Tere hommikust, head ametikaaslased! Austatud Riigikogu! Head külalised! Alustame Riigikogu VIII istungjärgu seitsmenda töönädala neljapäevast istungit. Kõigepealt palun kõnetooli neid Riigikogu liikmeid, kes soovivad üle anda eelnõusid või arupärimisi. Kõnesoove ei ole. Seega võime minna teadete juurde.
Riigikogu esimees on edastanud kaks Riigikogu liikmete esitatud arupärimist adressaatidele: majandus- ja kommunikatsiooniminister Juhan Partsile ning sotsiaalminister Hanno Pevkurile.
Head ametikaaslased! Teeme kohaloleku kontrolli.
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 62 Riigikogu liiget, puudub 39.

Head ametikaaslased! Asume tänase päevakorra juurde. Esimene päevakorrapunkt on Vabariigi Valitsuse algatatud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Head ametikaaslased! Kas võime minna lõpphääletuse juurde?
Panen lõpphääletusele eelnõu 793. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 77 Riigikogu liiget, vastu ega erapooletu ei olnud keegi. Vabariigi Valitsuse algatatud väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse muutmise seaduse eelnõu on seadusena vastu võetud. Esimese päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Läheme teise päevakorrapunkti juurde, milleks on Vabariigi Valitsuse algatatud ettevõtluse toetamise ja laenude riikliku tagamise seaduse muutmise seaduse eelnõu kolmas lugemine. Kas fraktsioonide esindajad soovivad avada läbirääkimisi? Läbirääkimisi avada ei soovita. Seega võime minna lõpphääletuse ettevalmistamise juurde. Kas võime teha lõpphääletuse?
Panen lõpphääletusele eelnõu 811. Palun võtta seisukoht ja hääletada!
Hääletustulemused
Poolt hääletas 80 Riigikogu liiget, vastuolijaid ega erapooletuid ei olnud. Vabariigi Valitsuse algatatud ettevõtluse toetamise ja laenude riikliku tagamise seaduse ning euro kasutusele võtmise seaduse muutmise seaduse eelnõu on seadusena vastu võetud. Teise päevakorrapunkti käsitlemine on lõppenud.

Läheme kolmanda päevakorrapunkti juurde ja, head ametikaaslased, enne kui me asume seda menetlema, lubage mul lühidalt tutvustada selle päevakorrapunkti menetlemise korda. Tegemist on olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamise korraga. Vastavalt Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse §-le 153 määras juhatus Eesti Keskerakonna fraktsiooni ettepanekul selle olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutamiseks järgmise korra: Eesti Keskerakonna esimehe Edgar Savisaare ettekanne, Soome Vabariigi Kymenlaakso maakonna Eesti esinduse juhi Pekka Linnaineni ettekanne, Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja esimehe Aavo Möldri ettekanne, Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikme Arvo Sarapuu ettekanne. Kõikidel ettekandjatel on aega ettekandeks kuni 15 minutit ning kõikidele ettekannetele järgneb küsimuste-vastuste voor, milleks on samuti ette nähtud kuni 15 minutit. Pärast ettekandeid võib iga Riigikogu liige esitada selle päevakorrapunkti raames kaks suulist küsimust. Pärast küsimuste vooru on võimalik avada läbirääkimiste voor, kus sõna võivad võtta Riigikogu liikmed ning komisjonide ja fraktsioonide esindajad. Vastavalt meie tavale teen Riigikogule ettepaneku, et kõigepealt esineksid sõnavõttudega fraktsioonide esindajad. Pärast arutelu lõppu Riigikogu otsust vastu ei võta.
Ja nüüd palun Riigikogu kõnetooli ettekandeks Eesti Keskerakonna esimehe! Edgar Savisaar, palun!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu! Tahaksin täna kõnelda maarahva probleemidest ja maaelu arengutest. Võidakse küsida, miks mina, pealinna linnapea, seda tahan. Aga meie kõigi juured on maal. Isegi kui meist on saanud linnamehed ja linnanaised, on meil kõigil maal ikka mõni sugulane või muidu lähedane inimene. Ka linnamehed on maainimeste järeltulijad – aegu tagasi oli kogu Eesti rahvas üks maarahvas ja sellepärast on meil kõigil põhjust muret tunda, mis praegu maal toimub.
Esimene küsimus on koolide, kaupluste, postkontorite ja paljude teiste asutuste kiirenev kadumine maal. Kui suletakse maakoolid, siis sunnitakse sellega ka noored maalt lahkuma. Ja kui inimese juured sellisel viisil läbi lõigatakse, siis väga paljud ei tule enam oma kodukohta tagasi, vähemalt mitte püsivalt elama ja majandust arendama. Kui suletakse maapoed, siis tegelikult ei ole ju võimalik maal elada. Kahtlemata on maainimesed hakkajad ja kasvatavad suure osa toidust oma lauale ise, kuid üht-teist on alati vaja poest juurde osta. Ja oma aeda ei ole mitte sugugi kõigil, kes maal soovivad elada. Maapoodi ja postkontorit peetakse väiksemate asulate hingeks. Kui hääbub esimene ja suletakse teine, siis sureb küla järk-järgult takkajärele.
Suurbritannias näiteks eksisteerib toetusskeem, mille puhul pakutakse maal väikepoode või postkontoreid rajada soovijatele otsest rahalist toetust ja laene. Toetust saavad ka need, kes soovivad mõnes külas bensiinijaama, pagaritöökoja, liikuva teenusepunkti või pubi avada. Maaelu toetavaid skeeme on väga paljudes riikides. Erakordne ei ole mitte maaelu igakülgne toetamine, vaid selle toetuse puudumine. Erakordne on see, kui otsustatakse purjetada vastuvoolu ja tuua ohvriks külaelu.
Otsus sulgeda maal paljud riigi hallatavad asutused kindlasti kiirendab ääremaastumist. Riik justkui tõmbub maavaldadest välja. Metskondade likvideerimine, postkontorite sulgemine ning päästekomandode tegevuse lõpetamine vähendab märksa inimeste turvatunnet. Ametlikku statistikat jälgides võib küll tunduda, et maarahva osatähtsus on jäänud samaks, kuid see on pigem tingitud valglinnastumisest: maarahvas kolib linna ning osa linnarahvast linnalähedasele põllule. Pidada näiteks Viimsi ja Harku valla inimesi maarahvaks pole mõistagi kuigi täpne, kuna tegemist on siiski linnaliste piirkondadega. Kui sellised protsessid areneksid ühtlaselt kogu Eestis, ei oleks probleem nii suur, kuid tegelikult toimub paljude valdade ääremaastumine.
Muidugi ei saa maainimesed elatuda vaid põllumajandusest. Loomulikult peab peatähelepanu jääma põllumajandusega seotud ettevõtete arengu soodustamisele riikliku poliitika abil. Me ei tohi jääda leppivale positsioonile Euroopa Liidu vanade ja uute liikmete ebavõrdses kohtlemises. Samas tuleb rohkem leida alternatiive, mis pakuksid inimestele maal tööd. Näiteks tegutsevad juba praegu maapiirkondades keemiaettevõtted, õmblusvabrikud, linnalähedastes valdades asuvad mitmesugused logistikakeskused, pagaritööstused, suured kaubanduskeskused jms, aga neid on vähe.
Selleks, et inimestel oleks tööd ühtlaselt üle Eesti, mitte ainult suurlinnades ja nende lähivaldades, on vaja regionaalpoliitikat, mis soodustaks Eesti tasakaalustatud arengut. On selge, et ettevõtjaid ei meelita maale, kui seal puudub korralik infrastruktuur, kuid lisaks transpordi, side ja kohaliku omavalitsuse võimekuse arendamisele on palju võimalik korda saata ka riikliku maksupoliitikaga. Peame jõulisemalt soodustama väikeettevõtlust maal, kehtestama piirkondlikke maksusoodustusi, mis lähtuksid eesmärgist luua uusi töökohti, mitte ainult olemasolevaid ümber kolida. See tähendaks maksulaekumiste suurenemist, mitte vähenemist. Maksusoodustused Eesti ääremaadele, näiteks Kagu-Eestile, toimisid edukalt ka 1990. aastate alguses, enne kui parempoolne valitsus need kaotas. Hea näide on pindalalt Eestiga võrreldav Taani, kus sellist poliitikat on edukalt rakendatud. Seega oponendid ei saa vastuargumendiks tuua Eesti väikest territooriumi. Lisaks tuleb riiklikke toetusi suunata rohkem tootjagruppidele, et  elavdada põllumajandussaaduste töötlemist ja turustamist ilma nii suure hulga vahendajateta. Häid näiteid selle kohta on Saksamaal, kus on populaarne sõita nädalavahetusel kogu perega farmipoodi, et osta sealt tervislikku ja puhast toitu ning vaadata ise ja näidata ka lastele, kuidas toit laudast lauale jõuab. Sellised külad, kus mitte ainult ei elata, vaid tegeldakse ka põllumajanduse ja väikeettevõtlusega, jõuavad endale ise külakiige ja seltsimaja ehitada ega vaja selleks eraldi europrojekte.
Teine põletav probleem on riigi raha maalt ära viimine. Ma mäletan aega, kui kütuseaktsiisist teedele minevast rahast läks 15% kohalikele teedele. Nüüd on see näitaja 5% ja nii väike summa kulub ainult lume lükkamise peale ära. Teid remontida ja hooldada ei saa üldse, see 5% on ikka armetu. Ka see on omamoodi sõnum maarahvale.
Kolmas majanduse võtmeküsimus maal on töökohad ja hinnad. Jah, süüdistatakse, et hinnatõusus on süüdi ahned tootjad, on süüdi omakasupüüdlikud töötlejad ja ka kurjad kaupmehed. Aga mõtleme järele: põllumajandus on tõepoolest tootmine. Kas põllumeestel on alust väita, et nad teenivad praegu suuri kasumeid ja hindu võib tõsta täpselt nii, nagu hommikul parasjagu mõte pähe tuleb? Loomulikult mitte! Reaalsus on see, et põllumees on väga tugevalt kruustangide vahele surutud, sisendhinnad ja maksukoormus sööstavad taevasse ja kui vahest piima, liha või teravilja eest ka pisut rohkem makstakse, siis kaob see raha kohe võlgade katteks, nii et põllumees jääb ikka vaesemate ridadesse. Hinnatõusud meie majanduses on siiski tekkinud aktsiiside ja käibemaksude tõstmise tagajärjel. Võiks ju ette kujutada, et maailmamajanduse kriis, üldmajanduslik deflatsiooniline foon peaks hindu allapoole viima, ja mõnel pool see ongi juhtunud, samas meil Eestis hinnad tõusevad. Ma küsin: kas saab selles ikka süüdistada ainult turuosalisi?
Käibemaksu ja aktsiiside tõstmise tõttu on elektrienergia ja kütused pidevalt kallinenud. Nii on Eesti põllumeeste kasutatava diislikütuse aktsiis kolm korda suurem Euroopa Liidus lubatud minimaalmäärast, toiduainete käibemaks on enamikus Euroopa riikides nullist kümne protsendini, Eestis aga kaks korda kõrgem. Kõik see ongi kaasa toonud toidukauba järsu kallinemise, kahjustanud Eesti põllumeeste konkurentsivõimet ja seadnud ohtu tootmise järjepidevuse.
Neljandaks ma tahan meelde tuletada selle valitsuse tegevusperioodi algul antud kahte lubadust maarahvale. Need olid ühistulise tegevuse aktiivne käivitamine ja taluperede sotsiaalne kaitse. Ma küsin: kas ühistuline tegevus Eestis on käima läinud? Kas me maal olles näeme edukaid põllumajandusühistuid ja õnnelikke ühistuliikmeid? Kas me näeme tekkivaid töökohti ja seda, et rahvas tungleb maaettevõtlusse kätt proovima? Selliseid arenguid ei näe Eesti põllumees uneski! Ma küsin: kas talupere sotsiaalne kaitse on tagatud? Mida on tehtud selleks, et väiketalud saaksid ots otsaga kokku tulla, jõuaksid koolitada oma lapsi ja leiaksid raha arendusteks? Suurt midagi!
Paides oli hiljuti koos maarahva V kongress. Seal öeldi väga selgelt, mida on vaja teha, et maaelu olukorda parandada. Nõuti riiklike investeeringute programmi ligikaudu 100 000 hektari kasutusest väljalangenud maa taaskasutusse võtmiseks. Nõuti Euroopa Liidu lubatud riigisisese lisamakse täies mahus väljamaksmist. Eurostati andmetel on Eesti oma keskmise otsetoetusega põllumajandusettevõtetele tagantpoolt 5. kohal. Kuidas on sellises olukorras võimalik pakkuda võrdset konkurentsi? Nõuti ka toidukaupade käibemaksu vähendamist Euroopa Liidu keskmiseni, see on siis 10%-ni, ja nõuti põllumajanduses kasutatava diislikütuse aktsiisi alandamist Euroopa Liidu keskmisele tasemele.
Tahan lisada, et riigi praegune regionaalpoliitika tugineb enamjaolt eeskätt Euroopa Liidu abiprogrammide toele. Valitsus on justkui pannud lootused sellele, et Eesti maaeluprobleemid lahendab tema eest Euroopa Liit. Aga Eesti tervikliku ja tasakaalustatud arengu tagamisel ei saa tugineda ainult Euroopa Liidu abirahale. Me peame ka ise seda eesmärki taotledes solidaarsed olema. Vastutustundlik valitsus ei tohi maaelu püsimise ja arengu küsimustes olla passiivne kõrvalseisja, vaid maaelu arengule aktiivselt kaasa aitama nii oma eelarve- ja maksupoliitikaga kui ka organisatsioonilise korraldusega vajalike programmide ja teadusuuringute rahastamisel. Praegu võib tähele panna, et süvenevad lõhed piirkondade tööhõives, noorte haridusvõimalustes, esmavajalikus tervisekaitses ja muudes igapäevastes olulistes valdkondades.
Ääremaastumist võimendab igapäevase kohaliku elu korraldamiseks hädavajaliku raha vähenemine ning valdade ja linnade eelarvete teadlik nõrgestamine. Selle paratamatu tagajärg on ühelt poolt külade tühjenemine ja noorte lahkumine maalt, teiselt poolt aga rahvastiku ülemäärane sundlinnastumine või väljaränne. See aga tähendab kogu Eesti majandusliku, sotsiaalse ja demograafilise arengu tasakaalust väljaviimist. Samuti tähendab see täiesti uute majanduslike, sotsiaalsete ja keskkonnaprobleemide kuhjumist nii maal kui ka tiheasustusega piirkondades ja üldkokkuvõttes elukvaliteedi langust kogu riigis.
Tahan lisada, et muidugi maarahvas ei ole ainult põllumehed. Maarahvas on palju laiem ringkond inimesi, kes vajavad nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste tuge. Toon niisuguse näite: pärast esinemist siin teie ees lähen ma VII Eesti spordi kongressile, kus arutatakse spordielu tulevikku – seda nii linnades kui ka maal. Probleemide ring, millest me räägime, on lai nii siin kui seal ja väga hea, et Riigikogu otsustas maaelu küsimustele rohkem tähelepanu pöörata. Kindlasti teeb see rahvasaadikutele au ja teenib ära maainimeste tänu.
Lõpetuseks kutsun kõiki Riigikogus esindatud erakondi üles ühinema maarahva V kongressi otsustega, mis puudutavad nii põllumajanduspoliitikat kui maaelupoliitikat laiemalt – kõiki neid küsimusi, mida Paides käsitleti ja mis on kajastatud ka maarahva kongressi kodulehel. Tänan teid tähelepanu eest! Aitäh ära kuulamast!

Hea ettekandja, teile on ka küsimusi. Heimar Lenk, palun!

Hea esineja! Mul on teile selline küsimus. Te alustasite maakoolidest ja mul on nende kohta põhimõtteline küsimus. Praegu pannakse maal koole suure hooga kinni ja maakondadesse jääb reeglina üks või kaks gümnaasiumi. Mis mulje teile on jäänud: mis põhjusel valitsusparteid seda praegu teevad? Kas tahetakse raha kokku hoida või lihtsalt ei soovita, et kõik maanoored pääseksid hariduse juurde? Et Eestis oleks nagu vaja rohkem lihttöölisi? Mis mulje teile on jäänud?

Ma tänan küsimuse eest! Alustaksin sellest, et minu arvates nagu paljude muudegi asjade puhul on siingi tegu lühinägelikkusega poliitikas. Tuleb meelde, et kümmekond aastat tagasi suleti samamoodi lasteaedu nagu praegu koole. Täna me näeme, kui lühinägelik see oli – lasteaiad tuleb nüüd uuesti ehitada. Ma väga loodan, et me sama viga koolide peal ei korda. Praeguse valitsuse seisukoht, et väikestel gümnaasiumidel ei ole sisu, ei ole minu arvates õige. Ja veel enam see, et meil ei tohi olla ühtegi gümnaasiumi, kus ei ole kahte-kolme paralleelklassi ja kolme õppesuunda. Selle tagajärg ongi, et suur osa väikesi gümnaasiume maal ja äärelinnades suletakse. Aga need, mis alles jäävad, muutuvad siis suurteks õppekombinaatideks.
Ma tahan öelda, et väikeses koolis on võimalik saada väga head haridust, kui õpilasel on selleks võimekust ja soovi. Maagümnaasiumide lõpetajad ikkagi jätkavad edukalt õpinguid, nii et neid koole ei maksa alahinnata. Ma usun, et maal väikeste koolide säilitamine ja kutsekoolide arendamine – see kõik täiendab üksteist. Idee, et meil oleks kümmekond elitaarset riigigümnaasiumi, tegelikult alavääristab ülejäänud gümnaasiume ja tekitab koolide kihistumise.
Küllap Mailis Reps võib minust paremini sellele küsimusele vastata, aga ma tahan öelda, et kindlasti ma olen vastu koolide ümberkantimisele erastruktuuride kätte. Näiteks võib tuua selle, mis toimus Keilas: koolide mahasahkerdamine, kui sellele olid vastu nii lapsevanemad, õpetajad, maavanem, haridusminister kui ka õiguskantsler. Sellest hoolimata valitsus toetab gümnaasiumide erastamist ja tasuliseks muutmist. See ei ole õige. Minu arvates, austatud Heimar Lenk, maagümnaasiumide ja muude maakoolide eest tuleb seista, sest gümnaasiumihariduse koondamine ainult linnadesse sulgeb paljudele lastele edasiõppimise võimalused. Ei tohiks määrav olla ainult raha kokkuhoid ja õpilaste arv, noori peresid ei tohi sundida maalt lahkuma haridusvõimaluste puudumise pärast.

Jaak Aab, palun!

Hea ettekandja! Eilses Riigikogu infotunnis esitasin peaminister Andrus Ansipile küsimuse, miks on Eestis taasiseseisvumise järel läinud niimoodi, et paljudes maapiirkondades on elu välja surnud. Seal ei ole enam aktiivsust, ei ole noori inimesi, on vaid pensionärid ja neidki jääb järjest vähemaks. Selle peale Andrus Ansip vastas, et Eesti on teinud kõik õigesti. Ta ei tunnistanud, et riik oleks pidanud võib-olla oma poliitikas midagi teisiti tegema – tüüpiline parempoolne seisukoht! –, ja süüdistas kõiges Nõukogude okupatsiooni. Et ainult Nõukogude okupatsioon on süüdi selles, et maaelu on välja surnud. Aga mina julgen küll öelda, et seal, kust mina pärit olen – Lõuna-Viljandimaal, Mulgimaal ...

Palun esitage küsimus!

... on kõik välja surnud. Mis on teie arvamus?

Ma tuletan selle peale meelde Statistikaameti andmeid, et eelmisel aastal oli Eesti põllumajanduse kogukahjum 1,7 miljardit krooni. Sellel ei ole Nõukogude okupatsiooniga midagi pistmist. Samal ajal peaminister kiidab põllumeeste helget tulevikku. Praeguses olukorras me tegelikult peaksime tegema koostööd. Kõik teadlased, ametiühingud, tööandjad ja poliitikud peaksid arutama, mida ühiselt teha, et Eesti raskest olukorrast välja aidata. Peaminister aga saadab kõik pikalt ja ütleb, et põllumeestel on helge tulevik ja kõigil teistel on samuti helge tulevik. Ma arvan, et see ei ole päris adekvaatne lähenemine. Aga ma ei tahaks ka Ansipit väga laita, sest ma olen temaga küll koostööd teinud ja isegi ühises valitsuses olnud ja sel ajal ta tundus veel päris mõistlik mees olevat. Ent kui täna keegi minult küsiks, kas ma Ansipiga koos luurele läheksin, siis ma annaksin sellele diplomaatilise vastuse. Muidugi, meil kõigil on olnud oma nõrgad kohad, me kõik oleme teinud vigu, aga kui me neid ei tunnista, siis on oht, et me teeme tulevikus neidsamu vigu uuesti.

Marika Tuus, palun!

Austatud Edgar Savisaar! Mina usun siiralt Eesti põllumehesse ja maasaadikuna ma näen, kuidas ta püüab raskest olukorrast välja tulla, edasi minna ja ellu jääda. Kuid samas me oleme siin saalis näinud, kuidas paremerakonnad on aastaid püüdnud maaelu välja suretada, alustades põllumehest ja põllumajandusest. Ma küsin: kas teie meelest Eesti põllumajandusel on tulevikku silmas pidades suuremat potentsiaali?

Minu arvates on Eesti põllumajandusel väga suur potentsiaal, kui me mõtleme sellele, kuidas meie koduplaneedi rahvaarv kasvab. Kõik inimesed tahavad ju süüa ning kui me mõtleme arengumaadele ja sellele, et neid toetavad ka rahvusvahelised organisatsioonid, siis Eesti põllumajandusel peaks olema suur potentsiaal. See seisneb esiteks meie üsna viljaka põllumaa rohkuses ühe elaniku kohta ja maa harimise tuhandete aastate pikkuses kogemuses. Ma tuletan meelde, et ega sellest ei ole väga kaua aega möödas, kui väike Eesti suutis toita mitu korda rohkem inimesi, kui neid Eestimaal elas. Nii et ma kujutan ette, et Eesti peab kindlasti andma oma panuse selleks, et rahvusvaheliste organisatsioonide kaudu leevendada arengumaade toiduvajadust. See tagaks meie inimestele ka piisava sissetuleku, rääkimata siseturu küsimuste lahendamisest.
Aga ma tahan tuua ühe näite. Hiina Rahvavabariik võttis alates käesolevast aastast Kasahstanilt 7000 ha põllumaad kümneks aastaks rendile, et seal soja, nisu ja teisi põllukultuure kasvatada. Hiina enda põllumaa on sisuliselt lihtsalt otsas. Teiste sõnadega on Eestil kindlasti potentsiaal olemas. Suurim potentsiaal on meie põllumaa ja seda tuleks muidugi hoida ja kasutada.

Toivo Tootsen, palun!

Austatud ettekandja! Et olla vähegi konkurentsivõimeline, selleks on paljud põllumehed liisinud endale tehnikat, mis on üsna kallis, ja võtnud laene, et tootmist arendada. Kui käia ringi Võru-, Põlva- ja Valgamaal ning mujalgi, siis näeme, et väga paljud põllumehed on mures, mis saab nendest nüüd, kui pangad on hakanud nõudma lisatagatisi. Nad on tõesti selle pärast suures mures.

Lisatagatiste probleem on väga tõsine probleem. Selle ees võivad tõesti nii mõnedki põllumehed lihtsalt käed üles tõsta, sest et neil ei ole võimalik lisatagatisi maksta. Ma arvan, et sellised lisatagatised võivad tekitada teatud langusspiraali, põllumeeste laenudele seatud tagatisvara ehk siis maade väärtus võib väheneda. Need lisatagatised meenutavad seda, mis on juhtunud meie kinnisvaraturul. Muidugi tuleb vastu küsida: kust võtab niigi majanduslikult raskes olukorras olev põllumees veel pangale lisatagatisi? Ma kujutan ette, et põllumehed peavad olema kaitstud lisatagatiste nõude vastu, ja see kaitse tuleb saavutada kas regulatsioonidega siinsamas Riigikogus või siis riiklike tagatiste pakkumisega. Samas ma kindlasti usun, et põllumees ei tohiks olla sunnitud oma tegevust lõpetama lihtsalt selle tõttu, et kinnistute turuhinnad hüplevad edasi-tagasi. Põllumeestele see garantii tagada on minu arvates riikliku majanduspoliitika küsimus.

Helle Kalda, palun!

Hea ettekandja! Minu küsimus on ajendatud eelmisest küsimusest. Me teame väga hästi, et enam ei künta maad hobustega. Samuti ei lüpsta farmis lehmi käsitsi, vaid selle töö teevad robotid. Me teame, et see põllumajandustehnika on väga-väga kallis. Mis te arvate, kuna juba Euroopa struktuurifondide raha hakkab lõppema, kas Eesti põllumajandus on ikka võimeline ülal pidama kallist tehnikat? Kuidas me sellest välja peaksime tulema?

Mina usun, et praegune põllumajanduspoliitika ei soosi tegelikult kallist tehnikat. Kallis ja moodne Lääne päritolu tehnika on vajalik põllumajanduse arenguks ja selleks, et konkurentsivõimet tagada, aga kalli tehnika hooldus ja selle eest tasumine eeldab põllumajanduse suurt kasumlikkust. Kasumlikkus omakorda sõltub põllumajanduspoliitikast, mida ka siin majas peaks kujundatama. Praeguse põllumajanduspoliitika tingimustes ei ole minu arvates võimalik kallist Lääne tehnikat eriti osta ja hooldada. Ja säärane olukord eeldab ikkagi põllumajanduspoliitika olulist muutmist. Kui seda muutust ei tule, siis enamik majapidamisi kalli tehnika liisinguid ja laene tasuda ei suuda ning sellest tehnikast võidakse ilma jääda. Muidugi oleks see põllumeestele päris tõsine löök, mida neile keegi ei soovi. Nii et küsimus on püstitatud väga põhimõtteliselt ja nõuab lahendust Põllumajandusministeeriumilt ja Riigikogult.

Lauri Laasi, palun!

Austatud ettekandja! Kas teid ei tee murelikuks ja kurvaks pilt, mis siin saalis praegu paremerakondade ridades avaneb? Mind teeb see küll murelikuks ja kurvaks, et neid rahvasaadikuid maaelu ei tundu üldse huvitavat. Aga küsimus on selline: kas te näete võimalust Andrus Ansipiga maaelu olukorra parandamise nimel koostööd teha?

Kui kogu seda lahmimist jälgida, siis jääb mulle vahel küll mulje, et meie paremerakondi ka see, mis linnades toimub, eriti ei huvita. Mis puutub koostöösse Andrus Ansipiga, siis kui see on meie rahvale oluline, meie valijatele oluline, siis mina olen valmis tegema koostööd kellega iganes, ka Andrus Ansipiga. Nagu ma enne juba ütlesin, ma olen temaga varemgi koos valitsuses olnud ja ma arvan, et seda võib elus veel ette tulla. Üldiselt saan aru, et küsimus on ajendatud eilsest Ansipi avaldusest, et ta minuga koostööd ei tee. Mul jääb üle ainult õlgu kehitada, sest ta on samasuguseid asju öelnud teadlaste kohta, ametiühingute kohta, tööandjate kohta jne. Ma ütlen vastu, et välistamine ei vii kuhugi. Võtke seda külma närviga kui tüüpilist valimiseelset sekeldamist. Elu läheb edasi ja ma arvan, et ka Ansipi seisukohtadel on suur potentsiaal muutumiseks.

Hea ettekandja! Ma tänan teid ettekande eest ja tänan teid vastuste eest! Selleks ette nähtud aeg on läbi. Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Soome Kymenlaakso maakonna Eesti esinduse juhi Pekka Linnaineni!

Austatud istungi juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Head külalised! Esiteks pean ütlema, et mul on suur au seista siin vaba Eesti rahvaesinduse ees! Uskumatu!
Aga nüüd teemast. Te näete, mis minu pandud pealkirjaks on. Esialgu seal ei olnud üldse seda, mis on seal sulgudes. Esialgu oli pealkirjaks "Omavalitsused ja teenuste tagamine piirkondades". Aga siis sain aru, et alati on õhus küsimused. Elus me teeme suuri valikuid heade asjade vahel: kas nad on samas kaalukausis, ühes kaalukausis või eraldi kaalukaussides. Kuidas säilitada omavalitsusi ja teenuseid üheaegselt? Enne seda oli pealkirjaks igavam asi: regionaalpoliitika ja omavalitsuspoliitika reformid Soomes, aga vahetasin ikka järjekorra ära.
Minu ettekanne on ennekõike regionaalpoliitiline, aga need kõik asjad on omavahel seotud. Kui räägime maaelust, on küsimus ka põllumajanduspoliitikas, kõiges. Meie mure on ühine. Täpselt seesama mure on Soomes, mitte midagi erinevat ei ole. Soomes me rõhutame ennekõike vananemise väljakutset, seetõttu vanad migratsiooniametkonnad ongi nüüd Soomes immigratsiooniametkonnad.
Aga läheme edasi. Üldine väljakutse, mis Soomes on, on vastata küsimusele: kus me tahame elada? Väga lihtne vastus: kodus tahame elada! Kui inimene on sündinud kuskil maapiirkonnas või kus tahes, siis seal ta tahaks püsida. Ta ei taha sealt mujale. Aga miks ta sealt ikkagi lahkub? Ennekõike lahkub ta sealt, kuna tal pole tööd. Töö on alati esikohal. Kui seda ei ole, kui ei ole tööalaseid väljakutseid, peab midagi  tegema. Ka võib asi olla selles, et võib-olla inimesel on mingid teised huvid või tahab rakendada ennast teistmoodi. Või pole haridust, pole haridust endale või lastele.
Töö on muidugi ettevõtluspoliitika küsimus. See on jällegi riigi ülesanne regionaalpoliitikaga toetada, meelitada kohale ettevõtlust. Soomes on aastakümneid arendatud Ida- ja Põhja-Soome ettevõtlust soodustustega.
Ka haridus on sellega seotud. Seal on samuti klastripõhised lähenemisviisid. On võimalik rääkida kompetentsuskeskustest – töö ja haridus on omavahel seotud.
Ja kolmas teema on kõik teenused. Inimene tahaks elada kõikjal nagu linnas. Küsimus on, et kõik tahaksid kasutada maal ka linnalisi teenuseid. Maal aga ei ole linnalisi teenuseid ja maale ei tule kunagi kõiki neid linnalisi teenuseid, mis on näiteks siin Tallinnas. Aga maal on midagi paremat. See on jälle see kahe kaalukausi küsimus: need head asjad, mis on maal, asendavad selle, mis on linnas. Aga maal on vaja elementaarseid teenuseid. Tõesti, kui sealt kaob viimane rahvakool, siis kaob ka rahvas.
Aga kõige traagilisem küsimus on see: kes lahkuvad esimesena? Esimesena lahkuvad alati need, kes on võimekamad. See on parimate ajude äravool. Seesama ajude vool, mis toimub rahvusvaheliselt Eestist ja Soomest välja, seesama toimub ka Eesti pinnal. Kes arvavad, et neil on parem mujal, kes on suutelised lahkuma, need lahkuvad. Kes siis jäävad järele? Jäävad järele ainult need, kes ei ole suutelised lahkuma. Need on nõrgemad inimesed, need on vanurid. Kes nende eest hoolitseb? Küsimus on täpselt samas suunas.
See, mida ma tahan teile tutvustada, on kõik need regionaalpoliitilised reformid, mis on tehtud koostöö edendamiseks Soomes. Tahan selgitada, kuidas tööjaotus Soomes käib. Reforme on toimunud mitmel tasandil. Esiteks, Soomes oli kunagi vana Tsaari-Venemaa komme, et regionaalpoliitika asus seal, kus asus regioonide järelevalve. Tähendab, vanas tsaaririigis kubernerid olid ohvitserid ja miilitsad. Regionaalhaldus oli ennekõike järelevalve. Kaks aastat tagasi viidi Soomes regionaalala osakonnad üle ikkagi rahandusministeeriumi alla, kus on ka kõik muu arendustegevus. Praegune Soome siseministeerium on puhtal kujul sisejulgeolekuministeerium ja see muudatus andis regionaalpoliitikale rusikaga. Eriti pean tänama praegust Soome peaministrit Mari Kiviniemit – tema oli regionaalminister sel ajal, kui see kõik käivitati. Tema tõsteti ühest ministeeriumist üle teise ministeeriumisse ja nüüd on ta meie peaminister.
Riigi regionaalhalduses toimus see muutus alles käesoleva aasta alguses. Kaotati vanad läänid, seejuures oli põhimõtteks tööjaotus. Soov oli loobuda sellest, et ühes asutuses on järelevalve ja arendustegevus. Riigiasutused jaotati uuesti: on eraldi need, kes arendavad, ja need, kes valvavad. See tähendab seda, et keskkonda puutuvad load ja litsentsid on ühes ametis, aga maavaradega seotud arendamine ja kõik muu on teises keskuses. Samas kadusid Soomes läänid.
Kolmas tasand on kohaliku omavalitsuse tasand. See on projekt, mis tehti väga laia parlamentaarse ettevalmistusega. Soomes on üldse kombeks, et kui teeme suurema reformi, siis luuakse kas või parlamendikomisjon, kus on kõik erakonnad esindatud. Tahetakse ju ikkagi reformi, mis ei ole mõeldud ainult valimisperioodiks, vaid aastakümneteks.
Kohalike omavalitsuste reformi taustaks on tõesti rahva vananemine. Mis me teeme? Kes hoolitseb meie eest? Soomes on omavalitsus püha. Kuskil mujal ma ei tea, et omavalitsus oleks nii püha ja puutumatu nagu Soomes. Aga Soomes on omavalitsustel ka suured kohustused. Raamseadus, mis vastu võeti, ei räägi sundliitmisest. See ei käsi mitte midagi, see ainult ütleb seda, et väljakutseid ei tohi ignoreerida, ei tohi eirata. Te peate midagi tegema, aga otsustage ise, mis te teete. Ma tulen selle asja juurde tagasi.
Aga nüüd sellest, kuidas on Soomes moodustatud erinevad piirkondliku, regionaalse koostöö üksused. Kymenlaakso maakond on see, kus asub Kotka, kes on Tallinnaga koos tegutsenud. Maakond asub Soome kagunurgas ja on jagatud kaheks eraldi piirkonnaks. Kui vaatate sinna kaardi peale, siis näete, et Kymenlaakso maakonna põhjaosas on tehtud midagi väga erilist. Seal on toimunud suur ühinemine. Lõuna pool on veel väiksemaid omavalitsusi.
Muutus on veel radikaalsem, teine kaart tuleb kohe järele. See on piirkond, mida ma teile näiteks toon. Kuhu vajatakse eraldi piirkondi? Siin on 180 000 elanikuga maakond, lõunapool ja põhjapool konkureerivad omavahel, aga see on koostöökonkurents.
Soome maakond ei ole Eesti maakond. Eesti maakond riigi haldusjaotuses on nagu Soome vana lään. Vanasti, kui mina koolis õppisin, räägiti nendele etnograafilistele vanadele ajaloolistele maakondadele lisaks eraldi majandusmaakondadest. Maakond on majanduslik tervik ja seda juhitakse avalik-õigusliku omavalitsuskoondise poolt. Ma ei räägi liidust, kuna meil on seaduses ette nähtud koondise vorm. Ta täidab teatud riigi ülesandeid, aga ta täidab ka kohalike omavalitsuste ülesandeid.
Ja siis on veel piirkonnad. Piirkondade koostöö käib – ükskõik, kuidas ta käib. Vahel on MTÜ, vahel isegi aktsiaselts, ümarlaud. Aga euroliidu projektidega kaasnevad omafinantseeringud tehakse sageli koostöös.
Näitan teile sellest PARAS-projektist ehk kohalike omavalitsuste reformi raamseadusest, et selle eesmärk oli omavalitsuste teenindusstruktuuri reformi edendamine. Soome põhimõte oli see, et üks omavalitsus oleks moodustatud töölkäimispiirkonnast – see on loogiline piirkond, kus inimesed elavad ja kus neil on normaalne tööl käia – või siis mõnest muust funktsionaalsest tervikust, mis on suuteline vastutama teenuste eest. Omavalitsus peab olema selleks suuteline. Kuidas neid ressursse tagada – see on jälle regionaalpoliitika, see on omavalitsuspoliitika.
Alternatiiviks sundliitmisele on piirkondlik koostöö. Ja selle alternatiiv on nn omavalitsuskoondis, mis on vana Soome värk. See pärineb juba 1930. aastatest ja näiteks haiglad loodi selle eeskujul. See on nn peremehemudel. Tähendab, et teatud suuremas või väiksemas piirkonnas omavalitsused jagavad omavahel ülesandeid: üks hoolitseb noorsootöö eest, teine mõne teise asja eest.
Nüüd ma näitan teile, mis on omavalitsuskoondis, soome keeles kuntayhtymä. Yhtymä oleks võimalik tõlkida ka "kontsern", ta võib ka seda olla. Aga ta on kohalike omavalitsuste poolt eriotstarbeks asutatud omavalitsus, mis tõesti käitub nagu omavalitsus. Ütleme, on piirkonna rakenduskõrgkool või kutsekõrgkool. See on väga tüüpiline, see luuakse sellises omavalitsuskoondise vormis. Omavalitsused peaksid ise vastutama kutsekoolide eest, aga nad moodustavad koondise ja kui nad loobuvad sellest tegevusest, läheb tegevus täielikult üle koondisele. Omavalitsused ainult finantseerivad, aga kogu vastutus ja järelevalve lasub koondisel. Koondis töötab täies ulatuses Soome omavalitsusseaduse raames. Soome omavalitsusseaduses on üks peatükk, kus on juttu koondisest. Omavalitsused saavad vabatahtlikult loobuda mingitest ülesannetest ja tõsta teatud kavad-ülesanded esile, et neid kohalikele inimestele vajalikke ülesandeid täita.
Siin on näha, missugused ülesanded on näiteks Kotka linnavalitsusel. Ta on viie koondise liige: tervishoid, koolitus, erihooldus, sõltlased ja viimane on Kymenlaakso liit. See maakonna liit on ka moodustatud omavalitsuskoondise vormis. See on ainuke, kus kehtib sundliikmesus: kõik maakonna omavalitsused peavad olema selle liikmed. Koostöös kehtivad teatud piirarvud, eriti just sotsiaalhoolekande, tervishoiu ja kutsehariduse valdkonnas.
Kuidas on kulgenud omavalitsuste areng Soomes? Aastal 1973 oli Kymenlaakso maakonnas 18 omavalitsust. Viimane sundliitmine toimus Soomes 1. jaanuaril 1977. See oli nii suur õppetund, et järgmise 20 aasta jooksul ei toimunud Soomes rohkem kui 10 või 12 ühinemist ja need olid põhimõtteliselt ainult rõngasvaldade ja keskuste ühinemised. Kõik peatus ja veel praegugi on tunda, et see oli inimestele tugev vaimne löök.
2009. aasta alguses ühines jällegi põhja pool Kouvola, seegi oli vabatahtlik ühinemine. Raamseadus mõjus paradoksaalsel moel nii, et omavalitsused otsustasid ühineda. Nad nägid selle paremust ja taustaks oli see, et Kouvola piirkond oli regioon, kus kõik väiksemad allasulad asusid Kouvola ümber.
Minu aeg on täis, oma kõne lõpuks võtan kokku reformi eesmärgi. Kui minister Kiviniemi regionaalhalduse reformi eesmärgid seadis, oli neid kolm: eraldi arendustegevus, eraldi järelevalve ja siht viia seaduste elluviimise ülesanded ning mitteüleriigilised ülesanded regionaalse kohaliku halduse tasandile.

Hea ettekandja, ma tänan teid! Teie aeg on läbi. Aga nüüd on kuni 15 minutit ette nähtud küsimusteks ja vastusteks. Tõnu Juul, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ka Soome Vabariigis, mille elatustase on teadaolevalt kõrge, on viimastel aastakümnetel olnud selge tendents, et elanikud asuvad maapiirkondadest elama Lõuna-Soome, eriti Helsingi ümbruskonda. Vaatamata kõigile regionaalpoliitilistele sammudele on see tendents selgelt püsinud. Mis on teie arvamus selle kohta?

Hea küsimus! Pean vastama, et Soomes on täpselt sama kuldse ringi probleem, mis Eestis. Neid kuldse ringi linnasid on teisigi kui Helsingi: on ka Tampere ja Turu. Tähendab, just nende suurte keskuste ümber olevate valdade kuldne ring – me kasutame seda väljendit – kasvab Soomes. Aga see ju tõestab meile, et inimene tahab elada rohkem maal kui kesklinnas. Küsimus on töökohtades, ennekõike töökohtades. Meie enda maakonna, Kymenlaakso maakonna suurim probleem on metsatööstuse langus. Seal on viimase 3–4 aasta jooksul suletud kolm suurt tööstust.

Marek Strandberg, palun!

Hea ettekandja! Teadupoolest on Soomes Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika toetuse määrad ju oluliselt kõrgemad kui Eestis. Kas te näete seda, et Soome maaelule annab väga olulist lisa just nimelt tõsiasi, et need toetuste summad on küllaltki rikkalikud? Ja kas te oskate hinnata seda, kui palju võiks paraneda Eesti maaelu selle tulemusena, et ka Eesti põllupidajate ja muude maatöö tegijate toetusemäärad läheneksid sellele, mis on kas või Soomes?

Tänan küsimuse eest! Seda ma tõesti ei oska öelda, kui suured peaks olema dotatsioonid. Ma arvan, et siin on vaja läheneda eesmärgipõhiselt: mis me tahame teha? Mis me tahame teha maal? Maaelu, maaettevõtluse mitmekesistamine on väga oluline. Oma maakonnas me oleme teinud väga tõsist tööd mahepõllumajanduse valdkonnas, turismitalude valdkonnas. Aga ikkagi ma ütlen seda, et suurim osa töökohtadest on meil olnud tööstuses ja nende kadumine on meile suurim probleem.

Enn Eesmaa, palun!

Kõigepealt, härra Linnainen, tahan ma teha tõsise komplimendi teie suurepärase eesti keele kasutamise eest! Mul on õige mitu küsimust, võib-olla jõuan teisegi küsida, kuid alustan tähtsamast. Eesti tasandil on viimastel aastatel väga suureks probleemiks kujunenud riigi ja omavalitsuste pinged, mis lähemal analüüsil sageli seostuvad poliitiliste tasanditega. Kymenlaakso on olnud aastakümneid Soome n-ö punasem maakond, seal on Soome kommunistlik partei olnud traditsiooniliselt väga tugev, samuti sotsiaaldemokraadid. Kas te tajute ka erinevat suhtumist Helsingi keskvõimu poolt, kui võimule on tulemas parempoolsed erakonnad? Praegu on võimalik, et järgmiste valimiste järel tuleb võimule Kokoomus.

Ma ütleksin, et Soome on ju konsensuse riik. Tahan tuua näiteks ühe teise Soome linna, oma sünnilinna Tampere. Tampere, kui mina seal elasin, oli täiesti korstnate linn. Kolm tööstust tootis lihtsalt vedureid, oli kingatööstus, tekstiilitööstus – kõikvõimalikud tööstused. Peale sõda algas väga tihe koostöö Koonderakonna ja sotside vahel. Olenemata sellest, mis vaidlused käisid riigi pinnal, olid nad ikkagi harjunud tegema koostööd. See oli see nn Talvesõja vaim, mis seal elas. Tamperes oli see punasus rohkem näha ainult 1. mai paraadil. Väga tore marss oli, kõik käisid vaatamas olenemata enda värvist.
Kõik sellised suured reformid, millest ma rääkisin – just see omavalitsusreform ja muud –, peaksid lähtuma väga laiapõhjalisest parlamentaarsest koostööst. Soome omavalitsuste liit ehk siis terve riigi omavalitsuste liit on teinud ettepaneku luua parlamentaarne komisjon Soome omavalitsusseaduse reformiks. Tähendab, nendele ei piisa enam sellest raamseadusest. Olgugi et nendele on antud vabad käed, on nad seda ise näinud, et on vaja teha veel rohkem. Soome omavalitsuste liit pooldab isegi rohkem neid ühinemisi, aga samas nad teavad, et omavalitsus on Soomes püha ja seda on võimalik teha ainult kohalikul algatusel. Aga Soomes selliseid riigi ja omavalitsuste vahelisi pingeid pole tõesti näha, mis siin Eestis.

Jaan Õunapuu, palun!

Lugupeetud ettekandja! Ma tänan teid selle väga põhjaliku ja hea ettekande eest, mille te meile praegu siin saalis tegite! Tahan teie kui kogenud Eesti tundja käest küsida: näete isegi, te oma eelmise vastuse lõpetasite ju ka lausega, et selliseid vastuolusid, nagu Eestis on riigi ja kohaliku omavalitsuste vahel, ei ole Soomes olemas. Alles veidi aega tagasi siinsamas saalis arutati kohalike omavalitsuste teemat riiklikult tähtsa küsimusena. Oli palju juttu, aga selle jutu tulemust ei ole siiamaani näiteks ühelgi eelarvereal realiseerunud. Kohalikud maksud on meil ikkagi 1% piires, eelarved on ebastabiilsed ja riigist sõltuvus suur. Küsimus on selline: palun öelge kolm peamist tegevust, mida on vaja, et Eesti kohalikud omavalitsused oleksid sama auväärsed ja lugupeetud, nagu need on Soomes!

Kolm? Ma arvan, et piisaks ühest. Kas on omavalitsust ilma finantsautonoomiata? Soomes on omavalitsustel oma tulumaks. Muidugi ta võib-olla tundub kõrge, ta on 16–19%, aga omavalitsused ise otsustavad selle raha piires oma tegevusi. Teine asi on muidugi see, et Soomes oleks võimatu anda omavalitsustele ülesandeid, samas jagamata ressursse nende ülesannete täitmiseks. Need peavad alati omavahel seotud olema. Kolmas asi on aga see, et peale igat valimist ei algaks jälle uus haldusreform. Oleks vaja luua mingisugune parlamentaarne erikomisjon Eesti haldusreformi jaoks.

Kalle Laanet, palun!

Palju tänu, hea Pekka, ilusa sõnavõtu eest! Tore on sind näha siin Riigikogu saalis. Täna on palju jutuks olnud ka, et maaelu edendamise üks võimalus on põllumajanduse arendamine. Ja kui me põllumajanduses toodame uhkesti, siis järgmine küsimus on turud ehk kus me saaksime toodangu realiseerida. Mis sa arvad, kui palju sinu kodumaal Soomes on võimalik Eesti toiduaineid turustada? Kas see on lihtne?

Tänan-tänan! Näiteks Saaremaa on väga kõrgelt austatud tootemärk Soomes. Olgu need pohlad või mis tahes asjad – Soomes, kui neid müüakse, siis ainult Saaremaa tootemärgi all. Need lähevad väga hästi kaubaks. Ma arvan, et Eesti põllumajandustoodete kohta arvatakse, et need on puhtad, head, kvaliteetsed. See on Soome arvamus. Aga nüüd oleks vaja tõesti tugevat turundust. Kas olete pannud tähele, et Soomes ei müüda Rakvere vorste? Teatud Soome firmad – ma ei räägi seda Kymenlaakso esindajana, mina räägin, Pekka Linnainen räägib seda teile –, et teatud Soome firmad tegutsevad Eestis defensiivselt. Nad väldivad oma siinsete firmade toodangu müüki Soomes. Kahjuks nii on. Aga ma arvan, et suuri võimalusi ka Soome turul Eesti põllumajandusel on.

Toomas Trapido, palun!

Tänu huvitava ettekande eest! Mul on selline küsimus: kas ma saan õigesti aru, et selle uue kohalike omavalitsuste raamseadusega riik otseselt soodustab ja innustab omavalitsusi omavahel koostööd tegema mingite funktsioonide heaks täitmiseks? Näiteks ühiselt kooli pidama, ühiselt tervishoidu korraldama. Võib-olla lihtsalt taustaks, et Eestis omavalitsuste koostöö jääb tihti selle taha, et on selline arusaam, nagu ei tohiks seda teha.

Selle küsimuse eest pean tõesti tänama, kuna see annab võimaluse selgitada, kuidas meil soodustati ühinemist. Soomes on väljend "põrgandiraha" ehk ühinemistoetused. Koos raamseadusega kinnitas valitsus ka teatud ühinemistoetused. Raamseaduse perioodiks on aastad 2007–2012. Need toetussummad vähenevad pidevalt ja kui sa ühined aastal 2012, siis enam mingit toetust sa ei saa. Samas garanteeriti, et riikliku tasandussüsteemi toetused ühinemisperioodil teatud aja jooksul ei vähene. Kõige keerukam asi muidugi on ametkondade vastasseis, töökohtade säilimine. See on väga raske asi Soome omavalitsustes. Viieks aastaks on ühinemisel omavalitsuste töötajaskonnale  töökohad garanteeritud. Aga põhimõtteliselt Soome toetus on olnud konkreetsed eurod, mis omavalitsustele anti, ja see oli kohe tunda. Aasta 2008 alguses Soome omavalitsuste arv vähenes üle 60, ma mäletan. Võrreldes sellega, mis ma ütlesin, seal peale seda Kotka sundliitmist on nüüd ühinemisi 20 aasta jooksul olnud 12.

Enn Eesmaa, palun!

Austatud ettekandja! Mu teine küsimus keskendub piiriülesele koostööle. Kymenlaakso on Kagu-Soomes, Venemaa on väga lähedal. Meil on kogemusi, ja mitte kõige paremaid kogemusi, võimalusest teha koostööd, ka majanduskoostööd Venemaa piirkondadega, mis on Eesti piiri lähedal. Soomlastel on see traditsiooniliselt õnnestunud tunduvalt paremini. Oma ettekandes ja küsimustele vastates te ütlesite, et praegu on puidutööstuses väga suuri probleeme. Me teame, et Venemaa on seadnud üsna kõrged tollid ka puumaterjalile. Millist perspektiivi te näete piiriüleses koostöös ja kui palju on sellest huvitatud Venemaa omavalitsused, mis on Kymenlaaksole hästi lähedal?

Piiriülese koostöö suurim takistus on see, et euroliidul puudub programm selle jaoks. Meie Kymenlaakso suur huvi oleks nn kolmenurkne koostöö, kus koostööd teeksid Eesti, Soome ja näiteks Peterburi piirkond või Leningradi oblast. Kagu-Soomel on eraldi olemas piiriülesed naabrusprogrammid Venemaaga, sellesama Leningradi oblasti ja Peterburiga. Eestil jälle on oma naabrusprogrammid. Järgmisel programmiperioodil, aastal 2013 ja edasi, me peaksime minu arvates koos nõudma euroliidult programmi, kus on Venemaa, Soome ja Eesti koostöö võimalik.

Austatud ettekandja, ma tänan teid ettekande eest! Ma tänan teid vastuste eest! Läheme oma päevakorraga edasi. Palun ettekandeks Riigikogu kõnetooli Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja nõukogu esimehe Aavo Möldri!

Austatud juhataja! Lugupeetud Riigikogu liikmed! Külalised! Põllumajandustootmise sektorist enesest on aeg-ajalt esitatud vastukäivaid väljaütlemisi, mis on kindlasti raskendanud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika raames tehtavate otsuste langetamist ja võimaldanud neid suunata mitte päris reaalsusele tuginedes.
Kui põllumajandussektori kohta kõige üldisemalt öelda, siis meie põllumajandussektori tootmisstruktuur on mitmekesine ja mahtudelt saab eri valdkonnad grupeerida väikesteks ja suurteks. Seda on ka tehtud: korra on üks armastatud, korra on teine armastatud, ja vahel matavad emotsioonid ratsionaalsuse enda alla. Meie tööhõive on Euroopa Liidu efektiivseimate riikide tasemel. Enne Euroopa Liitu astumist kadus Eestis karmi konkurentsi tõttu maal ära üle 110 000 töökoha. Meie põllumajandussaaduste osatähtsus sisemajanduse kogutoodangus on väike, 1,9%. Vahetult enne masu kiideti vabariigi SKT kasvu, mis oli kümne aasta keskmisena peaaegu 7%, ent põllumajanduse kogutoodang kahanes kümne aasta keskmisena 2,4%.
Samas, ega meil nälja kartust ei ole, sest teiste riikide maksumaksjate poolt odavdatud importtoidu osakaal on meil alati suur olnud.
Eestis on teistsugune tootja vahekord töötlejaga kui Skandinaavia maades – see on täiesti turumajanduslik. Sektori keskmine palk on 30–35% väiksem vabariigi keskmisest. Suhteliselt vaene on see põllumajandussektor! Haritava maa hektari kohta on meil teiste Euroopa Liidu riikidega võrreldes umbes kuus korda põhivahendeid vähem ja eks sellest tulene ka madal tööviljakus. Hiljuti Statistikaamet avalikustas sektori kogukahjumi, mis oli mullu 1,7 miljardit krooni.
Kogu põllumajandussektori maine ei ole kiita. Olen vahel täheldanud, et ajakirjanduses võrreldakse suhteliselt ühekülgselt üksikettevõtete saadavaid toetusi, samal ajal ei võrrelda tootmismahtusid, ei käsitata põllumajandusettevõtjaid tööandjatena ja riigi maksumaksjatena.
Et hakata natuke kaugemalt peale, tuleks meenutada juba tehtud valikuid. Ma arvasin, et mu esinemisaeg on pikem, jätan mõned slaidid siin vahele. Enne Euroopa Liitu astumist oli põllumajandusturg ühepoolselt avatud ja kohalike tootjate tootjahinnad olid umbes 30% alla surutud. Paljud ehk mäletavad, et septembris 1995 võttis Riigikogu vastu põllumajandussaaduste ja -toodete turu korraldamise seaduse. Selle seaduse ainuke eesmärk oli tagada tootjale ebavõrdses konkurentsis põllumajandussaaduste müügist saadav tulu.
Põllumehed meenutavad tookordset peaministri nõunikku Ardo Hanssonit, kes väitis, et põllumajanduses tekitatud ja tekkivad tootjahinnad ei saa kujuneda vastavalt nõudluse-pakkumise vahekorrale. Sellal veel eksporditoetustega suurelt toetatud importtoiduainete osakaal seda lihtsalt ei võimaldanud. Kui ajakirjanduses kõlasid rohked süüdistused, et põllumehed virisevad tuludefitsiidi pärast, siis see oli seaduse üldtermin. Seda arvutasid kahepoolsed eksperdid kaheksa aastat ja kokku tuli selleks summaks umbes 12 miljardit krooni. Sellest kompenseeriti riigieelarve kaudu alla veerandi.
Kui Euroopa Liiduga ühineti, siis vaadake, vanad riigid said toetusi täismahus edasi. Uutele riikidele määrati osaline toetus, et nad saaksid oma tootmisstruktuuri efektiivsemaks muuta. Koos riikliku lisamaksega oli see alguses võrreldes vanade liikmesmaadega 55%. Praeguseks on Eesti lehmapidajad saanud seda toetust 1000 krooni lehma kohta juurde, aga see on 3,5–4 korda väiksem kui Euroopa Liidus keskmiselt. Teravilja baassaagikus oli baasperioodil Eestis kõige madalam: 1,77 t/ha, aga kirja pandi 2,4 t/ha, sellepärast et me peame teravilja ka kuivatama. Ainult Küprosel ja Maltal oli baassaagikus madalam. See näitaja aga on toetuse määra arvestamise alus, mille järgi arvestati pindalapõhised toetused, mis kehtivad siiamaani. Ma usun, et umbes 40% ulatuses oleks tookord investeeringuid saanud rohkem teha ja meie põllumees oleks siis saanud enne Euroopa Liitu astumist vähe jõukamaks.
Vaadake, siin slaidil on otsetoetused liikmesriikides, mis on eelmisel aastal välja makstud 2007. aasta põllumajandusmaa hektari kohta. Eestil on see näitaja 72 eurot, see on umbes 1100 krooni. Euroopa Liidu keskmine on 273 eurot ehk 4300 krooni – 3,8-kordne on vahe! Tootjad saavad raha ikka väga erinevalt. Kui vaadata täiendavate otsetoetuste väljamaksmist, siis tõesti, 2008. aastal maksis riik oma eelarve kaudu lubatava summa välja, see oli 766 miljonit krooni. Eelmisel aastal, kui põllumeestel oli tõsiselt raske aasta, maksis riik välja 445 miljonit lubatud 779 miljonist kroonist. Aga 2010, vaadake, siin on kirjas 540 miljonit. Tegelikult lubatakse maksta peaaegu 800 miljonit, aga 250 miljonit on välja maksmata. Ma tean, et järgmise aasta eelarves on lubatud seda summat suurendada 20 miljoni võrra, nii et kokku 560 miljonit. See lisatud 20 miljonit on aga pigem retoorilise tähendusega kui tegelik tootmise toetuse suurendamine.
Ma olen ühe majandi juht, kes realiseerib peaaegu 2% piimatoodangust vabariigi turule. Ainuüksi AS Tartu Agro sai mullu sama koguse piima eest turult 17 miljonit vähem kui üle-eelmine aasta. Kogu piimandussektori tulu vähenes 960 miljonit krooni. 1,6 krooni piimaliitri kohta saadi ju keskmiselt vähem, korrutage see 600 000 tonniga – just nii suur kogus piima Eestis turul realiseeritakse.
Kes siis toodavad Eesti toidu? Ma usun, et on väga palju räägitud, kui palju meil on talusid: see arv ulatus vahepeal 40 000-ni. Praegu saab PRIA-st toetust mingi tootmise eest alla 6000 tootja. Ja sellest 6000-st tootjast esimesed 4000 on väikseimad, nende aastane realiseerimismaht on alla 100 000 Eesti krooni. Umbes poole moodustab sellest toetus. Võrdluseks: nende realiseerimismaht on umbes 1000 korda väiksem AS-i Tartu Agro realiseerimismahust. Ja järgmise 2000 tootja keskmine realiseerimismaht on 300 000 krooni ringis. Tegelikult põhiline tootmiskoormus ja kõik tootmisega seotud turumajanduslikud probleemid kuhjuvad Eestis kitsa ringi tootjate kätte, keda on umbes 300 ettevõtjat. Teraviljakasvatajaid, kes toodavad rohkem kui 500 hektaril, on sadakond, ja 208 piimatootjat toodavad meil 83% piimast.
Ühel slaidil on näha lehmade arvu vähenemine. Oma piimatootmise näitajatega on Eesti ju suhteliselt heal järjel. 7500 kg lehmalt on üldine keskmine piimaand. Hea, et meil on 93% lehmadest jõudluskontrolli all, see võimaldab analüüse teha ja tõuloomi müüa. See, et meil piimakarja keskmine suurus on kuue aastaga kaks korda kasvanud – 41-lt 84-ni – on meie enda tekitatud. Kui 772 väiketootjat, kel on karjas alla 100 lehma, ka piimakarjapidamise lõpetavad, siis saame keskmiseks 350 lehma karjas. Aastal 2003 muuseas oli selles tootjategrupis, kellel on karjas alla 100 lehma, 2492 tootjat. Ma ei ütle, et selle tendentsi taga on ainult ebavõrdne konkurents, eks paljud ole lõpetanud ka vanuse tõttu ja seetõttu, et pole järeltulijat.
Siin slaidil on tulundusühistu Laeva Piim näitajad. AS Tartu Agro müüb piima ka tulundusühistu kaudu. Ühistu realiseerimismaht on 250 tonni päevas, s.o vabariigi kogutoodangust 14% ringis. Siin on näitaja, mille puhul saab üldistada, et liisingu- ja laenumaht moodustab võrreldes realiseerimismahuga 86–87%, kusjuures piima osa kogukäibes on ainult 65%. Ja siin on ka toetused kaasa arvatud.
Ma tahaksin üldistades öelda, et praegu on pankade andmetel nendel tootjatel, keda pank on jutule võtnud, 6 miljardit liisingu- ja laenukoormust. Ja see on suhteliselt väga väike kogum, kelle kätte kõik need probleemid koonduvad. Tegu on ehtsa laenu- ja võlalõksuga. Nendes majandites, mis ei ole probleemmajandid, on keskmine palk 8600 krooni koos maksudega.
Põllumajandussektorile on teada antud, et seoses tootmise üldise kontsentreerumisega nagunii lähitulevikus farmide arv väheneb. Meil on sellised kontsernid nagu Rakvere, Tallegg, Ekseko – me oleme kõik ühel turul ja kas me tahame või ei taha, meie hinnad kujundab töötlev sektor. Need kontsernid toodavad, töötlevad, ekspordivad, impordivad – teevad meie turul, mis tahavad. Ma olen mitmel korral ühes või teises kohas esinedes nentinud, et suhteliselt vähe pööratakse tähelepanu meie ekspordi-impordi bilansile põllumajandussektoris. Viimastel aastatel on see olnud 4,5–5,5 miljardit impordi kasuks ja see on peaaegu Eesti aastane tootmise kogumaht. See kindlasti on asjaolu, mida tuleks rohkem analüüsida: kuidas see mõjutab praegust tootmist ja mispärast on paljud meie tootjad turult kadunud. Näiteks sealiha me ekspordime 6000 tonni, sisse toome peaaegu 20 000 tonni. Nii on see paljude kaubagruppidega, näiteks ka munade ja linnulihaga, mida meie kohalik tootja võiks ise toota.
Mida on tootjad teinud? Iga asja juures on ka midagi head. Järele on jäänud need, kes on konkurentsivõimelisemad. Eelmisel aastal viidi Eestist välja peaaegu 29 000 pullvasikat. Seakasvatuses on jõudluskontrollis 34 karja 14 000 põhikarja seaga, ja kui 18 000 tonni viiakse elussigadena liha välja, siis seal löövad kaasa ka Ekseko ja teised kontsernid, kes toodavad siin juba üle meie vajaduse. Samas ostetakse 20 000 tonni importliha sisse.
Tänu headele piimanäitajatele on avanenud tõumullikate müük. Neid müüakse mitmesse riiki. Türgi ostab näiteks täiskasvanud pulle. Toorpiima müüakse Lätti ja Leetu. Nii et tootja, kes on järele jäänud, saab Eesti turult minema, ja see on tõestus, et me alati ei saa kohalikul turul õiglast hinda. Kuni püsib ebaõiglane konkurents, mis põhineb kordades erinevate põllumajandustoetuste maksmisele, veavad kohalikud töötlejad edaspidigi sisse teiste riikide maksumaksjate odavdatud toiduaineid. Kui me oma tootjaid ei hoia, tuleb meil varsti hakata rahvale palju kallimat toitu müüma. Toidupuudusest räägitaksegi üha sagedamini.
Põllumajandustootjad tunnetavad seda, et ebavõrdne konkurents toetuste osas kindlasti ei kao. Ja seda tuleks arvestada. Ega Euroopa Liidu reeglite järgi meie tootjat rohkem aidata ei saagi kui ainult täiendava osamakse ehk top-up'i tõstmisega lubatud tasemeni, samuti diislikütuse aktsiisi ja toiduainete käibemaksu alandamisega. Näete, siin slaidil on toiduainete käibemaks Euroopa Liidus: keskmine on 10,3%. Paljudes riikides seda ei ole, meil kehtib 20%. Need on ka kolm ettepanekut, mida tuleks teha. Oleks hea, kui väike kohalike tootjate ring satuks oma riigis paremasse olukorda.
Ma tänan kuulamast!

Hea ettekandja, ma tänan teid! Teile on ka küsimusi. Rein Ratas, palun!

Hea ettekandja! Valglinnastumise ohvriks on toodud hulgaliselt nii metsa kui ka viljakat põllumajandusmaad. Kas te näete vajadust uute seadussätete järele, mis on üheselt suunatud sihipärasest kasutusest välja langenud viljaka põllumajandusmaa kaitseks, sealhulgas riigipoolsete toetushoobade rakendamiseks? Olen rääkinud.

Eestimaal on paljudel põhjustel mittetoetustealust maad 200 000 – 300 000 ha ja praegu lihtsalt palju maad niidetakse, sest et seda ei tasu kasutada. Ma ei oska öelda ühtegi seadust. On ju riigi praeguse maa kasutusvalduse osas ettepanekuid tehtud, et kui see maa ükskord oksjonile pannakse, siis kasutaja saab selle oksjonihinnaga ära osta. Ma ei oska nimetada ühtegi niisugust häda, millega Riigikogu peaks kohe täna tegelema. Kui ta ainult suudaks fikseerida selle, kui palju on meil maad omakapitalina käes ja kui palju on maaomanikud ära müünud.

Jaan Õunapuu, palun!

Hea ettekandja! Te rääkisite siin rahast ja ka eelmise aasta ligi miljardikroonisest miinusest. Kui tulla selle aasta ja järgmise aasta eelarve juurde, siis selle nädala teisipäeval olid rahanduskomisjonis arutusel muudatused järgmise aasta eelarvesse ja kahjuks koalitsioonierakonnad hääletasid häältega 7 : 5 maha meie ettepaneku suurendada top-up'i 120 miljoni krooni võrra. Eks näis, mis järgmisel kolmapäeval siin suures saalis toimub. Te ütlesite, et ebavõrdne konkurents ei kao ka järgmisel finantsperioodil. Mis te arvate, kuidas põllumees näeb top-up'ide jätkamist näiteks aastal 2012 ja sealt edasi?

Ega top-up aastast 2012 edasi ei lähe. Tänavu oleks olnud võimalik 250 miljonit juurde panna, kui oleks tahetud. Järgmisel aastal on see summa 120 miljonit. Väide, et ebavõrdne konkurents jääb, on aga loogiline. Me oleme nüüd Euroopa Liidus olnud kuus aastat ja vahe, mis on toetustes, tööviljakuses ja põhivahendites olnud, on kogu aeg suurenenud. Me oleme oma keskkonnahoiuga piiranud väetiste kasutamist ja ma usun, et me ei saa kunagi nii efektiivseks, kui on meie partnerid ühisturul, kellega me iga päev peame konkureerima.

Valeri Korb, palun!

Lugupeetud härra ettekandja! Mäletan seda aega, millal põllumajandustoodangut sai viia suurtesse linnadesse, mis asuvad idapiiri taga. Usun, et Sankt-Peterburgi, Pihkva ja teiste suurte linnade turud hea meelega võtaksid meie kvaliteetse põllumajandustoodangu vastu. Ja Eestis on, mida sinna viia! Ma ei saa öelda, et ida kaubasild praegu ei tööta, aga see kaubavahetus on väga väike, nagu oli näha ka teie slaididelt. Tahaksin teada teie arvamust, millal me uuesti näeme, et meie põllumajandusfirmadel on võimalus viia täies mahus oma kaupa idaturule. Kui palju see aega võtab?

Ma olen nii vana põllumajandussektoris tegutseja, et ma mäletan toodangut 1990. aastal, kui me tootsime 1 300 000 tonni piima ja Vene turule viisime 46 000 tonni liha. See oli riigiplaanis nii! Ma ütleksin, et me oleme ka praegu proovinud tootjatena viia kaupa Venemaale. Venemaa ja Euroopa Liidu vahel on sertifikaadinõue. Pastöriseerimata piima ei saa sinna viia, järelikult piimatootjal sinnapoole oma kaubaga nagu asja ei ole. Sinna saavad oma toodangut viia ehk piimatööstused, aga me ise oleme natuke oma piimatööstuse lõksus – selles mõttes, et meie vaba import on uinutanud meie töötleva sektori ja praegu seoses tootjate võimalusega eksportida meie töötleva tööstuse turumajanduslik situatsioon paraneb. Aga tootjad on alati valmis idaturule viima, see on meile ju nii lähedal. Ent praegu saavad tootjad sinna eksportida ainult praktiliselt kõik Eesti kapitali käes olevad sead, piima sinna viia ei saa. Saab viia ainult töödeldud piima.

Lembit Kaljuvee, palun!

Hea ettekandja Aavo Mölder! Sul on tohutu praktika, aastakümneid oled sa põllumajandustootja olnud ja oled olnud ka põllumajanduse administraator. Ma mäletan, et 20 aastat tagasi sa esinesid siinsamas puldis, seega sul on ka poliitikukogemus. Praegu toodab sinu firma rohkem põllumajandussaadusi kui Hiiumaa. Ütle sinagi, nagu Pekka meile ütles, üks asi, mida peaks riik tegema, et Eesti maaelu ja põllumajandus paremaks muutuks. Üks asi!

Riik peaks kaasfinantseerima Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitikaga ette nähtud raha lubataval määral. Seda ei olegi palju, seda on umbes 250 miljonit. Ja varsti lõpeb ka see. Vaatame diislikütuse aktsiisi ja toiduainete käibemaksu, viime need kas või Euroopa keskmisele tasemele, et tootjale jääks natuke rohkem raha kätte! Olen veendunud, et see mõjub ka tarbijahinnale.

Toivo Tootsen, palun!

Lugupeetud esineja! Kuulasin eelmisel nädalal Eesti raadiost "Peaministri tundi", kus peaministri käest küsiti muu hulgas seletust sellele, miks on meil viimasel ajal toiduainete hinnad nii järsult tõusnud. Ta tõi ainukese põhjusena välja selle, et tootja on tõstnud hindu. Ei ühtegi muud põhjust! Miks teie arvates hinnad on nii palju tõusnud? Ja teiseks: miks peaminister ei nimetanud teisi põhjusi?

Kõigepealt, ma usun, et aetakse segi, kes on tootja. Tarbija jaoks tootja on ikka tööstus. Mina olen algtoorme tootja ja minu hinnapoliitika lõpeb töötleja väravas. Ja ma ei suuda kuidagi tarbijahinda mõjutada. Mina kuulsin ka seda saadet ja ma arvan, et peaministril on nõunikud, kes talle asja ette kannavad, aga seekord nad eksisid. Minu teada praegu "rohkem kui 4,5 miljardi" asemel läheb tootjale maksimaalselt 2,3 miljardit. Ja sellest on umbes 1,5 miljardit Euroopa Liidu raha. See ei ole Eesti maksumaksja raha ja ma arvan, et tootjal on õigus turumajanduse tingimustes oma toodangut Euroopa Liidu turule viia ja ta peabki seda tegema.

Georg Pelisaar, palun!

Lugupeetud ettekandja! Aitäh väga hea ettekande eest! Kindlasti peaaegu kõik eestlased on lugenud Tammsaare "Tõde ja õigust" ja selles räägitakse olulise ettevõtmisena kraavi kaevamisest. Me kõik mäletame, kuidas kraave kaevati veel ka 1960. aastatel, 1970. aastatel juba vähem. Aga ikka selle nimel, et põllupinda juurde saada. Nüüd aga võib öelda, et needsamad pinnad, mis me oleme juurde saanud, on söötis. Mis te arvate, on see jäädavalt nõnda või on alust loota, et Eesti põllupind tõuseb samamoodi  ausse, kui ta on olnud sajandeid?

Jah, aga lõpuks need kraavikaevajad mõlemad kaotasid, eks ole? Kui vaadata seda tootjate ringi, kes praegu haritavat maad niidavad, siis selle maa pindala on viie aastaga kolm korda kasvanud. Ja see on kasvanud majanduslikel kaalutlustel. Igaüks peab lähtuma reeglist, et mida toota ei tasu, seda ei maksa toota. Selle tootmise peab ära lõpetama. Praegu on probleem see, et ka väiketootjatel on väga palju rendimaad – umbes 50%. Suurematel tootjatel on rendimaad 70%. Maaomanikud ise ei oska toota, aga kasumit tahavad nad ikka saada ja kui nad niidavad, siis nad saavad selle Euroopa Liidu toetuse raha. Niitmise peale kulub ju raha vähe. See ongi küsimus, et maaomanik ei raatsi oma maad nende kätte anda, kes seda harida oskaksid. Aga harimisega alustada soovijaid on ju ka vähe, sest et konkurents on endiselt tappev.

Ester Tuiksoo, palun!

Suur tänu, austatud ettekandja, realistliku ülevaate eest, mis täna põllumajanduses toimub. Kui teie olite Riigikogu liige ja valitsusliige, siis ilmselt huvitus põllumajandusest ja üldse maaelust rohkem Riigikogu liikmeid kui täna siin – see on 1/3 rahvasaadikutest. Sügav lugupidamine nendele koalitsioonisaadikutele, kes julgevad praegu siin saalis olla ja kuulata selle riiklikult tähtsa küsimuse arutelu. Aga minu küsimus on selline: mida saaks kogu tootmisahelas ära teha, et põllumajandustootja positsioon kogu ahelas põllult või laudast kuni letini tugevamaks muutuks?

Seda on raske öelda. Kui kõigi tootjate konkurents Euroopa ühisturul muutuks võrdseks, siis meie töötleja ei ostaks importkaupa. Praegu ta on tootjaga turumajanduslikus vahekorras ja ta ostab sealt, kust on kasulik. Usutavasti ma tean väga täpselt, mispärast täna tooret eksporditakse. Hinna määraja on meil praegu ja lähitulevikus ikka meie töötleja. Eraomanikku huvitab kasum, kõik soovivad kasumit saada. Ma ei oska öelda, kuidas saab keegi kaasa aidata minu kui tootja ja töötleja suhete klaarimisel – see on meie kahe küsimus. Aga kindlasti aitab mind praegu eksport. Odav import on uinutanud meie tööstussektori. Ma kuulsin eile lihafoorumil põllumajandusministri esinemist. Ta ütles, et kui võrrelda meie tööstust näiteks Taani tapamajadega, siis on meie efektiivsus 22%. Aga võrreldes Läti ja Leedu omaga on see jälle kaks korda parem. Nii et igasuguseid võrdlusi võib tuua. Usun, et minu ja töötleja vahekorras riik ei saa rohkem midagi aidata, kui kasutada sedasama top-up'i võimalikult maksimaalsel määral ja käibemaksu reguleerida.

Jaanus Marrandi, palun!

Lugupeetud ettekandja, suur tänu ettekande eest! Ma tulen sama küsimuse juurde, mida puudutas siin hea kolleeg Toivo Tootsen, nimelt peaministri arusaamade juurde, mida hiljutises raadioesinemises oli üsna kurvastav kuulda. Hüva, jätame peaministri teadmatuse, et ta ei tea, kuhu läheb 4 miljardit eelarves olevast põllumajanduspoliitika rahast ja kuidas seda kasutatakse. Aga peaministri sõnavõtus esines ka üsna otsene etteheide, et tarbija jaoks on piima hind kauplustes tõusnud sellepärast, et põllumehed viivad piima Eestist välja. See on üsna lihtsameelne etteheide. Kuidas sina iseloomustaksid hinnasuhteid kogu ahelas tootja–töötleja–kaupmees?

Ma küsisin eile konjunktuuriinstituudi direktori käest, kas Eestimaal on piima palju või vähe. Ta ütles, et palju. Ja oli kriitiline, et piima välja viiakse. Ma küsisin, miks ta kriitiline on, kui meil on piima palju. Ei saa tootjat süüdistada piima eksportimises, kui meie oma töötleja viib ka toorpiima välja. Seda võib ju ekspordi-imporditabelist vaadata. Nad ei fikseeri seda, kes välja viib, aga kaks aastat tagasi eksportis tööstus ise peaaegu sama suure koguse piima, nagu tootjad tänavu välja viivad, s.o umbes 60 000 tonni. Minu arvates arusaam, et tootja peab teenima erakapitalil rajanevat tööstust, ühisturul ei kehti. Selles olukorras hoiti tootjat ju kümme aastat enne Euroopa Liitu astumist. See ongi põhjus, miks me täna hädas oleme ja vaesed oleme: me pureleme selle väikese raha pärast. Nii kostabki kogu sektorist erinevaid arvamusi.

Austatud ettekandja! Ma tänan teid teie ettekande ja vastuste eest! Palun järgmiseks ettekandeks Riigikogu kõnetooli Eesti Keskerakonna fraktsiooni liikme Arvo Sarapuu!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed ja meie külalised! Nii Riigikogu liikmed koalitsioonist, kes on suutnud veel siia saali jääda, mõned nendest, ma loodan, et tublimad, kui ka meie opositsioonipoole esindajad! On igati loogiline, et pärast maarahva kongressi tuleb tõsisem jätk maaelu arengusuundade arutelule Riigikogus. Seadusandja Riigikogu, kes on meie rahva läbilõige, on saanud nüüd ometi mandaadi rahvalt ja peab tundma vastutust ning võtma kuulda maarahvast, kes on kongressi kaudu oma arvamuse öelnud. Oktoobris Paides toimunud maarahva V kongress ütles selgelt välja, mida tuleb teha. Meie kohus on võtta kuulda maaelu ja põllumajanduse eestvedajate, ekspertide ettepanekuid, töötada välja seadused, mis toetaksid nii maaelu kui ka põllumajanduse arengut.
Kuhu me oleme liikumas? Siin Riigikogu saalis tutvustatud inimarengu aruanne andis meile kindla teadmise, et ääremaastumine süveneb, inimestele suunatud teenused halvenevad ja 14 maakonda tühjenevad inimressurssidest. Kuigi Eesti on saanud tuge Euroopa Liidu toetuste näol, on riik muutumas järjest ebaefektiivsemaks. Seda tunnetab eeskätt inimene, kes täna näeb, kuidas riik lahkub küladest. Teisalt tuleb tunnistada, et suured toetused jäävad paljuski kasutamata, kuna riigi bürokraatia hakkab üles kaaluma euromiljardite kasulikkust.
Milles on siis probleem? Oleme liikunud ja liigume iga päevaga rohkem suunas, kus puudub diskussioon, on vaid otsused, mis jäävad liialt kaugele reaalsest elust. On selge, et maaelu ja põllumajandust kabinetiseinte vahel ei arenda. Dialoogi ei saa mitte kuidagi pidada, kui teine pool ei taha, kui teine pool näeb vaid iseennast ja enda poliitikat. Sestap olemegi jõudnud monoloogide ühiskonda, kus võistluslik jutuvada hävitab parlamentaarse demokraatia ja valitsus valitseb põhimõttel: kelle võim, selle õigus. Eesti rahvas on aga põline maarahvas. Maaelu ja põllumajandus on meie kultuuri, ühiskonna ja majanduse lahutamatud koostisosad, seetõttu tuleb unustada poliitvõitlus. Ma usun, et me suudame seda teha, ja kui vaja, asume ka langetama erakondadeüleseid otsuseid. Me ei saa lasta maaelul hääbuda!
Maarahva kongressist on möödas üle kuu. Kas valitsuse liikmed on maarahva kongressil vastuvõetud otsuseid lugenud? Jah, sest kõik on olemas avalikult internetis maarahva kongressi kodulehel www.maarahvakongress.ee. Kas maarahvale on vastatud? Ei ole. Kas praegune valitsus on arvestanud maarahva seisukohti 2011. aasta riigieelarves? Ei ole. Kas nad arvestavad maarahva kongressiga ka lähitulevikus? Seda me ei tea. Oluline on märkida, et võimuparteidel – Reformierakonnal, IRL-il – pole ühtegi argumenti, miks nad ei saaks maarahva seisukohti toetada. Küsimus on vaid praeguse valitsuse prioriteetides ja soovides. Kas me liigume tuleviku suunas, mis lähtub üliliberaalsest maailmavaatest ja kus pole kohta maaelule, või peab toimuma pööre ning riigi poliitika asub taaselustama maaelu? Maarahva kongressi esindajana toon mõned otsused teie ette ja minu motiiv on, et maapiirkondade elu saaks kajastatud tegelikult, ilustamata.
Kõigepealt otsused: arutada põllumajanduse ja maaelu praegust olukorda. Väga hea! Täna me siin arutamegi ja tegelikult on väga hea, et me oleme suutnud selle teema siia Riigikogu ette tuua. Teiseks, mis on siis strateegiline eesmärk? Me tahaksime strateegilise eesmärgi juures näha terviklikke programme, me tahame, et see tohutu suur ametnikearmee pannakse selle strateegia jaoks tööle. Me tahame, et ei oleks lihtsalt mugav saata Brüsselisse eduraporteid, vaid tahame kohandada oma poliitikat meie maarahva tegelikele vajadustele. Väga tõsine küsimus on see, et üsna palju on söötis maad. Siin saalis on ka asjatundjaid, kes teavad, et hektari kohta läheb 1 miljon krooni. Kui 100 000 hektari kasutusest välja langenud maade taaskasutusse võtmisega tuleb vaeva näha, siis ma arvan, et ei ole nii nagu varem – kui varem käidi meie juures õppimas, siis tänast maakasutust ei ole meil siin kellelegi eeskujuks näidata.
Neljandaks, välja tuleb töötada ja ellu rakendada meetmed taluperede sotsiaalse kaitse tagamiseks. Jah, siin on palju tehtud – asendustaluniku süsteem, alles hiljaaegu vastuvõetud otsused –, kuid terviklikku ja rakendatavat taluseadust, millest siin varem on räägitud ja mille üks poliitiline jõud lubas välja töötada, pole tänaseni.
Viiendaks, otsetoetus, millest on palju räägitud ja mille puhul peaminister – see oli vist eile –  komistas. Loodame, et ta ennast parandab. Tegelikkus on niisugune, et sel aastal võiks otsetoetusi välja maksta 860 miljonit, eelarves on vaid 560 miljonit ja järgmisel aastal veelgi vähem. Mis saab edasi – ei tea.
Kuuendaks, käibemaksu viimine Euroopa Liidu keskmisele tasemele on väga mõistlik ja asjalik. Ja seda mitte sellepärast, et ainult toiduainete hinnad langeksid, vaid see on ka sellepärast, et tootjad saaksid endale käibevahendeid juurde. Jah, tõsi küll, pikas perspektiivis see nivelleerub, kuid kui praegu on käibemaks 20% ja me viime selle 10%-le, siis jääb tootjatele 10% ulatuses raha kätte ja elu läheb ettevõtluses kohe paremaks.
Seitsmendaks, see kurikuulus diislikütuse aktsiis. Ma ei tea, mitu korda peab sellega saali tulema, et Reformierakond ja IRL selle ära hääletaks, sest kõik saavad aru, et see on mõistlik. Kui tubakaaktsiis lükati edasi, siis oleks olnud mõistlik täpselt sama teha ka erikütuse aktsiisiga.
Kaheksandaks. On selge, et paremaks rahastamiseks on vaja põllumajandusministri veelgi jõulisemat ja argumenteeritumat tegevust Euroopa Liidus, kuigi on selge, et ega Euroopa Liiduga asjaajamine muidugi niisama lihtne ei ole.
Üheksandaks, see LFA küsimus. Loomulikult me tahaksime, et Eesti oleks niisugune vähem soodus piirkond. Räägitud on sellest palju, aga otsuseid me veel näinud ei ole.
Kümnendaks. Me kõik seisame ju nende väärtuste eest, mis puudutab maakoole ja laste huviharidust. Nende väärtuste eest seismine on meie kõigi kohus. Tegelikkuses me näeme aga ikkagi vaid maalt põgenevaid inimesi. Need lahendused, millest praegu siin põgusalt juttu oli, esitas ju maarahvas meie maarahva kongressil. Meil, kellel see on igapäevaseks tööks, tuleb need ettepanekud kindlasti ellu viia. Täna siin saalis peaks iga rahvasaadik endalt küsima, miks siis ikkagi 14 Eesti maakonda tühjenevad. See peab ju sundima meid mõtlema. Või tahamegi seda ja laiutame vaid käsi? Me ei pea iga päev uut Nokiat leiutama. Meil on olemas mehhanismid maapiirkondade arenguks, need on vaja vaid esile tõsta ja neid tuleb rakendama hakata. Meil on võimalus tegutseda teiste Põhjamaa riikide kogemuste najal, millest me alles äsja siin kuulsime. Ka maarahva kongressi otsused kujunevad mõttetuks, kui me ei suuda maapiirkondades arendada sotsiaalset infrastruktuuri.
Keskerakond on algatanud siin ühe väga hea eelnõu. Selle eelnõu üle oli ka teatud mõttes vaidlus, kuid mitte selline, nagu meie oleksime soovinud. Keskerakond on algatanud omavalitsusliitude muutmise seaduse eelnõu, mis pakkus lahenduse, et Eesti maakondades loodaks heal tasemel ja mitmekesine nii avalike kui ka eraõiguslike isikute pakutavate teenuste võrk – kauplused, postkontorid, maa-apteegid, koolid, lasteaiad, ühistransport –, mis kokkuvõttes tähendab töökohti. Eelnõu lõi võimaluse taas luua niisugune maakondliku arengu eelarve, nagu see oli 15 aastat tagasi, mille abil saaks säilitada ja arendada kohalikke töökohti ja teenuseid. Seadus annaks aluse, et Vabariigi Valitsuse määrused ja korraldused, ministrite määrused ja riigi osalusega äriühingute otsused, mis puudutavad otseselt vastavate piirkondade avalikke teenuseid, kooskõlastatakse maakondliku liidu üldkoosolekul. Küsimus on siin likvideerimises, et kas nende tulevik on seotud arendamise või likvideerimisega. Loomulikult on selle seaduse juures kõige olulisem anda omavalitsusliitudele võimalus kaitsta end keskvalitsuse omavoli eest.
Mis on siis arengueelarve? Kordan veel kord üle, et arengueelarve on see, mille kohta ka eelkõneleja Soomest tõi näite, kuidas Soomes on asjad reguleeritud. See tähendab seda, et maakondlikul tasandil on vastavalt kohalikule arengukavale võimalik investeerida nii kauplusse, koolimajja, lasteaeda, postkontorisse, kohalikesse teedesse kui ka ühistransporti. Loomulikult tuleb eelnõu kohaselt maakondliku arengueelarve kasutamise kord kehtestada regionaalministri määrusega.
Kuidas siis vastas meie eelnõule Vabariigi Valitsus? Toodi välja väga palju negatiivseid mõjusid, räägiti, et meil on regionaalpoliitika sidustamata ja et meil ei ole standardeid, mille alusel võiks kogu seda asja hinnata. Mina ütleksin, et teenuste standardid tulebki välja töötada, nii nagu seda on Põhjamaades tehtud. Loomulikult oli ka sellest juttu, et järsku midagi boikoteeritakse. Aga ma ütleksin nii, et vahel ongi vaja boikoteerida, kui inimeste suhtes midagi rumalat ette võetakse ja kui see kohaliku kogukonna soovidega kokku ei lähe. Täpselt sama lugu on selle arvamusega, et mis omavalitsused siis teevad, kui näiteks Eesti Energia tõstab hinda, et järsku küsivad siis raha juurde. Aga ma küsiksin nii: kui Eesti Energia on jätkuvalt monopol, kuidas omavalitsused tuleksid siis toime koolimajade, lasteaedade, spordihoonete haldamisega, kui neile raha juurde ei anta, vaid võetakse hoopis ära? Nii et kõik need vastuargumendid on tegelikult suutmatus ja õiguslike vastuolude otsimine, need olid pelgalt eneseõigustused. Ma loodan, et me anname koos maaelukomisjoniga selle eelnõu uuesti sisse – maaelukomisjoni esimees istub siin saalis –, ja ehk läheb meie eelnõu seekord läbi.
Meil pole pääsu ka paljudest ümberkorraldustest. Palju on räägitud sellest, mis siis elu mõjutab. Ma usun, et halduskorralduses oleks mõistlik tekitada ükskord juba olukord või seis, kus me asjadest mitte ei räägi, vaid teeme ka ära. Räägime näiteks Riigikogu maaelukomisjonist. Jah, seda on vintsutatud küll üht-, küll teistpidi. Mõistlik on, et Riigikogus on veelgi tugevam maaelu- ja regionaalkomisjon, ja selleks peakski see komisjon saama. Täpselt samamoodi on Põllumajandusministeeriumiga. Jah, arutatakse, et see on liiga kitsas. Tegelikkuses on olukord selline, et arutatakse, et väga paljud ääremaad ei ole Põllumajandusministeeriumi vastutuse küsimus. Teeme ta siis maaelu arengu ministeeriumiks! Täpselt samamoodi võime rääkida edasi regionaalministri büroost. Kui regionaalministri bürool ei ole väge, ei ole võimu ja tal ei ole ressurssi, liidame siis selle büroo Põllumajandusministeeriumiga ja saame kokku maaelu arengu ministeeriumi. Mis puudutab maakonna tasandit, siis siin on hästi palju vaidlusi selle üle, miks kohapeal midagi ei juhtu. Teeme siis tänasest maavanemast järelevalvebüroo direktori ja saagu maavanem omavalitsusliidu poolt valitavaks. Ja kõige lõpuks on oluline see, et meil on täna kaks väga tõsist ministrit. Ühel ei ole ressurssi, teisel ei ole ääremaade eest vastutust. Teeme maaelu arengu ministri! Niimoodi saame edasi minna ja öelda, et me teeme konkreetseid tegusid.
Lugupeetud rahvasaadikud, teeme koostööd! Sest kui me maarahva tahet ja ettepanekuid ei arvesta, siis ma ei arvesta ka oma rahvast! Aitäh!

Suur tänu teile ettekande eest! Teile on ka küsimusi. Lembit Kaljuvee, palun!

Aitäh, härra juhataja! Hea kolleeg! Pekka Linnainen ütles, et selleks, et regionaalset elu arendada, on vaja muuta omavalitsuste tulubaasi. Aavo Mölder arvas, et valitsus peaks kohtlema põllumehi nii, nagu neid koheldakse teistes Euroopa Liidu riikides, ja et valitsus peaks mõistma maainimest. Aga valitsus ei tee seda. Mis sa arvad, mida selle valitsusega teha? Kas tuleks valitsust vahetada või?

Valitsus ei tee seda mitmetel põhjustel. Üks on kindlasti poliitiline põhjus. Valitsuses olevad erakonnad ju rivaalitsevad. Kui näiteks regionaalminister tahab halduskorraldust muuta, siis peaminister arvab, et selleks pole põhjust. Ja kui peaminister arvab, et haldusreformil ei ole mingisugust mõtet, siis on selge, et regionaalminister on valitsuses ikka väga kehvas olukorras. Ehk tegelikult, kui siit veel edasi arutada, on ju nii, et ka eri ministeeriumide ja ministrite sidusus regionaalküsimuste lahendamisel on olematu. Küsimus ei ole mitte ainult selles, et me ütleme, et meil ei ole seadusi või me ei taha seda või teist teha. Neid asju on vaja lahendada nii, et eri ministeeriumide vahel oleks sidusus ja oleks lõplik vastutus. Selge on see, et me kipume ju vahel rääkima, et kõik on kena, kõik on korras. Aga mind pani natuke muigama eilne peaministri avaldus, kui ta ütles, et meie põllumeestel on helge elu ees. Ma vaatasin korra statistikat, lihtsalt vaatasin, kui suur oli põllumajanduses eelmise aasta kogukahjum. See oli 1,7 miljardit. Noh, helge tulevik on ees!

Toomas Varek, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Kohalike omavalitsuste teedevõrk moodustab ca 40% kogu teedemahust ja nende korrashoid võtab eelarvest küllaltki olulisel määral raha. Kui 2008. aastal kulutati eelarvest 1,9 miljardit, siis 2009. aastal 1,2 miljardit. Liiklemisvõimalustest, kohalike omavalitsuste teedest oleneb ka oluliste teenuste kättesaadavus, olgu selleks siis pääste-, tuletõrje-, arstiabi- või sotsiaalhooldusteenused. Milline peaks olema olukord, et kohalike omavalitsuste teed saaks uuesti korda? Millised võiksid olla need meetmed?

Kõigepealt niipalju, et kui rahva jaoks tõsteti kütuseaktsiise, siis põhjendus oli, et kütuseaktsiisidest laekuv raha läheb teedesse. Ma mäletan, kui Keskerakond oli valitsuses, siis oli kohalike teede jaoks laekuva summa protsent 15, praegu on see 5. Mõnes mõttes on siin üks huvitav manipuleerimine arvudega. Pange tähele, ma võin natuke eksida, aga ma mäletan, et kõige paremal ajal läks teedesse ümmarguselt 700 miljonit, nüüd on see summa 170–180 miljonit. Ja kujutage nüüd ette, kui näiteks eelmisel aastal oli see 170 miljonit ja me paneme sinna paarkümmend miljonit juurde, siis me saamegi rääkida, et teede peale minev rahasumma on kasvanud. Tegelikkuses ei ole midagi kasvanud. Ütlen veel kord: seda raha oli 700 miljonit, mis kohalikesse teedesse läks. Tänu sellisele kohalike teede rahale hakkas valdade elu elavnema, tehti uusi kruusateid, tehti katteid. Mina ütleksin nii, et kui meie valitsusel jätkub täna tahtmist ja soovi panna kütuse hinnale maksude ehk kaudsete maksude ehk aktsiisidena pool lisaks, siis tegelikult peaks ta olema nii aus, et andma rahvale sealt kohalike teede jaoks 15% tagasi. See oleks aus.

Inara Luigas, palun!

Aitäh, austatud istungi juhataja! Lugupeetud ettekandja! Sa puudutasid mitmel korral kohalikke omavalitsusi. Tõepoolest, tänasel päeval on äärmiselt oluline, kui võimekad on kohalikud omavalitsused, sest nende kanda on jäetud suur vastutus ja elukorraldus kohapeal. Meie tänane ettekandja Pekka Linnainen ütles kolm tähtsat asja, mis viivad elu maal edasi: töö, haridus ja teenused. Kui me vaatame praegust valitsust ja tema tööd, siis võime öelda, et varsti ei ole meil maal ei tööd, ei haridust, ei teenuseid. Ta ütles, et kohalikud omavalitsused on pühad, nii on soomlased kokku leppinud. Neil on oma finantsautonoomia jne. Kui Tallinn proovis siin müügimaksu kehtestada, siis valitsus hakkas vaata et põhiseadust muutma, peaasi, et Tallinn ei saaks müügimaksu kehtestada. Minu küsimus on: mis meil viga on? Miks me ei tee koostööd ja miks me ei lepi teatud asjades kokku?

Aitäh hea küsimuse eest! Eesti ühiskonnas käib üks huvitav diskussioon, ma olen seda mitu päeva kuulanud ja jälginud. Miks me oleme nii tõredad üksteise vastu ja miks me ainult etteheiteid teeme? Üldine diskussiooni pealkiri on selline, et miks loobime üksteisele kaikaid kodaratesse, selle asemel et arendada riiki edasi, nii nagu Põhjamaades on kombeks. Nende hulka me ju tahame kuuluda. Ma ei kujuta hästi ette, kuidas Põhjamaades oleks võimalik, et parlament sekkub kohalikesse maksudesse sedavõrd, nagu on tehtud meie Riigikogu saalis. See ei ole võimalik, sellepärast et seal on püha põhimõte, et kogukond ise otsustab. Näiteks kui kogukond otsustab, et järgmisel aastal tahab ta ehitada paadisilla, siis ta selle maksu ka peale paneb, olgu see siis paadimaks või mis ta on. Kogukond lepib selle kokku, selle maksu abil ehitatakse paadisild ära, ja kui paadisild on valmis tehtud, siis see maks enam ei kehti. Kogukond on kokku leppinud, et kui me tahame järgmine kord panna oma raha näiteks spordihoone ehitusse, siis me tõenäoliselt muudame ka kohalikke makse.
Kohalike maksude osakaal on nii Põhjamaades kui ka mujal Euroopas tunduvalt suurem kui meil. Meie maksude osakaal on kübemeke sellest, mis on praegu euroopalik kohalike maksude suurus.
Lõppkokkuvõtteks võib öelda, et eks see ole kõik niisugune poliitiline üksteisele ärategemine. Loomulikult on vaja siin näidata, et kui mõni omavalitsus kehtestas kohaliku maksu, siis see on kindlasti paha ja need omavalitsusjuhid on ka pahad. See on seesama mäng, et ühed on head, ühed on halvad. Aga ma kujutan ikkagi ette, et meie jaoks peaks edaspidi olema väga selge: kui omavalitsus ehk kogukond midagi otsustab, siis see ongi oma valitsus. Ehk selle õige nimi oleks mitte omavalitsus kokku kirjutatuna, vaid oma valitsus lahku kirjutatuna.

Toomas Varek, palun!

Aitäh, lugupeetud Riigikogu aseesimees! Hea ettekandja! Me muutsime siin aasta tagasi Riigikogu töökorda selliselt, et teatud aegadel on Riigikogu fraktsioonidel võimalik tõstatada olulise tähtsusega riiklik küsimus, nii nagu täna tõi Keskerakonna fraktsioon välja maaelu küsimuse. Mis sa arvad, millest on tingitud, et tänasel tähtsa küsimuse arutelul ei ole otseselt valitsuse esindajat, ei regionaalministrit ega põllumajandusministrit. Kas me ei ole kutsunud või nad ei ole tulnud või nad tulevad ainult siis, kui koalitsioon oma olulise tähtsusega riiklikke küsimusi arutab?

Sellele küsimusele on väga hea vastata. Vaatame siin saali seda osa! On tõesti kahju – ja seda peaksid inimesed teadma –, et kui arutusel on meie algatatud teemad, siis me peame seda diskussiooni selliselt, et valitsuskoalitsiooni parlamendisaadikud puuduvad. Noh, võimalik et nad kuulavad arutelu, loodame vähemalt, et nad kuulavad seda toast. Teiseks ma arvan, et ministrid võtavad neid asju, mida meie välja pakume või räägime, hiljem tõsiselt arvesse. Meil on täna koos maarahva kongressi volikogu. Kui juhatus on valitud, siis on meil plaan käia selle juhatusega läbi kõik olulised võtmeministrid ja teised olulised inimesed.

Kaia Iva, palun!

Aitäh! Ma küsin Toomas Vareki küsimuse jälgedes. Hea kolleeg Arvo Sarapuu, kas sa oled minuga nõus, kui ma väidan, et selle riiklikult tähtsa küsimuse arutelu ette valmistades ei teinud te koostööd ei põllumajandusministriga, ei regionaalministriga? Samuti on minu arvates ainukordne fakt see, et mindi mööda maaelukomisjonist, mis tegelikult võiks ju neis küsimustes olla juhtivkomisjon, et ka maaelukomisjoni ei kaasatud selle arutelu ettevalmistamisse. Kas mul on õigus?

Aitäh! See on väga hea küsimus. Meil on maaelukomisjoniga väga hea praktika. Ma mäletan seda, kui meie erakond korraldas kõige raskemal ajal, maainimestele ja põllumeestele kõige raskemal ajal, kui piima hind oli väga tõsiselt kukkunud, kui teravilja hind oli mitu krooni kukkunud, maaelukomisjonis arutelu ja mina tegin väga palju ettepanekuid selle kohta, mida oleks võimalik teha, et kriisi leevendada. Tegime konkreetse ettepaneku kutsuda kokku kriisikomisjon, mis hääletati maha nii maaelukomisjonis kui ka siin saalis. Vaat nii see elu on, et kui on jälle vastupidi ja minu lugupeetud kolleeg on siin, eks ma siis küsin tema käest teistsuguseid küsimusi, ja nii me siin neid küsimusi edasi-tagasi loobime. Jah, kui meil on midagi viltu läinud, kui me oleme teinud vigu, ja tõenäoliselt oleme, siis parandame need. Kui täna on siin saalis üks aruteluteemasid, üks arutelu osa see, et me peame tegema paremat koostööd maaelukomisjoniga ja ministritega, siis loomulikult võtame selle kriitika arvesse ja teeme seda.

Aitäh, lugupeetud ettekandja! Rohkem küsimusi ei ole. Tänan ettekande ja küsimustele vastamise eest! Avan nüüd läbirääkimised, ja nii nagu meil väljakujunenud tava on, palun kõigepealt sõnavõtuks Riigikogu kõnetooli fraktsioonide esindajaid. Esimesena palun Riigikogu kõnetooli Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni esindaja Kaia Iva!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Kindlasti väärib maaelu arutelu riiklikult tähtsa küsimusena, liiati et maaelu ei ole enam ammu ainult põllumajandus, nagu vahel ikka veel ekslikult arvatakse. 1989. aastal oli maa-asulates 236 000 hõivatud inimest, kümnest inimesest kuus tegeles põllumajandusega. Kakskümmend aastat hiljem on need arvud hoopis teised: maal on 168 000 töötajat, igast kümnest maainimesest vaid üks tegeleb põllumajandusega, kaks on ehitajad, kaks kaubandustöötajad, kaks töötavad haridusvaldkonnas, üks inimene on vallaametnik, kultuuri- või sotsiaaltöötaja ja ülejäänud kaks tegelevad kõige muuga. Maaelu kvaliteet sõltub kõigi eluvaldkondade toimimisest. Järgnevalt keskendun regionaal- ja põllumajandusvaldkonnale. Loodan, et esitatud faktid aitavad saada selgemat pilti hetkeolukorrast ja nende baasil saab sihiseadmisel sihikuid ikka õiges suunas hoida.
Põllumajandussektor on olnud minister Seederi eestvedamisel praeguse valitsuskoalitsiooni jaoks väga oluline valdkond. Selle kinnituseks on fakt, et esmakordselt maksti põllumajanduse otsetoetuste siseriiklik lisamakse, rahvakeeles top-up, maksimaalses võimalikus ulatuses välja 2008. aastal, ja seda olukorras, mil riigieelarve oli kõige suuremas defitsiidis. Mitte ühelgi varasemal aastal pole top-up'i täies mahus välja makstud. Eelmine valitsuskoalitsioon elas küll jõukal ajal, mil riigieelarve koostati märkimisväärse ülejäägiga, kuid põllumeestele toetust täies ulatuses ei makstud, vaid paigutati see raha hoopis riigi reservidesse. Sel aastal makstakse maaelu ja põllumajanduse toetuseks ligi 4 miljardit krooni. Riigikogus arutusel oleva 2011. aasta eelarve põhjal ei vähene mitte ükski põllumajandustoetus, hulk toetusi kasvab. Ka top-up´i maht kasvab vähemalt 20 miljonit krooni.
Majanduskriisi ajal pakkus Põllumajandusministeerium tootjatele välja mitmeid abipakette: piimasektori eritoetused, külvitoetus, otsetoetuse varasem väljamakse. Põllumeeste probleemidesse tõsist suhtumist näitab ka minister Seederi võidetud nn Tehumardi lahing 2007. aastal, kui probleemid ootasid lahendust juba kolmandat aastat. See puudutas 370 põllumajandustootjat, kellelt nõuti tagasi eelmistel aastatel väljamakstud poollooduslike koosluste hooldamise toetuste raha. Probleem oli väga keeruline ja süüd oli nii taotlejatel kui ka ametnikel. Minister analüüsis küsimust igakülgselt ning tegi valitsusele ettepaneku loobuda tagasinõudest ja võtta seega riigile risk Euroopa Komisjoni ees enam kui 20 miljoni krooni väärtuses. Tänini nõuet Eesti riigile esitatud ei ole.
IRL-i arvates on maaelu toimimise oluliseks aluseks ühistuline tegevus. Seepärast muudeti maaelu arengukava, kus loodi uus meede, tootjarühmade loomine ja arendamine, millel on kasutada 200 miljonit krooni. Ühistegevuse edendamiseks on edukalt rakendunud kaks meedet, külade uuendamine ja arendamine ning Leader-meede. Kõnekas on fakt, et 2008. aastal toetas Põllumajandusministeerium külakultuurimajade ja seltsimajade renoveerimist ja ehitamist rohkem kui 100 miljoni krooniga. Selle eelarveperioodi raames jagatakse maale Põllumajandusministeeriumi kaudu 30 miljardit krooni. Kindlustunnet lisab sel esmaspäeval maaelukomisjoni istungil esitletud audiitorfirma vahearuanne maaelu arengukava täitmise kohta. Selles kinnitati, et toetusraha kasutamine on oma eesmärke täitnud. Sealhulgas on vähenenud regionaalsed lõhed.
Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsioon peab oluliseks, et lisaks maale suunatud rahaliste toetuste prioriteedina hoidmisele on IRL-i initsiatiivil vastu võetud mitmeid seadusandlikke algatusi. Seadustati Maaelu Edendamise Sihtasutuse laenude väljastamine hoiu- ja laenuühistute kaudu, FIE-dele kehtestati metsamüügi tulumaksusoodustus.
Palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Sätestati õigus välja osta kasutusvaldusesse antud maid. Riigimetsamaade enampakkumisega erastamisel sätestati piirinaabrite ostueesõigus. FIE-dele kehtestati talu üleandmise ja pärandamise tulumaksuvabastus. See viimane on olnud peaaegu kogu taasiseseisvumisajal üks tõsisemaid probleeme talude üleandmisel nooremale põlvkonnale, kuid sai lahenduse alles nüüd.
Praegu on maal suurimaks tööandjaks riik ja omavalitsused. Inimeste arv, kes maksumaksjalt palka saavad, on viimase kümne aasta jooksul olnud stabiilne ja viimastel aastatel pigem pisut kasvanud. Seega ei saa väita, et riik on maalt töökohti ära viinud. Kas kõik need inimesed on ka õigesti rakendatud, on iseasi. Olen veendunud, et haldusreform aitaks vähendada dubleerivat vallabürokraatiat ja võimaldaks anda paremat teenust. Selle teostumisel saab suurendada nii nende inimeste arvu, kes reaalselt inimesi aitavad, kui ka nende arvu, kes tegelevad ettevõtlusküsimustega. Fakt, et tänu tootmise ajakohastamisele töötab põllumajanduses vaid iga kümnes maainimene, ütleb selgelt, et tänane võtmeküsimus on, kuidas luua maale uusi, tasuvaid töökohti muudes valdkondades. Kui vaadata regionaalse arengu tagamiseks kasutatud riiklikke vahendeid, siis kindlasti on oluline jälgida kõiki eelarve lõike. See, et riik maksab toetust ühistranspordile, tagab õpetajate palgad ja selle kaudu koolivõrgu püsimise, on samuti regionaalpoliitika. Need vahendid on kriisiaastate jooksul olnud stabiilsed ja kärpimata. Igaüks, kes maal ringi käib, näeb, kui palju on riiklike programmide toel viimaste aastatega tehtud korda koole, lasteaedu ja kultuurimaju. See on reaalne maaelupoliitika. Järgmisel aastal on regionaalminister Kiisleri haldusalas jaotatavate regionaaltoetuste maht üle aegade kõige suurem, 2,2 miljardit krooni. Nende toetustega tehakse korda koole ja lasteaedu, samuti aitavad need investeeringud luua regioonidesse töökohti.
Sihtide seadmiseks toon IRL-i poolt välja kolm valdkonda. Esiteks, uued töökohad erasektoris. Selleks on vaja läbi viia haldusreform, mis tugevdab omavalitsusi ja tekitab reaalse suutlikkuse tegelda ettevõtluse arendamisega. Lisaks riiklikud toetused infrastruktuuri arendamiseks. Teiseks, elu kvaliteet maal. Eelkõige on maha jäänud erasektori teenused. Vaja on tagada kättesaadavana esmavajalik – pood, pank, post, internet –, samuti peab olema sobiv bussiliiklus, mis arvestab töölkäimist ja teenuste pakkumist. Kolmandaks, stabiilne põllumajanduspoliitika, mis tagab tootmise mitmekesisuse, soosib ühistegevust ning säilitab puhta ning miljööväärtusliku elukeskkonna ka järgmistele põlvkondadele.
Jõudu kõigile, kes maaelu arengu heaks on valmis tööd ja koostööd tegema! Aitäh!

Aitäh! Erakonna Eestimaa Rohelised fraktsiooni nimel palun Riigikogu kõnetooli kõnelema Aleksei Lotmani!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Head kolleegid ja külalised! Kuulates Tallinna linnapea ettekannet Eesti maaelust, võis jääda küll mulje, et maa on üks kole koht. Linnapea maalitud pilt maaelust meenutas pisut seda, mida ühes Andrus Kivirähki följetonis maale suundunud linnainimesed eest leidsid. Maaelanikuna võin siiski kinnitada, head saalis viibijad, et ega see elu maal ikka nii kole ei ole. Maaelanikuna võin tunnistada, et mulle isiklikult päris meeldib maal elada ja ma pole kunagi kahetsenud oma 20 aasta tagust otsust linnast lahkuda. Seega jääbki vägisi mulje, et Tallinna linnapea ettekande eesmärk oli hirmutada noored ära, et need jumala pärast linnast maale ei läheks, vaid ikka truusti linnas püsiksid. Loodan siiski ja usun, et tõenäoliselt siin ei ole mingit kavalat vandenõu, vaid pigem on maaelu linnapeale lihtsalt natuke võõras valdkond.
Aga probleeme siiski on ja kindlasti neid tuleb selles auväärses saalis arutada. Seetõttu ongi pisut kummaline, et täna maaeluteemat arutades kuuleme siin küll linnapead, aga ei kuule põllumajandusministrit ega ka regionaalministrit. Sõltumata sellest, milline hinnang ministrile anda, on väga veider, et me ei kasuta tänast päeva kas või tema küsitlemiseks. Mina isiklikult, kuigi hindan tänast põllumajandusministrit üsna kõrgelt, julgen oletada, et olen üks aktiivsemaid põllumajandusministrile küsimuste esitajaid. Olen kiusanud teda päris paljude konkreetsete küsimustega ja oleks kena, kui kolleegid ka seda aktiivselt teeksid.
Aga siiski, üks asi on tänases arutelus kindlasti tänuväärt, ja see on see, et me siinses auväärses saalis üldse nii olulist asja, nagu seda on maaelu, arutame. Selles suhtes kindlasti tunnustus Keskerakonnale! Sest, head saalis viibijad, raha võib ju olla linnas, kuid maailma toidab siiski maa, ja urbaniseerumine võib olla globaalne trend ja mood, kuid ilma maaelaniketa sureksid ka linnad välja ja jääksid nälga. Et linn on tänapäeval põhiline turg põllumajandusele, võib jälle küsida, mida on näiteks Tallinna linn teinud, et varustada eestimaise mahetoiduga näiteks meie Tallinna linna lasteaedu ja koole.
Kindlasti on maaelu ja põllumajandus sedavõrd strateegilised valdkonnad, et on loomulik, et see poliitika on üks Euroopa Liidu olulisemaid poliitikaid. Seega, kolleegid, kui me tahame maaelust tõsiselt rääkida, tuleb rääkida just nimelt sellest ühisest põllumajanduspoliitikast ja selle reformimisest. Euroopa Liit on reforminud oma ühist põllumajanduspoliitikat juba 15 aastat, ent  – ei pääse me mööda Tallinna linnast – see on justkui Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa. Kui me heidame pilgu põllumajanduse peadirektoraadi koduleheküljele – soovitan seda teha kõigil, keda põllumajandus huvitab –, siis näeme, et järjekordsed muutused on ees ja 2013. aastast ei ole ühine põllumajanduspoliitika enam endine. Kui põhjalikud muutused meid ees ootavad, me siiski veel täpselt ei tea. Ja seejuures peame ka arvestama, et Lissaboni lepingus, vaatamata paljudele muutustele, mis põllumajanduspoliitikas on olnud, on selle eesmärgid peaaegu samad, mis nad on pool sajandit tagasi tehtud asutamislepingus. Seega me peame vaatama, kus me praegu oleme. ÜPP on jätkuvalt kõige kallim poliitika, sellele kulub ligi 40% eelarvest, kuid teatud muutus on toimunud kas või selles, et veel mõni aeg tagasi kulus selleks märgatavalt üle poole eelarvest. ÜPP-s on oluline turumoonutus, nimelt saavad meie põllumehed oluliselt väiksemat toetust, võrreldes vanade liikmesmaade põllumeestega. Kuid julgen väita, et meie põllumeeste põhiprobleem pole mitte niivõrd toetuste madal tase, kuivõrd samas tururuumis toimetavate vanade liikmesmaade parimates tingimustes toimetavate põllumeeste väga kõrged toetuse tasemed. Sealt pärineb põhiline moonutus.
Kas tohib paluda kolm minutit juurde?

Kolm minutit lisaaega, palun!

Kui me liiguksime võrdsemate tasemete suunas selliselt, et eelkõige vähenevad vanade liikmesmaade toetused, siis me liiguksime ausama turu suunas ja see on kahtlemata kasulik ka meie põllumeestele. Loomulikult mõningane n-ö uute liikmesriikide – mis on muide põllumajanduspoliitikas täiesti ametlik termin, kuigi meil ei taheta seda poliitiliselt tunnistada –, toetuste kasv oleks ilmselt põhjendatud, nii et uutele liikmesriikidele rakenduksid põhimõtteliselt samalaadsed toetused.
Me peame kindlasti liikuma hoopis keskkonnasõbralikuma põllumajanduspoliitika suunas. Sinnapoole liikumise vajalikkust on sõnades ammu tunnistatud ja mõned liikumised sinnapoole on ka toimunud, kuid need peaksid olema kahtlemata järgmises etapis oluliselt radikaalsemad. Me peame mõtlema sellele, kuidas mõjutab ühine põllumajanduspoliitika meie traditsioonilist elurikast põllumajandusmaastikku, ja me peame vaatama, et need põllumehed, kes majandavad nii, et maastik säilib ja keskkond on puhas, oleksid põhilised toetuste saajad. Me peame hoolitsema selle eest, et ühise põllumajanduspoliitika bürokraatia väheneks hädatarviliku miinimumini, mis on loomulik suurte rahade liigutamisel. Seal on väga palju arenguruumi ja kahjuks aeg-ajalt tulevad Brüsselist ka sellised algatused, mis seda bürokraatiat pigem suurendavad. Me peame nendele vastu seisma! Me peame mõtlema sellele, et loomakaitse ja toiduhügieeni nõuded oleksid põhjendatud, et nad oleksid vajalikud tõesti oma eesmärkide täitmiseks, kuid ei seaks mõttetuid takistusi normaalselt majandava põllumehe teele.
Kuna me kõik soovime, et meie leib ja leivakõrvane oleksid tervislikud ja toodetud looduse suhtes vastutustundlikul viisil, siis peame hoolitsema selle eest, et ühine põllumajanduspoliitika muutuks nii, et põllumajandus saaks tõesti toetatud ja toetused ei liiguks eelkõige vastupidises suunas. Seetõttu me peame kindlasti hoolitsema selle eest, et sellised ühise põllumajanduspoliitika eesmärgid nagu põllumeeste väärikas elatustase, turgude stabiilsus ja varustuskindlus oleksid ka edaspidi tagatud, aga näiteks tootmise intensiivistamine, mis aluslepingus siiani on, kuid mida sedavõrd häbenetakse, et põllumajanduse peadirektoraadi kodulehelt me seda enam ei leia, võiks tõesti eesmärgina minevikku jääda. Toiduohutuskeskkond, loomade heaolu, maaelu ja regionaalne areng – need peaksid kindlasti olema ka tulevikus eesmärgid. Kuna senised reeglid on paigas 2013. aastani ja praegu neid muudetakse ning kuna  Euroopa Liit – see oleme ka meie, siis mõelgem, kolleegid, kuidas me saame mõjutada seda, et jõutaks mõistlike otsusteni. Annan seejuures ühtlasi teada, et 26. novembril arutatakse Tartus seda teemat väga tõsiselt ja kõik on teretulnud. Aitäh!

Aitäh! Sotsiaaldemokraatliku Erakonna fraktsiooni esindajana palun Riigikogu kõnetooli Kalev Kotkase!

Austatud istungi juhataja! Head kolleegid ja külalised! Eestimaa 4433 külas elab vaid ca 20% meie elanikkonnast. Eesti riigi huvides on, et maaelanike arvu jätkuv vähenemine asenduks suurenemisega. Praegused tulevikuväljavaated mõjutavad negatiivselt tänaste noorte veel olemasolevat soovi oma tulevikku maaeluga siduda ja pärsivad ka nende vanemate tegutsemislusti. Loodetavasti tänane arutelu elavdab ühiskonnas, Riigikogus ja valitsuses mõttevahetust põllumajanduse ja maaelu tuleviku teemadel, enne kui võimalikud probleemid otsest mõju avaldama hakkavad. Kahe aasta tagune Riigikontrolli maaeluteemaline audit kahetsusväärselt selle ülesandega hakkama ei saanud.
Maaelu ja linnaelu vaheline piir on hägune ja järjest hägusemaks läheb. Maaelu teema käsitlus on meil ka kuidagi hägune. See saab alguse juba siitsamast Riigikogust. Meil on pretensioonika nimega maaelukomisjon, samas linnaelukomisjoni meil ju ei ole. Kodanike jaoks peaks maaelukomisjon tegelema kõigega, mis maaelusse puutub. Sellest annavad märku ka maainimeste kurvad kirjad, mis maaelukomisjoni aadressile tulevad ja kus teemasid on tõesti seinast seina. Vaid meie ise siin teame, et maaelukomisjon tegeleb Riigikogu-sisese tööjaotuse kohaselt põllumajanduse, kalanduse ja maareformi teemadega. Komisjoni praeguse pisut eksitava nimetusega me aitame maaelu samastada põllumajandusega. Kindlasti on põllumajandus maaelu üks kõige silmatorkavam osa, aga maaelu arengu võti on täna väljaspool põllumajandust. Tegelikult annab põllumajandus tööd vaid umbes 10%-le maaelanikkonnast ja umbes 3%-le riigi elanikkonnast.
Samas usuvad sotsiaaldemokraadid, et põllumajandus saab olla maaelu uue kasvu mootoriks. Sest praegu valitseb meil majanduslikus mõttes täiesti absurdne olukord. Meil on ühe elaniku kohta põllumajandusmaad kõige rohkem Euroopas, aga samas toodame oma sisetarbimises vaid 10% marjadest ja puuviljadest, 70% juur- ja köögiviljadest, 80% teraviljast ja umbes 90% veiselihast. Vaid sealiha toodame 100% ja piima isegi 140% sisetarbimisest.
Meie kodumaise põllumajanduse potentsiaal on täiel määral kasutamata, samas ei saa seda ette heita ja nõuda põllumehelt praegustes moonutatud turukonkurentsi tingimustes toodangu olulist kasvu. Kui toetusmäärad ühtlustuvad Euroopa Liidu vanade liikmesriikide omadega, loksub kõik ise paika.
Lugupeetud põllumees Aavo Mölder tõi välja kolm põhiprobleemi, mille lahendamine on meie kätes. Tegemist on väga kogenud praktikuga ja minu arvates on tema arvamusel põllumajanduse valdkonnas rohkem kaalu kui 101 Riigikogu liikme teadmisel.
Ma selgitaksin Sotsiaaldemokraatliku Erakonna positsioone suhtumisel nendesse probleemidesse. Esiteks, erimärgistatud diislikütuse ülemäära kõrge aktsiisimäär. Sotsiaaldemokraadid toetavad selle aktsiisimäära alandamist Euroopa Liidu nõutud miinimummäärani. Teiseks, toiduainete käibemaksu vähendamise vajadus. Meie selge eesmärk on vähendada seda 5%-ni. Kolmandaks, top-up'i suurendamine. Järgmise aasta riigieelarve muudatusettepanekute tegemise faasis tegi meie fraktsioon ettepaneku suurendada seda 120 miljoni krooni võrra. Kahjuks põrkusime koalitsioonierakondade vastuseisule.
Aastaringse asustuse ja elu säilimine maal on teadus omaette. Ma ei tea täna ühtegi regiooni maailmas, kus selle teemaga oleks hästi hakkama saadud. Karm tõde on ka see, et Euroopa Liidus suunatakse maaelusse kõige rohkem vahendeid maailmas, samas on siin ka linnastumise protsess kõige kiirem maailmas. Tulemuseks on kurb paradoks.
Ma palun veel kolm minutit!

Kolm minutit lisaaega, palun!

Mida rohkem maale asfaltteid tehakse, seda kiiremini inimesed sealt mööda neid uusi teid linna ära tulevad.
Nüüd räägitakse Euroopa Liidus üha valjemalt sellest, et ühist põllumajanduspoliitikat on vaja muuta, rohkem on vaja hakata arvestama keskkonnatingimusi, toetuste maksmine ei pea olema seotud tootmisega. Au sisse tõusevad bioloogiline mitmekesisus, värske õhk ja puhas vesi ehk asjad, mille eest maksumaksja on nõus rohkem maksma. Sisuliselt hakatakse tootjale maksma mittetootmise eest, sest see säästab loodust. Saamata jäänud tulu kompenseeritakse maaomanikule või -tootjale toetustega.
Rääkides maaelu uutest väljakutsetest või sihtidest, nagu tänase teema pealkiri on, pakuvad sotsiaaldemokraadid välja maaettevõtluse multifunktsionaalsuse suuna. Mitmesuguseid ühiskonnale vajalikke kaupu ja teenuseid ning ühiskondlikku heaolu saab pakkuda ühes ettevõttes samaaegselt ja keskkonnasõbralikult. Multifunktsionaalse tootmise kontekstis on oluline erinevate tegevuste sidumine. Näiteks seotakse omavahel toitlustus, turism, puhkus, vaba aeg, töötamine, õppimine ja uute kogemuste omandamine, rekreatsioon ja kohaliku toodangu tootmine. Sellise mudeli eesmärk on pakkuda üha suurenevale hulgale urbaniseerunud elulaadiga inimestele kohalikus puhtas keskkonnas toodetud kaupu või osutatavaid teenuseid. Sel juhul on tootmisprotsessis minimaalsel hulgal tekitatud keskkonda juurde CO₂, kuna oluliselt lüheneb aja- ja energiakulu toorme tootmisest töötlemise ja tarbijani jõudmiseni. Miks osta põllumajandustooteid supermarketist, kui seda toodet võib osta ka lähedal asuvast talust? Maamajanduse mitmekesistamine eeldab võrgustike teket, olgu need siis toote- või regioonipõhised. Häid näiteid klastripõhisest tegutsemisest leiab nii Lõuna- ja Kagu-Eestist kui ka saartelt.
Öeldut kokku võttes me jagame Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudi direktori professor Rando Värniku seisukohta, mille järgi maaelupoliitikas muutub lisaks traditsioonilise põllumajandustootmise säilitamisele üha olulisemaks ka selle sidumine mitmesuguste muude tegevusharudega, et säilitada ja luua töökohti väikeettevõtjaile ning säilitada elu maal. Rääkides maaelust, me peame silmas ca 90% Eesti territooriumist ja umbes 300 000 inimest. See on nii suur osa meie maast ja rahvast, et tegelemine selle osa tulevikuga ei tohiks käia hoogude kaupa ja kampaania korras. Maaelanik elab oma kodus 365 päeva aastas. On kurb, kui ta tuleb meile meelde vaid iga neljanda aasta lõpukuudel. Aitäh!

Aitäh! Enne Riigikogu liikmete sõnavõttude juurde asumist palun nüüd Reformierakonna fraktsiooni esindajana Riigikogu kõnetooli Rein Aidma! Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! See, et tänane arutelu siin saalis toimub, on iseenesest loomulikult positiivne, aga ma pean kurvastusega nentima, et tavaliselt käib töö ikkagi nii, et enne kui Riigikogu suur saal midagi arutab, arutatakse neid teemasid ka vastavas komisjonis. Praegusel juhul maaelukomisjonis, mille liige minagi olen, ei ole sellest valdkonnast pärast maarahva kongressi kahjuks üles võetud ühtegi teemat, aga see on juba kinni nendes, kes ilmselt tahavad rohkem tribüünikõnesid pidada kui asja sisuliselt arutada.
Nii et, lugupeetud külalised, head maaelu peamised vedajad, meil on tõesti paljust rääkida, sest see on üks keerulisemaid Euroopa Liidu valdkondi, kus sellist lõpplahendust, millega kõik oleksid ühtemoodi rahul, ei tule kunagi ehk see on pidev arenguprotsess.
Senise Euroopa Liidu eelarveperioodi sees on Eesti maaelu, sealhulgas põllumajanduse toetusteks Euroopa Liidust, millega liitumisse näiteks üks siin saalis esindatud erakond suhtus pehmelt öeldes leigelt, tulemas toetusi umbes 14 miljardi krooni ulatuses. Lisaks otseselt meie riigi maksumaksjate arvel lisatud top-up'i toetused, mille maht Euroopa Liidu selle eelarveperioodi lõpuks ulatub summa summarum ilmselt üle 4 miljardi krooni. Seda olukorras, kus Euroopa Liidu nn vanad ja peamiselt endised asumaaderikkad riigid andsid meile "suuremeelselt" võimaluse meie mitu korda väiksema sissetuleku juures maksta aina kasvavat lisa maaelu ja põllumajanduse toetamiseks. Noh, siin võikski justkui nõustuda kõhklustega, mis tollal, kui arutati, kas liituda Euroopa Liiduga või mitte, olid, aga ikkagi – mitteliitumine oleks tähendanud, et me oleksime ilma jäänud ka eespool nimetatud 14 miljardist kroonist. Siinkohal pean küll kohe kriitiliselt ära märkima, et käesoleva aasta 14. septembril Saksamaa ja Prantsusmaa põllumajandusministrite kahepoolselt allkirjastatud ühises positsioonis Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika kohta pärast aastat 2013 on jällegi kirjas alljärgnev. Lubage, ma kaudselt osundan sellele: "Tuleb toonitada, et ühtne toetusmakse üle Euroopa Liidu ei ole õigustatud ja ei võta arvesse erinevat majanduslikku olukorda liikmesriikides. Selles arutelus tuleks arvestada liikmesriikide finantsvõimekust Euroopa ühiseelarves, põhinedes praegusele eelarve jaotusprintsiibile."
Ma saan aru, miks on üle 40%, ligi 50% Euroopa ühiseelarvest suunatud põllumajanduse ja maaelu toetuseks – keegi ei taha Euroopa regionaalsete konfliktide tõttu uusi konflikte. Aga lihtsalt öeldes on kahe ülalnimetatud Euroopa suurriigi põllumajandusministri sellises sõnastuses kokkulepitu Euroopa Liidu ühtsete eesmärkide ja tervikliku arengu ignoreerimine. Rääkimata sellest, et WTO ehk Maailma Kaubandusorganisatsiooni Doha voorudes ei suudetud ülemaailmsete põllumajandustoetuste ühtlustamisele lähemale liikuda. Peame seega tõdema, et Euroopa Liit ei suuda kaitsta Maailma Kaubandusorganisatsioonis oma huve USA, Argentina või Uus-Meremaa ja teiste suunas. Seda on valus tõdeda. Aga meie siin väikeses riigis peame hambad ristis oma õiguste eest edasi seisma, mitte jätma oma seisukohti kaitsmata, ja leidma oma huvide kohaseid liitlasi. Meie erakond peab Euroopa Liidu järgmise programmeerimisperioodi ettevalmistamisel väga oluliseks põllumajandusministri väga intensiivset tööd, et leida liitlasi Eesti huvide jõuliseks realiseerimiseks. Eesmärk on võrdne kohtlemine maaelutoetuste ja põllumajandustoetuste osas.
Kõige selle taustal väärib tõesti tunnustust, et Eesti põllumees on lähedaste saatuskaaslastega võrreldes suutnud kahe aastakümnega saavutada hea tootmistaseme, küllap kontsentreeritusegi ja tagada meie riigi elanike varustamise kvaliteetse liha, piima ja teraviljaga keskmiselt 80–90% ning isegi 100% ja üle selle ulatuses. Meil on veel väga palju teha investeeringuteks, kindlustuseks, jätkusuutlikkuseks ehk konkurentsis püsimiseks, aga me ei saa siseriiklike väheste vahendite juures koorida astmelise tulumaksuga nn rikkaid selleks, et täna ja mõnel eeloleval aastal tunneks osa meist  end justkui hästi – korraks –,  ja siis jätta meie lapsed ja lapselapsed võlavanglasse, nagu see praegu mõneski nn vanas Euroopa riigis on. Isegi Euroopa rikkad Põhjamaad või USA ei saa endale rohkem võlgu lubada. Maailm on julm! Olgem ja jäägem meie siin, võrreldes pika ajaloo või vähemalt möödunud sajandi sõdadest vähem räsitud rikaste riikidega, mõistuslikeks ja lootkem üheskoos toime tulla ka ilma suurte ja kontekstist väljarebitud emotsioonideta. Me areneme meile omases, jõukohases tempos, sealhulgas ka maamajanduses ja külaelus. Meil ei ole vaja asjatult oma riigist süüdlasi otsida. Läheme edasi ja ühendame jõud, et saavutada Euroopa Liidus ühtlane kohtlemine.
Ja me lähemegi edasi. Nii on ainuüksi 2011. aasta eelarves investeeringuteks kokku nähtud ette 16 miljardit krooni, kusjuures väga suur osa neist investeeringutest on suunatud just maaelu arendamiseks ja regionaalse tasakaalu saavutamiseks. PRIA eelarvest ettenähtud toetused ja investeeringud on kokku üle 4,5 miljardi krooni. Regionaalseid toetusi on käesoleva aastaga võrreldes ligi miljard rohkem ehk kokku 2,2 miljardit. See raha läheb koolide, lasteaedade korrastamiseks, turismi arenduseks ja uute töökohtade loomiseks maal.
Oluliselt suurenevad Keskkonnaministeeriumi vahendid puhta vee saamiseks ja reoveepuhastusseadmete ehitamiseks – jällegi maal. Teede ehituseks on ette nähtud üle 4 miljardi krooni. Toon näite käesoleval aastal valminud Kukruse ristmikust. Selleks, et kohalik põllumajandustootja saaks oma tehnikaga üle Tallinna–Narva maantee minna, ehitati sellele ristmikule spetsiaalne viadukt, just peamiselt sellel eesmärgil, lisaks tehti hulk kergliiklusteid ja sildu. Olgu siinkohal lisatud, et Euroopa Liidu raha on ka maksumaksja raha, sealhulgas Eesti maksumaksja raha!
Lõpetuseks. Meie maaelu tervikuna on tänu Leader- ja külaliikumise tublidele juhtidele liikumas aina elutervema, keskkonnaga enam harmoneeruva ja jätkusuutlikuma arengu poole. Peaasi, et oleks innovaatilisi, kaasahaaravaid ja koostööd teha tahtvaid sädeinimesi. Koostöös ja olemasolevate võimaluste kasutamise tulemusena jääb meie küla aina muutuvates oludes elama. Ärgem ainult ohkigem! Minge korraks maale ja vaadake, kui palju on seal viimastel aastatel külasid ellu ärganud, korrastatud, kui palju on seal uut ehitatud! Puidu ja kala vääristamine, kala-, sibula-, küüslaugu-, püti- või tünnilaadad, elulaadikeskused, tööaidad, kiigeplatsid, uued külakeskused. Kus on tegijaid, seal ei oodata soravat virinat, seal tehakse! Teha on veel muidugi väga palju. Igatahes mina kavatsen mõne aasta pärast küll maale kolida. Aitäh!

Aitäh! Keskerakonna fraktsiooni esindajana palun Riigikogu kõnetooli Arvo Sarapuu!

Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Vaprad kaasvõitlejad, kes on veel saali jäänud!
Ma palun kolm minutit lisaaega!

Kolm minutit lisaaega.

Ma ei kavatsenud siin nii palju arvudest rääkida, aga kui ma nüüd kuulsin, kuidas kolleegid taunisid niisugust emotsionaalset sõnavõttu ja isegi teatud vihjeid ja lausa otseütlemisi, siis ma mõtlesin, et võib-olla oleks praegu tõesti mõistlik nimetada võrdluseks mõningaid arve, et aru saada, mis meil tegelikkuses ikkagi juhtunud on. Olgu, ärme räägime siis emotsionaalselt, räägime arvude keeles. Ja kui me räägime seadusandlusest ja sellest, milliseid ettepanekuid me oleme teinud, siis räägime ka konkreetselt. Aga kõigepealt ma ütleksin muidugi nii, et kui mõni inimene kavatseb maale elama minna või mõni mõtleb selle peale, siis mina olen maal sündinud-kasvanud, oma teadliku elu elanudki maal ja elan ka praegu maal. Ma tean, kui palju ajakirjanikke on sellest hämmelduses, nad küsivad, et miks ma ometi Tallinna ära ei koli ja ikka veel sõidan Vodja külast, kus on minu talu, iga päev siia tööle.
Aga räägime siis nüüd natuke nendest arvudest. Kõigepealt, haritava maa osakaal kogu maast on Eestis 20%, seda on üle kahe korra vähem kui Euroopa Liidus keskmiselt, Euroopa Liidu keskmine on 44%. Ligi neljandik põllumaast on kasutusest välja langenud. See on Euroopa Liidu kõige kehvem näitaja ja see ongi üks asju, mille peale väga paljud tõsised tootjad pead raputavad. Nad ütlevad, et päris nii see ikka edasi minna ei saa. Kui 1989. aastal oli haritavat maad 1,3 miljonit hektarit ja sellest külvipinda 915 000 hektarit, siis selle aasta tegelik külvipind on 571 000 hektarit. Päris mõjusad arvud ja selge on see, et kui praegu arvude keelt vaadata, siis see emotsioon, mis eelmistes ettekannetes oli, oli ju õigustatud. Selle tõttu, et olukord on selline, ei kata meie praegused tootmismahud ära põhitoiduainete vajadust. Siin peab küll ütlema, et peale piima. Puudu jääb keskmiselt üks kolmandik kartulist, teraviljast, lihast, kalast on veel rohkem puudu. Ehk jälle peab ütlema, et ei ole see olukord niisugune, nagu siin eeskõneleja ütles, et meil on justkui kõik korras. Toome välja lehmade arvu. Lehmi oli 1990. aastal konkreetselt 290 000, praegu on napilt 100 000. Piimatoodang oli 1990. aastal 1,2 miljonit tonni, praegu ainult 600 000 tonni. Sigu oli 1989. aastal üle miljoni, 1 000 080, 2009. aastal on 360 000 ehk kolm korda vähem. Kuigi naljaga pooleks ütlevad siin paljud, et sigu peaks Eestis olema piisavalt. Liha toodeti 1989. aastal tapakaalus 219 000 tonni, 2009. aastal 76 000 tonni ehk kolm korda vähem. Rukist toodeti 1990. aastal 177 000 tonni, 2009. aastal vaid 39 000 tonni. Samas toodeti isegi 1940. aastal rukist 191 600 tonni, seega viis korda rohkem kui praegu. Kartulist ei maksa rääkidagi. Oli soov, et toodaks konkreetseid näiteid, et mitte laskuda emotsioonide pinnale. Kui 1939. aastal toodeti kartulit 1,2 miljonit tonni, siis mul on siin andmed, et 2009. aastal oli kartulit 139 000 tonni. Ma ei hakka rääkima linakasvatusest, rohkem ma neid arve siin lausjärjestuses ei too. Küll aga ütleksin, et kui me rääkisime siin tootmiskvootidest, siis Eesti taotles piimakvooti 900 000, tegelik kvoot on 640 000 tonni.
Siin oli juttu sellest, kui olulised on konkurentsitingimused ja et hästi palju tuleb vaeva näha ebavõrdsete konkurentsitingimuste tõttu. See ongi nii, et võrreldes vanade liikmesriikidega, näiteks Hollandiga, on meil vahe kuus korda, ma mõtlen, toetuste osas. Selleks ongi nüüd igal liikmesriigil mõeldud välja n-ö top-up'i otsetoetuste süsteem, mida selle aasta eelarvetaotluse järgi oleks olnud võimalik anda põllumeestele 680 miljonit. Praegu on eelarves 560 miljonit.
Kui me räägime sellest, millised töökohad on kadunud sellise poliitika tõttu, mis meil on aastaid valitsenud, siis ma tahaksin meenutada, kuidas üks erakond on siin rõhutanud, et ta võitleb kõvasti talude eest, ja tooksin veel ühe arvu, kust on näha, et enamik 60 000-st taastatud talust on praeguseks loobunud põllumajandussaaduste tootmisest. Ehk mis sa siin ikka võitled, kui varsti ei olegi enam, kelle eest võidelda.
Loomulikult vajaks tõsist uurimist veel üks probleem – see on see, kuidas maaülikoolis valmistatakse ette põllumajandusspetsialiste. Millised on tendentsid, keda me ette valmistame ja kuidas siis hariduspoliitika põllumajandustootmise järjepidevuse tagab?
Natuke nendest eelnõudest, mis Keskerakond on esitanud või mis me oleme koos mõne opositsioonierakonnaga esitanud. Mul on siin lehel neid kirjas üsna palju, aeg ei võimalda neid kõiki ette lugeda. Lühidalt võiks teha sellise kokkuvõtte: muudatusettepanekuid on top-up'i kohta, neid on omavalitsuste tulubaasi kohta, neid on kütuseaktsiiside ja maksude kohta jne. Kuid kõiki iseloomustab see, et lõppkokkuvõttes on nad tagasi lükatud.
Käsitlemata jäi veel üks teema, mis puudutab omavalitsuste olukorda nähtuna Euroopast. Euroopa omavalitsuste esinduskogu nõuab Eestis kiiremas korras seadusandlike aktide muutmist ja ma loodan, et me nende teemade juurde edaspidi siin saalis ka tuleme. Aitäh!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Jaanus Marrandi. Kolm minutit lisaaega, kokku kaheksa minutit.

Lugupeetud juhataja! Head kolleegid! Head külalised! Algatuseks ütlen, et mul on hea meel võimaluse üle kõnelda Riigikogus maaelu teemadel, mida ei tule väga sageli ette. Keskendun oma sõnavõtus ennekõike toidutootmisega seotud küsimustele. Eilsetes majandusuudistes oli juttu, et Eesti ekspordimaht on tõusnud tagasi kriisieelsele tasemele. Selleks, et meie majanduskasv oleks selline, nagu see näis olevat mullimajanduse aegadel, ja põhineks reaalmajandusel, kaupade ja teenuste müügil, peaksid ekspordimahud aga veel kahekordistuma.
Põllumajandus ja toidutootmine on osa reaalmajandusest, mis toodab ekspordiks ja on potentsiaalselt suuteline kasvama. Eesti toiduainete eksport on ka rasketel kriisiaegadel olnud see, mis on taset hoidnud ja meie majandust toestanud. 2009. ja 2010. aastal moodustab toiduainete eksport Eesti ekspordimahust tervelt 10%. Siinjuures tuletan teile meelde, head kolleegid, et Eestis on kokku ainult 17 000 algtootjat, kes oma kaubatoodangut toiduainetööstusele pakuvad. Pidagem see meeles! Kui Eestis on kokku 600 000 töötajat, siis ainult 17 000 põllumeest ja teist sama palju tööstustöötajaid toidab ära Eesti rahva ja annab 10% Eesti ekspordist.
Head kolleegid! Meenub üks investeerimispankur, kes tõsimeeli rääkis n-ö päris asjadest ja päris majandusest, alates kodusest juurikakasvatamisest, mis pärast kriisi au sisse tõusevad ja Eesti elu uueks loovad. See pankur on tark mees, kelle mõte liikus ja kes oskas sihte ja visioone seada. Samas on tegelikus Eestis jätkuvalt ruulimas majanduspoliitiline mõtteviis, mis oli iseloomulik mullimajandusele ja mis ei näe meie maamajanduses lendavat lindu, vaid pigem mingit tülinat, mis pidavat, käsi pikal, toetusi manguma.
Eestis on elaniku kohta kõige rohkem haritavat maad terves Euroopas. Meil on arukad maamehed, kes oskaksid seda potentsiaali ka ära kasutada. Andkem neile ainult majanduspoliitiliselt võimalus lendu tõusta! Eestis valitsevat põllumeeste jaoks lennuvõimetut majanduspoliitilist mõtlemist on parim kirjeldada võrdluses teiste Euroopa Liidu riikide praktikaga. Kunagistes Eesti arengustsenaariumides kirjeldati nn lõunasoomestumist. Põllumajandustootmises on see stsenaarium paljuski täitunud, Eesti ongi saamas Lõuna-Soomeks. Eesti linnu- ja sealiha tootmise ja ka liha töötlemise määrav turuosa kuulub 2000-le ühistusse ühinenud Soome lihatootjale, kellele omakorda kuulub 70%-liselt Soome börsiettevõte. Ettevõtte aastakäive on üle 30 miljardi Eesti krooni.
Samasugune näide on tuua Eesti prioriteetsest põllumajandusvaldkonnast piimandusest, kus Soome 9500 algtootjale kuulub 20 piimaühistu kaudu börsiettevõte, kellele kuulub Soomes 86% piimaturust, ja Eesti turu osa kasvab kõigutamatult ja järjest, ulatudes varsti 40%-ni. Pole vist põhjust öeldagi, et nende ettevõtete kasum viiakse Eestist välja Soome talumeestele ja et strateegilised otsused, mis puudutavad Eesti turgu, teevad nii nagu vaja Soome talumehed. Sellised strateegilised positsioonid on saavutatud Soome pikaajalise riikliku poliitika kaasabil.
Teise näite võib tuua hiljutisel piimafoorumil kuuldu põhjal. Iirimaal valmis hiljuti piimapulbrit valmistav tööstus, mis suudaks vastu võtta kogu Eestis toodetava piima. Ülimalt ajakohane tööstus, maksis üksnes 320 miljonit krooni, millest 40% maksis kinni Iiri riik. Küsigem, kas Eestis valitseva majanduspoliitilise doktriini juures oleksid niisugused asjad võimalikud? Vastus on, et muidugi ei ole. Aga ometi on Eesti, Soome ja ka Iiri ühises Euroopa majandusruumis, kus kehtib ühine konkurentsiõigus. Miks Soome ja Iiri riigis on niigi pikemaajaliselt toiminud turumajandusele lisaks olemas majanduspoliitiline tahe seista omamaise põllumajandustootja eest, aga Eestis seda pole? Mõelgem pisut ettevaatavalt, missugused saaksid olema Eesti põllumajandustootmise perspektiivid, kui praegune olukord vääramatult jätkub ja majandusotsused koos kasumiga nihkuvad lõplikult siit ära.
Kujunenud olukorra põhimõtteline muutmine ja Eesti põllumeeste konkurentsipositsiooni tugevdamine riigi toel ei tule Eestis aga praeguse valitseva friedmanistliku majandusmõtte juures kõne allagi, sest see eeldaks kogu majanduspoliitika paradigma muutmist.
Sotsiaaldemokraadid on veendunud, et Eesti riigil on võimalik ja vajalik sekkuda ja toetada olulise osaga investeeringutest neid elujõulisi põllumeeste ühistuid, kes suudavad võtta ka ise olulisi majandusriske. Ainult põllumajandustootjate ühinemine ja kogu ahela kontrollimine tootmisest kaupluseni suudab tagada tasakaalustatud hinna nii tootjale kui tarbijale. Vastupidiselt peaministrile, kes hiljuti ühes raadioesinemises väitis, et hinnatõusudes on süüdi põllumehed, kes viivad oma kaupa Eestist välja, arvavad sotsiaaldemokraadid, et põllumeestele jääb praegu kogu ahelas tootjast tarbijani ebaõiglaselt väiksem osa.
Suurem osa ühistegevuse soodustamiseks vajalikest riiklikest otsustest ei vajaks aga üldse eriti palju raha. Vajaks lihtsalt arukat suhtumist ja mõistmist, mida aga sageli ei jätku. Näiteks on riigi käes võimalus kiirendada ühistute eksporditava kauba käibemaksu tagastamist, mis tooks raha kiiremini käibesse tagasi ja oleks kindlasti suureks abiks.
Head kolleegid! Nüüd mõni sõna Põllumajandusministeeriumi poliitilistest otsustest, mis määravad keskkonna toidutootjatele. Kuigi põllumajandusminister on esitlenud suure poliitilise võiduna täiendavat 20 miljonit krooni põllumajandusse nn top-up´i maksmiseks järgmise aasta eelarvest, on see siiski köömes selle miljardi kõrval, mis jäi turu languse tõttu saamata kas või meie piimatootjatel. Samuti on jaga-ja-valitse-põhimõtte rakendamine suhtumises põllumeeste organisatsioonidesse olnud ilmselt kasulik oma erakonnale valijasegmentide kindlustamiseks, samas on see kindlasti korvamatut kahju tekitanud põllumeeste ühiste huvide eest seismisel. Viimased kolm aastat on oluliselt raskendanud põllumeeste ühistegevust. On viimane aeg, kus põllumehed peavad selja sirgeks lööma ja suutma oma huvide eest ise seista. Olukord, kus põllumeeste organisatsioonidele võib kergesti erakonnapoliitilise sildi külge panna, ei saa kuidagi olla põllumeeste endi majanduspoliitilistes huvides. Täielikult mõistetamatu on olnud ka Põllumajandusministeeriumi poliitiline otsus Eesti toiduprogramm peaaegu täielikult lõpetada. On tekkinud kolmeaastane paus omamaise toidu eelistuse aktiivsel kujundamisel. Sellisele otsusele ei oska leida mitte ühtegi mõistlikku seletust.
Head kolleegid! Põllumajandustootmises hõivatute arv on viimase 20 aastaga vähenenud ligi 10 korda. Maalt on kadunud ligi 80 000 töökohta, mida pole suudetud asendada muude töökohtadega. Mina keskendusin oma sõnavõtus meelega põllumajandusteemadele, sest olen veendunud, et nii nagu põllumajanduse taandumisega tekkisid maaelus tõsised probleemid, ei ole võimalik ilma põllumajanduseta, mis toidab, loob kultuurmaastikud ja lõpuks ka elukeskkonna, saavutada maaelu olulist arengut ega õitsengut. Põllumajandus on ainult osa maaelust, aga ilma selle toimimiseta ei suuda mingi eurorahaga luua toimivat maaelu.
Tänan tähelepanu eest!

Aitäh! Palun Riigikogu kõnetooli Ester Tuiksoo!

Austatud juhataja! Head kolleegid! Austatud külalised! On äärmiselt meeldiv, et kõik, kes on siia saali tulnud, on seni vastu pidanud. Tõesti, siit puldist on nähtud kahte pilti, ühed näevad maaelu ja põllumajanduse hääbumist, teised näevad selle kasvu. Igal nädalavahetusel läbi Eestimaa koju sõites näen, et olukord on kuskil vahepeal. Näeme ju kõik, mis Eestimaal toimub, eriti kevadel ja sügisel. Tegelikult on see, mida valitsuskoalitsioon on täna siit puldist võiduna nimetanud, kõik õige. Need rahalised numbrid on iseenesest suured ja mis viga seda raha jagada, need numbrid ja rahad on tulnud Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika ja loomulikult ka regionaalpoliitika kaudu ning nendega peabki valitsus tegelema. See on valitsuse esmane kohustus. Seal ei ole midagi erakorralist ja sellega võib olla rahul – jagamisega tavaliselt küll ei olda rahul. Aga kindlasti valitsusel see vastutus lasub. Uuel finantsperioodil, aastail 2014+ ei pruugi olla neid raha jagamise võimalusi, mis on sellel perioodil. Ja kui asjaosalised räägivad siin suurest saavutusest – top-up'i 20 miljoni lisaks jagamisest –, siis mõelgem sellele, mis näiteks eelmisel aastal piimasektoris puudu jäi, peaaegu 190 miljonit. Siis te näete, et need on kõik väiksed summad. Kangelastegu oleks see, kui valitsuskoalitsioon oleks valmis omalt poolt Euroopa Liidu lubatud rahasummat suurendama näiteks top-up'i puhul või vähemalt panustama selles suurusjärgus, mis  Euroopa Liit on tänaseks lubanud. Vaat see oleks kangelastegu ja see vääriks ka kiitmist! Seda kahjuks ei ole.
Täna on siit puldist palju räägitud ka aktsiisiteemadel. Erikütuse aktsiisi vähendamine peaks olema kummardus põllumajandussektorile. Ometi, andke andeks, suitsetajad, teile tehti aktsiisi leevendamise või edasilükkamise näol enne kummardus kui põllumeestele. Loomulikult on  toidukaupu puudutava käibemaksu teema viimasel ajal väga oluliseks muutunud ja tõesti oleks juba aeg ka Eestis käibemaksu määrad läbi vaadata.
Lõpuks tahan ma rõhutada, et kogu tootmisahela, mis kulgeb tootjast tarbijani ehk laudast või põllult lauale, osade õiglasemat jaotust soodustab "Eesti toidu" taoline programm. Tõsi, tänane valitsus seda ei toeta, aga Eestimaa inimesed saavad sellest ometi aru. Kui Eestimaal ringi käia, siis on näha, et sellega tegeldakse päris palju, mille eest suur tänu kõigile! Loodan, et "Eesti toidu" programm siiski jätkub järgnevatel aastatel, võib-olla ka pärast märtsikuud. Ja kui siin saalis on poliitiline osavõtt ja maaelu populaarsus tagasihoidlik, siis ma tahaksin siit puldist avaldada tänu põllumeeste keskliidule ja põllumajandus-kaubanduskojale, kes tegelikult on maaelu ja põllumajanduse vastutust kandnud, olenemata valitsustest ja aastatest. Aitäh teile!

Aitäh! Palun nüüd Riigikogu kõnetooli Marek Strandbergi!

Head kolleegid! Nagu meie fraktsiooni liige Aleksei Lotmangi ütles, on investeeringud paratamatult väga olulised. Investeeringute vajadus on siin läbi jooksnud väga mitmest kõnest ja sõnavõtust. Ja nii see täpselt ongi. On selge, et ilma sihipärase investeerimisprogrammita, olgu see siis linnas või maal, ning ilma investeerimisprogrammide ja -tegevuste toetamiseta riigi poolt Eesti järgmise 10, 20 või 50 aasta elu kavandada ei õnnestu.
Väga palju on räägitud toidutootmisest, mis nii nagu kõikides tehnoloogiliselt arenenud ühiskondades muutub aina efektiivsemaks. Teistpidi kasvab ka tööviljakus, nii et hõivatus toidutootmises maapiirkondades loomulikult väheneb. On täiesti arusaadav, et juhul kui mingisugust muud hõivet maapiirkondadesse juurde ei tule, siis inimesed sealt loomulikult lahkuvad, mis mõjub väga selgelt nii kultuurile kui ka sellesama põllumajandustootmise jätkusuutlikkusele. Ainuke lahendusviis, mis on täiesti arusaadav, on maamajanduse mitmekesistamine. Ning kõige suurem mitmekesistamise sektor, mis lisaks toidutootmisele maapiirkondades olla saab, on nähtavalt ja arusaadavalt energiamajandus. Siin on loomulikult küsimus veel selles, et see ei saa olla ainult riigi asi, see on ka omavalitsuste asi. Ühtpidi selles osas, kuidas näiteks koolides ja lasteaedades käivitada ühiseid strateegilisi programme, kas või näiteks kohaliku toidu kasutamiseks, aga teistpidi ka selles, mismoodi üle omavalitsuste piiride asuda kavandama energia tootmise ja transpordi kavasid, puudutagu see siis biogaasi ja sellest toodetavat soojust ja elektrit, päikese- või tuuleenergiat või maasoojusenergiat. Kõik need on tehnoloogiliselt kõrgelt arenenud valdkonnad, mille kasutuselevõtt ja edendamine maapiirkondades tekitab ühtpidi töökohti ja teistpidi arusaadavalt parandab kohalikku eluolu.
Nendest aspektidest on täna siin kahjuks väga vähe räägitud.
Ja üks kriitika veel. Kõik need linnade juhid, sealhulgas ka see üks, kes praeguseks on siit juba lahkunud, kes räägivad, kuidas nad soovivad maaelu edendada – teadke, et kõige lihtsam viis maaelu edendada on loomulikult see, kui te tellite näiteks koolidesse või lasteaedadesse kohalikku või mahetoodetud toitu. Ma ei ole kuulnud, et 400 000 inimesega linna juht midagi sellist oleks kavandanud. See oleks arusaadavalt riigi kõige maksujõulisema piirkonna, Tallinna linna üks suuremaid panuseid, mida on võimalik anda sellesama maaelu edendamiseks.
Või siis teine asi. Tallinn on teadupoolest ka üks kõige suuremaid ühistranspordi kasutajaid. Mis võiks olla lihtsam kui käivitada Tallinnas bussid, mis kasutavad survestatud biogaasi? Ka selle biogaasi tootjad oleksid tõenäoliselt mitte Tallinna linna mägede elanikud, vaid näiteks kodanikud kas Tallinna lähedalt või ka kaugemalt.
Nii lihtne see maaelu edendamine linna poolt ongi, need sammud on väga lihtsad. Küsimus on paljuski selles, milline on Tallinna linna investeerimisprogramm ja tegevuskavad kohalike ressursside kasutamiseks. Aga need otsused on lihtsad tulema. Ainuvõim Tallinna linnas on ühe erakonna käes. Ei ole mingit probleemi eeskuju näidata, nõndamoodi toimides ja lihtsalt otsustades. Ma arvan, et Eesti maaelul on tulevikku ja seda ennekõike mõistlike investeeringute kaudu. Aitäh!

Suur tänu! Head ametikaaslased! Kuna seadusega istungiks ette nähtud aeg on ümber saanud, siis ei ole mul võimalik enam läbirääkimiste raames rohkem sõna anda. Palun vabandust nendelt kolleegidelt, kellel sõnavõtud seetõttu pidamata jäävad! Lõpetan läbirääkimised.
Tänan kõiki arutelu korraldajaid ja ettekandjaid ettekannete pidamise ning ka küsimustele vastamise eest! Olulise tähtsusega riikliku küsimuse arutelu on tänaseks lõppenud.

Istungi lõpp kell 13.03.