud aruandele, nii nagu selle arutelu teema ka on, samuti oleme keskendunud oleviku kirjeldamisele, aga mõnevõrra vähem sellele, mis on need küsimused, mida me peame endale esitama, selleks et paremini tulevikku minna.
Esiteks on küll selgelt vaja anda tunnustust sellele, mis on toimunud. On selge, et eelmine aasta oli Eestile Euroopa suunal edukas. Tuleb tunnustada ka seda tööd, mida on teinud Euroopa, selleks et tuua meid kõiki ühiselt majanduskriisist välja. See, et me oleme suutnud vältida protektsionismi, on olnud saatuslikult oluline tegur, eriti kui me vaatame tagasi 1930. aastate kurvale kogemusele sellel alal. Väga oluline on olnud nende vahendite aktiivne kasutamine, mis meile Euroopa eri fondidest tulevad, sest kõige raskemal hetkel, kui investeeringud Eestisse järsult vähenesid, oli just see raha see, mis paljuski meie majandust üleval hoidis. Seetõttu tuleks positiivselt meenutada ka kõiki neid ministreid ja valitsusasutusi, kes on teinud rasket ja tänuväärset tööd, et neid vahendeid võimalikult tõhusalt ja aktiivselt kasutusele võtta. Me oleme olnud sellel alal edukad. Seda tuleb samuti tunnustada. See on samuti üks põhjus, miks me kriisist välja oleme pääsenud.
Loomulikult on selle taustal euro tulek tõesti positiivne. On hea meel tõdeda, et siin saalis on seda tunnustatud. Ka tagantjärele toimuv arutelu, mida oleks võinud teha paremini, on alati teretulnud, kuid eesmärk on igal juhul saavutatud ja selles suhtes on saavutatud oluline edu.
Ma ei saanud väga hästi aru sellest kuidagi kurvameelsest suhtumisest IT-agentuuri Eestisse jõudmisse, mille kohta mõni kõneleja siin ütles, et ühtepidi on see ju hea, aga ... Ma pean tunnistama, et see punkt jäi mulle sügavalt arusaamatuks. Minu meelest on Marko Pomerantsi juhtimisel tehtud väga head tööd. See on tõesti positiivne näide, kuidas eri ametiasutusi, erinevaid jõude kokku koondades saavutatakse eesmärk. Ma saan aru, lugupeetud opositsioon, et teile oleks kangesti meeldinud, kui seda ei oleks saavutatud, sest siis oleks võimalik käia ja näpuga näidata, kuid pole midagi parata, Eesti riigil läks see hästi korda ja see on oluline saavutus.
Kuid kõigist nendest toredatest ja headest asjadest rääkides peame tunnistama, et praegu ainult sellest ei piisa. Me peame vaatama tulevikku ja tõdema, et eurotsooni astumisega me hakkame kuuluma Euroopa n-ö tipprühma, tuumik-Euroopasse ja see on tegelikult ränk vastutus. Selleks, et me seda vastutust suudaksime kanda, tuleb meil vastata õige paljudele küsimustele, mis on võib-olla keerulisemad ja raskemad kui need, millele me siiamaani oleme vastanud ja mida me aeg-ajalt pole söandanud endalt isegi avameelselt küsida. Me peame tõdema, et nii nagu Euroopa ei saa kunagi valmis, ei saa kindlasti valmis ka meie poliitika Euroopa suunal, ja me peame nendele küsimustele, mis siin on, vastama hakkama.
Esimene ebameeldiv küsimus on see, et kuigi me teame, et Euroopas ei ole ametlikult mingeid gruppe, ei ole mingeid sõpruskondi ja kõik riigid on võrdsed, siis, nagu ütleb George Orwelli raamat, on kahtlemata olemas võrdsemaid gruppe või liikmeid ja sellised väiksemad kogukonnad või riikide grupid kahtlemata eksisteerivad. Meie küsimus on see: kes on need, kellega me koostööd teeme, kes on need, kelle abil me suudame oma huvisid ja lootusi kaitsta? See on tegelikult keeruline küsimus. Võimalusi on mitmeid. On räägitud väikeriikide koostööst. Seda on ka Eesti teinud. On räägitud sellest, et me peame kokku hoidma uute liikmesriikidega. Ka sellest oleme siin rääkinud, kui hästi või halvasti seda on õnnestunud teostada, on iseküsimus. Siin on ka silmas peetud integreerunud Põhjalat või Põhja-Euroopat laiemas mõttes, nii nagu on sellest räägitud. Me ei peaks ühe või teise grupi ees ust lukku lööma, kuid peaksime neid küsimusi selgelt arutama ja enda käest neid asju küsima.
Teine teema, millest on siin saaliski räägitud: milline on meie roll selles, mis Euroopast saab? Euroopa seisab seoses demograafilise olukorra halvenemisega uute väga tõsiste probleemide ees, mis järgmise kümne aasta jooksul ainult süvenevad. Võlakoormus ehk võlalõks, kuhu on langenud väga paljud riigid, erinevalt Eestist, on ülitõsine proovikivi kogu Euroopale. Kas need meetmed, mida pakutakse, on tõesti piisavad? Kas need distsiplineerivad sammud on need, mida me vajame, selleks et sundida riike oma rahandust korda tegema? Selle taustal tekib küsimus, kas tõesti on normaalne olukord, kui uued liikmesriigid, mille sotsiaalne võrgustik, sotsiaalkoormised ja sotsiaaltoetused on palju väiksemad kui paljudel rikastel ja arenenud riikidel, peavad ühel hetkel jõudma olukorda, kus meie hakkame toetama riike, kes tegelikult ei ole piisavalt ei oma kulukat sotsiaalsüsteemi ega muud reforminud. See on tõsine küsimus, mille kohta me peame vastust andma ka omaenda valijatele, peame vähemalt selgitama, miks me seda teeme. Tekib küsimus, miks see nii on, eriti kui võib jälle lehest lugeda, et mõnel kaugel maal, kes on raskustes, makstakse töötutele sellist raha, et on parem olla sellel maal töötu kui Eestis tööd teha. See olukord on ebanormaalne. See tuleb meil selgelt välja öelda ja sellele vastavalt ka käituda. Kui me läheme kellelegi appi, siis me peame nägema, et see riik on tõesti huvitatud kõigepealt iseenda aitamisest, siis on võimalik teistel teda aidata.
Me peame kindlasti küsima küsimusi ühtse välispoliitika ja ühtse energiapoliitika kohta. Need on väga olulised ja väga tähtsad teemad. Meil on kindlasti huvi täiel määral nende probleemide lahendamises kaasa rääkida. Samas on meil endal tarvis anda vastust sellele, mida me suudame teha, kus me suudame aidata, mis on meie spetsiifika sellel alal. Spetsiifika on igal riigil olemas. Mida selgemalt me suudame seda välja kujundada, seda paremini me suudame oma asju ajada.
Loomulikult on meil omad kodused probleemid. Uus finantsperspektiiv – kas me läheme välja samade prioriteetidega või peame vajalikuks neid muuta, täiendada, õppida sellest, mis läks hästi, mis läks halvasti? Kahtlemata ei ole osa asju, juba kogenematuse tõttu, läinud mitte nii hästi, kui me oleksime tahtnud. Siingi tuleb anda selged vastused ja edasi liikuda. Ärgem langegem praeguse edu taustal rahulolusse, küsigem endalt küsimusi, ka keerukaid küsimusi, sest vaid see sunnib meid nendele tõsiselt vastust otsima! Aitäh!

Aitäh! Läbirääkimiste lõpetamiseks kutsun Riigikogu kõnetooli tagasi peaminister Andrus Ansipi. Kaheksa minutit.

Austatud eesistuja! Austatud Riigikogu! Ma tänan teid veel kord väga hea koostöö eest Euroopa Liidu poliitika ajamisel ja kujundamisel! Siiski on mul kolm repliiki täna kõlanud sõnavõttude teemadel.
Esiteks tahan rääkida kohalikest omavalitsustest. Lugupeetav Enn Eesmaa ajas ilmselt segamini Euroopa Nõukogu ja Euroopa Liidu. Need on kaks täiesti erinevat ühendust. Euroopa Nõukogu ühendab minu mälu järgi 47 liikmesriiki, Euroopa Liit 27 liikmesriiki. Euroopa Nõukogu kohalike ja regionaalsete omavalitsuste kongress on üks Euroopa Nõukogu alaline tööorgan. Teised tööorganid on Eesti inimestele võib-olla tuntumad, eelkõige tuntakse meil parlamentaarset assambleed ja ministrite nõukogu. Ministrite nõukogu juhtis kunagi Siim Kallas. Järgmine kord on Eesti eesistuja õige pika aja järel, kuna eesistuja vahetub ainult kaks korda aastas. Aga küllap see ükskord saab Eestis jälle tuntuks.
See teema ei ole küll Euroopa Liidu küsimus, aga ma ei ole sugugi nõus Enn Eesmaa väitega, et Eesti kuulub nende Euroopa Liidu liikmesriikide hulka, kus kohaliku omavalitsuse tulud on kahetsusväärselt väikesed. Vastustes küsimustele ma ka nimetasin riike, kus kohaliku omavalitsuse tasandil tehtud kulutused on mitu  korda väiksemad, kui need on Eestis. Meist oluliselt enam kulutatakse avalikus sektoris vaid mõnes riigis, olgu need veel kord nimetatud: Taani, Rootsi ja Soome. Need on absoluutsed tipud kohalike omavalitsuste tasandil tehtavate kulutuste taseme poolest suhtena kõigisse avaliku sektori kulutustesse. Ilmselt võiks meile teada olla, et Eestis kohalikul tasandil tehtavad kulutused ületavad mõnes Euroopa Liidu liikmesriigis kohalikul tasandil tehtud kulutusi enam kui kümme korda. Rääkida selles kontekstis, et Eestis kulutatakse kohalikul tasandil kahetsusväärselt vähe, ei ole minu meelest lihtsalt kohane.
Teiseks tahan koguni kahes küsimuses, kriisi algfaasi teemal ja IT-agentuuri teemal, väidelda Sven Mikseriga. Aga nii, nagu teda kogu arutelu vältel siin saalis ei olnud (ta tuli ainult selleks ajaks siia, et oma sõnavõtt ära teha, ja lahkus seejärel kohe), nii ei ole teda ka praegu kahjuks kuulamas minu vastulauset tema seisukohtadele. Mul on tõsiselt kahju, et Sven Mikser ei saa isegi tagantjärele aru, missugusesse hukatusse oleks Eesti tõugatud siis, kui me oleksime 2007. aasta lõpus või 2008. aasta alguses võtnud majanduse elavdamiseks kasutusele reservid. Oma varem toodud vastustes tõin paralleeli Leeduga. Sven Mikseril tasuks mõelda sellele, milleni võib riigi viia üks vale hinnang. Iirimaal hinnati valesti pangandussektori riske ja tagajärg on käes: valitsussektori eelarvedefitsiit on 32% SKT-st. Veel kord ütlen, et Eestile tähendaks see 70 miljardit krooni kohe võetavat laenu. Tuleks arvestada seda, et turult saadav laen oleks meil 10% intressimääraga, kui me tõesti oma riigi sellisesse hukatusse ajaksime. Ehk seitse miljardit krooni tuleks lihtsalt ressursi kasutamise eest intressidena igal aastal pankadele tagasi maksta.
Leedus kuulas kolleeg Gediminas Kirkilas nn eksperte, kes ütlesid, et majandust on vaja reservide kasutusele võtmisega elavdada. Nad tegid seda, mida, muide, väga paljud Riigikogu liikmedki siin soovisid ja soovitasid. Kuhu nad jõudsid? See näide on toodud. Me läksime käsikäes, arenesime väga võrdselt, aga siis korraga pidi Leedu suures koguses raha laenama, Eestil aga olid endiselt olemas reservid. Kui ei suudeta protsessi ette näha, siis see on andestatav, aga kui ka tagantjärele ei suudeta toimunut hinnata, siis see minu meelest andestatav ei ole.
Nüüd IT-agentuurist. Ma tahan korrata Mart Laari öeldut, et mitte ei saa aru, millest räägitakse. Üldiselt on hea, et see tuli, aga kas see ikkagi tuli nii, nagu oleks võinud tulla, kas ikka tegevus oli hästi koordineeritud? Jah, julgen kinnitada, tegevus oli hästi koordineeritud nii ministeeriumide vahel kui ka Euroopa Liidu asjade komisjoni liikmetega. Julgen väita, et ka väga paljude parlamendiliikmetega oli tegevus hästi koordineeritud. Väga paljud Eesti riigiametnikud, parlamendiliikmed, valitsusliikmed ajasid hästi koordineeritult ühte ja sama asja ning tulemus on minu meelest ootuspärane: IT-agentuur hakkab asuma Eestis. Kui tulemus on hea, siis tuleks tegijaid tunnustada, mitte üritada veel tagantjärele kellelegi natukene soppa visata.
Vaatamata nendele kolmele repliigile, pean siiralt tänast arutelu siin Riigikogus viljakaks. Ma tänan teid elava arutelu eest, heade mõtete eest ja soovin, et tulevases Riigikogu koosseisus oleks Euroopa Liidu asjadel samasugune tähendus, samasugune tähtsus nagu selles Riigikogu koosseisus! Aitäh!

Aitäh! Lõpetan läbirääkimised. Ütlen Riigikogu nimel suur aitäh peaminister Andrus Ansipile väga põhjaliku ülevaate eest!
Selle küsimuse käsitlemine on lõppenud.

Järgmine punkt tänases päevakorras on Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esitatud Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu. Tegu on esimese lugemisega. Ettekandeks palun Riigikogu kõnetooli Riigikogu liikme Indrek Saare!

Head kolleegid! Teie ees on Riigikogu otsuse "Ettepaneku tegemine Vabariigi Valitsusele" eelnõu. Nagu juba otsuse eelnõu üleandmisel sai räägitud, on selle mõte see, et tuginedes Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse § 154 lõikele 1, võiks Riigikogu otsustada teha Vabariigi Valitsusele ettepanek eraldada Vabariigi Valitsuse reservist Riigikogu Kantseleile vahendid korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjoni poolt Riigikogu XII koosseisu valimistel valimiskuludele sõltumatu hinnangu saamise tellimuse esitamiseks.
Ma saan aru, et komisjonis jõuti paraku otsusele, et komisjon seda otsuse eelnõu ei toeta, ja olen sotsiaaldemokraatide nimel sunnitud väljendama nördimust, et see nii läinud on. Kui me tahame midagi tõesti teha selle jaoks, et meie ühiskond oleks veidikenegi läbipaistvam, et usaldus erakondade ja poliitikute ehk meie vastu vähekenegi kasvaks, siis on see üks võimalus, mida me saame teha.
Me teame väga hästi, et suurim osa erakondade kuludest on valimiskampaania kulud. Me teame ka seda, et suurima ohu poliitilise korruptsiooni tekkeks tekitab just erakondade rahastamise läbipaistmatus. Avalikkuses on korduvalt esitatud kahtlusi, kas erakondade deklareeritud kampaaniakulutused ka tegelikkusele vastavad. Üha rohkem spekuleeritakse võimalusega, et Eesti Vabariigis on võimalik seadusi osta, sest erakondadel on oma kampaaniate jaoks ju raha vaja. See ei suurenda kindlasti mitte inimeste usaldust oma riigi ega erakondade vastu, kes peaksid esindama oma valijate huve. Valijate huvides ei ole kindlasti see, kui erakonnad käituvad või näivad käituvat maffiaorganisatsioonidena, kes esindavad kildkondlikke majandushuve, selmet seista nende põhimõtete eest, mida nad avalikkuses väidavad end esindavat.
Tulles rahvusvahelise mõõtme juurde, mida on paslik teha pärast kahe ja poole tunni pikkust arutelu siin Riigikogu saalis selle üle, kui hästi meil on läinud suhetes Euroopa Liiduga ja Euroopa Liidus, siis tuleb öelda, et, jah, me oleme tõepoolest võrreldes paljude nende riikidega, kellega koos me 20 aastat tagasi ühelt stardijoonelt alustasime, kellega koos me taastasime iseseisvuse, olnud majanduslikult edukad. Demokraatia mõttes peab paraku tõdema, et nii nagu nendessamades siirderiikides, kellesse me NATO, Euroopa Liidu ja OECD värske liikmena tihtipeale üleoleva heatahtlikkusega suhtume, meeldib ka meie võimulolijatele mängida reeglitega, mitte reeglite järgi, ja see ei ole ühele demokraatlikule õigusriigile kindlasti kohane. Ja mitte ainult mängimine reeglitega. Kui me räägime Riigikogu värskelt loodud komisjonist, mis peaks 1. aprillil, uue koosseisu ajal tööle hakkama, siis jääb mulje, et osale tundub, et parem oleks, kui reegleid üleüldse ei oleks.
Sellepärast on mul teile, kolleegid, suur palve suhtuda meie ettepanekusse suurima tähelepanuga ja mõelda mitte ainult selle peale, kuidas olla võimalikult edukas järgmistel või ülejärgmistel valimistel ja kuidas püsida võimalikult kaua võimul, nii nagu nendes viidatud siirderiikides võimul olevad erakonnad tihtipeale käituvad, vaid mõelda ka selle peale, milline on see riik, mida me tegelikult tahame, ka siis, kui meie ei ole enam valitud, vaid siis, kui me tegutseme tavakodanikena, meil puudub otsene link võimulolijate juurde ja me peame tavakodanikena ajama oma igapäevaseid asju, esindama enda ja oma organisatsioonide huve. Kas me siis tahame, et see ühiskond oleks läbipaistev ja me võiksime olla veendunud, et see, mida erakonnad teevad, on läbipaistev ja me saame tegutseda turvaliselt, või on kuskil varjatud maailm, mida me ei usalda ja mis ei näi usaldusväärne?
Me oleme sotsiaaldemokraatidena teile esitanud selle otsuse eelnõu, sest me tahaksime, et me kõik mõtleksime vähegi kaugemas perspektiivis ja et usaldus selle vastu, mida meie siin teeme, kasvaks. Selle jaoks on üks võimalus võtta erakondade valimiskulud ette sõltumatu auditi abil, paluda sõltumatul audiitoril valimiskulusid monitoorida, teha sellest kokkuvõte ja siis kas tõdeda, et midagi annab teha paremini, või tõdeda, et meil on erakondade rahastamisega tõepoolest kõik hästi ja me elame demokraatlikus riigis, kus sõltumata sellest, milline on kellegi rahakoti paksus või millised on kellegi personaalsed sidemed, on võimalik esindada oma arvamust ja oma valijate huve. Tänan!

Aitäh! Küsimuseks saab sõna Väino Linde. Palun!

Aitäh, auväärt istungi juhataja! Hea ettekandja! Ilusate sõnade hulgas kuulsin ma siin ka päris kurje sõnu. Sa ütlesid, et meie erakonnad käituvad maffiaorganisatsioonidena ja esindavad vaid kildkondade huve. Ma küsin: kas ja miks pead sa sealhulgas silmas oma koduerakonda – sotsiaaldemokraate?

Tänan! Vaata kui tore, et ma enne ikka mõned asjad kirja panin. Ma tsiteerin iseennast, nagu meil siin kombeks on: "Valijate huvides ei ole kindlasti see, et erakonnad käituvad või näivad käituvat maffiaorganisatsioonidena." See oli minu sõnastus. Kui sa selle kontekstist välja rebid, siis sa võid sinna igasuguseid asju külge liimida, aga minu mõte oli see, et nende huvides, keda me väidetavalt esindame, ei ole kindlasti see, kui me käitume nii või meie käitumine näib sellisena, et see ei ole tõsiselt võetav. Inimestel tekib tihtipeale kahtlus, kas me esindame neid põhimõtteid, mida me oleme deklareerinud, või esindame mingi kildkonna majanduslikke huve.

Aivar Riisalu, palun!

Aitäh, hea juhataja! Hea ettekandja! Kujutame endale ette, et teie ettepanek Vabariigi Valitsusele läheb läbi ja see komisjon sellisel kujul saabki teoks. Kas sulle tundub, et sellel hetkel saabub murrang ja kõik on tore ja ilus ning parteide rahastamine muutub kohe läbipaistvaks?

Aitäh küsimuse eest! See oli väga hea ja sisuline küsimus. Kindlasti mitte! Nii nagu sinagi, hea kolleeg, annan ma endale aru, et demokraatia on protsess. Aga ma viitasin, et meile tihtipeale tundub, et kuna me oleme majanduslikult suhteliselt edukad võrreldes nendega, kellega koos 20 aastat tagasi alustasime, ja me oleme ka rahvusvaheliselt edukad ja kuulume kõikvõimalikesse organisatsioonidesse, siis nüüd on demokraatia valmis. Sel hetkel, kui meil see tunne tekib ja me enam midagi ei tee selle jaoks, et olla tõepoolest demokraatlik riik, me astume sammu tagasi. See on üks võimalus astuda samm edasi. Loomulikult on sotsiaaldemokraatidel veel mitmeid häid mõtteid, mida aga kaks suuremat erakonda tavaliselt toetama ei kipu. Üks nendest on näiteks valimiskulutustele lae seadmine. Aga valimiskulutustele ei ole mitte mingit mõtet lage seada, kui me ei suuda tegelikult hinnata, millised need valimiskulutused on.

Rohkem küsimusi ei ole. Aitäh ettekande eest! Põhiseaduskomisjoni ettekande tegemiseks palun Riigikogu kõnetooli põhiseaduskomisjoni esimehe Väino Linde!

Auväärt kolleegid! Auväärt istungi juhataja! Peab ütlema, et meie hea kolleeg Indrek Saar on seekord asjast tõepoolest õigesti aru saanud. Põhiseaduskomisjon oma 9. detsembri istungil, olles kuulanud eelnõu algatajate esindaja hea kolleegi Hannes Rummu ettekannet ja olles saanud ka vastused küsimustele, otsustas sõnavõttude järel teha ettepanek eelnõu esimesel lugemisel tagasi lükata. Selle poolt oli 4 põhiseaduskomisjoni liiget ja vastu oli 1.
Põhimõtteliselt võib nõustuda ühe asjaga seoses selle eelnõu või selle ettepanekuga: see võib olla tõesti tehtud eesmärgil, et parandada Eesti demokraatia mainet, kui jätta kõrvale see, et tegemist võib olla ka lihtsalt sotsiaaldemokraatide valimiskampaania algusega. Ainult kas Eesti demokraatia mainet peab selles kontekstis, selles mõttes parandama just nimelt maksumaksja arvel? Kas seda ei saaks ega võiks teha iga Eesti erakond ise ja just nimelt juba oma vahenditest, oma käitumise, oma suhtumise abil eelolevasse valimiskampaaniasse? See ongi tegelikult selle eelnõu puhul põhiküsimus.
Nagu ma ütlesin, me kuulasime ära eelnõu algataja seisukoha. Nagu tänagi siin öeldi, nende soov on eraldada Vabariigi Valitsuse reservfondist erakondade valimiskampaaniate kontrolliks raha, see kontroll peaks olema totaalne ja hõlmama kõike, mitte ainult reklaamikulutusi, vaid ka kõike muud, mis on valimistega seotud. Tuleks leida sõltumatu kontrollija või ülevaataja ehk audiitor, kes peaks hiljem kõigi tuhatkonna kandidaadi, nii kümmekonna osaleva erakonna kandidaatide kui ka üksikkandidaatide kohta esitama aruanded Riigikogu erikomisjonile.
Komisjonis me möönsime, et tõepoolest ei ole praegu kehtestatud valimispropagandale, valimiskulutustele, valimisreklaamile ülempiiri, mis tähendab seda, et niisugune kontroll ei ole juba selles mõttes päris asjakohane ega tõsiselt võetav. Ka selle summa teadasaamise järel ei saaks öelda, et üks või teine erakond oleks mingil põhjusel läinud selles mõttes seadusega vastuollu.
Kõige olulisem on ikkagi see, et ka kehtiva seaduse alusel, erakonnaseaduse alusel, mis viitab omakorda audiitortegevuse seadusele, peavad erakonnad, kes on seotud riigieelarveliste eraldistega, viima läbi oma raamatupidamisdokumentide audiitorkontrolli ja alles siis saab nende aastaaruanne aktsepteeritavaks. Tehakse seda kõike siiski erakondade raha eest, mitte ei kasutata riigi raha.
Oli juttu ka sellest, et ettepaneku tekst, et valitsus peaks oma reservist eraldama raha kuhugi millegi tegemiseks, kusjuures ei see objekt ega selle raha maht iseenesest ei ole meile praegu selge, ei pruugi olla kooskõlas isegi nende nõuetega, mis on kehtestatud eelnõudele, millega Vabariigi Valitsusele tehakse ettepanek eraldada mingiks otstarbeks finantse.
Need olidki need seisukohad, millest tulenevalt jõudsime lõpuks järeldusele, et õige on mitte toetada selle ettepaneku menetlemist ja eelnõu täna esimesel lugemisel tagasi lükata. Suur tänu!

Läheme küsimuste juurde. Esimesena saab küsimuseks sõna Jaanus Marrandi. Palun!

Tänan! Lugupeetud ettekandja! Seoses järgmiste Riigikogu valimistega, mis kohe-kohe on ukse ees, tekib olukord, et tegelikult puudub igasugune kontroll üleüldse. See on reaalsus, sest uus erakonnaseadus jõustub 1. aprillist. Seadusest tulenevalt teeb kontrolli sõltumatu komisjon, mis moodustatakse Riigikogu juurde. Erakonnad peavad aruande esitama 5. aprilliks, aga 5. aprilliks pole päris kindlasti olemas seda komisjoni, mida uus Riigikogu alles hakkab moodustama. Tegelikult ei olegi erakondadel kellelegi aruandeid esitada. Kuigi erakonnaseadust on menetletud viis aastat, see lahendus praegu ei tööta. Kas sellel üleminekuaastal ei oleks mõistlik rakendada natuke teistsugust, tõhusamat kontrollimehhanismi, et kunagi, ilmselt mais tööle asuval komisjonil oleks võimalik võrrelda aruandeid ja audiitorite kontrollitud valimiskulutusi?

Aitäh! Kui veidi parafraseerida ühte eelmise päevakorrapunkti menetlemisel esinenud väga olulist esinejat, siis ma võin sulle öelda niimoodi, hea kolleeg Jaanus: mulle tundub, et sa oled asjast tõesti väga valesti aru saanud, kui väidad, et järgmiste Riigikogu valimistega seonduv valimiskampaania on seadusliku kontrolli alt täiesti välja läinud. Mitte sugugi. Praegu kehtib samamoodi erakonnaseadus, nii nagu see kehtis eelmiste Riigikogu valimiste ajal, ja vastavate nõuete ja seal toodud seisukohtade täitmine on nii ehk teisiti kohustuslik kõigile erakondadele ja üksikkandidaatidele, kes nende sätete alla lähevad. See, et uue Riigikogu volituste alguses moodustatakse uus erikomisjon hoopis teistel alustel kui need, mis kehtivad praegu, kuni praeguse Riigikogu volituste lõppemiseni, on asja positiivne külg, see ei tekita selles asjas mingisugust kaost.

Hannes Rumm, palun!

Lugupeetud eesistuja! Hea kolleeg Väino! Ma saan muidugi suurepäraselt aru, miks põhiseaduskomisjoni koosolekul suuremate erakondade esindajates tekitas kirglikku hirmu mõte sellest, et keegi hakkab monitoorima nende valimiskampaaniat, lugema kokku näiteks televisioonireklaami sekundeid või reklaamiribade arvu internetis, küll aga ei saa ma aru sellest, miks sa komisjonipoolse kaasettekandjana tahtlikult ajad siin sassi kaks asja, kaks auditeerimise objekti. Nimelt oli komisjonis väga selgelt juttu sellest, et lisaks olemasolevale erakondade raamatupidamise auditeerimisele, mis toimub niikuinii kõigi erakondade raha eest, on meie eelnõu puhul auditeerimise objekt hoopis teine, see on valimistegevuste, valimisreklaami monitoorimine ja selle võrdlemine pärast esitatava koondaruandega. Et kõik aru saaksid, siis ma ütlen, et võrreldakse seda, kas näiteks televisioonis esitatud reklaami sekundite või minutite arv vastab ligilähedaseltki sellele summale, mis on kirjas aruandes.

Aitäh! Stenogrammis on märgitud, et Hannes Rumm märkis, et Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsioon teeb valitsusele ettepaneku eraldada reservfondist erakondade valimiskampaaniate kontrolliks raha. Seega käivituksid valimiskampaaniat monitoorivad tegevused võimalikult kiiresti. Nii et selle alla käib kõik, ka see, mille mina üldises mõttes oma esinemise käigus välja tõin. Kui eelnõu algatajad leiavad, et sinna alla käivad kõik mõõdetud reklaamisekundid, siis miks ka mitte, teil on õigus ja võimalus interpreteerida iseenda otsust ka sellisel moel.

Eiki Nestor, palun!

Ma ei oskagi midagi küsida, sest ettekandja ajab segast, palun vabandust! Lõppkokkuvõttes võib iga eelnõu kohta tuua poolt- ja vastuargumente, aga peab lähtuma mingist loogikast. Eelnõu mõte on ju üks: mis mõte on auditeeritud, korralikul, punkt-punktilt kokku liidetud ja lahutatud aruandel, kui samal ajal ilmub teade ükskõik milliselt eksperdilt, et näiteks Reformierakonna valimiskampaania kulutused olid kolm korda suuremad, kui nad aruandes näitavad? Mida me selle aruandega teeme? See käib ka iga teise erakonna kohta. Kellele on sellist aruannet vaja, kui kõrvaltvaataja hindab kulutusi kolm korda suuremaks? Mille alusel ükskõik mis kontrolliv komisjon siis tegutseb?

Aitäh! Hea kolleeg! Ma tunnen sind nii palju aastaid, et sinu küsimuse alguspool ei teinud mulle karvavõrdki haiget. Aga, sõbrakene, tegelikult on ikka niimoodi, et pärast valimiskampaania lõppu on selles osalenud erakonnad nii ehk teisiti kohustatud esitama oma valimiskampaania kulutuste arvud, ja vastav komisjon, kuni praeguse Riigikogu koosseisu tööaja lõpuni praegune komisjon ja hiljem siis uus, juba täiendavate volitustega komisjon vaatab need arvud ja kogu aruande üle. Kui tal tekivad kahtlused, kõhklused või mis iganes, siis saab hakata tegema lisakontrolli, mis lõppkokkuvõttes võib viia ju kas või kriminaaljuurdluse algatamiseni. Selles osas on küll kõik mured minu arvates maha võetud. Lihtsalt n-ö välispidise propaganda huvides ei peaks sugugi kasutama sellist totaalset kontrolli ning kulutama miljoneid ja miljoneid kroone. Põhiseaduskomisjoni istungi alguses oli juttu, et kõikide valimistel osalevate erakondade ja kandidaatide kulude kontrollimine maksab ehk mõnisada tuhat krooni, kuid istungi lõpus ka ettepaneku algatajate esindaja möönis, et kindlasti maksab see lõppkokkuvõttes ikkagi miljoneid kroone.

Kaia Iva, palun!

Aitäh! Austatud ettekandja! Kindlasti on kõik algatused selleks, et valimiskulutusi paremini kontrollida, tänuväärsed. Korruptsioonikomisjon on korduvalt arutanud seda, et 2007. aasta Riigikogu valimiste ajast on Sotsiaaldemokraatlikul Erakonnal olemas üsna suur võlg ühele ettevõttele, OÜ-le Ühendatud Närvivõrgud. Korruptsioonikomisjon on sellega korduvalt tegelnud ja on saatnud meeldetuletusi. Nüüdseks on aga see ettevõte pankrotistunud ning erakond ei ole korruptsioonikomisjonile andnud selgitusi, kuidas ta selle olukorra lahendab. Ehk erakond on saanud juriidiliselt isikult sisuliselt nagu annetuse. Mis sa arvad, kas see otsuse eelnõu võiks aidata selliseid olukordi edaspidi vältida?

Usun, et maksumaksjale oleks kõige kasulikum see (kui me räägime sellest erakonnast, kes selle ettepaneku on teinud), kui erakond kõigepealt tasuks ära oma riigivõla, aga see selleks. Ma usun, et ka see ettepanek, näiteks kui see muutuks Vabariigi Valitsusele kohustuslikuks, ei välistaks seda, mis on sinu mainitud erakonnaga juhtunud. Lõppkokkuvõttes on ikkagi tagantjärele kontroll ja andmete võrdlemine see, mis tegeliku olukorra esile toob, mitte niisugune paralleelne, üldine, totaalne, võimalik kontroll, mille sõltumatuses võib mõni erakond nii ehk naa jällegi kahtlema hakata.

Kalev Kotkas, palun!

Tänan, proua eesistuja! Austatud ettekandja! Sa väitsid, et valimiskampaania kulutustega on kõik korras, et keegi ei vassi. Samas on mitmed meediaeksperdid väitnud, et mõne erakonna valimiskampaania kulutused on tegelikult mitu korda suuremad, kui ametlikult näidatakse. Kui põhiseaduskomisjoni enamus on arvamusel, et kõik on kõige paremas korras, siis oleks loogiline teha järeldus, et ei peaks ka kontrollimist kartma. Siit minu küsimus: miks te siiski seda kontrollimist kardate ja meie eelnõu ei toeta?

Aitäh! Hea küsija! Ma väitsin, et Eesti demokraatia maine parandamiseks on hoopis lihtsam ja toredam samm see, kui erakonnad osalevadki valimiskampaanias ausalt. Ei peaks tekitama olukordi, mis viiksid selleni, et kedagi üritatakse kas põhjusega või põhjuseta mustata. Aga põhiseaduskomisjoni enamus mitte ei kartnud selles Riigikogu otsuses tehtavat ettepanekut Vabariigi Valitsusele, vaid, vastupidi, me leidsime, et see on ebamõistlik ja et nende eesmärkide saavutamiseks on võimalik kasutada teisi, odavamaid ja selgemaid vahendeid kui see, et riigi raha eest korraldada paralleelselt valimiskampaaniaga kõikide erakondade mingisugune audiitorkontroll, mis lõppkokkuvõttes ju ikkagi peab viima ka valimiskampaania järel veel selleni, et tuleb aruanded lisada. Nii et teie esitatu ei võimaldaks seda, et pärast ei tuleks mingisuguseid aruandeid komisjonile esitada.

Aitäh! Head kolleegid! Kuna istungiks ettenähtud aeg on mõne sekundi pärast läbi, siis jääb arutelu siinkohal pooleli. Me jätkame eelnõu arutamist juba homme, sealt, kus see täna pooleli jäi. Istung on läbi.

Istungi lõpp kell 12.59.