Lugupeetud Riigikogu aseesimees! Austatud Riigikogu liikmed ja meie külalised! Nii Riigikogu liikmed koalitsioonist, kes on suutnud veel siia saali jääda, mõned nendest, ma loodan, et tublimad, kui ka meie opositsioonipoole esindajad! On igati loogiline, et pärast maarahva kongressi tuleb tõsisem jätk maaelu arengusuundade arutelule Riigikogus. Seadusandja Riigikogu, kes on meie rahva läbilõige, on saanud nüüd ometi mandaadi rahvalt ja peab tundma vastutust ning võtma kuulda maarahvast, kes on kongressi kaudu oma arvamuse öelnud. Oktoobris Paides toimunud maarahva V kongress ütles selgelt välja, mida tuleb teha. Meie kohus on võtta kuulda maaelu ja põllumajanduse eestvedajate, ekspertide ettepanekuid, töötada välja seadused, mis toetaksid nii maaelu kui ka põllumajanduse arengut.
Kuhu me oleme liikumas? Siin Riigikogu saalis tutvustatud inimarengu aruanne andis meile kindla teadmise, et ääremaastumine süveneb, inimestele suunatud teenused halvenevad ja 14 maakonda tühjenevad inimressurssidest. Kuigi Eesti on saanud tuge Euroopa Liidu toetuste näol, on riik muutumas järjest ebaefektiivsemaks. Seda tunnetab eeskätt inimene, kes täna näeb, kuidas riik lahkub küladest. Teisalt tuleb tunnistada, et suured toetused jäävad paljuski kasutamata, kuna riigi bürokraatia hakkab üles kaaluma euromiljardite kasulikkust.
Milles on siis probleem? Oleme liikunud ja liigume iga päevaga rohkem suunas, kus puudub diskussioon, on vaid otsused, mis jäävad liialt kaugele reaalsest elust. On selge, et maaelu ja põllumajandust kabinetiseinte vahel ei arenda. Dialoogi ei saa mitte kuidagi pidada, kui teine pool ei taha, kui teine pool näeb vaid iseennast ja enda poliitikat. Sestap olemegi jõudnud monoloogide ühiskonda, kus võistluslik jutuvada hävitab parlamentaarse demokraatia ja valitsus valitseb põhimõttel: kelle võim, selle õigus. Eesti rahvas on aga põline maarahvas. Maaelu ja põllumajandus on meie kultuuri, ühiskonna ja majanduse lahutamatud koostisosad, seetõttu tuleb unustada poliitvõitlus. Ma usun, et me suudame seda teha, ja kui vaja, asume ka langetama erakondadeüleseid otsuseid. Me ei saa lasta maaelul hääbuda!
Maarahva kongressist on möödas üle kuu. Kas valitsuse liikmed on maarahva kongressil vastuvõetud otsuseid lugenud? Jah, sest kõik on olemas avalikult internetis maarahva kongressi kodulehel www.maarahvakongress.ee. Kas maarahvale on vastatud? Ei ole. Kas praegune valitsus on arvestanud maarahva seisukohti 2011. aasta riigieelarves? Ei ole. Kas nad arvestavad maarahva kongressiga ka lähitulevikus? Seda me ei tea. Oluline on märkida, et võimuparteidel – Reformierakonnal, IRL-il – pole ühtegi argumenti, miks nad ei saaks maarahva seisukohti toetada. Küsimus on vaid praeguse valitsuse prioriteetides ja soovides. Kas me liigume tuleviku suunas, mis lähtub üliliberaalsest maailmavaatest ja kus pole kohta maaelule, või peab toimuma pööre ning riigi poliitika asub taaselustama maaelu? Maarahva kongressi esindajana toon mõned otsused teie ette ja minu motiiv on, et maapiirkondade elu saaks kajastatud tegelikult, ilustamata.
Kõigepealt otsused: arutada põllumajanduse ja maaelu praegust olukorda. Väga hea! Täna me siin arutamegi ja tegelikult on väga hea, et me oleme suutnud selle teema siia Riigikogu ette tuua. Teiseks, mis on siis strateegiline eesmärk? Me tahaksime strateegilise eesmärgi juures näha terviklikke programme, me tahame, et see tohutu suur ametnikearmee pannakse selle strateegia jaoks tööle. Me tahame, et ei oleks lihtsalt mugav saata Brüsselisse eduraporteid, vaid tahame kohandada oma poliitikat meie maarahva tegelikele vajadustele. Väga tõsine küsimus on see, et üsna palju on söötis maad. Siin saalis on ka asjatundjaid, kes teavad, et hektari kohta läheb 1 miljon krooni. Kui 100 000 hektari kasutusest välja langenud maade taaskasutusse võtmisega tuleb vaeva näha, siis ma arvan, et ei ole nii nagu varem – kui varem käidi meie juures õppimas, siis tänast maakasutust ei ole meil siin kellelegi eeskujuks näidata.
Neljandaks, välja tuleb töötada ja ellu rakendada meetmed taluperede sotsiaalse kaitse tagamiseks. Jah, siin on palju tehtud – asendustaluniku süsteem, alles hiljaaegu vastuvõetud otsused –, kuid terviklikku ja rakendatavat taluseadust, millest siin varem on räägitud ja mille üks poliitiline jõud lubas välja töötada, pole tänaseni.
Viiendaks, otsetoetus, millest on palju räägitud ja mille puhul peaminister – see oli vist eile – komistas. Loodame, et ta ennast parandab. Tegelikkus on niisugune, et sel aastal võiks otsetoetusi välja maksta 860 miljonit, eelarves on vaid 560 miljonit ja järgmisel aastal veelgi vähem. Mis saab edasi – ei tea.
Kuuendaks, käibemaksu viimine Euroopa Liidu keskmisele tasemele on väga mõistlik ja asjalik. Ja seda mitte sellepärast, et ainult toiduainete hinnad langeksid, vaid see on ka sellepärast, et tootjad saaksid endale käibevahendeid juurde. Jah, tõsi küll, pikas perspektiivis see nivelleerub, kuid kui praegu on käibemaks 20% ja me viime selle 10%-le, siis jääb tootjatele 10% ulatuses raha kätte ja elu läheb ettevõtluses kohe paremaks.
Seitsmendaks, see kurikuulus diislikütuse aktsiis. Ma ei tea, mitu korda peab sellega saali tulema, et Reformierakond ja IRL selle ära hääletaks, sest kõik saavad aru, et see on mõistlik. Kui tubakaaktsiis lükati edasi, siis oleks olnud mõistlik täpselt sama teha ka erikütuse aktsiisiga.
Kaheksandaks. On selge, et paremaks rahastamiseks on vaja põllumajandusministri veelgi jõulisemat ja argumenteeritumat tegevust Euroopa Liidus, kuigi on selge, et ega Euroopa Liiduga asjaajamine muidugi niisama lihtne ei ole.
Üheksandaks, see LFA küsimus. Loomulikult me tahaksime, et Eesti oleks niisugune vähem soodus piirkond. Räägitud on sellest palju, aga otsuseid me veel näinud ei ole.
Kümnendaks. Me kõik seisame ju nende väärtuste eest, mis puudutab maakoole ja laste huviharidust. Nende väärtuste eest seismine on meie kõigi kohus. Tegelikkuses me näeme aga ikkagi vaid maalt põgenevaid inimesi. Need lahendused, millest praegu siin põgusalt juttu oli, esitas ju maarahvas meie maarahva kongressil. Meil, kellel see on igapäevaseks tööks, tuleb need ettepanekud kindlasti ellu viia. Täna siin saalis peaks iga rahvasaadik endalt küsima, miks siis ikkagi 14 Eesti maakonda tühjenevad. See peab ju sundima meid mõtlema. Või tahamegi seda ja laiutame vaid käsi? Me ei pea iga päev uut Nokiat leiutama. Meil on olemas mehhanismid maapiirkondade arenguks, need on vaja vaid esile tõsta ja neid tuleb rakendama hakata. Meil on võimalus tegutseda teiste Põhjamaa riikide kogemuste najal, millest me alles äsja siin kuulsime. Ka maarahva kongressi otsused kujunevad mõttetuks, kui me ei suuda maapiirkondades arendada sotsiaalset infrastruktuuri.
Keskerakond on algatanud siin ühe väga hea eelnõu. Selle eelnõu üle oli ka teatud mõttes vaidlus, kuid mitte selline, nagu meie oleksime soovinud. Keskerakond on algatanud omavalitsusliitude muutmise seaduse eelnõu, mis pakkus lahenduse, et Eesti maakondades loodaks heal tasemel ja mitmekesine nii avalike kui ka eraõiguslike isikute pakutavate teenuste võrk – kauplused, postkontorid, maa-apteegid, koolid, lasteaiad, ühistransport –, mis kokkuvõttes tähendab töökohti. Eelnõu lõi võimaluse taas luua niisugune maakondliku arengu eelarve, nagu see oli 15 aastat tagasi, mille abil saaks säilitada ja arendada kohalikke töökohti ja teenuseid. Seadus annaks aluse, et Vabariigi Valitsuse määrused ja korraldused, ministrite määrused ja riigi osalusega äriühingute otsused, mis puudutavad otseselt vastavate piirkondade avalikke teenuseid, kooskõlastatakse maakondliku liidu üldkoosolekul. Küsimus on siin likvideerimises, et kas nende tulevik on seotud arendamise või likvideerimisega. Loomulikult on selle seaduse juures kõige olulisem anda omavalitsusliitudele võimalus kaitsta end keskvalitsuse omavoli eest.
Mis on siis arengueelarve? Kordan veel kord üle, et arengueelarve on see, mille kohta ka eelkõneleja Soomest tõi näite, kuidas Soomes on asjad reguleeritud. See tähendab seda, et maakondlikul tasandil on vastavalt kohalikule arengukavale võimalik investeerida nii kauplusse, koolimajja, lasteaeda, postkontorisse, kohalikesse teedesse kui ka ühistransporti. Loomulikult tuleb eelnõu kohaselt maakondliku arengueelarve kasutamise kord kehtestada regionaalministri määrusega.
Kuidas siis vastas meie eelnõule Vabariigi Valitsus? Toodi välja väga palju negatiivseid mõjusid, räägiti, et meil on regionaalpoliitika sidustamata ja et meil ei ole standardeid, mille alusel võiks kogu seda asja hinnata. Mina ütleksin, et teenuste standardid tulebki välja töötada, nii nagu seda on Põhjamaades tehtud. Loomulikult oli ka sellest juttu, et järsku midagi boikoteeritakse. Aga ma ütleksin nii, et vahel ongi vaja boikoteerida, kui inimeste suhtes midagi rumalat ette võetakse ja kui see kohaliku kogukonna soovidega kokku ei lähe. Täpselt sama lugu on selle arvamusega, et mis omavalitsused siis teevad, kui näiteks Eesti Energia tõstab hinda, et järsku küsivad siis raha juurde. Aga ma küsiksin nii: kui Eesti Energia on jätkuvalt monopol, kuidas omavalitsused tuleksid siis toime koolimajade, lasteaedade, spordihoonete haldamisega, kui neile raha juurde ei anta, vaid võetakse hoopis ära? Nii et kõik need vastuargumendid on tegelikult suutmatus ja õiguslike vastuolude otsimine, need olid pelgalt eneseõigustused. Ma loodan, et me anname koos maaelukomisjoniga selle eelnõu uuesti sisse – maaelukomisjoni esimees istub siin saalis –, ja ehk läheb meie eelnõu seekord läbi.
Meil pole pääsu ka paljudest ümberkorraldustest. Palju on räägitud sellest, mis siis elu mõjutab. Ma usun, et halduskorralduses oleks mõistlik tekitada ükskord juba olukord või seis, kus me asjadest mitte ei räägi, vaid teeme ka ära. Räägime näiteks Riigikogu maaelukomisjonist. Jah, seda on vintsutatud küll üht-, küll teistpidi. Mõistlik on, et Riigikogus on veelgi tugevam maaelu- ja regionaalkomisjon, ja selleks peakski see komisjon saama. Täpselt samamoodi on Põllumajandusministeeriumiga. Jah, arutatakse, et see on liiga kitsas. Tegelikkuses on olukord selline, et arutatakse, et väga paljud ääremaad ei ole Põllumajandusministeeriumi vastutuse küsimus. Teeme ta siis maaelu arengu ministeeriumiks! Täpselt samamoodi võime rääkida edasi regionaalministri büroost. Kui regionaalministri bürool ei ole väge, ei ole võimu ja tal ei ole ressurssi, liidame siis selle büroo Põllumajandusministeeriumiga ja saame kokku maaelu arengu ministeeriumi. Mis puudutab maakonna tasandit, siis siin on hästi palju vaidlusi selle üle, miks kohapeal midagi ei juhtu. Teeme siis tänasest maavanemast järelevalvebüroo direktori ja saagu maavanem omavalitsusliidu poolt valitavaks. Ja kõige lõpuks on oluline see, et meil on täna kaks väga tõsist ministrit. Ühel ei ole ressurssi, teisel ei ole ääremaade eest vastutust. Teeme maaelu arengu ministri! Niimoodi saame edasi minna ja öelda, et me teeme konkreetseid tegusid.
Lugupeetud rahvasaadikud, teeme koostööd! Sest kui me maarahva tahet ja ettepanekuid ei arvesta, siis ma ei arvesta ka oma rahvast! Aitäh!