Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu 11. töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid! Nüüd on aeg üle anda eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt ma palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna jäätmeseaduse, liiklusseaduse, meresõiduohutuse seaduse, raskeveokimaksu seaduse, riigilõivuseaduse ja teeseaduse muutmise seaduse eelnõu tulenevalt Maanteeameti ja tema kohalike asutuste ümberkorraldamisest. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Karel Rüütli!

Austatud eesistuja! Head kolleegid! Sotsiaaldemokraatide nimel esitame arupärimise peaminister Andrus Ansipile. Läinud nädalal tabas Eestit tõsine lumetorm. Tuhanded inimesed Harju- ja Virumaal jäid autodesse lõksu, inimeste päästmine kestis enam kui ööpäeva, oli külmumisohvreid. Valitsuskabineti siseturvalisuse eest vastutav minister Marko Pomerants on nimetanud juhtunut lokaalseks probleemiks. Sellest tulenevalt esitame mõned küsimused, mida ma tahaksin ka teile ette lugeda.
Kui valitsuse käsutuses oli Eesti Meteoroloogia ja Hüdroloogia Instituudi ilmaprognoos, siis miks ei kasutatud ära hädaolukorra seaduse §-s 10 nimetatud informeerimise võimalust?
Kas jagate härra Pomerantsi seisukohta, et kõik, kes aknast välja vaatavad, näevad niikuinii, mis olukord väljas on? Kas teie hinnangul on riigil kohustus tagada liiklus riikliku tähtsusega põhimaanteel, vaatamata kestvale lumesajule? Kas õhuke riik suudab osutada ja kas ta osutab eelnimetatud teenust ka "maksuvabadel reedetel"? Kui palju inimesi peab jääma teedel ööpäevaks lõksu, et Vabariigi Valitsus käsitleks toimunut kriisiolukorrana ja tegutseks ka vastavalt? Kas kriisi lahendamises osalenud päästeametnikud saavad oma töö eest tasustatud või langes eelkirjeldatud osa nende tööajast ajale, mille eest töötasu ei maksta? Erakordselt rasked lumeolud ei ole põhjustanud probleeme üksnes riigimaanteedel, vaid ka vallateedel. Kas valitsusel on täpne ülevaade, kui palju inimesi jäi lumelõksu? Kui palju kavatseb Vabariigi Valitsus hüvitada kohalikele omavalitsustele erakordsetest lumeoludest tekitatud lisakulu? Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Mai Treial!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Annan üle vedelkütuse erimärgistamise seaduse § 1¹ muutmise seaduse eelnõu. Selle eelnõu eesmärk on täiendada seadust selliselt, et nähakse ette võimalus kasutada erimärgistusega kütust peale põllumajanduses kasutatavate masinate ka traktorites, liikurmasinates ja teistes mehhanismides, mis tegelevad lumetõrje- ja lumekoristustöödega. Et käesoleva aasta alguse rasked talvised ilmastikuolud, sealhulgas lumerohkus, ei jäänud erakordseks, näitab möödunud nädalal Eestit tabanud lumetorm Monika. Ja näha on seegi, et teede normaalse sõidetavuse tagamine on ääretult raske. Samuti on ilmastikuoludest saadud kogemused näidanud, et ka spetsialiseeritud ettevõtetel napib tehnikat, et kõigi omavalitsuste ja erateede hooldamisega talvel toime tulla. Samas on külateede ja erateede lahtiajamine ning nende sõidetavana hoidmine talvel üks esmaseid viise Eesti inimeste turvalisuse tagamisel. Sellepärast, head kolleegid, kutsungi juba ette kõiki Riigikogus esindatud erakondi üles võtma südameasjaks inimeste turvalisuse üle terve Eesti ning lubama lõpuks kasutada lumetõrje- ja lumekoristustöödel masinates erimärgistatud kütust. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Aleksei Lotman!

Head kolleegid! See eelnõu ei ole lumekoristusest, sest mõned asjad sünnivad natuke pikema töö tulemusel. Erakonna Eestimaa Rohelised nimel on mul au üle anda üks väike maamaksuseaduse muudatus. See peaks lahendama ühe pikalt vindunud probleemi, mis on seotud kaitsealuste maade vabastamisega maamaksust. Praegu toimub see sisuliselt omavalitsuste arvel. Me teeme ettepaneku, et selle, mida riik otsustab, peaks ka riik omavalitsustele kompenseerima.

Aitäh! Palun, kolleeg Inara Luigas!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Kaheksateist Keskerakonna fraktsiooni liiget on allkirjastanud arupärimise, mille anname üle rahandusminister Jürgen Ligile. Arupärimise sisu on kohalike omavalitsuste olukord. Nimelt on kohalike omavalitsuste finantsolukord olnud juba pikemat aega keeruline ja 2009. aasta teise lisaeelarvega vähendati kohalike omavalitsuste tulubaasi 11,93%-lt 11,4%-le. Lisaks on kriisiolukorras vähenenud üksikisiku tulumaksu laekumine, mis, tõsi küll, on viimasel paaril kuul hakanud mõnevõrra  kasvama, kuid oma jälje on vähenenud laekumised  kohalike omavalitsuste eelarvetele siiski jätnud. Samuti on kohalike omavalitsuste kulusid suurendanud eelmine lumerohke talv, ning kui aknast välja vaadata, siis lund jätkub meil praegu jälle, selle puuduse üle kurta ei saa. Hiljuti avaldas aga regionaalminister Kiisler arvamust, et tuleks taastada kas või järk-järgult see tulumaksuosa, mis enne kärbet omavalitsustele laekus. Samuti on ta teinud Vabariigi Valitsusele ettepaneku kohalike omavalitsuste tulubaasi järk-järgult suurendada. Seoses sellega on meil rahandusministrile neli küsimust. Esiteks, kui tõsiselt arutati Vabariigi Valitsuse istungitel regionaalminister Kiisleri ettepanekut asuda kohalike omavalitsuste tulubaasi järk-järgult taastama? Küsimused on ka selle kohta, kuidas kavatsetakse kohalikele omavalitsustele praeguses olukorras appi tõtata. Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Kalle Laanet! Head kolleegid! Sumin saalis on liiga tugev. Palun austame oma kolleege!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Minul ja kolleegidel Mai Treialil, Mailis Repsil, Ester Tuiksool, Tiit Kuusmikul, Nikolai Põdramäel, Helle Kaldal, Lauri Laasil, Lembit Kaljuveel ja Jüri Ratasel on arupärimine siseminister Marko Pomerantsile. Arupärimine puudutab eelmise nädala hädaoru – Padaoru – juhtumit. Kõik te teate, mis siis juhtus, ma ei hakka pikalt rääkima. Meil on ministrile mitu küsimust.
Esimene küsimus. Kuidas te ministrina selgitate olukorda, kus ühes NATO ja Euroopa Liidu liikmesriigis jäävad 600 inimest 14 tunniks ilma söögi ja peavarjuta lageda taeva alla? Teine küsimus. Informatsioon ei jõudnud inimesteni mitu tundi ning riigiasutustevaheline infoedastus oli puudulik. Millise hinnangu on andnud Siseministeeriumi analüüsid selle kriisi reguleerimise tõhususele? Miks olid Siseministeeriumi hinnangul infoedastus ja operatiivsed päästetööd puudulikud? Kolmas küsimus. Miks Padaorgu lumevangi jäänud inimeste päästmine viibis? Neljas küsimus. Millistel kaalutlustel ei suletud õigeaegselt teed Padaorgu? Viies küsimus. Miks ei kutsutud Eesti kaitseväge appi kohe, kui saadi teada, et 600 inimest on jäänud Padaorus lumevangi? Kuues küsimus. Kuidas ja mis asjus te koordineerisite oma tegevust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsiga? Seitsmes küsimus. Kas ja kui kiiresti organiseeriti piirkonnas olevate kaevanduste rasketehnikat? Aitäh!

Aitäh! Palun, kolleeg Taavi Rõivas!

Austatud juhataja! Lugupeetud kolleegid! Rahanduskomisjonil on halb uudis kõigile, kes soovivad tulevikus tegelda käibemaksupettusega kütusevaldkonnas. Nimelt oleme otsustanud algatada eelnõu, mis teeb nimetatud petuskeemi oluliselt raskemaks ja seetõttu suurendab oluliselt nii riigile tuleva käibemaksu laekumist kui ka muudab õiglasemaks konkurentsi Eesti kütuseturul.

Aitäh! Palun, kolleeg Ester Tuiksoo!

Austatud juhataja! Austatud kolleegid! Annan Keskerakonna fraktsiooni nimel üle vedelkütuse erimärgistamise seaduse muutmise seaduse eelnõu. Selle sisu on selles, et põllumehed võiksid lumelükkamisel kasutada põllumajanduses lubatavat kütust. Ma ei ole eriti originaalne, aga seaduseelnõu on vajalik.

Aitäh! Juhatuse nimel olen vastu võtnud viis seaduseelnõu ja kolm arupärimist. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus nende menetluse kolme tööpäeva jooksul. Kui arupärimised vastavad seadusele, siis edastan need otsekohe adressaadile.
Lugupeetud kolleegid! On mõningad teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid: Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 8. detsembril algatatud riigilõivuseaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on rahanduskomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 9. detsembril algatatud ruumiandmete seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on keskkonnakomisjon; Vabariigi Valitsuse s.a 9. detsembril algatatud avaliku teabe seaduse ning politsei ja piirivalve seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on õiguskomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 9. detsembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni teatise finantssektori kriisijuhtimise raamistiku kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja teatise kohta arvamust andma rahanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 16. detsember kell 16.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 9. detsembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni teatise "Energeetika 2020: konkurentsivõimelise, säästva ja turvalise energia strateegia" ja Euroopa Komisjoni teatise "Energiainfrastruktuuride prioriteedid 2020. aastaks ja pärast seda" kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja teatiste kohta arvamust andma majanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 16. detsember kell 16.
Riigikogu juhatus on kinnitanud Riigikogu liikme Kalvi Kõva lahkumise riigikaitsekomisjoni liikme kohalt ja asumise majanduskomisjoni liikmeks.
Riigikogu juhatus on määranud majanduskomisjoni algatatud liiklusseaduse ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu 874 teise lugemise arutelu aluseks olevate dokumentide esitamise tähtajaks s.a 14. detsembri kell 18.
Head kolleegid! Palun nüüd kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 85 Riigikogu liiget, puudub 16.
Lugupeetud kolleegid! Läheme nüüd päevakorra kinnitamise juurde. Selle nädala päevakord on teil laudadel. Panen hääletusele selle nädala päevakorra kinnitamise. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 77 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Alustame arupärimistele vastamist. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Arvo Sarapuu, Jaak Aabi, Toivo Tootseni, Jüri Ratase, Lauri Laasi, Vladimir Velmani, Eldar Efendijevi, Kalle Laaneti,Enn Eesmaa, Mailis Repsi, Helle Kalda, Valeri Korbi, Lembit Kaljuvee, Tiit Kuusmiku, Kadri Simsoni ja Nikolai Põdramäe  27. oktoobril s.a esitatud arupärimine rahvusvahelise hinnangu kohta Eesti kohalike omavalitsuste olukorrale. Palun kõnepulti kõigepealt kolleeg Arvo Sarapuu!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud regionaalminister Siim Valmar Kiisler! Meil on väga tõsine arupärimine, mis puudutab rahvusvahelist hinnangut Eesti kohalike omavalitsuste olukorrale. Lugu on selles, et Euroopa Nõukogu juures töötav uurimisgrupp on avalikustanud uurimistöö "Majanduslanguse mõju Euroopa kohalikele omavalitsustele". Uuring kinnitab põhimõtteliselt seda, millest Eesti Linnade Liit ja Eesti Omavalitsusliitude Ühendus on oma järeldustes ja hinnangutes pikki aastaid rääkinud. Nimelt on nad on rääkinud seda, mida keegi hästi kuulata ei taha: nad on rääkinud, kuidas keskvalitsuse poliitilisel juhtimisel on Eesti kohalikke omavalitsusi teadlikult ebaõiglaselt koheldud, on rääkinud sellest, et ülesandeid on pandud juurde, aga raha pole lisatud. Nende ülesannetega peab hakkama saama, aga riigi poolt keegi õieti ei tunne huvi ega küsi, mismoodi ja kuidas hakkama saadakse. Muidugi annavad omavalitsused endale aru, et selline olukord ei võimalda kohalikele inimestele pakkuda parimat abi ja teenust. See, et riik on ajanud käe omavalitsuste taskusse, tuli ka selgelt välja viimastel päevadel lumelükkamisega. Riik oleks igal juhul hätta jäänud, kui omavalitsused ei oleks appi tulnud. Kuigi appi tulid ka Kaitseliit ja väga paljud meie organisatsioonid, on selge see, et põhiraskus on  ikkagi kohalikel omavalitsustel.
Rahvusvahelise Valuutafondi prognoosi kohaselt on Eesti aastate 2003–2013 keskmine reaalse SKT kasv ligi kolm protsenti ehk madalam kui enamikus Kesk- ja Ida-Euroopa riikides. Selline nõrk majanduskasv loob nõrga arenguperspektiivi ka kohalikele omavalitsustele. Eesti inimeste huvides on ometi, et  Eesti kohalike omavalitsuste süsteem saaks võimalikult kiiresti adekvaatse rahastamismudeli. Selleks, et see korralik rahastamismudel tekkiks, on meie regionaalministril üsna palju võimalusi anda oma panus.
Meil on mitu küsimust. Väga tõsiseks peame küsimust, milliseks kujuneb meie kohaliku omavalitsuse võimekus ilma Euroopa Liidu abirahadeta, kuna uuringus on toodud, et Eesti kohalike omavalitsuste suutlikkust hoiavad kunstlikult üleval Euroopa Liidu abirahad. Uuringust tuleb välja, et Euroopa riikide kohalikest omavalitsustest on kõige rohkem kannatanud just Eesti kohalikud omavalitsused. Kuidas on võimalik sellist nõrka positsiooni õigustada ja mida me siis ütleme, miks meie riik on omavalitsuste suhtes niiviisi käitunud? Kuidas analüüsida naaberriik Soome keskvalitsuse käitumist oma kohalike omavalitsuste ja regioonide suhtes? Kas seal anti kriisi ajal kohalikele omavalitsustele ja regioonidele raha juurde või võeti ära? Kas Eesti võiks valida samasuguse tee? Me teame, et Soome tuli kõige raskemal kriisiajal  kohalikele omavalitsustele väga tõsiselt appi. Aga kuulame siis vastuseid, meie fraktsioon ootab neid suure huviga. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Arvo Sarapuu! Ma palun kõnepulti lugupeetud regionaalminister Siim Valmar Kiisleri!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Kuidas te eelnimetatud uurimistöö järeldusi kommenteerite?" Kõnealune uuring kinnitas, et majanduskriis mõjutas kohalikke omavalitsusi kõikjal üle Euroopa, ning pakub lihtsustatud ülevaate, kas ja mida kuskil tehti. Konstateeriti fakte, et ühe riigi omavalitsuste rahad põlesid teise riigi hukkuvates pankades, tööpuudus kasvas, rahvastiku vananemisest tingituna kasvasid sotsiaalkulud. Siseriiklik kogutoodang näitas vähenemistrendi ning sellest tulenevalt vähenesid maksutulud. Uuringus käsitletakse detailselt mitmesuguseid lahendusi, mil viisil saaksid liikmesriigid ning ka kohalikud omavalitsused ise kohalike omavalitsuste finantsolukorda parandada. Liikmesriikide praktikat analüüsides tehti järgmised järeldused.
Uuringu kohaselt ei ole liikmesriigid valdavalt vähendanud kohalike omavalitsuste ülesandeid, sealhulgas avalike teenuste kohta esitatavaid nõudeid. Rakendatud on muid lühiajalisi kokkuhoiumeetmeid, näiteks on edasi lükatud suuremahuliste investeeringute tegemist, kärbitud kulusid, külmutatud palgakulusid. Vähemal määral on liikmesriikides tõhustatud omavalitsustevahelist koostööd avalike teenuste pakkumisel ning ka administratiivkulude ja -menetluste osas, omavalitsuste ülesandeid on delegeeritud täitmiseks erasektorile – viimane on olnud eelkõige kohalik initsiatiiv. Paljudes liikmesriikides on kohaldatud kohalike omavalitsuste võlakoormuse piiranguid ning muudetud rangemaks kohalike omavalitsuste auditeerimise nõudeid, et tagada nende tegevuse suurem läbipaistvus ja vahendite efektiivne kasutus. Suuri jõupingutusi kohalike omavalitsuste ja riigi vaheliste finantssuhete muutmiseks ei ole uuringu kohaselt eriti kusagil tehtud. Mõningal määral on suurendatud makse, näiteks kinnisvaramakse. Ka struktuurireformide läbiviimisel on jäädud liikmesriikides passiivseks, kuigi uuringu kohaselt aitaks kohalike omavalitsuste majanduslikku olukorda pikaajalisemas perspektiivis kõige paremini kindlustada just see meede. Majanduskriisi puhkedes eeldasid uuringu koostanud eksperdid, et kriisiolukord aitab liikmesriikides läbi viia kavandatud struktuurireforme, sealhulgas takerdunud haldusreformi, mille osas poliitiline valmisolek peaks eelduslikult olema suurem, võrreldes kriisieelse perioodiga. Praktika on kahjuks läinud teises suunas. Uuringus on üldistavalt nenditud, et majanduskriisi surve riigieelarvele on kohalike omavalitsuste eelarvetega võrreldes suurem, kuna valdavalt on maksutulude vähenemine tabanud rängemalt riigieelarvet. Selliste tulude hulka kuuluvad sotsiaal- ja käibemaks, osas Euroopa Nõukogu liikmesriikides ka ettevõtte tulumaks, tollitulud jne. Samuti tõdetakse, et kohalikud omavalitsused reageerisid kriisile aeglasemalt, võrreldes riigi keskvalitsusega. Mõnevõrra oli see tingitud sellest, et kriisi mõju jõudis kohalike omavalitsusteni mõningase viivitusega. Kärpemeetmete kohaldamisega viivitamine aga tabas kohalikke omavalitsusi seda valusamini. Kõnealune uuring toob välja ka vajaduse vähendada kohalike omavalitsuste valitsemiskulusid, mis langeb muide kokku selle aasta 20. aprillil avaldatud Riigikontrolli auditis valdade ja linnade tuludes ja kuludes ning finantsseisus 2009. aastal toimunud muutuste analüüsis leituga. Kulude kokkuhoid kohalikes omavalitsustes saavutati pigem investeeringute kui töötasude pealt. Eri liiki kuludest vähenesid Eestis 2009. aastal enim majandamiskulud (18%) ning väljaminekud investeeringutele (29%). Omavalitsuste töötajaskonnaga seotud kulud vähenesid 2009. aastal eelmise aasta sama ajaga võrreldes vaid 3%. Otsused kulusid kokku hoida tehti kohalikes omavalitsustes pigem 2009. aasta lõpu poole kui alguses ning tegelikkusele enam vastavad eelarved tulid enamikul juhtudel alles 2010. aastal.
Ma tahaksin meie kohalikke omavalitsusi siinkohal ka kiita, sest eelmiste aastate eelarvetega võrreldes on 2010. aasta eelarved olnud palju realistlikumad. Kuigi uuring toob lihtsustatult välja, et 2009. aastal mõjutas kriis Eestis enim kohalikke omavalitsusi ning vähem riiki, siis tähelepanu alt on jäänud välja, et riik hakkas oma eelarveid korrigeerima juba 2008. aastal ja kohalikud omavalitsused alles 2009. aasta lõpu poole. Sellele on tähelepanu juhtinud ka CLRAE ehk Euroopa Nõukogu Kohalike ja Piirkondlike Omavalitsuste Kongress oma Eesti Vabariigile adresseeritud soovituse seletuskirjas, öeldes, et kohalikud omavalitsused ei reageerinud majanduskriisile õigeaegselt, kulude kokkuhoidmise ja tulude kasvatamise võimalusi hakati arutama märkimisväärselt hiljem, kui seda tehti riigi kesktasandil. Uuring toob välja ka vajaduse võimekamate ja suuremate omavalitsuste järele. Tõdetakse, et kui välja jätta üksikud näited, nagu Läti, Taani ja Soome, siis vastavalt uuringu järeldustele pole isegi majanduskriis suutnud murda Euroopa Nõukogu liikmesriikides poliitilist vastuseisu kohalike omavalitsuste reformimisele. Muide, ma toon siin täiendavalt välja, et hiljutise uudise kohaselt on Kreeka otsustanud 2011. aasta alguses läbi viia haldusreformi, kus omavalitsuste arvu vähendatakse umbes tuhandelt umbes kolmesajale.
Uuringus üldistatakse, et alla 5000 elanikuga omavalitsuses ei suudeta tagada kõigi ülesannete efektiivset ja kuluökonoomset täitmist, kuid alla 1000 elanikuga omavalitsusüksuses osutub paljude ülesannete täitmine võimatuks või äärmiselt kulukaks. Uuringu järgi on kohalike omavalitsuste suurus ja administratiivkulude maht pöördvõrdelises seoses. Slovakkia, Tšehhi ja Ungari näitel moodustavad omavalitsuste administreerimiskulud väikestes kohaliku omavalitsuse üksustes suure osa omavalitsuse kuludest, teiste funktsioonide täitmiseks ei jää sellise väheefektiivse omavalitsuse korralduse mudeli puhul vahendeid. Eesti on uuringu järgi omavalitsuste suuruselt ehk siis elanike arvult üks killustunumaid riike Kesk-, Ida- ja Kagu-Euroopa riikide võrdluses.
Kokkuvõtvalt peab uuringu kohta ütlema, et on hea, et ka Euroopa Nõukogu tasandil on rõhutatud vajadust haldusterritoriaalse reformi järele – seda mitte pelgalt Eesti kontekstis, vaid üleüldiselt. Tuuakse välja ka võimalus parandada mastaabiefektist tulenevalt teenuste pakkumist. Suuremad omavalitsused kulutavad proportsionaalselt vähem valitsemisele ning selle võrra enam jääb vahendeid kohaliku elu parandamiseks ja kvaliteetsete avalike teenuste osutamiseks.
Teine küsimus: "Uuringus on toodud, et Eesti kohalike omavalitsuste suutlikkust hoiavad kunstlikult veel üleval Euroopa Liidu abirahad. Milliseks kujuneb meie kohaliku omavalitsuse võimekus ilma EL-i abirahadeta?" Omavalitsuste suutlikkus sõltub lisaks struktuuritoetuste vahenditele kindlasti ka muudest laekumistest ja teguritest. Uuringus ei ole öeldud, et omavalitsuste suutlikkust hoiavad kunstlikult ülal vaid Euroopa Liidu abirahad. Uuringu kontekst oli siinkohal selline, et Saksamaal, Ungaris ja Eestis ei ole maksulaekumiste vähenemisest tingitud omavalitsuste tulude langust kompenseeritud riigieelarvest, vaid neis riikides on vähenenud tuludest tekkinud probleeme aidanud maandada Euroopa Liidu abirahade mahu kahekordistumine, mis on õnneks langenud majanduslanguse perioodi, ning ka omavalitsusele kuuluva kohalike ülesannete täitmiseks mittevajaliku kinnisvara müük. Niisiis tuuakse uuringus välja, et oluline on kiirendada ja hõlbustada Euroopa Liidu vahendite kasutamist. Uuringus rõhutatakse positiivsena seda, et Eestis on vastavatele meetmetele juurdepääsu hõlbustatud. Eesti riik on töötanud välja ka välisabi sildfinantseerimise mehhanismi.
Ilmestamaks seda, milline on kohalike omavalitsuste võimekus ilma välistoetusteta, toon välja mõned arvud. 2009. aastal oli kohalike omavalitsuste koondeelarve maht 20,2 miljardit krooni ning välisvahendid moodustasid sellest 5,82%. Tõsi, siin ei ole arvestatud keskkonnatoetusi sellistes valdkondades nagu veeinfrastruktuur ja jäätmemajandus. 2010. aastal tuleb hinnanguline kohalike omavalitsuste koondeelarve 20 miljardi krooni kanti ning Euroopa Liidu toetused moodustavad kohalike omavalitsuste koondeelarvest ligikaudu 8,7%. Järgmise aasta eelarves on planeeritud kohalike omavalitsuste koondeelarveks 20,8 miljardit krooni ja selle juures toetada neid umbes 2,3 miljardi krooniga, mis moodustab 11,36% kohalike omavalitsuste eelarvest. See näitab tõepoolest, et Euroopa struktuuritoetuste osakaal on kasvanud, samal ajal on omavalitsuste kogu eelarve maht jäänud enam-vähem endiseks.
Riik teeb omalt poolt kõik, et vähendada majanduskriisi mõjusid kohalikele omavalitsustele, ja minu arvates on Euroopa Liidu vahendite kasutamine selleks olnud igati kohane. Ka uuringus peetakse Euroopa Liidu struktuurivahendite mahu suurenemist majanduskriisi tippaegadel positiivseks kriisi leevendavaks vahendiks, andmata sellisele poliitikale negatiivset värvingut. Ütlen võrdluseks, et kuni aastani 2008 (kaasa arvatud) ei ületanud Euroopa Liidu vahendite osakaal 2% kohalike omavalitsuste koondeelarvest. Ma ei oska anda täit tulevikuperspektiivi Euroopa Liidu järgmise toetusperioodi kohta, kuid ma olen veendunud, et seal on meetmed kohaliku elu arendamiseks. Minu seisukoht on, et meie kohalikke omavalitsusi tuleb toetada maksimaalselt ja ei ole vahet, kas seejuures on tegemist sisemaiste või välisvahenditega. Väide, et kohalike omavalitsuste hakkamasaamine sõltub ainult välisvahenditest, on kindlasti liialdus, kuid kindlasti on välisvahendid aidanud kohalikel omavalitsustel saada kriisiaastatel oma infrastruktuuri ja elukeskkonna parandamisega paremini hakkama.
Kolmas küsimus: "Uuringust tuleb välja, et Euroopa riikide kohalikest omavalitsustest on kõige rohkem kannatanud Eesti kohalik omavalitsus. Kuidas on võimalik sellist nõrka positsiooni õigustada?" Uuringus ei tõdeta, et Euroopa Nõukogu liikmesriikidest oleks kõige enam kannatanud Eesti kohalikud omavalitsused. Kohalike omavalitsuste tulude languses ei olnud Eesti 2009. aasta andmete põhjal esirinnas. Kõige suurema tulude languse tegid uuringu kohaselt läbi Läti, Serbia, Venemaa, Ukraina, Islandi ning Bosnia ja Hertsegoviina kohalikud omavalitsused. Väiksemas mahus kahanesid kohalike omavalitsuste tulud lisaks Eestile Armeenias, Bulgaaris, Horvaatias, Tšehhis, Saksamaal, Ungaris, Leedus, Portugalis ja Rumeenias. Ma rõhutan siin ka seda, et 2008. aasta oli kohalikele omavalitsustele maksutulude poolest erakordselt soodne. Kui me teeksime aegrea näiteks 2005. aastast alates, siis 2005. aastal oli omavalitsuste tulude kasv 14%, 2006. aastal 23%, 2007. aastal 11,3%, 2008. aastal 12,92%, aga 2009. aastal vähenes tulubaas 11,2% ehk kukkus sisuliselt tagasi 2007. aasta tasemele ja käesoleval aastal väheneb kohalike omavalitsuste tulubaas veel 1%. Nagu see aegrida näitab, on kohalike omavalitsuste tulubaas enam-vähem samal tasemel kui 2007. aastal, mil kohalikud omavalitsused ju toimisid ja pakkusid teenuseid ning mitte halvemini kui aastatel enne või pärast seda.
Küsimus: "Kuidas oskate analüüsida naaberriik Soome keskvalitsuse käitumist oma kohalike omavalitsuste ja regioonide suhtes? Kas raha anti kriisiajal kohalikele omavalitsustele ja regioonidele juurde või võeti ära? Kas Eesti võiks sarnase tee valida?" Soomes on kohalike omavalitsuste eelarved kasvanud ka kriisiaastatel ja kasvavad edaspidigi. Kuna Soome Vabariigis osutavad kohalikud omavalitsused rohkem avalikke teenuseid kui meie omavalitsused – näiteks tervishoiuteenuseid –, siis oma osa eelarvete kasvul on suure sõjajärgse põlvkonna jõudmisel pensioniikka, mistõttu eelarvetele langeb suurem koormus ning tulud vähenevad. Soome valitsus reageeris majanduskriisile järgmiselt: 2009. aasta eelarves nähti ette täiendavad 20 miljonit eurot sotsiaaltoetusteks, 2010. aasta eelarves suurendati riigi eraldisi 30 miljoni euro võrra. Need sammud ei erine sellest, mida tegime meie Eestis elanike toetamiseks kohalike omavalitsuste tulubaasi stabiliseerimise meetme kaudu ja eraldades lisavahendeid toimetulekutoetuse maksmiseks. Lisaks sellele suurendati aastateks 2009–2011 kohalikele omavalitsustele minevat ettevõtte tulumaksu osa, kaotati kohalike omavalitsuste pensionisissemaksed ning tõsteti kinnisvaraga seotud maksude miinimumtaset. Kohalikud omavalitsused on tõstnud kohalikke makse, et vähendada eelarvepuudujääki. Need meetmed moodustasid kohalike omavalitsuste eelarves 2%. Omamoodi on imelik, et kui Soome riigi SKT langes 2009. aastal 7% kanti, siis 2010. aastal tõusid kohalike omavalitsuste ametnike palgakulud 3% ja valitsemiskulud 4%.
Järgmine küsimus: "Kuivõrd on omavahel seotud majanduslikult tugevad kohalikud omavalitsused ja regionaalpoliitika?" Tugevad omavalitsused on regionaalpoliitika alustala. Praegu tegeleme Eestis valdavalt sellega, et vähendada tasandusfondi ja mitmesuguste meetmete abil erinevusi edukate ja vähem edukate vahel. Tegelikult tuleks taas avada debatt, kuidas toetada edukaid omavalitsusi ning luua vähem edukate baasil uusi edukaid omavalitsusi.

Hea minister! Aeg on läbi. Aitäh!  Nüüd küsimused. Palun, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud Riigikogu esimees! Hea minister! Oleks oodanud siiski tõsisemat hinnangut kohalike omavalitsuste seisule. Nagu me kuuleme, jumala pärast, kõik on ju hästi, vaatamata sellele, et tulubaasi on tõsiselt kärbitud kriisiajal, mil omavalitsus on see viimane institutsioon, kes inimest aidata saab. Ikka väga palju on ära võetud teeraha, st seda on eraldatud mitu korda vähem. Eks see lööb ka välja nendes kriisisituatsioonides, mis meil praegu näiteks on. Nii et rääkida, et kõik on hästi, on siiski veidi imelik. Aga te olete nüüd ka ju mõnda aega regionaalminister olnud ja minu põhiline küsimus teile on, miks me omavalitsusi nii vähe usaldame. Miks meie omavalitsuste kohalikest maksutuludest läheb kohalikule omavalitsusele eelarves nii väike protsent? Miks me ei ole midagi muutnud selles suunas, et omavalitsused võiksid rohkem ise otsustada, et neil oleks rohkem autonoomiat?

Aitäh! Ma ei ole teiega nõus, nagu ma oleksin rääkinud, et asjad on kõik väga hästi. Minu arust ma seda küll siin kordagi välja ei öelnud. Küsimus oli uuringu kohta. See on väga tõsine uuring, aga mul oli kahjuks vähe aega seda siin käsitleda. Vaadake, ma näitan teile, kui paks see uuring on. Siin on väga tõsised ülevaated eri valdkondadest ja ma püüdsin võimalikult kiiresti neid valdkondi kajastada ning rääkida, millisel kohal Eesti siin teiste riikidega võrreldes asetseb. Minu arust oli see eelkõige arupärimise mõte. Minu arust usaldatakse Eestis omavalitsusi suhteliselt palju. Kui ma võrdlen eri valdkondi, siis Eesti omavalitsuste autonoomia on suhteliselt suur. Toome näiteks planeeringute valdkonna, kus on suhteliselt tavatu, et omavalitsusel on täielik, absoluutne otsustusõigus kohalike planeeringute üle. Paljudes riikides on riigi sekkumise võimalused palju suuremad kui Eestis. Eesti on läinud seda teed, et maksud on meil suhteliselt ühtlased. Toome siin võrdluseks näiteks Soome. Arupärimises on kajastatud, et seal saavad omavalitsused ise teatud piirides valida oma osa üksikisiku tulumaksust. Aga sellega kaasneb see nüanss, et inimestele avalike teenuste osutamisel seatakse väga ranged piirangud vastavalt inimese registreeritud elukohale. Muidu tekiks selline olukord – mis Eestis meie praeguses suhteliselt vabas keskkonnas paratamatult tekiks –, et inimesed hakkavad lihtsalt liikuma sinna, kus kohalik maks on madalam. Soomes välditakse seda sellega, et sisuliselt öeldakse välja: siin sa seda teenust ei saa, mine sinna teenust saama, kuhu sa oled sisse kirjutatud, kus su elukoht on registreeritud. Mõlemad teed on võimalikud, aga mulle tegelikult meeldib see Eesti tee, et maksusüsteem on üle Eesti ühesugune ja pigem liigutakse teenuste kasutamisel suhteliselt vabalt ringi.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! 2009. aastal te vähendasite – ma mõtlen siin riiki – kohalike omavalitsuste tulubaasi 11,93%-lt 11,4%-le ja samal ajal hakkasite vähendama ka teeraha. Tänaseks on teedele eraldatav raha ikka häbematult väike. Minu küsimus on seotud inimestega, kes siplevad lumevangis. Küsimus ei ole mitte ainult linnades. Maal, valdades on loomad vaja toita, piim on vaja ära vedada, toitu on vaja tuua. Sealsed inimesed ei saa päris hästi aru, miks omavalitsustelt on raha ära võetud, nii et nad ei saa ka lund lükata, sest selle jaoks ei ole piisavalt raha. Kas ei oleks mõistlik tulla uuesti tagasi omavalitsuste endise tulubaasi juurde, taastada see niisugusena, nagu ta enne oli, 11,93%?

Aitäh! Ma arvan, tavaline Eesti inimene oma mures juurdepääsuvõimaluste pärast ei arutle ehk niiviisi, et kes kellelt võttis, riik või omavalitsused. Ma arvan, et inimeste jaoks on kõik üks riik, ja kindlasti on neil see ootus, et teed oleksid lahti lükatud. Paljuski on siin küsimus selles, kuidas omavalitsused oma eelarvet planeerivad, kui suurt rõhku nad panevad teehoiule. Ka ajakirjanduses on ju toodud näiteid, on küsitletud mitut omavalitsusjuhti – olukord on teatavasti olnud väga erinev. Mõned on vastanud, et neil on veel jääki küll, ja mõned, vastupidi, on vastanud, et aasta alguses sai teehoiuraha sisuliselt otsa. Paljuski on see omavalitsuse planeerimise  küsimus. Aga selles suhtes ma nõustun teiega, et raskes olukorras oleks vaja rohkem eelarvevahendeid planeerida just teehoiule. Ma kohtun homme ka maaomavalitsuste liidu juhiga ja me arutame seda teemat, milline seis Eesti omavalitsustes praegu on, eriti maaomavalitsustes, ning millised on võimalused.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Aitäh, proua eesistuja! Austatud härra minister! Te rääkisite, et tulevikus kavatseb valitsus ikkagi planeerida need summad, mis lähevad omavalitsustele. Mul on selline küsimus: millised reeglid siis tekivad? Kas see on proportsionaalne abi või projektiabi? Tänapäeva olukorras võib juhtuda niiviisi, et ühed omavalitsused saavad, aga teised ei saa mitte midagi, aga summa summarum on eesmärk näiteks selline, et taastada 2008. aasta tase.

Ma rääkisin seda struktuuritoetuste kontekstis, aga ma ei saa täna loomulikult mingit garantiid anda, sest Euroopa Liidus ei ole neid otsuseid veel langetatud. Kõik asjad liiguvad aga küll selles suunas, et meil on ka järgmisel finantsperioodil toetusmeetmed, ja ma eeldan, et järgmine valitsus langetab samamoodi seda laadi otsuseid, mille kohaselt meil kohalike omavalitsuste investeeringutoetuse programmid jätkuvad. Kui meil alguses oli ühtlane KOIT kava kõigi omavalitsuste jaoks, siis sellel perioodil tehti erisus – linnalistele piirkondadele eraldi meetmed. Minu seisukoht on, et järgmisel finantsperioodil peaks kolmanda valdkonnana sisse tooma veel regionaalsed maakondlikud keskused ja püüdma neid täiendavalt toetada, sest nende tugevus on kogu piirkonna tugevus.
Jah, igas taotlusvoorus iga omavalitsus toetust ei saa. Aga kui vaadata üldist pilti üle Eesti, siis need arvud, mis ma struktuuritoetuste mahtude kohta välja tõin, on ikkagi drastiliselt kasvanud ja ma julgen küll väita, et üldiselt on need omavalitsused, kes on aktiivselt struktuuritoetusi taotlenud, ühes või teises toetusvoorus neid ka saanud. Pigem on minu arvates nii, et kui me näeme kuskil omavalitsusi, kes pole üldse Euroopa rahast toetust saanud, siis tasub nendel omavalitsustel ka endil järele mõelda, kas nad on selle taotlemisel piisavalt aktiivsed olnud.

Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!

Aitäh, hea juhataja! Lugupeetud minister! Tegemist on tõepoolest tõsise rahvusvahelise hinnangu ja uuringuga. Teie vastust kuulates jääb selline mulje, et kõik on hästi. Mulle ei meeldi viimasel ajal selline arvudes sobramine, kus otsitakse meie jaoks kõige paremat ja sobivamat positsiooni. Te kordate nagu rikkis plaat seda, et haldusterritoriaalne reform on kõigi kohalike omavalitsuste parema haldussuutlikkuse tagamise probleemide lahendaja. Ma ei saa sellega absoluutselt üheselt nõus olla. Palun öelge, kui te peate üldse vajalikuks mingid probleemid välja tuua, millised on Eesti kohalike omavalitsuste kolm kõige tähtsamat probleemi, mis tuleks praegu ära lahendada.

Aitäh! Kõigepealt rõhutan veel kord: mina ei öelnud, et asjad on väga hästi. Aga kui arupärijad ütlevad, et uuringust tuleb välja, et "Euroopa riikide kohalikest omavalitsustest on kõige rohkem kannatanud Eesti kohalik omavalitsus", siis selle peale ma tõin teile konkreetsed uuringu tsitaadid, mis ei kinnita seda väidet. See ei ole nii! Kõige suurema tulude languse tegid läbi Läti, Serbia, Venemaa, Ukraina, Island ning Bosnia ja Hertsegoviina. Ütlen veel kord: ma ei ole öelnud, et kõik on hästi. Probleemid on suured ja mured on suured, aga ei saa ka minna äärmuslikuks ning öelda, et see rahvusvaheline uuring oleks kuidagi eriti just Eestit sugenud.
Omavalitsuste probleemidest. Omavalitsuste probleem on eelkõige suutlikkus luua keskkond, mis pakuks  ettevõtjatele võimalust luua töökohti. Me näeme küll, et sotsiaalse infrastruktuuri probleemid on paljudes kohtades tõsised – koolimajad, lasteaiad –, aga üha rohkem me näeme ka seda, et väikestes kohtades on näiteks koolimajad paremas korras kui meie kõige suurema omavalitsuse teatud linnaosades. Ja seda suuresti just tänu struktuuritoetustele. Küll on see probleem, et tihtipeale ei ole vabu vahendeid, et astuda selliseid samme, mida astuvad suured omavalitsused, näiteks annavad ettevõtlustoetusi, loovad alustavatele ettevõtetele inkubaatoreid. Selles suhtes on meie omavalitsused väga ebavõrdses olukorras. Toon siin ühe illustreeriva näite. See ei puuduta küll otseselt töökohtade loomist, aga on ikkagi seotud omavalitsuste jätkusuutlikkusega. Inimesed soovisid teha konkreetset investeeringut ühte väiksesse omavalitsusse, tundsid huvi, kas seal on võimalik mingitel tingimustel maad osta. Nad vaatasid kuulutust ja tahtsid omavalitsusest teada saada, millised on lisatingimused, millised piirangud laienevad nendele maatükkidele, mida pakutakse müüa. Selgus, et omavalitsuses oli maakorraldaja läinud lapsepuhkusele. Küsiti, mis siis edasi saab. Vastati, et maakorraldaja on lapsepuhkusel, ja nii ongi, ei tea, millal uus maakorraldaja leitakse, niikaua ei juhtu midagi. Aga kui niikaua ei juhtu midagi, siis niikaua järelikult keegi seal maad ei osta ja niikaua järelikult elanikke juurde ei tule. Need on elementaarsed haldussuutlikkuse probleemid, mis tekivad teatud väiksusest alates ja mis takistavad konkreetselt nende omavalitsuste arengut.

Palun, kolleeg Tiit Kuusmik!

Aitäh! Austatud istungi juhataja! Hea minister! Uuringud, analüüsid ja hinnangud on loomulikult head asjad. Nende järgi saab kavandada edasist elu ja mõelda selles suunas, kuidas asju ja olukordi paremini lahendada. Teil kindlasti on välja kujunenud ka mingisugune oma hinnang ja pilt sellest, kuidas peaks siis edasi liikuma. Küsimus on lihtne: mis siis on need esimesed tegevused, mis teie arusaama järgi toimuma hakkavad? Mis peaks juhtuma lähiajal ja mis ikkagi edasi saab?

Aitäh! Ma arvan, et omavalitsused peaksid jätkama struktuuritoetuste kiiret kasutuselevõttu. Nagu ma siin enne arvudes välja tõin, struktuuritoetuste osakaal kogu eelarves on jõuliselt kasvanud, tagades selle, et tegelikult on kohalike omavalitsuste kogu eelarve jäänud enam-vähem samasse mahtu. Ka need investeeringud, mida enam ei ole suudetud teha kohalike omavalitsuste omavahenditest, on asendunud investeeringutega, mis on tehtud just struktuuritoetuste abil. Ma arvan, et see on olnud suureks abiks, see on loomulikult aidanud luua ka töökohti ja andnud inimestele võimalust saada elatist. Praegusel raskel ajal peame kindlasti hoidma seda suunda, et võtame eurovahendid võimalikult kiiresti kasutusele. Teiselt poolt ma arvan, et peame leidma lahenduse, kuidas me saame muuta meie omavalitsused suuremaks, tugevamaks, nii et nende eelarved oleksid suuremad, et nende võimalused häid spetsialiste palgata oleksid paremad. Siis saavad nad ka reaalselt tegelda oma kandi, oma piirkonna arendamisega.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Avan läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Arvo Sarapuu!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud ministrid! Neid vastuseid oleks siin saalis pidanud kuulma ja kuulama, istuma siin ja kaasa lööma ka IRL-i ja Reformierakonna saadikud. Kui ma praegu siit puldist vaatan sinna, kus meie koalitsioonierakonnad istuvad, siis mulle tundub, et ma ei eksi, kui ma ütlen, et seal ei ole ühtegi rahvasaadikut, mitte ühtegi.

Aga mina?

Jah, aga teie juhatate. Nii et palun vabandust, üks tõesti on. Kui me hakkame nüüd mõtlema, millest selline olukord on tingitud, et omavalitsuse teemade puhul valitsuskoalitsiooni liikmed kohapeal räägivad küll, et vaadake, kui hull olukord meil riigis on, aga Riigikogu saalis nendes aruteludes kaasa ei löö, siis ma arvan, et eks see on ikka ülevalt alla vaatamine, jõupositsioonilt käitumine. See jõupositsioonilt käitumine väljendub ju ka selles, kui me ühest küljest räägime, et kohalikel omavalitsustel on iseseisev tulubaas ja sellega tuleb hakkama saada. See tundub praegu hästi aktuaalne, sest kui see iseseisev tulubaas kohalikel omavalitsustel oleks ja 2009. aasta 1. aprillil ei oleks tulubaasis vähendatud üksikisiku tulumaksu osa, mis omavalitsustele laekub, 11,93%-lt 11,4%-le, siis oleks nende inimeste olukord, kes praegu lumevangis on, kindlasti sootuks teine.  Seda vähendati aasta keskel jõuliselt, vaatamata sellele, et omavalitsuste eelarved olid vastu võetud ja lepingud sõlmitud. Riik suurendas enda tulusid lihtsalt, ütleme, ühe käeviipega omavalitsusüksuste arvel, vaatamata sellele, et 2008. aastal lubati, ma mäletan väga selgelt, kohalikele omavalitsustele tulumaksu osa hoopiski suurendada, mitte vähendada. Keegi ei kujutanud ette, et nii üheselt ja nii jõhkralt võib tungida omavalitsuste siseasjadesse.
Ma olen omavalitsusliitude käest küsinud, kuidas praegu läbirääkimised valitsusega käivad. Kui varem hoolitseti väga selle eest, et omavalitsusliidud ja valitsus jõuaksid läbirääkimistel niisuguse tulemuseni, et allkirjastatakse lepe ning leitakse mõlemale poolele sobilikud lahendused, siis nüüd see enam kahjuks nii ei ole. Ja praeguste ilmastikutingimuste ja lumeolukorra valguses tahan ma ka ära öelda, et kui me siin eelmise nädala infotunnis vaidlesime majandus- ja kommunikatsiooniministriga, kes arvas, et sellel aastal on eelmise aastaga võrreldes teerahale mõnikümmend miljonit juurde pandud, siis tuletame kõigepealt meelde, et 2008. aastal oli teeraha 670 miljonit ning 2009. aastal 378 miljonit. Koos omavalitsuste tulubaasi vähendamisega võeti ära ka teeraha, selle vähenemine oli muljetavaldav. Sellel aastal, tõsi, on küll mitte 30 miljonit, vaid 20 miljonit juurde saadud. See on imepisike summa, kui vaadata olukorda, mis loodus meile siin ette toob. Ma julgen küll öelda, et vaevalt ükski omavalitsusjuht, olgu ta siis linnas või maal, on rahul riigi sellise käitumisega, kus ühelt poolt ei tehta selgeks funktsioonide jaotumist riigi ja omavalitsuste vahel ning teiselt poolt vähendatakse kogu aeg raha, mida omavalitsused saavad. Sellele kõigele on tähelepanu juhtinud väga mainekad organisatsioonid, ka meie Riigikohus, kes on ütelnud, et omavalitsuste rahastamise õiguslikult reguleerimata jätmine on üks väga halb asi, ja on andnud kogu sellele olukorrale hävitava hinnangu. Ma loodan väga, et valitsuskoalitsioon vaatab tõsiselt üle omavalitsustega seonduvad tulud ja proovib seda olukorda edaspidi lahendada. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Arvo Sarapuu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

 

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Jaan Õunapuu, Jaanus Marrandi, Jüri Tamme, Karel Rüütli, Kalev Kotkase, Sven Mikseri, Kalvi Kõva, Eiki Nestori, Hannes Rummi ja Indrek Saare 24. novembril esitatud arupärimine kohalike omavalitsuste dokumendihalduse tarkvara riigihangete kohta. Kolleeg Jaan Õunapuu, palun teid kõnepulti!

Proua Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Head kolleegid, kes on veel saali jäänud! Kümme Riigikogu liiget on esitanud regionaalministrile arupärimise seoses dokumentide haldamiseks vajaliku tarkvara riigihanke läbiviimisega Siseministeeriumis. Peab kahetsustundega ütlema, et ministeerium on enam kui poolteise aasta jooksul püüdnud seda hanget korraldada, kuid meie andmetel ei ole tänaseks päevaks sellega veel kahjuks kuhugi jõudnud. Esimene hange kuulutati välja eelmise aasta aprillis. Osales seitse pakkujat. Hanke hindamiskriteeriumides oli küllaltki suur osa subjektiivsust, mis ei ole riigihangete seaduse mõttes lubatud. Hange lõppes sellega, et Siseministeeriumile jäi kaks võimalust: kas kuulutada võitjaks firma Microlink või tühistada esimene hange. Ministeerium otsustas valida viimase tee.
Teine riigihange kuulutati välja selle aasta 21. jaanuaril. Seekord otsustati välistada kõik pakkujad peale Webmedia, lisades nõuetesse järgmised tingimused: 1) litsentsitingimused, mis välistavad kommertspaltvormidel pakkumise ja 2) nõue, et toode peab olema juurutatud vähemalt kahes Euroopa Liidu riigis, kuid mitte Eesti Vabariigis. Arusaadavalt oli viimane nõue eriti absurdne.
Seoses teise hankega on meil kerkinud üles mitu küsimust. Vahepeal oli üks Eesti firma jõudnud juurutada oma tooteid koguni kolmes Euroopa Liidu riigis ja tundub, et see võis olla Siseministeeriumile tollel ajal ebameeldiv üllatus. Seega osales riigihankes ühe soovitud pakkuja asemel kaks pakkujat. Hindamiskriteeriumidega püüti asja siluda ja võitjaks kuulutati Webmedia, kelle hind oli paraku kõrgem teise pakkuja omast. Nüüd tuli mängu vaidlustuskomisjon ja selle otsusega tühistati esimene kõrvaldamine. Siseministeerium sõnastas põhjused veel kord ümber, et leida põhjus, miks see teine firma hankelt kõrvaldada, kuid nähes vaidlustuskomisjoni esitatud vastulauset, võttis ministeerium teistkordse kõrvaldamise tagasi ja kuulutas selle aasta 20. juulil teistkordse hanke kehtetuks.
Kolmandal hankel sai hankedokumentide järgi osaleda ainult üks firma. Hankedokumendid vaidlustati jälle ja toimus vaidlustuskomisjoni istung. Pärast seda võeti vaidlustus tagasi, ühtegi pakkumist ei esitatud, hange kukkus järjekordselt läbi. Eeldatav soosik ja ka ainuke pakkuja, kes oleks saanud osaleda, deklareeris, et ta ei soovi negatiivset PR-i, mis kaasneks hankes osalemisega.
Nõnda on need kolm hanget leidnud oma kurva saatuse ja lõpu. Ma ei hakka nelja küsimust ette lugema, loodan, et minister teeb selle minu eest ära. Me soovime ministrilt väga selgeid ja täpseid vastuseid, milles on asi ning miks ei ole suudetud seda hanget läbi viia. Aitäh!

Suur tänu, Jaan Õunapuu! Palun nüüd kõnepulti lugupeetud regionaalministri!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Härra Õunapuu rääkis siin pikalt tehnilisest poolest. Ma püüan selle sisu võimalikult lihtsalt lahti seletada, sest tegemist on väga keerulise hankega. Me oleme püüdnud omavalitsustele pakkuda lahendusi, mille telliksime ise, töötaksime välja ja omavalitsused saaksid siis need hästi väikeste, kindlate kuludega kasutusele võtta. Sisuliselt maksaksid nad ainult hooldustasu ja saaksid neid lahendusi kasutada. Me oleme seda printsiipi rakendanud VOLIS-e ehk volikogu infosüsteemi väljatöötamisel, mis on tänaseks käivitunud, ning samamoodi KOVTP ehk omavalitsuse kodulehekülje väljatöötamisel. Nende puhul on meil see küll raskustega, aga suhteliselt hästi õnnestunud. Oleme saanud lahendused, mis baseeruvad vabavaralisel platvormil, tellitud lahendused on vabavara, st kõik saavad neid vabalt kasutada. Omavalitsustel ei ole ohtu, et neil tekivad tulevikus lisakulud, ja ka meil ei ole ohtu, et kui tulevikus soovivad selle süsteemiga liituda uued omavalitsused, siis neile oleks hind teistsugune või tekiksid muud probleemid. Sedasama vabavara põhimõtet on Siseministeerium proovinud järgida ka kõnealuse lahenduse ehk dokumendihalduse puhul. Siin ei ole tõesti, nagu härra Õunapuu välja toob, seni riigihanget lõpule viidud ja tööd ei ole alanud. Ma eeldan, et põhjus on see, et siin on turuosalised palju jõulisemalt tegutsemas. Tahetakse kindlasti osaleda pakkumistega, mis ei ole vabavara, st nähakse oma võimalust. Me saame reaalselt aru, et turul on tegijad, kes pakuvad neid rakendusi litsentsitasude eest. Loomulikult tahaksid nad oma turuosa säilitada, edaspidi ka kasvatada ja jätta endale kindlasti võimalus tõsta vajaduse korral hinda. Siseministeeriumi selge soov on, et lahendus oleks vabavaraline, ja siit ka vaidlused selle ümber, kuidas seda tagada.
Vastused küsimustele. Miks ei ole suudetud viia läbi suhteliselt lihtsat ja väikse mahuga riigihanget? Ma kinnitan, et praeguse seisuga ei ole 38 omavalitsusele – 38 omavalitsust on avaldanud soovi selle lahendusega liituda –, milles omakorda oleks vähemalt 800 kasutajat, dokumentide haldamise infosüsteemi hankimine lihtne ülesanne. Siin tuleb suurt tähelepanu pöörata nii lahenduse töö- ja tulevikukindlusele kui ka omavalitsuste väga erinevatele vajadustele. Tõsi, seadustega on kõigile Eesti kohalikele omavalitsustele pandud ühesugused kohustused, reaalsuses on omavalitsused aga iseseisvad üksused oma spetsiifiliste vajaduste, harjumuste ja huvidega. Kõike seda tuleb niisuguste  projektide puhul arvesse võtta ja olla valmis lahendama ka küsimusi, mis võivad tekkida seoses tulevikus liituvate omavalitsustega.
Paberivabale asjaajamisele ülemineku projekt on takerdunud sellepärast, et Siseministeeriumi soov pakkuda omavalitsustele tulevikukindlat ja fikseeritud hinnaga lahendust põrkus praegu turul tegutsevate ettevõtete huvidega. Ministeerium aga jäi endale kindlaks ning seadis omavalitsuste vajadused turuosaliste huvidest ettepoole.
Küsimus: "Miks seati kolmandas hankes tingimused, mis välistavad kõik kodumaised tarkvaratootjad?" Ei Eesti ega ühegi teise riigi pakkujad ei ole üheski hankes välistatud. Meie eesmärk oli leida omavalitsustele vabavaraline tarkvara, mida saaks hõlpsalt edasi arendada. Sellise vabavaralise lahendusega olid oodatud hankel osalema kõik tingimustele vastavad soovijad. Juhin tähelepanu veel ühele vabavaralise tarkvara eelisele – sellel puuduvad litsentsitasud. See omakorda välistab võimaluse, et juba kasutusele võetud tarkvara eest tuleb järjest rohkem maksta. Uskuge mind, see ei ole mitte vähetähtis aspekt omavalitsustele, kus IT-kulusid tuleb uuest aastast võib-olla ainult sadades eurodes mõõta.
Kolmas küsimus: "Miks nõuti, et soetataval tarkvaral peab olema juurutuskogemus 10-s EL-i riigis, et peab olema 10 rahvusvahelist partnerit jne, kuid vaid üks juurutus Eestis ja seegi mitte kohalik omavalitsus, vaid ükskõik milline suvaline asutus?" Nagu ma juba eespool selgitasin, lähtuti hanke tingimustes soovist anda projektis osalevatele omavalitsustele dokumendihaldussüsteem, mis rahuldab nende vajadused nii täna kui ka tulevikus ning mida on võimalik mõistlike kuludega edasi arendada ja kasutusele võtta ka hiljem liituvates linnades ja valdades. Selleks on vaja kindlustustunnet, et ka tulevikus on võimalik leida piisavalt seda süsteemi tundvaid spetsialiste. Olulisem kui nende spetsialistide päritolu on nende olemasolu üleüldse.
Neljas küsimus: "Kas neljandal hankemenetlusel õnnestub Siseministeeriumil korraldada nii, et selle võidaks seni arusaamatutel põhjustel eelistatud Webmedia tarkvara?" Neljas hange kahjuks ebaõnnestus, kuna ühtegi pakkumist, kaasa arvatud Webmedia poolt, ei esitatud. Aitäh!

Aitäh, lugupeetud minister! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Jaan Õunapuu!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Ega me õigeid vastuseid ei saanud küll, aga aitäh sellegi eest, mis siit tuli! Mulle jäi kõrvu, kui te oma vastamise alguses väga positiivselt kinnitasite, et VOLIS ehk volikogude infosüsteem on hästi käivitunud või suhteliselt hästi õnnestunud. Vaadake, nüüd ma ei saa sellest asjast aru ega tea, keda või mida uskuda. Kas uskuda neid kohalike omavalitsuste inimesi, kes ütlevad, et selle VOLIS-ega on väga tõsiseid probleeme – küll ta hangub, küll on volikogu istung kolm või neli kuud tagasi pooleli jäänud. Kas uskuda Tartu volikogu inimesi, kes ütlevad, et nemad VOLIS-ega praegu kõigi eelduste kohaselt ei taha liituda, sest probleeme on rohkem kui vastuseid? Kuidas see asi siis tegelikult on, kas te igas asjas ebaõnnestute?

VOLIS on käivitunud, nagu ma ütlesin. Täna te tahate mind kangesti kiita kogu aeg ja öelda, et hästi jne. VOLIS on käivitunud ja sellega on liitunud kõik Jõgevamaa omavalitsused. Aga kui küsimuse juurde tagasi tulla, siis VOLIS-e puhul ja ka kohalike omavalitsuste kodulehekülje puhul on meil õnnestunud see, et me saime vabavaralise lahenduse. Ma selgitan veel kord, miks see on oluline. Vaadake, praegu on turul tegijad, kes pakuvad neid lahendusi omavalitsustele litsentsitasuga, suhteliselt kalli raha eest, pakuvad nii kodulehekülgi kui ka dokumendihaldussüsteeme. Riigil ei ole vaja teha selleks eraldi lisakulutusi, et lihtsalt maksta kinni veel üks lahendus, mis jätkuvalt pakuks omavalitsustele sedasama asja litsentsitasude eest. Asjal on mõte juhul, kui me saame selle lahenduse vabavaraliselt, siis tekib omavalitsuste jaoks sellest lisaväärtus. Vastasel juhul meil seda lisaväärtust ei teki, me oleme lihtsalt andnud ühele turul osalejale täiendavalt raha riigieelarvest. Ja selleks ei ole põhjust.

Palun, kolleeg Jaanus Marrandi!

Tänan, lugupeetud härra minister! Ausalt öeldes on see üsna kurvastav pikk saaga, mis siin ette kanti ja mis Jaan Õunapuu välja tõi. On toimunud neli hanget, õieti kolm hanget. Tegemist on ju äärmise küündimatusega ametkonnas, mida te juhite. Seda ei ole võimalik kuidagi teistmoodi lahti rääkida. Kaks aastat saab mööda ja toimivat lahendust justkui ei ole. Kui riigis niimoodi asja aetakse, siis tõepoolest jäävadki inimesed kuskil lumme kinni, ja jäävadki sinna, kui operatiivtasandil asjad nii edasi jäävad. Aga kus on ikkagi lahendus? Praegu teie vastuseid kuulates ma ei näe mingit korrektset lahendust. Kolmas hange, neljas hange, aga kus on siis lahendus?

Kui operatiivtasandile minna, nagu te ütlesite, siis praegu ju omavalitsused kasutavad dokumendihaldussüsteeme, ja väga edukalt. Soov oli ametkonnal, nagu te nimetasite, omavalitsuste kulutusi vähendada. Kodulehtede puhul, volikogude infosüsteemi puhul see õnnestub. Ma loodan, et edaspidi õnnestub see ka dokumendihalduse puhul. Kuid ma saan aru nendest turul tegutsejatest, kellel on huvi seda jätkuvalt vaidlustada. Nii et see on kindlasti raske.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra regionaalminister! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Läheme järgmise arupärimise juurde. Riigikogu liikmete Kadri Simsoni, Kalle Laaneti, Lauri Laasi, Toomas Vareki ja Lembit Kaljuvee 28. oktoobril esitatud arupärimine maksumuutuste kohta maailmas. Palun kõnepulti kolleeg Kadri Simsoni!

Head kolleegid! Meie arupärimise taust on see, et me soovisime taas kord tuua Riigikogu saali teema, miks Eesti on valinud oma eelarve täitmiseks kaudsed maksud, samal ajal kui maailmas annab tulumaksu kaudu oma panuse ka suure tulu saaja. Nimelt on KPMG maksualane rahvusvaheline uuring, milles on analüüsitud 86 riigi eraisiku tulumakse, näidanud seda, et viimasel aastal on tulumaksu määrad olnud maailmas tõusuteel. Kui eelnenud seitsmel aastal on eraisiku tulumaksu määr olnud maailmas langustrendis, siis viimase aastaga tõusis keskmine maksumäär 29,4%-le. Seejuures tõusis Euroopa Liidus keskmine tulumaksu määr 0,4 protsendipunkti. Paljuski on maksumäära tõusu taga olnud riikide vajadus vähendada riigieelarve defitsiiti. Samal ajal on Eesti riik oma valitsuse soovil valinud riigieelarve puudujäägi vähendamise teeks käibemaksu ja aktsiiside tõstmise.
Seoses sellega on meil rahandusministrile neli küsimust. Reformierakond on andnud lubaduse tööjõumakse veelgi vähendada. Kevadel väitis peaminister, et tema sooviks maksusüsteemi progressiivsust suurendada tulumaksuvaba miinimumi tõstes. Samas on räägitud ka üleüldisest maksumäära alandamisest. Kumba siis tegelikult plaanitakse teha ja millal sellised plaanid ellu võiksid minna? Teine küsimus on meie lõunanaabrite kohta. 2009. aastal vähendas Läti üksikisiku tulumaksu määra 23%-le, aga käesolevaks aastaks on see tagasi tõstetud 26%-le. Me soovime teada, mis põhjusel rahandusministri arvates lõunanaaber oma maksutaseme taas 26%-le tõstis. Samuti soovime teada, mille poolest erineb rahandusministri ettekujutuses Eesti ülejäänud Lääne-Euroopa riikidest või siis ülejäänud vana Euroopa riikidest, miks meil siis astmeline tulumaks ei peaks toimima, kui kõigis vanades Euroopa Liidu riikides ta toimib. Viimaks küsime ka seda, et kui Eestis täidab 92% inimestest üksikisiku tuludeklaratsiooni e-maksuameti kaudu, siis kuidas küll põhjendatakse seda väidet, et astmeline tulumaks teeks maksumaksjate elu nii keeruliseks, et eestlased ei saa sellega hakkama. Lääne-Euroopa riikides tullakse ju sellega toime.

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Tänan selle tõsise küsimuse eest! Ma pean muidugi ütlema, et te olete kasutanud siin üht väga marginaalset allikat ja pole usaldanud neid allikaid, mida me oleme teile seni esitanud. Rõhutan üle, te räägite tulumaksu puhul keskmise maksumäära tõusust 0,3 protsendipunkti. Ma võin kinnitada, et Euroopas – laiemalt pole ma ringi vaadanud –, kus see määr on tõesti tõusnud 0,4 protsendipunkti, on käibemaksu ja aktsiiside tõstmine olnud domineeriv meetod eelarveprobleemide lahendamiseks. Seda ühel lihtsal põhjusel: kaudsed maksud ja ka varamaksud pärsivad analüütikute päris suure konsensuse põhjal – kõige suurema autoriteedina ma nimetaksin praegu siiski OECD-d – majandust kõige vähem. Kõige rohkem pärssivad maksud on, alates hullemast, ettevõtte tulumaks ja edasi tööjõumaksud, sh üksikisiku tulumaks.
Kui illustreerida seda enda väidet kaudsete maksude kohta, siis rahandusministrid kasutavad omavahel väljendit "kasvusõbralik maksumudel", st vähem tulumaksu, rohkem tarbimis- ja varamakse. See vastab Eesti mudelile väga hästi. Ma kirjeldaksin siin pikemaajalist tendentsi, alustades 2005. aastast või ka 2004. aastast, mil Malta tõstis käibemaksu 3% võrra. 2005. aastal tõstis Kreeka seda 1% ja Portugal 2 protsendipunkti – jutt on kogu aeg protsendipunktidest, ka eelmistel puhkudel. Saksamaa tõstis maksu 2007. aastal 3 protsendipunkti, 2008. aastal tõstis Iirimaa 0,5%. Nüüd edasi võib öelda, et 2009. aasta tõusud on natukene tõsisemad, need on seotud juba eelarvekriisidega. Tõstis Eesti – 2%, tõstsid Läti ja Leedu, mõlemad 3%, tõstis Ungari – 5%. Ja kui me vaatame 2009. aasta tasemeid, siis Eesti oma tõstetud määraga on päris keskel. Õige mitmes riigis on see määr märksa kõrgem, oluliselt madalam on see ainult Suurbritannias, kus see oli 15%, ja Luksemburgis, samuti 15%. Madal oli see ka Hispaanias ja Küprosel, 15%. 2010. aasta oli juba selline, kus eelarveprobleeme rahvusvaheliselt selgelt teadvustati. Siin ei ole enam tegemist mingi mööduva finantskriisiga, vaid väga fundamentaalsete eelarve- ja võlakriisidega. Vastavalt on ka riigid käitunud – Tšehhi tõstis käibemaksu 1 protsendipunkti, 20-ni, Kreeka 4 protsendipunkti, Hispaania 2 protsendipunkti, Portugal 1 protsendipunkti, Rumeenia 4 protsendipunkti, Soome 1 protsendipunkti ja Suurbritannia kehtestas oma 15% asemel 17,5%. Aga sellega pole asi veel kaugeltki lõppenud, sest eelarved on väga suures kriisis. Praegu on juba otsused langetanud või on otsustamas – mul on see kahjuks jäänud siit väljatrükist välja, aga ma tean, kes need riigid on – Iirimaa, Kreeka, Küpros, Läti ja Leedu, kus arutatakse samuti käibemaksu tõstmist. Läti otsustas selle minu teada juba ära – 2 protsendipunkti, mul on see tekstis kuskil ka kirjas, kontrollin üle. Poolas tõuseb maks 1% ja Portugalis taas 2%, sel aastal tõusis 1%, nüüd veel 2%. Slovakkia maksumäära tõus on 1% ja Suurbritannia tõstab siis 17,5%-lt (eelmisel aastal oli veel 15%) 20%-le. Nii et kui väga lühidalt kokku võtta, siis see on eelarvete päästmisel, võlgade maksmisel domineeriv meetod ja Eesti ei ole siin erand, pigem on ta olnud pioneeri staatuses. Ta on siin otsuse langetanud nagu kärbete puhulgi varem kui enamik teisi.
Edasi siis küsimused.  See tundub olevat esimene: "Eesti on vastupidiselt üldisele trendile lubanud tulumaksu määra veelgi vähendada ..." Sellele järgneb siis see peaministri jutt. Euroopa puhul te väidate, et viimasel aastal on see määr tõusnud, aga ega te ju üldiselt ei salga seda, mis on varem olnud. Tõepoolest, tulumaksu puhul tuleb ikka vaadata pikaajalisi trende ning need on olnud maksumäärade ja -astmete arvu alanemise suunalised. See on olnud nii kindlasti juba paarkümmend aastat ja selle kõige viimase KPMG uuringu järgi, mis andis muutuseks ainult 0,3-0,4%, ei saa teha järeldust, et tegemist on trendi muutumisega. Siin on tegemist ikkagi kriisimeetmetega ja eks tulevik näitab. Tuleb ka öelda, et kõrvalekaldumine sellest kasvusõbralikust mudelist, mis muu hulgas maksustab siiski ka kõrget kvalifikatsiooni, sõltuvalt muidugi riigist, kuhu see piir tõmmatakse, ja soosib sellist majandusstruktuuri parandamist, on kahtlemata poliitiline samm, mida eksperdid tegelikult peale ei suru. Küll aga on poliitikutel vaja sõnumit, et rikkad maksavad rohkem. See on ka meie riigis opositsiooni poolel populaarseks muutunud.
Mitu riiki on igatahes astmelisest tulumaksust ka loobunud ja proportsionaalsele üle läinud. Sõber Mart Laar armastab rääkida, et ükski riik ei ole teistpidi läinud. Ma pole neid andmeid päris täpselt üle kontrollinud. Näiteks Islandi puhul on küsimus, mida see uus vasakpoolne valitsus täpselt seal muutis. Mul jääb ka täpsustamata, mis sorti see proportsionaalne maks seal oli, aga igatahes oli Island mingil hetkel kehtestanud proportsionaalse tulumaksu ja see on nüüd vaidluse all või koguni muutmisel. Aga need riigid, kes on olnud oma süsteemi muutmisel vabamad, uuenduslikumad, paindlikumad – kahtlemata on need uuemad, sel sajandil ühinenud liikmesriigid –, on ikkagi võtnud suuna proportsionaalsele tulumaksule, viimasena teeb seda Ungari. Vanad liikmesriigid on siin inertsemad. Võrdlemisi raske on kord viltu aetud maksusüsteemi õigeks ajada, aga samm-sammult seda tehakse.
Meie eesmärk on tõepoolest tööjõumakse alandada. Ma rõhutan aga, et see on seotud eelarvevõimalustega, ja selline jutt, et niikuinii tuleb alandada, ei ole minu arvates aus. Eelarve on defitsiidis, mitte ülejäägis ja mingit majanduse käimatõmbamist selliste vägisi alandamistega ei toimu. See on pikaajalisem kasu, aga lühiajaliselt tuleb ka ellu jääda.
Nüüd küsimus Läti kohta. Läti ei ole teatavasti suurte eelarveprobleemide ja rahvusvaheliste programmide tõttu olnud oma otsustes vaba. Talle dikteeritakse päris palju ette ja ta on nii kodus kui ka IMF-is näiteks kindlalt vastu seisnud astmelisele tulumaksule, mis on ju selline hädalahendus, et võtame neilt, kel on, rohkem. Kasvu seisukohalt see kindlasti hea ei ole. Aga ka Läti on juba pikemat aega suurendanud kaudsete maksude osakaalu, kaotanud maksuerisusi ja -soodustusi ning järgmisest aastast alandab ühe protsendipunkti võrra ka tulumaksu.
Kolmas küsimus on selle kohta, et suures osas Euroopas kehtib astmeline tulumaks ja mille poolest siis Eesti erineb. See, et ta kehtib, ei ole kindlasti veel mõistlikkuse kriteerium, eriti kui me võtame konkreetse aja. Nüüd, kus majandus on globaalne, kapital liigub ja maksukonkurents on maailmas hoopis teine, ei ole astmeline tulumaks tegelikult edukas. Ta võib olla poliitiliselt siin-seal populaarne, aga majanduse kasvu seisukohalt ei ole ta edukas. Mitu riiki on läinud hoopis vastupidist teed, nagu sai enne mainitud, ja ligi üks kolmandik Euroopa Liidu riikidest kasutab proportsionaalset üksikisiku tulumaksu.
Maksude puhul on küsimus kindlasti ka keskkonna atraktiivsuses. Investoritele ei meeldi selline keeruline ja diskrimineeriv maksustamine. Kui Eesti tahab erineda – tihti on ju küsimus, miks peaks investeerima Eestisse –, siis ei ole hea teha maksusüsteem piiravaks. Ühetaoline tulumaks on investeeringute puhul väga tähtis, sest just kõrgematel tuluastmetel on need, kes loovad tegelikult investeeringuid, töökohti ja sääste ning aitavad sellega kogu tuluskaalat. See oleks Eesti puhul kindlasti tagasiminek, kui me kehtestaksime astmelise tulumaksu, sest teised on läinud teist teed, on neid astmeid vähendanud.
Ja viimane küsimus, et Eestis täidab 92% inimestest tuludeklaratsiooni e-maksuameti kaudu, et seda teeb masin ja miks siis astmeline tulumaks keeruline on. Ta jääb ikka keeruliseks, me ei pääse sellest. Praegu kogutakse Eestis tulumaksu valdavalt siiski allikal, tagantjärele küll deklareerides, aga ka eeldeklareeritud tuludeklaratsiooni allkirjastades. Maks peetakse kinni seal, kus ta tekib. Kui maksumaksja ei soovi kasutada mahaarvamisi, siis ei ole tuludeklaratsiooni üldse vaja esitada. Ühtse maksumäära puhul pole oluline, mitmest allikast tulu saadakse, astmelise puhul peab väljamakse tegija õigete maksumäärade rakendamiseks teadma, missugusesse kahvlisse maksumaksja tulu langeb, ja sel juhul meie lihtne deklareerimine kaoks. Mõnes riigis on  kasutusele võetud isegi selline kunstlik vahend nagu palgakaardid, aga tagantjärele on ikka vaja teha suuri korrektsioone, edasi-tagasi makseid. Ühetaoline määr võimaldab kasutada süsteemis mitmesuguseid lihtsustusi, näiteks erisoodustuste maksustamist tööandja tasandil, ilma erisoodustuse saajaid isikustamata, ja vähendab tunduvalt ettevõtete halduskoormust. Astmelise maksu korral tuleks üle vaadata ka äriühingu tulumaksu määr, mis praegu kattub füüsilise isiku maksumääraga. Füüsilise isiku tulumaksu määrast madalam äriühingu maksumäär süvendaks veelgi maksumaksjate soovi võtta äriühingust tulu välja palga või juhatuse liikme tasu asemel dividendidena. Tagajärg oleks loomulikult sotsiaalmaksu kadu. Eri tululiigid tuleks erinevalt maksustada, mis oleks väga suur probleem. Lisaks palgatulule võib maksustatavat tulu saada ka muus vormis, näiteks kapitalituluna, millele on iseloomulik märksa suurem tulutasemete kõikumine aastati kui palgatulu puhul. Dividende võetakse ju ebastabiilselt välja ja saadakse ebaõiglaselt kõrge maksumäär ning see võib olla samas pikaajalise töö tulemus. Kindlasti soodustab astmeline tulumaks püüdu tulu varjata või ajatada, vältimaks kõrgemat määra, ja haldamine läheks keerulisemaks. Ma arvan, et kui me tahame ikkagi inimesi, häid spetsialiste kodumaal hoida ja majandusstruktuuri parandada, siis  ei tohi suuremaid tulusid diskrimineerida.
Kohe lõpetan. OECD on märkinud, et väheste maksusoodustustega proportsionaalne maksusüsteem vähendab halduskoormust ning moonutusi maksumaksjate käitumises. Astmeline tulumaks seevastu vähendab motivatsiooni töötada ja inimkapitali investeerida, lisaks ajendab see maksumaksjaid maksudest kõrvale hoidma ning suurendab varimajanduse osakaalu, mis omakorda vähendab maksulaekumisi ning põhjustab ebavõrdset kohtlemist. Tänan!

Tänan, lugupeetud rahandusminister! Nüüd on teil võimalus vastata küsimustele. Palun, kolleeg Kadri Simson!

Aitäh! Lugupeetud rahandusminister! Loomulikult tahaks küsida päris mitme asja kohta, aga paraku on mul võimalik esitada ainult üks küsimus ja seetõttu ma soovin saada täpsustust. Te ütlesite, et teie meelest ei ole senikaua, kuni riigieelarve on defitsiidis, õige otseseid tööjõumakse vähendada. Ometi olete koos Andres Lipstokiga saatnud oma Euroopa kolleegidele kirja, kus te annate lubaduse, et edaspidi tööjõumakse alandatakse ja see tasakaalustatakse kaudsete maksude tõusuga. Ka teie erakonna valimisprogrammis on kirjas, et kõige suurema sissetulekuga inimestele tehakse maksuvabastus sotsiaalmaksu näol. Kuidas te suhtute siis sellesse, et pensionikassasse ja haigekassasse tuleb ligi miljardine auk, sest tahetakse teha maksuvabastus palkade puhul, mille suurus on vähemalt kaks keskmist palka, või ma ei tea täpselt, kust maalt te tahate seda maksuvabastust teha?

Aitäh! Te tsiteerite siin meid vildakalt, aga eks see ole teie komme. Kahest keskmisest palgast ei ole kunagi juttu olnud. Kuhugi Euroopasse antud lubadusest midagi teha ei saa tegelikult rääkida. Me oleme rääkinud oma hoiakutest, me oleme toetanud sedasama kasvusõbralikku maksusüsteemi, et kanda maksukoormus tööjõu asemel pigem tarbimisele, ja sedasama rääkisin ka mina siin. Mis puudutab sotsiaalmaksu lage või teisi selliseid meetmeid, siis põhimõtteliselt saab neid toetada, aga kui te vaatate, siis ainsana kõigist erakondadest oleme meie oma programmis välja hõiganud, et kõik asjad, kõik lubadused on seotud eelarvevõimalustega. Teatavasti tahame 2013. aastaks jõuda eelarve ülejäägini. Täiendava kulude kärpimise korral jõuaksime sinna varem, aga see on raske ja ma kardan, et valimistel on pigem surve kulude suurendamisele. Nii nagu ka IMF on oma raportis öelnud, oleme täpselt sama meelt, et nalja ei tohi eelarvega teha, need ajad võiksid möödas olla, kus  lihtsalt lubatakse ja ei arvutata. Me oleme alati arvutanud, aga me ei ole kunagi nii selgelt välja öelnud, et need lubadused on seotud eelarvega. Seda võiksid kõik erakonnad teha.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Aitäh, proua esimees! Lugupeetud härra minister! Nii Reformierakond kui ka IRL on ütelnud, et astmelise tulumaksu süsteem on vasakpoolne. No olgu ta siis vasakpoolne ja olgu siis Ameerika Ühendriigid ja paljud Euroopa suured riigid kõik vasakpoolse süsteemiga. Aga minu meelest on veel vasakpoolsem varamaks, mis on samuti väga paljudes riikides ja mida IMF soovitas järjekordselt ka Eestile. Kuidas te suhtute varamaksu ja kas te võite kinnitada, et järgmise nelja aasta jooksul, juhul kui teie olete valitsuskoalitsioonis, ei tule Eestis varamaksu?

Aitäh hea küsimuse eest! Kõigepealt ma täpsustan, et kui oli sotsiaalmaksu lae küsimus, siis kuulus ka Keskerakond nende hulka, kes seda tagant kiitis. Nii et me ei olegi siin eri positsioonidel. Aga sidugem see siiski eelarvega. Ma nägin üht sellist küsitlust, ma ei mäleta, kes seda ütles, aga Keskerakonna esindaja avaldas kindlasti toetust.
Varamakse võiksin ma ju maksutehniliselt toetada, minu autoriteedid, nii IMF kui ka OECD, toetavad neid, aga ma ei toeta neid meie tingimustes. Meie varad on väga vähe seotud jooksvate tuludega, st päritud ja mitte pikaajalise, ütleme, kapitali loomuliku akumulatsiooniga. Kuidas ma ütlengi, nende korterite ja majade turuväärtus on madal, aga isegi kui need maksustada madala määraga, ei ole nende omanikud tihti maksevõimelised. Enamgi veel, praeguse üldise restruktureerimise tulemusena on väga paljud soetanud vara laenu peale ja sinna maksu lisada on hästi keeruline. Ma võin üle korrata, et tulumaksuvabastus eluasemelaenu puhul on väga halb meede, seda ütlevad ka rahvusvahelised autoriteedid meile muide iga kord, kui maksuküsimused üleval on, aga kinnisvaramaks on juba selgelt liiast.
Tööjõumaksude koha pealt jäi vist mainimata, et see, mille alandamisega me arvutuste järgi kindlasti hakkama saame, on töötuskindlustusmaks, ja sealt edasi peame olema rahulikud, kuhugi tõtata ei saa. Töötuskindlustusmaksu suurendati väga halval ajal ja nüüd me peame taastama eelkõige töötukassa. Ma ei prognoosiks küll ühegi koalitsiooni puhul mingit varamaksu, meie seda kindlasti ei toeta. Kaudsetest maksudest ma kujutan ette ainult mõne aktsiisi liigutamist, see on loomulik, viin ja tubakas ei tohi minna ju odavamaks. Tubakaaktsiis meil ju tegelikult seisuga 2012. aasta 1. jaanuar tõuseb. See otsus on langetatud, siin ei ole mingit uudist. Kaudsed maksud, mida me oleme Euroopale kirjeldanud tubakaaktsiisi osas, on ka otsustatud. Aga üldiselt, jah, varamaks ei ole plaanis.

Palun, kolleeg Nikolai Põdramägi!

Aitäh, Riigikogu esimees! Lugupeetud minister! Kui efektiivne ja tulus on proportsionaalne tulumaks, seda me oleme juba kogenud. Enamikus Euroopa Liidu riikides kehtib astmeline tulumaks. Euroopa Liidu seadused on meile aga ülimuslikud. Kui ühel päeval tuleb Euroopa Liidu kontoritest meile korraldus kehtestada ka Eestis astmeline tulumaks, kuidas te siis toimiksite?

Aitäh! Ma rääkisin sellest siin pikalt. Kui kolmandik Euroopa riike ei kasuta seda, siis selline "korraldus" ei saa üldse päevakorrale tõusta. Peale selle ei ole asi ainult nendes riikides, kes ei kasuta astmelist tulumaksu, asi on ka selles, et maksuautonoomiat peetakse lihtsalt väga oluliseks. Ma ei tea teie kogemusi proportsionaalse tulumaksu tõhususega, mida te siin nimetasite, aga minu arust toimib see süsteem hästi. Eriti hästi toimib see juhul, kui me tahame saada Eestisse paremat majandusstruktuuri ja tasuvamaid töökohti. Neid ei ole mõtet tappa diskrimineeriva maksustamisega. Ma loodan, et ka teie, kes te olete avaldanud toetust sotsiaalmaksu laele, pidasite seda silmas. Ma mõtlen ka inimeste peale. Te olete väga palju rääkinud inimeste välismaale minekust. Väga headele spetsialistidele on Eestis raske maksta väärilist palka, väärilist ehk ei olegi väga raske, aga raske on maksta Euroopas konkurentsivõimelist palka. Küll aga saame mitte võtta maksudega ebaproportsionaalselt palju ära ja seda me olemegi teinud. Ma arvan, et maksundus ei ole Eestist lahkumise põhjus. Vastupidi, see hoiab inimesi Eestis kinni. Ei ole meil vaja joosta palganumbrite järel, sest me teame, et me ei pea nii palju riigile ära maksma.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra rahandusminister! Avan läbirääkimised ja  kutsun kõnepulti kolleeg Kadri Simsoni.

Rahandusminister lõpetas oma küsimustele vastamise sellega, et Eestis on väga raske maksta headele inimestele väärilist palka. Aga olgem ausad, et enamik neist inimestest, kes Eestist ära lähevad, lahkuvad riikidesse, kus on astmeline tulumaks. See näitab, et selline maksusüsteem ei ole mitte peletuslik, vaid pigem annab sellise maksubaasiga riik töötajatele stabiilsuse. Minister mainis ka seda, et astmeline tulumaks on tema meelest hädalahendus ja ei ole majanduskasvu seisukohalt edukas. Aga olgem ausad, astmelisel tulumaksul on väga suur võimalus majanduse buume ja järske kukkumisi stabiliseerida. Kui on head ajad, siis inimeste sissetulekud kasvavad ja nad liiguvad tõenäoliselt tänu suurtele palgatõusudele kõrgemasse maksuastmesse, mis tähendab, et tulusid ei lasta nii kiiresti mullistuda ja suureks minna. Ja rasketel aegadel, kui sissetulekud vähenevad, liigub inimene madalamasse maksuastmesse ja seetõttu jääb tema maksukoormus väiksemaks.
Rahandusministri vastustest küsimustele jäi mulje, et kõik vanad Euroopa Liidu riigid, kes on valinud astmelise tulumaksu, on õnnetus olukorras ja Eesti on pioneer, kes katsetab meie enda kodanike peal midagi, millele teised riigid varsti järele tulevad. Lihtsalt üheks näiteks, ministri jaoks võib-olla marginaalseks näiteks, aga siiski üheks ilmekaks näiteks, et see päris nii ei ole, on mul kaasas University of California Berkeley ülikooli professori värskelt välja antud raamat. Tegemist on Robert Reichiga, kes on olnud USA kolmes valitsuses administratsiooni liige ja kes kuulub ka täna president Barack Obama nõuandekotta selles küsimuses, kuidas majandust taastada. Ta on valitud Wall Street Journali, mida isegi meie paremerakonnad ei saa nimetada mõttetuks ajaleheks, Ameerika majandusmõtlejate esikümne sekka. See mees kirjutab sellest, kuidas USA peaks oma maksusüsteemiga edasi minema. Võib-olla te olete tähele pannud, et praegu käivad USA-s tõsised vaidlused selle üle, kas president Obama peaks ellu viima oma lubaduse ja tõstma kõige rikkama maksusegmendi maksumäära tagasi 39,5%-le. Nimelt tehti vabariiklase George W. Bushi valitsusajal kõige rikkamatele maksukingitus ja langetati maksuaste 35%-le. Professor Reich ütleb, et tema meelest peaks kõige suurema sissetulekuga inimestel, sellel top 1%-l  tõstma maksu 55%-le, sellele järgneval 2%-l peaks tõstma maksu 50%-le ja järgneval 5%-l 40%-le. See annaks siis võimaluse alandada maksu kõigil väiksema tuluga inimestel. Pole mõtet koguda maksu neilt inimestelt, kes vastasel juhul kulutaksid selle maksuraha tarbimisse, kulutaksid selle siseturu elavdamiseks ja aitaksid sellega majanduse uuesti jalule. Põhimõtteliselt ongi see ju seesama seisukoht, millest ka meie räägime: raskes majandusolukorras, kus kõik riigid vaatavad riigieelarve tulusid ja kulusid ning püüavad tasakaalu poole, on aeg suurendada ka nende inimeste panust, kes on maksualandustest kõige suurema võidu saanud. Seda, et see ei ole ainult Keskerakonna mõte, vaid laialt arenenud ja debateeritud majanduspoliitiline mõte, kinnitab ka see mul praegu juhuslikult kaasas olev raamat. Nii et ma arvan, et Eestil on aeg lahti öelda dogmadest, mis on meile kaasa toonud need suured tõusud ja veel järsemad langused, millega me oleme sattunud Euroopa suurimate majanduslangejate hulka, ning neil inimestel, kes on maksualandustest kõige rohkem võitnud, on aeg anda tagasi, et Eesti riigieelarves oleks raha haridusele, sotsiaal- ja turvalisusküsimuste lahendamiseks ning päästjate jaoks. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Helle Kalda, Toomas Vareki, Aivar Riisalu, Lauri Laasi, Mailis Repsi, Enn Eesmaa, Kalle Laaneti, Eldar Efendijevi, Nelli Privalova, Vladimir Velmani, Olga Sõtniku, Kalev Kallo, Toivo Tootseni, Arvo Sarapuu, Nikolai Põdramäe, Evelyn Sepa, Ain Seppiku ja Valeri Korbi 17. novembril esitatud arupärimine eurokalkulaatorite kohta. Palun kõnepulti kolleeg Helle Kalda!

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud minister! Head kolleegid! Tänavu 17. novembril esitas 18 Riigikogu Keskerakonna fraktsiooni liiget arupärimise lugupeetud rahandusministrile härra Ligile. Arupärimise teema on eurokalkulaatorid. See on umbes sama teema, mis oli eelmine – astmeline tulumaks –, et me kingime kõikidele maksumaksjate arvel kalkulaatorid. Me teame, et 1. jaanuarist 2011 me läheme üle eurole ja sellega on seotud ka mitmesugused kampaaniad. Kuid kampaania, mis on seotud eurokalkulaatoritega ja mis läks maksumaksjatele maksma 5,5 miljonit krooni, on arusaamatu. Sellise summa maksab ainult kalkulaator pluss kojusaatmine, lisanduvad kulud, mida pidid tegema ametnikud selle protsessi läbiviimiseks. Kindlasti, kui võtta riigieelarvest 5,5 miljonit, siis see ei ole suur summa. Aga mõelge, kui palju oleksid saanud kohalikud omavalitsused selle 5,5 miljoni eest kõikidele inimestele kingitusi teha! Ma  arvan, et mina jõuaksin küll kalkulaatori ise osta, kui ma seda vajalikuks peaksin.
Aga hoopis suurem probleem on see, milline on kalkulaatori kvaliteet. Ja kas rahvas seda tahtis? Meedia on kajastanud, et küsitletutest ainult 10% soovis seda saada. Ma ei hakka ette lugema europarlamendi liikme, roheliste erakonna saadiku Tarandi ütlust, et see võiks üldse prügikasti minna – aga selline tema arvamus on.
Jääb paratamatult mulje, nagu oleks eurokalkulaator tegelikult ühe erakonna, st Reformierakonna jõulukingitus Eesti rahvale. Okei, poleks midagi halba, kui seda oleks tehtud valimiskampaania raames. Laske käia! Aga kui midagi sellist tehakse maksumaksjate arvel, siis me tahaksime selgitust saada, miks see tehti ja kes selle otsustas. Sellest tulenevalt ongi meil kaheksa küsimust. Ma loen põhilised ette ja loodan, et minister loeb ülejäänud.
Kuidas ja kellel tekkis idee Eesti rahvale eurokalkulaatorid kinkida? Teiseks: kas Rahandusministeerium tegi enne kalkulaatorite tellimist asjaomaste kulude analüüsi? Kui jah, siis milline oli analüüsi sisu ja milline oli tulemus? Kes selle analüüsi tegelikult koostas? Kui ei, siis milline on Rahandusministeeriumi põhjendus sellele kulutusele? Kolmandaks: kuidas ja millistel tingimustel toimus riigihange kalkulaatorite hankimiseks? Miks telliti just Hiinast ja kas odavamalt pakkujaid ei olnud? Neljandaks: millistest vahenditest need kulutused tehti, milliselt eelarverealt kampaaniat rahastati ja kas see summa on ka sihipäraselt kasutatud? Kelle arvel eelarves vastav kärbe tehti? Kas asjaomane eelarverida sisaldab veel vaba raha, mida saab mõneks kampaaniaks kasutada? Kas analoogseid kampaaniaid tuleb veel? Kuidas hindate eurokalkulaatori vajadust ja kvaliteeti personaalselt? Mida reaalselt soovis Rahandusministeerium saavutada selle jaotamisega? Ja on veel paar küsimust. Alla on kirjutanud, nagu ma ütlesin, 18 Riigikogu liiget. Aitäh teile!

Aitäh, kolleeg Helle Kalda! Palun teid, lugupeetud rahandusminister, kõnepulti!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Kõigepealt ma südamest tänan selle arupärimise eest, sellise rõõmsa teema eest nii enda kui ka eurokalkulaatori nimel! See on tõeline läbimurre, kui parlament ja rahandusminister saavad aega veeta ühe väikese vidina saatuse üle aru pärides ja vastates. Kõigepealt te räägite siin meedia kajastusest. Ma kahtlustan, et tegemist on ühe Kesknädala küsitlusega või on see mõni selline netikommentaatorite seas armastatud klick-küsitlus. Mina ei tea, kui suur on kalkulaatori toetuse määr, aga see, et vaid 10% hakkab seda kasutama, on kindlasti vale. Ja prügikasti, ma heale sugulasele Indrekule ütlen, ei maksa seda panna, sest see on keskkonnaohtlik jääde ja rohelised võiksid seda esimeses järjekorras teada. Andke inimestele, kellel seda pole! Neid inimesi on ja need inimesed käivad seda Rahandusministeeriumist aeg-ajalt küsimas.
Nüüd täpsemad küsimused. Kuidas tekkis idee? See idee oli olemas ammu enne meid. Seda tegid teised riigid enne meid ja meie tegime seda nii nende eeskujul kui ka Euroopa Komisjoni tungival soovitusel. See on üleeuroopaline idee, mis sisuliselt surutakse asjaosalistele peale, vastasel korral riike kritiseeritakse. Tegemist ei ole millegi muu kui tarbijakaitsemeetmetega, nii nagu hindade topeltkuvamine – et tarbija ei saaks petta. See ei olnud meie otsus ega valik. Mis puutub populaarsusse, mis Kesknädala järgi on 10%, siis Küprose elanikest 91% pidas kalkulaatorit vajalikuks või väga vajalikuks, Sloveenias oli see näitaja 72%, Slovakkias 64% ja Eesti küsitluse tulemused selguvad 21. detsembril. Mul on väga kahju, et Argo Ideoni ja Indrek Tarandi algatusel on selline põlastuskampaania tekkinud ning et teie seda siin jätkate.
Ma arvan, et üleolevat suhtumist eurokalkulaatorisse ei ole vaja kellelgi näidata. Osal inimestel on seda vaja. Ma arvan, et see on päris tore vidin. Huvi tõttu on meil tulnud juurde tellida üle 20 000 kalkulaatori, sest need said meil otsa – kusagil andmebaasides oli ebatäpsus, nii nagu seda tihti juhtub. Pöördumisi on olnud väga palju, neid tahetakse juurde. Eesti puhul on probleem lihtsalt kursi keerukuses, just seetõttu on kalkulaatorit Eestis võib-olla rohkem vaja. 15,6466 ei ole arv, millega kõik on harjunud arvutama.
Kas Rahandusministeerium teostas enne tellimist ka reaalseid analüüse kulutuste tasuvuse kohta? Nagu ma ütlesin, me toetusime teiste riikide kogemustele ja tungivale soovitusele. Me ei pea seda äriprojektiks, kus on mingi tasuvusmäär vajalik, me kaitseme sellega tarbijaid. Paljud inimesed, nagu ma ütlesin, on selle üle rõõmsad. Mitte keegi ei kannata selle pärast! Nii et olge suuremeelsed. Ma arvan, et Riigikogu ei pruugi seda asja arutada, aga võib arutada – vahel võib olla ka selliseid lõbusamaid teemasid.
Kolmas küsimus: "Kuidas ja millistel tingimustel toimus kalkulaatorite hankimiseks riigihange? Kes hankel osalesid ja kas võitis odavaim pakkumine?" Ettevalmistused algasid maikuus, kui meil ei olnud veel ametlikku otsust eurole ülemineku ega kursi kohta. Kuigi me olime asjas sada protsenti kindlad, ei olnud meil formaalselt õigust suuri kulutusi teha. Me alustasime varakult. Kui ma varem ei maininud, siis mainin nüüd, et poole summast maksab Euroopa Komisjon. Selle tõttu oli eriti oluline see hange õigesti ajastada ja loomulikult ka täpselt teha. Kaasatud oli EAS ja ka Euroopa Komisjon. 25. juuniks laekus kolm pakkumist: OÜ Logotrade, OÜ Heatuju Maaletooja ja Bai Li. Parim pakkuja Logotrade soovis alustada läbirääkimisi pakkumise muutmiseks, kuid see oli selles hankefaasis lubamatu – meil ei olnud ju õigust võtta kohustusi. Esimene hange lõpetati põhjusel, et läbirääkimistega kirjalikul pakkumisel parima hinnapakkumuse teinud pakkuja ei suutnud oma pakkumuse juurde jääda ega tõendada tootjafirmaga kindla lepingulise suhte olemasolu. Teised pakkumused olid selleks hetkeks aegunud. Tootjate ja logistika pakkumised olid paraku lühiajalised ning me olime lihtsalt protseduurilises rägastikus, kõik ei toimunud nii libedalt. Tarnekindluse saavutamiseks tehti uus, täpsustatud hange. 16. juulil saadeti pakkumuse esitamise kutse ja hankedokumendid kolmele ettevõttele, kellest tähtajaks ja korrektsete dokumentidega pakkumuse esitas Bai Li. Üks ettevõte esitas puudulikud dokumendid ja ületas tähtaja ning üks ettevõte loobus pakkumust tegemast. Bai Li hind 580 000 kalkulaatori tootmiseks ja transpordiks Eestisse oli kokku 0,67 dollarit ühe kalkulaatori kohta. Kuna kurss muutus vahepeal meile soodsamaks, siis ka kogu tehing ise. Kalkulaatorid valmisid tähtajaks, 15. septembriks. Tootjaga sõlmitud hankelepingu ja Eesti vahendajafirma esitatud parima pakkumuse maksumuse vahe oli pea pool miljonit krooni.
Millistest vahenditest kulutus tehti? Eks ikka eurokommunikatsioonivahenditest. Ja kõike seda te peate rahanduskomisjoni liikmetena teadma, arupärimise eestvedajad! See oli 2010. aasta riigieelarves reservvahendite koosseisus ja sellest on siin palju juttu olnud. Veel kord: poole maksab Euroopa Komisjon, see on ühisüritus. Milliselt realt rahastati, seda ma vastasin. Kas summa oli sihipäraseks kasutamiseks? Kõik summad riigieelarves on sihipäraseks kasutamiseks. Kelle arvel kärbe tehti? Ma ei oska sellele vastata. Ütleme siis, et teie tiibade arvel – ma ei tea, ma ei saa sellest küsimusest aru. Kas see eelarverida sisaldab veel vaba raha? Kogu see eelarverida on euroteavituseks ja sellest on juba palju juttu olnud. Kas ministeeriumil on plaanis veel mõni suurejooneline kampaaniaprojekt seoses euroga? See kampaania, nagu öeldud, jätkub ka 2011. aasta alguses.
Kuidas hindate eurokalkulaatori vajalikkust personaalselt? Ma arvan, et teil on sellest juba kasu olnud ja paljudel inimestel on veel kasu. On raske öelda, kui objektiivne too küsitlus tuleb, ei tea, kuidas inimesed vastavad. Aga ma olen ka ajakirjanikele öelnud, et ei maksa seda teemat asjatult sapiga üle valada, sest euro pole ikkagi mitte kalkulaatori küsimus, kalkulaator on lihtsalt üks tarbijakaitsevahend. Mida reaalselt soovis Rahandusministeerium saavutada? Sai nagu seletatud: kaitsta tarbijat. Aga te küsite seda veel ja veel! Inimesed peavad teadma, mis asjad maksavad ja kas hinnad on õigesti ümardatud, ega kaupmees ei võta nendelt ülemäärast hinda. See on ju lihtne seletus! Kas lihtsakoeline meediakajastus ja infolehed ei oleks eesmärki täitnud? Kõigepealt, kas te peate silmas korrutustabeli avaldamist? Siin on tegemist kuuekohalise numbriga. Kas te kujutate seda tabeli suurust ette? Ma ei näe sellist võimalust. Samas infomaterjali ja otsepostitust on meil ka üksjagu, nagu te olete oma kodus märganud. Me läheneme kõigile sihtgruppidele individuaalselt ja vaatame, mida kellelgi kõige rohkem vaja on. Osale on infomaterjalid tähtsamad, teistele mitte, täpselt nagu kalkulaatorite puhul. Me oleme seadnud oma eesmärgiks tagada vähemalt 90% Eesti elanikkonna teavitamine olulistest eurole ülemineku aspektidest ja me oleme novembris küsitluse järgi saanud vastuseks 89% – nii et naljakas, 1% jääb puudu.
Kas nimetatud kampaania, mille käigus eurokalkulaatorid inimesteni peaksid jõudma, on vaadeldav kui Reformierakonna varjatud reklaam valimisteks? Nagu ma aru saan, sõltuvalt silmadest võib see nii paista küll, teie silmad on seda niimoodi näinud. Aga ma tuletan meelde, et see on siiski Euroopa Komisjoni projekt eri riikides. Seda võib vaadelda ka nii, et esimene pakkumine kompuutritootjalt oli Reformierakonna värvides ja me küll ei tellinud selle asemel rohelisi kalkulaatoreid, aga pidasime tõesti paremaks neid värve siiski mitte kasutada. Aitäh!

Suur tänu, lugupeetud rahandusminister! Palun, nüüd küsimused! Kolleeg Mai Treial!

Lugupeetud minister! Minu poole on pöördunud üks grupp Rõngu valla inimesi, kes kurdavad, et eurokalkulaatorid saadeti koju postkastidesse, aga teatavasti kõikidel ei ole postkaste, nad käivad ise sides oma ajalehti ja kirju ära toomas. Need inimesed pole kalkulaatoreid saanud. Kuidas nemad ka saaksid endale kalkulaatorid, kelle poole nad peaksid pöörduma? Ja kuidas see jaotamine välja nägi?

Kui aus olla, siis ma ei ole sellest küsimusest kuulnud. Pean vabandust paluma, et ma olen nii hooletu olnud. Tegelikult minu igapäevase töö hulka ei kuulu reklaammaterjalid ja tarbijakaitse, see on selline asi, millega tegeleb asjatundjate komisjon. Ma fikseerin selle probleemi ja annan info edasi. Mulle on selline asi üllatuseks. Aga meil on olemas infotelefon, mille numbrit ma ei oska küll praegu täpselt öelda – jälle minu viga. Hulk inimesi on pöördunud otse Rahandusministeeriumisse, nende hulgas on ka pahaseid inimesi päris palju olnud. Me oleme praegu selle missiooni täitjad ja meie poole võib pöörduda küll. Võib selle euroinfo telefoninumbri üles otsida ja anda märku, see on kõige lihtsam tee. Aga eks ma pea ka nüüd endale selgeks tegema, kas "kiri nõudmiseni" tänapäeval ka töötab.

Palun, kolleeg Helle Kalda!

Lugupeetud minister! Te mainisite oma ettekandes, et seda teemat on arutatud ka rahanduskomisjonis. Kurb, kuid peab tõdema, et kahjuks ei ole. On küsimus olnud, aga seda pole arutatud. Aga mul on hoopis selline küsimus. Te ütlesite oma ettekandes, et poole rahast maksis kinni euroliit. Kui teie väitsite, et 5,5 miljonit krooni eraldati selleks riigieelarvest, kas see siis tähendab, et see maksis kokku 11 miljonit? Kui palju see tegelikult läks maksma? Ja kui tellitakse veel juurde, siis kui palju kogu see summa ikkagi on?

Need on eelarve seisukohalt kopikad. Olen seda nentinud nii siin kui ka rahanduskomisjonis, et euroga seotud teavituskampaaniaks on eraldi summa valitsuse reservis – seda ma olen kindlalt vastanud. Kalkulaatorid üksikküsimusena ei ole veel kõne all olnud. Mis puutub 5,5 miljonisse, siis algul me maksame asja kinni, aga Euroopa Komisjon maksab meile pool summat tagasi. Algusest peale on niisugune plaan olnud, aga formaliseerida sai selle ikkagi alles siis, kui oli tulnud eurootsus ja kui meie hange oli läbi. Ega Euroopa Komisjon ei maksa niisama summasid välja. Ma kordan veel kord üle: see pole mitte euroliidu, vaid Euroopa Komisjoni eelarve. See ei ole mitte Eestile varem eraldatud raha, tegu on Euroopa Komisjoni eraldi eelarvega.

Palun, kolleeg Olga Sõtnik!

Lugupeetud härra minister! Ka mina olen üks õnnelikest, kes selle kalkulaatori kätte on saanud. See küll oli natuke vigane: ekraan oli katki. Arvan nagu väga paljud minu tuttavad, et tegemist on täiesti mõttetu riigi raha raiskamisega, ma ei hakka seda kasutama. Aga mis on huvitav: selle kalkulaatoriga koos saabus üks kiri, millele olid alla kirjutanud härra rahandusminister ja üks Euroopa ametnik. Isiklikult mulle tundub, et tegemist on rahandusministri varjatud valimiseelse reklaamiga. Kas teil ei ole sellist tunnet, et eurokalkulaatorite saatmise taga on tegelikult soov teha järjekordselt härra Jürgen Ligile reklaami?

Ma sain aru küll, et teil on selline tunne – see arupärimine ju ainult selleks esitatud ongi, et näidata oma üleolevat suhtumist väiksesse karbikesse ühelt poolt ja teiseks süüdistada mind kampaanias. Nagu ma ütlesin, originaalis oli kalkulaator sini-kollane, me lasksime ta ümber teha ja ütlesime, et meile need värvid ei sobi. Teiseks, see üks "Euroopa ametnik" oli Euroopa Liidu rahandusvolinik ja on traditsioon selline kiri saata. Mina olin ka skeptiline ja esitasin samasisulise küsimuse, aga kui te seda teksti vaatate, siis seal on jutt ainult Euroopa ühisest ideest. Muide, Euroopa Komisjon saatis pika ja väga mahlaka teksti, hästi emotsionaalse ja eurot kiitva, mina olin see, kes tegi selle väga lakooniliseks ja palju kuivemaks. Mina olin see! Euroopa Komisjon ja Euroopa rahandusvolinik ei olnud sellega rahul ning mul tuli selgitada, et me ei taha teha mingisugust siirupist reklaami. Me tahame märkida olulised punktid, et see kõik ei paistaks välja ülesuhkurdatuna. Ja nii enam-vähem see tekst alles jäi. Natukene läks ta veel kehvemaks, minu näpp ei ajanud kogu aeg seal järge, aga ma leppisin lõpptulemusega. Ent tõesti, me tegime kaaskirja nii apoliitiliseks kui võimalik ja mul ei olnud kuidagi võimalik öelda Euroopa Komisjonile, et meie seda ei tee. Las teised riigid teevad, meie ei tee. Ei ole võimalik! See on ühine solidaarne üritus nii nagu euro tervikuna. Ma räägin seda päris tõsiselt. Töö, mida ma teen rahandusministrina, on üks väga ühine üritus, ja see hõlmab ka nende distsiplineerimist, kes ei pinguta piisavalt.

Palun, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud rahandusminister! Ma täiesti siiralt usun, et te tunnete ennast ebamugavalt, kui teid reklaami sisse pannakse. Ma usun ka, et suvepäevadel, kui Reformierakond pani teid koos Ansipi ja Kallasega nagu Lenini, Marxi ja Engelsi profiilis T-särgile, siis ei olnud see mugav tunne küll mitte. Aga kas nüüd, kui eurokalkulaatorid ja kirjad on laiali saadetud, on valitsus kõik teinud ja te võite kindlalt öelda, et Eesti inimesed on ka kõige väiksemas maakohas euro tulekuks valmis? Eesti euromünte reklaamides on kogu aeg räägitud, et euromündi tagaküljel on Eesti kaart. Kas te näiteks ei karda, et tegelikult tuleb euromüntidena kasutusele ka teiste riikide münte ja see võib mõnda inimest väga üllatada? Kas valitsus on kõik teinud? Kas me oleme sada protsenti valmis?

Mis minu tunnetesse puutub, siis enda pildi nägemine niisugusel paberil tekitab kahetisi tundeid. Ühelt poolt on tõepoolest natukene piinlik postiga ringi sõita, aga teistpidi tunnen ma end ausalt öeldes eurooplasena ega häbene seda kampaaniat. Euro kui üritus on ikka ülimalt vajalik. Ma arvan, et selle abil me suudame ka üksikud riigid hädast lõpuks välja aidata.
Kas kõik on tehtud? Me täna alles istusime Stenbocki majas, kus olid kohal kõik asjaosalised – kaupmehed, pankurid, võtmeministrid ja keskpank loomulikult –, ning arutasime, mis on tehtud. Rahandusministeeriumil on suur vastutus, aga rahandusminister kõiki tehnilisi üksikasju kirjeldada ei oska. Meil on asjatundjate komisjon, seitse alamkomisjoni – väga palju on teha, sealhulgas väga palju tehnilisi töid ja pretensioonide-soovide lahendamist. Kui me seame eesmärgiks 90% inimesi teadlikuks teha, siis see tähendab, et me ei loodagi jõuda 10%-ni – see kõlab kohutavalt, aga nii on. See on siiski palju suurem arv, kui on näiteks lehelugejaid, rääkimata eesti keele oskajatest. Me oleme seda teinud sihtgrupiti. Me oleme teinud sada imet ja ma arvan, et inimesed, kes on seda tööd teinud, väärivad ikkagi austust. Siin pole loomulikult taga mitte ainult ministeerium, siin on taga keskpank, kaupmehed, kommertspangad – kõik nad panevad väga palju energiat ja väga palju raha sellesse üritusse. Ma täna küsisin veel kaupmeeste käest ja nad ütlesid, et ei viriseta. Väga raske on, aga ei viriseta. Ning mul on selle üle hea meel.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Hea minister! Sa ütlesid, et õige varsti peaks selguma selle küsitluse tulemus, kui paljudele tundub eurokalkulaator vajalik olevat. Et ühes, teises ja kolmandas riigis olid andmed sellised ja et meil selgub see õige varsti. Kas sellist küsitlust ei oleks võinud korraldada enne tellimuse tegemist? Mis mõte on seda tagantjärele teha?

Veel kord: me teeme kogu aeg niisuguseid küsitlusi. Need on vajalikud inimeste meelsuse väljaselgitamiseks, ka soovituse andmiseks järgmistele riikidele. Ma lugesin selle nimekirja ette, see on meile orientiir. Ei ole tegemist asjaga, mida me peaksime vaidlustama, kui Küprosel on pooldajaid 91%, Slovakkias 64%, Sloveenias 72%. See oli mõistagi meile üks vastuseid juba algusest peale, aga ma siiski väga tahan rõhutada: kogu Euroopa ürituse puhul väga jonnakas ei ole mõtet olla. Sa ikkagi saad sealt konsultatsiooni ja meile on loomulikult Euroopa Komisjon andnud palju detailideni ulatuvat informatsiooni, aga samamoodi on palju andnud näiteks Slovakkia. Me kasutame võõrast kogemust ja saame tagantjärele teada, kuidas see Eestis töötas.
Aga enne küsida olnuks selles mõttes kummaline, et inimene oleks vastu küsinud: aga mis see on, mille vajalikkust me hindame? Mis asi see on? Mina ei oleks osanud vastata. Ma võin ju ka kõhelda, kas kalkulaator on vajalik, aga jätan selle teiste otsustada. Tavalise kalkulaatorina töötab see ikka ja mina jätan selle kindlasti reliikviana alles. See on võib-olla meie eluajal üks viimaseid suuri ühinemisi. Eelmine oli nädal tagasi OECD, mis on selgelt kõrgliiga. Eurotsoon on kõrgliiga Euroopa kontekstis ja ma arvan, et see kalkulaator jääb seda sümboliseerima. Need rahatähed – ühest on  kena mälestus, teine on käibes. Aga kalkulaator, naljakas vidin, meenutab sedagi, kuidas Riigikogus päriti tema kohta aru, kuidas inimesed näitasid, kui palju suuremad nad on kalkulaatorist, ja et minu lemmikajakirjanik pühendas sellele terve artikli, kui mõttetu vidin see on. Minu lemmikajakirjanik – järelikult inimeste arvamused ongi erinevad. Mina ei ole kalkulaatori suhtes agressiivne, kuigi mulle tundub, et ma ise seda ei kasuta. Ma arvan, et hulk inimesi kasutab seda ja hulgal inimestel on selle üle hea meel.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra rahandusminister! Avan läbirääkimised ja kutsun kolleeg Helle Kalda kõnepulti.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Mind ajendasid siia pulti tulema vastused, mis me äsja ministrilt saime. Ma tahaksin sel teemal väidelda ja oma argumendid öelda. Esiteks, meedia. Ei, me ei lugenud seda Kesknädalast. Me lugesime seda ametlikust meediast, millele viitas ka minister ise. Seal on selgelt öeldud, et eurokalkulaatoreid telliti 580 000 tükki ja need läksid maksma 4,5 miljonit krooni. Teeb kurvaks, et need maksti kinni maksumaksja rahast: me kõik maksime need kinni, igaüks maksis 10 krooni. Seejuures jäeti rahvalt küsimata, kas ta kalkulaatorit üldse tahab. See sunniti peale: tuleb võtta, kas sulle meeldib või mitte. Ma ei ütle seda, et oli vale eurokalkulaatorid tellida. Kindlasti läheb neid vaja. Ma ei olnuks plaani vastu tellida neid sihtgruppidele, kes kalkulaatorit vajavad. Kuid ma olen täielikult vastu sellele, et kalkulaator kingiti 580 000 inimesele. Ja nagu me täna kuulsime, neid tellitakse veel ja keegi ei oska öelda, kui suureks kogusumma läheb. Ma arvan, et on osa isikuid, kes võinuks selle ise tellida.
Teiseks, sihtgrupile mõeldud kalkulaator pidanuks olema selline, et seda saaks ka kasutada. Aga me oleme neid eurokalkulaatoreid näinud ja mitu pensionäri on minu poole pöördunud küsimusega, kas te annate luubi ka juurde. Neil ei ole võimalik seda kasutada. Klahvistikku peaks olema võimalik normaalselt näppudega vajutada ja inimene peaks neid numbreid ka nägema.
Kogu kampaania oleks võinud tunduvalt paremini teha. Selle oleks võinud viia läbi nii, et kalkulaatorid oleks jagatud kas pankade, kohalike omavalitsuste või sotsiaalosakondade kaudu. Inimesed käivad nagunii pangas, samuti postkontoris. Kes soovib, oleks võinud selle ise hankida. Ma arvan, et meil on väga palju inimesi, kes eurokalkulaatorit ei vaja, ja nagu ütles Tarand, neil tuleb see prügikasti visata. Et mulle see ütlus meeldib, seda ei ole. Aga Tarandil on sada protsenti õigus, et meil oli lihtsalt linnuke kirja pandud, suuremat otstarvet kalkulaatoril ei ole.
Nüüd aga ministri teiste vastuste juurde. Minister andis kaudselt mõista, et me oleme rumalad ja lollid – rahanduskomisjoni liikmed nüüd ei tea, et riigieelarvest oli raha eraldatud. Jah, minister oma ettekandes ütles, et asjaomane rida oli riigieelarves olemas. Siis ta ütles, et kuidas me ei tea, et see oli valitsuse reservfondis. Me teame väga hästi, kuidas valitsuse reservfondi raha kasutatakse. Ei arutata seda Riigikogu rahanduskomisjonis ja veel vähem arutab seda Riigikogu suur saal. Siis väideti, et tegelikult tuleb raha – milline osa raha tuleb, kui suur summa ikkagi? – hoopis Euroopa Liidust. Ka see on praeguses situatsioonis veel lahtine. Mulle on see arusaamatu. Kui me teeme kampaaniat, siis me peaksime täpselt teadma, kust raha tuleb ja kui palju tuleb: kas Euroopast, kui palju kõik maksma läheb ning kes selle lõpuks kinni maksab. Täna me kahjuks selliseid vastuseid küll ministrilt ei saanud. Nüüd aga pöördus minu poole üks pensionär palvega, et öelge ministrile: kui te tulevikus teete selliseid kampaaniaid, kui te teete selliseid otsuseid, siis võiksite ikka arvestada inimestega, kes neid kasutama hakkavad. Praegu nad paluvad, et kui te neid kalkulaatoreid veel tellite, siis inimestel võiks olla võimalik neid ka kasutada. Selline oli minu lõppsõna. Ma võin teile ühe inimese pöördumise saata, kui te arvate, et see on kuskilt Kesknädalast. Aga ta lausa nuttis ja oli väga kibestunud, sest selle 10 krooniga ta oleks midagi muud teinud, kui hankinud kalkulaatori lihtsalt lastelastele mängimiseks. Aitäh teile!

Suur tänu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Lähen järgmise arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Toomas Vareki, Aivar Riisalu, Kadri Simsoni, Tiit Kuusmiku ja Valeri Korbi 9. novembril esitatud arupärimine Maanteeameti tegevuse kohta eraparklate trahviteadete edastamisel. Palun kõnepulti kolleeg Tiit Kuusmiku!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud minister! Head Riigikogu liikmed! Tänavu 9. novembril avaldasid viis Eesti Keskerakonna fraktsiooni liiget soovi esitada arupärimine majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile teemal "Maanteeameti tegevuse kohta eraparklate trahviteadete edastamisel". Eraparklate ühepoolsete parkimislepingute sõlmimine on tekitanud küsimusi juba pikemat aega. 9. novembril saatis õiguskantsler Indrek Teder Maanteeameti peadirektorile kirja, milles märgib, et kui Maanteeamet teeb parklate palvel liiklusregistrisse päringuid ja kasutab sealt saadud andmeid trahviteadete edastamiseks, siis rikub amet põhiõiguste ja vabaduste tagamise põhimõtet ning hea halduse tava. Ka Justiitsministeerium peab Maanteeameti käitumist seadusega vastuolus olevaks. Liiklusseaduse alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruses on selgelt määratletud isikud, kellele tohib lepingu alusel registriandmeid edastada, ning eraparklad nende alla kindlasti ei kuulu. Õiguskantsleri märkuse peale on Maanteeamet lubanud eraparklate lepingud lõpetada. Arupärijad on härra ministrile esitanud neli küsimust ning kuna majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts on küsimused reeglina ka ette lugenud, et oleks hõlpsam vastata, siis jätan praegu küsimused ette lugemata. Ma tänan!

Suur tänu, kolleeg Tiit Kuusmik! Palun teid, lugupeetud majandus- ja kommunikatsiooniminister, vastamiseks kõnepulti!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Head arupärijad! Esimene küsimus: millal ning miks otsustati alustada eraparklate trahviteadete edastamist autoomanikele? Kas teie kui majandusminister olite teadlik selliste lepingute sõlmimisest? Trahviteateid hakati edastama septembris 2008. Lepingute sõlmimise ajal kehtis majandus- ja kommunikatsiooniministri 2005. aasta 11. juuli määrus Eesti Riikliku Autoregistrikeskuse põhimääruse kohta. Lepingute sõlmimisel lähtuti nimetatud määruse §-st 10, mis määratles, et autoregistrikeskuse tegevuse eesmärk on aidata kaasa liiklusohutuse suurendamisele ja liiklusvahendite keskkonnakahjulikkuse vähendamisele, edendada ühistransporti ning pidada liiklusregistrit ja ühistranspordiregistrit, ning määruse § 13 punktidest 5 ja 6, mille kohaselt autoregistrikeskus on kohustatud osalema liiklusohutuse- ja järelevalvealases töös, pidama läbirääkimisi, sõlmima kokkuleppeid-lepinguid füüsiliste ja juriidiliste isikutega vastavalt oma pädevusele. Samuti on lähtutud liiklusseadusest. Liiklusseaduse § 65 kohaselt kehtestab teaduslikul eesmärgil või muu õigustatud huvi puhul andmetele juurdepääsu korra liiklusregistri vastutav töötleja. Selline kord on kehtestatud teede- ja sideministri 2002. aasta 24. aprilli määrusega. Selle määruse § 1 lõike 2 kohaselt võib liiklusregistri andmeid väljastada õigustatud huvi korral, mis muu hulgas võib tuleneda taotleja põhikirjalisest tegevusalast lähtuvast vajadusest. Õigustatud huvi olemasolu ja andmete väljastamise otsustab liiklusregistri volitatud töötleja.
Tollane autoregistrikeskus leidis, et parkimisteenust pakkuva ettevõtte puhul, mille põhikirjaline tegevusala on parklateenuse osutamine, on õigustatud huvi olemas, kuna liiklusregistri andmed aitavad tagada parklateenuse osutamise lepingute täitmist. Samas ei võimaldanud autoregistrikeskus eraparklatele otsest juurdepääsu liiklusregistrile ega edastanud eraparklatele ka liiklusregistri andmeid. Parkimise korraldamine on oluline liikluskorralduslik küsimus. Avalikke, linna pakutavaid parkimiskohti on vähe ja tekkinud tühimiku on täitnud eraparklad. See võimaldab vähendada tänava ääres parkivate autode hulka ja aitab tagada sujuvama liikluse.
Teine küsimus: "Erinevatest allikatest võib lugeda, et trahviteadete edastamisega teenis Maanteeamet tulu, mida paraku lepingute konfidentsiaalsusele viidates ei avalikustata. Millised olid peale tulu teenimise võimaluse ülejäänud argumendid, miks otsustas Maanteeamet trahviteadete edastamise juures erafirmasid abistada?" Sisulise vastuse nendele küsimustele andsin ma esimesele küsimusele vastates. Rõhutan, et tulu teenimine ei olnud eesmärk, selle tuluga kaeti teenuse osutamisega seotud kulutused.
Kolmas küsimus: "Maanteeameti peadirektori asetäitja halduse alal tõdes käesoleva aasta kevadel, et Maanteeamet pole kindel, kas on põhjendatud andmete esitamine eraparklatele. Seega oli Maanteeametile juba enne õiguskantsleri kirja selge, et selline skeem võib olla seadustega vastuolus. Miks ei tegeldud probleemi lahendamisega juba siis?" Oluline on eristada andmete esitamist eraparklate omanikele ning Maanteeameti poolt isikutele trahviteadete edastamist. Maanteeameti poolt isikutele trahviteadete edastamisel eraparklate omanikele liiklusregistri andmeid ei esitatud. Maanteeameti peadirektori väljendatud kahtlused, mida arupärimise esitajad oma küsimuses kasutanud on, puudutasid liiklusregistri andmete edastamist, isikutele trahviteadete edastamist need ei puudutanud. Maanteeamet on korduvalt liiklusregistri andmeid puudutavat teemat arutanud ka Andmekaitse Inspektsiooniga. Andmekaitse Inspektsioon on olnud alati seisukohal, et igasugune liiklusregistri andmete andmine otse eraparklate omanikele on kindlasti vastuolus andmekaitse põhimõtetega. Samas ei näinud nad probleemi selles, et Maanteeamet edastab ise kirju autoomanikele. Andmekaitse Inspektsiooni hinnangul riivab selline lähenemine kõige vähem kodanike huve ja õigusi ning nad ei näinud selles tegevuses otsest vastuolu kehtivate andmekaitse põhimõtetega. Selle skeemi vastuolu ei olnud enne õiguskantsleri kirja selge, kuid õiguskantsleri hinnangust tulenevalt tehti vajalikud järeldused ja lõpetati trahviteadete saatmine.
Neljas küsimus: "Viimasel paaril aastal on oluliselt vähendatud avaliku sektori kulutusi. Kui palju on selle aja jooksul vähenenud Maanteemeti töötajate arv? Miks ei suuna Maanteeamet oma jõudu teedeehituse riigihangete probleemide lahendamisele, vaid tegeleb hoopis mingisuguste erafirmade huvide rahuldamisega?" Maanteeameti töötajate arv oli vähenenud 1. juuliks 2009 kokku 25 inimese võrra, 1. jaanuariks 2010 aga 17 inimese võrra. Nagu eespool mainitud, käsitles Maanteeamet kirjade edastamist kui liiklusohutuse tagamise ühte sammu. Trahviteadete edastamise töömahu võrdlemine riigihangete probleemide lahendamisega on kohatu – need töömahud ei ole võrreldavad. Kirjade edastamise töömaht on äärmiselt väike ning seda tegid muude tööde kõrvalt inimesed, kes ei tegele ei teedeehitusega ega teedeehituse riigihangete probleemide lahendamisega.
Kokkuvõtteks rõhutan veel kord, et Maanteeamet ei ole edastanud liiklusregistri andmeid eraparklate omanikele. Isikuandmed ei ole sattunud võõrastesse kätesse ja need on alati olnud kaitstud. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Teile on küsimusi. Palun, kolleeg Tiit Kuusmik!

Lugupeetud minister! Küsimus Maanteeameti kohta. Võib-olla see otseselt küll ei haaku selle konkreetse arupärimisega, aga siiski. Kui hoomatav üldse majandusministeeriumile Maanteeameti tegevus on? Ehk toimetab ta paljudes asjades liialt isepäiselt?

Oi, vägagi hoomatav. Aga kindlasti on Maanteeametil oma ülesanded, mida ta peabki täitma. See oleks ressursi raiskamine, kui me kopeeriksime eri funktsioone. Ministeeriumil on Maanteeametile ülesanded püstitatud, kindlasti kuulub asja juurde järelevalve paljudes aspektides ja muidugi ka koostöö, sest mitmeid küsimusi ei ole võimalik ühe ameti piires lahendada.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Lugupeetud minister! Kui palju teie ministeeriumi eri ametkonnad üldse tegelevad eraparklate küsimustega? Kas eraparklate kohta on kehtestatud mingid miinimumnõuded, millele need peavad vastama, jne?

Kindlasti! See on ju üks olulisi liikluskorralduse elemente, kuidas korraldada parkimist, arvestades Eesti omapära, eri linnade omapära. Milles on probleem? Probleem on selles, et kui linnas on võimalik leida vähegi vaba ruumi ja korraldada autode parkimine mõistlikult, nii et need ei peaks liiklust takistades teede peal seisma, siis see on väga teretulnud. Ideaalne oleks olukord, kus kogu parkimisteenust pakuks munitsipaalvõim oma avalikel aladel, nii nagu see on seadusega väga täpselt reguleeritud. Ka järelevalve ja asjaomased tasud on täpselt reguleeritud. On aga selge, et sellest ei piisa. On väga hea, kui on olemas eraparklad, nii nagu me näeme mitmes Eesti linnas. Tallinnas on neid rohkem, mujal vähem. On ehitatud eraldi parkimismajad ja muud väga tõsiseid investeeringuid nõudnud eraparklad. Neid on igal pool ja nendega probleemi ei ole. Probleem tekib paikades, kus vaba maa on olemas, aga see kuulub eraomanikule. Tõenäoliselt on nende puhul investeerimisotsuste langetamine keerukas, samas on olemas avalik huvi, et teedel pargiks vähem autosid, et autod ei oleks ummikus. Siin on see küsimus! Vaidlusi tekitavad just sellised parklad.
Võtame või sellesama näite, et kui me läheme siit Toompealt alla, siis paistavad vanad Kaarli tenniseväljakud. Ka seal on nüüd eraparkla, aga see ei ole selline eraparkla, nagu on näiteks parkimismaja. Aga ka seal on ilusti märgistatud parkimiskohad ja see loob lisavõimaluse seisvate autodega linnaliiklust mitte takistada. Tõenäoliselt muudaks see parkimisala haldajale ehk sellelesamale eraomanikule asja juba liiga kalliks, kui panna talle peale kohustus teha veel täiendavaid investeeringuid: tõkkepuud, vajaduse korral inimeste teostatav järelevalve. Ning kokkuvõttes peaks selle kinni maksma seesama parkla kasutaja.
Kui selline eraparkla vastab igasugustele nõuetele – mis nõudeid neile ikka enam kehtestada? –, siis on tõesti vahel probleem, et pargitud auto on fikseeritud, aga selle auto juht lihtsalt ei maksa parkimise eest. Kuidas see raha ikkagi kätte saada? Maanteeamet kui ka liikluskorralduse eest vastutav ametkond ja liiklusregistri pidaja leidsid koos Andmekaitse Inspektsiooniga lahenduse, et liiklusregister andmeid ei näita, kuna see oleks kehtivate seaduste järgi privaatsuse rikkumine, kuid võimaldab edastada trahvinõude autojuhile, kes ei ole parkimise eest maksnud. Justkui on lahendus. Kui mina sellest lahendusest teada sain, tundus see ka mulle imelik. Palusin seda analüüsida ja õiguskantsler ütles lõpuks oma seisukoha. Õiguskantsleri seisukohta me usaldame, see on tugevam argument kui tavalise ministeeriumi seisukoht.
Aga praegu on ministeeriumi ülesanne ikkagi leida sellistele probleemidele mingi toimiv õiguslik lahendus. Kui see olnuks olemas, siis me oleksime selle kohe välja pakkunud. Nüüd peaksid selle toimiva õigusliku lahenduse leidma minu arvates juristid. Ma ei näe vajadust kehtestada lisanõudeid parklatele. Seesama Kaarli parkla näide on hea – mis nõudeid me sellele veel kehtestame?! Kohati me kipume niigi nõuete kehtestamisega ogaraks minema.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Kas soovitakse avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata.

Järgmine on Riigikogu liikmete Aivar Riisalu, Kadri Simsoni, Helle Kalda, Valeri Korbi, Tiit Kuusmiku ja Nikolai Põdramäe 9. novembril esitatud arupärimine Kliima- ja Energiaagentuuri toimimise kohta. Palun kõnepulti kolleeg Kadri Simsoni!

Head kolleegid! Selle arupärimise taustaks on tõsiasi, et möödunud aastal otsustati riigieelarvele toetushäälte saamiseks eraldada keerulises eelarveolukorras roheliste ettepanekul Kliima- ja Energiaagentuurile 86 miljonit krooni. See oli ettepanek, millest aasta tagasi ei saanud aru ka rahandusminister. Vähemalt väljendas ta oma arusaamatust avalikult Riigikogu ees. Ometi on ka järgmise aasta eelarvega sama juhtunud: täpselt sama mudeli järgi antakse teatud MTÜ-dele roheliste ettepanekul eelarvest raha. Kliimaagentuur on neist vaieldamatult riigieelarvest kõige suuremaid eraldisi saanud. Lühikest aega tegutsenud agentuur on paistnud silma mitmesuguste skandaalidega. Kõigepealt valiti agentuuri juht ilma konkursita ja ta osutus roheliste erakonna liikmeks. Edasi sai agentuuri nõukoja esimeheks Erakonna Eestimaa Rohelised juhtpoliitik Marek Strandberg, kes ilma konkursita laskis agentuuril 600–1000-kroonise tunnitasuga palgale võtta oma elukaaslase. Selle kohta oleme küsinud ka riigikontrolör Mihkel Oviiri käest, kes 20. septembril andis asjaomasest auditist aru ja ütles, et 20. septembriks oli KredExi raamatupidamine 86 miljonist kroonist välja maksnud 4,3 miljonit krooni ehk 5%. Järelikult sai ta anda hinnangu vaid 5% raha kasutamise kohta. Aga Mihkel Oviir hoiatas, et 60 miljonit on projektitaotlustena soola pandud ja neid projekte on põhimõtteliselt juba ette toetatud ilma avalikku konkurssi välja kuulutamata. Sel päeval, kui me selle arupärimise üle andsime – see oli novembrikuu alguses –, anti rahvusringhäälingu uudistes teada, et Kliima- ja Energiaagentuur kavatseb algatada suure reklaamikampaania, mis tõepoolest ka teoks sai. Tegelikult reklaamiti midagi, mida enam ei olnud otstarbekas reklaamida, sest majandusminister Juhan Parts oli selleks ajaks andnud kinnituse, et kliimaagentuur järgmisel aastal enam ei jätka. Aga 86 miljonit ei ole ka riigieelarves mitte väike summa ning kõik need rahakasutused on tehtud majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsi haldusalas. Pärast seda, kui riigikontrolör Mihkel Oviir oli hoiatanud, et selles valdkonnas toimub suur raha väärkasutamine, oli ainult majandusministril võimalus selle raha kasutamist kontrollida ja juhtida see õigele teele. Seepärast me esitasimegi talle kolm küsimust.
Esiteks küsisime sellesama alanud reklaamikampaania kohta: miks selline kampaania algatati, kui tegelikult ei ole ju enam midagi reklaamida? Teiseks soovisime teada, milliseid kulutusi on tehtud selle 86 miljoni krooni eest. Nagu mainitud, septembriks oli kulutatud ainult 4 miljonit, aga aasta lõpuks tundub, et agentuur saab oma 86 miljoniga ühele poole. Ehk on minister rohkem kursis ja saab meile anda ülevaate, millistele projektidele ja milliste konkursside alusel need summad jagatud on. Kolmas küsimus on selle kohta, mida meie meelest Juhan Parts ei ole saanud teha: ta ei ole saanud anda hinnangut Riigikontrolli äärmiselt kriitilisele ja hoiatavale raportile selle kohta, mida Kliima- ja Energiaagentuuris riigi vahenditega on tehtud. Me palume ministri arvamust, kas ta nõustub riigikontrolöriga, ja küsime, mida ta on sellise raha väärkasutuse peale ette võtnud. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Kadri Simson! Palun teid, lugupeetud minister, kõnepulti!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu liikmed! Vastan teie küsimustele. Esimene küsimus: "Miks kuulutati välja riigihange reklaamide valmistamiseks, kui reklaamitavate programmide teostamiseks tegelikult vahendeid ei ole?" Väide, et asutakse reklaamima projekte, mille elluviimiseks raha ei ole, ei vasta tõele. Nii on minule ette kantud. Reklaamida saab olemasolevaid tooteid ja teenuseid, mida Sihtasutus KredEx ning Kliima- ja Energiaagentuur energiasäästu edendamiseks pakuvad. Sihtasutus KredEx kuulutas 12. augustil 2010 välja riigihanke, et leida partner, kes osutaks perioodil 2010–2012 reklaamiteenuseid energiasäästu võimaluste ja sellealaste toetuste programmide tutvustamiseks. Olemasolevatest toetusmeetmetest lähtuvalt on riigihankes püstitatud ka ülesanne, mille ideelahendusi hankekomisjon parima pakkumise väljavalimiseks hindab. Korterelamute terviklikku rekonstrueerimist toetavad Sihtasutus KredEx ning Kliima- ja Energiaagentuur mitme programmiga. Kliima- ja Energiaagentuur on käivitanud 30 miljoni kroonise projekteerimise ja omanikujärelevalve toetamise meetme, mis on suunatud hea kvaliteediga ehitusprojektide loomise ja kvaliteetse omanikujärelevalve teenuse kättesaadavaks tegemisele. Pärast Kliima- ja Energiaagentuuri ehitusprojekti saamist on korterelamu esindajatel võimalik taotleda Sihtasutusest KredEx ehitustegevuse toetust. Korterelamutele pakutakse veidi üle 750 miljoni krooni soodsaid laene ning lisaks nüüd ka ca 470 miljonit krooni toetust säästvaks renoveerimiseks.
Nagu eeltoodust nähtub, on riik suunanud päris arvestataval hulgal raha vananeva ja kehvas seisus elamufondi parandamisse. Muidugi on elanikkonda vaja olemasolevatest toetusmeetmetest ka teavitada. Julgen öelda, et inimesi tuleks veelgi rohkem teavitada. Reaalne elu näitab, et inimeste teadlikkus selles vallas, miks on mõistlik kortermaju renoveerida ja eriti, miks neid on mõistlik terviklikult renoveerida, on kahjuks veel võrdlemisi algusjärgus. Ei mõisteta, et nii investeeritud raha aitab kommunaalkulusid vähendada ja muudab elukeskkonna paremaks. Siin tuleb teavitamistööd minu hinnangul tunduvalt rohkem teha, kui me seni oleme suutnud.
Teine küsimus on, et praeguseks on agentuuri eraldatud 86 miljonist kroonist alles vaba raha vaid 17 miljonit krooni. Milliseid kulukaid projekte – teie sõnastus! – ja programme on Kliima- ja Energiaagentuur nende vahendite eest teostanud? Kliima- ja Energiaagentuur on 2010. aastal käivitanud toetusmeetmed hoonete energiatõhususe suurendamiseks. Aprillis kuulutati välja kohalikele omavalitsustele suunatud toetusmeede koolide, lasteaedade ja teiste kohalike omavalitsuste hoonete energiatõhusaks renoveerimiseks ja uute energiatõhusate hoonete ehitamiseks. Selle toetusmeetme raames on Kliima- ja Energiaagentuur toetanud järgmisi kohalike omavalitsuste objekte kokku 4,1 miljoni krooni ulatuses: Elva koolimaja, toetus 2 miljonit; Sutlepa vabaajakeskus, toetus 609 170 krooni kui uus ehitis; Kaarepere lasteaed, toetus 1,5 miljonit krooni kui uus ehitis.
Septembris 2010 käivitas Kliima- ja Energiaagentuur korterelamutele suunatud toetusmeetme. Projekteerimise ja omanikujärelevalve toetusmeetme raames toetab Kliima- ja Energiaagentuur korteriühistuid, pakkudes hoonete terviklikuks rekonstrueerimiseks kvaliteetse ehitusprojekti ning selle elluviimise tagamiseks omanikujärelevalve teenust. Toetusmeetme kogumaht on 30 miljonit krooni. Renoveerimistööde tulemuslikkuse tagab professionaalne ehitusprojekt ning asjatundlik omanikujärelevalve. Kuna enamik inimesi ei ole ise ehitamisel energiatõhususe tagamise spetsialistid, siis on korteriühistutel raske leida turul pakutava seast pädevat teenuse osutajat ja teha kindlaks, kas ehitusprojektis on korrektselt kirjas kõik tehnilised lahendused. Selleks, et teha korteriühistutele kättesaadavaks kvaliteetsed ehitusprojektid ja omanikujärelevalve ning tagada Eesti vananeva elamufondi asjatundlik renoveerimine, pakubki Kliima- ja Energiaagentuur kompetentsuskeskusena toetust.
Kliima- ja Energiaagentuur kuulutas augusti lõpus välja ideekonkursi elektritranspordi arendamiseks. Kliima- ja Energiaagentuuri nõukoda on otsustanud parimate ideede elluviimist toetada kokku ca 2,5 miljoni krooniga. Lähinädalatel kuulutatakse välja nn LED-põhise tänavavalgustuse ideekonkursi parimad tööd.
Lisaks on Kliima- ja Energiaagentuuri nõukoda otsustanud eraldada kuni üks miljon krooni Tallinna linnale loomaaia keskkonnahariduskeskuse rajamiseks. Kuna Tallinna linn on soovinud viia loomaaia keskkonnahariduskeskuse ideekavandi vastavusse energiasäästlike hoonete põhimõtetega ning demonstreerida võimalikult suurele hulgale inimestele energiasäästlikku hoonet, siis pöörduti abi ja nõu saamiseks Kliima- ja Energiaagentuuri poole. Kliima- ja Energiaagentuur annab nõu, kuidas kohandada uue hoone arhitektuurne lahendus energiasäästu põhimõtetega, abistades vajaduse korral ka projekteerimise protsessis. Lisaks annab Kliima- ja Energiaagentuur Tallinna linnale täiendavalt eeltööde kulude katteks kuni üks miljon krooni.
Mitme partneri koostöös – need on AS Swedbank, Sihtasutus KredEx, Eesti Energia, Tallinna Tehnikaülikool ja Tallinna linn – viiakse läbi Sõpruse puiestee 244 näidispaneelelamu energiatõhus renoveerimine. Kliima- ja Energiaagentuur panustab näidislahenduse väljatöötamisse kõige suuremas mahus ehk kuni 1,5 miljonit krooni. Kliima- ja Energiaagentuuri toetus on suunatud soojatagastusega ventilatsioonisüsteemi rajamisele ja ehitustööde kvaliteedi järelevalvele. Ka on Kliima- ja Energiaagentuur teostanud ehitusprojekti kvaliteedi järelevalvet, teinud hoone ehitusprojekti koostamise energiaarvutusi ja andnud ekspertnõu projektipartneritele.
Kliima- ja Energiaagentuuri nõukoda on võtnud vastu otsuse toetada korterelamute näidisrenoveerimist ja ehitamist väljaspool Tallinna ja Harjumaad kuni 9 miljoni krooni ulatuses. Kliima- ja Energiaagentuuri nõukoda on samuti otsustanud toetada Kurenurme päikesepargi rajamist, mis on Eestis esimene omasugune. Päikesest elektrienergia tootmine on majanduslikult kulukas, selliste ettevõtmiste tasuvusaeg on tavapärasest tunduvalt pikem ning kasumimarginaal tavapärasest märksa väiksem. Samas pole meil praegu andmeid, kui palju Eestis aasta ringi päikeseelektrit toodetakse. Selleks, et kujundada riiklikult põhjendatud seisukoht täiendava taastuvenergiaallika kasutuselevõtuks, on riigil mõistlik toetada päikeseelektri n-ö testjaama rajamist. Testjaamast saadavate andmete pinnal saame tulevikus otsustada, kas üldse ja kui, siis millises mahus on mõttekas Eestis päikesest elektrienergia tootmist arendada ja toetada.
Edasi, mõeldes eramajaomanikele ja inimestele, kes soovivad lähitulevikus hakata eramajas elama, otsustas Kliima- ja Energiaagentuuri nõukoda lasta ehitada kaks tüüplahenduse järgi rajatud energiasäästlikku ühepereelamut. Soovides ehitada uued hooned maksimaalse külastatavusega asukohta, leidis nõukoda, et need võiks püsti panna Jõelähtme golfiklubi territooriumil, kuna seal on kavas korraldada elamumess. Selle otsuse elluviimiseks korraldab Kliima- ja Energiaagentuur arhitektuurikonkursi. Kui see on lõppenud ja parimad lahendused kindlaks tehtud,  korraldab Kliima- ja Energiaagentuur riigihanke hoonete projekteerimiseks ning seejärel ka ehitamiseks. Hoonete arhitektuurse lahenduse ning ehitusprojekti dokumentatsiooni põhjal valmiv tüüplahendus eramajade jaoks hakkab olema kättesaadav kõigile, kes soovivad endale energiasäästliku maja ehitada. Kuna nende riigihangete läbiviimine on algfaasis, ei ole praegu võimalik öelda, kui palju hoonete planeerimine ja ehitus maksma läheb, samuti võib protsessi jooksul täpsustuda, mis maa-alale need majad ehitatakse.
Loetletud toetusmeetmete projektide rahaline maht on umbes 56 miljonit krooni. Nende tegevuste ja projektide puhul on oluline märkida, et nimetatud summad ei tähenda seda, et kulud on juba tehtud ja toetused lõplikult välja makstud, vaid seda, et toetuse saajad on kas välja valitud, toetusleping sõlmitud või projekt on rakendusfaasis. Administratiivsetest kuludest nii palju, et Kliima- ja Energiaagentuuri palgakulu oli 2010. aastal 2,5 miljonit krooni, muud halduskulud 1,8 miljonit krooni.
Kolmas küsimus: "20. septembril andis Riigikogu saalis Kliima- ja Energiaagentuuri tegevuse kohta oma hinnangu riigikontrolör Mihkel Oviir. Kuidas kommenteerite Teie riigikontrolöri arvamust? Milliseid muudatusi on plaanis teha Kliima- ja Energiaagentuuris seoses riigikontrolöri arvamusega?" Mitmes küsimuses olen riigikontrolöri arvamusega nõus. Jagan arvamust, et Kliima- ja Energiaagentuur on Eesti energia- ja kliimapoliitika edendamisel suure potentsiaaliga asutus, meeldib see konkreetsetele küsijatele või mitte. Me vajame tervikpilti vaatavat, analüüsivat, nõu andvat, kuid samas ka vajalike muudatuste elluviimist toetavat kompetentsuskeskust, millest oleks abi strateegiliste valikute tegemisel ning mis suudaks vajaduse korral ka pilootprojekte arendada.
Kliima- ja Energiaagentuur on käivitanud tõeliselt energiasäästliku ehitamise alase teadlikkuse arendamise meetmed ning kaasanud töösse tugevad eksperdid. Heast kompetentsist energiasäästliku ehitamise vallas annab tunnistust asjaolu, et on tehtud koostööd mitme partneriga. Samuti olid Kliima- ja Energiaagentuuri eksperdid kaasatud nn Šveitsi toetusrahade abil tehtud kohalike omavalitsuste energiasäästlike hoonete taotluste hindamisse. Praegu peetakse Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsiga läbirääkimisi nõustamise üle n-ö AAU kvoodi müügi tuludest tehtavate energiatõhusate avalike hoonete renoveerimistöödel. 
2011. aasta peamine väljakutse on tõmmata käima tegevus ka teistes valdkondades – need on energeetika, kliimapoliitika ja säästev transport – ning seda nii analüüside kui ka pilootprojektide mõttes. Teadupärast kinnitas valitsus 26. novembril Eesti taastuvenergia tegevuskava aastani 2020. Seal on sees eesmärk jõuda transpordisektoris taastuvkütuste osakaaluni 10%. Majandusministeerium ootab Kliima- ja Energiaagentuurilt 2011. aastal analüüsi ja ettepanekuid, kuidas see eesmärk saavutada.
Euroopa energiaministrite vahel käib debatt 2020. aasta energiasäästu eesmärkide üle. Eesti on välja käinud mõtte võtta riigisiseselt eesmärgiks hoida 2020. aastani energia lõpptarbimine 2010. aasta tasemel. Majandusministeerium ootab Kliima- ja Energiaagentuurilt analüüsi ja ettepanekuid, kuidas seda teha. Ka peaks agentuur osalema aktiivsemalt diskussioonis taastuvenergia toetuste üle. Ministeerium ootab Kliima- ja Energiaagentuurilt ka analüütilist tuge kliimapoliitika kujundamisel, mis on eriti vajalik käimasolevate rahvusvaheliste läbirääkimiste valguses. Koostöö sellel alal on alanud. Näiteks osales Kliima- ja Energiaagentuuri nõukoja liige, keskkonna- ja kliimaekspert Valdur Lahtvee hiljuti Eesti delegatsiooni koosseisus Cancúni tippkohtumisel. Kindlasti on 2011. aastal aga vaja seda tegevusvaldkonda laiendada ning see peab kajastuma ka KENA 2012. aasta eelarves.
Säästva transpordi ja säästlike energialahenduste valdkondade arendamiseks on agentuur kaasatud ulatuslikesse saastekvoodi läbirääkimistesse, et leida nende valdkondade edendamiseks raha ning kaasata välisriikide kompetentsi ja kogemust Eestis elektritranspordi arendamisse. Edu korral on 2011. aastal võimalik käivitada lisameetmed elektritranspordi ja taastuvatel energiaallikatel põhinevate mikroenergeetiliste lahenduste toetamiseks.
Põhimõtteliselt võib nõustuda riigikontrolöri seisukohaga, et Kliima- ja Energiaagentuur peaks olema eraldi seisev asutus, mitte nii, nagu ta praegu on – KredExi osakond. KredExi osakonnana tegevuse alustamine võimaldas kõige kiiremini ja säästlikumalt reaalselt tegutsema hakata, kuid pikas plaanis võiks agentuur tõesti olla iseseisev asutus. Peab kaaluma, kuidas on seda kõige mõistlikum korraldada.
Lõppkokkuvõttes tuleb veel kord öelda, et Kliima- ja Energiaagentuuri nõukojas heaks kiidetud visioon ja tegevussuund on minu arust asjakohased. Nende elluviimisel on 2010. aastal tehtud esimesed sammud, mida tuleb järgmistel aastatel jätkata. Aitäh!

Suur tänu, härra minister! Palun küsimus, kolleeg Kadri Simson!

Lugupeetud minister! Kui septembris käis riigikontrolör Riigikogu ees, siis ta ütles, et kinnimakstud kulutusi on 4,3 miljonit krooni ja toetuste saajad on välja valitud 60 miljoni summas projektide rahastamiseks. Ometi otsustas kliimaagentuur novembris algatada reklaamikampaania ja tema enda ametlikel andmetel on vaba raha veel ligi 17 miljonit krooni. Järgmise aasta riigieelarves enam sellist rida nagu Kliima- ja Energiaagentuur ei ole, tänavuses riigieelarves oli see olemas. Kas te oleksite nii kena ja ütleksite, kuhu see kliimaagentuuri edaspidine tegevus, millest te nii ohtrate sõnadega rääkisite, eelarves peidetud on? Kas see raha tuleb saastekvootide müügist või on see kuhugi mujale teie haldusalas peidetud? Riigieelarvest sellise agentuuri edasikestmist küll välja lugeda ei saanud.

Teil on täiesti õigus: 2011. aasta eelarves ei ole Kliima- ja Energiaagentuurile tegevuskulude katteks raha eraldatud. Me ikkagi tahame näha Kliima- ja Energiaagentuuri institutsioonina, kes suudab iseseisvalt genereerida projekte, millega nad tulu teenivad ja selle abil oma kulusid katavad. See tegevuspõhimõte peaks Kliima- ja Energiaagentuuri jaoks oluline olema. See ei pea olema lihtsalt riigieelarveline asutus, kes kulutab raha, et oma tegevuskulusid katta. Ma arvan, et praegu on tegu kahe tähtsa teemaga. Üks on see, mida te mainisite, et Kliima- ja Energiaagentuuril on suur roll mitmes uues valdkonnas, näiteks transpordivaldkonnas, kus peetakse läbirääkimisi võimalike n-ö AAU kvootide ostjatega. Me teame, et Eestil on veel piisavalt AAU kvoote ja ka piisavalt huvi just seda laadi pilootprojektide vastu, mille abil me suudame transpordivaldkonnas, aga võib-olla ka mõnes spetsiifilisemas energiavaldkonnas ammutada kogemusi, millest võivad tulla Eesti jaoks vägagi põhimõttelised lahendused. Ega me keegi ei tea siin lõplikku lahendust. See on kindlasti üks võimalus. Ma usun, et me kõik oleme tegelikult veendunud, et Kliima- ja Energiaagentuurist ei tohi kujuneda mingi tavapärane riigiasutus. See tähendaks kindlasti bürokratiseerumise ohtu, teatud loomingulisuse, kreatiivsuse kaotamise ohtu. See on hästi oluline.
Teine teema on, et Kliima- ja Energiaagentuurist on kujunemas koht, kus töötavad inimesed, kelle arvamusi ja ekspertnõu energiatõhusa ehitamise valdkonnas juba arvestatakse. Seda arvan ma ise ning olen sääraseid seisukohti kuulnud ka omavalitsustelt ja institutsioonidelt, kes on kokku puutunud energiatõhusa ehitamisega ja on agentuuri viimase aja tegutsemist hinnanud. Agentuuri panus on tegelikult juba märkimisväärne. Ma tõin teile näite, et on olemas suurejoonelised riigi projektid avalike hoonete energiatõhusaks renoveerimiseks. Tõenäoliselt Energia- ja Kliimaagentuur teeb siin koostööd Riigi Kinnisvaraga. Ja siin, ma kordan, peab Kliima- ja Energiaagentuur arvestama võimalusega teatud määral ka tulu teenida. Mitte kasumit saada, aga tulu teenida ja selle toel ka oma tegevust arendada. Ma arvan, et see olnuks liigse mugavuse tagamine, kui me jälle oleksime agentuurile näinud mingisuguse summa ette.
Samas halduskulud on seal võrdlemisi väiksed. Aga usutavasti peab Kliima- ja Energiaagentuur mõtlema, kuidas oma tegevust korraldada, et olla rohkem iseseisev ja pakkuda rohkem teenuseid, millega võiks midagi teenida. Kui me räägime kompetentsuskeskusest, analüütilisest võimekusest, siis on hea näide Sihtasutus Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus, kes ei ole ainult riigieelarvest toetust saav institutsioon, vaid teeb lepingute alusel ka väga palju analüütilisi töid, aruandeid, raporteid, uurimusi ning teenib sellega tulu. Tänu sellele saab keskus kaasata mitmesuguseid eksperte. Ma arvan, et tegevussuund rahastada teatud tegevusi on palju mõistlikum kui lihtsalt anda eelarvest konkreetne summa raha.

Palun, kolleeg Toivo Tootsen!

Lugupeetud minister! Lihtsalt kinnituseks: järelikult järgmisel aastal otseselt Energia- ja Kliimaagentuuri ei rahastata, aga eri riigiasutused sõlmivad temaga lepinguid, mille maht võib olla veel tunduvalt suurem, kui ta seni raha saanud on?

Kui te mõtlete, härra Tootsen, sõna "otseselt" all seda, et kliimaagentuuri rahastatakse otse mingi riigieelarve rea pealt, siis jah, nagu ma eelmisele küsimusele vastates ütlesin, seda kindlasti mitte. Aga me peame arvestama ka seda, et Kliima- ja Energiaagentuuri töös on üks suund teatud suure väärtusega pilootprojektid, n-ö eeskuju loomine ühes või teises valdkonnas. Ma tõin juba mõne näite: kortermaja Tallinnas ja teatud kortermajad väljaspool suuremaid linnasid, et näidata uusi lahendusi ka maakohtades. Me rääkisime uudsetest eramajadest ja päikeseenergia kasutamise võimalustest. Seega jah, Kliima- ja Energiaagentuuril on teatud pilootprojektid, mille puhul on kaks võimalust. Tal võib olla endal nende projektide jaoks raha, nagu oli algne idee siin Riigikogus, kui 86 miljonit krooni eraldati. Kindlasti ei olnud see raha eraldatud Marek Strandbergi äraostmiseks! Ma tunnen Marek Strandbergi juba lapsepõlvest. Ta käis Tallinna 44. Keskkoolis, mina käisin Tallinna 1. Keskkoolis. Seda meest ei ole võimalik ära osta, daamid ja härrad! Ärge tehke inimesele liiga!
Mõtleme heasoovlikult! Ja heasoovlikult tuleb mõelda ka selles osas, et  tõenäoliselt on vaja teatud pilootprojekte. Mina ootan väga suure huviga mõningate pilootprojektide valmis saamist. Arupärimisele vastates ma lugesin üles mõningad projektid ja tutvustasin nende ajalist kulgu. Jah, täna ei ole võimalik öelda, et üks pilootprojekt on kõigile vaatamiseks valmis. Aga on võimalik minna Mustamäele Sõpruse pst 244. Seal on tehtud terviklik renoveerimine. Mitte niimoodi, et on lihtsalt aknad vahetatud ja seinu soojustatud, vaid on tehtud terviklik renoveerimine Tallinna Tehnikaülikooli teadlaste ja teiste huvitatud institutsioonide osavõtul. On võimalik midagi näidata: vaadake, siin on niisugused tulemused! See korteriühistu on võtnud endale vastutuse, et ta on valmis olema selline näidismaja.
Samamoodi on eramajadega. Kujutage ette, kui härra Tootsen tahab ehitada endale eramaja. Ta on informeeritud inimene, ta on siin nii kaua istunud, et ta teab palju rohkem kui tavaline inimene, ja ta tahab ehitada omale energiatõhusa maja. Ja mõelge: kuhu ta peab minema? Kelle käest saada nõu? Kus saaks näha, et see on üks Eesti perele või Eesti inimesele mõistlik eramaja, kui ta asjast rahaliselt ikka üle käib?  Kus näeb, et see on energiatõhus lahendus? Ma pean tunnistama, et ega meil praegu autoriteetset kompetentsuskeskust pole. Aga oleks vaja kohta, kus saab uudset hoonet oma silmaga näha-katsuda, ning see ei oleks mingisugune savionn, vaid tõesti igal moel ära proovitud ja eri nõudeid arvestav näidis. Meil on vaja selliseid asju!
Ja see käib ka näidete kohta, mis puudutavad transpordilahendusi. Meie ees on tegelikult väga keeruline ülesanne. Kui me kogu seda rahvusvahelist kliimajuttu tõsiselt võtame ja tahame oma elukeskkonda parandada – mida me ju tahame! –, siis tuleb ka transpordi puhul mõelda, millised on vajalikud pilootprojektid, kuidas kas või linnas vähendada CO₂ õhku paiskamist sõidukite poolt. Kas selles vallas on mingid innovatiivsed lahendused? Jah, on olemas erinevad innovatiivsed lahendused, me näeme neid, aga kas need töötavad Eestis, kas need töötavad Tallinnas, kas need töötavad mõnes veidi väiksema suurusega linnas? Küllap on vaja selliseidki pilootprojekte. Neid on võimalik vedada erineval moel. Võib-olla käivitab need mõni riigiasutus, võib-olla teeb seda mõni eraettevõte, võib-olla teeb seda mõni omavalitsus. On võimalik natuke rahaga toetada. Mõne projekti puhul on vaja võib-olla agentuuri suuremat rolli.
Nii kujutan mina selle agentuuri tegutsemist ette. Et ta ei oleks ainult paberitootja, vaid tal oleks portfellis ka mõningad sellised projektid, mis on minu arust praegu kõige tähtsamad. Kui vaadata kogu seda Kliima- ja Energiaagentuuri töö algust, siis jah, kõik läheb üle kivide ja kändude. Ja teie panus – ma tunnustan siin Keskerakonda –, see kriitika on vägagi vajalik olnud. Aga see, et on võetud esmalt käsile hoonete energiatõhusus, erinevad sihtgrupid, on minu arust hädavajalik. See on kõige suuremat edu toov, kõige parema tulemuse andev valdkond. Nüüd tuleb kohe aasta 2011 ning me oleme rääkinud sellest, et tuleb üritada minna järgmistesse valdkondadesse.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Avan läbirääkimised. Palun kõnepulti Kadri Simsoni! Kaheksa minutit.

Lugupeetud kolleegid! See, mis me praegu ministrilt kuulsime, peaks meid väga murelikuks tegema, sest kliimaagentuur on senimaani olnud üks drastilisemaid näiteid, kui omavoliliselt käiakse ümber riigieelarve rahaga, kui omavoliliselt antakse riigieelarve raha ühele fraktsioonile, et ta vähemusvalitsust toetaks. Ma pean ütlema, et juba riigikontrolör Mihkel Oviiri ettekanne 20. septembril pani mind vägagi muretsema. Riigikontrolör ütles, et ta on tutvunud agentuuriga seotud dokumentidega ja on ka küsitlenud agentuuri juhti, nõukogu liikmeid ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi energiavaldkonna ametnikke. Nende kohtumiste põhjal ütles ta esiteks seda, et kuna Riigikogu otsustas eelmisel aastal valitsusliitlaste häältega selle 86 miljonit krooni eelarvest eraldada, siis ei ole Riigikogul väga midagi öelda. See muudatusettepanek tuli teisel lugemisel, ilma et olnuks selge, milliseid ülesandeid ja kuidas agentuur täitma hakkab. Agentuuri asutamist käsitleva otsuse kohaselt pidi valitsus esitama hiljemalt 15. septembriks 2009 Riigikogule Energia- ja Kliimaagentuuri loomise põhimõtted, alusdokumendid ja rolli kirjelduse, aga Riigikogu otsus on sisuliselt täitmata jäetud. Ka Riigikogu ise on vähendanud riigi rahandusotsuste läbipaistvust. Juba siis, kui see kliimaagentuuri 86 miljonit riigieelarvest eraldati, öeldi, et me oleme läbipaistvust vähendanud. Ja nüüd me kuuleme ministrilt, et edaspidi ei peagi eelarvest selle agentuuri miljoneid leidma – see raha eraldatakse Riigikogu ja ma arvan, et ka avalikkuse silme eest pooleldi varjatult, näiteks kvoodimüügi summadest. Tõepoolest, parlamentaarne järelevalve selle raha kasutamise üle on märksa keerulisemaks tehtud!
Riigikontrolör ütles samuti, et kõikide heade eesmärkide saavutamiseks, mida kliimaagentuuri n-ö agenda endas sisaldab, ei ole tegelikult tegevuskava. Nüüd me teame, et järgmisel aastal pole ka selget ja läbipaistvat eelarvet. Nii, nagu seda raha on senimaani kasutatud – säärast rahakasutust võib nimetada raha väärkasutuseks. Projekte on toetatud üldjuhul ilma avalikku konkurssi välja kuulutamata ning nii mõnegi projekti toetamine on küsitav. Näiteks otsustas agentuuri nõukoda ehitada maksumaksja raha eest Jõelähtme golfikeskusesse 4,6 miljoni krooni eest kaks passiivmaja tüüpi ühepereelamut, mis väidetavalt hiljem maha müüakse. Ka agentuuri personali valik on olnud küsitav. Agentuuri juhi kohale kandideeris vaid üks isik ja see isik tuli ilma konkursita. Ja ka teised personalivalikud – inimesed on oma töö eest saanud 600–1000 krooni tunnis – ei lähe kindlasti kokku ministri väitega, et halduskulud on võrdlemisi väikesed. Üheski riigiasutuses konsultandid ja arendusnõunikud sellist tunnitasu kindlasti küsida ei saa.
Riigikontrolör lõpetas 20. septembril oma kokkuvõtte sõnadega, et kildkondlikul agentuuril on igal juhul keeruline energia- ja kliimavaldkonna tegevuspoliitikat kujundada. Kogu küsimuse lahendus nii, et agentuur jääb alles, aga samas kaob selle rahastamise igasugune läbipaistvus, on minu meelest halvim variant, mis üldse olla saab. Praegu on toetuse saajaid välja valitud arusaamatult ja ilma läbipaistva konkursita, seega peaks Riigikontrolli auditile järgnema ka teiste uurimisorganite küsimused, kuidas tolles agentuuris ikkagi asju aetakse.
Teine küsimus on, et kui sinna hakkavad minema kvoodimüügist tulevad miljonid, siis kes vastutab. Ilmselgelt paistavad agentuuri juhid olevat saanud endale teflonkuue, nii et nad ei vastuta rahakulutuse eest põrmugi. Seda näitavad ka nende välissõidud. Me kuulsime just, et agentuur on saatnud meie hea kolleegi kahenädalase tuusikuga Cancúni. Ja selle aasta ajalukku läheb ka viieliikmelise delegatsiooni külaskäik Araabia Ühendemiraatide pealinna. Ükski korralik riigiasutus endale sellist asja lubada ei saa. Ma arvan, lugupeetud minister, et lõppkokkuvõttes vastutate ikkagi teie selle rahakasutuse eest ja korrektne oleks sellised ühekordsed toetushäälte tehingud siiski ära lõpetada. Seda enam, et see on riigieelarvele tähendanud päris suurt kulu. Aitäh!

Aitäh! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Läheme nüüd viimase arupärimise juurde. See on Riigikogu liikmete Lembit Kaljuvee, Tiit Kuusmiku, Toivo Tootseni, Nelli Privalova, Ain Seppiku, Vladimir Velmani, Jüri Ratase, Lauri Laasi, Valeri Korbi, Helle Kalda, Toomas Vareki, Georg Pelisaare, Mailis Repsi, Inara Luigase, Eldar Efendijevi, Arvo Sarapuu ja Nikolai Põdramäe 10. novembril esitatud arupärimine AS Eesti Energia poolt konkurentsireeglite rikkumise kohta. Palun kõnepulti kolleeg Lembit Kaljuvee!

Austatud proua juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Analoogilise arupärimise luges Keskerakond siinsamas saalis ette ka pool nädalat tagasi, aga siis oli see esitatud meie lugupeetud justiitsministrile Rein Langile, kes tões ja vaimus vastas, et see on väga hea arupärimine, ainult me oleks pidanud selle esitama majandusminister Juhan Partsile. Justiitsministeerium ja tema ei sekku majandusministeeriumi asjadesse. Me küll muuseas viitasime, et teedeehitusega seotud riigihangete puhul ning kaadri- ehk personaliküsimuste puhul Justiitsministeerium sekkub, aga kui on energeetika- ja põlevkiviküsimused, siis ei sekku. Aga see selleks.
Arupärimise taustast nii palju, et siitsamast saalist on läbi käinud põlevkivi arengukava, mis on siin saalis heaks kiidetud ning mida teadlased, praktikud ja riigiametnikud on koostanud ligemale kaks ja pool aastat. Selles arengukavas oli kogu aeg sees, et Eesti Põlevkivi peab olema Eesti Energiast eraldatud. Miks see sinna kirjutatud oli? Selleks oli mitu põhjust: olid konkurentsi põhjused ja tegelikult ka geoloogilised põhjused, hüdrogeoloogilised põhjused, põlevkivi erinev paiknemine ning kõik see, mida vanasti nimetati infrastruktuuriks ja mis nüüd on meil taristu. Süsteemid on loodud just arvestades põlevkivi paiknemist, arvestades elektrijaamade paiknemist, arvestades õlitööstuse paiknemist kahes linnas. Tegelikult nii teadlased, praktikud kui ilmselt ka ametnikud nägid, et tegemist on olukorraga, kus hea või halva tahtmise korral saab see, kel on ligipääs põlevkivile ehk kaevandamisõigus, teisi konkurente nii seadust järgides kui ka mitte järgides kiusata.
See on taust. Arupärimist esitama ajendas meid kuu aega tagasi ajalehes Postimees ilmunud artikkel, kus Lawini advokaadid väitsid, et Eesti riiki ja Eesti Energiat ohustavad suured trahvid, kuna Eesti Energia ja Eesti riik on põlevkivi administreerimise struktuuri osas konkurentsireegleid rikkunud. 
Seoses sellega me küsisime justiitsministrilt ja küsime ka lugupeetud majandusministrilt kolm küsimust. Ja need kõlavad järgmiselt. Milline on teie seisukoht praeguses olukorras: kas Eesti riik on rikkunud konkurentsireegleid ning andnud AS-ile Eesti Energia eelistatud juurdepääsu põlevkivile? Teine küsimus on, kas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on seda teemat menetlenud ning kas on tehtud analüüs konkurentsireeglitele vastavuse või nende rikkumise kohta. Ja kolmas küsimus: kui tõenäoliseks peate, et AS-ile Eesti Energia ja Eesti riigile määratakse trahv konkurentsireeglite rikkumise eest? Ning kui see on tõenäoline, siis kui suur trahv võiks olla? Aitäh!

Aitäh, lugupeetud kolleeg! Palun majandus- ja kommunikatsiooniministri vastamiseks kõnepulti. Ainult et vastata tuleks neljale küsimusele.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Lugupeetud arupärijad ja Riigikogu liikmed! Tõesti, Riigikogu esimehel on õigus, siin on neli küsimust.
Esimene küsimus: "Milline on Teie seisukoht kirjeldatud olukorras – kas Eesti riik on rikkunud konkurentsireegleid ning andnud AS-ile Eesti Energia eelistatud juurdepääsu põlevkivile?" Vastan ühemõtteliselt ja kordan väga selgelt: Eesti riik ei ole põlevkivi kaevandamisega seoses konkurentsireegleid rikkunud ega andnud AS-ile Eesti Energia mingit eelistatud juurdepääsu põlevkivile. Arupärijate küsimused põhinevad ajakirjanduses avaldatud õiguslikul hinnangul. See tugineb suuresti Euroopa Komisjoni 2008. aasta 5. märtsi otsusele, mis käsitleb seda, et Kreeka avalik võim oli ettevõttele Dimosia Epicheirisi Ilektrismou (ma loodan, et ma kreeka keeles ei eksinud!), lühendatult DEI, andnud õigused kõikidele märkimisväärsetele pruunsöe leiukohtadele. Paraku on jäetud tähelepanuta, et Kreeka ja Eesti riigi seadused ning kaevanduslubade väljastamise praktika erinevad nagu öö ja päev, mistõttu analoogia selle kaasusega on kohatu. Toon välja mõned peamised erinevused.
Viidatud Kreeka äriühingule DEI anti kuni 1973. aastani pruunsöe uurimiseks ja kaevandamiseks luba valitsuse otsusel. 1973. aastal võeti vastu kaevandamiskoodeks, kuid 1975. aastal loodi eraldi reeglid DEI jaoks. DEI ehk siis selle Kreeka äriühingu puhul kasutati ka edaspidi avalikele maardlatele kontsessioonide andmisel eriregulatsiooni. Tööstusministri otsuse alusel määrati maa-alad Kreekas, kus DEI-l oli ainuõigus otsida, uurida, kaevandada põlevaid mineraalseid materjale. Kõige selle tagajärjel kujunes Kreekas olukord, kus DEI-le kuulus õigus kaevandada ca 97% kaevandamisele kuuluvast pruunsöest. Märkimist väärib ka asjaolu, et Kreekas anti lube väga pikaks perioodiks. Näiteks Ptolemaïda piirkonnas kaevandamiseks uuendati viimati DEI luba aastal 1976 ja see kehtib kuni märtsini 2026 ning seda on võimalik pikendada veel 25 aastaks. Seega kehtib kaevandamisluba kokku vähemalt 75 aastat!
Eestis kehtib aga hoopis teistsugune regulatsioon. Meie maapõueseadus on vastu võetud 23. novembril 2004 ja seal on kirjas, et kui  riigi omandis oleva sama maavara kaevandamise loa taotluse on esitanud mitu isikut ja esitatud taotlusi ei saa ühel ajal rahuldada, siis müüakse kaevandamisõigus enampakkumise teel Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Sama kehtib üldgeoloogilise uurimistöö loa ja uuringuloa andmise puhul: kui taotluse on esitanud mitu isikut ja taotlusi ei saa ühel ajal rahuldada, siis müüakse üldgeoloogilise uurimistöö või geoloogilise uuringu tegemise õigus enampakkumisel. Seega ei Eesti Energiale ega tema tütarettevõtetele ei anna seadus mingeid eeliseid ega tee erandeid. Kõigile isikutele, kes soovivad kaevandamisluba taotlema hakata, kehtib täpselt ühesugune regulatsioon. Seega on kõne all olevad arvamused ja esitatud väide, et Eesti Vabariik on andnud Eesti Energiale põlevkivi kaevandamiseks eri- või ainuõiguse, väärad ja eksitavad. Enampakkumise menetlus oli ette nähtud ka juba 1994. aastal vastuvõetud maapõueseaduses.
Kõnealuses arvamusavalduses on järeldatud, et konkurents põlevkivi kaevandamise müügiturul on piiratud, kuna umbes 75% põlevkivi kaevandamise lubadest on eraldatud ning kinnistatud Eesti Energia kaevandustele. Esiteks, Eesti Energiale antud kaevandamisload ei ole Eesti Energia kaevandustele kinnistatud. Kaevandamisload on tähtajalised ja nende pikkuse osas puudub igasugune erikohtlemine. Eestis võib kaevandamisloa anda kuni 30 aastaks. Praegu kehtivatest lubadest on pikimad 25-aastased, kusjuures nii kaua kehtivaid lube ei ole ainuüksi Eesti Energia kaevandustel, vaid ka teistel kaevandajatel või võimalikel põlevkivi kaevandajatel. Teiseks pole olukord, kus Eesti Energia kaevandustele kuulub praegu 75% välja antud kaevandamislubadest, ilmselgelt kujunenud seetõttu, et seadus või selle rakendamise kord eelistaks ühte ettevõtet, vaid seetõttu, et Eesti Energia kaevandused on pikima ajalooga põlevkivikaevandajad. Teistest ettevõtjatest alustas Kiviõli Keemiatööstus põlevkivi kaevandamist 2003. aastal, VKG Kaevanduste kodulehel on info, et nemad avasid oma kaevanduse alles 2007. aastal. Rõhutan veel kord, et ei Eestis praegu kehtiv ega ka varasem maapõueseadus ei tee erinevalt Kreekast ühelegi ettevõttele mingeid erandeid ega anna mingeid eeliseid.
Teine küsimus: kas majandusministeerium on seda teemat menetlenud ning kas on tehtud analüüs konkurentsireeglitele vastavuse või nende rikkumise osas? Arupärimises viidatud arvamus ilmutati esmalt ajakirjanduses. Majandusministeeriumile seda keegi eelnevalt ei saatnud ega pöördunud meie poole ka seoses artiklis toodud rikkumise väidetega. Nüüdseks on ka ministeerium selle arvamuse sisuga tutvunud. Tegu on kahe paberiga ja ministeeriumi õigusosakond on neid analüüsinud. Peamistest järeldustest ma juba kõnelesin eelmisele küsimusele vastates.
Kolmas küsimus: "Kui tõenäoliseks peate, et AS-ile Eesti Energia määratakse trahv konkurentsireeglite rikkumise eest ning kui suur see võiks olla?" Jutuks olnud analüüsis esitatud väidetega seoses ei pea ma trahvi tõenäoliseks. Kuid üldises plaanis on asi nii, et konkurentsialase järelevalvega tegeleb Eestis Konkurentsiamet ning see tegevus on ja peabki olema sõltumatu.
Neljas küsimus: kas Vabariigi Valitsusel on plaanis kaevandusfirma Eesti Energiast lahutada, et tagada võrdne juurdepääs toorainele? Sellist kava ei ole. Maapõueseadus tagab kõigile kaevandamisest huvitatud isikutele võimaluse võrdsetel alustel enampakkumisel osaleda ja see on läbipaistev mehhanism õiglase konkurentsi tagamiseks.

Suur tänu, härra minister! Küsimusi teile ei ole. Kas soovitakse avada läbirääkimised? Kõnesoove ei ole. Läbirääkimisi ei avata.

Nüüd, head kolleegid, võite pärast minu haamrilööki registreeruda sõnavõtuks vabas mikrofonis. Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Head kolleegid! Mind ajendas täna siin vabas mikrofonis sõna võtma möödunud nädala reedel puhkenud suur lumetorm ja see, mis toimus Lääne-Virumaal Padaorus, Lääne- ja Ida-Virumaa piiril. Sellest on ajakirjanduses väga palju juttu olnud ning paljud asjaosalised on saanud oma arvamust avaldada: inimesed, kes pidid seal ööpäev ja veidi kauem oma autos või bussis keset lumetormi olema, samuti ajakirjandus, kohaliku võimu esindajad ja päästjad. Ka siseminister on sellel teemal sõna võtnud nii oma blogis kui muudes infokanalites. Ma elan sealt 30 km kaugusel ja olin nii mõnegagi nendest inimestest ühenduses, saatsin sinna ka oma poja saaniga vaatama ja inimestele appi. Mulle jäi ääretult halb mulje sellest, kuidas meie riik seda olukorda lahendas. Tuli meelde, et aasta tagasi, kui üks Poola gaasiveok kraavi sõitis – see juhtus Kalmakülas –, siis minister vastas siin infotunnis, et tark ei torma. Ja selleks, et üks 30-tonnine auto kraavist välja tõsta, kulus 23 tundi. Tegelikult oleks selle saanud kolme tunniga ära teha, aga 20 tundi tegeldi igasuguste kooskõlastamistega, aeti inimesed oma kodudest sadade kaupa välja, korraldati transporti ümber ja mängiti mingisugust mängu, millest ei asjaosalised ega muud inimesed aru ei saanud. Ja nüüd, kui oli selline torm, siis minister nentis, et tema ainus viga oli, et ta ei suutnud tormi ära hoida.
Teades, mis kohapeal toimus, tekkis mul arvutult küsimusi, millega siis meie valitsus ikkagi peab tegelema. Ma olin 1987. aastal Rakvere rajooni juht ja sealsamas Padaorus kujunes analoogiline olukord, mis lahendati ära seitsme tunniga. Selle tehnika juures, mis sellel ajal oli, ja nende sidevahendite juures! Ma arvan, et torm oli tookord sama suur või isegi suurem ja lund ei olnud mitte vähem. Aga leiti võimalused seitsme tunniga olukord lahendada. Seekord ei toimunud 14 tunni jooksul kohapeal mitte midagi. Absoluutselt mitte midagi! Inimesed soojendasid ennast oma autos või bussis ja mingisugust tegutsemist ei olnud. Ei kutsutud kokku kriisikomisjoni ega tegeldud asjaga muul moel.
Ma absoluutselt ei taha süüdistada ja mul ei olegi mingit õigust süüdistada päästjaid ega neid inimesi, kes läksid vabatahtlikult appi, ka sõjaväelasi. Nad tegid väga vajalikku ja väga head tööd. Aga juhtimine oli alla igasugust arvustust. See oli tegelikult täielik kriisisituatsioon. Sajad inimesed olid keset tormi, neil ei olnud süüa-juua, võib-olla oli autokütus lõppemas. Neil polnud kuhugi minna ja informatsiooni, millal ja kust tuleb abi, ka ei olnud. Kõige rohkem üllatas see mind põhjusel, et selles piirkonnas on ju tehniline võimekus olemas: on sõjaväge, on suured kaevandusettevõtted, kellel on võimas tehnika. Küsisin nende meeste käest: kas teie käest on abi küsitud? Ei ole. Ma ütlesin, et pange ennast valmis, ja helistasin ministrile, et kui on abi vaja, siis telli sealt midagi! Aitäh!

Aitäh, kolleeg Lembit Kaljuvee! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Tiit Kuusmiku!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid! Tähendab, teema on sama. Nii palju ainult, et minu ajalooline mälu ulatub sinnamaani, mil Maanteeameti asemel olid teedevalitsused ning Ida- ja Lääne-Viru teedevalitsused tegutsesid eraldi. 1990. aastate keskel sai teedehooldust arutatud tollase Maanteeameti peadirektori Sõrmusega ja siis peeti Lääne-Virumaad malliks. Teid hooldati nii suvel kui talvel eeskujulikult ja minu meelest ei toodud Lääne-Virut tol ajal eeskujuks mitte ainult naabrile Ida-Virumaale, vaid ka teistele maakondadele. Sõrmuse sõnad tookord, et Lääne-Viru ei ole mingi mall, osutusid teatud mõttes prohvetlikuks. Seda lihtsal põhjusel, et pärast seda, kui Ida- ja Lääne-Virumaa ning veel ka Järvamaa teede hooldajad ühendati üheks Ida Regionaalseks Maanteeametiks, juhtus selline huvitav asi, et süda iseenesest ei muutunud. Süda jäi ikkagi Lääne-Virumaale. Eelkõneleja rääkis, et kõige suurem põrgu oli Padaorus. Aga suletud ei olnud üksi Padaorg. Hädas inimeste hulk oli veidi väiksem, aga kinni olid veel nii Purtse–Varja kui ka see Sämi–Sonda–Kiviõli teeots, mille kaudu loodeti riigi idaosaga, Kohtla-Järve, Narva ja muude regioonidega ühenduses olla. Organiseerimistöö kogu selle probleemi lahendamisel oli nullilähedane.
Kui vaadata Ida Regionaalse Maanteeameti teelõikude analüüsi, siis tegelikult esimese kategooria ehk põhimaanteede osakaal üldises mahus on ainult 13%, kõrvalmaanteed moodustavad 15%. Kilometraažilt võib see maht isegi märkimisväärne tunduda, aga tegelikult see suur ei ole ja tänapäeva tehnika puhul on minu meelest lubamatu, et üldse lastakse tekkida niisugune seis, et 10–15 tunni jooksul kõnnivad kõik ringi nagu peata kanad ega suuda küsimust lahendama hakata. Kohale ei saadetud isegi elementaarset tehnikat.
Küsisin hetk tagasi arupärimise raames majandus- ja kommunikatsiooniministrilt, kui hoomatav ikkagi Maanteeameti tegevus on. Ta ütles, et küllaltki hoomatav. Aga kui ma võtan lahti Ida maanteeameti kontaktandmed, siis, ma ei taha küll kedagi solvata, ent leian sealt nimed: direktor Õis, arenguosakond – Õis, liiklusohutuse osakond – Õis, peaspetsialist Õis. Vaatasin ka teiste maanteeametite andmeid, aga mujalt ma midagi sellist ei leidnud. Võib-olla ma ei lihtsalt ei osanud sugulust tabada. Aga kui näiteks tuua Itaalia kontekst, siis te teate, kuidas seda nimetatakse, kui üks perekond riigiametite jagamisel võimutseb. Siit ka järeldus, et kui ikka ei suudeta olukorda hinnata, siis ehk peaks nii Maanteeamet kui ka majandusministeerium püüdma seda hoomatavust natuke suurendada ja võtma vaatluse alla, kui õigesti on kas või juriidiliselt kõnealune küsimus reguleeritud.
Püüdsin sügisel paari arupärimisega nii regionaal- kui ka majandusministrilt selgust saada, mispärast euromallide järgi remonditud tee äärde ei ole ainsana Eesti Vabariigis ehitatud  Kiviõli–Sonda teelõigu äärde kergliiklusteed. Kumbki ei osanud mulle vastata. Nüüd nägime, kuidas siseminister ambrasuuri ette viskus, kaitstes kogu seda lumetuisuga seotud organisatoorset tööd ja kõike muud. Ausalt öeldes ütleksin, et kahele eelnimetatud ministrile on lisandunud veel kolmas. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Tiit Kuusmik! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Kalle Laaneti!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Ma ei ole siin mitte selleks, et kellelegi väga näpuga näidata, tahan lihtsalt mõningatest asjadest rääkida. Lugesin Delfi uudist 28. jaanuarist 2010 "Õppus: lumetorm, saared isolatsioonis, eriolukord". Selles kirjutati: "Valitsuse kriisikomisjoni õppuse "Lumetorm 2010" järgi saadi riigis lumetormi tõttu tekkinud eriolukorra likvideerimisega hakkama viie päevaga. Õppusel harjutati kriisikomisjoni tööprotseduuri ulatusliku lumetormi korral, kus väga keeruliste ilmastikuolude tõttu puudub praamiühendus saartega, teed on kohati läbimatud, sideteenused on häiritud ning lisaks on katkenud ka vooluühendus paljudes kohtades üle Eesti." Kui saared siit välja võtta, siis on ju tegu enam-vähem täpselt möödunud nädalavahetuse sündmusega. Tollel õppusel kutsuti kokku kriisikomisjon, reageeriti kiiresti, koos pandi kirja tegevusplaanid, kuidas ja mida keegi peab tegema. Ja nagu ma aru saan, kõpsti, viie päevaga oli asi kontrolli all. Minu arvates oleks ka Padaoru situatsioonis pidanud kokku tulema Vabariigi Valitsuse kriisikomisjon – mitte selleks, et lihtsalt asja arutada, vaid et kooskõlastada tegevused, et info liiguks eri ametkondade vahel võimalikult kiiresti, et oleks selge pilt piirkonnas olevast tehnilisest võimekusest. Nagu kolleeg Lembit Kaljuvee ütles, kaevandustes on olemas väga suure kandejõu ja lükkamisvõimega suurtraktorid, mis minu arvates jäid kõik kasutamata. Jättis soovida info edastamine nendele, kes olid lumevangis, ja ka avalikkuse teavitamine, et ei maksa sinna sõita. Mingil määral seda tehti, kuid füüsilisi takistusi selleks keegi ei teinud. Politsei oleks pidanud teeotsad kinni panema, et sinna poleks masinaid juurde sõitnud. Need on minu arvates võtmekohad, mida oleks pidanud tegema.
Aeg-ajalt me kipume otsuste tegemisel jääma venivale, viskoossele positsioonile, ent otsusega venitamine võib kaasa tuua väga tõsiseid tagajärgi. Õnneks seekord väga tõsiseid tagajärgi ei olnud, kuigi ega me ju tegelikult ei tea, kui paljudel nende 600 inimese hulgast oli väiksemaid või suuremaid tervisehädasid, sest nad ei saanud õigel ajal kas arstimeid või toitu, vett jm. Aga ma väga loodan, et see on järjekordne õppetund meile kõigile, eesotsas nende inimestega, kes iga päev vastutavad selle valdkonna eest. Siseturvalisust ei tohi lihvida nii õhukeseks, kui see lihvitud on. Päästjad ja politseinikud peavad saama väärilist tasu selle eest, et kui inimesed on hädas, siis on nad võimelised reageerima. Ja neil ei tohi olla kahtlust, kas nad saavad selle eest tasu või mitte. Soovin kõigile inimestele, kes lumetormis vabatahtlikena appi ruttasid ja kes seda oma töökohustuste tõttu tegid, tugevat tervist ja palju tänu neile! Aitäh!

Aitäh, kolleeg Kalle Laanet! Palun nüüd kõnepulti kolleeg Rein Ratase!

Auväärt esimees! Head ametikaaslased! Vaatan endast vasakule läbi akna, läbi akna vaatab siia väärikasse saali jõuluaeg. Ja nii Tallinnas kui ka väljaspool Tallinna, üle kogu Eestimaa näeme vägagi paksu lumekatet, millest on meil täna päris palju juttu olnud. Mis see lumi muud on kui üks väga väärtuslik loodusvara. Mõne aja pärast – Marie Under on luulesõnul kinnitanud, et "mu kevad algab pääle jõulu juba" – saab lumest, sellest hinnalisest loodusvarast, tema teisenedes meile nii defitsiitne põhjavesi ja kuigivõrd ka pinnavesi. Nii palju jõuluajast ja jõululumest.
Tänane istung oli minu jaoks väga positiivne. Ja positiivne just selles mõttes, et nii nagu sina, armas ametivend Kalle, ütlesid: läinud nädala lõpupäevadest ja -öödest ning ka selle nädala algusest ja ilmselt ka järgnevatest päevadest on meil kõigil väga palju õppida. On õppida ka nendel 600 inimesel, kes seal Padaoru kandis vangis olid. Muidugi on kahju, et need kolm inimest, keda enam elavate maal ei ole, pidid selle lumetormi tõttu siit ilmast lahkuma. Nendel pole enam midagi õppida. Aga ma olen sinuga täiesti nõus, hea ametivend Kalle, et meil ülejäänutel on kõigil palju õppida. Olen alati raudselt olnud seda meelt, et eksivad need, kes arvavad, et ainult lollid õpivad oma vigadest. Targad õpivad teiste vigadest! Ei, targad inimesed õpivad nii oma kui ka teiste vigadest. Geeniused õpivad eeskätt teiste vigadest.
Aga tegelikult ei pakkunud see õhtutund mulle rõõmu mitte niivõrd, Kalle, sinu üleskutse pärast, et õpime kõik, vaid ka sellepärast, et kui meie tubli rahandusminister vastas siin järelepärimisele eurokalkulaatori kohta, siis ta kaks korda tunnistas: ma olen süüdi selles ja selles kommunikatsiooniküsimuses. Kaks korda tunnistas seda! Kahju, et meie dispositsioonis olev ametiõde on lahkunud, aga siin istub opositsioonisaadikute kõrval siiski ka üks auväärt valitseva koalitsiooni esindaja. Loodetavasti annab rõõmustav sõnum, et meie valitsuse liige ütles, et ma olen eksinud – ja ta ütles seda tõemeeli, olen selles veendunud –, tuge üleskutsele, et meil kõigil, kaasa arvatud valitsus, on palju õppida. Ma väga loodan, et paari-kolme nädala pärast, jaanuarikuu lõpus me saame siin saalis kuulda analüüsi, mis jäeti tegemata, mis tehti hästi. Tänan teid! Olen rääkinud.

Suur tänu, kolleeg Rein Ratas! Rohkem kõnesoove ei ole. Meie istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 18.33.