Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja õiguskantsler! Alustame Riigikogu täiskogu VIII istungjärgu kümnenda töönädala esmaspäevast istungit. Head kolleegid! Nüüd on aeg anda üle eelnõusid ja arupärimisi. Kõigepealt palun kõnepulti Vabariigi Valitsuse esindaja proua Heili Tõnissoni!

Austatud proua esimees! Hea Riigikogu! Vabariigi Valitsus algatab täna neli seaduseelnõu.
Esiteks, võlaõigusseaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja mittetulundusühingute seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust justiitsminister Rein Lang. Teiseks, teeseaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Parts. Kolmandaks, toiduseaduse § 17 muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder. Neljandaks, kirikute ja koguduste seaduse muutmise seaduse eelnõu. Riigikogus esindab seaduseelnõu menetlemisel Vabariigi Valitsust regionaalminister Siim Valmar Kiisler. Aitäh!

Palun, kolleeg Aivar Riisalu!

Hea esimees! Head kolleegid! Sügava värinaga hinges, vastu tahtmist annan Keskerakonna fraktsiooni nimel üle liiklusseaduse muutmise seaduse eelnõu, milles me teeme ettepaneku muuta seaduse jõustumise tähtaega ja määrata selleks 1. jaanuar 2012. Nimelt on liiklusseaduse analüüsist selgunud, et seadus ei vasta ühiskonna põhjendatud ootustele ja on tekitanud väga palju vastuolulisi tundeid. Majanduskomisjon peab selle seadusega veel tugevasti vaeva nägema ja meid on siia valitud selleks, et teenida oma rahvast. Aitäh!

Juhatuse nimel olen vastu võtnud viis seaduseelnõu. Kui seaduseelnõud vastavad Riigikogu kodu- ja töökorra seadusele, siis otsustab juhatus nende menetlemise kolme tööpäeva vältel.
Nüüd mõningad teated. Riigikogu juhatus on võtnud menetlusse järgmised eelnõud ja määranud neile juhtivkomisjonid. Esiteks, Eesti Keskerakonna fraktsiooni s.a 24. novembril algatatud käibemaksuseaduse ja ravikindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon. Teiseks, sotsiaalkomisjoni s.a 24. novembril algatatud tööturuteenuste ja -toetuste seaduse ning töötuskindlustuse seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on sotsiaalkomisjon. Kolmandaks, riigikaitsekomisjoni s.a 25. novembril algatatud rahuaja riigikaitse seaduse ja kaitseväe korralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu, juhtivkomisjon on riigikaitsekomisjon.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 25. novembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse, mis käsitleb toiduabi jaotamist liidu enim puudustkannatavatele isikutele, eelnõu kohta Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma maaelukomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 9. detsember kell 16.
Riigikogu juhatus on edastanud Vabariigi Valitsuse s.a 25. novembril esitatud Eesti seisukohad Euroopa Komisjoni õiguslike algatuste kohta, millega edendatakse eelarve ja majanduspoliitikate koordinatsiooni Euroopa Liidus, Euroopa Liidu asjade komisjonile ning määranud Vabariigi Valitsuse seisukohtade ja eelnõu kohta arvamust andma rahanduskomisjoni. Arvamuse esitamise tähtaeg on s.a 9. detsember kell 16.
Riigikogu juhatus on määranud Vabariigi Valitsuse algatatud kalapüügiseaduse ja euro kasutusele võtmise seaduse muutmise seaduse eelnõu (828 SE ja 724 SE) teise lugemise arutelu aluseks olevate dokumentide esitamise tähtajaks s.a 6. detsembri kell 18.
Olen edastanud Riigikogu liikmete esitatud kolm arupärimist keskkonnaminister Jaanus Tamkivile, sotsiaalminister Hanno Pevkurile ning regionaalminister Siim Valmar Kiislerile.
Head kolleegid! Palun kohaloleku kontroll!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 88 Riigikogu liiget, puudub 13.
Läheme selle nädala päevakorra kinnitamise juurde. Palun tähelepanu, on üks muudatus! Kultuurikomisjon teeb juhtivkomisjonina ettepaneku jätta selle nädala kolmapäevase istungi päevakorrast välja punkt 17 ehk Vabariigi Valitsuse algatatud meediateenuste seaduse eelnõu 827 teine lugemine. Selle täiendusega panen selle nädala päevakorra kinnitamise hääletusele. Palun hääletada!
Hääletustulemused
Päevakorra kinnitamise poolt hääletas 79 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Päevakord on kinnitatud.

Alustame tänases päevakorras olevatele arupärimistele vastamist. Esimene arupärimine on Riigikogu liikmete Jaak Aabi, Nikolai Põdramägi, Evelyn Sepa, Kadri Simsoni, Marika Tuusi, Aivar Riisalu, Lembit Kaljuvee, Valeri Korbi, Georg Pelisaare, Inara Luigase, Enn Eesmaa, Toivo Tootseni ja Arvo Sarapuu 20. oktoobril s.a esitatud arupärimine tervishoiuteenuse osutajate ehitiste kulumi kohta. Ma palun kõnepulti kolleeg Jaak Aabi!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Lugupeetud õiguskantsler Indrek Teder! Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 52 sätestab riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi kaudu rahastatavad tervishoiuteenused ja -tegevused. Alates 2008. aasta 1. jaanuarist on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 52 lõike 1 punkti 10 järgi riigil kohustus rahastada riigieelarvest tervishoiuteenuse osutajate ehitise kulumit. Sama seaduse § 52 lõige 4 sätestab, et tervishoiuteenuse osutajate ehitiste kulum tasutakse riigieelarvest selleks ettenähtud vahenditest Sotsiaalministeeriumi ja Eesti Haigekassa vahel sõlmitud lepingu alusel vastavalt ravikindlustuse seadusele, mis tähendab, et see on kindel mõiste ning see kulum sisaldub ka praegu tervishoiuteenuste hinnas, kuid seda makstakse haigekassa eelarve vahenditest. Kahjuks ei ole ehitiste kulumit 2009. ega 2010. aastal riigieelarvest tasutud muude tulude arvel kui haigekassale eraldatav sotsiaalmaks.
Riigieelarve seaduse § 2 lõike 1 järgi on riigieelarve sisu eelarveaastal riigile laekuvate tulude ning nende arvel riigi ülesannete täitmiseks ettenähtud kulude määramine vastavalt seadusele. Tegemist on riigi ülesannete täitmiseks seaduses ettenähtud kuludega, mistõttu  Vabariigi Valitsus peaks riigieelarve koostamisel sellega arvestama ning Eesti Haigekassale need vahendid riigieelarves planeerima. See on meie seisukoht. Kuna haigekassa otseselt tervishoiuteenusele mõeldud raha on ehitiste kulumi tõttu väiksem, on otseselt kahjustatud isikud patsiendid. Peame oluliseks ehitiste kulumi katmist riigieelarvest, mis võimaldaks haigekassal kasutada vabanevaid ressursse tervishoiuteenuste kättesaadavuse parandamiseks.
Selle küsimuse üle on olnud väga palju vaidlusi nii haigekassa nõukogus kui Riigikogu sotsiaalkomisjonis ja ka siin saalis. Saab öelda, et riigieelarvest eraldati kindel rahasumma eraldi realt, nii nagu seadus nõudis, 2008. aastal. Eelarve täitmise käigus võeti küll üks osa  üldisest haiglatele ja tervishoiuteenuse osutajatele määratud kulumirahast ära ning suunati otse Tartu Ülikooli Kliinikumile investeeringuteks. Alates 2009. aastast seda summat enam riigieelarves ei ole. Sellepärast me palusimegi õiguskantsler Indrek Tederilt hinnangut sellisele olukorrale. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Jaak Aab! Palun kõnepulti lugupeetud õiguskantsleri!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Esimeses küsimuses soovivad arupärijad teada, milline on minu hinnang tervishoiuteenuse osutajate ehitiste kulumi riigieelarvest rahastamata jätmise seaduspärasusele ning kas kapitalikulu rahastamine haigekassa eelarvest vastab seadusele või tuleks kapitalikulu rahastada riigieelarvest muude tulude arvel kui sotsiaalmaks. Märgin, et arupärijad on kasutanud küsimuses nii ehitise kulumi kui ka kapitalikulu mõistet. Viimati nimetatud mõistet tervishoiu rahastamist reguleerivad õigusaktid ei kasuta. Seetõttu leian, et mul on võimalik vastata küsimusele ainult ehitiste kulumit puudutavas osas.
Osundatud tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (edaspidi kasutan lühendit TtKS) § 52 lõike 1 punktist 10 nähtub, et tervishoiuteenuse osutajate ehitiste kulumit rahastatakse riigieelarvest Sotsiaalministeeriumi kaudu. Selles sättes ettenähtut täiendab sama paragrahvi lõige 4, mille kohaselt tasutakse tervishoiuteenuse osutajate ehitiste kulum riigieelarves selleks ettenähtud vahenditest Sotsiaalministeeriumi ja Eesti Haigekassa vahel sõlmitud lepingu alusel vastavalt ravikindlustuse seadusele. Nimetatud reeglid viidi  TtKS-i § 52 sisse TtKS-i ja Eesti Haigekassa seaduse muutmise seadusega, mis jõustus 2008. aasta 1. jaanuaril.
Nagu nähtub eelnõu seletuskirjast, fikseeritud eesmärgi kohaselt sooviti tervishoiu rahastamise jätkusuutlikkuse tagamiseks suunata lisavahendeid riigieelarvest ravikindlustusse tervishoiuteenuse osutajate kapitalikulude rahastamise näol. Lisaks märgitakse seletuskirjas, et seadusmuudatuse vastuvõtmine aitab, esiteks, suurendada ravikindlustuse vahendite hulka, teiseks, kasutada haigekassa raha otstarbekamalt ning, kolmandaks, annab kindlustunde tervishoiuteenuse osutajatele.
2008. aasta riigieelarve seaduse 11. jaos olid ette nähtud vahendid tervishoiuteenuse osutajate ehitiste kulumi rahastamiseks summas 125 100 000 krooni. Summa väljamaksmiseks sõlmiti TtKS-i § 52 lõikes 4 nimetatud leping Sotsiaalministeeriumi ja Eesti Haigekassa vahel. Nimetatud summa kanti täies ulatuses üle tervishoiuteenuste osutajatele vastavalt teenuse hinnale kogumis. 2009. ja 2010. aasta riigieelarves eraldi vahendeid ehitiste kulumi hüvitamiseks ette ei ole nähtud, samuti ei näe sihtotstarbelisi vahendeid ehitiste kulumi eest tasumiseks ette 2011. aasta riigieelarve seaduse eelnõu. 2009. aasta riigieelarve seaduse eelnõu seletuskirjas mainitakse kavatsust tunnistada TtKS-i § 52 lõike 1 punkt 10 kehtetuks. Seda aga senini tehtud ei ole.
Üldjuhul toimub tervishoiu rahastamine riigieelarves ravikindlustuseks ettenähtud vahenditest. TtKS-i § 52 lõige 3 sätestab, et riigieelarvest ravikindlustuseks ettenähtud vahenditest rahastatakse tervishoidu ravikindlustuse seaduses (RaKS) sätestatud korras. Haigekassa tasub ravikindlustuse vahenditest tervishoiuteenuse osutajatele, võttes aluseks Vabariigi Valitsuse kehtestatud tervishoiuteenuste loetelus sätestatud piirhinna. RaKS-i § 30 lõike 4 kohaselt hõlmab tervishoiuteenuste piirhind kõiki tervishoiuteenuste osutamiseks vajalikke kulusid, välja arvatud kulutused teadustegevusele ning õpilaste ja üliõpilaste koolitamisele. RaKS-i § 89 lõige 5 nimetab ühe tervishoiuteenuse hinnakomponendina selgelt ka hoonete ehitamise ja renoveerimisega seotud kulutusi – need on kogu aeg tervishoiuteenuse hinna sees olnud.
Kuna kõik nimetatud normid olid kehtivad enne TtKS-i § 52 lõike 1 punkti 10 kehtestamist, siis järeldan, et ka enne TtKS-i muudatuse kehtestamist oli seadusandja tahe hüvitada tervishoiuteenuse osutajatele nende ehitistega seotud kulutusi. Ehitise kulumi eest tasumise täpsem mehhanism tuleneb RaKS-i § 32 alusel kehtestatud sotsiaalministri 2007. aasta 19. jaanuari määrusest nr 19. Määrusega pannakse paika konkreetsed kulukomponendid, mille alusel ravikindlustuse vahenditest rahastatav tervishoiuteenuse piirhind arvutatakse. Määruse § 30 lõike 2 punkti 1 ja § 43 lõike 1 punkti 1 kohaselt on üks kulukomponent ka teenuse osutamiseks kasutatavate hoonete ja rajatiste kulum. Kuna ravikindlustuse seadus ja selle alusel kehtestatud sotsiaalministri määrus kohustavad haigekassat arvestama kulumit tervishoiuteenuse hinna komponendina ja seda hüvitama, siis on muude vahendite puudumisel kulumi hüvitamiseks mulle teada olevalt pärast 2008. aastat taas asutud kasutama ravikindlustuse üldistest vahenditest tulevat raha.
Leian, et praegune ehitiste kulumi rahastamise korraldus ei vasta TtKS-i § 52 lõike 1 punkti 10 eesmärgile, milleks on eristada ehitiste kulumi katmiseks vajalikud vahendid ja rahastamisallikad selgelt muudest tervishoiuteenuse osutajatele eraldatavatest vahenditest, eelkõige mitte finantseerida ehitiste kulumit ravikindlustuse vahenditest TtKS-i § 52 lõike 3 alusel üldises korras.
Seadusandjal on lai otsustusruum tervishoiuvaldkonna rahastamise korraldamisel, kuid ta peab enda valitud rahastamisreeglitest siis ka kinni pidama. Kui TtKS-is ettenähtud ehitiste kulumi rahastamise korraldus ei vasta seadusandja tegelikule tahtele, siis peab ta tegema seadustes vajalikud korrektiivid.
Teiseks soovivad arupärijad teada, kas tervishoiuteenuse osutajate ehitiste kulumi rahastamist puudutavaid sätteid on õigusselguse huvides vaja täiendada või muuta ning kuidas soovitab õiguskantsler selliseid muudatusi teha.
Pean kahjuks tõdema, et õiguskantslerina ei kuulu minu pädevusse soovituste andmine selle kohta, milliste muudatuste kaudu õigusaktide õigusselgust paremini tagada. Austatud parlament on selles osas ise pädev.
Kolmandaks on arupärijad küsinud, kas mul on plaanis haiglate kapitalikulusid puudutavas küsimuses alustada menetlust rikkumise tuvastamiseks. Märgin, et TtKS-i §-st 52 tulenev ehitiste kulumi rahastamise regulatsioon on suunatud eelkõige seadusandjale ja täitevvõimule, pannes neile kohustusi eelarvevahendite planeerimisel. Minu arvates ei saa väita, et TtKS-is sätestatu järgimata jätmine seadusandja poolt võiks iseenesest rikkuda tervishoiuteenuste osutajate või muude isikute põhiõigusi ja -vabadusi. Asjaolust, et  tervishoiuteenuse hinna ühe komponendi eelarveline katteallikas muutub, ei tulene automaatselt teenuse osutaja õigust nõuda, et suureneks tema osutatavate tervishoiuteenuste rahastamise maht või et talle makstaks teenuseühiku eest senisest kõrgemat hinda. Ravikindlustuse seaduse § 30 lõike 4 kohaselt on tervishoiuteenuse osutajatel õigus saada tasu kõigi tervishoiuteenuse osutamisega kaasnevate kulude eest, sealhulgas kulud ehitiste kulumi katteks, vastavalt sotsiaalministri kehtestatud piirhinna arvutamise metoodikale. Seda tervishoiuteenuse osutajate õigust ei ole TtKS-i § 52 lõike 1 punkt 10 täitmata jätmine rikkunud.
Ehitiste kulum on terviseteenuse osutajatele määruses sätestatud metoodikat arvesse võttes hüvitatud ka 2009. ja 2010. aastal. Arvestades, et seadusandja poolt oma kohustuste täitmata jätmine ei ole käesoleval juhul rikkunud vahetult isikute põhiõigusi ja -vabadusi ega muid subjektiivseid õigusi, ei pea ma ainult formaalse rikkumise tuvastamiseks praegu vajalikuks alustada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust, vaid soovin jätta seadusandjale võimaluse rikkumine mõistliku aja jooksul ise kõrvaldada. Seadusandja laia kaalutlushuvi arvestades on rikkumise kõrvaldamiseks mitu võimalust. Tänan tähelepanu eest!

Suur tänu, härra õiguskantsler! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Jaak Aab!

Tänan, austatud juhataja! Suur tänu, lugupeetud õiguskantsler, põhjaliku vastuse eest! Te tõite väga selgelt välja kõik omavahelises seoses olevad seadused, mis reguleerivad just nimelt ehitiste kulumi katmist ja selleks raha eraldamist. Mina sain teie vastusest niimoodi aru, et seadusandja on seadust siiski teatud mõttes rikkunud, et nii nagu te mainisite, on siin olnud kaks võimalust – kas eraldada see raha riigieelarvest või tühistada vastav seaduse säte, mis kehtib 2008. aasta 1. jaanuarist. Kas ma sain õigesti aru?

Tänan küsimuse eest! Nagu ma ütlesin, põhimõtteliselt praegune rahastamise praktika osundatud sättele ei vasta. Aga samas on ju olemas RaKS-i § 89 lõige 5, mis nimetab tervishoiuteenuse hinna ühe komponendina selgelt ka hoonete ehitamise ja renoveerimisega seotud kulusid. Sisuliselt on see teenuse hinnas kogu aeg olnud. Aga jah, tõepoolest, seadusandja osundatud sätet järginud ei ole.

Palun, kolleeg Georg Pelisaar!

Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud õiguskantsler! Vahepeal mitte ainult ei kaotatud ära riigieelarvelist toetust haiglate ülalpidamiskulu katmiseks, vaid vähenenud on ka haigekassa poolt reaalselt tervishoiuteenusteks eraldatav raha. Teenuste hinnad on vähenenud, samas on suurenenud mitmed teised kulutused, kas või näiteks soojusele, kas või näiteks ravimitele, mis kõik peaksid saama selle tervishoiuteenuse hinna alt kaetud. Kui jätkusuutlikuks te sellisel kombel Eesti tervishoiusüsteemi peate, milline on selle kättesaadavus  elanikkonnale?

Tänan küsimuse eest! Antud juhul peab arvestama seda, et seadusandjal on sotsiaalsete põhiõiguste sisustamisel äärmiselt lai kaalutlusruum. Tuleb arvestada ka riigi reaalseid majanduslikke võimalusi majanduskriisi tingimustes. Sel juhul taandub asi selgele põhimõttele, kuidas me suudame sisustada ja järgida põhiseaduse § 28 lõikes 1 sätestatud põhiõigust tervise kaitsele. Selle kaasuse pinnalt võin analüüsi põhjal öelda, et ma ei tuvastanud selget põhiõiguste rikkumist.

Palun, kolleeg Arvo Sarapuu!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud õiguskantsler! Te rääkisite üsna palju sellest, et on toimunud väga tõsised rikkumised, samas teisest küljest ütlesite, et isikute põhiõigusi pole rikutud. Aga kui asja sisuliselt vaadata, siis on ju tervishoiuteenustele mõeldud raha kulunud sellesama ehitise kulumi peale, ütleme siis, ehitiste peale kulub see raha, mis tegelikult peaks minema patsientidele. Kui valitsus nüüd ei planeeri selliseid kulusid eelarvesse ja haigekassale vastavaid riigieelarve planeeringuid ei tehta, siis jääb ju kõik nii, nagu on. Ehk teisisõnu: kuidas te tõsiselt hindate seda olukorda, et justkui on rikkumised, aga samas nagu teha midagi ei saa? Tegelikult saavad patsiendid ju ikkagi teenust vähem.

Tänan küsimuse eest! Mis puutub sellesse, kas patsiendid saavad teenust vähem, siis õiguskantsler ei saa põhistada oma seisukohta oletusega. Küsimus on ju praegu selles, et nii enne osundatud § 52 lõige 1 punkti 10 vastuvõtmist ja ka pärast seda on ju see kulukomponent teenuse hinnas kogu aeg kajastatud. Ega siis haiglad ei saanud ka aastal 2008 teenuse eest rohkem raha, see jagunes ikkagi ära vastavalt teenustele. Selle summa 125 100 000 krooni sai ju Sotsiaalministeeriumilt lepingu alusel haigekassa. Põhimõtteliselt on selge üks asi: süsteemi läks, jah, rohkem raha, aga väide, et üksikisik selle tõttu millegi läbi kannatas, on oletuslik.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Aitäh! Hea ettekandja! Ma olen mitut puhku imestanud või minus on tekitanud teatud hämmingut mõningane ebajärjepidevus, millega te mõnda laadi probleeme lahkate. Kord on väga abstraktse normikontrolli raames võimalik midagi tuvastada, kord te, vastupidi, väidate, et mitte midagi ei saa tõestada ja te ei taha oletada. Aga praegusel juhul on ju siiski võimalik fakte sedastada. Kui süsteemi on läinud hulk raha, hinnad on mõnevõrra kasvanud, siis sellest saab teha loogilisi järeldusi ja need ei ole spekulatsioonid või oletused. Kui teenus on läinud selle ja selle ja selle tõttu kallimaks, siis ilmselt saab teenust selle raha eest vähem. Kas te olete  valmis oma analüüsi metoodikat teinekord kuidagi parandama, et me saaksime mõningaid probleeme ennetada, mitte pärast mingisuguses abstraktses normikontrollis möönda, et on tõsised vastuolud põhiseadusega?

Tänan küsimuse eest! Pean rõhutama, et nagu ma ütlesin, ei tuvastanud ma antud juhul isikute põhiõiguste rikkumist. Küsimus on selles, et see kulukomponent on ju kogu aeg teenuse hinna sees olnud. Väita, et selle kulukomponendi täiendav tasumine n-ö muude vahendite arvel tõi kaasa hinna tõstmise – ma leian, et nii ei ole alust väita.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra õiguskantsler! Kolleegid soovivad avada läbirääkimisi. Kutsun kõnepulti kolleeg Jaak Aabi.

Lugupeetud juhataja! Lugupeetud peaminister! Austatud õiguskantsler! Igal juhul tänan teid selle vastuse eest! Need vaidlused on olnud tõesti väga pikad. Selle üle vaieldi 2009. ja 2010. aasta riigieelarvet vastu võttes ning sama vaidlus on kestnud ka 2011. aasta riigieelarve arutamisel. Seni on valitsus püüdnud Sotsiaalministeeriumi eelarve kaudu tõlgendada seda nii, nagu jutt oligi, et haigekassa kuludes on see kapitalikulu sees, hinnas on sees – jätan meelde tuletamata, et eelmisel aastal hindu vähendati, aga see on juba tervishoiu rahastamise üldine probleem –, seega riigieelarvest ei ole vaja seda summat eraldada. Nii on seda siit puldist maha öeldud, nii on seda haigekassa nõukogus öelnud nii rahandusminister kui ka sotsiaalminister.
Igal juhul tänan õiguskantslerit, et selles küsimuses on nüüd väga selge vastus olemas. Ehk siis valitsus on eelarvet planeerides ja meie kui seadusandjad oleme eelarveid vastu võttes, nii 2009. aasta kui ka 2010. aasta eelarvet – kolmapäeval seisab meil siin ees juba 2011. aasta riigieelarve hääletamine –, rikkunud seaduse sätet. Tänan selle täpse hinnangu eest! Kolleegid ja ka hea valitsus! Selline olukord ei saa ju jätkuda!
Muidugi, ma võin ennustada, mis nüüd tulema hakkab. Tõenäoliselt selle eelarve kallal ei tehta enam midagi, see võetakse kolmapäeval vastu. Ka ei usu ma hästi, et praegune valitsus tuleb uuel aastal kohe siia eelarvemuudatusega, millega ta siis üritab eraldada või eraldab selle summa, ja meie saame siis eelarvet parandada. Ma lihtsalt ei usu seda stsenaariumi. Tõenäolisem on järgmine stsenaarium, mida kunagi juba taheti käiku lasta, see oli siis, kui seda raha riigieelarvest enam ei eraldatud. Taheti tühistada seesama seaduse säte, mille me tõesti suurte pingutustega 2007. aastal suutsime siin saalis vastu võtta. Keskerakond oli sellel ajal koos Reformierakonnaga valitsuses ning me leidsime, et riik peaks tervishoidu rohkem panustama ja riik peaks sinna panustama ka riigieelarve muudest tuludest. Minu hinnang ja ennustus on, et varsti-varsti tuleb kas siis valitsusest või mõnelt fraktsioonilt siia lauale eelnõu, mille eesmärk on tühistada see säte ning mitte eraldada riigieelarvest seaduse järgi raha. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Jaak Aab! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Arvo Sarapuu, Lauri Laasi, Inara Luigase, Tiit Kuusmiku ja Jaak Aabi 19. novembril esitatud arupärimine Türi kolledži regionaalpoliitilise tähtsuse kohta. Ma palun kõnepulti kolleeg Arvo Sarapuu!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud peaminister! Türi kolledži tegevuse lõpetamine või mittelõpetamine on üsna pikka aega küsimärgi all olnud, kuid nüüd me oleme saanud teada, et ülikooli nõukogu on põhimõtteliselt vastu võtnud otsuse Türi kolledž sulgeda. Aga ega Türi kolledži küsimus ei ole mitte selles mõttes väga tähtis, et üks kool suletakse, vaid see on meie tänase regionaalpoliitika peegeldus. Me oleme ju palju lugenud mitmesugustest uuringutest, mis näitavad, et maakondade teenustestruktuur halveneb. Maapiirkondades jääb töökohti vähemaks, piirkondlik atraktiivsus väheneb. Eks omal ajal on kõike proovitud ja kasutatud mitmesuguseid hoobasid, mis on ka tulemusi andnud. Üks nendest hoobadest on olnud koostöö ülikoolidega ning ülikoolide kolledžite avamine. Nii on eri aegadel avatud Läänemaal, Pärnumaal, Järvamaal ja Ida-Virumaal mitu kolledžit. Alates 1990. aastast on regionaalsete kolledžite asutamine olnud kindel hariduspoliitiline suund ja emaülikooli on ka riiklikult toetatud, mitte jäetud kõike ainult kooli õlgadele.
Türi kolledži asutamine oli regionaalpoliitiliselt väga tähtis samm kogu Kesk-Eesti jaoks, mitte ainult Türi või Järvamaa jaoks. Nagu meie president on rõhutanud, ei ole Eestis vaja ainult nelja tõmbekeskust. Meil on seoses sellega mitu küsimust. Ma loodan, et saame täna peaministrilt üsna häid vastuseid. Aga me tahaksime näha ka seda, mida siis on Järvamaa ja üldse Kesk-Eesti jaoks regionaalpoliitiliselt planeeritud. Kui Türi kolledž suletakse, mis siis tema asemel välja pakutakse? Kuidas suhtuvad sellisesse regionaalpoliitikasse peaminister ja valitsus ning mida on ette võetud? Siin on viis küsimust ja me ootame vastust. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Arvo Sarapuu! Palun teid, lugupeetud peaminister, kõnepulti vastama!

Austatud Riigikogu esimees! Austatud Riigikogu! Head arupärijad! Vastan teie küsimustele.
Esimene küsimus: "Mida Te peaministrina olete ette võtnud peale seda, kui saite teada, et Järva maakonnas suletakse Türi kolledž?" Avaõiguslikud ülikoolid on vastavalt Eesti seadustele autonoomsed. Ülikoolide institutsionaalse ja regionaalse struktuuri korraldamine on täielikult ülikoolide pädevuses ning riigivõimu otsene sekkumine sellesse ei ole võimalik ja ei ole ka soovitav. Tartu Ülikooli nõukogu pole seni teinud otsust Türi kolledži sulgemise asjus. Küll aga otsustas ülikooli nõukogu 26. novembril tuua Türi kolledži ainus õppekava, keskkonnakorralduse planeerimine, 1. septembrist 2011 üle Tartu Ülikooli loodus- ja tehnoloogiateaduskonna tehnoloogiainstituuti. 10. detsembriks on ülikooli nõukogu saali kokku kutsutud ümarlaud, kus arutatakse Türi kolledži edasist saatust.
Teine küsimus: "Kas pooldate ülikooli avalikku selgitust, kus sulgemise põhjusena tuuakse välja ainult majanduslik otstarbekus?" Türi kolledži puhul on ülikool lisaks majanduslikule aspektile toonud välja õppetöö kestlikkuse temaatika, st ka muude ressursside ebapiisavuse küsimuse. Tartu Ülikooli õppeprorektori Martin Halliku sõnutsi on õppetöö ületoomise peamine põhjus õppejõudude ning tudengite väike arv, mis pole piisav universitas'ele väärilise akadeemilise keskkonna loomiseks. Türi kolledž on umbes 120 rakenduskõrgharidusõppes õppijaga üliõpilaste arvult Eesti kõige väiksem avaõiguslike ülikoolide kolledž. Türi kolledž on Tartu Ülikooli kolledžitest ainus, kus ei toimu bakalaureuseõpet. Õppejõukohal töötab Türi kolledži töötajaskonnast kolm õppejõudu: üks professor, üks lektor ja üks õpetaja.
Kolmas küsimus: "Kuidas Teie saate aru Eesti regionaalpoliitika tähendusest ning kas ülikoolide füüsiline kohalolek maakondades on osa riigi regionaalpoliitikast?" Riik on kolledžeid otseselt toetanud ning elujõulisemad kolledžid on EAS-i kaudu saanud toetust ka regionaalsete kompetentsikeskuste meetmetest. Sel aastal toimunud kompetentsikeskuste ideekavandite voorus ei leidnud Türi taotlus ekspertidelt kahjuks piisavalt toetust. Kui Riigikogu peab vajalikuks sätestada avaõiguslikele ülikoolidele regionaalpoliitika teostaja funktsiooni, siis tuleb muuta ülikooliseadust.
Neljas küsimus: "Valitsuse poliitikud teevad pea iga nädal pressiteateid, kus rõhutavad, et aastal 2011 hariduskulud kasvavad. Kas see tähendab seda, et kui aastal 2012 hariduskulud kasvavad, siis suletakse Tartu Ülikooli Pärnu ja Narva kolledž?" Ei, selliseid plaane mulle teadaolevalt meie ülikoolidel ei ole. Pigem investeerib valitsus jõuliselt kolledžite infrastruktuuri, sealhulgas Narva kolledžisse 129 miljonit krooni. Pärnu ja Narva kolledž pole võrreldavad Türi kolledžiga. Nimelt on Narva kolledžis praeguse seisuga 650 üliõpilast, neist 254 bakalaureuse- ja 120 magistriõppes, Pärnu kolledžis on 954 üliõpilast, neist 81 bakalaureuse- ja 8 magistriõppes.
Viies küsimus: "Terve Järvamaa kogukond on ühtselt Türi kolledži sulgemise vastu. Üksmeel on siin poliitiliste jõudude vahel ning solidaarsust on selgelt väljendanud ka naabermaakond Raplamaa. Miks siis ikkagi valitsus ei ole välja töötanud regionaalseid meetmeid kolledži jätkamiseks, kui kogukondlik vajadus ja soov on niivõrd selged?" Küsimus on selles, kas sedavõrd ressursimahukal haridustasemel nagu kõrgharidus on mõistlik lähtuda vaid regionaalsetest aspektidest või on määravaks ikkagi noorte tulevane konkurentsivõime. Kui kriitiline mass on tagatud, nagu see näib olevat Narvas ja Pärnus, võib maakondliku kolledži olemasolu olla tõepoolest õigustatud ja mõistlik. Muide, Türi kolledži üliõpilastest on Järvamaalt pärit 17% ehk 24 üliõpilast ja Raplamaalt 8–9% üliõpilastest. Aitäh!

Suur tänu, härra peaminister! Küsimusi teile ei ole. Avan läbirääkimised ja kutsun kõnepulti kolleeg Arvo Sarapuu.

Lugupeetud Riigikogu esimees! Hea peaminister! Suur tänu heade vastuste eest! Ühtpidi on need vastused üsna selged ja karmid. Ma ei kujuta päris hästi ette, kuidas suhtuvad sellesse Türi kolledžis õppivad noored ning mida arvavad nendest vastustest Järvamaal elavad ja töötavad inimesed. Kui ma teie vastustest õigesti aru sain, siis põhiraskus oli pandud sellele, et ülikool võtab ise oma otsused vastu ja nendesse otsustesse ei ole mõistlik sekkuda. Ühtpidi on see õige, teistpidi aga, kui me selle kolledži omal ajal asutasime – mina maavanemana olin üks nendest asutajatest –, siis ei olnud ülikool nendes küsimustes üksi. Seda toetas valitsuse ja ministri kaudu tookordne regionaalpoliitika. Väga paljud inimesed nägid vaeva, et seda kolledžit asutada, ja ma näen, et tookordne rektor Peeter Tulviste, kes kolleegina siin saalis istub, on üsna tõsine ja mõtlik.
Mis siis Eestis järsku lahti on? Tegelikult me leiame alati põhjuse, miks asjad on läinud nii, nagu nad on läinud. Põhjuste leidmisel on valitsuskoalitsioonis olevad erakonnad alati osavad, ükskõik, kes nad seal ka ei oleks. Alati leiab mingisuguse õigustuse, alati leiab võimaluse inimestele selgeks teha, kas või meedia kaudu, et teistsugust otsust ei olnudki võimalik vastu võtta. Ja veel vahvam on see – ma ju jälgin kogu seda Türi kolledži lugu –, et valitsuskoalitsiooni kuuluvad rahvasaadikud annavad kogu aeg teateid, et küll nad on rääkinud rektoriga ühtmoodi ja teistmoodi, küll rääkinud ministriga üht- ja teistmoodi.
Ega see tänaseid üliõpilasi ei rahulda, neid üliõpilasi, kellest tõenäoliselt väga mitmed võivad olla edaspidi siin saalis. Neid rahuldaks ikka selline asjade käik, kui saaks väga selgeid ja konkreetseid vastuseid ja eesmärke. Kogu selle problemaatika tõstatamise mõte oli ju see, et Türi kolledž jääks alles. Sellepärast on lapsed, kes seal õpivad, pöördunud oma saadikute poole, kes on praegu koalitsioonis ja riiki juhivad, ning nende kaudu on pöördutud ministri poole. Ka mina ei pöördunud peaministri poole mitte selleks, et saada selgitusi, miks kõik on niimoodi juhtunud. Nii õpilaste kui ka minu eesmärk oli saada selgeks, mida annaks Eestis ära teha selles olukorras, mis nüüd on kujunenud ja kus Türi kolledž kinni pannakse. Hinges oli niisugune mõte ja soov, et järsku suudab keegi midagi siin Eesti riigis teha, et kolledž alles jääks, et õpilased saaks seal edasi õppida. Et käitutaks nii, nagu Põhjamaades kombeks on. Põhjamaades on näiteks nii, et väga paljud ettevõtted, organisatsioonid viiakse pealinnast välja. See ei ole niimoodi mitte ainult Soomes, see on nii ka Rootsis, see on nii Taanis. Riigiasutusi viiakse mujale ja väga paljusid üritusi korraldatakse mujal just sellepärast, et majanduslikult vähegi ergutada neid piirkondi, mis asuvad pealinnast kaugemal.
Ma arvan, et ühtepidi on meil tekkinud niisugune kantseleilik vastamise stiil, et näete, seadused on sellised ja sellised, olukord on selline ja selline. Aga ma kardan, et kui me oma üliõpilastele, oma lastele niiviisi räägime ja neid õpetame, siis nad mõtlevad küll sageli, et mis siis Eesti riigis lahti on, kui mitte midagi ei saa teha nii, nagu paikkond soovib.
Lõpetuseks ma ütleksin, et Järvamaa kogukonna soov ning Türi kolledži õpilaste ja õpetajate soov oli ikkagi see, et endine olukord säiliks ja kolledž jääks alles, mida kahjuks, tundub siiski, ei juhtu. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Arvo Sarapuu! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised. Palun vabandust! Lugupeetud peaminister, palun!

Austatud juhataja! Austatud Riigikogu! Hea Arvo Sarapuu! Mind häirib pisut teie suhtumine riigi seadustesse, mis sätestavad ühe akadeemilise asutuse vabaduse, autonoomia. Te justkui aktsepteerite, et jah, ülikoolil on autonoomia, teisalt aga, et keegi, kas koalitsioonierakonnad või peaminister, võiks ikka asjad korda panna. Et las nad seal mängivad demokraatiat, las nad mängivad seal autonoomiat, aga keegi parandab nende tehtud vead ära. Sellise lähenemisega ma ei saa kindlasti nõus olla. Kategooriliselt ei saa sellist lähenemist minu meelest endale lubada Riigikogu ega valitsus. Ülikooli kõige suurem eesmärk on võimaldada ülikoolis õppijatel saada maailmatasemel konkurentsivõimeline haridus. Ülikooli eesmärk peaks olema ka teha maailmas tipptasemel teadust. Ja selleks, et üliõpilased saaksid maailmatasemel konkurentsivõimelist haridust, selleks, et ülikoolis tehtaks maailma tipptasemel teadust, on ülikoolidele vaja akadeemilist vabadust, autonoomiat. Sellise äratundmiseni on jõutud väga paljudes riikides ja olgu öeldud, et muu hulgas ka paljudes sellistes riikides, kus ei ole demokraatlikku riigikorda. Minu meelest on akadeemiline vabadus ja ülikoolide autonoomia midagi niisugust, millesse põlastuse ja üleolekuga suhtuda ei saa. Kui kohalik kogukond soovib kangesti kolledži säilimist, siis peab ta autonoomse ülikooliga vastava kokkuleppe sõlmima. Kindlasti oleks vale kellelgi, kellel ehk teoreetiliselt võiks olla mingisugune telefoniõigus, mida, ma arvan, Eestis enam kellelgi olla ei tohiks, kasutada oma õigust ja lihtsalt jagada korraldusi, ignoreerides ülikoolide autonoomiat. Aitäh!

Aitäh! Lõpetan läbirääkimised.

Järgmine arupärimine on Riigikogu liikmete Vladimir Velmani, Nelli Privalova, Kalle Laaneti, Olga Sõtniku, Inara Luigase, Valeri Korbi, Lembit Kaljuvee, Georg Pelisaare, Lauri Laasi ja Evelyn Sepa 20. oktoobril esitatud arupärimine integratsiooni eelarve kohta. Palun kõnepulti kolleeg Vladimir Velmani!

Lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud kultuuriminister! Kümme Eesti Keskerakonna fraktsiooni liiget on esitanud kultuuriministrile arupärimise, mille sisu on järgmine.
Meile teadaolevatel andmetel on Kultuuriministeeriumi haldusalas integratsiooniks ettenähtud raha ümber jagatud teistele valdkondadele, näiteks Kumu on väidetavalt saanud halduskulude (küte, elekter) katteks ca 2 miljonit krooni, mis algselt oli Kultuuriministeeriumi integratsioonialase eelarve real. Hullem lugu on Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed rahastamisega. Pärast rahvastikuministri koha kaotamist, misjärel Kultuuriministeerium sai integratsiooni sihtasutuse oma haldusalasse ning muutus integratsiooniküsimuste eest vastutavaks keskministeeriumiks, on integratsiooni sihtasutuse riigieelarvelisi eraldisi vähendatud ca 35%. Riigilt saadud integratsioonirahad liiguvad aga täiesti muudele, integratsioonist eraldiseisvatele valdkondadele. Väidetavalt on raha ümberjagamise põhjus see, et nii saab kokku hoida integratsiooni sihtasutuse administreerimise kulusid. Ajal, kui tegutses rahvastikuministri büroo, oli integratsiooni sihtasutuse eelarve ca 120 miljonit krooni, mis nüüdseks on langenud ca 65 miljonini. Languse põhjus on eespool mainitud riigieelarveliste eraldiste vähendamine 35% ning Euroopa fondidest saadud raha lõppemine.
Seoses eeltooduga palume vastata järgmistele küsimustele. Kui palju on vähendatud integratsiooniks mõeldud riigieelarvelisi vahendeid? Kas integratsioon on muutunud pärast rahvastikuministri büroo kaotamist Kultuuriministeeriumis sekundaarseks küsimuseks? Milliseid uusi tegevusi on alustatud integratsioonivaldkonnas ning kas rahvastikuministri ajal alustatud programmid on lõpule viidud? Kas integratsioonipoliitikat tuleks viia ellu hoopis kohalike omavalitsuste kaudu? Kui palju on riigieelarvelisi vahendeid ette nähtud integratsiooni rahastamiseks aastaks 2011? Kui palju sellest rahast tuleb Euroopa fondidest ning kui suur on ülejäänud summa? Ja viimane küsimus. 2007. aasta aprillis hakati suuremat tähelepanu pöörama venekeelsele meediale. Milliseid venekeelseid saateid käesoleval ajal rahastatakse? Täname ja jääme ootama vastuseid!

Suur tänu, kolleeg Vladimir Velman! Palun kõnepulti lugupeetud proua kultuuriministri!

Austatud Riigikogu esimees! Head kolleegid! Head küsijad! Tänan küsimuste ja teema püstituse eest!
Kõigepealt mõned tõestused või vastuväited teie sissejuhatuses öeldud väidetele. Esiteks, Kultuuriministeeriumi haldusalas integratsiooniks ettenähtud raha teistele valdkondadele ümber jagatud ei ole. Kumu rahastati muuseumide reservist (lisavahendid Kumu vajadusteks), integratsioonivaldkonna raha ei kasutatud.
Te väidate, et pärast rahvastikuministri koha kaotamist on eraldisi integratsiooni sihtasutusele vähendatud 35%. Siin võib vastuseks tuua väga konkreetsed arvud. Kui 2009. aastal oli rahvastikuministri büroo eelarve kogumahus 69,2 miljonit krooni ja sellele lisandus 2008. aasta vahendite jääk 7,5 miljonit krooni, mis teeb kokku 76,7 miljonit, siis aastal 2010 on MISA, s.o integratsiooni sihtasutuse, uue nimega Meie Inimesed eelarve 86,7 miljonit ehk siis suurenemine on 10% ringis.
Mis puudutab 120 miljonit, siis siin on arvatavasti tegemist eksitusega. Mitte kuskilt rahvastikuministri büroo eelarve rea pealt ei leidnud me üles summat 120 miljonit. Me arvame, et võib-olla on juttu mitut aastat hõlmavast lõimumiskavast, kus see 120 miljonit on arengukavalises planeerimises või unistustes või soovides kokku kirjutatud. Seetõttu ei ole võimalik 120 miljonit mingisuguste muude arvudega võrrelda. Nii et kui rahvastikuministri büroost tuli meile üle 76,7 miljonit – see tuli poole aasta pealt, 2009. aasta juulis – ja aastal 2010 on eelarve 86,7 miljonit, siis tegelikult mitte mingisugusest langusest MISA teemadel rääkida ei saa. MISA administreerimiskulud on 2009. aastal moodustanud 19,8% lisaeelarvest ja 2010. aastal 25,3%. Administreerimiskulud on suurenenud seetõttu, et alates 2010. aastast tegutseb sihtasutuse juures ka migratsioonifond, mis 2009. aasta detsembris otsustati liita endise integratsiooni sihtasutusega.
Nüüd siis küsimuste juurde. Kui palju on vähendatud eelarvelisi vahendeid? Eks vastus saab olla ainult see, et riigieelarvelised vahendid on kasvanud. Ütlen siis veel kord: kui 2009. aastal oli see summa 76,7 miljonit krooni, siis 2010. aastal on MISA eelarve 86,7 miljonit. Sellele lisandub veel Kultuuriministeeriumi mitmesuguste integratsiooni ja mitte-eesti kultuuriseltside teemaga seotud programmide raha 7,1 miljonit, nii et kokku on 93,8 miljonit. Järgmiseks aastaks on planeeritud Kultuuriministeeriumi enda programmide raha veel kahekordistada – kui praegu on 7,1 miljonit, siis järgmisel aastal 14,5 miljonit. Aga lõpliku otsuse teeb loomulikult Riigikogu eelarve kolmandal lugemisel. Lõimumiskava rakendusplaani tegevusi rahastatakse Kultuuriministeeriumi, Haridus- ja Teadusministeeriumi ning Eesti Töötukassa kaudu. Võib-olla need segadused või arusaamatused arvudes on tulnud just nimelt sellest, et kogu lõimumiskava ja sellega seonduvaga on seotud mitu asutust, hiljem ma nimetan veel ministeeriume, kes on  selle tegevusega liitunud.
Integratsiooniteema ei ole kindlasti kadunud või muutunud  Kultuuriministeeriumi haldusalas sekundaarseks küsimuseks. Juba aastal 2007, kui rahvastikuministri büroo töötas veel täie hooga, lõi Kultuuriministeerium oma haldusalasse kultuurilise mitmekesisuse osakonna, mille ülesandeks sai rahvusvähemuste kultuuri toetamine Eestis. Ma olen Riigikogus mitmel korral  seda otsust kaitsnud, kui saalist on tulnud küsimus, miks on tarvis nii palju osakondi ja nii palju asekantslereid. Just nimelt asekantsler Anne-Ly Reimaa, kes vastutab kultuurilise mitmekesisuse ja integratsiooniteemade eest, on väga suure töökoormusega. Terve see osakond töötab väga jõuliselt. 2009. aasta 1. juulist lisandusid osakonna tööülesannetele rahvastikuministri büroost ületulnud ülesanded, sealhulgas kogu Eesti lõimumiskava üldkoordineerimine. Kultuuriministeeriumi jaoks on selles valdkonnas oluline teha koostööd ja kaasata sihtrühmi. 2010. aasta Praxise küsitlusest integratsioonivaldkonna lepingupartneritega on näha, et integratsioonitegevusega on liitunud uued sihtrühmad just Kultuuriministeeriumi all olemise ajal – spordiseltsid, kultuurimajad, kes on oma igapäevatöösse sobitanud ka lõimumist toetavad tegevused. Paranenud on infovahetus, rahvusvähemuste ja kultuuriseltside infot saab nii eesti kui ka vene keeles. Juba 2007. aastal sai loodud mitte-eesti kultuuriseltside ümarlaud, kes on nõustanud ministrit ja jaganud infot selle kohta, mis toimub kogu selles suures kogukonnas.
Milliseid uusi tegevusi on algatatud ja kas rahvastikuministri büroo ajal alustatud programmid on lõpule viidud? Kultuuriministeerium on lõpule viinud kõik büroo alustatud programmid. Kahjuks on küll veninud viimane, mille nimi on "Technical Seminars on Integration and Immigration", mis oli enne Euroopa integratsioonifondi ning kus Eesti oli üks juhtpartneritest. Venimise põhjus on see, et projekti aruanne on väga mahukas. Kuna Kultuuriministeeriumil on tulnud korduvalt tõestada Euroopa Komisjonile rahvastikuministri büroo tehtud kulutuste abikõlblikkust ja otstarbekust, siis ei ole see programm veel oma joont alla saanud, aga sellega tegeldakse. 2010. aastal alustati uue rakendusplaani koostamist aastateks 2011–2013, teemaks on lõimumiskava. Selle käigus viidi läbi lõimumiskava monitooring, spetsialistide ja ekspertidega on toimunud analüüsiarutelud, regioonides arutlusseminarid. Oleme kaasanud uue lõimumiskava rakendusplaani koostamisse Riigikogu liikmeid ja käivitatud on mitmeid uusi tegevusi. Uute algatustena tooksin välja Etnowebi, rahvusvähemuste kultuuriseltside noortekogu, mis käesoleval suvel sai kokku kutsutud ja töötab rahvusvähemuste ümarlaua juures. Lõimumiskava juhtrühma koosseisu on laiendatud ja tööd alustas ka lõimumiskava juhtkomitee, kus on esindatud kuus ministeeriumi: Haridus- ja Teadusministeerium, Siseministeerium, Sotsiaalministeerium, Kultuuriministeerium, Välisministeerium ning Rahandusministeerium. See tagab kindlasti kogu valdkonna teabevahetuse strateegilise juhtimise.
Kas integratsioonipoliitikat tuleks ellu viia kohalike omavalitsuste kaudu? 2010. aastal lõpetasid Praxis, Geomedia ja Balti Uuringute Instituut konsultatsioonide sarja uuringu teemal "Eesti lõimumiskava 2008–2013 ja selle rakendusplaani meetmete delegeerimise võimalused kohaliku omavalitsuse tasandile." Tellija oli MISA, s.o Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed. See materjal on ka MISA-s kättesaadav. Uuring kinnitas, et mitmeid lõimumist toetavaid tegusid on juba kohaliku omavalitsuse tasandil tehtud, aga lõimumiskavas kavandatud suuremad tegevused käivad kahjuks omavalitsustele üle jõu ja neid on mõistlik  korraldada siiski üleriigiliselt (õpetajate täienduskoolitused, õppematerjalide koostamine). Kultuuriministeerium kaasab kindlasti paljudesse tegevustesse ka kohalikke omavalitsusi (keelelaagrite komplekteerimine, uusimmigrantide kohanemiskoolitus jne). Aastaks 2011 on  Kultuuriministeeriumi ja MISA eelarves kokku ette nähtud vahendeid summas 82,2 miljonit krooni, sealhulgas programmid ja välisabiprogrammid, programmide tehnilise abi kulu Kultuuriministeeriumi kaudu 14,5 miljonit krooni. 2011. aasta eelarve projektis on MISA-le planeeritud 67,7 miljonit krooni, sellest riigieelarvelised vahendid koos kaasfinantseerimisega on 44,1 ja välisabivahendid 23,6 miljonit krooni.  Küsitakse veel, kui suur osa tuleb Euroopa fondidest ja kui suur on ülejäänud summa. Nagu siin juba vastus kõlas, on välisabifondid 23,6 miljonit ja need jagunevad nii: Euroopa Sotsiaalfond 4,5 miljonit, Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fond 18,6 miljonit, Euroopa Liidu 7. raamprogramm Eesti Töötukassa eelarves 0,5 miljonit krooni.
Milliseid saateid rahastatakse? Meil on eelmise aasta konkursi alusel praegu käimas veel üks projekt, mille pealkiri on "Vmeste". Postimehes on eesti- ja venekeelses kajastuses ja ka veebiväljaandes artikliseeria, portreelood, teemaintervjuud, publitsistika, fotoreportaažid, mis kajastavad Eestis elavate rahvuskultuuride, rahvusrühmade elu ja koostööd ning rahvustevaheliste noorte- ja kodanikuühenduste sidusust. Samuti on toetust saanud rahvusringhäälingu venekeelne uudisteportaal. Konkursiga toetati veel kuut projekti. Praegu on võimalik vaadata, kuulata, lugeda järgmiste projektide kaudu tehtavat: "Tralli-Valli", "Kolmnurk", "Köök – rahvaste paabel", "Ühiskondlik leping", "PLUG in KesKus!" ja "Portaali kodanik.err.ee käivitamine". Kokku on alates 2009. aastast toetatud 18 meediaprojekti umbes 12 miljoni krooniga. Aitäh!

Suur tänu! Teile on ka küsimusi. Palun, kolleeg Vladimir Velman!

Suur tänu, lugupeetud minister! Teil on võib-olla tõesti õigus, et väga raske on leida täpseid arve. Integratsioonivaldkond on praegu eelarves nii laiali valgunud, et on raske leida kätte kõiki kohti. Aga mina küsin tõesti puhtinimlikult: mis  teeb teid murelikuks integratsioonipoliitikas, mis meil Eestis praegu on?

Aitäh! Ma ei oskagi nagu väga murelik olla. Konkreetselt praegu on mul ümarlaua kaudu tõesti väga tihedad suhted sisuliselt 124 rahva kultuuriseltside esindajatega. Nad on pigem väga tänulikud ja rõõmsad riigi tähelepanu eest ning Kultuuriministeerium teeb kõik endast oleneva, et neid ei kaasataks mitte ainult kultuurivaldkonna kaudu. Tähendab, oluline on just see infovahetus – muuseas, ka infovahetus nende eneste vahel –, sest nendel kohtumistel või nõukoja istungitel võis aru saada, et loomulikult jälgitakse meediast seda, mis käib riigi kohta tervikuna, aga väga vähe teatakse üksteisest ehk seda, mis on horisontaaltasandil. Etnoweb, mis sai loodud ja avatud käesoleva aasta 1. septembril, on nüüd andnud kultuuriseltsidele hea võimaluse tutvuda omavahel, tutvuda üksteise tehtuga ja tööga. Minu meelest on eriti head algatused need, mis hõlmavad peresid. Hiljuti oli üle saja eesti ja vene pere haaratud projekti, kus lapsed elasid paar nädalat teises peres, ning sealt oli väga hea tagasiside. Kohtusin nende peredega Rakveres sellel sügisel, septembris, ma ei mäleta täpselt seda kuupäeva. Oli väga südamlik, et nad olid tervete peredena kohale tulnud, ja tagasiside oli erakordselt hea. Neil olid enne töötoad, kus nad andsid tagasisidet selle aja kohta, mil lapsed olid ühtedes ja teistes peredes, õppides seal mitte ainult keelt, vaid ka traditsioone, kultuuri ja tavasid. Ma arvan, et niisugune reaalne üksteisega suhtlemine on parim viis integratsiooniks. Ega vägisi armsaks ei saa, mingisuguse köiega kedagi kuskile tõmmata ei ole võimalik ja sunniviisiliselt mingeid programme inimestele peale panna ka ei ole võimalik. Loomulikult peavad olema riikidel lõimumiskavad, mis annavad raami, aga ma leian, et kõige tähtsam on soe suhtumine, mõistmine ja üksteise kuulamine, infovahetus.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp!

Aitäh, austatud minister! Eriti enne ja ka pärast 2007. aasta kevade sündmusi ning enne, kui integratsioonivaldkond tuli Kultuuriministeeriumi alla, oli meil selle valdkonna jaoks portfellita minister. Räägiti palju sellest, et integratsioon kui selline on kahepoolne protsess ning et mitte ainult siin elavaid ja emakeelena eesti keelt mittekõnelevaid vähemusrahvusi ei peaks proovima integreerida, vaid avardama kuidagi ka eestlaste, põhirahvuse silmaringi ja suhtumist. Mind tegi pisut murelikuks, kui te ütlesite, et te olete peaaegu rahul kõige sellega, mis toimub. Toredaid üritusi ongi, ma olen sellega nõus. Aga kuidas te hindate üldist olukorda? Muukeelse elanikkonna hoiakud Eesti riigi suhtes ei ole ju kuidagi muutunud sõbralikumaks ja olukorraga ei olda rohkem rahul. Ka eestlaste vastasseis, kui nii võib lihtsustada ja üldistada, hoiakuna ei ole muutunud. Kas see ei tee teid murelikuks või kuidas te hindate praegust olukorda?

Aitäh! Esiteks, ma tahan öelda, et integratsiooniprotsess on väga pikk ja ei jõua eluilmas lõpuni. Ma ei usu, et me saame kunagi raporteerida, et absoluutselt kõik asjad on nüüd selged, tehtud ja korras ning võib joone alla tõmmata. Ka teistes Euroopa riikides, kus integratsiooniteemad on valusad või teemana üles tõstetud ja kuidagi ühe või teise ministeeriumi haldusalas, on ikkagi selline kogemus, et see on pidev protsess ja sellel võivad olla nii tõusud kui ka mõõnad tulenevalt kõigest sellest, mis toimub ühiskonnas tervikuna.
Ma olen täiesti nõus teiega, kui te ütlete, et see on kahepoolne protsess. Jah, ideaalis see nii peakski olema, aga ma ei annaks hinnanguid selliselt, et kõik on nüüd tervikuna kuidagi kellegi vastu või et mingisugune osa eestikeelsest elanikkonnast on nende vastu, kes ei kõnele eesti keelt emakeelena. Selline vastandamine või konkreetsete raamide või piiride tõmbamine ei vii kusagile. Kui ühel või teisel pool on üksikuid häälekaid rahulolematuid, siis selle vastu ei saa – inimesed avaldavad oma arvamust ja tundeid. Aga ma leian, et vaja on suurendada terve ühiskonna tolerantsust. Ja see ei puuduta mitte ainult Eesti riiki, vaid see puudutab võib-olla isegi vana Euroopat tervikuna, sellepärast et see on ajalooliselt niimoodi kujunenud. Väga triviaalne oleks öelda, et ükskord tuleb hetk, millal kõik on korras, ja et ühel hetkel seisab siin kultuuriminister, kes ütleb, et kõik on tehtud. Seda kindlasti ei tule. Ma arvan, see on igavene protsess.

Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Aitäh, proua esimees! Hea minister! Mulle meeldivad optimistid ja minister peabki optimist olema. Aga selle küsimuse peale, mis on üks integratsiooni valuline küsimus, te jäite mõttesse ja rääkisite siis mingisugustest kokkusaamistest. Ma oleksin väga tahtnud kuulda nendest sajast ja enamast, tuhandest halli passi inimesest ning sellest, et meie riigis tuleneb integratsiooniprobleem just mittekodanike suurest arvust või protsendist. Selles osas on meil edasiliikumine väga vaevaline, me seisame õigupoolest paigal. Kuidas te integratsiooni valguses seda suurt mittekodanike arvu põhjendate või milliseid lahendeid te näete?

Aitäh! Vaadake, mina ei leia, et üht või teist värvi pass näitab ilmtingimata seda, et umbes nii ja nii mitu ühikut on integreeritud. Seda ei saa kindlasti selliselt käsitleda. Integratsiooniprotsess on kuskilt maalt isegi mõõdetamatu. Tegelikult on asi selles, kui palju inimene, ükskõik mis värvi pass tal on, tunneb ennast ühiskonna liikmena, kas ta on ära õppinud keele, kas ta mõistab ja tahab mõista kultuuriajalugu, traditsioone ja mingisuguseid sündmusi, mis on põhjustatud ühest või teisest asjast. Ma olen täiesti veendunud, et päris paljud inimesed, kellel on halli värvi pass, võivad olla meie Eesti ühiskonda isegi võimsamalt integreerunud kui need, kellel on sinine pass või uus punane Euroopa Liidu pass. Ma arvan, et see on tegelikult ikkagi väga palju inimese peas. Võib-olla on pidulik rääkida arvudest ja protsentidest, aga tähtis on ikkagi seesama, mis ma ütlesin – korralik, hea, normaalne suhtlemine, avatus, informatsioonivahetus.  Üks selliseid võtmekohti on võib-olla ka see, kui mitu asutust annab jõuliselt, nii palju kui võimalik informatsiooni mitmes keeles ja inforuumis, nii eesti kui vene keeles ning miks ka mitte inglise keeles. Sellepärast on väga hea, et rahvusringhäälingu uued portaalid on meil olemas nii vene kui ka inglise keeles. Ma leian, et vähemalt valitsusasutused – aga ma kutsun üles kõiki riigiasutusi – peaksid andma informatsiooni mitmes keeles, et teataks, mida tehakse ja kuidas, mis asjad toimuvad ja miks. Infot on nii palju, et võib-olla ei jaksa venekeelsed portaalid ise kõike tõlkida. Kui me anname ise informatsiooni mitmes keeles, siis see tugevdab meid kõiki. Igal juhul annab Kultuuriministeerium nii palju kui võimalik oma pressiteateid ükskõik mis teemadel, mitte ainult mitte-eesti kultuuri teemal, välja paralleelselt eesti ja vene keeles. Ja ma ütlen, et venekeelsed portaalid, vene meedia võtavad seda informatsiooni vastu suurima heameelega, mistõttu on ka tunda, et kultuurivaldkonnas toimuv on nii ühe kui teise inforuumi lugejatele teada.

Palun, kolleeg Ain Seppik!

Aitäh, lugupeetud esimees! Lugupeetud minister! Ma tuleksin ka passide juurde ja laiendaksin veidi seda teemat. Teie valitsuskaaslane kaitseminister Aaviksoo soovis Valgas esinedes integratsiooni veel laiendada ja koguni laiendada seda venelastega sel määral, et tegi ettepaneku seada meie vahel sisse viisavabadus. Ma ei tea küll, miks ta seda Valgas rääkis, seal Venemaaga ühist piiri ei ole. Kuidas teie isiklikult sellesse suhtute? See on Lõuna-Eestis ja eriti Setumaa piirkonnas terav ja kohati valus küsimus, sest Eesti kodanikud peavad praeguse valitsuse tegevuse tagajärjel käima Vene viisa järel teatavasti Tartus. Kuidas te minister Aaviksoo sellistesse ettepanekutesse suhtute?

Aitäh! Ma arvan, et ma ei hakka kommenteerima minister Aaviksoo seisukohti. Ma usun, et kui ta ühel hetkel on siin Riigikogu saalis, siis ta saab kindlasti neid ise kommenteerida. Kuna ma seal kõrval ei seisnud, siis on väga keeruline omada ka mingisugust isiklikku emotsiooni selles küsimuses, sest igasugused kontekstid on hästi olulised, et saada aru, kuidas asi täpselt oli. Nii et ma jätaksin selle kommenteerimise härra Aaviksoole.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, proua minister! Kas kolleegid soovivad avada läbirääkimisi? Kõnesoove ei ole, läbirääkimisi ei avata.

Järgmine on Riigikogu liikmete Kalle Laaneti, Tiit Kuusmiku, Lembit Kaljuvee, Toivo Tootseni, Nelli Privalova, Ain Seppiku, Evelyn Sepa, Vladimir Velmani, Jüri Ratase, Lauri Laasi, Mailis Repsi, Inara Luigase, Olga Sõtniku ja Nikolai Põdramäe 26. oktoobril s.a esitatud arupärimine konfiskeeritud narkootiliste ainete kadumise kohta. Palun kõnepulti kolleeg Kalle Laaneti!

Austatud juhataja! Hea justiitsminister, keda pole ammu näinud! Head kolleegid! Tänavu augustikuus ilmnes inventuuri käigus, et Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi laost on teadmata suunas kadunud suures koguses narkootilisi aineid. Meedias avaldatud esialgse raporti kohaselt oli narkootilise aine puudujääk väidetavalt 91,08 kilogrammi. Ilmnesid ka probleemid narkootilise aine käitlemisel, sealhulgas laoarvestuses, hoiutingimustes, pakendamismeetodites ning hävitamise korraldamisel. Alates narkolao loomisest Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskuse juurde 1997. aastal on suur hulk dokumentatsiooni vigane, eksitud on ekspertiisiakti numbrite ja aastatega, narkoaine kogustega ning nende säilitamise ja hävitamise andmetega. Justiitsministeerium asus seisukohale, et inventuur EKEI narkootiliste ja psühhotroopsete ainete laos ei tuvastanud viiteid tahtlikule narkootilise aine omastamisele või muule kuritegelikule tegevusele, mis võiks anda põhjust kriminaalmenetluse alustamiseks. Justiitsministeerium on teatanud, et seletust ei suudeta leida 7 kilogrammi narkootilise aine asukohale.
Sellega kaasnevalt on meil Justiitsministeeriumile mõned küsimused. Millistel kaalutlustel jäeti alustamata kriminaalasi seoses narkootilise aine kadumisega? Kas Justiitsministeerium on jõudnud selgusele, kuhu on kadunud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi laost puuduolevad narkootilised ained? Kui suur on Justiitsministeeriumi hinnangul teadmata kadunud narkootilise aine maht? Mida on muudetud narkootilise aine käitlemisel, laoarvestuses, hoiutingimustes ja hävitamise korras? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Palun härra justiitsministri kõnepulti!

Suur aitäh, lugupeetud juhataja! Enne kui ma asun vastama küsimustele, tahan tervitada armsat sõpra Kalle Laanetit! Aga ma ei teadnud, et sa teinekord iseendale jalga tulistad.
Aga vastan siis järjekorras küsimustele. Esimene küsimus: "Millistel kaalutlustel jäeti alustamata kriminaalasi seoses narkootilise aine kadumisega?" Vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku § 193 lõikele 1 alustab kriminaalmenetlust uurimisasutus või prokuratuur. Kriminaalmenetluse alustamiseks on vajalik ajend ja alus ning ei tohi esineda kriminaalmenetlust välistavaid asjaolusid. Kuna kriminaalmenetluse alustamine või alustamata jätmine ei kuulu Justiitsministeeriumi pädevusse, ei ole meil ka võimalik öelda, mis põhjusel otsustas prokuratuur või uurimisasutus menetlust mitte alustada. Konkreetsemalt oskavad seda küsimust kommenteerida ehk prokuratuuri esindajad.
Teine küsimus: "Kas Justiitsministeerium on jõudnud selgusele, kuhu on kadunud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi laost puuduolevad narkootilised ained?" Kaitsepolitseiameti läbi viidud inventuuri käigus tuvastati EKEI narkootiliste ainete laos hulk puudusi seoses narkootiliste ainete käitlemise, dokumenteerimise, laoarvestuse ning hävitamise korraldamisega. Selle tagajärjel ei ole võimalik täpselt kindlaks teha ligikaudu 7 kilogrammi narkootilise aine saatust. See ei tähenda, et see kogus narkootilist ainet on reaalselt kadunud. Eelnimetatud töökorralduslikud puudused pärinevad suuresti ajast, kui Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskus kuulus Siseministeeriumi valitsemisalasse ning siseminister oli ka lugupeetud arupärimise esitaja. Näiteks ei tehtud kohtuekspertiisi keskuse narkootiliste ainete laos inventuuri. Viimane hävitamine sai teoks 2006. aastal ja ka selle hävitamise dokumenteerimises oli olulisi puudusi.
2008. aastal Justiitsministeeriumi haldusalasse toodud EKEI asus eelloetletud puuduste ilmnemisel neid kõrvaldama, alustades muu hulgas ülalmainitud inventuuri. Seda inventuuri tegi kaitsepolitsei. Justiitsministeerium on omalt poolt läbi viinud siseauditi narkootiliste ainete käitlemise korraldamise kontrollimiseks. Auditi tulemusena leiti, et narkootiliste ainete käitlemise korraldus EKEI-s on puudulik. Justiitsministeerium on teinud EKEI-le ka mitu ettepanekut narkootiliste ainete käitlemisega seotud töökorralduse parandamiseks ja õiguslike regulatsioonidega vastavusse viimiseks.
Kolmas küsimus: "Kui suur on Justiitsministeeriumi hinnangul teadmata kadunud narkootilise aine maht?" Kaitsepolitseiamet viis läbi põhjaliku inventuuri ja selle tulemusel leiti, et ei ole võimalik täpselt määratleda ligikaudu 7 kilogrammi narkootilise aine saatust. Selle segaduse on põhjustanud inventuuri käigus ilmnenud puudused narkootilise aine hoidmise tingimustes, dokumenteerimises, laoarvestuse pidamises ning hävitamises ja hävitatud aine koguste fikseerimises.
Neljas küsimus: "Mida on muudetud narkootilise aine käitlemisel, laoarvestuses, hoiutingimustes ja hävitamise korras?" Eesti Kohtuekspertiisi Instituut on pärast puuduste ilmnemist märksa muutnud sisemist töökorraldust narkootiliste ainete hoiustamise, säilitamise, dokumenteerimise ja muu sellise osas. Praegu hoitakse narkootilisi aineid EKEI-s turvaruumis. Igast sisenemisest sellesse ruumi jääb maha kindel jälg. Igasugune narkootilise aine liikumine EKEI-s dokumenteeritakse. Isikute ring, kellel on õigus narkootiliste ainete hoidlasse pääseda, on piiritletud ning määratud ka konkreetsed vastutajad. Sätestatud on kindel kord hoiule jäetavate narkootiliste ainete pakendamisel, pitseerimisel ja säilitamisel. Praegu reguleerib narkootiliste ainete hävitamise korda justiitsministri 30. aprilli 2008. aasta määrus nr 18. Meie hinnangul sätestab see määrus piisavalt täpselt ja selgelt narkootiliste ainete hävitamise korda, mistõttu me ei pea vajalikuks seda regulatsiooni muuta. Tänan väga!

Suur tänu, härra justiitsminister! Küsimus kolleeg Ain Seppikult, palun!

Lugupeetud minister! Selle "jalga tulistamisega" on teil ka probleeme, sest enne juhtis ju seda asutust teie erakonnakaaslane Antropov, kellest nüüd on saanud meie ametikaaslane. Praegu on juhiks jälle reformierakondlane. Aga minu küsimus on selles, kas need narkootikumid olid siis tegelikult olemas. Kas nad kadusid või lihtsalt nende saatus on teadmata, nagu te ütlete? Selles teie valitsemisalas valitsevas segaduses ei saa mitte midagi aru – kas see uudis on üldse tõene? Kas peaks rakendama allikakaitset või see uudis on välja mõeldud? Kas oli üldse narkootikume, mis kadusid, ja kui oli, siis kuhu need kadusid?

Tänan väga! See oli nii huvitav küsimus, et selle sees oli vähemalt 70 eraldi küsimust. Armas Ain! Ma ütlesin täiesti selgelt, et kaitsepolitsei ekspertiisi tulemusena jäi segaseks 7 kilogrammi narkootilise aine saatus. Ja see on tingitud sellest, et nii dokumenteerimises kui ka hävitamise korras oli suuri puudujääke. Need narkootikumid ei pruugi olla kadunud, s.o füüsiliselt kuskile ära viidud. Need võivad olla ka aurustunud või maha kukkunud või maha valatud või mida iganes. Aga muide, sina olid sel ajal siseminister, kui see segadus seal alguse sai. Ei maksa ilmtingimata arvata, et mingi kahe viimase aasta jooksul on see segadus tekkinud. Vastupidi! Teadupoolest tuli uus ühendasutus tervikuna Justiitsministeeriumi haldusalasse üle 2008. aastal. Ja nagu ma juba märkisin, üks esimesi Justiitsministeeriumi akte selle ühendasutuse tegevuse kohta oli narkootiliste ainete hävitamise kord, mis on ministri määrus 30. aprillist 2008. Uus EKEI direktor Üllar Lanno on minu arust väga tubli mees, sest tema on alustanud korra loomist tolle asutuse selles osas, mis, vabandage väljenduse eest, üpris segasena Justiitsministeeriumi haldusalasse üle anti.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra justiitsminister! Avan läbirääkimised. Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Austatud juhataja! Hea minister! Head kolleegid! Mulle hakkas see jalga laskmine kangesti meeldima, tahaks seda kommenteerida. Mis puutub sellesse jalga laskmisse ja ka aega, kui mina siseminister olin, siis te väitsite, et prokuratuuri käest te ei saanud küsida, miks kriminaalasja pole algatatud. Aga kuidas sain siis mina küsida Kohtuekspertiisi ja Kriminalistika Keskusest, miks neil korda majas ei ole? Nii et justkui vildakas loogika. Aga see selleks.
Kui ajaratast tagasi kerida, siis minu arvates on ükspuha millise asutuse tegevuses ikka probleeme olnud. Me peaksime nendest probleemidest rääkima, neid arutama ja üritama leida lahendusi. Nagu ma teie vastusest aru sain, kehtestati uue ühendasutuse loomisel ja uutesse tingimustesse minekul väga konkreetsed kontrollmeetmed ning selliseid fopaasid, kus riigiasutuse laost midagi nii olulist kaduma läheb, ehk enam ei juhtu. Aga tegelikult ma usun, et me peaksime probleemidest rääkima, kui nad ilmnevad, ja neid probleeme lahendama, mitte lihtsalt meedia kajastatuna lugema, mis kuskil juhtus, ning ütlema, et meie arvates see ikka nii päris ei saanud olla. Kellelt me ikka küsime? Küsime ministrilt!

Suur tänu, kolleeg Kalle Laanet! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Meie viimane arupärimine on Riigikogu liikmete Lembit Kaljuvee, Toivo Tootseni, Nelli Privalova, Ain Seppiku, Vladimir Velmani, Tiit Kuusmiku, Enn Eesmaa, Valeri Korbi ja Helle Kalda 15. novembril s.a esitatud arupärimine AS-i Eesti Energia poolt konkurentsireeglite rikkumise kohta. Palun kolleeg Lembit Kaljuvee kõnepulti!

Lugupeetud proua esimees! Hea minister Rein Lang! Tegemist on väga hea arupärimisega ja see kõlab järgmiselt.
Lugupeetud härra minister! Käesoleva aasta 3. novembril avaldas ajaleht Postimees advokaadibüroo Lawin koostatud analüüsi, milles viidati asjaolule, et Eesti Energiale kuulub eelistatud juurdepääs põlevkivile ning seeläbi rikutakse konkurentsiõiguse sätteid.
Lawini advokaatide Toomas Luhaääre ja teiste koostatud analüüs leidis, et olukord, kus 80% põlevkivi kaevandamise õigusest on ühe firma käes, rikub konkurentsireegleid. Advokaadid leidsid, et omades eelistatud juurdepääsu põlevkivile – rõhutan, et see eelistatud juurdepääs põlevkivile hõlmab ka logistikat, raudteid ja kõike muud –, saab Eesti Energia takistada konkurentide juurdepääsu toorainele. Advokaadid on seisukohal, et kõikidele võrdse ligipääsu tagamiseks tuleks kaevandusfirma lahutada Eesti Energiast. Nad arvasid, et kui praeguse konkurentsireeglite rikkumise kohta esitada Euroopa Komisjonile kaebus, võib see halvemal juhul päädida nii Eesti riigi kui ka Eesti Energia trahvimisega, ja seda väga suurtes summades. Trahv võib küündida nende arvates miljardi kroonini.
Eesti Energia Kaevanduste AS-il on kasutada põlevkivivaru suurusega ligemale 400 miljonit tonni. Advokaadid korrutasid, et kui üks põlevkivitonn maksab 174 krooni ja 11 senti, siis teeb see põlevkivi väärtuseks kokku 66 miljardit. Mina ütlen, et kui see õlisse ümber arvestada, siis teeb see peaaegu 400 miljardit, viis Eesti riigi aastaeelarvet. See pole n-ö puhas raha, mis lebab maas, vaid väärtus, mida tuleb kaevandada, müüa ja kui õliks ümber teha, siis tuleb õli toota. Tegelikult tuleb põlevkivi muidugi väärtustada, aga see on olemas ja antud Eesti Energia kätte. Samal ajal Eesti Energia ise loeb kaevandusõiguse väärtuseks 0 krooni, sest bilansis sellist rida pole ja sellist varandust nagu ei olegi olemas. Diskussioon Eesti Energia käsutuses oleva põlevkivi ümber puhkes juba kevadtalvel, kui oli päevakorral energiafirma börsile minek. Juba siis küsisid asjatundjad, kas energiafirma tegelik väärtus ei peitu mitte põlevkivi kaevandamise õiguses.
Seoses sellega palun teil vastata järgmistele küsimustele. Milline on teie seisukoht kirjeldatud olukorras: kas Eesti riik on rikkunud konkurentsireegleid ning andnud AS-ile Eesti Energia eelistatud juurdepääsu põlevkivile? Teiseks: kas Justiitsministeerium on seda teemat menetlenud ning kas on tehtud konkurentsireeglitele vastavuse või nende rikkumise analüüs? Kolmandaks: kui tõenäoliseks peate, et AS-ile Eesti Energia määratakse trahv konkurentsireeglite rikkumise eest ning kui suur see võiks olla? Viimane küsimus on: kas Vabariigi Valitsusel on plaanis kaevandamisfirma Eesti Energiast lahutada, et tagada võrdne juurdepääs toorainele? Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lembit Kaljuvee! Palun lugupeetud justiitsministri kõnepulti vastamiseks!

Ma täiesti ühinen Lembit Kaljuvee arvamusega, et tegemist on väga hea arupärimisega. Ainult et vastused kindlasti ei saa olema väga head, sest arupärimine on valele inimesele esitatud. Adressaat ei ole kuigi täpne. Selle aasta aprillis pöördusid murelikud Riigikogu liikmed justiitsministri poole küsimusega perearstide visiiditasu kohta ja siis ma juhtisin nende tähelepanu sellele, mida ma luban endale täna korrata. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 139 esitatakse Riigikogu liikme arupärimine sellele Vabariigi Valitsuse liikmele, kelle vastutusala reguleerivate õigusaktide täitmist kõnealune arupärimine puudutab. Vabariigi Valitsuse seaduse § 63 lõikest 1 loeme, et Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi vastutada on muu hulgas majanduspoliitika ja majanduse arengukavade väljatöötamine ning elluviimine, seda siis ka energeetikavaldkonnas, samuti konkurentsijärelevalve. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi juhib minu informatsiooni kohaselt endiselt Juhan Parts.
Natuke imestama panevad ka need teadmised, millele tuginedes arupärijad  Justiitsministeeriumi poole on pöördunud. Millist vastust Justiitsministeeriumilt ikkagi oodatakse? Justiitsministeeriumile teadaolevalt tellisid kõnealuse põlevkivi kaevandamise analüüsi advokaadibüroolt Lawin – tsiteerin asjaomast artiklit 3. novembri Postimehes – Eesti Energia konkurendid. Ma millegipärast arvan, et need ei saa olla Riigikogu liikmed. Nagu üks analüüsi koostanud advokaatidest Justiitsministeeriumile kinnitas, on analüüsi sisu kaitstud advokaadibüroo ja tema klientide vahelise konfidentsiaalsuse nõudega. Erinevalt arupärijatest ei ole Justiitsministeeriumil seega kahjuks olnud võimalust tutvuda analüüsi täpsema sisuga ja vastuste koostamisel on Justiitsministeerium olnud sunnitud piirduma informatsiooniga, mida oli võimalik Postimehe artiklist lugeda. Aga et mulle pandud lootusi mitte päriselt petta, püüan esitatud küsimustele oma võimete piires vastata.
Esimene küsimus: "Milline on Teie seisukoht kirjeldatud olukorras – kas Eesti riik on rikkunud konkurentsireegleid ning andnud AS-ile Eesti Energia eelistatud juurdepääsu põlevkivile?" Minule kättesaadava informatsiooni põhjal ei ole mul alust arvata, et Eesti riik on rikkunud konkurentsireegleid. Kaevandamisega võib maapõueseaduse kohaselt tegelda iga ettevõtja, kellele on maapõueseaduses sätestatud korra ning aluste kohaselt väljastatud kaevandamisluba. Seaduse kohaselt ei ole loa taotlejate ring piiratud. Siiski märgin, et ka Euroopa Liidu konkurentsiõigust käsitlevad normid ei keela mõnel ettevõtjal olla turgu valitsevas seisundis nii kaua, kuni sellega ei kaasne sellise eelisseisundi kuritarvitamine. Selle kohta saab ka informatsiooni Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitest 102 ja 106. Samuti ei ole riigil põhjendatud asjaolude esinemisel ning proportsionaalsuse piirides keelatud toetada selliseid ettevõtteid või neile teiste ees eeliseid anda.
Teine küsimus: "Kas Justiitsministeerium on antud teemat menetlenud ning kas on tehtud vastav analüüs konkurentsireeglite vastavuse või rikkumise osas?" Et teie nappi tööaega mitte raisata, piirdun siinkohal viitega juba sissejuhatavalt sedastatule. Vabariigi Valitsuse seaduse § 63 kohaselt kuulub konkurentsijärelevalve Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi valitsemisalasse. Oma panuse talle seadusega määratud õigusloome koordineerimise valdkonnas annab Justiitsministeerium talle esitatud õigusaktide eelnõude kooskõlastamise kaudu. Nii et mingit menetlust pole olnud.
Kolmas küsimus: "Kui tõenäoliseks peate, et AS-ile Eesti Energia määratakse trahv konkurentsireeglite rikkumise eest ning kui suur see võiks olla?" No kindlasti ei saa Justiitsministeerium Euroopa Komisjoni tööd või Euroopa Kohtu otsuseid mõjutada. Aga üldiseks informatsiooniks märgin siiski järgmist. Kui ka Euroopa Komisjon peaks asuma seisukohale, et Eesti on rikkunud konkurentsireegleid, siis saab komisjon algatada rikkumismenetluse ainult Eesti riigi, mitte aga AS-i Eesti Energia kui eraõigusliku juriidilise isiku vastu. Seega, AS-i Eesti Energia ei saa Euroopa Komisjoni määratud rahaline trahv ähvardada.
Neljas küsimus: "Kas Vabariigi Valitsusel on plaanis kaevandusfirma Eesti Energiast lahutada selleks, et tagada võrdne juurdepääs toorainele?" Siin ma saan vastata ainult veel kord, et minu kui justiitsministri pädevuses ei ole koordineerida Vabariigi Valitsuse plaane energeetika või siis täpsemalt põlevkivi kaevandamise valdkonnas. Ja Vabariigi Valitsus ei ole seda küsimust ka arutanud.

Suur tänu, lugupeetud justiitsminister! Palun, kolleeg Ain Seppik!

Lugupeetud minister! Mind lausa üllatab, millise luust torni te olete sinna Stenbocki loonud. Minister Jänes ei tea midagi, mis minister Aaviksoo teeb, teie ei tahagi teada, kui teil kasulik on, mis minister Parts teeb või ei tee. Ja kui vaja, murravad teie valitsemisalas oleva prokuratuuri töötajad Partsi kabinetti sisse nagu mürtsub – te jälle mitte midagi ei tea. Üldse keegi mitte midagi meil ei tea. Peaminister Kallase ajal, nagu ma mäletan – et te jälle ei hakkaks meelde tuletama minu ajalugu –, see nii ei olnud. Meie teadsime, mis valitsus teeb. Ma imestan, kuidas te riiki juhite! Aga see on teie küsimus. Minu küsimus on see, kas ei ole siin ikka tegemist võimaliku konkurentsikuriteoga või mõne muu konkurentsi kahjustava teoga. Kas need advokaadid on selle kuidagi laest võtnud? Kas tuleks rakendada ka nende suhtes allikakaitse seadust või muid seadusi, sest ajakirjanduses see süüdistus ju ilmus? Või ei ole siin üldse midagi? Või te ei tea?

On väga suur rõõm kuulda, et sina siseministrina Siim Kallase valitsuses teadsid absoluutselt kõike. Huvitav küll, kuidas? Tõepoolest, meie valitsuses ei ole sellist kommet, et ma oleksin pidanud minema Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kabinettidesse mikrofone või kaameraid kohale asetama või siis iga päev kolleegidelt küsima, millega nad parajasti tegelevad. Ei ole niisugust kommet, Ain, me ei saa midagi sinna parata! Tõepoolest, ei ole minu rida hakata uurima, millised konkreetsed plaanid võiks olla Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi eri struktuuriüksuste eri ametnike peades, kui juttu tuleb Eesti Energia tulevikust või põlevkivienergeetikast või Eesti Põlevkivist. No lihtsalt ei tea! Võib-olla olen siis ebakompetentne.
Nüüd aga sinu teine küsimus, mis on üpris konkreetne: kas on toime pandud mingi konkurentsikuritegu? Minu andmetel ei ole mingit kuritegu toime pandud, aga kui keegi teab, et on toime pandud kuritegu, siis tuleb sellest teada anda Eesti Vabariigi Prokuratuurile. Nii et palun! Meil on teada teile lähedal seisvaid poliitikuid, keda kõhklused ja kahtlused on ahistanud ööd-päevad läbi. Nemad on käinud ja esitanud kuriteoavalduse, ning selleks on siin kõik võimalused.

Rohkem küsimusi ei ole. Suur tänu, härra minister! Nüüd avan läbirääkimised. Palun kõnepulti kolleeg Lembit Kaljuvee!

Lugupeetud proua esimees! Hea minister! Head kolleegid! Olen kuulnud räägitavat, et Eesti riigist saab varsti – kui ta juba seda ei ole – juristide riik. Teistel inimestel nagu ei olegi eriti muud teha kui vaadata, mis seadusekirjutajad või seaduse üle valvajad tahavad. Kogu elu tuleb selle järgi seada. Oma 30 aasta pikkuse praktika jooksul, mil ma olen erinevaid ettevõtteid juhtinud, olen lähtunud sellest, et kui mingi asi on vaja ära teha, siis juristid on selleks, et nad paneksid selle seaduseraamide sisse. Ka minister ütles, et tegemist on väga hea arupärimisega. Ja tõesti, see arupärimine on hea. Miks me esitasime selle justiitsministrile? Et saada juristide riigis juristidelt teada, kas asi on õige või vale. Kui me kohapeal ringi käime ja vaatame, kuidas põlevkivi kasutamine toimub, siis meile tundub, et see asi on vale. Ja nüüd n-ö tunnustatud ja koolitatud advokaadid leidsid ka, et asi ei ole õige.
Kui kohapeal rääkida ettevõtete juhtidega, inimestega, kes seal meie riigi seaduste järgi toimetavad, siis nemad leiavad, et tegemist on olukorraga, mida ei tohiks Eesti riigis just ressursi kasutamise mõttes olla. Tegelikult me raiskame põlevkivi, me raiskame oma inimressurssi. Aga nüüd tuleb välja, et Justiitsministeeriumi arvates on olukord normaalne ja konkurentsiseadust ei rikuta. Kui vaadata kuskilt kõrgemalt või kaugemalt, siis see tõesti nii ongi. Aga kui minna lähemale ja vaadata seda näiteks kaardigi pealt, kuidas põlevkivi kaevandamine ja kasutamine toimub, siis on siililegi selge, et tegemist on konkurentsireeglite rikkumisega.
Ma ei teagi nüüd ... Ma olen teatud mõttes segaduses! Kuhu ikkagi pöörduda? Ma ei ole kunagi kellegi peale ühtegi kaebekirja kirjutanud. Just tuli seesama näide, kuidas prokuratuur marssis kellegi kabinetti sisse – ma ei tea, kas keegi kirjutas kaebekirja või läksid nad omapead sinna majandusministeeriumisse, lõid teede osas korra majja ning andsid teada, kes on õige ja kes on vale. Aga kui rahvasaadik küsib ministri käest siit puldist, siis vastus tuleb teistsugune. Nii et ma pean selle asja üle väga tõsiselt järele mõtlema. Võib-olla pöördun ministri poole veel kord abi saamiseks, sest minul juriidilist haridust kahjuks ei ole. Mul on majandusharidus. Aitäh!

Suur tänu, kolleeg Lembit Kaljuvee! Rohkem kõnesoove ei ole. Lõpetan läbirääkimised.

Pärast haamrilööki palun end registreerida vaba mikrofoni sõnavõtuks! Palun, kolleeg Kalle Laanet!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Võtan vaba mikrofoni raames selle nelja aasta jooksul sõna teist korda. Eelmine kord ma rääkisin emotsioonist ja tänagi tahan täpselt samamoodi rääkida emotsioonist. Seekord täiesti otse ka jälle oma isikliku kogemuse põhjal. Kahjuks on küll tegu negatiivse emotsiooniga. Esimese advendi õhtul otsustasime abikaasaga sauna kütta. Kui saunas käimisest oli kaks tundi möödas, siis selgus, et saun oli põlema süttinud. Püüdsin abi saada meie siseturvalisusjõududelt ehk päästeteenistuselt ja helistasin kaks korda numbrile 112. Ei vastanud. Helistasin siis numbrile 110 ja palusin end ühendada päästeteenistusega. Saingi ühenduse ja kuna ma olen nendes struktuurides pikalt töötanud, selgitasin väga aeglaselt ning üle korrates, kus ja mis juhtus. Ikkagi ei saadud minust õigesti aru. Seega midagi on nagu natuke mäda. See on üks pool.
Teine pool on see, et valitsuses olevad käsitöömeistrid on riigi päästeteenistuse võimekuse viimaste aastatega nii õhukeseks hööveldanud, et reageerimine jääb teinekord toimumata. Samas inimesed, kes on sinna tööle jäänud – ma pean silmas konkreetselt päästjaid –, tegutsesid ääretult professionaalselt. Ka need, kelle igapäevaste töökohuste hulka ei kuulu päästeteenus, reageerisid väga kiirelt. Mu kodu asub Kuressaare kesklinnast kahe kilomeetri kaugusel. Kuressaare riiklik päästekomando, kes pidi jõudma kahele sündmuskohale Kuressaare linnas – neist üks oli muuseas valeväljakutse –, ei saanud minu kutse peale välja sõita. Pihtla on Kuressaarest veidi rohkem kui 20 kilomeetri kaugusel, ent sealsed mehed jõudsid reageerida. Kui aga puhkeks tulekahju näiteks 30–40 kilomeetri kaugusel päästekomando asukohast, siis tegelikult ei oleks enam võimalik midagi päästa.
Mida ma tahan teile soovitada? Materiaalne kahju oli mul tegelikult minimaalne, kõik lõppes õnnelikult, aga emotsionaalne ... Seda tunnet, kui sa oled selles protsessis sees ja mis sind pärast seda valdab, ma ei soovi küll mitte kellelegi. Tuleb püüda säilitada esimese hooga kaine meel, et õigele numbrile helistada, ning kui see vastab, rääkida selgelt ja rahulikult, mis juhtus. Üldjuhul ei asu dispetšipunkt samas vallas ega isegi mitte samas maakonnas, kus teie asute. Kindlasti tuleb elekter kiiremas korras kilbist välja lülitada. Võti, mis päästis ka minu puhul, on aga suitsuandur ja esmased tulekustutusvahendid. Kui teil neid ei ole, siis minu kogemuse järgi kahjuks ei suudeta Eesti inimeste vara päästa.
Juhtunu positiivne emotsionaalne külg aga oli, et kui põleng möödas oli, siis väga paljud inimesed helistasid mulle või mu lähedastele või astusid tänaval ligi ja pakkusid abi. Need olid inimesed, kelle jaoks ma olin võib-olla lihtne poliitik või endine politseinik või siseminister. See oli ääretult soe tunne. Ja oli ka neid lähedasi inimesi, kes unustasid isegi helistamata.
Mida ma tahan sellega öelda? Kahjuks on meie vara ja elude päästmine eelkõige meie endi kätes. Ärge unustage seda ja rääkige seda oma tuttavatele, oma lähedastele eriti jõulude eel, kui kindlasti küpsetatakse ning köetakse sauna tunduvalt rohkem kui tavaliselt. Pöörake tähelepanu nendele aspektidele, millele ma viitasin, et meil kõigil tuleksid turvalised jõulud. Aitäh!

Aitäh, kolleeg Kalle Laanet! Rohkem kõnesoove ei ole. Istung on lõppenud.

Istungi lõpp kell 16.50.