Tere päevast, lugupeetud Riigikogu! Tere päevast, austatud valitsuskabineti liikmed! Alustame tänast infotundi. Palun teeme kõigepealt kohaloleku kontrolli!
Kohaloleku kontroll
Kohalolijaks registreerus 42 Riigikogu liiget, puudub 59.
Tänases infotunnis osalevad järgmised valitsusliikmed: peaminister Andrus Ansip, justiitsminister Rein Lang ja välisminister Urmas Paet.
Alustame esimese küsimusega. Palun, kolleeg Mark Soosaar, küsimus peaminister Andrus Ansipile!
Lugupeetud juhataja! Austatud peaminister! Juba 1918. aasta iseseisvusdeklaratsioonis, mille Hugo Kuusner Pärnu Endla teatri rõdult ette luges, on öeldud, et Eestimaa on üks jagamatu tervik, ja juba tollal mõeldi sellele, et kõiki Eestimaal elavaid inimesi tuleb kohelda võrdselt. Mis puutub meie Eesti saarte elanikesse, siis siin on palju küsitavusi. Ühendus saarte ja mandri või siis saarte ja suursaarte vahel on kohati lünklik, aga vahel ka väga kallis ja hinnabarjäär on üsna sageli see, mis takistab saarte elanikke mandrile tulemast või ka neid külastamast. Toon näite, et sõit Munalaiu sadamast Täkulaiu sadamasse ehk mandrilt Manija saarele – 800 meetrit – maksab sama palju kui 45-kilomeetrine bussisõit Pärnusse. Mida võtab Vabariigi Valitsus ette, et seda ebavõrdsust likvideerida?
No seda, et Eesti väikesaartelt oleks võimalik tulla Toompea lossi Riigikokku täpselt sama mugavalt nagu Tallinna vanalinna elanikul, ei juhtu mitte kuidagi. Ehk siis selles mõttes ei ole võimalik võrdsust tekitada. See ei ole kuidagi spetsiifiline Eesti teema, vaid ka Saksamaal ei ole võimalik tagada Põhjamere saare elanikule Berliini kesklinna elanikuga absoluutselt võrdseid võimalusi, kui küsimus puudutab pealinna või valitsusasutusse jõudmist. Küll aga on heale küsijale endale teada see, et Eesti riik on päris märkimisväärselt panustanud väikesaartega ühenduse parandamisse. Me oleme kulutanud väga märkimisväärseid summasid selleks, et mandri ja väikesaarte vaheline ühendus paraneks. AS Saarte Liinid projektid, Piirissaares ja Vaaksaares sadama rekonstrueerimine on väga ulatuslik projekt – 33 miljonit krooni. Rakendamisel on Saarte Liinide projekt Kuivastu, Virtsu, Heltermaa ja Rohuküla sadama rekonstrueerimiseks ja selle projekti praegune kogumaksumus on 459 miljonit krooni. Tallinna Lennujaama, Kärdla, Kuressaare, Ruhnu ja Tartu lennujaama hõlmava projekti kogumaksumus on 242 miljonit krooni. Neid projekte, mida riik on algatanud, on ju päris-päris mitmeid.
Palun, kolleeg Mark Soosaar, esimene täpsustav küsimus!
Lugupeetud peaminister! Need on tõepoolest imposantsed numbrid. Aga mu küsimus puudutas pigem seda, et näiteks Muhu elanikel on hinnatakistus, kui nad lähevad perega mandrile, ja see manner ei ole kaugemal kui ainult 8 kilomeetrit – ma räägin piletihindadest. Aga teine asi, mis mulle kui rahvasaadikule üsna kõvasti muret teeb, on see, et kahjuks ei kohelda võrdselt ka neid väikesaarte elanikke, kes tegelikult saartel elavad. Viimane valitsuse otsus või arvamus eelnõu kohta, mis meil praegu menetluses on, on see, et ei saa toetada. Jutt on nimelt Pakri saarest, samuti Naissaarest ja Aegnast, kus on juba aastaid püsiasustus, aga valitsus tõrgub võtmast neid püsiasustusega väikesaarte nimekirja. Miks siis valitsus näiteks ei kohtle teistega võrdselt kolme Pakri saarel elavat perekonda, kes sel ajaloolisel saarel aastaringselt loomi kasvatavad ja elu alles hoiavad?
Aitäh! Kui küsimus oleks ainult mõne saare nimekirja arvamises või sealt väljajätmises, siis küllap see oleks lihtsalt tehtav, erilist pingutust see ei nõua. Aga kui nimekirja arvamine tähendab ka teatud kulutusi, näiteks kas või püsiühenduse või regulaarse ühenduse loomiseks mandri ja selle saare vahel, siis tekivad loomulikult majanduslikud küsimused. Kui saarel elab kolm või viis elanikku, kas siis on mõistlik sinna regulaarselt, kas või kord nädalas lennuk lendama panna või laev saata? Ehk siis väikesaarte nimekirjas olemine tähendab ka riigile juba praegu kindlaid kulutusi ja põhjus, miks seda nimekirja hooga laiendada ei saa, peitub rahas. Meil napib rahalisi vahendeid.
Palun, kolleeg Mark Soosaar, teine täiendav küsimus!
Lugupeetud peaminister! Need saared ei ole nõudnud endale kuigi tihedat ühendust, aga võrdse kohtlemise printsiibi järgi tuleks nad ikkagi sinna nimekirja arvata. Ma kujutan muidugi ette, et kui inimene Pakri saarel jalaluu murrab ja mobiiliga kopteri välja kutsub, siis kopter ei jäta sinna sellepärast minemata, et saart selles nimekirjas ei ole. Seda ma usun kindlasti, et sinna minemata ei jäeta. Aga minu viimane küsimus puudutab veidi teist ala, muinsuskaitset. Ka seal on meil aastaid olnud vaidlus selle ümber, et ehitusmälestiste ja arhitektuurimälestiste omanikel on õigus saada riigilt toetust, et oma maju ja muid hooneid nõuetekohaselt restaureerida, korda teha. Samal ajal on muinsuskaitsealadel ka piirangud ja kitsendused. Inimene võib igale poole pöörduda, aga õiguslikku alust ei ole me suutnud siin Riigikogus kahe koosseisu jooksul tekitada, et näiteks Tallinna vanalinna muinsuskaitsealal olevate majade omanikud võiksid täpselt samuti pöörduda Vabariigi Valitsuse poole toetuse saamiseks. Mida te kavatsete ette võtta?
Võrreldes saarte teemaga, on see täiesti omaette teema. Kuid ma kinnitan üle selle, milles te isegi kindel olete: Pakri saarele lendab kopter kiirabi korras täpselt samamoodi, nagu ta lendab teistele saartele. Ehk siis väikesaarte nimekirjas olemine või mitteolemine ei taga paremat meditsiiniabi kättesaadavust, keegi ei jää meditsiiniabist ilma, kui sinna nimekirja ei kuuluta.
Muinsuskaitse teemadel me võiksime rääkida väga pikalt. Teatavasti ei ole Eesti muinsuskaitse kontseptsioon selline, et kõikide kaitstavate objektide korrashoiuga seotud kulutused võtab riik enda kanda. Meie kontseptsioon – ja seda praktiseeritakse väga mitmetes maades – on otse vastupidine, nagu te isegi teate. Meie kontseptsioon keskendub eelkõige sellele, et kui on kaitstav objekt, siis riik märgib selle objekti ära oma kaitstavate objektide hulgas ja objektile kohalduvad teatud piirangud. Riik on veendunud selles, et kui muinsuskaitseline kultuuriväärtuslik objekt on eraisiku valduses, siis kaitse all olemine väärindab objekti ja objekti omanikul on kohustus seda objekti korras hoida. Mõnes riigis on ka nii, et kui riik leiab, et midagi tuleb ilmtingimata tulevastele põlvedele säilitada, siis võtab riik kõik selle objekti säilitamisega seotud kulutused enda kanda. Eesti kontseptsioon seda eeldust ei sisalda. Siiski on meil olemas ka toetusmeetmed eraomanikele, kelle valduses on kultuuriväärtusi, aga need vahendid on loomulikult piiratud.
Head kolleegid! Nüüd kaks kohapealt registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Kalev Kotkas!
Tänan, proua eesistuja! Austatud peaminister! Valitsus andis 18 Riigikogu liikme algatatud ühistranspordiseaduse muutmise seaduse eelnõule eitava hinnangu ja üks argument oli, et parvlaevapiletitele õiglasema hinna kehtestamiseks piisab majandus- ja kommunikatsiooniministri määrusest. Miks valitsus ei toeta plaani sätestada parvlaevapiletite hinna kujunduse mehhanism seaduses ja tuua seeläbi see teema poliitilisest tõmbetuulest välja?
Aitäh! Ma ei arva, et teema oleks kusagil tõmbetuultes. Aga niipalju kui mina seda teie ettepanekut mäletan, oleks selle realiseerimine toonud kaasa kaupade kallinemise saartel ehk siis kaupade vedu meie saartele oleks läinud märksa kallimaks ja seda ma õiglaseks ei pea. Samamoodi oleks teie eelnõu puhul tulnud rakendada odavamat tariifi absoluutselt kõigile, ka nendele turistidele, kes tulevad teistelt mandritelt Hiiumaad või Saaremaad külastama, ja minu meelest ei oleks ka see väga õiglane. Teie ettepanek ei kohelnud ka kõikide Eesti saarte elanikke võrdselt, vaid ainult mõne saare elanikule olid ette nähtud soodustused. Ehk siis tunnistagem: teie ettepanek on suurte puudustega ja seetõttu ei saanud seda toetada.
Viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Jaak Aab!
Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Minu küsimus puudutab maaregiooni, maapiirkonnas elavate inimeste võimalusi. Kui me vaatame arengut meie maapiirkondades, siis ei saa ju eitada, et väga paljudes piirkondades, eriti just neis, mis jäävad Tallinnast ja Tartust kaugemale, on toimunud siiski tõsine taandareng. Kui me võrdleme kas või näiteks Soomega, kus tõesti ju ka elanikke territooriumi kohta väga palju ei ole, need protsessid toimuvad ka seal, aga seal on need palju aeglasemad, mitte nii järsud ja maapiirkonnad ei ole tühjenenud, elu käib ka maal. Mis on teie arvamus, mida oleks Eestis pidanud tegema veidi teisiti või mida peaks tegema võib-olla teisiti, et ettevõtted ei läheks maalt ära, et noored ei lahkuks maalt, et sinna ei jääks vaid pensionärid, ja neidki jääb järjest vähemaks?
Aitäh! Kui te ikka tähelepanelikult vaatate, mis maal toimub, kui te vahel harva maale sattute, siis te näete, et ka Eestis elu käib, et ka Eestis on maal ettevõtlust, et ka Eestis maal inimesed elavad, nii noored kui ka pensionärid. Linnastumine on muidugi ülemaailmne trend. Ma ei ole nõus, et Eestis oleks linnastumine olnud viimastel aastatel kiirem, kui see näiteks on olnud kas või meie lähedal Soomes. Küll tuleb tunnistada seda, et pöördelistel aegadel oli linnastumine Eestis kiirem kui Soomes. Aga et meil oleks olnud siin võimalik midagi teistmoodi teha, seda ma küll ei võta väita. Ehk siis tuleb veel kord tunnistada: ei olnud meile seda Nõukogude okupatsiooni vaja! Tema tagajärgedest ülesaamine on olnud valulik ja aeganõudev.
Aitäh, härra peaminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus. Palun, kolleeg Helle Kalda, küsimus välisminister Urmas Paetile!
Aitäh, lugupeetud juhataja! Austatud välisminister Urmas Paet! Eesti diplomaatiline esindus New Yorgis jäi 20 aastat tagasi püsima vaid tänu Läti antud laenule, võlg on aga tänaseni tasumata. Nimelt oli Eesti Vabariigi poolt välismaa pankadesse planeeritud raha 1990. aastaks otsa saanud ja järgmise aasta eelarvet polnud millestki koostada. Nii kirjutab vanemtoimetaja Rein Sikk 23. oktoobril s.a Eesti Päevalehes. Ma olen teiega sel teemal tegelikult juba vestelnud ja te väitsite, et see vastab tõele ja et sellega tegeldakse, tegeleb valitsus ja tegelete ka teie. Minu küsimus: kui kaugele on jõutud ja mis põhjustel on see 20 aastat veninud?
Eelmisel neljapäeval otsustas valitsus eraldada reservfondist Välisministeeriumile summa, mis on natuke rohkem kui 2 miljonit Eesti krooni, et see raha Lätile ära maksta. Nii et see on lähipäevade küsimus, kui see raha Läti riigile üle kantakse, ja siis peaks olema see lugu lõppenud.
Mis puudutab seda, et see nii kaua aega võttis, siis ühtegi laenulepingut ei olnud võimalik tuvastada ilmselt seetõttu, et sellist lepingut tollal ei sõlmitud. Ka valitsuse neljapäevase otsuse alus oli tollase peakonsuli Ernst Jaaksoni enda ülevaade peakonsulaadi majandustegevusest 1989. aastal, kus ta muude tulude ja kulude hulgas on kirja pannud Läti esinduselt saadud laenu. See oli tegelikult ainuke dokument, millele valitsus nüüd otsuse tegemisel tugines.
Mis puudutab seda küllaltki pikka aega 1989. aastast tänaseni, siis ma usun, et te kujutate endale ette ja mäletate olusid 1989. aastal ja ka vahetult sellele järgneval ajal. See oli aeg, kui Eesti oli veel okupeeritud, kui Eesti õiguslikku järjepidevust praktikas, sealhulgas välisteenistuse järjepidevust, kandis seesama New Yorgi peakonsulaat. Tal ei olnud siin Eestis taga ei tolleaegset Rahandusministeeriumi ega Välisministeeriumi, kes oleksid saanud selle laenuga tegelda, nii nagu praegu kõikide riigile võetavate kohustustega tegeldakse. Ja ka siis, kui Eesti taasiseseisvus, ei võetud seda nõuet sellisel kujul üles, et ta oleks ametlikult kuskil Rahandusministeeriumi annaalides kajastunud.
Palun, kolleeg Helle Kalda, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh, lugupeetud juhataja! Aitäh, lugupeetud minister! Mul on väga hea meel, et te andsite mulle ka teiseks küsimuseks palju informatsiooni. Kui lugeda sama artiklit, siis seal väidetakse, et see on 100 miljonit eurot, st see on 1,5 miljardit Eesti krooni, mis ületab kahekordselt praeguse konsulaarteenuste eelarve. Aga mul on küsimus, et millest see väidetav summa 100 miljonit eurot võis tulla ühe aasta kuludeks? Ja teisalt, et kui mitte meil – loomulikult Välisministeerium on kontrollinud –, siis sel maal olid kindlasti küllaltki täpsed dokumendid, millest see summa võis tulla. Ja kui see summa oli nii väikene – 2 miljonit ainult –, siis oleks ju võinud lahendada asja palju kiiremini, kui tegelikult lahendati.
Mulle jääb küll natuke segaseks ja arusaamatuks see jutt sajast miljonist, ükskõik siis, mis vääringust me räägime. See summa, mis Ernst Jaaksonil tollase esinduse ülevaates kirjas on, on ikkagi 185 000 Ameerika dollarit, mis tänase kursi järgi on pisut rohkem kui 2 miljonit krooni. Kuna see laen võeti intressivabalt ja selge tagasimaksmisnõude tähtajata, siis intresse sinna juurde ei tule ja summa, mis Lätile tagastatakse, ongi seesama 185 000 Ameerika dollarit. Nii et seda sadadesse miljonitesse ulatuvat suurusjärku ei oska ma kuidagi kommenteerida.
Palun, kolleeg Helle Kalda, teine täpsustav küsimus!
Aitäh, lugupeetud juhataja! Aitäh, lugupeetud minister! Väga meeldiv, et see summa ei olnud siiski suurem. Aga ma olen ise Balti Assamblee liige ja kuulun meie delegatsiooni ning olen jälginud kogu seda protsessi, kuidas käib koostöö meie naaberriikidega, Balti riikidega. Peab kurbusega tõdema, et ka see juhtum näitab, et 20 aastat tööd naabritega on olnud väga puudulik, eriti on puudulik koalitsioonipartnerite suhtumine. Ma ei ütle, et teie suhtumine – teie olete alati meil esinemas käinud. Selle eest suur aitäh! Teised ministrid ei ole kahjuks suvatsenud tulla esinema Balti Assamblee nõupidamistele. Kas te võiksite öelda, millest see on tingitud, et meie koostöö naabritega jätab siiski palju-palju soovida? Meil on väga palju ühiseid huvisid, aga ka välisministrite ettekannetest tuli ju välja, et koostöö on konarlik.
Mina ei nõustu selle hinnanguga, et koostöö teiste Balti riikide, Läti ja Leeduga oleks kuidagi puudulik või isegi ebapiisav. Kui me vaatame igapäevast praktikat, siis minu meelest üks kõige tihedam igapäevane koostöö ongi meil just nimelt Läti ja Leeduga, lisaks ka Põhjamaadega. Väljendugu see siis ükskõik milles – valitsusasutuste omavahelises koostöös, majanduskoostöös, ühiskondade koostöös väga erinevates aspektides. Ausalt öelda ei oska ma üldse kahtlustada, et keegi võiks praegu veel arvata, et koostöö Eesti, Läti ja Leedu vahel on kuidagi tagasihoidlik. Üks väga konkreetne ja faktiline näide on see, et n-ö tulevikuraporteid on Eesti koostanud ainult kahe riigiga – Soome ja Lätiga. Koostöös Lätiga on tehtud väga põhjalik dokument, antud igati põhjalik visioon, kuidas meie suhted ka tulevikus väga praktiliselt peaksid arenema. See, et näiteks mõni infrastruktuuri projekt ei ole edenenud nii kiiresti, kui me võib-olla tahaksime, ei ole küll kindlasti seotud sellega, et meie koostöö tihedusel oleks midagi häda. Seal on põhjused ennekõike finantsilist laadi.
Palun nüüd üks kohapealt registreeritud küsimus, kolleeg Toivo Tootsen!
Aitäh, lugupeetud välisminister! See on äärmiselt kena, et me oma võla lätlastele oleme tasunud või vähemalt kiiresti tasumas ja vastav otsus on tehtud. Veel ilusam on see, et me koguni pakume nendele omalt poolt ilusat laenu. Siiasamasse riigieelarve eelnõusse on sisse kirjutatud üle miljardi kroonine laen lätlastele. Mida ma teie käest küsin, ongi see, et kas need lätlased ikkagi tahavad seda laenu saada või me lihtsalt, pehmelt öeldes, määrime seda nendele pähe.
Ei, pähe me ei määri kellelegi mitte midagi ja vägisi ei paku ega anna me kellelegi ka laenu ega midagi muud. Nagu teada, on Eestil üks osa rahvusvahelisest laenupaketist, mida rahvusvaheline kogukond on valmis Lätile andma. See, kui palju Läti sellest n-ö maksimaalsummast soovib kasutusele võtta, on lõpuks muidugi Läti enda otsustada. Nii et tegemist ei ole sellise puhtal kujul kahepoolse tegevusega, vaid Eesti käib siin oma osa välja laiema rahvusvahelise laenupaketi raames. Kas nüüd see konkreetne Eesti osa Läti puhul ka kasutusse läheb või mitte, on tõepoolest Läti otsustada. Nii et ei-ei, pähe ei määri me kellelegi mitte midagi.
Suur tänu, härra välisminister, selle hea uudise eest! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Lembit Kaljuveelt justiitsminister Rein Langile.
Aitäh, proua esimees! Hea minister! Eelmisel nädalal avaldas ajaleht Postimees advokaadibüroo LAWIN koostatud analüüsi, milles viidati asjaolule, et AS-il Eesti Energia on eelisjuurdepääs põlevkivile ning seeläbi rikutakse konkurentsiõiguse sätteid. Milline on teie seisukoht kirjeldatud olukorras, kas Eesti riik on rikkunud konkurentsireegleid ning andnud AS-ile Eesti Energia eelisjuurdepääsu põlevkivile?
Aitäh! Eesti advokaadibürood suudavad toota kõikvõimalikke arvamusi ja analüüse sellise kiirusega, et justiitsminister ka parima tahtmise juures kõiki neid lugeda ei jõua. Nii et ma pean tunnistama, et ma ei ole seda seisukohta, õigemini, seda analüüsi, millel selline kokkuvõte põhineb, ise lugenud. Küll aga ma tean seda, et maavarad on maapõueseaduse alusel Eesti Vabariigi omand ja nende kasutusse andmine eraõiguslikele isikutele käib vastavalt seaduses kehtestatud korrale. Minu teada seda korda põlevkivivarudele juurdepääsu andmisel Eesti Energiale rikutud ei ole. Ja niipalju kui mul on informatsiooni sellesama uuringu kohta, võin ma esialgu ütelda, et mulle tundub, et see ei ole mitte just kõikides punktides pädev. Ma ei näe, et siin oleks tegemist konkurentsi kahjustava tegevusega. Pigem võime püstitada retoorilise küsimuse, kas Eesti maavarade ehk Eesti rahvusliku rikkuse eraõiguslike äriühingute kasutusse andmise kord vastab täna Eesti riigi huvidele, ja kui ei vasta, siis peaks Riigikogu tõepoolest hakkama maapõueseadust ühes või teises punktis muutma. Aga konkurentsi kahjustava tegevusega siin minu hinnangul tegemist ei ole.
Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Vaatan, et täna on infotunnis kõik Reformierakonna ministrid, ja käis niisugune mõte läbi, et ei tea, kas poole aasta pärast on ka kõik ainult Reformierakonna ministrid. Aga see selleks, see on vaid minu väike märkus. Õigemini mitte märkus, vaid remark. Aga kas te teate, kas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium on seda teemat menetlenud või ei ole?
Aitäh! Mina isiklikult loodan, et siin infotunnis osalevad järgmisel aastal kuni 2015. aastani ainult Reformierakonna ministrid. Aga sellest ei ole mul küll mingit aimu, mida kallis kolleeg Juhan Parts on selle analüüsiga teinud. Me peame silmas pidama ühte asja. Meil on olemas selline riiklik institutsioon nagu Konkurentsiamet, kes peab jälgima, et peetaks kinni konkurentsiseadusest. See on üpris üksikasjalik seadus, ja kui te küsite, kas see seadus on ajakohane, siis minu arvates on küll. Konkurentsiõiguse seisukohast ei peaks Eesti õigusruumis auke olema. Mis aga puudutab, ütlen veel üks kord, riigi vara ehk maapõues sisalduvate maavarade kasutusse andmist ja näiteks ka keskkonnatasusid, sealhulgas põlevkivile laienevaid keskkonnatasusid, siis ma arvan, et siin on nii poliitilise debati kui ka uute otsuste ruumi küll ja küll.
Palun, kolleeg Lembit Kaljuvee, teine täpsustav küsimus!
Ma tahaksin küsida sellisest aspektist. Tegelikult oli seal räägitud väga suurtest trahvisummadest. Mina ei ole jurist, aga inimesena, kes nende asjade sees on olnud, kes käib seal väga tihti ja näeb, mis seal toimub, tundub mulle, et neid reegleid rikutakse. Oht trahvi saada on ja mul oleks palve, et sellesse tõsiselt suhtutaks. Küsimus on niisugune: kas sellisel juhul võib tõesti rääkida miljardist?
Vaadake, selle Postimehega on niisugune lugu, et kui te jagate tema jutu kahega ja lahutate viis, saate ikka veel poolega petta. Ei maksa poliitikul teha järeldusi ühe või teise üsna rumalavõitu ajakirjaniku väidete alusel. Esiteks, Eesti Energiat ei ähvarda nüüd küll mitte mingisugune trahv. Kui me räägime sellest, et Eesti riik on näiteks jätnud midagi tegemata Euroopa õiguse rakendamisel, siis saab Euroopa Komisjon algatada rikkumismenetluse ikkagi Eesti riigi suhtes, mitte eraõigusliku Eesti Energia suhtes. Nii et mina ei näe küll kuskil seda kohta, et Eesti Energiale kui äriühingule võiks ootamatult, lambist ilmuda 70 miljardi kroonine nõue. Seda kindlasti mitte! Sinu küsimuse esimesest poolest ma nagu tajusin, et ka sina oled valmis tunnistama, et maavarade kasutusele andmisel, näiteks põlevkivi kaevandamise õiguste andmisel, rikutakse mingisuguseid konkurentsireegleid. Ma oleksin selle väite suhtes küll natuke ettevaatlik. Kõik eraõiguslikud isikud on ju maavarade kättesaamise osas võrdsetes tingimustes. Iseasi on see, kas näiteks keskkonnatasud on üldse piisavad. Kas maksud põlevkivile on adekvaatsed või on nad liiga madalad? Selle üle võiks küll vaielda.
Head kolleegid! Kaks kohapealt registreeritud küsimust. Kõigepealt kolleeg Arvo Sarapuu.
Aitäh, lugupeetud Riigikogu esimees! Austatud minister! Teie kui endine väga edukas ettevõtja teate väga hästi, et siin on küsimus eelkõige konkurentsis ja monopoolsete ettevõtete lahutamises selleks, et konkurents tekiks ja toimiks. Eesti Energia puhul me oleme loonud tegelikult ju niisuguse topeltmonopoli. Miks ma seda väidan, on see, et justiitsministrina te kindlasti teate, et valdav osa põlevkivi kaevandamise lubadest kuulub Eesti Energiale, ja neid ei ole keegi välja andnud enampakkumisel, vaid need on saadud monopoolse ettevõtte ajalooliste lubade ümbervormistamise teel. Ehk kui see nii on, siis me saame hiljem väita, et tema kasutab ju topeltmonopoolset õigust, ja siis pikapeale tekibki see olukord, nagu tekkinud on, et suurettevõtete elektrihind on mitu korda tõusnud. Kes siis lõpuks vastutab, kui selgub, et tegelikult meil ikka tekib trahvinõue? Kes see konkreetne isik on?
Ma ütlesin, et hüpoteetiliselt saab rikkumismenetlusi ju üldse algatada Eesti riigi suhtes. Nii et hüpoteetiliselt saab see nõue olla ikkagi ainult Eesti riigi vastu, mitte ühe äriühingu vastu. Ka sinu väitest kumab tegelikult läbi arusaam, et elektri tootmine ja põlevkivi kaevandamine ei saaks kuuluda ühte kontserni. Seda arvamust mina muide ei jaga – võivad kuuluda küll. Mis puudutab seda, kas need, kellel praegu lisaks Eesti Energiale on ligipääs põlevkivile, nagu näiteks VKG, Kiviõli Keemiakombinaat, on olemuslikult nende maavarade kättesaadavuse seisukohalt halvemas olukorras, võrreldes Eesti Energiaga, siis ma julgen väita, et tänase lubade andmise süsteemi puhul ei ole. See ajaloost tulenev ebaõiglus on koht, mille üle tuleks tõsiselt diskuteerida – kas see nende kaevandamisõigus teatud territooriumidel peab olema lõpmatu või mitte. Aga ma julgen siiski väita, et mingisugust Euroopa õigusega vastuollu minekut siin ei ole. See analüüs on ilmselt tellitud kellegi poolt, kellegi huvides ja minu jaoks on kummaline, et ilma igasuguste teise poole kommentaarideta, mida näeb ette elementaarne ajakirjanduseetika, sellised lood ilmuvad.
Palun viimane kohapeal registreeritud küsimus, kolleeg Aleksei Lotman!
Aitäh, lugupeetud esimees! Hea minister! Ma ei hakka andma siin hinnanguid ei ajakirjandusele ega ka sellele, kas meid ähvardab konkreetselt trahv. Aga kas ei tundu, et üldiselt õiglasema konkurentsi tagaks nii põlevkivi kui teiste maavarade puhul senise Metsiku Lääne süsteemi – kaevandada saab see, kes esimesena taotleb – asendamine mõistliku, riiklikult korraldatud turumajandusega, kus riik talle kuuluvate maavarade osas otsustab mingil hetkel, et seda oleks ühiskonnale vaja kaevandada, ja paneb siis selle enampakkumisele? Siis oleksid kõigil täiesti võrdsed võimalused iga maardla puhul, sõltuvalt rahakotist muidugi.
Nii nagu ma oma vastustes eelmistele küsimustele ütlesin, mis puudutab maapõueseaduse remontimist ja maavarade kasutusse andmise korra uuesti läbivaatamist, siis on poliitiliseks aruteluks ja debatiks ruumi küll ja küll. Enampakkumise versioon, mida sa ise vist usud, võib esmapilgul tunduda väga õiglane ja loogiline. Aga kas seda suudetakse selliselt rakendada, et need varad reaalselt lähevad kasutusse n-ö rahva huvides? Me võime tuua ka vastupidiseid näiteid, et keegi lihtsalt saab mingeid kaevandamisõigusi ja siis ei kasuta neid, tekitades sellega turumoonutusi näiteks teatud maavarade impordis. Ma pean silmas just tee-ehitusmaterjale. Saab mõelda ka nii rikutult, et võib hankida endale kaevandamisõigused, aga mitte midagi kaevandada ja siis oskuslikult tuua toorainet välisriikidest sisse. Alati tuleb kaaluda, missugused on erinevate süsteemide puhul ühe või teise isiku huvid.
Suur tänu, härra justiitsminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus on kolleeg Inara Luigaselt välisminister Urmas Paetile.
Aitäh, lugupeetud Riigikogu juhataja! Austatud minister! Nagu me kõik teame, on Eesti täitnud kõik euroraha kasutamiseks vajalikud kriteeriumid ja 1. jaanuarist hakkame kasutama ühisraha eurot. Seejuures on pidevalt toonitatud, et euro kasutuselevõtt kindlustab meile majandusliku stabiilsuse ja loob rohkesti töökohti eelkõige selle tõttu, et lisaks Euroopa Liidu struktuurifondidele on oodata ka välisinvestorite tulekut ja suuri välisinvesteeringuid. Välisministeeriumile on antud volitused, kohustused, pädevus tegelda välisinvesteeringute maaletoomisega. Minu küsimus on, et millist liiki välisinvesteeringuid me veel lisaks Euroopa Liidu struktuurivahendite kaudu tehtud investeeringutele ootame ja mis liiki investoreid me üldse oma riiki ootame.
Aitäh! Ennekõike ma arvan, et me kõik soovime Eestis näha rohkem selliseid investoreid, kes loovad töökohti, mis suudavad anda olulist lisaväärtust, töökohti, mille eesmärk ei ole lihtsalt odava tööjõu kaasamine, vaid et need oleksid töökohad, mis eeldavad ka haridust, ja see on omakorda eelduseks, et palgad, inimeste sissetulekud kasvavad. See peaks olema n-ö esimene eelis, mis puudutab Eestisse tulevaid investeeringuid ja nende abil ka uute töökohtade loomist. Kindlasti on eurole üleminek ja ka meie detsembris eeldatav liitumine OECD, Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooniga Eesti majanduskeskkonda positiivselt tutvustanud, on võtnud maha potentsiaalsete investorite võimalikke negatiivseid emotsioone ja kahtlusi. Kõigeks selleks, nii eurotsooni kui ka OECD liikmeks saamiseks ning enne seda veel teiste rahvusvaheliste organisatsioonide liikmeks saamiseks on vaja olnud täita väga tõsiseid kriteeriume. Ja neid kriteeriume, ennekõike majanduslikku laadi kriteeriume, ei oleks me suutnud täita, kui meie majanduse tervis ei oleks põhimõtteliselt korras.
Palun, kolleeg Inara Luigas, esimene täpsustav küsimus!
Aitäh! Austatud minister! Ma siiski lootsin konkreetsemat vastust oma küsimustele, missuguseid investoreid ja milliseid investeeringuid me siia riiki loodame saada. Te rääkisite, et kindlasti on meil aluseks haridus, aga meediast on ikka läbi käinud need vaidlused, et meil antakse jätkuvalt sellist haridust ja koolitatakse noori erialadel, mida meie maale saabuvad investorid ei vaja. Minu küsimus on: kas Välisministeerium teeb koostööd haridusministeeriumiga ja kas selline muutumine hariduskliimas ja seos välisinvesteeringutega on kajastatud ka 2011. aasta riigieelarves?
Aitäh! Kui konkreetsemalt, siis me ei eelda, et ka pärast meie liitumist eurotsooni ja näiteks OECD-ga väga oluliselt, suurusjärkudes muutuvad geograafilised kohad, kust investeeringud Eestisse ennekõike tulevad. Eks nad ikka meie põhja- ja läänepoolsed lähinaabrid on, nii nagu see ka seni on olnud. Mis puudutab koostööd teiste riigiasutustega, siis see ei ole isegi mitte ainult Välisministeeriumi ja haridusministeeriumi vaheline teema, vaid see puudutab sisuliselt kõiki Eesti ministeeriume ehk valitsust tervikuna. Ka viimastel aastatel on olnud ju selgeid näiteid sellest, kuidas meie haridussüsteemi on ümber korraldatud, ja see tegevus jätkub. On pakutud rohkem ümberõppevõimalusi kui seni, ka tasuta ja eriliste kuludeta ümberõpet nendele inimestele, kes võiksid omandada uusi oskusi ja uut kvalifikatsiooni muutunud tingimustes. Nii et koostöö teiste riigiasutustega on muidugi vajalik. Mis puudutab meie haridus- ja teadustöö järgmise aasta eelarvet, siis eks need summad on haridusministeeriumi all kirjas, samuti on näiteks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse all summad, mis puudutavad riigi tutvustamist ja selle kaudu investeeringute kaasamist. Neid summasid leiab ka Rahandusministeeriumi eelarvest, Välisministeeriumi eelarvest, mis puudutab näiteks topeltmaksustamise vältimise ja investeeringute kaitse lepingute ettevalmistamist. See on omakorda n-ö tugevdav tegur selleks, et teiste riikide ettevõtted teeksid Eestisse investeeringuid.
Palun, kolleeg Inara Luigas, teine täpsustav küsimus!
Aitäh! Austatud minister! Ütlesite väga õigesti, et kui investeeringuid ja investoreid oodata, siis juba idast ja läänest. Hiljuti käis Kagu-Eestis kaitseminister Jaak Aaviksoo ja ütles, et Kagu-Eesti arengupotentsiaal on viisavabadus Venemaaga. Ilmselt saab see ka Isamaa ja Res Publica Liidu üheks suurimaks loosungiks eelolevatel valimistel. Kuidas te arvate, kas lihtsalt viisavabadus annab arengupotentsiaali Kagu-Eestile või peaks ka Välisministeerium tegema rohkem koostööd selle nimel, et sealt tuleks investoreid Eestisse?
Niikaua kuni kõik investeeringud Eestis kenasti tehakse ja on allutatud Eesti õigusruumile, ma ei näe olulist vahet, kust nad täpselt tulevad. Mis puudutab viisavabadust Venemaaga ja selle seost investeeringute tulekuga, siis ausalt öeldes ma ei näe seda seost. Kui vaadata viimast statistikat näiteks selle kohta, kuidas Eesti välisesindused nii Moskvas, Peterburis kui Pihkvas on väljastanud Schengeni viisasid, et inimesed saaksid Eestisse reisida, siis Pihkvas on sel aastal väljastatud viisadest üle 90% pikaajalised ja mitmekordsed. Mõnevõrra väiksem on see arv Peterburis, aga ka seal on neid viisasid rohkem kui 70%, sama on Moskvas. See tähendab, et kõigi nende jaoks, kes Eestisse tahavad tulla, sealhulgas majanduskoostöö eesmärgil või investeeringute tegemise eesmärgil, ei ole see kuigi keeruline. Kui sul on seesama mitmekordne pikaajaline viisa, siis võidki käia edasi-tagasi nii palju, kui aastas selles riigis viisa alusel viibida tohib. Need määrad ei muutu ka viisavabaduse korral, ka viisavabaduse puhul võid sa viibida teises riigis konkreetse arvu päevi aastas. See ei tähenda seda, et sa võid teise riiki püsivalt ümber asuda, selleks on ikka endiselt vaja elamisluba. Nii et see ei muuda olukorda, ütleme, selliste investorite puhul, kes tahaksid teises riigis, antud juhul Eestis, oma tööd ka püsivamalt tegema hakata.
Viimane kohapeal registreeritud küsimus. Palun, kolleeg Toivo Tootsen!
Aitäh! Lugupeetud välisminister! Välisministeeriumide ja saatkondade roll majandussidemete arendamisel ja riigi majanduselu elavdamisel on äärmiselt suur. Seda me näeme siin Eestiski, kui suurt lobitööd teevad välisriikide saatkonnad. Tõepoolest, nad võitlevad oma ettevõtjate eest ja on ihu ja hingega väljas selle eest, et areneksid soodsad ärisidemed. Ma olen päris kindel, et meie saatkonnad teevad mujal täpselt sedasama. Ainukene asi, nagu mulle tundub, on see, et meie kapatsiteet on väga väike ja eriti nüüd, masu tingimustes, kärbete tingimustes on kannatama hakanud ka see osa. Küsimus ongi selline: kui suur on meie saatkondade võimekus ja seda eriti arenevates riikides – Hiinas, Indias jne?
Ma arvan, et kõige selgem vastus sellele küsimusele on arvude keeles. Viimase aasta jooksul on Eesti eksport suurenenud 40%, mis on minu meelest väga kaalukas arv, ja kindlasti oma osa selle tulemuse saavutamisel on ka meie välisesindustel ja Välisministeeriumi koostööl ettevõtjatega. Kui vaadata otseinvesteeringuid Eestisse, siis otseinvesteeringuid välismaalt on Eestisse tehtud rohkem kui meist kaks korda suuremasse Lätti või kolm korda suuremasse Leetu. Ma arvan, et ka see kõneleb mõnevõrra enda eest. Nii et jah, välissuhted, ka väliskaubandussuhted, välismajandussuhted, koostöö ettevõtjatega on selgelt Välisministeeriumi prioriteet. Meil on igas saatkonnas konkreetne diplomaat, kes tegeleb majandusteemadega, lisaks loomulikult suursaadik. Ka Välisministeeriumi peamajas Tallinnas on terve osakond, kes tegeleb väliskaubandus- ja välismajandusasjadega.
Ütlen veel kord: see on meile selge prioriteet. Me oleme soovitanud ettevõtjatel, kellel on oma huvid kolmandates riikides, olla pidevalt kontaktis kas siis meie saatkonna või Välisministeeriumiga, et saaksime oma ettevõtjaid igakülgselt aidata.
Aga veel kord, ma arvan, et see aastane ekspordi kasv 40% on küllaltki märkimisväärne arv. Ja kui hinnata meie koostööd näiteks kaubandus-tööstuskojaga või tööandjate keskliidu ja teiste ettevõtlusorganisatsioonidega, siis ma arvan, et need suhted on väga hästi toimivad ja tihedad.
Suur tänu, härra välisminister! Lõpetan selle küsimuse käsitlemise.
Järgmine küsimus. Palun, kolleeg Raivo Järvi, küsimus peaminister Andrus Ansipile!
Suur tänu, austatud juhataja! On teada, et avalikkus jälgib ja kuulab infotundi, ja just seetõttu tahangi ma saada kinnitust. Sattusin ükskord väitlusse, kus teemaks oli toimetulekutoetus. On teada, et valitsusliit võttis kasutusele reservid, et suurendada seda viiendiku võrra ehk siis 20% jagu. Otsemaid kerkis esile küsimus, et kuidas on siis koduga, kodusoojaga ja kõikide muude kuludega, sest selge see, et säärane summa ei ole piisav. Vastasin, et need kulud on kaetud. Kuid et minu vastus võeti vastu umbusuga, siis tahangi nüüd peaministrilt kinnitust, kuidas lisaks mainitud 1200 kroonile saavad kaetud muud vajadused.
Aitäh! See väärarusaam, et riik toetabki abivajajat vaid 1000 krooniga, on kaunis levinud ja võib-olla on teie kolleeg Heimar Lenk seda väärarusaama ka oma eksperimendiga võimendanud. Tegelikult on muidugi nii, nagu te ütlesite, ehk siis praegu kehtiva seaduse järgi peab inimesele pärast seda, kui kõik eluasemega seotud kulutused on kaetud, jääma järele söögiks veel 1000 krooni kuus esimesele pereliikmele ning teisele ja järgnevatele pereliikmetele 800 krooni. Eestis on selle aasta keskmine väljamakse 1959 krooni ja järgmisel aastal saab see prognooside järgi olema 2279 krooni – see arvestatakse muidugi eurodesse. Ei ole see nii, et sel aastal 1000 ja järgmisel aastal 1200. Ei, see vahe on päris suur – sel aastal on keskmine väljamakse olnud 1959 krooni, järgmisel aastal on see 2279. Nende eluasemekulude hulgas, mida katab riik, kui abivajaja seda ise ei suuda, on tegelik korteriüür või hooldustasu, kütteks või soojaveevarustuseks tarbitud soojusenergia või kütuse maksumus, tarbitud vee- ja kanalisatsiooniteenuse maksumus, tarbitud elektrienergia maksumus, tarbitud majapidamisgaasi maksumus, maamaksud, mille arvestamise aluseks on kolmekordne elamualune pind, hoonekindlustuskulud, mis on arvestatud kasutatavale eluruumile, tegelik olmejäätmete veo tasu. Ehk siis kõik need kulud kaetakse abivajajale (üür tasutakse 33 m2 ulatuses) ja lisaks sellele peab abivajajale jääma uuest aastast järele veel 76,7 eurot kuus.
Head kolleegid! Nüüd kolm kohapealt registreeritud küsimust. Palun, kolleeg Marika Tuus!
Aitäh! Austatud peaminister! See, et valitsus oli viimasel hetkel sunnitud toimetulekutoetust tõstma, on ikkagi selgelt Heimar Lengi teene. Sest kui laia maailma läks info, et Eestis peab inimene saama hakkama kahe euroga päevas, siis ei jäänud teil lihtsalt muud üle. Kuid ma küsiksin praegu inflatsiooni ja toiduhindade tõusu kohta. Ma arvan küll, et valitsuse maksupoliitika on selleni viinud. Inflatsioon on meil ju selline, et juba on Euroopa Liit pööranud tähelepanu meie kõrgele inflatsioonile. Samas me teame, et näiteks Lätis on inflatsioon olnud 0%. Tahangi küsida: kuidas me oleme siis jõudnud nüüd niisugusele tasemele, et Lätis on 0% ja meil inflatsioon muudkui kasvab ja kasvab? Ja hinnad kerkivad samuti tohutult.
Aitäh! Kuidas ma küll ootasin sellisel tasemel esitatud küsimust just nimelt teilt! On ju teada, et meie majandustsüklid on pisut erinevas faasis. Eestis on deflatsiooniline faas juba läbitud, Läti on endiselt veel deflatsioonilises faasis. Mis see deflatsioon tähendab? See tähendab seda, et mingil perioodil on hinnad varasema perioodiga võrreldes alanenud. Läti väljub praegu deflatsioonilisest faasist. Eestis teatavasti olid kriisi eel kõige kõrgemad hinnad 2008. aasta oktoobris, siis hakkasid need langema ning 13 kuu vältel olid Eestis deflatsioonilised hinnad. Kõige madalamad hinnad olid Eestis, võrreldes 2008. aasta oktoobriga, 2009. aasta juunis. Hinnad olid koguni 2,8% madalamad. Hinnad hakkasid uuesti tõusma käesoleva aasta märtsis. Lätil seisab see ees. Nii lihtne see ongi. Ehk siis sama majandustsükkel, aga nemad on teatud faasinihkes. Meil saabus kriis kiiremini kui Lätis, me väljume sellest kiiremini, kui väljub Läti. Aga samad tsüklifaasid peame läbi tegema kõik.
Palun, kolleeg Heimar Lenk!
Aitäh! Lugupeetud peaminister! Tänan teid selle eest, et te tunnistate ja tunnustate uudisteportaali Delfi korraldatud eksperimendi tõsidust! See pani valitsuse tööle. Aitäh selle eest! Tahtsin teid kõigepealt täiendada, et see 1000 krooni – te eksite, see ei ole ainult toiduraha, sinna sisse lähevad ka seep ja muud hügieenitarbed, saun, juuksur, tänapäeval ka mobiiltelefon ja internet, mis on samamoodi igapäevased tarbekaubad. Kas te tõesti arvate, et 1200 krooniga saab inimene nende teenuste eest makstud ja söödud ka?
Ma siiski eeldan, et inimesed teevad tööd ja saavad töö eest väärilist tasu, ning see aitab nendel kulutada eluks märksa rohkem kui 1200 krooni. Aga fakt jääb faktiks, kõik eluasemega seotud kulutused, kui abivajaja ise ei suuda neid tasuda, tasub tema eest riik ja lisaks sellele peab tal uuest aastast järele jääma 1200 krooni vaste eurodes ehk 76,7 eurot kuus.
Alati võib toimetulekutoetust suurendada, kõiki toetusi võib suurendada, aga selleks peab olema üks eeldus – peavad olema vahendid. Seda eeldust suuremaks toimetulekutoetuse määrade tõusuks, töötutoetuse määrade tõusuks Eesti puhul ei ole. Eesti on alates 1991. aastast teinud läbi ülimalt märkimisväärse arengu, kuid me ei ole saavutanud oma arengus veel Soome või Rootsi taset.
Palun viimane kohapealt registreeritud küsimus, kolleeg Jaak Aab!
Tänan, austatud juhataja! Lugupeetud peaminister! Ma täiendaksin ka seda loetelu, mida kõike selle 1000 krooni eest on vaja muretseda, eriti peredes, kus lapsed koolis käivad – koolitarvikud, riided. Nendes peredes on tõesti raske, kus lapsed on, sest lastele peab kulutama, neid kulutusi tegemata jätta ei saa. Mina seda hästi ette ei kujuta, kuidas see 1000 või ka 1200 krooni eest võimalik on. Probleem on ju selles, et kui varem oli toimetulekutoetus ja selle taotleja võib-olla tõesti erandlik nähtus, siis praeguses tööpuuduses, mis on tulenenud majanduskriisist, ei saa me ju öelda, et need kümned tuhanded inimesed ja pered on ise süüdi, et neil ei ole tööd, et nad ei saa enda elatamiseks piisavat sissetulekut. Ja niisugustel rasketel aegadel tuleb riik appi. Kas te tõesti peate seda 100 või 200 miljonit 94-miljardilise riigieelarve juures nii suureks summaks, et toimetulekutoetust ei saaks rohkem tõsta kui 1200 kroonini?
Jah, iga miljon on ju riigieelarves arvel, nagu te ka ise teate. Ma muidugi korrigeeriksin teid kõigepealt igakuist toimetulekutoetust vajavate inimeste arvu määramisel. Ei ole võimalik rääkida kümnetest tuhandetest. Jah, kümme tuhat – see on realistlik arv. Tegelik taotlejate arv jääb isegi sellest allapoole. Neid inimesi, kes igakuiselt ja pidevalt, peaaegu aasta ringi taotlevad toimetulekutoetust, on Eesti 2700, pisut alla 2800. Kindlasti ei ole võimalik rääkida aasta jooksul kümnetest tuhandetest inimestest igas kuus. Aasta jooksul taotlevad toetust erinevad inimesed, aga iga taotlus tuleb esitada ka iga kuu uuesti ehk siis me saame küll märksa suurema arvu, kui me saame selle igakuise arvu. Kõik toetused peavad olema omavahel proportsionaalses kooskõlas. Toimetulekutoetus peab olema kooskõlas töötuskindlustushüvitise suurusega. Mõistlik oleks, kui töötuskindlustushüvitist saav inimene ei peaks hiljem pöörduma riigi poole ka veel toimetulekutoetuse saamise taotlusega. Põhimõtteliselt ma möönan, et kui selliseid juhtumeid esineb, tuleks neid põhjalikult analüüsida ja mõistlik oleks siis selle abivajaja, kes nagunii pöördub abi saamiseks töötukassa poole, vajadused rahuldada sealtsamast töötukassast, et inimene ei peaks korduvalt riigi poole pöörduma.
Palun, kolleeg Raivo Järvi, täpsustav ja ilmselt viimane küsimus!
Tänan! Palun minuga mitte väga riielda, lugupeetud juhataja, sest tahaksin lihtsalt repliigi korras lisada, et seoses selle muudatusega kasvab laste toimetulekupiir 800 kroonilt 960-le.
Lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Meil on võimalik veel üks küsimus.
Palun, kolleeg Evelyn Sepp, küsimus välisminister Urmas Paetile!
Austatud välisminister! Eesti areng ja koostöö Euroopa Liiduga on sõnades väga eeskujulik, aga sisult sageli väga heitlik. Kord me jookseme Euroopa Liidu rongi ees ja kord me oleme sellest lootusetult maas. Ma tulen korraks tagasi konkreetselt viimase ülemkogu juurde. Nimelt teatas Eesti Vabariigi peaminister seal Eesti ajakirjanikele, tehes ametliku avalduse, et Eesti on valmis muutma aluslepinguid. Sisuliselt teatas peaminister, et Eesti on valmis muutma Eesti põhiseadust. See on seotud sellesama finantsdistsipliini tugevdamise küsimusega, mis iseenesest on väga mõistlik. Kontrollides üle need positsioonid, mis valitsus on esitanud Euroopa Liidu asjade komisjonile, selgus, et sellise seisukoha võtuks ei ole mandaati küsitud ega ka antud. Kui nüüd on paberid ebakorrektselt vormistatud, siis tahaksin ma teie käest teada, millal selline Eesti seisukoht kujundati. Kes ja millal selle kujundas ning millal sellist mandaati küsiti ja see anti?
See positsioon, mis peaminister ülemkogul esitas, on kinnitatud valitsuses ja seda on tutvustatud Euroopa Liidu asjade komisjonis. Need on need kogud, kes alati kõik Eesti positsioonid vastavate Euroopa Liidu nõukogude eel ära kuulavad ja ka heaks kiidavad. Ka antud juhul ei ole peaminister kuidagi selle protseduuri vastu eksinud või öelnud Euroopa ülemkogul välja midagi sellist, mida Eesti vastavad kogud poleks enne ära kuulanud ja kinnitanud.
Ja nüüd väga lühike täpsustav küsimus. Palun, kolleeg Evelyn Sepp! Väga lühike!
Aitäh! Ma täpsustan nimelt seda, et Eesti on toetanud finantsdistsipliini tugevdamise küsimust, kuid see küsimus, kas selleks on vaja muuta aluslepinguid või mitte või milliseid lahendusi selleks hakatakse otsima, kerkis alles sellesama ülemkogu ajal. Ja küsida enne mandaati selleks, et Eesti on valmis muutma põhiseadust, kui pole üldse teada, kas see on vajalik – sellist mandaati ei ole ei küsitud ega minu teada seni ka antud. Selles suhtes ma soovingi täpsustust.
See on nüüd küll vale informatsioon. Ülemkogueelses positsioonis, mis nii ELAK-is kui valitsuses oli, on selgelt kirjas, et Eesti ei ole vastu võimalikule edasisele arengule, kui aluslepingute teema tuleb seoses finantsdistsipliini tugevdamisega päevakorda.
Suur tänu, lugupeetud välisminister! Kuna aeg on läbi, siis lõpetan selle küsimuse käsitlemise. Suur tänu kolleegidele küsimuste esitamise eest! Suur tänu peaministrile ja valitsusliikmetele vastamise eest! Infotund on lõppenud.
