Tere päevast, austatud Riigikogu! Tere päevast, austatud peaminister ja minister! Alustame tänast infotundi. Teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 36 rahvasaadikut, puudub 65.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, rahandusminister Jürgen Ligi ja siseminister Marko Pomerants.

Läheme esimese küsimuse juurde. Selleks on kolleeg Kadri Simsoni küsimus peaminister Andrus Ansipile. Palun!

Lugupeetud peaminister! Minu käes on Rahandusministeeriumi ja Eesti Panga ühiskiri, millele on alla kirjutanud Jürgen Ligi ja Andres Lipstok. Siin antakse nende Euroopa kolleegidele lubadusi, mida Eesti teeb aastatel 2011–2014, ehk lubadusi järgmise valitsuse nimel. Üks nendest lubadustest on selline, et Eesti tõstab edaspidigi kaudseid makse ja vähendab otseseid makse. Reformierakonna valimislubadustest loen ma välja, et te lubate seada ülempiiri sotsiaalmaksu maksjatele ehk maksukergendust kõige suurema sissetulekuga inimestele. Hinnanguliselt maksab selline lubadus haigekassale ja pensionikassale üle miljardi krooni. Minu küsimus ongi, milliseid kaudseid makse te plaanite tõsta, et sellist lubadust ellu viia? Reformierakonna lubaduses on ka kirjas, et maksumäära üldiselt ei tõsteta. Aga kui te vähendate haigekassa ja pensionikassa sissetulekuid, millest te selle katate?

Konkreetselt kirja pole ma lugenud. Aga teada on, et tööhõive meil juba suureneb, palgad hakkavad tõusma, majandus on pöördunud tõusule. Möödunud kuu või õigemini septembri ekspordinumbrid olid väga head: 40% on ekspordi kasv aastases võrdluses, tööstustoodangu mahu kasv 31%. Ilmselt on kõigile arusaadav, et majanduskasv pöördub palgakasvuks, see aga pöördub eelarve suuremateks tuludeks. Ja kui eelarve tulud hakkavad hästi laekuma, küllap on siis võimalik ka makse alandada.
Aga kui rääkida kaugemast perspektiivist ja mingitest maksutõusudest, siis need on rohelisele majandamisele suunatud maksutõusud. Loodusressursse tuleb säästlikult kasutada ja selle teenistusse, et neid kasutataks säästlikult, tuleb rakendada ka maksupoliitika. Praegu tõstetakse igal pool Euroopa Liidus käibemaksumäärasid, sealhulgas vastupidi Kalev Kallo väitele ka toiduainete omi. Eestil aga ei ole mitte mingisugust vajadust tõsta käibemaksumäära ja teisi maksumäärasid selleks, et vähendada oma defitsiiti. Meie valitsussektori defitsiit on üks Euroopa Liidu kõige pisemaid ja jääb üheks kõige pisemaks ka järgmisel aastal. Meil on eesmärk jõuda eelarvega ülejääki hiljemalt aastaks 2013.

Palun, kolleeg Kadri Simson, esimene täpsustav küsimus!

Lugupeetud peaminister! Käibemaksumäära on alandatud ikkagi päris mitmes riigis. Belgia, Küpros, Prantsusmaa, Malta, Rumeenia, Taani, Soome, Ungari ja Leedu on erandeid tehes alandanud teatud käibemaksumäärasid. Aga sellessamas kirjas, mille on allkirjastanud teie kolleeg, just siia infotundi saabunud Jürgen Ligi koos Andres Lipstokiga, lubatakse erandite kaotamist jätkata ja selline asi on kirjas ka teie erakonna valimislubadustes. Tulumaksu puhul kehtib praegu erand selles mõttes, et teisest lapsest alates on võimalik saada tulumaksuvabastust ja kodulaenu intresside pealt on võimalik tulumaks tagasi saada. Käibemaksu puhul kehtib erand ravimitele, töövihikutele, ajalehtedele. Palun nimetage need erandid, mis jäävad alles siis, kui teil peaks olema õnne jätkata ka peale valimisi peaministrina! Just nimelt: nimetage need, mis alles jäävad, siis on teie vastus selgem.

Need erandid, mis on, jäävad ka alles. Ma ei näe praegu mingit vajadust hakata neid kaotama. Me oleme neid erandeid väga põhjalikult arutanud siis, kui aruteluks oli põhjust, ja see põhjus oli suur eelarvedefitsiit. Me oleme väga põhjalikult kaalunud kõiki maksuerandeid ja leidnud, et need, mis praegu tehtud on, on aktsepteeritavad. Me ei kavatse neid peagi ega ka pisut pikema perioodi jooksul tühistama hakata, sest need teenivad oma eesmärki.
Kuid teie väited käibemaksumäärade alandamise kohta on pisut kummalised. Ma soovitan teil pöörduda algallikate poole. Kui te ei oska näiteks Küprose valitsuse kodulehele minna, siis pöörduge kas või Eurostati poole. Eurostat annab väga ühemõttelise vastuse teie küsimusele, kas Küprosel on käibemaksumäära alandatud, sealhulgas toiduainete oma. Vastus on: ei ole. Küprosel muudeti toiduainete käibemaksu määra viimati 2005. aastal. Ma ei saa aru, kust te võtate info, et seda on hiljaaegu alandatud. Käibemaksumäärade alandamine, see loetelu, mis Kalev Kallo artiklis oli, on ju valdavalt kõik vale! See ei vasta tõele! Miks te eksitate Eesti Päevalehe lugejaid, esitades lausvalet? Palun pöörduge Eurostati poole, ja te saate selge pildi, kuidas on maksumäärad ühes või teises riigis muutunud.

Palun, kolleeg Kadri Simson, teine täpsustav küsimus!

Kulla peaminister! See nimekiri, mille ma ette lugesin, ongi pärit Eurostati leheküljelt. Need riigid on vähendanud käibemaksumäära. Aga peale infotunni lõppu jätkan ma Riigikogu saalis eile pooleli jäänud eelnõu kaitsmist. See puudutab seda, et Eestis on 2007. aastal kehtinud toasooja käibemaksu määra, mis oli siis 5%, tõstetud 20%-ni. Meil on ettepanek toasooja käibemaksu vähendada 9%-ni, sellepärast, et Eestis pole toa kütmine mitte luksustegevus või -valik, vaid sundtegevus. Kas te saaksite oma kolleegidele, kes esindavad teie valitsuskoalitsiooni, öelda, et selline arutelu võiks Riigikogus jätkuda, et ei ole mõtet selliseid algatusi ilma aruteluta menetlusest välja hääletada?

Te teate ilmselt ise ka, et see on keskkonnakaitselisest aspektist täiesti vale lähenemine: soodustada mingisuguste maksuerandite tegemisega fossiilsete kütuste põletamist. Teiseks on see ka sotsiaalselt vale. Te tahate lausaliselt doteerida absoluutselt kõiki, ka mind, kelle sissetulekud võimaldavad maksta korteri kütmise eest õiget hinda. Miks te seda teete? Miks te ei taha anda sotsiaalabi nendele, kes seda tõesti vajavad? Kust tuleksid need summad selleks, et maksuerandeid teha? Kas te panete ette tõepoolest pensione vähendada, nii nagu te kunagi enne valimisi rahvast ähvardasite? Minu meelest see ei ole kohane lähenemine. Vähemalt Riigikogu liige peaks andma endale aru, et kui kusagil tehakse soodustusi, siis raha riigieelarvesse jääb laekumata. Järelikult mingid senised riigi kulutused muutuvad võimatuks ja mingid sotsiaaltoetused jäävad toetust saavatel inimestel saamata.
Tulles veel kord tagasi Eurostati juurde – palun, siin ta on. Minul on viimased andmed isegi välja trükitud ja need kõnelevad ühemõtteliselt, et näiteks Tšehhis tõsteti alandatud määr 9%-lt 10%-le ja standardmäär 19%-lt 20%-le. Seda 1. jaanuarist 2010. Saksamaal aastal 2007 – 16%-lt 19%-le on muutus standardmääras; Kreekas tõusis 9%-lt 10%-le alandatud määr, standardmäär 19%-lt 21%-le. Hispaanias on alandatud määr tõstetud 7%-lt 8%-le ja standardmäär 16%-lt 18%-le. Lätis müüakse ainult laste toidusegusid alandatud määra alusel, mis on praegu tõusnud 5%-lt 10%-le, ja ka standardmäär on tõusnud 18%-lt 21%-le ning tõuseb veel. Leedus alandatud määr puudub, Ungaris müüakse ainult piima alandatud määraga 18%, standardmäär, pange tähele, on tõusnud 20%-lt 25%-le.

Head kolleegid, kuna meil on täna kuus küsimust, siis luban praegu kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Tõnis Kõiv!

Lugupeetud peaminister! Ka mina lähen oma küsimusega selle eilse Eesti Päevalehe artikli juurde, mille kolleeg Kalev Kallo on kirjutanud. Sellest loeb ikkagi väga üheselt ja selgelt välja, et toidukaupade käibemaksu alandamise teed on läinud viimase aja jooksul 11 riiki. Nende nimekiri on selgelt olemas. Kuna siin just selgus, et need andmed võivad mõlemal juhul olla pärit Eurostatist, siis ma küsin kahe meile lähima selles nimekirjas oleva riigi kohta, Taani ja Leedu kohta. Kuidas lood Taanis ja Leedus toidukaupade käibemaksu alandamisega Eurostati andmetel on?

Eurostati andmetel Taani puhul on täiesti selge: standardmäär on 1992. aastast – 1992. aastast, proua Simson! – pärit ja see on 25%. Vähendatud määrasid praegu ei ole. Seega ma väidan ühemõtteliselt: Kalev Kallo on valetanud. Lätis kehtib, nagu juba öeldud, ainult laste toidusegudele 10% alandatud määr, mis tõusis 5%-lt 10%-le. Standardmäär on tõusnud päris tublisti ja tõuseb veel. Ka on meil teada, et Lätit ootab ees maksutõus, kuna eelarve tasakaal ei ole veel saavutatud. Seega alati tasub oma väiteid kontrollida. Näiteks kui Soome kohta väidetakse, et toiduainete käibemaks on vähenenud, siis oleks aus vähemalt selles artiklis mainida ka, et ei-ei, ta jõudis pärast alanemist juba ka tõusta. See alanes 1. oktoobril 2009. aastal tõesti 17%-lt 12%-le, aga 1. juulist 2010 tõusis see juba 12%-lt 13%-le. Aga standardmäär on tõusnud 22%-lt 23%-le. Seega, kui rääkida viimastest käibemaksumäärade muudatustest, siis terves Euroopa Liidus on valdav käibemaksumäärade tõusu trend. Ja kui keegi tahab Eesti riigis luua ettekujutust, et Euroopa Liidu suundumused on hoopis teistsugused, ja hakata selle vale ettekujutuse põhjal siin Eestis mingisuguseid maksumuudatusi tegema, siis nii võib riigi väga kergelt pankrotti juhtida. Me püüdleme teadmistepõhise majanduse poole, mitte teadmatuse suunas.

Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Heimar Lenk!

Härra peaminister! Tõeline elamus on teid jälgida! Te räägite oskuslikult kõik musta valgeks. Seepärast ma küsin teie käest nüüd otse. Te ütlesite täna oma kõne alguses, et meie majandus kasvab väga jõudsalt ja kiiresti tõusevad varsti ka palgad. Eile hääletati siinsamas saalis maha matusetoetus, mida pakuti uuesti seadustada. Enamikus Euroopa riikides aga Euroopa sotsiaalhartas ette nähtud matusetoetus kehtib. Nüüd te ütlesite, et käibemaksu suund on teistes riikides sama, mis meil. Mis te arvate, peaminister, kas meil on võimalik matusetoetus taastada? Inimestel on selle järele väga suur vajadus ja selgub, et suurem osa rahvast ei teagi, et te selle ära võtsite. Äkki saaks selle taastada?

Ma usun, et teil isiklikult seda toetust vaja ei ole. Ja neid inimesi, kellel ka tulevikus ei lähe seda toetust vaja, on küllalt palju. Praegu on Eesti valitsussektori eelarve veel defitsiidis, aga see defitsiit on Euroopa Liidu kõige pisemaid. Aga me oleme endiselt veel defitsiidis! Defitsiidis valitsussektori eelarve tingimustes mõelda mingitele täiendavatele maksusoodustustele, täiendavatele sotsiaaltoetustele – ma arvan, see ei ole kohane. Kas te tahaksite, et Eesti riik oleks finantsiliselt samas seisus kui mõned praegu sügavas kriisis olevad Lõuna-Euroopa riigid? Tunnistagem, väga mitmes Euroopa riigis pole praegu olukord mitte lihtsalt rahutu, vaid paaniline. Riikidel puudub raha, et maksta välja õpetajate ja arstide palgad, pensionid. Nad on lootnud raha laenata, aga laenuintressi määrad on tõusnud sellisesse kõrgusesse, et nad ei ole suutelised nii kallist raha laenama. Praegu paluvad nad abi Rahvusvaheliselt Valuutafondilt ja Euroopa Liidu teistelt liikmesriikidelt ning loomulikult meie kohus on neid aidata. Aga meie võimuses on oma riiki sellisesse kriisi mitte lükata. Me oleme siiani suutnud käituda mõistlikult, miks me siis praegu peaksime looma endale illusiooni, et kriis on läbi, eelarvel on suur ülejääk? Ei ole ülejääki! On defitsiit! Aga me vähendame seda defitsiiti, aastaks 2013 peame jõudma jälle ülejäägini.

Aitäh, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Jaak Aabilt rahandusminister Jürgen Ligile. Palun!

Austatud esimees! Hea minister! Minu küsimus puudutab euro turule tulekut ehk inimesteni jõudmist. Eesti Pank on selgelt maha öelnud, et pärast 1. detsembrit saavad euromündid Eesti inimestele kättesaadavaks, et on välja töötatud mündikomplektid. Eelmisel nädalal helistas mulle üks numismaatikahuviline Viljandimaa elanik ja ütles, et tema avastas Eesti euromündid müügil Riia numismaatikapoes. Ta ostis neid sealt kaasa ja väitis, et seal olid müügil komplektid, mitte lihtsalt lahtised mündid. See fakt jõudis ka Sakalasse ja Postimehesse. Ja ma juba tean, et te vastate, et Eesti Pank vastutab selle eest. Aga üldine vastutus on ju valitsusel ja ka rahandusministril. Mida te kavatsete selle kahetsusväärse fakti peale ette võtta?

Hea rahvasaadik! Selle eest vastutab keskpank, selle eest ei vastuta rahandusminister. Mina tean sellest juhtumist ajakirjanduse kaudu ega ole pidanud vajalikuks kontrollida, kas Eesti Pank oma kontrolli piisavalt korralikult teeb. Ma usun, et nad tegelevad selle teemaga. See kõik, mida küsiti peaministrilt, oli minu haldusala, aga rahapoliitika, rääkimata sularaha ringlusest – see kahjuks on midagi, mis rõhutatult on valitsusest lahutatud.

Palun, kolleeg Jaak Aab, esimene täpsustav küsimus!

Tänan, austatud esimees! Selline kahetsusväärne fakt on tegelikult ikkagi seadusrikkumine: ennetähtaegselt ilmub euroraha kuskil välja. On ju loogiline järeldada, et keegi nendest, kes peale 1. detsembrit peaksid neid komplekte müüma hakkama, on need varem välja lekitanud ja teeninud selle pealt kasu. Müügil olid need nimelt nominaaliga võrreldes 2–3-kordse hinnaga, seega on selle pealt raha teenitud. Kas selline seadusrikkumine võib meid euroliidu või eurotsooni liikmesmaade silmis diskrediteerida?

Eks ta veider ole, aga ma ei oska kommenteerida. Tegemist on nähtavasti lätlastega, kui te seda inimest silmas peate. Siin ei oleks isegi Kalle Laanet oma ametis saanud midagi peale hakata. Iseenesest meie raha ringluse, meie raha kindluse seisukohast pole sel tähtsust. See on tõesti maine küsimus, aga kordan veel kord: mitte Rahandusministeeriumi vastutada. Keskpangandus on rangelt lahutatud sõltumatu Rahandusministeeriumi tööst ja valitsuse tööst. See on üks Euroopa väga tähtsaid aluspõhimõtteid.

Palun, kolleeg Jaak Aab, teine täpsustav küsimus!

Hea minister! Minul on need mündid kaasas, kuna see inimene toimetas need minu kätte. Kenad mündid, mille ühel küljel on Eesti kaart, Eesti kontuur. Võin teile ka näidata. Aga just sellised inimesed, kellel on müntide vastu eriline huvi, sealhulgas see konkreetne inimene, on nüüd väga nördinud. See Viljandimaa elanik käib tihti Lätis ja sellepärast sattus neile peale. Kui palju neid komplekte kuskil müügil on, ei tea. Tema väidab, et selles poes oli neid kastide kaupa. See haavab niisuguseid inimesi emotsionaalselt ja solvab nende tundeid. Uuringud ju näitavad, et siiski 50% rahvast pooldab euro kasutuselevõttu ja tõenäoliselt kõik need inimesed on suhteliselt nördinud selle üle, et Eesti raha jõuab enne lätlaste kui eestlaste kätte. Kas keegi kavatseb vabandust paluda, et niisugune asi on toimunud?

Veel kord: keskpanga töö on koalitsiooni omast sama lahutatud kui opositsiooni omast. Mina ei saa keskpanga eest vabandust paluda, ma ei saa vabandust paluda nende firmade eest, kust need komplektid lekkisid. Mul ei ole mõtet seda nägu teha, aga teie rahvasaadikuna saate seda teha küll. Tehke ja öelge, et see on kehv lugu tõesti, aga et siin ei ole tegemist valitsuse tööga. Ei ole mõtet näidata Toompea poole. Te saate arupärimise esitada minu teada ka keskpanga presidendile. Kui te tahate seda teha, siis tehke, aga ärge jätke sellist muljet oma valijale, nagu vastutaks asja eest rahandusminister. Samas ütlen veel kord, et see ei ole probleem meie raha kindluse seisukohast. Siin on tegemist ostu-müügitehinguga, mis teostus natuke liiga vara. See on maine küsimus, mitte rahanduslik küsimus. See on reeglite rikkumine, aga mitte midagi, millel oleks suuremat praktilist tähendust kui emotsioonid.

Ja nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Raivo Järvi!

Väljas on ilus talveilm, aga ometi tahaks parafraseerida kirjanik Steinbecki, et oh seda me tusameele talve. Ja tuska teeb mulle see, et paraku on meie paljuloetud tabloidide lehekülgedelt jäänud inimeste hinge rõhuma see, et nüüd kas või Iirimaa kriisi valguses, oh üllatust, Eesti peab maksma sääraste riikide väljaaitamiseks 12,4 miljardit. Rahandusminister on selle ümber lükanud. Kuid nagu ladina keeles öeldakse: verba volant, scripta manent. Ehk öeldu kaob, kirjutatu jääb. Seepärast palun veel kord öelda, kas asjad on tõepoolest nii.

Asjad ei ole nii. See on igal juhul vale arv. See ei ole isegi see summa, mis kõigi EFSF-i ehk Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi garantiide realiseerumisel Eestile osaks saaks. Kui me räägime Iirimaa kontekstis, siis, ütleme, enam-vähem suurusjärguga on siin eksitud. Tegelik mitte raha-, vaid garantiisumma jääb alla 2 miljardi, niipalju kui meil praegu teada on. Eks ajakirjanik tegi mingeid peast arvutusi ja sai mingi tulemuse. Aga jah, pealkirjad ja asjaomased tekstid on olnud kõik sellised natukene hirmutavad. Hirm ju tegelikult paneb klikkima ja selles mõttes ma saan ajakirjanikest aru.

Palun nüüd kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Arvo Sarapuu!

Hea rahandusminister! Ma ikka selle euromure teemadel. Saksa poliitik, Baieri liidumaa endine peaminister Edmund Stoiber, ma vaatan siin praegu, hoiatab, et Euroopa Liidu liikmesriigid peavad tublisti kulusid vähendama, muidu muutub euro Itaalia eelmise rahaühiku liiri sarnaseks. Euroopa Liidu ühisraha võib oodata ees suur inflatsioon, mis muudab euro väärtusetuks. Ja samas ma vaatan siin ekspertide arvamusi. Eksperdid väidavad, et euro peab surmaheitlust, et euro tulevik on rohkem kui ebaselge – ma võin teile veel arvamusi ette lugeda. Minu küsimus on seotud sellega ja ärge ütelge jälle, et küsimus on rumal ja ebapädev jne. Mis saab siis eurost, kui praegused liikmesriigid ei suuda oma eelarve puudujääke katta? Mis saab siis, kui selleks puuduvad reaalsed vahendid? Milline plaan on siis Eestil?

Ma ei hakka ütlema, et küsimus oli rumal. See on selge niigi. Eelmist vastust täiendades aga rõhutan üle, et garantii puhul on tegemist tagastatava asjaga. Kui see realiseerub, siis esimene maksja on tõepoolest see fond, kuhu me oleme panustanud, aga kindlasti aegade jooksul maksab õnnetusse sattunud riik selle tagasi. Siin ei ole midagi karta.
Nüüd see küsimus, mille ma rumalaks jätan nimetamata: mida Eesti teeb "juhul, kui" ja mis on Eesti plaan? Ausalt öeldes, ega Eestil maailmavallutuslikke plaane ei ole ei majanduslikus ega sõjalises mõttes. Me saame seda, mis Euroopas on, ja sellepärast me oleme väga huvitatud sellest, et Euroopal läheks hästi. Me oleme seal paadis sees. Samas ma ütlen, et iga riik maksab oma võlad ise. Kui on defitsiit Iirimaal, siis Iirimaa peab need võlad ise maksma ja ta maksab ka, kui on Kreekas, maksab tema. Sellepärast ongi kõik need konsolideerimisprogrammid ja eelarvekärped, mida te siin Eesti puhul väga teravalt ründate ja mille puhul te kardate, et need teistes riikides äkki ei õnnestu. Ma näen siin väikest vastuolu.

Palun, kolleeg Evelyn Sepp! Siin küll protseduurilisi küsimusi ei ole, aga kui teil on mingisugune märkus, siis palun!

Aitäh, proua esimees! Mul on tõepoolest üks protseduuriline küsimus kõigele vaatamata.

Protseduurilisi küsimusi infotunnis ei ole.

Protseduurilised küsimused on siiski võimalikud ja ette nähtud. Minu palve on, et vaatamata sellele, et te ise sõimate Riigikogu liikmeid idiootideks, võib-olla te kutsuksite ministreid üles parlamendi suhtes pisut lugupidavamalt käituma ja oma kõnepruuki kontrollima.

Suur tänu heade soovide eest! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Palun, Peep Aru!

Mul on selline protseduuriline küsimus, miks ei peeta protseduurilise küsimuse puhul kinni protseduuriliste küsimuste reeglitest, nagu Evelyn Sepa puhul ja ka minu puhul, kellele anti protseduuriliseks küsimuseks sõna?

Head kolleegid! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Läheme järgmise küsimuse juurde. Palun, kolleeg Kalle Laanet, küsimus siseminister Marko Pomerantsile!

Hea siseminister! Me kõik teame, et praegu on Riigikogu menetluses 2011. aasta riigieelarve. Sellega kaasnevalt on mul selline küsimus. Kui valitsuses toimus 2011. aasta riigieelarve arutelu, siis kui palju te küsisite või kas üldse küsisite siseturvalisuse valdkonna personalikuludeks raha juurde võrreldes nende arvudega, mis praegu on Riigikogus?

Aitüma küsimuse eest! Maksimum, selline soovide puu üle selle määra, mis meil võimalik kulutada oli, oli 1 miljard krooni. Sealt alla võib tulla igasuguste variantidega, kuhu ka personalikulusid mahub näiteks 100 miljoni krooni eest. Aga kehv lugu on see, et Eesti maksumaksja ei suuda meile anda piisavalt raha, mida me saaksime sellises mahus ümber jagada, nagu meie kõigi soov oleks. Nii et ühelt poolt loomulikult olen ma siseministrina seisnud selle eest, et meie valdkonnal oleks vajadused kaetud. Teisest küljest valitsusliikmena olen ma seisnud selle eest, et Riigikogule oleks võimalik eelarve eelnõu esitada, et meil üldse 2011. aasta eelarve oleks.

Palun, kolleeg Kalle Laanet, esimene täpsustav küsimus!

Ega ma väga täpset vastust ei saanud, kui palju ikkagi oli teie palutud summa suurem sellest, mis praegu kirjas on. Aga minu teine küsimus on: kas te olete rääkinud oma parteikaaslastega siin Riigikogus, arutamaks siseturvalisuse personalikulude kasvu ja seda, et nad näiteks toetaksid meie muudatusettepanekut eraldada 32 miljonit lisakrooni Politsei- ja Piirivalveametile?

Loomulikult fraktsioonides arutatakse iga valdkonna eelarve temaatikat. Võin teile öelda, et siseturvalisuse mured ei ole seotud ainult personaliga, see on vaid pool problemaatikast. Muidugi, kaadrid otsustavad endiselt kõik. See loosung on meil asjakohane. Kuid lisaks on meil ka palju tehnikat. Inimesed küll tahaksid näha, et politseinikud käivad jala mööda tänavaid, aga ka muud valdkonnad vajavad rahastust. See eelnõu, mis teie ette saabus, on selline, mille me olime võimelised kokku panema. Ja see on selline just nappivast rahast tulenevatel põhjustel.

Palun, kolleeg Kalle Laanet, teine täpsustav küsimus!

Hea siseminister! Nagu ma aru saan, on vähemalt Politsei- ja Piirivalveametil, kui nad ei saa seda puuduvat 32 miljonit krooni, kolm võimalust, kuidas jätkata järgmisel aastal. Esimene võimalus oleks tasustamata puhkuse andmine kuus päeva aastas, teine vähendada palka keskmiselt 2,3% ja kolmas koondada 500 töötajat. Millise variandi te valite nendest kolmest?

Mitte ühegi. Valin esimese variandi variatsiooniga. Meil on arvutused tehtud, vaadatud, millised on meie võimalused. Me püüame ühtlaselt kogu Politsei- ja Piirivalveametis hakkama saada eri valdkondades nelja masupäevaga ja vaatame, kas see on parim, mida me teha saame. Nii et seda kuuepäevast varianti lauale ei pane.

Ja nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust nagu iga küsimuse puhul. Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee!

Hea minister! 2009. aasta suvel tapeti Lääne-Virumaal oma jahimaadel jahimees. See kuritegu on tänaseni lahendamata. 20 aastat tagasi, kui mina Lääne-Virumaad juhtisin, lahendati rasked kuriteod enamasti nädala jooksul. Kuna praegu on eelarvega tegemist, siis küsin: kas see on seotud raha puudumisega, et me ei suuda enam raskeid kuritegusid lahendada?

Aitüma! Raskeid kuritegusid lahendatakse ka praegu vahel kiiremini kui nädalaga. Vahel aga lahendatakse juhtum aastaga, vahel mitme kuuga. Mis puutub konkreetsesse kuriteosse, siis küllap see lahendatakse. Ja selle lahendamine või mittelahendamine ei ole küll kuidagi seotud sellega, kui suur on sisejulgeoleku valdkonna eelarve.

Palun, kolleeg Eldar Efendijev!

Austatud minister! Minu küsimus on ka seotud valdkonna rahastamisega ja puudutab Ida-Virumaa arengukava. Tuleva aasta eelarves ei ole ette nähtud katet selle programmi realiseerimiseks. Siit on küsimus: kas on kavatsus kui mitte tuleval aastal, siis ülejärgmisel aastal juba kolmeaastane programm täita? Ja kas on omavalitsustega kokkulepe saavutatud, kuidas riik ja omavalitsused osalevad koos partneritena selle arengukava täitmisel?

Aitüma! Hakkan tagant ettepoole vastama. Omavalitsustega täiendavat kokkulepet ei ole olnud põhjust otsida. Kindlasti me teeme veel selle valitsuse ajal endale selgeks, millised on olnud ministeeriumide võimalused 2011. aastast selle tegevuskava katmiseks võimalusi ette näha. Ma arvan, et need on olemas, ja see puudutab ka Siseministeeriumi. Loomulikult maht on väga küsitav. Ja see, millele me peame tähelepanu pöörama, on küll see asi, mida te ette heidate: et kuidas üks valitsus vaatab ette üle oma võimu aja. Aga me peame valmistuma sellekski perioodiks, kui meil on aastast 2014 ja edasi võimalik kasutada struktuurivahendeid, ja peame mõtlema, kuidas see võiks kasu tuua Ida-Virumaale.

Lugupeetud minister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus, palun! See on Evelyn Sepa küsimus peaminister Andrus Ansipile.

Austatud valitsusjuht! 25. novembril peetakse teatavasti rahvusvahelist valge lindi päeva ehk ülemaailmset naistevastase vägivalla vastu võitlemise päeva. 1. aprillil käesoleval aastal kiitis ka Vabariigi Valitsus heaks üldise arengukava vägivallaga võitlemise teemadel. Paraku on kõik selles 2011. aastaks plaanitud tegevused, mida on väga napilt, praegu eelarves tärniga ehk sisuliselt on need rahastamata. Näiteks sellised tegevused nagu perevägivalla ja naistevastase vägivalla teema osas ühiskonnaõpetuse aineraamatu täiendamine ja ühiskonnaõpetuse õpetajate koolitus, et nad seda kasutada oskaksid, või siis vägivalla ohvritele mõeldud tugitelefoni 1492 teenuse pidev kättesaadavus, naiste varjupaikade jätkusuutlikkuse tagamine jne, jne. Minu küsimus puudutabki seda: miks selliste vägivallavormide vastu võitlemine, mis on tegelikult inimõiguste keskne küsimus, ei ole selle valitsuse prioriteetide hulgas?

Kui te oleksite tahtnud saada vastuseid konkreetsetele küsimustele, siis te oleksite juba varem esitanud oma küsimused sellises vormis, et oleks võimalik olnud teile konkreetselt vastata. Üldine väide, et naistevastase vägivalla vastu võitlemine ei ole valitsuse prioriteet, ei ole muidugi tõene. Üldine väide, et vastavad meetmed ei ole rahastatud, ei vasta ka tõele. Millega ma võiksin nõustuda, aga mida teie konkreetselt ei väitnud, on see, et alati oleks raha rohkem vaja selleks, et vastav võitlus oleks ka tulemuslikum. Mitmed meetmed, mis te ette lugesite, on eri allikatest rahastatavad. Muist meetmeid on rahastatavad Sotsiaalministeeriumi eelarvest, osa meetmeid on rahastatavad kohalike omavalitsuste eelarvetest. Julgen ka kohalike omavalitsuste eest öelda, et väide, et naiste varjupaikasid ei rahastata Eestis kohalike omavalitsuste tasandil üleüldse, ei vasta kindlasti tõele. On väga korralikke kohalikke omavalitsusi, kes neid meetmeid rahastavad ja suudavad eeskujuks olla nendele, kes varjupaikade jaoks raha pole leidnud.

Palun, Evelyn Sepp, esimene täpsustav küsimus!

Ma tulen siis konkreetsete näidete juurde ja küsin ka teie kommentaari sellele, et arengu- või rakendusplaanis on indikaatorina kirjas: naiste varjupaikade tegevuse jätkusuutlikkus on tagatud. Selleks on neljaks aastaks ette nähtud 2,3 miljonit krooni ehk kokku 9,3 miljonit. Need varjupaigad peaksid töötama 24 tundi päevas ja aasta läbi ehk 365 päeva. Sealt peaks lisaks esmasele rehabilitatsioonile saama ka kõrgetasemelist juriidilist ja psühholoogilist nõu. Neid varjupaiku on kokku üheksa, mis teeb vist aastas kokku ühe varjupaiga majandus-, palga- ja kõigiks muudeks kuludeks umbes 250 000 krooni. Kas te peate seda jätkusuutlikkuse tagamiseks?

Vastus on eelmises küsimuses juba öeldud. Alati võiks rohkem, aga saab nii palju, kui palju maksumaksjad on võimelised maksma. Öelda, et meie riigieelarves või ka kohalike omavalitsuste eelarvetes on prioriteedid täiesti paigast ära, et raha kulub ei tea millele, aga õigetele asjadele raha ei leita, on minu meelest suhteliselt lühinägelik. Sellise seisukohaga ma ei nõustu. Aga ma võtan natukene tagasi oma sõnu, mida ma kasutasin eelmises vastuses. Ma ei nimeta ka naistevastase vägivalla vastast võitlust tõeliseks riigi prioriteediks, sest prioriteet saab olla ainult üks, aga kindlasti on see valdkond, millega iga riik, sealhulgas ka Eesti riik peab tegelema. Seda ei saa kuidagi tolereerida, et ka Eesti peredes on naistevastane vägivald endiselt suhteliselt aktuaalne teema, kuid ma soovin siiski ka selles küsimuses jääda objektiivseks. Näiteks ka ÜRO inimarengu aruandest tuleb välja, et soolise ebavõrdsusega modifitseeritud indeks ei anna Eestile sugugi mitte kehva kohta. Seega probleem on olemas, aga see on hulga väiksem kui valdavas osas maailma riikides. Kuid me ei soovi kindlasti ütelda, et probleemiga ei ole mõtet tegelda.

Palun, Evelyn Sepp, teine täpsustav küsimus!

Ühes asjas ma siiski soovin teid parandada. Nimelt, Eesti kahjuks ei kogu selle valdkonna kohta spetsiifilist informatsiooni ja statistikat ning see on väga kahetsusväärne. Aga väga lihtne küsimus: te väitsite, et selle arengukava tegevused on tegelikult rahastatud muudest allikatest. Ehk ei ole palju öelda see üks arv – kui suur summa kokku siis on järgmise aasta tegevusteks riigieelarves ette nähtud? Et me teaksime, kui palju sellesse valdkonda panustatakse, kui palju eraldatakse selle konkreetse arengukava elluviimiseks järgmisel aastal.

Kulla Evelyn Sepp! Kui te oleksite tahtnud seda arvu mu käest tõepoolest teada saada, küllap ma oleksin ta sellest 500-leheküljelisest eelarve eelnõust sama hästi üles leidnud kui teie. Aga te ei nimetanud mulle enne, et te tahate, et ma otsiksin selle arvu üles. Jah, mulle on väga paljud arvud meelde jäänud, aga tahta, et ma mäletaksin kõiki järgmise aasta eelarve eelnõu summasid, oleks minult selgelt liiga palju nõutud. Ei mäleta kõike! Aga materjal on teil käes ja ma loodan, et enne ööistungeid te olete sellega põhjalikult tutvunud. Teil on need 500 lehekülge, täis numbreid, ilmselt korralikult fikseeritud. Kui ma oleksin ebaviisakas, siis ma küsiksin teilt seda numbrit ja saaksin targemaks.

Palun kaks kohapeal registreeritud küsimust! Kõigepealt kolleeg Kadri Simson.

Lugupeetud peaminister! Infotunni formaat ei luba meil enam kuidagi reageerida, kui te vastates võtate näiteks minu nime suu sisse ja väänate seda endale meelepärases suunas ja kontekstis. Aga te laiutasite enne käsi ja küsisite, kas me tõesti tahame teiesuguseid inimesi toasooja käibemaksuga toetada. Ei taha! Need inimesed, kes ei pane neljakordset käibemaksu tõusu tähele, sellise sissetulekuga nagu näiteks teie, võiksid tõepoolest maksta astmelist tulumaksu ja sellega oleks maksukoormus õiglasemalt jaotatud. Minu palve kõlas ka eelmises küsimuses. Kolmanda küsimusena küsin, et kui selle valitsuse üks suurimaid miinuseid on ülbus ja üleolevus, siis kas te ei saaks oma kolleegidele, kes siin Riigikogu saalis seda valitsuse poliitikat ellu viivad, öelda, et mõnikord tuleks ära kuulata ka teistsugune arvamus ja seda mitte kohe plokkima hakata, vaid püüda arutada.

Saan.

Palun, kolleeg Mai Treial!

Lugupeetud peaminister! Te rõhutasite, et peate oluliseks võitlust perevägivallaga. Seda on hea kuulda. Aga kui vaadata dokumente – ja te soovitasite vaadata ka riigieelarve projekti –, siis kahjuks riigieelarve projektist ei näe täpset rahastamist. Peab ütlema, et riigieelarve on üldse hästi pime dokument, kust ei ole eriti üldse midagi välja lugeda. Märge on lihtsalt juures, et kui raha leitakse või kui leitakse välisrahastus, siis saavad ka need projektid rahastatud. Minu küsimus on selline. Varjupaikade olemasolu on vajalik, aga millisena te riigi kõrgemalt positsioonilt näete seda partnerlust, seda koostööd, mis annaks võimaluse varjupaikadel tõesti tegutseda?

Varjupaikasid on senise Eesti praktika järgi rahastanud põhiliselt kohalikud omavalitsused ja nii näen ma seda ka tulevikus. Tuleb tunnistada, et varjupaigad on raha saamiseks kasutanud ka projektide kirjutamist ja neid on rahastatud eri fondidest, sealhulgas ka väljaspool Eestit tegutsevatest fondidest. Seega sõltub varjupaigast, missugused tema konkreetsed rahastamisallikad on.
Nüüd eelarvest. Ma lugesin alles hiljuti ühte artiklit, kus väideti ka, et riigieelarve ei ole piisavalt läbipaistev. Meie eelarve on poole tuhande leheküljeline eelarve ja ma väidan, et see on üks kõige detailsemaid eelarveid üleüldse Euroopa Liidus. Kui selle eelarve läbilugemine ei anna teie arvates piisavalt informatsiooni, siis tuleks olla oma pretensioonikuses väga täpne ja küsida täiendavat informatsiooni konkreetsetest ministeeriumidest, mida on mingisuguse eelarveartikli rea all konkreetselt silmas peetud. Ma olen väga kindel, et te saate sellele ammendava vastuse. Kui küsimust ei ole, ei saa ka vastata.

Aitäh, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.

Järgmine küsimus on kolleeg Marika Tuusilt peaminister Andrus Ansipile.

Austatud peaminister! Ma küsin kohe alguses küsimuse ära: miks te hämate? Esimene märkus puudutab pensione. Nimelt oli valitsusel pensionide vähendamise teema päevakorral. Mul on siin käes dokument 18. maist 2009, kus on öeldud, et keskmine vanaduspension väheneks nii ja nii palju, kaotataks täiendav tulumaksuvabastus töötavatele pensionäridele. Välja on toodud summa, mis ulatuses riigieelarvesse tuleks raha juurde, ja veel on öeldud, et Rahandusministeerium vormistagu selle kõik põhimõtteliselt eelnõudeks. Nii et see kõik on päevakorral olnud. Me ei eita siin!
Teiseks, kõige suuremad kärped ongi ju pensionäride ja üldse eakamate arvel tehtud. Pensionide tasuta kojukanne lõpetati, matusetoetus võeti ära ja see puudutab rohkem just vanemaid inimesi, rehabilitatsioonirahasid kärbiti, pensioniiga on tõstetud ja hooldusravile kehtestatud 15%-line omaosalus.

Te ilmselt viitate kunagisele Ivari Padari aegsele Rahandusministeeriumis koostatud long list'ile, kus olid kirjas absoluutselt kõikvõimalikud hullud ideed. Ma kinnitan teile, et valdav enamik nendest praagiti kohe välja ja nendel ei peatutudki. Nii et kinnitan: teie nimetatud küsimust pole valitsuse istungil päevakorras mitte kunagi olnud. Samas tahaksin teile meelde tuletada, et kaugkütte käibemaksu tõsteti siis, kui majandusminister oli Edgar Savisaar: 5%-lt 18%-le. Hiljem tõusis see ühes üldise käibemaksumäära tõusuga 20%-ni. Nii et ei maksa asju kellegi teise kaela veeretada. Mis on olnud, see on olnud. Ja teatavasti fossiilsete kütuste arutu põletamine on teema, millega mitte ainult Euroopa Liit, vaid kogu maailm praegu keskendunult tegeleb. Minu arvates Eesti hakkaks selles küsimuses minema täielikult vastassuunas võrreldes muu maailma suundumustega ja siis me oleksime väga imelikud küll. Aidata tuleb neid, kes abi tõepoolest vajavad, mitte soodustada maksupoliitikaga keskkonna saastamist.

Palun, kolleeg Marika Tuus, esimene täpsustav küsimus!

Küsimus on sama: miks te hämate? Ma tuletan teile meelde, miks on toasoe nii kalliks läinud. Selle taga on puhtalt maksupoliitilised otsused ja kõige tähtsam nendest on käibemaksumäära tõstmine 5%-lt 18%-le, mis sai tehtud küll ammu, kuid ka just siis, kui Reformierakond oli valitsuses. See oli aastal 2003 ja teie tõstsite selle veel 20-ni. Samuti on pandud juurde maagaasi aktsiisi – seda on kaks korda tõstetud selle valitsuse ajal. Veel tuletan teile meelde, et selle valitsuse ajal ehk nelja kütteperioodi jooksul on toasooja arved kasvanud 2,5 korda suuremaks. Nii et ei ole mõtet hämada, et ei ole midagi toimunud teie valitsuse ajal. On toimunud just nimelt teie valitsuse ajal! Täpselt samuti on näiteks bensiini hinnale sisuliselt 3 krooni otsa tulnud: 2 krooni aktsiisist ja 1 kroon käibemaksuna. Tagajärg on olnud tõeline hinnaralli.

Palun esitage küsimus! Küsimus ikkagi?

Oli alguses.

Mina ei häbene seda, et me oleme maksumäärasid tõstnud, et me oleme tõstnud kütuse-, alkoholi- ja tubakaaktsiisi. Et ka käibemaksumäära on tõstetud? Jah, teil ilmselt on õigus. Aastal 2003 otsustati kaugküttele kehtinud käibemaksumäära erand kaotada, aga see kaotamise aeg saabus siis, kui ka härra Savisaar oli minister. Teoreetiliselt oleks võinud selle otsuse ju 2006. või 2007. aastal tagasi pöörata, aga ei tahtnud seda härra Savisaar teha ega pidanud ka mina seda õigeks. Ma ei pea seda praeguseni õigeks.
Veel kord, proua Tuus, ma tahan teile meelde tuletada seda, et Eesti rahandus on nii heas korras, nagu ta praegu on, ainult tänu sellele, et me oleme teinud valusaid otsuseid. Ja ma olen väga tänulik, et meie rahvas on sellest aru saanud, miks tuli ülemaailmses finantskriisis Eestis avaliku sektori kulutusi kärpida, miks tuli teha struktuurseid reforme ja miks oli vaja tõsta ka käibemaksumäära, miks oli vaja tõsta kütuse-, alkoholi- ja tubakaaktsiisi. Tänu sellele ei ole Eesti riik praegu paanikas, ei otsi paaniliselt vahendeid, millega maksta välja pensionid, millega maksta näiteks ka Riigikogu liikmetele ja tuletõrjujatele palgad välja. Me ei pea võtma võlgu oma lastelt ja lastelastelt.

Ja nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kõigepealt Marika Tuus, teine täpsustav küsimus!

Me oleme teinud tohutul hulgal kärpeid, rohkem kui ükski teine riik. Ma saan aru, et see on nii sellepärast, et teie juhtimisel on viidud Eesti riik peaaegu et kõige suurema majanduslanguseni maailmas – ütleme, et me oleme nelja-viie kõige suurema kukkumisega riigi hulgas. Te väitsite täna kohe alguses, et meil on praegu kõik juba nii hästi. Aga öelge: miks me ei hakka siis midagi ringi otsustama, midagi ka inimeste heaks tegema? Me oleme justkui põlistanud kõik oma karmid otsused.
Ja ikkagi need käibemaksu soodusmäärad – tuletan teile veel kord meelde, et toidu puhul on seda võimaldanud väga paljud riigid. Te teate ise, et osal on need veel nullis. Küpros, Malta, Luksemburg, Hispaania, Saksamaa, Suurbritannia, Portugal, Holland, Prantsusmaa, Sloveenia, Austria, Itaalia, Soome – väga palju riike. Miks meie siis seda ei saa teha? Kusjuures meil on 17 kategooriat, kus käibemaksu soodusmäärasid saaks rakendada.

Kõigepealt ei vasta tõele teie väide, et meie oleme kärpinud rohkem kui ükski teine. Olgu teile veel kord meenutatud, et aastal 2008 oli riigieelarve kulude maht 90,1 miljardit krooni ja 2009, pärast kõiki neid suuri kärpimisi, oli meie riigieelarve kulude maht 87,3 miljardit krooni. Kusjuures sellest 2,8 miljardi krooni suurusest eelarve kulude mahu vähenemisest moodustas riigipoolse sissemakse peatamine pensioni teise sambasse koguni 1,3 miljardit krooni. Seega me vähendasime valitsussektori kulutusi traditsioonilises mõttes poolteise miljardi krooni võrra. Vaat sellega ei saa me Euroopas esikümnesse ka mitte, esiviisikust rääkimata.
Jah, me muutsime oma eelarvet koguni 19 miljardi krooni ulatuses. Põhiliselt me kärpisime oma unistusi. Kriis dikteeris uued kulutused, mille katmiseks tuli leida vahendeid, aga kriis võttis ka teatud sissetulekuallikad ära. Me reageerisime kiiresti, ja see reageerimise ulatus oli väga suur. See 19 miljardit puudutas väga paljusid inimesi, aga summa summarum ei ole me praktiliselt midagi kärpinud. Poolteist miljardit krooni! Nüüd aga tulete te jälle rääkima mingisugusest käibemaksumäärade vähendamisest. Olge nii kena, viige ennast natukenegi kurssi Euroopa suundumustega! Lätis tõuseb käibemaksumäär 21%-lt 22%-le, Poolas 22%-lt 23%-le, Portugalis 21%-lt 23%-le, Slovakkias 19%-lt 20%-le. Ühendkuningriik alles tõstis 15%-lt 17,5%-le ja tõstab 4. jaanuarist 2011 veel 20%-le. 15%-lt 20%-le!

Nüüd kaks kohapeal registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Mai Treial!

Lugupeetud peaminister! Inimese elus on väga oluline tema tervis. Ja kui tervis on käest läinud, siis on kõige olulisem arstiabi. Aga arstiabi kättesaadavusega ei ole Eesti riigis asjad päris korras. Eriti raske on pikaajalistel töötutel, ja nende osatähtsus töötute hulgas on juba üle 50%. Nendel, kes on töötute nimekirjast välja langenud, ei ole peaaegu üldse võimalik arstiabi kätte saada. Lisaks on Eestis elanike omaosalus ravimite ostmisel 43%, mis on ääretult kõrge protsent. Missugused muudatused ootavad ees aastal 2011, et inimesed arstiabi kätte saaksid, et ravijärjekorrad nii pikad ei oleks, et rohud nii kallid ei oleks?

See küsimus on muidugi ka teile endale. Te olete viis aastat olnud sotsiaalkomisjoni esimees. Aga ma tahan öelda, et te olete oma tööd hästi teinud. Võrreldes väga paljude teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega on Eestis arstiabi kättesaadavus suhteliselt hea. Kõigile Eesti elanikele on elementaarne arstiabi tagatud. Ei ole õige väita, et töötul inimesel ei ole võimalik saada arstiabi. Kui töötu teeb seda, mida meie tagasihoidlikud reeglid nõuavad, ehk registreerib ennast töötukassas töötuks, siis saab tema ka haigekassakaardi ja arstiabi temale on tagatud. Kõigile nendele inimestele, kellel puudub ravikindlustus, tagab riik elementaarsel tasemel arstiabi. Ka on väga paljud kohalikud omavalitsused leidnud nende inimeste jaoks arvestatavaid summasid ja ka need inimesed saavad kindlasti ravitud. Seega selle üldhinnanguga, selle lausalise halaga, et meil on kõik väga halvasti, ma kaasa minna mitte kuidagi ei taha.

Nüüd viimane kohapeal registreeritud küsimus. Georg Pelisaar, palun!

Lugupeetud peaminister! Me oleme siin peaaegu tunni vältel kuulnud, kui hästi meil kõik on. Mõnele see ilmselt nii paistabki, aga küllap te nägite ka Postimehes esmaspäeval olnud tabelit, kus olid päris eri värvi mitmed laigukesed. Tegemist oli regionaalpoliitika ülevaatega. Sellest tabelist võis aru saada, et väga paljudes meie omavalitsustes on tõepoolest mure suur. Ja kui te siin rääkisite käibemaksust ja selle tõusust, siis ma parandaksin ühe vea. Te ei pannud tähele, et Marika Tuus pidas silmas toiduainete käibemaksu, mida siiski Euroopas mitmel pool on langetatud. Nendes omavalitsustes, kus rahval on keeruline toime tulla, on ka toidukaupade kättesaamisega paljudel inimestel raskusi. Mida on Vabariigi Valitsus võimeline tegema, et asja regionaalpoliitiliselt parandada?

Millegipärast te kohe ei jäta seda käibemaksumäära juttu, ehkki minu meelest on kõik piisavalt tõestatud, tuginedes väga autoriteetsetele allikatele. Jutt sellest, et igal pool Euroopas alandatakse toiduainete käibemaksu määra, on täielik jama. See ei vasta lihtsalt tõele! Võib-olla te mingil määral saaksite mingisugust tõestust oma väidetele siis, kui te piirduksite restoranidega. Aga kui te räägite toiduainete hindadest kauplustes, jaemüügivõrgus, siis käibemaksumäärade alandamise jutt on lausvale. Trend on risti vastupidine! Ja seda riikide jada, mille ka Kalev Kallo esitas Eesti Päevalehes, ei ole selles kontekstis õige esitada. Tšehhi alandatud määr on tõusnud 9%-lt 10%-le, Kreeka oma 9%-lt 10%-le, Hispaania oma 7%-lt 8%-le, Läti oma 5%-lt 10%-le – aga ikkagi ainult toidusegude puhul. Ungari, ainus alandatud määr kehtib toiduainete puhul piimale: 18%. Portugal: enne olid alandatud määrad 5% ja 12%, nüüd on 6% ja 13%. Igale poole on protsent otsa pandud. Soomes on määrad ka juba protsendi võrra tõusnud: 12-lt 13-le.
Ei ole õige väita, et Euroopa Liidus valitseb trend toiduainete käibemaksu määra alandada. See väide on vale! Kui vaadata kavasid, mis eri Euroopa Liidu riikides on koostatud, siis need kõnelevad ühemõtteliselt käibemaksumäära tõusust, sealhulgas toiduainete käibemaksu määra tõusust. Ja rääkige ka soomlastega, Soome juhtidega. Toiduainete hinna tasemele pole see vahepealne alandamine mingit mõju avaldanud. Ja tõtt-öelda ei avaldanud see 1-protsendipunktine käibemaksumäära tõus ka mitte mingisugust mõju. Ehk siis võitsid ainult jaekaupmehed. Öelge otse, kui te nende huvides tegutsete!

Lugupeetud kolleegid! Kuna infotunni aeg on läbi saanud, lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Tänan riigikogulasi küsimuste esitamise eest! Tänan peaministrit ja teisi valitsusliikmeid vastamise eest! Infotund on lõppenud.